Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1994. aastal Kairos toimunud rahvastiku ja arengu rahvusvahelist konverentsi (ICPD) ning selle tegevusprogrammi ja läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse ICPD tegevusprogrammi esimest põhimõtet, mille kohaselt on kõigil õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele,

–  võttes arvesse ICPD 25. aastapäeva Nairobi tippkohtumise 1. novembri 2019. aasta avaldust lubaduste kiirema täitmise kohta ning Nairobi tippkohtumisel teatavaks tehtud riikide ja partnerite võetud kohustusi ja koostöömeetmeid,

–  võttes arvesse Pekingi tegevusprogrammi ja selle läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse 22. ja 23. oktoobril 2018. aastal Kanadas Ottawas toimunud ICPD rakendamise teemalisel seitsmendal rahvusvahelisel parlamendiliikmete konverentsil (IPCI) vastu võetud Ottawa kohustuste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 5. oktoobri 1999. aasta aruannet ÜRO Peaassamblee 21. erakorralise istungjärgu kohta, mis korraldati ICPD tegevusprogrammi rakendamise üldiseks läbivaatamiseks ja hindamiseks (tegevusprogrammi rakendamise edusammude läbivaatamine, mis toimub iga viie aasta tagant),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruannet „Framework of Actions for the follow-up to the Programme of Action of the International Conference on Population and Development Beyond 2014“ (Rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi järelmeetmed, mis on võetud pärast 2014. aastat) („ICPD beyond 2014 Global Report“ – ülemaailmne aruanne ICPD kohta pärast 2014. aastat),

–  võttes arvesse 2015. aasta septembris vastu võetud ja 1. jaanuaril 2016. aastal jõustunud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ning eriti kestliku arengu eesmärke nr 3 ja 5,

–  võttes arvesse 23. ja 24. mail 2016. aastal Istanbulis toimunud ÜRO üleilmset humanitaarabiteemalist tippkohtumist ja pärast seda koostatud ÜRO peasekretäri aruannet (A/70/709), eelkõige humaansuse tegevuskava,

–  võttes arvesse oma 31. mai 2018. aasta resolutsiooni talituste ühise töödokumendi (SWD(2015)0182) „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta resolutsiooni varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmiste sammude kohta(2),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja 2015. aasta järgse ülemaailmse arenguraamistiku kohta(3),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(4),

–   võttes arvesse oma 3. veebruari 2021. aasta resolutsiooni naiste õigustega seonduvate eelseisvate probleemide kohta Euroopas rohkem kui 25 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmist(5),

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi aruannet maailma rahvastiku olukorra kohta 2019. aastal „Unfinished Business: the pursuit of rights and choices for all“ (Seni saavutamata eesmärk: et õigused ja valikuvabadus oleks igaühel),

–  võttes arvesse 2018. aasta Euromappingu aruannet „Accountability Guide for Reproductive, Maternal, New Born and Child Health and Family Planning“, mis on aruanne selle kohta, kuidas on riigid täitnud oma kohustusi reproduktiiv-, emade, vastsündinute ja laste tervishoiu ning pereplaneerimise osas,

–  võttes arvesse 2017., 2018. ja 2019. aasta rasestumisvastaste vahendite atlases („Contraception Atlas“) esitatud rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse võrdlust, mis on esitatud Euroopa riikide lõikes ja mis näitab Euroopas selles valdkonnas valitsevat ebavõrdsust, ning asjaolu, et teatavates Euroopa osades on rasestumisvastaste vahendite vajadus jäänud suures osas märkamata,

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(6),

–  võttes arvesse Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020), mille nõukogu võttis vastu 7. märtsil 2011. aastal(7),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös,

–  võttes arvesse ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava aastateks 2021-2025 (soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava), mille komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldasid 25. novembril 2020. aastal (JOIN(2020)0017),

–  võttes arvesse 2017. aasta juunis vastu võetud Euroopa arengukonsensust „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“,

–  võttes arvesse nõukogule ja komisjonile esitatud küsimusi rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi 25. aastapäeva (ICPD25) – Nairobi tippkohtumise kohta (O‑000020/2021 – B9-0018/2021 ja O‑000021/2021 – B9-0019/2021),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.  arvestades, et 2019. aastal täitus 25 aastat Kairos peetud rahvastiku ja arengu rahvusvahelisest konverentsist (ICPD), kus 179 riigi valitsused võtsid vastu ICPD tegevusprogrammi ning teatasid ülemaailmsest kohustusest kaitsta seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi kooskõlas Pekingi tegevusprogrammi ja ICPD tegevusprogrammiga ning väljendasid üksmeelt selles, et üksikisiku õigused ja heaolu tuleb seada reproduktiivtervise tegevusprogrammi ja demograafilise planeerimise keskmesse;

B.  arvestades, et tegevusprogrammis seati pereplaneerimine üldise reproduktiivtervishoiu konteksti ja kutsuti valitsusi üles võimaldama juurdepääsu sellistele teenustele nagu sünnituseelne ja -järgne hooldus, ohutu sünnitus, viljatusravi, ohutu abort, kui see on seaduslik, ja ohtliku abordi tagajärgedega tegelemine, reproduktiivsüsteemi nakkuste ning sugulisel teel levivate nakkuste ravi, rinnavähi ja reproduktiivsüsteemi vähi ravi, samuti juurdepääsu teabele, haridusele ja nõustamisele seksuaalsuse, reproduktiivtervise ja vastutustundliku vanemluse kohta, tunnistades järjekindlalt, et soolise vägivalla ja muude kahjulike tavade ärahoidmine peaks olema esmatasandi tervishoiu lahutamatu osa;

C.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis, mis hõlmab ka emasuremust ja vastsündinute suremust ning HIVd, kuulub kestliku arengu eesmärgi nr 3 alaeesmärkide alla, ning arvestades, et sooline vägivald ja kahjulikud tavad kuuluvad kestliku arengu eesmärgi nr 5 alaeesmärgi alla;

D.  arvestades, et kestliku arengu eesmärkides nõutakse ka üldise tervisekindlustuse saavutamist, eeskätt kõigile kvaliteetsete oluliste tervishoiuteenuste ning ohutute, tõhusate ja taskukohaste ravimite ja vaktsiinide kättesaadavuse tagamisega; arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ning naistele oma keha ja elu üle ise otsustamise õiguse ja vabaduse tagamine on ka teiste kestliku arengu eesmärkide saavutamise oluline eeltingimus;

E.  arvestades, et 25. aastapäev võimaldas valitsustel ja muudel üleilmsetel osalejatel kinnitada uuesti pühendumust seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste tegevusprogrammile, sest paljudes riikides ei ole need ikka veel tagatud; arvestades, et ICPD tegevusprogramm on universaalne dokument, mida tuleb rakendada nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda;

F.  arvestades, et rahvastik ei ole kunagi varem nii kiiresti kasvanud – praeguse tempo jätkudes kahekordistub maailma rahvaarv vaid 35 aastaga;

G.  arvestades, et rahvastikusuundumused kujundavad põhjalikult tulevasi arenguväljavaateid; arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse, seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ning perekonna jätkusuutliku suuruse edendamine käivad käsikäes;

H.  arvestades, et sellise järsu rahvastikukasvu tingimustes kestliku majanduskasvu ja arengu võimaldamiseks peab naistel olema täielik kontroll oma keha, tervise ja viljakuse üle ning nad peavad saama ise määrata oma rolli ühiskonnas;

I.  arvestades, et rasestumisvastaste vahendite üha parem kättesaadavus ja uued rasestumisvastased meetodid on aidanud naistel planeerida oma rasedust ning seega ka kõiki muid eluvaldkondi;

J.  arvestades, et tänapäevaste rasestumisvastaste meetodite alane innovatsioon on muutnud nende kasutamise mugavamaks ja vähendanud nende kõrvalmõjusid; arvestades, et märkimisväärsed kõrvalmõjud esinevad siiski endiselt ja nende vähendamine peaks olema kõnealuse valdkonna teadusuuringute prioriteet;

K.  arvestades, et 2015. aastaks toetas pereplaneerimist 94 % valitsustest;

L.  arvestades, et ajavahemikus 1970–2015 kasvas maailmas 36 %-lt 64 %-le selliste paarisuhtes olevate naiste osakaal, kes teatasid, et kasutavad rasestumisvastaseid vahendeid;

M.  arvestades, et reproduktiivõiguste kasutamiseks peab naistel olema juurdepääs reproduktiivtervise teenustele; arvestades, et selline juurdepääs ei tähenda ainult vahendite ja teenuste kättesaadavust, vaid ka sotsiaalsete, majanduslike, õiguslike ja kõigi muude neid tõkestavate takistuste, sealhulgas ideoloogiliste takistuste kaotamist;

N.  arvestades, et elutähtis seksuaal- ja reproduktiivtervishoid (sh põhjalik seksuaalkasvatus, pereplaneerimisteenused, tänapäevased rasestumisvastased vahendid, juurdepääs ohututele ja seaduslikele abordivõimalustele, piisav sünnituseelne ja -järgne hooldus, abi sünnitusel) on enamikus arenguriikides praegu üldiselt kõige vähem kättesaadav 20 % kõige vaesematele leibkondadele ja kõige paremini kättesaadav 20 % kõige rikkamatele leibkondadele; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel soovis 2018. aastal vähemalt 214 miljonit naist rasedust vältida või edasi lükata, kuid tänapäevased rasestumisvastased vahendid ei olnud neile kättesaadavad;

O.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kättesaadavus on ka ELi liikmesriikide vahel ja isegi ühe liikmesriigi piires väga erinev ning et seejuures esineb kõige suuremaid raskusi kõige haavatavamas olukorras olevatel inimestel; arvestades, et kõik 2019. aasta rasestumisvastaste vahendite atlases analüüsitud riigid peaksid tegema rohkem teabe ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse parandamiseks, et inimesed saaksid oma elu reproduktiivaspekti üle ise otsustada;

P.  arvestades, et teatavates riikides on seadusega nõutud, et naistel või noorukitel peab tervishoiuteenuste saamiseks olema kolmanda isiku luba, või on samasooliste suhted kriminaliseeritud; arvestades, et see piirab juurdepääsu teabele ja teenustele, mida abivajajad vajavad;

Q.  arvestades, et arengupiirkondades katsid pereplaneerimise programmid 1970. aastal umbes 40 % nõudlusest ja praegu katavad need sellest umbes 77 %; arvestades, et pereplaneerimisasutustes valitseb umbes kolmel neljandikul ajast teatavate rasestumisvastaste vahendite puudus;

R.  arvestades, et UNESCO seksuaalkasvatust käsitlevate rahvusvaheliste tehniliste suuniste kohaselt võimaldavad õppekaval põhinevad põhjaliku seksuaalkasvatuse programmid lastel ja noortel kujundada täpseid teadmisi ning asjakohaseid hoiakuid ja oskusi, sealhulgas inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse austamist, mis soodustab ohutuid, tervislikke ja lugupidavaid suhteid; arvestades, et selline kasvatus võimestab lapsi ja noori, kuna selle raames antakse teadmisi ja eakohast teavet seksuaalsuse kohta, käsitledes seksuaal- ja reproduktiivtervise küsimusi, muu hulgas, kuid nendega piirdumata, järgmisi valdkondi: sugu- ja paljunemisorganite anatoomia ja füsioloogia; puberteet ja menstruatsioon; reproduktsioon, tänapäevased rasestumisvastased vahendid, rasedus ja sünnitus; sugulisel teel levivad nakkused, sealhulgas HIV ja AIDS; ühtlasi sellised kahjulikud tavad nagu lapsega sõlmitud, varajane ja sundabielu ning naiste suguelundite moonutamine; arvestades, et enamik maailma noori ei saa põhjalikku seksuaalkasvatust;

S.  arvestades, et 1994. aasta tegevusprogrammis nõuti, et riigid vähendaksid emasuremust 2000. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes poole võrra ja 2015. aastaks veel poole võrra, mis tähendaks emasuremuse vähenemist 75 % võrra; arvestades, et kuigi maailmas on emasuremus alates 1995. aastast vähenenud ligikaudu 44 % ja olukord on paranenud kõigis piirkondades, põhjustab teismeliste rasedus endiselt suure osa emasuremusest ja emade haigestumusest (igal aastal sureb raseduse või sünnitusega seotud põhjustel ligikaudu 70 000 teismelist tütarlast), ning valdav osa emasuremusest leiab endiselt aset väheste ressurssidega keskkonnas või läbipõimunud diskrimineerimise tõttu; arvestades, et abordi kättesaadavuse õiguslike piirangute kaotamine aitab ohtlikest abortidest tingitud emasuremust ja üldist emasuremust vähendada;

T.  arvestades, et naised, kellel puudub juurdepääs sellistele teenustele nagu sünnituseelne hooldus, sünnitusabi ja erakorraline sünnitusabi, kannatavad suurema tõenäosusega invaliidsust põhjustavate tervisemõjude all; arvestades, et kuigi 92 % maailma emade ja vastsündinute surmajuhtumitest leiab aset arenguriikides, töötab seal vaid 42 % maailma arstidest, ämmaemandatest ja õendustöötajatest;

U.  arvestades, et raseduse ja sünnitusega seotud hädaolukorras sureb iga päev üle 500 naise ja tütarlapse, sest puuduvad professionaalsed sünnitusabi osutajad ja erakorraline sünnitusabi või tehakse ohtlikke aborte;

V.  arvestades, et ainult 55 % kogu maailma abortidest tehakse ohutult; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel tähendab see, et ajavahemikus 2010–2014 tehti igal aastal hinnanguliselt umbes 25 miljonit ohtlikku aborti; arvestades, et abort on endiselt täiesti ebaseaduslik 26 riigis ning taotletud abort on seadusega lubatud ainult 67 riigis, kusjuures raseduse kestusega seotud piirangud on riikides erinevad; arvestades, et kogu maailmas, nii arenenud kui ka arenguriikides, sealhulgas mitmes ELi liikmesriigis, võib täheldada murettekitavat tagasiminekut, mis puudutab naiste õigusi oma keha üle;

W.  arvestades, et iga kolmas naine maailmas kogeb mingil eluhetkel füüsilist või seksuaalset vägivalda; arvestades, et ÜRO andmetel on üle 200 miljoni tütarlapse ja naise olnud sunnitud taluma naiste suguelundite moonutamist;

X.  arvestades, et hinnanguliselt 650 miljonit naist on abiellunud lapseeas ja üheksa kümnest alla 18aastasest sünnitajast on abielus; arvestades, et UNICEFi andmetel on mõned lapsega sõlmitud abielu kahjulikud tagajärjed järgmised: eraldatus perest ja sõpradest, võimatus suhelda omaealistega ja osaleda kogukonna tegevuses, haridusvõimaluste vähenemine, seksuaalne kuritarvitamine ning tõsised terviseohud, näiteks enneaegne rasedus, sugulisel teel levivad nakkused ja üha enam HIV/AIDS; arvestades, et lapsega sõlmitud abieludega võib kaasneda ka sunniviisiline töö, orjus ja prostitutsioon;

Y.  arvestades, et sundabielu on üks enamlevinud soolise tagakiusamise põhjuseid ja et sellele on varjupaiga taotlemisel osutanud märkimisväärne hulk naisi; arvestades, et ikka veel takistavad arvukad asjaolud sundabielu tunnistamist rahvusvahelise kaitse andmise põhjuseks, olgugi et tegemist on soolise tagakiusamisega ning põhiõiguste raske ja süstemaatilise rikkumisega, millega kaasneb ebainimlik ja alandav kohtlemine, mille puhul võib olla tegemist koguni piinamisega;

Z.  arvestades, et LGBTIQ-inimesed kannatavad jätkuvalt diskrimineerimise ja vägivalla all nii Euroopa Liidus kui ka mujal ning mõnes riigis on samasooliste suhted seadusega kriminaliseeritud;

AA.  arvestades, et algatus „Spotlight“ käivitab ELi ja ÜRO ühise võitluse igasuguse soolise vägivalla vastu kogu maailmas ning on keskse tähtsusega vahend võitluses seksuaalse vägivalla ja selliste kahjulike tavade vastu nagu naiste suguelundite moonutamine ja sundabielud;

AB.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste rahastamise prioriteedid on olnud ebaühtlased: avalikest vahenditest rahastatavate terviseteenuste raames võimaldatakse üldiselt teatavat pereplaneerimist ning emade, vastsündinute ja laste tervishoidu ning HIVi/AIDSiga seotud teenused saavad märkimisväärset toetust annetajatelt, kuid seksuaalse vägivallaga, günekoloogilise vähktõve vormidega ja viljatusega või ohutu abordiga seotud teenused on olnud kahetsusväärselt alarahastatud;

AC.  arvestades, et ülemaailmse rahastamisvahendi Global Financing Facility raames on alates 2015. aastast püütud julgustada riikide valitsusi suurendama oma kulutusi, mida tehakse kooskõlas kestliku arengu eesmärkide tervise valdkonna alaeesmärkidega; arvestades, et nn üldise vaikimisseaduse taastamine ja laiendamine on avaldanud kahjulikku mõju naiste ja tütarlaste juurdepääsule üldisele tervishoiule, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ning seonduvatele õigustele;

AD.  arvestades, et paljud arenguriigid on kohustunud tegevusprogrammi rakendama, kohandades vastavalt sellele oma riiklikke eesmärke ja eelarvet, kuid enamik neist sõltub siiski endiselt doonorriikide abist ja seega on riiklike programmide stabiilsus ohus;

AE.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervise valdkonna rahastamine peab olema stabiilne ja prognoositav, et tagada vajalike teenuste pidev pakkumine;

AF.  arvestades, et hädasti on vaja ülemaailmset järelevalve- ja hindamismehhanismi, et jälgida, kas valitsused täidavad järgmisel perioodil tegevusprogrammi ja Nairobi tippkohtumise raames võetud kohustusi, ning tagada, et tervisega seotud kestliku arengu eesmärgid saavutatakse 2030. aastaks;

AG.  arvestades, et Euroopa arengukonsensuse kohaselt peavad sooline võrdõiguslikkus ning naiste ja tütarlaste inimõigused, samuti nende võimestamine ja kaitsmine olema ELi välistegevuse iga valdkonna peamised põhimõtted ja prioriteedid; arvestades, et selles rõhutatakse ka vajadust tagada üldine juurdepääs kvaliteetsele ja taskukohasele põhjalikule seksuaal- ja reproduktiivtervise alasele teabele, haridusele, sealhulgas põhjalikule seksuaalkasvatusele, ja tervishoiuteenustele, ning korratakse kohustust kulutada vähemalt 20 % ELi abist sotsiaalsele kaasatusele ja inimarengule;

AH.  arvestades, et ELi soolise võrdõiguslikkuse teise tegevuskava rakendamine andis hea võimaluse eraldada füüsilise ja psühholoogilise puutumatuse samba raames seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele rahalisi lisavahendeid;

AI.  arvestades, et 2020. aastal tähistati Pekingi tegevusprogrammi 25. aastapäeva; arvestades, et ICPD ja Pekingi tegevusprogramm tuleks ühendada, et tagada kõigile sooline võrdõiguslikkus ning seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused;

AJ.  arvestades, et ÜRO naiste põlvkonna võrdõiguslikkuse foorum (UN Women Generation Equality Forum), mis pidi toimuma 2020. aastal Méxicos ja Pariisis, oleks andnud võimaluse võtta soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas kiiresti meetmeid ja vastutuse, kuid COVID-19 puhangu tõttu lükati see edasi;

ICPD tegevusprogramm – alates 1994. aastast

1.  peab kiiduväärseks edusamme, mida on seni tehtud spetsiifilistes valdkondades, nagu rasestumisvastaste vahendite üha parem kättesaadavus, mis on andnud naistele suurema kontrolli viljakuse üle, ning emasuremuse ja vastsündinute suremuse vähenemine, kuid tunnistab, et riikide valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid peavad palju rohkem pingutama, eelkõige innovatsiooni, koordineerimise ja kättesaadavuse tagamise valdkonnas, et täita programmi eesmärgid ja saavutada tegelikkus, mis toetab maailma poole inimkonna heaolu, võimestamist ja eneseteostust;

2.  peab kiiduväärseks ja toetab Nairobi avaldust ΙCPD 25. aastapäeva ja lubaduste kiirema täitmise kohta ning selles esitatud üleskutset tugevdada jõupingutusi, et täielikult, tõhusalt ja kiirendatud viisil rakendada ja rahastada ΙCPD tegevusprogrammi ning selle eesmärki saavutada üldine juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ning seonduvatele õigustele osana üldisest tervisekindlustusest;

3.  tunneb heameelt Nairobi tippkohtumisel kokku lepitud eesmärgi üle leida endas poliitiline tahe ja võtta rahalised kohustused, mis on hädavajalikud selleks, et saavutada lõpuks olukord, kus vajadus pereplaneerimisteabe ja -teenuste järele on täielikult rahuldatud, ennetatav emasuremus on täielikult kaotatud ning ka seksuaalne ja sooline vägivald ning naiste ja tütarlaste vastu suunatud kahjulikud tavad on täielikult kaotatud; tunneb heameelt selle üle, et valitsused, rahastajad, ettevõtjad, valitsusvälised organisatsioonid, kodanikuühiskond ja muud osalejad on võtnud konkreetseid (nii rahalisi kui ka poliitilisi) kohustusi selleks, et toetada nn kolme nulltaseme saavutamist ning aidata tagada 2030. aastaks kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused; tunneb eelkõige heameelt ELi võetud kohustuse üle eraldada AKV riikide vahelise programmi 2018. aasta tegevusprogrammi raames 29 miljonit eurot teismeliste tütarlaste tervishoiule ning seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele ja nõuab, et EL jätkaks selles valdkonnas rahaliste ja poliitiliste kohustuste võtmist nii ELis kui ka sellest väljaspool;

4.  kinnitab veel kord, et inimkeskne ja õigustepõhine käsitus peab olema kesksel kohal igas rahvastikupoliitikas ning tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalsüsteemis, mille eesmärk on võimaldada naistel täita ühiskonnas enda määratud rolli ning austada nende väärikust ja inimõigusi; kinnitab lisaks, et naistel on õigus otsustada, kas, millal ja kui sageli rasestuda; tunneb sellega seoses eriti suurt heameelt asjaolu üle, et tõrjutud kogukondade ning noorte ja kodanikuühiskonna eestkostjate häältel oli Nairobi tippkohtumisel keskne roll ning et need eestkostjad said riigipeade ja poliitikakujundajatega vahetult arutada seda, kuidas tagada kõigile inimestele õigused ja edendada nende tervishoidu;

5.  kinnitab veel kord, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused põhinevad inimõigustel, moodustavad inimväärikuse olulise osa ning täidavad tähtsat rolli soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tunnustaksid naiste ja tütarlaste õigusi kehalisele puutumatusele ja sõltumatule otsustamisele; mõistab hukka naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste sagedase rikkumise, sealhulgas põhjalikule seksuaalkasvatusele, pereplaneerimisteenustele, rasestumisvastastele vahenditele, emade tervishoiule ning ohutu ja seadusliku abordi teenustele juurdepääsu andmisest keeldumise; nõuab eespool nimetatud eesmärkide jaoks piisava eelarve eraldamist;

6.  rõhutab, et kestliku arengu eesmärgi nr 5 saavutamiseks tuleb muu hulgas integreerida ICPD tegevusprogrammi soovitused riiklikesse kavadesse, poliitikameetmetesse ja programmidesse; rõhutab, et ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamine sõltub seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule üldise juurdepääsu tagamisest;

7.  tuletab meelde, et ICPD tegevusprogrammi kohustuste täitmiseks tuleb võidelda diskrimineerivate soonormide vastu ja lõpetada tütarlaste ja naiste vastu suunatud seksuaalne vägivald ning tugevdada tütarlaste ja naiste tegevusvõimekust ja võimet teha oma reproduktiivtervise kohta sõltumatuid ja teadlikke otsuseid;

8.  kinnitab veel kord oma kindlat tahet edendada, kaitsta ja järgida iga inimese õigust omada täielikku kontrolli oma seksuaalsuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise üle, saada nendes küsimustes teha vabu ja vastutustundlikke otsuseid ning elada ilma diskrimineerimise, sunni ja vägivallata;

Pereplaneerimisalaste vajaduste täielik rahuldamine

9.  märgib, et arenguriikides puudub keskmiselt 214 miljonil naisel juurdepääs mõjusatele rasestumisvastastele vahenditele, mis toob igal aastal kaasa ligikaudu 75 miljonit soovimatut rasedust; on mures selle pärast, et mõnes riigis piirdub rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ainult ühe meetodiga; rõhutab, et naistel ja noortel ei pea olema mitte üksnes juurdepääs ohututele ja tänapäevastele rasestumisvastastele vahenditele, vaid ka võimalus teadlikult valida, millist meetodit kasutada, ja omada sellele meetodile juurdepääsu;

10.  väljendab muret selle pärast, et mõnes riigis takistavad suurel määral juurdepääsu reproduktiivtervishoiu teenustele nende liigne kulukus, halva kvaliteediga hooldusteenused ja rajatised või vahendid, diskrimineerivad ja sunnimeetmeid ette nägevad seadused ning hoolimatu kohtlemine ning et suurim täitmata vajadus seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste järele on noorukite, vallaliste inimeste, LGBTIQ-inimeste, puuetega inimeste, rahvusvähemuste rühmade ning maa- ja linnapiirkondade vaeste inimeste hulgas;

11.  tuletab meelde, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenused peaksid olema sootundlikud, õigustel põhinevad, teismeliste- ja noortesõbralikud ning kättesaadavad kõigile noorukitele ja naistele, olenemata nende vanusest või perekonnaseisust, sealhulgas konfliktide ja katastroofide ajal; on seisukohal, et lisaks tuleks selliste teenuste puhul austada eraelu puutumatust ja konfidentsiaalsust ning nende suhtes ei tohiks kehtida kohtu, abikaasa, vanema või eestkostja nõusoleku nõuded;

12.  kiidab heaks ühised pingutused teha pereplaneerimine kättesaadavaks ka nendele naistele, kelleni on kõige raskem jõuda, ning nõuab, et sellised püüdlused hõlmaksid ka kõiki muid seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuseid; soovitab kasutada teenuste osutamiseks loomingulisi mudeleid, näiteks soodushinnaga teenuste vautšerid, tingimuslikud rahaülekanded, sotsiaalkindlustusprogrammid ja tulemuspõhine järelevalve;

13.  rõhutab, et tõendus- ja õppekavapõhised põhjaliku seksuaalkasvatuse programmid loovad aluse terveks täiskasvanuks saamisele, kuna nende raames antakse eakohast teavet puberteedi, raseduse ja sünnituse, eelkõige rasestumisvastaste vahendite, HIV ja sugulisel teel levivate nakkuste ennetamise ning varajases eas rasestumisega seotud ohtude kohta; rõhutab lisaks, et sellised põhjaliku seksuaalkasvatuse programmid peaksid keskenduma ka inimestevahelistele suhetele, seksuaalsele sättumusele, soolisele võrdõiguslikkusele, soonormidele, nõusolekule ja soolise vägivalla ennetamisele, mis kõik on väga olulised, et võimaldada noortel kujundada tervet enesehinnangut ning luua võrdsed, toetavad ja turvalised suhted; on veendunud, et põhjaliku seksuaalkasvatuse pakkumine ei ole oluline mitte ainult tütarlaste eneseteostuse seisukohast, vaid ka selleks, et varakult kaasata poisse, kellel on soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ja toetamisel eakaaslaste seas ja oma kogukondades oluline roll;

14.  rõhutab, et kõigile naistele tuleks tagada nõuete- ja taskukohane tervishoid, universaalne austus seksuaal- ja reproduktiivõiguste vastu ja nende õiguste kättesaadavus; rõhutab, et kättesaadavad tervishoiuteenused ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üldine austamine ja nende kättesaadavus, pereplaneerimine, emadele mõeldud, sünnieelsed ja -järgsed tervishoiuteenused ning ohutud aborditeenused täidavad naiste elu päästmisel ning imikute ja laste suremuse vähendamisel olulist osa; peab vastuvõetamatuks, et naiste ja tütarlaste kehad on endiselt ideoloogiline lahinguväli, eelkõige seoses nende seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega;

15.  tuletab meelde, et iga päev nakatub HIVi peaaegu tuhat tütarlast ja naist ning et naised ja tütarlapsed puutuvad HIVi nakatumise ohuga kokku rohkem kui poisid, eriti Sahara-taguses Aafrikas; rõhutab, et HIV-positiivsetel naistel ja tütarlastel on suurem emakakaelavähi tekke oht; rõhutab vajadust töötada välja ja tugevdada ennetus- ja sõeluuringustrateegiaid, mis on suunatud eelkõige noortele naistele;

16.  rõhutab, et vee ja sanitaartingimuste kättesaadavus on inimõigus ning vajalik seksuaal- ja reproduktiivtervise tagamiseks seoses rasestumisvastaste vahendite, raseduse, sünnituse, abordi, sugulisel teel levivate haiguste ja menstruatsioonihügieeniga;

17.  tuletab meelde, et lisaks menstruatsiooniga seotud tabudele on veele, sanitaartingimustele ja hügieenile (nn WASH-teenused) juurdepääsu puudumine koolides ja menstruatsiooni jaoks vajalike tasuta hügieenitarvete puudus tütarlaste kooliskäimisele suur takistus, kui neil on menstruatsioon; rõhutab, et koolides on vaja asjakohast taristut, et tagada tütarlastele juurdepääs veele ja eraldi tualettruumidele;

18.  kutsub ELi üles lisama nn WASH-teenustega seotud küsimused oma naiste diskrimineerimise vastase võitluse ja soolise võrdõiguslikkuse alasesse töösse;

19.  kordab, kui oluline on tagada noorukite ja noorte inimeste sisuline ja kaasav osalemine kõikides otsusetegemise etappides; usub, et Nairobis võetud ülemaailmses kohustuses peaks pöörama suurt tähelepanu noorukitele ja seksuaalkasvatusele, mis on üks osa püüdlustest võidelda teismeliste raseduse vastu, mis on emasuremuse üks peamisi põhjusi; tunnistab, et sootundlik ja eluks vajalikel oskustel põhinev põhjalik seksuaalkasvatus, mis on kooskõlas areneva suutlikkusega, on oluline, et noorukid ja noored saaksid end kaitsta soovimatu raseduse ja sugulisel teel levivate nakkuste, sealhulgas HIVi ja AIDSi eest ning edendada suhetes sallivuse, vastastikuse austuse, nõusoleku ja vägivallast hoidumise väärtusi ning kavandada oma elu;

Ennetatava emasuremuse täielik kaotamine

20.  väljendab muret selle pärast, et paljude riikide aborti piiravad seadused, teenuste vähene kättesaadavus, suured kulud, häbimärgistamine, tervishoiuteenuste osutajate veendumustest tulenev vastuseis ja tarbetud nõuded, nagu kohustuslikud ooteajad, kohustuslik nõustamine, samuti eksitava teabe andmine, kolmandatelt isikutelt loa küsimine ja meditsiiniliselt mittevajalikud analüüsid on emade tervise eest hoolitsemisel peamised takistused ning suurendavad ohtlike abortide arvu ja emasuremust;

21.  peab äärmiselt oluliseks, et valitsused, kes ei ole seda veel teinud, võtaksid tervisekindlustuse raames poliitikameetmeid, mille eesmärk on vähendada vastsündinute ja emasuremust ning hoida ära ohtlikke aborte, ning suurendaksid selleks kvalifitseeritud meditsiinitöötajate värbamist ja koolitust ning laiendaksid esmase sünnitusjärgse ja vastsündinute hoolduse, üldise sünnituseelse hoolduse ja sünnitusabi ning abordijärgse hoolduse kättesaadavust;

22.  rõhutab, et kooskõlas Pekingi tegevusprogrammi ning ICPD tegevusprogrammiga tuleb kaitsta iga inimese õigust kehalisele puutumatusele ja sõltumatusele ning tagada seda õigust toetavate oluliste teenuste kättesaadavus; nõuab hädavajaliku seksuaal- ja reproduktiivtervise paketi terviklikku käsitust, sealhulgas meetmeid ohtlike abortide ennetamiseks ja vältimiseks ning abordijärgseks hoolduseks, mis tuleb integreerida riiklikesse üldise tervisekindlustuse strateegiatesse, poliitikameetmetesse ja programmidesse;

Soolise vägivalla ning naiste, tütarlaste ja noorte vastu suunatud kahjulike tavade täielik kaotamine

23.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles hoidma ära soolist vägivalda ja toetama ohvreid; kordab oma nõudmist ELile, selle kõikidele liikmesriikidele ja Euroopa Nõukogu liikmesriikidele, kes ei ole veel ratifitseerinud ega rakendanud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), seda kiiremas korras tegema; nõuab, et EL teeks koostööd liikmesriikide ja teiste riikidega, et investeerida niisuguste kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete kogumisse, mis on kvaliteetsed ning vanuse, soo, haavatavuse staatuse ja geograafia lõikes esitatavad; nõuab õigus- ja poliitikaraamistike tugevdamist, et ennetada ja uurida nii peresisest kui ka perevälist soolist vägivalda ja määrata selle eest karistusi ning pakkuda ohvritele ja ellujäänutele toetust, sealhulgas nõustamist ning tervishoiu-, psühhosotsiaalseid ja õigusteenuseid; nõuab soolise vägivalla alaste koolitusprogrammide pakkumist kohtu-, õiguskaitse- ja tervishoiutöötajatele ning tervishoiu- ja haridussüsteemi tugevdamist, et ennetada soolist vägivalda ja sellele õigustel põhinevast ja kõiki vanuserühmi hõlmavast perspektiivist lähtudes reageerida;

24.  mõistab hukka igasuguse soolise vägivalla, näiteks füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla ning ärakasutamise, massivägistamise, inimkaubanduse ja naiste suguelundite moonutamise; märgib, et sooline vägivald on Euroopas endiselt laialt levinud probleem, millele tervishoiu-, haridus-, sotsiaal- ja õigussektor peab kõiki vanuserühmi hõlmavate õiguspõhiste ennetus- ja reageerimismeetmetega kooskõlastatult reageerima; väljendab ka muret jätkuvate rünnakute pärast, mis on suunatud naiste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vastu, sealhulgas pereplaneerimisteenustele, rasestumisvastastele vahenditele ning ohutu ja seadusliku abordi teenustele juurdepääsu andmisest keeldumise pärast, samuti neid õigusi piiravate õigusaktide pärast paljudes maailma riikides, sealhulgas ELis; on kindlalt veendunud, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste, sealhulgas ohutu ja seadusliku abordi alastele teenustele juurdepääsu andmisest keeldumine on üks naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vorm;

25.  väljendab sügavat muret selle pärast, et soopõhise vägivalla kohta esitatavate abi- ja kaitsetaotluste ning kaebuste vastuvõtmise ja töötlemise riiklikud süsteemid, eelkõige politseisüsteem, on väga ebapiisavad; peab äärmiselt oluliseks, et kõikides riikides kehtestataks niisuguste tegude toimepanijatele kontrollimeetmed ja karistused, et kaotada sooline vägivald, sealhulgas varajased abielud, lapsega sõlmitud ja sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ja muud kahjulikud tavad; nõuab soopõhise vägivalla kohta esitatavate abi- ja kaitsetaotluste ning kaebuste vastuvõtmise ja töötlemise politsei- ja riiklike süsteemide kiiret parandamist;

26.  usub, et kestliku arengu eesmärgi nr 5 saavutamiseks ja seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste tegevuskava edendamiseks tuleb võidelda ka kahjulike soonormide ja ‑stereotüüpide vastu; tuletab meelde, kui oluline on kaasata mehed ja poisid sellesse tegevuskavasse; rõhutab sellega seoses vajadust kaasata mehed ja poisid projektidesse ja programmidesse, mille eesmärk on võidelda igasuguse soolise vägivalla ja kahjulike stereotüüpide vastu; rõhutab sellega seoses, et põhjalik suhte- ja seksuaalkasvatus on oluline vahend, mille abil suurendada laste ja noorte oskusi luua terveid, võrdõiguslikke, toetavaid ja ohutuid suhteid, kus puudub diskrimineerimine, sundimine ja vägivald, ning ennetada seksuaalset, soolist ja suhtevägivalda; julgustab seepärast kõiki liikmesriike andma noortele koolis põhjalikku eakohast seksuaal- ja suhtealast kasvatust;

27.  pooldab algatust „Spotlight“, mille eesmärk on võidelda soolise vägivalla vastu kogu maailmas, ning rõhutab, et sellesse tuleks rahvusvahelisel tasandil kaasata rohkem riike;

28.  rõhutab veebipõhise soolise vägivalla esilekerkimist ja vajadust tagada, et kõikides soolise vägivalla kaotamise pingutustes arvestataks ka veebiruumiga;

29.  tunnistab, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude õiguslik keelamine iseenesest ei taga nende tavade kaotamist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid koordineeriksid paremini ja tugevdaksid rahvusvaheliste lepingute, õigusaktide ja programmide täitmise tagamist muu hulgas diplomaatiliste suhete abil kolmandate riikide valitsuste ja organisatsioonidega, et tegeleda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabieludega seonduvate probleemidega; nõuab kõikvõimalike pingutuste tegemist, et tagada õiguslike keeldude täitmine ja täiendada neid üldisemate õigusaktide ja poliitikameetmetega; tunnistab, et see nõuab kõikehõlmavate ja terviklike poliitikameetmete, strateegiate ja programmide vastuvõtmist ja rakendamist, sealhulgas sundabielu käsitlevate diskrimineerivate õigusnormide tühistamist ja tütarlaste suuremat mõjuvõimu toetavate meetmete võtmist;

30.  kordab, et naiste suguelundite moonutamine on üks soolise vägivalla vorm; kutsub komisjoni üles uurima ELi sise- ja välisprogrammide koostoimet, et tagada naiste suguelundite moonutamise vastase võitluse sidus ja järjepidev käsitus nii ELis kui ka väljaspool seda, kuna see küsimus on oma olemuselt seotud maailma muude osadega;

31.  on kindlalt veendunud, et meetmed, mille eesmärk on teha lõpp naiste suguelundite moonutamise tavale, peaksid hõlmama nii kogukondadega kui ka traditsiooniliste ja usujuhtidega tehtavat koostööd;

32.  on kindlalt veendunud, et kõik soolise vägivalla vastased strateegiad peavad hõlmama LGBTIQ-inimesi;

33.  tunnistab asjaolu, et humanitaarkriisid teravdavad seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste alaseid probleeme, mis mõjutavad kõige haavatavamaid inimesi eelkõige maailma lõunapoolsetes riikides; tuletab meelde, et kriisipiirkondades puutuvad eriti naised ja tütarlapsed kokku seksuaalse vägivalla, vägistamise, sugulisel teel levivate haiguste, seksuaalse ärakasutamise ja soovimatu rasedusega; rõhutab seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega seotud teenustele juurdepääsu tähtsust sellistes olukordades ning vajadust humanitaarabi vastavalt kohandada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi ning seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi oma humanitaarabi meetmetes, sealhulgas humanitaarabi andjate koolitamise ja rahastuse seisukohast, kuna juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule on humanitaarabi vajavate inimeste põhivajadus;

34.  nõuab, et uuritaks sõjakuritegusid, kus nn Islamiriigi terroriorganisatsioon on piinanud Põhja-Iraagis kristlaste ja jeziidide kogukonda kuuluvaid naisi ja tütarlapsi ning kasutanud nende vastu vägivalda;

Areng ja rahastamiskohustused

35.  on veendunud, et Nairobi tippkohtumise üks tulemus peaks olema mehhanism, millega tagada, et ülemaailmsete ja riiklike kohustuste täitmise eest vastutatakse ning et meetmed oleksid tulemuslikud;

36.  kutsub ELi üles võtma naiste ja tütarlaste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisel endale jõulise juhirolli, seda ka liidu välistegevuses 2020. aasta järgseks ajaks koostatud soolise võrdõiguslikkuse suurte sihtidega kolmanda tegevuskava rakendamise kaudu; nõuab, et EL tagaks oma arengukoostööpoliitikas ning eelkõige uue naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi (NDICI) raames seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja pereplaneerimise piisava rahastamise ning töötaks välja strateegiad, et tagada kõigi vajalike teenuste stabiilne ja pidev pakkumine;

37.  nõuab eriinvesteeringute tegemist noorukite füüsilise ja vaimse tervise ja heaolu edendamiseks, sealhulgas noortesõbralike terviseteenuste kättesaadavaks tegemisega; on veendunud, et sellised investeeringud peavad hõlmama nais- ja noorteorganisatsioonide piisavat rahastamist ja nende suutlikkuse suurendamist, sest need teevad sageli olulist tööd pereplaneerimist käsitleva teabe ja põhjaliku seksuaalkasvatuse andmisel ning kahjulike soo- ja ühiskondlike stereotüüpide kaotamisel, kui riiklikud programmid puuduvad või on ebapiisavad;

38.  märgib, et EL toetab seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi mitmesuguste ELi vahenditega, nagu geograafilised ja piirkondlikud programmid, milles keskendutakse soolisele võrdõiguslikkusele, tervishoiule ja rahvastiku arengule, osalemisega üleilmsetes algatustes ja ÜRO organisatsioonides ning kodanikuühiskonna organisatsioonidele antavate toetustega; peab siiski kahetsusväärseks, et on raske täpselt kindlaks määrata, kui suurt osa ELi rahastamisest kasutatakse otse seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja pereplaneerimise hüvanguks; nõuab, et praeguses mitmeaastases finantsraamistikus nähtaks seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste tagamise parandamiseks ette kõrge rahastamistase ja et pidevalt täiustataks metoodikat, mis peaks edaspidi võimaldama paremini hinnata seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste meetmete mõjusust;

39.  kutsub riikide valitsusi ja rahvusvahelisi rahastajaid üles tagama, et oluliste seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste universaalpakett sisaldab ka selliseid teenuseid nagu viljatuse, reproduktiivsüsteemi vähktõve või seksuaalse vägivalla ravi, mis on seni saanud kõige vähem rahalist toetust;

40.  tunnustab valitsusväliste organisatsioonide rolli nii teenuste osutajatena kui ka seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kaitsjatena; nõuab sellega seoses, et EL toetaks ja kaitseks rohkem valitsusväliseid organisatsioone, kes aitavad kaasa ICPD tegevusprogrammi elluviimisele, ning eelkõige naiste õiguste organisatsioone nii ELis kui ka väljaspool, kuna tegemist on sooliselt võrdõigusliku ühiskonna jaoks oluliste tegutsejatega;

41.  nõuab tungivalt, et komisjon integreeriks tulevase üleilmse kestliku arengu poliitika ja tervikliku Aafrika-strateegia kujundamisel nendesse täielikult ELi toetuse seksuaal- ja reproduktiivtervise projektidele ning algatusele „Spotlight“, mille eesmärk on kaotada naiste- ja tütarlastevastane vägivald, ning tugevdaks seda toetust;

42.  peab äärmiselt kahetsusväärseks Ameerika Ühendriikide, Brasiilia, Valgevene, Egiptuse, Haiti, Ungari, Liibüa, Poola, Senegali, Saint Lucia ja Uganda poolt 14. novembril 2019. aastal Nairobi tippkohtumisel tehtud ühisavaldust, millega püütakse õõnestada naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste alal saavutatud konsensust ja nende riikide sellalaseid kohustusi, milles on kokku lepitud kooskõlas ICPD tegevusprogrammi ja Pekingi tegevusprogrammi ning nende läbivaatamiskonverentside lõppdokumentidega; peab tervitatavaks nn üldise vaikimisseaduse hiljutist tühistamist ja mõju, mida see tühistamine on avaldanud naiste ja tütarlaste üldisele tervishoiule ja õigustele; nõuab veel kord, et EL ja selle liikmesriigid tegeleksid selle valdkonna rahastamise puudujäägiga, kasutades selleks nii riiklikke kui ka ELi arenguabiks ette nähtud rahalisi vahendeid;

43.  võtab teadmiseks volinike Urpilaineni ja Dalli 1. ja 2. oktoobril 2019 toimunud kuulamistel antud lubadused pidada seksuaal- ja reproduktiivtervishoidu komisjoni soolise võrdõiguslikkuse alase töö keskse teemana esmatähtsaks;

44.  rõhutab, et uus naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument peaks edendama soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist, seahulgas nende seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi, läbipaistvate meetmete abil, mis võimaldavad pidevat hindamist, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste osas kooskõlas Pekingi tegevusprogrammi ning ICPD tegevusprogrammiga; peab tervitatavaks naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi eesmärki, et sooline võrdõiguslikkus on oluline või põhieesmärk vähemalt 85 % ametlikust arenguabist rahastatavates projektides ning sooline võrdõiguslikkus ning naiste ja tütarlaste õigused ja nende mõjuvõimu suurendamine on põhieesmärk vähemalt 5 % nendest meetmetest; nõuab siiski suuremat eesmärki, nimelt pühendada 20 % ametlikust arenguabist projektidele, mille põhieesmärk on sooline võrdõiguslikkus (OECD soomarker 2);

45.  nõuab, et EL viiks ellu tervikliku ja kaugelevaatava soolise võrdõiguslikkuse strateegia, mis hõlmab siduvate meetmete ettepanekuid, mis peaksid olema seotud ICPD tegevusprogrammi rakendamisega, sealhulgas kohustused ja näitajad kõigi asjakohaste poliitikavaldkondade jaoks, ning mis tagavad järelevalvemehhanismi kaudu ELi institutsioonide ja liikmesriikide vastutuse; nõuab, et mõistetaks hukka soolise võrdõiguslikkuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste alased tagasilöögid ning naiste õigusi, autonoomiat ja emantsipatsiooni õõnestavad arutelud ja meetmed mis tahes valdkonnas; märgib, et tagasilöökide vastu saab edukalt võidelda õigustepõhise soolise võrdõiguslikkuse ennetava edendamise ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise abil;

o
o   o

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 76, 9.3.2020, lk 168. (2) ELT C 118, 8.4.2020, lk 57. (3) ELT C 289, 9.8.2016, lk 5. (4) ELT C 399, 24.11.2017, lk 106. (5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0058 (6) ELT C 388, 13.11.2020, lk 100. (7) ELT C 155, 25.5.2011, lk 10.