Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend (COM(2020)0408 – C9-0150/2020 – 2020/0104(COD))

P9_TA(2021)0038 A9-0214/2020

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2020)0408),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 175 kolmandat lõiku, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9-0150/2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. juuli 2020. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 14. oktoobri 2020. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 22. detsembri 2020. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 58 kohaseid eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0214/2020),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

4.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

5.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 10. veebruaril 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2021/241) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldus aruandlusnõuete kehtestamise kohta, et oleks võimalik emiteerida võlakirju, mis aitavad kaasa taasterahastu „NextGenerationEU“ keskkonnaeesmärkide saavutamisele

Komisjon tuletab meelde, et Euroopa roheline kokkulepe kätkeb ühiseid poliitilisi eesmärke. Sellega seoses rõhutab komisjon, et ta soovib katta taasterahastu „NextGenerationEU“ jaoks vajalikust summast vähemalt 30 % kapitaliturgudelt laenatavate rahaliste vahenditega. Selleks emiteeritakse võlakirju, mis aitavad kaasa keskkonnaeesmärkide saavutamisele.

Kolm institutsiooni lepivad kokku, et kaaluvad tõsiselt võimalust kehtestada reeglid, millega seatakse liikmesriikidele aruandekohustus, et oleks kättesaadav teave, mille abil hinnata, kui palju on kapitaliturgudelt laenatud vahendid keskkonnaeesmärkide saavutamisele kaasa aidanud. Selleks püüab komisjon esitada 2021. aasta esimeses kvartalis seadusandliku ettepaneku.

EUROOPA PARLAMENDI JA KOMISJONI ÜHISAVALDUS TÕHUSATE KONTROLLIDE JA AUDITITE JAOKS VAJALIKE ANDMETE KOGUMISE KOHTA

Euroopa Parlament ja komisjon tuletavad meelde vajadust tagada tõhusad kontrollid ja auditid, et hoida ära topeltrahastamist ning hoida ära, avastada ja kõrvaldada taaste- ja vastupidavusrahastust toetatavate meetmetega seotud pettust, korruptsiooni ja huvide konflikte. Mõlemad institutsioonid peavad oluliseks, et liikmesriigid koguksid ja registreeriksid liidu rahaliste vahendite lõplike saajate ja toetusesaajate andmeid elektroonilises, standardses ja koostalitlusvõimelises vormingus ning kasutaksid ühtset andmekaevevahendit, mille teeb kättesaadavaks komisjon.

Komisjoni TÄIENDAV AVALDUS tõhusate kontrollide ja auditite jaoks vajalike andmete kogumise kohta

Euroopa Komisjon tuletab meelde ühepoolset avaldust, mille ta tegi sellel teemal ühissätete määruse raames ja mida kohaldatakse mutatis mutandis taaste- ja vastupidavusrahastu määruse artikli 22 suhtes.

Komisjoni AVALDUS kliimamuutustega seotud kulutuste jälgimise metoodika kohta

Komisjon on seisukohal, et järjepidevuse tagamiseks tuleks taaste- ja vastupidavusrahastu määruse VI lisas esitatud metoodika lisada ühissätete määrusesse.

(1) ELT C 364, 28.10.2020, lk 132. (2) ELT C 440, 18.12.2020, lk 160.

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon Euroopa Keskpanga 2020. aasta aruande kohta (2020/2123(INI))

P9_TA(2021)0039 A9-0002/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 2019. aasta aruannet,

–  võttes arvesse EKP tagasisidet tähelepanekute kohta, mida Euroopa Parlament tegi oma resolutsioonis EKP 2018. aasta aruande kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) ja EKP põhikirja, eriti selle artikleid 15 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 123, artikli 127 lõikeid 1, 2 ja 5, artikleid 130 ja 132 ning artikli 284 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse eurosüsteemi ekspertide makromajanduslikke prognoose euroala kohta ja EKP nõukogu poolt 4. juunil 2020 vastu võetud meetmeid,

–   võttes arvesse EKP 8. mail 2020 avaldatud uuringut euroala ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele 2019. aasta oktoobrist kuni 2020. aasta märtsini,

–  võttes arvesse EKP ekspertide 10. septembril 2020 avaldatud euroala makromajanduslikke prognoose,

–  võttes arvesse 6. veebruari, 8. juuni ja 28. septembri 2020. aasta rahandusalaseid dialooge EKP presidendi Christine Lagarde’iga,

–  võttes arvesse oma 28. märtsi 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse jätkusuutlike investeeringute soodustamise raamistik(1),

–   võttes arvesse EKP krüptovarade töökonna 2020. aasta septembri üldtoimetist „Stablecoins: Implications for monetary policy, financial stability, market infrastructure and payments, and banking supervision in the euro area“ (Stabiilsusraha: mõju rahapoliitikale, finantsstabiilsusele, turutaristule ja maksetele ning pangandusjärelevalvele euroalal),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele(2),

–  võttes arvesse EKP 2020. aasta oktoobri aruannet digitaalse euro kohta,

–  võttes arvesse EKP 2017. aasta novembri üldtoimetist nr 201 „The use of cash by households in the euro area“ (Sularaha kasutamine euroalal kodumajapidamiste poolt),

–  võttes arvesse 2020. aastal ajakohastatud EKP keskkonnaaruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 142 lõiget 1,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0002/2021),

A.  arvestades, et komisjoni 2020. aasta suve majandusprognoosis, milles võetakse arvesse COVID-19 pandeemiast põhjustatud majandusšokke, prognoositakse, et euroala majanduse maht väheneb 2020. aastal 8,7 % ja kasvab 2021. aastal 6,1 % ning EL-27 majanduse maht väheneb 2020. aastal 8,3 % ja kasvab 2021. aastal 5,8 %;

B.  arvestades, et EKP ekspertide 2020. aasta juunis koostatud makromajandusliku prognoosi kohaselt on tarbijahindade harmoneeritud indeksiga (THHI) mõõdetav euroala aastane inflatsioonimäär 2020. aastal eeldatavasti 0,3 %, 2021. aastal 1,0 % ja 2022. aastal 1,3 %, kuid inflatsioonimäär erineb prognooside kohaselt euroala lõikes suuresti;

C.  arvestades, et Eurostati andmetel oli töötuse määr 2020. aasta augustis ELis 7,4 % ja euroalal 8,1 %; arvestades, et töötuse määr peaks eeldatavasti suurenema; arvestades, et töötuse määr on liidu eri osades erinev; arvestades, et töötuses püsib erakordne piirkondlik ebavõrdsus nii liikmesriikide piires kui ka nende vahel; arvestades, et noorte töötuse kõrge määr on endiselt tõsine probleem, millega tuleb ELis tegeleda;

D.  arvestades, et EKP andmed 2020. aasta tarbijahindade harmoneeritud indeksi (THHI) kohta näitavad mitmes liikmesriigis COVID-19 kriisist tulenevat deflatsioonimõju;

E.  arvestades, et EKP septembri prognoosid ülemaailmse (v.a euroala) reaalse SKP kohta näitasid, et see väheneb 2020. aastal 3,7 %, millele järgnevad 2021. aastal 6,2 %-line ja 2022. aastal 3,8 %-line tõus;

F.  arvestades, et hoolimata Euroopa Parlamendi korduvatest üleskutsetest saada vähemalt kahest EKP juhatuse liikmekandidaadist koosnev sooliselt tasakaalustatud nimekiri, koosnes Yves Merschi asemele uue juhatuse liikme ametisse nimetamiseks koostatud nimekiri ainult meestest; arvestades, et naised on EKP nõukogus endiselt väga alaesindatud;

G.  arvestades, et 2019. aastal oli EKP puhaskasum 2,366 miljardit eurot, võrreldes 2018. aasta 1,575 miljardi euroga; arvestades, et see kasv tuleneb peamiselt netointressitulu suurenemisest USA dollari portfellis ja varaostuprogrammi portfellis;

H.  arvestades, et 2019. aasta lõpuks oli eurosüsteemi bilansi maht rekordiliselt suur – 4 671 425 miljonit eurot, mis on suuruselt pärast 2018. aasta rekordit kõigi aegade teisel kohal;

I.  arvestades, et VKEd, mis on jätkuvalt ELi majanduse ja ühiskonna tugisambaks ning suurendavad majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vajavad lisatoetust;

J.  arvestades, et COVID-19 kriis on VKEsid rängalt mõjutanud; arvestades, et üldise majandusväljavaate muutumine on kahjustanud nende juurdepääsu rahastamisele;

K.  arvestades, et ELi toimimise lepingus on EKP-le antud volitused säilitada hindade stabiilsus ja toetada liidu üldist majanduspoliitikat, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele;

L.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja EKP ülesanne on aidata seda saavutada; arvestades, et EKP ülesanded ei piirdu hinnastabiilsusega, vaid hõlmavad ka pangandussüsteemi turvalisust ja usaldusväärsust ning finantssüsteemi stabiilsust;

M.  arvestades, et Eurobaromeetri 2019. aasta novembri uuringu kohaselt toetas 2019. aastal Euroopa majandus- ja rahaliitu, kus on üks ühisraha – euro – 62 % avalikkusest;

N.  arvestades, et 18. märtsil 2020 kuulutas EKP välja pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava (PEPP) kui uue ajutise programmi avaliku ja erasektori varade ostmiseks, mille rahastamispakett on 750 miljardit eurot, et võidelda ohtude vastu, mida koroonaviiruse pandeemia rahapoliitika ülekandumisele euroalal põhjustab;

O.  arvestades, et EKP nõukogu otsustas 4. juunil 2020 suurendada PEPPi rahastamispaketti 1,35 triljoni euroni, pikendada PEPPi netoostude perioodi vähemalt 2021. aasta juuni lõpuni, ning seda, et PEPPi alusel tehtavad tähtaeguvad põhimakseid reinvesteeritakse vähemalt 2022. aasta lõpuni; märgib lisaks, et varaostukava alusel tehtavad netoostud jätkuvad igakuiselt 20 miljardi euro suuruses summas koos 120 miljardi euro suuruse ajutise rahastamispaketi raames tehtavate lisaostudega kuni 2020. aasta lõpuni;

P.  arvestades, et likviidsuse tagamiseks võeti ka muid poliitikameetmeid, nagu sihtotstarbelised pikemaajalised refinantseerimisoperatsioonid (TLTRO III) ja PELTRO, mis on pandeemiapõhine likviidsusvahend;

Q.  arvestades, et Euroopa hoiusekindlustusskeemi kasutuselevõtt on pikalt edasi lükkunud, kuigi komisjon ja EKP on selgitanud, et hoiuseid tuleb ELi tasandil tingimata kaitsta;

Üldine ülevaade

1.  väljendab heameelt EKP rolli üle euro stabiilsuse tagamisel; rõhutab, et EKP põhikirjajärgne sõltumatus, mis on sätestatud aluslepingutes, on eeltingimus, et ta saaks täita oma volitusi ja kaitsta oma demokraatlikku legitiimsust; märgib, et sõltumatus eeldab, et EKP ei tohi küsida ega võtta vastu juhiseid liidu institutsioonidelt ja asutustelt, ühegi liikmesriigi valitsuselt ega üheltki teiselt organilt; rõhutab, et seda sõltumatust ei tohi rikkuda, ja rõhutab ka, et keskpanga sõltumatust peaks alati täiendama vastaval tasemel aruandekohustus; rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingus on sätestatud, et lisaks oma esmasele ülesandele säilitada hindade stabiilsus peab EKP toetama ka liidu üldist majanduspoliitikat, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele, kui need ei ole vastuolus esmase mandaadiga; rõhutab, et liidu üldeesmärgid on kestlik areng, lähenemine, täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, nagu on määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 3;

2.  kiidab heaks kliimamuutuste keskuse loomise EKP uue üksusena;

3.  rõhutab ühisraha pöördumatut olemust; rõhutab, et euro ei ole mitte ainult rahaline, vaid ka poliitiline projekt;

4.  tunneb muret enneolematu tervishoiu-, majandus- ja sotsiaalse kriisi pärast, mille põhjustas COVID-19 pandeemia ja mis tõi kaasa euroala majanduse järsu kokkutõmbumise ja tööturu tingimuste kiire halvenemise, sealhulgas töötuse määra suurenemise; märgib, et euroala tegevus peaks taastuma, kuigi taastumise kiirus ja ulatus on endiselt väga ebakindel ja liikmesriigiti ebaühtlane;

5.  on mures ka selle pärast, et erakordselt ebakindlas olukorras, kus majanduse kokkutõmbumise ulatus ja taastumine sõltuvad piirangumeetmete kestusest ja mõjususest, sissetulekutele ja tööhõivele avalduva negatiivse mõju leevendamiseks kasutatava eelarve- ja rahapoliitika edukusest ning sellest, kui suur on püsiv mõju varustussuutlikkusele, sisenõudlusele ja rahvusvahelistele tarneahelatele, on majanduskasvu väljavaateid mõjutavate riskide tasakaal endiselt kehv;

6.  nõuab finantssektori pandeemiajärgse süsteemse riski viivitamatut ümberhindamist; tunneb sellega seoses heameelt pandeemiaga seotud töökomisjoni loomise üle Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus; soovitab lisada tulevastesse stressitestidesse idiosünkraatilise riski kvalitatiivse hindamise;

7.  kiidab heaks EKP pingutused hinnastabiilsuse säilitamisel; märgib, et inflatsioonieesmärki ei ole süstemaatiliselt saavutatud ja vaja on olla veelgi valvsam; rõhutab, et euroalal on viimastel kuudel registreeritud deflatsiooni; rõhutab, et deflatsioon kujutab endast märkimisväärset ohtu euroala majandusele ja võib nõuda EKP jõulist sekkumist;

8.  peab tervitatavaks asjaolu, et EKP arutab oma inflatsiooninäitajate kohandamist; märgib, et THHI on väga kitsas inflatsiooninäitaja, milles deflatsioon euroalal on alahinnatud, kuna eluasemekulude osakaal THHI-korvis on ebapiisav(3); nõuab selle korvi kohandamist, et kajastada asjaolu, et Euroopa kodumajapidamised kulutavad 24 % oma sissetulekust eluasemega seotud kuludele; julgustab EKPd võtma arvesse ka varahindade inflatsiooni, mille on muu hulgas põhjustanud madalad intressimäärad; tunnistab rahapoliitika ülekandumisega seotud probleeme;

9.  peab tervitatavaks president Lagarde’i jõulist üleskutset eelarve- ja rahapoliitika täielikule kooskõlastamisele ning kohustusele kasutada kõiki vahendeid, mis annavad kõige tõhusama, tulemuslikuma ja proportsionaalsema tulemuse, et toetada euroala majanduse taastamist; rõhutab, et eelarve- ja rahapoliitika vahel on tugev vastastikune täiendavus; tunneb heameelt EKP pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava üle, millega toetatakse euroala majanduse taastamist;

Rahapoliitika

10.  kiidab heaks EKP kiire ja sisulise hädaolukorda arvestava reageeringu COVID-19 kriisile rahapoliitika valdkonnas; tunnistab selle reageeringu positiivset mõju euroala majanduslikule olukorrale; loodab, et EKP jätkab oma toetust seni, kuni see on vajalik; võtab teadmiseks EKP järelevalvenõukogu liikme Yves Merschi avalduse, et sellist paindlikkust ei laiendata muudele operatsioonidele;

11.  rõhutab, et majanduse kestlikuks taastumiseks ei piisa üksnes rahapoliitikast; rõhutab, et majanduskasvu taastamiseks ja edendamiseks kogu liidus on vaja konkurentsivõimet ja sotsiaalset sidusust tugevdavaid reforme; on veendunud, et rahapoliitikal üksi on taastumise hõlbustamisel piiratud potentsiaal, ning kutsub EKPd üles, austades samas tema sõltumatust, uurima võimalust kasutada oma volituste piires muid poliitilisi meetmeid, mis võiksid majandust stimuleerida; rõhutab, et väga toetaval rahapoliitikal on ülekanduv mõju, näiteks mõju hoiustajatele või varade hinnainflatsiooni risk; hoiatab liikmesriike, et madala intressimääraga keskkonda ei tuleks pidada iseenesestmõistetavaks, sest intressimäärade tõus võib avaldada negatiivset mõju valitsemissektori võla teenindamisele;

12.  hoiatab siiski varade liiga kõrgeks hindamise ohu eest võlakirjaturgudel, mis võib osutuda probleemseks, kui intressimäärad jälle tõusma hakkavad, eriti riikides, mille suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, või suure võlakoormusega riikides;

13.  võtab teadmiseks aktiivse rahapoliitika tähtsuse väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele avalduvate finantsraskuste leevendamisel; tõdeb, et finantsraskustes VKEde osakaal vähenes aastatel 2016–2019 8 %-le (aastatel 2009–2012 oli see 18 %); rõhutab, et COVID-19 kriisil on VKEdele tugev mõju; tunnistab mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olulisust ELis; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele ergutada ELis era- ja avaliku sektori investeeringuid ning nõuab seetõttu lisapingutusi reaalmajanduse rahastamise tagamiseks;

14.  palub EKP-l jälgida rahapoliitika kvantitatiivse leevendamise proportsionaalsust seoses bilanssi ohustavate riskide, varade hinnainflatsiooni ja ressursside võimaliku vale paigutamisega;

15.  juhib tähelepanu pikaajalise madala intressimäära mõjule; rõhutab, et ühelt poolt pakuvad väga madalad või negatiivsed intressimäärad võimalusi tarbijatele, äriühingutele, sh VKEdele, töötajatele ja laenuvõtjatele, kes saavad kasu majanduse hoogustumisest, madalamast töötuse määrast ja väiksematest laenukasutuse kuludest; tunnistab EKP poliitika erinevaid jaotuslikke tagajärgi; kutsub EKPd üles uurima oma poliitika mõju ebavõrdsusele jõukuses; peab teisest küljest kahetsusväärseks elujõuetute ja suure võlakoormusega ettevõtete arvu suurenemist, valitsuste motivatsiooni vähenemist majanduskasvu ja kestlikkust suurendavate reformide jätkamiseks ning kahjulikku mõju kindlustusandjatele ja pensionifondidele, ning juhib tähelepanu finantskoormusele, mida see paljudele kodanikele kogu liidus tekitab;

16.  juhib tähelepanu rahapoliitika ja suurenevate eluasemehindade vahelisele seosele euroalal; rõhutab, et pandeemia tõttu eeldatakse, et liiga suurte eluasemekulude püsivalt kõrge määr, mis 2018. aastal oli 9,6 %, suureneb veelgi, ning palub EKP-l hinnata oma rahapoliitika kvantitatiivse leevendamise programmi piirkondlikku ja valdkondlikku mõju ning põlvkondadevahelist õiglust elukallidusele kogu liidus;

17.  märgib, et kriisi tõsidus on viinud EKP tähelepanu rahapoliitika raamstrateegia läbivaatamiselt kõrvale; võtab teadmiseks president Lagarde’i 28. septembril 2020. aastal peetud rahandusalase dialoogi käigus võetud kohustuse suhelda tihedalt Euroopa Parlamendiga ja tagada korrapärased dialoogid;

18.  rõhutab, et rahapoliitika raamstrateegia läbivaatamisel tuleks võtta tõsiselt arvesse Euroopa majanduse olemust, mis on üha enam teenustepõhine ja digitaliseeritud, ning hinnata, mil määral see takistab rahapoliitika ülekandumist reaalmajandusse;

Meetmed kliimamuutustega võitlemiseks

19.  märgib, austades EKP sõltumatust, kliimamuutuste mõju inflatsioonidünaamikale ja ülekandumisohtudele rahapoliitikas; tuletab meelde EKP mõju hinnastabiilsuse hoidmisele; tuletab meelde, et EKP kui ELi institutsioon on seotud Pariisi kokkuleppega;

20.  võtab teadmiseks president Lagarde’i võetud kohustuse uurida kliimasõbralikke muutusi EKP operatsioonides ja kõiki olemasolevaid võimalusi kliimamuutuste vastu võitlemiseks; palub EKP-l viia oma tagatisraamistik kooskõlla kliimamuutustega seotud riskidega ja avalikustada, mil määral on see kooskõlas Pariisi kokkuleppega, ning uurida sellist ühtlustamist pangandussektoris;

21.  nõuab ennetavat ja kvalitatiivset riskijuhtimist, mis hõlmab kliimamuutustega seotud süsteemseid riske;

22.  peab tervitatavaks asjaolu, et roheliste võlakirjade ostmine ja nende osakaal EKP portfellis suureneb jätkuvalt;

23.  innustab pingutama, et suurendada teadussuutlikkust seoses kliimamuutuste mõjuga finantsstabiilsusele ja euroalale;

Muud asjaolud

24.  kutsub EKPd üles tegema edasisi pingutusi selle nimel, et tagada finantsturgude stabiilsus kõigi Ühendkuningriigi EList väljaastumisega seotud võimalike ettenägematute olukordade puhuks;

25.  väljendab muret TARGET2 saldode pidevalt kasvava erinevuse pärast EKPSis; märgib, et nende erinevuste tõlgendamine on vaidlusalune küsimus;

26.  võtab teadmiseks EKP krüptovarade töökonna analüüsi tulemused; kutsub EKPd üles tegelema rahapesu, terrorismi rahastamise ja muu kuritegevuse riskidega, mis on seotud krüptovarade anonüümsusega; kutsub EKPd üles suurendama järelevalvet krüptovarade, sealhulgas stabiilsusraha arengu ja küberjulgeoleku suurenenud riskide üle;

27.  kiidab heaks EKP analüüsi ja ettevalmistustööd digitaalse euro kasutuselevõtuks; märgib, et digitaalne euro ei ole krüptovara; rõhutab, et digitaalne euro peaks vastama mitmetele miinimumnõuetele, sealhulgas töökindlusele, ohutusele, tõhususele ja eraelu puutumatuse kaitsele; rõhutab, et digitaalne euro ei tohi ohustada sularaha kui maksevahendit; toetab EKP soovitust, et digitaalse euro emiteerimine peaks olema kättesaadav väljaspool euroala viisil, mis on kooskõlas eurosüsteemi eesmärkidega, et stimuleerida välisinvestorite nõudlust euro järele ja edendada seeläbi euro tugevamat rolli rahvusvahelisel tasandil; palub EKP-l tagada asjakohane tasakaal finantstehnoloogia valdkonnas regulatiivse finantsinnovatsiooni lubamise ja finantsstabiilsuse tagamise vahel;

28.  jagab EKP muret pangandussektorivälise finantssektori kiire kasvu pärast (tuntud ka varipangandusena); rõhutab, et see valdkond vajab asjakohast reguleerimist; rõhutab, et EKP peab leevendama süsteemset riski, mis tuleneb pankade ümber koondunud üha suurenevast arvust pangandusvälistest reguleeritud üksustest, kes soovivad saada juurdepääsu pankade maksesüsteemile;

29.  väljendab heameelt EKP jätkuvate pingutuste üle veelgi tugevdada oma reageerimis- ja taastumisvõimet, kui tema enda organisatsiooni peaks tabama küberrünnak; võtab murega teadmiseks TARGET2 arveldussüsteemi hiljutised tehnilised tõrked 2020. aasta oktoobris ja novembris; tunneb heameelt selle üle, et EKP on neid puudusi hiljem uurinud, ja palub tulemused Euroopa Parlamendile avalikustada;

30.  tunnustab EKP edu võltsimisvastases võitluses, mida tõendab võltsitud pangatähtede püsivalt väike osakaal kogu ringluses; tunneb heameelt selle üle, et 2019. aastal võeti kasutusele täiustatud turvaelementidega ajakohastatud 100- ja 200-eurosed rahatähed; juhib tähelepanu sularaha tähtsusele ELi kodanike maksevahendina; palub EKP-l ringluses olevate eri pangatähtede hulka enam mitte vähendada;

31.  kutsub EKPd üles uurima võimalusi euro rahvusvahelise rolli tugevdamiseks, kuna see suurendaks ELi suutlikkust kujundada oma poliitilisi seisukohti teistest ülemaailmsetest suurjõududest sõltumatult ja on oluline element Euroopa majandusliku suveräänsuse säilitamisel; märgib, et euro reservvaluutana atraktiivsemaks muutmine suurendab veelgi selle rahvusvahelist kasutamist; rõhutab, et euro rolli tugevdamine nõuab Euroopa majandus- ja rahaliidu süvendamist; väljendab heameelt, et EKP on teinud korduvalt üleskutseid viia pangandusliidu väljakujundamine lõpule; rõhutab, et hästi kavandatud Euroopa turvalise vara loomine võib hõlbustada finantsintegratsiooni ja aidata leevendada negatiivset vastasmõju riikide ja riigisiseste pangandussektorite vahel;

32.  väljendab heameelt Bulgaaria ja Horvaatia ühinemise üle ERM IIga 2020. aasta juulis; toetab kiire tähtaja määramist euro kasutuselevõtuks mõlemas riigis; tunneb heameelt selle üle, et EKP tegi 2019. aasta juulis ja augustis Horvaatia ja Bulgaaria pankadele põhjaliku taustauuringu; juhib tähelepanu aluslepingutes sätestatud nõudele, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid peale Taani võtma kasutusele ühisraha, kui Maastrichti lähenemiskriteeriumid on täidetud;

33.  kutsub EKPd üles jätkama viljakat koostööd ka euroalasse mittekuuluvate ELi liikmesriikidega;

Aruandekohustus

34.  kordab, et EKP president Lagarde on väljendanud valmisolekut pidada ulatuslikumat dialoogi, ja toonitab vajadust veelgi suurendada EKP aruandekohustust ja läbipaistvuskorda; rõhutab vajadust kaaluda, kuidas tõhustada järelevalvet EKP üle nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentidega peetava dialoogi kaudu; nõuab, et läbirääkimiste käigus sõlmitaks ametlik institutsioonidevaheline kokkulepe, millega muudetaks praegused rahalisi funktsioone käsitlevad aruandlustavad ametlikuks ja rangemaks;

35.  on väga mures selle pärast, et EKP nõukogu 25 liikmest ainult kaks on naised, vaatamata Euroopa Parlamendi ja EKP kõrgemate ametnike, sealhulgas president Christine Lagarde’i korduvatele üleskutsetele parandada ELi majandus- ja rahandusvaldkonna ametikohtade kandidaatide seas soolist tasakaalu; toonitab, et juhatuse liikmete ametisse nimetamiseks tuleks valmistuda hoolikalt ja igati läbipaistvalt ning vastavalt aluslepingutele koos Euroopa Parlamendiga; palub nõukogul koostada kandidaatide sooliselt tasakaalustatud nimekiri kõigi tulevaste vabade ametikohtade täitmiseks ja see Euroopa Parlamendile edastada, et parlament saaks täita ametisse nimetamise protsessis sisukamat nõuandvat rolli; peab kahetsusväärseks, et seni ei ole selles suhtes rahuldavat edasiminekut saavutatud; tuletab meelde, et meeste ja naiste võrdne kohtlemine on põhiseaduslik põhimõte, mida tuleb rangelt järgida;

36.  tuletab meelde, et ainult kaks kuuest EKP juhatuse liikmest on naised; märgib, et hoolimata arvukatest taotlustest, mille Euroopa Parlament on nõukogule esitanud, et kõrvaldada soolise tasakaalu puudumise probleem EKP juhatuses, ei ole nõukogu seda taotlust tõsiselt võtnud; tuletab meelde parlamendi võetud kohustust kandidaatide nimekirju mitte arvesse võtta, kui soolise tasakaalu põhimõtet ei ole järgitud; palub liikmesriikide valitsustel, Euroopa Ülemkogul, nõukogul, eurorühmal ja komisjonil tagada oma edaspidistes kandidaatide nimekirjade ja ametisse nimetamise ettepanekutes sooline tasakaal;

37.  väljendab heameelt, et EKP andis seoses parlamendi resolutsiooniga EKP 2018. aasta aruande kohta üksikasjalikku, osade kaupa esitatud ja sisulist tagasisidet; kutsub EKPd üles jätkama aruandekohustuse täitmist ja avaldama ka edaspidi igal aastal kirjalikku tagasisidet EKP aastaaruannet käsitlevate parlamendi resolutsioonide kohta;

38.  tuletab meelde Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohtu 5. mai 2020. aasta otsust EKP kohta ning EKP nõukogu samal päeval tehtud avaldust; tõdeb, et EKP hindab pidevalt kõigi programmide proportsionaalsust; võtab teadmiseks EKP hilisema otsuse avalikustada Euroopa Parlamendile, Saksamaa Liitvabariigi valitsusele, Bundestagile ja Bundesbankile avaliku sektori ostukavaga seotud mitteavalikud dokumendid;

39.  tunnustab ja kiidab EKPd ja selle presidenti Lagarde’i jätkuvate pingutuste eest Euroopa Parlamenti puudutava teabevahetuse ja läbipaistvuse parandamisel; nõustub president Lagarde’iga ka selles, et EKP peab parandama kodanike teavitamist oma poliitika mõjust; soovitab teisest küljest, selleks et hinnata EKP otsuseid enne rahandusalaseid dialooge ja nendega paralleelselt, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni liikmed ja vastavad EKP esindajad peaksid omavahel korrapärast kinnist dialoogi pärast seda, kui on avaldatud värskeim kättesaadav ülevaade EKP nõukogu menetlustest;

40.  peab tervitatavaks, et EKP eetikakomitee arvamused EKP juhatuse, nõukogu ja järelevalvenõukogu liikmete huvide konfliktide ja ametiajajärgse tasustatava töö kohta avaldatakse; kutsub EKPd üles tagama, et tema siseauditi komitee liikmed oleksid sõltumatud ja et eetikakomiteed ei juhataks endine president, teised endised nõukogu liikmed ega keegi, kellel võib olla huvide konflikt, ning seda läbipaistvust võimalike huvide konfliktide ja ametiajajärgse tasustatava töö puhul järgima;

41.  võtab teadmiseks, et EKP vaatab läbi põhimõtte, mille kohaselt on peaökonomistil lubatud teha pärast koosolekut, kus on vastu võetud poliitilisi otsuseid, suurinvestoritega eratelefonikõnesid, kuid on seisukohal, et see tava peab kohe lõppema, sest see ei ole läbipaistev;

42.  kordab oma üleskutset võtta vastu tõhustatud rikkumisest teatamise poliitika ja vaadata läbi EKP personalieeskirjad, viies need kooskõlla vähemalt direktiivis (EL) 2019/1937(4) (rikkumisest teatajate kaitse kohta) sätestatud standardite ja eesmärkidega, et rikkumisest teatajaid kaitsta ja et neil oleks võimalik probleeme kättemaksu kartmata ja kindlustundega tõstatada, tagades vajaduse korral anonüümsuse;

43.  nõuab, et sotsiaalseid ja töötajatega seotud küsimusi ning juhtimisküsimusi avalikustataks üksikasjalikumalt, lähtudes direktiivist 2014/95/EL muu kui finantsteabe esitamise kohta(5);

o
o   o

44.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0325. (2) ELT C 23, 21.1.2021, lk 105. (3) Vt „Persistent low inflation in the euro area: Mismeasurement rather than a cause for concern?“ (Püsivalt madal inflatsioon euroalal: pigem vale mõõtmine kui murettekitav asjaolu?) (https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/IDAN/2018/614214/IPOL_IDA(2018)614214_EN.pdf.pdf). (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17). (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt (ELT L 330, 15.11.2014, lk 1).

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon uue ringmajanduse tegevuskava kohta (2020/2077(INI))

P9_TA(2021)0040 A9-0008/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2020. aasta teatist „Uus ringmajanduse tegevuskava. Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel“ (COM(2020)0098) ning talituste töödokumenti „Leading the way to a global circular economy: state of play and outlook“ (Ülemaailmsele ringmajandusele teed rajades: hetkeseis ja tulevikuväljavaated) (SWD(2020)0100),

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke, sealhulgas kestliku arengu eesmärki nr 12 „Säästev tootmine ja tarbimine“ ja kestliku arengu eesmärki nr 15 „Maa ökosüsteemid“,

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatist „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“ (COM(2020)0667)(1),

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Euroopa uus tööstusstrateegia“ (COM(2020)0102),

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020)0380),

–  võttes arvesse valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) 2019. aasta mais avaldatud bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste ülemaailmset hindamisaruannet,

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM(2020)0381),

–  võttes arvesse komisjoni 11. oktoobri 2018. aasta teatist „Kestlik biomajandus Euroopas: majanduse, ühiskonna ja keskkonna vaheliste sidemete tugevdamine“ (COM(2018)0673),

–  võttes arvesse komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta teatist „Euroopa strateegia plasti kohta ringmajanduses“ (COM(2018)0028),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni Euroopa pikaajalise strateegilise visiooni kohta, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni(3),

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra kohta(4),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni toodete kasutusea pikendamise ning sellega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevate eeliste kohta(5),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta(6),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2018. aasta resolutsiooni ringmajanduse paketi rakendamise ning kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide vahelise seose tugevdamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni Euroopa tervikliku lähenemisviisi kohta energia salvestamisele(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 2020. aasta määrust (EL) 2020/741(9), mis käsitleb vee taaskasutuse miinimumnõudeid,

–  võttes arvesse ettepanekut kaheksanda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohta, mida komisjon esitles 14. oktoobril 2020. aastal, eelkõige esmatähtsat eesmärki kiirendada üleminekut ringmajandusele, mis on sätestatud ettepaneku artikli 2 lõike 2 punktis c,

–  võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruandeid kliimamuutuste, kõrbestumise, muldade degradeerumise, kestliku maakasutuse ja toiduga kindlustatuse kohta, kasvuhoonegaaside voogude kohta maismaa-ökosüsteemides ning ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas, samuti IPCC eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 °C“, 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet 2018. aasta septembrist,

–  võttes arvesse 2015. aastal käivitatud esimest ringmajanduse tegevuskava (komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatis „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614)) ja selle kava alusel võetud meetmeid,

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia kohta(10),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta(11),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa strateegiat plasti kohta ringmajanduses(12),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2018. aasta resolutsiooni ringmajanduse paketi rakendamise ning kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide vahelise seose tugevdamise kohta(13),

–  võttes arvesse oma 31. mai 2018. aasta resolutsiooni ökodisaini direktiivi rakendamise kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta(15),

–  võttes arvesse ELi 2018. aastal vastu võetud jäätmealaste õigusaktide läbivaatamist: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/851, millega muudetakse direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid(16) (edaspidi „jäätmete raamdirektiiv); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/852, millega muudetakse direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta(17) (edaspidi „pakendijäätmete direktiiv“); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/850, millega muudetakse direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta(18) (edaspidi „prügiladirektiiv“); ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/849, millega muudetakse direktiivi 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta, direktiivi 2006/66/EÜ, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid, ning direktiivi 2012/19/EL elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete (elektroonikaromude) kohta(19),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist (edaspidi „CLP-määrus“)(20),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2017. aasta teatist „Jäätmetest energia tootmise roll ringmajanduses“ (COM(2017)0034),

–  võttes arvesse rahvusvahelise ressursside komisjoni poolt koostatud ülemaailmset ressursside ülevaadet 2019(21) ning aruandeid ressursitõhususe ja kliimamuutuste kohta(22),

–  võttes arvesse teadusväljaannet „Evaluating scenarios toward zero plastic pollution“ (Hinnangud plastsaaste nullväärtuse saavutamise stsenaariumitele)(23),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A9-0008/2021),

A.  arvestades, et rahvusvaheline ressursside komisjon hindas oma ülemaailmses ressursside ülevaates 2019. aasta kohta, et loodusvarade ammutamine ja töötlemine põhjustavad poole kõigist kasvuhoonegaaside heitkogustest ja enam kui 90 % bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest ja veevarudele avalduvast survest; arvestades, et maailma majanduses kasutatakse pooleteise planeedi jagu ressursse, ning arvestades, et kui kõik tarbiksid sama palju kui keskmine ELi kodanik, oleks meil juba praegu vaja kolme planeeti, ning arvestades, et ringmajanduse üldeesmärk peaks olema märkimisväärselt vähendada loodusressursside üldist kasutamist ja tekkivat jäätmekogust; arvestades, et selleks tuleb majanduskasv ressursikasutusest lahti siduda, pidades silmas täieliku ja suhtelise lahtisidumise vahelist erinevust;

B.  arvestades, et need arvud näitavad, et ressursside, eelkõige esmase tooraine jätkusuutlik kasutamine on keskse tähtsusega ja et tegevust tuleb hoogustada kogu maailmas kõigil tasanditel; arvestades, et ringmajanduse kontseptsioon on oma olemuselt horisontaalne ja toetab märkimisväärselt muude keskkonnaeesmärkide, sealhulgas Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamist;

C.  arvestades, et ringmajandusele üleminekul on oluline roll ELis kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel, ELi 2030. aasta kliimaeesmärgi saavutamisel ja hiljemalt 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidete nullini vähendamise eesmärgi saavutamisel ning et ringmajandusele üleminekuks tuleb kogu majanduses väärtusahelad põhjalikult ümber kujundada;

D.  arvestades, et ringmajandusele üleminekul on potentsiaali edendada jätkusuutlikke äritavasid, ning arvestades, et Euroopa ettevõtetelt ja majandustelt oodatakse, et nad on üleilmses võidujooksus ringmajanduse suunas juhtpositsioonil nii meetmete rakendamise kui nendest kasusaamise valdkonnas ELi hästi välja arendatud ärimudelite ning meie teadmiste tõttu ringmajandusest ja kogemuste tõttu ringlussevõtu vallas;

E.  arvestades, et ringmajanduse põhimõtted peaksid olema mis tahes Euroopa ja riikliku tööstuspoliitika keskmes ning liikmesriikide taaste- ja vastupidavuskavade keskmes taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames;

F.  arvestades, et ELis tarbitakse märkimisväärsel hulgal energiat ning ringmajanduse tegevuskavas tuleks käsitleda ka energiatõhusust ja säästlikke energiaallikaid;

G.  arvestades, et ringmajandus on oluline erinevate kestliku arengu eesmärkide täitmiseks, sealhulgas eesmärk nr 12 „Säästev tootmine ja tarbimine“ ja eesmärk nr 13 „Kliimamuutuste vastased meetmed“;

H.  arvestades, et üks ringmajanduse põhimõtetest on jäätmetekke ja reostuse minimeerimine tootekujundusetapis;

I.  arvestades, et hiljutiste uuringute kohaselt on ringmajandusel potentsiaali suurendada ELi SKPd täiendava 0,5 % võrra ning luua 2030. aastaks enam kui 700 000 uut töökohta(24), parandades samas töökohtade kvaliteeti; arvestades, et vahemikus 2012–2018 kasvas ELis ringmajandusega seotud töökohtade arv 5 % ja ulatus ligikaudu 4 miljonini; arvestades, et toetavate meetmete ja tööstusesse investeerimise korral eeldatakse, et ELi ümbertöötlemissektori maht võib 2030. aastaks ulatuda 70–100 miljardi euroni ja selles sektoris võib olla umbes 450 000 kuni peaaegu 600 000 töökohta;

J.  arvestades, et esmase tooraine jätkusuutlik ja vastutustundlik hankimine on ressursitõhususe saavutamiseks ja ringmajanduse eesmärkide täitmiseks hädavajalik; arvestades, et esmatähtsate toorainete ja kaupade kohta tuleb töötada välja säästvad hankestandardid;

K.  arvestades, et enam kui 80 % toodete keskkonnamõjust määratakse kavandamisetapi käigus ja ainult 12 % ELi tööstuses kasutatavatest materjalidest saadakse ringlussevõtust;

L.  arvestades, et e-kaubanduse kiire kasv on suurendanud märkimisväärselt pakendijäätmete, näiteks ühekordselt kasutatava plasti ja kartongijäätmete hulka; arvestades, et jäätmesaadetised kolmandatesse riikidesse on endiselt probleem;

M.  arvestades, et ELis tekib igal aastal hinnanguliselt 88 miljonit tonni toidujäätmeid ning hinnanguliselt enam kui 50 % toidujäätmetest tekib kodumajapidamistes ja tarbijate tasandil; arvestades, et toidujäätmetel on märkimisväärne mõju keskkonnale ja need põhjustavad kogu ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest umbes 6 %;

N.  arvestades, et kui plasti nõuetekohaselt ei käidelda, tekitab see keskkonnaprobleeme, näiteks prügistamine, taaskasutamisel ja ringlussevõtul esinevad raskused, probleemsed ained, kasvuhoonegaaside heitkogused ja ressursside kasutamine;

O.  arvestades, et ECHA on võtnud vastu teadusliku arvamuse, et piirata mikroplasti kasutamist, kui seda lisatakse ELi/EMP turule mõeldud toodetesse tahtlikult enam kui 0,01 % mahuprotsendi ulatuses;

P.  arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti (EEA) hinnangul kasvas vahemikus 1996–2012 ühe inimese kohta ostetud riiete hulk 40 %, samas enam kui 30 % Euroopa kappides olevatest riietest ei ole vähemalt aasta jooksul kasutatud; arvestades, et lisaks ei võeta pärast äraviskamist enam kui pooli rõivaid ringlusesse, vaid need lõpetavad olmeprügis ja saadetakse seejärel põletamisele või prügilasse(25);

Q.  arvestades, et IPCC eriaruandest „Globaalne soojenemine 1,5°C“, milles väideti, et globaalse soojenemise piiramine 1,5°C-ga nõuaks kiireid, ulatuslikke ja enneolematuid muutusi ühiskonna kõigis aspektides, on möödunud enam kui kaks aastat;

1.  tunneb heameelt komisjoni uue ringmajanduse tegevuskava üle; rõhutab tõsiasja, et ringmajandus ja mürgivaba keskkonna nimel nullsaaste saavutamine on olulised, et vähendada Euroopa tarbimise ja tootmise üldist ökoloogilist jalajälge, austada planeedi piire ja kaitsta inimeste tervist, tagades samas konkurentsivõimelise ja innovaatilise majanduse; rõhutab, et ringmajandus võib olulisel määral aidata kaasa Pariisi kokkuleppe, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele;

2.  palub komisjonil esitada kõik tegevuskava alla kuuluvad algatused teatise lisas sätestatud kuupäevadeks ja tugineda kõigi seadusandlike ettepanekute puhul ulatuslikule mõjuhinnangule ning rõhutab, et arvesse tuleb võtta ka tegevusetusega kaasnevaid kulusid;

3.  rõhutab, et ringmajandus võib pakkuda lahendusi uutele probleemidele, mille on põhjustanud ja esile tõstnud COVID-19 kriis, tugevdades ELi piires ja ülemaailmselt väärtusahelaid ja vähendades nende haavatavust ning muutes Euroopa tööstusökosüsteemid vastupidavamaks, jätkusuutlikumaks, konkurentsivõimelisemaks ja kasumlikumaks; märgib, et see edendab ELi strateegilist autonoomiat ja aitab kaasa töökohtade loomisele; rõhutab, et COVID-19 pandeemia on näidanud, et ringmajanduse jaoks on vaja soodsat keskkonda; kutsub liikmesriike üles integreerima ringmajandust oma taaste- ja vastupidavuskavadesse;

4.  usub, et ringmajandus on ELi ja Euroopa ettevõtete võimalus jääda maailmaturul innovaatiliseks ja konkurentsivõimeliseks, vähendades samas oma ökoloogilist jalajälge; nõuab seetõttu komisjonilt ja liikmesriikidelt investeeringute suunamist ringmajanduse algatuste suurendamisele ja innovatsiooni toetamisele; on seisukohal, et ELi majanduse elavdamise kava (taasterahastu „NextGenerationEU“) ning õiglase ülemineku fondi ja programmi „Euroopa horisont“ tuleks kasutada selleks, et võtta kasutusele ja edendada ringmajanduse algatusi, tavasid, taristut ja tehnoloogiat;

5.  rõhutab, et ELis ringmajanduse saavutamise eeldus on siseturu toimimise parandamine; rõhutab eelkõige, et hästi toimiva kestliku ühtse turu saavutamiseks on vaja nõuetekohaselt rakendada kehtivaid reegleid ja tagada nende tulemuslik täitmine; tuletab meelde, et EL on nii maailma suuruselt teine majandus kui ka maailma suurim kaubandusjõud; juhib tähelepanu asjaolule, et ühtne turg on võimas vahend, mida tuleb kasutada lähitulevikus standardiks saavate kestlike ja ringluspõhiste toodete või tehnoloogiate väljaarendamiseks, võimaldades kodanikel osta taskukohaseid tooteid, mis on ohutud, tervislikud ja arvestavad planeediga;

6.  rõhutab, et majanduskasv tuleb ressursikasutusest täielikult lahti siduda; palub, et komisjon esitaks ettepaneku teaduspõhiste siduvate ELi keskmise ja pika tähtajaga eesmärkide kohta, milles käsitletakse esmase tooraine kasutamise ja keskkonnamõju vähendamist; nõuab, et ELi eesmärkide seadmisel kasutataks tagasiarvestuse lähenemist tagamaks, et poliitilised eesmärgid on usutavad, et saavutada hiljemalt 2050. aastaks CO2-neutraalne, keskkonnasäästlik, mürgivaba, täielikult ringmajanduse põhimõtetele toetuv ja planeedi taluvuspiire austav majandus;

7.  palub komisjonil teha ettepaneku siduvate ELi eesmärkide kohta 2030. aastaks, et vähendada olulisel määral ELi materjalide ja tarbimise ökoloogilist jalajälge ning viia see 2050. aastaks vastavusse planeedi taluvuspiiridega, kasutades selleks näitajaid, mis võetakse uuendatud jälgimisraamistiku raames vastu 2021. aasta lõpuks; palub komisjonil lähtuda kõige ambitsioonikamate liikmesriikide eeskujust, võttes samas nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide erinevaid lähtepositsioone ja võimekust;

8.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks 2021. aastaks kasutusele ühtlustatud, võrreldavad ja ühtsed ringmajanduse näitajad, mis hõlmavad materjalide ja tarbimise ökoloogilise jalajälje näitajaid ning erinevaid alamnäitajaid ressursitõhususe ja ökosüsteemi teenuste kohta; on arvamusel, et nimetatud näitajad peaksid mõõtma ressursside tarbimist ja nende tootlikkust, näitajates tuleks käsitleda importi ja eksporti ELi, liikmesriikide ja tööstuse tasandil ning need peaksid olema kooskõlas ühtlustatud olelusringi hindamise ja looduskapitali arvestamise meetoditega; on lisaks arvamusel, et näitajaid tuleks kohaldada kogu liidu poliitikale ning kõigile rahastamisvahenditele ja seadusandlikele algatustele;

9.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on võtnud kohustuse vaadata ringmajanduse seireraamistik läbi ja ajakohastada seda; peab kahetsusväärseks, et kehtivas seireraamistikus ei ole esitatud põhjalikku ja terviklikku näitajate kogumit, mis võimaldab mõõta majanduskasvu lahtisidumist ressursikasutusest ja keskkonnamõjust; rõhutab, et seireraamistikus tuleks käsitleda eespool nimetatud ringmajanduse näitajaid ning lisaks ringmajanduse tegevuskava kõiki eesmärke ja konkreetseid tegevusi, et pakkuda tõhusat vahendit ringmajanduse ja selle eesmärkide suunas tehtavate edusammude igakülgseks mõõtmiseks;

10.  rõhutab samuti, et ringmajanduse ja kliimamuutuste leevendamise vahelise sünergia tuvastamiseks on vaja teaduslikult usaldusväärseid mõõtmisi, sealhulgas CO2 jalajälje mõõtmist;

11.  juhib lisaks olelusringi pikendavate ja materjalide kasutamist tõhustavate meetmetega kaasnevatele võimalustele tähelepanu võimalustele, mida pakub toodete ja teenuste optimeeritud kasutamine; rõhutab sellega seoses võimalusi kombineerida ringmajanduse lahendusi ja digitaliseerimist; palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja poliitika uute kestlike ja ringmajanduse mudelite toetamiseks, näiteks „toode teenusena“ (PaaS-) mudel, millega säästetakse ressursse ja vähendatakse keskkonnamõju ja tagatakse samas tarbijate kaitse; palub komisjonil uue kestlike toodete algatuse raames selliseid PaaS-mudeleid hõlbustada ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõrvaldama neile kohaldatavaid põhjendamatuid regulatiivseid ja maksualaseid takistusi ning soodustama ringmajandust ja jätkusuutlikku digimajandust võimaldavate taristute väljaarendamist; tuletab meelde, et digiteerimine mõjutab märkimisväärselt kliimat ja majandust, näiteks kasvab energiavajadus, suureneb toorainete kaevandamine ja elektroonikajäätmete teke; palub komisjonil hinnata ja tegeleda nende väljakutsetega, luues selleks digitehnoloogia, -taristute ja -teenuste, sh andmekeskuste, keskkonnamõju jälgimise ja kvantifitseerimise metoodika ning pakkudes välja meetmeid, sealhulgas vajaduse korral seadusandlikke meetmeid, et tagada digilahenduste keskkonnasäästlikkus, seades keskkonnasäästlikus digiüleminekus kesksele kohale energiatõhususe, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, ressursside kasutamise ja ringmajanduse loomise;

12.  palub komisjonil tuvastada regulatiivsed ja muud meetmed, mida on vaja ringmajanduse põhimõtetel tugineva jagamis- ja teenusmajanduse teelt administratiivsete ja juriidiliste takistuste eemaldamiseks ning selle arengu stimuleerimiseks; palub eelkõige komisjonil uurida lahendusi sellistele probleemidele nagu jagamis- ja teenusmajandusega seotud vastutuse küsimused ja omandiõigusküsimused, pidades silmas, et nende ideede elluviimiseks on vaja nii tootjatele kui tarbijatele suuremat õiguskindlust; soovitab komisjonil kaaluda Euroopa jagamis- ja teenusmajanduse strateegia väljatöötamist, milles käsitletakse nimetatud küsimusi ja tegeletakse ka sotsiaalküsimustega;

13.  rõhutab, et vaja on paremini mõista, kuidas tehisintellektil põhinev tehnoloogia saaks ringmajandust toetada, julgustades seda rakendama disainis, ärimudelites ja taristutes; juhib tähelepanu sellele, kui oluline on suhtuda digiteerimisse kui ringmajanduse võimaldajasse, eelkõige kui kogu ELi hõlmava andmekogu kontekstis räägitakse tegevuslubadest või olulisest teabest; rõhutab, et andmete kättesaadavuse ja jagamise parandamine on väga oluline, kuid samas tuleb tagada sidusrühmade aktiivne koostöö, et uued lähenemised oleksid õiglased ja kaasavad ning kaitseksid privaatsust ja tagaksid andmete turvalisuse;

14.  rõhutab, et ringmajanduse lahenduste, materjalide ja ärimudelite vallas innovatsiooni saavutamiseks tuleb luua majanduslikud stiimulid ja sobiv õiguskeskkond, kõrvaldades samas turgu moonutavad ja keskkonnale kahjulikud toetused, ning nõuab selle toetamist Euroopa uues tööstusstrateegias ja VKEde strateegias; rõhutab esmategutsejate, VKEde (väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete) ja idufirmade erilist rolli üleminekul ringmajandusele; rõhutab, et kestlike materjalide, protsesside, tehnoloogiate ja toodete ning nende tööstusliku kasvu alased teadusuuringud võivad anda Euroopa ettevõtetele ülemaailmse konkurentsieelise; rõhutab, et ringmajanduse ja selle põhimõtteid järgivate ärimudelite vallas teenäitajate toetamiseks on vaja ELi ja riikliku tasandi poliitikat;

15.  rõhutab, et Euroopa tööstus tuleb ringmajanduse suunas liikumisse sidusrühmana kaasata; tuletab meelde, kui olulised on ringmajanduse meetmed tööstuse dekarboniseerimiseks; nõuab ringmajanduse strateegia kasutamist tööstuses, kõigil tootekujunduse tasanditel, materjalide hankimisel, toodete korduskasutamisel ja jäätmekäitluses ning rõhutab vajadust soodustada kestlike tööstusmaterjalide ja -toodete jaoks juhtivate turgude arendamist;

16.  julgustab ettevõtteid koostama iga-aastase aruandluse raames üleminekukavasid, milles kirjeldatakse, kuidas ja millal nad plaanivad jõuda kliimaneutraalsuse, ringmajanduse ja kestlikkuseni;

17.  palub liikmesriikidel pidada prioriteetseks minimaalse halduskoormusega võimalusi ning tugevdada teadus- ja arendustegevuseks avaliku ja erasektori vaheliste partnerluste väljatöötamist, millega luuakse süsteemseid ja terviklikke lahendusi;

18.  palub komisjonil luua õigusraamistiku kõigi looduspõhiste ja tehnoloogiliste süsiniku eemaldamise lahenduste sertifitseerimiseks, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise, säilitamise ja kasutamise tehnoloogia jaoks;

19.  rõhutab, et biomimikri on tähtis ringmajanduse kiirendaja, sest see soodustab biomimeetilisi lahendusi, mis vähendavad oma olemuse tõttu materjalide, energia ja mürgiste ühendite kasutamist ning pakuvad loodusest inspireeritud kestlikke, regeneratiivseid ja uuenduslikke lahendusi, mida saab kohaldada paljudes sektorites;

20.  nõuab, et komisjoni talitustel, kelle ülesanne on tagada tegevuskava edukas rakendamine, oleks piisavalt töötajaid ja piisavalt suur eelarve; rõhutab, et vahendite eraldamine peab vastama nii praegustele kui ka pikaajalistele poliitilistele prioriteetidele, ning ootab seetõttu Euroopa rohelise kokkuleppe kontekstis inimressursside märkimisväärset suurendamist eelkõige komisjoni keskkonna peadirektoraadis;

Kestliku tootepoliitika raamistik

21.  rõhutab, et lineaarne „võta-tooda-viska ära“ lähenemisviisi järgiv majandus tuleb muuta tõeliseks ringmajanduseks, mis tugineb järgmistele põhimõtetele: energia- ja ressursikasutuse vähendamine, majanduses väärtuse hoidmine, jäätmetekke vältimine, jäätmetekke, kahjulike ainete ja reostuse minimeerimine tootekujundusetapis, toodete ja materjalide kasutusel ja suletud ahelates hoidmine, inimeste tervise kaitse, tarbija hüvede edendamine ning looduslike süsteemide taastamine; on seisukohal, et nimetatud eesmärkidest tuleks juhinduda nii uues kestliku tootepoliitika raamistikus kui ka kogu ringmajanduse strateegias ja tööstusstrateegias; rõhutab, et kestlik ringmajanduse põhimõtteid järgiv mõtteviis tuleb võtta kasutusele kõigis tegevustes, sealhulgas poliitika loomises, toodetes, tootmisprotsessides ja ärimudelites;

22.  rõhutab, et kestlikud ringluspõhised ohutud mittemürgised tooted ja materjalid peaksid saama ELi turul erandi asemel standardiks ning neid tuleks näha atraktiivse, taskukohase ja kõigile tarbijatele kättesaadava vaikevalikuna; väljendab seetõttu heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada ettepanek kestlikke tooteid käsitleva seadusandliku algatuse kohta, et määrata kindlaks tootepoliitika horisontaalsed põhimõtted ja ELi turule lastavatele toodetele kehtivad siduvad nõuded;

23.  toetab kindlalt ökodisaini direktiivi(26) kohaldamisala laiendamist, et kaasata energiamõjuta tooted ning kehtestada ELi turule lastavate toodete kohta horisontaalsed kestlikkuse põhimõtted ja tootepõhised standardid toimivusele, vastupidavusele, korduskasutatavusele, parandatavusele, mittemürgisusele, ajakohastatavusele, ringlussevõetavusele, ringlussevõetud materjalidele ning ressursi- ja energiatõhususele, ning palub komisjonil esitada 2021. aastal selleks ettepanek; kordab samas oma üleskutset, et komisjon oleks ambitsioonikam ökodisaini rakendamisel kõigile energiat tarbivatele toodetele, millele kehtivat ökodisaini direktiivi kohaldatakse, sh ringmajanduse aspektide asjus;

24.  rõhutab, kui oluline on säilitada kestlike toodete kohta ühtne ja selge ELi õigusraamistik, ning tõstab esile vajaduse tugevdada koostoimet teiste poliitikavaldkondadega, sealhulgas ELi ökomärgisega; rõhutab, et tootekujundust käsitlevate minimaalsete õiguslike standarditega paralleelselt on oluline pakkuda kõige jätkusuutlikumatele ettevõtetele ning kõige kestlikematele toodetele ja materjalidele turupõhiseid stiimuleid;

25.  palub komisjonil teha kõigi ELi turule lastud tootekategooriate, sealhulgas kõige süsinikumahukamate pooltoodete kohta kogu toote olelusringi jaoks ettepaneku materjale ja ökoloogilist jalajälge käsitlevate siduvate eesmärkide kohta; palub komisjonil samuti teha ettepaneku tootepõhiste ja/või sektoripõhiste siduvate eesmärkide kohta ringlusse võetud materjalide sisalduse asjus, tagades samas asjaomaste toodete toimivuse ja ohutuse ning selle, et need on mõeldud ringlussevõtuks; nõuab tungivalt, et komisjon looks nimetatud eesmärkide saavutamiseks neid toetavad tehnoloogilised, regulatiivsed ja turutingimused ning võtaks arvesse, milliseid tööstusalaseid muudatusi iga sektor vajab ja millised on sektorite investeerimistsüklid; nõuab samas tungivalt, et komisjon kaaluks kohustuslikke nõudmisi, et tõsta teenuste kestlikkust;

26.  toetab kavatsust võtta kasutusele digitaalsed tootepassid, et aidata ettevõtetel, tarbijatel ja turujärelevalveasutustel jälgida kogu väärtusahela jooksul toote kliima-, keskkonna-, sotsiaalseid ja muid mõjusid ning pakkuda usaldusväärset, läbipaistvat ja hõlpsasti kättesaadavat teavet toote vastupidavuse ja selle hooldamise, taaskasutamise, parandamise, lammutamise ja kasutuselt kõrvaldamise võimaluste kohta ning selle kohta, milliseid materjale ja kemikaale tootes kasutatud on ning milline on nende mõju keskkonnale ja muudele aspektidele; palub komisjonil hinnata sellega seoses märgistamise võimalusi; on seisukohal, et tootepasside kasutusele võtmisel tuleb vältida põhjendamatut halduskoormust ettevõtetele, eelkõige VKEdele; usub, et tootepassid peaksid ühilduma teiste digivahenditega, näiteks tulevane hoone renoveerimispass ja SCIP-andmebaas;

27.  rõhutab, et väga oluline on saavutada mittetoksilised ja taastavad materjalitsüklid, et ringmajandus oleks edukas, et saaks luua kestliku ühtse turu ja tagada Euroopa kodanikele mürgivaba keskkonna; kinnitab seepärast veel kord seisukohti, mis on võetud tema resolutsioonis säästlikkust edendava kemikaalialase strateegia kohta ning tema resolutsioonis kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide vahelise seose kohta, ning nõuab kiiret tegutsemist, et rakendada dokumenti „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“;

28.  rõhutab, et tarbijatel on õigus täpsemale ja paremini ühtlustatud teabele toodete ja teenuste keskkonna- ja kliimamõjude kohta kogu nende olelusringi jooksul, sealhulgas nende vastupidavuse ja parandatavuse kohta, ning nõuab meetmete võtmist nii veebis kui väljaspool veebi pakutavate toodete rohepesu ja nende kohta valede keskkonnaalaste väidete esitamise vastu; toetab kindlalt komisjoni kavatsust teha ettepanek keskkonnahoidlikkust käsitlevate väidete reguleerimise kohta, kehtestades selleks kogu väärtusahelat hõlmavad kindlad ja ühtlustatud arvutusmeetodid, mis põhinevad ühtlustatud näitajatel ja olelusringi hinnangutel, näiteks ökoloogiline jalajälg, sealhulgas jäätmetekke vältimise, toorainete kasutamise, ohtlike ainete vältimise, toote vastupidavuse ja pikaealisuse asjus ning selle asjus, et toodet on võimalik parandada ja ringlusse võtta; rõhutab lisaks vajadust tagada hiljuti muudetud direktiivi 2005/29/EÜ(27) täitmine ennetavate meetmete abil, millega võideldakse keskkonnasäästlike väidete vastu;

29.  palub komisjonil toetada digivahendite väljatöötamist tarbijatele teabe pakkumiseks, et suurendada tarbija mõjuvõimu digiajastul; rõhutab veebiplatvormide ja -kauplemiskohtade tähtsust kestlike toodete ja teenuste edendamisel ning märgib, et need võiksid anda tarbijatele selgemat ja arusaadavamat teavet nende toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta, mida nad pakuvad;

30.  rõhutab vajadust tugevdada ELi ökomärgist keskkonnasäästlikkuse võrdlusalusena, suurendades turu ja tarbijate teadlikkust ning märgise äratundmist, kehtestades terviklikud standardid ning laiendades kava asjaomastele toodetele ja lihtsustades selle kasutamist toodete hankimisel;

31.  toetab kavandatud algatusi, et parandada toodete vastupidavust ja parandatavust kooskõlas jäätmetekke vältimise põhimõttega jäätmehierarhias, tugevdades samas tarbijaõigusi nii ettevõtetelt tarbijale kui ettevõtetelt ettevõtetele müügiga tegelevatel turgudel; väljendab seepärast heameelt kavandatud algatuste üle, et luua uus parandamisõigus, mis peaks hõlmama vähemalt toodete pikendatud olelusringi, varuosade ja arusaadava teabe kättesaadavust ning tarbijatele taskukohaseid parandusteenuseid;

32.  nõuab sellega seoses meetmeid, mis tagaksid kõigile turuosalistele tasuta juurdepääsu vajalikule remondi- ja hooldusteabele, sealhulgas teabele varuosade ja tarkvarauuenduste kohta, pidades silmas tarbijaohutuse nõudeid ja ilma et see piiraks direktiivi (EL) 2016/943(28) kohaldamist, samuti varuosadele ebaõiglaste takistusteta juurdepääsu tagamist kõigile remondisektori osalistele, sealhulgas sõltumatutele remonditöökodadele ja tarbijatele, ning kohustuslike minimaalsete ajavahemike kindlaksmääramist, mille jooksul varuosad ja/või tarkvarauuendused peavad kättesaadavad olema, ning maksimaalsete tarnetähtaegade kindlaksmääramist paljude tootekategooriate puhul, võttes arvesse nende eripärasid, ning hinnangu andmist sellele, kuidas ergutada parandamist seadusliku garantiikorra alusel; rõhutab, et müüjad peaksid teavitama kõiki turuosalisi oma toodete parandatavusest;

33.  nõuab selleks, et tarbijatel oleks hõlpsam otsuseid teha, selget ja kergesti mõistetavat ühtlustatud märgistust toote vastupidavuse (st toote hinnangulise eluea) ja parandatavuse kohta, mis võiks olla indeksi kujul, ning ühtse parandamishinde väljatöötamist ja teatavate tootekategooriate puhul kasutusarvestite kasutuselevõtmist; nõuab teabe esitamise miinimumnõuete kehtestamist vastavalt direktiividele 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL(29); palub komisjonil direktiivi (EL) 2019/771(30) läbivaatamist ette valmistades kaaluda seaduslike garantiiõiguste ja ümberpööratud tõendamiskohustuse reeglite laiendamist teatavatele tootekategooriatele, mille hinnanguline eluiga on pikem, ning tootja otsese vastutuse kehtestamist;

34.  nõuab seadusandlikke meetmeid kavandatud vananemiseni viivate tavade peatamiseks, kaaludes selliste tavade lisamist ka direktiivi 2005/29/EÜ I lisa loetellu;

35.  väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle võtta vastu õigusaktid, millega keelatakse töökorras müümata kestvuskaupade hävitamine, kui need ei ohusta turvalisust või tervist; rõhutab, et toiduks mittekasutatavate toodete ringlussevõtt, taaskasutus ja ümberjaotamine peaks olema standard, mida õigusaktidega jõustatakse;

36.  rõhutab, et on vaja edendada kestlike toodete siseturgu, ja usub, et avalik sektor peaks selles eeskuju näitama; märgib, et avaliku sektori asutused kohaldavad kaupade, teenuste või ehitustööde parimate pakkumuste valimisel endiselt sageli pakkumuste hindamise kriteeriumina ainult madalaima hinna kriteeriumi; toetab valdkondlikes õigusaktides kohustuslike miinimumnõuete ja eesmärkide sisseseadmist roheliste avalike hangete jaoks;

37.  rõhutab keskkonnahoidlike riigihangete rolli kestlikule ja ringmajandusele ülemineku kiirendamisel ning seda, kui oluline on edendada keskkonnahoidlike riigihangete rakendamist ELi majanduse taastamise ajal;

38.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks keskkonnahoidlike riigihangete kohta seadusandliku ettepaneku; on seisukohal, et taaskasutatud, parandatud, ümbertöödeldud ja uuendatud tooted ning muud energia- ja ressursitõhusad tooted ja lahendused, mis vähendavad olelusringi mõju keskkonnale, oleks kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega vaikimisi valikuks kõigis riigihangetes ning kui neid ei valita, tuleks kohaldada „täida või selgita“ põhimõtet; palub komisjonil samuti esitada suunised, et toetada keskkonnahoidlikke erasektori hankeid; nõuab, järgides subsidiaarsuse põhimõtet, et komisjonil ja liikmesriikidel oleks kohustus anda aru oma hankeotsuste kestlikkuse kohta;

39.  rõhutab vajadust edendada materjali kogumise voogude kõrget kvaliteeti, taaskasutamist ja ringlussevõttu, et hoida materjalide väärtust võimalikult kõrgena ning saavutada puhtad, mittetoksilised ja kestlikud suletud materjaliahelad; rõhutab vajadust tõsta ringlussevõetud materjalide kättesaadavust ja kvaliteeti, keskendudes materjali võimele säilitada pärast ringlussevõttu oma olemuslikke omadusi ning selle võimet asendada edasises kasutuses esmast toorainet; rõhutab sellega seoses vajadust soodustada tootekujunduses laialdasemat ringlussevõttu ning selliseid meetmeid nagu prügi tõhus sorteerimine ja tagatisrahasüsteemid; nõuab ringlussevõtu rajatiste ja võimekuse loomise toetamist läheduse põhimõtte alusel kohtades, kus sellised rajatised ja võimekus puuduvad;

40.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid kvaliteetse materjalide kogumise, sorteerimise, taaskasutamise ja ringlussevõtu taristu väljaarendamist ning teadusuuringuid uute innovaatilisete tehnoloogiate arendusvõimaluste tuvastamiseks, millega minimeeritakse ressursside kasutamist ja jäätmejääkide teket, parandatakse taas- ning korduskasutatavate teiseste materjalide saagikust ja kvaliteeti, vabastatakse ringlusse võetud materjalid saastest ning vähendatakse võrreldes muude tehnoloogiatega üldist ökoloogilist jalajälge, sealhulgas energeetilist ja kliimajalajälge; on seisukohal, et keemiline ringlussevõtt võib aidata sulgeda teatud jäätmevoogudes materjaliahela, kui see täidab nimetatud kriteeriume;

41.  kutsub komisjoni üles tagama, et uute ringlussevõtu- ja taaskasutamistehnoloogiate protsesside ning väljundite mõju tervisele, keskkonnale ja kliimale hinnatakse enne nende ergutamist tööstuse tasandil põhjalikult, tagades kogu hindamisprotsessi jooksul läbipaistvuse;

42.  on seisukohal, et keemiline ringlussevõtt peab vastama jäätmete raamdirektiivis esitatud ringlussevõtu määratlusele tagamaks, et keemiliseks ümbertöötlemiseks ei loetaks ümbertöötlemist materjalideks ja aineteks, mida kasutatakse kütusena; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks selle kohta õigusliku kinnituse;

43.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võimaldaksid selliste digitehnoloogiate kasutamist nagu plokiahel ja digitaalsed vesimärgid ning muudaksid need koostalitlusvõimeliseks, et nendega oleks võimaik toetada ringmajanduse arendamist, tehes kindlaks, jälgides ja kaardistades ressursside kasutamist ning tootevoogusid kõigis olelusringi etappides;

44.  rõhutab, et on tähtis parandada ringmajanduse teadus- ja innovatsiooniprojektide jaoks mõeldud vahendite kättesaadavust; kutsub seetõttu komisjoni üles suunama programmi „Euroopa horisont“ tegevuse teadusuuringute ja innovatsiooni toetamisele järgmistes valdkondades:

45.  rõhutab, kui oluline roll võib olla kestlikul taastuval sisendil ringmajanduse protsessides, millega vähendatakse CO2-heidete hulka, ning kuidas taastuvenergia kasutamine võib toote olelusringi ringmajandust tõhustada, edendades samas energiaüleminekut;

46.  rõhutab, et kestliku tootepoliitika raamistiku alased õigusaktid peaksid tuginema usaldusväärsele ja läbipaistvale süsiniku- ja keskkonnaarvestuse süsteemile, mis toimib ringmajanduse toodete ja protsesside korral investeeringute katalüsaatorina;

47.  rõhutab, et kliima- ja keskkonnamõjude kohta tootestandardite kehtestamisel tuleb võtta arvesse toodete kogu elutsüklit hällist hauani ning toorainete hankimise, pooltoodete, varuosade ja kõrvalsaaduste mõju kogu väärtusahela ulatuses; on arvamusel, et need tuleb kehtestada avatud, läbipaistva ja teaduspõhise protsessi kaudu, kaasates asjaomased sidusrühmad; julgustab selles kontekstis kehtestama ühiseid olelusringi hindamise metoodikaid ja parandama andmete kogumist;

48.  rõhutab, et standardimine on kestliku tootepoliitika rakendamise võti, pakkudes usaldusväärseid määratlusi, parameetreid ja katseid selliste näitajate kohta nagu vastupidavus ja parandatavus;

49.  nõuab, et ELi standardid töötataks välja õigeaegselt ja kooskõlas tegelike kasutustingimustega, vältides halduspõhiste kitsaskohtade tekkimist asjassepuutuvatele sidusrühmadele, mille tagajärg on standardite hilisem avaldamine;

50.  tuletab meelde komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa standardid 21. sajandiks“ ja standardimise ühisalgatuse väljatöötamiseks tehtud tööd; kutsub komisjoni üles standardimise ühisalgatust veelgi tugevdama ning võtma kasutusele uusi meetmeid ja projekte Euroopa standardiorganisatsioonide toimimise parandamiseks;

51.  rõhutab, et tooteohutust ja kestlikkusnõudeid käsitlevate ELi õigusaktide tulemuslik rakendamine ja täitmise tagamine on äärmiselt oluline tagamaks, et turule lastud tooted on määruse (EL) 2019/1020(31) kohaselt sellistele reeglitele vastavad; lisab, et väga suur hulk internetist ostetud ja ELi imporditud tooteid ei vasta ELi minimaalsetele ohutusnõuetele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama pingutusi, et tagada toodete, sealhulgas internetis müüdavate toodete nõuetele vastavus ning tegeleda ohtudega, mida võltsitud tooted tarbijate ohutusele kujutavad, tõhustades turujärelevalvet ja samaväärseid tollikontrolli standardeid, tugevdades selles valdkonnas koostööd ning suurendades eelarvet ja inimressursse; nõuab seetõttu tulemuslikumat ELi järelevalvet, milleks tuleks kehtestada ühtlustatud reeglid kontrollide miinimumarvu ja sageduse kohta ning volitada komisjoni jälgima ja auditeerima riiklike järelevalveasutuste tegevust;

52.  rõhutab, et vabatahtlikud kokkulepped on osutunud mobiilsete raadioseadmete kestliku ja ühise laadimislahenduse saavutamisel ebatõhusaks; kordab oma üleskutset komisjonile rakendada kiiremas korras raadioseadmeid käsitleva direktiivi 2014/53/EL(32) sätteid ning võtta eelkõige kasutusele nutitelefonide ning kõigi väikeste ja keskmise suurusega elektroonikaseadmete ühine laadija, et tagada laadimisvõime, sealhulgas traadita laadimise standardimine, ühilduvus ja koostalitlusvõime elektroonikajäätmete vähendamise ülemaailmse strateegia raames kõige paremini; palub komisjonil valmistada aegsasti ette lahtisidumise strateegia, millega tagataks, et tarbijad ei ole kohustatud ostma koos uute seadmetega uusi laadijaid, et tuua keskkonnale suuremat kasu ning tagada tarbijatele kulude kokkuhoid ja mugavus; kordab, kui oluline on, et tarbijad saaksid ühtlustatud ja kergesti loetava märgistuse kaudu usaldusväärset ja asjakohast teavet laadijate asjakohaste omaduste kohta, nagu koostalitlusvõime ja laadimisvõime, sealhulgas ühilduvus USB 3.1 või kõrgema standardiga, et nad saaksid teha kõige mugavamaid, kulutõhusamaid ja kestlikumaid valikuid;

53.  rõhutab, et kõik ELi ja liikmesriikide tasandil kehtivad ja tulevased meetmed peavad olema poliitiliselt sidusad, et tagada tegevuskava eesmärkide täitmine ja et pakkuda ringmajanduse tehnoloogiate, toodete ja teenuste jaoks majanduslikku ja investeerimisalast kindlust, mis tõstab samuti ELis konkurentsivõimet ja innovatsiooni; palub komisjonil tegeleda võimalike õigusalaste ebakõlade või tõkete või õigusliku ebakindlusega, mis takistavad ringmajanduse täielikku kasutuselevõttu; nõuab majanduslikke stiimuleid, näiteks CO2 hinnad, laiendatud tootjavastutus koos keskkonnahoidlikkuse ja maksustiimulitega ning muud rahalised stiimulid, mis toetavad jätkusuutlikke tarbijavalikuid; on seisukohal, et nimetatud meetmed peaksid olema vajaduse korral kooskõlas ringmajanduse tehniliste sõelumiskriteeriumitega, mis on määratletud taksonoomia määruses; palub liikmesriikidel kaaluda ringmajanduse eesmärke kõigi asjaomaste riiklike õigusaktide korral ning veenduda, et riiklikud õigusaktid on ELi ringmajanduse strateegia eesmärkide ja meetmetega täielikult kooskõlas; palub komisjonil lisaks keskenduda ringmajandusega seotud õigusaktide rakendamisele, et tagada ringmajanduse tootmisprotsesside ja ärimudelite jaoks võrdsed tingimused;

Oluliste toodete väärtusahelad: elektroonika ja IKT

54.  toetab elektroonikaseadmete ringkasutuse algatust, milles tuleks tegeleda vastupidavuse, ringmajanduse tarbeks kujundamise, ohtlike ja kahjulike ainete sisalduse, ringlusse võetud materjalide sisalduse, parandatavuse, varuosade kättesaadavuse, ajakohastatavuse, e-jäätmete vältimise, kogumise, taaskasutamise ja ringlussevõtuga; nõuab lisaks toodete kiire iganemisega seotud teemade käsitlemist, muu hulgas tarkvaras tehtud muudatustest tuleneva toodete iganemise käsitlemist; kutsub üles elektri- ja elektroonikaseadmetest jäätmete ringlussevõtu infrastruktuuri ühtlustamisele ja paremaks muutmisele ELis;

55.  on seisukohal, et elektroonikajäätmete kogumine tuleb tarbijate jaoks palju lihtsamaks muuta; väljendab heameelt selle üle, et komisjon on pühendunud võimaluste uurimisele kogu ELi hõlmava IKT-toodete tagasivõtusüsteemi loomiseks, ning on seisukohal, et selline süsteem peaks hõlmama võimalikult palju tooteid; rõhutab, kui oluline on kavandada nimetatud tagasivõtuskeem või muu kogumismudel selliselt, et sellega kaitstakse IKT-toodete korduskasutamist ning antakse korduskasutamist pakkuvatele ettevõtetele juurdepääs korduskasutatavatele toodetele;

56.  rõhutab ökodisaini meetmete potentsiaali ning tuletab meelde, et ökodisaini direktiiv ja energiamärgistuse direktiiv(33) andsid üheskoos peaaegu poole 2020. aastaks seatud energiatõhususe säästu eesmärgist; rõhutab vajadust tagada, et elektroonika ja IKT kallal käimasolevad ökodisaini tööd tuleb kiiresti lõpetada, eelkõige nutitelefonide, tahvelarvutite, arvutite, printerite (sh kassettide), mobiilsidevõrgu jaamade ja alamsüsteemide ning võrguseadmete vallas, et teha meetmete kohta ettepanek hiljemalt 2021. aastal;

57.  rõhutab, kui oluline on edendada elektroonika ja IKT vallas kestlikumaid tarbimis- ja tootmismustreid ning kutsub komisjoni üles uurima võimalust anda tarbijatele teavet parandavate ja kasutajapõhiste värskenduste eristamise ning andmete tarbimise süsinikumõju kohta;

58.  nõuab elektroonikajäätmete ringlussevõtjatele kohustusliku sertifitseerimiskava loomist, et tagada materjalide tõhus taaskasutamine ja keskkonnakaitse;

59.  palub komisjonil lisaks ringmajanduse elektroonikaalgatusele käivitada ringmajanduse põhimõtteid järgiv ja kestlik digiteerimise algatus ning IKT ja tehisintellekti kava;

Oluliste toodete väärtusahelad: patareid, akud ja sõidukid

60.  rõhutab, kui oluline on strateegiline keskkonnahoidlik ja eetiline lähenemine uutes akusid ja sõidukeid käsitlevates õigusraamistikes nullheitega liikuvusele ja taastuvenergial põhinevatele energiavõrkudele üleminekul ning rõhutab, et tuleb tagada uue tooraine, sh kriitilise tähtsusega tooraine kestlik ja eetiline hankimine; nõuab konkurentsivõimeliste ja vastupidavate väärtusahelate loomist ELis akude tootmiseks, taaskasutuseks ja ringlussevõtuks;

61.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle uue akude ja akujäätmete määruse kohta ning on seisukohal, et ELi uus akude õigusraamistik peaks hõlmama vähemalt järgmisi aspekte: kestlik, eetiline ja ohutu tooraine hankimine, ökodisain, sealhulgas meetmed ringlusse võetud materjalide sisalduse ja võimaluse korral ohtlike ja kahjulike ainete asendamise kohta, tõhusam prügi sorteerimine, korduskasutus, ümbertöötlemine, toodete uuendamine ja ringlussevõtt, sealhulgas kõrgemad ringlussevõtu eesmärgid, väärismaterjalide taaskasutamine, laiendatud tootjavastutus ja tarbijale antav teave; raamistikus tuleks käsitleda kogu olelusringi keskkonnamõju ning see peaks sisaldama konkreetseid sätteid akude liikuvuse ja energiasalvestuse kohta;

62.  tunneb muret ELi suure sõltuvuse pärast akude tootmiseks vajaliku tooraine impordist; on veendunud, et akude täiustatud ringlussevõtu kavad võiksid anda märkimisväärse osa ELis akude tootmiseks vajalikust toorainest;

63.  väljendab muret mineraalitööstuse sotsiaalmajandusliku mõju üle, eelkõige koobaltitööstuse puhul; nõuab, et komisjon hindaks jätkusuutliku õigusraamistiku võimalusi, et tagada materjalide eetiline hankimine ning võtta kasutusele kohustuslikud hoolsuskohustust käsitlevad õigusaktid, et tegeleda rahvusvahelises kontekstis kahjulike mõjudega keskkonnale ja inimõigustele;

64.  väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vaadata läbi kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiiv(34); palub komisjonil seda direktiivi uuendada, et see kajastaks ja järgiks täielikult ringmajanduse põhimõtteid, sealhulgas jäätmetekke minimeerimine tootekujundusetapis ning materjalide ajakohastatavus, modulaarsus, parandatavus, korduskasutatavus ja ringlussevõetavus väärtuse kõrgeimal tasemel, pidades seejuures esmatähtsaks korduskasutatavust; kutsub komisjoni üles töötama koos autotootjate ja laiendatud tootjavastutusskeemidega tõhusate korduskasutamise ahelate tagamise nimel; palub komisjonil parandada Euroopa andmebaasi kaudu aruandlust kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta; palub komisjonil täpsustada, tugevdada ja järgida põhimõtet, et autode lammutamisele ja purustamisele peab alati eelnema auto osadeks võtmine ja osade korduskasutamine;

65.  rõhutab vajadust edendada veelgi programmi „Euroopa horisont“ raames ringlussevõtu protsesside ja tehnoloogiate alast teadus- ja innovatsioonitegevust, et suurendada akude ringmajandusalast potentsiaali; tunnistab VKEde rolli kogumis- ja ringlussevõtusektorites;

Oluliste toodete väärtusahelad: pakendamine

66.  kinnitab veel kord, et eesmärk on teha kõik pakendid 2030. aastaks majanduslikult elujõulisel viisil taaskasutatavaks või ringlussevõetavaks, ning kutsub komisjoni esitama viivitamata seadusandlikku ettepanekut, sealhulgas meetmeid ja eesmärke ülemääraste pakendijäätmete vähendamiseks, ning seadma pakendijäätmete direktiivis ambitsioonikaid põhinõudeid, et vähendada ülemäärast pakendamist, sh e-kaubanduses, tõsta pakendite ringlussevõetavust, vähendada pakendamise keerukust, suurendada ringlussevõetud materjali osakaalu, kaotada järk-järgult ohtlikud ja kahjulikud ained ning edendada korduskasutust; rõhutab, et toiduohutuse ja hügieenistandardite asjus ei tohi teha järeleandmisi; nõuab, et nimetatud meetmete eesmärk oleks parim võimalik keskkonnaalane tulemus kooskõlas jäätmehierarhiaga ja selleks, et saavutada väike ökoloogiline jalajälg;

67.  rõhutades pakendamise ülimalt olulist rolli tooteohutuse, eelkõige toiduohutuse ja hügieeni jaoks ning toidujäätmete vähendamiseks, palub tööstusel täiendada regulatiivseid meetmeid vabatahtlike meetmetega, et vältida tarbetuid pakendeid ja vähendada märkimisväärselt turule lastavate pakendite hulka, et töötada välja tõhusamaid, ringmajanduse põhimõtteid suuremal määral järgivaid ja kliimasõbralikumaid pakendilahendusi, näiteks ühtlustatud pakendiformaadid ning korduskasutatavad ja taastäidetavad pakendid, ning lihtsustada korduskasutatavate transpordipakendite kasutamist; julgustab selliseid algatusi nagu plastide ringlussevõtu liit ja Euroopa plastipakt;

68.  kordab, et kvaliteetne ringlussevõtt tekitab turul reaalse nõudluse ringlussevõetud materjalide järele ning on üks peamisi tegureid, mis aitab kogutud, sorteeritud ja ringlusse võetud pakendite koguhulka suurendada; nõuab moodsate ja tõhusate sorteerimisseadmete ja eraldustehnoloogiate kasutamist koos parema ökodisainiga pakenditega, sealhulgas vajadus kujundada pakendid ümber olelusringi tõhustatud kriteeriumite põhjal;

69.  palub komisjonil analüüsida erinevaid e-kaubanduses kasutatavaid pakendite tüüpe, et teha ülepakendamise vältimiseks kindlaks pakendite optimeerimise parimad tavad; palub komisjonil kinnitada oma toetust pakkematerjalide korduskasutamisele, et toimetada selles kohale mitu eset ja pakkuda alternatiivi ühekordsetele pakkematerjalidele;

70.  rõhutab, et hulgimüügil võib olla väga oluline roll pakendite vähendamisel, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel sellist käitumist julgustada, tagades samas toiduohutuse ja hügieeni;

71.  rõhutab innovatsioonifondide ja -programmide keskset rolli materjalide kasutamise vähendamisel ja ringlussevõtu meetodite uuendamisel;

72.  võtab teadmiseks, et veebipõhine müük ja pakisaadetiste arv kasvab; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmed tagamaks, et kõik veebimüüjad täidaksid olenemata nende asukohast põhinõudeid ning annaksid aru laiendatud tootjavastutuse süsteemidele ja panustaksid neisse rahaliselt nendes liikmesriikides, mille turule nad tooted viinud on;

73.  palub komisjonil toetada pakendijäätmete lahuskogumist ja sorteerimist, mis on sätestatud direktiivis (EL) 2018/852, ning tagada selle õigeaegne ülevõtmine liikmesriikide poolt; palub komisjonil hinnata võimalust vaadata läbi pakendimaterjalide identifitseerimissüsteem (otsus 97/129/EÜ(35)), et lihtsustada kodanike jaoks lahuskogumist pakendite ringlussevõetavuse alusel;

74.  palub komisjonil toetada ja uurida võimalusi ühilduvate riiklike tagatisrahasüsteemide loomiseks, et saavutada plastist joogipakendite nõutud kogumismäär 90 % ning astuda samm pakendite ühtse turu loomise suunas, eelkõige naaberliikmesriikide korral. Süsteemid oleks võimalik ühildada, kui pakenditel oleks seerianumbrid ning kui kasutada kodifitseeritud ühtseid märgistusi. Kui liikmesriigil puudub süsteem või kui plaanitakse süsteemi ümberkavandamist, tuleks liikmesriiki julgustada valima parimate tavade ja asjaomase teadusliku tõendusmaterjali põhjal sellist süsteemi, mis ühildub teiste liikmesriikide süsteemidega või on nendega sarnane;

Oluliste toodete väärtusahelad: plastid

75.  nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks jätkuvalt Euroopa strateegiat plasti kohta ringmajanduses, eelkõige soodustades paremat kavandamist, ringmajanduse ärimudeleid ja uuenduslikke tooteid ning „toode kui teenus“ tüüpi lähenemisi, mis pakuvad säästvamaid tarbimismustreid;

76.  palub komisjonil tegeleda terviklikult plasti, sealhulgas mikroplastiga; nõuab tungivalt, et komisjon käivitaks üldise tahtlikult lisatud mikroplasti järkjärgulise käibelt kõrvaldamise ning vähendaks uute kohustuslike regulatiivsete meetmetega igasuguse mikroplasti tahtmatut vabanemist nende allikates, näiteks rehvid, tekstiilid, kunstmuru ja plastpelletite tootmine; rõhutab vajadust täiendada teaduslikke teadmisi mikroplastide ja nanoplastide kohta ning soodustada ohutumate alternatiivide ja mikroplastivabade toodetega konkurentsivõimelisemate turgude väljatöötamist; on samas seisukohal, et lühiajalised meetmed tuleb kiiresti võtta; rõhutab, et suurim mikroplasti reostuse allikas on makroplastide lagunemine keskkonnas, ning toetab seisukohta, et plasttoodetele tuleks nende tootmisetapis rakendada konkreetseid meetmeid, näiteks ökodisaini nõudeid, et vältida sekundaarse mikroplasti eraldumist keskkonda; palub komisjonil uurida nii makro- kui mikroplastide allikaid, jaotust, saatust ja mõju reovee puhastamise ja sademevee majandamise kontekstis; tuletab meelde, et 80 % mereprügist on pärit maismaalt, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid jõgedes ja jõesuudmetes asuvate mereprügi levialade asjus midagi ette;

77.  rõhutab, et kui ühekordselt kasutatavad tooted koormavad märkimisväärselt keskkonda ja ressursse, tuleks need asendada korduskasutatavate toodetega, kui olemas on korduskasutatavaid ja/või vastupidavaid alternatiive, mis on keskkonnasäästlikud ja ei kahjusta toiduhügieeni ega -ohutust; palub komisjonil sellega seoses kaaluda seadusandlikke meetmeid, sh ühekordselt kasutatavate plasttoodete direktiivi laiendamist nimetatud direktiivi läbivaatamise raames; palub komisjonil töötada korduskasutatavate pakendite ning ühekordsete pakendite, lauanõude ja söögiriistade kohta standardite väljatöötamise nimel;

78.  tunnistab, et biopõhisel, biolaguneval ja kompostitaval plastil võib olla ringmajanduses oma roll, kuid hoiatab, et biopõhine ja/või biolagunev plast üksi ei lahenda plastiga seotud keskkonnaprobleeme; rõhutab teadlikkuse tõstmise tähtsust biopõhise ja biolaguneva plasti nõuetekohase kasutamise vallas;

79.  julgustab esitama materjalide, toodete, disaini ja ringlussevõtu kohta selgeid ülemaailmseid standardeid;

80.  julgustab komisjoni ja liikmesriike looma kõigi väärtusahelas osalejate jaoks, kes tegelevad plasti tootmise, selle müümise, kasutamise ja kasutuselt kõrvaldamisega, järjepidevat ja läbipaistvat raamistikku ja aruandluskohustusi;

81.  julgustab komisjoni töötama välja laiendatud tootjavastutuse kavasid, kus tootjad pannakse vastutama plasttoodete kasutuselt kõrvaldamise eest;

Oluliste toodete väärtusahelad: tekstiil

82.  rõhutab, kui oluline on ELi uus terviklik strateegia tekstiiltoodete jaoks, et edendada ELi tekstiili- ja riidesektoris kestlikkust ja ringmajandust ning jälgitavust ja läbipaistvust, võtta arvesse väärtusahelate üleilmset olemust ning nn kiirmoe mõõdet; nõuab strateegia loomist, et esitada sidus poliitiliste vahendite kogum ja toetada uusi ärimudeleid, et tegeleda kogu väärtusahela jooksul kõigi keskkonnaalaste ja sotsiaalsete mõjudega ning et edendada tekstiili disaini, suurendamaks selle vastupidavust, korduskasutatavust ja mehhaanilist ringlussevõttu ning kvaliteetse kiu kasutamist, kombineerides selleks eelkõige omavahel ökodisaini tüübinõudeid, tootjavastutuse kavasid ja märgiste süsteeme;

83.  väljendab heameelt selle üle, et tekstiilitoodetele rakendatakse uut tootepoliitika raamistikku, ning rõhutab, et selles tuleb pidada esmatähtsaks jäätmetekke vältimist ja vastupidavust, korduskasutatavust ja parandatavust ning ohtlike ja kahjulike kemikaalidega võitlemist kooskõlas jäätmehierarhiaga; nõuab meetmete võtmist disaini ja tootmise etappides sünteetiliste mikrokiudude kao vältimiseks ning muude meetmete võtmist, näiteks ennetava kontrollitud ja mittesaastava tööstusliku eelpesu väljatöötamist ning standardite väljatöötamist, et varustada uued pesumasinad mikrokiufiltritega; nõuab, et tekstiilide kohta võetaks vastu konkreetsed kogu ELi hõlmavad jäätmeksoleku lakkamise kriteeriumid;

84.  nõuab, et tekstiilitoodetele uue tootepoliitika raamistiku rakendamine oleks sidus muude poliitikavahenditega, eelkõige tulevase ELi inimõiguste ja keskkonnaalase hoolsuskohustuse õigusaktide ettepanekuga, tagamaks, et kõigis tekstiili väärtusahela etappides tegeletakse töötajate õiguste, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustega;

Oluliste toodete väärtusahelad: ehitus ja hooned

85.  palub komisjonil rakendada nn renoveerimislaine algatust nii, et see oleks ringmajanduse põhimõtetega täielikult kooskõlas ja võtaks arvesse sektori mitmekesisust; palub komisjonil kehtestada horisontaalsed ja tootepõhised nõudmised; rõhutab, et kui hoonete eluiga nende lammutamise asemel pikendada, on sellega võimalik vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja saada keskkonnaalast kasu; palub komisjonil kaaluda süsiniku jalajälje ja materjalide jalajälje vähendamise eesmärkide kehtestamist ELi hoonetele ning kestlikele hoonetele ehitustööde siduva raamistikuna taseme(te) raamistiku rakendamist; usub, et tuleb lisada minimaalsed õiguslikud nõuded hoonete keskkonnatoime kohta, et parandada hoonete ressursitõhusust ja energiatõhusust;

86.  tuletab meelde, et komisjonil lasub jäätmete raamdirektiivist tulenev kohustus kaaluda ELi õigusaktides ehitus- ja lammutusjäätmete ning nende eri materjalidest koostisosade kohta sätestatud materjalide taaskasutamise eesmärkide läbivaatamist, ning on seisukohal, et see peaks hõlmama väljakaevatud pinnast käsitlevat materjali taaskasutamise eesmärki; soovitab lisada ehitusrakendustesse korduskasutuse ja ringlussevõtu eesmärgid ning teiseste toorainete kasutamise, muutes need hõlpsamini jälgitavaks; palub komisjonil vaadata läbi ehitustoodete määruse ning väljendab heameelt teate üle, et 2021. aastal luuakse kestliku hoonestuse strateegia; on seisukohal, et digilahenduste kasutuselevõtt ehitusvaldkonnas, näiteks jäätmete jälgimine, võimaldaks hoonete paremat energiatõhusust ja ehitussektoris suuremal määral ringmajanduse põhimõtteid järgida;

87.  rõhutab, kui oluline on kehtestada kvaliteetsete hoonete jaoks poliitika, milles keskendutakse võimaluse korral olemasolevate hoonete renoveerimisele, ümberehitamisele ja jätkuvale kasutamisele, mitte uute hoonete ehitamisele;

88.  rõhutab, et kuna 2050. aasta tehiskeskkonnast on 90 % juba olemas, tuleks kehtestada renoveerimissektorile erinõuded, et saavutada 2050. aastaks täielikult modulaarsed, erinevateks kasutusteks sobivad ja positiivse energiabilansiga hooned, sh täielik renoveerimine, kohapealne tootmine ja korduskasutatavus;

Oluliste toodete väärtusahelad: toit, vesi ja toitained

89.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks seadusandliku ettepaneku, et viia ellu eesmärk vähendada 2030. aastaks toidujäätmeid poole võrra kooskõlas strateegiaga „Talust taldrikule“ võetud kohustustega ning võttes aluseks liikmesriikide poolt jäätmete raamdirektiivi kohaselt esitatud andmed; kutsub komisjoni üles lisama toidukadu ja toidujäätmete ennetamist kogu toidu väärtusahelas asjakohasesse ELi poliitikasse, nagu on sätestatud strateegias „Talust taldrikule“, ning tuletab meelde, et nimetatud meetmed peaksid olema jäätmehierarhiaga kooskõlas; palub liikmesriikidel võtta kõikehõlmavad meetmed, et piirata oluliselt toidujäätmete teket ja julgustada toitu annetama;

90.  palub komisjonil võtta meetmed, et sulgeda põllumajanduslik toitainete ring, vähendada Euroopa sõltuvust loomasöödaks taimse valgu importimisest ning laiendada sünteetiliste väetiste asemel ringlussevõetud loomasõnniku ja muude orgaaniliste toitainete, näiteks komposti ja kääritussaaduste kasutamist, tagades samas tervise, keskkonna ja ökosüsteemide kõrgetasemelise kaitse;

91.  nõuab, et ringmajandus tugineks keskkonnahoidlikule õigusraamistikule, et hoida ära võimalikke mürgiseid tagajärgi veeökosüsteemidele; väljendab heameelt äsja vastuvõetud määruse üle, mis käsitleb vee taaskasutuse miinimumnõudeid, ning joogivee direktiivi(36) läbivaatamise üle ja nõuab nende täielikku rakendamist; palub komisjonil lõimida vee ja energia vaheline seos täielikult Euroopa poliitikasse ning tuletab meelde, et veevarude kvaliteet ja juurdepääs neile sõltuvad kontrolli tõhusast rakendamisest lähtekohas ja põhimõttest, et saastaja maksab; toetab reovee puhastamisel ja juhtimisel ringmajanduse lähenemist, et edendada linnareovee taaskasutamist; rõhutab, et reoveest on võimalik taastada ressursse alates bioplasti kaudu tselluloosi taastamisest kuni toitainete, energia ja vee taastamiseni, ning on võimalik jätkata võimalike taaskasutusvõimaluste analüüsimist, vähendades samas energia ja vee tarbimist; toetab asulareovee puhastamise direktiivi(37) kavandatud läbivaatamist; palub komisjonil hinnata võimalust võtta seadusandlikke meetmeid, et tegeleda hoonete veekasutuse tõhustamisega;

92.  rõhutab, et Euroopa Liidus kõigile veele juurdepääsu suurendamine võib märkimisväärselt ringmajandust edendada, sest inimesed sõltuvad vähem pakendatud veest; nõuab, et joogiveedirektiivis sätestatud veele juurdepääsu sätteid rakendataks täielikult;

93.  rõhutab kestlike biopõhiste toodete, sealhulgas biojäätmete parema taaskasutamise ning jääkide ja kõrvalsaaduste kasutamise olulist rolli üleminekul kliimaneutraalsele ringmajandusele;

94.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et jäätmete raamdirektiiviga kehtestatud biojäätmete lahuskogumise eesmärk oleks kvaliteetse komposti tootmine, et toetada mullaparandust ohutute kemikaalide ja muude toodetega, ning taastuvenergia tootmine, kui seda on võimalik teha ja see on keskkonnale kasulik;

95.  rõhutab säästva biomajanduse ja jätkusuutliku metsandussektori potentsiaali; rõhutab, kui oluline on ELi biomajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse strateegiate rakendamine, et tõhustada ringmajandust, asendades fossiilsed materjalid taastuvate biopõhiste materjalidega seal, kus see on keskkonnale kasulik ja jätkusuutlik, sh bioloogilise mitmekesisuse jaoks, võttes arvesse järjest suurenevat nõudlust biomaterjalide järele;

Vähem jäätmeid, rohkem väärtust

96.  rõhutab, kui oluline on seada nii tootepoliitikas kui ka jäätmepoliitikas esikohale jäätmetekke vältimine kooskõlas ELi jäätmehierarhiaga; palub komisjonil teha 2024. aastaks kavandatud jäätmete raamdirektiivi ja prügiladirektiivi läbivaatamisel ettepaneku siduvate eesmärkide kohta jäätmete üldiseks vähendamiseks ja jäätmete vähendamiseks konkreetsetes jäätmevoogudes ja tooterühmades; palub samuti teha ettepaneku eesmärgi kohta, et peatada jäätmejääkide tekitamine; on seisukohal, et taaskasutamise ja ringlussevõtu eesmärkide täitmiseks valmistumine peaks toimuma eraldi, et taaskasutamise eesmärgiks valmistumisele saaks anda jäätmehierarhias ettenähtud prioriteedi;

97.  väljendab muret selle üle, et liikmesriikides ei rakendata ELi jäätme-eesmärke võrdselt; palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid rakendaksid nii kehtivaid jäätme-eesmärke kui ka 2018. aasta jäätmepaketti, ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid võtaksid 2018. aasta õigusaktid viivitamatult ja täielikult üle;

98.  usub, et konkurentsivõimetud hinnad ja kvaliteetsete teiseste toorainete ja tooraineturgude puudus kuuluvad ringmajanduse peamiste tõkete hulka; palub komisjonil hinnata meetmeid, et muuta teisesed toorained konkurentsivõimelisemaks, toetades samas mittetoksilise keskkonna loomist;

99.  on seisukohal, et erasektor on tugev partner ringmajanduse lahenduste ja toodete vallas nõudluse ja klientide huvi tõstmiseks ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid ettevõtteid, kelle ärimudel, teenused või tooted vähendavad jäätmete tekkimist ja ressursside tarbimist, ning kasutaksid nende teenuseid;

100.  toetab kindlalt ambitsiooni luua hästi toimiv ELi kvaliteetse mittetoksilise teisese tooraine turg, ilma et see piiraks jäätmete raamdirektiivi ja jäätmesaadetiste määruse sätete kohaldamist, ja rõhutab, et see nõuab ühiseid kvaliteedistandardeid; tuletab meelde, et liikmesriikidel on võimalik määratleda riiklikud kõrvalsaaduste ja jäätmestaatuse lõpetamise kriteeriumid, ning palub komisjonil teha ettepaneku jäätmestaatuse lõpetamise ühtlustatud Euroopa kriteeriumite kohta kõige olulisemate jäätmevoogude jaoks kooskõlas jäätmete raamdirektiiviga, et kõrvaldada turutõkked ja tagada kvaliteetsete materjalide taaskasutamine; mõistab hukka asjaolu, et komisjon ei ole määratlenud konkreetseid ELi kriteeriume paberi, rehvide ja tekstiilitoodete kohta, mida nõuti jäätmete raamdirektiivis;

101.  palub komisjonil panna tähele jäätmete riikidevahelise veo eeskirju ELi liikmesriikide vaheliseks sissenõudmiseks ning kaaluda nimetatud eeskirjade kohandamist, et muuta need selgemaks ja arusaadavamaks, kõrvaldada haldustõkked ja säilitada samas tõhus õiguslik kaitse inimtervisele ja keskkonnale, ning ühtlustada nimetatud eeskirjade kohaldamist ELi liikmesriikides, sh jäätmesaadetiste registreerimiseks ühtse ELi elektroonilise süsteemi loomise kaudu;

102.  toetab komisjoni käimasolevat tööd õlijäätmete nõuetekohaseks töötlemiseks; kutsub komisjoni üles esitama direktiivis 2008/98/EÜ(38) sätestatud kujul 2022. aastaks seadusandlikku ettepanekut, mis sisaldab lisameetmeid õlijäätmete regenereerimiseks, sh kvantitatiivsete eesmärkide kehtestamist;

103.  tuletab meelde, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et hiljemalt 31. detsembril 2023 biojäätmed kas eraldatakse ja võetakse tekkekohal ringlusse või neid kogutakse eraldi ega segata muud liiki jäätmetega; nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt investeeringute suunamist orgaaniliste jäätmete kogumise ja kompostimise toetamisele;

104.  tuletab meelde ELi jäätme-eesmärke ning rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad tõhustama jäätmetekke vältimist ja korduskasutamiseks ettevalmistamist, suurendama kvaliteetset ringlussevõttu ja loobuma jäätmete prügilatesse ladestamisest, minimeerides jäätmete põletamist kooskõlas jäätmehierarhiaga; palub komisjonil määratleda kogu ELis ühtne lähenemisviis jääkolmejäätmete käitlemiseks, mida ei ole võimalik ringlusse võtta, et tagada nende optimaalne käitlemine ja vältida ELi tasandil jäätmepõletustehaste liigse tootmisvõimsuse loomist, mis võib põhjustada süsteemidesse klammerdumist ja pärssida ringmajanduse arengut; on seisukohal, et kui jäätmeid põletatakse, peaks see toimuma tipptasemel käitistes, kus jäätmetest toodetakse energiat ning millel on ELis kõrge energiatõhusus ja madalad heitkogused;

105.  rõhutab, et jäätmete lahuskogumine on eeldus kvaliteetsele ringlussevõtule ning väärtuslike materjalide ja toodete ringlusahelas hoidmisele; toetab komisjoni kavatsust teha ettepanek meetmete kohta, et edendada ja ühtlustada olemasolevaid lahuskogumise süsteeme, milles tuleks võtta arvesse liikmesriikide parimaid tavasid ning erinevaid piirkondlikke ja kohalikke tingimusi ning mis ei tohiks mõjuda kahjulikult hästi toimivatele olemasolevatele süsteemidele; palub komisjonil tagada jäätmete raamdirektiivis sätestatu nõuetekohane rakendamine;

106.  rõhutab vajadust töötada välja jäätmestrateegiad ja -poliitikad, mis põhinevad usaldusväärsetel teadusandmetel ja -metoodikatel ning millega muudetakse ELi statistika usaldusväärsemaks ja võrreldavamaks; palub seetõttu komisjonil jäätmete statistikat veelgi ühtlustada ning koguda andmeid ringlussevõetud materjalide ja jäätmete kohta kolmes osas: kogumine, ringlussevõturajatisse sisenemine ning ringlusse võetud materjalide tõhusa taaskasutamise osakaal;

107.  peab kahetsusväärseks, et prügiladirektiivis ei keskenduta ennetamisele, ning nõuab sellest tulenevalt direktiivi joondamist CEAPi üldpõhimõtetega ja seda, et lähteaasta kohta kehtestataks prügilate osakaalu eesmärgiks 10 % ja kg jäätmeid inimese kohta aastas, et vältida jäätmete suunamist prügilatest põletitesse;

108.  tuletab meelde, et tööstussümbioos on väga oluline, et saavutada ringmajandus omavahel ühendatud võrgustike kaudu, kus ühe sektori jäätmetest saab mõne muu sektori tooraine ning energia ja toorained saavad pidevalt ringelda ja kus ressursse kasutatakse võimalikult kaua produktiivselt; nõuab seetõttu suuremaid jõupingutusi, et kasvatada ELi tasandil tööstussümbioosi ning muuta tööstuse väärtusahel tõhusamaks ja konkurentsivõimelisemaks;

109.  rõhutab, et tööstussümbioosi arendamiseks peavad piirkonnad oma kohalikke ressursside voogusid paremini mõistma ja haldama ning et see peab tõukama neid rakendama uusi ruumilise planeerimise strateegiaid, tehes selleks koostööd tööstuste, sidusrühmade, kohalike omavalitsuse ja kodanikega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid kohalikelt ja piirkondlikelt valitsustelt tööstussümbioosi võimaluste tuvastamist, kaardistades selleks põhjalikult majandustegevused ja tehes kohustuslikud ressursside voogude analüüsid;

110.  rõhutab, kui oluline on jäätmete raamdirektiivi artikli 8a lõike 1 kohaldamine, kus sätestatakse selgelt, et liikmesriikidel lasub kohustus tootjavastutusorganisatsioonide kohustused ja rollid täpselt kindlaks määrata;

111.  soovitab biojäätmete ringlussevõtul põhinevate kohalike väärtusahelate väljatöötamist taastuvenergia, näiteks biometaani tootmiseks, et luua tihedamad sidemed maa- ja linnakogukondade vahel, rakendades samal ajal täielikult jäätmehierarhiat;

112.  rõhutab, et piiriülestesse kohandamismehhanismides tuleb võtta arvesse toodete ringlust ja ressursimahukust;

Ringluse inimestele, piirkondadele ja linnadele toimivaks muutmine

113.  tunnistab piirkondlike omavalitsuste, kohalike omavalitsuste ja kogukondade ning VKEde olulist rolli ringmajanduses, jäätmekäitluses ja ringmajanduse tegevuskavas sisalduvate meetmete rakendamisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ringmajanduse keskuste loomist ja koostööd kõikides Euroopa piirkondades, tööstusklastrites ja kohalikes kogukondades kavandatava „Uue Euroopa Bauhausi“ vaimus, pakkudes toetust ringmajanduse mudelite väljatöötamisele disaini ja jäätmekäitluse valdkonnas;

114.  toetab kavatsust ajakohastada ringmajanduse oskuste tegevuskava ja palub komisjonil kohandada nimetatud tegevuskava konkreetsetest töötajate vajadustest lähtuvalt, sh nõuded haridusele ja väljaõppele ning uued töökohad, mida on ringmajandusele üleminekuks vaja; palub komisjonil tagada, et ringmajanduse tegevuskava on seotud Euroopa sotsiaalõiguste samba ning soolise võrdõiguslikkuse strateegia rakendamisega, ning palub tagada õiglase ülemineku; rõhutab, et sotsiaalpartneritel on ringmajandusele üleminekul tööalaste ja sotsiaalsete aspektide seisukohast oluline roll;

115.  rõhutab, et tarbijatel on jäätmetekke vältimisel ja jäätmekäitluses väga oluline roll ning et kodanikke tuleb jäätmete lahuskogumisse rohkem kaasata; kordab, et liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste jaoks on oluline tõsta teadlikkust kestliku tarbimise, sh taaskasutamisel, üürimisel ja jagamisel põhinevate tarbimismudelite vallas, ning selle asjus, kuidas vältida jäätmeteket ning jäätmeid tõhusalt sorteerida ja kõrvaldada;

116.  kutsub komisjoni üles tagama, et ringmajanduse põhimõtted sisalduksid kõikides tavades, ning kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike teadmiste ja parimate tavade jagamisel seoses erinevate ringmajanduse alaste jõupingutustega ELi piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

117.  rõhutab valitsuste, kohalike omavalitsuste akadeemiliste ringkondade ja ettevõtete, sealhulgas nii tootjate kui ka ostjate vahelise koostöö tähtsust ringmajanduse meetmete stimuleerimiseks ja laiendamiseks; rõhutab, kui oluline on laiendada nimetatud koostööd muudele sidusrühmadele, näiteks sotsiaalsetele ettevõtetele, idufirmadele ja valitsusvälistele organisatsioonidele;

118.  märgib, et parandus- ja hooldustööde sektoril on väga suur töökohtade loomise potentsiaal ning et selle arengut tuleb toetada ja edendada, eriti kohalike, rohujuure tasandi ja kogukonna remondialgatuste, ühistute ja sotsiaalsete ettevõtete kaudu;

119.  rõhutab rolli, mis võib keskkonnaohutul süsiniku kogumisel, säilitamisel ja kasutamisel olla Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisel; toetab lõimitud poliitilist konteksti, et soodustada keskkonnale ohutute süsiniku kogumise, säilitamise ja kasutamise süsteemide kasutuselevõtmist, mis vähendavad kasvuhoonegaaside netoheitkoguseid, et muuta rasketööstus kliimaneutraalseks, kui otseseid heitevähenduse võimalusi pole(39); kinnitab uuesti, et ELi netonullheite strateegias tuleks seada esikohale heitkoguste otsene vähendamine ning meetmed ELi looduslike neeldajate ja reservuaaride säilitamiseks ja tugevdamiseks(40);

Jõupingutuste juhtimine ülemaailmsel tasandil

120.  toetab komisjoni püüet vaadata läbi jäätmesaadetiste määrus, et tagada ELi-siseses jäätmekaubanduses läbipaistvus ja jälgitavus, lõpetada kolmandatesse riikidesse selliste jäätmete eksportimine, mis kahjustavad keskkonda või inimeste tervist, ning tulla ebaseadusliku käitumisega tõhusamalt toime tagamaks, et kõiki jäätmeid käideldakse kooskõlas ringmajanduse põhimõtetega; toetab komisjoni lisaks Baseli plastjäätmete konventsiooni hiljutiste muudatuste rakendamisel ning järgides täielikult konventsioonist tulenevaid ELi kohustusi; palub komisjonil keskenduda samuti järgmistele aspektidele:

121.  väljendab heameelt ringmajanduse ja ressursitõhususe ülemaailmse liidu üle, et kiirendada üleilmset üleminekut kliimaneutraalsele ressursitõhusale ringmajandusele, ning kutsub komisjoni üles juhtima jõupingutusi rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks loodusvarade haldamise kohta, et loodusvarade kasutamine jääks planeedi taluvuspiiridesse;

122.  toetab komisjoni jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil, et saavutada üleilmne plastikokkulepe ning et edendada plasti alase ELi ringmajanduse lähenemisviisi üleilmset kasutuselevõttu; rõhutab, et tuleb tagada, et nii ELi kui ülemaailmsel tasandil võetud eri kohustusi on võimalik integreeritult ja läbipaistvalt jälgida; palub komisjonil ja liikmesriikidel haarata aktiivne juhtroll, et jätkata rahvusvaheliste lahenduste väljatöötamist plastist mereprügi ja mikroplasti vastu võitlemisel;

123.  rõhutab, kui oluline on nõuda, et ELi imporditud primaar- ja sekundaartoorained vastaksid ELi standarditega samaväärsetele inimõiguste, inimeste tervise ja keskkonnakaitse standarditele, sealhulgas komisjoni eelseisva seadusandliku ettepaneku kaudu, mis käsitleb äriühingute jätkusuutlikku juhtimist ja hoolsuskohustust, ning kui oluline on tagada ELi peamistes tarneahelates võrdsed võimalused; rõhutab, kui oluline on tagada liidu sise- ja välispoliitika sidusus seoses Euroopa rohelise kokkuleppe ja ringmajanduse tegevuskava eesmärkidega, sealhulgas liidu välissuhetes ja väliskaubanduslepetes;

124.  palub Euroopa tootjatel võtta kolmandates riikides toodete müümisel vastutus ning teeb ettepaneku, et tööstuse sidusrühmad võtaksid endale kohustuse laiendada oma tootjavastutust, korraldades või rahastades oma toodete lahuskogumise, kui need muutuvad kolmandates riikides jäätmeteks; palub tootjatel samuti tegeleda eksporditud toodete ja ELi turul müüdavate toodete kvaliteedialaste ebajärjepidevustega;

125.  toetab seda, et komisjon edendab mitmepoolseid läbirääkimisi ressursside jätkusuutliku kasutustaseme saavutamiseks ja planeedi taluvuspiiride austamiseks, sh teaduspõhiste ressursikasutuse eesmärkide uurimine;

126.  rõhutab tungivat vajadust rakendada 2030. aasta tegevuskava küsimustes, mis on seotud kemikaalide rahvusvahelise juhtimise ning nende põhjustatud tervise- ja keskkonnakahjude eest kaitsmisega; rõhutab eelkõige kemikaalide kasutamise rahvusvahelise strateegilise lähenemisviisi (SAICM) raames toimuva protsessi tähtsust, et teha 2021. aasta juulis Bonnis toimuval viiendal kemikaalide käitlemise rahvusvahelisel konverentsil (ICCM) otsus tugeva raamistiku kohta, mis käsitleb kemikaalide ja jäätmete ohutut käitlemist pärast 2020. aastat;

127.  nõuab tungivalt, et komisjon edendaks ressursitõhususe näitajate kasutamist rahvusvaheliste konventsioonide kaudu, et võimaldada võrreldavust tööstusharude ja eri riikide majanduse vahel ning tagada võrdsed tingimused, ning toetaks dialoogi ja koostööd kolmandate riikidega;

128.  võttes arvesse, et Maa ressursid on piiratud, tuleks luua rahvusvaheline ressursside jätkumise konventsioon, mille raames arutletaks ressursside kasutamise kättesaadavuse ja tagajärgede üle, lähtudes jätkusuutlikkuse ja võrdsuse kesksetest põhimõtetest;

129.  tuletab meelde, et lisaks meetmete võtmisele ELi kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks 2050. aastaks on vaja tegeleda süsinikujalajälje küsimusega ELi importtoodete nõudluses; kutsub komisjoni üles tegema kindlaks ja kaotama tõkked, mis piiravad või takistavad rohelist majanduskasvu, ökoinnovatsiooni ja väljastpoolt ELi pärinevate ringmajanduse toodete ja teenuste turulepääsu; kutsub komisjoni üles uurima teatavate toodete ja teenuste suhtes kohaldatavate tollitariifide ja mittetariifsete tõkete vähendamise võimalusi ja eeliseid, et ergutada ringmajanduse arengut, sealhulgas ELi üldiste tariifsete soodustuste kava käimasoleva läbivaatamise kontekstis; ergutab sellega seoses komisjoni lisama ringmajanduse mõõtme läbirääkimistesse keskkonnatoodete lepingu üle, mida tuleks tõhustada; kutsub komisjoni üles võtma arvesse ELi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) erivajadusi, aitama VKEdel integreerida ringmajandus oma ärimudelisse, sealhulgas stiimulite abil, ning toetama neid ringtoodete ekspordi äristrateegiate rakendamisel, eelkõige päritolureeglite riskihindamisvahendi kasutuselevõtu kaudu, mida komisjon praegu kaalub; kutsub komisjoni üles võtma WTOs juhtrolli toodete käsitlemisel vastavalt nende süsinikusisaldusele, mis aitaks tagada võrdsed regulatiivsed tingimused;

130.  on seisukohal, et kaubanduslepingud peavad sisaldama õiguslikult kindlaid sätteid, et kaitsta ringmajandust käsitlevaid asjakohaseid ELi õigusakte kaubandustõkke kontseptsiooni eest;

131.  rõhutab, et strateegiline kaubanduspoliitika on oluline vahend ringmajandusele ning ELi ja ÜRO kestliku arengu tegevuskavale ülemineku edendamiseks kogu maailmas 2030. aastaks, ning toonitab seetõttu, kui tähtis on tagada kaubandus- ja investeerimislepingute kooskõla ringmajanduse poliitikaga;

132.  julgustab komisjoni alustama avatud ja läbipaistvat dialoogi ja koostööd ELi kaubanduspartneritega, et veelgi enam toetada ringmajanduse eesmärke; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama rahvusvahelistel foorumitel (UNCTAD, WTO, G20, G7) jõupingutusi ELi ringmajanduse tegevuskava elluviimiseks ja rahvusvaheliste partneritega ülemaailmsete võrdsete võimaluste tagamiseks, uurides võimalusi digitaalsete passide kasutuselevõtmiseks, et edendada toote sisu ja süsinikujalajälje ning ringlussevõetavusega seotud andmete kättesaadavust, võimaldada paremat ringlussevõttu, edendada laiendatud tootjavastutust ja jätkusuutlikke tarbijavalikuid; esitab sellega seoses ka ettepaneku, et komisjon teeks koostööd asjaomaste mitmepoolsete organisatsioonidega, et jõuda kokkuleppele rahvusvahelise märgise osas, mis on tarbijatele kergesti arusaadav, ja näitaks, kas toodet saab ringlusse võtta; rõhutab lisaks, et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, kuidas vähem arenenud partnerriigid ringmajanduses osalevad ja sellest kasu saavad; kutsub komisjoni üles integreerima ringmajanduse põhimõtted eelkõige oma strateegiasse „Tervikliku Aafrika-strateegia loomine“; kutsub komisjoni üles kasutama kaubandusabi ning kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleerivat erikorda (GSP+) selleks, et aidata arenguriikidel võtta kasutusele ringmajanduse tavasid, sealhulgas tootestandardeid;

o
o   o

133.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) https://ec.europa.eu/environment/pdf/chemicals/2020/10/Strategy.pdf (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0201. (3) ELT C 23, 21.1.2021, lk 116. (4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0078. (5) ELT C 334, 19.9.2018, lk 60. (6) ELT C 265, 11.8.2017, lk 65. (7) ELT C 433, 23.12.2019, lk 146. (8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0198. (9) ELT L 177, 5.6.2020, lk 32. (10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0201. (11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0005. (12) ELT C 433, 23.12.2019, lk 136. (13) ELT C 433, 23.12.2019, lk 146. (14) ELT C 76, 9.3.2020, lk 192. (15) ELT L 155, 12.6.2019, lk 1. (16) ELT L 150, 14.6.2018, lk 109. (17) ELT L 150, 14.6.2018, lk 141. (18) ELT L 150, 14.6.2018, lk 100. (19) ELT L 150, 14.6.2018, lk 93. (20) ELT L 353, 31.12.2008, lk 1. (21) https://www.resourcepanel.org/reports/global-resources-outlook (22) https://resourcepanel.org/reports/resource-efficiency-and-climate-change (23) https://science.sciencemag.org/content/369/6510/1455 (24) https://www.ellenmacarthurfoundation.org/assets/downloads/publications/EllenMacArthurFoundation_Growth-Within_July15.pdf (25) Euroopa Keskkonnaamet, Keskkonnanäitajate aruanne 2014: Tootmis- ja tarbimissüsteemide keskkonnamõju Euroopas. Euroopa Keskkonnaamet, 2014. (26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ, 21. oktoober 2009, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10). (27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, 11. mai 2005, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22), (28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/943, 8. juuni 2016, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1). (29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL, 25. oktoober 2011 , tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64). (30) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771, 20. mai 2019, kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28). (31) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1020, 20. juuni 2019, turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1). (32) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/53/EL, 16. aprill 2014 , raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/5/EÜ EMPs kohaldatav tekst (ELT L 153, 22.5.2014, lk 62). (33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (ELT L 153, 18.6.2010, lk 1). (34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/53/EÜ, 18. september 2000, kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta (EÜT L 269, 21.10.2000, lk 34). (35) Komisjoni otsus 97/129/EÜ, 28. jaanuar 1997, millega kehtestatakse pakendimaterjalide identifitseerimissüsteem vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (EÜT L 50, 20.2.1997, lk 28). (36) Nõukogu direktiiv 98/83/EÜ, 3. november 1998, olmevee kvaliteedi kohta (EÜT L 330, 5.12.1998, lk 32). (37) Nõukogu direktiiv 91/271/EÜ, 21. mai 1991, asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40). (38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3). (39) 1Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2020. aasta resolutsioon Euroopa rohelise kokkuleppe kohta, punkt 33. (40) Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega, punkt 13. (41) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1013/2006, 14. juuni 2006, jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, 12.7.2006, lk 1).

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta (2020/2029(INI))

P9_TA(2021)0041 A9-0011/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 79 ja 83,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 5 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(1) (edaspidi „inimkaubandusevastase võitluse direktiiv“),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ja Euroopa Nõukogu soovitusi selles valdkonnas,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (Palermo konventsioon) ja selle protokolle, eriti naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokolli (inimkaubandust käsitlev protokoll) ja maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri rändaja ebaseaduslikku toimetamist tõkestavat protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat, ja Euroopa Parlamendi 26. novembri 2019. aasta resolutsiooni laste õiguste kohta seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäevaga(2),

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kaubitsemise eriraportööri tööd,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), eriti selle artiklit 6, mille alusel võideldakse igasuguse naistega kauplemise ja naiste prostitutsiooni ärakasutamise vastu,

–  võttes arvesse ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse neljandal naiste maailmakonverentsil 15. septembril 1995. aastal vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking+5“ (2000), „Peking+10“ (2005) ja „Peking+15“ (2010) ning „Peking+20“ läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse ÜRO ühiskommentaare ELi direktiivi (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust ning ohvrite kaitset) kohta, milles kutsutakse üles pakkuma inimkaubanduse ohvritele sootundlikku rahvusvahelist kaitset,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni (nr 29), 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli, 1957. aasta sunniviisilise töö kaotamise konventsiooni (nr 105) ja sunniviisilise töö 2014. aasta täiendavate meetmete soovitust (nr 203), 1999. aasta lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsiooni (nr 182) ning 2011. aasta koduabiliste inimväärse töö konventsiooni (nr 189),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 23. juuli 2015. aasta üldsoovitust nr 33 naiste juurdepääsu kohta õiguskaitsele,

–  võttes arvesse ÜRO resolutsiooni „Muudame maailma: kestliku arengu tegevuskava aastani 2030“, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015, eelkõige selle kestliku arengu 5. eesmärgi 2. punkti, mis käsitleb igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla, sealhulgas inimkaubanduse ning seksuaalse ja muud liiki ärakasutamise kaotamist nii avalikus kui ka erasfääris,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK (edaspidi „kuriteoohvrite õiguste direktiiv“)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(4) (edaspidi „laste seksuaalse kuritarvitamise ja lasteporno vastase võitluse direktiiv“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(6),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud(7) (edaspidi „elamislubade direktiiv“),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele(8), ning nõukogu 28. novembri 2002. aasta raamotsust 2002/946/JSK, millega tugevdatakse karistusõiguslikku raamistikku, et tõkestada ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele kaasaaitamist(9),

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2020. aasta teatist „Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–2025)“ (COM(2020)0258),

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2012. aasta teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 17. oktoobri 2014. aasta töödokumenti „Vahearuanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia rakendamise kohta“ (SWD(2014)0318) ja selle esimest (COM(2016)0267), teist (COM(2018)0777) ja kolmandat (COM(2020)0661) eduaruannet,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) järgimiseks vajalikke meetmeid, vastavalt direktiivi artikli 23 lõikele 1 (COM(2016)0722),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas(10),

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks(11),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes(12),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta soolisest aspektist(13),

–  võttes arvesse oma 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seksuaalse ärakasutamise ja prostitutsiooni ning nende mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele(14),

–  võttes arvesse komisjoni 4. detsembri 2017. aasta teatist „Aruanne inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia järelmeetmete ning konkreetsete edasiste meetmete kohta“ (COM(2017)0728),

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

–  võttes arvesse komisjoni 2020. aasta uuringut inimkaubanduse majandusliku, sotsiaalse ja inimhinna kohta, 2020. aasta uuringut liikmesriikide siseriiklike ja riikidevaheliste suunamismehhanismide toimimise läbivaatamise kohta ning 2016. aasta uuringut inimkaubanduse soolise mõõtme kohta,

–  võttes arvesse ELi asutuste ühisavaldust pühendumuse kohta teha koostööd inimkaubandusevastases tegevuses, millele on alla kirjutanud Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Amet (Europol), Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Amet (Eurojust), Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus (Eurofound), Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet (CEPOL), Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus (EMCDDA), Vabadusel, Turvalisusel ja Õigusel Rajaneva Ala Suuremahuliste IT‑süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Liidu Amet (eu‑LISA), Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet (Frontex) ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE),

–  võttes arvesse Europoli 18. veebruari 2016. aasta aruannet inimkaubanduse olukorra kohta ELis,

–  võttes arvesse Europoli 18. oktoobri 2020. aasta aruannet „The challenges of countering human trafficking in the digital era“ (Digitaalajastul inimkaubandusega võitlemise väljakutsed),

–  võttes arvesse Europoli 2017. aasta raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangut (SOCTA),

–  võttes arvesse Europoli sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 15. mai 2020. aasta 4. aastaaruannet (2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 29. mai 2015. aasta aruannet „Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union“ (Tõsine tööalane ärakasutamine: töötajate liikumine ELis või ELi),

–  võttes arvesse Eurostati 17. oktoobri 2014. aasta aruannet „Inimkaubandus“,

–  võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni osaliste konverentsi resolutsiooni 9/1 konventsiooni ja selle protokollide rakendamise läbivaatamise mehhanismi loomise kohta,

–  võttes arvesse UNHCRi 7. aprilli 2006. aasta suuniseid rahvusvahelise kaitse kohta „The application of Article 1A(2) of the 1951 Convention and/or 1967 Protocol relating to the Status of Refugees to victims of trafficking and persons at risk of being trafficked“ (Pagulase määratlemist inimkaubanduse ohvri või inimkaubanduse ohus oleva isikuna käsitleva 1951. aasta konventsiooni artikli 1 jaotise A lõike 2 ja/või 1967. aasta protokolli kohaldamise kohta),

–  võttes arvesse ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo (UNODC) 2018. aasta ülemaailmset aruannet inimkaubanduse kohta;

–  võttes arvesse ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 6. novembri 2020. aasta üldsoovitust nr 38 naiste ja tütarlastega kaubitsemise kohta ülemaailmse rände kontekstis,

–  võttes arvesse Euroopa rakendamishinnangut direktiivi 2011/36/EU rakendamisel tekkivate rände- ja soolise võrdõiguslikkuse probleemide kohta, mille parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat avaldas 15. septembril 2020. aastal(15),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 58,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A9‑0011/2021),

A.  arvestades, et inimkaubanduse näol on tegemist inimväärikuse rikkumise ning inimese füüsilise ja psühholoogilise terviklikkuse lõhkumisega, mis meid iga päev ümbritseb ja on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 5 lõike 3 tähenduses põhiõiguste raske rikkumine;

B.  arvestades, et inimkaubandus on tugevalt sooline nähtus, kusjuures aastatel 2017 ja 2018 olid kolmveerand(16) kõigist inimkaubanduse ohvritest ELis naissoost (naised ja tütarlapsed), kellega kaubitseti peamiselt seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; arvestades, et seksuaalne ärakasutamine on olnud alates 2008. aastast ELis kõige teatatum inimkaubanduse põhjus;

C.  arvestades, et tuvastatud inimkaubanduse ohvrite arv on komisjoni viimasel uurimisperioodil (2017 ja 2018) eelneva perioodiga võrreldes tõusnud ja aina suureneb(17); arvestades, et tegelike ohvrite arv on ilmselt märkimisväärselt suurem kui andmed näitavad, sest paljud ohvrid jäävad tuvastamata;

D.  arvestades, et märkimisväärne hulk inimkaubanduse ohvritest on lapsed; arvestades, et 78 % kõigist inimkaubanduse lapsohvritest on tüdrukud ning 68 % inimkaubanduse täiskasvanud ohvritest on naised(18);

E.  arvestades, et sooline ebavõrdsus, vaesus, sundränne, töötus, sotsiaalmajanduslike võimaluste puudumine, haridusele juurdepääsu puudumine, sooline vägivald, diskrimineerimine ja tõrjutus ning korruptsioon on mõned tegurid, mis muudavad inimesed, eriti naised ja lapsed, inimkaubanduse suhtes kaitsetuks; arvestades, et inimkaubanduse algpõhjustega pole endiselt suudetud edukalt tegeleda;

F.  arvestades, et inimkaubanduse ohvreid tabavad sageli mitmekordsed ja üksteisega ristuvad diskrimineerimise ja vägivalla vormid, sealhulgas soo, vanuse, rassi, puude, etnilise kuuluvuse, kultuuri ja usu, samuti rahvusliku või sotsiaalse päritolu või muu staatuse tõttu, ning arvestades, et need diskrimineerimise vormid võivad ise inimkaubandust soodustada(19);

G.  arvestades, et inimkaubanduse vorme on palju, kuid need kõik põhinevad ohvrite loomupärase kaitsetuse kuritarvitamisel ja on suunatud inimeste ärakasutamisele, ning arvestades, et inimkaubanduse ohvrid on seotud erineva seadusliku ja ebaseadusliku tegevusega, sealhulgas – kuid mitte ainult – põllumajanduse, toiduainete töötlemise, seksitööstuse, majapidamistööde, tootmise, hoolduse, puhastuse, tööga muudes tööstusharudes (eelkõige teenindussektoris), kerjamise, kuritegevuse, sundabielude, seksuaalse ärakasutamisega internetis ja väljaspool seda, ebaseadusliku adopteerimise ja inimorganitega kauplemisega; arvestades, et inimkaubanduse teistest vormidest, sealhulgas väga soopõhistest, nagu sundabielust ja kodusest sunnitööst räägitakse vähem ja antakse vähem teada;

H.  arvestades, et mõned viimased aastad on näidanud, et rändajatel ja varjupaigataotlejatel on eriti suur oht inimkaubanduse ohvriks langeda; arvestades, et nende hulgast on inimkaubitsejate võrgustikud eelkõige sihikule võtnud saatjata alaealised ja naised;

I.  arvestades, et Europol on hoiatanud, et COVID‑19 pandeemia mõju võib ohvrite arvu veelgi suurendada(20) ja vähendada tõenäosust, et õiguskaitseorganid avastavad inimkaubitsejad, ning et majanduslangus COVID‑19 kriisi ajal võib samuti põhjustada ohtlikke tagajärgi inimkaubanduse valdkonnas(21); arvestades, et alates kriisi algusest on inimkaubanduse ohvrite olukord halvenenud ja tugiteenuste osutajatel on probleeme ohvrite abistamisega;

J.  arvestades, et Europoli andmetel(22) on digitehnoloogia kasutamine laiendanud kurjategijate võimet kaubitseda inimestega eri liiki ekspluateerimise eesmärgil; arvestades, et inimkaubitsejad kasutavad uusi tehnoloogiaid igas seksuaalse ärakasutamise etapis alates ohvrite värbamisest ja reklaamimisest kuni nende väljapressimisega survestamise ning liikumise kontrollimiseni; arvestades, et need vahendid aitavad inimkaubitsejatel anonüümseks jääda ning tekitavad õiguskaitseasutustele tuvastamisel raskusi; arvestades, et veebipõhine suhtlus toob kurjategijate, ohvrite ja õiguskaitseasutuste jaoks kaasa nii riske kui ka võimalusi;

K.  arvestades, et inimkaubandus on endiselt keeruline ja levinud kuritegu, mis mõjutab kõigi kestliku arengu eesmärkide saavutamise võimalust, eriti 5. eesmärgi (sooline võrdõiguslikkus), 8. eesmärgi (inimväärne töö ja majanduskasv), 16. eesmärgi (rahu, õiglus ja tugevad institutsioonid) ning 17. eesmärgi (üleilmsed partnerlussuhted) puhul;

L.  arvestades, et kuigi inimkaubandus on eelkõige tõsine kuritegu indiviidide vastu, toob see kahju ka ühiskonnale, milleks on näiteks lisakulud avalikele teenustele, sealhulgas õiguskaitseasutustele, eriteenustele, tervishoiuteenustele ja sotsiaalkaitsele, saamata majandusväljund, elukvaliteedi vähenemise väärtus ning inimkaubanduse ennetamise alase tegevuse koordineerimine; arvestades, et ELi 28 liikmesriigi puhul moodustab inimkaubandusest tulenev kahjum hinnanguliselt 3 700 524 433 eurot(23);

M.  arvestades, et inimkaubandus on keeruline riikidevaheline nähtus, millega saab tõhusalt võidelda vaid siis, kui ELi institutsioonid, liikmesriigid, kolmandad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid teevad kooskõlastatult koostööd; arvestades, et rahvusvaheline koostöö on oluline inimkaubanduse kaotamiseks mitmesuguste olemasolevate sise- ja välispoliitikate, näiteks Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024) koostoime ning sobivate teabekampaaniate abil asjaomastes riikides; arvestades, et inimkaubandust tuleks võtta kolmanda soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava alases seadusandlikus töös arvesse;

N.  arvestades, et inimkaubanduse ohvrite tõhus tuvastamine on enamikus liikmesriikides jätkuvalt problemaatiline erinevatel põhjustel, näiteks ohvrite puudulik keeletundmine ja nende vastumeelsus politsei poole pöörduda või piiratud õiguskaitsevõime; arvestades, et lapsohvrite tuvastamise teeb sageli keerukamaks see, et nad ei mõista, et on ohvrid; arvestades, et liikmesriikidel on kohustus rakendada nõuetekohast hoolsust inimkaubanduse ärahoidmiseks, uurida inimkaubanduse juhtumeid ja karistada kurjategijaid, toetada ohvreid ja neid võimestada ning austada nende väärikust, ning tagada nende kaitse ja juurdepääs õiguskaitsevahenditele, ning arvestades, et selle tegemata jätmine kahjustab ohvrite võimalust inimõigusi ja põhivabadusi kasutada või muudab selle võimatuks;

O.  arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse direktiivis sätestatakse miinimumstandardid, mis on kohaldatavad kõikjal Euroopa Liidus inimkaubanduse ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning ohvrite kaitsmisel, ning määratletakse inimkaubanduse olemus; arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse direktiivi täielik ja korrektne ülevõtmine siseriiklikku õigusesse, millele järgneb selle täielik rakendamine, ei ole ainult kohustuslik, vaid ka vajalik inimkaubandusega tegelemisel edusammude tegemiseks;

P.  arvestades, et kõigi seirearuannete kohaselt on peaaegu kümme aastat pärast inimkaubandusevastase võitluse direktiivi vastuvõtmist endiselt takistusi selle täielikul rakendamisel liikmesriikide tasandil, mistõttu jääb enamik ohvreist tuvastamata ning kurjategijatele süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise määr on madal; arvestades, et inimkaubandust käsitlevate riiklike seaduste ja poliitika ulatuvuses ja rakendamises esineb märkimisväärseid lünki, mida organiseeritud kuritegevuse rühmitused saavad aktiivselt ära kasutada ja mis jätavad suured inimrühmad ärakasutamise suhtes kaitsetumaks;

Q.  arvestades, et kuriteoohvrite õiguste direktiivi rakendamine ei ole olnud rahuldav, eelkõige selle puuduliku ja/või ebaõige ülevõtmise tõttu;

R.  arvestades, et inimkaubandus on väga kasumlik organiseeritud kuritegevuse vorm ning on seega nõudluse- ja kasumipõhine; arvestades, et inimkaubandusevastase võitluse keskmes peab olema nõudluse vähendamine, sealhulgas naiste ja tütarlaste seksuaalse ärakasutamise järele; arvestades, et füüsiline, psühholoogiline ja seksuaalne vägivald on seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla koostisosad;

S.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ELi poolt võiks täiendada ELi ja liikmesriikide jõupingutusi inimkaubanduse vastases võitluses;

T.  arvestades, et mitmes ELi majandussektoris esineb tõsine tööalane ärakasutamine ning see mõjutab erinevaid piiriüleste töötajate rühmasid, sealhulgas nii ELi kui ka kolmandate riikide kodanikke; arvestades, et FRA soovituste(24) kohaselt tuleks selliste tavadega tegeleda muu hulgas töötingimuste sihipäraste kontrollide tervikliku süsteemi abil;

1.  osutab asjaolule, et ELi tasandil on vaja koordineeritud, ühtlustatud ja ühtset raamistikku, mis põhineb tõhusamatel hindamis- ja järelmeetmete mehhanismidel, millega tagatakse inimkaubanduse ennetamise tugevdamine koos inimkaubanduse ohvrite toetamise, abistamise ja kaitsmisega ning mille eesmärk on inimkaubanduse täielik kaotamine, sealhulgas selliste õiguste kooskõlastatud rakendamisega, mis on antud ohvrite õiguste direktiivi, elamislubade direktiivi, seksuaalse kuritarvitamise ja lapsporno vastast võitlust käsitleva direktiivi ning piiriülese kuritegevuse vastase võitluse direktiiviga(25), kuna inimkaubandus on piiriülese mõõtmega kuritegevus ning seepärast ei saa sellega tegeleda üksnes riiklikul tasandil;

2.  tunnustab komisjoni head tööd ELi inimkaubanduse vastaste meetmete koordineerimisel ning inimkaubanduse erinevaid aspekte, sealhulgas soolist mõõdet ja laste erilist kaitsetust käsitlevate teadmiste ja järelduste arendamisel; kutsub komisjoni üles tagama tehtava töö järjepidevuse, nimetades täiskohaga ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori, kellel on asjakohased teadmised ja selged volitused ning kes teeks koostööd liikmesriikide ja kodanikuühiskonna riiklike esindajate võrgustikuga, et tagada järjepidev koostöö;

3.  rõhutab, kui tähtis on rahastada Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF), Daphne programmi, Euroopa Sotsiaalfondi+ ja Sisejulgeolekufondi (ISF) programme, et neid jätkuvalt kasutada inimkaubanduse tõkestamise projektide puhul, samuti kasutada muid olemasolevaid vahendeid, sealhulgas selliseid ELi programme nagu kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programm, rahastamisvahendeid nagu naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend ja ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks, ning algatusi nagu EMPACT, ELi ja ÜRO algatus „Spotlight“ ja algatus „Glo.Act“; tuletab meelde vajadust inimkaubanduse soolise mõõtmega seotud algatuste ja projektide järele ning nõuab ELi rahastatavate projektide poliitika põhjalikku läbivaatamist; kutsub liikmesriike üles tagama stabiilse rahastamise ja piisava personali, et tuvastada ja kaitsta ohvreid, ning väljendab muret ohvrite organisatsioonide piisava rahastamise puudumise pärast, eelkõige naistele toetust pakkuvate organisatsioonide puhul, kellel on suurte rahaliste kärbete tõttu raskusi ohvritele teenuste osutamise jätkamisega;

4.  rõhutab, et järjepidevate, võrreldavate ja üksikasjalike andmete puudumine takistab jätkuvalt inimkaubanduse ulatuse ja suundumuste piisavat ja tõendipõhist hindamist; kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ja rahastamist, et uurida, analüüsida ja koguda andmeid inimkaubanduse kõigi vormide kohta, ning parandama riiklike ja ELi tasandi andmeallikate vahelist koordineerimist, samuti koguma ajakohasemaid, tsentraliseeritud ja terviklikke andmeid, mis on jaotatud inimkaubanduse liigi, vanuse ja soo, rassilise ja etnilise päritolu järgi, ning mis hõlmavad riigisiseselt inimkaubanduse ohvriks langenud inimesi, kogudes statistilist teavet nõuetekohaselt õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele austades ning koostöös kõigi asjaomaste institutsioonide, kodanikuühiskonna, EIGE ja asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonidega; kutsub komisjoni üles ELi jaoks regulaarselt selliseid andmeid koostama ja avalikustama;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ja smugeldamise eristamise, mis vajab põhjalikumat analüüsi ning erinevat reageerimist seadusandluses ja poliitikas; rõhutab, et kui neid kindlalt ei eristata, siis ei õnnestu sageli ohvreid nõuetekohaselt tuvastada, tagada juurdepääsu kaitsemeetmetele ning vältida teistkordset ohvriks langemist;

6.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama digitehnoloogia, sotsiaalmeedia ja internetiteenuste kasutamist peamise vahendina inimkaubanduse ohvrite värbamisel ning võimestama õiguskaitseasutusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone inimkaubanduse vastases võitluses, andes neile vajalikud tehnilised teadmised ja sihtotstarbelised vahendid, et reageerida uutest tehnoloogiatest tulenevatele probleemidele; kutsub lisaks neid üles võtma vastu kolmandate isikute vastutust käsitlevad õigusnormi tehnoloogiaettevõtete jaoks, kes majutavad ekspluateerivaid materjale, parandama õiguslikke vahendeid, mida kasutatakse kohtumenetlustes ja inimkaubitsejate vastutusele võtmisel, edendama teabevahetust ja koostööd asjaomaste ametiasutuste, internetiteenuse osutajate ja sotsiaalmeediaettevõtete vahel, edendama kogu ELis inimkaubandust käsitlevaid avalikke teavituskampaaniaid, austades samal ajal ohvrite õigust eraelu puutumatusele ja turvalisusele ning tagades nende põhiõigused ja andmekaitse, ning suurendama toetust riikidevaheliste eksperditeadmiste ja tehnoloogiapõhiste lahenduste loomisele, näiteks ohvrite värbamise blokeerimiseks;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid seaksid koolidele, ülikoolidele, ettevõtetele ja teadusasutustele suunatud kampaaniates prioriteediks küberteadlikkuse ning tugineksid olemasolevatele eksperditeadmistele, nagu lastele parema interneti loomise portaal; toonitab, et teadlikkuse suurendamine seoses veebipõhise inimkaubandusega sotsiaalmeedias on hädavajalik, et takistada uute ohvrite sisenemist inimkaubanduse võrgustikku; kutsub komisjoni üles tegelema platvormidega aktiivselt ühiste suuniste ja tegevuskavade väljatöötamisel, mis hoiaksid ära veebipõhise inimkaubanduse ja seda tõkestaksid;

Ohvrite tuvastamine, kaitsmine, abistamine ja toetamine

8.  rõhutab, et ohvrite varajane tuvastamine on endiselt üks peamine rakendamise kitsaskoht ja on samas üks olulisemaid tegureid, et ohvritel oleks võimalik kasutada oma õigusi; kutsub liikmesriike üles neid kaitsma, andma inimkaubanduse ohvrite väljaselgitamiseks protsessi igas etapis rohkem vastutust osalejatele, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatele, õiguskaitse-, immigratsiooni- ja varjupaigaametnikele, tööinspektoritele ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajatele, samuti teistele asjaomastele spetsialistidele ja osalejatele; rõhutab vajadust lähenemisviisi järele, mis põhineb neljal peamisel strateegial, milleks on ennetamine, süüdistuse esitamine, ohvrite kaitse ja mitmetasandiline partnerlus; kutsub kõiki liikmesriike üles eraldama piisavad vahendid inimkaubanduse ohvrite tuvastamiseks, kaitsmiseks, abistamiseks ja toetamiseks kõigis etappides; rõhutab, et varajasel tuvastamisel tuleks arvesse võtta suure riskiga sektorite ja rühmade, näiteks naistest ja tütarlastest ohvrite eripära;

9.  kutsub kõiki liikmesriike üles tõhusalt tagama ohvrite õigused, pakkudes võimalikult varakult õigusabi, k.a kättesaadav teave nende seaduspäraste õiguste kohta, kaitsma ja toetama neid sootundliku ja lapsekeskse lähenemisviisi abil, tagades samas vastastikuse täiendavuse ohvrite õigusi käsitleva direktiiviga; tuletab meelde, et inimkaubandusevastane direktiiv kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et pädevatel asutustel on õigus mitte esitada inimkaubanduse ohvritele süüdistusi ega määrata neile karistusi nende osalemise eest kuritegevuses, milleks nad on olnud sunnitud;

10.  peab kahetsusväärseks kaitsetute ohvrite sihtotstarbeliste kaitseprogrammide puudumist paljudes liikmesriikides; rõhutab, kui oluline on pakkuda meetmeid kaitsetus olukorras ohvrite erivajaduste rahuldamiseks ja spetsiaalseid suuniseid seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimunud inimkaubanduse ohvritele; toonitab vajadust tagada ohvritele tingimusteta ja individuaalne kaitse, abi ja toetus, võttes arvesse ka nende otseseid ülalpeetavaid, sealhulgas kohtumenetlustes, mis on seotud inimkaubitsejate või ärakasutajate vastu suunatud kriminaal-, tsiviil- või muude hagidega; nõuab, et kõigis liikmesriikides rakendataks soolisest ja ohvripõhisest lähenemisest lähtuvalt tõhusalt ohvrite õiguste direktiivi ja kõiki sellega seotud õigusakte; tuletab meelde, et inimkaubanduse ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks töötavaid inimesi ei tohiks sellega seotud töö eest kriminaliseerida;

11.  märgib, et inimkaubanduse ohvrid vajavad spetsialiseeritud teenuseid, sealhulgas ligipääsu turvalisele lühi- ja pikaajalisele peavarjule, tunnistajakaitse meetmetele, tervishoiule ja nõustamisele, suulise ja kirjaliku tõlke teenustele, õiguskaitsele, hüvitusele, juurdepääsu haridusele ja koolitusele, k.a elukohariigi keeleõpe, juurdepääsu tööturule ja tööle suunamisele, (taas)integreerumisele, ümberasumise abile ja individualiseeritud teenustele, mille puhul arvestatakse soolise perspektiiviga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid inimkaubanduse ohvritele soopõhised, asjakohased ja sihipärased teenused;

12.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et selliste kaitsetus olukorras olevate ohvrite nagu naiste, laste, LGBTI‑inimeste, puuetega inimeste ja rassilisse konteksti surutud rühmadesse kuuluvate inimeste erivajadused jäetakse sageli tähelepanuta, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid ohvritele nende vajadustele vastavad soopõhised teenused ja toetuse; kutsub liikmesriike üles tegelema eelkõige LGBTI‑inimeste vajadustega, kuna nad on inimkaubanduse ees väga kaitsetud seksuaalsest sättumusest ja sooidentiteedist tuleneva erinevat tüüpi diskrimineerimise kumulatiivse mõju tõttu;

13.  osutab asjaolule, et komisjoni kolme eduaruande kohaselt on roma kogukonnad, eriti naised ja lapsed väga kaitsetud igat liiki inimkaubanduse ja ärakasutamise suhtes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja erimeetmed, et võidelda inimkaubandusega riiklike romade integreerimise strateegiate aastateks 2020–2030 kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma statistilisi andmeid inimkaubanduse ohvrite etnilise tausta kohta;

14.  on mures, et inimkaubanduse ohvreid ei teavitata sageli piisavalt nende õigustest või neile kättesaadavatest abi- ja toetusmeetmetest; toonitab, kui oluline on omada selget ja järjepidevat teavet ohvrite ja eesliini töötajate jaoks, kes võivad ohvritega kokku puutuda;

15.  rõhutab, et kuigi COVID‑19 pandeemia täielik mõju ei ole veel mõõdetav, on siiski selge, et kriis mõjutab ebaproportsionaalselt rohkem inimkaubanduse kõige kaitsetumaid ohvreid, eelkõige naisi, lapsi ja ebakindlas olukorras olevaid inimesi, ning et see on sundinud paljusid varjupaiku teatatud nakkuste tõttu oma teenuseid sulgema või peatama, jättes inimkaubanduse ohvrid ilma eluasemest, tervishoiust ja õigusabist; rõhutab sellega seoses, et juurdepääs hooldus- ja sotsiaalteenustele tuleb tagada ilma diskrimineerimiseta; tuletab meelde, et inimkaubanduse algpõhjusi on pandeemia süvendanud, seades vähekaitstud elanikkonnarühmad suuremasse inimkaubanduse ohtu, suurendades inimkaubanduse ohvreid kujutavate reklaamide ja lapsi püüdvate seksuaalkiskjate arvu ning internetis seksuaalse ärakasutamise juhtumeid ja lapsporno nõudlust; kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ELi ametite, näiteks Europoli toetusel, kes avaldas 2020. aasta märtsis aruande pealkirjaga „Pandemic profiteering: how criminals exploit the COVID‑19 crisis“ (Pandeemiast kasu lõikamine: kuidas kurjategijad COVID‑19 kriisi ära kasutavad); nõuab komisjonilt põhjalikumat analüüsi COVID‑19 pandeemia mõjust inimkaubanduse võimalikele ohvritele ning inimkaubanduse struktuurist ja toimimisest üldiselt, et arendada inimkaubanduse kaotamiseks välja erimeetmed;

16.  toob esile vajaduse täielikult toimivate ja sidusate siseriiklike suunamismehhanismide järele, mida koordineeritakse riikidevaheliste suunamismehhanismidega ja rahastatakse spetsiaalsetest sihtotstarbelistest rahaeraldistest, et tulla toime eri osalejate koordineerimisega seotud probleemidega ja puudustega, mis vähendavad ohvrite usaldust, millel võib olla negatiivne mõju tõhusale suunamisele; rõhutab, et hea koostöö politsei ja valitsusväliste organisatsioonide vahel peaks täiendama täieõiguslikku siseriiklikku suunamismehhanismi, milles määratakse kindlaks kõigi asjakohaste osalejate(26) rollid ja vastutus, et tagada ohvrite põhiõiguste kaitse ja edendamine; julgustab liikmesriike looma riiklikke keskusi, mis on spetsialiseerunud inimkaubanduse ohvrite toetamisele ja vastuvõtmisele ning hõlbustama nende keskuste omavahelist, aga ka õiguskaitseasutuste ja asjaomaste ELi asutustega tehtavat otsest ja tõhusat piiriülest koostööd;

17.  kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama ohvritele hüvitise maksmise olukorda liikmesriikides ja piiriüleselt juurdepääsu, jõustamise ja tegelike maksete aspektist ning esitama konkreetsed meetmed eesmärgiga tagada parem, kiirem ja tasuta õigusabi ja hüvitise kättesaadavus kõigis liikmesriikides, ilma muid kahjutasusid piiramata;

18.  tunneb heameelt rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni ja selle protokollide rakendamise läbivaatamise mehhanismi loomise üle 2018. aastal ning läbivaatamisprotsessi käivitamise üle 2020. aastal; kutsub komisjoni üles läbivaatamisprotsessis eeskuju andma; rõhutab, kui oluline on parandada arusaama inimkaubandusest kui keerukast ja arenevast kuritegevusliigist; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles tagama, et inimkaubanduse analüüsimisel ja sellele reageerimisel jääb keskmesse inimõigustel põhinev lähenemisviis, ning tuletab meelde vajadust kaasata kodanikke ja kodanikuühiskonna organisatsioone; rõhutab Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide olulist rolli; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühinema ÜRO inimkaubandusevastase rahvusvahelise kampaaniaga; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid kõik asjakohased rahvusvahelised vahendid, milles käsitletakse inimkaubandust, sealhulgas Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

Inimkaubandus kui soopõhine kuritegu ja võitlus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse vastu

19.  rõhutab, et seksuaalne ärakasutamine on ELis alates 2008. aastast kõige valdavam inimkaubanduse vorm, millest on ka kõige rohkem teateid, kuna 60 % inimkaubanduse ohvritega kaubitsetakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil; märgib, et 92 % neist ohvritest on naised ja tütarlapsed ning et rohkem kui 70 % inimkaubitsejatest on mehed(27), mis näitab, kuidas seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse juured on soolises ebavõrdsuses;

20.  nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid võtaksid konkreetseid meetmeid, et astuda vastu soolisele vägivallale, naiste- ja alaealiste vastasele vägivallale, vägivalla ühiskondlikule aktsepteerimisele ja karistamatuse kultuurile ning struktuursele soolisele ebavõrdsusele ja soostereotüüpidele kui inimkaubanduse algpõhjustele, kasutades selleks eelkõige teadlikkuse suurendamise ja haridus- ja teavituskampaaniaid, millele lisatakse parimate tavade vahetamine, sealhulgas programmid ja koolituskursused meeste ja poiste kaasamiseks; soovitab, et komisjon tugevdaks ja arendaks ELi inimkaubandusevastaste õigusaktide rakendamise järelevalves soolist mõõdet, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks selle jälgimist oma hinnangutes inimkaubandusevastase võitluse direktiivi järgimisele ja rakendamisele liikmesriikides;

21.  kutsub komisjoni üles uurima koostöös liikmesriikidega, kuidas nõudlus seksuaalteenuste järele põhjustab inimkaubandust, kuna Europol on teatanud, et on liikmesriike, kus prostitutsioon on seaduslik, mistõttu on inimkaubitsejatel palju lihtsam kasutada õiguskeskkonda oma ohvrite ärakasutamiseks(28); tuletab meelde, et Europol leidis, et mõnes ELi liikmesriigis, kus prostitutsioon on seaduslik, oli kahtlustatavatel võimalik kasutada lapsi kõrvuti täiskasvanud ohvritega(29); rõhutab, et inimkaubandust soodustavad inimkaubitsejate suured kasumid ja nõudlus, mis motiveerib kõiki ärakasutamise vorme; rõhutab, et seaduslike ettevõtete varjus ärakasutamine on inimkaubitsejate hulgas üpris levinud; tuletab meelde, et liikmesriikidel on juriidiline kohustus ära hoida ja vähendada nõudlust kõigi ärakasutamise vormide järele, mis peaks olema ennetustegevuse ja süüdistuste esitamise peamine eesmärk;

22.  kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ennetamise, sealhulgas teadlikkuse suurendamise, haridus- ja teavituskampaaniate kaudu, meetmete ja programmide vastuvõtmise teel, mille sihiks on takistada ja vähendada nõudlust ja võib-olla võtta tulevikus vastu sihtotstarbelisi õigusakte, ning kutsub liikmesriike üles sätestama oma õigusaktides inimkaubanduse ohvrite teenuste teadliku kasutamise kuriteona, nagu soovitatakse inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artiklis 18 ja komisjon soovitas uuesti 2018. aastal(30), ning nägema ette tõhusad, proportsionaalsed ja heidutavad karistused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid tihedat koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes tegelevad inimkaubanduse ohvritega;

23.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon koostöös kõigi asjaomaste osalejatega ja arendades digioskuseid, nende hulgas veebiturvet, keskenduksid seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse korduvatele ja esilekerkivatele mustritele, mille näiteks on laste ja naiste üha suurem ärakasutamine, kaasa arvatud peibutamine ja seksuaalne väljapressimine, ja samuti nn lover boy (romantilise suhte loomise) meetodi kasutamine kui kõige sagedasem ohvrite veebitehnoloogia abil ligimeelitamise ja sõnakuulelikuks muutmise viis; märgib, et tehnoloogia aina laialdasem kasutamine inimkaubandusega tegelevate kuritegelike võrgustike poolt on olulisel määral muutnud nende traditsioonilist tegutsemisviisi, eriti inimkaubandusprotsessi teatavates etappides;

24.  rõhutab, et kõigile ametnikele, kohtunikele, sidusrühmadele ja osalejatele, kes tegelevad inimkaubanduse juhtumite, nende uurimise ja võimalike ohvritega, on oluline pakkuda ja juurde luua sootundlikke ja laste vajadusi arvestavaid koolitusprogramme, et paremini varakult tuvastada isikud, kes võivad olla seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvrid, ning julgustab liikmesriike võtma ohvrite toetamiseks meetmeid, nagu süsteemist väljumise programmid, psühholoogilised toetusmeetmed, inimväärse sotsiaalse ja ametialase taasintegreerimise võimalused, haridus ja juurdepääs laiaulatuslikele seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, juurdepääs õigusemõistmisele ja seonduvatele õigustele, kaasates selleks kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerid ja erasektori; toonitab sellega seoses ka üldsusele mõeldud teadlikkuse suurendamise programmide tähtsust, et võimalikke ohvreid tuvastada ja kaitsta; rõhutab vajadust määrata koolituseks piisavad sihtotstarbelised rahalised vahendid ning nõuab seetõttu, et liikmesriigid eraldaksid piisavad vahendid;

25.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid kõikehõlmavat vanusekohast ja arengutasemele kohandatud seksuaalharidust, mis on peamine meede igasuguse naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla, sealhulgas inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ennetamiseks ning mis sisaldaks nõusoleku- ja suhtekoolitust, et edendada kõigis suhetes austust ja võrdsust;

Tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuv inimkaubandus

26.  avaldab tõsist kahetsust asjaolu üle, et mitu liikmesriiki ja kodanikuühiskonna organisatsiooni on teatanud tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse kasvust(31); mõistab hukka selle, et tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvriteks langevad aina sagedamini ka lapsed, ning nõuab, et liikmesriikide tööinspektsioonid võtaksid viivitamatult meetmeid selliste juhtumite tuvastamiseks ja neile lõpu tegemiseks; lisaks kutsub Euroopa Tööjõuametit üles pidama ränga tööalase ärakasutamise probleemi esmatähtsaks ning toetama liikmesriike selles küsimuses suutlikkuse suurendamisel, et sihipäraste kontrollide kaudu paremini ränka tööalast ärakasutamist tuvastada ning selle eest sanktsioone määrata; rõhutab, et on oluline kaaluda tööalase ärakasutamise teema käsitlemist ohvritega tegelevate ametnike koolitusprogrammides, et parandada sunniviisilise töö eesmärgil toimuva inimkaubanduse ohvrite varajast tuvastamist; kutsub komisjoni üles uurima koostöös liikmesriikidega, kuidas nõudlus odava tööjõu järele põhjustab tööalase ärakasutamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust; nõuab tungivalt, et liikmesriikide ametiasutused pingutaksid rohkem, et kaotada kõik mitteametliku ja reguleerimata töö vormid, tagades seeläbi kõigi töötajate õigused; rõhutab, et asjaomaste töötajate ebakindel tööalane staatus muudab nad sõltuvaks oma tööandjatest ja võimaldab inimkaubanduse toimepanijatel oma ohvreid ära kasutada;

Muud ärakasutamise vormid

27.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles keskenduma inimkaubanduse kõigi vormide korduvatele ja esilekerkivatele mustritele, sealhulgas tööalase ärakasutamise, kerjama sundimise, sund- ja näilike abielude ning sunniviisilise kuritegevuse eesmärgil toimuvale inimkaubandusele; rõhutab, et inimkaubandust soodustavad inimkaubitsejate suured kasumid ja nõudlus, mis on kõigi ärakasutamise vormide aluseks; märgib murega, et paljudes ELi liikmesriikides puuduvad asjakohased õigusaktid kõigi ärakasutamise vormide ohvrite jaoks; kutsub liikmesriike üles võtma ohvritele kaitse, abi ja toetuse andmisel arvesse inimkaubanduse kõiki vorme; märgib, et vaatamata hiljutistele teadetele kuritegelike võrgustike kohta, kes kaubitsevad inimestega üle ELi nende tööalase ja muud liiki ärakasutamise eesmärgil, puuduvad selliste ärakasutamise vormide ohvrite kohta sellegipoolest asjakohased andmed ja õigusaktid ning ärakasutamise ohvritel puudub juurdepääs tugiteenustele;

28.  märgib, et 18 % inimkaubanduse ohvritest moodustasid inimesed, kellega kaubitseti muu ärakasutamise eesmärgil(32), sealhulgas kerjama sundimine, sunniviisiline kuritegevus, imikutega äritsemine, elundite eemaldamine, ebaseaduslik lapsendamine, rahaline ärakasutamine pettuse teel ning asendusemaduse kaudu toimuv inimkaubandus; juhib tähelepanu sellele, et paljud kerjama sundimise ja sunniviisilise kuritegevuse ohvrid on pärit marginaliseeritud roma kogukondadest ning on sageli lapsed;

29.  toonitab, et ELi inimkaubandusevastases õigus- ja poliitilises raamistikus on ühendatud sise- ja välismõõde ning selles tunnistatakse, et inimkaubanduse kui ränga kuriteo ja inimõiguste raske rikkumise vastu võitlemiseks võetavad meetmed on ELi välistegevuse selge eesmärk; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama koostööd kolmandate riikidega, et võidelda inimkaubanduse kõigi vormide vastu ning suurendada võimalusi viia läbi ühisuurimisi ja esitada sihipäraseid süüdistusi;

Inimkaubandus varjupaigaküsimuste ja rände kontekstis

30.  rõhutab, et kuigi enamik ohvritest on ELi kodanikud, on kuritegelikud organisatsioonid väärkasutanud rändeteid, et tuua inimkaubanduse ohvreid liitu, kusjuures humanitaarkriisid suurendavad rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate riski sattuda inimkaubitsejate meelevalda; juhib tähelepanu asjaolule, et viimastel aastatel on järsult suurenenud nende naiste ja tüdrukute arv, kes tuuakse seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ELi Vahemere keskosa rändetee kaudu(33); kutsub liikmesriike ja ELi üles neid naisi ja tütarlapsi tuvastama ning sarnaseid juhtumeid tulevikus ära hoidma, kasutades sidusat ja koordineeritud õiguspõhist, sootundlikku ja lapsekeskset lähenemist inimkaubanduse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks; tuletab meelde, et naised ja lapsed langevad rändeteel sageli seksuaalse kuritarvitamise ohvriks, vastutasuks kaitse ja põhiliste elatusvahendite eest; rõhutab, et kriteeriumid, mille alusel nendele naistele ja lastele antakse inimkaubanduse ohvri ametlik staatus, on sageli liiga jäigad ja seetõttu ei ole neil võimalik saada abi, mis on vajalik neile tekitatud kahju heastamiseks;

31.  kordab, et varjupaigataotlejad, pagulased ja rändajad ning eelkõige saatjata ja vanematest eraldatud alaealised on inimkaubanduse suhtes eriti kaitsetud, ja et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, laste ja muude vähekaitstud rühmadega kaubitsemisele; rõhutab, et rändajad on kaitsetus olukorras ja ohus rändeprotsessi erinevates etappides nii enne rände algust, teel ELi, sihtkohas kui ka võimaliku tagasisaatmise puhul; märgib, et kohaliku keele piiratud oskus ja/või oma õiguste mittemõistmine, piiratud juurdepääs piisavatele elatusvõimalustele või kvaliteetsele haridusele ning liikumisvabaduse piirangud suurendavad veelgi nende isikute riski langeda inimkaubanduse ohvriks;

32.  rõhutab, et rahvusvahelise kaitse menetlustes registreeritud inimkaubanduse ohvrite arv on väga väike; kutsub liikmesriike üles andma ELi saabuvatele inimestele rohkem teavet, ka kirjalike ja suuliste tõlgetena, nende õiguste kohta ja ELi õigusaktide alusel kohaldatavate menetluste kohta, sealhulgas võimaluste kohta saada abi inimkaubanduse ja ärakasutamise ennetamisega tegelevatelt juristidelt ja kultuurivahendajatelt;

33.  juhib tähelepanu sellele, et inimkaubanduse ohvriteks tunnistatud rahvusvahelise kaitse taotlejad mõnes liikmesriigis võivad olla otsustanud menetlust vahetada ja taotleda elamisluba elamislubade direktiivi alusel või võivad olla selleks sunnitud(34); kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubandusevastase võitluse ja varjupaigamenetluste seotuse ja omavahelise täiendavuse;

34.  kutsub liikmesriike üles tagama Dublini III määruse, inimkaubandusevastase võitluse direktiivi ja elamislubade direktiivi sätete ühtse kohaldamise, et vältida mõnes liikmesriigis rakendatavat tava viia inimkaubanduse ohvrid üle riiki, kus neid esmasel saabumisel ära kasutati, jättes nad seeläbi suuremasse ohtu langeda uuesti inimkaubanduse ohvriks ja saada uus trauma;

35.  kutsub liikmesriike üles rohkem pingutama, et varakult tuvastada potentsiaalsed ohvrid, eriti rändevoogudes ja esmase vastuvõtu punktides, ning võtma vastu kaitse- ja ennetusmeetmed; rõhutab, et tuvastatud potentsiaalsetele ohvritele tuleks tagada kaitse ja pääs turvalisse kohta, kus neile saaks anda teavet ja pakkuda õigusabi; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et kõigil ohvritel, sealhulgas rändajatest ohvritel, oleks juurdepääs õigusemõistmisele, sõltumata nende riigis viibimise või elamise staatusest;

36.  kutsub liikmesriike üles eraldama piisavad vahendid ja spetsiaalsed rajatised tegelikele ja eeldatavatele inimkaubanduse ohvritele, sealhulgas naistele, saatjata ja vanematest eraldatud alaealistele, ning tagama varjupaikades piisava arvu kohti; kutsub liikmesriike üles tagama sooküsimustes koolitatud personali olemasolu vastuvõtukohtades ning pakkuma ohvritega tegelevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele piisavat tuge ja rahastamist;

37.  kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubanduse ohvritele õigus perekonnaelule ja kaaluma ohvritele antava rahvusvahelise kaitse võimalikku laiendamist nende pereliikmetele; kutsub liikmesriike üles kiirendama perekonna taasühinemise menetlusi ohvrite nende pereliikmetega, keda ähvardab päritoluriigis oht;

38.  osutab vajadusele luua riiklikud mehhanismid andmete kogumiseks rahvusvahelise kaitse menetluses osalevate inimkaubanduse ohvrite kohta, et tuvastatud juhtumite puhul oleks võimalik tagada järelmeetmed;

39.  on mures, et taastumis- ja järelemõtlemisaeg on seotud sellega, kui palju teeb ohver uurimise ajal koostööd ning et selle aja määravad õiguskaitseasutused; taunib asjaolu, et mõnes liikmesriigis(35) ei anta seda aega ei inimkaubanduse ohvritele, kes on ELi ja/või EMP kodanikud, ega varjupaigataotlejatele; kutsub komisjoni üles jälgima olemasolevate õiguslike lahenduste rakendamist liikmesriikide tasandil, eelkõige taastumis- ja järelemõtlemisaja andmist;

40.  juhib tähelepanu sellele, et Europoli andmetel tegelevad rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega sageli samad kuritegelikud organisatsioonid(36) ning uurimised näitavad, et inimkaubitsejad võtavad aina sagedamini sihikule ELis viibivad rändajad ja varjupaigataotlejad nende ärakasutamise eesmärgil(37); rõhutab, kui tähtis on kolmandate riikidega inimsmugeldamise vastast koostööd tehes ennetada inimkaubandust ja võidelda selle vastu, olgu tegu päritolu- või transiidiriikidega, ning kaitsta ohvreid, tagades igakülgsed toetus-, taasintegreerimis- ja rehabilitatsiooniprogrammid;

41.  tuletab liikmesriikidele meelde, et varjupaigataotlejatele mõeldud turvalise ja seadusliku rände viiside puudumine suurendab nende kaitsetust inimkaubanduse suhtes, sest neid võidakse ära kasutada nii rändeteekonna jooksul kui ka saabumisel; kutsub liikmesriike üles pakkuma rohkem turvalisi seadusliku rände kanaleid, nagu humanitaarviisad, et vältida vähekaitstud isikute ärakasutamist;

42.  märgib, et dokumentide puudumine või sõltuvusseisund suurendab ohvristamise tõenäosust ja vähendab võimalust, et ohvrid otsivad abi või teatavad kuritarvitamisest, kuna nad kardavad sisserändega seotud tagajärgi, ning nii satuvad nad ärakasutamise ja kuritarvitamise ohtu; märgib, et inimkaubandust käsitlevate riiklike seaduste ja poliitika hõlmavuse ja rakendamise märkimisväärsed lüngad annavad kurjategijatele lisavõimaluse kasutada ära seadusliku aluseta riigis viibivaid ohvreid, muutes arvukad inimrühmad ärakasutamise suhtes kaitsetumaks; kutsub liikmesriike üles lahutama rändega seotud sunnimeetmed õiguskaitsealastest tegevustest; rõhutab, et vähekaitstud isikute jaoks tuleks luua turvaline teavitamise ja tõhus kaebuste esitamise mehhanism;

Lastega kaubitsemine

43.  märgib, et peaaegu veerand kõigist ohvritest ELis on lapsed, kusjuures valdav enamus lapsohvritest ELis on tütarlapsed (78 %); juhib tähelepanu sellele, et peaaegu 75 % kõigist lapsohvritest ELis olid ELi kodanikud; on eriti mures vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise pärast, millega lapsohvrid ELis kokku puutuvad, eelkõige seksuaalse ärakasutamise eesmärgil inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed(38);

44.  tuletab meelde liikmesriikide kohustust pöörata erilist tähelepanu inimkaubanduse lapsohvritele, pidades kõigis toimingutes esmatähtsaks lapse parimaid huve; rõhutab kaubitsemise ohvriks langenud lastele tekitatud füüsilist ja psühholoogilist kahju ning nende suuremat kaitsetust ärakasutamise suhtes; kutsub liikmesriike üles tagama tugevad lastekaitsemeetmed, lapseealisuse eeldamise ja lapse vanuse hindamise, kaitse enne kriminaalmenetlust ja selle ajal, juurdepääsu tingimusteta abile, hüvitise, karistamata jätmise ning abi ja toe lapsohvri pereliikmele, samuti ennetuse;

45.  kutsub liikmesriike üles keskenduma lapsohvrite tuvastamisele ja aitama neil kasutada nende õigusi; rõhutab vajadust määrata lapsohvritele, kaasa arvatud saatjata lapsohvritele viivitamata hästi koolitatud ja korralikku toetust saavad eestkostjad, sealhulgas erakorralise meetmena ajutised eestkostjad, ja rõhutab lapsesõbraliku õigusemõistmise ja eriteenuste tähtsust; nõuab lisaks, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et tagada inimkaubanduse lapsohvritega tegelevatele isikutele piisav ja asjakohane koolitus, eelkõige õiguslik ja psühholoogiline väljaõpe, ning suurendada teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu eeskostjate arvu;

46.  kutsub liikmesriike üles tagama, et viisataotluse menetlemise käigus alaealise biomeetriliste andmete kogumisel pööravad konsulaartöötajad täit tähelepanu alaealise isikusamasuse kontrollile ja seosele tema suhtes vanemlikke õigusi omava(te) või seadusliku eestkostja kohustusi täitva(te) isiku(te)ga; kutsub üles nii komisjoni – kes peaks selleks tegema tiheda koostööd Europoli ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega – kui ka liikmesriike pakkuma riiklikele, kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele sihipärast ja tõhusat haridust ja koolitust, samuti teavet inimkaubitsejate kasutatavate meetodite kohta, et ennetada lastega kaubitsemist;

47.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama laste seksuaalse kuritarvitamise ja lasteporno vastase võitluse direktiivi, ning tõhustama politsei- ja õigusalast koostööd seksuaalse ärakasutamise tõkestamiseks ja selle vastu võitlemiseks ELi tasandil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja ELi ametitega, eelkõige Europoli ja Eurojustiga, et parandada teabevahetust ja toetada piiriüleseid uurimisi;

48.  märgib suure murega laste seksuaalse kuritarvitamise levikut ning lastega kaubitsemise ja laste seksuaalse ärakasutamise mustrit ja normaliseerimist ning nõuab veebiplatvormidelt asjakohast reageerimist, et vältida laste kuritarvitamist kujutavate materjalide kättesaadavaks muutumist;

49.  märgib, et võimalike ohvrite värbamiseks ja ligimeelitamiseks kasutatakse selliseid vahendeid nagu internet ja sotsiaalmeedia; nõuab, et internetiplatvormid pööraksid erilist tähelepanu sobivate töövahendite väljatöötamisele; nõuab, et uues digiteenuste õigusaktis käsitletaks kübervägivalla vastaste meetodite sellist kasutamist; kutsub liikmesriike üles töötama välja veebipõhise seksuaalse ärakasutamise ja väärkohtlemise ohvriks langenud laste tuvastamise, varajase toetamise ja abistamise mudeli, samuti teadlikkuse suurendamise programmid ja rikkumistest teatamise mehhanismid, mis oleksid ka lastele kergesti kasutatavad; julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma täiendavaid meetmeid selliste veebipõhiste kuritegude vastu võitlemisel ning tugevdama ennetavaid meetmeid; kordab seetõttu vajadust parandada õiguskaitse- ja lastekaitseasutuste vahelist piiriülest koostööd ja suhtlust, ning töötada välja kord saatjata alaealise pereliikmete kiireks leidmiseks ja lastele alternatiivse hoolduse korraldamiseks;

50.  juhib tähelepanu sellele, et lapsohvrid vajavad konkreetset tuge, mille andmisel tuleb arvestada nende parimate huvide ja iga alaealise ohvri konkreetse kaitsetusega; julgustab liikmesriike tagama, et lapsohvritega kokkupuutuvad spetsialistid, nagu õiguskaitsjad, piirivalvurid, ametnikud, kohtusüsteem ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajad (sealhulgas lastehooldusasutused), oleksid piisavalt koolitatud inimkaubanduse lapsohvrite tuvastamiseks, toetamiseks ja nende edasi suunamiseks; märgib, et kõigi inimkaubanduse lapsohvrite küsitlemisse ei ole pidevalt kaasatud õiguskaitseasutuste eriüksusi, kes on saanud koolitust laste tunnistuste audiovisuaalse salvestamise alal; nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid selle üldiseks tavaks ja annaksid õiguskaitseametnikele sedalaadi lapsesõbraliku küsitlemise alast koolitust; soovitab liikmesriikidel välja töötada tugeva ahela, kus oleksid tihedad seosed inimkaubanduse ohvritele pakutava spetsiifilise toetuse (nt keskused, mis on spetsialiseerunud inimkaubanduse ohvrite toetamisele ja vastuvõtmisele) ja tavaliste noorsoo hoolekande teenuse moodulite vahel, mis samas vastaks iga alaealise inimkaubanduse ohvri konkreetsetele vajadustele;

51.  märgib, et roma lapsed on ärakasutamise ja inimkaubanduse suhtes eriti kaitsetud ning neil on suur oht langeda seksuaalse ja tööalase ärakasutamise ning kerjamisele sundimise ohvriks;

52.  tunneb heameelt komisjoni otsuse üle lisada 24. juuli 2020. aasta ELi strateegiasse (mis käsitleb tulemuslikumat võitlust laste seksuaalse väärkohtlemise vastu) eesmärk asutada Euroopa keskus, mis tegeleks laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamise ja selle vastu võitlemisega, mida nõuti ka Euroopa Parlamendi 26. novembri 2019. aasta resolutsioonis lapse õiguste kohta, ning mis oleks nurgakivi koordineeritud ja paljusid sidusrühmi hõlmavale Euroopa lähenemisviisile laste väärkohtlemise ennetamisel ja selle vastu võitlemisel ning ohvrite abistamisel;

53.  märgib, et lapsrändajatel, eelkõige saatjata ja vanematest eraldatud alaealistel on jätkuvalt suur oht langeda vägivalla, inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvriks ELi suunduvatel ja ELi sisestel rändeteedel; märgib, et tütarlapsi ohustab seksuaalne ärakasutamine ja sooline vägivald kogu rändetee ulatuses; nõuab, et liikmesriigid pakuksid inimkaubanduse saatjata lapsohvritele abi, toetust ja kaitsemeetmeid, mis vastaks nende erivajadustele, määraksid neile saabumisel eestkostja ning tagaksid neile nõuetekohased ja kohandatud elutingimused; tuletab meelde, et sellised meetmed peaksid arvesse võtma saatjata lapse parimaid huvisid nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis; mõistab hukka asjaolu, et mõned liikmesriigid on kasutanud saatjata alaealiste kaitse vahendina kinnipidamist, sealhulgas politseikambris; tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid uurima alternatiive kinnipidamisele, eelkõige siis, kui on tegemist lastega; tuletab meelde, et kinnipidamine ei ole lapse parimates huvides ning et liikmesriikidel on vaja pakkuda vabadusekaotuseta ja lapsesõbralikku majutust;

54.  märgib, et inimkaubitsejad valivad potentsiaalsed ohvrid välja ja korraldavad nende edasisaatmise väärkasutamise kohta sageli just vastuvõtukeskustes, ning et liikmesriikide asjaomased ametiasutused ja muud pädevad osalejad peavad olema eriti valvsad ning neid keskusi jälgima ja kaitsma, pöörates erilist tähelepanu vähimkaitstud rühmadele, nagu lapsed, samal ajal tugevdama nende kaitset, andma neile teavet ja avardama nende võimalusi, ning suurendama teadlikkust koolides, noortekeskustes ja noorteliikumistes; rõhutab, et saatjata lapsrändajate kadumise korral on nende leidmiseks ja kaitsmiseks vaja kooskõlastatud Euroopa lähenemisviisi;

Kriminaalkohtusüsteemide tõhusus ja ohvrite poolt osutatavate teenuste kasutamise kriminaliseerimine

55.  juhib tähelepanu, et süüdistusi on esitatud ja süüdimõistvaid kohtuotsuseid on langetatud vähe; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et parandada ja kiirendada inimkaubanduse juhtumite uurimist, tugevdades politsei jõupingutusi nii riiklikul kui ka riikidevahelisel tasandil, ning et kriminaalkaristusi inimkaubanduse eest tuleb karmistada; rõhutab, et praegused riigisisesed karistused ja nende täitmise viisid on liikmesriigiti endiselt väga erinevad; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu alaesitletud ja uurimata sektoritele, eelkõige hooajalisele ja ajutisele tööjõule madala kvalifikatsiooniga ja madala sissetulekuga sektorites, näiteks tööjõu ekspluateerimisele põllumajandussektoris; kutsub liikmesriike üles võitlema karistamatuse vastu asjaomaste ELi ametite kooskõlastatud lähenemisviisiga ja koostöös liikmesriikide, ELi institutsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja teiste partneritega, suurendades seeläbi uurimiste ja süüdistuste esitamise tõhusust, sealhulgas kasutades tõhusalt olemasolevaid platvorme, mida haldavad sellised ametid nagu Europol ja Eurojust; palub seetõttu pädevaid asutusi, kes vastutavad raskete kuritegude, sealhulgas inimkaubanduse ennetamise, avastamise, uurimise või nende eest vastutusele võtmise eest kasutama kooskõlas asjakohaste õigusaktide sätetega nende toetamiseks suuremahulisi IT‑süsteeme, sealhulgas Schengeni infosüsteemi (SIS II);

56.  juhib tähelepanu sellele, et kõik liikmesriigid ei ole võtnud vastu inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artikli 18 kohaseid õigusakte(39); märgib, et kuna eri õigussüsteemid suhtuvad erinevalt selliste teenuste kasutamise kriminaliseerimisse, mida ohvrid on sunnitud osutama, takistab see nõudluse vähendamiseks tehtavaid jõupingutusi; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ohvrite osutatud teenuste teadliku kasutamise ja ohvrite seksuaalse ärakasutamise eest esitatud süüdistuste ja süüdimõistmise määr on ELis madal; kordab tungivat üleskutset liikmesriikidele kriminaliseerida inimkaubanduse ohvrite poolt osutatavate teenuste teadlik kasutamine;

57.  rõhutab, et on ülimalt tähtis, et ELi õiguskaitseasutused arendaksid vastuseks internetis levivatele üha sagenevatele inimkaubandusega seotud kuritegelikele mustritele välja tõhusa ja laiendatud analüüsivõime; palub komisjonil anda rahalist toetust ELi asutustele, näiteks Europolile, ja ELi sihtotstarbeliste valdkondlike fondide, näiteks Sisejulgeolekufondi kaudu ka liikmesriikidele, et tagada üha keerukamate teabekoguste töötlemiseks kõrgeimad analüütilised standardid ja piisavad vahendid;

58.  märgib, et naisi karistatakse nende sotsiaal-majandusliku olukorra või rändaja staatuse tõttu kriminaalkorras ebaproportsionaalselt sageli ning tihti puudub neil võrdne juurdepääs õigusemõistmisele, mida põhjustab sooline stereotüpiseerimine, diskrimineerivad seadused, läbipõimunud või kombineeritud diskrimineerimine, menetluslikud ja tõendusnõuded ning -tavade; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et õiguskaitse oleks füüsiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt kõigile naistele kättesaadav; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema takistustega, mis piiravad naiste juurdepääsu õigusemõistmisele;

59.  peab kahetsusväärseks seda, et tingimused inimkaubanduse ohvri ametliku staatuse saamiseks on täitmiseks sageli liiga jäigad, eelkõige alaealiste ja muudesse vähekaitstud rühmadesse kuuluvate ohvrite puhul, kes rahaliselt ja emotsionaalselt sõltuvad inimkaubitsejatest; taunib asjaolu, et ohvritele esitatakse endiselt sageli kriminaalsüüdistusi ja neid mõistetakse süüdi kuritegudes, mida nad olid sunnitud toime panema, sageli seoses ebaseadusliku sisenemisega liikmesriigi territooriumile, mis on inimkaubandusele sageli loomupärane; kutsub liikmesriike üles võtma vastu selged sätted, mis käsitlevad inimkaubanduse ohvritele süüdistuse esitamisest loobumist või nende karistamata jätmist ning ohvritele pakutava kaitse lahutamist õiguskaitseasutustega tehtavast koostööst, mis paneb praegu ohvrile täieliku tõendamiskohustuse; nõuab, et liikmesriigid täidaksid selle asemel ohvrite vajaduse psühholoogilise toe järele; kutsub liikmesriike lisaks üles võtma vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et vastavalt inimkaubandusevastase võitluse direktiivi artiklile 11 ei sõltuks ohvrile pakutav abi ja toetus sellest, kas ta soovib kriminaaluurimisele, süüdistuse esitamisele või kohtumenetlusele kaasa aidata;

60.  taunib asjaolu, et andmed inimkaubanduse ohvrite identiteedi kohta on esitatud politseiaruannetes ja kogu menetluse vältel, mistõttu on ohvritel raskem tõtt rääkida või kättemaksu eest kaitset saada; soovitab, et liikmesriigid hoiaksid ohvrite nimesid ja muid isikuandmeid eraldi failides, mis on juurdepääsetavad politseile ja prokuratuurile, kuid mitte inimkaubanduses kahtlustavale isikule või tema advokaadile, pidades samas kinni õigusest õiglasele kohtumõistmisele;

61.  rõhutab finantsuurimise ja raha liikumisteekonna jälgimise tähtsust, kuna see on põhiline strateegia inimkaubandusest kasu teeniva organiseeritud kuritegevuse võrgustike kohta juurdluste korraldamisel ja nende vastutusele võtmisel; kutsub liikmesriike üles inimkaubanduse kohta iga uue juurdluse alustamisel käivitama finantsuurimise ja tegema koostööd rahapesuspetsialistidega; kutsub liikmesriike üles tugevdama koostööd inimkaubandusega seotud isikute varade külmutamisel ja konfiskeerimisel ning ohvritele hüvitise maksmisel, sealhulgas kasutama konfiskeeritud tulu ohvrite abistamise ja kaitse toetamiseks, nagu on soovitatud inimkaubandusevastase võitluse direktiivi põhjenduses 13; kutsub komisjoni üles hindama ja edendama praegust õigusalast ja politseikoostööd ning olemasolevate vahendite kasutamist, nagu kohtuotsuste vastastikune tunnustamine, ühised uurimisrühmad ja Euroopa uurimismäärus; nõuab sellega seoses tõhustatud terviklikku lähenemisviisi, mille eesmärk on suurendada ühtset suhtumist kõigis sektorites, nagu sisseränne, tööhõive, töötervishoid ja tööohutus ja paljud muud sektorid;

Koostöö liikmesriikide vahel ja ELi ametitega

62.  tuletab meelde ELi ametite rolli ohvrite varases tuvastamises ja inimkaubandusevastases võitluses; nõuab justiits- ja siseküsimuste ametitele rohkem rahalisi vahendeid, et võimaldada nende töötajatel käia koolitustel ja välja töötada suutlikkuse suurendamise vahendeid ohvrite tuvastamise valdkonnas, sealhulgas sooküsimustes pädevate ametnike ametisse nimetamine, eelkõige liikmesriikides, kus on suuremad segarändevood; kutsub komisjoni üles töötama välja suunised soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste alase oskusteabe integreerimiseks kogu ELi õiguskaitseasutuste tegevusse, sealhulgas töötades välja alalised programmid soolise tasakaalu parandamiseks otsustusprotsessides ning justiits- ja siseküsimuste asutuste töötajate valikuks, eelkõige asutustes, mis tegelevad inimkaubandusega vastase võitlusega;

63.  tunneb heameelt justiits- ja siseküsimuste asutuste ühisavalduse üle pühenduda ühiselt inimkaubanduse vastu võitlemisele; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid suurendaksid inimkaubanduse vastases võitluses piiriülest koostööd ja teadmiste vahetust asjaomaste ELi ametitega, nagu Eurojust, Europol, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Frontex, Euroopa Liidu Õiguskaitsekoolituse Amet, Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet;

64.  juhib tähelepanu olulisele rollile, mida Eurojust mängib liikmesriikide õigusasutuste keeruliste uurimiste ja süüdistuste esitamise alases koostöös ja kooskõlastamises, sealhulgas Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse kaudu, samuti ühiste uurimisrühmade abil; kutsub liikmesriike üles tagama inimkaubanduse juhtumite tihedamat ja õigeaegset suunamist Eurojustile, et tõhustada kohtulike uurimiste ja süüdistuste kooskõlastamist liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega; julgustab Eurojusti ja Europoli toel rohkem kasutama ühiseid uurimisrühmi, kuna see õigusalase koostöö vahend on inimkaubandusevastases võitluses osutunud eriti tõhusaks;

65.  julgustab liikmesriike suurendama andmete ja teabe vahetamist, et võidelda inimkaubanduse vastu, kasutades Europoli asjakohaseid ressursse ja andmebaase;

66.  kutsub CEPOLit üles pakkuma pädevatele õiguskaitseasutustele koolitust, et tagada standardsed lähenemisviisid uurimisele ja ohvrite kaitsele;

Soovitused

67.  kutsub komisjoni üles pärast põhjalikku mõjuhindamist vaatama läbi inimkaubanduse vastase võitluse direktiivi, et parandada meetmeid inimkaubanduse kõigi vormide ennetamiseks, tõkestamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks, eelkõige seoses seksuaalse ärakasutamisega, mis moodustab suurima osa inimkaubandusest; palub tegeleda veebitehnoloogiate kasutamisega seoses inimkaubanduse levikuga kui ka selle ennetamise eesmärgil; palub parandada ennetusmeetmeid ja ohvrite varajast tuvastamist ning lihtsat ja tingimusteta juurdepääsu abile ja kaitsele, tugevdades samal ajal horisontaalset soo- ja lapsetundlikku perspektiivi kõigis inimkaubanduse vastase võitluse vormides;

68.  kutsub komisjoni üles muutma inimkaubandusevastast direktiivi selle tagamiseks, et liikmesriigid selgesõnaliselt kriminaliseeriksid inimkaubanduse ohvrite osutatavate teenuste teadliku kasutamise, mis on seotud ohvrite väärkasutamisega, nagu on soovitatud inimkaubanduse vastase võitluse direktiivi artiklis 18, võttes arvesse nimetatud kuriteo tõsidust ja selle ulatuslikkust kogu ELis ning süüdistuste vähest esitamist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et prokuratuuril on keeruline tõendada, et isik oli teadlik sellest, et tema kasutatud teenust osutas inimkaubanduse ohver; rõhutab, et tõendite hankimise keerukus ei ole tingimata määrav argument, miks teatavat liiki käitumist kuriteona ei käsitleta; märgib, et kriminaalvastutuse piiramine ainult olukorraga, kus teenuse kasutaja on otseselt ja tegelikult teadlik, et selle osutaja on inimkaubanduse ohver, loob süüdistuse esitamiseks väga kõrge künnise; on seisukohal, et tuleks põhjalikult uurida teenuse kasutaja teadlikkuse taset, mida on vaja sellise kuriteo toimepaneku tõestamiseks; on seisukohal, et teenuse kasutaja peaks tõendama, et ta võttis kõik mõistlikud meetmed, et vältida sellise teenuse kasutamist, mida pakub inimkaubanduse ohver; tunneb muret asjaolu pärast, et õiguskaitseasutustel ei ole inimkaubanduse ohvrite poolt osutatavate teenuste teadliku kasutamise kohta piisavalt teadmisi, et vastava sätte kohta puudub kohtupraktika ning et töötajad, kes sellega küsimusega tegelevad, on ebapiisava ettevalmistusega ja neid on liiga vähe; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi uurimiste ja süüdistuste esitamise arvu suurendamiseks ning vähendaksid koormust, mis langeb ohvritele ja nende tunnistustele tõendite kogumise menetluse käigus; nõuab, et uurijaid, prokuröre ja kohtunikke koolitataks korrapäraselt ja individuaalselt ning et süstemaatiliselt kasutataks finantsuurimisi ja muid tõhusaid jälitusteabel põhinevaid uurimisvahendeid, mis lisaks ohvrite tunnistustele võivad pakkuda mitmesugust liiki tõendeid; kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt rahalisi ja inimressursse, et selle kuriteoliigiga nõuetekohaselt tegeleda;

69.  palub komisjonil viivitamata avaldada konkreetse ja sihtotstarbelise ELi strateegia inimkaubandusele lõpu tegemiseks, käsitleda inimkaubandust ELis prioriteetse valdkonnana ning teha seda tervikliku, soo- ja lapsepõhise ning ohvrikeskse õigus- ja poliitikaraamistiku kaudu;

70.  tuletab meelde vajadust tagada inimkaubandusevastase võitluse direktiivi täielik rakendamine ning selle järjekindel ja hoolikas kohaldamine kõigi osaliste, sealhulgas seadusandjate, kohtunike, prokuröride, politsei ja haldusasutuste poolt; rõhutab, et kõigi nende osalejate nõuetekohane väljaõpe on hädavajalik, nagu ka ennetavad kampaaniad teadlikkuse suurendamiseks ning avaliku halduse ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vaheline koostöö; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid sellealaseid pingutusi;

71.  kutsub komisjoni üles korrapäraselt hindama ja läbi vaatama inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamist liikmesriikides ning esitama kooskõlas artikli 23 lõikega 1 aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud kõnealuse direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid ja milline on kehtivate siseriiklike õigusaktide mõju, ning alustama viivitamata rikkumismenetlust, kui direktiivi ei ole tõhusalt rakendatud, ning esitama Euroopa Parlamendile aruande ja ettepanekud selle läbivaatamiseks;

72.  kutsub komisjoni üles hindama elamislubade direktiivi läbivaatamist eesmärgiga tagada, et ohvreid järelemõtlemisaja lõppedes tagasi ei saadetaks ning et inimkaubanduse ohvrite elamislubade tingimuseks ei seataks inimkaubanduse ohvriks langenud isiku osalemist või valmisolekut osaleda juhtumi uurimises või kriminaalmenetluses; samuti kutsub liikmesriike üles tagama, et inimkaubandusevastase võitluse direktiiviga ette nähtud tingimusteta juurdepääs abile ja toetusele oleks kooskõlas elamislubade direktiiviga ja selle kohaldamisega;

73.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles määratlema, eraldama ja broneerima rahalised vahendid inimkaubanduse vastase võitluse jaoks kas riiklikul või Euroopa tasandil rahastamisvõimaluste kaudu, mida pakuvad Euroopa fondid ja projektid, nagu Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, Sisejulgeolekufond ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi Daphne tegevussuund;

74.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama teabekampaaniaid, mis oleksid suunatud võimalikele ohvritele ja teavitaksid neid abist, kaitsest ja nende õigustest kõigis ELi riikides;

75.  kutsub komisjoni üles viima läbi tõenditel põhinevaid uuringuid võimalike ohvrite riskitegurite ja selle kohta, kuidas riskisektorites kattuvad erinevad poliitikavaldkonnad inimkaubandusega;

76.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama inimkaubanduse ennetamisel inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, keskendudes ohvrite õigustele, tegema koostööd kodanikuühiskonnaga, et pakkuda ohvritele vajalikke teenuseid ja abi, ning tagama, et neil on juurdepääs õigusemõistmisele, hüvitisele ja heastamisele;

77.  rõhutab ühtse lähenemisviisi tähtsust, et rändevoogude kontekstis ja esmase vastuvõtu keskustes paremini tuvastada võimalikke ohvreid, parandada juurdepääsu varjupaigamenetlustele ja tagada nende vastastikune täiendavus inimkaubandusega seotud menetlustega; kutsub komisjoni üles hindama inimkaubandusevastase võitluse direktiivi rakendamist ja esitama ettepanekuid selle muutmiseks;

78.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kiireloomulisi meetmeid sisserändajate üle piiri toimetamise ja inimkaubandusega tegelevate kuritegelike rühmituste vastu, arvestades suurt tõenäosust, et salaja üle piiri toimetatavate isikud võivad sattuda inimkaubanduse ohvriks, ning hindama riske sisserändajatele, eelkõige saatjata alaealistele, lastele ja naistele; rõhutab sellega seoses vajadust seaduslikumate ja ohutumate rändeteede järele, et vältida ebaseadusliku staatusega vähekaitstud inimeste ärakasutamist;

79.  kutsub liikmesriike üles COVID‑19 pandeemiale reageerimiseks töötama välja situatsiooniplaani, mis tagaks, et inimkaubandusevastased süsteemid hädaolukorras vähemalt minimaalselt toimiksid; märgib, et situatsiooniplaan peaks tagama ohvritele piiratud võimaluste tingimustes kättesaadava miinimumteenuste paketi, et rahuldada nende otsesed vajadused seoses edasisuunamise, kaitse, juhtumi uurimise ja kohtumenetlusega;

80.  kutsub komisjoni üles tagama inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori töö järjepidevuse, määrates ametisse täiskohaga inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori, ning lisada see inimkaubanduse vastase võitluse uude strateegiasse;

o
o   o

81.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0066. (3) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57. (4) ELT L 18, 21.1.2012, lk 7. (5) ELT L 168, 30.6.2009, lk 24. (6) ELT L 348, 24.12.2008, lk 9. (7) ELT L 261, 6.8.2004, lk 19. (8) EÜT L 328, 5.12.2002, lk 17. (9) EÜT L 328, 5.12.2002, lk 1. (10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0286. (11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0080. (12) ELT C 101, 16.3.2018, lk 47. (13) ELT C 76, 28.2.2018, lk 61. (14) ELT C 285, 29.8.2017, lk 78. (15) Euroopa rakendamishinnang – „Implementation of Directive 2011/36/EU: Migration and gender issues“ (Direktiivi 2011/36/EL rakendamine – rände- ja soolised küsimused), parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat, järelhindamisüksus, 15. september 2020. (16) Euroopa Komisjoni kolmas aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2020), mida nõutakse direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) (COM(2020)0661) artikli 20 alusel. (17) COM(2020)0661. (18) „Data Collection on Trafficking in Human Beings in the EU“ (Andmete kogumine inimkaubanduse kohta ELis), 2018, lk 2020. (19) COM(2020)0661, lk 1. (20) COM(2020)0661, lk 1. (21) https://www.europol.europa.eu/publications-documents/challenges-of-countering-human-trafficking-in-digital-era (22) https://www.europol.europa.eu/publications-documents/challenges-of-countering-human-trafficking-in-digital-era (23) Uuring inimkaubanduse majanduslike, sotsiaalsete ja inimkulude kohta ELis (2020). (24) „Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union“ (Tõsine tööalane ärakasutamine: töötajate liikumine ELis või ELi), http://fra.europa.eu/en/publication/2015/severe-labour-exploitation-workers-moving-within-or-european-union (25) Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT L 261, 6.8.2004, lk 15). (26) Euroopa Nõukogu inimkaubandusevastase võitluse eksperdirühma (GRETA) soovituste kohaselt tuleb tagada siseriiklike suunamismehhanismide kohaldamine varjupaigataotlejate ja kinnipeetud sisserändajate suhtes. (27) Data collection on trafficking in human beings in the EU (Andmete kogumine inimkaubanduse kohta ELis), 2018. (28) Situation Report „Trafficking in Human Beings in the EU“ (Aruanne inimkaubanduse olukorra kohta ELis), Europol, 18. veebruar 2016. (29) COM(2018)0777, lk 6. (30) COM(2018)0777, lk 6. (31) Euroopa Komisjoni kolmas aruanne inimkaubandusevastases võitluses tehtud edusammude kohta (2020), mida nõutakse direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust) artikli 20 alusel (COM(2020)0661). (32) COM(2020)0661. (33) Teine eduaruanne, COM(2018)0777, lk 3. (34) Euroopa rakendamishinnang – „Implementation of Directive 2011/36/EU: Migration and gender issues“ (Direktiivi 2011/36/EL rakendamine – rände- ja soolised küsimused), parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat, järelhindamisüksus, 15. september 2020, lk 49. (35) GRETA tegevuse 9. üldaruanne, lk 57. (36) Europoli juures asuva sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 4. aastaaruanne (2020). (37) Europoli 2017. aasta raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnang (SOCTA). (38) Europoli juures asuva sisserändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastase Euroopa keskuse 4. aastaaruanne (2020). (39) Teine eduaruanne, COM(2018)0777, lk 29.

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta) artikli 43 rakendamise kohta (2020/2047(INI))

P9_TA(2021)0042 A9-0005/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli, eriti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse õigust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „põhiõiguste harta“), eriti selle artikleid 1, 3, 4, 6, 7, 18, 19, 20 ja 47,

–  võttes arvesse 19. detsembril 2018. aastal ÜRO peaassambleel vastu võetud ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 78,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (varjupaigamenetluste direktiiv)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast praktikat,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (vastuvõtutingimuste direktiiv)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2018. aasta esialgset kokkulepet uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrust (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublin III)(4),

–  võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2020. aasta teatist „COVID‑19: suunised varjupaiga- ja tagasisaatmismenetlusi ning ümberasustamist käsitlevate ELi õigusnormide rakendamise kohta“ (C(2020)2516),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse (EPRS) 2020. aasta novembri Euroopa rakendamishinnangut varjupaigamenetluste kohta piiril(5),

–  võttes arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 2020. aasta septembri uuringut „Border Procedures for Asylum Applications in EU+ Countries“ (Varjupaigataotluste piirimenetlused EL+ riikides) ning selle 2019. aasta septembris avaldatud publikatsiooni „Guidance on asylum procedure: operational standards and indicators“ (Juhend varjupaigamenetluse kohta: tegevusnõuded ja näitajad),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2020. aasta aruannet põhiõiguste olukorra kohta,

–  võttes arvesse FRA 4. märtsi 2019. aasta arvamust 3/2019 „Update of the 2016 Opinion of the European Union Agency for Fundamental Rights on fundamental rights in the ‘hotspots’ set up in Greece and Italy“ (Ajakohastatud arvamus, mis puudutab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2016. aasta arvamust põhiõiguste kohta Kreekas ja Itaalias asutatud esmase vastuvõtu keskustes),

–  võttes arvesse FRA 8. detsembri 2020. aasta aruannet „Migration: Fundamental Rights Challenges at Land Borders“ (Ränne – põhiõigustega seotud probleemid maismaapiiridel),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid inimõiguste kohta rahvusvahelistel piiridel,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet,

–  võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe tõlgendamise ja rakendamise kohta(6),

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni 22. mai 2018. aasta raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidus rahvusvahelise kaitse ühine kord ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9‑0005/2021),

A.  arvestades, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on anda kaasseadusandjatele tõenduspõhist teavet piirimenetluste praeguse kohaldamise kohta, hinnates, kuidas liikmesriigid rakendavad varjupaigamenetluste direktiivi artiklit 43 ja sellega seotud sätteid; arvestades, et käesoleva raporti eesmärk ei ole asendada varjupaigamenetluste direktiivi põhjalikku mõjuhinnangut, mille komisjon oleks pidanud juba mõne aja eest koostama, ega seadusandlikke läbirääkimisi uue muudetud varjupaigamenetluste määruse üle;

B.  arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 rakendamisega seotud segregeeritud ja võrreldavaid andmeid sageli ei koguta ega tehta üldsusele kättesaadavaks; arvestades, et piirimenetluste rahalised kulud ei ole teada; arvestades, et vabaduse võtmine võib põhjustada üksikisikutele märkimisväärseid kannatusi, eriti kui piiriäärsed kinnipidamisasutused on puudulikud või kui menetluslikke tagatisi ei kohaldata või kohaldatakse ebapiisavalt;

C.  arvestades, et varjupaigamenetluste direktiiv ei sisalda piirimenetluste selget määratlust ega täpsusta nende eesmärke; arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 lõike 1 kohaselt jäetakse liikmesriikidele piirimenetluste kasutamisel valikuvabadus; arvestades, et 14 liikmesriigil on piirimenetlus ja nende seas on kolm Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnanguga hõlmatud liikmesriiki, kes on kasutanud põhjendusi, mis lähevad varjupaigamenetluste direktiivist kaugemale; arvestades, et liikmesriigid võivad täpselt määratletud asjaoludel ette näha vastuvõetavuse ja/või sisulise kontrolli piiril või transiiditsoonis; arvestades, et enamik liikmesriike hindab piiril või transiiditsoonides ka Dublini süsteemi kohaldatavust; arvestades, et piirimenetlused moodustavad vaid väikese osa menetlevate ametiasutuste kogu töökoormusest, välja arvatud Kreekas, kus üle 50 % varjupaigataotlustest menetletakse ELi-Türgi avalduse tulemusena kehtestatud kiirmenetluse raames;

D.  arvestades, et varjupaigamenetluste direktiivi artiklis 43 ei ole selgelt sätestatud, millistel piiridel liikmesriigid võivad piirimenetlusi kasutada; arvestades, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus leitakse, et selles artiklis kasutatud mõistet „piir“ tuleks mõista ELi välispiirina; arvestades, et kaks liikmesriiki kohaldavad piirimenetlusi ka sisepiiridel ja peavad taotlejaid kinni politseiasutustes;

E.  arvestades, et mõned liikmesriigid peavad varjupaigataotlejaid kinni piirimenetlustes, millel puudub riigi seadustes õiguslik alus; arvestades, et seetõttu ei ole varjupaigataotlejatel piisavaid menetluslikke tagatisi ja lisaks võidakse parlamendiliikmetelt võtta kinnipeetavate külastamise õigus;

F.  arvestades, et piirimenetlustes kinnipidamise suhtes kohaldatakse samu õigusnorme nagu taotlejate kinnipidamise suhtes mujal liikmesriigi territooriumil; arvestades, et vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud, et taotlejaid võib kinni pidada üksnes viimase abinõuna, kui on nõuetekohaselt kaalutud kõiki alternatiive, millega ei kaasne kinnipidamist, ning et kinnipidamine peab põhinema vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttel; arvestades, et kui kinnipidamiskorralduse annavad haldusasutused, peavad liikmesriigid ette nägema kinnipidamise seaduslikkuse kiire kohtuliku läbivaatamise ametiülesande korras ja/või taotleja taotlusel; arvestades, et alaealiste puhul peavad liikmesriigid kehtiva õigusraamistiku kohaselt ühtlasi tegema kõik endast oleneva, et vabastada nad kinnipidamisest ja paigutada nad alaealistele sobivasse majutuskohta;

G.  arvestades, et kuigi väidetavad põhiõiguste rikkumised ELi välispiiridel on märgatavalt sagenenud, ei ole liikmesriikidel kohustust luua sõltumatu järelevalvemehhanism, mis tagaks põhiõiguste kaitse välispiiridel;

H.  arvestades, et kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele tuleks piirimenetlustes anda selget teavet ja piisavat abi, sealhulgas juriidilist ja tõlkeabi, eelkõige seoses võimalusega esitada rahvusvahelise kaitse taotlus;

I.  arvestades, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus leiti, et varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi, eelkõige õigust teabele, õigusabile ja suulisele tõlkele, uuritud liikmesriikide praktikas ei kohaldata või kohaldatakse üksnes piiratud ulatuses;

J.  arvestades, et rakendamishinnangu käigus ilmnes mitu varjupaigamenetluste direktiivi mittejärgimise juhtumit; arvestades, et komisjon on algatanud rikkumismenetlused ainult kahe liikmesriigi suhtes;

Üldised märkused

1.  märgib, et komisjon on uue rände- ja varjupaigaleppe koostamisel korraldanud põhjaliku konsulteerimise sidusrühmadega ning arvamustevahetused parlamendi ja liikmesriikidega; rõhutab siiski, et hoolimata oma õiguslikust aruandluskohustusest ja nõuetest, mis tulenevad paremat õigusloomet käsitlevast institutsioonidevahelisest kokkuleppest, ei ole komisjon kunagi esitanud varjupaigamenetluste direktiivi rakendamise aruannet ning et 2016. ja 2020. aastal tegi ta ettepanekud varjupaigamenetluste määruse kohta ilma mõjuhinnangut esitamata; ootab, et komisjon esitaks selle aruande, mille tähtaeg oli juba 2017. aastal;

2.  tuletab meelde, kui tähtis on ühtse poliitikakujundamise suunamisel tõenduspõhine lähenemisviis;

3.  märgib, et järelevalve ja statistilised andmed on vajalikud, et tagada ELi seaduste täitmine; palub liikmesriikidel koguda statistikat järgmise kohta: i) piirimenetlustes käsitletud taotluste arv ja taotlejate liik; ii) piirimenetluste rakendamise põhjenduste liik ja nende kasutamise sagedus; iii) piirimenetluste tulemused nii esimeses astmes kui ka apellatsiooniastmes ning iv) nende taotlejate arv ja liik, keda piirimenetlusse ei suunata;

Kohaldamisala

4.  rõhutab, et piirimenetlused kujutavad endast praegu erandit õiguslikult määratletud reeglist, mille kohaselt varjupaigataotlejatel on õigus liikmesriigi territooriumile siseneda; märgib, et paljud rahvusvahelise kaitse taotlused esitatakse liikmesriigi piiril või transiiditsoonis enne taotleja riiki lubamise otsust; märgib, et sellistel juhtudel võivad liikmesriigid piirimenetluse ette näha üksnes varjupaigamenetluste direktiivi artikli 31 lõikes 8 ja artiklis 33 ammendavalt sätestatud juhtudel ning kooskõlas varjupaigamenetluste direktiivi II peatükis sätestatud aluspõhimõtete ja tagatistega; märgib, et varjupaigamenetluste direktiivi kohase piirimenetluse ülevõtmine ja rakendamine erineb liikmesriigiti ja see põhjustab ELi raames ebaühtlust; märgib, et enamik liikmesriike kasutab piirimenetlusi ainult harvadel juhtudel ja mitmes liikmesriigis üldiselt välditakse nende menetluste kasutamist; juhib siiski tähelepanu sellele, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendushinnangus uuritud seitsmest liikmesriigist kolm kohaldab piirimenetlusi, mis lähevad varjupaigamenetluste direktiivi artiklis 43 sätestatud põhjustest kaugemale, ning kutsub neid üles seda mitte tegema; kutsub ühtlasi liikmesriike üles hoiduma piirimenetluste kohaldamisest sisepiiridel;

5.  märgib, et kõigi rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute huvides on, et nende taotlusi menetletaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, tingimusel, et kõiki taotlusi hinnatakse individuaalselt ning et varjupaigataotlejatele ELi seaduste kohaselt tagatavad menetluslikud tagatised ja õigused kehtivad ning neid saab tulemuslikult kasutada;

Mittesisenemise õiguslik fiktsioon ja kinnipidamine

6.  tuletab meelde, et piirimenetlused hõlmavad varjupaigataotluse läbivaatamist piiril või transiiditsoonis enne liikmesriigi territooriumile sisenemise kohta otsuse tegemist; kordab, et Schengeni piirieeskirjade kohane sisenemiskeeld ei tohi piirata varjupaigaõigust ega rahvusvahelist kaitset käsitlevate erisätete kohaldamist; märgib, et seetõttu on liikmesriigid kohustatud hindama, kas varjupaigataotleja vajab kaitset;

7.  märgib, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt tuleb varjupaigataotlejatel lubada jääda liikmesriikide territooriumile, sealhulgas sellesse piiri- või transiiditsooni, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati;

8.  juhib tähelepanu sellele, et väide, nagu ei oleks varjupaigataotleja seaduslikult liikmesriigi territooriumile sisenenud, kui ta tegelikult viibib sellel territooriumil, kujutab endast õiguslikku fiktsiooni; rõhutab, et see õiguslik fiktsioon puudutab üksnes riiki sisenemise ja seal viibimise õigust, kuid see ei tähenda, et taotleja ei kuuluks asjaomase liikmesriigi jurisdiktsiooni alla;

9.  rõhutab, et taotlejad, kelle suhtes kohaldatakse piirimenetlust, paigutatakse varjupaigataotluse läbivaatamise ajaks tõenäoliselt kinnipidamiskohta; juhib lisaks tähelepanu sellele, et kõik liikmesriigid, kelle tegevust parlamendi uuringuteenistus Euroopa rakendamishinnangu käigus uuris, pidasid piirimenetluste raames varjupaigataotlejaid kinni;

10.  kordab, et nagu vastuvõtutingimuste direktiivis sätestatud, ei tohi liikmesriigid inimest kinni pidada üksnes põhjusel, et ta on varjupaigataotleja, ja et taotlejaid võib kinni pidada ainult väga selgelt määratletud erandlikel asjaoludel; tuletab meelde oma ühist esialgset kokkulepet nõukoguga, mis käsitleb uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi, milles täpsustatakse, et liikmesriigid ei tohi taotlejat tema kodakondsuse alusel kinni pidada; rõhutab, et vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud, et kinnipidamine peab jääma viimaseks abinõuks, kestma võimalikult lühikest aega ja ainult seni, kuni kohaldatakse vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 8 lõikes 3 sätestatud aluseid, ning et kinnipeetavatele tuleb anda võimalus oma vabadusekaotus edasi kaevata; kordab, et põhiõiguste harta artiklis 6 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 5 sätestatud õigus vabadusele kehtib ka ELi piiridel; peab kahetsusväärseks, et piirimenetlustega seoses ei ole välja töötatud ega kohaldatud peaaegu ühtegi kinnipidamise alternatiivi, ning ergutab liikmesriike tegutsema selle nimel, et kinnipidamise alternatiivid oleksid kättesaadavad;

11.  on mures selle pärast, et mõned liikmesriigid peavad varjupaigataotlejaid piirimenetluste ajal kinni ilma riikliku seadusliku aluseta ja see võib kaasa tuua ebapiisavad menetluslikud tagatised; rõhutab, et kui liikmesriigid otsustavad kinnipidamise kasuks, tuleks riigi seaduses selleks ette näha seaduslik alus;

12.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohus otsustas liidetud kohtuasjades C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, et asjaolu, et taotleja võib transiiditsoonist lahkuda kolmanda riigi suunas, ei tähenda, et tema olukorda saaks lugeda kinnipidamiseks;

13.  tunneb tõsist muret seoses teadetega inimõiguste ränga rikkumise ja kahetsusväärsete kinnipidamistingimuste kohta piirialade transiiditsoonides ning kinnipidamiskeskustes; kutsub liikmesriike üles tagama piirirajatistes inimväärsed vastuvõtutingimused, mis on kooskõlas vastuvõtutingimuste direktiivis ette nähtud normidega; tuletab sellega seoses meelde, et kinnipeetud varjupaigataotlejaid tuleks kohelda nende inimväärikust täielikult austades;

14.  tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi kohaldamisel peaksid liikmesriigid eelkõige arvestama laste parimaid huve kooskõlas põhiõiguste hartaga ja ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga; märgib, et ÜRO Lapse Õiguste Komitee on selgelt öelnud, et lapsi ei tohiks kunagi sisserändega seotud põhjustel kinni pidada; kordab seoses varjupaigamenetluste määrusega oma seisukohta, et alaealisi ei tohiks mingil juhul piirimenetluste raames kinni pidada ning et piirimenetlust võib alaealiste suhtes kohaldada ainult siis, kui nende kinnipidamisele on olemas alternatiiv; palub, et liikmesriigid, kes kohaldavad praegu alaealiste suhtes piirimenetlust, kehtestaksid kinnipidamisele alternatiivid kooskõlas lapse parimate huvidega; kutsub liikmesriike üles kohaldama piirimenetlusi üksnes juhul, kui sellised vabadusekaotuseta alternatiivid on olemas;

Sisenemiskeeld ja järelevalve

15.  juhib tähelepanu FRA hiljutistele järeldustele, eelkõige asjaolule, et välispiiridel väidetavalt aset leidnud põhiõiguste rikkumiste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud; märgib, et see hõlmab arvukalt juhtumeid, kus inimestel on keelatud riiki siseneda, ilma et nende varjupaigataotlust oleks registreeritud, sealhulgas seoses piirimenetlustega; kordab, et liikmesriigid on kohustatud loata piiriületamist takistama, ning tuletab meelde, et see kohustus ei piira rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute õigusi; nõustub FRA seisukohaga, et nende väidetavate juhtumite korrapärasus ja raskusaste kujutavad endast tõsist põhiõigustega seotud probleemi; kordab, et automaatne riiki mittelubamine, piirilt tagasisaatmine ja kollektiivne väljasaatmine on ELi ja rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud; rõhutab lisaks, et varjupaigamenetluse direktiivi artikli 8 kohaselt on liikmesriikidel kohustus teavitada inimesi võimalusest taotleda varjupaika, kui on viiteid kaitsevajadusele, ning et inimestele, kellel keelatakse riiki siseneda, tuleb tagada juurdepääs tõhusale õiguskaitsele kooskõlas ELi õiguse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; mõistab hukka kõik juhtumid, kus liikmesriigid ei täida oma sellekohaseid kohustusi, ning kutsub neid üles oma kohustusi täielikult täitma; palub komisjonil tulemuslikult tagada, et liikmesriigid neid kohustusi täidaksid, sealhulgas peatades tõsiste puuduste korral ELi maksed;

16.  peab oluliseks luua sõltumatu järelevalvemehhanism ja palub liikmesriikidel tagada järelevalveorganite takistamatu juurdepääs piirirajatistele, et tagada põhiõiguste tõhus kaitse ja süstemaatiline rikkumistest teatamine kooskõlas FRA soovitustega aruandes põhiõigustega seotud probleemide kohta maismaapiiridel; on veendunud, et sõltumatu järelevalve teel tuleks kontrollida ka otsustamisprotsessi kvaliteeti ja tulemusi, samuti kinnipidamistingimusi ja nende vastavust menetluslikele tagatistele; on seisukohal, et järelevalveorganites peaksid esindatud olema riikide sõltumatud ja pädevad inimõiguste institutsioonid ja vabaühendused, ELi ametid, nagu FRA, ning rahvusvahelised organisatsioonid, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet;

Saatjata alaealised ja vähekaitstud taotlejad, kes vajavad piirimenetluses spetsiaalseid menetlustagatisi

17.  märgib, et varjupaigamenetluse direktiivi artikli 24 kohaselt peavad liikmesriigid mõistliku aja jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist hindama, kas taotleja vajab spetsiaalseid menetlustagatisi, ning et nad ei tohi kohaldada piirimenetlust, kui selle raames ei saa selliseid tagatisi anda;

18.  rõhutab, et kuigi liikmesriigid on loonud mehhanismid selliste taotlejate tuvastamiseks, kes vajavad spetsiaalseid menetluslikke tagatisi, ei ole need mehhanismid sageli tulemuslikud ja kui vajadused on kindlaks tehtud, hindavad nad sageli ainult nähtavaid vajadusi; märgib, et spetsiaalseid menetlustagatisi vajavate taotlejate tulemuslik ja kiire tuvastamine on endiselt keeruline; rõhutab, et vähekaitstud isikutel on õigus nõuda oma spetsiaalsete menetluslike tagatiste vajaduse hindamist ning juhul, kui nende suhtes kohaldatakse piirimenetlust, saada ELi õiguse alusel piisavat toetust; kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik taotlejad, kes vajavad spetsiaalseid menetluslikke tagatisi, tehakse tulemuslikult kindlaks ja neile tagatakse täielik juurdepääs nendele eritagatistele ja toetusele, nagu vastuvõtutingimuste direktiivis on sätestatud; rõhutab, et kui piirimenetluse raames ei ole võimalik piisavat toetust anda või kui menetlev ametiasutus leiab, et taotleja vajab konkreetseid menetluslikke tagatisi, pöörates erilist tähelepanu piinamise, vägistamise või muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise, seksuaalse või soolise vägivalla ohvritele, ei tohi menetlev ametiasutus neid menetlusi taotleja suhtes kohaldada või peab nende kohaldamise lõpetama;

19.  tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 25 lõike 6 punkt b näeb ette väga piiratud asjaolud, mis võimaldavad liikmesriikidel saatjata alaealiste taotlusi piirimenetluses menetleda; rõhutab, et uuritud liikmesriigid ei ole kehtestanud piisavaid vanuse hindamise meetodeid; palub liikmesriikidel tagada lapse parimate huvide järgimine ja kaitsta lapsi, sealhulgas inimkaubanduse ohvreid; rõhutab, et varjupaigamenetluste direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse saatjata alaealised piirimenetlustest vabastada ning menetleda nende taotlusi tavapärase varjupaigamenetluse raames; kutsub liikmesriike üles vabastama saatjata alaealised piirimenetlustest;

Menetluslikud tagatised

20.  märgib, et piirimenetlused on kiirmenetlused, ja tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 kohaselt on varjupaigataotlejatel piirimenetlustes samad õigused ja tagatised nagu tavalistes menetlustes;

21.  rõhutab, et kõigis uuritud liikmesriikides täheldati tõsiseid probleeme seoses õigusabile juurdepääsu ja õigusabi kvaliteediga; rõhutab, et õigusabi on varjupaigamenetluste õigluse tagamiseks väga tähtis; soovitab tagada tasuta õigusabi juba esimeses astmes, niipea kui varjupaigataotlus on registreeritud; palub liikmesriikidel tagada tulemuslik juurdepääs õigusabile ka praktikas ja tagada piisava arvu kvalifitseeritud õigusnõustajate olemasolu;

22.  märgib, et varjupaigamenetluste direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse lubada vabaühendustel varjupaigamenetlusele juurde pääseda, et taotlejaid abistada; peab kahetsusväärseks, et piirimenetluste raames ei reguleeri paljud liikmesriigid spetsialiseerunud vabaühenduste sellist juurdepääsu, kuigi see võib olla taotleja juriidiliste ja menetlusõiguste tagamiseks tähtis ning parandada esimese astme otsuste kvaliteeti;

23.  rõhutab, et piirimenetlusi iseloomustab lühike menetlustähtaeg ja taotlejate kinnipidamine; peab menetlustes vajalikuks tõhusaid ajalisi piiranguid, et ajutine liikumisvabaduse äravõtmine inimeste kinnipidamisel kestaks võimalikult lühikest aega; tuletab meelde, et liikmesriigid võivad kehtestada lühemad, kuid mõistlikud tähtajad, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist ning taotleja tegelikku juurdepääsu varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud põhitagatistele ja põhimõtetele; märgib, et piirimenetluses otsuse tegemise tähtaeg on liikmesriigiti erinev, ulatudes kahest päevast 28 päevani, ning kaebuse esitamise tähtaeg on kahest päevast seitsme päevani; juhib tähelepanu sellele, et lühikese tähtaja puhul võib olla keeruline vestlust või edasikaebust põhjalikult ette valmistada ja seega menetlust õiglaselt kohaldada, ja seda kindlasti juhul, kui varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi ei kohaldata tulemuslikult;

24.  kordab, et vastavalt varjupaigamenetluste direktiivis sätestatule on liikmesriigid kohustatud tagama varjupaigataotlejate juurdepääsu abile, esindamisele ja menetluslikule teabele; rõhutab, et taotlejatel peab olema õigeaegne juurdepääs piisavale ja arusaadavale teabele piirimenetluste ning oma õiguste ja kohustuste kohta; juhib tähelepanu sellele, et suuline tõlge peaks olema isiklik ja see tuleks tagada kõigis piirimenetluse etappides; tuletab meelde, et liikmesriikide kohustus anda taotlejale tegelik võimalus oma taotlust põhjendada tähendab, et tuleb korraldada isiklik vestlus, millel on ühtlasi taotluse läbivaatamise menetluses keskne tähtsus ja mille peavad korraldama piisava väljaõppe saanud töötajad; rõhutab, et taotlejatele tuleks anda piisavalt aega vestluseks valmistumiseks; märgib murega, et parlamendi uuringuteenistuse Euroopa rakendamishinnangus uuritud liikmesriigid ei täida varjupaigamenetluste direktiivist tulenevaid kohustusi seoses menetluslike tagatistega piirimenetluste kontekstis, ning rõhutab, et taotlejate raskused menetluslikele tagatistele juurdepääsul võivad tõsiselt mõjutada nende õigusi, mis on tagatud põhiõiguste hartaga; kutsub liikmesriike üles varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud tagatisi täielikult rakendama ja kohaldama;

25.  võtab teadmiseks, et varjupaigamenetluste direktiivis jäetakse liikmesriikide otsustada, kas edasikaebustel on automaatne peatav toime; tuletab siiski meelde, et Euroopa Liidu Kohus on tunnistanud, et sellise tagasisaatmisotsuse puhul, mille täitmine võib asjaomase kolmanda riigi kodaniku seada tõsisesse piirilt tagasisaatmise ohtu, peab edasikaebusel olema peatav toime;

Piirimenetlused ja saabujate suur arv

26.  märgib, et vastavalt varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 lõikele 3 võib juhul, kui korraga saabub suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes esitavad piiril või transiiditsoonis rahvusvahelise kaitse taotluse, need menetlused läbi viia piiri või transiiditsooni läheduses seal, kus need kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud tavaliselt majutatakse, ja selle aja jooksul, kui neid seal majutatakse;

27.  tuletab meelde, et varjupaigamenetluste direktiivi II peatükis sätestatud tagatisi kohaldatakse ka suure hulga saabujate puhul; peab piisavat personali ja ressursse sellega seoses hädavajalikuks; tunneb muret, et nendel juhtudel võib piirimenetluste õige kohaldamine olla keeruline, tekitada põhiõiguste rikkumise ohtu ja tõhususega seotud kahtlusi;

28.  jagab FRA, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja ÜRO rändajate inimõiguste eriraportööri väljendatud muret seoses menetlustagatiste ja põhiõiguste austamisega Kreeka esmase vastuvõtu keskustes kasutatud kiirmenetlustes; peab kahetsusväärseks tõsiseid põhiõigustest kinnipidamisega seotud puudusi, mida FRA on nendes Euroopa esmase vastuvõtu keskustes täheldanud;

29.  rõhutab, et ELi asutused saavad liikmesriike suure arvu varjupaigataotlejate saabumisel piiripunktides aidata, et tagada kõigile taotlejatele kiire ning õiglane menetlus; märgib eelkõige, et EASO võib anda varjupaigamenetluse mitmes etapis operatiivset tuge ning Frontex võib aidata taotlusi läbi vaadata, isikuid tuvastada ja sõrmejälgi võtta; märgib, et seni on EASO abi andnud ainult Kreeka saartel nn kiirmenetluse raames; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et olukord on paranenud, kuid endiselt esineb tõsiseid puudusi, näiteks piirimenetluste keskmine kestus on mitu kuud; loodab, et kavandatav ELi Varjupaigaamet aitab neid puudusi kõrvaldada;

Piirimenetluste kohaldamine

30.  tuletab meelde, et piirimenetluste kohaldamine on endiselt liikmesriikide otsustada; kordab, et kui liikmesriigid kohaldavad piirimenetlusi, peaksid nad ette nägema tingimused, mis tagavad õiglase ja asjakohase menetluse ning selle tulemuste kiire teatavakstegemise rahvusvahelise kaitse taotlejatele; märgib, et eelkõige keerukamatel juhtudel võib menetluslike tagatiste, näiteks õigusabi saamise õiguse tulemuslikkus väheneda; rõhutab, et tõhusad menetlused ja menetluslikud tagatised peavad käima käsikäes; rõhutab, et kui otsust ei saa teha hiljemalt nelja nädala jooksul, tuleb taotlust menetleda vastavalt teistele varjupaigamenetluste direktiivi sätetele; kutsub liikmesriike üles õigusaktides ja praktikas täielikult järgima varjupaigamenetluste direktiivis sätestatud menetluslikke tagatisi;

31.  kutsub liikmesriike üles jätkama kehtivate piirimenetluste nõuetekohase kohaldamise heade tavade vahetamist ja jagama neid ka komisjoniga;

32.  kutsub liikmesriike üles kriitiliselt hindama, kas nende praegune tegevussuutlikkus on piisav, et tagada oma kohustuste täitmine piirimenetlustes; kutsub liikmesriike üles vajaduse korral operatiivset koostööd ja abi tõhustama;

33.  kutsub komisjoni üles tulemuslikult jälgima varjupaigamenetluste direktiivi artikli 43 ja sellega seotud sätete rakendamist ja mittejärgimise korral meetmeid, sealhulgas algatama vajaduse korral rikkumismenetlusi;

o
o   o

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 180, 29.6.2013, lk 60. (2) ELT L 180, 29.6.2013, lk 96. (3) ELT L 77, 23.3.2016, lk 1. (4) ELT L 180, 29.6.2013, lk 31. (5) W. van Ballegooij, K. Eisele, „Asylum procedures at the border, European Implementation Assessment“, European Parliamentary Research Service, 2020. (6) ELT C 76, 9.3.2020, lk 86.

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon üldsuse juurdepääsu dokumentidele (kodukorra artikli 122 lõige 7) käsitleva 2016.–2018. aasta aruande kohta (2019/2198(INI))

P9_TA(2021)0043 A9-0004/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eelkõige ELi lepingu artikleid 1, 9, 10, 11 ja 16 ning ELi toimimise lepingu artiklit 15,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 41 ja 42,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(1),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (kodukorra artikli 104 lõige 7) aastatel 2011–2013(2),

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele (kodukorra artikli 116 lõige 7) aastatel 2014–2015(3),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni ELi institutsioonide läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani aastaaruandeid ja tema eriaruannet „Strateegiline uurimine OI/2/2017/TE nõukogu õigusloomeprotsessi läbipaistvuse kohta“,

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani strateegilise uurimise OI/2/2017/TE kohta, mis käsitleb õigusloomeprotsessi läbipaistvust nõukogu ettevalmistavates organites(5),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat,

–  võttes arvesse komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi 2016., 2017. ja 2018. aasta aruandeid määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes(6),

–  võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Ombudsmani 2016. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta(7),

–  võttes arvesse president Ursula von der Leyeni komisjonile esitatud poliitilisi suuniseid (2019–2024),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ja artikli 122 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni arvamust (A9-0004/2021),

A.  arvestades, et vastavalt aluslepingutele järgib liit oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid kodanikke võrdselt (ELi lepingu artikkel 9); arvestades, et igal kodanikul on õigus osaleda liidu demokraatias, ning arvestades, et otsused tehakse nii avalikult ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik (ELi lepingu artikli 10 lõige 3, mida väljendatakse sarnaselt selle lepingu preambuli põhjenduses 13 ning artikli 1 lõikes 2 ja artiklis 9);

B.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 15 sätestatakse, et „hea valitsemistava edendamiseks ja kodanikuühiskonna osalemise tagamiseks teevad liidu institutsioonid, organid ja asutused oma tööd võimalikult avalikult“ ning et „igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus pääseda ligi liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidele“;

C.  arvestades, et dokumentidele juurdepääsu õigust ja selle põhiõigustega võrdset staatust rõhutatakse veelgi nüüd aluslepingutega (ELi lepingu artikli 6 lõige 1) sama õigusjõuga harta artiklis 42; arvestades, et dokumentidele juurdepääs võimaldab kodanikel tõhusalt kasutada oma õigust kontrollida ELi institutsioonide, asutuste ja organite tööd ja tegevust, eelkõige õigusloomeprotsessi;

D.  arvestades, et ELi institutsioonide toimimine peaks olema kooskõlas õigusriigi põhimõttega; arvestades, et ELi institutsioonid peavad püüdlema võimalikult kõrgete läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse standardite poole; arvestades, et need põhimõtted on ELi institutsioonides hea valitsemistava edendamise ning ELi ja selle otsustusprotsessi toimimise suurema avatuse tagamise peamised elemendid; arvestades, et kodanike usaldus ELi institutsioonide vastu on demokraatia, hea valitsemistava ja tulemusliku poliitikakujundamise jaoks põhjapaneva tähtsusega; arvestades, et läbipaistvus ja juurdepääs dokumentidele tuleks tagada ka seoses sellega, kuidas ELi poliitikat rakendatakse kõikidel tasanditel ja kuidas kasutatakse ELi vahendeid; arvestades, et avatus ja kodanikuühiskonna osalemine on hädavajalikud hea valitsemistava edendamiseks ELi institutsioonides; arvestades, et demokraatia aluspõhimõtete kohaselt on kodanikel õigus otsustusprotsessi teada ja jälgida; arvestades, et Euroopa Parlament tagab oma seadusandlikes menetlustes suure läbipaistvuse, sealhulgas komisjonide etapis, mis võimaldab kodanikel, meedial ja sidusrühmadel näha, kuidas ja miks otsuseid tehakse ning teha selgelt kindlaks parlamendi eri seisukohad ja konkreetsete ettepanekute päritolu ning jälgida lõplike otsuste vastuvõtmist;

E.  arvestades, et ELi lepingu artikli 16 lõike 8 kohaselt on nõukogu istungid seadusandlike aktide eelnõude arutamisel ja hääletamisel avalikud; arvestades, et ombudsmani sõnul piirab käimasolevates seadusandlikes menetlustes enamiku ettevalmistavate dokumentide juurdepääsupiirangu (märge „LIMITE“) tava ebaproportsionaalselt kodanike õigust pääseda võimalikult laialdaselt juurde seadusandlikele dokumentidele(8); arvestades, et asjaolu, et nõukogu pole võtnud kohustust tagada läbipaistvus, näitab aruandekohustuse puudumist nõukogu kui ELi kaasseadusandja rollis;

F.  arvestades, et ombudsmani 2018. aastal lõpetatud uurimistes olid põhilised probleemid läbipaistvus, vastutus ja üldsuse juurdepääs teabele ja dokumentidele (24,6 %), millele järgnes teeninduskultuur (19,8 %) ning kaalutlusõiguse nõuetekohane kasutus (16,1 %); arvestades, et muud mured hõlmasid menetlusõiguste järgimist, sealhulgas õigust saada ära kuulatud, põhiõiguste austamist, eetikaküsimusi, üldsuse osalemist ELi otsustusprotsessis, sealhulgas rikkumismenetlustes, ELi hangete, toetuste ja lepingute usaldusväärset finantsjuhtimist, värbamist ja ELi personaliküsimuste head haldamist;

G.  arvestades, et 2018. aastal käivitas ombudsman uue veebisaidi, mis hõlmab muudetud ja kasutajasõbralikku liidest potentsiaalsete kaebuse esitajate jaoks; arvestades, et ombudsmani kiirmenetlus üldsuse juurdepääsu dokumentidele käsitlevate kaebustega tegelemiseks kajastab ombudsmani võetud kohustust osutada abi ja võtta kiirelt abi otsijate jaoks vastu otsused;

H.  arvestades, et ombudsman jõudis oma strateegilise uurimise OI/2/2017/TE tulemusel järeldusele, et nõukogus puuduv läbipaistvus seoses üldsuse juurdepääsuga tema seadusandlikele dokumentidele ja praegused tavad tema otsustusprotsessides, konkreetselt nõukogu ettevalmistavate asutuste, sealhulgas komiteede, töörühmade ja alaliste esindajate komitee (COREPER) ettevalmistusetapis, on haldusomavoli; arvestades, et tulenevalt nõukogu vastumeelsusest tema soovituste rakendamise suhtes esitas ombudsman 16. mail 2018 parlamendile eriaruande OI/2/2017/TE nõukogu õigusloomeprotsessi läbipaistvuse kohta; arvestades, et parlament kiitis oma 17. jaanuari 2019. aasta resolutsioonis ombudsmani strateegilise uurimise kohta ombudsmani soovitused heaks;

I.  arvestades, et juhtumi 1302/2017/MH puhul, mis käsitleb komisjoni tegevust seoses taotlusega üldsuse juurdepääsu saamiseks õigustalituse arvamustele läbipaistvusregistri kohta, leidis ombudsman, et komisjoni pidev keeldumine dokumentidele laiema juurdepääsu võimaldamisest oli haldusomavoli, kuna komisjon ei olnud võimalikult avatud ja vastutulelik sellesama meetme suhtes, mille eesmärk on edendada läbipaistvust kui vahendit, mille abil saavutada suurem ELi legitiimsus ja vastutus;

Läbipaistvus laiemast perspektiivist

1.  on kindlalt otsustanud püüda tuua kodanikud otsustusprotsessile lähemale; rõhutab, et läbipaistvus ja vastutus on äärmiselt tähtsad, säilitamaks kodanike usaldus ELi poliitilise, seadusandliku ja haldustegevuse vastu; rõhutab, et ELi lepingu artikli 10 lõikes 3 tunnustatakse osalusdemokraatiat ühe ELi peamise demokraatliku põhimõttena ja rõhutatakse, et otsused tuleb teha nii kodanikulähedaselt kui võimalik; tuletab meelde, et kodanike usalduse suurendamiseks ELi institutsioonide vastu peab Euroopa tasandi otsustusprotsess olema kindlasti täielikult demokraatlik ja väga läbipaistev; rõhutab, et kõigil ELi institutsioonidel on vaja edasi liikuda sarnasel läbipaistvustasemel;

2.  märgib rahuloluga, et ametisse on nimetatud läbipaistvuse eest vastutav volinik, kelle ülesanne on muuta õigusloomeprotsess ELi institutsioonides läbipaistvamaks;

3.  tuletab meelde, et parlament esindab Euroopa kodanike huve avatud ja läbipaistval viisil, seades eesmärgiks neid täielikult teavitada, nagu on kinnitanud ombudsman, ning võtab teadmiseks komisjoni edusammud läbipaistvusnõuete parandamisel; on sügavalt mures asjaolu pärast, et vaatamata parlamendi ja ombudsmani üleskutsetele ja soovitustele ei ole nõukogu võrreldavaid standardeid veel rakendanud ning nõukogu otsustusprotsess ei ole kaugeltki läbipaistev; kutsub nõukogu üles rakendama Euroopa Liidu Kohtu asjakohaseid otsuseid praktikas ja mitte neist kõrvale hoidma; tunnustab teatavate nõukogu eesistujariikide ja samuti teatavate liikmesriikide häid tavasid nõukogu dokumentide, sealhulgas nõukogu eesistujariigi ettepanekute avaldamisel;

4.  väljendab heameelt ELi nõukogu otsuse üle pärast seda, kui ombudsman avas juhtumi 1011/2015/TN, kohaldada määrust (EÜ) nr 1049/2001 peasekretariaadi valduses olevate dokumentide suhtes, mis on seotud erinevate valitsustevaheliste organite ja üksuste toetamise ülesannetega, nagu näiteks juhtumi vaekogu arvamused kandidaatide sobivuse kohta täitmaks Euroopa Kohtu ja Euroopa Liidu Üldkohtu kohtuniku ja kohtujuristi ülesandeid; kiidab heaks ombudsmani arvamuse, et tuleb eelistada suuremat avatust küsimuses, kuidas leida vajalik tasakaal selliste isikute isikuandmete kaitse vajaduse, kelle sobivust kõrgetesse riigiametitesse hinnatakse, ja kõrgesse riigiametisse nimetamise protsessi maksimaalse läbipaistvuse tagamise vajaduse vahel;

5.  peab kahetsusväärseks komisjoni korduvat tava anda Euroopa Parlamendile ELi õigusaktide rakendamise kohta sageli vaid väga piiratud hulgal teavet; nõuab, et institutsioonid austaksid lojaalse koostöö põhimõtet ja avaldaksid selle teabe ennetavalt; väljendab kahetsust selle üle, et komisjon keeldub avaldamast statistikat ELi poliitika tõhususe kohta, mis takistab avalikku kontrolli poliitika üle, millel on märkimisväärne mõju põhiõigustele; kutsub komisjoni üles sellist statistikat ennetavalt avaldama, tõestamaks, et poliitikameetmed on eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja proportsionaalsed; kutsub komisjoni üles olema kolmandate isikutega sõlmitud lepingute osas läbipaistev; kutsub komisjoni üles olema oma praeguste tavadega võrreldes ennetavam, avaldades pakkumismenetluste kohta võimalikult palju teavet;

6.  rõhutab rikkumismenetlustes tehtud otsuste läbipaistvuse suurendamiseks võetud meetmete tähtsust; nõuab eelkõige, et komisjoni poolt liikmesriikidele saadetud nimetatud menetlustega seotud dokumendid ja seonduvad vastused tehtaks üldsusele kättesaadavaks;

7.  rõhutab, et rahvusvahelised lepingud on siduvad ja neil on mõju ELi õigusaktidele, ning rõhutab vajadust tagada läbipaistvus kogu läbirääkimisprotsessi vältel; tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaselt tuleb Euroopa Parlamenti viivitamata ja täielikult teavitada kõigil läbirääkimisetappidel; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi ning tagama ELi toimimise lepingu artikli 218 täieliku järgimise;

8.  peab sügavalt kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ja nõukogu nõuavad kinniseid koosolekuid ilma nõuetekohase põhjenduseta; on seisukohal, et kinniste koosolekute taotlusi tuleks nõuetekohaselt hinnata; nõuab selgeid kriteeriume ja reegleid, mis reguleerivad kinniste koosolekute taotlusi ELi institutsioonides;

9.  tuletab meelde, et läbipaistev õigusloome on kodanike jaoks äärmiselt oluline ja see on oluline viis, kuidas tagada nende aktiivne osalemine õigusloomeprotsessis; väljendab heameelt 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe (IIA) ja selles sisalduva kolme institutsiooni võetud kohustuse üle tagada seadusandlike menetluste läbipaistvus asjakohaste õigusaktide ja kohtupraktika alusel, sealhulgas kolmepoolsete läbirääkimiste nõuetekohane käsitlemine;

10.  nõuab tungivalt, et institutsioonid jätkaksid arutelusid selle üle, kuidas luua sihtotstarbeline ja kasutajasõbralik ühine andmebaas seadusandlike ettepanekute menetlemise seisu kohta (ühine õigusloome andmebaas), nagu lepiti kokku paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes, et tagada suurem läbipaistvus;

11.  väljendab heameelt juba käivitatud algatuste üle, mis tegelevad üldsuse nõudmistega suurema läbipaistvuse järele, nagu 2017. aasta detsembris käivitatud institutsioonidevaheline delegeeritud õigusaktide register – parlamendi, komisjoni ja nõukogu ühine vahend, mis annab juurdepääsu delegeeritud õigusaktidele kogu nende eluringi jooksul;

12.  juhib tähelepanu sellele, et komiteemenetluste läbipaistvust ja komiteemenetluse registri kättesaadavust tuleks veelgi suurendada ning tuleks muuta selle sisu, et tagada otsustusprotsessi suurem läbipaistvus; rõhutab, et selles protsessis peaks oluline osis olema registri otsingufunktsioonide parandamine, et võimaldada otsinguid poliitikavaldkondade kaupa;

13.  pooldab komisjoni liikmete uut käitumisjuhendit, mis jõustus 2018. aasta veebruaris ja mis suurendab läbipaistvust eelkõige volinike ja huvide esindajate vaheliste kohtumiste ning üksikute volinike ametireiside kulude osas; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei ole ikka veel oma liikmete jaoks vastu võtnud käitumisjuhendit, ja nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks sellise juhendi viivituseta vastu; rõhutab, et nõukogu peab olema sama vastutustundlik ja läbipaistev kui teised institutsioonid;

14.  tuletab meelde oma muudetud kodukorda, mille kohaselt parlamendiliikmed peaksid võtma kasutusele süstemaatilise tava kohtuda üksnes selliste huvide esindajatega, kes on end läbipaistvusregistris registreerinud; tuletab samuti meelde, et parlamendiliikmetel palutakse avaldada veebis kõik kavandatud kohtumised läbipaistvusregistri kohaldamisalasse kuuluvate huvigruppide esindajatega, samas kui raportöörid, variraportöörid ja komisjonide esimehed on kohustatud iga raporti puhul avaldama veebis kõik kavandatud kohtumised läbipaistvusregistri kohaldamisalasse kuuluvate huvigruppide esindajatega; juhib sellega seoses siiski tähelepanu asjaolule, et valitud esindajad saavad piiranguteta kohtuda igaühega, keda nad peavad oma poliitilise töö jaoks asjakohaseks ja oluliseks;

15.  on seisukohal, et praegune viis teabe leidmiseks Euroopa Parlamendi liikmete hääletusmustrite kohta parlamendi veebisaidil sadu hääli hõlmavate pdf-failide kaudu ei ole kasutajasõbralik ega aita kaasa ELi tegevuse läbipaistvuse suurendamisele; nõuab kasutajasõbraliku süsteemi loomist, kus iga nimelise hääletuse puhul saaks hääletusi filtreerida hääletusele pandud teksti ning iga fraktsiooni ja iga parlamendiliikme hääletustulemuste kaupa, mis oleksid siis korraga nähtavad;

16.  väljendab heameelt asjaolu üle, et läbirääkimised komisjoni ettepaneku üle võtta vastu institutsioonidevaheline kokkulepe kohustusliku läbipaistvusregistri kohta (COM(2016)0627) on nüüd lõppenud, ning nõuab tungivalt, et kolm institutsiooni seda kiiresti rakendaksid; rõhutab, et selleks, et säilitada kodanike suur usaldus Euroopa institutsioonide vastu, on vaja suuremat läbipaistvust institutsioonides korraldatavate koosolekute osas;

17.  julgustab samuti liikmesriikide valitsuste ja parlamentide liikmeid püüdlema suurema läbipaistvuse poole oma kohtumistel huvirühmade esindajatega, kuna ELi küsimustes otsuste tegemisel on nad laiemas mõttes osa ELi seadusandjast;

Juurdepääs dokumentidele

18.  tuletab meelde, et üldsuse õigus saada juurdepääs institutsioonide dokumentidele on aluslepingutes ja hartas sätestatud põhiõigus, ja see on lahutamatult seotud institutsioonide demokraatliku olemusega; rõhutab, et selle õiguse võimalikult ulatuslik kasutamine varaseimas etapis on väga oluline, kuna see tagab demokraatliku kontrolli ELi institutsioonide töö ja tegevuse üle; tuletab meelde, et kodanike usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on esindusdemokraatlike riikide peamine alus;

19.  tuletab meelde oma varasemates resolutsioonides esitatud üleskutseid üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele; peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ja nõukogu ei ole võtnud parlamendi mitme ettepaneku suhtes nõuetekohaseid järelmeetmeid;

20.  tuletab meelde, et vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 peab läbipaistvus ja täielik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele olema reegel ning et nagu Euroopa Liidu Kohtu järjepidevalt kehtestatud pretsedentides on juba sätestanud, tuleb erandeid sellest reeglist tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, et avalikustamisel on ülekaalukas avalik huvi;

21.  kordab, kui oluline on vältida dokumentide üleklassifitseerimist, mis võib kahjustada avalikku kontrolli; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ametlikud dokumendid on sageli liigselt salastatud; kordab oma seisukohta, et dokumentide salastamiseks ja salastatuse kustutamiseks tuleks kehtestada selged ja ühtsed eeskirjad;

22.  võtab teadmiseks asjaolu, et komisjonil on kõige rohkem esialgseid taotlusi (2018. aastal 6 912), mis hõlmavad konkreetseid dokumente, millele järgnevad nõukogu (2018. aastal 2 474) ja parlament (2018. aastal 498); võtab teadmiseks üldise positiivse vastamismäära (2018. aastal olid näitajad komisjoni puhul 80 %, nõukogu puhul 72,2 % ja parlamendi puhul 96 %);

23.  märgib huviga, et keeldumise peamised põhjused põhinevad vajadusel kaitsta institutsioonide otsustusprotsessi, üksikisikute eraelu puutumatust ja isikupuutumatust ning konkreetse füüsilise või juriidilise isiku ärihuve; märgib lisaks, et parlamendi jaoks on õigusnõustamise kaitse olnud asjakohane põhjus ka juhtudel, kus taotleti peamiselt juhatuse dokumente, samas kui komisjoni jaoks olid dokumentidele juurdepääsu keelamisel asjakohaseks põhjuseks ka kontrollide, uurimiste ja auditite läbiviimine ning avalik julgeolek;

24.  väljendab heameelt Euroopa Kohtu otsuse üle kohtuasjas C-213/15 P (komisjon vs Patrick Breyer), mille puhul Euroopa Kohus jättis Üldkohtu otsuse jõusse, leides, et komisjon ei saa keelduda andmast juurdepääsu tema valduses olevale liikmesriikide kirjalikult esitatud teabele ainuüksi põhjusel, et see on kohtumenetlusega seotud dokument; märgib, et kohus on seisukohal, et mis tahes otsus juurdepääsutaotluse kohta tuleb teha määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel ning et Euroopa Kohtu tegevusega seotud dokumendid ei kuulu põhimõtteliselt määruse kohaldamisalasse, kui need on määruses loetletud ELi institutsioonide, näiteks kõnealuse juhtumi korral komisjoni käes;

25.  toetab kodanikuühiskonna üleskutset(9) edastada Euroopa Kohtu avalikke kuulamisi otseülekandena, nagu see juba toimub mõne riikliku ja rahvusvahelise kohtu, näiteks Prantsusmaa konstitutsioonikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu puhul;

26.  tuletab meelde oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsioonis (üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele aastatel 2014–2015) komisjonile ja nõukogule esitatud üleskutset;

27.  tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamine on alates 2012. aastast blokeeritud, ning märgib kahetsusega komisjoni kavatsust see ettepanek tagasi võtta; nõuab tungivalt, et kõik asjaosalised jätkaksid protsessi ja teeksid tööd läbivaatamisega, et kohandada määruse sätteid Lissaboni lepinguga ning tagada kohaldamisala laienemine kõigile ELi institutsioonidele, organitele ja asutustele lõppeesmärgiga anda ELi kodanikele laiem ja parem juurdepääs ELi dokumentidele;

28.  rõhutab, et pärast ELi lepingu ja ELi toimimise lepingu jõustumist hõlmab dokumentidega tutvumise õigus kõiki ELi institutsioone, asutusi ja ameteid, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 15 lõikes 3; on seisukohal, et määrust (EÜ) nr 1049/2001 tuleks muuta ja ajakohastada, et kooskõlastada seda aluslepingutega, reageerida selles valdkonnas toimunud arengutele ja võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomast praktikat; nõuab seetõttu tungivalt, et kõik kolm institutsiooni teeksid konstruktiivselt tööd, et saavutada läbivaadatud määruse vastuvõtmine;

29.  rõhutab, et vajadus tagada, et kodanikud mõistaksid ja saaksid üksikasjalikult jälgida õigusloomeprotsessi ja selles osaleda, on aluslepingutest tulenev nõue ning põhinõue demokraatliku kontrolli ja demokraatia jaoks tervikuna; on arvamusel, et kui kolmepoolsete kohtumiste raames koostatakse dokumente, näiteks päevakordi, tulemuste kokkuvõtteid, protokolle ja üldisi lähenemisviise nõukogus, kui need on kättesaadavad ja kättesaadavas vormingus, siis on need dokumendid seotud seadusandliku menetlusega ja neid ei saa põhimõtteliselt käsitleda muudest seadusandlikest dokumentidest erinevalt;

30.  rõhutab läbipaistvuse ja üldsuse dokumentidele juurdepääsu tähtsust; rõhutab, et õigusloomeprotsessi suur läbipaistvus on oluline selleks, et kodanikud, meedia, kodanikuühiskond ja teised sidusrühmad saaksid nõuda oma valitud ametiisikutelt ja valitsustelt vastutust nende tegude eest; tunnustab ombudsmani väärtuslikku rolli suhtlemisel ja vahendajana tegutsemisel ELi institutsioonide ja kodanike vahel ning rõhutab ombudsmani tööd üldsuse vastutustunde suurendamisel ELi õigusloomeprotsessi suhtes;

31.  tuletab meelde, et ombudsmani sõnul peaksid dokumentidele, eelkõige seadusandlusega seotud dokumentidele juurdepääsu piirangud olema erandlikud ja rakenduma vaid hädavajaduse korral; pooldab ombudsmani dokumentidele juurdepääsu kiirmenetlust, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et ombudsmani soovitused ei ole õiguslikult siduvad;

32.  osutab asjaolule, et otsused, millega keelatakse üldsuse juurdepääs dokumentidele, peavad põhinema selgelt ja rangelt määratletud õiguslikel eranditel, mida täiendavad põhjendatud ja üksikasjalikud selgitused, et kodanikel oleks võimalik keeldumisest aru saada ning kasutada tõhusalt nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid; märgib murega, et kui kodanikule dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldutakse, siis praegu on ainus seaduslik vaidlustamisviis algatada kohtumenetlus Euroopa Liidu Kohtus, mis tähendab pikka protsessi, suurte kulude ohtu ja ebakindlat tulemust, mis paneb otsust vaidlustada soovivatele kodanikele põhjendamatu ja heidutava koormuse;

33.  palub sellega seoses ELi institutsioonidel, asutustel ja ametitel võtta vastu kiiremad, vähem keerukad ja ligipääsetavamad menetlused juurdepääsu andmisest keeldumisega seotud kaebuste käsitlemiseks; on seisukohal, et ennetavam lähenemisviis aitaks kindlustada tegeliku läbipaistvuse ning vältida asjatuid õigusvaidlusi, mis võivad põhjustada tarbetuid kulusid ja koormust nii kodanikele kui ka institutsioonidele; on arvamusel, et kodanikke ei tohiks vahendite puudumise tõttu takistada otsuseid vaidlustamast; tuletab meelde võimalust taotleda tasuta õigusabi, nagu on sätestatud hartas; palub ELi institutsioonidel hoiduda nõudmast vastaspoolelt kohtukulude kandmist;

34.  tuletab sellega seoses meelde ombudsmani 19. detsembri 2017. aasta otsuseid juhtumis 682/2014/JF, et komisjoni nõue, et kõik isikud, kes soovivad avalikku juurdepääsu dokumentidele, peavad esitama oma postiaadressi komisjoni paberkandjal saatmise korra jaoks, on haldusomavoli, rõhutades, et uuendatud taotluste ja menetlusformaalsuste nõudmine, kui see ei ole vajalik ja sel pole ilmset kasulikku eesmärki, näitab austuse puudumist kodanike põhiõiguste vastu;

35.  peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu ei avalda ennetavalt enamikku seadusandliku menetlusega seotud dokumente, mis takistab kodanikel teada saamast, millised dokumendid on olemas, ja piirab seeläbi nende õigust taotleda dokumentidele juurdepääsu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu on seadusandlike dokumentide kohta kättesaadava teabe esitanud registris, mis on puudulik ja kasutajavaenulik; kutsub nõukogu üles kandma seadusandlike ettepanekutega seotud dokumendid kasutajasõbralikku avalikku registrisse, mis kajastaks täielikult üldsuse huvi läbipaistvuse vastu ja võimaldaks õiguspärast kontrolli mitte ainult kodanike, vaid ka liikmesriikide parlamentide poolt;

36.  nõuab tungivalt, et nõukogu viiks oma töömeetodid vastavusse aluslepingutes nõutava parlamentaarse ja osalusdemokraatia standarditega, ning kordab, et nõukogu peab olema sama vastutav ja läbipaistev kui teised institutsioonid;

37.  toetab täielikult Euroopa Ombudsmani soovitusi nõukogule pärast strateegilist uurimist, nimelt: a) registreerida süstemaatiliselt liikmesriikide seisukohad, mida nad on avaldanud ettevalmistavates organites, b) töötada välja selged ja üldsusele kättesaadavad dokumentidele juurdepääsu piiramise (märge „LIMITE“) kriteeriumid ning c) vaadata juurdepääsupiiranguga „LIMITE“ dokumentide staatus süstemaatiliselt läbi enne seadusandliku akti lõplikku vastuvõtmist, mis peaks toimuma enne mitteametlikke läbirääkimisi kolmepoolsetel kohtumistel, kui nõukogul on ettepaneku suhtes juba esialgne seisukoht võetud; nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks kõik vajalikud meetmed ombudsmani soovituste võimalikult kiireks rakendamiseks, et tagada seadusandlike arutelude läbipaistvus oma ettevalmistavates organites;

38.  leiab, et nõukogu praegune laialt levinud ja meelevaldne tava seada käimasolevates seadusandlikes menetlustes enamikele ettevalmistavatele dokumentide juurdepääsupiirang „LIMITE“ piirab kodanike õigust pääseda seadusandlikele dokumentidele võimalikult laialdaselt juurde;

39.  võtab teadmiseks asjaolu, et pärast Üldkohtu otsust De Capitani kohtuasjas(10) on parlamendis märkimisväärselt suurenenud taotluste arv, milles taotletakse üldsuse juurdepääsu mitmeveerulistele dokumentidele, mida arutati kolmepoolsetel kohtumistel, ning märgib rahuloluga, et pärast kohtuotsust on parlament avalikustanud kõik mitmeveerulised dokumendid, millele taotleti juurdepääsu määruse (EÜ) nr 1049/2001 alusel; tunneb selle asjaolu üle heameelt, kuna seadusandliku protsessi avatus aitab suurendada institutsioonide õiguspärasust ELi kodanike silmis; rõhutab, et üldine nõue anda dokumentidele juurdepääs on kõigi ELi institutsioonide asjakohaseim vahend, et neil oleks võimalik vastata järjest suuremale arvule taotlustele seoses juurdepääsuga dokumentidele;

40.  märgib, et Euroopa Kohtu 2018. aasta märtsi otsuses De Capitani kohtuasjas märgitakse, et nn neljaveerulistes dokumentides kajastatud institutsioonide seisukohad ei kuulu avaldamata jätmise üldise eelduse alla; märgib, et kolmepoolsete läbirääkimiste dokumentides kajastunud tundlik teema ei olnud iseenesest piisav põhjus üldsusele juurdepääsu keelamiseks;

41.  tuletab meelde, et Euroopa Kohtu järeldused kehtivad kõigile ELi institutsioonidele ning et kohus täpsustas, et kui liidu institutsioonist pärit dokumendi suhtes kehtib erand üldsuse õigusest tutvuda dokumentidega, peab institutsioon selgelt hindama ja selgitama, miks selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada erandiga kaitstud huve, eelkõige seda, miks asjaomaste dokumentidega täielik tutvumine kahjustaks konkreetselt ja tegelikult otsustamisprotsessi, nõudes seega, et see oht peab olema mõistlikult ettenähtav ja mitte puhtalt hüpoteetiline; rõhutab, et dokumentidele juurdepääsu keelamine peab olema iga konkreetse juhtumi puhul täielikult põhjendatud;

42.  väljendab heameelt asjaolu üle, et kohtuasi ClientEarth vs. komisjon selgitab oluliselt mõiste „seadusandlikud dokumendid“ ulatust ning et Euroopa Liidu Kohus leidis, et mõjuhinnangu raames koostatud dokumendid kvalifitseeruvad seadusandlikeks dokumentideks ja seega ei saa hoiduda neid avalikustamast üldise eelduse kohaselt;

43.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu, komisjoni ja parlamendi õigusteenistuste ja -talituste nõuanded on piiratud juurdepääsuga ning sageli ei ole parlamendi õigusteenistuse nõuanded kättesaadavad isegi teiste parlamendikomisjonide liikmetele; nõuab, et institutsioonid tagaksid läbipaistvuse;

44.  võtab teadmiseks Euroopa Ombudsmani 2020. aastal algatatud uurimised Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti (Frontex) tavade kohta seoses kohustustega, mis ta on võtnud ELi normide alusel, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele; nõuab tungivalt, et amet võtaks järelmeetmeid seoses Euroopa Ombudsmani järeldustega ja rakendaks tema soovitusi, mis käsitlevad dokumentide registri ajakohastamist ja ameti valduses olevate selliste tundliku sisuga dokumentide avaldamist, mida ei ole ameti dokumendiregistrisse kantud(11);

45.  rõhutab, kui oluline roll on rikkumisest teatajatel haldusomavoli juhtumite avaldamisel, ja toetab meetmeid, mille abil kaitsta rikkumisest teatajaid kättemaksu eest paremini; palub institutsioonidel hinnata ja vajaduse korral üle vaadata rikkumistest teatamise sisekord;

46.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks üldsuse juurdepääsu kõigile ELi ja eraettevõtete vahelistele tervishoiualastele ostu eellepingutele nende täielikul kujul, eelkõige vaktsiinide tellimise puhul;

Järeldused

47.  rõhutab, et läbipaistvuse vajadus peaks olema hoolikalt tasakaalus vajadusega kaitsta isikuandmeid ja võimaldada vajaduse korral langetada otsuseid teatava konfidentsiaalsusega;

48.  rõhutab kindlalt, et kõiki erandeid üldsuse juurdepääsust ELi dokumentidele või teabele tuleb analüüsida iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse, et juurdepääs sellistele dokumentidele on reegel, samas kui erandid reeglist on kitsalt tõlgendatavad;

49.  nõuab, et kõik institutsioonid, organid ja asutused töötaksid välja ühise lähenemisviisi dokumentidele juurdepääsule, sealhulgas kolmepoolsete kohtumiste materjalide menetlusele, ning pidevalt uuriksid ja arendaksid uusi meetodeid ja meetmeid, et saavutada maksimaalne läbipaistvus;

50.  nõuab, et institutsioonid tagaksid seadusandlike menetluste läbipaistvuse asjakohaste õigusaktide, kohtupraktika ja ombudsmani soovituste alusel;

51.  nõuab, et kõik institutsioonid täiustaksid kommunikatsiooni kogu õigusloometsükli vältel ja levitaksid ennetavalt rohkem õigusloomeprotsessiga seotud dokumente võimalikult lihtsalt, kasutajasõbralikult ja ligipääsetavalt, avaldades need oma avalikel veebisaitidel ja kõigi muude kommunikatsioonivahendite abil; rõhutab, et rikkumismenetluste raames otsuste tegemisel on vaja suuremat läbipaistvust; nõuab, et institutsioonid suurendaksid jõupingutusi sihtotstarbelise ja kasutajasõbraliku ühise andmebaasi loomisel töösolevate seadusandlike ettepanekute menetlemise seisu kohta, nagu lepiti kokku paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes, mis võimaldab läbipaistvust seadusandliku menetluse eri etappides ja kodanikel ELi seadusandlikest menetlustest paremini aru saada;

52.  tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 3 ja harta kohaselt tuleb austada liidu rikkalikku keelelist mitmekesisust; nõuab, et Euroopa Liidu institutsioonid teeksid kõik endast oleneva, et võimaldada juurdepääs dokumentidele kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes;

53.  rõhutab, et avatud demokraatlikud ühiskonnad sõltuvad kodanike suutlikkusest pääseda juurde mitmesugustele kontrollitavatele teabeallikatele, et neil oleks võimalik kujundada seisukoht erinevates küsimustes; juhib tähelepanu sellele, et juurdepääs teabele suurendab vastutust otsuste langetamisel ja on hädavajalik demokraatliku ühiskonna toimimiseks;

o
o   o

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Ombudsmanile, muudele liidu organitele, ametitele ja asutustele ning Euroopa Nõukogule.

(1) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43. (2) ELT C 378, 9.11.2017, lk 27. (3) ELT C 66, 21.2.2018, lk 23. (4) ELT C 337, 20.9.2018, lk 120. (5) ELT C 411, 27.11.2020, lk 149. (6) ELT L 264, 25.9.2006, lk 13. (7) ELT C 356, 4.10.2018, lk 77. (8) https://www.ombudsman.europa.eu/en/recommendation/en/89518 (9) https://thegoodlobby.eu/campaigns/openletter-to-the-president-of-the-court-ofjustice-of-the-european-union-asking-foreu-courts-to-live-stream-their-publichearings (10) Üldkohtu 22. märtsi 2018. aasta otsus kohtuasjas T-540/15, Emilio de Capitani vs. Euroopa Parlament, ECLI:EU:T:2018:167. (11) https://www.ombudsman.europa.eu/en/solution/en/137293

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon ebavõrdsuse vähendamise kohta, keskendudes eelkõige palgavaesusele (2019/2188(INI))

P9_TA(2021)0044 A9-0006/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 alusel püstitatud ühtekuuluvuseesmärki, eriti ülespoole suunatud sotsiaalset lähenemist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 sisalduvat horisontaalset sotsiaalklauslit,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 151 ja järgmiste artiklite kohast sotsiaalpoliitikat,

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 6 osutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 5. ja 6. põhimõtet,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone ja soovitusi,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist Euroopa Liidus 21. jaanuaril 2011, nagu on sätestatud nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsuses 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel(1),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(2),

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(3),

–  võttes arvesse Ursula von der Leyeni poliitilisi suuniseid,

–  võttes arvesse komisjoni kohandatud tööprogrammi 2020. aastaks,

–  võttes arvesse strateegias „Euroopa 2020“ vaesusevastase võitluse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas seatud eesmärki,

–  võttes arvesse romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistikku,

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis(4),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas(5),

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni piiriüleste ja hooajatöötajate kaitse kohta Euroopas seoses COVID-19 kriisiga(6),

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni tõhusa tööjärelevalve kui Euroopas töötingimuste parandamise strateegia kohta(8),

–  võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni vaesuse sooliste aspektide kohta(9),

–  võttes arvesse oma 29. novembri 2018. aasta resolutsiooni puuetega naiste olukorra kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0152),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku poliitika kui vaesuse vastu võitlemise vahendi kohta(11),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu(12),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta(13),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (ITUC) ülemaailmset õiguste indeksit(14),

–  võttes arvesse Euroopa vaesusevastase võrgustiku aruandeid ning Euroopa puuetega inimeste foorumi ja Euroopa romade rohujuuretasandi organisatsioonide (ERGO) võrgustiku asjakohaseid aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa rohelises kokkuleppes seatud eesmärke õiglaseks ja ausaks üleminekuks, võimaldades juurdepääsu ümberõppeprogrammidele ja tööhõivevõimalustele uutes majandussektorites,

–  võttes arvesse komisjoni 14. jaanuari 2020. aasta teatist „Tugev sotsiaalne Euroopa õiglaste üleminekute jaoks“ (COM(2020)0014),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A9-0006/2021),

Kasvav ebavõrdsus ja vaesus

A.  arvestades, et üks ELi tugevusi on sotsiaalne mudel; arvestades, et tehnoloogiliste arengute ja ebavõrdsuse suurenemise ülemaailmse suundumuse tõttu tuleb sotsiaalne mudel ümber hinnata ja kohandada kaasaegse, kiiresti muutuva, keeruka ja ettearvamatu ülemaailmse keskkonnaga;

B.  arvestades, et Eurostati määratluse kohaselt ohustab üksikisikud palgavaesus, kui nad töötavad üle poole aasta ja kui nende iga-aastane ekvivalentnetosissetulek jääb alla 60 % riigi leibkondade mediaansissetulekust (pärast sotsiaalsiirdeid); arvestades, et Eurostati viimased andmed näitavad, et 2018. aastal oli vaesusohus 9,4 % Euroopa töötajatest(15);

C.  arvestades, et nii liikmesriikides kui ka nende vahel esineb ebavõrdsust ning see erineb liikmesriigiti märkimisväärselt; arvestades, et netovara lõhe kõige rikkamate protsentiilide ja kõigi teiste vahel aina suureneb; arvestades, et kui eurorühma riikides netovara majapidamise kohta varade jaotumise alumise 20 % seas 2017. aastal vähenes, siis suurenes see suhteliselt järsult ülemise 20 %(16) hulgas ja vaeseima 20 % leibkondade netovõlg oli keskmiselt 4500 eurot, samas kui rikkaima 10 % netovara oli keskmiselt 1 189 700 eurot(17);

D.  arvestades, et vaesust ja suurenevat netovarade ebavõrdsust soodustavad tegurid on keerukad ja omavahel seotud ning hõlmavad eelkõige palkade ebavõrdsust, soolist ebavõrdsust, taskukohase eluaseme puudumist, diskrimineerimist, madalat haridustaset, tehnoloogilisi muutusi töömaailmas ja struktuurimuutusi tööturul; arvestades, et tootlikkuse suurendamine ilma sellele vastava palgatõusuta suurendab ka majanduslikku tasakaalustamatust liikmesriikides ja nende vahel;

E.  arvestades, et töötajate sissetulekualase tõrjutuse sagenemise oht mõjutab eelkõige nii madala kvalifikatsiooniga töötajaid kui ka tööturule sisenevaid koolide (sealhulgas ülikoolide) lõpetajaid; arvestades, et palgalõhe kõrgeima ja madalaima sissetulekuga inimeste vahel hakkab suurenema;

F.  arvestades, et iga kuues töötaja ELis saab madalat palka, nimelt sellist, mis on väiksem kui kaks kolmandikku riiklikust mediaanpalgast, ja selliste töötajate hulk suureneb pidevalt; arvestades, et madalate palkade puhul ei ole paljudes liikmesriikides suudetud teiste palkadega võrreldes sammu pidada, süvendades seeläbi sissetulekute ebavõrdsust ja palgavaesust ning vähendades madalapalgaliste suutlikust tulla toime majandusraskustega;

G.  arvestades, et tööturu langus hiljutise kriisi ajal tõi endaga kaasa oluliselt suurema arvu mittevabatahtliku osalise tööajaga töötajaid, kes töötavad kõige tõenäolisemalt põhi- või madalama taseme teenindavatel ametikohtadel ja sektorites, kus on väga suur palgavaesuse oht;

H.  arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus ja diskrimineerimiskeeld on Euroopa Liidu põhiväärtused, nagu on sätestatud ELi lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

I.  arvestades, et 27 ELi liikmesriigis teenivad naised keskmiselt 15 % meestest vähem(18) (või 9,38 % vähem, kui võetakse arvesse eri põhjustel tehtud korrigeerimisi)(19); arvestades, et aastakümneid kestnud soolise palgalõhe tõttu on sooline pensionilõhe 37 %, mis tekitab eakate naiste ja meeste majandusliku sõltumatuse ebavõrdse taseme;

J.  arvestades, et hoolduskohustuste ebaühtlane jaotus ELis, kus naised kannavad perekonnas ebaproportsionaalset koormust peamiste hooldajatena koos piiratud juurdepääsuga lapsehoiuteenustele ja eakate hooldekandeasutustele osa liikmesriikides, põhjustab tööturult eemaloleku perioode ning seega soopõhiseid palga- ja pensionilõhesid; arvestades, et selline hoolduskohustuste ebaühtlane jaotus, samuti tavaliselt naiste tehtava töö eest makstav ebavõrdne tasu ning karjäärikatkestuste mõju edutamisele ja pensioni tõusule on kõik naiste vaesust põhjustavad tegurid;

K.  arvestades, et 2017. aastal oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht naiste puhul 23,3 %, mis oli suurem kui meeste puhul (21,6 %)(20);

L.  arvestades, et sooline palgalõhe on uute tööturule sisenejate puhul tavaliselt väiksem(21); arvestades, et naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse vähendamiseks tuleks jätkuvalt edendada võrdseid võimalusi;

M.  arvestades, et naiste tööhõive on teenindussektoris tunduvalt suurem kui tööstuses, kusjuures naised töötavad peamiselt tervishoiu- ja sotsiaalvaldkondades ning jaekaubanduses, töötlevas tööstuses, haridus- ja äritegevusvaldkonnas ning üha rohkem naisi töötab osalise tööajaga ja juhutöödel;

N.   arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on oluline vahend soolise võrdõiguslikkuse integreerimiseks kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse, meetmetesse ja tegevustesse, sealhulgas tööturu- ja sotsiaalpoliitikasse, et edendada võrdseid võimalusi ja võidelda naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastu;

O.   arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas sisaldab soovitusi soolise võrdõiguslikkuse, võrdsete võimaluste ja tööhõive aktiivse toetamise kohta;

P.  arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba 6. põhimõte näeb ette, et hoidutakse palgavaesusest ja tagatakse piisavad miinimumpalgad töötaja ja tema perekonna vajaduste rahuldamiseks, võttes arvesse riiklikke majandus- ja sotsiaaltingimusi, tagades samas juurdepääsu töökohtadele ja motivatsiooni otsida tööd; arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas sätestab, et kui põhimõte osutab töötajatele, hõlmab see kõiki töötavaid isikuid, sõltumata nende tööalasest staatusest, töötamise viisist või kestusest;

Q.  arvestades, et noortel on raske leida tähtajatu töölepinguga kvaliteetset ja stabiilset töökohta ning nad on sageli pikaajaliselt töötud; arvestades, et paljud liikmesriigid võimaldavad tööandjatel maksta noorematele töötajatele madalamat palka, mis kujutab endast diskrimineerimist vanuse alusel; arvestades, et noored teevad sageli tasustamata praktikat ilma väljavaateta töökohta saada;

R.  arvestades, et ebakindel töösuhe mõjutab osa rühmi oluliselt rohkem kui teisi, kusjuures mõnede elanikkonnarühmade liikmeid, näiteks romasid, on ebatüüpilistel, ebastabiilsetel ja madalapalgalistel töökohtadel tunduvalt rohkem; arvestades, et 80 % romadest ja nende lastest elab sissetulekuga, mis on vastava riigi suhtelise vaesuse piirist väiksem (22), olenemata sellest, kas neil on töökoht või mitte; arvestades, et romasid on pandeemia ja selle piiramismeetmed rängalt tabanud(23);

S.  arvestades, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ohustab ELis 95 miljonit inimest (21,7 %) ja seega on maailma suuruselt kolmandas majanduspiirkonnas iga viienda inimese majanduslik toimetulek, sotsiaalne kaasatus ja elukvaliteet ohus(24); arvestades, et pärast sotsiaalsiirdeid mõjutab vaesus või sotsiaalne tõrjutus ELis 85,3 miljonit inimest (16,9 %);

T.  arvestades, et ELi vaesusstatistika näitab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise eesmärgi saavutamisel liikmesriikide edukuse puhul suuri erinevusi;

U.  arvestades, et 8,2 miljonit inimest ei ela enam vaesus- või sotsiaalse tõrjutuse ohus võrreldes 2008. aasta algtasemega, seda peamiselt tänu tööturu tingimuste paranemisele ning suure materiaalse puuduse(25) ja väga madala tööhõivega leibkondades elavate inimeste osakaalu vähenemisele(26) mõnes liikmesriigis;

V.  arvestades, et hoolimata olukorra märkimisväärsest paranemisest mõnes liikmesriigis, ei saavutanud EL oma strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärki vähendada 2020. aastaks vaesusohus inimeste absoluutarvu võrreldes 2008. aastaga 20 miljoni võrra;

W.  arvestades, et mõned töötajate kategooriad, nagu hooajalised ja mõned piiriülesed töötajad, on eriti suures palgavaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus ning nad on sageli tööle võetud lühiajaliste töölepingutega, mille töökohakindlus, tööõigused või sotsiaalkindlustus on ebapiisavad või puuduvad hoopiski;

X.  arvestades, et ebakindlatest elu- ja töötingimustest ning palgavaesusest tulenevad mitmesugused majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, sealhulgas subjektiivse vaimse heaolu madalam tase, probleemid eluaseme ja elukeskkonnaga, kehvad inimsuhted ja sotsiaalse tõrjutuse tunne(27);

Y.  arvestades, et palgavaesusest mõjutatud töötajad töötavad sageli töökohtadel, kus on vastuvõetamatud töötingimused, näiteks ilma kollektiivlepinguta töötamine, tööaja rikkumine(28) ning töötervishoiu ja tööohutusega seotud ohud;

Z.  arvestades, et majanduslanguse ajal on sellised töötajad tööturul veel kehvemas olukorras;

AA.  arvestades, et kui kokku satuvad erinevad riskitegurid, sealhulgas madal palk, ebastabiilsed töökohad, ainsa sissetulekuga leibkonnaliikme staatus ja ülalpeetavate leibkonnaliikmete olemasolu, on üldiselt osalise tööajaga ja eelkõige vastu tahtmist osalise tööajaga töötajad suuremas vaesusohus(29);

AB.  arvestades, et 5,8 % 27 ELi liikmesriigi elanikest elas 2019. aastal äärmises materiaalses vaesuses ning arvestades, et paljudes piirkondades ja kogukondades valitseb äärmuslik vaesus; arvestades, et see osakaal suureneb tõenäoliselt märkimisväärselt COVID-19 pandeemia tõttu, mis muudab selle probleemi veelgi pakilisemaks;

AC.  arvestades, et energiaostuvõimetus on eriti laialt levinud probleem kogu Euroopas, mille tõttu ei saa 50–125 miljonit inimest endale lubada inimväärset ja mugavat sooja eluruumi(30); arvestades, et 11 % leibkondadest ELis on internetiühenduseta(31);

AD.  arvestades, et leibkondade(32) vaesus väheneb(33) aeglaselt; iga neljas alla 18-aastane laps on vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ning on seega lõksus tsüklis, kus ebasoodne olukord kordub põlvest põlve(34); arvestades, et see mõjutab eriti üksikvanemaid (34,2 %) ja suurperesid(35); arvestades, et suures vaesusohus on pered, kus on puuetega laps või muud puuetega sugulased;

AE.  arvestades, et enamikus liikmesriikides tõusevad üürihinnad pidevalt; arvestades, et liiga suurte eluasemekulude määr(36) ELis on 9,6 %, mis tähendab, et nendes leibkondades elavad inimesed kulutavad 40 % või rohkem oma ekvivalentnetosissetulekust eluasemele(37); arvestades, et mõnes liikmesriigis on liiga suurte eluasemekulude määr 50–90 %(38); arvestades, et ELi madala sissetulekuga üürnike leibkondade mediaaneluasemekulud on keskmiselt 20–45 % nende kasutada olevast tulust;

AF.  arvestades, et üks netovara suurenemise peamisi toetavaid tegureid on eluasemehindade muutused; arvestades, et taskukohaste elamispindade nappus on paljudes liikmesriikides muutumas suurimaks ebavõrdsust tekitavaks teguriks;

AG.  arvestades, et ka kodutus suureneb kogu Euroopas ja 2019. aastal oli hinnanguliselt 700 000 inimest kodutud(39), mis on 70 % rohkem kui kümmekond aastat tagasi(40);

AH.  arvestades, et 2017. aastal oli palgavaesuse ohus olevate 18–24-aastaste noorte osakaal Euroopa Liidus hinnanguliselt 11 % ja Rumeenias koguni 28,2 %(41);

AI.  arvestades, et eakate vaesus kasvab jätkuvalt; üle 65-aastaste inimeste vaesusriski määr oli keskmiselt 16,1 % (EL 27); arvestades, et see arv jätkab kasvu ebakindlate ja ebatüüpiliste töösuhete tõttu, mis on eriti levinud eakate seas(42);

AJ.  arvestades, et palgavaesus vähendab tööhõive põhieesmärki pakkuda töötajatele ja nende peredele inimväärset elu, takistades neil majanduslikult iseseisvaks saamast;

AK.  arvestades, et Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalharta artiklis 4 on sätestatud, et kõigil töötajatel on õigus saada õiglast töötasu, mis on piisav neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme tagamiseks;

Kollektiivlepingute osakaalu vähenemine

AL.  arvestades, et OECD riikides on kollektiivlepingutega kaetus viimase kolme aastakümne jooksul vähenenud keskmiselt 46 %-lt 32 %-le; arvestades, et vähemalt 14 ELi liikmesriigis töötab 50 % töötajatest ilma kollektiivlepinguta; arvestades, et ainult seitsmes liikmesriigis ületab kollektiivlepingute osakaal 80 %(43); arvestades, et vähenemine oli kiireim riikides, kus viidi läbi struktuurireformid, mis olid suunatud kollektiivläbirääkimistele(44);

AM.  arvestades, et hästi kooskõlastatud kollektiivlepingute süsteemid, millel on ulatuslik katvus, soodustavad head tööturu tulemuslikkust, ning arvestades, et kollektiivlepingutega töötajatel on tavaliselt paremad töötingimused ja kvaliteetsem töökeskkond kui neil, kellel seda ei ole;

AN.  arvestades, et nende riikide arv, kelle töötajatel pole õigust luua või ühineda ametiühinguga, on kogu maailmas suurenenud 92-lt 2018. aastal 107ni 2019. aastal; arvestades, et kasv oli kõige suurem Euroopas; arvestades, et 40 % Euroopa riikidest ei võimalda töötajatel astuda ametiühingutesse, 68 % rikkus streigiõigust ja 50 % rikkus kollektiivläbirääkimiste õigust(45);

AO.  arvestades, et maapiirkondade töötajate jaoks on raskem saavutada ametiühingute esindatust ning pidada läbirääkimisi kohalike ja valdkondlike kollektiivlepingute üle, mis sõltuvad ka sektorist;

AP.  arvestades, et euroala palgatõus oli aastatel 2000–2016 tootlikkusest madalam(46); arvestades, et palgatõus pole lisandväärtuse arenguga sammu pidanud ja see on kinnistanud olemasolevat ebavõrdsust;

AQ.  arvestades, et kollektiivläbirääkimised ja valdkondlikud kollektiivlepingud reguleerivad peale palgataseme ka töötingimusi, nagu tööaeg, tasustatud puhkus, põhipuhkus ja kutseoskuste täiendamise võimalused;

AR.  arvestades, et kindlatel sotsiaalpartneritel ja kollektiivläbirääkimistel võib olla positiivne mõju üldisele palgatasemele Euroopas, sealhulgas nii miinimum- kui ka keskmisele palgale; arvestades, et kollektiivläbirääkimised tagavad töötajate ärakuulamise ja austamise; arvestades, et on tõendeid töötajate töökohas kaasamise ning ettevõtte suutlikkuse ja tulude vahelise positiivse seose kohta(47);

Ebatüüpiliste ja ebakindlate töösuhete kasv

AS.  arvestades, et puuetega inimeste tööhõive määr (50,6 %) oli 2017. aastal oluliselt madalam kui kogutööhõive määr (74,8 %)(48);

AT.  arvestades, et selle tulemusena on puuetega inimestel suurem palgavaesuse oht (11 % vs. ELi keskmine 9,1 %)(49);

AU.  arvestades, et täiskohaga töötab ainult 20,7 % puuetega naistest ja 28,6 % puuetega meestest(50);

AV.  arvestades, et mõnes liikmesriigis kaotavad sageli puuetega inimesed tööleasumisel oma invaliidsushüvitised, mis suurendab nende palgavaesuse ohtu;

AW.  arvestades, et mõnes liikmesriigis ei ole puuetega inimeste töökodades töötavatel puuetega inimestel tingimata töötaja staatust, tööõigusi ega tagatud miinimumpalka(51);

AX.  arvestades, et puuetega inimeste tööturule toomine on finantskriisi tõttu osutunud veelgi raskemaks(52);

AY.  arvestades, et vaesusohus leibkondades elavate töötajate osakaal tõusis kümne aasta jooksul 8 %-lt 9,4 %ni – see tähendab 20,5 miljonit inimest(53);

AZ.  arvestades, et on leitud seos mittestandardsete tööhõivevormide suurenemise ja palgavaesuse ohus olevate eurooplaste suurenenud osakaalu vahel(54); arvestades, et 16,2 % osalise tööajaga või tähtajalise lepinguga töötajaid ohustab palgavaesus, mis on palju suurem kui tähtajatu lepinguga töötajatel, kus ohus on 6,1 % töötajaid;

BA.  arvestades, et haridustase mõjutab oluliselt palgavaesuse ohtu; arvestades, et palgavaesuse oht on madala kvalifikatsiooniga töötajate jaoks tunduvalt suurem; arvestades, et mõnes liikmesriigis ohustab palgavaesus ka kõrgema kvalifikatsiooniga töötajaid(55);

BB.  arvestades, et kogu ELis on erinevaid palgakujunduse tavasid;

BC.  arvestades, et miinimumpalgasüsteemid – kui need on olemas – on liikmesriigiti ulatuselt ja katvuselt väga erinevad(56); arvestades, et miinimumpalgasüsteemid erinevad ka absoluutse ja suhtelise taseme poolest ning et inimväärse elu tagamiseks on ulatuse ja nõuetekohasuse poolest olulised puudujäägid; arvestades, et isegi kui need erinevused on pärast hinnaerinevuste arvestamist vähenenud, on ostujõu erinevus endiselt suur(57); arvestades, et miinimumpalka saavate inimeste osakaal on ka liikmesriigiti märkimisväärselt erinev;

BD.  arvestades, et miinimumpalk on ainult kolmes liikmesriigis kindlalt ülevalpool kindlaksmääratud vaesuspiiri (60 % brutomediaanpalgast) ja et teistes liikmesriikides ei kaitse see vaesuse eest; arvestades, et teatavad sektorid, töötajate rühmad ja töövormid ei ole osaliselt miinimumpalka käsitlevatesse normidesse või kollektiivlepingutesse lisatud ega nendega hõlmatud;

BE.  arvestades, et miinimumpalka teenivatel töötajatel on tihti toimetulekuraskusi; arvestades, et täpsemalt on seitsmel töötajal kümnest, kes teenivad miinimumpalka, vähemalt mõningased toimetulekuraskused, võrreldes viiega kümnest teisest töötajast, mis on liikmesriigiti väga erinev(58);

BF.  arvestades, et 2008. aasta finantskriisi ajal toimunud tööhõive vähenemine tõi kaasa ebatüüpilise tööhõive, tähtajalise töö ja osalise tööajaga töötamise, sealhulgas mittevabatahtliku osalise tööajaga töötajate arvu järsu kasvu(59); arvestades, et vastu tahtmist osalise tööajaga töötajad töötavad kõige tõenäolisemalt põhi- või madalama taseme teenindavatel ametikohtadel ja sektorites, kus on suurim palgavaesuse oht; arvestades, et enam kui kolmandik osalise tööajaga töötajatest töötab vastu tahtmist osalise tööajaga ja iga teine on tähtajalises töösuhtes(60);

BG.  arvestades, et tavalised täistööajaga tähtajatud lepingud moodustavad ELis 59 % kogu tööhõivest ning pidevalt suureneb ebatüüpiliste ja tihtipeale, kuid mitte alati, ka ebakindlate töösuhete arv(61);

BH.  arvestades, et lühiajaline töö ei soodusta töötajate oskuste arendamist, koolitamist ja muutuva tööturu vajadustega kohanemist kooskõlas muutuva töömaailmaga;

BI.  arvestades, et ebakindlas töösuhtes olevate töötajate arv on väga kõikuv ELis kõige rohkem hulgi- ja jaekaubanduses, transpordis, hotellitööstuses, toitlustuses(62) ning kultuuri ja ürituskorralduse sektorites;

BJ.  arvestades, et palgavaesus võib mõjutada ka kõrge haridustasemega noori spetsialiste, eelkõige liikmesriikides, kus noorte töötuse tase on kõrge; arvestades, et kuigi palgavaesuses olevate noorte osakaal on madalam kõrgharidusega noorte hulgas, kui neil, kellel on madalam haridustase, on see mõnes liikmesriigis siiski märkimisväärne; arvestades, et need noored täiskasvanud peavad sageli leppima madalate palkadega, ebaõiglaste töötingimustega, fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega, ebatüüpiliste töölepingute ja isegi deklareerimata tööga(63);

BK.  arvestades, et peamised motiveerivad tegurid platvormitööle asumisel näivad olevat lisasissetulek, suurem paindlikkus, kogemuste hankimine, klientide ligimeelitamine ja võimaluste puudumine traditsioonilisel tööturul; arvestades, et platvormitöö üldiselt soodustab tööturu integreerimist(64); arvestades, et platvormitöö on heterogeenne ja selle tulemusena takistaks kõigile sobiv lahendus tähtsate tööhõivevormide tekkimist(65);

BL.  arvestades, et Euroopa Tööjõuamet (ELA) loodi 2019. aasta juulis eesmärgiga toetada liikmesriike ja komisjoni tööjõu liikuvuse ja sotsiaalkindlustuse koordineerimisega seotud liidu õiguse tulemuslikul kohaldamisel ja jõustamisel; arvestades, et 2024. aastaks peaks ELA olema muutunud täielikult toimivaks;

BM.  arvestades, et kuigi komisjon on teatanud kavatsusest esitada ettepanek Euroopa sotsiaalkindlustusnumbri kohta, ei ole ühtegi konkreetset ettepanekut veel esitatud;

BN.  arvestades, et täiskasvanuhariduse määr oli ELis 2018. aastal 11,1 %, samas kui 2020. aasta eesmärk oli 15 %(66); arvestades, et tehnoloogia ja innovatsioon võivad luua palju uusi võimalusi, kuid rohkem kui 40 % täiskasvanutest ELis ei oma elementaarseid digitaaloskusi;

COVID-19 pandeemiast tulenevad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed

BO.  arvestades, et 2008. aasta finantskriisi ajal kasvasid hüppeliselt töötus ning ebakindel ja ebatüüpiline tööhõive ning COVID-19 kriisi ajal tõuseb tähelepanu keskmesse ka sotsiaalküsimus koos töökoha kaotamise, lühendatud tööajaga töötamise ja majandusliku kitsikusega nt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde), käsitöönduse, väikekaupluste ja piirialatöötajate seas; arvestades, et keskklass kahaneb, rikaste ja vaeste vaheline lõhe suureneb ning COVID-19 kriis süvendab tasakaalustamatust liikmesriikides ja nende vahel;

BP.  arvestades, et 2020. aasta aprillis COVID-19 pandeemia ajal vähenes tööaeg 50 % ELi töötajatest, kusjuures enam kui kolmandik (34 %) töötajatest ütles, et nende tööaeg vähenes „palju“ ja 16 % ütles, et see vähenes „veidi“(67);

BQ.  arvestades, et 75 % ELi kodanikest on seisukohal, et nende praegune finantsolukord on halvem kui enne COVID-19 pandeemiat, samas kui 68 % nimetab toimetulekuraskusi ja 68 % ei suuda ilma sissetulekuta oma elatustaset säilitada rohkem kui kolme kuu jooksul; arvestades, et 16 % ELi töötajatest usub, et nad võivad lähitulevikus tõenäoliselt töötuks jääda(68);

BR.  võttes arvesse, et COVID-19 pandeemiast tingitud majanduskriis võib tuua tööturul kaasa tõsiseid pikaajalisi tagajärgi, eriti noorte või haavatavate töötajate jaoks, kes võivad olla sunnitud vastu võtma ebakindlaid ja ebatüüpilisi töökohti, mis halvendavad märkimisväärselt töötingimusi ja suurendavad olemasolevat ebavõrdsust;

BS.  arvestades, et COVID-19 pandeemia avaldab seetõttu kõige tõenäolisemalt otsest mõju vaesuse ja palgavaesuse suurenemisele(69), eriti ühiskonna kõige haavatavamate rühmade hulgas;

BT.  arvestades, et COVID-19 pandeemia on näidanud vajadust kaasavama sotsiaalkaitse järele, mis hõlmaks igat liiki töötajaid, eriti füüsilisest isikust ettevõtjaid ja platvormitöötajaid;

BU.  arvestades, et madalapalgaliste ja kõrgepalgaliste töökohtade arv kasvab jätkuvalt, kuid keskmise palgaga ametikohtade arv väheneb; arvestades, et madalapalgalised töökohad ei tähenda madalat kvalifikatsiooni, eriti platvormitöötajate puhul; arvestades, et suureneb nõudlus kõrgelt haritud töötajate järele isegi madalapalgalistel töökohtadel;

1.  rõhutab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 kohaselt on ELil kohustus tagada kõigile töötajatele töötingimused, mis on nende tervise, ohutuse ja väärikuse kohased, ning kutsub üles pöörama tähelepanu tõsiasjale, et vaesus ja tõrjutus tööturul ja ühiskonnas süvendavad ebavõrdsust ja segregatsiooni; tuletab meelde, et komisjon ja liikmesriigid peaksid oma poliitikameetmete rakendamisel veelgi tugevdama ELi sotsiaalset mudelit ja võtma arvesse nõudeid, mis puudutavad kõrge tööhõive taseme edendamist, inimväärse elatustaseme ja kõigile piisava sotsiaalse kaitse tagamist, võitlust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

2.  rõhutab, et ELi lepinguga on liidule kehtestatud põhikohustus töötada Euroopa kestliku arengu nimel, lähtudes muu hulgas väga konkurentsivõimelisest sotsiaalsest turumajandusest eesmärgiga saavutada täielik tööhõive, sotsiaalne progress ja kõrgetasemeline kaitse; rõhutab, et EL peaks võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendama sotsiaalset õiglust ja kaitset, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondadevahelist solidaarsust ja lapse õiguste kaitset;

3.  nõustub komisjoniga, et ELi kui maailma ühe piirkonna sissetulekute ebavõrdsus on väiksem kui mõnes teises suuremas arenenud majanduspiirkonnas, kuid see on ikkagi murekoht; rõhutab, et suur ebavõrdsus tekitab muret õigluse pärast, kuna juurdunud ebavõrdsus võib põhjustada ebavõrdseid võimalusi ja pärssida võimalikku kasvu; rõhutab, et suhteliselt suurt ebavõrdsust võib seostada suurema vaesusriski, suurema sotsiaalse tõrjutuse ja finantsprobleemide suurema esinemissagedusega, mistõttu see võib vähendada sotsiaalset ühtekuuluvust(70);

4.  märgib, et kuigi naiste vaesuse määr on liikmesriigiti väga erinev, on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht kõrge riskirühmades, kuhu kuuluvad eakad naised, vallalised naised ja üksikemad, naissoost pagulased ja rändajad, muu kui valge nahavärviga naised, etnilistesse vähemustesse kuuluvad naised, homoseksuaalsed, biseksuaalsed ja transsoolised naised ning puudega naised, kusjuures keskmise suundumuse kohaselt mõjutab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht naisi rohkem kui mehi (2018. aastal ELis 22,8 %); märgib, et muud läbipõimunud riskitegurid, nagu mitteaktiivsus ja hoolekandeteenuste puudumine lastele ja ülalpeetavale pereliikmetele muudab mõned konkreetsed naisterühmad vaesusriski suhtes haavatumaks kui teised;

5.   rõhutab, et iga teist väljastpoolt ELi pärit rändetaustaga inimest ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus, et naissoost rändajate ja pagulaste hulgas on eriti palju ebakindla töö tegijaid ning et ülalpeetava või ebaseadusliku staatusega naiste vaesuse määr on äärmiselt suur; rõhutab, et igast viiest roma kogukonna liikmest nelja sissetulek jääb alla vaesuspiiri ja et igast viiest roma naisest (16-aastased ja vanemad) töötab vähem kui üks; rõhutab, et diskrimineerimine seoses juurdepääsuga haridusele, koolitustele ja töökohtadele või nende halb kvaliteet soodustavad seda reaalsust; nõuab, et EL teeks liikmesriikidega koostööd, et tagada ELi ja riiklike tööhõivestandardite täielik rakendamine ilma igasuguse diskrimineerimiseta, võttes seejuures kasutusele ka tõhusad, sõltumatud ja kõigile töötajatele juurdepääsetavad järelevalve-, kaebuste lahendamise ja õiguskaitsemehhanismid;

6.  märgib, et Eurostati andmetel elab liikmesriikides praegu vaesuses 64,6 miljonit naist ja 57,6 miljonit meest, mis näitab, et vaesuse mõju naistele ja meestele on erinev; märgib, et need arvud näitavad üksnes, kui paljusid naisi see puudutab, ning selleks, et mõista nende täielikku tähtsust, tuleb arve uurida koos muude näitajatega, nagu vanus, oodatav eluiga, sissetulekute ebavõrdsus, sooline palgalõhe, leibkonna liik ja sotsiaalsed siirded; rõhutab, et tõenäoliselt on naiste vaesuseoht alahinnatud, ja kutsub liikmesriike üles koguma andmeid vaesuse kohta nii, et see kajastaks inimese leibkonda ja isiklikku tegelikku olukorda koos asjakohaste võrdõiguslikkust käsitlevate andmetega, ning viima läbi vaesuse statistika ja poliitika soopõhised analüüsid, kuna ei saa eeldada, et ressursid jagunevad leibkondades meeste ja naiste vahel võrdselt;

Ebavõrdsuse vastu võitlemise meetmed

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles saavutama sotsiaalse ja majandusliku lähenemise suurendamise kaudu võrreldavate elutingimuste eesmärk, seisma vastu kasvavale ebavõrdsusele liikmesriikides ja nende vahel ning suurendama solidaarsust; ergutab liikmesriike tõhustama kollektiivläbirääkimiste süsteeme ning tagama minimaalse sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustussüsteemi kõikide vanuseklasside jaoks; rõhutab, et neid eesmärke on võimalik saavutada selliste vahendite abil nagu riiklik miinimumsissetulek, miinimumpalk ja miinimumpensionid esimese samba raames(71) kooskõlas iga liikmesriigi pädevuse ja seadustega ning järgides kõiki Euroopa Liidu üldpõhimõtteid, sealhulgas põhiõigusi, proportsionaalsust, õiguskindlust, võrdsust seaduse ees ja subsidiaarsust;

8.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et palgavaesuse vältimine ja sellega tegelemine peab olema osa üldeesmärgist, milleks on vaesuse kaotamine Euroopa Liidus;

9.  usub, et hea kvaliteediga taskukohaste ja ligipääsetavate teenuste (eelkõige avalike teenuste) kättesaadavus on hädavajalik, et vähendada ebavõrdsust ja vaesust; peab seetõttu oluliseks, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et tagada juurdepääs kvaliteetsetele teenustele ja seega universaalne juurdepääs tervishoiule, haridusele, taskukohasele eluasemele, energiavarustusele ja sotsiaalkaitsele;

10.  on veendunud, et põhimõte „töö on parim viis vaesuse vastu võitlemiseks“ tänapäeval alati ei kehti, kui võtta arvesse madala palgaga sektoreid ja ebakindlaid töötingimusi (sealhulgas ebatüüpilised tööhõive vormid), mis mõjutavad sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikust ja piisavust; usub lisaks, et toimivad kollektiivlepingusüsteemid ja vajaduse korral toimivad kohustuslikud miinimumpalgasüsteemid on vaesuse vastu võitlemisel olulised vahendid;

11.  tuletab meelde, et ebakindluse ja vaesuse vastu võitlemiseks on hädavajalik edendada majandustegevust; on veendunud, et tuleb ergutada ettevõtlust, sealhulgas naiste ja noorte seas; tuletab meelde, et tuleb toetada VKEsid, kes loovad töökohti ja jõukust ning kujutavad endast Euroopa majanduse selgroogu; tuletab meelde, et nad elavdavad territooriumide elujõudu, aitavad kaasa innovatsioonile ning konkurentsivõimelise ning mitmekesise ja jätkusuutliku tööturu rajamisele; rõhutab, et ELi õigusaktid peavad soodustama ettevõtjate, eriti VKEde tegevust;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ILO konventsioonidest tulenevate kohustuste, muudetud Euroopa sotsiaalharta, Euroopa sotsiaalõiguste samba ja kestliku arengu eesmärkide kohaselt kollektiivlepingute läbirääkimisi; kutsub liikmesriike üles kohandama oma riiklikke õigusakte, kui see takistab kollektiivläbirääkimisi ning õigust organiseeruda, pidada kollektiivlepingute üle läbirääkimisi ja neid sõlmida ning austama ja tagama õigust õiglasele miinimumpalgale, kui see on asjakohane;

13.  rõhutab, et tehnoloogiliste ja majanduse struktuuri alaste muudatuste tõttu on suurem osa majandustegevusest ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvatest töökohtadest koondunud suurlinnapiirkondadesse, mis suurendab sotsiaalset ja geograafilist ebavõrdsust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama investeeringuid maapiirkondade digitehnoloogiasse, et edendada avalikke teenuseid, parandada nende kvaliteeti ja tõhusust ning luua uusi teenuste osutamise viise ebavõrdsuse vähendamiseks ja paremate töövõimaluste loomiseks kaugemates ja alateenindatud piirkondades;

14.  kiidab heaks komisjoni ettepaneku oskuste tegevuskava kohta; toonitab, et palgavaesuse üks algpõhjuseid on madal haridustase ja sellega tuleb tegeleda;

15.  kutsub liikmesriike üles tagama kõigile võrdse juurdepääsu kaasavale haridusele ja koolitusele ning tugevdama oma jõupingutusi kooli varajase poolelijätmise vähendamiseks;

16.  rõhutab, et kvaliteetne haridus alates varasest east, kutseharidus ja koolitus, täiendusõpe ja ümberõpe on olulised ebavõrdsuse vähendamiseks ja töötajate suutlikkuse parandamiseks, et nad saaksid kohaneda muutuva töömaailmaga ja et hõlbustada nende edukat sisenemist tööturule;

17.  kutsub sellega seoses liikmesriike üles tegema tihedat koostööd sotsiaalpartnerite, haridus- ja koolitusasutuste, ettevõtjate ja teise asjaomaste sidusrühmadega, et tugevdada ja parandada haridus- ja koolitussüsteeme ja nende kvaliteeti ning vastavust tööturu vajadustele ja enesearengu jaoks, samuti selleks, et võimaldada inimestele juurdepääs elukestvale õppele;

18.  rõhutab, et digipööre ning kõrge kvalifikatsiooniga ja paremate oskustega kutsealade kasvav arv nõuavad sihtotstarbelisi investeeringuid elukestvasse õppesse; julgustab komisjoni ja liikmesriike võimaldama sidusat ja laiaulatuslikku toetust vajalike digioskuste arendamiseks, sealhulgas eakate töötajate puhul; nõuab seetõttu sihtotstarbelisi investeeringuid digitaalsesse täiendus- ja ümberõppesse, et võimaldada töötajatel muutustega kohaneda ja tagada kõrgema palga;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama noortele piisava haridus- ja koolitustaseme, mis võimaldab neil vastata tööturu vajadustele ja väljakutsetele, ning anda neile teadmisi oma töö- ja sotsiaalõigustest, et nad ei satuks ebatüüpilisse ja ebakindlasse tööhõivesse;

20.  tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et majanduslike põhivabaduste ja põhiliste sotsiaal- ja tööõiguste vastuolude korral koheldakse viimast samal tasemel kui ühtse turu majandusvabadusi;

21.  nõuab, et koostataks kõikehõlmav Euroopa vaesusevastane strateegia, mis sisaldaks ambitsioonikaid eesmärke vaesuse vähendamiseks ja äärmise vaesuse kaotamiseks Euroopas aastaks 2030, kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtete ja kestliku arengu eesmärkidega;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama selliseid finantsinstrumente nagu noortegarantii ja ELi programmid, et võidelda noorte töötuse vastu, tugevdada noorte tööalast konkurentsivõimet ja julgustada neid minema tööle stabiilsetele ja kindlate tingimustega ametikohtadele;

23.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid, et võidelda maksustamise vältimise ja maksupettuste vastu, sest see on oluline majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks ja maksutulu kogumise parandamiseks liikmesriikides;

24.  kutsub komisjoni üles ajakohastama raamistikku ühistute ja sotsiaalsete ettevõtete loomiseks ja arendamiseks, kuna need panevad oma olemusest lähtuvalt suuremat rõhku õiglastele töötingimustele ja töötajate mõjuvõimu suurendamisele;

25.   palub komisjonil ja liikmesriikidel teha algatusi, et edendada naiste võimestamist hariduse, kutseõppe ja elukestva õppe kaudu, samuti selleks, et tagada neile paremad rahastamisvõimalused, tingimused tegelda naisettevõtlusega ja naiste esindatus tulevikku suunatud sektorites, eesmärgiga kindlustada ligipääs kvaliteetsetele töökohtadele; nõuab eriti teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika õppeainete, digiõppe, tehisintellekti ja finantskirjaoskuse suuremat edendamist, et võidelda valitsevate stereotüüpide vastu ja tagada, et rohkem naisi siseneks neisse sektoritesse ja annaks oma panuse nende arendamisse;

26.   rõhutab vaesusega kokku puutuvate naiste ning poliitikakujundajatega riikliku, piirkondliku ja ELi tasandi foorumite kaudu peetava korrapärase dialoogi olulisust, et jälgida praeguste poliitikameetmete/teenuste tulemuslikkust ja soovitada lahendusi;

27.   juhib tähelepanu vajadusele tagada vabaühenduste piisav rahastamine ja rõhutada vajadust nende juurdepääsuks ELi vahenditele, et osutada vaesuse vastu võitlemisel uuenduslikke ja tõhusaid teenuseid;

28.  tunneb heameelt komisjoni kava üle esitada viivitamata lastegarantii(72);

29.  kutsub liikmesriike üles tagama kõigile juurdepääsu inimväärsele, taskukohasele, kättesaadavale, energiatõhusale ja tervislikule eluasemele ning tegema rohkem, et edendada sotsiaaleluruumide, sealhulgas riiklike eluasemete ehitust; julgustab liikmesriike tugevdama tõhusa sotsiaalelamupoliitika parimate tavade vahetamist;

30.  kutsub üles liikmesriike ja kohalikke omavalitsusi rakendama kohast eluasemepoliitikat, looma tingimusi ja toetama investeeringuid sotsiaaleluruumidesse ja vastuvõetava hinnaga eluasemetesse ning võitlema energiaostuvõimetuse vastu;

31.  kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku riiklike kodutuse kaotamise strateegiate ELi raamistiku vastuvõtmiseks, arvestades seoseid palgavaesuse ja kodutuse vahel; palub liikmesriikidel võtta kiireloomulisi meetmeid kodutuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning sunniviisilise väljatõstmise vältimiseks;

32.  rõhutab, kui oluline on suurendada uue Euroopa Sotsiaalfond+-i kaudu enim puudustkannatavatele inimestele suunatud rahalisi vahendeid, mis on Euroopa solidaarsuse oluline osa ning viis, kuidas võidelda ELis vaesuse kõige raskemate vormidega, nagu toidupuudus ja laste vaesus;

Elu- ja töötingimuste miinimumkaitse

33.  leiab, et kaugtöö tingimuste reguleerimiseks kogu ELis on vaja õigusraamistikku, et tagada inimväärsed töö- ja tööhõivetingimused digimajanduses, aidates sel viisil vähendada ebavõrdsust ja lahendada palgavaesuse probleemi;

34.  palub komisjonil esitada ELi raamistik miinimumsissetuleku kohta;

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima aktiivsesse tööpoliitikasse, et muuta Euroopa töötajad ja majandus vastupanuvõimelisemaks ning anda töötajatele väärtuslikke oskusi;

36.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku võtta vastu ELi direktiiv, millega tagatakse, et ELi töötajad on kindlustatud piisava miinimumpalgaga, mis võimaldab inimväärset elu;

37.  rõhutab, et direktiiv peaks tagama liikmesriikides selged kaitsemeetmed, et palkade üle peaksid kollektiivläbirääkimisi üldjuhul sotsiaalpartnerid;

38.  tuletab meelde poliitilistes suunistes järgmisele Euroopa Komisjonile aastateks 2019–2024 kavandatud meetmeid(73), mille eesmärk on tagada, et liidu töötajatel oleks õiglane miinimumpalk, mis võimaldaks inimväärset elu hoolimata sellest, kus nad töötavad;

39.  tuletab meelde, et kaitsetaseme säilitamise põhimõtte ja soodsamate sätete kohaselt nähakse tööõigusi käsitlevates direktiivides ette miinimumnõuded ning et üksikutel liikmesriikidel on vabadus pakkuda kõrgemat kaitset ja standardeid;

40.  on seisukohal, et see direktiiv peaks kollektiivlepingute ja kohustuslike miinimumpalkade kaudu tagama, et ühtegi töötajat ega nende perekonda ei ohusta vaesus ja et kõik saavad oma tööst ära elada ja ühiskonnas osaleda;

41.  rõhutab, et lõplik direktiiv peaks tagama, et kohustuslikud miinimumpalgad, kui neid kohaldatakse, ületavad alati vaesuspiiri;

42.  nõuab, et liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid tagaksid miinimumpalga taseme, austades riigisiseseid tavasid ning võttes arvesse nende mõju konkurentsivõimele, töökohtade loomisele ja töötajate vaesusele;

43.  rõhutab, et tuleb võtta meetmeid tagamaks, et tööandjad ei rakendaks tavasid, mille käigus miinimumpalgast võetakse maha töö tegemiseks vajalikud kulud, nagu majutus, vajalikud rõivad, tööriistad, isikukaitse ja muu varustus;

44.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jõustama õigusraamistikku, mis käsitleb kõikide töötajate minimaalseid töötingimusi, eelkõige ebakindlates töötingimustes töötavate töötajate puhul, mis sageli mõjutavad ebatüüpilisi töötajaid või mittestandardseid töötajaid juhutöömajanduses, ning parandama seda raamistikku, kõrvaldades lüngad õigusaktides ja parandades kehtivaid direktiive(74) või vajaduse korral võtma vastu uusi õigusakte;

45.  kutsub liikmesriike üles tagama kõigile töötajatele sotsiaalkaitsesüsteemid ning kutsub komisjoni üles täiendama ja toetama liikmesriikide tegevust seoses töötajate sotsiaalkindlustuse ja -kaitsega;

46.  rõhutab, et töötajate liikuvus on oluline selleks, et saada eurooplaste võimetest ja püüdlustest võimalikult palju kasu, suurendada ettevõtjate ja üksikisikute majanduslikku suutlikkust ja jõukust ning pakkuda inimestele mitmesuguseid võimalusi; palub komisjonil ja liikmesriikidel kõrvaldada olemasolevad liikuvuse takistused Euroopa Liidus;

47.  palub liikmesriikidel tagada puuetega inimeste jaoks töökohal mõistlikud abinõud(75);

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema palgavaesust suurendavate strateegiate vastu, nagu deklareerimata ületunnitöö, tööandjate poolt ebausaldusväärne või ettearvamatu tööaja planeerimine, nulltunnilepingud, deklareerimata majandustegevus ja varimajandus; tuletab meelde, et tööandjate kohustuste hulka kuulub töötervishoiu ja tööohutuse tagamine ning et tööalane koolitus peab toimuma töö ajal;

49.  märgib, et komisjoni kavandatud Euroopa tippkohtumine platvormitöö teemal, mille eesmärk oli uurida võimalusi platvormitöötajate töötingimuste parandamiseks, lükati COVID-19 tõttu edasi; palub tungivalt, et komisjon korraldaks selle tippkohtumise nii kiiresti kui võimalik;

50.  võtab teadmiseks platvormitöö ühiskondlikud tagajärjed, nimelt töötajad, kellel pole tööõigusi ja sotsiaalkindlustust, ning puuduvad sotsiaalkindlustusmaksed ja -maksud;

51.  võtab teadmiseks komisjoni kava võtta vastu seadusandlik ettepanek(76) platvormitöötajate kohta; kutsub komisjoni üles tagama, et platvormide ja töötajate vahelised töösuhted oleksid kohandatud digiteeritud ühiskonna ja majanduse tegelikkusega ning selgeks tehtud neid töötajaid hõlmavate kehtivate tööõiguste ja sotsiaalkindlustussätetega, mis parandavad platvormitöötajate töötingimusi, oskusi ja haridust ning tagavad neile prognoositavad töötunnid;

52.  rõhutab, et ELi seadusandlik ettepanek peaks tagatama, et platvormitöötajad võivad moodustada töötajate esindusi ning ametiühinguid kollektiivlepingute sõlmimise eesmärgil;

53.  kutsub liikmesriike üles võtma kiiresti üle töö- ja eraelu tasakaalustamist käsitleva direktiivi ja rakendama seda täielikult(77);

54.  kutsub liikmesriike üles tagama juurdepääsu taskukohasele ja kvaliteetsele lapsehoiule üldiselt ja eriti üksikvanematele, puuetega laste vanematele ja suurpere vanematele; tuletab meelde, et tööotsijate ja ebastabiilses tööolukorras olevate töötajate jaoks on juurdepääs lapsehoiule eriti oluline, olenemata lepingu laadist, nagu ka juurdepääs hooldekodudele puuetega või ülalpeetavate sugulaste puhul, et vältida selliste hoolduskohustustega töötajate langemist ebakindla töö ohvriks, mis sageli põhjustab palgavaesust;

55.  rõhutab, et paremad võimalused vanemapuhkuse jagamiseks võivad avaldada positiivset mõju naiste tööhõivevõimalustele; palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et tagada, et vanemahüvitise või peretoetuste saajad oleksid vanemapuhkuse ajal kaitstud vaesuspiirist allapoole jäämise eest;

56.  rõhutab vajadust tagada võrdõiguslikkuse normide järgimine, võidelda diskrimineerimise kõigi vormide vastu, eelkõige palkade ja töötingimuste asjus, pakkuda võrdseid võimalusi ja kõrvaldada puudused õigusaktides, mis mõjutavad ebasoodsas olukorras olevaid rühmi; nõuab lisaks horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi blokeeringu tühistamist;

57.  kutsub komisjoni üles edendama meeste ja naiste võrdset osalemist ja nende võrdseid võimalusi tööturul ning käivitama algatusi, mis edendavad naiste juurdepääsu rahastamisele, naisettevõtlust ning naiste rahalist sõltumatust;

58.  rõhutab, et naiste palgavaesuse vastu võitlemisel on väga oluline soolise palgalõhe ja sellele järgneva pensionilõhe kõrvaldamine; märgib, kui oluline on tagada ema- ning vanemapuhkuse ajal lapsehoiule asjakohane rahaline toetus;

59.  palub liikmesriikidel kaaluda laste kasvatamise kohustuste arvesse võtmist pensioniskeemides, kui naised ei ole võimelised töötama, ja teha sellistel perioodidel sobivaid sissemakseid;

60.  rõhutab, et tasustamise läbipaistvuse meetmete eesmärk peaks olema saavutada võrdne palk ja võimaldada sotsiaalpartneritel sõlmida selle eesmärgi saavutamiseks kollektiivlepinguid;

61.  kutsub komisjoni üles esitama 2020. aasta järgse puuetega inimeste strateegiat käsitleva ettepaneku, et tagada puuetega inimeste täielik kaasamine tööturul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et puuetega inimestele antakse vajalikud oskused tööhõivesse sisenemiseks avatud tööturul ning et neile oleks tagatud tööõigus, sotsiaalkaitse ja miinimumpalk;

62.  kutsub liikmesriike üles puuetega inimeste tööturule sisenemisel või teatava sissetuleku künnise ületamisel neilt mitte ära võtma nende puude alusel makstavaid hüvitisi, mis aitavad katta puuetega seotud lisakulusid, kuna see tava soodustab palgavaesuse teket; kutsub liikmesriike üles tegema tööd puuetega inimeste toetamiseks, et kõrvaldada tõkked;

63.  kutsub liikmesriike üles tagama, et puuetega inimesed saaksid kasutada oma töö- ja ametiühinguõigusi teistega võrdsetel alustel;

64.  kordab oma üleskutset(78), et komisjon esitaks viivitamata tasustamise läbipaistvust käsitlevad siduvad meetmed kooskõlas oma kohustusega soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2020–2025(79); on seisukohal, et need meetmed peaksid täielikult austama riiklike sotsiaalpartnerite autonoomiat;

65.  nõuab, et nii avalikus kui ka erasektoris peaksid tööandjad tagama palkade läbipaistvuse, võttes nõuetekohaselt arvesse VKEde eripärasid, takistades samas igasugust tegevust, mis kahjustab võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte saavutamist;

66.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema palgavaesuse vastu, mis mõjutab noori; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate tegutsemise ja noorte töötajate ärakasutamise vastu madala palga ja ebaselgete või ebaõiglaste töötingimuste näol, mis võivad põhjustada palgavaesust; kinnitab tungivat vajadust vaadata läbi ja tõhustada Euroopa praktika kvaliteediraamistikku, et lisada kvaliteedi kriteeriumide hulka väljaõppe ja praktika tasustamise põhimõte ning tagada nõuetekohane juurdepääs sotsiaalkaitsesüsteemidele; kinnitab veel kord, et noori ei tohiks pidada odavaks tööjõuks ning et noortele tuleks tagada õiglased töötingimused ja palgad ning püsivad töölepingud, arvestades samuti nende kogemusi ja kvalifikatsiooni;

67.  on mures, et seoses COVID-19 kriisiga võib suureneda ebatüüpilise ja ebakindla töö osakaal; rõhutab, et kohustuslik miinimumpalk peaks hõlmama kõiki töötajaid, sealhulgas praegu välja jäetud töötajate kategooriaid, nagu ebatüüpilises töösuhtes olevad töötajad;

68.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma üksikasjalikumat statistikat ebakindlate töösuhete ja teatud ebatüüpiliste töövormide sagenemise kohta tööturul ning võtma nõuetekohaseid meetmeid, kohandades ja ajakohastades kehtivaid tööseadusi;

69.  tunneb heameelt liikmesriikide algatuste üle, mille eesmärk on vähendada ebakindlaid töösuhteid ja kaotada ebaseaduslikud tavad, mille eesmärk on vähendada palka ja vältida sotsiaalkindlustusmakseid(80), ning kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid oma pädevuse piires, nagu on määratletud aluslepingutes;

70.  tuletab liikmesriikidele meelde, et riiklikud tööturuasutused peaksid jätkuvalt pakkuma võimalikult palju võimalusi kvaliteetseks tööhõiveks;

71.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kaotaksid järk-järgult nulltunnilepingute kasutamise; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema sunniviisilise osalise tööajaga töötamise vastu ja tegema suuri jõupingutusi, et edendada tähtajatut tööd ja piirata pidevalt uuendatavate ajutiste lepingute kasutamist;

72.  usub kindlalt, et tööandjad vastutavad täielikult töötajatele vajalike seadmete, rõivaste ja kindlustuse andmise eest, et nad saaksid oma tööülesandeid täita ilma ise kulusid kandmata; rõhutab, et tööandjad vastutavad täielikult töötaja rolli täitmiseks vajalike kulude või koolituse eest;

73.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ELi töötajate liikuvust ja sotsiaalkindlustuse koordineerimist käsitlevate õigusaktide nõuetekohane jõustamine ning eelkõige tagama, et töötajaid teavitataks enne lepingute allkirjastamist neile arusaadavas keeles nende õigustest, kohustustest ja menetluslikest tagatistest(81); kutsub Euroopa Tööjõuametit ja liikmesriike üles jälgima kehtivate töö- ja sotsiaalõigusaktide järgimist; kutsub liikmesriike üles korraldama tööinspektsioone ja kasutama piiriülestes olukordades Euroopa Tööjõuametit;

74.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama, et riiklikud tööinspektsioonid teostavad tõhusat ja piisavat kontrolli ja inspekteerimist, pakuvad sobivaid kaebuste esitamise mehhanisme ning säilitavad kõikide töötajate õigused, eelkõige ebakindlate töösuhete ja teatud ebatüüpilise tööhõive vormide puhul, ning tagama nende piisava rahastamise;

75.  palub liikmesriikidel jõustada töötajate lähetamist käsitlev läbivaadatud direktiiv, et tagada sellesse kategooriasse kuuluvate töötajate tõelise kaitse;

76.  toonitab, et eriti olulised on järelevalve ja kontroll liidus töötavate kolmandate riikide kodanike puhul, et tagada nende kaitse ja vältida kuritarvitusi; kutsub liikmesriike üles tegema Euroopa Tööjõuametiga sellel teemal intensiivset koostööd;

77.  nõuab, et Euroopa Tööjõuametil oleks tõeline kontrolliõigus, et võidelda tõhusalt ebaseadusliku tegevuse ning töötajate ärakasutamise ja kuritarvitamise vastu;

78.  väljendab heameelt komisjoni 16. juuli 2020. aasta suuniste üle, mis käsitlevad hooajatöötajate kaitset, ja nõukogu 9. oktoobri 2020. aasta järelduste üle hooajatöötajate kohta;

79.  võtab teadmiseks, et petitsioonikomisjon on saanud arvukalt petitsioone, milles juhitakse tähelepanu tähtajaliste töölepingute kuritarvitamisele nii avalikus(82) kui ka erasektoris(83), ja märgib sellega seoses, et tööstressi kõige sagedasem põhjus on töökoha ebakindlus; kutsub komisjoni üles kõnealuste petitsioonidega oma pädevuse ja liikmesriikide pädevuse piires tõhusamalt tegelema ja neile reageerima, et võidelda tulemuslikult palgavaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja ebakindla töö vastu;

80.   on seisukohal, et prostitutsioon on vägivalla ja ärakasutamise raske vorm, mis mõjutab peamiselt naisi ja lapsi; palub liikmesriikidel võtta konkreetseid meetmeid, et võidelda prostitutsiooni majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste põhjuste vastu, samuti toetusmeetmeid prostitutsiooniohvrite abistamiseks, et võimaldada neil uuesti lülituda ühiskonna- ja tööellu;

81.  on seisukohal, et rohkem rõhku tuleks panna väärtustele ja poliitikameetmetele, mis edendavad tööd, ja selle seosele inimeste elukvaliteedi parandamisega; on ka seisukohal, et sellised väärtused ja poliitikameetmed peaksid aitama sisuliselt parandada inimeste sotsiaalset ja füüsilist keskkonda;

82.  tunneb heameelt liikuvuspaketi vastuvõtmise üle; usub, et liikuvuspakett on tõhus vahend, millega võidelda sotsiaalse dumpingu ja palgavaesuse vastu transpordisektoris; nõuab kogu Euroopa veokijuhtide huvides määruse (EL) 2020/1054(84) kiiret ja täielikku rakendamist, mis käsitleb sõiduaegu, puhkeperioode ja sõidumeerikuid; rõhutab, et tuleb teha täiendavaid ja sarnaseid algatusi sotsiaalse dumpingu ja palgavaesuse vastu võitlemiseks muudes majandusharudes, mida mõjutavad sotsiaalne dumping ja kehvad töötingimused, näiteks õhutranspordis ja laevanduses;

83.  leiab, et ettevõtjad peaksid käsitlema praktikat investeeringu, mitte tasuta tööna; tuletab meelde, et noortel ei ole sageli muid sissetulekuallikaid, kui nad töötavad praktikandina; peab praktikantide panust väärtuslikuks ja oluliseks ning nende tasumist väärivaks; palub komisjonil ja liikmesriikidel lõpetada tasustamata praktika ja tagama kvaliteetse praktika korraliku tasuga;

84.  leiab, et noortele täiskasvanud töötajatele tuleks maksta nende kogemuse alusel ning et neid ei tohi diskrimineerida märkimisväärselt madalamate palkade näol, mis põhinevad üksnes nende vanusel; palub seetõttu liikmesriikidel kaotada noortele täiskasvanud töötajatele kohustuslikust miinimumpalgast madalama palga maksmise tava;

Kollektiivlepingud

85.  märgib, et kollektiivläbirääkimiste autonoomia on väga oluline väärtus ning rõhutab vajadust tagada see igas liikmesriigis ja jälgida selle järgimist ELi tasandil; võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku(85) võtta vastu tegevusprogramm kollektiivlepingusüsteemide kaitsmiseks ja tugevdamiseks riiklikul tasandil, eelkõige valdkondlikul tasandil;

86.  kutsub komisjoni üles Euroopas kollektiivläbirääkimiste tugevdamise eesmärgil edendama ESF+-i kasutamist sotsiaalpartnerite suutlikkuse ülesehitamiseks; kutsub liikmesriike üles looma kollektiivläbirääkimiste toetamiseks vajalikke institutsioone ja mehhanisme, pöörates erilist tähelepanu valdkondlikele kollektiivläbirääkimistele; kutsub liikmesriike üles vajaduse korral konsulteerima riiklike sotsiaalpartneritega ja kaasama neid õigusloomesse;

87.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku, et liikmesriigid näevad ette meetmed, mis võimaldavad kollektiivläbirääkimiste tingimusi, kui kollektiivlepingutega kaetud töötajate osakaal on alla 70 %(86); rõhutab, et sotsiaalpartnerid peavad selliste meetmete algatamiseks olema kaasatud otsustamisprotsessi; on seisukohal, et sellega seoses võetavad meetmed ei tohi kahjustada sotsiaalpartnerite autonoomiat;

88.  kutsub komisjoni üles jälgima ja liikmesriike üles tagama kõigi töötajate õiguse organiseeruda ning pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida ning võtta viivitamata meetmeid, kui seda õigust rikutakse;

89.  kutsub liikmesriike üles tagama, et ametiühingutel oleks organiseerimise, teabe ja nõustamise eesmärgil juurdepääs töökohale, sealhulgas kaugtööle;

90.  nõuab komisjonilt tungivalt riigihankedirektiivide(87) täiustamist, et hoida ära palkade arvelt saavutatavat konkurentsi, nii et ainult need, kes ei riku kehtivaid kollektiivlepinguid, saaksid edukalt pakkumusi teha; kutsub liikmesriike üles tagama järgimise, seire ja jõustamise;

91.  tunnistab, et digiteerimine ja globaliseerumine on kaasa toonud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ja ebatüüpiliste töövormide kasutamise märkimisväärse kasvu; kiidab heaks komisjoni kohustuse hinnata, kas on vaja võtta ELi tasandil meetmeid, mis võimaldaksid füüsilisest isikust ettevõtjate ühinemise ja kollektiivlepingute sõlmimise, samuti kohustuse esitada vajaduse korral regulatiivseid muudatusi ja seoses sellega hiljutise avaliku arutelu; ootab mõjuhinnangu avaldamist tulevaste meetmete esialgsete võimaluste kohta; rõhutab, et selle eesmärk ei tohi olla edasi lükata ühtegi muud komisjoni algatust, mille eesmärk on võidelda vale-FIEde vastu ja tagada mittestandardsete töötajate õigused;

92.  usub, et igal töötajal peab olema juurdepääs täielikule teabele oma tööandjate kohta ning andmetele oma töötasu ja tööst tulenevate õiguste kohta, kas vastavalt valdkonnapõhisele kollektiivlepingule või riiklikule seadusandlusele; usub, et selline teave peab olema tööinspektoritele kättesaadav; usub, et see võiks toimuda piiriüleste töötajate spetsiaalse ID-kaardi kujul, mis on mõnes liikmesriigis juba osutunud tõhusaks vahendiks; kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma viivitamata kasutusele digitaalne Euroopa sotsiaalkindlustusnumber; usub, et ELi digitaalsel sotsiaalkindlustusnumbril on märkimisväärne potentsiaal olla nii üksikisikute kui ka asjaomaste ametivõimude jaoks kontrollimehhanism, et tagada sotsiaalmaksu tasumine eeskirjade kohaselt ja vältida sotsiaalkindlustuspettusi;

COVID-19 pandeemia sotsiaalne mõju

93.   palub komisjonilt ELi tasandil reageerimist, et pakkuda naiste juhitud VKEdele toetust nii kriisi ajal kui ka pärast seda;

94.  juhib tähelepanu sellele, et COVID-19 kriis on avaldanud olulist mõju töötajatele ja ebasoodsas olukorras olevatele inimestele; rõhutab, et pandeemia ajal kasutatavad poliitilised meetmed peavad olema inimkesksed ja rajanema üleilmsel solidaarsusel; rõhutab, et vajalikud on eelkõige vaesuse ja palgavaesuse vastu võitlemise meetmed ning nende eesmärk peaks olema kiire, õiglane ja keskkonnahoidlik majanduse taastamine; kutsub liikmesriike üles tagama pandeemia ajal kõigi haavatavate töötajate piisava kaitse ning tegema koostööd sotsiaalpartneritega, et töötada välja tõhusad, praktilised ja õiglased lahendused pandeemiast tulenevatele probleemidele; tuletab sellega seoses meelde, et enim puudust kannatavate isikute jaoks ette nähtud Euroopa abifondi vahendite kättesaadavuse suurendamiseks tuleks kasutada piisaval määral Euroopa taasteabi REACT-EU raames antavaid täiendavaid vahendeid; rõhutab samuti, et mitmeaastases finantsraamistikus on oluline eraldada piisavalt vahendeid ESF+-ist;

95.  kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu lühendatud tööaegade majanduslikule mõjule, alaliselt või ajutiselt vallandatud inimestele ning ebakindlas olukorras elavatele inimestele avalduvale sotsiaalsele mõjule; tuletab sellega seoses meelde, et lühendatud tööaeg ei ole kõikides liikmesriikides ühesugune ja et toetused on väga erinevad, kusjuures palgavaesus ohustab eriti madala sissetulekuga töötajaid; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sel eesmärgil kaitsma töötajaid, et aidata neil oma töökohti säilitada, sealhulgas pakkudes rahalist toetust, näiteks lühendatud tööaja kaudu, toetades ebakindlates töösuhetes olijaid ja teatud ebatüüpilise töö tegijaid, ning kaaluma rahalist toetust mõnedele üksikutele füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on kriisi tõttu kaotanud oma finantsbaasi; kutsub lisaks liikmesriike üles kaitsma ebakindlas olukorras elavaid inimesi;

96.  kutsub liikmesriike üles esitama oma vastavate riiklike töötuskindlustuse vormide miinimumnõuded ja minimaalsed sotsiaalkindlustussüsteemid õigusraamistiku vormis, et võimaldada Euroopas töötajatele ja elanikele paremat sotsiaalkaitset;

97.  nõuab meetmete võtmist, et vältida mittevabatahtliku osalise tööajaga töötamise uut tõusutrendi COVID-19 tagajärjel;

98.  tuletab meelde kriisi ajal tekkinud häirivaid raporteid piiriüleste ja hooajatöötajate õiguste rikkumiste kohta seoses nende töö- ja elutingimustega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles takistama kuritarvitamist ning kaitsma hooajaliste ja piiriüleste töötajate õigusi allhanke- ja tarneahelas; nõuab sellega seoses, et liikmesriigid tagaksid töötajatele nõuetekohased ja vastuvõetava maksumusega majutusvõimalused, ilma et nendest tulenevad kulud arvataks maha töötajate palkadest;

99.  rõhutab, et COVID-19 kriis on näidanud tööhõive tähtsust kutsealadel, mis on meie majanduse ja ühiskonna jaoks klassifitseeritud süsteemselt olulisteks; tuletab meelde, et paljud neist eesliini töötajatest töötavad mõnes liikmesriigis madalapalgalistel töökohtadel, on sageli alahinnatud ja alatasustatud ning peavad sageli taluma ebaturvalisi töötingimusi, sest neil puudub osaliselt tervise- ja sotsiaalkaitse; rõhutab, et nimetatud ametikohtadel töötavad valdavalt naised; juhib tähelepanu sellele, et ravi osutamisel on vaja ülespoole suunatud lähenemist;

100.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid suurte vapustustega toimetulekuks võtma vastu pikaajalised strateegiad, et säilitada tööhõive ja töötajate kvalifikatsioon ning leevendada survet riigi rahandusele;

101.  palub komisjonil võtta vastu ELi hooldusstrateegia, et reageerida sotsiaalsele mõjule hoolduskohustustega inimestele, kes on ebaproportsionaalselt suures osas naised; rõhutab, et see strateegia nõuaks märkimisväärseid investeeringuid hoolekandesektorisse, tugevdaks poliitikavaldkondi, et tasakaalustada töö- ja hoolduskohustused kogu elutsükli vältel ja täita puuduva tööjõu probleem eelkõige koolituse, oskuste tunnustamise ja paremate töötingimuste loomise kaudu nendes sektorites;

102.  ootab komisjoni eelseisvat ettepanekut Euroopa pikaajalise töötusedasikindlustuse skeemi kohta, võttes arvesse asjaolu, et töökohtade arv tõenäoliselt suureneb; nõuab, et see ettepanek hõlmaks majandus- ja rahaliidu riike võimalusega lubada nende hulka mittekuuluvatel riikidel ühineda;

103.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles leevendama COVID-19 raskeimaid tagajärgi suunatud ELi ja riiklike toetuste abil ja piisavate vahendite eraldamisega; tunneb sellega seoses heameelt eriolukorras töötuseriski leevendamiseks pakutava ajutise toetuse Euroopa rahastu (TERA) loomise üle ja kutsub liikmesriike üles seda kiiresti rakendama; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et rahalist abi ei anta ettevõtjatele, kes on registreeritud riikides, mis on nimetatud maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide muudetud ELi loetelu käsitlevate nõukogu järelduste lisas 1; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et toetusesaajad järgiksid aluslepingutes sätestatud põhiväärtusi ning et avaliku sektori rahalist toetust saavad ettevõtted kaitseksid töötajaid, tagaksid inimväärsed töötingimused, austaksid ametiühinguid ja kohaldatavaid kollektiivlepinguid, maksaksid oma osa maksudest ning hoiduksid aktsiate tagasiostmisest või juhtkonnale preemiate või aktsionäridele dividendide maksmisest;

104.  julgustab liikmesriike investeerima lairiba-internetiühenduse ning kaugõppe kättesaadavuse parandamisse maapiirkondades, kus on rahvastikukao ja põlvkonnalt põlvkonnale ülekantava vaesuse oht;

105.  teeb ettepaneku võtta ennetavaid meetmeid, et võidelda võimaliku suure tööpuuduse vastu ELi ja liikmesriikide poliitika ja riiklike tööhõiveprogrammide abil ning edendada rohepööret, digitaalset, sotsiaalset, jätkusuutlikku ja õiglast üleminekut, kus kedagi ei jäeta kõrvale, investeerides uutesse, jätkusuutlikesse, kättesaadavatesse töökohtadesse, mis on hea kvaliteediga, täiendusõppe programmidesse, tulevikku suunatud taristusse, innovatsiooni ja digipöördesse; leiab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata noorte tööhõive edendamisele;

106.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema kriisi tagajärgi ja hõlbustama üleminekut, võttes arvesse piirkondlikke eripärasid, ning tagama seetõttu olemasolevate vahendite kiire eraldamise, näiteks tulevikukesksete töökohtade jaoks vajalike täiendõppemeetmete abil, ümber- ja täiendõppe kaudu ning suurendades sel eesmärgil ESF+-i rahalisi vahendeid;

107.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jälgima eriti olukorda sektorites, mida iseloomustab suur tööalane ebakindlus, et vältida selliste töötajate ärakasutamist, kes töötavad näiteks ajutisel ametikohal põllumajandussektoris, kus hooajatöötajad kogevad ebainimlikke töötingimusi, millega mõnel juhul rikutakse mitte ainult tööõigusi, vaid ka töötajate põhiõigusi;

108.  rõhutab, et madala sissetulekuga töötajatel on suurem oht puutuda kokku COVID-19-ga, kuna nad töötavad sektorites, kus on oluliselt rohkem inimkontakte, näiteks hooldus- ja transpordisektoris, või asuvad tööle veebiplatvormide kaudu, kus ei ole kaugtöö võimalust; kritiseerib tugevalt bioloogiliste mõjurite direktiivis COVID-19 klassifikatsiooni pikka rakendusperioodi(88); kutsub üles kiires korras vaatama läbi direktiivi töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl eesmärgiga kohandada seda üleilmse pandeemiaga ja muude erakorraliste tingimustega, et tagada töötajatele täielik kaitse kokkupuuteriskide vastu nii kiiresti kui võimalik;

109.  toonitab, et madala sissetulekuga töötajad töötavad sageli sektorites, kus on suur olukorra füüsilise halvenemise oht, millel võib olla pikaajaline mõju nende füüsilisele ja vaimsele heaolule ning mis mõjutab nende sissetuleku teenimise võimet tulevikus; leiab, et kehtivates töötervishoiu ja tööohutuse alastes õigusaktides ei ole piisavalt keskendutud tööõnnetuste ennetamisele; kutsub komisjoni üles tegema võimalikult kiiresti ettepaneku uue strateegilise raamistiku kohta töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas pärast 2020. aastat ning palub sellega seoses komisjonil teha kindlaks madala sissetulekuga sektorite töötajate ilmnenud probleemid ja olemasolevad vahendid nende probleemide lahendamiseks; rõhutab, et strateegia peab hõlmama keskendumist platvormitöötajatele ja ebatüüpilisi töövorme kasutavatele töötajatele; kutsub komisjoni üles muutma direktiivi 2004/37/EÜ(89), et muuta ja laiendada mitmete vähki või mutatsioone põhjustavate ainete töökeskkonnas kokkupuute piirväärtuste ulatust;

110.  toonitab, et madala sissetulekuga sektorites kogetakse laialdaselt tööstressi; leiab, et Euroopa töötervishoiu ja tööohutuse alastes õigusaktides peab tööstress olema peamine prioriteet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tihedat koostööd riigi tasandi sotsiaalpartneritega, et teha ettepanek tööstressi käsitleva direktiivi kohta, millega kehtestatakse suunised äriühingutele tööstressi tegurite kõrvaldamiseks ning nõutakse kõigilt äriühingutelt, et nad kujundaksid oma tööstressi vastase poliitika;

111.  on seisukohal, et on äärmiselt oluline tagada, et Euroopa majanduse taastamiskava rakendamise eesmärk oleks kaotada vaesus ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus ning et see põhineks tõhusal mehhanismil, mille eesmärgid ja kriteeriumid võimaldavad saavutatud edusamme täpselt mõõta; rõhutab, et Euroopa Parlament peab olema täielikult kaasatud nii taastamiskava eel- kui ka järelkontrolli ning kõigile valitud parlamendiliikmetele tuleb anda ametlik roll, et tagada täielikult demokraatlik ja läbipaistev hindamis- ja rakendamisprotsess;

o
o   o

112.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35. (2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (3) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (4) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11. (5) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 8. (6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0176. (7) ELT C 366, 27.10.2017, lk 19. (8) ELT C 482, 23.12.2016, lk 31. (9) ELT C 76, 28.2.2018, lk 93. (10) ELT C 363, 28.10.2020, lk 164. (11) ELT C 346, 27.9.2018, lk 156. (12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054. (13) ELT C 334, 19.9.2018, lk 88. (14) https://www.ituc-csi.org/ituc-global-rights-index-2019 (15) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/sdg_01_41/default/table?lang=en (16) Household Finance and Consumption Network, „The Household Finance and Consumption Survey: Results from the 2017 wave“ (Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring: 2017. aasta tulemused), EKP statistikatoimetiste sari nr 36, märts 2020, lk 25. https://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/scpsps/ecb.sps36~0245ed80c7.en.pdf?bd73411fbeb0a33928ce4c5ef2c5e872 (17) Household Finance and Consumption Network, „The Household Finance and Consumption Survey: Wave 2017 – Statistical tables“ (Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring: 2017. aasta statistilised tabelid), juuni 2020, lk 5. https://www.ecb.europa.eu/home/pdf/research/hfcn/HFCS_Statistical_Tables_Wave_2017.pdf?656f4e10de45c91c3c882840e9174eac (18) https://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/society/20200227STO73519/sooline-palgalohe-euroopas-faktid-ja-arvud-infograafika (19) Korrigeerimine on statistiline meetod, mis võimaldab elanikkonda puudutavaid andmeid võrrelda, võttes arvesse erinevate tegurite (tegevusvaldkond, vanus, kutserühmitus jne) jaotumise erinevusi nende elanikkondade vahel. Korrigeerimata sooline palgalõhe arvutatakse naiste ja meeste keskmise tunnitasu suhtelise vahena. See annab lihtsa palgaerinevuse näitaja, mis selgitab, miks poliitikakujundajad seda nii suures ulatuses kasutavad. Samas hõlmab korrigeerimata sooline palgalõhe ka nii meeste ja naiste võimalikku diskrimineerimist, mis puudutab võrdse töö eest ebavõrdse tasu maksmist, kui ka mehi ja naisi keskmiselt iseloomustavate karakteristikate erinevuste mõju tööturul. https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/aid_development_cooperation_fundamental_rights/report-gender-pay-gap-eu-countries_october2018_en_0.pdf (20) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/EDN-20181017-1?inheritRedirect=true. (21) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Gender_pay_gap_statistics#Gender_pay_gap_much_lower_for_young_employees (22) https://fra.europa.eu/sites/default/files/fra_uploads/fra-2016-eu-minorities-survey-roma-selected-findings_et.pdf (23) http://ergonetwork.org/2020/04/eu-recovery-plan-the-case-of-roma/ (24) Elukvaliteet on inimese heaolu puudutav mõiste, mida mõõdetakse pigem sotsiaalsete näitajate kui sissetulekute ja tootmise kvantitatiivsete meetmete abil (allikas: Eurostat). (25) Materiaalne puudus viitab majandussurve seisundile, mis on määratletud kui sunniviisiline võimetus (mitte valik seda teha) katta ettenägematuid kulusid või lubada endale aastas ühe nädala pikkust puhkust kodust eemal, liha, kana või kala sisaldavat sööki ülepäeviti, eluruumi piisavat kütmist või kestvuskaupu, nagu pesumasin või värviteler. Suur materiaalne puudus on aga olukord, kus puudub võimekus tulla toime vähemalt osutatud 11 aspektist neljaga: hüpoteeklaenu või üürimakse tasumine, kommunaalkulude arvete maksmine, aastas ühe nädala pikkuse puhkuse võtmine, liha, kala või samaväärse valguallika tarbimine ülepäeviti, ettenägematud kulutused, telefoni (sealhulgas mobiiltelefoni) omamine, värviteleri omamine, pesumasina omamine, isikliku auto omamine, kütte eest tasumine (https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Quality_of_life_indicators_-_material_living_conditions#General_overview) (26) Väga madala tööhõivega leibkondades elavate inimeste näitaja on määratletud kui leibkond leibkonnas elavate isikute arv, kelle tööealised liikmed töötasid eelmise 12 kuu jooksul vähem kui 20 % ulatuse oma üldisest võimekusest. Leibkonna tööhõive on kuude koguarvu suhe, mille jooksul kõik tööealised leibkonnaliikmed töötasid saadud tulude võrdlusaasta teenimiseks, ja kuude koguarv, mille jooksul samad leibkonnaliikmed oleksid teoreetiliselt võinud samal perioodil töötada. Tööealiste inimeste hulka kuuluvad isikud vanuses 18–59 aastat, v.a õpilased vanuses 18–24 aastat. Näitaja arvutamisel on täielikult välja jäetud leibkonnad, mis koosnevad ainult lastest, alla 25-aastastest õpilastest ja/või 60-aastastest või vanematest inimestest. (27) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017. (28) Nagu on määratletud tööaja direktiivis, ELT L 299, 18.11.2003, lk 9. (29) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017. (30) https://ec.europa.eu/energy/content/introduction-5_et (31) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Digital_economy_and_society_statistics_-_households_and_individuals (32) Leibkond on sotsiaaltingimusi käsitlevate uuringute kontekstis määratletud majapidamisüksusena või operatiivselt sotsiaalüksusena: millel on ühine kord; kus jagatakse majapidamiskulusid või igapäevaseid vajadusi; jagatakse ühist elukohta. Leibkonda kuulub kas üks üksi elav isik või inimeste rühm, kes ei ole tingimata seotud, kes elavad ühise majapidamisega samal aadressil, st jagavad vähemalt ühte einet päevas või jagavad elutuba. (33) https://ec.europa.eu/eurostat/documents/2995521/10163468/3-16102019-CP-EN.pdf/edc3178f-ae3e-9973-f147-b839ee522578 (34) Eurostat, sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU-SILC) metoodika – ebasoodsate asjaolude põlvkondadevaheline edasikandumine 2011. aastal (EU statistics on income and living conditions (EU-SILC) methodology – 2011 intergenerational transmission of disadvantages https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/EU_statistics_on_income_and_living_conditions_(EU-SILC)_methodology_-_2011_intergenerational_transmission_of_disadvantages). (35) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Quality_of_life_indicators_-_material_living_conditions#General_overview (36) Rahvastiku protsent, kes elab leibkonnas, mille eluasemekulud kokku (pärast saadud eluasemetoetuste mahaarvamist) moodustavad üle 40 % leibkonna kogu netosissetulekust (pärast saadud eluasemetoetuste mahaarvamist). (37) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Housing_statistics#Housing_affordability. (38) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tessi163/default/table?lang=et (39) https://www.europarl.europa.eu/news/en/agenda/briefing/2020-01-13/11/housing-urgent-action-needed-to-address-homelessness-in-europe (40) https://www.feantsa.org/public/user/Resources/magazine/2019/Spring/Homeless_in_Europe_magazine_-_Spring_2019.pdf. https://www.feantsa.org/en/news/2020/07/23/fifth-overview-of-housing-exclusion-in-europe-2020 (41) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20190122-1?inheritRedirect=true. (42) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/tessi012/default/table?lang=et (43) OECD, Visser (2016) ICTWSSi andmebaas. https://www.etuc.org/en/document/etuc-reply-first-phase-consultation-social-partners-under-article-154-tfeu-possible-action, lk 6, nr 15. (44) Eurofound, Tööstussuhted: 2015.–2019. aasta arengud (Industrial relations: Developments 2015–2019), 11. detsember 2020. (45) https://www.ituc-csi.org/IMG/pdf/2019-06-ituc-global-rights-index-2019-report-fr-2.pdf (46) OECD, Teerajamine läbirääkimiste abil: kollektiivläbirääkimised muutuvas töömaailmas (Negotiating Our Way Up: Collective Bargaining in a Changing World of Work), 18. november 2019, joonis 3.10, lk 125. (47) Van den Berg, A., Grift, Y., van Witteloostuijn, A., Töökohtade esindatuse mõju ettevõtte tulemuslikkusele: riikidevaheline võrdlus Euroopas (The effect of employee workplace representation on firm performance: a cross-country comparison within Europe), teadusdokument 2013-008, ACED 2013-016, Antwerpeni Ülikool, aprill 2013. (48) https://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/society/20200604STO80506/parlament-nouab-ambitsioonikat-puuetega-inimeste-strateegiat (49) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/pdfscache/34425.pdf (50) Soolise võrdõiguslikkuse indeks 2019. (51) https://www.europarl.europa.eu/meetdocs /2014_2019/documents/empl/dv/empl20141120-wss-people-disabilities-/empl20141120-wss-people-disabilities-en.pdf (52) Eurostat, Euroopa 2020. aasta näitajad: vaesus ja sotsiaalne tõrjutus (Europe 2020 indicators – poverty and social exclusion), Statistics Explained, 11. juuni 2020 (https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Europe_2020_indicators_-_poverty_and_social_exclusion&oldid=394836) (53) https://ec.europa.eu/social /main.jsp?catId=89&furtherNews=yes&langId=en&newsId=9378 (54) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017. (55) https://ec.europa.eu/eurostat/databrowser/view/ilc_peps04/default/table?lang=et (56) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Minimum_wage_statistics (57) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Minimum_wage_statistics#Minimum_wages_expressed_in_purchasing_power_standards (58) Eurofound, „Miinimumpalk 2020. aastal: aastaülevaade“, 4. juuni 2020. (59) Tööturg ja sotsiaalne areng (Labour market and Social Development) (ETUI, 2019) Benchmarking Working Europe, 2019. https://ec.europa.eu/social /main.jsp?catId=89&furtherNews=yes&langId=en&newsId=9378. (60) https://www.europarl.europa.eu /RegData/etudes/STUD/2016/587285/IPOL_STU%282016%29587285_‌EN.pdf (61) Eurofound, „Palgavaesus ELis“, 5. september 2017 (https://www.eurofound.europa.eu/publications/report/2017/in-work-poverty-in-the-eu) (62) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20200511-1. (63) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20200511-1. (64) https://www.eurofound.europa.eu /sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef18001en.pdf (65) https://www.eurofound.europa.eu /sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef18001en.pdf (66) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/DDN-20190517-1 (67) Eurofound, Elamine, töötamine ja COVID-19 (Living, Working and COVID-19) andmestik, 28. september 2020 (http://eurofound.link/covid19data). (68) Eurofound, Elamine, töötamine ja COVID-19 (Living, Working and COVID-19) andmestik, 28. september 2020 (http://eurofound.link/covid19data). (69) https://www.worldbank.org/en/topic/poverty/brief/projected-poverty-impacts-of-COVID-19 (70) Tööhõive ja sotsiaalne areng Euroopas 2019 (https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8219). (71) Pensionidele tüüpilise kolmesambalise lähenemisviisi „esimene sammas“ koosneb riiklikest kohustuslikest pensionidest, mida haldab riik ja mida tavaliselt rahastatakse sotsiaalkindlustusmaksetest ja/või üldisest maksutulust jooksval finantseerimisel põhineva skeemi alusel. Allikas: Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi infotund, „Euroopa Liidu pensionisüsteemid: kas need on piisavad ja jätkusuutlikud?“ (European Union pension systems: adequate and sustainable?), november 2015. (72) 24. novembri 2015. aasta resolutsioon ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta, (ELT C 366, 27.10.2017, lk 19), ning poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjonile (2019–2024): „Selleks et toetada iga abivajavat last, loon Euroopa lastegarantii, arendades edasi Euroopa Parlamendi ideed“. (73) „Liit, mis seab kõrgemad sihid. Minu tegevuskava Euroopa jaoks“, poliitilised suunised järgmisele Euroopa Komisjonile (2019–2024). (74) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus, ELT L 186, 11.7.2019, lk 105. (75) Mõistlike abinõude tagamine on kohustus, mis tuleneb ELi võrdse tööalase kohtlemise direktiivist (EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16) ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklist 5. (76) Komisjoni 2021. aasta tööprogrammi (COM(2020)0690) lisad, poliitiline eesmärk nr 9 jaotises „Digiajastule vastav Euroopa“. (77) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL (ELT L 188, 12.7.2019, lk 79). (78) 30. jaanuari 2020. aasta resolutsioon soolise palgalõhe kohta, lõige 2, (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0025). (79) Strateegia kohaselt oleks komisjon pidanud esitama tasustamise läbipaistvust käsitlevad siduvad meetmed 2020. aasta lõpuks. (80) Nagu tütarfirmade (või varifirmade) ja/või ajutiste tööasutuste loomine liikmesriikides, kus on madalamad palgad, eesmärgiga kasutada lähetatud töötajaid, mitte palgata kohalikke töötajaid. (81) Nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivis (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus (ELT L 186, 11.7.2019, lk 105). (82) Näiteks petitsioonid nr 0240/18, 0328/18, 0365/18, 0374/18, 0396/18, 0419/18, 0829/2018, 0897/2018, 1161/2018, 0290/19, 0310/2019, 0335/2019, 0579/19, 0624/19, 0652/19, 0683/2019, 0737/2019, 1017/19, 1045/2019, 1241/2019, 1318/2019 ja 0036/2020. (83) Näiteks petitsioonid nr 1378/2013, 0019/2016, 0020/2016, 0021/2016, 0099/2017, 1162/2017, 0110/2018 ja 0335/2019. (84) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrus (EL) 2020/1054, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006 maksimaalse ööpäevase ja iganädalase sõiduaja, minimaalsete vaheaegade ning ööpäevaste ja iganädalaste puhkeperioodide miinimumnõuete osas ning määrust (EL) nr 165/2014 sõidumeerikute abil positsioneerimise osas (ELT L 249, 31.7.2020, lk 1). (85) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 2020. aasta direktiiv piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus (COM(2020)0682). (86) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 2020. aasta direktiiv piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus (COM(2020)0682). (87) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/23/EL kontsessioonilepingute sõlmimise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 1). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (ELT L 94, 28.3.2014, lk 243). (88) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/54/EÜ töötajate kaitsmise kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl, EÜT L 262, 17.10.2000, lk 21. (89) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/37/EÜ, 29. aprill 2004, töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (ELT L 158, 30.4.2004, lk 50).

Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2021. aasta resolutsioon COVID-19 mõju kohta noortele ja spordile (2020/2864(RSP))

P9_TA(2021)0045 B9-0115/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõiget 3 ning lepingute protokolli (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 14,

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks(1),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2020. aasta resolutsiooni intellektipuudega inimeste ja nende perede õiguste kohta COVID-19 kriisi ajal(2),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa kultuurielu taastumise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta(4),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa hariduse tuleviku kohta COVID-19 kontekstis(5),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust COVID-19 mõju kohta noortele ja spordile (O-000074/2020 – B9‑0005/2021),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.  arvestades, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni(6) andmetel mõjutab praegune COVID-19 pandeemia noori ebaproportsionaalselt suurel määral ning sellel on tõenäoliselt tõsine negatiivne ja pikaajaline mõju noorte majanduslikule seisukorrale, tervisele ja heaolule, kaasa arvatud elu otsustavas etapis kaotatud võimaluste tõttu hariduse, vabatahtliku tegevuse ja koolituse vallas;

B.  arvestades, et COVID-19 pandeemia mõju ELi noorsootöö ja vabatahtliku tegevuse valdkonna noorte- ja haridusprogrammide toimimisele, riiklikele haridussüsteemidele, tööhõivele ja sissetulekutele ning kodanikuvabadustele suurendab ebavõrdsust, nagu ilmneb OECD statistikast, mis näitab, et kuigi riigid püüavad pakkuda veebipõhise õppe lahendusi, pääseb suuremale osale õppekavast või kogu õppekavale ligi vaid umbes pool kooliõpilastest; arvestades, et selline olukord muudab digilõhe tagajärjed tõsisemaks ja takistab vajalike digioskuste arendamist, samas kui juurdepääs kooli õppekavale ei tähenda alati seda, et raskustesse sattunud õpilased tegelikult suudavad õppida;

C.  arvestades, et noored on praegu aktiivselt seotud solidaarsuspõhiste tegevustega, et hoolitseda COVID-19 pandeemia ajal oma kogukonna vajaduste eest, alates teadlikkuse suurendamise kampaaniate korraldamisest kuni Euroopa solidaarsuskorpuse ja muude vabatahtlike algatuste raames eesliinil tegutsemiseni;

D.  arvestades, et pandeemia negatiivne mõju on nii kaugeleulatuv, et see on üle kogu Euroopa ahendanud liikmesriikides veelgi kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, ning võib juhtuda, et paljud noorsootöö ja spordiorganisatsioonid peavad tegevuse lõpetama, millel oleks negatiivne mõju Euroopa ja rahvusvahelise koostöö väljakujunenud struktuuridele ning mis piiraks oluliselt kodanikuaktiivsust;

E.  arvestades, et nii vahetult kui ka pikaajaliselt toimivate tegurite tõttu avaldab COVID-19 psühhosotsiaalselt suurt mõju noorte vaimsele tervisele ja sotsialiseerumisvõimele; arvestades, et vaba aja veetmise võimaluste puudumine ja sotsiaalsed piirangud avaldavad ebaproportsionaalset mõju puuetega lastele ja noortele;

F.  arvestades, et COVID-19 pandeemial on olnud laastav mõju spordile ning sellega seotud sektoritele ja tööstusharudele; arvestades, et majanduslik mõju professionaalsele spordile on olnud tohutu, sest tulud on järsult vähenenud, kuna kõigil tasanditel tuleb palju üritusi ära jätta või need peavad toimuma ilma pealtvaatajateta;

G.  arvestades, et pandeemia jätkuv mõju poolprofessionaalsele ja rohujuure tasandi spordile ning vaba aja veetmisele on laastav, kusjuures paljude spordiklubide püsimajäämine on ohus, sest oma olemuselt on need mittetulunduslikud, töötavad enamasti vabatahtlikkuse alusel ja seetõttu tegutsevad ilma rahaliste reservideta;

H.  arvestades, et COVID-19 pandeemiaga seotud piirangud ning piisavate võimaluste puudumine regulaarseks treenimiseks ja harjutamiseks kontaktspordis kahjustavad sportlaste edenemist ja arengut;

I.  arvestades, et sport on oluline majandussektor, mis annab 2,12 % kogu SKPst ja moodustab 2,72 % kogu tööhõivest ELis, ning sellega on seotud hinnanguliselt 5,67 miljonit töökohta;

J.  arvestades, et sport täidab olulisi ühiskondlikke funktsioone, näiteks edendab sotsiaalset kaasatust, integratsiooni, ühtekuuluvust ja selliseid väärtusi nagu vastastikune austus ja mõistmine, solidaarsus, mitmekesisus ja võrdõiguslikkus, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus; arvestades, et sport ja sellega seotud vabatahtlik tegevus võivad parandada eelkõige noorte füüsilist ja vaimset tervist ning tööalast konkurentsivõimet ja aidata noori vägivallast, sealhulgas soolisest vägivallast, kuritegevusest ja uimastite tarbimisest eemal hoida;

Noored

1.  on mures, et kuna noorte tööturg on majandustsüklite ja majanduskriisi suhtes eriti tundlik, tabab praeguse pandeemia järelmõju noorte tööhõivet raskemini, võimendades negatiivseid suundumusi sektoris, kus on valdavas ülekaalus ebastabiilsed, madalapalgalised ja osalise tööajaga töökohad, kus on madalamad õiguskaitse- ja sotsiaalkindlustusstandardid;

2.  rõhutab eriti teravat mõju, mida praegune pandeemia on avaldanud mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele (NEET-noortele), ning toonitab vajadust tegeleda probleemidega, millega puutuvad kokku haavatavatesse rühmadesse kuuluvad noored; rõhutab vajadust võtta arvesse NEET-noorte osakaalus ilmnevat märkimisväärset soolist ebavõrdsust;

3.  toonitab, et kõige rängemini on mõjutatud tööjõumahukad sektorid, mida sageli iseloomustab madal palk, nagu hulgi- ja jaekaubandus, majutus, turism ja toitlustusteenused, mis tavaliselt annavad tööd madala kvalifikatsiooniga noortele töötajatele ja töötavatele üliõpilastele; märgib, et noorte töötus ja vaesus on pandeemia algusest saadik pidevalt kasvanud; usub, et tõenäoliselt suureneb noorte töötus lühiajaliselt veelgi ja võib pikema aja jooksul jääda pandeemiaeelsest tasemest kõrgemale;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et võidelda katastroofilise mõjuga noorte tööhõivele, sealhulgas makromajandusliku (eelarve- ja raha-) poliitika kaudu, millega avaliku sektori kulutused suunatakse värbamistoetuste või noortegarantiide andmiseks, et toetada noortele kohandatud töökohtade säilitamise ja loomise ning oskuste täiendamise ja ümberõppe kavasid, samuti investeeringuid majandussektoritesse, millel on potentsiaali võtta vastu noori tööotsijaid ja mis pakuvad kvaliteetseid töökohti ning korralikke töö- ja tasustamistingimusi;

5.  tuletab meelde vabatahtliku tegevuse rolli noorte elu- ja tööoskuste arendamisel; on seisukohal, et rahaliselt toetatava vabatahtliku tegevusega on võimalik aidata töötutel noortel toime tulla COVID-19 kriisist tuleneva majandusliku šokiga ning samas panustada ühiskonna toimimisse ja omandada väärtuslikke kogemusi, mis hõlbustavad üleminekut pikaajalisele seaduslikule tööhõivele; on seisukohal, et Euroopa solidaarsuskorpus võib aidata noortel eurooplastel leida võimalusi, mis ulatuvad nende kohalikest oludest kaugemale; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon annaks selgeid ja ühtseid suuniseid programmide rakendamiseks kriisi tingimustes ning kõrvaldaks osavõtmise eest takistused, mis on muu hulgas tingitud jäigast rahastamisest, rahastamise vähendamisest, suurematest piirangutest viisade andmisel partnerriikide vabatahtlikele ning suutmatusest tagada noorte kui vabatahtlike õiguslik seisund;

6.  rõhutab informaalse ja mitteformaalse õppe, kunsti, spordi, vabatahtlike ja sotsiaalsete tegevuste suurt olulisust noorte osaluse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ergutamiseks, millel võib olla väga suur mõju kohalikele kogukondadele ja mis võib aidata lahendada paljusid praeguseid ühiskondlikke probleeme;

7.  rõhutab 21. juulil 2020 sõlmitud kokkulepet silmas pidades, et Euroopa Ülemkogu oleks pidanud ambitsioonikamalt toetama nooremaid põlvkondi, kes on Euroopa tulevik, andes neile taastamiskava raames rohkem abi, eraldades 10 % rahastamisest haridusele ning määrates sihtotstarbeliselt 20 % ​​vahenditest Euroopa digitaalsesse strateegiasse ja digitaalse ühtse turu väljakujundamisse; rõhutab sellega seoses, et valdkondlikud programmid, mis keskenduvad otseselt noortele, nagu Erasmus+, Euroopa solidaarsuskorpus, noortegarantii ja lastegarantii, või mis võivad toetada üleminekut õiglasemale, sotsiaalselt kestlikumale ja keskkonnasäästlikumale Euroopale, tuleb kasutusele võtta viisil, mis võimaldab saavutada nende täieliku potentsiaali, kuna muidu võivad nende programmide ambitsioonikad eesmärgid täitmata jääda, mis oleks noortele ja tulevastele põlvkondadele kibe pettumus;

8.  rõhutab, et praegune pandeemia on süvendanud ELis digitaalset lõhet, ning rõhutab seetõttu tungivat vajadust edendada digitaalset kirjaoskust kõigi jaoks ning julgustada alternatiivide, sealhulgas informaalse ja mitteformaalse õppe võimaluste, nagu veebipõhine ja digitaalne õpe ja koolitus, laialdast kasutamist, tunnistamist ja tunnustamist; nõuab eelkõige, et pöörataks rohkem tähelepanu ja antaks toetust noortele õppijatele, kes on tehnilise, duaalse ning kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas sissetuleku kaotanud, ning et töötataks välja ja võetaks laialdaselt kasutusele kvaliteetsed digitaalsed töövahendid, õpetamis- ja õppematerjalid ning sisu, et vältida haridussüsteemist väljalangemist ning tagada sujuv ja tõhus üleminek koolist tööellu; rõhutab, et vaatamata erilistele tingimustele COVID-19 ajal on oluline säilitada kontaktõpe, millega tagatakse, et kedagi ei jäeta kõrvale, eelkõige väikesed lapsed, haavatavad rühmad ja raske sotsiaal-majandusliku taustaga noored, kellel puuduvad tehnoloogilised vahendid või oskused;

9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama investeeringuid digitaalsetesse lahendustesse ja kirjaoskusesse, et arendada välja praktilised oskused, pädevused ja kvalifikatsioonid, muuta üldiseks kõigi juurdepääs digikirjaoskusele ning edendada sõltumatute, mitmekeelsete, kaasavate ja tasuta veebipõhiste õppevahendite väljaarendamist, et digiõppe tegevuskava (2021–2027) rakendamise raames parandada digioskuste ja -pädevuste üldist taset; rõhutab vajadust arendada õpetajate, koolitajate, koolijuhtide, lapsevanemate ja haldurite pädevusi, et parandada veebipõhise, kaug- ja kombineeritud õppe pakkumist, pöörates erilist tähelepanu oskuste arendamise programmidele;

10.  on mures selle pärast, et COVID-19 kriis on suurendanud noortes ärevust ja hirmu, mis võib märkimisväärselt mõjutada nende elu ja koolist tööellu üleminekut; nõuab kohandatud vaimse tervise teenuste, psühhosotsiaalse toe ja sporditegevuse laialdast kasutamist eraldiseisvate või moodulmeetmetena ning koolitus- ja haridusasutustes vaimse heaolu ulatuslikumat toetamist selle tagamiseks, et pandeemial ei oleks pikaajalist psühholoogilist mõju; toonitab pandeemia mõju puuetega noortele ning maapiirkondades ja äärealadel elavatele noortele ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu selle rühma vajadustele, kohandades olemasolevaid toetusmeetmeid ja -teenuseid;

11.  kutsub üles kasutama eri poliitikavaldkondades õigustel põhinevat lähenemisviisi, mis põhineb mittediskrimineerimise ja võrdsuse põhimõtetel, et võidelda COVID-19 kriisi ajal noorte diskrimineerimise eri vormide vastu, ning tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et haavatavate rühmade, nagu puuetega noorte, ebasoodsa taustaga ja koduvägivalla ohus olevate noorte, noorte rändajate ja pagulaste ning LGTBIQ+ noorte toetamiseks ja kaitsmiseks on vaja erilist lähenemisviisi; rõhutab, kui oluline on vaba juurdepääs noorte vajadustele kohandatud kvaliteetsele teabele kogu COVID-19 pandeemia kohta;

12.  juhib tähelepanu sellele, et igat laadi spordi- ja noorsootöö on kogu Euroopas eriti suures ohus, mis viib kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemiseni, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid meetmeid noorte ja spordi valdkonna struktuuride säilitamiseks ja pakkumise mitmekesisuse tagamiseks; tuletab meelde vajadust kaasata tihedalt kohalikke ametiasutusi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja sotsiaalpartnereid lahenduste rakendamisse, et toetada noori ning noorte- ja spordiorganisatsioone; toonitab organiseeritud spordi ja noorteorganisatsioonide sotsiaalse ühtekuuluvuse tähtsust;

Sport

13.  on sügavalt mures, et spordisektorile tekitatud kahju võib olla püsiv mitte ainult majanduse ja tööhõive mõttes, vaid ka kogu ühiskonna jaoks;

14.  rõhutab, et sport ja füüsiline treening on pandeemia põhjustatud olukorras eriti olulised, kuna need tugevdavad füüsilist ja vaimset vastupidavust; väljendab heameelt selle üle, et andmete kohaselt on liikumispiirangud toonud kaasa selle, et mõned inimesed tegelevad individuaalspordialadega sagedamini ja aktiivsemalt; on teisest küljest mures vähese füüsilise aktiivsuse pärast, mida liikumispiirangute ajal paljude noorte puhul täheldati, ja tagajärgede pärast, mida see võib rahvatervisele kaasa tuua;

15.  rõhutab, et Euroopa spordimudelit tuleb säilitada ja edendada, sest solidaarsus, õiglus ja väärtuspõhine lähenemisviis on tulevikus tähtsam kui kunagi varem spordisektori taastumiseks ja rohujuuretasandi spordi püsimajäämiseks;

16.  tuletab meelde, et sport edendab ja õpetab selliseid väärtusi nagu vastastikune austus ja mõistmine, solidaarsus, mitmekesisus, õiglus, koostöö ja kodanikuaktiivsus ning et see soodustab rändajate ja pagulaste ühtekuuluvust ja integratsiooni; rõhutab, et sport ei tunne riigipiire, ning ühendab erineva sotsiaal-majandusliku ja etnilise taustaga inimesi; on seisukohal, et eriti rohujuuretasandi spordil on oluline roll vähemate võimalustega või haavatavatesse rühmadesse kuuluvate inimeste ja puuetega inimeste suuremal sotsiaalsel kaasamisel; kutsub sellega seoses komisjoni üles tugevdama kaasamist spordi kaudu ning uurima uusi võimalusi, kuidas selle mõju ja ulatust võimalikult suurendada; nõuab suurema toetuse andmist madala sissetulekuga peredele, et nende lapsed saaksid sportida ja osa võtta muust vabaajategevusest;

17.  rõhutab, et puuetega inimesed puutuvad nii rohujuuretasandi kui ka kutselise tasandi spordile juurdepääsu osas kokku märkimisväärsete rahaliste ja organisatsiooniliste probleemidega, mis on COVID-19 pandeemia ajal veelgi süvenenud, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon käsitleks oma tulevases puuetega inimeste strateegias konkreetselt seda probleemi;

18.  rõhutab, et COVID-19 pandeemial on kõigil spordisektori tasanditel olnud laastavad tagajärjed, eelkõige spordiorganisatsioonidele ja -klubidele, liigadele, spordi- ja jõusaalidele, sportlastele, treeneritele, sporditöötajatele ja spordiga seotud ettevõtlusega tegelejatele, sealhulgas spordiürituste korraldajatele ja spordimeediale; on seisukohal, et tee taastumiseni saab olema keeruline, ja rõhutab vajadust sihipäraste abimeetmete järele;

19.  on seisukohal, et ELi poolt kriisile reageerimiseks vastu võetud üldised taastamisvahendid peavad aitama toetada spordisektorit lühiajalises perspektiivis, ning nõuab liikmesriikidelt tungivalt selle tagamist, et riiklikud toetusfondid, struktuurifondid ning taastumis- ja vastupidavuskavad tooksid spordisektorile kasu, vaatamata selle iseärasustele ja organisatsioonilisele struktuurile;

20.  rõhutab kõigi spordialade jaoks mõeldud päästepakettide tähtsust; rõhutab, et kuigi suurima pealtvaatajate arvuga spordialad on sageli kandnud kõige suuremat rahalist kahju, ei tohiks need alad olla ainsad, mis vastavad rahalise abi saamise tingimustele või millele antakse seda abi esmajärjekorras;

21.  on veendunud, et praegune rahaline toetus ei pruugi olla piisav, ning kutsub komisjoni üles uurima kõiki võimalusi, kuidas pakkuda täiendavat sihipärast toetust nii harrastus- kui ka elukutselisele spordile, et suurendada kogu sektori elujõulisust;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama spordisektori ja eelkõige rohujuuretasandi spordi taastumist ja kriisitaluvust, kasutades selleks ELi programme, mis on kättesaadavad ja milleks see sektor on rahastamiskõlblik, sealhulgas programmi „Erasmus+“ ja Euroopa solidaarsuskorpust, ning tagama spordile täieliku juurdepääsu taaste- ja vastupidavusrahastule, Euroopa Regionaalarengu Fondile, Ühtekuuluvusfondile, Euroopa Sotsiaalfond+-ile ja programmile „EL tervise heaks“; rõhutab, et sellega seoses on võtmetähtsusega spordi lisamine vastavatesse määrustesse ja kõikide takistuste kõrvaldamine riigi tasandil toimuvast taotlusprotsessist;

23.  kutsub komisjoni üles põhjalikult hindama COVID-19 pandeemia majanduslikku ja sotsiaalset mõju spordile kõigis liikmesriikides ning töötama hindamise tulemuste põhjal välja üleeuroopalise lähenemisviisi, et lahendada probleeme ja leevendada võimalikke tagajärgi;

24.  kutsub liikmesriike üles struktureeritul ja süstemaatilisel viisil vahetama parimaid tavasid, et tulla toime kriisi mõjuga spordile, ning analüüsima süstemaatiliselt andmeid ja teavet spordis osalemise ja COVID-19 mõju kohta; leiab, et oleks kasulik uurida uute spordiga tegelemise viiside väljatöötamist olukordade jaoks, kus on vaja hoida füüsilist distantsi;

25.  on arvamusel, et COVID-19 pandeemia tõttu spordisektoris tekkinud probleemide lahendamiseks on kiiresti vaja ulatuslikku valdkondadevahelist koostööd; rõhutab sellega seoses, et tuleks veelgi ergutada koostööd kõigil tasanditel, kaasa arvatud kõigi spordiga tegelejate vahel, spordiga seotud ettevõtlussektoris ja muudes asjaomastes sidusrühmades;

26.  märgib, et digilahenduste, näiteks spordiäppide kasutamine on kriisi ajal suurenenud; on seisukohal, et edasine digiüleminek spordisektoris suurendab tulevastes kriisiolukordades selle vastupanuvõimet; nõuab digitaalsete vahendite väljatöötamist, mis võimaldaksid rahastada sporditegevust pandeemia ajal;

27.  palub komisjonil koordineerida spetsiaalses ELi tegevuskavas kõik meetmed, mida võetakse, et toime tulla tagajärgedega, mida COVID-19 pandeemia spordile avaldab;

28.  kutsub nõukogu üles seadma tulevases ELi spordialases töökavas esmatähtsale kohale meetmed ja tegevused, mille eesmärk on aidata sektoril pandeemia tagajärgedega lühikeses ja pikas perspektiivis toime tulla;

29.  on seisukohal, et kuni pandeemia kestab, on vaja pidada Euroopa ja rahvusvaheliste spordiliitude ning liikmesriikidega kooskõlastatud dialoogi, et arutada võimalusi, kuidas suured rahvusvahelised spordiüritused ja -võistlused saaksid ka edaspidi turvaliselt toimuda; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon püüaksid saavutada staadionide kasutamise, reisipiirangute ja COVID-19 testimise osas koordineeritud lähenemisviisi, et üleeuroopalisi spordivõistlusi saaks tõhusalt kavandada ja vastutustundlikult korraldada;

30.  kutsub üles võtma meetmeid dopinguvastase võitluse tõhustamiseks COVID-19 liikumispiirangute ajal ja edaspidi, et edendada sportlaste tervist ja ausa mängu põhimõtet Euroopa spordis;

31.  on seisukohal, et eri spordialad on erineval määral mõjutatud, ning et kõige rohkem on kannatanud teatud spordialade, väiksemate klubide ja madalamate kategooriate võistlused ning rohujuure tasandi spordialad, mida põhjustab majanduslik sõltuvus väikesponsoritest või sportlaste oma kvoodid; rõhutab, et harrastussport on kutselise spordi alus, kuna rohujuure tasandi väikesed spordiklubid annavad märkimisväärse panuse noorte sportlaste arengusse ja töötavad enamasti vabatahtlikkuse alusel; rõhutab solidaarsuse tähtsust Euroopa spordikogukonna eri spordialade vahel ja nende sees, ning kuna vähemus- või rohujuure tasandi spordil on majanduslikke raskusi tegevuse jätkamisega, nõuab neile suuremat toetust;

32.  juhib tähelepanu sellele, et COVID-19 pandeemia põhjustatud piirangud ning piisavate võimaluste puudumine regulaarseks treenimiseks ja harjutamiseks kontaktspordialadel on kahjustanud sportlaste edenemist ja arengut; on seisukohal, et ürituste korraldajaid, koolitajaid ja sportlasi tuleks teavitada tagajärgedest, mida võib tekitada olukord, kus intensiivsed treeningud ei saa pika aja jooksul toimuda; palub, et spordiinstitutsioonid ja -organisatsioonid teeksid omavahel koostööd, et toetada projekte ja kontseptsioone, mis keskenduvad kaotatud võimete taastamisele;

33.  on seisukohal, et spordikompleksid ja staadionid on ühiskonna spordi ja kultuuri ökosüsteemide sotsiaalse struktuuri keskmes; tunnistab, et nii praegu kui ka tulevikus on inimeste tervise ja heaolu säilitamiseks ning majanduse elavdamiseks oluline spordirajatiste taasavamine;

o
o   o

34.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054. (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0183. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0239. (4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0267. (5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0282. (6) Üldine aruanne “Youth & COVID-19: Impacts on jobs, education, rights and mental well-being” (Noored ja COVID-19: mõju töökohtadele, haridusele, õigustele ja vaimsele heaolule), 11. august 2020.