Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bahreini kohta, eelkõige 14. juuni 2018. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Bahreinis, eelkõige seoses Nabeel Rajabi juhtumiga(1), ning 16. veebruari 2017  aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Kuveidis ja Bahreinis(2),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 13. juuli 2020. aasta avaldust surmanuhtluste täideviimise kohta Bahreinis, 10. juuni 2020. aasta avaldust inimõiguste kaitsja Nabeel Rajabi vabastamise kohta, 9. jaanuari 2020. aasta avaldust kahele Bahreini kodanikule mõistetud surmanuhtluse kinnitamise kohta ning 27. juuli 2019. aasta avaldust Ali al‑Arabi ja Ahmed al‑Malali hukkamise kohta,

–  võttes arvesse kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste ÜRO eriraportööri Agnes Callamard’i, terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse ÜRO eriraportööri Fionnuala Ni Aolaini ning piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ÜRO eriraportööri Nils Melzeri 12. veebruari 2020. aasta avaldust, milles nõutakse tungivalt, et Bahrein tühistaks Mohammed Ramadanile ja Husain Moosale mõistetud surmanuhtluse,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini poolt ELi nimel ning Euroopa Nõukogu peasekretäri Marija Pejčinović Burići poolt 10. oktoobril 2019 tehtud ühisavaldust ülemaailmse surmanuhtluse vastu võitlemise päeva puhul,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate, surmanuhtluse, piinamise, kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste arutelude ja väljendusvabaduse kohta,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste edendamine, austamine ja järgimine kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse,

–  võttes arvesse ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu ühisnõukogu 18. juulil 2016 toimunud 25. istungi ja ministrite kohtumise järeldusi,

–  võttes arvesse ELi ja Bahreini koostöölepingut,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, mille osaline Bahrein on,

–  võttes arvesse Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni 2011. aasta novembri aruannet,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 3,

–  võttes arvesse Araabia inimõiguste hartat,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2011. aasta rahvaülestõusu järel rikuvad ja piiravad Bahreini võimud jätkuvalt elanike õigusi ja vabadusi, eelkõige õigust rahumeelselt meelt avaldada, väljendusvabadust ja digitaalset vabadust nii internetis kui ka väljaspool seda; arvestades, et inimõiguste juristid, ajakirjanikud ja poliitaktivistid seisavad silmitsi pideva süstemaatilise ründamise, ahistamise, kinnipidamise, piinamise, hirmutamise, reisikeeldude ja kodakondsuse äravõtmisega; arvestades, et võimud on alates 2011. aastast lükanud tagasi kõik demokraatliku opositsiooni ja inimõiguste kaitsjate nõudmised austada sõna- ja kogunemisvabadust; arvestades, et Bahreinis ei taluta poliitilist opositsiooni; arvestades, et võimud on vahistanud mitu last meeleavaldustega ühinemise eest 2021. aasta veebruaris ning väidetavalt on neid ähvardatud vägistamise ja elektrišokiga; arvestades, et neist vähemalt kolm viibis 4. märtsi 2021. aasta seisuga endiselt vahi all, sealhulgas tõsise terviseprobleemiga 16‑aastane nooruk;

B.  arvestades, et Bahreini ja Taani kodanikul Abdulhadi Al‑Khawajal, kes on inimõiguste kaitsja ning Bahreini inimõiguste keskuse ja Pärsia lahe inimõiguste keskuse kaasasutaja, on praegu täitumas kümnes aasta vangis, kus ta kannab eluaegset karistust süüdistuse alusel, mis on „terrorismi rahastamine ja selles osalemine, et kukutada valitsus ja spioneerida välisriigi heaks“; arvestades, et vahistamise järel Abdulhadi Al‑Khawajat peksti ja piinati ning ta mõisteti süüdi ebaõiglase kohtumenetluse käigus, mis ei vastanud ei Bahreini kriminaalõiguse ega ka õiglase kohtumenetluse rahvusvahelistele standarditele; arvestades, et meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm jõudis 2012. aasta juulis järeldusele, et Abdulhadi Al‑Khawaja vahistamine oli meelevaldne, kuna selle põhjuseks oli väljendus-, rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse põhiõiguse kasutamine, ning nõudis tema vabastamist;

C.  arvestades, et üks silmapaistvamaid Bahreini inimõiguste kaitsjaid Nabeel Rajab vabastati 9. juunil 2020 vanglast ning ta peab kandma järelejäänud osa viieaastasest karistusest alternatiivseid karistusmeetodeid käsitleva seaduse kohaselt;

D.  arvestades, et Bahreinis mõisteti aastatel 2011–2020 surma ligikaudu 50 inimest, erinevalt aastatest 2001–2010, mil tehti seitse surmaotsust; arvestades, et praegu on Bahreinis surmamõistetuid 27, kellest 26 on otseses hukkamisohus; arvestades, et Bahrein lõpetas 15. jaanuaril 2017 seitse aastat kestnud de facto moratooriumi surmanuhtlusele ja hukkas kolm tsiviilisikut; arvestades, et sellest ajast alates on hukatud kuus inimest; arvestades, et kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste ÜRO eriraportöör kuulutas need hukkamised kohtuväliseks tapmiseks; arvestades, et surmanuhtlus on ülimalt julm, ebainimlik ja alandav karistus, millega rikutakse inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigust elule; arvestades, et surmanuhtluse täideviimise ootamine tekitab äärmuslikke psüühilisi kannatusi;

E.  arvestades, et sõltumatud vaatlejad on teatanud, et enamiku hiljutiste hukkamiste puhul on Bahreini võimud pressinud ülestunnistuse välja piinamise teel ning süüdistatavatele ei ole tagatud õiglast kohtumõistmist; arvestades, et pärast 2011. aasta meeleavaldusi ja valitsuse kuritarvitusi käsitlenud Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni aruande järelduste põhjal on asutatud mitu sisemist organit, nagu siseministeeriumi ombudsmani büroo, peaprokuratuuri eriuurimisüksus ning vangide ja kinnipeetavate õiguste komisjon, kuid need ei ole piisavalt mõjusad ja sõltumatud; arvestades, et nende organite vähene sõltumatus on teadaolevalt viinud vastutuse puudumiseni Bahreini valitsuses ja julgeolekujõududes; arvestades, et see on tekitanud karistamatuse kultuuri, mis õõnestab demokraatlikke reformipüüdlusi ning destabiliseerib riiki veelgi enam;

F.  arvestades, et 27. juulil 2019 hukati mahalaskmise teel Ali Al‑Arab ja Ahmed Al‑Malili, kes mõlemad olid väidetavast piinamisest ja nõuetekohase menetluse rasketest rikkumistest varjutatud kollektiivsel kohtuprotsessil terrorikuritegude eest süüdi mõistetud Bahreini kodanikud; arvestades, et Bahreini võimud vahistasid 18. veebruaril 2014 Mohamed Ramadani väidetava osalemise eest – koos Hussein Ali Moosaga – 14. veebruaril 2014. aastal Al Dairis toimunud pommirünnakus; arvestades, et kassatsioonikohus kinnitas edasikaebuse läbivaatamisel 13. juulil 2020 oma lõpliku otsuse ja jättis jõusse Mohamed Ramadanile ja Hussein Ali Moosale määratud surmaotsused, vaatamata ebaõiglasele kohtumõistmisele ja sellele, et otsus põhines süüdistatavatelt väidetavalt piinamise teel välja pressitud ülestunnistustel, ning vaatamata eriuurimisüksuses Hussein Ali Moosa ja Mohamed Ramadani väidetava piinamisega seoses läbi viidud uurimise tulemustele; arvestades, et kohtuväliste, kiirkorras toimuvate ja meelevaldsete hukkamistega tegelev ÜRO eriraportöör Agnes Callamard hoiatas, et Hussein Ali Moosa ja Mohamed Ramadani süüdimõistmine ja surmanuhtlus on meelevaldsed ja rikuvad selgelt nende õigust elule ning kujutavad endast meelevaldset tapmist; arvestades, et ÜRO inimõiguste eksperdid on kutsunud Bahreini üles hoidma ära mõlema mehe hukkamine; arvestades, et Mohamed Ramadan ja Hussein Ali Moosa on otseses hukkamisohus ning nad on ammendanud kõik õiguskaitsevahendid;

G.  arvestades, et Bahreini võimud saatsid laiali riigi suurima rahumeelse poliitilise opositsioonierakonna al‑Wefaqi, konfiskeerisid selle varad ja vahistasid selle juhid; arvestades, et erakonna juht Shaikh Ali Salman kannab väidetavas spionaažis süüdistatuna praegu eluaegset vanglakaristust;

H.  arvestades, et mitut avaliku elu tegelast, sealhulgas silmapaistvaid advokaate Abdullah Al Shamlawi ja Abdullah Hashimi on süüdistatud üksnes nende sotsiaalmeediategevuse eest; arvestades, et Bahreinis ei ole olnud sõltumatut meediat alates sellest, mil teabeministeerium peatas 2017. aastal riigi ainsa sõltumatu ajalehe Al Wasati tegevuse;

I.  arvestades, et tervise- ja hügieenitingimused Bahreini ülerahvastatud vanglates on endiselt äärmiselt halvad; arvestades, et Bahrein vabastas 2020. aasta märtsis COVID‑19 pandeemiast tingitud terviseohu tõttu 1 486 vangi; arvestades, et enamikel juhtudel ei ole vabastatute seas opositsiooniliidreid, aktiviste, ajakirjanikke ja inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et Bahreini võimud ei võimalda kinnipeetavatele kiireloomulist arstiabi, mis ohustab nende tervist ja heaolu ja rikub ÜRO poolt vastu võetud kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid; arvestades, et paljud poliitvangid on alustanud streiki, et protesteerida kinnipeetavate halva kohtlemise vastu;

J.  arvestades, et Bahreini kohtud teevad endiselt otsuseid kodanikelt kodakondsuse äravõtmiseks ja jätavad sellised otsused jõusse; arvestades, et Bahreini kohtud võtsid 2018. aastal ära kodakondsuse rohkem kui 300 inimeselt ja 2019. aastal rohkem kui 100 inimeselt, sh inimõiguste kaitsjatelt, poliitikutelt, ajakirjanikelt ja kõrgematelt usutegelastelt, kes enamasti on endiselt kodakondsuseta; arvestades, et kodakondsuse tühistamist kasutatakse vastuolus inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 15;

K.  arvestades, et 2018. aasta detsembris muutis Bahrein oma tööõigust, et keelata tööandjatel töötajate diskrimineerimine soo, päritolu, keele või usutunnistuse alusel; arvestades, et Bahrein kehtestas sanktsioonid seksuaalse ahistamise vastu töökohal; arvestades, et Bahreinis kasutatakse endiselt ära võõrtöölisi, eelkõige koduabilistena tööle võetud naisi, mida võimaldab ekspluateerimist lubav kafala süsteem;

L.  arvestades, et Bahreini seaduste kohaselt diskrimineeritakse naisi endiselt perekonnaõiguse vallas, näiteks seoses õigusega abielu lahutada ja Bahreini kodakondsuse ülekandmisega nende lastele võrdsetel alustel meestega; arvestades, et Bahrein ühines 2002. aastal konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, kuid säilitab reservatsioonid mitme artikli suhtes, mis sisaldavad konventsiooni eesmärgi seisukohast keskse tähtsusega sätteid; arvestades, et kriminaalkoodeksi artikli 353 kohaselt ei võeta vägistamise toimepanijaid vastutusele ega karistata juhul, kui nad abielluvad oma ohvriga; arvestades, et Bahreini parlament tegi 2016. aastal ettepaneku see artikkel täielikult kehtetuks tunnistada, kuid valitsus lükkas ettepaneku tagasi; arvestades, et karistusseadustiku artikliga 334 vähendatakse nn aukuritegude ja abielurikkumise toimepanijate karistusi, ning arvestades, et abieluvälised seksuaalsuhted on endiselt kriminaliseeritud;

M.  arvestades, et Bahrein on Pärsia lahe piirkonnas ELi jaoks oluline partner, sealhulgas poliitilistes ja majandussuhetes, energeetikas ja julgeolekus; arvestades, et Bahreini Kuningriik on olnud pikka aega avatud kogu maailma muudele kultuuridele, ning et riik on aktiivselt osalenud usalduse suurendamises ning dialoogi ja stabiilsuse edendamises Pärsia lahe piirkonnas ja kogu Lähis‑Ida piirkonnas;

N.  arvestades, et riigijuhtide vahetumine 2020. aasta novembris ja uue peaministri prints Salman bin Hamad Al Khalifa ametisse astumine annab Bahreinile võimaluse liikuda poliitilise reformi ja riigisisese kaasava lepituse, sealhulgas sunniitide ja šiiitide lepitamise suunas; arvestades, et ELi ja Bahreini vahel peeti 2021. aasta veebruaris inimõigustealast dialoogi; arvestades, et Bahrein on Pärsia lahe piirkonnas teine riik, kellega EL on alustanud inimõigustealast dialoogi;

1.  on sügavalt mures, et kümme aastat pärast araabia kevade ülestõusu Bahreinis muutub inimõiguste olukord riigis järjest halvemaks, viiakse täide surmanuhtlust, vahistatakse meelevaldselt inimõiguste kaitsjaid, antakse neid kohtu alla ja ahistatakse, eiratakse kodaniku- ja poliitilisi õigusi ning ühinemis- ja kogunemisvabadust ja väljendusvabadust nii internetis kui ka väljaspool seda;

2.  mõistab karmilt hukka Mohammed Ramadani ja Hussain Ali Moosa surmamõistmise; nõuab tungivalt, et Bahreini võimud ja eelkõige Tema Majesteet šeik Hamad bin Isa Al Khalifa peataksid viivitamata nende hukkamise, muudaksid ära kohtuotsused, nõuaksid kohtuasja uut läbivaatamist, mis oleks täielikult kooskõlas rahvusvaheliste õiglase kohtupidamise standarditega, välistaksid piinamisega saadud tõendite kasutamise ning võimaldaksid sõltumatut uurimist väidetava piinamise kohta; kutsub Bahreini üles kaaluma selliste siseriiklike organite sõltumatust ja mõjusust, kelle ülesanne on riiklike kuritarvituste uurimine, nt ombudsman, eriuurimisüksus ning vangide ja kinnipeetavate õiguste komisjon, kuna nende uurimised on ebapiisavad ja nad õigustavad Bahreini kohtu tegevust, kes süüdimõistva kohtuotsuse saamiseks tugineb sunniviisilistele ülestunnistustele, sealhulgas Mohammed Ramadani ja Hussain Ali Moosa vastu esitatud süüdistuste uurimisel;

3.  mõistab teravalt hukka surmanuhtluse kasutamise suhtes kehtestatud de facto moratooriumi tühistamise; kutsub Bahreini võime üles kehtestama viivitamatult moratooriumi surmanuhtluse kasutamisele, mis oleks esimene samm selle kaotamise suunas; nõuab kõigi surmaotsuste põhjalikku läbivaatamist selle tagamiseks, et kohtuprotsessid vastaksid rahvusvahelistele normidele ja ebaseaduslikult surma mõistetud inimõiguste rikkumiste ohvritele makstaks hüvitist; tuletab meelde, et EL on surmanuhtluse vastu ning peab seda julmaks ja ebainimlikuks karistuseks, mis ei toimi hirmutusvahendina kuritegeliku käitumise ärahoidmiseks ja on vea korral pöördumatu;

4.  toonitab, et riigijuhtide vahetumine alates 2020. aasta novembrist annab ELile võimaluse ümber kohandada oma välispoliitika Bahreini suhtes, võttes muu hulgas arvesse uut riiklikku inimõiguste tegevuskava; kutsub uut peaministrit prints Salman bin Hamad Al Khalifat üles kasutama oma volitusi, et juhtida Bahreini poliitilise reformi ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise suunas;

5.  palub viivitamata ja tingimusteta vabastada kõik inimõiguste kaitsjad ja meelsusvangid, sealhulgas Abdulhadi al‑Khawaja, dr Abduljalil al‑Singace, Naji Fateel, Abdulwahab Hussain, Ali Hajee, šeik Ali Salmani ja Hassan Mshaima, kes on kinni peetud ja süüdi mõistetud üksnes sõnavabaduse õiguse kasutamise eest, ning loobuda kõigist nende vastu esitatud süüdistustest; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles toetama ja jätkama jõulist kampaaniat vangistatud inimõiguste kaitsjate viivitamatu vabastamise tagamiseks, mis on ELi ja Bahreini tõhustatud koostöö keskse tähtsusega element; kutsub Bahreini võime üles tagama kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja sõltumatule meediale turvalise tegevusruumi; nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus võimaldaks välisajakirjanikele ja inimõigusorganisatsioonidele juurdepääsu Bahreinile; tunnustab igati kõigi inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja juristide tööd, mis on inimõiguste kaitsmiseks hädavajalik; nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus taastaks riigi ainsa sõltumatu meediakanali Al Wasati ning lubaks Bahreinis tegutseda sõltumatutel poliitilistel ühendustel, sealhulgas nendel, kes on juba laiali saadetud;

6.  tervitab Nabeel Rajabi vabastamist alternatiivsete sanktsioonide seaduse alusel, kuid nõuab tungivalt, et Bahreini võimud tühistaksid tema reisikeelu;

7.  kutsub Bahreini valitsust üles lõpetama inimõiguste kaitsjate ahistamise ja viivitamata tühistama nende suhtes kehtestatud reisikeelu ning nõuab, et võimud tagaksid igas olukorras, et Bahreini inimõiguste kaitsjad saavad teostada oma seaduslikku inimõigustealast tegevust nii riigi sees kui ka väljaspool seda;

8.  on eriti mures terrorismivastaste seaduste väärkasutamise pärast Bahreinis ning rõhutab, kui tähtis on Bahreini toetada, eelkõige seoses kohtusüsteemiga, et tagada rahvusvaheliste inimõiguste standardite järgimine; palub Bahreini ametivõimudel kiiresti muuta seadust nr 58 (2006) ühiskonna kaitsmise kohta terroriaktide eest ning kõiki teisi seadusi, mis piiravad sõnavabadust ja poliitilisi vabadusi ja mis ei ole täielikult kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja standarditega;

9.  mõistab hukka jätkuva piinamise kasutamise, sealhulgas arstiabi andmisest keeldumise, ning kinnipeetavate, sealhulgas rahumeelsete meeleavaldajate ja tsiviilelanike julma ja alandava kohtlemise; nõuab kõigi väidetavate piinamisjuhtumite põhjalikku ja usaldusväärset uurimist, et süüdlased vastutusele võtta; taunib riigi vanglates valitsevaid kohutavaid tingimusi; nõuab tungivalt, et Bahreini ametivõimud kaitseksid kõiki kinnipeetavaid COVID‑19 ohu eest;

10.  nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus täidaks oma ülesandeid ja kohustusi, mis tulenevad ÜRO piinamisvastasest konventsioonist, sealhulgas selle artiklist 15, mis keelab kasutada piinamise teel saadud tunnistusi tõendina mis tahes menetluse läbiviimisel; nõuab, et Bahrein ratifitseeriks ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivse protokolli ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti surmanuhtluse kaotamist käsitleva teise fakultatiivse protokolli;

11.  kutsub Bahreini ametivõime üles tegema täielikku koostööd ÜRO organitega, esitama ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste esindajatele alalise kutse Bahreini külastamiseks ja tegema nendega aktiivselt koostööd; kutsub Bahreini valitsust üles lubama ELi ametnikel, sõltumatutel vaatlejatel ja inimõiguslaste rühmadel külastada Bahreini vanglaid ning nõuab tungivalt, et Bahreini ametivõimud tagaksid eelkõige, et riiki lubatakse ÜRO eriraportöörid, kes tegelevad piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise juhtumite, inimõiguste kaitse, väljendusvabaduse ja kogunemisvabaduse küsimustega;

12.  mõistab hukka jätkuva tava kodanikke meelevaldselt kodakondsusest ilma jätta, mis on paljudel juhtudel viinud selleni, et inimesed on jäetud kodakondsuseta, rikkudes ÜRO kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni; kutsub Bahreini ametivõime üles muutma riigi kodakondsusseadust ja taastama Bahreini kodakondsuse isikutele, kes on sellest ebaõiglaselt ilma jäetud;

13.  võtab teadmiseks Bahreini valitsuse jätkuvad jõupingutused riigi karistusseadustiku ja õiguslike menetluste reformimisel ning ergutab valitsust seda protsessi jätkama; nõuab Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni (BICI) ja inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovituste täielikku rakendamist; toetab jätkuvalt Bahreini valitsuse reformikava ning ergutab Bahreini Kuningriiki seadma eesmärgiks stabiilsuse, jätkates reforme ja kaasavat leppimist keskkonnas, kus kooskõlas riigi võetud rahvusvaheliste kohustustega saab rahumeelseid poliitilisi erimeelsusi vabalt väljendada;

14.  kutsub ELi delegatsiooni üles täielikult rakendama inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, pakkuma kogu asjakohast toetust kinnipeetud inimõiguste kaitsjatele, sealhulgas korraldades vanglakülastusi, jälgides kohtuprotsesse ja tehes avalikke avaldusi, ning pakkuma toetust kodanikuühiskonnale ja tagakiusamise ohus olevatele inimestele juurdepääsu kaitsele;

15.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, Euroopa välisteenistust, nõukogu ja liikmesriike üles süstemaatiliselt väljendama muret inimõiguste rikkumiste pärast Bahreinis, samuti poliitilise ruumi puudumise pärast õiguspärase ja rahumeelse teisitimõtlemise väljendamiseks, ning kaaluma sihipäraseid meetmeid nende vastu, kes vastutavad inimõiguste raskete rikkumiste eest;

16.  võtab teadmiseks ELi ja Bahreini vahelise inimõigustealase dialoogi; nõuab dialoogi tõhustamist kooskõlas ELi suunistega inimõigustealaste dialoogide kohta; märgib, et ELi ja Bahreini vaheline inimõigustealane dialoog ei asenda nõuetekohast dialoogi valitsuse, opositsiooni ja kodanikuühiskonna vahel Bahreinis endas; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus tagaks, et mitteametlik inimõigustealane dialoog Bahreiniga oleks suunatud konkreetsetele tulemustele ja kohustustele, sealhulgas kodanikuühiskonnaga konsulteerimisele enne ja pärast dialoogi; rõhutab, et Bahreini ametivõimud peaksid selles protsessis mõtestatult ja tõeliselt osalema; toetab edasist dialoogi, osalemist ja parimate tavade jagamist inimõiguste ja kohtumenetluste valdkonnas ELi, selle liikmesriikide ja Bahreini Kuningriigi vahel;

17.  nõuab tungivalt, et EL tagaks inimõiguste integreerimise kõikidesse Bahreiniga tehtava koostöö valdkondadesse, sealhulgas hiljuti sõlmitud ELi ja Bahreini koostöölepingusse, mis ei sisaldanud viiteid inimõigustele;

18.  on häiritud teadetest, et Bahreini inimõiguste kaitsjate vastu kasutatakse jälgimistehnoloogiat; kordab, et jälgimistehnoloogia, mida Euroopa ettevõtted Bahreini ekspordivad, võib hõlbustada inimõiguste kaitsjate represseerimist; rõhutab, et ELi ekspordikontrolliasutused peavad enne kolmandasse riiki eksportimise lubade andmist võtma arvesse inimõiguste kriteeriume; palub kõikidel ELi liikmesriikidel rangelt järgida Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendit ja eelkõige peatada igasugune selliste relvade ning jälgimis- ja luureseadmete ja vahendite üleandmine, mida Bahrein võib kasutada inimõiguste allasurumise jätkamiseks;

19.  rõhutab, et ELi delegatsiooni Chaillot’ auhinda inimõiguste edendamise eest Pärsia lahe koostöönõukogu riikides ei tohiks anda neile, kes õigustavad inimõiguste rikkumist;

20.  väljendab muret asjaolu pärast, et Kafala süsteem võimaldab rikkuda töötajate õigusi ning piirata riigis ühiskondlikke ja ametiühinguliikumisi; nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus muudaks tööõigust, et tagada koduabilistele samad õigused nagu teistele töötajatele, sealhulgas töötundide piirangud, iganädalased puhkepäevad ja miinimumpalk;

21.  kutsub Bahreini valitsust üles muutma vajaduse korral õigusakte, et kaotada naiste diskrimineerimine seoses abielu sõlmimisega, abielus olemise ja abielu lahutamisega ning seoses laste ja pärandiga, ning võimaldama naistel anda kodakondsus edasi oma lastele samadel alustel kui meestel; nõuab tungivalt, et Bahreini valitsus tühistaks kõik reservatsioonid naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni suhtes, tunnistaks kehtetuks karistusseadustiku artiklid 353 ja 334, mis lubavad naistevastast vägivalda, ning tunnistaks kehtetuks sätted, millega kriminaliseeritakse täiskasvanute vastastikusel nõusolekul põhinevad seksuaalsuhted;

22.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid säilitaksid valvsuse arengute suhtes Bahreinis ja Pärsia lahe piirkonnas üldiselt ning kasutaksid kõiki nende käsutuses olevaid mõjutusvahendeid; mõistab hukka välissekkumise Bahreini sisepoliitikasse, mille eesmärk on riigi destabiliseerimine;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Bahreini Kuningriigi valitsusele ja parlamendile ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmetele.

(1) ELT C 28, 27.1.2020, lk 76. (2) ELT C 252, 18.7.2018, lk 192.