Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2019/2177(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A9-0147/2021

Esitatud tekstid :

A9-0147/2021

Arutelud :

PV 17/05/2021 - 20
CRE 17/05/2021 - 20

Hääletused :

PV 18/05/2021 - 13

Vastuvõetud tekstid :

P9_TA(2021)0227

Vastuvõetud tekstid
PDF 156kWORD 58k
Teisipäev, 18. mai 2021 - Brüssel
Lossimiskohustuse eesmärkide täitmise tagamine ühise kalanduspoliitika artikli 15 alusel
P9_TA(2021)0227A9-0147/2021

Euroopa Parlamendi 18. mai 2021. aasta resolutsioon ühise kalanduspoliitika artikli 15 kohase lossimiskohustuse eesmärkide täitmise kohta (2019/2177(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2019. aasta teatist ühise kalanduspoliitika olukorra ja 2020. aasta kalapüügivõimalusi käsitleva konsultatsiooni kohta (COM(2019)0274),

–   võttes arvesse komisjoni 16. juuni 2020. aasta teatist „Säästvam kalapüük ELis: ülevaade olukorrast ja suunad 2021. aastaks“ (COM(2020)0248),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil(2),

–  võttes arvesse Euroopa Kalanduskontrolli Ameti (EFCA) aruandeid, milles hinnatakse Põhjamere lossimiskohustuse (2016–2017), loodepiirkonna vete lossimiskohustuse (2016–2017) ning Põhjamere ja loodepiirkonna vete (2015–2017) makrelli lossimiskohustuse täitmist,

–  võttes arvesse kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) täiskogu aruandeid (PLEN 20-01, 19-01, 18-01 ja 17-01) ning komitee aruandeid „Evaluation of Member States’ Annual Reports on the Landing Obligation (for 2019)“ (lossimiskohustust käsitlevate 2019. aasta riiklike aruannete hindamine) (Adhoc-20-02), „Monitoring the performance of the Common Fisheries Policy“ (ühise kalanduspoliitika tulemuslikkuse seire) (Ad hoc-20-01) ja „Evaluation of Joint Recommendations on the Landing Obligation and on the Technical Measures Regulation“ (lossimiskohustust ja tehniliste meetmete määrust käsitlevate ühiste soovituste hindamine) (STECF-20-04),

–   võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2017/159, millega rakendatakse kokkulepe, mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist(3),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu ajakirjas Journal of Marine Science avaldatud artiklit „The unintended impact of the European discard ban“ (Euroopa lossimiskohustuse soovimatu mõju)(4),

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni tellitud uuringut „Liidu kalanduse kontrollisüsteemi rakendamine liikmesriikides (2014–2019)“,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni taotletud uuringuid lossimiskohustuse ja püüki piiravate liikide kohta mitme liigiga ja segaliikidega püügipiirkondades Põhjameres(5), loodepiirkonna vetes(6) ja edelapiirkonna vetes(7) ning uuringuid tagasiheite keelu, lossimiskohustuse ja maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kohta Vahemere lääneosas(8),(9),

–   võttes arvesse 2019. aastal avaldatud raamatut „The European Landing Obligation, Reducing discards in complex, multi-species and multi- jurisdictional fisheries“(10) (ELi lossimiskohustus ning tagasiheite vähendamine mitme liigiga ja segaliikidega püügipiirkondades, mis hõlmavad mitut jurisdiktsiooni),

–   võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 2019. aastal avaldatud aruannet „A third assessment of global marine fisheries discards“ (ülemaailmse merekalapüügi tagasiheite kolmas hinnang),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A9-0147/2021),

A.  arvestades, et ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgi nr 14 siht 14.4 ergutab rahvusvahelist üldsust reguleerima 2020. aastaks tõhusalt kalapüüki, lõpetama ülepüügi ja ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ning hävitavate tagajärgedega kalastusviiside kasutamise ning rakendama teaduspõhised majandamiskavad 2020. aastaks, et taastada kalavarud võimalikult lühikese aja jooksul vähemalt sellisel tasemel, mis tagab maksimaalse jätkusuutliku saagikuse vastavalt nende bioloogilistele omadustele;

B.  arvestades, et ülemaailmse merekalapüügi aastane tagasiheide on hinnanguliselt 9,1 miljonit tonni, mis moodustab 10,8 % ajavahemiku 2010.–2014. keskmisest aastasest saagist; arvestades, et tuuniliikide ja muude pelaagiliste liikide püügi puhul oli tagasiheite määr madalaim ja koorikloomade püügi puhul kõrgeim; arvestades, et põhjalähedaste liikide püügi puhul oli tagasiheite maht kõige suurem ja molluskite (v.a peajalgsed) püügi puhul kõige väiksem; arvestades, et aastane ülemaailmne tagasiheide jõudis 1989. aastal 18,8 miljoni tonnini ja vähenes 2014. aastaks järk-järgult vähem kui 10 miljoni tonnini(11);

C.  arvestades, et vette tagasi heitmine on üldine kalandustava, mille puhul soovimatu saak heidetakse kas surnult või elusalt merre tagasi kahjustatud kalade, alamõõduliste kalade (miinimumsuuruse nõuete), turustatavuse, kvoodi puudumise või saagi koostise nõuete tõttu; arvestades, et enne lossimiskohustuse kehtestamist ei olnud lubatud alamõõdulisi kalu pardal hoida ega lossida;

D.  arvestades, et soovimatu püük ja tagasiheide on tõsine inimtarbimiseks sobivate loodusressursside raiskamine, mis võib mõjutada ja sageli ka mõjutab negatiivselt kalavarude ja mere ökosüsteemide säästvat kasutamist ning kalanduse majanduslikku elujõulisust; arvestades, et soovimatu kaaspüük ja vette tagasi laskmine on teataval määral vältimatu, eriti mitme liigiga püügipiirkondades;

E.  arvestades, et tagasiheite ajalooliselt kõrge tase mõnes ELi püügipiirkonnas on tekitanud tõsise probleemi ELi kalanduse pikaajalisele kestlikkusele ja seab kahtluse alla liidu kalanduspoliitika usaldusväärsuse;

F.  arvestades, et ELis 2010. aastal kehtestatud valikulise püügi (turustamiskõlblike kalade vette tagasi heitmise) keeldu ei ole piisavalt rakendatud;

G.  arvestades, et 2013. aastal reformitud ühine kalanduspoliitika peab tagama, et püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile oleks minimaalne, mistõttu kehtestati järgmised eesmärgid: a) „kaotatakse järg-järgult tagasiheide, igal üksikjuhul eraldi ja võttes arvesse parimaid kättesaadavaid teaduslikke nõuandeid, vältides ja vähendades võimalikult palju soovimatut saaki ning tagades järk-järgult reguleeritud töönduslike liikide saagi lossimise“ ja b) „vajaduse korral kasutatakse soovimatut saaki parimal viisil ära, loomata turgu kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõtudest väiksemale saagile“;

H.  arvestades, et tagasiheite kohta puuduvad usaldusväärsed andmed või teaduslikud tõendid, mis näitaksid, et lossimiskohustuse rakendamine on aidanud soovimatut saaki oluliselt vähendada; arvestades, et selle kohustuse puudulik rakendamine võib mõnes püügipiirkonnas kaasa tuua saagi nähtavuse vähenemise ning teaduslike nõuannete ja andmete kvaliteedi halvenemise;

I.   arvestades, et kalandussektor on teinud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamisel edusamme; arvestades, et 99 % Läänemeres, Põhjameres ja Atlandi ookeanis 2020. aastal lossitud saagist, mida majandas üksnes EL ja mille kohta on olemas teaduslikud hinnangud, pärines säästvalt majandatud kalavarudest; arvestades, et Atlandi ookeani kirdeosas oli täielikult hinnatud varude biomass 2018. aastal 48 % suurem kui 2003. aastal; arvestades, et endiselt esineb tõsiseid probleeme, eelkõige Vahemeres ja Mustas meres, kus ligikaudu 75  % teaduslikult hinnatud kalavarudest on ülepüütud;

J.  arvestades, et lossimiskohustus, mis kehtestati järk‑järgult nelja aasta jooksul (2015–2019), muudab kohustuslikuks lossida ja kohaldatavatest kvootidest maha arvata ELi vetes või teatavatel juhtudel ELi laevade poolt rahvusvahelistes vetes püütud püügipiiranguga liikide kogu saak ja Vahemere puhul alammõõdu piiranguga liikide kogu saak ning keelab alamõõduliste kalade kasutamise vahetult inimtoiduks;

K.  arvestades, et STECFi andmetel(12) ei ole esitatud teavet lossimiskohustuse rakendamise kohta liidu vetest väljaspool tegutsevate kaugpüügilaevade suhtes; arvestades, et kaugpüügilaevastiku nõuandekomisjon (LDAC) juhtis tähelepanu sellele, et lossimiskohustust tegelikult ELi vetest väljaspool kala püüdvate ELi laevade suhtes ei kohaldata;

L.  arvestades, et kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid lossitud kalu kasutatakse jätkuvalt kalajahu, lemmikloomatoidu või mõrrapüügi söödana, saades sellest väikest majanduslikku kasu; arvestades, et need alternatiivsed kasutusviisid on majanduslikult mõttekad, kui lossimissadama läheduses on tootmisrajatis, kuid mõttekus väheneb (või kaob), kui on vaja logistikat ja taristut pikamaatranspordi jaoks või investeeringuid uutesse tootmisrajatistesse(13);

M.  arvestades, et mitu liikmesriiki on teinud ettepaneku muuta õigusakte, et lubada asjaomaste kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemaid kalu, mille suhtes kehtib lossimiskohustus, kasutada heategevuslikel eesmärkidel;

N.  arvestades, et lossimiskohustus ei ole täielik tagasiheitekeeld, kuna seda kohaldatakse ainult reguleeritud liikide suhtes (lubatud kogupüük (TAC) ja püügikoormusega reguleeritud kalapüük, mille jaoks on kindlaks määratud alammõõt) ning see sisaldab erandit röövloomade poolt kahjustatud kala suhtes ning kõrgel ellujäämismääral põhinevat ja vähese tähtsusega erandit kuni 5 % ulatuses juhtudel, kui selektiivsuse suurendamist on raske saavutada või kui soovimatu saagi käitlemisega kaasnevad ebaproportsionaalselt suured kulud; arvestades, et lossimiskohustuse rakendamine sõltub ka ajutiste erandite laialdasest kasutamisest, mis tuleb teadusliku hinnangu alusel läbi vaadata ning mis eeldab otsusetegijate ja kalandussektori aega ja jõupingutusi;

O.   arvestades, et tagasiheite tase on piirkonniti ja liigiti väga erinev, kusjuures tagasiheide on väike või puudub üldse püügipiirkondades, kus suurem osa saagist või kogu saak on kaubandusliku väärtusega ja kasutatav, nagu see on väikesemahulise või traditsioonilise kalapüügi ning otse inimtoiduks mõeldud kala püüdmise puhul;

P.  arvestades, et väikesemahuline kalapüük annab tööd rohkematele ettevõtjatele ja selleks kasutatakse selektiivsemaid püügivahendeid, mistõttu põhjustab see vähem keskkonnakahju ning täidab olulist sotsiaalset ja majanduslikku rolli, nagu on rõhutatud Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) 2018. aasta aruandes Vahemere ja Musta mere kalanduse olukorra kohta;

Q.  arvestades, et tagasiheide on söödaks mitmesugustele ökoloogilises toiduahelas olulisel kohal olevatele raipesööjatele, alates lindudest ning lõpetades mesopelaagiliste ja merepõhjakooslustega; arvestades, et teaduskirjanduse andmetel võib tagasiheite vähendamine lossimiskohustuse kaudu mõnes piirkonnas mõne liigi populatsioone mõjutada, kuid üldiselt ei ole see tõenäoline;

R.  arvestades, et püüki piiravad liigid on kalaliigid või -varud, mille puhul asjaomasel liikmesriigil, laevastikul või laeval on vähem püügivõimalusi (kvooti) kui muude liikide puhul; arvestades, et lossimiskohustuse täielik ja range järgimine, eriti mitme liigiga püügipiirkondades, tähendaks asjaomase püügipiirkonna sulgemist (püügi piiramist), kui selle liigi (piiratud) kvoot on ära kasutatud, et vältida selle edasist püüki; arvestades, et mitme liigiga püügipiirkondades on püügi piiramise oht endiselt tõsine probleem, mis võis tingida lossimiskohustuse vähest rakendamist ja piirata liikmesriikide vahel kvootide vahetamist, süvendades seeläbi kalapüügivõimaluste alakasutamist;

S.  arvestades, et selektiivsus ei lahenda täielikult nende püügipiirkondade probleeme, kuna asjaomaste püüki piiravate liikide saaki võib olla tehniliselt raske vähendada, ilma et see põhjustaks muu turustatava saagi suurt kadu ja tekitaks asjaomastele laevastikele tõsiseid majandusraskusi; arvestades, et hiljuti võeti püüki piiravate liikidega seotud olukordade lahendamiseks kasutusele kaaspüügi kvoodireserv, mille tõhusust tuleb veel hinnata;

T.  arvestades, et võrku püütava ja pardale hiivatava soovimatu saagi kogust on ruumilise ja ajalise vältimise ning tehniliste selektiivsusmeetmete abil võimalik oluliselt vähendada, mis omakorda vähendab käitlemisaega, kütusekulu ja ladustamise vajadust;

U.  arvestades, et STECFi andmetel sisaldasid liikmesriikide piirkondlike rühmade ühised soovitused lossimiskohustuse rakendamiseks 2021. aastal suhteliselt vähe selektiivsuse suurendamisele suunatud meetmeid; arvestades, et selliste katseprojektide arv, mille eesmärk on vastavalt ühise kalanduspoliitika artiklile 14 katsetada selektiivsemaid püügivahendeid või soovimatu saagi vältimise viise, on vähenenud;

V.  arvestades, et nõukogu on viimastel aastatel jätnud lubatud kogupüügi loetelust välja mitu liiki, mille suhtes seega ei kohaldata ka lossimiskohustust;

W.  arvestades, et lossimiskohustus on vahend ühise kalanduspoliitika selektiivsuse eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk omaette;

X.  arvestades, et hiljuti võeti püüki piiravate liikidega seotud olukordade lahendamiseks kasutusele kaaspüügi kvoodireserv;

Y.  arvestades, et soovimatu saagi vette tagasi laskmist esineb kogu maailma kalanduses ja see ei ole Euroopale ainuomane probleem; arvestades, et ELi vetele on iseloomulik mitme liigiga püügipiirkondade rohkus; arvestades, et mitmed kolmandad riigid ja autonoomsed territooriumid, sealhulgas Kanada, Fääri saared, Norra, Island, Tšiili ja Uus-Meremaa, on kehtestanud erinevas ulatuses tagasiheitekeelu; arvestades, et muud kolmandad riigid, nagu USA, ei ole tagasiheidet keelanud, sest nende kalandusalaste õigusaktide kohaselt vähendatakse soovimatut püüki muul viisil; arvestades, et Norra ja Island on konkreetsete probleemide lahendamiseks lossimiskohustust 30 aasta jooksul kohandanud; arvestades, et Tšiili lossimiskohustuse mõju ei ole veel kindlalt teada, sest seal alles alustati selle rakendamist; arvestades, et Uus-Meremaa kalavarude majandamisel on tagasiheide endiselt suur probleem;

Z.  arvestades, et suhtelise stabiilsuse põhimõttega, mis esmakordselt sätestati ühise kalanduspoliitika 1983. aasta alusmääruses ning mida rakendatakse samal aastal kehtestatud lubatud kogupüüki ja kvoote käsitleva määrusega, kehtestatakse lubatud kogupüügi jaotuspõhimõte liikmesriikide kaupa, tuginedes varasemate püügikoguste (1973–1978) jaotuspõhimõtetele, 1976. aasta Haagi sooduskohtlemise süsteemis sätestatud sõltuvusmäärale ja jurisdiktsiooniga seotud kadudele (1973–1976);

AA.  arvestades, et tagasiheite kohta on avaldatud ligikaudu 4000 teadusartiklit, millest enam kui 3700 käsitlevad tööstuslikku kalapüüki ja vähem kui 200 puudutavad väikesemahulist rannapüüki;

AB.  arvestades, et alates 1950. aastast on paljude eri rühmadesse kuuluvate mereliikide puhul ookeanide soojenemise ja biogeokeemiliste muutuste (nt hapnikukadu) tõttu toimunud leviala geograafilisi ja hooajalisi muutusi, mis omakorda on toonud kaasa muutused kogu maailma ökosüsteemide liigilises koosseisus, arvukuses ja biomassi tootmises; arvestades, et muudatused kalavarude jaotuses mõjutavad kalavarude edasist majandamist ja seega ka lossimiskohustuse rakendamist;

AC.  arvestades, et enne ettepaneku esitamist ühise kalanduspoliitika uue alusmääruse kohta 2011. aasta juulis korraldas komisjon tagasiheite vähendamise poliitika sotsiaal-majandusliku mõju hindamise, kuid ei ole siiani põhjalikult analüüsinud selle sotsiaal-majanduslikku mõju ja mõju ohutusele pardal ega vastanud nõuandekomisjonide ja liikmesriikide tõstatatud küsimustele rakendamise kohta;

AD.  arvestades, et see, mil määral tagasiheide on vähenenud, ei ole veel teada; arvestades, et kuni viis liikmesriiki ei vastanud komisjoni küsimustikule lossimiskohustuse rakendamise kohta 2019. aastal ning kaks neist ei ole seda teinud viimased kolm aastat järjest;

AE.  arvestades, et erinevused lossimiskohustuse kontrollimisel ja jõustamisel võivad põhjustada ebavõrdseid tingimusi liikmesriikide piires ja nende vahel; arvestades, et oma aruannetes, milles hinnatakse lossimiskohustuse täitmist, leidis EFCA, et liikmesriigid rakendavad seda ebapiisavalt, ning esitas soovitused kontrolli parandamiseks;

AF.  arvestades, et komisjon peab esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2022 aruande ühise kalanduspoliitika rakendamise, sealhulgas lossimiskohustuse kohta;

1.  kinnitab ELi üldeesmärki tagada kalavarude säästev kasutamine ja mereökosüsteemide kaitse; rõhutab, et tagasiheite vähendamine ja soovimatu püügi minimeerimine on avaliku poliitika prioriteet, mille tingis mure vastutuse, loodusvarade kaitse ja raiskamise pärast ning teaduslik vajadus võtta kõiki kalastussuremuse allikaid täielikult arvesse;

2.  rõhutab, et komisjoni iga-aastased aruanded ühise kalanduspoliitika olukorra kohta sisaldavad väga vähe teavet lossimiskohustuse rakendamise kohta ja seni ei ole esitatud teavet selle kohta, mil määral on see kohustus aidanud tagasiheidet vähendada, nagu ei ole analüüsitud ka kohustuse sotsiaal-majanduslikku mõju ega selle rakendamise mõju ohutusele kalalaevade pardal;

3.  tõdeb, et lossimiskohustuse kehtestamine kujutab endast põhimõttelist muutust ja üht suurimat väljakutset ELi kalavarude majandamise ajaloos – alates lossimise registreerimisest ja teatavatel juhtudel isegi saagi vette tagasi laskmise kohustuslikuks muutmisest kuni kogu püügi registreerimise süsteemini –, mis koos maksimaalse jätkusuutliku saagikuse poliitika kehtestamisega on paratamatult avaldanud lühi- ja pikaajalist ökoloogilist ja sotsiaal-majanduslikku mõju; rõhutab vajadust hinnata lossimiskohustuse sotsiaal-majanduslikku mõju;

4.  märgib, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse poliitika ei tähenda tagasiheite puudumist ja tagasiheide ei tähenda, et maksimaalset jätkusuutlikku saagikust ei ole võimalik saavutada, kuna tõendeid mõlema väite kohta võib leida paljude kalavarude, sealhulgas kaaspüügiliikide puhul;

5.  juhib tähelepanu sidusrühmade kaasamisel tehtud edusammudele ja selektiivsuse parandamiseks võetud meetmetele; märgib siiski, et komisjoni ja STECFi andmetel rakendatakse lossimiskohustust üldiselt vähe ning tagasiheide toimub sellises mahus, mis on üldjoontes võrreldav lossimiskohustuse kehtestamisele eelnenud aastatega;

6.  tunnistab, et alates 2010. aastast on kalanduskontrolli määruse kohaselt kehtinud kohustus kanda tagasiheide püügipäevikusse; peab kahetsusväärseks, et hoolimata lossimiskohustuse kehtestamisest on tagasiheite mahu kohta endiselt vähe usaldusväärseid andmeid ja teadmisi, ennetusliku lubatud kogupüügi maht on kasvanud ja analüütilise lubatud kogupüügi maht on kahanenud ning teaduslike andmete kättesaadavus kalavarude seisundi kohta ei ole oluliselt paranenud;

7.  märgib, et mitmesuguste takistuste tõttu tekitab lossimiskohustus jätkuvalt muret nii kalandussektoris kui ka teadusringkondades; juhib tähelepanu sellele, et kalandussektorile valmistab muret sadamates piisava taristu puudumine, tegevuskulude kasv, ametiasutuste ebapiisavad stiimulid nõuete täitmiseks ning raskused suurema selektiivsuse saavutamisel mõnes püügipiirkonnas, seadmata ohtu kalanduse majanduslikku elujõulisust, eriti mitme liigiga püügipiirkondades, kus on suur püügi piiramist tingivate olukordade oht, mis põhjustab olemasolevate kvootide alakasutamist ja püügipiirkonna võimalikku enneaegset sulgemist ning tekitab asjaomastele laevastikele tõsiseid majandusraskusi; märgib, et seni on teatatud ainult kahest juhtumist: harilik merikeel (Belgia) ja suursilm-tuun (Prantsusmaa);

8.  rõhutab, et lossimiskohustuse rakendamisel tekkinud raskused on seadnud kalurid ja kalandussektori jõupingutused halba valgusse, olgugi et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamisel on tehtud edusamme;

9.  võtab teadmiseks seni võetud meetmed – kvootide vahetamine ja kaaspüügiliikide kvoodireservid –, kuigi need meetmed on enamasti ajutised ja nende üle peavad liikmesriigid läbirääkimisi ning nende tõhusust tuleb veel põhjalikult hinnata; rõhutab vajadust kõrvaldada lossimiskohustuse tõhusa rakendamise haldustakistused, tõhustada uute selektiivsete püügivahendite väljatöötamist ja kasutuselevõttu ning arendada edasi tõhusaid kaaspüügi vähendamise kavasid, et taastada ohustatud kalavarud;

10.  rõhutab määruses sätestatud erandite (kõrgel ellujäämismääral põhinev ja vähese tähtsusega erand) potentsiaali ja vajadust neid kasutada, et hõlbustada rakendamist ja lahendada võimalikud püüki piiravad olukorrad; tuletab meelde vajadust esitada usaldusväärsed ja täpsed tõendid ja andmed ning soovitab lihtsustada erandite tegemise protsessi, sealhulgas teaduslike andmete paremat kogumist;

11.  rõhutab, et STECFi hinnangul on erandite toetuseks esitatud andmete kvaliteet pärast esimeste ühiste soovituste esitamist 2014. aastal üldiselt paranenud; tõdeb, et andmete ja teabe esitamine erandite toetuseks võib olla nõutavate andmete laadi tõttu keeruline; märgib siiski murelikult, et STECF on rõhutanud, et paljudel juhtudel ei ole esitatud teave ja andmed liigi- ja/või püügipõhised ning mitme erandi toetuseks kasutatakse samu uuringuid ja eeldusi; rõhutab, et liigi- ja püügipõhiste andmete ja teabe puudumise tõttu on raske hinnata kavandatava erandi tõenäolist mõju või seda, kas erand vastab kõrgel ellujäämismääral põhineva või vähese tähtsusega erandi tingimustele;

12.  on mures selle pärast, et teatavate paindlike tingimuste, näiteks vähese tähtsusega erandi tegemise järkjärguline vähendamine võib põhjustada või süvendada püügi piiramist ja viia püügipiirkonna sulgemiseni; rõhutab vajadust jätkata tõhusate kaaspüügi vähendamise süsteemide väljatöötamist vähem selektiivse kalapüügi puhul, näiteks pelaagilise traalpüügi aladel;

13.  tuletab meelde, et lossimiskohustus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, mille abil parandada kalapüüki ja püügikäitumist, soodustada selektiivsemate püügivahendite väljatöötamist ja kasutamist soovimatu püügi vähendamiseks ning parandada püügidokumentatsiooni, et kalavarusid paremini mõista ja teaduslikult hinnata; märgib, et paljud kalurid ei näe lossimiskohustuse eesmärkide ja selle rakendamise vahel seost ning see kipub takistama kohustuse täitmist; tunnistab, et kuigi selle lõppeesmärgi poole püüdlemine nõuab aega ja piisavaid teadmisi, on vaja teha suuremaid jõupingutusi, et edendada ühist arusaama sellest eesmärgist ja viia ellu teadlaste ja kalurite tehtud uuringute tulemused, et parandada selektiivsust ja vähendada soovimatut saaki; kutsub komisjoni üles jätkama selektiivsuse parandamise kavade toetamist, kasutades muu hulgas vajaduse korral stiimuleid selektiivsemate püügivahendite kasutuselevõtuks;

14.  rõhutab äärepoolseimate piirkondade eripära, eelkõige seoses laevade, vananevate laevastike ning piiratud ladustamis- ja töötlemisvõimsusega sadamatega, mis võib muuta lossimiskohustuse ebapraktiliseks;

15.  märgib, et tagasiheite tasemed on püügi- ja merepiirkondade lõikes väga erinevad, mis viib arusaamani, et „üks reegel sobib kõigile“ ei pruugi olla optimaalne strateegia, et ergutada kalureid püüdma kalu selektiivsemalt; palub komisjonil teha kindlaks peamised puudused ning pakkuda iga merebasseini puhul välja kohandatud ja individuaalsed lahendused konkreetsetele püügipiirkondadele, pöörates erilist tähelepanu väikesemahulisele kalapüügile, eelkõige äärepoolseimates piirkondades;

16.  tuletab meelde, et praegune õigusraamistik annab liikmesriikidele õigusliku aluse aktiivseks koostööks, et määrata paindlikumalt kindlaks selektiivsed kalapüügieeskirjad ja võtta kasutusele teaduslikult tõendatud leevendusvahendid; kutsub liikmesriike üles tõhustama koostööd piirkondliku lähenemisviisi abil, kaasa arvatud asjaomaste sidusrühmade ja nõuandekomisjonide kaasamine, ning kasutama täiel määral ära selleks neile kättesaadavaid toetusi; kordab vajadust tagada lossimiskohustuse rakendamisel võrdsed tingimused;

17.  väljendab heameelt hiljutiste teadusuuringute (nt DiscardLess, MINOUW ja LIFE iSEAS) tulemuste üle, mis puudutavad uuenduslike püügivahendite selektiivsust, vältimise strateegiaid ja laevade ümberehitust soovimatu saagi käitlemiseks pardal; peab vajalikuks jätkata teadusuuringuid, et parandada püügivahendite selektiivsust, püügi vältimise strateegiaid ja soovimatu saagi käitlemist; tervitab ettepanekut „Mission Starfish 2030: Restore our Ocean and Waters“ (Operatsioon Meritäht. Meie ookeanide ja vete taaselustamine) ning on seisukohal, et ookeanide, merede ning rannikuvete ja siseveekogude seisundi parandamine aitab leida hädavajalikke lahendusi, millel on otsene mõju kalandussektorile ning ookeaniressursside säästvale kasutamisele ja majandamisele;

18.  rõhutab, et tõhusaid kalavarude majandamise süsteeme, sealhulgas võimalust kasutada kõiki abinõusid lossimiskohustuse nõuetekohaseks rakendamiseks ja ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks, peavad toetama täpsed ja usaldusväärsed püügidokumendid ja teaduslikud andmed; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama vajaduse korral jõupingutusi kohaldatavate ELi õigusaktide täielikuks rakendamiseks ning võtma täieliku dokumentatsiooni ja andmete kogumise tagamiseks lisameetmeid, mis vastaksid väikesemahuline rannapüügilaevastiku püügivõimsusele;

19.  on mures nõuetekohase kontrolli puudumise pärast lossimiskohustuse ja selle täitmise üle ning rõhutab selliste puuduste negatiivset mõju kestlikkusele, muu hulgas ka lubatud kogupüügi kehtestamise tõttu kogupüügi alusel, mis sisaldab varem vette tagasi lastud kalade arvelt saadud lisamahtu;

20.  rõhutab, et viimastel aastatel vastu võetud arvukad eeskirjad, erandid ja vabastused raskendavad lossimiskohustuse rakendamist ja EFCA poolset nõuetele vastavuse hindamist ning muudavad kalanduse kaitse ja kestlikkuse parandamise eesmärkide saavutamise keerulisemaks; rõhutab, et ühises kalanduspoliitikas sätestatud erandite kasutamine on lossimiskohustuse rakendamise seisukohalt väga oluline;

21.  nõuab uute tehnoloogiate ja digilahenduste paremat kasutamist ja väljatöötamist koostöös kalandussektori ja liikmesriikide ametiasutustega, et järelevalvet, kontrolli ja seiret parandada, järgides igakülgselt eraelu puutumatuse õigust ja äriteabe konfidentsiaalsust;

22.  rõhutab kalurite ja muude sidusrühmade olulist rolli poliitika rakendamisel, mis edendab eeskirjade järgimise kultuuri ning lossimiskohustuse eeskirjade järkjärgulist ja paindlikku muutmist aja jooksul; rõhutab, et vabatahtlikud ja stiimuleid pakkuvad kavad aitavad kalureid veelgi rohkem kaasata;

23.  rõhutab, et kuigi selektiivsuse parandamine peab ka edaspidi olema esmatähtis, nõuab lossimiskohustuse rakendamine sektoriülest lähenemisviisi ja selgete stiimulite väljatöötamist, et soodustada parimate tavade kohast leevendamist; soovitab järgmisi kaasnevaid meetmeid ja juhtimisvahendeid:

   (a) kvoodipõhiste vahendite edasine kasutamine ja optimeerimine kooskõlas ühise kalanduspoliitika põhimõtetega ning tingimusel, et kehtestatakse tõhusad kontrollimeetmed, näiteks:
   kvootide jaotus vastavalt eeldatavale saagi koostisele;
   paindlikud ja tõhusad kohandused kvootide vahetamise teel teiste liikmesriikide ja naabruses asuvate kolmandate riikidega, kellega ELil on ühised kalavarud, et vältida kvootide alakasutamist, liikudes näiteks alaliste ja mitte ainult igal aastal pärast lubatud kogupüügi ja kvootide kehtestamist uuendatavate mehhanismide suunas kooskõlas parimate kättesaadavate teaduslike nõuannetega;
   kvootide hinnangulise tagasiheiteosa eraldamine kaluritele, eelkõige väikesemahulise kalapüügiga tegelevatele kaluritele, kes otsustavad kasutada selektiivsemaid püügivahendeid;
   (b) uuringud mereruumi planeerimise ja piirkonnapõhise majandamismeetodi rakendamise teostatavuse kohta, et vältida tagasiheidet, suunates kalureid piirkondadesse, kus alamõõduliste kalade esinemine on vähem tõenäoline, tagades ühtlasi, et selliste meetmete tulemuseks ei ole muude kaubanduslikult kasutatavate liikide ulatuslik mittekasutamine;
   (c) suurema paindlikkuse tagamine, et võimaldada kaluritel valida püügivahendite lahendusi, ning suurem vastutus dokumenteerimise eest (püügi täielik dokumenteerimine);
   (d) paindlike mehhanismide pakkumine uut tüüpi selektiivsete püügivahendite heakskiitmiseks, et motiveerida sidusrühmi katseprojekte taotlema ja ellu viima;
   (e) ainuõigusliku juurdepääsu andmine püügikohtadele või teatavaks ajavahemikuks, et soodustada selektiivsust;
   (f) strateegiate väljatöötamine soovimatu saagi kasutamiseks parimal viisil muuks otstarbeks kui inimtoiduks, tekitamata nõudlust alamõõdulise saagi järele ning tingimusel, et see on kalurite jaoks majanduslikult mõttekas ja praktiliselt teostatav;
   (g) tagasiheiteatlase koostamine soovimatu saagi kohta ülevaate saamiseks eri kalavarude ja piirkondade kaupa, et koostada täpsemad piirkondlikud kaaspüügi kavad koostöös liikmesriikide ja kalatööstusega ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetusel;
   (h) vabatahtlike ja stiimuleid pakkuvate tehisintellektipõhiste vahendite väljatöötamine ja kasutamine koostöös kalandussektori ja liikmesriikide ametiasutustega, et suurendada selektiivsust ja kontrolli ning parandada liikide tuvastamist;
   (i) kolmandatest riikidest imporditavate kalandustoodete puhul sama tagasiheitepoliitika järgimise nõude järkjärguline kehtestamine, et lõpetada Euroopa laevastiku suhteliselt ebasoodne olukord ja kõlvatu konkurents, parandades ühtlasi maailma kalavarude kaitset;
   (j) komisjoni kohustuse pikendamine, mis puudutab igal aastal ühise kalanduspoliitika olukorra ja lossimiskohustuse rakendamise kohta aruande esitamist, ning rohkema teabe esitamine selle kohustuse rakendamise kohta, sealhulgas sotsiaal-majandusliku mõju ja muude aspektide hulgas ka kütusekulu, ladustamisruumi, kalalaevade ohutusele ja töötingimustele avalduva mõju, tagasiheite ja soovimatu saagi vähendamise ning kalavarude parema seisundi kohta;

24.  kutsub komisjoni üles ühise kalanduspoliitika rakendamise 2022. aasta hindamisaruandes:

   (a) hindama, mil määral on lossimiskohustus aidanud saavutada tagasiheite vähendamist ning kas see on aidanud parandada kalavarude seisundit (maksimaalset jätkusuutlikku saagikust) ja vähendada mõju mere ökosüsteemile;
   (b) hindama lossimiskohustuse sotsiaal-majanduslikku mõju, tasustamissüsteemi, meeskonnaliikmete arvu ning ohutust ja töötingimusi pardal kooskõlas FAO ja ILO soovitustega;
   (c) tegema kindlaks püügipiirkonnad, mille puhul teaduslike tõendite kohaselt on selektiivsuse suurendamist praegu raske saavutada, ja olukorda jälgima;
   (d) hindama hiljuti vastu võetud kaaspüügi kvoodireservide tõhusust ja sobivust püüki piiravate liikidega seotud olukordade lahendamise vahendina;
   (e) hindama nõukogu poolt viimastel aastatel lubatud kogupüügiga hõlmatud kalavarude loetelust välja jäetud liikide kestlikkusele avalduvat mõju ja hindama selle lubatud kogupüügi süsteemi raames taaskehtestamise võimalikke tagajärgi;
   (f) määrama kindlaks ja kõrvaldama selektiivsuse katseprojektide väljatöötamisel ja rakendamisel esinenud haldusraskused, mis takistavad kalurite püüdlusi saavutada suurem selektiivsus;
   (g) määrama kindlaks kaubanduslikud ja/või heategevuslikud võimalused kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema vältimatu lossitud saagi ja soovimatu saagi parimal võimalikul viisil kasutamiseks, et vältida loodusvarade raiskamist ning ühise kalanduspoliitika kestlikkuseesmärkide ohustamist;
   (h) hindama kehtiva lossimiskohustuse poliitika eesmärgipärasust ja lossimiskohustuse kohandatavust iga juhtumi puhul eraldi püügipiirkondade ja/või kalavarude kaupa;
   (i) hindama võimalusi ühise kalanduspoliitika artikli 15 paremaks kohandamiseks ja lihtsustamiseks, et hõlbustada selle rakendamist ja mõistmist kõigi sidusrühmade poolt, ning eelkõige seda, kuidas liikmesriigid kasutavad üldisi olemasolevaid vahendeid, mis on kehtiva õigusraamistikuga ette nähtud selektiivsuse parandamiseks ja soovimatu saagi vähendamiseks;

25.  kutsub komisjoni üles esitama selle hinnangu alusel ja vajaduse korral seadusandliku ettepaneku, et paremini saavutada tagasiheite vähendamise ja kalavarude seisundi parandamise eesmärke;

26.  väljendab muret selle pärast, et kolmandate riikidega jagatavate kalavarude suhtes ei kohaldata alati samu tagasiheite nõudeid; rõhutab, et kalavarude majandamise põhieesmärgid tuleb järk-järgult lähendada, et tagada kõrgeimad standardid ühise mereökosüsteemi hea keskkonnaseisundi saavutamiseks, püügitegevuse jätkusuutlikkus ja võrdsed võimalused kolmandate riikidega, eelkõige Ühendkuningriigiga;

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.
(2)ELT L 198, 25.7.2019, lk 105.
(3)ELT L 25, 31.1.2017, lk 12.
(4)Borges, L., The unintended impact of the European discard ban, ICES Journal of Marine Science, köide 78, väljaanne 1, jaanuar–veebruar 2021, lk 134–141, https://doi.org/10.1093/icesjms/fsaa200
(5)Lossimiskohustus ja püüki piiravad liigid mitme liigiga ja segaliikidega püügipiirkondades – Põhjameri.
(6)Lossimiskohustus ja püüki piiravad liigid mitme liigiga ja segaliikidega püügipiirkondades – loodepiirkonna veed.
(7)Lossimiskohustus ja püüki piiravad liigid mitme liigiga ja segaliikidega püügipiirkondades – edelapiirkonna veed.
(8)Tagasiheite keeld, lossimiskohustus ja maksimaalne jätkusuutlik saagikus Vahemere lääneosas – Hispaania juhtum.
(9)Tagasiheite keeld, lossimiskohustus ja maksimaalne jätkusuutlik saagikus Vahemere lääneosas – Itaalia juhtum.
(10)Uhlmann, Sven & Ulrich, Clara & Kennelly, Steven. (2019). The European Landing Obligation Reducing Discards in Complex, Multi-Species and Multi-Jurisdictional Fisheries: Reducing Discards in Complex, Multi-Species and Multi-Jurisdictional Fisheries“ (ELi lossimiskohustus ning tagasiheite vähendamine mitme liigiga ja segaliikidega püügipiirkondades, mis hõlmavad mitut jurisdiktsiooni).
(11)Ülemaailmse merekalapüügi tagasiheite kolmas hinnang, FAO, 2019.
(12)Evaluation of Member States' Annual Reports on the Landing Obligation (for 2019) (lossimiskohustust käsitlevate 2019. aasta riiklike aruannete hindamine) (STECF-Adhoc-20-02).
(13)Market outlets for unwanted catches (soovimatu saagi turustamisvõimalused). EUMOFA. 2020.

Viimane päevakajastamine: 21. august 2023Õigusteave - Privaatsuspoliitika