Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 9. märts 2021 - Brüssel
Carles Puigdemont i Casamajó puutumatuse äravõtmise taotlus
 Antoni Comín i Oliverese puutumatuse äravõtmise taotlus
 Clara Ponsatí Obiolsi puutumatuse äravõtmise taotlus
 Valter Flego puutumatuse äravõtmise taotlus
 Nuno Melo puutumatuse äravõtmise taotlus
 Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: meetmed COVID‑19 põhjustatud turuhäirete kõrvaldamiseks puu- ja köögiviljasektoris ning veinisektoris
 Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: rahaline toetus mesindussektoris
 Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate kindlakstegemine ja globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate alamkategooriate määratlemine
 Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: Ühtse Kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks tehtavate osamaksete kord
 Programm „InvestEU“ ***I
 Liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm aastateks 2021–2027 (programm „EL tervise heaks“) ***I

Carles Puigdemont i Casamajó puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 127kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta otsus Carles Puigdemont i Casamajó puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2020/2024(IMM))
P9_TA(2021)0059A9-0020/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 13. jaanuaril 2020 saadud puutumatuse äravõtmise taotlust, mille edastas Hispaania Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) president ja tegi Hispaania Tribunal Supremo teise koja esimees 10. jaanuaril 2020 seoses erimenetlusega nr 3/20907/2017, ning võttes arvesse nimetatud puutumatuse äravõtmise taotluse teatavaks tegemist 16. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 Carles Puigdemont i Casamajó ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta, 17. jaanuari 2013. aasta ja 19. detsembri 2019. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Hispaania Junta Electoral Centrali (keskvalimiskomisjon) 13. juuni 2019. aasta otsust(2),

–  võttes arvesse 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil avaldatud teadaannet, et kooskõlas Euroopa Kohtu 19. detsembri 2019. aasta otsusega võttis parlament teadmiseks Carles Puigdemont i Casamajó valimise Euroopa Parlamendi liikmeks alates 2. juulist 2019,

–  võttes arvesse Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõikeid 1 ja 2,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0020/2021),

A.  arvestades, et Hispaania Tribunal Supremo teise koja esimees taotles Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkti b alusel Euroopa Parlamendi liikme Carles Puigdemont i Casamajó puutumatuse äravõtmist seoses erimenetlusega nr 3/20907/2017 – kriminaalmenetlus seoses väidetava mässule õhutamisega, mis on sätestatud Hispaania karistusseadustiku artiklites 544 ja 545, ning avaliku sektori vahendite omastamisega, mis on sätestatud Hispaania karistusseadustiku artiklis 432 koostoimes Hispaania karistusseadustiku artikliga 252;

B.  arvestades, et teod, mille eest esitati süüdistus, pandi väidetavalt toime 2017. aastal; arvestades, et süüdistuste esitamise määrus tehti selles kohtuasjas 21. märtsil 2018 ja seda kinnitati hilisemates kohtumäärustes edasikaebuste rahuldamata jätmise kohta; arvestades, et uurimine lõpetati 9. juuli 2018. aasta korraldusega ja kinnitati lõplikuks 25. oktoobril 2018; arvestades, et 9. juuli 2018. aasta kohtumäärusega kuulutati Carles Puigdemont i Casamajó koos muude isikutega kohtu solvamises süüdi ning tehti otsus menetlus tema ja teiste isikute suhtes peatada, kuni nad on leitud;

C.  arvestades, et kooskõlas Euroopa Kohtu 19. detsembri 2019. aasta otsusega võttis parlament teadmiseks Carles Puigdemont i Casamajó valimise Euroopa Parlamendi liikmeks alates 2. juulist 2019,

D.  arvestades, et kõnealune isik sai Euroopa Parlamendi liikme staatuse 13. juunil 2019; arvestades, et puutumatuse äravõtmise taotlus puudutab seega asjaolusid ja süüdistuse esitamist, mis leidsid aset enne Euroopa Parlamendi liikme staatuse ja seega ka puutumatuse saamist;

E.  arvestades, et õiguskomisjon võttis teadmiseks dokumendid, mille Carles Puigdemont i Casamajó esitas komisjoni liikmetele vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 ja mida ta pidas menetluse jaoks asjakohaseks;

F.  arvestades, et kohtumenetluse asjakohasuse üle otsustavad liikmesriikide ametiasutused;

G.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ülesanne ei ole uurida riikide õigus- ja kohtusüsteemide pädevust;

H.  arvestades, et Euroopa Parlamendil puudub pädevus hinnata ja uurida kõnealuste kriminaalmenetluste eest vastutavate liikmesriigi õigusasutuste pädevust;

I.  arvestades, et Hispaania õiguse kohaselt, nagu seda on tõlgendanud liikmesriigi kohtud ja nagu kõnealune liikmesriik on parlamendile teatanud, on Euroopa Parlamendi liikmelt puutumatuse äravõtmist taotlev pädev asutus Hispaania Tribunal Supremo teine kriminaalkolleegium;

J.  arvestades, et kohtumenetlus ei ole seotud Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamustega ega antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 tähenduses;

K.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis a on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

L.  arvestades, et Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et:

„1. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ülesannete täitmisel väljendatud seisukohtade suhtes täielik puutumatus.

2. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ametiajal ka menetluslik puutumatus ning neid võib vahistada ainult õigusrikkumiselt tabamise korral. Neile ei või süüdistust esitada ega neid kohtu alla anda ilma parlamendi vastava koja eelneva loata.“;

M.  arvestades, et puutumatuse äravõtmise taotluses teatatakse seoses Hispaania põhiseaduse artikli 71 kohaldamisega ja eelkõige menetluse etapiga, millest alates ei ole vaja taotleda parlamendiliikme staatuse omandanud süüdistatava isiku suhtes parlamendi luba kriminaalmenetluse läbiviimiseks, et puutumatuse äravõtmise taotlus ei ole vajalik juhul, kui parlamendiliikme staatus on omandatud ajal, mil eelnevalt algatatud kohtumenetlus on pooleli, või juhul, kui parlamendiliige astub ametisse pärast ametliku süüdistuse esitamist; arvestades, et seetõttu ei ole Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkti a kohaselt puutumatuse äravõtmist Hispaania territooriumil meetmete võtmiseks vaja taotleda;

N.  arvestades, et Euroopa Parlament ei saa parlamendiliikmete suhtes kohaldatavaid privileege ja immuniteete puudutavaid siseriiklikke reegleid tõlgendada;

O.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis b on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on teise riigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes;

P.  arvestades, et 14. oktoobril 2019 andis Tribunal Supremo teine koda korralduse anda välja „selleks, et kriminaalmenetlus saaks toimuda […] vastavalt ettenähtule: riigisisene vahistamismäärus, Euroopa vahistamismäärus või väljaandmise eesmärgil tehtud rahvusvaheline vahistamismäärus“ Carles Puigdemont i Casamajó suhtes, kelle puhul leiti, et ta oli kohut solvanud; arvestades, et nagu on selgitatud puutumatuse äravõtmise taotluses, jäeti 10. jaanuaril 2020 selle otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata selles osas, mis puudutab „asjaomaste riigisiseste läbiotsimis-, vahistamis- ja kinnipidamismääruste ning rahvusvaheliste ja Euroopa vahistamismääruste tühistamist“, ning rahuldati „14. oktoobri 2019. aasta korralduse ja 18. oktoobri 2018. aasta otsuse vastu […] vastavalt tõlgendusele, mille Euroopa Liidu Kohus andis oma 19. detsembri 2019. aasta otsuses, millega tunnustati kaebuse esitaja(te) privileege ja immuniteete Euroopa Parlamendi liikme(te)na vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 7 artiklile 9“, ning samuti otsustati nõuda, et Euroopa Parlament võtaks ära Carles Puigdemont i Casamajó puutumatuse, „et täita välja antud Euroopa vahistamismäärus(ed)“, ning teavitada sellest Belgia täitvat asutust;

Q.  arvestades, et parlamendi kodukorra artikli 9 lõikes 8 nähakse ette, et õiguskomisjon ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, õigustavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud;

R.  arvestades, et kodukorra artikli 5 lõike 2 kohaselt ei ole parlamentaarne puutumatus parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis;

S.  arvestades, et parlamentaarse puutumatuse eesmärk on kaitsta parlamenti ja selle liikmeid kohtumenetluse eest, milles käsitletakse parlamendiliikme kohustuste täitmisel tehtud tegusid, mida ei saa neist kohustustest eristada;

T.  arvestades, et süüdistusel ei ole ilmselgelt mingit seost Carles Puigdemont i Casamajó positsiooniga Euroopa Parlamendi liikmena, vaid tema endise ametikohaga Kataloonia valitsuse (Generalitat) presidendina;

U.  arvestades, et Carles Puigdemont i Casamajó kuulub isikute rühma, kes on temaga sarnases olukorras ja keda kõnealustes kuritegudes süüdistatakse, kusjuures ainus erinevus on see, et tal on praegu Euroopa Parlamendi liikme puutumatus; arvestades, et seetõttu tuleks meeles pidada, et Carles Puigdemont i Casamajó ei ole kõnealuses asjas ainus süüdistatav isik;

V.  arvestades, et teod, mille eest süüdistus esitati, pandi toime 2017. aastal ja kõnealune kriminaalmenetlus algatati Carles Puigdemont i Casamajó suhtes 2018. aastal; arvestades, et selle põhjal ei saa väita, et kohtumenetlus algatati kavatsusega takistada Carles Puigdemont i Casamajó tulevast poliitilist tegevust Euroopa Parlamendi liikmena, sest sel ajal oli Carles Puigdemont i Casamajó staatus Euroopa Parlamendi liikmena veel hüpoteetiline ja tulevane;

W.  arvestades, et Euroopa Parlament ei ole kõnesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t et tal ei ole faktilisi andmeid, mis viitaksid sellele, et kohtumenetluse eesmärk võiks olla tekitada kahju parlamendiliikme poliitilisele tegevusele, sealhulgas tegevusele Euroopa Parlamendi liikmena;

1.  otsustab Carles Puigdemont i Casamajó puutumatuse ära võtta vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktile b;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Hispaania ametiasutustele ja Carles Puigdemont i Casamajóle.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C‑200/07 ja C‑201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T‑42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C‑163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, ECLI:EU:T:2013:23; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 19. detsember 2019, Junqueras Vies, C‑502/19, ECLI:EU:C:2019:1115.
(2) Boletín Oficial del Estado, nr 142, 14. juuni 2019, lk 62477–62478.


Antoni Comín i Oliverese puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 127kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta otsus Antoni Comín i Oliverese puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2020/2025(IMM))
P9_TA(2021)0060A9-0021/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 13. jaanuaril 2020 saadud puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas Hispaania Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) president ja tegi Hispaania Tribunal Supremo teise koja esimees 10. jaanuaril 2020 seoses erimenetlusega nr 3/20907/2017, ning võttes arvesse nimetatud puutumatuse äravõtmise taotluse teatavaks tegemist 16. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 Antoni Comín i Oliverese ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta, 17. jaanuari 2013. aasta ja 19. detsembri 2019. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Hispaania Junta Electoral Centrali (keskvalimiskomisjon) 13. juuni 2019. aasta otsust(2),

–  võttes arvesse 13. jaanuari 2020. aasta täiskogu istungil avaldatud teadaannet, et kooskõlas Euroopa Kohtu 19. detsembri 2019. aasta otsusega võttis parlament teadmiseks Antoni Comín i Oliverese valimise Euroopa Parlamendi liikmeks alates 2. juulist 2019,

–  võttes arvesse Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõikeid 1 ja 2,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0021/2021),

A.  arvestades, et Hispaania Tribunal Supremo teise koja esimees taotles Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkti b alusel Euroopa Parlamendi liikme Antoni Comín i Oliverese puutumatuse äravõtmist seoses erimenetlusega nr 3/20907/2017 – kriminaalmenetlus seoses väidetava mässule õhutamisega, mis on sätestatud Hispaania karistusseadustiku artiklites 544 ja 545, ning avaliku sektori vahendite omastamisega, mis on sätestatud Hispaania karistusseadustiku artiklis 432 koostoimes Hispaania karistusseadustiku artikliga 252;

B.  arvestades, et teod, mille eest esitati süüdistus, pandi väidetavalt toime 2017. aastal; arvestades, et süüdistuste esitamise määrus tehti selles kohtuasjas 21. märtsil 2018 ja seda kinnitati hilisemates kohtumäärustes edasikaebuste rahuldamata jätmise kohta; arvestades, et uurimine lõpetati 9. juuli 2018. aasta korraldusega ja kinnitati lõplikuks 25. oktoobril 2018; arvestades, et 9. juuli 2018. aasta kohtumäärusega kuulutati Antoni Comín i Oliveres koos muude isikutega kohtu solvamises süüdi ning langetati otsus menetlus tema ja teiste isikute suhtes peatada, kuni nad on leitud;

C.  arvestades, et kooskõlas Euroopa Kohtu 19. detsembri 2019. aasta otsusega võttis parlament teadmiseks Antoni Comín i Oliverese valimise Euroopa Parlamendi liikmeks alates 2. juulist 2019;

D.  arvestades, et kõnealune isik omandas Euroopa Parlamendi liikme staatuse 13. juunil 2019; arvestades, et puutumatuse äravõtmise taotlus puudutab seega asjaolusid ja süüdistuse esitamist, mis leidsid aset enne Euroopa Parlamendi liikme staatuse ja seega ka puutumatuse saamist;

E.  arvestades, et õiguskomisjon võttis teadmiseks dokumendid, mille Antoni Comín i Oliveres esitas komisjoni liikmetele vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 ja mida ta pidas menetluse jaoks asjakohaseks;

F.  arvestades, et kohtumenetluse asjakohasuse üle otsustavad liikmesriikide ametiasutused;

G.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ülesanne ei ole uurida riikide õigus- ja kohtusüsteemide pädevust;

H.  arvestades, et Euroopa Parlamendil puudub pädevus hinnata ja uurida kõnealuste kriminaalmenetluste eest vastutavate liikmesriigi õigusasutuste pädevust;

I.  arvestades, et Hispaania õiguse kohaselt, nagu seda on tõlgendanud liikmesriigi kohtud ja nagu kõnealune liikmesriik on parlamendile teatanud, on Euroopa Parlamendi liikmelt puutumatuse äravõtmist taotlev pädev asutus Hispaania Tribunal Supremo teine kriminaalkolleegium;

J.  arvestades, et kohtumenetlus ei ole seotud Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamustega ega antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 tähenduses;

K.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis a on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

L.  arvestades, et Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et:

„1. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ülesannete täitmisel väljendatud seisukohtade suhtes täielik puutumatus.

2. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ametiajal ka menetluslik puutumatus ning neid võib vahistada ainult õigusrikkumiselt tabamise korral. Neile ei või süüdistust esitada ega neid kohtu alla anda ilma parlamendi vastava koja eelneva loata.“;

M.  arvestades, et puutumatuse äravõtmise taotluses teatatakse seoses Hispaania põhiseaduse artikli 71 kohaldamisega ja eelkõige menetluse etapiga, millest alates ei ole vaja taotleda parlamendiliikme staatuse omandanud süüdistatava isiku suhtes parlamendi luba kriminaalmenetluse läbiviimiseks, et puutumatuse äravõtmise taotlus ei ole vajalik juhul, kui parlamendiliikme staatus on omandatud ajal, mil eelnevalt algatatud kohtumenetlus on pooleli, või juhul, kui parlamendiliige astub ametisse pärast ametliku süüdistuse esitamist; arvestades, et seetõttu ei ole Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkti a kohaselt puutumatuse äravõtmist Hispaania territooriumil meetmete võtmiseks vaja taotleda;

N.  arvestades, et Euroopa Parlament ei saa parlamendiliikmete suhtes kohaldatavaid privileege ja immuniteete puudutavaid liikmesriigi reegleid tõlgendada;

O.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis b on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on teise riigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes;

P.  arvestades, et 4. novembril 2019 andis Tribunal Supremo teine koda korralduse anda välja „selleks, et kriminaalmenetlus saaks toimuda […] vastavalt ettenähtule: riigisisene (riigisisesed) vahistamismäärus(ed), Euroopa vahistamismäärus(ed) või rahvusvaheline (rahvusvahelised) vahistamismäärus(ed)“ Antoni Comín i Oliverese ja teiste kohtu solvamises süüdi tunnistatud isikute väljaandmiseks; arvestades, et nagu on selgitatud puutumatuse äravõtmise taotluses, jäeti 10. jaanuaril 2020 selle otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata selles osas, mis puudutab „asjaomaste riigisiseste läbiotsimis-, vahistamis- ja kinnipidamismääruste ning rahvusvaheliste ja Euroopa vahistamismääruste tühistamist“, ning rahuldati „4. novembri 2019. aasta korralduse vastu vastavalt tõlgendusele, mille Euroopa Liidu Kohus andis oma 19. detsembri 2019. aasta otsuses, millega tunnustati kaebuse esitaja(te) privileege ja immuniteete Euroopa Parlamendi liikme(te)na vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 7 artiklile 9“, ning samuti otsustati nõuda, et Euroopa Parlament võtaks ära Antoni Comín i Oliverese puutumatuse, et täita välja antud Euroopa vahistamismäärus(ed), ning teavitada sellest Belgia täitvat asutust;

Q.  arvestades, et parlamendi kodukorra artikli 9 lõige 8 näeb ette, et õiguskomisjon ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, õigustavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud;

R.  arvestades, et kodukorra artikli 5 lõike 2 kohaselt ei ole parlamentaarne puutumatus parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis;

S.  arvestades, et parlamentaarse puutumatuse eesmärk on kaitsta parlamenti ja selle liikmeid kohtumenetluse eest, mis käsitleb parlamendiliikme kohustuste täitmisel tehtud tegusid, mida ei saa neist kohustustest eristada;

T.  arvestades, et süüdistusel ei ole ilmselgelt mingit seost Antoni Comín i Oliverese positsiooniga Euroopa Parlamendi liikmena, vaid tema endise ametikohaga Kataloonia piirkondliku valitsuse (Govern) piirkondliku tervishoiuministrina;

U.  arvestades, et Antoni Comín i Oliveres kuulub isikute rühma, kes on temaga sarnases olukorras ja keda kõnealustes kuritegudes süüdistatakse, kusjuures ainus erinevus on see, et tal on praegu Euroopa Parlamendi liikme puutumatus; arvestades, et seetõttu tuleks meeles pidada, et Antoni Comín i Oliveres ei ole kõnealuses asjas ainus süüdistatav isik;

V.  arvestades, et teod, mille eest süüdistus esitati, pandi toime 2017. aastal ja kõnealune kriminaalmenetlus algatati Antoni Comín i Oliverese suhtes 2018. aastal; arvestades, et selle põhjal ei saa väita, et kohtumenetlus algatati kavatsusega takistada Antoni Comín i Oliverese tulevast poliitilist tegevust Euroopa Parlamendi liikmena, sest sel ajal oli Antoni Comín i Oliverese staatus Euroopa Parlamendi liikmena veel hüpoteetiline ja tulevane;

W.  arvestades, et Euroopa Parlament ei ole kõnesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t et tal ei ole faktilisi andmeid, mis viitaksid sellele, et kohtumenetluse eesmärk võiks olla tekitada kahju parlamendiliikme poliitilisele tegevusele, sealhulgas tegevusele Euroopa Parlamendi liikmena;

1.  otsustab Antoni Comín i Oliverese puutumatuse ära võtta vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktile b;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Hispaania ametiasutustele ja Antoni Comín i Oliveresele.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C‑200/07 ja C‑201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T‑42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C‑163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, ECLI:EU:T:2013:23; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 19. detsember 2019, Junqueras Vies, C‑502/19, ECLI:EU:C:2019:1115.
(2) Boletín Oficial del Estado, nr 142, 14. juuni 2019, lk 62477–62478.


Clara Ponsatí Obiolsi puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 129kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta otsus Clara Ponsatí Obiolsi puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2020/2031(IMM))
P9_TA(2021)0061A9-0022/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 10. veebruaril 2020. aastal saadud puutumatuse äravõtmise taotlust, mille edastas Hispaania Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) president ja tegi Hispaania Tribunal Supremo teise koja esimees 4. veebruaril 2020 seoses erimenetlusega nr 3/20907/2017, ning võttes arvesse nimetatud puutumatuse äravõtmise taotluse teatavaks tegemist 13. veebruari 2020. aasta täiskogu istungil,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 Clara Ponsatí Obiolsi ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta, 17. jaanuari 2013. aasta ja 19. detsembri 2019. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Hispaania Junta Electoral Centrali (keskvalimiskomisjon) 23. jaanuari 2020. aasta otsust(2),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2018. aasta otsust (EL) 2018/937, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi koosseis(3), ja Euroopa Ülemkogu 29. oktoobri 2019. aasta otsust (EL) 2019/1810, mis tehti kokkuleppel Ühendkuningriigiga ja millega pikendatakse ELi lepingu artikli 50 lõike 3 kohast tähtaega(4),

–  võttes arvesse 10. veebruari 2020. aasta täiskogu istungil avaldatud teadaannet, et kooskõlas Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2018. aasta otsusega ja pärast Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumist 31. jaanuaril 2020 võttis parlament teadmiseks Clara Ponsatí Obiolsi valimise Euroopa Parlamendi liikmeks alates 1. veebruarist 2020,

–  võttes arvesse Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõikeid 1 ja 2,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0022/2021),

A.  arvestades, et Hispaania Tribunal Supremo teise koja esimees taotles Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkti b alusel Euroopa Parlamendi liikme Clara Ponsatí Obiolsi puutumatuse äravõtmist seoses erimenetlusega nr 3/20907/2017 – kriminaalmenetlus seoses väidetava mässule õhutamisega, mis on sätestatud Hispaania karistusseadustiku artiklites 544 ja 545;

B.  arvestades, et teod, mille eest esitati süüdistus, pandi väidetavalt toime 2017. aastal; arvestades, et süüdistuste esitamise määrus tehti selles kohtuasjas 21. märtsil 2018 ja seda kinnitati hilisemates kohtumäärustes edasikaebuste rahuldamata jätmise kohta; arvestades, et uurimine lõpetati 9. juuli 2018. aasta korraldusega ja kinnitati lõplikuks 25. oktoobril 2018; arvestades, et 9. juuli 2018. aasta kohtumäärusega kuulutati Clara Ponsatí Obiols koos muude isikutega kohtu solvamises süüdi ning langetati otsus menetlus tema ja teiste isikute suhtes peatada, kuni nad on leitud;

C.  võttes arvesse, et Hispaania Junta Electoral Central (keskvalimiskomisjon) tunnistas Clara Ponsatí Obiolsi valituks 23. jaanuaril 2020; võttes arvesse, et pärast Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumist 31. jaanuaril 2020 võttis parlament teadmiseks Clara Ponsatí Obiolsi valimise Euroopa Parlamendi liikmeks alates 1. veebruarist 2020;

D.  arvestades, et kõnealune isik sai Euroopa Parlamendi liikme staatuse 23. jaanuaril 2020; arvestades, et puutumatuse äravõtmise taotlus puudutab seega asjaolusid ja süüdistuse esitamist, mis leidsid aset enne Euroopa Parlamendi liikme staatuse ja seega ka puutumatuse saamist;

E.  arvestades, et õiguskomisjon võttis teadmiseks dokumendid, mille Clara Ponsatí Obiols esitas komisjoni liikmetele vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 ja mida ta pidas menetluse jaoks asjakohaseks;

F.  arvestades, et kohtumenetluse asjakohasuse üle otsustavad liikmesriikide ametiasutused;

G.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ülesanne ei ole uurida riikide õigus- ja kohtusüsteemide pädevust;

H.  arvestades, et Euroopa Parlamendil puudub pädevus hinnata ja uurida kõnealuste kriminaalmenetluste eest vastutavate liikmesriigi õigusasutuste pädevust;

I.  arvestades, et Hispaania õiguse kohaselt, nagu seda on tõlgendanud liikmesriigi kohtud ja nagu liikmesriik on parlamendile teatanud, on Euroopa Parlamendi liikmelt puutumatuse äravõtmist taotlev pädev asutus Hispaania Tribunal Supremo teine kriminaalkolleegium;

J.  arvestades, et kohtumenetlus ole seotud Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamustega ega antud häältega Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 8 tähenduses;

K.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis a on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

L.  arvestades, et Hispaania põhiseaduse artikli 71 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et:

„1. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ülesannete täitmisel väljendatud seisukohtade suhtes täielik puutumatus.

2. Parlamendi alamkoja liikmetel ja senaatoritel on oma ametiajal ka menetluslik puutumatus ning neid võib vahistada ainult õigusrikkumiselt tabamise korral. Neile ei või süüdistust esitada ega neid kohtu alla anda ilma parlamendi vastava koja eelneva loata.“;

M.  arvestades, et puutumatuse äravõtmise taotluses teatatakse seoses Hispaania põhiseaduse artikli 71 kohaldamisega ja eelkõige menetluse etapiga, millest alates ei ole vaja taotleda parlamendiliikme staatuse omandanud süüdistatava isiku suhtes parlamendi luba kriminaalmenetluse läbiviimiseks, et puutumatuse äravõtmise taotlus ei ole vajalik juhul, kui parlamendiliikme staatus on omandatud ajal, mil eelnevalt algatatud kohtumenetlus on pooleli, või juhul, kui parlamendiliige astub ametisse pärast ametliku süüdistuse esitamist; arvestades, et seetõttu ei ole Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punkti a kohaselt puutumatuse äravõtmist Hispaania territooriumil meetmete võtmiseks vaja taotleda;

N.  arvestades, et Euroopa Parlament ei saa parlamendiliikmete suhtes kohaldatavaid privileege ja immuniteete puudutavaid liikmesriigi reegleid tõlgendada;

O.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktis b on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on teise riigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes;

P.  arvestades, et 4. novembril 2019 andis Hispaania Tribunal Supremo teine koda korralduse anda välja „selleks, et kriminaalmenetlus saaks toimuda [...] vastavalt ettenähtule: riigisisene (riigisisesed) vahistamismäärus(ed), Euroopa vahistamismäärus(ed) või rahvusvaheline (rahvusvahelised) vahistamismäärus(ed)“ Clara Ponsatí Obiolsi ja teiste kohtu solvamises süüdi tunnistatud isikute väljaandmiseks; arvestades, et nagu on selgitatud puutumatuse äravõtmise taotluses, rahuldati 3. veebruaril 2020 otsus, mis puudutas Clara Ponsatí Obiolsi suhtes tema väljaandmise eesmärgil riigisisese läbiotsimis-, vahistamis- ja kinnipidamismääruse, Euroopa vahistamismääruse ning rahvusvahelise tagaotsimis- ja vahistamismääruse andmist, ning samal ajal esitati taotlus tema puutumatuse äravõtmiseks, et oleks võimalik täita Euroopa vahistamismäärust;

Q.  arvestades, et parlamendi kodukorra artikli 9 lõikes 8 nähakse ette, et õiguskomisjon ei võta mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, õigustavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud komisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud;

R.  arvestades, et kodukorra artikli 5 lõike 2 kohaselt ei ole parlamentaarne puutumatus parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis;

S.  arvestades, et parlamentaarse puutumatuse eesmärk on kaitsta parlamenti ja selle liikmeid kohtumenetluse eest, milles käsitletakse parlamendiliikme kohustuste täitmisel tehtud tegusid, mida ei saa neist kohustustest eristada;

T.  arvestades, et süüdistusel ei ole ilmselgelt mingit seost Clara Ponsatí Obiolsi positsiooniga Euroopa Parlamendi liikmena, vaid tema endise ametikohaga Kataloonia piirkondliku valitsuse (Govern) piirkondliku haridusministrina;

U.  arvestades, et Clara Ponsatí Obiols kuulub isikute rühma, kes on temaga sarnases olukorras ja keda kõnealustes kuritegudes süüdistatakse, kusjuures ainus erinevus on see, et tal on praegu Euroopa Parlamendi liikme puutumatus; arvestades, et seetõttu tuleks meeles pidada, et Clara Ponsatí Obiols ei ole kõnealuses asjas ainus süüdistatav isik;

V.  arvestades, et teod, mille eest süüdistus esitati, pandi toime 2017. aastal ja kõnealune kriminaalmenetlus algatati Clara Ponsatí Obiolsi suhtes 2018. aastal; arvestades, et selle põhjal ei saa väita, et kohtumenetlust alustati kavatsusega takistada Clara Ponsatí Obiolsi tulevast poliitilist tegevust Euroopa Parlamendi liikmena, sest sel ajal oli Clara Ponsatí Obiolsi staatus Euroopa Parlamendi liikmena veel hüpoteetiline ja tulevane;

W.  arvestades, et Euroopa Parlament ei ole kõnesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t et tal ei ole faktilisi andmeid, mis viitaksid sellele, et kohtumenetluse eesmärk võiks olla tekitada kahju parlamendiliikme poliitilisele tegevusele, sealhulgas tegevusele Euroopa Parlamendi liikmena;

1.  otsustab Clara Ponsatí Obiolsi puutumatuse ära võtta vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikli 9 esimese lõigu punktile b;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Hispaania ametiasutustele ja Clara Ponsatí Obiolsile.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C‑200/07 ja C‑201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T‑42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C‑163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, ECLI:EU:T:2013:23; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 19. detsember 2019, Junqueras Vies, C‑502/19, ECLI:EU:C:2019:1115.
(2) Boletín Oficial del Estado, nr 21, 24. jaanuar 2020, lk 7441–7442.
(3) ELT L 165 I, 2.7.2018, lk 1.
(4) ELT L 278 I, 30.10.2019, lk 1.


Valter Flego puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 118kWORD 44k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta otsus Valter Flego puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2020/2054(IMM))
P9_TA(2021)0062A9-0023/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Valter Flego puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 19. veebruaril 2020 Horvaatia Vabariigi Rijeka maakohtu nõukogu esimees seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega Rijeka maakonna kriminaalkohtus ja mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 26. märtsil 2020. aastal,

–  võttes arvesse asjaolu, et Valter Flego loobus kodukorra artikli 9 lõikega 6 ette nähtud õigusest olla ära kuulatud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta, 17. jaanuari 2013. aasta ja 19. detsembri 2019. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Horvaatia Vabariigi põhiseaduse artiklit 75 ning Horvaatia parlamendi kodukorra artikleid 23–28,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0023/2021),

A.  arvestades, et Rijeka maakonna kriminaalkohtu esimees taotles Valter Flego parlamendiliikme puutumatuse äravõtmist seoses tema vastu algatatud poolelioleva menetlusega kriminaalkoodeksi(2) artikli 291 lõigete 1 ja 2 alusel ametiseisundi kuritarvitamise kuriteo tõttu;

B.  arvestades, et Horvaatia Buzeti linnapeana aitas ta ajavahemikul 1. aprillist 2010 kuni 30. maini 2013 väidetavalt kaasa ebaseaduslike palgalisade maksmisele endale kui linnapeale, abilinnapeale, linnapea büroo direktorile ja veel kolmele direktorile;

C.  arvestades, et Valter Flego valiti Euroopa Parlamenti 2019. aasta mais toimunud valimistel;

D.  arvestades, et väidetav süütegu ei puuduta Valter Flego seisukohti ega antud hääli tema kohustuste täitmisel vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklile 8;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

F.  arvestades, et Horvaatia Vabariigi põhiseaduse artikli 75 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud järgmist:

„Parlamendiliikmele ei või esitada süüdistust, tema suhtes tõkendit kohaldada ega teda karistada oma kohustuste täitmisel Horvaatia Parlamendis avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu.

Parlamendiliikme suhtes ei või tõkendit kohaldada ega algatata kriminaalmenetlust ilma Horvaatia parlamendi nõusolekuta.“;

G.  arvestades, et väidetaval süüteol ei ole selget ega kaudset seost Valter Flego kui Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmisega;

H.  arvestades, et üksnes parlament on pädev otsustama, kas antud juhul tuleks puutumatus ära võtta või mitte; arvestades, et parlament võib parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise üle otsustamisel võtta mõistlikkuse piires arvesse parlamendiliikme seisukohta(3);

I.  arvestades, et parlamendiliikme puutumatuse eesmärk on kaitsta parlamenti ja selle liikmeid kohtumenetluse eest, mis käsitleb parlamendiliikme kohustuste täitmisel tehtud tegusid, mida ei saa neist kohustustest eristada;

J.  arvestades, et süüteod, milles Valter Flegot süüdistatakse, pandi toime enne tema valimist Euroopa Parlamenti;

K.  arvestades, et Euroopa Parlament ei ole kõnesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, s.t tal ei ole faktilisi andmeid, mis viitaks sellele, et kohtumenetluse eesmärk on tekitada kahju parlamendiliikme poliitilisele tegevusele, sealhulgas tegevusele Euroopa Parlamendi liikmena;

L.  arvestades, et esiteks ei saa parlamenti võrdsustada kohtuga ja teiseks ei tohi parlamendiliiget pidada puutumatuse äravõtmise menetluse raames süüdistatavaks(4);

1.  otsustab Valter Flego puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Horvaatia ametiasutustele ja Valter Flegole.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C‑200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 19. detsember 2019, Junqueras Vies, C-502/19, ECLI:EU:C:2019:1115.
(2) Horvaatia Riigiteataja, 125/11, 144/12, 56/15, 61/15, 101/17, 118/2018 ja 126/2019.
(3) Kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T-345/05, ECLI:EU:T:2008:440, punkt 28.
(4) Kohtuotsus, Üldkohus, 30. aprill 2019, Briois vs. parlament, T-214/18, ECLI:EU:T:2019:266.


Nuno Melo puutumatuse äravõtmise taotlus
PDF 118kWORD 43k
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta otsus Nuno Melo puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2020/2050(IMM))
P9_TA(2021)0063A9-0024/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse João Nuno Lacerda Teixeira de Melo puutumatuse äravõtmise taotlust, mille esitas 6. veebruaril 2020. aastal Tribunal Judicial da Comarca de Braga, Juízo de Instrução Criminal de Guimarães, 2. Juizo (Braga piirkondliku kohtu Guimarãesi eeluurimiskohtumaja teine kamber) seoses kriminaalmenetlusega, mis on pärast erasüüdistuse esitamist pooleli samas kohtus (menetlus 1039/17.2T9VNF) ja mis tehti teatavaks Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 9. märtsil 2020,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 Nuno Melo ära kuulanud,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artikleid 8 ja 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta, 17. jaanuari 2013. aasta ja 19. detsembri 2019. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Portugali Vabariigi põhiseaduse artikli 157 lõiget 2,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9-0024/2021),

A.  arvestades, et kõnealuse menetluse eest vastutav kohtunik on palunud võtta Euroopa Parlamendi liikmelt Nuno Melolt immuniteedi, et ta osaleks kannatanu/tsiviilhagejana kõigis toimingutes, mida peetakse tõe kindlakstegemiseks vajalikuks ja mis viiakse läbi kõnealuses kohtuasjas või muudes pooleliolevates või menetlusse võetavates kohtuasjades seoses asjaomase kohtuasja asjaoludega ja mis hõlmavad samu pooli;

B.  arvestades, et uurimine ei puuduta Nuno Melo poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamusi või antud hääli vastavalt Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklile 8;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlamendi liikmetel on oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel;

D.  arvestades, et Portugali Vabariigi põhiseaduse artikli 157 lõike 2 kohaselt on parlamendiliikme tunnistajana või süüdistatavana ülekuulamiseks vaja riigi parlamendi luba, ning arvestades, et samas lõikes on siiski sätestatud, et selline luba antakse automaatselt tõsiste ja kokkulangevate tõendite korral tahtliku kuriteo toimepanemise kohta, mille eest karistatakse pikema kui kolmeaastase vangistusega;

E.  arvestades, et Nuno Melo algatas kõnealuse kohtuasja, esitades João Quadrose suhtes kriminaalhagi tegude eest, mille hulka kuulub esmapilgul arvatavalt mitu laimamis- ja solvamisjuhtumit, mida käsitletakse ja mille eest nähakse ette karistus Portugali karistusseadustiku artikli 180 lõikes 1, artikli 181 lõikes 1 ning artikli 183 lõike 1 punktis a ja lõikes 2;

F.  arvestades, et kodukorra artikli 9 lõike 8 kohaselt ei võta õiguskomisjon mingil juhul seisukohta küsimuses, kas parlamendiliige on süüdi või mitte või kas arvamused või teod, milles parlamendiliiget süüdistatakse, põhjendavad tema vastutuselevõtmist, seda isegi siis, kui taotluse läbivaatamise käigus on juhtumi asjaolud õiguskomisjonile üksikasjalikult teatavaks saanud;

G.  arvestades, et kodukorra artikli 5 lõike 2 kohaselt ei ole parlamendiliikme puutumatus parlamendiliikme isiklik eesõigus, vaid parlamendi kui terviku ja selle liikmete sõltumatuse tagatis;

H.  arvestades, et parlamendiliikme puutumatuse eesmärk on kaitsta parlamenti ja selle liikmeid kohtumenetluste eest, mis käsitlevad parlamendiliikme kohustuste täitmisel tehtud tegusid, mis moodustavad nende kohustuste lahutamatu osa;

I.  arvestades, et Euroopa Parlament ei ole käesoleva juhtumi puhul leidnud tõendeid fumus persecutionis’e kohta, st faktilisi asjaolusid, mis näitaksid, et kõnealuse menetluse eesmärk on tekitada kahju parlamendiliikme ja seega Euroopa Parlamendi poliitilisele tegevusele;

1.  otsustab Nuno Melo puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Portugali Vabariigi ametiasutustele ja Nuno Melole.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C-200/07 ja C-201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T-42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C-163/10, ECLI: EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T-346/11 ja T-347/11, ECLI:EU:T:2013:23; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 19. detsember 2019, Junqueras Vies, C-502/19, ECLI:EU:C:2019:1115.


Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: meetmed COVID‑19 põhjustatud turuhäirete kõrvaldamiseks puu- ja köögiviljasektoris ning veinisektoris
PDF 113kWORD 42k
Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 28. jaanuari 2021. aasta delegeeritud määrusele (EL) 2021/95, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2020/592 ajutiste erakorraliste meetmete kohta, millega tehakse erand Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 teatavatest sätetest ja nendega seotud meetmetest, et kõrvaldada puu- ja köögiviljasektoris ning veinisektoris COVID‑19 pandeemiast põhjustatud turuhäired (C(2021)00368 – 2021/2531(DEA))
P9_TA(2021)0064B9-0157/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (EL) 2021/95(1),

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni 24. veebruari 2021. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013(2), eriti selle artikli 219 lõiget 1 ja artiklit 228,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 111 lõiget 6,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 111 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 9. märtsil 2021, ei ole vastuväiteid esitatud,

A.  arvestades, et eriti tugevate turuhäirete ja keeruliste asjaolude kuhjumise tõttu muu hulgas veinisektoris, mis algasid siis, kui Ameerika Ühendriigid kehtestasid 2019. aasta oktoobris liidu veinidele imporditariifid, ja mis üleilmse COVID‑19 pandeemia tõttu kehtestatud piiravate meetmete tagajärjel ka praegu jätkuvad, on ettevõtjatel kõigis liikmesriikides olnud eriti keeruline toetusprogrammide raames tegevust kavandada, rakendada ja ellu viia;

B.  arvestades, et nende seonduvate asjaolude erakorralisust silmas pidades võttis komisjon 30. aprillil 2020. aastal vastu komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2020/592(3), millega nähakse ette paindlikkus ja lubatakse teha erandeid määruse (EL) nr 1308/2013 teatavatest sätetest, et kõrvaldada puu- ja köögiviljasektoris ning veinisektoris COVID‑19 pandeemiast põhjustatud turuhäired;

C.  arvestades, et vaatamata nende meetmete kasulikkusele ei ole veinisektoris pakkumise ja nõudluse tasakaal taastunud ning COVID‑19 pandeemia jätkumise tõttu ei ole oodata selle taastumist ei lühemas ega ka keskmises perspektiivis;

D.  arvestades, et kuna COVID‑19 pandeemia kestab arvatavasti olulise osa 2021. eelarveaastast, tegi komisjon delegeeritud määruses (EL) 2021/95 ettepaneku pikendada delegeeritud määruses (EL) 2020/592 sätestatud meetmete kohaldamist kuni 15. oktoobrini 2021;

E.  arvestades, et nende pikendatud paindlikkusmeetmete ja erandite kiire rakendamine on oluline, et nende abil tõhusalt ja tulemuslikult kõrvaldada toetusprogrammide elluviimisel esinevad raskused, vältida edasist majanduslikku kahju ning tulla toime turuolukorra ja häiretega veinisektoris;

1.  teatab, et ei esita delegeeritud määrusele (EL) 2021/95 vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 31, 29.1.2021, lk 198.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).
(3) Komisjoni 30. aprilli 2020. aasta delegeeritud määrus (EL) 2020/592 ajutiste erakorraliste meetmete kohta, millega tehakse erand Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 teatavatest sätetest ja nendega seotud meetmetest, et kõrvaldada puu- ja köögiviljasektoris ning veinisektoris COVID‑19 pandeemiast põhjustatud turuhäired (ELT L 140, 4.5.2020, lk 6).


Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: rahaline toetus mesindussektoris
PDF 113kWORD 42k
Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 1. veebruari 2021. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2015/1366 seoses mesindussektoris antava rahalise toetuse eraldamise põhimõttega (C(2021)00429 – 2021/2535(DEA))
P9_TA(2021)0065B9-0158/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2021)00429),

–  võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2021. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et ta ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni 24. veebruari 2021. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1308/2013(1), eriti selle artikli 56 lõiget 1 ja artiklit 227,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 111 lõiget 6,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 111 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 9. märtsil 2021, ei ole vastuväiteid esitatud,

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2020/2220(2) (üleminekumäärus), millega muudeti määrust (EL) nr 1308/2013 ning pikendati liidu toetust mesindusprogrammidele 2021. ja 2022. aastaks, jõustus alles 29. detsembril 2020;

B.  arvestades, et komisjon tegi ettepaneku suurendada aastatel 2021–2027 mesindusprogrammidele antavat liidu toetust 60 000 000 euroni aastas ja liikmesriikide rahaeraldised on esitatud komisjoni ettepaneku (võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad, kuidas toetada liikmesriikide koostatavaid Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavaid ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavu (ÜPP strateegiakavad), ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013) VIII lisas(3); arvestades, et komisjoni ettepanekus lähtuti liikmesriikidele liidu toetuse eraldamisel 2017.–2019. aasta mesindusprogrammidele eraldatud liidu toetusest, mis põhines omakorda mesitarude arvul, mille liikmesriigid esitasid 2013. aastal oma 2014.–2016. aasta mesindusprogrammides;

C.  arvestades, et selleks, et tagada kooskõla komisjoni ettepanekuga COM(2018)0392, kindlustada 2021. ja 2022. aastaks ning alates 2023. aastast mesindusprogrammidele eraldatavate vahendite sidusus, anda liikmesriikidele kindlus ja hõlbustada mesindusprogrammide heakskiitmist, on oluline avaldada kõnealune delegeeritud määrus võimalikult kiiresti;

1.  teatab, et ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2220, millega kehtestatakse teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) toetuse kohta 2021. ja 2022. aastal ning muudetakse määrusi (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013 ning (EL) nr 1307/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja nende määruste kohaldamisega ning määrust (EL) nr 1308/2013 seoses 2021. ja 2022. aastal eraldatavate vahendite ja sellise toetuse jaotamisega (ELT L 437, 28.12.2020, lk 1).
(3) COM(2018)0392.


Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate kindlakstegemine ja globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate alamkategooriate määratlemine
PDF 113kWORD 44k
Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 11. veebruari 2021. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) nr 1222/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega täpsustatakse globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate kindlaksmääramise metoodikat ja määratakse kindlaks globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate alamkategooriad (C(2021)0772 – 2021/2561(DEA))
P9_TA(2021)0066B9-0168/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2021)0772),

–  võttes arvesse komisjoni 18. veebruari 2021. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et ta ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni 4. märtsi 2021. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ(1) (kapitalinõuete direktiiv), eriti selle artikli 131 lõiget 18 ja artiklit 149,

–  võttes arvesse regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, mille Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) esitas 4. novembril 2020. aastal vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ)(2) artiklile 10,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 111 lõiget 6,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 111 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 9. märtsil 2021, vastuväiteid ei esitatud,

A.  arvestades, et Baseli pangajärelevalve komitee (BCBS) avaldas 2018. aasta juulis muudetud metoodika globaalsete süsteemselt oluliste pankade (G-SIB) hindamiseks; arvestades, et need globaalsete süsteemselt oluliste pankade hindamise metoodika muudatused peaksid kajastuma komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 1222/2014(3); arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/878(4) muudeti kapitalinõuete direktiivi artiklit 131 ning need muudatused peaksid samuti kajastuma komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 1222/2014;

B.  arvestades, et kapitalinõuete direktiivi muudatusi hakati kohaldama 29. detsembril 2020, kuid neis ei ole täpsustatud muudatusi sätestava delegeeritud õigusakti esitamise tähtaega; arvestades, et EBA esitas regulatiivsete tehniliste standardite muutmise eelnõu komisjonile 4. novembril 2020; arvestades, et komisjoni eesmärk on kohaldada seda regulatiivsete tehniliste standardite muutmise eelnõus määratletud täiendavat ELi metoodikat globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate (G-SII, mis on samaväärne G-SIBga liidus) kindlaksmääramiseks iga-aastase kindlaksmääramise käigus juba 2021. aastal, mille EBA algatab 2021. aasta aprillis (2020. aasta lõpu andmete põhjal) ja mis viiakse lõpule 2021. aasta novembris;

C.  arvestades, et delegeeritud määrus peaks jõustuma võimalikult kiiresti, et tagada komisjoni eesmärk võimaldada ELi täiendava metoodika kohaldamist esimesel muudetud kapitalinõuete direktiivi kohasel globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate kindlaksmääramisel, mis toimub 2021. aastal; arvestades, et 2021. aasta aprillis algava kindlaksmääramise õiguskindluse tagamiseks peaks muudetud delegeeritud määrus jõustuma selleks kuupäevaks;

1.  teatab, et ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 176, 27.6.2013, lk 338.
(2) ELT L 331, 15.12.2010, lk 12.
(3) Komisjoni 8. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1222/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) nr 2013/36/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega täpsustatakse globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate kindlaksmääramise metoodikat ja määratakse kindlaks globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate alakategooriad (ELT L 330, 15.11.2014, lk 27).
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/878, millega muudetakse direktiivi 2013/36/EL seoses vabastatud üksuste, finantsvaldusettevõtjate, segafinantsvaldusettevõtjate, tasustamise, järelevalvemeetmete ja -volituste ning kapitali säilitamise meetmetega (ELT L 150, 7.6.2019, lk 253).


Vastuväidete puudumine delegeeritud õigusaktile: Ühtse Kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks tehtavate osamaksete kord
PDF 112kWORD 43k
Euroopa Parlamendi otsus mitte esitada vastuväiteid komisjoni 11. veebruari 2021. aasta delegeeritud määrusele, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2017/2361 Ühtse Kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks tehtavate osamaksete lõpliku süsteemi kohta (C(2021)0766 – 2021/2562(DEA))
P9_TA(2021)0067B9-0169/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni delegeeritud määrust (C(2021)0766),

–  võttes arvesse komisjoni 16. veebruari 2021. aasta kirja, milles komisjon palub Euroopa Parlamendil teatada, et ta ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni 4. märtsi 2021. aasta kirja komisjonide esimeeste konverentsi esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrust (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010,(1) eriti selle artikli 65 lõiget 5 ja artikli 93 lõiget 6,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 111 lõiget 6,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni soovitust võtta vastu otsus,

–  võttes arvesse, et kodukorra artikli 111 lõike 6 kolmandas ja neljandas taandes sätestatud ajavahemiku jooksul, mis lõppes 9. märtsil 2021, vastuväiteid ei esitatud,

A.  arvestades, et komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2017/2361(2) osutatud individuaalsete iga-aastaste osamaksete arvutamisel tugineb Ühtne Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) eelkõige koguvara ja koguriskipositsiooni andmetele, mida Euroopa Keskpank (EKP) kogub üksustelt, mille suhtes kohaldatakse ühtset kriisilahenduskorda, et arvutada Euroopa Keskpanga määruses (EL) nr 1163/2014(3) osutatud järelevalvetasud; arvestades, et määrust (EL) nr 1163/2014 on muudetud Euroopa Keskpanga määrusega (EL) 2019/2155(4), millega muudetakse tasude sissenõudmise meetodit selliselt, et iga-aastase järelevalvetasu ettemakse EKP-le asendatakse lähenemisviisiga, millega nähakse ette järelevalvetasu kogumine alles pärast asjaomase tasuperioodi lõppu;

B.  arvestades, et need EKP tehtud muudatused eeldavad delegeeritud määruse (EL) 2017/2361 kohaste andmete edastamise ja osamakseteadete esitamise tähtaegade muutmist, et säilitada sidusus kriisilahendusnõukogu kohaldatava osamaksete ettemaksusüsteemi ja EKP uue korra vahel ning võimaldada kriisilahendusnõukogul jätkata iga-aastaste osamaksete arvutamist ja kogumist ettemaksete põhiselt;

C.  arvestades, et delegeeritud määrus peaks jõustuma võimalikult kiiresti, kuna kriisilahendusnõukogu peab kohaldama üleminekukorda, et koguda osamakseid eelarveaasta 2021 halduskulude katmiseks võimalikult kiiresti pärast aasta algust;

1.  teatab, et ei esita delegeeritud määrusele vastuväiteid;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 225, 30.7.2014, lk 1.
(2) Komisjoni 14. septembri 2017. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/2361 Ühtse Kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks tehtavate osamaksete lõpliku süsteemi kohta (ELT L 337, 19.12.2017, lk 6).
(3) Euroopa Keskpanga 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL) nr 1163/2014 järelevalvetasude kohta (EKP/2014/41) (ELT L 311, 31.10.2014, lk 23).
(4) Euroopa Keskpanga 5. detsembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2155, millega muudetakse määrust (EL) nr 1163/2014 järelevalvetasude kohta (EKP/2019/37) (ELT L 327, 17.12.2019, lk 70).


Programm „InvestEU“ ***I
PDF 121kWORD 60k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse programm „InvestEU“ (COM(2020)0403 – C9‑0158/2020 – 2020/0108(COD))
P9_TA(2021)0068A9-0203/2020

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2020)0403),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artiklit 173 ja artikli 175 kolmandat lõiku, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9‑0158/2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. juuli 2020. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutavate komisjonide poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 17. detsembri 2020. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 58 kohaseid eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohti,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9‑0203/2020),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(2);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 9. märtsil 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega luuakse programm „InvestEU“ ja millega muudetakse määrust (EL) 2015/1017

P9_TC1-COD(2020)0108


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2021/523) lõplikule kujule).

(1) ELT C 364, 28.10.2020, lk 139.
(2) Käesolev seisukoht asendab 13. novembril 2020. aastal vastu võetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0306).


Liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm aastateks 2021–2027 (programm „EL tervise heaks“) ***I
PDF 119kWORD 54k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm ajavahemikuks 2021–2027 (programm „EL tervise heaks“) ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 282/2014 (COM(2020)0405 – C9‑0152/2020 – 2020/0102(COD))
P9_TA(2021)0069A9-0196/2020

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2020)0405),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 168 lõiget 5, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9‑0152/2020),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2020. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 14. oktoobri 2020. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 18. detsembri 2020. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni arvamust;

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A9‑0196/2020),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(3);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 9. märtsil 2021. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/…, millega luuakse liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm (programm „EL tervise heaks“) ajavahemikuks 2021–2027 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 282/2014

P9_TC1-COD(2020)0102


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2021/522) lõplikule kujule).

(1) ELT C 429, 11.12.2020, lk 251.
(2) ELT C 440, 18.12.2020, lk 131.
(3) Käesolev seisukoht asendab 13. novembril 2020. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0304).

Õigusteave - Privaatsuspoliitika