Euroopa vahistamismäärus ja liikmesriikidevaheline üleandmiskord
179k
59k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra rakendamise kohta (2019/2207(INI))
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 6 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 82,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“), eriti selle artikleid 4, 47, 48 ja 52,
– võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, milles viidatakse vastastikusele tunnustamisele, põhiõigustele ja kohustustele, mis tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 2, kus käsitletakse õigust elule(1),
– võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta(2) (edaspidi „Euroopa vahistamismääruse raamotsus“),
– võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet(3),
– võttes arvesse nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsust 2009/299/JSK, millega muudetakse raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning 2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei viibi isiklikult kohtulikul arutelul(4),
– võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2009. aasta raamotsust 2009/829/JSK Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes(5),
– võttes arvesse komisjoni aruandeid Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra rakendamise kohta: (COM(2005)0063 ja SEC(2005)0267, COM(2006)0008 ja SEC(2006)0079, COM(2007)0407 ja SEC(2007)0979 ning COM(2011)0175 ja SEC(2011)0430),
– võttes arvesse Euroopa vahistamismääruse tegemise ja täitmise käsiraamatu muudetud versiooni,
– võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kinnipidamistingimuste kohta ELis(6), 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta(7) ning 5. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni vanglasüsteemide ja kinnipidamistingimuste kohta(8),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. aprillil 2019. aastal esimesel lugemisel vastu võetud seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse õigusprogramm(9),
– võttes arvesse nõukogu 2009. aasta resolutsiooni teekaardi kohta, mille eesmärk on tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi kriminaalmenetluses(10),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses(11),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet(12),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega(13),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul(14),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi(15),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses(16),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades(17),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) 2020. aasta juuni hinnangut Euroopa vahistamismääruse rakendamise kohta Euroopas,
– võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2020. aasta aruannet Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmiskorda käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse rakendamise kohta (COM(2020)0270),
– võttes arvesse 2014. aasta jaanuaris Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) taotlusel Euroopa vahistamismäärusega seotud Euroopa lisaväärtuse hinnangut ja EPRSi 2017. aasta detsembri menetlusõigusi ja kinnipidamistingimusi käsitleva Euroopa-välise uuringu kulusid,
– võttes arvesse nõukogu 27. mai 2009. aasta lõpparuannet „Vastastikuste hindamiste neljas voor: Euroopa vahistamismääruse ja vastava liikmesriikidevahelise üleandmiskorra praktiline kohaldamine“,
– võttes arvesse komisjoni 26. septembri 2019. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL (mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega) rakendamise kohta (COM(2019)0560),
– võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2018. aasta järeldusi vastastikuse tunnustamise kohta kriminaalasjades „Vastastikuse tunnustamise edendamine vastastikuse usalduse suurendamisega“(18),
– võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2019. aasta järeldusi kinnipidamise alternatiivide kohta – vabadusekaotuseta karistuste ja meetmete kasutamine kriminaalõiguse valdkonnas(19),
– võttes arvesse ohvrite õigusi käsitlevat ELi strateegiat (2020–2025) (COM(2020)0258),
– võttes arvesse riikide, Euroopa ja rahvusvaheliste vabaühenduste aruandeid,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1727, mis käsitleb Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ametit (Eurojust) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2002/187/JSK(20),
– võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „2020. aasta aruanne õigusriigi kohta. Õigusriigi olukord Euroopa Liidus“ (COM(2020)0580),
– võttes arvesse oma 7. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(21),
– võttes arvesse ÜRO 2002. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivset protokolli,
– võttes arvesse ELi Põhiõiguste Ameti tööd, eelkõige 13. septembri 2019. aasta aruannet pealkirjaga „Rights in practice: access to a lawyer and procedural rights in criminal and European arrest warrant proceedings“ (Õiguste kasutamine praktikas – õigus kaitsjale ja menetlusõigused kriminaalmenetlustes ja Euroopa vahistamismääruse menetlustes), 11. detsembri 2019. aasta aruannet „Criminal detention conditions in the European Union: rules and reality“ (Kriminaalkorras kinnipidamise tingimused Euroopa Liidus: õigusnormid ja tegelikkus) ning 9. novembri 2016. aasta aruannet „Criminal detention and alternatives: fundamental rights aspects in EU cross-border transfers“ (Kriminaalkorras kinnipidamine ja alternatiivid – põhiõiguste aspekte ELi piiriüleses üleandmises), ja kriminaalkorras kinnipidamise tingimuste andmebaasi, mis loodi 2019. aasta detsembris,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu vangistusküsimusi ja kriminaalõigusalast koostööd käsitlevaid konventsioone, soovitusi ja resolutsioone,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,
– võttes arvesse põhiseaduskomisjoni arvamust,
– võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9‑0248/2020),
A. võttes arvesse, et õigusalane koostöö ELis on oluline, et tegeleda keskkonnaalaste, sotsiaalsete, majanduslike ja digiküsimustega;
B. arvestades, et Euroopa vahistamismääruse menetlusega on kehtestatud lihtsustatud piiriülese ja kiire kohtuliku üleandmise menetlus, mis võeti vastu pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakuid ja millest on alates selle kasutuselevõtust saanud kriminaalasjade valdkonnas vastastikuse tunnustamise lipulaev ja enim kasutatud vahend;
C. arvestades, et Euroopa vahistamismäärus on üldiselt edukas ja asendanud väljaandmise üleandmisega; arvestades, et üleandmist on lühendatud – kui 2016. aastal kestis see keskmiselt 50 päeva, siis 2017. aastal keskmiselt 40 päeva, kui isik sellega ei nõustu, kuigi mõnes liikmesriigis vastastikuse tunnustamise nõuete täitmisega viivitatakse või neid ei täideta; arvestades, et haruldastel juhtudel kestavad mõnes liikmesriigis teadete kohaselt üleandmismenetlused kuni 90 päeva, kui isik sellega ei nõustu;
D. arvestades, et aastatel 2005–2016 täideti 150 000 väljastatud Euroopa vahistamismäärusest ainult 43 000; arvestades, et sellised töötlemata arvud on kasutatud metoodika ja üldise edu osas eksitavad, nagu komisjon on selgitanud;
E. arvestades, et ELi õigusalane koostöö kriminaalasjades põhineb 1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel sõnastatud vastastikuse tunnustamise põhimõttel; arvestades, et Lissaboni lepinguga muudeti oluliselt ELi põhiseaduse sätteid ning anti selgesõnaline õiguslik alus õigusnormide ja menetluste jaoks, mis tagavad mis tahes vormis otsuste ja kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise, ELi toimimise lepingu artiklis 82;
F. arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõte ei ole vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala uus kontseptsioon, vaid töötati algselt välja siseturul (Cassis de Dijon’i kohtuasja loogiline seadusandlik jätk); arvestades, et kriminaalõiguse vastastikusel tunnustamisel on aga teistsugune loogika ja õiguslik alus kui turulepääsu õigusnormide vastastikusel tunnustamisel; arvestades, et sellega seoses on vastastikusel tunnustamisel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal konkreetsed eripärad, arvestades selle mõju põhiõigustele ja riikide suveräänsusele ning seda, mil määral tuleb seda hõlbustada materiaal- ja kriminaalmenetlusõiguse ühtlustamise teel, eelkõige seoses menetluslike tagatistega; arvestades, et viivitus kriminaalõiguse valdkonnas vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel võib tuua kaasa negatiivseid tagajärgi ja mõjutada selle kohaldamist teistes valdkondades, näiteks siseturul;
G. arvestades, et vastastikune tunnustamine tähendab teistest liikmesriikidest pärit kohtuotsuste vahetut tunnustamist, mille puhul on erandiks mittetunnustamine, ning see tähendab, et kohtuotsuse täitmisest ei tohiks keelduda üksnes põhjusel, et see on tehtud teises liikmesriigis; arvestades, et teiste liikmesriikide tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise kohaldamine ei ole kooskõlas selliste otsuste läbivaatamisega, välja arvatud juhul, kui seda tehakse Euroopa vahistamismääruse raamotsuses sätestatud alustel; arvestades, et selle vahendi kohaldamisel tuleks lähtuda pädevate õigusasutuste vahelisest koostööst ja vastastikusest usaldusest: arvestades, et vastastikune tunnustamine ja põhiõigused peavad toimima koostöös;
H. arvestades, et vastastikuseks tunnustamiseks on vaja suurt liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust, mille aluseks on ühesugune arusaam õigusriigist ja põhiõigustest; arvestades, et Euroopa Liit vajab seda usaldust praegusel ajalooliselt tähtsal murdepunktil, et ühiseid probleeme edukalt lahendada; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse sujuva toimimise seisukohast on määrava tähtsusega usalduse tugevdamine;
I. arvestades, et ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomine peaks aitama vastastikust usaldust tugevdada, kuna selle eesmärk on juhtida tähelepanu valdkondadele, kus õigusriigi järgimist on vaja täiustada; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse ebapiisav ja ebajärjekindel kohaldamine teatavates liikmesriikides ei aita vastastikust usaldust tugevdada; arvestades, et ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism võib olla kasulik, et pakkuda elemente järjepideva kohaldamise tagamiseks, kui täitmine on põhiõiguste rikkumise tõttu tagasi lükatud, ning seega tõhustada vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel;
J. arvestades, et vastastikuseks usalduseks on vaja, et liikmesriigid järgiksid ELi õigust, eelkõige hartas tunnustatud põhiõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, nagu kohtusüsteemi sõltumatus;
K. arvestades, et Euroopa vahistamismäärus on aidanud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala arendada ja tugevdada; arvestades, et ELi lepingu artikkel 6 põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohta, ELi toimimise lepingu artikkel 8, artikli 15 lõige 3, artiklid 16 ja 18–25, menetlusõigusi käsitlevad direktiivid ning direktiiv 2012/29/EL ohvrite õiguste kohta(22) on kõik vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raamistiku olulised elemendid; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse ebaõigel kohaldamisel võib olla kahjulik mõju politsei- ja õigusalasele koostööle kogu liidus, üksikisikutele ja nende perekondadele ning Schengeni ala toimimisele ja põhiõigustele;
L. arvestades, et Euroopa Liitu kuulumine tähendab teatavate väärtuste, näiteks inimväärikuse, vabaduse, demokraatia, võrdsuse, õigusriigi ja inimõiguste, sh vähemustesse kuuluvate isikute õiguste austamist, nagu see on sätestatud nii ELi lepingu artiklis 2 kui ka liikmesriikide õigussüsteemis selles osas, mis puudutab nimetatud artikli täitmist;
M. arvestades, et võrdõiguslik liit peab tagama õiguskaitse kättesaadavuse kõikidele kuriteoohvritele(23), kaitstes samal ajal kahtlusaluste ja süüdistatavate isikute õigusi; arvestades, et EL on vastu võtnud õigusaktid, mille eesmärk on tugevdada kuriteoohvrite õigusi, võttes lisaks kahtlusaluste ja süüdimõistetud isikute kinnipidamisele ja üleandmisele vastu mitmesuguseid õigusakte;
N. arvestades, et Euroopa Liidu Kohus on teataval määral selgitanud enamikku Euroopa vahistamismääruse kohaldamist puudutavaid küsimusi, näiteks ne bis in idem(24), õigusasutus(25), ülimuslikkus ja ühtlustamine ELis(26), õigusasutuse sõltumatus(27), põhiõigused(28), kahepoolne karistatavus(29), keeldumise põhjus ja ELi kodanike väljaandmine kolmandatele riikidele(30); arvestades, et kohtulahendid ei saa siiski asendada hästi koostatud liidu tasandi õigusakte;
O. arvestades, et kahepoolne karistatavus on rahvusvahelise väljaandmise mõiste ja ehkki see ei ole kaugeltki kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega, võib see tegelikkuses olla vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale tagaotsitavate jaoks väga piiratud määral vajalik; arvestades, et kahepoolne karistatavus on vaid valikuline Euroopa vahistamismäärusest keeldumise põhjus ja täidesaatvad asutused tuginevad sellele harva; arvestades, et kahepoolse karistatavuseta kuritegude nimekiri sisaldab juba suurt hulka süütegusid, millest paljusid ei ole liikmesriikides veel väga hästi ühtlustatud, ning arvestades, et seda nimekirja tuleks uuesti hinnata ja võimaluse korral laiendada vastavalt Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artikli 2 lõikes 3 sätestatud menetlusele;
P. arvestades, et vastastikuse tunnustamise kontseptsioon ei nõua kriminaalmateriaalõiguse ja -menetluse kui sellise ühtlustamist, kuid arvestades, et õigusalase koostöö praktika on näidanud, et vastastikuse tunnustamise hõlbustamiseks on vaja teatavate piiratud ühiste normide ja määratluste ühtlustamist, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikes 2; arvestades, et viimastel aastatel on tehtud edusamme, näiteks on vastu võetud kuus menetlusõigusi käsitlevat direktiivi, direktiiv 2012/29/EL, Euroopa vahistamismääruse alternatiivmenetlused, nagu Euroopa uurimismäärus, ning ühtlustatud mõningate kuritegude määratlemist; arvestades aga, et kuut direktiivi menetluslike tagatiste kohta ei ole täielikult ja nõuetekohaselt rakendatud, mis on endiselt murettekitav küsimus;
Q. arvestades, et komisjon on rõhutanud, et õigust kaitsjale ja Euroopa vahistamismäärust käsitleva direktiivi 2013/48/EL teatavate sätete rakendamisel on probleeme, eelkõige seoses õigusega kaitsjale nii määrust täitvas kui ka määruse teinud liikmesriigis; arvestades, et Euroopa vahistamismäärust käsitlevaid erisätteid sisaldavate muude menetluslikke tagatisi käsitlevate direktiivide (2010/64/EL, 2012/13/EL, (EL) 2016/800 ja (EL) 2016/1919) ülevõtmine, sealhulgas poolte võrdsuse arvesse võtmine, ei ole seni olnud piisav;
R. arvestades, et mõningaid Euroopa vahistamismäärust puudutavaid küsimusi on lahendatud teiste õigusaktidega, nagu Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades käsitlev direktiiv 2014/41/EL ja määrus (EL) 2018/1805, mis käsitleb arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist(31), ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid on rakendatud muud tüüpi kohtuotsuste puhul;
S. arvestades, et kriminaalmenetlusõiguste tugevdamist käsitlevas 2009. aasta ELi tegevuskavas tunnistatakse kohtueelse kinnipidamise perioodide küsimust; arvestades, et vanglatingimused on probleem paljudes liikmesriikides ja et need peavad olema kooskõlas ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtustega; arvestades, et mõnes liikmesriigis esineb õigusriigi põhimõtetega seotud probleeme, mis kajastub ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustes;
T. arvestades, et oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsioonis Euroopa vahistamismääruse läbivaatamise kohta nõudis Euroopa Parlament muu hulgas, et kehtestataks kohustuslik keeldumise põhjus, kui on piisavalt alust arvata, et määruse täitmine on vastuolus määrust täitva liikmesriigi kohustusega, mis on kooskõlas ELi lepingu artikliga 6 ja põhiõiguste hartaga; arvestades, et 2017. aastal viisid põhiõigusteteemalised küsimused 109 juhul üleandmisest keeldumiseni;
U. arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt peab õigusala töötajaid, sealhulgas kriminaalõiguse juriste, koolitama ELi õiguse alal;
V. arvestades, et Eurojustil on oluline roll Euroopa vahistamismääruste täitmise lihtsustamisel ja koordineerimisel; arvestades, et Eurojusti abi taotletakse Euroopa vahistamismääruste täitmisel üha enam, mis on selle töökoormust olulisel määral suurendanud; arvestades, et Eurojust lihtsustas ainuüksi 2019. aastal Euroopa vahistamismäärustega seotud 703 uue ja 574 poolelioleva juhtumi täitmist; arvestades, et Eurojust on Euroopa Prokuratuurist sõltumatu ja iseseisev amet;
W. arvestades, et andmete võrdlemine näitab Euroopa vahistamismääruste arvu kasvutendentsi, kusjuures Euroopa vahistamismääruste väljastamine on aasta-aastalt kasvanud;
X. arvestades, et Euroopa vahistamismääruse ühtlustatud rakendamine koos menetlusõigusi käsitlevate direktiivide täieliku ja nõuetekohase rakendamise, Euroopa vahistamismääruse alternatiivsete meetmete suurema kasutamise ja selliste ELi miinimumstandardite kehtestamisega nagu vangla- ja kinnipidamistingimused, takistab meelepärase kohtualluvuse valimist; arvestades, et Euroopa vahistamismääruse täielik ja nõuetekohane rakendamine kõigis liikmesriikides on vajalik, et põhjalikult hinnata asjakohaste õigusaktide toimimist ja vajadust võimalike muudatuste järele;
Euroopa vahistamismääruse rakendamise üldhinnang
1. rõhutab, et Euroopa vahistamismäärus on suur saavutus ning tõhus, kasulik ja asendamatu vahend raskete piiriüleste kuritegude vastu võitlemiseks ja raskete kuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks liikmesriigis, kus on algatatud või kus toimub kriminaalmenetlus, ning sellel on positiivne mõju vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala säilitamisele; tunnistab, et Euroopa vahistamismäärus on koostööd üleandmisel olulisel määral lihtsustanud ja parandanud; märgib siiski, et viimase 20 aasta jooksul on maailmas toimunud digipööre, mis on kuritegevuse ökosüsteemi muutnud;
2. märgib konkreetsete probleemide olemasolu; leiab, et need ei sea süsteemi kahtluse alla ega ohusta seda, vaid näitavad, et seda tuleb täiustada ja ajakohastada ning et selliste probleemidega tuleb tegeleda, et kõrvaldada teatavad kitsaskohad ja seeläbi tugevdada üldist süsteemi ning tagada õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste järgimine kõigis liikmesriikides; märgib, et Schengeni ala ja digipööre on loonud ELi kodanikele palju võimalusi; märgib, et avatud piirid ja uued tehnoloogiad nõuavad samas ka tõhusaid vahendeid, et õiguskaitseasutused ja kohtud saaksid raskete rahvusvaheliste kuritegude eest vastutusele võtta;
3. märgib, et probleemid on peamiselt seotud kinnipidamis- ja vanglatingimuste, proportsionaalsuse, ELi õiguses sätestatud menetluslike tagatiste rakendamisega Euroopa vahistamismääruse menetluses, eelkõige kahepoolse juriidilise esindatusega nii määrust täitvates kui ka määrust tegevates riikides ning koolituse, konkreetsete õigusriigi probleemide, vabadusekaotuslike karistuste täideviimise(32), tähtaegade(33) ja tagaseljaotsustega; võtab teadmiseks, et teatavatel juhtudel on tõstatunud kahepoolse karistatavuse(34) küsimus; ning täheldab muudel juhtudel Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise põhjuste kohaldamisel ebajärjekindlust; rõhutab samuti, et puudub täielik andmesüsteem, mis võimaldaks teha Euroopa vahistamismääruste tegemise, täitmise ja neist keeldumise kohta usaldusväärset kvalitatiivset ja kvantitatiivset statistikat; märgib, et sellised probleemid ei õõnesta üksnes liikmesriikidevahelist usaldust, vaid on nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes kulukad nii asjaomastele isikutele, nende perekondadele kui ka ühiskonnale üldiselt;
4. märgib, et need probleemid on osaliselt lahendatud ning neid püütakse samuti lahendada nn pehme õiguse vahendite (Euroopa vahistamismääruse käsiraamat), vastastikuse hindamise, Eurojusti abi, koolitusprogrammide ja praktikutele mõeldud vahendite kogumi rahastamise teel ELi õigusprogrammi raames, Euroopa Liidu Kohtu praktika ja täiendavate õigusaktide abil (raamotsus 2009/299/JSK ja kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetlusõigusi käsitlevate direktiivide vastuvõtmine, nagu on sätestatud 2009. aasta tegevuskavas, eelkõige direktiiv 2013/48/EL), kuigi muud küsimused on veel lahtised;
5. juhib tähelepanu sellele, et Euroopa vahistamismäärust tuleks täiustada ja tõhustada, et muuta see paremaks, kiiremaks ja liikmesriikide kohtunike otsuseid austavaks, järgides samal ajal proportsionaalsust, sest tugevama liidu ühe eesmärgi saavutamiseks on hädavajalik, et liikmesriigid usaldaksid teiste liikmesriikide kohtu- ja vanglasüsteeme, mille puhul see mehhanism on äärmiselt oluline; tuletab meelde, et vastastikuse tunnustamise nõrgenemine kriminaalõiguse valdkonnas võib tuua kaasa selle nõrgenemise ka teistes valdkondades ning see takistaks tõhusa ühise poliitika ajamist, näiteks siseturgu;
6. märgib, et ELi lepingu protokollidega nr 21 ja nr 22 on ette nähtud kahe liikmesriigi eristaatus – Iirimaal on osalemisvõimalus ja Taani ELi kriminaalõiguses ei osale –, mis tähendab, et nad osalevad Euroopa vahistamismääruste süsteemis, kuid ei osale muudes õigusaktides, näiteks menetluslike tagatiste direktiivides; rõhutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal järjepidevuse tagamise tähtsust;
7. rõhutab, et Euroopa vahistamismäärust ei tohiks väärkasutada pisirikkumiste puhul, kui puuduvad kohtueelse kinnipidamise alused; tuletab meelde, et vahistamismääruse kasutus peaks piirduma raskete õigusrikkumistega, kui see on hädavajalik ja proportsionaalne; nõuab tungivalt, et enne Euroopa vahistamismääruse väljastamist kasutataks võimaluse korral vähem sekkuvaid õigusvahendeid, nagu Euroopa uurimismäärus; juhib tähelepanu sellele, et vahistamismääruse teinud asutused peaksid tegema proportsionaalsuse kontrolli, võttes arvesse i) süüteo tõsidust, ii) tõenäolist karistust, kui isik tunnistatakse väidetavas süüteos süüdi, iii) isiku kinnipidamise tõenäosust määruse teinud liikmesriigis pärast üleandmist, iv) mõju tagaotsitava isiku ja tema perekonna õigustele ning v) kuriteoohvrite huve; kutsub liikmesriike ja nende õigusasutusi üles menetlema vahistamismääruse juhtumeid pärast Euroopa vahistamismääruse tegemist põhjendamatu viivituseta, et hoida kohtueelse kinnipidamise aeg võimalikult lühikesena;
8. rõhutab, et Euroopa Liidu Kohtu arvates on Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumine vastastikuse tunnustamise erand ning seda tuleb tõlgendada rangelt(35), kui kehtib üks tunnustamata jätmise põhjustest (Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artiklid 3 ja 4) või üks tagatistest (sama raamotsuse artikkel 5), või kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga;
9. nõuab keeldumise lubamist, kui on piisavalt alust uskuda, et Euroopa vahistamismääruse täitmine on vastuolus vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustustega vastavalt ELi lepingu artiklile 6 ja põhiõiguste hartale; juhib tähelepanu sellele, et kui täitmata jätmine on põhiõiguste rikkumise tõttu põhjendatud, peab määrust täitev liikmesriik määrama kindlaks põhiõiguste rikkumise tõsise ohu ning täitmisest keeldumise põhjused faktiliste ja objektiivsete asjaolude põhjal, et vältida õiguskindlusetust ja võimalikku karistamatust; tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt on põhiõiguste harta ELis põhiõiguste kaitse ühine norm(36);
Soovitused Euroopa vahistamismääruse toimimise parandamiseks
10. palub komisjonil esitada selgeid, arusaadavaid, põhjalikke ja võrreldavaid andmeid, kuna olemasolevad andmed on segadust tekitavad ja võivad jätta väära mulje Euroopa vahistamismääruse tõhususest (või ebatõhususest); palub komisjonil näha ette meetodi, mille abil liikmesriigid peaksid täitma oma kohustust koguda ja edastada komisjonile süstemaatiliselt usaldusväärseid ja ajakohaseid andmeid; palub komisjonil hinnata võimalust luua Euroopa vahistamismäärusi käsitlevate kohtuotsuste kohta ühine andmebaas, kasutades üksnes anonüümseks muudetud andmeid, ja teha sellest arukas ja tõhus vahend, millega saab hinnata õigusalast koostööd, tuvastada nõrku kohti ja olla igasugusteks muutusteks paremini valmis; tuletab meelde, et õigusalane koostöö on sotsiaalse, majandusliku, keskkonnaalase ja digitaalse stabiilsuse tagamiseks määrava tähtsusega; kordab oma üleskutset komisjonile paluda liikmesriikidelt Euroopa vahistamismääruse mehhanismi toimimise kohta põhjalikke andmeid ja lisada need oma järgmisse rakendusaruandesse;
11. on veendunud, et tuleb vastu võtta horisontaalsed lisameetmed, millega tõhustada ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet ja tugevdada vastastikust usaldust liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu, et saavutada seeläbi tõhusam õigusalane koostöö; juhib tähelepanu sellele, et kahepoolse karistatavuse kontroll piirab vastastikust tunnustamist ja et Euroopa Liidu Kohtu arvates tuleb seda tõlgendada kitsalt; rõhutab siiski, et endiselt teeb muret asjaolu, et nõuetekohaselt ei ole määratletud süüteod, mille puhul kahepoolse karistatavuse reegel enam ei kehti; märgib, et vastastikune tunnustamine peaks ideaalis toimuma automaatselt(37), ilma et hinnataks ümber põhjuseid, mille alusel süüdistus esitati, ning et otsuste täitmisest ei tohiks keelduda, välja arvatud juhul, kui on olemas alus Euroopa vahistamismääruse raamotsuses ammendavalt loetletud põhjustest ühe põhjuse kohaldamiseks või kui on muid asjaolusid, nagu seda on tunnistanud Euroopa Liidu Kohus, mis õigustavad liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse põhimõtete kohaldamise piiramist;
12. rõhutab, et vastastikuse tunnustamise põhimõte peab tuginema vastastikusel usaldusel, mida saab saavutada üksnes siis, kui on tagatud kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute põhiõiguste ja menetlusõiguste austamine kogu liidus; tuletab meelde menetlusõigusi käsitlevate direktiivide rakendamise tähtsust, et tagada õigus õiglasele kohtulikule arutamisele; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon tagaks nende direktiivide täieliku ja nõuetekohase rakendamise ning kaaluks vajaduse korral rikkumismenetluste algatamist;
13. kutsub komisjoni üles analüüsima liikmesriikides levinud õigusrikkumisi, et paremini kindlaks määrata, millal tuleks kasutada Euroopa vahistamismäärust, ja lihtsustada proportsionaalsuse hindamist; palub komisjonil hinnata vorminõuete ja sisulisest vaatepunktist loetelu järjepidevust, mis koosneb 32 kategooriast, mille puhul ei ole vaja kahepoolse karistatavuse kontrolli, lisades sellesse sellised kriteeriumid nagu süüteo raskusaste, selle piiriülene mõõde ja negatiivne mõju liidu põhiväärtustele; märgib, et kõigile selle rakendamisega seotud osalistele tuleb pakkuda suuremat õiguskindlust ja vältida seeläbi tarbetuid konflikte; palub komisjonil hinnata põhjalikult küsimusi seoses sellega, et võimaluse korral koostada süütegude kategooriate ühtne loetelu, mis põhineb konkreetsetel süütegudel ja seadusega kaitstud huvidel; soovitab ühtlasi hinnata võimalust lisada loetelule lisa, mis sisaldab kõigi süütegude määratlusi, et lihtsustada nende tõlgendamist;
14. rõhutab, et oluline on hinnata muude süütegude või süütegude kategooriate loetellu lisamist, nagu keskkonnakuriteod (nt laevade põhjustatud merereostusega seotud süüteod), maksudest kõrvalehoidumise teatavad vormid, vihakuriteod, seksuaalne kuritarvitamine, sooline vägivald, digitaalsete vahendite kaudu toime pandud süüteod, näiteks identiteedivargus, vägivalla kasutamist või tõsist ohtu liikmesriikide avalikule korrale hõlmavad süüteod ja liikmesriikide põhiseadusliku terviklikkuse vastased kuriteod, mille toimepanemisel on kasutatud vägivalda, genotsiid, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod; rõhutab, et liikmesriigid peaksid ka senisest enam tõhustama õigusalast koostööd, õigusriiki ja põhiõigusi; rõhutab, et tihedam õigusalane koostöö selliste süütegude vallas aitaks liidul saavutada talle prioriteetsed eesmärgid ning tugevdada liidus demokraatia ja õigusriigi austamise kultuuri;
15. väljendab heameelt komisjoni hiljuti loodud Euroopa vahistamismääruse koordineerimisrühma üle; usub, et see rühm aitab edendada ajakohase ja usaldusväärse teabe ning heade tavade kiiret vahetamist ja tugevdada koostööd, mis peaks viima Euroopa vahistamismääruse ühtsema kohaldamiseni õigusasutuste vahel ning tooma kaasa parema teabevahetuse juristide vahel, kes esindavad isikuid, keda vahistamismäärused puudutavad, täitva ja määruse teinud liikmesriigi territooriumil;
16. tuletab meelde, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artikli 2 lõikes 2 sätestatud karistuse künnise eesmärk on põhimõtteliselt tagada Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsus; kutsub siiski komisjoni üles analüüsima võimalust vähendada kolmeaastast künnist teatavate süütegude puhul, nagu inimkaubandus, laste seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno;
17. kutsub komisjoni üles selgitama Euroopa vahistamismääruse künnisele vastavatele peamistele süütegudele kaasaaitavate või nendega seotud süütegude küsimust, kaaludes näiteks Euroopa vahistamismääruse käsiraamatu ajakohastamist või võimaluse korral kriminaalõiguse ühtlustamise alaste ELi õigusaktide vastuvõtmist, sealhulgas märkides sellega seoses ära Euroopa vahistamismääruste kohaldamise liikmesriikides; tuletab sellega seoses meelde, et Euroopa vahistamismäärus ei reguleeri üleandmist kõrvalsüütegude või seotud süütegude puhul ja et erikohustuse reegel võib takistada määrust tegeval liikmesriigil esitada süüdistust nende süütegude eest;
18. rõhutab, et oluline on täpsemalt kindlaks määrata Euroopa vahistamismääruses kehtestatud menetlustega seotud riigi ametiasutuste ja ELi asutuste ülesanded ja pädevus ning tagada nende spetsialiseerumine ja praktiline kogemus; kinnitab, et täidesaatva asutuse ulatuslikku kaalutlusõigust ei peeta kaugeltki vastastikuse tunnustamise põhimõttega kooskõlas olevaks või peetakse isegi sellega vastuolus olevaks, välja arvatud juhul, kui kehtib mõni Euroopa vahistamismääruse raamotsuse artiklites 3 ja 4 sätestatud mittetunnustamise alus ja nagu on selgitanud Euroopa Liidu Kohus; on veendunud, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse läbivaatamisel tuleb kehtestada kord, mille abil saab Euroopa vahistamismääruse vajaduse korral kinnitada määruse teinud liikmesriigi kohtunik, kohus, uuriv kohtunik või prokurör vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale, et ületada mõiste „õigusasutus“ erinevad tõlgendused; on seisukohal, et kui on võimalik tagada õiguskindlus süütegude suhtes, mis selgelt kuuluvad kahepoolse karistatavuse määratluse alla, ja kuritegude puhul, mis ei kuulu, peaks kaalutlusõigus piirduma kahepoolse karistatavuse juhtumitega; kinnitab, et õigusriigi, põhiõiguste ja vanglatingimuste parandamine ning õigustöötajate paremad teadmised teiste õigussüsteemide kohta aitavad tugevdada vastastikust usaldust ja vastastikust tunnustamist;
19. palub komisjonil jätkata Euroopa vahistamismääruse ja muude õigusalase koostöö vahendite ülevõtmise hindamist ning algatada vajaduse korral rikkumismenetlusi;
20. kutsub liikmesriike üles rakendama Euroopa vahistamismääruse raamotsust, Euroopa vahistamismäärust käsitlevaid Euroopa Liidu Kohtu asjakohaseid otsuseid ja kriminaalasju käsitlevaid muid õigusakte õigeaegselt ja nõuetekohaselt; rõhutab, et sellised vahendid nagu raamotsus 2008/909/JSK vahistatud isikute üleandmise kohta, raamotsus 2008/947/JSK tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite kohta, Euroopa uurimismäärus, Euroopa järelevalvekorraldus ja kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsioon(38), täiendavad Euroopa vahistamismäärust ja pakuvad sellele kasulikke ja vähem sekkuvaid alternatiive; rõhutab, et Euroopa vahistamismäärust tuleks kasutada ainult siis, kui kõik muud alternatiivsed võimalused on ammendatud, ning et riigid ei tohiks kasutada Euroopa vahistamismäärust olukorras, kus vähem sekkuv meede annaks samu tulemusi, näiteks videokonverentsi ja muude vahendite abil toimuvad ärakuulamised; nõuab tungivalt, et liikmesriikide asutused kasutaksid Euroopa vahistamismääruse tegemise asemel võimaluse korral selliseid alternatiivseid vahendeid;
21. kutsub liikmesriike üles tagama, et õigusasutused suudaksid määrata Euroopa vahistamismääruse menetlustes kinnipidamis- ja sunnimeetmete asemel olemasolevaid alternatiivseid meetmeid, eriti kui isik nõustub üleandmisega, välja arvatud juhul, kui keeldumine on vajalik ja põhjendatud;
22. võtab teadmiseks komisjoni muret tekitava aruande direktiivi 2013/48/EL rakendamise kohta; palub tungivalt, et komisjon hindaks jätkuvalt, kas liikmesriigid järgivad direktiivi, ja võtaks asjakohased meetmed, sealhulgas rikkumismenetlused, et tagada direktiivi sätete järgimine; nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks jõupingutusi, mis tagaks kõigi menetluslikke tagatisi käsitlevate direktiivide täieliku rakendamise, et tagaotsitavad isikud saaksid piiriülestes menetlustes kindlasti kasutada tõhusat kaitset; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks meetmete võtmist, pidades silmas komisjoni 27. novembri 2013. aasta soovituse (mis käsitleb kahtlustatavate või süüdistatavate vähekaitstud isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses)(39) ebapiisavat rakendamist, eelkõige seoses vähekaitstud täiskasvanutega;
23. palub liikmesriikidel tagada Euroopa vahistamismääruse puhul paindlikkuse keelte kasutamisel ning töötada sellega seoses välja ühised tavad ja kohaldama neid, kindlustades seejuures isikute õiguse suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses kooskõlas direktiiviga 2010/64/EL; kutsub liikmesriike sellega seoses üles looma vajalikud mehhanismid, et vältida viivitusi või takistusi; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuses ei ole sätestatud tähtaegu Euroopa vahistamismääruste tõlgete edastamiseks;
24. palub komisjonil näha ette tähtaegade ühtse kohaldamise ja tõhusa järelevalve;
25. kutsub komisjoni üles tagama Eurojustile ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule piisavad rahalised vahendid Euroopa vahistamismääruse lihtsustamiseks ja kooskõlastamiseks; taunib asjaolu, et komisjoni praegused eelarveassigneeringud Eurojustile ei ole piisavad, pidades silmas probleeme, millega amet puutub kokku seoses pidevalt kasvava juhtumite arvuga, ning et vaatamata suurenenud töökoormusele on need toonud kaasa rahastamise aeglustumise; juhib tähelepanu sellele, et Eurojusti volituste täitmise võimaldamiseks peab ameti eelarve olema kooskõlas selle ülesannete ja prioriteetidega; kordab oma üleskutset luua spetsiaalne Euroopa vahistamismäärusega seotud õigusalase koostöö võrgustik;
26. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama asjakohase rahastamise õigusabi andmiseks isikutele, keda Euroopa vahistamismäärus puudutab, sealhulgas õigusabi andmiseks nii määrust tegevas kui ka määrust täitvas liikmesriigis enne üleandmise korraldamist, rahastamise sobiva kvalifikatsiooniga tõlkidele ja tõlkijatele, Euroopa vahistamismäärust käsitleva spetsiaalse koolituse õigustöötajate, sealhulgas politsei, prokuröride, kohtunike ja kaitseadvokaatide jaoks, eelkõige sellistes valdkondades nagu Euroopa vahistamismäärusega seotud põhiõiguste aspektid, kinnipidamise proportsionaalsuse ja alternatiivsete meetmete hindamine, Euroopa vahistamismääruste juhtumite esindamine ning menetlemine Euroopa Liidu Kohtus eelotsuse taotlemiseks ja teiste liikmesriikide ametiasutustelt kinnituste saamine; rõhutab, kui väärtuslikud on Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku programmid, näiteks Euroopa vahistamismäärusega seotud simulatsioonid ja keeleõpe; rõhutab, et poolte võrdsuse tagamiseks peaks õigustöötajatel olema juurdepääs sihipärasele, kättesaadavale ja taskukohasele koolitusele; kutsub komisjoni üles edendama ja hõlbustama sellise koolituse pakkumist;
27. kutsub komisjoni üles toetama ja hiljem edasi arendama Euroopa õigusalase koolituse võrgustikku ja olemasolevaid riiklikke kohtuasutuste koolitusplatvorme ning vajaduse korral võtma ekspertide ja praktikute jaoks koostöös liikmesriikidega kasutusele koolitusplatvormi vastastikuse tunnustamise vahendite, sealhulgas Euroopa vahistamismääruse kohta; kinnitab, et komisjon peaks andma neile teavet vahendite omavahelise tiheda seotuse kohta ning tegema neile kättesaadavaks kogemuste vahetamise foorumi;
28. märgib, et ametiasutuste koostööd, sealhulgas põhiõiguste järgimist, saab parandada turvalise tehnoloogia ja digitaliseerimise abil; peab tervitatavaks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti loodud kriminaalkorras kinnipidamise andmebaasi; nõuab, et (nagu ka teistes ELi õiguse valdkondades) loodaks tsentraliseeritud andmebaas Euroopa vahistamismäärust käsitleva siseriikliku kohtupraktika kohta(40); on seisukohal, et spetsiaalne avalik andmebaas Euroopa vahistamismäärusega tegelevate juristide kohta võiks aidata tagada õiguse kaitsjale;
29. nõuab täitmata Euroopa vahistamismääruste korrapärast läbivaatamist ja kaalumist, kas need tuleks koos vastavate teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) ja Interpoli hoiatusteadetega tühistada; nõuab lisaks Euroopa vahistamismääruste ning vastavate SIS II ja Interpoli hoiatusteadete tühistamist, kui vahistamismääruse täitmisest on keeldutud kohustuslikel alustel, näiteks topeltkaristamise keelu põhimõte;
30. palub komisjonil võtta arvesse riikide parlamentide arvamusi kooskõlas ELi lepingu protokolliga nr 2, kui ta otsustab esitada seadusandlike aktide ettepanekuid ELi kriminaalõiguse valdkonnas, kuna riikide parlamentide osalemine võimaldab kontrolli ELi kriminaalõiguses kohaldatavate subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete üle;
Soovitused põhiõiguste kohta
31. kutsub liikmesriike üles austama ELi lepingu artiklist 2 tulenevaid kohustusi (inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõigused, kaasa arvatud vähemuste õigused); rõhutab, et liikmesriigid peavad tagama, et kõigil, sealhulgas kuriteo ohvritel või Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitavatel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on vastavalt põhiõiguste harta artiklile 47 ja Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale kohtus õigus tõhusale õiguskaitsevahendile; rõhutab, et täitvas riigis kasutatavad õiguskaitsevahendid, austades seejuures täielikult õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, tuleb tagada vastavalt vastastikuse tunnustamise vahendis nimetatud ajavahemiku jooksul või, kui selge tähtaeg puudub, tuleb nad tagada piisavalt kiiresti, et vastastikuse tunnustamise protsessi eesmärk ei satuks ohtu;
32. märgib, et kuigi ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase menetluse kohaldamine mõjutab vastastikust tunnustamist, peab täidesaatev asutus vastavalt olemasolevale Euroopa Liidu Kohtu praktikale iga konkreetse juhtumi puhul hindama, kas on alust arvata, et pärast üleandmist on isikul oht, et tema põhiõigusi rikutakse; märgib, et ELi lepingu artikli 7 lõigete 1 ja 2 kasutamine ei tähenda automaatset mittetunnustamist, pidades silmas kriminaalasjades tehtava koostöö tähtsust ja kogu ELi õigusalase koostöö süsteemi toimimist; rõhutab Eurojusti rolli liikmesriikide abistamisel määruste tegemisel või täitmisel selles kontekstis, et suurendada kindlustunnet ja vastastikust usaldust; soovitab seetõttu luua ettevaatusabinõude süsteemi, mis hõlmab isegi vahendi peatamist, et tugevdada tagatisi ning liikmesriikidevahelist usaldust ja vastastikust tunnustamist;
33. rõhutab kinnipidamistingimuste ja Euroopa vahistamismääruse meetmete vahelist seost ja tuletab liikmesriikidele meelde, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohases kohtupraktikas kehtestatakse liikmesriikidele mitte üksnes negatiivsed kohustused, vaid ka positiivsed kohustused, nõudes neilt inimväärikusega kooskõlas olevate kinnipidamistingimuste tagamist ja õiguste rikkumiste korral põhjaliku ja tulemusliku uurimise läbiviimist; palub komisjonil uurida liidu tasandil kasutada olevaid õiguslikke ja rahalisi vahendeid, et parandada kinnipidamise standardeid;
34. on mures praeguste kinnipidamistingimuste pärast teatavates liikmesriikides; peab sellega seoses kiiduväärseks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uut kriminaalkorras kinnipidamise andmebaasi(41), ja peab seda esimeseks positiivseks sammuks vanglatingimuste parema ühise hindamise poole ELis;
35. kordab oma üleskutset(42) liikmesriikidele parandada puudulikke vanglatingimusi; kutsub komisjoni üles täielikult ära kasutama võimalust rahastada kinnipidamisasutuste ajakohastamist ELi struktuurifondide kaudu; tuletab sellega seoses meelde, et oma 2018. aasta järeldustes vastastikuse tunnustamise edendamise kohta vastastikuse usalduse suurendamisega(43) kutsus nõukogu samuti komisjoni üles edendama ELi rahaliste vahendite kasutamist, et aidata liikmesriikidel tegeleda puudulike kinnipidamistingimustega;
36. kordab, kui oluline on võimaliku seadusandliku ettepaneku kujul vastu võetav ja institutsioonidevahelise kokkuleppega toetatav ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism, mis hõlmab iga-aastast sõltumatut ja tõenduspõhist läbivaatamist, et hinnata, kas kõik liikmesriigid järgivad ELi lepingu artiklit 2, ning lisaks riigipõhiseid soovitusi, et parandada liikmesriikide vahel vastastikust tunnustamist; märgib, et ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism võiks olla peamine vahend, mis aitab tugevdada liikmesriikide vastastikust usaldust Euroopa vahistamismääruse raamotsuse kohaldamise kontekstis;
37. kutsub komisjoni üles uurima menetlusõigustega seonduvate täiendavate vahendite teostatavust, näiteks tõendite lubatavuse ja kinnipidamistingimuste kohta kohtueelsel kinnipidamisel, eriti Euroopa Nõukogu või kõrgemate standardite alusel, sealhulgas kohtueelse kinnipidamise tähtaegade kohta; märgib, et komisjon peaks seadma eesmärgiks kõrgeimad standardid, austades samal ajal subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid; usub, et vanglatingimuste ja kohtueelse kinnipidamise miinimumstandardite puudumine ELi tasandil, kohtueelse kinnipidamise viimase võimalusena kasutamise ja alternatiivsete lahenduste kaalumise piiramine koos vajakajäämistega juhtumite kohtulikuks aruteluks valmisoleku nõuetekohases hindamises võib põhjustada kahtlustatavate ja süüdistatavate põhjendamatut ja liiga kaua kestvat eelvangistuses viibimist; tuletab meelde, et COVID‑19 pandeemia on seda olukorda on veelgi süvendanud; kutsub komisjoni üles saavutama ELi miinimumnormid, eelkõige need, mis puudutavad kriminaalmenetluslikke tagatisi ning vangla- ja kinnipidamistingimusi, ning tugevdama teabevahendeid, mis on mõeldud riikide täidesaatvatele asutustele kohtueelse kinnipidamise ja vangistamise tingimuste kohta igas liikmesriigis;
38. rõhutab, et puudub mehhanism, mis tagaks, et määruse teinud õigusasutuse poolt antud tagatisi järgitakse nõuetekohaselt ka pärast üleandmist; palub komisjonil uurida võimalikke sellesuunalisi meetmeid;
39. palub komisjonil esitada muu hulgas hinnangu topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimise kohta, teha Euroopa vahistamismääruse tegemise proportsionaalsuse kontrolli, mis põhineb kõigil asjakohastel teguritel ja asjaoludel, näiteks süüteo tõsidus, juhtumi kohtulikuks aruteluks valmisolek, mõju tagaotsitava õigustele, kulude mõju ja asjakohase, vähem sekkuva alternatiivmeetme olemasolu, tagada standardse konsultatsioonimenetluse, mille kohaselt saavad vahistamismääruse teinud ja seda täitva riigi asjaomased asutused vahetada teavet Euroopa vahistamismääruse tegemise kohta, eelkõige seoses proportsionaalsuse, valmisolekuga kohtulikuks aruteluks ja kohtualluvuse konfliktidega, ning teha ülevaate ELi toimimise lepingu artikli 82 lõike 1 kohaste võimalike seadusandlike meetmete kohta;
40. kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivset protokolli;
41. juhib tähelepanu sellele, et õigusalases koostöös, sealhulgas Euroopa vahistamismääruses esinevad puudused võivad olla vastuolus ohvrite huvidega ja kaasa tuua õigusemõistmisest keeldumise ja ohvrite kaitseta jätmise; rõhutab, et õigusalases koostöös esinevate puuduste tõttu karistuseta jäämisel võib olla väga kahjulik ja negatiivne mõju õigusriigile, kohtusüsteemidele ja üldsuse usaldusele institutsioonide vastu, samuti ohvritele endale ja ühiskonnale üldiselt;
42. rõhutab, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti andmetel erineb kostjatele nende menetlusõiguste kohta kriminaalmenetlustes antav teave nii ulatuse kui ka edastamisviisi poolest; kutsub liikmesriike üles kehtestama tagatisi selleks, et isikuid teavitataks tõhusalt nende menetlusõigustest kohe, kui neid kahtlustatakse õigusrikkumises;
43. võtab teadmiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu standardid, samuti direktiivides 2013/48/EL ja 2010/64/EL sätestatud nõuded; tuletab meelde, et piisava aja tagamine kohtuasja ettevalmistamiseks ning täielik ja kiire juurdepääs kohtuasja materjalidele parandaks esindamise kvaliteeti; rõhutab, et arvestades Euroopa vahistamismääruse piiriülest olemust, mis hõlmab sageli kostjaid, kes ei oska määrust täitva liikmesriigi keelt, on kostjale menetluse algstaadiumis suulise tõlke teenustele juurdepääsu tagamine ja eelkõige juristidega suhtleminesuhtlemise lihtsamaks muutmine õiglase kohtumenetluse oluline tagatis ja direktiivist 2010/64/EL tulenev nõue; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et nii määrust tegevas kui ka määrust täitvas liikmesriigis tagatakse õigus kaitsjale ja juurdepääs õigusabile nii seaduse kohaselt kui ka praktikas;
Euroopa vahistamismääruse ühtne õigusraamistik
44. märgib, et Euroopa vahistamismäärus on tulemuslik; leiab siiski, et Euroopa vahistamismääruse põhilised probleemid on seotud selle sidususe ja tõhususega, kus on veel arenguruumi, kuigi mõningaid küsimusi on tõstatatud ka seoses ELi väärtuste ja põhiõiguste järgimisega;
45. kutsub komisjoni üles tagama vastastikuse tunnustamise sidusa poliitika, milles võetakse arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat, liikmesriikide kriminaalõiguse ja -menetluste ühtlustamise praegust taset ning põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi;
46. kutsub komisjoni üles viima läbi vastastikuse tunnustamise vahendite kohta võrdlevat juhtumiuuringut, et vältida lahknevusi ja tagada nende kooskõlastamine ning nõuetekohane koostoimimine; kutsub eelkõige üles uurima, kuidas vahendit eri riikides tegelikkuses kohaldatakse, tehes kindlaks head tavad, mille tõttu mõne liikmesriigi tehtud vahistamismääruste täitmise määr on kõrge, ning samuti probleemid, mida täheldatakse riikides, kus Euroopa vahistamismääruste täitmisest keeldumise määr on eriti kõrge;
47. kinnitab, et Euroopa vahistamismääruse raamotsuse rakendamise sidususega seotud probleeme tuleb lahendada praktiliste meetmete (õigustöötajate koolitamine), pehme õiguse (käsiraamatud ja soovitused) ja väga sihipäraste õigusaktide (õigusasutuse, topeltkaristamise keelu põhimõtte, põhiõiguste jne määratlus) kombineerimise teel, ja teises etapis, vajaduse korral, võttes arvesse vastastikuse hindamise üheksandat hindamisvooru, sihipäraste õigusaktide (eelvangistus) täiendamise abil; on seisukohal, et komisjon peaks püüdma saavutada Euroopa vahistamismääruse täieliku ja nõuetekohase rakendamise kõigis liikmesriikides, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat;
48. soovitab keskpikas perspektiivis edendada kriminaalasjades tehtava ELi õigusalase koostöö seadustikku, mis koondab süstemaatiliselt olemasolevad õigusaktid, et tagada õiguskindlus ja eri ELi vahendite ühtsus;
Brexit
49. kutsub komisjoni üles jätkama läbirääkimisi Ühendkuningriigiga, et säilitada kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute menetluslike ja põhiõigustega seotud ELi standardid; väljendab muret selle pärast, et pärast Euroopa vahistamismääruse kehtestamist Ühendkuningriigis saavutatud tulemused võivad oluliselt muutuda;
o o o
50. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. juuli 2019. aasta otsus kohtuasjas Romeo Castaño vs. Belgia Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 2 menetlusliku aspekti rikkumise kohta (efektiivne uurimine).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57).
Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kriminaalkorras kinnipidamise andmebaas 2015–2019, https://fra.europa.eu/en/databases/criminal-detention/criminal-detention/home
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul(1) („teenuste direktiiv“),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta(2) („kutsekvalifikatsioonide direktiiv“),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd(3),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega(4),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli(5) („proportsionaalsuse kontrolli direktiiv“),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1724, millega luuakse ühtne digivärav teabele ja menetlustele ning abi- ja probleemilahendamisteenustele juurdepääsu pakkumiseks ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012(6) („ühtse digivärava määrus“),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius(7) („piiriülese tervishoiu direktiiv“),
– võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ühtse turu paketi kohta(8),
– võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud 2019. aasta veebruari uuringut „Contribution to Growth: The Single Market for Services – Delivering economic benefits for citizens and businesses“ (Panus majanduskasvu: teenuste ühtne turg – kodanikele ja ettevõtjatele majandusliku kasu toomine),
– võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2018. aasta teatist „21. sajandi tingimustele vastav jaemüügisektor“ (COM(2018)0219),
– võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Ühtse turu tõkete tuvastamine ja kõrvaldamine“ (COM(2020)0093),
– võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Pikaajaline tegevuskava ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks“ (COM(2020)0094),
– võttes arvesse komisjoni 13. mai 2020. aasta teatist „Etapiviisiline ja kooskõlastatud tegevus liikumisvabaduse taastamiseks ja sisepiiridel tehtava kontrolli kaotamiseks – COVID-19“ (C(2020)3250),
– võttes arvesse nõukogu 26. novembri 2018. aasta soovitust kõrgkoolidiplomite ja keskkooli lõputunnistuste ning välismaal veedetud õppeperioodide õpiväljundite automaatse vastastikuse tunnustamise edendamise kohta(9),
– võttes arvesse liikmesriikide peaministrite 26. veebruari 2019. aasta kirja Euroopa Ülemkogu eesistujale ühtse turu tulevase arengu teemal,
– võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 14. märtsi 2016. aasta eriaruannet „Kas komisjon on taganud teenuste direktiivi mõjusa rakendamise?“,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust,
– võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A9-0250/2020),
A. arvestades, et teenuste direktiiv ja kutsekvalifikatsioonide direktiiv on peamised vahendid, mille abil tagada Euroopa Liidus teenuste vaba liikumine, kuid osa teenuste ühtse turu potentsiaalist on endiselt jääb siiski kasutamata;
B. arvestades, et teenused moodustavad 73 % ELi SKPst ja annavad 74 %(10) tööhõivest, mida tõstab esile asjaolu, et Euroopa Liidus luuakse kümnest uuest töökohast lausa üheksa just selles sektoris, samal ajal kui teenuste osakaal ELi-siseses kaubanduses on üksnes ligikaudu 20 %, mis loob vaid 6,5 % ELi SKPst; arvestades, et uuringutest ilmneb, et õigusaktide mõjusa rakendamise ja parema ühtlustamise kaudu võib teenuste ühtse turu süvendamisega seotud võimalik kasu olla potentsiaalselt kuni 297 miljardit eurot, mis vastab 2 %-le ELi SKPst; arvestades, et 27 %(11) tööstuskaupade lisandväärtusest ELis loovad teenused ja et teenindussektoris toetatakse tootmist 14 miljoni töökohaga; arvestades, et on mitmeid teenuseid, millel on keerulised tarneahelad ja mis on seetõttu kaubandusele vähem avatud;
C. arvestades, et majanduslike vabaduste, sotsiaalsete õiguste, tarbijate, töötajate ja ettevõtjate huvide ning üldiste huvide tasakaalustamine on ühtse turu raamistiku jaoks väga oluline; arvestades, et majanduskasvu vastavusse viimine kvalitatiivse arengu aspektidega, nagu näiteks elukvaliteedi ja elude ohutuse ning kvaliteetsete teenuste parandamine, on ühtse turu arengu hindamisel määrava tähtsusega ning see peaks tarbijate ja töötajate õigusi veelgi parandama;
D. arvestades, et kvaliteetsed teenused on tarbijate huvides ning ühtse turu killustatus põhjendamatute siseriiklike õigusaktide ja teatud ettevõtlustavade kaudu, põhjustades muu hulgas vähem konkurentsi, mitte ainult ei takista ettevõtjaid, vaid kahjustab ka tarbijaid, kellel on vähem valikuid ja kes maksavad kõrgemaid hindu;
E. arvestades, et teenuste direktiivi, milles hõlmatakse umbes kahte kolmandikku teenindustegevusest, kohaldamisalast jäetakse – kooskõlas üldistes huvides olevate spetsiaalsete õigusraamistikega, Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) protokolli nr 26 artikli 2 ja ELi toimimise lepingu artikliga 14 – täielikult või osaliselt välja sotsiaalteenused, tervishoiuteenused ja muud avalikud teenused; arvestades, et kasutajate vajadustele vastamiseks võimalikult kohalikul tasandil võib osutuda vajalikuks, et liikmesriigid osutaksid, telliksid ja korraldaksid üldhuviteenuseid vastavalt kohalikele nõuetele ja oludele;
F. arvestades, et EL peab praegu tulema toime COVID-19 pandeemiast tuleneva majanduslanguse ja kasvava tööpuudusega, ning arvestades, et teenuste ühtse turu süvendamine on seega peamine viis ELi kaubavoogude suurendamiseks ja väärtusahelate parandamiseks, aidates sel viisil kaasa majanduskasvule;
G. arvestades, et teenindussektori töötajaid, kes on kogu Euroopa Liidus COVID-19 pandeemia jooksul väsimatult töötanud, mõjutavad negatiivselt kas tõsine majanduslik ebakindlus või kokkupuude eesliinil; arvestades, et seda küsimust tuleb käsitleda ELi tasandil;
H. arvestades, et liikmesriigid peaksid nõuetekohaselt ja õigeaegselt rakendama ja jälgima muudetud töötajate lähetamise direktiivi(12), et kaitsta lähetatud töötajaid nende lähetuste ajal ja et vältida teenuste osutamise vabaduse põhjendamatuid piiranguid, sätestades kohustuslikud normid töötingimuste ning töötajate tervishoiu ja ohutuse kaitse kohta;
I. arvestades, et integreeritum ja omavahel ühendatud teenuste turg on vajalik Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamiseks, kliimamuutuste vastu võitlemiseks, kestliku majanduse, sealhulgas e-kaubanduse loomiseks ja Euroopa rohelise kokkuleppe täieliku potentsiaali ärakasutamiseks;
J. arvestades, et erinevad regulatiivsed valikud nii ELi kui ka riiklikul tasandil ning olemasolevate õigusaktide ebatäiuslik ja ebapiisav ülevõtmine ja rakendamine tekitavad lünki õigusnormide täitmise tagamises, sest selliste sätete täitmist, mis on nõuetekohaselt rakendamata jäetud, ei pruugi olla võimalik tulemuslikult tagada; arvestades, et ühtsed ja selged õigusaktid on teenuste vaba liikumise takistuste kõrvaldamise eeltingimus; arvestades, et teenuseid käsitlevate õigusaktide rikkumisi võib olla keeruline tuvastada ja olemasolevate jõustamismehhanismidega lahendada, eriti kohalikul tasandil;
K. arvestades, et haldusmenetlused, lahknevad riiklikud õigusnormid ja eelkõige takistused vajalikule teabele juurdepääsul on muutnud keeruliseks piiriüleses kaubanduses osalemise, seda eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) jaoks; arvestades, et väiksemate ettevõtjate vajadusi toetavaid olemasolevaid vahendeid, nagu portaal „Your Europe Business“, siseturu probleemide lahendamise võrgustiku (SOLVIT) juhtumikäsitluskeskused, ühtse kontaktpunkti e-valitsuse portaalid, ühtne digivärav ja muud vahendid, tuleks piiriülese teenustekaubanduse hoogustamiseks paremini edendada;
L. arvestades, et puudub kogu ELi hõlmav süstemaatiline andmekogumine, mille eesmärk oleks esitada asjakohaseid andmeid liikuvate töötajate kohta või võimaldada neil kindlaks teha oma sotsiaalkindlustuse staatus ja taotleda omandatud õiguste kasutamist; arvestades, et juurdepääs kohaldatavaid reegleid käsitlevale teabele ning tõhus reeglitele vastavus ning nende järelevalve ja täitmise tagamine on õiglase liikuvuse ja süsteemi kuritarvitamise vastase võitluse eeltingimused; arvestades, et digitehnoloogiat, mis võib hõlbustada liikuvate töötajate õigusi kaitsvate õigusaktide järelevalvet ja täitmise tagamist, tuleks seetõttu edendada ja kasutada ning seejuures tuleks järgida andmekaitsereegleid;
M. arvestades, et diplomite, kvalifikatsioonide, oskuste ja pädevuse liikmesriikidevahelise automaatse tunnustamise vahendite puudumine pärsib õppijate, õpipoiste, kõrgkooli lõpetanute ja kvalifitseeritud töötajate liikuvust ning see mõjutab ideede voogu ELis, ELi majanduse innovatsioonipotentsiaali ning tõeliselt integreeritud Euroopa ühtse turu arengut;
Ühtsel turul esinevate tõkete kõrvaldamine
1. rõhutab, et ühtse turu, sealhulgas teenuste ja inimeste vaba, õiglase ja ohutu liikumise, tarbijakaitse ja ELi õiguse range jõustamise edendamine on COVID-19-st põhjustatud majanduskriisiga toimetulekuks väga oluline; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid leevendaksid võimalikult kiiresti teenuste vaba liikumist takistavaid põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid tõkkeid ühtsel turul; avaldab kahetsust, et komisjoni pakutud taastekavas ei nähta ette teenuste liikumisega seotud erirahastust, millega tunnistataks selle tähtsust majanduse elavdamise vahendina;
2. rõhutab, et kogu Euroopa Liidus peaksid ettevõtjad ja töötajad saama oma teenuste osutamisel vabalt liikuda, kuid ühtse turu eeskirjade ebapiisav rakendamine ja jõustamine, nõuetele mittevastavad elektroonilised menetlused, põhjendamatud regulatiivsed piirangud teenuseosutajatele ja takistused reguleeritud kutsealadele pääsemisel põhjustavad jätkuvalt probleeme, mis jätavad kodanikud ilma töökohtadest ning võtavad tarbijatelt valikud ja ettevõtjatelt, eriti VKEdelt, mikroettevõtjatelt ja füüsilisest isikust ettevõtjatelt, võimalused; kutsub liikmesriike üles vähendama tarbetuid nõudeid ja digiteerima piiriüleste teenuste osutamise dokumenteerimisprotsessi; rõhutab teenustepõhiseks muutumise – st tootmissektoris teenuste kasvava rolli – järjest suuremat olulisust ning toonitab, et teenustekaubanduse tõkked muutuvad aina enam ka tõketeks tootmisele; rõhutab, et teenuste direktiivi täieliku rakendamise ja jõustamise korral võib olla võimalik vähendada teenustesektoris kaubandustõkkeid ja suurendada ELi-sisest kaubandust; kutsub komisjoni üles määrama kindlaks konkreetsete meetmete ajakava seoses komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatiste ühtse turu tõkete tuvastamise ja kõrvaldamise kohta (COM(2020)0093) ning pikaajalise tegevuskava kohta ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks (COM(2020)0094) järeldustega;
3. tunneb heameelt asjaolu üle, et kutsekvalifikatsioonide direktiivist ajendatud kvalifikatsioonide ühtlustamine vastastikuse tunnustamise kaudu on olnud edukas mitme kutseala osas, ja julgustab liikmesriike uuesti läbi vaatama ja koordineerima eeskirju, millega reguleeritakse konkreetse tegevuse või kutsealaga seotud riiki sisenemise ja kutsealal tegutsemise nõudeid; rõhutab vajadust parandada kutsekvalifikatsioonide taseme võrreldavust, et tagada lihtsam üleminek haridus- ja koolituskvalifikatsioonide vastastikusele tunnustamisele teenindussektoris kogu ELis;
4. rõhutab, et Euroopa kutsekaarti kasutatakse ainult viiel reguleeritud kutsealal ja seetõttu ei kasutata selle potentsiaali täielikult ära; kutsub seetõttu komisjoni üles suurendama nende kutsealade arvu, millele kohaldatakse Euroopa kutsekaarti, sealhulgas eelkõige inseneri kutseala jaoks;
5. tuletab meelde reguleeritud kutsealade eristaatust ühtsel turul ning nende rolli avaliku huvi kaitsmisel; toonitab, et seda eristaatust ei tohiks kasutada selleks, et hoida teenuste osutamisel alles põhjendamatud riiklikud monopolid, mis tooks kaasa ühtse turu killustatuse;
6. juhib tähelepanu sellele, et haridustasemete, kvalifikatsioonide, oskuste ja pädevuse liikmesriikidevaheline automaatne vastastikune tunnustamine avaldaks positiivset mõju ka siseturule ning teenuste ja töötajate vabale liikumisele; väljendab heameelt liikmesriikide soovi üle edendada välismaal omandatud kvalifikatsioonide ja välismaal veedetud õppeperioodide tulemuste automaatset vastastikust tunnustamist; kutsub siiski liikmesriike üles laiendama vastastikust tunnustamist kõigile haridustasemetele ja tõhustama vajalikke menetlusi või võtma need võimalikult kiiresti kasutusele;
7. nõuab, et edendataks Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku ja lihtsustataks selle kohaldamist kogu Euroopa Liidus, tagamaks, et sellest saab laialdaselt heakskiidetud tunnustamisvahend; tunnustab komisjoni jõupingutusi kutsekvalifikatsioonide põhjendamatute piirangute kaotamiseks ja on seisukohal, et komisjon peaks oma rikkumispoliitika elluviimisel aktiivselt ja valvsalt tegutsema, kui liikmesriigid ei järgi kvalifikatsioonide tunnustamist käsitlevaid ELi õigusakte;
8. peab kahetsusväärseks, et endiselt on säilinud direktiivi 2014/24/EL(13) lahknevast riiklikust rakendamisest tingitud teenuste valdkonna riigihangete põhjendamatu juriidiline keerukus ja haldustõkked; kutsub komisjoni üles jälgima ja julgustama riigihangete menetluste edasist sektoripõhist ühtlustamist ja suunamist lõppeesmärgiga saada võimalikku kasu ja vähendada VKEde, mikroettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate piiriüleste hangete kulusid; rõhutab ELi keskkonnajalajälje mõõdetavat vähenemist hõlbustavate teenuste (keskkonnasäästlikud teenused) tähtsust ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid teadlikkust olemasolevate kavade kohta kestlike teenuste edendamiseks riigihangetes ja kasutaksid neid tulemuslikumalt, et saavutada ringluspõhine ja kestlik majandus;
9. tuletab meelde, et teenuste direktiivi eesmärk on tagada kvaliteetsed teenused, vähendada siseturu killustatust, süvendada ühtse turu integreerimist ja tugevdamist, mis põhineks läbipaistvusel ja ausal konkurentsil, ning luua tingimused, et ettevõtjad saaksid oma potentsiaali täielikult ära kasutada ja et tuua kasu tarbijatele ning samuti aidata kaasa kestvale arengule ja ELi majanduse konkurentsivõime kasvule;
10. on arvamusel, et murranguliste või tärkavate tehnoloogiatega seotud teenuste areng nõuab asjakohast turu mastaapi, et õigustada investeeringuid ja toetada seotud ettevõtjate kasvu; märgib, et selliseid investeeringuid pärsib sageli siseturu killustatus;
11. peab kahetsusväärseks, et paljud uuenduslikud või kasvavad äriühingud püüavad teatud suuruse saavutamisel asutada end väljapoole ELi, jätkates samal ajal tegevust ühtsel turul; usub, et teenuste osutamise vabaduse saavutamine võib aidata kaasa tootmise tagasitoomisele Euroopa Liitu ja ELi äriühingute konkurentsivõimele maailmaturgudel;
12. märgib, et kaks kolmandikku teenustest kuulub teenuste direktiivi kohaldamisalasse, ja julgustab komisjoni hindama ja parandama selle rakendamist, et tugevdada ühtse turu õigusraamistikku;
13. tuletab meelde, et piiriülesed tervishoiuteenused kuuluvad teenuste osutamise vabaduse kohaldamisalasse vastavalt kutsekvalifikatsioonide direktiivile, proportsionaalsuse kontrolli direktiivile ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale seni, kuni tunnustatakse tervishoiuteenuste eripära ja kaitstakse rahvatervist; märgib, et piiriülese tervishoiu direktiiv võeti samuti vastu ELi toimimise lepingu artikli 114 alusel; rõhutab, et riiklike eeskirjadega ei tohi kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga, kus rakendatakse teenuste vabale liikumisele aluslepingu sätteid, luua piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisele täiendavaid takistusi, võrreldes piiriülese tervishoiu direktiiviga; rõhutab vajadust kõrvaldada ka riiklikul tasandil põhjendamatud ja ebaproportsionaalsed takistused, tagades samal ajal kõigi ELi kodanike tervishoiuteenuste kõrge taseme;
14. tuletab meelde, et teenuste direktiivi ja kutsekvalifikatsioonide direktiivi põhimõtted hõlbustavad teenuste vaba liikumist; palub komisjonil anda välja teenuste direktiivi uuendatud suunised eesmärgiga tugevdada jõustamist ja ühtlustamist ning vastavust kõigis liikmesriikides ja teenuseosutajate seas;
15. tunnistab üldhuviteenuste eristaatust ja vajadust tagada need avalikes huvides, nagu on otsustanud Euroopa Kohus, võttes arvesse ELi toimimise lepingu protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid; peab siiski kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid kasutavad endiselt õigustamatuid avaliku huviga seotud põhjuseid oma siseturu isoleerimiseks teenuste suhtes, mida ei saa pidada üldist huvi ega üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks;
16. toonitab, et sellised nõuded nagu alusetud territoriaalsed piirangud, põhjendamatud keelenõuded ja majandusvajaduste testid loovad ülemääraselt rakendatuna põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid takistusi piiriülesele teenustevahetusele;
17. nõuab tungivalt, et ei viidataks COVID-19-le kui põhjendusele teenuste vaba liikumise piiramiseks ühtsel turul, välja arvatud juhul, kui see on asjakohaselt põhjendatud, ja teeb komisjonile ülesandeks olla valvas selle põhjenduse kuritarvitamise suhtes;
18. tunnistab avalike teenuste eristaatust ja vajadust tagada neid avalikes huvides, kuid kahetseb, et liikmesriigid kasutavad mõnikord majandushuvi mittepakkuvate üldhuviteenuste mõistet teatud sektorite väljajätmiseks siseturu eeskirjade kohaldamisalast, vaatamata sellele, et see ei ole üldise huvi kohaselt õigustatud; rõhutab vajadust määratleda mõiste täpsemini, et vältida riigipõhist killustatust ja erinevaid tõlgendusi;
19. kiidab heaks komisjoni 16. juuli 2020. aasta suunised hooajatöötajate kohta, milles käsitletakse piiriala-, lähetatud ja hooajatöötajate vaba liikumist COVID-19 pandeemia kontekstis ELis, ning kutsub liikmesriike üles kindlustama, et piirialatöötajad ja hooajatöötajad saavad piire ületada, tagades samas ohutud töötingimused;
20. märgib, et komisjon on otsustanud teenustega seotud teatamise korra ettepaneku tagasi võtta; peab kahetsusväärseks, et ei olnud võimalik saavutada parlamendi seisukohal rajanevat seadusandlikku tulemust, mille eesmärk oli vältida liikmesriikide ja komisjoni vahelise partnerlusel põhineva lähenemisviisi abil tarbetute regulatiivsete tõkete kehtestamist teenindussektoris;
21. märgib, et komisjon otsustas hiljuti oma teenuste e-kaardi ettepanekud tagasi võtta; tuletab meelde, et siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon lükkas tagasi need ettepanekud, milles pidi käsitletama piiriüleste teenuseosutajate haldusprobleeme, mis on siiani püsima jäänud; nõuab olukorra uut hindamist, et lahendada praegused haldusprobleemid, järgides samal ajal teenuste direktiivi ning proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid;
22. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kehtivate õigusaktide nõuetekohase rakendamise ja jõustamise, teavitaksid komisjoni vastavalt teenuste direktiivi artikli 15 lõikele 7 uutest seadustest ja seaduseelnõudest, õigusaktidest või haldussätetest, millega kehtestatakse teenuste direktiivi artikli 15 lõikes 6 osutatud nõuded, ning nende nõuete põhjendustest ja väldiksid põhjendamatuid nõudeid ning kehtestaksid lihtsad elektroonilised menetlused, et saada piiriüleste teenuste osutamiseks vajalikud dokumendid, kindlustades sel viisil ettevõtjatele ja töötajatele võrdsed võimalused ning tagades samal ajal tarbijakaitse kõrgeima taseme;
23. rõhutab, et suuremat piiriülest liikuvust saab saavutada vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisega ning liikmesriikides eeskirjade koordineerimisega; rõhutab, et Euroopa Liit toetab ja täiendab liikmesriikide tegevust sotsiaalpoliitika valdkonnas vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 153, milles on sõnaselgelt öeldud, et artikli 153 alusel vastu võetud ELi normid ei tohi mõjutada liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted ega tohi oluliselt mõjutada selle süsteemi finantstasakaalu ega tohi takistada ühtki liikmesriiki säilitamast või kehtestamast rangemaid kaitsemeetmeid, mis sobivad kokku aluslepingutega;
24. rõhutab, et puuetega inimestel on jätkuvalt palju takistusi, mistõttu neil on raske või võimatu kasutada täielikult teenuste vaba liikumise hüvesid; kutsub liikmesriike üles viivitamata rakendama Euroopa ligipääsetavuse akti, et tõhusalt kõrvaldada puuetega inimesi takistavad tegurid ja tagada juurdepääsetavate teenuste kättesaadavus ning teenuste osutamise tingimuste sobivus; rõhutab, et on väga oluline saavutada täielikult juurdepääsetav ühtne turg, millega tagatakse puuetega inimeste võrdne kohtlemine ja kaasatus;
25. palub komisjonil pakkuda liikmesriikidele struktureeritud abi ja anda välja suunised, kuidas viia vastavalt proportsionaalsuse kontrolli direktiivile ellu teenuseid käsitlevate uute riiklike õigusaktide proportsionaalsuse eelhindamist;
26. kutsub liikmesriikide parlamente üles aktiivselt toetama kehtivate õigusnormide täitmise tagamist ja kasutama oma volitusi, et kontrollida riigi ametiasutusi;
27. nõuab tungivalt, et sidusrühmad, äriringkonnad ja sotsiaalpartnerid annaksid jätkuvalt oma osa, kutsudes valitsusi üles ELi teenuste sektorit taaselavdama ja tugevdama nii valdkondlikku kui valdkondade vahelist koostalitlusvõimet sellistes valdkondades nagu keskkond, transport ja tervishoid, et töötada omavahel seotud piiriüleste teenuste suunas; rõhutab, et kõik sidusrühmad peaksid edendama kestlikku, õiglast ja reeglitel põhinevat kõrgetele sotsiaalsetele ja keskkonnastandarditele vastavat, kvaliteetsete teenuste ja ausa konkurentsiga teenuste ühtset turgu;
Kehtivate õigusaktide täitmise tagamine
28. märgib, et teenuste vaba liikumine on ühtse turu keskmes ja võib pakkuda olulist majanduslikku kasu, samuti kõrgeid keskkonna-, tarbija- ja töötajakaitsestandardeid, kui vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 3 kohaselt järgitakse nõuet hoida tasakaalu turumajanduse ja Euroopa Liidu sotsiaalse mõõtme vahel, tingimusel et vastutavad asutused, siseriiklikud kohtud ja komisjon tagavad piisava ja aktiivse jõustamise ning et ettevõtjad järgivad riiklikke ja ELi õigusakte; rõhutab, et ELi aluspõhimõtete tagamiseks peaksid liikmesriikide vahelised piirid jääma avatuks; rõhutab, et piirikontrolli ajutine taaskehtestamine sisepiiridel kriisiolukorras, näiteks tervisekriisi ajal, peab toimuma ettevaatlikult ja ainult viimase abinõuna, tuginedes liikmesriikide vahelisele hoolikale koordineerimisele, kuna piiride sulgemine ohustab ELi aluspõhimõtteid, ja toonitab ka seda, et kui riiklikud liikumispiirangud kaotatakse, tuleb kohe keskenduda piirikontrolli kõrvaldamisele;
29. juhib tähelepanu sellele, et kogu Euroopa Liidu ettevõtjad ja tarbijad saavad kasu olemasolevate õigusaktide nõuetekohasest rakendamisest ja jõustamisest; julgustab komisjoni kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid kehtivate eeskirjade täielikuks jõustamiseks ja kaebuste kiireks lahendamiseks, et tagada lõppkasutaja seisukohast asjakohaste probleemide tõhus käsitlemine; nõuab, et alternatiivsete lahendusmehhanismide ja rikkumismenetluste hindamist rakendataks rangelt ja põhjendamatu viivituseta alati, kui tuvastatakse asjakohaste õigusaktide rikkumisi, mis on vastuolus siseturu nõuetekohase toimimisega, ja kui on kehtestatud ebaproportsionaalne koormus;
30. rõhutab, et liikmesriigid võivad ülekaalukatele avaliku huvi põhjustele tugineda ainult siis, kui need on õigustatud; rõhutab siiski liikmesriikide õigust reguleerida teenuste sektorit lähtuvalt avalikust huvist, et kaitsta tarbijaid ja teenuste kvaliteeti;
31. kutsub komisjoni üles parandama seiret liikmesriikide tulemuslikkuse ja kvaliteedi üle õigusaktide ülevõtmisel, rakendamisel ja jõustamisel, sealhulgas seoses neid küsimusi käsitleva iga-aastase aruandega, ning töötama koos liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega välja läbipaistvad ja osaluspõhised hindamised, mis põhinevad nii kvantitatiivsetel kui ka kvalitatiivsetel kriteeriumidel;
32. kahetseb, et tervelt kakskümmend liikmesriiki hilinesid teenuste direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmisega; tuletab meelde, et vahendite valik, nagu ühtsed kontaktpunktid, on endiselt piiratud ja et teenuseosutajaid ei ole piisavalt teavitatud kõigist neile kättesaadavatest võimalustest; kutsub seetõttu komisjoni üles teavitama huvitatud isikuid direktiivis pakutavatest võimalustest, muu hulgas internetireklaami kaudu;
33. rõhutab, et dünaamilise turu ja võrdsete võimaluste loomine infoühiskonna teenuste piiriüleseks osutamiseks on ELi majanduse tulevase konkurentsivõime põhikomponent; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõrvaldama digiteenuste õigusaktide paketis infoühiskonna teenuste piiriülest osutamist pärssivad järelejäänud tõkked;
34. nõuab komisjonilt hoogsamat tegutsemist, et tagada liikmesriikide vahel tõhus koordineerimine ja teabevahetus, et vältida teenuste piiriülese osutamisega seotud menetluste ja kontrollide dubleerimist;
35. nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid määraksid kindlaks vastloodud ühtse turu jõustamise rakkerühma struktuuri ja toimimisviisi, sealhulgas selle praktilise mõõtme, ning esitaksid konkreetsete meetmete kava vastavalt rakkerühma seatud prioriteetidele(14), koostades uue pikaajalise tegevuskava ühtse turu eeskirjade tulemuslikumaks rakendamiseks ja jõustamiseks, et kasutada teenuste ühtset turgu tõhusamalt ära; usub, et ühtse turu jõustamise rakkerühm võib pakkuda lisaväärtust, tagades kõigi ühtse turu strateegiate järjepideva rakendamise ning saavutusi käsitlevate andmete ja näitajate jagamise; julgustab ühtse turu jõustamise rakkerühma looma avatud ja läbipaistva konkreetsete riiklike mittetariifsete tõkete ja käimasolevate rikkumismenetluste andmebaasi;
36. rõhutab eelotsuste tähtsust ELi õiguse kujundamisel; peab kahetsusväärseks, et vaatamata sellele, et otsusemenetluse kestust on juba oluliselt vähendatud, on keskmiselt 14,4 kuu pikkune periood(15) endiselt liiga pikk; nõuab, et Euroopa Kohus hindaks, kuidas selle pikkust veel vähendada, et vältida teenuseosutajate ja teenuse kasutajate probleeme ühtsel turul; rõhutab, et eelotsustel on oluline mõju ühtse turu arengule ja seal esinevate põhjendamatute tõkete vähendamisele;
Reguleerivate õigusaktide ja selguse edendamine ühtsete kontaktpunktide rolli tugevdamise kaudu
37. märgib, et COVID-19 pandeemia on välja toonud regulatiivse selguse puudumise ning liikmesriikide vahelise tõhusa suhtluse puudumise, kui tegu on kiiresti muutuvate õigusaktidega; rõhutab ühtse digivärava ja ühtsete kontaktpunktide keskset tähtsust lülina, mis annab vastavalt teenuste direktiivile veebipõhise juurdepääsu ELi ja riikide ühtse turu alasele teabele, menetlustele ja abiteenustele;
38. soovitab liikmesriikidel rakendada ühtset digiväravat tarbijatele ja VKEdele soodsal viisil ning muuta nende ühtsed kontaktpunktid lihtsalt regulatiivsetest portaalidest täielikult toimivateks portaalideks; on veendunud, et seda peaks saama saavutada, pakkudes digiväravas kasutajakeskset teavet, abiteenuseid ja lihtsustatud menetlusi ning sidudes ühtse digivärava ühtsete kontaktpunktidega, et muuta see nii palju kui võimalik ühtseks virtuaalseks kontaktpunktiks, ning tagades maksimaalse kasutajakesksuse taseme; teeb ettepaneku võtta vastu Euroopa veebijuhendi kujundusstandardid, et tagada kõigile ühtsetele kontaktpunktidele kasutajasõbralik ja äratuntav liides;
39. soovitab komisjonil ja liikmesriikidel pakkuda ühtse digivärava kaudu süstemaatiliselt kasutajasõbralikku teavet kõigi uute ELi õigusaktide kohta, millega luuakse tarbijate ja ettevõtjate jaoks õigusi või kohustusi; soovitab, et komisjon ja liikmesriigid konsulteeriksid sel eesmärgil sageli sidusrühmadega; rõhutab, et läbipaistvus, võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine on teenuste vaba liikumise seisukohast ülitähtsad;
40. märgib, et liikmesriigid peavad tagama, et kõiki teostatavaid äriühingu asutamise ja teenuste osutamise vabadusega seotud haldusmenetlusi saab vastavalt ühtse digivärava määrusele teha digikeskkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid oma digipöördega seotud tööd, eriti ettevõtjaid ja tarbijaid mõjutavate menetluste osas, et võimaldada neil haldusmenetlusi ellu viia kaugteel ja veebis; nõuab tungivalt, et komisjon kahekordistaks asjaosaliste jõupingutusi ja eelkõige toetaks aktiivselt vähem tulemuslikke liikmesriike;
41. soovitab komisjonil abistada kõigi liikmesriikide ametiasutusi ühtsete kontaktpunktide parandamisel, et hõlbustada lisaks kohalikule keelele kaasatud ametiasutuste vahelist ingliskeelset suhtlust ning olla vahendaja, kui tähtaegadest kinni ei peeta või kui päringutele ei vastata; rõhutab, et ühtsed kontaktpunktid peaksid pakkuma tarbijatele, töötajatele ja ettevõtjatele järgmist teavet ja tuge, järgides samas lühikesi tähtaegu:
–
liikmesriikide ja ELi õigusnormid, mida asjaomase liikmesriigi ettevõtjad peavad kohaldama, ning teave töötajatele, sealhulgas tööõigus, töötervishoiu ja tööohutuse protokollid, kohaldatavad kollektiivlepingud, sotsiaalpartnerite organisatsioonid ning töötajatele mõeldud nõustamisstruktuurid, mille kaudu nad saavad teavet oma õiguste kohta ja rikkumistest teatada;
–
meetmed, mida ettevõtjad peavad nende normide täitmiseks võtma, kokkuvõtlikult iga menetluse kohta ja koos üksikasjalike suunistega;
–
dokumendid, mis peavad äriühingutes olema kättesaadavad, ja ajavahemik, mille jooksul need peavad olema kättesaadavad;
–
ametiasutused, kellega ettevõtjad peavad vajaliku loa saamiseks jms ühendust võtma jne;
42. rõhutab, et ühtsed kontaktpunktid peaksid andma kogu vajaliku teabe mis tahes ettevõtlusega seotud nõuete kohta asjaomase liikmesriigi ettevõtjatele; märgib, et näited nõuetest on kutsekvalifikatsioonide nõuded, käibemaks (määrad, registreerimise nõuded, aruandekohustused jne), tulumaks ja sotsiaalkindlustus ning tööõigusest tulenevad kohustused; rõhutab, et kogu asjaomane õiguslik ja haldusteave, samuti kõik ühtsete kontaktpunktide esitatud asjaomased dokumendid peaksid võimaluse ja vajaduse korral olema lisaks kohalikule keelele saadaval ka inglise keeles;
43. soovitab ühtsed kontaktpunktid paremini ühendada ning vahetada teavet nõuete ja menetluste kohta, mida ettevõtjad peavad oma liikmesriigis järgima, samuti sektoripõhist teavet kutsekvalifikatsioonide kohta; lisaks soovitab, et ühtsed kontaktpunktid abistaksid välismaiseid ettevõtjaid, kes soovivad vastavas liikmesriigis ettevõtlusega tegeleda, aga ka kohalikke ettevõtteid, kes soovivad eksportida teenuseid ja kaupu teistesse liikmesriikidesse, edastades neile vahetatud teabe ja vajalikud kontaktandmed; julgustab komisjoni uurima edasist koostoimet näiteks Euroopa Tööjõuametiga (ELA), et sellist teabevahetust edendada; kutsub komisjoni üles hindama koostöös liikmesriikidega, kas ühtsed kontaktpunktid vajavad nende ülesannete täitmiseks lisavahendeid;
44. nõuab tungivalt liikmesriikide ühtsete kontaktpunktide vahelist koostööd, et tagada ettevõtjatele, töötajatele ja teistele huvitatud pooltele kiire, korrektse, laiaulatusliku ja ajakohastatud teabe pakkumine kohalikus ja inglise keeles;
45. kutsub komisjoni üles koordineerima teabe jagamist riiklike ühtsete kontaktpunktide vahel ja andma vajaduse korral liikmesriikidele suuniseid menetluste hõlbustamiseks, eelkõige VKEde jaoks; rõhutab, et selline koostöö peaks tagama ka teadmiste jagamise liikmesriikides, sealhulgas liikuvate töötajate puhul, nii seoses suhtlemise parimate tavade kui ka haldus- ja tarbetute ühtse turu nõuetega;
46. rõhutab, et kõik ühtsed kontaktpunktid peaksid ühtse digivärava kaudu olema hõlpsasti kättesaadavad ning peaksid edastama teavet ja osutama liikmesriikide haldusteenuseid, kasutades juurdepääsetavat terminoloogiat ja olles täielikult kättesaadavad, kusjuures koolitatud tugiteenuste töötajad peaksid pakkuma tõhusat kasutajasõbralikku tuge;
47. nõuab tungivalt, et liikmesriigid pühenduksid täielikult avalike teenuste digiteerimisele ja rakendaksid kõiki sotsiaalkindlustusteabe elektroonilise vahetamise süsteemi komponente, et tõhustada koostööd liikmesriikide ja sotsiaalkindlustusasutuste vahel ning hõlbustada ELi töötajate vaba ja õiglast liikuvust; kutsub liikmesriike üles edendama sotsiaalkindlustussüsteemidega seotud koostööd ja teabevahetust;
48. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama digivahendite kasutamist ja palub liikmesriikidel eraldada tööinspektsioonidele piisavalt vahendeid, et võidelda igasuguse kuritarvituse vastu; palub komisjonil teha ettepanek ELi sotsiaalkindlustusnumbri algatuse kohta, mis tagaks töötajatele ja ettevõtjatele õiguskindluse, aidates samal ajal tõhusalt kontrollida allhangetega seotud tavasid ja võidelda selliste sotsiaalkindlustuspettuste vastu nagu fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine, fiktiivsed lähetused ja varifirmad; lisaks kutsub liikmesriike üles tagama, et tehtavad kontrollid oleksid proportsionaalsed, õigustatud ja mittediskrimineerivad; nõuab tungivalt, et komisjon muudaks ELA võimalikult kiiresti täielikult toimivaks, et tagada riiklike tööinspektsioonide parem koordineerimine ja võidelda piiriülese sotsiaalse dumpinguga;
49. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et teenuste ühtset turgu käsitlevad mis tahes uued direktiivid, määrused või soovitused hõlmaksid nõuet tugevdada ühtsete kontaktpunktide funktsioone ja eraldada piisavalt vahendeid võimalike lisafunktsioonide täitmiseks teenuste direktiivi raames, piiramata ülesannete ja volituste jaotamist ametiasutuste vahel siseriiklikes süsteemides;
Hinnangu andmine: ühtse turu tulemustabel ja piirangute taseme näitajad
50. toetab komisjoni esialgset algatust ajakohastada ühtse turu tulemustabelit uute näitajate kogumiga, millega hinnata ühtset turgu käsitlevate õigusaktide liikmesriikidepoolset rakendamist; soovitab komisjonil täiendada avaldatud andmeid asjakohaste andmetega, mis on pärit siseturu infosüsteemist (IMI), siseturu probleemide lahendamise võrgustikust (SOLVIT), kaebuste keskregistrist (CHAP) ja muudest asjakohastest allikatest; rõhutab, et keskenduma peaks ka rakendamise kvaliteedile;
51. soovitab, et ajakohastatud ühtse turu tulemustabelis rõhutataks asjakohaste küsimuste kajastamist lõppkasutaja vaatenurgast, hinnates, kas probleemid ja kaebused on lahendatud, näiteks SOLVITi või Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku raamistikus; avaldab lisaks kahetsust, et paljudes liikmesriikides SOLVITi tööriista peaaegu ei kasutatagi ning sellel jääb sageli vajaka tipptasemel digisuutlikkusest; rõhutab, et vaja on suuremat läbipaistvust teenuste osutamise vabaduse rikkumiste asjus; on arvamusel, et ühtse turu tulemustabel peaks hõlmama ka asjakohast teavet, sealhulgas kaebuste arvu, algatatud juhtumite arvu, rikkumiste valdkonda, lõpetatud juhtumite arvu ja juhtumi tulemust või lõpetamise põhjust;
52. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu kvantitatiivse ja kvalitatiivse hindamismeetodi, kaasates kõik asjaomased sidusrühmad ja hõlmates eelkõige üldist huvi pakkuvaid eesmärke ja osutatud teenuse kvaliteeti; rõhutab, et kvalitatiivsete näitajate meetod peaks olema läbipaistev ning sellega tuleks hinnata erinevusi enne ja pärast reguleerimist; märgib, kui oluline on hinnata, kas asjakohaseid ELi direktiive rakendatakse õigeaegselt ja ELi kaasseadusandjate ettenähtud viisil;
53. soovitab, et ajakohastatud ühtse turu tulemustabel seoks rakendamise kvaliteedi olemasolevate piirangu taseme näitajatega ning kaardistaks teenuste piiranguid uutes ja olemasolevates poliitikavaldkondades ning ELi õigusaktide rakendamise ja jõustamise tagamise eri tasemeid; lisaks soovitab, et Euroopa poolaastat kasutataks ka ühtse turu tugevdamiseks, kuna kõige probleemsemate õiguslike ja halduskoormuste kõrvaldamine on jätkuv mure; innustab komisjoni võtma riigipõhiste soovituste esitamisel arvesse liikmesriikide keskpikas perspektiivis võetavaid meetmeid, mis on suunatud teenuste ühtsel turul alles jäänud haldus- ja õiguslike takistuste kõrvaldamisele;
54. on seisukohal, et komisjon peaks liikmesriikide struktuurireformide rakendamisel tehtud edusammude hindamisel analüüsima nende saavutusi seoses ühtse turu potentsiaali ärakasutamisega ja kestlikuma majanduse poole püüdlemisega;
55. kutsub komisjoni üles ajakohastama olemasolevaid näitajaid ja kehtestama uued näitajad, mis aitavad liikmesriikidel tuvastada, kus saaks teha pingutusi oma poliitikatulemuste parandamiseks, ning jälgima nende pingutusi piirangute vähendamisel;
56. nõuab tungivalt, et liikmesriigid kehtestaksid iga-aastased riiklikud eesmärgid teenustekaubanduse avamiseks ja viiksid sellega seoses läbi hindamisi; soovitab, et komisjon kasutaks ühtse turu tulemustabelit, et näidata teenustekaubanduse avatust liikmesriikides, nagu on tehtud Euroopa innovatsioonitegevuse tulemustabelis, kuna see võimaldaks liikmesriikidel kohustuda usutavalt, konkreetselt ja mõõdetavalt parandama ELi-sisese teenustekaubanduse tulemuste rakendamist ja jõustamist;
o o o
57. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
Rytter Synesen, E. ja Hvidt Thelle, M., „Making EU Trade in services work for all“ (Kõigi jaoks toimiv ELi teenustekaubandus), Copenhagen Economics, Kopenhaagen, 2018.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65).
Euroopa Liidu Kohtu aasta ülevaade: 2019. aasta aruanne.
Tõhusate poliitiliste tulemuste saavutamine Euroopa kultuuripärandi aastaga
181k
61k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon Euroopa kultuuripärandiaastaga tõhusate poliitiliste tulemuste saavutamise kohta (2019/2194(INI))
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) preambulit, milles märgitakse, et lepinguosalised saavad innustust „Euroopa kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust pärandist“ ning soovivad „süvendada oma rahvaste vahelist solidaarsust, samal ajal austades nende ajalugu, kultuuri ja traditsioone“, ning ELi lepingu artikli 3 lõiget 3,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 167,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 22,
– võttes arvesse kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni, mis võeti vastu 20. oktoobril 2005 UNESCO peakonverentsi 33. istungjärgul(1),
– võttes arvesse ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni, mis võeti vastu 16. novembril 1972 UNESCO peakonverentsi 17. istungjärgul (maailmapärandi kaitse konventsioon)(2),
– võttes arvesse vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni, mis võeti vastu 17. oktoobril 2003 UNESCO peakonverentsi 32. istungjärgul(3),
– võttes arvesse veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooni, mis võeti vastu 2. novembril 2001 UNESCO peakonverentsi 31. istungjärgul(4),
– võttes arvesse relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse 1954. aasta Haagi konventsiooni(5),
– võttes arvesse kultuuriväärtuste ebaseadusliku sisseveo, väljaveo ja omandiõiguse üleandmise keelamise ning ärahoidmise abinõude konventsiooni, mis võeti vastu 14. novembril 1970 UNESCO peakonverentsi 16. istungjärgul(6),
– võttes arvesse nõukogu 15. novembri 2018. aasta järeldusi kultuurivaldkonna töökava (2019–2022) kohta,
– võttes arvesse komisjoni 22. mai 2018. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa kultuurivaldkonna uus tegevuskava“ (COM(2018)0267),
– võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2019. aasta aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 elluviimise, tulemuste ja üldhinnangu kohta (COM(2019)0548),
– võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/60/EL liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta ja millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012(7),
– võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa kultuuripärandi ühtse lähenemisviisi väljatöötamise kohta(8),
– võttes arvesse oma 23. novembri 2018. aasta raportit Euroopa kultuurivaldkonna uue tegevuskava kohta,
– võttes arvesse oma 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule(9),
– võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2014. aasta järeldusi kultuuripärandi kaasava juhtimise kohta(10),
– võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2000. aasta resolutsiooni Euroopa filmipärandi säilitamise ja edendamise kohta(11),
– võttes arvesse nõukogu 21. mai 2014. aasta järeldusi kultuuripärandi kui jätkusuutliku Euroopa strateegilise ressursi kohta(12),
– võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2018. aasta järeldusi, milles käsitletakse vajadust teha kultuuripärand nähtavaks kõigis ELi poliitikavaldkondades(13),
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu 13. oktoobri 2005. aasta raamkonventsiooni, mis käsitleb kultuuripärandi väärtust ühiskonnas(14) (Faro konventsioon),
– võttes arvesse komisjoni talituste 5. detsembri 2018. aasta töödokumenti Euroopa kultuuripärandi tegevusraamistiku kohta (SWD(2018)0491),
– võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 22. novembri 2019. aasta resolutsiooni kestliku arengu kultuurimõõtme kohta (13956/19),
– võttes arvesse Eurobaromeetri uuringut kultuuripärandi kohta (Eurobaromeetri eriuuring 466)(15),
– võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2014. aasta teatist „Euroopa kultuuripärand – ühtse lähenemisviisi suunas” (COM(2014)0477),
– võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 2014. aasta novembris esitatud arvamust komisjoni teatise „Euroopa kultuuripärand – ühtse lähenemisviisi suunas” kohta (2015/C 195/04)(16),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta otsust (EL) 2017/864 Euroopa kultuuripärandiaasta (2018) kohta(17),
– võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta soovitust 2011/711/EL kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta(18),
– võttes arvesse 9. aprilli 2019. aasta koostöödeklaratsiooni kultuuripärandi digiteerimise edendamise kohta(19),
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Komisjoni tööprogramm 2020 – Liit, mis seab kõrgemad sihid” (COM(2020)0037),
– võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. septembri 2018. aasta arvamust „Euroopa maapiirkondade panus Euroopa kultuuripärandiaastasse 2018, tagades kestlikkuse ning linna- ja maapiirkondade sidususe“(NAT/738-EESC-2018-01641),
– võttes arvesse 2018. aasta Davosi deklaratsiooni kõrgetasemelise ehituskultuuri (Baukultur) edendamise kohta Euroopas(20),
– võttes arvesse nõukogu 23. novembri 2018. aasta Leeuwardeni deklaratsiooni ehituspärandi kohandatud kujul korduskasutamise kohta(21),
– võttes arvesse deklaratsiooni, mis võeti vastu kultuuri ja Euroopa asjade eest vastutavate liikmesriikide ministrite mitteametlikul kohtumisel 3. mail 2019 pärast Pariisis asuva Notre-Dame’i katedraali tulekahju(22),
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu 19. detsembri 1954. aasta Euroopa kultuurikonventsiooni(23),
– võttes arvesse Europa Nostra 22. juuni 2018. aasta Berliini üleskutset(24) („Kultuuripärand Euroopa tuleviku jaoks“) ja selle 30. oktoobri 2019. aasta Pariisi manifesti(25) („Relançons l’Europe par la culture et le patrimoine culturel!“),
– võttes arvesse 2015. aasta uuringut „Cultural Heritage Counts for Europe“(26) (Kultuuripärand on Euroopale tähtis),
– võttes arvesse 11. oktoobri 2018. aasta Barcelona deklaratsiooni turismi ja kultuuripärandi kohta(27) („Better Places to Live, Better Places to Visit“ – Paremad kohad elamiseks, paremad kohad külastamiseks),
– võttes arvesse 2018. aasta uuringut „Safeguarding cultural heritage from natural and man-made disasters“(28) (Kultuuripärandi kaitsmine loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste eest),
– võttes arvesse rahvusvahelise mälestiste ja kultuuriväärtuslike paikade nõukogu (ICOMOS) 2019. aasta dokumenti „European quality principles for EU-funded interventions with potential impact upon cultural heritage“(29) (Euroopa kvaliteedipõhimõtted ELi rahastatavate sekkumismeetmete jaoks, mis võivad mõjutada kultuuripärandit),
– võttes arvesse mälestiste ja ajalooliste paikade konserveerimise ja restaureerimise rahvusvahelist hartat(30) (1964. aasta Veneetsia harta),
– võttes arvesse 1985. aasta Euroopa arhitektuuripärandi kaitse Granada konventsiooni(31),
– võttes arvesse 1992. aastal Vallettas sõlmitud arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni(32),
– võttes arvesse Euroopa Liidu kultuuripärandi ja Europa Nostra auhindu,
– võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eriti 4., 11. ja 13. eesmärki,
– võttes arvesse programmi „Euroopa horisont“ teise samba teemavaldkonda „Kultuur, loovus ja kaasav ühiskond“(33),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1295/2013, millega luuakse programm „Loov Euroopa” (2014–2020) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1718/2006/EÜ, nr 1855/2006/EÜ ja nr 1041/2009/EÜ(34),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(35),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(36),
– võttes arvesse oma 11. septembri 2018. aasta resolutsiooni keelelise võrdõiguslikkuse kohta digitaalajastul(37),
– võttes arvesse oma 13. novembri 2018. aasta resolutsiooni vähemustega seotud miinimumstandardite kohta ELis(38),
– võttes arvesse oma 11. septembri 2013. aasta resolutsiooni Euroopa ohustatud keelte ja keelelise mitmekesisuse kohta Euroopa Liidus(39),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020” aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ(40),
– võttes arvesse kohustusi, mille võttis innovatsiooni, teaduse, kultuuri, hariduse ja noorte volinikukandidaat 30. septembril 2019. aastal Euroopa Parlamendis toimunud kuulamisel,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A9-0210/2020),
A. arvestades, et Euroopa materiaalne, vaimne, looduslik ja digitaalne kultuuripärand on mineviku rikkalik allikas, mis annab tunnistust Euroopa ajaloost, kultuurist ja traditsioonidest kogu nende mitmekesisuses ning muutub aja jooksul järjest rikkalikumaks, ning arvestades, et seda pärandit tuleb säilitada, et seda saaks tulevastele põlvedele edasi anda;
B. arvestades, et Euroopa kultuuripärand on ajaloolise ja kollektiivse mälu ning teadmiste allikas, mis tugevdab eurooplaste ühist kuuluvustunnet;
C. arvestades, et kultuur ja kultuuripärand aitavad tugevdada identiteeti ning edendada sotsiaalset ühtekuuluvust, stabiilsust ja mõistmist ühiskonnas;
D. arvestades, et kultuuripärand on väärtus omaette, see on mitmekesine, sellel on mitu kihti (kohalik, piirkondlik, riiklik, Euroopa ja ülemaailmne) ja vormi (materiaalne, vaimne, looduslik, digitaalne ja digiteeritud), mis on omavahel seotud;
E. arvestades, et kultuuripärand annab kultuuri- ja loomesektorisse Euroopas ja mujal erakordselt suure panuse;
F. arvestades, et Euroopas töötab kultuuripärandi sektoris üle 300 000 inimese ning sellega on kaudselt seotud 7,8 miljonit töökohta;
G. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 jooksul toimus üle 23 000 ürituse, millest võttis liikmesriikides(41) osa rohkem kui 12,8 miljonit inimest (2,5 % EL 28 rahvastikust)(42);
H. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta strateegiline visioon, mis kajastub tunnuslauses „Meie pärand: mineviku ja tuleviku kohtumispaik“ on endiselt selle kehtiv juhtpõhimõte, mille eesmärk on luua seoseid Euroopa kultuuripärandi ja praeguse kultuuriloome vahel ning ergutada inimesi osalust;
I. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta tegevus keskendus noorte põlvkonnale ning interaktiivsetele ja loovatele projektidele;
J. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 jooksul leidsid aset olulised ajaloolised aastapäevad; arvestades, et 2018. aastal toimus palju riiklikke ja rahvusvahelisi pidustusi ja mälestusüritusi ning jätsid märkimisväärse jalajälje Euroopa kultuurikaardile;
K. arvestades, et üks Euroopa kultuuripärandiaasta saavutusi oli püsivate sidemetega Euroopa sidusrühmade võrgustiku loomine; arvestades, et see võrgustik peaks olema jätkusuutlik ja püsiv;
L. arvestades, et kohalikud ja üleeuroopalised vabaühendused ning organiseeritud kodanikuühiskond on Euroopa kultuuripärandiaasta edule väga suurel määral kaasa aidanud;
M. arvestades, et kultuuripärandit käsitleva Eurobaromeetri uuringu kohaselt arvab 84 % vastanutest liikmesriikides, et kultuuripärand on oluline nii isiklikult neile kui ka nende kohalikule kogukonnale, ning kümnest kaheksa (80 %) arvab, et see on oluline Euroopa Liidule tervikuna;
N. arvestades, et EL 27s asub ligi kolmandik UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud mälestistest, millest 326 on kultuurimälestised, 26 looduslikud mälestised ja 5 segamälestised; arvestades, et Euroopas tervikuna asub peaaegu pool UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud mälestistest;
O. arvestades, et UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab vähemalt 131 mälestist, mida omistatakse EL 27 riikidele;
P. arvestades, et 52 % UNESCO maailma mälu rahvusvahelise registri mälestistest asub Euroopas ja Põhja-Ameerikas;
Q. arvestades, et seni on Euroopa kultuuripärandi märgis antud 48 Euroopa mälestisele;
R. arvestades, et kümnest küsitletud eurooplasest ligikaudu üheksa (88 %) arvab, et Euroopa kultuuripärandit tuleks õpetada koolides(43);
S. arvestades, et Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 näitas, et kultuuripärand võib olla aluseks rahvusvahelistele projektidele, millesse on kaasatud igas vanuses inimesed ja mis võimaldavad neil ekspertidega suhelda; arvestades, et need projektid on osutunud heaks vahendiks, mille abil suurendada teadlikkust Euroopa ühisest kultuuriajaloost;
T. arvestades, et ulatuslikum digitaaltehnoloogiale üleminek loob Euroopa kultuuri- ja loomesektori jaoks uusi võimalusi ja seab uusi ülesandeid;
U. arvestades, et kultuurivaldkonna töökavas (2019–2022), mille nõukogu võttis vastu 21. detsembril 2018, on kultuuripärandi kestlikkus esimene viiest prioriteedist kultuurialase poliitikakujundamise Euroopa tasandi koostöös;
V. arvestades, et COVID-19 puhang on häirinud enamikku kultuurisündmusi ja tõsiselt takistanud inimestel külastada, nautida ja õppida suurt osa Euroopa kultuuripärandist, kusjuures digitaalsed vahendid on sageli ainuke selle pärandiga tutvumise viis; arvestades, et avalike kogunemiste ja ürituste, muuseumide sulgemise ja reisipiirangute piiramisel või keelamisel on olnud väga kahjulikud tagajärjed kunstnikele ja kultuurivaldkonnas tegutsejatele;
W. arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 üle peetavatel läbirääkimistel avaneb võimalus luua uusi ja soodsaid tingimusi kultuuripärandisse investeerimiseks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest;
Kultuuripärandi väärtuse tunnustamine
1. on seisukohal, et kultuuripärand on hindamatu ressurss, mis võimaldab meil ajaloo üle järele mõelda, seda kriitiliselt hinnata ning aitab märgata mitte ainult erinevaid mälestusi, vaid ka meid kõiki siduvaid ühiseid niite, edendades nii mitmekesisust, dialoogi, sidusust, solidaarsust ja vastastikust mõistmist ning rikastada teadmisi materiaalsest ja immateriaalsest varast ning loodus- ja digivaradest;
2. tunnistab kultuuripärandi rolli loovuse, innovatsiooni ja kestlikkuse edendamisel ning intellektuaalsete võimete arendamisel; on seisukohal, et kultuuripärand võib olla ka naudingu- ja inspiratsiooniallikas ning pakkuda võimalust vaba aja veetmiseks;
3. rõhutab, et keeled võimaldavad ja edendavad Euroopa kultuuripärandi rikkust ja mitmekesisust, sest emakeeles kantakse edasi väärtusi ja teadmisi ning sageli kasutatakse neid ka vaimse kultuuripärandi edasiandmiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid ulatuslikumaid meetmeid, et kaitsta, arendada ja edendada digitaalajastul keelelist mitmekesisust, eraldades muu hulgas piisavad rahalised vahendid poliitikale, mis tegeleb keeltega, mis on liigitatud ohustatud keelteks, ning suurendades ELi kodanike teadlikkust keelelisest ja kultuurilisest rikkusest, mida asjaomased kogukonnad esindavad;
4. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde vajadust kaasata Euroopas elavate vähemuste kultuuripärand täielikult kõikidesse Euroopa pärandit käsitlevatesse aruteludesse, ning tegutsema selle nimel, et tunnustada ja edendada nende panust liidu kultuurilisse, keelelisse ja kunstilisse rikkusse ja mitmekesisusse ning püüda kehtestada ja rakendada ühtlustatud ja kooskõlastatud meetmeid nende kultuuride kestlikuks majandamiseks ja edendamiseks;
5. rõhutab, kui olulised on Euroopa ja üleeuroopalised kultuuriüritused ja traditsioonilised kultuurifestivalid teadlikkuse suurendamisel Euroopa kultuurilisest rikkusest ja mitmekesisusest; innustab liikmesriike sellist tegevust edendama ja toetama ning kaitsma oma traditsioone; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks selliste algatuste rahastamist;
Haridus ja oskused
6. rõhutab, kui oluline on igas eas kultuuripärandi ja humanitaarteadustega, sealhulgas ajaloo ja filosoofiaga seotud igasugust liiki haridus – nii formaalne ja mitteformaalne haridus kui ka informaalne õppimine; on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata puuetega õpilastele ja üliõpilastele ning ebasoodsa taustaga õpilastele; kordab, kui oluline on, et koolide õppekavad või õppekava toetavad tegevused hõlmaksid mitmesuguseid kunstivorme, nagu muusika, film, teater, kirjandus, disain ja arhitektuur; on veendunud, et Euroopa kultuuripärandiaasta raames välja töötatud mitmesuguseid olemasolevaid vahendeid, nagu asjakohased eTwinningu vahendid, tuleks aktiivsemalt edendada; kutsub komisjoni üles integreerima kultuuripärandi ulatuslikumalt oma Euroopa haridusruumi strateegiasse, et õpilastel kujuneks välja Euroopa kodakondsusega seotud kuuluvustunne;
7. on sellega seoses seisukohal, et Euroopa Ajaloo Maja tuleb varustada piisavate rahaliste vahenditega, et sellest saaks ELi noori teadlasi, õppejõude ja üliõpilasi ühendav teadmus- ja koostöökeskus ning Euroopa kultuuripärandi edendamise vahend; peab vajalikuks töötada välja täiendavad Euroopa Ajaloo Majaga tutvumise viisid, muu hulgas virtuaalsete ringkäikude kaudu, et Euroopa Ajaloo Majast saaks värav, mis võimaldab kõigil elanikkonnarühmadel õppida tundma Euroopa ühiseid kogemusi ja nende erinevaid tõlgendusi; ergutab sellega seoses sõltuvalt finantssuutlikkusest Euroopa Ajaloo Maja raames järk-järgult looma üleeuroopalise keskuste koostöövõrgustiku;
8. rõhutab, et digiõppel võib kultuuripärandi kohta ja selle kaudu õppimise võimaldamisel olla järjest olulisem roll; märgib, et tuleb välja töötada kõrgetasemelised e-õppe algatused, sealhulgas laialt avatud e-õpe, et muuta kultuuripärandiga tutvumine hõlpsamaks ning tõhustada pärandiga seotud oskusi kogu Euroopas; on sellega seoses seisukohal, et digiõppe tegevuskava võib selle eesmärgi saavutamisele märkimisväärselt kaasa aidata, ning nõuab, et tegevuskava kavandatav ajakohastamine hõlmaks kultuuripärandihariduse toetamist;
9. väljendab muret kasvava oskustööliste, restaureerimisspetsialistide ja kultuuripärandi ekspertide nappuse pärast ning selle pärast, et noori on raske neid oskusi õppima meelitada; rõhutab, et puudub süsteemne lähenemisviis ja tõhusad mehhanismid, nagu koolituskursused asjakohaste oskuste ja teadmiste edasiandmise traditsiooniliste meetodite kohta, ning see seab Euroopa pärandi ohtu; on veendunud, et tulevikus on kultuuripärandi kvaliteedi säilitamine võimalik ainult juhul, kui tagatud on asjaomaste oskuste ja teadmiste täies ulatuses säilitamine, sealhulgas digitaalsete vahendite abil, ja edasiandmine; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et tulevased kultuuripärandi säilitamise algatused hõlmaksid vajalike tavade ja teadmiste säilitamist; tuletab meelde vahetuste väärtust ja rõhutab sellega seoses programmi „Erasmus+“ tähtsust, mis võimaldab ka praktikantide liikuvust;
10. kordab, et vaja on parandada sotsiaal-majanduslikke ja töötingimusi ning soolist tasakaalu ning edendada kultuuripärandi valdkonnas tegutsevate osalejate ja töötajate, sealhulgas puuetega inimeste liikuvusvõimalusi; märgib sellega seoses kutsekvalifikatsioonide tunnustamise tähtsust;
11. rõhutab vajadust jätkata jõupingutusi, et suurendada teadlikkust sellest, kui väärtuslik on kultuuripärand Euroopa jaoks, ning et sellekohane teave jõuaks ka inimeste ja sidusrühmadeni kohalikul tasandil; rõhutab, et Euroopa kultuuripärandi parem tundmine aitab edendada sotsiaalset ühtekuuluvust ning märgib, et juurdepääs sellistele teadmistele soodustaks eelkõige rändetaustaga inimeste ja nende perekondade sotsiaalset ja kultuurilist kaasamist;
12. väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle luua Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi raames uus kultuuri- ja loomemajanduse teadmis- ja innovaatikakogukond, mis peegeldab sotsiaalset mitmekesisust ning mille puhul kultuuripärandit tuleks mõista ka kui inspiratsiooniallikat kaasaegsete loomevormide ja lahenduste väljatöötamiseks;
Digitaalne kultuuripärand
13. tunnistab digitaalse kultuuripärandi tähtsust, kusjuures üha rohkematel inimestel, sealhulgas ebasoodsa taustaga inimestel ja puuetega inimestel, on kultuurimaterjaliga tegelemiseks enneolematud võimalused ja võrdne juurdepääs; tunnistab, et digitaalne kultuuripärand muutub järjest olulisemaks, eriti pandeemiate ja nendega seotud liikumispiirangute ajal, kus virtuaalsed muuseumiekskursioonid ja näitused, digitaalsed raamatukogud, veebientsüklopeediad ja samalaadsed digilahendused ning virtuaalsed kommunikatsioonivahendid aitavad inimestel aega sisustada ning on ainsad vahendid, mis võimaldavad kultuuripärandile ja kultuurile laiemat juurdepääsu ja nendega tegelda; rõhutab, kui oluline on digiteerida kultuurimaterjal, et mitte üksnes säilitada seda tulevaste põlvkondade jaoks (säilitamisfunktsioon), vaid muuta see ka sihtrühmadele kergemini kättesaadavaks, viies kultuuripärandi internetti;
14. rõhutab, et asjakohased tehnoloogilised edusammud, nagu digitaalne uuring, 3D-modelleerimine ja trükkimine, liit- ja virtuaalreaalsus ning tehisintellekti ja suurandmete roll, avavad uusi võimalusi mitte ainult kultuuripärandi hõlmamiseks, säilitamiseks ja visualiseerimiseks, vaid ka selle rakenduste väljatöötamiseks, analüüsimiseks, rekonstrueerimiseks ja arendamiseks;
15. toonitab, kui oluline on Europeana projekt, mis on nii Euroopa digitaalne raamatukogu, arhiiv, muuseum kui ka haridusplatvorm; nõuab suuremaid jõupingutusi platvormi edasiarendamiseks, eraldades selleks muu hulgas piisavalt rahalisi vahendeid ning propageerides seda rohkem üldsuse ja õpetajaskonna hulgas;
16. on arvamusel, et digiteeritav materjal tuleb valida välja erapooletul viisil, et tagada digiarhiivide ja -kogude usaldusväärsus;
17. rõhutab, et propageerida tuleb ka digiteeritud arhiivide loomist ja väärtust ning parandada inimeste digioskusi, et edendada digitaalse sisu suuremat kasutuselevõttu;
18. on veendunud, et veebientsüklopeediad on hindamatud kontrollitud ja usaldusväärse teabe allikad, mis võimaldavad kultuuripärandile juurdepääsu ning aitavad kultuuripärandit säilitada ja edendada, samuti on veebientsüklopeediad olulised vahendid, millega digitaalsena loodud kultuuripärandi liigitada ja tagada sellele pidev juurdepääs; on seisukohal, et veebientsüklopeediate edendamiseks, arendamiseks ja täiustamiseks tuleks eraldada rohkem vahendeid;
19. rõhutab, et koostalitlusvõime on peamine võimalus tagada digitaalse sisu kasutatavus ja taaskasutatavus pikas perspektiivis; rõhutab sellega seoses standardite ja raamistike rolli;
20. nõuab suuremat koostööd nii liikmesriikide kui ka asjakohaste sektorite vahel, et digiteeritud kultuuripärandit ulatuslikult edendada; kiidab heaks koostöödeklaratsiooni kultuuripärandi digiteerimise edendamise kohta, mille on nüüdseks allkirjastanud peaaegu kõik liikmesriigid;
21. rõhutab vajadust töötada välja laiaulatuslik ELi raamistik, mis hõlmaks piisavat rahastust digiteeritud ja digitaalsena loodud kultuuripärandi kaitsmisele ja edendamisele; märgib, et vaja on valikuotsuseid hõlmavat riiklikku säilitusstrateegiat, mille aluseks on selgelt määratletud põhimõtted ning mis viiakse ellu vastutustundlikul viisil; märgib, et digitaalsed kuraatorid saavad anda hindamatu panuse tagamaks, et digitaalne kultuuripärand on kaitstud ja kättesaadav inimestele Euroopas ja maailmas mitmes eri keeltes; võtab huviga teadmiseks ERFi kaudu juba ellu viidud paljud digiteerimisprojektid ning nõuab, et järgmisel programmitöö perioodil oleks tagatud sellise rahastamise järjepidevus;
22. kutsub üles põhjalikult ajakohastama komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta soovitust kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta, et kajastada tehnoloogia arengut ning viimase kümnendi väljakutseid ja võimalusi; on siiski arvamusel, et digitaalse pärandi tähtsustamine ei tohiks toimuda olemasoleva materiaalse ja vaimse kultuuripärandi ning nendega seotud töökohtade kaitsmise arvelt;
Majanduslik potentsiaal ja kestlikkus
23. rõhutab, et kultuuripärandi valdkond annab panuse majandusarengusse ning sellel on muudele majandussektoritele märkimisväärne ülekanduv mõju; kordab, et kultuuripärand ja kestlik areng on omavahel tihedalt seotud;
24. tunnistab, et säästval kultuuriturismil on suured võimalused luua ELis majanduskasvu ja töökohti, kuna juba neli turisti kümnest valib oma sihtkoha kultuurivõimaluste alusel; rõhutab siiski, et kultuuriturismi tuleb edendada kaasaval viisil, arvestades kohalike kogukondade ja majanduse ning elustiili ja traditsioonidega, ühtlasi tuleb leida tasakaal majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste ning keskkonnanõuete vahel; märgib, et kultuuripärandiga seotud teenustega saab tagasi teenida vaid minimaalse osa nende loodavast majanduslikust väärtusest, mistõttu on vaja uusi, alternatiivseid ja stabiilseid rahastamisallikaid, et sellistel teenustel oleks jätkuvalt säästvat turismi hoogustav funktsioon;
25. juhib tähelepanu sellele, et kultuurimälestised innustavad inimesi reisima ning ühiskondade ja kultuuride kohta teadmisi saama; tuletab meelde, et 72 % uuringus osalenutest vanuses 15–24 aastat on nõus väitega, et kultuurimälestiste olemasolu võib mõjutada nende puhkuse sihtkoha valikut; rõhutab sellega seoses algatuse „DiscoverEU“ rolli; märgib siiski, et algatus ei ole toonud noortele võrdselt kasu; kutsub komisjoni üles leidma viise, kuidas paremini kaasata noori, kellel on sotsiaalselt ebasoodne taust, kes on pärit liikmesriikide maa- ja äärepoolseimatest piirkondadest või liikmesriikidest, millel ei ole head raudteeühendust teiste ELi riikidega;
26. nõuab tungivalt, et liikmesriigid seaksid sisse tugevad mehhanismid, et ennetada kultuuripärandi ülekasutamist, mida tingib näiteks halvasti reguleeritud massiturism; hoiatab mõju eest, mis kaasneb lühiajaliste ärihuvidega, mis võivad kahjustada kultuuriobjektide ja tavade autentsust ning vähendada nende kvaliteeti; peab sellega seoses kiiduväärseks programmi „Aktiivne kultuuripärand“ käivitamist, mille eesmärk on vastastikuse õppimise kaudu aidata tugevdada kultuuripärandipoliitikat kohalikul ja piirkondlikul tasandil; rõhutab oma valmisolekut programmi jälgida ja toetada, kui see osutub edukaks;
27. tunnistab Euroopa kultuuripealinnade tähtsust linnade ja piirkondade edendamisel, sest oma kultuuri-, kunsti- ja sotsiaalprojektide majandusraamistikku seadmisega integreerivad nad neisse säästva turismi kontseptsiooni ning edendavad oma materiaalset ja vaimset pärandit, traditsioone ja uuendusi kõigi Euroopas ja väljaspool Euroopa piire elavate inimeste hüvanguks ja rahuloluks;
28. soovitab teha täiendavaid jõupingutusi, et soodustada reisimist vähem tuntud ja vähem populaarsetesse sihtkohtadesse ja maapiirkondadesse ning reisimist hooajavälisel ajal, et edendada turismivaldkonnas kestlikkust ja juurdepääsetavust, eelkõige puuetega inimeste ja eakate jaoks; rõhutab võimalusi toetada kohalikke turismialgatusi EAFRD vahenditest, eelkõige LEADERi programmi kaudu; nõuab, et sellele programmile eraldataks programmitöö perioodil 2021–2027 piisavad rahalised vahendid;
29. on mures saaste, vandalismi, varguste, halvasti reguleeritud turismi ja kontrollimatu arendustegevuse, samuti ülemaailmse soojenemise ja kliimamuutuse mõju pärast kultuuripärandile, eelkõige seoses äärmuslike ilmastikuolude (paduvihmad, kuumalained, üleujutused, tulekahjud ja tormid) sagenemisega; rõhutab tegutsemise vajadust, sealhulgas liikmesriikide vahel teadmiste jagamise kaudu, ning kutsub komisjoni üles esitama neid looduslikke ja inimtekkelisi ohte silmas pidades ettepanekud konkreetsete kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmise meetmete kohta;
30. rõhutab kodanikuühiskonna rolli ning vabatahtliku tegevuse olulist ja väärtuslikku panust kultuuripärandi kaitsmisel ja isegi avastamisel ning selle väärtustamisel, samuti vabatahtlike teadmisi, oskusteavet ja energiat, mida nad selleks panustavad; palub komisjonil ja liikmesriikidel sellist tegevust jätkuvalt toetada; võtab teadmiseks Euroopa solidaarsuskorpuse võimaliku rolli noorte kaasamisel Euroopa pärandi säilitamisse ja taastamisse ning teadlikkuse tõstmisse; peab kiiduväärseks asjaolu, et selle algatuse raames on kultuuripärandile ette nähtud konkreetne projektikonkurss;
31. on ühtlasi mures kultuuripärandit ohustavate asjaolude pärast, mis on tingitud terrorismist nii Euroopas kui ka kaugemal; mõistab hukka kultuurimälestiste hävitamise; on veendunud, et EL peaks kultuuripärandi restaureerimise, säilitamise ja kaitsmise edendamisel täitma kogu maailmas aktiivsemat rolli;
32. on arvamusel, et EL peaks kandidaatriikidele üheks tingimuseks seadma kultuuripärandi kaitse;
33. kordab, et ebaseaduslik kultuuriväärtusega esemetega kauplemine, sealhulgas digitaalsete kanalite vahendusel, on tõsine ülemaailmne probleem, mis nõuab kooskõlastatud meetmeid mitte üksnes liikmesriikides, vaid ka rahvusvahelisel tasandil; juhib tähelepanu, et Euroopa kultuuripärandit käsitlevates aruteludes tuleb uue nurga alt käsitleda ka sõja ajal röövitud, varastatud või ebaseaduslikult omandatud teoste ja kultuuriväärtuste küsimust; väljendab taas toetust püüdlustele edendada Euroopa kultuuripärandiaasta raames aktiivselt päritolu-uuringuid;
34. palub komisjonil järgida kultuuripärandi puhul integreeritumat lähenemisviisi, käsitledes materiaalset, vaimset, loodus- ja digitaalset pärandit võrdsel alusel ning omavahel seotud ja lahutamatu tervikuna;
35. Rõhutab vajadust luua ja toetada nõuetekohaselt aluspõhimõtet, mille keskmes on organiseeritud kodanikuühiskond, kultuuripärandi valdkonnas kõigi tasandite koostööks ja koordineerimiseks, eelkõige ELi tasandil;
36. tunnustab Euroopa kultuuripärandi tegevusraamistikku; rõhutab, et raamistikuga hõlmatud meetmed tuleb ellu viia ja selleks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid;
37. on arvamusel, et meetmetes, mis komisjon kultuuripärandi säilitamiseks võtab, peaksid kajastuma komisjoni tellitud asjakohaste uuringute tulemused ja soovitused;
38. kutsub komisjoni taas üles looma ühtse ELi portaali „Tunne Euroopat“, kuhu koondatakse teave kõikidest kultuuripärandit rahastavatest ELi programmidest, ning töötama komisjonisiseselt välja ühtse lähenemisviisi, mille aluseks oleks kultuuripärandiga tegelevate poliitikavaldkondade raames tõhustatud koostöö tegemine;
39. peab kahetsusväärseks, et Euroopa kultuuripärandi märgist käsitlev teavitustöö ei ole piisavalt aktiivne, ning kutsub toetama asjaomaste mälestiste võrgustiku loomist; on veendunud, et paiku, millele see märgis on juba antud, tuleb edendada ja neile logistilist tuge pakkuda;
40. nõuab strateegilist koostööd Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige UNESCO ja Euroopa Nõukogu vahel, et jõupingutusi ja ühtseid standardeid kultuuripärandi säilitamisel ja edendamisel paremini koordineerida ning vahetada parimaid tavasid;
41. märgib, et ligi kolmveerand küsitletud eurooplastest arvas, et avaliku sektori asutused peaksid kultuuripärandi edendamiseks rohkem vahendeid eraldama; toonitab vajadust suurendada kultuuripärandiga seotud tegevusele ette nähtud ELi rahastust;
42. rõhutab vajadust suurendada 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus ulatuslikumalt kultuuripärandi ja kultuuri rahastamist; kordab üleskutset järgmises mitmeaastases finantsraamistikus programmi „Loov Euroopa“ eelarvet kahekordistada ja programmi „Erasmus+“ eelarvet kolmekordistada; rõhutab programmi „Loov Euroopa“ potentsiaali sidemete loomisel elava kunsti ning materiaalse ja vaimse kultuuripärandi vahel; nõuab, et programmi „Euroopa horisont“ raames suurendataks kultuuripärandit käsitlevateks teadusuuringuteks ette nähtud eelarveeraldisi; märgib, et kultuuripärandi tõeliseks väärtustamiseks on vaja muude valdkondlike poliitikasuundade ning struktuurifondide, liidu eri programmide, sealhulgas programmide „Euroopa horisont“, „Loov Euroopa“ ja LIFE ning rahastamiskavade koostoimet; märgib, kui oluline on tõhustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide potentsiaali kultuuripärandi säilitamisel; kordab oma seisukohta, et investeeringuid kultuuri- ja säästva turismi taristusse tuleks juhul, kui ERFi kaasrahastamine ei ületa 10 miljonit eurot, pidada väikesemahulisteks ja toetuse saamise tingimustele vastavateks, ning juhul kui taristut loetakse maailma kultuuripärandi hulka kuuluvaks, tuleks ülemmäära suurendada 20 miljoni euroni;
43. on veendunud, et Euroopa roheline kokkulepe peaks hõlmama meetmeid, millega leevendada kliimamuutuse mõju kultuuripärandile, ühtlasi tuleks tunnistada, et kultuuripärand võib täita kliimaalase kestlikkuse eesmärkide saavutamisel olulist rolli tänu haridusele, teadusuuringutele ja Euroopa traditsiooniliste kestlike tavade kohandamisele;
44. peab kiiduväärseks kultuuri- ja loomesektori kiiret reageerimist COVID-19 kriisile ja kriisi ajal väljendatud solidaarsust, misläbi muudeti kultuuripärand üldsusele internetis laialdaselt ja vabalt kättesaadavaks; tunneb muret tohutu mõju pärast, mida COVID-19 puhang avaldab kultuuripärandile ning kultuuri- ja loomesektorile; kutsub komisjoni üles põhjalikult analüüsima pandeemia mõju asjaomastele sektoritele ja eelkõige kultuuripärandisektorile; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pakuksid piisavat ja sihipärast rahalist toetust, et leevendada kriisi nendes sektorites ja aidata nendes töötavaid inimesi, sealhulgas võimaldades mittestandardses töösuhtes olevatele inimestele juurdepääsu sotsiaaltoetustele;
45. nõuab suuremaid jõupingutusi, et arendada edasi Euroopa kultuuripärandiaastaga saavutatut, eesmärgiga saavutada kohalikul, piirkondlikul, riigi ja Euroopa tasandil püsivaid poliitilisi tulemusi, kuna sellel oleks omakorda positiivne mõju majanduslikus, kultuurilises ja sotsiaalses plaanis ning aitaks kõikide eurooplaste puhul edendada Euroopa kultuuriruumi kuulumise tunnet ja ühist vastutustunnet kultuuripärandi säilitamise, rikastamise ja edendamise eest; kutsub komisjoni üles kaaluma tulevikus uue Euroopa kultuuripärandiaasta korraldamist;
46. nõuab, et Euroopa integratsiooni kultuurimõõde, sealhulgas kultuuripärand, lisataks eelseisval Euroopa tulevikku käsitleval konverentsil arutatavate strateegiliste teemade hulka;
o o o
47. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
Tehisintellekt: küsimused, mis puudutavad rahvusvahelise õiguse tõlgendamist ja kohandamist
173k
63k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon tehisintellekti kohta seoses küsimustega, mis puudutavad ELile tsiviil- ja sõjalisel otstarbel kasutamise vallas kehtiva rahvusvahelise õiguse tõlgendamist ja kohaldamist ning riigi pädevust väljaspool kriminaalõiguse kohaldamisala (2020/2013(INI))
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit ja artikleid 2, 3, 10, 19, 20, 21, 114, 167, 218, 225 ja 227,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 20 ja 227 sätestatud petitsiooniõigust,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),
– võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(2) (võrdse tööalase kohtlemise direktiiv),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(4),
– võttes arvesse nõukogu 28. septembri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1488, millega asutatakse Euroopa kõrgjõudlusega andmetöötluse ühisettevõte(5),
– võttes arvesse 6. juuni 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2021–2027 digitaalse Euroopa programm (COM(2018)0434),
– võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile robootikat käsitlevate tsiviilõiguse normide kohta(6),
– võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta resolutsiooni Euroopa tööstuse digiteerimise kohta(7),
– võttes arvesse oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta(8),
– võttes arvesse oma 11. septembri 2018. aasta resolutsiooni keelelise võrdõiguslikkuse kohta digitaalajastul(9),
– võttes arvesse oma 12. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tervikliku Euroopa tööstuspoliitika kohta tehisintellekti ja robootika valdkonnas(10),
– võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),
– võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta valget raamatut „Tehisintellekt: Euroopa käsitus tipptasemel ja usaldusväärsest tehnoloogiast“ (COM(2020)0065),
– võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa andmestrateegia“ (COM(2020)0066),
– võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa digituleviku kujundamine“ (COM(2020)0067),
– võttes arvesse komisjoni 2018. aasta juunis moodustatud kõrgetasemelise tehisintellekti eksperdirühma 8. aprilli 2019. aasta aruannet „Usaldusväärse tehisintellekti eetikasuunised“,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12 ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat,
– võttes arvesse Euroopa eetikahartat tehisintellekti kasutamise kohta kohtusüsteemides ja nende keskkonnas, mille võttis 2018. aasta detsembris vastu Euroopa Nõukogu õiguskvaliteedi töörühm (CEPEJ‑GT‑QUAL),
– võttes arvesse OECD nõukogu 22. mai 2019. aasta soovitust tehisintellekti kohta,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse väliskomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,
– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0001/2021),
Sissejuhatus
A. arvestades, et tehisintellekt, robootika ja seonduv tehnoloogia on väga kiiresti arenemas ning nad mõjutavad otseselt meie ühiskonna kõiki aspekte, sealhulgas sotsiaalseid ja majanduslikke aluspõhimõtteid ja -väärtusi;
B. arvestades, et tehisintellekt põhjustab revolutsiooni sõjalises doktriinis ja varustuses, muutes põhjalikult sõjaväe toimimisviisi, peamiselt uute tehnoloogiate lõimimise ja kasutamise ning autonoomse võimekuse tõttu;
C. arvestades, et nn tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia arendamise ja kavandamisega tegelevad inimesed ning nende valikud määravad ära tehnoloogia potentsiaali ühiskonnale kasu tuua;
D. arvestades, et liidu ühine raamistik peab hõlmama tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia arendamist, juurutamist ja kasutamist ning tagama inimväärikuse ja inimõiguste austamise, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;
E. arvestades, et liidul ja selle liikmesriikidel on eriline vastutus tagada, et tehisintellekt, robootika ja seonduv tehnoloogia – kuna neid saab kasutada piiriüleselt – oleksid inimkesksed, st mõeldud kasutamiseks inimkonna ja ühise heaolu teenistuses, et aidata kaasa oma kodanike heaolule ja üldistele huvidele; arvestades, et liit peaks aitama seda saavutada liikmesriikidel, eelkõige nendel, kes on hakanud kaaluma õigusnormide võimalikku arendamist või õigusaktide muutmist selles valdkonnas;
F. arvestades, et Euroopa kodanikud võiksid saada kasu asjakohasest, mõjusast, läbipaistvast ja sidusast regulatiivsest lähenemisviisist liidu tasandil, kus määratletakse piisavalt selged tingimused, mille alusel äriühingud rakendusi välja töötavad ja oma ärimudeleid kavandavad, tagades samal ajal, et liit ja selle liikmesriigid säilitavad kontrolli kehtestatavate määruste üle, nii et nad ei oleks sunnitud vastu võtma või aktsepteerima teiste kehtestatud standardeid;
G. arvestades, et eetikasuunised, näiteks kõrgetasemelise tehisintellekti eksperdirühma poolt vastu võetud põhimõtted, on hea lähtepunkt, kuid ainult nende abil ei ole võimalik tagada, et ettevõtjad käituvad ausalt ja tagavad üksikisikute tulemusliku kaitse;
H. arvestades, et sellisest erilisest kohustusest tulenevalt on vaja analüüsida küsimusi, mis puudutavad rahvusvahelise õiguse tõlgendamist ja kohaldamist seoses ELi aktiivse osalemisega rahvusvahelistel läbirääkimistel, niivõrd kui ELi mõjutavad seda liiki tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia tsiviil- ja sõjaline kasutamine, ning küsimusi, mis on seotud riigi pädevusega selle tehnoloogia puhul väljaspool kriminaalõiguse kohaldamisala;
I. arvestades, et on oluline luua asjakohane ja kõikehõlmav õigusraamistik selle tehnoloogia eetiliste aspektide ning läbipaistvuse ja vastutuse kohta (eelkõige kõrge riskitasemega tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia puhul); arvestades, et see raamistik peab peegeldama, et olemuslikult euroopalikud ja universaalsed humanistlikud väärtused on kohaldatavad kogu tehisintellekti väljatöötamise, rakendamise ja kasutamise väärtusahela suhtes; arvestades, et seda eetikaraamistikku tuleb kohaldada tehisintellekti arendamise (sealhulgas teadusuuringute ja innovatsiooni), juurutamise ja kasutamise suhtes, järgides täielikult liidu õigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud väärtusi;
J. arvestades, et selle analüüsi eesmärk on uurida, mil määral rahvusvahelise avaliku ja eraõiguse ning ELi õiguse normid vastavad selle tehnoloogiaga seotud vajadustele, ning juhtida tähelepanu sellisest tehnoloogiast tekkivatele probleemidele ja riskidele seoses riigi pädevusega, nii et neid oleks võimalik nõuetekohaselt ja proportsionaalselt hallata;
K. arvestades, et Euroopa Komisjon ei käsitle oma valges raamatus tehisintellekti kasutamise sõjalisi aspekte;
L. arvestades, et nende probleemide ühtlustatud Euroopa käsitlusviisiks on vaja leppida kokku tehisintellekti ühtses määratluses ja tagada Euroopa Liidu põhiväärtuste, põhiõiguste harta põhimõtete ning rahvusvaheliste inimõigusalaste õigusaktide järgimine;
M. arvestades, et tehisintellekt pakub enneolematuid võimalusi transpordisektori tulemuslikkuse parandamiseks, kuna see aitab lahendada kasvava reisinõudluse, ohutus- ja keskkonnaprobleeme ning muudab kõik transpordiliigid arukamaks, tõhusamaks ja mugavamaks;
N. arvestades, et ELi võimekuse arendamiseks selles sektoris on hädavajalik käsitleda tehisintellekti kaitsevaldkonnas ELi tasandil;
Tehisintellekti määratlus
1. leiab, et on vaja vastu võtta ühine Euroopa õigusraamistik, mis sisaldaks ühtlustatud määratlusi ja ühiseid eetikapõhimõtteid, sealhulgas tehisintellekti sõjalistel eesmärkidel kasutamist; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma vastu järgmised määratlused:
–
„tehisintellektisüsteem“ – tarkvarapõhine või riistvarasse integreeritud intellekti matkiv süsteem, mis suudab muu hulgas andmeid koguda ja töödelda, oma tegutsemiskeskkonda analüüsida ja tõlgendada ning sooritab teataval määral autonoomseid toiminguid, et saavutada konkreetseid eesmärke;
–
„autonoomne“ – tehisintellektisüsteem, mis oma töös tõlgendab teatavat sisendit ja kasutab kindlaksmääratud juhiseid, samas nendega piirdumata, olgugi et süsteemi käitumist piiravad ja suunavad süsteemile seatud eesmärk ja muud arendaja poolt projekteerimise käigus tehtud valikud;
2. rõhutab, et Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitikas juhindutakse põhimõtetest, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO põhikirjas – viimases kutsutakse kõiki riike hoiduma omavahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või selle kasutamisest –, samuti rahvusvahelisest õigusest, inimõiguste ja inimväärikuse austamise põhimõtetest ning ühisest arusaamast universaalsete põhiväärtuste kohta, nagu inimeste puutumatud ja võõrandamatud õigused, vabadus, demokraatia, võrdsus ja õigusriik; rõhutab, et kõigis liidu raamistikus tehtavates kaitsealastes tegevustes tuleb neid universaalseid põhiväärtusi järgida, edendades samas rahu, stabiilsust, julgeolekut ja progressi Euroopas ja kogu maailmas;
Rahvusvaheline avalik õigus ja tehisintellekti sõjaline kasutamine
3. leiab, et sõjalises ja tsiviilkontekstis peab tehisintellekt alluma tegelikule inimkontrollile, nii et inimesel on igal ajal vahendid selle parandamiseks, peatamiseks või blokeerimiseks ettenägematu käitumise, juhusliku sekkumise, küberrünnakute või kolmandate isikute sekkumise korral tehisintellekti tehnoloogiasse või juhul, kui kolmandad isikud omandavad sellise tehnoloogia;
4. leiab, et rahvusvahelise avaliku õiguse, eelkõige humanitaarõiguse järgimine, mis kehtib ühemõtteliselt kõigi relvasüsteemide ja nende süsteemide käitajate suhtes, on põhinõue, mida liikmesriigid peavad täitma, eriti tsiviilelanikkonna kaitsmisel või ettevaatusabinõude võtmisel sellise rünnaku korral nagu sõjaline agressioon või kübersõda;
5. rõhutab, et tehisintellekt ja seonduv tehnoloogia võivad etendada oma osa ebakorrapärases või ebaharilikus sõjategevuses; teeb ettepaneku, et selliste juhtumite puhul tuleks tehisintellekti uurimise, arendamise ja kasutamise suhtes kohaldada samu tingimusi nagu tavakonfliktide puhul;
6. rõhutab, et tehisintellekti kasutamine annab võimaluse tugevdada Euroopa Liidu ja selle kodanike julgeolekut ning on oluline, et EL kasutaks tulevikus selleteemalistes rahvusvahelistes aruteludes integreeritud lähenemist;
7. kutsub tehisintellekti uurivaid teadlasi üles lõimima selle põhimõtte kõikidesse eespool nimetatud tehisintellektil põhinevatesse süsteemidesse, mis on mõeldud sõjaliseks kasutamiseks; on seisukohal, et ükski valitsusasutus ei või teha nende põhimõtete asjus erandit ega sertifitseerida sellist süsteemi;
8. kordab, et sõltumatu otsuste tegemine ei tohiks inimesi vastutusest vabastada ning et neil peab alati olema lõplik vastutus otsustusprotsesside eest, nii et oleks võimalik teha kindlaks otsuse eest vastutav inimene;
9. rõhutab, et tehisintellekti sõjalises kontekstis kasutamisel peavad liikmesriigid, konflikti pooled ja üksikisikud alati täitma kohaldatavast rahvusvahelisest õigusest neile tulenevaid kohustusi ning võtma endale vastutuse selliste süsteemide kasutamise tagajärgede eest; rõhutab, et tehisintellektil põhinevate süsteemide eeldatava, juhusliku või soovimatu tegevuse ja mõju eest tuleb alati pidada vastutavaks liikmesriike, konflikti pooli ja üksikisikuid;
10. tunneb heameelt võimaluste üle kasutada tehisintellekti väljaõppe ja õppuste jaoks, mille potentsiaali ei tohiks alahinnata, eriti arvestades, et EL viib läbi kahesuguse (tsiviil- ja sõjalise) olemusega õppusi;
11. toonitab, et tehisintellektil põhinevate süsteemide kavandamise, arendamise, katsetamise, juurutamise ja kasutamise etapis tuleb alati võtta nõuetekohaselt arvesse võimalikke riske, eelkõige seoses juhuslike tsiviilohvrite ja vigastustega, juhuslike inimkaotustega, tsiviiltaristu kahjustamisega ja riskidega, mis tulenevad soovimatust tegevusest, manipuleerimisest, levitamisest, küberrünnakutest, kolmandate isikute sekkumisest tehisintellektil põhinevasse autonoomsesse tehnoloogiasse või kui kolmandad isikud omandavad sellise tehnoloogia;
12. tuletab meelde, et Rahvusvahelise Kohtu 8. juuli 1996. aasta nõuandva arvamuse kohaselt ei saa algupärasuse põhimõtet kasutada ühegi erandi toetamiseks rahvusvahelise humanitaarõiguse kehtivate normide järgimisel;
13. on seisukohal, et lisaks operatsioonide toetamisele on tehisintellektist abi ka relvajõude teenindavale personalile nende terviseandmete masstöötlemise ja tervisejärelevalve laiendamise kaudu – tehisintellekt teeb kindlaks keskkonna ja töötingimustega seotud ohutegurid ning pakub välja asjakohased kaitsemeetmed, et piirata mõju teenindava personali tervisele;
14. kordab, et õigusalaseid jõupingutusi tuleb toetada konstruktiivsete sertifitseerimis- ja järelevalvekavadega, samuti selgete auditeeritavuse, selgitatavuse, vastutuse ja jälgitavuse mehhanismidega, et reguleeriv raamistik tehnoloogilise arengu tõttu ei vananeks;
15. rõhutab, kui oluline on ülivõrgustatud maailmas Euroopa Liidu osalemine tehisintellekti kasutamist käsitleva rahvusvahelise õigusraamistiku loomisel; nõuab tungivalt, et EL võtaks juhipositsiooni ning koos ÜRO ja rahvusvahelise üldsusega aktiivse rolli tehisintellekti sõjalisel ja muul eesmärgil kasutamist reguleeriva ülemaailmse raamistiku edendamisel, tagades, et selline kasutus jääb rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse, eelkõige 12. augusti 1949. aasta Genfi konventsioonidega kehtestatud rangete piirangute raamesse; rõhutab, et see raamistik ei tohi kunagi riivata avalikkuse õigustunnet ja inimlikkust ega sellist riivamist lubada, nagu on sätestatud Martensi klauslis, ning see peab olema kooskõlas ohutusreeglite ja tarbijakaitse nõuetega; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid määraksid kindlaks töökindlad jälgimis- ja hindamissüsteemid tehisintellekti tehnoloogiate arendamiseks, eriti selliste, mida kasutatakse sõjalisel otstarbel autoritaarsetes riikides;
16. rõhutab, et robootika ei võimalda sõjaväelastel mitte ainult ohutus kauguses viibida, vaid tagab ka parema enesekaitse näiteks saastunud keskkondades, tulekahju kustutamisel, demineerimisel maal või merel ning drooniparvede vastu kaitsmisel;
17. rõhutab asjaolu, et tehisintellekti arendamisel, juurutamisel, kasutamisel ja haldamisel tuleb austada ELi aluslepingutes sätestatud põhiõigusi, -väärtusi ja -vabadusi, ning kutsub liikmesriike üles hoiduma selliste kõrge riskitasemega tehisintellektisüsteemide kasutuselevõtust, mis ohustavad põhiõigusi; võtab teadmiseks komisjoni tehisintellekti käsitleva valge raamatu avaldamise ja ergutab põhjalikumalt analüüsima võimalikke ohte põhiõigustele, mis tulenevad tehisintellekti kasutamisest riigivõimude ning Euroopa Liidu asutuste, organite ja institutsioonide poolt;
18. kutsub komisjoni üles hõlbustama teadusuuringuid ja arutelu tehisintellekti kasutamise võimaluste kohta katastroofiabis, kriisiennetuses ja rahutagamisel;
19. väljendab heameelt selle üle, et rahvusvahelise julgeoleku kontekstis on loodud riikide vastutustundlikku käitumist küberruumis edendav ÜRO valitsusekspertide rühm (GGE), ning nõuab, et EL selle töös igakülgselt osaleks;
20. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles sillutama teed ülemaailmsetele läbirääkimistele, et kehtestada tehisintellektil põhineva relvastuse kontrolli kord ning ajakohastada kõiki kehtivaid lepinguid, milles käsitletakse relvastuskontrolli, desarmeerimist ja massihävitusrelvade leviku tõkestamist, et võtta arvesse tehisintellektil põhinevaid sõjapidamissüsteeme; nõuab, et nõukogu ühises seisukohas, millega määratakse kindlaks sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühised normid, võetaks täielikult arvesse ja käsitletaks tehisintellektil põhinevaid relvasüsteeme;
21. kinnitab, et need normid peavad alati olema kooskõlas 17. juuli 1998. aasta Rooma konventsioonis osutatud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude keelustamise põhimõtetega;
22. juhib tähelepanu selgetele ohtudele, mis kaasnevad inimeste tehtud otsustega, kui tuginetakse üksnes masinate loodud andmetele, profiilidele ja soovitustele; märgib, et tehisintellektil põhinevate süsteemide üldine ülesehitus peaks hõlmama ka suuniseid inimjärelevalve ja -kontrolli kohta; nõuab, et kehtestataks kohustus seoses tehisintellekti rakenduste läbipaistvuse ja selgitatavuse ning inimsekkumise vajadusega, samuti muud meetmed, nagu sõltumatud auditid ja konkreetsed stressitestid nõuete täitmise hõlbustamiseks ja tagamiseks; rõhutab, et selliseid auditeid peaks korrapäraselt tegema sõltumatu asutus, mis teostaks järelevalvet riigivõimude või sõjaväe kasutatavate kõrge riskitasemega tehisintellekti rakenduste üle;
23. rõhutab, kui oluline on kontrollida, kuidas kõrge riskitasemega tehisintellekti tehnoloogiad jõuavad konkreetsete otsusteni; tuletab meelde, et selleks, et määrata kindlaks, kas ja millises ulatuses saab riik rahvusvahelises avalikus õiguses osalejana, aga ka oma võimu teostamisel ilma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi (nt nõuetekohane menetlus) rikkumata tegutseda tehisintellektil põhinevate süsteemide abil, millel on teatav autonoomia, tuleb järgida mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet ning selgitada põhjusliku seose ja vastutusega ning läbipaistvuse, aruandekohustuse ja selgitatavusega seotud küsimusi;
24. rõhutab, et oluline on investeerida inimeste oskustesse, sealhulgas digitaaloskustesse, et kohaneda teaduse arenguga, mis hõlmab tehisintellektil põhinevaid lahendusi reguleeritud kutsealadel tegutsevatele üksikisikutele, sealhulgas tegevusi, mis on seotud riigivõimu teostamisega, näiteks õigusemõistmine; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma seda direktiivi 2005/36/EÜ(11) rakendamisel nõuetekohaselt arvesse;
25. nõuab, et tehisintellektisüsteemid vastaksid alati vastutuse, võrdsuse, juhitavuse, ettevaatusabinõude, vastutuse omaksvõetavuse, prognoositavuse, jälgitavuse, usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja selgitatavuse põhimõttele, võimekusele tuvastada võimalikke muutusi asjaoludes ja tegevuskeskkonnas, eristada võitlejaid ja mittevõitlejaid, ning proportsionaalsuse põhimõttele; rõhutab, et viimase põhimõtte kohaselt sõltub sõjalise tegevuse õiguspärasus eesmärgi ja kasutatud vahendite tasakaalust, ning et proportsionaalsust peab alati hindama inimene;
26. rõhutab, et selleks, et tagada rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtete, eelkõige eristamise, proportsionaalsuse ja rünnakuaegsete ettevaatusabinõude täielik kohaldamine kogu käsu- ja kontrolliahelas, on julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas tehisintellektil põhinevate süsteemide kasutamisel vaja neid käitavatel inimestel igakülgset ülevaadet olukorrast, tehisintellektil põhineva süsteemi prognoositavust, usaldusväärsust ja vastupidavusvõimet, samuti süsteemi käitava inimese võimet tuvastada võimalikke olude ja operatiivkeskkonna muutusi, ning tal peab olema võimalus rünnakusse sekkuda või see katkestada; rõhutab, et tehisintellektil põhinevad süsteemid peavad võimaldama vastutavatel inimestel olukorda tegelikult kontrollida, võtta täieliku vastutuse süsteemide eest ja vastutada nende igasuguse kasutamise eest; kutsub komisjoni üles edendama dialoogi, tihedamat koostööd ja sünergiat liikmesriikide, teadlaste, akadeemiliste ringkondade, kodanikuühiskonna osalejate, erasektori, eelkõige juhtivate ettevõtete, ja sõjaväe vahel, et tagada kaitsevaldkonnas kasutatava tehisintellekti reguleerimist käsitleva poliitika kujundamine kaasaval viisil;
27. rõhutab, et Euroopa Parlament on nõudnud, et koostataks ja võetaks kiiresti vastu ühine seisukoht autonoomsete surmavate relvasüsteemide kohta, vältides selliste ilma tegeliku inimkontrollita rünnakut võimaldavate relvasüsteemide väljatöötamist, tootmist ja kasutamist, ning alustataks tulemuslikke läbirääkimisi nende keelustamiseks; tuletab sellega seoses meelde oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta; tuletab meelde, et terminiga „autonoomne surmav relvasüsteem“ tähistatakse ilma tegeliku inimkontrollita toimivaid relvasüsteeme, mille puhul jäävad kontrolli alt välja ka tähtsaimad funktsioonid, nagu konkreetsete sihtmärkide sihile võtmine ja ründamine; rõhutab, et otsuse valida sihtmärk ja võtta teatava autonoomsusega relvasüsteemide abil surmavaid meetmeid peavad alati tegema inimesed, kes teostavad tegelikku kontrolli, järelevalvet nende süsteemide üle ja hindavad nõuetekohaselt kooskõla proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetega; rõhutab, et tehisintellektil põhinevad süsteemid ei või mingil juhul asendada inimese otsuseid selles valdkonnas;
28. märgib lisaks, et autonoomseid relvasüsteeme kui tehisintellekti erikategooriat sõjalises valdkonnas tuleks arutada ja selle suhtes kokku leppida rahvusvahelisel tasandil, eelkõige ÜRO teatavate tavarelvade konventsiooni foorumil; juhib tähelepanu jätkuvale rahvusvahelisele arutelule autonoomsete surmavate relvasüsteemide kohta, et reguleerida uusi sõjatehnoloogiaid, milles ei ole seni suudetud kokkuleppele jõuda; märgib, et EL on alles hiljuti nõustunud arutama tehisintellekti arendamise ja digitaliseerimise mõju kaitsesektorile; on arvamusel, et EL võib etendada olulist rolli, aidates liikmesriikidel ühtlustada oma lähenemist sõjalisele tehisintellektile, et juhtida rahvusvahelisi arutelusid;
29. rõhutab vajadust kogu ELi hõlmava autonoomsete surmavate relvasüsteemide vastase strateegia ja nn tapjarobotite keelustamise järele;
30. rõhutab, et sõjalises kontekstis kasutatav tehisintellekt peab vastama miinimumnõuetele, nimelt peab see suutma eristada võitlejaid, mittevõitlejaid ja lahinguväljal võitlejaid, tundma ära, kui võitlejad alla annavad või on võitlemisvõimetud, ei tohi avaldada valimatut mõju, põhjustada tarbetuid kannatusi inimestele, olla kallutatud või treenitud tahtlikult puudulike andmete alusel ning peab järgima rahvusvahelise humanitaarõiguse, jõu kasutamise proportsionaalsuse ja enne sekkumist ettevaatusabinõude võtmise põhimõtteid;
31. on seisukohal, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide kasutamine tõstatab olulisi eetilisi ja õiguslikke küsimusi inimeste võimekuse kohta neid süsteeme kontrollida ning nõuab, et tehisintellektil põhinev tehnoloogia ei suudaks ise teha autonoomselt otsuseid, mis eeldavad eristamise, proportsionaalsuse ja ettevaatuse õiguslike põhimõtete järgimist;
32. nõuab läbipaistvaid riski vähendavaid meetmeid rahvusvahelisel tasandil sõjalise tehisintellekti arendamiseks ja kasutamiseks, eelkõige seoses territoriaalse terviklikkuse ja mittesekkumise põhimõtetega ning jõu kasutamisega; rõhutab, kui oluline on tehisintellekti käsitlevas Euroopa raamistikus õiguslike ja eetiliste küsimuste käsitlemisel võtta arvesse sõjalisi aspekte; tuletab meelde oma seisukohta autonoomsete surmavate relvasüsteemide väljatöötamise, tootmise ja kasutamise keelustamise kohta; peab kahetsusväärseks, et ülemaailmsel tasandil ei ole ühtegi selget konventsiooni, mis käsitleks selliste relvade kasutamist;
33. tunnistab, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide arendamisest tingitud suurema sõjalise võimsusega riikide praegune relvastumisvõidujooks toimub kiiremini kui ühiste normide ja õigusraamistike areng ning tegelik ja üldine kohaldamine ja jõustamine, kuna selliste süsteemide arendamist ja kasutuselevõttu käsitlev teave on salastatud ning riigid on eluliselt huvitatud kõige kiiremate ja mõjusamate ründevõimekuste loomisest, sõltumata praegustest ja võimalikest tulevastest õigusraamistikest ja põhimõtetest;
34. on seisukohal, et autonoomseid surmavaid relvasüsteeme tuleks kasutada ainult viimase abinõuna ja need on seaduslikud ainult siis, kui nende suhtes kohaldatakse ranget inimkontrolli, kusjuures inimene peab suutma igal ajal nende juhtimise üle võtta, kuna tegelik inimsekkumine ja järelevalve on surmavate otsuste tegemisel oluline ning kuna elu ja surma puudutavate otsuste tegemise eest peaksid vastutama inimesed; on seisukohal, et süsteemid, millel puudub inimkontroll (human off the loop) ja inimjärelevalve, tuleb keelustada ilma eranditeta ja igal juhul;
35. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu koostama ja võtma kiiremas korras vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagatakse tegelik inimkontroll relvasüsteemide kriitiliste funktsioonide üle, seda ka nende kasutuselevõtmise ajal, rääkima asjakohastel foorumitel ühel häälel ja tegutsema vastavalt sellele; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja nõukogu jagama sellega seoses häid kogemusi ning koguma ekspertide, teadlaste ja kodanikuühiskonna seisukohti, nagu on kajastatud 12. septembri 2018. aasta seisukohas autonoomsete relvasüsteemide kohta, milles sätestatakse, et rünnakud tuleb alati läbi viia märkimisväärse inimsekkumisega;
36. ergutab kõiki riike hindama, kas ja kuidas autonoomsed sõjalised vahendid on suurendanud nende riiklikku julgeolekut ja millist kasu võiks nende riiklik julgeolek saada tehisintellektil põhinevatest relvasüsteemidest, eelkõige selliste tehnoloogiate potentsiaalist toetada ja tõhustada inimesepoolset otsuste langetamist kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja selle põhimõtetega; tuletab meelde, et igas autonoomses surmavas relvasüsteemis või suure autonoomsusastmega relvas võib tekkida rike näiteks vigase koodi või vaenuliku riigi või valitsusvälise osaleja küberrünnaku tõttu;
37. rõhutab, et autonoomseid surmavaid relvasüsteeme tuleks kasutada ainult selgelt kindlaks määratud juhtudel ja kooskõlas loamenetlusega, mis on eelnevalt üksikasjalikult sätestatud dokumentides, millele asjaomane riik – olenemata sellest, kas ta on Põhja‑Atlandi Lepingu Organisatsiooni liige või mitte – tagab üldsuse või vähemalt oma riigi parlamendi juurdepääsu;
38. on seisukohal, et autonoomsed surmavad relvasüsteemid peavad vastama 10. oktoobri 1980. aasta teatavate tavarelvade konventsiooni sätetele, sealhulgas ülemääraseid kahjustusi tekitavate relvade kasutamise keelule;
39. soovitab, et autonoomsete surmavate relvasüsteemide kontrollimatu leviku vältimiseks tuleks need kanda relvade loetellu, mille suhtes kohaldatakse 2. aprilli 2013. aasta relvakaubanduslepingu sätteid ning mis on esitatud selle lepingu artiklis 2;
40. nõuab, et inimeste ja robotite eristamisel tekkida võiva segaduse vältimiseks tuleb keelata autonoomsetele surmavatele relvasüsteemidele inimkuju andmine;
41. väljendab heameelt nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahelise kokkuleppe üle jätta autonoomsed surmavad relvad, millel puudub „tegeliku inimkontrolli võimalus valiku- ja kaasamisotsuste üle rünnakute korraldamisel“, välja Euroopa Kaitsefondist rahastatavatest tegevustest; tuletab meelde oma seisukohta, et Euroopa Kaitsefondist ei saa rahastada ilma tegeliku inimkontrollita autonoomsete surmavate relvade kasutamist, arendamist ega tootmist;
42. kutsub komisjoni üles toetama tehisintellekti alast teadus- ja arendustegevust, kasutuselevõttu ja kasutamist rahu tagamiseks ja konfliktide ennetamiseks;
43. märgib, et ülemaailmses tehisintellekti ökosüsteemis domineerivad Ameerika ja Hiina digitaalhiiglased, kes arendavad oma suutlikkust ja ostavad palju kasumlikke ettevõtteid; on seega kindlalt seisukohal, et tehisintellekti tehnoloogia vallas mahajäämuse vältimiseks peab EL liikuma alusuuringute ja tööstuslike rakenduste vahelise parema tasakaalu suunas, luues samal ajal võrreldavaid strateegilisi eeliseid, arendades edasi oma potentsiaali ja ressursse;
44. rõhutab, et niivõrd kui robotid kuuluvad direktiivis 2006/42/EÜ(12) sätestatud masinate määratluse alla, peaksid need olema projekteeritud ja monteeritud kooskõlas selles sätestatud standardite ja ohutusmeetmetega;
45. tuletab meelde ELi pürgimust toimida üleilmselt rahu edendajana ja nõuab, et EL suurendaks oma osa üleilmsetes desarmeerimise ja relvastuse leviku tõkestamise pingutustes ning aitaks oma tegevuse ja poliitikaga säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, tagades ka rahvusvahelise humanitaar- ja inimõigustealase õiguse austamise ning tsiviilelanike ja -taristu kaitse;
46. rõhutab vajadust uurida tehisintellekti võimalikku mõju ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) strateegilise tegurina, eelkõige sõjalistel ja tsiviilmissioonidel ning operatsioonidel ning ELi võimekuse arendamisel;
47. meenutab, et meie liitlased riiklikes, NATO ja ELi raamistikes on ise lõimimas tehisintellekti oma sõjandussüsteemidesse; usub, et koostalitlusvõime meie liitlastega tuleb säilitada ühiste standardite kaudu, mis on koalitsioonis operatsioonide läbiviimiseks asendamatud; tuletab meelde, et lisaks peaks tehisintellekti alane koostöö toimuma Euroopa raamistikus, mis on ainus asjakohane raamistik jõulise koostoime loomiseks, nagu on välja toodud ELi tehisintellekti strateegias;
48. on seisukohal, et EL peab hoolikalt jälgima ja kaaluma tehisintellekti arengu mõju kaitsele ja sõjategevusele, sealhulgas võimalikke destabiliseerivaid arenguid ja kasutuselevõttu, ning suunama eetilisi teadusuuringuid ja projekteerimist, tagades isikuandmete tervikluse ning individuaalse juurdepääsu ja kontrolli ja võttes arvesse majandus- ja humanitaarküsimusi;
49. tuletab meelde Euroopa Parlamendi 12. septembri 2018. aasta seisukohta selliste autonoomsete relvasüsteemide kohta, mida ründav riik ei tohiks kasutada ilma tegeliku inimkontrollita; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu võtma vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagatakse tegelik inimkontroll relvasüsteemide kriitiliste funktsioonide üle, seda ka nende kasutuselevõtmise ajal; kinnitab veel kord toetust tööle autonoomsete surmavate relvasüsteemide vallas, mida on teinud teatavate tavarelvade konventsiooni kõrgete lepinguosaliste ÜRO valitsusekspertide rühm (GGE), mis on endiselt asjakohane rahvusvaheline foorum aruteludeks ja läbirääkimisteks autonoomsete relvasüsteemide põhjustatud õiguslike probleemide üle; nõuab kõigi seniste mitmepoolsete jõupingutuste suurendamist, et normatiivne ja õigusraamistik ei jääks alla tehnoloogia arengule ja uutele sõjapidamisviisidele; palub, et jätkuvatel kõnelustel autonoomsete surmavate relvasüsteemide rahvusvahelise reguleerimise üle teatavate tavarelvade konventsiooni osalisriikide poolt aitaks komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja viivitamata edendada püüdlusi töötada välja uus ülemaailmne õigusraamistik ja õiguslikult siduv instrument, milles käsitletakse autonoomsete surmavate relvasüsteemide valdkonna arenevate tehnoloogiate mõisteid, kontseptsioone ja näitajaid, inimkontrolli eetilisi ja õiguslikke küsimusi, eriti seoses nende süsteemide selliste kriitiliste funktsioonidega nagu sihtmärgi valimine ja ründamine, inimvastutuse ja aruandekohustuse ning inimese ja masina vastastoime vajaliku taseme säilitamine, sh inimkontrolli ja inimotsustuse kontseptsioon; nõuab jõupingutuste tegemist, et tagada humanitaar- ja inimõigustealase õiguse järgimine tehisintellektil põhinevate relvade olelustsükli eri etappides, eesmärgiga leppida kokku konkreetsed soovitused autonoomsete surmavate relvasüsteemide valdkonna arenevate tehnoloogiate normatiivse raamistiku aspektide selgitamiseks, kaalumiseks ja arendamiseks;
50. on veendunud, et mõjus mehhanism autonoomsete surmavate relvasüsteemide ja mis tahes tulevaste tehisintellektil põhinevate ründetehnoloogiate leviku tõkestamist käsitlevate normide jõustamiseks on ülemaailmse julgeoleku jaoks ülimalt oluline;
Riigivõim: näiteid tsiviilvaldkonnast, sealhulgas tervishoiu- ja õigusvaldkonnast
51. rõhutab, et liikmesriigid peavad tõhusalt vähendama oma sõltuvust välisandmetest ja tagama ilma turgu oluliselt moonutamata, et ülimalt keerulise tehisintellekti tehnoloogia omamisega võimsate eraõiguslike kontsernide poolt ei kaasne riigivõimu vaidlustamist ega isegi omastamist eraettevõtete poolt, eelkõige juhul, kui need erakontsernid kuuluvad kolmandale riigile väljaspool Euroopa Liitu;
52. rõhutab, et tehisintellektisüsteemide kasutamine riigiasutuste otsustusprotsessis võib kaasa tuua kallutatud otsused, mis mõjutavad kodanikke negatiivselt, ning seetõttu tuleks nende suhtes kohaldada rangeid kontrollikriteeriume, mis käsitlevad muu hulgas nende turvalisust, läbipaistvust, vastutust, mittediskrimineerimist, sotsiaalset ja keskkonnaalast vastutust; nõuab, et liikmesriigid hindaksid riske, mis puudutavad tehisintellektipõhiseid otsuseid, mis on seotud riigivõimu teostamisega, ning tagaksid kaitsemeetmed, nagu tegelik inimjärelevalve, läbipaistvusnõuded ja võimalus selliseid otsuseid vaidlustada;
53. nõuab, et liikmesriigid hindaksid tehisintellektil põhinevate tehnoloogiatega seotud ohte enne riigivõimu teostamisega seotud toimingute, näiteks õigusemõistmise, automatiseerimist; kutsub liikmesriike üles kaaluma vajadust näha ette kaitsemeetmed, näiteks järelevalve kvalifitseeritud kutsetöötaja poolt ja ranged kutse-eetika reeglid;
54. rõhutab, kui oluline on võtta Euroopa tasandil meetmeid, et aidata edendada väga vajalikke investeeringuid, andmetaristut, teadusuuringuid, sealhulgas selliseid uuringuid, mis käsitlevad tehisintellekti kasutamist riigiasutustes, ning ühist eetikaraamistikku;
55. rõhutab, et Euroopa Liit peab püüdma saavutada strateegilise vastupidavuse, et liit ei oleks enam kunagi olukorras, kus ta ei ole valmistunud kriisiks, ning toonitab, et sellel on kriitiline tähtsus, eelkõige tehisintellekti ja selle sõjaliste rakenduste vallas; rõhutab, et sõjaliste tehisintellektisüsteemide varustusahelad, mis võivad kaasa tuua tehnoloogilise sõltuvuse, tuleks läbi vaadata ja sellisest sõltuvusest järk-järgult vabaneda; nõuab Euroopa kaitsevaldkonna tehisintellekti ja seda toetavasse esmatähtsasse taristusse tehtavate investeeringute suurendamist;
56. kutsub komisjoni üles hindama näotuvastussüsteemide kasutamise moratooriumi kehtestamise tagajärgi ning sõltuvalt hindamise tulemustest kaaluma moratooriumi kehtestamist nende süsteemide kasutamisele ametiasutuste poolt avalikus ruumis ning hariduse ja tervishoiu jaoks ette nähtud ruumides ning näotuvastussüsteemide kasutamisele õiguskaitseasutuste poolt poolavalikes ruumides, näiteks lennujaamades seniks, kuni tehnilisi standardeid saab pidada täielikult põhiõigustega kooskõlas olevaks, saadud tulemused on kallutamata ja mittediskrimineerivad ning on olemas ranged kaitsemeetmed sellise tehnoloogia väärkasutamise vastu, mis tagavad selle kasutamise vajalikkuse ja proportsionaalsuse;
57. rõhutab küberturvalisuse olulisust tehisintellekti jaoks nii kaitse- kui ka ründestsenaariumide puhul; märgib sellega seoses rahvusvahelise koostöö ning IT‑turvalisuse nõrkuste ja nende parandusviiside avaldamise ja jagamise tähtsust; nõuab tehisintellekti tõhusaks kasutamiseks ja juurutamiseks rahvusvahelist küberturvalisuse alast koostööd ning kaitsemeetmeid tehisintellekti väärkasutamise ja küberrünnakute vastu; märgib veel, et IT‑süsteemid ning tehisintellekt on kahesuguse kasutusega (st nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel) ning nõuab selle tõhusat reguleerimist;
58. usub, et liikmesriigid peaksid edendama inimeste heaks töötavat tehisintellekti tehnoloogiat, ning et isikuid, kelle suhtes avalik-õiguslik asutus on teinud tehisintellektisüsteemi teabe alusel otsuse, tuleks sellest teavitada, neile tuleks anda viivitamata eelmises lõikes osutatud teave, pakkuda võimalust kõnealune otsus vaidlustada ning valida, et see kaebus lahendatakse ilma tehisintellektisüsteemi sekkumiseta; kutsub liikmesriike üles kaaluma vajadust kehtestada direktiiviga (EL) 2018/958(13) ette nähtud kaitsemeetmed, nagu järelevalve kvalifitseeritud kutsetöötaja poolt ja kutse-eetika normid;
59. rõhutab, et andmete jagamisest, neile juurdepääsust ja nende kasutamisest tulenevaid prognoose tuleb hallata kvaliteedi, usaldusväärsuse, läbipaistvuse, turvalisuse, eraelu puutumatuse ja kontrolli nõuete kohaselt; rõhutab, et tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia arendamisel, juurutamisel ja kasutamisel tuleb läbivalt järgida andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevat ELi õigusraamistikku, et suurendada kodanike ohutust ja usaldust nende tehnoloogiate vastu;
60. täheldab tehisintellekti rakenduste kiiret arengut selliste kordumatute näitajate tuvastamisel nagu näojooned, liigutused ja hoiakud; hoiatab eraelu puutumatuse rikkumise, mittediskrimineerimise ja isikuandmete kaitsega seotud probleemide eest, mis on seotud automaattuvastamise rakenduste kasutamisega;
61. rõhutab, et mis tahes otsus füüsilise isiku kohta, mis põhineb üksnes automatiseeritud andmetöötlusel, sealhulgas profiilianalüüsil, ning mis tekitab andmesubjekti suhtes ebasoodsaid õiguslikke mõjusid või kahjustab teda olulisel määral, on isikuandmete kaitse üldmääruse alusel keelatud, välja arvatud juhul, kui see on lubatud liidu või liikmesriigi õigusega, tingimusel, et võetakse kohaseid meetmeid andmesubjekti õiguste, vabaduste ning õigustatud huvide kaitsmiseks;
62. nõuab algoritmide selgitatavust, läbipaistvust ja regulatiivset järelevalvet, kui tehisintellekti kasutavad ametiasutused, ning mõjuhinnangute tegemist enne, kui riigivõimud tehisintellekti tehnoloogiaid kasutavad vahendid kasutusele võtavad; kutsub komisjoni ja Euroopa Andmekaitsenõukogu üles andma välja suuniseid ja soovitusi ning arendama parimaid tavasid, et täpsustada kriteeriume ja tingimusi profiilianalüüsile tuginevate otsuste tegemiseks ja tehisintellekti kasutamiseks ametiasutustes;
63. märgib, et tehisintellektil on tervishoius üha olulisem roll, eelkõige diagnoosimisabi algoritmide, robotkirurgia, arukate proteeside, patsiendi keha kolmemõõtmelisel modelleerimisel põhineva personaalse ravi, eakate abistamiseks mõeldud sotsiaalrobotite, teatavate vaimselt haigete sõltumatuse parandamiseks mõeldud digitaalsete ravimeetodite, ennetava meditsiini ja epideemiale reageerimise tarkvara kaudu;
64. rõhutab siiski, et kõik tehisintellekti kasutusviisid rahvatervise valdkonnas peavad tagama patsientide isikuandmete kaitse ja vältima selliste andmete kontrollimatut levikut;
65. nõuab, et kõik tehisintellekti kasutusviisid rahvatervise valdkonnas järgiksid patsientide võrdse kohtlemise põhimõtet seoses juurdepääsuga ravile, säilitaksid patsiendi ja arsti suhte ning oleksid alati kooskõlas Hippokratese vandega, et arst saaks alati tehisintellekti esitatud lahendust eirata, säilitades seega vastutuse mis tahes otsuse eest;
66. märgib, et tehisintellekti kasutamine kuritegevuse ja küberkuritegevuse vastases võitluses võib kaasa tuua palju võimalusi ja väljavaateid; kinnitab samal ajal, et põhimõte, mille kohaselt see, mis on ebaseaduslik väljaspool võrku, on ebaseaduslik ka võrgus, peaks jätkuvalt domineerima;
67. märgib, et tehisintellekti kasutatakse üha enam õigusvaldkonnas, et teha otsuseid ratsionaalsemalt, kehtivaid õigusakte paremini järgides ja kiiremini; tervitab asjaolu, et tehisintellekti kasutamine peaks kiirendama kohtumenetlust;
68. leiab, et on vaja välja selgitada, kas on asjakohane delegeerida õiguskaitsealased otsused osaliselt tehisintellektile, säilitades samas inimkontrolli lõpliku otsuse üle;
69. rõhutab, et tehisintellekti kasutamine õigusemõistmises võiks parandada andmete analüüsimist ja kogumist ning ohvrite kaitset ning et seda võiks uurida teadus- ja arendustegevuse käigus koos mõjuhinnangutega, eriti mis puudutab kaitsemeetmeid nõuetekohase menetluse suhtes ning erapoolikuse ja diskrimineerimise vastu, kohaldades ettevaatuspõhimõtet; tuletab siiski meelde, et tehisintellekti kasutamine ei asenda inimese osalust kohtuotsuste või muude otsuste tegemisel;
70. tuletab meelde, kui tähtsad on juhtimise, läbipaistvuse, erapooletuse, vastutuse, õigluse ja intellektuaalse aususe põhimõtted tehisintellekti kasutamisel kriminaalõiguses;
71. nõuab, et liikmesriigid hindaksid tehisintellektil põhinevate tehnoloogiatega seotud riske enne riigivõimu teostamisega seotud tegevuste automatiseerimist, eelkõige õigusvaldkonnas; kutsub neid üles kaaluma vajadust näha ette kaitsemeetmed, nagu järelevalve kvalifitseeritud spetsialisti poolt ja kutse-eetika normid;
72. märgib, et teatavad tehisintellekti tehnoloogiad võimaldavad enneolematus ulatuses automatiseerida teabe töötlemist ja meetmeid, näiteks massilise jälgimise puhul tsiviil- ja sõjalises valdkonnas, mis kujutab endast ohtu põhiõigustele ja sillutab teed ebaseaduslikule sekkumisele riigi suveräänsusesse; nõuab massilise jälgimise kontrolli vastavalt rahvusvahelisele õigusele, sealhulgas seoses jurisdiktsiooni ja jõustamise küsimustega; väljendab tõsist muret mõnede äärmiselt sekkuvate sotsiaalse hindamise rakenduste väljatöötamise pärast, sest nad kujutavad põhiõiguste austamise seisukohast väga suurt ohtu; nõuab, et selgesõnaliselt keelustataks massilise sotsiaalse hindamise kasutamise ametiasutuste poolt kodanike õiguste piiramiseks; nõuab, et suurendataks eraettevõtjate vastutust rahvusvahelise õiguse alusel, võttes arvesse teatavate erasektori osalejate otsustushegemooniat ja kontrolli nende tehnoloogiate arengu üle; kutsub sellega seoses komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles olema piiriüleste perejuhtumitega, näiteks rahvusvaheliste lapseröövidega seotud rahvusvaheliste lepingute üle peetavatel läbirääkimistel, lepingute sõlmimisel ja ratifitseerimisel eriti tähelepanelik ning tagama selles kontekstis, et tehisintellektisüsteemide kasutamine toimub alati tõhusa inimkontrolli all, ning järgima nõuetekohast protsessi ELis ja riikides, kes on nimetatud lepingutele alla kirjutanud;
73. nõuab, et üldsust teavitataks tehisintellekti kasutamisest õigusemõistmise valdkonnas ja et see ei põhjusta diskrimineerimist, mis tuleneb programmeerimise koostamisel esinevast kallutatusest; rõhutab, et tuleb austada iga isiku õigust kohtuda riigiametnikuga, samuti vastutava ametniku õigust teha isiklik otsus ja eirata tehisintellekti abil saadud teavet, kui ta peab seda vajalikuks kõnealuse juhtumi üksikasjade tõttu; rõhutab kostja õigust kaevata otsus edasi kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, kaotamata seejuures kunagi kohtusüsteemi lõplikku vastutust;
74. nõuab seetõttu, et kõiki neid avalikke ja halduslikke kasutusviise käsitataks üldkasutatava teabena ning välditaks diskrimineerimist seoses programmide koostamisel esineva kallutatusega;
75. rõhutab tehisintellekti nõuetekohase juurutamise ja kasutamise võimaldamise olulisust; kutsub liikmesriike üles pakkuma oma tsiviil- ja sõjaväepersonalile asjakohast koolitust, et võimaldada neil täpselt tuvastada ning vältida diskrimineerimist ja erapoolikust andmekogumites;
76. on sügavalt mures süvavõltsingu tehnoloogia pärast, mis võimaldab luua üha realistlikumaid foto-, audio- ja videovõltsinguid, mida võidakse kasutada väljapressimiseks, valeuudiste genereerimiseks või üldsuse usalduse õõnestamiseks ja avaliku arvamuse mõjutamiseks; usub, et selline tava võib destabiliseerida riike, levitada väärinfot ja mõjutada valimisi; nõuab seetõttu, et autoril oleks kohustus märgistada kõik süvavõltsitud materjalid või muud realistlikult valmistatud sünteesvideod märkusega, et tegemist ei ole originaaliga, ning et nende kasutamist valimiste eesmärgil tuleb rangelt piirata jõuliste kontrollimeetmetega; nõuab piisavat teadustööd selles valdkonnas, et tagada tehisintellekti kuritahtliku kasutamise vastaste tehnoloogiate võime tehisintellekti kuritahtliku kasutamisega sammu pidada;
Transport
77. võtab teadmiseks tehisintellekti rakenduste märkimisväärset majanduslikku potentsiaali, sealhulgas transporditaristu ja hoonete pikaajalise tulemuslikkuse optimeerimiseks, hoolduseks, tõrgete prognoosimiseks ja ehituse kavandamiseks, samuti ohutuse, energiatõhususe ja kulude osas; kutsub seetõttu komisjoni üles jätkama tehisintellekti alaste uuringute edendamist ja hea tava vahetamist transpordi valdkonnas;
78. rõhutab vajadust edendada tehisintellekti, et soodustada transpordi mitmeliigilisust ning kõigi transpordiliikide koostalitlusvõimet ja energiatõhusust, muuta kauba- ja reisijateveo voogude korraldus ja haldus tõhusamaks, kasutada paremini ära üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN‑T) taristut ja ressursse ning kõrvaldada tõelise Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomise takistused;
79. tuletab meelde Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) eeliseid, kuna selle näol on tegemist rongide ühtse automaatkaitsesüsteemiga, ning toetab rongiliikluse automatiseerimise arendamist ja rahvusvahelist standardimist;
80. tunnustab Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) projekti tööd nii tsiviil- kui ka sõjaliste mehitamata õhusõiduki süsteemide ja lennuliikluse korraldamise süsteemidega;
81. tuletab meelde, et autonoomsetel sõidukitel on suur potentsiaal parandada liikuvust ja ohutust ning tuua keskkonnakasu, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama koostööd reguleerivate asutuste ja kõigi sidusrühmade vahel, kes on seotud automatiseeritud maanteesõidukite kasutuselevõtuga ELis;
82. juhib tähelepanu sellele, et ülemaailmne laevandus on tänu tehisintellekti integreerimisele viimastel aastatel oluliselt muutunud; tuletab meelde Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis praegu toimuvaid põhjalikke arutelusid uute ja kujunemisjärgus tehnoloogiate, näiteks autonoomsete laevade, tulemusliku integreerimise üle selle õigusraamistikku;
83. rõhutab, et arukad transpordisüsteemid leevendavad liiklusummikuid, suurendavad ohutust ja juurdepääsetavust ning aitavad parandada liiklusvoogude juhtimist, tõhusust ja liikuvuslahendusi; juhib tähelepanu sellele, et traditsioonilised transpordivõrgud puutuvad üha enam kokku küberohtudega; tuletab meelde, kui olulised on automaatsete süsteemide ja nende andmete turvalisuse tagamiseks piisavad ressursid ja lisauuringud turvariskide kohta; kiidab komisjoni kavatsust lisada küberturvalisus transpordiga seotud rahvusvahelistes organisatsioonides toimuvatesse aruteludesse regulaarse päevakorrapunktina;
84. tunnustab pingutusi tehisintellektisüsteemide kasutuselevõtuks avalikus sektoris ja toetab edasisi arutelusid tehisintellekti kasutuselevõtu üle transpordis; kutsub komisjoni üles hindama tehisintellekti ja sarnaste tehnoloogiate kasutamist transpordisektoris ning koostama kõrge riskitasemega segmentide mittetäieliku loetelu seoses tehisintellektisüsteemidega, mis asendavad selles valdkonnas otsuseid avaliku võimu ainuõiguste raames;
85. toonitab, et Euroopa Kaitsefond ja alaline struktureeritud koostöö peaksid stimuleerima liikmesriikide ja Euroopa kaitsetööstuse koostööd, et arendada uusi Euroopa kaitsevõimeid tehisintellekti valdkonnas ja tagada varustuskindlus, võttes sealjuures arvesse eetilisi kaalutlusi; rõhutab vajadust vältida killustatust, rajades sildu eri osalejate ja rakendusvaldkondade vahel, edendades ühilduvust ja koostalitlusvõimet kõigil tasanditel ning keskendudes ühisele arhitektuuri- ja platvormilahenduste alasele tööle; tuletab lisaks meelde, et järgmise Euroopa ühendamise rahastuga, mis samuti edendab arukat taristut, nähakse ette fond kahesuguse kasutusega tsiviil- ja sõjalise transporditaristu kohandamiseks ja arendamiseks üleeuroopalises transpordivõrgus TEN‑T, et suurendada sünergiat tsiviil- ja sõjaliste vajaduste vahel ning et parandada tsiviil- ja sõjaväelist liikuvust liidus; rõhutab seetõttu vajadust täiendavate Euroopa investeeringute, teadusuuringute ja juhtpositsiooni järele selliste tehnoloogiate valdkonnas, millel on suur mõju majanduskasvule ja märkimisväärne kahesuguse kasutuse potentsiaal;
86. rõhutab, et paljud transpordi ja liikuvuse valdkonna uutesse tehnoloogiatesse tehtavad investeeringud on turupõhised, kuid et kahesuguse kasutusega kaubanduslikke valmistehnoloogiaid ja -tooteid kasutatakse sageli uuenduslikul viisil sõjalisel otstarbel; rõhutab seetõttu, et äri- ja sõjalise sektori eri valdkondades tehisintellekti kasutamise standardite koostamisel tuleb arvesse võtta tehisintellektil põhinevate lahenduste kahesuguse kasutuse potentsiaali; nõuab, et kaitsevaldkonna tehnoloogia, toodete ja tööpõhimõtete väljatöötamisel kehtiksid kõrged eetikastandardid ja -poliitika;
87. märgib, et kaupade, laskemoona, relvastuse ja vägede tõhus transport on edukate sõjaliste operatsioonide oluline osa; rõhutab, et tehisintellektil on sõjalises logistikas ja transpordis eeldatavasti oluline roll ning see loob seal arvukalt võimalusi; juhib tähelepanu sellele, et riigid üle kogu maailma, sealhulgas ELi liikmesriigid, integreerivad tehisintellektil põhinevaid relvi ja muid süsteeme maismaal, merel ja lennuvahenditel olevatesse platvormidesse; tuletab meelde, et tehisintellekti rakendused transpordisektoris võivad pakkuda uut võimekust ja võimaldada uusi taktikavorme, nagu paljude süsteemide, näiteks droonide, mehitamata laevade või tankide kombineerimine sõltumatu ja koordineeritud operatsiooni käigus;
Rahvusvaheline eraõigus
88. märgib, et kuna inimtegevuse rahvusvahelistumise tõttu nii internetis kui ka reaalmaailmas on tekkinud üha rohkem rahvusvahelise eraõigusega seotud vaidlusi, võib tehisintellekt aidata neid lahendada, luues mudeleid iga juhtumi puhul kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kindlakstegemiseks, aga ka kõige keerulisemate kollisioonide tuvastamiseks ja neile lahenduste leidmiseks;
89. on siiski seisukohal, et tehisintellekti kasutamisest rahvusvahelises eraõiguses on vaja avalikkust asjakohaselt teavitada, selline kasutus ei tohi tuua kaasa diskrimineerimist programmeerimise kaudu, mille tulemusel ühe riigi õigus saaks teise omaga võrreldes süstemaatiliselt eelistuse, selle puhul tuleb austada seadusega kindlaksmääratud kohtu õigusi, lubada apellatsioone vastavalt kohaldatavale õigusele ning võimaldada igal kohtunikul tehisintellekti pakutud lahendust mitte arvesse võtta;
90. rõhutab, et Euroopa Liidus toimuva autonoomsete sõidukite liikluse suhtes, mis võib kaasa tuua eriti suure hulga rahvusvahelisi eraõigusvaidlusi, tuleb kohaldada konkreetseid Euroopa õigusakte, millega määratakse kindlaks piiriülese kahju korral kohaldatav õiguskord;
91. rõhutab, et teadus- ja arendustegevuse kasvav tähtsus erasektoris ning kolmandatest riikidest pärit suured investeeringud tähendavad EL jaoks tugevat konkurentsi; toetab seetõttu ELi jõupingutusi arendada edasi oma konkurentsieelised ning on veendunud, et EL peaks püüdma tegutseda meie ülimalt ühendatud maailmas tehisintellekti normide kehtestajana, võttes oma välispartnerite suhtes vastu mõjusa strateegia, suurendades oma jõupingutusi kehtestada tehisintellektile rahvusvahelisel tasandil ülemaailmsed eetikanormid, mis on kooskõlas ohutusreeglite ja tarbijakaitse nõuetega ning Euroopa väärtuste ja kodanike õigustega, sealhulgas põhiõigustega; on seisukohal, et see on oluline ka Euroopa ettevõtete konkurentsivõime ja kestlikkuse seisukohast; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO, OECD, G7 ja G20, ning alustama laiemat dialoogi, et tegeleda selle kiiresti muutuva tehnoloogia arendamisest tulenevate probleemidega; leiab, et nende jõupingutustega tuleks taotleda eelkõige ühiste normide kehtestamist ja tehisintellektil põhinevate süsteemide koostalitlusvõime parandamist; kutsub komisjoni üles edendama dialoogi, tihedamat koostööd ja sünergiat liikmesriikide, teadlaste, akadeemiliste ringkondade, kodanikuühiskonna osalejate ja erasektori, eelkõige juhtivate ettevõtete, ja sõjaväe vahel, et tagada kaitsevaldkonnas kasutatava tehisintellekti reguleerimist käsitleva poliitika kujundamine kaasaval viisil;
Juhtpõhimõtted
92. on seisukohal, et tehisintellekti tehnoloogiate ja võrgusüsteemide eesmärk peaks olema kodanikele õiguskindluse tagamine; rõhutab seetõttu, et jätkuvalt tuleks kohaldada norme õigusnormide ja kohtualluvuse kollisiooni kohta, võttes samal ajal arvesse kodanike huve ning vajadust vähendada meelepärase kohtualluvuse valimise ohtu; tuletab meelde, et tehisintellekt ei saa asendada inimesi kohtuprotsessis karistuse määramisel või lõpliku otsuse tegemisel, sest selliseid otsuseid peab alati tegema inimene ning neid peab kontrollima üksnes inimene ja neid tuleb nõuetekohaselt menetleda; rõhutab, et tehisintellektil põhineva tehnoloogia abil saadud tõendite kasutamisel peaks kohtuasutustel olema kohustus esitada oma otsuste põhjendused;
93. tuletab meelde, et tehisintellekt kujutab endast teaduslikku edasiminekut, mis ei tohi põhjustada tagasikäiku õigusvaldkonnas, vaid vastupidi, peab alati jääma õigusraamistikku – järgides Euroopa Liidus selle institutsioonide ja liikmesriikide õigusakte –, ning et mingil juhul ei tohi tehisintellekt, robootika ja seonduv tehnoloogia minna vastuollu põhiõiguste, demokraatia ja õigusriigiga;
94. rõhutab, et kaitse eesmärgil kasutataval tehisintellektil peavad olema järgmised omadused: vastutus, tasakaalustatus, jälgitavus, usaldusväärsus ja juhitavus;
95. märgib, et tehisintellekti, robootikat ja seonduvat tehnoloogiat, sealhulgas sellise tehnoloogia kasutatavat või loodavat tarkvara, algoritme ja andmeid, tuleks nende kasutusalast olenemata arendada turvalisel ja tehniliselt hoolikal viisil;
o o o
96. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiv 2006/42/EÜ, mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 24).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli (ELT L 173, 9.7.2018, lk 25).
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL(1) (TEN-T määrus),
– võttes arvesse oma 17. aprilli 2019. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu(2),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrust (EL) 2019/2144, mis käsitleb mootorsõidukite ja nende haagiste ning mootorsõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse nõudeid seoses nende üldise ohutuse ning sõitjate ja vähekaitstud liiklejate kaitsega(3), (üldine ohutusmäärus),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1936, millega muudetakse direktiivi 2008/96/EÜ teetaristu ohutuse korraldamise kohta(4),
– võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni transpordi ja turismi kohta 2020. aastal ja pärast seda(5),
– võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Kesk- ja Ida-Euroopa transporditaristu ühenduste ja juurdepääsetavuse parandamise kohta(6),
– võttes arvesse oma 11. detsembri 2018. aasta resolutsiooni sõjaväelise liikuvuse kohta(7),
– võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta(8),
– võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 16. juuni 2020. aasta eriaruannet nr 10/2020 „ELi transporditaristud: megaprojektide elluviimist tuleb kiirendada, et saavutada võrgust oodatav kasu õigeaegselt“(9),
– võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 6. detsembri 2018. aasta ülevaatearuannet nr 09/2018 „ELi eduka transpordisektori saavutamine: lahendamist vajavad probleemid“(10),
– võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 3. oktoobri 2017. aasta eriaruannet nr 13/2017 „Euroopa ühine raudteeliikluse juhtimissüsteem: kas poliitiline otsus muutub ka kunagi reaalsuseks?“ (11),
– võttes arvesse oma kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A9-0251/2020),
A. arvestades, et nüüdisaegne, kestlik ja ligipääsetav mitmeliigilise transpordi taristu ja tulevikku suunatud logistika on esmatähtsad siseturu tõhusaks toimimiseks, ELi ühendamiseks ja konkurentsivõime tagamiseks ning kestliku, taskukohase, aruka, tõhusa, koostalitleva ja turvalise liikuvuse võimaldamiseks;
B. arvestades, et üleeuroopaline transpordivõrk (TEN-T) peaks tagama kõikjal Euroopa Liidus ja selle piirkondades, sealhulgas maapiirkonnad, äärealad, saared, mägised, hõredalt asustatud ja äärepoolseimad piirkonnad, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, mis omakorda soodustab majanduskasvu, aitab luua töökohti, vähendab ebavõrdsust, edendab digiteerimist ja innovatsiooni, aitab võidelda kliimamuutuste vastu ning suurendab kohandatavust ja vastupidavust;
C. arvestades, et TEN-T annab olulise panuse ELi ühinemis- ja naabruspoliitika poliitiliste eesmärkide saavutamisse, eriti piiriüleste projektide kaudu, ning arvestades, et TEN-T raames säilitatakse ja tugevdatakse tihedaid transpordiühendusi kolmandate riikidega ning Lääne-Balkani ja idapartnerluse riikide edasine integreerimine on seetõttu ELi jaoks olulise tähtsusega;
D. arvestades, et TEN-T lõpuleviimine on ülitähtis kestlikemate transpordiliikide, näiteks raudteede ja siseveeteede poole liikumisel, alternatiivsete kütuste kasutuselevõtmisel kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega;
E. arvestades, et majandusliku, territoriaalse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edasiseks tugevdamiseks on vaja transpordikoridoride tasakaalustatud arengut kogu Euroopas, tagades põhja-lõuna ja ida-lääne ühenduvuse kogu Euroopas;
F. arvestades, et lähiaastatel käimasolevad läbirääkimised Euroopa ühendamise rahastu kaudu rahastamise üle peaksid võtma nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide pühendumust lõpule viia TEN-T põhivõrk aastaks 2030 ja üldine võrk aastaks 2050;
G. arvestades, et TEN-T võrgu õigeaegne lõpuleviimine näib praeguses tempos olevat ohus, eelkõige seoses piiriülestes projektides märkimisväärsete viivitustega, puuduvate lülide ja viimaste lõikude ühendustega projekti elluviijate rahaliste, tegevus- ja haldusraskuste tõttu; arvestades, et Euroopa Kontrollikoja aruanne näitab, et puudused komisjoni järelevalveraamistikus ja poliitiliste otsuste tegemise protsessis riiklikul tasandil ning mõnede liikmesriikide ebapiisav tegutsemisind ja üles näidatud huvi TEN-T vastu on viivituste tekkimisel olulised tegurid;
H. arvestades, et on oht, et Euroopa ühendamise rahastu programmi raames TEN-T lõpuleviimiseks eraldatud vahendeid oluliselt vähendatakse, eriti pärast 2020. aasta juulis vastu võetud Euroopa Ülemkogu järeldusi, mille kohaselt üldiseks transpordipaketiks ette nähtud summa on selgelt ebapiisav;
I. arvestades, et TEN-T võrgu rakendamisel tuleks lähtuda põhivõrgukoridoride võrdse kohtlemise põhimõttest, eelistamata ühtesid teiste arvelt;
J. arvestades, et TEN-T poliitika peaks edendama kogu ELi hõlmavate lahenduste kasutuselevõttu uuendusliku ja juurdepääsetava transpordi, teistsugustele transpordiliikide ülemineku, heiteta ja vähese heitega liikuvuse, intelligentsete transpordisüsteemide (nt jõeteabeteenused), laadimis- ja tankimistaristu ning alternatiivkütuste jaoks; arvestades, et TEN-T uuendamine ja digiteerimine nõuavad lisainvesteeringuid;
K. arvestades, et kestev COVID-19 kriis on näidanud transpordi- ja logistikasektori ning selle töötajate elulist tähtsust majandusele, mis tugineb sujuvatele reisijate ja kaubaveo võrgustikele ning on tarneahelate toimimiseks hädavajalik; arvestades, et tõhusa ja vastupidava transporditaristu väljaarendamine peaks olema kõigi Euroopa ja siseriiklike taastamiskavade ja jõupingutuste keskmes, pöörates erilist tähelepanu sadamate, lennujaamade, raudteede ja maanteede vahelistele mitmeliigilistele transpordiühendustele;
L. arvestades, et Euroopa raudteeaasta 2021 on võimalus käivitada muudatus, mis teeb raudteest kogu liidus reisijate ja kaubaveo selgroo ning juhtida tähelepanu TEN-T võrkude otsustavale rollile sotsiaal-majandusliku ühtekuuluvuse ja arengu edendamisel, tõhustades samal ajal siseturgu ja soodustades konkurentsivõimelisemaid ja tõhusamaid kestlikke transpordiliike, et suurendada transpordiliikide üleminekut raudteele ja kujundada aastaks 2030 välja ühtne Euroopa raudteepiirkond;
Tulevikukindel TEN-T
1. rõhutab mitmeliigiliste põhivõrgukoridoride lisaväärtust, mis hõlmavad peamisi reisijate- ja kaubaveovooge liikmesriikides ja nende vahel; peab selliste projektide Euroopa lisaväärtust avaliku toetuse tekkimisel oluliseks teguriks; on seisukohal, et nende õigeaegne lõpuleviimine aastaks 2030 on hädavajalik, prioriseerides kitsaskohtade ja puuduvate lülide kõrvaldamist ning piiriüleste lõikude lõpuleviimist koos koridoride olemasolevate võrgulõikude moderniseerimise ja ajakohastamisega;
2. tuletab meelde, et TEN-T poliitika peaks toetama koostalitlevaid võrke; märgib, et kogu ELis asuvad sisepiirialad moodustavad 40 % ELi territooriumist ja seal elab kolmandik ELi elanikkonnast; kordab, et TEN-T määruse läbivaatamisel ja selle rakendamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata piiriüleste ühenduste hõlbustamisele, koostalitlusvõime parandamisele ja transporditaristu mitmeliigilisele integreerimisele kaasa aitamisele kogu liidus;
3. kutsub neid liikmesriike üles, kes ei ole veel oma riiklikke transpordikavasid ja -programme TEN-T eesmärkidega piisavalt kooskõlla viinud, käsitlema seda puudust põhjendamatu viivituseta, et kohaldada ja järgida tähtaegu, eesmärke ja ajakavasid, mis on sätestatud asjakohastes ELi õigusaktides; tuletab lisaks meelde, et TEN-T võrgu iseloomu tõttu võib väikese segmendi mittevastavus või mitteoperatiivsus takistada kogu süsteemi tõhusust ja konkurentsivõimet; nõuab seetõttu nende keskuste ja strateegiliste segmentide kiiret tuvastamist ja lõpuleviimist;
4. on seisukohal, et TEN-T määruse läbivaatamine on oluline võimalus muuta võrk tulevikukindlaks, et tagada ELi siseturu tõhus toimimine ja ühtse Euroopa transpordipiirkonna edasine realiseerimine, samuti ELi ülemaailmne konkurentsivõime edasisteks aastakümneteks ning toetada selle üleminekut nutikale, kestlikule, tõhusale ja ohutule liikuvusele; rõhutab sellega seoses, et oluline on võrku ajakohastada, võtmaks arvesse uut turuolukorda, kliima-, keskkonna- ja ühiskondlikke muutusi ja digitaalvajadusi, ning suurendada olemasoleva võrgu tõhusust ja kiirendada alternatiivsete transpordikütuste kasutuselevõttu;
5. peab oluliseks TEN-T edasiarendamist, keskendudes maapiirkondade, äärealade, saarte, hõredalt asustatud ja äärepoolseimate piirkondade põhi- ja üldiste võrkude ühendamisele ning sotsiaal-majandusliku kasu saamiseks kõige suurema potentsiaaliga piirkondades; rõhutab, et enne põhivõrgu valmimist ei tohiks kaartides teha suuri muudatusi; rõhutab siiski vajadust TEN-T piiratud kohanduste järele, et kajastada transpordivõrkude arengut ning parandada erinevate koridoride ja äärealade ühenduvust, sealhulgas tugevdada piiriüleseid raudteeühendusi põhitelgedest väljaspool, eriti väiksemas mahus puuduvaid lülisid, millel on piiriülestes piirkondades kõrge Euroopa lisaväärtus, ning tugevdades TEN-T ja regionaalpoliitika vastastikust täiendavust ning vastates muutuvatele keskkonna-, majandus- ja ühiskondlikele vajadustele; kutsub komisjoni üles võtma üle kõik kohandused, mis on sätestatud Euroopa ühendamise rahastu(12) määruse läbivaadatud versioonis ning nõuded, mis tulenevad komisjoni ettepanekust võtta vastu määrus TEN-T väljaarendamise edendamiseks võetavate meetmete lihtsustamise kohta (COM(2018)0277);
6. nõuab tungivalt, et komisjon seaks TEN-T raames prioriteediks alternatiivkütuste, eriti taastuvate kütuste, täieliku kasutuselevõtu kõikidele transpordiliikidele eesmärgiga vähendada süsinikuheidet, sealhulgas arendada asjakohaseid tehnoloogiaid, laadimis- ja tankimistaristut (st e-laadimisrajatised ja veeldatud maagaasi ja vesiniku tankimisrajatised), ohutuse, turvalisuse ja koostalitlusvõime standardeid ning alternatiivsete kütuste reguleerivat raamistikku, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, järgides samal ajal tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet ja tagades tehnoloogilise mitmekesisuse; nõuab ELi maanteede taristu tegevuskava koostamist, mis oleks kooskõlas autotööstuse tegevuskavaga, tagamaks, et investeeringud taristusse vastavad lühikeses ja keskpikas perioodis sõidukite tootmisele;
7. rõhutab vajadust edendada transpordiühendusi linnasõlmedes, raudteejaamades ja -keskustes, sisemaa- ja meresadamates, lennujaamades, logistikakeskustes ja mitmeliigilistes platvormides ning nende vahel, sealhulgas ühenduste lõpuleviimise ja täiustamise kaudu nii põhi- kui ka üldises võrgus, et tagada sujuv, tõhus, juurdepääsetav, integreeritud, nutikas, turvaline, ühendatud, hästi varustatud ja kestlik reisijateveo ja kaubaveo logistika liikuvussüsteem, ning otsepileti kaudse arendamisega, edendades seeläbi tõhusat transpordiliikide vahetust, eelkõige ühistranspordisüsteemide tugevdamise ning linnasõlmede ja maapiirkondade ühenduvuse suurendamise kaudu;
8. rõhutab seetõttu, et TEN-T suuniste eelseisev läbivaatamine on vastavuses alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu direktiivi(13), TEN-E määruse(14) ja konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatavat Euroopa raudteevõrgustikku käsitleva määruse(15) välja kuulutatud muudatustega;
9. rõhutab, et teadusuuringutel, innovatsioonil ja digiteerimisel on oluline roll edasisel transpordi süsinikuheite vähendamisel, tegeledes nii reisijate kui ka kaubaveo mahtude suurenemisega, mitmeliigilise koostalitlusvõime tõhustamisega ning transpordi ohutumaks, tõhusamaks ja vastupidavamaks muutmisega vastavalt Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidele; rõhutab, et TEN-T-ga seoses tuleb kõigis transpordiliikides, sealhulgas intelligentsetes transpordisüsteemides, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemis (ERTMS), laevaliikluse seire- ja teabesüsteemides, jõeteabeteenustes, lennuliikluse korraldamise süsteemides (Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem) ja taristute struktuurse seisundi seiresüsteemides soodustada uuenduslikke digirakendusi; kordab sellega seoses projekti Galileo lõpuleviimise tähtsust; ergutab komisjoni edendama liikmesriikide seas nende süsteemide rahastamist taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames;
10. juhib tähelepanu asjaolule, et arukad ja autonoomsed liikuvuslahendused on muutumas majanduslikult tasuvaks ning TEN-T asjakohase transpordi- ja digitaristu uuendamist tuleb kiirendada, tagades seejuures piiriülese koostalitusvõime, andmekaitse ja küberturvalisuse, et hõlbustada äsja vastuvõetud üldise ohutuse määrusele vastavate automatiseeritud ja ühendatud sõidukite ohutut kasutamist;
11. rõhutab, et vaja on Euroopa toetust uuenduslike transpordiliikide uurimiseks ja arendamiseks, näiteks mehitamata õhusõidukite ja magnetlevitatsiooni tehnoloogia arendamiseks; rõhutab, et Euroopa partnerlused erinevate transpordiliikide vallas võivad avaldada väga positiivset mõju TEN-T turvalisele, tõhusale ja arukale kasutuselevõtule;
12. on seisukohal, et kogu võrku hõlmavad ja ühtlustatud taristustandardid võimaldavad tõelist ühtset Euroopa transpordipiirkonda; peab oluliseks olemasoleva taristu hooldamist ja uuendamist, eriti piiriülestes lõikudes, arvestades tehnoloogia arengut, muutuvaid ohutusstandardeid, tõhususe kasvu, kvaliteetsemat jõudlust, läbilaskevõime kasvu, uusi funktsioone, piiriülese usaldusväärsuse ja koostalitlusvõime paranemist ning vajadust rakendada olelusringi käsitlevat lähenemisviisi ja tõhustada taristu vastupidavust selliste kriiside mõjudele nagu pandeemiad ja kliimamuutused; märgib siiski, et Euroopa ühendamise rahastu ei ole kõigi nende eesmärkide saavutamiseks piisav; juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikidevaheline koordineerimine on kriiside ohjamisel ning pideva kaubavoo ja esmatarbekaupadega varustamise tagamisel liidu elanikkonnale olulise tähtsusega; kutsub komisjoni üles tegema ettepanek õigusraamistiku kohta, et parandada põhivõrgu transporditaristu riskijuhtimist, vastupidavust ja kliimaga kohanemist, hõlmates kõiki transpordiliike;
13. on seisukohal, et transporditaristu ebapiisav hooldus võib mõjutada TEN-T järjepidevust, kestlikkust, jõudlust, ohutust ja seega ka vastupanuvõimet; juhib tähelepanu TEN-T taristu, eriti sildade ja tunnelite korrapärase ja standarditud hoolduse tähtsusele, et tagada püsiv kvaliteetne taristu; kutsub komisjoni üles kehtestama taristu, eriti sildade ja tunnelite, kvaliteedinõuetele selge võrdlusaluse ning töötama välja TEN-T taristu inspekteerimise ja kvaliteedi hindamise ühist Euroopa lähenemisviisi; kutsub komisjoni üles koostama põhivõrgu hoolduse seirekava Euroopa tasandil; palub komisjonil ja liikmesriikidel koos Euroopa Investeerimispanga (EIP) ning riiklike tugipankadega uurida uusi rahastamiskavasid, et hõlbustada investeeringuid võrgu hooldamisse; kutsub liikmesriike lisaks üles töötama välja spetsiaalsed siseriiklikud kavad tavalise ja erakorralise hoolduse rahastamiseks;
Finantseerimine, üldjuhtimine ja järelevalve
14. rõhutab, et selleks, et investeeringud TEN-T taristusse oleksid piisavad, on oluline, et kõik asjakohased ELi fondid (Euroopa ühendamise rahastu, programm „InvestEU“, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend, programm „Euroopa horisont“ jne) ja EIP laenud oleksid kohandatud vastavalt transpordisektori konkreetsetele vajadustele ja et liikmesriigid kohustuksid ise piisaval määral rahastama; kahetseb sügavalt Euroopa Ülemkogu otsust teha ettepanek tulevikku suunatud programmide, nagu Euroopa ühendamise rahastu ja programm „InvestEU“, eelarve kärpimise kohta, eriti võttes arvesse Euroopa ühendamise rahastu programmi olulist rolli TEN-T võrgu lõpuleviimise võimaldamises; märgib, et ELi väga ambitsioonikas süsinikuheite vähendamise tegevuskava peab edu saavutamiseks olema tagatud vastavate rahastamispakettide ja -vahenditega, säilitades samas asjaomaste sektorite konkurentsivõime; kutsub komisjoni üles tugevdama Euroopa ühendamise rahastu väliste asjakohaste ELi vahendite (nt Euroopa Regionaalarengu Fond) koostoimet ja poliitikavaldkondade sidusust ning lisaks optimeerima segarahastamisvahendeid, et meelitada ligi erainvestoreid ja võimendada avalikult sektorilt saadavat rahastust; juhib tähelepanu asjaolule, et TEN-T võrku tehtavate investeeringute jaoks tuleks teha kättesaadavaks asjakohased kliima- ja keskkonnale suunatud rahastamisvahendid Euroopa rohelise kokkuleppe raames, mis võivad aidata transpordisektori heitkoguseid tõhusalt vähendada;
15. peab kahetsusväärseks, et uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus ja taastamiskavas ei anna liikmesriigid endiselt märku taristusse investeerimisest ega TEN-T lõpuleviimise prioriseerimisest; rõhutab seetõttu, et taasterahastu „NextGenerationEU“ vahendid pakuvad ainulaadset võimalust tagada TEN-T põhivõrkude areng aastani 2030; kutsub komisjoni üles parlamenti igal aastal ehituse edenemisega kurssi viima; kutsub komisjoni üles liikmesriikidega peetavate läbirääkimiste käigus varuma ELi transpordipoliitika arendamise toetusest asjakohane summa ja esitama parlamendile lõpparuanne; kutsub komisjoni üles tagama, et siseriiklikel programmidel, millega rakendatakse taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendit, oleks kaasaegses, digitaalses, kestlikus ja turvalises transporditaristus tehtavatele investeeringutele oluline roll;
16. tuletab meelde, et ERTMSi, nii raudteeäärsete kui ka rongisiseste süsteemide, lõpuleviimine on ühtse Euroopa raudteepiirkonna loomise ja TEN-T koridoride raudteeturu nõuetekohase toimimise võimaldamise oluline eeltingimus; rõhutab sellega seoses, et põhivõrkude ERTMSi lõpuleviimiseks on vaja umbes 15 miljardit eurot ja et komisjonil peaks olema oluline roll rahastamise ja kasutuselevõtu koordineerimisel;
17. rõhutab, et projektide hindamisel ühtse Euroopa rahastu kehtestatud projektide väljavalimise küpsuskriteeriumite alusel tuleks arvesse võtta TEN-T lihtsustamist käsitlevas ettepandud direktiivis(16) sätestatud tähtaja järgimist; on lisaks veendunud, et mis tahes viivitused peaksid õigustama projekti edenemise uurimist ja Euroopa ühendamise rahastu kaudu liidule antud rahalise abi läbivaatamist, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1316/2013(17) artikli 17 lõikes 1, mille tulemusel võidakse toetust vähendada või see tagasi võtta;
18. rõhutab, et kuigi TEN-T võrku rakendatakse järk-järgult ja põhivõrgu lõpuleviimine on lühiajaline prioriteet, kuna see on kestliku mitmeliigilise transpordivõrgu arengu selgroog ja stimuleerib kogu üldist võrku, on kasvavate erinevuste vältimiseks oluline tagada üldisele võrgule, mis pole põhivõrguga hõlmatud, piisav rahastamine; rõhutab sellega seoses, et TEN-T mõlemad kihid on ELi ühenduvuse ja logistika integreerimise jaoks üliolulised;
19. on seisukohal, et ELi rahalised vahendid, eriti Euroopa ühendamise rahastu eraldatud vahendid, peaksid paindlikult ja tõhusalt kaasa aitama piiriüleste projektide ja puuduvate lülide lõpuleviimisele korrigeerival viisil, kui siseriiklikul tasandil rahastatavate kulude koormuse vahel ilmnevad erinevused või tasakaalustamatused ja piiri mõlemal pool ja laiemast Euroopa perspektiivist oodatav sotsiaal-majanduslik kasu seab ohtu edusammud projekti õigeaegse lõpuleviimise suunas; kutsub komisjoni sellega seoses üles võtma sihipärasemat lähenemisviisi, rakendades kõrgemaid kaasrahastamismäärasid projektidele, millel on suurim Euroopa lisaväärtus, et soodustada riiklikke investeeringuid;
20. on sügavalt mures viivituste tõttu projektide, eriti piiriüleste projektide, lõpuleviimisel, mis takistavad sujuvate TEN-T põhivõrgukoridoride õigeaegset rajamist ja mille tulemusel suurenevad projektikulud; kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi seoses enda osaga võrgust ning tagama tõhusad ja õigeaegsed haldus- ja kohtumenetlused, järgides täielikult Euroopa ja siseriiklikke õigusakte, ning nõuab tungivalt, et nad suurendaksid haldus- ja kohtuprotsesside digiteerimist; tuletab liikmesriikidele meelde, et piiriülestes projektides tuleks tugevdada koostööd teiste liikmesriikide asutustega, nt vastastikusel kokkuleppel ühise asutuse loomisega, eelkõige ajakavade ja tähtaegade kooskõlastamiseks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid viivitamata uut direktiivi TEN-T lihtsustamise kohta; kutsub komisjoni üles aitama liikmesriike, kes soovivad kehtestada kooskõlas liidu õigusega sisulisi välistamisklausleid, mis võiksid oluliselt kiirendada siseriiklikke kohtumenetlusi;
21. rõhutab, et lubade andmise menetluste, piiriüleste hankemenetluste ja muude haldusmenetluste ELi lihtsustamismeetmete rakendamine liikmesriikide poolt on tehniliste takistuste ja halduskoormuse ning seega võimalike viivituste ja kulude suurenemise vähendamiseks TEN-T transporditaristu projektides ülioluline; märgib, et see on eriti oluline projektide elluviijatele ja potentsiaalsetele erainvestoritele suurema kindluse tagamisel(18); kutsub komisjoni üles lisama TEN-T eduaruandesse peatükk selle kohta, kuidas vähendada põhjendamatut halduskoormust;
22. nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks TEN-T rakendamise järelevalvet, kasutades selleks määrusega juba antud volitusi, tugevdades asjakohaseid vahendeid, et nõuda liikmesriikidelt oma kohustuste täitmist, ja tugevdades Euroopa koordinaatorite rolli koridoride juhtimisel, eriti seoses piiriüleste lülidega, ning määratud asutuse universaalteenistuse rolli loa andmise menetluses; kutsub komisjoni üles tugevdama ja kasutama oma TEN-T suuniste läbivaatamisel määruse (EL) nr 1315/2013 artikli 56 sätteid, mille eesmärk on ergutada liikmesriike kiirendama projektide kavandamist ja lõpuleviimist; kutsub komisjoni üles selgitama, kuidas tuleks eeskirju ja nõudeid hindamisel, aruandluses ja kõlblikkuse kindlakstegemisel tõlgendada; kutsub komisjoni üles edendama Euroopa, siseriiklikul, piirkondlikul ja kohaliku omavalitsuse tasemetel parimate tavade vahetamist kodanikuühiskonna ning sidusrühmade kaasamise ja liikmesriikidevahelise konsulteerimise valdkonnas;
23. kutsub liikmesriike üles tugevdama siseriiklike transpordikavade ja TEN-T võrkude sidusust, et tagada TEN-T määruse nõuetekohane rakendamine;
24. on seisukohal, et ELi Raudteeametile (ERA) tuleks anda TEN-T rakendamisel olulisem roll, eriti seoses piiriülese koostalitlusvõime, ohutuse ja konkurentsivõime suurendamise ja ERTMSi kasutuselevõtuga; nõuab ERA 2021. aasta eelarve suurendamist, et see varustada oma ülesannete täitmiseks piisavate rahaliste vahenditega, eriti kuna aasta 2021 on nimetatud Euroopa raudteeaastaks;
Transpordiliigid
25. juhib tähelepanu TEN-T maanteede taristu kvaliteedi parandamise tähtsusele kogu liidus;
26. kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid alternatiivkütuste kasutuselevõtu suurendamiseks ning elektriliste laadimispunktide ja vesinikutanklate kasutuselevõtuks, võttes arvesse võimalikke tulevasi alternatiivkütuselahendusi ja järgides täielikult tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet;
27. nõuab meetmeid liiklusohutuse täiendavaks tugevdamiseks ning tööohutuse säilitamiseks ja parandamiseks kogu esmatähtsa taristu olelusringi vältel, võttes arvesse mootorita transpordi kasutajate vajadusi ja eesmärgiga kaitsta haavatavaid liiklejaid; tuletab meelde uuenduslike ja nutikate liiklusohutuslahenduste edendamise tähtsust, et täita ELi strateegilist eesmärki „Vision Zero“; rõhutab vajadust täita direktiivis (EL) 2019/1936 sätestatud uusi ohutusnõudeid ja juhib tähelepanu asjaolule, et selleks on vaja täiendavaid investeeringuid taristu kohandamisse ja hooldamisse ning need tuleks tagada; rõhutab, et TEN-T suuniste läbivaatamisel ei tohiks projektimenetluste regulatiivseid nõudeid kõige kõrgemate ohutusstandardite arvelt lihtsustada;
28. tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde vajadust tagada TEN-T ääres veoautode jaoks piisavalt ohutuid ja turvalisi parkimisalasid, et suurendada võrgu kasutajate, eriti transporditöötajate liiklusohutust ja heaolu;
29. rõhutab, et nii TEN-T võrgu kui ka kiirteede võrgu spetsiaalsed sertifitseeritud lõigud tuleks lisada ja kohandada, et täita automaatsete ja poolautomaatsete sõidukite minimaalseid tulemuslikkuse nõudeid ja järgida nähtavuse, liiklusmärkide, teekattemärkide ja teeviitade olukorraga seonduvaid taristu tulemuslikkuse nõudeid;
30. juhib tähelepanu uudsete ja aktiivsete ühendatud liikuvuse viiside potentsiaalile inimeste ja kaupade linna- ja kohalikus transpordis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tihedat koostööd piirkondade ja linnadega, eriti piiriüleselt, et tõhustada ja lõpule viia asjakohane puuduv viimase miili taristu ning ühendveo ja piiriülesed ühendused kogu TEN-T-s, võimaldades seeläbi taristu ja teenuste sujuvamat ja tõhustatumat kasutamist, mis omakorda hoiab ära ummikud ja vähendab heitkoguseid;
31. kordab raudteetranspordi üliolulist rolli transpordisektori süsinikuheite vähendamisel ja tuletab meelde neljanda raudteepaketi täieliku rakendamise tähtsust, et raudtee saaks oma potentsiaali täielikult ära kasutada; nõuab, et raudteetaristu arendamisega kaasneksid meetmed, millega vähendada põhjendamatut halduskoormust; kutsub komisjoni üles parlamendile igal aastal selles valdkonnas saavutatud edusammude kohta aru andma; on seisukohal, et transpordiliikide vahetuse ning tõhusa raudtee- ja kombineeritud transpordi edendamine, eriti piiriülestes olukordades ja intensiivselt kasutatavates lõikudes puuduvate lülide korral, peab olema TEN-T prioriteet ja see peaks toimuma ERTMSi täieliku kasutamise, regulatiivsete, operatiivsete ja tehniliste tõkete võrgust kõrvaldamise ja raudtee-ettevõtjatele võrdse juurdepääsu tagamise, elektrifitseerimise kiirendamise, omavahel ühendamise ja koostalitlusvõime tagamise, sealhulgas taristu läbilaskevõime optimeerimise ja veeremi seadmete moderniseerimise, teadusuuringute ja innovatsiooni toetamise, sealhulgas ühisettevõte Shift2Rail, ning raudteel veetavate kaupade koridoride vastavalt nõudlusele optimeerimise, eriti logistikakeskustes nagu sadamad ja lennujaamad, kaudu; rõhutab lisaks vajadust määratleda võrgus transiidi- ja terminalisõlmed, varustades samal ajal põhisõlmed transiitplatvormidega reisijate ja kaubavoogude sujuvamaks muutmiseks; rõhutab ligipääsu tõhustavate projektide tähtsust, eriti puuetega ja eakate inimeste jaoks;
32. kutsub komisjoni üles võtma korrapäraselt vastu siduvad perioodilised eesmärgid ERTMSi kasutusele võtmiseks, et viia selle lisamine TENT-T põhivõrku 2030. aastaks lõpule; on seisukohal, et ERA peaks toimima tõhusa ja tulemusliku süsteemiasutusena ning täitma neljanda raudteepaketi raames oma tõhustatud rolli ja kohustusi ERTMSi suhtes; nõuab, et raudteel veetavate kaupade koridorides ERTMSi rakendamise tegevuskava rahastataks taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames ühishuviprojekti kaudu; juhib tähelepanu regulatiivse stabiilsuse olulisusele koostalitlusvõime tehniliste spetsifikatsioonide kui ERTMSi investeeringute avamise vahendi suhtes ja palub komisjonil KTK 2030. aasta ajakohastamisel hoolikalt analüüsida edasisi muudatusi ja tagada ühilduvus;
33. rõhutab, et Euroopa raudteetaristu peab tagama piisava läbilaskevõime nii kaubarongide kui ka reisirongide jaoks, tagades taristu suurema kasutamise ja investeeringutelt suurema tulu; nõuab tungivalt, et komisjon seaks esikohale piiriülese rongiühenduse, et tugevdada rahvusvahelise reisijateveo transpordiliikide vahetust; rõhutab sellega seoses öörongide potentsiaali kliimasõbraliku ja konkurentsivõimelise reisi jaoks; on seisukohal, et sujuv piiriülene raudteetransport TEN-T võrgus ja mööda Euroopa raudtee-kaubaveokoridore nõuab taristuettevõtjatelt kohustuslikku piiriülest koostööd; kutsub komisjoni üles esitama TEN-T läbivaatamise raames taristuettevõtjatele siduvad meetmed;
34. rõhutab, et reisijate kiirete ja kvaliteetsete raudteeveoteenuste arendamine kogu TEN-T põhivõrgus peab olema lähiaastatel esmatähtis, eesmärgiga luua laialdane kiirraudteeühenduste võrk Euroopa suuremate linnade vahel, millel puudub praegu sellistele teenustele juurdepääs ja mis suurendavad oluliselt kestlike maismaatranspordiliikide konkurentsivõimet;
35. rõhutab siseveetranspordi kui kestliku transpordiliigi tähtsust ja rõhutab vajadust tagada tulevikukindel suure läbilaskevõimega taristu ning veeteede usaldusväärsus, kvaliteet ja hea laevatatavus, eriti kliimamuutuste taustal; tunnustab sadamate tähtsat rolli strateegiliste sõlmpunktidena nii põhi- kui ka üldistes võrkudes; kutsub komisjoni üles tagama mitmeliigilisuse hõlbustamiseks sujuvad ühendused põhi- ja üldiste sise- ja meresadamate ning raudtee- ja maanteevõrkude vahel; nõuab meetmete võtmist, et tagada jõeteabeteenuste süsteemi ühtne piiriülene kasutuselevõtt ja hõlbustada uuenduslike, tõhusate ja kestlike lahenduste kasutuselevõttu selles sektoris;
36. nõuab, et siseveeteede arendamise tegevuskava rahastataks taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames ühishuviprojekti kaudu;
37. rõhutab kvaliteetsete mereühenduste rolli mitte ainult ELi rahvusvahelises, vaid ka ELi-siseses kaubanduses; rõhutab TEN-T meremagistraalide samba ja lähimereveo olulist rolli selles kontekstis kestlike transpordiliikidena; on seisukohal, et meremagistraalide samba eesmärk on hõlbustada vajaduspõhiseid lühimereühendusi ja -teenuseid, mis on maismaatranspordiga sujuvalt integreeritud ja täiendavad seda, hõlbustada meresadamate vahelist koostööd ja tugevdada nende ühendust sisemaaga, edendada puhaste ja alternatiivsete kütuste väljatöötamist ja turuletoomist vastavalt mõjuhinnangutele ning toetada energiatõhusate lahenduste loomist meretranspordi jaoks; kutsub seetõttu komisjoni üles hindama, millised põhikoridori lõpp-punktid tuleks teha kättesaadavaks mereühendustena teiste põhikoridoridega ja kus tuleks TEN-T kaarte ajakohastada vastavalt selle hindamise tulemustele;
38. rõhutab mere- ja siseveesadamate olulist rolli transpordivõrgu strateegiliste sõlmpunktidena, mis ühendavad lähimere- ja ookeanivedu raudtee, maantee, siseveeteede ja torustikega ning on logistiliste tarneahelate ristmikul; rõhutab TEN-T sadamatele juurdepääsu tagamise olulisust suurimatele laevadele läbilaskevõime tagamise meetmete abil; tõstab esile meresadamate piiriülest mõõdet ja rõhutab, et sadamad ei ole mitte ainult meretranspordi osa, vaid moodustavad üha enam kõigi transpordiliikide klastreid ning on samuti osa energia-, tööstus- ja sinimajandusest; märgib sadamakoostöö ja klasterdamise olulisust ja suurenenud arengut; on veendunud, et TEN-T peaks seetõttu hõlbustama projekte, mille eesmärk on suurendada sadamates koostoimet transpordi, energeetika ja digitaalse taristu vahel, ning vajaduse korral ette näha meetmed raudtee- ja maanteeühenduste ajakohastamiseks mere- ja siseveeteede sadamatega, et toetada transpordiliikide vahetust ja tugevdada kestlikku logistikat;
39. rõhutab lähimereühenduste tähtsust piirkondliku ühendatuse jaoks, eriti äärealadel ja saartel; on seisukohal, et meremagistraalide nõuded ei kehti lähimereühendustele; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon lihtsustaks neid nõudeid TENT-T määruses, et seada mereühendused maismaal asuvate ühendustega võrdsetele alustele, võttes eelkõige arvesse ühendusi üldise võrgu sadamatega;
40. rõhutab laevandussektori heitkoguste märkimisväärse vähendamise potentsiaali investeeringute abil sadama taristusse, mis toetab alternatiivkütuste kasutamist ning üleminekut akude laadimisele ja toiteallikale, kui laevad kais on; juhib tähelepanu asjaolule, et selliseid investeeringuid tuleks eriti tähtsustada kui viise edendada sadamate mitmeliigilist transporti; palub komisjonil arendada edasi saadaolevaid rahastamisvahendeid, et suurendada investeeringuid sel eesmärgil ja toetada veelgi erinevate keskkonnasõbralike tehnoloogiate käimasolevat arendamist, stimuleerides teadusuuringuid;
41. nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks süsinikuheite vähendamise suhtes sadamate laiemat rolli lisaks üksnes transpordifunktsioonidele, eelkõige nende potentsiaali aidata kaasa maismaal ja avamerel tuuleenergia võimaluste kasutamisele;
42. rõhutab, et õhutransport ja sellega seotud taristud, nagu lennujaamad, on üliolulised, et ühendada EL globaalselt ja sisemiselt, kaasa arvatud selle maapiirkonnad, saared, äärealad, äärepoolseimad piirkonnad ja hõredalt asustatud piirkonnad, ning tagada mitmeliigilisus, näiteks koostalitlusvõime kaudu, eriti raudteetranspordiga, samuti koostoime loomine seotud ELi asutuste vahel; peab TEN-T-d oluliseks vahendiks alternatiivsete kütuste kasutuselevõtu kiirendamiseks sektoris, samuti nende laadimis- ja tankimistaristu jaoks, pakkudes põhi- ja üldiste võrkude lennujaamades vajalikku läbilaskevõimet; peab ühtse Euroopa taeva II+ algatuse edasiarendamist kiireloomuliseks ja ülioluliseks tõhusama ja kestlikuma taristu ühendatuse loomiseks; tuletab meelde, et COVID-19 kriis on näidanud õhutranspordi väärtust majanduse jaoks, samuti reisijate ja kaupade ühendatust ning seetõttu vajadust tagada selle vastupidavus uute ohtude ja kriiside vastu;
43. on seisukohal, et tuleks edendada TEN-T ja TEN-E koostoimet ja vastastikust täiendavust, tagades seejuures täielikult olemasolevad ja tulevased rahastamisvõimalused ning TEN-T arendamise rahastamise tasemed; rõhutab sellega seoses, et torustikke ei peeta mitte ainult energiataristu elemendiks, vaid ka kestlikumale transpordile ülemineku võimaldajana; tunnistab torustike rolli tööstuse klastrite ja transpordikeskuste vahelise ühendusena ning kaupade transpordivahendina ning rõhutab nende tähtsust teatavate süsinikuheite vähendamise tehnoloogiate rakendamisel;
44. rõhutab, et kõigil liikmesriikidel on vaja hästi arendatud, nutikat, turvalist ja kestlikku TEN-T võrku, mis hõlbustaks liikuvust, ühendatust ja territoriaalset juurdepääsetavust kogu ELis, eriti äärealadel, saartel ja äärepoolseimates piirkondades, et edendada ja elavdada Euroopa ja rahvusvahelist turismi; kutsub komisjoni üles uurima võimalikku koostoimet Euroopa jalgrattateede võrgustiku ja selle 16 koridoriga, eelkõige suurendades rahalist toetust, et edendada kohalikku ja keskkonnasõbralikku jalgrattaturismi Euroopas;
Strateegiline suunitlus
45. rõhutab ELi strateegilist väärtust TEN-T raames tihedate transpordiühenduste säilitamisel kolmandate riikidega ning ELi Euroopa vabakaubanduspiirkonna (EFTA) partnerriikide, Lääne-Balkani ja Kagu-Euroopa transpordiühenduse ning idapartnerluse edasise integreerimisega edendada paremat ühendatust ELi äärealadega; peab kolmandate riikide strateegilisi investeeringuid ja mõju suurenemist arvestades otstarbekaks laiendada oma TEN-T transpordiühendusi kandidaatriikide, Vahemere lõunapiirkonna riikide ja idapartnerluse ning Aasiaga ELi standardite ja vastastikuste kinnituste tagamise alusel; rõhutab lisaks Vahemere strateegilist tähtsust liidu jaoks ja vajadust tugevdada Vahemere lõunapiirkonna riikide ja ELi saarepiirkondade taristut;
46. juhib tähelepanu TEN-T ühenduste säilitamise tähtsusele Ühendkuningriigiga, alustades selle tunnustamisest TEN-T määruse artikli 3 punktis b määratletud „naaberriigina“, tagades samal ajal ühiselt kokku lepitud TEN-T taristu projektide rakendamise ja lõpuleviimise ja Ühendkuningriigi osalemise tagamine selle ühenduse rahastamisel; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu ELi välispiiridele ja jälgima Ühendkuningriigi väljaastumise mõju piirialadele; tuletab meelde Ühendkuningriigi ja nn maismaasilla suurt rolli TEN-T võrgus ning tunnistab Brexiti negatiivset mõju Iirimaa-sisesele ning Iirimaa ja Mandri-Euroopa vahelisele ühendatusele, juurdepääsetavusele ja majanduslikule ühtekuuluvusele; kutsub komisjoni üles tagama Iirimaa tõhus ühendus Mandri-Euroopaga, pöörates erilist tähelepanu mereteedele põhi- ja üldise võrgu kaudu, olenemata tulevaste ELi ja Ühendkuningriigi suhete seisundist;
47. rõhutab, et TEN-T-l ja selle peamistel keskustel on liidu jaoks strateegiline funktsioon; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja strateegilise taristu ja TEN-T kui terviku kaitsmise kavad; kutsub komisjoni üles tagama, et TEN-T projektide hankemenetluste käigus rakendataks täielikult ELi strateegilisi huve, hinnadumpingu keeldu, Euroopa kõrgete tööstandardite täielikku järgimist ja vastastikuse õigusabi põhimõtet seoses riigihangetele juurdepääsuga;
48. rõhutab, et on oluline suurendada koostoimet üleeuroopaliste võrkude vahel transpordi, energeetika ja telekommunikatsiooni valdkonnas ning nende vastavate koridoride vahel, et tagada sujuv turulepääs ja alternatiivsete transpordikütuste levitamine ning võtta arvesse transpordisektori ja selle kasutajate muutuvaid digitaalvajadusi;
49. rõhutab, et transporditaristu poliitika pakub selget võimalust suurendada koostoimet kaitsevajaduste ja TEN-T vahel, eesmärgiga parandada sõjalist liikuvust kogu liidus, võttes arvesse geograafilist tasakaalu ja kaaludes kodanikukaitse võimalikke eeliseid; nõuab tungivalt, et transporditaristu üleeuroopalistes võrgulõikudes, mis on tunnistatud kahesuguseks kasutamiseks sobivaks, tuleks rangelt kohandada vastavalt kahesuguse kasutuse põhimõttele nii tsiviil- kui ka kaitsevajaduste rahuldamiseks; kutsub komisjoni üles säilitama oma esialgne ettepanek sõjalise liikuvuse rahastamiseks mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames;
o o o
50. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.
Eriti puudutab see kohandusi, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi seadusandliku resolutsiooni (ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu) lisa III osas.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009 (ELT L 115, 25.4.2013, lk 39).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2010. aasta määrus (EL) nr 913/2010 konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta (ELT L 276, 20.10.2010, lk 22).
Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üleeuroopalise transpordivõrgu väljaarendamise edendamiseks võetavate meetmete lihtsustamise kohta (COM(2018)0277), muudetud nõukogu 12. juuni 2020. aasta ettepanekuga 8726/20 (2018/0138(COD)) direktiivi ettepanekuks.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (ELT L 348, 20.12.2013, lk 129).
Nagu on märgitud 17. juuni 2020. aasta ajutises lepingus, mis tulenes institutsioonidevahelistest läbirääkimistest üleeuroopalise transpordivõrgu väljaarendamise edendamiseks võetavate meetmete lihtsustamise määruse üle.
ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2017., 2018. ja 2019. aastal
150k
57k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2017., 2018. ja 2019. aastal (2019/2132(INI))
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 3,
– võttes arvesse komisjoni 2017., 2018. ja 2019. aasta aruandeid Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve kohta (COM(2018)0540, COM(2019)0319 ja COM(2020)0350),
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Õigusriigi tugevdamine liidus. Tegevuskava“ (COM(2019)0343),
– võttes arvesse oma 14. juuni 2018. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta 2016. aastal(1),
– võttes arvesse oma 9. juuni 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta(2),
– võttes arvesse oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta(3),
– võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta teatist „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“(4) (C(2016)8600),
– võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2012. aasta teatist „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise ajakohastamine“ (COM(2012)0154),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016. aastal sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet(5),
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2020. aasta aruanne õigusriigi kohta. Õigusriigi olukord Euroopa Liidus“ (COM(2020)0580),
– võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis põhineb nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK (organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta) artiklil 10 (COM(2016)0448),
– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule ja nõukogule „Üheksas eduaruanne tulemusliku ja tegeliku julgeolekuliidu suunas liikumise kohta“ (COM(2017)0407),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849 (mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ(6)) (neljas rahapesuvastane direktiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/843 (millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL(7)) (viies rahapesuvastane direktiiv),
– võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aruannet nr 07/2018 „ELi õigusaktide rakendamine: Euroopa Komisjoni järelevalvekohustused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõikele 1 (ülevaatearuanne)“,
– võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aruannet nr 02/2020 „Õigusloome Euroopa Liidus pärast parema õigusloome käsitlusviisi järgimist peaaegu 20 aastat“,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse põhiseaduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi,
– võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9-0270/2020),
A. arvestades, et ELi lepingu artikli 4 lõike 3, ELi toimimise lepingu artikli 288 lõike 3 ja artikli 291 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel esmane vastutus ELi õigusaktide nõuetekohase ja kindlaksmääratud aja jooksul ülevõtmise, kohaldamise ja rakendamise eest, samuti piisavate õiguskaitsevahendite rakendamise eest, et tagada ELi pädevusega hõlmatud valdkondades tulemuslik õiguskaitse; arvestades, et ELi õigusaktid on tõhusad ainult siis, kui ühelt poolt on need õigeaegselt, täielikult ja täpselt üle võetud ning teiselt poolt on liikmesriigid neid siseriiklikus õiguses nõuetekohaselt kohaldanud, mis on vajalik selleks, et tagada ELi poliitikast saadav kasu kõigile liidu kodanikele ja võrdsed võimalused kõigile ettevõtjatele kogu siseturul; arvestades, et ELi õigusaktides tuleks järgida lojaalse koostöö, pädevuse andmise, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;
B. arvestades, et on vaja tunnustada liikmesriikide parlamentide aktiivse panuse tähtsust ELi nõuetekohasesse toimimisse ning tagada subsidiaarsuse põhimõtte järgimine vastavalt menetlusele, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu protokollis nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta; arvestades, et me peaksime jätkuvalt edendama õigusloomeprotsessis tihedamat koostööd riikide parlamentidega; tuletab meelde, et 2019. aastal esitati 159 aruannet ja mitte ühtegi põhjendatud arvamust viimase üheksa aasta jooksul kokku esitatud 4918 aruandest ja 439 põhjendatud arvamusest; arvestades, et seni on kollase kaardi menetlust kasutatud ainult kolm korda ja oranži kaardi menetlust mitte kordagi;
C. arvestades, et ELi institutsioonide ja liikmesriikide ametiasutuste vaheline dialoog on alates 2014. aastast aidanud lahendada 90 % rikkumismenetlustest ilma Euroopa Liidu Kohtu osaluseta; arvestades, et rikkumismenetluse algatamist tuleks kasutada üksnes viimase abinõuna; arvestades, et ELi õigusaktid tuleks sõnastada viisil, mis hõlbustab nende ülevõtmist siseriiklikku õigusesse;
D. arvestades, et EU Piloti menetlused võeti kasutusele selleks, et lahendada võimalikud ELi õiguse rikkumised asjakohastel juhtudel kiiresti varajases etapis, kasutades selleks probleemide lahendamisele suunatud struktureeritud dialoogi komisjoni ja liikmesriikide vahel; arvestades, et seda mehhanismi on 2017. aastast alates kasutatud vähem, kuna tõdeti, et see lisas menetlusele täiendava bürokraatliku kihi ilma tegelikku lisaväärtust andmata; arvestades, et komisjon ei ole veel vastanud Euroopa Parlamendi korduvatele üleskutsetele saada teavet EU Piloti ja algatatud rikkumismenetluste kohta, eriti kui need tulenevad petitsioonidest;
E. arvestades, et 2016. aastal seadis komisjon rikkumisjuhtumite ja kaebuste käsitlemisel prioriteediks kõige raskemad ELi õiguse rikkumise juhtumid, mis ELi kodanike ja ettevõtjate huve märkimisväärselt mõjutavad, ning arvestades, et 2017. aasta oli esimene aasta, mil komisjon seda uut sihipärasemat lähenemisviisi kohaldas;
F. arvestades, et rikkumismenetlused koos muude rakendus- ja nõuete täitmise edendamise mehhanismidega tagavad, et ELi kodanikke ja ettevõtjaid ei mõjuta negatiivselt ELi õiguse hilinenud või mittetäielik ülevõtmine või ebaõige kohaldamine liikmesriikides; arvestades, et rikkumismenetlustel on ka soovimatu mõju, sest liikmesriikide poolse ELi õiguse puuduliku või nõuetele mittevastava kohaldamise kulud jäävad kodanike kanda; arvestades, et soovitav on tõhustada institutsioonidevahelist koostööd nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning võtta kasutusele uued või vaadata läbi olemasolevad mehhanismid, et tagada ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine;
G. arvestades, et õigusriigi austamine on demokraatia nurgakivi ja põhiõiguste tagamise eeltingimus; arvestades, et õigusriik on eeldus, mis võimaldab alal hoida kõiki aluslepingutest ning teisestest õigusaktidest tulenevaid õigusi ja kohustusi; arvestades, et ELil on oma osa õigusriigi probleemide lahendamisel kõikjal, kus need ilmnevad; arvestades, et liikmesriikide kohtud tagavad ELi õiguses sätestatud õiguste ja kohustuste tõhusa jõustamise; arvestades, et liikmesriikide sõltumatud ja tõhusad kohtusüsteemid on aluseks vastastikusele usaldusele, millel põhineb ühine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, investeerimist soodustav keskkond, pikaajalise majanduskasvu kestlikkus ja ELi finantshuvide kaitse;
H. arvestades, et põhiõiguste ja kodanikuvabaduste kaitse, sõltumatud ja erapooletud õigusasutused, väljendusvabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus poliitilisest mõjust või survest, seaduslikkuse austamine omavalitsusüksustes ning võitlus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse seaduslikku majandustegevusse sisseimbumise vastu on vältimatult vajalikud seaduse ees õiglase kohtlemise tagamiseks, kodanikuõiguste kaitsmiseks, kuritarvituste ennetamiseks ja avaliku võimu kandjate vastutuse kindlustamiseks; arvestades, et meediavabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus on väljendusvabaduse õiguse olulised komponendid, ning arvestades, et sõltumatul ja vabal meedial on demokraatlikus ühiskonnas otsustavalt tähtis roll, nagu on sätestatud ELi põhiõiguste hartas ja ELi lepingus; arvestades, et desinformatsiooni levitamise kampaaniad, mille eesmärk on eksitada üldsust ELi tegevuse suhtes, on suunatud ka meetmetele, mis on võetud selleks, et tagada ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine liikmesriikides;
I. arvestades, et põhiõiguste harta artikkel 21 keelab igasuguse diskrimineerimise, sealhulgas puude alusel; arvestades, et paljusid õigusakte, mille eesmärk on seda aluspõhimõtet konkreetselt rakendada, ei ole mitmes liikmesriigis ikka veel nõuetekohaselt rakendatud;
J. arvestades, et Europol leidis, et 0,7–1,28 % ELi aastasest sisemajanduse koguproduktist kasutati kahtlaseks finantstegevuseks, näiteks ebaseaduslikult saadud rahaliste vahendite pesuks, ning arvestades, et komisjon on algatanud rikkumismenetlused enamiku liikmesriikide suhtes, kes ei ole nõuetekohaselt üle võtnud rahapesuvastaseid direktiive, eelkõige neljandat ja viiendat rahapesuvastast direktiivi;
K. arvestades, et mõned liikmesriigid on kehtestanud kavad, mis kas otseselt või kaudselt müüvad ELi kodakondsust, ning arvestades tõsist muret, et selliseid süsteeme võidakse kuritarvitada, mis tekitab julgeoleku ja läbipaistvusega seotud probleeme, õõnestab kodanike usaldust ELi väärtuste ja põhimõtete vastu ning hõlbustab terrorismi, organiseeritud kuritegevust ja rahapesu;
L. arvestades, et komisjoni aruande kohaselt ei saavutata nõukogu raamotsusega 2008/841/JSK(8) organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta minimaalselt vajalikku ühtlustamist kuritegeliku organisatsiooni juhtimise ja sellesse kuulumise osas, rakendades ühtset kuritegeliku organisatsiooni mõistet; arvestades, et raamotsus võimaldab liikmesriikidel mitte võtta kasutusele kuritegeliku organisatsiooni mõistet, vaid jätkata kehtiva siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist, tuginedes konkreetsetes süütegudes osalemist ja nende ettevalmistamist käsitlevatele üldnormidele, ning arvestades, et selle tagajärjel võivad raamotsuse praktilises rakendamises tekkida veelgi suuremad lahknevused;
M. arvestades, et pagulaskriis on näidanud vajadust reformida kiiresti Euroopa ühist varjupaigasüsteemi ja jagada ulatuslikumalt vastutust liikmesriikide vahel; arvestades, et Itaaliast ja Kreekast varjupaigataotlejate hädaolukorras ümberpaigutamise kohustuslikud kavad on osutunud ebatõhusaks, tekitades eelkõige tõsiseid füüsilisi ja psühholoogilisi tagajärgi alaealistele, eriti saatjata alaealistele; arvestades, et komisjon on Tšehhi Vabariigi, Poola ja Ungari suhtes algatanud rikkumismenetlused ümberpaigutamisotsuste täitmisest keeldumise tõttu;
N. arvestades, et vastavalt Schengeni piirieeskirjadele on sisepiiridel piirikontrolli ajutine taastamine lubatud ainult erandjuhtudel ja viimase võimalusena; arvestades, et paljud liikmesriigid on piirikontrolli põhjendamatu pikendamisega reegleid rikkunud; arvestades, et komisjon ei ole pidanud asjakohaseks algatada nende riikide suhtes rikkumismenetlusi;
O. arvestades, et meediavabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus on väljendusvabaduse õiguse olulised komponendid, ning arvestades, et meedial on demokraatlikus ühiskonnas otsustavalt tähtis roll, nagu on sätestatud hartas ja ELi lepingus;
P. arvestades, et direktiivi 2014/59/EL (millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse raamistik) eesmärk on piirata kahju, mida põhjustab majanduskriiside mõju riigieelarvele, piirates kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kaudu pankade kohustuste täitmata jätmise mõju aktsionäridele, võlakirjaomanikele ja üle 100000 euro suuruste arvelduskontode omanikele; arvestades, et arvelduskontode omanikud ja seega säästjad riskivad sellega, et pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistiku direktiivi (BRRD) sätete ja eelkõige selles sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise meetmete kohaselt peavad nad maksma halva juhtimise eest, mis põhjustab pankade kohustuste täitmata jätmist;
Q. arvestades, et 2019. aastal jätkas komisjon järelevalvet selle üle, kuidas liikmesriigid rakendavad IV kapitalinõuete direktiivi, hoiuste tagamise skeemi direktiivi, pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistiku direktiivi ning pankade võlausaldajate hierarhia direktiivi; arvestades, et 2019. aastal algatati rikkumismenetlused 12 liikmesriigi vastu, kes ei võtnud vastu pankade võlausaldajate hierarhia direktiivi täielikuks ülevõtmiseks vajalikke meetmeid;
1. väljendab heameelt komisjoni iga-aastaste aruannete üle ELi õiguse kohaldamise kohta 2017., 2018. ja 2019. aastal, sealhulgas riigipõhiste aruannete üle; tõdeb, et need iga-aastased aruanded, petitsiooniõigus ja Euroopa kodanikualgatus on väärtuslikud vahendid, mis võimaldavad ELi seadusandjatel tuvastada võimalikke probleeme; väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle pöörata suurt tähelepanu kodanike, ettevõtjate ja muude sidusrühmade panusele ELi õiguse rikkumiste tuvastamisel; nõuab tungivalt, et komisjon tõhustaks avalikku arutelu oma iga-aastaste aruannete üle;
2. märgib märkimisväärset hulka petitsioone, milles kodanikud väljendavad muret õigusriigi väärtuste väidetava rikkumise pärast liikmesriikides, ning avaldab heameelt kodanike osalemise üle oma õiguste kasutamises; peab hädavajalikuks järelevalvet, et tuvastada ja välistada õigusriiki ning ELi kodanike õigusi ja vabadusi ähvardavad ohud enne, kui need jõuavad punkti, kus neile on vaja ametlikul tasandil reageerida; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni esimese iga-aastase õigusriigi olukorda käsitleva aruande üle, mis on uus ennetav vahend ja osa uuest iga-aastasest Euroopa õigusriigi mehhanismist; kinnitab veel kord oma toetust ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomisele, mida reguleeritaks institutsioonidevahelise kokkuleppega;
3. tuletab meelde, et Euroopa Parlament saab igal aastal mures kodanikelt märkimisväärsel hulgal petitsioone, milles väljendatakse rahulolematust ELi õiguse rakendamise olukorraga liikmesriikides; on sellega seoses eriti mures tava pärast suunata märkimisväärsel arvul petitsioonide esitajaid muudesse riikliku, piirkondliku või kohaliku tasandi asutustesse; väljendab uuesti muret selle pärast, et selline lähenemisviis võib panna kodanikke uskuma, et nende hääl ei jõua ELi institutsioonideni; rõhutab kodanikuühiskonna ja muude sidusrühmade, eelkõige rikkumisest teatajate olulist rolli ELi õiguse kohaldamise järelevalves ja selle kohta teatamises;
4. on mures selle pärast, et 2019. aastal algatas komisjon 797 uut rikkumismenetlust, mis on rohkem kui 2018. aastal (644) ja 2017. aastal (716); on mures ka selle pärast, et 2019. aastal saatis komisjon 316 põhjendatud arvamust (2018. aastal 157 ja 2017. aastal 275); märgib siiski, et 2019. aastal oli ikka veel pooleli 1564 rikkumismenetlust, mis on veidi vähem kui 2018. aasta lõpus pooleli olnud 1571 menetlust ja veidi rohkem kui 2017. aasta lõpus pooleli olnud 1559 menetlust; väljendab heameelt asjaolu üle, et 2019. aastal on ülevõtmiskohustuste õigeks ajaks täitmata jätmisega seotud pooleliolevate menetluste arv vähenenud 599ni, mis on 21 % vähem kui 2018. aasta lõpus pooleli olnud menetluste arv (758);
5. rõhutab Euroopa Liidu Kohtu olulist rolli ainsa institutsioonina, kes vastutab ELi õiguse kehtivuse üle otsustamise eest, tagades seeläbi selle nõuetekohase tõlgendamise ja kohaldamise ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt; tuletab meelde, et eelotsusemenetlus on ELi õiguse alusmehhanism, mis aitab täpsustada, kuidas ELi õigust tuleb tõlgendada ja kohaldada; soovitab seetõttu liikmesriikide kohtutel pöörduda kahtluse korral küsimustega Euroopa Liidu Kohtu poole ja vältida nii rikkumismenetlusi;
6. juhib tähelepanu sellele, et 2019. aastal algatati rikkumismenetlused järgmistes peamistes poliitikavaldkondades, mis on juhtumite arvu järgi järjestatud alates suurimast väikseimani: keskkond, siseturg, tööstus, ettevõtted ja VKEd, liikuvus ja transport; märgib kahetsusega, et keskkonnaalased õigusaktid tekitasid 2019. aastal kõige rohkem ülevõtmis- ja jõustamisprobleeme, samas kui 2018. aastal oli keskkond uute rikkumismenetluste arvu poolest kolmandal kohal;
7. märgib, et nende aruannete kohaselt algatati kõnealustel aastatel liikmesriikide suhtes kõige rohkem ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusi keskkonna, liikuvuse, transpordi ja siseturu valdkonnas;
8. rõhutab, et õigusaktide täitmata jätmine mitte üksnes ei vähenda siseturu tõhusust, vaid mõjutab otseselt ka üksikisiku õigusi ning kahjustab sellega liidu mainet ja usaldusväärsust; on seisukohal, et rikkumismenetluste suur arv 2016. aastal näitab, et ELi õigusaktide õigeaegse, korrektse ja tõhusa rakendamise tagamine liikmesriikides on endiselt tõsine probleem ja prioriteet; kutsub komisjoni üles esitama rohkem teavet kriteeriumide kohta, mida kohaldatakse alates 2017. aastast kohaldatud uue metodoloogilise lähenemisviisi alusel, mille eesmärk on teha kindlaks kõige tõsisemad rikkumisjuhtumid ja kaebused ELi õiguse kohta; peab kahetsusväärseks, et menetluste kasvav arv on viinud selleni, et ELi õiguse võimalike rikkumiste uurimiseks kuluv keskmine aeg on alates 2017. aastast pidevalt pikenenud; kutsub komisjoni üles vähendama kaebuste ja rikkumiste menetlemise keskmist kestust; kutsub komisjoni üles vajaduse korral järsult lühendama aega, mis kulub liikmesriikide kohtusse toomiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 258 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 260;
9. märgib murelikult, et ELi keskmine ülevõtmisaeg on pikenenud, kuna 2019. aastal on direktiivide üle võtmiseks riiklikesse õigusaktidesse kulunud kolm kuud kauem aega kui 2018. aastal; nõuab seadusandlike menetluste asjakohast ajastamist, et anda ülevõtmiseks piisavalt aega; rõhutab, et ELi õigus tuleb sõnastada selgelt ja arusaadavalt, järgides õigusselguse, läbipaistvuse ja õiguskindluse põhimõtteid; nõuab ELi õiguse mõju asjakohast eel- ja järelhindamist; tuletab meelde, et kõige tõsisemaid rikkumismenetlusi põhjustavad direktiivide alusel vastu võetud õigusaktid; tuletab meelde, et määrused on kõikides liikmesriikides vahetult ja kohustuslikult kohaldatavad; palub seetõttu komisjonil seadusandlike ettepanekute esitamist kaaludes kasutada määrusi nii palju kui võimalik;
10. rõhutab, et Euroopa Parlamendil on oluline kontrolliülesanne, mis seisneb selles, et ta juhib petitsioonide ja küsimustega Euroopa Komisjoni tähelepanu puudustele ELi õiguse kohaldamisel liikmesriikides; ergutab komisjoni veelgi tõhustama järelevalvet selle üle, kuidas ELi õigust liikmesriikides kohaldatakse, kooskõlas Euroopa Kontrollikoja ülevaatearuandega; rõhutab, et komisjoni ja liikmesriikide vahel varajases etapis alustatud tihe ja struktureeritud dialoog on otsustav tegur ELi õiguse tõhusal ja korrektsel kohaldamisel ning samuti ELi õiguse ülevõtmise ja kohaldamisega seotud ülereguleerimise probleemide lahendamisel; tuletab meelde vajadust luua seadusandliku menetluse kõigi osade jaoks ühine andmebaas ja veebisait, et suurendada seadusandlike arutelude läbipaistvust; kutsub komisjoni üles edendama järjekindlamalt nõuete järgimist eri poliitikavaldkondades ning võimaluse ja vajaduse korral tõhustama ennetusvahendeid, näiteks koostama rakenduskavasid, teekaarte, selgitavaid dokumente, spetsiaalseid veebisaite ja vahetama häid tavasid, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel tuvastada ülevõtmisega seotud probleeme, tegeleda nendega rikkumismenetluste varajases etapis ja aidata neil leida ühiseid lahendusi ning seega suurendada ELi õigusaktide tõhusust;
11. tunnustab Euroopa Komisjoni tööd ja komisjonipoolset subsidiaarsuse põhimõtte järgimist; rõhutab liikmesriikide parlamentide ja, kui see on asjakohane, piirkondlike parlamentide olulist rolli ELi õigusaktide eelnõude õigusloome-eelses kontrollis; märgib, et praeguseid koostöövorme liikmesriikide parlamentidega saaks parandada; peab kahetsusväärseks subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli mehhanismi praegust menetlemise struktuuri, mis sunnib liikmesriikide parlamentide ELi asjade komisjone pühendama liiga palju aega tehnilistele ja õiguslikele hinnangutele, pidades samal ajal kinni lühikestest tähtaegadest; soovitab need mehhanismid läbi vaadata, et muuta need toimivamaks ja tõhusamaks ning võimaldada töötada välja poliitilisem lähenemisviis subsidiaarsuse kontrollile kogu ELis; teeb ettepaneku kaasata subsidiaarsuse kontrolli veelgi enam Euroopa Regioonide Komitee, kes esindab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;
12. on tõsiselt mures selle pärast, et paljud liikmesriigid ei ole veel rakendanud rahapesuvastaseid direktiive (neljas ja viies rahapesuvastane direktiiv); nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid need direktiivid kiiresti ja nõuetekohaselt üle; väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu teatise „ELi rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise raamistiku parem rakendamine“, mis koos mitmete aruannetega võib toetada ELi ja liikmesriikide ametiasutusi võitluses rahapesu, sealhulgas terrorismi rahastamise ohu vastu;
13. on mures mõnes ELi liikmesriigis, sealhulgas Bulgaarias, Küprosel ja Maltal hiljuti vastu võetud teatavate investeerimis- ja kodakondsusprogrammide tagajärgede pärast; kutsub komisjoni üles esitama sellise tegevuse keelamiseks asjakohased õigusaktid;
14. peab kahetsusväärseks vasturääkivusi ja puudujääke Euroopa õigusaktides, mille eesmärk on võidelda piiriülese organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas muu hulgas uimasti- ja inimkaubanduse vastu; kutsub komisjoni üles jätkama organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust käsitleva raamotsuse korrektse ülevõtmise järelevalvet, kasutades selleks aluslepingutega antud volitusi õigusaktide järgimise tagamiseks; kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku võtta vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikel 1 põhinev direktiiv, et vaadata läbi nõukogu raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta, sealhulgas ajakohastada kuritegude määratlusi, et rõhutada kuritegelike organisatsioonide piiriülest olemust, nagu on korduvalt rõhutatud asjaomaste Euroopa ametite, eelkõige Europoli ja Eurojusti aruannetes, sealhulgas lisades karmimad karistused ja kuritegeliku ühenduse süüteo, mida maffiamudelis iseloomustavad hirmutamistaktikad, seotus tahtliku kavatsusega osaleda kuritegevuses ja mõjutada avalikku võimu; on seisukohal, et selles kontekstis oleks soovitav vastu võtta ka üldised ELi normid õiguskaitseasutustega koostööd teha otsustavate isikute kaitsmise kohta;
15. rõhutab selliste õigusnormide tähtsust, mis võimaldavad õiguskaitseasutustel võtta tõhusaid meetmeid ebaseaduslikult omandatud vara vastu, et takistada kurjategijatel saada oma kriminaaltulust kasu niisuguse tulu seaduslikku majandusse suunamisega või selle kasutamisega muu kuritegevuse rahastamiseks; märgib, et ELi õigusnormid on selles osas puudulikud, vaatamata määruse (EL) 2018/1805 peatsele jõustumisele; väljendab seetõttu heameelt komisjoni võetud kohustuse üle vaadata läbi kogu õigusraamistik kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimiseks ja konfiskeerimiseks ELis ning analüüsida võimalikku vajadust täiendavate ühiste reeglite järele, pöörates erilist tähelepanu kriminaaltulu arestimisele või konfiskeerimisele süüdimõistva kohtuotsuse puudumise korral ning sellise vara haldamisele;
16. tunnustab komisjoni jõupingutusi jätkata menetlusõigusi käsitlevate direktiivide täieliku ülevõtmise jälgimist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval Euroopa alal; rõhutab siiski oma muret püsivate raskuste pärast, mis on tekkinud direktiivi 2012/29/EL(9) (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) ülevõtmisel; rõhutab oma muret seoses rikkumismenetlustega, mis algatati mitme liikmesriigi vastu, kes ei ole üle võtnud direktiivi (EL) 2016/800(10), mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi;
17. rõhutab vajadust parandada ELi maksualaseid õigusakte, et muuta maksusüsteemid läbipaistvamaks, vastutustundlikumaks ja tõhusamaks ning piirata ebaausat konkurentsi liikmesriikide vahel ja maksuparadiiside levikut; on veendunud, et õiglane maksustamine ja otsustavate meetmetega võitlus maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise, agressiivse maksuplaneerimise ja rahapesu vastu peab olema ELi poliitikavaldkondade keskmes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja konkurentsivõimelist, õiglast ja tugevat maksusüsteemi, mis sobib digitaalajastu ja uute ärimudelitega;
18. peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole otsustanud algatada rikkumismenetlusi nende liikmesriikide suhtes, kes on rikkunud Schengeni eeskirju;
19. peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei täida varjupaigataotlejate ümberpaigutamisel solidaarsuse ja vastutuse jagamise kohustusi;
20. nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid üle raske kuritegevuse ja terrorismi vastast võitlust käsitlevad ELi õigusaktid; juhib eelkõige tähelepanu sellele, et komisjon tuvastas mitmes liikmesriigis puudujäägid seoses terrorismivastase võitluse direktiivi (EL) 2017/541(11) ülevõtmisega; märgib, et enamik liikmesriike, kelle suhtes komisjonil olid 2019. aastal pooleli rikkumismenetlused seoses broneeringuinfo direktiivi (EL) 2016/681(12) ülevõtmata jätmisega, on vahepeal teavitanud komisjoni selle õigusakti edukaks ülevõtmiseks vajalike meetmete vastuvõtmisest;
21. palub ELi institutsioonidel tagada, et kõikides nende otsustes, meetmetes ja poliitikavaldkondades rakendatakse täiel määral põhiõiguste hartat – sel viisil tagatakse täielik meedia mitmekesisuse, meedia sõltumatuse ja meediavabaduse järgimine; on mures meedia olukorra pärast ELis; mõistab karmilt hukka kõik ajakirjanike hirmutamiseks või ähvardamiseks kasutatavad tavad; kutsub komisjoni sellega seoses veel kord üles esitama ulatusliku õigusakti ettepaneku, eesmärgiga kehtestada kogu ELis miinimumstandardid üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide esitamise tavade vastu; kutsub komisjoni üles võtma kasutusele meetmed, et tõkestada kohtute kuritarvitamist ajakirjanike hirmutamise või kahjustamise eesmärgil;
22. mõistab hukka sagenevad desinformatsiooni levitamise kampaaniad, mille eesmärk on eksitada üldsust ELi tegevuse suhtes ja mis on suunatud ka meetmetele, mis on võetud selleks, et tagada ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine liikmesriikides; kutsub komisjoni üles võitlema selle nähtuse vastu, kuna selle eesmärk on õõnestada demokraatlikku protsessi ja kodanike usaldust ELi demokraatlike institutsioonide vastu; kutsub komisjoni üles rakendama selgeid, terviklikke ja laiaulatuslikke meetmeid, et võidelda desinformatsiooni internetis levimise ja selle mõju vastu Euroopas ning tagada Euroopa väärtuste ja demokraatlike süsteemide kaitse;
23. väljendab muret ELi keskkonna- ja energeetikaalaste õigusaktide kohaldamisel avastatud tõsiste puuduste pärast, eriti mis puudutab jäätmekäitlust ja jäätmete kõrvaldamist, energiatõhusust, bioloogilise mitmekesisuse kadu, loodusvarade ja kaitsealade liigkasutamist, asulareovee ebapiisavat töötlemist ja õhusaastet, millel on tõsised tagajärjed inimeste tervisele; märgib murega, et 19 rikkumismenetlust on pooleli keskkonnavastutuse direktiivi sätete ebakorrektse ülevõtmise tõttu, kuid see on hädavajalik, et tagada põhimõtte „saastaja maksab“ nõuetekohane rakendamine ja vastutus keskkonnakahju eest üldiselt;
24. märgib eelkõige, et enamik liikmesriike on järjekindlalt ja süstemaatiliselt rikkunud õhusaasteainete piirtasemeid käsitlevaid Euroopa standardeid; rõhutab, et ökosüsteemide seisundi halvenemine ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine on suur probleem kogu ELis; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut uue ökosüsteemi taastamist käsitleva õigusakti kohta, mis tugineks elupaikade direktiivis ja muudes ELi õigusaktides juba sätestatud kohustustele ja läheks neist kaugemale; kutsub komisjoni üles tagama kindlalt kõigi ELi keskkonnaalaste direktiivide kiire, täieliku ja korrektse ülevõtmise kõigis liikmesriikides, võttes arvesse prioriteete, mis on esitatud komisjoni teatises "ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused";
25. rõhutab, et kuna liidus puuduvad hea halduse ühtsed ja terviklikud kodifitseeritud eeskirjad, on kodanikel ja ettevõtjatel raske hõlpsasti ja täielikult mõista oma õigusi, mis tulenevad liidu õigusest; rõhutab seetõttu, et hea halduse eeskirjade kodifitseerimine määrusena, milles sätestatakse haldusmenetluste eri aspektid, sealhulgas teavitamine, siduvad tähtajad, õigus ärakuulamisele ja iga isiku õigus temaga seotud dokumentidega tutvuda, võrdub kodanike õiguste tugevdamise ja läbipaistvuse suurendamisega; on veendunud, et see määrus suurendaks avaliku halduse ja teenuste tulemuslikkust, tõhusust ja suutlikkust ning vastaks seega investeeringute ja reformide vajadusele Euroopa Liidus;
26. kordab oma üleskutset võtta ELi toimimise lepingu artikli 298 alusel vastu määrus avatud, tõhusa ja sõltumatu ELi halduse kohta ning märgib, et komisjon ei ole selle taotluse alusel ettepanekut esitanud; kutsub seepärast veel kord komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku Euroopa haldusmenetluseõiguse kohta, võttes arvesse samme, mida Euroopa Parlament on kõnealuses valdkonnas seni astunud;
27. võtab teadmiseks asjaolu, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala käsitlevate ELi õigusaktide ülevõtmine, rakendamine ja järelevalve on eriti puudulik, hoolimata komisjoni ja nõukogu tungivast rõhutamisest õigusloomeprotsessi ajal, et need ettepanekud on väga kiireloomulised; kutsub komisjoni ja riiklikke ametiasutusi üles ennetavalt ja igakülgselt jälgima ja jõustama ELi õiguse kohaldamist selles valdkonnas;
28. tõdeb, et ELi õiguse korrektse kohaldamise ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb kodanikke ja ettevõtjaid teavitada küsimustest, mis ELi õiguse igapäevasel kohaldamisel tekivad; nõuab selles valdkonnas tihedamat koostööd, sealhulgas SOLVITi teenuse abil;
29. peab kahetsusväärseks jätkuvat ühtsuse puudumist liikmesriikide vahel selliste õigusaktide tõhusa rakendamise osas, mille eesmärk on luua sotsiaalne ja kaasav liit ning võidelda haavatavate rühmade diskrimineerimise kõigi vormide vastu; väljendab muret tõsiste puudujääkide ja viivituste pärast ELi õiguse kohaldamisel Euroopa sotsiaalõiguste samba raames, eelkõige töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide, tööaja direktiivi(13) ning naiste ja meeste võrdset kohtlemist ja palka käsitlevate õigusaktide kohaldamisel; rõhutab, et Euroopa Liidu Kohus tõlgendab võrdse töö eest võrdse tasu maksmise kontseptsiooni oma otsustes laialt, ning palub komisjonil teha rohkem, et võidelda diskrimineerimise ja soolise palgalõhe vastu Euroopa tasandil;
30. kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid ei kasuta COVID-19 pandeemiat ELi õiguse ebakorrektse kohaldamise ettekäändena ning et viivitused direktiivide ülevõtmisel liikmesriikide õiguskorda on nõuetekohaselt põhjendatud;
31. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide parlamentidele.
Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis põhineb nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK (organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta) artiklil 10 (COM(2016)0448).
Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ, 4. november 2003, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, 18.11.2003, lk 9).
Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamine – 2020. aasta aruanne
190k
66k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2020. aasta aruande kohta (2020/2206(INI))
– võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) V jaotist,
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 1975. aasta Helsingi lõppakti,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta(1),
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,
– võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi väliskonfliktide ja -kriiside puhul järgitava integreeritud lähenemisviisi kohta,
– võttes arvesse ÜRO silmapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide Jeemeni rühma kolmandat raportit pealkirjaga „Yemen: A Pandemic of Impunity in a Tortured Land“ (Karistamatuse pandeemia piinatud maal), mis hõlmab ajavahemikku juulist 2019 kuni juunini 2020,
– võttes arvesse 28. juunil 2016 avaldatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,
– võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. aprilli 2020. aasta ühisteatist ELi üleilmse tegevuse kohta seoses COVID‑19‑ga (JOIN(2020)0011),
– võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas(2),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2019. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi eriesindajate tegevusulatust ja volitusi(3),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (2000) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,
– võttes arvesse Euroopa julgeoleku tegevuskava 2015–2020,
– võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. juuni 2020. aasta ühisteatist „Võitlus COVID‑19 kohta levitatava väärinfoga – faktid selgeks“ (JOIN(2020)0008),
– võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu(4),
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2020. aasta järeldusi julgeoleku ja kaitse kohta,
– võttes arvesse komisjoni 9. septembri 2020. aasta teatist „2020. aasta aruanne tulevikusuundade strateegilise analüüsi kohta – kurss Euroopa toimetulekuvõime suurendamisele“,
– võttes arvesse nõukogu 18. juuni 2019. aasta, 15. juuli 2019. aasta, 14. oktoobri 2019. aasta ja 12. detsembri 2019. aasta järeldusi, ELi välisministrite 15. mai 2020. aasta avaldust, Euroopa Ülemkogu 20. juuni 2019. aasta, 17. oktoobri 2019. aasta ja 1. oktoobri 2020. aasta järeldusi Türgi ebaseadusliku tegevuse kohta Vahemere idaosas ning nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi Kirde‑Süüria kohta,
– võttes arvesse komisjoni 29. aprilli 2020. aasta teatist „Lääne‑Balkani riikide toetamine COVID‑19 puhanguga võitlemisel ja pandeemiajärgsel taastumisel. Komisjoni panus ELi ja Lääne‑Balkani riikide juhtide 6. mai 2020. aasta kohtumise eel“ (COM(2020)0315),
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0266/2020),
A. arvestades, et Euroopa Parlamendil on ülesanne ja kohustus teha demokraatlikku järelevalvet ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) üle ning parlament peaks saama selle ülesande täielikuks täitmiseks läbipaistval viisil ja õigeaegselt vajaliku teabe ning mõjusad vahendid, sealhulgas kõigi kaitsevaldkonna tööstuslike programmide jaoks;
B. arvestades, et ELi ÜVJP eesmärk on julgeoleku ja stabiilsuse tagamine, edendades samas selliseid Euroopa väärtusi nagu vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine;
C. arvestades, et maailm seisab silmitsi agressiivse geopoliitilise konkurentsi stsenaariumiga, millega toime tulemine nõuab kiirete ja asjakohaste välispoliitiliste vastuste süsteeme ning suutlikkust;
D. arvestades, et vajadus tugevama, ambitsioonikama, usaldusväärse ja ühtse ühise välispoliitika järele on muutunud hädavajalikuks, kuna EL seisab oma laiemas ümbruses silmitsi mitme geopoliitilise probleemiga, mis mõjutavad otseselt või kaudselt kõiki liikmesriike ja nende kodanikke;
E. arvestades, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika ei ole saavutanud loodetud tulemusi, sest liikmesriikide seas puudub ühtsus;
F. arvestades, et ükski ELi liikmesriik ei suuda saada üksi hakkama ühegi globaalse probleemiga, millega Euroopa praegu silmitsi seisab; arvestades, et ambitsioonikas ja tõhus ÜVJP peab tuginema piisavatele rahalistele vahenditele ja täiustatud otsustusprotsessidele;
G. arvestades, et COVID‑19 pandeemia kontekstis on paljudes maailma osades nõrgenenud demokraatia, õigusriik, inimõigused ja põhivabadused ning sagenenud on kolmandate riikide desinformatsiooni levitamise kampaaniad ja küberründed; arvestades, et reeglitepõhisel rahvusvahelisel korral põhineva mitmepoolse koostöö tugevnemise asemel on kanda kinnitanud isolatsionistlikud, ühepoolsed ja üleilmastumise vastased suundumused ning süsteemne rivaliteet;
H. arvestades, et sellised katsumused nagu populismi taaselustumine ja autoritaarsus, suurenev vastumeelsus rahvusvahelise õiguse, inimõiguste ja õigusriigi austamisele ning rünnakud liberaalse demokraatia ja mitmepoolsuse vastu, kombineerituna suurvõimude omavahelise konkurentsiga, mis on muutunud rivaliteetideks, ning seda eelkõige USA ja Hiina vahel, kujutavad endast tõsist probleemi rahvusvahelisele julgeolekule ja ELi väärtustele, huvidele ja mõjule, sest ELi ähvardab oht jääda otsuste langetamise valdkondades kõrvale, mis oleks liidule äärmiselt kahjulik;
I. arvestades, et Euroopa naabruspoliitika on ELi ida- ja lõunanaabruse seisukohalt keskne instrument;
J. arvestades, et ebastabiilsus ja ettearvamatus liidu piiridel ja selle lähinaabruses kujutavad otsest ohtu liidu ja selle liikmesriikide julgeolekule; arvestades, et COVID‑19 pandeemia võib viia rahvusvahelise julgeolekukeskkonna halvenemisele; arvestades, et selle pandeemia rängad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed mõjutavad tugevalt praegust vaesuse ja ebavõrdsuse taset ning võivad seega viia tõsise sotsiaalse rahulolematuse ja meeleavaldusteni, mis põhjustaks paljudes ebakindlates riikides veelgi enam ebakindlust; arvestades, et mitmed eelnevatel aastatel tekkinud ohud, sealhulgas küberohud, kliimamuutused ja pandeemiad, on nüüd saanud tegelikkuseks, millel on üha tõsisem mõju nii erinevatele inimelu aspektidele kui ka arenguvõimalustele ning üleilmsele geopoliitilisele korrale ja stabiilsusele;
K. arvestades, et üleilmse merendusteabe kasutamine on hädavajalik strateegilise seire tagamiseks, riskianalüüsi ja varajase hoiatamise võimaldamiseks liidule ja liikmesriikidele ning tsiviil- ja sõjaliste meresõiduturvalisuse operatsioonide teabetoe tugevdamiseks;
L. arvestades, et terrorismivastane võitlus on Euroopa julgeoleku tegevuskavas 2015–2020 väga prioriteetne;
M. arvestades, et COVID‑19 pandeemia on toonud esile Euroopa Liidu kaitsetuse autoritaarsete režiimide suhtes, ELi traditsiooniliste välispartnerluste hapruse ning selle, et liidul on vaja tagada oma põhiväärtustega kooskõlas olev välispoliitika; arvestades, et EL peaks sellest tulenevalt oma välissuhted üle vaatama, et need põhineksid solidaarsuse ja mitmepoolsuse põhimõtetel; arvestades, et COVID‑19 pandeemia ja selle ulatuslikud tagajärjed on eriti rängalt tabanud kõige kaitsetumad, seda eelkõige nõrgemate tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidega piirkondades;
N. arvestades, et viimasel aastatel on tekkinud uusi mitmemõõtmelisi probleeme, näiteks massihävitusrelvade levik, massihävitusrelvade leviku tõkestamist puudutavate lepete kahtluse alla seadmine, piirkondlike konfliktide ägenemine, millega on kaasnenud massiline rahvastiku ümberasumine, konkurents loodusvarade nimel, energiasõltuvus, kliimamuutus, läbikukkunud riikide konsolideerimine, terrorism, rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, küberründed või väärinfo levitamise kampaaniad;
O. arvestades, et oluliste relvastuskontrolli ja desarmeerimise kokkulepete lagunemise ning uute relvatehnoloogiate valdkonnas toimuvate kiirete arengute valguses tuleks desarmeerimisele, relvastuskontrollile ning relvade leviku tõkestamisele hakata ÜVJPs suurt tähelepanu pöörama, et kaitsta nii ELi kodanikke kui ka rahvusvahelist stabiilsust ja julgeolekut; arvestades, et ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP tuleb kriteeriumite rangeks kohaldamiseks ja rakendamiseks ajakohastada;
ELi positsioneerimine nn valitud partnerina muutuvates geopoliitilistes oludes
1. rõhutab, et COVID‑19 pandeemia on äratav signaal vajadusele tugevama, autonoomsema, ühtsema ning enesekindlama ELi välis- ja julgeolekupoliitika järele, mis suurendab liidu juhtrolli rahvusvahelisel tasandil, et kaitsta ja arendada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, mis tagab mitmepoolsuse, demokraatia ja inimõigused, ning edendada kogu maailmas otsustavamalt oma väärtusi ja huvisid; rõhutab, et selle saavutamiseks peab EL kõigepealt oma lähinaabruses asuvaid partnereid edukalt toetama;
2. edendab ja kaitseb ELi rolli usaldusväärse partnerina kogu maailmas, kolmandate osapoolte eelistatud valitud partnerina, põhimõttelise, ent mitte dogmaatilise ausa vahendajana, konfliktide lahendamise ja vahendamisega tegeleva osalejana, edendades ennekõike diplomaatiat ning dialoogi, et läheneda üleilmsetele konfliktidele konstruktiivselt, kestliku arengu juhtiva elluviija ja mitmepoolse raamistiku peamise panustajana, ent ka üleilmse osalejana, kes on ELi enda väärtuste ja huvide kaitsmiseks valmis toimima autonoomselt ja otsustavalt ning kes tagab kohusetundlikult enda turvalisust ning edendab rahvusvahelist rahu ja stabiilsust, tuginedes ÜRO põhikirja ja liikmesriikide õigusaktide põhimõtetele ja väärtustele ning austades reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda; on seisukohal, et maailmas ELi mõju suurendamiseks ja liidu positiivse jõu mudeli üleilmseks edendamiseks ning vastutustundliku rolli edendamiseks üleilmses juhtimises, samuti strateegilise vastutuse võtmiseks oma vahetus naabruses on vajalik loomingulisus, ettenägelik hoiak ning suurem ühtsus ja solidaarsus liikmesriikide vahel, samuti liikmesriikide panus ja ressursid;
3. rõhutab, et maailma kasvav ebastabiilsus, üha enam vastasseisu õhutav keskkond, mitmepoolsuse vähenemine ja autoritaarsuse kasv, samuti mitmetahulised üleilmsed probleemid, eriti üha pingelisem õhustik, mis toob kaasa relvastatud konfliktide (muu hulgas Euroopa ida- ja lõunapiiril) jätkumise ja mõnikord taasalustamise, terrorism, kliimamuutused ja loodusvarasid ähvardavad ohud, kontrollimatud rändevood, tervisega seotud riskid ning hübriidohud (sealhulgas desinformatsioonikampaaniad, aktiivsed meetmed ja küberründed) peaks viima ELi selleni, et arendada oma strateegilist autonoomiat ja tugevdada samal ajal koostööd oma liitlastega; rõhutab sellega seoses, kui oluline on liidu jaoks strateegilisema koostöö loomine kolmandate riikidega, mis põhineb usaldusel ja vastastikusel kasul, ning liitude loomine samu seisukohti jagavate demokraatlike riikidega, sealhulgas lõunapoolkeral, ning vajaduse korral ajutiste koalitsioonide rajamine teiste mõttekaaslastega;
4. rõhutab sellega seoses liidu vajadust teha tihedat koostööd üleilmsete oluliste partneritega ning etendada aktiivset rolli rahvusvahelise õiguse ja mitmepoolse süsteemi jaoks oluliste institutsioonide kaitsmisel; rõhutab, et oluline on tugevdada ELi partnerlust ÜRO ja NATOga, samuti süvendada koostööd muu hulgas järgmiste organisatsioonidega: Euroopa Nõukogu, OSCE, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN), Aafrika Liit, Ameerika Riikide Organisatsioon, Araabia Riikide Liiga, Ladina‑Ameerika ja Kariibi Riikide Ühendus ja Mercosur; nõuab tihedamat koostööd ja koordineerimist ELi ja NATO vahel, ühendades teadmised ja ressursid ning vältides dubleerimist, et luua ühine ja täiendav lähenemisviis piirkondlikul ja üleilmsel tasandil praeguste ja tulevaste julgeolekuprobleemide, samuti konfliktiolukordade, tervisekriiside, asümmeetriliste ja hübriidohtude, küberrünnete, desinformatsiooni jne lahendamiseks; rõhutab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tähtsust inimsusevastaste kuritegude uurimisel ja nende ohvrite kaitsmisel ning väljendab heameelt liidu tugeva toetuse üle kohtule, mis on hiljuti olnud surve ja rünnakute ohvriks;
5. väljendab muret valitsuste ja valitsusväliste osalejate toetatud desinformatsiooni- ja propagandakampaaniate enneolematu ulatuse suhtes, sealhulgas Euroopa naabruses ja eelkõige Lääne‑Balkani riikides, kuna need avaldavad ühiskondadele laastavat mõju; mõistab hukka pahatahtlike kavatsustega teabe manipuleerimise ja relvana kasutamise, sealhulgas riiklike, piirkondlike ja valitsusväliste osalejate poolt, samuti platvormid ja organisatsioonid, mida autoritaarsed kolmandad riigid kasutavad, et Euroopa erakondi ja poliitilisi huvirühmi otseselt ning kaudselt rahastada ja mõjutada; kiidab heaks ELi institutsioonide ülivajaliku reageerimise mainitud uutele katsumustele, näiteks parlamendis uue erikomisjoni sisseseadmise, mis käsitleb välissekkumist ELi demokraatlikesse protsessidesse, sealhulgas desinformatsiooni, ning kiidab heaks, et nõukogu võttis vastu otsuse piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid(5); rõhutab, et reageerida tuleb selliselt, et see ei piira põhiõigusi ja -vabadusi; juhib tähelepanu ELi tõhusa strateegilise teabevahetuse olulisusele ning kiidab Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni töörühma tugevdamist ja selle jõupingutusi desinformatsioonikampaaniate tuvastamisel ja mahasurumisel; rõhutab, et EL peaks veelgi tugevdama oma suutlikkust ennetavalt võidelda demokraatiat ohustavate valeuudiste ja desinformatsiooniga, ning parandama oma julgeolekukultuuri, et oma teabe- ja sidevõrke paremini kaitsta; kutsub ELi üles hakkama hübriidohtude ning autoritaarsete režiimide kahjuliku mõju (mis puudutab eelkõige maailma demokraatlikke valitsemistavasid ja eraettevõtjaid) vastu suunatud kollektiivse enesekaitse ja koostöö raamistiku eestvedajaks; rõhutab seetõttu, et EL peaks tugevdama oma liite teiste üleilmsete demokraatlike osalejatega, et selliste ohtudega globaalselt toime tulla, sealhulgas reformitud ja vastupidavamate mitmepoolsete institutsioonide kaudu;
6. rõhutab, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika peaks juhinduma ELi lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärkide edendamisest, sealhulgas demokraatia, inimväärikus, inimõigused ja põhivabadused (sealhulgas usu- ja veendumusvabadus), kõigi vähemuste ja usukogukondade (sealhulgas kristlased, juudid, muslimid, mitteusklikud jt) kaitse ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine; kiidab seoses sellega heaks komisjoni hiljutise otsuse uuendada usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku mandaati, ent nõuab tungivalt, et ametissemääramine toimuks esimesel võimalusel; kutsub ELi delegatsioone üles jälgima hoolikalt üleilmset inimõiguste olukorda, tegema kindlaks suundumusi ning toetama kodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioone nende jõupingutustes peatada maailma inimõiguste negatiivsed arengud; rõhutab, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika on tõhusam, kui majanduslikes ja poliitilistes stiimulites kasutatakse tingimuslikkust; tuletab sellega seoses meelde, et komisjon peaks jälgima inimõiguste olukorda kolmandates riikides, kelle suhtes kehtib viisanõudest vabastamine, ja teavitama Euroopa Parlamenti sellest regulaarselt ning peatama viisanõudest vabastamise, kui asjaomases riigis esineb rikkumisi; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama kogu maailmas demokraatia toetusprogramme, soosides demokraatiat pooldavaid alt-üles protsesse, tõstes asutuste vastupanuvõimet ning toetades Euroopa poliitiliste sihtasutuste tegevust demokraatlike protsesside tugevdamisel; kordab oma 13. märtsi 2019. aasta soovituses esitatud üleskutset reformida ja läbi vaadata ELi eriesindajad ja erisaadikud;
7. rõhutab, et EL peaks tegelema rände algpõhjustega, sealhulgas vaesus, toiduga ja toitumisalane kindlustamatus, töötus, ebastabiilsus ning turvalisuse puudumine kolmandates riikides, kust ebaseaduslik massiline ränne alguse saab; rõhutab, et samuti tuleks pöörata tähelepanu stabiilsete institutsioonide arengu toetamisele, et soodustada nendes riikides kestlikku ühiskondlikku arengut;
Uus püüdluste tase ÜVJP jaoks: strateegilised regionaalsed lähenemisviisid, mis on rajatud tugevamale poliitilisele tahtele
8. tuletab meelde, et ühelgi ELi liikmesriigil ei ole üksinda piisavalt suutlikkust ja vahendeid praeguste rahvusvaheliste katsumustega tõhusaks tegelemiseks; on arvamusel, et selles kontekstis vajab EL esiteks ning ennekõike tugevamat ja tõelist poliitilist tahet ELi liikmesriikide poolt, et ELi välispoliitika eesmärkides (nt konfliktide vältimine ja rahulepingud) ühiselt kokku leppida ja neid hoogustada ning nurjata kolmandate riikide katsed ELi nõrgestamiseks ja lõhestamiseks, sealhulgas Euroopa väärtuste õõnestamise teel; rõhutab, et uues geopoliitilises keskkonnas saab olulist rolli mängida ainult tugev ja ühtne Euroopa Liit, millel on väljakujunenud välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning mille liikmesriigid toetavad komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat kokkulepitud eesmärkide rakendamisel; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastama COVID‑19 kriisiga tegelemiseks võetud meetmeid omavahel ja oma rahvusvaheliste partneritega, et soosida pandeemiale üleilmselt sidusalt ja kaasavalt reageerimist, ning kiidab sellega seoses Euroopa tiimi lähenemisviisi heaks;
9. kinnitab oma üleskutset vaadata läbi ELi üldine strateegia, et uuest geopoliitilisest dünaamikast, praegustest ohtudest (sealhulgas COVID‑19 pandeemia) ja eeldatavatest eelseisvatest katsumustest õppida ning ÜVJP eesmärgid ja vahendid ümber hinnata; rõhutab, et ELi jaoks on peale rahvusvaheliste partnerite ja liitlastega koostöö edasise arendamise vajalik ka kiirendada välisasjades otsustusprotsessi ning suurendada oma võimet teha koostööd samu seisukohti jagavate partneritega, tugevdades samas mitmepoolsust, ning tugevdada oma strateegilist võimekust tegutseda, sealhulgas vajaduse korral autonoomselt; rõhutab, et ELil on kohustus ehitada üles oma strateegiline autonoomia nii ühistes diplomaatia-, julgeoleku- ja kaitseküsimustes kui ka majanduse, tervise ja kaubanduse teemadel, et tulla toime paljude ühiste probleemide lahendamisega ning kaitsta oma huvisid, norme ja väärtusi pandeemiajärgses maailmas; rõhutab seetõttu vajadust, et Euroopa riigid säilitaksid oma suutlikkuse ise otsuseid langetada ja tegutseda; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid ja kohaldaksid uut määrust kiiresti, et luua mehhanismid kriitilistes sektorites välisinvesteeringute jälgimiseks; julgustab liikmesriike mitmepoolse strateegilise ekspordikontrolli koordineerimiskomitee pärandile tuginedes looma uut mitmepoolse koostöö foorumit ning jälgima ja kontrollima probleemsetes riikides tehnoloogia eksportimist, kaubavooge ja tundlikke investeeringuid;
10. on seisukohal, et ELi välistegevuse tugeva ja pehme jõu kõigi tahkude kombineerimisel ning integreerimisel on ikka veel ÜVJP eesmärkide saavutamiseks suur kasutamata potentsiaal; tuletab seoses sellega meelde, et Euroopa Parlamendi diplomaatia moodustab ELi välispoliitikas tähtsa samba, kuna sellel on parlamendile omased eristuvad ning üksteist täiendavad instrumendid ja kanalid; usub, et Euroopa Parlamenti tuleks seepärast tunnustada komisjoni ja Euroopa välisteenistuse edendatava nn Euroopa tiimi lähenemisviisi lahutamatu osana; rõhutab sellega seoses Euroopa Parlamendi olulist rolli vahendamises ja demokraatia toetamises ning parlamentaarsete assambleede väärtuslikku panust Euroopa välistegevusse muu hulgas ka julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas, ning vajadust nende tegevust tõhustada ja tagada nende töö nõuetekohasus; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles Euroopa Parlamenti pidevalt teavitama ja kaasama seda ELi välistegevusse;
11. on seisukohal, et Euroopa Liidu tugeva, autonoomse ja täielikult väljaarendatud välis- ja julgeolekupoliitika saavutamiseks on vaja ka samade omadustega diplomaatilist korpust, mis moodustataks algusest peale Euroopa tasandi asutusena; toetab sellega seoses liikumist Euroopa diplomaatilise akadeemia suunas, mis vastutab Euroopa Liidu tulevaste diplomaatide sõltumatu valimise ja koolitamise süsteemi loomise eest, et luua tõeline Euroopa diplomaatiline kõrgharidus;
12. rõhutab, et ELi lepingu sätted konsulteerimise ja parlamendile teabe andmise kohta ÜVJP valdkonnas tuleks muuta läbipaistvalt ja aegsasti selgeteks reegliteks asjakohaste dokumentide, sealhulgas strateegiate projektide jagamise kohta; väljendab vajadust oluliselt parandada Euroopa Komisjoni ning Euroopa välisteenistuse praegust viisi, kuidas Euroopa Parlamendil tundlikku või konfidentsiaalset teavet edastatakse; nõuab, et uuritaks, kuidas saaks parandada Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Komisjoniga peetavate komisjonide koosolekute ning teabevahetuse kvaliteeti, ulatust ja vormi; on arvamusel, et 2010. aasta „poliitilist vastutust käsitlev avaldus“ ei ole enam asjakohane alus suhetele Euroopa Parlamendi ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vahel ning tuleks asendada institutsioonidevahelise kokkuleppega, et tõhustada parlamendi demokraatliku kontrolli õigusi aluslepingute kohaselt; tuletab lisaks meelde, et on nõudnud Euroopa välisteenistuse (EEAS) korraldust ja toimimist käsitleva nõukogu otsuse läbivaatamist;
13. kahetseb edusammude puudumist, et parandada otsustamisprotsessi ÜVJP teemadel, mis mõjutab ELi tegevuse ja otsustusprotsessi tõhusust, kiirust ja usutavust rahvusvahelisel areenil; kutsub liikmesriike üles alustama kiiresti arutelu võimaluse üle liikuda ühehäälsust nõudvalt hääletuselt kvalifitseeritud häälteenamust nõudvale hääletusele vähemalt ÜVJP valitud valdkondades (nt inimõiguste ja sanktsioonide otsused), kuna see on konkreetne vahend ELi mõju tugevdamiseks rahvusvahelisel tasandil;
14. tervitab ELi uue ülemaailmse inimõiguste rikkujate vastase ELi sihipärase sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akti) vastuvõtmist, mis võimaldab ELil kehtestada sihipäraseid sanktsioone isikutele, kes vastutavad tõsiste inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste eest kogu maailmas; soovitab sanktsioonide kohaldamisala tulevikus laiendada, nii et see hõlmaks ka korruptsiooniakte;
15. nõuab, et vaadataks läbi loetelu seadmetest, mille eksportimine kolmandatesse riikidesse on keelatud, et vältida olukordi, kus liikmesriigid varustavad ELi rahalise toetuse abil riike vahenditega, mida kasutatakse lõpuks kodanike rõhumiseks;
16. toetab ELi-ülest arutelu uute koostöövormide üle (sealhulgas Euroopa julgeolekunõukogu), sest on viimane aeg ametlikult luua tõhusad korraldused ja institutsioonid ELi välis- ja julgeolekupoliitika sidususe ja mõju suurendamiseks; usub, et seda ideed tuleks arutada Euroopa tuleviku teemalise konverentsi raames, ning kordab oma üleskutset luua kaitseministrite nõukogu;
17. rõhutab, et EL on võtnud kohustuse tugevdada ÜRO rolli rahvusvahelisel tasandil, ning toonitab sellega seoses vajadust reformida ÜRO süsteemi, tugevdamaks kõikide selle ametite, organisatsioonide ja programmide tegevuse koherentsust, et tagada kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide saavutamine; kutsub liikmesriike uuesti üles toetama ÜRO Julgeolekunõukogu ülesehitust ja toimimist puudutavaid reforme, et muuta seda maailmarahu tagamise eesmärgil tõhusamaks ning operatiivsemaks, pidades reformimisel silmas peale sõjalise julgeoleku ka pagulaste ja põgenike liikumist, toiduga varustatust, kliimamuutusi ning võitlust pandeemiate vastu;
18. rõhutab, et Euroopa Liidu koostöö on toimuvates demokraatlikes ja valimisprotsessides ning nende läbipaistvuse ja legitiimsuse säilitamiseks ülioluline;
19. tõdeb, et Lääne‑Balkani riikide ning ida- ja lõunanaabruse riikide stabiilsus, julgeolek, rahu ja õitseng mõjutavad otseselt liidu enese ja selle liikmesriikide stabiilsust ning julgeolekut ning liidu mainet üleilmse geopoliitilise osalejana; rõhutab asjaolu, et Euroopa Liit on Lääne‑Balkani ja idapartnerlusriikide kõige suurem kaubanduspartner ja investor; nõuab, et EL võtaks ELi naabruses strateegilise vastutuse ning võtaks endale ajakohasema, aktiivsema, ühtsema ja tõhusama rolli jätkuvate pingete ning konfliktide vahendamises ja rahumeelses lahendamises, ning naabruses mis tahes tulevaste konfliktide ennetamises; usub, et seda on võimalik saavutada, seades esikohale jõupingutused ennetava rahuloomise vallas, sealhulgas ennetav diplomaatia ning varajase hoiatamise mehhanismid ja meetmed, tugevdades kahepoolset koostööd ning toetades demokraatiat ja õigusriiki, luues sotsiaal-majandusliku stabiliseerumise ja arengu jaoks positiivseid stiimuleid ning suurendades ühiskondade vastupanuvõimet, mida toetatakse piisavate eelarvevahenditega; kinnitab veel kord oma tugevat toetust Normandia formaadile, Berliini Liibüa konverentsile ja Minski grupile;
20. kinnitab veel kord oma pühendumust laienemisele, mis on jätkuvalt väga oluline ümberkujundav poliitikavaldkond, ning kiidab heaks komisjoni muudetud metoodika ja suurema rõhuasetuse laienemisprotsessi poliitilisele olemusele; toetab Lääne‑Balkani riikide Euroopa‑suunalisi tulevikuväljavaateid ja tunneb heameelt selle üle, et liikmesriigid kinnitasid sellele ühehäälselt toetust, nagu on sätestatud 6. mai 2020. aasta Zagrebi deklaratsioonis, samuti otsuse üle alustada ühinemisläbirääkimisi Albaania ja Põhja‑Makedooniaga; kutsub nõukogu ja komisjoni üles käivitama nende kahe riigiga viivitamata valitsustevahelised ühinemiskonverentsid ja üldisemalt ühinemisprotsessi kiirendama, kuna Lääne‑Balkani riigid kuuluvad geograafiliselt, ajalooliselt ja kultuuriliselt Euroopasse; nõuab tungivalt, et eelkõige Bulgaaria lõpetaks vastuseisu valitsustevahelise konverentsi avamisele Põhja‑Makedooniaga; rõhutab, et nende riikide lõimumine Euroopa Liiduga on väga oluline kogu maailmajao stabiilsuse ja julgeoleku seisukohast, samuti selleks, et ELil oleks mõjujõud nii piirkonnas kui ka sellest kaugemal; rõhutab, et ühinemisprotsess peaks tooma kaasa kestlikud demokraatlikud, majanduslikud ja ökoloogilised muutused ning sotsiaalse lähenemise ning tagama heanaaberlikud suhted ja piirkondliku koostöö; tuletab meelde, et laienemisprotsess on tulemuspõhine ning tugineb rangetele ja ausatele tingimustele, mis on kooskõlas Kopenhaageni kriteeriumite rakendamisega; kordab, et reformide tegemine peab olema kohapeal selgelt tuntav ning rõhutab vajadust esitada selged, läbipaistvad ja ühtsed ühinemiskriteeriumid, pakkuda kogu protsessi vältel pidevalt poliitilist, rahalist (IPA III) ja tehnilist tuge ning muuta edusammude mõõtmist selgemaks; rõhutab, et kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid peavad olema vastavuses komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ELi nimel tehtud ÜVJP asjakohaste deklaratsioonidega ning nõukogu otsustega;
21. kiidab heaks idapartnerlusriikidega toimunud ELi tippkohtumise tulemused ning loodab, et need kuus riiki keskenduvad tõeliselt nende reformide läbiviimisele, mis on vajalikud demokraatlikuma, jõukama, õiglasema, stabiilsema ning põhiväärtustele ja põhimõtetele lähedasema ühiskonna ülesehitamiseks; rõhutab, et koostöö idapartnerlusriikide ja teiste ELi naaberriikidega peaks olema ÜVJP prioriteet, sest nende riikide areng ja demokratiseerimine on ELi jaoks väga tähtis; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkuvalt tugevdama majanduslikke ja ühendavaid sidemeid – kasutades selleks kaubandus- ja assotsieerimislepinguid –, pääsu ühtsele turule ja tihedamaid inimestevahelisi kontakte – sealhulgas viisarežiimi lihtsustamise kaudu ja kui kõik nõuded on täidetud, viisanõude kaotamise kaudu; rõhutab, et eelnimetatu võib stimuleerida energilisemaid demokraatlikke reforme ning ELi õigusnormide ja standardite kasutuselevõtmist; kutsub ELi üles säilitama idapartnerlusriikide juhtumipõhist eristamist, järgides põhimõtteid „rohkem rohkema eest“ ja „vähem vähema eest“; tunnustab idapartnerlusriikide ainulaadseid kogemusi ja eksperditeadmisi, sealhulgas nende panust ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonidesse, lahingugruppidesse ja operatsioonidesse, ning nõuab ELi ja idapartnerluse vahelise koostöö süvendamist ELiga seotud kaitsepoliitika vallas;
22. toetab Valgevene inimeste vabaduse, demokraatia ja väärikuse nõudmist ning nende nõudmist korraldada uued vabad ja õiglased presidendivalimised; tunnustab koordineerimisnõukogu olulist rolli Valgevene protestiva rahva esindamisel; mõistab tungivalt hukka vägivaldsed repressioonid rahumeelsete meeleavaldajate vastu ning kiidab heaks Lukašenko režiimi, sealhulgas Aleksandr Lukašenko enda suhtes sanktsioonide võtmise ning kordab veelkord, et ei tunnusta 9. augustil 2020. aastal toimunud võltsitud presidendivalimiste tulemusi; palub ELil vaadata põhjalikult läbi ELi ja Valgevene suhted, pidades silmas, et režiim ei pea kinni rahvusvahelise õiguse ja ELiga sõlmitud lepingute kohaselt endale võetud kohustustest, samuti luua demokraatlike jõudude sotsiaal-majandusliku stabiliseerumise, arengu ja toetamise jaoks positiivseid stiimuleid;
23. rõhutab, et väga oluline on ELi võetud kohustus toetada oma partnerite suveräänsust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust nende rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; tunneb muret kuumade konfliktipiirkondade arvu kasvu pärast ELi lähinaabruses, külmutatud konfliktide pärast ning käimasoleva Venemaa‑poolse de facto okupatsiooni pärast suveräänsete riikide territooriumitel; kordab, et taunib jõuliselt Venemaa agressiivset poliitikat Ukraina suhtes, Venemaa negatiivset rolli mitmetes külmutatud konfliktides ja survet mõnele oma vahetule ELi naabrile, krimmitatarlaste õiguste rikkumist, Aasovi mere blokaadi, Ukraina gaasiväljade arestimist Mustal merel ning Gruusia ja Moldova territoriaalse terviklikkuse rikkumist; järgib endiselt igati Krimmi ebaseadusliku annekteerimise mittetunnustamise poliitikat; kutsub Venemaad üles võtma vastutust, kasutama oma mõjuvõimu Venemaa toetatud separatistide üle ning täitma täielikult endale Minski kokkulepetega võetud kohustusi; rõhutab, et EL peab kiirendama oma tegevust nn külmutatud konfliktide rahumeelses lahendamises, sealhulgas dialoogis asjassepuutuvate kolmandate riikidega, aktiivselt edendama rahvusvahelise õiguse normidele ja põhimõtetele, ÜRO põhikirjale ning kõigile OSCE 1975. aasta Helsingi lõppakti põhimõtetele toetuvaid lahendusi ning suurendama konfliktist mõjutatud tsiviilelanike, riigisiseste põgenike ja pagulaste toetamist; nõuab ka, et Venemaa Föderatsioon lõpetaks Gruusia Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna‑Osseetia territooriumide okupeerimise ning peataks nende kahe piirkonna de facto integreerimise Venemaa haldusalasse;
24. võtab teadmiseks 9. novembril 2020. aastal Armeenia, Aserbaidžaani ja Venemaa poolt sõlmitud lepingu täieliku relvarahu kohta Mägi‑Karabahhis ja selle ümbruses; loodab, et see leping päästab nii tsiviilisikute kui ka sõjaväelaste elud ja avab helgemad väljavaated selle surmava konflikti rahumeelseks lahendamiseks; kahetseb, et status quo muutus pigem sõjalise jõu kui rahumeelsete läbirääkimiste kaudu; mõistab tugevalt hukka tsiviilisikute tapmise ning tsiviilrajatiste ja pühakodade hävitamise, samuti selle, et väidetavalt on konfliktis kasutatud kobarlahingumoona; nõuab tungivalt, et nii Armeenia kui ka Aserbaidžaan ratifitseeriksid kobarlahingumoona konventsiooni, millega keelatakse täielikult ja viivitamatult sellise lahingumoona kasutamine; rõhutab, et püsiv lahendus tuleb veel leida ning rahu saavutamise ja piirkonna tulevase õigusliku seisundi kindlaksmääramise protsessi peaksid juhtima Minski grupi kaaseesistujad ja see peaks põhinema grupi aluspõhimõtetel; rõhutab tungivat vajadust tagada, et humanitaarabi jõuaks abivajajateni, et Armeenia elanikkonna ja kultuuripärandi turvalisus Mägi‑Karabahhis oleks tagatud ning riigisisestel põgenikel ja pagulastel lubataks pöörduda tagasi oma endistesse elukohtadesse; nõuab kõigi sõjakuritegudega seotud väidete nõuetekohast uurimist ja süüdlaste vastutusele võtmist; kutsub ELi üles konflikti lahendamisse jõulisemalt sekkuma ja mitte jätma piirkonna saatust teiste suurriikide kätte;
25. tervitab komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tulevast ühisteatist uuendatud partnerluse kohta lõunapoolsete naaberriikidega; nõuab, et ELi tunnustaks selle piirkonda käsitlevas poliitikas kõigi Vahemere lõunapiirkonna riikide eripärasid; nõuab, et EL tugevdaks koostööd piirkondlike osalejatega, sealhulgas Araabia Riikide Liiga, Aafrika Liit ja Vahemere Liit, ning toetaks aktiivselt lõunanaabruse riikide vahelist piirkondadevahelist koostööd, mis on julgeolekuks ja kestlikuks majanduslikuks arenguks hädavajalik; rõhutab vajadust tugevdada liidu suhteid Põhja-Aafrika riikidega; avaldab kahetsust, et 25 aastat pärast nn Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse käivitamist pole endiselt saavutatud ühist jõukat, stabiilset ja vaba piirkonda koos Vahemere lõunapiirkonna riikidega; toetab täielikult Berliini protsessi ja kiidab heaks kõik ÜRO algatused, mille eesmärk on leida Liibüa kriisile terviklik poliitiline lahendus;
26. rõhutab, et EL peab pöörama rohkem tähelepanu Süürias jätkuvale konfliktile ja tegema tööd selle nimel, et tuua kohtu ette Süüria režiimi liikmed ja liitlased (eriti Venemaalt ja Iraanist), kes vastutavad arvukate alates 2011. aastast toime pandud sõjakuritegude eest;
27. on seisukohal, et EL peaks jätkuvalt mängima ennetavat rolli Lähis-Ida rahuprotsessis ja pooltevahelise lepingu sõlmimisel, sealhulgas lõplikku staatust käsitleva kokkuleppe küsimustes, pidades eelkõige silmas vajadust säilitada kahe riigi rahumeelse lahenduse alusena 1967. aasta piirid, nii et mõlema riigi pealinnaks on Jeruusalemm ning turvaline Iisraeli riik ning iseseisev, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik eksisteeriksid kõrvuti rahus ja julgeolekus, lähtudes enesemääramisõigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust;
28. võtab teadmiseks Aabrahami lepped, mis normaliseerisid Iisraeli, Araabia Ühendemiraatide ja Bahraini vahelisi suhteid; tunnustab sellega seoses Ameerika Ühendriikide rolli Aabrahami lepete hõlbustamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et Araabia riikidel, nagu Egiptus või Jordaania, mis on aastaid Iisraeliga diplomaatilisi suhteid hoidnud, on olnud oluline roll Lähis‑Ida rahuprotsessi mõjutanud (sealhulgas julgeoleku ja stabiilsuse valdkonna) dialoogi edendamisel; rõhutab, et jätkuvalt on oluline investeerida Iisraeli ja Palestiina vahelistesse sisukatesse läbirääkimistesse; tunneb heameelt asjaolu üle, et Aabrahami lepete üks eeltingimus oli Läänekalda annekteerimisplaanide peatamine, ja kutsub kõiki osapooli üles seda austama;
29. tunneb heameelt Palestiina poliitiliste jõudude hiljutise kokkuleppe üle, et järgmise kuue kuu jooksul toimuvad parlamendi- ja presidendivalimised, ning rõhutab, et demokraatlikud valimised on liidu jaoks endiselt peamine prioriteet; rõhutab, et Lähis‑Ida rahuprotsessi tuleb toetada ning et samuti tuleb koostöös rahvusvaheliste rahastajatega piisavate rahaliste vahendite abil toetada ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni Lähis‑Idas tööd;
30. tunneb heameelt ELi kohustuse üle säilitada ühine laiaulatuslik tegevuskava ja tagada, et kõik osapooled seda täielikult rakendaksid; rõhutab, et see mitmepoolne leping on Euroopa diplomaatias ääretult oluline saavutus ning et see on jätkuvalt peamine tugisammas, mis toetab üleilmset tuumarelvade leviku tõkestamise struktuuri ning on piirkonnas rahu, julgeoleku ja stabiilsuse saavutamise nurgakivi; samuti rõhutab, et ELi huvides on tagada, et kõik osapooled peaksid lepingust kinni ja rakendaksid seda täielikult; kutsub Ameerika Ühendriike üles hoiduma ühepoolsetest meetmetest, et panustada piirkondliku ja üleilmse rahu ja julgeoleku ning reeglitel põhineva üleilmse korra hoidmisesse; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kasutaks kõiki olemasolevaid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid ühise laiaulatusliku tegevuskava kaitsmiseks; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal Pärsia lahe piirkonnas esinevat rivaliteeti arvesse võttes tihendada poliitilist dialoogi selle piirkonna riikidega, et edendada pingeleevendust ja kaasavat piirkondlikku julgeolekuarhitektuuri kooskõlas välisasjade nõukogu 10. jaanuari 2020. aasta järeldustega; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal kaaluda sellega seoses selle ülesande lihtsustamiseks Pärsia lahe piirkonda erisaadiku määramist;
31. kutsub ühisele laiaulatuslikule tegevuskavale allakirjutanuid Prantsusmaad, Saksamaad ja Ühendkuningriiki, samuti ELi ja selle liikmesriike üles suurendama ühtsust, heidutusmeetmeid ja vastupanuvõimet kolmandate riikide sekundaarsete sanktsioonide suhtes ning rakendama meetmeid ELi õiguspäraste huvide kaitsmiseks, sealhulgas kaubavahetust toetava rahastamisvahendi (INSTEX) täielik rakendamine; ei poolda USA ühepoolset ekstraterritoriaalset sanktsioonide taaskehtestamist pärast ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast lahkumist, sest see õõnestab ELi õiguspäraseid majanduslikke ja välispoliitilisi huvisid, takistades eelkõige humanitaarkaubandust Iraaniga COVID‑19 kriisi ajal; palub USA‑l tingimusteta uuesti ühise laiaulatusliku tegevuskavaga liituda, mis peaks käima käsikäes Iraani ärgitamisega, et see hakkaks oma lepingust tulenevaid kohustusi uuesti täielikult täitma; mõistab sellega seoses hukka Iraani otsuse hakata rikastama uraani 20 protsendini, mis on tuumaleppe otsene ja rasket rikkumine;
32. võtab teadmiseks ÜRO Jeemeni väljapaistvate rahvusvaheliste ja piirkondlike ekspertide rühma aruande, milles tehti kindlaks, et Jeemeni valitsus, al‑Houthi rühmitus, Lõuna üleminekunõukogu ning Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide juhitud koalitsiooni liikmed on pannud toime raskeid rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi, mis klassifitseeruvad sõjakuritegudeks, näiteks valimatud rünnakud tsiviilisikute ja tsiviilstruktuuride pihta; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tagama, et kõige tõsisemate kuritegude eest ei lubataks karistamatult pääseda, toetades muu hulgas Jeemeni olukorra viimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kehtestama sihipäraseid sanktsioone väidetavate sõjakuritegudega seotud olnud Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraatide ametnike suhtes; kordab veel oma üleskutset liikmesriikidele lõpetada relvamüük Saudi Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele, mis teeb neid kaasosalisteks konflikti jätkuma õhutamises ja Jeemeni rahva kannatuste pikendamises;
33. on seisukohal, et EL vajab kiiresti parema geopoliitilise ja üldise strateegia määratlemist oma lühi-, keskpika- ja pikaajalisteks suheteks Türgiga, seda eelkõige jätkuvate tagasilöökide tõttu demokraatia vallas ja Türgi üha jõulisema välispoliitilise enesekehtestamise valguses, mis on eskaleerinud pingeid Vahemere idaosa piirkonnas ja mõjunud destabiliseerivalt, ohustades piirkondade rahu ja stabiilsust Vahemere idaosas, Lähis‑Idas ja Lõuna‑Kaukaasias, samuti selle rolli tõttu Süürias, Iraagis, Liibüas ja Mägi‑Karabahhis toimuvates konfliktides;
34. nõuab, et EL mängiks Vahemerel olulist rolli ja muutuks osalejaks, kes suudab tagada piirkonna stabiilsuse, pidades silmas ka organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku rände vastast võitlust; rõhutab, et käimasolev seadusandlik töö uue rände- ja varjupaigaleppe kallal annab ELi kaasseadusandjatele olulise võimaluse parandada ELi varjupaiga- ja rändepoliitikat eesmärgiga saada Türgist vähem sõltuvaks;
35. kordab, et ühinemisläbirääkimised Türgiga on ametlikult peatatud, pidades silmas Türgi inimõiguste olukorda, tagasilööki demokraatia vallas ning õigusriigi probleeme; on seisukohal, et suhted Türgiga ei saa põhineda illusoorsel ja aegunud ühinemisprotsessil; rõhutab, et stabiilse ja turvalise keskkonna loomine Vahemere idaosas on Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja Türgi ühine strateegiline huvi; tuletab siiski meelde, et väga oluline dialoog, millele tuleb selle stabiilse ja turvalise keskkonna loomisel tugineda, saab toimuda ainult juhul, kui välditakse ühepoolseid provokatsioone, rääkimata sõjalisest, merelisest või õhutegevusest; tuletab sellega seoses meelde ELi täielikku solidaarsust oma liikmesriikide Kreeka ja Küprosega;
36. kordab, et liit on enda ja oma liikmesriikide huvide kaitsmiseks valmis kasutama kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja võimalusi, sealhulgas neid, mis tulenevad ELi lepingu artiklist 29 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 215; tuletab meelde nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi, milles kutsutakse liikmesriike üles võtma tugevat riiklikku seisukohta Türgile relvade eksportimise osas vastavalt ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP sätetele, sealhulgas piirkondlikku stabiilsust käsitleva 4. kriteeriumi range kohaldamine, ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja nõukogul kaaluda algatuse esitamist, mis kohustab kooskõlas ühise seisukohaga kõiki ELi liikmesriike peatama relvaekspordi lubamine Türki; tuletab meelde nõukogu 1. oktoobri 2020. aasta järeldusi, milles rõhutatakse, et EL on enda ja oma liikmesriikide huvide kaitsmiseks valmis kasutama kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja võimalusi, sealhulgas Türgile sanktsioonide kehtestamine; kordab veel oma palvet komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale seni, kui Türgi jätkab oma praegust ebaseaduslikku ühepoolset tegevust Vahemere idaosas, mis on vastuolus ELi liikmesriikide suveräänsuse ja rahvusvahelise õigusega, ning ei osale rahvusvahelisele õigusele tuginevas dialoogis; palub NATO juhtkonnal anda Türgile kõige tungivamal viisil teada, et NATO jaoks ei ole riigi agressiivne tegevus NATO kaasliikmete vastu aktsepteeritav;
37. mõistab karmilt hukka asjaolu, et Türgi ja Liibüa kirjutasid alla kaks vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitlevad merepiirkondade piiritlemist ning igakülgset julgeoleku- ja sõjalist koostööd, mis on omavahel seotud ja rikuvad selgelt rahvusvahelist õigust ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, millega kehtestatakse Liibüa suhtes relvaembargo;
38. mõistab tugevalt hukka Türgi destabiliseeriva rolli, mis ohustab kogu Lõuna‑Kaukaasia piirkonna habrast stabiilsust; palub Türgil hoiduda Mägi‑Karabahhi konflikti sekkumast, sealhulgas Aserbaidžaanile sõjaväelist abi osutamast, ning lõpetada destabiliseeriv tegevus ja hakata aktiivselt rahu edendama; mõistab hukka Türgi terroristlike välisvõitlejate üleviimise Süüriast ja mujalt Mägi-Karabahhi, mida on kinnitanud rahvusvahelised osalejad, sealhulgas OSCE Minski grupi kaaseesistujate riigid; peab kahetsusväärseks Türgi valmisolekut destabiliseerida OSCE Minski gruppi, kui viimane proovib mängida konfliktis otsustavamat rolli;
39. rõhutab, et ülioluline ning ELi ja Ühendkuningriigi vastastikustes huvides, mida võimendavad nende ühised eesmärgid ja väärtused, geograafiline lähedus ja pikaajaline ühine strateegiline koostöö, on leppida kokku ühises reaktsioonis välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika katsumustele, järgides mitmepoolsuse, konfliktide dialoogide ja diplomaatia abil lahendamise ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning pidades silmas, et suurem osa rahvusvahelisi ohtusid mõjutavad mõlemat osapoolt sama tugevalt; väljendab heameelt ELi ja Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepingu sõlmimise üle, mis tagab mõlema poole kodanikele ja ettevõtjatele selguse ja kindluse; rõhutab, et ta kontrollib praegu lepingut ning kavatseb tähelepanelikult jälgida ELi ja Ühendkuningriigi vahelise lepingu rakendamist kõigis selle üksikasjades;
40. rõhutab, et Atlandi‑ülene koostöö on ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas endiselt esmatähtis ja hädavajalik; nõuab suuremaid jõupingutusi tugeva ja uuendatud Atlandi-ülese partnerluse ja pideva dialoogi saavutamiseks, mis põhineks vastastikusel austusel ja konkreetsetel meetmetel, et edendada mitmepoolsust, õigusriiki, inimõigusi, Atlandi‑ülest julgeoleku- ja majandusalast koostööd ning kliimamuutustega võitlemist, samuti nõuab jõupingutusi reeglitel põhineva rahvusvahelise süsteemi säilitamiseks, et tegeleda praeguste välis- ja julgeolekupoliitika probleemide ja kriisidega, eelkõige praeguse tervisealase hädaolukorraga ning majanduslike, sotsiaalsete, julgeolekualaste ja poliitiliste proovikividega, mida see kaasa toob;
41. nõuab tungivalt Atlandi‑ülese partnerluse elavdamist, et tegeleda tõhusamalt pandeemia ja muude suuremate rahvusvaheliste probleemidega, näiteks kliimamuutustega; tunnistab vajadust leida uus alus ELi ja USA koostööle, et võidelda natsionalistlike, autoritaarsete ja hegemooniliste ambitsioonidega, ekspansionismiga seotud pingetega Lähis‑Idas ja Pärsia lahe piirkonnas, üha olulisemaks muutuvate majanduslike osalejate multipolaarsusega või majanduskriisiga mõlemal pool Atlandi ookeani; kiidab heaks ELi algatuse alustada Hiinaga Atlandi‑ülest dialoogi;
42. usub, et see partnerlus saab edukas olla ainult siis, kui see põhineb ühistel väärtustel ja huvidel ning rahvusvahelise õiguse ja mitmepoolsete institutsioonide austamisel, aga ka usaldusel, mida kahjuks on viimastel aastatel mõjutanud ülemäärased ühepoolsed tegevused, mis on samuti nõrgestanud mitmepoolseid raamistikke, millega EL ja selle liikmesriigid on seotud; taunib sellega seoses USA presidendi Donald Trumpi administratsiooni ühepoolseid kalduvusi; rõhutab, et nõrgemad sidemed Läänes võimaldavad mitteliberaalsetel riikidel täita rahvusvahelisel areenil juhtpositsiooni vaakumi; väljendab lootust, et USA muudavad oma viimaste aastate suundumust toimida vastuolus mitmepoolsetel reeglitel põhineva maailmakorraga ning võimaldavad jätkata tihedat Atlandi-ülest koostööd, mis on kooskõlas ELi ja USA ühiste väärtuste ning põhimõtetega; kinnitab veel kord, et NATO Euroopa liikmesriigid peavad võtma enda kanda suurema osa jagatud koormusest Atlandi-ülese ruumi kaitsmisel ja uute hübriidohtudega tegelemisel; rõhutab, et tulevikus selliste rahu tagamise püüdluste raames USAga koostöö tegemine looks rohkem sünergilist toimet ja võimaldaks globaalseid probleeme paremini lahendada;
43. mõistab karmilt hukka märatseva rahvahulga poolt USA Kongressi vastu toime pandud rünnaku, millele märatsejaid õhutasid president Donald Trumpi vandenõuteooriad ja alusetud väited, et 3. novembril 2020 toimunud presidendivalimiste tulemusi võltsiti; loodab kindlalt, et USA tagab võimu rahumeelse üleandmise ametisseastuvale presidendile Joseph Bidenile ja ametisseastuvale asepresidendile Kamala Harrisele; on mures populismi ja äärmusluse kasvu pärast mõlemal pool Atlandi ookeani ning rõhutab tungivat vajadust kaitsta demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet kogu maailmas;
44. nõuab Venemaa Föderatsiooni suhtes tugeva ühise seisukoha säilitamist, sealhulgas ELi viie peamise poliitilise põhimõtte läbivaatamist; nõuab uue ELi‑Venemaa strateegia väljatöötamist, mis annaks Venemaa ühiskonna demokraatiat pooldavale osale selge signaali, et EL soovib jätkuvalt omavahelisi sidemeid hoida ja koostööd teha; nõuab sanktsioonide tugevdamist, pidades eriti silmas Aleksei Navalnõi mõrvakatset, mis leidis aset Venemaa territooriumil sõjaväelise närvimürgiga, mis kuulub „Novitšoki“ närvimürkide perekonda ja töötati välja Venemaal; kiidab heaks välisasjade nõukogu võetud piiravad meetmed, mis on seotud keemiarelvade kasutamisega Aleksei Navalnõi mõrvakatsel; kordab oma üleskutset Aleksei Navalnõi mürgitamise osas sõltumatu rahvusvahelise uurimise korraldamiseks;
45. kordab, et Minski kokkulepete austamine on peamine tingimus, et ELi ja Venemaa vahelistes suhetes saaks toimuda mis tahes olulisi muutusi; taunib Venemaa negatiivset rolli desinformatsioonikampaaniates ja muudes hübriidsõja vormides, mida peetakse ELi ja Lääne vastu ning mis püüavad nõrgendada meie sisemist ühtekuuluvust ja seeläbi meie võimet rahvusvahelisel tasandil tõhusalt tegutseda; taunib ka ELi territooriumil sihipäraseid tapmisi, keemiarelvade kasutamist ning keerulist liidusisest olukorda inimõiguste ja põhivabaduste valdkonnas; rõhutab, et Venemaa Föderatsiooni tuleb survestada rahvusvahelist õigust järgima ja rahvusvahelisi lepinguid täitma; on mures selle üle, et Venemaa on korduvalt rikkunud relvastuskontrolli lepinguid ja standardeid, mis on viinud keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu lagunemiseni, samuti on Venemaa rikkunud keemiarelvade keelustamise konventsiooni, kasutades sõjaväelisi närvimürke nii riigi sees kui ka ELi territooriumil;
46. rõhutab, et Aafrika on mitmepoolses süsteemis oluline strateegiline partner; kiidab heaks käimasolevad jõupingutused ELi Aafrika‑strateegia ümberkujundamiseks ja märkimisväärseks ajakohastamiseks sellise mudeli põhjal, mis ei põhine mitte rahastaja ja abisaaja suhetel, vaid võrdsete osapoolte ühisel ja koordineeritud partnerlusel ning vastastikust kasu toova suhte loomisel, mis tugineb üksteise ja vastastikuste huvide ja kohustuste selgele mõistmisele ning mille eesmärk on arendada õiglane inimestekeskne ja kestlik partnerlus, sealhulgas seoses inimõiguste, turvalisuse ja koostööga terrorismivastase võitluse valdkonnas; rõhutab sellega seoses vajadust pöörata erilist tähelepanu Saheli piirkonna olukorrale, võttes arvesse piirkonna kasvavat ebastabiilsust ning seal toimuvate sündmuste otsest ja kaudset mõju Euroopa Liidule; nõuab majanduspartnerluslepingute väljatöötamiseks ja konsolideerimiseks antava abipoliitika raames Euroopa nägemust solidaarsusest, pidades silmas Liibüa olukorra arengut, aga ka inimõigusi; kutsub üles looma ELi ühtset lähenemisviisi ja tegema jõupingutusi, et tugevdada ELi seotust Aafrikaga, aga ka selle nähtavust ja kohustusi Aafrikas; tuletab meelde, et Euroopa kohalolu ja usaldusväärne pühendumine on humanitaarsete ja sotsiaal-majanduslike probleemide leevendamisel keskse tähtsusega;
47. märgib, et Euroopa suutlikkuse tõstmine ja väljaõppemissioonid on olulised, et soodustada Aafrikas rahu, julgeolekut ja stabiilsust; kordab Aafrikas, eriti Sahara‑taguses ja Saheli piirkonnas toimuvate ELi stabiliseerimismissioonide ja operatsioonide tähtsust ning kutsub Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles tagama ÜJKP Aafrika missioonide volituste ja vahendite tugevdamine, andes neile vahendid, mis võimaldavad neil tõhusalt reageerida oma tõsistele probleemidele; rõhutab ELi juhtrolli konfliktide diplomaatilisel ja rahumeelsel lahendamisel, sealhulgas vahendusalgatused ning desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise programmid;
48. on seisukohal, et tugevamad suhted Ladina‑Ameerika ja Kariibi mere piirkonnaga on ELi üleilmse geopoliitilise strateegia seisukohast keskse tähtsusega; rõhutab ELi ning Ladina‑Ameerika ja Kariibi piirkonna (mis koos moodustavad kolmandiku ÜRO liikmetest) ühistel väärtustel ja eesmärkidel põhinevate suhete tugevdamise vajadust, eriti reeglitel põhineva mitmepoolse süsteemi kaitses, rohelise tegevuskava väljatöötamisel või vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemisel; kutsub ELi üles säilitama oma positsiooni Ladina‑Ameerika riikide eelistatud partnerina, olles valmis selleks, et teised geopoliitilised osalejad võivad seda piirkonda rohkem mõjutama hakata;
49. nõuab sellega seoses piirkonnaga sihipärast ja mitmetahulist koostööd, toetudes ühisel ELi narratiivil, mis edendab ühiseid katsumusi (näiteks rahu, julgeoleku ja jõukuse edendamine) lahendada aitavaid strateegiaid, tagades samas kliimamuutustest tulenevate ohtude vastu võitlemiseks ühise rinde; rõhutab Ladina‑Ameerika olulisust Euroopa Liidule ning kutsub üles jätkama selle piirkonna pidamist ÜVJP jaoks geostrateegiliselt ülioluliseks, osalema demokraatia ja inimõiguste edendamises selles piirkonnas ning panustama ka selle majanduslikku arengusse; rõhutab, et õigusriigi ning stabiilse poliitilise ja õigusliku raamistiku austamine, sealhulgas võitlus korruptsiooni ja karistamatuse vastu, samuti demokraatia suunas liikumine ning inimõiguste austamine ja põhivabaduste edendamine, on nurgakivid Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna riikidega sügavama lõimumise ja nendega koostöö jaoks; rõhutab Tšiili ja Mehhikoga sõlmitud üldlepingute ning ELi ja Mercosuri vahelise assotsiatsioonilepingu läbivaatamise jätkamise ja lõpuleviimise tähtsust, toonitades ka, et need riigid on ELi olulised liitlased ja partnerid; väljendab sügavat muret austuse puudumise üle demokraatia ja õigusriigi suhtes ning demokraatlikult valitud opositsiooniliidrite, ajakirjanike, üliõpilaste ja inimõiguste kaitsjate, eriti keskkonnateemadega tegelevate inimeste ja nende advokaatide vastu suunatud rünnakute üle;
50. kinnitab veel kord, et toetab täielikult Colombia rahuprotsessi ja selle elluviimist, mis on Colombia elanike ning piirkonna stabiliseerimise seisukohast otsustava tähtsusega; kutsub üles säilitama tugevat ühisrinnet Venezuela režiimi ning president Nicolás Maduro režiimi toime pandavate inimõiguste rikkumiste suhtes, samuti sanktsioonide süsteemi suhtes, pidades eriti silmas hiljutisi sündmusi ning mitme organisatsiooni, sealhulgas ÜRO hiljutisi kaebusi;
51. rõhutab, kui tähtis on ELi jaoks võtta vastu ühtne, realistlik, tõhus, range ja jõulisem strateegia, mis ühendaks kõiki liikmesriike ja kujundaks suhteid Hiina Rahvavabariigiga kogu ELi huvides ning mille puhul EL peaks ennetavalt ja jõuliselt taotlema tasakaalustatud ja vastastikuseid majanduslikke suhteid, mis tugineksid Euroopa väärtustele ja huvidele, pöörates väga tugevat ja erilist tähelepanu inimõiguste austamisele ning usu- ja veendumusvabadusele; rõhutab, kui tähtis on saavutada USA ja teiste sarnaste partneritega Hiina suhtes ühtne lähenemisviis;
52. nõuab, et ELi Hiina‑poliitika põhineks järgmistel põhimõtetel: võimaluse korral koostöö tegemine; vajaduse korral konkureerimine; vajaduse korral vastu astumine; tuletab meelde, et Hiina jõuline avalik diplomaatia on muutnud mitmed riigid Hiina investeeringutest ja laenudest sõltuvaks; rõhutab, et EL peaks suurendama suurinvestori ja arenguabi annetajana aktiivselt oma kohalolu ning nähtavust kogu maailma partnerriikides;
53. julgustab Hiina Rahvavabariiki võtma üleilmsete probleemidega tegelemisel suuremat vastutust, säilitades samas võimaluse korral koostööd mitmepoolsetes raamistikes, mis hõlmab eelkõige Pariisi kokkuleppega kooskõlas olevaid ambitsioonikamaid kliimameetmeid ja bioloogilise mitmekesisuse meetmeid ning mitmepoolse reaktsiooni toetamist COVID‑19 pandeemiale, sealhulgas lubades haiguse põhjuseid rahvusvaheliselt uurida; mõistab hukka Hiina desinformatsiooni COVID‑19 pandeemia päritolu kohta, mitmepoolse süsteemiga manipuleerimise ning Hiina pahatahtliku mõju levitamise, küberründed ja korrumpeerunud investeerimisprojektid; tunnustab Taiwani tõhusaid jõupingutusi koroonaviiruse leviku tõkestamisel ja solidaarsust ELiga, mida näitab see, et pandeemia ajal annetati paljudele liikmesriikidele üle seitsme miljoni kirurgilise maski;
54. palub komisjonil, nõukogul ning komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teatada Hiinale, et EL ei salli Hiina jätkuvat inimõiguste rikkumist Hongkongis, Tiibetis ja Xinjangis ega vähemuse hulka kuuluvate inimeste kohtlemist, samuti palub neil võtta otsustav roll rahvusvahelisel areenil Hongkongi autonoomia kindlustamiseks; mõistab hukka põhimõtte „üks riik, kaks süsteemi“ rikkumise Hiina riikliku julgeoleku seaduse vastuvõtmisega, mis õõnestab tõsiselt Hongkongi ulatuslikku autonoomiat ning kahjustab Hongkongis kohtusüsteemi sõltumatust ja väljendusvabadust; väljendab muret Hongkongis riikliku julgeoleku seaduse kehtestamise mõju üle Hiina ja Taiwani vahelistele suhetele; rõhutab, et Hongkongi autonoomia jätkuv õõnestamine Pekingi poolt on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja kohustustega, mille Hiina on endale kahepoolsete lepingutega võtnud, ning seab kahtluse alla ka Pekingi usaldusväärsuse partnerina; märgib, et Euroopa Parlament võtab arvesse inimõiguste rikkumisi Mandri‑Hiinas ja Hongkongis, kui tal palutakse toetada ulatuslikku investeerimislepingut ja kõiki tulevasi kaubanduslepinguid Hiinaga; julgustab liikmesriike rakendama 28. juulil 2020. aastal välisasjade nõukogu kinnitatud meetmete paketti ja parlamendi 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni(6); nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võitleksid aktiivselt uiguuride jõhkra tagakiusamise vastu Xinjangis, samuti teiste etniliste ja usuliste vähemusrühmade, eriti kristlaste ja tiibetlaste tagakiusamise vastu; kutsub liikmesriike ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles võtma kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames vastu sanktsioone Hiina ametiisikute ja riigi juhitavate üksuste vastu, kes vastutavad uiguuride massilise kinnipidamise ja sunniviisilise töö korraldamise eest Hiinas;
55. kinnitab taas, et liit jääb valvsaks Taiwani olukorra ning ELi ja Hiina Vabariigi (Taiwani) vaheliste poliitiliste ja kaubandussuhete parandamise suhtes; kutsub Hiina Rahvavabariiki üles lahendama kõiki maa- ja merepiiride vaidlusi rahumeelselt kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning vältima igasuguseid provokatiivseid sõjalisi käike, mille eesmärk on Lõuna‑Hiina mere destabiliseerimine; rõhutab, et rahu, stabiilsuse ja laevaliikluse vabaduse säilitamine India ja Vaikse ookeani piirkonnas on endiselt ELi ja selle liikmesriikide huvide jaoks äärmiselt oluline; võtab väga murelikult teadmiseks hiljutise pingete eskaleerumise India‑Hiina piiril, samuti Lõuna‑Hiina merel ja Taiwani väinas, sealhulgas Hiina üha provokatiivsemad Taiwanile suunatud sõjalised sammud; palub, et kõik asjaomased pooled lahendaksid oma erimeelsused konstruktiivse dialoogi abil rahumeelselt ja hoiduksid status quo muutmiseks ühepoolsete meetmete võtmisest; on seisukohal, et väinaüleseid suhteid tuleks arendada konstruktiivselt ja ilma destabiliseerivate algatuste või sunnimeetodite kasutamiseta kummagi osalise poolt, ning et mistahes muudatused väinaülestes suhetes ei tohi toimuda Taiwani kodanike tahte vastaselt; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid vaataksid uuesti läbi oma kaasamispoliitika Taiwaniga ning teeksid koostööd rahvusvaheliste partneritega, et aidata säilitada Taiwanis väliste ohtudeta demokraatiat; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et toetada Taiwani osalemist Maailma Terviseorganisatsioonis ja maailma terviseassamblees vaatlejana, samuti teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, mehhanismides ja tegevustes ning üleilmses haiguste ennetamise võrgustikus;
56. toonitab, et ELil on vaja pöörata suuremat tähelepanu strateegilistele piirkondadele, mis saavad üha rohkem rahvusvahelist tähelepanu, teiste seas Aafrika ja Arktika, samuti India ja Vaikse ookeani piirkond, kus Hiina viib ellu ekspansioonipoliitikat, mille suhtes EL peab välja arendama sidusa reageeringu; juhib tähelepanu vajadusele laiendada koostööd India ja Vaikse ookeani piirkonna oluliste mõttekaaslastega, nagu Jaapan, India, Lõuna‑Korea, Austraalia ja Uus‑Meremaa; tunneb sellega seoses heameelt jõupingutuste üle ELi põhimõtetel ja väärtustel põhineva India ja Vaikse ookeani piirkonna Euroopa strateegia väljatöötamisel, mis võib hõlmata ühiseid sõjalisi operatsioone Austraalia ja NATOga Vaikse ookeani piirkonnas; on seisukohal, et osana ühtsest Hiina strateegiast, mille raames EL ja liikmesriigid vajadusel Hiinale koos vastu astuvad, peaks EL püüdlema tihedama koostöö poole piirkonna riikide ja teiste demokraatlike riikidega, mille jaoks tuleks kasutada täiel määral ära ELi Euroopa ja Aasia ühendamise strateegiat; hoiatab Hiina jõupingutuste eest piirkonnas, eriti Taiwanis, jõulisemalt käituda, mille tulemuseks on piirivaidlused paljude naabritega;
57. rõhutab vajadust kasutada ära võimalusi, et parandada ELi ja India suhteid veelgi, võttes arvesse piirkonna arengut ning India olulist rolli nii piirkonnas kui ka kogu maailmas;
58. tervitab Arktikat käsitleva ühisteatise lisamist komisjoni 2021. aasta tööprogrammi; leiab, et Arktika piirkonna strateegia on ELile vajalik;
ELi suutlikkuse ja vahendite tugevdamine ÜVJPs
59. rõhutab oma toetust ühtse kaitsepoliitika järkjärgulisele määratlemisele ja edendamisele, mille eesmärk on tugevdada ÜJKPd ning selle aluslepingutes sätestatud eesmärke ja ülesandeid, ning sellise kaitsekoostöö liidu kujundamisele, kus tunnustatakse neutraalsete riikide konkreetset põhiseaduslikku olukorda ning mis põhineb selgetel strateegilistel eesmärkidel ja on suunatud inimeste turvalisuse ja kestliku rahu saavutamisele; kiidab seoses sellega heaks algatuse võtta 2022. aastal vastu strateegilised suunised; rõhutab vajadust veelgi tugevdada ELi ja NATO vahelisi suhteid, rõhutades nende omavahelist sobivust ja strateegilist tähtsust; kutsub Euroopa riike üles investeerima rohkem oma kaitsevõimesse, tasakaalustama vastutust NATOs ja muutuma USAle võrdsemaks partneriks; tunnustab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide panust rahvusvahelise rahu, julgeoleku ja stabiilsuse tagamisse; kiidab heaks Euroopa rahutagamisrahastu loomise suunas tehtud edusammud; toonitab vajadust hakata deklaratsioonide koostamise asemel tegutsema, eelkõige ELile tõelise Euroopa kaitsesektori tööstusliku baasi loomise teel, kasutades selleks piisavalt suure eelarvega Euroopa Kaitsefondi ning rakendades alalist kiiremini ja sidusamalt struktureeritud koostööd, millega püüeldakse ELi strateegilise autonoomia suunas, võimaldades ELil edendada integreeritumat kaitsevarustuse siseturgu; rõhutab, kui tähtis on korraldada kaasavaid konsultatsioone mitme sidusrühma osalusel, et edendada julgeoleku- ja kaitseküsimustes ühise strateegilise kaitse kultuuri;
60. tuletab meelde, et naiste osalemisel rahu- ja julgeolekuprotsessides võib olla märkimisväärne roll selles, kui edukaks ja kestlikuks rahulepped osutuvad ning kui kestev ja kvaliteetne on rahu; rõhutab, et naiste, rahu ja julgeoleku edendamise tegevuskava ning naiste välis- ja julgeolekupoliitikas võrdse esindatuse kohustused ja deklaratsioonid jäävad sageli ainult ilusateks sõnadeks, selle asemel, et seada need eesmärgiks ja tagada nende tegelik rakendamine, mis viib olukorrani, kus tegevuskava eesmärkide saavutamine on kogu maailmas piiratud; tuletab meelde, et konfliktide lahendamine on edukam, kui protsessi jooksul võetakse arvesse soolise tasakaalu ja võrdõiguslikkuse põhimõtet, ning nõuab ÜJKP missioonides naiste osaluse suurendamist, eelkõige otsustusprotsessides ja juhtpositsioonidel; nõuab, et soolist aspekti süvalaiendataks sellistele missioonidele ja soolise võrdõiguslikkuse koolitustele ning asjakohase lähenemisviisi tagamisel naistele, rahule ja julgeolekule kogu ELi lähetatud sõjaväe- ja tsiviilpersonali puhul, sealhulgas Euroopa välisteenistuse keskastme ja tippjuhid ning ÜJKP missioonide ja operatsioonide juhid ja komandörid, ning et naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamisele aidataks aktiivselt kaasa; nõuab mitmekesisust ja naiste osakaalu puudutavate selgete ja mõõdetavate eesmärkide seadmist Euroopa välisteenistuse juhtivatel ametikohtadel, sealhulgas eesmärk saavutada olukord, kus juhtivatel kohtadel töötajatest 50 % on naised, k.a delegatsioonide juhid, ELi eriesindajad ning ÜJKP missioonide ja operatsioonide juhid; kutsub üles koostama tulevase soolise võrdõiguslikkuse III tegevuskava ning naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava põhjal riiklikud tegevuskavad, sealhulgas vahehindamine ning naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava lisamine eelseisvasse ELi III tegevuskavasse soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös;
61. rõhutab, et EL peaks enda peale võtma üleilmse juhtrolli pandeemia tagajärgedega tegelemisel, mis nõuab piisavaid rahalisi vahendeid; rõhutab vajadust ulatuslikuma mitmeaastase finantsraamistiku järele välistegevuse ja kaitse valdkonnas, sealhulgas suuremaid eraldisi ÜVJP‑le, naabruspoliitika, arengu ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendile (NDICI), ühinemiseelse abi rahastamisvahendile (IPA III), Euroopa Kaitsefondile (EDF) ja sõjaväelisele liikuvusele ning nõuab, et nõukogu kiidaks kiiresti heaks Euroopa rahutagamisrahastu; peab kahetsusväärseks nõukogu ettepanekut vähendada uues mitmeaastases finantsraamistikus välistegevuse rahastamisvahendeid ning rahastamise puudumist ELi taasterahastu „NextGenerationEU“ kaudu; rõhutab, et need kärped võivad pärssida ELi rolli rahvusvahelisel tasandil ja anda löögi liidu suutlikkusele läbirääkijariike stabiliseerida ja ümber kujundada; rõhutab, et parlament tuleb sisuliselt kaasata strateegilisse juhtimisse, iga-aastastesse ja mitmeaastastesse töökavadesse ning välistegevuse rahastamisvahendite kontrolli; tuletab meelde vajadust suurendada ELi eelarvelisi vahendeid tsiviilkonfliktide ennetamiseks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ning suurendada rahuloome, dialoogi, vahendamise ja lepitamise rahastamist;
62. nõuab kaitsevõime tugevdamist, seades prioriteediks võimearendusplaani ja kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise raames tuvastatud võimes esinevad puudused, eelkõige süvendatud koostöö kaudu, näiteks panustamine ja jagamine, ning sisuliste projektide ja ambitsioonikama alalise struktureeritud koostöö (PESCO), Euroopa Kaitsefondi, sõjaväelise liikuvuse ja Euroopa kosmoseprogrammi piisava rahastamise kaudu; märgib, et selline tegevus peaks olema kasulik ka NATO ja Atlandi-üleste suhete jaoks; rõhutab vajadust ELi vahendite ja mehhanismide suurema sidususe järele ELi kaitsekoostöös ja nõuab sellega seoses ressursside optimeerimist, et vältida tarbetut kulutuste ja instrumentide dubleerimist; nõuab Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni osakonnale suuremat toetust, rohkem töötajaid ning piisavaid ja alalisi eelarvevahendeid tingimusel, et selle varasemat ja praegust tegevust hinnatakse sõltumatult ja põhjalikult; nõuab Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni osakonna volituste läbivaatamist, et need hõlmaks uute osaliste, nagu Hiina, sekkumist väljastpoolt;
63. kordab oma üleskutset toetada tugevamalt ELi merendusjulgeoleku strateegiat, kuna meresõiduvabaduse säilitamine on üha keerukam katsumus nii kogu maailmas kui ka naabruskonnas; rõhutab, et meresõiduvabadust tuleks alati austada; soovitab üleilmse merendusteabe tõhusa haldamise saavutamiseks tugevdada ja toetada struktuurilist koordineeritust institutsioonide, organisatsioonide ja riiklike ametiasutuste vahel, võimaldades eelkõige kahe peamise tsiviil- ja sõjalise komponendi lähenemist, millel põhineb teadlikkus olukorrast merel;
64. rõhutab ÜVJP missioonide ja operatsioonide tähtsust; toonitab, et kolmandate riikidega on sõlmitud raamlepingud, mille kohaselt osalevad need riigid ELi kriisiohjamisoperatsioonides; märgib, et sellised lepingud tõstavad esile rahu- ja julgeolekupüüdluste saavutamiseks vajaliku ühtse lähenemisviisi;
65. juhib tähelepanu keskmises ja pikemas perspektiivis ohtudele, millega tuleb ÜVJP raames tulevikus tegelema hakata, sealhulgas julgeolekuohud, mille on põhjustanud autoritaarsed režiimid, valitsusvälised osalejad, kliimamuutused, küberohud, keemilised, bioloogilised, radioloogilised ja tuumarünnakud, hübriidohud, sealhulgas tehisintellekti laialdasem kasutamine, desinformatsioonikampaaniad, kosmosevõidujooks, selle militariseerimine ja kujunemisjärgus tehnoloogiad, terrorism ja kontrollimatud rändevood ning juba olemasolevad geopoliitilised katsumused; rõhutab, et EL peab tegema hübriidohtude määratlemisel ja tuvastamisel edusamme; palub ELil suurendada nende ohtudega seotud teadlikkust ning luua ühine kaitsevõime; rõhutab, et selliste ohtudega saab võidelda vaid kooskõlastatud tegevuse kaudu ning õigeaegse ja piisava investeerimise kaudu Euroopa teadusuuringutesse ja innovatsiooni; tervitab Euroopa Parlamendi tehisintellekti digiajastul käsitleva erikomisjoni loomise foorumina, kus on võimalik lahendada tehisintellektiga seotud strateegilisi probleeme; peab oluliseks ELi poliitika sise- ja välisaspektide vahelise parema seose loomist tagamaks, et ELi poliitika järgiks ÜVJP eesmärke, sealhulgas ELi energiapoliitika valdkonnas;
66. rõhutab vajadust arendada välja ühtne kliimapoliitikaga seotud ÜVJP mõõde, kuna kliimamuutused mängivad üha enam majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt destabiliseerivat rolli ning mitmekordistavad riske;
67. kiidab heaks teabepõhise ohuanalüüsi, mille viib praegu läbi komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja mida käsitatakse tulevaste strateegiliste suuniste lähtepunktina, ning nõuab selle analüüsi tulemuste arutelu parlamendis; kiidab heaks komisjoni uue lähenemise, et kaasata strateegiline prognoos ELi poliitika kujundamisse, sealhulgas välis- ja julgeolekuküsimustes;
o o o
68. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikidele.
Nõukogu 17. mai 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid (ELT L 129 I, 17.5.2019, lk 13).
Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamine – 2020. aasta aruanne
450k
68k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2020. aasta aruande kohta (2020/2207(INI))
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta, 15. detsembri 2016. aasta, 22. juuni 2017. aasta, 28. juuni 2018. aasta, 14. detsembri 2018. aasta, 20. juuni 2019. aasta, 12. detsembri 2019. aasta ja 21. juuli 2020. aasta järeldusi,
– võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta, 14. novembri 2016. aasta, 18. mai 2017. aasta, 17. juuli 2017. aasta, 25. juuni 2018. aasta, 17. juuni 2019. aasta ja 17. juuni 2020. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta,
– võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta,
– võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2018. aasta järeldusi naiste, rahu ja julgeoleku kohta,
– võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi pahatahtlikule kübertegevusele ELi ühise diplomaatilise reageerimise raamistiku kohta,
– võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2018. aasta järeldusi noorte, rahu ja julgeoleku kohta ning 5. juuni 2020. aasta järeldusi noorte kohta välistegevuses,
– võttes arvesse nõukogu 17. mai 2019. aasta otsust (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid(1),
– võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2019. aasta järeldusi vastupanuvõime suurendamise ja lisajõupingutuste kohta hübriidohtude vastu võitlemisel,
– võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus. Tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,
– võttes arvesse 28. märtsi 2018. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule sõjaväelise liikuvuse tegevuskava kohta (JOIN(2018)0005),
– võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja Põhja‑Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ja 12. juuli 2018. aasta ühisdeklaratsioone,
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,
– võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi 1975. aasta Helsingi lõppakti,
– võttes arvesse 42 ühist ettepanekut, mille ELi ja NATO nõukogud kiitsid heaks 6. detsembril 2016. aastal, ning 14. juuni 2017. aasta ja 5. detsembri 2017. aasta eduaruandeid nende rakendamise kohta ja mõlema nõukogu poolt 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud 32 uut ettepanekut,
– võttes arvesse 16. juuni 2020. aasta viiendat eduaruannet ELi nõukogu ja NATO nõukogu poolt 6. detsembril 2016. aastal ja 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud ühiste ettepanekute rakendamise kohta,
– võttes arvesse tohutut mõju, mida Ühendkuningriigi lahkumine EList avaldab potentsiaalsele ELi kaitsevõimele, kuna Ühendkuningriik on üks tõhusamaid Euroopa sõjalisi jõude,
– võttes arvesse Venemaa ebaseaduslikku sissetungi Krimmi ja Krimmi annekteerimist Venemaa poolt,
– võttes arvesse asjaolu, et Venemaa on rikkunud liikmesriikide õhuruumi ja merepiire,
– võttes arvesse Hiina suurenenud majanduslikku ja sõjalist kohalolekut Vahemere piirkonnas ja Aafrika riikides,
– võttes arvesse sise- ja välisterrorismi ohtu, mis tuleneb eelkõige sellistest rühmitustest nagu ISIS,
– võttes arvesse uut tehnoloogiat (näiteks tehisintellekt, kosmosesuutlikkus ja kvantarvutus), mis annab inimkonnale uusi võimalusi, kuid tekitab ka uusi kaitse- ja välispoliitikaprobleeme, mille lahendamiseks on vaja selget strateegiat ja liitlaste konsensust,
– võttes arvesse teist eduaruannet ELi ja ÜRO rahuoperatsioonide ja kriisiohjamise prioriteetide kohta 2019.–2021. aastal,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone 3212(1974), 32/15(1977), 33/15(1978), 34/30(1979) ja 37/253(1983),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 353(1974), 361(1975), 367(1975), 458(1979), 541(1983), 550(1984), 649(1990), 716(1991), 750(1992), 774(1992), 789(1992), 889 (1993), 939(1994), 1032(1995), 1062(1996), 1250(1999), 2009(2011), 2095(2013) ja 2174(2014),
– võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke ja pöörates erilist tähelepanu kestliku arengu 16. eesmärgile, mille eesmärk on toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada kestlik areng,
– võttes arvesse ÜRO 2018. aasta juuni väljaannet „Securing Our Common Future: An Agenda for Disarmament“ (Meie ühise tuleviku tagamine: desarmeerimise tegevuskava),
– võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja ülevaadet nr 09/2019 Euroopa kaitse kohta,
– võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta(2), 13. detsembri 2017. aasta(3), 12. detsembri 2018. aasta(4) ja 15. jaanuari 2020. aasta(5) resolutsioone ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta,
– võttes arvesse oma 13. juuni 2018. aasta resolutsiooni ELi ja NATO suhete kohta(6),
– võttes arvesse oma soovitust nõukogule ning komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale seoses tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu (NPT) 2020. aasta läbivaatamisprotsessi ettevalmistusega ning tuumarelvastuse kontrolli ja tuumadesarmeerimise võimalustega,
– võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine(7),
– võttes arvesse oma 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu tuleviku ja mõju kohta Euroopa Liidule(8),
– võttes arvesse oma 18. aprilli 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kaitsefond(9),
– võttes arvesse oma soovitust nõukogule võtta vastu otsus, millega luuakse Euroopa rahutagamisrahastu(10),
– võttes arvesse oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta(11),
– võttes arvesse oma 23. juuli 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 17.–21. juuli 2020. aasta erakorralise kohtumise järelduste kohta(12),
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0265/2020),
1. tuletab meelde, et EL soovib tagada rahu ja julgeolekut kogu maailmas, ning nõuab, et liidu tegevuse ja poliitikaga püütaks säilitada rahvusvahelist rahu, julgeolekut, tõhusat mitmepoolsust, koostööd, üleilmset stabiilsust ning toetataks aktiivselt reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, rahvusvahelist õigust, inimõigusi ja demokraatiat kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtete ja väärtustega ning Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 21 sätestatud eesmärkidega;
2. rõhutab, et arvestades üleilmset, piirkondlikku ja riiklikku julgeolekut ning stabiilsust ähvardavaid praegusi suurenevaid mitmetahulisi ohte, millega EL peab hakkama saama väga vastanditerohkes ja ettearvamatus keskkonnas, mida iseloomustavad enesekindlamad ja konkureerivamad ülemaailmsed ja piirkondlikud võimukeskused ning muutuvad jõuvahekorrad, saavad Euroopa osalejad üksnes tugeva ja ühendatud Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide koosmõju kaudu, tihedas koostöös sarnaselt meelestatud demokraatlike riikidega, välja töötada jõulisema ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP), et mängida uues geopoliitilises keskkonnas rahvusvahelisel areenil tugevamat ja asjakohasemat rolli ning edendada rahu, inimeste julgeolekut, kestlikku arengut, heaolu, vabadust, põhiõiguste ja -väärtuste austamist ning demokraatiat;
3. märgib, et liidu strateegilise keskkonna kestev halvenemine mõjutab otseselt või kaudselt selle liikmesriikide ja kodanike julgeolekut; rõhutab, et selles ebastabiilses ja ettearvamatus keskkonnas on liidul ja liikmesriikidel täita üheskoos suurem roll, et kaitsta oma liikmesriikide, kodanike ja väärtuste julgeolekut mitmepoolsete ohtude, riskide ja probleemide eest;
4. märgib Euroopa Liidu eesmärki arendada välja Euroopa strateegiline sõltumatus, mille puhul on tegemist kavatsusega, mis põhineb liidu võimekusel iseseisvalt kriisiolukorda hinnata ja langetada iseseisvaid otsuseid ning suutlikkusel tegutseda teistest sõltumatult, kui asjaolud seda nõuavad, et kaitsta oma huvisid ja väärtusi, austades täielikult liite ja oma strateegilisi partnereid, järgides samas NATO vastastikuse täiendavuse põhimõtet;
5. kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja nõukogu üles pakkuma välja strateegilise sõltumatuse ühise ametliku määratluse ning defineerima väga selgelt selle rakendamise eesmärke, vahendeid ja ressursse; on seisukohal, et võime tegutseda iseseisvalt on ELi jaoks oluline vahend oma mitmepoolse tegevuse tugevdamiseks, selle muutmiseks väliste ohtude suhtes vähem kaitsetuks ja usaldusväärsema partnerina tegutsemiseks reeglitel põhineva mitmepoolse korra tagamisel;
6. on veendunud, et COVID‑19 pandeemia on esile toonud ELi kaitsetuse ja selle sõltuvuse kolmandatest riikidest; rõhutab seetõttu, et sellega seoses on veelgi olulisem tugevdada ELi pingutusi strateegilise sõltumatuse saavutamiseks;
7. märgib, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamisel on tehtud mõningaid edusamme; tunneb heameelt asjaolu üle, et EL on jätkuvalt pühendunud oma ülemaailmse kohaloleku tugevdamisele ja suutlikkuse suurendamisele tegutseda üleilmse julgeoleku edendaja ja tagajana, sealhulgas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide kaudu, eesmärgiga saavutada püsiv rahu, stabiilsus, julgeolek ja heaolu ning aidata aktiivselt kaasa konfliktide ületamisele ja lahendamisele kogu maailmas, eriti ELi naabruses;
8. väljendab rahulolu komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse üle, et 2020. aasta lõpuks esitatakse analüüs ühiste ohtude ja probleemide kohta, mis on alus liikmesriikidega peetavatele poliitilistele aruteludele ja strateegiliste suuniste väljatöötamisele; märgib, et strateegiliste suunistega edendatakse ja suunatakse hiljemalt 2022. aastal vastavalt 2016. aastal paika pandule ELi eesmärkide rakendamist ja määratletakse strateegiline lähenemisviis, konkreetsed eesmärgid ja sihid neljas põhivaldkonnas – kriisiohjamine, vastupidavus, võimekus ja partnerlused; rõhutab, et see on vajalik, kuna EL peab välja töötama näitlikud stsenaariumid sõjalise ja tsiviilsekkumise jaoks ning valmistuma hästi ette operatiivsel ja poliitilisel tasandil; loodab, et strateegilised suunised aitavad esimese sammuna ELi sõltumatu tegevussuutlikkuse arendamise suunas luua ühtlustatuma strateegilise kultuuri ja hõlbustavad seega liidu otsuste tegemise protsessi;
9. kaalub parlamendi sisendi ja suunistena oma aruannete ja soovituste esitamist strateegiliste suuniste põhivaldkondade kohta kooskõlas meie demokraatlike institutsiooniliste põhimõtetega;
10. rõhutab kestliku piirkondliku stabiilsuse, turvalisuse ja heaolu tagamise ning destabiliseerivate protsesside ennetamise esmast geopoliitilist tähtsust liidu jaoks selle naabruses, nii idas kui ka lõunas ja Arktikas, ; rõhutab operatsioonide EUFOR Althea ja EULEX Kosovo keskset rolli stabiilsuse ja julgeoleku edendamisel, suurendades riikide vastupanuvõimet ja toetades suutlikkuse arendamist ELi jaoks strateegiliselt olulises piirkonnas; väljendab rahulolu EULEX Kosovo ja EUAM Ukraine volituste pikendamise üle ning kinnitab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kaasamise olulisust Lääne-Balkanil ja idanaabruses; ergutab käimasoleva ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni EUAM Ukraine läbivaatamist, et teha kindlaks, kuidas saab sellega Ukraina julgeolekut veelgi toetada;
11. juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa lõunapoolsete naaberriikide, eriti Saheli, Lääne‑Aafrika ja Aafrika Sarve piirkonna riikide ebastabiilsusel on lõppkokkuvõttes negatiivne kõrvalmõju eelkõige ELi lõunapoolsetele naaberriikidele endale ja seega tekitab see otseseid probleeme Euroopa välispiiride haldamisel;
12. on mures, et Venemaa Föderatsiooni relvajõud okupeerivad endiselt suurt osa Ukrainast ja Gruusiast, rikkudes rahvusvahelist õigust, et nad viibivad endiselt Moldova Vabariigis ja et Venemaa destabiliseerib selles piirkonnas jätkuvalt rahu ja julgeolekut; väljendab oma muret seoses riiklikult toetatud enneolematult ulatuslike desinformatsioonikampaaniatega idanaabruses; mõistab jätkuvalt hukka Venemaa sõjalise sekkumise ja Krimmi poolsaare ebaseadusliku annekteerimise ning Moldova külmutatud konflikti jätkamise; rõhutab, et sellega seoses peab ELi poliitika olema üksmeelne;
13. kiidab heaks sõjategevuse lõpetamise Mägi‑Karabahhis ja selle ümbruses; juhib murelikult tähelepanu kolmandate riikide sõjalisele osalemisele konfliktis ning eelkõige Türgi destabiliseerivale rollile ja sekkumisele; nõuab välisvõitlejate väidetava kohaloleku ning kobarlahingumoona ja fosforpommide kasutamise rahvusvahelist uurimist; kutsub Euroopa Liitu ja rahvusvahelisi organeid üles tagama, et Mägi‑Karabahhis sooritatud sõjakuriteod ja keelatud relvade kasutamine Mägi‑Karabahhi konfliktis ei jääks karistuseta; rõhutab vajadust võimaldada humanitaarabi läbipääsu, jätkata viivitamata vangide ja inimohvrite vahetamist ning tarvidust säilitada Mägi‑Karabahhi kultuuripärandit;
14. väljendab suurt muret hiljutise pingete teravnemise pärast teatavates potentsiaalsetes konfliktikolletes India ja Vaikse ookeani piirkonnas, nagu India ja Hiina vaidlusalune piir, Ida‑ ja Lõuna‑Hiina meri ja Taiwani väina ala, sealhulgas Hiina üha provokatiivsemad Taiwani ähvardavad sõjalised manöövrid; nõuab, et kõik asjaosalised lahendaksid oma erimeelsused rahumeelsete vahenditega, et leevendada pingeid ja hoiduda ühepoolsest tegevusest status quo muutmiseks; rõhutab rahumeelse arengu olulisust Taiwani väinas, et säilitada Hiina ja Taiwani ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna rahu, stabiilsus ja jõukus, mis on jätkuvalt ELi huvide jaoks otsustava tähtsusega; nõuab, et EL ja liikmesriigid vaataksid läbi oma Taiwani lähenemispoliitika ja teeksid koostööd rahvusvaheliste sarnaseid seisukohti jagavate partneritega, et kaitsta demokraatlikku Taiwani välisohtude eest; väljendab muret kolmandate riikide selliste pahatahtlike desinformatsioonikampaaniate pärast, mille eesmärk on takistada pingutusi COVID‑19 pandeemiaga võitlemisel India ja Vaikse ookeani piirkonna demokraatlikes riikides, sealhulgas Taiwanis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid Taiwani sisukat ja pragmaatilist osalemist vaatlejana Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) koosolekutel, mehhanismides ja tegevuses, et võidelda ühiselt üleilmse rahvatervise kriisiga;
15. tunneb tõsist muret sellepärast, et Türgi tegutseb ebaseaduslikult ja ähvardab Vahemere idaosas liikmesriike sõjategevusega, ja mõistab selle karmilt hukka; märgib murelikult, et Türgi juhitud ühepoolsed meetmed rikuvad vaatamata pingete leevendamise püüetele rahvusvahelist õigust ja mõjutavad vahetult mõne liikmesriigi suveräänsust; kordab liidu valmidust kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja valikuid, sealhulgas kooskõlas ELi lepingu artikliga 29 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 215, et kaitsta enda ja oma liikmesriikide huve; tuletab meelde hiljutisi nõukogu järeldusi Vahemere idaosa kohta ning nõuab uue ja põhjaliku ELi‑Türgi strateegia väljatöötamist;
16. rõhutab, et juurdepääs puhtale joogiveele võib põhjustada tõsiseid konflikte; toonitab, et Euroopa Liit peab välja töötama poliitilise strateegia, et hõlbustada lahendusi nendes suure destabiliseeriva potentsiaaliga valdkondades, julgustades riike, mis asuvad veega seonduvate konfliktide kõige olulisemates piirkondades, allkirjastama 1992. aasta Helsingi veekonventsiooni piiriüleste veeteede ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutuse kohta, mis valmis 1997. aastal New Yorgis;
Euroopa Liidu eesmärkide tugevdamine: ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide tõhususe parandamine ettearvamatus ja ebastabiilses keskkonnas
17. on seisukohal, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika tugineb peamiselt liidu võimekusele rakendada tsiviil- ja sõjalisi missioone ja operatsioone liidu ja selle liikmesriikide julgeolekut mõjutavates kriisiolukordades või olukordades, mis nõuavad rahvusvahelisel õigusel ning ÜRO põhikirjal ja resolutsioonidel põhinevat rahvusvahelist sekkumist; märgib, et liidul on praegu käimas 11 tsiviil- ja kuus sõjalist missiooni ja operatsiooni, viimastest on kolm täitevvolitustega missioonid (ATALANTA, EUNAVFOR MED IRINI, EUFOR ALTHEA) ja kolm täitevvolitusteta missioonid (EUTM Mali, EUTM Somalia, EUTM RCA); tuletab meelde, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide eesmärk on muu hulgas soodustada julgeolekusektori reformi, edendada õigusreformi ning tugevdada sõjaväe- ja politseikoolitust; soovitab missioone ja operatsioone korrapäraselt nõuetekohaselt hinnata, et teha kindlaks, kus saaks nende tõhusust veelgi tugevdada; rõhutab missioonide kiirema, paindlikuma ja järjepidevama kasutuselevõtmise tähtsust;
18. märgib, et kahjuks näitavad mõned liikmesriigid endiselt vähest poliitilist tahet ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel märkimisväärsel ja usaldusväärsel viisil osaleda; rõhutab missioonide ja operatsioonide jõulisemaks muutmise tähtsust nii inimressursside kui ka volituste osas; kutsub liikmesriike üles suurendama vägede ja varade panust kõigisse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidesse ja operatsioonidesse, pöörates erilist tähelepanu olemasolevatele puudujääkidele, kuna ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide rahastamise teema on eriti kriisi ajal nende kestlikkuse seisukohast ülioluline, ning võimalike kasvavate pingete ja konfliktide küsimusele; rõhutab, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eelarvet ei tohiks õõnestada;
19. rõhutab, et naiste osalemine ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel aitab kaasa missiooni tõhususele ja suurendab ELi usaldusväärsust meeste ja naiste võrdsete õiguste edendajana kogu maailmas; nõuab soolise aspekti arvestamist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, eelkõige parema soolise tasakaalu saavutamise kaudu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide isikkoosseisus ja juhtkonnas ning lähetatud isikkooseisu erikoolituse abil; väljendab rahulolu asjaolu üle, et kõik ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilmissioonid on nüüdseks nimetanud ametisse soolise võrdõiguslikkuse nõustajad, ning kutsub ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalisi missioone üles tegema sama; julgustab liikmesriike nimetama olemasolevate vabade ametikohtade jaoks naiskandidaate; nõuab, et kogu ELis tegutsev sõjaväelaste ja tsiviiltöötajate isikkooseis saaks piisava väljaõppe soolise võrdõiguslikkuse asjus ning naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 kohta ja eriti selle kohta, kuidas soolist perspektiivi oma ülesannetesse integreerida; väljendab kahetsust asjaolu üle, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides ja eelkõige sõjalistes operatsioonides osalevate naiste arv on endiselt väga väike; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus toetaks vajadust konkreetse eesmärgi järele ja poliitilise kohustuse võtmist selleks, et suurendada naiste arvu ELi kriisiohjamise missioonides ja operatsioonides; nõuab tungivalt, et liikmesriigid otsiksid võimalusi töötajate värbamise ja hoidmise poliitika tugevdamiseks ning naiste osaluse edendamiseks rahu kindlustamise ja rahuvalvemissioonidel; rõhutab vajadust lisada ELi eelarvesse uus rida, millest rahastataks soolise võrdõiguslikkuse nõunike ametikohti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalistel missioonidel;
20. rõhutab liidu globaalset pühendumust Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas kuue tsiviil- (EUCAP Mali, EUCAP Niger, EUCAP Somalia) ja sõjaväelise (EUTM Mali, EUTM Somalia, EUNAVFOR ATALANTA, EUNAVFOR MED Irini) missiooni kaudu;
21. tõdeb seega, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjaliste operatsioonide puhul on üha sagedamini tegemist keskendumisega relvajõudude väljaõppele (s.t ELi väljaõppemissioonid) ja täitevvolitused puuduvad; on seisukohal, et nende volitusi tuleks ilma nende missioonide täitevvolituste puudumist mõjutamata tugevdada, et võimaldada Euroopa nõustajatel lähetamise alale võimalikult lähedal kontrollida, kas väljaõppe programme on hästi täidetud ja kas kõik on täielikult kooskõlas kohalike relvajõudude tegelike operatiivvajadustega; märgib, et kui väljaõppe saanud jõude kohapeal rakendatakse, annab see võimaluse ka halva juhtimise ja kuritarvituse juhtumite paremaks ennetamiseks; rõhutab, et see on eelkõige nii EUTM Mali korral, kus Mali relvajõude kasutatakse väga erinevates ja keerukates valdkondades, mille üle tuleb seega teha järelevalvet seoses sellega, kuidas Euroopa väljaõppekavu praegu ellu viiakse;
22. peab kahetsusväärseks, et üksnes mõnede ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide puhul pakutakse koolitust seksuaalse ja soolise ahistamise kohta, ning kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles korraldama kõikidel missioonidel ja operatsioonidel kohustuslikke koolitusi sellise ahistamise tõkestamiseks ning tagama ohvritele ja rikkumisest teatajatele tõhusa kaitse; nõuab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide uuendatud üldiste käitumisnormide ajakohastamist, et lisada neisse täisleppimatuse põhimõte ELi juhtide ja juhtkonna tegevusetuse suhtes seoses seksuaalse ja soolise vägivallaga;
23. tunnustab nõukogu 12. oktoobri 2020. aasta järeldusi EUFORi operatsiooni Althea kohta ja valmiduse kohta jätkata uuendatud ÜRO volituse alusel operatsiooni mandaati, et toetada Bosnia ja Hertsegoviina ametiasutusi ohutu ja turvalise keskkonna tagamisel; tunnistab COVID‑19 pandeemiast tingitud probleeme ja tunnustab missioonide isikkoosseise sel ajal täieliku tegevusvalmiduse säilitamise eest;
24. tuletab meelde, et julgeolekuolukord Somaalias on väga murettekitav ja see on ebastabiilsuse alus kogu Aafrika Sarve piirkonnas tervikuna; on sellega seoses veendunud, et EUTM Somalia tugevdamine juhtimisstruktuuride nõuandefunktsiooniga võimaldab avaldada märkimisväärset mõju operatsioonide elluviimisele mitmepoolse sõjalise abi raamistikus;
25. toetab jõupingutusi, mis on tehtud seoses piirkondadeks jaotamise protsessiga, mida on alustatud piirkondliku nõuande- ja koordineerimisüksuse (RACC) kaudu, ja nõukogu 12. veebruari 2019. aasta otsust liikuda sellega teise etappi, tugevdades sellega ELi piirkondlikku lähenemist Sahelis, eelkõige EUTM Mali raames, laiendades selle ulatust G5 Saheli riikidele, eesmärgiga muuta ELi tegevus G5 Saheli riikides piiriüleselt tõhusamaks ja toimivamaks ning toetada piiriülest koostööd, muutes seega EUCAP Sahel Mali, EUCAP Sahel Nigeri ja EUTM Mali töö tulemuslikumaks; nõuab selle ümbernimetamist EUTM Saheliks; märgib, et järjepidevus ja julgeolekukoostöö Aafrika riikidega on selle maailmajao stabiilsuse ja pikaajalise arengu saavutamiseks üliolulised; on seisukohal, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika lähtealuste regionaliseerimine Sahelis on asjakohane, kuid nõuab selgemat korraldust juba olemasolevate ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviil- ja sõjaliste missioonide, kohalike osalejate ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vahel (st ÜRO MINUSMA rahutagamismissioon ja Prantsusmaa vägede juhitud operatsioon Barkhane), et tagada liidu tasandil operatiivne koostoime ja kooskõlastatud pingutused;
26. tunneb muret Kesk‑Aafrika Vabariigis käimasolevate ELi vastu suunatud desinformatsioonikampaaniate pärast; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles võtma meetmeid desinformatsioonikampaania päritolu tõhusaks tuvastamiseks ja selliste rünnakute vastu võitlemiseks; kiidab heaks EUAM RCA (Euroopa Liidu ÜJKP nõuandev tsiviilmissioon Kesk‑Aafrika Vabariigi julgeolekusektori reformi toetuseks) alustamise eesmärgiga toetada Kesk‑Aafrika Vabariigi julgeolekusektori reformi ja EUTM RCA (Euroopa Liidu ÜJKP sõjaline väljaõppemissioon Kesk‑Aafrika Vabariigis) volituste pikendamist; on seisukohal, et liit peab kiiresti ja tõhusalt parandama oma varustuse kohaletoimetamise võimekust lisaks EUCAPi ja EUTMi missioonide poolt pakutavale väljaõppele; märgib, et Euroopa rahutagamisrahastu loomine tagaks laiaulatusliku lähtealuse meie partnerite vägede võimekuse suurendamisele; rõhutab, et enesekindlad, kohalolevad ja aktiivsed välistoimijad, kes ei jaga tingimata samu eetilisi põhimõtteid kui liit ja selle liikmesriigid, täidavad võimekuse puudujäägi ja osalevad nende jõudude varustamises, näitamata üles austust õigusriigi ega rahvusvaheliste standardite suhtes;
27. on väga mures julgeoleku ja humanitaarolukorra halvenemise pärast Saheli piirkonnas, kus terrorismiga survestatakse veelgi G5 Saheli riike ja nende naabruskonda, suurendades kohalikke poliitilisi, etnilisi ja usulisi pingeid; rõhutab ELi Saheli missioonide ja operatsioonidega selles osas kaasneva toetuse olulisust; tuletab meelde, et oluline on säilitada pikaajalised rahvusvahelise kogukonna investeeringud, et töötada Mali ja Saheli piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse saavutamise heaks; väljendab rahulolu ELi missioonide ja operatsioonide tegevuse taasalustamise üle Malis;
28. nõuab uut lähenemist julgeolekusektori reformile, julgeolekualasele abile ja sõjalise võimekuse suurendamisele tegevustasandil, mis hõlmaks eriti Malis saadud õppetunde, keskendudes järgmisele: a) kõigi julgeolekujõudude, sealhulgas relvajõudude demokraatlik kontroll, b) sektori demokraatlik ja läbipaistev valitsemine, c) kõigi osalejate rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse täieliku ja range järgimise süstemaatiline seire ning d) selge mehhanism karistamatuse ja käimasolevate rikkumiste korral missiooni peatamiseks või vägede väljatoomiseks;
29. märgib koordineerimise paremat taset tsiviil- ja sõjaliste missioonide vahel kolmes riigis: Mali, Kesk‑Aafrika Vabariik ja Somaalia; väljendab rahulolu ELi suutlikkuse suurendamise missiooni koordineeritud pingutuste üle Somaalias (EUCAP Somalia) ja EUTM Somalia üle, kuna nendega toetatakse Somaalia politsei ja Somaalia sõjaväe vastastikust operatiivset lähenemist Al Shabaabi mõjust vabastatud aladel; rõhutab, et integreeritud lähenemisviisi vahenditele, eelarvelistele toetusvahenditele ning osalistele missioonides EUAM CAR ja EUTM CAR tuleks vajadusel korrata teistes ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides ja operatsioonides;
30. tunnustab operatsiooni EUNAVFOR MED IRINI käivitamist, mille eesmärk on aidata kaasa püsivale rahule, julgeolekule ja stabiilsusele, toetades Liibüale kehtestatud relvaembargo järgimist vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2526(2020), ning aidata kaasa Liibüa rannikuvalve koolitamisele ja inimkaubanduse takistamisele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid määraksid konkreetselt ja viivitamata kindlaks operatsiooni EUNAVFOR MED IRINI siiani piiratud võimaluste toetamiseks vajalikud luure-, seire- ja eelluure politseijõudude ja mereväevahendid, ja kutsub üles tugevamale koostööle NATO käimasoleva mereoperatsiooniga Sea Guardian ning koostööle piirkondlike partneritega; tuletab meelde rahvusvahelisi kohustusi seoses otsingu- ja päästetöödega merel; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles täielikult kasutama selles valdkonnas ELi vahendeid, eelkõige ELi satelliidikeskust ja ELi luurekeskust; väljendab rahulolu Liibüa olukorra stabiliseerimisel tehtud edusammude üle, kutsub ELi üles võtma aktiivset rolli vahendusprotsessis, et aidata kaasa rahumeelse, stabiilse ja demokraatliku Liibüa saavutamiseks vajalike aluste loomisele;
31. võtab teadmiseks nõukogu 20. juuni 2020. aasta otsuse pikendada oma kolme järgmise ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilmissiooni volitusi: Euroopa piirihalduse abimissioon Liibüas (EUBAM Libya), Euroopa piirihaldamise abimissioon Rafahi piiriületuspunktis (EUBAM Rafah) ja Euroopa politseimissioon Palestiina aladel (EUPOL COPPS);
32. nõuab ELi tsiviil‑sõjaliste otsuste tegemise ning juhtimis- ja kontrollistruktuuride edasist arendamist ja tugevdamist ning samal ajal eraldi sõjaliste ja tsiviilkäsuliinide tagamist;
33. märgib, et 2020. aastal tuleb alustada sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse (MPCC) strateegilise läbivaatamisega; arvestades nimetatud läbivaatamise mõju sõjaliste missioonide ja operatsioonide kavandamisele, juhtimisele ja kontrollile, kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles parlamenti võimalikest ja tehtud valikutest õigeaegselt teavitama; kordab, et EL vajab autonoomseks tegutsemiseks alalist ja täieõiguslikku sõjaväelist juhtimisstruktuuri ning kutsub seetõttu nõukogu üles sellist struktuuri rakendama;
34. võtab teadmiseks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe rakendamisel saavutatud üldised edusammud ja tehtud pingutused, mille eesmärk on muuta ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevus võimekamaks, tõhusamaks, paindlikumaks ja reageerivamaks nii riiklikul tasandil, töötades välja ja rakendades riiklikke rakenduskavasid, et suurendada riikide panuseid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevusse, kui ka ELi tasandil ühise tegevuskava väljatöötamise kaudu; nõuab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe täielikku rakendamist 2023. aasta suve alguseks; märgib ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevuse võimekusealaseid probleeme seoses piisava arvu politseiametnike, kohtunike, prokuröride ning muude justiits- ja tsiviiljulgeoleku valdkonna ekspertide olemasolu tagamisega; on seisukohal, et EL peab jätkama EUCAP Sahel Mali, EUCAP Sahel Nigeri, EUCAP Somalia ja EUAM RCA tsiviilmissioonide põhjaliku hindamisega volituste, eelarvete ja inimressursside suhtes, et muuta need igati toimivaks ja tulemuslikuks; kutsub liikmesriike üles esitama üksikasjaliku iga-aastase ülevaate, milles võetakse kokku edusammud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe rakendamisel; kutsub kõiki asjaosalisi tegema tihedamat koostööd ja tugevdama koostoimet samale tandrile lähetatud tsiviil- ja sõjaliste missioonide vahel, eriti seoses liikuvuse ja turvalise digitaristuga; väljendab rahulolu tsiviilkriisiohje tippkeskuse loomise üle, mis avati 2020. aasta septembris, ja kutsub liikmesriike üles selle töös aktiivselt osalema;
35. kiidab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide järjepidevust ja jätkuvat kohalolekut, hoolimata väga keerulisest keskkonnast ja ebasoodsast mõjust, mille on põhjustanud COVID‑19 pandeemia; nõuab tungivalt ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide eelarve, vahendite, kavandamise ja varustuse hindamist ja kohandamist COVID‑19 õppetundidega seoses, et tagada tegevuse tulemuslikkuse säilimine; rõhutab, kui oluline on, et EL kaaluks, mida saaks veel teha, et minimeerida ja juhtida töötajate nakatumise riski; väljendab tõsist muret COVID‑19 pandeemia kahjuliku võimendava mõju pärast olemasolevatele kriisidele ja usub, et on tähtis, et EL takistaks COVID‑19 negatiivset mõju aastatepikkusele rahu kindlustamise protsessile; on mures COVID‑19 pandeemia ajal leviva desinformatsioonilaine pärast, eriti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide vastu; rõhutab, et EL peaks tugevdama oma strateegilise teabevahetuse ja avaliku diplomaatia vahendeid, eriti riikides, kus ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonid ja operatsioonid aset leiavad;
36. tunnustab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviil- ja sõjaliste missioonide panust rahu ja stabiilsuse säilitamisse ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisse ning kolmandate riikide toetamisse terrorismi vastu võitlemisel; nõuab tungivalt, et EL suurendaks oma institutsioonilist suutlikkust konfliktide ennetamise ja vahendamise eesmärgil; nõuab ennetavamat lähenemist pikaajaliste konfliktide lahendamisele ELi lähinaabruses; nõuab konfliktitundlike ja inimkesksete lähenemisviiside väljatöötamist, milles seataks inimeste turvalisus ja õigused ELi tegevuse keskmesse;
37. on seisukohal, et liit peaks koondama oma pingutused suurimat lisaväärtust andvatele missioonidele ja operatsioonidele; peaks seetõttu tervitatavaks arutelu teatavate missioonide asjakohasuse ja tõhususe üle;
38. nõuab Euroopa rahutagamisrahastu – mille eesmärk on oma partnereid toetades ja rahuoperatsioonidesse panustades parandada ELi missioonide tõhusust – kiiret vastuvõtmist ja rakendamist; rõhutab, et selle vahendiga rahastataks osa ELi kaitsetegevuse kuludest, sealhulgas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjaliste operatsioonide ühised kulud ja need kulud, mis on seotud partnerite sõjalise suutlikkuse suurendamisega riikides, mille tegevusse EL sekkub, ning seetõttu tuleks sellele eraldada piisavalt suur eelarve väljaõppe, operatsioonide, missioonide, projektide ja sõjaväelise varustuse, sealhulgas relvade, laskemoona ja transpordiga seotud praeguste probleemide tulemuslikuks lahendamiseks, täielikus kooskõlas ühise seisukoha kaheksa kriteeriumi, rahvusvahelise inimõiguse ja humanitaarõiguse ning tõhusate läbipaistvussätetega, nagu on loetletud selle 28. märtsi 2019. aasta soovituses Euroopa rahutagamisrahastu loomise kohta; tuletab meelde vajadust teha eelnevad põhjalikud riskihindamised ja jälgida hoolikalt vahendite kasutamist abisaavates riikides, eriti piirkondades, mida mõjutab poliitilise maastiku suur kõikuvus ja riigipiiride suur läbitavus, ning rakendada ELi tasandil vajalikke kaitsemeetmeid, et takistada terrorirühmituste ja muude pahatahtlike osalejate poolt nende relvade omastamist;
39. väljendab rahulolu 2020. aasta Euroopa Liidu olukorra kavatsusavalduses tehtud teadaande üle strateegilise lähenemise ühisteatise kohta, et toetada 2021. aastal endiste võitlejate desarmeerimist, demobiliseerimist ja taasintegreerumist, kuna see tähendab ELi 2006. aasta desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise toetamise kontseptsiooni õigeaegset läbivaatamist; rõhutab julgeolekusektori reformide tähtsustamise olulisust, eriti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevuse missioonide jaoks, mille peamine eesmärk peaks olema inimeste julgeolekule keskenduva lähenemisviisi rakendamine; rõhutab, et uus strateegiline lähenemine desarmeerimisele, demobiliseerimisele ja taasintegreerimisele peab tagama järjepidevuse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika instrumentide ja ELi arenguabi vahel;
Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tulemusliku võimekuse arendamine
40. väljendab rahulolu selliste ELi võimekuse arendamise algatuste üle nagu kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine, alaline struktureeritud koostöö (PESCO) ja tulevane Euroopa Kaitsefond ning selle eelkäijaprogrammid – liidu kaitsealaste teadusuuringute ettevalmistav meede ja Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm –, kuna need võivad aidata suurendada ühtsust, koordineeritust ja koostalitlusvõimet ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamisel ning luua võimalusi Petersbergis määratletud ülesannete täitmiseks ning tugevdada liidu solidaarsust, ühtekuuluvust ja vastupanuvõimet ning strateegilist sõltumatust;
41. tunnistab, et ELi võimekuse arendamise algatustesse integreerimine ja enamate liikmesriikide sisukas osalemine suurtes Euroopa kaitseprojektides, mida korraldatakse hetkel peaaegu ainult kahepoolselt (nt FCAS ja MGCS), on otsustava tähtsusega edu saavutamiseks Euroopa kaitsevaldkonna integreerimise protsessis ja kujutaks endast selget lisaväärtust Euroopa pingutustele tihedama koostöö, kaitsevaldkonna integreerimise ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide koostalitlusvõime jaoks;
42. märgib, et on äärmiselt tähtis suurendada ELi kaitseplaneerimise vahendite ning võimekuse arendamise vahendite ja algatuste sidusust, kaasatust, koordineeritust ja järjepidevust, et need looksid sisukat koostoimet ja tugevdaksid üksteist vastastikku, väldiksid dubleerimist, tagaksid ressursside tõhusa ja strateegilise kasutamise, kindlustaksid koostalitlusvõime ning hõlbustaksid kiiret kasutuselevõttu;
43. kutsub liikmesriike üles suurendama oma kaitsekulutusi ja püüdlema eesmärgi poole kulutada kaitsele 2 % oma SKPst;
44. tunnustab Euroopa Kaitsefondi määruse kohta saavutatud kokkulepet ja nõuab, et kiiresti kiidetaks heaks ja asutataks Euroopa Kaitsefond, mis korraldaks ja kiirendaks ühiseid kokkulepitud kaitsevõime arendamise prioriteete õhus, maal, meredel ja kübervaldkondades ning tugevdaks sel viisil ELi suutlikkust tegutseda üleilmse osaleja ja rahvusvahelise turvalisuse toetaja ja pakkujana; kutsub liikmesriike, nõukogu ja komisjoni üles eraldama Euroopa Kaitsefondile piisavad rahalised vahendid ja keskenduma kõrge lisaväärtusega struktuuriprojektidele, hõlbustades sel viisil liikmesriikide vahelist tööstuskoostööd ja jõulise Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi (EDTIB) kõrgemale tasemele tõstmist, parandades tehnilist, tööstuslikku ja strateegilist suutlikkust, et tugevdada ELi võimet iseseisvalt luua ja käsutada sõjalisi võimeid ning säilitada Euroopa tehnoloogiline sõltumatus pikas perspektiivis; innustab kaitsevõimealgatusi, et hõlbustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kaasamist;
45. juhib tähelepanu kaitseuuringute ülitundlikule ja strateegilisele olemusele ning vajadusele reguleerida ELi-väliste kolmandate isikute kontrollitavate üksuste juurdepääsu Euroopa Kaitsefondist rahastatavatele projektidele, et see oleks kooskõlas ELi strateegilise sõltumatuse eesmärgiga; rõhutab, et kolmandate riikide osalemine Euroopa Kaitsefondis mõnel konkreetsel ja erandlikul sobival juhul, kui see annab teatavatele projektidele tõestatud tehnoloogilist ja operatiivset lisaväärtust, tuleks korraldada tõhusa vastastikkuse alusel, see ei tohiks nõrgendada ELi strateegilisi julgeolekuhuve, ei tohiks kahjustada Euroopa Kaitsefondi eesmärke ning peab rangelt jälgima vastavust nõuetele, mis on sätestatud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kaitsefond (COM(2018)0476), näiteks seoses intellektuaalomandi säilitamisega ELis;
46. tunnustab 2020. aasta lõpuks kavandatud PESCO esimese etapi strateegilist läbivaatamist, mis hõlmab ülevaadet programmi edusammude ning PESCO tõhusamaks ja muutmiseks vajalike sätete kindlaksmääramise kohta; on seisukohal, et PESCO on vahend, mis aitab kaasa ELi kestliku ja tõhusa kaitsekoostöö ja kaitsevaldkonna integreerimise tugevdamisele, parandades osalevate liikmesriikide kaitse- ja koostalitlusvõimet, eelkõige seoses vägede kättesaadavuse, paindlikkuse ja siirdavusega; tuletab meelde, et PESCO projektid peaksid aitama kaitsekulutuste tõhusust maksimeerida; on seisukohal, et PESCOt tuleks kasutada lisavahendina ELi eesmärkide saavutamisel ja NATO eesmärkidesse panustamisel; tunnustab hiljuti vastu võetud otsust kolmandate riikide osalemise kohta PESCOs, ehkki märgib, et iga selline erakordne osalemine üksikutes PESCO projektides peab andma lisaväärtust ELi liikmesriikidele ja projektidele ning aitama tugevdada PESCOt ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat ning andma panuse suuremate kohustuste täitmisse, mis vastavad väga rangetele poliitilistele, sisulistele ja õiguslikele tingimustele ning mida viiakse ellu kehtestatud ja tõhusa vastastikkuse alusel;
47. palub osalevatel liikmesriikidel näidata üles täielikku poliitilist pühendumust, pingutusi ja strateegilist ambitsiooni, pakkuma vajalikke vahendeid ning täitma kokkulepitud kaugeleulatuvaid ja siduvaid ühiseid kohustusi, tagades samas käegakatsutavad edusammud praeguste PESCO projektide kiires ja tulemuslikus rakendamises; rõhutab, et esimese laine projektid on peamiselt suutlikkuse suurendamise projektid, millesse kaasatakse võimalikult paljud liikmesriigid, ja et PESCO projektide kaasav iseloom ei tohiks viia osalevate liikmesriikide eesmärkide nõrgenemiseni; on mures, et võimekuse puudujääke ja kriitilisi vajakajäämisi, nagu on tuvastatud peaeesmärgi protsessis võimearendusplaani ja kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise kaudu, ei suudeta edukate sõjaliste operatsioonide elluviimiseks piisavalt või täielikult lahendada ega käsitleda; soovitab praegused 47 PESCO projekti läbi vaadata, et kontrollida saavutatud edu ja teha kindlaks need projektid, mida võiks osalevate liikmesriikide äranägemisel rühmitada; julgustab osalevaid liikmesriike keskenduma PESCO projektidele, mis tänu operatiivsele suunitlusele pakuvad tõelist lisaväärtust, vastastikku positiivset tulemust ja liidule strateegilisi võimalusi, ning strateegilise mõõtmega projektidele, milles käsitletakse tulevasi julgeolekuohte; soovitab liikmesriikidel tungivalt ELi lahingugrupi süsteemi reformi raames uurida võimalusi tuua see PESCO alla, et suurendada selle operatiivset suutlikkust, modulaarsust ja reageerimise kiirust, luues alalised rahvusvahelised üksused, mis tegelevad sõjaliste ülesannete täitmisega, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 43, ja ELi jõuliste kriisiohjeoperatsioonide elluviimise võimekuse suurendamisega;
Koostöö tugevdamine strateegiliste partneritega
48. tunneb heameelt edusammude üle, mida on saavutatud ELi ja NATO koostöös pärast 2016. aastal Varssavis vastu võetud ühisdeklaratsiooni; tunnustab 2016. ja 2017. aasta ühiste ettepanekute rakendamisel tehtud edusamme, eriti ELi ja NATO poliitilise dialoogi tõhustamist kõikidel tasanditel, samuti sõjalise liikuvuse alast struktureeritud dialoogi, jõupingutusi vastavate kaitseplaneerimisprotsesside suurema sidususe tagamiseks ja tihedamat koostööd küberturvalisuse- ja kaitse valdkonnas ning hübriidohtude ja desinformatsioonikampaaniate vastu võitlemisel; märgib NATO ja ELi vahelist koostööd tsiviilvõimude abistamisel COVID‑19 pandeemia ohjamisel ja selle leviku peatamisel; kutsub ELi ja NATOt üles veelgi tõhustama oma vastastikku tugevdavat koostööd, sealhulgas missioonide ja operatsioonide vahel, ja süvendama strateegilist partnerlust; rõhutab ELi ja NATO partnerluse edasise tugevdamise tähtsust sõjaväelise liikuvuse valdkonnas; rõhutab Euroopa relvajõudude ühiste koolituste ja õppuste ning ELi ja NATO koordineeritud paralleelõppuste korraldamise ja elluviimise tähtsust;
49. tunnustab sellega seoses operatsiooni Atlantic Resolve ja NATO tõhustatud kohalolekut Euroopas ning tunnistab NATO vägede tähtsust püüetes hoida ära Venemaa edasist agressiooni ja pakkuda konflikti korral olulist toetust;
50. tuletab meelde, et NATO jääb kollektiivkaitse nurgakiviks nende liikmesriikide jaoks, kes on ka Põhja‑Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmed, nagu on sõnaselgelt tunnistatud ELi toimimise lepingus; on seisukohal, et EL ja NATO peaksid koostöö tegemisel teineteist täiendama ning võtma arvesse teineteise eripära ja ülesandeid ning ei tohiks teineteist asjatult kopeerida ega struktuure asendada; tuletab meelde, et kaitsekoostöö on üks atlandiülese koostöö sammas ning on jätkuvalt esmatähtis liitlasriikide ja partnerriikide vastastikuse julgeoleku jaoks, ning kinnitab seetõttu veel kord vajadust tugevamate suhete järele; tuletab meelde, et ühtsete jõudude põhimõtte järgi ei kujuta ELi kaitsevõime arendamine alliansi jaoks konkurentsiohtu ning see toob kasu riikidele, mis on nii ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kui ka NATO osalised, ning et ELi tõhusamat julgeoleku- ja kaitsekoostööd tuleks pidada teguriks, mis tugevdab NATO Euroopa sammast, ja arvestades, et EL võtab suurema rolli omaenda julgeoleku tagamisel; on seisukohal, et võimekusalgatuste abil tuleks tagada koostalitlusvõime liitlastega ja hõlbustada jõudude kiiret lähetamist; märgib murelikult, et pärast Türgi tegevust Vahemere idaosas on mõned lahkarvamused kahjustanud alliansi solidaarsust;
51. rõhutab vajadust tugevdada ELi staatust meresõidu turvalisuse pakkujana, ELi ja liikmesriikide vastupanuvõimet kriisiolukordadele nende territoriaalvetes ning ühtse merestrateegia tähtsust ebaseaduslike merendusalaste valitsusväliste osalejate vastu võitlemisel; peab vajalikuks ühtlustada sekkumisreeglid ja varustusstandardid ning tugevdada personali koolitust koordineeritud ja ühtsete toimingute teostamiseks Euroopa ja rahvusvahelises operatsioonides või merekriiside, sündmuste ja vahejuhtumite korral; rõhutab ELi ja NATO vahelise koostöö vajadust, et saavutada ühine ja tõhus lähenemisviis meresõidu turvalisuse ohtude käsitlemiseks, nagu piiriülene ja organiseeritud kuritegevus, sealhulgas organiseeritud kuritegevuse võrgustikud, mis hõlbustavad ebaseaduslikku inim-, relva- ja uimastikaubandust, ebaseaduslikku üle piiri toimetamist ja merepiraatlust;
52. toetab kindlalt ELi ja ÜRO strateegilist partnerlust kriisiohje ning tsiviil-, politsei- ja sõjalise rahuvalve alal; tunneb heameelt edusammude üle, mis on saavutatud aastatel 2019–2021 kaheksa ühiselt kindlaks määratud ja kokkulepitud ELi ja ÜRO prioriteedi rakendamisel rahuoperatsioonide ja kriisiohje valdkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid panustaksid rohkem ÜRO rahuvalvesse, ning nõuab, et ELi institutsioonid selles küsimuses kaasa aitaksid; märgib, et missioonide ja operatsioonide vahelise koostöö tõhustamisel on saavutatud mõningaid edusamme – eelkõige 29. septembril 2020. aastal sõlmitud ELi ja ÜRO vastastikuse toetuse osutamise raamlepinguga seoses nende vastavate valdkondlike missioonide ja operatsioonidega – ning et välja on töötatud naistele, rahule ja julgeolekule keskenduv strateegiline käsitus, millega aidatakse kaasa ELi naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava rakendamisele, konfliktide ennetamisele ning poliitilisel ja strateegilisel tasandil tehtavatele edusammudele; nõuab, et EL ja ÜRO uuriksid veelgi tihedama koostöö võimalusi, eriti ühiste operatsioonitandrite vallas, sealhulgas missioonide ülemineku kavandamine, toetuskorraldus kohapeal, teabevahetus väljaspool missioonipiirkondi ja erandolukorra planeerimine, pidades silmas COVID‑19 kriisi, samuti kliima- ja kaitsevaldkonda;
53. kinnitab veel kord, et vaatamata Brexitile on Ühendkuningriik endiselt ELi ja selle liikmesriikide lähedane strateegiline partner ning oluline on säilitada tugev ja tihe kaitse- ja julgeolekukoostöö ELi ning Ühendkuningriigi vahel, kuna nii ELil kui ka Ühendkuningriigil on sama strateegiline keskkond ja nende rahu ning julgeolekut ähvardavad samad ohud; julgustab Ühendkuningriiki osalema ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel, kriisiohjeoperatsioonidel, kaitsevõime arendamisel, asjaomastes liidu ametites ja PESCO raames elluviidavates projektides, austades samal ajal ELi otsustusprotsessi sõltumatust, Ühendkuningriigi suveräänsust, tasakaalustatud õiguste ja kohustuste põhimõtet, põhinedes tõhusa vastastikkuse põhimõttel ning hõlmates õiglast ja asjakohast rahalist toetust; võtab teadmiseks Ühendkuningriigi lahkumise ühisest julgeoleku- ja kaitsepoliitikast 31. detsembril 2020; nõuab kiirete asendusmenetluste kehtestamist, et tagada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide jätkumine kohtades, kus Ühendkuningriigi lähetatud isikkoosseisul oli oluline roll;
54. nõuab, et EL jätkaks tihedamat koostööd olemasolevate piirkondlike jõududega, nagu Aafrika Liit, Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (ECOWAS), Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN) ja Arktika Nõukogu, ning sarnaste vaadetega NATO‑väliste riikidega;
55. nõuab kakskümmend aastat tagasi vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 süsteemsemat rakendamist ning ELi naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava tugevdamist; nõuab soolise aspekti arvestamist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, eelkõige parema soolise tasakaalu saavutamise kaudu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide isikkoosseisus ja juhtkonnas ning lähetatud isikkooseisu erikoolituse abil;
56. nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2250 (noorte, rahu ja julgeoleku kohta) järgimist ning noorte ja nende perspektiivide sisulist lisamist konfliktianalüüsidesse, millega tagatakse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide pakutav toetus; nõuab ELi meetmeid, et suurendada noorte sisulise osalemise võimalusi rahu ja julgeoleku säilitamisel ning edendamisel;
57. kutsub ELi üles tegelema püsivate ja kasvavate ohtudega kultuuripärandi kaitsele ja säilitamisele ning tõkestama kultuuriväärtuste salakaubavedu eelkõige konfliktipiirkondades; märgib, et ühiskondade ilmajätmine nende kultuuripärandist ja ajaloolistest juurtest muudab need radikaliseerumise suhtes kaitsetumaks ja ülemaailmsete džihaadi ideoloogiate suhtes vastuvõtlikumaks; kutsub ELi üles töötama välja ulatusliku strateegia selliste ohtudega võitlemiseks;
Liidu vastupanuvõime ja valmisoleku suurendamine
58. tunneb muret asjaolu pärast, et mõned ülemaailmsed osalejad ja üha rohkem piirkondlikke osalejaid hoiavad teadlikult kõrvale reeglitel põhinevast rahvusvahelisest korrast, mitmepoolsusest ning püsiva rahu, heaolu ja vabaduse väärtustest, mis on Euroopa Liidu alustalad, või püüavad neid hävitada; märgib, et COVID‑19 pandeemia on esile toonud uusi kitsaskohti ja pingeid kogu maailmas ja võimendanud olemasolevaid; rõhutab, et pandeemia on tugevdanud üldsuse toetust muust maailmast vähem sõltuvale, paremini kaitstud ja iseseisvalt tegutseda suutvale liidule; nõuab Euroopa Liidu suuremat rolli rahvusvahelisel areenil, Euroopa ühtsuse, solidaarsuse ja vastupanuvõime tugevdamist, ühtsemat välispoliitikat ja keskse elemendina tõhusat mitmepoolsust; väljendab rahulolu nõukogu 2020. aasta juuni järelduste üle, milles toetatakse tugevat Euroopa Liitu, mis edendab rahu ja julgeolekut ning mis kaitseb oma kodanikke;
59. rõhutab relvajõudude tähtsust COVID‑19 pandeemia ajal ja tunnustab sõjaväe tuge tsiviilasutustele, eelkõige välihaiglate paigutamisel, patsientide transportimisel ning varustuse kohaletoimetamisel ja levitamisel; on seisukohal, et see väärtuslik panus on näidanud vajadust teha kokkuvõte saadud õppetundidest, et tugevdada liikmesriikide sõjalisi vahendeid ja võimeid liidu elanikkonnakaitse mehhanismi toetamisel, mis on peamine hädaolukordade lahendamise vahend, ning ka humanitaarabi eesmärkide täitmisel; on lisaks seisukohal, et tervisekriiside tõhusaks lahendamiseks on oluline ette valmistada liikmesriikide sõjaväe meditsiinitöötajad, et nad saaksid kiiresti oma abi pakkuda; kordab vastastikuse abi ja solidaarsuse tähtsust kooskõlas ELi lepingu artikli 42 lõikega 7 ja ELi toimimise lepingu artikliga 222;
60. rõhutab sõjaväelise liikuvuse olulisust; peab vajalikuks edasi liikuda ja hõlbustada täielikku sõjaväelist liikuvust kogu Euroopas ning nõuab seetõttu menetluste lihtsustamist ja ühtlustamist, et võimaldada liikmesriikidel kiiremini tegutseda, kuna sõjaväeline liikuvus on kasulik tsiviilkriiside ohjamisel; rõhutab sõjaväelise liikuvuse projektide jaoks sobiva eelarve eraldamise tähtsust; tunnustab asjaolu, et sõjaväelise liikuvuse projekt on PESCO osa; rõhutab vajadust luua Euroopa mehhanismid, mille eesmärk on hõlbustada sõjaliste logistiliste võimete piiriülest kasutamist selliste hädaolukordade lahendamiseks, et võimaldada suuremat koordineeritust, koostoimet, solidaarsust ja tuge; nõuab, et samasugust abi ja solidaarsust pandeemiate ja sarnaste kriiside ajal saaks laiendada muu hulgas ka ELi vahetus naabruses asuvatele partnerriikidele; rõhutab vajadust suurendada ELi keemilist, bioloogilist, radioloogilist ja tuumavalmisolekut ning vajalikku võimekust; rõhutab, et on vaja tõhustada elutähtsate ja oluliste taristute seiret ja kaitset, eriti veealuste kiudoptiliste internetikaablite puhul;
61. peab oluliseks ELi poliitika sise- ja välisaspektide vahelise parema seose loomist, tagamaks, et ELi poliitika toimiks ühiste välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide, sealhulgas ELi energiapoliitika saavutamise kasuks;
62. on seisukohal, et Euroopa kodanike tõhusa ühise kaitse tagamiseks on oluline kaitsta kõiki Euroopa Liidu nõrku kohti; võtab murelikult teadmiseks Krimmi poolsaare suureneva militariseerimise ja Venemaa Föderatsiooni katsed destabiliseerida Musta mere piirkonda, kusjuures selle olukorra tõttu on 2014. aastal Walesis toimunud NATO tippkohtumisel tunnistatud alliansi idakülje kaitsetust; nõuab, et EL tunnistaks liidu idapoolsete liikmesriikide kaitsetust Euroopa kaitse tugevdamise vajadust tõendava asjaoluna ning töötaks koos NATOga välja tervikliku strateegia idapiiride kindlustamiseks ja kaitsmiseks;
Hübriidohtude ennetav tõrje ja vältimine
63. väljendab rahulolu prioriteetide ja suuniste üle, mis võeti vastu ELi koostöö jaoks valdkonnas, millega käsitletakse hübriidohutõrjet ja vastupanuvõime parandamist selliste ohtude suhtes, sealhulgas võitlus desinformatsiooni, hübriidsõja, spionaaži, valeuudiste ja propaganda vastu, ning varajase hoiatamise süsteemi loomise üle, mille eesmärk on hõlbustada koostööd G7 ja NATOga; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles arendama ja tugevdama oma info- ja sidesüsteemide, sealhulgas turvaliste sidekanalite ohutust; rõhutab, et EL peab tingimata kiiremas korras tugevdama oma strateegilist kommunikatsiooni ja oma võimet muutuda vastupidavamaks igasuguse välismaise sekkumise, mis ohustab liidu demokraatlikku süsteemi, suveräänsust ja kodanikke, lahendamiseks ja ärahoidmiseks ning neisse investeerima; rõhutab idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma olulist rolli ja tunnustab projekti „EL vs. desinformatsioon“ raames tehtud olulist tööd ning nõuab eelarvelist ja poliitilist lisatoetust, et parandada suutlikkust võidelda desinformatsiooniga ning teha paremat teavitustööd ELi tegevuse ja poliitika kohta;
64. rõhutab tungivat vajadust, et EL võtaks kasutusele jõulisema strateegia eesmärgiga avastada kolmandate riikide ja valitsusväliste osalejate poolt liidu vastu suunatud agressiivsed ja pahatahtlikud desinformatsioonikampaaniad ning nende vastu ennetavalt võidelda; rõhutab, et vaja on läbi vaadata Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni meeskonna volitused, et tegeleda välismaiste sekkumistega ning kaasata faktikontrollijaid, teadlasi, idufirmasid ja kodanikuühiskonna organisatsioone; nõuab kindlalt, et kõikidele ELi talitlustele, mis tegelevad välissekkumise ja desinformatsiooniga, on vajalik tagada piisav personal ja rahastus, et paremini tuvastada, uurida ja tõrjuda katseid sekkuda ELi demokraatlikesse protsessidesse või ELi tegevustesse välismaal; rõhutab, kui oluline on teha koostööd ja aidata partnerriike, eriti ELi vahetus naabruses, nende püüdlustes tegeleda välisriigi pahatahtliku sekkumisega, eriti desinformatsiooni ja propagandaga, ning selle vastu võidelda, kuna paljudel juhtudel püütakse selliste tegudega neid riike demokraatlikest reformidest kõrvale juhtida ning rünnata Euroopa väärtusi ja ideaale;
65. tunnustab nõukogu otsust, mis lubab ELil esimest korda kehtestada sihipäraseid piiravaid meetmeid, et hoida ära ja vastustada küberründeid, mis kujutavad endast välist ohtu ELile või selle liikmesriikidele, sealhulgas küberründed kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vastu, ning kehtestada küberrünnete eest vastutavate isikute või üksuste suhtes sanktsioone; rõhutab, et ELi sanktsioonimehhanismi osana on vaja täiendada viisapiirangute süsteemi, kasutades biomeetrilisi viisamenetlusi, et piirata hübriidsõjas osalevate üksuste reisimist ELi valeandmetega; rõhutab tungivat vajadust integreerida küberaspektid paremini ELi kriisiohjesüsteemidesse; rõhutab, et tihedam koostöö küberrünnete tõrjumise ja vältimise eesmärgil on praegusel eriti kaitsetul ajal äärmiselt oluline, et edendada rahvusvahelist julgeolekut ja stabiilsust küberruumis; tunnustab PESCO küberturbe kiirreageerimisrühma projekti sellealaseid edusamme; nõuab sellega seoses Euroopa Liidu Küberturvalisuse Ameti (ENISA) toetuse suurendamist ja tihedat koordineerimist NATO Küberkaitsekoostöö Keskusega; nõuab ELi suuremat kooskõlastamist, saavutamaks pahatahtlike küberintsidentide suhtes ühismeetmete rakendamine, samuti tihedam koostöö sarnaste vaadetega rahvusvaheliste organisatsioonide ja riikidega; on eriti mures selle pärast, et pidevalt avastatakse väikesemahulisi küberründeid või sissetunge elutähtsatesse taristusüsteemidesse, mis edasi ei levi, kuid millel võib olla suur mõju; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid liiasusi oma elutähtsate taristusüsteemide kõigil tasanditel, nagu elektritootmine ja strateegiline kommunikatsioon;
66. tunnistab küber- ja automatiseeritud luurevõime kasvavat tähtsust ning rõhutab, et see ohustab kõiki ELi liikmesriike ja institutsioone; nõuab tungivalt, et kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid jätkaksid oma küber- ja automatiseeritud tehnoloogia täiustamist, ning julgustab veelgi koostööd nende tehnoloogiliste edusammude vallas;
67. rõhutab kvantarvutussuutlikkuse saavutamise tähtsust ning rõhutab vajadust tõhustada ELi ja USA koostööd selles valdkonnas, et tagada kvantarvutuse esmane kasutuselevõtt heade omavaheliste suhetega ja samu eesmärke toetavate partnerite vahel;
68. märgib kosmosejulgeoleku ja satelliitide kasvavat tähtsust; rõhutab Euroopa Liidu Satelliidikeskuse olulist rolli ning teeb sellele ülesandeks analüüsida ELi ja liikmesriikide satelliitide ohutust ja/või kaitsetus kosmosejäätmete, küberrünnete ja otsese raketirünnaku suhtes ning esitada selle kohta aruanne;
Euroopa Liidu vahendid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks
69. rõhutab, et piisavad rahalised vahendid, isikkoosseis ja ressursid on hädavajalikud tagamaks, et liit oleks tugev ning suudaks edendada rahu ja julgeolekut liidu piirides ja kogu maailmas; kutsub liikmesriike üles näitama poliitilist tahet Euroopa eesmärkide saavutamiseks kaitsevaldkonnas ja oma kohustuste täitmiseks;
70. väljendab kahetsust, et Euroopa Ülemkogu praeguste julgeoleku- ja kaitsevõimealgatuste mitmeaastane finantsraamistik ei ole piisavalt ambitsioonikas; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ambitsioonika strateegilise töökava Euroopa Kaitsefondi jaoks (nii uurimistegevuse kui ka mitte-uurimistegevuse tarbeks), mille eesmärk on tugevdada koostöömeetmeid ja piiriülest koostööd kogu liidus, ja sõjalise liikuvuse jaoks, et aidata liikmesriikidel kiiremini ja tõhusamalt tegutseda, sealhulgas kahesuguse kasutusega transporditaristu rahastamine ning diplomaatilise kontrolli ja tollieeskirjade lihtsustamine, ning täidaks seda töökava; nõuab, et EL ehitaks välja oma ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi ning integreeritud ja kihilise strateegilise õhutõrjesüsteemi, mis on loodud ka ülehelikiirusega rakettide tõrjumiseks; tuletab meelde, et Euroopa kodanikud on selgelt ja järjekindlalt nõudnud, et liit asuks tagama kestlikku stabiilsust ja julgeolekut, mida on võimalik saavutada ainult vajalike rahaliste vahendite ja põhjaliku mitmeaastase finantsraamistiku abil välistegevuse ja kaitse valdkonnas;
71. hoiatab olukorra eest, kus mitmeaastane finantsraamistik ei ole Euroopa kaitsealgatuste rahastamiseks piisavalt kaugeleulatuv, kuna COVID‑19 kriisi tagajärjel võidakse riikide kaitse-eelarvet märkimisväärselt ja kooskõlastamata kärpida; rõhutab, et liikmesriigid peavad eraldama vajalikud rahalised vahendid riiklikul tasandil, et liit suudaks tegutseda ülemaailmse rahu tagajana; nõustub sellega seoses Euroopa Kontrollikoja hinnanguga, et ELi liikmesriikidel ei ole kaugeltki selliseid sõjalisi võimeid, mida nad vajavad ELi sõjaliste eesmärkide tasemele vastamiseks;
72. tuletab meelde, et kuigi Euroopa ühised kaitseprojektid ja -algatused on kaitsealase teadus- ja arendustegevuse puudujääkide kõrvaldamiseks, ressursside ühendamiseks ja jõupingutuste koordineerimiseks väga olulised, annavad suurema osa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel kasutatavatest kaitsevahenditest endiselt liikmesriigid oma riigikaitse-eelarvest;
73. nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid oma ametlikku tegevust nõukogu tasandil ja võtaksid vastutuse oma otsuste eest nõukogus lähetada tsiviil- ja sõjalisi missioone, pakkudes liidule vajalikku isikkoosseisu ja võimekust nende eesmärkide saavutamiseks, milles nad on üksmeelselt kokku leppinud, ja seega täitma oma pühendumust turvalisema Euroopa Liidu saavutamiseks;
74. rõhutab, et rahvusvaheline osalemine ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidel ja operatsioonidel on väärtuslik ja et sellega tugevdatakse Euroopa võimekust, ning nõuab, et tugevamalt järgitaks olemasolevaid osalemise raamlepinguid, millega soodustatakse rahu- ja julgeolekumeetmete kollektiivset laadi;
75. märgib Euroopa Liidu Satelliidikeskuse tehtud olulist tööd ja rõhutab, et liidul peavad kosmosepiltide ja luureandmete kogumise valdkonnas olema piisavad vahendid; rõhutab, et Euroopa Liidu Satelliidikeskus peaks saama osa liidu struktuurifondidest, et säilitada oma panus liidu tegevusse, eelkõige selleks, et pakkuda ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide jaoks kõrge resolutsiooniga satelliitfotosid;
ELi kaugeleulatuva ülemaailmse relvastuskontrolli, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise kava koostamine
76. on mures praeguste rahvusvahelisi väärtusi ja õigusriiki ähvardavate ohtude ning massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise ülemaailmsete süsteemide võimaliku tulevase nõrgenemise pärast; kardab, et peamiste relvastuskontrollilepingute eiramine, neist taganemine või nende pikendamata jätmine kahjustaks tõsiselt aastakümneid stabiilsust taganud rahvusvahelisi relvastuskontrollirežiime, õõnestaks tuumariikide omavahelisi suhteid ja ohustaks otseselt Euroopa julgeolekut, eriti kuna puuduvad normid taktikaliste ning lühi- ja keskmaa tuumarelvade reguleerimiseks ja vähendamiseks, ning võiks viia uue tuumavõidurelvastumiseni; rõhutab tungivat vajadust taastada piiriülene usaldus;
77. märgib murega, et ohtlik retoorika tuumarelvade kasutamise teemal on muutumas tavapäraseks; kinnitab veel kord, et tuumarelvadest ja nende levikust vabas maailmas tugevneb rahvusvaheline rahu ja julgeolek ning et desarmeerimine ei tähenda mitte ainult aktiivsete lõhkepeade arvu vähendamist, vaid ka seda liiki relvadele omistatud sõjalise ja poliitilise rolli vähendamist;
78. kinnitab veel kord, et toetab täielikult ELi ja selle liikmesriikide tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga võetud kohustust, sest see on tuumarelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise korra nurgakivi; kordab oma üleskutset, et EL peab jõudma kindlale ühisele seisukohale enne konverentsi, nõudes, et 10. tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsil tuleb vastu võtta konkreetsed ja mõjusad meetmed, mis oleksid peamine element strateegilise stabiilsuse säilitamisel ja uue võidurelvastumise vältimisel;
79. väljendab veel kord sügavat kahetsust USA ja Venemaa Föderatsiooni taganemise üle keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingust; märgib Venemaa vastutust lepingu katkemise eest, kuna Venemaa ei ole seda järjekindlalt täitnud; peab kahetsusväärseks asjaolu, et lepingu läbikukkumine võib põhjustada suuremaid pingeid ning tuuma- ja sõjaliste ohtude ja riskide suurenemist, mis ohustab samal ajal relvastuskontrollirežiimide tulevikku; rõhutab, et on kindlalt vastu uuele võidurelvastumisele USA ja Venemaa Föderatsiooni vahel ja selle võimalikele tagajärgedele Euroopas ning taasmilitariseerimisele Euroopa pinnal; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja käivitaksid ELi‑poolse algatuse, et nõuda keskmaa‑tuumajõudude piiramise lepingu muutmist mitmepoolseks lepinguks;
80. tuletab meelde, et tõhus rahvusvaheline relvakontroll, desarmeerimine ja tuumarelva leviku tõkestamise kord on ülemaailmse ning Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse nurgakivi;
81. kutsub USAd ja Venemaa Föderatsiooni üles edendama läbirääkimisi uue strateegilise ründerelvastuse piiramise ja vähendamise (START) lepingu pikendamise üle, kuna selle tähtaeg lõpeb 2021. aasta veebruaris; on veendunud, et lepingu pikendamine annaks mõlemale allakirjutanule lisaaega jätkata läbirääkimisi, et leppida kokku uue relvastuskontrolli vahendi küsimuses; nõuab teiste riikide, eriti Hiina, kohest kaasamist kõikidesse praegustesse lepingutesse (näiteks uus START, keskmaa-tuumajõudude ja avatud taeva lepingud) või tulevastesse läbirääkimistesse tuumarelvastuse kontrolli vahendite üle;
82. taunib avatud taeva lepingust tulenevate kohustuste valikulist täitmist Venemaa poolt; väljendab sügavat kahetsust USA otsuse pärast taganeda avatud taeva lepingust, mille puhul on tegemist olulise relvastuskontrolli vahendiga, mis on aidanud luua usaldust ja andnud väiksematele riikidele väärtusliku võimaluse jälgida ja tõendada oma naabrite sõjalist tegevust; kutsub ülejäänud allakirjutanuid üles jätkama lepingu järgimist ning tagama selle toimimise ja kasulikkuse; kutsub USAd üles tühistama oma otsuse taganeda avatud taeva lepingust;
83. kiidab heaks ELi rahalise osaluse Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) projektides ja tegevuses; väljendab rahulolu selle üle, et nõukogu võttis vastu horisontaalse sanktsioonide korra keemiarelvade suureneva kasutamise ja leviku tõkestamiseks; mõistab hukka keemiarelvade hiljutise kasutamise ja on seisukohal, et vastutuse puudumine selliste juhtumite eest õõnestab keemiarelvade vastast rahvusvahelist normi; nõuab, et EL võtaks initsiatiivi keemiarelvade kasutamise karistamatuse probleemiga tegelemiseks ja kaaluks, kuidas tugevdada Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni, et tagada kiire ja täpne tuvastamine ja mõjus reageerimismehhanism; nõuab, et EL jätkaks jõupingutusi keemiarelvade leviku ja kasutamise tõkestamiseks, toetaks keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, ladustamise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsioonis (CWC) sätestatud keemiarelvade ülemaailmset keelustamist;
84. väljendab tõsist muret Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi mõrvakatse pärast keelatud närvimürgi abil, mida konventsiooni kohaselt käsitatakse keemiarelva kasutamisena ja mis on seetõttu tõsine rahvusvaheliste normide rikkumine; nõuab sündmuste sõltumatut rahvusvahelist uurimist; väljendab heameelt nõukogu otsuse üle kehtestada sanktsioonid, et võtta kõik mürgitamisega seotud isikud vastutusele;
85. palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal esitada ettepanek massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli alaste eriteadmiste suurendamiseks ELis ja tagada, et EL võtaks endale globaalse reeglitepõhise massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja relvastuskontrolli ning desarmeerimise struktuuri loomisel veenva ja konstruktiivse rolli; väljendab sellega seoses rahulolu uue desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise erisaadiku määramise üle; mõistab, et relvakontrolli valdkonnas on kiiresti vaja sõlmida uusi rahvusvahelisi kokkuleppeid; märgib, et tuumaheidutusega seoses võib ülehelikiirusega rakettide väljatöötamine õõnestada „vastastikuse kindla hävitamise“ põhimõtteid, ning nõuab seetõttu ülemaailmse relvastuskontrollilepingu sõlmimist ülehelikiirusega relvasüsteemide kasutamise, ulatuse, kiiruse, doktriini, tuumalaengu kontrollimise ja rannajoonte lähedale paigutamise kohta;
86. kinnitab veel kord oma täielikku pühendumist mõjusa rahvusvahelise relvastuskontrolli, desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise korra säilitamisele Euroopa ja ülemaailmse julgeoleku nurgakivina; rõhutab, et toetab täielikult ÜRO desarmeerimisküsimuste büroo tööd ja ÜRO desarmeerimiskava; tuletab meelde, et on kohustunud järgima meetmeid, mille eesmärk on liikuda kogu tuumaarsenali vähendamise suunas;
87. tunnustab nõukogu järeldusi 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) läbivaatamise kohta;(13) on kindlal seisukohal, et kuna EL püstitab kaitsevaldkonnas üha suuremaid eesmärke on vaja tagada liikmesriikide relvaekspordipoliitika suurem ühtlus, läbipaistvus ja järjepidevus ning tugevdada avalikku järelevalvet; kutsub liikmesriike üles vähendama ühise seisukoha erinevaid tõlgendusi ja järgima täielikult selle kaheksat kriteeriumi ning eelkõige rangelt rakendama piirkondliku stabiilsuse 4. kriteeriumi ja peatama sellise sõjaväelise varustuse ekspordi, mida saaks kasutada teiste liikmesriikide vastu; kiidab heaks pingutused relvaekspordi läbipaistvuse ning riikliku ja parlamentaarse kontrolli suurendamiseks; nõuab ühiseid jõupingutusi riskihindamise, lõppkasutajate kontrolli ja tehingujärgse kontrolli parandamiseks;
88. nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendit; kordab, et kõik liikmesriigid peavad rangelt kohaldama õigusnorme, mis on sätestatud nõukogu ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP; tuletab meelde, et liikmesriigid on kohustunud võtma relvaekspordi suhtes Türki kindla riikliku seisukoha vastavalt nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP sätetele, sealhulgas piirkondlikku stabiilsust käsitleva neljanda kriteeriumi range kohaldamine; kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale: seni, kuni Türgi jätkab oma praegust ebaseaduslikku ja ühepoolset tegevust Vahemere idaosas, mis on vastuolus kõigi liikmesriikide (eriti Kreeka ja Küprose) suveräänsuse ja rahvusvahelise õigusega, ning ei alusta rahvusvahelisel õigusel põhinevat dialoogi, võtta nõukogus vastu kõigi liikmesriikide jaoks algatus peatada igat liiki sõjavarustuse, sealhulgas relvade, kahesuguse kasutusega relvade ja kaupade ning oskusteabe eksport Türki vastavalt ühisele seisukohale;
89. tunnustab ELi tegevust, mille eesmärk on toetada relvakaubanduslepingu ülemaailmset rakendamist, ja kutsub kõiki suuremaid relvaekspordiga tegelevaid riike lepingule alla kirjutama ja selle ratifitseerima nii kiiresti kui võimalik;
90. märgib, et tehnoloogilise arenguga tehisintellekti valdkonnas kaasnevad uued eetilised probleemid; nõuab, et EL võtaks juhtpositsiooni ülemaailmsetes pingutustes luua kõikehõlmav õigusraamistik, et tagada tegelik inimkontroll sihtmärkide valimise ja ründamise otsustava tähtsusega funktsioonide üle tehisintellektiga varustatud relvade arendamisel ja kasutamisel; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu võtma vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagataks tegelik inimkontroll relvasüsteemide otsustava tähtsusega funktsioonide üle; nõuab rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist teatava autonoomiaga relvade kasutamise ühise määratluse ja raamistiku kohta ning nõuab õiguslikult siduva dokumendi vastuvõtmist, millega keelataks surmavad autonoomsed relvad ilma tegeliku inimkontrollita;
91. nõuab, et EL võtaks juhtpositsiooni ülemaailmsetes pingutustes luua kõikehõlmav ja tõhus ülemaailmne relvastuskontrollisüsteem rakettide ja mehitamata lahingusõidukite tehnoloogia levitamise järelevalveks;
Demokraatliku järelevalve, legitiimsuse ja kaasatuse tagamine
92. rõhutab, et parlamendis tuleks järjepidevalt käsitleda kõiki kaitseküsimusi; nõuab julgeoleku ja kaitse allkomisjoni volituste ümberhindamist ja laiendamist seoses suureneva kaitsealgatuste hulgaga ELi tasandil ning Euroopa Komisjoni kaitsetööstuse ja kosmose peadirektoraadi loomist;
93. peab õigeks korrapärast arvamuste vahetamist komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes ja kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et parlamendi seisukohti võetakse nõuetekohaselt arvesse; rõhutab, et on vaja tagada regulaarsed infotunnid ELi eriesindajate, erisaadikute ning missioonide ja operatsioonide ülematega; on seisukohal, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide strateegilise planeerimise, nende volituste muutmise ja nende lõpetamiskavade küsimuses tuleks parlamendiga eelnevalt konsulteerida; nõuab ELi lepingu artikli 36 igakülgset rakendamist;
94. rõhutab, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimustes on vaja teha üha tihedamat koostööd riikide parlamentidega, et tagada suurem vastutus, läbipaistvus ja kontroll;
95. kordab, et on tähtis täiustada kodanikuühiskonna käsutuses olevaid vahendeid, et tagada kodanikuühiskonna asjakohane ja oluline osalemine kaitsepoliitika kujundamisel ja selle tõhus järelevalve;
o o o
96. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, ELi julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele ametitele ning liikmesriikide parlamentidele.
Inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning ELi poliitikat selles valdkonnas käsitlev 2019. aasta aruanne
226k
87k
Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2021. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2019. aasta aruande kohta (2020/2208(INI))
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõiguste alaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“),
– võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 2., 3., 11. ja 17. põhimõtet,
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,
– võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 17 ja 207,
– võttes arvesse 28. juunil 2016. aastal tutvustatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,
– võttes arvesse ÜRO 17 säästva arengu eesmärki ja säästva arengu tegevuskava aastani 2030,
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO inimõiguste komitee üldisi märkusi,
– võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldisi märkusi,
– võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW) ja ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee üldisi soovitusi,
– võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle kahte 25. mail 2000. aastal vastu võetud fakultatiivprotokolli,
– võttes arvesse 30. märtsi 2007. aasta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poliitilist deklaratsiooni HIV ja AIDSi kohta: „On the Fast Track to Accelerating the Fight against HIV and to Ending the AIDS Epidemic by 2030“ (Otseteel HIV‑vastase võitluse kiirendamiseks ja AIDSi‑epideemia lõpetamiseks 2030. aastaks), mis võeti vastu 8. juunil 2016. aastal,
– võttes arvesse ÜRO 18. detsembril 1992. aastal vastu võetud deklaratsiooni rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 22. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ülemaailmse üleskutse kohta konkreetsete meetmete võtmiseks rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja sellega seotud sallimatuse täielikuks kaotamiseks ning Durbani deklaratsiooni ja tegevuskava laiaulatuslikuks rakendamiseks ja järelmeetmeteks,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee otsust, millega määratakse 22. august ÜRO rahvusvaheliseks usutunnistusest või veendumustest tingitud vägivalla ohvrite mälestuspäevaks, mis võeti vastu 28. mail 2019. aastal,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 29. aprilli 2019. aasta resolutsiooni nr 2467 seksuaalse vägivalla kohta konfliktiolukorras,
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning ELi strateegilist lähenemisviisi naistele, rahule ja julgeolekule aastatel 2019–2024,
– võttes arvesse ELi ja ÜRO algatust „Spotlight“, mille eesmärk on kaotada naiste- ja tütarlastevastane vägivald,
– võttes arvesse Pekingi tegevusprogrammi ning rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi ning nende läbivaatamist käsitlevate konverentside tulemusi,
– võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 21. juuni 2019. aasta konventsiooni nr 190 vägivalla ja ahistamise kohta,
– võttes arvesse 21. juunil 2019. aastal avaldatud ILO sajanda aastapäeva deklaratsiooni töö tuleviku kohta,
– võttes arvesse 16. augusti 2019. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitleb ÜRO Keskkonnaprogrammi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo vahelist koostööd,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, mis võeti vastu 5. novembril 1992. aastal,
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (edaspidi Istanbuli konventsioon), mida kõik liikmesriigid ei ole ratifitseerinud,
– võttes arvesse 28. aprilli 2015. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) „Inimõigused ELi tegevuskava keskmes“ (JOIN(2015)0016), mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015. aastal, ning selle vahehindamist 2017. aasta juunis (SWD(2017)0254),
– võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024), mille nõukogu võttis vastu 17. novembril 2020. aastal,
– võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2019. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel 2019. aastal,
– võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2019. aasta järeldusi eeskirjadel põhineva mitmepoolsuse tugevdamiseks võetud ELi meetmete kohta,
– võttes arvesse nõukogu 15. juuli 2019. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜROs ja ÜRO Peaassamblee 74. istungijärgul,
– võttes arvesse nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi demokraatia kohta,
– võttes arvesse nõukogus 24. juunil 2013. aastal vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste (LGBTI) inimeste kõigi inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,
– võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,
– võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse kohta, mida nõukogu uuendas 12. aprillil 2013. aastal, sõnavabaduse kohta internetis ja mujal, mille nõukogu võttis vastu 12. mail 2014. aastal, ning inimõiguste kaitsjate kohta, mille nõukogu võttis vastu 14. juunil 2004. aastal,
– võttes arvesse 18. märtsil 2019. aastal nõukogu poolt vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid mittediskrimineerimise kohta välistegevuses,
– võttes arvesse 17. juunil 2019. aastal nõukogu poolt vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid puhta joogivee ja sanitaartingimuste kohta,
– võttes arvesse 16. septembril 2019. aastal nõukogu poolt vastu võetud 2019. aastal muudetud suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist,
– võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2020. aasta teatist „2020. aasta teatis ELi laienemispoliitika kohta“ (COM(2020)0660) ning ELi seadusandliku perioodi 2019–2024 geopoliitilist tegevuskava,
– võttes arvesse komisjoni 2020. aasta juuni uuringut „Soo õiguslik tunnustamine ELis – transinimeste teekond täieliku võrdsuse suunas“;
– võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2020. aasta ühisteatist „ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAP III) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses“ (JOIN(2020)0017) ning nõukogu eesistujariigi 16. detsembri 2020. aasta järeldusi GAP III kohta,
– võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 14. mai 2020. aasta teist LGBTI‑uuringut „Pikk tee LGBTI‑inimeste võrdõiguslikkuseni“,
– võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 30. juuli 2020. aasta otsust usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku rolli kohta,
– võttes arvesse usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku ning Euroopa Parlamendi usu- ja veendumusvabaduse ning sallivuse laiendatud töörühma raporteid,
– võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2019. aastal,
– võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides(1),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta(2),
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta(3),
– võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2018. aasta aruande kohta(4) ning oma eelmisi resolutsioone varasemate aruannete kohta,
– võttes arvesse kõiki oma 2019. aastal vastu võetud resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta (nn kiireloomulised resolutsioonid) vastavalt kodukorra artiklile 144,
– võttes arvesse parlamendi välja antavat Sahharovi auhinda mõttevabaduse eest, mille sai 2019. aastal uiguuri inimõiguste kaitsja, majandusprofessor, Hiina uiguuri vähemuse õiguste eest võitleja ja Hiinas kinnipeetav poliitvang Ilham Tohti,
– võttes arvesse kodukorra artiklit 54,
– võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust,
– võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0259/2020),
A. arvestades, et põhiõiguste harta 10. aastapäeva tähistamine 2019. aastal tuletas liidule meelde selle lubadust ning aluslepingute kohast kohustust järgida otsustavalt meetmeid inimõiguste kaitsmiseks, edendamiseks ja täitmiseks, nii seespool kui ka väljaspool liidu piire; arvestades, et sel puhul kinnitas EL veel kord oma pühendumust jääda maailma areenil mõjukaks osalejaks ning jätkata juhtiva rolli täitmist ülemaailmse demokraatia ja inimõiguste kaitsjana;
B. arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi üks põhiväärtusi ning õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus, ning arvestades, et seetõttu tuleks soolõime rakendada ja integreerida horisontaalse põhimõttena kõigisse ELi tegevustesse ja poliitikavaldkondadesse;
C. arvestades, et kristlased on maailma tagakiusatuim usurühm, moodustades 80 % maailma tagakiusatud usklikest; arvestades, et selline tagakiusamine ulatub tavapärasest diskrimineerimisest hariduses, tööhõives ja ühiskondlikus elus ning kõigi väljendusvormide piiramisest kuni kristlike kogukondade vastu suunatud füüsiliste rünnakuteni, mida võib pidada peaaegu vastavaks ÜRO määratletud rahvusvahelisele genotsiidi definitsioonile;
D. arvestades, et lähtuvalt 1995. aasta Pekingi deklaratsioonist ja tegevuskavast on nüüdseks 25 aasta jooksul pööratud suurt tähelepanu naiste võrdsete õiguste ja võimaluste tähtsusele ning nende võrdse osalemise tähtsusele otsuste tegemisel ja demokraatlikus protsessis, et tugevdada demokraatiat;
E. arvestades, et naiste osaluse puudumine tehisintellekti arendamises suurendab kallutatuse riski; arvestades, et teadusharidus on oluline oskuste omandamiseks, inimväärse töö ja tuleviku töökohtade saamiseks, samuti selleks, et murda soolised stereotüübid, mille järgi need on tavapäraselt meeste valdkonnad, ja selleks, et võimaldada naistel oma inimõigusi täiel määral kasutada;
F. arvestades, et ÜRO novembri 2019. aasta lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeva tähistamise käigus rõhutas EL oma kavatsust kujundada laiaulatuslik laste ja vanemate õigusi käsitlev strateegia ja asetada need õigused ELi poliitika keskmesse; arvestades, et Euroopa Parlament pidas 20. novembril 2019. aastal sellele teemale pühendatud konverentsi, millel käsitleti hulgaliselt erinevaid probleeme, sealhulgas raskusi laste õiguste kaitsmisel pidevalt muutuvas digitaalses maailmas, eriti seoses ligipääsu piiramisega lapspornole ning võitlusega ahistamise ja vägivalla vastu, laste õiguste täielikku rakendamist takistavate barjääride ületamist ning tegelemist relvakonfliktide muutuva laadi ja sellega, kuidas see laste tulevikku mõjutab, muu hulgas sellega, kuidas need konfliktid mõjutavad nende arengut, haridust ja hilisemat elu, võttes arvesse laste avaldusi selles arutelus;
G. arvestades, et globaalsest COVID‑19 pandeemiast tingitud kriis, viisid, kuidas riigid on sellele reageerinud, ebavõrdsuse süvenemine ja raskused, mida see on kaasa toonud, eriti kõige kaitsetumate ja tõrjutumate rühmade ning naiste jaoks, ja selle mõju rahvusvahelistele suhetele, reeglipõhisele rahvusvahelisele korrale ja konfliktidele toovad kõik kaasa pikaajalisi tagajärgi kõigis inimõiguste austamist hõlmavates küsimustes;
H. arvestades, et näiteks on pandeemiast tingitud kriis pannud enamikku riike COVID‑19 viiruse leviku takistamiseks eriolukorra meetmeid rakendama, võttes ära mitmete inimõiguste rakendamise võimaluse, mille seas on eelkõige liikumis- ja kogunemisvabadus, või uusi järelevalvemeetmeid kehtestama; arvestades, et seoses nende meetmetega on põhjendatult esile kerkinud küsimusi nende vajalikkuse, õiguspärasuse, proportsionaalsuse, mittediskrimineeriva laadi, kestuse ja mõjude suhtes lühi- ja pikaajalise põhiõiguste kaitsmise vaimus; arvestades, et pandeemiaga on kaasnenud ka muud negatiivsed demokraatia õõnestamise ja kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemise suundumused;
I. arvestades, et pandeemiast tingitud globaalne majanduslangus võib panna valitsused seadma esmatähtsaks majandustegevuse stimuleerimise ja investeeringute ligimeelitamise; rõhutab, et selle käigus ei tohiks teha järeleandmisi poliitiliste eesmärkide ja standarditega seonduvates ambitsioonides mõnedes teistes valdkondades, nagu inimõigused, kliimameetmed ja võitlus vaesuse, eriti laste ja lastega perede vaesuse vastu;
J. arvestades, et autoritaarsete ja populistlike liikumiste üleilmne esiletõus ohustab väärtusi ja põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud;
K. arvestades, et mitteliberaalsed režiimid liiguvad aina kaugemale küpse demokraatia rajalt ja läänelikest demokraatlikest standarditest, juurutades enda jaoks positsioonid, milles on võimalik inimõiguste pidev ja tahtlik rikkumine; arvestades, et need mitteliberaalsed režiimid piiravad põhiõigusi ja -vabadusi, seega luues väära mulje valimiste kaudu saadud legitiimsusest, kuigi neid valimisi ei saa pidada vabadeks, õiglasteks ega läbipaistvateks;
L. arvestades, et keskkonnale hädaohtlikud olukorrad, muu hulgas kliimamuutused ja raadamine, on inimtegevuse tagajärjed ning põhjustavad otseselt mõjutatud inimeste, aga ka inimkonna kui terviku inimõiguste rikkumist; arvestades, kui tähtis on tunnistada, et inimõigused ja keskkonnakaitse on omavahel seotud; arvestades, et veele juurdepääsu tagamine on teatavates piirkondades pingete vältimiseks hädavajalik;
M. arvestades, et suurem sidusus nii ELi sise- ja välispoliitika kui ka ELi välispoliitika eri valdkondade vahel on ELi eduka ja tõhusa inimõiguste alase poliitika vältimatu eeldus; arvestades, et inimõigusi, demokraatiat, õigusriiki ja võitlust karistamatuse vastu toetavaid põhimõtteid tuleks arvesse võtta kogu ELi poliitikas, sealhulgas arengu-, rände-, julgeoleku-, terrorismivastase võitluse, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse, laienemis- ja kaubanduspoliitikas, lisades sellele ka liiduvälise mõõtme; arvestades, et suurem järjepidevus peaks võimaldama ELil inimõiguste rikkumiste varajastes etappides kiiremini reageerida ja olla üleilmsel tasandil aktiivsem ja usaldusväärsem inimõiguste kaitsja;
N. arvestades, et inimõiguste ja Euroopa standardite täielik austamine ELi partner- ja naaberriikides, sealhulgas pagulaskriisi haldamisel ja rändeprobleemi käsitlemisel, on üks Euroopa Liidu põhilistest prioriteetidest; arvestades, et inimõiguste olukord, mida COVID‑19 pandeemia on mõjutanud, on liidu naaberriikides murettekitav, ning et need riigid peavad võtma sellega seoses asjakohaseid meetmeid ja töötama koos oma kodanikuühiskondadega, kelle hulgas on ka Euroopa-meelseid ja demokraatlikke liikmeid;
O. arvestades, et üha suurem arv riike, eelkõige Aasias, Lähis‑Idas, Aafrikas ja Ladina‑Ameerikas, on kasutanud reisikeelde, et takistada inimõiguste kaitsjate osalemist rahvusvahelistel üritustel;
Inimõigused ja demokraatia: üldised suundumused ja põhiprobleemid
1. kiidab heaks nende liikmesriikide reageeringu COVID‑19 pandeemiale, kes tõstsid esikohale õiguse elule ja tervisele; rõhutab, et samal ajal on oluline tagada, et inimeste elatustase oleks piisav; rõhutab, et kõik pandeemiale reageerimiseks võetud meetmed peavad põhinema inimõigustel ja mittediskrimineerimise põhimõtetel, olema nendega kooskõlas ning kaitsma kestliku arengu eesmärkide saavutamise suunas tehtavat tööd;
2. rõhutab, et on vaja tagada inimõiguste ning põhimõtte, mille kohaselt on inimõigused universaalsed ja võõrandamatud, jagamatud, vastastikuses sõltuvuses ja omavahel seotud, täielik austamine ja järgimine, ning mõistab hukka kõik katsed neid alatähtsustada;
3. väljendab väga tõsist muret demokraatia ja inimõiguste standardite ja põhivabaduste kasutamise languse pärast, milleni kriis on mõnedes riikides viinud; on arvamusel, et see tagasilöök tuleneb peamiselt autoritaarsuse kasvust, kriisi laastavatest majanduslikest ja sotsiaalsetest tagajärgedest ning nende kasutamisest ettekäändena riigiasutuste ja valimiste ajakavaga manipuleerimiseks, inimõiguste kaitsjate, eriti vähemuste kaitsjate, poliitiliste vastaste, meedia või kodanikuühiskonna esindajate tegevuste allasurumiseks ning põhivabaduste ja inimõiguste, sealhulgas diskrimineerimise suhtes vähekaitstud isikute või rühmade, näiteks usu- ja veendumusvähemuste ja LGBTI‑inimeste õiguste piiramiseks pandeemiaga mitteseonduvatel põhjustel; rõhutab siinjuures rassi-, etnilise päritolu, religiooni- või kastipõhise vaenukõne sagenemist, desinformatsiooni levikut, viiruse levikus süüdistatavate vähekaitstud rühmade sihikule võtmist, kodu- ja soolise vägivalla sagenemist ning soolise ebavõrduse suurenemist; väljendab muret diskrimineerimise juhtumite pärast COVID‑19 pandeemiaga seotud abi jagamisel; ei poolda abi andmisest keeldumist ükskõik millistel põhjustel, eriti usu alusel; rõhutab siinjuures murelikult inimõiguste rikkumist digitaalsete tehnoloogiate kasutamisel, mille eesmärk on pandeemia leviku piiramine kodanike jälgimise ja nende privaatsete andmete kasutamise kaudu;
4. kinnitab, et liikmesriigid peavad hoiduma COVID‑19 pandeemia ärakasutamisest, et võimu konsolideerida, demokraatiat ja õigusriiki nõrgestada või inimõigusi jalge alla tallata; väljendab sügavat muret autoritaarsete režiimide võetud meetmete ägenemise pärast, mille eesmärk on teisitimõtlejate represseerimine ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vähendamine; toonitab kodanikuühiskonna olulisust, mille olemasolu võimaldab paindlikult, õigeaegselt ja tulemuslikult reageerida režiimidele, mis rikuvad rahvusvahelist õigust, inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid; väljendab muret asjaolu üle, COVID‑19‑ga seotud kiireloomuliste meetmetega ei käi tihti kaasas selget kohustust need meetmed pärast kriisi lõppu tühistada;
5. tuletab meelde, et tervishoiu üldine kättesaadavaus on inimõigus, ning toetab edasiliikumist üldise tervisekindlustuse suunas kui kestliku arengu olulist osa; kiidab heaks Euroopa Liidu „Euroopa tiimi“ (Team Europe) lähenemisviisil põhineva ülemaailmse reageeringu COVID‑19 pandeemiale, mis keskendub solidaarsuse väljendamisele ja partneritele käegakatsutava abi pakkumisele, eriti kõige kaitsetumatele ja enim mõjutatud riikidele;
6. osutab murega nõrkadele kohtadele paljude riikide tervishoiusüsteemides, millega õõnestatakse inimeste õigust nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ja ravimitele, ning saastumise vältimiseks rakendatud ennetustegevustes, vee- ja sanitaarmeetmetes, teabe jagamises ning mittediskrimineerimises ligipääsu ja õiguste tagamisel; kiidab heaks komisjoni avalduse, et COVID‑19 vaktsiinid peaks olema üle maailma kättesaadavad ning et EL teeb selle saavutamiseks kõik, mis tema võimuses;
7. tuletab meelde, et COVID‑19 pandeemiaga seoses peavad liikmesriigid tagama, et nende meetmetes sisalduks sootundlik ja valdkondadevaheline lähenemine, et tagada kõigi naiste ja tütarlaste õigus diskrimineerimis- ja vägivallavabale elule ja olulistele seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, mida nad vajavad;
8. tuletab meelde, et pandeemia tagajärjel on üle maailma vähenenud ka inimõiguste rikkumiste jälgimine ja dokumenteerimine; toetab rahvusvahelisi pingutusi hinnata erinevaid riiklikke reageeringuid pandeemiale seoses piirangutega poliitilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele vabadustele ning töötada ühise inimõigustepõhise raamistiku loomise nimel, mille põhjal reageeritakse tulevastele tervishoiukriisidele; kiidab sellega seoses heaks Euroopa Komisjoni ning rahvusvahelise demokraatia ja valimisabi instituudi ülemaailmse seire loomise;
9. mõistab tugevalt hukka jätkuvalt paljudes riikides ja ühiskondades esinevad arvukad diskrimineerimise, sallimatuse, tagakiusamise ja tapmise juhtumid, mis on seotud rassi, etnilise päritolu, rahvuse, sotsiaalse klassi, puude, kasti, usutunnistuse, uskumuste, keele, vanuse, soo, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, sooväljenduse ja sootunnustega; peab kahetsusväärseks isikute või kogukondade ründamist sallimatute ja vihkamist täis avalduste ja tegevuste kaudu; on seisukohal, et rassismi, antisemitismi ja ksenofoobia esinemine paljudes riikides on vastuvõetamatu; nõuab, et valitsused üle maailma mõistaksid rassismi ja diskrimineerimise sõnaselgelt hukka ning suhtuksid nendesse nulltolerantsiga;
10. rõhutab, et kliimamuutuste, keskkonna hävimise ja elurikkuse kadumisega kaasneb tohutu ja kasvav oht inimõigustele, mis jätab inimesed ilma põhiõigusest elule, eelkõige üleilmse nälja, majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse ning raskendatud ligipääsu tõttu veele, samuti alatoitumusest tingitud sagenevate surmade ja haiguste laiema leviku tõttu; rõhutab, et kliimamuutused õõnestavad ka muude inimõiguste kasutamist, sealhulgas õigus toiduga kindlustatusele, puhtale joogiveele ja sanitaartingimustele, tervisele, nõuetekohasele eluasemele, enesemääramisele, tööle ja arengule; juhib lisaks tähelepanu kliimamuutustega kaasnevatele rahu ja julgeolekut ohustavatele asjaoludele, nagu toiduga kindlustamatus ja veenappus, mis võivad viia loodusvarade pärast konkureerimiseni ning seejärel ebastabiilsuse ja konfliktideni riikides ja nende vahel; juhib erilist tähelepanu seosele looduslike ressursside kasutamise ning konfliktide, sõdade ja vägivalla otsese või kaudse rahastamise vahel, sealhulgas mõnede erasektori toimijate poolt; rõhutab, et vähem arenenud riigid on kliimamuutuste suhtes kõige kaitsetumad, kuna neil on kõige raskem laastavate mõjudega toime tulla, olenemata sellest, et neis riikides toodetakse vähem kasvuhoonegaase kui rikastes riikides, kus kliimamuutuste mõju on vähem tõenäoline;
11. kinnitab, et inimõiguste ja kliima- ja keskkonnameetmete edendamine ning kaitsmine on omavahel seotud, sest eelkõige inimõigustealane rahvusvaheline õigus tagab ligipääsu õiguskaitsevahenditele, et hüvitada kliimamuutustest tingitud kahju, rakendada meetmeid kliimamuutustega võitlemiseks ning võtta riike, ettevõtteid ja üksikisikuid vastutusele nende kliimamuutustesse ja keskkonna edasisse degradatsiooni panustavatele tegevustele reageerimise asjus;
12. rõhutab, et bioloogiline mitmekesisus ja inimõigused on omavahel seotud ja vastastikku sõltuvad, ning tuletab meelde riikide inimõigustealast kohustust kaitsta bioloogilist mitmekesisust, millest need õigused sõltuvad, nähes muu hulgas ette kodanike osalemise elurikkusega seotud otsustes ning võimaldades bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja olukorra halvenemise korral juurdepääsu tõhusatele õiguskaitsevahenditele; väljendab oma toetust keskkonnakuritegude vastases võitluses tehtavatele rahvusvahelise tasandi kujunemisjärgus normatiivsetele jõupingutustele; sellega seoses julgustab ELi ja liikmesriike edendama ökotsiidi tunnistamist rahvusvahelise kuriteona Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudi alusel;
13. toonitab vajadust pöörata eriti suurt tähelepanu keskkonna ja kliima tõttu ümberasustatud isikute aitamisele; peab oluliseks teha rahvusvahelisel tasandil koostööd, et määratleda Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis keskkonnapõgeniku mõiste ning luua rahvusvaheline õigusraamistik ja kiita heaks ühine lähenemisviis nende isikute kaitseks, kes on sunnitud oma elukohast lahkuma; tunnistab, et kliimamuutuste tagajärjed keskkonnale võivad sundrännet suurendada, ning rõhutab seetõttu vajadust rakendada viivitamata poliitikat, mis võimaldaks kooskõlas Pariisi kokkuleppega vähendada kliimamuutuste mõju;
14. väljendab suurt muret raadamise, ebaseadusliku kaevandamise ja illegaalsete uimastite tootmise pärast, eelkõige Amazonase vihmametsades 2019. aastal, võttes arvesse, et metsad panustavad kliimamuutuste leevendamisse süsinikdioksiidi neelamise ja säilitamisega; rõhutab, et põlisrahvad on tihtipeale olnud esimesed raadamise ohvrid, kuna see ohustab muu hulgas nende õigust maale ja ligipääsu hädavajalikele ressurssidele; rõhutab sellega seoses õigust määratleda ja seada prioriteedid ning strateegiad nende enesearenguks ning maade, territooriumide ja muude ressursside kasutamiseks; rõhutab, et karistamatus põlisrahvaste õiguste rikkumiste eest on raadamise oluline edasiviiv jõud, ja peab nende rikkumiste eest vastutusele võtmist hädavajalikuks; märgib, et loodusvarade ebaseaduslik kasutamine võib kaasa tuua tõsise kahjuliku mõju kohalike kogukondade sotsiaalsetele, majanduslikele, kultuurilistele, kodaniku- ja poliitilistele õigustele, sealhulgas rahvaste põhiõigusele enesemääramisele ning loodusvarade üle alalise kontrolli omamise põhimõttele;
15. kiidab heaks kodanike kasvavad püüdlused ja nende koondumise, seda eelkõige nooremate põlvkondade seas, et viia ellu poliitilisi ja ühiskondlikke muutusi, mis soodustavad inimõiguste austamist, demokraatlikku valitsemist, võrdsust ja sotsiaalset õiglust, ambitsioonikamaid kliimameetmeid ja paremat keskkonnakaitset; rõhutab neid kavatsusi peegeldavate massiliste protestiliikumiste tärkamist 2019. aastal kõigis maailma piirkondades, millega nõuti muutusi ühiskondade institutsioonilises ja majanduslikus korras ja tegutsemist kliimamuutuste vastu võitlemiseks ning toetati võrdsema ülemaailmse ühiskonna kujundamist; mõistab hukka asjaolu, et paljudes riikides on inimesed jäetud ilma õigusest rahumeelselt meelt avaldada, kuna kehtestatud on õiguslikke, halduslikke ja muid meetmeid, nagu meeleavalduste mahasurumine jõu, ahistamise või meelevaldse kinnipidamise abil; rõhutab, et 2019. aastal vahistati sadu rahumeelseid meeleavaldajaid, kellest paljusid väärkoheldi ja peeti meelevaldselt kinni ning kes pidid maksma suuri trahve kohtuprotsessides, kus menetluslikud miinimumnõuded ei olnud tagatud; rõhutab, et on oluline säilitada nende protestiaktsioonide rahumeelne olemus, ning väljendab muret äärmuslike rühmituste pärast, kes kasutavad sotsiaalsete liikumiste meeleavalduste ja väljaütlemiste loodud võimalusi vägivaldseks tegevuseks ja igapäevaelu häirimiseks; kutsub valitsusi üles mitte kasutama rahumeelsete protestijate vastu ebaproportsionaalset jõudu ning kõik selliste tegude toimepanijad vastutusele võtma;
16. peab vajalikuks poliitilist reageerimist ühiskondade, perekondade ja isikute põhjendatud nõuetele, mis tuginevad kaasavale dialoogile, mis viib positiivsete muutusteni; mõistab teisest küljest hukka rahumeelsete liikumiste allasurumise, seda eelkõige liigse jõu kasutamisega julgeolekutöötajate poolt, mida teatavad valitsused on oma rahva vastu kasutanud eriarvamusel olevate ja kriitiliste häälte lämmatamiseks;
17. rõhutab, et kogu maailmas pannakse inimõiguste kaitsjate, muu hulgas naissoost inimõiguste kaitsjate, usu- ja veendumusõiguste kaitsjate, kohalike kogukondade, põlisrahvaste, keskkonna- ja maakaitsjate, valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna aktivistide, rikkumistest teatajate ja ajakirjanike vastu endiselt süstemaatiliselt toime mõrvasid, füüsilisi ja laimurünnakuid, neid vangistatakse, ähvardatakse, ahistatakse, hirmutatakse ning nende väljendusvabadust piiratakse; märgib, et naissoost inimõiguste kaitsjad seisavad silmitsi soopõhiste ohtudega;
18. on sügavalt mures selliste repressiivsete küberturvalisuse ja terrorismivastaste õigusaktide kasutamise pärast mõnedes riikides, mille eesmärk on võidelda inimõiguste kaitsjate vastu; rõhutab sügavamalt natsionalistlike poliitiliste suundumuste olemasolu ja religiooni väärkasutamist poliitilise kasu eesmärgil, mis viib sallimatuseni;
19. rõhutab, et ELi institutsioonide kohus on aktiivselt toetada organisatsioone ja isikuid, kes on seotud demokraatia ja inimõiguste kaitsmisega; nõuab õiglust ja vastutust kõigi inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakute eest; nõuab, et EL toetaks ja kaitseks inimõiguste kaitsjaid kogu nende mitmekesisuses; rõhutab siinjuures Euroopa Parlamendi tegevuse olulisust nende seisukohtade kuuldavaks tegemisel ja surve avaldamisel kolmandatele riikidele, et aktiivse tegevuse tõttu kinni peetud inimõiguste kaitsjad viivitamatult ja tingimusteta vabastataks; toetab Euroopa poliitiliste sihtasutuste tööd demokraatlike protsesside tugevdamisel ja üle maailma uue poliitiliste liidrite põlvkonna kasvatamisel;
20. on tõsiselt mures sõdade ja sõjaväeliste konfliktide jätkuva nuhtluse ning territooriumite pikaajalise okupeerimise või annekteerimise pärast, mis viib tõsiste rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumisteni, eelkõige genotsiidide, massiliste tapmiste, tsiviilelanikkonna, sealhulgas usuvähemuste sunniviisilise ümberasumise ning seksuaalvägivalla kasutamiseni, eriti naiste ja laste vastu; mõistab tugevalt hukka diktaatorliku ja autoritaarse võimu kaasamise varisõdadesse ja rõhutab, et püsiva rahu eeldus on läbirääkimistega saavutatud poliitilised lahendused; väljendab tõsist muret kõrgendatud rahvusvaheliste poliitiliste pingete pärast, ning teatud maailma piirkondades valitsuseväliste relvarühmituste ja terrorismiorganisatsioonide suurema aktiivsuse ja kogukondadevahelise vägivalla tekke pärast;
21. peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi ÜRO pidas 2020. aastal oma seitsmekümne viiendat aastapäeva, pole mitmed enesekesksed valitsused tegutsenud kooskõlas ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, rahvusvahelise õiguse, ÜRO harta ja Helsingi lõppakti eesmärkide ja põhimõtetega, mis tuginevad rahu, konfliktide lahendamise ja inimõiguste kaitsmise nimel tehtud mitmepoolsuse ja rahvusvahelise koostöö jõupingutustele; kritiseerib ühtse rahvusvahelise juhtimise puudumist demokraatlike riikide poolt, mis aitaks reageerida tõsistele rahvusvahelise inimõigustealase õiguse rikkumistele järjepidevalt ning ühendada jõud, et edendada inimõigusi ja demokraatiat ning hoida alal reeglitel põhinevaid rahvusvahelisi süsteeme, ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid täidaksid selle tühimiku juhtimises;
22. peab kahetsusväärseks sisserändajate ja pagulaste, eriti kõige kaitsetumate seas olevate ümberasustatud naiste, laste, puuete ja krooniliste haigustega ning erinevate seksuaalsete sättumustega inimeste, tagakiusatud etniliste, usu- ja veendumusvähemuste liikmete viletsat olukorda kogu maailmas; märgib, et rahvusvaheliste migrantide arv 2019. aastal on hinnanguliselt ligikaudu 272 miljonit(5), mis moodustab 3,5 % maailma rahvastikust ja kellest enam kui 20 miljonit olid pagulased(6), ning et viimase kahe aasta jooksul on esinenud suures ulatuses ümberasustamist ja rännet; märgib, et 2019. aastal kasvas varjupaigataotlejate arv, kes palusid EL‑27 liikmesriikides rahvusvahelist kaitset(7), sest nende päritoluriikides ebaseaduslikult võimul olevad diktaatorlikud režiimid represseerisid neid ja rikkusid nende inimõigusi; mõistab hukka poliitilised meetmed, mis õõnestavad migrantide ja pagulaste inimõigusi ning seavad nende turvalisuse ja elud ohtu; mõistab tugevalt hukka diskrimineerimise, sallimatuse, tagakiusamise ja tapmiste juhtumid, mis on seotud rände või põgenikustaatusega; ei poolda negatiivset suundumust migrantide ja pagulaste inimõiguste kaitse eest seisjaid ja neile abi pakkujaid ahistada ning nende tööd kriminaliseerida;
23. kiidab heaks asjaolu, et pingutused naiste ja tüdrukute õiguste edendamiseks on ülemaailmselt rohkem tähelepanu kogunud; märgib siiski, et ükski riik pole jõudnud täieliku soolise võrdõiguslikkuseni;
24. rõhutab ulatusliku soolise vägivalla, sealhulgas naiste tapmise, ja diskrimineerimise jätkumist igas maailma piirkonnas, mis tuleneb soolisest ebavõrdsusest, ebavõrdsetest soonormidest ja võimudünaamikast, kultuurilistest harjumustest, näiteks kastikuuluvuse alusel diskrimineerimisest või pikaajalistest diskrimineerivatest õigussüsteemidest, aga ka propaganda- ja desinformatsioonitegevustest, millega õõnestatakse naiste õigusi; mõistab hukka naiste ärakasutamise inimkaubanduse ja kõigi soopõhise vägivalla vormide, sealhulgas seksuaalse, füüsilise ja psühholoogilise vägivalla kaudu, mis kuuluvad kõige levinumate ja süstemaatilisemate inimõiguste rikkumiste hulka;
25. toonitab lisaks naistele suunatud seksuaalvägivalla kasutamist nende arvamuste, religiooni, filosoofiliste veendumuste, seksuaalse sättumuse või nende inimõigustealase tegevuse tõttu; rõhutab, et etniliste, usu- ja veendumusvähemuste hulka kuuluvad naised ja tüdrukud on soopõhise vägivalla ja diskrimineerimise suhtes kahekordselt kaitsetud; tuletab meelde, et vägivald biseksuaalsete naiste ja lesbide vastu nn korrektiivse vägistamise vormis on mõnedes riikides endiselt süsteemne probleem, seda sotsiaalse stigma ja diskrimineerivate õigussüsteemide tõttu;
26. mõistab hukka püsiva vastuseisu soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õigustele, sealhulgas kõik katsed võtta tagasi kehtivad õigused ja kaitsed seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vallas, ning seadusandluse, poliitika ja tavad, mis paljudes maailma riikides endiselt neid õigusi keelavad või piiravad; mõistab sellega seoses hukka taskukohase, kvaliteetse ja tervikliku seksuaalkoolituse, pereplaneerimisteenuste, kaasaegsete rasestumisvastaste vahendite, ohutu ja seadusliku abordihoolduse ning rasedusaegsete tervishoiuteenuste kättesaadavuse keelamise ning naiste väärkohtlemise rasedusaegse, sünnituseelse ja sünnitusjärgse tervishoiu kontekstis, samuti seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu sunniviisilised tavad, mis ei austa naiste vaba ja teadlikku nõusolekut; rõhutab vajadust kaitsta kaitsetus olukorras olevaid vanemaid, eriti üksikvanemaid ja suurperede emasid, et aidata neil vältida vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; juhib tähelepanu vajadusele luua sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused ning keskkond, milles vanemad saavad jätkata oma kutsealast arengut;
27. rõhutab vajadust kaitsta kaitsetus olukorras olevaid emasid, eriti üksikemasid, et vältida vaesust ja sotsiaalset tõrjutust; juhib tähelepanu vajadusele luua sotsiaalne ja majanduslik keskkond ning tingimused, milles emad saaksid jätkata oma kutsealast arengut;
28. mõistab lisaks hukka valitsused üle maailma, mis on vastu naiste nõuetele võrdsete õiguste saamise küsimuses või õhutavad sellele negatiivset vastukaja; rõhutab olulist rolli, mida naised oma tegevuse kaudu poliitilistes ja sotsiaalsetes liikumistes mängivad, ning mõistab hukka suure kahju, mida naised on pidanud kannatama, olles jõhkra repressiooni, sõdade ja relvakonfliktide ajal ka seksuaalse ärakasutamise ohvrid;
29. väljendab sügavat muret tõsiste inimõiguste rikkumiste jätkumise pärast laste vastu kogu maailmas 2019. aastal, lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeval, nimelt lapstööjõu, lapsega sõlmitud ja sundabielu, lastega kaubitsemise ja laste ärakasutamise, sealhulgas seksuaalsetel eesmärkidel, laste värbamise või kaasamise relvajõududesse ja relvastatud gruppidesse, relvakonfliktides lapssõdurite kasutamise ning pere lahku ajamise ja laste kinnipidamise puhul immigratsiooniga seonduvatel põhjustel, samuti tüdrukute probleemide pärast seoses seksuaal- ja soolise vägivallaga, liigvarajase rasestumisega, HIV‑nakkusega ja koolist väljalangemisega; peab kahetsusväärseks, et pandeemia tõttu pidid paljud lapsed ja noored leidma töö, et katta põhivajadusi ning toetada oma leibkondi, ja on selle tõttu kooli pooleli jätnud; rõhutab, et see on tagasiminek lastele koolihariduse võimaldamises;
30. väljendab sügavat kurbust ja hukkamõistu terrorirünnakute ja pommitamiste pärast, mis leidsid aset 2019. aasta esimesel poolel, millega võeti sihikule usklikud ja nende pühakojad, mida tuleb säilitada ja kaitsta; on mures, et need kohutavad teod ühtisid teatud poliitiliste liidrite ja terrorirühmituste levitatud vihakampaaniatega, mille eesmärk on keelata või piirata mõtte-, südametunnistuse-, usu- või veendumusvabadust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust ning kaitseksid vähekaitstud usu- ja veendumusvähemusi, tegutsedes kiirelt vägivalla toimepanijate või vihale õhutamise vastu;
Demokraatia ja inimõiguste edendamise ja kaitsmise asetamine ELi välispoliitika keskmesse
31. tuletab meelde, et Euroopa Liit rajaneb vastavalt ELi lepingu artiklile 2 sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, solidaarsus, õigusriik ja inimõiguste austamine; rõhutab, et nende väärtuste propageerimine väljaspool, demokraatia edendamine, õigusriik, inimõiguste universaalsus ja jagamatus ja austus ÜRO põhikirja põhimõtete ning rahvusvahelise õiguse vastu on kooskõlas ELi lepingu artikli 21 ja liidu strateegilise huviga ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika keskmes ning see peaks tõhusalt ja sidusalt peegelduma kõigis liidu suhete valdkondades ELi mittekuuluvate riikidega;
32. rõhutab, et olulised on Euroopa välisteenistuse ja komisjoni pingutused tugevalt ja resoluutselt inimõiguste rikkumistele vastu astuda ja vastata kõikjal, kus need aset leiavad, sealhulgas lähedastes partnerriikides, ning pidevalt suurendada ELi ja selle liikmesriikide ametnike inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse alast teadlikkust ja sellega seonduvaid teadmisi; tuletab meelde, et nende tõhus kaasatus ja sisukas dialoog kodanikuühiskonnaga on eduka inimõiguste alase poliitika nurgakivi; palub kõigil ELi delegatsioonidel ja nende inimõiguste keskustel täita korrapäraselt oma kohustust kohtuda inimõiguste kaitsjate, sealhulgas naissoost inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmetega, külastada kinnipeetud aktiviste, demokraatlikke dissidente ja inimõiguste kaitsjaid, jälgida nende kohtuprotsesse ja toetada nende kaitsmist kohapeal; palub kõigil ELi delegatsioonidel hõlbustada selliseid tegevusi, kui neid teevad Euroopa Parlamendi liikmed Euroopa Parlamendi ametlike missioonide raames; rõhutab, et oluline on tegeleda mitte ainult inimõiguste rikkumiste tagajärgede, vaid ka nende algpõhjustega;
ELi tegevus mitmepoolsel tasandil
33. nõuab, et EL ja liikmesriigid töötaksid kooskõlas inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas antud mitmepoolsuse lubadustega välja sõnaselge strateegia, astumaks vastu riikide väljaastumisele ülemaailmsest inimõiguste raamistikust ning survele selle vastu, samuti rahvusvahelisel tasandil katsetele õõnestada ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud inimõiguste kontseptsiooni; rõhutab oma seisukohta, et rahvusvaheline inimõigusalane õigus ja 2030. aastaks kestliku arengu eesmärkide saavutamise lubadus peaksid jääma nurgakiviks; soovitab ELil jätkata oma jõupingutusi riikide ja sidusrühmade kaasamisel, mis võivad, aga ei pruugi jagada ELiga samu väärtusi, et säilitada või kujundada rahvusvahelisi standardeid inimõiguse vallas kooskõlas ELi lepingu artikliga 21;
34. palub liikmesriikidel muuta ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika tõhusamaks, kasutades nõukogus teatud protseduuride jaoks kvalifitseeritud häälteenamuse reeglit, eriti inimõigustega seotud küsimustes ning probleemide jaoks, mida ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava hõlmab, samuti sanktsioonide kohaldamiseks; kutsub liikmesriike üles mitmepoolsetes foorumites ühtselt ja tugevalt ELi nimel esinema ning tegutsema ühiselt kriisiolukordades, mis panevad proovile Euroopa Liidu põhiväärtused ja huvid, sest see on ainus viis, kuidas liit saab rahvusvahelisel areenil juhtivat rolli mängida ning kasutada oma mõju positiivsete muutuste ja globaalsetele probleemidele paremini koordineeritud reageeringute loomiseks, eelkõige inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks ning keskkonna ja kliimaga seonduvate probleemidega seoses;
35. kordab, et ELi tunnustatakse ning peetakse globaalsel areenil usutavaks ja tõhusaks ainult juhul, kui liidu alusväärtused, eelkõige need, mis on seotud vabaduse, demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja võrdõiguslikkuse austamisega, on ka väljaspool usaldusväärsed, ning see on võimalik ainult siis, kui EL tagab oma poliitika sise- ja välissidususe nendes küsimustes; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid oleksid eeskujuks, järgiksid hoolikalt inimõigusi, tagaksid järjekindluse oma õiguste kaitsmisel ja neist kinni pidamisel ning kindlustaksid kodanikuühiskonnale toetava keskkonna;
36. mõistab hukka asjaolu, et autoritaarsed režiimid on kuritarvitanud mitmepoolseid asutusi, üritades neutraliseerida mitmepoolsete inimõigustega tegelevate asutuste ja mehhanismide võimet riike inimõiguste rikkumiste eest vastutusele võtta; nõuab, et liit ja selle liikmesriigid teeksid koostööd sarnaselt meelestatud demokraatlike liitlastega, et toetada mitmepoolsete asutuste reformi, muutmaks neid autoritaarsete režiimide negatiivsetele mõjudele vastupidavamaks; mõistab hukka ka asjaolu, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmed on tihti riigid, kus on aset leidnud tõestatud inimõiguste rängad rikkumised, ning kutsub ELi liikmesriike üles nende hääletusmustreid tähelepanelikult jälgima ning vältima nende ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikme kohale kandideerivate riikide toetamist, kus inimõigusi selgelt rikutakse;
37. leiab, et inimõigustealaseid dialooge ELi mittekuuluvate riikidega võib vaadata kui kasulikku vahendit kahepoolseks osalemiseks inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel, eeldusel, et neid peetakse tulemustele suunatud moel ja neid vaadatakse korrapäraselt läbi; tuletab meelde, et ELi suunistes inimõigustealaste dialoogide kohta käsitletakse mitmeid dialoogi alustamise kriteeriume, sh „valitsuse tahet olukorda parandada, valitsuse kohustuste ulatust seoses rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonidega, valitsuse valmisolekut koostööks ÜRO inimõiguste kaitse menetluste ja mehhanismidega ning valitsuse suhtumist kodanikuühiskonda“; nõuab, et Euroopa välisteenistus hindaks iga dialoogi regulaarselt ja ELi suuniste kohaselt; rõhutab, kui oluline on inimõigustealastes dialoogides käsitleda konkreetseid juhtumeid ning tagada nende juhtumite suhtes piisavad järelmeetmed ja läbipaistvus;
Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja
38. kiidab heaks Eamon Gilmore’i Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja kohale nimetamise 28. veebruaril 2019. aastal; kordab, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ametisse nimetamisele peaks eelnema kuulamine Euroopa Parlamendis; julgustab Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajat tegema diplomaatilisi jõupingutusi, et ELi inimõiguste poliitika tõhusust suurendada, et tugevdada rahvusvahelisi ühendusi inimõiguste teema edendamiseks ja esindajate veenmiseks üle kogu maailma, et vastu võtta ja ellu viia poliitikameetmed, mis vastavad demokraatia, inimõiguste, õigusriigi ja hea valitsemise kõrgeimatele standarditele ning rahvusvahelisele õigusele ja normidele, eelkõige rahvusvahelises humanitaarõiguses ja rahvusvahelises kriminaalõiguses; soovitab lisaks, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja mitmekordistaks oma pingutusi tagamaks ELi sisene ühtsus ELi inimõiguste välispoliitika kujundamisel ja rakendamisel; nõuab, et tema regulaarseid aruandeid nõukogule jagataks ka parlamendiga; nõuab, et EL suurendaks ELi eriesindaja nähtavust ja selle ametikoha tegevuse ja missioonide läbipaistvust, sealhulgas eraldi jaotise kaudu Euroopa välisteenistuse veebilehel, ning muudaks ELi eriesindaja alaliseks ametikohaks, millel on piisavad vahendid ja õigus avalikult sõna võtta, et anda aru ELi mittekuuluvatesse riikidesse toimunud visiitide tulemustest ja edastada ELi seisukoht inimõiguste küsimustes osana Euroopa Liidu eriesindaja positsiooni üldisest reformimisest;
Rahvusvahelised lepingud
39. kordab oma üleskutset, et inimõiguste klauslid tuleks süsteemselt võtta kõigisse ELi ja ELi mittekuuluvate riikide vahel sõlmitud rahvusvahelistesse lepingutesse, eriti kaubandus- ja assotsieerimislepingutesse ning et neid tuleks nõuetekohaselt järgida ja jälgida, sealjuures mõõdetavate võrdlusaluste ja regulaarsete mõjuhinnangute kaudu, kaasates Euroopa Parlamenti ja kodanikuühiskonda; rõhutab, et need klauslid peaksid tagama nende tõhusa järgimise mehhanismid ja protseduurid, millega määratakse kindlaks lepingute rikkumistega kaasnevad selged ja tõsiseltvõetavad tagajärjed, sealhulgas lepingute peatamine või, viimase abinõuna, ELi lahtiütlemine lepingutest; nõuab paremat kooskõlastamist ja suhtlust poliitikavaldkondade, nagu kaubanduse ja inimõiguste eest vastutavate spetsialiseerunud osalejate vahel, et inimõiguste aspekte tõhusamalt kaubandus- ja investeerimispoliitikasse lõimida; nõuab, et seoses kaubavahetuse ja välisinvesteeringu lepingutega võetaks kasutusele sõltumatud inimõiguste seiremehhanismid, samuti sõltumatu kaebuste mehhanism, et tagada mõjutatud kodanikele ja kohalikele sidusrühmadele tõhus õiguskaitsevahend;
40. rõhutab, et demokraatia ja inimõiguste edendamine ning kaitsmine kolmandates riikides on tulemuslikult saavutatav ainult tingimuslikkuse rakendamisel ELi majanduslikes ja poliitilistes stiimulites, näiteks ligipääs ELi rahastusele, üldise soodustuste süsteemi ja teiste tariifilihtsustuste andmine ning ELi Schengeni viisanõudest loobumine; tuletab sellega seoses meelde, et kooskõlas määrusega (EL) 2018/1806 peaks komisjon jälgima inimõiguste olukorda viisanõudest vabastatud kolmandates riikides ja parlamendile sellest regulaarselt aru andma ning peatama vabastuse viisanõudest, kui asjaomases riigis leiab aset rikkumine;
Naabruspoliitika, arengu ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend
41. nõuab naabruspoliitika, arengu ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi (NDICI) alusel demokraatia ja inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks mõeldud tegevuste ja toetuse jaoks piisava eelarve rakendamist, mis vastaks liidu pühendumusele ja ambitsioonile;
42. kutsub komisjoni üles NDICI eesmärkide saavutamist jälgima ja selle kohta oma iga-aastasesse aruandesse eraldi peatükki lisama, mis käsitleks inimõiguste austamist ja rahastamisvahendi üldpõhimõtete artikli 8 järgimist vahendist toetust saavate partnerriikide poolt; kutsub komisjoni üles inimõiguste või NDICI põhimõtete tõsisel rikkumisel toetusesaajate poolt esildama asjakohaseid meetmeid, sealhulgas ELi rahastuse peatamist riiklikele osalejatele ning rahastuse ümbersuunamist kodanikuühiskonna hüvanguks; nõuab rohkemat läbipaistvust rahastamislepingute inimõigustega seotud sätete vallas ning selliste lepingute inimõiguste, demokraatlike ja õigusriigi põhimõtete rikkumise ning tõsiste korruptsioonijuhtumite korral peatamise mehhanismide ja kriteeriumide täpsustamisel; kutsub komisjoni üles rangelt vältima kolmandate riikide valitsustele antava eelarvetoetuse kasutamist tegevustoetuseks riikides, kus leiavad aset laialdased inimõiguste rikkumised ning inimõiguste kaitsjate represseerimine;
43. nõuab, et EL hindaks ja ennetaks eriti tähelepanelikult kolmandates riikides toimuvaid liidu oma poliitilisi ning projektide ja rahastusega seotud rikkumisi, luues selleks muu hulgas kaebuste esitamise mehhanismi üksikisikutele ja rühmadele, kelle õigusi ELi tegevus nendes riikides võib rikkuda;
44. väljendab heameelt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames kodanikuühiskonna organisatsioonidele kogu maailmas pakutava hindamatu abi üle, mis oli Euroopa Liidu peamine vahend inimõigustealase välispoliitika elluviimisel; nõuab, et rahastule järgneva ülemaailmse vahendi raames suurendataks kodanikuühiskonna ja inimõiguste rahastamist veelgi;
45. palub komisjonil luua koostöös Euroopa välisteenistusega raamistik Euroopa Investeerimispanga (EIP) väljaspool ELi tehtavate tehingute iga-aastase aruandluse jaoks, järgides liidu välistegevuse üldpõhimõtteid, millele osutatakse ELi lepingu artiklis 21 ning ELi inimõiguste strateegilises raamistikus ja tegevuskavas; palub tungivalt komisjonil tagada, et EIP toetatavad projektid oleksid kooskõlas ELi inimõiguste poliitika ja kohustustega ning et oleks kehtestatud vastutusele võtmise mehhanismid EIP tegevusega seotud rikkumistest teatamiseks üksikisikute jaoks; palub, et EIP arendaks oma sotsiaalseid standardeid käsitlevat poliitikat ja muudaks selle inimõiguste poliitikaks pangandusvaldkonnas; nõuab inimõigustealaste võrdlusnäitajate lisamist oma projektide hindamisse;
Inimõigusi ja demokraatiat käsitlev ELi tegevuskava
46. väljendab heameelt inimõigusi ja demokraatiat 2020.–2024. aastal käsitleva ELi tegevuskava vastuvõtmise üle; väljendab pettumust selle üle, et Euroopa välisteenistus (EEAS) ei osutanud piisavalt tähelepanu Euroopa Parlamendi ja selle inimõiguste allkomisjoni pakkumisele hea institutsioonidevahelise koostöö vaimus aktiivselt selle ettevalmistustesse panustada;
47. kutsub EEASi üles pidama regulaarselt nõu kodanikuühiskonnaga ning astuma uue tegevuskava rakendamisel struktureeritud ja korrapärasesse dialoogi Euroopa Parlamendi pädevate organitega, et võimaldada parlamendil tegevuskava meetmetes oma rolli mängida, seda eriti parlamentaarse diplomaatia kaudu, ning tõhusalt täita oma kontrollija rolli; soovitab kehtestada võrdlusaluste ja arengu näitajate kogumi, et tegevuskava rakendamist tõhusalt jälgida; kutsub EEASi üles nende võrdlusaluste põhjal tegevuskava eesmärkide saavutamisel tehtud edusammudest teavitama; nõuab, et EEAS võtaks regulaarselt järelmeetmeid seoses parlamendi resolutsioonide ja aruteludega, mis puudutavad tegevuskava rakendamist; rõhutab, et liikmesriigid peavad võtma vastutuse tegevuskava eest ning osalema selle täitmist käsitleva iga-aastase aruande koostamises, andes aru selle strateegilise dokumendi alusel tehtust;
Reageerimine globaalsetele inimõiguste ja demokraatia proovikividele
Demokraatlik valitsemistava ja kodanikuühiskonna tegutsemisruum
48. on seisukohal, et demokraatlik valitsemine ja õigusriik on kogu maailmas eri tegurite koosmõjul rünnaku all, mille hulka kuuluvad autoritaarsuse ja populismi tõus, suurenenud ebavõrdsus ja vaesus, surve kodanikuühiskonnale, valeuudiste, desinformatsiooni, küberohtude ja hübriidsõja levik, poliitiline sekkumine ja välisjõudude poolt korraldatud kampaaniad, ametiasutuste usaldusväärsuse kadu, ühiskondade polariseerumine ja avalikke huve kaitsvate kollektiivsete organisatsioonide nõrgenemine; rõhutab lisaks, et rünnakud meediavabadusele ning katsed manipuleerida avalikku arutelu valeuudiste levitamise kaudu sotsiaalmeedias pole kunagi olnud nii sagedased ega tugevad kui praegu; väljendab muret asjaolu üle, et autoritaarseid käitumismustreid, nagu kodanikuühiskonna osalejate tembeldamist „välisagentideks“, võetakse üle ja levitatakse üle kogu maailma;
49. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid demokraatlike institutsioonide ning ülemaailmsete läbipaistvate ja usaldusväärsete valimisprotsesside tugevdamise toetamist, julgustaksid ja hoogustaksid demokraatlikku arutelu, võitleksid ebavõrdsusega, tagaksid kodanikuühiskonna organisatsioonide töö, toetaksid dialoogi ühiskonna eri segmentide vahel, võitleksid korruptsiooniga ja tugevdaksid kohtusüsteemide sõltumatust; nõuab, et EL oma pingutusi valimiste vaatlemise alal veelgi tugevdaks ning teeks tihedamat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige nendega, kellel on eriline tähtsus, nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon;
50. rõhutab, et korruptsioon ja inimõiguste rikkumised on lahutamatult seotud; nõuab, et EL lõimiks korruptsioonivastase võitluse oma inimõiguste tegevuskavasse; tuletab meelde ELi kohustust kaitsta korruptsioonivastaseid organisatsioone, uurivaid ajakirjanikke ja rikkumistest teatajaid, kes töötavad korruptsiooni ja pettuste paljastamise nimel;
Kliimameetmed ja inimõigused
51. kinnitab, et inimõiguste ja kliima- ja keskkonnameetmete edendamine ja kaitsmine on omavahel seotud, sest eelkõige tagab rahvusvaheline inimõigustealane õigus seaduslikud kanalid, mille kaudu hüvitada kliimamuutustest tingitud kahju, et rakendada meetmeid kliimamuutustega võitlemiseks ning võtta riike, eriti kõige rohkem saastavaid riike, ettevõtteid ja otsustajaid vastutusele kliimamuutustega seonduva tegevuse eest;
52. toetab kaasavat ja õiguspõhist lähenemist kliimameetmete edendamiseks, mis tagab avalikkuse osaluse ja ligipääsu kliimamuutuste ja nende tagajärgedega seonduva õiguse loomisele, rakendamisele ja sellega seonduvate poliitiliste otsuste ülevaatamisele; kinnitab, et kliimamuutuste vastu võitlemine käib käsikäes planeedi ja selle loodusvarade kaitsjate, sealhulgas maa- ja keskkonnakaitsjate ning põlisrahvaste kogukondade toetamise ja kaitsmisega;
ELi lähenemine konfliktidele, vastutus inimõiguste rikkumiste eest ja võitlus karistuseta jäämise vastu
53. rõhutab kaasaegsete konfliktide keerukust, mis tihti kujunevad välja riigisiseselt riiklikul või piirkondlikul tasandil, mõnikord hübriid- või küberrünnakute kujul, hõlmavad mitmeid osapooli, sealhulgas terroristlikke ühendusi ja mitteriiklikke osalejaid, ning millel on katastroofilised humanitaarsed tagajärjed, eriti võitlejate ja mittevõitlejate eristamise keerukuse tõttu; nõuab, et EL tugevdaks oma reageerimist konfliktidele, tegeledes nende algpõhjustega, investeerides jõupingutustesse konfliktide ennetamisel ja nende vahendamisel, tehes ja jättes ruumi poliitilistele lahendustele, luues liite sarnaseid seisukohti jagavate riikide ja piirkondlike organisatsioonidega, pakkudes täiendavat finants-, tehnilist ja personaliga seotud tuge tsiviilmissioonidele või sõjaväeoperatsioonidele, mille eesmärk on rahu tagamine, ning edendades usalduse suurendamise algatusi sõdivate riikide vahel; nõuab lisaks, et EL tagaks nendes jõupingutustes soolise perspektiivi arvesse võtmise, suurendades naiste ja noorte rolli konfliktide ennetamisel ja lahendamisel ning rahuvalves, humanitaarabis ja konfliktijärgses ülesehitustöös, üleminekuperioodi õigusemõistmises ning inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel; nõuab lisaks, et EL tegeleks inimkaubanduse ning seksuaal- ja soopõhise vägivalla küsimustega ning tagaks pideva juurdepääsu põhilistele ja eluliselt olulistele tervishoiuteenustele; rõhutab, et on oluline tagada ELi poliitika sidusus seoses territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate olukordadega; tuletab meelde, et rahvusvaheline humanitaarõigus peaks juhtima ELi poliitikat kõigis sellistes olukordades, sealhulgas pikaajalise okupeerimise korral;
54. kutsub kõiki valitsusi üles tagama rahvusvahelistele vaatlejatele, sealhulgas Euroopa Liidu eriesindajale, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ÜRO erimenetlustele, piiranguteta ligipääsu kõigile oma territooriumidele; rõhutab, kui oluline on peamiste rahvusvaheliste humanitaarorganisatsioonide takistamatu juurdepääs jätkuvatest konfliktidest ja sõjalisest agressioonist mõjutatud piirkondadele;
55. kutsub liikmesriike üles ÜRO relvakaubanduslepingu (ekspordi ja ekspordi hinnangu kohta) artikli 7 ja relvaeksporti käsitleva ELi ühise seisukoha sätteid rangelt järgima, keeldudes igasugusest relvaveost, millega võib kaasneda oht, et importiv riik võib toime panna või soodustada tõsiseid inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi, sealhulgas seoses Euroopa rahutagamisrahastuga (EPF);
56. kutsub liikmesriike üles looma Euroopa rahutagamisrahastu raames inimõiguste samba millesse kuuluks muu hulgas kodanikuühiskonna toetamine ja mõjuvõimu suurendamine, sealhulgas programmide kaudu, mille rahalised vahendid on spetsiaalselt eraldatud inimõiguste kaitsjate kui rahu ülesehitamisse panustajate toetamisele; kutsub liikmesriike üles kaaluma võimalust lisada tulevasse Euroopa rahutagamisrahastusse inimõiguste kaitse meetmed , sealhulgas kohustus järgida kindlat inimõigustealase hoolsuse kaitse- ja julgeolekuküsimuste poliitikaraamistikku, mis on inspireeritud ÜRO inimõigustealase hoolsuse poliitikameetmetest;
57. kinnitab veel kord oma vankumatut toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule (ICC) ja kutsub Rooma statuudi osalisriike üles tagama Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule piisavad rahalised vahendid, et võimaldada tal täita tema volituste piires talle antud tööülesanded; nõuab, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus jätkaks oma tööd erapooletult ja sõltumatult; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles julgustama kõiki ÜRO liikmeid Rooma statuuti ratifitseerima ja rakendama; kutsub Rooma statuudi allakirjutanuid ICC‑ga koostööd tegema; peab ICC vastu suunatud rünnakuid sügavalt kahetsusväärseks ja lõpuks mõistab hukka individuaalsed sanktsioonid, mis on selle personalile kehtestatud, eelkõige ICC peaprokuröri vastu kehtestatud sanktsioonid, mis on vastuvõetamatud; kutsub osalisriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et kõrvaldada kõnealused sanktsioonid ja toetada neid, keda need sanktsioonid mõjutavad; rõhutab, et ICC on ainus rahvusvaheline institutsioon, millel on võimekus menetleda maailma kõige julmemaid kuritegusid ja kaitsta ohvreid, kellel pole muid valikuvõimalusi; tunnustab sõltumatute läbivaatamisekspertide tööd, kelle ülesanne on välja selgitada reformimist vajavad valdkonnad, ja kutsub ICC‑d üles võtma kõik vajalikud meetmed, et parandada selle tulemuslikkust, tõhusust ja positiivset mõju, eriti kogukondadele ja ohvritele, keda tema töö mõjutab; palub ELil ja selle liikmesriikidel jätkata ICC sõltumatuse ja erapooletuse kaitsmist rünnakute vastu, mille eesmärk on rahvusvahelise kriminaalõiguse toimimise takistamine; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles uurima võimalusi ja tutvustama uusi vahendeid, et panustada võitlusse rahvusvaheliste kuritegude vastu, aidata rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste ohvritele avada juurdepääs rahvusvahelisele kohtumõistmisele ning saada õiguskaitset ja hüvitust, suurendades selleks muu hulgas liikmesriikide kolmandate riikide suutlikkust kohaldada oma õigussüsteemides üldise jurisdiktsiooni põhimõtet;
58. kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale nimetada rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, kinnistada ja esindada ELi välispoliitika valdkondades ELi kohustust võidelda karistamatusega;
59. kutsub ELi liikmesriike ja ELi genotsiidivastast võrgustikku üles toetama ÜRO uurimisrühma praegu toimuvate ja äsja sooritatud kuritegude kohta tõendite kogumisel, säilitamisel ja talletamisel, et need tõendid ei kaoks;
60. väljendab vajadust tagada kõigile rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste ohvritele õiglus ning nõuab kõigi jätkuvate relvastatud konfliktide valguses vaenutegevuse viivitamatut lõpetamist; rõhutab ka, et rahvusvahelisel üldsusel on kohustus karistamatus ja mitmetes riikides toime pandud jämedad rikkumised lõpetada;
61. väljendab sügavat muret selle pärast, et seksuaalset ja soolist vägivalda kasutatakse sõjarelvana; tuletab meelde, et seksuaalkuriteod ja sooline vägivald liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks või genotsiidi või piinamise koostisosadeks; kutsub üles kooskõlastatud tegevusele, lõpetamaks seksuaalse vägivalla kasutamine sõjarelvana; kiidab heaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 2467 (konfliktiga seonduva seksuaalvägivalla kohta) ja kõik seonduvad resolutsioonid alates ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonist nr 1325 (naiste, rahu ja julgeoleku kohta), mis kinnitab ÜRO Julgeolekunõukogu pühendumust hoida ära seksuaalvägivalla kasutamine osana sõja- ja terrorismitaktikast, kasutades süüteo toimepanijate vastu kõiki oma kasutuses olevaid vahendeid, sealhulgas sanktsioone ja teisi sihtmeetmeid; rõhutab vajadust tagada, et sõjategevuse käigus toimunud vägistamise naissoost ohvritele pakutaks kogu vajalikku ohutut meditsiinilist ja psühholoogilist abi ja teenuseid, sealhulgas ohutut aborditeenust, nagu on sätestatud rahvusvahelises humanitaarõiguses; nõuab, et EL võitleks seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumiste karistamatuse vastu konfliktiolukordades ning toetab naiste ja tütarlaste õigusi tõele, tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele nende õiguste rikkumise eest; lisaks kiidab heaks 30. oktoobril 2019. aastal ÜRO loodud konfliktiga seonduva seksuaalvägivalla ohvrite globaalse fondi, mille eesmärk on aidata neil hüvitamisega ühineda;
62. võtab teadmiseks ÜRO hindamisaruanded õiguste tagamise ja abi andmisega seotud jõupingutuste kohta seoses rahuvalveoperatsioonidel ÜRO ja seotud personali poolt toime pandud seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega; rõhutab vajadust selle järele, et ÜRO, ELi liikmesriigid ja ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika organid viiksid viivitamata ja äärmiselt otsustavalt läbi uurimise kõigi ÜRO, riikide ja ELi töötajate suhtes, kes on pannud toime seksuaalvägivallaakte, esitaksid neile süüdistuse ja mõistaksid nad süüdi; tuletab meelde vajadust asjaomaste struktuuride reformimiseks viisil, mis lõpetaks ÜRO ja ELi töötajate karistamatuse ning looks toimivad ja läbipaistvad järelevalve- ja vastutusmehhanismid; peab vastuvõetamatuks, et kohtumenetlused seoses väidetavate kuritarvitustega on praeguseni olnud täielikult vabatahtlikud ning sõltunud sõdureid lähetanud riigist; on veendunud, et koolituse ja haridusega saab selliseid raskeid kuritegusid vähendada ja ära hoida; tuletab meelde, kui kiireloomuline on tulevikus selliseid kuritegusid ära hoida, et taastada kohalike elanike usaldus rahvusvahelise rahuvalve vastu;
63. rõhutab seost inimõiguste rikkumiste ja laialdase karistamatuse ning vastutuse puudumise vahel piirkondades ja riikides, mida on mõjutanud konfliktid või mida iseloomustab poliitiliselt motiveeritud hirmutamine, diskrimineerimine, ahistamine ja rünnakud, röövimine, politseivägivald, meelevaldsed vahistamised, piinamised ja tapmised; nõuab, et EL toetaks karistamatuse vastu võitlemise meetmeid ja vastutuse edendamist riikides, kus karistamatuse dünaamika premeerib suurima vastutuse kandjaid ja karistab ohvreid;
64. kahetseb vajadust eemaldada Sahharovi auhinna laureaat Aung San Suu Kyi Sahharovi auhinna kogukonnast vastusena tema tegevusetusele ja aktsepteerimisele seoses jätkuvate Myanmari rohingjade kogukonna vastu suunatud kuritegudega, kuid pooldab seda otsust;
65. väljendab muret selle üle, et illegaalsete uimastite vastase sõja raames leiavad aset kohtuvälised tapmised, piinamised ja muud inimõiguste rikkumised; kordab, et võitlus kuritegevuse vastu ei õigusta inimõiguste rikkumist, ning kutsub üles parimate tavade, sealhulgas õigusriigist lähtuva kahju minimeerimise käsituse koondamisele;
66. avaldab tunnustust ÜRO eriraportööri (kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste alal) Agnès Callamardi tööle ja panusele võitluses karistuseta jäämise vastu, kui ta uuris 2019. aastal võimalike kohtuväliste mõrvade juhtumeid, näiteks ajakirjanik Jamal Khashoggi mõrva, puutudes samal ajal kokku hirmutamise ja ähvardustega;
67. toetab õigusasutuste reforme, tagamaks nende erapooletus ja sõltumatus, sealhulgas kohtunike värbamise ja ametisse nimetamise, korruptsiooni ja soolise kallutatusega seotud probleemidega tegelemisel;
68. nõuab autonoomse, paindliku ja reageerimisvõimelise globaalse ELi inimõiguste sanktsioonide mehhanismi, nn ELi Magnitski Akti viivitamatut vastuvõtmist ja rakendamist ELi olemasolevate inimõiguste ja välispoliitika meetmete kogumi olulise osana, mis võiks tugevdada ELi rolli globaalse inimõiguste eestvedajana, võimaldades kehtestada tõsiste inimõiguste rikkumiste, sealhulgas inimõiguste ränkade rikkumistega seotud süsteemsete korruptsioonikuritegude eest vastutavate või neile kaasa aidanud isikute, riiklike ja valitsusväliste osalejate ning muude üksuste vastu sihitud sanktsioone; kiidab heaks globaalsete inimõiguste sanktsioonide mehhanismide vastuvõtmise üha enamates riikides; rõhutab, et see süsteem peab olema kooskõlas ELi kohtuliku kontrolli mehhanismiga; rõhutab selle tõhusaks rakendamiseks vajalike piisavate ressursside eraldamise vajadust; nõuab Euroopa Parlamendi osalusega ELi tasandi nõuandekomitee kehtestamist; rõhutab, et selline mehhanism aitab võidelda inimõiguste rikkumiste vastu, võidelda karistamatuse vastu ja kaitsta inimõiguste aktiviste ja kaitsjaid kogu maailmas, samuti kinnitab taas selle tähtsust, et Euroopa Liit kehtestaks tõhusalt inimõiguste rikkumise eest sanktsioone, mis tähendab seetõttu kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamist; kiidab heaks nõukogu otsuse vastuvõtmise sihipäraste piiravate meetmete kohta, et takistada küberrünnakuid ja neile reageerida, kui sellised rünnakud on väliseks ohuks ELile või selle liikmesriikidele;
69. on arvamusel, et ülemaailmset COVID‑19 puhangut ei tohiks kasutada ettekäändena sanktsioonirežiimide õõnestamiseks; rõhutab aga, et kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega ei tohiks sanktsioonid takistada humanitaarabi, sealhulgas arstiabi andmist;
Inimõiguste kaitsjad
70. mõistab hukka inimõiguste kaitsjate tapmised, meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise, ahistamise, hirmutamise, väljapressimisega survestamise, nende füüsilise ja digitaalse kaugjälgimise ja nende, nende perekondade, advokaatide ning nende toetajate ja mõttekaaslaste vastu suunatud laimukampaaniad; märgib suure murega 2019. aastal mõrvatud või vägivaldse rünnaku ohvriks langenud maa või keskkonna inimõiguste kaitsjate aina kasvavat arvu, kes astusid välja loodusvarade kaitsmise ja isikute õiguse eest elada ohutus ja tervislikus keskkonnas; märgib, et mõnedes maailma paikades on sellised rünnakud saavutanud ohtliku taseme; rõhutab sellega seoses inimõiguste kaitsjate erilist kaitsetust ja vajadust piisava kaitse järele, et võimaldada neil teha nende elutähtsat tööd ahistamist ja tagakiusamist kartmata; rõhutab usupõhiste organisatsioonide rolli humanitaarkriisidele reageerimisel, rahu, õigluse ja inimõiguste üldise austamise edendamisel, vägivalla ohjamisega tegelemisel ning konfliktide lahendamiseks läbirääkimistel vahendajana tegutsemisel;
71. on eriti mures karistuste arvu suurenemise pärast, mis ei taga rahvusvahelises õiguses nõutavaid õiglase kohtumenetluse miinimumnõudeid; kutsub ELi üles jätkama koostöö ja diplomaatia kasutamist, et tagada kõigi inimeste õiguse õiglasele kohtupidamisele täielik austamine;
72. nõuab kõigi inimõiguste kaitsjate vastaste rünnakute lõpetamist, kõigi omavoliliselt kinni peetud isikute vabastamist ja vastutavate isikute vastutusele võtmist; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles välja töötama strateegilist kõrgetasemelist visiooni, võitlemaks sagenevate ülemaailmsete rünnakutega inimõiguste kaitsjate vastu, sealhulgas võttes vastu tugevad välisasjade nõukogu järeldused, millega välisministrid peaksid nõudma ELilt ambitsioonikat ülemaailmset tegevust inimõiguste kaitsjate kaitseks; kutsub ELi institutsioone üles suurendama oma toetust inimõiguste kaitsjatele peamise ja lahutamatu osana liidu inimõigustega seonduvast välispoliitikast; rõhutab, et selle poliitika elementide rakendamiseks on hädavajalik poliitiline dialoog ELi mittekuuluvate riikide ametiasutustega ja nende kaasamine, kohtumenetluste jälgimine, riigivisiitidel inimõiguste kaitsjatega kohtumine, külastused kinnipeetavate inimõiguste kaitsjate juurde, ümberpaigutamise toetus ja avalikud teadaanded; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid oma jõupingutusi suurendaksid, tegutsedes juhtudel, kus inimõiguste kaitsjate õigusi on rikutud, kooskõlastatud viisil ning neid instrumente sõltumata asjaomasest riigist sidusalt ja ühtselt kasutades; nõuab sellega seoses, et EL ja selle liikmesriigid avaldaksid iga-aastased nõukogu järeldused inimõiguste kaitsjate kohta, tehes kokkuvõtte nende tegevusest inimõiguste kaitsjate küsimuses ja sätestades strateegilised kohustused inimõiguste kaitsjate jaoks kõrgeimal tasandil; toonitab parlamendi ja selle inimõiguste allkomisjoni pidevat tegutsemist 2019. aastal, et tõmmata tähelepanu inimõiguste kaitsjate, sealhulgas Sahharovi auhinna laureaatide ja nominentide olukorrale ning neid toetada, eelkõige juhul, kui nad on ohus või seisavad silmitsi oma õiguste rikkumisega;
73. nõuab, et EL tagaks soopõhiste ohtude ja vägivallaga silmitsi seisvatele naissoost inimõiguste kaitsjatele juurdepääsu kaitsemehhanismidele, toetaks neid poliitiliselt, abistaks rahaliselt tugevamalt sõltumatuid kodanikuühiskonna organisatsioone, kes edendavad naiste ja tütarlaste õigusi kõigis valdkondades, ning võtaks inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste lisana vastu inimõiguste kaitsjaid käsitleva meetmetepaketi, mis pakuks ELile praktilisi samme naissoost inimõiguste kaitsjate vajaduste paremaks rahuldamiseks kogu maailmas;
74. kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegutsema ambitsioonikamalt vangistatud inimõiguste kaitsjate vabastamise tagamiseks, sealhulgas vangistatud inimõiguste kaitsjate tavapäraseks saanud juhtumite puhul, mis illustreerivad seda, kuidas represseerivad valitsused kogu maailmas kasutavad järjekindlalt seadust ära, et püüda inimõiguste kaitsjaid mustata ja vaigistada; rõhutab, et selliste juhtumitega on seotud ka Sahharovi auhinna laureaadid ja finalistid;
75. nõuab tungivalt, et ELi delegatsioonid ja liikmesriikide esindused jätkaksid avaliku diplomaatia ja algatuste kasutamist inimõiguste kaitsjate üksikjuhtumite tõstatamiseks ning vajaduse korral erakorraliste viisade väljastamise hõlbustamiseks ja ajutise peavarju pakkumiseks ELi liikmesriikides;
76. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid parandaksid juurdepääsu ELi viisadele inimõiguste kaitsjate lühiajaliseks ümberpaigutamiseks, eelkõige ELi viisakäsiraamatusse inimõiguste kaitsjatele ja nende pereliikmetele lihtsustatud tingimuste võimaldamise kohta juhiste lisamise kaudu, ja töötaksid viisanõudeid käsitlevates õigusaktides, eriti viisaeeskirjas muudatuste tegemise nimel;
77. kiidab heaks ELi inimõiguste kaitsjate mehhanismi ProtectDefenders.eu uuendamise veel kolmeks aastaks 2019. aasta novembris; tuletab meelde selle mehhanismi olulisust inimõiguste kaitsjate kasvavate vajaduste ja nende mitmekesiste probleemidega toime tulemiseks; nõuab selle mehhanismi tugevdamist ja selle pidevat ümberhindamist kooskõlas selle vajadustega;
Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus
78. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama soolise võrdõiguslikkuse strateegiat ühtselt nii ELis kui ka väljaspool seda ning võtma tõhusaid ja konkreetseid meetmeid, et võidelda naiste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vastase tegevusega;
79. tuletab meelde, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused ja piisav seksuaalharidus on põhiõigused; nõuab, et EL ja liikmesriigid kinnitaksid naiste võõrandamatud õigused kehalisele puutumatusele, väärikusele ja autonoomsele otsustusprotsessile ning toetaksid kõigi inimõiguste universaalsust ja jagamatust igas kontekstis ning kaitseksid ja edendaksid eriti neid, mis on kõige vähem kaitstud, nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused;
80. peab kiiduväärseks nõukogu eesistujariigi järeldusi, mida toetab 24 liikmesriiki ja milles käsitletakse ELi tegevuskava soolise võrdsuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta välissuhetes aastateks 2021–2025 (soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava III), nähes seejuures ette kindla toetuse ja meetmed seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste küsimuses; nõuab siinkohal ELi mittekuuluvate riikide, eriti laienemisprotsessis osalevate ja naaberriikide ELi toetuse suurendamist, mis rakendavad uut poliitikat ja õigusalaseid muudatusi eesmärgiga joondada riiklikud õigusraamistikud rahvusvaheliste ja kestliku arengu eesmärkide kohustustega, mis on seotud naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega, ennetada naiste ja tüdrukute vastast vägivalda ja selle vastu võidelda, kaitsta naissoost inimõiguste kaitsjaid, edendada naiste seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi, tagada noortele inimestele teadusel põhinev, laiaulatuslik ja piisav seksuaalharidus, võimaldada tütarlastel ja noortel naistel turvaliselt täiskasvanuks saada ning hoida ära seksuaal- ja soopõhist vägivalda, naiste suguelundite moonutamist ja muid kahjulikke tavasid, sealhulgas varajasi ja sundabielusid, ning nende tavade levik lõpetada;
81. nõuab lisaks, et EL ja liikmesriigid edendaksid soolist võrdõiguslikkust ning seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi kõigis oma välistegevustes, sealhulgas mitmepoolsetel ja kahepoolsetel foorumitel, pöörates erilist tähelepanu tõrjutud rühmadele, näiteks LGBTI‑inimestele, ning eesmärgile saavutada üldine tervisekindlustus seotud seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja HIV‑sekkumiste kaudu;
82. julgustab tegema rohkemat pelgalt struktuuriliste sooliste ebavõrdsuste algpõhjuste leevendamisest, tagades võrdsed võimalused ja tugevdades naiste osalust;
83. juhib tähelepanu vajadusele luua sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused ning keskkond, milles vanemad saavad jätkata oma kutsealast arengut;
84. kutsub liikmesriike üles võtma vastu ühine lähenemisviis ja tegema koostööd rahvusvaheliste institutsioonidega, et saada uusi, võrreldavaid ja segregeeritud andmeid, ning töötama välja sihipärased poliitilised ja seadusandlikud sekkumised inimõiguste rikkumiste vastu võitlemiseks ning kutsub komisjoni üles lisama kohustusi ja võrdlusaluseid naiste suguelundite moonutamise likvideerimiseks asjaomaste riikidega peetavatesse koostööläbirääkimistesse ja sõlmitavatesse lepingutesse;
85. tuletab meelde, et Istanbuli konventsioon kui esimene universaalselt siduv leping, mis on suunatud naiste ja tüdrukute vastase vägivalla ning koduvägivalla vastu võitlemisele, seab võrdlusaluse rahvusvahelistele standarditele, mida tuleb ratifitseerida ja rakendada; kordab, et EU liitumine Istanbuli konventsiooniga pole Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025 määratletud põhilise prioriteedina; nõuab, et EL ja kõik selle liikmesriigid, kes ei ole Istanbuli konventsiooni veel ratifitseerinud ja rakendanud, seda esimesel võimalusel teeksid; nõuab, et EL teeks koostööd teiste riikidega, et tõhustada meetmeid hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste, andmekogumise, rahastamise ja kavandamise valdkonnas ning et kogu maailmas paremini tõkestada seksuaalset ja soolist vägivalda ning selle vastu võidelda;
86. rõhutab, et kaitset vajavad rändajatest ja pagulastest naisi ja tütarlapsi tuleks kohelda kui õiguste omajaid;
87. tunnustab ELi ja ÜRO algatuse „Spotlight“ edusamme; kutsub komisjoni üles tagama, et algatusega rahastatavates projektides tegeletaks naiste õiguste rikkumiste algpõhjustega, sealhulgas kahjulike sooliste stereotüüpide püsimise probleemiga;
Lapse õigused
88. kordab oma üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele tõhustada koostööd ja dialoogi ELi mittekuuluvate riikidega, seades laste õiguste ja kaitsmise prioriteediks eesmärgiga toetada laste õiguste austamist igal pool maailmas ning tagada, et sellest saavad abi kõik lapsed; julgustab siinkohal ELi ja selle liikmesriike töötama koos partnerriikidega ja lubama täiendavaid rahalisi vahendeid, eelkõige ametliku arenguabi raamistikus, et tegeleda globaalsete probleemidega seoses laste tervise ja haridusega, sealhulgas seoses õigusega saada haridust emakeeles, lapstööjõu kasutamisega, võitlusega vägivalla, seksuaalse kuritarvitamise ning varajase ja sunniviisilise abiellumise, lastega kaubitsemise ja nende ärakasutamise vastu, ning laste relvakonfliktidesse värbamise või seal kasutamise vastu, mille ohvrid on miljonid lapsed; tuletab meelde, et lapse esmased huvid on muu hulgas tema kaitsmine, hooldus ja turvalisus keskkonnas, kus ta saab kasvada vajaliku toe ja kaitsega ning kus tema esmased vajadused on rahuldatud; juhib tähelepanu sellele, et haridus on oluline vahend võitluses laste diskrimineerimise ja nendevastase vägivallaga; kutsub üles võtma meetmeid, et hõlbustada laste juurdepääsu haridusele;
89. kiidab heaks ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeva tähistamisel ELi laste õiguste kaitsmise ja edendamise meetmetele pööratud tähelepanu ning kordab oma üleskutset komisjonile uurida, kuidas EL saaks asutusena ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ühineda;
Puuetega inimeste õigused
90. kiidab heaks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtliku protokolli 2019. aasta ratifikatsioone; rõhutab puuetega inimeste konkreetsete vajadustega täielikult arvestamise tähtsust; nõuab, et EL lisaks oma välistegevust ja arenguabi käsitlevatesse poliitikameetmetesse võitluse puude alusel diskrimineerimise vastu, samuti võitluse võrdse tööturule ning haridusele ja koolitusele juurdepääsu eest, ning edendaks lahendusi, mis lihtsustavad puuetega inimeste toimimist ühiskonnas; kordab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise tõhususe tähtsust nii ELi liikmesriikide kui ka selle institutsioonide poolt, eriti seoses ELi kohustustega humanitaarabi ja rahvusvahelise koostöö osas kõigis asjaomastes ELi poliitikavaldkondades; rõhutab mittediskrimineerimise tähtsust ja vajadust integreerida tõsiseltvõetavalt üldise juurdepääsu põhimõte ja tagada puuetega inimeste kõigi õiguste austamine;
Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste õigused
91. mõistab hukka LGBTI‑inimeste häbimärgistamise, meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise ja tapmise ning nendevastase vägivalla õhutamise; peab kahetsusväärseks kasvavat erisuunalist arengut riikide vahel, mis liiguvad LGBTI‑inimeste parema kaitsmise poole, eelkõige homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise kaudu, ning riikide vahel, mis neid õigusi õõnestavad ja jätavad ruumi LGBTI‑inimeste tagakiusamiseks, diskrimineerimiseks ja häbimärgistamiseks; on veendunud, et vägivaldsed tavad ja vägivallaaktid inimeste vastu, mida pannakse toime nende tegeliku ja arvatava seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, -väljenduse ja -tunnuste tõttu, ei tohiks jääda karistamata ja need tuleb välja juurida;
92. nõuab, et EL mängiks juhtivat rolli LGBTI‑inimeste inimõiguste kaitsmisel ning nende diskrimineerimise ja häbimärgistamise, nn parandusteraapia, intersooliste inimeste suguelundite moonutamise ja transsooliste inimeste sunniviisilise steriliseerimise vastu võitlemisel; nõuab, et EL kasutaks kõiki oma kasutuses olevaid diplomaatilisi vahendeid samasooliste partnerite seksuaalsuhete dekriminaliseerimise edendamiseks ning oleks eeskujuks seksuaalsest sättumusest või sooidentiteedist, -väljendusest või -tunnustest tingitud vägivalla ja diskrimineerimisega võitlemisel uue LGBTI+ võrdsuse strateegia tõhusa rakendamise kaudu nii ELis kui ka liiduväliselt; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama oma välispoliitikas põhjalikult ja järjekindlalt ELi suuniseid LGBTI‑inimeste kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks;
93. rõhutab, et COVID‑19 pandeemia on LGBTI‑kogukondi tugevalt tabanud koduvägivalla suurenemise tõttu LGBTI‑inimeste vastu, kes olid sunnitud karantiini minema või pöörduma tagasi diskrimineerivate perekondade ja leibkondade juurde, ning tööpuuduse ja kodutuse tõttu, vähenenud juurdepääsu tõttu elupäästvale meditsiinilisele ravile, näiteks HIV‑teenustele ja soovahetusega seotud arstiabile, ning sagenenud patuoinana kujutamise tõttu; nõuab LGBTI‑inimeste kaasamist COVID‑19 abiprogrammidesse;
Põlisrahvad
94. on tõsiselt mures põlisrahvaste kogukondade ning üksikisikute kannatuste ja kaitsetuse pärast, mis on tingitud muu hulgas kliimamuutuste ja COVID‑19 pandeemia tagajärgedest ning maade ja elatusallika kaotamisest ettevõtete tegevuste ja sellega seonduva kahju tõttu; väljendab kahetsust, et põlisrahvad seisavad jätkuvalt kogu maailmas silmitsi laialtlevinud ja süstemaatilise diskrimineerimise ja tagakiusamisega, sealhulgas sunniviisilise ümberasumise, meelevaldsete vahistamiste ja inimõiguste ning maa kaitsjate tapmisega; soovitab, et EL ja selle liikmesriigid kaasaks hoolsuskohustuse osas asjakohastes ja loodavates raamistikes viiteid põlisrahvastele ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni kuuluvatele õigustele ning tagaks, et hargmaised ettevõtted võetaks oma kohustuste rikkumise korral vastutusele;
95. kordab nõuet, et EL, selle liikmesriigid ja nende rahvusvahelise kogukonna partnerid võtaksid kõik vajalikud meetmed põlisrahvaste õiguste tunnustamiseks, kaitseks ja edendamiseks, kaasa arvatud nende keel, maa, territooriumid ja ressursid; väljendab heameelt töö üle, mida kodanikuühiskond ja valitsusvälised organisatsioonid nendes küsimustes teevad; kinnitab veelkord vajadust luua hargmaiste ettevõtete tegevustest tulenevate põlisrahvaste õiguste rikkumiste ja väärkohtlemise kohta kaebuste esitamiseks kaebuste esitamise mehhanism; tuletab meelde oma otsust määrata Euroopa Parlamendi koosseisu alaline raportöör, kelle eesmärk on jälgida põlisrahvaste inimõigustega seotud olukorda; kutsub riike üles ratifitseerima ILO 27. juuni 1989. aasta konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) sätted;
96. nõuab tungivalt, et valitsused arendaksid ÜRO kestliku arengu eesmärkide kohaselt arengu- ja keskkonnapoliitikat, mis austavad majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ning kaasavad põliselanikke ja kohalikke elanikke;
Rassismi, diskrimineerimise, ksenofoobia ja sellega seotud sallimatuse vastu võitlemine
97. kiidab heaks 2019. aastal ELi inimõigustealaste suuniste vastuvõtmist nõukogu poolt mittediskrimineerimise kohta välistegevuses; kutsub ELi ja liikmesriike kasutama kõiki oma kasutuses olevaid vahendeid, et tagada rassi, kastikuuluvuse (töö või põlvnemisega seotud), usu, etnilise või rahvusliku päritolu tõttu diskrimineerimise alusel toime pandud õiguste rikkumise eest vastutajate vastutusele võtmine;
98. võtab suure murega teadmiseks kastihierarhia ulatuse ja tagajärjed, kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ning kastikuuluvuse alusel toimuvate inimõiguste rikkumiste põlistamise, k.a õigussüsteemile või tööle juurdepääsu keelamine, jätkuv segregatsioon, vaesus ja häbimärgistamine ning kastikuuluvusest põhjustatud tõkked põhiliste inimõiguste kasutamisel ja inimarengu hõlbustamisel; kordab oma üleskutset arendada välja ELi poliitika kastipõhise diskrimineerimise kohta; kordab oma nõudmist ELile ja selle liikmesriikidele suurendada pingutusi ning toetada ÜRO tasandil, ELi delegatsioonides ja missioonidel kolmandates riikides algatusi kastipõhise diskrimineerimise kõrvaldamiseks;
99. tuletab meelde kaasavate ja rassismivastaste algatuste aktiivse toetamise olulisust, eelkõige arvestades ksenofoobsete ja rassistlike rünnakute sagenemist kogu maailmas ja valjemat üleskutset sotsiaalse õigluse järele, mis kutsus esile ülemaailmsete protestide laine;
100. kordab, et haridusel on oluline roll eelarvamuste ja stereotüüpide murdmisel ning sallivuse, mõistmise ja mitmekesisuse edendamisel, ja rõhutab, et haridus on üks peamisi vahendeid struktuurse diskrimineerimise ja rassismi kõrvaldamiseks meie ühiskonnast; kutsub liikmesriike üles edendama diskrimineerimisvastast poliitikat kõigis valdkondades; on seisukohal, et rassismivastane võitlus on horisontaalne küsimus ja et seda tuleks arvesse võtta kõigis liidu poliitikavaldkondades;
101. kutsub kõiki ELi delegatsioone ja nende vastavaid inimõiguste keskusi järgima järjekindlalt oma kohustust hinnata ja analüüsida mittediskrimineerimise olukorda ning esitada see oma inimõiguste ja demokraatia riiklikes strateegiates peatüki all, mis käsitleb mittediskrimineerimist ja tõrjutust ning selle asjakohastes jaotistes diskrimineerimise konkreetsete aluste ja/või diskrimineeritud rühmade kohta; rõhutab, et inimõigustealaste dialoogide ettevalmistamise ja neile vajaliku teabe pakkumise seisukohast on oluline ajakohastada mittediskrimineerimise olukorda inimõiguste ja demokraatia riiklike strateegiate iga-aastastes rakendusaruannetes ja missioonide juhtide aruannetes ning et suunistest lähtub ka, et EL peab julgustama ja toetama kodanikuühiskonna aktiivset osalemist mitmepoolsetel foorumitel ja mehhanismides seoses kastipõhise diskrimineerimisega (töö ja põlvnemise alusel);
Rahvuslikud, etnilised ja keelelised vähemused
102. taunib asjaolu, et paljud riigid, hoolimata oma rahvusvahelistest kohustustest vähemusi kaitsta, jätkavad rahvuslike, etniliste ja keeleliste vähemuste sunnitud assimileerimise poliitikat, eirates nende põhi- ja inimõigusi;
103. nõuab, et ELi partnerriikide valitsused austaksid kultuuride ja mitmekesisuse säilitamiseks rahvuslike, etniliste ja keeleliste vähemuste põhilisi inimõigusi, sealhulgas nende kultuuri, keelt, religiooni, traditsioone ja ajalugu; kordab vajadust täita kohustusi, mille nad on võtnud rahvusvaheliste lepingute alusel, näiteks Euroopa Nõukogu soovitusi;
Mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabadus
104. on vapustatud 2019. aastal usu, veendumuste, ateismi või agnostitsismi tõttu sihikule võetud isikute ja rühmade vastu toime pandud tapmiste, kallaletungide ja tagakiusamise, diskrimineerimise, ahistamise ja antagonismile õhutamise ning õiguste piiramise juhtude suure arvu pärast; kinnitab veel kord oma toetust usust või veendumustest tingitud vägivalla ohvritele ning oma pühendumust sellise vägivalla kaotamisele; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu tagakiusatud usulistele rühmitustele kogu maailmas, kes seisavad silmitsi diskrimineerimise, ähvarduste, jumalateotusseaduste, usuvahetust keelustavate seaduste, pühapaikade lammutamise, vägivalla, orjastamise, vägistamise sunnitud kadumiste, hukkamiste ja genotsiidiga; rõhutab vajadust pöörata kogu maailmas muu hulgas erilist tähelepanu tagakiusatud kristlaste olukorrale, kes moodustavad valdava enamiku usulistest rühmitustest, keda ähvardab diskrimineerimine, vägivald ja surm;
105. väljendab lisaks muret usu kuritarvitamise ja instrumentaalseks muutmise pärast, et õõnestada teisi inimõigusi, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvaid õigusi ja LGBTI‑inimeste õigusi; peab kahetsusväärseks, et mõnes riigis on juba olemas, jõustatakse või püütakse kehtestada karistusseadusi, mille alusel on jumalateotus, usuvahetus või usust taganemine karistatavad; rõhutab, et usu- ja veendumusvabadus hõlmab ka õigust mitte uskuda, õigust uskuda teistlikke, mitteteistlikke, agnostitsistlikke või ateistlikke seisukohti ja õigust usust taganeda;
106. kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles rakendama ELi suunised usu- või veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta; kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile hinnata läbipaistvalt ja põhjalikult erisaadiku ameti tulemuslikkust ja lisaväärtust enne, kui komisjon pikendab tema volitusi ning uuendab tema ametikohta; nõuab, et pärast seda hindamist tuleks sellele ametikohale eraldada piisavalt vahendeid, et suurendada ELi tulemuslikkust selles valdkonnas; peab kahetsusväärseks viivitust selle hindamise korraldamisel; kutsub komisjoni üles tagama järgmise ELi erisaadiku ametisse nimetamise, volituste, tegevuse ja aruandluskohustuse läbipaistvuse ning tagama tema pühendumuse kõigi inimõiguste universaalsusele, jagamatusele ja vastastikusele sõltuvusele; tuletab komisjonile meelde vajadust erisaadiku institutsioonilisi volitusi, suutlikkust ja kohustusi nõuetekohaselt toetada;
107. kiidab heaks ülemaailmse vahetusprogrammi usu rolli kohta ühiskonnas, mille algatas 6. septembril 2019. aastal Brüsselis komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja; soovitab aga, et samaväärset tähelepanu pöörataks nii religioonisisestele kui ka religioonidevahelistele suhetele; nõuab sellega seoses ELi toetuse kujundamist religioonisisestele kohaliku tasandi dialoogidele, eesmärgiga võidelda ekstremismi ja vaenukõne vastu; nõuab lisaks mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise eesmärkide ulatuslikumat integreerimist ELi inimõigustega seonduvasse tegevusse;
108. kordab akadeemilisele vabadusele omistatud tähtsust ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid suurendaksid oma diplomaatilisi jõupingutusi kahe- ja mitmepoolse osaluse kaudu seoses riiklike ja valitsusväliste osalejate akadeemilise vabaduse vastu suunatud ähvarduste või rünnakutega, eriti kõrghariduslike institutsioonide ja nende liikmete vastaste vägivaldsete rünnakutega, samuti diskrimineeriva poliitika või tavadega, põhjendamatute piirangute või survega uurimistegevusele või sõnavõttudele ning alusetute süüdimõistmiste või kinnipidamistega; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles vaatama uuesti läbi inimõiguste kaitsjate olemasolevad tugi- ja kaitsemehhanismid, et arendada akadeemilise vabaduse vastaste rünnakute korral suutlikkust abi, sealhulgas hädaabi ja toe kindlaksmääramiseks ja osutamiseks; kutsub komisjoni üles tagama pidev kõrgetasemeline toetus Euroopa ülikoolidevahelisele inimõiguste ja demokratiseerimise edendamise keskusele, mis on ELi üleilmse inimõigustealase hariduse toetamise lipulaev;
Väljendusvabadus, meediavabadus ja õigus teabele
109. mõistab hukka paljude ajakirjanike, blogipidajate ja rikkumisest teatajate tapmise, röövimise, vangistamise, ahistamise, hirmutamise ja ründamise nii füüsiliste kui ka kohtulike vahenditega ning interneti ja meedia kontrollimise või seiskamise; tuletab meelde, et väljendus- ja meediavabadus on demokraatliku ühiskonna vundament; tunnistab õiguse teabele tähtsust tänapäevases ühiskonnas, sealhulgas kõigi etniliste kogukondade emakeeles, ja kõigi suhtlemisvormide rolli pluralismikultuuri arendamisel; tuletab meelde, et meedia peaks järgima mittediskrimineerimise põhimõtet;
110. mõistab hukka mõnede režiimide ja ametiasutuste katsed kaotada õigus väljendusvabadusele või meediavabadusele või seda piirata, mida nad ebaseaduslikult põhjendavad vajadusega tugevdada turvalisust või rahvatervist, võidelda terrorismi, laimamise, solvamise või jumalateotuse vastu; rõhutab uut niisuguse tsensuuri lainet, mille kehtestamiseks kasutavad mõned valitsused ettekäändena COVID‑19 pandeemia ajal valeuudistega võitlemist;
111. mõistab hukka väärinfo- ja propagandarünnakud, mille eesmärk on rünnata väärtuseid, mille edendamise eest EL seisab, ja võtta sihikule vähemused; on sügavalt mures vihakõne ning vägivallale õhutamise sagenemise pärast veebis ja väljaspool seda, kuna see kujutab endast otsest ohtu õigusriigile ja inimõigustes sisalduvatele väärtustele; märgib, et suurenenud sotsiaalne ja poliitiline polariseerumine, mida võimendavad sotsiaalmeedia vaimset erksust uinutavad algoritmid, õhutab radikaliseerumist, pärsib täielikult kriitilist mõtlemist, muudab dialoogi võimatuks ja sillutab teed äärmuslusele;
112. soovitab kehtestada parimad võimalikud kaitsemeetmed väärinfo levitamise ja vaenuliku propaganda vastu, töötades selleks nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil välja õigusraamistiku hübriidohtudega, sealhulgas küber- ja infosõja vastu võitlemiseks; toetab algatusi, mis aitavad eristada võltsuudiseid ja propagandistlikku valeinformatsiooni teabest, mis on kogutud ajakirjanike tehtud tõelise ja sõltumatu töö tulemusel;
113. rõhutab meediakanalite koondumise juhtumeid üksikisikute kätte ning meediaomandi läbipaistvuse puudumist, mis piirab pluralismi, mis on oluline erapooletule teabele juurdepääsuks;
114. mõistab karmilt hukka ajakirjanike suhtes algatatud alusetud kohtumenetlused eesmärgiga nad pankrotti ajada (üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid) ja nad vaikima sundida, eriti kõrgete ametnike korruptsioonijuhtumite korral; märgib vajadust luua varajase hoiatamise platvormid juhuks, kui ajakirjanikud on ohus, ja platvormid, mis tagavad nende töö kaitsmise, et võimaldada teistel ajakirjanikel jätkata käimasolevaid uurimisi ilma õiguslikke tagajärgi kartmata;
115. tuletab meelde, et väljendusvabaduse või meediavabaduse mis tahes piiramisel peab olema õiguspärane eesmärk kooskõlas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 19 sätestatud rahvusvaheliste kohustustega;
116. nõuab, et EL teeks kõik endast oleneva, et kaitsta sõnavabadust, meediavabadust ja neid, kes selle eest seisavad; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles mõistma hukka kõik ajakirjanike vaigistamiseks kasutatavad füüsilise või kohtuliku hirmutamise vahendid; nõuab tungivalt, et ELi eriesindaja pööraks erilist tähelepanu meedia vabaduse, sõltumatuse ja mitmekesisuse kaitsmisele kogu maailmas; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi inimõigustealaste suuniste tõhus ja süstemaatiline rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju;
117. toonitab meediamaastike pidevat muutumist ja sotsiaalvõrgustike järjest laiemat kasutamist kogu maailmas; rõhutab selliste muutustega kaasnevaid probleeme ja ohte seoses muu hulgas sõnavabaduse rikkumisega internetis ja mujal, tsensuuri, andmekaitse, vaenukõne, ahistamise ning ajakirjanike ja rikkumistest teatajate ohutusega; kutsub komisjoni üles sotsiaalmeediaettevõtete poliitikat ja tavasid jälgima, sealjuures eriti nende eneseregulatsioonivahendeid, millel on mõju väljendusvabaduse rakendamisele kogu maailmas, ning esitama vajaduse korral poliitika või õigusaktide muutmise ettepanekud;
Surmanuhtlus, piinamine ja muud väärkohtlemise vormid
118. mõistab hukka piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja surmanuhtluse, mida kohaldatakse jätkuvalt paljudes riikides kõikjal maailmas; palub, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, kehtestaksid viivitamata surmanuhtluse moratooriumi, mis on esimene samm selle kaotamise suunas; väljendab heameelt selle üle, et mitmes riigis, mis pole seni surmanuhtlust kaotanud, vähenes 2019. aastal poliitiline toetus surmanuhtluse säilitamisele; peab aga kahetsusväärseks mõnede riiklike õigusasutuste otsuseid, mille tulemusel hukkamiste arv eelnevate aastatega võrreldes kasvas; kutsub ELi üles ka edaspidi süstemaatiliselt surmanuhtluse kasutamist hukka mõistma ja korraldama kõikjal maailmas surmanuhtluse vastaseid teavituskampaaniaid; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid surmanuhtluse kaotamist kõigil rahvusvahelistel foorumitel ja taotleksid sellele seisukohale võimalikult laialdast toetust;
119. kinnitab veel kord oma otsustavust saavutada piinamise keelamine igal pool maailmas, toetades ohvrite kaitsmist ja piinajate vastutuselevõtmist; kiidab heaks piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste uuendamise; nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid ja teised riigid, kes ei ole veel ratifitseerinud piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vastast ÜRO konventsiooni, mille 35. aastapäeva 2019. aastal tähistati, ja selle fakultatiivset protokolli, selle konventsiooni ratifitseeriksid; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tähtsust võitluses piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastu;
Võitlus kaasaegse orjanduse ja inimkaubanduse vastu
120. nõuab tugevamat rahvusvahelist reageerimist kaasaegse orjanduse ja inimkaubanduse ning selle võrgustike kaotamisel, ettevõtetele uute hoolsuskohustuste kehtestamist selliste olukordade tuvastamiseks, hindamiseks, lõpetamiseks, ennetamiseks ja leevendamiseks ja ametiasutustega koostöö tegemiseks ning karistusmeetmete täiendamist kaubitsejate vastu, kes kaasaegset orjandust ära kasutavad või sellest kasu lõikavad; tuletab meelde, et need vastuvõetamatud töötingimused kahjustavad inimväärikust ja inimeste põhiõigusi; palub, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseeriksid ILO konventsioonid, mis on seotud nende probleemide ja lapstööjõu kasutamise vastase võitlusega;
Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused
121. nõuab, et EL välispoliitika ja välistegevuse kaudu tugevdaks jõupingutusi majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste edendamisel ja kaitsmisel, eelkõige tõhusalt rakendades rahvusvaheliste lepingute inimõigusi käsitlevaid klausleid, kaasa arvatud tööjõudu puudutavad sätted, ning investeerides kultuuri ja haridusse kui püsivate muutuste allikatesse; kiidab heaks vägivalla ja ahistamise vastase ILO konventsiooni vastuvõtmise, mis sisaldab uusi ja siduvaid rahvusvahelisi tööstandardeid, mis on hädavajalikud vägivalla ja ahistamise kaotamiseks töövaldkonnas ja ohvrite kaitsmiseks; rõhutab emade erilise kaitsmise vajadust töökohal, raseduse ajal ja pärast seda, sealhulgas seoses rasedusaegse tervishoiu, emapuhkuse ning rasedus- ja sünnitushüvitise, tööhõivekaitse ja mittediskrimineerimise ning rinnaga toitmisega;
122. mõistab hukka asjaolu, et töötajate ja ametiühingute õiguste rikkumine jätkub kogu maailmas ning et ühinemisvabadus, õigus kollektiivläbirääkimisi pidada, õigus teabele, konsultatsioonidele ja osalemisele ning kollektiivhagide esitamisele ja õigus õiglasele töötasule, inimväärsetele töötingimustele ning töötervishoiule ja -ohutusele on selliste rikkumiste keskmes;
123. tuletab meelde, et juurdepääs kultuurile ja haridusele on põhiõigused; märgib kultuuridiplomaatia tähtsust vahendina rahu ja inimõiguste austamise väärtuste edendamiseks; nõuab, et EL integreeriks kultuuri, hariduse ja seotud asjakohased õigused ELi inimõiguste poliitika osana oma välistegevusse;
Ettevõtlus ja inimõigused
124. tunneb heameelt paljude Euroopa ettevõtete katsete üle rakendada oma ettevõtte vastutust käsitlevaid põhimõtteid, austada inimõigusi ning rakendada mitmesuguseid kehtestatud poliitikameetmeid ja õigusakte, mille eesmärk on julgustada või nõuda hoolsust erinevates liikmesriikides; kutsub ELis asuvaid ettevõtteid üles täitma oma ettevõtte vastutust, liikudes ELi ühtsel turul kehtivate eetikareeglite ja -standardite järgimise poole;
125. nõuab, et loodaks ELi kohustuslik inimõiguste- ja keskkonnaalase hoolsuse instrument, millega kohustataks ettevõtteid aktiivselt tegelema oma äritegevuse ja tarneahelate võimaliku inimõigusi kahjustava mõju tuvastamise, hindamise, leevendamise, ennetamise ja sellest teatamisega, ning mis kehtiks äriühingutele, ettevõtete juhtidele ja tippjuhtidele rikkumise korral ning pakuks ohvritele juurdepääsu õigusemõistmisele ja õiguskaitsevahenditele; kiidab heaks teadaande, et komisjoni ettepanek sisaldab vastutusrežiimi; kutsub komisjoni üles kaaluma, kas kõige raskemate rikkumiste suhtes oleks võimalik kohaldada ka muid vastutuse liike, sealhulgas kriminaalvastutust;
126. soovitab, et sellesse instrumenti kaasataks eraldi osana seaduslik hoolsuskohustus, et ennetada kaasaegse orjuse ja lapstööjõu kasutamist ettevõtete poolt nende ülemere-tarneahelates; soovitab, et läbipaistvusnõue oleks osa hoolsuse instrumendist, et hõlbustada ohvrite juurdepääsu kaebuste lahendamisele; nõuab tõhusaid mehhanisme, et kaitsta kaebuste esitajaid kättemaksu eest, sealhulgas õigusaktide eest nn üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide tõkestamiseks; tuletab meelde arvukaid inimõiguste rikkumisi, mis võivad esineda seoses loodusvarade ekspluateerimisega;
127. rõhutab, et kõigile riikidele on oluline täielikult rakendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, ning kutsub neid ELi liikmesriike, kes ei ole veel vastu võtnud ettevõtjate õiguste alaseid riiklikke tegevuskavasid, tegema seda võimalikult kiiresti; ergutab ELi ja liikmesriike osalema konstruktiivselt ÜRO valitsustevahelises töörühmas, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega;
128. rõhutab vajadust luua siduva iseloomuga rahvusvaheline instrument, et reguleerida rahvusvahelises inimõigustealases õiguses hargmaiste ja rahvusvaheliste korporatsioonide ning muude ettevõtete tegevust;
Uued tehnoloogiad ja inimõigused
129. on mures mitmesuguste andmetel ja uuel tehnoloogial põhinevate vahendite kasutamise pärast COVID‑19 pandeemiale reageerimisel; rõhutab nendega kaasnevaid sageli raskestimärgatavaid ohte seoses põhivabaduste kasutamise, võimu kuritarvitamise ja suurema kaitsetusega küberrünnakute ees, kui ei ole kehtestatud tõhusaid tehnilisi ja õiguslikke kaitsemeetmeid; väljendab muret selle üle, et tehnoloogiat kasutatakse jätkuvalt väljendusvabaduse jälgimiseks ja piiramiseks ning ahistamise vahendina; nõuab, et EL kehtestaks globaalse privaatsuse ja andmekaitse standardite loomise liidrina uusi norme ja parimaid tavasid nii ELi-siseseks kasutamiseks kui ka lahendustena kogu maailmas ülevõtmiseks, et ennetada uute andmepõhiste vahendite võimalikku kahjulikku mõju;
130. väljendab jätkuvat muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku seoses oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooniga relvastatud droonide kasutamise kohta(8); kutsub ELi veelkord üles töötama kiiresti välja siduv raamistik relvastatud droonide kasutamise kohta, tagamaks, et liikmesriigid ei paneks oma õiguslikke kohustusi järgides toime ebaseaduslikke sihipäraseid tapmisi ega lihtsustaks selliseid tapmisi muude riikide jaoks; nõuab ka, et komisjon teavitaks parlamenti edaspidi põhjalikult ELi vahendite kasutamisest kõigi droonide ehitamisega seotud teadus- ja arendusprojektide rahastamiseks; nõuab, et tulevaste droonide arendamise projektide puhul hinnataks nende mõju inimõigustele; tuletab meelde oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta(9); nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid keelustaksid täielikult autonoomsete relvade väljatöötamise, tootmise ja kasutamise, millel puudub sisuline inimkontroll sihtmärkide valimise ja ründamise kriitiliste funktsioonide üle; nõuab rahvusvaheliste läbirääkimiste algatamist õiguslikult siduva vahendi üle, mis keelaks surmavad autonoomsed relvad ilma sisulise inimkontrollita; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid võtaksid selles osas rahvusvaheliste läbirääkimiste jaoks vastu ühise seisukoha;
Rändajad ja pagulased
131. nõuab tungivalt, et valitsused tugineksid pandeemiale reageerimisel inimõiguste ja -väärikuse austamisele ning otsiksid lahendusi, mis arvestaksid rändajate ja pagulaste kaitsetu olukorra ja nende vajadusega kaitse järele, kooskõlas solidaarsuse ja partnerluse põhimõtetega ning tuues selgust asjakohastesse ja kättesaadavatesse seaduslikesse rändevõimalustesse; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegelema rände algpõhjustega, mille tõttu üksikisikud ja perekonnad oma kodumaalt lahkuvad, kuna nad ei saa elada väärikas ja turvalises keskkonnas;
132. rõhutab vajadust võidelda inimkaubandusega tegelevate kuritegelike organisatsioonide ja üksikisikute vastu; peab kahetsusväärseks pagulaslaagrites viibivate pagulaste trööstitut olukorda, väljavaadete puudumist, varjupaigataotluste menetlemise pikka ooteaega ning juurdepääsu puudumist põhilistele meditsiiniteenustele ja laste puhul ka haridusele; nõuab, et rändajate ja pagulaste kinnipidamisele leitaks vabadusekaotuseta alternatiive, ning on sellega seoses vastu rändajate ebainimlikule või alandavale kohtlemisele; rõhutab inimõiguste austamise olulisust kohustuslike tervisekontrollide läbiviimisel ning toonitab, et kõigile varjupaigataotlejatele ja rändajatele tuleb tagada juurdepääs olulistele teenustele, sealhulgas terviklikele tervishoiuteenustele; rõhutab, kui oluline on tagada varjupaigaõigus kogu maailmas;
133. kutsub ELi liikmesriikide pädevaid asutusi üles kohtlema pagulase staatust taotlevaid inimesi heatahtlikult ja hoolsalt ning kooskõlas õigusriigiga, ning toetama taotlusi perede taasühinemiseks, eesmärgiga teha lõpp olukordadele, milles pagulased, eriti lapsed, oma lähisugulastest eraldatakse;
Demokraatia toetamine
134. kutsub ELi üles suurendama oma toetust demokraatlikule kodanikuaktiivsusele, mis on populismi, natsionalismi ja autoritaarsete režiimide tõusu kontekstis alates 2019. aastast kasvanud; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama liidu demokraatia toetusprogramme ülemaailmselt, edendades demokraatiat toetavaid alt üles suunatud protsesse ning suurendades institutsioonide vastupanuvõimet; tõstab siinjuures esile Euroopa Parlamendi tegevust demokraatia toetamiseks, sealhulgas valimisvaatlus-, vahendus- ning koolitus- ja mentorlusprogrammid, mida tuleb kohandada vastavalt muutuvale olukorrale partnerriikides, võttes seejuures kaasatud kolmandate riikidega dialoogi ja partnerluse tugevdamiseks arvesse nende kultuurilist ja riiklikku tausta; toetab nõukogu 14. oktoobri 2019. aasta järeldustes demokraatia kohta ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas 2020–2024 esitatud üleskutset edendada paindlikumat, innovaatilisemat, pikaajalisemat ja konfliktitundlikumat lähenemist demokraatia toetamisele; tunnustab ning sellega seoses ka julgustab ja toetab niisuguste sõltumatute organisatsioonide tööd, mis tegutsevad Euroopa Liidu põhiväärtuste alusel ja soodustavad maailmas demokraatiale üleminekut;
135. võtab endale kohustuse edendada demokraatlike protsesside, eelkõige eri valitsusväliste osalejate poliitiliste ja teemapõhiste kampaaniate rahastamise läbipaistvust;
o o o
136. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 75. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.