Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 16. september 2021 - Strasbourg
ELi ja Cabo Verde vaheline viisade väljastamise lihtsustamise leping ***
 Nõukogu raamotsuse 2002/465/JSK muutmine, et viia see vastavusse isikuandmete kaitset käsitlevate ELi õigusnormidega ***I
 Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades: vastavusse viimine isikuandmete kaitset käsitlevate ELi õigusnormidega ***I
 ELi ja Korea vaheline teatavaid lennundusküsimusi käsitlev leping ***
 Uus ELi‑Hiina strateegia
 ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suundumused
 Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised *
 Platvormitöötajate õiglased töötingimused, õigused ja sotsiaalkaitse – digitaalarenguga seotud tööhõive uued vormid
 Tulevased kalurid
 Kavad ja meetmed, millega kiirendada teadusuuringutes, kohustuslikes katsetes ja hariduses üleminekut innovatsioonile ilma loomkatseteta
 Soolise vägivalla määratlemine ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatava uue kuriteoliigina
 Valitsusepoolne meeleavalduste ja kodanike mahasurumine Kuubas
 Inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori juhtum Araabia Ühendemiraatides
 Olukord Kakuma põgenikelaagris Keenias
 Maksualast teabevahetust käsitlevate ELi nõuete täitmine
 Olukord Afganistanis
 Olukord Liibanonis
 Meediavabadus ja õigusriigi olukorra edasine halvenemine Poolas
 ELi institutsioonide läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine sõltumatu ELi eetikaorgani loomise kaudu

ELi ja Cabo Verde vaheline viisade väljastamise lihtsustamise leping ***
PDF 108kWORD 42k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelise lepingu, millega muudetakse Cabo Verde ja Euroopa Liidu kodanikele lühiajaliste viisade väljastamise lihtsustamise lepingut, liidu nimel sõlmimise kohta (05034/2021 – C9‑0116/2021 – 2020/0319(NLE))
P9_TA(2021)0378A9-0264/2021

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05034/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelise lepingu projekti, millega muudetakse Euroopa Liidu ja Cabo Verde Vabariigi vahelist Cabo Verde ja Euroopa Liidu kodanikele lühiajaliste viisade väljastamise lihtsustamise lepingut (05034/2021),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõike 2 punktile a ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C9‑0116/2021),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 114 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A9‑0264/2021),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Cabo Verde Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Nõukogu raamotsuse 2002/465/JSK muutmine, et viia see vastavusse isikuandmete kaitset käsitlevate ELi õigusnormidega ***I
PDF 93kWORD 42k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta otsus, millega saadetakse asi tagasi institutsioonidevaheliste läbirääkimiste eest vastutavale komisjonile, tuginedes muutmata ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu raamotsust 2002/465/JSK, et viia see vastavusse isikuandmete kaitset käsitlevate ELi õigusnormidega (COM(2021)0020 – C9‑0005/2021 – 2021/0008(COD))(1)
P9_TA(2021)0379A9-0236/2021

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(1) Vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastu võetud otsus (A9-0236/2021).


Euroopa uurimismäärus kriminaalasjades: vastavusse viimine isikuandmete kaitset käsitlevate ELi õigusnormidega ***I
PDF 91kWORD 42k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta otsus, millega saadetakse asi tagasi institutsioonidevaheliste läbirääkimiste eest vastutavale komisjonile, tuginedes muutmata ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2014/41/EL, et viia see vastavusse isikuandmete kaitset käsitlevate ELi õigusnormidega (COM(2021)0021 – C9‑0006/2021 – 2021/0009(COD))(1)
P9_TA(2021)0380A9-0237/2021

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(1) Vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastu võetud otsus (A9-0237/2021)


ELi ja Korea vaheline teatavaid lennundusküsimusi käsitlev leping ***
PDF 108kWORD 42k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Korea Vabariigi vahelise teatavaid lennundusküsimusi käsitleva lepingu liidu nimel sõlmimise kohta (05210/2021 – C9-0120/2021 – 2019/0044(NLE))
P9_TA(2021)0381A9-0251/2021

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (05210/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Korea Vabariigi vahelise teatavaid lennundusküsimusi käsitleva lepingu eelnõu (15082/2019),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning artikli 218 lõikele 7 (C9‑0120/2021),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 114 lõiget 7,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A9-0251/2021),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Korea Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Uus ELi‑Hiina strateegia
PDF 181kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon uue ELi‑Hiina strateegia kohta (2021/2037(INI))
P9_TA(2021)0382A9-0252/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. märtsi 2019. aasta ühisteatist „ELi ja Hiina suhete strateegilised väljavaated“ (JOIN(2019)0005),

–  võttes arvesse 1995. aastal käivitatud ELi ja Hiina inimõigustealast dialoogi ja selle 37. vooru, mis toimus 1. ja 2. aprillil 2019 Brüsselis,

–  võttes arvesse 2003. aastal sõlmitud ELi ja Hiina strateegilist partnerlust,

–  võttes arvesse ELi ja Hiina strateegilist koostöökava 2020;

–  võttes arvesse 2016. aasta juunis avaldatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

–  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/1998(1) ja nõukogu otsust (ÜVJP) 2020/1999(2), mis käsitlevad inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid,

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuli 2020. aasta järeldusi Hongkongi kohta;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste olukorra kohta Hiinas, eriti 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni sunniviisilise töö ja uiguuride olukorra kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas(3), 18. aprilli 2019. aasta resolutsiooni Hiina ning eelkõige usu- ja etniliste vähemuste olukorra kohta(4), 4. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni uiguuride ja kasahhide massilise meelevaldse kinnipidamise kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas(5), 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete seisu kohta(6) ja 15. detsembri 2016. aasta resolutsiooni Larung Gari Tiibeti budismi akadeemia ja Ilham Tohti juhtumite kohta(7),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja soovitusi Hongkongi kohta, eelkõige 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni Hiina Rahvavabariigi Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse ja ELi vajaduse kohta kaitsta Hongkongi ulatuslikku autonoomiat(8), 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni demokraatliku opositsiooni mahasurumise kohta Hongkongis(9) ning 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Hongkongi kohta 20 aastat pärast üleandmist(10),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni ELi kaubanduspoliitika läbivaatamise kohta(11),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni ELi üksuste, Euroopa Parlamendi liikmete ja riikide parlamendiliikmete suhtes rakendatavate Hiina vastusanktsioonide kohta(12),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ühendatuse ning ELi ja Aasia suhete kohta(13),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõiguste alaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

–  võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni 2014. aasta protokolli, mida Hiina ei ole allkirjastanud,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja Pariisi kliimakokkulepet, mis jõustus 4. novembril 2016,

–  võttes arvesse ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS), mis sõlmiti 10. detsembril 1982 ja jõustus 16. novembril 1994,

–  võttes arvesse aruannet „NATO 2030: United for a New Era“ (NATO 2030: ühinenud uue ajastu nimel), mille avaldas 25. novembril 2020. aastal NATO peasekretäri nimetatud analüüsirühm,

–  võttes arvesse Hiina 14. viisaastakuplaani ning paralleelkäibe ja turvaliste tarneahelate põhimõtteid,

–  võttes arvesse Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 36, millega tagatakse kõigile kodanikele õigus usuvabadusele, ning artiklit 4, millega kaitstakse vähemusrahvuste õigusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0252/2021),

A.  arvestades, et EL tõotab oma inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus ja tegevuskavas, et inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki edendatakse eranditult kõigis tema välistegevuse valdkondades ning et EL seab inimõigused kõigi kolmandate riikidega, kaasa arvatud strateegiliste partneritega sõlmitud suhete keskmesse;

B.  arvestades, et Hiina on oma kiire majanduskasvu ja ambitsioonika välispoliitilise tegevuskavaga, eelkõige investeerimisstrateegia ja poliitikakavadega „Going Global“ ja „Made in China 2025“ ning algatusega „Üks vöönd, üks tee“, haaranud endale ülemaailmses ulatuses tähtsama rolli nii majandusjõuna kui ka välispoliitilise toimijana, mis tekitab ELile tõsiseid poliitilisi, majanduslikke, julgeolekualaseid ja tehnoloogilisi probleeme, millel on omakorda märkimisväärsed ja pikaajalised tagajärjed maailmakorrale ja mis ohustab tõsiselt reeglipõhist mitmepoolsust ja demokraatlikke põhiväärtusi;

C.  arvestades, et Hiina Rahvavabariik on ühtne üheparteiline kommunistlik riik, mida juhib Hiina Kommunistlik Partei, mis on truu marksismile-leninismile; arvestades, et sellisena ei jaga see demokraatlikke väärtusi, näiteks üksikisiku vabadust, sõnavabadust ja usuvabadust;

D.  arvestades, et Hiina püüdleb üha enam ülemaailmsema rolli poole, nagu Hiina president Xi Jinping oma 2017. aasta 19. kommunistliku partei kongressil avaldatud aruandes avalikult lubas, et 2049. aastaks saab Hiinast ülemaailmne liider nii kogu riikliku tugevuse kui ka rahvusvahelise mõju poolest;

E.  arvestades, et Hongkongi, Macau ja Taiwani pikaajaline demokraatiatraditsioon näitab, et demokraatia on Hiina rahva jaoks väärtuslik;

F.  arvestades, et pärast seda, kui Hiina ametivõimud keelasid sel suvel Macaus Tiananmeni veresauna aastapäeva mälestustseremooniad ja survestasid meediaorganisatsioone omaks võtma Hiina-meelset toimetuspoliitikat, välistasid nad seal ka 21 kandidaadi – kellest enamik on demokraatiat pooldavate liikumiste liikmed – osalemise järgmistel parlamendivalimistel

G.  arvestades, et Hiina on korduvalt toime pannud inimõiguste rikkumisi, eirates sellega oma kahe- ja mitmepoolseid kohustusi nendes valdkondades; arvestades, et Hiina on ÜRO Inimõiguste Nõukogule korrapäraselt esitanud resolutsioone, mille eesmärk on muuta suveräänsus, mittesekkumine ja vastastikune austus vaieldamatuteks aluspõhimõteteks, mis kaaluvad üles üksikisikute inimõiguste edendamise ja kaitse; arvestades, et Hiina on korraldanud uiguuride, tiibetlaste, mongolite ja teiste etniliste vähemuste, inimõiguste kaitsjate, sotsiaalaktivistide, usurühmituste, ajakirjanike ning ebaõigluse vastu petitsioonide esitajate ja meeleavaldajate süsteemset tagakiusamist ning üha enam alla surunud kõiki teisitimõtlejate ja opositsionääride avaldusi, eriti Hongkongis; arvestades, et hea tahte meetmed ja mittesiduvad kohustused ei ole olnud piisavad, et suurendada Hiina seotust väärtustega, mis on ELi jaoks olulised;

H.  arvestades, et väliskorrespondentide hiljutine lahkumine Hiinast ja asjaolu, et Hiina ametivõimud sildistavad välisajakirjanike klubi ebaseaduslikuks organisatsiooniks, on uusimad sammud üha pikenevas välisriikide ajakirjanike ahistamise ja takistamise juhtumite reas, mis lõpevad nende Hiinast väljasaatmisega; arvestades, et see on seotud Hiina pingutustega püüda kogu maailmas tsenseerida Hiinat puudutavaid seisukohavõtte ning ette kirjutada, mida tohib öelda ja mille üle arutada, ning leiab, et need püüded on osa totalitaarsest ohust;

I.  arvestades, et Hiinaga seotud hiljutised sündmused ja globaalsed probleemid on toonud esile praeguse ELi‑Hiina strateegia piiratuse ning seda tuleb ajakohastada;

J.  arvestades, et Euroopa Parlament on kutsunud komisjoni üles alustama analüüsi ja mõjuhinnangut, et alustada võimalikult kiiresti ametlikult läbirääkimisi Taiwaniga;

K.  arvestades, et alates Hiina valitsuse kampaania „Strike hard against violent terrorism“ (Otsustav vastulöök vägivaldsele terrorismile) käivitamisest 2014. aastal on uiguuri ja teiste peamiselt moslemitest koosnevate etniliste vähemuste olukord Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas kiiresti halvenenud; arvestades, et rohkem kui miljon inimest on vangis kinnipidamislaagrites, mida nimetatakse poliitilise ümberõppe või koolituskeskusteks, kus uiguurid peavad taluma süsteemset sunnitööd, piinamist, kadunuks jääma sundimist, massilist jälgimist, kultuuri- ja usuelu likvideerimist, naiste sundsteriliseerimist, seksuaalvägivalda, reproduktiivõiguste rikkumist ja perekondade lahutamist; arvestades, et õigusliku analüüsi järelduste kohaselt on need rikkumised rahvusvahelises õigusraamistikus inimsusevastased kuriteod, isegi väidetavalt genotsiid; arvestades, et mitme riigi parlamendid on võtnud vastu sellekohased seisukohad;

L.  arvestades, et ELi ülemaailmne inimõiguste rikkujate vastane sanktsioonirežiim võimaldab ELil kehtestada piiravaid meetmeid sihtmärgiks olevatele üksikisikutele, üksustele ja organitele, sealhulgas riikidele ja valitsusvälistele toimijatele, kes vastutavad inimõiguste raskete rikkumiste ja kuritarvitamiste eest või on nendega seotud; arvestades, et 22. märtsil 2021 kanti neli Hiina füüsilist isikut ja üks üksus, kes otseselt vastutavad inimõiguste raskete rikkumiste eest Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas, nende füüsiliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid; arvestades, et vastuseks nendele meetmetele kehtestas Hiina vastusanktsioonid kümnele Euroopa füüsilisele isikule ja neljale üksusele, sealhulgas viiele Euroopa Parlamendi liikmele ja kahele ELi institutsionaalsele organile – Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjonile ning Euroopa Liidu Nõukogu poliitika- ja julgeolekukomiteele, samuti kahele Euroopa teadlasele, kahele Saksamaa eksperdirühmale ja Demokraatia Liidu sihtasutusele Taanis; arvestades, et Hiina sanktsioonid ei olnud õiguslikult põhjendatud ja neil puudus õiguslik alus ning need ei olnud otseselt suunatud mitte ainult asjaomastele isikutele ja üksustele, vaid ka kogu Euroopa Liidule; arvestades, et sanktsioonid kujutavad endast ilmselget katset takistada ELi jätkamast oma tööd ja tegevust inimõiguste rikkumiste vastu Hiinas;

1.  soovitab komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja nõukogul

   a) töötada välja jõulisem, terviklikum ja järjepidevam ELi‑Hiina strateegia, mis ühendab kõiki liikmesriike ja kujundab suhteid Hiinaga ELi kui terviku huvides ja mille keskmes on ELi väärtuste kaitsmine ja reeglitel põhineva mitmepoolse korra edendamine; rõhutab, et strateegias tuleb arvesse võtta ELi ja Hiina suhete mitmetahulisust; rõhutab, et Hiina on ELi koostöö- ja läbirääkimispartner, aga ka majanduslik konkurent ja süsteemne rivaal üha enamates valdkondades;
   b) esitada ettepanek, et see strateegia põhineks kuuel sambal:
   1) avatud dialoog ja koostöö ülemaailmsete probleemide üle;
   2) suurem seotus universaalsete väärtuste, rahvusvaheliste normide ja inimõigustega;
   3) riskide, nõrkade kohtade ja probleemide analüüsimine ning kindlakstegemine;
   4) partnerluste loomine sarnaselt meelestatud partneritega;
   5) avatud strateegilise autonoomia edendamine, muu hulgas kaubandus- ja investeerimissuhetes;
   6) Euroopa põhihuvide ja -väärtuste kaitsmine ning edendamine, muutes ELi tõhusamaks geopoliitiliseks toimijaks;

Avatud dialoog ja koostöö ülemaailmsete probleemide üle

2.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et uus ELi‑Hiina strateegia kaasaks Hiina põhimõttelisse ja huvipõhisesse dialoogi ülemaailmsete probleemide, sealhulgas inimõiguste üle, töötades selleks välja ambitsioonika, tervikliku ja tulemustele suunatud ELi strateegia inimõiguste kohta Hiinas osana sellest uuest ELi‑Hiina strateegiast – keskkonna ja kliimamuutuste, tuumadesarmeerimise, COVID‑19‑järgne majanduse taastamise edendamise, ülemaailmsete tervishoiukriiside vastu võitluse ja konkreetsete mitmepoolsete organisatsioonide reformi jaoks; nõuab, et see dialoog põhineks ELi aluspõhimõtetel ja huvidel ning järgiks ELi välistegevuse põhieesmärke; rõhutab, et nende ülemaailmsete probleemide lahendamiseks on kasulik partnerite omavaheline koostöö; kordab, et Hiina on jätkuvalt ELi jaoks oluline partner;

3.  toetab tihedamat dialoogi ja koostööd Hiinaga rahu ja julgeoleku kindlustamiseks; tunnistab, kui oluline on koostöö Hiinaga, et takistada Afganistani uueks terroristide baasiks muutumast ja heidutada Põhja-Koread oma tuumaprogrammi jätkamast; toetab koostööpüüdeid kestliku arengu, humanitaar- ja katastroofiabi panuste, keskkonnaprobleemide, kosmose ja lennunduse, teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni vallas, rõhutades samas täielikku uurimisvabadust; rõhutab, et need dialoogid ja koostöö peavad põhinema ühisel pühendumusel avatusele ning läbipaistval, õiglasel ja erapooletul koostööl reeglitel põhineva rahvusvahelise süsteemi osana, tagades samal ajal Euroopa huvide ja väärtuste kaitse ning arendades Euroopa võimet Hiinaga vajadusel igal alal konkureerida;

4.  juhib tähelepanu sellele, et mõnel koostöövaldkonnal, nagu IKT, kosmos ja lennundus, võib olla kahesuguse kasutusega rakendus, mida saab kasutada Hiina kodanike ja lääne vastu;

5.  rõhutab, kui oluline on toetada Hiina võetud kohustust võidelda kliimamuutuste ja muude keskkonnaprobleemidega, tugevdades ELi‑Hiina partnerlust selles vallas, ning rõhutab vajadust tagada, et nii EL kui Hiina täidaksid oma Pariisi kokkuleppest tulenevaid kohustusi; rõhutab, kui oluline on, et EL rakendaks piiril kohaldatavat süsinikdioksiidi kohandusmehhanismi; märgib, et viimase kolme aastakümne jooksul on Hiina oma süsinikdioksiidi heitkoguseid kolmekordistanud ning annab nüüd 27 % maailma kasvuhoonegaasidest; rõhutab vajadust tagada sidusus Hiina väljakuulutatud ülemaailmsete eesmärkide vahel võitluses kliimamuutuste vastu ning Hiina investeerimisstrateegiate keskkonnamõju vahel nii kodu- kui ka välismaal; kutsub Hiina valitsust üles hoiduma söe tootmisvõimsuse eksportimisest kolmandatesse riikidesse, eelkõige algatuse „Üks vöönd, üks tee“ raames;

6.  nõuab, et igal aastal peetakse tulemustele suunatud inimõigustealast dialoogi ja hinnatakse neid korrapäraselt ning nõuab kahepoolsetes üldisemates dialoogides tehtud edusammude põhjalikku võrdlusanalüüsi, et tagada, et need mõttevahetused annaksid Hiina inimõigustele ja inimõiguste kaitsjatele reaalseid positiivseid tulemusi; palub, et võrdlusanalüüsi tulemusi ning edusamme, seisakut või olukorra halvenemist arutataks läbipaistval viisil; nõuab, et inimõigused tõstatataks korrapäraselt kõrgeimal poliitilisel tasandil nii ELi ja Hiina tippkohtumistel kui ka liikmesriikide tasandil; nõuab lisaks inimõigustealast varidialoogi, milles osaleksid ELi ja liikmesriikide diplomaadid, Hiina diasporaa, vabad ja sõltumatud valitsusvälised organisatsioonid, akadeemilised ringkonnad ja seadusandjad, et paremini mõista Hiina süsteemi ja töötada välja paremad strateegiad, et mõjutada inimõiguste arengut Hiinas; rõhutab, et need inimõigustealased dialoogid peavad hõlmama muu hulgas järgmisi küsimusi: meedia- ja ajakirjandusvabadus, vähemuste õigused, sealhulgas Xinjiangi, Sise-Mongoolia ja Tiibeti piirkondades, ning vaba juurdepääs nendele piirkondadele, sealhulgas diplomaatidele ja ajakirjanikele, Hongkongi olukord, sõnavabadus, töötajate õigused, kogunemis-, usu- ja veendumusvabadus ning õigusriigi olukord Hiinas üldiselt; väljendab rahulolu uue väljaspool ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamisega tegeleva ELi erisaadiku ametisse nimetamise üle väljaspool liitu ning nõuab uue erisaadiku aktiivset kaasamist kõigi usurühmituste ja -üksuste, sealhulgas moslemite, kristlaste ja budistide, olukorra toetamisse, kes kogevad tagakiusamist Mandri‑Hiinas ja Hongkongis; palub, et asjaomased ELi institutsioonid kasutaksid neid inimõigustealaseid dialooge üksikjuhtumite esiletoomiseks; on jätkuvalt sügavalt mures Rootsi kodaniku ja kirjastaja Gui Minhai jätkuva kinnipidamise pärast; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid sekkuksid kõrgeimal tasandil, et tagada kõigi poliitvangide viivitamatu ja tingimusteta vabastamine; väljendab muret süsteemsete inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas ja mõistab hukka kõik meelevaldsed vahistamised ning teabe vaba liikumise ja väljendusvabaduse tõkestamise;

7.  nõuab, et EL peaks Hiinaga dialoogi võimalike viiside üle, kuidas läbipaistval viisil parandada esmast reageerimisvõimet nakkushaigustele, mis võivad areneda epideemiateks või pandeemiateks, sealhulgas ohtude tuvastamise, riskide kaardistamise ja varajase hoiatamise süsteemide üle, et tagada parem ülemaailmne valmisolek pandeemiatele reageerimiseks; palub, et Hiina võimaldaks SARS‑CoV‑2 tekkepõhjuste ja leviku sõltumatut ja läbipaistvat uurimist;

8.  toetab mõlema poole rahvaste vaheliste kontaktide laiendamist ja üliõpilasvahetust, kuid julgustab liikmesriike paremini jälgima Hiina valitsuse sekkumise mõju akadeemilisele vabadusele;

Suurem seotus universaalsete põhiväärtuste, rahvusvaheliste normide ja inimõigustega

9.  mõistab kõige karmimalt hukka Hiina võimude põhjendamatud ja meelevaldsed sanktsioonid, mis kujutavad endast rünnakut sõnavabaduse, akadeemilise vabaduse ning rahvusvahelise inimõiguste järgimise ja nende õiguste käsituse vastu; kutsub Hiina ametivõime üles need põhjendamatud sanktsioonid tühistama; on seisukohal, et Hiina ametivõimude kehtestatud sanktsioonid vähendavad veelgi usaldust ja takistavad kahepoolset koostööd;

10.  rõhutab, et ELi‑Hiina laiaulatusliku investeerimislepingu läbivaatamist ja ratifitseerimist ei saa alustada enne, kui Hiina pole tühistanud sanktsioone Euroopa Parlamendi liikmete ja ELi institutsioonide vastu;

11.  rõhutab sellega seoses oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni Hiina vastusanktsioonide kohta; kutsub komisjoni üles vastavalt parlamendi 20. mai 2021. aasta resolutsioonile Hiina vastusanktsioonide kohta ning Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 21 lõikele 1 kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid ning ELi‑Hiina laiaulatusliku investeerimislepingu ümber toimuvaid arutelusid kui võimendust, et parandada inimõiguste kaitset ja kodanikuühiskonna toetamist Hiinas; nõuab tungivalt, et Hiina võtaks konkreetseid meetmeid, et lõpetada muud inimõiguste rikkumised Hiinas, nagu sunniviisiline töö ning uiguuride ja teiste turgi moslemi vähemusrühmade, tiibetlaste, kristlaste ning muude usukogukondade ja kirikute süstemaatiline tagakiusamine, ning täitma oma rahvusvahelisi kohustusi Hongkongi suhtes, mis tulenevad Hiina ja Suurbritannia ühisdeklaratsioonist ja Hongkongi põhiseadusest, peatades linna valimissüsteemi kavandatud reformid ning vabastades demokraatiat pooldavad seadusandjad ja aktivistid; kutsub Hiinat üles järgima ka Macau põhiseadust, mis kehtib kuni 2049. aastani, ning Hiina ja Portugali ühisdeklaratsiooni(14) sätteid, mille kohaselt tuleb vältida igasugust sekkumist Macau valimisprotsessidesse ja meedia toimimisse;

12.  rõhutab, et parlament võtab enne oma seisukoha kindlaksmääramist arvesse inimõiguste olukorda Hiinas, sealhulgas Hongkongis; kordab oma sügavat muret mitmesuguste inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas ning tuletab meelde, et universaalsete väärtuste täielik austamine on ülioluline, vaatamata erinevustele kahe süsteemi vahel;

13.  kutsub Hiinat üles järgima rahvusvahelisi standardeid, sealhulgas seoses oma mõjuga kliimale, keskkonnale, elurikkusele, vaesusele, tervisele, töötajate õigustele ja inimõigustele; nõuab tungivalt, et Hiina võtaks kestliku kaubanduse ja arengu edendamisega seoses konkreetseid meetmeid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) nelja järelejäänud põhikonventsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ratifitseerimiseks ja rakendamiseks; väljendab sügavat muret asjaolu üle, et mitmeid rahvusvahelisi ettevõtteid, eelkõige rõiva- ja tekstiilisektoris, on ulatuslikult ja põhjalikult boikoteeritud pärast seda, kui nad väljendasid muret teadete pärast sunniviisilise töö kohta Xinjiangis ja võtsid vastu otsuse vähendada tarneahelasidemeid Xinjiangiga, ning mõistab teravalt hukka Hiina valitsuse poliitiliste sunnivahendite kasutamise nende ettevõtete vastu; kordab oma palvet, et komisjon ja Euroopa välisteenistus käivitaksid kiiresti tarneahelate alase ärinõustamise, mis annaks ettevõtetele juhiseid uiguuride sunniviisilise tööga seotud riskide vältimiseks ning aitaks neil kiiresti leida alternatiivseid tarneallikaid;

14.  rõhutab vajadust tagada, et siseturgu käsitlevaid õigusakte ning mis tahes hoolsuskohustuse raamistikku või sunniviisilise tööga seotud impordikeeldu kasutataks tõhusalt ja tulemuslikult, et kõrvaldada ELi siseturult üksused, kes on otseselt või kaudselt seotud inimõiguste rikkumisega Xinjiangis; kutsub lisaks Euroopa äriühinguid Hiinas üles oma ettevõtte sotsiaalse vastutuse raames põhjalikult uurima sunnitöö kasutamist oma tarneahelates;

15.  nõuab tungivalt, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik algataks sõltumatu õigusliku uurimise väidetava genotsiidi, väidetavate inimsusevastaste kuritegude ja inimõiguste rikkumiste, sealhulgas mitmes Hiina piirkonnas rakendatavate sunniviisilise töö programmide kohta, ning nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pakuksid sellisele uurimisele poliitilist tuge ja koguksid rahvusvahelist toetust; kutsub Hiina ametivõime üles võimaldama vaba, sisulist ja takistamatut juurdepääsu piirkonnale; on äärmiselt mures teadete pärast Tiibeti tööprogrammide kohta, mida Hiina ametivõimud nimetavad ka kutseõppelaagriteks; kutsub Hiinat üles täitma oma riiklikust ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi järgida inimõigusi, sealhulgas Xinjiangi, Tiibeti ja Sise‑Mongoolia vähemuste õigusi;

16.  taunib asjaolu, et Hiinas on väljendus-, ühinemis- ja ajakirjandusvabadus oluliselt piiratud; väljendab kahetsust paljude hetkel eksiilis viibivate ajakirjanike poliitilise tagakiusamise üle; kutsub Hiinat üles tagama, et kõik ajakirjanikud saaksid teha oma tööd vabalt, ilma takistusteta ja kartmata kättemaksu; rõhutab, et tuleks tagada ajakirjandus- ja meediavabadus; nõuab, et EL toetaks sõnavabadust ja vaba meediat Hiinas, luues sõltumatu ajakirjanduse toetamiseks Euroopa demokraatliku meedia fondi;

17.  palub komisjonil esitada kiiremas korras ettepaneku kohustusliku inimõigustealase hoolsuskohustuste raamistiku loomiseks ja toetada pingutusi samalaadse õigusakti vastuvõtmiseks ÜRO raames;

18.  kutsub komisjoni üles väljendama muret uue korralduse nr 15 pärast, mille kaudu Hiina ametivõimud piiravad veelgi usklikke ja nende juhte;

19.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama meetmepaketti, milles lepiti kokku pärast Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse kehtestamist 2020. aasta juulis, ning vaatama läbi oma varjupaiga-, rände-, viisa- ja elamispoliitika Hongkongi elanike jaoks; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja nõukogu hindaksid Hongkongi kohta tehtud järeldusi ja ajakohastaksid neid; nõuab, et kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames rakendataks vajaduse korral sihipäraseid meetmeid, et tegeleda Hongkongis toime pandud repressiooniga; nõuab lisaks, et Hiina tühistaks 2020. aasta juunis Hongkongi suhtes kehtestatud riikliku julgeoleku seaduse; kutsub neid liikmesriike, kellel on jätkuvalt kehtivad väljaandmislepingud Hiina ja Hongkongiga, üles peatama individuaalsed väljaandmised, kui isiku väljaandmine võib tuua talle kaasa piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, kui see isik võib saada poliitilistel põhjustel süüdistuse, ning muudes olukordades, kus sihtmärgiks on etnilised vähemused, Hongkongi demokraatiameelse opositsiooni esindajad ja üldiselt teisitimõtlejad, ning kui see rikuks ELi kohustusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste konventsioonist;

20.  soovitab ELi ja liikmesriikide juhtkondadel keelduda kutsetest Pekingi taliolümpiamängudele, kui inimõiguste olukord Hiinas ja Hongkongis ei parane ning enne üritust ei toimu ELi ja Hiina kõrgetasemelist inimõigustealast tippkohtumist/dialoogi, millel oleks käegakatsutav tulemus;

21.  peab kahetsusväärseks Hiina toetust kõige despootlikumatele režiimidele maailmas, eelkõige Süürias, Iraanis ja Põhja-Koreas, kuid ka Venezuelas ja Kuubal;

Riskide, nõrkade kohtade ja probleemide analüüsimine ning kindlakstegemine

22.  on veendunud, et ELi tulevane Hiinat käsitlev strateegia peaks pakkuma vajalikke vahendeid ja andmeid, et tegeleda Hiinast tulenevate poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja tehnoloogiliste ohtudega, sealhulgas algatuse „Üks vöönd, üks tee“, topeltringluse strateegia, 14. viisaastakuplaani ja „Made in China 2025“ (Valmistatud Hiinas 2025), „China Standards 2035“ (Hiina standardid 2035) ja 16+1 poliitikaga, sealhulgas Hiina sõjalise moderniseerimise ja suutlikkuse suurendamisega ning selle mõjuga liidu avatud strateegilisele autonoomiale ja mitmepoolsele reeglitel põhinevale korrale; märgib, et on vaja kiiresti tagada poliitiline tahe ja vahendid ELi ühenduvuse strateegia rakendamiseks; nõuab suuremat kooskõlastamist ELi ühenduvuse strateegia ja võrgustiku „Blue Dot“ vahel, et pakkuda kestlikku alternatiivi algatusele „Üks vöönd, üks tee“; tunneb heameelt G7 juhtide kokkuleppe üle arendada partnerlust eesmärgiga luua parem maailm – algatus „Build Back Better World“ (B3W) – alternatiivina Hiina algatusele „Üks vöönd, üks tee“; kutsub ELi liikmesriike ja institutsioone üles algatust toetama ning sellesse panustama;

23.  kutsub komisjoni üles tellima kogu ELi hõlmava auditi, jaotatuna liikmesriikide kaupa, ELi sõltuvuse kohta Hiinast teatud strateegiliselt olulistes ja kriitilistes sektorites, sealhulgas farmaatsiatarnetes, võimalusel nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil, tuginedes oma hiljutisele põhjalikule analüüsile „Strategic dependencies and capacities“ (Strateegiline sõltuvus ja suutlikkus) (SWD(2021)0352), milles esitatakse plaanid soovimatu sõltuvusega seotud riskide vähendamiseks, säilitades samal ajal üldised suhted Hiinaga, mis peaksid olema võimalikult vastastikused ja tasakaalustatud ning kooskõlas ELi väärtuste ja strateegiliste prioriteetidega;

24.  palub komisjonil ja nõukogul välja töötada mehhanismid nende ohtudega sidusalt tegelemiseks ning eelkõige

   a) tagada ELi ühtsus liikmesriikide tasandil, mis on vajalik uue ELi‑Hiina strateegia nõuetekohaseks rakendamiseks; kutsuda kõiki ELi liikmesriike üles säilitama ELi põhiväärtused;
   b) tuginedes riiklike, piirkondlike ja kohalike riskide maandamise ELi meetmepaketile, töötada partnerluses sarnaselt meelestatud partneritega välja ülemaailmsed standardid uue põlvkonna tehnoloogiate jaoks, mis on kooskõlas demokraatlike väärtustega, nagu näiteks 5G- ja 6G‑võrgud, ning tagada, et 5G- ja 6G‑võrkude arendamisest jäetakse välja ettevõtjad, kes ei vasta turvastandarditele;
   c) tugevdada ELi suutlikkust ülemaailmse juhtpositsiooni saavutamisel, sealhulgas sarnaselt meelestatud partneritega tehtava koostöö kaudu;
   d) tagada institutsiooniline koordineerimine komisjoni, nõukogu ja Euroopa välisteenistuse vahel enne algatusega „Üks vöönd, üks tee“ seotud üritusi ning teha koostööd liikmesriikidega tagamaks, et algatuses osalevate ELi liikmesriikide otsused on kooskõlas ELi poliitika ja huvidega ning järgivad ELi põhiväärtuseid; rõhutab, et konsultatsioonid peavad toimuma ELi tasandil, näiteks kaubanduspoliitika komitee ning poliitika- ja julgeolekukomitee ühise kohtumise kaudu nõukogu tasandil enne algatusega „Üks vöönd, üks tee“ seotud üritusi, tagamaks, et liikmesriigid esinevad ühtsena; rõhutab, et algatus „Üks vöönd, üks tee“ peab vastama rahvusvahelistele standarditele; rõhutab, et algatuse „Üks vöönd, üks tee“ projekte tuleb tähelepanelikult jälgida, pidades silmas ka nende negatiivset poliitilist mõju ELis;
   e) teostada järelevalvet peamiste taristulepingute üle liikmesriikides ja läbirääkijariikides, et tagada nende vastavus liidu õigusele ning nende kooskõla ELi strateegiliste huvidega, nagu on määratletud ELi‑Hiina strateegias; kaitsta kriitilist taristut kolmandate riikide mõju eest, mis võib kahjustada ELi ja selle liikmesriikide majandus- ja julgeolekuhuve;

25.  rõhutab, et mõne liikmesriigi kahepoolsed ja kooskõlastamata kontaktid Hiinaga, nagu ka nende lähenemisviis mitte teavitada komisjoni kolmandate riikidega vastastikuse mõistmise memorandumite allkirjastamisest, segavad edasiliikumist ja kahjustavad ELi ülemaailmset positsiooni ja eeliseid, mis on ELi liikmesriikidel, kui nad tegutsevad läbirääkimistel pigem liidu esindajatena kui sõltumatute riiklike toimijatena; palub ELi liikmesriikidel hoiduda selliste memorandumite allkirjastamisest ilma nõukogu ja komisjoniga konsulteerimata; nõuab, et selliste küsimustega tegelemiseks loodaks ELi tasandil koordineerimismehhanism; tuletab meelde ELi lepingu artiklit 24, milles märgitakse, et „liikmesriigid toetavad aktiivselt ja tingimusteta liidu välis- ja julgeolekupoliitikat lojaalsuse ja vastastikuse solidaarsuse vaimus“ ning et „nad hoiduvad igasugustest meetmetest, mis on vastuolus liidu huvidega või mis võivad kahjustada liidu efektiivsust ühtse jõuna rahvusvahelistes suhetes“;

26.  rõhutab, et ELi‑Hiina strateegia ja Hiinaga seotud riiklike strateegiate ja poliitika rakendamist tuleks ELi institutsioonide, komisjoni erinevate peadirektoraatide ja Euroopa Parlamendi vahel regulaarselt koordineerida, et tagada terviklik ja järjepidev poliitika, mis väldiks eri poliitikavaldkondade eraldamist; on veendunud, et poliitikat tuleks kooskõlastada ka piirkondlike ja kohalike osalejatega, kes arendavad ja säilitavad sidemeid Hiinaga;

27.  väljendab muret Euroopa ettevõtete vastu suunatud hübriidrünnakute, Hiina tööstusspionaaži ja kübervarguste sagenemise pärast; rõhutab era- ja avaliku sektori kübervõimekuse tugevdamise olulisust; nõuab tihedamat koostööd ja sellise süsteemi loomist, mille eesmärk on teha lõpp Hiina pahatahtlikele tegudele küberruumis, sealhulgas küberrünnetele, sunniviisilistele tehnosiiretele, küberspionaažile ja küberpõhistele intellektuaalomandi vargustele; rõhutab vajadust edendada tihedamat koostööd NATO ja G7 riikidega, et võidelda Hiinast lähtuvate hübriidohtude, sealhulgas küberrünnete ja väärinfo levitamise kampaaniate vastu, lubades seejuures liikmesriikidel vabatahtlikult kehtestada kollektiivseid vastumeetmeid isegi siis, kui rünnakute laad ei ole piisavalt tõsine, et rakendada NATO lepingu artiklit 5 või ELi lepingu artikli 42 lõiget 7;

28.  kutsub komisjoni üles toetama ja koordineerima meetmeid, mille eesmärk on võidelda Hiina välisrahastamise vastu meie demokraatlikesse protsessidesse, sealhulgas „eliidi püüdmise“ strateegia ning kõrgetasemeliste riigiteenistujate ja endiste ELi poliitikute koostöötehnika vastu;

29.  väljendab muret seoses Hiina ametivõimude jõulise ja vahel isegi agressiivse diplomaatilise survega, näiteks Tšehhi Senati presidendile; toonitab, et ELi institutsioonid ei tohi mingil juhul järele anda Hiina survele, ähvardustele ega tsenseerimiskatsetele; väljendab muret seoses Hiina ametnike põhjendamatu survega kogu ELis Hiinaga seotud teemadega tegelevatele teadlastele ja akadeemilistele ringkondadele, sealhulgas Konfutsiuse instituutide tegevusele ELis;

Partnerluste loomine sarnaselt meelestatud partneritega

30.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal kooskõlastada liidu tegevust sarnaseid seisukohti jagavate partneritega, et kaitsta inimõigusi ja toetada Hiina, Hongkongi ja Macau kodanikke ja Hiina diasporaad kogu maailmas ning kaitsta kõikjal, eelkõige Hongkongis ja Taiwanis liberaalset demokraatiat, eesmärgiga veenda Hiinat järgima rahvusvahelist õigust, õigust korraldada avalikke meeleavaldusi väljendusvabaduse ja kogunemisvabaduse teostamiseks, meresõiduvabadust, sealhulgas Lõuna‑Hiina ja Ida‑Hiina meredes, ülelennuvabadust ja konfliktide rahumeelset lahendamist; rõhutab veelgi, et sellised partnerlused ja mitmepoolne koostöö sarnaselt meelestatud partneritega peaksid hõlmama kõiki uues ELi‑Hiina strateegias esitatud elemente ja meetmeid;

31.  väljendab tõsist muret Hiina jõulise ja ekspansiivse poliitika pärast Lõuna‑Hiina meres, Ida‑Hiina meres ja Taiwani väinas, eelkõige Hiina jätkuva sõjalise provokatsiooni pärast Taiwani suhtes; rõhutab, et kogu Taiwani väina status quo ja meresõiduvabadus India ja Vaikse ookeani piirkonnas on ELi ja selle liikmesriikide jaoks olulise tähtsusega; kordab oma tugevat vastuseisu igasugustele ühepoolsetele sammudele, mis võivad pingeid teravdada ja status quo’d õõnestada; toetab Taiwaniga suhete konstruktiivset arendamist ning rõhutab, et muutusi väinaülestes suhetes ei tohi teha Taiwani kodanike tahte vastaselt; kordab Jaapani ja Ameerika Ühendriikide väljendatud muret uue Hiina õigusakti üle, mis lubab Hiina rannikuvalve laevadel kasutada relvi välisriikide veesõidukite vastu, mis liiguvad aladel, mida Hiina peab enda omaks; kutsub ELi üles neid küsimusi nii uues ELi‑Hiina strateegias kui ka ELi India ja Vaikse ookeani piirkonna koostööstrateegias käsitlema ning suurendama mitmepoolseid diplomaatilisi kontakte, et saavutada kooskõlas rahvusvahelise õigusega, sealhulgas ÜRO mereõiguse konventsiooniga, rahumeelne lahendus vaidlustele ja vastuoludele;

32.  nõuab, et liikmesriigid investeeriksid tugevamasse koostöösse teiste demokraatlike ja sarnaselt meelestatud partneritega, nagu USA, Kanada, Ühendkuningriik, Jaapan, India, Lõuna‑Korea, Austraalia, Uus‑Meremaa ja Taiwan, ning kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike prioriseerima ja tugevdama strateegilist partnerlust Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni ja Aafrika Liiduga;

33.  peab esmatähtsaks, et EL arendaks ja edendaks ambitsioonikaid ja dünaamilisi Atlandi‑üleseid suhteid USA valitsusega Atlandi‑ülese Hiinat käsitleva dialoogi raames, sealhulgas parlamentaarses mõõtmes, tuginedes meie ühisele ajaloole, väärtustele ja huvidele; rõhutab ELi ja USA vahelise partnerluse olulisust, et säilitada ja demonstreerida ülemaailmsete liberaalsete demokraatiate ühendatud tugevust, sealhulgas meie töö kaudu mitmepoolsetes organisatsioonides; rõhutab sellega seoses, et ELi ja USA uus Hiinat käsitlev dialoog peaks olema üks mehhanisme meie ühiste huvide edendamiseks ja erimeelsustega tegelemiseks ning reeglitel põhineva korra raames mitmepoolsete organisatsioonide reformimiseks; on veendunud, et EL peaks jätkuvalt tugevdama liidu tegevusautonoomiat ja vastupanuvõimet välisohtudele;

34.  rõhutab, kui oluline on, et EL säilitaks valvsuse Hiina muutuva rolli ja kasvava ülemaailmse mõju suhtes mitmepoolsetes organisatsioonides, sealhulgas ÜROs, mille suuruselt teine rahaline toetaja Hiina on, ning tagaks parema kooskõlastamise liikmesriikide ja sarnaselt meelestatud partnerite vahel ülemaailmsete liberaalsete demokraatiate tugevuse ühendamiseks, et sellele suundumusele reageerida; täheldab, et Hiina valitsus osaleb üha aktiivsemalt rahvusvahelistes ja mitmepoolsete institutsioonides, nagu ÜRO, Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), Interpol, Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit ja Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon, sealhulgas standardeid kehtestavad organid – eesmärgiga Hiina pikaajalise geopoliitilise strateegia ja majanduslike huvide edendamiseks ülemaailmselt norme, standardeid ja tavasid ümber kujundada; peab kahetsusväärseks, et Hiina siseriikliku tsensuuri, mida rakendatakse praegu muu hulgas ÜROs, eesmärk on menetlustega manipuleerida, et minimeerida kontrolli Hiina tegevuse üle, eelkõige etniliste uiguuri moslemite ja teiste turgi moslemite vähemuste olukorra asjus; kutsub ELi üles tegema koostööd sarnaselt meelestatud partneritega, et nendele suundumustele vastu seista;

35.  rõhutab, et Hiina on ÜRO Julgeolekunõukogu viie alalise liikme hulgas suurim rahuvalvajate pakkuja, kuid on keeldunud vastu võtmast ÜRO põhikirja VII peatüki osi ja kaitsmise kohustuse sammast; rõhutab, et EL on kaitsmise kohustuse ühendanud oma välistegevusega;

36.  kutsub ELi üles tegema tihedamat koostööd NATOga, et lahendada Hiinaga seotud julgeolekuprobleeme; toetab NATO ettepanekut töötada välja poliitiline strateegia tegutsemiseks olukorras, kus Hiinast saab ülemaailmne suurvõim; palub, et see strateegia tugineks suhete arenemisel Hiinaga erinevatele stsenaariumitele, sealhulgas võimalusele Lõuna‑Hiina mere julgeolekuolukorra edasiseks halvenemiseks, ning kutsub üles pidama dialoogi ja koordineerima tegevust neljapoolse julgeolekudialoogi riikidega; tunnustab NATO pingutusi jälgida hoolikalt Hiina suurema füüsilise kohaloleku julgeolekumõjusid Arktikas ja Aafrikas; soovitab, et ELi ja NATO vahelist Hiinaga seonduvat julgeolekualast koostööd võetakse ELi strateegilise kompassi arendamisel ja NATO strateegilise kontseptsiooni läbivaatamisel piisavalt arvesse;

37.  väljendab rahulolu nõukogu kavatsuse üle tugevdada India ja Vaikse ookeani piirkonnas ELi strateegilist rõhuasetust, kohalolekut ja tegevust, ning käivitada ELi uus India ja Vaikse ookeani piirkonna koostööstrateegia ja uus ühenduvuse strateegia; märgib, et iga selline uus strateegia peaks olema kooskõlas ELi‑Hiina strateegiaga;

38.  peab asjakohaseks, et komisjon esitaks õigeaegsed ja põhjalikud aruanded piirkondliku ulatusliku majanduspartnerluse (RCEP) kohta, mis on maailma suurim vabakaubandusleping, et hinnata kohapealseid arenguid; on eriti huvitatud selle mõjust ELi strateegilistele huvidele sellistes küsimustes nagu standardite kehtestamine Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, samuti päritolureegleid puudutavad sätted; märgib, et kuigi Euroopa Liit piirkondlikus ulatuslikus majanduspartnerluses ei osale, mõjutab see leping ka ELi; rõhutab, et piirkondlikus ulatuslikus majanduspartnerluses puuduvad kaubandust ja kestlikkust käsitlevad sätted, sealhulgas töö- ja sotsiaalstandardid ning kliima- ja keskkonnaeesmärgid;

39.  tuletab piirkondlike arengusuundadega seoses meelde, kui olulised on ELi ja Taiwani kaubandus- ja majandussuhted, sealhulgas mitmepoolsuse ja WTO, tehnoloogia ja rahvatervisega seotud küsimustes, ning esmatähtis koostöö elutähtsate tarnete, näiteks pooljuhtide valdkonnas; märgib, et Taiwan on WTO täisliige; kordab oma üleskutset ja nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu liiguksid Taiwaniga kahepoolse investeerimislepingu sõlmimise suunas ning alustaksid kiiresti mõju hindamist, avalikku konsultatsiooni ja analüüsi Taiwani ametivõimudega;

40.  julgustab komisjoni esitama konkreetseid ettepanekuid ja meetmeid, et hõlbustada Taiwani kui vaatleja täielikku osalust WHO, Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohtumistes, mehhanismis ja tegevuses;

Avatud strateegilise autonoomia edendamine, sealhulgas kaubandus- ja investeerimissuhetes

41.  rõhutab, et Hiina jõulisele poliitikale vastu astumiseks ei piisa üksnes investeeringute ja kaubanduse tingimuslikkusest; leiab, et EL peaks suurendama strateegilist sõltumatust ja tegelema ka ELi ja Hiina suhete muude mõõtmetega, eelkõige digitaalse ja tehnoloogilise suveräänsusega; rõhutab sellega seoses, et ELi sõltuvuse vähendamiseks Hiinast on vaja investeerida innovatsiooni ning teadusuuringutesse ja töötada välja uus konkurentsivõimeline ja iseseisev tööstuspoliitika selliste valdkondade jaoks nagu mikrokiipide ja pooljuhtide tootmine, haruldaste muldmetallide kaevandamine, pilvandmetöötlus ja telekommunikatsioonitehnoloogia, alati eesmärgiga tagada nende poliitikavaldkondade parem koordineerimine teiste sarnaselt meelestatud liberaalsete demokraatiatega, uurides ühtlasi võimekust ressursse koondada ja uusi koostoimeid luua;

42.  märgib, et 2020. aastal oli Hiina COVID‑19 pandeemiaga seoses esmakordselt ELi suurim kaubavahetuspartner, kusjuures kaubandusbilanss halvenes jätkuvalt ELi kahjuks; tuletab siiski meelde, et Ameerika Ühendriigid on endiselt ELi suurim partner, kui käsitleda koos kaupu ja teenuseid; on veendunud, et Hiina majanduslik areng ja prognoositud majanduskasv avaldavad järgmisel kümnendil märkimisväärset mõju maailmamajanduse arengule; juhib tähelepanu sellele, et erinevatel põhjustel jäävad vastastikused investeeringud allapoole nende võimalikku potentsiaali, ning möönab majanduslikke võimalusi, mis iseloomustavad piirkonda laiemalt; on seisukohal, et Hiina ja ELi kaubavahetuse maht nõuab reeglitel ja väärtustel põhinevat raamistikku, mis peab tuginema rahvusvahelistele normidele; rõhutab, et ELiga kaubandus- ja investeerimissuhetes osalemise eeltingimuseks on inimõiguste austamine, ning nõuab tungivalt, et Hiina täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi ja võtaks kohustuse järgida inimõigusi;

43.  rõhutab Euroopa Parlamendi keskset rolli ELi ühises kaubanduspoliitikas, rahvusvahelistes läbirääkimistes ning kaubandus- ja investeerimislepingute rakendamise kontrollis, ratifitseerimises ja järelevalves; rõhutab, et õigeaegselt ja nõuetekohaselt tuleb konsulteerida rahvusvahelise kaubanduse komisjoniga, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu säilitaksid tiheda dialoogi ja korraldaksid põhjaliku aruandluse, mis kajastaks ELi ja Hiina kahepoolse kaubanduse ja investeeringute tegevuskava arengut;

44.  rõhutab ELi ja Hiina strateegiliste kaubandus- ja investeerimissuhete tähtsust ning kutsub ELi liikmesriike ja institutsioone üles suhtlema Hiinaga ühtselt ja kooskõlastatult; on seisukohal, et formaadi 16+1 kohased investeerimisalgatused ei tohi õõnestada ELi ühtsust ega kahjustada pingutusi esineda ühtsena;

45.  kutsub komisjoni üles analüüsima ELi majanduslikku sõltuvust sellistes strateegilistes sektorites nagu kriitilise tähtsusega toorained, millest mõningaid leidub üksnes Hiinas, ning rõhutab tungivat vajadust suurendada Euroopa tarneahelate vastupanuvõimet; kutsub üles tegema pingutusi ELi kahe kasvumootorile hoo andmiseks vajalikele strateegilistele ressurssidele juurdepääsu mitmekesistamiseks ja konsolideerimiseks, keskendudes eelkõige 30 elemendile kriitilise tähtsusega toorainete 2020. aastal uuendatud neljandas loetelus; tuletab meelde ELi üldist eesmärki ehitada üles oma avatud strateegiline autonoomia ühise kaubanduspoliitika raames; rõhutab taas kaubanduse ja julgeoleku vahelise seose kasvavat tähtsust ELi rahvusvahelises kaubanduspoliitikas;

46.  nõuab suuremat läbipaistvust, sidusust ja kooskõlastamist liikmesriikide vahel küsimustes, mis on seotud kahepoolsete investeerimisprojektide ja -tehingutega, eelkõige strateegilistesse varadesse ja elutähtsatesse taristutesse tehtavate välismaiste otseinvesteeringutega; juhib tähelepanu seostele majanduslike sõltuvussuhete ja välispoliitilise mõjujõu vahel liikmesriikide tasandil; tuletab meelde, et edaspidi tuleks tugevdada ELi välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute määrust, et tagada mis tahes ELi julgeolekut ja avalikku korda ohustada võivate potentsiaalsete investeeringute takistamine, eriti kui need pärinevad riigi poolt juhitavatest ettevõtetest; kutsub liikmesriike üles kiiremas korras vastu võtma riikliku taustauuringute mehhanismi, kui neil seda veel pole, kooskõlas komisjoni 2020. aasta märtsi suunistega;

47.  on veendunud, et ELi ja Hiina kahepoolsed kaubandus- ja investeerimissuhted on strateegilise tähtsusega ning peaksid põhinema reeglitel, mille keskmes on mitmepoolne kaubandussüsteem ja vastastikkuse põhimõte; kordab, et kuigi võib täheldada murettekitavat suundumust majandusliku lahtisidumise suunas, on üldistes kaubandus- ja investeerimissuhetes vaja otsustavamat rakendamist ja kohustustest kinnipidamist; kutsub Hiinat üles etendama aktiivsemat ja vastutustundlikumat rolli WTOs ja muudes mitmepoolsetes algatustes, viima oma majandusliku võimsuse ja arengutaseme omavahel vastavusse, ning täielikult järgima kõiki WTO ja rahvusvahelisi kohustusi; kutsub komisjoni ja Hiina ametivõime üles tegema tihedat koostööd WTO reeglite reformimiseks, et edendada kestlikumat arengut, rohepööret ja digirevolutsiooni ning luua rahvusvahelises kaubanduskeskkonnas stabiilsust ja õiguskindlust;

48.  väljendab muret ELi ja Hiina üha enam tasakaalustamata kahepoolsete majandus- ja kaubandussuhete pärast; rõhutab, et tasakaalustamine ja võrdsemad tingimused on ELi huvide seisukohast väga olulised; on veendunud, et Hiina ja EL peavad looma teineteise jaoks võrdsed võimalused ja viljaka partnerlussuhte hoolimata oma majandussüsteemide erinevusest; rõhutab sellega seoses ELi käimasolevat tööd oma kaubandusmeetmete paketi tugevdamisel, tunnistades samas vajadust pidada avatud dialoogi selliste ühiste probleemide üle nagu ülemaailmne kliimamuutuste vastane võitlus; rõhutab tungivat vajadust, et EL viiks lõpule oma autonoomsete meetmete valiku, sealhulgas välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute määruse rangemaks muutmise, siseturgu moonutavaid välismaiseid subsiidiume käsitlevad õigusaktid, jõulise ja tõhusa rahvusvaheliste hangete instrumendi kiire vastuvõtmise, kahesuguse kasutusega tehnoloogia eksporti käsitlevad meetmed, tõhusa sunnimeetmete vastase vahendi, äriühingu kestlikku juhtimist käsitlevate õigusaktide paketi ning tarneahelat käsitlevad õigusaktid koos kohustuslike hoolsuskohustuse nõuetega, milles tuleks ühtlasi ette näha impordikeeld sunnitöökaupadele; on veendunud, et kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames tuleks vajadusel kaaluda täiendavaid sihipäraseid meetmeid;

49.  kordab oma sügavat muret paljude takistuste pärast, millega Euroopa ettevõtjad Hiina turule sisenemisel ja seal tegutsemisel kokku puutuvad; on mures selle pärast, et Hiina 14. viisaastakuplaanis viidatud nn topeltringluse strateegia halvendab veelgi ELi äriühingute ettevõtluskeskkonda; rõhutab veel kord oma erilist muret turgu moonutavate tavade pärast, mis hõlmavad näiteks tööstussubsiidiume, Hiina riigiettevõtete sooduskohtlemist, intellektuaalomandi vargusi, sunniviisilist tehnosiiret ja andmete lokaliseerimist, liigset tootmisvõimsust sellistes sektorites nagu terasetööstus ja sellega seotud ekspordidumping ning muud ebaausad kaubandustavad, samuti üldiselt suureneva poliitilise sekkumise pärast ärikeskkonnas, sealhulgas erasektoris; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama oma koostööd sarnaselt meelestatud partneritega WTOs, et arendada välja ühine lähenemine Hiina ebaausate kaubandustavadega tegelemiseks; väljendab rahulolu ELi ja USA Hiina‑teemalise dialoogi kui vahendi üle koostööks sellistel teemadel nagu vastastikkus, mitmepoolsus, turgu moonutavad tavad ja majandus ning muud struktuurilised küsimused, mille puhul ELi ja USA vaheline koordineerimine võib anda lisaväärtust; on veendunud, et Hiina turu õiguslikke ja regulatiivseid suundumusi puudutav asjakohane teave on ülimalt oluline, arvestades selle turu läbipaistmatust ja riigi poolt juhitavat olemust; tuletab sellega seoses meelde ELi institutsioonide, ELi Hiinas asuva kaubanduskoja ja kõigi meie kohapealsete partneritega peetavate sagedaste ja avameelsete arutelude olulisust;

50.  peab asjakohaseks arutada konkreetselt ülemaailmse terase- ja alumiiniumitööstuse liigse tootmisvõimsuse negatiivseid mõjusid kaubavahetusele ja võimalikke viise selle põhjustatud moonutuste leevendamiseks, samuti arutleda WTOs tööstussubsiidiumite probleemiga tegelemise olulisuse üle; nõuab tungivalt, et Hiina hakkaks uuesti osalema terasetööstuse liigse tootmisvõimsuse ülemaailmse foorumi töös, et kõrvaldada liigne võimsus ja taastada võrdsed võimalused; märgib, et hoolimata Hiina plaanidest sulgeda vananenud tootmisrajatised ja moderniseerida tootmist, on riigi aastane toorterasetoodang püstitanud neljal järjestikusel aastal rekordeid; kannustab Hiina ametivõime täitma oma lubadusi vähendada toorterase toodangut;

51.  tuletab sellega seoses meelde seoseid kaubanduse, patentide ja standardite vahel; on veendunud, et suureneva rahvusvahelise konkurentsi standardimine ja normatiivsed elemendid on ELi kaubanduspoliitika jaoks hädavajalikud ja peaksid olema ELi strateegilise tööstuspoliitika üks peamisi tugisambaid; tuletab meelde, et standardite kehtestamist peetakse riskivaldkonnaks, mille puhul on oht Hiina lahknemiseks ja eraldumiseks; rõhutab, et piraatkaubanduse vastu võitlemine on ELi intellektuaalomandi kaitse kaubandusaspektide alaste pingutuste hulgas üks peamisi prioriteete; on mures, et Hiina on endiselt ELi saabuva võltsitud ja piraatkauba peamine päritoluriik nii kauba väärtuse kui ka mahu poolest; rõhutab, et ELi ja Hiina geograafilisi tähiseid käsitlev leping on esimene samm piraatkaubanduse vastu võitlemiseks ning nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks pingutusi ELi intellektuaalomandi, sealhulgas patentide kaitsmiseks; väljendab muret Hiina kohtuasutuste väljakujuneva tava pärast nõuda ülemaailmset pädevust õiglaste, mõistlike ja mittediskrimineerivate litsentsimistingimuste kindlaksmääramisel standardsete põhipatentide puhul ning takistada ettevõtetel oma otsuste vaidlustamist; rõhutab, et selline praktika tähendab, et Hiina ettevõtetel lubatakse mitte maksta õiglast hinda standardsete põhipatentide kasutamise eest, mis seab ohtu Euroopa teadustegevuse; kutsub komisjoni üles tegema selles küsimuses koostööd Hiina ametivõimudega; nõuab, et kõigis asjaomastes organites, sealhulgas ÜRO Rahvusvahelises Telekommunikatsiooniliidus pöörataks koos ELi seisukohti jagavate partneritega, eelkõige USAga, suuremat tähelepanu rikkumistele digiteerimise ja kommunikatsiooni valdkonnas; nõuab rohkem poliitilisi arutelusid Hiina algatuste, näiteks algatuse „Made in China 2025“ (Valmistatud Hiinas 2025) või veelgi asjakohasema „China Standards 2035“ (Hiina standardid 2035) mõjude üle; väljendab seoses sellega muret Hiina suureneva digitaalse autoritaarsuse ning pingutuste pärast edendada oma digitaalset juhtimismudelit kogu maailmas; rõhutab vajadust sõlmida ühisavalduse algatuse raames WTO e‑kaubanduse leping, et edendada Hiinaga esmatasandi avatust ja võrdseid tingimusi;

52.  nõuab, et pöörataks rohkem tähelepanu Euroopa VKEdele, kellel on kaubandus- ja investeerimissuhted Hiinaga, ning kiidab heaks komisjoni toetuse VKE‑sõbralikele algatustele, muu hulgas portaalile Access2Markets, päritolureeglite enesehindamise vahendile (ROSA) ja Hiina intellektuaalomandi õiguste VKE kasutajatoele;

53.  võtab teadmiseks ELi‑Hiina laiaulatusliku investeerimislepingu põhimõttelise sõlmimise poliitilisel tasandil, tunnustades samas komisjoni pingutusi tegeleda reeglipõhise kaasamise abil turulepääsu asümmeetriaga seotud puudustega ning võrdsete tingimuste ja kestliku arenguga; tuletab siiski meelde, et kaubandussuhted ei toimu vaakumis;

54.  palub, et komisjon konsulteeriks parlamendiga, enne kui astub samme ELi‑Hiina laiaulatusliku investeerimislepingu sõlmimiseks ja allkirjastamiseks; nõuab tungivalt, et Hiina võtaks konkreetseid meetmeid ILO põhikonventsioonide nr 29 ja 105 (sunniviisilise töö kohta) ratifitseerimiseks ja rakendamiseks; rõhutab, et Hiina on võtnud ka kohustuse mõjusalt rakendada ratifitseeritud ILO konventsioone ja tegutseda muude ajakohaste ILO põhikonventsioonide ratifitseerimise nimel;

55.  märgib, et 26 ELi liikmesriigil on Hiinaga sõlmitud vanemat tüüpi kahepoolsed investeerimislepingud;

56.  tuletab aga meelde, et laiaulatuslik investeerimisleping üksinda ei saa lahendada kõiki majanduslike ja poliitiliste suhete probleeme, ning seega tuleb seda arvesse võtta seoses ELi tugevdatud ja jõulisemate ühepoolsete meetmete paketiga; rõhutab, et Euroopa Parlament kontrollib lepingut põhjalikult, sealhulgas säästvat arengut käsitlevat osa;

57.  rõhutab, et lepingu kasulikkuse ja edu kaubandus- ja investeerimissuhte struktuursel tasakaalustamisel määraksid peamiselt selle korrakohane rakendamine ja tõhus täitmise tagamine; rõhutab Euroopa Komisjoni kaubandusvaldkonna juhtiva järelevalveametnikuga peetava struktureeritud ja sagedase teabevahetuse rolli ja asjakohasust pingutustes hinnata ELi‑Hiina laiaulatusliku investeerimislepingu tulevast rakendamist, eeldusel et see vastu võetakse; tuletab meelde ja rõhutab sellega seoses parlamentaarse diplomaatia olulisust vastastikuse mõistmise, läbipaistva suhtluse ja avameelse dialoogi hõlbustamises;

58.  väljendab rahulolu ELi ja Hiina vahelise geograafilisi tähiseid käsitleva lepingu jõustumise üle ning kordab, kui oluline on seda mõlema lepinguosalise turgudel tõhusalt rakendada ja järgida; väljendab rahulolu praeguse lepingu eeldatava laiendamise üle, et lisada mõlemalt poolt veel 350 geograafilist tähist; rõhutab, et see geograafilisi tähiseid käsitlev piiratud leping võiks olla eeskuju ja alus tulevastele geograafilisi tähiseid käsitlevatele lepingutele; rõhutab kaubandusvaldkonna juhtiva järelevalveametniku keskset rolli selle lepingu järgimise järelevalves ja parandamises; kutsub kaubandusvaldkonna juhtivat järelevalveametnikku üles viivitamata reageerima, kui lepingut ei rakendata nõuetekohaselt;

59.  rõhutab, et Hiinal tuleb teha veel palju pingutusi, et jõuda vabaturumajanduseni, võttes arvesse riigivõimu ülitugevat mõju Hiina majandusele nii ettevõtete hindu, kulutusi, tootmist kui ka sisendeid puudutavate otsuste puhul; kutsub Hiinat üles sellega seoses kasutama riigis tegutsevate kohalike ja välismaiste ettevõtete suhtes rohkem avatusel põhinevaid meetmeid;

60.  nõuab 5G projektide elluviimiseks ning 6G, tehisintellekti ja suurandmete tehnoloogia alasteks teadusuuringuteks rohkem rahastamist, et tagada tulevikus võrgu turvalisus ja suurem digitaalne suveräänsus, mis on eluliselt tähtis digiüleminekuks, majanduskasvuks ja tehnoloogilise lõhe vähendamiseks Hiinaga ning selleks, et kõrvaldada risk, et NATO liikmed ja tema partnerid võiksid puutuda kokku Hiina 5G‑tehnoloogia integratsiooniga telekommunikatsioonivõrgustikesse, kuna selline tegevus võib õõnestada demokraatliku valitsemise tulevikku; nõuab lisaks koordineeritud ELi küberjulgeoleku strateegia loomist ja liikmesriikide võimekuste suurendamist selles valdkonnas, et tugevdada muu hulgas kaitset kolmandatest riikidest, sealhulgas Hiinast tulenevate ohtude vastu ELi kriitilise tähtsusega taristule;

61.  rõhutab, kui oluline on teha koos ELi liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi jagavate peamiste strateegiliste partneritega tööd selle nimel, et luua tehisintellekti reguleerimise ning tehisintellekti süsteemide ja sellega seotud tehnoloogiate eetilise ja tsiviilvastutuse raamistik, mis edendab inimkeskset ja eraelu puutumatust arvestavat innovatsiooni; rõhutab, et sotsiaalse hindamise süsteemid ei ole kooskõlas ELi põhiväärtustega; rõhutab ELi vajadust kaitsta üksikisiku õigusi; rõhutab seega, et sellist poliitikat või järelevalvevahendeid ei tohiks ühelgi tingimusel ELis kasutada; rõhutab seega, et EL peab nägema vaeva, et piirata digitaalse rõhumise riikidevahelist ulatust ja selle vastu võidelda;

Euroopa põhihuvide ja -väärtuste kaitsmine ning edendamine, muutes ELi tõhusamaks geopoliitiliseks toimijaks

62.  on veendunud, et EL peaks jätkama tööd tõhusamaks geopoliitiliseks toimijaks saamise nimel, tagades liikmesriikide ühtsema geopoliitilise lähenemisviisi ning edendades strateegilist autonoomiat ja võimekust, tehes koostööd USAga ja teiste sarnaselt meelestatud partneritega;

63.  rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika edu määrab kindlaks ELi võimekuse võtta üleilmse toimija roll; hoiatab Hiina üha kasvava rolli eest ELi vahetus naabruses, sealhulgas kandidaatriikides; nõuab strateegilist lähenemist ELi tasandil Hiina tegevuste vastu võitlemiseks investeeringute, laenude ja äritegevuste kaudu naaberriikides, eriti Lääne‑Balkanil; nõuab eelkõige ELi aktiivset osalemist nendele riikidele Hiina investeeringutele sobiva alternatiivi pakkumisel;

64.  juhib tähelepanu sellele, et ELil on vaja tugevdada enda kaitsmiseks vajalikke vahendeid, suurendada võimet kaitsta oma huve välismaal, mängida proaktiivsemat, järjepidevamat ja strateegilisemat rolli lähinaabruses ja tagada liikmesriikide geopoliitilise strateegia ühtsus;

65.  usub, et Euroopa tuleviku konverents peaks olema foorum aruteluks ELi välistegevuse üle, näiteks inimõiguste kaitse küsimustes, ning aruteluks, kuidas saavutada avatud strateegiline autonoomia; rõhutab, kui oluline on arutada küsimusi, mis on seotud ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika parandamise ja tugevdamisega, andes näiteks komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale suuremad volitused ELi nimel välispoliitilistes küsimustes tegutsemiseks ja astuda vajalikke samme teatavates välispoliitilistes küsimustes kvalifitseeritud häälteenamuse kehtestamiseks; nõuab liikmesriikide kaitsekoostöö tugevdamist eesmärgiga tugevdada Euroopa strateegilist kaitsevõimekust ning luua täieõiguslik Euroopa kaitseliit, mis hõlmaks ka Euroopa sõjalist võimekust;

66.  juhib tähelepanu vajadusele anda Euroopa välisteenistusele volitused ja vajalikud vahendid, et jälgida Hiina väärinfo levitamise operatsioone ja nendega tegeleda, sealhulgas spetsiaalse Kaug‑Ida strateegilise kommunikatsiooni töörühma loomise kaudu, mis keskendub Hiinast tulenevale desinformatsioonile; kutsub Hiinat üles hoiduma varjatud vahenditega avaliku aruteluga manipuleerimisest ELis; soovitab komisjonil kujundada kogu ELi hõlmava süsteemi, et takistada meediaettevõtetel, mida rahastavad või kontrollivad kolmandate riikide valitsused, Euroopa meediaettevõtteid omandamast, et säilitada ELis sõltumatu ja vaba meedia; soovitab mitmekesistada hiinakeelset meediat Euroopas, soodustades selleks koostööd Euroopa meedia ja rahvusvaheliste partnerite, näiteks Taiwani vahel; rõhutab täiendavalt kiireloomulist vajadust suurendada märkimisväärselt Euroopa välisteenistuse ja ka üldiselt komisjoni Hiinaga seonduvat eksperdivõimekust;

67.  juhib tähelepanu sõltumatute Hiinat käsitlevate uuringute ja uurimustöö tegemise olulisusele ülikoolides, mõttekodades, teadusasutustes ja koolides kogu ELis, nii et see ei sõltuks Hiina rahalisest toetusest või mõjust, tagades sealjuures akadeemilise terviklikkuse ja sõnavabaduse; kutsub ELi üles kujundama selle jaoks programmi, millest rahastataks Hiinaga seonduvat uurimustööd ja keeleõpet ELis;

68.  toob esile vajaduse Hiina Kommunistliku Partei mõjust sõltumatute programmide loomise järele, et õppida tundma Hiina kultuuri, keelt ja poliitikat, näiteks tihedamate kontaktide abil Taiwani akadeemilise kogukonna ja ühiskonnaga;

69.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse ja hõlmama oma strateegias Hiina kiiresti kasvavat huvi ja osalust Arktikas; nõuab valmisolekut tagada meresõiduvabadus Arktika Põhjamere laevateel; võtab teadmiseks Hiina investeeringud Arktika teadusuuringutesse ja strateegilisse taristusse ning märgib, et EL ei tohiks selles olulises piirkonnas maha jääda;

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning teavitamise eesmärgil Hiina Rahvavabariigi valitsusele.

(1) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1.
(2) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 13.
(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0375.
(4) ELT C 158, 30.4.2021, lk 2.
(5) ELT C 11, 13.1.2020, lk 25.
(6) ELT C 433, 23.12.2019, lk 103.
(7) ELT C 238, 6.7.2018, lk 108.
(8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0174.
(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0027.
(10) ELT C 369, 11.10.2018, lk 156.
(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0337.
(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0255.
(13) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0016.
(14) Hiina ja Portugali 13. aprilli 1987. aasta ühisdeklaratsioon Macau kohta


ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suundumused
PDF 210kWORD 79k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suunda (2021/2042(INI))
P9_TA(2021)0383A9-0259/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni Ukraina olukorra ning Euroopa Liidu ja Venemaa suhete hetkeseisu kohta(1), 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni strateegilise sõjalise olukorra kohta Musta mere piirkonnas pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist Venemaa poolt(2), 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Ukraina vangide kohta Venemaal ja olukorra kohta Krimmis(3), 14. juuni 2018. aasta resolutsiooni okupeeritud Gruusia alade kohta kümme aastat pärast Venemaa sissetungi(4), 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegilise kommunikatsiooni kohta vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale(5), 12. märtsi 2019. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa poliitiliste suhete olukorra kohta(6), 19. septembri 2019. aasta resolutsiooni, millega rõhutatakse Euroopa ajaloomälu tähtsust Euroopa tulevikule(7), 19. detsembri 2019. aasta resolutsiooni Venemaa nn välisagentide seaduse kohta(8), 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venemaal: Aleksei Navalnõi mürgitamine(9), 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni Aleksei Navalnõi vahistamise kohta(10), 29. aprilli 2021. aasta resolutsiooni Venemaa, Aleksei Navalnõi juhtumi, Ukraina piiril sõjalise kohaloleku suurendamise ja Venemaa rünnakute kohta Tšehhi Vabariigis(11) ning 10. juuni 2021. aasta resolutsiooni Saksamaa vabaühenduste Venemaa poolt ebasoovitavate organisatsioonide loetellu kandmise ja Andrei Pivovarovi kinnipidamise kohta(12),

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja, ÜRO mereõiguse konventsiooni, inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni kuulumist Euroopa Nõukogusse ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ning sellega kaasnevaid kohustusi,

–  võttes arvesse alates 2014. aastast kehtivaid ELi piiravaid meetmeid reageeringuna Ukraina kriisile,

–  võttes arvesse Minskis 12. veebruaril 2015. aastal vastu võetud ja allkirjastatud Minski kokkulepete rakendamismeetmete paketti, mis kiideti tervikuna heaks ÜRO Julgeolekunõukogu 17. veebruari 2015. aasta resolutsiooniga 2202 (2015),

–  võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 14. märtsi 2016. aasta kohtumise tulemusi, eelkõige kokkulepet Euroopa Liidu Venemaa-poliitika viie juhtpõhimõtte kohta, Euroopa Ülemkogu 24. ja 25. mai 2021. aasta järeldusi Venemaa kohta ning 24. juuni 2021. aasta järeldusi välissuhete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. juuni 2021. aasta ühisteatist „ELi ja Venemaa suhted – vastuseis inimõiguste rikkumisele, huvide kahjustamise tõrjumine ja valikuline dialoog“ (JOIN(2021)0020),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. juuni 2020. aasta ühisteatist „Võitlus COVID‑19 kohta levitatava väärinfoga – faktid selgeks“ (JOIN(2020)0008),

–  võttes arvesse rahvusvahelise Krimmi platvormi 23. augusti 2021. aasta ühisdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 118,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0259/2021),

A.  arvestades, et Venemaa on Euroopa lahutamatu osa ja liidu suurim naaber, ning arvestades, et Venemaa ja ELi liikmesriikide vahel on tugev ajalooline seotus ning kultuurilised ja inimestevahelised sidemed; arvestades, et muutused Venemaal, eelkõige poliitikas ja võimude olemuses, mõjutavad otseselt ELi ja selle lähinaabrust; arvestades, et hoolimata 2014. aastal kehtestatud piirangutest on EL endiselt Venemaa suurim kaubanduspartner ja Venemaa on ELi suuruselt viies kaubanduspartner; arvestades, et EL on Venemaal suurim investor;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament teeb vahet Vene rahva ja president Vladimir Putini režiimi vahel, mis on stagneeruv autoritaarne kleptokraatia, mida juhib oligarhide ringiga ümbritsetud eluaegne president; arvestades, et käesolevas soovituses esitatud kriitilise tähtsusega meetmed on seega suunatud president Vladimir Putini režiimi ja selle kriminaalse tegevuse ning demokraatiavastase poliitika vastu, rõhutades samas pakilist vajadust jõuda Venemaa kodanikeni, et näidata neile, et Euroopa Liit on valmis nende muredega tegelema;

C.  arvestades, et ELi peamine huvi on säilitada Euroopas ja mujal vabadus, stabiilsus ja rahu, mida ohustab Venemaa ametivõimude agressiivne poliitika, mis on üks peamisi väljakutseid ELi strateegilises ja välispoliitika tegevuskavas;

D.  arvestades, et Venemaal võib olla demokraatlik tulevik; arvestades, et nagu kõik inimesed, püüdlevad Venemaa kodanikud vabaduse ja demokraatia universaalsete väärtuste poole; arvestades. et EL peaks esitama Vene rahvale konkreetsed vastastikku kasuliku koostöö ettepanekud;

E.  arvestades, et ELi Venemaa-strateegias tuleb ühendada kaks peamist eesmärki: esiteks peatada Kremli riigiväline agressioon ja riigisisene represseerimine ning teiseks suhelda Venemaa rahvaga ja aidata neil luua Venemaa jaoks teistsugune tulevik, mis tooks kasu kõigile Euroopa inimestele, sealhulgas venelastele;

F.  arvestades, et ELi suhted Venemaa Föderatsiooniga põhinevad rahvusvahelise õiguse põhimõtetel, OSCE aluspõhimõtetel, demokraatial, konfliktide rahumeelsel lahendamisel ja heanaaberlikel suhetel; arvestades, et Venemaa praegune valitsus on näidanud nende põhimõtete suhtes üles põlgust, hoolimata võetud kohustusest neid järgida; arvestades, et Venemaa väärkasutab õigluse ja konfliktide lahendamise vältimiseks kogu maailmas rahvusvahelisi institutsioone, peamiselt ÜROd ja OSCEd;

G.  arvestades, et Venemaa ühines 2019. aastal Euroopa Nõukoguga uuesti, kuid ulatuslikud inimõiguste rikkumised toimuvad endiselt ning Venemaa keeldub ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmisest;

H.  arvestades, et president Vladimir Putini välispoliitika on selgelt agressiivne ja revisionistlik, kuna ta soovib, et teda nähtaks Venemaa huvide kaitsjana, ning ta püüab saavutada kontrolli territooriumide üle, mis tema arvates kaotati pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja kaugemal; arvestades, et president Vladimir Putini režiimi eesmärkide hulka kuuluvad ka järgmised elemendid: kindlustada oma võim suurvõimuna; tugevdada režiimi sekkumist endistes Nõukogude Liidu riikides ja mujalgi; seada võimsate riikide suveräänsus kõrgemale teiste riikide suveräänsusest; kasutada välismaal elavate vene rahvusest inimeste kaitsmise kontseptsiooni hübriidsõja ja desinformatsiooni levitamise õigustamiseks; kasutada külmutatud konfliktidega alasid kui strateegilist elementi nende riikide asjadesse sekkumiseks ning nende riikide ELile ja NATOle lähemale liikumise ennetamiseks; kasutada energiaressursse ja ebaseaduslikke rahapesutavasid manipulatsiooni ja väljapressimise vahenditena; õõnestada liberaalse demokraatia mudelit ning kujutada Venemaad moraalselt kõrgemal olevana ja läänemaailma moraalselt allakäinuna; suruda maha demokraatia, demokraatlik opositsioon ja inimeste õigus Venemaal oma vaba tahet väljendada; arvestades, et president Vladimir Putini režiim on eelkõige vastu mitmepoolsusele ja õigusriigile tuginevale rahvusvahelisele korrale, eirab rahvusvahelist õigust, sealhulgas ÜRO põhikirjas, 1975. aasta Helsingi lõppaktis ja OSCE 1990. aasta Pariisi hartas sätestatud põhimõtteid, nagu näitavad muu hulgas 2020. aasta põhiseaduse muudatused, mille vastuvõtmise protsessi on Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu“ (edaspidi „Veneetsia komisjon“) pidanud „selgelt ebasobivaks“ ning millega rikutakse nii Venemaa õigust kui ka tema OSCEs võetud kohustusi; arvestades, et Venemaa on jätnud täitmata rohkem kui tuhat Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust;

I.  arvestades, et Venemaa praegune režiim on oht Euroopa rahule ja julgeolekule, sest jätkab omaenda rahva inimõiguste süstemaatilist rikkumist ja agressiivset käitumist oma välispoliitikas, sealhulgas, kuid mitte ainult: ulatuslikud sõjalised õppused ja sõjalise kohaloleku suurendamine; Krimmi ebaseaduslik ja vägivaldne okupeerimine ja annekteerimine; Ukraina, Gruusia ja Moldova Vabariigi territoriaalse terviklikkuse rikkumine ja destabiliseerimine; toetus külmutatud konfliktidele ja relvarahukokkuleppe rikkumine Gruusias ja Ukrainas; väidetavad terroriaktid ELi liikmesriikide, näiteks Tšehhi territooriumil; küberrünnakud ja rünnakud tundliku taristu vastu ELi liikmesriikides; rahvusvahelise õiguse rikkumine; sekkumine valimistesse ning Läänemere ja Musta mere piirkonna riikide mere- ja õhuruumi rikkumine; tunnistab, et ELi piisava reaktsiooni puudumine Venemaa agressioonidele pärast Gruusia vastast agressiooni 2008. aastal ajendas Venemaad jätkama agressiivseid sõjalisi ja poliitilisi kampaaniaid nii oma naabruses kui ka kaugemal, ning seeläbi nõrgendama ja õõnestama reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda ja stabiilsust nii Euroopas kui ka mujal;

J.  arvestades, et Venemaa administratsioon jätkab ründerelvade ja vägede varumist ELi piiride lähimasse naabrusse Kaliningradi oblastis;

K.  arvestades, et NATO analüüsirühma hiljutise hinnangu kohaselt on Venemaa oma praeguse režiimiga Euroopa julgeolekule pikaajaline oht; arvestades, et Venemaa on riigi põhjaosas loonud uued sõjaväebaasid ja moderniseerinud vanu sõjaväebaase; arvestades, et Venemaa on andnud oma põhjalaevastikule sõjaväeringkonna staatuse, suurendanud oma relvajõudude erinevaid harusid ja taaselustanud oma strateegiliste võimete kaitsmiseks mõeldud bastionikaitse kontseptsiooni; arvestades, et NATO tugevdatud kohalolek idakaldal on mänginud Venemaa destabiliseeriva tegevuse, sealhulgas sõjalise kohaloleku suurendamise suhtes lääne sõjaväeringkonnas otsustavat hoiatavat rolli; arvestades, et relvastuskontrolli kokkuvarisemine Venemaaga (nt Venemaa taganemine keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingust ja avatud taeva lepingust) ning edusammude puudumine tuumarelvade desarmeerimises vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise lepingule, samuti uue tuumarelvade keelustamise lepingu tagasilükkamine Venemaa poolt on Euroopa kodanike julgeoleku seisukohast väga murettekitav; arvestades, et sellega kaasneb Venemaa tuuma- ja tavarelvastuse arsenali ning nende kandevahendite ohtlik moderniseerimine ja destabiliseerivate tehnoloogiate (ülehelikiirusega tuumavõimelised raketid, torpeedod jne) kasutuselevõtt;

L.  arvestades, et Kremli režiim suurendas 2021. aasta märtsis ja aprillis oluliselt oma sõjalist kohalolekut Ukraina ida- ja põhjapiiril Venemaaga, mis on Venemaa vägede suurim koondumine alates 2014. aastast; arvestades, et Kremli režiim peatas Musta mere ühes osas teiste riikide sõjalaevade ja kaubalaevade läbipääsuõiguse Kertši väina suunas, mis on vastuolus ÜRO mereõiguse konventsiooniga tagatud laevaliikluse õigustega, kusjuures Venemaa on konventsiooni osaline;

M.  arvestades, et Venemaa pakub Valgevenes Aljaksandr Lukašenka ebaseaduslikule ja taunitavale režiimile järjepidevat poliitilist ja majanduslikku tuge; arvestades, et president Vladimir Putini poliitiline ja majanduslik investeering Aljaksandr Lukašenka ebaseadusliku režiimi ellujäämisse on ainus põhjus, miks Aljaksandr Lukašenka suudab endiselt jätkata inimõiguste austamist, vabu ja läbipaistvaid valimisi, õigusriiki ja õiglust nõudvate Valgevene inimeste julma tagakiusamist; arvestades, et viimasel ajal Valgevenes ja Venemaal toimunud poliitilistel muutustel on palju ühiseid jooni ning mõlema riigi protsessid mõjutavad üksteist märkimisväärselt; arvestades, et meeleavaldused autoritaarse režiimi vastu ja nõudmised muutusteks Valgevenes inspireerivad Venemaa rahva sarnaseid nõudmisi; arvestades, et Kremli ametivõimud jätkavad enne 2021. aasta septembris toimuvaid riigiduuma valimisi poliitilise opositsiooni represseerimist piirates ja pärssides nende võimalust poliitikas osaleda ning takistades teatavaid opositsioonipoliitikuid valimistel kandideerimast, ning hävitavad sel viisil poliitilist konkurentsi, kaotades võimaluse õiglasteks valimisteks, nagu tegi 2020. aasta augustis Valgevene diktatuur;

N.  arvestades, et Vladimir Putini Venemaa jätkab pingutusi ELi kandidaatriikide ja assotsieerunud idapartnerlusriikide destabiliseerimiseks, et luua takistusi või peatada nende euroatlantiline integratsioon; arvestades, et Venemaa kaasmaalaste arvu suurendamiseks ning Venemaa jurisdiktsiooni de facto laiendamiseks tema okupeeritud alade ja lahus olevate territooriumide üle, eelkõige Transnistria, Lõuna‑Osseetia, Abhaasia, Donbassi ja Krimmi poolsaare üle, kasutatakse sunduslikku Venemaa passi taotlemise poliitikat; arvestades, et selline Venemaa tegevus rikub rahvusvahelisi õigusnorme;

O.  arvestades, et Venemaa 2020. aasta põhiseadusreformid muutsid teise maailmasõja ajalugu, ilustades Nõukogude Liidu ajalugu ja nimetades Venemaad Nõukogude Liidu järeltulijaks, kehtestasid õiguse sekkuda rahvusvaheliselt venelastest kaasmaalaste kaitseks ja keelasid arutelud Venemaa poolt endale kuuluvaks peetavate maade tagastamise kohta välisriikidele;

P.  arvestades, et EL peaks tähelepanelikult jälgima Venemaa positsiooni ja tegevust Afganistani suhtes, kuna Venemaa püüab lääne taandumist oma kasuks ära kasutada ja täita sellest tulenevat võimuvaakumit;

Q.  arvestades, et Venemaa sunduslik passitaotlemispoliitika puudutab just topeltkodakondsust lubavaid ELi liikmesriike; arvestades, et nn kuldse passi režiimi kasutusele võtnud ELi liikmesriigid võimaldavad Kremli lojalistidel nautida Venemaa rahvalt varastatud rahaga Euroopa elukvaliteeti ja levitada ELis korruptsiooni;

R.  arvestades, et Venemaa rakendab vaenulikku nn Vene maailma kontseptsiooni, et valmistada venelastest kaasmaalaste kaitseks ette sekkumist kolmandatesse riikidesse; arvestades, et nn Vene maailma propageerivad sellised riiklikud meediakanalid nagu Russia Today (RT) ja Sputnik ELi liikmesriikide keeltes; arvestades, et Kremli propagandamasin kasutab COVID‑19 pandeemiat, et suurendada lõhet ELi liikmesriikide vahel, luua EList selline kujutluspilt, et seal ei suudeta pandeemiaga toime tulla, levitada kahtlusi Euroopa Ravimiameti heaks kiidetud vaktsiinide kohta, heidutada ELi inimesi vaktsineerimisest kõrvale hoidma ja taastada Venemaa kuvand ELi elanike silmis, eelkõige Sputnik V vaktsiini reklaamimise kaudu;

S.  arvestades, et paljud kohalikud valitsusvälised organisatsioonid ja radikaalsed rühmitused, sealhulgas poliitilised liikumised, saavad Venemaalt rahalist toetust;

T.  arvestades, et Venemaa tegutseb endiselt mitmel pool maailmas, sealhulgas Lääne‑Balkanil, Kesk‑Aasias, Lähis‑Idas, Põhja‑Aafrikas, Sahara‑taguses Aafrikas ja Ladina‑Ameerikas ja Arktikas; arvestades, et Venemaa kasutab oma paramilitaarseid üksusi (nn Wagneri grupp) diktaatorlike režiimide toetamiseks kogu maailmas ning õõnestab ELi ja rahvusvahelise üldsuse pingutusi konfliktide leevendamisel, rahu ja stabiilsuse loomisel; arvestades, et Lääne‑Balkani piirkonda, mis hõlmab potentsiaalseid uusi ELi liikmesriike, iseloomustab Venemaa tugev kohalolek, eriti Serbias; arvestades, et 2016. aastal osales Venemaa Relvajõudude Kindralstaabi Peavalitsus (GRU) Montenegros katsetes hõivata riigi parlament, mõrvata peaminister ja asutada Venemaa‑meelne ja NATO‑vastane valitsus ning takistada Montenegro liitumist NATOga;

U.  arvestades, et mis puudutab ELi, siis väidetavalt kaasas Kremli režiim 2014. aastal Venemaa luure teenistuses olevad ohvitserid kahte laskemoonalao plahvatuse korraldamisse, milles hukkus kaks Tšehhi kodanikku ja mis tekitas ulatuslikku materiaalset kahju; arvestades, et samad GRU agendid olid ühtlasi vastutavad 2018. aastal Ühendkuningriigis korraldatud Sergei ja Julia Skripali mõrvakatse eest, kus kasutati sõjalise otstarbega närvimürki Novitšok; arvestades, et GRU esindajaid süüdistati 2015. aastal toime pandud relvatehase omaniku Emilian Gebrevi ja veel kahe inimese tapmiskatses Bulgaarias ning et 2019. aastal mõrvasid Venemaa agendid Berliinis Zelimhan Hangošvili; arvestades, et Kremli režiimi ebaseaduslik tegevus Tšehhi, Bulgaaria, aga ka paljude teiste ELi liikmesriikide, Ühendkuningriigi ja idapartnerlusriikide territooriumil on nende suveräänsuse oluline rikkumine; arvestades, et Kremli režiim ei tee nende kuritegude uurimisel koostööd ja varjab peamisi kahtlusaluseid;

V.  arvestades, et on äärmiselt taunitav, et Venemaa ametivõimud muudavad end tahtlikult või tahtmatult sõltuvaks Hiinast, mis võib ainult nõrgendada Venemaa Föderatsiooni ja kogu Euroopat ning eelkõige võimaldab Hiina võimudel laiendada oma kohalolekut ja mõju Kesk‑Aasias ja Siberis;

W.  arvestades, et Kreml jätkab hübriidsekkumist ELi sisepoliitikasse ja demokraatlikesse protsessidesse, väärinfo levitamist ja propagandat, mis ohustavad ELi põhiväärtusi, st demokraatia, võrdsuse, õigusriigi ja inimõiguste austamist, ning on võimelised õõnestama riikide valitsuste poliitikat, levitama laimu ja edastama lääne kui vaenlase kuvandit, propageerima viha, sallimatust ja nõukogude nostalgiat ning lõppkokkuvõttes süvendama Venemaa ja Euroopa vahelist lõhet, eelkõige nende riikidega, mis varem kuulusid sotsialismiblokki; arvestades, et Venemaa küberründed on pidevalt suunatud nii ELi kui ka selle liikmesriikide institutsioonide, samuti strateegilise tähtsusega objektide ja demokraatlike protsesside, näiteks valimiste pihta; arvestades, et Vladimir Putini režiimi toetab Venemaa õigeusu kiriku kõrgeim hierarhia; arvestades, et Venemaa seadused võimaldavad represseerida äärmuslikuks peetavaid usurühmasid; arvestades, et hiljutised andmed Venemaa ametnike, sealhulgas julgeolekuteenistuse liikmete, ja Kataloonia separatistide rühma esindajate vaheliste tihedate ja korrapäraste kontaktide kohta Hispaanias nõuavad põhjalikku uurimist; arvestades, et see võib olla järjekordne näide Venemaa sekkumisest liikmesriikide asjadesse ja Venemaa pidevatest katsetest kasutada ära kõiki asjaolusid, mis võivad edendada ELi sisemist destabiliseerimist;

X.  arvestades, et lääneriikide sanktsioonid Venemaa vastu, fossiilkütuste ekspordist saadavate tulude vähenemine, konkurentsivõimetu majandus, suured sõjalised kulutused ja riigisisesed sotsiaalsiirded on põhjustanud Venemaale rahalisi raskusi; arvestades, et Venemaa on 2020. aasta korruptsioonitaju indeksis 180 riigi hulgas 129. kohal, kuna tohutu riiklik korruptsioon mõjutab Venemaa elanikkonnale pakutavate avalike teenuste kvaliteeti, mis on endiselt alarahastatud, sealhulgas riiklik tervishoid, mis on pandeemia ajal eriti oluline; arvestades, et ligi 19 miljonit venelast elab allpool vaesuspiiri;

Y.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon kehtestas muu hulgas Euroopa Parlamendi presidendi David Maria Sassoli, Euroopa Komisjoni asepresidendi Věra Jourová ja veel kuue ELi liikmesriigi ametniku vastu sanktsioonid, ning arvestades, et need sanktsioonid on vastuvõetamatud ja alusetud, kuna neil puudub igasugune õiguslik põhjendus; arvestades, et Venemaa valitsus on ka heaks kiitnud nn ebasõbralike riikide loetelu, kuhu kuuluvad Tšehhi ja Ameerika Ühendriigid;

Z.  arvestades, et 2019. aastal moodustasid energiatooted Venemaa impordist ELi enam kui 60 %; arvestades, et EL peaks vähendama oma majanduse sõltuvust Venemaa gaasitarnetest ELi turgudele, eelkõige energiasektoris, mis on praegu 48 % ja kasvab tõenäoliselt veelgi; arvestades, et Euroopa roheline kokkulepe on ELi geopoliitilise julgeoleku tagamise peamine vahend, ning arvestades, et komisjoni prognooside kohaselt peaks ELi nafta ja maagaasi import rohelise kokkuleppe rakendamise korral 2030. aastaks väga suurel määral kahanema – võrreldes 2015. aasta andmetega väheneb naftaimport 78–79 % ja maagaasi import 58–67 %;

AA.  arvestades, et Euroopa gaasitarbimine on saavutanud haripunkti ja praeguse Nord Streami torujuhtme võimsust ei kasutata praegu täielikult; arvestades, et mõne liikmesriigi lahkarvamus ehitada Nord Stream 2 on vastuolus energialiidu väärtustega, milleks on solidaarsus ja usaldus; arvestades, et Nord Stream 2 on vastuolus Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 55 % ja jõuda 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netoheite puudumiseni;

AB.  arvestades, et EL peaks kutsuma Venemaad üles tagama vaba ja takistamatu juurdepääs n-ö sõjasaagiks saadud arhiividele, mis viidi 1944. ja 1945. aastal Nõukogude Liidu poolt okupeeritud aladelt Moskvasse, ning ajalooarhiividele ja ajaloolistele esemetele, mille Venemaa Keisririik Euroopa riikidest röövis ja mida praegu hoitakse Venemaal;

AC.  arvestades, et õigusriik, sõltumatu kohtusüsteem ja vaba ajakirjandus kuuluvad vastupanuvõimelise demokraatliku ühiskonna tähtsaimate elementide hulka;

AD.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon ei kujuta endast mitte ainult välist ohtu Euroopa julgeolekule, vaid represseerib ka oma rahvast; arvestades, et olukord Venemaal on järsult halvenemas, sest president Vladimir Putin suurendab demokraatlike jõudude represseerimist, et vaigistada kodumaiseid kriitikuid, poliitilist opositsiooni ja korruptsioonivastaseid aktiviste, piirata nende kogunemisvabadust ning takistada nende ja Venemaa kodanikuühiskonna tegevust – seda kõike näitab asjaolu, et vaid kaks nädalat pärast Aleksei Navalnõi vahistamist pidasid Venemaa ametivõimud kinni rohkem kui 11 000 rahumeelset meeleavaldajat, mis tähendab, et alates 2021. aasta jaanuarist on vahistatud rohkem kui 15 000 venelast; arvestades, et Venemaa jätkab oma kodanike ebaseaduslikku kinnipidamist ning on võtnud sihikule opositsiooniliidrid, sõltumatud ajakirjanikud, meeleavaldajad ja inimõiguste aktivistid; arvestades, et vanglatingimused on Venemaal endiselt kohutavad, ja arvestades, et vangistatuid piinatakse, ahistatakse ja rünnatakse füüsiliselt;

AE.  arvestades, et „välisagente“ ja „soovimatuid organisatsioone“ käsitlevate seaduste vastuvõtmine annab Kremli režiimile võimaluse häbimärgistada üksikisikuid, ühendusi ja meediakanaleid, rikkudes seeläbi nende inimõigusi ning sõna- ja ühinemisvabadust, piirates kodanike õigust pühenduda ja kaasa aidata Venemaa kodanikuühiskonnale ning seades ohtu nende isikliku turvalisuse; arvestades, et Kremli režiim on kõnealuseid seadusi, mis käsitlevad „välisagente“ ja „ebasoovitavaid välisorganisatsioone“ toetavaid isikuid või üksusi, veelgi rangemaks muutnud, keelates kodanikuühiskonna aktiivsetel liikmetel, inimõigustega tegelevatel vabaühendustel ja opositsioonil süsteemselt Venemaa 2021. aasta parlamendivalimistel osalemise; arvestades, et üksikisikute ja rühmade ringi, keda saab nimetada „välisagentideks“, „välisfondide“ määratlust ja märgistamismaterjalide nõudeid laiendasid eelkõige 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuaris vastu võetud uued õigusaktid; arvestades, et 2021. aasta mais esitatud uute seaduseelnõude eesmärk oli laiendada seaduse mõju „ebasoovitavatele“ organisatsioonidele ja kehtestada tagasiulatuva mõjuga keeld võimalikele Venemaa parlamendi kandidaatidele; arvestades, et Venemaa ametivõimud jätkavad inimeste kohtu alla andmist väidetava seotuse pärast rühmitustega, mis on Venemaa äärmiselt laia äärmuslusevastase seaduse kohaselt määratletud äärmuslikuna; arvestades, et Venemaa võimude otsus kuulutada Aleksei Navalnõi juhitav korruptsioonivastane fond äärmusorganisatsiooniks on alusetu, diskrimineeriv ja vastu võetud ainult ühe eesmärgiga – hävitada opositsiooni võimalused osaleda tulemuslikult valimiskampaanias;

AF.  arvestades, et inimõiguste memoriaalkeskuse andmetel hoiavad Venemaa ametivõimud praegu kinni ligi 400 poliitvangi, rikkudes Venemaa Föderatsiooni kohustusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklist 5, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklist 9 ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi 5. jaanuari 1989. aasta Viini kohtumise lõppdokumendi artiklist 23;

AG.  arvestades, et nii Venemaal kui ka mujal on viimase kahekümne aasta jooksul režiimi oponentide ja sõltumatute ajakirjanike suhtes pandud toime mitmeid tapmiskatseid ja mõrvu, sealhulgas Anna Politkovskaja, Aleksandr Litvinenko, Sergei Skripali, Boriss Nemtsovi, Pjotr Verzilovi, Vladimir Kara-Murza ja Aleksei Navalnõi ja Zelimhan Hangošvili tapmiskatsed ja mõrvad; arvestades, et nende kuritegude organisaatorid on endiselt tuvastamata ja vastutusele võtmata, sest sotsiaalse vastupanu mahasurumist tugevdab politsei- ja julgeolekujõudude karistamatus ning kohtusüsteemi soovimatus nende kuritegude tegelikud süüdlased vastutusele võtta; arvestades, et valitsus ja valitsusmeelne meedia kasutavad opositsiooni esindajate suhtes süstemaatiliselt verbaalseid rünnakuid, laimukampaaniaid ja ebainimlikustamist; arvestades, et OSCE Parlamentaarse Assamblee aruandes Boriss Nemtsovi tapmise kohta on jõutud järeldusele, et „karistamatusega tegelemisel pole põhiküsimus mitte Venemaa õiguskaitse võimekus, vaid poliitiline tahe“; arvestades, et OSCE Parlamentaarse Assamblee raportis märgitakse ka seda, et mõrva täielik uurimine oleks Venemaal „esimene samm karistamatuse õhkkonna lahendamiseks“;

AH.  arvestades, et lisaks sellele, et põhiseaduse ebaseaduslikud muudatused andsid president Vladimir Putinile võimaluse jätkata presidendina ka pärast praeguse ametiaja lõppemist 2024. aastal, vähendati nendega ka Venemaal õigust õiglasele kohtupidamisele, andes muu hulgas presidendile õiguse nimetada konstitutsioonikohtu ja ülemkohtu kohtunikke ning algatada kõigi föderaalsete kohtunike ametissenimetamine ja kõrgemate föderaalsete kohtunike ametist vabastamine;

AI.  arvestades, et ajakirjandusvabandus Venemaal on järsult halvenemas, sest Venemaa valitsus on kiirendanud oma aastatepikkust kodanikuühiskonna ja sõltumatu ajakirjanduse tõrjumise kampaaniat, ähvardades selliseid organisatsioone nagu Meduza, Radio Free Europe/Radio Liberty, VTimes, For Human Rights, Euroopa demokraatia rahastu ja Open Russia raske seadusandliku, regulatiivse ja bürokraatliku koormusega, lämmatades juurdepääsu kõigile rahastamisallikatele, mis ei kuulu valitsuse ja tema liitlaste kontrolli alla, mustates neid selliste epiteetidega nagu „välisagent“ või „ebasoovitav“, mis kompromiteerivad neid rühmitusi ning nende esindatavaid ajakirjanduse ja inimõiguste kõrgeid põhimõtteid, ilma milleta Venemaa ei saa olla demokraatlik, jõukas ja vaba; arvestades, et Venemaa meediaruum on riigi kontrolli all ja selle omandis, avalikku ringhäälingut ei ole, ülejäänud vähesed sõltumatud meediaallikad võitlevad rahaliste raskustega ja seisavad silmitsi tagakiusamisega, sealhulgas füüsiliste rünnakute ja töötajate vangistamisega; arvestades, et alates 1992. aastast on Venemaal tapetud 58 ajakirjanikku; arvestades, et nn suveräänse interneti seadus võimaldab valitsusel blokeerida igasuguse soovimatu veebisisu; arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonide ja meedia vaba ja sõltumatu töö on õigusriigil põhineva demokraatliku ühiskonna nurgakivi;

AJ.  arvestades, et erapooletu valimiste vaatlemise võimalused on viimase kümnendi jooksul Venemaal pidevalt kahanenud, kuna valimist jälgivate kodanike otsese akrediteerimise sätete puudumine sunnib neid tegutsema kandidaatide või meediakanalite nimel ja on seetõttu vastuolus valimiste kodanikuühiskonnapoolse sõltumatu kontrolli ideega ja rahvusvaheliste standarditega; arvestades, et 2021. aasta maailma vabaduse raport paigutas Venemaa kategooriasse „mitte vabad riigid“; arvestades, et kodanike põhivabadused on Venemaal piiratud ja valimiskeskkond on kontrollitud, venelasi hoitakse avalikes protestides osalemisest eemal koormava bürokraatliku korraga, mis on kehtestatud kodanikele protestide korraldamise loa saamiseks, ja politsei vägivallaga rahumeelsete meeleavalduste ajal;

AK.  arvestades, et need riigisisesed muutused annavad aimu, et olukord halveneb enne Venemaa 2021. aasta septembri parlamendivalimisi veelgi, ning võivad viia Venemaa poliitilise opositsiooni edasise represseerimiseni, sealhulgas inimõiguste ränkade rikkumisteni; arvestades, et Venemaa ametivõimud hoiavad riigiduuma valimiskampaania peamisi opositsiooniliidreid vangis või koduarestis; arvestades, et Venemaa võimude jätkuvad repressioonid opositsioonikandidaatide vastu, mille käigus kuritarvitatakse registreerimiskorda ning võetakse tänavatel ja kohtutes väljamõeldud juhtumite alusel valikuliselt sihile poliitilisi oponente ja kodanikuühiskonna organisatsioone, lihtsalt ei luba väita, et 2021. aasta septembris toimuvad riigiduuma valimised on õiglased, sest Venemaa režiim hävitab sellise tegevusega poliitilist konkurentsi ja pluralistlikku demokraatiat;

AL.  arvestades, et kahtlused, kas eelseisvad parlamendivalimised on ikka vabad ja õiglased, on seetõttu õigustatud;

AM.  arvestades, et Euroopa Parlament on mitmel korral väljendanud muret Venemaa demokraatia olukorra, õigusriigi ja põhiõiguste ning põhimõtete austamise süstemaatilise rikkumise, sõltumatute ja teisitimõtlejate tegevusruumi kahanemise ning meediavabaduse ründamise pärast; arvestades, et Kremli lõputult kasvav, süsteemne Venemaa opositsiooni rõhumine on kogu rahvusvahelise üldsuse jaoks silmiavav, ning arvestades, et EL peab olema valmis sellele vastu astuma ja välja töötama ühtse reageerimisstrateegia; arvestades, et EL peaks 2021. aasta parlamendivalimiste eel ja pärast seda eelkõige suurendama oma survet Kremli režiimile, et kaitsta Venemaa elanike õigust vabadele valimistele, milles kõigil erakondadel peaksid olema võrdne juurdepääs ja võrdsed võimalused;

AN.  arvestades, et LGBTI+ kogukond on langenud Venemaa Föderatsiooni eri osades ulatusliku diskrimineerimise, sealhulgas ahistamise, piinamise, vangistamise ja tapmise ohvriks, ning arvestades, et olukord on eriti ohtlik Tšetšeenias, kus 2017. aastal alustati LGBTI+ kogukonna liikmetest tühjendamist, vahistati ja piinati kümneid inimesi ning tapeti vähemalt kaks inimest, mistõttu paljud otsivad turvalist varjupaika välismaal; arvestades, et kehtivad seadused keelavad nn mittetraditsiooniliste seksuaalsuhete üle igasuguse avaliku arutelu; arvestades, et pärast ebaseaduslikke põhiseaduse muudatusi on vastu võetud õigusaktid, mis mõjutavad negatiivselt LGBTI+ kogukonna liikmete õigusi, sealhulgas õigust abielluda ja lapsi kasvatada;

AO.  arvestades, et ametlikus reageeringus laialdasele soolisele vägivallale ja perevägivallale on Venemaal endiselt tõsiseid lünki, kaasa arvatud piisava kaitse ja õiguskaitsevahendite puudumine ohvritele; arvestades, et perevägivalla seaduse eelnõu, mis esitati 2019. aasta novembris, ei sisaldanud perevägivalla terviklikku määratlust; arvestades, et 2020. aasta alguses kuulutas Riigiduuma seaduseelnõu läbivaatamise mitteprioriteetseks ning see on endiselt pooleli; arvestades, et Venemaa ombudsmani sõnul kasvas perevägivald COVID-19 pandeemia ajal järsult ja kevadiste piirangute ajal teada antud juhtumite arv oli eelneva ajaga võrreldes enam kui kahekordne; arvestades, et ELi Venemaa-strateegia peaks seetõttu käsitlema Venemaal kasvavat diskrimineerimist ja soolist ebavõrdsust ning naiste õiguste, LGBTI+ kogukonna liikmete ja muude vähemuste õigusi;

AP.  arvestades, et Venemaa demokraatlik ümberkujundamine on ELi peamine geopoliitiline julgeolekuhuvi ning president Vladimir Putini Venemaa on endiselt Euroopa julgeoleku suurim väljakutse;

AQ.  arvestades, et Euroopa Parlament kutsus oma 17. septembri 2020. aasta, 21. jaanuari 2021. aasta ja 29. aprilli 2021. aasta resolutsioonides komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat Josep Borrelli üles ELi Venemaa-poliitikat, sealhulgas 2016. aastal kokku lepitud viit juhtpõhimõtet läbi vaatama, rõhutades, et ELi tulevased suhted Venemaaga sõltuvad Venemaa demokraatliku ümberkujundamise kiirusest (või selle puudumisest); arvestades, et Euroopa Parlament nõudis ka, et ELi institutsioonid töötaksid välja uue tervikliku strateegilise lähenemisviisi, eeldades, et igasugune dialoog Venemaaga peab põhinema rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste austamisel;

AR.  arvestades, et ELi ajakohastatud strateegias tuleks võtta arvesse eri stsenaariume, võimalikke muutusi ja selget reageerimist Venemaa‑poolsele rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste rikkumisele, kaasa arvatud mõjusad vahendid Venemaa sekkumise ja desinformatsiooni levitamise vastu võitlemiseks ning võimaluse korral vahendid valikuliseks koostööks; arvestades, et Euroopa Parlament on palunud ka nõukogul viivitamata alustada ettevalmistusi ja võtta vastu ELi strateegia tulevasteks suheteks demokraatliku Venemaaga, sealhulgas laialdane stiimulite ja tingimuste pakkumine, et tugevdada riigisiseseid vabaduse ja demokraatia suundumusi;

AS.  arvestades, et ELi viis juhtpõhimõtet Venemaaga suhete korraldamiseks on vaigistanud Kremli režiimi edasist agressiooni Ukraina vastu, kuid neis põhimõtetes ei mainita sõnagagi vajadust hoida ära Venemaa rahva represseerimine president Vladimir Putini poolt; arvestades, et ELi viis juhtpõhimõtet Venemaaga suhete korraldamiseks jäävad toimiva raamistikuna kehtima, kuid need peavad olema ühendatud tegeliku strateegiaga, et saavutada ELi eesmärgid suhetes Venemaaga, muu hulgas vastustades Kremli praegust vaenulikku poliitikat ja hoides ära tema edasise agressiooni oma naabrite vastu ja muutes sõjategevuse (sealhulgas tema nimel tegutsejate ja palgasõdurite tegevuse) tagajärjed välisriikides tõsisemaks; arvestades, et kuna Venemaa praeguse juhtkonna puhul puuduvad märkimisväärse positiivse arengu väljavaated, tuleks nimetatud viit põhimõtet täiendada, et piirata president Vladimir Putini repressioone Vene rahva vastu ja Kremli laiemat destabiliseerivat tegevust;

AT.  arvestades, et ELi uus strateegia peaks keskenduma põhimõttele „vastu seista, survet avaldada ja dialoogi pidada“, mille eesmärk on tugevdada ELi suutlikkust võidelda Kremlist lähtuvate ohtudega, eelkõige idapartnerluse piirkonnas, sealhulgas Valgevenes, ja ka Venemaal endas, kaitsta inimõigusi ja aidata Venemaal demokratiseeruda, järgides demokraatia tähtsaimale kohale tõstmise põhimõtet; arvestades, et ELi üldeesmärk peaks olema suhete kujundamine Venemaa Föderatsiooniga selliselt, et säiliks kõigi ELi ja tema naabruskonna riikide rahu, stabiilsus, julgeolek, jõukus, suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, austataks rahvusvahelist õigust ning juhtpõhimõteteks jääksid inimõigused ja õigusriik; arvestades, et viimased muutused Venemaal on näidanud, et ELi Venemaa‑strateegia peaks olema palju ennetavam ja selgelt määratletud „kaasamise“ eesmärgiga, mis peaks keskenduma mitte ainult traditsioonilisele nn valikulisele suhtlemisele Kremliga, vaid ka pigem strateegilisele suhtlemisele Venemaa kodanikuühiskonnaga, et aidata kaasa Venemaa demokraatia suunas liikumisele;

AU.  arvestades, et ELi Venemaa‑strateegia keskmes peaks olema vabaduse ja demokraatia toetamine; arvestades, et selline strateegia peaks vastama ELi julgeolekuhuvidele ja pakkuma Venemaale konstruktiivset dialoogi; arvestades, et konstruktiivne suhe oleks ikkagi nii ELi kui ka Venemaa ja tema rahvaste huvides; arvestades, et endiselt on võimalik teha koostööd, et jagada ühiseid huve, lahendada probleeme ja tegeleda strateegiliste probleemidega, nagu kliimapoliitika ja terrorismivastane võitlus, edendades samal ajal inimõiguste, õigusriigi ja demokraatia väärtusi ning tagades, et kahepoolsete suhete edasine tugevdamine sõltub sellest, kas Venemaa Föderatsioon täidab vastavalt oma põhiseadusele ja rahvusvahelistele kohustustele omaenda kohustusi inimõiguste ja demokraatia valdkonnas;

AV.  arvestades, et EL peab samas sisemiselt keskenduma oma väärtuspõhise käitumise usaldusväärsuse säilitamisele, toetades õigusriiki ja põhiõigusi palju otsesemalt ja ausamalt, samal ajal kui tema mainet ja usaldusväärsust välismaal kahjustavad mõne liikmesriigi politseivägivald, vananenud kriminaalõigusnormid ning vastupanu soolisele võrdõiguslikkusele ja mitmekesisusele; arvestades, et EL peab samas väljendama sarnaseid ootusi kõigi partnerite suhtes, mõistes hukka rahvusvahelise õiguse rikkumised, võttes järjekindlalt karme reageerimismeetmeid ja hoidudes sellistele rikkumistele hinnangu andmisel topeltstandarditest;

AW.  arvestades, et selleks, et hoida Venemaad Euroopas destabiliseerivaid ja õõnestavaid meetmeid võtmast, on parim poliitika ELi liikmesriikide ühtsus; arvestades, et otsustades, kuidas koordineerida oma ajakohastatud strateegiat – eelkõige sellistes strateegilistes valdkondades nagu Euroopa kaitsekoostöö liit, Euroopa energialiit, küberkaitse, küberterrorism ja strateegilise kommunikatsiooni vahendid – peaks EL olema ühtsem, kuna Venemaa poliitika selles valdkonnas on pikka aega olnud ELi institutsioonide kõrvalejätmine ja liikmesriikidega kahepoolsete suhete eelistamine, et tuua esile ja suurendada ELi sisemisi lõhesid; arvestades, et konstruktiivne dialoog Venemaa ametivõimudega nõuaks liikmesriikide vahel tihedamat koordineerimist, koostööd ja ühtsust ning tugevamat ja kindlamat reageerimist Moskva mis tahes provokatsioonile ja agressioonile, et saavutada tasakaal kindlate seisukohtade ja valmisoleku vahel pidada ühist huvi pakkuvates küsimustes dialoogi;

AX.  arvestades, et ELi Venemaa-strateegia peaks toetama Venemaad demokraatlikuks riigiks saamisel, i) tõrjudes Kremlis või sellele lähedal olevaid isikuid, kes on valmis valimisi varastama või nende võitmiseks altkäemaksu andma või nii Venemaal kui ka ELi vahetus naabruses muid raskeid inimõiguste ja demokraatia väärtuste vastaseid kuritegusid toime panema, ja võttes nende suhtes vastu sihipäraseid sanktsioone, ii) aidates idapartnerlusriike kaugelevaatava ELi integratsioonipoliitika pakkumisega ning arendades selle poliitika rakendamiseks vajalikku ELi strateegilist vastutust ja geopoliitilist juhtimisvõimet, ning iii) omades Venemaa demokraatliku ühiskonna kaasamise strateegiat, et rajada tee tulevastele suhetele demokraatliku Venemaaga;

AY.  arvestades, et Kreml peab edukat, jõukat ja demokraatlikku ELi idanaabrust ohuks president Vladimir Putini režiimi stabiilsusele, sest see võib anda tavalistele Venemaa inimestele inspiratsiooni nn pehme jõu kasutamiseks; arvestades, et seetõttu on ELi idanaabruse demokratiseerimine ELi ja nende riikide huvides ning Venemaa tulevase demokratiseerimise jaoks äärmiselt tähtis; arvestades, et Kremli tegelik eesmärk selles piirkonnas tekkivate konfliktide suhtes on muuta demokraatlikud muutused võimu üleandmise vahendina ebaseaduslikuks, takistada nende riikide edukat arengut, diskrediteerida liberaalset demokraatiat ja viia sisse Venemaa enda võimusüsteem;

AZ.  arvestades, et EL peaks püüdlema pikaajalise Venemaa-strateegia poole, mis põhineb eeldusel, et – nii nagu ka ukrainlastel ja valgevenelastel – on ka Venemaa rahvastel võimalus oma riik demokraatlikuks muuta; arvestades, et Venemaa demokraatiale tagasiminek sõltub vene rahva tahtest; arvestades, et EL peab olema valmis toetama venelaste soovi elada demokraatlikus riigis;

BA.  arvestades, et ELi rolli ülemaailmse osalejana ja ELi institutsioonide välispoliitilist pädevust tuleks tugevdada;

1.  soovitab nõukogul, komisjonil ja komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal koos liikmesriikidega ELi Venemaa‑poliitika, sealhulgas selle viis juhtpõhimõtet läbi vaadata, ning töötada välja ELi terviklik Venemaa-strateegia, mis põhineb järgmistel põhimõtetel ja meetmetel:

  

Vastuseis vene ohule – julgeolekuohu tõrjumine

   a) EL peab oma välispoliitikat põhjalikult reformima, et näidata veenvalt oma ambitsioonikust mõjuka ülemaailmse osalejana ning suutlikkust teha õigeaegseid otsuseid ja võtta otsustavaid meetmeid välispoliitika valdkonnas, sealhulgas laiendades ELi nimel tegutsevate Euroopa välisteenistuse ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pädevusi, kohustused, kaotades ühehäälsuse nõude välispoliitilistes küsimustes ning suurendades oma strateegilise analüüsi ja tegevuse suutlikkust, lisaks peaks EL tugevdama oma rolli ülemaailmse osalejana, samuti ELi institutsioonide suutlikkust, mitte lubama Venemaal jätkata nn kahepoolsete suhete loomist ELiga, kuna Brüssel peaks olema ainus pealinn, kus peamised otsused ELi ja Venemaa kohta vastu võetakse;
   b) EL peaks koos NATO ja rahvusvaheliste partneritega Venemaad tagasi hoidma, et säilitada Euroopas ja mujal rahu ja stabiilsus, tugevdades ühtlasi omaenda kaitsevõimet ja nõudes Venemaa võimudelt, et nad ei sekkuks ELi ida- ja lõunanaabrusse; eelkõige peaks EL nõudma – sealhulgas ELi ja rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu OSCE ja ÜRO –, et Venemaa pühenduks käimasolevate konfliktide lahendamisele ja tulevaste konfliktide ennetamisele, alustades okupeeritud ja ebaseaduslikult annekteeritud territooriumide tagastamisest idapartnerluse piirkonnas vastavalt nende rahvusvaheliselt tunnustatud piiridele ning austades riikide ELi, Euro-Atlandi ja demokraatlikke valikuid;
   c) EL ja eelkõige selle liikmesriigid peaksid täitma NATO liikmetena võetud kollektiivse kaitse kohustusi; tuletab meelde, et ELil ja NATO‑l on ühised julgeolekuprobleemid, ühised kaitsehuvid ja sama, üha keerulisem julgeolekukeskkond ning seetõttu on NATO kaudu tagatav tugev Atlandi‑ülene julgeoleku- ja kaitsepartnerlus hädavajalik, samal ajal kui EL püüab saavutada strateegilist autonoomiat; EL peab tugevdama pingutusi, et luua tugevdatud NATO raames tegelik Euroopa kaitsejõud, et tagada mõjusam, kasutatavam, koostalitlusvõimelisem ja kestlikum sõjaline võimekus ja jõud, mis looks ettekujutuse tugevast ja enesekindlast rahvusvahelisest osalejast, kes suudab tagada rahu;
   d) EL peaks pöörama tähelepanu Venemaa Föderatsiooni uusimale riikliku julgeoleku strateegiale, milles ametlikult tunnistatakse Venemaa välispoliitika läänevastast suundumust ning rõhutatakse Venemaa ja lääne sotsiaalpoliitiliste süsteemide põhimõttelist ja süsteemset kokkusobimatust;
   e) EL peab tugevdama ELi liikmesriikide luureteenistuste koostööd, et süsteemselt paljastada Venemaa vaenulikku tegevust, näidata selle päritolu ja seda diskrediteerida, eelkõige selleks, et olla oma territooriumil Venemaa eriteenistuste poolsete ELi territooriumil läbiviidavate operatsioonide takistamisel tulemuslikum, ja töötama koos oma strateegiliste partneritega välja Kremli sponsoreeritud terrorismi vastased uued meetmed; lisaks peaks EL investeerima projektidesse, mille eesmärk on tugevdada oma julgeolekut ning ühist sõjalist, küber- ja energiaalast suutlikkust ning koordineerida liikmesriikide spionaaživastast tegevust;
   f) EL peaks olema valmis kasutama oma mõjujõudu ja nõudma Venemaa väljajätmist SWIFTi maksesüsteemist, et veenda Venemaa ametivõime hoiduma edasisest agressiivsest käitumisest, ning olema valmis järk-järgult lõpetama nafta ja gaasi impordi Venemaalt, kui Venemaa ametivõimud jätkavad liikmesriikide ähvardamist ja sõjalist idapartnerlusriikide vastast tegevust naaberriikides;
   g) samuti peab EL jätkama kõigi liikmesriikide elektrivõrkude täielikku sünkroniseerimist Mandri‑Euroopa sünkroonvõrguga, mis on Euroopa strateegilise energiasõltuvuse probleemile Venemaast parim pikaajaline lahendus, ning olema ka vastu Venemaa tuumaenergiasektori uuele laienemisele ELi suunas ja võtma vastu meetmed, mis takistaksid Rosatomi ehitatud Astravetsi tuumaelektrijaamas toodetud elektrienergia müümist ELi turul ning muid tulevasi projekte, nagu Balti (Baltiiski) tuumaelektrijaam;
   h) EL peab kooskõlas ELi energiapoliitika ja -huvidega koostama ja rakendama selge strateegia selle kohta, kuidas lõpetada sõltuvus Venemaa gaasist ja naftast ning muudest toorainetest (eelkõige raud/teras, alumiinium ja nikkel) ning suurendada oma energiasõltumatust vähemalt seni, kui võimul on president Vladimir Putin; sellega seoses peaks EL toetama ambitsioonikat ja resoluutset rohelist tegevuskava ning tema peamine geopoliitiline prioriteet peaks olema Euroopa rohelise arengu paketi kiire rakendamine, mis hõlmab selliseid meetmeid nagu ELi kasvuhoonegaaside heite ülekandumise maks ja CO2 heite vähendamise algatused koos keskkonnahoidliku vesinikutööstuse arendamisega; EL peab ka viivitamata rakendama uusi füüsilisi meetmeid, nagu vastassuunavoo võimalused ja piiriülene lisataristu liikmesriikide vahel; EL peab ka mitmekesistama oma energiavarustust, suurendades muu hulgas võimekust viia ellu veeldatud maagaasi impordi, energiasüsteemi ümberkujundamise ja CO2 heite vähendamise algatusi, mille tähtsus on kiiresti kasvamas ja mis võivad vähendada nõudlust fossiilkütuste järele, lõpetades sellega Venemaa energia domineerimise Euroopas; Nord Stream 2 torujuhtme ehitamine, mis on vastuolus Euroopa solidaarsusega ja võib suurendada Venemaa valitsevat seisundit ja ELi sõltuvust Venemaa gaasist ning jätta Ukraina Venemaa kuritahtlikkuse meelevalda, tuleks selle raamistiku taustal viivitamata peatada ning seda ei tohiks praeguses olukorras kasutusele võtta isegi siis, kui ehitamine on lõpule viidud;
   i) EL ja selle liikmesriigid peavad kiirendama Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamist ja lükkama tagasi seisukoha, et maagaas on vahepealne väidetavalt väiksema CO2 heitega võimalus saavutada ELi kliimaeesmärgid, pidades silmas Venemaa uusimat energiastrateegiat aastaks 2035, mis näeb ette torujuhtmete kaudu lääne suunas toimuva gaasiekspordi kasvu;
  

Venemaast tingitud praeguse ohu vastu võitlemine – võitlus Venemaa sekkumise vastu ELis ja selle idapoolsetes naaberriikides

   j) EL peab ka edaspidi toetama idapartnerlusriikide sõltumatust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust nende rahvusvaheliselt tunnustatud piiride sees ning mõistma hukka Venemaa otsese ja kaudse osalemise relvakonfliktides ja sõjalise kohaloleku idapartnerluspiirkonna piiride sees või piiridel, Krimmi ebaseadusliku okupeerimise ja annekteerimise, Donetski ja Luganski piirkondade teatavate osade de facto okupeerimise ning inimõiguste ja rahvusvahelise avaliku õiguse rikkumised, mida Venemaa paneb toime tema poolt okupeeritud või annekteeritud territooriumidel, nagu krimmitatarlaste esindusorgani Medžlise aseesimehe Nariman Celâli ja veel nelja krimmitatatarlaste juhi – Aziz ja Asan Aktemovi, Ševket Useinovi ja Eldar Odamanovi – hiljutine kinnipidamine; EL peaks tegema selgeks, et tavapärase tegevuse juurde naasmist ei saa oodata enne, kui Venemaa lõpetab ELi, selle liikmesriikide ja idapartnerlusriikide vastu suunatud agressiivse poliitika ja hübriidsõja ning taastatakse Gruusia, Moldova ja Ukraina territoriaalne terviklikkus nende rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; seetõttu peaks EL tagama, et sanktsioonid jäävad kehtima seni, kuni Venemaa täidab nende kaotamiseks seatud asjakohased tingimused, ning peaks kaaluma ka nende pikendamist ühe aasta, mitte kuue kuu kaupa, nagu praegu tehakse;
   k) EL peaks jätkuvalt kaasa aitama Krimmi rahvusvahelise platvormi konsultatsiooni- ja koordineerimisformaadi väljatöötamisele, eesmärgiga rahumeelselt lõpetada Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ajutine okupeerimine Venemaa Föderatsiooni poolt ning taastada Ukraina kontroll selle territooriumi üle, järgides täielikult rahvusvahelist õigust
   l) EL peab tunnustama oma naaberriikide Euroopa‑suunalisi püüdlusi ja tõrjuma Venemaa mõjusfääride poliitikat; lisaks peaks EL tunnistama, et ta kannab strateegilist vastutust stabiilsuse ja arengu eest oma naabruskonnas, eelkõige idapartnerluspiirkonnas, ning ta peaks jätkuvalt nõudma, et Venemaa osaleks konstruktiivselt Normandia protsessis ja täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi, eelkõige Minski kokkulepete ja ÜRO mereõiguse konventsiooni raames; EL peaks ka edaspidi olema kaasatud Minski kokkulepete täielikku rakendamisse, sealhulgas Normandia formaadis osalevate asjaomaste ELi liikmesriikide kaudu, ja uurima Atlandi‑ülese koostöö võimalusi selles küsimuses; EL peaks ühtlasi laiendama oma sanktsioonide kohaldamisala nii, et need hõlmaksid ka nn passide pealesundimist ja ebaseaduslike valimiste korraldamist Krimmis ning et nendega tõstetaks hinda, mida Venemaa peab maksma Minski kokkulepete ja Normandia formaadi läbirääkimiste blokeerimise eest; EL peaks neid meetmeid USA, Ühendkuningriigi, Kanada, Jaapani ja teiste partneritega koordineerima, et laiendada nende kohaldamisala või suurendada nende tulemuslikkust;
   m) lisaks peaks EL võtma otsustavaid meetmeid, et takistada Venemaal kehtivatest ELi sanktsioonidest kõrvale hoida; selleks peaks EL mitmesuguste lünkade kaotamiseks oma kohaldatavad õigusnormid läbi vaatama ja neid ajakohastama, et muuta sanktsioonid tõhusamaks ja panna Venemaad ka tegelikkuses oma agressiivse hübriidtegevuse eest kõrgemat hinda maksma;
   n) EL peab avaldama Venemaa Föderatsioonile survet, et see täidaks tingimusteta kõik ELi vahendatud 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkuleppe sätted, eelkõige kohustuse viia kõik oma sõjalised jõud Gruusia okupeeritud aladelt välja;
   o) president Vladimir Putini poolt oma naabrite suhtes rakendatava revisjonistliku käitumise piiramiseks, et tugevdada idapartnerlusriikide institutsioonide, majanduse ja ühiskonna vastupanuvõimet ning süvendada nende poliitilist assotsieerumist ja majandusintegratsiooni, ning nende riikide ELile lähendamiseks tehtava töö tõhustamiseks peaks EL esitama selge strateegia idapartnerlusriikidele pikaajaliselt pühendumise kohta;
   p) ELi solidaarsus idapartnerlusriikidega peaks olema suunatud sellele, et suurendada nende usaldust ELi kui usaldusväärse partneri vastu julgeolekuküsimustes, näiteks konfliktide rahumeelses lahendamises ulatuslikumalt osalemise kaudu; EL peaks tagama, et idapartnerlusriikide julgeolekumõõde kajastuks nõuetekohaselt ka ELi strateegilises kompassis, ning ta peaks kaaluma ka mitme julgeolekut käsitleva kokkuleppe (raamistikud, mille eesmärk on suurendada julgeoleku-, sõjalise, luure- ja küberkoostöö valdkonna investeeringuid ja abi) sõlmimist valitud riikidega ELi naabruses, näiteks Ukraina, Moldova ja Gruusiaga, et tugevdada nende vastupanuvõimet; EL ei peaks nende riikidega tehtavat julgeolekualast koordineerimistööd käsitlema üksnes NATO laienemise seisukohast vaadatuna, vaid peaks seadma kõrgeid sihte kohapeal julgeolekuprobleemide hindamisel ning peaks koostöös rahvusvaheliste partneritega kaaluma sõbralikele idapartnerlusriikidele kaitsevarustuse pakkumist kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51; EL peaks ühtlasi tugevdama sõbralike idapartnerlusriikidega tehtavat koostööd Euroopa Kaitseagentuuri kaudu ning sellistes valdkondades nagu teabealane ja kübervastupidavusvõime ning luureteabe jagamine ning tõhustama ühiseid sõjalisi õppusi;
   q) palub ELil teha NATOga koostööd ning võimendada ja laiendada praegust tegevust Musta mere piirkonnas ning teha idapartnerlusriikidega ka edaspidi koostööd konkreetselt kogu ühiskonda hõlmava lähenemisviisi alusel, et tagada turvaline ja stabiilne Musta mere piirkond;
   r) EL peaks tundma muret ka Kremli rolli pärast Lääne‑Balkanil, kuna see hõlmab riiklikult toetatavat desinformatsiooni ning poliitiliste ja sõjaliste sidemete loomist piirkondliku poliitilise eliidiga; EL peaks olema teadlik sellest, et Kremli sekkumine valimistesse ja demokraatiavastaste jõudude toetamine Lääne‑Balkani piirkonnas on endiselt probleem, eelkõige riikides, mis on ka NATO liikmed;
   s) EL peab reageerima ka asjaolule, et president Vladimir Putin toetab avalikult Aljaksandr Lukašenka režiimi ja tema jõhkraid repressioone Valgevene rahva vastu ning teeb Aljaksandr Lukašenkaga koostööd Valgevene demokraatlike jõudude vastu suunatud hübriidrünnakutes; EL peab seetõttu tunnistama, et sel viisil kujutab Kreml endast otsest ohtu Valgevene suveräänsusele ja demokraatiat edendavatele jõupingutustele, ning EL peab tegema selgeks, et kui Venemaa jätkab oma praegust Valgevene‑poliitikat, peab EL kehtestama lisaks karmid ohjeldamis- ja heidutusmeetmed, kuna demokraatia kaitsmisega Valgevenes toetab EL ka demokraatiat Venemaal; EL peaks paljastama Venemaa osaluse Lukašenka režiimi ELi-vastases hübriidtegevuses, sealhulgas rändajate kasutamisel, et läänt destabiliseerida, ning võtma Kremli sellise vaenuliku ja barbaarse tegevuse eest vastutusele;
   t) kui EL soovib tulemuslikult aidata Vene rahval demokraatia poole liikuda, peab ta ka oma maja Kremli hübriidsekkumistest ja rahapesutavadest puhtaks tegema, kuna need mõjutavad ELi poliitilist ja ärieliiti;
   u) EL ja selle liikmesriigid peaksid selgelt väljendama, et nende jaoks ei ole vastuvõetavad Venemaa katsed Valgevenet endaga liita, kuna need katsed oleks Valgevene rahva tahte vastased ja nende üle peab läbirääkimisi ebaseaduslik juht;
   v) märgib, et üha rohkem rahvusvahelisi osalejaid, nende hulgas Venemaa, rakendavad hübriidsõja strateegiaid, sealhulgas ELi ja selle liikmesriikide vastyu; rõhutab, et need teod on eriti destabiliseeriva ja ohtliku iseloomuga, kuna need hägustavad sõja ja rahu vahelisi piire, destabiliseerivad demokraatlikke riike ja tekitavad sihtrühmaks olevas elanikkonnas kahtlusi; seetõttu peaksid EL ja selle liikmesriigid koostöös NATO ja tema partneritega, sealhulgas idapartnerlusriikidega, kellel on selles valdkonnas ainulaadsed kogemused ja teadmised, suurendama Venemaa hübriidsõjategevuse (sealhulgas manipuleerivate desinformatsioonikampaaniate, küberrünnete, spionaaži ja valimistesse sekkumise) jälgimist ja analüüsimist; eelkõige peaksid nad kiiresti tagama, et kasutusele võetakse piisavad ressursid, personal ja vahendid, mis võimaldavad Venemaa hübriidohtusid ja sekkumisi tuvastada, analüüsida, ära hoida, nende vastu võidelda ja neid kõrvaldada; eespool loetletu on eriti oluline seoses katsetega õõnestada Euroopa projekti, polariseerida ja lõhestada demokraatikke ühiskondi, kasutades selleks desinformatsiooni, ning toetada ja rahastada demokraatiavastaseid, populistlikke, äärmuslikke, peamiselt parempoolseid või vasakradikaalseid erakondi, liikumisi ja vabaühendusi või poliitilisi separatistlikke jõudusid kogu Euroopas, sealhulgas küberruumis ning sotsiaalmeedia ja meediakanalite (nt Russia Today ja Sputnik) kaudu; ELis tegutsevad erakonnad, kes on hea meelega valmis saama kasu rahalistest vahenditest, mille Venemaa Föderatsioon teeb kättesaadavaks vastutasuks poliitilise või muud liiki toetuse eest, mida parlament või muud organisatsioonid pakuvad Venemaa poliitikameetmetele või eesmärkidele, kahjustades seega ELi huve ja väärtusi, kannavad moraalset ja poliitilist vastutust;
   w) sellega seoses peab EL koostama koordineeritud ja tervikliku ohjeldamisstrateegia ning töötama sealhulgas välja meetmed, mille abil kaitsta oma meediamaastikku ning süstemaatiliselt jälgida Venemaa ja Venemaaga seotud meedia ja internetiteenuse osutajate (kas vene või muus keeles) pakutavat sisu, samas ajakirjandusvabadust piiramata; EL peaks oma strateegia raames tõstma Venemaa vastu häält iga kord, kui see paneb ELi ja liikmesriikide vastu toime hübriidrünnakuid, suurendama küberrünnetele vastupanu võimet ja suurendama idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma suutlikkust, kuna hõlmata tuleb ka ELi pinnal leviv desinformatsioon; EL ja selle liikmesriigid peaksid niisuguste rünnete vastu võitlemiseks võtma julgemaid ja koordineeritumaid proportsionaalseid meetmeid, näiteks Venemaa diplomaatide väljasaatmisega ELi tasandil vastuseks üksikute liikmesriikide diplomaatide väljasaatmisele Venemaa ametivõimude poolt;
   x) viimaks peaks EL tagama Euroopa Parlamendi välissekkumist kõigisse Euroopa Liidu demokraatlikesse protsessidesse, sealhulgas desinformatsiooni käsitlevalt erikomisjonilt saadavate ettepanekute kiire rakendamise;
  

Kremliga suhtlemine ja valikulise dialoogi pidamine, et valmistada ette Venemaa üleminekut, hõlmates ka valdkondlikku koostööd

   y) suhetes Venemaaga peaks EL liikuma kahes suunas: ühelt poolt peaks ta pidama Kremli ametivõimude ja piirkondlike valitsustega tingimuslikku valikulist dialoogi ning teiselt poolt tegema strateegilist koostööd Venemaa kodanikuühiskonnaga, kes püüdleb Venemaal demokraatia saavutamise poole, ning tegema sõltumatut koostööd piirkondlike ja kohalike osalejatega; ELi Venemaa-strateegia ei tohiks välistada ametivõimudega suhtlemist seal, kus see on ELi huvides ning ei õõnesta ELi kohustusi inimõiguste ja demokraatia eesmärkide saavutamisel, kuna ELi jaoks on endiselt oluline leida võimalusi praeguste pingete leevendamiseks, määrates kindlaks meetmed, millega suurendada läbipaistvust ning vähendada arusaamatuste ja valearvestuste riski;
   z) eelkõige peaks EL jätkama institutsioonilise koostöö tegemist Venemaaga rahvusvahelistes organisatsioonides ja mitmepoolsete lepingute kaudu, näiteks ÜROs Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE), Arktika Nõukogus ja Euroopa Nõukogus, et käsitleda kiireloomulisi piirkondlikke ja ülemaailmseid küsimusi, tegeleda konfliktide ennetamise ja lahendamisega ning edendada üksteist täiendavaid või ühiseid huve, näiteks keskkonnaküsimuste, nii Venemaa kui ka ELi rohepöörde, avatud taeva lepingu, tuumadesarmeerimise, relvastuse vähendamise ja relvastuskontrolli, Arktika-küsimuste ja ühise laiaulatusliku tegevuskava (Iraani tuumalepe) valdkonnas ning seoses olukorraga Lähis-Idas, Liibüas ja Afganistanis; EL peaks tegema Venemaaga valikuliselt koostööd piirkondlikes ja ülemaailmsetes küsimustes, et kinnistada Venemaa kindlalt mitmepoolsesse koostöösse ja reeglitel põhinevasse rahvusvahelisse korda, takistades teda nii ohustamast julgeolekut ja heaolu, sealhulgas ELis ja Euroopa naabruses; konkreetsemalt peaks EL kasutama ka Euroopa rohelist kokkulepet ja selle kliimaeesmärke, et teha koos Venemaaga tööd rohelise ülemineku nimel, eelkõige selleks, et kiirendada dekarboniseerimist, vähendada Venemaa CO2 heidet, mis vaatamata Venemaa poolt Pariisi kokkuleppe ratifitseerimisele ikka kasvab, suurendada energiatõhusust ja laiendada taastuvate energiaallikate kasutamist, milleks on Venemaal tohutult suur potentsiaal; EL saab aidata suurendada ka teadlikkust kliimamuutustest, mis levib Venemaal väga aeglaselt;
   aa) EL, selle liikmesriigid ja Venemaa peaksid jätkama põhjamõõtme poliitika raames Arktika piirkonnas eduka koostöö tegemist, kuna on äärmiselt oluline, et nad jätkaksid konstruktiivset koostööd, et võidelda Arktikas kliimamuutuste tagajärgedega ja hoida ära selle piirkonna muutumine sõjaliste pingete järjekordseks subjektiks;
   ab) koostöö teatavates konkreetsetes valdkondades ei tohiks aga kaasa tuua mingeid järeleandmisi väärtuste osas ning EL ei tohiks kunagi eirata geostrateegilisi tagajärgi ja oma partnerite huve; tõepoolest peab EL tagama, et igasugune edasine suhtlus Kremliga sõltub Kremli lubadusest lõpetada kodune agressioon oma rahva vastu, peatada opositsioonivastased süsteemsed repressioonid ning poliitvangide hirmutamine ja piinamine, tunnistada kehtetuks kõik rahvusvaheliste standarditega vastuolus olevad seadused (näiteks nn välisagente ja nn äärmuslasi või ebasoovitavaid organisatsioone käsitlevad õigusaktid) või muuta neid, peatada kodanikuühiskonna organisatsioonide represseerimine, eriti korruptsiooni vastu võitlevate ja Venemaal inimõiguste eest võitlevate organisatsioonide represseerimine, ning lõpetada naaberriikide vastu suunatud riigiväline agressioon; selle raames peab EL tuletama Venemaale meelde ka seda, et poliitiliste oponentide kinnipidamine on vastuolus Venemaa rahvusvaheliste kohustustega, ning EL peab kindlalt nõudma, et depolitiseeritaks kohtusüsteem ning tagataks õigus õiglasele kohtumenetlusele ja juurdepääs õigusnõustamisele; teisisõnu peavad ELil olema Kremliga suhtlemise katsetes selgelt kindlaks määratud punased jooned, mis hõlmavad partnerriikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse täielikku austamist, ning EL peab hoiduma Venemaaga koostöö tegemisest ainult dialoogikanalite avatuna hoidmise huvides; EL ei peaks Kremliga suuri kompromisse otsima, kui Kreml loodab saada vabad käed Venemaal ja oma väljakuulutatud privilegeeritud huvide tsoonis (Ukraina, Valgevene jne) tegutsemiseks; EL peab tegema täiesti selgeks, et ta ei ohverda teiste riikide huve Moskvaga paremate suhete loomise nimel;
   ac) lisaks peaks EL tungivalt nõudma Venemaa Föderatsioonilt rahvusvahelise üldsuse tõstatatud kiireloomuliste küsimuste lahendamist ja oma Novitšoki programmi viivitamatut, kõikehõlmavat ja täielikku avalikustamist Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioonile; eelkõige peaks EL mõistma hukka ka Venemaa rolli lennu MH17 allatulistamises 2014. aastal ning kutsuma Venemaa Föderatsiooni üles tegema täielikku koostööd selliste suurte rahvusvaheliste kuritegude, vahejuhtumite ja tragöödiate uurimisel nagu Malaysia Airlinesi lennu MH17 allatulistamine, samuti muude selliste hiljutiste vahejuhtumite uurimisel, millesse on kaasatud olnud ka Venemaa luureteenistused ELi liikmesriikide ja idapartnerlusriikide territooriumil, sealhulgas Valgevenes;
   ad) EL peaks kordama oma korduvalt esitatud üleskutset, et Venemaa ametivõimud tagastaksid Poolale 2010. aasta aprillis Smolenski lähedal alla kukkunud Poola valitsuse lennuki Tu‑154 vraki ja mustad kastid;
  

Demokraatia toetamise alane tegevus – reageerimine sanktsioonide, finantskontrolli ja rahvusvaheliste uurimiste abil

   ae) EL peab tugevdama USA ja muude sarnaselt meelestatud partneritega tehtavat koostööd ning looma liidu, et kaitsta demokraatiat kogu maailmas, ja pakkuma välja demokraatia kaitsevahendite komplekti, mis peaks hõlmama ühismeetmeid sanktsioonide, ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemise poliitika, majandus- ja finantsabi tingimuslikkuse reeglite ja rahvusvaheliste uurimiste kohta ning auahnet tegevuskava vabaduse ja demokraatia, inimõiguslaste ja demokraatia kaitsjate toetamiseks; lisaks peaks ELi tegevuskava tasakaalustama Venemaa ja Hiina püüdeid nõrgestada demokraatiat kogu maailmas ja destabiliseerida Euroopa korda;
   af) EL peaks ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemiseks kehtestama tsentraalse raamistiku, tugevdama veelgi oma rahapesuvastast raamistikku ja tagama selle järjepideva rakendamise, hõlbustama tihedamat koostööd pädevate asutuste vahel ja looma ELi finantskontrolli asutuse, et parandada ELi ja selle liikmesriikide kaitset Venemaa ja muuda autoritaarsete režiimide ebaseaduslike finantstavade ja -sekkumiste eest, mida kasutatakse õõnestavatel poliitilistel eesmärkidel ja mis seetõttu kujutavad endast ohtu Euroopa julgeolekule ja stabiilsusele;
   ag) eelkõige peab EL kaaluma Venemaa lisamist suure rahapesuriskiga ELi mittekuuluvate riikide nimekirja, mis peaks olema oluline selleks, et EL saaks rangemalt kontrollida kõiki kahtlaseid finantsvoogusid, mis tulevad Venemaa režiimilt ja selle nimel tegutsejatelt; lisaks peaks EL tugevdama oma pangandussüsteemi ja kehtestama õigusraamistiku, et võidelda Venemaa rahalise sekkumisega ELi ja liikmesriikide demokraatlikesse protsessidesse, kaasa arvatud eliidi kaasamise strateegia ning tippametnike ja endiste Euroopa poliitikute värbamise tehnika; selline raamistik peaks suurendama Venemaa eliidi poolt ELis hoiustatavate ja kulutatavate rahaliste vahendite läbipaistvust ning aitama reageerida poliitiliste parteide, poliitiliste liikumiste ja poliitiliste kampaaniate rahastamisele Venemaa osalejate poolt ja seda ära hoida ning teha seda ka investeeringute puhul, mida tehakse strateegilisse taristusse ja strateegilistesse organitesse, sealhulgas ülikoolidesse ja poliitilistesse mõttekodadesse, mis võivad tekitada või suurendada teatavate majandussektorite sõltuvust Venemaast ja olla Venemaa spionaaži ja julgeolekuohtude sisenemispunktid; sellega seoses peaks EL kehtestama ka karistused Venemaa vara suhtes, mida kasutatakse otseselt ja kaudselt ELi ning selle liikmesriikide ja idapartnerlusriikide demokraatlikesse protsessidesse sekkumiseks; samal ajal peaksid riikide valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid uurima Venemaa peamiste liidrite ja oligarhide varjatud pärandvara ning seda käsitlevaid arvanäitajaid avalikustama;
   ah) EL peaks võimalikult kiiresti looma tulemuslikud õiguslikud vahendid piiriülese korruptsiooni ja sellega seotud rahapesu vastu võitlemiseks, eriti kui see puudutab Venemaalt pärit korruptsiooni ja ebaseaduslikke rahastamistavasid, ning kohaldama palju ulatuslikumalt konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, et tulla tõhusalt toime Kremli kleptokraatiaga; sellega seoses ei tohiks Venemaa ametivõimud jätta Venemaa kodanikuühiskonna organisatsioone ja valitsusväliseid organisatsioone süstemaatiliselt ilma korruptsiooni vastu võitlemise vahenditest; lisaks peaks EL suurendama suutlikkust paljastada ja peatada Venemaalt pärit musta raha vooge ning paljastada Venemaa režiimi autokraatide ja korrumpeerunud oligarhide varjatud rikkust ja finantsvarasid liikmesriikides; ELi institutsioonid peaksid nendest juhtumitest andma korrapäraselt aru parlamendis iga poole aasta tagant toimuvatel kuulamistel, kus käsitletakse demokraatia olukorda Venemaal; need aruanded peaksid sisaldama president Putini lähikonna kõige olulisemate liikmete nimesid;
   ai) EL peaks Venemaalt pärit ebaseaduslike rahavoogude peatamise nimel tehtavas võitluses pöörama erilist tähelepanu Valgevenest pärit rahavoogudele, kuna autokraadid ja korrumpeerunud oligarhid on omavahel seotud; ELi institutsioonide poolt Euroopa Parlamendile esitatavates eriaruannetes tuleks käsitleda küsimust, mis puudutab Venemaa rahalist sekkumist Valgevenes, sealhulgas strateegilistes sektorites, ning need peaksid sisaldama teavet Aljaksandr Lukašenka lähikonna ja korrumpeerunud oligarhide varade kohta;
   aj) EL peaks käsitlema Venemaa poolset teabega manipuleerimist ning püüdeid sekkuda demokraatlikesse protsessidesse ELi tasandil ja selle liikmesriikides, kaaludes ja kehtestades vajalikke vahendeid selle takistamiseks ja selle vastu võitlemiseks;
   ak) kooskõlas demokraatia esmatähtsaks pidamise põhimõttega peaks EL oma suhetes Venemaaga tugevdama tingimuslikkuse nõuet, püüdes Venemaaga pidada dialoogi või sõlmida kokkulepe meetmete teemal, mille eesmärk on kaitsta inimõigusi, meediavabadust ja vabade valimiste korraldamist dialoogi rangema nõudena; EL ja selle liikmesriigid peaksid vaatama läbi ka oma investeerimistoetuse ja majanduskoostöö projektid (näiteks Nord Stream 2 ja Rosatomi ehitatud tuumaelektrijaamad) ning suurendama jõupingutusi, et piirata Kremli strateegilisi investeeringuid, mis on sageli küll pärit liikmesriikidest, kuid mida tehakse Venemaa oligarhide ja niisuguste äriühingute rahavoogude kaudu, mis on asutatud selleks, et rahastada ELis Venemaa pahatahtlikku sekkumist ja korruptsiooni levikut; sellega seoses peaks EL pöörama erilist tähelepanu topeltkodakondsuse õiguslikule korraldusele ning nõudma kindlalt, et Bulgaaria ja Malta loobuksid oma nn kuldse passi režiimist; lisaks ei tohiks EL viia ellu ühiseid tehingu- ega äriprojekte ilma eelneva poliitilise hoolsuskohustuse rakendamiseta läbipaistvuse, korruptsiooni ja poliitiliste tagajärgede suhtes, kuna sellised projektid ei tohiks seada ohtu liikmesriikide vahelist solidaarsust ega ka solidaarsust ELi naaberriikidega, tuua kasu korruptsioonisüsteemidele Venemaal ega ELis ega avaldada kahjulikku mõju inimõigustele ega keskkonnale;
   al) samal ajal peaks EL kohaldama ka demokraatia esmatähtsaks pidamise põhimõtet Venemaale antava rahalise toetuse programmide ja Venemaal tehtavate investeeringute ümberhindamisel, mis muude meetmete hulgas peaks hõlmama ka ELi finantseerimisasutuste laenude andmise volituste läbivaatamist; samas vaimus peaks EL hindama oma koostööd Venemaaga mitmesugustes välispoliitika formaatides ning kontrollima, kas Venemaa täidab Euroopa Nõukogu ees võetud kohustusi;
   am) EL peaks looma uusi vahendeid, et poliitvangide vabastamise nõudmine oleks tulemuslikum; EL peaks nõudma, et Venemaa ametivõimud vabastaksid kõik poliitilistel põhjustel ebaõiglaselt vangistatud isikud (kaasa arvatud Aleksei Navalnõi, Aleksei Pitšugin ja Juri Dmitrijev) ja kõik teised isikud, kelle inimõiguste keskus Memorial on liigitanud poliitvangideks vastavalt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonis 1900/2012 kehtestatud kriteeriumidele; EL peab kasutama kõiki võimalusi, et juhtida Venemaa ametivõimude tähelepanu kõnealustele ja muudele sõnavabaduse valdkonnas toime pandud rikkumistele, pidades eelkõige silmas poliitiliste ja kodanikuühiskonna aktivistide, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate ahistamist, kohtu alla andmist ja füüsilist ründamist Venemaal; EL peaks kindlalt nõudma, et need rikkumised lõpetataks ja et neid uuritaks, ning nõudma tungivalt, et Venemaa võtaks niisuguste tegude eest vastutajad vastutusele;
   an) ELi institutsioonid peavad Euroopa Parlamendi kuulamistel andma korrapäraselt aru poliitvangide olukorrast Venemaal, looma tihedaid kontakte Venemaa dissidentide, valitsusväliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate ja sõltumatute meediakanalitega ning suurendama nendele antavat rahalist toetust ning olema pidevalt kursis Venemaa poliitiliste aktivistide nimede ja kinnipidamistingimustega; lisaks peaksid liikmesriigid hoiduma poliitiliste oponentide ja varjupaigataotlejate Venemaale väljasaatmise ja väljaandmise lubamisest või võimaldamisest, kui nende elu või kehaline puutumatus oleks seal ohus; lisaks peaks EL vajaduse korral hõlbustama erakorralist viisade väljastamist ja pakkuma ajutist varjupaika oma liikmesriikides;
   ao) EL peaks ka tähelepanelikult jälgima inimõiguste olukorda Venemaal, tehes seda muu hulgas ELi Venemaale lähetatud delegatsiooni ja liikmesriikide saatkondade kaudu, kes jälgivad kodanikuühiskonna organisatsioonide, opositsioonipoliitikute ja -aktivistide kohtuasju; EL peaks laiendama ka kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi ja kohaldama seda inimõiguste rikkumiste suhtes, mis pannakse toime kõigil külmutatud konfliktidest mõjutatud territooriumidel ja idapartnerlusriikide ebaseaduslikult okupeeritud piirkondades; samal ajal peaks EL täitma oma kohustust arvestada soolist aspekti kogu välistegevuses ning ta peab toetama põhilisi inimõigusi, sealhulgas võideldes soolise vägivalla, rassismi, ksenofoobia, vaenukuritegude, politsei jõhkruse ja muude diskrimineerimise vormide vastu ning edendades soolist võrdõiguslikkust, naiste õigusi, LGBTI+ kogukonna liikmete õigusi ja vähemuste õigusi Venemaal; EL peaks igal võimalusel aitama Venemaal rõhutavaid elanikke, eriti neid, kes puutuvad kokku diskrimineerimisega vanuse, usu, rassi, etnilise kuuluvuse, teatavasse keelelisse või sotsiaalsesse rühma kuulumise, seksuaalse sättumuse, sooväljenduse, sooidentiteedi, sootunnuste või muul alusel; EL peaks tegema Venemaaga tööd ka sellistes valdkondades nagu naiste õiguste kaitsjate kohtlemine, naiste esindatus poliitikas ja avalikus halduses, naiste võimalused tööturul ning seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused Venemaal; EL peaks lisaks hukka mõistma LGBTI+ kogukonna liikmete tagakiusamise, meelevaldse kinnipidamise ja piinamise paljudes Venemaa Föderatsiooni osades, rõhutama jätkuvat uurimisvajadust ja nõudma kõigi sellistes olukordades olevate vangide viivitamatut vabastamist, eelkõige Tšetšeenias; EL peaks veelgi rohkem rõhutama, et Venemaa valitsus kasutab jätkuvalt nn geipropaganda keeldu, et õigustada süüdistuste esitamist; EL peaks liikmesriikide toel hõlbustama selliste ohvrite varjupaiga taotlemise menetlusi kooskõlas ELi ja siseriikliku õigusega;
   ap) EL peaks suurendama oma suutlikkust valmistada ette ja kehtestada Venemaa ametivõimude, Venemaa oligarhide ning president Vladimir Putini akolüütide ja nende pereliikmete suhtes sanktsioone inimõiguste rikkumiste või demokraatlike jõudude, vähemuste, usuliste ja LGBTI+ kogukonna rühmituste süstemaatilise represseerimise eest Venemaal; selleks peaks EL tsentraliseerima oma otsuste tegemise, muutes inimõiguste raskete rikkumiste korral sanktsioonide kehtestamise automaatseks, ning kaaluma nõukogus kvalifitseeritud häälteenamust nõudva hääletuse reegli kehtestamist muude inimõiguste rikkumiste puhul; EL peaks kiiremas korras võtma vastu ka ELi korruptsioonivastase sanktsioonirežiimi, võttes võimaluse korral eeskujuks Ühendkuningriigi ülemaailmse korruptsioonivastase sanktsioonirežiimi, et täiendada kehtivat kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi, ning olukorra edasise eskaleerumise korral peaks EL kaaluma ka sanktsioone, milles võetakse sihikule luureteenistuste ja sõjaväe ning nafta- ja gaasisektori rahastamine; niisugusel juhul peaks EL töötama välja uue sanktsioonimehhanismi, mis võimaldaks Venemaa Föderatsiooni vaenutegevuse jätkumisel vähendada ELi tasandil Venemaalt pärit tarnijatelt energia importimist teatava protsendi võrra, aidates samal ajal liikmesriikidel täita selle tagajärjel tekkinud puudujääki Euroopa rohelise kokkuleppega kooskõlas olevate meetmete abil; rõhutab, et vähendamine peaks automaatselt suurenema sama protsendi võrra aastas, kuni Venemaa Föderatsioon lõpetab oma vaenutegevuse;
   aq) EL peaks konsulteerima valitsusväliste organisatsioonidega, et koguda oma sanktsioonipoliitika jaoks kasulikku teavet, nii et need organisatsioonid saaksid olla talle asjade ettevalmistamisel ja uurimisel igati abiks; soovitab liikmesriikidel tõhustada viivitamata vastuluurealast koostööd ja teabe jagamist, et paljastada ja takistada Venemaa salavõrgustikke ELis;
   ar) EL peaks algatama president Vladimir Putini režiimi poolt Venemaa rahva vastu toime pandud kuritegude ja Aljaksandr Lukašenka režiimi poolt Valgevenes toime pandud kuritegude rahvusvahelise uurimise ning aitama sellele kaasa karistamatusevastase platvormi ja ELi digiplatvormi Justice Hub kaudu; nende uurimistega seoses peaks EL looma niisuguste nõustajate rakkerühma, kes abistaks riiklikke ja rahvusvahelisi uurimisi, kohtumenetlusi ja ELi kohtute loomist ning annaks Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru poliitilise vabaduse olukorrast Venemaal;
   as) EL peaks ühtlasi edendama ja toetama jõupingutusi, mida tehakse riiklikes ja rahvusvahelistes jurisdiktsioonides kriminaalmenetluste algatamiseks, et võtta Venemaa sõjaväelised ja poolsõjaväelised rühmitused vastutusele rikkumiste ja kuritegude, sealhulgas sõjakuritegude eest, mis on mitmes riigis, sealhulgas Süürias, Kesk‑Aafrika Vabariigis ja Liibüas, toimunud operatsioonide käigus pandud toime tsiviilisikute vastu;
   at) EL peaks nõudma ka opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi mõrva sõltumatut ja erapooletut uurimist ning viima selle kuriteo toimepanijad kohtu ette kooskõlas OSCE ja Euroopa Nõukogu soovitustega;
   au) lisaks peaks EL mõistma kõige karmimalt hukka ELi ametnike vastu suunatud põhjendamatud sanktsioonid ja kutsuma Venemaa ametivõime üles need viivitamata kehtetuks tunnistama;
   av) EL peab olema valmis mitte tunnustama Venemaa parlamenti ja kaaluma rahvusvahelistelt parlamentaarsete assambleedega organisatsioonidelt, eelkõige Euroopa Nõukogu Parlamentaarselt Assambleelt, Venemaa liikmesuse peatamise palumist, kui Venemaa 2021. aasta parlamendivalimised tunnistatakse pettuslikuks ja nende elluviimine demokraatlike põhimõtetega ja rahvusvahelise avaliku õigusega vastuolus olevaks; lisaks peaks EL mõistma hukka president Vladimir Putini mis tahes katse jääda ametisse ka pärast praegust ja lõplikku presidendi mandaati, mis lõpeb 7. mail 2024. aastal, tuginedes 2020. aastal tehtud põhiseaduse muudatustele, mille jõustamine oli Euroopa Parlamendi hinnangul ebaseaduslik;
   aw) EL peaks kutsuma Venemaa valitsust ja riigiduumat üles vaatama läbi valimiste õigusraamistiku, sealhulgas valimiste vaatlemist käsitleva osa, et hõlbustada pluralismi ning rahvusvahelistele standarditele vastavaid vabu ja õiglaseid valimisi ning luua opositsioonikandidaatidele võrdsed võimalused;
   ax) samal ajal peaksid liikmesriigid võtma kõik võimalikud meetmed, et takistada oma kodanikel tegutseda rahvusvaheliste vaatlejatena okupeeritud Krimmis 2021. aastal toimuvatel parlamendivalimistel, mida Venemaa korraldab ebaseaduslikult; sellega seoses peaksid Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid vältima igasugust tegevust, mida võib ekslikult pidada rahvusvaheliseks vaatluseks ja selle eest sanktsioonid kehtestama, lisaks peaks EL mõistma hukka okupeeritud Krimmis ning Donetski ja Luganski oblastite okupeeritud aladel tänavuste ja edaspidiste valimiste ebaseadusliku korraldamise Venemaa poolt ja keelduma nende tunnustamisest;
  

Demokraatia toetamise alane tegevus – demokraatiameelse ühiskonna toetamine Venemaal

   ay) EL peaks väljendama tahet parandada oma suhteid Venemaa Föderatsiooni rahvaga, võttes vastu ja avaldades nn pöördumise Vene rahva poole;
   az) EL peaks võtma arvesse erinevaid võimalikke arengusuundumusi nii ELi ja Venemaa suhetes kui ka Venemaal; eelkõige peaks ELil olema visioon ja strateegia, mis käsitleb ELi tulevasi suhteid vaba, jõuka, rahumeelse ja demokraatliku Venemaaga, mis on täielikult pühendunud rahvusvahelisele avalikule õigusele, oma rahvusvahelistele kohustustele ja heanaaberlike suhete põhimõtetele; niisugune strateegia peaks sisaldama ulatuslikku pakkumist selliste tingimuste ja stiimulitega nagu viisanõude kaotamine, vabakaubandusinvesteeringute ja moderniseerimise programmid ning strateegiline partnerlus, mille eesmärk on muu hulgas tagada maailmajao stabiilsus ja selle rahvusvaheliste piiride täielik austamine; EL peaks välja tooma ka potentsiaalse kasu, mida ta on valmis pakkuma vastutasuks Venemaa demokraatliku ümberkorraldamise eest, mille eesmärk on muuta see koostööpõhiseks ja täieõiguslikuks demokraatlikuks juhtimissüsteemiks, kus austatakse inimõigusi, põhivabadusi, rahvusvahelist avalikku õigust ja reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, ning ka selle praeguse välispoliitika ja rahvusvahelise käitumise põhjaliku muutmise eest;
   ba) EL peaks toetama Venemaa kodanikuühiskonda ja edendama inimestevahelisi kontakte ELi ja Venemaa kodanike vahel, eriti kuna Venemaa kodanikud saavad maailmas kõige rohkem Schengeni viisasid, millest enamik on mitmekordsed ja mitmeaastased; seetõttu peaks EL kaaluma Venemaa kodanike puhul viisalõivude ja viisa saamise tõkete vähendamist ning niisuguse tõhusa teavituskampaania korraldamist, mis näitaks, et Vene rahvas on ELis teretulnud; EL peaks laiendama ka oma kooli-, ülikooli-, teadus- ja kultuurivahetusprogramme Venemaaga ning kaaluma praktika- ja otsese töölevõtmise võimaluste pakkumist nii Venemaalt pärit kõrge kui ka madala kvalifikatsiooniga töötajatele; EL peab looma ja laiendama alternatiive Venemaalt pärit poliitiliselt motiveeritud sisserändajatele, et nad saaksid elada ELis turvalistes ja õiguslikult kindlates tingimustes; lisaks peaks EL märkimisväärselt suurendama oma rahalist ja tehnilist abi, mida antakse ametiühingutele, sõltumatutele meediakanalitele, valitsusvälistele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele ning kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamise meetmetele Venemaal; samuti peaks EL rahaliselt toetama humanitaarõppeprogramme ELi ülikoolides, mis valmistaksid Vene rahvast ja eriti üliõpilasi ette osalema oma riigi demokraatlikus ümberkorraldamises;
   bb) EL peaks koostama kõikehõlmava loetelu kõigist vahenditest, mida saab kasutada Venemaa demokraatliku ühiskonnaga suhtlemiseks ja mis võivad hõlmata paljude Venemaa kodanikuühiskonna organisatsioonide väljatöötatud ettepanekuid;
   bc) EL peaks vastu seisma president Vladimir Putini režiimi venekeelsele propagandale ja desinformatsiooni kampaaniatele ELis, idapartnerlusriikides ja ka Venemaal endas, toetades ja tugevdades sõltumatuid ajakirjanikke ja meediakanaleid, kes pakuvad alternatiivi Kremli desinformatsioonile, ja toetama ööpäevaringse eetriajaga vaba Vene televisiooni loomist; EL peaks veelgi toetama Venemaal sõltumatuid meediakanaleid, ajakirjanikke ja blogijaid, et tugevdada alternatiivseid allikaid ja kanaleid, mis ei ole Kremli kontrolli all;
   bd) EL peab võitlema sõltumatute meediakanalite survestamise vastu, luues muu hulgas ELi demokraatliku meedia fondi, et toetada sõltumatuid meediakanaleid kogu maailmas, sealhulgas Venemaal; EL peab tegema ka rohkem tööd niisuguste sõltumatute ajakirjanike ja meediakanalite toetamiseks ja tugevdamiseks, kes pakuvad Kremli desinformatsioonile alternatiivi, ilma milleta Venemaa ei saa olla demokraatlik, jõukas ega vaba; sellega seoses peaks EL toetama sõltumatuid meediakanaleid, nagu Meduza ja Radio Free Europe / Radio Liberty, pidades silmas Venemaa ametivõimude poolt sõnavabaduse ja sõltumatu ajakirjanduse lämmatamiseks jõustatud koormavaid ja ebapraktilisi nn välisagente käsitlevaid seadusi;
   be) Euroopa Parlamendi delegatsioon ELi‑Venemaa parlamentaarses koostöökomisjonis peaks võtma ülesande teha kindlaks huvipakkuvad isikud, kellel on Venemaa ühiskonnas juhtiv roll ning kes oleksid valmis alustama konstruktiivset ja katkematut dialoogi ning looma korra avalikeks kontaktideks Venemaa kodanikuühiskonna, ülikoolide, suuremate teadus- ja kultuuriasutuste, valitsusväliste organisatsioonide, poliitiliste liikumiste ning kunsti- ja intellektuaalringkondadega;
   bf) EL peab arvesse võtma, et heakskiit Jossif Stalini tegudele on Vladimir Putini ajal tõusnud Vene elanikkonna seas kõigi aegade kõrgeimale tasemele: 70 % ühiskonnast usub, et Stalinil oli Venemaa ajaloos positiivne roll; EL peaks tunnistama, et selle põhjuseks on Putini poliitika massiteadvuse staliniseerimiseks ja sõltumatute ajaloolaste represseerimine; EL peab nõudma, et nõukogude arhiivid avataks teadlastele ja uurijatele ning et avalikustataks stalinistide genotsiidiaktide üksikasjad venelaste ning teiste Nõukogude Liidu rahvaste ja selle satelliitriikide vastu, sealhulgas toimikud, mis on seotud Augustówi haarangu kuritegeliku sõjalise operatsiooniga;
   bg) ÜRO on kuulutanud internetile juurdepääsu inimõiguseks ning sellega seoses peaks EL mõistma hukka Kremli katsed blokeerida, kontrollida ja tsenseerida Venemaa elanike juurdepääsu internetile ning neilt seda lausa ära võtta; EL peab kutsuma ülemaailmseid IT-ettevõtjaid üles, et nad oma Venemaa turu tegevust kavandades neid ebademokraatlikke katseid arvesse võtaksid;
   bh) viimaks peaks EL kehtestama siduva õigusraamistiku, mis võimaldaks tal jõuliselt reageerida kampaaniatele, mille eesmärk on õõnestada demokraatiat või õigusriiki, ning võtma selleks muu hulgas ka sihipäraseid meetmeid niisuguste kampaaniate eest vastutavate isikute suhtes; EL peaks töötama välja ka digipoliitika valdkonna tulemuslikud strateegiad, et kasutada tehnoloogilisi standardeid ja avatud internetti vaba ruumi toetamiseks ja rõhuva tehnoloogia piiramiseks; seepärast peaks EL toetama avatud lähtekoodiga tehnoloogiat, turvalise side teenuseid, detsentraliseeritud platvorme ning Venemaa elanikkonnale mõeldud uusi madala läve ja kaitstud privaatsusega atraktiivseid sotsiaalmeedia platvorme, laiendades samal ajal globaalseid privaatsuse tehnoloogilisi standardeid, luues eetilisi ja õiguslikke standardeid, millel on signaalmõju põhiõiguste kaitse edendamiseks, püüdes saavutada massilise jälgimise tehnoloogia ja invasiivsete sotsiaalse hindamise süsteemide rahvusvahelise keelustamise ning nõudes kindlalt autonoomsete relvasüsteemide keelustamist;
  

Venemaa elanike ja demokraatia toetamise alane tegevus – idapartnerluse edukus kui Venemaa elanike inspiratsiooni allikas

   bi) EL peaks jätkama idapartnerluse tõhustamist, et edendada demokraatiat, õigusriiki, põhivabadusi, inimõigusi, piirkondlikku koostööd ja heanaaberlikke suhteid; eelkõige võiks EL pakkuda eelseisval Euroopa tuleviku konverentsil välja tõhustatud koostöö strateegia, et valmistuda ELi idanaabruse Euroopa integratsioonile uue hoo andmiseks ning toetada ELile orienteeritud idapartnerlusriikide edukat arengut, mis oleks heaks eeskujuks ja innustaks Venemaa elanikke demokraatiat toetama; sellele vastavalt peaks EL säilitama idapartnerlusriikide realistliku väljavaate saada ELi liikmeks, hoides seega ülal nende motivatsiooni teha lisareforme;
   bj) EL peaks jätkuvalt toetama Ukraina, Gruusia, Moldova, Armeenia, Aserbaidžaani ja Valgevene poolt ELi aluslepingute ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta aluseks olevate ELi poliitiliste, demokraatlike, sotsiaalsete ja õiguslike kriteeriumide täitmist;
   bk) viimaks peaks EL nõudma ELiga assotsieerimislepingu sõlminud idapartnerlusriikide integreerimise ambitsioonikamat strateegiat; sel viisil motiveerib EL temaga assotsieerunud idapartnerlusriike viima ellu ELi reforme, pakkudes neile sealhulgas mudelit, mille kohaselt võivad nad osaleda „kõiges peale institutsioonide“, andes neile täielikud ELiga integreerumise eelised, nagu juurdepääs ELi ühisele poliitikale, ELi rahalistele vahenditele ja ELi jurisdiktsioonile, hoides samal ajal ukse tulevasele ELi liikmesusele avatuna;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, idapartnerlusriikide ja G7 riikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 234, 28.6.2016, lk 14.
(2) ELT C 407, 4.11.2016, lk 74.
(3) ELT C 263, 25.7.2018, lk 109.
(4) ELT C 28, 27.1.2020, lk 97.
(5) ELT C 224, 27.6.2018, lk 58.
(6) ELT C 23, 21.1.2021, lk 7.
(7) ELT C 171, 6.5.2021, lk 25.
(8) ELT C 255, 29.6.2021, lk 54.
(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0232.
(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0018.
(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0159.
(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0291.


Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised *
PDF 162kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2021)0282 – C9‑0205/2021 – 2021/0137(NLE))
P9_TA(2021)0384A9-0262/2021

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2021)0282),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 148 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0205/2021),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 82,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A9‑0262/2021),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud tekstist kõrvale kalduda;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 2
(2)  Liit peab võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendama sotsiaalset õiglust ja kaitset, samuti seisma naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, põlvkondade solidaarsuse ja lapse õiguste kaitse eest. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 9 peab liit oma poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel arvesse võtma kõrge tööhõivemäära edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse ja koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid.
(2)  Liit peab võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendama sotsiaalset õiglust ja kaitset, samuti seisma naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, põlvkondade solidaarsuse ja lapse õiguste kaitse eest. Vastavalt Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklile 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 9 peab liit oma poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel arvesse võtma kaasava tööturu, kõrge tööhõivemäära, kollektiivläbirääkimiste ja inimväärsete palkade edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning seejuures kaitsetumatele elanikkonnarühmadele, nimelt lastele, puuetega inimestele, üksikvanematele, etnilistele vähemustele (nagu romad), LGBTQIA+-inimestele, äärepoolsemates piirkondades elavatele inimestele ja eakatele, erilise tähelepanu pööramise ning hariduse ja koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5
(5)  Euroopa poolaasta koondab need mitmesugused vahendid majandus- ja tööhõivepoliitika lõimitud mitmepoolse koordineerimise ja järelevalve üldiseks raamistikuks. Euroopa poolaastasse on keskkonnakestlikkuse, tootlikkuse, õigluse ja stabiilsuse poole püüdlemisel lõimitud ka Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtted ja selle seirevahendiks olev sotsiaalvaldkonna tulemustabel, ning sellega nähakse ette tihe koostöö sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja muude sidusrühmadega. Sellega toetatakse kestliku arengu eesmärkide saavutamist. Liidu ja liikmesriikide tööhõive- ja majanduspoliitika peaks käima käsikäes Euroopa üleminekuga kliimaneutraalsele, keskkonnakestlikule ja digitaalsele majandusele ning sellega tuleks parandada konkurentsivõimet, tagada nõuetekohased töötingimused, edendada innovatsiooni, sotsiaalset õiglust ja võrdseid võimalusi ning võidelda ebavõrdsuse ja piirkondlike erinevuste vastu.
(5)  Euroopa poolaasta koondab need mitmesugused vahendid majandus-, tööhõive-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika lõimitud mitmepoolse koordineerimise ja järelevalve üldiseks raamistikuks. Euroopa poolaastasse tuleks keskkonnakestlikkuse, tootlikkuse, õigluse ja stabiilsuse poole püüdlemisel rohkem lõimida ka Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtted ja selle seirevahendiks olev sotsiaalvaldkonna tulemustabel, ning sellega nähakse ette tihe koostöö sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja muude sidusrühmadega. Sellega toetatakse kestliku arengu eesmärkide, eelkõige soolise võrdõiguslikkuse saavutamist. Liidu ja liikmesriikide tööhõive- ja majanduspoliitika peaks käima käsikäes Euroopa üleminekuga kliimaneutraalsele, sotsiaalselt kaasavale, keskkonnakestlikule ja digitaalsele majandusele ning sellega tuleks parandada konkurentsivõimet, tagada inimväärsed töötingimused ja tugevad sotsiaalhoolekande süsteemid, edendada innovatsiooni, sotsiaalset õiglust ja võrdseid võimalusi ning investeerida noortesse, samuti võidelda ebavõrdsuse ja piirkondlike erinevuste vastu ja vähendada vaesust. Kiiresti on vaja tagada kvaliteetne ja kestlik tööhõive, sealhulgas seadusandlikud algatused, mis käsitlevad inimväärseid töötingimusi kaugtöö puhul, õigust mitte olla kättesaadav, vanema- ja hoolduspuhkust, platvormitöötajate õigusi, alltöövõttu käsitlevat üldist õigusraamistikku, suuremat läbipaistvust ja soovitusi vastutuse kohta, samuti tervishoidu ja ohutust ning kollektiivläbirääkimiste rolli tugevdamist.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 6
(6)  Kliimamuutused ja keskkonnaga seotud probleemid, üleilmastumine, digiüleminek, tehisintellekt, kaugtöö, platvormimajandus ja demograafilised muutused muudavad Euroopa majandust ja ühiskonda. Liit ja selle liikmesriigid peaksid tegema koostööd, et tulemuslikult tegeleda nende struktuursete teguritega ja vajaduse korral kohandada olemasolevaid süsteeme, tunnistades liikmesriikide majanduse ja tööturgude ning nendega seotud poliitika tihedat vastastikust sõltuvust. Selleks tuleb nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil võtta kooskõlastatud, ulatuslikke ja tulemuslikke poliitikameetmeid kooskõlas ELi toimimise lepinguga ja liidu sätetega majandusjuhtimise kohta. Selliste poliitikameetmetega tuleks hoogustada kestlikke investeeringuid ning võtta uuendatud kohustus viia ellu asjakohaselt järjestatud reformid, mis parandavad majanduskasvu, kvaliteetsete töökohtade loomist, tootlikkust, nõuetekohaseid töötingimusi, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, ülespoole suunatud lähenemist, vastupanuvõimet ning eelarvepoliitiliste kohustuste täitmist. Neis tuleks ühendada pakkumise ja nõudlusega seotud meetmed, võttes samal ajal arvesse nende keskkonna-, tööhõivealast ning sotsiaalset mõju.
(6)  Kliimamuutused ja keskkonnaga seotud probleemid, üleilmastumine, digiüleminek, tehisintellekt, kaugtöö, platvormimajandus ja demograafilised muutused muudavad Euroopa majandust ja ühiskonda. Kaugtööd võib pidada sammuks töö- ja eraelu parema tasakaalu suunas, mis võimaldab varem tõrjutud töötajate rühmadel tööturule pääseda, kuid samas võib see ka hajutada töö- ja isikliku aja piire, millel võib olla negatiivne mõju töötajate põhiõigustele ning nende füüsilisele ja vaimsele tervisele. Liit ja selle liikmesriigid peaksid tegema koostööd, et tulemuslikult tegeleda nende struktuursete teguritega ja vajaduse korral kohandada olemasolevaid süsteeme, tunnistades liikmesriikide majanduse ja tööturgude ning nendega seotud poliitika tihedat vastastikust sõltuvust. Selleks tuleb nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil võtta sotsiaalpartnereid kaasates kooskõlastatud, ulatuslikke ja tulemuslikke poliitikameetmeid kooskõlas ELi toimimise lepinguga, Euroopa sotsiaalõiguste sambaga ja liidu sätetega majandusjuhtimise kohta. Selliste poliitikameetmetega tuleks hoogustada kestlikke investeeringuid ning võtta uuendatud kohustus viia ellu asjakohaselt järjestatud reformid, mis parandavad majanduskasvu, inimväärsete töökohtade loomist, tootlikkust, nõuetekohaseid töötingimusi, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, ülespoole suunatud lähenemist, vastupanuvõimet ning eelarvepoliitiliste ja sotsiaalsete kohustuste täitmist. Neis tuleks ühendada pakkumise ja nõudlusega seotud meetmed, võttes samal ajal arvesse nende keskkonna-, tööhõivealast ning sotsiaalset mõju. Pärast ELi rahandusministrite 23. märtsi 2020. aasta avaldust stabiilsuse ja kasvu pakti kohta COVID-19 kriisi valguses, milles teatati stabiilsuse ja kasvu paktist ajutise erandi tegemisest (üldine vabastusklausel), ja komisjoni 2. juuni 2021. aasta teatist „Majanduspoliitika koordineerimine 2021. aastal: ületada COVID-19, toetada taastumist ja ajakohastada majandust“, milles märgiti, et üldist vabastusklauslit kohaldatakse edasi ka 2022. aastal ning see lõpetatakse eeldatavasti 2023. aastal, peaksid liikmesriigid üldise vabastusklausli pakutavaid võimalusi täielikult ära kasutama, et toetada raskustes olevaid ja likviidsuseta ettevõtjaid, eriti mikroettevõtjaid ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kaitsta töökohti, palku ja töötingimusi ning investeerida inimestesse ja sotsiaalhoolekande süsteemidesse. Klausli pikendamisest tulenevat võimalikku ohtu riigi rahandusele ning selle kohaldamise eeldatava lõpetamisega 2023. aastal kaasneda võivaid negatiivseid sotsiaalseid tagajärgi tuleks eelnevalt hinnata.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 8
(8)  8. mail 2021 tunnustasid ELi juhid Porto sotsiaaltippkohtumisel20 Euroopa sotsiaalõiguste sammast majanduse taastumise põhielemendina, märkides, et selle rakendamine tugevdab liidu püüdlusi digitaalse, rohelise ja õiglase ülemineku suunas ning aitab saavutada ülespoole suunatud sotsiaalset ja majanduslikku lähenemist ning käsitleda demograafilisi probleeme. Nad rõhutasid, et sotsiaalne mõõde, sotsiaaldialoog ja sotsiaalpartnerite aktiivne kaasamine on suure konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse keskmes. Liikmesriigid leidsid, et komisjoni esitatud Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas antakse kasulikke suuniseid samba rakendamiseks, sealhulgas tööhõive, oskuste, tervise ja sotsiaalkaitse valdkonnas. Nad pidasid tervitatavaks ELi uusi 2030. aasta peamisi eesmärke seoses tööhõive (78 % elanikkonnast vanuses 20–64 peaks olema hõivatud), oskuste (60 % kõigist täiskasvanutest peaks igal aastal osalema koolitusel) ja vaesuse vähendamisega (vähemalt 15 miljoni võrra, sealhulgas 5 miljonit last) ning läbivaadatud sotsiaalvaldkonna tulemustabelit, mis aitavad jälgida edusamme sotsiaalõiguste samba põhimõtete rakendamisel osana poliitika koordineerimise raamistikust Euroopa poolaasta kontekstis. Lisaks märkisid nad, et kui Euroopa järk-järgult COVID-19 pandeemiast taastub, on prioriteet liikuda töökohtade kaitsmiselt töökohtade loomise ja nende kvaliteedi parandamise suunas, ning rõhutasid, et Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtete rakendamine on oluline, et tagada kõigi jaoks rohkemate ja paremate töökohtade loomine kaasava taastumise raames. Lõpetuseks toonitasid liikmesriigid, kui oluline on tähelepanelikult jälgida – sealhulgas kõrgeimal tasandil – edusamme, mida tehakse Euroopa sotsiaalõiguste samba ja 2030. aastaks seatud ELi peamiste eesmärkide rakendamise suunas.
(8)  8. mail 2021 tunnustasid ELi juhid Porto sotsiaaltippkohtumisel20 Euroopa sotsiaalõiguste sammast majanduse taastumise põhielemendina, märkides, et selle rakendamine tugevdab liidu püüdlusi digitaalse, rohelise ja õiglase ülemineku suunas ning aitab saavutada ülespoole suunatud sotsiaalset ja majanduslikku lähenemist ning käsitleda demograafilisi probleeme. Nad rõhutasid, et sotsiaalne mõõde, sotsiaaldialoog ja sotsiaalpartnerite aktiivne kaasamine on suure konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse keskmes. Liikmesriigid leidsid, et komisjoni esitatud Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas antakse kasulikke suuniseid samba rakendamiseks, sealhulgas tööhõive, oskuste, tervise ja sotsiaalkaitse valdkonnas. Nad pidasid tervitatavaks ELi uusi 2030. aasta peamisi eesmärke seoses tööhõive (78 % elanikkonnast vanuses 20–64 peaks olema hõivatud), oskuste (60 % kõigist täiskasvanutest peaks igal aastal osalema koolitusel) ja vaesuse vähendamisega (vähemalt 15 miljoni võrra, sealhulgas 5 miljonit last) ning läbivaadatud sotsiaalvaldkonna tulemustabelit, mis aitavad jälgida edusamme sotsiaalõiguste samba põhimõtete rakendamisel osana poliitika koordineerimise raamistikust Euroopa poolaasta kontekstis. Lisaks märkisid nad, et kui Euroopa järk-järgult COVID-19 pandeemiast taastub, on prioriteet liikuda töökohtade kaitsmiselt töökohtade loomise ja nende kvaliteedi parandamise suunas, ning rõhutasid, et Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtete rakendamine on oluline, et tagada kõigi jaoks rohkemate ja paremate töökohtade loomine kaasava taastumise raames. Lõpetuseks toonitasid liikmesriigid, kui oluline on tähelepanelikult jälgida – sealhulgas kõrgeimal tasandil – edusamme, mida tehakse Euroopa sotsiaalõiguste samba ja 2030. aastaks seatud ELi peamiste eesmärkide rakendamise suunas. Liikmesriigid peaksid tagama õiglase liikuvuse ning õiguste ülekantavuse, pakkudes liikuvatele töötajatele, sealhulgas piiriülestele ja hooajatöötajatele paremat kaitset, tõhustades tööinspektsioone ja võttes kasutusele tõhusad digilahendused.
__________________
__________________
20 Euroopa Ülemkogu, Porto deklaratsioon, 8. mai 2021.
20 Euroopa Ülemkogu, Porto deklaratsioon, 8. mai 2021.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 8 a (uus)
(8a)  Kodutus on üks kõige äärmuslikumaid sotsiaalse tõrjutuse vorme, mis mõjub halvasti inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele, heaolule ja elukvaliteedile ning raskendab juurdepääsu tööhõivele ning muudele majandus- ja sotsiaalteenustele. Euroopa Parlament, komisjon, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning liidu tasandi kodanikuühiskonna organisatsioonid on kokku leppinud kodutuse vastu võitlemise Euroopa platvormi kasutusele võtmises. Nad on seadnud lõppeesmärgiks kaotada kodutus 2030. aastaks ning on seetõttu kohustunud järgima eluaseme esmatähtsaks pidamise põhimõtet, kodutust senisest enam ennetama ning tagama kodututele sobiva, turvalise ja taskukohase eluaseme ja tugiteenuste kättesaadavuse, nähes selleks ette vajalikud poliitikameetmed koos piisavate riiklike ja liidu rahaliste vahenditega.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 9
(9)  Tööturureformide, sealhulgas riikide palgakujundusmehhanismide reformide puhul tuleks järgida riigisiseseid sotsiaaldialoogi pidamise tavasid, et tagada õiglane palk, mis võimaldab inimväärset elatustaset ja kestlikku majanduskasvu. Samuti peaksid need võimaldama põhjalikult arvesse võtta sotsiaal-majanduslikke küsimusi, sealhulgas seda, kuidas parandada kestlikkust, konkurentsivõimet, innovatsiooni, kvaliteetsete töökohtade loomist, töötingimusi, haridust ja oskusi, rahvatervist ja reaaltulu ning vähendada palgavaesust. Liikmesriigid ja liit peaksid tagama, et COVID-19 kriisi sotsiaalset, tööhõivealast ja majanduslikku mõju leevendatakse ning üleminekud on sotsiaalselt õiglased. Tuleks tugevdada taastumist ning püüdlusi kaasava ja vastupanuvõimelise ühiskonna suunas, kus inimesed on kaitstud ja suudavad muutusi ette näha ja nendega toime tulla ning kus nad saavad ühiskonnas ja majanduses aktiivselt osaleda. Nagu on rõhutatud komisjoni soovituses toimivate tööhõive aktiivse toetamise meetmete (EASE) kohta pärast COVID-19 kriisi, on vaja sidusat aktiivse tööturupoliitika vahendite kogumit, mis sisaldaks ajutisi töölevõtu- ja üleminekustiimuleid, oskuste poliitikat ja paremaid tööhõiveteenuseid.
(9)  Tööturureformide, sealhulgas riikide palgakujundusmehhanismide reformide puhul tuleks järgida riigisiseseid sotsiaaldialoogi pidamise tavasid, et tagada õiglane palk, mis võimaldab inimväärset elatustaset ja kestlikku majanduskasvu. Samuti peaksid need võimaldama põhjalikult arvesse võtta sotsiaal-majanduslikke küsimusi, sealhulgas seda, kuidas parandada kestlikkust, konkurentsivõimet, innovatsiooni, kvaliteetsete töökohtade loomist, töötingimusi, soolist võrdõiguslikkust, haridust ja oskusi, rahvatervist, kaasatust ja reaaltulu ning vähendada palgavaesust. Liikmesriigid peaksid seetõttu austama ja tugevdama sotsiaalpartnerite rolli, edendama kollektiivläbirääkimiste katvuse suurendamist ning toetama ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide arvu suurendamist, et tagada kaasav ja sotsiaalselt õiglane taastumine. Liikmesriigid ja liit peaksid tagama, et COVID-19 kriisi sotsiaalset, tööhõivealast ja majanduslikku mõju leevendatakse ning üleminekud on sotsiaalselt õiglased. Tuleks tugevdada taastumist ning püüdlusi kaasava ja vastupanuvõimelise ühiskonna suunas, kus inimesed on kaitstud ja suudavad muutusi ette näha ja nendega toime tulla ning kus nad saavad ühiskonnas ja majanduses aktiivselt osaleda. Nagu on rõhutatud komisjoni soovituses toimivate tööhõive aktiivse toetamise meetmete (EASE) kohta pärast COVID-19 kriisi, on tööturul toimuvate muutuste toetamiseks vaja sidusat aktiivse tööturupoliitika vahendite kogumit, mis sisaldaks ajutisi töölevõtu- ja üleminekustiimuleid, oskuste valideerimist ja pädevuste omandamist ning paremaid tööhõiveteenuseid. Selleks et kogemustest õppida ja teha kindlaks, milliseid vahendeid tuleks edaspidi kasutada, on vaja COVID-19 pandeemia mõju leevendamiseks rakendatud riiklikke poliitikameetmeid ja toetuskavasid põhjalikult hinnata.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 10
(10)  Tuleks võidelda mis tahes vormis diskrimineerimise vastu, tagada sooline võrdõiguslikkus ja toetada noorte tööhõivet. Kõigile tuleks tagada juurdepääs ja võimalused ning vähendada tuleks (ka laste) vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, tagades eelkõige tööturgude toimimise ning nõuetekohased ja kaasavad sotsiaalkaitsesüsteemid ning kõrvaldades hariduse omandamise, koolituse saamise ja tööturul osalemise takistused, sealhulgas alusharidusse ja lapsehoidu ning digioskustesse investeerimise kaudu. Õigeaegne ja võrdne juurdepääs taskukohastele pikaajalise hoolduse ja tervishoiuteenustele, sealhulgas ennetavatele ja tervishoiu edendamise meetmetele on COVID-19 kriisi kontekstis ja vananevas ühiskonnas eriti oluline. Tuleks paremini ära kasutada puuetega inimeste potentsiaali majanduskasvu ja sotsiaalsesse arengusse panustamisel. Sedavõrd, kuidas liidu töökohtadel juurduvad uued majandus- ja ärimudelid, muutuvad ka töösuhted. Liikmesriigid peaksid tagama, et uutest töövormidest tulenevate töösuhete puhul säiliks ja tugevneks Euroopa sotsiaalmudel.
(10)  Mis tahes vormis diskrimineerimine tuleks likvideerida, lisaks tuleks tagada sooline võrdõiguslikkus ja edendada noorte tööhõivet. Kõigile tuleks tagada juurdepääs ja võimalused ning (ka laste) vaesus ja sotsiaalne tõrjutus tuleks kaotada, tagades eelkõige tööturgude toimimise ning nõuetekohased ja kaasavad sotsiaalkaitsesüsteemid ning kõrvaldades hariduse omandamise, koolituse saamise ja tööturul osalemise takistused, sealhulgas alusharidusse ja lapsehoidu, digioskustesse ja elukestvasse õppesse investeerimise kaudu. Liikmesriigid peaksid suurendama investeeringuid kestlikesse ja kvaliteetsetesse töökohtadesse ning võtma vastu tervikliku lähenemisviisi laste vaesusest välja aitamiseks ja abi vajavate laste vanemate toetamiseks. Euroopa lastegarantii tuleks integreerida kõikidesse poliitikavaldkondadesse ning laste õiguste rahastamist tuleks pidada esmatähtsaks, kasutades samal ajal täiel määral ära olemasolevaid liidu poliitikameetmeid ja rahalisi vahendeid konkreetsete meetmete jaoks, mis aitavad kaasa laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisele. Õigeaegne ja võrdne juurdepääs taskukohastele pikaajalise hoolduse ja tervishoiuteenustele, sealhulgas ennetavatele meetmetele, pidades eriti silmas töökeskkonnas esinevaid vaimse tervise probleeme, ja tervishoiu edendamise meetmetele on COVID-19 kriisi kontekstis ja vananevas ühiskonnas eriti oluline. Tuleks paremini ära kasutada puuetega inimeste potentsiaali majanduskasvu ja sotsiaalsesse arengusse panustamisel. Sedavõrd, kuidas liidu töökohtadel juurduvad uued majandus- ja ärimudelid, muutuvad ka töösuhted. Liikmesriigid peaksid tagama, et uutest töövormidest tulenevate töösuhete puhul tugevneks Euroopa sotsiaalmudel, ning et ühtlasi oleksid tagatud töötajate õigused, inimväärsed töötingimused, sealhulgas töötervishoid ja tööohutus, inimväärne palk ning hea töö- ja eraelu tasakaal.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 12
(12)  Liikmesriigid peaksid kõigiti kasutama REACT-EUd,21 mis tugevdab ühtekuuluvuspoliitika vahendeid kuni 2023. aastani, Euroopa Sotsiaalfond+-i, uut taaste- ja vastupidavusrahastut22 ning muid liidu fonde, sealhulgas õiglase ülemineku fondi ja InvestEU fondi, et soodustada tööhõivet, sotsiaalseid investeeringuid, sotsiaalset kaasatust ja juurdepääsetavust ning edendada tööjõu täiend- ja ümberõppe võimalusi, elukestvat õpet ning kvaliteetset haridust ja koolitust kõigile, sealhulgas digikirjaoskust ja muid digioskusi. Olgugi et koondsuunised on adresseeritud liikmesriikidele ja liidule, tuleks neid rakendada koostöös kõigi riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustega, tehes tihedalt koostööd parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.
(12)  Liikmesriigid peaksid kõigiti kasutama REACT-EUd,21 mis tugevdab ühtekuuluvuspoliitika vahendeid kuni 2023. aastani, Euroopa Sotsiaalfond+-i, uut taaste- ja vastupidavusrahastut22 ning muid liidu fonde, sealhulgas õiglase ülemineku fondi ja InvestEU fondi, et soodustada tööhõivet, sotsiaalseid investeeringuid, sotsiaalset kaasatust ja juurdepääsetavust ning edendada tööjõu täiend- ja ümberõppe võimalusi, elukestvat õpet ning kvaliteetset haridust ja koolitust kõigile, sealhulgas digikirjaoskust ja muid digioskusi. Liikmesriigid peaksid täielikult ära kasutama ka uut Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi, mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/69122a COVID-19 kriisi tagajärjel koondatud töötajate toetamiseks. Olgugi et koondsuunised on adresseeritud liikmesriikidele ja liidule, tuleks neid rakendada koostöös kõigi riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustega, tehes tihedalt koostööd parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.
__________________
__________________
21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2221, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses lisavahendite ja rakenduskorraga, et toetada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (REACT EU) (ELT L 437, 28.12.2020, lk 30).
21 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/2221, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses lisavahendite ja rakenduskorraga, et toetada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (REACT EU) (ELT L 437, 28.12.2020, lk 30).
22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrus (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu (ELT L 57, 18.2.2021, lk 17).
22 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrus (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu (ELT L 57, 18.2.2021, lk 17).
22a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/691, millega luuakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF) koondatud töötajate toetuseks ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1309/2013 (ELT L 153, 3.5.2021, lk 48).
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 13 a (uus)
(13a)  Euroopa Parlament nõudis oma 10. juulil 2020 vastu võetud seadusandlikus resolutsioonis ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, et kriisile paremini reageerimiseks tuleb liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised COVID-19 pandeemia ning selle sotsiaalsete ja tööhõivealaste tagajärgede valguses läbi vaadata. Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised tuleb kindlasti seda silmas pidades läbi vaadata. Demokraatliku otsustusprotsessi tugevdamiseks tuleks Euroopa Parlament kaasata majanduskasvu ja tööhõive koondsuuniste koostamisse nõukoguga võrdsetel alustel.

Platvormitöötajate õiglased töötingimused, õigused ja sotsiaalkaitse – digitaalarenguga seotud tööhõive uued vormid
PDF 191kWORD 70k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon platvormitöötajate õiglaste töötingimuste, õiguste ja sotsiaalkaitse kohta – digitaalarenguga seotud tööhõive uued vormid (2019/2186(INI))
P9_TA(2021)0385A9-0257/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(4),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast,

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2019. aasta soovitust, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele(5),

–  võttes arvesse nõukogu 24. oktoobri 2019. aasta järeldusi „Töö tulevik: Euroopa Liit toetab ILO sajanda aastapäeva deklaratsiooni“(6),

–  võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2019. aasta järeldusi „Muutuv töömaailm: arutusel on uued töövormid ning nende mõju töötajate ohutusele ja tervisele“(7),

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2020. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (COM(2020)0825),

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2020. aasta ettepanekut võtta vastu võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus konkurentsile avatud ja õiglaste digitaalsektori turgude kohta (digiturgude õigusakt) (COM(2020)0842),

–  võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2021. aasta teatist „Euroopa sotsiaalõiguste samba loomine“ (COM(2021)0102),

–  võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist „Euroopa andmestrateegia“ (COM(2020)0066),

–  võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta valget raamatut „Tehisintellekt: Euroopa käsitus tipptasemel ja usaldusväärsest tehnoloogiast“ (COM(2020)0065),

–  võttes arvesse komisjoni 14. jaanuari 2020. aasta teatist „Tugev sotsiaalne Euroopa õiglaste üleminekute jaoks“ (COM(2020)0014),

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ (COM(2016)0356),

–  võttes arvesse komisjoni 24. veebruari 2021. aasta konsultatsioonidokumenti „First phase consultation of social partners under Article 154 TFEU on possible action addressing the challenges related to working conditions in platform work“ (ELi toimimise lepingu artikli 154 kohase sotsiaalpartneritega konsulteerimise esimene etapp võimalike meetmete kohta platvormitöö tingimustega seotud probleemide lahendamiseks) (C(2021)1127),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile õiguse kohta mitte olla kättesaadav(8),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni tugeva sotsiaalse Euroopa kohta õiglaste üleminekute jaoks(9),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika 2020 kohta(10),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile tehisintellekti, robotitehnoloogia ja seonduva tehnoloogia eetiliste aspektide raamistiku kohta(11),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile digiteenuste õigusakti kohta: siseturu toimimise täiustamine(12),

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(13),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kohta(14),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(15),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2017. aasta resolutsiooni Euroopa jagamismajanduse tegevuskava kohta(16),

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2017. aasta resolutsiooni veebiplatvormide ja digitaalse ühtse turu kohta(17),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta(18),

–  võttes arvesse volinik Nicolas Schmiti 10. septembri 2019. aasta missioonikirja ja komisjoni 2021. aasta tööprogrammi,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2020. aasta arvamust „Õiglane töö platvormimajanduses“,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 5. detsembri 2019. aasta arvamust teemal „Koostöömajandust reguleerivate meetmete Euroopa raamistik“,

–  võttes arvesse 2020. aasta juunis sõlmitud Euroopa sotsiaalpartnerite raamlepingut digiülemineku kohta(19),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitust nr 198 töösuhete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 13. märtsi 2020. aasta uuringut „Study to gather evidence on working conditions of platform workers“ („Uuring platvormitöötajate töötingimuste kohta tõendite kogumiseks“),

–  võttes arvesse komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse aruannet „The changing nature of work and skills in the digital age“ (Töö ja oskuste muutuv olemus digiajastul),

–  võttes arvesse komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse aruannet „Platform Workers in Europe“ (Platvormitöötajad Euroopas),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi 11. septembri 2020. aastal avaldatud uuringut „The Post-2020 European Disability Strategy“ (Euroopa 2020. aasta järgne puuetega inimeste strateegia)(20),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi 7. detsembril 2017 avaldatud uuringut „The Social Protection of Workers in the Platform Economy“ (Töötajate kaitse platvormimajanduses)(21),

–  võttes arvesse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) 24. septembri 2020. aasta aruannet “Developing and matching skills in the online platform economy“ (Oskuste arendamine ja vastavusse viimine tööturu vajadustega veebiplatvormipõhises majanduses),

–  võttes arvesse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) 30. juuli 2020. aasta märgukirja „Online working and learning in the coronavirus era“ (Veebipõhine töö ja õppimine koroonaviiruse ajastul),

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutuse (Eurofound) 24. septembri 2018. aasta uuringut „Employment and working conditions of selected types of platform work (Teatavate platvormitöö liikide tööhõive- ja töötingimused),

–  võttes arvesse Eurofoundi 23. septembri 2019. aasta aruannet „Platform work: Maximising the potential while safeguarding standards?“ (Platvormitöö: võimaluste maksimaalne ärakasutamine ja töötajate kaitsestandardite tagamine),

–  võttes arvesse Eurofoundi 21. septembri 2020. aasta aruannet „Back to the future: Policy pointers from platform work scenarios“ (Tagasi tulevikku: poliitikajuhiseid platvormitöö stsenaariumide kohta),

–  võttes arvesse Eurofoundi platvormimajanduse veebihoidlat(22),

–  võttes arvesse Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti (EU-OSHA) 7. novembri 2017. aasta uuringut „Protecting workers in the Online Platform Economy: An overview of regulatory and policy developments in the EU“ (Töötajate kaitsmine veebiplatvormimajanduses: ülevaade regulatiivsetest ja poliitilistest arengutest ELis),

–  võttes arvesse ILO 23. veebruari 2021. aasta aruannet „World Employment and Social Outlook 2021: The role of digital labour platforms in transforming the world of work“ (Maailma tööhõive ja sotsiaalsed väljavaated 2021: Digitaalsete tööplatvormide roll töömaailma ümberkujundamisel),

–  võttes arvesse ILO 20. septembri 2018. aasta aruannet “Digital labour platforms and the future of work: Towards decent work in the online world“ (Digitaalsed tööplatvormid ja töö tulevik: inimväärse töö suunas veebikeskkonnas),

–  võttes arvesse ILO 21. juunil 2019. aasta väljaannet „Centenary Declaration for the Future of Work“ (sajanda aastapäeva deklaratsioon töö tuleviku kohta),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit: digitaliseerumine ja töö tulevik,

–  võttes arvesse Data & Society 2019. aasta veebruari aruandeid „Workplace Monitoring & Surveillance“ (Seire ja järelevalve töökohal) ja „Algorithmic Management in the Workplace“ (Algoritmiline haldamine töökohal),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi 23. detsembril 2020 avaldatud uuringut „Data subjects, digital surveillance, AI and the future of work“ (Andmesubjektid, digijärelevalve, tehisintellekt ja töö tulevik)(23),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A9-0257/2021),

A.  arvestades, et „platvormitöötajad“ viitab isikutele, kes teevad tööd või osutavad teenuseid suurema või väiksema kontrolli all digitaalse tööplatvormi kaudu; arvestades, et seetõttu võib see hõlmata nii töötajaid kui ka tegelikke füüsilisest isikust ettevõtjaid;

B.  arvestades, et „digitaalne tööplatvorm“ viitab ettevõtjale, kes suurema või väiksema kontrollimääraga vahendab või pakub üksikisikutele või äriklientidele tellitavaid teenuseid, mida otseselt või kaudselt osutavad üksikisikud, olenemata sellest, kas selliseid teenuseid osutatakse kohapeal või internetis;

C.  arvestades, et „platvormitöö“ viitab tööle ja teenustele, mida platvormitöötajad teevad ja osutavad tellimuse korras ja tasu eest, olenemata oma tööhõivestaatusest, digitaalse tööplatvormi liigist (kohapealne või veebipõhine) või nõutavate oskuste tasemest;

D.  arvestades, et piisavad ja ajakohased üleeuroopalised andmed platvormitöö kohta puuduvad, ning arvestades, et andmete kogumise metoodika on liikmesriigiti erinev, mis muudab platvormitöö ulatuse ja asjaomaste töötajate arvu kindlaksmääramise keeruliseks; arvestades, et platvormitöö edasist kasvu tööturul peetakse väga tõenäoliseks;

E.  arvestades, et platvormitöö võib luua tööhõivet, suurendada valikuvõimalusi, pakkuda lisasissetulekut ja vähendada tõkkeid tööturule sisenemisel; arvestades, et platvormitöö võib hõlbustada paindlikkust ja ressursside optimeerimist ning pakkuda võimalusi nii inimestele, kes töötavad digitaalsete tööplatvormide ja klientide juures või nende kaudu, kui ka teenuste nõudluse ja pakkumise sobitamist; arvestades, et innovatsioon digitaalsete vahendite valdkonnas on platvormitöö eeltingimus ja võib toetada majanduskasvu nii kriisi kui ka taastumise ajal; arvestades, et platvormitöö võib pakkuda eeliseid üliõpilastele ja neile, kes soovivad üheaegselt õppida ja töötada, ning luua juurdepääsu tööturule mittetöötavatele ja mitteõppivatele noortele (NEET-noored) ja madalama oskuste tasemega inimestele;

F.  arvestades, et platvormitöö ei piirdu sugugi ainult inimeste veo ja toidu kohaletoimetamisega, vaid see hõlmab ka kutsetööd, majapidamistöid ja väikesi ülesandeid;

G.  arvestades, et platvormitöö hõlbustab juurdepääsu tööturule tänapäevaste tööhõivevormide kaudu ning soodustab tehnoloogia arendamist, et lihtsustada platvormide kasutamist ja tuua need nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele lähemale;

H.  arvestades, et platvormitöö on samuti tekitanud muret ebakindluse ja halbade töötingimuste, piisavale sotsiaalkaitsele halva juurdepääsu või selle puudumise, ebaausa konkurentsi, deklareerimata töö, killustatud ja ettearvamatu sissetuleku, ja töögraafiku, vaidluste lahendamise mehhanismide puudumise, kvalifikatsioonikaotuse ja karjäärivõimaluste puudumise ning töötervishoiu- ja -ohutusmeetmete puudumise pärast, eriti kohapealsete madalama kvalifikatsiooniga platvormitöötajate ja väikesi ülesandeid täitvate töötajate puhul, mis kõik tuli COVID-19 kriisi ajal jälle esile; arvestades, et platvormitöötajate ekslik liigitamine füüsilisest isikust ettevõtjateks süvendab seda olukorda;

I.  arvestades, et COVID-19 kriis on esile toonud platvormitöötajate rolli äritegevuse järjepidevuse tagamisel tuhandete väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks kogu ELis, pakkudes väga vajalikku liidest selliste oluliste sektorite nagu toidu- ja transpordisektor ja tarbijate vahel, ning et platvormimudel on andnud mõnedele platvormitöötajatele võimaluse saada pidevat sissetulekut; arvestades, et enam kui 60 % liidu elanikkonnast väidab, et isegi pärast COVID-19 kriisi ei kavatse nad lõpetada internetipõhiste teenuste kasutamist, sealhulgas näiteks võimalust tellida valmistoitu interneti teel(24); arvestades, et mittestandardse korraldusega tööd tegevad töötajad on suuremas terviseohus kui tavasüsteemis töötajad(25) ning eelkõige platvormitöötajad puutuvad sageli kokku tervise- ja ohutusriskidega, mis tulenevad nende tehtava töö iseloomust, näiteks jalgratturid, kes on vähekaitstud liiklejad ning töötavad sageli ebasoodsates ja rasketes ilmastikutingimustes ning kiiruse ja tõhususe surve all; arvestades, et platvormitöö ei tohiks põhjustada ebakindlust, turvatunde puudumist ega tervise- ja ohutusriske; arvestades, et platvormitöötajad, kes kaotasid pandeemia tõttu sissetuleku, ei vastanud sageli toetuse andmise tingimustele, mis rõhutab nende sotsiaalkaitsele juurdepääsu puudumist; arvestades, et kohapealsetel platvormitöötajatel on suurem oht nakatuda COVID-19ga;

J.  arvestades, et kui nimetatud riske vajalikul moel ei käsitleta, võivad need ohtu seada kogu Euroopa sotsiaalse turumajanduse mudeli ja Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärgid; arvestades, et tehnoloogia areng võib ühtlasi pakkuda lahendusi Euroopa sotsiaalse mudeli kohandamiseks 21. sajandi tegelikkusega;

K.  arvestades, et digitaalsete tööplatvormide ülemaailmne tulu oli 2019. aastal vähemalt 52 miljardit USA dollarit; arvestades, et ligikaudu 70 % saadud tulust koondus vaid kahte riiki – Ameerika Ühendriikidesse (49 %) ja Hiinasse (22 %), samas kui mujal oli see palju väiksem – Euroopas 11 % ja teistes piirkondades 18 %(26);

L.  arvestades, et platvormitööd tehakse erinevates oludes ja tööülesanded on väga mitmekesised; arvestades, et on olemas platvormitöö eri liigid, nagu veebipõhine või kohapealne töö, mis nõuab suuri või väiksemaid oskusi, mille eest makstakse ülesande täitmise eest või tunni alusel ning mida tehakse kõrval- või põhikutsena, ning et platvormitöötajate ja platvormitüüpide profiilid on väga erinevad; arvestades, et Eurofoundi andmetel(27)iseloomustas olid 2017. aastal platvormitööd valitud liikmesriikides kõige rohkem professionaalsete teenuste, kättetoimetamisteenuste ning reisijateveo- ja majapidamisteenuste valdkonnas kohapeal tehtav töö;

M.  arvestades, et enamikul platvormitöötajatest on veel muu töökoht või sissetulekuallikas; arvestades, et platvormitöötajate tasu on tavaliselt väike, kuid mõnel neist on suhteliselt hea sissetulek; arvestades, et platvormimajanduses töötajad kalduvad olema nooremad ja kõrgema haridustasemega kui laiem elanikkond(28);

N.  arvestades, et platvormitöötajad liigitatakse üldiselt ametlikult füüsilisest isikust ettevõtjateks, olenemata nende tegelikust tööhõiveolukorrast, ning neil ei ole sageli füüsilisest isikust ettevõtjatele iseloomulikku ametialase sõltumatuse taset; arvestades, et paljud platvormitöötajad ei saa seetõttu kasutada võrdväärset sotsiaalkaitset, tööõigusi ega tervise- ja ohutussätteid, mis nende liikmesriigis töölepingu või töösuhtega kaasnevad; arvestades, et sellisel juhul ei maksa digitaalsed tööplatvormid sotsiaalkindlustusmakseid; arvestades, et väike osa platvormitöötajatest on töötaja või renditöötaja staatuses; arvestades, et paljud kohtuotsused ja haldusotsused, sealhulgas need, mis on tehtud riiklikes kõrgeima astme kohtutes ja Euroopa Liidu Kohtus ja mis käsitlevad kohapealset platvormitööd, eelkõige transpordi- ja toidu kättetoimetamise sektoris mitmes liikmesriigis, on kinnitanud, et platvormide ja platvormitöötajate vahel on töösuhe, mis põhineb nende tegevusel ja seosel platvormiga, koos sellest tulenevate õigustega; arvestades, et töötajatel peaksid olema lihtsad vahendid oma tööalase staatuse selgitamiseks ja kinnitamiseks ning nad ei peaks pöörduma kohtusse, et oma õigused kohtumenetluse kaudu maksma panna;

O.  arvestades, et mõne platvormitöötaja vale liigitamine platvormitöös füüsilisest isikust ettevõtjaks põhjustab ebakindlust ja jätab töötajad ilma juurdepääsust tööga seotud õigustele, sotsiaalkaitsele, õigustele ja asjakohaste reeglite kohaldamisele; arvestades, et platvormitöö ja sarnased tööhõivemudelid ning digipööre mõjutavad tulevikus tõenäoliselt üha suuremal arvul sektoreid, näiteks kättetoimetamine, transport, inimressursid, tervishoid, lastehoid, isiku- ja majapidamisteenused ning turism; arvestades, et digitehnoloogia areng paljudes sektorites, eelkõige internetipõhises kaubanduses ja teenustes, toob ettevõtetele ja töötajatele kaasa võimalusi ja riske;

P.  arvestades, et uued töövormid peaksid olema kestlikud ja õiglased ning platvormitöö peaks juhinduma liidu väärtustest, eetikast ja inimkesksest lähenemisviisist, kus digitehnoloogia jääb lihtsalt vahendiks; arvestades, et sellega seoses on digiülemineku kontekstis ülitähtis anda igale Euroopa kodanikule digioskused;

Q.  arvestades, et platvormitöö üheks suuremaks eeliseks loetakse suurt paindlikkust;

R.  arvestades, et liikmesriigid on välja töötanud erinevad lähenemisviisid, mille tulemuseks on killustatud reeglid ja algatused, millel on sellest tuleneva ebakindluse tõttu negatiivne mõju töötajatele, ettevõtetele, sealhulgas platvormidele, ja tarbijatele; arvestades, et Euroopa tasandil on vaja seadusandlikku algatust, et tekkinud õiguskindlusetusest üle saada, tagada platvormitöötajate õigused, töötingimused ja juurdepääs sotsiaalkaitsele ning neid parandada, edendada kestlike platvormitöö mudelite innovatsioonipotentsiaali ja tagada võrdsed võimalused nn traditsioonilises majanduses osalejatega; arvestades, et enamik platvorme tegutseb mitmes ELi riigis ega asu sageli riigis, kus töötavad nende töötajad;

S.  arvestades, et Euroopa tasandil puudub mõiste „töötaja“ määratlus, samas kui Euroopa Liidu Kohtu praktikas on kehtestatud kriteeriumid töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kindlaksmääramiseks; arvestades, et töötamise tunnused, mis võimaldavad tunnustamist töösuhte või töölepinguna, on liikmesriigiti erinevad ja kuuluvad riigi pädevusse; arvestades, et platvormitöötajate nn eriline kolmas staatus moonutaks konkurentsi digitaalsete tööplatvormide ja traditsioonilise majanduse ettevõtete, eelkõige VKEde vahel veelgi enam, ei oleks kooskõlas töötajate ja tegelike füüsilisest isikust ettevõtjate riikliku liigutusega liikmesriikides, sellel oleksid ettearvamatud õiguslikud, halduslikud ja juriidilised tagajärjed ning sellega kaasneks suur oht tööturu edasiseks killustumiseks; arvestades, et platvormitöötajad tuleks vastavalt nende tegelikule olukorrale liigitada kas töötajateks või tegelikeks füüsilisest isikust ettevõtjateks ning nad peaksid saama kasutada oma vastavaid õigusi ja tingimusi; arvestades, et töösuhte ümberlükatav eeldus koos tõendamiskohustuse ümberpööramisega hõlbustaks platvormitöötajate õiget liigitamist, mis tähendab, et kui töötajad vaidlustavad oma töösuhte staatuse määratlemise kohtu- või haldusmenetluses, peab isik, kes väidetavalt on tööandja, tõendama, et vastava liikmesriigi õigusaktides või kollektiivlepingutes sätestatud määratluste kohaselt töösuhe puudub; arvestades, et töösuhte ümberlükatav eeldus ei tohi viia kõigi platvormitöötajate automaatse liigitamiseni töötajateks;

T.  arvestades, et on vaja tagada olemasolevate õigusnormide rakendamine, pidades eelkõige silmas direktiivi läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta ning määrust õigluse ja läbipaistvuse edendamise kohta veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks;

U.  arvestades, VKEd on Euroopa majanduse selgroog ning moodustavad 99 % kõigist ELi ettevõtjatest;

V.  arvestades, et platvormitöö näib taastootvat laiemal tööturul esinevat soolist ebavõrdsust, nagu sooline palgalõhe ja sooline segregatsioon kutsealadel ja tegevusvaldkondades(29); arvestades, et platvormitöö võib olla võimalus suurendada naiste osalust tööjõus; arvestades siiski, et naiste ja meeste esindatus on eri liiki teenuste ja platvormide puhul erinev, kusjuures mehed on platvormitöös rohkem esindatud, neil on suurem tööautonoomia ja naistel on suurem tõenäosus teha ebakindlamat platvormitööd piiratud tööautonoomiaga; arvestades, et suurte hooldus- ja perekondlike kohustustega inimesed on seetõttu ebasoodsas olukorras ja sellel on tõenäoliselt negatiivsed tagajärjed, eriti naiste jaoks(30); arvestades, et naisplatvormitöötajatel, eelkõige autojuhtidel ning eramajades koristus- ja hooldusteenuseid osutavatel naistel, võib olla suurem oht langeda seksuaalse ahistamise ja vägivalla ohvriks(31) ning nad võivad jätta sellest teatamata, kuna neil puuduvad teavitusvahendid, nad ei puutu kokku inimesest personalijuhiga või kardavad halba hinnangut ja tulevaste töövõimaluste kaotamist;

W.  arvestades, et platvormitöö on oma tekkimisest saati olnud kasvav nähtus, mida on soodustanud viimaste aastate digitehnoloogia areng, mis pakub töötajatele, klientidele ja ettevõtetele uusi võimalusi ja valikuid oma suhete koha, aja, paindlikkuse ja sageduse suhtes, kaasa arvatud töö ja teenuste osutamine; arvestades, et ILO ülemaailmse aruande kohaselt on platvormitöö digitaalsetel tööplatvormidel enamiku kohapealsete töötajate ja ühe kolmandiku internetipõhiste töötajate peamine sissetulekuallikas, kusjuures arenguriikides ja naiste puhul on see osakaal suurem(32); arvestades, et see moodustab üldisest tööturust siiski vaid väikese osa – vähemalt ühe korra on osutanud teenuseid kohalike või veebipõhiste tööplatvormide kaudu 11 % ELi töötajatest ja ainult 1,4 % jaoks oli see 2019. aastal põhitegevus(33); arvestades, et digitaliseerimisest saadav kasu peab jagunema platvormide, töötajate ja klientide vahel ning kogu ühiskonnas laialdaselt ja õiglaselt; arvestades, et on vaja kindlaid kaitsemeetmeid, et tagada, et platvormitöö pakub inimväärseid töötingimusi ega põhjusta tööturu killustatust;

X.  arvestades, et tööandjatena tegutsevad platvormid peavad järgima kõiki oma kohustusi tööandjatena ja ka oma valdkondlikke kohustusi;

Y.  arvestades, et digitaalsed tööplatvormid kasutavad oma ärimudeli raames selliseid vahendeid nagu rakendused, algoritmid ja tehisintellekt, et pakkumine ja nõudlus vastavusse viia ning teataval määral töötajaid hallata; arvestades, et algoritmide haldamine toob töö tuleviku suhtes kaasa uusi probleeme ning võib tekitada võimu tasakaalustamatust ja läbipaistmatust otsuste tegemisel, samuti tehnoloogiapõhist kontrolli ja järelevalvet, mis võib süvendada diskrimineerivaid tavasid ning ohustada eraelu puutumatust, töötajate tervist ja ohutust ning inimväärikust(34); arvestades, et algoritmide haldamine peab olema täiesti läbipaistev ja inimjärelevalve all, et töötajatel oleks vajaduse korral võimalik tõhusate menetluste abil otsuseid vaidlustada, ning selleks, et vältida diskrimineerimise ohtu menetluse tulemustes, ei tohi see põhineda soo, etnilise tausta või seksuaalse sättumusega seotud erapoolikutel andmekogumitel; arvestades, et haavatavamatel rühmadel, nagu naised, vähemused ja puuetega inimesed, on suurem oht saada erapoolik hinnang(35);

Z.  arvestades, et tasustamata töö on platvormitöö keskkonnas eriti tundlik teema;

AA.  arvestades, et ühistute loomine võiks olla platvormitöö alt-üles korraldamisel oluline vahend ning soodustada platvormidevahelist konkurentsi;

AB.  arvestades, et integreeritud transpordilahenduste järele, mis põhinevad paljudel teenustel, rõhutades pigem süsteemi kui selle komponente, on suur vajadus, ning arvestades, et platvormid võivad aidata hõlbustada liikuvust teenusena (MaaS), logistikat teenusena (LaaS) ja koostööpõhist liikuvust; arvestades, et selline digitaliseerimine võib luua olulisi võimalusi kestliku, innovaatilise ja mitmeliigilise transpordisektori loomiseks, sealhulgas ühistranspordi innovatsiooni kaudu; arvestades, et platvormiettevõtete tulevikku suunatud raamistikus tuleb käsitleda ka võimalikke keskkonna- ja terviseprobleeme ning maksimeerida liikuvuse tõhusust, ning arvestades, et seetõttu tuleks põhjalikult hinnata platvormide keskkonnamõju transpordi ja turismi valdkonnas, kuna nende positiivsest ja negatiivsest mõjust ei ole piisavalt teadmisi;

AC.  arvestades, et digitaalse vahenduse ja koostööplatvormide mitmekordistumine muudab põhjalikult reisijate- ja kaubavedu, eelkõige seeläbi, et ettevõtetele ja üksikisikutele pakutakse uusi teenuseid, areneb mitmeliigiline transport, suureneb ühendatus eraldatud piirkondades, paraneb linnaline liikumiskeskkond ning toimub isegi voogude juhtimise optimeerimine;

AD.  arvestades, et kiire traadita ja püsiühendus on digitaliseeritud transporditeenuste edasiarendamiseks hädavajalik; arvestades, et EL kehtestab digiteenuste ja -toodete kasutamise regulatiivsed standardid, nagu ta tegi isikuandmete kaitse üldmääruse ja Euroopa digistrateegia puhul, kuid jääb maha konkurentsitingimuste loomisel uutele ELis areneda ja kasvada soovivatele digiettevõtetele ja -platvormidele;

Euroopa õigusraamistik

1.  märgib, et praegune Euroopa raamistik ei ole rahuldav, ja peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi õigusaktid jäetakse paljude platvormitöötajate suhtes nende valesti liigitamise tõttu sageli kohaldamata ning need ei peegelda piisavalt töömaailma uut reaalsust; rõhutab vajadust parandada kõigi digitaalsete tööplatvormide kaudu töötavate platvormitöötajate, sealhulgas tegelike füüsilisest isikust ettevõtjate töötingimusi; peab kahetsusväärseks, et selline killustatus võib seada osa platvormitöötajaid õiguslikult ebakindlasse olukorda, mistõttu on neil vähem õigusi või piiratumad õigused kui need, mis tuleks tagada kõigile töötajatele; on seisukohal, et ebapiisav reguleerimine võib põhjustada erinevaid tõlgendusi, tekitades seega ettearvamatust ja sellest tulenevat negatiivset mõju nii ettevõtetele kui ka töötajatele;

2.  märgib, et mõistete „töötaja“ ja „füüsilisest isikust ettevõtja“ tähendus ei ole kõikides liikmesriikides ühtselt määratletud; märgib ka, et nende kahe mõiste vaheline piir on uute töövormide puhul mõnikord ebaselge ja on oht, et osa füüsilisest isikust ettevõtjaid või töötajaid liigitatakse seetõttu valesti ja neile ei anta nende staatusega kaasnevaid õigusi; on seetõttu seisukohal, et digitaalsete tööplatvormide töötajatel peaksid olema samad õigused ja sama juurdepääs sotsiaalkaitsele, mis on sama kategooria mitteplatvormitöötajatel, austades täielikult riiklike tööturumudelite mitmekesisust, sotsiaalpartnerite autonoomiat ja riikide pädevusi;

3.  rõhutab lisaks, et platvormitöötajate suhtes, kes töötavad eri liikmesriikides või kombineerivad regulaarset tööd platvormitööga eri liikmesriikides, võivad sama töö suhtes kehtida täiesti erinevad reeglid;

4.  on veendunud, et selle õigusliku ebakindlusega tuleb töötajate, ettevõtete (sealhulgas platvormide) ja tarbijate huvides kiiresti tegeleda; on veendunud, et igas ettepanekus tuleb tunnustada platvormide ja platvormitöötajate erinevusi, samuti erinevaid riiklikke tööõigusakte, sotsiaalkindlustus- ja tervishoiusüsteeme, vajadust kestlike digitaalsete tööplatvormimudelite järele, ning austada tegelike füüsilisest isikust ettevõtjatest platvormitöötajate staatust; on seisukohal, et tuleks luua Euroopa raamistik, mis põhineb põhjalikul mõjuhinnangul ja konsulteerimisel asjaomaste osalejatega ning kaitseb platvormitööd, pakkudes inimväärseid töötingimusi, ning millega võideldakse samal ajal platvormitöö ebakindlate vormide vastu ja mida võiks täiendada riiklike õigusaktide või kollektiivlepingutega; rõhutab, et kõik ELi seadusandlikud algatused peaksid edendama innovatsiooni, uute ärimudelite loomist, ühistuid, idufirmasid ja VKEsid ning inimväärseid töökohti; rõhutab, et digitaalsete tööplatvormide pakutavaid võimalusi ja paindlikku töökorraldust tuleks kaitsta, kui see ei kahjusta sotsiaalkaitset ja töötajate õigusi;

5.  märgib, et valesti liigitamise juhtumid on kõige levinumad digitaalsetes tööplatvormides, kus platvormitöö tingimused ja tasu on rangelt korraldatud kas otse või algoritmi abil; kutsub komisjoni üles platvormitöötajate õige liigitamise hõlbustamiseks lisama oma tulevasse ettepanekusse platvormitöötajate töösuhte ümberlükatava eelduse kooskõlas siseriiklike määratlustega, mis on sätestatud liikmesriikide vastavates õigusaktides või kollektiivlepingutes, koos tõendamiskohustuse ümberpööramise ja võimalike lisameetmetega; rõhutab seetõttu, et kui platvormitöötajad vaidlustavad oma töösuhte liigitamise õigusmenetluse kaudu kohtus või haldusorganis vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja tavadele, peab töösuhte puudumist tõendama isik, kes väidetavalt on tööandja; rõhutab, et töösuhte ümberlükatav eeldus ei tohi viia kõigi platvormitöötajate automaatse liigitamiseni töötajateks; on seisukohal, et töötajate liigitamine peaks põhinema töö tegeliku tegemisega seotud faktidel ja kriteeriumidel vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, mitte sellel, kuidas pooled oma suhet kirjeldavad; rõhutab, et selline ümberlükatav eeldus tagab, et töötajad, kes on tegelikud füüsilisest isikust ettevõtjad, saavad selleks jääda ja töö saamist platvormide kaudu jätkata; kutsub lisaks komisjoni üles selgitama, et uue ELi nn kolmanda staatuse kehtestamist töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja vahel ei saa kaaluda, kuna see ei aitaks lahendada praeguseid probleeme ja võib veelgi hägustada juba niigi segaseid mõisteid, ning tagama, et platvormitöötajad liigitatakse vastavalt siseriiklikule õigusele kas töötajateks või füüsilisest isikust ettevõtjateks;

6.  rõhutab, et liikmesriikide ja Euroopa tasandi õigusaktid ei vasta kaugeltki digiülemineku toimumise kiirusele, mis toob kaasa reguleerimise puudumise uute tööhõivemeetodite puhul, sellel aga on otsene mõju töötajate õigustele ja veebiplatvormide toimimisele;

7.  rõhutab, et kõik veebiplatvorme käsitlevad õigusaktid peavad austama subsidiaarsuse põhimõtet ja liikmesriikide erinevaid lähenemisviise, võttes arvesse platvormide olemasolevaid erinevusi – alates töötajate arvust kuni selleni, mil määral nad hõlmavad töötajate õigusi –, ning vastu pidama ajaproovile ja digiülemineku väljakutsetele;

8.  peab tervitatavaks komisjoni kavatsust esitada ettepanek seadusandliku algatuse kohta, mille eesmärk on Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava kohaselt parandada 2021. aasta lõpuks platvormitöötajate töötingimusi, korraldades enne seda kaheetapilise konsulteerimise sotsiaalpartneritega; palub komisjonil juhul, kui sotsiaalpartnerid ei väljenda soovi algatada ELi toimimise lepingu artiklis 155 sätestatud protsessi, ning avaliku konsultatsiooni järelduste põhjal esitada ettepanek võtta vastu direktiiv platvormitöötajate kohta, et tagada kõigi platvormitöötajatele õigused, ning võtta arvesse platvormitöö eripära, et tagada õiglased ja läbipaistvad töötingimused ning tervislik ja ohutu töökeskkond ja anda juurdepääs piisavale ja läbipaistvale sotsiaalkaitsele, samuti tagada platvormitöötajate õigus organiseeruda, asutada muu hulgas ametiühinguid ning nendega vabalt liituda ja olla nende poolt esindatud, samuti pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle; tagada võimalus koolitust saada ja oskusi omandada, samuti tagada isikuandmete kaitse kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega ning läbipaistev, eetiline ja mittediskrimineeriv algoritmipõhine juhtimine, tagada kõigis liikmesriikides võrdsed võimalused ja luua prognoositav ja tasakaalustatud ärikeskkond, mis soodustab investeeringuid ja innovatsiooni;

9.  kutsub komisjoni üles tunnustama digitaalsete tööplatvormide staatust seoses nende tegevusvaldkonnaga kas tööandja, (rendi)tööagentuuri või vahendajana, tagamaks, et täidetakse kõik konkreetsest staatusest tulenevad kohustused, muu hulgas seoses sotsiaalkindlustusmaksetega, vastutusega tervise ja ohutuse eest, vastutusega tulumaksu maksmise eest, hoolsuskohustuse ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega, ning et on võimalik säilitada võrdsed tingimused teiste sektoris tegutsevate ettevõtjatega;

10.  rõhutab vajadust direktiivi abil tulemuslikumalt võidelda fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vastu, et hõlmata neid veebiplatvormide kaudu töötavaid inimesi, kes vastavad töösuhte spetsiifilistele tingimustele oma tegeliku töö ja mitte selle põhjal, kuidas pooled töösuhet kirjeldavad;

11.  rõhutab, et veebiplatvormide suur mõju ei piirdu üksnes tarbijatele pakutavate hüvedega, vaid see puudutab kogu tarneahelat, sealhulgas tarnijaid, tootjaid, turustajaid ja tarbijaid, ning seda tuleb õigusaktide kavandamisel vastavalt arvesse võtta;

Õiglased ja läbipaistvad töötingimused

12.  kutsub komisjoni üles uurima võimalusi töötingimuste parandamiseks, et:

   tagada kollektiivläbirääkimiste raamistike nõuetekohane ja tõhus toimimine ning
   täpsemalt rakendada ainuõigusklauslite keeldu ja tagada kooskõlas läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste direktiiviga, et kõigil platvormitöötajatel lubatakse töötada erinevatel platvormidel (nn multi-apping) ja et neid ei kohelda selle eest ebasoodsalt;
   tagada pädevuse sertifitseerimise ülekantavus ja suurendada eri platvormide reitingute koostalitlusvõimet;
   parandada õigusi juhul, kui platvormi tegevus on piiratud, peatatud või lõpetatud, tagades, et kõigil platvormitöötajatel on õigus eelnevale põhjendatud avaldusele ja vaidlustamise korral vastulause esitamisele, samuti õigus tõhusale ja erapooletule vaidluste lahendamisele, mis annab võimaluse taastada vastavus või avaldus ümber lükata, kaasa arvatud rühmanõuded;
   kõrvaldada praegune läbipaistmatus, säilitades siiski ärisaladuse kaitse kooskõlas direktiiviga (EL) 2016/943(36), eelkõige selle põhjendustega 13 ja 18 ning artiklitega 3 ja 5, tagades olulise teabe andmise töötingimuste ja koostööreeglite, hinna või lõivu arvutamise meetodi, tööülesannete määramise ja läbipaistvuse kohta juhul, kui ajutise või alalise deaktiveerimise tingimused ja kord muutuvad, kusjuures sellele peaks eelnema konsulteerimine; on veendunud, et eespool nimetatud teatis tuleks koostada selgelt ja arusaadavalt ning see tuleks kooskõlas ELi ja riikide töötajate õigusi käsitlevate kehtivate õigusaktidega edastada nii töötajatele kui ka nende esindajatele;
   tehisintellekti kasutamise korral tagada platvormi läbipaistvus tehisintellekti kasutamise ning algoritmiliste parameetrite suhtes, mis mõjutavad töötingimusi, eelkõige seoses ülesannete jaotuse, reitingute ja koostoimega, ning arusaadava ja ajakohase teabe esitamine algoritmi enda toimimise kohta, pidades silmas ülesannete määramise ja reitingute andmise viisi, deaktiveerimiskorda ja hinnakujundust; võtta arvesse asjaolu, et algoritmidel peab alati olema inimjärelevalve ning nende otsused peavad olema vastutustundlikud, vaidlustatavad ja vajaduse korral tagasipööratavad;
   uurida võimalust luua platvormisisesed, vabatahtlikud ja kergesti juurdepääsetavad funktsioonid, mis võimaldavad töötajatel üksteist eraviisiliselt ja turvaliselt tuvastada ning omavahel suhelda, kui nad peaksid sellest huvitatud olema;

13.  kutsub komisjoni üles uurima, mil määral saab liidu kehtivaid õigusnorme digitaalse tööplatvormituru suhtes kohaldada, ning tagama nende piisava rakendamise ja täitmise; kutsub liikmesriike üles koostöös sotsiaalpartnerite ja muude sidusrühmadega proaktiivselt ja ennetavale loogikale tuginedes hindama vajadust ajakohastada kehtivaid õigusakte, sh neid, mis käsitlevad sotsiaalkindlustussüsteeme, et pidada sammu tehnoloogia arenguga ning tagada samal ajal töötajate kaitse; palub, et komisjon ja liikmesriigid kooskõlastaksid sotsiaalkindlustussüsteeme, et tagada hüvitiste ülekantavus ja tööperioodide kokkuliitmine vastavalt liidu ja riiklikele õigusaktidele;

Tervislik ja ohutu töökeskkond

14.  rõhutab, et platvormitöötajate tervise- ja ohutusrisk võib suureneda nii kohapealse platvormitöö puhul (nt liiklusõnnetused, masinate või kemikaalide põhjustatud füüsilised vigastused) kui ka veebiplatvormitöös (näiteks seoses arvutitöökohtade ergonoomikaga), ning see ei piirdu üksnes füüsilise tervisega, vaid võib mõjutada ka psühhosotsiaalset tervist, kusjuures üha sagedasemad riskitegurid on prognoosimatu tööaeg, töö intensiivsus, konkurentsipõhine töökeskkond (reitingusüsteemid, boonused), teabe üleküllus ja isoleeritus; rõhutab, et komisjoni ettepanekus tuleb käsitleda platvormitöötajate töötervishoidu ja tööohutust kooskõlas Euroopa töötervishoiu ja tööohutuse õigusraamistikuga ning võimaldada neil kasutada oma õigusi, sealhulgas õigust lahtiühendamisele, kooskõlas Euroopa sotsiaalpartnerite digiülemineku raamlepingu rakendamisega, ilma et nad satuksid seetõttu ebasoodsasse olukorda; rõhutab, et kõigil kohapealsetel platvormitöötajatel peavad olema piisavad isikukaitsevahendid ning transpordi ja kättetoimetamisega tegelevatel töötajatel peab olema tagatud õnnetusjuhtumikindlustus; rõhutab, et digitaalsed tööplatvormid peavad kehtestama kaitsemeetmed, et kaitsta platvormitöötajaid vägivalla ja ahistamise, sealhulgas soopõhise vägivalla eest, ning looma usaldusväärsed teavitusmehhanismid;

15.  leiab, et kõigil platvormitöötajatel peaks olema õigus saada tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral hüvitist ning neile tuleks tagada sotsiaalkaitse, kaasa arvatud ravi- ja invaliidsuskindlustus; väljendab sellega seoses heameelt mõne platvormi algatuste üle pakkuda esimese sammuna kindlustust ning töötervishoiu ja tööohutuse meetmeid, kuni on kehtestatud õigusraamistik, ning rõhutab kollektiivlepingute võimalikku olulist rolli selles kontekstis;

Piisav ja läbipaistev sotsiaalkaitse

16.  on kindlalt veendunud, et sotsiaalkaitsesüsteemide ametlik ja tõhus katvus, piisavus ja läbipaistvus peaks kehtima kõigi töötajate, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes; kutsub liikmesriike üles täielikult ja viivitamata rakendama nõukogu 8. novembri 2019. aasta soovitust, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele, ning võtma meetmeid, et tagada platvormitöötajate sotsiaalkaitse; kutsub komisjoni üles kontrollima Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste raames, milliseid edusamme liikmesriigid on selles vallas teinud;

17.  tuletab meelde, et sotsiaalkaitse on solidaarsusel põhinev turvasüsteem, mis on kasulik mitte ainult üksikisikule, vaid ka ühiskonnale tervikuna; rõhutab, et platvormitöötajatel tekivad tingimuste täitmisel ja sotsiaalhüvitiste saamisel ainulaadsed probleemid ning see omakorda mõjutab nende tulevikuväljavaateid ja sotsiaalkindlustussüsteemide finantsstabiilsust ja solidaarsust; on seisukohal, et platvormitöötajatel peaks vastavalt oma seisundile olema juurdepääs kõigile sotsiaalkindlustusliikidele; tuletab eelkõige meelde, kui oluline on, et liikmesriigid tagaksid sotsiaalkaitse ja vajadusel laiendaksid seda füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele platvormitöötajatele, sealhulgas inimestele, kes lähevad ühest staatusest teise üle või kellel on mõlemad staatused, et tagada kogunenud sotsiaalõiguste ülekantavus, sealhulgas emadus- ja samaväärseid vanemahüvitisi ning töötus-, õnnetus-, pikaaegse hoolduse, invaliidsus-, haigus-, tervishoiu- ja vanadushüvitisi hõlmavate kavade puhul;

Esindatus ja kollektiivläbirääkimiste õigus

18.  tuletab meelde, et ühinemisvabadus ja kollektiivläbirääkimiste õigus on kõigi töötajate põhiõigused, ning on veendunud, et platvormitöötajate direktiiv peaks tagama nende õiguste tulemuslikkuse, täieliku kohaldamise ja jõustamise; tunneb muret selle pärast, et digitaalsete tööplatvormide ja töötajate vahel esineb tasakaalustamata ja asümmeetrilisi suhteid, sest töötajatel puudub sageli individuaalne läbirääkimisjõud õiglaste tingimuste üle läbirääkimiste pidamiseks; märgib lisaks, et on ka praktilisi probleeme, nagu ühiste suhtlusvahendite ja veebis või isiklikult kohtumise võimaluste puudumine, mis võib tegelikkuses kollektiivset esindatust takistada; märgib ka uuenduslike lähenemisviiside potentsiaali uute võimaluste avamisel sotsiaalseks dialoogiks ja organiseerumiseks digitaalsete lahenduste kaudu; kutsub komisjoni üles selliseid takistusi oma ettepanekus käsitlema; rõhutab, et platvormitöötajad ja platvormid peavad olema nõuetekohaselt organiseerunud ja esindatud, et hõlbustada sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimisi;

19.  rõhutab, et ühistu õiguslik vorm võib olla platvormitöö alt üles suunatud organiseerumise oluline vahend, mis võib suurendada ka sisemist demokraatiat ja töötajate mõjuvõimu;

20.  peab kahetsusväärseks, et platvormitöötajatel on kollektiivse esindamisega seoses õiguslikke raskusi, ning on teadlik sellest, et üksinda tegutsevaid füüsilisest isikust ettevõtjaid peetakse üldiselt tegelikeks ettevõtjateks, mistõttu nende suhtes kehtib konkurentsi piiravate kokkulepete keeld; võtab sellega seoses teadmiseks komisjoni avaldatud esialgse mõjuhinnangu(37) ja kavandatava algatuse selle takistuse kõrvaldamiseks, lisaks seadusandlikule algatusele platvormitöötajate töötingimuste parandamiseks, võttes arvesse kehtivaid kollektiivläbirääkimiste süsteeme; on veendunud, et ELi konkurentsiõigus ei tohi takistada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate üksikettevõtjate töötingimuste parandamist (sealhulgas töötasu kehtestamist) ja sotsiaalkaitse tagamist kollektiivläbirääkimiste kaudu, ning nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks, et kollektiivlepingud jäävad konkurentsiõiguse kohaldamisalast välja, et tagada võimalus ametiühingutega liituda ja kollektiivläbirääkimisi pidada ning läbirääkimispositsiooni parem tasakaal ja õiglasem siseturg;

Koolitus ja oskused

21.  rõhutab koolituse tähtsust, eriti vajadust pakkuda platvormitöötajatele digitaalsete tööplatvormide kaudu koolitust nende veebisaidi või rakenduse kasutamise, sooritatavate tööülesannete ning töötervishoiu ja -ohutuse kohta; rõhutab lisaks, et platvormitöötajatele, eelkõige madalama kvalifikatsiooniga töötajatele peaksid platvormid pakkuma juurdepääsu täienduskoolitusele oskuste ja ümberõppe võimaldamiseks, et parandada nende tööalast konkurentsivõimet ja karjäärivõimalusi; nõuab, et hõlbustataks mitteformaalse ja informaalse õppe valdkonnas, aga ka platvormitöö raames omandatud oskuste tunnustamist, valideerimist ja ülekantavust; on sellega seoses seisukohal, et platvormitöötajatele, kes on sellises koolituses osalenud, tuleks välja anda nn kogemustunnistus, mida saaks avaldada individuaalsetel õppekontodel; kutsub komisjoni üles käsitlema tulevastes ettepanekutes mikrokvalifikatsiooni ja individuaalsete hariduskontode Euroopa lähenemisviisi kohta platvormitöötajate haridust ja koolitust; juhib tähelepanu mõnele strateegilisele partnerlusele, mille platvormid on loonud, et tagada platvormitöötajatele juurdepääs koolitusele (näiteks keelekursused, personaalne juhendamine ja videonõustamine), et võimaldada neil oma karjääris edasi liikuda; usub, et sellised parimad tavad tuleks kasutusele võtta kõigi sektorite platvormidel;

22.  rõhutab, et digipädevus on äärmiselt oluline; on veendunud, et on vaja investeerida kutseharidusse ja pidevõppesse, et tagada töötajatele digitaalajastu jaoks õiged oskused; palub, et liikmesriigid kohandaksid oma haridus- ja koolitussüsteemi digitaalse tööturuga, edendades digikirjaoskust ja ettevõtlust; rõhutab, et tööplatvormimajandus on seni kiirelt arenenud peamiselt linnapiirkondades; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et vähendada digilõhet ja tagada kõigi juurdepääs digiteenustele; rõhutab sellega seoses 5G lairibaühenduse kasutuselevõtu tähtsust maapiirkondades;

23.  rõhutab vajadust tagada kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavadega platvormitöötajate jaoks samasugune juurdepääs elukestvale õppele nagu on traditsioonilises majanduses töötajatel, ergutades samal ajal innovatsiooni, edendades konkurentsivõimelist ja kaasavat majanduskasvu ning tagades ettevõtjatele võrdsed võimalused;

Algoritmid ja andmehaldus

24.  on seisukohal, et algoritmide kasutamine tööl peaks olema kõigi töötajate jaoks läbipaistev, mittediskrimineeriv, usaldusväärne ja eetiline; rõhutab, et algoritmide läbipaistvust ja mittediskrimineerimist tuleks kohaldada ülesannete määramise ja jaotamise, hinnakujunduse, reklaami, reitingute ja vastasmõjude suhtes; juhib lisaks tähelepanu sellele, et algoritmide haldamise funktsioone, eelkõige ülesannete määramist, reitinguid, deaktiveerimismenetlusi ja hinnakujundust ning nende mis tahes muudatusi tuleks arusaadavalt selgitada ja neist selgel ja ajakohasel viisil teada anda ning need peaksid olema sotsiaaldialoogi osa, austades samal ajal ärisaladust kooskõlas direktiiviga (EL) 2016/943, eelkõige selle põhjendustega 13 ja 18 ning artiklitega 3 ja 5; rõhutab, et kõik algoritmilised otsused peavad olema eetilised, aruandekohustuslikud, vaidlustatavad ja vajaduse korral tagasipööratavad, ning rõhutab, kui oluline on, et asjaomased asutused kontrolliksid seda korrapäraselt kooskõlas siseriikliku õigusega, et vältida tehisintellekti ekslikku väljundit; rõhutab, et kõik algoritmi alusel tehtud otsused peavad järgima õigust mitte otsustada isiku üle ainult automatiseeritud töötlemise alusel, mis on sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 22 lõikes 1, mis tähendab, et automatiseeritud töötlust peab kontrollima inimene; rõhutab, et motiveerivad tavad, nagu erakorralised lisatasud, või karistavad tavad, nagu tööaega mõjutavad reitingud, mille tulemusel töötajale määratakse vähem tööd, ei tohi põhjustada riskantset käitumist ega tervise- ja ohutusriske, sealhulgas vaimse tervise häirete ohtu; on veendunud, et mittediskrimineerivad algoritmid on algoritmid, mis takistavad soolist, rassilist ja muud sotsiaalset kallutatust eri rühmade valimisel ja kohtlemisel ega suurenda ebavõrdsust ja stereotüüpe;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama töötajate õiguste ja heaolu asjakohane kaitse, nagu mittediskrimineerimine, eraelu puutumatus, autonoomia ja inimväärikus olukorras, kus kasutatakse tehisintellekti ja algoritmilist haldamist, sealhulgas prognoosimis- ja märgistamisvahendeid töötajate käitumise prognoosimiseks, edusammude jälgimist reaalajas ning tulemuslikkuse ja ajakasutuse jälgimise tarkvara, automatiseeritud käitumisnükkeid ja põhjendamatut järelevalvet; rõhutab, et töötajaid tuleks enne selliste seadmete ja tavade kasutamist alati teavitada ja nendega konsulteerida; on veendunud, et tuleks ergutada algoritmide arendajate koolitamist eetilistes, läbipaistvusega seotud ja diskrimineerimisvastastes küsimustes;

26.  väljendab muret intellektuaalomandi õiguste vähese austamise pärast seoses loominguga, mis kuulub füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on samal ajal platvormitöötajad, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles selle probleemiga tegelema ja tagama kohaldatavate õigusaktide nõuetekohase jõustamise;

27.  on veendunud, et töötajaid tuleks teavitada klientide arvustustest; rõhutab, et töötajatel peaks olema õigus vaidlustada maksmata jätmine ja lasta see vaidlustus platvormi töötajal läbi vaadata;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ootelolek ja aeg, mil töötaja peab platvormil kättesaadav olema, arvestatakse töösuhtes oleva platvormitöötaja tööaja hulka;

29.  tuletab meelde, et kõik veebiplatvormid peavad tagama täieliku kooskõla ELi õigusega, sh mittediskrimineerimist ja andmekaitset käsitlevate õigusaktidega; rõhutab, et platvormitöötajatel ja nende nõusolekul ka nende esindajatel peaks olema täielik juurdepääs kõigile andmetele oma tegevuse kohta, nad peaksid mõistma, kuidas nende isikuandmeid töödeldakse, olema teadlikud mistahes klassifikatsioonist või hinnangust, mille platvorm on neile andnud ja mis võib nende töösuhet või töötingimusi mõjutada, ning neil peaks olema õigus oma reitinguid eksportida; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et platvormitöötajatel oleks tegelik õigus andmete ülekandmisele, nagu on sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklites 20 ja 88; on veendunud, et tuleks uurida võimalust, et sarnaste platvormide vahel tunnustataks kaasaskantavat tunnistust oskuste, klientide tagasiside ja reitingute kohta;

30.  märgib, et platvormitöö iseloom ja kindlaksmääratud töökoha puudumine võib kaasa tuua töötajate kontode allüürimise ja deklareerimata töö; on veendunud, et tuleks tagada platvormi kasutaja isiku usaldusväärne kontrollimine ilma kohustusliku biomeetriliste andmete töötlemiseta;

31.  rõhutab, et veebipõhiste tööplatvormide võimalikud tõhususega seotud eelised traditsioonilise tööhõiveturu ees peaksid tuginema õiglasele konkurentsile; rõhutab, et võrdsete tingimuste tagamiseks platvormipõhise tööhõive ja traditsioonilise ettevõtluse ning eriti VKEde jaoks tuleb platvormimajanduses, nagu ka igas teises majandusharus, maksta makse, teha sotsiaalmakseid ning täita tööhõivet ja sotsiaalküsimusi käsitlevaid seadusi; rõhutab, et vajaduse korral tuleb vastavat poliitikat kohandada;

32.  kutsub komisjoni üles lisama Euroopa sotsiaalkindlustusnumbri (ESSN) loomise ettepanekutesse platvormitöötajad ja kõik, kes töötavad sarnastes tööhõivevormides, mida võimaldab tehnoloogiline innovatsioon, ning tagama, et platvormitöö suhtes kohaldatakse õiglase liikuvuse eeskirju ja hoidutakse diskrimineerimisest;

33.  võtab teadmiseks, et platvormitööl põhinevat majandust saab kasutada sotsiaalsetel eesmärkidel; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada platvormitööl põhinevas majanduses sotsiaalmajanduse mudeleid ning vahetada sellega seotud parimaid tavasid, kuna sotsiaalsed ettevõtted on osutunud COVID-19 kriisi ajal vastupidavaks;

Muud soovitused

34.  tuletab meelde, et märkimisväärne hulk platvorme tegeleb sise-eeskirjade ja -programmide rakendamisega, et luua oma töötajatele turvalisem keskkond, ning on seisukohal, et ELi meetmed selles valdkonnas peavad selliseid tavasid soodustama; kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa kvaliteedimärgise loomist, mida antaks põhjaliku mõjuhinnangu alusel platvormidele, kes rakendavad platvormitöötajate suhtes häid tavasid, nii et kasutajad, töötajad ja tarbijad saaksid teha teadlikke otsuseid, ning mis tõstaks esile kollektiivlepingutel põhinevate kvaliteetsete töötingimuste ja läbipaistvate süsteemidega platvorme;

35.  märgib, et andmed platvormitöötajate arvu ja osakaalu kohta eri sektorites on endiselt killustatud; kutsub komisjoni üles koguma koostöös liikmesriikidega usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid platvormitöötajate kohta, et saada digiplatvormitegevusest täpsem ülevaade ning süvendada teadmisi platvormitöötajate töö- ja tööhõivetingimuste kohta, kaasa arvatud sotsiaalkindlustus ja sissetulekuvahemik;

36.  palub riiklikel tööturuasutustel ja Euroopa tööturuasutuste võrgustikul EURES jagada paremini teavet tööplatvormide pakutavate võimaluste kohta;

37.  kutsub liikmesriike üles ergutama platvormitöö uuenduslikke vorme kooskõlas liidu ja riiklike õigusaktidega ning kutsub komisjoni üles kajastama oma tulevases õigusraamistikus kvaliteetseid töötingimusi ja säilitama paindlikkuse, tagades samal ajal töötajate õigused;

38.  kutsub liikmesriike üles tagama, et platvormitöötajatel oleks võimalik keelduda tööülesande täitmisest, kui töö toimub väljaspool viitekellaaegu ja -päevi või kui neid ei ole kokkulepitud minimaalse etteteatamisaja jooksul sellest tööülesandest teavitatud, ilma et keeldumine tooks neile kaasa negatiivseid tagajärgi;

39.  kutsub samas komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma uuenduslikke, tõhusaid ja sotsiaalselt kasulikke piiriüleseid lahendusi, tagades sotsiaalse kaetuse ja kaitse;

40.  tuletab meelde, et säästva turismipoliitika oluline komponent on tagada töötajate õiguste austamine; rõhutab, et digiplatvormidel ja andmekogumisel on turismikorralduses üha olulisem roll; rõhutab seetõttu platvormitöötajate kohta andmete kogumise olulist rolli tõeliselt kestlike turismiprojektide saavutamisel, mis tagavad, et turismiinvesteeringud ja -töökohad toovad kasu kohalikele kogukondadele ja töötajatele, hõlbustades samal ajal kasumi õiglast jaotamist;

41.  tuletab meelde, et naised moodustavad transpordisektori töötajatest vaid 22% ning on ka transpordi- ja turismisektori platvormitöötajate hulgas vähemuses, kusjuures kaudsed tõendid viitavad sellele, et transpordisektori naissoost platvormitöötajatel on halvemad tööhõive- ja töötingimused kui meessoost töötajatel;

o
o   o

42.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 186, 11.7.2019, lk 57.
(2) ELT L 186, 11.7.2019, lk 105.
(3) ELT L 136, 22.5.2019, lk 1.
(4) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(5) ELT C 387, 15.11.2019, lk 1.
(6) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-13436-2019-INIT/en/pdfhttps://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-13436-2019-INIT/et/pdf
(7) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9686-2019-INIT/et/pdf
(8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0021.
(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0371.
(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0284.
(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0275.
(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0272.
(13) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0194.
(14) ELT C 202, 28.5.2021, lk 35.
(15) ELT C 242, 10.7.2018, lk 24.
(16) ELT C 331, 18.9.2018, lk 125.
(17) ELT C 331, 18.9.2018, lk 135.
(18) ELT C 334, 19.9.2018, lk 88.
(19) https://www.etuc.org/system/files/document/file2020-06/Final%2022%2006%2020_Agreement%20on%20Digitalisation%202020.pdf
(20) Uuring „The Platform economy and precarious work“, Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond A – majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika, 11. september 2020.
(21) Uuring „The Social Protection of Workers in the Platform Economy“, Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond A – majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika, 7. detsember 2017.
(22) https://www.eurofound.europa.eu/data/platform-economy
(23) Uuring - „Data subjects, digital surveillance, AI and the future of work“ (Andmesubjektid, digijärelevalve, tehisintellekt ja töö tulevik), Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat, teaduslike tuleviku-uuringute üksus, 23. detsember 2020.
(24) https://www.dw.com/pl/ue-chce-lepiej-chroni%C4%87-pracuj%C4%85cych-za-po%C5%9Brednictwem-platform-cyfrowych/a-56676431
(25) Howard, J., Nonstandard work arrangements and worker health and safety (Mittestandardne töökorraldus ning töötajate tervis ja ohutus), American Journal of Industrial Medicine, Volume 60, Issue 1, 2016, lk 1–10.
(26) ILO, World Employment and Social Outlook 2021, „The role of digital labour platforms in transforming the world of work“ (Maailma tööhõive ja sotsiaalsed väljavaated 2021: Digitaalsete tööplatvormide roll töömaailma ümberkujundamisel), lk 20,
(27) https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef18001en.pdf
(28)3 Uuring „The Social Protection of Workers in the Platform Economy“ (Platvormimajanduses töötajate sotsiaalkaitse), Euroopa Parlament, sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond A – majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika, 7. detsember 2017, lk 34. https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/614184/IPOL_STU(2017)614184_EN.pdf
(29) Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE), 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks: Digitalisation and the future of work (Haridus ja töö tulevik), lk 14.
(30) EIGE, 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks: Digitalisation and the future of work (Haridus ja töö tulevik), lk 98–99.
(31) EIGE, 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeks: Digitalisation and the future of work (Haridus ja töö tulevik), lk 114.
(32)4 ILO, World Employment and Social Outlook 2021: The role of digital labour platforms in transforming the world of work (Maailma tööhõive ja sotsiaalsed väljavaated 2021: Digitaalsete tööplatvormide roll töömaailma ümberkujundamisel), lk 22,
(33)5 Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus, „Platform workers in Europe: Evidence from the COLLEEM survey“ (Platvormitöötajad Euroopas: COLLEEM-uuringu andmed) (2018) ja „New evidence on platform workers in Europe: Results from the second COLLEEM survey“ (Uued andmed platvormitöötajate kohta Euroopas: teise COLLEEM-uuringu tulemused" (2020).
(34)1 Workplace Monitoring & Surveillance, Data & Society, Mateescu, A., Nguyen, A., Explainer: veebruar 2019.
(35)2 Soolise võrdõiguslikkuse indeksi aruanne 2020, Digitaliseerimine ja töö tulevik, lk 99.
(36) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.6.2016, lk 1).
(37) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=PI_COM%3AAres%282021%29102652


Tulevased kalurid
PDF 200kWORD 73k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon tulevaste kalurite ning kalandussektorisse töötajate uue põlvkonna ligimeelitamise ja rannikukogukondades töökohtade loomise kohta (2019/2161(INI))
P9_TA(2021)0386A9-0230/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 4 lõike 2 punkte a, d ja k ning artikleid 9, 153 ja 174,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 349,

–  võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatist „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (COM(2017)0623),

–  võttes arvesse nõukogu 19. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2017/159, millega rakendatakse Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldise liidu (Cogeca), Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühenduse (Europêche) vahel 21. mail 2012 sõlmitud kokkulepe, mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. septembri 2019. aasta arvamust teemal „Kalanduse sotsiaalne mõõde“ (ettevalmistav arvamus)(3),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS),

–  võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) konventsiooni,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) asutamise konventsiooni,

–  võttes arvesse 1977. aasta Torremolinose rahvusvahelist kalalaevade ohutuse konventsiooni,

–  võttes arvesse 1993. aasta Torremolinose protokolli ja 2012. aasta Kaplinna lepingut, millega ajakohastatakse ja muudetakse Torremolinose konventsiooni,

–  võttes arvesse 1995. aasta kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelist konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kalandusosakonna 2001. aasta ringkirja nr 966 „Safety at sea as an integral part of fisheries management“ (Ohutus merel kui kalavarude majandamise lahutamatu osa),

–  võttes arvesse FAO 2020. aasta aruannet maailma kalanduse ja vesiviljeluse olukorra kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni (nr 188),

–  võttes arvesse IMO 2005. aasta vabatahtlikke suuniseid väikeste kalalaevade projekteerimise, ehitamise ja varustuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühenduse (Europêche), Euroopa Liidu Põllumajandusühistute Liidu (COGECA) kalandusosakonna ja Euroopa Transporditöötajate Ametiühingute Liidu 2000. aasta detsembri aruannet „Mutual Recognition of Certificates in the Sea Fishing Sector in Europe“ (Sertifikaatide vastastikune tunnustamine Euroopa merekalapüügisektoris), tuntud ka kui Bénodet’ aruanne,

–  võttes arvesse Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) 2019. aasta ülevaadet laevaõnnetuste ja intsidentide uurimise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) 26. septembri 2019. aasta aruannet ELi kalandussektori sotsiaalandmete kohta (STECF 19‑03),

–  võttes arvesse STECFi 2019. aasta majandusaruannet ELi kalalaevastiku kohta (STECF 19‑06) ja 2020. aasta majandusaruannet ELi kalalaevastiku kohta (STECF 20‑06),

–  võttes arvesse 2018. aasta juulis avaldatud Euroopa Parlamendi struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna uuringu „Training of Fishers“ (Kalurite koolitus) järeldusi,

–  võttes arvesse parlamendi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakonna analüüsi „The scope of EU labour law: Who is (not) covered by key directives?“ (ELi tööõiguse kohaldamisala: kes on / ei ole hõlmatud peamiste direktiividega?), mis avaldati 2020. aasta oktoobris,

–  võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika erimeetmete kohta naiste rolli edendamiseks(4),

–  võttes arvesse oma kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A9‑0230/2021),

A.  arvestades, et ühise kalanduspoliitikaga (ÜKP) tuleb tagada, et kalapüük ja vesiviljelus on pikas perspektiivis sotsiaalselt, majanduslikult ja keskkonnaalaselt kestlik ning et seda eesmärki tuleb ka edaspidi täita, et sektor ka edaspidi tööjõudu ligi meelitaks; arvestades, et sotsiaalse kestlikkuse saavutamiseks tuleks kalanduspoliitikasse lõimida ning sellega tõhustada töötingimusi, tervist ja ohutust, koolitust, sotsiaalset kaasatust ja õiglast elatustaset; arvestades, et paljudes ELi kalanduskogukondades ja -piirkondades kaalub kalandus- ja vesiviljelussektori sotsiaalne tähtsus üles selle otsese majandusliku panuse;

B.  arvestades, et rahvatervise kriis ning COVID‑19 pandeemiast põhjustatud kaubandus- ja turuhäired on mõjutanud kalureid kogu Euroopas; arvestades, et hoolimata ohutusriskidest ja madalatest kalahindadest on kalurid jätkanud kalapüüki ja kvaliteetse toidu pakkumist; arvestades, et COVID‑19 kriisi ajal on kalureid määratletud kui põhitöötajaid, kes tegelevad kriitilise tähtsusega ametitega, kuna tagavad olulise toiduvarustuse; arvestades, et ELi institutsioonid peavad oluliste spetsialistidena pöörama neile erilist tähelepanu mitte ainult nende rolli, vaid ka liidu toiduga kindlustatuse seisukohalt;

C.  arvestades, et viimase paari aasta jooksul on kogu Euroopa kalanduses tehtud suuri struktuurimuudatusi ja ümberkorraldusi koos laevastiku suure vähendamisega, mis on toonud kaasa sotsiaalseid tagajärgi nii kaluritele kui ka kalurikogukondadele; arvestades, et üha enam on vaja suurendada teadlikkust ja rohkem tähelepanu tuleks pöörata kalanduse sotsiaalsele mõõtmele, näiteks sotsiaalse mõju hindamisele ühise kalanduspoliitikaga seotud poliitiliste ettepanekute mõju hindamise raames;

D.  arvestades, et ELi eri strateegiate, sealhulgas ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 ja strateegia „Talust taldrikule“ jaoks on vaja terviklikku lähenemisviisi;

E.  arvestades, et arvesse tuleb võtta ka Euroopa demograafilisi muutusi;

F.  arvestades, et praegune süstemaatiliste terviklike andmete ja korrapärase teadusliku analüüsi puudumine ühise kalanduspoliitika sotsiaalsete aspektide kohta kahjustab kalanduspoliitikat; arvestades, et need andmed võiksid edendada kalapüüki kui edukat tööalast karjääri ja rannikuäärsete kogukondade elatusvahendit ning aidata noori nimetatud kutsealale meelitada;

G.  arvestades, et kalapüük, sealhulgas vesiviljelus, pakub kogu maailmas miljarditele inimestele toitu ning see sektor on FAO andmetel oluline tööhõive ja sissetuleku allikas elatise teenimiseks 10–12 % jaoks maailma rahvastikust; arvestades, et lisaks sellele on ülejäänud kalandussektori väärtusahelaga seotud hinnanguliselt veel 140 miljonit töökohta, eelkõige kalandustoodete töötlemise ja müügi valdkonnas;

H.  arvestades, et kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) aruande 19‑03 kohaselt moodustasid naised kogu ELi väikesemahulise kalapüügiga tegeleva rannalaevastiku tööhõivest 5,4 %, võrreldes 1,9 %‑ga suuremahulise kalapüügiga tegeleva laevastiku ja 2,3 %‑ga süvamerepüügilaevastiku korral; arvestades aga, et naised moodustavad suurema osa tööjõust teatud eraldamis- või poolkultuurtegevustes, näiteks jalgsi merekarbikorjamine, ning arvestades, et olulist tööd, mida naised on teinud muude tegevuste alalhoidmiseks, näiteks konserveerimine ja töötlemine, pakkimine, võrkude valmistamine ning kalade mahalaadimine ja puhastamine (selliseid naisi tuntakse ka nimetuse all neskatillas), ei registreerita; arvestades, et liikmesriikide vahel on andmelünki, mille tõttu eiratakse naiste tööd ja nende olulist panust kõnealusesse sektorisse, mida ei ole siiani piisavalt tunnustatud;

I.  arvestades, et viimaste Eurostati andmete(5) kohaselt töötas 2017. aastal ELi kalandussektoris kokku umbes 180 000 inimest, kellest umbes kolmandik töötas vesiviljeluse allsektoris; arvestades, et sellest koguarvust töötas kalanduse primaarsektoris Hispaanias 41 000 inimest ja Itaalias veel 29 000, Kreekas 21 000, Prantsusmaal 20 000 ja Portugalis 14 700 inimest; arvestades, et kuigi Itaalia, Kreeka ja Portugal andsid 2017. aastal ainult 11 % ELi kalandustoodangust, moodustas kõnealuse kolme liikmesriigi tööhõive sellest 35,9 %; arvestades, et selles kontekstis on Hispaania, Prantsusmaa ja Portugal äärepoolseimate piirkondadega liikmesriigid, mis suurendab nende merendusmõõdet, ning arvestades, et kalandussektoril on nendes piirkondades oluline sotsiaal-majanduslik roll;

J.  arvestades, et Eurostati 2019. aastal avaldatud statistilised andmed(6) näitavad, et 2018. aastal olid põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris kokku 14,4 % töötajatest 65‑aastased või vanemad, ning arvestades, et see on sektor, kus töötab kõige rohkem selle vanuserühma inimesi; arvestades, et kuigi töötavate inimeste osakaal selles vanuserühmas on alates 2008. aastast pidevalt vähenenud, ei ole selle vanuserühma töötajate tegelik arv sama palju vähenenud;

K.  arvestades, et kalandussektoril on suur tähtsus tarbijatele kala tarnimisel ning liikmesriikides ja liidus toitumise tasakaalustamisel, ning arvestades, et lisaks kannab see olulist rolli rannikupiirkondade sotsiaal‑majanduslikus heaolus, kohalikus arengus, tööhõives, tarneahelas sellele eelnevate ja järgnevate majandustegevuste säilitamisel ja loomisel ning kohalike kultuuritraditsioonide säilitamisel;

L.  arvestades, et tuleb arvesse võtta olulisi erinevusi liikmesriikide laevastikes ja laevastikusegmentides, sihtliikides, püügiviisides, tootlikkuses, tarbijaeelistustes ja ühe elaniku kohta tarbitavates kalakogustes, samuti kalandustegevuse iseärasusi, mis on tingitud riikide sotsiaalsest struktuurist ja turustamisviisidest ning eri püügipiirkondade struktuursetest ja looduslikest erinevustest;

M.  arvestades, et sotsiaalsete näitajate kogumine ELi kalalaevastiku, vesiviljeluse ja kalatöötlemistööstuse jaoks võeti kasutusele määrusega (EL) 2017/1004 kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva liidu raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta; arvestades, et sotsiaalseid muutujaid tuleb alates 2018. aastast koguda iga kolme aasta järel, sealhulgas: tööhõive soo järgi, täistööajaga tööhõive soo järgi, palgata tööjõud soo järgi, tööhõive vanuse järgi, tööhõive haridustaseme järgi, tööhõive rahvuse järgi, tööhõive tööalase staatuse järgi, kogu riigi täistööaja ekvivalent;

N.  arvestades, et STECFi aruande 19-03 (ELi kalandussektori sotsiaalandmete kohta) kohaselt töötas 2017. aastal ELi kalalaevastikus umbes 150 000 inimest, mis vastab ligikaudu 99 000 täistööajale taandatud töötajale; arvestades, et enamik ELi kalalaevastiku töötajatest (96 %) olid mehed ja 4 % naised; arvestades, et teatatud vanuseandmete kohaselt oli 40–64-aastaste inimeste rühmas kõige rohkem ELi kalalaevastikus töötavaid inimesi (58 %), millele järgnesid 25–39-aastased (26 %), samas kui 7 % olid üle 65-aastased, 5 % kuulusid 15–24-aastaste rühma ja 4 % kalurite vanus olid teadmata; arvestades, et liikmesriikide vanuseprofiilid erinesid märkimisväärselt: Eestis oli 31 % kaluritest üle 65‑aastased, samas kui paljudes teistes liikmesriikides moodustab sama vanusekategooria ainult väga väikese osa kalapüügiga tegelevast elanikkonnast (1 % Belgias ja Saksamaal ning 2 % Soomes);

O.  arvestades, et 2017. aastal oli 52 %‑l ELi kalalaevastikus töötavatest inimestest madal haridustase, millele järgnes 24 % keskhariduse ja 4 % kõrgharidusega inimesi; arvestades, et haridustase oli suhteliselt suure osa (20 %) kalandussektori töötajate kohta teadmata, mis võib peegeldada asjaolu, et seda küsimust võib pidada tundlikuks; arvestades, et haridustasemed olid liikmesriigiti väga erinevad: ainult 1 % Portugali kaluritest olid kõrgharidusega, samas kui Rootsis oli vastav näitaja 21 %;

P.  arvestades, et 2017. aastal oli enamik ELi kalalaevastikus hõivatud inimesi selle riigi kodanikud, kus nad töötasid (86 %), kellele järgnesid ELi/EMPsse mittekuuluvate riikide kodanikud (8 %), tundmatu kodakondsusega töötajad (3 %), muude ELi riikide kodanikud (3 %) ja EMP kodanikud (0,1 %); arvestades, et eri liikmesriikide laevastikes töötavate kodanike osakaal erines märkimisväärselt: 27 % Iiri laevastikus töötavatest inimestest olid mitte‑Iiri kodanikud ja 36 % Belgia laevastikus töötavatest inimestest olid mitte‑Belgia kodanikud; arvestades, et seevastu 94 % Itaalia laevastiku töötajatest olid Itaalia päritolu, 99 % Portugali laevastiku töötajatest olid Portugali kodanikud ja kõik Bulgaaria laevastikus töötavad inimesed olid Bulgaaria kodanikud;

Q.  arvestades, et 2017. aastal ELi kalalaevastikus hõivatutest olid 61 % töötajad ja 36 % laevaomanikud, kusjuures nende tööalane staatus oli liikmesriigiti väga erinev: Belgia laevastikus oli 100 % töötajaid ja Rootsi laevastikus üksnes 28 % töötajaid;

R.  arvestades, et vaatamata sellele viitab suurem osa liikmesriike ja ELi kalandussektori majanduspartnereid sageli kalandustegevuse ebakindlusele mõnes sektoris, mis on üks põhjus, miks noored ei tunne kalapüügi vastu huvi, ning suundumus on viimastel aastatel kasvanud ja tekitab lisaprobleeme rannikukogukondades tegevuse jätkamisel, mida pärsib töökohtade kaotus;

S.  arvestades, et enamik liikmesriike ja ELi majanduspartnereid kalandussektoris viitab sellest hoolimata sageli asjaolule, et noortel puudub huvi kalapüügi vastu, mida esimest korda tunnistati vähemalt kaks aastakümmet tagasi ning mis tekitab sektoris tervikuna lisaraskusi ning süvendab mandri ja ülemerepiirkondade rannikukogukondade sotsiaalseid probleeme;

T.  arvestades, et äärepoolseimate piirkondade eriomadusi ja püsivaid struktuurilisi piiranguid tuleb tunnistada ja nendega arvestada; rõhutab, et kalandussektor kannab olulist rolli nende piirkondade sotsiaal-majanduslikus olukorras, tööhõives ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel ning et kestlikus sinises majanduses on potentsiaali tööhõive kasvuks; rõhutab, et geograafiline asukoht seab äärepoolseimad piirkonnad rannikualade ja ookeanipiirkondade jälgimisel ja kontrollimisel eelisseisundisse ning seda tuleks kasutada ELi jõupingutustes ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks;

U.  arvestades, et ELi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruses(7) võetakse arvesse ainult ebaseaduslikult püütud kala ning sellega ei tagata, et kalalaevade pardal keelatakse ka tõsiste töö- ja põhiõiguste rikkumistega seotud kalapüük;

V.  arvestades, et FAO andmetel sõltub kalurite ellujäämine nende laevadest ja riskid erinevad olenevalt püügiliigist, püügipiirkondadest ja ilmastikutingimustest, laeva suurusest, pardalolevast varustusest ja iga kaluri ülesannetest; arvestades, et suuremate laevade puhul kujutavad püügivahendid ja muu raskevarustus meeskonnale märkimisväärset surma- või vigastuste ohtu, samas kui väikeste laevade puhul võib esineda oluline oht minna saagi pardale tõmbamise ajal ümber, saada tormisel merel üleujutatud või jääda suurema laeva alla; arvestades, et seetõttu on iga eri kalapüügiliigi ja laeva suurusega seotud erinevad ohud;

W.  arvestades, et kõigi merelaevade merel toimuvate õnnetuste ja intsidentide puhul on kõige sagedamini tegemist kadunud kalalaevadega, kuigi kalapüük ei ole tegevus, millega kaasneb kõige rohkem õnnetusi; arvestades, et 2018. aastal registreeriti kalalaevadega seotud intsidente 40 % võrra rohkem;

X.  arvestades, et kalandussektoris hukkub igal aastal 32 000 inimest, rääkimata tuhandetest rohkem või vähem tõsiste õnnetuste ohvritest; arvestades, et lisaks sellele, nagu on märkinud ka kutseorganisatsioonid, on selle töömahuka alaga tegelejate kutsehaigused viimastel aastatel muret tekitavalt sagenenud;

Y.  arvestades, et kokkuvõttes on kalapüük füüsiliselt raske elukutse, millega kaasnevad tõsised riskid sellega tegelevate inimeste tervisele ja ohutusele; arvestades, et ILO tunnistas seda probleemi 2007. aasta konventsioonis ning kutsus selle ratifitseerinud riike üles tagama kõnealuses sektoris ohutud ja tervislikud töötingimused;

Z.  arvestades, et vaatamata vahejuhtumite arvu suurenemisele on kalalaevadel toimunud õnnetustest ja intsidentidest põhjustatud surmajuhtumite arv vähenenud, kusjuures valdav osa vahejuhtumitest on tingitud inimteguritest (62,4 %) ja süsteemi/seadmete riketest, mis on teine kõige levinum põhjus (23,2 %); arvestades, et kolm kõige enam teatatud tegurit, mis põhjustavad kalalaevadel inimtegevusega seotud juhtunud õnnetusi, on ohutusalase teadlikkuse puudumine, teadmiste vähesus ja pardal viibivate töötajate nõuetele mittevastavad töömeetodid; arvestades, et kõiki neid tegureid ei saa käsitleda kalapüügitulust eraldi;

AA.  arvestades, et 2019. aastal olid 64,9 % ELi 28 liikmesriigi kalalaevastiku paatidest vähemalt 25 aastat vanad(8) ja kogu laevastiku keskmine vanus oli 29,9 aastat(9), mis tähendab, et väga suur osa laevastikust on vana ja sellele ei saa loota, kui soovitakse pakkuda parimaid töö- ja ohutustingimusi, kuna need suurendavad riske ja muudavad tegevused koormavamaks;

AB.  arvestades, et ohutusküsimused – kalapüüki peetakse üldiselt riskantseks tegevusalaks –, kalalaevadel tehtava töö raske olemus ja ettearvamatud sissetulekud ning tagatiste puudumine stabiilseks ja korrapäraseks tasustamiseks on olulised tegurid, mis tingivad noorte huvi puudumise kalanduse vastu, seades sellega ohtu põlvkondade vahetuse kalandussektoris ja kalatööstuse tuleviku tervikuna;

AC.  arvestades, et kalurite diplomeerimise ja põhiväljaõppe pakkumise standardite puudumist ning liikmesriikidevahelist ebapiisavat koostööd diplomite ja kalurite põhiväljaõppe vastastikuse tunnustamise puhul peeti piiravaks teguriks juba kakskümmend aastat tagasi, kuid see probleem on siiani veel lahendamata;

AD.  arvestades, et ELi laevastiku majandustulemuste põhjal on üldiselt näha sissetulekute paranemist ning kalurite kasumite ja keskmise tulu iga-aastast suurenemist alates 2013. aastast, kui arvestada laevastikku tervikuna; arvestades, et kui neid analüüsitakse üksikasjalikult liikmesriikide, mere avaosa ja kalalaevastike kaupa, olenevalt olemasolevast laevastiku tüübist ja kvootidest, ei ole need suundumused täielikult universaalsed ega kajastu eriti ELi väikesemahulise rannalaevastiku trendides;

AE.  arvestades, et kuigi kalavarude olukord ELis üldiselt paraneb, väheneb kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee 2019. aasta majandusaruande kohaselt kalalaevade arv, püügivõimsus ja sektori loodud otsene tööhõive pidevalt aastast aastasse;

AF.  arvestades, et teatavates liikmesriikides on märkimisväärsel osal kaluritest väikesed ja ebakorrapärased sissetulekud, mistõttu nad on ebastabiilses olukorras ja neile ei tagata piisavat sotsiaalset kaitset; arvestades, et need asjaolud on veel üks tegur, mis vähendab noorte seas kalapüügi ligitõmbavust;

AG.  arvestades, et 2000. aastal avaldatud Bénodet’ aruandes esitatud küsimuse „Kala tuleb merest, kuid kust tulevad tulevased kalurid?“ saab kakskümmend aastat hiljem täpsemalt ümber sõnastada järgmiselt: „Kala tuleb merest ning kalurid on kalade ja mere kaitsjad, kuid kuidas varusid täiendada ja kust tulevasi kalureid leida?“;

AH.  arvestades, et esile tuleks tõsta ka elatustaseme parandamise võimalusi, mida merekalandus on pakkunud ja võib ka edaspidi pakkuda;

AI.  arvestades, et noored, kes soovivad alustada oma tegevust kaluritena, puutuvad kokku oluliste takistustega, eriti seoses püügivõimaluste eraldamise süsteemi ja selle mõjuga kalalaevade hinnale;

AJ.  arvestades, et komisjon peab 31. detsembriks 2022 esitama parlamendile ja nõukogule aruande ühise kalanduspoliitika rakendamise kohta;

Parem teave kalandussektori tööjõu kohta ja selle profiilianalüüs

1.  rõhutab vajadust parandada kalanduse ja vesiviljeluse tootmissektori ning kogu väärtusahela tööjõudu käsitleva teabe korrapärast ja süstemaatilist kogumist ja kättesaadavaks tegemist ELi tasandil ja liikmesriikide kaupa;

2.  juhib tähelepanu sellele, et statistiliste andmete koondamine laiaulatuslikku põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorisse võib varjata või maskeerida olukordi ja muutusi, millel on negatiivne mõju igale neist sektoritest; rõhutab, et kuigi need on kõik tootmise primaarsektorid, ei ole nende tegevus omavahel seotud ning kalanduse puhul ei toimu see isegi samas keskkonnas ega geograafilises piirkonnas;

3.  kordab, et nagu varude ja elupaikade majandamise puhul, on sektori sotsiaalse arengu juhtimise ja seire võti parimad teaduslikud teadmised, mis põhinevad usaldusväärsetel, ajakohastatud andmetel, mille aegread on pikenenud ühtlustatud viisil kõikides liikmesriikides, eelkõige tööhõivealases arengus, ilma milleta ei ole võimalik jälgida ega täielikult rakendada ühte kolmest ühise kalanduspoliitika raames propageeritud kestlikkuse sambast – sotsiaalsammast;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et eri asutuste poolt kättesaadavaks tehtud teave näib näitavat ELi kalurite meeskondade vananemist, kuid seoses sellega tuleks, nagu kalavarude majandamisel ja võetud meetmete kohandamisel, järelevalvet ja rakendamist diferentseerida geograafilise piirkonna, kalalaevastike ja kasutatavate püügivahendite alusel;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon, eelkõige Eurostat, ja liikmesriigid võtaksid arvesse tööhõive suundumusi, mitte ainult seoses töökohtade koguarvuga, vaid ka kalandus- ja vesiviljelussektori tööjõu väljaõppe taseme, soolise ja vanuselise struktuuriga ning võimaluse korral ka kalandus- ja vesiviljelussektori väärtusahelas, esitades sellega seoses andmeid, mis on sama üksikasjalikud kui sektori majandustegevuse ja tulemuslikkuse konkreetse jälgimise andmed;

6.  tunneb heameelt kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee esimese aruande üle, milles käsitletakse ELi kalandussektori sotsiaalandmeid ja mis annab põhjaliku ülevaate ELi andmete kogumise raamistiku alusel kogutud sotsiaalandmetest; rõhutab vajadust käsitleda nimetatud esimese aruande järeldusi ja nõuab seetõttu, et kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee tulevastes sotsiaalandmeid käsitlevates aruannetes täpsustataks olemasolevaid sotsiaalseid näitajaid, mille korral on vaja nõuetekohaselt määratleda, keda pidada osaks kalandustööjõust, lisataks uusi analüüsielemente, lõimides olemasolevate hulka ühise kalanduspoliitika üldiste sotsiaalsete eesmärkidega seotud näitajad, eelkõige mis puudutab töötajate kaitset, haridust ja koolitust, töötasu ja ohutust ning piisavat geograafilist ulatust, mis on riigi tasandist madalam, arvestades vajadust teada piirkondlikke ja isegi kohalikke tegelikke tingimusi;

7.  tunneb heameelt selle üle, et ELi statistikatalitus Eurostat pani koostöös Portugali, Hispaania ja Prantsusmaa ning nende äärepoolseimate piirkondade statistikatalitustega aluse veebisaidile, kus pakutakse teavet äärepoolseimate piirkondade kohta(10); taunib aga asjaolu, et sealt ei ole ikka veel võimalik saada andmeid kalandussektori kohta, arvestades tegevuse tähtsust nende piirkondade majandusele; nõuab tungivalt, et komisjon ja eriti Eurostat koguksid usaldusväärseid ja ajakohaseid andmeid sinise majanduse kohta ja kalandussektori tööturu muutuste, kalurite keskmise töötasu muutuste, nende koolituse taseme ning soolise ja vanuserühmade kaupa osalemise kohta koos andmetega nende tegevuste ulatuse ja tulemuslikkuse kohta äärepoolseimates piirkondades;

Paremad töö- ja elamistingimused pardal ohutuse parandamiseks

8.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi ohutustingimused pardal on paranenud, eriti suuremate laevade puhul, suurenes EMSA poolt 2018. aastal registreeritud intsidentide ja õnnetuste arv eelmise aastaga võrreldes 40 % vaatamata asjaolule, et surmajuhtumite arv on viimastel aastatel pidevalt vähenenud;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et EMSA üksi vastutab üle 15 meetri pikkuste kalalaevadega seotud laevaõnnetustesse ja intsidentidesse sekkumise ja nende kohta andmete kogumise eest või olukordades, kus alla 15 meetri pikkused laevad on sattunud õnnetustesse seoses direktiivi 2009/18/EÜ(11) kohaldamisalasse kuuluvate laevadega, ning et seetõttu on kalalaevadega seotud õnnetuste ja intsidentide arv kindlasti suurem, kui seda näitavad EMSA aastaaruannetest kättesaadavad andmed;

10.  märgib, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük ELi merepiirkondades kujutab endast Euroopa kaluritele ebaausat konkurentsi;

11.  kutsub komisjoni üles toetama riikide ametiasutusi süsteemide hankimisel, et nad saaksid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tuvastada ning sellest aru anda;

12.  juhib tähelepanu asjaolule, et kutselist merendustegevust, eelkõige kalapüüki, peetakse üldiselt väga riskantseks ja ohtlikuks ning et seda olukorda halvendab asjaolu, et 85 % ELi laevadest on väikesemahulised rannikulaevad (kogupikkusega alla 12 meetri) ja seetõttu ohustavad neid suuremad riskid ilmastikutingimuste ja kaldalähedase tegevuse tõttu;

13.  rõhutab, et väikesemahulistel rannikulaevadel on rohkem probleeme kaitseruumide pakkumise ja töötingimuste parandamisega ning sellega kaasnevad riskid, mis on seotud ka selle laevastiku märkimisväärse osa kõrge vanusega; rõhutab, et need laevad on eriti kaitsetud kliimamuutustega seotud tõsiste meteoroloogiliste sündmuste ees; rõhutab vajadust järjepidevate ja koordineeritud meetmete järele kõigil tasanditel ja poliitikas, mille eesmärk on leevendada kliimamuutuste tagajärgi ja suurendada nendega kohanemise võimet, tugevdada vastupanuvõimet ja samal ajal tagada kalurite ohutustingimused;

14.  tuletab meelde, et rannikupiirkonnad ja eriti äärepoolseimad piirkonnad on kalandusest ajalooliselt sõltuvuses, et kliimamuutuste tagajärjed on neid juba mõjutanud ja et nad peaksid saama rahalist toetust nende tagajärgede leevendamiseks, nendega kohanemiseks ja nende vastu võitlemiseks, kalandussektori töökohtade kindlustamiseks ning kestliku sinise majanduse arendamiseks, luues uusi töökohti;

15.  rõhutab, et vaatamata rahvusvahelistele ja ELi jõupingutustele parandada laevade, eelkõige kalalaevade pardal kehtivaid ohutustingimusi, kohaldatakse rahvusvahelisi konventsioone, millega kehtestatakse reeglid ja süsteemid laevade ning pardal viibivate isikute kaitseks, eelkõige suuremate ja äsja ehitatud laevade suhtes, kuigi paljudes liikmesriikides on vastu võetud riigisisesed õigusnormid meetmete kohta, millega käsitletakse väiksemate laevade kaitset ja elamistingimusi nende pardal;

16.  tunneb muret rahvusvaheliste konventsioonidega väikesemahulistele laevadele tehtud erandite pärast mittesiduvate töö- ja ohutusstandardite puhul, mille tulemusel võivad üldised elu- ja töötingimused olla ebasoodsamad teatud laevastikuosades töötavatele ja liikmesriikide vahel reisivatele kaluritele; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tegutsema kiiresti ja kooskõlastatult, et kohaldada sarnaseid standardtingimusi ja toetada kõiki kalalaevu nende kui majanduse ja väikeste rannikualade kogukondade alustalade järgimisel;

17.  kordab, et pardal olevaid töö- ja elamistingimusi ei saa vaadelda ohutustingimustest eraldi; on seisukohal, et head töö- ja elamistingimused laevadel ning nende sobiv ajakohastamine parandavad kalapüügi ohutustingimusi ning et sama kehtib ka kalurite puhkeaja kohta, mis otseselt mõjutab nende turvalisust, kuna suur osa kalalaevadel toimunud õnnetustest ja intsidentidest on jätkuvalt tingitud inimlikust eksimusest, sealhulgas kas teadmiste või väljaõppe puudumisest või väsimusest;

18.  on seisukohal, et juurdepääsetava ja kohandatud töökeskkonna tagamine, sealhulgas kalandus- ja vesiviljelussektoris, eesmärgiga taasintegreerida tööturule nii tööealised kui ka endised kalurid ja muud kalandustöötajad, kellel on tervisehäire, tooks kaasa suurema sotsiaalse kaasatuse ning aitaks luua rohkem stiimuleid tulu saamiseks sektoris ja kalapüügiga tegelevates kogukondades;

19.  juhib tähelepanu sellele, et merendusega tegelevad töötajad, sealhulgas kalurid, jäetakse sageli ELi ja liikmesriikide tööalaste õigusraamistike kohaldamisalast välja, võttes arvesse, et paljusid reegleid ei kohaldata nende töötajate tegeliku tegevuse suhtes; juhib tähelepanu asjaolule, et kuna üldisi töökavasid ei ole võimalik kohaldada, kuna kalurite sissetulek sõltub sellest, mida nad püüavad neile eraldatud saadaolevate kvootide alusel, on vaja kindlustada, et meremeeste ja eelkõige kalurite puhul, kes on sageli ka oma laevade omanikud, oleks kohandatud viisil ja eespool nimetatud asjaolusid ning ranniku- ja väikesemahulise püügi eripära nõuetekohaselt arvesse võttes tagatud hulk tööhõivereeglitega seotud põhieeldusi;

20.  tuletab meelde, et kõigil kaluritel on õigus liituda ametiühingutega ja kasutada kollektiivläbirääkimisi oma töötingimuste parandamiseks;

21.  juhib tähelepanu sellele, et olenevalt kasutatavast püügivahendist, laeva suurusest, tegevuspiirkonnast ja ilmastikutingimustest on kalapüügi ajal pardal nõutavate töö- ja elamistingimustega seotud erinevad riskitegurid;

22.  tuletab meelde rahvusvahelisel tasandil, eelkõige Torremolinose protokolli (1993) ja Kaplinna lepingu (2012) alusel võetud meetmeid, et muuta ja täiendada Torremolinose konventsiooni (1977), mis loodi ohutuse tagamiseks kalalaeval, ning juhib tähelepanu sellele, et isegi 2012. aasta vähendatud nõuete alusel ei ole konventsioon veel jõus, ja nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid, kes ei ole veel Torremolinose konventsiooni ratifitseerinud, selle ka ratifitseeriksid; tuletab meelde, et protokoll võeti liidu õigusesse suurelt osalt üle nõukogu direktiiviga 97/70/EÜ, millega kehtestatakse vähemalt 24 meetri pikkustele kalalaevadele ühtne ohutuskord(12);

23.  tunneb heameelt IMO 2005. aastal kehtestatud vabatahtlike suuniste üle väikeste kalalaevade projekteerimise, ehitamise ja varustuse kohta; märgib aga, et need vabatahtlikud suunised saavad olla üksnes suunised ning väikesemahulise rannapüügiga tegelevate laevade suhtes ei kohaldata õiguslikku kohustust ega põhinormide standardimist; rõhutab, et mõned liikmesriigid on vastu võtnud sätted väikeste kalalaevade ehitamise, ohutuse ja nende pardal nõutavate elamistingimuste kohta, ning soovitab need reeglid ELi tasandil ühtlustada;

24.  tuletab meelde, et ühise kalanduspoliitika lõppeesmärk on muuta kalandustegevus sotsiaalselt, keskkonnaalaselt ja majanduslikult kestlikuks; rõhutab, et kalurite elatustaseme parandamine koos paremate töö- ja ohutustingimuste tagamisega on üks element, millega soodustada rannikualade kogukondade tööhõivet ja arengut, meelitada ligi noori ja saavutada põlvkondade vahetumine, mis on väga vajalik selle tegevuse säilimiseks, mille kaudu saadakse tervislikku toitu;

25.  rõhutab, et praeguste arengute edukas käsitlemine, nagu avamere energiatootmise laiendamine, merekaitsealade tõhus rakendamine ja lossimiskohustuse täielik täitmine, võib mõjutada seda, kui ligitõmbav on kõnealune sektor noortele põlvkondadele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid eraldaksid ELi rahalisi vahendeid, et aidata säilitada töökohti, toetada säästvat kalapüüki ning edendada selles sektoris soolist võrdõiguslikkust;

26.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et kalalaevadel oleksid nende suurusest olenemata parimad ohutus-, töö- ja elamisstandardid;

27.  tuletab liikmesriikidele meelde, et direktiivi (EL) 2017/159 (millega lõimitakse ILO konventsioon nr 188 (ILO C188) liidu õigusraamistikku) ülevõtmise tähtaeg oli 15. november 2019; tuletab meelde, et arvestades füüsilisest isikust ettevõtjatest kalurite suurt arvu ELis ja asjaolu, et direktiiv ei hõlma enamikku neist, peavad liikmesriigid ratifitseerima ILO konventsiooni nr 188, et tagada kaluritevaheline aus konkurents;

28.  kutsub liikmesriike üles kiiresti ratifitseerima ILO konventsiooni nr 188, et tagada kalandusettevõtetele võrdsed võimalused kogu maailmas, eriti arvestades kalandussektori tugevat rahvusvahelist mõõdet; nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid vajalikke vahendeid selle ülevõtmiseks siseriiklikku õigusesse ja tõhusaks kohaldamiseks ning vajaduse korral delegeeriksid kontrolli- ja dokumentide väljastamise ülesanded klassifikatsiooniühingutele, võttes arvesse praeguseid probleeme nende ülesannete koordineerimisel teatavates riikides;

29.  kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepaneku lisadirektiivi kohta, milles käsitletakse kontrolli- ja vastavussätteid, nagu toimiti meretranspordi puhul, et kehtestada ühtlustatud kontrollikord;

30.  rõhutab vajadust võtta heaolumehhanismide väljatöötamisel arvesse kalurite töö raskust, näiteks tagades õiguse jääda pensionile keskmisest töötajast varem, ilma et sellega kaasneksid tagajärjed;

31.  tunneb heameelt asjaolu üle, et uus Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF) aitab oluliselt kaasa ELi laevade töö-, elamis- ja ohutustingimuste parandamisele ning nende tingimuste edendamisele laevade püügivõimsust suurendamata, pöörates erilist tähelepanu rannalähedase ja väikesemahulise rannapüügiga tegelevatele laevadele; rõhutab, et EMKVF aitab kaasa kalanduse kestlikkusele ja sinisele majandusele, panustades ÜRO kestliku arengu eesmärgi nr 14 rakendamisse;

32.  nõuab, et koos keskkonnaeesmärkidega kaasataks ühisesse kalanduspoliitikasse üldised sotsiaalsed eesmärgid, tunnistades, et kalalaevade pardal tegutsevate töötajate heaolu tagamine on tööstusharu tuleviku jaoks väga vajalik;

33.  rõhutab selget vastuolu ühise kalanduspoliitika ja sotsiaalsetes õigusaktides, nagu näiteks ILO konventsioon nr 188, mis on direktiiviga (EL) 2017/159 ELi õigusesse üle võetud, sätestatud nõuete vahel; toonitab, et nende õigusaktide kohaselt on nõutav, et pardal oleks rohkem ruumi, mis on 24‑meetriste või pikemate laevade korral kohustuslik nõue, samas kui kalatööstusel ei ole võimalik pardaruumi suurendada; rõhutab vastuolu vajaduse, et liikmesriigid järgiksid ILO konventsioonis nr 188 sätestatud standardeid, ja vajaduse, et nad järgiksid ühise kalanduspoliitika norme, vahel, mis muudab kohustuste täitmise võimatuks; nõuab tungivalt, et komisjon määraks EMKVFi raames kindlaks alternatiivsed võimalused püügivõimsuse mõõtmiseks, ning kinnitab veel kord, et laevade kogumahutavuse suurendamine peaks olema lubatud, kui lisamahud vastavad vajadusele parandada meeskondade ohutust ja mugavust (tuntud ka kui sotsiaalne või ohutustonnaaž), ja et neid toiminguid tuleks rahastada; rõhutab, et köögile, kajutitele, tualettruumidele või puhkealadele ette nähtud ruum laeval ei ole kuidagi seotud laeva suutlikkusega kala leida, püüda ega säilitada ning seega ka püügivõimsusega;

34.  tuletab meelde, et Euroopa laevastiku laevade keskmine vanus on 23 aastat ja et väikesemahulise kalapüügiga tegelevate laevade puhul võib vanus ületada isegi 40 aastat; rõhutab, et tulevane EMKVF peaks hõlmama laevastiku ajakohastamise strateegiat püügivõimsust suurendamata;

35.  rõhutab lisaks, et on vaja ELi tasandil ühtlustatud korrapärast järelevalvet ja süstemaatilist statistilist teavet direktiiviga 2009/18/EÜ hõlmamata laevadega seotud intsidentide ja õnnetuste kohta, sest ainult nende näitajate muutuste jälgimise ja hindamise kaudu geograafiliste piirkondade, laevastike ja kasutatavate püügivahendite kaupa on võimalik leida lahendusi, mis võimaldavad olukorra parandamist ning vähendavad ja takistavad selliste õnnetuste toimumist, eriti kohaliku ja rannapüügiga tegelevate laevade puhul;

36.  soovitab komisjonil kaaluda sellega seoses EMSA volituste laiendamist ja anda sel viisil EMSA‑le lisaõigus teha niisugust järelevalvet ja esitada selle kohta ka korrapäraselt teavet;

37.  on lisaks seisukohal, et kalapüügi säilitamiseks ja sektoris uute põlvkondade pealetuleku tagamiseks tuleb luua muud tingimused, sealhulgas investeerides sadamataristu ajakohastamisse;

Parem väljaõpe ja selle tunnustamise tagamine ELi tasandil

38.  rõhutab, et Bénodet’ aruanne, milles tehti kindlaks probleemid, mis on seotud noorte huvi puudumisega kalapüügi vastu, ning juhiti tähelepanu mitmekesisusele ja keerukusele liikmesriikide kalurite väljaõppe- ja diplomeerimise süsteemides, näib olevat unustatud ning kakskümmend aastat hiljem ei ole tehtud olulisi edusamme; rõhutab vajadust ühtlustada ja tüübikinnitada merendus- ja kalandusalase väljaõppe nõudeid ja menetlusi ELi tasandil, samuti pardalemineku menetlusi ja nõudeid;

39.  juhib tähelepanu sellele, et tööjõu liikumine liikmesriikide vahel ja isegi kolmandatest riikidest ELi suureneb ning et kalanduse tööjõu põlvkondade vahetumine, mida see liikumine võib kaasa tuua, on jätkuvalt takistatud, kuna kalurite väljaõppe- ja diplomeerimise süsteemide osas puuduvad ühtsed standardid; rõhutab vajadust anda nende süsteemide tüübikinnitus ELi tasandil ning viia need vastavusse meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni ning kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni nõuetega;

40.  rõhutab, et selline olukord õõnestab selgelt isikute vaba liikumist, mis on ELi aluspõhimõte, nagu on kajastatud paljudes aluslepingu sätetes;

41.  märgib, et isegi kui ELi mittekuuluva riigi kaluril on meretöödiplom, mida kalastuspiirkonnas tunnustatakse, on liikmesriigil raske võimaldada kõnealusele isikule juurdepääsu samale tööle teises liikmesriigis;

42.  rõhutab, et muudes merendusega seotud tegevusvaldkondades, nii harrastus- kui ka kutsetegevuses, on toimunud suur areng sellise väljaõppe rahvusvahelise tunnustamise suunas olenemata riigist, kus see saadi, ning et vaja on vaid koostöö tõhustamist, pidades silmas põhiõppe tunnustamist koolide või haridusasutuste poolt, mis on osa iga liikmesriigi või kolmanda riigi rahvusvaheliselt tunnustatud riiklikest haridussüsteemidest;

43.  märgib, et 1995. aasta kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni kohaselt kehtestab IMO väljaõppe ja ohutustingimuste puhul mitmed põhistandardid, sealhulgas ohutusalase väljaõppe miinimumnõuded igat tüüpi ja mis tahes suurusega kalalaevadele; juhib tähelepanu sellele, et kuigi nimetatud konventsioon on kehtinud alates 2012. aasta septembrist, kohaldatakse seda üksnes neis riikides, kes on selle ratifitseerinud; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid, kes ei ole kõnealust konventsiooni veel ratifitseerinud, peaksid seda tegema;

44.  tuletab meelde, et kvalifikatsioonide ja meresõiduohutuse tunnistuste vastastikune tunnustamine ELis suurendab töötajate liikuvust ja muudab merenduserialad noortele põlvkondadele ligitõmbavamaks; on seisukohal, et tunnistuste vastastikune tunnustamine ei tohiks tekitada ülemäärast finants- ega halduskoormust;

45.  märgib, et kuigi Euroopa Liit võttis 1993. aasta Torremolinose protokolli oma õigustikku üle direktiiviga 97/70/EÜ ja 2007. aasta kalandustöö konventsiooni direktiiviga (EL) 2017/159, ei ole liit siiani ohutusalase väljaõppe asjus nii kiiresti ega energiliselt tegutsenud; tuletab meelde, et otsus (EL) 2015/799,(13) millega lubatakse liikmesriikidel saada kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni osaliseks või sellega ühineda, on osutunud ebatõhusaks, arvestades, et ratifitseerimis- ja ühinemismäärad on liikmesriikide seas endiselt madalad; tuletab meelde, et direktiiviga (EL) 2017/159 kohustatakse liikmesriike vastu võtma kalurite väljaõpet ja diplomeerimist käsitlevaid õigusakte; rõhutab seetõttu, et kalurite ohutusalast väljaõpet käsitlevad liidu õigusaktid peaksid ulatuma kaugemale nõuetest, mis on sätestatud kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelises konventsioonis, sisaldades ka standardeid kõigile alla 24‑meetristele kalalaevadele, mis moodustavad enamiku liidu kalalaevastikust; kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku võtta vastu direktiiv, millega võetakse kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon üle liidu õigustikku, et viia lõpule rahvusvaheliselt kokkulepitud miinimumstandardite rakendamine ELi õiguses kalapüügi ohutuse tagamiseks;

46.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi praktiliste teadmiste ja praktilise töökogemuse omandamine on kindel alus, mis jääb kehtima kalurite väljaõppe puhul mitmes liikmesriigis, on ametlik diplomeerimine, millega väärtustatakse ka praktilist kogemust, ainus viis vajalike teadmiste nõuetekohase tunnustamise tagamiseks; märgib, et ametlik diplomeerimine mitte ainult ei paranda kalurite isiklikku staatust, vaid sellega antakse ka nimetatud kutsealale sotsiaalne tunnustus;

47.  toonitab, et kalandussektori töötajatele, eeskätt noortele, ja sellisest tööst huvitatud inimestele on oluline pakkuda õiglast ja kaasavat juurdepääsu nõustamisele, kvaliteetsetele praktikakohtadele ja kutseharidusele ning -koolitusele, võimaldades neil sel viisil kohaneda uute turusuundumustega, nagu mahetoit, lühikesed tarneahelad, nišiturism ning kohalike toodete müük ja reklaam uute tehnoloogiate abil; kinnitab, et asjakohane eriharidus ja -koolitus julgustavad rannikupiirkondade noori rannapüügitegevust ja -traditsioone alal hoidma;

48.  ergutab looma Euroopa noorte kalurite ühendust, et edendada kalandussektori põlvkonnavahetust ning esindada ja koondada noori kalureid ja nende organisatsioone kõikjal liidus; palub komisjonil toetada eelarvevahendite kasutuselevõtmist, et viia ellu selle eesmärgi saavutamiseks vajalikke projekte;

49.  märgib, et kuigi Euroopa rahalisi vahendeid on investeeritud õppeasutustesse ja koolidesse, kus pakutakse sinises majanduses kõrgtasemel kutseõpet ja diplomeerimist, on sellel vanimal tegevussektoril, st kalandusel, ikka veel raskusi heakskiidu saamisega neis asutustes, välja arvatud piirkondlike või riiklike haridus- või väljaõppeprogrammide raames, ilma omandatud hariduse üleeuroopalise tunnustamiseta; rõhutab vajadust liikuda ELi kalandusalase väljaõppe standardimise ja tüübikinnituse ning liikmesriikide vahelise koostöö suunas; pooldab sel eesmärgil EMKVFi ja ESF+i vahendite täielikku kasutamist;

50.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) on laialdaselt kasutatud ranniku- ja maapiirkondade elavdamiseks; tuletab meelde, et kui kalur ei saa tervislikel põhjustel, tööturul toimuvate muutuste või muude tegurite tõttu enam merel töötada, tuleks toetada tema karjääri jätkumist maismaal; on veendunud, et sujuvat töökohavahetust tuleb toetada Euroopa fondidest, eelkõige ESFist, muu hulgas elukestva õppe programmide kaudu;

51.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma eri liiki kalurite standardväljaõppe ja diplomeerimise süsteemi ühised alused, mis võimaldaksid mõnes liikmesriigis saadud diplomit Euroopa tasandil kiiresti tunnustada; on seisukohal, et see peaks hõlmama väljaspool liitu saadud diplomite tunnustamise menetlust, mis on kooskõlas Euroopa väljaõppe tunnustamise süsteemiga, hõlbustades kalurite liikumist ELis;

52.  märgib, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiviga 2005/36/EÜ(14) ei kehtestata kõigile kaluritele väljaõppe ja diplomeerimise standarditud taset ning see takistab kalurite liikumist liikmesriikide vahel; tuletab meelde, et kuigi liit on kehtestanud meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelisel konventsioonil põhinevad laevapere liikmete kutsetunnistuste tunnustamise erieeskirjad, ei ole komisjon siiani välja pakkunud kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelises konventsioonis ette nähtud erieeskirju kalurite meresõidudiplomite tunnustamiseks; kutsub seetõttu komisjoni üles pakkuma välja konkreetsed meetmed kalurite meresõidudiplomite tunnustamiseks kooskõlas kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni sätetega mitte ainult Euroopa kalurite, vaid ka ELi mittekuuluvate riikide kodanike jaoks, kes on nimetatud konventsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud;

53.  märgib, et kuigi EMKVFi eesmärk on aidata kaasa ühise kalanduspoliitika täielikule rakendamisele, tuleb selle eesmärgi saavutamiseks pakkuda kaluritele nõuetekohast väljaõpet ja diplomeerimist, nõudes, et osa rahalistest vahenditest eraldatakse olemasolevate ja tulevaste kalurite väljaõppe ja diplomeerimise jaoks; rõhutab, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfondist tulenev halduskoormus tõi kaasa piiranguid väljaõppeks mõeldud vahendite kasutamisel, eriti väikesemahulise kalapüügiga tegelevate kalurite jaoks, ning et uus EMKVFi raames tuleb need raskused ületada, et meeskonna väljaõppele tõhusalt kaasa aidata;

54.  rõhutab vajadust tagada, et EMKVFist ja ESF+ist vahendite taotlemise andmetes täpsustataks iga liikmesriigi kindel eelarve, mida kasutatakse hariduse, väljaõppe, tööhõive ja kaasatuse piirkondlike vajaduste rahuldamiseks;

55.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi laevapardal töötamiseks tuleb täita üha rohkem nõudeid, on väljaõpe napp, mille tõttu on vahel laevad sunnitud randuma, kuna meeskond peab osalema kohustuslikul koolitusel maismaal; kutsub ELi üles aitama koolituskursusi sujuvamaks muuta ja hõlbustama koolituspäevade elluviimist pardal, edendades uute tehnoloogiate kasutamise kaudu distantsõppekursusi;

56.  rõhutab, et teadmised ja innovatsioon on väga olulised selleks, et tagada kalandussektori arukas, vastupidav ja kestlik kasv;

57.  juhib tähelepanu asjaolule, et arvestades uusi töökohti, mida võib luua sinine majandus, ringmajandus ning kalapüük ja gastronoomiaturism, oleks mõistlik välja töötada ettenägev kutseõpe nende uute ametite ja nende sektorite väljaõppevajaduste kohta, nagu on välja pakutud merendussektoris;

Soolise võrdõiguslikkuse tagamine juurdepääsu võimaldamisel ja tööhõive alalhoidmisel kõnealuses sektoris

58.  märgib, et kuigi kättesaadavad statistilised andmed näitavad, et naised moodustavad ainult 12 % produktiivse kalapüügiga seotud töötajatest, tegutsevad paljud laevad, eelkõige väikesemahulise rannapüügiga tegelevad laevad, paljudel juhtudel väikeste pereettevõtetena, kus kogu vajalikku tuge logistika ja halduse valdkonnas pakuvad mitteametlikult naised, kes ei ole ametlikult seotud ühegi teise töövormiga;

59.  rõhutab vajadust tagada kalurite juurdepääs väljaõppele ja diplomeerimisele, eriti hooajalise ja osalise tööajaga töö tegemiseks;

60.  juhib tähelepanu sellele, et on liikmesriike, kus selline mitteametlik abitegevus ei taga kaasatud naistele töötasu, heaolu, pensioniõigusi ega õigusi töökohal ilmnevate haiguste puhuks ning et kui laevade tegevus peatatakse, ajutiselt seisatakse või lõpetatakse, on ainult ametlikult tunnustatud tööjõul õigus saada sotsiaaltoetusi, mis suurendab töötajate ebavõrdsust; rõhutab, et liikmesriigid peavad need naistetööd täielikult elukutseliseks muutma, tunnustades nende rolli ja lõimides need riiklikesse sotsiaalkaitsesüsteemidesse;

61.  rõhutab, et noorte kalandusega tegelema meelitamise meetmetes tuleb tagada sooline tasakaal ning võtta arvesse naiste rolli kogu kalapüügisektoris, alates kala püüdmisest ja lõpetades laevade haldamise, vesiviljeluse, müügi ning kalapüügisaaduste töötlemisega, ning arvestada tuleb ka nende rolliga teadus- ja haldustöös;

62.  palub, et komisjon käivitaks algatusi kalanduses töötavate naiste töö tunnustamiseks ning naistele ja meestele võrdse tasustamise tagamiseks; tuletab meelde, et 2020.–2025. aasta soolise võrdõiguslikkuse strateegias nõutakse, et asjaomastest ELi vahenditest tuleb toetada meetmeid, mis aitavad edendada naiste osalemist tööturul, parandada töö- ja eraelu tasakaalu, suurendada investeeringuid hooldusasutustesse, toetada naisettevõtlust ja võidelda soolise segregatsiooni vastu;

63.  on veendunud, et ei ole põhjust naisi välistada ega takistada nende juurdepääsu sellele kutsealale, nagu näitab tegutsevate kalalaevade naissoost meeskonnaliikmete ja kaptenite arvu suurenemine; märgib, et õnneks esindavad kalandussektoris töötavaid naisi mitmed eriti aktiivsed organisatsioonid, eriti ELi kalanduse nõuandekomisjonides ja valdkondlikes ühendustes;

64.  tunneb heameelt mõne ELi riigi kalandussektoris naisteühenduste loomise üle; kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama uute ühenduste edendamist ja loomist, et pakkuda naistele paremat nähtavust ja abi;

65.  on veendunud, et kuigi naiste roll kalandussektoris on sageli mitteametlik, tuleb neid majanduslikult ja sotsiaalselt tunnustada ning neile tuleb nõuetekohaselt töötasu maksta; juhib tähelepanu sellele, et parem teave naiste tegevuse ja meetmete kohta, mille eesmärk on parandada nende staatust ja suurendada nende osatähtsust, aitab naiste isikliku ja sotsiaalse arengu edendamise kõrval ka lõpetada nende rolli müstifitseerimise kalandussektoris;

66.  on seisukohal, et praeguste võimsuse mõõtmise normidega seatakse ohtu naiste juurdepääs sektorile, kuna nende privaatsuse ja heaolu tagamiseks on vaja eraldi kajuteid, tualett- ja duširuume;

67.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid sinises majanduses, eelkõige kalanduses, merekarbitööstuses, vesiviljeluses ja konservitööstuses, osalevate naiste kvalifikatsiooni tõstmiseks meetmeid ning edendaksid nende meretööstuse tarneahelasse panustamise ametlikku tunnustamist; peab lisaks vajalikuks tagada, et EMKVFi rahastamine 2021–2027. aasta raamistikus ja väljaspool seda aitaks oluliselt kaasa naiste võrdsele kohtlemisele merekalandussektoris, olles ette nähtud eelkõige kalalaevade pardal naiste elamis-, töö- ja ohutustingimuste parandamise meetmete jaoks ning tagades selleks vajalike muudatuste tegemise;

Kutselise kalapüügi ja põlvkondade vahetuse edendamine kalandussektoris

68.  tuletab meelde, et EL, mis on suurim kalandustoodete ühtne turg, annab vaid 6 % kogu maailma püügist, olles kalandus- ja vesiviljelustoodete puhul väga sõltuv impordist ELi mittekuuluvatest riikidest; juhib tähelepanu sellele, et osa sellest impordist toodavad Euroopa omanduses olevad ettevõtted ja laevad;

69.  juhib tähelepanu sellele, et ühise kalanduspoliitika standardid on ühed kõige rangemad ja annavad olulise panuse keskkonnaalasesse, majanduslikku ja sotsiaalsesse kestlikkusesse, ning kuigi on veel palju arenguruumi, näitavad viimaste aastakümnete edusammud, mida on võimalik selles suunas teha, aidates ühelt poolt kaasa kalavarude ja elupaikade kestlikkuse edendamisele ning teiselt poolt kalurite ja laevaomanike sissetuleku suurendamisele;

70.  toonitab, et rangete standardite edendamine kalandussektori keskkonnahoidlikkuse ja sotsiaalse kestlikkuse osas on muu hulgas äärmiselt tähtis nii uue kalurite põlvkonna ligimeelitamiseks kui ka kalandussektori pikaajalise majandusliku stabiilsuse tagamiseks;

71.  nõuab, et EL uuriks selliste meetmete väärtust nagu kunstlike riffide paigaldamine oma majandusvöönditesse mereelustiku kaitseks;

72.  rõhutab, et üksteisele järgnevate mitmeaastaste finantsraamistike alusel sektorile antava ELi toetuse pidev vähenemine ning eelkõige kalandussektori ja ühise turukorralduse rahastamise kärpimine on üks tegureid, mis on olukorda sektoris halvendanud; kordab seetõttu, et ELi rahalist toetust kalandussektorile tuleb märkimisväärselt suurendada;

73.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed, et säilitada ja tõhustada süsteeme ning toetusvahendeid, sealhulgas rahastamist, et edendada tarnete koondumist, sealhulgas pakkudes tõelist tuge tootjaorganisatsioonide loomisele ja toimimisele, eelkõige väikesemahulise rannapüügi ja väikesemahulise kalapüügi jaoks;

74.  toonitab, et tegevusprogrammidega tuleb ergutada tootjaorganisatsioone – pakkudes vajaminevat rahalist tuge – turustama oma tooteid otse, töötades väärtusahelas, kasutades seda vahendina oma toodangu väärtuse tõstmiseks ja kalandustoodete lisaväärtuse suurendamiseks;

75.  palub komisjonil tihedas koostöös liikmesriikidega luua ja rakendada väikesemahulise, käsitööndusliku ja rannapüügi toetusmehhanisme, mis võimaldavad tegeleda sektori selles osas esinevate konkreetsete probleemidega;

76.  rõhutab asjaolu, kui oluline on luua eriti kvaliteetsete traditsiooniliste toodete kodumaised turud, mida toetataks messide, jaekaubanduse ja toitlustussektoriga, sest see suurendaks kohalike toodete lisaväärtust ja edendaks kohalikku arengut;

77.  palub komisjonil uurida, kuidas paremini edendada suurema lisaväärtusega töödeldud kalandustoodete, eriti konservide turustamist, sarnaselt teatavate põllumajandustoodetega, ning uurida ELi kalandustoodete välisturgudel edendamise programme, sealhulgas nende esitlemist rahvusvahelistel näitustel ja messidel;

78.  juhib tähelepanu sellele, et kalandussektoril on keskne tähtsus äärepoolseimate piirkondade sotsiaal-majanduslikus olukorras ja tööhõives ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel nendes piirkondades, mille majanduses valitsevad püsivad struktuurilised kitsaskohad ja millel on vähe võimalusi majanduse mitmekesistamiseks; peab seetõttu väga vajalikuks säilitada ja suurendada nendes piirkondades ELi toetust kalandussektorile, pidades silmas eelkõige kaugusest tulenevate lisakulude hüvitamist mõnest äärepoolseimast piirkonnast pärinevate kalandustoodete müümisel; juhib tähelepanu äärepoolseimate piirkondade kalandussektori väärtusahelate eripäradele ja on seisukohal, et nende tugevdamiseks ja turgudele juurdepääsu hõlbustamiseks on vaja eritoetust, mis on saavutatav mitte ainult kalanduse jaoks kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmi (POSEI) taasloomisega, vaid ka POSEI transpordikava loomisega, mis on suunatud konkreetsete kaubateede rajamisele ja käitamisele;

79.  rõhutab vajadust tagada kalapüügi järjepidevus, põlvkondade vahetumine ja suurem sotsiaalne tunnustus kõnealuses sektoris, ning toonitab selle tähtsust eurooplaste keskkonnahoidlikest elupaikadest pärit tervisliku toidu kestliku varu tagamiseks;

80.  rõhutab kalurite märkimisväärset panust teaduslike teadmiste edendamisse, kuna nad osalevad otseselt kalapüügi andmete kogumisel ning teevad teadusega koostööd lisateabe pakkumisel merekeskkonna, liikide ja elupaikade seisundi ning nende kaitse kohta teaduslikel eesmärkidel;

81.  märgib, et kalurite väljaõpe võib kanda olulist rolli kalastustegevuse jätkuval kaasamisel looduskaitsesse ja sellesse jätkuval panustamisel, toetades säästvamate kalapüügimeetodite rakendamist ja kasutamist kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega kalavarude kestlikuks kasutamiseks;

82.  juhib tähelepanu sellele, et mereuuringute ja innovatsioonipotentsiaali arendamine äärepoolseimates piirkondades on nende piirkondade sinise majanduse kasvu edendamiseks väga oluline; märgib lisaks, et nende osalemise suurendamine rahvusvahelistes teadusvõrgustikes, milles osalevad ka nende ülikoolid, teades nende ainulaadseid omadusi, võib aidata äärepoolseimatel piirkondadel parandada oma innovatsioonisüsteeme ja luua töökohti; nõuab tungivalt, et komisjon teeks jõupingutusi eesmärgiga varustada need piirkonnad nende elurikkuse tõhusa uurimise ja kasutamise vahenditega;

83.  rõhutab ühise kalanduspoliitika eesmärki edendada selektiivset kalapüüki ja ELi eesmärki saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050; tõstab esile edusamme vähese heitega kutterlaevastiku ja uuenduslike kalapüügitehnikate väljatöötamise suunas, mis aitavad kaasa nii 2050. aasta eesmärgi kui ka selektiivse kalapüügi eesmärgi saavutamisele; kutsub komisjoni üles neid arengusuundumusi edendama ja tähtsustama, et säilitada innovatsiooni kaudu sektori väljavaated;

84.  juhib tähelepanu laevaehituse ühisele arendamisele ja teaduslikule nn kolme nulli käsitlevale lähenemisviisile – nullheide, nulljäätmed ja null õnnetust pardal –, julgustades liikuma Euroopa laevastike, sealhulgas väikesemahulise kalapüügi laevastike puhul pigem laevade ringluspõhise, tõhusa ja kestliku kujundamise kui majanduspõhise kujundamise suunas;

85.  märgib, et õige väljaõppe ja erioskuste korral võiksid kalurid veelgi rohkem kaasa aidata teaduslike teadmiste arendamisele keskkonnaandmete in situ kogumise ja registreerimise kaudu, võimaldades kontrollida kaugseire teel satelliitide ja muude vahenditega saadud andmeid; rõhutab ülikoolide ja mereuuringute keskuste olulist rolli koostöös merekoolidega kaluritele väljaõppe pakkumisel selle vajaduse rahuldamiseks; rõhutab, et 2019. aastal pakkus ELi laevastik, mis koosneb enam kui 81 000 igas suuruses kalalaevast, võrreldamatult palju platvorme, millel koguti peaaegu iga päev pidevalt kalapüügi- ja muid mereandmeid; märgib, et see on vahend, mida saab ja tuleks kasutada koos selleks otstarbeks sobivate stiimulitega, et koguda veelgi rohkem andmeid Euroopa ja maailma merede kohta; nõuab tungivalt, et kalandusvaldkonna ametlikud teaduslikud nõuandvad organid, nagu Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) või kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF), kasutaksid rohkem ära ELi laevastiku kogutud andmeid;

86.  juhib tähelepanu sellele, et noorte kaasamine ja põlvkondade vahetus ei taga mitte ainult sinise majanduse vanima tegevuse järjepidevust, vaid kindlustab ka elanikkonna püsimise rannikualadel ja ümbritsevates maapiirkondades, säilitades paljude rannikualade kogukondade kultuuripärandi; peab väga oluliseks, et nooremad põlvkonnad oleksid paremini informeeritud ja teadlikumad kestlikkuse küsimustest, omades uusi teadmisi, ning vajadusest, et kõik aitaksid kaasa mere- ja rannikualadele kõige tõsisemat mõju avaldavate ja kogu planeeti hõlmavate kliimamuutusega tegelemisele ja nende vastu võitlemisele;

87.  on veendunud, et kalandussektor oleks enamate noorte jaoks ligitõmbavam, kui see oleks seotud ja seda täiendataks arenevate sektoritega, näiteks turismiga; nõuab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid ja nende piirkonnad vähendaksid kalastusturismi kui sissetulekuallika bürokraatiat; kutsub lisaks komisjoni üles edendama olemasolevate ELi programmide raames varuliine merendusega seotud materiaalse ja vaimse pärandi taastamiseks, säilitades rannikualade kogukondade identiteedi ja optimeerides nende kasutamist turismis;

88.  märgib, et keskkonnakaitse on Euroopa noorte jaoks üha kasvav mureküsimus; rõhutab kalavarude säästva majandamise tähtsust noorte kalurite ligimeelitamiseks; nõuab vähese mõjuga kalapüügi edendamist mitte ainult viisina, kuidas vähendada kalanduse mõju merekeskkonnale, vaid ka selleks, et meelitada ligi uusi kalurite põlvkondi;

89.  juhib tähelepanu sellele, et kalastusturismis on märkimisväärne kasutamata potentsiaal;

90.  rõhutab, kui tähtis on kaasata kalureid koostööl põhinevasse ja kogukondlikku mereruumi planeerimisse, et tagada merekeskkonna kestlik areng ja kaitse;

91.  rõhutab, kui tähtsad on maailmamerealased teadmised, mille põhjal tuleb edendada digikirjaoskust ja kalapüügi digitaliseerimist; rõhutab, et vaatamata vanemate kasutajate paranenud oskustele on tarkvararakendused noorematele põlvkondadele lihtsamad ja intuitiivsemad, pidades silmas praegu läbivaatamisel oleva uue kalanduskontrollimääruse alusel andmete kogumist ja registreerimist või uute rakenduste ja seadmete kasutamist kalurite ohutuse, töötingimuste ja heaolu parandamiseks merel;

92.  väljendab heameelt strateegiliste muudatuste üle ELis, eelkõige rohe- ja digipöörde üle, mis peavad aitama kaitsta olemasolevaid töökohti ja luua kalandusest tugevalt sõltuvatel territooriumidel uusi ja kvaliteetseid töökohti ning hoogustada veelgi nende majanduslikku arengut; rõhutab kalandussektoris traditsiooniliste ametite kaitsmise tähtsust tasakaalustatud üleminekuga, et vältida vanemate kalurite omandatud kogemustest tuleneva lisaväärtuse kaotamist; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid looksid elukestva õppe süsteemid, et hoida oskusi ajakohastena ja luua võimalusi igas vanuses kohortidele;

93.  juhib tähelepanu sellele, et kalavarude kaitsestaatuse parandamine on suurendanud kalurite tootlikkust ja keskmist töötasu ning vähendanud süsinikdioksiidi ja muude kasvuhoonegaaside heitkoguseid; märgib, et kalurid on üha enam kaasatud kogu mereprügi, sealhulgas kaotatud või mahajäetud püügivahendite kogumisse ning et nende sellalast ökoloogilist panust tuleks tunnustada, soodustada ja nõuetekohaselt tasustada; rõhutab sellega seoses võimalust kaaluda niisuguste uute tegevuste ja lisatuluallikate loomise toetamist, mis on seotud mereprügi kogumisega ning strateegia „Euroopa strateegia plasti kohta ringmajanduses“ rakendamisega;

94.  rõhutab, et kalavarude säästev majandamine ja püügikvootide kehtestamine kooskõlas eesmärgiga taastada ja hoida kalavarud üle biomassi taseme, mis on võimeline tootma maksimaalset jätkusuutlikku saagikust, on keskse tähtsusega sellise majanduskeskkonna loomisel, kus noored on piisavalt enesekindlad, et teha kaluriks saamiseks vajalikke investeeringuid;

95.  rõhutab, et liikmesriigid peavad looma majanduslikud stiimulid ja sadamataristu, mis on vajalikud noorte kalurite poolt üleskorjatud jäätmete ja plasti nõuetekohaseks kogumiseks ja ringlussevõtuks, mis võib neile lisaks põhitegevusele ka rahalist kasu tuua;

96.  kutsub liikmesriike üles kasutama kooskõlas ühise kalanduspoliitika määruse (EL) nr 1380/2013 artikliga 17 neile eraldatud kalapüügivõimaluste jaotamisel ka vanusega seotud kriteeriume;

97.  tunneb heameelt asjaolu üle, et 2021–2027. aasta uue EMKVFi raames pakutakse abi ja toetust noortele kaluritele, kes tegelevad esmakordselt laeva või kalandusettevõtte ostmisega; rõhutab vajadust meelitada noori mitte ainult merepüügitegevusse, vaid ka kalandusettevõtte juhtimise ja vesiviljeluse valdkondadesse, tagades sel viisil põlvkondade vahetumise kogu sektoris; palub liikmesriikidel seda vahetumist edendada, kõrvaldades takistused ja toetades inimesi, kes soovivad kalandussektoris karjääri alustada, ning käsitleda selliseid küsimusi nagu ettevõtte esmakordse asutamisega kaasnev suur kulu, püügivõimaluste eraldamise meetodid, sissetuleku ebakindlus, sooline võrdõiguslikkus ja ebakindlus karjääri püsimajäämise pärast;

98.  kordab, et kalapüügist saadavaid sissetulekuid kaitsva vahendina on vaja anda sektorile ja selle töötajatele asjakohast majanduslikku ja sotsiaalset hüvitist, et kompenseerida varude säilitamiseks rakendatavaid meetmeid või anda toetust kalapüügi ajutiseks peatamiseks ressursside haldamise eesmärgil; teeb sel eesmärgil ettepaneku, et EMKVFist toetataks niisuguse palgahüvitusfondi loomist, mis kataks kogu saamata jäänud tulu ja hõlmaks ajavahemikke, mil kalapüüki ei toimu, ning et selliseid ajavahemikke käsitletaks vanaduspensioni ja muude sotsiaalkindlustusõiguste tagamiseks tegeliku tööajana; toetab lisaks garanteeritud miinimumpalga kehtestamist;

99.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama jõupingutusi, mida tehakse selleks, et edendada osalistevahelist sotsiaaldialoogi eelkõige järgmistes küsimustes: a) noorte kalandussektori ettevõtjate väljaõpe; b) kutseline ajakohastamine ja oskuste arendamine säästva kalapüügi tagamiseks; c) headest kalapüügitavadest teadlikkuse suurendamine; d) inimelu ohutus ja kaitse merel; e) töötajate tervis ja ohutus pardal;

100.  juhib tähelepanu sellele, et investeeringud põlvkondade vahetumisse peaksid jääma ELi prioriteediks, et meie ühise projekti üks peamisi õnnestumisi on toidualane sõltumatus ning et kalandussektoris töötavate inimeste järkjärguline vananemine kujutab endast tõelist ohtu;

101.  on seisukohal, et eriline tähelepanu ja toetus tuleks suunata väikesemahulisele kalapüügile, mis võib olla vähem röövellik ja säästvam mitte ainult bioloogiliste ressursside majandamise puhul, vaid ka sotsiaal-majanduslikust seisukohast vaadatuna;

102.  juhib tähelepanu sellele, et põlvkondade vahetumine, mille raames võetakse tööle kalurid, kes on saanud hea väljaõppe ja omavad teadmisi ressursside kestlikkuse tagamise uusimate tehnoloogiate, toimingute ja viiside kohta, on samuti üks võimalus, kuidas EL saaks aidata kaasa ülemaailmsele liikumisele, mille eesmärk võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR‑kalapüük) vastu, seda vähendada ja see likvideerida;

103.  on seisukohal, et põlvkondade vahetumine ja tegevuse mitmekesistamine on jätkuvalt probleem ning et EMKVF peaks astuma samme kutseõppe ja karjääriarengu edendamiseks ning sissetulekute ja töökohakindluse suurendamiseks;

104.  juhib tähelepanu sellele, et vajadus parandada sektori mainet, sealhulgas edendada naiste rolli ning töö-, elamis- ja ohutustingimusi laevade pardal, et meelitada ligi uusi põlvkondi, samuti vajadus täiustada kalandusalaste diplomite tunnustamise korda, pidades silmas liikmesriikide vahel kalurite liikumist takistavaid tõkkeid, ja kõnealuse sektori tööjõuvajadus on tegurid, mis soodustavad väljastpoolt ELi pärit kalurite palkamist, kes teatud juhtudel võetakse tööle ebaseaduslikult;

105.  leiab kooskõlas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusega kalanduse sotsiaalse mõõtme kohta, et väga vajalik on töötada välja üldpõhimõtted ja praktilised juhised kalandussektori tööturuga seotud õiglaste teenuste jaoks, kuna ELi mittekuuluvatest riikidest pärit kalurid on olulised, et säilitada mitmes piirkonnas sektori tegevus; rõhutab sellega seoses, et komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama suuniseid rändajatest kalurite inimväärse töö kohta, mille Euroopa kalandussektori sotsiaalpartnerid töötasid välja 2020. aastal;

106.  kutsub komisjoni ja ELi nõukogu üles kasutama kaubanduspoliitikat, et tagada sarnaste keskkonna- ja sotsiaalse kestlikkuse standardite kohaldamine nii Euroopa kui ka välismaiste ettevõtjate suhtes, avades siseturu ainult nõuetele vastavatele toodetele; märgib, et vastasel juhul saadaks EL vale sõnumi rahvusvahelisele üldsusele, premeerides neid, kes on kalavarude jätkusuutlikkuse ja kalurite õiglase kohtlemise heaks kõige vähem teinud;

107.  väljendab muret selliste kalurite olukorra pärast, kes on praktiliselt ilma jäänud oma hääleõigusest, sealhulgas Euroopa Parlamendi valimistel, kuna nad on merel; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et meeskonnaliikmed, kes on ELi kodanikud ja viibivad merel, saaksid eri valimisprotsessides oma hääleõigust tõhusalt kasutada;

108.  märgib, et väikesemahuline rannapüük võimaldab kaluritel saavutada tõenäoliselt parema töö- ja eraelu tasakaalu, ning rõhutab seetõttu väikesemahulist kalapüüki kaitsva õigusraamistiku edendamise tähtsust;

109.  nõuab uute sotsiaalse ühtekuuluvuse programmide kasutuselevõtmist; tunneb heameelt põhisissetuleku katseprojektide üle ELi rannikualadel, kus SKP elaniku kohta on väikseim, sealhulgas äärepoolseimates piirkondades;

110.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama Euroopas, eriti nooremate põlvkondade seas, sealhulgas koolides ja tööotsinguasutustes, üldsuse teadlikkust püügitegevuse kui karjäärivõimaluse tähtsusest; rõhutab ka kalurite panust Euroopa toiduga varustamisse, ookeanide ja mereelustiku kaitsmisse ja säilimisse ning rannikuäärsete kogukondade kultuuri ja eluviisi kujundamisse, kummutades sel viisil eelarvamuse, et kalurid on kiskjad, kes on huvitatud ainult ressursside kasutamisest tulevikule mõtlemata;

111.  tuletab meelde, et Euroopa laevastikud vastavad maailma kõige kõrgematele ohutuse, töötingimuste, kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade ning keskkonna- ja elurikkuse kaitse standarditele ning on oma keskkonnajalajälje vähendamisega näidanud oma pühendumust sellele prioriteedile, toetades ja aidates välja arendada uusi juhtimistehnoloogiaid, kohandudes selleks pidevalt uute ja üha karmimate reeglitega, ning et kuigi Euroopa tasandi poliitikat ikka veel täiustatakse, siis ühises kalanduspoliitikas arvestatakse juba aastakümneid liikide teaduslikult juhitud majandamise vajadust;

112.  ergutab komisjoni koostama koostöös liikmesriikide ja nende rannikualadega Euroopa kalade edendamiseks sobiva strateegia, millega kaasneb asjakohane rahaline toetus, sealhulgas selliste liikide toetamiseks, mille järele on väiksem nõudlus ja mille kaubanduslik väärtus on väiksem, eesmärgiga suurendada nende väärtust ning samal ajal vältida jõupingutuste koondumist liikidele, millel on suurem väärtus ja mis seetõttu on tõenäolisemalt ülepüütud;

113.  rõhutab suuremate investeeringute suunamise tähtsust teadusuuringutesse, ajakohastamisse ja innovatsiooni, millest oleks kasu noortele kaluritele ja rannikukogukondadele;

114.  rõhutab vajadust edendada ja toetada praegu 100 % fossiilkütustest sõltuva kalalaevastiku CO2 heite vähendamist, et võimaldada kalandussektoril tõhusalt kaasa aidata Euroopa rohelise kokkuleppe järgimisele ja toetada nooremate põlvkondade juurdepääsu kalandussektorile, käivitades uuenduslikke algatusi;

115.  tunnustab kalureid kui toiduainete tarnijaid ja olulisi töötajaid, kes isegi selliste katastroofiliste sündmuste ajal nagu COVID‑19 pandeemia kindlustasid keerulises keskkonnas jätkuvalt igapäevase lossimise; toonitab, et COVID‑19 pandeemia avaldab märkimisväärset majanduslikku ja sotsiaalset mõju ning on vaja, et liikmesriigid eraldaksid piisavalt Euroopa rahalisi vahendeid selleks, et säilitada ja luua töökohti kalandussektoris ja sinises majanduses;

116.  juhib tähelepanu mõjule, mida on Ühendkuningriigi EList väljaastumine avaldanud kalandussektorile, eelkõige mõjutatud kalalaevastike rannikualadel; leiab, et see mõju ei puuduta pelgalt kalalaevu ja nendel töötavaid kalureid, vaid terveid kogukondi ning nende piirkondade tööhõivet;

117.  rõhutab oma seisukohta, et põlvkondade vahetumisel tuleb arvesse võtta Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke ja vajadust tagada digiüleminek ka sinises majanduses; märgib, et see ei tähenda mitte ainult noorte meelitamist kalapüügi valdkonda, vaid ka nende teavitamise ja nõuetekohase väljaõppe tagamist, pakkudes neile atraktiivseid karjäärivõimalusi ja võimalust parandada oma isiklikku olukorda, eelkõige suurendades nende sissetulekut ja tagades selle jätkusuutlikkuse, ning võimalust aidata kaasa oma kohalike kogukondade ühtekuuluvusele, eelkõige kõige eraldatumates rannikupiirkondades ja väiksemate töövõimalustega piirkondades, neile võimaluse andmist töötada nendes piirkondades majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste muutuste nimel ning samal ajal naiste rolli suurendamist selles sektoris parema liikuvuse ja suuremate tööhõivevõimaluste kaudu kogu ELis, ilma et nende oskuste ja väljaõppe tunnustamist raskendataks ega piirataks; on seisukohal, et põlvkondade vahetumine ei tohi kaasa tuua põlvkondadevahelist põrkumist ning peaks hõlmama igas vanuses kalureid, tagades tasakaalu rohe- ja digiüleminekus, kindlustamaks, et kogemuste pärand ei läheks kaduma;

118.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa kalurite järgmine põlvkond ei muuda mitte ainult ELi sektorit tulevikus konkurentsivõimelisemaks, vaid sellel on ka oma osa Euroopa toiduvarude tagamisel lähiaastatel;

119.  nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks käesolevas resolutsioonis esitatud aspekte ja nõudmisi oma järgmises aruandes ühise kalanduspoliitika rakendamise kohta;

120.  on seisukohal, et käesolev resolutsioon annab meile ainulaadse võimaluse rõhutada Euroopa kalandussektori kui strateegiliselt olulise sektori tulevase ilme väärtust ja näidata Euroopale, milline suund valida: rohkem noori kalureid, tõhusam kalapüük ja paremad tavad;

o
o   o

121.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 25, 31.1.2017, lk 12.
(2) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.
(3) ELT C 14, 15.1.2020, lk 67.
(4) ELT C 285, 29.8.2017, lk 150.
(5) https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/Fishery_statistics#The_factors_of_production.
(6) https://ec.europa.eu/eurostat/documents/3217494/10166544/KS-02-19%E2%80%91681-EN-N.pdf/c701972f-6b4e-b432-57d2-91898ca94893.
(7) Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1).
(8) Rohkem kui 25 aastat vanade laevade ja laevade koguarvu suhte alusel: https://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do.
(9) https://ec.europa.eu/fisheries/facts_figures_en?qt-facts_and_figures=2.
(10) https://ec.europa.eu/eurostat/cache/RCI/#?vis=outermost.population&lang=en.
(11) ELT L 131, 28.5.2009, lk 114.
(12) EÜT L 34, 9.2.1998, lk 1.
(13) Nõukogu 18. mai 2015. aasta otsus (EL) 2015/799, millega antakse liikmesriikidele luba saada Euroopa Liidu huvides Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni osaliseks (ELT L 127, 22.5.2015, lk 20).
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 30.9.2005, lk 22).


Kavad ja meetmed, millega kiirendada teadusuuringutes, kohustuslikes katsetes ja hariduses üleminekut innovatsioonile ilma loomkatseteta
PDF 145kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon kavade ja meetmete kohta, millega kiirendada teadusuuringutes, kohustuslikes katsetes ja hariduses üleminekut innovatsioonile ilma loomkatseteta (2021/2784(RSP))
P9_TA(2021)0387RC-B9-0425/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 13 ja 114,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2010. aasta direktiivi 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet (edaspidi „kemikaalimäärus REACH“)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrust (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta(5),

–  võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni loomkatsete üldise keelustamise kohta kosmeetikatööstuses(6),

–  võttes arvesse nõukogu 15. märtsi 2021. aasta järeldusi „Liidu keskkonnasäästlike kemikaalide strateegia: aeg tegutseda“ (6941/21),

–  võttes arvesse komisjoni 5. veebruaril 2020 avaldatud 2019. aasta aruannet Euroopa Liidu liikmesriikides 2015.–2017. aastal teaduslikel eesmärkidel kasutatud loomi käsitleva statistika kohta (COM(2020)0016),

–  võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist uue Euroopa teadusruumi kohta teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks (COM(2020)0628),

–  võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2020. aasta teatist Euroopa ravimistrateegia kohta (COM(2020)0761),

–  võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

–  võttes arvesse komisjoni 27. mai 2020. aasta teatist „Euroopa võimalus: parandame vead ja teeme ettevalmistusi järgmise põlvkonna jaoks“ (COM(2020)0456),

–  võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia kohta(7),

–  võttes arvesse Eurobaromeetri eriuuringut nr 340 teaduse ja tehnoloogia kohta,

–  võttes arvesse Euroopa tuleviku veebikonsultatsiooni teist vahearuannet ning kodanikega peetavate dialoogide ja kodanikega peetavate konsultatsioonide peamisi järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 3. juuni 2015. aasta teatist, milles käsitletakse Euroopa kodanikualgatust „Lõpp loomkatsetele“ (C(2015)3773),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et direktiivis 2010/63/EL teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta on sätestatud lõppeesmärk „asendada ... katsed elusloomadega niipea, kui see on teaduslikult võimalik“, ning arvestades, et selles rõhutatakse, et loomade kasutamist niisugustel eesmärkidel tuleks kaaluda ainult juhul, kui ei ole võimalik kasutada loomadega mitteseotud meetodeid; arvestades, et teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade üldarv ei ole selle direktiivi jõustumisest alates siiski oluliselt muutunud, nagu näitavad viimased andmed 2018. aastast;

B.  arvestades, et direktiivis nõutakse, et loomade kasutamine teaduses oleks läbipaistev, ning et direktiivi kohaldatakse loomade kasutamise suhtes kõigis valdkondades, alates alusuuringutest ning lõpetades rakendusuuringute, ravimiarenduse ja kemikaalide ohutusuuringutega; arvestades, et läbipaistvusest jääb siiski puudu; arvestades, et kõik liikmesriigid on selle oma siseriiklikku õigusesse üle võtnud, ning arvestades, et kõik valdkondlikud õigusaktid, näiteks farmaatsiatooteid, toiduaineid või kemikaale käsitlevad õigusaktid, peavad olema kooskõlas direktiivi eesmärkidega, mis tähendab, et elusloomi tuleks kasutada ainult juhul, kui puuduvad sobivad alternatiivid arvestades, et see vastavusse viimine on vajalik, et kaitsta praegu inimeste ja loomade tervist ning keskkonda;

C.  arvestades, et varasemad loomkatsed on aidanud töötada välja inimeste haiguste ravi ning meditsiiniseadmeid, anesteetikume ja ohutuid vaktsiine, sealhulgas COVID-19 vaktsiine, ning neil on olnud oma osa ka loomatervishoius;

D.  arvestades, et 2017. aastal teatati loomade kasutamisest teaduslikel eesmärkidel 9,58 miljonit korda; arvestades, et peamiseks eesmärgiks olid teadusuuringud (69 %), millele järgnes õiguslike nõuete täitmisega seotud kasutus (23 %) ja tavapärane tootmine (5 %); arvestades, et õiguslike nõuete täitmise eesmärkidel tehtud katsetes oli enamik seotud inimtervishoius kasutatavate ravimitega (61 %), millele järgnesid veterinaarravimid (15 %) ja tööstuskemikaalid (11 %)(8); arvestades, et mõnel pool ELis on sellisteks katseteks kasutatud ahvilisi ja igal aastal on teaduslikel eesmärkidel kasutatud paljusid muid loomaliike; arvestades, et ühe aasta jooksul kasvatatakse ja tapetakse loomkatseteks kuni 12 miljonit looma(9), ilma et neid tegelikult katsetes kasutataks;

E.  arvestades, et loomadega mitteseotud katsete mudelite kogum suureneb ning sellel on potentsiaal suurendada meie teadmisi haigustest ja kiirendada tõhusate raviviiside leidmist; arvestades, et see kogum hõlmab näiteks uut elundikoega kiibi tehnoloogiat, keerulisi arvutisimulatsioone, inimrakkude 3D-kultuure ravimikatsetusteks ning muid nüüdisaegseid mudeleid ja tehnoloogiaid;

F.  arvestades, et komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus on koostanud mitmeid aruandeid, milles loetletakse ja kirjeldatakse seitsmes haigusvaldkonnas kasutatavaid loomadega mitteseotud täiustatud mudeleid, et kiirendada sellise tehnoloogia arendamist; arvestades, et ELi teadus-, innovatsiooni- ja haridusalgatused tuleb viia täielikult kooskõlla neis ülevaadetes esitatud prioriteetidega;

G.  arvestades, et kuigi loomadega mitteseotud meetodite ametlik edendamine on ELis ainulaadne, takistavad nende heakskiitmist bürokraatlikud tõkked, nende kasutamine ei ole nõuetekohaselt tagatud ja nende arendamist ei rahastata ikka veel piisavalt;

H.  arvestades, et Euroopa kodanikud on järjepidevalt väljendanud toetust loomade teaduslikel eesmärkidel kasutamise lõpetamisele;

I.  arvestades, et komisjoni keskkonna peadirektoraat, tervise ja toiduohutuse peadirektoraat, siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraat, teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat ning Teadusuuringute Ühiskeskus vastutavad kõik loomuuringute ja -katsete eri valdkondade eest, ning arvestades, et puudub ametlik koordineerimismehhanism, millega tagada aktiivne, sidus ja sünergiapõhine lähenemisviis loomade täieliku asendamise saavutamisele;

J.  arvestades, et Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) ja Euroopa Ravimiamet (EMA) on kehtestanud loomkatsete aktiivse vähendamise ja asendamise strateegiad, kuid Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) ei ole niisugust strateegiat ikka veel kehtestanud ning kinnitab, et viivitamata on vaja sihipäraseid investeeringuid, et töötada välja tõhusad prognoosivad toksikoloogia meetodid, mis ei kasuta loomi, ja toetada otseselt regulatiivseid eesmärke;

K.  arvestades, et ELi kehtestatud keeld loomkatsete kasutamisele kosmeetikas, mis oli märgilise tähtsusega, on edukalt näidanud, et loomkatsete järkjärguline kaotamine ilma kosmeetikatööstuse arengut kahjustamata on täiesti võimalik; arvestades, et siiski kehtivad endiselt regulatiivsed nõuded jätkuvate loomkatsete kohta, et teha kindlaks mõju töötajatele, kes käitlevad üksnes kosmeetikatoodetes kasutatavaid keemilisi koostisosi, ja nende mõju keskkonnale; arvestades aga, et konkreetsete tähtaegade kehtestamine selliste katsete järkjärguliseks keelustamiseks ELis on soodustanud innovatsiooni ELi ettevõtetes ja saanud üldsuse toetuse;

L.  arvestades, et loomkatsete asendamine loomadega mitteseotud täiustatud meetoditega on väga vajalik, et saavutada komisjoni ulatuslikud tervise- ja keskkonnaeesmärgid, mis on sätestatud taastekavas „NextGenerationEU“ ja Euroopa rohelises kokkuleppes;

M.  arvestades, et teatavad liikmesriigid on vastu võtnud oma rakendusmeetmed, millega tagatakse teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kõrge tase, teistes liikmesriikides kohaldatakse aga ainult direktiiviga 2010/63/EL sätestatud miinimumnõudeid;

1.  kutsub komisjoni üles parandama koordineerimist, et saavutada direktiivis 2010/63/EL sätestatud eesmärk, ja looma selleks kõrgetasemelise rahvusvahelise rakkerühma, kaasates kõik peamised peadirektoraadid ja asutused töösse liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmadega, et koostada kogu ELi hõlmav tegevuskava, mille eesmärk on edendada teaduslikel ja regulatiivsetel eesmärkidel kasutatavate elusloomadega tehtavate katsete aktiivset järkjärgulist kaotamist ja asendamist, niipea kui see on teaduslikult võimalik ja tegemata järeleandmisi inimeste tervise ja keskkonna kaitses, ning kiirendada samal ajal alternatiivsete, loomi mitte kasutavate meetodite, tehnoloogiliste lahenduste ja muutuseks vajalike vahendite väljatöötamist; rõhutab, et edusammude stimuleerimiseks tuleks kehtestada selge ja ambitsioonikas ajakava ning loetleda vahe-eesmärgid;

2.  toonitab, et loomadel põhinevate teadusuuringute kasutamine minevikus on aidanud oluliselt parandada paljude haiguste ravi ja olnud tähtis ka loomatervishoius, ning rõhutab, et kuigi lõppeesmärk on loomade teaduslikel eesmärkidel kasutamise järkjärguline lõpetamine, ei ole loomi mittekasutavad meetodid veel kõigis teadusuuringute valdkondades kättesaadavad; rõhutab samuti, et mõnikord on loomkatseid ikka veel vaja, et saada teadusandmeid pikaajaliste uuringute käigus, millega püütakse leida teatud haiguste vastu tõhusat ravi, sest loomi mittekasutavaid meetodeid praegu ei ole; rõhutab, et Teadusuuringute Ühiskeskus tunnistab, et suur sõltuvus loomkatsetest võib takistada edusamme teatavates haiguste uurimise valdkondades(10), kus loomadel põhinevad mudelid ei suuda võtta arvesse inimeste haiguste põhiomadusi, ning on seisukohal, et alternatiivsete mudelite kasutuselevõtmine võib võimaldada uusi läbimurdeid; tunnistab, et loomadega mitteseotud meetodite puudumise tõttu tehtavad loomkatsed peavad üksnes toimuma optimaalsetes tingimustes, mis vähendavad valu, stressi ja kannatusi ning kaitsevad asjaomaste loomade heaolu;

3.  rõhutab, et tegevuskava peaks sisaldama ambitsioonikaid ja saavutatavaid eesmärke, vähendamiseesmärke ja ajakava, mis tuleb kehtestada üldise vähendamis- ja asendamiseesmärgi raames, et stimuleerida muutusi, ning konkreetseid ja kooskõlastatud meetmeid koos näitajatega, mida kohaldatakse muude ELi poliitikavaldkondade suhtes, ning võrdlusalusena tuleks kasutada ELi statistilist andmebaasi ALURES; see peaks tooma kaasa teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade arvu absoluutse ja püsiva vähenemise kogu ELis;

4.  rõhutab, et kava peaks muu hulgas sisaldama ettepanekuid olemasolevate algatuste parema rakendamise ja täitmise tagamise, sealhulgas hästitoimiva kontrollisüsteemi kohta;

5.  rõhutab, et Euroopa teadusruumi tuleb laiendada ning et kava peaks tuginema ELis seni tehtud teadusuuringutele ja sisaldama mehhanisme, mis tagaksid kõikides ELi teadus- ja innovatsioonialgatustes loomadega mitteseotud meetodite eelisjärjekorras rahastamise, sest alternatiivsed meetodid toovad kaasa lisakulusid ja investeerimisvajadusi; juhib seepärast tähelepanu asjaolule, et uued, loomkatsevabad mudelid vajavad programmist „Euroopa horisont“ suuremat sihipärast rahastamist; palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel eraldada keskpikas ja pikas perspektiivis piisavalt rahalisi vahendeid alternatiivsete katsemeetodite kiireks väljatöötamiseks, valideerimiseks ja kasutuselevõtmiseks, et asendada loomkatsed, eelkõige peamiste toksikoloogiliste näitajate puhul; palub, et komisjon täidaks täiel määral oma kohustust rühmitada aineid ja kasutada üldiseid riskihindamisi, mis on väga tähtis inimeste tervise paremaks kaitsmiseks ja loomkatsete vähendamiseks;

6.  palub, et komisjon seaks vähendamise eesmärgid, konsulteerides asjaomaste ametitega, eelkõige ECHA ja EFSAga, rakendades ennetavamalt kehtivaid norme, mis käsitlevad kemikaalide ja muude toodete ohutust, ning toetaks vähendamise eesmärke täielikult ühendatud ja koostalitlusvõimelise ELi kemikaaliohutuse andmebaasi kasutamisega; tuletab meelde, et kemikaalimääruse REACH artiklis 13 nõutakse katsemeetodite nõuete ajakohastamist niipea, kui muutuvad kättesaadavaks loomi mittekasutavad meetodid;

7.  rõhutab, et loomkatsete järkjärgulise kaotamise suhtes rakendatavates koostööpõhistes lähenemisviisides osalemisega saab kavasse aktiivselt kaasata ka erasektori, eelkõige äriühingud, kes on valmis minema üle loomadega mitteseotud mudelitele, ning idufirmad, kes neid mudeleid arendavad ja täiustavad; on veendunud, et valitsusasutused peavad võtma koordineeriva rolli ning alustama sektoriga positiivset ja konstruktiivset dialoogi, võimaldades alt ülespoole tekkivaid lahendusi; nõuab kõigis liikmesriikides ja kõigis ELi ametites paremini koordineeritud, sektoriülest ja kogu ELi hõlmavat lähenemisviisi, sealhulgas valdkondadevahelise loomkatsetele alternatiivide leidmise Euroopa partnerluse kaudu;

Haridus ja koolitus

8.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks liikmesriikidega koostööd, et seada prioriteediks meetmed, mille eesmärk on pakkuda teadlastele ja tehnikutele haridust, koolitust ja ümberõpet loomadega mitteseotud täiustatud mudelite kasutamise ja parimate tavade jagamise valdkonnas, samuti suurendada nii ohutuse hindamise ekspertide kui ka esildatud projektide hindamisega ja raha eraldamisega tegelevate inimeste teadlikkust loomadega mitteseotud mudelitest, mis on heaks kiidetud;

9.  rõhutab, et koolituse ja hariduse vallas tuleb pidevalt pingutada, et tagada laborites ja pädevates asutustes võimalikult laialdased teadmised alternatiivsetest meetoditest ja protsessidest;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et akadeemilistel asutustel on oluline roll loomkatseid asendavate alternatiivsete meetodite edendamisel eri teadusvaldkondades ning selliste uute teadmiste ja tavade levitamisel, mis on küll kättesaadavad, kuid mida ei kasutata alati laialdaselt;

11.  rõhutab vajadust tegutseda rahvusvahelistes struktuurides, et kiirendada alternatiivsete meetodite valideerimist ja heakskiitmist, tagada teadmiste edastamine ja pakkuda rahalist toetust ELi mittekuuluvatele riikidele, kus teadlased ei pruugi olla alternatiivsetest meetoditest teadlikud ja katseasutustel võib puududa vajalik teadustaristu;

o
o   o

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 276, 20.10.2010, lk 33.
(2) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.
(3) ELT L 309, 24.11.2009, lk 1.
(4) ELT L 167, 27.6.2012, lk 1.
(5) ELT L 342, 22.12.2009, lk 59.
(6) ELT C 41, 6.2.2020, lk 45.
(7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0201.
(8) Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule: 2019. aasta aruanne Euroopa Liidu liikmesriikides 2015.–2017. aastal teaduslikel eesmärkidel kasutatud loomi käsitleva statistika kohta, lk 16 (COM(2020)0016) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020DC0016&from=ET
(9) Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi 2010/63/EL (teaduslikel eesmärkidel kasutatavate loomade kaitse kohta) rakendamise kohta Euroopa Liidu liikmesriikides, lk 7 (SWD(2020)0015) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020DC0015&from=ET
(10)Dura, Adelaide; Gribaldo, Laura; Deceuninck, Pierre (2021): EURL ECVAM Review of non-animal models in biomedical research - Neurodegenerative Diseases. Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus [andmekogu] PID: http://data.europa.eu/89h/a8fd26ef-b113-47ab-92ba-fd2be449c7eb


Soolise vägivalla määratlemine ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatava uue kuriteoliigina
PDF 203kWORD 70k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile seoses soolise vägivalla määratlemisega ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatava uue kuriteoliigina (2021/2035(INL))
P9_TA(2021)0388A9-0249/2021

Euroopa Parlament

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10 ja 19, artikli 83 lõiget 1 ja artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 1–4, 6–8, 10–12, 21, 23–26, 47 ja 49,

–  võttes arvesse naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemise eksperdirühma seirearuandeid riikide kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“,

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuni 2020. aasta teatist „Ohvrite õigusi käsitlev ELi strateegia (2020–2025)“,

–  võttes arvesse komisjoni 12. novembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. novembri 2020. aasta ühisteatist „ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAP III) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses“,

–  võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2021. aasta teatist „ELi lapse õiguste strateegia“,

–  võttes arvesse komisjoni 14. aprilli 2021. aasta teatist „Inimkaubanduse vastu võitlemise ELi strateegia 2021–2025“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(3),

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärki nr 5 „Sooline võrdõiguslikkus“,

–  võttes arvesse naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee 3. augusti 2015. aasta üldist soovitust nr 33 naiste õiguskaitse kättesaadavuse kohta,

–  võttes arvesse naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee üldist soovitust nr 35, millega ajakohastati 14. juuli 2017. aasta üldist soovitust nr 19 naistevastase soolise vägivalla kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aastal avaldatud uuringut „Naistevastane vägivald: kogu ELi hõlmav uuring“,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2021. aastal avaldatud raportit „Crime, safety and victims“ (kuritegevus, turvalisus ja ohvrite õigused),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi sõnastikku,

–  võttes arvesse 15.–26. märtsil 2021 toimunud ÜRO naiste staatuse komisjoni 65. istungjärgu kokkulepitud järeldusi,

–  võttes arvesse inimõiguste valdkonda ja eelkõige naiste õigusi käsitlevate ÜRO õigusaktide sätteid ning teisi naistevastast vägivalda käsitlevaid ÜRO dokumente, sealhulgas ÜRO 20. detsembri 1993. aasta deklaratsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta,

–  võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(4),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(5),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis(7),

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga ja muude meetmete kohta soolise vägivalla vastu võitlemiseks(8),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni abordiõiguse de facto keelustamise kohta Poolas(9),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni soolise perspektiivi kohta COVID-19 kriisi ajal ja selle järgsel perioodil(10),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni Euroopa soolise võrdõiguslikkuse strateegia kohta(11),

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2021. aasta resolutsiooni direktiivi 2011/36/EL (milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset) rakendamise kohta(12),

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2021. aasta resolutsiooni naiste õigustega seonduvate eelseisvate probleemide kohta Euroopas rohkem kui 25 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmist(13),

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2018. aasta järeldusi naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse 2020. aastal avaldatud ÜRO teatist „COVID-19 and Ending Violence Against Women and Girls“ (COVID-19 ning naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla lõpetamine)(14),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni käsitlevat õiguslikku arvamust, mille Euroopa Liidu Kohtu kohtujurist avaldas 11. märtsil 2021 eesmärgiga vähendada õiguslikku ebakindlust küsimuses, kas ja kuidas liit saab konventsiooni sõlmida ja ratifitseerida(15),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 47 ja 54,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 58,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A9-0249/2021),

A.  arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on üks liidu põhiväärtustest, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 2 ja mida tunnustatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 23; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja hartas sätestatud põhiõigus; arvestades, et naiste ja tütarlaste vastu suunatud meestepoolse vägivalla lõpetamine on naiste ja meeste tõelise võrdsuse saavutamise eeltingimus;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 8 on sätestatud, et liidu eesmärk kõigis oma tegevusvaldkondades on meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine;

C.  arvestades, et sooline vägivald nii veebis kui ka mujal ning piisava kaitse puudulik kättesaadavus on soolise diskrimineerimise kõige tõsisem ilming, mis kujutab endast selliste hartas sätestatud põhiõiguste rikkumist nagu õigus inimväärikusele, õigus elule, õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele, piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld, orjapidamise ja sunniviisilise töö keeld, õigus vabadusele ja turvalisusele ning õigus era- ja perekonnaelu austamisele;

D.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt võib nõukogu olenevalt kuritegevusealase olukorra kujunemisest võtta vastu otsuse, milles määratakse kindlaks muud eriti ohtlikud piiriülese mõõtmega kuriteoliigid tulenevalt nende kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel;

E.  arvestades, et sellise otsuse vastuvõtmiseks ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 kolmanda lõigu alusel peab nõukogu tegema pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist ühehäälse otsuse;

F.  arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudis (EIGE) ning Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonis (edaspidi „Istanbuli konventsioon“) määratletakse sooline vägivald vägivallana, mis on suunatud naiste vastu, sest tegemist on naistega, või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt; arvestades, et naistevastane vägivald tähendab igasuguseid naiste vastu suunatud vägivallategusid, mis põhjustavad või võivad põhjustada naistele füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju või kannatusi, ning see hõlmab selliste tegudega ähvardamist, sunnivahendite tarvitamist või omavolilist vabadusest ilmajätmist, ükskõik kas avalikus sfääris või eraelus;

G.  arvestades, et ka LGBTIQ+ kogukonna liikmed on oma soo, sooidentiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste tõttu soolise vägivalla ohvrid;

H.  arvestades, et sooline vägivald LGBTIQ+ kogukonna liikmete vastu hõlmab füüsilist ja psühholoogilist vägivalda, sundabielusid, seksuaalset vägivalda, sealhulgas karistamise eesmärgil vägistamist, seksuaalset ahistamist, naiste ja intersooliste inimeste suguelundite moonutamist, trans- ja intersooliste inimeste sundsteriliseerimist, nn aukuritegusid, nn ümberpööramisravi, vaenukõnet nii veebis kui ka mujal, kiusamist ja ahistamist, sotsiaal-majanduslikke raskusi ning perekonna- ja/või leibkonnasisest vägivalda;

I.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis defineeritakse sugu „sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste ja omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab“, mis tuletab meelde, et paljud naistevastase vägivalla vormid tulenevad naiste ja meeste vahelistest ebavõrdsetest võimusuhetest;

J.  arvestades, et väljendiga „kogu nende mitmekesisuses“ soovitakse käesolevas resolutsioonis rõhutada seisukohta, et naised, mehed ja mittebinaarsed inimesed kuuluvad mitmesugustesse kategooriatesse, sealhulgas (kuid mitte ainult) oma rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude seisukohtade, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, -väljenduse või -tunnuste, tervisliku ja perekonnaseisundi, rändaja staatuse või pagulasseisundi alusel; arvestades, et selle väljendiga kinnitatakse kohustust mitte kedagi kõrvale jätta ja saavutada Euroopas kõigi inimeste sooline võrdõiguslikkus; arvestades, et soolist võrdõiguslikkust ei saa ilma valdkonnaülese lähenemisviisita reaalselt edendada;

K.  arvestades, et sooline vägivald tuleneb soostereotüüpidest, heteropatriarhaalsetest struktuuridest, võimu ebavõrdsest jaotumisest ning struktuurilisest ja institutsioonilisest ebavõrdsusest; arvestades, et sooline vägivald mõjutab kõiki ühiskonnaelu aspekte;

L.  arvestades, et sooline vägivald on suunatud naistele ja tütarlastele kogu nende mitmekesisuses ja LGBTIQ+ kogukonna liikmetele, ajendatuna soovist karistada neid, keda peetakse soolise hierarhia, sooväljenduse ja binaarse soosüsteemi ühiskondlikest normidest üleastujateks; arvestades, et soolise vägivalla eesmärk on soolise ebavõrdsuse kinnistamine, jõustamine või säilitamine ning soonormide ja -stereotüüpide tugevdamine;

M.  arvestades, et EIGE määratleb feminitsiidi naiste ja tütarlaste tapmisena nende soo tõttu; arvestades, et feminitsiid võib esineda mitmel kujul, hõlmates näiteks naiste mõrvamist lähisuhtevägivalla tagajärjel, naiste ja tütarlaste tapmist nende soo, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, -väljenduse või -tunnuste tõttu ning naiste ja intersooliste inimeste suguelundite moonutamist ja nn aumõrvu; arvestades, et feminitsiid on naistevastase vägivalla kõikvõimalike liikide seas kõige äärmuslikum ilming ja pika vägivallaahela viimane lüli; arvestades, et paljusid feminitsiidi liike ametlikes andmetes ei arvestata ja need jäävad nähtamatuks;

N.  arvestades, et kokkupuutel lähisuhtevägivallaga, olgu see siis füüsiline, seksuaalne või psühholoogiline, on lastele tõsine mõju, ning et väärkohtlemine jätkub tulevaste põlvede jooksul, sest lapsed, kes on oma ema või ühe vanema vastu toime pandud lähisuhtevägivalla tunnistajaks, kogevad seda vägivalda tõenäoliselt hilisemas elus – nii ohvrite kui ka vägivallatsejatena; arvestades, et õigusaktidel, mis kaitsevad lapse väärikust ja tunnustavad vägivallajuhtumite korral last ohvrina, on nii nais- kui ka lapsohvrite kaitsmisel ülioluline roll; arvestades, et hooldusõiguse seadused tuleb kavandada nii, et lähisuhtevägivalla toimepanijatele ei anta hooldusõigusi;

O.  arvestades, et sooline vägivald hõlmab mitut liiki vägivalda, kaasa arvatud lähisuhtevägivald ja perevägivald; arvestades, et sarnaselt Istanbuli konventsiooniga määratleb EIGE perevägivalda mis tahes kehalise, seksuaalse, psühholoogilise või majandusliku vägivallana, mis leiab aset perekonnas või kodus, olenemata bioloogilistest või juriidilistest peresidemetest, või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel, olenemata sellest, kas ründaja elab või on elanud samas elukohas kui ohver;

P.  arvestades, et veebis aset leidev sooline vägivald ja seksuaalne ahistamine on oma olemuselt piiriülesed; arvestades, et kübervägivalla kujul esinev vägivald, sealhulgas veebipõhine ahistamine, küberkiusamine, küberahistamine, seksistlik vaenukõne, seksuaalsete kujutiste nõusolekuta avalikustamine, doksimine, identiteedivargus või häkkimine, mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tütarlapsi;

Q.  arvestades, et naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivald on üks levinumaid naiste õiguste rikkumisi Euroopas; arvestades, et ELi korraldatud uuringud näitavad, et liidus on iga kolmas naine ehk 62 miljonit naist kogenud alates 15. eluaastast füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ning iga teine naine (55 %) on kogenud seksuaalset ahistamist; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on kogu maailmas peaaegu kolmandik (27 %) suhtes olnud 15–49-aastastest naistest tunnistanud, et nende lähisuhtes on mingil kujul esinenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda; arvestades, et WHO andmetel pannakse kogu maailmas 38 % naiste mõrvadest toime lähisuhtepartneri poolt;

R.  arvestades, et värskeid, põhjalikke ja võrreldavaid liigendatud andmeid soolise vägivalla kõigi vormide kohta kogu liidus ei ole kogutud; arvestades, et võrreldavate andmete puudumine tuleneb ka sellest, et soolise vägivallaga seotud mõisted on ühtlustamata; arvestades, et soolise vägivalla ja selle algpõhjuste dokumenteerimiseks on vaja põhjalikke ja võrreldavaid liigendatud andmeid; arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet avaldas oma viimase uuringu naistevastase vägivalla kohta 2014. aastal, ning arvestades, et kõige värskemad andmed ei ole kättesaadavad;

S.  arvestades, et sooline vägivald läheb Euroopa ühiskonnale väga kalliks maksma, mõeldes näiteks kaotatud majandustoodangule ja teenuste pakkumisele, sealhulgas tervishoiu-, õigus-, sotsiaal- ja eriteenustele; arvestades, et kõige kallimat hinda maksavad siiski soolise vägivalla ohvrid, kes peavad selliste traumaatiliste kogemuste emotsionaalseid arme endaga igavesti kaasas kandma; arvestades, et liit peaks oma tegevuses lähtuma soolise vägivalla ohvrite heaolust;

T.  arvestades, et COVID-19 kriisi mõjul kasvas sooline vägivald, eelkõige lähisuhtevägivald, sealhulgas füüsiline ja psühholoogiline vägivald, sunniviisiline kontroll ja veebivägivald järsult; arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa liikmesriikide andmetel on lähisuhtevägivalla ohvriks langenud naiste hädaabikõnede arv kasvanud 60 %; arvestades, et liikumispiirangud muudavad lähisuhtevägivalla ohvrite jaoks abi otsimise keerulisemaks, kuna nad on sageli määratud koos oma väärkohtlejatega kodus viibima ja nende juurdepääs tugiteenustele on piiratud ning ebapiisavad tugistruktuurid ja vahendid võivad veelgi süvendada juba tekkinud nn varipandeemiat;

U.  arvestades, et soolise vägivalla ennetamisel on haridusel keskne roll, kuna see võimaldab vaidlustada seda nähtust ajendavaid negatiivseid sotsiaalseid norme ja annab noortele võimaluse selliseid tegusid ära tunda, lahendada ja ennetada;

V.  arvestades, et soolisest vägivallast antakse liidus endiselt vähe teada; arvestades, et kaks kolmandikku ohvritest ametivõime soolisest vägivallast ei teavita(16);

W.  arvestades, et EIGE andmetel nimetatakse teisest ohvristamist ehk taasohvristamist olukorraks, kus ohver kannab täiendavat kahju mitte kuriteo otsese tagajärje tõttu, vaid seetõttu, kuidas institutsioonid ja teised isikud ohvriga suhtlevad; arvestades, et EIGE andmetel võib teisest ohvristamist põhjustada näiteks ohvri korduv kokkuviimine kurjategijaga, samade asjaolude korduv üleküsimine, ebasobiv keelekasutus või kõigi ohvritega kokkupuutuvate isikute tundetud kommentaarid;

X.  arvestades, et soolist vägivalda võivad toime panna jõupositsioonil olevad isikud, kui nad on kinnipidamiskohtades, nagu vanglad, psühhiaatriahaiglad, kinnipidamiskeskused, hoolekandeasutused ja põgenikelaagrid; arvestades, et soolist vägivalda võivad põhjustada ka ülerahvastatus, suur stress ja privaatsuse puudumine; arvestades, et kui õpetada politseiametnikele pehmeid oskusi, mis võimaldaksid tähelepanelikult kuulata, mõista ja austada kõiki soolist vägivalda kogenud naisi, võib politsei aidata lahendada alateatamise ja taasohvristamise probleemi ning luua soolisest vägivallast pääsenutele turvalisema keskkonna;

Y.  arvestades, et taskukohase ja turvalise juurdepääsu tagamine sõltumatule kohtusüsteemile on hädavajalik turvalisema keskkonna loomiseks kõigile soolise vägivalla ohvritele; arvestades, et soolise vägivallaga tõhusaks võitlemiseks on vaja luua koolitusprogramme asjassepuutuvatele spetsialistidele (sotsiaaltöötajad, tervishoiuteenuste osutajad, õiguskaitseametnikud, kohtusüsteemi töötajad jne), et nad oskaksid soolist vägivalda tuvastada, sellega tegeleda ja sellele reageerida;

Z.  arvestades, et naistevastase vägivalla, eriti seksuaalvägivalla, sealhulgas vägistamise ja seksuaalse väärkohtlemise toimepanijate süüdimõistmise määr on kõigis liikmesriikides lubamatult madal, mis näitab, et õiguskaitseorganite töös on soolise vägivalla käsitlemisel süstemaatilisi puudusi, ja arvestades, et see omakorda põhjustab laialdast karistamatuse õhkkonda ning takistab tõsiselt soolise võrdõiguslikkuse saavutamist ja soolise vägivalla vastu võitlemist;

AA.  arvestades, et seksuaalne vägivald on üks lüli soolise diskrimineerimise ja vägivalla ahelast, mis on tihedalt seotud püsiva ebavõrdsuse ja ulatuslikumate rünnakutega soolise võrdõiguslikkuse ning naiste ja tütarlaste inimõiguste vastu;

AB.  arvestades, et Istanbuli konventsioon on kõige laiapõhjalisem vahend Euroopas naiste ja tütarlaste vastu suunatud meeste vägivalla, samuti perevägivalla vastu võitlemiseks; arvestades, et Istanbuli konventsiooniga luuakse põhjalik juriidiliste ja poliitiliste meetmete raamistik sellise vägivalla ennetamiseks, ohvrite toetamiseks ja süüdlaste karistamiseks;

AC.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse vastased desinformatsiooni levitamise kampaaniad toovad kahju ka naistevastase vägivalla kaotamise püüdlustele, mis on seoses Istanbuli konventsiooniga tajutav ning mis toob kaasa avalikkuse vastuseisu ja kahetsusväärsed poliitilised otsused mõnes liikmesriigis;

AD.  arvestades, et Istanbuli konventsioonile on alla kirjutanud kõik liikmesriigid ja selle on ratifitseerinud 21 liikmesriiki; arvestades, et Bulgaaria, Tšehhi, Ungari, Läti, Leedu ja Slovakkia ei ole veel Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud; arvestades, et Poola teatas kavatsusest Istanbuli konventsioonist välja astuda; arvestades, et Türgi väljaastumine Istanbuli konventsioonist loob halva pretsedendi; arvestades, et liit ei ole Istanbuli konventsiooni veel ratifitseerinud;

AE.  arvestades, et naiste õiguste rikkumised on oma olemuselt rahvusvahelised, üleeuroopalised ja piiriülesed; arvestades, et Euroopa naised ja tütarlapsed ning teised soolise vägivalla ohvrid ei saa kogu liidu piires vägivalla eest samal tasemel kaitset, sest liikmesriikide õigusraamistikud ning kaitse- ja ennetusmehhanismid on erinevad;

AF.  arvestades, et naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ning muude soolise vägivalla vormide tõkestamisele suunatud liidu tegevus eeldab, et komisjon tegutseb korraga mitmel rindel, nii seadusandlikul kui ka muul viisil, tehes näiteks ettepaneku tunnistada sooline vägivald ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele vastavaks kuriteoliigiks ja esitades ühtlasi seda sama artiklit õigusliku alusena kasutades soolist vägivalda käsitleva direktiivi ettepaneku;

AG.  arvestades, et soolise vägivalla vastu võitlemine on liidu soolise võrdõiguslikkuse strateegia ja liidu välistegevuse peamine prioriteet; arvestades, et 2021. aasta tööprogrammis teatas komisjon uuest seadusandlikust ettepanekust soolise vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks, tuginedes ELi toimimise lepingu artiklitele 82, 83 ja 84, ning konkreetsest ettepanekust laiendada ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 teises lõigus sätestatud eriti ohtlike piiriülese mõõtmega kuritegude loetelu nii, et see hõlmaks kõiki vaenukuritegude ja vaenukõne vorme; arvestades, et soolise vägivalla vastane võitlus kuulub komisjoni presidendi prioriteetide hulka(17);

Soolise vägivalla põhjused ja mõju ning terviklik meetod selle vältimiseks

1.  mõistab hukka igasuguse vägivalla naiste ja tütarlaste vastu kogu nende mitmekesisuses ja muud soolise vägivalla vormid, nagu LGBTIQ+ kogukonna liikmete vastane vägivald soo, sooidentiteedi, -väljenduse või -tunnuste alusel, mille all mõistetakse erinevaid veebis ja mujal toime pandavaid vägivallaakte, mis põhjustavad või võivad põhjustada füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju või kannatusi;

2.  rõhutab, et COVID-19 pandeemia ajal kehtestatud liikumispiirangute ja sotsiaalse distantseerumise meetmete tõttu on kogu liidus murettekitavalt sagenenud naiste ja tütarlaste vastu suunatud sooline vägivald, sealhulgas lähisuhtevägivald, füüsiline, seksuaalne, majanduslik ja psühholoogiline vägivald, sunniviisiline kontroll ja kübervägivald, mille tõttu on tekkinud pakiline vajadus pakkuda ohvritele tugiteenuseid;

3.  rõhutab, et naistevastase vägivalla käsitlemisel peab mõiste „naised“ hõlmama ka alla 18-aastaseid tütarlapsi;

4.  mõistab hukka feminitsiidi kui naiste- ja tütarlastevastase soolise vägivalla kõige äärmuslikuma vormi; rõhutab, et feminitsiid on väga raske inimõiguste rikkumine ja et liidu tasandil tuleks välja töötada kava vägivalla vältimiseks ja tõkestamiseks, ohuolukordade tuvastamiseks ning ohvrite toetamiseks ja kaitsmiseks;

5.  rõhutab, et naistevastane vägivald ja muud soolise vägivalla vormid on ikka veel maha vaikitud teema ning võimu ja ressursside ajalooliselt ebavõrdse jaotumise pikaajaliselt väljenduv tulemus, mis on viinud meessoo domineerimiseni naissoo üle ja naiste diskrimineerimiseni meeste poolt, samuti LGBTIQ+ kogukonna liikmete vastu suunatud vägivallani, mis avaldab sügavat mõju ohvritele, nende perekondadele ja kogukonnale;

6.  tunneb heameelt liikumise #MeToo üle, mis on andnud hääle naistele, kes toovad saladuskatte alt välja seksuaalse ahistamise ja seksuaalse vägivalla igas vanuses naiste vastu kogu nende mitmekesisuses, igal tegevusalal ja mis tahes kohas; mõistab hukka asjaolu, et mõnes riigis esitatakse seksuaalse ahistamise ja seksuaalse vägivalla ohvritele üha sagedamini süüdistusi ja neid mõistetakse isegi süüdi laimamise eest, kuigi see avaldab heidutavat mõju, soodustab taasohvristamist ja vaigistab naisi, kes julgevad enda eest seista;

7.  tunnistab, et edusammud võrdõiguslikkuse suunas on toimunud tänu feministide raskele võitlusele naiste ja tütarlaste ülemaailmse rõhumise vastu;

8.  rõhutab, et seda olukorda süvendab sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus ning saadaoleva rahastuse järsk vähenemine, eriti kriisiajal, mis tõi kaasa palga- ja pensionilõhed, ebakindla töö feminiseerumise ja naiste ebakindlamad elutingimused; rõhutab, et selline ebavõrdsus ja võimu tasakaalustamatus on läbivalt ja üldiselt iseloomulik kogu liidu territooriumile ja see ei piirdu ainult konkreetsete liikmesriikidega;

9.  rõhutab, et patriarhaalsetel stereotüüpidel põhinevad jäigad soonormid soodustavad naiste, sealhulgas lesbide, biseksuaalsete, trans- ja intersooliste naiste diskrimineerimist ja allutamist, suurendavad soolise vägivalla ohvriks langemise võimalust igaühel, kes neile normidele ei vasta, ning muudavad homoseksuaalsete, biseksuaalsete ja intersooliste meeste kogetava vägivalla nähtamatumaks;

10.  rõhutab, kui oluline on käsitleda ja edendada hariduse kaudu meeste ja naiste, poiste ja tütarlaste võrdset staatust ja võimuvahekordi ning kaotada eelarvamused ja soostereotüübid, mis viivad kahjulike sotsiaalsete soonormideni; peab kahetsusväärseks selliste vägivallajuhtumite sagedust, mis on suunatud naiste vastu kogu nende mitmekesisuses, sealhulgas lesbide, biseksuaalsete ja transsooliste naiste ning transsooliste, intersooliste ja mittebinaarsete inimeste vastu;

11.  juhib tähelepanu ulatuslikule psühholoogilisele mõjule, mida sooline vägivald ohvritele avaldab, sealhulgas stress, turvatunde puudumine või enese haavatavana tundmine, keskendumisraskused, ärevus, paanikahood, sotsiaalne eraldatus, madal enesehinnang, depressioon, traumajärgne stressihäire, usalduse ja kontrollitunde puudumine, hirm või isegi enesetapumõtted; rõhutab, kui oluline on pakkuda selliste kuritegude ohvritele vaimse tervise teenuseid, mida sageli osutavad ka valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikuühiskonna osalejad;

12.  tuletab meelde, et soolisel vägivallal on ka sotsiaalne, majanduslik ja demokraatlik mõju, näiteks raskused töökoha leidmisel, avalikust elust eemaldumine ning materiaalsete või rahaliste vahendite puudus, mis kinnistab naiste ebasoodsat olukorda; rõhutab, et soolist vägivalda kasutatakse naiste sunnivahendina, mis takistab soolist võrdõiguslikkust, sotsiaalset liikuvust, majandusliku mõjuvõimu saavutamist ja liidu kodaniku õiguste kasutamist, sealhulgas täielikku kodanikuosalust ja oma elu üle vägivallavabalt otsustamist;

13.  juhib tähelepanu kahjulikule majanduslikule mõjule, mida sooline vägivald ja sellest tulenevad vaimse tervise probleemid võivad ohvritele avaldada ning mis puudutab nende suutlikkust leida tööd ja õigusabikuludest tekkivat rahalist koormust, ning märgib, et soolise vägivalla hinnanguline ühiskondlik kulu aastas (290 miljardit eurot) (küberkiusamise ja -ahistamise puhul 49 kuni 89,3 miljardit eurot) ületab ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 teises lõigus loetletud eriti ohtlike kuritegude hinnangulisi aastakulusid(18);

14.  rõhutab, et Istanbuli konventsioon on endiselt rahvusvaheline standard ja peamine vahend soolise vägivalla kaotamiseks tervikliku ja koordineeritud meetodiga, mis seab kesksele kohale ohvrite õigused ja käsitleb neid teemasid paljudest erinevatest vaatenurkadest; kordab oma üleskutset viia Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine lõpule laialdase ühinemise alusel ning rõhutab, et on oluline, et konventsioon ratifitseeritakse Bulgaarias, Tšehhis, Ungaris, Lätis, Leedus ja Slovakkias; täheldab murelikult, et mõnes liikmesriigis on tehtud katset levitada Istanbuli konventsiooni kohta desinformatsiooni, näiteks eitades soolise vägivalla olemasolu; peab kahetsusväärseks, et selline desinformatsioon kogub Euroopas kandepinda ja raskendab seeläbi naiste õiguste kaitsmist;

15.  juhib tähelepanu sellele, et Istanbuli konventsiooni tuleks mõista miinimumstandardina soolise vägivalla kaotamisel ja liit peaks selleks võtma veelgi otsustavamaid ja tõhusamaid seadusandlikke meetmeid; tuletab meelde, et sellised uued seadusandlikud meetmed peaksid igal juhul olema kooskõlas Istanbuli konventsioonis sätestatud õiguste ja kohustustega ning täiendama selle ratifitseerimist; kutsub liikmesriike üles võtma arvesse naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemise eksperdirühma soovitusi ning parandama oma siseriiklikke õigusakte ja viima need paremini kooskõlla Istanbuli konventsiooni sätetega, et tagada nõuetekohane rakendamine ja jõustamine;

16.  peab kahetsusväärseks, et soolise vägivalla vastast võitlust takistavad naiste ja tütarlaste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vastu suunatud rünnakud; mõistab hukka soolise võrdõiguslikkuse vastase ja feminismivastase liikumise tegevuse Euroopas ja kogu maailmas, kuna sellega rünnatakse süstemaatiliselt naiste ja LGBTIQ+ õigusi, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivõigusi, ning püütakse tagasi pöörata neid kaitsvaid kehtivaid seadusi, seades ohtu inimõiguste austamise ja õigusriigi põhimõtted; mõistab hukka igasuguse desinformatsiooni, mida levitatakse tahtlikult Istanbuli konventsiooni ning muude vahendite ja algatuste kohta, mille eesmärk on võidelda liidus naistevastase vägivalla vastu, kuna see takistab naiste kaitsmist vägivalla eest; palub komisjonil kindlalt tagada, et liidu rahalist toetust saavad kodanikuühiskonna organisatsioonid ei soodustaks soolist diskrimineerimist;

17.  kutsub komisjoni üles suurendama ja kindlustama naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla ning muu soolise vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmile eraldatud pikaajalist rahastamist, sealhulgas varjupaika pakkuvate organisatsioonide ja teiste selles valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist; rõhutab võrdlusaluste ja näitajate kasutamise tähtsust edusammude mõõtmisel;

18.  rõhutab, et soolise vägivalla juriidilises määratluses ja käsitluses on liikmesriikides olulisi erinevusi; tõdeb, et see pärsib oluliselt liidu seadusandlikku tegevust soolise vägivalla vastu, sealhulgas direktiive 2012/29/EL, 2011/36/EL ja 2011/99/EL;

19.  rõhutab ennetusmeetmete tähtsust naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vastu võitlemisel; märgib, et vägivallaohu ennetamise ja vähendamise meetmetele tuleb pöörata rohkem tähelepanu kogu kohtusüsteemis, samuti koolides ja tervishoiuasutustes;

20.  rõhutab vajadust võtta meetmeid soolise ebavõrdsuse algpõhjuste kõrvaldamiseks, sealhulgas võidelda seksismi ning patriarhaalsete soonormide, stereotüüpide ja väärtuste vastu; peab kahetsusväärseks, et puuduvad teadusuuringud ja teadmised, mis oleks aluseks tõhusale poliitikakujundamisele ja õigusloomele soolise vägivalla ennetamisel; kutsub seetõttu EIGEt ja Eurostati üles tegutsema liidus tütarlaste vastu suunatud vägivalla teadmuskeskusena; rõhutab asjaolu, et meeste vägivald naiste vastu saab alguse poiste vägivallast tütarlaste vastu; on seetõttu seisukohal, et ennetusmeetmeid tuleb võtta juba varases eas; rõhutab, et sooline võrdõiguslikkus peab olema hariduses kesksel kohal, ning nõuab noortele suunatud ja nendega koos rakendatavaid haridusmeetmeid, sealhulgas eakohast teavet, põhjalikku seksuaalharidust, vägivallatute suhete arendamist, feministlikku enesekaitsekoolitust Istanbuli konventsiooni artikli 12 lõike 6 ja Pekingi tegevusprogrammi strateegilise eesmärgi D.1 punkti 125 alapunkti g rakendamise kontekstis ning üldisemaid meetmeid segregatsiooni, soolise ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks;

21.  rõhutab, et rünnak naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vastu on sageli üks tahk demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste olukorra ulatuslikumast halvenemisest, ning kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles arvestama naiste ja LGBTIQ+ õiguste rikkumisi ELi lepingu artikli 7 käimasolevate menetluste kontekstis;

22.  rõhutab vajadust kogu liitu hõlmavate teadlikkuse suurendamise kampaaniate järele, mis on suunatud liidu nooremate kodanike teavitamisele ja harimisele soolise võrdõiguslikkuse ning veebis ja mujal aset leidva soolise vägivalla mõju kohta, sest see toetaks püüdlust tagada, et naised ja tütarlapsed saaksid elada oma elu vabalt ja turvaliselt kõigis eluvaldkondades;

23.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd liikmesriikidega, et tagada soolise vägivalla teema tõhus käsitlemine kogu riiklikus õppekavas; tunneb heameelt komisjoni soolise võrdõiguslikkuse strateegias sisalduva ettepaneku üle kogu liitu hõlmava soostereotüüpe käsitleva kampaania kohta ja võetud kohustuse üle harida poisse ja tüdrukuid varasest east alates soolise võrdõiguslikkuse teemal ja toetada vägivallavabade suhete arendamist kui olulist vahendit tõhusaks ennetuseks;

24.  rõhutab, et on oluline edendada liikmesriikide koostööd soolise vägivalla küsimuses, sest see võimaldab tulemusliku poliitikaga liikmesriikidel jagada oma kogemusi parimate tavade vahetamise kaudu;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama koostöös Eurostati, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja EIGEga soolise vägivalla kõiki vorme käsitlevate kvaliteetsete liigendatud andmete korrapärast kättesaadavust ja võrreldavust liidu ja riiklikul tasandil ning andmekogumissüsteemide ühtlustamist liikmesriikide vahel; on veendunud, et kvaliteetsed andmed on hädavajalikud selgete ja mõõdetavate eesmärkide saavutamiseks soolise vägivalla kaotamisel; peab kiiduväärseks, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet andis teada kogu liitu hõlmavast uuest uuringust naistevastase vägivalla kõigi vormide levimuse ja dünaamika kohta;

26.  rõhutab, et soolisest vägivallast arusaamise suurendamiseks liidus on vaja tagada, et õiguskaitsealase sekkumise tasandil lisataks andmekogumisse vähemalt järgmised kategooriad: a) ohvri sugu; b) kurjategija sugu; c) ohvri ja kurjategija vaheline suhe; d) seksuaalvägivalla esinemine; e) kas vägivald oli sooliselt motiveeritud, ja f) muud valdkonnaülese analüüsi jaoks olulised sotsiaaldemograafilised andmed; rõhutab, et lisaks ülalnimetatud andmetele on vaja ka järgmisi üldisi andmeid: kaebuste arv, väljastatud lähenemiskeeldude arv ja liigid, kaebuste käsitlemisest keeldumise ja nende tagasivõtmise määrad, süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise määrad, juhtumite lahendamiseks kulunud aeg, teave kurjategijatele määratud karistuste ja kahju hüvitamise, sealhulgas ohvritele ette nähtud hüvitise kohta, tugitelefonile või naistevastase vägivalla juhtumitega tegelevatele tervishoiu- ja sotsiaalasutustele teatatud juhtumid ja valikuuringud;

Kõigi naistevastase vägivalla vormide vastu võitlemine

27.  rõhutab vajadust sihipäraste valdkonnaüleste õigusaktide ja poliitikameetmete järele, et parandada selliste soolise vägivalla ohvrite olukorda, kes kogevad mitmekordset diskrimineerimist sooidentiteedi, -väljenduse või -tunnuste alusel ja muudel alustel, nagu rass, nahavärvus, etniline või sotsiaalne päritolu, geneetilised omadused, keel, usutunnistus või veendumused, poliitilised või muud seisukohad, rahvusvähemusse kuulumine, varaline seisund, sünnipära, puue, vanus, seksuaalne sättumus, tervislik seisund, perekonnaseis, rändaja staatus või pagulasseisund; rõhutab, et poliitikat kujundades ja õigusakte koostades tuleb kehtestada konkreetsed ja mõõdetavad kohustused, seda ka selliste rühmade osas, keda kaitseb diskrimineerimise eest liidu õigus ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika;

28.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles soolise vägivalla vastu võitlemisel tagama, et kõigi seadusandlike ja muude algatuste eesmärk on kaotada sooline vägivald kõigis vormides, sealhulgas vägivald, mis on suunatud naiste vastu kogu nende mitmekesisuses ja LGBTIQ+ kogukonna liikmete vastu sooidentiteedi, -väljenduse ja -tunnuste alusel; tuletab meelde, et parlament on varem tungivalt soovitanud liikmesriikidel võtta vastu seadused ja poliitika, millega keelustatakse nn ümberpööramisravi, naiste ja intersooliste inimeste suguelundite moonutamine ja sundsteriliseerimine;

29.  rõhutab, et sooline vägivald on tõsine inimõiguste ja väärikuse rikkumine, mis võib avalduda psühholoogilise, füüsilise, seksuaalse ja majandusliku vägivallana ning hõlmab muu hulgas ka feminitsiidi, lähisuhtevägivalda, seksuaalset ahistamist, kübervägivalda, jälitamist, vägistamist, varajast ja sundabielu, naiste suguelundite moonutamist, nn aukuritegusid, sunniviisilist aborti, sundsteriliseerimist, seksuaalset ekspluateerimist ja inimkaubandust, institutsionaalset, sekundaarset ja asendusvägivalda ning taasohvristamist;

30.  tuletab meelde, et inimkaubandus ja seksuaalne ekspluateerimine on naiste ja tütarlaste vastu suunatud soolise vägivalla vorm, ning rõhutab, et on oluline käsitleda inimkaubanduse teemat sootundlikult;

31.  mõistab hukka sekundaarse vägivalla nähtused, milleks on soolise vägivalla ohvreid toetavate inimeste vastu suunatud füüsiline või psühholoogiline vägivald, nende karistamine, alandamine ja tagakiusamine; rõhutab, et need teod takistavad soolise vägivalla ennetamist ja tuvastamist ning selle ohvriks langenud naiste toetamist ja taastumist;

32.  on sügavalt mures töökohal esineva soolise vägivalla ja ahistamise olemuse, ulatuse ja tõsiduse pärast; tervitab sellega seoses vägivalda ja ahistamist töökohal käsitleva ILO konventsiooni nr 190 hiljutist vastuvõtmist ning kutsub liikmesriike üles seda viivitamata ratifitseerima ja rakendama; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama ka olemasolevat raamistikku vägivalla ja ahistamise keelustamiseks töökohal, samuti ennetusmeetmeid, tõhusat juurdepääsu sootundlikele, ohututele ja tõhusatele kaebuste ja vaidluste lahendamise mehhanismidele, koolitust ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, psühholoogilisi tugiteenuseid ja abinõusid;

33.  rõhutab, et kübervägivald, sealhulgas veebipõhine seksuaalne ja psühholoogiline ahistamine, küberkiusamine, küberahistamine, seksuaalsete piltide nõusolekuta avaldamine, seksistlik vaenukõne veebis ja veebipõhise ahistamise uued vormid, näiteks videokõnede kaudu ründamine (zoom bombing) või ähvardused veebis, on soolise vägivalla vormid;

34.  peab kahetsusväärseks, et kübervägivald mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tütarlapsi ning levib üha laiemalt; tuletab meelde, et sooline kübervägivald on lahutamatu osa veebivälisest vägivallast, kuna need on omavahel seotud; rõhutab, et kübervägivald ohustab soolise võrdõiguslikkuse edendamist ja sellel on summutav mõju, mis kahjustab liidu demokraatlikke põhimõtteid; peab kahetsusväärseks, et avalikkusele tuntud naised, näiteks poliitikud, ajakirjanikud, kunstnikud ja aktivistid, on sageli soolise kübervägivalla sihtmärkideks, kuna soovitakse piirata nende osalemist avalikus elus ja otsuste tegemisel;

35.  rõhutab, et kübervägivald on piiriülene, kuna kurjategijad kasutavad platvorme või mobiiltelefone, mis on ühendatud või mida majutatakse muus liikmesriigis kui see, kus ohver asub; rõhutab vajadust liidu kooskõlastatud meetmete järele, et töötada välja õigeaegset teavitamist võimaldavad ja kergesti kättesaadavad teavitusvahendid ja tõhusad sisu eemaldamise mehhanismid, teha tõhusat koostööd veebiplatvormide ja liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahel ning võidelda soolise kübervägivalla vastu täielikus kooskõlas põhiõigustega;

36.  palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta vastu konkreetsed meetmed, kaasa arvatud õiguskaitseametnike asjakohane koolitus, mille abil lõpetada naisi ja tütarlapsi ebaproportsionaalsel määral mõjutav kübervägivald igal kujul, ning pöörata erilist tähelepanu soolise vägivalla suuremale levikule COVID-19 pandeemia ajal;

37.  tuletab meelde, et seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumised, sealhulgas seksuaalvägivald, günekoloogiline ja sünnitusabiga seotud vägivald ning kahjulikud tavad on naiste ja tütarlaste ning transsooliste ja mittebinaarsete inimeste vastu suunatud soolise vägivalla vorm, nagu on osutatud LGBTIQ võrdõiguslikkuse strateegias, ning see takistab soolise võrdõiguslikkuse saavutamist;

38.  julgustab komisjoni edendama soolise vägivalla eri vormide ennetamiseks ja tõkestamiseks välja pakutud täiendavate meetmete raames regulaarset heade tavade vahetamist liikmesriikide ja sidusrühmade vahel seksuaal- ja reproduktiivõiguste valdkonnas;

39.  rõhutab, et reproduktiivse sunni ning ohutu ja seadusliku abordi võimaldamisest keeldumise näol on samuti tegemist soolise vägivalla vormiga; rõhutab, et Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmel korral otsustanud, et piiravate abordiseaduste ja nende puuduliku rakendamisega rikutakse naiste inimõigusi; rõhutab, et tütarlaste ja naiste sõltumatus ning õigus teha oma keha ja elu puudutavaid otsuseid vabalt ja sõltumatult on nende majandusliku sõltumatuse, soolise võrdõiguslikkuse ja soolise vägivalla kaotamise eeltingimused; mõistab teravalt hukka liidus toimunud rünnakud naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vastu, eriti tagasilöögid naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele ja ohutu ja seadusliku abordi sisulise keelustamise Poolas;

40.  taunib õiguskaitsesüsteemi nähtavaid puudujääke, mille tagajärjeks on naiste ja tütarlaste vastu suunatud soolise vägivalla juhtumite puhul vähene süüdimõistmine ning karistamatus; kutsub kõiki liikmesriike üles muutma oma siseriiklikes õigusaktides seksuaalse vägivalla ja vägistamise määratlust, et need põhineksid nõusoleku puudumisel, nagu on sätestatud Istanbuli konventsioonis;

41.  on mures laste seksualiseerimise pärast, eriti tütarlaste seksualiseerimise pärast täiskasvanud meeste poolt; on seisukohal, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegusid käsitlevas kriminaalõiguses ette nähtud kaitset tuleb tingimata tõhustada, eriti juhul, kui kuriteo toimepanija ei ole vaevunud arvesse võtma lapse vanust;

42.  rõhutab, et puuetega naistel ja tütarlastel on teistest kaks kuni viis korda suurem tõenäosus langeda eri liiki vägivalla ohvriks; rõhutab, et liit on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni osalisena kohustatud võtma meetmeid, et tagada puuetega naiste ja tütarlaste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielik austamine; märgib, et liit peaks selles vallas jõupingutusi suurendama, muu hulgas ratifitseerides Istanbuli konventsiooni;

43.  rõhutab, et vähemuste hulka kuuluvaid ning eriti romasid ja mosleminaisi, sealhulgas neid, kes kannavad usukohaseid rõivaid, mõjutab sooline vägivald ebaproportsionaalselt, eriti avalikus ruumis, töökohal ja veebis; rõhutab, et romade ja mosleminaiste vastu suunatud soolise vägivalla korral tuleks rakendada valdkonnaüleseid meetmeid, milles võetakse arvesse soolist diskrimineerimist koos usul ja etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimisega;

44.  märgib, et komisjon peab leevendama sisserännanud naiste soolise vägivalla eest kaitsmise konkreetset olukorda, eriti lähisuhtevägivalla juhtumite korral, mil ohvri elanikustaatus sõltub kooselust või perekonnaseisust, ning tuletab meelde, et direktiivi 2012/29/EL kohaselt peab kõigile soolise vägivalla ohvritele olema kättesaadav asjakohane kaitse, tugiteenused ja tõhusad õiguskaitsevahendid, sealhulgas õigus saada teavet ja osaleda kriminaalmenetluses, ning et kõiki õigusi, sealhulgas nende riigis elamise õigust, tuleb kohaldada mittediskrimineerivalt;

45.  rõhutab, et enamik Euroopas praegu kehtivatest rännet ja pagulasi puudutavatest seadustest ei käsitle sisserändajate ja pagulasnaiste kaitsetust, mistõttu ähvardab neid liikvel olles suurem soolise vägivalla risk, ebaturvalised vastuvõtutingimused, ebapiisavad kaitsemeetmed ja rändajate õiguskaitse kättesaamatus liidus;

46.  on seisukohal, et lähisuhtevägivald pole mitte ainult kuritegu vägivalla ohvri vastu, vaid seda tuleks pidada kuriteoks ka vägivalda pealt näinud laste vastu, muu hulgas pikaajalise negatiivse mõju tõttu laste heaolule ja arengule; peab kahetsusväärseks, et sageli väärkoheldakse lähisuhtevägivalla toimepanijate lapsi, sest nende kaudu saab nende ema vastu võimu ja vägivalda kasutada, ning tõdeb, et seda nähtust nimetatakse kaudseks vägivallaks, mis on üks soolise vägivalla vorm;

Kaitse, tugi ja kahju hüvitamine

47.  kutsub liikmesriike üles võtma kõik vajalikud meetmed, et saavutada ja tagada toetus ja kahju hüvitamine naistele ja tütarlastele kogu nende mitmekesisuses ning kõikidele soolise vägivalla ohvritele, ning saavutada ja tagada nende kaitse igasuguse vägivalla eest; tuletab meelde, et sellised meetmed peaksid olema asjakohased, õigeaegselt kättesaadavad, terviklikud ja proportsionaalsed kannatatud kahju tõsidusega ning võtma nõuetekohaselt arvesse nende inimeste vajadusi, kes kogevad mitmekordse diskrimineerimise ja vägivalla vorme;

48.  kutsub liikmesriike üles järgima Istanbuli konventsiooni, pakkudes naistele kaitsvaid ja toetavaid meetmeid, võttes aluseks sootundliku arusaama naistevastasest ja lähisuhtevägivallast ning keskendudes ohvri inimõigustele ja ohutusele, vältides seeläbi institutsionaalse vägivalla põhjustamist ohvritele seaduste, haldus- või jõustamistavade tõttu, mis ei ole sootundlikud ja/või mis ei tugine piisavatel teadmistel ja asjakohastel protseduuridel ning mis võib põhjustada kurjategijate karistamatust ja taasohvristamist;

49.  kutsub liikmesriike üles tagama, et lähisuhtevägivalla korral peetakse ka lapsi soolise vägivalla ohvriteks ning et nende väärikust ja turvalisust peetakse esmatähtsaks; tunneb sellega seoses heameelt seaduste üle, mis kriminaliseerivad lapse kokkupuute lähisuhtevägivallaga; kutsub ka liikmesriike üles tagama, et hooldusõiguse seadused oleksid selle põhimõttega kooskõlas, et mitte anda lähisuhtevägivalda toime pannud vanemale hooldusõigusi;

50.  rõhutab liikmesriikide kohustust tagada soolise vägivalla ohvritele piisav toetus ja teenused, mis on kohandatud nende konkreetsetele vajadustele, sealhulgas kriisiolukorras; tuletab sellega seoses meelde, et on oluline toetada sõltumatuid kodanikuühiskonna organisatsioone ja naistele varjupaika pakkuvaid organisatsioone, millel on naiste kaitse tagamiseks vajalik oskusteave;

51.  kutsub liikmesriike üles tagama ohvritele juurdepääsu tugiteenustele ja põhiteenustele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, ning seda ka maapiirkondades; toetab kindlalt avalike teenuste kättesaadavust kahju hüvitamise protsesside kõigis etappides, eelkõige seoses hädavajaliku psühholoogilise, õigusliku ja tööhõivealase toe pakkumisega;

52.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama teadlikkust ja pakkuma soolise vägivalla ohvritele ja toimepanijatele teavet kõikides liidu keeltes, et tagada ohvrite õiguste järgimine, kui nad kasutavad oma põhiõigust liikuda vabalt liidu piires;

53.  kutsub liikmesriike üles diskrimineerimise ja ebavõrdsuse struktuurset konteksti arvestades tõhustama oma tööd, et kogu protsessi jooksul soolist perspektiivi arvestades tagada ohvritele võrdne juurdepääs õigusabile ja sõltumatule kohtusüsteemile, mis on füüsiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt kättesaadav kõigile soolise vägivalla ohvritele, ning seada ohvri õigused esikohale, et vältida diskrimineerimist, traumeerimist või taasohvristamist kohtu-, meditsiini- ja politseimenetluste ajal;

54.  on tõsiselt mures selle pärast, et enamikul liikmesriikidest on endiselt probleeme direktiivi 2012/29/EL täieliku või õige ülevõtmise ja/või praktilise kohaldamisega, nagu on osutatud ohvri õigusi käsitlevas komisjoni strateegias, ning kutsub liikmesriike üles direktiivi täielikult ja õigesti üle võtma;

55.  rõhutab, et suutmatus lahendada soolise vägivalla ohvrite usalduse puudumist õiguskaitseasutuste ja kohtusüsteemi vastu on oluline alateatamist põhjustav tegur; kutsub liikmesriike üles eraldama spetsialistidele ja õiguskaitseametnikele, sealhulgas kohtunikele, prokuröridele, kohtutöötajatele, kohtuekspertidele ja kõigile teistele soolise vägivalla ohvritega tegelevatele spetsialistidele rohkem vahendeid ja pakkuma neile paremat koolitust; palub liikmesriikidel kaaluda võimalust luua sel eesmärgil erikohtud; on veendunud, et politseiametnike ja kohtunike koolitamine ja neile pehmete oskuste õpetamine aitab neil kõiki soolise vägivalla ohvreid tähelepanelikult kuulata, mõista ja austada, võimaldab vähendada alateatamist ja taasohvristamist ning loob soolise vägivalla ohvritele turvalisema keskkonna;

56.  kutsub kõiki liikmesriike üles täielikult järgima Istanbuli konventsiooni, luues soolise vägivalla ja perevägivalla toimepanijatele suunatud raviprogrammid, mille eesmärk on ära hoida edasist vägivalda, pakkuda teadmisi hävitavate soonormide, asümmeetriliste võimusuhete ja soolise vägivalla aluseks olevate väärtuste kohta ning tagada ohvrite turvalisuse ja inimõiguste esmatähtsaks pidamine;

57.  rõhutab, kui tähtis on tagada kõigile konfliktiolukorras soolise vägivalla ohvriks langenutele õiguskaitse, sealhulgas kvaliteetse õigusabi kättesaadavus, ning kõigi konfliktiolukordades naiste ja tütarlaste ning meeste ja poiste vastu suunatud sooliste kuritegude toimepanijate täielik vastutusele võtmine, rakendades kohtumenetlusi riiklikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil, eriti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kaudu;

58.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiive 2011/99/EL, 2012/29/EL ja 2011/36/EL;

59.  rõhutab, et liidu õigusakti puudumine soolise vägivalla vastu võitlemiseks ja erinevused liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides on tekitanud olukorra, kus ohvrite kaitstuse tase on erinev;

60.  tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle laiendada ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 loetletud kuritegevuse valdkondi nii, et need hõlmaksid vaenukuritegusid ja vaenukõnet; nõuab tungivalt, et komisjon lisaks seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, -väljenduse ja -tunnused kõnealuse artikliga konkreetselt hõlmatud diskrimineerimise põhjusteks; peab seda meedet hädavajalikuks LGBTIQ+ kogukonna liikmete kaitse tagamiseks liidus;

61.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on täielikult ära kasutada koolitusvõimalusi, mis on liikmesriikidele kättesaadavad liidu eri programmide ning organite, ametite ja asutuste kaudu, ning kutsub liikmesriike üles pakkuma korduvat ja tõhusat koolitust, mis hõlmaks soolist aspekti ja inimõigusi ning rahvusvahelisi standardeid; kutsub liikmesriike üles tagama ohvritele õiguse saada riigilt enne kohtumenetlust ja selle ajal kõrgetasemelist õigusabi;

62.  tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada 2021. aastal ettepanek direktiivi kohta, mis aitaks soolist vägivalda ennetada ja tõkestada, et rakendada Istanbuli konventsiooni standardeid; rõhutab, et see uus direktiiv täiendab olemasolevaid ja tulevasi seadusandlikke ja muid õigusakte, et saavutada liidu ühtne tegevus soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ning Istanbuli konventsiooni võimalik ratifitseerimine; kordab seetõttu oma üleskutset liidule ratifitseerida Istanbuli konventsioon; tuletab meelde ka komisjoni presidendi kavatsust laiendada ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliike nii, et need hõlmaksid soolise vägivalla konkreetseid vorme;

Järgmised sammud liidu tasandil

63.  rõhutab, et liidus on nii veebis kui ka mujal aset leidev sooline vägivald eriti raske kuritegu ja põhiõiguste ja -vabaduste ulatuslik rikkumine, mille vastu tuleb võidelda tõhusamalt ja otsustavamalt ühistel alustel; rõhutab, et sooline vägivald on ühiskonna süsteemse struktuurilise ebavõrdsuse tulemus, millel on piiriülene mõõde; juhib tähelepanu ka sellele, et üha enam koguvad hoogu hästi korraldatud rahvusvahelised liikumised, mis on suunatud soolise võrdõiguslikkuse, LGBTIQ+ teemade ja feminismi vastu; on seisukohal, et soolise kübervägivalla piiriülene mõõde ning soolise vägivalla suur individuaalne, majanduslik ja ühiskondlik mõju kõigis liikmesriikides kinnitavad vajadust võidelda liidus soolise vägivalla kõigi vormide vastu ühisel alusel;

64.  nõuab, et liit pööraks viivitamatult tähelepanu soolise vägivalla probleemi süvenemisele COVID-19 pandeemia ajal; palub sellega seoses komisjonil töötada välja liidu protokolli soolise vägivalla kohta kriisiajal ning käsitleda selles liikmesriikides ohvrite kaitseks mõeldud teenuseid (tugitelefonid, turvaline majutus ja tervishoiuteenused) oluliste teenustena, et soolist vägivalda ära hoida ning vägivalla ohvreid kriisiolukorras, näiteks COVID-19 pandeemia ajal toetada;

65.  rõhutab, et piirkondlike ja rahvusvaheliste õigusaktide, nagu Istanbuli konventsiooni, ÜRO naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni ja muude ÜRO resolutsioonide vastuvõtmine annab samuti tunnistust vajadusest võidelda kõigi soolise vägivalla vormide vastu ühistel alustel;

66.  rõhutab, et eriline vajadus võidelda naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ja muude soolise vägivalla vormide vastu ühistel alustel tuleneb ka vajadusest kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks, sealhulgas soolise vägivalla ühine määratlus, ning miinimumeeskirjad põhiteemade kohta, nagu vägivalla ennetamine, juhtumitest teatamata jätmine, ohvrite kaitse ja toetamine, kahju hüvitamine ning kurjategijate vastutuselevõtmine; rõhutab, et liikmesriikide põhimõtted ja pühendumus soolise vägivalla ennetamisel ja selle vastu võitlemisel on väga erinevad ning seetõttu aitaks ühine aluskäsitus kaasa ka õiguskaitsele piiriülestes operatsioonides;

67.  nõuab, et komisjon esitaks ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 kolmanda lõigu alusel ettepaneku võtta vastu nõukogu otsus, milles määratletakse sooline vägivald kõnealuses artiklis sätestatud kriteeriumidele vastava uue kuriteoliigina, järgides käesoleva dokumendi lisas esitatud soovitusi, ning palub komisjonil kasutada seda uut kuriteoliiki tervikliku ja ohvrikeskse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi õigusliku alusena, et ennetada ja tõkestada soolise vägivalla kõiki vorme nii veebis kui ka mujal;

68.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut soolist vägivalda käsitleva tervikliku direktiivi kohta, millega rakendataks Istanbuli konventsiooni ja teisi rahvusvahelisi standardeid, nagu naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee soovitused soolise vägivalla kohta, ja mis sisaldaks vähemalt järgmist:

   ­ ennetusmeetmed, sealhulgas sootundlikud ja läbipõimunud diskrimineerimist arvestavad haridusprogrammid, mis on suunatud nii tütarlastele kui ka poistele, ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamine;
   ­ tugiteenused ning kaitse- ja hüvitusmeetmed ohvritele;
   ­ meetmed, mis aitaksid tõkestada soolise vägivalla kõiki vorme, sealhulgas LGBTIQ+ kogukonna liikmete vastu suunatud vägivalda, mille aluseks on muu hulgas sugu, sooidentiteet, -väljendus ja -tunnused, ning soolist kübervägivalda, seksuaalset ärakasutamist ja väärkohtlemist;
   ­ õiguskaitse miinimumstandardid;
   ­ ohvrikeskne ja läbipõimunud lähenemisviis;
   ­ liikmesriikide kohustus tagada, et soolise vägivalla juhtumite puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse laste hooldus- ja külastusõigusi, seades seaduste keskmesse ohvri õigused;
   ­ meetmed, millega tagatakse pakutava teabe jagamine kõigis asjakohastes keeltes ja
   ­ meetmed, millega tagatakse liikmesriikidevaheline koostöö ning parimate tavade, teabe ja eksperditeadmiste vahetamine;

69.  kutsub komisjoni üles nimetama ametisse naistevastase vägivalla ja muude soolise vägivalla vormide vastase võitluse koordinaatori;

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule.

RESOLUTSIOONI LISA:

NÕUKOGU OTSUS

soolise vägivalla määratlemise kohta kuriteoliigina, mis vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 83 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi nõusolekut

ning arvestades järgmist:

(1)  Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on liidu väärtuste keskmes ning see on liidu aluspõhimõte, mis on sätestatud aluslepingutes ja mida tunnustatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 23. Õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja hartas sätestatud põhiõigus. Naiste ja tütarlaste vastu suunatud meestepoolse vägivalla lõpetamine on naiste ja meeste tõelise võrdsuse saavutamise eeltingimus.

(2)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 8 on sätestatud, et liidu eesmärk kõigis oma tegevusvaldkondades on meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine.

(3)  ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt võib nõukogu olenevalt kuritegevusealase olukorra kujunemisest võtta vastu otsuse, milles määratakse kindlaks muud eriti ohtlikud kuriteoliigid lisaks neile, mis on nimetatud ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 teises lõigus, juhul kui neil on piiriülene mõõde tulenevalt nende kuritegude olemusest või mõjust või erivajadusest võidelda nende vastu ühistel alustel.

(4)  Sellise otsuse vastuvõtmiseks ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 kolmanda lõigu alusel peab nõukogu tegema pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist ühehäälse otsuse.

(5)  Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudis (EIGE) ning Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonis (Istanbuli konventsioon) määratletakse sooline vägivald vägivallana, mis on suunatud naiste vastu, sest tegemist on naistega, või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt. Istanbuli konventsioonis tähendab mõiste „naistevastane vägivald“ igasuguseid naiste vastu suunatud vägivallategusid, mis põhjustavad või võivad põhjustada naistele füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju või kannatusi, ning see hõlmab selliste tegudega ähvardamist, sunnivahendite tarvitamist või omavolilist vabadusest ilmajätmist, ükskõik kas avalikus sfääris või eraelus.

(6)  Ka LGBTIQ+ kogukonna liikmed on oma soo, sooidentiteedi, -väljenduse ja -tunnuste tõttu soolise vägivalla ohvrid.

(7)  Sooline vägivald LGBTIQ+ kogukonna liikmete vastu hõlmab füüsilist ja psühholoogilist vägivalda, sundabielusid, seksuaalset vägivalda, sealhulgas karistamise eesmärgil vägistamist, seksuaalset ahistamist, naiste ja intersooliste inimeste suguelundite moonutamist, trans- ja intersooliste inimeste sundsteriliseerimist, nn aukuritegusid, nn ümberpööramisravi, vaenukõnet nii veebis kui ka mujal, kiusamist ja ahistamist, sotsiaal-majanduslikke raskusi ning perekonna- ja/või leibkonnasisest vägivalda, mis toimub ohvrite sooidentiteedi, -väljenduse ja -tunnuste tõttu.

(8)  Sooline vägivald saab alguse soostereotüüpidest, heteropatriarhaalsetest struktuuridest, võimu ebavõrdsest jaotumisest ning struktuurilisest ja institutsioonilisest ebavõrdsusest. Sooline vägivald mõjutab kõiki ühiskonnaelu aspekte.

(9)  Istanbuli konventsioonis defineeritakse sugu „sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste ja omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab“, mis tuletab meelde, et paljud naistevastase vägivalla vormid tulenevad naiste ja meeste vahelistest ebavõrdsetest võimusuhetest.

(10)  Sooline vägivald nii veebis kui ka mujal ning piisava kaitse puudulik kättesaadavus on soolise diskrimineerimise kõige tõsisem ilming, mis kujutab endast selliste hartas sätestatud põhiõiguste rikkumist nagu õigus inimväärikusele, õigus elule ning kehalisele ja vaimsele puutumatusele, piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld, orjapidamise ja sunniviisilise töö keeld, õigus vabadusele ja turvalisusele ning õigus era- ja perekonnaelu austamisele.

(11)  Nii veebis kui ka mujal aset leidev sooline vägivald on eriti raske kuritegu ja liidus kehtivate põhiõiguste ja -vabaduste ulatuslik rikkumine, mille vastu tuleb võidelda tõhusamalt ja otsustavamalt ühistel alustel.

(12)  Piirkondlike ja rahvusvaheliste juriidiliste dokumentide, nagu Istanbuli konventsiooni, ÜRO naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni ja muude ÜRO resolutsioonide vastuvõtmine annab tunnistust vajadusest võidelda kõigi soolise vägivalla vormide vastu ühistel alustel.

(13)  Eriline vajadus võidelda naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ja muude soolise vägivalla vormide vastu ühistel alustel tuleneb ka vajadusest kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks, sealhulgas soolise vägivalla ühine määratlus, ning miinimumeeskirjad põhiteemade kohta, nagu vägivalla ennetamine, juhtumitest teatamata jätmine, ohvrite kaitse ja toetamine, kahju hüvitamine ning kurjategijate vastutuselevõtmine. Kuna liikmesriikide põhimõtted ja pühendumus soolise vägivalla ennetamisel ja tõkestamisel on väga erinevad, aitaks ühine aluskäsitus tagada ka tõhusama õiguskaitse piiriülestes operatsioonides.

(14)  Sooline vägivald vastab ELi toimimise lepingu artikli 83 lõike 1 kohase uue kuriteoliigina määratlemise kriteeriumidele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Sooline vägivald määratletakse kuriteoliigina, mis vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele.

Artikkel 2

Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Brüssel,

   Nõukogu nimel

   eesistuja

(1) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(2) ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.
(3) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(4) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.
(5) ELT C 285, 29.8.2017, lk 2.
(6) ELT C 337, 20.9.2018, lk 167.
(7) ELT C 449, 23.12.2020, lk 102.
(8) ELT C 232, 16.6.2021, lk 48.
(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0336.
(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0024.
(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0025.
(12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0041.
(13) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0058.
(14) https://www.unwomen.org/-/media/headquarters/attachments/sections/library/publications/2020/issue-brief-covid-19-and-ending-violence-against-women-and-girls-en.pdf?la=en&vs=5006
(15) https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?docid=238745&doclang=et
(16) https://www.unwomen.org/en/what-we-do/ending-violence-against-women/facts-and-figures
(17) https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/political-guidelines-next-commission_en_0.pdf
(18) EPRSi Euroopa lisaväärtuste vahehinnang soolise vägivalla kohta, lk 35.


Valitsusepoolne meeleavalduste ja kodanike mahasurumine Kuubas
PDF 133kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon Kuuba valitsuse repressioonide kohta meeleavaldajate ja kodanike vastu (2021/2872(RSP))
P9_TA(2021)0389RC-B9-0436/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kuuba kohta, eelkõige 10. juuni 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste ja poliitilise olukorra kohta Kuubas(1), 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni Kuuba ja José Daniel Ferreri juhtumi kohta(2) ning 5. juuli 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kuuba Vabariigi vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kuuba vahelist poliitilise dialoogi ja koostöö lepingut, mis allkirjastati 12. detsembril 2016 ja mida kohaldatakse ajutiselt alates 1. novembrist 2017(4),

–  võttes arvesse ELi ja Kuuba vahelise poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu raames toimunud ELi ja Kuuba ametlikku inimõigusdialoogi ning eelkõige 26. veebruaril 2021 peetud kolmandat dialoogi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt Euroopa Liidu nimel 29. juulil 2021. aastal tehtud avaldust hiljutiste sündmuste kohta Kuubas,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning muid rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid ja vahendeid,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, millele Kuuba on alla kirjutanud,

–  võttes arvesse kadunuks jääma sundimist käsitleva ÜRO komisjoni kirja, milles nõutakse kiiret tegutsemist ja nõutakse tungivalt, et Kuuba ametivõimud annaksid vastust 187 kadunud isiku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 16. juuli 2021. aasta avaldust, milles kutsutakse Kuubat üles kinnipeetud meeleavaldajaid vabastama,

–  võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) 15. juuli 2021. aasta avaldust ja eriraportööride määramist,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat(5), eriti selle artiklit 12 kogunemis- ja ühinemisvabaduse kohta,

–  võttes arvesse Kuuba inimõiguste vaatluskeskuse (OCDH) 8. septembri 2021. aasta kaebust Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale Eamon Gilmore’ile meeleavaldajate represseerimise kohta,

–  võttes arvesse Kuuba põhiseadust ja karistusseadustikku,

–  võttes arvesse dekreet-seadust nr 35 telekommunikatsiooni, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning raadiospektri kasutamise kohta ning 2021. aasta resolutsiooni nr 105 määruse kohta, milles käsitletakse riiklikku sekkumismudelit küberintsidentidele reageerimiseks Kuuba Vabariigis,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 11.  juulil 2021.  aastal tulid enam kui 40 linnas tänavatele tuhanded kuubalased, et avaldada rahumeelselt meelt ravimite ja muude esmatarbekaupade kroonilise puuduse üle, üldise saamatuse üle COVID‑19 pandeemiaga toimetulekul ning inimõiguste, eelkõige sõna- ja kogunemisvabaduse süstemaatilise piiramise vastu Kuuba ametivõimude poolt; arvestades, et need olid suurimad meeleavaldused Kuubas pärast 1994. aasta Maleconazo meeleavaldust;

B.  arvestades, et Kuuba ametivõimud reageerisid äärmusliku vägivalla ja repressioonidega meeleavaldajate ja inimõiguste kaitsjate vastu; arvestades, et president Díaz‑Canel kutsus sõnaselgelt kõiki valitsuse toetajaid, sealhulgas eriüksusi, nagu revolutsiooniliste relvajõudude eliitüksus „Mustad baretid“, üles võitlema rahumeelsete meeleavaldajate vastu, mistõttu vägivald eskaleerus, sajad tsiviilisikud said viga ning politsei korraldas läbiotsimisi, vahistas meeleavaldajaid nende kodudes ja kasutas vägivalda;

C.  arvestades, et Kuuba ametivõimud võtsid kasutusele uued repressioonimeetodid, et kontrollida ja varjata enda toime pandud raskeid inimõiguste rikkumisi, näiteks kasutavad võimud telekommunikatsiooniteenuste peatamist, jälgimist, tsenseerimist ja kontrolli, mis on vastuolus rahvusvahelise inimõigustealase õigusega; arvestades, et Kuuba ametivõimud peavad inimõigusi – näiteks rahumeelse kogunemise õigust ja sõnavabadust – kaitsma ning tagama nende järgimise ilma diskrimineerimiseta poliitiliste vaadete alusel, samuti järgima rahvusvahelisi inimõiguste standardeid, austades seaduslikkuse, erakorralisuse, vastutuse ja vajalikkuse põhimõtteid;

D.  arvestades, et dekreet-seadusega nr 35 ajakohastatakse Kuuba õigusraamistikku riikliku raadio- ja elektrispektri kasutamiseks vajalike lubade saamise korra ja tingimuste kohta ning kehtestatakse telekommunikatsioonioperaatoritele kohustus kasutajaid katkestada, jälgida, pealt kuulata ja kontrollida ning edastada nende teave Kuuba ametiasutustele; arvestades, et dekreet on rahvusvaheliselt ebaseaduslikuks tunnistatud; arvestades, et resolutsiooniga nr 105 kehtestatakse küberintsidentide määrus laiaulatuslikult, luues õigusliku raamistiku üksikisikute vastutusele võtmiseks paljude erinevate süüdistuste alusel ning võimaldades kehtestada sanktsioone, konfiskeerida mobiiltelefone ja arvuteid, korraldada kodudes läbiotsimisi ning isegi võimaldades valitsusel tegutseda vahendajana kriminaalmenetluse algatamisel praegu karistusseadustikus nimetatud kuritegude puhul, mille määratlus on rahvusvaheliselt ebaseaduslikuks tunnistatud; arvestades, et dekreet-seadus nr 370, mis jõustus samuti pärast 2019. aasta uue põhiseaduse heakskiitmist, piirab sõnavabadust sotsiaalvõrgustikes;

E.  arvestades, et režiim katkestas mitmeks päevaks internetilevi, nii et kodanikud ei saanud repressioonidest ja neile osaks saanud inimõiguste rikkumistest avalikult teatada; arvestades, et Kuuba välisminister Bruno Rodríguez nimetas USA katset taastada saarel internetilevi agressiooniks;

F.  arvestades, et IACHR ja ÜRO inimõiguste ülemvolinik on mõistnud hukka Kuuba riigi repressioonid ja jõu kasutamise rahumeelsete meeleavaldajate vastu, samuti on nad nõudnud kõigi kinnipeetud isikute viivitamatut vabastamist ning nõudnud tungivalt, et Kuuba valitsus käsitleks olukorra aluseks olevaid sotsiaalseid probleeme dialoogi kaudu;

G.  arvestades, et OCDH on teatanud, et 5. septembri 2021. aasta seisuga oli pärast 11. juuli 2021. aasta meeleavaldusi kadunud või kinni peetud 1 306 isikut, sealhulgas 27 alaealist; arvestades, et muude valitsusväliste organisatsioonide, näiteks organisatsiooni Prisoners Defenders teadete kohaselt peeti sel ajavahemikul kinni üle 5 000 inimese ning väidetavalt esineb meelevaldset kinnipidamist, suhtlemisvõimaluseta kinnipidamist, sunniviisilist kadumist, kuritegelike isikute kasutamist meeleavaldustes osalemise kriminaliseerimiseks, piinamist ja väärkohtlemist, jälgimist ja koduaresti ning meeleavaldajate vastu suunatud vägivalda; arvestades, et kadunuks jääma sundimist käsitlev ÜRO komisjon algatas Kuubal 15. juulil 2021 vastavalt kadunuks jääma sundimist käsitleva konventsiooni artiklile 30 kiireloomulised meetmed 187 juhtumi puhul (ametlikud kiireloomulised meetmed AU nr 1200–1386/2021); arvestades, et Kuuba on maailmas alates 2017. aastast sunniviisiliste kadumiste tõttu võetud kiireloomuliste meetmete arvu poolest kuuendal kohal, hoolimata sellest, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping on nüüd täielikult jõustunud;

H.  arvestades, et kinnipeetute hulgas on märkimisväärne arv aktiviste, ajakirjanikke ja poliitiliste opositsiooniliikumiste juhte, näiteks Kuuba patriootliku liidu (Unión Patriótica de Cuba) juht José Daniel Ferrer, kelle asukoht ei ole siiani teada, ning õpetajaid, üliõpilasi ja kunstnikke, näiteks Luis Manuel Otero Alcántara Movimiento San Isidrost; arvestades, et politsei kinnitas Diubis Laurencio Tejeda surma pärast seda, kui teda meeleavalduste ajal Havannas selja tagant tulistati;

I.  arvestades, et Sahharovi auhinna laureaadid kannatavad jätkuvalt süstemaatiliste repressioonide, sealhulgas meelevaldsete kinnipidamiste, haarangute ja kodude piiramise, agressioonide ja omavoliliste trahvide all, mida on dokumenteerinud nii Observatorio Cubano de Derechos Humanos kui ka Centro Cubano de Derechos Humanos; arvestades, et Daamid Valges on viimase kolme kuu jooksul kogenud selliseid repressioone vähemalt 318 korda – juunis 60, juulis 142 ja augustis 116 juhtumit; arvestades, et Sahharovi auhinna laureaat Guillermo Fariñas Hernández on öelnud, et nagu eespool nimetatud inimõigusorganisatsioonid on teatanud, on teda aastaid iga kuu süstemaatiliselt represseeritud, et tema telefonikõnesid jälgitakse ning kodust lahkumisel peetakse teda vaid mõnesaja meetri kaugusel süstemaatiliselt kinni ning et ainuüksi septembris peeti teda meelevaldselt kinni kolmel korral, viimati 8. septembril 2021;

J.  arvestades, et paljude üle mõisteti kohut kiirmenetluse raames ja määrati karistused eri liiki kuritegude eest, sealhulgas terrorism, avaliku korra rikkumine, solvamine, kuritegude toimepanemisele õhutamine ja epideemia levitamine, ilma minimaalsete nõuetekohase menetluse tagatisteta; arvestades, et paljusid vahistatuid peetakse meelsusvangideks;

K.  arvestades, et vanglas hoitakse ka üle 8 000 inimese, keda ei saa süüdistada kuritegudes, ning veel 2 500 inimest on samadel asjaoludel mõistetud sunnitööle, kusjuures neid kõiki süüdistatakse „peaaegu kriminaalses ühiskonnaohtlikkuses“, mis on tingitud nende „sotsialistlike moraalinormidega vastuolus olevast käitumisest“ (Kuuba karistusseadustiku artiklid 72–84);

L.  arvestades, et 5. juulil 2017 andis Euroopa Parlament poliitilise dialoogi ja koostöö lepingule nõusoleku tingimusel, et Kuubas tehakse inimõiguste ja demokraatia olukorra parandamisel selgeid edusamme; arvestades, et parlament on korduvalt hukka mõistnud inimõiguste rikkumised Kuubas, rõhutades poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu artikli 1 lõike 5, artikli 2 punkti c ning artiklite 5, 22 ja 43 rikkumist; arvestades, et Kuubas ei ole tehtud konkreetseid edusamme seoses lepingu üldpõhimõtete ja -eesmärkidega inimõiguste olukorra parandamiseks, vaid vastupidi, Kuuba režiimi repressioonid ning töö- ja inimõiguste rikkumised on veelgi hoogustunud, sealhulgas on suurenenud poliitvangide arv; arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping ei ole täitnud oma põhieesmärki – parandada Kuubas põhivabadusi;

M.  arvestades, et Kuuba riik rikub süstemaatiliselt oma välismaale meditsiinimissioonidele saadetud tervishoiutöötajate töö- ja inimõigusi, mistõttu see on ÜRO hinnangul samaväärne kaasaegse orjusega;

N.  arvestades, et oma 10. juuni 2021. aasta resolutsioonis tuletas parlament Euroopa välisteenistusele meelde, et kodanikuühiskonna osalemine poliitilistes dialoogides ja lepingu koostööprojektides on poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu oluline osa ning et lepingu allkirjastamisest alates püsinud olukorda, kus kodanikuühiskond on koostööfondidest ja/või lepingus osalemisest välja jäetud ja juurdepääsu võimaldatakse üksnes ettevõtetele, milles riik osaleb või mida ta kontrollib, tuleks otsekohe muuta;

O.  arvestades, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping sisaldab nn inimõiguste klauslit, mis on ELi rahvusvaheliste lepingute tavapärane oluline osa ning võimaldab inimõigusi käsitlevate sätete rikkumise korral lepingu peatada;

P.  arvestades, et OCDH on ametlikult nõudnud Euroopa Liidu uue sanktsioonirežiimi kohaldamist nende füüsiliste isikute või riigiasutuste suhtes, kes on seotud inimõiguste tõsiste rikkumistega Kuubas;

1.  mõistab kõige karmimalt hukka Kuuba valitsuse äärmusliku vägivalla ja repressioonid meeleavaldajate, inimõiguste kaitsjate, sõltumatute ajakirjanike, kunstnike, teisitimõtlejate ja opositsioonipoliitikute vastu pärast 11. juuli 2021. aasta meeleavaldusi; peab inimeste hukkumist kahetsusväärseks ja avaldab sugulastele kaastunnet;

2.  palub Kuuba ametivõimudel lõpetada repressioonid, vabastada kõik poliitvangid, meelsusvangid ja inimesed, kes on meelevaldselt kinni peetud üksnes sel põhjusel, et nad kasutasid rahumeelselt oma sõna- ja kogunemisvabadust, ning tagada nõuetekohane menetlus; mõistab hukka asjaolu, et valitsuse reaktsioon nendele meeleavaldustele hõlmas „Mustade barettide“ eriüksuse ja tsiviilrühmituste lähetamist, kes reageerisid president Miguel Díaz-Caneli üleskutsele „kaitsta revolutsiooni“;

3.  taunib asjaolu, et Kuuba ametivõimud on kasutanud 11. juuli 2021. aasta meeleavalduste järgset kinnipidamiste lainet selleks, et kriminaliseerida oma elanikkonna õiguspärased ja rahumeelsed demokraatlikud nõudmised, haarata uuesti kontroll, taastada elanikkonna seas nn hirmukultuur ja vaikima sundida mõned oma kõige karismaatilisemad oponendid;

4.  nõuab pidevate repressioonide all kannatavate Sahharovi auhinna laureaatide inimõiguste austamist ning mõistab hukka José Daniel Ferreri rohkem kui kaks kuud kestnud meelevaldse kinnipidamise, kusjuures Ferrer on oma perekonnast eraldatud ja tema asukoht on teadmata;

5.  rõhutab, kui oluline on, et Kuuba ametivõimud kuulaksid ära nõudmised kodaniku- ja poliitiliste õiguste ning vabaduse ja demokraatia järele ja reageeriksid neile ning osaleksid kaasavas riigisiseses dialoogis riigi moderniseerimise ja demokratiseerimise protsessi üle, et võtta kõik vajalikud meetmed hädavajalike sisemiste majandusreformide elluviimiseks, tagades samal ajal elanikkonna poliitiliste, kodaniku-, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste järgimise ning tõhusa toimetuleku COVID‑19 pandeemiaga;

6.  tunneb suurt muret meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva ÜRO töörühma järelduste pärast seoses meelevaldse vabaduse võtmisega Kuubas, mis näitavad, et meelevaldne kinnipidamine on süstemaatiline probleem, nagu on kinnitatud töörühma aruannetes nr 12/2017, 55/2017, 64/2017, 59/2018, 66/2018, 63/2019 ja 4/2020;

7.  mõistab hukka Kuuba ametivõimude suutmatuse austada üldistes inimõiguste konventsioonides sätestatud inimõigusi ja vabadusi, eelkõige kogunemis-, ajakirjandus- ja sõnavabadust nii internetis kui ka väljaspool seda, samuti kõigi demokraatlike väljendusvormide mahasurumise ning pluralistliku poliitilise osalemise võimaluste puudumise; kutsub ELi üles neid repressioone avalikult hukka mõistma; taunib hiljuti vastu võetud dekreet-seadust nr 35 ja resolutsiooni nr 105, milles nähakse ette laialdased seaduslikud võimalused õiguspärastel rahumeelsetel meeleavaldustel osalejate tegevuse kriminaliseerimiseks, kontrollides telekommunikatsioonivahendite kasutamist, ning mis sillutavad teed uutele repressioonimeetoditele; palub Kuuba ametivõimudel ajakohastada õigusraamistikku kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning tunnistada kehtetuks dekreet‑seadus nr 35 ja kõik muud õigusaktid, mis piiravad Kuuba kodanike põhivabadusi;

8.  tunneb muret selle pärast, et kinnipidamistingimused on kahetsusväärsed ning endiselt puuduvad tingimused kohtusüsteemi sõltumatuse tagamiseks; nõuab, et kinnipeetavatel oleks juurdepääs õiglasele kohtulikule arutamisele, et neil oleks võimalik läbida sõltumatu arstlik hindamine, et neile antaks piisavalt toitu ja vett, et neil lubataks helistada ning et pereliikmed, sõbrad, ajakirjanikud ja diplomaadid saaksid neid regulaarselt külastada; nõuab tulemuslikke kriminaal- ja haldusuurimisi piinamise ja väärkohtlemise eest vastutavate isikute tuvastamiseks, neile süüdistuse esitamiseks ja nende karistamiseks;

9.  kutsub Kuuba ametivõime üles järgima IACHRi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku soovitusi alustada konstruktiivset dialoogi tõelise kodanikuühiskonnaga; kutsub Kuubat üles andma ÜRO arvamus- ja sõnavabaduse eriraportöörile, inimõiguste kaitsjate olukorra ÜRO eriraportöörile ja sõltumatutele inimõigusorganisatsioonidele viivitamata juurdepääsu riiki, et nad saaksid dokumenteerida inimõiguste olukorda ning jälgida eelseisvaid kohtuprotsesse sadade kinnipeetavate aktivistide ja tavaliste kuubalaste üle; kutsub ELi üles jälgima kohtuprotsesse ja külastama vanglas viibivaid poliitvange;

10.  peab kahetsusväärseks, et vaatamata poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu sõlmimisele ei ole demokraatia olukord paranenud ja inimõiguste olukord Kuubas on veelgi halvenenud; rõhutab, et Kuuba on lepingu jõustumisest alates süstemaatiliselt rikkunud selle põhisätteid; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Kuuba režiim ei püüa ega taha teha minimaalseidki edusamme ega avada kanaleid, mis võimaldaksid režiimi reformida;

11.  rõhutab, et vastupidiselt poliitilise dialoogi ja koostöö lepingule on Kuuba ja Euroopa sõltumatuid kodanikuühiskonna organisatsioone süstemaatiliselt takistatud osalemast selle lepingu inimõigusdialoogi laiemas raamistikus Kuuba ja Euroopa Liidu vahelistes inimõigusdialoogides, näiteks 26. veebruaril 2021 toimunud dialoogis; tuletab sellega seoses meelde, et mis tahes dialoog Euroopa Liidu ja Kuuba kodanikuühiskonna vahel ning rahastamisvõimalused peavad piiranguteta hõlmama kõiki kodanikuühiskonna organisatsioone;

12.  tuletab meelde oma kindlat toetust kõigile Kuuba inimõiguste kaitsjatele ja nende tööle; kutsub ELi delegatsiooni ja liikmesriikide esindusi Kuubas üles Kuuba ametivõimudega suhtlemisel oluliselt rohkem toetama tõelist ja sõltumatut kodanikuühiskonda ning kasutama kõiki vahendeid inimõiguste kaitsjate töö toetamiseks;

13.  on seisukohal, et Kuuba ametivõimude hiljutised repressioonid kodanike vastu süvendavad meelsusvangide, inimõiguste kaitsjate, teisitimõtlejate, opositsiooni ja kodanikuühiskonna aktivistide, kunstnike ja ajakirjanike vastu suunatud püsivaid ja süstemaatilisi meetmeid, mis kõik kujutavad endast poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu uusi rikkumisi;

14.  tuletab meelde, et poliitilise dialoogi ja koostöö leping sisaldab inimõiguste klauslit, mis on ELi rahvusvaheliste lepingute tavapärane oluline osa ning võimaldab inimõigusi käsitlevate sätete rikkumise korral lepingu peatada; palub Euroopa Liidul algatada artikli 85 lõike 3b kohane menetlus ja kohe kokku kutsuda ühiskomitee koosolek, pidades silmas lepingu rikkumist Kuuba valitsuse poolt, mis kujutab endast kiireloomulist erijuhtumit;

15.  kutsub nõukogu üles kasutama ELi Magnitski akti(6) sätteid ja võtma võimalikult kiiresti vastu sanktsioonid nende suhtes, kes vastutavad inimõiguste rikkumise eest Kuubas;

16.  peab äärmiselt kahetsusväärseks Kuuba ametivõimude keeldumist lubada Euroopa Parlamendi delegatsioonidel Kuubat külastada, kuigi parlament andis poliitilise dialoogi ja koostöö lepingule nõusoleku; kutsub ametivõime üles otsekohe lubama delegatsioonidel riiki siseneda;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Kuuba valitsusele ja rahvusassambleele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0292.
(2) ELT C 232, 16.6.2021, lk 17.
(3) ELT C 334, 19.9.2018, lk 235.
(4) ELT L 337 I, 13.12.2016, lk 3.
(5) ELT C 326, 26.10.2012, lk 391.
(6) Nõukogu 7. detsembri 2020. aasta määrus (EL) 2020/1998, mis käsitleb inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1).


Inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori juhtum Araabia Ühendemiraatides
PDF 142kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori juhtumi kohta Araabia Ühendemiraatides (2021/2873(RSP))
P9_TA(2021)0390RC-B9-0434/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Araabia Ühendemiraatide kohta, eriti oma 4. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Araabia Ühendemiraatide ning eelkõige inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori olukorra kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 10. detsembri 2020. aasta avaldust välisasjade nõukogus, milles ta märkis, et inimõigused on osa Euroopa Liidu DNAst,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 1. jaanuari 2019. aasta avaldust Ahmed Mansoori juhtumi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 12. juuni 2018. aasta avaldust, milles nõutakse vangistatud inimõiguste kaitsja Ahmed Mansoori viivitamatut vabastamist, ning 7. mai 2019. aasta avaldust, milles mõistetakse hukka tema kinnipidamistingimused,

–  võttes arvesse Araabia inimõiguste hartat,

–  võttes arvesse Araabia Ühendemiraatide ja Euroopa välisteenistuse vahel 2018. aastal sõlmitud koostöökokkulepet,

–  võttes arvesse 9. juunil 2021 virtuaalses formaadis toimunud ELi ja Araabia Ühendemiraatide inimõigustealase dialoogi viimast vooru ning Araabia Ühendemiraatide välisasjade ja rahvusvahelise koostöö ministeeriumi ja Euroopa välisteenistuse kõrgemate ametnike teist kohtumist, mis toimus virtuaalselt 3. märtsil 2021,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni ning ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, millega Araabia Ühendemiraadid on ühinenud,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid sõnavabaduse kohta,

–  võttes arvesse piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevaid ELi suunised,

–  võttes arvesse asjaolu, et 2015. aastal anti Ahmed Mansoorile mainekas Martin Ennalsi inimõiguste kaitsjate auhind,

–  võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee andis Loujain al-Hathloulile 2020. aasta Václav Haveli inimõiguste auhinna,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 29. mail 2018, pärast äärmiselt ebaõiglast kohtuprotsessi, mõistis Abu Dhabis asuv apellatsioonikohus Ahmed Mansoori süüdi ja määras talle 10-aastase vanglakaristuse inimõiguste kaitsmisega seotud tegevust puudutavate süüdistuste alusel; arvestades, et 31. detsembril 2018 kinnitas seda otsust Araabia Ühendemiraatide kõrgeim föderaalkohus; arvestades, et Mansoorile mõisteti ka trahv üks miljon AÜE dirhemit (232 475 eurot) ja ta peab pärast vanglast vabanemist jääma kolmeks aastaks järelevalve alla;

B.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide välisasjade ja rahvusvahelise koostöö ministeerium teatas 29. märtsil 2017, et „elektroonilise kuritegevuse eest vastutav riigiprokuratuur andis korralduse Ahmed Mansoori vahistamiseks, süüdistades teda vale ja eksitava teabe levitamises internetis tegevuskavade kaudu, mille eesmärk on levitada antipaatiat ja sektantlust“; arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimude muudki avaldused viitasid sellele, et Mansoori kinnipidamise ainus põhjus oli tegelikult tema internetis jagatud seisukohad; arvestades, et tema vastu esitatud süüdistused põhinevad Araabia Ühendemiraatide 2012. aasta küberkuritegevuse seaduse väidetavatel rikkumistel; arvestades, et nii ÜRO inimõiguste ülemvoliniku kui ka organisatsiooni Human Rights Watch andmetel mõisteti Mansoor süüdi üksnes inimõiguste kaitsmisega seotud tegevuse eest, sealhulgas selle eest, et ta rääkis Twitteris riigis valitsevast ebaõiglusest, osalemise eest inimõiguste teemalistel veebiseminaridel ja sõnumite saatmise eest inimõigustega tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele;

C.  arvestades, et Ahmed Mansoori on alates vahistamisest 2017. aasta märtsis hoitud üksikvangistuses Abu Dhaabi al-Sadri vanglas, kus ta on ilma jäetud põhivajaduste rahuldamisest ja kus eiratakse kinnipeetava õigusi, mis tal on Ühendemiraatide õiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õiguse kohaselt, sealhulgas ÜRO poolt vastu võetud kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid; arvestades, et tal on keelatud võtta mis tahes vormis ühendust teiste kinnipeetavate ja oma perekonnaga, välja arvatud abikaasa neli 30-minutilist külastust ning piiratud telefonikõned emale ja abikaasale; arvestades, et Mansoor alustas 2019. aastal kaks korda näljastreiki, et nõuda oma vangi põhiõiguste austamist;

D.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud on rohkem kui 10 aastat rikkunud Ahmed Mansoori õigusi meelevaldse vahistamise ja kinnipidamise, surmaähvarduste, füüsiliste rünnakute, valitsuse järelevalve ja ebainimliku kohtlemisega vahi all viibides;

E.  arvestades, et inimõiguste kaitsjate olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör on märkinud, et tingimused ja kohtlemine, mida [ühendemiraatlastest inimõiguste kaitsjad Ahmed Mansoor, Mohammed al-Roken ja Nasser Bin Ghaith] peavad taluma, näiteks pikaajaline üksikvangistus, on vastuolus inimõiguste standarditega ja võivad kujutada endast piinamist;

F.  arvestades, et rühm ÜRO inimõiguste eksperte on kutsunud Araabia Ühendemiraatide valitsust üles Ahmed Mansoori vabastama ning nimetanud tema vahistamist otseseks rünnakuks, mis on suunatud inimõiguslaste seadusliku tegevuse vastu Araabia Ühendemiraatides;

G.  arvestades, et Ahmed Mansoor nõudis enne oma viimast vahistamist 2017. aastal, et Araabia Ühendemiraatides toimuksid üldised ja otsesed valimised ning et föderaalne rahvusnõukogu, valitsuse nõuandekogu, saaks seadusandlikud volitused; arvestades, et Mansoor haldas ka veebifoorumit Al-Hiwar al-Emarati (ühendemiraatide dialoog), mis kritiseeris Araabia Ühendemiraatide poliitikat;

H.  arvestades, et poliitilistes ja inimõigustealastes küsimustes sõna võtvaid inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke, juriste ja õpetajaid kiusatakse Araabia Ühendemiraatides süstemaatiliselt taga; arvestades, et iseäranis alates 2011. aastast on riik intensiivistanud ühinemis-, kogunemis- ja väljendusvabaduse mahasurumist; arvestades, et inimõiguste kaitsjaid ja nende pereliikmeid ähvardab sunniviisiline kadumine, pikaajaline omavoliline kinnipidamine, piinamine, kohtulik ahistamine ja ebaõiglased kohtuprotsessid, reisikeeld, füüsiline ja digitaalne jälgimine ning meelevaldne töölt vabastamine;

I.  arvestades, et terrorismi ebamäärane ja liiga lai määratlus ühendemiraatide seaduses võimaldab liigitada paljusid rahumeelseid ja õiguspäraseid tegevusi terrorismiks;

J.  arvestades, et Araabia Ühendemiraadid kasutavad aktivistide ja teiste teisitimõtlejate vastu suunatud keerulist nuhkvara; arvestades, et Ahmed Mansoori rünnati nuhkvaraga, mida pakkus Iisraeli ettevõte NSO Group; arvestades, et 2021. aasta juulis toimunud Pegasuse lekkega anti teada NSO nuhkvara kasutamisest ühendemiraatide ametivõimude poolt mitmete sihtmärkide vastu, sealhulgas inimõiguste kaitsjate vastu nii Araabia Ühendemiraatides kui ka välismaal; arvestades, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud korraldasid ka silmapaistva Saudi Araabia naiste õiguste kaitsja Loujain al-Hathlouli suhtes küberrünnakuid, häkkides tema e-posti kontole, misjärel naine vahistati ja toimetati sunniviisiliselt Saudi Araabiasse;

K.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatide naiste suhtes kohaldatakse jätkuvalt mitmesuguseid diskrimineerivaid seadusi ja tavasid; arvestades, et naiste õiguste rikkumised hõlmavad Saudi Araabia ja ühendemiraatide naiste ja naisõiguslaste röövimist ja pantvangi võtmist, naiste vastu suunatud väidetavate kuritegude (sealhulgas näiteks Ühendkuningriigi kodaniku Caitlin McNamara seksuaalse väärkohtlemise) uurimise ja nende eest vastutusele võtmise puudulikkust, kus süüdistatavat ei kuulata üle ega võeta vastutusele, naiste süstemaatilist diskrimineerimist, naissoost võõrtöötajate ekspluateerimist, seksikaubandust ja seksuaalset orjust;

L.  arvestades, et Araabia Ühendemiraatides rakendatakse endiselt kafalah (sponsorlus) süsteemi, mis on Araabia Ühendemiraatide sotsiaalse ja õiguskorra lahutamatu osa; arvestades, et rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide teadete kohaselt on Araabia Ühendemiraatides ebainimlikud tavad võõrtööliste vastu, kes moodustavad 80% riigi elanikkonnast, laialt levinud ja sellised rikkumised suurenesid COVID-19 pandeemia puhkedes; arvestades, et eelseisva, 2021. aasta oktoobrist 2022. aasta märtsini toimuva rahvusvahelise messi EXPO 2020 Dubai ettevalmistamisel sunnivad ettevõtjad ja ehitusettevõtted töötajaid kirjutama alla tõlkimata dokumentidele, konfiskeerivad töötajate passe, sunnivad neid tegema äärmuslikult pikki tööpäevi ebaturvalistes ilmastikutingimustes ja pakuvad neile ebasanitaarseid eluruume;

M.  arvestades, et Araabia Ühendemiraadid ja EL on allkirjastanud vastastikuse kahepoolse lühiajalise viisa nõudest loobumise lepingu, mis vabastab Araabia Ühendemiraatide kodanikud Schengeni viisa nõudest;

N.  arvestades, et EL on Interpoli õigusalase koostöö programmide peamine rahastaja; arvestades, et Araabia Ühendemiraatide siseministeeriumi peainspektor kindralmajor Ahmed Nasser al-Raisi kandideerib Interpoli presidendi kohale;

O.  arvestades, et Araabia Ühendemiraadid ei ole ratifitseerinud mitut peamist ÜRO inimõigustealast lepingut, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle fakultatiivprotokolle, millega kaotatakse surmanuhtlus ja piinamine, ning kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlevat rahvusvahelist konventsiooni;

P.  arvestades, et EL peab Araabia Ühendemiraate partneriks, sealhulgas poliitiliste ja majandussuhete valdkonnas; arvestades, et EL ja Araabia Ühendemiraadid on alates 2013. aastast pidanud inimõigustealast dialoogi kaks korda aastas toimuvate kohtumistega, ning arvestades, et 9. juunil 2021. aastal peetud ELi ja Araabia Ühendemiraatide 10. inimõigustealane dialoog andis võimaluse arutada mureküsimusi Araabia Ühendemiraatide ametivõimudega;

1.  mõistab veel kord teravalt hukka Araabia Ühendemiraatides Ahmed Mansoori ja kõigi teiste inimõiguste kaitsjate kinnipidamise ja vangistamise selle eest, et nad on üksnes kasutanud oma põhiliste inimõiguste, sealhulgas sõna-, ühinemis-, rahumeelse kogunemise ja väljendusvabaduse õigust internetis ja väljaspool seda, mis on sätestatud mitte ainult üldistes inimõigusi käsitlevates õigusaktides, vaid ka Araabia inimõiguste hartas; peab äärmiselt kahetsusväärseks lõhet Araabia Ühendemiraatide väidete vahel, et nad on salliv ja õigusi austav riik, ning asjaolu vahel, et riigi enda inimõiguste kaitsjaid peetakse julmadel tingimustel kinni;

2.  kordab oma nõudmist vabastada viivitamata ja tingimusteta Ahmed Mansoor, Mohammed al-Roken ja Nasser bin Ghaith ning kõik teised inimõiguste kaitsjad, poliitilised aktivistid ja rahumeelsed teisitimõtlejad;

3.  nõuab tungivalt, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud tagaksid kuni Ahmed Mansoori ja kõigi teiste vangide vabastamiseni, et neid koheldakse kooskõlas ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardsete miinimumnõuetega; nõuab eelkõige, et lõpetataks Mansoori üksikvangistus, et kõiki vange oleks lubatud regulaarselt külastada nende advokaadil ja perekonnal ning et vangidele võimaldataks piisavat arstiabi, et ÜRO ekspertidel ja rahvusvahelistel valitsusvälistel organisatsioonidel oleks lubatud Mansoori ja teisi kinnipeetavaid külastada ning nende kinnipidamistingimusi jälgida ning et kõiki piinamissüüdistusi põhjalikult uuritaks;

4.  väljendab sügavat muret jätkuvate teadete pärast, sealhulgas 2021. aasta juulis avaldatud lekkinud kirjade kaudu, selle kohta, et Ahmed Mansoor on endiselt rasketes oludes üksikvangistuses; tuletab Araabia Ühendemiraatide ametivõimudele meelde, et pikaajaline ja tähtajatu üksikvangistus kujutab endast piinamist; kutsub Araabia Ühendemiraatide ametivõime üles tagama kõikidele kinnipeetavatele, sealhulgas meelsusvangidele, nõuetekohase menetluse ja õiglase kohtuliku arutamise; nõuab tungivalt, et ametivõimud muudaksid inimõiguste kaitsjatele süüdistuse esitamiseks korduvalt kasutatud terrorismivastast seadust, küberkuritegevuse seadust ja 2008. aasta föderaalseadust nr 2, et need vastaksid rahvusvahelistele inimõiguste standarditele;

5.  kutsub Araabia Ühendemiraatide ametivõime üles lõpetama inimõiguste kaitsjate ahistamine ja tühistama viivitamata nende suhtes kehtestatud reisikeelu; nõuab, et ametivõimud tagaksid, et inimõiguste kaitsjad saaksid Araabia Ühendemiraatides läbi viia oma seaduslikku inimõigustealast tegevust igas olukorras nii riigi sees kui ka väljaspool seda, kartmata kättemaksu ja ilma igasuguste piiranguteta, sealhulgas kohtuliku ahistamiseta;

6.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal jälgida tähelepanelikult Ahmed Mansoori juhtumit, et tagada tema ja teiste inimõiguste kaitsjate viivitamatu vabastamine; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal eelkõige taotleda oma eelseisval visiidil Araabia Ühendemiraatidesse ametivõimudega kohtudes, et inimõiguste kaitsjate külastamine oleks lubatud, ning nõuda avalikult ja eraviisiliselt nende viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; kutsub Euroopa välisteenistust üles andma parlamendile aru meetmetest, mida ELi delegatsioon Abu Dhabis ja liikmesriigid on seni võtnud, et Ahmed Mansoori asjakohaselt toetada;

7.  nõuab tungivalt, et võttes arvesse Araabia Ühendemiraatide siserepressioone ning kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrusega (EL) 2021/821, millega kehtestatakse liidu kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, vahendamise, tehnilise abi, transiidi ja edasitoimetamise kontrollimiseks(2), lõpetaksid kõik liikmesriigid jälgimistehnoloogia müügi ja ekspordi Araabia Ühendemiraatidesse, samuti selle hooldamise ja ajakohastamise, juhul kui selliste kuritarvituste lõpetamiseks ei võeta konkreetseid ja mõõdetavaid meetmeid;

8.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tegema ettepanekut kehtestada kooskõlas kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimiga ELi sihipärased meetmed nende vastu, kes vastutavad Araabia Ühendemiraatides inimõiguste raskete rikkumiste eest, sealhulgas Ahmed Mansoori ja teiste inimõiguste kaitsjate tagakiusamise eest; kordab, et kõik karistusmenetlused peavad põhinema tõenditel ja neid võib algatada ainult siis, kui konkreetseid inimõiguste rikkumisi on võimalik kindlaks teha;

9.  nõuab, et EL võtaks vastu ja avalikustaks Araabia Ühendemiraatidega peetava inimõigustealase dialoogi seisukohast olulised inimõiguste võrdlusalused ja üksikjuhtumite loetelu, et võimaldada tõelist ja tulemustele orienteeritud arutelu inimõiguste üle;

10.  nõuab, et EL lisaks ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu iga-aastase tippkohtumise päevakorda alalise päevakorrapunktina arutelu inimõiguste, eelkõige inimõiguste kaitsjate olukorra üle;

11.  väljendab muret teadete pärast, et Araabia Ühendemiraatide ametivõimud kasutavad NSO Groupi nuhkvara sadade üksikisikute, sealhulgas juristide, akadeemilise ringkonna ja parlamendiliikmete mobiiltelefonide ebaseaduslikuks ründamiseks Ühendkuningriigis; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal küsida Araabia Ühendemiraatide ametivõimudelt nende teadete kohta selgitusi, sealhulgas seoses ELi kodanike või ELi territooriumil viibivate isikute võimaliku ründamisega, ning anda sellest parlamendile aru;

12.  tuletab meelde, et 2015. aastal allkirjastas EL Araabia Ühendemiraatidega lühiajalise viisa nõudest loobumise lepingu; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile aru selle kohta, kas kõnealune leping on kooskõlas asjakohaste ELi õigusaktidega, eelkõige seoses inimõiguste ja põhivabaduste austamise kui viisanõudest vabastamise kriteeriumidega; kutsub komisjoni ja nõukogu üles andma Euroopa Parlamendile aru selles valdkonnas tehtud edusammudest;

13.  kutsub Interpoli peaassamblee liikmeid ja eelkõige ELi liikmesriike üles 23.–25. novembril 2021 toimuva organisatsioonile presidendi valimise eel nõuetekohaselt uurima väiteid selle kohta, et kindralmajor Nasser Ahmed al-Raisi on rikkunud inimõigusi; võtab teadmiseks kodanikuühiskonna väljendatud mure seoses Nasser Ahmed al-Raisi kandidatuuriga ja selle võimaliku mõjuga institutsiooni mainele;

14.  kutsub rahvusvahelisi ettevõtteid, kes on Dubai Expo 2020 sponsorid, üles sponsorlusest loobuma ja ärgitab liikmesriike üritusel mitte osalema, et sellega näidata, et nad taunivad inimõiguste rikkumisi Araabia Ühendemiraatides;

15.  mõistab teravalt hukka Araabia Ühendemiraatide ametivõimude rolli naiste õiguste aktivisti Loujain al-Hathlouli väljaandmisel Saudi Araabiale, kus ta on vangistatud, teda on piinatud ja naiste õiguste kaitsmise eest taga kiusatud;

16.  väljendab vaatamata mõningatele edusammudele muret naiste olukorra pärast Araabia Ühendemiraatides ning kutsub ametivõime üles reformima isikliku staatuse seadust, et anda naistele võrdsed õigused ja tagada, et Araabia Ühendemiraatide naised saavad meestega võrdsetel alustel anda oma lastele edasi kodakondsuse;

17.  väljendab heameelt selle üle, et Araabia Ühendemiraadid on alates 2017. aastast kehtestanud surmanuhtluse moratooriumi; kutsub Araabia Ühendemiraate üles ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja selle surmanuhtluse kaotamist käsitleva protokolli;

18.  toetab jätkuvat ja tugevdatud dialoogi ELi, selle liikmesriikide ja Araabia Ühendemiraatide vahel vastastikust huvi pakkuvates küsimustes, nagu on sätestatud koostöölepingus; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ja Pärsia lahe piirkonna partnerite korrapärased parlamentidevahelised kohtumised on oluline foorum konstruktiivse ja avameelse dialoogi arendamiseks kõigis mureküsimustes, sealhulgas inimõiguste, julgeoleku ja kaubanduse teemal;

19.  nõuab rangemate läbipaistvuseeskirjade kehtestamist seoses välismaiste organisatsioonide lobitööga ELi institutsioonide juures;

20.  nõuab käesoleva resolutsiooni tõlkimist araabia keelde;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Araabia Ühendemiraatide valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 11, 13.1.2020, lk 21.
(2) ELT L 206, 11.6.2021, lk 1.


Olukord Kakuma põgenikelaagris Keenias
PDF 134kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon olukorra kohta Kakuma pagulaslaagris Keenias (2021/2874(RSP))
P9_TA(2021)0391RC-B9-0445/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Keenia kohta, eelkõige 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni(1) ja 18. mai 2017. aasta resolutsiooni Dadaabi pagulaslaagri kohta(2),

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni uue ELi Aafrika-strateegia ning kestlikku ja kaasavat arengut toetava partnerluse kohta(3),

–  võttes arvesse Keenia Vabariigi ja Euroopa Liidu 21. juuni 2021. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 17. mail 2021. aastal ELi nimel tehtud avaldust rahvusvahelise homofoobia-, transfoobia- ja bifoobiavastase päeva kohta,

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI-inimeste olukorra kohta Ugandas(4),

–  võttes arvesse nõukogu 10. mai 2021. aasta järeldusi teemal „Aafrika Sarv: ELi geostrateegiline prioriteet“,

–  võttes arvesse Keenia valitsuse ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 29. aprilli 2021. aasta ühisavaldust Dadaabi ja Kakuma pagulaslaagrite tegevuskava kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 25. märtsi 2021. aasta avaldust LGBTIQ+-pagulaste olukorra kohta Kakuma laagris,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 17. mai 2021. aasta sõnumit rahvusvahelise homofoobia-, transfoobia- ja bifoobiavastase päeva kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 12. novembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0698),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2, artikli 3 lõiget 5, artikleid 21, 24, 29 ja 31 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 10 ja 215, millega seatakse liidule ja liikmesriikidele kohustus kaitsta ja edendada suhetes maailma teiste riikidega universaalseid inimõigusi ja üksikisikute kaitset ning võtta inimõiguste raskete rikkumiste korral piiravaid meetmeid,

–  võttes arvesse 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonis sisalduvaid inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse väärtusi,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 14, milles tunnustatakse õigust taotleda tagakiusamise eest varjupaika teistes riikides,

–  võttes arvesse ELi Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“(5),

–  võttes arvesse 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. märtsi 2020. aasta ühisteatist „ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024)“ (JOIN(2020)0005),

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti pagulasküsimusega laiahaardelise tegelemise raamistikku,

–  võttes arvesse Keenia ülemkohtu 8. aprilli 2021. aasta otsust, millega ajutiselt peatati Dadaabi ja Kakuma pagulaslaagrite sulgemine,

–  võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2020. aasta teatist uue rände- ja varjupaigaleppe kohta (COM(2020)0609),

–  võttes arvesse ÜRO globaalset pagulasraamistikku,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Keenia on Etioopia järel Aafrikas suuruselt teine pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtja; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel elab Keenias Kakumas, Dadaabis ja linnapiirkondades 31. mai 2021. aasta seisuga 519 989 pagulast ja varjupaigataotlejat;

B.  arvestades, et Kakuma laager asub Turkana maakonnas, mis on Keenia üks vaesemaid maakondi; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on elamistingimused laagris rasked ja pidevalt halvenevad äärmise vaesuse, kehvade eluasemete ja taristute ning vee, kanalisatsiooni, ravimite ja elektrivarustuse puudumise tõttu; arvestades, et nii kohalik elanikkond kui ka pagulased kannatavad tõsise toidu- ja veepuuduse all ning nende põhivajadused on täitmata; arvestades, et COVID-19 pandeemia on veelgi halvendanud niigi murettekitavat humanitaarolukorda laagris ja maakonnas, kus see asub;

C.  arvestades, et inimõiguste ja julgeoleku olukord Kakuma pagulaslaagris Keenias on järsult halvenenud; arvestades, et sageli teatatakse relvastatud röövimistest, vargustest, vägistamistest ja tapmistest, kusjuures vägivalla suhtes on kõige kaitsetumad naised, lapsed, puuetega inimesed ja LGBTIQ+-inimesed; arvestades, et nende rünnakute suhtes käib praegu juurdlus;

D.  arvestades, et laagris viibivad naised ja tüdrukud kannatavad seksuaalvägivalla eri vormide, kõige sagedamini vägistamise all; arvestades, et eriti ohustatud on pagulastest tütarlapsed, uued saabujad ja üksikud naised, kes on leibkonna pead; arvestades, et vägistamisi panevad toime laagris asuvad pagulastest mehed, kohaliku kogukonna liikmed ja/või turvatöötajad; arvestades, et levinud on ka muud vägivallavormid, nagu lapsega sõlmitud ja sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ja lähisuhtevägivald;

E.  arvestades, et 15. märtsil 2021 said kaks pagulast Kakuma laagri kolmanda tsooni 13. plokis teise astme põletusi, kui nende uneajal pandi toime bensiinipommiga süütamisrünnak; arvestades, et üks kannatanutest, Uganda pagulane Chriton Atuhwera, hukkus saadud vigastuste tagajärjel; arvestades, et üha suuremat hulka LGBTIQ+-pagulasi on rünnatud ja vigastatud ning paljud peavad põgenema pagulaslaagrist mujale, kus nad ei ole kaitstud ja kus neil ei ole seaduslikult lubatud viibida;

F.  arvestades, et kuigi Keenia õiguse kohaselt karistatakse samasooliste vastastikusel nõusolekul põhinevaid suhteid kuni 14-aastase vanglakaristusega, on see piirkonna ainus riik, kus võetakse vastu pagulasi seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel; arvestades, et ligikaudu 300 Kakuma pagulaslaagris registreeritud pagulast ja varjupaigataotlejat on LGBTIQ+-inimesed ning enamik neist on ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel teatanud, et nad elavad Kakuma kogukonnas rahulikult;

G.  arvestades, et rahvusvahelise lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste ühenduse ILGA 2020. aasta ülemaailmse ülevaate kohaselt asub Aafrikas peaaegu pool maailma riikidest, kus homoseksuaalsus on seadusega keelatud; arvestades, et homoseksuaalsuse on legaliseerinud vaid 22 Aafrika riiki 54st;

H.  arvestades, et paljudes Aafrika riikides pärinevad LGBTIQ+-vastased kehtivad seadused koloniaalajastust;

I.  arvestades, et 2020. aasta märtsis palusid mõned LGBTIQ+-pagulased ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametil asustada nad riigi vaenulikkuse tõttu Keeniast ümber; arvestades, et viimastel kuudel on üle 30 LGBTIQ+-inimese nende tõstatatud turvalisusprobleemide tõttu Kakuma laagri kolmandast tsoonist laagri teistesse osadesse ümber paigutatud, tuginedes ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti põhjalikule kohapeal tehtud hinnangule; arvestades, et Euroopa Parlamendi volitustes, mis puudutavad ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse liidu ümberasustamisraamistik ja muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 516/2014, nõutakse, et aja jooksul tehtaks jõupingutusi ümberasustatud isikute õiglaseks jaotamiseks liikmesriikide vahel, ning et nende jõupingutustega peaks kaasnema püüd kehtestada rahvusvahelised siduvad eeskirjad, mis käsitlevad ühist ülemaailmset vastutust ümberasustamist vajavate isikute ümberasustamise eest, nagu on märkinud ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet;

J.  arvestades, et 2020. aasta novembris kinnitasid Keenia valitsus ja organisatsioon Human Rights Watch, et COVID-19 ajastul on LGBTIQ+-inimeste vastu suunatud rünnakud kordades sagenenud, kuigi samas on vägivald üldisemalt samuti ägenenud;

K.  arvestades, et Keenia pagulaslaagritest ümberasustatud LGBTIQ+-inimeste arv ei vasta ikka veel tegelikele vajadustele; arvestades, et COVID-19 pandeemia on seda protsessi aeglustanud; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmetel on alates 2019. aastast ümberasustamiseks esitatud ligikaudu 235 LGBTIQ+-pagulast, kellest 48 % on riigist lahkunud;

L.  arvestades, et kuigi ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja selle partnerid olid pandeemiale reageerimiseks ettevalmistusi teinud, on 65 % laagris viibivatest pagulastest teatanud, et neil on pärast pandeemia algust juurdepääs tervishoiuteenustele olnud piiratum kui enne 2020. aasta märtsi ning et seda on peamiselt põhjustanud hirm nakatumise ees ja meditsiinitöötajate puudumine; arvestades, et COVID-19 vastu on täielikult vaktsineeritud ainult 3 % Keenia elanikkonnast; arvestades, et vaktsineerimiskampaania Keenia pagulaslaagrites algas 30. märtsil 2021 ja Kakuma laagrile eraldati 2000 vaktsiinidoosi;

M.  arvestades, et Keenia valitsus on viimastel aastakümnetel püüdnud mitmel korral laagrit sulgeda; arvestades, et 24. märtsil 2021 esitas Keenia siseminister ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile 14-päevase ultimaatumi Dadaabi ja Kakuma laagrite sulgemiskava koostamiseks; arvestades, et 8. aprillil 2021 lükkas Keenia ülemkohus laagri sulgemise ajutiselt 30 päeva edasi; arvestades, et 29. aprillil 2021. aastal leppisid ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja Keenia valitsus kokku tegevuskavas Kukuma ja Dadaabi laagrite hilisemaks sulgemiseks 30. juuniks 2022; arvestades, et tegevuskava hõlmab pagulaste vabatahtlikku, turvalist ja väärikat tagasipöördumist oma päritoluriiki, lahkumist kolmandatesse riikidesse erinevate kokkulepete alusel ning teatavate Ida-Aafrika Ühenduse riikidest pärit pagulaste alternatiivseid võimalusi jääda Keeniasse;

N.  arvestades, et kuigi ÜRO jagab valitsuse muret ja arusaama, et põgenikelaagrid ei tohiks olla pikaajaline lahendus sundrändele, on rahvusvahelised ja inimõiguste organisatsioonid hoiatanud, et laagrite järsk ja korrapäratu sulgemine tooks kaasa humanitaarkatastroofi ning sunniviisiline repatrieerimine rikuks rahvusvahelist õigust; arvestades, et pagulased elavad Kakumas üldiselt väljasaatmise hirmus;

O.  arvestades, et kuigi Aafrika Sarv on loodusvarade poolest väga rikas, on see maailma üks vaeseimaid piirkondi; arvestades, et toidupuudus on selles piirkonnas äärmiselt terav ning miljonid inimesed kannatavad seal alatoitluse all ja neid ähvardab nälga jäämine; arvestades, et põud ja relvakonfliktid on kaks peamist inimeste sundrände põhjust selles piirkonnas, sealhulgas Keenias, nagu rõhutati 26. märtsil 2017 Ida-Aafrika Arenguühenduse (IGAD) tippkohtumisel vastu võetud üleilmses Nairobi tegevuskavas; arvestades, et konfliktid Somaalias ja Etioopias ning valimiste-eelne ja -järgne vägivald Ugandas ja Tansaanias teevad vabatahtliku tagasipöördumise enamiku Kakuma laagris viibivate pagulaste jaoks turvalisuse ja väärikuse seisukohast põhjendamatuks; arvestades, et alates 2019. aasta lõpust on Keeniat ähvardanud enneolematud ohud ja piirkond on tõsiselt kannatanud kliimamuutuste tõttu – riiki on tabanud viimase 60 aasta suurim kõrbetirtsude sissetung, vihmahooajaga kaasnenud üleujutused ja COVID-19 piirangud;

P.  arvestades, et 12. novembril 2015 kirjutati Valetta tippkohtumisel alla otsusele luua ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks (EUTF), mille eesmärk on tegelda destabiliseerimise, sundrände ja ebaseadusliku rände algpõhjustega, edendades vastupanuvõimet, majanduslikke võimalusi, võrdseid võimalusi, julgeolekut ja arengut; arvestades, et EL hoolitseb Keenia pagulaslaagrites viibivate pagulaste ellujäämiseks vajalike põhivajaduste eest; arvestades, et ELi usaldusfond Aafrika jaoks on loodud arengukoostöö rahastamisvahendi alusel ja see peab olema kooskõlas ELi arengupoliitika põhieesmärgiga, milleks on jätkuvalt vaesuse vähendamine;

Q.  arvestades, et alates 2012. aastast on EL andnud rohkem kui 200 miljonit eurot humanitaarabi ja eraldanud Euroopa Arengufondi (EAF) kaudu aastateks 2014–2020 286 miljonit eurot, keskendudes eelkõige töökohtade loomisele, toiduga kindlustatusele, vastupanuvõimele ja institutsioonide ülesehitamisele ning haridusele; arvestades, et Keenia varjupaigataotlejad sõltuvad oma põhivajaduste rahuldamise osas täielikult humanitaarabist; arvestades, et uue naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendiga „Globaalne Euroopa“ jätkatakse ELi programmide elluviimist Keenias;

R.  arvestades, et EL eraldas 2021. aastal Keenia humanitaarprojektideks 15 miljonit eurot esmase eesmärgiga abistada pagulasi ning et alates 2016. aastast on ELi Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondist eraldatud pagulastele ja vastuvõtvatele kogukondadele Keenias 45 miljonit eurot; arvestades, et EL toetab Kakuma ja Dadaabi pagulaslaagrites jätkuvalt elementaarse elupäästva abi andmist, nagu toiduabi, tervishoid, alatoitumuse ravi, vesi, kanalisatsioon ja hügieen, kaitse ja haridus;

1.  väljendab sügavat muret humanitaarolukorra ja teadete pärast pikaajalise vägivalla kohta Kakuma laagris; mõistab teravalt hukka 15. märtsil 2021 Kakuma pagulaslaagri kolmandas tsoonis kahe LGBTIQ+ kogukonda kuuluva pagulase vastu bensiinipommiga korraldatud süütamisrünnaku; tunneb väga suurt muret LGBTIQ+-inimeste pideva ähvardamise pärast Kakuma pagulaslaagris; tuletab meelde, et viimastel kuudel on kiiresti ümber paigutatud üle 30 inimese;

2.  nõuab tungivalt, et Keenia võimud jätkaksid sellise kuritegevuse uurimist ja tooksid selles osas täieliku selguse ning võtaksid süüdlased vastutusele kooskõlas Keenia õigusega ja rahvusvahelist inimõigustealast õigust järgides;

3.  tõdeb, et Keenial on oluline ja konstruktiivne roll ning tuletab meelde keerulist piirkondlikku olukorda, mida iseloomustavad piirkondlikud kriisid ja konflikt; tunnistab Kakuma pagulaslaagri tähtsust tuhandete pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks Keeniaga piirnevatel aladel, sealhulgas kõige haavatavamate isikute, eelkõige LGBTIQ+-inimeste jaoks, keda ähvardab nende päritoluriigis kriminaliseerimine ja koguni surmanuhtlus;

4.  tunnustab Keenia pagulasküsimuste sekretariaadi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja teiste partnerite aastatepikkust koostööd kõigi pagulaste kaitsega tegelemisel; toonitab siiski, et Kakuma laagri praegune olukord ei ole pikas perspektiivis kestlik ning nõuab tõhusat ja koordineeritud reageerimist Keenia valitsuselt, piirkonna valitsustelt ja rahvusvaheliselt üldsuselt tervikuna, sealhulgas ELilt; võtab sellega seoses teadmiseks Dadaabi ja Kakuma pagulaslaagrite tegevuskava hiljutise vastuvõtmise;

5.  kutsub Keenia valitsust üles hoidma Kakuma ja Dadaabi pagulaslaagreid lahti vähemalt seni, kuni olukord piirkonnas stabiliseerub; nõuab tungivalt, et Keenia valitsus tagaks pagulaste inimõiguste austamise neid puudutavate otsuste tegemisel; rõhutab, et kolmandatele riikidele pagulaste vastuvõtmiseks antav ELi rahaline abi ei tohiks asendada ELi vastutust õiglase osa rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste vastuvõtmise ja ümberasustamise eest;

6.  kutsub Keenia valitsust, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit ja rahvusvahelist üldsust üles tegema koostööd ja leidma alternatiivseid, püsivaid, asjakohaseid ja õigustel põhinevaid lahendusi, mis on kooskõlas ülemaailmse pagulasi käsitleva kokkuleppe vastutuse jagamise põhimõtete ja eesmärkidega; soovitab, et mõjususe tagamiseks peaks see hõlmama arvestatava hulga rahvusvahelist kaitset vajavate pagulaste ümberasustamist ELi;

7.  toonitab, et pagulasvoogude haldamiseks on vaja integreeritumat ja terviklikumat piirkondlikku lähenemisviisi ning Keenia ja tema naaberriikide vahelist koostööd tuleb poliitilistes, julgeoleku-, humanitaar- ja arenguküsimustes tugevdada, et tegeleda sundrände algpõhjustega; nõuab piisava julgeoleku tagamist pagulaslaagrites ning Keenia valitsuselt julgeoleku suurendamist Kakuma laagris ja pagulaste, eelkõige kõige haavatavamate rühmade kaitse tugevdamist; kutsub Keenia õiguskaitseasutusi ja teisi valitsusasutusi üles tagama pagulaste kaitse ja turvalisus;

8.  kutsub Keenia valitsust ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit üles tagama repatrieerimisprogrammi täielik rakendamine kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja Keenia riigisisese vastutusega; rõhutab, et igasugune repatrieerimisprotsess päritoluriigis peab olema vabatahtlik, turvaline, jätkusuutlik, väärikas ja õigustel põhinev ning tagasipöördujatel peab olema juurdepääs objektiivsele, neutraalsele ja asjakohasele teabele selle kohta, mis juhtub, kui nad otsustavad vabatahtlikult mitte tagasi pöörduda;

9.  väljendab sügavat muret olukorra pärast Aafrika Sarve piirkonnas, eelkõige seoses vaesuse ja toiduga kindlustamatusega; kutsub komisjoni üles andma erakorralist humanitaarabi, mida on vaja pagulasprobleemi ja näljahädaga toimetulekuks selles piirkonnas; nõuab, et ELi ja liikmesriikide poolt Aafrika Sarve piirkonnas antavat abi kasutataks esmajärjekorras selleks, et võidelda vägivallaga, sealhulgas seksuaalvägivallaga, ning probleemidega, mis on seotud ränga ebavõrdsuse, vaesuse, kroonilise alatoitumuse, juurdepääsuga tervishoiule ja avalikele teenustele, eelkõige reproduktiivtervishoiule, ning kestliku arengu eesmärkide saavutamisega;

10.  nõuab, et EL tegeleks toiduga kindlustamatuse ja põhivajaduste puudumise probleemidega Kakuma laagris, muu hulgas juurdepääsuga veele, kanalisatsioonile, tervishoiule ja elektriteenustele, mitte ainult pagulastele mõeldud abi kaudu, vaid ka toetades riiklikke arenguprogramme, mille suutlikkus saavutada arengutõhusus on tagatud ja mida hinnatakse korrapäraselt;

11.  rõhutab, et suurenev ebastabiilsus piirkonnas takistab pagulaste turvalist tagasipöördumist oma päritoluriiki; nõuab, et EL jätkaks koostöös rahvusvahelise abiandjate kogukonnaga pingutuste suurendamist vahendajana ning piirkonna kestliku ja pikaajalise sotsiaal-majandusliku arengu toetamiseks, luues seeläbi soodsa ja turvalise keskkonna pagulaste vabatahtlikuks tagasipöördumiseks ja taasintegreerimiseks;

12.  nõuab suuremaid pingutusi sunniviisiliselt ümberasustatud LGBTIQ+-inimeste kaitsmiseks ja kogu maailma rahvusvahelise üldsuse suuremat solidaarsust ümberasustamisvajadustele reageerimisel, kuna vajadused on palju suuremad kui tegelikult kasutada olevate kohtade arv;

13.  kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruandeid ELi Aafrika usaldusfondi rakendamise ja programmitöö kohta ning nõuab, et komisjon korraldaks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti toel spetsiaalse mõjuhinnangu, milles hõlmataks selle mõju inimõigustele; kutsub komisjoni üles esitama nende mõjuhinnangute tulemused õigeaegselt Euroopa Parlamendile, sealhulgas väliskomisjoni ja arengukomisjoni välisrahastamisvahendite töörühma raames;

14.  nõuab, et EL jätkaks tihedat koostööd Keenia valitsuse, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja rahvusvahelise üldsusega laiemalt, et aidata leida lahendusi pikaleveninud pagulasprobleemile piirkonnas; nõuab, et EL tõhustaks inimõiguste kaitsmist ja edendamist Keenias;

15.  tuletab meelde, et Euroopa Liidus peetakse tagakiusamist seksuaalse sättumuse alusel üheks kriteeriumiks varjupaigataotluse esitamisel ja varjupaiga andmisel; kutsub ELi ja liikmesriike üles sellest põhimõttest kinni pidama; nõuab, et EL ja eelkõige ELi delegatsioonid ja ELi inimõiguste eriesindaja kasutaksid tõhusalt ära nn LGBTI vahendite kogumit ja sellega kaasnevaid suuniseid oma dialoogis kõigi Aafrika riikidega, kes endiselt kriminaliseerivad homoseksuaalsust, ning üldisemalt ka oma dialoogis kõigi riikidega, kus on levinud LGBTIQ+-inimeste tagakiusamine või nende vastu suunatud vägivald;

16.  nõuab, et ELi delegatsioon Keenias jälgiks ka edaspidi tähelepanelikult haavatavate inimeste, täpsemalt LGBTIQ+-inimeste ja mustanahaliste aafriklannade olukorda ning toetaks aktiivselt kodanikuühiskonna organisatsioone, inimõiguste kaitsjaid ja LGBTIQ+-inimesi kohapeal;

17.  nõuab tungivalt, et EL jätkaks pingutusi veenmaks nii Keenia valitsust kui ka Aafrika Liitu hindama ümber oma lähenemisviisi LGBTIQ+-inimeste suhtes, märkides, et nende hoiak võib ühel või teisel viisil seada LGBTIQ+-isikud ebainimliku ja alandava kohtlemise ohtu, mis on vastuolus õigusaktides sätestatud võrdsuse ja võrdse kaitse väärtustega;

18.  tuletab Keenia võimudele meelde nende kohustust austada arvamus- ja väljendusvabadust, mis on sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 19, ning kohustust tagada põhiõigused, nagu on sätestatud Aafrika hartas ning muudes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigusi käsitlevates õigusaktides, sealhulgas Cotonou lepingus, eelkõige selle artiklites 8 ja 96; nõuab tungivalt, et Keenia valitsus tagaks igas olukorras kõigi pagulaste füüsilise puutumatuse ja psühholoogilise heaolu, olenemata nende seksuaalsest sättumusest, sooidentiteedist või -väljendusest;

19.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles tagama pagulaste hõlmatuse COVID-19 vaktsineerimisprogrammidega; rõhutab, et pagulastele riiklike teenuste võimaldamine ja nende integreerimine riiklikesse arengukavadesse on oluline nii pagulaste kui ka neid vastu võtvate kogukondade jaoks ning on kooskõlas kestliku arengu tegevuskava 2030 lubadusega „kedagi ei jäeta kõrvale“;

20.  rõhutab veel kord, et piirkonnas ei saa olla arengut ilma parema julgeolekuta; rõhutab siiski tungivalt, et vahendid tuleb pühendada piirkonna majanduse, inimeste ja ühiskonna arengule, pöörates erilist tähelepanu usaldusfondi otsuses kindlaks määratud arenguprobleemidele; tuletab meelde, et Euroopa Arengufondi ja ametliku arenguabi vahendeid tuleks kasutada üksnes arengueesmärkide saavutamiseks;

21.  rõhutab, kui oluline on eraldada märkimisväärne osa naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendist „Globaalne Euroopa“ kolmandate riikide, sealhulgas Keenia kodanikuühiskonna organisatsioonidele abi andmiseks ning rändajate õiguste kaitsmiseks ja järelevalveks; nõuab ELilt selle tagamist, et märkimisväärne osa selle vahendi kaudu toimuvast programmitööst oleks ette nähtud pagulaste inimõiguste ja rahvusvahelise kaitse parandamiseks, eelkõige Keenias;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ÜRO pagulaste ülemvolinikule, Keenia parlamendi spiikrile, Valitsustevahelisele Arenguametile, Ida-Aafrika Arenguühendusele (IGAD), IGADi liikmesriikide valitsustele, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile ja AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) ELT C 346, 21.9.2016, lk 51.
(2) ELT C 307, 30.8.2018, lk 131.
(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0108.
(4) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0042.
(5) ELT L 209, 14.6.2021, lk 1.


Maksualast teabevahetust käsitlevate ELi nõuete täitmine
PDF 205kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon maksualast teabevahetust käsitlevate ELi nõuete täitmise kohta – edusammud, õppetunnid ja ületamist ootavad raskused (2020/2046(INI))
P9_TA(2021)0392A9-0193/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 4 ja 14,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 113 ja 115,

–  võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1286/2013, millega luuakse tegevusprogramm Euroopa Liidu maksusüsteemide toimimise parandamiseks aastateks 2014–2020 („Fiscalis 2020”) ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1482/2007/EÜ(2),

–  võttes arvesse nõukogu 9. detsembri 2014. aasta direktiivi 2014/107/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas(3),

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2376, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas(4),

–  võttes arvesse nõukogu 25. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/881, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas(5),

–  võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/2258, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses maksuhaldurite juurdepääsuga rahapesuvastasele teabele(6),

–  võttes arvesse nõukogu 25. mai 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/822, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas aruantavate piiriüleste skeemide puhul(7),

–  võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2020. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta (DAC7) (COM(2020)0314),

–  võttes arvesse nõukogu 2. juuni 2020. aasta järeldusi maksustamisalase halduskoostöö tuleviku kohta ELis,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2021. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2020. aasta esialgset mõjuhinnangut ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL, pidades silmas meetmeid kehtivate reeglite karmistamiseks ja maksualase teabevahetuse raamistiku laiendamiseks, et see hõlmaks ka krüptovara ning e-raha,

–  võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2017. aasta aruannet, mis käsitleb nõukogu direktiivi 2011/16/EL (otsese maksustamise alase halduskoostöö kohta) kohaldamist (COM(2017)0781),

–  võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2018. aasta aruannet otsese maksustamise valdkonna statistika ja automaatse teabevahetuse ülevaate ja hindamise kohta (COM(2018)0844),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni talituste 12. septembri 2019. aasta töödokumenti „Hinnang nõukogu direktiivile 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta“ (SWD(2019)0327),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 03/2021, „Maksuteabe vahetamine ELis: alus on tugev, kuid rakendamisel esineb puudusi“,

–  võttes arvesse oma 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta(9),

–  võttes arvesse komisjoni 7. mai 2020. aasta teatist tegevuskava kohta, mis käsitleb liidu terviklikku poliitikat rahapesu ja terrorismi rahastamise ärahoidmiseks (C(2020)2800),

–  võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2020. aasta teatist „Õiglase ja lihtsa maksustamise tegevuskava, millega toetatakse majanduse taastamise strateegiat“ (COM(2020)0312),

–  võttes arvesse parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi uuringut „Implementation of the EU requirements for tax information exchange“ (Maksualast teabevahetust käsitlevate ELi nõuete rakendamine)(10),

–  võttes arvesse OECD 19. juuli 2013. aasta maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava,

–  võttes arvesse OECD 9. detsembri 2020. aasta aruannet „Peer Review of the Automatic Exchange of Financial Account Information 2020“ (Finantskontosid käsitleva automaatse teabevahetuse vastastikune eksperdihinnang 2020),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2020. aasta arvamust teemal ELi tõhusad ja kooskõlastatud meetmed maksupettuste, maksustamise vältimise, rahapesu ja maksuparadiiside vastu(11),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0193/2021),

A.  arvestades, et ELis on ebaõiglasi ja agressiivseid maksutavasid ning seetõttu, et hargmaised ettevõtjad hoiavad maksudest kõrvale ja paigutavat kasumit ümber, jääb Euroopa Liidu liikmesriikidel aastas saamata 160–190 miljardit eurot(12); arvestades, et kuna liit peab toime tulema tervise-, sotsiaal- ja majanduskriisiga, on saamata jääv tulu väga suur; arvestades, et ELi maksumaksjad hoidsid 2016. aastal 1,5 triljonit eurot maksuparadiiside kontodel, mille tagajärjel jäi ELil seepärast, et üksikisikud hoidsid maksudest kõrvale, saamata keskmiselt 46 miljardi euro suurune maksutulu(13); arvestades, et need summad on ainult osa üldisest probleemist, mille maksustamise vältimine üksikisikute ja ettevõtjate poolt tekitab, ning nende võrra on riigieelarvetulud õigusvastaselt väiksemad ja seetõttu tähendavad need seaduskuulekatele maksumaksjatele lisakoormust;

B.  arvestades, et maksuametite koostöö on viimastel aastatel nii ELi kui ka ülemaailmsel tasandil eelkõige tänu 2014. aastal heaks kiidetud G20/OECD ühisele aruandlusstandardile väga palju paranenud ning selle eesmärk on maksudest kõrvalehoidmise, maksustamise vältimise ja maksupettuste vastu paremini võidelda;

C.  arvestades, et uurivate ajakirjanike korduvad paljastused, nagu LuxLeaks, Panama dokumendid, dokumendikogu Paradise Papers, kauplemisskeemidega cum-ex ja cum-cum seotud skandaalid ja OpenLux, mis on seni viimane, on aidanud suurendada teadlikkust ja sundinud ELi maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidmise ja maksupettuste vastaseid vahendeid edasi arendama; arvestades, et OpenLuxi paljastused on näidanud, et maksuteabe vahetamine peab olema kvalitatiivsem ja tulemuslik;

D.  arvestades, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivis, mis jõustus 2013. aasta jaanuaris ja millega asendati nõukogu direktiiv 77/799/EMÜ liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas, on sätestatud reeglid ja menetlused liikmesriikidevaheliseks koostööks liikmesriikide maksuametite vahelises teabevahetuses, eelkõige tulu ja vara käsitlevas automaatses teabevahetuses;

E.  arvestades, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi on muudetud viis korda, et lisada automaatsesse teabevahetusse järk-järgult teave, mis käsitleb finantskontosid ja nendega seotud tulu (DAC2), piiriüleseid eelotsuseid ja siirdehindade eelkokkuleppeid (DAC3), hargmaiste ettevõtjate esitatud riigipõhiseid aruandeid (DAC4), et anda maksuhalduritele juurdepääs tegelike tulusaajate teabele, mis on kogutud rahapesuvastaste õigusnormide kohaselt (DAC5), ning et lisada automaatsesse teabevahetusse piiriülesed maksuplaneerimise skeemid ning kehtestada vahendajatele kohustusliku teabe avaldamise reeglid (DAC6);

F.  arvestades, et versioonide DAC1 kuni DAC4 automaatset teabevahetust reguleerivad sätete jõustumise ajavahemik oli 2015. aasta jaanuarist 2017. aasta juunini ning nende esialgset mõju on võimalik hinnata, seevastu on liiga vara hinnata DAC5 ja DAC6 sätete mõju, mis jõustusid alles vastavalt 2018. aasta jaanuaris ja 2020. aasta juulis;

G.  arvestades, et komisjon tegi 2020. aasta juulis ettepaneku täiendava muudatuse kohta, et laiendada automaatse teabevahetuse kohaldamisala muu hulgas digiplatvormide kaudu teenitud tulule (DAC7), ning on andnud teada täiendavast muudatusest, et tagada juurdepääs krüptovarade alasele teabele (DAC8); arvestades, et selline läbivaatamine võiks anda võimaluse parandada teabevahetuse raamistikku tervikuna;

H.  arvestades, et nõukogu on viinud lõpule läbirääkimised mitme DACi muudetud versiooni üle, sealhulgas hiljutise DAC7 ettepaneku üle, võtmata arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, toimides vastuolus lojaalse koostöö põhimõttega ja Euroopa Parlamendi rolliga konsulteerimisprotsessis, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 115;

I.  arvestades, et nõukogus ilmnenud raskustest, mis tekkisid komisjoni ettepaneku kohaste paranduste küsimuses kokkuleppele jõudmisel, tuleneb, et ülemaailmsetele maksuküsimustele ei ole antud piisavaid vastuseid;

J.  arvestades, et rahvusvaheliste ja Euroopa standardite vahel on endiselt mõned vastuolud, eelkõige maksualase teabe edastamise tähtaja asjus; arvestades, et enamik liikmesriike avaldab maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava 13. meetme raames riigipõhise aruandluse koondteavet;

K.  arvestades, et liit on sõlminud kokkulepped kolmandate riikidega, sealhulgas Andorra, Liechtensteini, Monaco, San Marino ja Šveitsiga, et tagada DAC2 kohase teabe jagamine liikmesriikidega; arvestades, et DACi hilisemate versioonide kohta ei ole samalaadseid kokkuleppeid sõlmitud;

L.  arvestades, et avalikult on kättesaadav ainult väga piiratud teave versioonide DAC1 kuni DAC4 rakendamise kohta ning peaaegu puudub kvantitatiivne teave DAC4 kohase riigipõhise aruandlusega seotud teabevahetuse kohta, ning arvestades, et kvantitatiivset teavet DACi rakendamise kohta liikmesriikide tasandil antakse väga harva;

M.  arvestades, et parlament austab täielikult riikide maksusuveräänsuse põhimõtet;

N.  arvestades, et kättesaadav teave näitab, et DAC1 ja DAC2 automaatse teabevahetuse sätete kohane teabevahetus on jõustumisest alates märkimisväärselt suurenenud, ning et ajavahemikus 2015. aasta kuni 2017. aasta keskpaik vahetasid liikmesriigid DAC1 kohaselt umbes 11 000 sõnumit, mis osutasid peaaegu 16 miljonile maksumaksjale ning tulule ja/või varadele väärtusega üle 120 miljardi euro, ning alates 2018. aastast DAC2 kohaselt umbes 4000 sõnumit ligikaudu 8,3 miljoni konto kohta koguväärtusega peaaegu 2,9 triljonit eurot;

O.  arvestades, et DAC3 automaatse teabevahetuse sätted on oluliselt suurendanud piiriülestest eelotsustest ja eelostulepingutest teatamiste arvu võrreldes varasema perioodiga, mil neist teatati vaid harvadel juhtudel ja spontaanselt, hoolimata alates 1977. aastast kehtivast õiguslikult siduvast nõudest jagada teavet paljude piiriüleste eelotsuste ja eelostulepingute kohta – 2017. aastal teatati 17 652 piiriülesest eelotsusest / eelostulepingust võrreldes vaid 2529 teatega 2016. aastal, 113 teatega 2015. aastal ja 11 teatega 2014. aastal; arvestades, et edu ei saa mõõta üksnes teatatud piiriüleste eelotsuste ja eelostulepingute koguarvu suurenemisega, nagu näitavad LuxLettersi paljastused;

P.  arvestades, et parlamendi kohus on teostada koos nõukoguga komisjoni tegevuse üle poliitilist kontrolli vastavalt ELi lepingu artiklile 14, sealhulgas õigusaktide täitmise tagamisel ja poliitika rakendamisel; arvestades, et selleks on vajalik juurdepääs asjakohasele teabele; arvestades, et vastavalt ELi lepingu artikli 17 lõikele 8 vastutab komisjon Euroopa Parlamendi ees;

Q.  arvestades, et komisjon algatas kokku 73 rikkumismenetlust, mis olid peamiselt seotud viivitustega DACi ülevõtmisel liikmesriikide poolt, ning 2021. aasta jaanuari seisuga on kaks rikkumismenetlust veel pooleli; arvestades, et DACi hilinenud või puudulik ülevõtmine liikmesriikide poolt andis alust mitmeks rikkumismenetluseks ning see stsenaarium õigustab Euroopa Parlamendi nõudmist, et komisjon peab rangelt kontrollima maksustamisküsimusi käsitlevate Euroopa õigusaktide ja eelkõige DACi sätete ülevõtmist;

R.  arvestades, et OECD lõi 2014. aastal oma ühise aruandlusstandardiga automaatse teabevahetuse ülemaailmse standardi ning alates 2021. aastast on rohkem kui 100 jurisdiktsiooni kogu maailmas võtnud kohustuse kasutada automaatset teabevahetust finantskontode kohta;

S.  arvestades, et parlament tunnistab, et tal ei ole otsese maksustamise valdkonnas seadusandlikke volitusi ja kaudse maksustamise valdkonnas on tal ainult piiratud seadusandlikud volitused;

T.  arvestades, et samasugust tähelepanu nagu DACi raamistikule tuleks pöörata ka maksuhaldurite suutlikkusele ja tahtele lihtsustada normide järgimist ja teenida maksumaksjate huve;

U.  arvestades, et maksustamisalase halduskoostöö direktiiv peab olema vahend riikide maksuhaldurite koordineeritud töö tõhustamiseks, kuid selles tuleb arvesse võtta järgmisi aspekte: i) maksuhaldurite ressursside suurendamine (personali, finants- ja taristu valdkonnas – peamiselt digitaalne taristu); ii) maksumaksjate õiguste kaitse, näiteks andmekaitse; iii) ameti- ja tööstussaladuste kaitse koos teabevahetusprotsessi küberturvalisuse kõrgete standarditega; iv) maksumaksjate ja äriühingute haldus- ja bürokraatliku koormuse vähendamine; v) maksuhalduritele mõeldud kõrgemate tulemuslikkusstandardite edendamine, millega kaasnevad lühemad tähtajad Euroopa normidega vastavusse viimiseks, ning vi) liidu äriühingute konkurentsivõime kindlustamine lihtsamate ja kiiremate viisidega, millega tagatakse haldusnõuete täitmine;

V.  arvestades, et COVID-19 pandeemiast põhjustatud majanduskriis nõudis valitsustelt tohutuid maksu- ja eelarvealaseid jõupingutusi, sealhulgas äriühingutele abi andmist; arvestades, et sellise toetuse saajad peavad täitma oma kohustusi sotsiaalvaldkonnas, näiteks tegema maksuametitega nõuetekohast koostööd, et tagada põhjalik maksuteabe vahetamine;

W.  arvestades, et maksualase teabe vahetamise tõhusus sõltub rohkem vahetatavate andmete kvaliteedist kui nende hulgast; arvestades, et seetõttu on andmete kvaliteet ja täielikkus väga olulised, et DACi raamistikust võimalikult suurt kasu saada; arvestades, et avalikult kättesaadava teabe puudumine DAC1 ja DAC4 kohaselt toimuva teabevahetuse kvantitatiivsete andmete kohta muudab riikide parlamentidele ja Euroopa Parlamendile demokraatliku kontrolli tegemise oluliselt raskemaks;

X.  arvestades, et järk-järgult digitaliseeruval ja globaliseeruval majandusel on keerukad ja keerulised mõõtmed, nagu digivarad ja krüptovarad, kuid sellegipoolest on oluline suurendada riikide maksuhaldurite vahelist koostööd selles valdkonnas; arvestades, et krüptovarade selge määratlemine kooskõlas OECDs ja rahapesuvastases töökonnas käimasoleva tööga oleks oluline selleks, et tõhustada maksudest kõrvalehoidmise vastast võitlust ja edendada õiglast maksustamist; arvestades, et krüptovääringute levik on oluline teema ja seda tuleks arvesse võtta kõigis halduskoostöö suurendamise püüdlustes, lähtudes subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest;

Y.  arvestades, et maksupoliitika on riikide eelarve- ja maksusuveräänsuse keskmes ning kehastab riikide pädevusi; arvestades, et iga oluline Euroopa tasandi otsus peab põhinema Euroopa integratsiooni selle valdkonna valitsustevahelise loogika rangel järgimisel; arvestades, et selles küsimuses tuleb oluliste integratsioonialaste otsuste tegemisel alati austada aluslepinguid, riikide pädevusi ning riikide eelarve- ja maksusuveräänsust; arvestades, et parlament on nõus püüdlusega leida maksuküsimustes uuenduslikke lahendusi, pidades silmas institutsioonilist raamistikku, mida soovitakse säilitada;

Z.  arvestades, et maksustamisalane halduskoostöö peab olema vahend, millega tõhustada võitlust üksikisikute ja ettevõtjate maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidmise vastu, kasutades selleks paremaid teabevahetuskanaleid ja tõhusaid teabevahetustavasid;

AA.  arvestades, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi järjestikused läbivaatamised tõendavad, et see on jätkuvalt liikmesriikide ja Euroopa poliitikakujundajate huviorbiidis, et Euroopa vahendeid arendatakse järk-järgult vastavalt tihedama koostöö loogikale ning et kodanikud on teadlikud Euroopa lahenduste lisaväärtusest maksustamisega seotud probleemide lahendamisel, peamiselt maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuste vastases võitluses;

AB.  arvestades, et varifirmad kahjustavad üksikisikute tulu ja kapitalikasumit puudutavat teabevahetust, eelkõige kinnisvara puhul;

AC.  arvestades, et praeguse raamistiku alusel ei vahetata teavet äriühingute aktsiate tegelike tulusaajate kohta automaatselt;

AD.  arvestades, et perekonnapankadel on sageli suured piiriülesed varad äriühingute otsese omandi või piiratud osanikeringiga investeerimisettevõtete kaudu(14); arvestades, et sellistes finantseerimisasutustes võib esineda huvide konflikte, mis põhjustab maksualase teabe ebausaldusväärset esitamist; arvestades, et riikide maksusüsteemid ei hõlma peaaegu üldse üksikisikute realiseerimata kapitalikasumit, mida hoitakse välismaal madala maksumääraga äriühingutes; arvestades, et need mõlemad aspektid võimaldavad varakatel üksikisikutel rikkust koguda, tuginedes madala maksumääraga tulule, samal ajal kui keskklass saab rikkust koguda ainult täielikult maksustatud tulu alusel;

AE.  arvestades, et nõuetekohaselt toimiv ja mõjus teabevahetuse raamistik võib leevendada eelarvesurvet kõigis liikmesriikides;

Kaetus ja aruandlusnõuded

1.  väljendab heameelt asjaolu üle, et ELi institutsioonid on pidevalt parandanud ja laiendanud teabevahetuse ulatust, et vähendada maksupettust, maksudest kõrvalehoidmist ja maksustamise vältimist, sh hiljuti esitatud DAC7 ettepaneku ning kavandatava DAC8 kaudu; märgib siiski, et kuigi maksustamisalase halduskoostöö direktiivi raamistiku kohaldamisala on pidevalt suurendatud, on seejuures pööratud liiga vähe tähelepanu andmete kvaliteedi ja täielikkuse parandamisele;

2.  rõhutab, et maksuhaldurite vaheline teabevahetus on märkimisväärselt paranenud nii ülemaailmsel kui ka ELi tasandil; tuletab meelde, et DAC2, DAC3, DAC4, DAC6 ja DAC7 on otseselt seotud OECD tasandil tehtava tööga; on seisukohal, et ülemaailmsel tasandil kokku lepitud meetmed kujutavad endast ELi jaoks miinimumstandardit;

3.  märgib, et eeskirjade parem rakendamine ja kohaldamine maksuhaldurite poolt on vajalik, et minimeerida tulude deklareerimata jätmise riski, ning palub seetõttu komisjonil tagada eeskirjade parem jõustamine; märgib siiski, et direktiiv ei hõlma endiselt teatud tulu- ja varaliike, mille tõttu on endiselt oht, et maksukohustustest hoitakse kõrvale; palub komisjonil hinnata sellekohast vajadust ja sobivaimat viisi selleks ning esitada konkreetsed ettepanekud, et lisada automaatse teabevahetuse hulka järgmine teave omandisuhete kohta ning järgmised tulukirjed ja mitte-finantsvarad: a) kinnisvara ja ettevõtete tegelikud tulusaajad; b) kinnisvaraga ja finantsvaradega, sealhulgas valuutaga kauplemisega seotud kapitalikasum, et leida eelkõige võimalusi, kuidas maksuhaldureid paremini teavitada, et nad saaksid realiseeritud kapitalikasumi tuvastada; c) muu kui valitsemislepingu alusel saadud dividenditulu; d) mitte-finantsvarad, näiteks sularaha, kunstiteosed, kuld või muud väärtesemed, mida hoitakse vabasadamates, tolliladudes või pangaseifides; e) jahtide ning eralennukite omamine; ning f) kontod suurematel vastastikuse laenuandmise, ühisrahastus- ja sarnastel platvormidel;

4.  täheldab, et DAC1 mõjusust vähendab oluliselt asjaolu, et liikmesriigid on kohustatud esitama teavet vaid vähemalt kahe tulukategooria kohta; võtab teadmiseks hiljutise muudatuse, millega kohustatakse liikmesriike vahetama seoses maksustamisperioodidega alates 2024. aastast kogu kättesaadavat teavet vähemalt nelja tulukategooria kohta; kutsub komisjoni üles muutma pärast mõju hindamist kohustuslikuks teabe esitamise kõigi direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate tulu ja vara kategooriate kohta; kutsub liikmesriike üles looma teabevahetuse jaoks tulemuslikke ja juurdepääsetavaid registreid; märgib, et sellised jõupingutused aitavad kaasa ka riigisisesele maksude kogumisele;

5.  täheldab probleeme e-raha ja/või krüptovarade kohta teabe kogumisel ning raskusi nende kaasamisel automaatsesse teabevahetusesse, kuna need on vahendajatest sõltumatud; nõuab tervikliku raamistiku loomist teabe kogumiseks e-raha ja krüptovarade kohta;

6.  täheldab, et aruandekohustuslike finantsasutuste ning kontoliikide, millest tuleb DAC2 alusel teada anda, määratlusega kaasneb kõrvalehoidmise ja bürokraatia suurenemise oht; nõuab, et komisjon hindaks sellekohast vajadust ja vajaduse korral esitaks ettepaneku, et laiendada aruandekohustus ka teistele asjakohastele finantsasutuste liikidele, vältides seejuures lisabürokraatiat, kuid kaaluma uuesti piiratud osanikeringiga hallatavate investeerimisettevõtete lugemist finantsasutuste hulka, vaatama üle välistatud kontode määratluse ning tühistama alampiirid, mis kehtivad ettevõtete olemasolevate kontode suhtes; tuletab meelde, et asjakohaste IT-süsteemide olemasolu korral võib nullerandite ja nullläve kehtestamine vähendada bürokraatiat; kutsub komisjoni üles hindama võimalust kehtestada finantsasutustele kohustus esitada juhul, kui puudub teave, mida esitada, tühiteade, et vähendada bürokraatiat;

7.  märgib, et DAC3 sisaldab teatavaid pimealasid ja võib avaldada soovimatut negatiivset mõju, näiteks et maksuhaldurid ei vaheta piiriüleseid eelotsuseid, kui need on liiga soodsad, või et maksuhaldurid kasutavad teabevahetuse vältimiseks mitteametlikke kokkuleppeid, nagu varjatud eelotsuste tava, mis paljastus Luksemburgi nn infokirjadest; taunib varakate üksikisikute eeliskohtlemist; nõuab seetõttu DAC3 alusel toimuva teabevahetuse ulatuse laiendamist, et see hõlmaks ka mitteametlikke kokkuleppeid, mitte „eelnevaid“ (nt tehingujärgseid või tulude deklareerimise järgseid) siirdehindade eelkokkuleppeid ja piiriüleseid eelotsuseid, füüsilisi isikuid ning eelotsuseid, mis küll veel kehtivad, kuid mis võeti vastu, mida muudeti või mida uuendati enne 2012. aastat; peab kahetsusväärseks, et seni on Euroopa Parlamendi varasemaid sellealaseid üleskutseid eiratud; peab kahetsusväärseks, et DAC3 andmekirjed ei ole kvaliteetsed ning liikmesriikide maksuhaldurid ei kasuta ega rakenda neid veel laialdaselt; soovitab saata maksuhalduritele eraldi teatise, kui DAC3 kohaldamisalasse kuuluvast eelotsusest kasu saaval äriühingul on maksustatav kohalolu;

8.  peab kahetsusväärseks, et kahe- ja mitmepoolsed siirdehindade eelkokkulepped on DAC3 kohasest teabevahetusest välja jäetud, kui nendega seotud rahvusvaheline maksuleping ei võimalda nende avalikustamist; kutsub liikmesriike üles rääkima uuesti läbi olemasolevad rahvusvahelised maksulepingud, ja mitte nõustuma ühegi tulevasega, mis ei luba siirdehindade eelkokkulepete avalikustamist;

9.  peab kahetsusväärseks, et piiriüleste eelotsuste ja siirdehindade eelkokkulepete keskregistris sisalduv kokkuvõtlik teave on sageli liiga lühike, et seda oleks võimalik kasutada ilma täiendavat teavet nõudmata; kutsub komisjoni üles töötama välja suunised selle kohta, mida peaksid maksuhaldurid esitama kokkuvõttena, mis peaks hõlmama kõiki asjakohaseid otseseid ja kaudseid maksumõjusid, näiteks tegelikke maksumäärasid;

10.  taunib varjatud eelotsuste tava Luksemburgis, mis tuli ilmsiks LuxLettersi paljastustest, mille tagajärjel mitteametlikest kokkulepetest ei teatata, kuigi see on DAC3-s nõutud; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks kiiresti DAC3 nõuete võimalikku rikkumist Luksemburgi ja teiste sarnaste tavadega liikmesriikide poolt ning algataks vajaduse korral rikkumismenetlused;

11.  väljendab heameelt asjaolu üle, et suur hulk riike, sealhulgas paljud liikmesriigid, avaldavad riigipõhistest aruannetest saadud anonüümitud koondteavet, nagu on nõutud DAC4 või maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava 13. meetme kohaselt; peab kahetsusväärseks, et vähesed liikmesriigid ei avalda seda teavet rahvusvahelistes andmebaasides; nõuab sellega seoses ühtlustatud lähenemisviisi ja nõuab, et komisjon lisaks selle nõude maksustamisalase halduskoostöö direktiivi tulevasse läbivaatamisse;

12.  soovitab vaadata läbi mitut samasse jurisdiktsiooni kuuluvat üksust omavate hargmaiste ettevõtete esitatava teabe ulatuse, et parandada teabe kvaliteeti, vältides samas liigseid nõuete täitmisega seotud kulusid;

13.  täheldab, et DAC6 kohaste kohustuslike avalikustamiste sidusust mõjutab negatiivselt asjaolu, et liikmesriigid ei tõlgenda tunnuseid üheselt; nõuab seetõttu suuremat selgust A ja B kategooria tunnuste peamise eelise kriteeriumide sõnastuses;

14.  tuletab meelde, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi sätteid kohaldatakse iga ettevõtte suhtes, mis on aruandekohustusega seotud; tuletab siiski meelde, et hargmaistel ettevõtetel ja VKEdel on nõuete täitmise poliitikas märkimisväärseid erinevusi ning et seda tuleb maksustamisalase halduskoostöö direktiivi tulevaste läbivaatamiste puhul arvesse võtta; mõistab seetõttu, et VKEde nõuete täitmisega seotud kulusid ja halduskoormust tuleb vähendada;

15.  tuletab meelde, et halduskoostööd käsitlevad Euroopa eeskirjad ei asenda siseriiklikke eeskirju, vaid pigem annavad ette teabevahetuse ja koostöö miinimumstandardid;

16.  tunnistab, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi eesmärkide parandamiseks tuleb rõhku panna pigem rakendamisel ja järelevalves esinevate lünkade kõrvaldamisele kui uute õigusnormide loomisele;

Hoolsuskohustus ja tegelikud tulusaajad

17.  märgib, et vahetatav teave on küll mahukas, kuid mitte piisavalt kvaliteetne; peab tervitatavaks Euroopa Kontrollikoja soovitusi; märgib, et ühiskontod tekitavad finantsasutustele teatavaid raskusi; tunneb muret selle pärast, et finantsasutuste valduses olev ebatäpne või aegunud teave maksuresidentsuse kohta ja kuritarvitused mitme residentsuse kaudu võivad põhjustada teabe vahetamata jätmist, samas kui see oleks vajalik; taunib nn kuldsete viisade ja passide kasutamist teabevahetusest kõrvalehoidmiseks ning kordab oma üleskutset kaotada järk-järgult kõik need praegused skeemid; kutsub komisjoni üles laiendama rikkumismenetlusi kõikidele liikmesriikidele, kes pakuvad nn kuldseid viisasid; nõuab tõhusamaid täitemenetlusi liikmesriikide tasandil ja siseriiklike karistussüsteemide loomist ebaõige või mittetäieliku aruandluse eest, millel oleks tõhus hoiatav mõju; kutsub komisjoni üles lisama oma jälgimiskavadesse kohapealsed kontrollkäigud liikmesriikidesse ning hindama kavade tõhusust; kutsub liikmesriike üles looma maksustamisalase halduskoostöö direktiivi alusel vahetatava teabe kvaliteedi ja täielikkuse kontrollimise süsteemi, pakkuma korrapärast tagasisidet saadud teabele ja aruannetele komisjoni sekkumiste kasulikkuse kohta, et täiustada edasist otsuste tegemist, ning võtma kasutusele menetlused aruandekohustuslike üksuste esitatava teabe kvaliteedi ja täielikkuse kontrollimiseks; tunnistab, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi ja selle aluseks olevate süsteemide kaudu liikmesriikide vahel vahetatav teave on konfidentsiaalne;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et seni pole selliste finantsasutuste suhtes sanktsioone kehtestatud, kes ei esita teavet, esitavad väära teabe või esitavad teavet ebakorrektsel viisil, ning et liikmesriikides on kasutusel väga erinevad meetmed; tuletab meelde, et DAC2 artikli 25a kohaselt peaksid liikmesriigid rakendama aruandvate üksuste suhtes tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei hinda karistuste suurust ega hoiatavat mõju igas liikmesriigis ning et komisjon ei ole sellega seoses esitanud võrdlusaluseid ega suuniseid; nõuab ühtlustatumaid ja tõhusamaid hoiatava mõjuga sanktsioone mittetäitmise eest;

19.  soovitab lisada markeri eri kontoomanike ühisomandi märkimiseks, et vältida topeltaruandlust ja hõlbustada kontosaldode täpset tuvastamist; soovitab lisaks, et üksused võiksid kirjendada iga kontoomaniku omandiosa ning märkida, kui konto kuulub omanikele eri jurisdiktsioonides;

20.  täheldab, et DAC5 pakkus maksuhalduritele juurdepääsu rahapesuvastaste õigusnormide alusel kogutud tegelikku tulusaajat käsitlevale teabele; märgib, et viies rahapesuvastane direktiiv (AMLD5) laiendas rahapesuvastase võitluse ja maksustamisalase halduskoostöö direktiivide vahelise koostoime ulatust ning et liikmesriigid oleksid pidanud AMLD5 üle võtma 10. jaanuariks 2020; täheldab samuti, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi mõjusus oleneb seega suurel määral liikmesriikide tasandil kehtivatest rahapesuvastastest direktiividest; märgib, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi tulemuslikkust vähendavad kõnealuste direktiivide ebaõige rakendamine, tõhusa jõustamise puudumine ja rahapesuvastase raamistiku allesjäänud puudused, nagu i) asjaolu, et tegelike tulusaajate arvu ei määrata aktiivsete finantssektoriväliste üksuste kaudu hoitavate individuaalsete kontode puhul kindlaks, ii) tegelike tulusaajate teabe puudumine kinnisvara ja elukindlustuslepingute puhul, iii) omavahel ühendatud riiklike registrite, eelkõige tegelike tulusaajate kinnisvara registrite puudumine, ning iv) tegelike tulusaajate, hoolsuskohustuse ja maksukuriteo mõistete ühiste määratluste puudumine;

21.  peab kahetsusväärseks neljanda rahapesuvastase direktiivi ülevõtmise praegust seisu liikmesriikides(15), mille puhul komisjon algatas rikkumismenetlused kaheksa liikmesriigi suhtes 2020. aasta detsembris ja kolme liikmesriigi suhtes 2021. aasta veebruaris(16), märgib, et nende sätete ülevõtmise tähtaeg oli 27. juuni 2017; peab samuti kahetsusväärseks, et viienda rahapesuvastase direktiivi(17) puhul, mille ülevõtmise tähtaeg oli 10. jaanuar 2020, on algatatud rikkumismenetlused 16 liikmesriigi vastu(18);

22.  täheldab murega, et rahapesuvastase töökonna poolt läbi viidud riikide rahapesuvastase võitluse meetmete viimase hindamise käigus ei toiminud 18 hindamises osalenud liikmesriiki(19) peamiste tulemusnäitajate osas hästi, näiteks kui nad järjestati rahapesu tõkestamise meetmete nõuetekohase kohaldamise järgi, hinnati enamiku reguleerimisalasse kuuluvate liikmesriikide tõhusust „mõõdukaks“ või „madalaks“, kusjuures ainult Hispaania saavutas „olulise“ tõhususe taseme ja ükski liikmesriik ei saavutanud „kõrget“ tõhususe taset(20);

23.  täheldab, et tegelike tulusaajate varjamiseks ja seeläbi rahapesuvastaste reeglite tõhusa rakendamise takistamiseks kasutatakse aina keerukamaid struktuure; täheldab lisaks puudusi, mis avastati OpenLuxi paljastuste käigus; on arvamusel, et tegelikest tulusaajatest teatamise puhul ei peaks alampiiri olema; tuletab meelde oma seisukohta, et usaldusfondide tegelike tulusaajate läbipaistvuse tase peaks olema sama suur kui ettevõtete oma viienda rahapesuvastase direktiivi raames, tagades samal ajal asjakohased kaitsemeetmed;

24.  kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama õigeaegselt hinnangu rahapesuvastase võitluse ja maksustamisalase halduskoostöö direktiivi vastastikuse mõju kohta;

Õiguslikud ja praktilised probleemid

25.  märgib, et komisjon jälgib maksustamisalase halduskoostöö direktiivi ülevõtmist liikmesriikides; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et komisjon pole seni võtnud ei otseseid ega tõhusaid meetmeid, et lahendada liikmesriikide vahel vahetatavate andmete ebapiisava kvaliteedi probleem, samuti pole ta külastanud liikmesriike ega taganud liikmesriikide kehtestatavate sanktsioonide tõhusust maksustamisalase halduskoostöö direktiivi aruandlust käsitlevate sätete rikkumise korral; nõuab tungivalt, et komisjon tõhustaks oma tegevust selles valdkonnas ning võtaks otseseid ja tõhusaid meetmeid, et tegeleda liikmesriikide saadetud andmete ebapiisava kvaliteediga, arendaks edasi oma suuniseid liikmesriikidele maksustamisalase halduskoostöö direktiivi rakendamise, riskianalüüsi tegemise ja saadud maksuteabe kasutamise kohta ning algataks rikkumismenetlused, kasutades muu hulgas ülemaailmse foorumi(21) ja rahapesuvastase töökonna ülevaateid; kutsub Euroopa Komisjoni üles pidama maksustamisalase halduskoostöö raamistiku eelseisval läbivaatamisel esmatähtsaks andmete kvaliteedi parandamise küsimust;

26.  märgib murega, et komisjoni 2019. aasta hinnangus rõhutati, et liikmesriigid ei lähe teabevahetuses sageli kaugemale maksustamisalase halduskoostöö direktiivi miinimumnõuetest ning see aitas cum-ex/cum-cum maksupettuste skandaalile kaasa; täheldab eelkõige, et liikmesriigid ei teinud piisavat koostööd asjakohaste mehhanismide, näiteks spontaanse teabevahetuse abil, et hoiatada teisi asjaomaseid liikmesriike sellistest skeemidest; märgib lisaks, et vaid vähestel liikmesriikidel on täielik teave kõigi kuue esimeses maksustamisalase halduskoostöö direktiivis sätestatud tulu- ja kapitalikategooria kohta; rõhutab vajadust tõhusama, täielikuma ja sagedasema teabevahetuse järele;

27.  tunneb muret selle pärast, et ülemaailmne foorum hindas hiljuti ühise aruandlusstandardi(22) (mida ELis teatakse DAC2 nime all) õiguslikku rakendamist, ja märgib, et ülemaailmse foorumi vastastikuse eksperdihinnangu kohaselt ei vasta mitte kõik liikmesriigid täielikult standardile; kutsub komisjoni üles liikmesriike tähelepanelikult jälgima ja algatama rikkumismenetlusi, kuni kõik liikmesriigid nõudeid täielikult täidavad; ootab ülemaailmse foorumi vastastikust eksperdihinnangut ühise aruandlusstandardi praktilise jõustamise kohta ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seda protsessi hoolikalt ette valmistama;

28.  peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid seostavad saadetava teabe harva maksumaksja elukohariigi väljastatud maksukohustuslasena registreerimise numbriga; märgib, et ainult Leedu ja Iirimaa näivad lisavat maksukohustuslasena registreerimise numbrit viisil, mida vastuvõttev riik tunnustab(23); märgib lisaks, et kehtivate maksukohustuslasena registreerimise numbrite jagamine on teabevahetusprotsesside tõhusaks toimimiseks ülioluline; märgib, et esitada tuleks ka ettevõtete maksukohustuslasena registreerimise numbrid, et maksualase teabe sobitamist veelgi hõlbustada; tuletab meelde, et iga maksumaksjate tuvastamist hõlbustava meetmega tuleb austada põhiõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja andmekaitsele;

29.  väljendab heameelt asjaolu üle, et DAC7 sisaldab nõuet lisada DAC1 ja DAC2 puhul elukohaliikmesriigi maksukohustuslasena registreerimise number, et parandada andmete sobitamist ja tuvastamist kõigis liikmesriikides, kuna maksumaksjate nõuetekohane tuvastamine on maksuhaldurite vahelise tõhusa teabevahetuse jaoks väga oluline; tunneb muret selle pärast, et suurt hulka teavet ei sobitata asjaomaste maksumaksjatega ja see on alakasutatud, mis põhjustab maksustamises lünki;

30.  kutsub komisjoni üles töötama tihedas koostöös liikmesriikidega välja vahendi maksukohustuslasena registreerimise numbrite valideerimiseks; märgib, et see valideerimisvahend suurendaks oluliselt finantsasutuste aruandluse tulemuslikkust ja vähendaks seega nende asutuste nõuete täitmisega seotud kulusid; palub, et komisjon vaataks pärast nõuetekohast analüüsi ja mõjuhinnangut uuesti läbi Euroopa maksukohustuslasena registreerimise numbri loomise; kutsub liikmesriike üles tagama DAC1 ja DAC2 sobitamata andmete süsteemsemat analüüsi ning võtma kasutusele meetmed saadava teabe süsteemseks riskianalüüsiks;

31.  võtab teadmiseks asjaolu, et taotluse alusel toimuv teabevahetus (EOIR) on sageli olnud mittetäielik ja vajanud lisaselgitusi; peab kahetsusväärseks, et taotluse alusel toimuva teabevahetuse raames võtab ametiasutustel teabe esitamine alates taotluse kättesaamise kuupäevast sageli kuni kuus kuud ja kauem aega; märgib kahetsusega, et hilisema teabevahetuse kohta ei ole ajalist piirangut, mis võib põhjustada täiendavaid viivitusi; kutsub komisjoni üles seda sätet, muu hulgas järelmeetmete taotluste puhul, läbi vaatama, et seada tähtaeg maksimaalselt kolm kuud; teeb ettepaneku, et komisjonile antaks volitused hinnata süstemaatiliselt kolmandate riikide koostöö taset; kutsub komisjoni üles kontrollima näitajaid, mis viitvad sellele, et taotluse alusel toimuv teabevahetus on ebarahuldav mitme kolmanda riigiga, sealhulgas Šveitsiga;

32.  taunib asjaolu, et üks liikmesriik, Malta, on saanud ülemaailmse foorumi vastastikuse eksperdihinnangu kohaselt üldise hinnangu, et vastab taotluse alusel toimuva teabevahetuse nõuetele vaid „osaliselt“, mis tähendab, et taotluse alusel toimuva teabevahetuse standardit rakendatakse ainult osaliselt ja see toob praktikas kaasa märkimisväärse mõju(24); märgib, et 19 liikmesriiki ei järgi täielikult standardit omandiõigust ja isikut käsitleva teabe osas(25); märgib, et kuus liikmesriiki ei järgi täielikult standardit raamatupidamisandmete osas(26); märgib, et viis liikmesriiki ei järgi täielikult standardit pangateabe osas(27); märgib, et seitse liikmesriiki ei järgi täielikult standardit teabele juurdepääsu osas(28); märgib, et kolm liikmesriiki ei järgi täielikult standardit õiguste ja kaitsemeetmete osas(29); märgib, et viis liikmesriiki ei järgi täielikult standardit teabevahetusmehhanismide osas(30); märgib, et kolm liikmesriiki ei järgi täielikult standardit konfidentsiaalsuse osas(31); märgib, et kolm liikmesriiki ei järgi täielikult standardit õiguste ja kaitsemeetmete osas(32); märgib, et üheksa liikmesriiki ei järgi täielikult standardit vastuste kvaliteedi ja õigeaegsuse osas(33); märgib, et kokkuvõttes ei tuvastatud olulisi puudusi ainult kaheksas liikmesriigis(34); peab kahetsusväärseks, et 18 liikmesriigi puhul tuvastati olulised vajakajäämised(35); peab äärmiselt kahetsusväärseks, et teatavad liikmesriigid saavad madala reitingu konkreetsetes küsimustes, nagu omandiõigust ja isikut käsitlev teave; kutsub liikmesriike üles saavutama järgmise vastastikuse eksperdihinnangu käigus reitingu „vastab nõuetele“; märgib, et liikmesriikide kehvad tulemused õõnestavad tõsiselt ELi usaldusväärsust võitluses maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu rahvusvahelisel tasandil; ootab, et komisjon võtaks viivitamata kasutusele kõik õiguslikud ja muud vahendid, et tagada õigusaktide nõuetekohane rakendamine; kutsub komisjoni üles algatama rikkumismenetlusi, kuni kõik liikmesriigid nõudeid täielikult täidavad; kutsub seetõttu liikmesriike üles täielikult pühenduma DACi eesmärkidele ja teabevahetuse parimate tavade rakendamisele;

33.  väljendab heameelt selle üle, et DAC7 sisaldab komisjoni ettepanekut täpsustada „eeldatava asjakohasuse“ nõuet, mida tuleb kohaldada taotluse alusel toimuva teabevahetuse kontekstis, ning kutsub komisjoni üles koostama suuniseid, et tagada standardne lähenemisviis ja taotluse alusel toimuva teabevahetuse sätete tõhusam kasutamine;

34.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon on teinud liikmesriikidele kättesaadavaks mitmesugused vahendid teabevahetuse ja parimate tavade väljatöötamiseks ning IT-toe, peamiselt programmi „Fiscalis 2020“ kaudu; rõhutab vajadust edendada veelgi parimate tavade vahetamist ja töötada välja suunised teabe kasutamise kohta, eelkõige DAC3 ja DAC4 osas;

35.  märgib, et DACi kohase teabe kasutamiseks muudes kui maksustamisega seotud küsimustes on vaja teavet edastava liikmesriigi eelnevat nõusolekut, mida aga alati ei anta, kuigi see teave võiks olla kasulik kriminaal- ja muude uurimiste tõhususe suurendamiseks ning taotlus põhineb üldiselt põhjendatud tingimustel; rõhutab, et DACi alusel vahetatava teabe kasutamine muudes kui maksustamisega seotud küsimustes peaks alati olema lubatud, kui see on teavet saavas liikmesriigis kehtivate õigusaktide kohaselt õiguskaitse eesmärgil lubatud; nõuab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid pühenduksid täielikult kodanike kui maksumaksjate põhiõiguste austamise rangetele standarditele;

36.  taunib asjaolu, et nõukogu on nõrgendanud komisjoni ettepanekuid DAC7 muutmiseks, eelkõige seoses ühisauditite ja rühmataotlustega; palub nõukogul oma praeguse seisukoha läbi vaadata ja komisjoni soovitatud muudatused esitatud kujul vastu võtta; märgib, et rühmataotluste arv on väga väike, kuna 2017. aastal saadeti ainult viiele liikmesriigile üks või mitu rühmataotlust; palub komisjonil koostada rühmataotluse standardvorm ja lisada see asjakohasesse rakendusmäärusesse(36); tuletab meelde, et nii selle võimaluse kui ka samaaegsete kontrollide jaoks on tulemuste saavutamiseks vaja maksuhalduri töötajate põhikoolitust välisriikide maksualaste õigusaktide, keelte, spetsialiseerumise ja suhtlemisoskuse valdkonnas;

37.  tunnistab lisaväärtust, mis tuleneb parimate tavade jagamisest ja komisjoni pidevast toetusest riikide maksuhaldurite mõjuvõimu suurendamisele; rõhutab sellega seoses programmi „Fiscalis 2020“ erilist rolli; tuletab meelde, et riiklikud maksuhaldurid vajavad siiski oma inim-, finants- ja taristuressursside märkimisväärset suurendamist; kutsub seetõttu liikmesriike üles pühenduma riiklikesse maksuhalduritesse piisavate investeeringute tegemisele; ootab huviga uue programmi „Fiscalis“ projektirühma järeldusi täiustatud analüüsi kasutamise kohta andmete kvaliteedi mõõtmiseks ühises raamistikus;

38.  võtab teadmiseks kontrollikoja leiud(37), mille kohaselt saab järelevalve, andmete kvaliteedi tagamise ja saadud teabe kasutamise valdkonnas rohkem ära teha, et muuta maksuteabe vahetamine tõhusamaks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kontrollikoja järeldusi arvesse tulevases töös DACi raamistikuga;

Juurdepääs andmetele ja järelevalve

39.  märgib suure murega, et DAC1 ja DAC2 sätete kohase aruandluse kvaliteedi hindamiseks ei ole piisavalt tõendeid, sest ainult üksikud liikmesriigid kontrollivad DAC1 ja DAC2 alusel vahetatud andmete kvaliteeti süstemaatiliselt; märgib äärmiselt murelikult, et edastatakse liiga vähe teavet ja seda, mis edastatakse, ei kasutata piisavalt; täheldab ka, et järelevalve süsteemi tõhususe üle on ebapiisav; väljendab kahetsust asjaolu üle, et maksustamisalase halduskoostöö direktiivi alusel toimuv avalikult kättesaadav teabevahetus pole piisav, et hinnata nõuetekohaselt teabevahetuse arengut ja selle tõhusust;

40.  märgib, et puudub ühine ELi raamistik süsteemi tulemuslikkuse ja saavutuste jälgimiseks ning see suurendab ohtu, et esitatud andmed on mittetäielikud või ebatäpsed; märgib lisaks, et vaid üksikud liikmesriigid on kehtestanud finantsasutuste poolt DAC2 raames esitatud teabe auditeerimiseks menetlused ja kohaldavad neid;

41.  peab kahetsusväärseks, et kontrollikoja andmetel ei jälgi komisjon ennetavalt asjaomase õigusakti rakendamist ega anna piisavaid suuniseid ega mõõda süsteemi tulemusi ja mõju; on sügavalt mures asjaolu pärast, et kontrollikoja uuritud viiest liikmesriigist ainult üks kontrollis andmete kvaliteeti, mis seisnes vaid piiratud andmevalimi käsitsi kontrollimises ja mida ei rakendatud süstemaatilise protsessina;

42.  juhib tähelepanu asjaolule, et sobitamismäärad näitavad, et suurt hulka teavet ei kasutata, sest seda ei sobitata asjaomaste maksumaksjatega, ning et liikmesriigid ei teosta sobitamata andmete suhtes täiendavat kontrolli; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma ühist raamistikku DACi mõju mõõtmiseks ja kulude-tulude analüüsimiseks ning muutma DACi kohase teabevahetuse täielikult auditeeritavaks ja jälgitavaks alates andmete päritolust kuni nende kasutamiseni, lisades igasse andmekogumisse päritolutähise; kutsub komisjoni üles avaldama igal aastal kokkuvõtte liikmesriikide saadud teabest, võttes arvesse maksumaksjate õigusi ja konfidentsiaalsust; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et kõnealune aruanne peab sisaldama koondatud ja üksikasjalikke andmeid, mis võimaldavad parlamendil teostada nõuetekohast demokraatlikku kontrolli; märgib, et komisjonile edastatud teavet ei tohiks pidada rangelt konfidentsiaalseks, kui teavet ei saa omistada üksikutele maksumaksjatele; kordab, et komisjonil peaks olema õigus koostada aruandeid ja dokumente ning kasutada selleks vahetatavat teavet anonüümseks muudetud kujul, võttes arvesse maksumaksjate õigust konfidentsiaalsusele ja järgides määrust (EÜ) nr 1049/2001(38) üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele;

43.  kutsub komisjoni üles avaldama igal aastal kõikide liikmesriikide kohta riigipõhiste aruannete anonüümseks muudetud koondstatistika; kutsub liikmesriike üles edastama saadud riigipõhised aruanded asjaomastele komisjoni talitustele;

44.  rõhutab, et komisjoni poolt 2019. aastal läbi viidud hindamine näitas vajadust DACi raamistiku tõhususe järjepideva jälgimise järele; kutsub liikmesriike üles edastama komisjonile igal aastal statistika, maksutulude laekumist puudutava teabe ja kogu muu asjakohase teabe, mida on vaja kogu teabevahetuse tõhususe nõuetekohaseks hindamiseks; nõuab, et taotluse alusel toimuva teabevahetuse puhul esitataks esitatud teave riikide kaupa, järgides samas andmekaitsenorme; kutsub komisjoni üles jätkama teabevahetuse tulemuslikkuse nõuetekohast jälgimist ja hindamist ning nõuab seetõttu 2023. aasta jaanuariks uue põhjaliku hindamise läbiviimist;

45.  rõhutab, et maksuhaldurid peaksid täielikult kasutama ära digiüleminekut ja selle potentsiaali teabe tõhusamaks jagamiseks ning nõuete täitmisega seotud kulude ja tarbetu bürokraatia vähendamiseks; rõhutab, et sellega peab kaasnema maksuhaldurite finants-, inim- ja IT-ressursside asjakohane suurendamine;

Kooskõla muude sätetega

46.  tunnistab, et DACi sätted on suures osas kooskõlas OECD ühise aruandlusstandardiga ning kattuvad olulisel määral USA välismaiste kontode maksukuulekuse seadusega (FATCA), sisaldades samas ka olulisi erinevusi;

47.  taunib vastastikkuse puudumist FATCA raames; täheldab, et Ameerika Ühendriikidest on saamas oluline finantssaladuse võimaldaja muudele kui USA kodanikele; märgib, et on kaks peamist lünka: jagatakse ainult teavet USA varade kohta ja tegelikke tulusaajaid käsitlevat teavet ei jagata; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles alustama uusi läbirääkimisi Ameerika Ühendriikidega OECD raames, et saavutada täielik vastastikkus ühiselt kokku lepitud ja tugevdatud ühise aruandlusstandardi raamistikus; rõhutab, et see tooks kaasa märkimisväärseid edusamme ja vähendaks finantsasutuste nõuete täitmisega seotud kulusid ning vähendaks märkimisväärselt halduskoormust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles alustama läbirääkimisi ÜRO maksukonventsiooni üle;

48.  taunib kõrvalmõju, mida FATCA ikka veel avaldab nn juhuslikele ameeriklastele; peab kahetsusväärseks, et siiani ei ole Euroopa tasandil püsivat lahendust leitud;

49.  täheldab võimalikke vastuolusid DACi raamistiku ning määruste (EL) 2016/679(39) ja (EL) 2018/1725(40) vahel; rõhutab, et DACi sätetega ette nähtud andmetöötluse ainus eesmärk on teenida üldisi avalikke huve maksustamise valdkonnas liikmesriikides, nimelt võidelda maksupettuste, maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, kaitsta maksutulusid ning edendada õiglast maksustamist;

50.  toetab nõukogu üleskutset komisjonile analüüsida, mil määral oleks võimalik veelgi ühtlustada nõukogu direktiivi 2011/16/EL alusel maksuhalduritele kättesaadavate vahendite ulatust nõukogu määruse (EL) nr 904/2010(41) erisätetega;

51.  väljendab heameelt direktiiviga 2014/107/EL sarnaste kokkulepete üle finantskontosid käsitleva automaatse teabevahetuse kohta selliste kolmandate riikidega nagu Andorra, Liechtenstein, Monaco, San Marino ja Šveits; nõuab sellise kokkuleppe rakendamise hindamist ja nõuab seetõttu hindamist praeguse ühise aruandlusstandardi seisukohast; nõuab lisaks sarnaseid kokkuleppeid DAC3, 5, 6 ja 7 kohta;

Järeldused

52.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti DACi raamistiku põhjaliku läbivaatamise ettepaneku, mis põhineb Euroopa Parlamendi ettepanekutel ja ulatuslikul avalikul arutelul; kutsub komisjoni ja nõukogu tungivalt üles selles küsimuses Euroopa Parlamendiga arvamusi vahetama; peab kahetsusväärseks, et nõukogu on korduvalt võtnud vastu otsuseid, mis nõrgendavad komisjoni ettepanekuid DACi raamistiku tugevdamise kohta;

53.  väljendab sügavat kahetsust asjaolu pärast, et kõik liikmesriigid peale Soome ja Rootsi on keeldunud andmast Euroopa Parlamendile juurdepääsu asjakohastele andmetele, et hinnata DACi sätete rakendamist; taunib asjaolu, et komisjon ei andnud parlamendile tema valduses olevatele andmetele juurdepääsu; on seisukohal, et sellega takistatakse tegelikult Euroopa Parlamendil teostada poliitilist kontrolli komisjoni üle nii Euroopa Liidu lepingu artikli 14 alusel kui ka artikli 17 lõike 8 alusel; märgib, et selles rakendamisraportis esineb seetõttu olulisi vajakajäämisi; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles mitte enam keelduma asjakohaste dokumentide jagamisest kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1049/2001, mida kohaldatakse vahetult, ning austama Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikes 2 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet; kutsub parlamenti üles kasutama kõiki oma käsutuses olevaid õiguslikke vahendeid, et tagada juurdepääs kõigile dokumentidele, mida on vaja maksustamisalase halduskoostöö direktiivi rakendamise täielikuks hindamiseks;

54.  on teadlik, et DAC on maksuküsimustes Euroopa integratsiooni valitsustevaheline mõõde; tuletab siiski meelde, et maksupoliitika on ELi strateegiliste eesmärkide saavutamiseks struktuurilise tähtsusega, peamiselt rahapesu, terrorismi rahastamise, maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitlusega jne seoses; taunib nõukogu seisukohta DACi järjestikuste läbivaatamiste kohta, mis põhinevad komisjoni ettepanekute korduval leevendamisel ja parlamendi seisukohtade eiramisel; kutsub nõukogu üles vaatama läbi oma suhtumise Euroopa Parlamenti maksuküsimustes ja eelkõige DACi läbivaatamiste osas; nõuab tungivalt, et nõukogu annaks juurdepääsu DACi rakendamist käsitlevale asjakohasele teabele, et tagada Euroopa Parlamendi poolt nõuetekohane demokraatlik kontroll;

55.  mõistab, et DACil on kahesugune mõju: avastada pettused teabe jagamise kaudu ja hoida neid ära, muutes petturite tuvastamise tõenäolisemaks ja kindlustades, et nad ei jää karistuseta; tunnistab, et sellist hoiatavat mõju on raskem kvantifitseerida, kuid kutsub komisjoni üles seda DACi aspekti oma tulevastes hindamistes täiendavalt käsitlema;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 64, 11.3.2011, lk 1.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 25.
(3) ELT L 359, 16.12.2014, lk 1.
(4) ELT L 332, 18.12.2015, lk 1.
(5) ELT L 146, 3.6.2016, lk 8.
(6) ELT L 342, 16.12.2016, lk 1.
(7) ELT L 139, 5.6.2018, lk 1.
(8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0072.
(9) ELT C 108, 26.3.2021, lk 8.
(10) Uuring „Implementation of the EU requirements for tax information exchange“ (Maksualast teabevahetust käsitlevate ELi nõuete rakendamine), Euroopa Parlamendi parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi mõjuhinnangute ja Euroopa lisaväärtuse direktoraadi järelhindamisüksus, 4. veebruar 2021.
(11) ELT C 429, 11.12.2020, lk 6.
(12) Dover, R. jt „Bringing transparency, coordination and convergence to corporate tax policies in the European Union, Part I: Assessment of the magnitude of aggressive corporate tax planning“ (Euroopa Liidu äriühingu tulumaksu poliitika läbipaistvuse, kooskõlastamise ja lähenemise suurendamine. I osa. Äriühingu tulumaksu agressiivse planeerimise poliitika ulatuse hindamine), Euroopa Parlamendi parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi Euroopa lisaväärtuse üksus, september 2015.
(13) Euroopa Komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, maksudokumendid, töödokument nr 76: „Estimating International Tax Evasion by Individuals“ (Üksikisikute rahvusvahelise maksudest kõrvalehoidmise hinnang), september 2019, https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/2019-taxation-papers-76.pdf
(14) Lõpparuanne, Ecorys, „Hinnangu andmine, kui palju rikkust varjavad üksikisikud rahvusvahelistes finantskeskustes ja milline on hiljuti rahvusvaheliselt kokkulepitud maksude läbipaistvuse standardite mõju maksudest kõrvalehoidumise vastasele võitlusele“.
(15) 25. novembri 2020. aasta seisuga. Vt Euroopa Komisjoni veebisaiti IV rahapesuvastase direktiivi (AMLD IV) ülevõtmise seisu kohta: https://ec.europa.eu/info/publications/anti-money-laundering-directive-4-transpositi%20onstatus_et
(16) Teave 22. detsembri 2020. aasta seisuga: Tšehhi, Taani, Eesti, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Rumeenia ja Slovakkia (vt Euroopa Komisjoni veebisait: https://ec.europa.eu/atwork/applying-eu-law/infringementsproceedings/infringement_decisions/index.cfm?lang_code=EN&typeOfSearch=false∾tive_only=1&noncom=0&r_dossier=&decision_date_from=&decision_date_to=&title=Directive+2015%2F849⊂mit=Search). 2021. aasta veebruaris algatati Saksamaa, Portugali ja Rumeenia suhtes veel kolm rikkumismenetlust https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/et/inf_21_441
(17) 25. novembri 2020. aasta seisuga. Vt Euroopa Komisjoni veebisait V rahapesuvastase direktiivi (AMLD V) ülevõtmise seisu kohta: https://ec.europa.eu/info/publications/anti-money-laundering-directive-5-transpositi%20onstatus_et
(18) Teave 22. detsembri 2020. aasta seisuga: Austria, Belgia, Küpros, Tšehhi, Eesti, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Hispaania. Vt Euroopa Komisjoni veebisait: https://ec.europa.eu/atwork/applying-eu-law/infringementsproceedings/infringement_decisions/index.cfm?lang_code=EN&typeOfSearch=false∾tive_only=1&noncom=0&r_dossier=&decision_date_from=&decision_date_to=&title=Directive+2015%2F849⊂mit=Search
(19) Belgia, Küpros, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Hispaania, Austria, Tšehhi, Taani, Läti, Leedu, Malta, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Rootsi, Portugal ja Ungari.
(20) Rahapesuvastane töökond, 4. vooru reiting, november 2020, Austria, Belgia, Küpros, Tšehhi, Taani, Soome, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Malta, Portugal, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania ja Rootsi.
(21) Maksualase läbipaistvuse ja teabevahetuse ülemaailmne foorum.
(22) https://www.oecd-ilibrary.org/docserver/175eeff4-en.pdf?expires=1614245801&id=id&accname=ocid194994&checksum=C36736F5E5628939095D507381D7D7C5
(23) https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/662603/EPRS_STU(2021)662603_EN.pdf
(24) https://www.oecd-ilibrary.org/taxation/global-forum-on-transparency-and-exchange-of-information-for-tax-purposes-malta-2020-second-round_d92a4f90-en
(25) Eesti, Austria, Ungari, Belgia, Luksemburg, Bulgaaria, Horvaatia, Madalmaad, Küpros, Poola, Tšehhi, Portugal, Taani, Rumeenia, Slovakkia, Kreeka, Saksamaa, Malta ja Hispaania. Allikas: joonealused märkused 25–34: https://www.oecd-ilibrary.org/taxation/global-forum-on-transparency-and-exchange-of-information-for-tax-purposes-peer-reviews_2219469x?_ga=2.61374444.131706240.1621422687-1265388792.1602508229
(26) Horvaatia, Küpros, Kreeka, Slovakkia, Hispaania ja Malta.
(27) Ungari, Malta, Madalmaad, Taani ja Slovakkia.
(28) Austria, Ungari, Belgia, Läti, Tšehhi, Portugal ja Slovakkia.
(29) Ungari, Belgia ja Luksemburg.
(30) Austria, Läti, Küpros, Tšehhi ja Portugal.
(31) Belgia, Läti ja Ungari.
(32) Ungari, Läti ja Tšehhi.
(33) Itaalia, Malta, Prantsusmaa, Luksemburg, Bulgaaria; Portugal, Rumeenia, Kreeka ja Saksamaa.
(34) Eesti, Itaalia, Soome, Leedu, Prantsusmaa, Sloveenia, Rootsi ja Iirimaa.
(35) https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/662603/EPRS_STU(2021)662603_EN.pdf
(36) Komisjoni 15. detsembri 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/2378, milles sätestatakse nõukogu direktiivi 2011/16/EL (maksustamisalase halduskoostöö kohta) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad ning millega tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 1156/2012 (ELT L 332, 18.12.2015, lk 19).
(37) https://www.eca.europa.eu/et/Pages/DocItem.aspx?did=57680
(38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001, üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).
(39) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).
(40) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (EMPs kohaldatav tekst.) (ELT L 295, 21.11.2018, lk 39).
(41) Nõukogu 7. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 904/2010, halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonna (ELT L 268, 12.10.2010, lk 1).


Olukord Afganistanis
PDF 186kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon olukorra kohta Afganistanis (2021/2877(RSP))
P9_TA(2021)0393RC-B9-0455/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta,

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1368 (2001), 1373 (2001), 2210 (2015), 2344 (2017), 2513 (2020) ja 2593 (2021),

–  võttes arvesse 2. oktoobril 2016. aastal allkirjastatud dokumenti „Afganistani ja ELi ühised edasised sammud seoses migratsiooniküsimustega“,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Afganistani Islamivabariigi vahelist partnerlus- ja arengukoostöölepingut(1), mis allkirjastati 18. veebruaril 2017. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 24. juuli 2017. aasta ühisteatist ELi Afganistani-strateegia elementide kohta (JOIN(2017)0031),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 17. augustil 2021. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Afganistani kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ kõnet, mille ta pidas 24. augustil 2021. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu erakorralisel istungjärgul,

–  võttes arvesse G7 juhtide 24. augusti 2021. aasta avaldust Afganistani kohta,

–  võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 31. augusti 2021. aasta avaldust olukorra kohta Afganistanis,

–  võttes arvesse ELi, NATO ja G7 riikide Afganistani-teemalise ühiskohtumise tulemusi,

–  võttes arvesse Talibani 7. septembri 2021. aasta teadaannet Afganistani ajutise valitsuse moodustamise kohta,

–  võttes arvesse 13. ja 14. septembril 2021. aastal Genfis toimunud Afganistani-teemalist ÜRO rahvusvahelist rahastajate konverentsi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli poolt 3. septembril 2021. aastal pärast välisministrite mitteametlikku kohtumist toimunud pressikonverentsil tehtud avaldust,

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide relvajõudude lõplikku väljaviimist Afganistanist 30. augustil 2021. aastal,

–  võttes arvesse lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid, ELi suuniseid laste ja relvastatud konflikti küsimuses ning ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 28. juulil 1951. aastal Genfis allkirjastatud pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

–  võttes arvesse 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet ning ÜRO globaalset pagulasraamistikku, mis järgnesid 19. septembril 2016. aastal ÜRO Peaassamblee poolt ühehäälselt vastu võetud pagulasi ja rändajaid käsitlevale New Yorgi deklaratsioonile,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Talibani võimu all oli Afganistan 1990. aastatel rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide, eelkõige Al Qaeda peamine turvapaik ja operatsioonide peakorter ning et Al Qaeda pani Aasias, Aafrikas, Austraalias, Euroopas ja Ameerikas tsiviilisikute suhtes toime arvukaid jõhkraid terrorirünnakuid, sh Ameerika Ühendriikides 11. septembril 2001. aastal toimunud terrorirünnaku, mis on inimajaloo kõige ohvriterohkem rünnak, sest selles sai surma ligi 3 000 inimest enam kui 90 rahvusest;

B.  arvestades, et pärast 20 aastat tagasi Ameerika Ühendriikide vastu toime pandud jõhkrat rünnakut võttis ÜRO Julgeolekunõukogu 2001. aastal vastu resolutsiooni 1368 ning USA väed tungisid samal aastal Afganistani, misjärel kukutati seal Talibani võim ning purustati ja saadeti laiali Al Qaeda ja teised ülemaailmsed džihadistlikud organisatsioonid, ning arvestades, et kõnealuste saavutuste püsimajäämine on nüüd suures ohus;

C.  arvestades, et NATO reageeris 11. septembri 2001. aasta rünnakutele oma asutamislepingu artikli 5 alusel (ainus kord, kui NATO on kunagi kollektiivse kaitse klausli kasutusele võtnud), ning arvestades, et ÜRO järgnenud resolutsioonidega kooskõlas aitas Afganistanis julgeolekut tagada rohkem kui 40 riiki ja Afganistani stabiliseerimises osales veel kümneid teisi riike ja organisatsioone, sh EL;

D.  arvestades, et NATO ja liitlasriikide väed on olnud Afganistanis alates Talibani valitsuse kukutamisest 2001. aastal; arvestades, et pärast kolm aastat kestnud läbirääkimisi Talibaniga teatasid Ameerika Ühendriigid 2021. aasta aprillis, et viivad oma väed riigist välja, mis kavatseti lõpule viia 11. septembriks 2021; arvestades, et NATO ja liitlasvägede väljaviimine viidi lõpule 2021. aasta augustis;

E.  arvestades, et Taliban hõivas seejärel kiiresti seni valitsuse kontrolli all olnud territooriumi; arvestades, et Afganistani sõjavägi ja julgeolekujõud ei suutnud tõhusat kaitset tagada ning president Ashraf Ghani põgenes riigist; arvestades, et Taliban saavutas riigi üle täieliku kontrolli ja taastas Afganistani Islami Emiraadi;

F.  arvestades, et 2021. aasta augustis toimus USA juhtimisel ja ilma rahvusvahelise üldsuse poolse koordineerimiseta evakuatsioon, mille käigus lahkus Afganistanist rohkem kui 110 000 inimest; arvestades, et Ameerika Ühendriikidel ja rahvusvahelisel üldsusel õnnestus 2021. aasta augustis toimetada kahe nädala jooksul õhusilla abil turvalisse kohta rohkem kui 120 000 inimest, kelle seas oli ohus olevaid afgaane, diplomaatiliste esinduste ja sõjaväega koostööd teinud kohalikke töötajaid ning välismaalasi; arvestades, et evakueerimata jäi hinnanguliselt 150 000–170 000 viimase kahe aastakümne jooksul rahvusvahelise üldsusega koostööd teinud afgaani, kelle elu on nüüd ohus;

G.  arvestades, et 7. septembril 2021. aastal teatas Taliban niisuguse ajutise valitsuse moodustamisest, mille eesotsas on Talibani liidrite nõukogu esimees Mohammed Hassan Akhund, kuid kuhu ei kutsutud ühtegi naist ega kedagi väljastpoolt Talibani; arvestades, et Talibani ajutisse valitsusse kuulub terroriaktide eest vastutavaid isikuid, sealhulgas endisi kinnipeetavaid, isikuid, kellele ÜRO on kehtestanud sanktsioonid, ning isik, kes on kantud FBI kõige tagaotsitumate isikute nimekirja; arvestades, et mitmel Talibani ajutise valitsuse liikmel on Pakistani väljastatud pass; arvestades, et see valitsus diskrimineerib tugevalt riigi etnilisi ja usuvähemusi;

H.  arvestades, et Talibani ajutise valitsuse moodustamisel ei täidetud Talibani lubadust moodustada kaasav valitsus; arvestades, et naisküsimuste ministeerium likvideeriti; arvestades, et Taliban ei kavatse lasta naistel jätkata tööd Afganistani juhtivatel ametikohtadel, kiusab taga naissoost juhte, ametnikke ja aktiviste ning kasutab naiste õiguste kaitseks korraldatud meeleavalduste laialiajamisel surmavat jõudu; arvestades, et valitseb vägagi põhjendad kartus, et naistevastase vägivalla kaotamise seadus, milles on kehtestatud kriminaalkaristused lapsega sõlmitud abielu ja sundabielu eest, koduvägivalla ja paljude muude naistevastaste kuritarvituste eest, tunnistatakse kehtetuks;

I.  arvestades, et Talibani ajutine valitsus on kehtestanud üleriigilise meeleavalduste keelu ning alustanud vaba meedia mahasurumist, sealhulgas ajakirjanike kinnipidamist ja ründamist ning meediategevusele uute piirangute kehtestamist; arvestades, et Taliban kasutab propagandat, et külvata vihkamist läänemaailma ja ELi vastu;

J.  arvestades, et inimõiguste olukord halveneb kiiresti; arvestades, et kaitsetute ja ohustatud isikute hulka kuulub suurem osa elanikkonnast, sealhulgas naised, tütarlapsed, LGBTI+ kogukond, etnilised ja usuvähemused, eelkõige hazara šiiidid, kodanikuühiskonna liikmed, akadeemikud, ajakirjanikud, juristid, kohtunikud, kunstnikud ning Afganistani eelmise valitsuse poliitikud ja ametnikud; arvestades, et ajaloo vältel on naised kannatanud relvakonfliktides soolise vägivalla ja seksuaalvägivalla all, mida on kasutatud sõjarelvana;

K.  arvestades, et teadete kohaselt kasutab Taliban inimeste suhtes tagakiusamist, vägivalda ja kättemaksumõrvu; arvestades, et enamik naisi ei ole saanud töökohta, ülikoolidesse ja koolidesse naasta; arvestades, et riigis on puhkenud meeleavaldused, eelkõige ainult meestest koosneva valitsuse ja selle plaanide vastu piirata naiste õigusi ja välistada naiste osalemine avalikus elus, sealhulgas sporditegevuses; arvestades, et Taliban on meeleavaldusi ja kohalikku vastupanu, eriti Panjshayri orus, vägivaldselt maha surunud;

L.  arvestades, et riiki ähvardab laienev humanitaarkatastroof; arvestades, et valitseb tõsine toidu-, vee- ja ravimipuudus; arvestades, et humanitaarabi vajab 18,4 miljonit afgaani, kellest 14 miljonit olid juba varem toiduga kindlustamata; arvestades, et komisjon on teatanud riigis viibivatele ja sealt põgenevatele inimestele antava humanitaarabi suurendamisest rohkem kui 200 miljoni euroni;

M.  arvestades, et Afganistani kriis on ennekõike tragöödia Afganistani rahva jaoks, kuid seab ohtu ka ELi julgeoleku; arvestades, et EL peaks tegema sellest kollektiivsest läbikukkumisest omad vajalikud järeldused ja valmistuma asjaoluks, et sel on tagajärjed meie julgeolekule, kaasa arvatud terrorismiohu võimalik suurenemine; arvestades, et Talibani vallutused annavad džihaadivõitlejatele üle maailma hoogu juurde;

N.  arvestades, et afgaanid on juba aastaid oma riigist põgenenud ja otsinud varjupaika peamiselt naaberriikides, aga ka Euroopas; arvestades, et Euroopasse rändavate afgaanide arv võib suureneda;

O.  arvestades, et komisjon ei ole koordineerinud ELi ja selle liikmesriikide heaks töötavaid Euroopa ja Afganistani kodanikke hõlmavaid evakueerimispüüdlusi ega ole suutnud luua ka tõelist Euroopa õhusilda; arvestades, et ELi kodanike ja põgeneda soovivate ohustatud afgaanide evakueerimine ei ole lõppenud ning nõuab ELi ja selle liikmesriikide ühtsust, sealhulgas suhtluskanalit Talibaniga;

P.  arvestades, et suhtlemine Talibaniga ei tohiks mingil juhul viia selle liikmete suhtes kehtivate sanktsioonide kaotamiseni;

Q.  arvestades, et Kabuli rahvusvaheline lennujaam töötab taas osaliselt, kuid Afganistani maismaapiirid on Talibani piiripunktide tugeva valve all; arvestades, et riiki on jäänud miljoneid afgaane, kellel ei ole võimalik sealt lahkuda;

R.  arvestades, et olukord riigis on endiselt äärmiselt ebakindel; arvestades, et piirkondlik Islamiriigi rühmitus ISIS-K võttis vastutuse 26. augustil 2021. aastal toimunud lennujaama pommitamise eest, mille käigus hukkus ligikaudu 170 inimest;

S.  arvestades, et Talibani olukorda Afganistanis pingestavad sisevastuolud ning teiste äärmuslike ja fundamentalistlike rühmituste vastuseis; arvestades, et Talibani režiimil on nüüd juurdepääs ka Afganistani ja liitlasvägede poolt maha jäetud kaitseotstarbelisele varustusele; arvestades, et need relvad võivad kergesti jõuda teiste rahvusvaheliselt tuntud terrorirühmituste, nagu Islamiriigi, Al Qaeda ja nende harurühmituste kätte;

T.  arvestades, et Afganistan on maailmas üks enim abist sõltuvaid riike, kus alalist abi vajab rohkem kui 18 miljonit inimest ehk pool elanikkonnast ning toiduga on kindlustamata kolmandik elanikkonnast; arvestades, et ainuüksi 2021. aastal on riigisiseseks põgenikuks saanud umbes 600 000 afgaani, kellest 80 % on naised ja lapsed; arvestades, et Afganistanis on afgaanidest riigisiseseid põgenikke kokku hinnanguliselt 5 miljonit ja et hinnanguliselt 2,2 miljonit Afganistani pagulast elab juba naaberriikides; arvestades, et Talibani kontroll takistab oluliselt humanitaarabi andmist;

U.  arvestades, et 2021. aastal on seni Iraanist ja Pakistanist tagasi pöördunud 760 000 afgaani ning et see on koormanud olemasolevate teenistuste suutlikkust ja tekitanud mureküsimusi, mis on seotud tagasipöördujate taasintegreerimise ja elamistingimustega; arvestades, et komisjon on teatanud riigis viibivatele ja sealt põgenevatele inimestele antava humanitaarabi suurendamisest rohkem kui 200 miljoni euroni;

V.  arvestades, et Afganistanis on alates 2001. aastast tehtud naiste ja tütarlaste õiguste valdkonnas märgatavaid edusamme, mis hõlmavad juurdepääsu haridusele ja tervishoiule ning osalemist ühiskondlikus ja poliitilises elus; arvestades, et niisugust edasiminekut võib nimetada riigi hiljutise arengu kõige suuremaks saavutuseks; arvestades, et see osaline edu sattus nüüd Talibani võimuletulekuga Afganistanis suurde ohtu;

W.  arvestades, et Taliban taotleb rahvusvahelist tunnustust, legitiimsust ja toetust ning on avalikult teatanud, et naistele jäävad alles vabadused, mis on šariaadiga kooskõlas, see aga on vastuolus üha sagenevate teadetega Afganistanis kehtestatud piirangutest ning naiste, akadeemikute, inimõiguste kaitsjate, meediatöötajate ja ametnike vastu suunatud rünnakutest; arvestades, et on teateid selle kohta, et Taliban jälitab varasemate ametivõimude teenistuses olnud inimesi, kes lõpuks kättemaksuks tapetakse;

X.  arvestades, et rohkem kui 75 % Afganistani riigieelarvest ja rohkem kui 95 % selle sõjalisest eelarvest saadi rahvusvahelise üldsuse vahenditest;

Y.  arvestades, et hiljutine COVID‑19 pandeemia kasv riigis, vaktsiinide ja meditsiinitarvete puudus, põud ja eelseisev talv muudavad praeguse sotsiaal-majandusliku ja humanitaarkriisi tõenäoliselt veelgi sügavamaks; arvestades, et COVID‑19 pandeemia halvendab logistilist ja julgeolekuolukorda veelgi;

1.  taunib Afganistani vägivaldset ülevõtmist Talibani poolt ja keeldub tunnustamast selle praegust valitsust; väljendab sügavat muret Afganistani tuleviku pärast nüüd, mil Taliban on võtnud riigis võimu ja kehtestab äärmusliku šariaadi, jättes Afganistani rahva ilma põhiõigustest ja -vabadustest, mida nad viimase 20 aasta jooksul on kasutanud; avaldab sügavat kaastunnet ja toetust jätkuvate rikkumiste ja terrorirünnakute ohvritele ning nende perekondadele;

2.  avaldab siirast kaastunnet kõigi Afganistanis viimase 20 aasta jooksul elu kaotanud sõjaväeteenistujate ja tsiviilisikute perekondadele ja sõpradele;

3.  väljendab sügavat ja siirast solidaarsust nii riigist põgenenud kui ka sinna jäänud afgaanidega; kordab, et tegemist on eelkõige humanitaar- ja inimõiguste kriisiga, kus tuleb kogu aeg esikohale seada afgaanide turvalisus, julgeolek ja õigused;

4.  on sügavalt mures Afganistanis puhkeva humanitaar-, majandus- ja pagulaskriisi pärast; on seisukohal, et Afganistani turvalise, rahumeelse ja demokraatliku tuleviku tagamiseks on vaja läbirääkimiste teel saavutatud kaasavat poliitilist lahendust; kordab, et ta on jätkuvalt pühendunud Afganistani juhitud ja Afganistani vastutusel toimuvale rahuprotsessile ja konfliktijärgsele ülesehitusele kui ainsale usaldusväärsele viisile saavutada kaasav ja pikaajaline rahu, julgeolek ja areng;

5.  peab kahetsusväärseks, et poliitiline protsess ja sõjaline plaanimine, mis päädisid USA vägede väljaviimisega Afganistanist, olid ühepoolsed ja NATO liitlastega piisavalt kooskõlastamata; peab kahetsusväärseks, et Kabulis korraldatud päästeoperatsiooni ajal puudus koostöö ja koordineerimine ka ELi liikmesriikide vahel, eriti mis puudutab suhtlemist USAga, mistõttu tabas Talibani poolt Kabuli ülevõtmine enamikku saatkondi ootamatult; on veendunud, et ulatuslikum koordineerimine oleks aidanud ära hoida tekkinud kaose ja meeleheite ning oleks tõhustanud tegevust nii, et inimesed, kellel oli õigus päästmisele, oleksid saanud jõuda lennujaama organiseeritumalt ja oodatumalt;

6.  peab kahetsusväärseks USA ja Euroopa riikide vahelist puudulikku suhtlust ning kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles hindama seda protsessi kriitilise pilguga ning esitama selle kohta Euroopa Parlamendile hinnangu käesoleva aasta lõpuks;

7.  tänab kõiki Afganistanis töötanud ja veel töötavaid sõjaväelasi, muid vormikandjaid, humanitaar- ja arenguabitöötajaid, diplomaate ja kohalikke töötajaid nende vapruse eest; tunnustab viimasel kahel aastakümnel rahumeelsema ja turvalisema Afganistani nimel tehtud suuri ohverdusi;

8.  väljendab sügavat pettumust Afganistani riigistruktuuri kiire kokkuvarisemise pärast ning selle soovimatuse või suutmatuse pärast hakata vastu Talibani rünnakule, mis kestis alates esimese provintsipealinna ülevõtmisest kuni Kabuli vallutamiseni kümme päeva; väljendab pettumust president Ashraf Ghani ebaõnnestunud riigijuhtimise üle ja tema otsuse üle Afganistanist põgeneda; nõuab, et uuritaks väiteid, nagu oleks president Ashraf Ghani ja muud poliitilise eliidi liikmed omastanud Afganistani eelarvevahendeid;

Üleskutse teha vägivallale lõpp

9.  on šokeeritud teadetest rikkumiste kohta, mis hõlmavad tsiviilisikute ja Afganistani riiklike julgeolekujõudude liikmete hukkamisi, lapssõdurite värbamist, rahumeelsete meeleavalduste ja erimeelsuse väljendamise mahasurumist ning inimõiguste piiranguid, mis on suunatud eelkõige naiste ja tütarlaste, inimõiguste kaitsjate, LGBTI+ kogukonna liikmete, usu- ja etniliste vähemuste, ajakirjanike, kirjanike, akadeemikute ja kunstnike vastu; nõuab tungivalt, et Taliban sellise tegevuse viivitamata lõpetaks ja tagaks eelkõige muu hulgas Afganistani naiste õiguse haridusele, tööle ja sportimisele, nende vaba liikumise õiguse ning kogunemise ja ühinemise vabaduse õiguse;

10.  rõhutab, et kõik inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise ja kuritarvitamise kohta esitatud teated tuleb dokumenteerida, korraldada tuleb nende läbipaistev ja kiire uurimine ning süüdlased tuleb võtta vastutusele; pooldab sellega seoses kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (nn ELi Magnitski akt) kasutamist; ootab, et liikmesriigid tagaksid, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu eelseisval 48. korralisel istungjärgul võetakse vastu resolutsioon, milles nähakse esmajärjekorras ette Afganistani teabekogumismissioon, millel oleks tugev mandaat;

11.  kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tagama, et ÜRO Julgeolekunõukogus võetakse vastu resolutsioon 17. septembril 2021. aastal lõppeva ÜRO Afganistani missiooni (UNAMA) pikendamise kohta;

Evakueerimispüüdluste tõhustatud koordineerimine

12.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema koostööd, et hõlbustada ELi kodanike ja ohustatud afgaanide edasist evakueerimist, kasutades selleks eelkõige olemasolevaid turvalisi koridore; tuletab meelde, et EL ootab Talibanilt sellele kaasaaitamist; kordab, et seejuures tuleb keskenduda erilises ohus olevate naiste rühmadele, hõlmates muu hulgas kõiki naisi ja tütarlapsi, inimõiguste kaitsjaid, LGBTI+ kogukonna liikmeid, usu- ja etnilisi vähemusi, ajakirjanikke, kirjanikke, akadeemikuid, kohalikke töötajaid ja kunstikke;

13.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel oma tegevust liikmesriikidega koordineerides koostada tulevasi ja rakendada olemasolevaid kaitsekavasid ning määrata kindlaks ettenähtud kaitsemeetmed, võttes arvesse võimalikke tulevasi hädaolukordi, milleks neid meetmeid vaja on; on veendunud, et kohalike töötajate kategooria peaks hõlmama kõiki töötajaid, kes on töötanud ELi või ELi rahastatud projektide heaks;

Afganistani naiste ja tütarlaste jätkuv toetamine

14.  väljendab solidaarsust Afganistanis Talibani võimuhaaramise vastu meelt avaldavate naiste ja inimõiguste kaitsjatega, kes tahavad elada vabas, stabiilses, rahulikus ja mitmekesises ühiskonnas;

15.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et 20 aastat edusamme naiste ja tütarlaste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas on nüüd tõsises ohus; kordab oma seisukohta, et neid edusamme tuleb hoolikalt kaitsta ja jälgida; rõhutab, et õigus haridusele ja tööhõivele, soopõhise vägivalla puudumine, põhiõiguste kaitse, tervishoiuteenuste kättesaadavus ning täielik osalemine kohaliku ja riikliku tasandi poliitilise, avaliku ja ühiskondliku elu otsuste tegemises peavad olema Talibaniga peetavas dialoogis rahvusvahelise üldsuse peamised nõudmised;

16.  rõhutab vajadust tagada, et Afganistanist lahkunud naised ja noored saavad oma haridusteed teistes riikides jätkata; ergutab töötama välja uuenduslikke viise Afganistani naiste ja noorte mõjuvõimu suurendamiseks, eelkõige pakkudes stipendiume Euroopa koolides ja ülikoolides õppimiseks;

Sügav mure Talibani de facto valitsuse pärast

17.  väljendab sügavat muret 33 mullast koosneva meestekeskse ajutise valitsuse ametissenimetamise pärast, sest selle paljud liikmed on USA või ÜRO sanktsioonide all ja terrorismi pärast tagaotsitavad; võtab äärmiselt murelikult teadmiseks, et siseministriks nimetati Sirajuddin Haqqani, kelle seotus terroristliku tegevusega on põhjalikult dokumenteeritud, ning selle, et Talibani de facto valitsuse mitmele liikmele on kehtestatud ÜRO sanktsioonid;

18.  nõuab Afganistanis sellise valitud esindusvalitsuse moodustamist, mille töös saaksid sisuliselt osaleda ka naised ja vähemusrühmad; tuletab meelde, et pikemas perspektiivis sõltub Afganistani areng vastutustundest, heast valitsemisest ning inimeste turvalisuse kestlikust tagamisest, sealhulgas vaesuse vähendamisest ja töövõimaluste loomisest, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kättesaadavusest, haridusest ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitsest;

19.  rõhutab oma pikaajalist toetust usaldusväärsetele, vabadele, õiglastele ja läbipaistvatele valimistele, mis on kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, ning väljendab toetust valimiste vaatlemisele riigis;

Operatiivne tegevus on vajalik, kuid de facto valitsust ametlikult ei tunnustata

20.  tunnistab, et Talibani uue de facto ajutise valitsusega on vaja teha operatiivset koostööd logistilistes, operatiiv- ja humanitaarküsimustes, et anda humanitaarabi abivajavatele tsiviilisikutele ning pakkuda turvalist läbipääsu riigist lahkuda soovivatele välismaalastele ja afgaanidele; märgib, et need kontaktid peaksid praeguses etapis rangelt piirduma asjakohaste eesmärkidega; rõhutab, et selleks, et poliitiliselt tunnustada neid de facto Talibani juhte, kes on sõjaliste vahenditega võimu haaranud ja hävitavad praegu viimase 20 aasta saavutusi, on tingimused täitmata;

21.  tuletab meelde, et ELi jaoks on mis tahes suhted Talibaniga mõeldavad vaid siis, kui viimase 20 aasta saavutusi, eriti naiste õiguste ja tütarlaste hariduse vallas, ära ei nullita ning kui Afganistanil ei lubata muutuda džihadistlike ja muude terrorirühmituste kasvulavaks, kust korraldatakse ja kavandatakse terrorirünnakuid; tuletab meelde, et rahvusvaheline üldsus hindab Talibani selle kohapealsete tegude, mitte sõnade järgi;

22.  nõuab tungivalt, et komisjon algataks vastavalt üldiste soodustuste kava määruse(2) artikli 19 lõike 1 punktile a kiiresti uurimise, et peatada Afganistanile erikorra „Kõik peale relvade“ raames antud kaubandussoodustused;

23.  märgib, kui oluline on ELi kohaloleku taastamine kohapeal, kui julgeoleku- ja poliitilised tingimused seda võimaldavad;

24.  nõuab, et korraldataks ELi institutsioonide lähetus Kabuli, kui asjaolud seda võimaldavad, et selles osalejad saaksid tutvuda humanitaar-, rände-, majandus- ja julgeolekuolukorraga ning naiste ja vähemuste õigustega Afganistanis;

Selle tagamine, et Afganistan ei muutuks terroriorganisatsioonide uueks kasvulavaks

25.  mõistab karmilt hukka rühmituse ISI‑-K poolt 26. augustil 2021 Kabuli rahvusvahelise lennujaama Abbey värava ja Baroni hotelli juures toime pandud ohvriterohke terrorirünnaku, milles hukkus enam kui 170 inimest, sh 13 USA sõjaväe teenistujat, ning sai vigastada veel üle 200 inimese;

26.  nõuab, et Taliban ja Afganistani Islamivabariigi valitsus täidaksid oma terrorismivastase võitlusega seotud kohustusi, sealhulgas takistaksid Al Qaedat, Daeshi ning muid terrorirühmitusi ja üksikisikuid kasutamast Afganistani territooriumi selleks, et ohustada või rikkuda mis tahes muu riigi julgeolekut, samuti ei tohi nad võtta vastu nende rühmituste liikmeid ja peavad takistama nende värbamis-, väljaõppe- ja rahakogumistegevust; hoiatab, et kui nende rühmituste tegevust ei tõkestata, toob see kaasa rahvusvahelised sanktsioonid ja Talibani isolatsiooni;

27.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid säilitaksid ja jagaksid Afganistanis viibinud sõjaväelaste ja õiguskaitsjate kaudu saadud luureteavet, pöörates erilist tähelepanu biomeetrilistele andmetele, mis on üliolulised, et liikmesriigid ja kolmandad riigid saaksid tagasipöörduvad välisvõitlejad tuvastada; toonitab, et võitlus terrorismi rahastamise vastu on Afganistanis turvalisust soodustava keskkonna loomise võtmetegur; nõuab tungivalt, et kõik asjaomased partnerid suurendaksid pingutusi, et lõhkuda kõik terrorismi rahastamise võrgustikud; rõhutab, et Talibani võimuletulekust tulenevat vahetut terrorismiohtu Afganistanis tuleb põhjalikult käsitleda ELi strateegilises kompassis, milles kirjeldatakse ELi ees seisvaid sõjalisi ohte ja liidu ambitsioone eelseisvatel aastatel; nõuab tungivalt, et Euroopa luureteenistused suurendaksid korrapäraselt ajakohastatavate ohuanalüüside jagamist, et tõhustada luureandmete jagamist ja institutsioonilist koostööd;

28.  tuletab meelde, et oopiumi tootmine ja sellega kauplemine on Talibani oluline sissetulekuallikas, mille mõju ulatub Afganistani piiridest palju kaugemale; väljendab muret otsese ohu pärast, et riigi ebastabiilsus suurendab ebaseaduslikku uimastikaubandust ning relvakaubandust, rahapesu ja terrorismi rahastamist;

29.  nõuab piirkonnast evakueeritavate isikute hoolikat registreerimist ja taustakontrolli ning tõhusat teabevahetust liikmesriikide õiguskaitseasutuste, USA ja Europoli vahel, et ennetada terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatavaid võimalikke julgeolekuohte;

30.  mõistab hukka Talibani ja selle liitlaste poolt kultuuriobjektidele põhjustatud korvamatu kahju ning hoiatab, et ebastabiilsus soodustab rahvusvahelist salakaubavedu ja kultuuripärandi röövimist, rahastamaks piirkonna terroriorganisatsioonide tegevuse tõhustamist; nõuab tungivalt Afganistani kultuuriväärtuste digiteerimist Euroopas, et hõlbustada ebaseaduslikult üle piiri toimetatud kaupade avastamist, ning nõuab, et kultuuriväärtuste import Afganistanist ajutiselt ja ulatuslikult keelustataks, et Taliban ja selle liitlased ei saaks kultuuriväärtuste salakaubaveo pealt kasu teenida;

Humanitaarabi edasine suurendamine

31.  tunnustab rahvusvaheliste organisatsioonide ning kohalike ja rahvusvaheliste vabaühenduste tööd, kes julgeolekuohtudele vaatamata pakuvad Afganistani rahvale vajalikke teenuseid, abi ja toetust; kutsub Talibani üles tagama kohalike ja rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide, vabaühenduste ja humanitaarabiorganisatsioonide, sealhulgas nende naistöötajate turvalisuse, mis on hädavajalik Afganistani naistele ja tütarlastele elutähtsate teenuste osutamiseks; rõhutab, et need humanitaarabi valdkonna naistöötajad peavad saama töötada vabalt ja kättemaksu kartmata;

32.  nõuab humanitaarabi suurendamist ja kooskõlastamist ÜRO asutuste ja vabaühendustega, sealhulgas humanitaarabikoridoride loomist toiduabi, vee ja ravimitega varustamiseks ning sanitaartingimuste tagamiseks; tunneb heameelt komisjoni otsuse üle suurendada Afganistanile antavat humanitaarabi rohkem kui 50 miljonilt eurolt üle 200 miljoni euroni; tunneb heameelt selle üle, et rahvusvaheline üldsus lubas hiljuti Afganistani rahvale eraldada 1 miljard eurot, ning kutsub komisjoni üles toetuspüüdlusi juhtima, et tagada humanitaarabi vajaduste täielik rahuldamine;

33.  kordab, et afgaani naiste ja tütarlaste ning eriti põgenenud afgaani naiste ja tütarlaste esmavajadused tuleb humanitaarabi andmisel seada esikohale; toonitab, et soopõhise vägivalla ohtu tuleb vähendada ning tervishoid ja põhilised hügieenitarbed tuleb muuta kättesaadavaks;

34.  nõuab kindlalt, et EL jätkaks nende Afganistani poliitikute ja kodanikuühiskonna aktivistide vahetut toetamist, kes on pühendunud inimõigustele ja põhiväärtustele ja kellest paljud on nüüd eksiilis, nii et nad saaksid jätkata tööd viimase 20 aasta saavutuste säilitamiseks ja reformide jätkamiseks Afganistanis;

35.  rõhutab, et ametivõimude kaudu antav Euroopa rahaline toetus sõltub viimase 20 aasta saavutuste ning eelkõige naiste ja tütarlaste õiguste säilitamisest ja edasiarendamisest; nõuab, et Taliban näitaks nimetatud saavutuste vastu üles austust ja võtaks endale kohustuse neid kaitsta – seni ei ole ta seda aga teinud; rõhutab, et EL peaks tagama, et humanitaarabi antakse Afganistani abivajavatele tsiviilisikutele asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühenduste kaudu, ning nõudma, et Taliban tagaks kohalikele ja rahvusvahelistele vabaühendustele turvalise ja takistamatu juurdepääsu; rõhutab, et Taliban ei tohi takistada humanitaarabi kohaletoimetamist ja andmist kõigile, kes seda vajavad;

36.  palub, et komisjon uuriks kõiki riigis käimasolevaid arenguabi projekte ja püüaks hinnata, milliseid neist on võimalik kohalike partnerite või vabaühenduste ja rahvusvaheliste organisatsioonide abil Talibani režiimi sekkumiseta jätkata, kusjuures tagatud peab olema naiste osalemine ja arenguabi töötajate turvalisus ning korruptsioon peab olema kindlate meetmetega välistatud;

EL peab välja töötama vastuse võimalikule rände- ja pagulaskriisile

37.  rõhutab afgaanide põhiõigust püüelda turvalisuse poole; nõuab tungivalt kõikide sammude astumist, et jätkata koordineeritud viisil inimeste riigist evakueerimist ÜRO pagulaste ülemvoliniku egiidi all, eelkõige luues turvalised koridorid ning avades uuesti ja püsivalt Kabuli rahvusvahelise lennujaama ja Afganistani maismaapiirid; nõuab riigist lahkuda soovivatele naistele, tütarlastele ja ohus olevatele inimestele erilist tuge, et tagada ohutud rändeteed;

38.  rõhutab, et suurim osa Afganistani pagulastest otsib kaitset eelkõige naaberriikides ning seetõttu peaks EL kavandama lisatoetuse andmist Afganistani naabruses asuvatele pagulasi vastuvõtvatele riikidele, eelistatavalt ÜRO ja selle asutuste ning kohapealsete rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu;

39.  tuletab meelde, et rahaline, logistiline ja suutlikkuse suurendamise toetus Afganistani pagulaste ja rändajate vastuvõtmiseks naaberriikides ei ole Euroopa täiemahulise varjupaiga- ja rändepoliitika alternatiiv; on veendunud, et EL peab kiiresti sõlmima uue rände- ja varjupaigaleppe ning seda rakendama, et oleks võimalik rändevoogudega tõhusamalt ja humaansemalt toime tulla;

40.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama Euroopa koordineeritud pingutused, et viia ellu inimlikku varjupaigapoliitikat, milles EL võtab endale täielikus kooskõlas 1951. aasta Genfi konventsiooniga pagulaste vastuvõtmise ja integreerimise eest moraalse vastutuse; väljendab heameelt septembris kavandatava ümberasustamisfoorumi üle; rõhutab, et ELi poliitika peaks esmajärjekorras hõlmama ümberasustamise laiendamist neile, kes on kõige rohkem ohustatud ja kõige kaitsetumad, ning täiendavaid võimalusi, nagu humanitaarviisad ja spetsiaalne viisaprogramm Talibani režiimi eest kaitset otsivatele Afganistani naistele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid hindaksid hiljutisi sündmusi arvesse võttes praegused ja hiljutised varjupaigataotlused, sealhulgas tagasilükatud taotlused, ümber; rõhutab, et mingil juhul ei tohi kedagi sunniviisiliselt Afganistani tagasi saata;

41.  kutsub nõukogu üles kasutama olemasolevaid vahendeid, nagu ajutise kaitse direktiiv(3) ja kodanikukaitse mehhanism, et suurendada võimalikult palju ELi pingutusi tagada parem koordineerimine liikmesriikide vahel ja kaitse viivitamatu kättesaadavus; kordab oma üleskutset komisjonile avaldada humanitaarviisade kohta seadusandlik ettepanek ja nõuab vastutuse võrdset jagamist liikmesriikide vahel;

42.  nõuab rändajate smugeldamise ja inimkaubandusega tegelevate kuritegelike võrgustike vastases võitluses tõhusamat koostööd ja kolmandate riikide toetamist; palub, et Europol esitaks Afganistanis toimuvaid muutusi üldisemalt arvesse võttes kuritegevust käsitleva riskianalüüsi ja kolmandate riikidega tehtava koostöö tõhustamise kava;

43.  kutsub komisjoni üles võtma käesolevat resolutsiooni arvesse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ programmitöö koostamisel ja asjaomaste mitmeaastaste sihtprogrammide ettevalmistamisel;

Vaja on tihedamat koostööd Afganistani lähipiirkonna riikidega, kaitstes samal ajal põhilisi inimõigusi ja õigusriiki

44.  märgib, et Afganistani praegune olukord ei soodusta piirkonna stabiilsust; rõhutab, et lääneriikide lahkumine Afganistanist tekitas tühimiku, mis üksnes suurendab ebastabiilsust; rõhutab, et nüüd lasub suurem vastutus Afganistani olukorra eest selle naaberriikidel ja piirkondlikel jõududel, kes peavad takistama, et ebastabiilsus üle riigi piiri ei leviks; rõhutab, et EL peab tegema selles vallas suuremat koostööd Kesk‑Aasia riikidega, eriti Usbekistaniga, kellega EL peab praegu läbirääkimisi laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu üle, ning Tadžikistaniga; rõhutab, et selline koostöö ei tohiks kahjustada ELi põhiväärtuste ja õigusriigi kaitsmist;

45.  väljendab muret suures ohus olevate Afganistani kodanike ja nende inimeste turvalisuse pärast, kes ületavad maismaapiiri naaberriikidesse, eelkõige Pakistani; peab kahetsusväärseks, et rahvusvaheline üldsus seda ei koordineeri, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid kõiki võimalikke diplomaatilisi hoobasid ja vahendeid, et tagada juurdepääs maismaapiiridele, turvaline läbipääs ja diplomaatiliste võimaluste kättesaadavus; rõhutab naaberriikides asuvate ELi delegatsioonide otsustavat koordineerivat rolli sellealase praktilise toe pakkumisel;

46.  tuletab meelde, et Pakistan pakkus aastaid Talibani liikmetele turvalist asukohta ning abi selle julgeolekujõududele; teeb Euroopa välisteenistusele ülesandeks anda Pakistani juhtkonnale teada, et tal on vastutus Afganistani julgeoleku ja stabiilsuse eest ning ta peab nende eesmärkide saavutamiseks kasutama oma mõjuvõimu Talibani üle, ning kaaluda, kas on põhjust viivitamata läbi vaadata Pakistani sobivus GSP+ staatuse saamiseks ja sellest saadav kasu, võttes arvesse praegusi sündmusi;

47.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti abil Afganistanile ja selle naaberriikidele viivitamatult toetust varjupaigataotlejate vastuvõtuvõime suurendamiseks ning andma kõige kaitsetumatele humanitaarabi, et piirkond stabiliseerida ja hoida ära uus rändekriis;

48.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama viivitamatult ja senisest rohkem Afganistani naaberriike, kes võtavad vastu arvukalt rändajaid ja pagulasi, et tagada kaitset vajavatele inimestele turvaline vastuvõtt ja kestlikud elamistingimused;

Äratus Euroopa Liidule – vajalikud reformid

49.  võtab teadmiseks asjaolu, et USA ja rahvusvaheliste vägede väljaviimine Afganistanist kujutab endast läänemaailma välis- ja julgeolekupoliitika ja -strateegia kollektiivset läbikukkumist ning sellel võivad olla pikaajalised kahjulikud tagajärjed; on seisukohal, et lühiajalises perspektiivis kahjustab see Lääne usaldusväärsust ja tekitab usaldamatust ning sellest tuleb teha edaspidiseks tõsised järeldused, eriti mis puudutab sõjaliste sekkumiste laadi ja mandaati;

50.  väljendab sügavat nördimust ja muret USA, NATO, Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Liidu institutsioonide ebatõhususe pärast, kui nad 20 aasta jooksul toetasid ja rahastasid Ashraf Ghani valitsust, mis on tegelikult korrumpeerunud ja rahvast võõrandunud, ning relvajõude, mis on osutunud ebatõhusaks; väljendab muret asjaolu pärast, et meie kollektiivne läbikukkumine Afganistanis annab strateegilise eelise mitte‑lääneriikidele ja naaberriikidele, eeskätt Pakistanile, samuti Hiinale ja vähemal määral Venemaale, ilma et nad oleksid Afganistani arengut märkimisväärselt toetanud ja sellesse kaasatud olnud; tuletab meelde, et Afganistani ametivõimud tegelesid poliitilise arveteklaarimise ja süsteemse korruptsiooniga ega suutnud võimu kindlustada;

51.  rõhutab, kui olulised on hea valitsemistava, õigusriik ja korruptsioonivastane võitlus, milles Afganistanis ei ole riigi terrorismivastase sõja kontekstis piisavalt edusamme tehtud; on veendunud, et riigi ülesehitamise ja ELi rahvusvahelise inimõigustealase tegevuskava edu tagamiseks peab EL järgima välis-, humanitaar-, arengu-, inimõiguste, julgeoleku-, soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduspoliitika integreeritud käsitust; nõuab tungivalt, et nõukogu, Euroopa välisteenistus ja komisjon valmistaksid ette ja esitaksid Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti Afganistani ja seda ümbritseva piirkonna riike käsitleva põhjaliku ja saadud õppetundidel põhineva strateegia;

52.  on veendunud, et see kriis näitab, et EL peab märkimisväärselt tugevdama oma suutlikkust tegutseda iseseisvalt ning seega tugevdama ELi kaitsekoostööd tõelise Euroopa kaitseliidu loomisega, mis peaks käima käsikäes NATO Euroopa samba tugevdamisega; on veendunud, et EL peab investeerima sõjalise teadlikkuse suurendamisse, järelevalvesse ja eelluuresse, luureteabesse ja strateegilisse õhutransporti; tuletab meelde, et tohutust investeerimisvajadusest annab tunnistust asjaolu, et Euroopa väed ei suutnud ilma USA toetuseta turvata isegi Kabuli rahvusvahelist lennujaama; väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hiljutiste selleteemaliste mõtteavalduste üle ning kinnitab oma toetust ELi institutsioonide, ELi liikmesriikide, riikide parlamentide, Euroopa partnerite ja kodanikuühiskonna vahelisele edasisi samme käsitlevale põhjalikule ja ulatuslikule dialoogile;

53.  on veendunud, et ELi välisasjade küsimuste üle tuleks otsustada kvalifitseeritud häälteenamuse laiendatud kasutamise teel, järgides ELi aluslepinguid;

54.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tugevdama ELi diplomaatilist esindatust Kesk-Aasias, eelkõige Tadžikistanis, et saada kohapeal toimuvate muutuste kohta vahetut teavet; nõuab, et tulevaste nädalate ja kuude jooksul jätkataks Afganistani olukorra, eelkõige naiste ja tütarlaste, etniliste, usuliste ja muude vähekaitstud rühmade olukorra hindamist;

55.  tunnistab, kui oluline on teha USAga tihedat koostööd, mis keskendub eri probleemide lahendamisele ja Afganistani rahvale humanitaarabi andmisele, võttes samal ajal arvesse Afganistanis saadud õppetunde; avaldab USA sõjaväele tunnustust Kabuli rahvusvaheliselt lennuväljalt inimeste evakueerimise toetamise eest ning avaldab sügavat kaastunnet selle käigus hukkunud sõjaväelaste peredele;

56.  palub ELil ja liikmesriikidel tagada täielikus kooskõlas ELi õiguse ja põhiõigustega ELi välispiiride tegelik kaitse, et valmistuda paremini sellest piirkonnast tulenevateks rändevoogudeks ja ELi piiri loata ületamiseks;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi erisaadikule Afganistanis, liikmesriikide parlamenditele ning USA Kongressile.

(1) ELT L 67, 14.3.2017, lk 3.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta (ELT L 303, 31.10.2012, lk 1).
(3) Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12).


Olukord Liibanonis
PDF 150kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon olukorra kohta Liibanonis (2021/2878(RSP))
P9_TA(2021)0394RC-B9-0465/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibanoni kohta, eelkõige 22. mai 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Liibanonis(1),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu varasemaid resolutsioone, eelkõige resolutsioone 1559 (2004), 1701 (2006), 2539 (2020) ja 2591 (2021),

–  võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingut assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Liibanoni Vabariigi vahel(2),

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2007. aasta otsust 2007/860/EÜ, millega antakse Liibanonile makromajanduslikku finantsabi(3),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Liibanoni valimisvaatlusmissiooni 2018. aasta lõpparuannet,

–  võttes arvesse kohustusi, milles lepiti kokku 2016. aasta novembris ELi ja Liibanoni partnerluse prioriteetide raames, 6. aprillil 2018 toimunud Liibanoni arengut ja reforme käsitleval majanduskonverentsil (CEDRE), 2020. aasta detsembris kasutusele võetud Liibanoni reformi-, taastumis- ja rekonstruktsiooniraamistikus (3RF) ning 11. detsembril 2019, 23. septembril 2020 ja 19. mail 2021 toimunud rahvusvahelise Liibanoni toetusrühma kohtumistel,

–  võttes arvesse komisjoni kriisiohjevoliniku Janez Lenarčiči 5. augusti 2020. aasta avaldust Beirutis toimunud plahvatuse kohta,

–  võttes arvesse Prantsusmaa ja ÜRO korraldatud ning 9. augustil 2020 toimunud Beiruti ja Liibanoni rahva abistamise ja toetamise teemalist rahvusvahelist konverentsi ning 2. detsembril 2020 toimunud Liibanoni rahva toetamise teemalist konverentsi,

–  võttes arvesse rahvusvahelise Liibanoni toetusrühma 23. septembri 2020. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 28. septembril 2020 ELi nimel tehtud avaldust Liibanoni peaministri kandidaadi tagasiastumise kohta,

–  võttes arvesse ELi, ÜRO ja Maailmapanga poolt 2020. aasta detsembris vastu võetud aruannet Liibanoni reformi-, taastumis- ja rekonstruktsiooniraamistiku (3RF) kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta järeldusi Liibanoni kohta,

–  võttes arvesse Maailmapanga 1. juuni 2021. aasta aruannet „Lebanon Economic Monitor“ ning Maailmapanga Grupi poolt koostöös ELi ja ÜROga koostatud Beiruti kahjustuste ja vajaduste kiirhindamist (RDNA),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 19. juuni 2021. aasta riigivisiidi ajal tehtud avaldusi ja märkusi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 16. juuli 2021. aasta avaldust peaministrikandidaadi Saad Hariri tagasiastumise kohta,

–  võttes arvesse väliskomisjoni esimehe David McAllisteri ja Mašriki riikidega suhtlemiseks loodud delegatsiooni juhi Isabel Santose 16. juulil 2021 esitatud nõudmist Liibanoni poliitilisele juhtkonnale lahendada ummikseis pärast seda, kui peaministrikandidaat tagasi astus,

–  võttes arvesse UNICEFi 23. juuli 2021. aasta pressiteadet „Liibanon: UNICEF hoiatab, et ühisveevärk on kokkuvarisemise äärel“,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 26. juuli 2021. aasta avaldust valitsuse moodustamise protsessi kohta,

–  võttes arvesse 3RF nõuanderühma teisel kohtumisel 28. juulil 2021 kaasesimeeste tehtud avaldust,

–  võttes arvesse nõukogu 30. juuli 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/1277, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Liibanonis(4),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Borrelli 3. augusti 2021. aasta avaldust Beiruti sadama plahvatusest ühe aasta möödumise puhul,

–  võttes arvesse Liibanoni rahvast toetavat konverentsi, mis toimus 4. augustil 2021 videokonverentsina, ning avaldust, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Borrelli tegi konverentsi ajal,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 4. augusti 2021. aasta kirja ÜRO Julgeolekunõukogu presidendile ÜRO Liibanoni ajutiste vägede (UNIFIL) volituste pikendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 4. augusti 2021. aasta avaldust Liibanoni rahvast toetaval kolmandal rahvusvahelisel konverentsil, mille kutsusid ühiselt kokku ÜRO peasekretär ja Prantsuse Vabariigi president,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 7. augusti 2021. aasta avaldust, milles mõistetakse hukka Lõuna-Liibanonist rakettide tulistamine,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri António Guterrese 26. augusti 2021. aasta avaldust Liibanoni sotsiaal-majandusliku olukorra halvenemise kohta,

–  võttes arvesse ELi-Liibanoni assotsiatsiooninõukogu 11. novembri 2016. aasta otsust nr 1/2016, millega lepitakse kokku ELi ja Liibanoni partnerluse prioriteedid, ning ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta Euroopa – Vahemere piirkonna lepinguga (assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Liibanoni Vabariigi vahel) moodustatud assotsiatsiooninõukogus seoses ELi ja Liibanoni partnerluse prioriteetide kehtivuse pikendamisega, kuni EL ja Liibanon võtavad vastu uued ajakohastatud ühisdokumendid (COM(2021)0406),

–  võttes arvesse 2019. aasta augustist septembrini, 14. aprillil 2020, 17. aprillil 2020, 27. juulil 2020, 2021. aasta mais, 20. juulil 2021 ning 4. augustist 6. augustini 2021 sinisel liinil toimunud vahejuhtumeid,

–  võttes arvesse 9. veebruari 2021. aasta ühisteatist „Uuendatud partnerlus lõunapoolsete naaberriikidega. Vahemere piirkonna uus tegevuskava“ (JOIN(2021)0002),

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et praegune olukord Liibanonis on äärmiselt tõsine ja suurt muret tekitav poliitilise, majandusliku, sotsiaalse, finants- ja tervishoiukriisi ning institutsioonide kokkuvarisemise tõttu; arvestades, et Liibanon on Euroopa Liidu lähedane ja tähtis partner; arvestades, et partnerlus põhineb ühistel huvidel, pikaajalistel ajaloolistel ja kultuurilistel sidemetel, korrapärasel poliitilisel ja sotsiaalsel dialoogil ning ulatuslikel inimestevahelistel kontaktidel;

B.  arvestades, et Liibanoni kodanikuühiskond on elujõuline ning paljud aktivistid, kogukonnajuhid, teadlased, kunstnikud ja noorterühmitused mobiliseeruvad ja nõuavad kiireloomulisi reforme;

C.  arvestades, et olukord Liibanonis oli kriitiline ja põhjustas 2019. aasta lõpus finantskriisi; arvestades, et juba 17. oktoobril 2019 toimusid Liibanoni oktoobrirevolutsiooniks kutsutud massimeeleavaldused, millel nõuti sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, vastutust, korruptsiooni lõpetamist ja kõigi poliitiliste esindajate tagasiastumist; arvestades, et 29. oktoobril 2019 teatas endine Liibanoni peaminister Saad Hariri valitsuse tagasiastumisest;

D.  arvestades, et 4. augustil 2020 põhjustas Beiruti sadamas toimunud suure koguse ammooniumnitraadi laastav plahvatus rohkem kui 200 surmajuhtumit, vigastada sai üle 6 500 inimese ja kahjustada üle 74 000 kodu, otsesest kahju kandis 300 000 inimest; arvestades, et pärast seda astus endine peaminister Hassan Diab tagasi; arvestades, et aasta pärast plahvatust ei ole plahvatuse põhjuste uurimine veel lõpule jõudnud – peamiselt korruptsiooni tõttu – ning süüdlasi ei ole tuvastatud ega vastutusele võetud; arvestades, et 3. augustil 2021 avaldatud Human Rights Watchi aruandes esitati tõendeid, mis vihjavad ametnike seotusele plahvatusega; arvestades, et 4. augustil 2021 toimusid Beiruti tänavatel taas ulatuslikud meeleavaldused, kus nõuti sadamas toimunud plahvatuse eest vastutusele võtmist; arvestades, et lekkinud ametlikud dokumendid näitavad, et Liibanoni tolli-, sõjaväe- ja julgeolekuasutused ning kohtud on kuue aasta jooksul vähemalt kümnel korral hoiatanud järjestikuseid valitsusi Beiruti sadamas lõhkeainete varude ohtliku ladustamise eest, kuid meetmeid ei ole võetud; arvestades, et Liibanoni kesksed poliitikategelased on plahvatuse kohalikku uurimist takistanud, sealhulgas vabastades ametist esimese eeluurimiskohtuniku pärast seda, kui ta oli kutsunud ülekuulamisele poliitikuid, ning lükates tagasi teise eeluurimiskohtuniku taotlused võtta kahtlustatavatelt parlamendiliikmetelt puutumatus ja küsitleda julgeolekujõudude kõrgemaid ametiisikuid;

E.  arvestades, et üks peamisi probleeme, mis takistab Liibanoni arengut ja heaolu ning süvendab poliitilisest süsteemist võõrandumist ja süsteemivastast usaldamatust, on korruptsioon; arvestades, et riigi üldised ja keskmised tulemused enamikus valitsemisvaldkondades annavad tunnistust sellest, et korruptsioon on laialt levinud ja jõudnud kõigile ühiskonnatasandeile; arvestades, et riiklik korruptsioonivastane institutsioon ei tööta ikka veel, sest selle volinikud on ametisse nimetamata;

F.  arvestades, et Liibanon moodustas lõpuks valitsuse 10. septembril 2021 pärast kolme peaministri kandidaati, Mustapha Adibit, Saad Haririt ja Najib Mikatit; arvestades, et uus valitsus peab kiiresti esitama vajaliku sisulise reformipaketi, et Liibanon saaks võidelda korruptsiooni vastu ning säilitada stabiilsuse, ühtsuse, suveräänsuse, poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse;

G.  arvestades, et 2022. aasta mais ja oktoobris peaksid Liibanonis toimuma kohalikud, parlamendi- ja presidendivalimised; arvestades, et väga tähtis on, et kõik poliitilised liidrid peaksid 2022. aasta valimiste ajakavast kinni, tagaksid kaasavad, läbipaistvad ja õiglased valimised ning kindlustaksid kõigile võrdse õiguse kampaaniat korraldada ja kõigile Liibanoni kodanikele, sealhulgas väljaspool riiki elavatele kodanikele, võrdse hääleõiguse, nagu on ette nähtud 2017. aastal vastu võetud viimatises valimisseaduses ja sätestatud Liibanoni põhiseaduses; arvestades, et valimiste järelevalvekomisjonil puuduvad volituste täitmiseks vajalikud vahendid, mis tekitab muret seoses kampaania ja järgmiseks aastaks kavandatud valimiste läbipaistvuse ja õiglusega;

H.  arvestades, et vahetult pärast võimast plahvatust viis EL koos Maailmapanga ja ÜROga läbi kahjustuste ja vajaduste kiirhindamise, et hinnata selle mõju elanikkonnale, materiaalsele varale, taristule ja teenuste osutamisele; arvestades, et kahju ulatub 3,8–4,6 miljardi USA dollarini – kõige rängemini sai kannatada elamufond ja kultuurisektorid, 2,9–3,5 miljardi USA dollarit ehk kõige rohkem kahju said eluasemed, neile järgnesid transport ja kultuur, ning 1,8–2,0 miljardi USA dollarit on vaja esmatähtsateks taastamis- ja ülesehitustöödeks, kusjuures transpordisektori vajadused on suurimad, sellele järgnevad kultuur ja elamumajandus; arvestades, et peamine saavutus on olnud Liibanoni valitsusega ühiselt hallatava reformi-, taastumis- ja rekonstruktsiooniraamistiku (3RF) loomine; arvestades, et valitsuse moodustamisel juba kuid kestnud ummikseisu tõttu ei ole tehtud 3RFi raames reformide osas edusamme; arvestades, et 2021. aasta mais teatas Liibanoni peamine elektritootja Electricité du Liban, et tal ei jätku enam raha kütuse ostmiseks; arvestades, et Liibanon on pöördunud palvega mitme riigi poole, et katta oma esmane energiavajadus;

I.  arvestades, et hoolimata pangasaladuse seaduse peatamisest puuduvad keskpanga kohtuauditi tegemisel edusammud; arvestades, et pärast teateid Šveitsi uurimise kohta seoses tehingutega, milles väidetavalt osalesid keskpanga president Riad Salameh ja tema vend, algatas Liibanoni peaprokurör uurimise ja Prantsusmaa prokurörid algatasid eeluurimise seoses Salamehi puudutavate rahapesusüüdistustega; arvestades, et keskpanga president eitab kõiki süüdistusi;

J.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse toetada riigi stabiilsust ja ühtsust majandusabi kaudu; arvestades, et EL on andnud olulist abi, et tulla toime plahvatustest tulenevate otseste tagajärgede ja vajadustega; arvestades, et EL eraldas 33 miljonit eurot hädavajadusteks ja üle 250 päästetöötaja ELi liikmesriikidest; arvestades, et ainuüksi 2021. aastal on EL andnud Liibanonile humanitaarabi 55,5 miljoni euro ulatuses; arvestades, et 2021. aasta suvel eraldati Liibanoni COVID‑19‑le reageerimise tugevdamiseks veel 5,5 miljonit eurot; arvestades, et alates 2011. aastast on EL ja liikmesriigid eraldanud 24,0 miljardit eurot;

K.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia on teravdanud juba olemasolevat ja süvenevat kriisi Liibanonis, kus ühiskonna kõigi kihtide seas on laialt levinud korruptsioon; arvestades, et tõsiselt on kannatada saanud nii vähekaitstud kui ka muud rühmad; arvestades, et alates pandeemia algusest on Liibanonis registreeritud üle 610 000 koroonaviiruse juhtumi ja 8 150 surmajuhtumi; arvestades, et plahvatuse tõttu hävinud elamute osas olid kõige enam mõjutatud linnaosad Gemmayze Ashrafiedh, Mar Mikhael ja Rmeil Medawar ning praegu puuduvad nende jaoks, kelle kodud hävisid, alternatiivsed eluasemevõimalused ja see võib mõjutada Liibanoni ajaloolist sotsiaalset struktuuri, suhteid ja ühtekuuluvust;

L.  arvestades, et nõukogu 30. juuli 2021. aasta otsusega kehtestati sihipäraste sanktsioonide raamistik Liibanoni demokraatiat või õigusriiki õõnestavate isikute ja üksuste vastu; arvestades, et need sanktsioonid tegude eest, nagu pidev valitsuse moodustamise häirimine või valimiste korraldamise tõsine takistamine, selliste Liibanoni ametivõimude poolt heaks kiidetud ja ELi toetatavate kavade rakendamise tõkestamine või häirimine, mille eesmärk on parandada aruandekohustust ja head valitsemistava, sealhulgas pangandus- ja finantssektoris, ning avaliku sektori vahenditega seotud tõsised finantsrikkumised, ÜRO korruptsioonivastase konventsiooniga hõlmatud teod ja kapitali loata eksport, hõlmavad reisikeeldu ELi ja varade külmutamist;

M.  arvestades, et ÜRO Lähis‑Ida majandus- ja sotsiaalkomisjon leidis, et aastatel 2019–2020 oli elanikkonna vaesuse määr juba tõusnud 28 %‑lt 55 %‑le; arvestades, et mitmemõõtmeline vaesusmäär Liibanonis on peaaegu kahekordistunud, tõustes 42 %‑lt 2019. aastal 82 %‑le 2021. aastal, ning äärmises mitmemõõtmelises vaesuses elab praegu 34 % elanikkonnast; arvestades, et töötuse määr on tõusnud üle 40 %‑ni tööjõust ning üha suuremal osal leibkondadest on raskusi põhiteenuste, nt toidu, vee ja tervishoiu kättesaadavusega; arvestades, et Maailmapank teatas oma 2021. aasta juuni aruandes „Lebanon Economic Monitor“, et Liibanonis on tõsine ja pikaajaline majandussurutis, mis võib olla üks kolmest kõige tõsisemast kriisist maailmas alates 19. sajandi keskpaigast;

N.  arvestades, et sõda naaberriik Süürias on sundinud paljusid põgenema Liibanoni, kes on võtnud hinnanguliselt vastu 1,5 miljonit Süüria pagulast lisaks ligikaudu 15 800 ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametis registreeritud Etioopia, Iraagi ja Sudaani ja muud päritolu pagulasele, ning ligikaudu 207 700 Palestiina pagulast; arvestades, et maailma toiduabi programmi andmetel on 2021. aastal 22 % Liibanoni kodanikest, 50 % Süüria pagulastest ja 33 % teiste riikide pagulastest toiduga kindlustamata; arvestades, et Liibanon on üks kahest Lähis‑Ida riigist, kus on suur hulk võõrtöötajatest koduabilisi, kelle suhtes kohaldatakse kafala-süsteemi; arvestades, et EL on mitmesuguste vahendite kaudu, nagu Süüria kriisile reageerimiseks loodud Euroopa Liidu piirkondlik usaldusfond ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, eraldanud Süüria ja Palestiina pagulaste abistamiseks alates 2011. aastast 2,4 miljardit eurot;

O.  arvestades, et 2020. aasta aprillis kiitis Liibanoni valitsus heaks majanduskava ja taotles vajalike reformide alusel IMFi programmi; arvestades, et läbirääkimised IMFiga jätkuvad; arvestades, et IMFi andmetel peab Liibanon viivitamatult alustama ulatuslike reformidega riigi rahanduse korrastamiseks, riigivõla restruktureerimiseks, pangandussüsteemi taastamiseks, sotsiaalse turvavõrgustiku laiendamiseks, riigi omanduses olevate ettevõtete reformimiseks ja juhtimise parandamiseks; arvestades, et suurendamaks riigi ammendunud reserve ja aitamaks täita selle paljusid kiireloomulisi vajadusi, on IMF eraldanud 860 miljoni USA dollari eest eriarveldusühikuid; arvestades, et Liibanoni parlamendi rahanduskomisjon lükkas tagasi valitsuse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise kava, mis oleks võimaldanud säilitada 98 %‑le elanikkonnast nende säästud, tagades alla 500 000 USA dollari suuruste säästudega pangakontode varad; arvestades, et vastuseks parlamendiliikmete esitatud kriitikale majanduse elavdamise kava kohta tegi Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) valitsuse esitatud kava toetuseks kolm avaldust; arvestades, et taastamiskava tagasi lükanud parlamendiliikmetel on mängus erahuvid, kui nad Liibanoni pankade huve kaitsevad, sest nad on nendes pankades kas aktsionärid või on neil aktsionäridega sidemed;

P.  arvestades, et Liibanoni karistusseadustiku artiklit 534 kasutatakse endiselt LGBTI kogukonna liikmete vastutusele võtmiseks ja vahistamiseks; arvestades, et mõnes riigi piirkonnas vahistatakse politseijaoskondades regulaarselt mehi, keda kahtlustatakse samasoolistes suhetes, ning neid koheldakse alandavalt;

Q.  arvestades, et 30. juunil 2021 kiitis Liibanoni parlament heaks 556 miljoni USA dollari suuruse erakorralise laenuseaduse, et rahastada normikaardisüsteemi, millega antakse rahalist abi kõige kaitsetumate perekondade toetamiseks ja mis asendab praeguse toetuste süsteemi; arvestades, et normikaartide rakendamisel tuleks järgida diskrimineerimise lubamatuse põhimõtet;

R.  arvestades, et Euroopa – Vahemere piirkonna leping põhineb demokraatlike põhimõtete ja põhiliste inimõiguste austamisel, nagu on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis, mis on lepingu oluline osa;

S.  arvestades, et 30. augustil 2021. aastal võttis ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälselt vastu Liibanoni-teemalise resolutsiooni 2591 (2021), millega pikendati ÜRO ajutiste vägede (UNIFIL) mandaati ühe aasta võrra, ning tuletab meelde, et kooskõlas resolutsioonis 1701 (2006) sätestatud põhimõtete ja elementidega tuleb tagada püsiv relvarahu;

T.  arvestades, et selleks, et Liibanoni tulevik oleks stabiilne, peab riik jääma neutraalseks; arvestades, et kogu Lähis‑Ida stabiilsuse, julgeoleku ja rahumeelse arengu seisukohast on väga tähtis, et Liibanon oleks stabiilne, täielikult suveräänne, ühtne ja demokraatlik; arvestades, et hiljuti moodustatud valitsus ja selle ministrid peavad saavutama poliitilise sõltumatuse ning hoiduma Liibanoni naabruses ja ka kaugemal asuvatest riikidest lähtuvast välissekkumisest; arvestades, et välissekkumine kahjustab Liibanoni arengut ja stabiilsust; arvestades, et valitsuse tähtsaimad ministeeriumid on endiselt Hezbollah kontrolli all; ning arvestades, et mitu ELi liikmesriiki on liigitanud Hezbollahi terroriorganisatsioonide hulka; arvestades, et Hezbollah on korduvalt näidanud, et ta on ideoloogiliselt Iraanile väga lojaalne, mis destabiliseerib Liibanoni valitsust ja vähendab selle ühtekuuluvust, mida on hädasti vaja;

1.  on seisukohal, et Liibanoni praegune olukord on inimtegevusest tingitud katastroof, mille on põhjustanud väike hulk mehi valitsevast poliitilisest klassist; märgib, et pärast 13‑kuulist poliitilist ummikseisu moodustati hiljuti valitsus; peab kahetsusväärseks, et uude valitsusse kuulub ainult üks naine; nõuab tungivalt, et Liibanoni juhid täidaksid oma lubadused, moodustaksid toimiva valitsuse, mis on missioonipõhine, usaldusväärne ja vastutustundlik ja mis lõpetaks parlamendi lõhestamise ja hoiduks välismõjust; on veendunud, et vastutuse nõudmine, vabade ja õiglaste valimiste toetamine ning põhiliste avalike teenuste osutamine peavad Liibanoni poliitilise klassi jaoks olema tähtsamad kui isiklikud kaalutlused; tuletab meelde, et 2022. aasta mais toimuvaid valimisi ei tohi mingil juhul edasi lükata, võttes arvesse poliitilist ummikseisu ja riigiasutuste töös üha rohkem esinevaid häireid, ning need peavad vastama vabade, õiglaste ja läbipaistvate valimiste rahvusvahelistele demokraatlikele standarditele;

2.  kutsub Liibanoni ametivõime üles paluma komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal lähetada valimiseelseteks kuudeks Liibanoni valimisvaatlusmissioon või, kui seda peetakse vajalikuks, siis valimisekspertide missioon; nõuab, et Liibanoni valitsus viiks ELi 2018. aasta valimisvaatlusmissiooni soovitused täielikult ellu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid eraldaksid kogu tehnilise ja rahalise abi, et valimised saaksid toimuda parimates võimalikes tingimustes, ning püüaksid tagada kogu protsessi õigluse ja läbipaistvuse; nõuab tungivalt, et Liibanoni uus valitsus tagaks valimiste järelevalvekomisjonile kõik vajalikud rahalised vahendid, personali ja varustuse, et komisjon saaks oma volitusi täiel määral täita; nõuab, et ÜRO egiidi all loodaks rahvusvaheline humanitaarabi rakkerühm, kes toetaks humanitaarabi andmist ja jälgiks rahaliste vahendite kasutamist; tuletab meelde, et ÜRO on välja töötanud raamistiku toetamaks naisi kandidaatide ja valijatena ning edendamaks seeläbi naiste suuremat osalemist poliitilises protsessis, ning nõuab selle raamistiku täielikku integreerimist valimisreformi kavadesse;

3.  nõuab, et EL pakuks Liibanonile võimalust võtta vastu laiaulatuslik ELi haldusnõustamismissioon, et tegeleda pakilise vajadusega võidelda avaliku halduse ja põhiteenuste üha kiirema katkemise vastu; nõuab tungivalt, et uus valitsus viiks kiiresti ellu tähtsaimad juhtimis- ja majandusreformid, mis tagavad poliitilise ja majandusliku taastumise, sealhulgas peamiste majandussektorite, näiteks elektrisektori usaldusväärse reguleerimise;

4.  tuletab meelde, et Beiruti sadama plahvatuse läbipaistev, sõltumatu, neutraalne ja tõhus uurimine on esmatähtis ja tuleb kindlasti tagada; nõuab tungivalt, et Liibanoni ametivõimud austaksid kohtumenetlusi ja kohtusüsteemi sõltumatust ning toetaksid kõiki jõupingutusi, mis võimaldaksid nõuetekohaselt uurida ja vastutusele võtta neid, kes vastutavad Beiruti sadamas plahvatuseni viinud otsuste eest; nõuab, et ÜRO raames saadetaks Liibanoni Beiruti plahvatuse uurimiseks sõltumatu rahvusvaheline teabekogumismissioon; rõhutab, et otseselt või kaudselt vastutavaks tunnistatud isikud tuleb hukkunute ja Liibanoni rahvale tekitatud kahju eest vastutusele võtta;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma kohapealsete raskete tingimuste tõttu täiendavat humanitaarabi, eelkõige toiduabi ning haiglavarustust ja farmaatsiatooteid, ning pakkuma kõigile koolidele ja haiglatele alternatiivseid energiaallikaid, sealhulgas päikesepaneele, ning kasutama abi andmiseks muid kui riigisektori üksusi, nt tuntud valitsusväliseid organisatsioone, kodanikuühiskonna organisatsioone ning Liibanonis tegutsevaid usuorganisatsioone, kes on võimelised reforme ellu viima; rõhutab, et Liibanoni abiprogrammide kujundamisse, kavandamisse, koordineerimisse, rakendamisse ja hindamisse tuleb kaasata kohalikud kodanikuühiskonna organisatsioonid; kutsub komisjoni üles leidma mehhanisme, mille abil kohaldada kriteeriume strateegiliselt ja paindlikult, et need organisatsioonid saaksid rahalisi vahendeid kiiresti kasutama hakata, et täita kiireloomulisi vajadusi, järgides igal juhul Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas ja rahvusvahelist humanitaarõigust; toonitab, et ELi abi üle tuleb teha ranget järelevalvet, tagamaks, et see jõuab otse abivajajateni; mõistab igati hukka, et väga palju on juhtimisvigu ja varem eraldatud rahasummade finantsjärelevalve on olnud puudulik;

6.  kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles tegema uue Liibanoni valitsusega konstruktiivset koostööd, et viia ellu struktuuri- ja valdkondlikud reformid, mis on vajalikud märkimisväärse ELi makromajandusliku finantsabi andmiseks, ning tugevdada meie kaubandussuhteid tingimusel, et 3RFi‑kohaste vajalike reformide elluviimisel on tehtud käegakatsutavaid edusamme;

7.  kutsub Liibanoni ametivõime üles hakkama Rahvusvahelise Valuutafondiga võimalikult kiiresti uuesti läbirääkimisi pidama, et reformid oleksid raskustes olevate Liibanoni inimeste jaoks käegakatsutavad; nõuab tungivalt, et Liibanoni ametivõimud täidaksid 2018. aasta aprillis Liibanoni arengut ja erasektoriga koostöös elluviidavaid reforme käsitleva majanduskonverentsi (CEDRE) raames võetud varasemaid kohustusi, mida toetas rahvusvaheline Liibanoni toetusrühm ja milles leppisid kokku kõik Liibanoni poliitilised juhid ning mis hõlmavad sisulisi ja põhjalikke majandus- ja juhtimisreforme, sealhulgas neid, mille eesmärk on taastada majanduslik stabiilsus ja finantssektori usaldusväärsus, tagada kohtusüsteemi sõltumatus, tagada inimõiguste ja õigusriigi austamine ning võidelda korruptsiooni vastu; kutsub Liibanoni ametivõime üles toetama Liibanoni kõige kaitsetumaid kogukondi, sealhulgas sotsiaalsete turvavõrgustike kaudu; kutsub Liibanoni ametivõime üles 2021. aasta eelarvet heaks kiitma ja valmistama ette 2022. aasta eelarvet, sealhulgas koostama tugeva sotsiaalkaitseprogrammi, millega rakendatakse hädaolukorra sotsiaalse turvavõrgu programmi ja riiklikku vaesuse vähendamise programmi; nõuab tungivalt, et Liibanoni ametivõimud eraldaksid 2022. aasta valimiste eelarvereale piisava summa;

8.  rõhutab, et kuna Bashar al‑Assadi režiim surus 2011. aastal ulatuslike repressioonidega maha Süüria rahva ülestõusu, on Liibanon vastu võtnud suurima osa Süüria pagulastest; juhib tähelepanu sellele, et keerulise humanitaarolukorra jätkumise eest lasub Süüria režiimil eriline vastutus; tuletab meelde, et ümberasustatud isikute jaoks kestvate lahenduste leidmiseks on oluline piisav pikaajaline rahastamine ja programmitöö, et toetada riigisiseseid põgenikke ja pagulasi ka pärast humanitaarprogrammi tsükli lõppu; tuletab meelde, et Süüria ja Palestiina pagulased on Liibanonis kaitsetud, ning rõhutab, et ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioonile Lähis-Idas (UNRWA) ja teistele pagulastega töötavatele osalejatele tuleb tagada piisav, prognoositav ja mitmetasandiline rahastamine, et riigi pagulaskogukondadele saaks osutada kõiki esmatähtsaid teenuseid; rõhutab, et tuleb tõhustada koostööd ja dialoogi valitsusväliste organisatsioonide ja muude riigis pagulasi abistavate teenuseosutajatega;

9.  nõuab tungivalt, et Liibanoni uus valitsus ja president võtaksid kõik vajalikud meetmed, et peatada korruptsiooni levik, sealhulgas riigi kapitali ülekandmine ja maksudest kõrvalehoidmine, tagada riikliku korruptsioonivastase institutsiooni tulevaste liikmete täielik sõltumatus ning taotleda rahvusvaheliselt üldsuselt ÜRO mehhanismide ja ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni kaudu tehnilist tuge, et tagada nii läbipaistvus kui ka täielik vastutus Liibanoni rahva ees; tuletab meelde, et EL, Maailmapank ja ÜRO on nõudnud sõltumatu ja läbipaistva kohtusüsteemi loomist, tänapäevase riigihangete seaduse vastuvõtmist ja korruptsioonivastase strateegia jõustamist, ning mõistab hukka Liibanoni järjestikuste valitsuste tegevusetuse viimastel aastatel;

10.  rõhutab, et Hezbollah ja teised rühmitused on eriliselt vastutavad Liibanoni 2019. aasta rahvaliikumise mahasurumise ning riigi poliitilise ja majanduskriisi eest; kutsub kõiki välisjõude üles hoiduma sekkumisest Liibanoni siseasjadesse ning nõuab selle suveräänsuse ja poliitilise sõltumatuse austamist; nõuab tungivalt, et kõik valitsuse poliitilised rühmitused teeksid lõpu sektantlusele ja rakendaksid eluliselt tähtsaid reforme kõigi Liibanonis elavate inimeste jaoks ilma usulise ja etnilise diskrimineerimiseta;

11.  väljendab suurt muret selle pärast, et püsiva relvarahu kehtestamiseks ja muude ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1701 (2006) põhisätete täitmiseks ei ole endiselt edusamme tehtud, arvestades hiljutisi kestvaid pingeid Liibanoni lõunapiiril; kinnitab veel kord, et kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutise resolutsiooniga 2591 (2021) toetab igati Liibanoni territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja poliitilist sõltumatust; tuletab meelde ELi seisukohta, et asjaomaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1559 (2005) ja 1701 (2006) tuleb järgida täies ulatuses;

12.  kutsub rahvusvahelist üldsust üles andma vajalikku rahalist toetust, et võimaldada Liibanoni relvajõududel ja sisejulgeolekujõududel täita oma olulist rolli hoida veelgi enam kokku varisemast riigiasutusi, kindlustada humanitaarabi ning tagada julgeolek ja stabiilsus, austades õigust meelt avaldada ja väljendusvabadust; kordab, et riigiteenistujate vastutus on väga oluline, ning mõistab meeleavaldajate vastu suunatud vägivalla hukka;

13.  kutsub Euroopa välisteenistust üles esitama koostöös liikmesriikidega Liibanoni vastutavate ametiasutuste nimekirja; nõuab, et nõukogu poolt 30. juulil 2021. aastal vastu võetud raamistiku kohaseid sihipäraseid sanktsioone rakendataks kõigi isikute ja üksuste suhtes, kes vastavad selle raamistiku kriteeriumidele; rõhutab, et sihipäraste sanktsioonide kehtestamine demokraatliku poliitilise protsessi takistamise või õõnestamise eest on endiselt üks võimalus, mida saaks rakendada, kui Liibanoni vastutavad osalejad jätkavad reformide ja korruptsioonivastase võitluse takistamist; kutsub eranditult kõiki ELi liikmesriike üles tegema täielikku koostööd seoses ELi uute sihipäraste sanktsioonidega, mis on suunatud korrumpeerunud juhtide ning Liibanonis demokraatia ja õigusriigi põhimõtete õõnestajate ja nendega seotud isikute vastu, ning neid sanktsioone tugevdama; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja nõukogu eraldaksid uue mehhanismi tulemuslikuks arendamiseks kiiresti piisavalt vahendeid; kutsub ELi liikmesriike ja nende partnereid, nagu Ühendkuningriik ja Šveits, üles tegema koostööd võitluses avaliku sektori vahendite väidetava väärkasutamise vastu hulga Liibanoni ametiisikute poolt; soovitab liikmesriikidel algatada oma jurisdiktsioonis kohtumenetluse nende vastu, kellele kuulub nende territooriumil hoitav ebaseaduslikult omandatud kapital, ning edendama meetmeid ebaseaduslike rahaliste vahendite tagastamiseks Liibanoni rahvale;

14.  tuletab meelde, et ELi ja Liibanoni Vabariigi vaheline assotsieerimisleping näeb Euroopa Parlamendi ja Liibanoni uue parlamendi vahel ette poliitilise dialoogi, mille aluseks on kahe institutsiooni vahelise poliitilise koostöö sisseseadmine, mis võib olla lisaraamistik, kui Liibanoni ametivõimud seda taotlevad, mille kaudu toetada hiljuti moodustatud valitsust ja lõpetada institutsiooniline seisak;

15.  kordab, et avaldab suurt toetust kõigile inimõiguste kaitsjatele Liibanonis ja nende tehtud tööle; innustab kodanikuühiskonda ning sotsiaal- ja majanduspartnereid täitma oma rolli riigisiseses dialoogis ning väljendama oma püüdlusi ja esitama ettepanekuid riigi rahu, arengu ja tuleviku kohta ning peab kiiduväärseks kohalike kogukondade ja kodanikuühiskonna algatusi; on väga mures Liibanoni elanikkonna suureneva väljarände ja sellest tuleneva ajude äravoolu pärast, mis mõjutab Liibanoni ülesehitamiseks ja taastamiseks vajalikke inimressursse ning Liibanoni demokraatlikku elu;

16.  kutsub Liibanoni üles tagama vajaliku kaitse sunniviisilise töö eest, nagu on sätestatud riiklikus tööõiguses ja rahvusvahelistes inimõiguste standardites, sealhulgas aluspõhimõtetes ja -õigustes tööl, ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2011. aasta koduabiliste inimväärse töö konventsioonis (konventsioon nr 189), et tegeleda ekspluateerimist lubava kafala‑süsteemiga;

17.  kordab, et toetab ELi kindlat otsust Liibanoni majanduse ümberkorraldamisel ja infrastruktuuri taastamisel abistada; kutsub komisjoni ELi ja Liibanoni partnerluse prioriteetide raames uue naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ alusel üles pikaajalisi rahastamisvahendeid reformima ja sõnastama Liibanoni strateegia ja taastamiskava ümber ning kaaluma täiendavate võimalike kodanikuühiskonna partnerite rahastamist, eelkõige selleks, et leida energianappusele taastuvate energiaallikate, sealhulgas päikesepaneelide abil kiiresti lahendusi;

18.  nõuab Liibanoni kriminaalkoodeksi artikli 534 kehtetuks tunnistamist ning LGBTI kogukonna liikmete igasuguse õigusliku ja institutsioonilise vägivalla ja tagakiusamise lõpetamist; nõuab, et kaotataks muud diskrimineerivad seadused, näiteks need, mis takistavad Palestiina pagulastel kasutada samasuguseid õigusi nagu on teistel välismaalastest elanikel;

19.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama toetust Liibanoni vaktsineerimiskampaaniale, mis vajab rahvusvahelist toetust, ning leevendama Liibanoni tervishoiukriisi; nõuab, et antaks toetust haiglatöötajatele palga maksmiseks ja meditsiiniliste tugiteenuste ostmiseks;

20.  kinnitab oma tugevat partnerlust Liibanoni ja selle inimestega, mis põhineb ühistel väärtustel, milleks on demokraatia, pluralism, õigusriik ja inimõiguste austamine; väljendab taas toetust ELi kindlale otsusele Liibanoni majanduse ümberkorraldamisel abistada; avaldab Beiruti sadama plahvatuse ohvritele kaastunnet; kinnitab veel kord, et on Liibanoni kodanikuühiskonnaga solidaarne, eelkõige ajakirjanike ja rikkumisest teatajatega, ning toetab neid; kutsub nõukogu ja komisjoni jätkama jõupingutusi Liibanoni ülesehituse ja majanduse taastamise toetamiseks ning tegema riigi kodanikuühiskonnaga tihedamat koostööd ja eraldama neile rohkem raha;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Araabia Riikide Liiga peasekretärile, Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee presidendile ning Liibanoni valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 69.
(2) ELT L 143, 30.5.2006, lk 2.
(3) ELT L 337, 21.12.2007, lk 111.
(4) ELT L 277 I, 2.8.2021, lk 16.


Meediavabadus ja õigusriigi olukorra edasine halvenemine Poolas
PDF 161kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon meediavabaduse ja õigusriigi olukorra edasise halvenemise kohta Poolas (2021/2880(RSP))
P9_TA(2021)0395B9-0461/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 49,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning sellega seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat,

–  võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2017. aasta põhjendatud ettepanekut nõukogu otsuse kohta, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet, ja mis esitati vastavalt ELi lepingu artikli 7 lõikele 1 (COM(2017)0835),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1808, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks(2) (edaspidi „õigusriigi tingimuslikkuse määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrust (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu(3),

–  võttes arvesse oma 18. detsembri 2019. aasta resolutsiooni LGBTI kogukonna liikmete avaliku diskrimineerimise ja nende vastu suunatud vaenukõne, sealhulgas LGBTI‑vabade piirkondade kohta(4),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2021. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kuulutamise kohta LGBTIQ vabaduse alaks(5),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lepingu artikli 7 lõike 1 kohaste Poolat ja Ungarit käsitlevate käimasolevate kuulamiste kohta(6),

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet(8),

–  võttes arvesse oma 24. juuni 2021. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2020. aasta aruannet õigusriigi kohta(9),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2021. aasta resolutsiooni liidu eelarve kaitsmiseks kehtestatud üldise tingimuslikkuse korra kohaldamise suuniste koostamise kohta(10),

–  võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „2020. aasta aruanne õigusriigi kohta. Õigusriigi olukord Euroopa Liidus“ (COM(2020)0580),

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2021. aasta teatist „2021. aasta aruanne õigusriigi kohta. Õigusriigi olukord Euroopa Liidus“ (COM(2021)0700),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 8. märtsi 2021. aasta kirja Poola peaministrile kahe meediasektorit puudutava Poola seaduseelnõu kohta(11),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et ELi lepingu artikli 2 kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine;

B.  arvestades, et harta artikli 47 kohaselt nõuab õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kui põhiõigus juurdepääsu sõltumatule kohtule; arvestades, et kohtusüsteemi poliitiline mõjutamine või kontroll ning samalaadsed takistused üksikkohtunike sõltumatusele on sageli viinud selleni, et kohtusüsteem ei suuda täita oma rolli valitsuse täidesaatva ja seadusandliku haru meelevaldse võimukasutamise sõltumatu kontrollijana;

C.  arvestades, et meediavabadus on toimiva demokraatia ja õigusriigi üks tugisambaid ja tagatisi; arvestades, et meediavabadus, pluralism ja sõltumatus ning ajakirjanike turvalisus on väljendus- ja teabevabaduse õiguse äärmiselt olulised osad ning ELi ja selle liikmesriikide demokraatliku toimimise jaoks väga tähtsad; arvestades, et riigiasutused peaksid vastu võtma õigusliku ja reguleeriva raamistiku, mis soodustab vaba, sõltumatu ja pluralistliku meedia arengut;

D.  arvestades, et Poola ja veel mõned teised liikmesriigid ei ole veel rakendanud kõiki audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (direktiiv (EL) 2018/1808) nõudeid, eelkõige neid, mis puudutavad riikliku meediaturgu reguleeriva asutuse sõltumatust;

E.  arvestades, et Euroopa Nõukogu Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskus jõudis 2019. aastal järeldusele, et Poola meediat reguleerivate asutuste sõltumatus tekitab muret seoses ametisse nimetamise korra rakendamise ning aruandekohustusega riiklikule ringhäälingunõukogule (KRRiT); arvestades, et samuti jõuti järeldusele, et riiklikul meedianõukogul (RMN) puudusid piisavad kaitsemeetmed, et tagada funktsionaalne sõltumatus erakondadest ja valitsusest(12);

F.  arvestades, et 2021. aasta veebruaris esitati reklaamimaksu kehtestamise projekt, mis seejärel tagasi võeti, kuna kritiseeriti teravalt selle negatiivset mõju meediavabadusele ja meedia mitmekesisusele; arvestades, et 10. veebruaril 2021 lahkus eetrist umbes 45 Poola erameediakanalit, mis avaldasid 24 tunni jooksul loosungitega musti esikülgi protestiks kavandatava meediareklaamimaksu vastu, ning et umbes 40 tele- ja raadiojaama kirjutasid Poola ametivõimudele adresseeritud avalikus kirjas, et uus maks nõrgendaks ja võib-olla sunniks nii mõndagi Poolas tegutsevat meediakanalit tegevust lõpetama, piirates nende auditooriumi valikuvõimalusi;

G.  arvestades, et 11. augustil 2021 hääletas Poola Seim seaduseelnõu poolt, milles tehakse ettepanek lubada ringhäälingulitsentse omada vaid Euroopa Majanduspiirkonna majandusüksuste enamusosalusega äriühingutel; arvestades, et Poola Senat hääletas selle seaduseelnõu maha 9. septembril 2021, mis ei tähenda aga seadusandliku protsessi lõppu, arvestades Seimi võimalust see otsus tühistada;

H.  arvestades, et see seaduseelnõu oleks otse suunatud USAs asuvasse Discovery gruppi kuuluva sõltumatu meediakanali TVN24 vastu; arvestades, et otsust TVN24 litsentsi uuendamise kohta ei ole Poolas ikka veel tehtud, hoolimata sellest, et pikendamistaotlus esitati 2020. aasta veebruaris; arvestades, et Poola riiklik meediavaldkonda reguleeriv asutus (KRRiT) peaks langetama otsuse uue ringhäälingulitsentsi kohta enne praeguse litsentsi kehtivusaja lõppemist 26. septembril 2021;

I.  arvestades, et KRRiT tegevusetuse tõttu taotles Discovery kontsern TVN24 kanali jaoks ringhäälingulitsentsi Madalmaade ametiasutustelt ja ka sai selle;

J.  arvestades, et Piirideta Reporterite maailma ajakirjandusvabaduse 2021. aasta edetabelis on Poola langenud ajaloo madalaimale, 64. kohale, kuigi 2015. aastal oldi veel 18. kohal;

K.  arvestades, et 7. mail 2021 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et ametivõimude tegevus ühe kohtuniku nimetamisel hagi esitanud äriühingu juhtumiga seotud konstitutsioonikohtu kolleegiumisse tähendas seda, et juhtumit menetlenud kolleegium ei olnud „seaduse alusel moodustatud kohus“ ning et rikuti hageja „õigust õiglasele kohtulikule arutamisele“(13);

L.  arvestades, et 2. märtsil 2021 otsustas Euroopa Liidu Kohus, et riikliku kohtute nõukogu seaduse järjestikused muudatused, mille tulemusel kaotati tõhus kohtulik kontroll kohtute nõukogu otsuste üle esitada vabariigi presidendile ettepanekuid ülemkohtu kohtunike kandidaatide nimetamiseks, võivad rikkuda ELi õigust(14);

M.  arvestades, et 29. märtsil 2021 esitas Poola peaminister mittelegitiimsele ja suurt vastuseisu tekitanud konstitutsioonikohtule hagiavalduse, milles palus kaaluda, kas ELi lepingu sätted, mis käsitlevad ELi õiguse ülimuslikkust ja tõhusat kohtulikku kaitset, on kooskõlas Poola põhiseadusega(15);

N.  arvestades, et 14. juuli 2021. aasta määrusega kehtestas Euroopa Liidu Kohus ajutised meetmed, mida komisjon oli taotlenud ELi toimimise lepingu artikli 279 alusel ja mis olid seotud Poola ülemkohtu distsiplinaarkolleegiumi toimimisega ning kohtute sõltumatust mõjutavate Poola õiguse muude sätete kohaldamise peatamisega(16);

O.  arvestades, et 14. juulil 2021 otsustas Poola mittelegitiimne konstitutsioonikohus, et Euroopa Liidu Kohtu ajutisi meetmeid käsitlevad määrused Poola kohtute struktuuri kohta ei ole kooskõlas Poola põhiseadusega(17);

P.  arvestades, et 15. juulil 2021 otsustas Euroopa Liidu Kohus kohtuasjas C‑791/19(18), et Poola kohtunike distsiplinaarkord ei ole kooskõlas ELi õigusega;

Q.  arvestades, et 20. juulil 2021 saatis komisjon Poolale kirja kõigi meetmete kohta, mis on võetud või ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu määruse täielikuks täitmiseks, ja kõigi meetmete kohta, mida tuleb võtta kohtuotsuse täielikuks täitmiseks; arvestades, et Poola ametiasutused vastasid komisjonile 16. augustil 2021;

R.  arvestades, et 22. juulil 2021 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et ülemkohtu distsiplinaarkolleegium ei ole „seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohus“ ega vasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1 tagatud „õigust seaduse alusel moodustatud kohtule“(19);

S.  arvestades, et 7. septembril 2021 otsustas komisjon saata Poolale ELi toimimise lepingu artikli 260 lõike 2 kohase märgukirja, kuna Poola ei olnud võtnud vajalikke meetmeid, et täielikult täita Euroopa Liidu Kohtu 15. juuli 2021. aasta otsust, milles leiti, et kohtunike distsiplinaarkorda käsitlev Poola seadus ei ole ELi õigusega kooskõlas;

T.  arvestades, et 7. septembril 2021 nõudis Euroopa Komisjon, et Euroopa Liidu Kohus määraks Poolale rahalised karistused, et tagada ajutisi meetmeid käsitleva Euroopa Kohtu 14. juuli 2021. aasta määruse täitmine seoses Poola ülemkohtu distsiplinaarkolleegiumi toimimisega ja kohtute sõltumatust mõjutavate Poola õiguse muude sätete kohaldamise peatamisega;

U.  arvestades, et 2021. aasta juunis teatas Poola justiitsministri asetäitja, et valitsuskoalitsioon tegeleb seaduseelnõu koostamisega, mille eesmärk on keelustada nn LGBT‑propaganda;

V.  arvestades, et 14. juulil 2021 otsustas komisjon algatada Ungari ja Poola vastu võrdõiguslikkuse ja põhiõiguste kaitsega seotud rikkumismenetlused, eelkõige vastusena nn LGBT‑ideoloogiast vabade alade väljakuulutamisele; arvestades, et oma 2021. aasta septembri kirjas(20) väljendasid komisjoni talitused seisukohta, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel ei ole tagatud mittediskrimineerimise põhimõte, ning otsustasid seetõttu peatada REACT‑EU programmi muudatused seoses viie Poola kohaliku omavalitsuse piirkondlike rakenduskavadega;

W.  arvestades, et 2021. aasta augustis toimunud Eurobaromeetri kiiruuringus nõustus valdav enamik vastanutest, et EL peaks eraldama liikmesriikidele rahalisi vahendeid ainult tingimusel, et nende valitsus rakendab õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid; arvestades, et see näitaja oli väga suur ka Poolas (72 %)(21);

Meediavabadus

1.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on oma varasemates resolutsioonides väljendanud muret Poola meediaseaduse varem vastu võetud ja hiljuti soovitatud muudatuste pärast, mis tähendab avalik-õigusliku ringhäälingu ümberkujundamist valitsusmeelseks ringhäälinguorganisatsiooniks; tuletab meelde, et Poola põhiseaduse artikliga 54 on tagatud väljendusvabadus ja keelatud tsensuur;

2.  kritiseerib kõige karmimalt Seimi poolt vastu võetud nn Lex TVN eelnõu; usub, et see on katse vaigistada kriitilist sisu ja otsene rünnak meediapluralismi vastu ning et see rikub ka põhiõigusi, mis tulenevad hartast ja aluslepingutest, ELi siseturgu käsitlevatest õigusaktidest ning rahvusvahelisest humanitaar- ja kaubandusõigusest, näiteks audiovisuaalmeedia teenuste direktiivist; soovitab tungivalt Seimil võtta arvesse arutelusid ja sellele järgnevat eelnõu tagasilükkamist Senatis;

3.  väljendab sügavat muret meediavabaduse edasise halvenemise pärast Poolas ja erinevate reformide pärast, mida valitsev koalitsioon on ellu viinud, et vähendada mitmekesisust ja kriitilisi hääli meedias; väljendab sügavat muret selle pärast, et riigi kontrolli all olev naftaettevõte PKN Orlen on kinnitanud Polska Press Groupi omandamist juba enne Poola ombudsmani poolt konkurentsiameti vastu esitatud apellatsiooni lõplikku tulemust; on sügavalt mures PKN Orleni juhtkonna tehtud toimetuskoosseisu muudatuste pärast Polska Press Groupis, hoolimata pooleliolevast apellatsioonist, mis ajutiselt tõkestab PKN Orleni õigust kasutada oma aktsionäriõigusi; mõistab teravalt hukka PKN Orleni ametiisikute avaldused, milles käsitletakse kohtu otsuseid asjasse mittepuutuvana(22);

4.  on sügavalt mures Poola avaliku meedia halveneva olukorra ja suutmatuse pärast täita oma avalikku missiooni, mille tunnusjooned peavad olema pluralism, erapooletus, tasakaal ja sõltumatus ning mis on avaliku meedia juriidiline kohustus vastavalt Poola 1992. aasta ringhäälinguseaduse artikli 21 lõikele 1;

5.  mõistab teravalt hukka avalikus meedias jätkuvad laimukampaaniad praeguse valitsuse suhtes kriitiliste kohtunike, ajakirjanike ja poliitikute vastu, sealhulgas üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid (SLAPP), mille algatajad on valitsusasutused, valitsusametnikud, riigiettevõtted või valitsuskoalitsiooniga tihedalt seotud üksikisikud; kutsub Poola ametivõime üles koostöös ajakirjanike organisatsioonidega jälgima ajakirjanike vastu suunatud rünnakuid ja kohtuasju, millega soovitakse sõltumatut meediat vaigistada või hirmutada, ning kutsub üles sellise tegevuse kohta teavet andma ja tagama juurdepääsu asjakohastele õiguskaitsevahenditele;

6.  on veendunud, et niisuguste kuritarvituste lõpetamiseks on väga vajalikud ELi siduvad reeglid, mis aitaksid ELis tagada sõltumatu meedia ja ajakirjanike tugeva ja järjepideva kaitse nende vaigistamiseks või hirmutamiseks mõeldud pahatahtlike kohtuasjade eest, ning toonitab, et Euroopa Parlamendil on praegu käsil algatusraporti koostamine üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP) teemal;

7.  tunnustab Euroopa Komisjoni hiljutist algatust avaldada soovitus ajakirjanike turvalisuse tagamise kohta Euroopa Liidus; palub komisjonil viivitamata ette valmistada Euroopa meediavabaduse seaduse(23);

8.  palub komisjonil tagada audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi nõuetekohase rakendamise, eelkõige seoses meediat reguleerivate asutuste sõltumatuse, meediaomandi läbipaistvuse ja meediapädevusega; kutsub komisjoni üles mõjusalt kasutama rikkumismenetlusi olukordades, kus liikmesriigid rakendavad nimetatud sätteid ebaõigesti või mittetäielikult;

9.  kordab oma üleskutset Poola ametivõimudele: järgida täiel määral Euroopa Nõukogu 13. aprilli 2016. aasta soovitust ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja teiste meediaosaliste turvalisuse kohta(24);

10.  avaldab täielikku toetust rahumeelsetele meeleavaldustele Poola valitsuse juhitud reformide vastu, mis kahjustavad veelgi meediavabadust Poolas;

ELi õiguse ülimuslikkus ning kohtute ja muude institutsioonide sõltumatus

11.  tunnustab Euroopa Komisjoni viimase aja algatusi kohtusüsteemi sõltumatuse küsimuses; on aga veendunud, et kiirem tegutsemine, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud, oleks aidanud vältida Poola kohtusüsteemi sõltumatuse jätkuvat kahanemist; kordab oma üleskutset komisjonile: algatada rikkumismenetlused Poola mittelegitiimset konstitutsioonikohut käsitlevate õigusaktide ja selle kohtu ebaseadusliku koosseisu ning ülemkohtu erakorralise koja ja kohtute nõukogu suhtes;

12.  peab äärmiselt murettekitavaks, et Poola ametivõimud on viimasel ajal tahtlikult ja süstemaatiliselt rikkunud Euroopa Liidu Kohtu otsuseid ja määrusi õigusriigiga seonduvates küsimustes; kutsub Poola ametivõime üles täitma Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, mis puudutavad mittelegitiimse konstitutsioonikohtu ja ülemkohtu distsiplinaarkolleegiumi koosseisu ja töökorraldust, et viia need vastavusse kohtusüsteemi sõltumatuse nõuetega, mida Poola on kohustunud järgima;

13.  mõistab veel kord hukka Poola valitsuse suhtes kriitiliste kohtunike kohtu alla andmise ja tagakiusamise; nõuab, et distsiplinaarkolleegium oma praeguses koosseisus peataks kogu tegevuse ja kõik asjad, sealhulgas kohtuasjad, ning ennistaks ametisse kõik kohtunikud, kelle see kolleegium on kohtuniku ametikohalt tagandanud, kaasa arvatud need kohtunikud, kellel endiselt takistatakse kohtumõistmises osaleda, hoolimata sellest, et nad on enda kõrvaldamise kolleegiumi poolt kohtus edukalt edasi kaevanud, kuna nende kohtute esimehed, mille juures nad töötavad, eiravad järgnevalt ja jätkuvalt apellatsioonkaebuste kohta tehtud lõplikke otsuseid;

14.  nõuab, et Veneetsia komisjoni soovitusi järgides lahutataks peaprokuröri ja justiitsministri ametikoht(25); juhib tähelepanu Euroopa Liidu Kohtu kohtujuristi arvamusele pooleliolevas kohtuasjas ja palub komisjonil proaktiivsemalt tegutseda prokuratuuriteenistuste sõltumatust käsitleva rikkumismenetluse algatamisel;

15.  toonitab veel kord ELi õiguse ülimuslikkuse kui ELi õiguse aluspõhimõtte põhjapanevat olemust kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga; tuletab meelde, et kõik liikmesriigid andsid nõusoleku lisada deklaratsioon ELi õiguse ülimuslikkuse kohta Lissaboni lepingule; tuletab meelde, et selle ülimuslikkuse põhimõtte mõju on siduv iga liikmesriigi kõigile organitele, ilma et seda saaks riigi enda õiguse, kaasa arvatud põhiseaduse sätetega takistada; peab taunitavaks kõiki katseid seda põhimõtet õõnestada;

16.  kutsub Poola peaministrit üles mitte seadma kahtluse alla ELi õiguse ülimuslikkust riigi õigusaktide suhtes ning võtma tagasi oma ettepaneku vaadata läbi ELi aluslepingute teatavate osade põhiseadusele vastavus, mis on praegu Poola mittelegitiimse konstitutsioonikohtu menetluses;

17.  kutsub Poola peaprokuröri üles võtma mittelegitiimse konstitutsioonikohtu menetlusest tagasi oma ettepaneku, mis puudutab Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 vastavust põhiseadusele;

18.  kutsub komisjoni üles jätkama kõigi juba tuvastatud probleemide jälgimist ja taotlema ajutiste meetmete võtmist kõigil juhtudel, kui kohtusüsteemi asjus pöördutakse Euroopa Liidu Kohtu poole, ning nõudma Euroopa Liidu Kohtu otsuste täitmata jätmise korral rahalisi karistusi;

Muus osas hinnangu andmine õigusriigi olukorrale Poolas

19.  peab kahetsusväärseks edusammude puudumist ja õigusriigi olukorra halvenemist Poolas pärast Euroopa Parlamendi 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni ning peab kahetsusväärseks, et Poola valitsus ei ole resolutsioonis esitatud soovitusi arvesse võtnud; kordab neid soovitusi;

20.  võtab teadmiseks erakorralise seisukorra väljakuulutamise Poola ja teiste Valgevenega piirnevate liikmesriikide poolt; peab humanitaarolukorda piiril murettekitavaks ja mõistab hukka Valgevene ametivõimude püüde kasutada migrante, sealhulgas varjupaigataotlejaid poliitilise tööriista ja hübriidähvardusena Poola ja teiste ELi liikmesriikide vastu vastuseks nende riikide toetusele Valgevene demokraatlikule opositsioonile; nõuab, et EL reageeriks ühtselt, et seda olukorda lahendada; kutsub Poola ja teiste olukorrast puudutatud liikmesriikide ametivõime üles tagama, et ELi varjupaiga- ja tagasisaatmisõigust ning rahvusvahelist inimõigustealast õigust järgitaks täiel määral ka hädaolukorras, kaasa arvatud võimalus taotleda varjupaika ning meedia ja kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääs piirialale, ning kutsub üles võtma arvesse ÜRO Pagulasameti (UNHCR) ja Euroopa Nõukogu organite suuniseid; palub komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal tagada, et järgitaks asjaomaseid ELi õigusakte; palub teistel liikmesriikidel näidata solidaarsust ja anda abi vahetult puudutatud liikmesriikidele, muu hulgas varjupaigataotlejate ümberpaigutamisel;

21.  kordab oma resolutsioonides väljendatud sügavat muret püüete pärast kriminaliseerida seksuaalhariduse levitamine Poolas ning rõhutab, et eakohane ja tõenduspõhine terviklik seksuaal- ja suhteharidus on ülimalt tähtis, et arendada noorte oskusi luua terveid, võrdseid, toetavaid ja turvalisi suhteid ilma diskrimineerimise, sunni ja vägivallata;

22.  tunneb muret haridusseaduse ja teatavate muude õigusaktide muudatusettepanekute projektide ning pedagoogilise järelevalve määruse 1. septembril 2021 vastu võetud muudatuste(26) pärast, mis piiravad hariduse autonoomsust, viies volitusi kohalikult omavalitsuselt üle keskasutustele, rakendades kontrolli koolijuhtide üle ja tugevdades järelevalvet kooliharidust toetavate valitsusväliste organisatsioonide üle;

23.  kinnitab oma sügavat muret seoses naiste õiguste vastaste rünnakutega Poolas, eelkõige seoses tagasilöögiga naiste seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ning sellega seonduvatele õigustele pärast mittelegitiimse konstitutsioonikohtu otsust, mis avaldati ametlikus väljaandes (Dziennik Ustaw) 27. jaanuaril 2021;

24.  väljendab rahulolu uue Poola inimõiguste voliniku ametisse nimetamise üle 2021. aasta juulis pärast seda, kui tema eelkäija ametiaeg oli 2020. aasta septembris lõppenud;

25.  peab murettekitavaks asjaolu, et alates 2018. aasta detsembrist on nõukogu korraldanud ainult ühe ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohase kuulamise õigusriigi olukorra kohta Poolas; kutsub nõukogu üles andma Poolale konkreetseid soovitusi, nagu on sätestatud ELi lepingu artikli 7 lõikes 1, ning määrama kindlaks nende soovituste täitmise tähtajad; kutsub nõukogu praegust eesistujariiki ja tulevasi eesistujariike üles hoidma nõukogu päevakorras kuulamisi Poola teemal; tunneb muret nõukogu mitme järjestikuse eesistujariigi suhtumise pärast, kes ei ole Euroopa Parlamendi asjaomasele komisjonile enam aru andnud artikli 7 lõike 1 kohaste menetluste kohta, ning nõuab tungivalt, et nõukogu teeks seda esimesel võimalusel;

26.  kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile: laiendada ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohaste kuulamiste ulatust, et need hõlmaksid ka põhiõiguste ja demokraatiaga seotud küsimusi, käsitleksid uusi suundumusi ja muutusi ning hindaksid kohtute sõltumatuse, väljendusvabaduse, sealhulgas meediavabaduse, kunsti- ja teadusvabaduse, ühinemisvabaduse ja võrdse kohtlemise õiguse rikkumise ohtusid, nagu Euroopa Parlament on nõudnud;

27.  tunnustab meetmeid, mida komisjon on võtnud seoses „LGBT‑ideoloogiast vabade alade“ väljakuulutamisega mõnede Poola kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt ning seoses nende sammude kokkusobimatusega ELi väärtustega ja mittediskrimineerimise tähtsusega Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel; kutsub komisjoni üles kasutama rikkumismenetlustes kõiki õiguslikke aluseid; kutsub liikmesriikide riiklikke, kohalikke ja piirkondlikke ametivõime üles peatama igasuguse koostöö nende Poola ametivõimudega, kes kuulutavad välja „LGBT‑ideoloogiast vabu alasid“; kutsub komisjoni üles jätkuvalt tagasi lükkama nende ametivõimude taotlused ELi rahastuse saamiseks, kes on sellised resolutsioonid vastu võtnud, ning kaaluma viise, kuidas tagada lõplike abisaajate kaitse ja nende tegevuse järjepidevus, muu hulgas kaaludes piirkondlike korraldusasutuste asemel alternatiivsete võimaluste kasutamist, näiteks oma tegevuses ELi rahastamisest sõltuvate kodanikuühiskonna organisatsioonide vahetut toetamist;

28.  mõistab teravalt hukka üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPPs) kasutamise ka nende aktivistide vastu, kes vastustavad resolutsioone, millega kuulutatakse välja „LGBT‑ideoloogiast vabu alasid“, ja „piirkondlikke perekonnaõiguste hartasid“, ning informeerivad neist üldsust;

29.  kordab oma seisukohta õigusriigi tingimuslikkuse määruse suhtes, mis jõustus 1. jaanuaril 2021 ja on tervikuna vahetult kohaldatav Euroopa Liidus ja kõikides selle liikmesriikides kõigi ELi eelarve vahendite suhtes, sealhulgas samast ajast alates ELi taasterahastust eraldatud vahendite suhtes;

30.  tuletab meelde, et õigusriigi tingimuslikkuse määruses on selgelt määratletud õigusriik, mida tuleb mõista seoses teiste liidu väärtustega, kaasa arvatud põhiõigused ja diskrimineerimiskeeld; väljendab pettumust komisjoni 23. augusti 2021. aasta kirjas Euroopa Parlamendile antud vastuse üle; kutsub komisjoni üles algatama Poola suhtes viivitamata õigusriigi tingimuslikkuse määruse artikli 6 lõikes 1 ette nähtud menetluse;

31.  väljendab tõsist muret selle pärast, kas Poola riikliku taaste- ja vastupidavuskava projekt on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrusega (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu(27), ning hartaga; palub, et komisjon ja nõukogu analüüsiksid hoolikalt kõiki Poola riikliku taaste- ja vastupidavuskava projektis esitatud meetmeid ning kiidaksid kava heaks üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et Poola ametivõimud on täitnud kõik Euroopa Liidu Kohtu otsused, eelkõige kohtusüsteemi sõltumatust käsitlevad otsused, ning et sellega ei teki hiljem olukord, kus ELi eelarve aitab aktiivselt kaasa põhiõiguste rikkumisele Poolas;

o
o   o

32.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ja Euroopa Nõukogule.

(1) ELT L 303, 28.11.2018, lk 69.
(2) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 1.
(3) ELT L 57, 18.2.2021, lk 17.
(4) ELT C 255, 29.6.2021, lk 7.
(5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0089.
(6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0014.
(7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0251.
(8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0225.
(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0313.
(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0348.
(11) Viide: CommHR/DM/sf 007-2021.
(12) Cappello M. (toim.), Meediat reguleerivate asutuste sõltumatus Euroopas, IRIS Special, Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskus, Strasbourg, 2019.
(13) 7. mai 2021. aasta otsus kohtuasjas Xero Flor w Polsce sp. z o.o. vs. Poola.
(14) Euroopa Kohtu 2. märtsi 2021. aasta otsus kohtuasjas C‑824/18, A.B. ja teised, ECLI:EU:C:2021:153.
(15) Hagi pooleliolevas kohtuasjas K 3/21; mittelegitiimse konstitutsioonikohtu otsust on oodata 22. septembril 2021.
(16) Euroopa Kohtu 14. juuli 2021. aasta määrus kohtuasjas C‑204/21 R, komisjon vs. Poola, ECLI:EU:C:2020:593.
(17) Konstitutsioonikohtu 14. juuli 2021. aasta otsus kohtuasjas P 7/20.
(18) Euroopa Kohtu (suurkoja) 15. juuli 2021. aasta otsus kohtuasjas C‑791/17, Euroopa Komisjon vs. Poola Vabariik, ECLI:EU:C:2018:596.
(19) Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. juuli 2021. aasta otsus kohtuasjas Reczkowicz vs. Poola (hagiavaldus nr 43447/19).
(20) Ares(2021)5444303 - 03/09/2021.
(21) Eurobaromeetri kiiruuring olukorrast Euroopa Liidus, IPSOS, August 2021.
(22) Poola: Puhastus toimetajate seas algab hoolimata kohtuotsusest, millega peatati Polska Pressi ostmine, International Press Institute, 30. aprill 2021.
(23) For a „European Media Freedom Act“ (Euroopa meediavabaduse seaduse toetuseks) – 19. aprillil 2021 Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomisjonis peetud kõne.
(24) Ministrite komitee soovitus CM/Rec(2016)4 liikmesriikidele ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja teiste meediaosaliste turvalisuse kohta.
(25) Arvamus nr 892/2017, 11. detsember 2017.
(26) Dz.U. 2021 poz. 1618.
(27) ELT L 57, 18.2.2021, lk 17.


ELi institutsioonide läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine sõltumatu ELi eetikaorgani loomise kaudu
PDF 170kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 16. septembri 2021. aasta resolutsioon ELi institutsioonide läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamise kohta sõltumatu ELi eetikaorgani loomise kaudu (2020/2133(INI))
P9_TA(2021)0396A9-0260/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse poliitilisi suuniseid Euroopa Komisjoni järgmisele koosseisule (2019–2024), mida tutvustati 10. septembril 2019,

–  võttes arvesse komisjoni presidendi 1. detsembri 2019. aasta missioonikirja väärtuste ja läbipaistvuse valdkonna asepresidendi kandidaadile Věra Jourovále,

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni ELi institutsioonide läbipaistvuse, vastutuse ja usaldusväärsuse kohta(1),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi valimiste kokkuvõtte kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eriti selle artikleid 9, 10, 13, 14, 15, 16 ja 17,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikli 223 lõiget 2 ning artikleid 245 ja 295,

–  võttes arvesse nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele lisatud Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat akti, mida on hiljem muudetud,

–  võttes arvesse kohustuslikku läbipaistvusregistrit käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõud Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 13/2019 auditeeritud ELi institutsioonide eetikaraamistike kohta,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi, milles käsitletakse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 13/2019,

–  võttes arvesse oma 28. septembri 2005. aasta otsust, millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (2005/684/EÜ, Euratom)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodukorda, eriti selle artikleid 2, 10 ja 11, artikli 176 lõiget 1, I lisa artikleid 1–3, artikli 4 lõiget 6, artikleid 5 ja 6 ning II lisa,

–  võttes arvesse parlamendiliikmete käitumise küsimustega tegeleva nõuandekomitee aastaaruandeid,

–  võttes arvesse aastaaruandeid Euroopa Komisjoni liikmete käitumisjuhendi kohaldamise kohta, sealhulgas sõltumatu eetikakomitee arvamusi,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani soovitusi kaebuste 194/2017/EA, 334/2017/EA ja 543/2017/EA ühisuurimises, mis käsitlesid Euroopa Komisjoni endiste volinike ja endise presidendi ametiaja järgse töökoha küsimust ning komisjoni eetikakomitee rolli,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) ning erinevate valitsusväliste organisatsioonide soovitusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi, eelkõige personalieeskirjade artiklit 11, artikli 11 punkti a, artiklit 12, artikli 12 punkte a ja b, artikleid 13, 15, 16, 17 ja 19, artikli 21 punkti a, artikli 22 punkte a ja c, artikleid 24, 27 ja 40,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni volitusi, mis on sätestatud kodukorra VI lisas,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A9‑0260/2021),

A.  arvestades, et ELi lepingus sätestatakse, et liit järgib kogu oma tegevuses oma kodanike võrdsuse põhimõtet, mille kohaselt kohtlevad liidu institutsioonid, organid ja asutused kodanikke võrdselt; arvestades, et sellest lähtuvalt tehakse avalikke otsuseid ühishüve huvides;

B.  arvestades, et aluslepingutega on loodud pädevuse jaotuse süsteem liidu institutsioonide vahel, mis annab igale institutsioonile oma rolli liidu institutsioonilises struktuuris ja talle usaldatud ülesannete täitmisel;

C.  arvestades, et kuigi igal ELi institutsioonil on õigus organisatsioonilisele suveräänsusele, peavad kõik ELi institutsioonid vastama kõrgeimatele sõltumatuse ja erapooletuse standarditele;

D.  arvestades, et ELi lepingus ja ELi toimimise lepingus on sätestatud võimude lahususel põhinev Euroopa valitsemisraamistik, milles sätestatakse iga institutsiooni jaoks eri õigused ja kohustused;

E.  arvestades, et avalike institutsioonide ja nende valitud esindajate sõltumatus, läbipaistvus ja vastutus on ülimalt olulised kodanike usalduse suurendamiseks, mis on vajalik demokraatlike institutsioonide legitiimseks toimimiseks;

F.  arvestades, et ELi institutsioonide suhtes kohaldatavad eetikastandardid on paljuski kõrgemad kui need, mida kohaldatakse vastavate riiklike institutsioonide suhtes, kuid neid ei ole rahuldaval määral jõustatud;

G.  arvestades, et eetikaraamistiku jõustamist saaks parandada;

H.  arvestades, et kodanike usaldus avalike institutsioonide ja otsustusprotsesside vastu on iga demokraatliku valitsuse tugisammas ning nõuab eeskujulikkust, usaldusväärsust, läbipaistvust, vastutust ja eetilise käitumise kõrgeimaid standardeid;

I.  arvestades, et tagamaks, et demokraatlikke protsesse ei kaaperdata erahuvides ja et kodanike õigusi austatakse täiel määral, on äärmiselt oluline, et ei esineks huvide esindajate lubamatut mõju, sealhulgas parlamendiliikmetele tasustatava töö, kingituste või reisikutsete pakkumiste, tulevaste töökohtade ootuste loomise kaudu pärast parlamendiliikmete volituste või ametniku teenistuse lõppemist, ega teabe või kontaktide lubamatut kasutamist;

J.  arvestades, et praeguse ELi eetikaraamistiku puudused tulenevad suuresti asjaolust, et see põhineb iseregulatsioonil, ELi kriminaalõiguse puudumisest ning teabe kontrollimiseks ebapiisavatest vahenditest ja pädevusest; arvestades, et ELi eetikaraamistiku edasisel arengul peab olema selge õiguslik alus, austades samal ajal aluslepingutes sätestatud võimude lahususe põhimõtet; arvestades, et sõltumatu eetikaorgani loomine võib aidata suurendada usaldust ELi institutsioonide ja nende demokraatliku legitiimsuse vastu;

K.  arvestades, et selle tagajärjel on esinenud probleemse käitumise juhtumeid; arvestades, et iga ebaeetilise käitumise juhtum ja nende ebapiisav ELi institutsioonide poolne käsitlemine seab ohtu Euroopa kodanike usalduse ELi institutsioonide vastu ning on aidanud kaasa Euroopa Liidu maine tõsisele kahjustamisele;

L.  arvestades, et eelkõige sageneb nn pöördukse efekt; arvestades, et mitmed 2014.–2019. aasta koosseisu volinikud ja üks kolmandik tolleaegsetest parlamendiliikmetest on võetud tööle organisatsioonide poolt, mis on kantud Euroopa läbipaistvusregistrisse; arvestades, et sellega kaasnevad huvide konflikti riskid liikmesriikide ja ELi institutsioonide õiguspäraste pädevusvaldkondadega ning konfidentsiaalse teabe avalikustamise või väärkasutamisega, samuti riskid, et endised töötajad võivad lobitööks kasutada oma lähedasi isiklikke kontakte ja sõprussuhteid endiste kolleegidega;

M.  arvestades, et praegused eetikastandardite raamistikud ELi tasandil on kohandatud iga ELi institutsiooni eripärale, mis toob kaasa erinevad protsessid ja tasemed isegi ühtede ja samade ELi personalieeskirjade jõustamisel erinevates ELi institutsioonides, ametites ja asutustes, luues seega keeruka süsteemi, millest on raske aru saada nii ELi kodanikel kui ka neil, kes peavad neid eeskirju järgima;

N.  arvestades, et Euroopa Kontrollikoda soovitas oma eriaruandes nr 13/2019, et paljudes valdkondades on põhjust kasutada ELi institutsioonides eetikaküsimuste käsitlemisel ühtlustatud lähenemisviise; arvestades, et Euroopa Ombudsman ja Euroopa Kontrollikoda on korduvalt hoiatanud oluliste puuduste eest ELi institutsioonide huvide konfliktide ennetamispoliitikas; arvestades, et nii ombudsman kui ka kontrollikoda väljendasid erilist muret selgeid menetlusi ja aruandluskanaleid hõlmava ühise ELi eetikaraamistiku puudumise pärast; arvestades, et see probleem puudutab eelkõige liikmesriikide esindajate tööd nõukogus, mis peab tegelema kõrgetasemeliste huvide konfliktide, pöördukse efekti ja läbipaistvusreeglitega; arvestades, et ELi eetikareeglid ei ole kooskõlas OECD suunistega huvide konflikti vältimiseks avalikus teenistuses;

O.  arvestades, et Prantsusmaa avaliku elu läbipaistvuse eest vastutav kõrgem ametiasutus Haute Autorité pour la Transparence de la Vie Publique on hea näide, et ühtne ja sõltumatu organ, kes vastutab avalik‑õiguslike asutuste suhtes kohaldatavate eetikanormide järelevalve, jõustamise ja nende mittejärgimise karistamise eest, on tõhus ja võimas vahend, mille abil on võimalik saavutada ebaeetilise käitumise püsiv vähenemine;

P.  arvestades, et institutsioonidele määratud pädevuste tasakaal on asutamislepingutega Euroopa kodanikele antud põhitagatis;

Q.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu välja töötatud Meroni doktriin võimaldab delegeerida ELi institutsioonide pädevusi välistele asutustele, sealhulgas ka pädevusi, mida ei ole veel teostatud; arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu hinnangul peab igasugune pädevuse delegeerimine olema piiratud ja see võib olla seotud ainult selgelt määratletud pädevusega, mille kasutamine peab olema täielikult delegeerivate institutsioonide järelevalve all ega tohi puudutada poliitilise otsusega seotud kaalutlusõigust, et mitte ohustada institutsioonidevahelist võimude tasakaalu;

R.  arvestades, et vastavalt pädevuse andmise põhimõttele ei saa institutsioonid institutsioonidevahelise kokkuleppega delegeerida pädevusi, mida neil endil pole, näiteks kui sellised pädevused on aluslepingutega antud kontrollikojale või jäetud liikmesriikidele;

S.  arvestades, et Euroopa Komisjoni volinikukandidaatide võimalike huvide konfliktide läbivaatamisel 2019. aastal rõhutasid õiguskomisjoni liikmed praeguse menetluse tõsiseid vajakajäämisi; arvestades, et nende vajakajäämiste hulka kuulub ligipääs vaid piiratud hulgale teabele, uurimiseks ette nähtud aja nappus ning puuduvad uurimisvolitused ja ekspertide toetus; arvestades, et ELi lepingu artikli 17 lõikega 3 on ette nähtud, et Euroopa Komisjoni liikmed valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust;

T.  arvestades, et komisjoni liikmete kehtivat ranget eetikaraamistikku tuleb edasi arendada, et kõrvaldada olemasolevad õiguslikud lüngad, nagu komisjoni liikmete põhikirja puudumine; rõhutab, et see protsess on tihedalt seotud parlamentaarse kontrolli ja järelevalvega, ning on arvamusel, et volinike põhikiri tuleb koostada seadusandliku tavamenetluse kohaselt, ning kutsub komisjoni üles ettepanekut esitama;

U.  arvestades, et 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel toetasid kõik esikandidaadid kõigile ELi institutsioonidele ühise sõltumatu eetikaorgani loomist; arvestades, et komisjoni president toetas seda oma poliitilistes suunistes;

V.  arvestades, et Euroopa Parlamendi liikmete mandaadivabadus on nende esindatavate kodanike huvides;

W.  arvestades, et üks peamisi ELi lepingus sätestatud parlamendi ülesandeid on poliitilise kontrolli teostamine;

X.  arvestades, et institutsioonide personali suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi;

1.  on veendunud, et ühtne sõltumatu ELi eetikaorgan suudaks paremini tagada eetikastandardite järjepideva ja täieliku rakendamise kõigis ELi institutsioonides, et tagada avalike otsuste tegemine ühishuvides ja pidades silmas kodanike usaldust ELi institutsioonide vastu; teeb ettepaneku sõlmida ELi toimimise lepingu artikli 295 alusel institutsioonidevaheline kokkulepe, et luua sõltumatu ELi eetikaorgan Euroopa Parlamendile ja komisjonile, mis oleks avatud kõigile ELi institutsioonidele, organitele, ametitele ja asutustele ning mis pakuks osalevatele institutsioonidele, organitele, ametitele ja asutustele koolitust ja aktiivset nõustamist;

Põhimõtted

2.  on seisukohal, et selle institutsioonidevahelise kokkuleppe sätted peavad järgima järgmisi sätteid ja põhimõtteid:

   a) usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõte, mis tagab liidu vahendite tõhusa ja tulemusliku haldamise;
   b) pädevuse andmise ning võimude lahususe põhimõte;
   c) Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 15 sätestatud kutsevabadus ja õigus teha tööd;
   d) õigusriigi põhimõtted ning Euroopa aluspõhimõtted, nagu süütuse presumptsioon, õigus olla ära kuulatud, seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte;
   e) parlamendiliikmete põhimäärus ja eelkõige selle artiklis 2 sätestatud mandaadivabadus;
   f) Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF), Euroopa Prokuratuuri (EPPO), Euroopa Ombudsmani, Euroopa Kontrollikoja või Euroopa Liidu Kohtu töö dubleerimise või sellesse sekkumise vältimine;
   g) Euroopa Parlamendi uurimisõigus, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 226;

3.  on veendunud, et oma ülesannete täitmisel, sealhulgas seoses järelevalve ja uurimisega, peaks see eetikaorgan tuginema institutsioonide olemasolevatele õigustele paluda oma liikmetelt teavet või riiklike ametiasutuste nõusolekule teavet jagada; rõhutab, et parlamendi president, komisjoni kolleegium või osaleva institutsiooni vastav asutus vastutab lõpliku otsustusõiguse eest kuni normide võimaliku läbivaatamiseni;

4.  on seisukohal, et sõltumatu ELi eetikaorgani järgitav menetlus peaks tagama asjakohase läbipaistvuse taseme, kaitstes samal ajal menetluslikke tagatisi, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ning et institutsioonidevaheline kokkulepe peaks hõlmama menetlusnorme ja piisavat andmekaitseprotokolli, milles viidatakse olemasolevate ELi eetikaorganite põhimõtete kehtivale õigustikule, samuti ELi ühistele väärtustele (ELi lepingu artikkel 2), asjaomase isiku õigusele olla ära kuulatud ja edasi kaevata, koostöökohustusele ja avalikustamisnõuetele;

Tegevusulatus ja mandaat

5.  on seisukohal, et uuele ELi eetikaorganile tuleks delegeerida kokkulepitud ülesannete loetelu, tegemaks ettepanekuid ja anda nõu Euroopa Komisjoni volinike, Euroopa Parlamendi liikmete ja osalevate institutsioonide töötajate eetikanormide kohta enne nende ametiaega või teenistust, selle ajal ja mõnel juhul pärast seda kooskõlas kohaldatavate normidega, sealhulgas:

   a) Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (artiklid 2 ja 3);
   b) Euroopa Parlamendi kodukord (artikkel 2, artikli 10 lõiked 5, 6 ja 7, artikkel 11, artikli 176 lõige 1, I lisa artiklid 1–8 ning II lisa);
   c) Euroopa Komisjoni kodukord (artikkel 9), komisjoni käitumisjuhend (artiklid 2–13 ning II lisa), komisjoni 25. novembri 2014. aasta otsus komisjoni liikmete ning organisatsioonide või füüsilisest isikust ettevõtjate vahelisi kohtumisi käsitleva teabe avaldamise kohta ning sama kuupäeva otsus komisjoni peadirektorite kohta;
   d) personalieeskirjade artikkel 11, artikli 11 punkt a, artikkel 12, artikli 12 punktid a ja b, artiklid 13, 15, 16, 17 ja 19, artikli 21 punkt a, artikkel 22, artikli 22 punktid a ja c, artiklid 24, 27, 40, 43, 86, 90 ja 91a ning IX lisa, mida kohaldatakse mutatis mutandis kõigi institutsioonidevahelisele kokkuleppele alla kirjutanud ametite tööle võetud töötajate suhtes;
   e) institutsioonidevaheline kokkulepe kohustusliku läbipaistvusregistri kohta;

6.  on veendunud, et kooskõlas kohaldatavate normidega peaksid osalevate institutsioonide liikmed ja töötajad olema lepinguga hõlmatud enne ameti- või teenistusaega, selle ajal ja pärast seda; on seisukohal, et see peaks kehtima Euroopa Parlamendi liikmete, komisjoni volinike ja kõigi personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluvate ELi töötajate suhtes;

7.  tuletab meelde, et personalieeskirjadega hõlmatud isikute puhul võiks pädevuse delegeerida sõltumatule ELi eetikaorganile, kasutades artikli 2 lõikes 2 või artikli 9 lõikes 1 või mõlemas sätestatud volitusklausleid, ning see puudutaks eetiliste kohustuste järelevalvet ja täitmist, samas kui muude ametialaste kohustuste täitmist jätkaksid ametisse nimetavad asutused;

8.  rõhutab, et institutsioonidevaheline kokkulepe peaks olema avatud osalemiseks kõigile ELi institutsioonidele ja asutustele; juhib tähelepanu sellele, et kaasseadusandjad võivad teha otsuse kohustada ameteid nende asutamismääruste kaudu; on veendunud, et institutsioonidevaheline kokkulepe peaks võimaldama eetikaorganil vahetada teavet riiklike ametiasutustega, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks, seejuures käsitledes sellist teavet, näiteks maksualast teavet, kinnistusregistreid ja riiklike eetikaorganite valduses olevaid andmeid, sama konfidentsiaalsena nagu selle koostanud asutus, ning uurida parimaid tavasid ja vastastikuseid eksperdihinnanguid; on seisukohal, et sõltumatul eetikaorganil peaks, ilma et see piiraks lõikes 2 sätestatud üldpõhimõtete kohaldamist ja kui see on asjakohane tema ülesannete täitmiseks, olema võimalus teha oma vastavate volituste piires koostööd ja vahetada teavet asjaomaste ELi asutustega, nagu OLAF, Euroopa Prokuratuur, ombudsman ja Euroopa Kontrollikoda;

Pädevus ja volitused

9.  on seisukohal, et kõik osalevad institutsioonid peaksid, ilma et see piiraks aluslepingutega loodud tasakaalu institutsioonide vahel, usaldama oma menetlusautonoomia raames ELi eetikaorganile ühelt poolt ennetava rolli teadlikkuse suurendamise ja eetiliste suuniste kaudu ning teiselt poolt reeglite järgimisega seotud ja nõuandva rolli koos suutlikkusega anda soovitusi eetikaküsimustes, sealhulgas huvide konfliktide valdkonnas; on seisukohal, et otsustamisõigus peaks jääma vastava institutsiooni piiresse, kuni ELi eetikaorganile antakse otsustamisõigus vastavalt nõuetekohasele õiguslikule alusele; tuletab meelde, et ELi eetikaorgani ülesanded oleksid piiratud osalevate institutsioonide poolt delegeeritud ülesannete kokkulepitud loeteluga, piiramata seetõttu OLAFi, Euroopa Prokuratuuri ja liikmesriikide jurisdiktsioonide pädevusi ning austades neid täiel määral seoses nende pädevusse kuuluvate õigusaktide mis tahes rikkumisega; rõhutab, et usaldusväärsuse jälgimiseks peaks Euroopa Parlament tellima korrapäraselt uuringuid, mis määratlevad usaldusväärsuse mõiste koos selgelt määratletud eesmärkide ja tulemusnäitajatega, ning andma aru tehtud edusammudest;

10.  on seisukohal, et järelevalvevolitused peaksid muu hulgas hõlmama võimalust kontrollida majanduslike huvide deklaratsiooni õigsust ning et asjaomased isikud peaksid esitama deklaratsiooni otse ELi eetikaorganile (lisaks komisjoni volinikukandidaatidele esitatavale nõudele esitada see Euroopa Parlamendile), et deklaratsioonid jõuaksid võimalikult kiiresti kõigi demokraatliku ja/või avaliku kontrolli eest vastutavate isikuteni; samuti peaksid need volitused hõlmama huvide konfliktidega tegelemist, läbipaistvuskohustuste auditeerimist, sealhulgas õigusloomeprotsessis, ning pöördukse efekti käsitlevate normide ja üldisemalt kõigi läbipaistvust, eetikat ja ausust käsitlevate käitumisjuhendi sätete ning kohaldatavate normide järgimise kontrollimist;

11.  märgib, et ELi institutsioonide erinevates õigusnormides ja muudes sätetes, mille eesmärk on vältida huvide konflikte, on mõiste „huvide konflikt“ erinevalt määratletud; märgib, et määratlus on oma olemuselt kontekstipõhine ja muutuv ning et täielik läbipaistvus ei taga tingimata huvide konflikti puudumist ega üldsuse usalduse võitmist või kasvu; märgib, et eetiliste normide jõustamine ja huvide konfliktidega seotud avalik aruandekohustus on eeltingimus selleks, et kodanikud usaldaksid avalikke institutsioone;

12.  tuletab meelde, kui oluline on teha vahet ametiajal tekkival huvide konfliktil ja pärast seda tekkival huvide konfliktil ning toimingutel, mis on lubatud, kui need on deklareeritud, ja toimingutel, mis ei ole üldse lubatud;

13.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlament on moodustanud parlamendiliikmete käitumise küsimustega tegeleva nõuandekomitee, mille ülesanne on anda parlamendiliikmetele suuniseid käitumisjuhendi tõlgendamise ja rakendamise kohta; märgib lisaks, et nõuandekomitee hindab ka väidetavaid käitumisjuhendi rikkumisi ja annab presidendile nõu võimalike meetmete kohta; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks olema eeskujuks eetikanormide ja nende jõustamise valdkonnas;

14.  leiab, et ELi eetikaorganile võiks anda volitused ka läbipaistvusregistrist tulenevate kohustuste osas ning tuleks kavandada rikkumisest teatajate paremat kaitset ning huvide konfliktide paremat haldamist korruptsiooni- ja pettusjuhtumite puhul;

15.  on seisukohal, et ELi eetikaorganile tuleks anda ülesanne töötada välja ELi avalik portaal, mis sisaldab asjakohast teavet eetikanormide kohta, parimate tavade aruandeid, uuringuid, statistilisi andmeid ning andmebaasi, mis sisaldab kõigi osalevate asutuste majanduslike huvide deklaratsioone;

16.  rõhutab, et sõltumatul ELi eetikaorganil peaks olema õigus alustada uurimist omal algatusel ning viia läbi kohapealseid ja andmetel põhinevaid uurimisi, tuginedes teabele, mida ta on ise kogunud või saanud kolmandatelt isikutelt, nagu ajakirjanikud, meedia, valitsusvälised organisatsioonid, rikkumisest teatajad, kodanikuühiskond või Euroopa Ombudsman; rõhutab asjaolu, et kõiki eetikaorgani poole heas usus pöörduvaid kolmandaid isikuid tuleb kaitsta ning tagada nende anonüümsus; on seisukohal, et kui eetikaorgan alustab uurimist omal algatusel, peab ta sellest konfidentsiaalse sõnumiga teavitama asjaomast isikut ja sanktsioonide kohaldamise eest vastutavat asutust vastavates institutsioonides; on veendunud, et sellisel juhul võib selle institutsiooni, ameti või organi vastav asutus nõuda eetikaorganilt selgitust;

17.  rõhutab, et maksudokumentide ja pangakontode taotlemine on eraõiguslik sekkumine, mis eeldab OLAFi pädevusse kuuluvaid tõsiseid süüdistusi;

18.  rõhutab vajadust, et eetikaorgan kaitseks rikkumistest teatajaid, eelkõige Euroopa ametnikke, et nad saaks väljendada oma muresid seoses kehtivate normide võimalike rikkumistega, kartmata sealjuures survestamist; teeb sellega seoses ettepaneku, et eetikaorgan teostaks järelevalvet ELi personalieeskirjadele ning muude teenistujate teenistustingimustele vastavate sisemiste ja konfidentsiaalsete kaebuste käsitlemise mehhanismide üle; tuletab meelde, et ainult kindel ning kaitsev töökeskkond võimaldab ametnikel oma muresid väljendada ning panustada seeläbi sõltumatu eetikaorgani tulemuslikku toimimisse;

19.  on veendunud, et täieliku tõhususe saavutamiseks peab eetikaorgan ühendama olemasolevate eetika eest vastutavate organite rollid; on seisukohal, et organ peaks nõustama Euroopa Parlamendi liikmeid või Euroopa Komisjoni volinikke, kui nad küsivad eetikaküsimustes suuniseid; on seisukohal, et organ peaks andma ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule soovitusi sanktsioonide kohta töötajate eetiliste kohustustega tegelemisel ning et Euroopa Parlamendi liikmete või komisjoni volinike puhul peaks asutus andma soovitusi vastavate osalevate institutsioonide vastutavatele asutustele; soovitab eetikaorganil anda soovitusi, mida saab kasutada pretsedentidena identsete või sarnaste juhtumite korral; on seisukohal, et see tagab tõhususe ja järjepidevuse ning vähendab ennustatavalt ja märkimisväärselt töökoormust, eriti personaliküsimustes arvukate sarnaste juhtumite puhul;

20.  on seisukohal, et ELi eetikaorgan peaks edendama usaldusväärsust ning talle tuleks anda nõustavad ülesanded, et anda nõu kõigile oma pädevusalasse kuuluvatele isikutele ja/või institutsioonidele, kes soovivad taotleda mõne eetikastandardi tõlgendamist seoses asjakohase käitumisega konkreetsel juhul; on seisukohal, et eetikastandardite järjepideva kohaldamise ja prognoositavuse tagamiseks peaksid need nõuanded olema siduvad sõltumatu ELi eetikaorgani seisukoha suhtes samas küsimuses;

21.  tuletab meelde, et õiguskomisjoni kinnitus huvide konflikti puudumise kohta on volinikukandidaatide ametisse nimetamise oluline eeltingimus ning et õiguskomisjonil on selged volitused volinikukandidaatide tagasilükkamiseks, kui on tuvastatud huvide konflikt;

22.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament võib vastavalt 20. novembri 2010. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 5 avaldada Euroopa Komisjoni liikmele umbusaldust, pärast mida peab komisjoni president nõudma selle liikme tagasiastumist või selgitama oma keeldumist parlamendi ees järgmisel osaistungjärgul;

23.  on seisukohal, et volinikukandidaatide esitatud deklaratsioonide läbivaatamine võimaliku huvide konflikti kindlakstegemiseks on põhjapaneva institutsioonilise ja demokraatliku tähtsusega ning seda tuleks teha suurima tähelepanu, pühendumuse ja vastutustundega, tõlgendades infot objektiivselt, demokraatlikult ja sõltumatult; usub, et võimalike huvide konfliktide uurimise norme tuleks kohaldada ka Euroopa Komisjoni ametisse astuva presidendi deklaratsiooni suhtes;

24.  rõhutab, et otsus Euroopa Komisjoni volinikukandidaatide huvide konfliktide kohta enne kuulamisi on endiselt parlamendi õiguskomisjoni demokraatlikuks ja institutsiooniliseks pädevuseks; rõhutab sellega seoses, et tulevasele sõltumatule ELi eetikaorganile tuleks anda asjakohased uurimisvolitused ning õigus taotleda ja saada juurdepääs haldusdokumentidele, et tal oleks võimalik läbi viia korralikult põhjendatud ja hästi dokumenteeritud hindamisi; rõhutab, et huvide konflikti mõju kontrollimisel tuleb täielikult järgida konfidentsiaalsuse, eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse eeskirju; on arvamusel, et õiguskomisjonile tuleks anda rohkem aega ning et kuigi õiguskomisjon säilitab oma pädevuse selles küsimuses, peaks ta tegema otsuse volinikukandidaatide huvide konflikti olemasolu kohta pärast seda, kui ta on saanud sõltumatult ELi eetikaorganilt mittesiduvad, täpsed ja põhjendatud soovitused, mis tugevdaksid tema tegevust; on seisukohal, et uurimise lõpetuseks peaks õiguskomisjon korraldama arutelu sõltumatu ELi eetikaorgani antud soovituste üle; on seisukohal, et need soovitused tuleks avaldada koos volinikukandidaatide majanduslike huvide deklaratsioonidega; on seisukohal, et lisaks volinikukandidaatide deklaratsioonide kontrollimisele õiguskomisjoni poolt tuleks kõigi liidu institutsioonide, organite ja asutuste puhul huvide konfliktide uurimine läbi viia enne avalikku teenistust või töösuhet, selle ajal ja pärast seda; on lisaks veendunud, et õiguskomisjonile tuleks anda vajaliku informatsiooni kontrollimiseks ja leidmiseks ning vajadusel lisainformatsiooni küsimiseks piisavad ressursid, vahendid ja oskusteave;

Koosseis

25.  on veendunud, et eetikaorgan peaks koosnema üheksast liikmest, kellest kolm valib komisjon, kolm parlament ning kolm määratakse de jure Euroopa Liidu Kohtu ja kontrollikoja endiste kohtunike ning endiste Euroopa Ombudsmanide hulgast; on seisukohal, et personaliküsimuste puhul tuleks kaasata asjaomase isiku institutsiooni töötajate esindajad; juhib tähelepanu sellele, et personalieeskirjade II lisa tuleks vastavalt muuta;

26.  on seisukohal, et organi liikmed peavad olema sõltumatud, valitud oma pädevuse, kogemuste ja kutseoskuste ning usaldusväärsuse alusel, neil peab olema laitmatu eetilise käitumise maine ja nad peavad esitama deklaratsiooni huvide konflikti puudumise kohta; on arvamusel, et organi koosseis peaks olema sooliselt tasakaalustatud; rõhutab, et kõik liikmed peavad oma ülesandeid täites olema sõltumatud; on seisukohal, et liikmed tuleks valida kuueks aastaks ning liikmete koosseisu tuleks iga kahe aasta tagant uuendada ühe kolmandiku võrra;

27.  nõuab, et kandidaatide deklaratsioonide kontrollimise eest vastutaks eetikaametnik; on arvamusel, et eetikaorgani liikmed peavad tegutsema koostöö vaimus ning nende otsused ja soovitused peavad olema sidusad; nõuab, et tagataks organi koosseisu sooline tasakaal;

28.  on seisukohal, et lisaks eetikaorgani koosseisule tuleks määratleda volituste teostamise raamistik ja volituste lõpetamise menetlus;

29.  soovitab laia toetuse tagamiseks, et parlament valiks eetikaorgani liikmed valdava enamuse toetusel, võimalusel sarnaselt menetlusega, mida kohaldatakse Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste ameti liikmete või Sahharovi auhinnaga seotud otsuste suhtes;

30.  soovitab igal institutsioonil valida need liikmed eelkõige Euroopa Liidu Kohtu endiste kohtunike, Euroopa Pettustevastase Ameti ja kontrollikoja endiste presidentide, liikmesriikide kõrgeimate kohtute endiste või praeguste liikmete, Euroopa Parlamendi endiste liikmete, osalevate institutsioonide ja asutuste endiste töötajate, endiste Euroopa Ombudsmanide ja liikmesriikide eetikaasutuste liikmete hulgast; lisaks soovitab, et organ valiks oma liikmete hulgast presidendi ja kaks asepresidenti; rõhutab, et see ei piira töötajate õigust ise organiseerida oma esindajaid personaliküsimustes;

31.  rõhutab vajadust tagada liikmete taustade mitmekesisus ning sõltumatud eksperditeadmised; teeb ettepaneku piirata Euroopa Parlamendi endiste liikmete ja Euroopa Komisjoni endiste volinike osakaalu ühe kolmandikuga eetikaorgani koosseisust;

32.  soovitab, et kolleegiumi toetaks sekretariaat inim-, materiaalsete ja rahaliste ressurssidega, mis vastavad selle volitustele ja ülesannetele, sealhulgas eetikaametnik, kes sõltumatu ELi eetikaorgani siseselt vastutab eetilise koolituse eest ja annab nõu; on seisukohal, et erinevatele ELi eetikaorganitele praegu eraldatud eelarvete ja personali ühendamine suurendaks nende organite ühtesulandumisel vahendite kasutamise tõhusust ja võiks vähendada kulusid;

Menetluskord

33.  on veendunud, et ELi eetikaorgani loomine peaks aitama luua institutsioonilist kultuuri, mis rajaneb põhimõtteliselt ennetamisele, toetamisele ja läbipaistvusele; teeb seetõttu ettepaneku kasutada kaheastmelist lähenemist, mille kohaselt juhul, kui ELi eetikaorgan saab teada eetikanormide rikkumisest või võimalikust rikkumisest, soovitab ta kõigepealt võtta teatava tähtaja jooksul meetmeid rikkumise lõpetamiseks; on seisukohal, et selline esimene ennetav samm peaks tagama konfidentsiaalsuse ja salajasuse ning isiku õiguse olla ära kuulatud ja süüdistused ümber lükata; soovitab, et juhul, kui asjaomane isik keeldub võtmast asjakohaseid meetmeid ja rikkumine jätkub, peaks ELi eetikaorgan esitama põhjendatud soovituse karistusmeetmete võtmiseks ja edastama kogu juhtumiga seotud asjakohase teabe pädevale asutusele, kes otsustab 20 tööpäeva jooksul, kuidas soovitust järgida;

34.  on veendunud, et selle ajavahemiku lõpus tuleks sõltumatu eetikaorgani põhjendatud soovitus avalikustada, ilma et see piiraks isikuandmete kaitse üldmääruse ja isiklike õiguste kohaldamist, koos pädeva asutuse otsusega, kes peaks esitama selgituse, kui soovitusi täielikult ei järgita; on seisukohal, et esimese meetmena võib soovituste ja otsuste avaldamine või edastamine iseenesest kujutada endast sanktsiooni; rõhutab, et selline organ ei saa asendada Euroopa Liidu Kohut; teeb ettepaneku, et erandjuhtudel, kui pädev asutus põhjendab nõuetekohaselt, et juhtumi uurimiseks on vaja rohkem aega, võib ta paluda eetikaorganil pikendada otsuse tegemise tähtaega veel kuni 20 tööpäeva võrra; on seisukohal, et seda kaheastmelist lähenemisviisi tuleks kohaldada alati, kui isikul oli põhjendatud alust arvata, et teave oli avalikustamise ajal tõene, ning soovitab, et tahtlikku rikkumist, rasket hooletust, tõendite varjamist, nõuete täitmata jätmist või koostööst hoidumist tuleks käsitleda sanktsioonide kehtestamise soovituste puhul raskendavate asjaoludena isegi siis, kui rikkumine ise on lõppenud;

35.  nõuab selgeid sätteid, mis annaksid asjaomasele isikule vastavalt õigusriigi aluspõhimõtetele edasikaebeõiguse iga sellise otsuse vastu, mille president on teinud;

36.  on veendunud, et üldreeglina peaks organ otsuse tegema oma liikmete lihthäälteenamusega;

37.  nõuab tungivalt, et kohaldataks aluslepingutes sätestatud menetlusi, näiteks Euroopa Kontrollikoja uurimiste üleandmist OLAFile ja Euroopa Liidu Kohtule;

Üldsätted

38.  on veendunud, et ELi eetikaorgan peaks korraldama uuringuid ja koostama iga‑aastase statistika majanduslike huvide deklaratsioonide, pöördukse efekti juhtumite ja muu asjakohase teabe kohta ning avaldama aastaaruande, mis sisaldab teavet tema ülesannete täitmise kohta ja vajaduse korral soovitusi eetiliste standardite parandamiseks ning mis esitatakse parlamendile; soovitab, et aastaaruanne sisaldaks uuritud juhtumite arvu, institutsioone, kust üksikisikud pärinesid, asjaomaste rikkumiste liiki, menetluste kestust, rikkumise lõpetamiseks kulunud aega, otsustatud sanktsioonide ja soovituste proportsiooni;

39.  on veendunud, et institutsioonidevahelisesse kokkuleppesse tuleks lisada läbivaatamisklausel, millega tagatakse, et hiljemalt kaks aastat pärast organi loomist on osalevatel institutsioonidel võimalik selle tegevust hinnata, sealhulgas analüüsida normide ja menetluste toimimist ning nende kohaldamisel saadud kogemusi; rõhutab eelkõige, et selles läbivaatamisklauslis tuleks keskenduda ELi eetikaorgani volituste rakendamise tõhususe hindamisele ning et parlamendi hinnangus tuleks arvesse võtta eetikaorgani enda panust;

40.  on seisukohal, et uuel Euroopa eetikaorganil peaks olema õigus aidata ettepanekute kaudu kaasa ELi institutsioonide ühise eetikaraamistiku kujundamisele ja korrapärasele ajakohastamisele, sealhulgas ühised normid ja ühine majanduslike huvide deklaratsioonide vorm masinloetaval kujul ning ettepanek muuta oma pädevust, ning esitada see Euroopa Parlamendile; on seisukohal, et kõigi institutsioonide, organite, ametite ja asutuste eetikastandardid tuleks võimalikult kiiresti ühtlustada; on arvamusel, et komisjoni volinike põhikiri tuleb koostada seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

41.  teeb ettepaneku, et sõltumatu eetikaorgan töötaks välja ELi institutsioonide ühise määratluse huvide konflikti kohta, tuginedes kõrgeimatele standarditele; rõhutab, et paljudes liikmesriikides kehtivad ranged reeglid; võtab teadmiseks OECD huvide konflikti määratluse: „kui üksikisikul või ettevõttel (era- või valitsusasutus) on võimalik kasutada oma ametit või ametiülesandeid kuidagi isiklikes või ettevõtte huvides“;

42.  nõuab, et kõik eetikaorgani poolt korraldatud ja sellesse kaasatud kohtumised erasektori osalejate ja nende esindajatega, sealhulgas nii kasumit taotlevate kui ka mittetulunduslike organisatsioonidega, oleksid täielikult läbipaistvad;

43.  rõhutab, et ELi eetikaorgani soovitused peaksid, ilma et see piiraks punktis 24 osutatud parlamendi pädevust, olema nõuetekohaselt põhjendatud, hästi dokumenteeritud ning asjaomasele liikmele või töötajale ja institutsioonile kättesaadavad; on veendunud, et osalevad institutsioonid peaksid võtma endale kohustuse teha täielikku koostööd kõigis kokkulepitud institutsioonidevahelise kokkuleppe reguleerimisalasse kuuluvates menetlustes, eelkõige selleks, et edastada sõltumatule ELi eetikaorganile kogu eetikareeglite nõuetekohaseks kontrollimiseks vajalik teave ja dokumendid; juhib tähelepanu asjaolule, et võimalikud kaebused eetikaorgani tegevuse kohta esitatakse Euroopa Ombudsmanile ning et osalevate institutsioonide soovitustel põhinevad otsused kuuluvad jätkuvalt läbivaatamisele Euroopa Liidu Kohtus;

44.  on veendunud, et ELi institutsioonide usaldusväärsuse, läbipaistvuse, vastutuse ja eetilise käitumise kõrgeimad standardid ning ELi otsustusprotsessid peaksid olema osa teemadest, mida arutatakse Euroopa tuleviku konverentsi raames; rõhutab, et see annab ELi kodanikele võimaluse arutada aluslepingute läbivaatamist ning et nii tagataks selge õiguslik alus sõltumatu ELi eetikaorgani loomiseks kõigi institutsioonide jaoks seadusandliku tavamenetluse kaudu;

45.  nõuab, et sõltumatu eetikaorgan näitaks läbipaistvuse puhul eeskuju, avaldades kõik oma soovitused, aastaaruanded, otsused ja kulutused masinloetavas avatud andmevormingus, nii et kõik kodanikud saaksid nendega tutvuda, kooskõlas kohaldatavate andmekaitse-eeskirjadega; soovitab tungivalt, et mis tahes tarkvara, mis on arendatud ELi avaliku halduse eetikastandardite järgimiseks, tuleks teha tasuta ja avatud lähtekoodiga tarkvara litsentsi alusel kättesaadavaks ja seda tuleks jagada iga seda kasutada sooviva Euroopa institutsiooniga; nõuab sellega seoses tihedat koostööd Euroopa andmekaitseinspektoriga;

46.  kutsub liikmesriike üles tagama, et eetikareeglite rikkumisega seotud kriminaalasju, eriti neid, mis puudutavad Euroopa Parlamendi liikmeid ja liikmesriikide poliitikuid, kes osalevad ELi poliitika kujundamises, käsitletaks tõhusalt ja põhjendamatu viivituseta;

47.  väljendab kahetsust, et komisjoni hankemenetlustes ei ole huvide konfliktide vältimiseks kaalutud piisavalt ennetus- ega jõustamismeetmeid;

48.  märgib, et kehtivate normide kohaldamisel Euroopa Komisjoni volinike, Euroopa Parlamendi liikmete ja ELi ametnike suhtes on ilmnenud liiga palju puudusi; tuletab meelde, et organisatsiooni Transparency International EU aruande kohaselt töötas 2017. aasta alguses üle 50 % endistest komisjoni volinikest ja 30 % endistest Euroopa Parlamendi liikmetest, kes olid poliitikast lahkunud, ELi läbipaistvusregistris registreeritud organisatsioonides; rõhutab eelkõige valitud parlamendiliikmete puhul vajadust läbipaistvuse ja usaldusväärsuse järele seoses isiklike ja rahaliste kohustustega; rõhutab, et läbipaistvuse ja usaldusväärsuse küsimused ELi ja liikmesriikide tasandil on omavahel tihedalt seotud; toetab seetõttu Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastase ühenduse (GRECO) tööd ja kutsub liikmesriike üles rakendama selle soovitusi, eriti neid, milles käsitletakse liikmesriikide poliitikutele range käitumisjuhendi loomist ja avalikus sektoris töötamise järgsete töösuhete normide kehtestamist;

49.  nõuab nii avalikus sektoris töötamise eelsete kui ka selle järgsete tööalaste huvide konfliktide puhul kehtiva regulatiivse ja jõustamisraamistiku tugevdamist, et kehtestada asjakohased, selged, siduvad ja proportsionaalsed piirid avaliku sektori ning era- ja mittetulundussektori vahele ning seeläbi suurendada ELi otsustusprotsessi usaldusväärsust laiema avalikkuse silmis;

50.  rõhutab, et avalikus sektoris töötamise järgsed ja nn pöördukse efektiga seotud huvide konfliktid kujutavad endast süsteemset, korduvat ja ühist probleemi institutsioonide, organite, asutuste ja ametite jaoks kogu ELis; soovitab, et kõik ELi institutsioonid võtaksid kasutusele ühtlustatud ja piisavad ooteajad ning tugevdaksid nende jõustamist; on seisukohal, et huvide konflikti põhjustanud olukordade lahendamata jätmine võib ohustada ELi institutsioonide ja ametite usaldusväärsust ja vähendada kodanike usaldust nende vastu; rõhutab vajadust ühtlustada ja jõustada asjakohased ELi õigusaktid ja käitumisjuhendid, sealhulgas selleks, et nõuda selliste tööde või projektide täielikku läbipaistvust, millega kõrged ELi ametnikud tegelevad pärast avalikust teenistusest lahkumist, samuti mis tahes sellise kõrvaltegevuse läbipaistvust, millega tegelevad Euroopa Parlamendi liikmed; on arvamusel, et norme huvide konflikti vältimiseks pärast avalikku teenistust või tööd tuleks kohaldada mõistliku aja jooksul, järgides samas norme asjakohase hüvitise kohta; rõhutab vajadust õppida nende liikmesriikide parimatest tavadest, kus on juba olemas asjakohase oskusteabega riiklikud eetikaasutused; rõhutab, et eetikastandardite jõustamiseks on olemas erinevad riiklikud tavad; märgib, et mõnes liikmesriigis peavad valitud esindajad hoiduma hääletamisest küsimustes, milles neil on isiklik huvi, ning palub seetõttu ka Euroopa Parlamendi liikmetel sarnastel juhtudel mitte tegutseda raportööri või arvamuse koostajana; tuletab sellega seoses meelde Euroopa Parlamendi liikmete majanduslikke huve ja huvide konflikti käsitleva käitumisjuhendi artikleid 2 ja 3;

51.  rõhutab, et kuna huvide konfliktidega seotud kaebuste käsitlemiseks puudub eraldi mehhanism, on neid käsitlenud Euroopa Ombudsman oma muude ülesannete kõrvalt, ilma et tal oleks selleks asjakohaseid vahendeid või volitusi oma otsuste jõustamiseks;

52.  rõhutab, et sõltumatu ELi eetikaorgan ei ole iseenesest piisav selleks, et tõhusalt lahendada huvide konflikti olukordi ELi institutsioonides ja asutustes; on seisukohal, et ELi eetika- ja usaldusväärsuse normide läbivaatamine võiks hõlmata selliseid meetmeid nagu kõrgemate ametnike teavitus- ja ooteaja pikendamine proportsionaalselt ja juhtumipõhiselt, tagades samal ajal võrdse kohtlemise kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 15, riigihankeid käsitleva direktiivi 2014/24/EL(4) tugevdamine, kohustuslik osaluste loovutamine ettevõtetes, mis alluvad selle institutsiooni võimule, kuhu ametnik on äsja ametisse nimetatud, või mis teevad selle institutsiooniga tehinguid, kohustuslik taandamine, kui tegemist on küsimustega, mis mõjutavad endist erasektori tööandjat, või konkreetsete aktsiate omamise keeld volinikele ning ELi institutsioonide ja asutuste kõrgematele ametnikele nende ametiajal; kordab oma üleskutset komisjonile kaaluda ettepanekut asjaomase õigusraamistiku läbivaatamiseks;

53.  on seisukohal, et ametist või institutsioonist lahkuvatele kõrgematele ametnikele kehtestatud pikemad ooteajad on õigustatud õiguslikud meetmed avalike huvide ja avaliku sektori asutuste usaldusväärsuse kaitsmiseks, kui need meetmed tuginevad objektiivsetele ja selgete kriteeriumidega menetlustele;

54.  väljendab muret ELi kõrgemate ametnike ametisse nimetamise menetluste ning Euroopa Komisjoni volinike huvide konfliktide ja Euroopa Parlamendi liikmete käitumisjuhendi rikkumiste käsitlemise ning läbipaistvuskohustuste ja nn pöördukse efekti normide täitmise kontrollimise pärast;

55.  on seisukohal, et ELi institutsioonid peaksid kohaldama kõrgeimaid eetilisi norme, et ära hoida kõik nn pöördukse efekti või huvide konfliktide juhtumid, sealhulgas seoses kõrgematele ametikohtadele nimetamisega ELi institutsioonides ja asutustes;

56.  on seisukohal, et kõrgetele ametikohtadele kandidaatide valimise menetlused peaksid toimuma täielikult objektiivsete kriteeriumide alusel ja olema avalikkusele täielikult läbipaistvad; rõhutab, et küsimuste ja vastuväidete jaoks tuleks kehtestada raamistik, millega kaasneb menetluse edasine avalik käik ja õigus tühistada otsused, mis on osutunud läbipaistvuse ja usaldusväärsuse seisukohast ebapiisavaks; rõhutab, et menetlusi tuleks korrapäraselt hinnata, et jälgida nende tulemuslikkust ja et neid vajaduse korral parandada;

57.  rõhutab, et Euroopa Parlamendil peab olema keskse tähtsusega roll kõigi ELi institutsioonide, asutuste ja organite suhtes kohaldatava ELi eetika järelevalvesüsteemi tõhustamises, et suurendada üldsuse usaldust ELi otsustamisprotsesside vastu;

o
o   o

58.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 337, 20.9.2018, lk 120.
(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0327.
(3) ELT L 262, 7.10.2005, lk 1.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65).

Õigusteave - Privaatsuspoliitika