Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Araabia Ühendemiraatide kohta, eriti oma 4. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Araabia Ühendemiraatide ning eelkõige inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori olukorra kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 10. detsembri 2020. aasta avaldust välisasjade nõukogus, milles ta märkis, et inimõigused on osa Euroopa Liidu DNAst,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 1. jaanuari 2019. aasta avaldust Ahmed Mansoori juhtumi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 12. juuni 2018. aasta avaldust, milles nõutakse vangistatud inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori viivitamatut vabastamist, ning 7. mai 2019. aasta avaldust, milles mõistetakse hukka tema kinnipidamistingimused,

–  võttes arvesse Araabia inimõiguste hartat,

–  võttes arvesse Araabia Ühendemiraatide ja Euroopa välisteenistuse vahel 2018. aastal sõlmitud koostöökokkulepet,

–  võttes arvesse 9. juunil 2021 virtuaalses formaadis toimunud ELi ja Araabia Ühendemiraatide inimõigustealase dialoogi viimast vooru ning Araabia Ühendemiraatide välisasjade ja rahvusvahelise koostöö ministeeriumi ja Euroopa välisteenistuse kõrgemate ametnike teist kohtumist, mis toimus virtuaalselt 3. märtsil 2021,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni ning ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, millega Araabia Ühendemiraadid on ühinenud,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid sõnavabaduse kohta,

–  võttes arvesse piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevaid ELi suunised,

–  võttes arvesse asjaolu, et 2015. aastal anti Ahmed Mansoorile mainekas Martin Ennalsi inimõiguste kaitsjate auhind,

–  võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee andis Loujain al-Hathloulile 2020. aasta Václav Haveli inimõiguste auhinna,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 29. mail 2018, pärast äärmiselt ebaõiglast kohtuprotsessi, mõistis Abu Dhabis asuv apellatsioonikohus Ahmed Mansoori süüdi ja määras talle 10-aastase vanglakaristuse inimõiguste kaitsmisega seotud tegevust puudutavate süüdistuste alusel; arvestades, et 31. detsembril 2018 kinnitas seda otsust Araabia Ühendemiraatide kõrgeim föderaalkohus; arvestades, et Mansoorile mõisteti ka trahv üks miljon AÜE dirhemit (232 475 eurot) ja ta peab pärast vanglast vabanemist jääma kolmeks aastaks järelevalve alla;

B.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide välisasjade ja rahvusvahelise koostöö ministeerium teatas 29. märtsil 2017, et „elektroonilise kuritegevuse eest vastutav riigiprokuratuur andis korralduse Ahmed Mansoori vahistamiseks, süüdistades teda vale ja eksitava teabe levitamises internetis tegevuskavade kaudu, mille eesmärk on levitada antipaatiat ja sektantlust“; arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimude muudki avaldused viitasid sellele, et Mansoori kinnipidamise ainus põhjus oli tegelikult tema internetis jagatud seisukohad; arvestades, et tema vastu esitatud süüdistused põhinevad Araabia Ühendemiraatide 2012. aasta küberkuritegevuse seaduse väidetavatel rikkumistel; arvestades, et nii ÜRO inimõiguste ülemvoliniku kui ka organisatsiooni Human Rights Watch andmetel mõisteti Mansoor süüdi üksnes inimõiguste kaitsmisega seotud tegevuse eest, sealhulgas selle eest, et ta rääkis Twitteris riigis valitsevast ebaõiglusest, osalemise eest inimõiguste teemalistel veebiseminaridel ja sõnumite saatmise eest inimõigustega tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele;

C.  arvestades, et Ahmed Mansoori on alates vahistamisest 2017. aasta märtsis hoitud üksikvangistuses Abu Dhaabi al-Sadri vanglas, kus ta on ilma jäetud põhivajaduste rahuldamisest ja kus eiratakse kinnipeetava õigusi, mis tal on Ühendemiraatide õiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õiguse kohaselt, sealhulgas ÜRO poolt vastu võetud kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid; arvestades, et tal on keelatud võtta mis tahes vormis ühendust teiste kinnipeetavate ja oma perekonnaga, välja arvatud abikaasa neli 30-minutilist külastust ning piiratud telefonikõned emale ja abikaasale; arvestades, et Mansoor alustas 2019. aastal kaks korda näljastreiki, et nõuda oma vangi põhiõiguste austamist;

D.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud on rohkem kui 10 aastat rikkunud Ahmed Mansoori õigusi meelevaldse vahistamise ja kinnipidamise, surmaähvarduste, füüsiliste rünnakute, valitsuse järelevalve ja ebainimliku kohtlemisega vahi all viibides;

E.  arvestades, et inimõiguste kaitsjate olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör on märkinud, et tingimused ja kohtlemine, mida [ühendemiraatlastest inimõiguste kaitsjad Ahmed Mansoor, Mohammed al-Roken ja Nasser Bin Ghaith] peavad taluma, näiteks pikaajaline üksikvangistus, on vastuolus inimõiguste standarditega ja võivad kujutada endast piinamist;

F.  arvestades, et rühm ÜRO inimõiguste eksperte on kutsunud Araabia Ühendemiraatide valitsust üles Ahmed Mansoori vabastama ning nimetanud tema vahistamist otseseks rünnakuks, mis on suunatud inimõiguslaste seadusliku tegevuse vastu Araabia Ühendemiraatides;

G.  arvestades, et Ahmed Mansoor nõudis enne oma viimast vahistamist 2017. aastal, et Araabia Ühendemiraatides toimuksid üldised ja otsesed valimised ning et föderaalne rahvusnõukogu, valitsuse nõuandekogu, saaks seadusandlikud volitused; arvestades, et Mansoor haldas ka veebifoorumit Al-Hiwar al-Emarati (ühendemiraatide dialoog), mis kritiseeris Araabia Ühendemiraatide poliitikat;

H.  arvestades, et poliitilistes ja inimõigustealastes küsimustes sõna võtvaid inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke, juriste ja õpetajaid kiusatakse Araabia Ühendemiraatides süstemaatiliselt taga; arvestades, et iseäranis alates 2011. aastast on riik intensiivistanud ühinemis-, kogunemis- ja väljendusvabaduse mahasurumist; arvestades, et inimõiguste kaitsjaid ja nende pereliikmeid ähvardab sunniviisiline kadumine, pikaajaline omavoliline kinnipidamine, piinamine, kohtulik ahistamine ja ebaõiglased kohtuprotsessid, reisikeeld, füüsiline ja digitaalne jälgimine ning meelevaldne töölt vabastamine;

I.  arvestades, et terrorismi ebamäärane ja liiga lai määratlus ühendemiraatide seaduses võimaldab liigitada paljusid rahumeelseid ja õiguspäraseid tegevusi terrorismiks;

J.  arvestades, et Araabia Ühendemiraadid kasutavad aktivistide ja teiste teisitimõtlejate vastu suunatud keerulist nuhkvara; arvestades, et Ahmed Mansoori rünnati nuhkvaraga, mida pakkus Iisraeli ettevõte NSO Group; arvestades, et 2021. aasta juulis toimunud Pegasuse lekkega anti teada NSO nuhkvara kasutamisest ühendemiraatide ametivõimude poolt mitmete sihtmärkide vastu, sealhulgas inimõiguste kaitsjate vastu nii Araabia Ühendemiraatides kui ka välismaal; arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud korraldasid ka silmapaistva Saudi Araabia naiste õiguste kaitsja Loujain al-Hathlouli suhtes küberrünnakuid, häkkides tema e-posti kontole, misjärel naine vahistati ja toimetati sunniviisiliselt Saudi Araabiasse;

K.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide naiste suhtes kohaldatakse jätkuvalt mitmesuguseid diskrimineerivaid seadusi ja tavasid; arvestades, et naiste õiguste rikkumised hõlmavad Saudi Araabia ja ühendemiraatide naiste ja naisõiguslaste röövimist ja pantvangi võtmist, naiste vastu suunatud väidetavate kuritegude (sealhulgas näiteks Ühendkuningriigi kodaniku Caitlin McNamara seksuaalse väärkohtlemise) uurimise ja nende eest vastutusele võtmise puudulikkust, kus süüdistatavat ei kuulata üle ega võeta vastutusele, naiste süstemaatilist diskrimineerimist, naissoost võõrtöötajate ekspluateerimist, seksikaubandust ja seksuaalset orjust;

L.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatides rakendatakse endiselt kafalah (sponsorlus) süsteemi, mis on Araabia Ühendemiraatide sotsiaalse ja õiguskorra lahutamatu osa; arvestades, et rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide teadete kohaselt on Araabia Ühendemiraatides ebainimlikud tavad võõrtööliste vastu, kes moodustavad 80% riigi elanikkonnast, laialt levinud ja sellised rikkumised suurenesid COVID-19 pandeemia puhkedes; arvestades, et eelseisva, 2021. aasta oktoobrist 2022. aasta märtsini toimuva rahvusvahelise messi EXPO 2020 Dubai ettevalmistamisel sunnivad ettevõtjad ja ehitusettevõtted töötajaid kirjutama alla tõlkimata dokumentidele, konfiskeerivad töötajate passe, sunnivad neid tegema äärmuslikult pikki tööpäevi ebaturvalistes ilmastikutingimustes ja pakuvad neile ebasanitaarseid eluruume;

M.  arvestades, et Araabia Ühendemiraadid ja EL on allkirjastanud vastastikuse kahepoolse lühiajalise viisa nõudest loobumise lepingu, mis vabastab Araabia Ühendemiraatide kodanikud Schengeni viisa nõudest;

N.  arvestades, et EL on Interpoli õigusalase koostöö programmide peamine rahastaja; arvestades, et Araabia Ühendemiraatide siseministeeriumi peainspektor kindralmajor Ahmed Nasser al-Raisi kandideerib Interpoli presidendi kohale;

O.  arvestades, et Araabia Ühendemiraadid ei ole ratifitseerinud mitut peamist ÜRO inimõigustealast lepingut, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle fakultatiivprotokolle, millega kaotatakse surmanuhtlus ja piinamine, ning kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlevat rahvusvahelist konventsiooni;

P.  arvestades, et EL peab Araabia Ühendemiraate partneriks, sealhulgas poliitiliste ja majandussuhete valdkonnas; arvestades, et EL ja Araabia Ühendemiraadid on alates 2013. aastast pidanud inimõigustealast dialoogi kaks korda aastas toimuvate kohtumistega, ning arvestades, et 9. juunil 2021. aastal peetud ELi ja Araabia Ühendemiraatide 10. inimõigustealane dialoog andis võimaluse arutada mureküsimusi Araabia Ühendemiraatide ametivõimudega;

1.  mõistab veel kord teravalt hukka Araabia Ühendemiraatides Ahmed Mansoori ja kõigi teiste inimõiguste kaitsjate kinnipidamise ja vangistamise selle eest, et nad on üksnes kasutanud oma põhiliste inimõiguste, sealhulgas sõna-, ühinemis-, rahumeelse kogunemise ja väljendusvabaduse õigust internetis ja väljaspool seda, mis on sätestatud mitte ainult üldistes inimõigusi käsitlevates õigusaktides, vaid ka Araabia inimõiguste hartas; peab äärmiselt kahetsusväärseks lõhet Araabia Ühendemiraatide väidete vahel, et nad on salliv ja õigusi austav riik, ning asjaolu vahel, et riigi enda inimõiguste kaitsjaid peetakse julmadel tingimustel kinni;

2.  kordab oma nõudmist vabastada viivitamata ja tingimusteta Ahmed Mansoor, Mohammed al-Roken ja Nasser bin Ghaith ning kõik teised inimõiguste kaitsjad, poliitilised aktivistid ja rahumeelsed teisitimõtlejad;

3.  nõuab tungivalt, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud tagaksid kuni Ahmed Mansoori ja kõigi teiste vangide vabastamiseni, et neid koheldakse kooskõlas ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsete miinimumnõuetega; nõuab eelkõige, et lõpetataks Mansoori üksikvangistus, et kõiki vange oleks lubatud regulaarselt külastada nende advokaadil ja perekonnal ning et vangidele võimaldataks piisavat arstiabi, et ÜRO ekspertidel ja rahvusvahelistel valitsusvälistel organisatsioonidel oleks lubatud Mansoori ja teisi kinnipeetavaid külastada ning nende kinnipidamistingimusi jälgida ning et kõiki piinamissüüdistusi põhjalikult uuritaks;

4.  väljendab sügavat muret jätkuvate teadete pärast, sealhulgas 2021. aasta juulis avaldatud lekkinud kirjade kaudu, selle kohta, et Ahmed Mansoor on endiselt rasketes oludes üksikvangistuses; tuletab Araabia Ühendemiraatide ametivõimudele meelde, et pikaajaline ja tähtajatu üksikvangistus kujutab endast piinamist; kutsub Araabia Ühendemiraatide ametivõime üles tagama kõikidele kinnipeetavatele, sealhulgas meelsusvangidele, nõuetekohase menetluse ja õiglase kohtuliku arutamise; nõuab tungivalt, et ametivõimud muudaksid inimõiguste kaitsjatele süüdistuse esitamiseks korduvalt kasutatud terrorismivastast seadust, küberkuritegevuse seadust ja 2008. aasta föderaalseadust nr 2, et need vastaksid rahvusvahelistele inimõiguste standarditele;

5.  kutsub Araabia Ühendemiraatide ametivõime üles lõpetama inimõiguste kaitsjate ahistamine ja tühistama viivitamata nende suhtes kehtestatud reisikeelu; nõuab, et ametivõimud tagaksid, et inimõiguste kaitsjad saaksid Araabia Ühendemiraatides läbi viia oma seaduslikku inimõigustealast tegevust igas olukorras nii riigi sees kui ka väljaspool seda, kartmata kättemaksu ja ilma igasuguste piiranguteta, sealhulgas kohtuliku ahistamiseta;

6.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal jälgida tähelepanelikult Ahmed Mansoori juhtumit, et tagada tema ja teiste inimõiguste kaitsjate viivitamatu vabastamine; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal eelkõige taotleda oma eelseisval visiidil Araabia Ühendemiraatidesse ametivõimudega kohtudes, et inimõiguste kaitsjate külastamine oleks lubatud, ning nõuda avalikult ja eraviisiliselt nende viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; kutsub Euroopa välisteenistust üles andma parlamendile aru meetmetest, mida ELi delegatsioon Abu Dhabis ja liikmesriigid on seni võtnud, et Ahmed Mansoori asjakohaselt toetada;

7.  nõuab tungivalt, et võttes arvesse Araabia Ühendemiraatide siserepressioone ning kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrusega (EL) 2021/821, millega kehtestatakse liidu kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, vahendamise, tehnilise abi, transiidi ja edasitoimetamise kontrollimiseks(2), lõpetaksid kõik liikmesriigid jälgimistehnoloogia müügi ja ekspordi Araabia Ühendemiraatidesse, samuti selle hooldamise ja ajakohastamise, juhul kui selliste kuritarvituste lõpetamiseks ei võeta konkreetseid ja mõõdetavaid meetmeid;

8.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tegema ettepanekut kehtestada kooskõlas kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimiga ELi sihipärased meetmed nende vastu, kes vastutavad Araabia Ühendemiraatides inimõiguste raskete rikkumiste eest, sealhulgas Ahmed Mansoori ja teiste inimõiguste kaitsjate tagakiusamise eest; kordab, et kõik karistusmenetlused peavad põhinema tõenditel ja neid võib algatada ainult siis, kui konkreetseid inimõiguste rikkumisi on võimalik kindlaks teha;

9.  nõuab, et EL võtaks vastu ja avalikustaks Araabia Ühendemiraatidega peetava inimõigustealase dialoogi seisukohast olulised inimõiguste võrdlusalused ja üksikjuhtumite loetelu, et võimaldada tõelist ja tulemustele orienteeritud arutelu inimõiguste üle;

10.  nõuab, et EL lisaks ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu iga-aastase tippkohtumise päevakorda alalise päevakorrapunktina arutelu inimõiguste, eelkõige inimõiguste kaitsjate olukorra üle;

11.  väljendab muret teadete pärast, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud kasutavad NSO Groupi nuhkvara sadade üksikisikute, sealhulgas juristide, akadeemilise ringkonna ja parlamendiliikmete mobiiltelefonide ebaseaduslikuks ründamiseks Ühendkuningriigis; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal küsida Araabia Ühendemiraatide ametivõimudelt nende teadete kohta selgitusi, sealhulgas seoses ELi kodanike või ELi territooriumil viibivate isikute võimaliku ründamisega, ning anda sellest parlamendile aru;

12.  tuletab meelde, et 2015. aastal allkirjastas EL Araabia Ühendemiraatidega lühiajalise viisa nõudest loobumise lepingu; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile aru selle kohta, kas kõnealune leping on kooskõlas asjakohaste ELi õigusaktidega, eelkõige seoses inimõiguste ja põhivabaduste austamise kui viisanõudest vabastamise kriteeriumidega; kutsub komisjoni ja nõukogu üles andma Euroopa Parlamendile aru selles valdkonnas tehtud edusammudest;

13.  kutsub Interpoli peaassamblee liikmeid ja eelkõige ELi liikmesriike üles 23.–25. novembril 2021 toimuva organisatsioonile presidendi valimise eel nõuetekohaselt uurima väiteid selle kohta, et kindralmajor Nasser Ahmed al-Raisi on rikkunud inimõigusi; võtab teadmiseks kodanikuühiskonna väljendatud mure seoses Nasser Ahmed al-Raisi kandidatuuriga ja selle võimaliku mõjuga institutsiooni mainele;

14.  kutsub rahvusvahelisi ettevõtteid, kes on Dubai Expo 2020 sponsorid, üles sponsorlusest loobuma ja ärgitab liikmesriike üritusel mitte osalema, et sellega näidata, et nad taunivad inimõiguste rikkumisi Araabia Ühendemiraatides;

15.  mõistab teravalt hukka Araabia Ühendemiraatide ametivõimude rolli naiste õiguste aktivisti Loujain al-Hathlouli väljaandmisel Saudi Araabiale, kus ta on vangistatud, teda on piinatud ja naiste õiguste kaitsmise eest taga kiusatud;

16.  väljendab vaatamata mõningatele edusammudele muret naiste olukorra pärast Araabia Ühendemiraatides ning kutsub ametivõime üles reformima isikliku staatuse seadust, et anda naistele võrdsed õigused ja tagada, et Araabia Ühendemiraatide naised saavad meestega võrdsetel alustel anda oma lastele edasi kodakondsuse;

17.  väljendab heameelt selle üle, et Araabia Ühendemiraadid on alates 2017. aastast kehtestanud surmanuhtluse moratooriumi; kutsub Araabia Ühendemiraate üles ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja selle surmanuhtluse kaotamist käsitleva protokolli;

18.  toetab jätkuvat ja tugevdatud dialoogi ELi, selle liikmesriikide ja Araabia Ühendemiraatide vahel vastastikust huvi pakkuvates küsimustes, nagu on sätestatud koostöölepingus; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja Pärsia lahe piirkonna partnerite korrapärased parlamentidevahelised kohtumised on oluline foorum konstruktiivse ja avameelse dialoogi arendamiseks kõigis mureküsimustes, sealhulgas inimõiguste, julgeoleku ja kaubanduse teemal;

19.  nõuab rangemate läbipaistvuseeskirjade kehtestamist seoses välismaiste organisatsioonide lobitööga ELi institutsioonide juures;

20.  nõuab käesoleva resolutsiooni tõlkimist araabia keelde;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Araabia Ühendemiraatide valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 11, 13.1.2020, lk 21. (2) ELT L 206, 11.6.2021, lk 1.