Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2020/2029(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A9-0011/2021

Esitatud tekstid :

A9-0011/2021

Arutelud :

PV 08/02/2021 - 17
CRE 08/02/2021 - 17

Hääletused :

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2021)0041

Vastuvõetud tekstid
PDF 199kWORD 72k
Kolmapäev, 10. veebruar 2021 - Brüssel
Inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamine
P9_TA(2021)0041A9-0011/2021

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta (2020/2029(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 79 ja 83,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 5 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(1) (edaspidi „inimkaubandusevastase võitluse direktiiv“),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ja Euroopa Nõukogu soovitusi selles valdkonnas,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (Palermo konventsioon) ja selle protokolle, eriti naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli (inimkaubandust käsitlev protokoll) ja maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri rändaja ebaseaduslikku toimetamist tõkestavat protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat, ja Euroopa Parlamendi 26. novembri 2019. aasta resolutsiooni laste õiguste kohta seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäevaga(2),

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise eriraportööri tööd,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), eriti selle artiklit 6, mille alusel võideldakse igasuguse naistega kauplemise ja naiste prostitutsiooni ärakasutamise vastu,

–  võttes arvesse ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse neljandal naiste maailmakonverentsil 15. septembril 1995. aastal vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking+5“ (2000), „Peking+10“ (2005) ja „Peking+15“ (2010) ning „Peking+20“ läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse ÜRO ühiskommentaare ELi direktiivi (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust ning ohvrite kaitset) kohta, milles kutsutakse üles pakkuma inimkaubanduse ohvritele sootundlikku rahvusvahelist kaitset,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni (nr 29), 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli, 1957. aasta sunniviisilise töö kaotamise konventsiooni (nr 105) ja sunniviisilise töö 2014. aasta täiendavate meetmete soovitust (nr 203), 1999. aasta lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsiooni (nr 182) ning 2011. aasta koduabiliste inimväärse töö konventsiooni (nr 189),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 23. juuli 2015. aasta üldsoovitust nr 33 naiste juurdepääsu kohta õiguskaitsele,

–  võttes arvesse ÜRO resolutsiooni „Muudame maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015, eelkõige selle kestliku arengu 5. eesmärgi 2. punkti, mis käsitleb igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, sealhulgas inimkaubanduse ning seksuaalse ja muud liiki ärakasutamise kaotamist nii avalikus kui ka erasfääris,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (edaspidi „kuriteoohvrite õiguste direktiiv“)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(4) (edaspidi „laste seksuaalse kuritarvitamise ja lasteporno vastase võitluse direktiiv“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(6),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud(7) (edaspidi „elamislubade direktiiv“),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele(8), ning nõukogu 28. novembri 2002. aasta raamotsust 2002/946/JSK, millega tugevdatakse karistusõiguslikku raamistikku, et tõkestada ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele kaasaaitamist(9),

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2020. aasta teatist „Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–2025)“ (COM(2020)0258),

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2012. aasta teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 17. oktoobri 2014. aasta töödokumenti „Vahearuanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta“ (SWD(2014)0318) ja selle esimest (COM(2016)0267), teist (COM(2018)0777) ja kolmandat (COM(2020)0661) eduaruannet,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) järgimiseks vajalikke meetmeid, vastavalt direktiivi artikli 23 lõikele 1 (COM(2016)0722),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas(10),

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks(11),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes(12),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta soolisest aspektist(13),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele(14),

–  võttes arvesse komisjoni 4. detsembri 2017. aasta teatist „Aruanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia järelmeetmete ning konkreetsete edasiste meetmete kohta“ (COM(2017)0728),

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

–  võttes arvesse komisjoni 2020. aasta uuringut inimkaubanduse majandusliku, sotsiaalse ja inimhinna kohta, 2020. aasta uuringut liikmesriikide siseriiklike ja riikidevaheliste suunamismehhanismide toimimise läbivaatamise kohta ning 2016. aasta uuringut inimkaubanduse soolise mõõtme kohta,

–  võttes arvesse ELi asutuste ühisavaldust pühendumuse kohta teha koostööd inimkaubandusevastases tegevuses, millele on alla kirjutanud Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol), Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust), Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus (Eurofound), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL), Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus (EMCDDA), Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT‑süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Amet (eu‑LISA), Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex) ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE),

–  võttes arvesse Europoli 18. veebruari 2016. aasta aruannet inimkaubanduse olukorra kohta ELis,

–  võttes arvesse Europoli 18. oktoobri 2020. aasta aruannet „The challenges of countering human trafficking in the digital era“ (Digitaalajastul inimkaubandusega võitlemise väljakutsed),

–  võttes arvesse Europoli 2017. aasta raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangut (SOCTA),

–  võttes arvesse Europoli sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 15. mai 2020. aasta 4. aastaaruannet (2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 29. mai 2015. aasta aruannet „Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union“ (Tõsine tööalane ärakasutamine: töötajate liikumine ELis või ELi),

–  võttes arvesse Eurostati 17. oktoobri 2014. aasta aruannet „Inimkaubandus“,

–  võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni osaliste konverentsi resolutsiooni 9/1 konventsiooni ja selle protokollide rakendamise läbivaatamise mehhanismi loomise kohta,

–  võttes arvesse UNHCRi 7. aprilli 2006. aasta suuniseid rahvusvahelise kaitse kohta „The application of Article 1A(2) of the 1951 Convention and/or 1967 Protocol relating to the Status of Refugees to victims of trafficking and persons at risk of being trafficked“ (Pagulase määratlemist inimkaubanduse ohvri või inimkaubanduse ohus oleva isikuna käsitleva 1951. aasta konventsiooni artikli 1 jaotise A lõike 2 ja/või 1967. aasta protokolli kohaldamise kohta),

–  võttes arvesse ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo (UNODC) 2018. aasta ülemaailmset aruannet inimkaubanduse kohta;

–  võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 6. novembri 2020. aasta üldsoovitust nr 38 naiste ja tütarlastega kaubitsemise kohta ülemaailmse rände kontekstis,

–  võttes arvesse Euroopa rakendamishinnangut direktiivi 2011/36/EU rakendamisel tekkivate rände- ja soolise võrdõiguslikkuse probleemide kohta, mille parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat avaldas 15. septembril 2020. aastal(15),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 58,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A9‑0011/2021),

A.  arvestades, et inimkaubanduse näol on tegemist inimväärikuse rikkumise ning inimese füüsilise ja psühholoogilise terviklikkuse lõhkumisega, mis meid iga päev ümbritseb ja on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 5 lõike 3 tähenduses põhiõiguste raske rikkumine;

B.  arvestades, et inimkaubandus on tugevalt sooline nähtus, kusjuures aastatel 2017 ja 2018 olid kolmveerand(16) kõigist inimkaubanduse ohvritest ELis naissoost (naised ja tütarlapsed), kellega kaubitseti peamiselt seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et seksuaalne ärakasutamine on olnud alates 2008. aastast ELis kõige teatatum inimkaubanduse põhjus;

C.  arvestades, et tuvastatud inimkaubanduse ohvrite arv on komisjoni viimasel uurimisperioodil (2017 ja 2018) eelneva perioodiga võrreldes tõusnud ja aina suureneb(17); arvestades, et tegelike ohvrite arv on ilmselt märkimisväärselt suurem kui andmed näitavad, sest paljud ohvrid jäävad tuvastamata;

D.  arvestades, et märkimisväärne hulk inimkaubanduse ohvritest on lapsed; arvestades, et 78 % kõigist inimkaubanduse lapsohvritest on tüdrukud ning 68 % inimkaubanduse täiskasvanud ohvritest on naised(18);

E.  arvestades, et sooline ebavõrdsus, vaesus, sundränne, töötus, sotsiaalmajanduslike võimaluste puudumine, haridusele juurdepääsu puudumine, sooline vägivald, diskrimineerimine ja tõrjutus ning korruptsioon on mõned tegurid, mis muudavad inimesed, eriti naised ja lapsed, inimkaubanduse suhtes kaitsetuks; arvestades, et inimkaubanduse algpõhjustega pole endiselt suudetud edukalt tegeleda;

F.  arvestades, et inimkaubanduse ohvreid tabavad sageli mitmekordsed ja üksteisega ristuvad diskrimineerimise ja vägivalla vormid, sealhulgas soo, vanuse, rassi, puude, etnilise kuuluvuse, kultuuri ja usu, samuti rahvusliku või sotsiaalse päritolu või muu staatuse tõttu, ning arvestades, et need diskrimineerimise vormid võivad ise inimkaubandust soodustada(19);

G.  arvestades, et inimkaubanduse vorme on palju, kuid need kõik põhinevad ohvrite loomupärase kaitsetuse kuritarvitamisel ja on suunatud inimeste ärakasutamisele, ning arvestades, et inimkaubanduse ohvrid on seotud erineva seadusliku ja ebaseadusliku tegevusega, sealhulgas – kuid mitte ainult – põllumajanduse, toiduainete töötlemise, seksitööstuse, majapidamistööde, tootmise, hoolduse, puhastuse, tööga muudes tööstusharudes (eelkõige teenindussektoris), kerjamise, kuritegevuse, sundabielude, seksuaalse ärakasutamisega internetis ja väljaspool seda, ebaseadusliku adopteerimise ja inimorganitega kauplemisega; arvestades, et inimkaubanduse teistest vormidest, sealhulgas väga soopõhistest, nagu sundabielust ja kodusest sunnitööst räägitakse vähem ja antakse vähem teada;

H.  arvestades, et mõned viimased aastad on näidanud, et rändajatel ja varjupaigataotlejatel on eriti suur oht inimkaubanduse ohvriks langeda; arvestades, et nende hulgast on inimkaubitsejate võrgustikud eelkõige sihikule võtnud saatjata alaealised ja naised;

I.  arvestades, et Europol on hoiatanud, et COVID‑19 pandeemia mõju võib ohvrite arvu veelgi suurendada(20) ja vähendada tõenäosust, et õiguskaitseorganid avastavad inimkaubitsejad, ning et majanduslangus COVID‑19 kriisi ajal võib samuti põhjustada ohtlikke tagajärgi inimkaubanduse valdkonnas(21); arvestades, et alates kriisi algusest on inimkaubanduse ohvrite olukord halvenenud ja tugiteenuste osutajatel on probleeme ohvrite abistamisega;

J.  arvestades, et Europoli andmetel(22) on digitehnoloogia kasutamine laiendanud kurjategijate võimet kaubitseda inimestega eri liiki ekspluateerimise eesmärgil; arvestades, et inimkaubitsejad kasutavad uusi tehnoloogiaid igas seksuaalse ärakasutamise etapis alates ohvrite värbamisest ja reklaamimisest kuni nende väljapressimisega survestamise ning liikumise kontrollimiseni; arvestades, et need vahendid aitavad inimkaubitsejatel anonüümseks jääda ning tekitavad õiguskaitseasutustele tuvastamisel raskusi; arvestades, et veebipõhine suhtlus toob kurjategijate, ohvrite ja õiguskaitseasutuste jaoks kaasa nii riske kui ka võimalusi;

K.  arvestades, et inimkaubandus on endiselt keeruline ja levinud kuritegu, mis mõjutab kõigi kestliku arengu eesmärkide saavutamise võimalust, eriti 5. eesmärgi (sooline võrdõiguslikkus), 8. eesmärgi (inimväärne töö ja majanduskasv), 16. eesmärgi (rahu, õiglus ja tugevad institutsioonid) ning 17. eesmärgi (üleilmsed partnerlussuhted) puhul;

L.  arvestades, et kuigi inimkaubandus on eelkõige tõsine kuritegu indiviidide vastu, toob see kahju ka ühiskonnale, milleks on näiteks lisakulud avalikele teenustele, sealhulgas õiguskaitseasutustele, eriteenustele, tervishoiuteenustele ja sotsiaalkaitsele, saamata majandusväljund, elukvaliteedi vähenemise väärtus ning inimkaubanduse ennetamise alase tegevuse koordineerimine; arvestades, et ELi 28 liikmesriigi puhul moodustab inimkaubandusest tulenev kahjum hinnanguliselt 3 700 524 433 eurot(23);

M.  arvestades, et inimkaubandus on keeruline riikidevaheline nähtus, millega saab tõhusalt võidelda vaid siis, kui ELi institutsioonid, liikmesriigid, kolmandad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid teevad kooskõlastatult koostööd; arvestades, et rahvusvaheline koostöö on oluline inimkaubanduse kaotamiseks mitmesuguste olemasolevate sise- ja välispoliitikate, näiteks Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024) koostoime ning sobivate teabekampaaniate abil asjaomastes riikides; arvestades, et inimkaubandust tuleks võtta kolmanda soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava alases seadusandlikus töös arvesse;

N.  arvestades, et inimkaubanduse ohvrite tõhus tuvastamine on enamikus liikmesriikides jätkuvalt problemaatiline erinevatel põhjustel, näiteks ohvrite puudulik keeletundmine ja nende vastumeelsus politsei poole pöörduda või piiratud õiguskaitsevõime; arvestades, et lapsohvrite tuvastamise teeb sageli keerukamaks see, et nad ei mõista, et on ohvrid; arvestades, et liikmesriikidel on kohustus rakendada nõuetekohast hoolsust inimkaubanduse ärahoidmiseks, uurida inimkaubanduse juhtumeid ja karistada kurjategijaid, toetada ohvreid ja neid võimestada ning austada nende väärikust, ning tagada nende kaitse ja juurdepääs õiguskaitsevahenditele, ning arvestades, et selle tegemata jätmine kahjustab ohvrite võimalust inimõigusi ja põhivabadusi kasutada või muudab selle võimatuks;

O.  arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse direktiivis sätestatakse miinimumstandardid, mis on kohaldatavad kõikjal Euroopa Liidus inimkaubanduse ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning ohvrite kaitsmisel, ning määratletakse inimkaubanduse olemus; arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse direktiivi täielik ja korrektne ülevõtmine siseriiklikku õigusesse, millele järgneb selle täielik rakendamine, ei ole ainult kohustuslik, vaid ka vajalik inimkaubandusega tegelemisel edusammude tegemiseks;

P.  arvestades, et kõigi seirearuannete kohaselt on peaaegu kümme aastat pärast inimkaubandusevastase võitluse direktiivi vastuvõtmist endiselt takistusi selle täielikul rakendamisel liikmesriikide tasandil, mistõttu jääb enamik ohvreist tuvastamata ning kurjategijatele süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise määr on madal; arvestades, et inimkaubandust käsitlevate riiklike seaduste ja poliitika ulatuvuses ja rakendamises esineb märkimisväärseid lünki, mida organiseeritud kuritegevuse rühmitused saavad aktiivselt ära kasutada ja mis jätavad suured inimrühmad ärakasutamise suhtes kaitsetumaks;

Q.  arvestades, et kuriteoohvrite õiguste direktiivi rakendamine ei ole olnud rahuldav, eelkõige selle puuduliku ja/või ebaõige ülevõtmise tõttu;

R.  arvestades, et inimkaubandus on väga kasumlik organiseeritud kuritegevuse vorm ning on seega nõudluse- ja kasumipõhine; arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse keskmes peab olema nõudluse vähendamine, sealhulgas naiste ja tütarlaste seksuaalse ärakasutamise järele; arvestades, et füüsiline, psühholoogiline ja seksuaalne vägivald on seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla koostisosad;

S.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ELi poolt võiks täiendada ELi ja liikmesriikide jõupingutusi inimkaubanduse vastases võitluses;

T.  arvestades, et mitmes ELi majandussektoris esineb tõsine tööalane ärakasutamine ning see mõjutab erinevaid piiriüleste töötajate rühmasid, sealhulgas nii ELi kui ka kolmandate riikide kodanikke; arvestades, et FRA soovituste(24) kohaselt tuleks selliste tavadega tegeleda muu hulgas töötingimuste sihipäraste kontrollide tervikliku süsteemi abil;

1.  osutab asjaolule, et ELi tasandil on vaja koordineeritud, ühtlustatud ja ühtset raamistikku, mis põhineb tõhusamatel hindamis- ja järelmeetmete mehhanismidel, millega tagatakse inimkaubanduse ennetamise tugevdamine koos inimkaubanduse ohvrite toetamise, abistamise ja kaitsmisega ning mille eesmärk on inimkaubanduse täielik kaotamine, sealhulgas selliste õiguste kooskõlastatud rakendamisega, mis on antud ohvrite õiguste direktiivi, elamislubade direktiivi, seksuaalse kuritarvitamise ja lapsporno vastast võitlust käsitleva direktiivi ning piiriülese kuritegevuse vastase võitluse direktiiviga(25), kuna inimkaubandus on piiriülese mõõtmega kuritegevus ning seepärast ei saa sellega tegeleda üksnes riiklikul tasandil;

2.  tunnustab komisjoni head tööd ELi inimkaubanduse vastaste meetmete koordineerimisel ning inimkaubanduse erinevaid aspekte, sealhulgas soolist mõõdet ja laste erilist kaitsetust käsitlevate teadmiste ja järelduste arendamisel; kutsub komisjoni üles tagama tehtava töö järjepidevuse, nimetades täiskohaga ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori, kellel on asjakohased teadmised ja selged volitused ning kes teeks koostööd liikmesriikide ja kodanikuühiskonna riiklike esindajate võrgustikuga, et tagada järjepidev koostöö;

3.  rõhutab, kui tähtis on rahastada Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF), Daphne programmi, Euroopa Sotsiaalfondi+ ja Sisejulgeolekufondi (ISF) programme, et neid jätkuvalt kasutada inimkaubanduse tõkestamise projektide puhul, samuti kasutada muid olemasolevaid vahendeid, sealhulgas selliseid ELi programme nagu kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programm, rahastamisvahendeid nagu naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend ja ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks, ning algatusi nagu EMPACT, ELi ja ÜRO algatus „Spotlight“ ja algatus „Glo.Act“; tuletab meelde vajadust inimkaubanduse soolise mõõtmega seotud algatuste ja projektide järele ning nõuab ELi rahastatavate projektide poliitika põhjalikku läbivaatamist; kutsub liikmesriike üles tagama stabiilse rahastamise ja piisava personali, et tuvastada ja kaitsta ohvreid, ning väljendab muret ohvrite organisatsioonide piisava rahastamise puudumise pärast, eelkõige naistele toetust pakkuvate organisatsioonide puhul, kellel on suurte rahaliste kärbete tõttu raskusi ohvritele teenuste osutamise jätkamisega;

4.  rõhutab, et järjepidevate, võrreldavate ja üksikasjalike andmete puudumine takistab jätkuvalt inimkaubanduse ulatuse ja suundumuste piisavat ja tõendipõhist hindamist; kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ja rahastamist, et uurida, analüüsida ja koguda andmeid inimkaubanduse kõigi vormide kohta, ning parandama riiklike ja ELi tasandi andmeallikate vahelist koordineerimist, samuti koguma ajakohasemaid, tsentraliseeritud ja terviklikke andmeid, mis on jaotatud inimkaubanduse liigi, vanuse ja soo, rassilise ja etnilise päritolu järgi, ning mis hõlmavad riigisiseselt inimkaubanduse ohvriks langenud inimesi, kogudes statistilist teavet nõuetekohaselt õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele austades ning koostöös kõigi asjaomaste institutsioonide, kodanikuühiskonna, EIGE ja asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonidega; kutsub komisjoni üles ELi jaoks regulaarselt selliseid andmeid koostama ja avalikustama;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ja smugeldamise eristamise, mis vajab põhjalikumat analüüsi ning erinevat reageerimist seadusandluses ja poliitikas; rõhutab, et kui neid kindlalt ei eristata, siis ei õnnestu sageli ohvreid nõuetekohaselt tuvastada, tagada juurdepääsu kaitsemeetmetele ning vältida teistkordset ohvriks langemist;

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama digitehnoloogia, sotsiaalmeedia ja internetiteenuste kasutamist peamise vahendina inimkaubanduse ohvrite värbamisel ning võimestama õiguskaitseasutusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone inimkaubanduse vastases võitluses, andes neile vajalikud tehnilised teadmised ja sihtotstarbelised vahendid, et reageerida uutest tehnoloogiatest tulenevatele probleemidele; kutsub lisaks neid üles võtma vastu kolmandate isikute vastutust käsitlevad õigusnormi tehnoloogiaettevõtete jaoks, kes majutavad ekspluateerivaid materjale, parandama õiguslikke vahendeid, mida kasutatakse kohtumenetlustes ja inimkaubitsejate vastutusele võtmisel, edendama teabevahetust ja koostööd asjaomaste ametiasutuste, internetiteenuse osutajate ja sotsiaalmeediaettevõtete vahel, edendama kogu ELis inimkaubandust käsitlevaid avalikke teavituskampaaniaid, austades samal ajal ohvrite õigust eraelu puutumatusele ja turvalisusele ning tagades nende põhiõigused ja andmekaitse, ning suurendama toetust riikidevaheliste eksperditeadmiste ja tehnoloogiapõhiste lahenduste loomisele, näiteks ohvrite värbamise blokeerimiseks;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid seaksid koolidele, ülikoolidele, ettevõtetele ja teadusasutustele suunatud kampaaniates prioriteediks küberteadlikkuse ning tugineksid olemasolevatele eksperditeadmistele, nagu lastele parema interneti loomise portaal; toonitab, et teadlikkuse suurendamine seoses veebipõhise inimkaubandusega sotsiaalmeedias on hädavajalik, et takistada uute ohvrite sisenemist inimkaubanduse võrgustikku; kutsub komisjoni üles tegelema platvormidega aktiivselt ühiste suuniste ja tegevuskavade väljatöötamisel, mis hoiaksid ära veebipõhise inimkaubanduse ja seda tõkestaksid;

Ohvrite tuvastamine, kaitsmine, abistamine ja toetamine

8.  rõhutab, et ohvrite varajane tuvastamine on endiselt üks peamine rakendamise kitsaskoht ja on samas üks olulisemaid tegureid, et ohvritel oleks võimalik kasutada oma õigusi; kutsub liikmesriike üles neid kaitsma, andma inimkaubanduse ohvrite väljaselgitamiseks protsessi igas etapis rohkem vastutust osalejatele, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatele, õiguskaitse-, immigratsiooni- ja varjupaigaametnikele, tööinspektoritele ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajatele, samuti teistele asjaomastele spetsialistidele ja osalejatele; rõhutab vajadust lähenemisviisi järele, mis põhineb neljal peamisel strateegial, milleks on ennetamine, süüdistuse esitamine, ohvrite kaitse ja mitmetasandiline partnerlus; kutsub kõiki liikmesriike üles eraldama piisavad vahendid inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks, kaitsmiseks, abistamiseks ja toetamiseks kõigis etappides; rõhutab, et varajasel tuvastamisel tuleks arvesse võtta suure riskiga sektorite ja rühmade, näiteks naistest ja tütarlastest ohvrite eripära;

9.  kutsub kõiki liikmesriike üles tõhusalt tagama ohvrite õigused, pakkudes võimalikult varakult õigusabi, k.a kättesaadav teave nende seaduspäraste õiguste kohta, kaitsma ja toetama neid sootundliku ja lapsekeskse lähenemisviisi abil, tagades samas vastastikuse täiendavuse ohvrite õigusi käsitleva direktiiviga; tuletab meelde, et inimkaubandusevastane direktiiv kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et pädevatel asutustel on õigus mitte esitada inimkaubanduse ohvritele süüdistusi ega määrata neile karistusi nende osalemise eest kuritegevuses, milleks nad on olnud sunnitud;

10.  peab kahetsusväärseks kaitsetute ohvrite sihtotstarbeliste kaitseprogrammide puudumist paljudes liikmesriikides; rõhutab, kui oluline on pakkuda meetmeid kaitsetus olukorras ohvrite erivajaduste rahuldamiseks ja spetsiaalseid suuniseid seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimunud inimkaubanduse ohvritele; toonitab vajadust tagada ohvritele tingimusteta ja individuaalne kaitse, abi ja toetus, võttes arvesse ka nende otseseid ülalpeetavaid, sealhulgas kohtumenetlustes, mis on seotud inimkaubitsejate või ärakasutajate vastu suunatud kriminaal-, tsiviil- või muude hagidega; nõuab, et kõigis liikmesriikides rakendataks soolisest ja ohvripõhisest lähenemisest lähtuvalt tõhusalt ohvrite õiguste direktiivi ja kõiki sellega seotud õigusakte; tuletab meelde, et inimkaubanduse ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks töötavaid inimesi ei tohiks sellega seotud töö eest kriminaliseerida;

11.  märgib, et inimkaubanduse ohvrid vajavad spetsialiseeritud teenuseid, sealhulgas ligipääsu turvalisele lühi- ja pikaajalisele peavarjule, tunnistajakaitse meetmetele, tervishoiule ja nõustamisele, suulise ja kirjaliku tõlke teenustele, õiguskaitsele, hüvitusele, juurdepääsu haridusele ja koolitusele, k.a elukohariigi keeleõpe, juurdepääsu tööturule ja tööle suunamisele, (taas)integreerumisele, ümberasumise abile ja individualiseeritud teenustele, mille puhul arvestatakse soolise perspektiiviga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvritele soopõhised, asjakohased ja sihipärased teenused;

12.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et selliste kaitsetus olukorras olevate ohvrite nagu naiste, laste, LGBTI‑inimeste, puuetega inimeste ja rassilisse konteksti surutud rühmadesse kuuluvate inimeste erivajadused jäetakse sageli tähelepanuta, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid ohvritele nende vajadustele vastavad soopõhised teenused ja toetuse; kutsub liikmesriike üles tegelema eelkõige LGBTI‑inimeste vajadustega, kuna nad on inimkaubanduse ees väga kaitsetud seksuaalsest sättumusest ja sooidentiteedist tuleneva erinevat tüüpi diskrimineerimise kumulatiivse mõju tõttu;

13.  osutab asjaolule, et komisjoni kolme eduaruande kohaselt on roma kogukonnad, eriti naised ja lapsed väga kaitsetud igat liiki inimkaubanduse ja ärakasutamise suhtes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja erimeetmed, et võidelda inimkaubandusega riiklike romade integreerimise strateegiate aastateks 2020–2030 kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma statistilisi andmeid inimkaubanduse ohvrite etnilise tausta kohta;

14.  on mures, et inimkaubanduse ohvreid ei teavitata sageli piisavalt nende õigustest või neile kättesaadavatest abi- ja toetusmeetmetest; toonitab, kui oluline on omada selget ja järjepidevat teavet ohvrite ja eesliini töötajate jaoks, kes võivad ohvritega kokku puutuda;

15.  rõhutab, et kuigi COVID‑19 pandeemia täielik mõju ei ole veel mõõdetav, on siiski selge, et kriis mõjutab ebaproportsionaalselt rohkem inimkaubanduse kõige kaitsetumaid ohvreid, eelkõige naisi, lapsi ja ebakindlas olukorras olevaid inimesi, ning et see on sundinud paljusid varjupaiku teatatud nakkuste tõttu oma teenuseid sulgema või peatama, jättes inimkaubanduse ohvrid ilma eluasemest, tervishoiust ja õigusabist; rõhutab sellega seoses, et juurdepääs hooldus- ja sotsiaalteenustele tuleb tagada ilma diskrimineerimiseta; tuletab meelde, et inimkaubanduse algpõhjusi on pandeemia süvendanud, seades vähekaitstud elanikkonnarühmad suuremasse inimkaubanduse ohtu, suurendades inimkaubanduse ohvreid kujutavate reklaamide ja lapsi püüdvate seksuaalkiskjate arvu ning internetis seksuaalse ärakasutamise juhtumeid ja lapsporno nõudlust; kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ELi ametite, näiteks Europoli toetusel, kes avaldas 2020. aasta märtsis aruande pealkirjaga „Pandemic profiteering: how criminals exploit the COVID‑19 crisis“ (Pandeemiast kasu lõikamine: kuidas kurjategijad COVID‑19 kriisi ära kasutavad); nõuab komisjonilt põhjalikumat analüüsi COVID‑19 pandeemia mõjust inimkaubanduse võimalikele ohvritele ning inimkaubanduse struktuurist ja toimimisest üldiselt, et arendada inimkaubanduse kaotamiseks välja erimeetmed;

16.  toob esile vajaduse täielikult toimivate ja sidusate siseriiklike suunamismehhanismide järele, mida koordineeritakse riikidevaheliste suunamismehhanismidega ja rahastatakse spetsiaalsetest sihtotstarbelistest rahaeraldistest, et tulla toime eri osalejate koordineerimisega seotud probleemidega ja puudustega, mis vähendavad ohvrite usaldust, millel võib olla negatiivne mõju tõhusale suunamisele; rõhutab, et hea koostöö politsei ja valitsusväliste organisatsioonide vahel peaks täiendama täieõiguslikku siseriiklikku suunamismehhanismi, milles määratakse kindlaks kõigi asjakohaste osalejate(26) rollid ja vastutus, et tagada ohvrite põhiõiguste kaitse ja edendamine; julgustab liikmesriike looma riiklikke keskusi, mis on spetsialiseerunud inimkaubanduse ohvrite toetamisele ja vastuvõtmisele ning hõlbustama nende keskuste omavahelist, aga ka õiguskaitseasutuste ja asjaomaste ELi asutustega tehtavat otsest ja tõhusat piiriülest koostööd;

17.  kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama ohvritele hüvitise maksmise olukorda liikmesriikides ja piiriüleselt juurdepääsu, jõustamise ja tegelike maksete aspektist ning esitama konkreetsed meetmed eesmärgiga tagada parem, kiirem ja tasuta õigusabi ja hüvitise kättesaadavus kõigis liikmesriikides, ilma muid kahjutasusid piiramata;

18.  tunneb heameelt rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni ja selle protokollide rakendamise läbivaatamise mehhanismi loomise üle 2018. aastal ning läbivaatamisprotsessi käivitamise üle 2020. aastal; kutsub komisjoni üles läbivaatamisprotsessis eeskuju andma; rõhutab, kui oluline on parandada arusaama inimkaubandusest kui keerukast ja arenevast kuritegevusliigist; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles tagama, et inimkaubanduse analüüsimisel ja sellele reageerimisel jääb keskmesse inimõigustel põhinev lähenemisviis, ning tuletab meelde vajadust kaasata kodanikke ja kodanikuühiskonna organisatsioone; rõhutab Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide olulist rolli; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühinema ÜRO inimkaubandusevastase rahvusvahelise kampaaniaga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid kõik asjakohased rahvusvahelised vahendid, milles käsitletakse inimkaubandust, sealhulgas Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

Inimkaubandus kui soopõhine kuritegu ja võitlus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse vastu

19.  rõhutab, et seksuaalne ärakasutamine on ELis alates 2008. aastast kõige valdavam inimkaubanduse vorm, millest on ka kõige rohkem teateid, kuna 60 % inimkaubanduse ohvritega kaubitsetakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; märgib, et 92 % neist ohvritest on naised ja tütarlapsed ning et rohkem kui 70 % inimkaubitsejatest on mehed(27), mis näitab, kuidas seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse juured on soolises ebavõrdsuses;

20.  nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid võtaksid konkreetseid meetmeid, et astuda vastu soolisele vägivallale, naiste- ja alaealiste vastasele vägivallale, vägivalla ühiskondlikule aktsepteerimisele ja karistamatuse kultuurile ning struktuursele soolisele ebavõrdsusele ja soostereotüüpidele kui inimkaubanduse algpõhjustele, kasutades selleks eelkõige teadlikkuse suurendamise ja haridus- ja teavituskampaaniaid, millele lisatakse parimate tavade vahetamine, sealhulgas programmid ja koolituskursused meeste ja poiste kaasamiseks; soovitab, et komisjon tugevdaks ja arendaks ELi inimkaubandusevastaste õigusaktide rakendamise järelevalves soolist mõõdet, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks selle jälgimist oma hinnangutes inimkaubandusevastase võitluse direktiivi järgimisele ja rakendamisele liikmesriikides;

21.  kutsub komisjoni üles uurima koostöös liikmesriikidega, kuidas nõudlus seksuaalteenuste järele põhjustab inimkaubandust, kuna Europol on teatanud, et on liikmesriike, kus prostitutsioon on seaduslik, mistõttu on inimkaubitsejatel palju lihtsam kasutada õiguskeskkonda oma ohvrite ärakasutamiseks(28); tuletab meelde, et Europol leidis, et mõnes ELi liikmesriigis, kus prostitutsioon on seaduslik, oli kahtlustatavatel võimalik kasutada lapsi kõrvuti täiskasvanud ohvritega(29); rõhutab, et inimkaubandust soodustavad inimkaubitsejate suured kasumid ja nõudlus, mis motiveerib kõiki ärakasutamise vorme; rõhutab, et seaduslike ettevõtete varjus ärakasutamine on inimkaubitsejate hulgas üpris levinud; tuletab meelde, et liikmesriikidel on juriidiline kohustus ära hoida ja vähendada nõudlust kõigi ärakasutamise vormide järele, mis peaks olema ennetustegevuse ja süüdistuste esitamise peamine eesmärk;

22.  kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ennetamise, sealhulgas teadlikkuse suurendamise, haridus- ja teavituskampaaniate kaudu, meetmete ja programmide vastuvõtmise teel, mille sihiks on takistada ja vähendada nõudlust ja võib-olla võtta tulevikus vastu sihtotstarbelisi õigusakte, ning kutsub liikmesriike üles sätestama oma õigusaktides inimkaubanduse ohvrite teenuste teadliku kasutamise kuriteona, nagu soovitatakse inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artiklis 18 ja komisjon soovitas uuesti 2018. aastal(30), ning nägema ette tõhusad, proportsionaalsed ja heidutavad karistused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes tegelevad inimkaubanduse ohvritega;

23.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon koostöös kõigi asjaomaste osalejatega ja arendades digioskuseid, nende hulgas veebiturvet, keskenduksid seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse korduvatele ja esilekerkivatele mustritele, mille näiteks on laste ja naiste üha suurem ärakasutamine, kaasa arvatud peibutamine ja seksuaalne väljapressimine, ja samuti nn lover boy (romantilise suhte loomise) meetodi kasutamine kui kõige sagedasem ohvrite veebitehnoloogia abil ligimeelitamise ja sõnakuulelikuks muutmise viis; märgib, et tehnoloogia aina laialdasem kasutamine inimkaubandusega tegelevate kuritegelike võrgustike poolt on olulisel määral muutnud nende traditsioonilist tegutsemisviisi, eriti inimkaubandusprotsessi teatavates etappides;

24.  rõhutab, et kõigile ametnikele, kohtunikele, sidusrühmadele ja osalejatele, kes tegelevad inimkaubanduse juhtumite, nende uurimise ja võimalike ohvritega, on oluline pakkuda ja juurde luua sootundlikke ja laste vajadusi arvestavaid koolitusprogramme, et paremini varakult tuvastada isikud, kes võivad olla seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvrid, ning julgustab liikmesriike võtma ohvrite toetamiseks meetmeid, nagu süsteemist väljumise programmid, psühholoogilised toetusmeetmed, inimväärse sotsiaalse ja ametialase taasintegreerimise võimalused, haridus ja juurdepääs laiaulatuslikele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, juurdepääs õigusemõistmisele ja seonduvatele õigustele, kaasates selleks kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerid ja erasektori; toonitab sellega seoses ka üldsusele mõeldud teadlikkuse suurendamise programmide tähtsust, et võimalikke ohvreid tuvastada ja kaitsta; rõhutab vajadust määrata koolituseks piisavad sihtotstarbelised rahalised vahendid ning nõuab seetõttu, et liikmesriigid eraldaksid piisavad vahendid;

25.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid kõikehõlmavat vanusekohast ja arengutasemele kohandatud seksuaalharidust, mis on peamine meede igasuguse naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla, sealhulgas inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ennetamiseks ning mis sisaldaks nõusoleku- ja suhtekoolitust, et edendada kõigis suhetes austust ja võrdsust;

Tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuv inimkaubandus

26.  avaldab tõsist kahetsust asjaolu üle, et mitu liikmesriiki ja kodanikuühiskonna organisatsiooni on teatanud tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse kasvust(31); mõistab hukka selle, et tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvriteks langevad aina sagedamini ka lapsed, ning nõuab, et liikmesriikide tööinspektsioonid võtaksid viivitamatult meetmeid selliste juhtumite tuvastamiseks ja neile lõpu tegemiseks; lisaks kutsub Euroopa Tööjõuametit üles pidama ränga tööalase ärakasutamise probleemi esmatähtsaks ning toetama liikmesriike selles küsimuses suutlikkuse suurendamisel, et sihipäraste kontrollide kaudu paremini ränka tööalast ärakasutamist tuvastada ning selle eest sanktsioone määrata; rõhutab, et on oluline kaaluda tööalase ärakasutamise teema käsitlemist ohvritega tegelevate ametnike koolitusprogrammides, et parandada sunniviisilise töö eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvrite varajast tuvastamist; kutsub komisjoni üles uurima koostöös liikmesriikidega, kuidas nõudlus odava tööjõu järele põhjustab tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust; nõuab tungivalt, et liikmesriikide ametiasutused pingutaksid rohkem, et kaotada kõik mitteametliku ja reguleerimata töö vormid, tagades seeläbi kõigi töötajate õigused; rõhutab, et asjaomaste töötajate ebakindel tööalane staatus muudab nad sõltuvaks oma tööandjatest ja võimaldab inimkaubanduse toimepanijatel oma ohvreid ära kasutada;

Muud ärakasutamise vormid

27.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles keskenduma inimkaubanduse kõigi vormide korduvatele ja esilekerkivatele mustritele, sealhulgas tööalase ärakasutamise, kerjama sundimise, sund- ja näilike abielude ning sunniviisilise kuritegevuse eesmärgil toimuvale inimkaubandusele; rõhutab, et inimkaubandust soodustavad inimkaubitsejate suured kasumid ja nõudlus, mis on kõigi ärakasutamise vormide aluseks; märgib murega, et paljudes ELi liikmesriikides puuduvad asjakohased õigusaktid kõigi ärakasutamise vormide ohvrite jaoks; kutsub liikmesriike üles võtma ohvritele kaitse, abi ja toetuse andmisel arvesse inimkaubanduse kõiki vorme; märgib, et vaatamata hiljutistele teadetele kuritegelike võrgustike kohta, kes kaubitsevad inimestega üle ELi nende tööalase ja muud liiki ärakasutamise eesmärgil, puuduvad selliste ärakasutamise vormide ohvrite kohta sellegipoolest asjakohased andmed ja õigusaktid ning ärakasutamise ohvritel puudub juurdepääs tugiteenustele;

28.  märgib, et 18 % inimkaubanduse ohvritest moodustasid inimesed, kellega kaubitseti muu ärakasutamise eesmärgil(32), sealhulgas kerjama sundimine, sunniviisiline kuritegevus, imikutega äritsemine, elundite eemaldamine, ebaseaduslik lapsendamine, rahaline ärakasutamine pettuse teel ning asendusemaduse kaudu toimuv inimkaubandus; juhib tähelepanu sellele, et paljud kerjama sundimise ja sunniviisilise kuritegevuse ohvrid on pärit marginaliseeritud roma kogukondadest ning on sageli lapsed;

29.  toonitab, et ELi inimkaubandusevastases õigus- ja poliitilises raamistikus on ühendatud sise- ja välismõõde ning selles tunnistatakse, et inimkaubanduse kui ränga kuriteo ja inimõiguste raske rikkumise vastu võitlemiseks võetavad meetmed on ELi välistegevuse selge eesmärk; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama koostööd kolmandate riikidega, et võidelda inimkaubanduse kõigi vormide vastu ning suurendada võimalusi viia läbi ühisuurimisi ja esitada sihipäraseid süüdistusi;

Inimkaubandus varjupaigaküsimuste ja rände kontekstis

30.  rõhutab, et kuigi enamik ohvritest on ELi kodanikud, on kuritegelikud organisatsioonid väärkasutanud rändeteid, et tuua inimkaubanduse ohvreid liitu, kusjuures humanitaarkriisid suurendavad rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate riski sattuda inimkaubitsejate meelevalda; juhib tähelepanu asjaolule, et viimastel aastatel on järsult suurenenud nende naiste ja tüdrukute arv, kes tuuakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ELi Vahemere keskosa rändetee kaudu(33); kutsub liikmesriike ja ELi üles neid naisi ja tütarlapsi tuvastama ning sarnaseid juhtumeid tulevikus ära hoidma, kasutades sidusat ja koordineeritud õiguspõhist, sootundlikku ja lapsekeskset lähenemist inimkaubanduse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks; tuletab meelde, et naised ja lapsed langevad rändeteel sageli seksuaalse kuritarvitamise ohvriks, vastutasuks kaitse ja põhiliste elatusvahendite eest; rõhutab, et kriteeriumid, mille alusel nendele naistele ja lastele antakse inimkaubanduse ohvri ametlik staatus, on sageli liiga jäigad ja seetõttu ei ole neil võimalik saada abi, mis on vajalik neile tekitatud kahju heastamiseks;

31.  kordab, et varjupaigataotlejad, pagulased ja rändajad ning eelkõige saatjata ja vanematest eraldatud alaealised on inimkaubanduse suhtes eriti kaitsetud, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, laste ja muude vähekaitstud rühmadega kaubitsemisele; rõhutab, et rändajad on kaitsetus olukorras ja ohus rändeprotsessi erinevates etappides nii enne rände algust, teel ELi, sihtkohas kui ka võimaliku tagasisaatmise puhul; märgib, et kohaliku keele piiratud oskus ja/või oma õiguste mittemõistmine, piiratud juurdepääs piisavatele elatusvõimalustele või kvaliteetsele haridusele ning liikumisvabaduse piirangud suurendavad veelgi nende isikute riski langeda inimkaubanduse ohvriks;

32.  rõhutab, et rahvusvahelise kaitse menetlustes registreeritud inimkaubanduse ohvrite arv on väga väike; kutsub liikmesriike üles andma ELi saabuvatele inimestele rohkem teavet, ka kirjalike ja suuliste tõlgetena, nende õiguste kohta ja ELi õigusaktide alusel kohaldatavate menetluste kohta, sealhulgas võimaluste kohta saada abi inimkaubanduse ja ärakasutamise ennetamisega tegelevatelt juristidelt ja kultuurivahendajatelt;

33.  juhib tähelepanu sellele, et inimkaubanduse ohvriteks tunnistatud rahvusvahelise kaitse taotlejad mõnes liikmesriigis võivad olla otsustanud menetlust vahetada ja taotleda elamisluba elamislubade direktiivi alusel või võivad olla selleks sunnitud(34); kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubandusevastase võitluse ja varjupaigamenetluste seotuse ja omavahelise täiendavuse;

34.  kutsub liikmesriike üles tagama Dublini III määruse, inimkaubandusevastase võitluse direktiivi ja elamislubade direktiivi sätete ühtse kohaldamise, et vältida mõnes liikmesriigis rakendatavat tava viia inimkaubanduse ohvrid üle riiki, kus neid esmasel saabumisel ära kasutati, jättes nad seeläbi suuremasse ohtu langeda uuesti inimkaubanduse ohvriks ja saada uus trauma;

35.  kutsub liikmesriike üles rohkem pingutama, et varakult tuvastada potentsiaalsed ohvrid, eriti rändevoogudes ja esmase vastuvõtu punktides, ning võtma vastu kaitse- ja ennetusmeetmed; rõhutab, et tuvastatud potentsiaalsetele ohvritele tuleks tagada kaitse ja pääs turvalisse kohta, kus neile saaks anda teavet ja pakkuda õigusabi; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et kõigil ohvritel, sealhulgas rändajatest ohvritel, oleks juurdepääs õigusemõistmisele, sõltumata nende riigis viibimise või elamise staatusest;

36.  kutsub liikmesriike üles eraldama piisavad vahendid ja spetsiaalsed rajatised tegelikele ja eeldatavatele inimkaubanduse ohvritele, sealhulgas naistele, saatjata ja vanematest eraldatud alaealistele, ning tagama varjupaikades piisava arvu kohti; kutsub liikmesriike üles tagama sooküsimustes koolitatud personali olemasolu vastuvõtukohtades ning pakkuma ohvritega tegelevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele piisavat tuge ja rahastamist;

37.  kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubanduse ohvritele õigus perekonnaelule ja kaaluma ohvritele antava rahvusvahelise kaitse võimalikku laiendamist nende pereliikmetele; kutsub liikmesriike üles kiirendama perekonna taasühinemise menetlusi ohvrite nende pereliikmetega, keda ähvardab päritoluriigis oht;

38.  osutab vajadusele luua riiklikud mehhanismid andmete kogumiseks rahvusvahelise kaitse menetluses osalevate inimkaubanduse ohvrite kohta, et tuvastatud juhtumite puhul oleks võimalik tagada järelmeetmed;

39.  on mures, et taastumis- ja järelemõtlemisaeg on seotud sellega, kui palju teeb ohver uurimise ajal koostööd ning et selle aja määravad õiguskaitseasutused; taunib asjaolu, et mõnes liikmesriigis(35) ei anta seda aega ei inimkaubanduse ohvritele, kes on ELi ja/või EMP kodanikud, ega varjupaigataotlejatele; kutsub komisjoni üles jälgima olemasolevate õiguslike lahenduste rakendamist liikmesriikide tasandil, eelkõige taastumis- ja järelemõtlemisaja andmist;

40.  juhib tähelepanu sellele, et Europoli andmetel tegelevad rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega sageli samad kuritegelikud organisatsioonid(36) ning uurimised näitavad, et inimkaubitsejad võtavad aina sagedamini sihikule ELis viibivad rändajad ja varjupaigataotlejad nende ärakasutamise eesmärgil(37); rõhutab, kui tähtis on kolmandate riikidega inimsmugeldamise vastast koostööd tehes ennetada inimkaubandust ja võidelda selle vastu, olgu tegu päritolu- või transiidiriikidega, ning kaitsta ohvreid, tagades igakülgsed toetus-, taasintegreerimis- ja rehabilitatsiooniprogrammid;

41.  tuletab liikmesriikidele meelde, et varjupaigataotlejatele mõeldud turvalise ja seadusliku rände viiside puudumine suurendab nende kaitsetust inimkaubanduse suhtes, sest neid võidakse ära kasutada nii rändeteekonna jooksul kui ka saabumisel; kutsub liikmesriike üles pakkuma rohkem turvalisi seadusliku rände kanaleid, nagu humanitaarviisad, et vältida vähekaitstud isikute ärakasutamist;

42.  märgib, et dokumentide puudumine või sõltuvusseisund suurendab ohvristamise tõenäosust ja vähendab võimalust, et ohvrid otsivad abi või teatavad kuritarvitamisest, kuna nad kardavad sisserändega seotud tagajärgi, ning nii satuvad nad ärakasutamise ja kuritarvitamise ohtu; märgib, et inimkaubandust käsitlevate riiklike seaduste ja poliitika hõlmavuse ja rakendamise märkimisväärsed lüngad annavad kurjategijatele lisavõimaluse kasutada ära seadusliku aluseta riigis viibivaid ohvreid, muutes arvukad inimrühmad ärakasutamise suhtes kaitsetumaks; kutsub liikmesriike üles lahutama rändega seotud sunnimeetmed õiguskaitsealastest tegevustest; rõhutab, et vähekaitstud isikute jaoks tuleks luua turvaline teavitamise ja tõhus kaebuste esitamise mehhanism;

Lastega kaubitsemine

43.  märgib, et peaaegu veerand kõigist ohvritest ELis on lapsed, kusjuures valdav enamus lapsohvritest ELis on tütarlapsed (78 %); juhib tähelepanu sellele, et peaaegu 75 % kõigist lapsohvritest ELis olid ELi kodanikud; on eriti mures vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise pärast, millega lapsohvrid ELis kokku puutuvad, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed(38);

44.  tuletab meelde liikmesriikide kohustust pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse lapsohvritele, pidades kõigis toimingutes esmatähtsaks lapse parimaid huve; rõhutab kaubitsemise ohvriks langenud lastele tekitatud füüsilist ja psühholoogilist kahju ning nende suuremat kaitsetust ärakasutamise suhtes; kutsub liikmesriike üles tagama tugevad lastekaitsemeetmed, lapseealisuse eeldamise ja lapse vanuse hindamise, kaitse enne kriminaalmenetlust ja selle ajal, juurdepääsu tingimusteta abile, hüvitise, karistamata jätmise ning abi ja toe lapsohvri pereliikmele, samuti ennetuse;

45.  kutsub liikmesriike üles keskenduma lapsohvrite tuvastamisele ja aitama neil kasutada nende õigusi; rõhutab vajadust määrata lapsohvritele, kaasa arvatud saatjata lapsohvritele viivitamata hästi koolitatud ja korralikku toetust saavad eestkostjad, sealhulgas erakorralise meetmena ajutised eestkostjad, ja rõhutab lapsesõbraliku õigusemõistmise ja eriteenuste tähtsust; nõuab lisaks, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et tagada inimkaubanduse lapsohvritega tegelevatele isikutele piisav ja asjakohane koolitus, eelkõige õiguslik ja psühholoogiline väljaõpe, ning suurendada teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu eeskostjate arvu;

46.  kutsub liikmesriike üles tagama, et viisataotluse menetlemise käigus alaealise biomeetriliste andmete kogumisel pööravad konsulaartöötajad täit tähelepanu alaealise isikusamasuse kontrollile ja seosele tema suhtes vanemlikke õigusi omava(te) või seadusliku eestkostja kohustusi täitva(te) isiku(te)ga; kutsub üles nii komisjoni – kes peaks selleks tegema tiheda koostööd Europoli ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega – kui ka liikmesriike pakkuma riiklikele, kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele sihipärast ja tõhusat haridust ja koolitust, samuti teavet inimkaubitsejate kasutatavate meetodite kohta, et ennetada lastega kaubitsemist;

47.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama laste seksuaalse kuritarvitamise ja lasteporno vastase võitluse direktiivi, ning tõhustama politsei- ja õigusalast koostööd seksuaalse ärakasutamise tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELi tasandil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja ELi ametitega, eelkõige Europoli ja Eurojustiga, et parandada teabevahetust ja toetada piiriüleseid uurimisi;

48.  märgib suure murega laste seksuaalse kuritarvitamise levikut ning lastega kaubitsemise ja laste seksuaalse ärakasutamise mustrit ja normaliseerimist ning nõuab veebiplatvormidelt asjakohast reageerimist, et vältida laste kuritarvitamist kujutavate materjalide kättesaadavaks muutumist;

49.  märgib, et võimalike ohvrite värbamiseks ja ligimeelitamiseks kasutatakse selliseid vahendeid nagu internet ja sotsiaalmeedia; nõuab, et internetiplatvormid pööraksid erilist tähelepanu sobivate töövahendite väljatöötamisele; nõuab, et uues digiteenuste õigusaktis käsitletaks kübervägivalla vastaste meetodite sellist kasutamist; kutsub liikmesriike üles töötama välja veebipõhise seksuaalse ärakasutamise ja väärkohtlemise ohvriks langenud laste tuvastamise, varajase toetamise ja abistamise mudeli, samuti teadlikkuse suurendamise programmid ja rikkumistest teatamise mehhanismid, mis oleksid ka lastele kergesti kasutatavad; julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma täiendavaid meetmeid selliste veebipõhiste kuritegude vastu võitlemisel ning tugevdama ennetavaid meetmeid; kordab seetõttu vajadust parandada õiguskaitse- ja lastekaitseasutuste vahelist piiriülest koostööd ja suhtlust, ning töötada välja kord saatjata alaealise pereliikmete kiireks leidmiseks ja lastele alternatiivse hoolduse korraldamiseks;

50.  juhib tähelepanu sellele, et lapsohvrid vajavad konkreetset tuge, mille andmisel tuleb arvestada nende parimate huvide ja iga alaealise ohvri konkreetse kaitsetusega; julgustab liikmesriike tagama, et lapsohvritega kokkupuutuvad spetsialistid, nagu õiguskaitsjad, piirivalvurid, ametnikud, kohtusüsteem ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajad (sealhulgas lastehooldusasutused), oleksid piisavalt koolitatud inimkaubanduse lapsohvrite tuvastamiseks, toetamiseks ja nende edasi suunamiseks; märgib, et kõigi inimkaubanduse lapsohvrite küsitlemisse ei ole pidevalt kaasatud õiguskaitseasutuste eriüksusi, kes on saanud koolitust laste tunnistuste audiovisuaalse salvestamise alal; nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid selle üldiseks tavaks ja annaksid õiguskaitseametnikele sedalaadi lapsesõbraliku küsitlemise alast koolitust; soovitab liikmesriikidel välja töötada tugeva ahela, kus oleksid tihedad seosed inimkaubanduse ohvritele pakutava spetsiifilise toetuse (nt keskused, mis on spetsialiseerunud inimkaubanduse ohvrite toetamisele ja vastuvõtmisele) ja tavaliste noorsoo hoolekande teenuse moodulite vahel, mis samas vastaks iga alaealise inimkaubanduse ohvri konkreetsetele vajadustele;

51.  märgib, et roma lapsed on ärakasutamise ja inimkaubanduse suhtes eriti kaitsetud ning neil on suur oht langeda seksuaalse ja tööalase ärakasutamise ning kerjamisele sundimise ohvriks;

52.  tunneb heameelt komisjoni otsuse üle lisada 24. juuli 2020. aasta ELi strateegiasse (mis käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu) eesmärk asutada Euroopa keskus, mis tegeleks laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja selle vastu võitlemisega, mida nõuti ka Euroopa Parlamendi 26. novembri 2019. aasta resolutsioonis lapse õiguste kohta, ning mis oleks nurgakivi koordineeritud ja paljusid sidusrühmi hõlmavale Euroopa lähenemisviisile laste väärkohtlemise ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning ohvrite abistamisel;

53.  märgib, et lapsrändajatel, eelkõige saatjata ja vanematest eraldatud alaealistel on jätkuvalt suur oht langeda vägivalla, inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvriks ELi suunduvatel ja ELi sisestel rändeteedel; märgib, et tütarlapsi ohustab seksuaalne ärakasutamine ja sooline vägivald kogu rändetee ulatuses; nõuab, et liikmesriigid pakuksid inimkaubanduse saatjata lapsohvritele abi, toetust ja kaitsemeetmeid, mis vastaks nende erivajadustele, määraksid neile saabumisel eestkostja ning tagaksid neile nõuetekohased ja kohandatud elutingimused; tuletab meelde, et sellised meetmed peaksid arvesse võtma saatjata lapse parimaid huvisid nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis; mõistab hukka asjaolu, et mõned liikmesriigid on kasutanud saatjata alaealiste kaitse vahendina kinnipidamist, sealhulgas politseikambris; tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid uurima alternatiive kinnipidamisele, eelkõige siis, kui on tegemist lastega; tuletab meelde, et kinnipidamine ei ole lapse parimates huvides ning et liikmesriikidel on vaja pakkuda vabadusekaotuseta ja lapsesõbralikku majutust;

54.  märgib, et inimkaubitsejad valivad potentsiaalsed ohvrid välja ja korraldavad nende edasisaatmise väärkasutamise kohta sageli just vastuvõtukeskustes, ning et liikmesriikide asjaomased ametiasutused ja muud pädevad osalejad peavad olema eriti valvsad ning neid keskusi jälgima ja kaitsma, pöörates erilist tähelepanu vähimkaitstud rühmadele, nagu lapsed, samal ajal tugevdama nende kaitset, andma neile teavet ja avardama nende võimalusi, ning suurendama teadlikkust koolides, noortekeskustes ja noorteliikumistes; rõhutab, et saatjata lapsrändajate kadumise korral on nende leidmiseks ja kaitsmiseks vaja kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi;

Kriminaalkohtusüsteemide tõhusus ja ohvrite poolt osutatavate teenuste kasutamise kriminaliseerimine

55.  juhib tähelepanu, et süüdistusi on esitatud ja süüdimõistvaid kohtuotsuseid on langetatud vähe; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et parandada ja kiirendada inimkaubanduse juhtumite uurimist, tugevdades politsei jõupingutusi nii riiklikul kui ka riikidevahelisel tasandil, ning et kriminaalkaristusi inimkaubanduse eest tuleb karmistada; rõhutab, et praegused riigisisesed karistused ja nende täitmise viisid on liikmesriigiti endiselt väga erinevad; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu alaesitletud ja uurimata sektoritele, eelkõige hooajalisele ja ajutisele tööjõule madala kvalifikatsiooniga ja madala sissetulekuga sektorites, näiteks tööjõu ekspluateerimisele põllumajandussektoris; kutsub liikmesriike üles võitlema karistamatuse vastu asjaomaste ELi ametite kooskõlastatud lähenemisviisiga ja koostöös liikmesriikide, ELi institutsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja teiste partneritega, suurendades seeläbi uurimiste ja süüdistuste esitamise tõhusust, sealhulgas kasutades tõhusalt olemasolevaid platvorme, mida haldavad sellised ametid nagu Europol ja Eurojust; palub seetõttu pädevaid asutusi, kes vastutavad raskete kuritegude, sealhulgas inimkaubanduse ennetamise, avastamise, uurimise või nende eest vastutusele võtmise eest kasutama kooskõlas asjakohaste õigusaktide sätetega nende toetamiseks suuremahulisi IT‑süsteeme, sealhulgas Schengeni infosüsteemi (SIS II);

56.  juhib tähelepanu sellele, et kõik liikmesriigid ei ole võtnud vastu inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artikli 18 kohaseid õigusakte(39); märgib, et kuna eri õigussüsteemid suhtuvad erinevalt selliste teenuste kasutamise kriminaliseerimisse, mida ohvrid on sunnitud osutama, takistab see nõudluse vähendamiseks tehtavaid jõupingutusi; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ohvrite osutatud teenuste teadliku kasutamise ja ohvrite seksuaalse ärakasutamise eest esitatud süüdistuste ja süüdimõistmise määr on ELis madal; kordab tungivat üleskutset liikmesriikidele kriminaliseerida inimkaubanduse ohvrite poolt osutatavate teenuste teadlik kasutamine;

57.  rõhutab, et on ülimalt tähtis, et ELi õiguskaitseasutused arendaksid vastuseks internetis levivatele üha sagenevatele inimkaubandusega seotud kuritegelikele mustritele välja tõhusa ja laiendatud analüüsivõime; palub komisjonil anda rahalist toetust ELi asutustele, näiteks Europolile, ja ELi sihtotstarbeliste valdkondlike fondide, näiteks Sisejulgeolekufondi kaudu ka liikmesriikidele, et tagada üha keerukamate teabekoguste töötlemiseks kõrgeimad analüütilised standardid ja piisavad vahendid;

58.  märgib, et naisi karistatakse nende sotsiaal-majandusliku olukorra või rändaja staatuse tõttu kriminaalkorras ebaproportsionaalselt sageli ning tihti puudub neil võrdne juurdepääs õigusemõistmisele, mida põhjustab sooline stereotüpiseerimine, diskrimineerivad seadused, läbipõimunud või kombineeritud diskrimineerimine, menetluslikud ja tõendusnõuded ning -tavade; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et õiguskaitse oleks füüsiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt kõigile naistele kättesaadav; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema takistustega, mis piiravad naiste juurdepääsu õigusemõistmisele;

59.  peab kahetsusväärseks seda, et tingimused inimkaubanduse ohvri ametliku staatuse saamiseks on täitmiseks sageli liiga jäigad, eelkõige alaealiste ja muudesse vähekaitstud rühmadesse kuuluvate ohvrite puhul, kes rahaliselt ja emotsionaalselt sõltuvad inimkaubitsejatest; taunib asjaolu, et ohvritele esitatakse endiselt sageli kriminaalsüüdistusi ja neid mõistetakse süüdi kuritegudes, mida nad olid sunnitud toime panema, sageli seoses ebaseadusliku sisenemisega liikmesriigi territooriumile, mis on inimkaubandusele sageli loomupärane; kutsub liikmesriike üles võtma vastu selged sätted, mis käsitlevad inimkaubanduse ohvritele süüdistuse esitamisest loobumist või nende karistamata jätmist ning ohvritele pakutava kaitse lahutamist õiguskaitseasutustega tehtavast koostööst, mis paneb praegu ohvrile täieliku tõendamiskohustuse; nõuab, et liikmesriigid täidaksid selle asemel ohvrite vajaduse psühholoogilise toe järele; kutsub liikmesriike lisaks üles võtma vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et vastavalt inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artiklile 11 ei sõltuks ohvrile pakutav abi ja toetus sellest, kas ta soovib kriminaaluurimisele, süüdistuse esitamisele või kohtumenetlusele kaasa aidata;

60.  taunib asjaolu, et andmed inimkaubanduse ohvrite identiteedi kohta on esitatud politseiaruannetes ja kogu menetluse vältel, mistõttu on ohvritel raskem tõtt rääkida või kättemaksu eest kaitset saada; soovitab, et liikmesriigid hoiaksid ohvrite nimesid ja muid isikuandmeid eraldi failides, mis on juurdepääsetavad politseile ja prokuratuurile, kuid mitte inimkaubanduses kahtlustavale isikule või tema advokaadile, pidades samas kinni õigusest õiglasele kohtumõistmisele;

61.  rõhutab finantsuurimise ja raha liikumisteekonna jälgimise tähtsust, kuna see on põhiline strateegia inimkaubandusest kasu teeniva organiseeritud kuritegevuse võrgustike kohta juurdluste korraldamisel ja nende vastutusele võtmisel; kutsub liikmesriike üles inimkaubanduse kohta iga uue juurdluse alustamisel käivitama finantsuurimise ja tegema koostööd rahapesuspetsialistidega; kutsub liikmesriike üles tugevdama koostööd inimkaubandusega seotud isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel ning ohvritele hüvitise maksmisel, sealhulgas kasutama konfiskeeritud tulu ohvrite abistamise ja kaitse toetamiseks, nagu on soovitatud inimkaubandusevastase võitluse direktiivi põhjenduses 13; kutsub komisjoni üles hindama ja edendama praegust õigusalast ja politseikoostööd ning olemasolevate vahendite kasutamist, nagu kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, ühised uurimisrühmad ja Euroopa uurimismäärus; nõuab sellega seoses tõhustatud terviklikku lähenemisviisi, mille eesmärk on suurendada ühtset suhtumist kõigis sektorites, nagu sisseränne, tööhõive, töötervishoid ja tööohutus ja paljud muud sektorid;

Koostöö liikmesriikide vahel ja ELi ametitega

62.  tuletab meelde ELi ametite rolli ohvrite varases tuvastamises ja inimkaubandusevastases võitluses; nõuab justiits- ja siseküsimuste ametitele rohkem rahalisi vahendeid, et võimaldada nende töötajatel käia koolitustel ja välja töötada suutlikkuse suurendamise vahendeid ohvrite tuvastamise valdkonnas, sealhulgas sooküsimustes pädevate ametnike ametisse nimetamine, eelkõige liikmesriikides, kus on suuremad segarändevood; kutsub komisjoni üles töötama välja suunised soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste alase oskusteabe integreerimiseks kogu ELi õiguskaitseasutuste tegevusse, sealhulgas töötades välja alalised programmid soolise tasakaalu parandamiseks otsustusprotsessides ning justiits- ja siseküsimuste asutuste töötajate valikuks, eelkõige asutustes, mis tegelevad inimkaubandusega vastase võitlusega;

63.  tunneb heameelt justiits- ja siseküsimuste asutuste ühisavalduse üle pühenduda ühiselt inimkaubanduse vastu võitlemisele; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid suurendaksid inimkaubanduse vastases võitluses piiriülest koostööd ja teadmiste vahetust asjaomaste ELi ametitega, nagu Eurojust, Europol, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Frontex, Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet;

64.  juhib tähelepanu olulisele rollile, mida Eurojust mängib liikmesriikide õigusasutuste keeruliste uurimiste ja süüdistuste esitamise alases koostöös ja kooskõlastamises, sealhulgas Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse kaudu, samuti ühiste uurimisrühmade abil; kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubanduse juhtumite tihedamat ja õigeaegset suunamist Eurojustile, et tõhustada kohtulike uurimiste ja süüdistuste kooskõlastamist liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega; julgustab Eurojusti ja Europoli toel rohkem kasutama ühiseid uurimisrühmi, kuna see õigusalase koostöö vahend on inimkaubandusevastases võitluses osutunud eriti tõhusaks;

65.  julgustab liikmesriike suurendama andmete ja teabe vahetamist, et võidelda inimkaubanduse vastu, kasutades Europoli asjakohaseid ressursse ja andmebaase;

66.  kutsub CEPOLit üles pakkuma pädevatele õiguskaitseasutustele koolitust, et tagada standardsed lähenemisviisid uurimisele ja ohvrite kaitsele;

Soovitused

67.  kutsub komisjoni üles pärast põhjalikku mõjuhindamist vaatama läbi inimkaubanduse vastase võitluse direktiivi, et parandada meetmeid inimkaubanduse kõigi vormide ennetamiseks, tõkestamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks, eelkõige seoses seksuaalse ärakasutamisega, mis moodustab suurima osa inimkaubandusest; palub tegeleda veebitehnoloogiate kasutamisega seoses inimkaubanduse levikuga kui ka selle ennetamise eesmärgil; palub parandada ennetusmeetmeid ja ohvrite varajast tuvastamist ning lihtsat ja tingimusteta juurdepääsu abile ja kaitsele, tugevdades samal ajal horisontaalset soo- ja lapsetundlikku perspektiivi kõigis inimkaubanduse vastase võitluse vormides;

68.  kutsub komisjoni üles muutma inimkaubandusevastast direktiivi selle tagamiseks, et liikmesriigid selgesõnaliselt kriminaliseeriksid inimkaubanduse ohvrite osutatavate teenuste teadliku kasutamise, mis on seotud ohvrite väärkasutamisega, nagu on soovitatud inimkaubanduse vastase võitluse direktiivi artiklis 18, võttes arvesse nimetatud kuriteo tõsidust ja selle ulatuslikkust kogu ELis ning süüdistuste vähest esitamist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et prokuratuuril on keeruline tõendada, et isik oli teadlik sellest, et tema kasutatud teenust osutas inimkaubanduse ohver; rõhutab, et tõendite hankimise keerukus ei ole tingimata määrav argument, miks teatavat liiki käitumist kuriteona ei käsitleta; märgib, et kriminaalvastutuse piiramine ainult olukorraga, kus teenuse kasutaja on otseselt ja tegelikult teadlik, et selle osutaja on inimkaubanduse ohver, loob süüdistuse esitamiseks väga kõrge künnise; on seisukohal, et tuleks põhjalikult uurida teenuse kasutaja teadlikkuse taset, mida on vaja sellise kuriteo toimepaneku tõestamiseks; on seisukohal, et teenuse kasutaja peaks tõendama, et ta võttis kõik mõistlikud meetmed, et vältida sellise teenuse kasutamist, mida pakub inimkaubanduse ohver; tunneb muret asjaolu pärast, et õiguskaitseasutustel ei ole inimkaubanduse ohvrite poolt osutatavate teenuste teadliku kasutamise kohta piisavalt teadmisi, et vastava sätte kohta puudub kohtupraktika ning et töötajad, kes sellega küsimusega tegelevad, on ebapiisava ettevalmistusega ja neid on liiga vähe; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi uurimiste ja süüdistuste esitamise arvu suurendamiseks ning vähendaksid koormust, mis langeb ohvritele ja nende tunnistustele tõendite kogumise menetluse käigus; nõuab, et uurijaid, prokuröre ja kohtunikke koolitataks korrapäraselt ja individuaalselt ning et süstemaatiliselt kasutataks finantsuurimisi ja muid tõhusaid jälitusteabel põhinevaid uurimisvahendeid, mis lisaks ohvrite tunnistustele võivad pakkuda mitmesugust liiki tõendeid; kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt rahalisi ja inimressursse, et selle kuriteoliigiga nõuetekohaselt tegeleda;

69.  palub komisjonil viivitamata avaldada konkreetse ja sihtotstarbelise ELi strateegia inimkaubandusele lõpu tegemiseks, käsitleda inimkaubandust ELis prioriteetse valdkonnana ning teha seda tervikliku, soo- ja lapsepõhise ning ohvrikeskse õigus- ja poliitikaraamistiku kaudu;

70.  tuletab meelde vajadust tagada inimkaubandusevastase võitluse direktiivi täielik rakendamine ning selle järjekindel ja hoolikas kohaldamine kõigi osaliste, sealhulgas seadusandjate, kohtunike, prokuröride, politsei ja haldusasutuste poolt; rõhutab, et kõigi nende osalejate nõuetekohane väljaõpe on hädavajalik, nagu ka ennetavad kampaaniad teadlikkuse suurendamiseks ning avaliku halduse ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vaheline koostöö; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid sellealaseid pingutusi;

71.  kutsub komisjoni üles korrapäraselt hindama ja läbi vaatama inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamist liikmesriikides ning esitama kooskõlas artikli 23 lõikega 1 aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid ja milline on kehtivate siseriiklike õigusaktide mõju, ning alustama viivitamata rikkumismenetlust, kui direktiivi ei ole tõhusalt rakendatud, ning esitama Euroopa Parlamendile aruande ja ettepanekud selle läbivaatamiseks;

72.  kutsub komisjoni üles hindama elamislubade direktiivi läbivaatamist eesmärgiga tagada, et ohvreid järelemõtlemisaja lõppedes tagasi ei saadetaks ning et inimkaubanduse ohvrite elamislubade tingimuseks ei seataks inimkaubanduse ohvriks langenud isiku osalemist või valmisolekut osaleda juhtumi uurimises või kriminaalmenetluses; samuti kutsub liikmesriike üles tagama, et inimkaubandusevastase võitluse direktiiviga ette nähtud tingimusteta juurdepääs abile ja toetusele oleks kooskõlas elamislubade direktiiviga ja selle kohaldamisega;

73.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles määratlema, eraldama ja broneerima rahalised vahendid inimkaubanduse vastase võitluse jaoks kas riiklikul või Euroopa tasandil rahastamisvõimaluste kaudu, mida pakuvad Euroopa fondid ja projektid, nagu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, Sisejulgeolekufond ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi Daphne tegevussuund;

74.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama teabekampaaniaid, mis oleksid suunatud võimalikele ohvritele ja teavitaksid neid abist, kaitsest ja nende õigustest kõigis ELi riikides;

75.  kutsub komisjoni üles viima läbi tõenditel põhinevaid uuringuid võimalike ohvrite riskitegurite ja selle kohta, kuidas riskisektorites kattuvad erinevad poliitikavaldkonnad inimkaubandusega;

76.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama inimkaubanduse ennetamisel inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, keskendudes ohvrite õigustele, tegema koostööd kodanikuühiskonnaga, et pakkuda ohvritele vajalikke teenuseid ja abi, ning tagama, et neil on juurdepääs õigusemõistmisele, hüvitisele ja heastamisele;

77.  rõhutab ühtse lähenemisviisi tähtsust, et rändevoogude kontekstis ja esmase vastuvõtu keskustes paremini tuvastada võimalikke ohvreid, parandada juurdepääsu varjupaigamenetlustele ja tagada nende vastastikune täiendavus inimkaubandusega seotud menetlustega; kutsub komisjoni üles hindama inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamist ja esitama ettepanekuid selle muutmiseks;

78.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kiireloomulisi meetmeid sisserändajate üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega tegelevate kuritegelike rühmituste vastu, arvestades suurt tõenäosust, et salaja üle piiri toimetatavate isikud võivad sattuda inimkaubanduse ohvriks, ning hindama riske sisserändajatele, eelkõige saatjata alaealistele, lastele ja naistele; rõhutab sellega seoses vajadust seaduslikumate ja ohutumate rändeteede järele, et vältida ebaseadusliku staatusega vähekaitstud inimeste ärakasutamist;

79.  kutsub liikmesriike üles COVID‑19 pandeemiale reageerimiseks töötama välja situatsiooniplaani, mis tagaks, et inimkaubandusevastased süsteemid hädaolukorras vähemalt minimaalselt toimiksid; märgib, et situatsiooniplaan peaks tagama ohvritele piiratud võimaluste tingimustes kättesaadava miinimumteenuste paketi, et rahuldada nende otsesed vajadused seoses edasisuunamise, kaitse, juhtumi uurimise ja kohtumenetlusega;

80.  kutsub komisjoni üles tagama inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori töö järjepidevuse, määrates ametisse täiskohaga inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori, ning lisada see inimkaubanduse vastase võitluse uude strateegiasse;

o
o   o

81.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0066.
(3) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(4) ELT L 18, 21.1.2012, lk 7.
(5) ELT L 168, 30.6.2009, lk 24.
(6) ELT L 348, 24.12.2008, lk 9.
(7) ELT L 261, 6.8.2004, lk 19.
(8) EÜT L 328, 5.12.2002, lk 17.
(9) EÜT L 328, 5.12.2002, lk 1.
(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0286.
(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080.
(12) ELT C 101, 16.3.2018, lk 47.
(13) ELT C 76, 28.2.2018, lk 61.
(14) ELT C 285, 29.8.2017, lk 78.
(15) Euroopa rakendamishinnang – „Implementation of Directive 2011/36/EU: Migration and gender issues“ (Direktiivi 2011/36/EL rakendamine – rände- ja soolised küsimused), parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat, järelhindamisüksus, 15. september 2020.
(16) Euroopa Komisjoni kolmas aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2020), mida nõutakse direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) (COM(2020)0661) artikli 20 alusel.
(17) COM(2020)0661.
(18) „Data Collection on Trafficking in Human Beings in the EU“ (Andmete kogumine inimkaubanduse kohta ELis), 2018, lk 2020.
(19) COM(2020)0661, lk 1.
(20) COM(2020)0661, lk 1.
(21) https://www.europol.europa.eu/publications-documents/challenges-of-countering-human-trafficking-in-digital-era
(22) https://www.europol.europa.eu/publications-documents/challenges-of-countering-human-trafficking-in-digital-era
(23) Uuring inimkaubanduse majanduslike, sotsiaalsete ja inimkulude kohta ELis (2020).
(24) „Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union“ (Tõsine tööalane ärakasutamine: töötajate liikumine ELis või ELi), http://fra.europa.eu/en/publication/2015/severe-labour-exploitation-workers-moving-within-or-european-union
(25) Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT L 261, 6.8.2004, lk 15).
(26) Euroopa Nõukogu inimkaubandusevastase võitluse eksperdirühma (GRETA) soovituste kohaselt tuleb tagada siseriiklike suunamismehhanismide kohaldamine varjupaigataotlejate ja kinnipeetud sisserändajate suhtes.
(27) Data collection on trafficking in human beings in the EU (Andmete kogumine inimkaubanduse kohta ELis), 2018.
(28) Situation Report „Trafficking in Human Beings in the EU“ (Aruanne inimkaubanduse olukorra kohta ELis), Europol, 18. veebruar 2016.
(29) COM(2018)0777, lk 6.
(30) COM(2018)0777, lk 6.
(31) Euroopa Komisjoni kolmas aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2020), mida nõutakse direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) artikli 20 alusel (COM(2020)0661).
(32) COM(2020)0661.
(33) Teine eduaruanne, COM(2018)0777, lk 3.
(34) Euroopa rakendamishinnang – „Implementation of Directive 2011/36/EU: Migration and gender issues“ (Direktiivi 2011/36/EL rakendamine – rände- ja soolised küsimused), parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat, järelhindamisüksus, 15. september 2020, lk 49.
(35) GRETA tegevuse 9. üldaruanne, lk 57.
(36) Europoli juures asuva sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 4. aastaaruanne (2020).
(37) Europoli 2017. aasta raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnang (SOCTA).
(38) Europoli juures asuva sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 4. aastaaruanne (2020).
(39) Teine eduaruanne, COM(2018)0777, lk 29.

Viimane päevakajastamine: 3. juuni 2021Õigusteave - Privaatsuspoliitika