Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, eelkõige selle artikleid 13 ja 14,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle lisaprotokolli,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ja nende lisaprotokolle,

–  võttes arvesse 1966. aasta rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, eelkõige selle artiklit 3, ja selle lisaprotokolli,

–  võttes arvesse 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokolle,

–  võttes arvesse 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–   võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Palermo protokolle inimkaubanduse ja rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 3. augusti 2015. aasta aruannet inimõiguste edendamise ja kaitse kohta, sealhulgas rändajate inimõiguste edendamise võimaluste ja vahendite kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. septembri 2016. aasta resolutsiooni 71/1 pagulasi ja rändajaid käsitleva New Yorgi deklaratsiooni kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2017. aasta resolutsiooni 72/179 rändajate kaitse kohta,

–  võttes arvesse erinevate rahvusvaheliste inimõiguste mehhanismide tööd, sealhulgas ÜRO eriraportööri aruandeid rändajate inimõiguste kohta, eelkõige tema 8. mai 2015. aasta Euroopa Liidu välispiiri haldamist ja selle mõju rändajatele käsitleva piirkondliku uuringu järelaruannet, samuti tema 2020. aasta mais avaldatud aruannet rändajate ühinemisvabaduse kohta, ning teiste eriraportööride vastavaid aruandeid, inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist ja teiste aluslepingutega seotud organite tööd,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo tööd ja aruandeid, sealhulgas soovituslikke põhimõtteid ja suuniseid inimõiguste austamise kohta rahvusvahelistel piiridel ja aruannet transiidiriikides asuvate rändajate olukorra kohta,

–  võttes arvesse 2018. aastal toimunud ÜRO Peaassambleel vastu võetud ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet ning ülemaailmset pagulasi käsitlevat kokkulepet,

–  võttes arvesse ÜRO võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse komitee ja rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri 26. mai 2020. aasta ühissuuniseid, mis käsitlevad COVID‑19 pandeemia mõju rändajate inimõigustele,

–  võttes arvesse Dhaka põhimõtteid võõrtöötajate vastutustundliku värbamise ja kasutamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 21,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 79 ja 80,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrust (EL) nr 656/2014, millega kehtestatakse eeskirjad Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri koordineeritava operatiivkoostöö raames toimuva patrull- ja vaatlustegevuse jaoks välistel merepiiridel(1).

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti asjaomaseid aruandeid,

–  võttes arvesse uut rände- ja varjupaigalepet, mille kohta tegi komisjon ettepaneku 23. septembril 2020. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 17. novembril 2020 heaks kiidetud järeldusi ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024) kohta ning lisatud ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2020–2024,

–  võttes arvesse komisjoni 25. märtsi 2020. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2020–2024“ (JOIN(2020)0005),

–  võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2011. aasta teatist rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi kohta (COM(2011)0743),

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatist Euroopa rände tegevuskava alusel uue ELi ja kolmandate riikide partnerlusraamistiku loomise kohta (COM(2016)0385),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 30. aprilli 2014. aasta töödokumenti ELi arengukoostöö õigustepõhise käsituse kohta, mis hõlmab kõiki inimõigusi (SWD(2014)0152),

–  võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2020. aasta teatist uue rände- ja varjupaigaleppe kohta (COM(2020)0609),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu liikmete 3. veebruari 2017. aasta Malta deklaratsiooni rände välisaspektide kohta: Vahemere keskosa rändetee küsimusega tegelemine,

–  võttes arvesse 25. novembri 2020. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAP III) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimusuurendamiseks ELi välistegevuses“ (SWD(2020)0284),

–  võttes arvesse komisjoni 9. märtsi 2020. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Tervikliku Aafrika strateegia suunas“ (JOIN(2020)0004),

–  võttes arvesse 3. oktoobril 2016. aastal allkirjastatud Afganistani ja ELi vahelist ühiste edasiste sammude teemalist rändeküsimusi käsitlevat kokkulepet,

–  võttes arvesse ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse muid mitteametlikke kokkuleppeid, eelkõige kokkuleppeid Gambiaga (kindlakstegemise ja tagasipöördumisega seotud head tavad, mis jõustusid 16. novembril 2018), Bangladeshiga (standardse töökorra kohta, mis lepiti kokku 2017. aasta septembris), Etioopiaga (vastuvõtumenetluse kohta, milles lepiti kokku 5. veebruaril 2018), Guineaga (alates 2017. aasta juulist kehtivad head tavad) ja Côte d’Ivoire’iga (alates 2018. aasta oktoobrist kehtivad head tavad),

–  võttes arvesse oma varasemaid rändeteemalisi resolutsioone, eelkõige 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste ja rände kohta kolmandates riikides(2), 17. detsembri 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja ELi tervikliku rändekäsituse vajalikkuse kohta(3), 29. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Vahemerel hiljuti asetleidnud traagiliste sündmuste ning ELi rände- ja varjupaigapoliitika kohta(4), ning 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitlus(5),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimkaubanduse vastase võitluse kohta ELi välissuhetes(6),

–  võttes arvesse kodanikuühiskonna organisatsioonide aruandeid rändajate inimõiguste olukorra kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2020. aasta teatist „Komisjoni suunised ebaseaduslikule piiriületusele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele kaasaaitamise määratlemist ja tõkestamist käsitlevate ELi normide rakendamise kohta“ (C(2020)6470),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni arengu tulemuslikkuse ja abi tõhususe parandamise kohta(7),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse arengukomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0060/2021),

A.  arvestades, et ränne on ülemaailmne nähtus, mida võimendavad üleilmastumine, suurenevad konfliktid, ebavõrdsus, kliimamuutused ja keskkonna kahjustamine; arvestades, et pagulaste ja rändajate õiguste järkjärguline, normatiivne areng kaasaegses rahvusvahelises inimõigustealases raamistikus, sõltumata nende õiguslikust seisundist, on inimkonna arengu ja kollektiivse uhkuse allikas; arvestades, et rändajad ja eelkõige põgenikud on siiski jätkuvalt vähimkaitstud ja ebasoodsamas olukorras olevate inimrühmade hulgas kogu maailmas ning nende õigusi rikutakse endiselt; arvestades, et naised, lapsed ja puuetega inimesed on kõige kaitsetumad rändajad; arvestades, et ränne on paljude inimeste jaoks jätkuvalt kannatuste, diskrimineerimise ja vägivallaga täidetud kogemus; arvestades, et tuhanded rändajad on rändeteel elu kaotanud;

B.  arvestades, et ränne on Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide jaoks olnud ja on jätkuvalt ühteaegu probleem ja šanss; arvestades, et oma geograafilise asukoha tõttu eesliinile kuuluvatel liikmesriikidel lasub ebaproportsionaalselt suur vastutus; arvestades, et vastutus peab käima käsikäes solidaarsusega; arvestades, et Euroopa Liidul, mis on nii väljarände kui ka sisserände ajalooline piirkond ja ühendus, mida seovad sellised põhiväärtused nagu inimväärikus, vabadus ja inimõigused ja mis on üks maailma suurimaid rahastajaid, mis toetab kestlikku arengut ja põgenikke, tegeleb rännet mõjutavate teguritega ning töötab mitmepoolsete foorumite kaudu püsivate lahenduste leidmise nimel, on eriline kohustus austada, kaitsta ja edendada rändajate õigusi, eelkõige oma välissuhetes; arvestades, et kõigi rändajate inimväärikus peab olema tähelepanu keskmes kõigis asjaomastes Euroopa poliitikavaldkondades;

C.  arvestades, et terviklik lähenemine rändele ja varjupaigasüsteemile nõuab Euroopa rändepoliitika välismõõtme tugevdamist; arvestades, et välismõõtme mõju sõltub suurel määral ühismeetmetest ELi tasandil ja tegevuse koordineerimisest välispartneritega;

D.  arvestades, et 2017. aasta juunis vastu võetud Euroopa arengukonsensuses rõhutatakse, et hästi hallatud ränne ja liikuvus võib avaldada soodsat mõju kaasavale majanduskasvule ja kestlikule arengule vastavalt kestliku arengu tegevuskavale 2030;

E.  arvestades, et kogu maailmast, sealhulgas ELi välispiirilt tuleb üha enam teateid inimõiguste rikkumistest ning rahvusvahelise humanitaar- ja/või pagulasõiguse rikkumistest, nagu tagasi- ja väljasaatmine, rändajate tagasisaatmine ja vägivaldne ründamine, meelevaldne ja tähtajatu kinnipidamine ebainimlikes tingimustes, ärakasutamine, piinamine ja muu väärkohtlemine, sealhulgas vägistamine, kadumine ja surm; arvestades, et liikmesriikidel on kohustus austada liidu õigust, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust ning humanitaar- ja pagulasõigust; arvestades, et komisjon peab tagama, et liikmesriigid täidaksid oma humanitaar- ja inimõiguste alaseid kohustusi, ning algatama rikkumismenetlused, kui neid ei täideta; arvestades, et komisjon ei ole veel reageerinud tõendatud või väidetavatele tagasisaatmise juhtumitele;

F.  arvestades, et merepääste on rahvusvahelisest õigusest tulenev juriidiline kohustus, eelkõige vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni artiklile 98, mis nõuab abi andmist kõigile merehädalistele; arvestades, et piirihaldussuutlikkuse suurendamist ning ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja salakaubaveo vastu võitlemist ei tohiks kasutada rändajate ega neid abistavate isikute kriminaliseerimiseks; arvestades, et komisjon on palunud liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, kasutada direktiivi 2002/90/EÜ(8) (kaasaaitamist käsitlev direktiiv) artikli 1 lõiget 2;

G.  arvestades, et komisjoni 2011. aasta teatises rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi kohta viidatakse rändajakesksele lähenemisviisile, kus inimõigused on kesksel kohal, et tugevdada rändajate põhiõiguste ja inimõiguste austamist nii päritolu-, transiidi- kui ka sihtriikides;

H.  arvestades, et komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatises Euroopa rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi põhimõtetele tugineva uue kolmandate riikide partnerlusraamistiku loomise kohta Euroopa rände tegevuskava raames rõhutatakse, et rändeküsimused on ELi välissuhete prioriteetide seas esikohal; arvestades, et see raamistik nõuab kolmandate riikidega, eeskätt Euroopa naaberriikidega, tihedamat koostööd partnerluste kaudu, mille eesmärk on tagada koostöö rände haldamisel, hoida tõhusalt ära ebaseaduslikku rännet ja võtta tagasi ebaseaduslikke rändajaid, sealhulgas positiivsete ja negatiivsete stiimulitega, mis lähtuvad ELi pädevuses olevatest erinevatest poliitikavaldkondadest (sh naabruspoliitika, arenguabi, kaubandus, liikuvus, energia, julgeolek ja digitaalpoliitika), mis kõik on suunatud sama eesmärgi saavutamisele; arvestades, et kõikidel sellistel partnerlussuhetel peab olema selge õiguslik alus;

I.  arvestades, et komisjon esitas oma 2016. aasta teatises kolmandate riikidega tehtava koostöö kolm peamist eesmärki: inimeste elu päästmine Vahemere piirkonnas, päritolu- ja transiidiriikidesse tagasipöördumise määra suurendamine ning rändajatele ja pagulastele kodu lähedal püsimise võimaldamine ja ohtlike reiside vältimine; arvestades, et 2016. aasta teatises mainitakse ebaseadusliku rände vastu võitlemist liidu prioriteedina ja esitatakse lähenemisviis „vähema eest vähem“, kusjuures komisjon väljendab valmisolekut kohaldada kõiki ELi vahendeid ja meetmeid, välja arvatud humanitaarabi, negatiivsete stiimulitena tagasivõtmise ja piirikontrolli vallas kolmandate riikidega koostöö saavutamiseks;

J.  tuletab meelde, et rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemine on ühine ülesanne, mis nõuab koostööd ja koordineerimist kolmandate riikidega; arvestades, et ELi uues tegevuskavas rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise tõkestamiseks on eesmärgiks võetud ELi ja kolmandate riikide koostöö edendamine konkreetsete partnerluste abil, mis on loodud rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu võitlemiseks, eelkõige tihedama koostöö kaudu nende kolmandate riikidega, mis on selles valdkonnas keskse tähtsusega; arvestades, et rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastases võitluses on keskne roll Europolil;

K.  arvestades, et koostöö kolmandate riikidega on oluline inimkaubanduse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks; arvestades, et rändeteid võivad ära kasutada inimkaubandusvõrgustikud; arvestades, et inimkaubandusel on ebaproportsionaalselt suur mõju naistele ja tütarlastele, kuna nemad moodustavad valdava osa inimkaubanduse ohvritest ning kannatavad rändeteedel vägivalla ja ärakasutamise all; arvestades, et inimkaubanduse tõkestamiseks võetavad meetmed ei tohiks kahjustada inimkaubanduse ohvrite, rändajate, pagulaste ja rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste õigusi;

L.  arvestades, et alates 2016. aastast on EL ja eraldi mõni liikmesriik mitmekordistanud mitteametlike lepingute ja kokkulepete arvu kolmandate riikidega, eesmärgiga tugevdada nende tegevussuutlikkust piirikontrolli ja -halduse alal ning inimkaubandusevastases võitluses; arvestades, et need lepingud ja kokkulepped hõlmavad ka tagasisaatmist ja -võtmist kolmandate riikidega ning nende hulka kuuluvad rändealased ühisdeklaratsioonid, vastastikuse mõistmise memorandumid, kokkulepped ühiseks edasiseks tegevuseks, standardsed töökorrad ja head tavad ning politseikoostöö lepingud; arvestades, et sarnaselt ametlikele tagasivõtulepingutele kinnitavad need mitteametlikud kokkulepped riikide kohustust võtta tagasi oma kodanikud (või muud isikud) ja rakendada menetlusi tagasisaatmiste korraldamiseks; arvestades, et alates 2016. aastast on EL sõlminud vähemalt 11 mitteametlikku lepingut, kuid ainult ühe uue tagasivõtulepingu; arvestades, et ELi ja kolmandate riikide vahelised mitteametlikud kokkulepped ei kindlusta prognoositavat poliitikat ega stabiilset ja ühtset õigusraamistikku ebaseadusliku rände küsimustes;

M.  arvestades, et oma teatises uue rände- ja varjupaigaleppe kohta kordas komisjon, et rände sise- ja välismõõde on lahutamatult omavahel seotud ning et konkreetsetele tingimustele kohandatud laiaulatuslik ja tasakaalustatud rändealane dialoog ja partnerlused päritolu- ja transiidiriikidega on oluline mõlema poole jaoks väärtuslike eesmärkide saavutamiseks, nagu peamiste rännet mõjutavate tegurite arvesse võtmine, võitlus rändajate smugeldamise vastu, kolmandates riikides elavate pagulaste aitamine ning seadusliku ja hästi hallatud rände toetamine; arvestades, et komisjoni teatises uue pakti kohta rõhutatakse, et selliste dialoogide ja partnerluste täiendamiseks on ülioluline aktiivselt tegutseda piirkondlikul ja ülemaailmsel tasandil; arvestades, et teatises toonitatakse veel, et nende kolmandate riikidega sõlmitud laiaulatuslike partnerluste raames tuleks rännet käsitada ühe peamise küsimusena ja siduda see muude poliitikavaldkondadega, näiteks arengukoostöö, julgeolek, viisad, kaubandus, põllumajandus, investeeringud ja tööhõive, energeetika, keskkond ning kliimamuutused ja haridus;

N.  arvestades, et ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas aastateks 2020–2024 kohustatakse ELi ja selle liikmesriike „soovitama erikaitset, millele rändajatel, pagulastel ning riigisisestel põgenikel ja kodakondsuseta isikutel on õigus“; arvestades, et tegevuskavaga edendatakse mittediskrimineerivat juurdepääsu sotsiaalteenustele, sealhulgas kvaliteetsele ja taskukohasele tervishoiule ja haridusele (ka internetis), arendatakse spetsialistide suutlikkust vastata rändajate ja pagulaste erivajadustele ning toetatakse inimõigustel põhinevat lähenemisviisi rände juhtimisele ja tugevdatakse riikide, kodanikuühiskonna ja ÜRO partnerite suutlikkust selle lähenemisviisi rakendamiseks;

O.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel moodustavad naised maailmas umbes 48 % pagulastest ja suure osa kaitsetutest varjupaigataotlejatest; arvestades, et ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmanda tegevuskavaga kohustatakse ELi tagama, et „sisserännanud naiste ja tütarlaste inimõigused tagatakse täielikult sooteadliku rändepoliitika ning sooteadlike programmide ja seaduste abil ning et sooteadlikku rände haldamist tugevdatakse ülemaailmsel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil“; arvestades, et sooteadlik rändepoliitika tagab naiste, tütarlaste ja LGTBIQ+ kogukonna liikmete õiguste järgimise ning kaitse võimaliku vägivalla, ahistamise, vägistamise ja inimkaubanduse eest;

P.  arvestades, et rändajate inimõiguste küsimuste endise ÜRO eriraportööri 2015. aasta aruandes märgitakse, et ELi suhtumises rändesse on puudujääke läbipaistvuse ja selguse osas, kuna paljud selles raamistikus saavutatud kokkulepped on nõrgad ning eriraportööri hinnangul puuduvad üldiselt järelevalve- ja aruandlusmeetmed; arvestades, et eriraportöör jõuab ka järeldusele, et on vähe märke sellest, et liikuvuspartnerlustest oleksid tulenenud täiendavad inimõiguste või -arengu eelised, samas kui üleüldine rõhuasetus julgeolekule ja poliitika sidususe puudumine lähenemises tervikuna tekitab ohu, et inimõigustest ja arenguprojektidest tulenevad eelised võivad jääda pigem julgeolekule orienteeritud poliitika teisejärgulise mõju varju;

Q.  arvestades, et ÜRO inimõiguste eksperdid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid on hoiatanud, et COVID‑19 pandeemia avaldab rändajatele ja nende perekondadele kogu maailmas tugevat ja ebaproportsionaalset mõju; arvestades, et nad on kutsunud riike üles kaitsma rändajate ja nende perekondade õigusi rändestaatusest sõltumata; arvestades, et pandeemia on pikendanud varjupaigataotluste läbivaatamise aega;

R.  arvestades, et liikumisvabaduse ja tööõiguse kaitsmine on ülimalt tähtis, et rändajad jõuaksid iseseisva toimetulekuni, ja aitab neil integreeruda; arvestades, et piirkondadesisene ränne on nende piiriüleste majandusmudelite oluline osa;

I.Rändepoliitika raamistik ja selle välismõõde

1.  rõhutab, et lisaks aluslepingutel põhinevale kohustusele järgida kõikides välissuhetes väärtusi, mis seisnevad inimväärikuse, õigusriigi ning inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse austamises, on ELil ja selle liikmesriikidel kolmandate riikide kodanike suhtes inimõigustealased kohustused, kui nad teevad kolmandate riikide ja muude ELi‑väliste toimijatega rändevaldkonnas koostööd;

2.  rõhutab, et need kohustused ei nõua üksnes vastavate normide kohaldatavuse tunnustamist, vaid ka nende asjakohast rakendamist üksikasjalike ja konkreetsete vahendite abil, mis võimaldavad tõhusat kaitset ja kaitsemeetmeid nii praktikas kui ka inimõigustel põhineva lähenemisviisi kaudu kogu rändepoliitika tsükli raames, pöörates erilist tähelepanu rändajate hulka kuuluvatele naistele ja saatjata lastele;

3.  on mures ebaseaduslikel rändeteedel liikuvate saatjata alaealiste üha suureneva hulga ja nende kaitsetuse pärast; juhib eelkõige tähelepanu ELi asutuste ja liikmesriikide poolse mõjusa järelevalve ja aruandluse puudumisele saatjata alaealiste suhtes; kutsub ELi üles tagama, et liidu liikmesriigid ja kolmandad riigid annaksid aru mehhanismidest, mida kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga kohaldatakse laste õiguste kaitsmiseks;

4.  tuletab meelde, et vastavalt ELi lepingu artikli 3 lõikele 5 ja artiklile 21 ning hartale peavad EL ja ELi õiguse kohaldamisel ka liikmesriigid rände-, piirihalduse ja varjupaiga valdkonnas oma välistegevuses ja väljaspool oma territooriumi kohaldatavates meetmetes austama hartas sätestatud õigusi, nagu õigus elule, õigus vabadusele, õigus varjupaigale, kaasa arvatud varjupaigataotluste individuaalne hindamine koos asjakohaste tagatistega vastavalt rahvusvahelisele õigusele, õigus inimväärikusele ja turvalisusele, kaitse sunniviisilise kadumise eest, piinamise ja väärkohtlemise, orjuse ja sunniviisilise töö keeld, õigus isikuandmete kaitsele, õigus kaitsele väljasaatmise või väljaandmise korral, usu-, veendumus-, mõtte- ja südametunnistuse vabadus ning kohustus võtta esmajärjekorras arvesse lapse huve ja rakendada sootundlikku lähenemisviisi; tuletab lisaks meelde, et liit ja selle liikmesriigid peavad tagama mittediskrimineerimise ja menetluslikud garantiid, nagu õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja perekonna taasühinemise õigus, ning vältima laste eraldamist vanematest või seaduslikest eestkostjatest;

5.  märgib, et komisjon ei ole veel hinnanud oma järjestikuste rändepoliitika raamistike, eelkõige rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi ja uue partnerluseraamistiku rakendamise mõju kolmandate riikide kodanike inimõigustele, samuti ELi kolmandate riikidega tehtava rändealase koostöö mõju inimõigustele, sealhulgas ELi toetuse mõju partnerriikide piiri- ja julgeolekujõududele; rõhutab vajadust teha selline hindamine süstemaatiliselt ning kõikehõlmavas, kaasavas ja avalikus vormis, eesmärgiga tagada ELi rändealase välispoliitika täielik vastavus inimõigustele;

6.  peab äärmiselt murettekitavaks, et üksikjuhtumite puhul puuduvad tegevus-, aruandlus-, järelevalve-, hindamis- ja aruandlusmehhanismid võimalike rikkumiste jälgimiseks ja neile reageerimiseks, samuti tõhusad õiguskaitsevahendid isikutele, kelle õigusi ELi mitteametlike kokkulepete ja finantskoostöö tagajärjel väidetavalt rikutakse;

7.  kinnitab, et liidu rändepoliitika nõuetekohaseks toimimiseks peab EL suurendama oma väliskoostööd rändajate päritoluriikidega ning tegema pingutusi tagasipöördujate jätkusuutliku ja tõhusa tagasivõtmise tagamiseks; kutsub ELi üles tagama, et tagasivõtulepingud ja piirihalduse koostöölepingud sõlmitaks vaid nende kolmandate riikidega, kes kohustuvad kindlalt järgima inimõigusi, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja ÜRO pagulaste konventsioonis sätestatud õigusi; nõuab, et EL tagaks, et koostööga ei kaasneks nende õiguste rikkumisi, ning pakub operatiivvahendeid, et tagada rikkumiste korral mõjus vastutus;

8.  märgib, et enamik sõlmitud 18 ametlikust tagasivõtulepingust hõlmab kolmandatest riikidest pärit kodanike transiidiriiki tagasivõtmist; rõhutab asjaolu, et transiitriikidesse tagasisaatmisega võib kaasneda tagasisaadetute inimõiguste rikkumise oht; toetab komisjoni 2011. aasta hinnangus tagasivõtulepingute kohta esitatud soovitust, et EL peaks põhimõtteliselt alati esmalt püüdma lasta isiku tagasi võtta tema päritoluriiki, kui asjaolud seda võimaldavad;

9.  palub komisjonil tagada sõltumatute ELi asutuste ja ekspertide, näiteks ELi Põhiõiguste Ameti poolt läbipaistvate riskihindamiste läbiviimine ELi ja kolmandate riikide igasuguse ametliku, mitteametliku või rahalise koostöö mõju hindamiseks rändajate ja pagulaste õigustele, kaasa arvatud naised, kohalikud inimõiguste kaitsjad ja nende õiguste kaitseks tegutsevad kodanikuühiskonnad, ning võimaluste piires ka sellise mõju hindamiseks, mida niisugune koostöö avaldab asjaomases riigis laiemale elanikkonnale ja mis puudutab õiguste kättesaadavust, inimeste julgeoleku ja rahu edendamist ning kestlikku arengut; kutsub komisjoni üles kehtestama ELi ametitele ja liikmesriikidele rakendussuunised enne kolmandate riikidega koostöö alustamist; palub sellega seoses olla eriti valvsad riikide suhtes, kus jätkuvad või on külmutatud konfliktid ja kus inimõiguste rikkumise oht on suurenenud; kutsub komisjoni üles tagama, et igasugune ELi koostöö kolmandate riikidega oleks täiel määral ametlikult vormistatud tagamaks kolmandate riikidega sõlmitud lepingute tõhus järelevalve;

10.  kutsub komisjoni üles looma rahvusvahelisel õigusel, hartal ja kestliku arengu eesmärkidel rajaneva sõltumatu, läbipaistva ja mõjusa järelevalvemehhanismi, mis hõlmaks perioodilisi aruandeid kolmandate riikidega sõlmitud ametlike, mitteametlike ja finantskokkulepete rakendamise kohta – nagu rändepartnerlused, tagasivõtulepingud ja rahvusvaheline koostöö rände haldamise ja haldamise valdkonnas, sealhulgas rände ja sunniviisilise ümberasustamisega seotud probleemide vahetu lahendamine –, mis võivad potentsiaalselt mõjutada rändajate ja pagulaste õigusi ning inimõiguste kaitsjate ja neid õigusi kolmandates riikides kaitsva kodanikuühiskonna tegevust; rõhutab, et see järelevalvemehhanism peab olema kaasav ja avalik; nõuab, et kodanikuühiskonnale ja teistele huvitatud sidusrühmadele tagataks vahendid, mis võimaldaksid neil mehhanismi toimimisele kaasa aidata; rõhutab, et selline süsteem peaks aitama tagada vastutuse võimalike inimõiguste rikkumiste eest, sealhulgas tagasisuunamiste eest, millega rikutakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; kutsub komisjoni üles looma järelmeetmete mehhanismi, millega hindamistulemused ja ekspertide soovitused võetaks nõuetekohaselt asjaomasesse lepingusse, kokkuleppesse või meetmesse; rõhutab vajadust tagada parlamentaarne kontroll ja demokraatlik järelevalve;

11.  kutsub ELi üles kaaluma mooduseid, kuidas tagada õiguskaitse kättesaadavus isikutele, keda mõjutavad liidu ja kolmandate riikide vahelise rändealase koostöö rakendusmeetmed, sealhulgas sõltumatu ja kättesaadava kaebuste esitamise mehhanismi loomise kaudu; palub rakendada meetmeid, millega tagada, et neile, kes kannatavad inimõiguste rikkumise all, oleksid kättesaadavad tõhusad õiguskaitsevahendid, ja et nad saaksid õiguskaitset või hüvitist;

12.  märgib, et ELi rändealase välispoliitika rakendamine ja rahastamine on tehtud ülesandeks komisjoni eri peadirektoraatidele ning et seda arvestatakse ELi rände- ja varjupaigapoliitikas ning arengu- ja välispoliitikas; märgib murelikult, et selline täidesaatvate volituste ühendamine on tekitanud komisjoni tegevuse üle piisava ja sidusa järelevalve puudumise, mis võimaldaks parlamendil teha demokraatlikku kontrolli ELi rändealase välispoliitika üle; rõhutab, kui oluline on tagada ühtsus, sünergiline toime ja täiendavus, et vältida erinevate vahendite kattumist;

13.  juhib tähelepanu tagasisaatmist ja -võtmist käsitlevate mitteametlike kokkulepete arvu suurenemisest ning nende õiguskaitsevälisest iseloomust tingitud tegelikele tagajärgedele inimõigustele, kuna sellised kokkulepped sõlmitakse nõuetekohase demokraatliku kontrolli ja parlamentaarse järelevalveta ning nende suhtes puudub kohtulik kontroll; märgib, et varjupaigataotlejate õigused sõltuvad olemuslikult võimalusest lasta kohtul hinnata inimõiguste rikkumisi; nõuab, et komisjon koostaks kava ja võtaks kõik vajalikud meetmed, et alustada või viia lõpule läbirääkimised ja sellest tulenevalt allkirjastada tagasivõtulepingud, seada prioriteediks ametlike tagasivõtulepingute sõlmimine, tagades sellega ELi toimimise lepingu artikli 218 lõike 6 täieliku järgimise, ning tagada, et ametlikud tagasivõtulepingud välistaksid mitteametlikud kokkulepped; on veendunud, et Euroopa Parlament peab kontrollima mitteametlike kokkulepete õiguspärasust, mis hõlmavad kohustusi küsimustes, mis kuuluvad parlamendi pädevusse, nagu tagasivõtmine, ning et Euroopa Komisjon peab olema valmis võtma edasisi meetmeid (sealhulgas kokkulepete peatamine), kui mitteametlikud kokkulepped on ilmselt aluslepingutega vastuolus; kutsub komisjoni üles looma üldise raamistiku kõigi praeguste ja tulevaste ELi tagasivõtulepingute rakendamise tõhusaks jälgimiseks ja hindamiseks võtma sellesse järelevalvet käsitlevad erisätted;

II. Inimõiguste järgimine ja rändealast välispoliitikat rakendavad ELi toimijad

14.  märgib Frontexi suurenenud rolli kolmandate riikidega tehtavas praktilises ja operatiivkoostöös, sealhulgas seoses tagasisaatmise ja -võtmise, inimkaubanduse vastase võitluse, koolituse võimaldamise ning operatiivse ja tehnilise abiga kolmandate riikide ametiasutustele piirihalduse ja piirikontrolli eesmärgil, viies läbi operatsioone või ühisoperatsioone ELi välispiiril või kolmandate riikide territooriumil ning lähetades kontaktametnikke ja operatiivtöötajaid kolmandatesse riikidesse; nõuab, et Frontexi vajadusi hinnataks regulaarselt, et tagada ameti optimaalne toimimine; kutsub komisjoni üles looma kogu Frontexi tegevuse jälgimiseks sõltumatu, läbipaistva ja mõjusa järelevalvemehhanismi, mis täiendaks olemasolevat ametisisest kaebuste esitamise mehhanismi;

15.  rõhutab staatust käsitlevate kokkulepete tähtsust ELi välispiiri turvalisuse ning Frontexi ja kolmandate riikide piirihaldusasutuste koostöö õigusraamistiku tagamisel; tuletab meelde, et Frontexi piirihaldusrühmade saatmiseks kolmandasse riiki, kus rühmaliikmetel on täitevvolitused, on vajalikud Euroopa Parlamendi kinnitatud staatust käsitlevad ad hoc kokkulepped; peab kahetsusväärseks, et praeguseks sõlmitud kaks staatust käsitlevat kokkulepet ei hõlma konkreetseid meetmeid inimõiguste tegelikuks kindlustamiseks osana piirihaldusest ega taga, et kolmandatele riikidele antavat materiaalset tuge ja koolitust ei anta edasi inimõiguste rikkumiste toimepanijatele; peab kahetsusväärseks, et nende kokkulepetega ei reguleerita selgelt vastutust võimalike inimõiguste rikkumiste eest, ning nõuab, et sellekohased meetmed võetaks kõigisse tulevastesse staatust käsitlevatesse kokkulepetesse;

16.  rõhutab, et määruses (EL) 2019/1896(9) nõutakse, et Frontex tagaks Euroopa Parlamendile õigeaegse, järjepideva, läbipaistva, täieliku ja täpse aruandluse oma tegevuse kohta seoses kolmandate riikidega tehtava koostööga, eelkõige tehnilise ja operatiivabi saatmisega piirihalduse ja tagasisaatmise valdkonnas ning kontaktametnike lähetamisega kolmandatesse riikidesse, ja esitaks üksikasjaliku teabe põhiõiguste järgimise kohta; kutsub Frontexit üles teavitama regulaarselt parlamendi inimõiguste allkomisjoni, väliskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni mis tahes tegevusest, mis hõlmab koostööd kolmandate riikide ametiasutustega, eelkõige inimõiguste tegelikku tagamist selle tegevuse raames;

17.  rõhutab, et määrus (EL) 2019/1240(10) peaks veelgi enam parandama ELi suutlikkust koordineerida tegevust, teha koostööd ja vahetada informatsiooni kolmandates riikides asuvate sisserände kontaktametnike, Euroopa Komisjoni ning ELi ametitega, et tulemuslikumalt vastata ELi rändealastele prioriteetidele; rõhutab, et selle ELi võrgustiku juhtnõukogu üks keskseid ülesandeid on toetada sisserände kontaktametnike võimete arendamist, sealhulgas suuniste väljatöötamise kaudu inimõiguste järgimise tagamiseks nende tegevuse osana; kutsub komisjoni üles koostama juhtnõukogu kaudu kiiresti sellised inimõigustest lähtuvad suunised;

18.  tuletab meelde, et ka teised ELi rändealast välispoliitikat rakendavad toimijad (näiteks ELi meremissioonid) on seotud kohaldatava rahvusvahelise õigusega ja et teabe edastamist kolmandate riikide ametiasutustele, mille lõpptulemus on rändajate ja pagulaste ebaseaduslik tagasisaatmine ohtlikesse riikidesse, võib rahvusvahelise õiguse kohaselt lugeda inimõiguste rikkumisele kaasaaitamiseks; rõhutab, et ELi rändealane välispoliitika ei tohiks toetada inimeste merel kinnipidamist, mille järel nad suunatakse tagasi ebaturvalistesse sadamatesse;

19.  soovitab laiendada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti volitusi ja pädevusi ning suurendada tema eelarvet, et amet saaks tõhusalt jälgida ELi varjupaiga- ja rändepoliitika välismõõdet, sealhulgas andes asjaomastele ametiasutustele hoiatusi, kui täheldatakse puudujääke inimõiguste järgimisel; kutsub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles välja töötama asjakohaseid vahendeid ja suuniseid;

20.  peab väga murettekitavaks, et Vahemere ületamisel hukkunud inimeste isikut ei ole enamasti võimalik tuvastada; leiab, et vaja on välja töötada ELi koordineeritud toimimisviis, et tagada kiired ja tõhusad tuvastamismenetlused ning luua andmebaas teel ELi surnud inimeste ning nende vara ja isiklike asjade kohta, et anda teavet nende pereliikmetele ja sugulastele ja hõlbustada surnukehade tuvastamist; palub ELil ja selle liikmesriikidel paremini koordineerida ja parandada ELi meetmeid, et tagada piisavad ja tulemuslikud otsingu- ja päästeoperatsioonid;

III.ELi rändega seonduv koostöö kolmandate riikidega ja neile riikidele antav rahaline abi

21.  märgib, et alates 2016. aastast rakendatakse arengukoostöö ja rände haldamise vahel, sealhulgas isikute tagasisaatmisel ja tagasivõtmisel, üha rohkem nn tõhustatud tingimuslikkuse põhimõtet; toonitab, et ELi arengukoostöö ja -abi peab olema kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega ja ka soolise võrdõiguslikkusega seotud meetmetega; rõhutab sellega seoses OECD arenguabi komitee ametliku arenguabi määratlust ja OECD arenguabi tõhususe põhimõtteid; rõhutab, et vastavalt ELi lepingu artiklile 21 ja ELi toimimise lepingu artiklile 208 on liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärk vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine, võitlus ebavõrdsuse ja tõrjutuse vastu, demokraatliku valitsemistava ja inimõiguste edendamine ning kestliku ja kaasava arengu soodustamine; rõhutab, et need meetmed koos stabiilsete institutsioonide väljaarendamisega on rände algpõhjuste ületamisel keskse tähtsusega; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et arengukoostöö meetmed, sealhulgas arenguabi või kahe- või mitmepoolsed partnerlused ei oleks vastuolus ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud põhimõtetega;

22.  nõuab humanitaarabile vajaduspõhist lähenemisviisi, milles tuleks järgida humanitaarabi põhimõtteid, rahvusvahelist inimõigustealast õigust, rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist pagulasõigust; rõhutab lisaks, et humanitaarabi ja hädaabi tingimuste sidumine ELiga tehtava rändealase koostööga ei ole kooskõlas humanitaarabi põhimõtetega;

23.  märgib, et täielik avalik ülevaade kolmandate riikide rahastamisest ELi poolt rändealase koostöö hõlbustamiseks ei ole veel kättesaadav; kutsub komisjoni üles tagama täieliku läbipaistvuse, sealhulgas andma selge ülevaate kõigist ELi eelarve vahenditest, mida kasutatakse rände haldamise valdkonnas kolmandate riikidega tehtava koostöö rahastamiseks, kaasa arvatud teave rahastamise mahu, eesmärgi ja allika kohta ning üksikasjalik teave muude võimalike toetusmeetmete kohta, mida pakuvad sellised ELi ametid nagu Frontex, nii et parlament saaks tulemuslikult täita oma institutsioonilist rolli ELi eelarve täitmise kontrollimisel;

24.  rõhutab Euroopa Liidu rahastamisvahendite eesmärki: toetada kolmandaid riike vajaliku institutsioonilise raamistiku ja suutlikkuse väljatöötamisel rände juhtimiseks kõigis selle aspektides, ühtlustades neid sealjuures ELi ja rahvusvaheliste normidega; rõhutab, et tähtis on eraldada oluline osa ELi rändevaldkonna tulevasest rahastusest kodanikuühiskonnale, valitsusvälistele ja kogukonnapõhistele rühmadele ning valitsuse, valitsustevahelise, piirkondliku ja kohaliku tasandi organisatsioonidele, kes tegutsevad kolmandate riikides – abi andmiseks, rändajate õiguste kaitsmiseks ja valvamiseks ning põgenike ja neid vastuvõtvate kogukondade toetamiseks; rõhutab, kui oluline on tagada, et märkimisväärne osa ELi vahenditest eraldataks inimõiguste, rahvusvahelise kaitse ja pagulaste tulevikuväljavaadete parandamiseks; nõuab ELi rahalist toetust, et leida kestlikud lahendused kohalikele ja piirkondlikele probleemidele, eelkõige probleemidele, mis on seotud demokraatlike protsesside ja õigusriigiga, sotsiaal-majandusliku arenguga, tervishoiuga, haridusega, vaesuse algpõhjustega, noorte tööhõivega päritoluriikides, sotsiaalse tõrjutusega, soolise võrdõiguslikkusega, kliimamuutustega, konfliktidega, teenuste kättesaadavusega, ning edendada pagulaste õigusi ja soodustada nende iseseisvat toimetulekut;

25.  kutsub komisjoni üles esitama parlamendile, sealhulgas väliskomisjoni välisrahastamisvahendite töörühmale regulaarselt ja avalikult aruandeid rändealaste koostööprogrammide rahastamise kohta kolmandates riikides ja nende mõju kohta inimõigustele ning rahaliste vahendite kasutamise kohta partnerriikide poolt; peab taunitavaks, et parlament ei ole kaasatud hädaabifondide, sealhulgas ELi usaldusfondide järelevalvesse; nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks suurem roll ELi rahalise toetuse kasutamise mõju jälgimisel inimõigustele asjaomastes kolmandates riikides;

26.  on kindlalt seisukohal, et parlament peab täielikult ära kasutama oma rakendamis-, kontrolli- ja eelarvekontrolli volitusi ning Euroopa Kontrollikoja auditeerimismenetlusi seoses arengufondide, usaldusfondide, rahastute ja muude rahastamisvahenditega, mida kasutatakse rändega seotud ELi poliitikaeesmärkide saavutamiseks, ning tagama, et ELi rahastamisotsused ja nendega seotud eraldised oleksid kooskõlas liidu seaduslikkuse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega ning vastavuses ELi finantsmäärusega(11);

27.  rõhutab, et inimõigustepõhine käsitus on kohaldatav kõigile naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi (NDICI) sammastele, kaasa arvatud kriisidele reageerimine kiirreageerimise samba kaudu; rõhutab veel kord, et rändega seotud kulutused NDICIs peaksid olema orienteerivalt 10 % ja et rändega seotud meetmed NDICI raames peaksid keskenduma ebaseadusliku rände ja sundrände algpõhjustega tegelemisele ning tõhustatud koostöö toetamisele, et hõlbustada ohutut, seaduslikku, regulaarset ja vastutustundlikku rännet, ning planeeritud ja hästi juhitud rändepoliitika ja juhtimise rakendamisele; rõhutab, et NDICI on välisrahastamisvahend ning et tuleks selgelt eristada ELi rändealast sise- ja välispoliitikat ning neile vastavaid vahendeid ja -fonde; rõhutab, et lõplik kokkulepe NDICI raames rändega seotud meetmete kohta peaks kattumise vältimiseks olema horisontaalselt kooskõlastatud nii ELi sisevahenditega kui ka ühinemiseelse abi rahastamisvahendiga; märgib, et rändega seotud meetmed kriisiolukordades „kiirreageerimise tegevussamba” kaudu peaksid teenima eelkõige sundrändega seotud vajadusi, sealhulgas vastuvõtvate kogukondade toetamist rahvusvahelise humanitaarõiguse ja põhimõtete kohaselt; rõhutab sellega seoses vajadust tagada, et mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2021–-2027 kaasneks tugev inimõiguste raamistik tulevaste rändealaste koostööprogrammide kindlaksmääramiseks, rakendamiseks ja järelevalveks, et siduda ELi rahaliste vahendite väljamaksmine inimõiguste alaste kohustustega;

IV.ELi inimõigustealane välispoliitika ja rändealased eesmärgid

28.  tuletab meelde, et EL ja selle liikmesriigid on ülemaailmse pagulasi käsitleva kokkuleppe raames võtnud endale kohustuse jagada vastutust pagulaste tõhusa ja tervikliku kaitse eest ja leevendada survet vastuvõtvatele riikidele; rõhutab sellega seoses, et EL ja selle liikmesriigid peaksid laiendama ümberasustamislubadusi, tagades, et ümberasustamine ei sõltuks sellest, kas transiidiriik teeb koostööd tagasivõtmise või piirikontrolli valdkonnas, ning suurendama ohutuid ja seaduslikke võimalusi ja ennetama pagulaste sunniviisilist tagasipöördumist vastuvõtvatest riikidest; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles osalema nende kogukondade ja riikide struktuursemas ja tugevamas rahastamises, kus on kõige rohkem pagulasi; kordab, kui oluline on täielikult rakendada ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppe 23 eesmärki; on seisukohal, et Euroopa Parlament peab nõuetekohaselt kontrollima mõlema kokkuleppe rakendamist ELi poolt;

29.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid järgiksid rändepoliitikat, mis kajastab täielikult rändajate ja pagulaste inimõigusi, mis on sätestatud rahvusvahelises, piirkondlikus ja riigi tasandi õiguses; kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja liikmesriike üles tegema kolmandate riikidega koostööd rändajate õiguste valdkonnas, mis on ELi inimõiguste poliitika kindel koostisosa; rõhutab, et inimõiguste ja rände vahelist seost tuleks kohaselt käsitleda ELi ja asjaomaste riikide vahel peetavate kahepoolsete inimõigustealaste dialoogide raames; palub ELi delegatsioonidel nendes riikides, eriti transiidiriikides hoolikalt jälgida rändajate ning pagulaste ja riigisiseste põgenike õigusi; rõhutab tungivat vajadust luua ja edendada ohutuid ja seaduslikke rände- ja kaitseteid inimõiguste tagamiseks ja inimeste hukkumise vältimiseks; rõhutab, et EL peaks ettevaatavalt tegutsema riikides, kus inimõiguste kaitsjaid ning kodanikuühiskonna ja kogukonna organisatsioone, sealhulgas neid, kes kaitsevad ohusolevate rändajate ja varjupaigataotlejate elu, ähvardab oht või nende õiguspärase tegevuse kriminaliseerimine;

30.  kutsub ELi üles korraldama ülemaailmse kampaania, et toetada Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli ülemaailmset ratifitseerimist; kutsub ELi liikmesriike üles näitama eeskuju ÜRO võõrtöötajate õiguste kaitse konventsiooni kui ühe peamise ÜRO inimõiguste konventsiooni järgimisel;

31.  on kindlalt seisukohal, et EL peab võtma mitmepoolsetel foorumitel juhtrolli rändajate õigustega seotud poliitiliste ja normatiivsete muutuste toetamisel; rõhutab olulist rolli, mida täidavad rahvusvahelised organisatsioonid, piirkondlikud organid ja valitsusvälised organisatsioonid, nagu Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) ja ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon Lähis‑Idas (UNRWA), samuti ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja rändajate inimõiguste ÜRO eriraportöör; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama rahalist ja poliitilist toetust nendele organisatsioonidele ja üksustele;

32.  nõuab, et EL kaasaks kolmandates riikides läbiviidavate projektide kavandamisse, rakendamisse ja hindamisse diasporaa, mõjutatud kogukonnad, pagulaste ja rändajate organisatsioonid, mida juhivad nad ise (eelkõige naised), ning kodanikuühiskonna esindajad;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 189, 27.6.2014, lk 93. (2) ELT C 215, 19.6.2018, lk 111. (3) ELT C 294, 12.8.2016, lk 18. (4) ELT C 346, 21.9.2016, lk 47. (5) ELT C 58, 15.2.2018, lk 9. (6) ELT C 101, 16.3.2018, lk 47. (7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0323. (8) Nõukogu 28. novembri 2002. aasta direktiiv 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele (EÜT L 328, 5.12.2002, lk 17). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/1896, mis käsitleb Euroopa piiri- ja rannikuvalvet ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1052/2013 ning (EL) 2016/1624 (ELT L 295, 14.11.2019, lk 1). (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1240 sisserände kontaktametnike Euroopa võrgustiku loomise kohta (ELT L 198, 25.7.2019, lk 88). (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).