Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, eriti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse õigust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“), eriti selle artikleid 1, 3, 4, 6, 7, 18, 19, 20 ja 47,

–  võttes arvesse 19. detsembril 2018. aastal ÜRO peaassambleel vastu võetud ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 78,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (varjupaigamenetluste direktiiv)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast praktikat,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (vastuvõtutingimuste direktiiv)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2018. aasta esialgset kokkulepet uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublin III)(4),

–  võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2020. aasta teatist „COVID‑19: suunised varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlusi ning ümberasustamist käsitlevate ELi õigusnormide rakendamise kohta“ (C(2020)2516),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) 2020. aasta novembri Euroopa rakendamishinnangut varjupaigamenetluste kohta piiril(5),

–  võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 2020. aasta septembri uuringut „Border Procedures for Asylum Applications in EU+ Countries“ (Varjupaigataotluste piirimenetlused EL+ riikides) ning selle 2019. aasta septembris avaldatud publikatsiooni „Guidance on asylum procedure: operational standards and indicators“ (Juhend varjupaigamenetluse kohta: tegevusnõuded ja näitajad),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2020. aasta aruannet põhiõiguste olukorra kohta,

–  võttes arvesse FRA 4. märtsi 2019. aasta arvamust 3/2019 „Update of the 2016 Opinion of the European Union Agency for Fundamental Rights on fundamental rights in the ‘hotspots’ set up in Greece and Italy“ (Ajakohastatud arvamus, mis puudutab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2016. aasta arvamust põhiõiguste kohta Kreekas ja Itaalias asutatud esmase vastuvõtu keskustes),

–  võttes arvesse FRA 8. detsembri 2020. aasta aruannet „Migration: Fundamental Rights Challenges at Land Borders“ (Ränne – põhiõigustega seotud probleemid maismaapiiridel),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid inimõiguste kohta rahvusvahelistel piiridel,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet,

–  võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe tõlgendamise ja rakendamise kohta(6),

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 22. mai 2018. aasta raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidus rahvusvahelise kaitse ühine kord ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9‑0005/2021),

A.  arvestades, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on anda kaasseadusandjatele tõenduspõhist teavet piirimenetluste praeguse kohaldamise kohta, hinnates, kuidas liikmesriigid rakendavad varjupaigamenetluste direktiivi artiklit 43 ja sellega seotud sätteid; arvestades, et käesoleva raporti eesmärk ei ole asendada varjupaigamenetluste direktiivi põhjalikku mõjuhinnangut, mille komisjon oleks pidanud juba mõne aja eest koostama, ega seadusandlikke läbirääkimisi uue muudetud varjupaigamenetluste määruse üle;

B.  arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 rakendamisega seotud segregeeritud ja võrreldavaid andmeid sageli ei koguta ega tehta üldsusele kättesaadavaks; arvestades, et piirimenetluste rahalised kulud ei ole teada; arvestades, et vabaduse võtmine võib põhjustada üksikisikutele märkimisväärseid kannatusi, eriti kui piiriäärsed kinnipidamisasutused on puudulikud või kui menetluslikke tagatisi ei kohaldata või kohaldatakse ebapiisavalt;

C.  arvestades, et varjupaigamenetluste direktiiv ei sisalda piirimenetluste selget määratlust ega täpsusta nende eesmärke; arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 lõike 1 kohaselt jäetakse liikmesriikidele piirimenetluste kasutamisel valikuvabadus; arvestades, et 14 liikmesriigil on piirimenetlus ja nende seas on kolm Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnanguga hõlmatud liikmesriiki, kes on kasutanud põhjendusi, mis lähevad varjupaigamenetluste direktiivist kaugemale; arvestades, et liikmesriigid võivad täpselt määratletud asjaoludel ette näha vastuvõetavuse ja/või sisulise kontrolli piiril või transiiditsoonis; arvestades, et enamik liikmesriike hindab piiril või transiiditsoonides ka Dublini süsteemi kohaldatavust; arvestades, et piirimenetlused moodustavad vaid väikese osa menetlevate ametiasutuste kogu töökoormusest, välja arvatud Kreekas, kus üle 50 % varjupaigataotlustest menetletakse ELi-Türgi avalduse tulemusena kehtestatud kiirmenetluse raames;

D.  arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artiklis 43 ei ole selgelt sätestatud, millistel piiridel liikmesriigid võivad piirimenetlusi kasutada; arvestades, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus leitakse, et selles artiklis kasutatud mõistet „piir“ tuleks mõista ELi välispiirina; arvestades, et kaks liikmesriiki kohaldavad piirimenetlusi ka sisepiiridel ja peavad taotlejaid kinni politseiasutustes;

E.  arvestades, et mõned liikmesriigid peavad varjupaigataotlejaid kinni piirimenetlustes, millel puudub riigi seadustes õiguslik alus; arvestades, et seetõttu ei ole varjupaigataotlejatel piisavaid menetluslikke tagatisi ja lisaks võidakse parlamendiliikmetelt võtta kinnipeetavate külastamise õigus;

F.  arvestades, et piirimenetlustes kinnipidamise suhtes kohaldatakse samu õigusnorme nagu taotlejate kinnipidamise suhtes mujal liikmesriigi territooriumil; arvestades, et vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud, et taotlejaid võib kinni pidada üksnes viimase abinõuna, kui on nõuetekohaselt kaalutud kõiki alternatiive, millega ei kaasne kinnipidamist, ning et kinnipidamine peab põhinema vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttel; arvestades, et kui kinnipidamiskorralduse annavad haldusasutused, peavad liikmesriigid ette nägema kinnipidamise seaduslikkuse kiire kohtuliku läbivaatamise ametiülesande korras ja/või taotleja taotlusel; arvestades, et alaealiste puhul peavad liikmesriigid kehtiva õigusraamistiku kohaselt ühtlasi tegema kõik endast oleneva, et vabastada nad kinnipidamisest ja paigutada nad alaealistele sobivasse majutuskohta;

G.  arvestades, et kuigi väidetavad põhiõiguste rikkumised ELi välispiiridel on märgatavalt sagenenud, ei ole liikmesriikidel kohustust luua sõltumatu järelevalvemehhanism, mis tagaks põhiõiguste kaitse välispiiridel;

H.  arvestades, et kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele tuleks piirimenetlustes anda selget teavet ja piisavat abi, sealhulgas juriidilist ja tõlkeabi, eelkõige seoses võimalusega esitada rahvusvahelise kaitse taotlus;

I.  arvestades, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus leiti, et varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi, eelkõige õigust teabele, õigusabile ja suulisele tõlkele, uuritud liikmesriikide praktikas ei kohaldata või kohaldatakse üksnes piiratud ulatuses;

J.  arvestades, et rakendamishinnangu käigus ilmnes mitu varjupaigamenetluste direktiivi mittejärgimise juhtumit; arvestades, et komisjon on algatanud rikkumismenetlused ainult kahe liikmesriigi suhtes;

Üldised märkused

1.  märgib, et komisjon on uue rände- ja varjupaigaleppe koostamisel korraldanud põhjaliku konsulteerimise sidusrühmadega ning arvamustevahetused parlamendi ja liikmesriikidega; rõhutab siiski, et hoolimata oma õiguslikust aruandluskohustusest ja nõuetest, mis tulenevad paremat õigusloomet käsitlevast institutsioonidevahelisest kokkuleppest, ei ole komisjon kunagi esitanud varjupaigamenetluste direktiivi rakendamise aruannet ning et 2016. ja 2020. aastal tegi ta ettepanekud varjupaigamenetluste määruse kohta ilma mõjuhinnangut esitamata; ootab, et komisjon esitaks selle aruande, mille tähtaeg oli juba 2017. aastal;

2.  tuletab meelde, kui tähtis on ühtse poliitikakujundamise suunamisel tõenduspõhine lähenemisviis;

3.  märgib, et järelevalve ja statistilised andmed on vajalikud, et tagada ELi seaduste täitmine; palub liikmesriikidel koguda statistikat järgmise kohta: i) piirimenetlustes käsitletud taotluste arv ja taotlejate liik; ii) piirimenetluste rakendamise põhjenduste liik ja nende kasutamise sagedus; iii) piirimenetluste tulemused nii esimeses astmes kui ka apellatsiooniastmes ning iv) nende taotlejate arv ja liik, keda piirimenetlusse ei suunata;

Kohaldamisala

4.  rõhutab, et piirimenetlused kujutavad endast praegu erandit õiguslikult määratletud reeglist, mille kohaselt varjupaigataotlejatel on õigus liikmesriigi territooriumile siseneda; märgib, et paljud rahvusvahelise kaitse taotlused esitatakse liikmesriigi piiril või transiiditsoonis enne taotleja riiki lubamise otsust; märgib, et sellistel juhtudel võivad liikmesriigid piirimenetluse ette näha üksnes varjupaigamenetluste direktiivi artikli 31 lõikes 8 ja artiklis 33 ammendavalt sätestatud juhtudel ning kooskõlas varjupaigamenetluste direktiivi II peatükis sätestatud aluspõhimõtete ja tagatistega; märgib, et varjupaigamenetluste direktiivi kohase piirimenetluse ülevõtmine ja rakendamine erineb liikmesriigiti ja see põhjustab ELi raames ebaühtlust; märgib, et enamik liikmesriike kasutab piirimenetlusi ainult harvadel juhtudel ja mitmes liikmesriigis üldiselt välditakse nende menetluste kasutamist; juhib siiski tähelepanu sellele, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendushinnangus uuritud seitsmest liikmesriigist kolm kohaldab piirimenetlusi, mis lähevad varjupaigamenetluste direktiivi artiklis 43 sätestatud põhjustest kaugemale, ning kutsub neid üles seda mitte tegema; kutsub ühtlasi liikmesriike üles hoiduma piirimenetluste kohaldamisest sisepiiridel;

5.  märgib, et kõigi rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute huvides on, et nende taotlusi menetletaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, tingimusel, et kõiki taotlusi hinnatakse individuaalselt ning et varjupaigataotlejatele ELi seaduste kohaselt tagatavad menetluslikud tagatised ja õigused kehtivad ning neid saab tulemuslikult kasutada;

Mittesisenemise õiguslik fiktsioon ja kinnipidamine

6.  tuletab meelde, et piirimenetlused hõlmavad varjupaigataotluse läbivaatamist piiril või transiiditsoonis enne liikmesriigi territooriumile sisenemise kohta otsuse tegemist; kordab, et Schengeni piirieeskirjade kohane sisenemiskeeld ei tohi piirata varjupaigaõigust ega rahvusvahelist kaitset käsitlevate erisätete kohaldamist; märgib, et seetõttu on liikmesriigid kohustatud hindama, kas varjupaigataotleja vajab kaitset;

7.  märgib, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt tuleb varjupaigataotlejatel lubada jääda liikmesriikide territooriumile, sealhulgas sellesse piiri- või transiiditsooni, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati;

8.  juhib tähelepanu sellele, et väide, nagu ei oleks varjupaigataotleja seaduslikult liikmesriigi territooriumile sisenenud, kui ta tegelikult viibib sellel territooriumil, kujutab endast õiguslikku fiktsiooni; rõhutab, et see õiguslik fiktsioon puudutab üksnes riiki sisenemise ja seal viibimise õigust, kuid see ei tähenda, et taotleja ei kuuluks asjaomase liikmesriigi jurisdiktsiooni alla;

9.  rõhutab, et taotlejad, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlust, paigutatakse varjupaigataotluse läbivaatamise ajaks tõenäoliselt kinnipidamiskohta; juhib lisaks tähelepanu sellele, et kõik liikmesriigid, kelle tegevust parlamendi uuringuteenistus Euroopa rakendamishinnangu käigus uuris, pidasid piirimenetluste raames varjupaigataotlejaid kinni;

10.  kordab, et nagu vastuvõtutingimuste direktiivis sätestatud, ei tohi liikmesriigid inimest kinni pidada üksnes põhjusel, et ta on varjupaigataotleja, ja et taotlejaid võib kinni pidada ainult väga selgelt määratletud erandlikel asjaoludel; tuletab meelde oma ühist esialgset kokkulepet nõukoguga, mis käsitleb uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi, milles täpsustatakse, et liikmesriigid ei tohi taotlejat tema kodakondsuse alusel kinni pidada; rõhutab, et vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud, et kinnipidamine peab jääma viimaseks abinõuks, kestma võimalikult lühikest aega ja ainult seni, kuni kohaldatakse vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 8 lõikes 3 sätestatud aluseid, ning et kinnipeetavatele tuleb anda võimalus oma vabadusekaotus edasi kaevata; kordab, et põhiõiguste harta artiklis 6 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 5 sätestatud õigus vabadusele kehtib ka ELi piiridel; peab kahetsusväärseks, et piirimenetlustega seoses ei ole välja töötatud ega kohaldatud peaaegu ühtegi kinnipidamise alternatiivi, ning ergutab liikmesriike tegutsema selle nimel, et kinnipidamise alternatiivid oleksid kättesaadavad;

11.  on mures selle pärast, et mõned liikmesriigid peavad varjupaigataotlejaid piirimenetluste ajal kinni ilma riikliku seadusliku aluseta ja see võib kaasa tuua ebapiisavad menetluslikud tagatised; rõhutab, et kui liikmesriigid otsustavad kinnipidamise kasuks, tuleks riigi seaduses selleks ette näha seaduslik alus;

12.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohus otsustas liidetud kohtuasjades C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, et asjaolu, et taotleja võib transiiditsoonist lahkuda kolmanda riigi suunas, ei tähenda, et tema olukorda saaks lugeda kinnipidamiseks;

13.  tunneb tõsist muret seoses teadetega inimõiguste ränga rikkumise ja kahetsusväärsete kinnipidamistingimuste kohta piirialade transiiditsoonides ning kinnipidamiskeskustes; kutsub liikmesriike üles tagama piirirajatistes inimväärsed vastuvõtutingimused, mis on kooskõlas vastuvõtutingimuste direktiivis ette nähtud normidega; tuletab sellega seoses meelde, et kinnipeetud varjupaigataotlejaid tuleks kohelda nende inimväärikust täielikult austades;

14.  tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi kohaldamisel peaksid liikmesriigid eelkõige arvestama laste parimaid huve kooskõlas põhiõiguste hartaga ja ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga; märgib, et ÜRO Lapse Õiguste Komitee on selgelt öelnud, et lapsi ei tohiks kunagi sisserändega seotud põhjustel kinni pidada; kordab seoses varjupaigamenetluste määrusega oma seisukohta, et alaealisi ei tohiks mingil juhul piirimenetluste raames kinni pidada ning et piirimenetlust võib alaealiste suhtes kohaldada ainult siis, kui nende kinnipidamisele on olemas alternatiiv; palub, et liikmesriigid, kes kohaldavad praegu alaealiste suhtes piirimenetlust, kehtestaksid kinnipidamisele alternatiivid kooskõlas lapse parimate huvidega; kutsub liikmesriike üles kohaldama piirimenetlusi üksnes juhul, kui sellised vabadusekaotuseta alternatiivid on olemas;

Sisenemiskeeld ja järelevalve

15.  juhib tähelepanu FRA hiljutistele järeldustele, eelkõige asjaolule, et välispiiridel väidetavalt aset leidnud põhiõiguste rikkumiste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud; märgib, et see hõlmab arvukalt juhtumeid, kus inimestel on keelatud riiki siseneda, ilma et nende varjupaigataotlust oleks registreeritud, sealhulgas seoses piirimenetlustega; kordab, et liikmesriigid on kohustatud loata piiriületamist takistama, ning tuletab meelde, et see kohustus ei piira rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute õigusi; nõustub FRA seisukohaga, et nende väidetavate juhtumite korrapärasus ja raskusaste kujutavad endast tõsist põhiõigustega seotud probleemi; kordab, et automaatne riiki mittelubamine, piirilt tagasisaatmine ja kollektiivne väljasaatmine on ELi ja rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud; rõhutab lisaks, et varjupaigamenetluse direktiivi artikli 8 kohaselt on liikmesriikidel kohustus teavitada inimesi võimalusest taotleda varjupaika, kui on viiteid kaitsevajadusele, ning et inimestele, kellel keelatakse riiki siseneda, tuleb tagada juurdepääs tõhusale õiguskaitsele kooskõlas ELi õiguse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; mõistab hukka kõik juhtumid, kus liikmesriigid ei täida oma sellekohaseid kohustusi, ning kutsub neid üles oma kohustusi täielikult täitma; palub komisjonil tulemuslikult tagada, et liikmesriigid neid kohustusi täidaksid, sealhulgas peatades tõsiste puuduste korral ELi maksed;

16.  peab oluliseks luua sõltumatu järelevalvemehhanism ja palub liikmesriikidel tagada järelevalveorganite takistamatu juurdepääs piirirajatistele, et tagada põhiõiguste tõhus kaitse ja süstemaatiline rikkumistest teatamine kooskõlas FRA soovitustega aruandes põhiõigustega seotud probleemide kohta maismaapiiridel; on veendunud, et sõltumatu järelevalve teel tuleks kontrollida ka otsustamisprotsessi kvaliteeti ja tulemusi, samuti kinnipidamistingimusi ja nende vastavust menetluslikele tagatistele; on seisukohal, et järelevalveorganites peaksid esindatud olema riikide sõltumatud ja pädevad inimõiguste institutsioonid ja vabaühendused, ELi ametid, nagu FRA, ning rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet;

Saatjata alaealised ja vähekaitstud taotlejad, kes vajavad piirimenetluses spetsiaalseid menetlustagatisi

17.  märgib, et varjupaigamenetluse direktiivi artikli 24 kohaselt peavad liikmesriigid mõistliku aja jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist hindama, kas taotleja vajab spetsiaalseid menetlustagatisi, ning et nad ei tohi kohaldada piirimenetlust, kui selle raames ei saa selliseid tagatisi anda;

18.  rõhutab, et kuigi liikmesriigid on loonud mehhanismid selliste taotlejate tuvastamiseks, kes vajavad spetsiaalseid menetluslikke tagatisi, ei ole need mehhanismid sageli tulemuslikud ja kui vajadused on kindlaks tehtud, hindavad nad sageli ainult nähtavaid vajadusi; märgib, et spetsiaalseid menetlustagatisi vajavate taotlejate tulemuslik ja kiire tuvastamine on endiselt keeruline; rõhutab, et vähekaitstud isikutel on õigus nõuda oma spetsiaalsete menetluslike tagatiste vajaduse hindamist ning juhul, kui nende suhtes kohaldatakse piirimenetlust, saada ELi õiguse alusel piisavat toetust; kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik taotlejad, kes vajavad spetsiaalseid menetluslikke tagatisi, tehakse tulemuslikult kindlaks ja neile tagatakse täielik juurdepääs nendele eritagatistele ja toetusele, nagu vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud; rõhutab, et kui piirimenetluse raames ei ole võimalik piisavat toetust anda või kui menetlev ametiasutus leiab, et taotleja vajab konkreetseid menetluslikke tagatisi, pöörates erilist tähelepanu piinamise, vägistamise või muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise, seksuaalse või soolise vägivalla ohvritele, ei tohi menetlev ametiasutus neid menetlusi taotleja suhtes kohaldada või peab nende kohaldamise lõpetama;

19.  tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 25 lõike 6 punkt b näeb ette väga piiratud asjaolud, mis võimaldavad liikmesriikidel saatjata alaealiste taotlusi piirimenetluses menetleda; rõhutab, et uuritud liikmesriigid ei ole kehtestanud piisavaid vanuse hindamise meetodeid; palub liikmesriikidel tagada lapse parimate huvide järgimine ja kaitsta lapsi, sealhulgas inimkaubanduse ohvreid; rõhutab, et varjupaigamenetluste direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse saatjata alaealised piirimenetlustest vabastada ning menetleda nende taotlusi tavapärase varjupaigamenetluse raames; kutsub liikmesriike üles vabastama saatjata alaealised piirimenetlustest;

Menetluslikud tagatised

20.  märgib, et piirimenetlused on kiirmenetlused, ja tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 kohaselt on varjupaigataotlejatel piirimenetlustes samad õigused ja tagatised nagu tavalistes menetlustes;

21.  rõhutab, et kõigis uuritud liikmesriikides täheldati tõsiseid probleeme seoses õigusabile juurdepääsu ja õigusabi kvaliteediga; rõhutab, et õigusabi on varjupaigamenetluste õigluse tagamiseks väga tähtis; soovitab tagada tasuta õigusabi juba esimeses astmes, niipea kui varjupaigataotlus on registreeritud; palub liikmesriikidel tagada tulemuslik juurdepääs õigusabile ka praktikas ja tagada piisava arvu kvalifitseeritud õigusnõustajate olemasolu;

22.  märgib, et varjupaigamenetluste direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse lubada vabaühendustel varjupaigamenetlusele juurde pääseda, et taotlejaid abistada; peab kahetsusväärseks, et piirimenetluste raames ei reguleeri paljud liikmesriigid spetsialiseerunud vabaühenduste sellist juurdepääsu, kuigi see võib olla taotleja juriidiliste ja menetlusõiguste tagamiseks tähtis ning parandada esimese astme otsuste kvaliteeti;

23.  rõhutab, et piirimenetlusi iseloomustab lühike menetlustähtaeg ja taotlejate kinnipidamine; peab menetlustes vajalikuks tõhusaid ajalisi piiranguid, et ajutine liikumisvabaduse äravõtmine inimeste kinnipidamisel kestaks võimalikult lühikest aega; tuletab meelde, et liikmesriigid võivad kehtestada lühemad, kuid mõistlikud tähtajad, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist ning taotleja tegelikku juurdepääsu varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud põhitagatistele ja põhimõtetele; märgib, et piirimenetluses otsuse tegemise tähtaeg on liikmesriigiti erinev, ulatudes kahest päevast 28 päevani, ning kaebuse esitamise tähtaeg on kahest päevast seitsme päevani; juhib tähelepanu sellele, et lühikese tähtaja puhul võib olla keeruline vestlust või edasikaebust põhjalikult ette valmistada ja seega menetlust õiglaselt kohaldada, ja seda kindlasti juhul, kui varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi ei kohaldata tulemuslikult;

24.  kordab, et vastavalt varjupaigamenetluste direktiivis sätestatule on liikmesriigid kohustatud tagama varjupaigataotlejate juurdepääsu abile, esindamisele ja menetluslikule teabele; rõhutab, et taotlejatel peab olema õigeaegne juurdepääs piisavale ja arusaadavale teabele piirimenetluste ning oma õiguste ja kohustuste kohta; juhib tähelepanu sellele, et suuline tõlge peaks olema isiklik ja see tuleks tagada kõigis piirimenetluse etappides; tuletab meelde, et liikmesriikide kohustus anda taotlejale tegelik võimalus oma taotlust põhjendada tähendab, et tuleb korraldada isiklik vestlus, millel on ühtlasi taotluse läbivaatamise menetluses keskne tähtsus ja mille peavad korraldama piisava väljaõppe saanud töötajad; rõhutab, et taotlejatele tuleks anda piisavalt aega vestluseks valmistumiseks; märgib murega, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus uuritud liikmesriigid ei täida varjupaigamenetluste direktiivist tulenevaid kohustusi seoses menetluslike tagatistega piirimenetluste kontekstis, ning rõhutab, et taotlejate raskused menetluslikele tagatistele juurdepääsul võivad tõsiselt mõjutada nende õigusi, mis on tagatud põhiõiguste hartaga; kutsub liikmesriike üles varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud tagatisi täielikult rakendama ja kohaldama;

25.  võtab teadmiseks, et varjupaigamenetluste direktiivis jäetakse liikmesriikide otsustada, kas edasikaebustel on automaatne peatav toime; tuletab siiski meelde, et Euroopa Liidu Kohus on tunnistanud, et sellise tagasisaatmisotsuse puhul, mille täitmine võib asjaomase kolmanda riigi kodaniku seada tõsisesse piirilt tagasisaatmise ohtu, peab edasikaebusel olema peatav toime;

Piirimenetlused ja saabujate suur arv

26.  märgib, et vastavalt varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 lõikele 3 võib juhul, kui korraga saabub suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes esitavad piiril või transiiditsoonis rahvusvahelise kaitse taotluse, need menetlused läbi viia piiri või transiiditsooni läheduses seal, kus need kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud tavaliselt majutatakse, ja selle aja jooksul, kui neid seal majutatakse;

27.  tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi II peatükis sätestatud tagatisi kohaldatakse ka suure hulga saabujate puhul; peab piisavat personali ja ressursse sellega seoses hädavajalikuks; tunneb muret, et nendel juhtudel võib piirimenetluste õige kohaldamine olla keeruline, tekitada põhiõiguste rikkumise ohtu ja tõhususega seotud kahtlusi;

28.  jagab FRA, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja ÜRO rändajate inimõiguste eriraportööri väljendatud muret seoses menetlustagatiste ja põhiõiguste austamisega Kreeka esmase vastuvõtu keskustes kasutatud kiirmenetlustes; peab kahetsusväärseks tõsiseid põhiõigustest kinnipidamisega seotud puudusi, mida FRA on nendes Euroopa esmase vastuvõtu keskustes täheldanud;

29.  rõhutab, et ELi asutused saavad liikmesriike suure arvu varjupaigataotlejate saabumisel piiripunktides aidata, et tagada kõigile taotlejatele kiire ning õiglane menetlus; märgib eelkõige, et EASO võib anda varjupaigamenetluse mitmes etapis operatiivset tuge ning Frontex võib aidata taotlusi läbi vaadata, isikuid tuvastada ja sõrmejälgi võtta; märgib, et seni on EASO abi andnud ainult Kreeka saartel nn kiirmenetluse raames; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et olukord on paranenud, kuid endiselt esineb tõsiseid puudusi, näiteks piirimenetluste keskmine kestus on mitu kuud; loodab, et kavandatav ELi Varjupaigaamet aitab neid puudusi kõrvaldada;

Piirimenetluste kohaldamine

30.  tuletab meelde, et piirimenetluste kohaldamine on endiselt liikmesriikide otsustada; kordab, et kui liikmesriigid kohaldavad piirimenetlusi, peaksid nad ette nägema tingimused, mis tagavad õiglase ja asjakohase menetluse ning selle tulemuste kiire teatavakstegemise rahvusvahelise kaitse taotlejatele; märgib, et eelkõige keerukamatel juhtudel võib menetluslike tagatiste, näiteks õigusabi saamise õiguse tulemuslikkus väheneda; rõhutab, et tõhusad menetlused ja menetluslikud tagatised peavad käima käsikäes; rõhutab, et kui otsust ei saa teha hiljemalt nelja nädala jooksul, tuleb taotlust menetleda vastavalt teistele varjupaigamenetluste direktiivi sätetele; kutsub liikmesriike üles õigusaktides ja praktikas täielikult järgima varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi;

31.  kutsub liikmesriike üles jätkama kehtivate piirimenetluste nõuetekohase kohaldamise heade tavade vahetamist ja jagama neid ka komisjoniga;

32.  kutsub liikmesriike üles kriitiliselt hindama, kas nende praegune tegevussuutlikkus on piisav, et tagada oma kohustuste täitmine piirimenetlustes; kutsub liikmesriike üles vajaduse korral operatiivset koostööd ja abi tõhustama;

33.  kutsub komisjoni üles tulemuslikult jälgima varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 ja sellega seotud sätete rakendamist ja mittejärgimise korral meetmeid, sealhulgas algatama vajaduse korral rikkumismenetlusi;

o
o   o

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 180, 29.6.2013, lk 60. (2) ELT L 180, 29.6.2013, lk 96. (3) ELT L 77, 23.3.2016, lk 1. (4) ELT L 180, 29.6.2013, lk 31. (5) W. van Ballegooij, K. Eisele, „Asylum procedures at the border, European Implementation Assessment“, European Parliamentary Research Service, 2020. (6) ELT C 76, 9.3.2020, lk 86.