Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) asjakohaseid inimõigustealaseid lepinguid, konventsioone ja dokumente, eriti ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. septembril 2007, ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“), milles on sätestatud, et kõigil inimestel on täielik õigus inimõigustele ja põhivabadustele ilma diskrimineerimiseta,

–  võttes arvesse ÜRO 1998. aasta deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 8. märtsi 1999. aasta resolutsiooni A/RES/53/144, millega võeti vastu deklaratsioon inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse 1992. aastal Rios vastu võetud ja 168 riigi allkirjastatud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi (COP15) 15. istungjärgu kohta(1),

–  võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 25. septembril 2015, ja kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse 21. märtsil 1994. aastal jõustunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni, 11. detsembri 1997. aasta Kyoto protokolli ja 22. aprilli 2016. aasta Pariisi kokkulepet,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 21. märtsi 2019. aasta resolutsiooni 40/11, mis käsitleb keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjate inimõiguste kasutamisse, keskkonnakaitsesse ja kestlikusse arengusse antava panuse tunnustamist,

–  võttes arvesse turvalise, puhta, tervisliku ja kestliku keskkonna tagamisega seotud inimõigustealaste kohustustega tegeleva ÜRO eriraportööri 1. veebruari 2016. aasta aruannet 31/52 ja 2019. aasta aruannet A/74/161,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 12. juuli 2019. aasta resolutsiooni 41/21 inimõiguste ja kliimamuutuste kohta,

–  võttes arvesse ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) 10. detsembri 2015. aasta aruannet kliimamuutuste ja inimõiguste kohta ning ÜRO keskkonnaprogrammis esitatud keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjate määratlust „kes on keskkonnakaitsjad“,

–  võttes arvesse äärmise vaesuse ja inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri 17. juuli 2019. aasta aruannet kliimamuutuste ja vaesuse kohta,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2019. aasta eriaruannet, mis käsitleb kliimamuutusi, kõrbestumist, mulla degradatsiooni, maa kestlikku majandamist, toiduga kindlustatust ja kasvuhoonegaaside voogusid maismaa ökosüsteemides,

–  võttes arvesse ÜRO 2020. aasta juuni aruannet „Gender, Climate & Security: Sustaining Inclusive Peace on the Frontlines of Climate Change (Soolised küsimused, kliima ja turvalisus: kaasava rahu säilitamine kliimamuutuste eesliinil), mille kaasautorid on UNEP, ÜRO naiste õiguste agentuur, ÜRO arenguprogramm (UNDP) ning ÜRO poliitika- ja rahuloome osakond (UNDPPA),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse harta artiklit 37, milles kohustatakse ELi integreerima oma poliitikasse kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamise,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle viiendat osa pealkirjaga „Liidu välistegevus” ning selle I, II, III, IV ja V jaotist,

–  võttes arvesse komisjoni 25. märtsi 2020. aasta ühisteatist „ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024)“ (JOIN(2020)0005),

–  võttes arvesse nõukogu 15. mai 2017. aasta järeldusi põlisrahvaste kohta ja 17. oktoobri 2016. aasta ühist töödokumenti „ELi välispoliitika elluviimine põlisrahvaste valdkonnas“ (SWD(2016)0340), nõukogu 19. novembri 2018. aasta järeldusi veediplomaatia kohta, 17. juuni 2019. aasta järeldusi ELi meetmete kohta reeglitel põhineva mitmepoolsuse tugevdamiseks ja 20. jaanuari 2020. aasta järeldusi kliimadiplomaatia kohta,

–  võttes arvesse inimõigustealaseid suuniseid puhta joogivee ja sanitaartingimuste kohta, mille nõukogu võttis vastu 17. juunil 2019, ja suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta,

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides(2),

–  võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti (EEA) 4. detsembri 2019. aasta aruannet „The European environment – state and outlook 2020: knowledge for transition to a sustainable Europe“ (Euroopa keskkond – hetkeolukord ja väljavaated 2020. aastal: teadmised kestlikule Euroopale üleminekuks),

–  võttes arvesse 1992. aasta Rio keskkonna- ja arengudeklaratsiooni 10. rakenduspõhimõtet, mille eesmärk on tagada, et igal inimesel oleks juurdepääs teabele, võimalus osaleda otsustusprotsessis ja õiguskaitse kättesaadavus keskkonnaküsimustes, et kaitsta praeguste ja tulevaste põlvkondade õigust tervislikule ja kestlikule keskkonnale,

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2020. aasta teatist „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020)0380), 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (COM(2019)0640) ja 23. juuli 2019. aasta teatist „Ulatuslikumad ELi meetmed maailma metsade kaitseks ja taastamiseks” (COM(2019)0352),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta(3),

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2019. aasta aruannet „The State of the World’s Biodiversity for Food and Agriculture“ (Maailma bioloogilise mitmekesisuse olukord toidu ja põllumajanduse seisukohast vaadatuna),

–  võttes arvesse valitsustevahelise bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) 31. mail 2019. aastal avaldatud bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste ülemaailmses hindamisaruandes kirjeldatud ülisuurt bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ohtu,

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgede vastu(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse arengukomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0039/2021),

A.  arvestades, et kõigil inimestel, kohalikel kogukondadel ja elanikkonnal on õigus kasutada täielikult oma inimõigusi, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis;

B.  arvestades, et kliimamuutuste ja keskkonna jätkuva halvenemise tagajärjed mageveeallikatele, ökosüsteemidele ja kogukondade elatusallikatele juba mõjutavad negatiivselt inimõiguste (sh sealhulgas õigus elule, toiduga kindlustatusele, puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile, tervisele, eluasemele, enesemääramisele, tööle ja arengule) kasutamist, nagu on kirjeldatud ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsioonis 41/21; arvestades, et isegi kui saavutatakse rahvusvaheline eesmärk piirata ülemaailmse temperatuuri tõusu 2 °C-ni võrreldes tööstusajastu eelse tasemega, süvenevad need tagajärjed järgmistel aastakümnetel drastiliselt; arvestades, et riigid mõjutavad kliimamuutusi eri määral ja neil on ühised, kuid diferentseeritud kohustused; arvestades, et kliimamuutused kujutavad otsest ja ulatuslikku ohtu inimestele kogu maailmas, peamiselt maailma vaestele, kes on eriti kaitsetud, nagu on välja toodud ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioonis 7/23;

C.  arvestades, et ÜRO nõuab koos teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ja ekspertidega, et ülemaailmsel tasandil tunnustataks üldõigusena õigust tervislikule ja turvalisele keskkonnale;

D.  arvestades, et kliimamuutustega tegelemine tõstatab õigluse ja võrdsuse küsimusi nii rahvusvahelisel ja riiklikul tasandil kui ka põlvkondade vahel; arvestades, et õiguskaitse kättesaadavus keskkonnaküsimustes, juurdepääs teabele ja üldsuse osalemine otsuste tegemisel on sätestatud Rio keskkonna- ja arengudeklaratsiooni 10. rakenduspõhimõttes, 25. juuni 1998. aasta Århusi konventsioonis(6) ja 4. märtsi 2018. aasta Escazú lepingus(7);

E.  arvestades, et keskkonnaseisundi halvenemine, kliimamuutused ja kestmatu areng on kõige pakilisemad ja tõsisemad ohud, mis ei võimalda praegustel ja tulevastel põlvkondadel paljusid inimõigusi kasutada; arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised on kohustatud võtma tõhusaid meetmeid kliimamuutuste leevendamiseks, vähekaitstud elanikkonna kohanemisvõime suurendamiseks ja prognoositava inimkaotuse ennetamiseks;

F.  arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalistel on kohustus koguda ja levitada teavet keskkonnamõjude kohta ning hõlbustada üldsuse osalemist keskkonnaalaste otsuste tegemisel;

G.  arvestades, et kliimamuutustele lähenemine inimõiguste vaatenurgast toob esile universaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtted, rõhutades, et õigused on tagatud kõigile inimestele maailmas, sealhulgas vähekaitstud rühmadele, ilma mis tahes vahetegemiseta rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse, poliitilise või muu veendumuse, rahvuse või sotsiaalse päritolu, varandusliku, sünni- või muu staatuse alusel;

H.  arvestades, et valitsustel, ühiskondadel ja üksikisikutel on eetiline ja põlvkondadevaheline kohustus olla poliitika ja koostööga seoses üha proaktiivsemad eesmärgiga leppida kokku rahvusvahelistes standardites, et kaitsta ja säilitada planeeti praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks, mis tagaks nende inimõiguste täieliku kasutamise ja leevendaks kliimamuutuste negatiivset mõju;

I.  arvestades, et on üldtunnustatud tõsiasi, et riikide ja erasektori kohustustel ja ülesannetel inimõiguste valdkonnas on kliimamuutustega seoses konkreetne mõju; arvestades, et keskkonna ja selle kaitsjate kaitsmata jätmine on vastuolus riikide õiguslikult siduvate inimõigustealaste kohustustega ja sel puhul võib olla tegemist teatavate õiguste rikkumisega, nagu õigus tervislikule keskkonnale või elule; arvestades, et järjest rohkem äritegevusi kolmandates riikides viivad tõsiste inimõiguste- ja keskkonnaalaste tagajärgedeni;

J.  arvestades, et Pariisi kokkulepe on esimene rahvusvaheline leping, milles tunnistatakse selgesõnaliselt seost kliimameetmete ja inimõiguste vahel, võimaldades seeläbi kasutada olemasolevaid inimõigustega seotud õigusakte, et õhutada riike ja eraettevõtteid heitkoguseid vähendama; arvestades, et Pariisi kokkuleppes ei ole ette nähtud konkreetseid vahendeid, et panna riiklikud osalejad ja ettevõtjad vastutama oma mõju eest kliimamuutustele ja inimõiguste kasutamise eest;

K.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on selgelt kinnitanud, et mitmesugust laadi keskkonnaseisundi halvenemine võib kaasa tuua oluliste inimõiguste rikkumise, nagu õigus elule, õigus era- ja perekonnaelule, kodu rahumeelne kasutamine ning ebainimliku ja alandava kohtlemise keelamine;

L.  arvestades, et kliimaõigluse eesmärk on tegeleda kliimakriisiga inimõigustealaste õigusaktide abil, et täita kliimaalase juhtimise vastutavuslüngad, kasutades kliimamuutustega seotud kohtuvaidlusi, et panna riike ja ettevõtjaid vastutama oma tegevuse eest seoses looduse säilitamisega selle enda pärast ning et tagada väärikas ja tervislik elu praegustele ja tulevastele põlvkondadele;

M.  arvestades, et mitmetes pooleliolevates kohtuasjades on tuvastatud inimõiguste rikkumisi ja need on sillutanud teed vastutuse kohustusele, mis on seotud üksikisikute, riikide ja ettevõtjate ebaõnnestumiste või suutmatusega kliimamuutuste tagajärgedega tegeleda;

N.  arvestades, et eraettevõtete juhitud tihedam konkurents loodusvarade üle, vahel ka valitsuse kaasosalusel, on asetanud keskkonnakaitsjad ja põliskogukonnad, kes püüavad oma traditsioonilisi maid kaitsta, keskkonnameetmete keskmesse ja teinud neist tagakiusamise sihtmärgid;

O.  arvestades, et kliimamuutuste tagajärgi inimõigustele ei tunne mitte ainult vähimkaitstud inimesed, vaid kogu maailma elanikkond; arvestades, et vähimkaitstud kogukonnad ja riigid, kes saastavad ja hävitavad keskkonda kõige vähem, kannatavad kõige rohkem kliimamuutuste otseste tagajärgede tõttu; arvestades, et keskkonnareostusest tingitud haiguste ja enneaegse surma näitajad on juba kolm korda suuremad kui AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria puhul kokku, mis ohustavad õigust elule, tervislikule keskkonnale ja puhtale õhule; arvestades, et looduskatastroofe, näiteks üleujutusi, troopilisi torme ja pikki põuaperioode esineb järjest sagedamini ja nende tagajärjed kahjustavad toiduga kindlustatust maailma lõunapoolsetes riikides ja paljude inimõiguste kasutamist;

P.  arvestades, et keskkonnaalane õiglus on osa sotsiaalsest õiglusest ning arvestades, et kliimamuutuste tagajärjed on asümmeetrilised ja nende kahjulikud mõjud on hävitavad praegustele ja tulevastele põlvkondadele, eriti arengumaades; arvestades, et kliimamuutused mõjutavad intensiivselt arengumaid ja süvendavad praegust sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust, põhjustades vähekaitstud rühmadele ebaproportsionaalselt ebasoodsat mõju;

Q.  arvestades, et kliimamuutused soodustavad üha rohkem nii riigisisest kui ka teistesse riikidesse toimuvat ümberasumist ja rännet; arvestades, et ümberasumine on mõnede kogukondade jaoks, näiteks kõrbestumise ohuga aladel elavate, kiiresti sulaval Arktika pinnal, madalatel rannikualadel ja väikesaartel või teistes tundlikes ökosüsteemides ja ohustatud piirkondades asuvate kogukondade jaoks möödapääsmatu väljavaade; arvestades, et 2008. aastast alates on igal aastal keskmiselt 24 miljonit inimest hävituslike ilmakatastroofide tõttu ümber asunud peamiselt kolmes kõige kaitsetumas piirkonnas – Sahara‑taguses Aafrikas, Lõuna‑Aasias ja Ladina‑Ameerikas; arvestades, et ÜRO arenguprogrammi andmetel on 80 % kliimamuutuste tõttu ümber asunud inimestest naised; arvestades, et kliimast tingitud suurenev ümberasumine võib kujutada endast otsest ohtu vastava elanikkonna inimõigustele, kultuurile ja põlisteadmistele ning sellel võib olla märkimisväärne mõju kohalikele kogukondadele riikides ja territooriumidel, kuhu nad elama asuvad;

R.  arvestades, et COVID‑19 piirangud ja sulgemised on vähendanud inimõiguste rikkumiste läbipaistvust ja seiret ning suurendanud poliitilist hirmutamist ja digitaalset järelevalvet, piirates samal ajal õiguskaitse kättesaadavust ning keskkonnakaitsjate, kohalike osalejate, põliskogukondade ja teiste võimalusi otsustusprotsessides tõhusalt osaleda; arvestades, et põliskogukondade sulgemine ja sanitaarmeetmed on piiranud nende võimet oma territooriumil patrullida ja seda kaitsta; arvestades, et sellised piirangud peaksid põhinema õiguspärastel ja demokraatlikel õigusaktidel; arvestades, et rahvusvahelise kogukonna võimekus võimalikke rikkumisi jälgida ja uurida on pandeemia tõttu märkimisväärselt vähenenud;

S.  arvestades, et inimeste suutlikkus kliimamuutustega kohaneda on suurel määral seotud nende juurdepääsuga põhilistele inimõigustele ja sellega, kui terved on ökosüsteemid, millest sõltuvad nende elatis ja heaolu; arvestades, et selliste meetmete, nagu ligipääs loodusvaradele (nt maa, vesi ja metsad) ja nende kasutamine ning inimeste ümberasustamine, leevendamisel ja kohandamisel võib samuti olla kahjulik mõju inimõiguste kasutamisele; arvestades, et vastavalt äärmise vaesuse ja inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri 17. juuli 2019. aasta aruandele kliimamuutuste ja vaesuse kohta kannavad arengumaad ja arenevad piirkonnad hinnanguliselt 75–80 % kliimamuutuste kuludest;

T.  arvestades, et kliimamuutused võivad anda inimarengule tagasikäigu, kuna põllumajanduse tootlikkus väheneb, toidu ja veega kindlustamatus suureneb, äärmuslikud loodusõnnetused sagenevad, ökosüsteemid varisevad kokku ja terviseohud suurenevad;

U.  arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul põhjustavad kliimamuutused alates 2030. aastast alatoitluse, malaaria, kõhulahtisuse ja kuumastressi tagajärjel aastas umbes 250 000 surmajuhtumit lisaks; arvestades, et kliimašokid on Maailma toiduprogrammi andmetel üks kolmest peamisest toiduga kindlustamatuse põhjustajast kogu maailmas; arvestades, et 2019. aastal puutus ligi 750 miljonit inimest – peaaegu üks kümnest inimesest maailmas – kokku tõsise toiduga kindlustamatusega;

V.  arvestades, et kliimakriis süvendab soolist ebavõrdsust, sest ekstreemsed ilmastikunähtused, loodusõnnetused ja pikaajaline keskkonnaseisundi halvenemine ohustavad kodusid, toimetulekut ja kogukonna sotsiaalseid võrgustikke ning taristut, millel on ebaproportsionaalselt suur mõju naistele ja tüdrukutele, mis hõlmab naiste jaoks rohkem tasustamata hooldustööd ja majapidamistöid, soolise vägivalla ja naiste hariduse, osaluse ja juhirolli marginaliseerimise suurt esinemist;

W.  arvestades, et keskkonnaaktivistide, eelkõige naissoost keskkonnaaktivistide ja keskkonnaõiguste kaitsjate ja nende advokaatide vastu suunatud verbaalne ja füüsiline vägivald on muutunud hästi dokumenteeritud suundumuseks, hõlmates kajastust massimeedias ja sotsiaalmeedias; arvestades, et naisaktivistid kannatavad soopõhise vägivalla ja hirmutamise all, mis on tõsine mureallikas;

X.  arvestades, et keskkonnakaitsjad tegutsevad kliimameetmete ja vastutuse küsimustes eesliinil; arvestades, et inimõigustega tegelevad organid on üha enam juhtinud tähelepanu vajadusele kaitsta eriti keskkonnakaitsjaid; arvestades, et kodanikuühiskonna vähenev tegutsemisruum on ülemaailmne nähtus, mis mõjutab ebaproportsionaalselt inimõiguste kaitsjaid, kes tegelevad keskkonna- ja maa probleemidega ning asuvad sageli maapiirkondades ja eraldatud piirkondades, kus juurdepääs kaitsemehhanismidele on piiratud; arvestades, et suurem osa inimõiguste rikkumisest inimõiguste ja keskkonnakaitsjate vastu on toime pandud peaaegu täieliku karistamatuse kontekstis; arvestades, et inimõiguste ja keskkonnakaitsjate toetamine ja kaitse kuulub Euroopa Liidu välistegevuses seatud prioriteetide hulka kogu maailmas ja liidu naabruses; arvestades, et liit peab sellega seoses kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid,

Y.  arvestades, et järjest rohkem keskkonnakaitsjaid on viimastel aastatel tapetud, röövitud, piinatud, soopõhiselt rünnatud, ähvardatud, ahistatud, hirmutatud, laimatud, kriminaliseeritud, kohtulikult ahistatud, sunniviisiliselt väljatõstetud ja sundümberasustatud;

Z.  arvestades, et ÜRO inimõiguste kaitsjate olukorra eriraportöör on väljendanud muret inimõiguste kaitsjate pärast kõigis riikides, kuna neile on seatud liikumis-, kogunemis-, väljendus- ja ühinemisvabaduse piiranguid ning neile on esitatud valesüüdistusi, samuti on nende suhtes läbi viidud ebaõiglasi kohtuprotsesse, meelevaldseid vahistamisi ja kinnipidamisi, piinamisi ja hukkamisi;

AA.  arvestades, et Global Witnessi 2020. aasta aruandest selgub, et 2019. aastal tapeti 212 maa- ja keskkonnaaktivisti, mis on 30 % rohkem kui 2018. aastal; arvestades, et umbes 40 % neist ohvritest olid põliselanikud ja maad tavapärasel viisil kasutavad omanikud ning üle kahe kolmandiku tapmistest toimus Ladina‑Ameerikas;

AB.  arvestades, et põlisrahvastel on keskkonna, maade ja ressursside kaitse eriõigused, nagu on sätestatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1989. aasta põlis- ja hõimurahvaste konventsiooni artiklis 7; arvestades, et ÜRO 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artiklis 29 kinnitatakse, et „põlisrahvastel on õigus keskkonna ning nende maade, territooriumide ja varade tootmisvõime säilitamisele ja kaitsele“;

AC.  arvestades, et Escazú leping on Ladina‑Ameerika ja Kariibi mere piirkonnas esimene piirkondlik kokkulepe teabele juurdepääsu, üldsuse osalemise ja keskkonnaalase õiguse valdkonnas; arvestades, et Escazú leping, mis on avatud ratifitseerimiseks alates 1. septembrist 2019, on esimene leping, millega kehtestatakse õigus tervislikule keskkonnale (artikkel 4); arvestades, et Escazú leping, milles korratakse piirkondliku koostöö tähtsust, võib olla teistele sarnaste probleemidega silmitsi seisvatele piirkondadele inspiratsiooniks; arvestades, et Århusi konventsioonis kehtestatakse üksikisikutele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele teatavad keskkonnaga seonduvad õigused, sealhulgas ligipääs keskkonnalasele teabele, üldsuse keskkonnaalaste otsuste tegemisel osaluse õigus ja juurdepääs õiguskaitsele; arvestades, et konventsiooni osalised on kohustatud kehtestama vajalikud sätted, mis tagaksid, et avaliku sektori asutused (riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil) annaksid oma panuse nende õiguste kehtima hakkamisse;

Kliimamuutuste mõju inimõigustele

1.  rõhutab, et inimväärikusel põhinevate inimõiguste kasutamine, kaitsmine ja edendamine ning terve ja kestlik planeet on omavahel seotud; palub, et EL ja selle liikmesriigid tegutseksid usutava ja usaldusväärse partnerina ülemaailmsel tasandil, võttes vastu, karmistades ja rakendades õigusakte, mis on kooskõlas tervikliku inimõigustel põhineva kliimameetmete lähenemisviisiga, et kujundada kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist käsitlevat poliitikat ja meetmeid ning tagada, et need on sobilikud, piisavalt ambitsioonikad, mittediskrimineerivad ja vastavuses inimõigustealaste kohustustega; märgib, et rahvusvahelisest inimõigustealasest õigusest tulenevad põhimõtteid ja standardeid tuleks arvesse võtta kõigis kliimamuutustega seonduvates poliitikameetmetes ja programmides ning kõigis protsessi etappides; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles julgustama ELi mittekuuluvaid riike, ettevõtteid ja kohalikke omavalitsusi rakendama ja võtma vastu lahendusi ja meetmeid, mis aitavad kaasa keskkonnakaitsele ja kliimamuutuste tagajärgedega tegelemisele;

2.  kutsub liitu ja selle liikmesriike üles tugevdama kogu oma välistegevuses inimõiguste ja keskkonna vahelist seost ning aitama ja toetama rahvusvahelisi, piirkondlikke ja kohalikke inimõiguste mehhanisme keskkonnaalaste probleemidega tegelemisel, eelkõige seoses kliimamuutuste mõjuga inimõiguste täielikule kasutamisele; kutsub komisjoni üles tagama kliimamuutuste ja inimõiguste küsimuse integreerimise kõigisse asjaomastesse ELi poliitikameetmetesse ja tagama nende poliitikameetmete sidususe; märgib, kui oluline on toetada tegevust, millega suurendatakse teadlikkust tagajärgedest, mis tulenevad inimõigustele kliimamuutustest, keskkonna halvenemisest ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest; kutsub liitu lisaks üles toetama ja tugevdama koostööd kolmandate riikidega, et integreerida inimõigustel põhinev lähenemisviis keskkonnaalasesse õigusesse ja poliitikasse;

3.  toonitab inimarengu võimaluste kõigile tagamise hädavajalikkust; rõhutab inimõiguste rikkumise ohte rahvusvahelistes kaupade tarneahelates nii tavalise kui ka keskkonnahoidlikul tehnoloogial põhineva taastuvenergia puhul, nagu lapstööjõud koobaltikaevandustes, mis varustavad globaalset liitiumioonakude ahelat; kutsub komisjoni üles võtma liidu energia- ja transporditehnoloogia lahenduste hindamisel arvesse mõju inimõigustele;

4.  rõhutab, et veenappus kui üks kliimamuutuste tagajärg mõjutab paljusid inimesi kogu maailmas; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid käsitleksid veenappust oma õigusloome- ja poliitilise tegevuskava peamise prioriteedina; märgib, et maa ja loodusvarade halb majandamine põhjustab uute konfliktide tekkimist ja takistab olemasolevate konfliktide rahumeelset lahendamist; tuletab meelde, et konkurents vähenevate energiaallikate pärast on kasvamas ning et seda raskendavad veelgi keskkonnaseisundi halvenemine, elanikkonna kasv ja kliimamuutused;

5.  tuletab meelde juriidilist kohustust austada õigust turvalisele, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale, mis on muu hulgas eeltingimus kestlikule majandustegevusele, mis aitab kaasa üksikisikute ja kogukondade heaolule ja elatusvahenditele; tuletab meelde, et rahvusvaheline inimõigustealane õigus näeb ette õiguskaitsevahendid kliimamuutustest põhjustatud kahjude hüvitamiseks üksikisikutele, põliskogukondadele ja keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjatele, meetmete rakendamiseks kliimamuutustega võitlemiseks ning riikide, ettevõtete ja üksikisikute kohustamisele vastutada oma tegevuse eest, mis mõjutab kliimamuutusi ja inimõigusi; kutsub sellega seoses ELi üles seadma karistuseta jäämise vastast võitlust üheks oma peamiseks prioriteediks, luues vahendid, mis võimaldavad inimõiguste ja keskkonnaalase õiguse täielikku, tõhusat ja kestlikku rakendamist ja jõustamist;

6.  kutsub komisjoni üles tagama, et ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2020–2024) juba kehtestatud konkreetseid kohustusi inimõiguste, keskkonna ja kliimamuutuste valdkonnas rakendataks ja jälgitaks tõhusalt ning et kava rakendamine hõlmaks ka soolist perspektiivi;

7.  toetab ÜRO inimõiguste ja keskkonna eriraportööri volitusi püüelda selle poole, et õigust elada turvalises, puhtas, tervislikus ja kestlikus keskkonnas tunnustataks ülemaailmselt inimõigusena; kutsub liitu ja liikmesriike selle õiguse ülemaailmset tunnustamist järgmisel ÜRO Peaassamblee istungijärgul toetama; on seisukohal, et see tunnustamine peaks toimima katalüsaatorina tugevamale keskkonnapoliitikale, paremale õiguskaitsele, üldsuse osalemisele keskkonnaalaste otsuste tegemisel, teabele ja õigusemõistmisele juurdepääsule ning inimeste ja planeedi paremale tulevikule;

8.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks inimõiguste ja kliimamuutuste olukorra jälgimist ning hindaks tihedas koostöös ÜRO Inimõiguste Nõukogu / ÜRO inimõiguste ülemvolinikuga edusamme, mida tehakse inimõiguste integreerimisel ja süvalaiendamisel kliimameetmete kõigisse aspektidesse riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil; nõuab sellega seoses, et liit võtaks meetmeid, et hartasse lisataks õigus turvalisele ja tervislikule keskkonnale ning et selle artiklit 37 järgitaks täielikult; rõhutab sellega seoses kui tähtis on tihe koostöö riikide ja kõigi asjaomaste institutsiooniliste osalejatega, kes on kaasatud inimõiguste ja keskkonnaalaste sätete nõuetekohase rakendamise tagamisse;

9.  rõhutab, et kõigile inimestele tuleks igasuguse diskrimineerimiseta tagada põhiõigus turvalisele, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale ning stabiilsele kliimale ning et see õigus tuleb kindlustada ambitsioonika poliitika abil ja peab olema kõikidel tasanditel kohtusüsteemi kaudu täielikult jõustatav;

10.  on veendunud, et tervislikku keskkonda puudutava inimõiguse integreerimine peamistesse keskkonnakokkulepetesse ja -protsessidesse on ülitähtis, et COVID‑19‑le terviklikult reageerida, mis hõlmab inimeste ja looduse vaheliste suhete ümbermääratlemist, vähendab riske ja hoiab edaspidi ära keskkonna halvenemisest tuleneva kahju;

11.  ergutab ELi ja selle liikmesriike tegema ELi inimõiguste eriesindaja aktiivsel toetusel julgeid algatusi, et võidelda keskkonnakuritegude toimepanijate karistuseta jäämise vastu ülemaailmsel tasandil ja sillutada Rahvusvahelises Kriminaalkohtus teed uutele läbirääkimistele poolte vahel eesmärgiga tunnistada ökotsiid Rooma statuudi kohaselt rahvusvaheliseks kuriteoks; kutsub komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles looma programmi liikmesriikide riiklike jurisdiktsioonide võimekuse suurendamiseks nendes valdkondades;

12.  kutsub liitu ja selle liikmesriike üles korrapäraselt hindama, kuidas saab Euroopa rohelise kokkuleppe välismõõde kõige paremini edendada terviklikku ja inimõigustel põhinevat lähenemisviisi kliimameetmetele ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele; nõuab, et EL võimendaks Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamiseks mitmesuguseid tema käsutuses olevaid välispoliitikameetmeid, vahendeid ning poliitilisi ja rahalisi vahendeid; nõuab, et EL vaataks üle oma kliima rahastamise mehhanismid ja teeks ettepaneku neid vajaduse korral muuta, et tagada inimõiguste täielik austamine ja kehtestada sellele eesmärgile tugevad kaitsemeetmed; nõuab asjaomastes komisjoni talitlustes ja Euroopa välisteenistuses kliima kontaktpunktide loomist, mille ülesannete hulka kuuluks kogu ELi välistegevuse kliimakindluse tagamine; nõuab ELi ja kolmandate riikide vahelistes arengukoostööprogrammides nendes küsimustes läbipaistvat ja informatiivset suhtlust;

13.  nõuab soolise perspektiivi integreerimist kestliku arengu poliitikasse ja programmidesse, et tagada naiste ja tütarlaste õiguste, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja vajalike tervishoiuteenuste, soolise võrdsuse edendamise ja kliimaõigluse süvalaiendamine ELi strateegiaprogrammide kaudu;

14.  kutsub komisjoni üles suurendama rahalist ja tehnilist abi ning suutlikkuse suurendamist, et toetada kolmandaid riike inimõiguste integreerimisel nende riiklikesse kliimameetmetesse ja -programmidesse ning rahvusvaheliste kliimareeglite järgimisel, tagamaks, et kliimamuutustealased eesmärgid ei takista inimõiguste rakendamist nendes riikides; märgib naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendiga seoses saavutatud institutsioonidevahelist kokkulepet, mille alusel 30 % vahenditest läheb kliima- ja keskkonnaeesmärkide toetamiseks; nõuab, et kõik Euroopa finantseerimisasutuste, eriti Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga tegevused kolmandates riikides oleksid rangelt vastavuses ELi kliimakohustustega ja järgiksid inimõigustel põhinevat lähenemisviisi; nõuab, et tugevdataks ja süvendataks kaebuste lahendamise mehhanisme(8) selliste üksikisikute või rühmade jaoks, kes leiavad, et nende õigusi on sellise tegevusega rikutud ning et neil võib olla õigus õiguskaitsevahendile;

15.  toetab kindlalt inimõiguste integreerimist 2020. aasta järgsesse ülemaailmsesse bioloogilise mitmekesisuse raamistikku kooskõlas komisjoni hiljutise teatisega „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia 2030. Toome looduse oma ellu tagasi”; on veendunud, et inimõiguste kinnistamiseks 2020. aasta järgsesse ülemaailmsesse bioloogilise mitmekesisuse raamistikku peaksid uued eesmärgid käsitlema õiguse puhtale, tervislikule, turvalisele ja kestlikule keskkonnale tunnustamist ja rakendamist riiklikul ja ülemaailmsel tasandil;

16.  kordab Arktika kaitsmise olulisust kliimamuutuste eest ja ELi Arktika poliitika vajalikkust;

17.  tunnistab kliimamuutuste, keskkonnaseisundi halvenemise ja looduskatastroofide seose mõju rändele ja kliimast tingitud ümberasumisele ning peab kahetsusväärseks, et selle tagajärjel kannatavate inimeste jaoks puudub inimõiguste kaitse rahvusvahelisel tasandil; leiab, et sellise ümberasumisega tuleks tegeleda rahvusvahelisel tasandil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd sellise rahvusvahelise raamistiku väljatöötamiseks, milles käsitletakse kliimast tingitud ümberasumist ja rännet nii rahvusvaheliste foorumite raames kui ka ELi välistegevuses; julgustab komisjoni ja liikmesriike tegema koostööd, et suurendada toetust vastupidavusmeetmetele piirkondades, mida ohustavad kliimamuutuste kahjulikud mõjud, ning toetama inimesi, kes on kliimamuutuste tõttu ümber asustatud ja kes ei saa enam oma elukohas elada; rõhutab, et ÜRO inimõiguste komitee on otsustanud, et riigid peavad varjupaigataotlejate väljasaatmise kaalumisel võtma arvesse kliimakriisi mõju inimõigustele päritoluriigis; väljendab heameelt kliimast tingitud rände ja ümberasumise kaasamise üle Cancúni kohanemisraamistikku;

18.  toetab inimõigustel põhinevat lähenemisviisi rände juhtimisele kolmandates riikides ja võtab arvesse võimalikke lünki inimõiguste kaitses rände kontekstis; tuletab sellega seoses meelde olemasolevaid seaduslike liikumisteedega seotud vahendeid ja on seisukohal, et selliseid vahendeid tuleks luua ka kaitset vajavate isikute jaoks; toetab selliste inimõigustega seotud kohustuste alaste heade tavade kindlakstegemist ja edendamist, mis toetavad ja tugevdavad poliitikakujundamist ELi ja rahvusvahelisel tasandil keskkonnakaitse valdkonnas;

19.  nõuab kõigi üksikisikute õiguste järgimist ilma igasuguse diskrimineerimiseta nende elukoha või sotsiaalse olukorra alusel, eelkõige nende puhul, kes on kliimamuutuste negatiivse mõju suhtes kõige kaitsetumad; rõhutab, kui oluline on tagada niisuguste vähekaitstud rühmade osalemine nende toimetulekut mõjutavate otsuste tegemises ja seda hõlbustada;

20.  tuletab meelde asjaolu, et kliimamuutused võimendavad naiste poolt kogetavat ebavõrdsust, vägivalda ja diskrimineerimist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kavandaksid ja rakendaksid mitmekülgse soolise perspektiiviga poliitikat kaubanduse, koostöö, kliima ja välistegevuse valdkonnas, edendades naiste mõjuvõimu suurendamist ja osalemist otsustusprotsessis ning tunnistades konkreetseid piiranguid, millega tüdrukud ja naised silmitsi seisavad;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama piirkondlike inimõiguste organite ja teiste mehhanismide rolli ja võimekust, käsitledes kliimamuutuste ja inimõiguste seost, edendades keskkonnalaseid õigusi ja kaitstes keskkonnaalaste õiguste kaitsjaid; kutsub komisjoni eelkõige üles algatama programmi Escazú lepingu toetamiseks, mille eesmärk on aidata muu hulgas osalisriike lepingu ratifitseerimisel ja rakendamisel, abistada kodanikuühiskonda lepingusse kaasamisel ja selle rakendamisse panustamisel ning toetada lepingu alusel loodud vabatahtlikku fondi;

COVID‑19 puhangule reageerimine

22.  rõhutab, et ülemaailmne COVID‑19 pandeemia illustreerib suurepäraselt, millist mõju avaldab keskkonnaseisundi halvenemine, mis tekitab tingimused raskete tervise-, sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste tagajärgedega zoonooside sagenemiseks; kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles võtma kohustuse kaasata keskkonnaõigused ja neid kaitsvate isikute kaitse COVID‑19 pandeemiale reageerimisse; ergutab liikmesriike ja teisi sidusrühmi võtma arvesse komisjoni COVID‑19 pandeemia mõju demokraatiale ja inimõigustele jälgivat ülemaailmset seireplatvormi;

23.  väljendab sügavat muret selle pärast, et COVID‑19 pandeemia põhjustatud ülemaailmne majanduslangus võib tekitada vähendusi, viivitusi või muutusi riikide kohustustes seoses rahvusvaheliste kliimaeesmärkide ja inimõiguste standarditega; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tagama, et majanduse taastamiseks kavandatud poliitika oleks täielikult kooskõlas Lissaboni lepingu artiklis 21 sätestatud inimõiguste edendamise ja kaitsmisega, samuti keskkonnakaitse ja kestliku arenguga;

24.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, komisjon ja liikmesriigid toetaksid tõhusat reageerimist COVID‑19 kriisile, kus võetakse täielikult arvesse seda, kui oluline on austada, kaitsta ja järgida õigust turvalisele, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale, ning sellele tuleks tugineda selliste tulevaste keskkonna- ja tervisekriiside ennetamisel, mis võivad ohustada põhilisi inimõigusi; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles suurendama oma kliima- ja keskkonnaalaseid püüdlusi, võttes arvesse COVID‑19 kriisi, ja kujundama ambitsioonika strateegilise lähenemisviisi kliimadiplomaatiale;

25.  väljendab muret selle pärast, et poliitilised võimud, julgeolekujõud ja valitsusvälised relvastatud rühmitused võivad olla mitmetes maailma piirkondades kuritarvitanud COVID‑19‑le reageerimiseks võetud hädaabinõusid ja liikumispiiranguid, et piirata, hirmutada ja mõrvata inimõiguste kaitsjaid, sealhulgas keskkonna- ja maaomandiõiguste kaitsjad; tuletab sellega seoses meelde, kuidas põlisrahvaste kaitsjad on olnud ka COVID‑19 suhtes ebaproportsionaalselt kaitsetud kõrvaliste piirkondade nõrga tervishoiutaristu ja valitsuse hooletuse tõttu;

26.  märgib, et oma mõju tõttu globaalsetele toidutarneahelatele ohustab COVID‑19 pandeemia miljonite inimeste toiduga kindlustatust ja toitumist kogu maailmas ajal, mil toiduga kindlustatus ja toidusüsteemid on juba kliimamuutuste ja looduskatastroofide tõttu surve all; rõhutab, et pandeemiast tingitud kriis võiks olla pöördepunktiks toidusüsteemide tasakaalustamisel ja ümberkujundamisel, et muuta need kaasavamaks, kestlikumaks ja vastupanuvõimelisemaks;

Keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjad ja põlisrahvaste roll

27.  tuletab meelde riikide kohustust kaitsta keskkonnakaitsjaid ja nende perekondi ahistamise, hirmutamise ja vägivalla eest, nagu on sätestatud inimõigustealases õiguses, samuti tagada nende põhivabadused, ning kohustust tunnustada põlisrahvaste ja kohalike kogukondade õigusi ning tunnustada nende kogemuste ja teadmiste panust võitlusesse bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja keskkonnaseisundi halvenemise vastu; rõhutab nende spetsiifilist rolli ja oskusteavet maa majandamisel ja säilitamisel ning nõuab suuremat koostööd põlisrahvastega ja nende kaasamist, samuti jõupingutusi nende demokraatliku osaluse suurendamiseks asjaomastes otsustusprotsessides, sealhulgas rahvusvahelise kliimadiplomaatiaga seotud protsessides; väljendab heameelt komisjoni jõupingutuste üle toetada põlisrahvaste osalemist, toetades konkreetselt mitut projekti, näiteks põlisrahvaste dokumentatsiooni-, uuringute ja teabekeskust (DOCIP); ergutab komisjoni jätkama põlisrahvaste ja Euroopa Liidu vahelise dialoogi ja koostöö edendamist, samuti ka rahvusvahelistes foorumites, eriti seoses kliimamuutustega;

28.  rõhutab asjaolu, et kuigi rünnakuid ja ähvardusi esineb kõikjal maailmas, märgib ÜRO inimõiguste kaitsjate olukorra eriraportöör, et olukord on eriti tõsine Ladina-Ameerikas ning Aasias, kus teatavad rahvusvahelised investorid, äriühingud ja kohalikud omavalitsused eiravad elanikkonna õigustatud muresid; märgib, et paljudel juhtudel toimuvad konfliktid ja rikkumised majandusliku ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse kontekstis; mõistab hukka keskkonnaaktivistide kohtuliku tagakiusamise ja kriminaliseerimise Amazonase piirkonnas, kus keskkonnaaktivistide ründamine, tapmine ja tagakiusamine üha sageneb; mõistab hukka keskkonnaaktivistide vastu suunatud rünnakute arvu kasvu ja nende tagakiusamise Hondurases ning hiljutise Guapinoli keskkonnaaktivistide tapmise; märgib, et viimase kolme aasta jooksul on registreeritud 578 keskkonna-, maa- ja põlisrahvaste õiguste kaitsjate tapmisjuhtumit; rõhutab, et Filipiinid on pidevalt nende riikide nimekirja tipus, kus keskkonnaõiguste kaitsjana tegutsemine on kõige ohtlikum; kordab oma üleskutset komisjonile, arvestades riigis toimuvate inimõiguste rikkumiste raskust ja Filipiinide ametivõimude koostöövalmiduse ja olukorra olulise paranemise puudumist, algatada menetlus, mis võib viia üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) alusel tehtud soodustuste ajutise peatamiseni;

29.  soovitab ELi liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioon nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta;

30.  kutsub komisjoni üles tagama, et EL ei toeta algatusi ja projekte, mis põhjustavad ebaseaduslikku maa hõivamist, ebaseaduslikku metsaraiet ja raadamist või muud sellist kahjulikku keskkonnamõju; mõistab hukka kõik püüded keskkonna- ja inimõiguste kaitset COVID-19 pandeemia ja muude kriiside kontekstis dereguleerida;

31.  Mõistab teravalt hukka põlisrahvaste ning keskkonnaalaste inimõiguste aktivistide ja maakaitsjate mõrvade, laimavate rünnakute, tagakiusamise, kriminaliseerimise, vangistamise, ahistamise ja hirmutamise vastu kogu maailmas ning nõuab vastutavate isikute vastutamist;

32.  rõhutab, et naissoost keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjad seisavad oma töös, kogukondades ja kodudes silmitsi täiendavate probleemidega, kuna nad on soopõhiste ähvarduste ja soopõhise vägivalla sihtrühmaks või puutuvad sellega kokku; märgib, et naissoost õiguste kaitsjatel on suurem oht sattuda teatud vägivallavormide ja muude rikkumiste, eelarvamuste, tõrjutuse ja hülgamise ohvriks kui meessoost õiguste kaitsjatel;

33.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama kõiki inimõiguste kaitsjaid, eelkõige keskkonnaalaste õiguste kaitsjaid ja nende seaduslikke esindajaid, ning juhtima vajaduse korral tähelepanu nendega seotud juhtumitele; on veendunud, et keskkonnaalaste õiguste kaitsjate toetamist tuleks suurendada ja et nende vastu suunatud kättemaks või rünnakud ettevõtjate või riiklike osalejate poolt tuleks ELi poolt avalike avaldustega ja kohalike väljaastumistega hukka mõista; kordab oma seisukohta, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid peavad tugevdama spetsiifilisi soolise aspektiga arvestavaid ja kättesaadavaid kaitsemehhanisme ja -programme, mis on mõeldud keskkonnaalaste õiguste kaitsjatele, sealhulgas kohalikele ja põlisrahvaste hulka kuuluvatele kaitsjatele, ning kaasama nad rikkumiste uurimisse, samuti tuleks kõnealustesse kaitsemehhanismidesse ja -programmidesse investeerida;

34.  väljendab sügavat muret keskkonnakaitsjate, rikkumistest teatajate, ajakirjanike ning keskkonnateemadele spetsialiseeruvate juristide olukorra pideva halvenemise üle terves maailmas; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaitseksid väljendusvabadust, meediavabadust ja meedia mitmekesisust ning kogunemisõigust, ning tagaksid ajakirjanike ja rikkumisest teatajate turvalisuse ja kaitse nii ELis kui ka oma välissuhete kaudu; väljendab sügavat muret väärkohtlemise, kuritegude ja surmaga lõppenud rünnakute üle, mida ajakirjanike ja meediatöötajate vastu nende tegevuse tõttu endiselt toime pannakse; juhib tähelepanu sellele, et rikkumisest teatamine on üks väljendus- ja teabevabaduse vorme ning sellel on keskne roll liidu õiguse rikkumiste paljastamisel ja ennetamisel ning demokraatliku vastutuse ja läbipaistvuse tugevdamisel; kutsub sellega seoses komisjoni üles jälgima direktiivi (EL) 2019/1937(9) ülevõtmist liikmesriikide poolt ja tagama selle täieliku kohaldamise; peab teabevabadust oluliseks vahendiks inimeste jaoks, keda kliimamuutuste tagajärjed võivad tabada, et nad saaksid varakult asjakohast teavet kliimamuutuste kahjulikest mõjudest ja kohanemismeetmetest; nõuab teabevabaduse austamist;

35.  tõdeb, et keskkonnakaitsjate võetavad meetmed on olulised, kuna nad otsivad, loovad ja levitavad toimivaid kliimamuutuste ennetamise, nendele vastupanu võime ja nendega kohanemise lahendusi ja mehhanisme kliimamuutustest mõjutatud territooriumide elanikele;

36.  kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu naissoost inimõiguste kaitsjate eristatud kaitsevajadustele, tunnustades nende rolli tugevate muutuste suunajatena, eriti kliimameetmete valdkonnas; rõhutab sellega seoses vajadust toetada suutlikkuse suurendamist ja naiste rolli koolitajate ja muutuste kiirendajatena ning tagada niisuguste organisatsioonide piisav rahastamine; tuletab meelde, kui sageli satuvad naissoost kogukonnaliidrid ja keskkonnaaktivistid repressioonide ja isegi mõrvade ohvriks, näiteks Euroopa Parlamendi poolt mõttevabaduse eest antavale Sahharovi auhinnale nomineeritud ja selle nimekirja kantud vaprad aktivistid, täpsemalt Brasiiliast pärit Marielle Franco, kes mõrvati 2018. aastal, ja Hondurasest pärit Berta Cáceres, kes mõrvati 2016. aastal;

37.  kutsub ELi ja liikmesriike üles nõudma ja tagama, et põlisrahvaste vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku õigust austatakse ilma sunnita mis tahes lepingus või arendusprojektis, mis võib mõjutada põlisrahvaste maid, territooriume või loodusvarasid; rõhutab, et põlisrahvaste õiguste ja nende traditsiooniliste tavade edendamine on kestliku arengu saavutamisel, kliimamuutuste vastu võitlemisel ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja taastamisel tähtis, kindlustades samal ajal ka asjakohase kaitse;

38.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid ning inimõiguste rakendamise ja jõustamisega seotud sätteid ELi välispoliitika ja assotsieerimislepingute raamistikus, et toetada ja kaitsta inim- ja keskkonnaalaste õiguste kaitsjaid ELi naabruskonnas, samuti ergutada ELi kandidaatriike liikuma tegelikkuses lähemale Euroopa väärtustele ja standarditele;

39.  nõuab ELi inimõiguste kaitsjaid käsitlevate suuniste lisa vastuvõtmist, mis oleks pühendatud keskkonnakaitsjate konkreetsetele probleemidele ja vajadustele ning ELi selle valdkonna poliitikale; rõhutab, et oluline on tagada projekti ProtectDefenders.eu jätkumine suurema rahastuse abil ning samuti teiste inimõiguste kaitsjate toetamiseks ette nähtud ELi vahendite jätkumise olulisust;

40.  nõuab ELi loetelu koostamist prioriteetsete riikide kohta, kus Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid peaksid suurendama jõupingutusi keskkonnalaste õiguste kaitsjate toetamisel ja suhtlema kohalike omavalitsustega, et võtta vastu või täiustada kaitsemehhanisme ja konkreetseid õigusakte, kus on määratletud keskkonnakaitsjad, mis tunnustavad nende tööd ja tagavad nende kaitse; nõuab, et selle prioriteetsete riikide loetelu valmistaks ette Euroopa välisteenistus, tihedas koostöös sidusrühmade ja parlamendiga, ning et seda uuendataks igal aastal; kutsub ühtlasi komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles esitama iga-aastase avaliku raporti prioriteetsetes riikides võetud meetmete kohta ning samuti keskkonnakaitsjate kaitsmise kohta kogu maailmas;

41.  ergutab ÜROd võtma suurema rolli globaalsete ökosüsteemide ja keskonnakaitsjate kaitsmisel, eelkõige kohtades, kus kliimamuutustel on tõsine mõju põlisrahvastele ja kohalikele kogukondadele; nõuab sellega seoses, et EL edendaks ÜRO tasandil algatust, et rahvusvahelised vaatlejad saaksid jälgida raske keskkonnaalase kahju tekkimist, tõsiseid keskkonnakriise või olukordi, kus keskkonnaalaste õiguste kaitsjad on kõige rohkem ohustatud, ning suhelda ametiasutustega ja aidata neid keskkonnaalaste õiguste kaitsjate jaoks kaitsva keskkonna loomisel;

42.  Kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama poliitilise dialoogi kaudu selliste riiklike tegevuskavade vastuvõtmist, mis tagavad keskkonnakaitsjatele turvalise ja vaba keskkonna, integreerides laiema kollektiivkaitse perspektiivi, sealhulgas poliitilised meetmed, et seadustada keskkonnakaitsesse kaasatud kogukondi ja rühmi; kutsub komisjoni üles käsitlema selgesõnaliselt põlisrahvaste ja kohalike kogukondade inimõigusi metsaseaduse, valitsemistava ja kaubanduse vabatahtlike partnerluslepingute (FLEGT vabatahtlikud partnerluslepingud) alusel;

43.  Tuletab meelde, et vastavalt ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsioonile peavad riigid kaitsma bioloogilise mitmekesisuse kaitsjaid inimõiguste kaitsjatena; väljendab rahulolu selliste rahvusvaheliste lepingute kujundamise üle nagu Escazu leping, mis on Ladina‑Ameerika ja Kariibi mere piirkonnas – piirkonnas, kus on kõige rohkem registreeritud keskkonnaalaste inimõiguste kaitsjate mõrvu;

UNFCCC, õiglus ja vastutus

44.  Peab kahetsusväärseks asjaolu, et isegi kui kõik riigid seda täielikult rakendaksid, tooksid praegused riiklikult määratud sissemaksed (NDC) katastroofilise globaalse temperatuuri tõusu 3 °C üle tööstusajastu eelse taseme, rikkudes Pariisi kokkulepet; hoiatab, et sellise stsenaariumi tagajärjeks oleks äärmuslikud kliima- ja keskkonnamõjud ning laialdane kahjulik mõju inimõigustele;

45.  väljendab heameelt inimõiguste lisamise üle Pariisi lepingu preambulisse ja nõuab tõhusaid meetmeid, et lepingu rakendamisel ja kliimameetmete võtmisel järgida ja edendada inimõigustealaseid kohustusi; peab siiski kahetsusväärseks, et puuduvad konkreetsed sätted, mis paneksid riiklikke osalejaid ja ettevõtjaid kliimamuutustega seotud inimõiguste rikkumiste eest vastutama;

46.  nõuab tungivalt, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised jätkaksid oma leevendamis- ja kohanemispüüdluste suurendamist kooskõlas Pariisi lepingu eesmärkidega ning integreeriksid inimõiguste mõõtme oma riiklikult kindlaksmääratud panustesse ja kohanemisteatisesse; kutsub ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaati üles töötama koostöös ÜRO inimõiguste ülemvolinikuga välja suunised, kuidas integreerida inimõiguste kaitse riiklikult kindlaksmääratud panustesse ja kohanemisteatisesse; ergutab osapooli vaatama läbi kavatsetavad riiklikult kindlaksmääratud panused ja riiklikult kindlaksmääratud panused ning töötama välja riiklikult kindlaksmääratud panuste järelevalvemehhanismid, ning seda põlisrahvaste täielikul ja tegelikul osalusel;

47.  rõhutab vajadust tugevdada sünergiaid kliima ja inimõiguste alaste aruandluskohustuste vahel; on seisukohal, et Pariisi kokkuleppe artiklis 13 osutatud tegevuse ja toetuse läbipaistvusraamistikuga seotud suunised peaksid paluma pooltel anda teavet mitte ainult kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta, vaid ka selle kohta, kas kliimapoliitikat rakendatakse kooskõlas teiste ühiskondlike eesmärkide ja olemasolevate õiguslike raamistikega ning seega tuleks lisada teave heade tavade kohta, sealhulgas õigustepõhiste lähenemiste kohta leevendamis- ja kohanemismeetmetele, ning ka toetuse kohta;

48.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid teeksid käimasolevatel rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel tihedat koostööd inimõigustealase lähenemisviisi edendamisel, eelkõige seoses kestliku arengu mehhanismi ja muude suunistega Pariisi lepingu artikli 6 punkti 4 kohaste mehhanismide kohta, mis tagavad õiguste omajate sisulise ja teadliku osalemise, piisavad keskkonna- ja sotsiaalkaitsemeetmed ning sõltumatud õiguskaitsemehhanismid; rõhutab, et kestliku arengu mehhanismi eesmärk peaks olema rahastada projekte, millest saavad kasu kliimamuutuste mõju suhtes kõige kaitsetumad, ning kõik kestliku arengu mehhanismi raames rahastatud projektid peaksid läbima inimõigustealase mõjuhinnangu ja registreerida tuleks ainult positiivse mõjuga projektid;

49.  kutsub komisjoni üles koostama ELi toetustele kvalifitseerumise kriteeriume, mis võimaldavad valitsusvälistel keskkonnaorganisatsioonidel, mida muidu ei pruugita nende suuruse tõttu rahastada, saada parema juurdepääsu rahalistele vahenditele;

50.  rõhutab, et kõigi osalejate aruandekohustuse tagamiseks peavad uued mehhanismid, nagu kestliku arengu mehhanism, integreerima institutsioonilise kaitsepoliitika ja kaebuste lahendamise mehhanismid, et tagada õiguste tõhus kaitse;

51.  kutsub ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaati üles töötama koos konventsiooni osalistega välja ühise õigusraamistiku kliimaõigluse jaoks;

52.  rõhutab, et Pariisi lepingu artiklis 14 osutatud ülemaailmset kokkuvõtet tuleks kasutada inimõiguste ja muude põhimõtete kliimameetmetesse integreerimisel tehtud edusammude ülevaatamiseks; märgib, et see peaks hõlmama kodanikuühiskonna ja valitsustevaheliste organisatsioonide võimalusi oma panus anda; on seisukohal, et Pariisi kokkuleppe rakendamise hindamine peaks aitama kindlaks teha rakendamise head tavad ja takistused ning andma teavet tulevaste riiklikult kindlaksmääratud panuste ja rahvusvahelise koostöö jaoks;

53.  rõhutab, et kõik tõhusad õigustepõhised kliimameetmed peaksid tagama vaba, aktiivse, sisulise ja teadliku osaluse; soovitab, et leevendamise ja kohandamise kavad peaksid olema avalikult kättesaadavad, läbipaistvalt rahastatud ning kujundatud koos mõjutatud ja/või potentsiaalselt mõjutatud rühmadega, eriti kõige kaitsetumate rühmadega;

54.  rõhutab tõsiasja, et arenguriigid ei suuda kliimamuutuste mõjudega ainult ise toime tulla ning sageli sõltuvad nad rahvusvahelisest abist, et suuta kriisi ohjata ning kliimamuutustega kohaneda ja nende mõju ennetada;

55.  rõhutab oma seisukohta, et inimõigustealased õigusaktid ja institutsioonid, mida tavaliselt kasutatakse juhtimise vastutusalaste lünkade ületamiseks, ei saa mingil juhul asendada tõhusaid meetmeid kliimamuutustest põhjustatud kahjude ennetamiseks ja heastamiseks; on seisukohal, et riiklikel inimõigustega tegelevatel institutsioonidel ja kodanikuühiskonnal võib olla tõhus roll riiklikes vastutus- ja järelevalvemehhanismides, mille eesmärk on tagada kliimamuutuste tagajärjel inimõiguste alast kahju kannatanutele õiguskaitsevahendite kättesaadavus;

56.  on veendunud, et EL peab täitma aktiivset, tugevat ja ambitsioonikat juhirolli ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 26. istungjärgu ettevalmistamisel, seades inimõiguste põhimõtete kaasamise rahvusvahelise kliimamuutuste poliitika kujundamise keskmesse, et vältida pöördumatut kahju inimkonna praegusele ja tulevasele arengule ning põlvkondadele;

57.  tõdeb kodanikuühiskonna, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide ja keskkonnakaitsjate aktiivset rolli ja osalust, et propageerida inimõigustel põhinevat lähenemisviisi kliimameetmetele, ning nõuab, et ELi sellist tegevust toetaks; rõhutab vajadust tagada kodanikuühiskonna osalemine Pariisi lepingu artiklis 13 sätestatud läbipaistvuse raamistikus;

58.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku võtta vastu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1367/2006(10) (nn Århusi määrus) ja mis peaks täiustama Århusi konventsiooni rakendamist ELi tasandil; ergutab liikmesriike tagama asjakohaste ELi õigusaktide (nt direktiiv 2011/92/EL(11)) ja rahvusvaheliste õiguslikult siduvate sätete (Århusi konventsioon) nõuetekohase ülevõtmise oma õiguskorda, et tagada keskkonnaküsimustes kaasav juurdepääs teabele, üldsuse osalus otsuste tegemisel ja õiguskaitse kättesaadavus;

59.  rõhutab, et keskkonnaaktivistide tegevus on täielikult kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega ja nende eesmärkide süsteemne rakendamine peaks toimuma kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;

60.  tuletab meelde, et liikmesriigid peavad äriühinguid reguleerima, tagamaks et need ei põhjusta inimõiguste rikkumisi, ning et erasektori osalejatel ja äriühingutel on kohustus tegeleda kliimamuutuste tagajärgedega inimõigustele kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega;

61.  ergutab komisjoni ja liikmesriike võtma rahvusvaheliselt tunnustatud organites aktiivse rolli kaitsemeetmete ja aruandekohustuse protsesside kujundamisel, kehtestamisel ja edendamisel, tagamaks et 2030. aastaks seatud heitkoguste drastilise vähendamise eesmärgi saavutamiseks tehtavaid struktuurikohandusi kujundatakse, rakendatakse ja seiratakse viisil, mis kaitseb mõjutatud isikute ja kogukondade õigusi, sealhulgas õigust tööle ning õiglaste ja võrdsete töötingimuste edendamise õigust; rõhutab, et rohepööre peab olema õiglane ja et sellega ei tohi kedagi kõrvale jätta;

62.  rõhutab ettevõtete hoolsuskohustuse ning kestliku ja vastutustundliku aruandekohustuse olulisust, kuna need on tähtsad ja hädavajalikud vahendid, mille abil ennetada raskeid inimõiguste ja keskkonnaalaseid rikkumisi ja kaitsta nende eest; kutsub ELi üles toetama kestlikku ja vastutustundlikku äriühingu üldjuhtimist kui Euroopa rohelise kokkuleppe olulist elementi; kutsub liikmesriike üles rakendama tõhusaid reguleerivaid meetmeid, et tuvastada, hinnata, ennetada, kõrvaldada ja leevendada võimalikke ja toimunud inimõiguste rikkumisi, nende üle järelevalvet teha, neist teavitada, neid arvesse võtta, käsitleda ja heastada, ning võtta ettevõtted vastutusele, tagamaks et nad täidavad oma hoolsuskohustusi seoses kliimamuutuste mõjuga inimõigustele, kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega;

63.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle töötada välja seadusandlik ettepanek ettevõtete kohustusliku inimõiguste ja keskkonnaalase hoolsuskohustuse kohta kogu tarneahelas; soovitab, et see seadusandlik ettepanek peaks toetama ja hõlbustama keskkonna- ja kliimamuutuste tagajärgede mõõtmise ühiste meetodite kujundamist; rõhutab, kui oluline on tulemuslik, sisuline ja teadlik konsulteerimine ja teabevahetus kõigi mõjutatud või potentsiaalselt mõjutatud sidusrühmadega, sealhulgas keskkonnakaitsjatega; nõuab tungivalt, et EL toetaks käimasolevaid läbirääkimisi siduva ÜRO lepingu üle äritegevuse ja inimõiguste valdkonnas, et reguleerida rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriettevõtete tegevust, ning osaleks tulemuslikult neis läbirääkimistes; on seisukohal, et iga selline vahend peab innustama korporatsioone ja investoreid võtma endale kohustusi seoses inimõigusega tervislikule keskkonnale; on seisukohal, et igasugune selline vahend peab hõlmama tugevaid keskkonnakaitsesätteid ja ergutama korporatsioone ning finantsinstitutsioone, samuti piirkondlikke investeerimis- või arenguasutusi täitma oma kohustusi seoses inimõigusega tervislikule keskkonnale;

64.  rõhutab korruptsiooniga globaalsel tasandil võitlemise olulisust, kuna korruptsioon avaldab mõju inimõiguste kasutamisele, sellel on spetsiifilised negatiivsed tagajärjed ja see mõjutab ebaproportsionaalselt palju kõige ebasoodsamas olukorras olevaid, tõrjutud ja kaitsetuid ühiskonnarühmi, nagu naised, lapsed, puuetega inimesed, eakad, vaesed, põlisrahvad või vähemuste hulka kuuluvad inimesed, jättes nad ilma võrdsest ligipääsust loodusvaradele, sealhulgas maale;

65.  kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles lisama korruptsiooniga seotud kuritegusid kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (nn Euroopa Magnitski akt) kohaselt karistatavate tegude alla ja tagama selle kiire vastuvõtmise ja rakendamise;

66.  on veendunud, et käimasolev ELi kaubanduspoliitika läbivaatamine peaks olema võimalus inimõiguste kaitset kaubanduspoliitikas uuesti määratleda, edendada ja tugevdada; rõhutab, et tulevaste kaubanduslepingute kestliku arengu peatükid peavad olema hõlmatud nende lepingute vaidluste lahendamise mehhanismidega;

o
o   o

67.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 74. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0015. (2) ELT C 337, 20.9.2018, lk 82. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0005. (4) ELT C 118, 8.4.2020, lk 15. (5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0054. (6) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon, 25. juuni 1998. (7) Piirkondlik leping, mis käsitleb Ladina‑Ameerika ja Kariibi mere piirkonna keskkonnainfo kättesaadavust, üldsuse osalemist ning õigust keskkonnaasjus kohtu poole pöörduda, 4. märts 2018. (8) Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga sõltumatu projektiaruandluse mehhanism ja Euroopa Investeerimispanga grupi kaebuste lahendamise mehhanism. (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17). (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, 25.9.2006, lk 13). (11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT L 26, 28.1.2012, lk 1).