Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi (edaspidi „Kongo DV“) kohta, eelkõige 18. jaanuari 2018. aasta sama pealkirjaga resolutsiooni(1) ja 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni dr Denis Mukwege juhtumi kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis(2),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 22. veebruari 2021. aasta avaldust Kongo DV kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 20. mai 2020. aasta avaldust julgeolekuolukorra kohta Ituris,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone, eelkõige 29. märtsi 2019. aasta resolutsiooni nr 2463 Kongo Demokraatlikus Vabariigis tegutseva ÜRO stabiliseerimismissiooni (MONUSCO) volituste pikendamise kohta kuni 20. detsembrini 2019,

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2020. aasta otsust (ÜVJP) 2020/2033, millega muudetakse otsust 2010/788/ÜVJP, mis käsitleb Kongo DV vastu suunatud piiravaid meetmeid(3),

–  võttes arvesse meetmeid, mis on sätestatud ÜRO Julgeolekunõukogu 25. juuni 2020. aasta resolutsioonis 2528, milles käsitletakse Kongo DV vastase relvaembargo suhtes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2293 (2016) kehtestatud meetmete uuendamist kuni 1. juulini 2021 ning resolutsiooni 1533 (2004) alusel loodud eksperdirühma volituste pikendamist kuni 1. augustini 2021 ning millega pikendati kuni 1. juulini 2021 mitmeid sanktsioone, nagu Kongo DV relvastatud rühmituste suhtes kehtestatud relvaembargo, üksikisikute reisikeeld ning sanktsioonide komitee poolt loetellu kantud isikute ja üksuste varade külmutamine,

–  võttes arvesse 2010. aasta augustis avaldatud ÜRO kaardistamisaruannet, milles toodi välja Kongo DV territooriumil 1993. aasta märtsist 2003. aasta juunini toime pandud kõige raskemad inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised;

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja MONUSCO 6. juuli 2020. aasta aruannet inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise kohta demokraatlike liitlasvägede relvastatud rühmituse ning kaitse- ja julgeolekujõudude liikmete poolt Beni territooriumil, Põhja‑Kivu provintsis ning Ituri provintsis Irumus ja Mambasas ajavahemikul 1. jaanuarist 2019 kuni 31. jaanuarini 2020,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus (konfliktimineraalide määrus)(4),

–  võttes arvesse 23. juuni 2000. aasta koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (Cotonou leping)(5),

–  võttes arvesse 27. juunil 1981. aastal vastu võetud ja 21. oktoobril 1986. aastal jõustunud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Kongo Demokraatliku Vabariigi põhiseadust, mis võeti vastu 18. veebruaril 2006. aastal,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 22. veebruaril 2021. aastal ründasid relvastatud isikud diplomaatilist konvoid ja tapsid Itaalia suursaadiku Kongo DVs Luca Attanasio, tema autojuhi Mustapha Milambo ja Itaalia sõjaväepolitsei ametniku Vittorio Iacovacci; arvestades, et suursaadik ja tema töötajad olid ÜRO sõidukiga teel Gomast Rutshurusse, et külastada seal ÜRO Maailma Toiduprogrammi kooliprojekti; arvestades, et marsruut kulges mööda teed, mis oli tunnistatud turvameeskonnata reisimiseks ohutuks;

B.  arvestades, et Virunga rahvuspargi valvurid püüdsid saadiku ja tema saatjaskonna elu päästa; arvestades, et pargivalvurid ise on oma tööd tehes pidevas ohus, sest mässulised rühmitused võivad nad röövida või tappa; arvestades, et Nyamitwitwis 2021. aasta jaanuaris toimunud rünnakus hukkus kuus pargivalvurit ja seitsmes sai vigastada; arvestades, et 2020. aasta aprillis tapeti varitsusrünnakus 12 pargivalvurit ja viis tsiviilisikut;

C.  arvestades, et murettekitav julgeolekuolukord Kongo DV idaosas halveneb jätkuvalt, eelkõige Ituri, Lõuna‑Kivu ja Põhja‑Kivu vahelisel piirialal; arvestades, et piirkonnas tegutseb umbes 120 relvastatud rühmitust, sealhulgas Rwanda demokraatlikud vabastusjõud, demokraatlikud liitlasväed ja Nduma‑Defence of Congo‑Rénové, kes konkureerivad loodusvaradele, sealhulgas mineraalidele juurdepääsu ja nende üle kontrolli saamise pärast ning on toime pannud inimrööve, tapmisi, piinamisi ja seksuaalset vägivalda;

D.  arvestades, 2020. aastal langes Kongo DV idaosas vägivalla ohvriks üle 2 000 inimese; arvestades, et vägivald on 2021. aasta algusest veelgi suurenenud; arvestades, et korduva vägivalla sihtmärgiks on tsiviilisikud, kellest suurem osa on naised ja lapsed, ning et selle tagajärjel hukkus ajavahemikul 11. detsembrist 2020 kuni 10. jaanuarini 2021 üle 150 inimese; arvestades, et 2021. aasta esimese kahe kuu jooksul rööviti üle 100 inimese ja paljud said vigastada; arvestades, et hävitati meditsiinitaristut ja loodusvarasid ning teadete kohaselt süüdati maju; arvestades, et selle vägivalla humanitaartagajärjed on murettekitavad; arvestades, et ÜRO on praeguseks registreerinud üle 67 000 põgeniku;

E.  arvestades, et Kivu julgeolekuinspektori andmetel on alates 1. jaanuarist 2021 Põhja- ja Lõuna‑Kivus teatatud kokku 152 tsiviilisiku tapmisest, 61 röövimisest koos lunaraha nõudmisega ja 34 inimröövijuhtumist;

F.  arvestades, et 12. märtsil 2017 hukkasid relvastatud mehed Kongo DV keskosas asuvas Kasai piirkonnas kaks inimõiguste rikkumisi dokumenteerinud ÜRO uurijat – rootslase Zaida Cataláni ja ameeriklase Michael Sharpi – ja nende tõlgi Beitu Tshintela;

G.  arvestades, et Kongo DV on sisepõgenike arvult maailmas esimeste seas; arvestades, et riigis on ohu tõttu oma kodust lahkunud üle viie miljoni inimese; arvestades, et paljud naised ja lapsed elavad ebakindlates tingimustes, magavad väljas või ülerahvastatud avalikes kohtades ning neid ähvardab ahistamine, kallaletung ja seksuaalne ekspluateerimine; arvestades, et pahatihti ei saa põgenikud põhilisi elupäästvaid teenuseid ning on alatoitumuse ja haiguste ohus; arvestades, et 4. veebruaril 2021. aastal kuulutati Põhja‑Kivu provintsis välja Ebola viiruse puhang;

H.  arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo on teatanud sagenevast abitöötajate ja konvoide röövimisest ja ründamisest, mis on sundinud humanitaarorganisatsioone abi kohaletoimetamist edasi lükkama ja oma tegevust peatama; arvestades, et kodanikuühiskonna liikmete, sealhulgas aktivistide, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate ahistamine, hirmutamine ja ründamine jätkub; arvestades, et paljud neist riskivad ühinemis- ja väljendusvabaduse kaitsmiseks oma eluga;

I.  arvestades, et MONUSCO volitused lõpevad 20. detsembril 2021, ning arvestades, et ÜRO resolutsiooniga 1533 kehtestatud Kongo DV sanktsioonide kord kaotab 1. juulil 2021 kehtivuse; arvestades, et MONUSCO väeüksuste arvu ja eelarvet vähendatakse pidevalt;

J.  arvestades, et EL uuendas 2020. aasta detsembris inimõiguste rikkumise eest vastutavate Kongo ametiisikute vastaseid sihipäraseid sanktsioone;

K.  arvestades, et 2010. aastal avaldatud ÜRO kaardistamisaruandes toodi välja, et aastatel 1993–2003 toimus Kongo DV idaosas 617 kinnitatud tõsist inimõiguste rikkumist; arvestades, et aruandes esitati hulk üksikasjalikke soovitusi, mis suures osas on ellu viimata; arvestades, et karistamatus on endiselt tõsine probleem;

1.  mõistab Luca Attanasio, Moustapha Milambo and Vittorio Iacovacci tapmise teravalt hukka ning avaldab ohvrite peredele, Itaalia valitsusele ja Maailma Toiduprogrammi kohalikele töötajatele sügavat kaastunnet; mõistab hukka süütute tsiviilisikute hukkumise ja tapmised;

2.  nõuab nende mõrvade asjaolude põhjalikku, sõltumatut ja läbipaistvat uurimist; peab tervitatavaks president Tshisekedi võetud kohustust alustada uurimist ning nõuab tungivalt, et Kongo DV valitsus ja provintside juhid teeksid Itaalia ametiasutuste ja ÜROga täielikku koostööd;

3.  rõhutab, et Kongo DV valitsuse esmane kohus on tagada julgeolek oma territooriumil ja kaitsta oma elanikkonda, säilitades samal ajal austuse õigusriigi ning inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse suhtes, sealhulgas kaitse inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest;

4.  nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud suurendaksid oma pingutusi tsiviilelanike vastu suunatud relvastatud rünnakute lõpetamiseks, uuriksid põhjalikult, sõltumatult, tulemuslikult ja erapooletult kõiki tapmisi ning tooksid süüdlased õiglases kohtumõistmises kohtu ette;

5.  mõistab teravalt hukka Kongo DV idaosa kohalike relvarühmituste toime pandud rängad inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumised; nõuab tungivalt, et Kongo DV valitsus looks mehhanismi, mis võimaldaks kohtu alla anda ja vastutusele võtta isikud, kes vastutavad ÜRO kaardistamisaruandes dokumenteeritud inimõiguste rikkumiste eest, samuti isikud, kes vastutavad muude Kongo DVs toime pandud kuritegude eest, mida loetakse rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse kohaselt rasketeks kuritegudeks;

6.  nõuab tungivalt, et president Félix Tshisekedi täidaks oma kohustust tagada, et ÜRO uurijate Zaida Cataláni ja Michael Sharpi ning nende tõlgi Betu Tshintela mõrvamise eest vastutavad isikud võetakse vastutusele, ning nõuab selle uurimise täielikku läbipaistvust;

7.  tunneb muret jätkuvate ränkade inimõiguste rikkumiste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste pärast, mida Kongo DV idaosa tsiviilelanike vastu toime pannakse, kaasa arvatud kiirhukkamised, seksuaalne ja sooline vägivald ning ulatuslik laste värbamine ja kasutamine relvastatud rühmituste poolt, samuti tsiviilisikute tapmine Kongo DV julgeolekujõudude liikmete poolt; rõhutab, et need teod võivad rahvusvahelise õiguse kohaselt kujutada endast sõjakuritegusid; mõistab hukka pideva vägivallaohu, mida Kongo DV idaosas kogevad kohalikud elanikud ning seal tegutsevad humanitaar- ja arenguabitöötajad, rahvusvahelised organisatsioonid, diplomaatiline kogukond ja inimõiguste kaitsjad;

8.  on äärmiselt mures jätkuva karistamatuse pärast riigis; märgib, et suutmatus inimõiguste rikkujate karistamatuse probleemi lahendada üksnes põlistab edasisi kuritarvitusi; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud annaksid 22. veebruari 2021. aasta rünnaku toimepanijad kiiresti kohtu alla ja teeksid arvestatavaid samme üleminekuperioodi õigusemõistmise saavutamiseks;

9.  kordab oma üleskutset jätkata ÜRO kaardistamisaruande soovituste elluviimist, eelkõige täita soovitus luua Kongo DV kohtutes spetsiaalsed segakojad, et võimaldada Kongo DV kohtute ja rahvusvahelise üldsuse koostööd inimõiguste rikkumiste eest vastutusele võtmisel; nõuab, et tugevdataks riiklikku õigussektorit tervikuna, et esitada süüdistused kuritegude eest, mis on põhjustanud tõsiseid inimõiguste rikkumisi;

10.  mõistab hukka julgeoleku- ja kaitsejõudude toime pandud inimõiguste rikkumised ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud tagandaksid ametist julgeolekujõudude ametnikud ja muud täitevvõimu ametnikud, kelle kohta ÜRO ja Kongo DV ning rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on teatanud, et nad on seotud tõsiste inimõiguste rikkumistega; nõuab, et laiemate julgeolekusektori reformimise püüete raames loodaks ametlik kontrollimehhanism, tagamaks, et tööle võetakse kõige sobivamad kandidaadid ja et julgeolekujõud tegutsevad kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse standarditega; palub ametivõimudel lõpetada julgeolekujõudude ametnike ja poliitiliste liidrite toetus relvastatud rühmitustele ning tagada, et sellise toetuse eest vastutavad isikud võetakse õiglase kohtupidamise käigus vastutusele;

11.  kutsub Kongo DV valitsust üles rakendama poliitiliste liidrite, relvajõudude, politsei ja relvarühmituste vahelise koostöö suhtes nulltolerantsi;

12.  palub Kongo DV ametivõimudel kiiresti luua mõjus relvarühmituste demobiliseerimise, desarmeerimise ja taasintegreerimise programm ja strateegia ning tagada neile pikaajaline toetus, et vältida endiste võitlejate tagasipöördumist sõjategevuse juurde; nõuab tungivalt, et Kongo DV ametivõimud annaksid hädavajalikku humanitaarabi sadadele demobiliseeritud võitlejatele, kes asuvad praegu demobiliseerimise, desarmeerimise ja taasintegreerimise laagrites, kus ei ole peaaegu üldse toiduvarusid ja puudub piisav arstiabi;

13.  rõhutab MONUSCO otsusekindlust teha ka edaspidi kõik endast olenev, et tagada vastavalt oma volitustele tsiviilelanike kaitse ning toetada riiklikke jõupingutusi rahu ja stabiilsuse kindlustamiseks riigis; märgib, et MONUSCO rolli tuleks kinnitada selgete volitustega, milles on ette nähtud, et enne tema võimalikku piirkonnast lahkumist peavad olema täidetud julgeolekuolukorraga seotud sihttasemed;

14.  tuletab meelde, et vägivald Kongo DV idaosas on tugevasti seotud toorainekaubandusega; rõhutab, et kõik ettevõtjad ja üksikisikud ning riiklikud või riigivõimuga seotud toimijad, kes aitavad kaasa selliste kuritegude toimepanemisele, tuleb anda kohtu alla; väljendab heameelt konfliktimineraalide määruse jõustumise üle 2021. aasta jaanuaris; rõhutab, et selle määruse kohaselt kuulub Kongo DV endiselt konfliktidest mõjutatud ja suure riskiga riikide nimekirja; märgib, et suurim probleem on käsitöönduslik kuld, mille haldamine põhjustab piirkonnas ebastabiilsust; rõhutab tungivat vajadust rakendada uusi meetmeid konfliktipiirkondades tegutsevate ettevõtete siduva hoolsuskohustuse ja vastutustundliku ärikäitumise edendamiseks;

15.  rõhutab vajadust teha lisapingutusi, et lõpetada selliste relvastatud rühmituste rahastamine, kes osalevad destabiliseerivas tegevuses loodusvarade, sealhulgas kulla või looduslikest liikidest saadud toodetega ebaseadusliku kauplemise kaudu;

16.  väljendab sügavat muret Kongo DV julgeoleku- ja humanitaarolukorra ning eelkõige riigisiseste põgenike arvu hiljutise suurenemise pärast, mis avaldab tsiviilelanikkonnale jätkuvalt ränka mõju; väljendab taas suurt muret seoses välismaiste ja riigisiseste relvastatud rühmituste jätkuva sõjalise tegevusega ning Kongo DV loodusvarade salakaubaveoga; nõuab, et kõik rahvusvahelised investorid, sealhulgas Hiina, täielikult järgiksid vastutustundlikku kaevandamist käsitlevat rahvusvahelist õigust, standardeid ja parimaid tavasid;

17.  mõistab hukka Virunga rahvuspargi valvurite tapmise 2020. aastal toimunud rünnakutes; nõuab Kongo DV valitsuselt tungivalt mässuliste relvitustamist ning julgeoleku taastamist rahvuspargi piirkonnas;

18.  väljendab heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu 14. jaanuari 2021. aasta väljaande üle pealkirjaga „United Nations Strategy for Peace Consolidation, Conflict Prevention and Conflict Resolution in the Great Lakes region“ (ÜRO rahu kindlustamise, konfliktide ennetamise ja lahendamise strateegia Ida‑Aafrika järvede piirkonnas); nõuab tungivalt, et asjaosalised jätkaksid piiriülest koostööd, sealhulgas ÜRO Ida‑Aafrika järvede erisaadiku büroo kaudu, et lõpetada vägivald, inimõiguste rikkumine ja karistamatus Kongo DV idaosas;

19.  palub Kongo DV valitsusel tagada parem valitsemistava riigi ja ühiskonna kõigil tasanditel, sealhulgas riigi rahanduses ja korruptsioonivastases võitluses; nõuab, et korruptsiooni tõkestamiseks kasutataks ELi sanktsioonimehhanismi; rõhutab, kui oluline on korraldada 2023. aastal usaldusväärne valimisprotsess ja tagada Kongo DV idaosas kestlik julgeolek;

20.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, Kongo DVs asuvat ELi delegatsiooni ja sealseid ELi missioone üles suurendama oma toetuse nähtavust Kongo DVs ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele, kasutades kõiki võimalikke (st poliitilisi, diplomaatilisi ja rahalisi) vahendeid kaitsemeetmena, et tunnustada nende inimõigustetööd ja olulist rolli võitluses piirkonna stabiilsuse ja rahu eest, ning kutsub üles vajaduse korral hõlbustama neile eriviisade andmist ja pakkuma neile ajutist peavarju ELi liikmesriikides;

21.  kutsub Euroopa Liitu üles suurendama rahastamist Kongo DV heaks, et lahendada tsiviilelanike kaitsmiseks kohalike ametiasutuste ja kogukondadega koostööd tegevate ÜRO asutuste tõsine alarahastamise probleem;

22.  rõhutab tungivalt, kui vajalik on, et Ida‑Aafrika järvede piirkonna riigid teeksid piiriülest koostööd ja naaberriigid töötaksid välja piirkondliku strateegia, et lõpetada Kongo DVs vägivald ja inimõiguste rikkumised; nõuab, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioon Ida-Aafrika järvede piirkonnas aitaks kaasa julgeolekutingimuste stabiliseerimisele ja humanitaarolukorra parandamisele;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, AKV‑ELi ministrite nõukogule ja parlamentaarsele ühisassambleele, Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendile, peaministrile ja parlamendile ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.

(1) ELT C 458, 19.12.2018, lk 52. (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0234. (3) ELT L 419, 11.12.2020, lk 30. (4) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1. (5) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.