Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu rakendamisraporti kohta (2020/2045(INI))

P9_TA(2021)0411 A9-0255/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 208, 210, 214 ja 314,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrust (EL, Euratom) 2018/1046 (mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012)(2),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu eelarveaastate 2015, 2016, 2017, 2018, 2019, 2020 ja 2021 üldeelarveid,

–  võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2011. aasta teatist rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi kohta (COM(2011)0743),

–  võttes arvesse 2018. aastal toimunud ÜRO Peaassambleel vastu võetud kokkuleppeid – ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet ning globaalset pagulasraamistikku,

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatist Euroopa rände tegevuskava alusel uue ELi ja kolmandate riikide partnerlusraamistiku loomise kohta (COM(2016)0385),

–  võttes arvesse Valletta tippkohtumisel 2015. aasta novembris vastu võetud tegevuskava,

–  võttes arvesse ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse 30. juunil 2017 avaldatud uut Euroopa arengukonsensust „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik“,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 30. aprilli 2014. aasta töödokumenti ELi arengukoostöö õigustepõhise käsituse kohta, mis hõlmab kõiki inimõigusi (SWD(2014)0152),

–  võttes arvesse 30. jaanuaril 2008 vastu võetud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas,

–  võttes arvesse ELi Bêkou usaldusfondi, ELi Madadi usaldusfondi, ELi Aafrika usaldusfondi ja ELi Colombia usaldusfondi asutamislepinguid ja nende lepingute 2020. aasta detsembris läbi vaadatud versioone,

–  võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2015. aasta otsust C(2015)9500, mis käsitleb liidu ja liikmesriikide tegevuse koordineerimist koordineerimisvahendi – Türgi pagulasrahastu – kaudu(4), mida on muudetud komisjoni 10. veebruari 2016. aasta otsusega C(2016)0855(5), 18. aprilli 2017. aasta otsusega C(2017)2293(6), 14. märtsi 2018. aasta otsusega C(2018)1500(7) ja 24. juuli 2018. aasta otsusega C(2018)4959(8),

–  võttes arvesse komisjoni 30. aprillil 2020 avaldatud neljandat aastaaruannet Türgi pagulasrahastu kohta (COM(2020)0162) ning samuti komisjoni eelnevaid aruandeid,

–  võttes arvesse ELi Madadi usaldusfondi seitsmendat tulemusaruannet,

–  võttes arvesse järgmisi Euroopa Kontrollikoja eriaruandeid: „Kesk‑Aafrika Vabariigi jaoks ette nähtud ELi Bêkou usaldusfond: hoolimata mõningatest puudustest on algus olnud lootustandev“ (nr 11/2017), „Türgi pagulasrahastu: kasulik abi, kuid vajab kulutõhususe suurendamiseks täiustamist“ (nr 27/2018) ja „ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks: paindlik, kuid piisavalt fookustamata“ (nr 32/2018),

–  võttes arvesse komisjoni otsuseid pikendada ELi usaldusfondide tegevust kuni 2021. aasta detsembrini kooskõlas finantsmääruse artikliga 234 ning Euroopa Parlamendi seisukohti pikendamisotsuste eelnõu suhtes,

–  võttes arvesse oma 18. aprilli 2018. aasta resolutsiooni ELi välisrahastamisvahendite rakendamise kohta: 2017. aasta vahearuanne ja 2020. aasta järgne tulevane struktuur(9),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni arengukoostöö rahastamisvahendi, humanitaarabi rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi rakendamise kohta(10),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi Aafrika usaldusfondi ning selle mõju kohta arengu- ja humanitaarabile(11),

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni uue ELi Aafrika‑strateegia ning kestlikku ja kaasavat arengut toetava partnerluse kohta,

–  võttes arvesse oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta – 2020. aasta aastaaruanne(12), 18. mai 2017. aasta resolutsiooni ELi Süüria strateegia kohta(13), 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Süüria kohta(14), 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias(15), 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta eelnõu suhtes, millega muudetakse Euroopa liidu 2016. eelarveaasta eelarvet nr 2/2016: 2015. eelarveaasta ülejäägi kandmine eelarvesse(16),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni komisjoni 2018. aasta Türgi aruande kohta(17), oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta teise Euroopa Liidu üldeelarve eelnõu suhtes eelarveaastaks 2019(18) ja 4. juuli 2018. aasta resolutsiooni nõukogu seisukoha kohta eelnõu suhtes, millega muudetakse Euroopa Liidu eelarvet nr 3/2018 eelarveaastaks 2018, jagu III – „Komisjon“: Türgi pagulasrahastu tegevuste pikendamine(19),

–  võttes arvesse paranduseelarve nr 5/2020(20) eelnõud ja sellega kaasnevat otsust ettenägematute kulude varu kasutuselevõtmise kohta 2020. aastal, et jätkata Türgis pagulastele humanitaarabi andmist(21),

–  võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2019. ja 2020. aasta aruandeid Türgi kohta(22),

–  võttes arvesse komisjoni 2019. ja 2020. aasta otsuseid pikendada Madadi usaldusfondi tegevust kuni 14. detsembrini 2021 kooskõlas finantsmääruse artikliga 234,

–  võttes arvesse kohustusi Süüria kriisiga tegelemiseks ja Süüria rahva toetamiseks, mille EL ja selle liikmesriigid on võtnud 2016. ja 2021. aasta vahel Londoni ja Brüsseli konverentsidel,

–  võttes arvesse komisjoni 2018. aasta vahehindamist ja regulaarseid tulemuste aruandeid Madadi usaldusfondi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta(23), 14. juuni 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend „Globaalne Euroopa“ aastateks 2021–2027 (COM(2018)0460), ja 14. juuni 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA III) aastateks 2021–2027 (COM(2018)0465),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 58 kohaseid väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning eelarvekontrollikomisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni raportit (A9‑0255/2021),

A.  arvestades, et alates 2014. aastast on loodud neli ELi usaldusfondi, vastamaks vajadusele paindlike ja kiirelt toimivate instrumentide järele, et pakkuda sidusat ja tugevat abi kriisidele reageerimisel: ELi Bêkou usaldusfond, mis loodi 15. juulil 2014 eesmärgiga toetada kõiki Kesk‑Aafrika Vabariigi kriisist väljumise aspekte ja riigi ülesehitamisega seonduvaid pingutusi; ELi Madadi usaldusfond – 15. detsembril 2014 Süüria kriisile reageerimiseks loodud Euroopa Liidu piirkondlik usaldusfond, et võimaldada vahendite ja reageerimise koondamist ja kohandamist piirkondlikul tasandil; ELi Aafrika usaldusfond – 12. novembril 2015 Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks loodud hädaolukorra usaldusfond, ning ELi Colombia usaldusfond, mis loodi 12. detsembril 2016. aastal, toetamaks rahukokkuleppe rakendamist konfliktijärgses varajases taastumise ja stabiliseerimise faasis;

B.  arvestades, et 2018. aastal lisati finantsmääruse läbivaatamise käigus sellesse sätted, millega teatud määral tugevdati Euroopa Parlamenti kontrollivolitusi uute ELi usaldusfondide loomise korral või olemasolevate fondide tegevuse pikendamisel; arvestades, et need sätted on liiga piiratud, et tagada Euroopa Parlamendi kui eelarvepädeva institutsiooni poolne täielik demokraatlik kontroll, nagu see on sätestatud aluslepingutes;

C.  arvestades, et parlament avaldas 2020. aastal valdavalt positiivseid arvamusi ELi usaldusfondide tegevuse 2021. aasta lõpuni pikendamise kohta, väljendades samas muret läbipaistvuse puudumise pärast projektide elluviimisel, pöörates erilist tähelepanu piirihalduse ja rände juhtimisega seotud projektidele, ning arvestades tingimust, et Aafrika usaldusfondi puhul tuleb esitada kohustuslikud tagatised põhiliste inimõiguste austamise kohta kõigis rahastatud projektides;

D.  arvestades, et ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu loomist on põhjendatud vajadusega paindlikult, sihtotstarbeliselt ja kiiresti reageerida, mis ei ole klassikalise institutsioonilise raamistiku alusel võimalik, ning ELi eelarve piiratud ressursside ja paindlikkusega; arvestades, et ELi uus välisrahastamisraamistik (naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“) peaks ületama piirangud, mis tingivad vajaduse luua usaldusfonde, et konkreetsetele kriisidele paindlikumalt ja kiiremini reageerida; arvestades, et eelarvevälised instrumendid, nagu ELi usaldusfondid ning erakorralised vahendid, nagu Türgi pagulasrahastu, ohustavad demokraatliku vastutuse, läbipaistvuse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid, õõnestades Euroopa Parlamendi rolli ja ELi eelarve terviklikkust; arvestades, et eelarveväliste instrumentide loomise üle parlamendiga ei konsulteeritud; arvestades, et Aafrika ja Bêkou usaldusfondidesse panustas Euroopa Arengufond (EAF) ja seetõttu ei olnud parlament nende kahe usaldusfondi loomisse üldse kaasatud; arvestades, et parlamendi võimalik osalemine piirdus vastuväidetega Madadi ja Colombia usaldusfondide asutamislepinguid käsitlevate rakendusotsuste eelnõudele;

E.  arvestades, et usaldusfondi loomisel peab komisjon põhjendama selle lisaväärtust, nähtavust, täiendavust teiste ELi instrumentide suhtes ja kooskõla poliitikaeesmärkidega, ning arvestades, et oluline on tagada fondide kasutamise pidev järelevalve ja hindamine, tagamaks, et nende mõju on alati kooskõlas ELi õiguse, põhiväärtuste ja eesmärkidega;

F.  arvestades, et vastavalt finantsmäärusele tuleks ELi usaldusfondides teha iga-aastane väline ja sõltumatu audit ning komisjonil on õigus peatada rahastamisleping, kui partnerriik rikub kohustusi, mis on seotud inimõiguste, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi austamisega, ning tõsiste korruptsioonijuhtumite korral; arvestades, et Euroopa Kontrollikoda on oma ELi usaldusfonde käsitlevates eriaruannetes soovitanud komisjonil parandada doonorite koordineerimist (Bêkou), kõrvaldada rakendamispuudused, suurendada tõhusust ja võtta kasutusele rohkem sihipäraseid meetmeid (Aafrika usaldusfond) ning tagada raha otstarbekam kasutamine (Türgi pagulasrahastu);

G.  arvestades, et komisjoni hinnangul on märkimisväärsed pagulastega seotud humanitaarsed vajadused täheldatavad ka väljaspool Türgi pagulasrahastut;

H.  arvestades, et parlament on korduvalt rõhutanud suurendatud parlamentaarse kontrolli vajadust ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu suhtes, samas teadvustades nende pakutavat lisaväärtust, samuti on parlament korduvalt toonitanud vajadust olla tihedamalt kaasatud tulevaste ELi usaldusfondide ettevalmistamisse ja läbirääkimistesse ning laiendada olemasolevaid ELi usaldusfonde ja muid ELi rahastamisvahendeid välistegevuse valdkonnas; arvestades, et parlament on komisjoni üles kutsunud parandama oma teavitamist usaldusfondide kohta ja on märkinud, et korrapärane, arvandmetel põhinev teave usaldusfondide rakendamise kohta on väga vajalik selleks, et parlament saaks täita oma rolli demokraatliku järelevalve ja kontrolli tegijana;

I.  arvestades, et suurim osa makseid ELi usaldusfondidesse tuleb praegu ELi eelarvest, liikmesriikide osamaksed moodustavad aga ELi usaldusfondide eelarvest väga piiratud osa; arvestades, et liikmesriikide osamaksed Türgi pagulasrahastusse ei ole vabatahtlikud, vaid kogurahvatulul põhinevatel osamaksed ning need lisatakse otse liidu eelarvesse sihtotstarbelise välistuluna vastavalt finantsmääruse artikli 21 lõike 2 punktile b; arvestades, et vastavalt finantsmääruse artikli 187 lõikele 6 ei integreerita ELi usaldusfondide puhul liikmesriikide osamakseid liidu eelarvesse;

J.  arvestades, et ELi ja Türgi 2016. aasta märtsi avalduses ning ELi ja Türgi tagasivõtulepingus pööratakse mittediskrimineerival viisil erilist tähelepanu ebaseadusliku rände uute mere- või maismaateede tõkestamisele, smugeldajate võrgustike lammutamisele, Türgi piiride kontrollile ja tagasisaatmise aktsepteerimisele;

K.  arvestades, et liidu arengukoostööpoliitika põhieesmärk on vaesuse vähendamine ja pikas perspektiivis selle kaotamine, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 208; arvestades, et Euroopa arengukonsensus on jätkuvalt ELi arengupoliitika teoreetiline raamistik ja et Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas kinnitab veel kord humanitaarabi andmise põhialuseid; arvestades, et EL tema partnerid humanitaarvaldkonnas peavad suutma tagada abi ja kaitse, mis on vajadustepõhised ning millega austatakse humanitaartegevuse neutraalsuse, erapooletuse, humaansuse ja sõltumatuse põhimõtteid; arvestades, et ametliku arenguabi vahenditest tuleb eraldada vahendeid majanduslikule, inim- ja sotsiaalsele arengule, eelkõige selleks, et tagada kvaliteetse hariduse kättesaadavus, samuti kohapealse vastupanuvõime suurendamisele, sealhulgas seoses kliimamuutustega, ning rahuvalveoperatsioonidele arengu- ja/või humanitaarabi osutamiseks, pöörates erilist tähelepanu usaldusfondi otsuses kindlaks määratud arenguprobleemidele;

L.  arvestades, et ELi Aafrika usaldusfondi asutamislepingus seatakse piirihalduse projektid Liibüas selgelt usaldusfondi volituste ning Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi kohaldamisalasse. arvestades, et alates 2017. aasta juulist on ELi usaldusfondi kaudu eraldatud peaaegu 90 miljonit eurot Liibüa rannikuvalve suutlikkuse treenimiseks, varustamiseks ja toetamiseks ning 49 miljonit eurot on eraldatud tagasipöördujate kinnipidamise tingimuste parandamiseks; arvestades, et ELi usaldusfondi asutamislepingutes on selgelt kirjas, et usaldusfondist rahastatakse meetmeid, millega aidatakse kaasa rände haldamise igakülgsele tõhustamisele kooskõlas rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisiga, kaasa arvatud ebaseadusliku rände ohjamine ja tõkestamine ning võitlus inimkaubanduse vastu; arvestades aga, et Liibüa rannikuvalve tegevuse raames on väidetavalt toime pandud inimõiguste rikkumisi;

M.  arvestades, et Euroopa Parlament leidis 2020. aastal, et ELi Aafrika usaldusfondi pikendamise jätkamiseks tuleks kõigis rahastatud projektides anda kohustuslikud tagatised inimõiguste järgimise kohta, pöörates erilist tähelepanu rände haldamisele ja tagades ka, et need tagatised kehtestatakse juhul, kui edaspidi tekib vajadus nõuetekohaselt põhjendatud uue usaldusfondi järele;

N.  arvestades, et Süüria kriisile reageerimiseks loodud Euroopa Liidu piirkondliku usaldusfondi (Madadi fond) raames on kasutusele võetud 2,3 miljardit eurot, mis hõlmab ka 21 ELi liikmesriigi, Türgi ja Ühendkuningriigi vabatahtlikku rahalist osalust; arvestades, et fondi programmides keskendutakse haridusele, elatisele, tervishoiule, kaitsele ja veevarustusele ning neist saavad kasu pagulased, riigisisesed põgenikud ja kohalikud kogukonnad ning nende raames on toetust saanud rohkem kui seitse miljonit inimest; arvestades, et Süüria kodusõja pikaajaliseks muutumisel hakati Madadi fondi meetmetes tegelema rohkem humanitaar- ja arenguabi lõimimisega, keskendudes rohkem süsteemide tugevdamisele, et toetada vastuvõtvate riikide pingutusi ja suutlikkust reageerida sellele pikaajaliseks muutunud kriisile, eelkõige avalike teenuste pakkumisega Iraagis, Jordaanias ja Liibanonis;

O.  arvestades, et Madadi fondile antud hinnangu kohaselt on see fond projektide käivitamisel Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi standardmenetlustest suhteliselt kiirem; arvestades, et Madadi fond on suutnud saavutada ka mastaabisäästu, kuna selle suuremahuliste projektide maht on keskmiselt 20 miljonit eurot ning nende rakendusperiood on keskmiselt umbes 30 kuud;

P.  arvestades, et Türgi pagulasrahastu erineb liidu usaldusfondidest peamiselt seetõttu, et see on jätkuvalt liidu eelarves sees;

Q.  arvestades, et komisjoni kinnitusel on Türgi pagulasrahastu kavandatud olemasolevate ELi rahastamisvahendite koordineerimiseks, et neid kasutataks pagulaste vajaduste rahuldamiseks järjepideval ja ühtsel viisil;

I.Üldised kaalutlused

Eelarveaspektid

1.  märgib, et 31. detsembriks 2020 moodustasid kõigi ELi usaldusfondide vahendid kokku 7 691 miljonit eurot, millest ELi eelarve osamakse moodustas 3 170 miljonit eurot, Euroopa Arengufondi osa oli 3 534 miljonit eurot ja 988 miljonit eurot pärines liikmesriikidelt ja teiste doonorite osamaksetest; märgib lisaks, et samaks kuupäevaks olid ELi usaldusfondid sõlminud lepinguid 7 141 miljoni euro ulatuses ja maksnud välja 4 869 miljonit eurot; märgib ühtlasi, et 31. detsembriks 2020 oli kõigi ELi usaldusfondide kulukohustuste assigneeringute täitmise määr 98 % (ELi Madadi usaldusfond oli täitnud enam kui 95 %, ELi Bêkou usaldusfond 99 %, ELi Aafrika usaldusfond 99 % ja ELi Colombia usaldusfond 94 % saadavalolevatest kulukohustuste assigneeringutest), üldine maksete assigneeringute täitmise määr oli aga 63 % (ELi Aafrika usaldusfond 62 %, ELi Bêkou usaldusfond 66 %, ELi Colombia usaldusfond 52 % ja ELi Madadi usaldusfond 64 %);

2.  tuletab meelde, et Türgi pagulasrahastu koosneb kahest 3 miljardi euro suurusest osast; peab kahetsusväärseks asjaolu, et erinevalt esimesest (aastate 2016–2017) osast, millesse ELi eelarvest eraldati 1 miljard eurot ja liikmesriigid panustasid 2 miljardit eurot, on teise (aastate 2018–2019) osa osamaksete suhe olemasolevate liidu projektide kahjuks vastupidine;

3.  tuletab meelde, et kui Türgi pagulasrahastu esimese osa puhul moodustas IPA II osamakse 52,4 %, humanitaarabi 46,6 %, julgeoleku ja rahu edendamise rahastamisvahend 0,7 % ning arengukoostöö rahastamisvahend 0,3 %, siis teise osa puhul oli IPA II osamakse 64,5 % ja humanitaarabi 35,5 %;

4.  märgib, et (2020. aasta lõpuks) on 36,6 % Türgi pagulasrahastu esimese osa eraldistest ära kasutatud otsese eelarve täitmise kaudu ja 63,4 % kaudse eelarve täitmise kaudu (millest üle nelja viiendiku rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu); märgib lisaks, et teise osa puhul moodustas otsene eelarve täitmine 32,1 % (100 % Euroopa Komisjoni kaudu) ja kaudne eelarve täitmine 67,9 % (kolm neljandikku rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu);

5.  märgib lisaks, et rahvusvahelised organisatsioonid on olnud ELi usaldusfondide suurimad rakendajad (36,8 %), edestades Euroopa Komisjoni (35,7 %), liikmesriikide ametiasutusi (24,2 %) ja avaliku teenistuse asutusi (3,4 %);

Euroopa Parlamendi kaasatus otsuste tegemise ja tulemuste jälgimise raamistikus ning aruandluses ja/või hindamises

6.  märgib, et parlamendikomisjonide esimehed ja asjaomased liikmed on saanud usaldusfondide strateegianõukogude ja Türgi pagulasrahastu juhtkomitee koosolekutel vaatleja staatuse; peab kahetsusväärseks, et seda staatust ei ole ametlikult usaldusfondide asutamislepingutes kajastatud; nõuab, et nõukogu koosolekute kutsete koostamisel võetaks arvesse Euroopa Parlamendi ametlikku kalendrit ning et kogu asjakohane teave ja dokumendid, mida nõukogu koosolekutel arutada, esitataks piisava ajavaruga enne koosolekuid, et võimaldada parlamendiliikmete ja sekretariaadi töötajate aktiivset osalemist;

7.  peab kahetsusväärseks Euroopa Parlamendi piiratud rolli ELi usaldusfondidele liidu osamaksete kohta otsuste tegemisel ning järelevalve ja kontrolli teostamisel ning kordab, et enne usaldusfondide loomist ja/või laiendamist, mis peaks jääma viimaseks abinõuks, oleks tulnud täiel määral kasutada olemasolevaid õiguslikke, regulatiivseid ja eelarvelisi lahendusi; tuletab meelde oma varasemaid vastuseta jäänud taotlusi ja kordab, et parlament peaks olema esindatud tegevkomiteede koosolekutel ja tal peaks olema võimalik nende tegevust jälgida, ning kutsub komisjoni üles esitama aegsasti üksikasjaliku teabe nendes komiteedes tehtud otsuste kohta; on veendunud, et parlament peab täielikult ära kasutama oma rakendamis- ja eelarvekontrolli volitused ning tagama, et ELi rahastamisotsused ja nendega seotud eraldised vastaksid liidu õiguspärasuse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetele, tagades sellega ELi tegevuse demokraatliku legitiimsuse ja vastutavuse;

8.  võtab teadmiseks komisjoni pingutused sekkumisi hoolikalt jälgida ja hinnata ning anda teadmisi ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu tegevuse kohta selleks ette nähtud aruannete kaudu; nõuab, et neid pingutusi suurema läbipaistvuse saavutamiseks tugevdataks asjaomaste andmete avaldamisega ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu veebilehtedel, kaasa arvatud konkreetsed üksikasjad rahastatavate projektide ja saavutatud tulemused võrdluses püstitatud eesmärkidega; rõhutab, et selliste aruannete kättesaadavus, detailsus, täielikkus ja faktiline järjepidevus on olulised Euroopa Parlamendi kui eelarvepädeva institutsiooni toetamiseks, et parlament saaks fondide rakendamist adekvaatselt hinnata;

9.  märgib, et ELi Aafrika usaldusfondi 2019. ja 2020. aasta aruandes avaldati teave kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamise kohta; peab kahetsusväärseks, et see teave ei ole allhanke vähese läbipaistvuse tõttu avalikult kättesaadav; märgib, et võimaluse korral tuleks selline teave projekti tasandil liigendada, võttes arvesse asjakohaselt põhjendatud konfidentsiaalsuse ja turvalisuse nõudeid;

10.  peab kahetsusväärseks komisjoni hilinenud teadet kavatsusest pikendada ELi usaldusfondide kestust ja mõnede usaldusfondide hilinenud hindamist, mis ei võimaldanud parlamendil Aafrika usaldusfondi suhtes jõuda täielike ja täpsete õigeaegsete järeldusteni, millega piirati demokraatlikku järelevalvet ja vastutust;

11.  kordab oma nõudmist, et ELi usaldusfondide pikendamine kuni 2021. aasta detsembrini, millega parlament nõustus, peab olema peamiselt tehniline, et tagada sujuv üleminek uuele mitmeaastasele finantsraamistikule ning võimaldada juba eraldatud vahendite osas tõhusate kokkulepete sõlmimist ja vahendite tulemuslikku kasutamist; rõhutab komisjoni kinnitust, et usaldusfondide pikendamisega püüti tagada jätkuv õiguslik alus eelmise mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 raames võetud maksekohustuste tasumiseks ning et naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi ega ühinemiseelse abi instrumendi (IPA III) raames ei võeta ELi usaldusfondide suhtes uusi kohustusi;

12.  rõhutab, et komisjon peaks oma aruannetes kirjeldama ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastuga hõlmatud valdkondade jaoks mõeldud eri rahastamisvahendite, sealhulgas ELi välisinvesteeringute kava, vastastikust täiendavust ning loodud lisaväärtust;

II.Hinnang igale ELi usaldusfondile ja Türgi pagulasrahastule

Bêkou fond

13.  on seisukohal, et Bêkou usaldusfond on osaliselt, ühe vahendina kaasa aidanud Kesk‑Aafrika Vabariigis valitseva olukorra lahendamisele ning Kesk‑Aafrika Vabariigi arengu- ja humanitaarvajaduste sidumisele;

14.  viitab lisaks 2018. aasta veebruaris Kesk‑Aafrika Vabariiki külastanud Euroopa Parlamendi arengukomisjoni delegatsiooni järeldustele, milles märgitakse, et Bȇkou usaldusfond on riigis nähtav ja tundub olevat hästi vastu võetud projektide kaudu, mis vastavad nõuetekohaselt rehabiliteerimise, elatise pakkumise ja pikemaajalise arengu vajadustele vähemalt kohalikul tasandil ja väiksemas mõõdus;

15.  toonitab, et Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta eriaruandes avaldatud järeldustest nähtub, et Bêkou usaldusfond on üleüldiselt andnud positiivseid tulemusi ja on ligi tõmmanud abi, kuid ainult mõne uue rahastaja lisaks, ning et suurem osa selle projektidest on andnud eeldatud tulemusi ja taganud ELile suurema nähtavuse; märgib siiski, et aruandes soovitati sekkumisala paremini määratleda, toetajaid paremini koordineerida, parandada projektide valikumenetlusi, järelevalvet ja tulemuslikkuse mõõtmist, tõhustada kulude optimeerimist ja läbipaistvust rakendusorganisatsioonide valimisel; märgib, et tegevkomitees esindavad liikmesriike nende riiklikud arenguagentuurid, kes valitakse ka projektide elluviijateks, ning on mures, et see võib viia huvide konfliktini tegevkomitee projektide valikumenetluses;

16.  märgib, et humanitaarkriisi, vaesuse ja Kesk‑Aafrika Vabariigi jätkuvate uute julgeolekuprobleemide tõttu nõuab ELi edasine toetus selgelt suunatud programme ja vajaduse korral paindlikku ELi-poolset rahastamist naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames, et soodustada Kesk‑Aafrika Vabariigis humanitaarabi, rahu ja julgeolekut, demokratiseerimist ja demokraatlike institutsioonide tugevdamist ning inimõiguste järgimist;

17.  on seisukohal, et hoolimata ELi ja muude doonorite sekkumisest on olukord selles riigis uute konfliktide ja tõsise toiduga kindlustamatuse tõttu ebastabiilne;

Madadi fond

18.  on seisukohal, et ELi Madadi usaldusfond on tõendanud oma lisaväärtust kriisile reageerimisel ja ka ELi jaoks, mis puudutab suuremat välist nähtavust ja mõju, erinevatest allikatest saadud rahaliste vahendite suuremat kontrolli, koordineerimist ja võimendamist võrreldes riikide tasandi või muude rahvusvaheliste kanalitega; märgib, et fondi kulutused seati vastavusse kasutatud õiguslike aluste või liidu instrumentidega ja nende eesmärkidega; tuletab seetõttu meelde, et Madadi usaldusfondist rahastatavad projektid peavad edendama ja kaitsma väärikust, inimõigusi ja põhivabadusi ning eelkõige vähemuste ja kaitsetumate rühmade sotsiaalset ja majanduslikku kaasamist; peab kahetsusväärseks, et Süüria konflikt veel jätkub, ja rõhutab, et nende Süüria pagulaste vajadused, kes ei saa lähitulevikus kodumaale tagasi pöörduda, ning pagulasi vastuvõtvate kogukondade vajadused pikaajalise integratsiooni ja tööhõive osas nõuavad endiselt ELi ja rahvusvahelist pikaajalist abi pikemaajalise integratsiooni- ja tööhõivesuutlikkuse kindlustamiseks ühtsel viisil vastuvõtvate kogukondadega; juhib tähelepanu sellele, et konfliktiohtlikud alad Süürias ei võimalda praegu pikaajalise ülesehitustöö tegemist;

19.  märgib, et 2018. aasta oktoobri strateegilise vahehindamise aruandes jõuti järeldusele, et Madadi usaldusfond on olnud „suur ja kulutõhus ning jõudnud paljude abisaajateni suhteliselt madalate kuludega“ ning et see on „võimaldanud ELil paindlikult tegutseda“;

20.  tunnustab usaldusfondi kiiret ja paindlikku reageerimist partnerriikide ja kogukondade toetamiseks koroonaviiruse puhangu ajal, näidates üles aktiivsust meetmete ümberkujundamisel ja ümbersuunamisel lisaks tervishoiule ka muudes valdkondades, nagu elatis, kaitse, haridus ja sotsiaalne sidusus Liibanonis, Iraagis, Türgis ja Jordaanias;

21.  rõhutab pagulaste, riigisiseselt ümberasustatud isikute ja vähekaitstud vastuvõtvate kogukondade järjepideva toetamise olulisust, sealhulgas laiemalt kogu jätkuvast konfliktist mõjutatud piirkonnas, mille toetamiseks kombineeritakse 2021.–2027. aasta finantsraamistiku jaoks loodud instrumentide raames antav pikaajaline, prognoositav, täielikult läbipaistev ja kiiresti rakendatav rahastamine liikmesriikide võimalike panustega sihtotstarbelise välistulu näol, võttes arvesse kõiki finantsmäärusega tagatud rahastamisvahendeid;

22.  tuletab meelde Süürias ja ümberkaudses piirkonnas asuvate Palestiina pagulaskogukondade kaitsetust ning nõuab nende pidevat toetamist ja kaasamist Süüria kriisiga seonduvatesse ELi humanitaarkavadesse ja vastumeetmetesse;

Aafrika fond

23.  märgib, et Aafrika usaldusfond loodi hädaolukorra usaldusfondina, et aidata kaasa kriiside lahendamisele Aafrika kolmes piirkonnas eesmärgiga saavutada pikaajaline stabiilsus ja arengueesmärgid; leiab, et ELi Aafrika hädaolukorra usaldusfond on kiire ja paindlik vahend, mis aitab lahendada ühiseid ülemaailmseid probleeme, nagu ränne ja sundränne, kliimamuutuste mõju ja majanduskriisid; toonitab, et praeguse COVID‑19 pandeemiaga kaasnev enneolematu olukord nõuab kogu vajalikku paindlikkust ja kiirust; rõhutab aga, et paindlikkus tuleb alati siduda täieliku läbipaistvuse ja vastutusega; usub, et võimalik on veel paremini tegutseda, kui üle kolme piirkonna võtta sihipärasemaid meetmeid ning toetada tulemuste mõõtmist ja aruandlust;

24.  võtab teadmiseks, et 78 projekti aitasid suurendada majanduslikke ja tööhõivevõimalusi, 97 projekti võeti ette vastupanuvõime tugevdamiseks, 75 projekti keskendusid rände haldamisele ning 75 projekti aitasid parandada juhtimist ja konfliktide ennetamist; märgib murega, et konkreetsete asjaolude tõttu on rände haldamine muutunud mõnes projektis ELi reageerimise keskseks osaks; kordab aga, et algsed eesmärgid, milleks on vastupanuvõime suurendamine ja rände algpõhjustega tegelemine, peaksid alles jääma;

25.  väljendab rahulolu selle üle, et ELi Aafrika usaldusfond on mõnel juhul panustanud kolmekordse seose lähenemisviisi, mis seisneb humanitaarabi, arenguvaldkonna ja rahuloome lõimimises, mis eelneva mitmeaastase finantsraamistiku ELi rahastamisvahendite puhul võimalik ei olnud; tuletab meelde, et ELi usaldusfondi rahastamist tuleb rakendada ja hinnata ametliku arenguabi kriteeriumide alusel ning et kõik sellest nõudest väljapoole jäävad kulud tuleb rahastada usaldusfondi alla koondatud eri allikatest, ning taunib ametliku arenguabi vahendite mis tahes kasutamist, mis on vastuolus arengueesmärkidega; tuletab meelde aluspõhimõtet, et humanitaarabi peab olema sõltumatu;

26.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et tervelt 37 % Aafrika usaldusfondi vahenditest on eraldatud meetmetele, mille eesmärk on rännet piirata ja vähendada, samas kui vähem kui 9 % vahenditest on eraldatud rände ja sundrände põhjustega tegelemiseks; märgib, et vähem kui 1,5 % Aafrika usaldusfondi vahenditest on eraldatud seaduslikele rändekanalitele; tunnistab, et piirijulgeolek on Aafrika partnerriikide stabiilsuse tagamiseks väga vajalik ning EL peab partnerriike toetama võitluses ebaseaduslike rändevoogude, smugeldamise ja inimkaubanduse algpõhjustega;

27.  võtab teadmiseks teated Liibüa rannikuvalve tegevuse käigus Liibüas aset leidvate jätkuvate inimõiguste rikkumiste kohta; rõhutab, et paljusid rannikuvalvurite päästetud või tabatud inimesi peetakse Liibüas kohutavates tingimustes meelevaldselt kinni; rõhutab, et pagulaste tagasisaatmisega riikidesse, kus neil ei ole turvaline, rikutakse 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni; märgib, et erakorralise transiidi mehhanismiga seoses esineb projektide elluviimisel probleeme inimõiguste järgimisel; märgib, et Liibüas ei järgita tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet; tuletab aga meelde, et igasuguse sekkumise puhul tuleks tagada inimelude, väärikuse ja inimõiguste täielik kaitse; palub sellega seoses komisjonil ja liikmesriikidel kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerides üle vaadata ja läbi viia konkreetse riskihindamise ELi Aafrika usaldusfondist rahastatavate mere- ja piiride valvamise ja haldamise valdkonna pädevate asutustega tehtava koostöö kohta, et tagada inimõiguste järgimise objektiivne hindamine;

28.  rõhutab kohalike partneritega tehtava koostöö ja dialoogi tähtsust; kiidab heaks prioriteetsete vajaduste kindlakstegemiseks korraldatud konsultatsioonid ja uuringud; kutsub komisjoni tungivalt üles asjakohaselt kaasama kohalikke omavalitsusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone ELi Aafrika usaldusfondi toetatavatesse projektidesse;

29.  märgib, et ELi Aafrika usaldusfondi üks peamistest eesmärkidest – nagu on sätestatud selle asutamislepingus – on rände algpõhjustega tegelemine, eriti vastupanuvõime, majanduslike ja võrdsete võimaluste, julgeoleku ja arengu edendamine ning inimõiguste rikkumiste käsitlemine; nõuab, et rohkem tähelepanu pöörataks pikaajalistele arengueesmärkidele, nagu tööhõive, haridus, toiduga kindlustatus ja kohaliku elanikkonna elutingimuste parandamine;

30.  märgib, et Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 32/2018 juhiti tähelepanu mitmesugusele puudustele, sealhulgas ELi riigihankeõiguse kohaldamata jätmisele ja läbipaistmatule juhtimisele, soovitati parandada projektide valikumenetlust, kiirendada rakendamist ja süstemaatilisemat tulemuslikkuse järelevalve protsessi, mis hõlmaks kõiki projekte, ning märgiti, et fondi suure ulatuse tõttu ei olnud see sageli piisavalt tõhus, kuna vajadusi ja vahendeid, mille abil oleks saanud mõõdetavat mõju saavutada, ei olnud piisavalt kvantifitseeritud; nõuab eeskirjade lihtsustamist ja paremat teavitustööd hankemenetluste taotluste osas, et hõlbustada väiksemate ja kohalike valitsusväliste organisatsioonide juurdepääsu ELi rahastamisele;

31.  märgib, et ELi Aafrika usaldusfond on aidanud vastupanuvõimet tugevdada ning humanitaarabi ja arenguvaldkonda lõimida haprates tingimustes; märgib lisaks, et usaldusfond on edendanud ka koostööd erinevate sidusrühmade vahel ja võimaldanud saada osamakseid ELi mittekuuluvatelt toetajatelt, mis Brexiti‑järgses olukorras on omandanud eriti suure tähtsuse, ning on suurendanud rände ja sundrände küsimuse ja ELi sellele reageerimise nähtavust; peab samal ajal kahetsusväärseks, et selle fondi rakendamise järelevalve ei ole olnud piisav, ja nõuab, et pikaajalise projekti raamistikku lisataks SMART‑eesmärgid (konkreetsed, mõõdetavad, saavutatavad, realistlikud ja tähtajalised eesmärgid) ning et projektide hindamiseks kehtestataks mõõdetavad sihtnäitajad;

32.  tunnustab komisjoni ettepanekut suunata mujale algselt ELi Aafrika usaldusfondist Eritreale eraldatud rahalised vahendid, eelkõige need, mis olid suunatud teede renoveerimiseks, milleks kasutati sunniviisilist tööd;

Colombia fond

33.  on seisukohal, et Colombia usaldusfond on oma väärtust tõestanud ja on praegustes oludes oluliseks vahendiks, millega toetada Colombia valitsuse ja Colombia revolutsiooniliste relvajõudude (FARC) rahukokkuleppe järgimist; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi Colombia usaldusfondi tegevuse pikendamine on veelgi kinnitanud ELi pühendumust ja taganud hädavajaliku toetuse Colombia rahuprotsessile; tuletab meelde, et ELi usaldusfond Colombia jaoks on loodud arengukoostöö rahastamisvahendi alusel ja see peab olema kooskõlas Euroopa Liidu arengupoliitika põhieesmärgiga: „liidu arengukoostöö poliitika peamine eesmärk on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine“ ning „liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid“;

34.  rõhutab ka usaldusfondi olulist rolli Colombia toetamisel maaelu igakülgse arendamise ja majanduskasvu valdkonnas; nõuab, et Colombia rahuprotsessis oleks jätkuvalt esmatähtsal kohal pikaajalised ja keskpika tähtajaga täiesti läbipaistvad rahastamisprogrammid ja järelevalve ning et neis programmides kasutataks Euroopa Parlamendi asjakohast demokraatlikku kontrolli ja osalust ning sidusrühmadega, eriti kohaliku kodanikuühiskonnaga peetavaid asjakohaseid, läbipaistvaid ja kaasavaid konsultatsioone;

35.  õnnitleb Colombiat pingutuste puhul, mida riik on hoolimata oma probleemidest rahukokkuleppe rakendamisel teinud selleks, et toetada enam kui 1,7 miljonit Colombiasse põgenenud Venezuela sisserändajat, eelkõige andes neile kümneaastase ajutise kaitsestaatuse;

36.  tunnustab Tšiili Vabariigi osalemist usaldusfondi rahastamises; märgib, et piirkondlike partnerite osalus on kõrge lisaväärtusega ning on suurendanud ELi tegevuse ja koostöö kohalikku tunnustamist ja legitiimsust;

Türgi pagulasrahastu

37.  juhib tähelepanu sellele, et Türgi on vastu võtnud maailma suurima pagulaskonna, kelle hulgas on registreeritud peaaegu neli miljonit Süüriast, Iraagist ja Afganistanist tulnud pagulast; tuletab meelde Türgi pagulasrahastu olulist rolli Süüria pagulaste vastuvõtmisel; nõuab ELi ja Türgi avalduse inimõiguste alase mõju põhjalikku hindamist ning rõhutab mõlema poole jaoks põhiõiguste nõuete täitmise olulisust, mis on osa selle avalduse rakendamisest; on seisukohal, et EL peaks jätkama vajaliku toetuse andmist Süüria pagulastele ja teistele pagulastele ning vastuvõtvatele kogukondadele Türgis, tagades, et Türgi valitsust ei kaasata otse rahaliste vahendite haldamisse ja eraldamisse, mis tuleks eelkõige anda otse pagulastele ja vastuvõtvatele kogukondadele ning mida peaksid haldama organisatsioonid, mis tagaksid vastutuse ja läbipaistvuse;

38.  on seisukohal, et ELi Türgi pagulasrahastu on tõestanud oma väärtust uuendusliku ressursside ühendamise vahendina ja olulise koordineerimismehhanismina Türgi abistamisel, millega reageeritakse kiiresti pagulaste ja neid vastuvõtvate kogukondade viivitamatutele humanitaarsetele ja arengualastele vajadustele, ning rõhutab vajadust tagada selle tegevuse jätkusuutlikkus; märgib sellega seoses, et oodatud tulemuse saavutamiseks tuli enamikku projekte pikendada; avaldab toetust Türgi kodanikuühiskonnale ja tuletab meelde rahvusvaheliste organisatsioonide tänuväärseid pingutusi nende projektide elluviimisel; rõhutab seda lisaväärtust, mida annab kohalike organisatsioonide, ekspertide ja valitsusväliste organisatsioonide ning ELi liikmesriikide organisatsioonide kaasamine Türgi pagulasrahastu rakendamisse;

39.  väljendab rahulolu Türgi pagulasrahastu esimese osa, eelkõige hädaolukorra sotsiaalse turvavõrgu (ESSN) edu üle, mis on suurim komisjoni hallatav humanitaarprojekt; tunnustab teise osa edenemist, mis hõlbustab järkjärgulist üleminekut humanitaarabilt arenguabile;

40.  on teadlik Türgi pagulasrahastu rollist umbes 1,8 miljoni pagulase abistamisel nende põhivajaduste rahuldamise kaudu, 668 900 pagulaslapsele haridustoetuse võimaldamisel ning miljonitele pagulastele tervishoiu- ja kaitseteenuste osutamisel; rõhutab aga, et Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 27/2018 osutati tervishoiu- ja haridustegevuse rahastamise ebajärjekindlusele, kusjuures sarnaste projektide rahastamiseks kasutatakse samal ajal erinevaid juhtimisstruktuure; peale selle rõhutati aruandes, et rahalise abi projektide puhul oleks võinud saavutada suuremat väärtust, ning kutsuti komisjoni üles parandama munitsipaaltaristu ja sotsiaal-majandusliku toetuse kavandamist, võimaldama valitsusvälistele organisatsioonidele tegevuskeskkonda ja parandama aruandlust pagulasrahastu kohta; märgib eriti COVID‑19 mõju pagulastele ja juhib tähelepanu sellele, et Türgi pagulasrahastu loodi vaatamata rahvusvahelise varjupaigaõiguse seisukohast Türgis esinevatele tõsistele probleemidele seoses pagulaste inimõiguste olukorraga; tuletab meelde, et 2020. aastal taotles komisjon ELi eelarve ettenägemata kulude varust lisaks 481,6 miljoni euro kasutuselevõtmist, mis ületab Türgi pagulasrahastu jaoks algselt kavandatud eraldist, et rahastada meetmeid hädaolukorra sotsiaalse turvavõrgu programmi ja tingimuslike haridusotstarbeliste sularahaülekannete programmi raames;

41.  väljendab veel kord sügavat kahetsust asjaolu pärast, et selle pagulasrahastu loomisel ega selle tegevuse pikendamisel Euroopa Parlamendiga ametlikult ei konsulteeritud ega küsitud tema nõusolekut ning parlament kaasati ainult ühe eelarvepädeva institutsioonina, millega kahjustati Türgi pagulasrahastu demokraatlikku vastutust; kinnitab, et parlamenti ei tohiks uuesti sellisesse olukorda asetada;

42.  rõhutab, et Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 27/2018(24) tõstatakes küsimusi pagulasrahastust rahastatavate humanitaarprojektide tõhususe üle, kuna neis ei hinnatud järjekindlalt ja terviklikult eelarveliste kulude mõistlikkust; märgib, et aruandes väljendatakse ka muret asjaolu pärast, et auditi käigus ei ole võimalik kõiki humanitaarprojekte jälgida; rõhutab, et Türgi ametiasutuste keeldumine juurdepääsu võimaldamisest kahe rahalise toetuse projekti abisaajate andmetele võib tekitada küsimusi rahastu finantsjuhtimise usaldusväärsuse kohta, eriti võttes arvesse Türgi kiiret taganemist õigusriigist ja põhiõigustest; tuletab meelde vajadust kontrollida Türgi valitsuse ja kohalike ametiasutuste poolt rakendtavaid vahendeid; märgib, et rahalisi vahendeid tuleb kasutada üksnes pagulaste kõigi füüsiliste ja psühholoogiliste vajaduste rahuldamiseks, sealhulgas eluase, toit, haridus ja inimväärse elatustaseme tagamine; kutsub komisjoni üles paremini jälgima ja hankima andmeid kõigi Türgi pagulasrahastu programmide ja projektide abisaajate kohta; rõhutab, et täieliku vastutuse saavutamiseks ja topeltrahastamise vältimiseks peaks komisjon tegema vahendid kättesaadavaks rakenduspartnerite kohapeal saavutatud eesmärkide põhjal ja pärast finantsmääruse nõuete kohase rakendamishinnangu andmist; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et Türgi pagulasrahastu eesmärgid ja rahastu rakendamine oleksid kooskõlas ELi üldpõhimõtete, poliitika ja eesmärkidega, sealhulgas demokraatia, õigusriigi ja inimõigustega, ning väljendab muret nende põhimõtete degradatsiooni pärast Türgis;

43.  rõhutab humanitaarabilt arengukoostööle ülemineku tähtsust ning kutsub komisjoni üles töötama välja ja rakendama üleminekustrateegiat, mis keskenduks pagulastele elatise teenimise võimaluste loomisele, et parandada nende iseseisvust ja sotsiaalset kaasatust vastuvõtvates kogukondades; tuletab meelde ELi pikaajalist eesmärki, et Türgi ametiasutused võtaksid ELi rahastatava tegevuse järk-järgult üle, austades täielikult demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi; kutsub kõiki eelseisva Vahemere idaosa käsitleva mitmepoolse konverentsi osalisi üles käsitlema seda teemat lisaks humanitaar- ja arenguküsimustele;

44.  kordab oma nõudmist, et Türgi austaks tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, eelkõige Süüria piiril, tagades, et pagulaste inimõigusi ja nende seisundit, mis on tagatud 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga, austatakse täielikult, ning et Türgi ei mängiks rändevooge välja poliitilistel eesmärkidel ega kasutaks neid ELi vastu väljapressimise allikana; loodab, et Türgi täidab täielikult ja mittediskrimineerivalt 2016. aasta märtsi ELi‑Türgi avaldust ning ELi ja Türgi tagasivõtulepingut; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks ELi‑Türgi avalduse järgimise põhjaliku järelevalve, sealhulgas seoses Türki naasvate varjupaigataotlejate ja rändajate inimõiguste olukorraga, mis on osa ELi‑Türgi avaldusest, ning annaks selle kohta Euroopa Parlamendile aru; kutsub Türgi ametivõime üles tagama ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile täieliku pääsu Türgi Süüria piiril asuvatesse kinnipidamiskeskustesse, et oleks võimalik jälgida tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimist; rõhutab, et Türgile antav rahaline toetus pagulaste voo haldamiseks peab sõltuma eelarve täieliku läbipaistvuse järgimisest ning kodanikuühiskonna organisatsioonide piiranguteta kaasamisest; palub komisjoni kutsuda Türgi ametivõime üles parandama rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide töökeskkonda; kutsub komisjoni üles kulutuste järelevalve tugevdamiseks tuginema oma kogemustele spetsiaalsete kolmanda osapoole kontrollisüsteemide suhtes;

45.  kutsub Türgit üles hoiduma pagulaste kinnipidamiskeskustes kinnihoidmisest eesmärgiga panna nad alla kirjutama vabatahtliku tagasipöördumise vormidele ja kutsub üles tagama neile tervishoiuteenuste kättesaadavuse olenemata nende registreerimiskohast riigis;

46.  märgib, et Türgi pagulasrahastust toetatakse ainult registreeritud pagulasi; väljendab muret selle pärast, et paljud pagulased on jäänud abita, kuna mõnes provintsis ja linnas oli registreerimine keeruliseks tehtud;

47.  tunnustab nõukogu üleskutset komisjonile: esitada nõukogule ettepanek Süüria pagulaste rahastamise jätkamiseks Türgis, Jordaanias, Liibanonis ja piirkonna muudes osades;

III.Tulevikuväljavaated ja soovitused

48.  rõhutab, et pikaleveninud kriiside korral tuleb rahastamisvajadustele paremini reageerida ning tagada humanitaarabi, ülesehituse ja arengu paindlik ja sidus koordineerimine ja ühelt teisele üleminek viisil, mis on kooskõlas rahvusvahelise arengupoliitika eesmärkidega, kaasa arvatud ÜRO säästva arengu eesmärgid ja liidu arengupoliitika põhimõtted, nagu vaesuse kaotamise toetamine ja ebavõrdsuse vähendamine, ning humanitaarse sekkumise korral tuleb täielikult austada humanitaarabi põhimõtteid – inimlikkust, neutraalsust, erapooletust ja sõltumatust – ning täiel määral kaitsta inimelusid, inimväärikust ja inimõigusi; rõhutab, et ELi abi peab olema tõhus ja tulemuslik, et sellel oleks kohapeal tegelik mõju;

49.  rõhutab vajadust võtta arvesse kogemusi, mis on saadud usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu loomisel, haldamisel ja rakendamisel, et kohaldada neid uue põlvkonna välistegevuse instrumentidele ning edendada ELi välisabi ja parlamentaarse kontorolli sünergiat ja sidusust; nõuab, et komisjon esitaks põhjaliku lõpliku läbivaatamisaruande ELi usaldusfondide rakendamise kohta, hinnates selle vastavust ELi arengu-, inimõigus- ja humanitaareesmärkidele; rõhutab lisaks, et kui tulevikus peaks tekkima vajadus mõne uue ELi usaldusfondi või sihtotstarbelise instrumendi järele, tuleb liidu eelarvest rahastamise mehhanism algusest peale selgelt kindlaks määrata ja selle üle läbirääkimisi pidada Euroopa Parlamendi täielikul osalusel; on ka kindlalt seisukohal, et ELi välisabi mõju ja nähtavust tuleks veelgi suurendada, rõhutades ELi ja selle liikmesriikide rolli suurimate ülemaailmse arengu rahastajatena;

50.  kutsub komisjoni üles tagama ELi rahastatavate projektide migrantide ja pagulaste inimõigustele ning asjaomase riigi laiema elanikkonna inimõigustele avalduva mõju läbipaistva hindamise sõltumatute ELi organite ja ekspertide poolt; nõuab mõjusa ja sõltumatu järelevalvemehhanismi väljatöötamist, et põhiõiguste rikkumise korral täielikult jälgida ja hinnata nende rahaliste vahendite ja tegevusprotokollide lõppsihtmärki; peab vajalikuks nende kavandamisse ja rakendamisse täielikult kaasata piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning kodanikuühiskonna jõud; palub komisjonil ja liikmesriikidel koostada selge ja tervikliku ülevaate vahenditest, mida kasutatakse kõikide rahastamisvahendite raames rändehalduse valdkonnas kolmandate riikidega tehtava koostöö rahastamiseks, ja nende rakendamisest; rõhutab auditiandmete jagamise tähtsust ELi finantskontrolli raamistikuga, sealhulgas Euroopa Kontrollikoja, Euroopa Pettustevastase Ameti ja Euroopa Prokuratuuriga;

51.  juhib tähelepanu vajadusele paremini tegeleda Aafrika-sisesest rändest – see moodustab peaaegu 90 % Aafrika rändevoogudest – tulenevate probleemidega, tihedas koostöös Aafrika Liiduga ning kooskõlas Aafrika rändepoliitika raamistiku ja tegevuskavaga aastateks 2018–-2030; rõhutab siiski, et pikas perspektiivis on vaja lähenemisviisi, mis aitaks vältida sõltuvust välisest sekkumisest; nõuab sellega seoses hariduse abil mõjuvõimu suurendamist ja rõhutab kvaliteetse hariduse tähtsust arengukoostöö tugevamal toetamisel;

52.  märgib, et sooline võrdõiguslikkus ja sotsiaalne kaasatus on naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ programmitöö kaks peamist kulutuste sihtmärki; kinnitab taas ELi kindlat tahet suurendada naiste ja tütarlaste mõjuvõimu ja kutsub komisjoni üles lõimima soolise võrdõiguslikkuse koos vastupanuvõime suurendamise ja kliimamuutustega kohanemisega usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu kavandamisse ning rakendamisse; soovitab, et nii ELi usaldusfondide kui ka Türgi pagulasrahastu raames algatatud projektide elluviimisel tuleks regulaarselt teha sootundlikku analüüsi ja kaaluda naiste kaasamist toetatavate projektide kavandamisse;

53.  kutsub komisjoni üles keelduma koostööst või läbi vaatama koostöö kolmandate riikidega, kes ei austa täielikult põhiõigusi, sealhulgas peatama erirahastamise ja projektid, mis ohustavad või õõnestavad inimõigusi;

54.  märkides, et finantsmäärus võimaldab luua välistegevuse usaldusfonde, kordab lisaks Euroopa Parlamendi pikaajalist kindlat nõuet, et välisabi tuleks rahastada täies mahus liidu eelarvest ja seda tuleks rakendada ühtsel viisil, järgides ühtlustatud reegleid, mis põhinevad kaasseadusandjate poolt ühiselt vastuvõetud õigusaktidel, täiel määral austades parlamendi seadusandlikke, eelarve- ja kontrolliõigusi ning ELi eelarve ühtsuse, vastutuse, läbipaistvuse, tõhususe ja usaldusväärse eelarvehalduse põhimõtteid; rõhutab, et erakorraliste vahendite kasutuselevõtuga suurendatakse rahastamise juhtimise keerukust ja avaldatakse finantssurvet olemasolevatele välispoliitika vahenditele, mõjutades sel viisil nende tõhusust; on veendunud, et ELi usaldusfonde tuleks kasutada üksnes selleks, et reageerida ootamatule suurele kriisile ja olukordadele, kus on vaja koordineerida mitme rahastaja abi ja kus välispoliitilist eesmärki ei ole võimalik täielikult saavutada olemasolevate välistegevuse instrumentide abil, ning tingimusel, et nende puhul järgitakse usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet, ning et liidu usaldusfond ei dubleeri muid olemasolevaid rahastamiskanaleid või samalaadseid vahendeid ilma mingit täiendavust pakkumata, ning et usaldusfondi eesmärgid on kooskõlas selle liidu vahendi või eelarvepunkti eesmärkidega, millest seda rahastatakse; kutsub komisjoni üles tagama kohapealse tõhusama suhtluse, rõhutades ELi rolli üleilmse arenguabi suurima rahastajana;

55.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Arengufondi, liidu eelarve ja teiste rahastajate vahendite koondamine usaldusfondidesse ei tohiks muuta olemasolevate ELi poliitikameetmete ja programmide suutlikkust saavutada algseid eesmärke, nagu vaesuse kaotamine ja põhiõiguste edendamine;

56.  tuletab meelde, et ELi usaldusfonde ja Türgi pagulasrahastut tuleks käsitada erandlike või tõeliste hädaolukorras kasutatavate vahenditena, mille lisaväärtust ja kohapealset mõju tuleks väga hästi põhjendada ja hoolikalt jälgida; ootab, et komisjon kasutaks täielikult naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi geograafilises sambas ja IPA III‑s (mida ei tohi enam kasutada Türgi ühinemiseelse abi rahastamiseks, välja arvatud Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamiseks demokraatia ja inimõiguste edendamise rahastamisvahendi kaudu) rakendatavast programmipõhisest lähenemisest tulenevaid võimalusi, mida täiendavad üleilmne temaatiline programmitöö, kiirreageerimise rahastamine ning naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames suur programmidega seostamata reserv;

57.  tuletab meelde, et naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames seatavate ülesannete ja prioriteetide tarbeks eraldatavad vahendid täiendavad eeldatavalt geograafiliste, temaatiliste programmitöö ja kiirreageerimismeetmete tarbeks saadud rahastust; rõhutab, et komisjon on võtnud kohustuse arutada nende rahaliste vahendite kasutamist Euroopa Parlamendiga geopoliitilise dialoogi raames ja esitada enne nende kasutuselevõtmist üksikasjalikku teavet, võttes samas täielikult arvesse parlamendi märkusi kavandatud olemuse, eesmärkide ja rahaliste vahendite kohta;

58.  väljendab rahulolu uue ELi välistegevuse instrumendi (naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“) üle, kuna sellega nähakse ELi eelarves ette üha suuremaid võimalusi uutele hädaolukordadele reageerimiseks; on veendunud, et instrument „Globaalne Euroopa“ võimaldab vahendite tõhusamat jaotamist ning piisavat paindlikkust ja reageerimisvõimet ning selle instrumendi puhul võetakse arvesse varasemaid kogemusi ja olemasolevate usaldusfondide hindamisi;

59.  rõhutab, et instrumenti „Globaalne Euroopa“ tuleks täielikult ära kasutada ja vajaduse korral parandada, erakorraliste rahastamisviiside kasutamine peaks aga piirduma ettenägematute hädaolukordadega, tagades sealjuures liidu eelarve ühtsuse ja demokraatliku vastutuse; rõhutab sellega seoses, et korraline otsustusprotsessi juhtimisraamistik annab ELi välistegevusele suurema legitiimsuse nii ELis kui ka sihtriikides;

60.  nõuab, et praegusele Türgi pagulasrahastu järeltulijat ei rahastataks hiljuti vastu võetud instrumentide, eelkõige IPA III ja „Globaalse Euroopa“ arvelt, sealhulgas uute probleemide ja prioriteetide jaoks ette nähtud reservi arvelt, kuna Türgi pagulasrahastu järglane ei reageeri tegelikele uutele probleemidele või kriisidele; toetab kindlalt iga sellelaadse algatuse rahastamist uutest assigneeringutest, mida vajaduse korral suurendatakse liikmesriikide osamaksetega; kordab, et Euroopa Parlament tuleb täielikult ja algusest peale kaasata aruteludesse Türgi pagulasrahastu järeltulija, sealhulgas selle rahastamis- ja juhtimisstruktuuride üle, milles peavad kajastama rahastamise päritolu ja eelarvepädevate institutsioonide roll;

61.  juhul kui mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2021–2027 ilmnevad suuremad vajadused, pooldab esimese ja peamise lahendusena seda, et uuritaks neile vajadustele vastamist ELi programmide kaudu, suurendades naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ rahastuspaketti kas mitmeaastase finantsraamistiku ning seda instrumenti käsitlevate määruste läbivaatamise kaudu või – teise võimalusena ja tingimusel, et Euroopa Parlament kaasatakse täielikult otsustusprotsessi ja talle antakse nõuetekohased kontrollivolitused – „Globaalse Euroopa“ asjaomaste eelarveridade tugevdamise kaudu sihtotstarbelise välistulu maksetega; loodab sellega seoses, et eelseisva finantsmääruse läbivaatamisega tagatakse eelarvepädeva institutsiooni asjakohane kaasamine sihtotstarbeline välistulu haldamisse; rõhutab, et juhul kui peaks siiski tekkima vajadus nõuetekohaselt põhjendatud uue usaldusfondi järele pärast suure kriisi puhkemist, rahvusvaheliste suhete ootamatut muutust, mis nõuab ELi märkimisväärset rahalist reageerimist, või vajadust ühendada ressursid kolmandate riikidega, mis ei ole kaasseadusandjate poolt ühiselt vastu võetud õigusaktidel alusel teostatav, peab Euroopa Parlament olema alates fondi asutamisest täielikult kaasatud; on sellega seoses seisukohal, et finantsmäärus tuleks läbi vaadata, et tagada Euroopa Parlamendi asjakohane roll mis tahes uue usaldusfondi loomisel ja kontrollimisel, sealhulgas asutamislepingu koostamisel, liidu rahalise toetuse kasutuselevõtmisel ning fondi rakendamisel, jätkamisel ja võimalikul likvideerimisel;

62.  kutsub komisjoni üles seadma naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ rakendamisel esikohale seosepõhise lähenemisviisi ning nõuab ELi humanitaarabi ja arengu vallas toimijate koostööd, eriti kriisijärgses olukorras ja pikaajaliste kriiside korral, et kohalike vajadustega paremini kohaneda ja tõhusamaid tulemusi saavutada;

63.  märgib, et rändeküsimuste võtmine instrumendi „Globaalne Euroopa“ temaatilise, geograafilise ja kiirreageerimise komponendi osaks suurendab märkimisväärselt rändepoliitika arvessevõtmise võimalusi ELi välispoliitikas; märgib siiski murelikult, et kiirreageerimise komponendi kaudu saab rände haldamise alast koostööd kolmandate riikidega rahastada, ilma et komisjon peaks avaldama programmidokumente või konsulteerima kodanikuühiskonna osapooltega ning ilma Euroopa Parlamenti kaasamata, sealhulgas rändevaldkonna valmisoleku- ja kriisikava raames, kus puuduvad mehhanismid sellisest sekkumisest tingitud võimaliku kahjuliku mõju hindamiseks; jääb sellega seoses kindlaks vajadusele tagada, et 2021.–2027. aasta mitmeaastasele finantsraamistikule lisataks tugev inimõiguste raamistik tulevaste rändealaste koostööprogrammide kindlaksmääramiseks, rakendamiseks ja jälgimiseks;

64.  märgib, et naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ puhul nähakse ette vahe- ja lõpphinnangud ning komisjoni üksikasjalik iga-aastane aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule käimasoleva tegevuse, saavutatud tulemuste, mõjususe ning määruse temaatiliste eesmärkide ja sihtide suunas liikumise kohta; palub komisjonil töötada rände ja sundrändega tegelemiseks ette nähtud 10 % kulude jälgimiseks välja täpse metoodika ja seda rakendada, et tagada kooskõlas määrusega nimetatud kulude nõuetekohane läbipaistvus ja vastutus ;

65.  kiidab heaks madalal tasandil otsuste tegemise protsessi, kohalike oludega kohanemise ning võimaluse rakendada piiriüleseid ja mitmeaastaseid rahastatavaid projekte ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu raames, kuna neil on suur lisaväärtus; nõuab, et neid aspekte võetaks arvesse ELi välispoliitika eelarvevahenditega seonduvas tulevases programmitöös;

66.  tunnistab, et konfliktist mõjutatud oludes on lepitamise, dialoogi ja rahu edendamiseks tingimata vaja teha koostööd kohalike kogukondade ja sidusrühmade esindajatega, sealhulgas kohalike valitsusasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ja usuliidritega; rõhutab, et kohalikel kirikutel ja usupõhistel organisatsioonidel on aktiivne roll arengukoostöös ja humanitaarabi osutamises kõige enam puudustkannatavatele inimestele, ning kutsub komisjoni üles nendega koostööd tegema, eelkõige arenguriikide raskesti ligipääsetavatele kogukondadele otsetoetuse andmise korral;

67.  rõhutab, et tähtis on eraldada oluline osa ELi tulevasest rahastusest rändevaldkonnas kolmandate riikide kodanikuühiskonna rühmadele, et need saaksid migrantidele abi anda ning nende õigusi kaitsta ja jälgida, ning tähtis on tagada, et oluline osa ELi rahalistest vahenditest eraldataks inimõiguste, rahvusvahelise kaitse ja pagulaste tulevikuväljavaadete parandamiseks;

68.  kutsub komisjoni üles kohandama programmitöö meetodeid vastavalt kohalikele oludele ja esilekerkivatele kohalikele probleemidele ning toetama kohalikku omavastutust uute ELi arenguvahendite rakendamisel; palub komisjonil korraldada ka vajaduste hindamise ja kohandada ELi reageerimist kohalikele vajadustele;

69.  kutsub komisjoni üles uurima võimalusi kaasata kolmandate riikide partnereid ühisalgatustesse ja selliste ühiste probleemide lahendamise rahastamisse nagu ränne, sundränne, kliimamuutused, naiste mõjuvõimu suurendamine ja vähekaitstud rühmade kaitse;

70.  kutsub komisjoni üles seadma esmatähtsale kohale investeeringud haridusse ja töökohtade loomisse, et pakkuda partnerriikide inimestele võimalusi tegeleda kohalikku sissetulekut andva tegevusega;

71.  ootab, et komisjon tegeleks praeguste või tulevaste kriiside ja võimalike taastamisvajadustega tulemuslikumalt ja sihipärasemalt, kasutades kehtiva finantsmääruse alusel olemasolevaid viise ja muid võimalusi tihedas ja koordineeritud koostöös liikmesriikide ja teiste ELi institutsioonidega Euroopa tiimi raames ning sarnastelt meelestatud rahvusvaheliste partnerite ja rahastajatega;

o
o   o

72.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning nõukogule.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (2) ELT L 193, 30.7.2018, lk 1. (3) EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1. (4) ELT C 407, 8.12.2015, lk 8. (5) ELT C 60, 16.2.2016, lk 3. (6) ELT C 122, 19.4.2017, lk 4. (7) ELT C 106, 21.3.2018, lk 4. (8) ELT C 278, 8.8.2018, lk 3. (9) ELT C 390, 18.11.2019, lk 76. (10) ELT C 390, 18.11.2019, lk 33. (11) ELT C 204, 13.6.2018, lk 68. (12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0012. (13) ELT C 307, 30.8.2018, lk 117. (14) ELT C 215, 19.6.2018, lk 44. (15) ELT C 224, 27.6.2018, lk 88. (16) ELT C 101, 16.3.2018, lk 179. (17) ELT C 23, 21.1.2021, lk 58. (18) ELT C 388, 13.11.2020, lk 326. (19) ELT C 118, 8.4.2020, lk 264. (20) Euroopa Liidu 2020. aasta paranduseelarve nr 5 lõplik vastuvõtmine (EL, Euratom) 2020/1157 (ELT L 299, 11.9.2020, lk 1). (21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta otsus (EL) 2020/1268 ettenägematute kulude varu kasutuselevõtmise kohta 2020. aastal, et jätkata Türgis pagulastele humanitaarabi andmist (ELT L 298, 11.9.2020, lk 21). (22) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0243. (23) EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1. (24) Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 27/2018 „Türgi pagulasrahastu: kasulik abi, kuid vajab kulutõhususe suurendamiseks täiustamist“, lk 6 ja lk 40.

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon ELi küberkaitsevõime olukorra kohta (2020/2256(INI))

P9_TA(2021)0412 A9-0234/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa – Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta, 15. detsembri 2016. aasta, 9. märtsi 2017. aasta, 22. juuni 2017. aasta, 20. novembri 2017. aasta ja 15. detsembri 2017. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus(1),

–  võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi pahatahtlikule kübertegevusele ELi ühise diplomaatilise reageerimise raamistiku kohta (edaspidi „küberdiplomaatia meetmete kogum“),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 13. septembri 2017. aasta ühisteatist „Vastupidavusvõime, heidutus ja kaitse: tugeva küberturvalisuse tagamine ELis“ (JOIN(2017)0450),

–  võttes arvesse 2018. aasta juulis allkirjastatud ühisdeklaratsiooni ELi ja NATO koostöö kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 17. mai 2019. aasta otsust (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid,

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2019. aasta järeldusi vastupanuvõime suurendamiseks ja hübriidohtudega võitlemiseks tehtavate täiendavate jõupingutuste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrust (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist (küberturvalisuse määrus)(2),

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2020. aasta järeldusi ELi välistegevuse kohta terrorismi ja vägivaldse äärmusluse ennetamisel ja nende vastu võitlemisel,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 30. juuli 2020. aasta otsust (ÜVJP) 2020/1127, millega muudetakse otsust (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid(3),

–  võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2020. aasta otsust (ÜVJP) 2020/1537, millega muudetakse otsust (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid(4),

–  võttes arvesse komisjoni 24. juuli 2020. aasta teatist ELi julgeolekuliidu strateegia kohta (COM(2020)0605),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. detsembri 2020. aasta ühisteatist „ELi küberturvalisuse strateegia digikümnendi jaoks“ (JOIN(2020)0018),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2020. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb meetmeid, millega tagada küberturvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus, ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv (EL) 2016/1148 (COM(2020)0823),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2020. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kriitilise tähtsusega üksuste vastupidavusvõime kohta (COM(2020)0829),

–  võttes arvesse nõukogu 9. märtsi 2021. aasta järeldusi, milles käsitletakse ELi küberturvalisuse strateegiat digikümnendi jaoks,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2021. aasta avaldust,

–  võttes arvesse tähtajatu töörühma (OEWG) 10. märtsi 2021. aasta aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO desarmeerimiskava „Meie ühise tuleviku kindlustamine“,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eelkõige kestliku arengu eesmärki nr 16, mille sihiks on toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada kestlik areng,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja ülevaadet nr 09/2019 Euroopa kaitse kohta,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2018. aasta resolutsiooni küberkaitse kohta(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0234/2021),

A.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peavad arendama edasi küberturvalisuse strateegiat, milles seatakse realistlikud, täpsed ja ambitsioonikad eesmärgid ning määratletakse poliitika selgelt nii militaar- ja tsiviilvaldkonnas kui ka nende kattuvate sektorite jaoks; arvestades, et kõik ELi institutsioonid ja ELi liikmesriigid peavad kõigil tasanditel rohkem koostööd tegema, et luua nimetatud strateegia, mille peamine eesmärk peaks olema suurendada veelgi vastupidavusvõimet ning saavutada selle tulemusel ühine, aga ka parem riiklik, tugev kübervõimekus nii tsiviil- kui militaarvaldkonnas ning koostöö, et reageerida püsivatele julgeolekuprobleemidele;

B.   arvestades, et EL on kohustunud küberruumis kohaldama kehtivat rahvusvahelist õigust, eelkõige ÜRO põhikirja, milles kutsutakse riike üles lahendama oma rahvusvahelised tülid rahulike vahenditega ning hoiduma oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega;

C.  arvestades, et viimastel aastatel on riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt ELi ja selle liikmesriikide vastu suunatud pahatahtlike küberoperatsioonide arv pidevalt kasvanud, mis on paljastanud Euroopa julgeoleku seisukohast oluliste võrkude nõrgad kohad; arvestades, et küberrünnete korraldajad muutuvad järjest eripalgelisemaks, targemaks ja arvukamaks; arvestades, et sellised ründed muudavad kaitsevõime tõhustamise ning Euroopa kübervõimekuse arendamise esmatähtsaks küsimuseks; arvestades, et kahju toovad küberründed võivad toimuda mistahes hetkel ja nii ELi kui riiklikul tasandil osalejaid tuleks ergutada võtma vajalikke meetmeid, et säilitada rahuajal pidevalt mõjus küberkaitsevõime;

D.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia ja ebakindluse kasv küberruumis on näidanud, et vaja on rahvusvahelisi kokkuleppeid; arvestades, et küberrünnete arv on COVID‑19 pandeemia ajal märkimisväärselt kasvanud ning arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on täheldanud küberohte ja pahatahtlikku kübertegevust, mis on suunatud oluliste ettevõtjate vastu, sealhulgas rünnakud sellise elutähtsa taristu häirimiseks nagu energia, transport ja tervishoid, samuti on küberruumis toimunud arvukalt väliseid sekkumisi, mis on hägustanud rahu ja vaenutegevuse vahelist piiri; arvestades, et Euroopa taastekavas on nähtud ette lisainvesteeringud küberturvalisusesse;

E.  arvestades, et küberruumi tunnustatakse nüüd tegevusvaldkonnana; arvestades, et küberohud võivad kahjustada kõiki traditsioonilisi sõjalisi valdkondi ning arvestades, et traditsioonilised valdkonnad sõltuvad küberruumi funktsionaalsusest ja mitte vastupidi; arvestades, et konfliktid võivad toimuda kõigis füüsilistes (maismaa-, õhu-, mere- ja kosmose-) ja virtuaalsetes (küber-) valdkondades ning neid võivad võimendada hübriidsõja elemendid, nagu küberruumis toimuvad desinformatsioonikampaaniad, varisõjad, kübervõimekuse ründe- ja kaitseotstarbeline kasutamine ning strateegilised rünnakud digiteenuste osutajate vastu, et häirida elutähtsa taristu ja meie demokraatlike institutsioonide tööd ning põhjustada märkimisväärset finantskahju;

F.  arvestades, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur (EDA) peaksid toetama liikmesriike nende jõupingutuste koordineerimisel ja suurendamisel küberkaitsevõime ja -tehnoloogia tagamiseks, käsitledes kõiki võimekuse arendamise aspekte, sealhulgas doktriini, juhtimist, organisatsiooni, personali, koolitust, tööstust, tehnoloogiat, taristut, logistikat, koostalitlusvõimet ja ressursse;

G.  arvestades, et kõigi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) sõjaliste vajaduste tuvastamiseks eri illustratiivsetes stsenaariumites kasutatava sõjaliste vajaduste kataloogi (2017) koostamisel osutus vajadus küberkaitsevõime järele esmatähtsaks prioriteediks;

H.  arvestades, et ELi missioonide ja operatsioonide edukas läbiviimine sõltub üha enam pidevast juurdepääsust turvalisele küberruumile, mistõttu on selleks vaja vastupidavat tegevussuutlikkust küberruumis;

I.  arvestades, et 2018. aastal ajakohastatud ELi küberkaitsepoliitika raamistikus määrati kindlaks prioriteedid, näiteks küberkaitsevõime arendamine ning ÜJKP side- ja infovõrkude kaitse;

J.  arvestades, et oma 2021. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus rõhutas komisjoni president vajadust ELi küberkaitsepoliitika järele;

K.  arvestades, et tehisintellekti üha suurem integreerimine kaitsejõudude kübervõimekusse (küber-füüsilised süsteemid, sealhulgas sõidukitevahelised side- ja andmeühendused võrgustatud süsteemis) võib viia nõrkade kohtade avaldumiseni selliste elektrooniliste sõjapidamisvahendite suhtes nagu segamine, tüssamine või häkkimine;

L.  arvestades, et ELi küberjulgeoleku ja küberkaitse taseme tõstmine on vajalik eeldus Euroopa digitaalsete ja geopoliitiliste ambitsioonide edule ning suurendaks vastupidavusvõimet ja aitaks pidada sammu küberrünnakute kasvava keerukuse ja nendega seotud ohu suurenemisega; arvestades, et tugeva küberturvalisuse alase kultuuri ja tehnoloogiaga EL, sealhulgas võimekusega tuvastada ja omistada pahatahtlikku tegevust aegsasti ja mõjusalt ning reageerida sellele asjakohaselt, suudaks kaitsta oma kodanikke ning oma liikmesriikide turvalisust;

M.  arvestades, et rahvusvaheliste terroriorganisatsioonide teadmised kübersõja ja selle kasutamise kohta on suurenenud ning küberründajad kasutavad tehnika tasemele vastavat tehnoloogiat, et uurida süsteemide ja seadmete nõrku kohti ning panna toime suuri ja ülisuuri küberründeid;

N.  arvestades, et kaitse- ja kosmosetööstus seisab silmitsi enneolematu üleilmse konkurentsiga ja suurte tehnoloogiliste muudatustega, kus kerkib esile arenenud kübertehnoloogia; arvestades, et Euroopa Kontrollikoda on toonud välja IKT, kübersõja ja tehisintellekti valdkondade võimekuses esinevad puudujäägid; arvestades, et EL on küberturvalisuse valdkonna toodete ja teenuste netoimportija, mis suurendab tehnoloogilise sõltuvuse ohtu ELi‑välistest osalejatest ja kaitsetust nende ees; arvestades, et ELi ühine tehisintellekti alane võimekus peaks aitama ületada tehnilised lüngad ja tagama, et kõrvale ei jäeta riike, kellel puudub asjakohane tehnoloogia, selle valdkonna eksperditeadmised või suutlikkus rakendada tehisintellekti süsteeme oma kaitseministeeriumides;

O.  arvestades, et Pegasuse nuhkvara skandaal näitas, et jälgitud on suurt hulka ajakirjanikke, inimõiguste aktiviste, valitud esindajaid ja muid ELi kodanikke; arvestades, et mitmed riiklikud osalised, nagu Venemaa, Hiina ja Põhja‑Korea, on poliitiliste, majanduslike ja julgeolekueesmärkide saavutamiseks olnud seotud pahatahtliku kübertegevusega, sealhulgas rünnetega elutähtsa taristu vastu, küberspionaažiga ELi kodanike suhtes ja nende ulatusliku jälgimisega, desinformatsioonikampaaniate toetamise, pahavara levitamise ning internetile juurdepääsu ja IT‑süsteemide toimivuse piiramisega; arvestades, et sellise tegevusega eiratakse ja rikutakse rahvusvahelist õigust, inimõigusi ja ELi põhiõigusi ning seatakse ohtu demokraatia, julgeolek, avalik kord ja ELi strateegiline autonoomia ning seega õigustab see ELi ühist reageeringut, näiteks ELi ühise diplomaatilise reageerimise raamistiku, sealhulgas ELi küberdiplomaatia meetmete kogumis sätestatud piiravate meetmete kasutamise kaudu;

P.  arvestades, et 30. juulil 2020 otsustas nõukogu esimest korda kehtestada piiravad meetmed üksikisikute, üksuste ja asutuste suhtes, kes vastutavad erinevate küberrünnete eest või on nendega seotud, et pahatahtlikku käitumist küberruumis paremini ennetada, ära hoida, takistada ja sellele reageerida; arvestades, et ELi kübersanktsioonide korda käsitlev õigusraamistik võeti vastu 2019. aasta mais;

Q.   arvestades, et omistamisvormid on küberdiplomaatia ja heidutusstrateegiate keskne osa;

R.  arvestades, et viimastel aastatel on ELi ja NATO koostöö vastavalt 2016. aasta ELi ja NATO ühisdeklaratsioonile suurenenud mitmes valdkonnas, sealhulgas küberturvalisuse ja -kaitse alal;

S.  arvestades, et ÜRO valitsusekspertide rühma 2010., 2013. ja 2015. aasta konsensusaruanded, mille ÜRO Peaassamblee heaks kiitis, moodustavad küberstabiilsuse üldise normatiivse raamistiku, milles tunnistatakse, et küberruumis kohaldatakse kehtivat rahvusvahelist õigust, sealhulgas ÜRO põhikirja tervikuna, samuti 11 riikide vastutustundlikku käitumist käsitlevat vabatahtlikku mittesiduvat normi ning usaldust suurendavaid meetmeid ja suutlikkuse suurendamist;

ELi küberkaitsevõime olukord

1.  toonitab, et ühine küberkaitsepoliitika ja märkimisväärne koostöö ELi tasandil ühise ja ka parema küberkaitsevõime loomisel on sügavama ja tõhusama Euroopa kaitsekoostöö liidu väljakujundamise kesksed elemendid ning nende jaoks on vaja keerulist tehnilise, strateegilise ja operatiivse suutlikkuse kombinatsiooni; märgib, et küberkaitse viitab meetmetele, vahenditele ja protsessidele, mis on proportsionaalsed ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning hõlmavad nii sõjalisi kui ka tsiviilelemente ja mille eesmärk on kaitsta muu hulgas ÜJKP side- ja infovõrke ning ÜJKP missioone ja operatsioone ja abistada liikmesriike; rõhutab tungivat vajadust luua nii ühine kui ka liikmesriikide sõjaline küberkaitsevõime ja seda tugevdada;

2.  tuletab meelde, et küberruumi piirideta olemus ning küberrünnete suur arv ja üha suurenev keerukus nõuavad koordineeritud reageerimist liidu tasandil, sealhulgas liikmesriikide ühist toetusvõimet ja liikmesriikide toetust ELi küberdiplomaatia meetmete kogumi meetmetele, samuti ELi ja NATO tihedamat koostööd, mille aluseks on teabe jagamine küberkriisidele reageerimise meeskondade vahel, parimate tavade vahetamine, parem koolitus, uurimistegevus ja õppused;

3.  kiidab heaks küberkaitsepoliitika raamistiku kui vahendi, millega toetada liikmesriikide küberkaitsevõime arendamist; rõhutab, et küberkaitsepoliitika raamistiku läbivaatamine peaks esiteks juhtima tähelepanu puudujääkidele ja nõrkadele kohtadele ELi ja riiklikes sõjalistes struktuurides; rõhutab vajadust tõhustada koordineerimist ELi institutsioonide, ametite ja asutuste vahel, liikmesriikide vahel ja nendega ning Euroopa Parlamendiga, et tagada, et ajakohastatud küberkaitsepoliitika raamistiku abil saavutatakse ELi küberkaitse eesmärgid;

4.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles arendama koostöös liikmesriikidega edasi terviklikku meetmete paketti ja sidusat IT‑julgeoleku poliitikat, et tugevdada vastupidavusvõimet, aga ka sõjalise küberkaitse koordineerimist; nõuab tungivalt, et tugevdataks koostööd ELi tsiviilvaldkonna infoturbeintsidentidega tegeleva rühmaga (CERT‑EU), et kaitsta kõigi ELi institutsioonide, ametite ja asutuste kasutatavaid võrgustikke, tehes selleks tihedat koostööd vastavate üksuste IT‑juhtidega, ning ELi institutsioonide, ametite ja asutuste suhtlust liikmesriikidega; kutsub Euroopa Parlamenti üles tagama, et tema osalemine CERT‑EUs toob kaasa sellise IT‑turvalisuse taseme tagamise, mis võimaldab tal saada kogu vajaliku salastatud ja salastamata teabe, et täita aluslepingutest tulenevaid kohustusi, sealhulgas praeguse protsessi tulemusena, millega asendatakse 2002. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe julgeoleku- ja kaitsevaldkonna teabele juurdepääsu kohta; palub Euroopa välisteenistusel tagada piisava küberturvalisuse taseme tema vara, ruumide ja tegevuse, sealhulgas tema peakorterite, ELi delegatsioonide ning ÜJKP missioonide ja operatsioonide jaoks;

5.  võtab teadmiseks 2018. aasta küberkaitsepoliitika raamistiku eesmärgi luua ELi sõjaline CERT‑võrgustik; kutsub liikmesriike üles märkimisväärselt suurendama salastatud teabe jagamise suutlikkust, et lihtsustada teabe jagamist, kus see on vajalik ja kasulik, ning töötama välja Euroopa kiire ja turvalise võrgustiku küberrünnete tuvastamiseks, hindamiseks ja nende vastu võitlemiseks;

6.  tuletab meelde, et ELi 2018. aasta võimete arendamise prioriteetides, mis sätestati võimearendusplaani raames, hinnati vajadust arendada välja võimekuse kogu spekter ja seati üheks peamiseks prioriteediks küberkaitse; tuletab meelde, et võimearendusplaanis rõhutati, et võitluses julgeolekuohtudega on olulised olukorrateadlikkuse kübertehnoloogiad ja kaitseks mõeldud kübertehnoloogiad; väljendab heameelt EDA toetuse üle liikmesriikidele nende suutlikkuse arendamisel kübervastupidavusvõime, näiteks küberrünnakute tuvastamise, talumise ja neist taastumise võime suurendamiseks; võtab teadmiseks liikmesriikide mitmesuguse tegevuse EDA raames, sealhulgas EDA küberkaitse nõuete kavandamise projekti (CyDRE), mille käigus peaks töötatama välja küberruumi operatsioonide ettevõttearhitektuur, sealhulgas kohaldamisala, funktsioonid ja nõuded, mis põhinevad riiklikel ja ELi õigusaktidel;

7.  palub liikmesriikidel määratleda ühine suhtlusstandard, mida saaks kasutada salastatud ja salastamata teabe puhul, et tõhustada kiiret reageerimist ja tagada turvaline võrgustik küberrünnete vastu võitlemiseks;

8.  väljendab heameelt kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise üle, mis on esimene põhjalik kaitseülevaade ELi tasandil ja üks peamistest vahenditest, mis toetavad liikmesriikide kaitsekulutuste, kaitseplaneerimise ja kaitsekoostöö üldist sidusust ja peaksid aitama edendada investeeringuid küberkaitsevõime arendamisse;

9.  väljendab heameelt Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi raames juba tehtud edusammude üle mitme luureteabe, turvalise side ja küberkaitse alase asjakohase programmi kujul; väljendab eelkõige heameelt nõudmise üle lihtsasti kasutatavate ja omavahel seotud kaitsealaste kübermeetmete kogumi loomiseks ja asjaolu üle, et Euroopa Kaitsefond aitab tugevdada ka vastupidavusvõimet ning parandada valmisolekut, reageerimisvõimet ja koostööd kübervaldkonnas, kui asjaomaste Euroopa Kaitsefondi tööprogrammide üle läbirääkimisi pidades selline prioriteet kokku lepitakse; rõhutab, et ELi võime arendada küberkaitseprojekte sõltub tema kontrollist tehnoloogiate, seadmete, teenuste, andmete ja andmetöötluse üle ning sõltub usaldusväärsetest valdkondlikest sidusrühmadest, nõudes samas kaitsevaldkonna riigihangete direktiivi(6) täielikku rakendamist ja jõustamist; kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa Kaitsefondi ära ühiseks küberkaitsevõime arendamiseks;

10.  väljendab heameelt küberkaitse ning juhtimise, kontrolli, side, infotehnoloogia, luure, seire ja rekke (C4ISR) valdkonnas suurenenud koostöö liikmesriikide vahel üle ning alalise struktureeritud koostöö (PESCO) raamistikus saavutatud edusammude üle, sealhulgas konkreetsete projektide rakendamise kaudu, nagu küberturbe kiirreageerimisrühmade ja küberturvalisuse alase vastastikuse abistamise projekt; tuletab meelde, et Euroopa Kaitsefond ja PESCO pakuvad suurepäraseid vahendeid küberkaitsevõime arendamiseks ja küberjulgeoleku algatuste kiirendamiseks, näiteks küberohtudele ja -intsidentidele reageerimise teabevahetuse platvormi ning küber- ja teabevaldkonna koordinatsioonikeskuse kaudu; kutsub kõiki liikmesriike üles tagama sidususe ja keskenduma kübersuutlikkusele, töötades prioriteetidele välja ühise strateegilise lähenemisviisi; nõuab teadusuuringute ja innovatsiooni edendamist ning eksperditeadmiste vahetamist, et kasutada ära PESCO ja Euroopa Kaitsefondi kogu potentsiaal; väljendab heameelt nõukogu 5. novembri 2020. aasta otsuse üle, millega lubatakse kolmandatel riikidel teatavatel konkreetsetel juhtudel ühineda individuaalsete PESCO projektidega, kui nad suudavad anda lisaväärtust ja pakuvad tehnilist oskusteavet või täiendavat suutlikkust ning vastavad kokkulepitud poliitilistele, sisulistele ja õiguslikele tingimustele; rõhutab, et ELi strateegilistes huvides võib olla liikmesriikide ja mitteliikmesriikide erakorraline üksikjuhtumipõhine osalemine PESCO kübervaldkonna projektides, et täita ambitsioonikamaid kohustusi tõhusa vastastikkuse alusel;

11.  rõhutab, et küberkaitset peetakse operatiivülesandeks kõigi ÜJKP missioonide korral ning et kübervastupidavusvõime ja muude sellega seotud võimete loomine, katsetamine ja juurutamine peab toimuma enne ÜJKP kavandamisprotsessi algust; tuletab meelde, et ELi missioonide ja operatsioonide edukas läbiviimine sõltub üha enam pidevast juurdepääsust turvalisele küberruumile, mistõttu on selleks vaja tugevat ja vastupidavat tegevussuutlikkust küberruumis ning asjakohast reageerimist sõjaväerajatiste, missioonide ja operatsioonide suhtes toime pandud rünnetele; rõhutab, et ÜJKP tsiviiltegevuse kokkuleppe kohaselt peavad ÜJKP tsiviilmissioonid olema kübervastupidavusvõimelised ja toetama vajaduse korral vastuvõtjariike, sealhulgas järelevalve, juhendamise ja nõustamise kaudu; soovitab uurida võimalusi meie partnerite kübersuutlikkuse suurendamise toetamiseks, näiteks ELi väljaõppemissioonide volituste laiendamise kaudu nii, et need hõlmaks ka küberkaitse aspekte, või kübervaldkonnas tsiviilmissioonide käivitamise kaudu;

12.  väljendab heameelt nõukogu 14. mai 2019. aasta otsuse üle piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid, mis võimaldab sihipäraseid piiravaid meetmeid, et takistada küberründeid, mis kujutavad endast ohtu ELile või selle liikmesriikidele, sealhulgas küberründeid kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vastu, ja neile reageerida; väljendab heameelt selliste piiravate meetmete kehtestamise üle 2020. aasta juulis ja 2020. aasta oktoobris, mis on tõsiseltvõetav samm ELi küberdiplomaatia meetmete kogumi, sealhulgas piiravate meetmete rakendamisel ning ELi küberheidutuse tugevdamisel; nõuab proportsionaalsete piiravate meetmete süsteemi edasiarendamist ja ranget jõustamist, et takistada küberründeid, austades samaaegselt Euroopa nägemust internetist, mis on ühtne, avatud, neutraalne, vaba, turvaline ja killustamata võrgustik;

13.  tuletab meelde, et kübertehnoloogia duaalse olemuse tõttu on turvalised tsiviiltooted ja -teenused keskse tähtsusega sõjaliste toodete ja teenuste jaoks ning toetavad seega paremat küberkaitset; väljendab seetõttu heameelt ENISA juhtimisel ning liikmesriikide ja huvitatud sidusrühmade osalusel toimuva töö üle selle nimel, et koostada ELi jaoks IKT toodete, teenuste ja protsesside sertifitseerimiskavad, et tõsta üldist küberturvalisuse taset digitaalsel ühtsel turul; rõhutab ELi keskset teerajaja rolli selliste standardite väljatöötamisel, mis kujundavad küberturvalisuse maastikku, aitavad kaasa ausale konkurentsile ELis ja ülemaailmsel tasandil ning reageerivad eksterritoriaalsetele meetmetele ja julgeolekuriskidele, mis tulenevad kolmandatest riikidest; tunnistab, et ENISAL on küberturvalisuse suurendamiseks mõeldud teadusalgatuste ja muude koostöövormide toetamisel oluline roll; rõhutab, et oluline on investeerida küberkaitse ja küberturvalisuse võimesse, et suurendada ELi ja liikmesriikide vastupidavusvõimet ja strateegilist suutlikkust; juhib sellega seoses tähelepanu, kui olulised on digitaalse Euroopa programm ja programm „Euroopa Horisont“, eelkõige selle ühiskonna tsiviiljulgeolekuga tegelev klaster; märgib, kui tähtsad on mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 ning taaste ja vastupidavuse rahastamisvahendi raames pakutavad asjakohased rahastamisvahendid;

14.   väljendab heameelt edusammude üle, mida mõned liikmesriigid on oma sõjaväes küberüksuste loomisel teinud;

Strateegiline visioon – küberkaitsealase vastupanuvõime saavutamine

15.  märgib, et strateegiline kompass tõhustab ja suunab ELi ambitsioonide rakendamist julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning aitab määratleda võimetega seotud vajadused, sealhulgas eelkõige küberkaitse valdkonnas, suurendades seeläbi ELi ja liikmesriikide suutlikkust pahatahtlikku kübertegevust paremini tuvastada, omistada, ennetada, ära hoida, takistada, sellele reageerida ja sellest taastuda, tugevdades oma positsiooni, olukorrateadlikkust, õiguslikku ja eetilist raamistikku, vahendeid, menetlusi ja partnerlusi;

16.  rõhutab, et strateegiline kompass peaks süvendama strateegilist kultuuri kübervaldkonnas ning kõrvaldama võimete ja volituste dubleerimise; rõhutab, et oluline on vähendada ELi üldise küberarhitektuuri praegust killustatust ja keerukust ning luua ühine ülevaade sellest, kuidas küberruumis julgeolek ja stabiilsus saavutada;

17.  nõuab CERT‑EU edasist rahastamist ja ELi infoturbekeskuse loomist; rõhutab, et killustatusega kaasneb ELi tasandil tõsine mure ressursside ja töötajate puudumise pärast, mis takistab turvalisima digikeskkonna loomist, ning rõhutab seega vajadust mõlemat suurendada; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja/või liikmesriigid suurendaksid rahalisi ja küberkaitsega seotud personaliressursse, eelkõige küberluure analüütikute ja küberkriminalistika ekspertide arvu, ning koolitaksid neid otsuste tegemise ja poliitikakujundamise, poliitika rakendamise, küberintsidentidele reageerimise ja nende uurimise, sealhulgas küberoskuste arendamise valdkonnas, et tugevdada ELi suutlikkust küberrünnakuid iseloomustada ja omistada ning seega tagada lühikese aja jooksul asjakohane poliitiline, tsiviil- ja sõjaline reageerimine; nõuab CERT‑EU ja ELi luure- ja situatsioonikeskuse (INTCEN) täiendavat rahastamist ning liikmesriikide toetamist infoturbekeskuste loomisel ja tugevdamisel, et luua kogu ELis infoturbekeskuste võrgustik, mis võiks tõhustada tsiviil-sõjalist koostööd, et anda õigeaegselt hoiatusi küberintsidentide kohta;

18.  märgib, et ELi ühtne sõjaväeline väljaõpe ja koolitus kübervaldkonnas suurendaks märkimisväärselt liikmesriikidevahelist usaldust, seeläbi suureneks püsitoimingute hulk ja loodaks selgemad reeglid ning paraneks jõustamine; võtab teadmiseks Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži olulise koolitustöö küberkaitse valdkonnas ning väljendab sellega seoses heameelt kübervaldkonna õppe-, koolitus-, hindamis- ja harjutusplatvormi loomise üle, mille eesmärk on tsiviil- ja militaarpersonali küberturvalisuse ja küberkaitse alane väljaõpe ning selles valdkonnas vajaliku ühtlustamise ja standardiseerimise kehtestamine; rõhutab, et Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledž peaks saama rohkem vahendeid liidu struktuurifondidest, et kolledžil oleks võimalik suurendada oma panust ELi küberkaitseoskuste edendamisse, eriti arvestades suurenenud vajadust tipptasemel küberekspertide järele; palub liikmesriikidel edendada akadeemiliste ringkondadega koostööd, mille eesmärk on edendada teadus- ja arendustegevuse küberturvalisuse programme, et töötada välja uus ühine tehnoloogia, tööriistad ja oskused, mida saab multidistsiplinaarse lähenemisviisi abil kasutada nii tsiviil- kui militaarsektoris; rõhutab, kui oluline on haridus, et suurendada üldsuse teadlikkust ja edendada kodanike oskusi, et nad saaksid end küberrünnakute eest kaitsta;

19.  rõhutab, et ELi küberturvalisuse poliitikas tuleb arvestada soolist mõõdet ning et see peab aitama küberkaitsespetsialistide seas soolist ebavõrdsust ületada, seda eelkõige aktiivse soolise kaasatuse poliitika ja naistele suunatud erikoolitusprogrammide kaudu;

20.  tuletab meelde, et küberkaitsel on nii sõjaline kui ka tsiviilmõõde ning seetõttu eeldab see vahendite tugevamat koostööd, koostoimet ja sidusust; rõhutab vajadust kõigepealt analüüsida ja arutada koostöö ja kooskõlastamisega seotud probleeme, aga ka inim- ja tehniliste ressursside puudust nii riiklikul kui ELi tasandil; märgib, et nii militaar- kui tsiviilressursside edukat integreerimist saab tagada ainult väljaõppe ja õppustega, kus osalevad kõik sidusrühmad; rõhutab selles osas NATO õppust „Locked Shields“, mis on üks parimaid näiteid küberkaitsevõime katsetamisest ja suurendamisest nii tsiviil- kui militaarsfääris; palub seetõttu komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjonil ette valmistada integreeritud poliitiline lähenemisviis ning edendada koostoimet ja tihedat koostööd sõjalise CERT‑võrgustiku, CERT‑EU ja CSIRTide-võrgustiku vahel;

21.  väljendab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni ühisteatise üle „ELi küberturvalisuse strateegia digikümnendi jaoks“, mille eesmärk on suurendada tsiviil-, kaitse- ja kosmosekübertöös koostoimet ja koostööd; on seisukohal, et see strateegia on vahe-eesmärk ELi ja liikmesriikide kübervastupidavusvõime tugevdamisel, tugevdades ELi digitaalset juhtpositsiooni ja strateegilist suutlikkust;

22.   soovitab luua koostöö tihendamiseks ühise küberüksuse, et tegeleda ELi institutsioonide, ametite ja asutuste vahelise puuduliku teabevahetuse küsimusega, tagada turvaline ja kiire sidevõrk ning võimaldada olemasoleva taristu, vahendite ja võimete täielikku kasutamist; märgib, et ühisel küberüksusel võiks olla oluline roll ELi kaitsmisel tõsiste piiriüleste küberrünnakute eest, tuginedes valdkonnaülesele teabevahetusele; rõhutab, kui oluline on kooskõlastamine, et vältida üksuse loomisel struktuuride ja vastutuse dubleerimist; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni 23. juuni 2021. aasta soovituse üle, milles sätestatakse, et tuleks luua konkreetsed liidesed ühise küberüksusega, et võimaldada teabe jagamist küberkaitsega tegeleva kogukonnaga, eelkõige Euroopa välisteenistuse esindatuse kaudu; rõhutab ühtlasi, et asjakohaste PESCO projektide esindajad peaksid ühist küberüksust toetama, eelkõige seoses olukorrateadlikkuse ja valmisolekuga;

23.  tuletab meelde, et kuna küberkaitsevõime on tihti kahese kasutusega, on selle parandamiseks vaja ka võrgu- ja infoturbealaseid tsiviileksperditeadmisi; rõhutab, et kaheti kasutatavate valmistootena turustatavate süsteemide levik võib põhjustada probleeme, kuna üha sagedamini kasutavad neid süsteeme ära riiklikud ja valitsusvälised vastased; palub komisjonil ja liikmesriikidel kasutusele võtta mitu olulist meedet, näiteks sertifitseerimine ja erasektori osalejate vastutuse seire; rõhutab, et tehnoloogilist innovatsiooni juhivad peamiselt eraettevõtted ning seetõttu on väga oluline teha koostööd erasektori ja tsiviilvaldkonna sidusrühmadega, sealhulgas elutähtsa taristu haldamises osalevate tööstusharude ja üksustega, samuti VKEde, kodanikuühiskonna, organisatsioonide ja akadeemiliste ringkondadega, ning seda koostööd tuleks tugevdada; väljendab heameelt küberturvalisuse direktiivi kavandatud läbivaatamise üle ja kriitilise tähtsusega üksuste vastupidavusvõimet käsitleva direktiivi ettepaneku üle, mille eesmärk on kaitsta elutähtsat taristut, suurendada tarneahela turvalisust ja kaasata reguleeritud osalejad digitaalsesse ökosüsteemi; tuletab meelde, et igal ELi liikmesriigil peaks olema spetsiaalne küberturvalisuse tarneahela riskijuhtimise poliitika, mis käsitleks eelkõige usaldusväärsete teenusepakkujate küsimust; tuletab samuti meelde, et küberturvalisuse direktiivis tuleks austada liikmesriikide pädevust, ning viitab julgeoleku ja kaitse allkomisjoni arvamustele mõlema ettepaneku kohta;

24.  avaldab heameelt selle üle, et 29. septembril 2020. aastal käivitati küberkriisi kontaktasutuste võrgustik (CyCLONe), mis veelgi parandas õigeaegset teabejagamist ja olukorrateadlikkust, kaotades lõhe ELi tehnilise ja poliitilise tasandi vahel; märgib, et tõhus küberkaitsevõime eeldab üleminekut teadmisvajadusel põhinevalt teabejagamiskultuurilt jagamisvajadusel põhinevale kultuurile;

25.  väljendab heameelt komisjoni tsiviil-, kaitse- ja kosmosetööstuse vahelise koostoime tegevuskava üle ning tuletab meelde, et küberkaitse valdkonnas on need kolm sektorit omavahel tihedalt seotud; märgib, et erinevalt muudest sõjalistest valdkondadest kuulub küberruumi „loomiseks“ kasutatav taristu peamiselt äriüksustele, mis asuvad enamasti väljaspool ELi, mis põhjustab tööstuslikku ja tehnoloogilist sõltuvust kolmandatest isikutest; on kindlalt veendunud, et EL peab suurendama oma tehnoloogilist suveräänsust ja ergutama innovatsiooni, investeerides julgeoleku ja kaitse valdkonnas uue tehnoloogia kasutamisse, nagu tehisintellekt ja kvantarvutus; soovitab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja tehisintellektile keskenduva teadus- ja arendustegevuse kava; rõhutab siiski, et tehisintellekti sõjalisel kasutamisel tuleb kinni pidada rahvusvahelistest inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest ja rahvusvahelisest humanitaarõigusest ning et EL peab asuma juhtpositsioonile tehisintellekti käsitleva üleilmse õigusraamistiku edendamisel, mis põhineb demokraatlikel väärtustel ja inimosaluse põhimõttel;

26.  võtab teadmiseks Euroopa Liidu Satelliidikeskuse tehtud olulise töö ja rõhutab, et liidul peavad olema piisavad vahendid satelliitfotode ja luureandmete kogumiseks; palub ametil analüüsida ELi ja liikmesriikide satelliitide ohutust ja/või nõrku kohti seoses kosmosejäätmete ja küberrünnakuga ning esitada selle kohta aruanne; rõhutab, et ELi Satelliidikeskus peaks saama liidult rohkem struktuurset rahastust, et suuta säilitada oma panus liidu meetmetesse; rõhutab, et küberkaitsevõime on hädavajalik turvalise ja vastupidava infovahetuse ja -kaitse tagamiseks ELi ja liikmesriikide luureteenistuste ja SatCeni vahel nii turvaliselt kosmosest (GEOINT) kui ka kosmoses (SST), et säilitada ja tugevdada ELi strateegilist olukorrateadlikkuse autonoomiat; rõhutab, et EL ja NATO peaksid püüdma ennetada kosmose militariseerimist;

27.  väljendab heameelt nõukogu otsuse üle luua Bukarestis küberturvalisuse valdkonna tööstuse, tehnoloogia ja teadusuuringute Euroopa pädevuskeskus, mis suunab küberturvalisuse rahastamist programmist „Euroopa horisont“ ja programmist „Digitaalne Euroopa“, ning ergutab sujuvale koostööle selle riiklike koordineerimiskeskuste võrgustikuga; rõhutab keskuse tähtsust asjakohaste küberturbeprojektide ja -algatuste elluviimisel, mis aitavad luua uut suutlikkust, mis on vajalik liidu vastupanuvõime tugevdamiseks ning küberturvalisuse tsiviil- ja julgeolekusektori tõhusamaks koordineerimiseks; rõhutab, et küberturvalisuse pädevuskeskus peab kokku tooma Euroopa peamised sidusrühmad, sealhulgas tööstuse, akadeemilised ringkonnad ja teadusorganisatsioonid ning muud asjaomased kodanikuühiskonna ühendused, et suurendada ja levitada küberturvalisuse eksperditeadmisi kogu ELis;

28.  rõhutab, kui oluline on krüpteerimine ja seaduslik ligipääs krüpteeritud andmetele; tuletab meelde, et andmete krüpteerimine ning selliste võimete täiustamine ja võimalikult laialdane kasutamine võivad riikide, ühiskondade ja tööstuse küberturvalisusele märkimisväärselt kaasa aidata; toetab Euroopa digitaalse suveräänsuse programmi, et edendada ja parandada praegust suutlikkust küber- ja krüpteerimisvahendite vallas, mis on ajendatud Euroopa põhiõigustest ja -väärtustest, nagu privaatsus, väljendusvabadus ja demokraatia, et tugevdada Euroopa konkurentsivõimet küberturvalisuse turul ja suurendada ELi-sisest nõudlust;

29.  väljendab heameelt kavandatava dokumendi üle „Sõjaline visioon ja strateegia küberruumi kui tegevusvaldkonna jaoks“, milles määratletakse küberruum ELi ÜJKP operatsioonide valdkonnana; nõuab ÜJKP missioonide teabetaristute nõrkade kohtade pidevat hindamist ning ühiste harmoneeritud standardite rakendamist ÜJKP missioone toetava küberkaitsehariduse, -koolituse ja -õppuste valdkonnas;

30.  peab kahetsusväärseks, et ELi sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse (MPCC) salastatud süsteemide praegused piirangud vähendavad selle suutlikkust; kutsub seetõttu Euroopa välisteenistust üles varustama MPCC kiiresti tipptasemel autonoomse ja turvalise side- ja infosüsteemiga (CIS), mis on võimeline käitlema ELi salastatud andmeid selliste ÜJKP missioonide ja operatsioonide tarbeks, millel on piisav kaitse ja vastupidavus ning kuhu on lähetatud vägede peakorter;

31.  nõuab küberjulgeoleku veelgi tihedamat integreerimist ELi kriisidele reageerimise mehhanismidesse ning eri küberkogukondade algatuste, struktuuride ja menetluste ühendamist, et tõhustada liikmesriikide vastastikust abi ja operatiivkoostööd, eelkõige suurte küberrünnakute korral, et suurendada koostalitlusvõimet ja kujundada ühine arusaam küberkaitsest; rõhutab, et tähtis on jätkata kriisiohjeõppuste korraldamist ja teha seda senisest sagedamini, samuti korraldada sel teemal stsenaariumipõhiseid poliitilisi arutelusid, sealhulgas vastastikuse abi klausli (ELi lepingu artikli 42 lõige 7) üle hüpoteetilise tõsise küberründe stsenaariumi korral, mida võidaks käsitleda relvarünnakuna; nõuab, et selliste algatustega tugevdataks ühist arusaama vastastikuse abi ja/või solidaarsuse rakendamise korrast kooskõlas ELi lepingu artikli 42 lõikega 7 ja ELi toimimise lepingu artikliga 222, sealhulgas konkreetse eesmärgiga muuta need menetlused toimivaks ELi liikmesriikide vastu suunatud küberrünnete puhul; väljendab heameelt NATO Brüsseli tippkohtumisel 14. juunil 2021. aastal avaldatud kommünikee üle, milles kinnitatakse veel kord NATO kohustust kasutada igal ajal kõiki võimeid, et aktiivselt ennetada, kaitsta ja tõrjuda kõiki küberohte, sealhulgas otsust kohaldada artiklit 5 iga üksikjuhtumi puhul eraldi; kiidab heaks arutelu jätkumise ELi küberturvalisuse kriisiohje raamistiku ja küberdiplomaatia meetmete kogumi omavaheliseks kooskõlastamiseks;

32.  märgib, et EL on üha enam segatud hübriidkonfliktidesse geopoliitiliste vastastega; rõhutab, et sellised konfliktid on eriti destabiliseerivad ja ohtlikud, kuna need hägustavad sõja ja rahu piire, destabiliseerivad demokraatlikke riike ja tekitavad sihtrühmaks olevas elanikkonnas kahtlusi; tuletab meelde, et tihti pole need rünnakud iseenesest piisavalt tõsised, et käivitada NATO lepingu artikkel 5 või Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõige 7, kuigi neil on kumulatiivne strateegiline mõju ja mõjutatud liikmesriik ei saa neid vastumeetmetega tõhusalt lahendada; leiab seetõttu, et EL peaks otsima lahendust selle õigusliku tühimiku täitmiseks, tõlgendades ELi lepingu artikli 42 lõiget 7 ja ELi toimimise lepingu artiklit 222 viisil, mis säilitaks kollektiivkaitse õiguse ka allpool kollektiivkaitse künnist ja võimaldaks liikmesriikidel vabatahtlikult kollektiivseid vastumeetmeid kehtestada, samuti peaks EL rahvusvahelisel tasandil sarnase lahenduse leidmiseks liitlastega koostööd tegema; rõhutab, et see on ainus tulemuslik vahend hübriidohtudele reageerimisega seotud tegevusvõimetusest vabanemiseks ja vastaste kulude suurendamiseks;

33.  kordab, et ühine tugev omistusvõime on ELi ja liikmesriikide suutlikkuse tugevdamise peamisi vahendeid ning tõhusa küberkaitse ja küberheidutuse oluline komponent; rõhutab, et liikmesriikide teabevahetuse parandamine tehnilise teabe, analüüside ja ohte käsitleva luureteabe vallas võiks võimaldada ELi tasandil kollektiivset omistamist; tunnistab, et küberkaitse on mõnevõrra tulemuslikum, kui see hõlmab ka mõningaid ründevahendeid ja -meetmeid, tingimusel et nende kasutamine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega; rõhutab, et küberrünnete selgesõnaline omistamine on kasulik heidutusvahend; soovitab kaaluda pahatahtliku kübertegevuse ühist avalikku omistamist, sealhulgas võimalust koostada Euroopa välisteenistuse egiidi all konkreetsete osalejate kohta küberkäitumise aruandeid, et teha ELi tasandil kokkuvõte liikmesriikide vastu suunatud riiklikult toetatavast pahatahtlikust kübertegevusest;

34.  peab ELi ja NATO küberkoostööd otsustavalt tähtsaks, sest see võib võimaldada ja tõhustada pahatahtlike küberintsidentide toimepanijate kollektiivset formaalset kindlakstegemist ja seega piiravate sanktsioonide ja meetmete kehtestamist; märgib, et üldiselt toimiv heidutus oleks saavutatav, kui vastased oleksid teadlikud võimalike vastumeetmete loetelust, nende proportsionaalsusest ja asjakohasusest ning vastavusest rahvusvahelisele õigusele, eriti ÜRO põhikirjale (lähtudes küberrünnete tõsidusest, ulatusest ja sihtmärgist);

35.  avaldab heameelt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepaneku üle toetada ja lihtsustada ELi luure- ja situatsioonikeskuses (INTCEN) liikmesriikide ELi küberluure töörühma loomist, et edendada küberohtude ja -tegevuse vallas strateegilist luurekoostööd, veelgi tugevdada ELi olukorrateadlikkust ja otsuste tegemist ühise diplomaatilise reageerimise korral; ergutab täiendama ühiseid ettepanekuid, eelkõige käimasolevas suhtluses ELi hübriidohtude ühisüksuse ja NATO hübriidohtude analüüsi üksusega olukorrateadlikkuse ja analüüsi jagamisel ning taktikalises ja operatiivkoostöös;

Partnerluste tugevdamine ja ELi rolli suurendamine rahvusvahelises kontekstis

36.  on seisukohal, et küberkaitsekoostööl NATOga on tähtis roll liikmesriikide ühist julgeolekut mõjutavate küberrünnete ennetamisel, takistamisel ja neile reageerimisel; palub liikmesriikidel täielikult jagada tõendeid ja luureandmeid, et neid kübersanktsioonide nimekirjade koostamisel arvesse võtta; nõuab selles küsimuses suuremat kooskõlastust NATOga, milleks tuleks osaleda küberõppustel ja ühistel koolitustel, näiteks paralleelsetel ja koordineeritud õppustel;

37.  tunnistab ELi ja USA vastastikuse koordineerimise vajadust küsimustes, kus vaenulikud üksused ohustavad Euroopa ja Atlandi ookeani piirkonna julgeolekuhuve; väljendab muret eelkõige Hiina, Venemaa ja Põhja‑Korea süsteemse agressiivse käitumise pärast küberruumis, sealhulgas arvukate küberrünnakute pärast valitsusasutuste ja eraettevõtete vastu; on veendunud, et ELi ja NATO koostöö peaks keskenduma probleemidele küber-, hübriid-, kujunemisjärgus ja murrangulise tehnoloogia, kosmose, relvastuskontrolli ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise valdkonnas; nõuab tungivalt, et EL ja NATO teeksid koostööd, et tagada vastupidavad, vastuvõetava hinnaga ja turvalised kiired võrgud, mis vastavad ELi ja riiklikele julgeolekustandarditele ja kindlustavad riiklike ja rahvusvahelisi teabevõrke, mis on võimelised sidet krüptima;

38.  väljendab heameelt CERT‑EU ja NATO küberturbeintsidentidele reageerimise üksuse vahel sõlmitud kokkuleppe üle, mille eesmärk on tagada võime reageerida ohtudele reaalajas, edendades küberintsidentide vältimist, tuvastamist ja neile reageerimist nii ELis kui NATOs; rõhutab samuti, kui oluline on suurendada küberkaitsekoolituse korraldamise suutlikkust IT‑ ja kübersüsteemide valdkonnas koostöös NATO Küberkaitsekoostöö Keskusega ning NATO side- ja teabeakadeemiaga;

39.  nõuab ELi ja NATO edasist koostööd, eelkõige küberkaitse koostalitlusvõime nõuete vallas, taotledes võimalikku täiendavust ja võimete vastastikku kasulikku tugevdamist, jätkates asjakohaste ÜJKP struktuuride kuulumist NATO föderaalsesse missioonivõrgustikku, vältides dubleerimist ja tunnistades oma vastavaid kohustusi; nõuab tungivalt, et tugevdataks ELi PESCOt ja NATO arukat kaitset, ühendatud jõudude algatust, kaitseinvesteeringute lubadust ning ühendamist ja jagamist et luua tarnijate ja lõppkasutajate vahel parem koostoime ja tõhusamad suhted; tunneb heameelt küberkaitse valdkonnas ELi ja NATO koostöös saavutatud edusammude üle, eelkõige kontseptsioonide ja doktriinide vahetamise, küberõppustel ristosalemise ja eelkõige kriisijuhtimise kübermõõdet käsitleva vastastikuse teavitamise osas; soovitab luua ELi ja NATO ühise küberohtude teabekeskuse ning ühise küberturvalisuse rakkerühma;

40.  nõuab küberkaitse tihedamat koordineerimist liikmesriikide, ELi institutsioonide, NATO liitlaste, ÜRO ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vahel; toetab sellega seoses OSCE küberruumiga seotud usaldust suurendavate meetmete edendamist ning rõhutab vajadust välja töötada tõhusad rahvusvahelise koostöö vahendid, et toetada partnerite kübersuutlikkuse suurendamist ning arendada ja edendada usaldust suurendavaid meetmeid ja kaasavat koostööd kodanikuühiskonna ja sidusrühmadega; avaldab heameelt, et 19. aprilli 2021. aasta ELi strateegias koostööks Vaikse ookeani piirkonnas peetakse üleilmset, avatud, tasuta, stabiilset ja turvalist küberruumi oluliseks; nõuab aktiivset tihedamate suhete arendamist samu seisukohti jagavate demokraatlike riikidega India ja Vaikse ookeani piirkonnas, näiteks Ameerika Ühendriigid, Lõuna‑Korea, Jaapan, India, Austraalia ja Taiwan, et jagada teadmisi ja kogemusi ning vahetada teavet küberohtude tõrjumise kohta; rõhutab, kui oluline on koostöö teiste riikidega, eelkõige ELi lähinaabruses, et aidata neil suurendada küberohtude tõrjumise võimekust; tunnustab komisjoni toetust küberturvalisuse programmidele Lääne-Balkanil ja idapartnerluse riikides; rõhutab tungivat vajadust pidada kinni rahvusvahelisest õigusest, sh ÜRO põhikirjast kui tervikust, järgida laialdaselt tunnustatud rahvusvahelist normatiivraamistikku riikide vastutustundliku käitumise kohta ja osaleda jätkuvas arutelus rahvusvahelise õiguse küberruumis kohaldamise üksikasjade üle ÜRO kontekstis;

41.  rõhutab, kui oluline on kübervaldkonnas tugev partnerlus Ühendkuningriigiga, kes on oma küberkaitse arsenali poolest üks juhtivaid riike; palub komisjonil uurida võimalust alustada uuesti protsessiga, mille eesmärk on koostada ametlik struktureeritud raamistik tulevaseks koostööks selles valdkonnas;

42.  rõhutab vajadust tagada küberruumis rahu ja stabiilsus; kutsub kõiki liikmesriike ja ELi üles näitama ÜRO egiidi all toimuvates aruteludes ja algatustes eeskuju, sealhulgas tegevuskava välja pakkudes, et proaktiivselt osaleda rahvusvahelise regulatiivse raamistiku loomises ja aidata tõeliselt edendada vastutust, kujunevatest normidest kinnipidamist ja digitehnoloogia kuritarvitamise vältimist ning edendada riikide vastutustundlikku käitumist küberruumis, tuginedes ÜRO valitsusekspertide rühma konsensusaruannetele, mille ÜRO Peaassamblee on heaks kiitnud; tunneb heameelt tähtajata töörühma lõpparuandes esitatud soovituste üle, eriti tegevuskava loomise kohta; julgustab ÜROd edendama dialoogi riikide, teadlaste, akadeemikute, kodanikuühiskonna organisatsioonide, humanitaarabi andjate ja erasektori vahel, et tagada uute rahvusvaheliste sätete osas poliitika kujundamise protsessi kaasavus; nõuab kõigi mitmepoolsete jõupingutuste kiirendamist, et tehnoloogiline areng ja uued sõjapidamismeetodid ei ületaks normatiivseid ja õigusraamistikke; nõuab relvastuskontrolli arhitektuuri ajakohastamist, et vältida digitaalse halli tsooni tekkimist; nõuab, et ÜRO rahuvalvemissioone tugevdataks küberkaitsevõimekusega, kooskõlas nende volituste tulemusliku rakendamisega;

43.  tuletab meelde oma seisukohta keelustada selliste täisautonoomsete relvade väljatöötamine, tootmine ja kasutamine, mis teevad võimalikuks rünnaku ilma inimese tegeliku sekkumiseta; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu võtma vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagataks tegelik inimkontroll selliste relvasüsteemide otsustava tähtsusega funktsioonide üle; nõuab rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist täisautonoomsete relvade keelustamist käsitleva õiguslikult siduva lepingu üle;

44.  rõhutab, kui oluline on koostöö liikmesriikide parlamentidega, et vahetada küberkaitse valdkonna parimaid tavasid;

o
o   o

45.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi kaitse- ja küberjulgeoleku valdkonna ametitele, NATO peasekretärile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 194, 19.7.2016, lk 1. (2) ELT L 151, 7.6.2019, lk 15. (3) ELT L 246, 30.7.2020, lk 12. (4) ELT L 351 I, 22.10.2020, lk 5. (5) ELT C 28, 27.1.2020, lk 57. (6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord (ELT L 216, 20.8.2009, lk 76).

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon Arktikaga seotud võimaluste, probleemide ja julgeolekuohtude kohta (2020/2112(INI))

P9_TA(2021)0413 A9-0239/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist, eelkõige artikleid 21, 22, 34 ja 36, ning Euroopa Liidu toimimise lepingu viiendat osa,

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni Arktika haldamise kohta(1), 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni ELi jätkusuutliku Kaug‑Põhja poliitika kohta(2), 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni ELi Arktika piirkonna strateegia kohta(3), 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu integreeritud Arktika‑poliitika kohta(4), 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni kliimadiplomaatia kohta(5) ja 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra kohta(6),

–  võttes arvesse põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 13. detsembril 2007. aastal,

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta(7),

–  võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2008. aasta teatist „Euroopa Liit ja Arktika piirkond“ (COM(2008)0763) ning 26. juuni 2012. aasta ühisteatist „Euroopa Liidu Arktika‑poliitika arendamine: alates 2008. aastast tehtud edusammud ja järgmised meetmed“ (JOIN(2012)0019) ja 27. aprilli 2016. aasta ühisteatist „Euroopa Liidu integreeritud Arktika-poliitika“ (JOIN(2016)0021),

–  võttes arvesse põhjamõõtme koostööks ning Šveitsi ja Norraga suhtlemiseks ning ELi‑Islandi parlamentaarses ühiskomisjonis ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) parlamentaarses ühiskomisjonis osalemiseks loodud delegatsiooni (DEEA) asjaomaseid soovitusi,

–  võttes arvesse ELi Arktika‑poliitikat käsitleva avaliku konsultatsiooni tulemuste 2021. aasta jaanuari kokkuvõtet,

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni(8) ja komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist (COM(2019)0640) Euroopa rohelise kokkuleppe kohta,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni,

–  võttes arvesse Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul 12. detsembril 2015. aastal vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe),

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi Arktika küsimuste kohta, 12. mai 2014. aasta järeldusi Euroopa Liidu Arktika‑poliitika arendamise kohta, 20. juuni 2016. aasta järeldusi Arktika kohta, 21. novembri 2019. aasta järeldusi kosmoselahenduste kohta kestliku Arktika jaoks ja 9. detsembri 2019. aasta järeldusi ELi Arktika‑poliitika kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 15. mai 2017. aasta järeldusi põlisrahvaste kohta ja 17. oktoobri 2016. aasta ühist töödokumenti „ELi välispoliitika elluviimine põlisrahvaste valdkonnas“ (SWD(2016)0340),

–  võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2008. aasta teatist „Euroopa Liit ja Arktika piirkond“ (COM(2008)0763),

–  võttes arvesse viie Põhja‑Jäämere rannikuriigi – Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Kanada, Norra ja Taani – poolt 28. mail 2008. aastal välja kuulutatud Ilulissati deklaratsiooni, mille tähtsust kinnitati taas 2018. aasta mais,

–  võttes arvesse Läänemeremaade Nõukogu (LMN) ja Barentsi Euro‑Arktika Nõukogu loomist,

–  võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2014. aasta otsust 2014/137/EL, mis käsitleb ühelt poolt Euroopa Liidu ning teiselt poolt Gröönimaa ja Taani Kuningriigi vahelisi suhteid,

–  võttes arvesse 2016. aasta juunis avaldatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

–  võttes arvesse eelkõige Arktika riikide, nimelt Taani Kuningriigi, Rootsi ja Soome, samuti teiste ELi ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide riiklikke Arktika‑strateegiaid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegiat,

–  võttes arvesse Euroopa kosmosestrateegiat, mille Euroopa Komisjon avaldas 26. oktoobril 2016 (COM(2016)0705),

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS), mis sõlmiti 10. detsembril 1982 ja jõustus 16. novembril 1994,

–  võttes arvesse UNESCO 16. novembri 1972. aasta ülemaailmset kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta,

–  võttes arvesse 3. oktoobri 2018. aasta Põhja‑Jäämere keskosas reguleerimata avamerekalapüügi vältimist käsitlevat kokkulepet (Põhja‑Jäämere keskosa kalanduskokkulepe),

–  võttes arvesse Kirde‑Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni (OSPARi konventsioon),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni vastu võetud polaarvetes tegutsevate laevade rahvusvahelist koodeksit (polaarkoodeks),

–  võttes arvesse 1974. aasta rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLASi konventsioon), 1973. aasta rahvusvahelist laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOLi konventsioon), mida on muudetud 1978. aasta ja 1997. aasta protokolliga, 1978. aasta meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelist konventsiooni (STCW koodeks), mida on muudetud 1995. ja 2010. aastal, 1972. aasta rahvusvahelist laevakokkupõrgete vältimise eeskirja konventsiooni, 1965. aasta rahvusvahelise mereliikluse hõlbustamise konventsiooni (FAL konventsioon) ning 1979. aasta rahvusvahelist mereotsingute ja -pääste konventsiooni (SAR),

–  võttes arvesse 9. veebruari 1920. aasta Svalbardi lepingut (varem Spitsbergeni saarestiku leping),

–  võttes arvesse 19. septembri 1996. aasta Ottawa deklaratsiooni, millega asutati Arktika Nõukogu,

–  võttes arvesse 2019. aasta novembris Bodøs (Norra), 2017. aasta novembris Brüsselis, 2015. aasta mais Reykjavikis (Island), 2013. aasta novembris Arhangelskis (Venemaa), 2011. aasta veebruaris Tromsøs (Norra) ja 2009. aasta septembris Brüsselis põhjamõõtme parlamentaarsel foorumil vastu võetud avaldusi,

–  võttes arvesse Arktika Nõukogu egiidi all toimunud läbirääkimistel vastu võetud kolme õiguslikult siduvat kokkulepet, milleks on kokkulepe Arktikas lennunduse ja merenduse otsingute ja pääste alase koostöö kohta (2011), kokkulepe Arktika merekeskkonna naftareostuse, selleks valmisoleku ja sellele reageerimise kohta (2013) ning kokkulepe rahvusvahelise Arktika-alase teaduskoostöö edendamise kohta (2017),

–  võttes arvesse Arktika piirkonna parlamendiliikmete alalise komisjoni 13. ja 14. aprillil 2021. aastal toimunud 14. konverentsil tehtud avaldust,

–  võttes arvesse komisjoni 3. septembri 2020. aasta teatist „Kriitilise tähtsusega toorainetega seotud vastupanuvõime: teekond suurema julgeoleku ja kestlikkuse poole“ (COM(2020)0474),

–  võttes arvesse 2019. aastal Rootsis Umeås toimunud ELi Arktika foorumit,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) aruandeid, eelkõige selle eriaruannet ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas ning eriaruannet ülemaailmse soojenemise kohta 1,5 °C võrra,

–  võttes arvesse Arktika sidusrühmade foorumi 21. detsembril 2017. aastal avaldatud kokkuvõtvat aruannet konsultatsiooni kohta, mille eesmärk oli selgitada välja peamised investeerimisprioriteedid Arktika piirkonnas ja moodused sellele piirkonnale mõeldud tulevaste ELi rahastamisprogrammide sujuvamaks muutmiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Poliitilise Strateegia Keskuse 2019. aasta juuli strateegilist märgukirja „Walking on Thin Ice: A Balanced Arctic Strategy for the EU“ (Kõndides õhukesel jääl: tasakaalustatud ELi Arktika strateegia),

–  võttes arvesse Põhja‑Atlandi lepingut ja Varssavi tippkohtumise kommünikeed, mille tegid Põhja‑Atlandi Nõukogu 8. ja 9. juuli 2016. aasta kohtumisel Varssavis osalenud riigipead ja valitsusjuhid, ning NATO peasekretäri ametisse nimetatud analüüsirühma analüüsi ja soovitusi „NATO 2030: United for a New Era“ (NATO 2030: ühinenud uue ajastu nimel),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0239/2021),

A.  arvestades, et Arktika on viimastel aastakümnetel olnud piirkond, kus valitseb rahu, kus on vähe pingeid ja kus tehakse konstruktiivset rahvusvahelist koostööd kaheksa Arktika riigi – Taani, Rootsi, Soome, Islandi, Norra, Venemaa, Kanada ja Ameerika Ühendriikide vahel; arvestades, et Arktika riigid ja rahvusvaheline üldsus peaksid seetõttu seda sellisena säilitama ning näitama jätkuvalt üles poliitilist tahet teha koostööd ja lahendada vaidlusaluseid küsimusi kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

B.  arvestades, et piirkonna geopoliitiline tähtsus kasvab ning Arktika tulevik ja Arktika piirkonna üleilmsed probleemid, mis ulatuvad Arktika rannikualade riikidest kaugemale, nõuavad seetõttu mitmetasandilist valitsemist, millega kaasneb vajadus jätkata piirkondlikku koostööd ja leida rahvusvahelisi lahendusi; arvestades, et Arktika geopoliitika ja julgeolek on otseselt seotud selle keskkonnaseisundiga, mida omakorda mõjutavad tugevalt planeedi muudes piirkondades toimuva inimtegevuse tagajärjed;

C.  arvestades, et Arktika haldamise kõikehõlmav mudel, mille keskmes on rahvusvaheline õigus, on seni osutunud tulemuslikuks ja vastupidavaks; arvestades, et kõige kasulikumaks Arktika riikide vahel suhete loomise viisiks on osutunud koostöö;

D.  arvestades, et praegune Arktika juhtimisraamistik, mille keskmes on Arktika Nõukogu, on viimase 25 aasta jooksul aidanud oluliselt kaasa piirkonna stabiilsusele; arvestades, et Arktika Nõukogu on Arktika koostöö peamine foorum ning selle töörühmad pakuvad võimalust positiivseks ja konstruktiivseks rahvusvaheliseks koostööks;

E.  arvestades, et Arktika Nõukogu töö on olnud ülioluline Arktika riikide vahelise rahumeelse ja konstruktiivse koostöö tagamisel, mille tulemusel on nende vahel sõlmitud mitmeid siduvaid lepinguid; arvestades, et Arktika piirkond on varem olnud üleilmsetest geopoliitilistest konfliktidest suhteliselt mõjutamata, kuid selle sõjaline tähtsus ja geopoliitiline strateegiline roll suurenevad; arvestades, et Arktika julgeolek ja poliitika on üha enam seotud üleilmsete probleemidega, kusjuures väljaspool Arktikat toimuval arengul on tõenäoliselt tagajärjed Arktika riikidele ja vastupidi, mis muudab veelgi olulisemaks vältida muudes piirkondades valitsevatest geopoliitilistest pingetest ja konfliktidest tekkivat ülekanduvat mõju Arktikale;

F.  arvestades, et EL toetab täielikult Arktika Nõukogu võetud kohustusi Arktika elanike heaolu, piirkonna kestliku arengu ning Arktika keskkonna kaitse hüvanguks, neist viimase alla kuuluvad ökosüsteemide tervis, elurikkuse säilitamine ja taastamine, loodusvarade kaitse ning kestlik majandamine;

G.  arvestades, et EL on olnud kauaaegne tiheda koostöö pooldaja Arktika piirkonnas ja on aastakümneid olnud kaasatud Arktika tegemistesse, osaledes koos Venemaa, Norra ja Islandiga põhjamõõtme poliitikas, olles osaline Läänemeremaade Nõukogu (LMN) loomisel, tehes koostööd Barentsi Euro‑Arktika piirkonnas, eriti Barentsi Euro‑Arktika Nõukogus ja Barentsi piirkondlikus nõukogus, omades strateegilisi partnerlusi Kanada ja USAga ning osaledes aktiivse de facto vaatlejaliikmena Arktika Nõukogus; arvestades, et EL toetas rohkem kui miljardi euroga Euroopa Arktika piirkonna arengut ja piiriülest koostööd;

H.  arvestades, et rahvusvaheline õigus on Arktikas toimuva rahvusvahelise tegevuse ja koostöö alus; arvestades, et rahvusvahelise õiguse, eelkõige Põhja‑Jäämerega seotud küsimustes toimuva rahvusvahelise koostöö ja tegevuse raamistikku loovate Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) konventsioonide olulist rolli tuleks kinnitada ja tugevdada; arvestades, et UNCLOSiga sätestatakse õiguslik raamistik, mille põhjal tuleb ookeanides ja meredes kõiki tegevusi ellu viia, millega antakse rannikuriikidele majanduslikud õigused nende majandusvööndites ja mandrilavadel ning millega sätestatakse, et avameri ei allu ühelegi riigi suveräänsusele; arvestades, et kõik Põhja‑Jäämere rannikuriigid on Ilulissati deklaratsioonis kinnitanud, et nad järgivad Põhja‑Jäämere valitsemisel rahvusvahelist õigust, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni; arvestades, et IMO kehtestab üleilmsed regulatiivsed normid rahvusvahelise meresõidu ohutuse, turvalisuse ja keskkonnatoime valdkonnas;

I.  arvestades, et Arktikat on eriti ja üha enam mõjutanud kliimamuutuste ja elurikkuse halvenemise rängad tagajärjed, nende hulgas temperatuuri tõus, muutused jää seisundis, metsatulekahjud, meretaseme tõus, muutuvad ilmastikuolud, invasiivsed võõrliigid, elurikkuse oluline vähenemine ja igikeltsa sulamine, mis mõjutavad tervet planeeti, kuid kujutavad endast ohtu ka kohalikule taristule; arvestades, et kohalikke kohanemisstrateegiaid ja Arktika ökosüsteemi kaitset ei saa käsitleda kliimameetmete ülemaailmsest raamistikust eraldi ning et sellise koostöö keskmes on Pariisi kokkuleppe rakendamine;

J.  arvestades, et mõnes Arktika piirkonnas on maailma suurim plastprügi kontsentratsioon, mis juba mõjutab Arktika loomaliike ning võib saastada toiduvõrku, avaldades lõpuks mõju ka inimestele;

K.  arvestades, et muret tekitav kiirus, millega sulavad Arktika liustikud, on tingitud kliimamuutustest ja teguritest, mille tekkekoht on peamiselt Arktikast väljaspool; arvestades, et kliimamuutusi tuleks käsitleda kui ohu mitmekordistajat, mis süvendab praegusi suundumusi, pingeid ja ebastabiilsust;

L.  arvestades, et Arktika mandriliustiku sulamine ja sellest tulenev merepinna tõus mõjutaksid oluliselt keskkonda, majandust ja inimeste turvalisust; arvestades, et Gröönimaa mandriliustiku sulamine võib kogu maailmas põhjustada merepinna kuni 7,2‑meetrilist tõusu, mille tagajärjel ujutataks paljud planeedi piirkonnad üle; arvestades, et mõned Arktika kogukonnad saavad juba tunda liustike sulamise tagajärgi, mille tulemuseks on rändevood; arvestades, et Gröönimaa jää sulamine muudab ka elurikkust;

M.  arvestades, et eri ohtude hulgas, millega Arktika inimtegevusest tingituna kokku puutub, on ka eriti muret tekitav igikeltsa sulamine; arvestades, et igikelts katab ligikaudu 24 % põhjapoolkera pinnast, eelkõige Venemaa põhjaosa suurtel aladel; arvestades, et igikelts sisaldab suurel määral ohtlikku metaani ja CO2 ning selle sulamisel eraldub atmosfääri kasvuhoonegaase, mis annavad oma osa globaalsesse soojenemisse; arvestades, et igikeltsa sulamine võib ootamatul moel muuta ökosüsteeme ja halvendada turvalisust;

N.  arvestades, et kuigi Arktika probleemid on peamiselt põhjustatud üleilmsetest kliimamuutustest ja väljaspool Arktika piirkonda toimuvast tegevusest, on kliimamuutuste mõju eriti nähtav Arktikas, kuna Arktika soojeneb globaalsest keskmisest kolm korda kiiremini ning Arktika merejää sulamine enneolematu kiirusega ja merepinna tõus tekitab tõsist sotsiaalset, keskkonna- ja majanduslikku mõju mitte ainult piirkonnas endas, vaid ka kogu maailmas; arvestades, et need mõjud muudavad piirkondlikku ökosüsteemi, geograafiat ja majandust, avades potentsiaalselt uusi transporditeid, tõhustades kaubandust, võimaldades juurdepääsu haruldastele loodusvaradele ning intensiivistades teadustegevust, kalapüüki ja turismi; arvestades, et mõned neist muudatustest kätkevad endas tohutut potentsiaali tehnoloogiliselt arenenud, keskkonnasõbralikuks ja kestlikuks majandusarenguks; arvestades, et Arktikat mõjutavate probleemide ja eelkõige kliimamuutuste lahendamise eest lasub vastutus kogu maailmal; arvestades, et EL peaks nende probleemidega toime tulema nii oma kohustuste kaudu kui ka teistele abi andes;

O.  arvestades, et Arktikas toimuvaid inimtegevusest tingitud keskkonnakatastroofe, mis võivad leida aset eelkõige nafta ja muude Arktika loodusvarade kaevandamisel, on keeruline ohjeldada ja hallata ning tekitatud kahju kõrvaldamine võib kaasa tuua suuri kulusid; arvestades, et Arktika suurim naftareostus leidis aset 2020. aasta mais Siberis, kui üle 20 000 tonni diislikütust valgus Venemaal asuva Norilski linna lähedal pinnasesse ja vooluveekogudesse, ning puhastustööd käivad ikka veel;

P.  arvestades, et enamjaolt piirkonnaväliste kliimamuutuste mõju Arktikas ja piirkonnas uuesti alanud geopoliitiline konkurents on tegurid, mis muudavad Arktika hapras keskkonnas keerukamaks kestliku arengu ja traditsiooniliste elatusvahendite säilitamise ning võivad mõjutada piirkonna julgeolekut ja kestlikku majandusarengut;

Q.  arvestades, et piirkonna geomajanduslik tähtsus kasvab kiiresti tänu suurenevale huvile selle rikkalike ja mitmekesiste loodusvarade, sealhulgas kriitilise tähtsusega toorainete, uute mereteede ja meretranspordi potentsiaali vastu; arvestades, et kuigi Arktika riikidel on õigus kasutada oma territooriumil leiduvaid loodusvarasid, on neil ka kohustus seda teha vastutustundlikult; arvestades, et Arktika loodusvarade uuringud ja kasutamine ohustavad piirkonnas märkimisväärselt kaitsetuid ökosüsteeme ja kohalikku elanikkonda; arvestades, et 2019. aastal importisid EL ja Ühendkuningriik suure osa Arktika riikide eksporditavast energiast, metallidest, mineraalidest ja kalast;

R.  arvestades, et jää sulamise tõttu avanevad liikluseks Loodeväil, Põhja‑meretee ja tulevane transpolaarne meretee; arvestades, et Arktika piirkonnas asuvad loodusvarad kuuluvad suuremas osas Arktika riikide riiklikku jurisdiktsiooni ja nende varade omandiõigus ei ole vaidlustatud; arvestades, et vajadus töötada välja ja leida kestlikke lahendusi energia tootmise ja transpordi valdkonnas on suurendanud üleilmset nõudlust haruldaste muldmetallide järele, mis on suunanud tähelepanu Arktika suurel määral kasutamata loodusvaradele; arvestades, et Arktika piirkonnas on väga suur haruldaste muldmetallide mineraalide varu; arvestades, et 90 % maailma haruldaste muldmetallide toodangust pärineb praegu Hiinast;

S.  arvestades, et esmane vastutus Arktika kestliku arengu eest lasub Arktika riikidel, kuid samas ei saa eitada väliste asjaolude märkimisväärset mõju ning seega on rahvusvaheline kogukond kohustatud tegema kõik võimaliku, et Arktika piirkonda kaitsta ning tagada selle stabiilsus ja turvalisus;

T.  arvestades, et Arktika polaaraladel elab üle nelja miljoni inimese, sealhulgas üle 40 erineva põlisrahva ja kohaliku kogukonna ja pool miljonit ELi kodanikku; arvestades, et ELi ainuke tunnustatud põlisrahvas – saamid – elab Rootsi ja Soome, aga ka Norra ja Venemaa polaaraladel; arvestades, et põlisrahvastel ja kohalikel kogukondadel on loodusvarade kestlikus majandamises ja elurikkuse säilitamises väga oluline roll; arvestades, et rahvastiku koosseis on oluline piirkonna arengu jaoks;

U.  arvestades, et teadusuuringute valdkonnas tehtav koostöö on praegu olulisem kui kunagi varem, selleks et lahendada keskkonnaseisundi olulisest halvenemisest ja kliimamuutustest tulenevaid probleeme;

V.  arvestades, et EL on toetanud Arktika teaduslikku uurimist programmi „Horisont 2020“ kaudu rohkem kui 200 miljoni euroga;

W.  arvestades, et EL on võtnud endale kohustuse teha tööd avatud ja turvalise ülemaailmse merendusvaldkonna saavutamise nimel kooskõlas ELi üldise strateegia ja ELi merendusjulgeoleku strateegiaga;

X.  arvestades, et ELi Arktika‑alane huvi põhineb ajalool, geograafial, majandusel ja teadusuuringutel; arvestades, et geopoliitiliste pingete leevendamiseks tuleks rõhutada kestliku arengu, ühtekuuluvuspoliitika ja piiriülese koostöö tähtsust; arvestades, et EL on üleilmse tegijana pidevalt näidanud oma pühendumust liikuda rahumeelse, keskkonnasõbraliku, koostöövalmis, kestliku ja jõuka Arktika suunas, eesmärgiga tagada Arktikas elavatele inimestele kestlik tulevik; arvestades, et EL on selgelt näidanud valmisolekut võtta endale veelgi silmapaistvam roll;

Y.  arvestades, et EL suudab mitmel viisil aidata lahendada võimalikke Arktikas esilekerkivaid probleeme ja ennetada sealseid konflikte;

Z.  arvestades, et ELi taotlus saada Arktika Nõukogu täieõiguslikuks vaatlejaliikmeks, mille kättesaamist Arktika Nõukogu liikmed 2013. aastal kinnitasid, on praegu menetluses; arvestades, et mõnede Arktika Nõukogu liikmete vastuseisu tõttu lükati lõpliku otsuse tegemine edasi; arvestades, et parlament on sellele taotlusele varem toetust avaldanud; arvestades, et EL osaleb aktiivselt Arktika Nõukogu asjaomaste rühmade, rakke- ja eksperdirühmade töös; arvestades, et ELi laialdased piirkondlikud pädevused, eksperditeadmised ja olemasolevad algatused võivad toimida ühisprojektide raamistikuna;

AA.  arvestades, et Arktika Nõukogu vaatlejaliikmed Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaad, Poola, Hispaania ja Itaalia on Arktika piirkonnaga oluliselt seotud ning nad on väga huvitatud edasisest dialoogist ja koostööst Arktika Nõukoguga; arvestades, et Eesti ja Iirimaa on esitanud taotluse saada Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks;

AB.  arvestades, et Islandit ja Norrat, kes on tegusad ja usaldusväärsed partnerid, seovad ELiga EMP ja Schengeni lepingud;

AC.  arvestades, et Arktika stabiilsust on pikka aega suhteliselt hästi säilitatud, kuid seda mõjutavad üha enam kasvav rahvusvaheline huvi piirkonna vastu ja muutuv julgeolekumaastik, sealhulgas Venemaa Föderatsiooni järkjärguline taasmilitariseerumine piirkonnas; arvestades, et Venemaa Föderatsiooni majanduslikud ja sõjalised investeeringud Arktikasse ületavad oluliselt ülejäänud Arktika riikide investeeringuid; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on rajanud põhjapoolsetesse piirkondadesse uued ja ajakohastatud vanad sõjaväebaasid ning parandanud juurdepääsu ja tegevuse takistamise (A2/AD) võimet, piirates navigeerimisõigusi strateegilisel Põhja‑mereteel, mille kohta ta väidab valesti, et tegemist on siseveeteega; arvestades, et Venemaa on viinud oma Põhjalaevastiku sõjaväeringkonna staatusesse ja suurendanud oma relvajõudude erinevaid harusid, mida ta on muu hulgas varustanud uute allveelaevade, tuuma- ja tavapärase jõuallikaga jäämurdjate, lahinguvalmis radarite ja raketisüsteemidega; arvestades, et Venemaa on taaselustanud bastionikaitse kontseptsiooni, mille eesmärk on kaitsta oma strateegilisi võimeid Barentsi merest Beringi väinani; arvestades, et Venemaa on tõhustanud ka oma mere- ja õhupatrulle, allveelaevade tegevust ja elektroonilise sõjapidamise taktikat, mis on väga muret tekitav areng; arvestades, et selline geopoliitiline areng on Arktikas suurendanud õppuste, siirmiste ja patrullide arvu ning võimega seotud investeeringuid; arvestades, et piirkonna militariseerimine on vastuolus koostöövaimuga, mis on seni iseloomustanud Arktika riikide suhteid;

AD.  arvestades, et Barentsi mere piirkond on olnud nii ballistiliste kui ka tiibrakettide süsteemide peamine katseala, samas kui Novaja Zemljast ida pool asuv piirkond on olnud peamine tuumakatsetuste ala;

AE.  arvestades, et Venemaa on rikkunud oma rahumeelsete naabrite suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, takistades meresõiduvabadust Aasovi merel, Mustal merel ja Läänemerel, ning sellest ei saa Arktikas praeguse rahumeelse kooseksisteerimise tulevikustsenaariumide hindamisel mööda vaadata;

AF.  arvestades, et Hiina kaugeleulatuvad projektid ja algatused põhjustavad tõsist muret; arvestades, et Hiina avaldas oma esimese valge raamatu Arktika poliitika kohta 2018. aasta jaanuaris ja tegi pikaajalisi jõupingutusi oma positsiooni tugevdamiseks Arktikas, kuulutades end „Arktika‑lähedaseks riigiks“, eesmärgiga saada „polaarjõuks“ ja edendada Arktikas koostööd Venemaaga; arvestades, et Hiina on Arktika piirkonna kaudu toimuva kaubanduse edendamiseks loonud polaarsiiditee, laiendades oma algatust „Üks vöönd, üks tee“, ning korraldanud piirkondlikke teaduslikke uurimismissioone, luues Arktikasse uurimiskeskusi ja võttes kasutusele 24 polaarvaatlussatelliiti; arvestades, et Hiina osaleb aktiivselt Arktika Nõukogus ning on teinud kahepoolset koostööd Arktika riikide ja muude sidusrühmadega, et oma algatustele toetust saada;

AG.  arvestades, et enamik Arktika osalisi on oma strateegiaid ajakohastanud, võttes arvesse kiiresti muutuvat olukorda Arktikas ning piirkonna kasvavat majanduslikku ja geostrateegilist tähtsust;

Rahvusvaheline koostöö kui turvalise, stabiilse, jõuka, juurdepääsetava ja rahumeelse Arktika alustala

1.  kinnitab veel kord, et Arktika on ELi kui Arktika sidusrühma ja üleilmse tegija jaoks strateegilise ja poliitilise tähtsusega, ning rõhutab ELi pühendumust olla vastutustundlik osaleja, kes soovib piirkonna pikaajalist kestlikku ja rahumeelset arengut, tehes täielikku koostööd rahvusvaheliste partneritega; peab väga oluliseks, et kõik sidusrühmad, sealhulgas EL ja selle liikmesriigid, tegutseksid rahumeelse ja tiheda rahvusvahelise ja piirkondliku koostöö, teadusuuringute, heaolu ja väheste pingete säilitamise nimel Arktikas ning reageeriksid piirkonda kahjustavatele kliimamuutuste väga ärevust tekitavatele mõjudele ja tagajärgedele; on seisukohal, et Arktikal on keskne osa planeedi keskkonnatasakaalu säilitamisel, tunneb rahulolu, et piirkond on juba pikka aega olnud rahu ja viljaka rahvusvahelise koostöö koht, ning õnnitleb 25. aastapäeva puhul Arktika Nõukogu kui Arktika koostöö peamist foorumit, mis on tõestanud oma võimet säilitada konstruktiivne ja positiivne koostöövaim;

2.  toetab ELi integreeritud Arktika‑poliitika kolme alustala kehtivust, nimelt kaugeleulatuvat reageerimist kliimamuutustele ja Arktika keskkonna kaitsmist, kestliku arengu edendamist ja rahvusvahelise koostöö tugevdamist; rõhutab ELi tasakaalustatud Arktika‑poliitika tähtsust ja on arvamusel, et ELil on ainulaadsed võimalused aidata kaasa liikmesriikide Arktika‑poliitika koordineerimisele ja täiendamisele, ning rõhutab seetõttu vajadust ELi sise- ja välispoliitika suurema sidususe järele Arktika küsimustes; nõuab tungivalt, et EL kaasaks Arktika mõõtme oma valdkondlikku poliitikasse, kui see vajalikuks peaks osutuma;

3.  rõhutab Arktika Nõukogu nende vaatlejaliikmete olulist rolli, kellel on märkimisväärne kogemus ja kes on pikka aega osalenud teaduslikus ja poliitilises koostöös Arktikas; väljendab sellega seoses heameelt vaatlejaliikmete ja Arktika Nõukogu eesistujariigi vahelise kestva dialoogi üle; toetab ELi taotlust saada Arktika Nõukogu täieõiguslikuks vaatlejaliikmeks ja julgustab Arktika Nõukogu liikmeid ELi taotlusele positiivselt vastama; rõhutab siiski, et EL on juba Arktika Nõukogu de facto vaatleja, kellel on võimalus osaleda ja anda oma panus samadel tingimustel kui teised vaatlejaliikmed;

4.  rõhutab, et EL peab panustama Arktika mitmepoolsesse valitsemisse, edendama ressursside kestlikku kasutamist ning kaitsma ja säilitama Arktikat ühes selle elanikkonnaga; nõuab, et EL jätkaks teadmiste ja rahastamise kaudu oma panuse andmist Arktika Nõukogusse, suurendades oma osalust Arktika Nõukogu töörühmades ja selle mitmesugustes projektides; on veendunud, et põhjapiirkonda tuleks vaadelda osana ELi põhjanaabrusest, kaasates seda rohkem olemasolevatesse foorumitesse; rõhutab, et põhjamõõtme poliitika näol on tegemist piiriülese koostöö konstruktiivse areeniga, mida iseloomustab edukas valdkondliku koostöö mudel, milles EL panustab võrdselt ühisesse poliitikasse koos Venemaa, Norra ja Islandi ning teiste vaatlejaliikmetega; tunneb heameelt edasise praktilise koostöö üle paljudes valdkondades; rõhutab koostööd Barentsi piirkonna jaoks eriti olulistes küsimustes kohalike ning riiklike ja valitsusväliste osalejate vahel Barentsi Euro‑Arktika Nõukogus, kus EL on täieõiguslik liige; märgib, et Barentsi Euro‑Arktika Nõukogul on olnud oluline roll usalduse ja vastastikuse mõistmise loomisel põhjapiirkonnas, tõhustades samal ajal Arktika riikide vahelist koostööd; märgib, et EL peaks püüdma osaleda ka muudel poliitilistel foorumitel, mis on seotud Arktika arenguga;

5.  tunneb heameelt käimasoleva ELi Arktika‑poliitika ajakohastamise protsessi üle, mis peaks kajastama ELi huvi Arktika vastu ja mille raames tuleks tegeleda ühendprobleemidega, milleks on suurenenud rahvusvaheline tähelepanu ning piirkonna kliima-, keskkonna-, geopoliitilised ja geomajanduslikud muutused; on seisukohal, et poliitikas tuleks hõlmata uusi osalejaid, nagu Hiina, ning et Arktika julgeolekumõõdet tuleks käsitleda ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitikas; on eriti veendunud, et sellesse tuleks lõimida terviklik lähenemisviis julgeolekule, mis peaks hõlmama eelkõige keskkonna ja tervishoiu mõisteid ning meresõidu turvalisuse küsimusi; märgib, et selline igakülgne ajakohastatud poliitika, mis põhineb kõigi liikmesriikide konsensusel, võimaldab ELil täita selles piirkonnas tõhusat, ennetavat ja kaugeleulatuvamat rolli, võttes arvesse Arktika kliimamuutustega seotud pakilisi probleeme ja kliimamuutuste kasvavat geopoliitilist tähtsust, kuid teenib ka ELi kodanike, peamiselt Arktikas elavate inimeste, ja eriti põlisrahvaste huve; rõhutab, et selline poliitika peab kajastama ELi ja Arktika suhete sise- ja välismõõdet ning hõlmama kestliku ühenduvuse mõõdet, et lahendada Arktika elanike peamisi probleeme, näiteks kvaliteetse internetiühenduse tagamine;

6.  on seisukohal, et ELi uut Arktika‑poliitikat tuleks kasutada laiemalt kui võimalust suurendada ELi kodanike, akadeemiliste ringkondade ja äriühingute teadlikkust ning kaasatust Arktika küsimustes; nõuab ühtse Arktika portaali loomist, mis hõlmaks kõiki ELi institutsioonide Arktika algatusi ja tegevusi;

7.  märgib, et huvi Arktika ja selle ressursside vastu kasvab; on sügavalt mures kliimamuutuste kahjulike mõjude, eelkõige kiiresti sulava jää ja ressursside liigkasutamise pärast, millega luuakse uusi elemente ja reaalseid võimalusi majandusliku arengu teatud vormide jaoks ning mis häirivad jätkuvalt üha ebakindlamaid Arktika ökosüsteeme;

8.  rõhutab, et rahvusvahelisel õigusel põhinev terviklik valitsemismudel on toonud kasu kõikidele Arktika riikidele ja piirkonnale tervikuna ning loonud piirkonnas etteaimatavust ja stabiilsust; rõhutab, et olemasolevad piirkondlikud struktuurid parandavad Arktika riikide vahelist usaldust ja koostööd; toonitab, et Arktika piirkonna riikide territooriumil esinevate probleemide lahendamise eest lasub esmane vastutus neil endil; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et välisjõud mõjutavad oluliselt piirkonna praeguseid ja tulevasi probleeme; kordab, et rahvusvaheline õigus on Arktika rahvusvahelisi suhteid reguleeriva õigusraamistiku nurgakivi, ning rõhutab UNCLOSi, eriti selle XV osa tähtsust kogu meretegevuse alusena seoses merendusalaste vaidluste rahumeelse lahendamisega ja mitmesuguste vaidluste lahendamise menetlustega Arktika mandrilava piiritlemiseks ja territoriaalmerega seotud Arktika‑siseste suveräänsusküsimuste lahendamiseks; kordab oma nõuet, et EL ja liikmesriigid kannaksid tugevamat rolli rahvusvaheliste konventsioonide tõhusal rakendamisel, ja kutsub USAd üles UNCLOSi ratifitseerima; lisaks rõhutab UNCLOSi raames loodud rahvusvaheliste organite, sealhulgas mandrilava piirikomisjoni, Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni ja Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu ning selliste platvormide nagu Arktika Nõukogu, Arktika piirkonna parlamendiliikmete konverentsi, Barentsi Euro‑Arktika Nõukogu, põhjamõõtme poliitika ja ÜRO tähtsust ning on jätkuvalt pühendunud jõulisele ja aktiivsele osalemisele parlamentaarses koostöös Arktika küsimustes;

9.  tunnistab Arktika riikide suveräänsuse staatust ja nende suveräänseid õigusi vastavalt rahvusvahelisele õigusele; on veendunud, et kolm aastakümmet kestnud rahumeelse koostöö saavutuste kaitsmine on väga oluline; rõhutab, et tuleks täielikult ära kasutada ELi suutlikkust pakkuda lahendusi võimalikele julgeolekuprobleemidele; rõhutab, et arvestades Arktika majandusliku, keskkonna- ja julgeolekualase arenguga seotud keeruliste ja omavahel seotud küsimuste paljusust, on piirkonna julgeolekuvajadusi käsitleva dialoogi pidamiseks vaja leida ülemaailmseid, piirkondlikke ja kohalikke toimumiskohti;

Kliimamuutused Arktikas

10.  väljendab sügavat muret valitsustevahelise kliimamuutuste rühma ookeane ja krüosfääri muutuvas kliimas käsitleva eriaruande järelduste pärast, mille kohaselt on globaalne soojenemine toonud viimastel aastakümnetel kaasa krüosfääri laialdase kahanemise koos mandrijää ja liustike massilise kadumise, lumikatte ning Arktika merejää ulatuse ja paksuse vähenemise ning igikeltsa temperatuuri tõusuga; tunneb suurt muret rahvatervisele ja julgeolekule avalduvate tagajärgede pärast, mida põhjustab igikeltsa sulamine, mille alt paljastuvad bakterid ja viirused, mis on seal suikuvas olekus säilinud sajandeid või aastatuhandeid;

11.  rõhutab, et Arktikas kaob elurikkus muret tekitava kiirusega, ja väljendab sügavat muret IPBESi elurikkust ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva ülemaailmse hindamisaruande tulemuste pärast; rõhutab, et elurikkuse vähenemine ei tulene mitte ainult kliimamuutustest, vaid ka süvamerekaevandamisest, millega IPBESi andmetel hakatakse Arktika piirkonna sulades tõenäoliselt üha laialdasemalt tegelema;

12.  on mures teadete pärast, et igikeltsa sulamisel vabanevad bakterid eraldavad kliimat kahjustavat süsinikdioksiidi ning võivad lisaks koos viirustega kujutada endast tõsist ohtu loomadele ja inimestele; märgib, et kliimamuutustel ja igikeltsa sulamisel on kahjulik mõju elamis- ja töötamisvõimele piirkonnas, kuna mõlemad on toonud kaasa olemasoleva taristu, teede ja hoonete hävimise või olukorra halvenemise ning tööstus- ja transpordiõnnetuste hulga järsu suurenemise, ning et samuti ohustavad need kultuuriobjekte ja inimkonna pärandisse kuuluvaid paiku ning põlisrahvaste eluviisi;

13.  rõhutab, et EL peaks edendama poliitikat, millega tagatakse, et keskkonnakaitsemeetmeid võttes arvestatakse Arktika piirkonna elanike (sealhulgas selle põlisrahvaste) huvidega piirkonna kaitsel ja arendamisel;

14.  nõuab tungivalt, et EL võtaks juhtrolli Arktika jaoks kaugeleulatuva kliima tegevuskava koostamisel, tegeledes kasvuhoonegaaside heitkoguste ülemaailmse vähendamise ja kliimamuutustega kohanemisega, toetades samal ajal uuenduslikke lahendusi Arktika jaoks;

Geopoliitiline areng Arktikas

15.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Arktika stabiilsust ei ole konfliktid muudes maailma piirkondades pikka aega suhteliselt mõjutanud, ning rõhutab, kui tähtis on vältida muude piirkondade geopoliitilisest arengust tulenevaid ülekanduvaid mõjusid Arktikas; märgib siiski, et julgeoleku- ja sõjaline olukord Arktikas on viimastel aastatel põhjalikult muutunud, ning tunnistab piirkonna strateegilist tähtsust; märgib, et ohutu, stabiilne, kestlik, rahumeelne ja jõukas Arktika täidab Euroopa laiema julgeoleku ja selle strateegilise konteksti jaoks otsustavat rolli; rõhutab lisaks, et sõjaline tegevus piirkonnas peab olema etteaimatav, läbipaistev ja seda tuleb teostada viisil, millega edendatakse julgeolekut ja stabiilsust, sest sagedasem militariseerimine koos halvenenud geopoliitiliste suhetega kogu maailmas võib kaasa tuua vahejuhtumeid ja suurendada julgeolekuohte; nõuab seetõttu tõhustatud piirkondlikku dialoogi, piiriülest koostööd ja vaoshoitust sõjalises valdkonnas ning julgustab läbirääkimiste protsessi edendavaid ja usaldust suurendavaid meetmeid, mille siht on saavutada pikaajaline eesmärk vähendada piirkonnas kaitseotstarbelist varustust;

16.  võtab teadmiseks Vene Föderatsiooni erilise geograafilise olukorra, mille territoriaalmeri ja majandusvööndid ületavad tunduvalt kõigi teiste Arktika riikide omi; rõhutab sellega seoses, et Venemaa spetsiifilised geograafilised iseärasused muudavad selle vaikimisi koostööpartneriks, kuid suurendavad ka tema vastutust;

17.  võtab teadmiseks Arktika silmapaistva koha kõigi piirkonna tegevuses osalejate sõjalistes strateegiates ja nõuab tungivalt, et nad järgiksid oma Arktika‑poliitika rakendamisel täielikult rahvusvahelist õigust; väljendab sügavat muret Venemaa järkjärgulise sõjalise ülesehituse pärast, mis on olnud Arktika riikide hulgas kõige ulatuslikum ning hõlmab juurdepääsu ja tegevuse takistamise (A2/AD) võimete arendamist ning merepõhiste tuumajõudude ja jäämurdjate laevastiku taasaktiveerimist ja taastamist, millest osa kavatseb Venemaa varustada tiibrakettide ja elektrooniliste sõjapidamissüsteemidega; on seisukohal, et selline tegevus ei ole õigustatud kohapealse sõjalise olukorraga ja ületab oluliselt seaduslikke kaitse-eesmärke, peegeldades seega Venemaa tahet saavutada piirkonnas strateegiline sõjaline üleolek, mis tooks kaasa ebastabiilsuse ja suurenenud vastasseisu ohu ning kalduks kõrvale 1987. aasta Murmanski algatusest, mille eesmärk oli muuta Arktika rahvusvaheliseks rahualaks; nõuab tungivalt, et ümbritsevad riigid ei ehitaks sõjaliste jõududega kaitstud sõjalisi ega teaduslikke eelposte;

18.  peab kahetsusväärseks, et Venemaa on selle asemel, et rõhutada koostööst tulenevaid eeliseid, võtnud Arktika suhtes vastu palju konkureerivama, isegi vastandliku vaatenurga, pidades Arktikat sõjalise, territoriaalse ja majandusliku laienemise sfääriks ning oma suurte võimuambitsioonide areeniks;

19.  kutsub kõiki Arktika riike üles alustama konstruktiivset ja vastastikku kasulikku dialoogi kõikides küsimustes, alates keskkonnakaitsest kuni majandusliku arengu ja sõjaliste operatsioonideni; rõhutab, et ELil ja Venemaal on olulised ühised huvid mitmetes Arktikaga seotud valdkondades, sealhulgas meresõidu turvalisuse ja piiriülese keskkonnaalase koostöö alal; rõhutab siiski, et konstruktiivne koostöö peaks olema kooskõlas valikulise kaasamise põhimõttega, sealhulgas kliima- ja keskkonna valdkonnas, ning sellega ei tohiks ohtu seada sanktsioonide ja piiravate meetmete eesmärki, mis võeti vastu Venemaa valitsuse tegevuse tõttu mujal maailmas, ning peaks vastama Venemaa Föderatsiooni suhtes kehtestatud ELi strateegiale; märgib, et Arktika Nõukogu tuleks käsitleda platvormina Venemaaga avatud dialoogi pidamiseks ja selle jätkamiseks küsimustes, mis on ka ELi jaoks olulised;

20.  on seisukohal, et EL peab hoolikalt jälgima asjaolu, et Hiina kaasab Arktika oma majandusliku arengu programmidesse, eesmärgiga integreerida Arktika Põhja‑meretee oma algatusse „Üks vöönd, üks tee“ (nn polaarsiiditee), ning et liit peab seda oma ajakohastatud Arktika-poliitikas silmas pidama, kuna see seab kahtluse alla igasuguse idee, et Arktikat võiks käsitleda iseseisva piirkonnana, mis on kaitstud üleilmse geopoliitika eest; märgib sellega seoses, et Hiina investeerib Arktika teadusuuringutesse, uutesse jäämurdjatesse ja strateegilistesse taristuprojektidesse, mis meenutab seda, kuidas riik tegutseb mujal maailmas, ning tuletab meelde, et EL peaks vältima selles valdkonnas olulise maa-ala kaotamist kolmandatele riikidele; väljendab muret Hiina katsete pärast investeerida Põhja‑meretee sadamatesse ja omandada kaevandamisõigusi muu hulgas selleks, et kindlustada oma kohalolek Arktikas, ning nõuab tungivalt, et Arktika riigid kontrolliksid põhjalikult välisinvesteeringuid oma strateegiliselt olulistesse üksustesse ja taristutesse;

Meresõiduvabaduse tagamine

21.  tunneb heameelt IMO polaarvetes tegutsevate laevade rahvusvahelise koodeksi (polaarkoodeks) vastuvõtmise ja jõustumise üle 1. jaanuaril 2017;

22.  nõuab, et hinnataks IMO polaarkoodeksi ning SOLASe ja MARPOLi konventsioonide standardite ja kohustuste rakendamist, et teha kindlaks, kas Arktikas tegutsevad üksused on neid täiel määral rakendanud, ning et tuvastada lüngad ja nõrkused, millega tuleb edaspidi tegeleda; nõuab tungivalt, et kõik Arktika rannikuäärsed riigid võtaksid kiiresti vajalikud meetmed polaarkoodeksi täielikuks jõustamiseks; julgustab SOLASega hõlmamata laevu neid ohutusmeetmeid vabatahtlikult rakendama ning järgima muid meetmeid ja juhiseid turvaliseks ja keskkonnasõbralikuks navigeerimiseks ja tegutsemiseks Arktikas;

23.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma aktiivsemat rolli selliste rahvusvaheliste konventsioonide tõhusa rakendamise edendamisel nagu Pariisi kokkulepe, Minamata elavhõbedakonventsioon, piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon, Göteborgi protokoll, Stockholmi konventsioon, polaarkoodeks, Århusi konventsioon ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon;

24.  nõuab tungivalt jagatud vastutuse võtmist inimelude ohutuse eest merel ja polaarkeskkonna kestlikkuse eest, kuna polaarlaevanduse maht järgnevatel aastatel kasvab ja selle olemus mitmekesistub; tunneb sellega seoses lisaks polaarkoodeksile heameelt ka laevaliikluse korraldamise meetmete üle, mille eesmärk on vähendada vahejuhtumite riski, ning keelualade üle, et tõsta meresõiduohutuse taset ning kaitsta habrast ja ainulaadset keskkonda; rõhutab ELi ja selle liikmesriikide rolli konfliktide ennetamisel ja lahendamisel Arktikas, aidates luua tsiviiljulgeoleku mehhanisme ja tõhustades kriisiohjevõimet ning otsingu- ja päästetaristuid; rõhutab, et EL saab tänu oma laevandus- ja navigeerimisalasele suutlikkusele ja teadlikkusele jagada oskusteavet meresõidu turvalisuse ja ohutuse valdkonnas; tunnistab, et otsingu- ja päästeoperatsioonide valdkonnas on juba tehtud märkimisväärset piiriülest koostööd; ergutab ELi suurendama Arktika Nõukogus, Arktika rannikuvalve foorumis ja Barentsi Euro‑Arktika Nõukogus oma panust hädaolukordade ennetamisse, nendeks valmisolekusse ja katastroofidele reageerimisse; märgib siiski murega arenevat ja kiiresti kasvavat laevaliiklust ning energeetikaga seotud kaevandamist Põhja‑mereteel, mis on tekitanud geopoliitilisi pingeid ja keskkonnaprobleeme; märgib eelkõige Venemaalt ja Hiinast tulenevat kasvavat majanduslikku huvi Põhja‑meretee arendamise vastu vahendina, mis hoogustab majanduskasvu ja kujutab endast ülemaailmselt konkurentsivõimelist riiklikku transpordivõrku; võtab teadmiseks ulatuslike energiaprojektide arendamise, nagu Venemaa ja Hiina praegune koostöö Jamali veeldatud maagaasi projekti ja Arktika veeldatud maagaasi 2. projekti valdkonnas, ning on mures seetõttu, et sellised projektid suurendavad märkimisväärselt tarnemahtu Põhja‑meretee kaudu ja avaldavad olulist survet juba ohustatud Arktika ökosüsteemile;

25.  tunnistab, et Venemaal on suur arvuline eelis ja et Hiina on välja töötanud jäämurdjate programme, ning julgustab liikmesriike ja teisi partnerriike parandama selles valdkonnas oma suutlikkust; on seisukohal, et EL peaks edendama enamate jäämurdjate ja jääkindlate laevade ehitamist ja kasutuselevõttu ELi lipu all;

26.  rõhutab vajadust tõhustada Arktika piirkonnas mereseiret ja teabevahetust; toetab lisainvesteeringuid kosmoseseiresse ja -navigatsiooni Copernicuse ja Galileo satelliidivõrkude kaudu, samuti kohapealsesse teabesse Euroopa merevaatlus- ja andmevõrgust, et parandada hädaolukordadele reageerimist, ohutut navigeerimist ja teadmisi kliimamuutustest; märgib, et suurenev inimtegevus selles piirkonnas, sealhulgas kasvav turism, tekitab tõsist muret inimeste turvalisuse pärast, eelkõige karmide ilmastikutingimuste ning piiratud otsingu- ja päästevõime tõttu; on arvamusel, et rahvusvaheline koostöö ning tihe partnerlus sõjalise, avaliku ja valitsusvälise sektori vahel on olulised selleks, et tagada piirkonnas piisav kodanikukaitse; rõhutab, et on vaja edendada ja vahetada otsingu- ja päästetegevuse parimaid tavasid ning aidata ühisõppuste kaudu suurendada otsingu- ja päästeüksuste koostalitlusvõimet; soovitab liikmesriikidel kaaluda uute alalise struktureeritud koostöö projektide loomist, milles keskendutakse näiteks otsingu- ja päästetöödele või keskkonnaprobleemidele reageerimisele ning mille eesmärk on suurendada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika suutlikkust Arktikas; innustab ELi ja liikmesriike viima ellu õppusi, milles matkitakse, kuidas kodanikukaitse mehhanismi Arktikas laialdaselt rakendada;

27.  rõhutab, et on äärmiselt oluline austada Arktikas täielikult välisriikide laevade õigusi, mis tulenevad ÜRO mereõiguse konventsioonist, eelkõige selle artiklitest 17–21 ja 37–41, sealhulgas rahumeelse läbisõidu õigust, transiidiõigust ja meresõiduvabadust; peab kahetsusväärseks Venemaa tegevust, millega piiratakse navigatsiooniõigusi Põhja‑mereteedel, määrates need oma täieliku suveräänse kontrolli all olevateks siseveteks, luues marsruudil regulatiivseid ja haldustõkkeid välisnavigatsioonile, kehtestades nõude saada Venemaa luba oma majandusvööndisse ja territoriaalvetesse sisenemiseks ja nende läbimiseks ning jättes sätestamata sõnaselge erandi suveräänsetele puutumatutele laevadele; rõhutab, et kõik meresõiduvabadust piiravad meetmed peaksid olema kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooni ja rahvusvahelise tavaõigusega; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles järgima ÜRO mereõiguse konventsioonis kodifitseeritud nõudeid ning täitma kohustusi, mis on võetud, ühinedes ÜRO Peaassamblee iga-aastaste üleskutsetega, et osalisriigid viiksid oma merendusalased nõuded vastavusse ÜRO mereõiguse konventsiooniga;

28.  rõhutab, et põhjapoolsete transporditeede arendamine peaks olema kestlik ja aitama kaasa üleminekule keskkonnasäästlikumale majandusele; märgib, et eelkõige uued põhjapoolsed raudteeühendused ergutaksid Põhjamaade ja Balti riikide majandust ning parandaksid põhja‑lõuna suunal turulepääsu; kutsub seetõttu komisjoni üles tegelema põhjamõõtme transpordiküsimustega ja leidma võimalusi põhjamõõtme transpordi- ja logistikapartnerluse (NDPTL) raames; rõhutab, et põhjamõõtme poliitika piirkonnas on vaja paremaid sidemeid, et piirata ääremaastumise ohtu ja tagada ühenduvus vastusena üleilmsele arengule;

Kestlik areng ja strateegiliste ressursside kasutamine

29.  rõhutab, et Arktika on ELi energiajulgeoleku seisukohalt väga oluline, nõuab tungivalt, et energiaressursse kasutataks Arktikas kestlikult ja teaduspõhiselt, ning rõhutab vajadust tõhusama ELi taastuvenergia ja energiatõhususe poliitika järele, mis vähendaks märkimisväärselt liidu sõltuvust välistest allikatest ja parandaks sel viisil liidu julgeolekupositsiooni; rõhutab, et on vaja võidelda kliimamuutuste vastu, järgides Pariisi kokkuleppe eesmärke;

30.  märgib, et kliimamuutuste ja sellest tuleneva jää vähenemise tõttu muudab Arktika tohutute süsivesinikuvarude kättesaadavuse suurendamine piirkonna geostrateegilist tähtsust, millel võivad olla tagajärjed rahvusvahelisele stabiilsusele; kutsub piirkonna riike üles jätkama praeguste või tulevaste Arktika loodusvaradele juurdepääsu puudutavate konfliktide lahendamist konstruktiivse dialoogi teel kooskõlas rahvusvahelise õigusega, nimelt ÜRO mereõigusega, ja 2008. aasta Ilulissati deklaratsiooni vaimus;

31.  tunnistab keskkonnariski, mida kujutab endast nafta- ja gaasi kasutamine Arktikas; rõhutab, et Arktika majanduslikus arengus, eelkõige loodusvarade uurimisel ja kasutamisel Arktikas, tuleks järgida rahvusvahelist õigust ning asjakohaseid rahvusvahelisi konventsioone ja õigusnorme ning olla kooskõlas rangete ettevaatusabinõusid käsitlevate keskkonnastandarditega, ning nõuab piirkonna uute süsivesinikuvarude uurimise ja kasutamise suhtes rangete nõuete kehtestamist; on sellega seoses mures eelkõige Venemaa ja teiste riikide eraettevõtjate püüdluste pärast viia ellu kaugeleulatuvaid ja väga mõjukaid kasutusprojekte, nende keskkonnamõju asjakohaselt hindamata; nõuab tungivalt, et kõik Arktika riigid tagaksid sellest tulenevalt kõigi kasutusprojektide keskkonnamõju asjakohase eelhindamise, ning rõhutab regulatiivsetest standarditest kinnipidamise tähtsust;

32.  rõhutab, et Arktikas peaks olema peamine eesmärk keskkonnakaitse ja inimtegevusest tingitud reostuse ohjamine; soovitab hoiduda Arktika ressursside kasutamisest, kui on teaduslikult tõestatud, et see kahjustab pöördumatult Arktika ökosüsteemi ja omab ka kaugemale ulatuvat mõju;

33.  väljendab heameelt Arktika Nõukogu töö üle Arktika reostuse vastu võitlemisel ning nõuab, et EL täidaks selles valdkonnas aktiivset rolli ja pakuks abi;

34.  on väga mures hiljutise keskkonnakatastroofi pärast, mille põhjustas Norilsk Nickel ja mis tõi kaasa seni suurima naftalekke Arktika polaarpiirkonnas, aga ka mürgise reovee tekke, mis pumbatakse settebasseinist tundrasse, ning muud lekked, mis on küll korrapärased, kuid mida ametlikus statistikas ei kajastata; väljendab heameelt kohtuotsuste üle ettevõtet trahvida, kuid väljendab samal ajal muret ajakirjanike ja ekspertide piiratud juurdepääsu pärast õnnetuspaikadele ning kutsub Venemaa ametiasutusi üles töötama välja läbipaistvad ja tõhusad menetlused sellistest keskkonnakatastroofidest teatamiseks ja nende jälgimiseks; peab kahetsusväärseks, et sellised õnnetused toimuvad sageli põlisrahvaste maadel, mistõttu ei saa nad jätkata oma traditsioonilist eluviisi; nõuab, et EL toetaks keskkonnakaitsjaid ja ajakirjanikke, kes selliseid juhtumeid uurivad, ning kasutaks oma ressursse, nagu Copernicuse programm, et jälgida sellist saastet Arktikas ning hinnata põhjalikult, millised on ökoloogilised ja inimesi mõjutavad tagajärjed, kui tegevus on suunatud üksnes tulu saamisele; ergutab koostööd Arktika riikidega, et töötada välja kiired reageerimise süsteemid keskkonnakatastroofide, eelkõige naftareostuse reaalajas ohjamiseks;

35.  peab kahetsusväärseks, et Venemaa ettevõtjad vähendavad jätkuvalt oma investeeringuid keskkonnakaitsesse ja tootmisrajatistesse, viies need miinimumini, et saada maksimaalne kasum võimalikult kiiresti, mille tulemusena heidetakse pidevalt atmosfääri mürgiseid aineid, mis on laastanud mitte ainult keskkonda, vaid hävitanud ka enamiku Arktika linnadest, näiteks Norilski, muutes need maailma kõige saastatumateks linnadeks;

36.  on seisukohal, et Arktikal peaks olema Euroopa tooraineliidus keskne roll, suurendades Euroopa kriitilise tähtsusega mineraalide toodangut, vähendades sõltuvust Hiinast haruldaste muldmetallide osas ja arendades keskkonnahoidliku majanduskasvu võimalusi, mis on otsustava tähtsusega keskkonnahoidliku tehnoloogia edasiarendamisel ja võitluses kliimamuutuste vastu, mis kujutab endast piirkonda peamist ohtu; on seisukohal, et kohalike ametiasutuste otsused maavarade kaevamise kohta tuleks teha läbipaistvalt; tunneb heameelt Euroopa Arktikas tehtud algatuste üle kestlikuks kaevandamiseks ja süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks maailma esimese fossiilkütusevaba rauatootmise projekti „HYBRIT“ üle, võttes arvesse kasvavat nõudlust terase järele ja üha rohkem elektrit tarbiva ühiskonna vajadusi;

37.  märgib, et Arktikas leidub rikkalikult maavarasid, ja rõhutab, et Euroopa Arktika kannab olulist rolli ELi toorainega varustamises, muu hulgas oluliste ressursside, tehnoloogia ja oskusteabe pakkujana, mis on vajalikud digi- ja roheüleminekuks; märgib, et enamik ELi kriitilise tähtsusega tooraineid asub Arktikas ning et see asjaolu võiks nõuetekohase ja kestliku haldamise korral tugevdada ELi strateegilist sõltumatust; võtab teadmiseks asjaolu, et üks teguritest, miks Peking soovib saada kontrolli Arktika varude üle, on soov säilitada valitsev seisund elutähtsate ressursside ja kujunemisjärgus tehnoloogiate põhikomponentide tarneahelates;

38.  nõuab, et Arktikas suurendataks juurdepääsu digitaristule, edendades sellega ettevõtlust ja innovatsiooni ning aidates mitmekesistada majanduslikku arengut; rõhutab, kui oluline on edendada taastuvenergia kasutamist Arktika äärealastes kogukondades; julgustab jätkama tööd Arktikas uuenduslike energialahenduste ja nendega seotud võimsuse ülesehitamisega, mille eesmärk on ennetada kliimamuutusi, võttes arvesse ühiskonna vajadusi; rõhutab Atlandi ookeani põhjaossa paigaldatud üle 95 % rahvusvahelisest telekommunikatsioonisidest edastavate merealuste telekommunikatsioonikaablite strateegilist tähtsust; kordab veelkord tugevama Atlandi-ülese koostöö tähtsust merealuste kaablitega seonduvat reguleerivate rahvusvaheliste juriidiliste dokumentide, sealhulgas ÜRO mereõiguse konventsiooni kaitsmisel ja nendest kinnipidamise tagamisel; rõhutab Arktika rolli Põhja‑Ameerika, Euroopa ja Aasia vahelise digitaalse ühendatuse klimatoloogilises ja geograafilises konkurentsieelises ning selle rolli andmete säilitamise paiknemiskeskusena; märgib, et uued nn digitaalsed kiirteed peaksid laiendatud kiudoptilise kaabelsüsteemi ja taristu abil pakkuma Arktika kogukondadele ka paremat digitaalset ühendatust, samuti tervishoiualast tuge ja sotsiaalteenuseid (nt kaugtervishoiuteenused), e‑haridust ning üldist lihtsamat juurdepääsu maailmamajandusele;

39.  tunnistab, et Arktika piirkonda tehakse liiga vähe investeeringuid; on veendunud, et EL saab Arktika kogukondadele kasulikule majanduslikule, sotsiaalsele ja kestlikule arengule kaasa aidata, eelkõige energeetika, transpordi ja taristu valdkonnas; on seisukohal, et Arktika piirkonnas asuvad innovaatilised tööstusharud, mis on kestliku arengu jaoks olulised;

40.  rõhutab, et suurte vahemaade, hõredalt asustatud alade, karmi kliima ja demograafilise tasakaalustamatuse tõttu on väga oluline suurendada kogukondade ühenduvust, juurdepääsetavust ja integratsiooni, investeerides info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse ning transporditaristusse (raudtee-, mere-, maismaa- ja õhutransport), et parandada tootlikkust ja kaubandust nii Arktikas kui ka mujal; usub, et paremad transpordivõimalused ja lairibaühendus suurendaks ka piiriülese tööjõu, üliõpilaste liikuvuse ja koostöö edasise laiendamise võimalusi; rõhutab selliste kohapõhiste vahendite kasulikkust nagu aruka spetsialiseerumise strateegiad ja territoriaalne koostöö spetsiaalselt Arktikale mõeldud kestlike investeeringute väljatöötamiseks, ning on veendunud, et neid ELi poliitikavaldkondi tuleks edasi arendada ja siduda ELi Arktika‑poliitikaga; nõuab spetsiaalse investeerimisplatvormi loomist, mis hõlbustaks tihedamat majanduskoostööd ELi ja Arktika riikide majanduse vahel, koostöös Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondiga;

41.  märgib erasektori rolli Arktika jaoks kestlike lahenduste väljatöötamisel; kutsub komisjoni üles toetama Euroopa ettevõtjate investeeringuid sellistes olulistes sektorites nagu taastuvenergia tootmine, logistika ja elektrivõrgu arendamine, määrates samas kindlaks investeerimisvõimalused ELi investeerimis- ja rahastamisvahendite raames, et hõlbustada Euroopa ettevõtjate juurdepääsu Arktika turule; rõhutab, kui tähtsad on kaubandus ja investeeringud Arktika digitaristusse, innovatsiooni ja majanduslikku arengusse tihedamas koostöös valitsuste, akadeemiliste ringkondade ja ettevõtjate vahel; nõuab, et EL vähendaks tehnilisi kaubandustõkkeid ja tugevdaks koostööd ettevõtjate esindajatega, ning julgustab Arktika Majandusnõukogu veelgi rohkem toetama; nõuab kindlalt, et ELis asuvad või tegutsevad ettevõtjad järgiksid rangelt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid kogu oma äritegevuses ja suhetes Arktika piirkonnaga ning tagaksid tulemuslikud inimõiguste ja keskkonnaalase hoolsuskohustuse menetlused; kutsub neid üksusi üles tagama menetluste kõigis etappides tõhusad, sisulised ja teadlikud konsultatsioonid nii mõjutatud kui ka võimalikult mõjutatud sidusrühmadega, sealhulgas põlisrahvastega; rõhutab, et majandustegevus Arktikas peaks olema kestlik ning et kõnealuses tegevuses tuleks võtta arvesse selle keskkonnamõju, eelkõige kliimamuutustele, ja sotsiaalset toimet; rõhutab, et on vaja veelgi edendada kestlikku piirkondlikku arengut, millest saaksid kasu Arktikas elavad inimesed, vähese CO2 heitega tegevust, teadmisi ja ringmajandust;

42.  toetab üldjuhul Põhja‑Jäämere keskosa kalanduskokkuleppes väljendatud seisukohta, et loodusvarasid tuleks kasutada üksnes siis, kui on piisavalt kindel, et sellega ei kahjustata keskkonda, ning rõhutab arktilise ja subarktilise kalapüügi kõigis etappides ettevaatusprintsiibi rakendamise tähtsust; rõhutab, kui olulised on kalavarude majandamise meetmed, mis põhinevad parimatel kättesaadavatel teaduslikel nõuannetel, et tagada pikaajaline kestlikkus; märgib, et Arktika rannikuriigid on Arktikas toimuva tegevuse haldamise raamistikus kokku leppinud, kohustudes muu hulgas lahendama kattuvaid nõudeid merealadele; väljendab toetust olemasolevatele piirkondlikele kalavarude majandamise organisatsioonidele ning kalanduse, tarnete ja merekeskkonnaga seotud ülemaailmsetele kokkulepetele; rõhutab, et EL peaks olema ÜRO mereõiguse konventsiooni kohaselt kaasatud kalavarude majandamisse;

43.  märgib, et EL saab suure osa oma imporditavast kalast Arktikast, ning on teadlik, et kalandusega seotud vaidlused tõenäoliselt suurenevad, muu hulgas seetõttu, et mõnes piirkonnas on kalavarud vähenenud ja kalad rändavad teistesse piirkondadesse, mis on osaliselt tingitud kliimamuutustest; tunneb sellest tulenevalt heameelt Põhja‑Jäämere keskosa kalanduskokkuleppe allkirjastamise üle, mille eesmärk on saavutada Arktikas kestlik areng ja millega rakendatakse ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi kalavarude majandamisele Põhja‑Jäämere keskosa avamerel, ning nõuab selle kiiret jõustumist; tunnistab Oslo deklaratsiooni tähtsust Põhja‑Jäämere keskosas reguleerimata avamerekalapüügi vältimist käsitleva siduva kokkuleppe saavutamisel; väljendab heameelt, et delegatsioonidesse oli kaasatud põlisrahvaste organisatsioonide esindajaid; peab siiski kahetsusväärseks, et nende ja valitsusväliste organisatsioonide osalemine oli üksnes vaatluspõhine;

Kasu kohalikele kogukondadele ja põlisrahvaste õiguste kaitsmine

44.  tunneb heameelt saavutatud tulemuste üle, kuid tuletab meelde, et enamikus Põhjamaades on Arktika keskmised näitajad riigi keskmistest madalamad, mis puudutab vaesust, madalat eeldatavat eluiga ning väga piiratud majanduslikku ja inimarengut; on teadlik, et tehnoloogilised ja kliimamuutused mõjutavad põlisrahvaste traditsioonilist eluviisi, ning kordab seetõttu oma üleskutset kaasata aktiivselt kõik Arktika kogukonnad ja elanikud ning eriti põlisrahvad, kellel on kohalikud ja praktilised teadmised, arenguvalikuid puudutavatesse otsustusprotsessidesse; toetab sellega seoses kindlalt põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artikli 19 täielikku ja tõhusat rakendamist, eriti seoses vajadusega saada põlisrahvaste vaba, eelnev ja teadlik nõusolek enne neid mõjutada võivate õiguslike või haldusmeetmete vastuvõtmist ja rakendamist või arenguprojektide käivitamist;

45.  tunnistab, et jää sulamise ja leebemate temperatuuride toimel on põlisrahvad sunnitud ümber asuma ja seetõttu ohustavad need põlisrahvaste eluviisi; võtab teadmiseks Arktika piirkonna suveräänsete õiguste ja kohustustega valitsuste ja elanike soovi jätkata kestlikku majanduslikku arengut, kaitstes samal ajal põlisrahvaste elatise saamise traditsioonilisi allikaid ning Arktika väga tundlikke ökosüsteeme, võttes arvesse nende kogemust piirkonna mitmesuguste ressursside säästval kasutamisel ja arendamisel;

46.  rõhutab vajadust tagada põlisrahvaste kultuuri, traditsioonide ja keelte säilimine ning luua selleks suutlikkuse suurendamise programme, et suurendada teadlikkust põlisrahvaste mitmekesisusest, ajaloost ja õigustest mitte ainult noorte põliselanike, vaid ka mittepõliselanike hulgas kogu piirkonnas; kutsub ELi delegatsioone Arktika riikides üles alustama põlisrahvastega riiklikul ja piirkondlikul tasandil tegelikku ja kaasavat dialoogi ning tegutsema põlisrahvaste küsimuste kontaktasutustena; rõhutab, et nende ELi delegatsioonide töötajad peavad olema hästi teadlikud põlisrahvaste õigustest, mida on kinnitatud põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis; tunneb heameelt põlisrahvaste õiguste üha suurema tunnustamise üle ELi välispoliitikas; nõuab selles valdkonnas ELi Arktika‑sisese ja -välise poliitika vahelist suuremat sidusust;

47.  kordab oma üleskutset kaasata kõik Arktika elanikud, kellel on kohalikud ja praktilised teadmised, ja eelkõige põlisrahvad aktiivselt arenguvalikuid puudutavatesse otsustusprotsessidesse;

48.  peab kahetsusväärseks Venemaa valitsuse püüdlusi kodanikuühiskonda alla suruda, millel on põlisrahvastele väga kahjulik mõju, piirates nende esinduste ja partnerluste autonoomiat rahvusvahelistel foorumitel ning takistades juurdepääsu välisrahastamisele; märgib, et sarnased probleemid puudutavad ka teisi valitsusväliseid organisatsioone, sealhulgas keskkonnaaktiviste;

49.  märgib, et kogu tegevus Arktika piirkonnas, sealhulgas Arktika loodusvarade majandamine ja kestlik kasutamine, peaks järgima põlisrahvaste ja teiste kohalike elanike õigusi ning olema neile kasulik; pooldab sellega seoses tugevamat sidet Arktikas tegutsevate ettevõtete ja kohalike kogukondade vahel, et luua majandus- ja teadusvõimalusi ning töökohti ning edendada ressursside kestlikku arengut, ning toetab selliste standardite rakendamist nagu Arktika investeerimisprotokoll ja ÜRO algatus Global Compact; tuletab meelde olemasolevaid rahvusvahelisi õigusakte, millega kehtestatakse riikide jurisdiktsioonid, õigused ja kohustused loodusvarade majandamiseks ja kestlikuks kasutamiseks, ning nõuab nende õigusaktide jätkuvat täielikku järgimist; rõhutab, kui oluline on tagada inimestevaheline koostöö, juurdepääs haridusele ja ettevõtlusvõimalustele ning noorte toetamine Arktikas;

50.  rõhutab, kui oluline on tegeleda kohaliku elanikkonna püüdluste, vajaduste ja probleemidega, eelkõige seoses inimestevahelise koostöö, ühendatuse, internetile juurdepääsu, hariduse, tervishoiu ja tööhõivega, eelkõige noorte ja tõrjutud rühmade puhul; rõhutab vajadust lisada ajakohastatud Arktika‑poliitikasse kaugeleulatuv sooline mõõde; nõuab selliste programmide nagu „north2north“ ja muude liikuvusprogrammide rahastamist, mis on suunatud eelkõige Arktikas elavatele noortele, ning suurema toetuse ja vahendite pakkumist, et aidata Arktika elanikkonnal kohaneda kliimamuutustest tulenevate põhjalike muudatustega;

51.  kordab oma üleskutset kõigile ülejäänud liikmesriikidele ratifitseerida viivitamata ILO konventsioon nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta;

Teadus ja teadmised

52.  kutsub Arktika riike üles täitma oma kohustusi, mis tulenevad bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist, eelkõige seoses in situ säilitamisega; kutsub kõiki osalisriike üles tagama, et Arktika põlisrahvad ja kohalikud kogukonnad kaasatakse asjaomaste rahvusvaheliste kliima- ja elurikkuse diplomaatiafoorumite aruteludesse ja otsustusprotsessidesse; toetab põlisrahvaste soovitust saada oma kestliku kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise algatuste jaoks otsene juurdepääs Rohelise Kliimafondi (GCF) rahalistele vahenditele;

53.  rõhutab ELi ja selle liikmesriikide olulist panust polaarteadusesse, mis on vajalik kliimamuutuste üleilmse ja kohaliku mõju mõistmiseks, ning teadmiste tähtsust Arktika poliitiliste otsuste ja kestliku arengu alusena; kordab Arktika piirkonna parlamendiliikmete 14. konverentsil tehtud üleskutset tugevdada teadmistebaasi ja parandada teaduskoostööd uue rahvusvahelise polaaraasta algatusega; toetab rahvusvahelisi jõupingutusi Arktika mõõtmega teaduse, teadmiste ja innovatsiooni valdkonnas ning Arktika teadusuuringute alast koostööd, näiteks rahvusvahelise Arktika teaduskoostöö edendamise lepingu sõlmimist ja rakendamist;

54.  märgib, et EL on olnud Arktika-alaste teadusuuringute oluline rahastaja selliste programmide kaudu nagu „Horisont 2020“; rõhutab vajadust suurendada ELi rahastust Arktikaga seotud teadus- ja arendustegevusele; nõuab Arktikale suunatud teadusuuringute ja innovatsiooni suuremat nähtavust ja koordineeritust, sealhulgas programmi „Euroopa horisont“ raames; kutsub komisjoni üles esitama põhjaliku ülevaate ELi rahalistest vahenditest, mis on eraldatud sellele piirkonnale ja ELi horisontaalsete programmide Arktika‑osadele, ning nõuab tungivalt, et EL rakendaks Arktika jaoks suurte sihtidega, tulevikku suunatud ja keskkonnasäästlikku investeerimiskava; on seisukohal, et sellise kava põhjal tuleks suurendada rahastamist keskse tähtsusega valdkondades, nagu teadusuuringud, ja eraldada rohkem vahendeid Arktika teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusele, kosmosetööstusele, digi- ja transporditaristule, kosmosetehnoloogiale, kestlikule laevandusele, tooraine kestlikule kaevandamisele ja töötlemisele, taastuvenergiale ning muudele vähese CO2 heitega tegevustele ja turismile; toonitab vajadust tõhustada olemasolevate rahastamisvahendite vahelist sünergiat, et vältida võimalikku dubleerimist ja suurendada maksimumini ELi sise- ja välisprogrammide vahelist koostoimet;

55.  märgib, et Arktika pakub innovatsiooniks ja ressursside kestlikuks kasutamiseks tohutuid võimalusi, mida saab seejärel rakendada kogu maailmas, olles katselavaks geotermilistele, tuule- ja hüdroprojektidele, terase süsinikuvabale tootmisele ning keskkonnasäästlikumate patareide ja akude tootmisele; tunnustab panust, mida ELi kosmoseprogrammid (nt Copernicus, Galileo, Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem ja satelliitside) annavad Arktika keskkonna-, mere- ja inimohutusse ning -julgeolekusse, mis võimaldab muu hulgas jälgida jää muutusi, majandada säästvalt mereressursse, avastada reostust, anda hädaolukorra hoiatusi, tuvastada ja jälgida liikumist merel ning osutada otsingu- ja päästeteenuseid; toetab pidevaid investeeringuid nende võimete arendamisse ja soovitab neid Arktikas rakendada koostöös ELi ja/või NATO liikmesriikidest Arktika riikidega ja nende juhtimisel;

Rohkem ELi Arktikas, rohkem Arktikat ELis

56.  väljendab heameelt Arktika küsimuste erisaadiku ametikoha loomise üle 2017. aastal; toetab praeguse erisaadiku mandaadi pikendamist ja tunnustab tema tehtud tööd; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles parandama teenistustevahelist koostööd ja sidusust Arktika eri programmide ja investeeringute vahel ning nõuab tungivalt, et need eraldaksid piisavalt vahendeid, mis kajastaksid ELi Arktika‑poliitika eesmärke; nõuab tungivalt, et komisjon looks konkreetse töörühma, mis tegeleks igakülgselt Põhja‑Euroopa ja Arktika küsimustega; märgib, et ELi sisemist koordineerimist Arktika küsimustes tuleks tugevdada nii komisjoni töörühma tasandil kui ka asjaomaste ELi asutuste vahel; julgustab komisjoni, et ta usaldaks Arktika‑poliitika koordineeriva rolli ühele oma asepresidentidest, et vältida pädevuste dubleerimist; kutsub nõukogu üles looma Põhja‑Euroopa ja Arktika töörühma ning Euroopa välisteenistust looma oma struktuurides samalaadse üksuse; on arvamusel, et Euroopa Parlamendi rolli ELi Arktika‑poliitika kujundamisel ja elluviimisel tuleks tugevdada ning et Arktikale tuleks parlamendis rohkem tähelepanu pöörata, luues selleks muu hulgas spetsiaalselt määratud parlamentidevahelise delegatsiooni, kes vastutab konkreetselt Arktika piirkonna koostöö eest; nõuab laiemat arutelu Arktika küsimuste üle muudes ELi institutsioonides ja liikmesriikides;

57.  on veendunud, et ELi uue Arktika-poliitika üle peetavat konsultatsiooniprotsessi tuleks kasutada ELi praeguste poliitikameetmete tõhususe hindamiseks;

58.  on seisukohal, et EL kui ülemaailmne osaleja peaks aktiivselt osalema poliitilises dialoogis, reageerima Arktika kasvavale strateegilisele tähtsusele ning jätkama tunnustatud ja usaldusväärse osalejana Arktikas oma rolli täitmist, järgides olemasolevate Arktika nõuandefoorumite ainulaadset kogumit ja edukaid juhtimisraamistike mehhanisme; usub, et EL võib olla aus vahendaja piirkondliku stabiilsuse ja heaolu edendamisel; kutsub ELi üles jätkama dialoogi ja usalduse suurendamise meetmeid olemasolevates mitmepoolsetes raamistikes ning lisama Arktika ELi üldise strateegia prioriteediks; nõuab Arktika‑spetsiifilist ühendatuspoliitikat (digitaliseerimine, navigeerimine, logistika, transport); on kindlalt veendunud, et Euroopa roheline kokkulepe on kliimamuutustega seotud kasvavatele probleemidele hädavajalik pikaajaline vastus, mis hõlmab eelkõige ulatuslikumat investeerimiskava kestliku majanduskasvu ja kohalike uuenduslike algatuste edendamiseks ning aitab märkimisväärselt kaasa ELi strateegilise energiasõltuvuse probleemi lahendamisele; nõuab sellega seoses ELi Arktika-poliitika mõõtme integreerimist Euroopa rohelisse kokkuleppesse, ELi 2019.–2024. aasta strateegilisse tegevuskavasse, ELi üldisesse strateegiasse, ELi ühenduvuse strateegiasse ja ELi elurikkuse strateegiasse;

59.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peavad säilitama kõikide Euroopasse mittekuuluvate Arktika riikidega konstruktiivsed suhted, ning toonitab, et EL peab suhetes Arktika põlisrahvastega jätkama ja edendama õigustepõhist lähenemisviisi; rõhutab, kui oluline on, et ELi Arktika riigid jagaksid laialdasemalt teavet piirkonna praeguste probleemide kohta, parandaksid oma hübriidsõja suutlikkust, jätkaksid kaitseinvesteeringuid, tugevdaksid sidusust Arktika praeguse tegevusega ning arendaksid ühiselt merendus- ja lennuvaldkonda; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema Arktika küsimustes piirkondlikel ja rahvusvahelistel foorumitel tihedamat koostööd ning nõuab, et EL kaasaks kohalikke ja piirkondlikke valitsustasandeid suuremal määral piirkonda mõjutavate poliitikameetmete väljatöötamisse;

60.  on seisukohal, et parim vastus kasvavale Hiina‑Vene koostööle Arktikas on suurem koordineerimine ELi tasandil ning konsultatsioonid EMP riikide, USA ja Kanada ning Ühendkuningriigi, Jaapani, Korea Vabariigi, India ja teiste partneritega, kes on pühendunud Arktika rahumeelse koostöö ja meresõiduvabaduse tagamisele ning koostoime maksimaalsele ära kasutamisele;

61.  võtab teadmiseks USA Arktika julgeolekualgatuse (ASI) ning Kanada Arktika ja põhjapoliitika raamistiku ning julgustab ELi vajaduse korral tegema koostööd oma sarnaste põhimõtetega liitlastega, et tagada piirkonnas nõuetekohane koordineerimine; nõuab sellega seoses ELi ja Arktika vahelist tugevat dialoogi, et toetada ELi Arktika-poliitika rakendamist;

62.  on seisukohal, et konsultatsioonid ja koostöö NATOga peaks hõlmama ka Arktika julgeolekuküsimusi, sest NATO saab arusaamatusi lahendada, pingeid leevendada ja kriise ennetada NATO‑Vene nõukogu raames; tunnistab seire- ja rekkeoperatsioonide tähtsust piirkonnas ning mehhanismide loomist teabevahetuse parandamiseks; on veendunud, et eelnev teavitamine Arktika piirkonnas toimuvatest sõjalistest õppustest võib suurendada piirkonnas toimuva sõjalise tegevuse läbipaistvust;

63.  märgib, et Kaug‑Põhi kuulub NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja vastutusalasse ning koostöö NATOga on vajalik, et kujundada välja Arktika üldine julgeolekukontseptsioon; tunneb sellega seoses heameelt, et analüüsirühm, kes tulevikku suunatud arutelu korraldamise teel hindas NATO peasekretäri ülesandel alliansi poliitilise mõõtme tugevdamise viise, jõudis järeldusele, et NATO peaks suurendama oma teadlikkust olukorrast kogu Kaug‑Põhjas ja Arktikas ning töötama välja strateegia, milles võetakse arvesse laiemaid heidutus- ja kaitsekavasid, sealhulgas sätteid riiklike osalejate agressiivsetele sammudele reageerimise kohta;

64.  märgib, et 2018. aasta Trident Juncture’i õppusel, mis näitas, et NATO tegutseb aktiivselt Arktikas, eelkõige Kaug‑Põhjas (Norra ja Barentsi mered), tagati kõrgeimal tasemel läbipaistvus; kutsub kõiki Arktikas sõjalist tegevust elluviivaid osapooli üles järgima sellist tava kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, sealhulgas OSCE Viini dokumendiga, vähendades seega riske, selgitades võimalikke vääritimõistmisi ja suurendades kavatsuste läbipaistvust;

65.  toetab pingutusi, mille eesmärk on tugevdada vastupidavust võimalikule survele, mida avaldavad Hiina või muud osalejad, kes ei sea omale prioriteediks maavarade kaevandamist keskkonnahoidlikul ja kestlikul viisil ning rahvusvahelisi norme ja ÜRO konventsioone järgides; kutsub Euroopa välisteenistuse idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma üles jälgima kampaaniaid, mida korraldatakse selleks, et mõjutada piirkonnas toimuvaid maavarade kaevandamisega seotud otsustusprotsesse;

66.  rõhutab, et EL ja USA peavad ühiselt edendama Arktika julgeolekut ja stabiilsust, investeerides samas oma alalisse teaduslikku kohalolusse piirkonnas ja laiendades seda;

67.  nõuab, et Arktika kaasataks ELi strateegilise kompassi aruteludesse, ning rõhutab, et Arktika arengut tuleks korrapäraselt käsitleda ka poliitika- ja julgeolekukomitees ning nõukogu koosolekutel; nõuab korrapärasemat arvamuste vahetamist Arktika küsimustes, mis on ELi ja NATO konsultatsioonide oluline valdkond;

68.  nõuab, et EL muutuks Arktikas nähtavamaks ja et EL alustaks tõhustatud poliitilist dialoogi Fääri saarte ja Gröönimaaga tehtava kahepoolse koostöö teemal ning kaaluks koos Taani ametiasutustega võimalust luua ELi bürood Gröönimaal ja Fääri saartel;

69.  nõuab, et uue Arktika-strateegia eesmärgid kajastuksid sihtotstarbelise rahastamisega ELi programmides, projektides ja asjaomastes õigusaktides, samuti asjaomaste ELi ametite töös;

70.  on seisukohal, et ELi merendusstrateegiat tuleks ajakohastada, et see kajastaks uusi võimalusi ja katsumusi; usub, et sarnaseid hindamisi ja läbivaatamisi tuleks teha ka muude ELi poliitikavaldkondade, sealhulgas ELi kosmosepoliitika puhul, et hinnata olemasolevate satelliitprogrammide laiendamist Arktika piirkonna konkreetsete vajaduste katmiseks, sealhulgas Copernicuse programmi kasutamist reostuse jälgimiseks;

o
o   o

71.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

(1) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 41. (2) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 71. (3) ELT C 378, 9.11.2017, lk 174. (4) ELT C 263, 25.7.2018, lk 136. (5) ELT C 118, 8.4.2020, lk 32. (6) ELT C 232, 16.6.2021, lk 28. (7) ELT C 118, 8.4.2020, lk 15. (8) ELT C 270, 7.7.2021, lk 2.

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon puuetega inimeste kaitse kohta petitsioonide abil ja selles vallas saadud kogemuste kohta (petitsioonid nr 2582/2013, nr 2551/2014, nr 0074/2015, nr 0098/2015, nr 1140/2015, nr 1305/2015, nr 1394/2015, nr 0172/2016, nr 0857/2016, nr 1056/2016, nr 1147/2016, nr 0535/2017, nr 1077/2017, nr 0356/2018, nr 0367/2018, nr 0371/2018, nr 0530/2018, nr 0724/2018, nr 0808/2018, nr 0959/2018, nr 0756/2019, nr 0758/2019, nr 0954/2019, nr 1124/2019, nr 1170/2019, nr 1262/2019, nr 0294/2020, nr 0470/2020, nr 0527/2020, nr 0608/2020, nr 0768/2020, nr 0988/2020, nr 1052/2020, nr 1139/2020, nr 1205/2020, nr 1299/2020, nr 0103/2021 ja teised) (2020/2209(INI))

P9_TA(2021)0414 A9-0261/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse puuetega seotud teemasid käsitlevaid petitsioone, mis on loetletud käesoleva resolutsiooni pealkirjas, ning petitsioonikomisjoni varasemaid arutelusid nende petitsioonide üle,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 19, 48, 153, 165, 168 ja 174 ning artikli 67 lõiget 4,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 3, 21, 24, 26, 34, 35, 41 ja 47,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 1., 3., 10. ja 17. põhimõtet,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (edaspidi „puuetega inimeste õiguste konventsioon“) ja selle jõustumist 21. jaanuaril 2011. aastal, kooskõlas nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusega 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel(1),

–  võttes arvesse puuetega inimeste õiguste konventsiooni üldkommentaare kui autoriteetseid suuniseid konventsiooni rakendamiseks,

–  võttes arvesse nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni vahelist käitumisjuhendit, milles sätestatakse sisekord Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks Euroopa Liidu poolt ja Euroopa Liidu esindamiseks seoses selle konventsiooniga(2),

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 2. oktoobri 2015. aasta kokkuvõtlikke märkusi Euroopa Liidu esialgse aruande kohta,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani strateegilist uurimist selle kohta, kuidas Euroopa Komisjon tagab puuetega inimestele juurdepääsu oma veebisaitidele,

–  võttes arvesse nõukogu meedet, millega kehtestatakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõike 2 kohane muudetud ELi tasandi raamistik,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani strateegilist uurimist selle kohta, kuidas Euroopa Komisjon teeb järelevalvet ELi vahendite üle, mida kasutatakse puuetega inimeste ja eakate iseseisva elu edendamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2020. aasta põhiõiguste aruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. detsembri 2019. aasta arvamust ELi 2020.–2030. aasta puuetega inimeste õiguste tegevuskava kujundamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2020. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/882 toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/2102 avaliku sektori asutuste veebisaitide ja mobiilirakenduste juurdepääsetavuse kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2010/18/EL(7),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemise(8)l,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2021. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030“ (COM(2021)0101,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (COM(2008)0426, diskrimineerimisvastane direktiiv), ja Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta seisukohta sel teemal(9),

–  võttes arvesse nõukogu 4. juuni 1998. aasta soovitust puuetega inimeste parkimiskaardi kohta(10),

–  võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2021. aasta soovitust (EL) 2021/1004, millega luuakse Euroopa lastegarantii(11),

–  võttes arvesse komisjoni 27. novembri 2020. aasta töödokumenti Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 hindamise kohta (SWD(2020)0291),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta võitluses COVID‑19 pandeemia ja selle tagajärgedega vastu(12),

–  võttes arvesse oma 18. juuni 2020. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta järgse puuetega inimeste strateegia kohta(13),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2020. aasta resolutsiooni intellektipuudega inimeste ja nende perede õiguste kohta COVID‑19 kriisi ajal(14),

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2021. aasta resolutsiooni Euroopa lastegarantii kohta(15),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2021. aasta resolutsiooni nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) rakendamise kohta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni taustal(16),

–  võttes arvesse oma 29. novembri 2018. aasta resolutsiooni puuetega naiste olukorra kohta(17),

–  võttes arvesse oma 3. novembril 2016. aastal avaldatud uuringut „European structural and investment funds and people with disabilities in the European Union“ (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning puuetega inimesed Euroopa Liidus),

–  võttes arvesse oma 15. septembril 2017. aasta avaldatud uuringut „Inclusive education for learners with disabilities“ (Kaasava hariduse puuetega õppuritele),

–  võttes arvesse oma 9. oktoobri 2015. aasta uuringut pealkirjaga „The protection role of the Committee on Petitions in the context of the implementation of the UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities“ (Petitsioonikomisjoni kaitsev roll ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel) ning selle 2016., 2017. ja 2018. aasta ajakohastatud versioone,

–  võttes arvesse oma 15. augusti 2016. aasta süvaanalüüsi Euroopa ligipääsetavuse akti kohta,

–  võttes arvesse oma 8. mai 2018. aasta uuringut „Transport and tourism for people with disabilities and reduced mobility“ (Puuetega inimeste ja piiratud liikumisvõimega isikute transport ja turism),

–  võttes arvesse oma 15. juuli 2020. aasta uuringut „The Post‑2020 European Disability Strategy“ (Euroopa 2020. aasta järgne puuetega inimeste strateegia),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ja artikli 227 lõiget 3,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni kirja,

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A9‑0261/2021),

A.  arvestades, et ligikaudu 1 % kõigist petitsioonidest, mille petitsioonikomisjon igal aastal saab, on seotud mitmesuguste puuete küsimustega;

B.  arvestades, et ELis on hinnanguliselt 87 miljonit puuetega inimest(18);

C.  arvestades, et 37 % ELi 15‑aastastest ja vanematest elanikest on (mõõdukas või raske) füüsiline või sensoorne puue(19);

D.  arvestades, et puuetega seotud küsimusi käsitlevad petitsioonid toovad ilmsiks puuetega inimeste probleemid ja tõsiasja, et nad kogevad igapäevaelus diskrimineerimist ja takistusi ega saa kasutada puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud põhivabadusi ja -õigusi, nagu juurdepääs ühistranspordile, tehiskeskkonnale, viipekeelte kasutamine, rahastamine ning võrdne juurdepääs haridusele ja kutseõppele;

E.  arvestades, et on üldtunnustatud, et puuetega inimesed peavad jätkuvalt silmitsi seisma mitmesuguste takistuste ja diskrimineerimisega igapäevases elus, mis takistab neil kasutada põhivabadusi ja -õigusi, mis on sätestatud kohaldatavates ELi ja ÜRO seadusandlikes raamistikes; arvestades, et nende hulka kuuluvad puudestaatuse vastastikune tunnustamine liikmesriikide vahel – mille puudumine takistab puuetega inimeste liikumisvabadust ELis – ligipääs ühistranspordile, ehitatud keskkonna, kaupade, teenuste ja programmide füüsiline, sensoorne ja kognitiivne ligipääsetavus, viipekeele ja muude ligipääsetava kommunikatsiooni ja teabe vahendid ja liigid, hariduse ja kutseõppe rahastamine ja võrdne ligipääs sellele, ligipääs tööjõuturule, ligipääs isiklikule abile ja kogukonda kaasamisele ning võrdsed võimalused ja kohtlemine tööhõives ja kutsealale pääsemisel;

F.  arvestades, et kõigil puuetega inimestel on kõigis eluvaldkondades teistega võrdsed õigused ning neil on õigus võõrandamatule väärikusele, võrdsele kohtlemisele, iseseisvale elule, iseseisvusele ja täielikule osalemisele ühiskonnas ning nad ootavad, et nende panust ELi sotsiaalsesse, poliitilisse ja majanduslikku arengusse austataks ja väärtustataks;

G.  arvestades, et puuetega inimeste poolt või puuete teemal Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonid annavad teavet lünkade kohta puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel nii riiklikul kui ka ELi tasandil ning võivad olla abiks õigusaktide koostamisel kõigis poliitikavaldkondades;

H.  arvestades, et petitsioonikomisjon on kaitsja rollis ning peab tagama, et EL järgiks liidu tasandi poliitikakujundamises ja seadusandlikes meetmetes puuetega inimeste õiguste konventsiooni; arvestades, et petitsioonikomisjonil paluti moodustada koos Euroopa Ombudsmani, ELi Põhiõiguste Ameti ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorumiga ELi raamistiku, mille nõukogu võttis vastu 16. jaanuaril 2017. aastal toimunud 3513. koosolekul;

I.  arvestades, et tööhõive- ja sotsiaalkomisjon on rõhutanud puuetega inimeste õigusi käsitlevate petitsioonide olulisust, pidades silmas Euroopa Parlamendi rolli ja vastutust, mis on sätestatud ELi raamistikus, millega jälgitakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist;

J.  arvestades, et oma rolli kaudu on Petitsioonikomisjonil erikohustus kaitsta puuetega inimeste õigusi ELis koos nende põhivabaduste ja -õiguste teostamise tagamisega ELi õiguse kaudu ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kaudu; arvestades, et nende õiguste kohta kättesaadav teave on puudulik ja mitte piisavalt ligipääsetav;

K.  arvestades, et tööhõive- ja sotsiaalkomisjon hindab kõrgelt petitsioonikomisjoni olulist rolli sillana liidu elanike, parlamendi ja teiste ELi institutsioonide vahel ja olulise instrumendina, mille abil kaasata kodanikke osalusdemokraatiasse; arvestades, et õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole on üks iga üksikisiku ja ELis asuva organisatsiooni põhiõigusi ning faktilise teabe asendamatu otseallikas;

L.  arvestades, et petitsiooniõigus ja petitsiooniprotsess peaksid olema nähtavamad ja ligipääsetavamad kõigile üksikisikutele ja organisatsioonidele ELis, sealhulgas puuetega inimestele; arvestades, et petitsioonikomisjon peaks tagama sellega seoses parema nähtavuse ja piisava teabe suunatud teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate kaudu, kus pööratakse erilist tähelepanu vähekaitstud rühmadele, sealhulgas puuetega inimestele; arvestades, et parlament ei ole veel töötanud oma petitsioonide süsteemi kohta välja tõhususindeksit ega kogunud petitsioonide käsitlemise kohta statistilisi andmeid;

M.  arvestades, et puuetega inimeste õiguste konventsioon on esimene rahvusvaheline inimõigustealane leping, mille EL ja kõik selle liikmesriigid on ratifitseerinud;

N.  arvestades, et EL ja viis liikmesriiki ei ole ratifitseerinud puuetega inimeste õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli;

O.  arvestades, et Euroopa Komisjoni praeguse koosseisu üks poliitilisi prioriteete on tagada, et Euroopa Liidus valitseks võrdõiguslikkus kõigile ja igas mõttes;

P.  arvestades, et petitsioonides on korduvalt rõhutatud puuetega inimeste hariduse kättesaadavuse piiranguid, mis põhjustavad elanikkonna keskmisest madalamat osalust haridustegevuses ja sellest tulenevalt sotsiaalse ja majandusliku tõrjutuse ohtu; arvestades, et iga neljas puuetega inimene lahkub ennetähtaegselt haridussüsteemist(20);

Q.  arvestades, et võrdõiguslikkuse voliniku rolli loomine oli uue puuetega inimeste õiguste strateegia (Euroopa puuetega inimeste strateegia 2021–2030) koostamisel keskse tähtsusega;

R.  arvestades, et Euroopa Parlament on oma resolutsioonides korduvalt nõudnud, et liikmesriigid rakendaksid vajalikku poliitikat, et puuetega inimesed saaksid täiel määral kasutada oma sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke õigusi;

S.  arvestades, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et ELis oleks kõigil õigus tõhusale õiguskaitsevahendile varem seadusega loodud sõltumatus ja erapooletus kohtus ning et igaühel oleks võimalus saada nõu, kaitset ja esindamist;

T.  arvestades, et 24 liikmesriiki on andnud põhjalikult aru puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel tehtud edusammudest (kusjuures ligipääsetavus on üks konventsiooni aluspõhimõtteid), pärast seda, kui petitsioonikomisjon saatis petitsiooni nr 0535/2017 kohta päringud kõigi liikmesriikide alalistele esindustele;

U.  arvestades, et esildatud diskrimineerimisvastane direktiiv, mis pakuks horisontaalse lähenemisviisi kaudu suuremat kaitset igasuguse diskrimineerimise eest, on nõukogus endiselt blokeeritud, ning arvestades, et blokeerimine kestab juba üle kümne aasta;

V.  arvestades, et ligipääsetavus on eeltingimus, et puuetega inimesed saaksid kasutada kõiki puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud õigusi teistega võrdsetel alustel; arvestades, et komisjon on teinud mitu ettepanekut meetme kohta, et jälgida kehtivate ligipääsetavust käsitlevate õigusaktide rakendamist, ning uute meetmete kohta tõketeta ELi loomiseks;

W.   arvestades, et sellised ELi tasandil algatused nagu auhind „Access City“ edendavad avalike ruumide kohandamist eakate ja puuetega inimeste vajadustega; arvestades, et konkursil on premeeritud linnu, kes võtavad poliitiliste otsuste tegemise tasandil kohustuse kaasata puuetega inimesi ja austada nende õigusi, reageerida puuetega inimeste vajadustele ja pidada sotsiaaldialoogi puuetega inimeste ja eakate organisatsioonidega; arvestades, et avaliku ruumi kohandamine aitab mitte ainult võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu, vaid ka edendada majanduskasvu;

X.  arvestades, et mitmed petitsioonid näitavad probleeme ja vajadust parandada puuetega inimeste juurdepääsu tehiskeskkonnale, transpordile, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ja -süsteemidele (IKT) ning muudele üldsusele pakutavatele rajatistele ja teenustele;

Y.  arvestades, et selleks, et suurendada dokumentide, videote ja veebisaitide kättesaadavust ja edendada alternatiivseid sidevahendeid, peavad ELi institutsioonid kindlasti tagama, et nende veebisaitidel oleks vajalikud tehnilised kirjeldused, nii et puuetega inimestel oleks võimalik saada õiget ja vahetut teavet kõigis küsimustes, mis neid kodanikena puudutavad;

Z.  arvestades, et Euroopa Parlamendis on loodud talitustevaheline viipekeele töörühm, et rakendada meetmeid petitsioonis nr 1056/2016 esitatud taotluse täitmiseks ja võimaldada petitsioonide esitamist Euroopa Liidus kasutatavates riiklikes viipekeeltes;

AA.  arvestades, et meetmete puhul, mida valitsused võtavad COVID‑19 pandeemia ajal põhjustatud erakorralise suure tervishoiukriisi ajal, tuleks alati austada üksikisikute põhiõigusi ja -vabadusi ega tohiks diskrimineerida puuetega kodanikke;

AB.  arvestades, et mitmed petitsioonid tõestavad, et COVID‑19 pandeemia on halvendanud puuetega inimeste olukorda, sealhulgas rikkunud puuetega inimeste põhilisi inimõigusi, nagu juurdepääs tervishoiuteenustele, kaitsemeetmetele haiguse leviku vastu ja haridusele;

AC.  arvestades, et parlament peab tagama, et koroonaviirusega seotud meetmed on kooskõlas hartaga ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga;

AD.  arvestades, et raske olukorra tõttu COVID‑19 kriisi ajal on puuetega inimeste ja eakate kriisiasutused, näiteks päevakeskused või koolid mõnikord ajutiselt suletud; arvestades, et selles hädaolukorras on intellektipuudega inimeste hooldus langenud nende pereliikmete hooleks; arvestades, et puuetega inimesi, kes elavad avatuks jäänud asutustes, on pandeemia tugevalt mõjutanud sellistel põhjustel nagu nende sõltuvus hooldajate ja abipersonali füüsilistest abist, töötajate puudus, isikukaitsevahendite ja desinfektsioonivahendite puudus ning selle tagajärjel kõrge haigestumise määr ja surmajuhtumite arvu suurenemine;

AE.  arvestades, et isolatsioonimeetmetel on puuetega inimestele eriti negatiivne mõju;

AF.  arvestades, et petitsioonides on korduvalt rõhutatud tõsiasja, et puuetega inimeste tööhõivevõimalused on piiratud; arvestades, et puuetega ja puueteta inimeste tööhõive määrade keskmine erinevus ELis on 25 %(21);

AG.  arvestades puuetega inimeste madalat tööhõive ja töö leidmise taset, mis on 50,6 %, samas kui puueteta inimeste puhul on see 74,8 %; arvestades, et pandeemia ning sotsiaal- ja majanduskriis on suurendanud puuetega ja puueteta inimeste ebavõrdsust;

AH.  arvestades, et töö eraldatud hooldusasutustes ei hõlbusta puuetega inimeste integreerimist avatud tööturule;

AI.  arvestades, et peaaegu iga neljas uuringus osalenud ELi kodanik teatas, et tema funktsionaalne võimekus on terviseprobleemide tõttu mingil määral piiratud(22);

AJ.  arvestades, et Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonides ühed kõige tihedamini tõstatatud puuetega inimeste võrdõiguslikkusega seotud probleemid on sotsiaalkaitse ja tööalased õigused, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamine kooskõlas ELi õigusnormide ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning muud tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni pädevusse kuuluvad küsimused;

AK.  arvestades, et petitsioonikomisjon saab palju petitsioone nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ kohta, milles käsitletakse võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamata jätmist seoses juurdepääsuga kaasavale haridusele, töökohtadele, kutseõppele, edutamisele ja puuetega inimeste töötingimustele; arvestades, et liikmesriigid ja EL on allkirjastanud ja ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille artiklis 24 on sätestatud, et osalisriigid peavad tagama puuetega inimestele juurdepääsu elukestvale õppele, täiskasvanuharidusele, kutseharidusele, üldisele kolmanda ja teise taseme haridusele ning tasuta kohustuslikule algharidusele;

AL.  arvestades, et puuetega inimeste kvaliteetse elu jaoks on hädavajalikud juurdepääs kvaliteetsetele töökohtadele, haridusele ja väljaõppele, tervishoiule, sotsiaalkaitsele, sh piiriüleselt, korralik elamispind, ja iseseisva elu toetamine ning võrdsed võimalused vaba aja tegevustes ja kogukonnaelus osalemiseks;

AM.  arvestades, et hiljuti esitletud Euroopa puuetega inimeste strateegia 2021–2030 on heakskiidetav samm puuetega inimeste probleemidega tegelemisel, aga samas, et need inimesed seisavad jätkuvalt silmitsi takistuste ja diskrimineerimisega; arvestades, et 2019. aastal elas 28,4 % kogu ELi puuetega elanikkonnast (16‑aastased ja vanemad) sotsiaalse tõrjutuse või vaesuse ohus(23); arvestades, et Euroopa puuetega inimeste strateegias 2021–2030 tuleks seda olukorda parandada;

AN.  arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba 17. põhimõtte kohaselt on puuetega inimestel „õigus sissetulekutoetusele, mis tagab neile väärika elu, teenustele, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnaelus, ning nende vajadustele kohandatud töökeskkonnale“;

AO.  arvestades, et kaitstud õpikojad peaksid seadma eesmärgiks tagada kaasatus, rehabiliteerimine ja üleminek avatud tööjõuturule, kuid sageli on need eraldatud keskkonnad, kus puuetega töötajatel ei ole töötaja staatus ega töötaja õigusi, mis on selge ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rikkumine; arvestades, et toetatud tööhõive mudelid, kui need on õigustel põhinevad ja tunnustatud tööhõivena, saavad austada puuetega inimeste õigusi ning aidata kaasa avatud tööjõuturule kaasamisele ja sellele üleminekule:

AP.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia põhjustatud majanduskriis kujutab tõsist ohtu Euroopa majandusele ja töökohtade säilitamisele; arvestades, et pandeemia on eriti mõjutanud ebasoodsas olukorras olevate inimeste rühmasid, eriti puuetega inimesi; arvestades, et COVID‑19 ennetamise meetmed on tekitanud puuetega inimestele tööjõuturu ligipääsetavuse ja kaasavusega seoses nii võimalusi kui ka probleeme;

AQ.  arvestades, et EL peab toetama „NextGenerationEU“ ajutise taastevahendi kaudu puuetega inimesi kaasavaid COVID‑19 kriisi lahendus- ja taastemeetmeid; arvestades, et puudesektoris töötavad kodanikuühiskonna ja vabatahtlike organisatsioonid on COVID‑19 kriisi käigus taaskord tõendanud oma äärmist olulisust ja vastupidavust;

AR.  arvestades, et COVID‑19 ennetusmeetmed on loonud puuetega inimestele uued tõkked ja süvendanud olemasolevat tõrjutust kõigis töömaailma valdkondades; arvestades, et puuetega inimesed jäävad töökohast tõenäolisemalt ilma ja et neil on keeruline uut töökohta leida; arvestades, et COVID‑19 on mõjutanud töökorralduses negatiivselt juurdepääsetavust ja kaasavust ning puuetega inimeste tööhõivet ja töötingimusi ning et selle tõttu on paljud puuetega inimesed pidanud puutuma kokku kaugtöö negatiivsete mõjudega;

AS.  arvestades, et 2019. aastal elas ELis peaaegu 18 miljonit last (22,2 % lastest) leibkonnas, mida ohustas vaesus või sotsiaalne tõrjutus; arvestades, et puuetega lapsed kogevad spetsiifilisi ebasoodsaid olukordi, mis muudavad nad eriti kaitsetuiks; arvestades, et see rõhutab seda, kui oluline on tagada abivajavatele lastele vaba ja tõhus ligipääs kvaliteetsele alusharidusele ja lapsehoiule, haridusele ja koolipõhistele tegevustele, vähemalt ühele tervislikule toidukorrale igal koolipäeval ja tervishoiule ning tõhusale ligipääsule tervislikule toitumisele ja korralikule elamispinnale, nagu on sätestatud nõukogu soovituses Euroopa lastegarantii kohta;

AT.  arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on ratifitseerinud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, muutes selle endale siduvaks, ning arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõikes 3 sätestatakse ELi eesmärk tagada laste õiguste kaitse; arvestades, et hartaga tagatakse lapse õiguste kaitse ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt ELi õiguse rakendamisel; arvestades, et Euroopa Parlament võttis oma resolutsiooni Euroopa lastegarantii kohta vastu tugeva häälteenamusega, nõudes, et ligipääs kaasavale haridusele alates varasest lapsepõlvest kuni noorukieani oleks tagatud kõigile lastele, sealhulgas roma lastele, puuetega lastele, kodakondsuseta lastele ja lapsrändajatele ning neile, kes elavad erakorralises humanitaarabiolukorras;

AU.  arvestades, et puuetega inimeste tööalane diskrimineerimine on seotud kaasava hariduse ja kutseõppe puudumisega, samuti segregatsiooni ja diskrimineerimisega eluaseme ja tervishoiu valdkonnas, juurdepääsu puudumisega transpordile ning muudele teenustele ja toodetele;

AV.  arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni silmas pidades koostatud resolutsioonis võrdse kohtlemise kohta töö saamisel ja kutsealadele pääsemisel tõi Euroopa Parlament esile puudused nõukogu direktiivis 2000/78/EÜ;

AW.  arvestades, e direktiivis (EL) 2019/1158 kohustatakse liikmesriike hindama, kas vanemapuhkuse, hoolduspuhkuse ja töötaja puhkuse saamise tingimusi ja üksikasjalikku korraldust tuleks kohandada eriti ebasoodsas olukorras lapsevanemate erivajadustele, näiteks puuetega vanemad, puuetega laste või pikaajalist haigust põdevate laste vanemad (või lapsendajad, üksikvanemad ja lahutatud vanemad) või keerulistes olukordades vanemad;

AX.  arvestades, et puuetega inimesed seisavad oma igapäevaelus silmitsi paljude takistustega, muu hulgas püüdes saada isiklikke abiteenuseid, olla kaasatud kogukonda, leida korralikku ja taskukohast eluaset ja saada taskukohaseid tervishoiuteenuseid ning inimesekeskset sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid;

AY.  arvestades, et puuetega inimeste töötus ning puuetega inimestele kvaliteetsete ja kestlike töökohtade puudumine on peamised tegurid, miks puuetega inimestel on suur oht sattuda vaesusse, jääda sotsiaalselt tõrjutuks või kodutuks;

AZ.  arvestades, et 2017. aastal elas kolmandik ELi puuetega inimestest leibkonnas, mille rahalistest vahenditest ei piisanud tavapäraste vajalike kulutuste tegemiseks; arvestades, et ilma sotsiaaltoetuste, hüvitiste või pensionita oleks 2019. aastal vaesusoht ähvardanud peaaegu kaht kolmandikku piiratud tegutsemisvõimega ELi elanikkonnast(24);

BA.  arvestades, et puuetega inimesed on mitmekesine rühm ja puutuvad sageli kokku läbipõimunud diskrimineerimisega, mille kumulatiivne mõju mõjutab tuntavalt ka tööhõivet;

BB.  arvestades, et asutusepõhisest lähenemisviisist loobumise edusammud on liikmesriikides ebaühtlased, kusjuures hoolimata asjakohaste poliitikameetmete kehtestamisest ja märkimisväärsete rahaliste vahendite eraldamisest ELis elab asutustes endiselt miljon inimest; arvestades, et esitatud on mitmeid petitsioone seoses ELi vahendite väärkasutamisega puuetega inimeste deinstitutsionaliseerimiseks; arvestades, et 2021. aasta veebruaris käivitas Euroopa Ombudsman omaalgatusliku uurimise komisjoni rolli kohta selle tagamisel, et liikmesriigid kasutavad ELi vahendeid selleks, et edendada puuetega inimeste ja vanurite iseseisvat toimetulekut ja üleminekut eemale hoolekandeasutuste süsteemilt; arvestades, et liikmesriigid peavad kiirendama deinstitutsionaliseerimise protsessi ning et komisjon peab nende edusamme hoolikalt jälgima;

BC.  arvestades, et ELi rahvastikustatistika kogumisel ei arvestata inimese puuete olemust ega seda, kui palju puuetega inimesi elab hoolekandeasutustes, mis pärsib ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 31 täitmist;

BD.  arvestades, et puudestaatusest tulenev hüvitiste ja õiguste nimistu on liikmesriigiti erinev ning et samuti erineb see, millised üksused nimetatud õigused kindlaks määravad ja neid tunnustavad;

BE.  arvestades, et puuetega inimeste ning hooldust ja pikaajalist hooldust vajavate inimeste arv kasvab eeldatavasti ELis drastiliselt, muu hulgas demograafiliste probleemide ja krooniliste haiguste esinemissageduse tõusmise tõttu; arvestades, et hetkel pakuvad pikaajalist hooldust enamasti mitteametlikud hooldajad, kellele tavaliselt tasu ei maksta ja kes on valdavalt naised; arvestades, et poliitika, mille eesmärk on lahendada demograafilised probleemid ning kasvav hooldamise ja pikaajalise hooldamise vajadus, tuleks kavandada selliselt, et see ei suurendaks survet mitteametlikele hooldajatele;

BF.  arvestades, et puuded on sageli tööõnnetuse tulemus või tekkinud kutsehaiguse või terviseohtudega kokkupuutumisega seotud kroonilise haiguse tõttu;

BG.  arvestades, et kohustus puuetega inimesi edukamalt kaasata ja nende õigusi kaitsta peaks kajastuma kõigis poliitikavaldkondades, kaasa arvatud Euroopa poolaasta protsess;

BH.  arvestades, et puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud õiguste teostamise tagamiseks peaksid EL ja liikmesriigid võtma kõik asjakohased meetmed ning muutma või tühistama praegused meetmed, mis on puuetega inimeste suhtes diskrimineerivad; arvestades, et EL ja liikmesriigid peaksid kaitsma ja edendama puuetega inimeste põhiõigusi kõikides poliitikavaldkondades ja programmides;

BI.  arvestades, et ELis elab ligikaudu 46 miljonit puuetega naist ja tütarlast(25);

BJ.  arvestades, et puuetega naised ja tütarlapsed kogevad mitmekordset läbipõimunud diskrimineerimist ning soo ja puude ning seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, sooväljenduse, sootunnuste, päritoluriigi, klassi, rändestaatuse, vanuse või rassilise või etnilise päritolu põimumisest tulenevaid probleeme; arvestades, et vähemuste hulka kuuluvad puuetega naised kogevad oma kaitsetu olukorra tõttu suurema tõenäosusega kolmekordset diskrimineerimist; arvestades, et diskrimineerimine loob nende osalemisele kõigis eluvaldkondades selliseid takistusi nagu ebasoodsad sotsiaal-majanduslikud tingimused, sotsiaalne isolatsioon, sooline vägivald, sundsteriliseerimine ja -abordid, juurdepääsu puudumine kogukonnateenustele, kultuurile, spordile ja vaba aja veetmisele, madala kvaliteediga eluase, institutsionaliseerimine ja ebapiisav tervishoid; arvestades, et need takistused vähendavad tõenäosust ühiskonnas, sealhulgas hariduses ja tööturul, täielikult osaleda, olla sellesse aktiivselt kaasatud ja sellesse panustada;

BK.  arvestades, et Euroopa Liidus töötab täistööajaga 20,6 % puuetega naistest, võrreldes 28,5 % puuetega meestega(26); arvestades, et arvandmed näitavad, et ELis ohustab keskmiselt 29,5 % puuetega naisi vaesumine ja sotsiaalne tõrjutus, võrreldes 27,5 % puuetega meestega(27);

BL.  arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis märgitakse, et puuetega naistel ja tütarlastel on suurem oht sattuda vägivalla ohvriks nii kodus kui ka väljaspool kodu; arvestades, et mõned liikmesriigid ei ole Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsiooni) veel ratifitseerinud; arvestades, et kuritegevuse valdkondade laiendamine soolise vägivalla konkreetsetele vormidele kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikega 1 pakub puuetega naistele ja tütarlastele paremat kaitset;

Juhtimine ja rakendamine

1.  rõhutab, et kõigil tasanditel on vaja suurendada teadlikkust puuetega inimeste õigustest, mis on sätestatud puuetega inimeste õiguste konventsioonis, et kaitsta nende õigusi ja väärikust, ning edendada viljakat koostööd ja heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel; rõhutab vajadust puude, deinstitutsionaliseerimise, kogukonnas elamise, iseseisva elu ja kaasava hariduse üldtunnustatud määratluse järele; ergutab liikmesriike tugevdama koordineerimismehhanisme;

2.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid suurendama jõupingutusi puuetega inimeste toetamiseks järgmistes prioriteetsetes valdkondades: tervishoid, haridus, juurdepääsetavus, tööhõive ja töötingimused, iseseisev elu, koordineerimine, elamistingimused, sotsiaalne kaitse ja teadlikkuse suurendamine;

3.  palub, et kõik liikmesriigid, kes ei ole puuetega inimeste õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli veel ratifitseerinud, teeksid seda viivitamata, ning kutsub ELi üles seda täielikult ratifitseerima; palub nõukogul võtta vajalikud meetmed, et tagada ELi ühinemine fakultatiivprotokolliga;

4.  on seisukohal, et fakultatiivprotokoll on puuetega inimeste õiguste konventsiooni lahutamatu osa; juhib tähelepanu asjaolule, et fakultatiivprotokoll annab kodanikele võimaluse teatada konventsiooni sätete väidetavatest rikkumistest osalisriigi poolt ning võimaldab puuetega inimeste õiguste komiteel algatada konfidentsiaalseid uurimisi, kui nad saavad teavet, mis viitab raskele või süstemaatilisele rikkumisele osalisriigis;

5.  kutsub komisjoni üles korraldama ELi õigusaktide ja rahastamiskavade tervikliku ja läbilõikelise läbivaatamise, et täielikult täita puuetega inimeste õiguste konventsiooni, kaasates konstruktiivselt puuetega inimeste organisatsioonid ning ELi raamistiku (millega jälgitakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist) liikmed;

6.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta poliitika ja meetmete kavandamisel ning rakendamisel arvesse puuetega inimeste mitmekesisust ja heterogeensust;

7.  võtab teadmiseks liikmesriikide edusammud puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamises ja järelevalves ning ligipääsetavusmeetmete kohandamises, et vastata puuetega inimeste õiguste konventsiooni standarditele; kutsub liikmesriike üles määrama viivitamata vastutavad asutused, kes toimiksid koordineerimisüksustena, ning looma kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikliga 33 kõigil haldustasanditel koordineerimismehhanismid konventsiooni rakendamiseks ja järelevalveks; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama, et nendes asutustes osaleb märkimisväärne arv puuetega inimesi;

8.  toetab komisjoni ettepanekut luua puuetega inimeste platvorm, et tugevdada ELi tasandi koostöö juhtimist selles valdkonnas ning Euroopa puuetega inimeste strateegia (2021–2030) ja riiklike puuetega inimeste strateegiate rakendamist;

9.  tuletab meelde, et uus ELi puuetega inimeste platvorm peab olema kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambas sätestatud suunistega;

10.  kutsub liikmesriike üles läbi viima riiklikke puuetest teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis edendavad ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja Euroopa puuetega inimeste strateegiat 2021–2030 ning kaasavad puuetega inimesi ja neid esindavaid pereliikmeid ja organisatsioone; palub liikmesriikidel võtta vastu ambitsioonikad ajakavad strateegia rakendamiseks; kutsub komisjoni üles välja arendama detailsete indikaatorite kogumeid tulevaste läbivaadatud sotsiaalnäitajate tulemustabeli delegeeritud õigusakti raames, et mõõta progressi strateegia eesmärkide suunas ja tagada kõigi neis dokumentides sätestatud kohustustega seotud osaliste vastavus;

11.  võtab teadmiseks komisjoni üleskutse, et kõik ELi institutsioonid, organid, ametid ja delegatsioonid määraksid puuetega inimeste koordinaatorid; kordab oma nõudmist, et kõigis ELi institutsioonides ja ametites, sealhulgas Euroopa Parlamendis ja nõukogus, loodaks üksused, mille keskne koordineerimisüksus oleks komisjoni peasekretariaadis ja mida toetaks asjakohane institutsioonidevaheline mehhanism; kutsub ELi institutsioone üles seadma esmatähtsaks, et puuetega inimeste koordinaatoriteks määrataks puuetega inimesi

12.  kiidab heaks komisjoni plaani uurida 2022. aastal ELi raamistiku toimimist, millega jälgitakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist, ning teha selle põhjal ettepanekud meetmete kohta; palub komisjonil tugevdada ELi raamistikku ja selle sõltumatust, tagades eelkõige ekspertide, valitsusväliste organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ja eelkõige puuetega inimeste ulatuslikuma kaasamise ja osalemise, ilma et selle käigus diskrimineeritaks puudeliigi või mõne muu isikliku asjaolu tõttu; rõhutab, et ELi raamistiku aluseks peaksid olema detailsed, ajakohased, kvaliteetsed ja üksikasjalikud andmed vastavalt puuete olemusele, tuginedes Washingtoni puuetega inimeste statistika rühmale;

13.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kinnitama oma pühendumust puuetega inimeste kaasava võrdõiguslikkuse saavutamisele ja rakendama täielikult ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, sealhulgas selle tööd ja tööhõivet käsitlevat artiklit 27;

14.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma selgeid eesmärke, et parandada puuetega inimeste elu- ja töötingimusi, järgides samal ajal ligipääsetavuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet, ning investeerima võrdsetesse võimalustesse ja puuetega inimeste osalemisse kõigis eluvaldkondades;

15.  tuletab meelde, et petitsioonikomisjonil on eriline kaitsev roll seoses ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järgimisega ELi tasandil poliitika kujundamisel ja seadusandlike meetmete võtmisel; märgib, et selle kohustuse raames käsitleb komisjon teatud hulka puuetega inimestega seotud petitsioone, korraldab teemaga seotud temaatilisi ja avalikke arutelusid ning töötube, koostab resolutsioone ja aruandeid ning korraldab kohapealseid külastusi;

16.  rõhutab, et Euroopa Parlamendile esitatavate petitsioonide abil õiguskaitse kättesaadavuse tagamiseks peaks puuetega inimestel olema juurdepääs vastuvõtukriteeriumitele vastavate petitsioonide koostamiseks ja esitamiseks vajalikule toele ja abile; nõuab petitsioonimehhanismi nähtavamaks muutmist teadlikkuse tõstmise abil, samuti puuetega inimeste või nende esindajate petitsioonide läbivaatamisel kaasamise ja selles osalemise kaudu;

17.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid koostaksid riiklikud tegevuskavad, milles tegeletakse lünkadega avaliku ohutusalase teabe, kaugõppe ja e‑õppe, isikliku abi, hooldus- ja tugiteenuste kättesaadavuses puuetega inimeste jaoks;

18.  kutsub petitsioonikomisjoni üles koguma ja pakkuma statistilisi andmeid petitsioonide menetlemise kohta ja rõhutab vajadust selle järele, et komisjon tagaks suutlikkuse tõlkida viipekeelde, nagu seda peaksid tegema kõik Euroopa Parlamendi komisjonid, et tagada ligipääs teabele ja osalemine;

19.  palub komisjonil ja liikmesriikidel paremini tunnustada juurdepääsetavate ja kvaliteetsete tugiteenuste ja -süsteemide tähtsust iseseisvaks eluks; rõhutab, et on vaja edendada ülalpeetavatele puuetega inimestele ja nende hooldajatele pakutava isikupärastatud kvaliteetse toe strateegiaid ja standardeid, sealhulgas parem sotsiaalkaitse ja mitmesugused mitteametlike hooldajate toetamise viisid; kutsub komisjoni üles esitama ELi hooldusvaldkonna strateegilise tegevuskava, et liikuda edasi ELi tervishoiusektori, sealhulgas isiku- ja majapidamisteenuseid pakkuvate töötajate kvalitatiivse võimestamisega; kordab, et hooldusvaldkonna tegevuskava peab kajastama ka 100 miljoni mitteametliku hooldaja olukorda ELis, kes pakuvad 80 % pikaajalisest hooldusest, kuid kelle töö jääb enamasti tunnustamata;

20.  soovitab petitsioonikomisjonil koostada aastaaruanne puuetega inimestega seotud petitsioonides esile toodud probleemide kohta ja esitada oma soovitused;

21.  palub, et komisjon integreeriks Euroopa puuetega inimeste strateegia (2021–2030) Euroopa poolaasta protsessi, kuna Euroopa poolaastat tuleks kasutada liikmesriikide poliitika ja lähenemisviiside stimuleerimiseks, ühiskonna kaasatuse tugevdamiseks ning puuetega inimeste tööga hõivatuse ja sotsiaalse kaitse toetamiseks; palub komisjonil teha igal aastal ülevaade puuetega seonduva temaatika peavoolustamisest Euroopa poolaasta protsessis;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama ühtset puude määratlust kooskõlas 2015. aastal vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee kokkuvõtlike märkustega ELi esialgsele raportile ja tagama puudestaatuse vastastikuse tunnustamise kõikides liikmesriikides, et tagada puuetega inimeste vaba liikumine ja nende ELi kodanikuõiguste nõuetekohane teostamine ja tunnustamine;

23.  palub komisjonil tagada, et EL ja liikmesriigid täidaksid täielikult asjakohaseid ELi ja ÜRO kohustusi seoses puuetega inimeste õigustega (eelkõige seoses ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee üldiste märkustega konventsiooni kohta) ning asjaomaseid ELi meetmeid ja rahastamist käsitlevaid õigusnorme, ning neid ja nende perekondasid ning hooldajaid selles asjus toetada ja võimaldada parimate tavade jagamist;

24.  rõhutab, et justiits- ja õiguskaitseasutuste esindajatele on vaja pakkuda rohkem ja korrapärasemalt teadlikkuse tõstmise koolitusi, mis käsitlevad kriisisekkumist ja -ohjamist ning konfliktide leevendamist suhtlemisel eri tüüpi puuetega inimestega;

Andmekaitse

25.  palub komisjonil tagada, et liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(28), ning võtta vajalikud meetmed, et kaitsta puuetega inimeste tundlikke andmeid;

26.  rõhutab, et igasugune isikuandmete töötlemine peab olema täielikult kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega; rõhutab, et isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt on keelatud geneetiliste või biomeetriliste andmete töötlemine füüsilise isiku kordumatu tuvastamise eesmärgil ja terviseandmete (tundlike isikuandmete) töötlemine, välja arvatud juhul, kui see on isikuandmete kaitse üldmääruses selgesõnaliselt lubatud;

Osalemine

27.  rõhutab vajadust konsulteerida puuetega inimeste organisatsioonidega ja kaasata nad aktiivselt igat liiki meetmete kavandamisse, vastuvõtmisse, rakendamisse ja järelevalvesse, et need meetmed tagaksid nende põhiõiguste edendamise; väljendab heameelt, et komisjon on võtnud kohustuse kaasata piisavalt puuetega inimeste organisatsioone Euroopa puuetega inimeste strateegia 2021–2030 kõigi etappide rakendamisse;

28.  tuletab meelde, et COVID‑19 pandeemiaga seotud meetmete, näiteks taastamis- ja vaktsineerimiskavade vastuvõtmisel ning mis tahes tulevase kriisi korral on tähtis konsulteerida puuetega inimestega ja neid esindavate organisatsioonidega ning neid kaasata;

29.  rõhutab, et puuetega inimeste täielik ja tegelik osalemine kõigis elu- ja ühiskonna valdkondades on nende põhiõiguste kasutamisel otsustava tähtsusega;

30.  tuletab meelde, et paljud puuetega inimesed on endiselt ühiskonnaelust eraldatud ja neil puudub kontroll oma igapäevaelu üle (eriti neil, kes elavad hoolekandeasutustes), kuna COVID‑19 pandeemia tõi esile nende inimeste probleemid ja süvendas neid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid peavoolustaksid tugiteenuseid, et tagada puuetega inimestele võrdne õigus iseseisvale elule ja ühiskonnaelus osalemisele;

31.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid puuetega inimeste piiranguteta kaasamise poliitikakujundamisse; märgib, et puuetega inimeste õiguste konventsioon nõuab täiel määral poliitilist osalemist, mis tähendab, et puuetega inimesed peavad saama teistega võrdsetel alustel osaleda valimistel ja otsustamisprotsessides; kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid pakuksid puuetega inimestele lihtsustatud naturalisatsioonikorda või erandeid naturalisatsioonieksamitest, et tagada nende juurdepääs kodakondsusele;

32.  tuletab meelde, kui suur on nende Euroopa Liidu kodanike arv, kes on puude või vaimse tervise probleemide tõttu ilma jäetud õigusest osaleda valimistel, sealhulgas Euroopa Parlamendi valimistel; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tagama puuetega inimeste tegelik õigus hääletada Euroopa Parlamendi valimistel;

Vaba liikumine

33.  väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle esitada 2023. aasta lõpuks ettepanek ELi puuetega inimeste kaardi loomise kohta, mida tunnustataks kõigis liikmesriikides, et laiendada ELi puuetega inimeste kaardi ja puuetega inimeste ELi parkimiskaardi katseprojekte; on arvamusel, et ELi puuetega inimeste kaart, mis peaks olema kohustuslik kõikides liikmesriikides, on oluline vahend, mis aitab puuetega inimestel kasutada oma vaba liikumise õigust tõketeta Euroopas;

34.  palub komisjonil ja liikmesriikidel olla ambitsioonikas seoses õiguste kohaldamisalaga, mis saavad olema kaardi kasutajatel, ning tagada selle nõuetekohane rakendamine igas liikmesriigis vajaduse korral siduvate ELi õigusaktide kaudu;

35.  märgib, et mõnes ELi liikmesriigis, kus puuetega inimeste kaart on juba kasutusele võetud, on teatatud väärkasutusest, mis mõnikord põhjustab negatiivseid tagajärgi tõeliselt abikõlblikele isikutele; rõhutab seetõttu vajadust tõsta kõigil tasanditel teadlikkust ja võtta meetmeid, et hoida ära uue ELi puuetega inimeste kaardi väärkasutamist;

36.  kutsub komisjoni üles vabastama puuetega inimesed, nende perekonnad ja abistajad kogu ELis teemaksu maksmisest, et toetada nende liikumist, eriti kui nende ravi ja heaolu jaoks on vaja arvukalt sõite;

37.  kutsub komisjoni üles tugevdama veelgi puuetega inimeste turismis osalemise õigusraamistikku; märgib, et 25 %‑l ELi valijaskonnast on mingis ulatuses puue(29) ja et puuetega inimeste ja piiratud liikumisvõimega inimeste jaoks kättesaadava turismi kogu brutokäibe panus Euroopas moodustas 2012. aastal umbes 786 miljardit eurot(30);

38.  väljendab heameelt, et on vastu võetud suuremad õigused puuetega ja piiratud liikumisvõimega rongireisijatele, ning eelkõige selle üle, et järk‑järgult kaotatakse praegused erandid liikmesriikidele ning lühendatakse puuetega või piiratud liikumisvõimega inimeste etteteatamisaega abi tellimisel; palub liikmesriikidel võimaluse korral lühendada etteteatamisaega nende puuetega inimeste jaoks, kes vajavad reisimiseks abi, et võimaldada puuetega ja piiratud liikumisvõimega inimestel hõlpsamini kasutada oma vaba liikumise õigust, ning määrama kindlaks juurdepääsu tähtajad; nõuab, et uuesti sõnastatud määruses (EÜ) nr 1371/2007 sätestatud õigusnorme rakendataks kiiresti kõigis liikmesriikides; kutsub komisjoni üles kaaluma ettepaneku esitamist puuetega reisijate õiguste kohta linna- ja linnalähitranspordis, mis täidaks praegused lüngad; nõuab, et võetaks vastu sama tõhus meretranspordipakett;

39.  palub komisjonil toetada liikmesriike, et tagada kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil vajalikud tingimused, et puuetega inimestel oleks võimalik teostada vaba liikumise, enesemääramise ja isiklike valikute õiguseid teistega võrdsetel alustel, et elada iseseisvalt ja olla kogukonda kaasatud nagu on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklis 19; palub liikmesriikidel edendada teabe kättesaadavust, mida avaliku halduse asutused pakuvad, kasutades avatud ja ligipääsetavaid formaate;

Juurdepääsetavus

40.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku luua 2022. aastaks ELi ressursikeskus „AccessibleEU“; kutsub komisjoni üles looma ELi juurdepääsetavuse ameti „EU Access Board“, mille ülesanne oleks töötada välja juurdepääsetavuse tehnilised kirjeldused, et toetada konkreetseid ELi poliitikameetmeid ja õigusakte, pidada konsultatsioone õiguste omajate, sidusrühmade ja valitsusväliste organisatsioonidega, aidata liikmesriikidel ja ELi institutsioonidel rakendada juurdepääsetavust ühtse turu huvides ühtlustatud viisil ning suurendada teadlikkust sellest, kui tähtis on juurdepääsetavus võrdse ühiskonna jaoks;

41.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et ELi tööturu digitaliseerimise algatused on füüsiliselt, sensoorselt ja kognitiivselt ligipääsetavad;

42.  peab kahetsusväärseks, et juurdepääs tehiskeskkonnale ja füüsiline juurdepääsetavus ei kuulu Euroopa ligipääsetavuse akti kohaldamisalasse; palub komisjonil kasutada Euroopa ligipääsetavuse akti alusena, et võtta vastu tugev Euroopa raamistik juurdepääsetava ja kaasava keskkonna saavutamiseks, mis hõlmab täielikult juurdepääsetavat avalikku ruumi, teenuseid, sealhulgas ühistranspordi-, kommunikatsiooni-, haldus- ja finantsteenuseid ning hoonestust; tervitab komisjoni algatust „Access City Award“ (puuetega inimeste vajadusi arvestava linna auhind);

43.  väljendab heameelt Euroopa puuetega inimeste vajadusi arvestava linna konkursi „Access City“ tulemuste üle; kutsub liikmesriike üles korraldama sarnaseid konkursse liikmesriigi tasandil;

44.  tuletab meelde, et petitsioonide esitajate kõige sagedasemad puuetega inimeste võrdõiguslikkust puudutavad mured on seotud ligipääsetavuse ja sotsiaalkaitsega, samuti õigusega tööle ning õigusega elada kogukonnas iseseisvalt; kutsub seega liikmesriike üles täielikult rakendama ja järjepidevalt jälgima kõiki ligipääsuga seotud õigusakte, sealhulgas direktiivi (EL) 2019/882 (Euroopa ligipääsetavuse akt), et tõhusalt ja lõplikult kõrvaldada ja ennetada puuetega töötajaid takistavad tegureid ja parandada ning tagada ligipääsetavate teenuste kättesaadavust ning nende teenuste osutamise tingimuste sobivust; palub sellega seoses, et kui liikmesriigid võtavad Euroopa ligipääsetavuse akti riiklikku õigusesse üle, arvestaksid nad teenuste ligipääsetavuse ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse omavahelist seotust;

45.  rõhutab, et kõikides Euroopa avalikes kohtades tuleb tagada täielik juurdepääs; väljendab kahetsust selle üle, et Euroopa puuetega inimeste strateegiat 2021–2030 ei arvestata praegu paljudes aspektides, ning eelkõige selle üle, et liiga palju on arhitektuuriliste takistustega avalikke hooneid, mis kujutavad endast põlastusväärset diskrimineerimise vormi; kutsub Euroopa Komisjoni üles integreerima juurdepääsetavuse kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja palub liikmesriikidel täielikult rakendada kehtivaid õigusakte;

46.  peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis on kättesaamatud hädaabinumbrid tähendanud seda, et mõned puuetega inimesed ei saa hädavajalike tugi- ja hädaabiteenistustega suhelda; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid hoolikalt direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik;

47.  kutsub liikmesriike üles tagama avaliku sektori asutuste veebisaitide ja mobiilirakenduste juurdepääsetavust käsitleva direktiivi (EL) 2016/2102 kiire ja tõhus rakendamine kõigil tasanditel, et tagada puuetega inimestele kättesaadaval kujul juurdepääs kogu teabele, mida nad vajavad, sealhulgas riikide viipekeeltele; väljendab heameelt komisjoni algatuse üle koostada kõigi ELi institutsioonide, organite ja asutuste veebi juurdepääsetavuse tegevuskava, tagamaks, et ELi veebisaidid ning nendel veebisaitidel ja veebiplatvormidel avaldatud dokumendid vastaksid Euroopa juurdepääsetavuse standarditele, mida on vaja laiendada; nõuab tungivalt, et kõik ELi institutsioonid, organid ja asutused hakkaksid hiljemalt 2022. aastal järgima Euroopa juurdepääsetavuse standardeid;

48.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid oma riigisisesesse õigusesse üle ammu hiljaks jäänud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi ja osutaksid selle artikli 7 kohaselt puuetega inimestele juurdepääsetavaid audiovisuaalmeedia teenuseid;

49.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid parandaks ligipääsetavuse taset ja kvaliteeti kõigis oma hoonetes ning eemaldaks Euroopa institutsioonide veebisaitidelt, aruteludest ja dokumentidest ligipääsetavusega seotud takistused, näiteks muutes toodetava teave ligipääsetavaks, näiteks pakkudes tõlget eri liikmesriikide viipekeelde ning pimedate kirjas ja kergesti loetavas keeles koostatud dokumente;

50.  rõhutab, et oluline on ligipääsetavuse probleemidega kiirelt tegeleda kogu asjakohases poliitikas ja kõigis vahendites, sealhulgas riigihangete reeglites ja Euroopa Parlamendile petitsioonide esitamise ligipääsetavuses;

51.  nõuab tungivalt, et parlamendi asjaomased teenistused jätkaksid jõupingutusi ja viiksid viipekeele talitustevahelise töörühma projekti võimalikult kiiresti lõpule, et täita petitsioonis nr 1056/2016 esitatud nõudmine võimaldada petitsioonide esitamist ELis kasutatavates rahvusvahelistes ja riiklikes viipekeeltes ning muuta seega petitsiooni esitamise õigus kui põhiõigus viipekeele kasutajatele paremini kättesaadavaks;

52.   rõhutab, et komisjonide koosolekutel, täiskogu istungitel ja kõikidel muudel Euroopa Parlamendi koosolekutel on vaja pakkuda viipekeele- ja kergesti loetava keele tõlget, et need oleksid puuetega inimestele kättesaadavad;

Võitlus diskrimineerimisega

53.  märgib, et liikmesriigid ei tunnusta vastastikku puudestaatust; kutsub liikmesriike üles tegema vastastikuse usalduse vaimus koostööd, et tunnustada teises liikmesriigis antud staatust; rõhutab komisjoni eesmärki teha liikmesriikidega koostööd, et laiendada puudestaatuse vastastikuse tunnustamise ulatust sellistes valdkondades nagu tööjõu liikuvus ja teenuste osutamise tingimustega seotud hüvitised; toonitab, et on vaja laiendada ELi puuetega inimeste kaardi eeliseid, et kaasata ka vastastikku tunnustatud tervishoiule juurdepääsuga seotud eelised; rõhutab sellega seoses kiirelt võetavate meetmete tähtsust ELi puuetega inimeste kaardi rakendamisel; kordab, et on vaja vastastikust arusaamist deinstitutsionaliseerimisest ja selle rakendamisest ning iseseisvast elust kogukonnas, et liikmesriikide strateegiad ja ELi vahendid oleks paremini kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga;

54.  tunnistab, et ELi puuetega inimeste kaarti võiks kasutada paljudes valdkondades, nii seoses diskrimineerimiseta juurdepääsuga arvukatele teenustele kui ka ohutusega ohu- ja hädaolukordades; juhib tähelepanu sellele, et kaart võib tagada puuetega inimeste kohese tuvastamise politsei poolt;

55.  väljendab kahetsust, et WHO andmetel on puuetega lastel ja täiskasvanutel suurem vägivallaoht kui nende puueteta eakaaslastel; juhib tähelepanu sellele, et eriti puuetega alaealised satuvad igasuguse vägivalla ohvriks 3,7 korda, füüsilise vägivalla ohvriks 3,6 korda ja seksuaalvägivalla ohvriks 2,9 korda suurema tõenäosusega kui puueteta lapsed; rõhutab, et vaimu- või intellektipuudega lapsed on ilmselt kõige kaitsetumad, kusjuures nende seksuaalvägivalla oht on 4,6 korda suurem kui nende puueteta eakaaslastel; nõuab seepärast tungivalt, et loodaks Euroopa raamistik puuetega inimeste kaitsmiseks igasuguse vägivalla eest;

56.  rõhutab, et kiiresti on vaja ELi õigusakte, mille eesmärk on kaitsta kodanikke igasuguse diskrimineerimise eest ELis, ning leiab, et see on puuetega inimeste õiguste konventsiooni nõuetekohaseks rakendamiseks hädavajalik; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu ELi horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi, mille komisjon esildas 2008. aastal; kutsub komisjoni üles esitama alternatiivse lahenduse, et teha võimalikult kiiresti edusamme diskrimineerimise vastu võitlemisel kogu ELis kõigis eluvaldkondades;

57.  mõistab teravalt hukka puuetega inimeste igasuguse diskrimineerimise meditsiinis; tuletab meelde, et liikmesriikide meetmed peavad olema kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning peavad tagama võrdse ja mittediskrimineeriva juurdepääsu tervishoiu- ja sotsiaalteenustele; rõhutab, et tulevastele tervishoiukriisidele reageerimine (alates valmisolekust kuni ravini) peab tagama, et puuetega inimesi ei jäetaks kõrvale; nõuab sellega seoses tungivalt, et asjaomased ametiasutused pakuksid puuetega inimestele samasugust ravi nagu kõigile teistele inimestele, sealhulgas intensiivravi; tuletab meelde, kui oluline on, et tervishoiuteenustel oleks alati peamine roll puuetega inimeste kaitsmisel;

58.  kordab oma üleskutset komisjonile teha kommunikatsiooni ja juurdepääsetavuse strateegiate alal koostööd Euroopa Liidu Kohtuga, et tagada puuetega inimestele juurdepääs ELi kohtusüsteemile ilma igasuguse diskrimineerimiseta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama puuetega inimeste mõjuvõimu suurendamise programme, mis võimaldaksid diskrimineerimise juhtumeid ära tunda ja neist teada anda;

59.  mõistab hukka igasuguse töökohas toimuva puuetega inimeste diskrimineerimise; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rakendama poliitikat, mille eesmärk on ennetada töökohas puude alusel toimuva ahistamise juhtumeid; palub lisaks, et liikmesriigid rakendaksid kokkuleppel tööandjatega poliitikat töökohas toimuva puuetega inimeste küberkiusamise juhtumite ennetamiseks;

60.  rõhutab, et tuleb vältida selliste isikute kinnipidamist, kelle puue on kinnipidamisega kokkusobimatu, ning et tuleks pakkuda alternatiive vanglakaristustele; palub liikmesriikidel tagada, et puuetega kinnipeetavate puhul järgitaks võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, mõistlike abinõude ja juurdepääsetavuse aluspõhimõtteid;

61.  kutsub liikmesriike üles vahetama teavet ja häid tavasid, eriti institutsiooniliselt elukorralduselt iseseisvale elule ülemineku kohta, puuetega inimestele ligipääsetava ja taskukohase eluaseme pakkumise kohta ning kogukonda kaasamise kohta;

62.  rõhutab, et mõistlikud abinõud, juurdepääsetavus ja universaalne disain on puuetega inimeste diskrimineerimise vastu võitlemiseks üliolulised; rõhutab, kui tähtis on, et üldine, tegelik ja mittediskrimineeriv juurdepääs hõlmaks selliste takistuste ja tõkete tuvastamist ning eemaldamist, mis piiravad puuetega inimeste juurdepääsu üldsusele kättesaadavatele kaupadele, teenustele ja võimalustele; rõhutab, et puuetega inimestele tuleks võimaluse korral tagada tegelik mittediskrimineeriv juurdepääs samadel tingimustel, mis on puueteta inimestel, ning et tuleks hõlbustada puuetega inimeste abivahendite kasutamist, sealhulgas liikuvuse ja juurdepääsu abivahendeid, näiteks tunnustatud juhtkoerad ja muud abikoerad, kui see on vajalik(31); tuletab meelde, et juurdepääsetavuse standardite vastuvõtmisel tuleks konsulteerida puuetega inimeste ja neid esindavate organisatsioonidega, kuna nende oskusteave on juurdepääsetavuse tõkete kindlakstegemisel väga oluline; rõhutab, et mõistlikud abinõud, juurdepääsetavus ja universaalne disain on puuetega inimeste diskrimineerimise vastu võitlemiseks üliolulised;

63.  rõhutab nende pereliikmete otsustavat rolli, kes abistavad puuetega inimesi ja rahuldavad sageli nende hooldus- ja abivajadusi; rõhutab sellega seoses vajadust pereliikmeid ja hooldustöötajaid tugevalt toetavate ELi ja liikmesriigi poliitikameetmete ning strateegiate järele; peab oluliseks neid hooldusteenuste osutajate rollis olevaid inimesi Euroopa tasandil vastastikuselt tunnustada;

64.  rõhutab, kui oluline on puuetega inimeste õigus kasutada oma põhiõigusi võrdsetel alustel; rõhutab vajadust tunnustada puuetega inimeste õigus- ja teovõimet teistega võrdsetel alustel kõigis eluvaldkondades, nagu on nähtud ette puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklis 12; palub liikmesriikidel võtta asjakohaseid ja õigeaegseid meetmeid, et tagada kõigile puuetega inimestele tõhus, õiglane ja kaasav juurdepääs kohtusüsteemile ja õiguskaitsele kõigis menetluse etappides; toonitab, et vahendid ja teenused peavad olema kättesaadavad, et tagada diskrimineerimiseta võrdne juurdepääs õiguskaitsele ja tervele kohtumenetlusele;

65.  rõhutab vajadust rahalise abi järele, et puuetega inimesed saaksid palgata abistajaid või toetada rahaliselt pereliikmeid, kuna nende hooldusteenustel on nii aja- kui ka rahakulu ning kuna see on hädavajalik puuetega inimeste ja nende pereliikmetest abiliste toetamiseks;

66.  rõhutab, et puuetega inimesed on sotsiaalselt tõrjutud ning on töö-, majandus- ja sotsiaalsest elust välja jäetud; peab kahetsusväärseks, et puuetega inimestel, eriti suurte abivajadustega inimestel on sageli suur oht, et nad paigutatakse hoolekandeasutusse, samas kui liikmesriikide praegune rahaline toetus ei ole piisav, eriti mis puudutab kogukonnapõhist, isikukeskset toetust, mis kaitseks puuetega inimeste õigusi(32)

67.  rõhutab, et puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 19 sätestab õiguse elada iseseisvalt ja olla kaasatud kogukonda; kutsub liikmesriike üles tagama protsessi, mis võimaldab muuta puuetega inimeste elukorraldust hoolekandeasutuses süsteemiks, mis võimaldab ühiskonnaelus osalemist, kui kogukonnas osutatakse teenuseid vastavalt individuaalsele tahtele ja eelistusele; kutsub liikmesriike üles lisama deinstitutsionaliseerimise strateegiatesse konkreetseid eesmärke koos selgete tähtaegadega ning piisavalt rahastama nende strateegiate rakendamist;

68.  avaldab kahetsust asjaolu üle, et puuetega inimesed ja nende tugivõrgustik jäeti välja ELi vaktsineerimisstrateegia esmatähtsatest gruppidest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid puuetega inimestele ja nende tugivõrgustikule eelisjärjekorras ligipääsu vaktsineerimisele; nõuab sellega seoses, et COVID‑19 vaktsineerimine põhineks puuetega inimeste vabal ja teadlikul nõusolekul ning et puuetega inimeste, sh intellektipuudega inimesed, psühhosotsiaalsete puuetega inimesed ja autistid, sõltumatust ja õigusvõimet ei tohi õõnestada selliste põhjendustega nagu avalik hüve või isiku parim huvi;

69.  nõuab ELi ja riiklikul tasandi juurdlusi ebaproportsionaalse COVID‑19 nakatumise ja suremuse asjus hooldus- ja hooldekodudes ning eakate ja puuetega inimeste hooldekandeasutustes ja muude sotsiaalteenuste kontekstis, et mõista selle põhjuseid, selgitada välja vastutajad ja võtta vajalikud meetmed selliste juhtumite vältimiseks tulevikus;

70.  nõuab, et vaktsineerimiskohad oleksid füüsiliselt ligipääsetavad ning et neile, kes seda vajavad, pakutaks kohapeal juhendamist ja tuge; nõuab, et kui see on vajalik, loodaks tasuta või odavad sihtotstarbelised ligipääsetava transpordi programmid.

Tööhõive ja sotsiaalküsimused

71.  on mures puuetega inimeste, eriti puuetega naiste teiste rühmadega võrreldes kõrge töötuse määra pärast ELis; kutsub liikmesriike üles edendama puuetega, sh varjatud puuete, krooniliste haiguste või õpiraskustega inimeste, eriti selliste naiste tööturul osalemise seadusandlikku ja poliitilist raamistikku;

72.  palub liikmesriikidel läheneda valdkonnaüleselt, eelkõige kaasavate töökohtade loomise poliitika ja meetmete vallas; avaldab kahetsust, et Euroopa puuetega inimeste strateegias 2021–2030 ei käsitleta piisavalt mitmekordset ja läbipõimunud diskrimineerimist; palub seetõttu komisjonil pöörata strateegia rakendamisel erilist tähelepanu valdkonnaülesusele ning seada töökohal valitseva mitmekesisuse kohta selged, mõõdetavad ja ambitsioonikad eesmärgid, mis kajastavad puuetega inimeste heterogeensust, et tegeleda mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimisega; rõhutab, kui oluline on jälgida strateegia tõhusust ning kaasata sellesse puuetega inimesed ja neid esindavad organisatsioonid;

73.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ja toetama sotsiaalseid ettevõtteid, mis keskenduvad puuetega inimeste tööhõivele, kuna need on inimväärsete töökohtade loomise ergutamise vahend;

74.  julgustab liikmesriike andma tõsiste ja raskete puuetega inimestele varajast ligipääsu riiklikele pensionikavadele, et võidelda vanas eas vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riskide vastu;

75.  palub liikmesriikidel tegeleda riiklike tööturuasutuste alaarengu ja alarahastamisega, et parandada puuetega inimeste tööhõivemäära; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tugevdaksid riiklike tööturuasutuste sidemeid värbamisbüroodega;

76.  rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohased kaitstud töökohad mängisid väga olulist rolli puuetega inimeste liikumisel avatud tööturule;

77.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid toetaksid õigustel põhinevaid, kaasavaid ja korralikke individuaalse tööle määramise ja toetamise (toetatud tööhõive) mudeleid kui võimalust puuetega inimestel minna võimaluse korral üle avatud tööturule;

78.  palub komisjonil alustada võimalikult kiiresti võrdse tööalase kohtlemise direktiivi läbivaatamist, et see täielikult ühtlustada puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätetega ja rakendada osalusprotsessi, mille eesmärk on tagada puuetega inimeste esindusorganisatsioonide otsene ja täielik kaasamine;

79.  juhib tähelepanu sellele, et tugisüsteemide kasutamine ei tohiks vähendada puuetega inimeste palku, eriti avaliku sektori kaasrahastamise kaudu; juhib tähelepanu sellele, et puuetega inimeste värbamine peab põhinema palga ja tööaja korralduse alusel teiste töötajate suhtes kohaldataval tööhõiveraamistikul, kohandades seda raamistikku nende vajadustega; on seisukohal, et puuetega inimesi ei saa avatud tööturule kaasata ilma üldise tööhõive reguleerimise, palgatõusu ja kollektiivläbirääkimiste edendamise üldise raamistikuta;

80.  rõhutab, et puuetega inimesed vajavad rahalist abi, et palgata või võtta tööle spetsiaalse kvalifikatsiooniga abilisi;

81.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid puuetega inimeste sotsiaalkindlustuse piisava koordineerimise, sealhulgas tagades, et puuetega inimesed saaksid jätkuvalt puudetoetust, mis katab nende puuetega seotud lisakulutused, isegi pärast tööturule sisenemist või kindla sissetulekute lävendi ületamist, et toetada nende integreerimist tööturule ning tagada nende väärikus ja võrdsus; usub, et seda tuleks teha määruse (EÜ) nr 883/2004 muudatuste kaudu ja konsulteerides puuetega inimesi esindavate organisatsioonidega;

82.  kutsub liikmesriike üles vahetama teavet ja häid tavasid, eriti institutsiooniliselt elukorralduselt iseseisvale elule ülemineku kohta, puuetega inimestele ligipääsetava ja taskukohase eluaseme pakkumise kohta ning kogukonda kaasamise kohta;

83.  palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada oma jõupingutusi, et vähendada endiselt eksisteerivat lõhestatust puuetega ja puueteta inimeste tööhõives ning et edendada puuetega inimeste juurdepääsu kvaliteetsetele ja kestlikele töökohtadele; kiidab sellega seoses heaks Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava raames komisjoni tehtud ettepaneku lisada läbivaadatud sotsiaalnäitajate tulemustabelisse lõhestatus puuetega ja puueteta inimeste tööhõives;

84.  nõuab, et liikmesriigid rakendaksid täielikult nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ; nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid puuetega inimeste tööhõivevõimalusi, rakendades direktiivi paremini, eriti selle artiklit 5 mõistlike abinõude kohta, ja investeerides ELi vahendeid ning taaste- ja vastupidavusrahastu vahendeid puuetega inimestele töökohtade loomisesse ja nende koolitamisse;

85.  rõhutab, et töövahendus, kutsenõustamine, samaaegne töö ja koolitus, sissejuhatus ametisse ja tööalane koolitus ning karjäärivõimalused on puuetega inimeste jaoks tähtsad, et palgatöö leida ja seda hoida;

86.  kutsub liikmesriike üles tagama, et tööturud ja töökeskkonnad oleksid avatud, kaasavad ja ligipääsetavad puuetega inimestele, toetama tööhõiveteenuseid, suurendama teadlikkust kaasava tööhõive praktikatest, kehtestama piisavaid stiimulid ja tugimeetmed ettevõtjatele, eriti mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele, mis värbavad ja koolitavad puuetega inimesi, ja tagama, et üldised füüsilise ettevõtjana tegutsemise skeemid oleksid ligipääsetavad puuetega inimestele ja toetaksid neid;

87.  palub liikmesriikidel julgustada töökohtade kohandamist ja võtta meetmeid, et edendada töötervishoidu ja tööohutust; kutsub komisjoni üles pöörama tulevases ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilises raamistikus erilist tähelepanu puuetega töötajatele ja seadma ambitsioonikaid eesmärke;

88.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid kehtestaksid puuetega inimeste töökohakvoodid kaasavate töökohtade edendamiseks;

Riigihanked ja ELi vahendid

89.  tuletab meelde, et riigihankemenetlused tuleb liikmesriikides läbi viia ja lõpule viia nii, et seejuures austatakse täielikult toetusesaajate, sealhulgas puuetega inimeste põhiõigusi; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peavad järgima riigihankeid käsitlevate õigusaktide rakendamisel puuetega inimeste õiguste konventsiooni, eelkõige seoses sidevahendite valiku, tehniliste kirjelduste, pakkumuste hindamise kriteeriumide ja lepingu täitmise tingimustega;

90.  tuletab meelde, et avalike teenuste hea struktuur, eriti tervishoiu ja hariduse valdkonnas, on hädavajalik puuetega inimeste võrdse kohtlemise tagamiseks, hoolimata nende majanduslikust seisundist; kutsub liikmesriike üles kasutama nende teenuste ja seotud taristute täiustamiseks ELi vahendeid algatuste REACT-EU ja NextGenerationEU vaimus;

91.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevate partnerluslepingute lõplikku sisusse ja nimetatud fondide programmidesse eesmärgid ja lähenemisviisid, mis parandavad puuetega inimeste elutingimusi, järgides samal ajal juurdepääsetavuse ja mittediskrimineerimise põhimõtet, ning investeerima võrdsetesse võimalustesse ja puuetega inimeste osalemisse kõigis eluvaldkondades, sealhulgas toetades üleminekut institutsiooniliselt elukorralduselt kogukonnapõhisele; palub komisjonil tähelepanelikult jälgida ELi rahaliste vahendite kasutamist kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooniga; rõhutab, et juurdepääsetavuse, osaluse ja kogukonnapõhise elu määratlusi tuleb järk-järgult lähendada, et suurendada liikmesriikide ühtekuuluvust;

92.  kutsub liikmesriike üles kasutama ära asjakohaste ELi fondide poolt pakutavaid võimalusi puuetega inimestele töökohtade loomiseks ja nende koolitamiseks, et tagada ja toetada täielikku ligipääsu avalikele ruumidele ja taristutele ning tagada, et ELi poolt rahastatud meetmed jõuaksid puuetega inimesteni; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi vahendeid kasutatakse mitmes liikmesriigis jätkuvalt selleks, et luua puuetega inimestele uued eraldatud tingimused;

93.  rõhutab. et puuetega inimestele vajalikke seadmeid tuleb piisavalt rahastada, et nad saaksid oma igapäevaelu, tööhõive ja sotsiaalse osalemise jaoks kasutada parimat võimalikku tehnoloogiat ja parimaid võimalikke seadmeid;

94.  rõhutab, et ELi vahenditest ei tohiks kunagi rahastada ligipääsmatuid tooteid, teenuseid ega taristuid;

95.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et maaelu arengu programmid ja strateegiad sisaldavad konkreetseid meetmeid maapiirkondades elavate puuetega inimeste teavitamiseks ja nende kaasamiseks nimetatud programmide ja strateegiate kavandamisse ja rakendamisse;

Digitaliseerimine

96.  kutsub liikmesriike üles uurima digitaliseerimise ja digivahenditega kaasnevaid võimalusi ja potentsiaali ning tunnistama abistava ja kohandatava tehnoloogia väärtust puuetega inimeste jaoks, võttes nõuetekohaselt arvesse isikuandmete kaitset ja eetilisi küsimusi; tuletab meelde, et digivahendite ja abitehnoloogia kasutamise potentsiaal sõltub puuetega inimeste võimalustest oma digioskusi arendada; rõhutab, et vajalikele digioskuste ja tehisintellekti alaste teadmiste arendamine võib aidata tööturul kanda kinnitada vähekaitstud rühmadel, näiteks puuetega inimestel;

97.  juhib tähelepanu sellele, et COVID‑19 pandeemia on näidanud, et kogu elanikkond peaks saama digiüleminekust kasu ilma mingisuguse diskrimineerimise ja tõrjutuseta; rõhutab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) tähtsust seoses liikuvuse, suhtlemise ja avalikele teenustele juurdepääsuga; kutsub seepärast liikmesriike üles edendama aktiivselt puuetega inimeste osalemist, pakkudes asjakohaseid vahendeid, et tagada nende juurdepääs veebipõhistele avalikele teenustele;

98.  palub ELi institutsioonidel tagada oma taristu, teenuste ja digiteenuste puhul kõrgeimad juurdepääsetavuse standardid ning teha kõik endast oleneva, et avaldada seadusandliku menetlusega seotud dokumente kasutajasõbralikult ja juurdepääsetavalt, ning tagada, et puuetega inimestel on nende veebisaitidele ja kontaktvormidele nõuetekohane ja täielik juurdepääs; ergutab liikmesriike töötama välja programme, mille eesmärk on kaasata puuetega inimesi ühiskonda spordi, kunsti, kultuuri ja vaba aja tegevuste kaudu ning mis edendavad nende piiranguteta osalemist poliitilises protsessis;

Teadusuuringud

99.  palub, et komisjon viiks läbi täiendavaid uuringuid uute tehnoloogiate mõju ja tervisega seotud tagajärgede kohta puuetega inimestele, näiteks LED‑valgustite mõju puhul valgustundlikele inimestele;

100.   tuletab meelde, et selleks, et töötada välja asjakohane ja tõhus poliitika ning leida sobivaid lahendusi kõigile ELi puuetega inimestele, on vaja võrreldavaid ja usaldusväärseid ELi andmeid; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi , et luua Euroopa ühine raamistik usaldusväärse statistika kogumiseks üksikisikute ja leibkondade kohta, et saada usaldusväärseid andmeid puuetega inimeste osalemise kohta hariduse eri astmetes ja liikides ning töö- ja ühiskondlikus elus;

101.  rõhutab vajadust investeerida puuetega inimeste tööhõive ja ettevõtlusega seotud innovatsiooni ja teadusuuringutesse, et toetada nende rahalist toimetulekut ning osalemist majandus- ja ühiskondlikus elus;

102.  rõhutab vajadust tõhustada teadusuuringuid ja innovatsiooni juurdepääsetava tehnoloogia valdkonnas, et tugevdada puuetega inimeste tööturgudele kaasatust; rõhutab info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate tähtsust seoses puuetega inimeste liikuvuse, suhtlemise ja avalikele teenustele juurdepääsuga;

Haridus

103.   väljendab heameelt asjaolu üle, et liikmesriigid on valmis rakendama kaasavat hariduspoliitikat; kutsub liikmesriike üles veelgi suurendama oma haridussüsteemi suutlikkust pakkuda kvaliteetset kättesaadavat haridust kõigile õppijatele, edendades erimeetmeid ja individualiseeritud toetust, nagu juurdepääsetavad ja kohandatud õppekavad ja õppematerjalid, juurdepääsetavad IKT vahendid ning asjakohane digiharidus, ning kutsub komisjoni üles tugevdama lastegarantii rolli, kaaludes juurdepääsetava kooli auhinna süsteemi loomist, et tagada puuetega laste kaasamine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima puuetega inimeste vajadustele vastavate spetsialistide koolitamisse; kordab, et asjakohaste ELi rahastamisprogrammide rakendamine ja rahastamine peaks aitama kaasa kaasavale haridusele üleminekule; rõhutab, et puuetega inimestele tuleks tagada juurdepääs haridusele, sealhulgas kriiside, näiteks COVID‑19 pandeemia ajal, ning et liikmesriigid peaksid võitlema igasuguse diskrimineerimise ja tõrjutuse vastu selles valdkonnas; rõhutab, et on vaja suurendada puuetega noorte osalemist koolitustes, võttes arvesse nende vajadusi, mis annaks neile parema juurdepääsu tööturule; märgib, et keelevähemuste hulka kuuluvate hariduslike erivajadustega lastele on kasu võimalusest omandada alusharidus oma emakeeles juhtudel, kui neil on raske keelt kasutada ja suhelda; kutsub liikmesriike üles tagama hariduslike erivajadustega lastele juurdepääsu vähemuste keeleõppele;

104.  toob välja, et kaasavad haridus- ja kutseõppeprogrammid on kaasavama tööturu loomisel kaks peamist eeltingimust; palub komisjonil tagada, et eelseisev ELi lähenemisviis mikrokvalifikatsioonitunnistustele elukestva õppe ja tööalase konkurentsivõime jaoks on ligipääsetav ja kaasav ning kajastab seda, kuidas paremini realiseerida puuetega inimeste õigust töötada; palub liikmesriikidel kasutada ära võimalusi, mille parendatud noortegarantii näeb ette puuetega noorte tööhõive, hariduse, praktika ja õpipoisiõppe jaoks, ning tagada puuetega inimestele võrdne juurdepääs ja juurutada kohandatud poliitikat;

105.  rõhutab, kui oluline on puuetega lapsi, nende vanemaid ja hooldajaid varajaselt, individuaalselt ja igakülgselt toetada; palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu puuetega lastele ja hariduslikele erivajadustele;

106.  juhib tähelepanu väikelapseea meetmete tähtsusele ja asjaolule, et puuetega lapsed peavad osalema ühiskonnaelus ja olema sellesse kaasatud juba varajastest eluetappidest; juhib tähelepanu vajadusele suurendada kaasava hariduse rahastamisvõimalusi, kui see on võimalik ja soovitatav, selleks et edendada kaasava hariduse mõju puuetega või puueteta lastele, aga ka selleks, et rahastada teadusuuringuid kaasava hariduse valdkonnas; peab vajalikuks soodustada uute tehnoloogiate, sealhulgas puuetega inimestele sobivate info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate, liikuvust toetavate seadmete ning lisaseadmete ja tehnoloogiate kasutamist; rõhutab, et haridus on individuaalses arengus kesksel kohal ning et puuetega inimestele kättesaadav õppekeskkond pakub neile võimalust täielikult panustada ühiskonna kõikidesse aspektidesse;

107.  rõhutab, et puuetega inimesed peavad olema täielikult integreeritud töömaailma kaasava hariduse edendamise kaudu, nende vajadustele vastavate paindlike töövormide (näiteks kaugtöö või arukas töö) edendamise kaudu ja puuetega inimeste ühenduste täieliku kaasamise kaudu kaasavate strateegiate väljatöötamisse;

108.  rõhutab, et puuetega inimestel on sageli kõrgel tasemel oskused ja kvalifikatsioon, mida ei hinnata, mis takistab neil end teostamast ja millega eiratakse nende kaasamisest tulenevat sotsiaalset ja majanduslikku väärtust ühiskonnale; märgib, et see takistab neil realiseerida oma potentsiaali ja jätab ühiskonna ilma sotsiaalsest ja majanduslikust kasust, mida nende kaasamine annaks;

109.  on veendunud, et liikmesriigid peaksid pakkuma puuetega lastele piisavat toetust, et riiklikust haridusest saaks individualiseeritud õppeteekonna paradigma;

110.  tunnistab kooli ja spordi väärtust puuetega laste kasvu ja arengu määrava tegurina, eriti autismiga laste jaoks; väljendab kahetsust, et pandeemia ajal jättis kaugõpe nad neist põhitegevustest ilma; loodab, et nende haridus on liikmesriikide taasavamispoliitikas esmatähtis;

111.  teeb ettepaneku luua projekte, et tõsta teadlikkust puuetega inimeste vajadustest, kasutades positiivselt kultuurivahendite jõudu, näiteks kultuuriürituste edendamise kaudu, osana laiemast haridusstrateegiast puuetega inimeste õiguste edendamiseks ja kaitsmiseks;

112.  palub liikmesriikidel järgida komisjoni teatises Euroopa haridusruumi saavutamise kohta aastaks 2025 esitatud suuniseid, milles käsitletakse valitsuste kohustusi edendada kaasavat haridust kõigis haridus- ja koolitussektorites kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohustustega; kutsub üles rakendama liikmesriigi, Euroopa ja piirkondlikus hariduspoliitikas kaasavat süsteemi, mis võimaldab lõimida puuetega õpilasi tavaharidusse, et vältida igasugust diskrimineerimist;

Puuetega naiste õiguste kaitsmine

113.  peab kiiduväärseks Euroopa puuetega inimeste strateegiat 2021–2030 ja selle viiteid konkreetsetele probleemidele, millega puuetega naised ja tütarlapsed silmitsi seisavad; nõuab soolise võrdõiguslikkuse ja puuete koosmõju arvessevõtmist kõigis ELi poliitikameetmetes, programmides, algatustes ja liikmesriikide riiklikes tegevuskavades; nõuab olemasolevate ja tulevaste ELi rahastamisvahendite kasutamise optimeerimist, et edendada juurdepääsetavust ja mittediskrimineerimist;

114.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada puuetega naiste täielik areng, edendamine ja võimestamine ning toetada nende osalemist avalikus otsustusprotsessis; juhib tähelepanu sellele, et tuleks võtta asjakohaseid meetmeid, et tagada nende perspektiivide täielik arvessevõtmine ning edendada puuetega naisi esindavate organisatsioonide osalemist koos puudespetsiifiliste nõuandeorganitega;

115.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viivitamata tegelema soolise vägivallaga, millega puuetega naised ja tütarlapsed ebaproportsionaalsel määral kokku puutuvad, Istanbuli konventsiooni kaudu ning laiendades kuritegevuse valdkondi, et need hõlmaksid soolise vägivalla konkreetseid vorme kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikega 1; kutsub komisjoni üles kasutama seda õigusliku alusena, et teha ettepanek siduvate meetmete ja tervikliku ELi raamdirektiivi kohta, et ennetada igasugust soolist vägivalda ja selle vastu võidelda; kutsub komisjoni üles tagama, et puuetega naiste vajadused kaasataks algatustesse, mis toetavad ohvreid soolise võrdõiguslikkuse strateegia ja ohvrite õiguste strateegia kaudu, ning tagama, et ohvritele pakutav toetus oleks kavandatud kooskõlas juurdepääsetavuse põhimõttega;

116.  peab kahetsusväärseks soolist diskrimineerimist, mida nii füüsilise kui ka kognitiivse puudega naised ja tütarlapsed kogevad meditsiinisektoris; on seisukohal, et puuetega naistel ja tütarlastel peab olema täielik ja võrdne juurdepääs nende erivajadustele vastavale ravile puudespetsiifiliste tervishoiuteenuste ja üldteenuste kaudu; kutsub liikmesriike üles tagama meditsiinitöötajate täiendõpet seoses puuetega naiste ja tütarlaste erivajadustega, ning tagama, et puuetega naised ja tütarlapsed saaksid kogu asjakohase teabe, mis võimaldab neil vabalt teha otsuseid oma tervise kohta;

117.  nõuab seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üldist austamist ja kättesaadavust; peab kahetsusväärseks tagasilööke seoses naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega mõnes riigis, mis on eriti kahjulik puuetega naistele ja tütarlastele, kes seisavad silmitsi lisatakistustega tervishoiuteenustele juurdepääsul; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed sundsteriliseerimise vastu võitlemiseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid avaliku sektori investeeringud, et tagada puuetega naistele ja tütarlastele täielik juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele; peab kahetsusväärseks, et puuetega tüdrukutel ei võimaldata sageli saada seksuaalharidust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid igakülgse ja kaasava seksuaal- ja suhtehariduse;

118.  palub liikmesriikidel tagada juurdepääsetavad ja mittestereotüüpsed haridussüsteemid koos kaasavate haridusmeetmetega, mis valmistaksid puuetega tütarlapsi ja naisi tööturuks ette, keskendudes digioskustele ja elukestvale õppele, ning et puuetega naistele ja tütarlastele oleks õppesuuna valimisel tagatud valikuvõimalused, et neil oleks võimalik saada töö, mida nad soovivad teha ja kus nad saavad kasutada oma täielikku potentsiaali ning mille puhul ei piiraks neid juurdepääsu puudumine, eelarvamused ja stereotüübid; tunnistab seost hariduse ja sellele järgneva tööhõive vahel; rõhutab, et haridusele peab olema täielik juurdepääs, et võidelda tööhõivelõhe vastu;

119.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema puuetega naiste tööhõivelõhega, eelkõige võideldes sooliste stereotüüpide vastu, tugevdades nende osalemist digitaalmajanduses, suurendades nende esindatust hariduses, koolituses ja tööhõives STEM‑valdkonna õppeainetes ja -kutsealadel ning võideldes töötamist takistavate teguritega, nagu seksuaalne ahistamine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid tagamaks, et puuetega naised osaleksid otsuste tegemises ja saaksid võrdse töö eest võrdset tasu, kasutades selleks tasustamise läbipaistvust käsitlevaid siduvaid meetmeid, et võidelda nende suure palgavaesuse ohu vastu ning kohandada tööõigusnorme, nagu paindlik töökorraldus ja vanemapuhkus, vastavalt nende erivajadustele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama sotsiaalmajanduse tegevuskava kaudu sotsiaalmajanduse ärimudeleid ja algatusi, mille eesmärk on parandada puuetega naiste sotsiaalset ja tööalast kaasatust;

120.  märgib, et puuetega naiste ja tütarlaste olukorra mõistmiseks on äärmiselt oluline koguda rohkem andmeid ja teavet; nõuab asjakohaseid, täpseid ja eristatud sootundlikke ja puuetega seotud andmeid, et võtta arvesse puuetega naiste probleeme, eelkõige tööturul;

o
o   o

121.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.

(1) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35. (2) ELT C 340, 15.12.2010, lk 11. (3) ELT L 315, 3.12.2007, lk 14. (4) ELT L 151, 7.6.2019, lk 70. (5) ELT L 327, 2.12.2016, lk 1. (6) ELT L 321, 17.12.2018, lk 36. (7) ELT L 188, 12.7.2019, lk 79. (8) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (9) ELT C 137 E, 27.5.2010, lk 68. (10) EÜT L 167, 12.6.1998, lk 25. (11) ELT L 223, 22.6.2021, lk 14. (12) ELT C 316, 6.8.2021, lk 2.. (13) ELT C 362, 8.9.2021, lk 8. (14) ELT C 371, 15.9.2021, lk 6. (15) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0161. (16) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0075. (17) ELT C 363, 28.10.2020, lk 164. (18) Komisjoniliikme Dalli avasõna 3. märtsil 2021. aastal puuetega inimeste õiguste strateegia kohta aastateks 2021–2030. (19) Eurostat, Functional and activity limitations statistics (Funktsionaalsete ja tegevuspiirangute statistika), andmed 2020. aasta detsembri seisuga. (20) Eurostat, „Archive: Disability statistics - access to education and training“, 29. juuli 2021. aasta seisuga. (21) Komisjoni ja nõukogu 17. detsembri 2019. aasta ühise tööhõivearuande ettepanek, mis on lisatud teatisele 2020. aasta kestliku majanduskasvu strateegia kohta (COM(2019)0653), lk 89. (22) Eurostat, „Functional and activity limitations statistics“ (Funktsionaalsete ja tegevuspiirangute statistika), 6. juulil 2021. aasta seisuga. (23) Eurostat, „Disability: higher risk of poverty or social exclusion“ (Puue: suurem vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht), 6. juuli 2021. aasta seisuga. (24) Eurostat, „Sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika“, külastatud 2. juulil 2021. aastal. (25) Euroopa Parlamendi resolutsioon puuetega naiste olukorra kohta. (26) Gender Equality Index 2020. (27) Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa 2020. aasta järgse puuetega inimeste strateegia kohta. (28) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1. (29) Parlamendi 1. oktoobri 2018. aasta uuring „2018 Update on the Study on the protection role of the Committee on Petitions in the context of the implementation of the UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities“ (2018. aastal ajakohastatud uuring petitsioonikomisjoni kaitsva rolli kohta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kontekstis). (30) Komisjoni 10. jaanuari 2014. aasta ettekanne „Economic impact and travel patterns of accessible tourism in Europe: Presentation of the key study findings“ (Juurdepääsetava turismi majanduslik mõju ja reisiharjumused Euroopas: uuringu põhijärelduste tutvustamine). (31) Petitsioonid nr 1140/2015, nr 0857/2016, nr 0535/2017, nr 1140/2015 ja nr 0988/2020. (32) https://www.edf-feph.org/independent-living-and-de-institutionalisation-policy/

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon pangandusliitu käsitleva 2020. aasta aruande kohta (2020/2122(INI))

P9_TA(2021)0415 A9-0256/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni pangandusliidu kohta – 2019. aasta aruanne(1),

–  võttes arvesse komisjonilt ja Euroopa Keskpangalt (EKP) saadud tagasisidet seoses parlamendi 19. juuni 2020. aasta resolutsiooniga pangandusliidu ja seda käsitleva 2019. aasta aruande kohta,

–  võttes arvesse 23. märtsi 2021. aasta EKP järelevalveülesannete täitmist käsitlevat aastaaruannet 2020(2),

–  võttes arvesse 19. märtsi 2020. aasta EKP järelevalveülesannete täitmist käsitlevat aastaaruannet 2019(3),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele(4),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile digirahanduse kohta: krüptovaradega seotud uued ohud ning õigusliku reguleerimise ja järelevalve alased ülesanded, mis puudutavad finantsteenuseid, finantseerimisasutusi ja finantsturge(5),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni kapitaliturgude liidu edasise arengu kohta: kapitaliturgude kaudu rahastamise kättesaadavuse parandamine, eelkõige VKEde jaoks, ja jaeinvestorite osalemise soodustamine(6),

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni euro rahvusvahelise rolli tugevdamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2021. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga 2020. aasta aruande kohta(8),

–  võttes arvesse eurosüsteemi kõrgetasemelise keskpanga digiraha töökonna 2020. aasta oktoobri aruannet digitaalse euro kohta(9),

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) 9. oktoobri 2020. aasta aruannet „The Use of Supervisory and Regulatory Technology by Authorities and Regulated Institutions – Market developments and financial stability implications“ (Järelevalve- ja regulatiivtehnoloogia kasutamine ametiasutuste ja reguleeritud finantsinstitutsioonide poolt – turusuundumused ja finantsstabiilsusmõju)(10),

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni esimehe 22. juuli 2020. aasta kirja eurorühma esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS)/Euroopa pangandusjärelevalve 2020. aasta augusti vastust Euroopa Komisjoni avalikule konsultatsioonile Euroopa uue digirahanduse strateegia/finantstehnoloogia tegevuskava kohta(11),

–  võttes arvesse viie juhi 22. juuni 2015. aasta aruannet „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“,

–  võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2015. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 806/2014, et luua Euroopa hoiuste tagamise skeem (COM(2015)0586),

–  võttes arvesse 2010. aasta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet,

–  võttes arvesse EKP 15. detsembri 2020. aasta soovitust dividendide väljamaksmise kohta COVID-19 pandeemia ajal(12),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2020. aasta teatist viivislaenude probleemi lahendamise kohta COVID-19 pandeemia tagajärgede kontekstis (COM(2020)0822),

–  võttes arvesse Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 2020. aasta oktoobri aruannet „EU Non-bank Financial Intermediation Risk Monitor 2020“ (ELi muude finantsasutuste kui pankade finantsvahenduse riskide ülevaade 2020)(13),

–  võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) 2020. aasta detsembri aruannet „Risk Assessment of the European Banking System“ (Euroopa pangandussüsteemi riskihinnang)(14),

–  võttes arvesse uuringut „Regulatory sandboxes and innovation hubs for FinTech“, mille parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraat(15) avaldas 2020. aasta septembris,

–  võttes arvesse 30. novembril 2020. aastal eurorühma kohtumisel kokku lepitud avaldust,

–  võttes arvesse euroala 30. novembri ja 11. detsembri 2020. aasta tippkohtumisel kokku lepitud avaldusi,

–  võttes arvesse laiendatud koosseisus toimunud euroala 11. detsembri 2020. aasta tippkohtumise avaldust ESMi reformi ja ühtse kriisilahendusfondi kaitsemeetme varajase kehtestamise kohta,

–  võttes arvesse EBA avaldatud kvartaalset riskinäidikut, mis hõlmab 2020. aasta neljandat kvartalit(16),

–  võttes arvesse EKP 2020. aasta novembri finantsstabiilsuse ülevaadet,

–  võttes arvesse riskivähendamisnäitajaid käsitlevat 2020. aasta novembri järelevalvearuannet, mille koostasid ühiselt Euroopa Komisjoni, EKP ja Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) talitused(17),

–  võttes arvesse Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee 2021. aasta märtsi aruannet ELi finantssüsteemi riskide ja kitsaskohtade kohta(18),

–  võttes arvesse Rahvusvaheliste Arvelduste Panga 2020. aasta majandusaruannet,

–  võttes arvesse ELi ja Ühendkuningriigi vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi eelnõu, millega luuakse finantsteenuste reguleerimise alase koostöö raamistik,

–  võttes arvesse 2021. aasta jaanuari briefing’uid (ülevaateid) „Review of the bank crisis management and deposit insurance frameworks“ (Pankade kriisiohje ja hoiusekindlustuse raamistiku läbivaatamine) ja „Banking Union: Postponed Basel III reforms“ (Pangandusliit ja edasilükatud Basel III reformid) ning 2020. aasta oktoobri briefing’ut „European Parliament’s Banking Union reports in 2015–2019“ (Euroopa Parlamendi 2015.–2019. aasta aruanded pangandusliidu kohta), mille avaldas Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi majanduse juhtimise tugiüksus,

–  võttes arvesse konsultatsiooni, mille komisjon korraldas kriisiohje- ja hoiusekindlustusraamistiku läbivaatamise teemal(19),

–  võttes arvesse Ühtse Kriisilahendusnõukogu 2020. aasta märtsi aruannet pankadele seatud ootuste kohta(20),

–  võttes arvesse EKP mitteperioodiliste väljaannete sarja väljaannet nr 251 „Liquidity in resolution: comparing frameworks for liquidity provision across jurisdictions“ (Likviidsus kriisilahenduse olukorras: likviidsuse tagamise riiklike raamistike võrdlus)(21),

–  võttes arvesse eesistujariigi Saksamaa 23. novembri 2020. aasta eduaruannet pangandusliidu tugevdamise kohta(22),

–  võttes arvesse eesistujariigi Horvaatia 29. mai 2020. aasta eduaruannet pangandusliidu tugevdamise kohta(23),

–  võttes arvesse Ühtse Kriisilahendusnõukogu esimehe Elke Königi 2021. aasta jaanuari kõnet „The crisis management framework for banks in the EU: what can be done with small and medium-sized banks?“ (Kuidas rakendada pankadele mõeldud ELi kriisiohjeraamistikku väikeste ja keskmise suurusega pankade puhul?)(24),

–  võttes arvesse finantsstabiilsuse nõukogu 1. aprilli 2021. aasta lõpparuannet pankrotti minemiseks liiga suurte pankade reformide mõju hindamise kohta(25),

–  võttes arvesse Ühtse Kriisilahendusnõukogu esimehe Elke Königi blogipostitust, milles käsitletakse Ühtse Kriisilahendusnõukogu seisukohta, mis puudutab omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet COVID-19 mõju arvesse võttes(26), ning Elke Königi 27. oktoobri 2020. aasta esinemist majandus- ja rahanduskomisjonis(27),

–  võttes arvesse Andrea Enria 9. oktoobri 2020. aasta järelevalveblogi postitust „Fostering the cross-border integration of banking groups in the banking union“ (Pangandusgruppide piiriülese integratsiooni edendamine pangandusliidus) (28),

–  võttes arvesse EBA aruannet, mis käsitleb viise, kuidas pädevad asutused teevad pankade üle rahapesuvastase võitluse ja terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalvet(29),

–  võttes arvesse komisjoni 7. mail 2020. aastal avaldatud tegevuskava, milles käsitletakse liidu terviklikku poliitikat rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks,

–  võttes arvesse EBA aruannet rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse tulevase ELi raamistiku kohta(30),

–  võttes arvesse Bruegeli blogi 7. detsembri 2020. aasta postitust „Can the gap in the Europe’s internal market for banking services be bridged?“ (Kas Euroopa pangateenuste siseturu lõhet on võimalik kõrvaldada?)(31),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 14. jaanuaril 2021. aastal avaldatud eriaruannet „Ühtse kriisilahenduskorra raames tehtava kriisilahenduse kavandamine“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0256/2021),

A.  arvestades, et üldiselt on pangandussektor säilitanud COVID-19 põhjustatud pandeemias vastupanuvõime, millele pandi alus peamiselt pärast üleilmset finantskriisi ellu viidud õigusalaste ümberkorraldustega, mida soodustavad Euroopa ühtsed eeskirjad ja ühtne järelevalve pangandusliidus ning mida toetavad erakorralised poliitilised toetusmeetmed ja kapitali säilitamise tavad;

B.  arvestades, et COVID-19 põhjustatud kriis on näidanud, et tugev pangandussektor koos integreeritud kapitaliturgudega on Euroopa majanduse taastamiseks ülioluline;

C.  arvestades, et pangandusliit, mis koosneb ühtsest järelevalvemehhanismist ja ühtsest kriisilahenduskorrast, tagab panganduskriiside järelevalve ja juhtimise täieliku vastavusse viimise;

D.  arvestades, et stabiilsem, konkurentsivõimelisem ja lähenev majandus- ja rahaliit nõuab tugevat pangandusliitu koos Euroopa hoiusekindlustusskeemi ning arenenuma ja turvalisema kapitaliturgude liiduga, mis toetaks ka rahvusvahelist arusaama eurost ja selle kasvanud rollist maailmaturul;

E.  arvestades, et pangandusliit on avatud kõigile liikmesriikidele; arvestades, et Bulgaaria ja Horvaatia on ühinenud Euroopa vahetuskursimehhanismi ja pangandusliiduga;

F.  arvestades, et pangandusliidu lõpuleviimine väljaspool selle kahte olemasolevat sammast, eelkõige Euroopa hoiusekindlustusskeemi loomine, on endiselt prioriteet; arvestades, et kriisilahenduse ja hoiuste kindlustamise valdkonna sihipärased reformid peaksid veelgi suurendama pangandussektori tugevust ja kaitsma üldist finantsstabiilsust;

G.  arvestades, et nii EKP kui ka Ühtne Kriisilahendusnõukogu on nõudnud pangandusliidu kiiret lõpuleviimist, nimelt Euroopa hoiusekindlustusskeemi loomise kaudu;

H.  arvestades, et ühtse kriisilahendusfondi kaitsemeetmed võetakse kasutusele 2022. aastaks, kaks aastat varem kui eelnevalt kavandatud, pakkudes kriisilahenduse korral pankadele ühist, kogu süsteemi hõlmavat turvavõrku;

I.  arvestades, et enne COVID-19 põhjustatud kriisi iseloomustasid ELi pangandussektorit struktuursed vajakajäämised, mis väljendus madalas kasumlikkuses, vähenenud kulutõhususes, madalates intressimäärades, ülevõimsuses ja ebakindluses ärimudelite kestlikkuse suhtes; arvestades, et mõnede probleemidega ei tegeleta endiselt piisavalt;

J.  arvestades, et vaatamata viivislaenude üldisele vähenemisele viimastel aastatel on vaja teha suuremaid jõupingutusi püsivalt kõrge viivislaenude taseme vähendamiseks mõnes finantseerimisasutuses;

K.  arvestades, et COVID-19 põhjustatud kriisi ajal tuvastatud puudujääke tuleks arvesse võtta kriisiohje ja hoiusekindlustuse raamistiku läbivaatamisel ning pangandussektori edasisel integreerimisel; arvestades, et pandeemia ajal saadud õppetundide omaksvõtmine võib sillutada teed kulutõhususe suurendamisele ja kestlikematele ärimudelitele;

L.  arvestades, et pankade ja riikide vastastikune sõltuvus on jätkuvalt olemas ja ELi õigusraamistik riigi võlakohustuste usaldatavusnõuete kohaseks käsitlemiseks peaks olema kooskõlas rahvusvahelise standardiga; arvestades, et riiginõuete tase on mitmes pangas kasvanud; arvestades, et usaldatavusnõuete õigusraamistik jätab endiselt mitmeid riiklikke võimalusi ja kaalutlusõigusi, mis õõnestavad pangandusliidu Euroopa mõõdet;

M.  arvestades, et kliimamuutused, keskkonna seisundi halvenemine ja üleminek vähese CO2 heitega majandusele on tegurid, mida tuleb pankade bilansside kestlikkuse hindamisel arvesse võtta, kuna need on riskiallikad, mis võivad mõjutada investeeringuid piirkondades ja sektorites; arvestades, et keerukad riskimudelid peaksid juba hõlmama paljusid kliimamuutustega seotud riske;

N.  arvestades, et EKP on oma sisemudelite sihipärase läbivaatamise projekti raames leidnud, et järelevalve alla kuuluvad asutused võivad nende suhtes järelevalvemeetmete kohaldamise ajal jätkata sisemudelite kasutamist;

O.  arvestades, et tehnoloogia ümberkujundamise püüdlus on kiirenenud, suurendades pankade tõhusust ja nende innovatsiooniga seotud ambitsioone, seades nad samal ajal silmitsi digitaalse finantsmaailma, küberturvalisuse, maineriskide, andmekaitse, rahapesuriskide ja tarbijakaitse uute riskide ja probleemidega;

P.  arvestades, et tarbijate ja investorite kaitse on kapitaliturgude liidu süvendamisel esmatähtis ning vajalikud on rangeid ELi tarbijakaitse reeglid, mis tagavad tugeva miinimumtaseme; arvestades, et Euroopa tarbijakaitsenõudeid rakendavad riiklikud eeskirjad on pangandusliidus erinevad, mis viitab ühtlustamise vajadusele; arvestades, et pangandusliidul puuduvad endiselt tõhusad vahendid, millega lahendada tarbijate ees seisvaid probleeme, nagu kunstlik keerukus, ebaausad kaubandustavad, haavatavate rühmade kõrvalejätmine põhiteenuste kasutamisest ja avaliku sektori asutuste piiratud kaasamine;

Q.  arvestades, et esmatähtis on ELi usaldatavusnõuete ja rahapesuvastase võitluse järelevalve ja jõustamise edasine tugevdamine ja ühtlustamine, mis on vajalik ELi finantssüsteemi terviklikkuse kaitsmiseks;

R.  arvestades, et usaldusväärsed ülemaailmsed standardid ja põhimõtted on pankade usaldatavusnõuete seisukohast olulised; arvestades, et Baseli pangajärelevalve komitee standardid tuleks Euroopa õiguses kehtestada õigeaegselt ja nende eesmärke nõuetekohaselt arvesse võttes, pidades asjakohaselt silmas Euroopa pangandussüsteemi eripära ja vajaduse korral proportsionaalsuse põhimõtet;

S.  arvestades, et Ühendkuningriigi väljaastumine EList on kaasa toonud mõnede pangandusteenuste ELi üleviimise; arvestades, et ühtne järelevalvemehhanism täitis üliolulist juhtimis- ja järelevalverolli oma süstemaatiliste valmisoleku suuniste ja oluliste pankadega nende tegevusmudelite koordineerimise kaudu; arvestades, et täielik hinnang pangandussektori uueks reaalsuseks valmisoleku tõhususele selgub keskpikas ja pikas perspektiivis;

T.  arvestades, et EL ja Ühendkuningriik on praegu võtnud endale kohustuse jätkata finantsteenuste valdkonnas õigus- ja järelevalvealast koostööd; arvestades, et selline koostööl põhinev lähenemisviis peaks toetama ELi ja Ühendkuningriigi pikaajalisi suhteid;

U.  arvestades, et praegune kriisiohjeraamistik ei taga liikmesriikides ühtset lähenemisviisi raskustes olevate pankade probleemidega toimetulekule, mille põhjuseks on muu hulgas avaliku huvi hindamise erinev tõlgendamine Ühtses Kriisilahendusnõukogus ja kriisilahendusasutustes, siseriiklike maksejõuetusmenetluste käigus selliste vahendite kättesaadavus, mis sarnanevad pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi(32) ja ühtse kriisilahenduskorra määruse(33) kohastele kriisilahendusvahenditele, ning stiimulite kooskõlastamatus lahenduse valimisel panga maksejõuetusega tegelemiseks, mis tuleneb erinevatest juurdepääsutingimustest kriisilahenduse ja maksejõuetuse jaoks kättesaadavatele rahastamisallikatele;

V.  arvestades, et kriisiohje ja hoiusekindlustuse raamistik peaks tagama järjepideva ja tõhusa lähenemisviisi kõikide pankade jaoks, olenemata nende suurusest või ärimudelist, samuti aitama kaasa finantsstabiilsuse säilitamisele, vähendama maksumaksja raha kasutamist ja tagama võrdsed võimalused kogu ELis, võttes samal ajal nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet;

W.  arvestades, et järelevalve ja kriisilahenduse eeskirjad ning kriisilahendusfond on tsentraliseeritud, kuid hoiuste tagamise skeemid on endiselt riiklikud ja liikmesriigiti erinevad; arvestades, et hoiuste tagamise skeemi direktiivi(34) sätted näevad ette hoiustajate kaitse miinimumtaseme; arvestades, et hoiustajad peaksid siiski kogu pangandusliidus olema Euroopa hoiusekindlustusskeemi loomise kaudu samal tasemel kaitstud;

Üldised kaalutlused

1.  tunneb heameelt Bulgaaria ja Horvaatia ühinemise üle pangandusliiduga ning Bulgaaria leevi ja Horvaatia kuna lisamise üle vahetuskursimehhanismi; võtab teadmiseks EKP otsused teha tihedat koostööd Bulgaaria keskpanga ja Horvaatia keskpangaga; rõhutab, et Bulgaaria ja Horvaatia keskpangad on nõuetekohaselt esindatud EKP järelevalvenõukogus ning Ühtse Kriisilahendusnõukogu täiskogu istungil ja laiendatud täitevistungitel samade õiguste ja kohustustega nagu kõik teised liikmed, sealhulgas hääleõigus;

2.  rõhutab, et osalemine vahetuskursimehhanismis ja pangandusliidus on lahutamatult seotud asjakohaste ELi standardite ja õigusaktidega; julgustab Bulgaariat ja Horvaatiat tegema ka märkimisväärseid edusamme rahapesu ja finantskuritegevuse vastases võitluses; tuletab meelde, et enne ühisrahaga ühinemist tuleks läbi viia pangandussektori, sealhulgas vähem oluliste krediidiasutuste, põhjalik hindamine;

3.  tunneb heameelt Taanis ja Rootsis toimunud arutelude üle pangandusliiduga ühinemise võimaluse teemal ning rõhutab, et riiklike järelevalveasutuste vaheline koostöö on ülimalt oluline, eriti piiriülese tegevuse puhul; tõstab esile olemasolevate ja hästi toimivate ärimudelite säilitamise tähtsust seoses finantsstabiilsusega;

4.  tuletab meelde, et pangandusliit on ühtse järelevalvemehhanismi ja ühtse kriisilahenduskorra kaudu loonud suurema turuintegratsiooni tagamiseks vajaliku institutsioonilise korralduse, kuid pangandusliidu kolmanda samba, s.o Euroopa hoiusekindlustusskeemi loomine on veel pooleli; tunneb heameelt kriisilahendusraamistiku võimaliku läbivaatamise üle ja toetab praegusi arutelusid maksejõuetust käsitlevate õigusaktide edasise sihipärase ühtlustamise üle, eesmärgiga suurendada ELi pankade kriisiohje tõhusust ja sidusust ning pangandusliidu kolmanda samba lõpuleviimist, kasutades selleks hoiusekindlustusskeemi, mille eesmärk on tõsta hoiuste kaitstuse taset, vähendades samal ajal moraaliriski ning pankade ja riikide vahelist seost ning tagades pangandusliidus võrdse kaitse kõigile hoiustajatele;

5.  võtab teadmiseks euroala tippkohtumise 11. detsembri 2020. aasta avalduse, milles kutsutakse eurorühma üles koostama konsensuse alusel järkjärgulise ja tähtajalise töökava kõigi pangandusliidu lõpuleviimiseks vajalike, seni puuduvate elementide kohta; peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid tegutsevad endiselt väljaspool ühenduse raamistikku, kahjustades parlamendi rolli kaasseadusandjana; palub hoida end kursis eurorühma ja Euroopa hoiusekindlustusskeemi kõrgetasemelise töörühma käimasolevate aruteludega; kordab oma taotlust tõhustada koostööd eurorühma esimehega, eelkõige eurorühma esimehega peetavate majandusdialoogide sageduse suurendamise kaudu, et peegeldada rahandusteemaliste dialoogide mudelit ja korrapärasust;

6.  on seisukohal, et pangad suutsid praegusele kriisile reageerida suurema vastupanuvõimega, kuna nad olid paremini kapitaliseeritud ja väiksema finantsvõimendusega kui kümme aastat tagasi, mis näitab kehtestatud institutsionaalse korralduse ja õigusalaste reformide positiivset mõju pärast 2008. aasta finantskriisi; on sellele vaatamata seisukohal, et pangandussektoris on teatavaid struktuurilisi vajakajäämisi, mida praegune kriis võib veelgi süvendada; tunneb eriti muret, et paljudel finantsinstitutsioonidel oli enne pandeemiat suur hulk viivisnõudeid; juhib tähelepanu sellele, et viivislaenude maht on alates pangandusliidu loomisest märkimisväärselt vähenenud ja et viivislaenude langustrend jätkus 2020. aastal, vaatamata COVID-19 kriisile; on seisukohal, et pankade varade kvaliteedi halvenemine võib mõjutada niigi madalat kasumlikkust, mis võib viia nende pankade maksejõuetuseni, mida mõjutavad väga palju suurimat kahju kandnud majandussektorid;

7.  märgib, et pangandusliidu lõpuleviimine ja kapitaliturgude liidu süvendamine loob paremad tingimused Euroopa majanduse rahastamiseks nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtjate jaoks, kes sõltuvad investeeringute ja töökohtade loomise soodustamisel endiselt suuresti pangalaenust, samuti suurendab Euroopa turgude konkurentsivõimet ja edendab kestlikke erainvesteeringuid; rõhutab väikeste ja keskmise suurusega pankade stabiliseerivat mõju ELi majandusele kriisi ajal; peab vajalikuks järgida õigusalastes suundumustes proportsionaalset käsitlust, et viia lõpule pangandusliit ja kapitaliturgude liit;

8.  märgib, et täielikult väljaarendatud pangandusliit koos täielikult integreeritud ja tugeva kapitaliturgude liiduga aitaks suurendada Euroopa majanduse vastupanuvõimet, toetaks majandus- ja rahaliidu toimimist ning tugevdaks euro rahvusvahelist rolli; rõhutab, et tähtis on tagada võrdsed võimalused, millega välditakse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ebasoodsat olukorda rahastamisele juurdepääsul, ning vajadust väärtpaberistatud toodete emiteerimist hoolikalt jälgida; on seisukohal, et kogu kriisist taastumise koormus ei peaks langema pankadele, vaid peaks pigem edendama tugevat kapitaliturgude liitu, mis aitab kaasa Euroopa majanduse taaselustamisele ja vastupanuvõimelisele taastamisele; on seisukohal, et taaste- ja vastupidavusrahastu võib anda pangandusliidu lõpuleviimiseks tõuke, arvestades pangandussektori üliolulist rolli laenudele juurdepääsu tagamisel ja olemasoleva rahastamise suunamisel reaalmajandusse, eelkõige kestlikesse ja sotsiaalselt vastutustundlikesse investeeringutesse; rõhutab erasektoripoolse rahastamise ja erainvesteeringute rolli koos avaliku sektori investeeringutega kliimapöörde toetamisel, nagu on sätestatud kestliku Euroopa investeerimiskavas; kutsub komisjoni üles tegema lisapingutusi, et viia finantsturu tegevus paremini kooskõlla kestlikkuse eesmärkide ning keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja äriühingu üldjuhtimisega seotud kriteeriumidega, sealhulgas seadusandlik ettepanek selliste kriteeriumide alusel koostatud kestlikkuse reitingute väljatöötamise kohta; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi kestliku rahastamise valdkonnas, võttes vastu ülejäänud delegeeritud õigusaktid ELi taksonoomiamääruse(35) ja avalikustamise määruse(36) alusel ning rakendades muu hulgas jõulist olulise kahju ärahoidmise metoodikat;

9.  on seisukohal, et kuigi ühtse järelevalvemehhanismi ja Ühtse Kriisilahendusnõukogu head suhted on väga tähtsad olnud süsteemi loomisest alates, on praegustes oludes eriti vajalik kahe samba vahelise koostöö tihendamine, et tagada asjakohane ja õigeaegne tegutsemine;

10.  rõhutab, et kriisi lahendamisel on väga tähtsad olnud sellised ajutised meetmed nagu riiklikud tagatisskeemid, finantsraskustes laenuvõtjate laenu tagasimaksmise moratooriumid, keskpankade likviidsusprogrammid ning EKP sihtotstarbelised pikemaajalised refinantseerimisoperatsioonid, varaostukava ning pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorraline varaostukava; rõhutab, et nende erakorraliste ajutiste meetmetega peaksid kaasnema meetmed turgude ja majanduse moonutuste leevendamiseks; rõhutab lisaks reguleerimisasutuste poolt pankadele laiendatud paindlikkuse tähtsust, et võimaldada neil tegutseda allpool 2. samba kapitalisuunist ja vähendatud kapitalinõuetega;

11.  rõhutab pandeemia erakorralist olemust ja majandusliku kahju piiramiseks esialgse tõkestamismeetmena kehtestatud toetusmeetmete ajutist iseloomu; märgib, et majanduse toetamise meetmeid tuleb ka edaspidi kohandada praeguste ja eeldatavate majandusoludega; nõuab hästi korraldatud, järkjärgulist ja sihipärast üleminekut pandeemia leevendamise vahenditelt taastamise toetamise vahenditele, sealhulgas reformid liikmesriikides riiklike taaste ja vastupidavuse reformikavade kaudu, kuna ajutiste meetmete varajase või koordineerimata lõpetamise tõttu võivad pangandussektori kriisieelsed puudused ja nõrgad kohad uuesti esile tulla, sealhulgas võib suureneda pankade kaitsetus krediidiriski eest, mis võib mõjutada nende kapitalipositsiooni ning kahjustada majanduskasvu ja taastamise tulemusi;

12.  tunneb heameelt kapitalinõuete määruse sihipäraste muudatuste üle, mis viidi sisse kapitalinõuete määruse kiirparandusega, et toetada pankade võimet anda kodumajapidamistele ja ettevõtjatele laenu(37), vähendades seeläbi COVID-19 pandeemia majandusmõju ja tagades õigusraamistiku sujuva koostoimimise muude kriisiga toimetuleku meetmetega;

13.  märgib, et 2020. aasta detsembris tegi ühtne järelevalvemehhanism avalduse, milles muudeti selle eelmist soovitust dividendimaksete ja aktsiate tagasiostu kohta ning esitati soovitus, et pangad, kes kavatsevad dividende maksta või aktsiaid tagasi osta, peavad olema kasumlikud ja nende kapitali muutumise suunad peavad olema vastupidavad; kutsub ühtset järelevalvemehhanismi üles esitama hinnangu väljamaksete (dividendid ja aktsiate tagasiost) ja muutuvtasu kohta, mida pangad 2021. aasta esimesel ja teisel trimestril oma pädevuse piires maksid, ning hindama kõnealuse hinnangu alusel nende mõju pankade kapitalipositsioonile; kutsub ühtset järelevalvemehhanismi hindama, kas pärast 2021. aasta septembrit jätkuvad väljamaksete piirangud võivad olla kasulikuks vahendiks seni, kuni üldine ebakindlus majanduse taastamise ja pankade varade kvaliteedi suhtes püsib; kutsub komisjoni üles uurima õiguslikult siduvat dividendide ja aktsiate tagasiostuvahendit järelevalvevahendina kriisi ajal;

14.  kutsub komisjoni ning riiklikke ja Euroopa järelevalveasutusi üles valmistuma pankade varade kvaliteedi eeldatavaks halvenemiseks; tunneb heameelt Euroopa järelevalveasutuste 2021. aasta märtsi esimese ühise riskihindamisaruande üle, milles soovitatakse pankadel valmistuda eraldiste mudelite kohandamise abil, et tagada eraldiste piisava taseme õigeaegne tunnustamine, rakendades usaldusväärseid laenamistavasid ja riskide asjakohast hinnakujundust, pidades silmas, et riiklikud toetusmeetmed, nagu laenude tagasimaksmise moratooriumid ja riiklikud tagatisskeemid lõpevad, samuti järgides konservatiivset dividendide ja aktsiate tagasiostu poliitikat; võtab teadmiseks Euroopa järelevalveasutuste hoiatuse finantsasutustele, et nad jätkaksid edasiste meetmete väljatöötamist pikaks ajaks madalaks jäävate intressimääradega keskkonnaga kohanemiseks;

15.   märgib murega, et asutused kohaldavad provisjoneerimisel rahvusvahelist finantsaruandlusstandardit (IFRS 9) heterogeenselt, mis ilmnes COVID-19 pandeemia ajal; kutsub ühtset järelevalvemehhanismi üles võtma meetmeid, et tagada pangandusliitu kuuluvates asutustes aruandlusstandardite järjepidev rakendamine;

16.  on seisukohal, et integreeritud pangandusliit peab sõltuma jaefinantsteenuste hästi toimivast ühtsest turust; kutsub komisjoni üles hindama takistusi ja tõkkeid, mis tekivad tarbijatel jaepangandustoodete, näiteks hüpoteeklaenude piiriülesel kasutamisel, ning pakkuma välja lahendusi tagamaks, et tarbijad saaksid piiriüleselt jaefinantsteenustest kasu; märgib lisaks sellele, et hüpoteeklaenu intressimäärad on liidu piires väga erinevad;

17.  tunneb heameelt digiülemineku kiirenemise üle pangandussektoris, mis võimaldab pankadel paremini kliente kaugelt teenindada ja uusi tooteid pakkuda ning loob võimalusi kulutõhususe suurendamiseks; rõhutab sellega seoses, et pangandussektori digiüleminekut tuleks jätkata, järgides täielikult tarbijate õigusi ja säilitades finantsalase kaasatuse, eriti vähekaitstud rühmade puhul, kelle digi- või finantskirjaoskus on kehv; rõhutab, et digiüleminek nõuab märkimisväärseid investeeringuid IT-süsteemidesse, teadus- ja arendustegevusse ning uutesse tegevusmudelitesse, mis võib lühiajaliselt viia kasumlikkuse vähenemiseni; toetab kindlalt komisjoni uut digirahanduse strateegiat ja kiidab heaks komisjoni 2020. aastal käivitatud digirahanduse paketi, mis hõlbustab piiriüleselt uuendusliku tehnoloogia ulatuslikumat kasutuselevõttu, tagades samas finantssektori vastupanuvõime; ootab finantssektori digitaalset tegevuskerksust käsitleva määruse ja direktiivi ettepanekute edasiarendamist, mis tagab, et finantssektori ettevõtjad kehtestavad IKTga seotud intsidentide mõju leevendamiseks piisavad kaitsemeetmed; on seisukohal, et selle edukas rakendamine saab kasu märkimisväärsetest avaliku ja erasektori investeeringutest ning innovatsioonialasest koostööst suurema turvalisuse ja vastupidavusvõime süsteemide suunas liikumisel; on seisukohal, et Euroopa pangandussektori digiüleminek pakub liidule võimalust tõmmata ligi väliskapitali ja konkureerida maailmaturul; juhib sellega seoses tähelepanu pankade, krüptovarade ja digirahanduse vahelisele kasvavale seotusele;

18.  rõhutab tehnoloogilise neutraalsuse tagamise tähtsust õigus- ja järelevalvealastes lähenemisviisides; rõhutab vajadust tegeleda uute uuenduslike tehnoloogiate kasutamise probleemide ja võimalustega, mis on seotud pangandusjärelevalve ja maksesüsteemide järelevalvega;

19.  tunneb heameelt EKP töö üle seoses digieuroga, sealhulgas selleteemalise aruande ja avaliku konsultatsiooni tulemuste üle; juhib tähelepanu sellele, et sõltuvalt digieuro täpsest kujundusest võib mõju pangandussektorile olla märkimisväärne, mõjutades selliseid valdkondi nagu maksed, pankade suutlikkus teostada tähtaegade ümberkujundamist ning üldine laenuandmisvõime ja kasumlikkus, ning kutsub seetõttu EKPd üles analüüsima täiendavalt digivääringu mõju pangandussektorile ning võimalikku mõju finantsstabiilsusele; kiidab heaks eesmärgi, et digieuro toimib koos sularahaga turvalise ja konkurentsivõimelise digimaksena ning tunnistab võimalikku kasu kodanikele; toetab EKP jõupingutusi kõrgetasemelise privaatsuse, andmekaitse, makseandmete konfidentsiaalsuse, kübervastupidavusvõime ja turvalisuse tagamisel; võtab teadmiseks arutelu digivääringu ümber ja tunnistab lisaväärtust, mida digivääring võiks anda euro rahvusvahelise rolli tugevdamisel;

20.  märgib, et 2020. aasta märtsis vaatas keskpankade presidentide ja järelevalveasutuste juhtide rühm läbi Basel III raamistiku viimaste elementide rakendamise ajakava, et suurendada pankade ja järelevalveasutuste tegevussuutlikkust COVID-19 pandeemia vahetutele tagajärgedele reageerimisel; rõhutab usaldusväärsete ülemaailmsete standardite tähtsust panganduse reguleerimisel ning nende järjepidevat ja õigeaegset rakendamist; ootab komisjoni eelseisvat ettepanekut Basel III lõplike standardite rakendamise kohta; tuletab meelde, et rakendamisel tuleks arvesse võtta proportsionaalsuse põhimõtet ning vajaduse korral austada ELi pangandussektori eripära ja mitmekesisust, tagades samal ajal ELi kapitalinõuete määruse kooskõla Baseli kokkuleppega; rõhutab, et praeguse läbivaatamise ajal tuleks järgida põhimõtet, et üldisi kapitalinõudeid ei suurendata oluliselt, samal ajal tugevdades Euroopa pankade üldist finantsseisundit; tuletab meelde oma 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni Basel III(38) viimistlemise kohta ja kutsub komisjoni üles uute seadusandlike ettepanekute koostamisel järgima selles esitatud soovitusi; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, mille eesmärk on suurendada pankade laenuandmist reaalmajandusele, eelkõige VKEdele, ning rahastama taastamist koos Euroopa digi- ja keskkonnaalase üleminekuga; rõhutab, et oma majandusliku suveräänsuse ja strateegilise sõltumatuse säilitamiseks vajab EL tugevaid ja konkurentsivõimelisi Euroopa panku, et pakkuda igas suuruses ettevõtjatele hulgipanganduse teenuseid;

21.  rõhutab, et pangandusväline finantsvahendussektor ja nn traditsiooniline pangandussektor on omavahel märkimisväärselt seotud, mis tekitab muret süsteemsete riskide pärast, kuna neist esimese üle puudub asjakohane reguleerimine ja järelevalve; rõhutab, et hiljutine pandeemia tekitatud šokk näitas, et pangandusväline sektor võib suurendada turu volatiilsust ja hinnakujunduse häireid, eriti kui turu likviidsus satub surve alla; kutsub komisjoni üles kaaluma, kas on vaja täiendavaid makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendeid, nimelt likviidsuse juhtimise ex ante vahendite väljatöötamist ja olemasolevate finantsvõimendusmeetmete hoolikat analüüsi;

22.  märgib, et pangad ja kesksed vastaspooled sõltuvad üksteisest vastastikku; juhib tähelepanu kahtlustele, mis tekivad seoses pankade ja kesksete vastaspoolte vastutusega võimalike kahjukaskaadide eest, ning mõjule, mida see vastutus avaldab pankade usaldatavusnõuetele; rõhutab sellega seoses ülemäärase Ühendkuningriigi kesksetele vastaspooltele tuginemise riske ja kiidab heaks komisjoni eelmise aasta jooksul vastu võetud meetmed, millega kehtestatakse kolmandate riikide kesksete vastaspoolte liigitamise kriteeriumid;

23.  peab kahetsusväärseks, et ELi finantsasutustes ja organites ei suudeta tagada täielikku soolist tasakaalu, ning eriti asjaolu, et naised on jätkuvalt pangandus- ja finantsteenuste valdkonnas juhtivatel ametikohtadel alaesindatud; rõhutab, et sooline tasakaal juhatustes ja töötajate seas toob nii ühiskondlikku kui ka majanduslikku tulu; on seisukohal, et ELi finantsasutustesse ja -organitesse tööle kandideerijate valikul tuleks lähtuda teenete ja võimekuse kriteeriumidest, et asjaomane institutsioon või asutus toimiks võimalikult tõhusalt; kutsub valitsusi ning kõiki asutusi ja organeid seadma esikohale täieliku soolise tasakaalu saavutamine nii kiiresti kui võimalik, sealhulgas esitades eelvaliku läbinud kandidaatide sooliselt tasakaalustatud nimekirjad kõigi tulevaste ametisse nimetamiste puhul, mis vajavad parlamendi nõusolekut, sealhulgas EKP-s ja ELi kõrgemates finantsasutustes, püüdes lisada vähemalt ühe nais- ja ühe meessoost kandidaadi igas ametisse nimetamise menetluses; tuletab meelde oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni(39), mille eesmärk on tagada sooline tasakaal ELi majandus- ja rahandusalaste ametikohtade kandidaatide eelseisvas nimekirjas, ning kordab oma kohustust mitte võtta arvesse kandidaatide nimekirju, mille puhul ei ole järgitud soolise tasakaalu põhimõtet;

24.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi kõlblikkuse kriteeriumid, eesmärgiga tõmmata ligi rohkem naiste taotlusi;

Järelevalve

25.  tunnustab Euroopa pangandusjärelevalve rolli pankadele ajutise kapitali- ja tegevusabi tagamisel COVID-19 pandeemiale reageerides, et nad saaksid jätkuvalt ettevõtjatele ja kodumajapidamistele rahalist tuge pakkuda ning kahjumit katta, säilitades samal ajal järelevalve kõrge kvaliteedi; võtab teadmiseks ühtse järelevalvemehhanismi mure suurte kulude, väikese kasumlikkuse, madalseisus turuhindade ja ebapiisavate investeeringute pärast uutesse tehnoloogiatesse pangandussektoris; nõuab suunist puhvrite taastamise eeldatava ajakava ja lähenemisviisi kohta;

26.  rõhutab ELi pangandusjärelevalve läbipaistvuse ja prognoositavuse suurendamise tähtsust ning tunnustab sellega seoses hiljutist tava avaldada pangapõhised 2. samba nõuded; on veendunud, et individuaalsed nõuded muudavad ühtse järelevalvemehhanismi ootused usaldusväärsemaks ja hõlbustavad investoritel teadlikumate otsuste tegemist;

27.  eeldab, et ühtse järelevalvemehhanismi organisatsioonistruktuuri hiljutised muudatused, lihtsustades süsteemi ja kaasates tehnoloogilisi uuendusi, hõlbustavad riskipõhisemat järelevalvet ja asutusesisest koostööd;

28.  peab väärtuslikuks ühtse järelevalvemehhanismi 2020. aasta novembri analüüsi pangandussektori võimalike haavatavuste kohta eri stsenaariumide korral, arvestades šoki mõju varade kvaliteedile ja kapitalile;

29.  märgib, et krediidiriski usaldusväärne juhtimine peaks jääma ühtse järelevalvemehhanismi üheks peamiseks prioriteediks; jagab ühtse järelevalvemehhanismi muret, et pangad võivad muuta oma krediidiriski mudeleid, ning võtab sellega seoses teadmiseks ühtse järelevalvemehhanismi järelevalvealased ootused tegevuse nõuetekohaseks ettevalmistamiseks, pidades silmas viivislaenude eeldatavat suurenemist, ja usaldusväärseks krediidiriski juhtimiseks, nagu on kirjas oluliste asutuste tegevjuhtidele saadetud kirjades ja COVID-19-ga seotud krediidiriski strateegias; toetab ühtse järelevalvemehhanismi tõhustatud järelevalvet suure finantsvõimendusega turgude üle; märgib, et kõik pangad ei ole suutnud täita ühtse järelevalvemehhanismi krediidiriski juhtimise ootusi, mis tähendab, et on vaja teha täiendavaid jõupingutusi;

30.  tunnistab, et COVID-19 põhjustatud kriis suurendab viivislaenude edasise kuhjumise ohtu; võtab murega teadmiseks EKP ennustuse, et tõsise, kuid usutava stsenaariumi korral võivad viivislaenud ulatuda 2022. aasta lõpuks 1,4 triljoni euroni; rõhutab, et viivislaenude kuhjumise vältimiseks on lähitulevikus kõige tähtsam tagada, et varade kvaliteedi halvenemisega tegeletaks pankade bilanssides asjakohaselt ja kiiresti; soovitab liikmesriikidel selle probleemi lahendamiseks teha täiendavaid jõupingutusi; võtab sellega seoses teadmiseks komisjoni 16. detsembri 2020. aasta teatise viivislaenude probleemi lahendamise kohta COVID-19 pandeemia tagajärgede kontekstis (COM(2020)0822), et võimaldada pankadel toetada ELi kodumajapidamisi ja ettevõtteid; eeldab, et tarbijakrediidi direktiivi(40) läbivaatamine tagab tarbijakaitse kõrge taseme, nimelt kehtestades ambitsioonikamad sätted laenuvõtjate kaitse kohta kuritahtliku tegevuse eest ja tagades, et neid õigusi kohaldatakse võrdselt ka olemasolevate ja tulevaste laenude suhtes; nõuab võimaliku kaljuefekti jälgimist, eriti ajutiste abimeetmete lõpetamisel; kutsub järelevalveasutusi üles jätkuvalt piisavalt arvestama kõrvalmõjudega, mida viivislaenude ulatuslik realiseerimine võib kaasa tuua sisemudeleid kasutavate pankade usaldatavusnõuetega seotud bilanssides;

31.  rõhutab, et pangad peaksid järgima kohaldatavaid usaldatavusnõudeid ja järelevalvejuhiseid viivislaenude kohta ning säilitama tegevussuutlikkuse, et ennetavalt hallata raskustes olevaid võlgnikke ja kontrollida nende bilansse, kiirendades halbade laenude varajast tuvastamist, et vähendada laenuandmisvõime nõrgenemise riski ajal, mil nõudlus taastamisega seotud investeeringute järele on suur; rõhutab olemasolevat paindlikkust viivislaene käsitleva EKP suunise rakendamisel, sealhulgas antakse rohkem aega eriti kõrge viivislaenude tasemega pankadele oma viivislaenude vähendamise strateegiate esitamiseks;

32.  tuletab meelde, et riskide vähendamine pangandussektoris aitaks kaasa stabiilsemale, tugevamale ja majanduskasvule suunatud pangandusliidule; võtab sellega seoses teadmiseks poliitilise kokkuleppe, mis saavutati komisjoni ettepaneku suhtes võtta vastu direktiiv krediidihaldajate ja krediidiostjate direktiivi kohta, mis julgustab viivislaenude järelturgude arengut ELis ja mille eesmärk on aidata pankadel vähendada viivislaenude mahtu nende bilanssides;

33.  tunnustab pankade rolli ettevõtjate ja reaalmajanduse toetamisel pandeemia ajal mõnes liikmesriigis; rõhutab, et pangad peaksid hoolikalt hindama ettevõtjate rahanduslikku usaldusväärsust ja elujõulisust, tegelema ennetavalt raskustes olevate võlgnikega, et hallata nende riskipositsioone, ning pakkuma rahastust ja elujõulist ümberkorraldamist või sobivaid alternatiivseid võimalusi elujõulistele sektoritele ja ettevõtjatele, eriti VKEdele, et tagada võimaluse korral kohustuste täitmatajätmise ärahoidmine ning et ettevõtjaid ja tarbijaid ei ähvardaks liigne võlakoormus; rõhutab, et usaldatavusraamistikku tuleks järjekindlalt muuta, et lubada ja julgustada makseraskuste tõttu restruktureerimise meetmete kohaldamist ettevõtjate ja kodumajapidamiste suhtes, kui pangad hindavad, et taastamise väljavaade on jätkuvalt suur, ning nõuab kõigi regulatiivsete tõkete kõrvaldamist nende kohaldamisel; nõuab tungivalt, et pangad kaaluksid viimase abinõuna elujõuetute ettevõtjate struktureeritud turult lahkumist; on seisukohal, et pangad peaksid tagama piisava krediidi ülekande eurosüsteemist reaalmajandusse; tunneb heameelt meetmete üle, mis on sätestatud komisjoni 24. septembri 2020. aasta teatises „Inimeste ja ettevõtete hüvanguks toimiv kapitaliturgude liit – uus tegevuskava“ (COM(2020)0590) ja selle lisas, mis käsitleb VKEde, kelle krediiditaotlused on tagasi lükatud, suunamist alternatiivsete rahastuse pakkujate juurde;

34.  kutsub Euroopa järelevalveasutusi üles kasutama täiel määral oma volitusi kõrgetasemeline tarbijakaitse tagamiseks, sealhulgas vajadusel ka toodetesse sekkumise volitusi juhul, kui finants- ja krediiditooted on tekitanud või võivad tõenäoliselt tekitada tarbijatele kahju;

35.  rõhutab tarbijate õiguste kaitsmise tähtsust, eelkõige seoses ebaausate ja agressiivsete tingimuste ja tavadega, pangatasudega, tootekulude läbipaistvuse, kasumlikkuse ja riskidega; märgib, et pangandusliidul puuduvad endiselt tõhusad vahendid tarbijate ees seisvate probleemide lahendamiseks, nagu ebaausad kaubandustavad ja kunstlik keerukus; kutsub sellega seoses Euroopa Pangandusjärelevalvet üles pöörama rohkem tähelepanu oma volituste täitmisele seoses tarbijasuundumuste nõuetekohase kogumise, analüüsimise ja aruandlusega, ning samuti finantskirjaoskuse ja sellekohaste teabealgatuste läbivaatamisele ja koordineerimisele pädevate asutuste poolt; kutsub komisjoni üles uurima pangandussektori tarbijalepingutes kasutatavaid ebaõiglasi punkte ja tavasid ning tagama, et kõik liikmesriigid rakendavad ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi(41) tõhusalt ja kiiresti kõiki olemasolevaid vahendeid kasutades;

36.  märgib, et eeldatavad krediidikahjud koos praeguse madala intressimäära keskkonnaga võivad mõjutada pankade kasumlikkust negatiivselt; juhib tähelepanu vajadusele, et pangad kohandaksid oma ärimudeleid kestlikemate, kulusäästlike ja tehnoloogiliselt arenenud strateegiate suunas ning austaksid äritegevuse strateegilise juhtimise ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalve käigus täielikult tarbijate õigusi; rõhutab, kui tähtis on tagada, et pankade laenuandmisvõimet toetavaid eraldiste moodustamise otsuseid ei lükataks põhjendamatult edasi, eriti kui laenunõudlus suureneb;

37.  on mures hiljutiste panganduskriiside käigus ilmnenud asjaolu tõttu, et krediidiasutused on tavapäraselt müünud jaeklientidele ebaausal viisil võlakirju ja muid finantstooteid; peab kahetsusväärseks, et pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi tarbijakaitset käsitlevate sätete jõustamine seoses omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuetega on olnud killustatud; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks finantstoodete ebaausat müüki pankades ja esitaks tulemuste põhjal asjakohased ettepanekud, sealhulgas eelseisva finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi läbivaatamise ajal;

38.  on seisukohal, et tuleks täiendavalt dokumenteerida võimalikku kasu, mida toob panganduse konsolideerimine nii ELis kui ka piiriüleselt väikese kasumlikkuse, ülevõimsuse ja pangandussektori killustatusega tegelemisel; tunnistab pangandussektori suundumust tegeleda konsolideerimisega ja juhib sellega seoses tähelepanu EKP juhendile järelevalvepõhimõtete kohta seoses konsolideerimisega, toetades hästi kavandatud ja hästi teostatud äriühendusi; rõhutab finantssektorite mitmekesisuse/paljususe kaitsmise eeliseid süsteemse usalduse loomisel ja finantsstabiilsuse säilitamisel; kutsub komisjoni üles võtma arvesse ja järgima finantsstabiilsuse nõukogu 2021. aasta hinnangu järeldusi, mis käsitlevad pankrotti minemiseks liiga suurte pankade reformide mõju finantssüsteemile;

39.  peab kahetsusväärseks, et päritoluriigi-vastuvõtjariigi küsimus on pangandusliidu lõpuleviimisel endiselt probleem, ning on seisukohal, et Euroopa hoiusekindlustusskeemi kasutuselevõtt koos täiendavate riskide vähendamise meetmetega on osa lahendusest; tunneb muret selle pärast, et kui avaliku sektori toetusmeetmeid hakatakse vähendama ja viivislaenude maht suureneb, võivad päritoluriigid ja vastuvõtjariigid kehtestada meetmed varade kaitsmiseks ja hakata uuesti nõudma vahendite lahushoidmist; rõhutab, et pangad peavad suutma tegutseda piiriüleselt, kuid haldama samal ajal oma kapitali ja likviidsust konsolideeritud tasandil, pakkudes vastuvõtjariikidele usaldusväärseid ja jõustatavaid kaitsemeetmeid seoses ressursside kättesaadavuse ja mõjuga finantsstabiilsusele, et hajutada riske ja korvata kasumlikkuse võimalikku vähenemist; on seisukohal, et valdkondades, kus riikidel on valikuvõimalused ja kaalutlusõigused, sealhulgas maksejõuetusõiguse valdkonnas, on vaja järkjärgulist ühtlustamist, et hõlbustada pangandusliidus piiriüleste pangandusgruppide kriisilahenduse kavandamist;

40.  tunneb muret selle pärast, et kuna liikmesriigid müüvad üha suuremas koguses riigivõlakirju, kasvab ka valitsemissektori võla osakaal pankade bilansis, mis võib veelgi süvendada pankade ja riikide vastastikust sõltuvust; on seisukohal, et taasterahastu loomine pakub kvaliteetseid ja madala riskiga Euroopa varasid, võimaldades riigivõlakirjade tasakaalustamist pankade bilanssides ja aidates eemalduda pankade ja riikide vahelisest allakäiguspiraalist; juhib tähelepanu sellele, et taasterahastul on oluline roll taastamise toetamisel ning see peab olema võimalus suurendada investeeringuid ja viia ellu kokkulepitud kriteeriumide alusel igas liikmesriigis vajalikke reforme ning anda täiendav panus Euroopa pangandussüsteemi tugevdamiseks;

41.  leiab, et päritoluriigi-vastuvõtjariigi küsimuste lahendamine, pankade ja riikide vastastikuse sõltuvuse katkestamine ja pankade konsolideerimise jõupingutuste toetamine nõuaks üleeuroopalise turvavõrgu kasutuselevõttu, grupisiseste rahalise toetuse lepingute väljatöötamist ja rakendamist osana pankade taastekavadest, ning järkjärgulist ühtlustamist valdkondades, kus riikidel on valikuvõimalused ja kaalutlusõigused, sealhulgas maksejõuetuse valdkonnas, jätkates samal ajal jõupingutusi riskide vähendamiseks;

42.  kordab, et õigusraamistik valitsemissektori võla usaldatavusnõuetekohaseks käsitlemiseks peab olema kooskõlas rahvusvaheliste standarditega;

43.  rõhutab pankade tugevate sisemiste juhtimisstruktuuride tähtsat rolli ja juhib tähelepanu nende nõrkadele kohtadele, mis tuvastati ühtse järelevalvemehhanismi 2020. aasta järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessis, mille käigus keskenduti sellele, kuidas pangad käsitlesid kriisiga seotud kapitali- ja likviidsusriski, võttes arvesse panku mõjutavaid erakorralisi asjaolusid; kiidab heaks sihipärase lähenemise teabe kogumisele kapitali ja likviidsuse hindamiseks; toonitab, et oluline on kehtestada kõrgeimad standardid ja võrdsed võimalused pankade juhatuse liikmete sobivuse ja nõuetekohasuse hindamisel, mida praegu tõlgendatakse liikmesriikides erinevalt kapitalinõuete direktiivi väga erinevatel viisidel ülevõtmise tõttu; nõuab seetõttu selles valdkonnas edasist ühtlustamist; nõuab tungivalt, et pädevad asutused viiksid sobivuse ja nõuetekohasuse hindamised alati läbi eelnevalt ja mitte tagantjärele; toetab EKP kavatsust vaadata 2021. aastal läbi oma praegune sobivuse ja nõuetekohasuse hindamise juhend, et esitada oma järelevalvealased ootused juhatuse liikmete kvaliteedi suhtes; ootab EKP ettepanekuid meetmete paketi kohta, mille eesmärk on parandada sobivuse ja nõuetekohasuse järelevalvet; julgustab sellega seoses kaaluma sobivuse ja nõuetekohasuse nõuete integreerimist kapitalinõuete määrusesse;

44.  märgib, et 29. jaanuaril 2021. aastal alustatud kogu ELi hõlmava stressitesti eesmärk on testida, kuidas muutub pankade kapital olukorras, kus varade kvaliteet halveneb madala intressimääraga stsenaariumi korral; kutsub Euroopa Pangandusjärelevalvet üles laiendama järgnevate stressitestide ulatust, kuna stressitesti käigus koostatud valimit 51 pangast peetakse liiga väikeseks; rõhutab, et stressitestide läbiviimine ja sobival ajahetkel vähem oluliste krediidiasutuste libiseva valimi varade kvaliteedi ülevaatamine on oluline usalduse suurendamiseks;

45.  tunneb heameelt ühtse järelevalvemehhanismi jõupingutuste üle anda pankadele suuniseid ja selgust enesehindamiseks ning asjakohaseks aruandluseks keskkonna- ja kliimamuutustega seotud riskide kohta; rõhutab, et finantsasutustele on vaja täiendavat järelevalvesurvet kliimamuutuste ja keskkonnaga seotud riskide asjakohaseks avalikustamiseks; peab stressitesti, mida ühtne järelevalvemehhanism teeb kliimaohtude taluvuse kindlakstegemiseks, pankade tavade hindamisel ja parandamist vajavate valdkondade kindlaksmääramisel väga vajalikuks; kiidab sellega seoses heaks kliimamuutusi ja keskkonnaga seotud riske käsitleva EKP juhendi soovituse, millega tõhustatakse strateegilist ja terviklikku lähenemisviisi kliimamuutustega seotud riskide käsitlemisele; toetab ideed, et pangad koostavad 2021. aastal enesehinnangu ja tegevuskavad, millele järgneb 2022. aastal pankade tegevuse järelevalve; on seisukohal, et need enesehinnangud ja aruanded peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ega tohi kahjustada pankade suutlikkust ja konkurentsivõimet; võtab teadmiseks Euroopa Pangandusjärelevalve algatuse korraldada kogu ELi hõlmav kliimariskide katseprojekt ja märgib oma järeldustes, et üleminekustrateegiate ja kasvuhoonegaaside heite kohta on vaja rohkem avalikustada, et pangad ja järelevalveasutused saaksid kliimariske täpsemalt hinnata; tuletab meelde, et investeeringud ja laenamine jätkusuutmatusse majandustegevusse võib viia varade kasutuskõlbmatuks muutumiseni või investeeringute kaotamiseni;

46.  võtab teadmiseks Euroopa Pangandusjärelevalve rolli ELi finantssektoris rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse juhtimisel, koordineerimisel ja jälgimisel; tunneb heameelt EKP viimase kahe aasta jõupingutuste üle tõhustada teabevahetust ühtse järelevalvemehhanismi ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalveasutuste vahel, et võtta usaldatavusnõuete täitmise järelevalve meetmetes paremini arvesse rahapesuvastase võitluse aspekte; nõuab, et selle ülesande jaoks eraldataks asjakohane rahastus ja vahendid; tunneb heameelt Euroopa Pangandusjärelevalve toetuse üle rahapesuvastase võitluse järelevalvevolituste rakendamise individuaalseks toimimiseks liikmesriikides ja nõuab täiendavaid meetmeid tagamaks, et rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalve oleks riskipõhine, proportsionaalne ja tõhus; juhib tähelepanu erinevatele lähenemisviisidele, mida riikide ametiasutused kasutavad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise järelevalves ning ELi õigusaktide kohaldamisel, mis võib kaasa tuua õigusliku arbitraaži; julgustab rahapesuvastase direktiivi sätete osalist muutmist määruseks; peab kahetsusväärseks, et mitmed liikmesriigid ei ole veel täielikult üle võtnud IV ja V rahapesuvastast direktiivi ning et veelgi enamas liikmesriikides on ilmnenud tõsised puudused nende tõhusas rakendamises; tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon on algatanud rikkumismenetlusi ja kutsub komisjoni üles algatama rikkumismenetlusi ülejäänud juhtudel, kui rahapesuvastaseid direktiive ei ole üle võetud ega rakendatud; võtab teadmiseks Euroopa Pangandusjärelevalve teise ülesande luua rahapesuvastase võitluse andmebaas, mis loodetakse välja töötada 2021. aastal, ning tõhustada koostööd ja teabevahetust Euroopa ametiasutuste vahel; rõhutab, et selle hindamisel, kuidas grupil rahapesuvastase võitluse valdkonnas läheb, on piiriüleste gruppide jaoks tähtis roll rahapesuvastastel kolleegiumidel, mis hõlmavad grupi kõigi tegutsemisriikide rahapesuvastase võitlusega tegelevaid asutusi;

47.  tunneb heameelt komisjoni 7. mail 2020. aastal avaldatud tegevuskava üle, mis käsitleb liidu terviklikku poliitikat rahapesu ja terrorismi rahastamise ärahoidmiseks; palub komisjonil kiiresti vastu võtta rahapesuvastast võitlust käsitlevate õigusaktide pakett; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku Euroopa rahapesuvastase võitluse järelevalveasutuse loomise kohta; rõhutab, et rahapesuvastase võitluse raamistiku reguleerimisala peaks hõlmama krüptovarade emiteerijaid ja pakkujaid; kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa rahapesu andmebüroo loomist;

48.  rõhutab pangandussektori olulist rolli võitluses maksustamise vältimise vastu; kordab parlamendi seisukohta, et tehingute tegemisel, mis hõlmavad maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide loetelu I või II lisas loetletud riike, on vaja tõhustada auditeid ja kliendi tundmise nõudeid;

49.  tunneb heameelt komisjoni digirahanduse paketi üle; on seisukohal, et komisjoni ettepanekud krüptovarade turgude ja digitaalse tegevuskerksuse kohta on õigeaegsed, kasulikud ja vajalikud; rõhutab, et kuigi digirahandus suurendab tarbijate ja ettevõtjate rahastamise võimalusi, tuleks säilitada tarbijakaitse ja finantsstabiilsus;

50.  võtab teadmiseks Ühendkuningriigi EList väljaastumise; võtab teadmiseks edusammud, mida paljud olulised pangad on teinud ühtse järelevalvemehhanismiga kokku lepitud, Brexiti-järgseks ajaks ette nähtud tegevusmudelite rakendamiseks, ning toetab ühtse järelevalvemehhanismi pingutusi jälgida, kuidas tehakse nende mudeliteni jõudmiseks varade, personali ja arvestustavade valdkonnas edusamme; kordab, et äritegevuse ELis ümberpaigutamise kontekstis ei ole riiulifirmad euroalal vastuvõetavad; on seisukohal, et järelevalve tugevdamiseks tuleks kõrvaldada olemasolevad õiguslikud lüngad ELi õigusraamistikus, ning tuletab meelde, et ühtne järelevalvemehhanism võttis pärast muudetud investeerimisühingute määruse(42) jõustumist 2021. aastal otsese vastutuse süsteemselt oluliste investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eest;

51.  rõhutab, et tähtis on tagada õigusruumis võrdsed tingimused ja vältida võidujooksu leebemate nõuete suunas; märgib sellega seoses, et 1. jaanuaril 2021. aastal jõustunud EKP ja Ühendkuningriigi ametiasutuste vaheline vastastikuse mõistmise memorandum, mis põhineb Euroopa Pangandusjärelevalve läbiräägitud vormil ja hõlmab usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet väljaspool kindlustus- ja pensioniskeeme, loob kindla aluse ühtse järelevalvemehhanismi ja Ühendkuningriigi usaldatavusnõuete täitmise järelevalve asutuse vahelisele järelevalvealasele koostööle, milles pööratakse põhitähelepanu teabevahetusele ja piiriüleste pangandusgruppide vastastikusele kohtlemisele, et jagada filiaalide järelevalvega seotud vastutust;

52.  märgib, et proportsionaalsuse põhimõtte järgimine on pangandusjärelevalve teostamisel keskse tähtsusega, eriti väiksemate asutuste puhul;

Kriisilahendus

53.  loodab, et ühtse kriisilahendusfondi kaitsemeetmete kasutuselevõtt 2022. aastal, kaks aastat kavandatust varem, Euroopa stabiilsusmehhanismi vaba tagasimaksega krediidina, pakkudes seeläbi pangandusliidus kriisilahenduste turvavõrku, tugevdab kriisiohjeraamistikku ja on oluline samm pangandusliidu lõpuleviimisel; märgib, et ühtse kriisilahendusfondi märkimisväärne maht koos ühise kaitsekorraga annab Ühtsele Kriisilahendusnõukogule juurdepääsu kombineeritud rahastamisele, mis ületab tunduvalt 100 miljardi euro taset; võtab teadmiseks vajaduse vähendada pangandussüsteemide riske paralleelselt Euroopa hoiusekindlustusskeemi loomisega;

54.  nõuab tungivalt, et pangad vastutaksid üksinda oma tulemuste eest, selle asemel et lasta maksumaksjatel kriisiohjeraamistiku koormat kanda;

55.  väljendab heameelt selle üle, et kuigi Ühtselt Kriisilahendusnõukogult 2020. aastal kriisilahendusmeetmete võtmist ei nõutud, tegi ta kriisisarnaste juhtumite puhul ühtse järelevalvemehhanismiga siiski ülihoolikalt koostööd; võtab teadmiseks Ühtse Kriisilahendusnõukogu antud toetusmeetmed ja paindlikkuse omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude vahe-eesmärkide saavutamiseks, seadmata ohtu kriisilahenduskõlblikkust; rõhutab, et teave selliste meetmete kohta on Ühtse Kriisilahendusnõukogu veebisaidil äärmiselt piiratud; nõuab tungivalt, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu suurendaks läbipaistvust ja avalikustaks eelkõige suunised, mida sisemised kriisilahendusmeeskonnad järgivad COVID-19-ga seotud toetusmeetmete rakendamisel; võtab teadmiseks Ühtse Kriisilahendusnõukogu välja töötatud 2020. aasta omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude poliitika ja eraldi aruandluse omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude jaoks pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivide raamistikes; peab kiiduväärseks, et praeguses 2021. aasta kriisilahenduse kavandamise tsüklis on tehtud edusamme, ja kordab, et proportsionaalne omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõue on pankade kriisilahenduskõlblikkuse suurendamisel üks peamisi elemente, tagades samas laiema finantsstabiilsuse;

56.  juhib tähelepanu asjaolule, et varase sekkumise meetmete kasutamise nõuete ja EKP standardsete järelevalvevolituste vahelised olemasolevad kattumised võivad takistada varase sekkumise meetmete rakendamist; nõuab sellega seoses kõnealuse kattuvuse kõrvaldamist, ja loodab, et selgitatakse iga vahendi õiguslikku alust, tagamaks meetmete asjakohane ja järkjärguline kohaldamine; toetab sellega seoses, pidades silmas kontrollikoja soovitust varase sekkumise meetmete käivitamise kvantifitseeritud künniste kohta, kiirete järelevalvemeetmete kasutamist, vältides samas automaatsust;

57.  peab vajalikuks hõlbustada nende pankade likvideerimist, mille kriisilahenduse suhtes puudub Ühtse Kriisilahendusnõukogu või kriisilahendusasutuse hinnangul avalik huvi; märgib, et ettevõtte võõrandamise strateegia võib olla oluline vahend, mida Ühtne Kriisilahendusnõukogu kasutab kriisilahenduse käigus kahjumite vähendamiseks; tunnistab vajadust ühtlustatuma raamistiku järele turult lahkumise kohta maksejõuetuse olukorras, et vältida ebaselgeid olukordi ja tagada vastavusse viimine seoses panga tegevusloa kehtetuks tunnistamisega; tunnistab, et alternatiivsed meetmed hoiuste tagamise skeemide raames hoiuste üleandmise rahastamiseks võivad sellistel juhtudel täita olulist rolli, eriti väikeste ja keskmise suurusega pankade puhul, kui need ei kahjusta hoiustajate kaitset ja hoiuste tagamise skeem on piisavalt rahastatud, kui võimalus vähendada maksumaksjate panust ja väärtuse hävitamist ning tagada finantsstabiilsus, ning võivad muudel juhtudel ka ületada lõhe 8 % kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise, mis on kriisilahendusfondile juurdepääsu eeldus, ja panga tegeliku kahjumikatmisvõime vahel, välja arvatud üleandmiseks mõeldud hoiused; rõhutab, et selliste sekkumiste suhtes tuleks rangelt kohaldada väikseimate kulude testi; kutsub seetõttu komisjoni üles muutma selgemaks väikseimate kulude põhimõtte ja hoiuste tagamise skeemi vahendite kasutamise tingimused;

58.  märgib, et maksejõuetusmenetluste praegune mitmekesisus tekitab ebakindlust likvideerimismenetluste tulemuste suhtes; on arvamusel, et pangandusliidu tõhusaks toimimiseks on vaja pankade maksejõuetust käsitlevaid õigusakte veelgi ühtlustada; kutsub komisjoni üles pärast üksikasjalikku uuringut ja konsulteerimist riikide ametiasutuste ja parlamentidega kaaluma olemasolevate maksejõuetust käsitlevate riiklike õigusaktide konkreetsete aspektide ja välisrahastuse tingimuste edasise ühtlustamise edendamist, et tagada stiimulite kooskõlla viimine ja võrdsed võimalused;

59.  peab eelkõige väärtuslikuks sihipärase lähenemisviisi kasutuselevõtmist võlausaldajate hierarhia ühtlustamisele pankade maksejõuetusmenetlustes, et suurendada hoiuste tagamise skeemidest tuleva rahastamise ulatust kriisilahenduses ja muudes meetmetes kui väljamaksed, kui hoiuste tagamise skeemid on piisavalt rahastatud;

60.  peab vajalikuks teha kriisilahendustööd rohkemate pankade heaks, mis nõuab avaliku huvi hindamise läbivaatamist, et suurendada selle oodatava tulemuse läbipaistvust ja eelnevat prognoositavust ning võimaldada seega kriisilahendusvahendite kasutamist laiema pangandusgrupi, eelkõige keskmise suurusega pankade jaoks ning tagada selgus, mis on vajalik omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude ühtsema ja proportsionaalsema taseme tagamiseks; võtab teadmiseks Ühtse Kriisilahendusnõukogu jätkuva sellega seotud töö; palub lahendada vastuolud sisemiste kriisilahendusmeeskondade hinnangutes kriitilistele funktsioonidele, nagu on märgitud kontrollikoja 2021. aasta aruandes kriisilahenduse kavandamise kohta ühtse kriisilahenduskorra raames; rõhutab lisaks vajadust vaadata järjekindlalt läbi riigiabi eeskirjad ja komisjoni 2013. aasta pangandusteatis, et kajastada kriisiohjeraamistiku rakendamisel ja täiustamisel tehtud edusamme ning saavutada kooskõla pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi nõuetega, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Kohtu hiljutisi otsuseid; võtab lisaks teadmiseks kontrollikoja 2021. aasta soovituse, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu järgiks ühtset reeglistikku, tehes igas kriisilahenduskavas kindlaks kriisilahenduskõlblikkuse olulised takistused ja järgides nõuetekohast menetlust nende kõrvaldamiseks;

61.  toetab ideed kaaluda kriisiohjeraamistiku läbivaatamise kontekstis grupi taastamise ja kriisilahenduse kavade rolli ning nende praktilist rakendamist, et tagada tõhusam lähenemisviis probleemide lahendamisele piiriüleses panganduses; võtab teadmiseks ettepanekud anda pangandusgruppidele võimalus lasta tütar- ja emaettevõtjatel sõlmida ametlik leping üksteisele likviidsustoetuse andmiseks ning siduda see toetus oma grupi taastekavadega, et hõlbustada olemasolevate sätete kasutamist päritoluriigi-vastuvõtjariigi vahel tasakaalustatud viisil; on seisukohal, et pädevad asutused tuleks vajaduse korral kaasata selliste ametlike lepingute jõustamisse; märgib, et need grupi taastamise ja kriisilahenduse kavad võiksid võimaldada omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude kalibreerimist ja et pankade panus erinevatesse turvavõrkudesse oleks tõepoolest riskipõhine, kajastades nende turvavõrkude kasutamise tõenäosust ja ulatust eelistatud kriisiohjestrateegia raames;

Hoiusekindlustus

62.  rõhutab, kui oluline on, et hoiustajate säästud oleksid kogu pangandusliidus kaitstud samal tasemel kõikjal, kus nende pank asub; juhib tähelepanu sellele, et hoiuste tagamise skeemi direktiivi rakendamisel, millega tagatakse pangahoiused kuni 100 000 euro ulatuses, on eesmärk aidata kaasa hoiuste kaitse kõrgemale tasemele; tunnustab komisjoni püüet Euroopa hoiusekindlustusskeemi kasutuselevõtu abil veelgi suurendada kodanike usaldust hoiuste kaitse vastu; tunnistab samal ajal Euroopa hoiusekindlustusskeemi tähtsust pankade ja riikide vahelise seose vähendamisele kaasaaitamisel;

63.   rõhutab hoiuste tagamise skeemidesse tehtavate osamaksetega seotud riski proportsionaalsuse tähtsust; hoiatab, et riskipõhise lähenemisviisi puudumine võib tekitada moraaliriske ja süsteemi enda huvides ärakasutamist, mille tulemuseks on spekulatiivsete ärimudelite subsideerimine konservatiivsete arvel; rõhutab, et osamaksed tulevasse Euroopa hoiusekindlustusskeemi peavad ka olema riskiga proportsionaalsed; juhib tähelepanu sellele, et eri asutuste idiosünkraatilised riskid on pangandusliidus endiselt erinevad; kordab vajadust, et kõik pangandusliidu liikmed võtaksid üle pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi ja hoiuste tagamise skeemi direktiivi, et tagada riskide ühtlane vähendamine kogu pangandusliidus;

64.  võtab teadmiseks kriisiohje ja hoiusekindlustuse raamistiku ning Euroopa hoiusekindlustusskeemi vahepealse hübriidvariandi läbivaatamise, mis on esimene samm Euroopa hoiusekindlustusskeemi täieliku lõpuleviimise suunas komisjoni 2015. aasta ettepaneku kohaselt, mis põhineb uue keskfondi ideel, mis eksisteerib koos hoiuste tagamise skeemi riiklikule tasandile jäävate fondidega ja millega kaasneb Ühtse Kriisilahendusnõukogu rolli samaulatuslik suurenemine; juhib tähelepanu kriisiohje ja Euroopa hoiusekindlustusskeemi tugevatele seostele ning vajadusele käsitleda neid ühiselt, et vältida pangandusliidu taasriigistamist ja säilitada võrdsed võimalused; juhib sellel taustal tähelepanu asjaolule, et kriisiohje ja hoiusekindlustuse raamistiku läbivaatamisel tuleks püüda parandada raamistiku ühtsust ja järjepidevust;

65.  kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid Euroopa hoiusekindlustusskeemi üle peetavate läbirääkimiste taaskäivitamiseks tegevuskavapõhise töökava kaudu; nõuab, et liikmesriigid võtaksid kindlalt kohustuse töötada kokkuleppe saavutamise nimel, mis oleks kooskõlas liidu kui terviku huvidega; kinnitab oma valmisolekut jõuda kokkuleppele Euroopa hoiusekindlustusskeemi suhtes, seades samas eesmärgiks jätkata tööd riskide vähendamise meetmetega;

66.  kutsub komisjoni üles võtma nõuetekohaselt arvesse krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemide rolli liikmete kaitsmisel ja stabiliseerimisel;

o
o   o

67.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 362, 8.9.2021, lk 45. (2) https://www.bankingsupervision.europa.eu/press/publications/annual-report/pdf/ssm.ar2020~1a59f5757c.en.pdf (3) https://www.bankingsupervision.europa.eu/press/publications/annual-report/pdf/ssm.ar2019~4851adc406.en.pdf (4) ELT C 23, 21.1.2021, lk 105. (5) ELT C 395, 29.9.2021, lk 72. (6) ELT C 395, 29.9.2021, lk 89. (7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0110. (8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0039. (9) https://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/other/Report_on_a_digital_euro~4d7268b458.en.pdf (10) https://www.fsb.org/wp-content/uploads/P091020.pdf (11) https://www.bankingsupervision.europa.eu/ecb/pub/pdf/ssm.esbceuropeanbankingsupervisionresponsetoeuropeancommissionpublicconsultationdigitalfinancestrategyeuropefintechactionplan2020~b2e6cd0dc4.en.pdf (12) https://www.bankingsupervision.europa.eu/ecb/pub/pdf/en_ecb_2020_62_f_sign~6a404d7d9c..pdf (13) https://www.esrb.europa.eu/pub/pdf/reports/nbfi_monitor/esrb.202010_eunon-bankfinancialintermediationriskmonitor2020~89c25e1973.en.pdf (14) https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/document_library/Risk%20Analysis%20and%20Data/Risk%20Assessment%20Reports/2020/December%202020/961060/Risk%20Assessment_Report_December_2020.pdf. (15) Uuring „Regulatory Sandboxes and Innovation Hubs for FinTech: Impact on innovation, financial stability and supervisory convergence“ (Finantstehnoloogia regulatsiooni testkeskkonnad ja innovatsioonikeskused: mõju innovatsioonile, finantsstabiilsusele ja järelevalvealasele lähenemisele), Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakond, september 2020. (16) https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/document_library/Risk%20Analysis%20and%20Data/Risk%20dashboard/Q4%202020/972092/EBA%20Dashboard%20-%20Q4%202020.pdf (17) https://www.consilium.europa.eu/media/46978/joint-risk-reduction-monitoring-report-to-eg_november-2020_for-publication.pdf (18) https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/jc_2021_27_jc_spring_2021_report_on_risks_and_vulnerabilities.pdf (19) https://ec.europa.eu/info/consultations/finance-2021-crisis-management-deposit-insurance-review-targeted_et (20) https://srb.europa.eu/sites/default/files/efb_main_doc_final_web_0.pdf (21) https://www.ecb.europa.eu/pub/pdf/scpops/ecb.op251~65a080c5b3.en.pdf (22) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-13091-2020-INIT/et/pdf (23) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-8335-2020-ADD-1/en/pdf (24) https://srb.europa.eu/et/node/1118 (25) https://www.fsb.org/wp-content/uploads/P010421-1.pdf (26) https://srb.europa.eu/et/node/967 (27) https://www.europarl.europa.eu/committees/et/product/product-details/20201021CAN58122 (28) https://www.bankingsupervision.europa.eu/press/blog/2020/html/ssm.blog201009~bc7ef4e6f8.en.html (29) https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/document_library/News%20and%20Press/Press%20Room/Press%20Releases/2020/EBA%20acts%20to%20improve%20AML/CFT%20supervision%20in%20Europe/Report%20on%20CA%20approaches%20to%20AML%20CFT.pdf (30) https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/document_library/Publications/Reports/2020/931093/EBA%20Report%20on%20the%20future%20of%20AML%20CFT%20framework%20in%20the%20EU.pdf (31) https://www.bruegel.org/2020/12/can-the-gap-in-the-europes-internal-market-for-banking-services-be-bridged/ (32) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190). (33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1). (34) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 173, 12.6.2014, lk 149). (35) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13). (36) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2088, mis käsitleb jätkusuutlikkust käsitleva teabe avalikustamist finantsteenuste sektoris (ELT L 317, 9.12.2019, lk 1). (37) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/873, millega muudetakse määrusi (EL) nr 575/2013 ja (EL) 2019/876 seoses teatavate kohandustega COVID-19 pandeemiale reageerimiseks (ELT L 204, 26.6.2020, lk 4). (38) ELT C 224, 27.6.2018, lk 45. (39) ELT C 23, 21.1.2021, lk 105. (40) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66). (41) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29). (42) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2033, mis käsitleb investeerimisühingute suhtes kohaldatavaid usaldatavusnõudeid (ELT L 314, 5.12.2019, lk 1).

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon kahjulikke maksutavasid käsitleva ELi poliitika reformimise (sh käitumisjuhendi töörühma reformimise) kohta (2020/2258(INI))

P9_TA(2021)0416 A9-0245/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 113, 115 ja 116,

–  võttes arvesse nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate 1. detsembril 1997. aastal vastu võetud resolutsiooni äriühingute maksustamise käitumisjuhendi kohta(1), mille eesmärk on vähendada Euroopa Liidus kahjulikku maksukonkurentsi,

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2009. aasta teatist „Heade maksuhaldustavade edendamine” (COM(2009)0201),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2015. aasta teatist „Euroopa Liidu õiglane ja tõhus äriühingute maksustamise süsteem: viis tähtsaimat meetmevaldkonda“ (COM(2015)0302),

–  võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2016. aasta teatist tõhusa maksustamise välisstrateegia kohta (COM(2016)0024),

–  võttes arvesse nõukogu 8. märtsi 2016. aasta järeldusi äriühingute maksustamist käsitleva käitumisjuhendi kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta teatist läbipaistvuse suurendamiseks ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks võetavate lisameetmete kohta (COM(2016)0451), milles selgitatakse koostööd mittetegevatest maksujurisdiktsioonidest ELi loetelu koostamist,

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2016. aasta järeldusi, mis käsitlevad kriteeriume ja protsessi, mille tulemusena koostatakse maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelu,

–  võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (Ecofin) 5. detsembri 2017. aasta kohtumise tulemust,

–  võttes arvesse käitumisjuhendi töörühma (äriühingute maksustamine) 9. veebruari 2021. aasta tööprogrammi Portugali eesistumise ajal(3),

–  võttes arvesse 26. veebruari 2021. aasta, s.o kõige hilisemat muudatust, mille nõukogu on maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelus teinud(4),

–  võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2020. aasta teatist „Õiglase ja lihtsa maksustamise tegevuskava, millega toetatakse majanduse taastamise strateegiat“ (COM(2020)0312),

–  võttes arvesse komisjoni 15. juuli 2020. aasta teatist „Hea maksuhaldustava ELis ja mujal“ (COM(2020)0313),

–  võttes arvesse oma seisukohta komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi kohta(5) ja komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi (CCCTB) kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni 18. mai 2021. aasta teatist „Äriühingute maksustamine 21. sajandil“ (COM(2021)0251),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta(7), 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta(8) ning 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas(10),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel(11),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni maksuparadiise käsitleva ELi nimekirja reformi kohta(12) ning oma küsimusi komisjonile ja nõukogule maksuparadiise käsitleva ELi nimekirja reformi kohta (O-000082/2020 – B9-0002/2021 ja O-000081/2020 – B9-0001/2021),

–  võttes arvesse järelmeetmeid, mille komisjon on eespool nimetatud Euroopa Parlamendi resolutsioonide ja soovituse põhjal võtnud(13),

–  võttes arvesse Euroopa Majandusuuringute Keskuse (Centre for European Economic Research (ZEW) GmbH) poolt komisjonile koostatud aruannet „The Impact of Tax Planning on Forward-Looking Effective Tax Rates“ (Maksuplaneerimise mõju tulevikku suunatud tegelikele maksumääradele)(14),

–  võttes arvesse komisjonile koostatud aruannet pealkirjaga „Aggressive tax planning indicators“ (Agressiivse maksuplaneerimise näitajad)(15),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi 17. oktoobril 2018 avaldatud uuringut „An overview of shell companies in the European Union“ (Euroopa Liidu varifirmade ülevaade)(16),

–  võttes arvesse 2030. aasta tegevuskava saavutamiseks loodud ÜRO rahvusvahelise finantsaruandluse, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse kõrgetasemelise töörühma (FACTI töörühm) 2021. aasta veebruari aruannet „Financial Integrity for Sustainable Development“ (Finantsalane usaldusväärsus kestliku arengu nimel)(17),

–  võttes arvesse tööd, mida maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitlevas OECD/G20 kaasavas raamistikus tehakse digiüleminekust tulenevate maksuprobleemide lahendamiseks,

–  võttes arvesse esialgset mõjuhinnangut, mis käsitleb võitlust maksustamisotstarbel variüksuste ja -skeemide kasutamise vastu(18),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi aruannet „Hargmaiste ettevõtjate maksustamine Euroopas“(19),

–  võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1164, millega nähakse ette siseturu toimimist otseselt mõjutavate maksustamise vältimise viiside vastased eeskirjad (esimene maksustamise vältimise vastane direktiiv)(20), ja nõukogu 29. mai 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/952, millega muudetakse direktiivi (EL) 2016/1164 kolmandate riikidega seotud hübriidsete ebakõlade osas (teine maksustamise vältimise vastane direktiiv)(21),

–  võttes arvesse nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (intresside ja litsentsitasude direktiiv)(22),

–  võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/96/EL eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjate suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ema- ja tütarettevõtjate direktiiv)(23),

–  võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (direktiiv maksustamisalase halduskoostöö kohta)(24), nõukogu 8. detsembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2376, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas(25), nõukogu 25. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/881, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas(26), ja nõukogu 25. mai 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/822, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas aruantavate piiriüleste skeemide puhul(27),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0245/2021),

A.  arvestades, et 1997. aastast saadik on kahjulike maksumeetmete vältimisel olnud liidus tähtsaim dokument äriühingute maksustamise käitumisjuhend; arvestades, et käitumisjuhendis on kahjulikud maksumeetmed määratletud kui meetmed (sealhulgas haldustavad), mis mõjutavad või võivad mõjutada suurel määral seda, kus äritegevus liidus toimub, ning mille tulemusel on maksumäär palju madalam kui asjaomases liikmesriigis üldiselt kohaldatav maksumäär;

B.  arvestades, et komisjoni 2021. aasta maksustamisaruande kohaselt jääb ELis maksustamise vältimise tõttu aastas tuluna laekumata hinnanguliselt 36–37 miljardit eurot äriühingu tulumaksu(28);

C.  arvestades, et maksustamise vältimise vastase poliitika tõttu on sooduskordade arv kogu maailmas, eriti liidus, vähenenud; arvestades, et OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise 5. meetme kohaselt on sooduskord kord, mille kohaselt lubatakse võrreldes asjaomase riigi üldiste maksustamispõhimõtetega teatavat liiki maksusoodustusi; arvestades, et sooduskorra soodustused võivad olla väga erinevad, sealhulgas madalam maksumäär või väiksem maksustatav väärtus või maksude maksmise või tagasimaksmise soodustingimused(29); arvestades, et tekkinud on uued kahjulikud maksutavade vormid, eelkõige seetõttu, et sooduskorrad on muutunud agressiivseteks üldkordadeks;

D.  arvestades, et agressiivne maksuplaneerimine seisneb selles, et tasumisele kuuluva maksusumma vähendamiseks kasutatakse ära maksusüsteemi tehnilisi nüansse või kahe või enama maksusüsteemi erinevusi; arvestades, et maksumeetmetega ei tohiks takistada erasektori algatusi, mis toetavad kestlikku majanduskasvu; arvestades, et empiiriliste uuringute kohaselt on suurte hargmaiste ettevõtjate tegelik maksumäär madalam kui kodumaiste VKEde oma(30);

E.  arvestades, et töö hulka, mida liit kahjulike maksutavade vastu võitlemiseks teeb, kuuluvad õigusaktide vastuvõtmine, pehme õigus ja valitsustevaheline koostöö; arvestades, et otsese maksustamise valdkonnas Euroopa Parlamendiga konsulteeritakse, aga parlament austab selles valdkonnas liikmesriikide suveräänsust;

F.  arvestades, et mure kahjulike maksutavade pärast tekkis liidus 1990. aastate alguses, mil loodi sõltumatute ekspertide komisjon, kes esitas ELis äriühingute maksustamise kohta soovitustega aruande (Rudingu aruanne)(31); arvestades, et 1997. aastal kehtestas Euroopa Liidu Nõukogu äriühingute maksustamise käitumisjuhendi; arvestades, et nõukogus loodi käitumisjuhendi töörühm, et hinnata maksumeetmeid, mis võivad kuuluda käitumisjuhendi kohaldamisalasse; arvestades, et empiiriliste uuringute(32) tulemusel on selgunud, et ELi liikmesriigid kaotavad üheskoos enamiku äriühingu tulumaksu tulust teistele ELi liikmesriikidele, mitte kolmandatele riikidele; rõhutab, et tulu jääb laekumata peamiselt seetõttu, et ELi-siseste agressiivsete maksutavade ja kahjuliku maksukonkurentsi vastaseid seadusandlikke meetmeid ei ole;

G.  arvestades, et käitumisjuhendi töörühma eesmärk on hinnata maksumeetmeid, mis võivad kuuluda käitumisjuhendi kohaldamisalasse, ning rühm teeb koostööd ja hindab vastastikku ELis võimalikke kahjulikke maksukordasid; arvestades, et käitumisjuhend on saavutanud liikmesriikides mõningase mõju, sest selles avaldatakse neile survet viia ellu reforme ja kolmandaid riike mõjutatakse omakorda tegema ELi loetelu koostamisel koostööd;

H.  arvestades, et käitumisjuhendi töörühmal on õnnestunud soodustavate maksukordade kehtestamist ära hoida; arvestades, et tõenäoliselt Euroopas valitseva maksukonkurentsi tõttu on äriühingu tulumaksu määrad langenud, mille tulemusel on Euroopas keskmine äriühingu tulumaksu määr madalam kui OECD riikide keskmine määr(33); arvestades, et kuna käitumisjuhendis on sätestatud ausa konkurentsi põhimõtted, on see aidanud hoida liikmesriikide vahel ära agressiivset maksukonkurentsi; arvestades, et käitumisjuhendi töörühm ei ole suutnud kaotada ebaõiglasi maksustamissüsteeme, mida mõned liikmesriigid suurtele äriühingutele pakuvad, nagu kahjulikud siirdehindade eelkokkulepped (eelotsused) ja sellest tulenev ebaõiglane konkurentsieelis; arvestades, et käitumisjuhendi töörühma viimastes vastastikustes eksperdihinnangutes on keskendutud intellektuaalomandi kordadele; arvestades, et käitumisjuhendi töörühm on endiselt ainult valitsustevaheline töörühm;

I.  arvestades, et tulevase üleilmse kokkuleppe mõlemad sambad on kooskõlas seisukohtadega, mille komisjon esitas oma hiljutises teatises „Äriühingute maksustamine 21. sajandil“ äriühingute maksustamise raamistiku kohta; arvestades, et komisjon andis kõnealuses teatises teada ettepanekust võtta vastu direktiiv, milles võetakse arvesse OECD näidiseeskirju, kuid milles on minimaalset tegelikku maksustamist puudutava teise samba rakendamiseks tehtud vajalikke kohandusi;

J.  arvestades, et käitumisjuhendi töörühm alustas edukalt dialoogi kolmandate riikide jurisdiktsioonidega, keda kutsutakse üles oma kahjulikke maksutavasid kehtetuks tunnistama, et vältida kandmist maksualast koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetellu (edaspidi „ELi loetelu“); arvestades, et ELi loetelu abil peab saama mõjutada kolmandate riikide jurisdiktsioone hoiduma kahjulikest maksutavadest, et säilitada kogu maailmas aus konkurents; arvestades, et praegusse ELi loetellu kuuluvad ainult 12 kolmanda riigi jurisdiktsiooni(34) ja teatavad kurikuulsad maksuparadiisid on sellest välja jäetud; arvestades, et ELi loetelu on koostatud käitumisjuhendis kindlaks määratud kriteeriumide alusel;

K.  arvestades, et ELi loetelu kriteeriumid erinevad endiselt kriteeriumidest, mida kasutatakse ELis kahjulike maksutavade vastastikuse eksperdihinnangu andmisel, kuigi mõlemad hindamised teeb käitumisjuhendi töörühm; arvestades, et kuuele liikmesriigile on antud riigipõhised soovitused, kuidas maksusüsteemi agressiivse maksuplaneerimise ohu eest kaitsmiseks tugevdada;

L.  arvestades, et komisjon on vastu võtnud teatise „Hea maksuhaldustava ELis ja mujal“ ning kavatseb käitumisjuhendit reformida ja ELi loetelu täiustada;

M.  arvestades, et COVID-19 pandeemia tagajärjel on ELi majandus viimase aja suurimas languses, millest taastumise märgid on tekkinud alles hiljuti; arvestades, et pandeemiaga võitlemisel rakendasid valitsused kogu liidus kiiresti maksumeetmeid, et tagada nii ettevõtjatele kui ka kodumajapidamistele likviidsus(35), mille tulemusel jäi liikmesriikide maksutulu väiksemaks; arvestades, et äriühingute maksustamise abil peaks saama toetada majanduse taastamist lihtsate, stabiilsete ja VKE-sõbralike maksureeglite abil, mis ei takista majanduse taastamist ülemäärase maksukoormusega;

Praegune ELi poliitika liidus kahjulike maksutavade vastu võitlemiseks

1.  märgib, et mitmed maksuskandaalid, eelkõige LuxLeaks, Panama dokumendid, dokumendikogu Paradise Papers ja kõige hiljutisemad, s.o OpenLuxi paljastused ning avalik ja parlamentaarne surve on ELi kahjulike maksutavade vastase võitluse poliitilist tegevuskava hoogustanud; rõhutab, et maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise tõttu jääb liikmesriikidel saamata lubamatult suur summa tulu, mida on vaja pandeemia laastavate tagajärgedega toimetulekuks; tuletab meelde, et OECD konservatiivsete hinnangute kohaselt läheb maksubaasi kahanemine ja kasumi ümberpaigutamine maksma umbes 4–10 % kogu maailma äriühingu tulumaksutulust ehk 100–240 miljardit USA dollarit (84–202 miljardit eurot) aastas(36); tuletab meelde, et parlamendi hinnangul puudutab äriühingu tulumaksu vältimine 160–190 miljardit eurot, kui võtta arvesse nii maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist kui ka muid maksukordi(37); kutsub komisjoni üle maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise ulatust korrapäraselt hindama;

2.  väljendab heameelt selle üle, et ELi ja rahvusvahelisel tasandil on võetud märkimisväärseid meetmeid, millega tugevdada maksustamise läbipaistvuse põhimõtteid, võidelda kahjuliku maksukonkurentsi vastu ja tagada kahjulike maksutavade vastaste meetmete järgimine; väljendab heameelt selle üle, et institutsioonid jõudsid kokkuleppele direktiivis, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL(38) seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt (riigipõhine avalik aruandlus); loodab, et nõukogu võtab esimese lugemise seisukoha kiiresti vastu, et direktiivi saaks võimalikult kiiresti vastu võtta ja jõustada; rõhutab, et liidus on kahjulike maksutavadega võitlemiseks vastu võetud mitmesuguseid ELi vahendeid, sealhulgas esimene ja teine maksustamise vältimise vastane direktiiv, intresside ja litsentsitasude direktiiv, ema- ja tütarettevõtjate direktiiv, maksustamisalase halduskoostöö direktiiv ning eelkõige kolmas, neljas ja kuues maksustamisalase halduskoostöö direktiiv (eelotsuste, riigipõhise aruandluse ja vahendajate kohustusliku avalikustamise reeglite kohta), komisjoni eri soovitused nõukogule, käitumisjuhend ja Euroopa poolaasta raames nõukogu poolt agressiivse maksuplaneerimise kohta antud soovitused;

3.  tuletab meelde, et liidu õigusaktidega nähakse maksustamisvaldkonnas ette koostöö ja teabevahetuse miinimumstandardid; toetab liikmesriikide vahel arutelu jätkamist, et maksustamisalast halduskoostööd tugevdada; rõhutab, et põhitähelepanu tuleks pöörata kehtivate reeglite korrektsele rakendamisele ja järelevalvele; rõhutab, et ELi sotsiaalses turumajanduses aitavad piisavad maksumäärad ning lihtsad ja selged maksuseadused luua töökohti, suurendada ELi konkurentsivõimet ning võidelda maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu; tunnistab, et liikmesriikidel on õigus oma maksupoliitika üle riigi eripära arvesse võttes ise otsustada; tuletab sellega seoses meelde, et liikmesriigid peaksid kasutama oma pädevust kooskõlas liidu õigusega;

4.  märgib, et käitumisjuhend põhineb tõdemusel, et kuigi riikidevaheline maksukonkurents ei ole iseenesest problemaatiline, on vaja ühiseid põhimõtteid selle kohta, mil määral saavad riigid kasutada oma maksukordi ja -poliitikat ettevõtjate ja kasumi ligimeelitamiseks; rõhutab, et komisjon tunnistab, et maksukonkurents on viimase kahe aastakümne jooksul nii laadilt kui ka vormilt palju muutunud, kuid käitumisjuhendit ei ole edasi arendatud, et ülesannetega toime tulla, katsetades õigluse põhinäitajaid(39);

5.  peab kiiduväärseks, et tööl, mida käitumisjuhendi töörühm kahjulike maksutavade alal teeb, on nii sise- kui ka välismõõde; märgib, et kahjulike maksutavade välismõõtmega seoses kohaldab käitumisjuhendi töörühm peamiselt õiglase maksustamise kriteeriumi; on seisukohal, et ELi loetelu koostamise protsessi tuleb reformida; soovitab muuta selle protsessi siduva õigusakti abil ametlikult ELi õiguse osaks; palub komisjonil esitada lisateavet, mille alusel hinnata, kui sidusad on kahjulikke maksutavasid puudutavad leebed kriteeriumid, mida kohaldatakse liikmesriikide suhtes, ja eelkõige majanduslikku sisu puudutavad karmimad kriteeriumid, mida loetellu kandmise protsessis kohaldatakse kolmandate riikide jurisdiktsioonide suhtes; rõhutab, et vastavalt maksustamisalase halduskoostöö direktiivi rakendamisele peaksid liikmesriigid järgima ka läbipaistvuse kriteeriumi; märgib, et see, kuidas suudab liit mõjutada maksudest kõrvalehoidmise ja kahjulike maksutavade vastast võitlust kogu maailmas, sõltub sellest, millist eeskuju annab liit oma liikmesriikidele; tunneb seetõttu heameelt, et varifirmade kuritahtliku kasutamise vastast võitlust on lubatud hakata tõhustama, ja jääb ootama ettepanekut varifirmade sisulist kohalolekut puudutavate reeglite kohta, mida on mainitud komisjoni teatises „Äriühingute maksustamine 21. sajandil“, mille eesmärk on käsitleda agressiivse maksuplaneerimise võimalusi, mis on seotud selliste äriühingute kasutamisega, millel puudub asjaomasel territooriumil sisuline kohaolu ja tegelik majandustegevus või need on minimaalsed;

6.  märgib, et 1997. aastast saadik on kahjuliku maksukonkurentsi vältimisel olnud liidus tähtsaim dokument äriühingute maksustamise käitumisjuhend; tuletab meelde, et 1998. aastal loodi OECDs kahjulike maksutavade foorum, mille ülesanne oli jälgida ja läbi vaadata maksutavasid ning keskenduda soodustavate maksukordade eripäradele; rõhutab, et kahjulike maksutavade foorumi hinnangutel on ELi loetelu koostamise protsessis kahjulike maksukordade kindlaksmääramisel määrav mõju; nõuab, et käitumisjuhend jääks kahjulike maksutavade hindamisel kahjulike maksutavade foorumist sõltumatuks;

Soovitused tulevaseks ELi tööks kahjulike maksutavadega võitlemisel

7.  rõhutab, et on tehtud ettepanek OECD/G20 maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise kaasava raamistiku (edaspidi „kaasav raamistik“) teist sammast reformida, mille eesmärk on lahendada seni lahendamata maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise probleemid ja kehtestada reeglid, mis annavad jurisdiktsioonidele õiguse kehtestada makse, kui teised jurisdiktsioonid pole oma esmase maksustamise õigust kasutanud või maksete suhtes kohaldatakse muul viisil madalat tegelikku maksumäära, et võidelda kahjulike maksutavade vastu ja kehtestada tegelik maksumäär(40); loodab, et selles jõutakse kogu maailmas üksmeelele, mis on kooskõlas liidu sooviga omada lihtsaid ja õiglasi maksupõhimõtteid ja -standardeid;

8.  märgib, et OECD/G20 kaasava raamistiku läbirääkimistele on uue hoo andnud USA valitsuse hiljutised ettepanekud ning hiljutine kaasava raamistiku kokkulepe ja G20 rahandusministrite kommünikee, mis võivad hõlbustada teise samba kohta kokkuleppe saavutamist 2021. aasta keskpaigaks, koondades rohkem kui 130 riiki; jagab G7 13. juuni 2021. aastal võetud kohustust, mille kohaselt tuleb edasiste läbirääkimiste aluseks seada üleilmne miinimummaks, mis on kõikides riikides vähemalt 15 %, ja mida korrati 1. juuli 2021. aasta avalduses, mis käsitleb majanduse digitaliseerimisega kaasnevate maksuprobleemide lahendamiseks välja töötatud kahesambalist lahendust;

9.  kutsub komisjoni üles esitama rahvusvahelistel maksuläbirääkimistel saavutatavate tulemuste kohta mõjuhinnangu; tuletab meelde, et komisjon on võtnud kohustuse pakkuda minimaalse tegeliku maksustamise teisele sambale sarnane lahendus, olenemata sellest, kas OECD kaasava raamistiku tasandil jõutakse kokkuleppele või mitte;

10.  nõuab, et määrataks kindlaks majandusliku sisu miinimumtase, mis oleks kooskõlas OECD üleilmse standardiga ja tööga, mida selle alusel tehakse seoses maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise 5. meetmega, ning mille puhul tuginetakse soovitavalt valemipõhisele käsitlusele ning mis progresseerub vastavalt deklareeritud sissetuleku suurenemisele; soovitab kasutada sellist kriteeriumi selleks, et hinnata, kas maksukord võib olla kahjulik; tuletab meelde, et teatises „Äriühingute maksustamine 21. sajandil“ vaeb komisjon seoses maksustamisreeglitega sisu kohta uute võimalike nõuete ja tegeliku majandustegevuse näitajate kehtestamist; tõstab esile majandusliku sisu nõude, mis on ELi loetelu õiglase maksustamise kriteeriumis juba olemas; on aga seisukohal, et see kriteerium jätab ruumi tõlgendamiseks ja on liiga ebamäärane, sest pärast minimaalsete reformide elluviimist on maksuparadiisid võimalik loetelust välja arvata;

11.  kutsub komisjoni üles koostama suuniseid selle kohta, kuidas kavandada õiglasi ja läbipaistvaid maksusoodustusi, mille puhul on ühtse turu moonutamise oht väiksem ning mis tagavad ausa konkurentsi ja soodustavad töökohtade loomist, ning uurida selleks eelkõige selliste stiimulite liiki (kasumi- või kulupõhine), ajalist laadi (ajutine või alaline), geograafilist piirangut (majanduspiirkonnad) ja ulatust (täielik või osaline vabastus); võtab teadmiseks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tellitud uuringu äriühingu tulumaksu määrade langetamise ning selle mõju kohta tuludele ja majanduskasvule(41);

12.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon tunnistab, et käitumisjuhendis tuleks kaaluda minimaalse maksustamise kohta üldise standardi kehtestamist, olenemata sellest, kas üleilmsel tasandil saavutatakse konsensus või mitte, sest nii on võimalik tagada, et kõik ettevõtjad maksavad ühtsel turul kasumit teenides maksudeks õiglase summa(42); märgib, et komisjon andis teatises „Äriühingute maksustamine 21. sajandil“ teada, milliseid seadusandlikke ettepanekuid on liidu tasandil teise samba rakendamiseks vaja, sealhulgas maksustamise vältimise vastase direktiivi läbivaatamine, et kohandada välismaiseid kontrollitavaid äriühinguid käsitlevaid reegleid teises sambas kokku lepitud tulu arvessevõtmise reegliga, intresside ja litsentsitasude direktiivi uuesti sõnastamine, käitumisjuhendi reformimine ja teise samba lisamine kriteeriumidesse, mida kasutatakse koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelu koostamisel kolmandate riikide hindamiseks; kutsub sellega seoses komisjoni üles tagama, et minimaalse tegeliku maksumäära rakendusreeglid koostataks nii, et reeglite täitmine ei tekitaks liigseid kulusid; mõistab, et teise samba kohta esitatud ettepaneku kohaselt ei tohiks suurettevõtjate riigisisene tegelik maksumäär olla üheski riigis madalam kui minimaalne maksumäär;

13.  tuletab meelde, et intresside ja litsentsitasude direktiivi muutmise ettepanek on olnud nõukogus 2012. aastast saadik blokeeritud, eelkõige seepärast, et kinnipeetava maksu miinimummääras ei jõuta kokkuleppele; kutsub nõukogu ja eesistujariiki üles alustama sellega seoses uuesti läbirääkimisi;

14.  rõhutab, et hargmaiste ettevõtjate maksustamiseks tuleb liikmesriikide vahel maksustamisõiguste jaotamisel kasutada õiglast ja tõhusat valemit; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et nõukogu ei jõudnud äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi ega äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi ettepaneku suhtes kokkuleppele; nõuab tungivalt, et komisjon kohandaks äriühingute tulumaksuga maksustamise Euroopa raamistiku kohta esitatava seadusandliku ettepaneku ajakava rahvusvahelise maksualase tegevuskavaga; tunneb muret, et ei ole selget strateegiat, millega tagada, et liikmesriigid liidu uut äriühingute maksustamise raamistikku toetaksid;

15.  rõhutab, et kuigi Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel(43) on äriühingu tulumaksu määrad langenud, on laekunud äriühingu tulumaksu osakaal SKPst püsinud majandustsüklit arvesse võttes aja jooksul üllatavalt ühesugusena;

16.  nõuab tungivalt, et kui kahjulike maksutavade vastu võitlemiseks välja töötatavat uut ELi vahendit hakatakse rakendama, seataks esikohale siduvad vahendid ja uuritaks kõiki ELi toimimise lepingu võimalusi, mille abil muuta otsuste tegemine tulemuslikumaks; tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 116 sätestatud menetlust võib kohaldada juhul, kui kahjulikud maksutavad moonutavad siseturul konkurentsitingimusi, ning et see aluslepingu säte pädevuste jaotust liidu ja liikmesriikide vahel ei muuda;

17.  kutsub komisjoni üles hindama patenditulu maksustamise erikordade ja muude intellektuaalomandi kordade tõhusust uue seosepõhise lähenemisviisi raames, mis on kindlaks määratud kahjulikke maksutavasid käsitleva maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava 5. meetmes, sh mõju laekumata jäävale tulule; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid juhuks, kui hindamise käigus tehakse kindlaks, et intellektuaalomandi korrad tegelikku majandustegevust ei mõjuta; märgib, et USA valitsus on esitamas ettepanekut muuta immateriaalse vara eksportimisel saadava tulu maksustamise reeglid kehtetuks;

18.  rõhutab, et liikmesriikide maksupoliitikat seiratakse Euroopa poolaasta kaudu; on veendunud, et Euroopa poolaastat saaks edasi arendada, et toetada selle abil ELis spetsiaalsete riigipõhiste soovituste kaudu agressiivse maksuplaneerimise ohjeldamist;

Äriühingute maksustamise käitumisjuhendi reform

19.  peab kiiduväärseks, et käitumisjuhendi töörühm on rühma loomisest saadik hinnanud 480 maksukorda, millest umbes 130(44) on rühm pidanud kahjulikuks(45); tunnistab, et käitumisjuhendi raames tehtava riigisiseste maksukordade vastastikuse hindamise tulemusel on kahjulik maksukonkurents liidus vähenenud ja selle tõttu on omakorda vähenenud ka soodustavate maksukordade hulk; arvab, et tänu ELi loetelu koostamisele saavutatakse samasugune mõju ka üleilmsel tasandil; hoiatab aga kahjulike mittesooduskordade väljatöötamise eest; on seetõttu seisukohal, et käitumisjuhendis sisalduvad kahjulike maksutavade määratlemise kriteeriumid on osaliselt aegunud, sest nende puhul pööratakse põhitähelepanu sooduskordadele; rõhutab, et käitumisjuhendit tuleb tõhustada, võttes arvesse hiljutisi maksuskandaale ja lahendamist vajavaid ülesandeid, nagu globaliseerumine, digiüleminek ja immateriaalse vara kasvav tähtsus;

20.  kutsub käitumisjuhendi töörühma üles oma praeguseid volitusi täiel määral ära kasutama; kutsub aga nõukogu üles jätkama volituste kohaldamisala kiiret ja vajaduspõhist reformimist ning eelkõige uurima liikmesriikide kaupa kõiki agressiivse maksuplaneerimise näitajaid, sealhulgas maksusüsteemi üldisi eripärasid, et teha kindlaks, kas liikmesriigi õigusaktid sisaldavad kahjulikke maksumeetmeid; kutsub nõukogu üles võtma järelmeetmeid seoses komisjoni 2020. aasta juuli teatisega „Hea maksuhaldustava ELis ja mujal“, milles pooldatakse käitumisjuhendi reformimist, et tagada liidus õiglane maksustamine; märgib, et käitumisjuhendi töörühm on seda osaliselt juba teinud, eelkõige tingliku intressi mahaarvamise kordade ja välistulu maksuvabastuse kordade puhul ning ELi loetelu koostamise protsessi raames;

21.  rõhutab, et käitumisjuhend on pehme õiguse vahend, mille eesmärk on säilitada ELi maksuraamistik, mille raames saavutada vastastikuse hindamise ja surve abil võrdsed tingimused; peab aga kahetsusväärseks, et käitumisjuhend ei ole siduv; võtab teadmiseks, et liikmesriigid võivad kahjuliku maksukorra kehtetuks tunnistamisega viivitada ja sellise korra isegi säilitada, ilma et sellega kaasneks mingeid tagajärgi; rõhutab, et käitumisjuhendi töörühma otsustega seotud dokumendid peaksid olema üldsusele kättesaadavad;

22.  nõuab, et käitumisjuhendi kriteeriumid, juhtimine ja kohaldamisala vaadataks läbi siduva vahendi abil, mis põhineb kehtival valitsustevahelisel kokkuleppel ja millega seotud otsustamismenetlus on tõhusam; on seisukohal, et käitumisjuhendi läbivaatamine peaks olema demokraatlik, läbipaistev ja vastutustundlik ning sellesse tuleks kaasata kodanikuühiskonna, komisjoni ja Euroopa Parlamendi ekspertidest koosnev rühm; nõuab, et läbivaadatud vahendit hakataks kohaldama läbipaistvamalt ja tõhusamalt ning et selles oleks ette nähtud, et parlament peab kahjulike maksutavade vastu võitlemiseks mõeldud uute meetmete ja kriteeriumide väljatöötamisel ja vastuvõtmisel piisaval määral osalema;

23.  on seisukohal, et käitumisjuhendi kriteeriumide reformimine on kiireloomuline küsimus ning see peaks kõigepealt hõlmama tegeliku maksumäära kriteeriumi, mis on kooskõlas minimaalse tegeliku maksumääraga, milles kaasava raamistiku teise samba raames edaspidi rahvusvaheliselt kokku lepitakse, ning rangeid ja progressiivseid majandusliku sisu nõudeid, kuid samal ajal peab see võimaldama ausat konkurentsi, mis võiks olla suurte jõupingutuste – mille eestvedajad on peamiselt liit ja tema olulisim partner USA – ideaalne tulemus;

24.  on seisukohal, et kasumi ümberpaigutamist võivad soodustada mitmesugused võimalikud riskitegurid, nagu eriotstarbeliste üksuste arv, immateriaalse vara ümberpaigutamine ja suur passiivne tulu (litsentsitasud, intressid, dividendid jne);

25.  toetab komisjoni kavatsust, mis on esitatud majanduse taastamise strateegiat toetavas õiglase ja lihtsa maksustamise tegevuskavas ja mille kohaselt käitumisjuhendi kohaldamisala laiendatakse, et hõlmata ka muud liiki kordi ja riikide äriühingu tulumaksu süsteemide üldisi aspekte; soovitab lisada kohaldamisala hulka ka üksikisiku tulumaksu sooduskorrad, et hõlmata spetsiaalseid kodakondsussüsteeme ja -meetmeid, millega meelitatakse ligi väga liikuvaid jõukaid inimesi ja nn digirändureid, kuid mis võivad ühtsel turul suuri moonutusi tekitada;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma, kas käitumisjuhendi asemel oleks mõistlik vastu võtta agressiivsete maksualaste kokkulepete ja madalate maksumäärade raamistik (FATAL), mille tekst oleks järgmine.

A.  Ilma et see piiraks liikmesriikide ja liidu pädevusvaldkondi, käsitletakse käesolevas raamistikus meetmeid, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada äritegevuse asukohta liidus ning üksikisiku sissetuleku ja kapitali ümberpaigutamist (üksikisiku maksustamise kord).

Äritegevus hõlmab ka kõiki kontsernisiseseid tegevusi.

Raamistikku kuuluvad maksumeetmed hõlmavad nii õigus- ja haldusnorme kui ka haldustavasid.

B.  Maksumeetmeid, mille tulemusel kohaldatakse palju madalamat tegelikku maksumäära, sealhulgas nullmäära, kui see, mida kõnealuses liikmesriigis üldiselt kohaldatakse, või maksumäära, mis on madalam kui minimaalne tegelik maksumäär, milles on kokku lepitud maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise kaasavas raamistikus või rahvusvahelisel foorumil, kus EL on esindatud, tuleb punktis A sätestatud kohaldamisala piires käsitada potentsiaalselt kahjulikuna ja need on seega käesoleva käitumisjuhendiga reguleeritud (lävendkriteerium).

Maksumäär võib tuleneda nominaalsest maksumäärast ja/või maksustatavast väärtusest või muust asjakohasest tegurist, mis määrab tegeliku maksumäära.

C.  Punktis A sätestatud kohaldamisala piires tuleb üksikisiku tulumaksu ja kapitalimaksu sooduskordi, mille alusel kohaldatakse palju madalamat tegelikku maksumäära, sealhulgas nullmäära, kui see, mida kõnealuses liikmesriigis üldiselt kohaldatakse, käsitada potentsiaalselt kahjulikuna ja need on seega käesoleva käitumisjuhendiga reguleeritud. Kohaldamisala võib hõlmata ja hinnata võib ka üldiseid üksikisiku tulumaksu ja varamaksu süsteeme, mis tekitaksid ühtsel turul moonutusi.

Kahjulike maksumeetmete kehtestamisest hoidumine ja kahjulike maksumeetmete kaotamine

Kahjulike maksumeetmete kehtestamisest hoidumine

D.  Liikmesriigid kohustuvad mitte kehtestama uusi maksumeetmeid, mis on käesoleva raamistiku tähenduses kahjulikud. Seetõttu järgivad liikmesriigid edasise poliitika kindlaksmääramisel raamistiku aluseks olevaid põhimõtteid ning võtavad uute maksumeetmete kahjuliku mõju hindamisel arvesse punktides E–I osutatud läbivaatamisprotsessi.

Kahjulike maksumeetmete kaotamine

E.  Liikmesriigid kohustuvad vaatama oma kehtivad seadused ja väljakujunenud tavad läbi, võttes arvesse raamistiku aluseks olevaid põhimõtteid ja punktides E–I kirjeldatud läbivaatamisprotsessi. Vajaduse korral teevad liikmesriigid neis seadustes ja tavades muudatusi, et kõrvaldada kõik kahjulikud meetmed niipea kui võimalik, võttes arvesse läbivaatamisprotsessijärgseid nõukogu ja komisjoni arutelusid.

Läbivaatamisprotsess

Vajaliku teabe esitamine

F.  Läbipaistvuse ja avatuse põhimõtte kohaselt teavitavad liikmesriigid üksteist ja komisjoni olemasolevatest ja kavandatavatest maksumeetmetest, mis võivad kuuluda raamistiku kohaldamisalasse. Eelkõige kutsutakse liikmesriike üles esitama teise liikmesriigi taotlusel teavet kõigi maksumeetmete kohta, mis tõenäoliselt kuuluvad raamistiku kohaldamisalasse. Kui kavandatud maksumeetmed vajavad parlamendi heakskiitu, ei ole sellist teavet vaja anda enne, kui meetmed on parlamendile teatavaks tehtud. Süsteemidest ja kordadest, mida raamistiku kohaldamisalas hinnatakse, tuleks Euroopa Parlamenti teavitada.

Kahjulike meetmete hindamine

G.  Iga liikmesriik võib taotleda võimalust arutada ja kommenteerida teise liikmesriigi maksumeedet, mis võib kuuluda raamistiku kohaldamisalasse. Nii on võimalik hinnata, kas need meetmed on kahjulikud, arvestades nende võimalikku mõju liidus. Hindamisel võetakse arvesse kõiki punktides B ja C nimetatud tegureid.

H.  Ka nõukogu rõhutab, et hindamisel tuleb hoolikalt analüüsida, milline on maksumeetmete mõju teistele liikmesriikidele, võttes muu hulgas arvesse seda, kuidas asjaomast tegevust kogu liidus tegelikult maksustatakse.

Kui maksumeetmeid kasutatakse kindlate piirkondade majandusarengu toetamiseks, hinnatakse, kas meetmed on proportsionaalsed ja aitavad eesmärke saavutada. Selle hindamisel pööratakse eritähelepanu äärepoolseimate piirkondade ja väikesaarte eripäradele ja piirangutele, kahjustamata seejuures liidu õiguskorra, sealhulgas siseturu ja ühise poliitika terviklikkust ja sidusust. Hindamisel võetaks arvesse punktis B määratletud progressiivseid sisulise majandusliku kohalolu miinimumnõudeid.

Menetlus

I.  Nõukogu ja komisjon loovad ühiselt töörühma, kes hindab maksumeetmeid, mis võivad kuuluda käesoleva raamistiku kohaldamisalasse, ja jälgib meetmete kohta teabe esitamist. Nõukogu kutsub kõiki liikmesriike ja komisjoni üles nimetama rühma – kelle eesistujaks on liikmesriigi esindaja – kõrgetasemelise esindaja ja tema asetäitja. Korrapäraselt kogunev rühm valib välja ja vaatab läbi maksumeetmed, mida hinnatakse vastavalt punktide E–G sätetele. Rühm annab hinnatud meetmete kohta korrapäraselt aru. Aruanded edastatakse arutamiseks nõukogule ja avaldatakse, kui nõukogu nii otsustab. Dokumendid tuleks taotluse korral edastada parlamendile ja avalikustada, kui hindamisprotsess on lõppenud.

Täitmise tagamine

J.  Kui mõni liikmesriik korda, mis on raamistiku kohaselt hinnatud kahjulikuks, kahe aasta jooksul ei kaota, on teistel liikmesriikidel õigus rakendada vastumeetmeid, mis vähendaksid maksustamise vältimise stiimuleid ja mille hulka kuuluvad eelkõige:

Geograafiline laiendamine

K.  Nõukogu peab soovitavaks, et kahjulike maksumeetmete kaotamise põhimõtted võetaks vastu võimalikult suurel geograafilisel alal. Selleks kohustuvad liikmesriigid soodustama nende vastuvõtmist kolmandates riikides; ühtlasi kohustuvad nad edendama nende vastuvõtmist territooriumidel, mille suhtes aluslepingut ei kohaldata. Sellega seoses peaksid nõukogu ja komisjon tuginema koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ELi loetelu koostamisel kriteeriumidele, mis puudutavad maksualast läbipaistvust, õiglast maksustamist ning maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise vastaste meetmete rakendamist. Õiglase maksustamise kriteeriumid peaksid põhinema käesoleva raamistiku punktides B ja C kindlaks määratud teguritel.

L.  Liikmesriigid, kellel on sõltlas- või assotsieerunud territooriumid või kellel on seoses teiste territooriumidega erikohustused või maksustamisalased eelisõigused, kohustuvad oma põhiseadusliku korra raames tagama, et nimetatud põhimõtteid kohaldataks ka nendel territooriumidel. Sellega seoses esitavad need liikmesriigid olukorra kohta aruandeid punktis H nimetatud rühmale, kes hindab neid eespool kirjeldatud läbivaatamismenetluse raames.

Seire ja läbivaatamine

M.  Et tagada raamistiku ühtlane ja tõhus rakendamine, kutsub nõukogu komisjoni üles esitama nõukogule raamistiku rakendamise ja maksualase riigiabi kohaldamise kohta igal aastal aruande. Aruanne tuleks teha üldsusele kättesaadavaks. Nõukogu ja liikmesriigid vaatavad raamistiku sätted kaks aastat pärast selle vastuvõtmist läbi;

27.  tunneb heameelt selle üle, et 19. aprillil 2021 toimus käitumisjuhendi töörühma esimehe Lyudmila Petkovaga arvamuste vahetus; kutsub käitumisjuhendi töörühma esimeest üles tulema vähemalt kord aastas Euroopa Parlamenti avalikule kuulamisele ja esitama nõukogule eduaruande;

28.  tunneb heameelt selle üle, et on avaldatud poolaastaaruanded, mille käitumisjuhendi töörühm on esitanud nõukogule; on veendunud, et tuleks luua spetsiaalne veebipõhine vahend, et ELi tasandi maksupoliitika kohta vajaliku teabe saamiseks ei peaks toetuma ainult nõukogu järeldustele; tunnustab pingutusi, mida on tehtud käitumisjuhendi töörühmaga seotud dokumentide ja töö avaldamiseks; nõuab, et avalik teave tehtaks kättesaadavaks kasutusmugaval platvormil;

29.  kutsub käitumisjuhendi töörühma üles kutsuma käitumisjuhendi töörühma aruteludele vaatlejatena Euroopa Parlamendi liikmeid; innustab käitumisjuhendi töörühma kandma osa koosolekutest, kus ei ole vaja konfidentsiaalseid arutelusid, avalikult üle;

o
o   o

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 1. detsembri 1997. aasta kohtumise maksupoliitikat käsitlevate järelduste I lisa „Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 1. detsembri 1997. aasta resolutsioon äriühingute maksustamise käitumisjuhendi kohta“ (EÜT C 2, 6.1.1998, lk 2). (2) https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2016/03/08/ecofin-conclusions-code-conduct-business-taxation/ (3) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-6004-2021-INIT/en/pdf (4) ELT C 331, 7.10.2020, lk 3 ja ELT C 66, 26.2.2021, lk 40. (5) ELT C 162, 10.5.2019, lk 182. (6) ELT C 162, 10.5.2019, lk 152. (7) ELT C 366, 27.10.2017, lk 51. (8) ELT C 101, 16.3.2018, lk 79. (9) ELT C 108, 26.3.2021, lk 8. (10) ELT C 399, 24.11.2017, lk 74. (11) ELT C 369, 11.10.2018, lk 132. (12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0022. (13) Komisjonis 16. märtsil 2016 vastu võetud ühised järelmeetmed Euroopa Parlamendi (majandus- ja rahanduskomisjoni) resolutsioonile soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas ja Euroopa Parlamendi (maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomu või mõjuga meetmete erikomisjoni (TAXE 1)) resolutsioonile maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta; komisjonis 16. novembril 2016 vastu võetud järelmeetmed Euroopa Parlamendi (maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete erikomisjoni (TAX2)) resolutsioonile maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta; komisjonis 2018. aasta aprillis vastu võetud järelmeetmed Euroopa Parlamendi (rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva liidu õiguse kohaldamisel ilmnenud väidetavate rikkumiste ja haldusomavoli uurimise komisjoni (PANA-komisjon)) 12. detsembri 2017. aasta muu kui seadusandlikule resolutsioonile dokumendi kohta „Euroopa Parlamendi soovituse projekt nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel“; ning 27. augusti 2019. aasta järelmeetmed Euroopa Parlamendi (finantskuritegusid, maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist käsitlev erikomisjoni (TAX3)) resolutsioonile finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta. (14) Maksustamist käsitlevad dokumendid, töödokument nr 64, 31. august 2016, kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/taxation_customs/system/files/2016-11/taxation_paper_64.pdf (15) Maksustamist käsitlevad dokumendid, töödokument nr 71, Institute for Advanced Studies konsortsiumis CPB ja DONDENAga, 2017, kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/taxation_customs/system/files/2018-03/taxation_papers_71_atp_.pdf (16) Kiendl Krišto, I. ja Thirion, E., „An overview of shell companies in the European Union“ (Euroopa Liidu varifirmade ülevaade), Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi järelhindamisüksus ja Euroopa lisandväärtuse üksus, 17. oktoober 2018, kättesaadav aadressil: https://www.europarl.europa.eu/cmsdata/155724/EPRS_STUD_627129_Shell%20companies%20in%20the%20EU.pdf (17) https://www.un.org/pga/75/wp-content/uploads/sites/100/2021/02/FACTI_Panel_Report-compressed.pdf (18) https://ec.europa.eu/info/law/better-regulation/have-your-say/initiatives/12999-Tax-avoidance-fighting-the-use-of-shell-entities-and-arrangements-for-tax-purposes_en (19) Crivelli, E., De Mooij, R., De Vrijer, J.E.J., Hebous, S., Klemm, A., „Taxing Multinationals in Europe“ (Hargmaiste ettevõtjate maksustamine Euroopas), 2021 (https://www.imf.org/en/Publications/Departmental-Papers-Policy-Papers/Issues/2021/05/25/Taxing-Multinationals-in-Europe-50129) (20) ELT L 193, 19.7.2016, lk 1. (21) ELT L 144, 7.6.2017, lk 1. (22) ELT L 157, 26.6.2003, lk 49. (23) ELT L 345, 29.12.2011, lk 8. (24) ELT L 64, 11.3.2011, lk 1. (25) ELT L 332, 18.12.2015, lk 1. (26) ELT L 146, 3.6.2016, lk 8. (27) ELT L 139, 5.6.2018, lk 1. (28) 2021. aasta maksustamisaruanne „ELi liikmesriikide maksupoliitika ülevaade“ (https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/db46de2a-b785-11eb-8aca-01aa75ed71a1). (29) OECD (2015), OECD/G20 maksubaasi kahanemist ja kasumi ümberpaigutamist käsitleva projekti 2015. aasta lõpparuanne „Countering Harmful Tax Practices More Effectively, Taking into Account Transparency and Substance, Action 5“ (Tõhusam kahjulike maksutavade vastane võitlus, mille puhul võetakse arvesse läbipaistvust ja sisu, 5. meede), OECD Publishing, Pariis http://dx.doi.org/10.1787/9789264241190-en (30) IMFi 2021. aasta aruanne „Taxing Multinationals in Europe“ (Hargmaiste ettevõtjate maksustamine Euroopas), https://www.imf.org/en/Publications/Departmental-Papers-Policy-Papers/Issues/2021/05/25/Taxing-Multinationals-in-Europe-50129 (31) Kättesaadav aadressil: https://op.europa.eu/et/publication-detail/-/publication/0044caf0-58ff-4be6-bc06-be2af6610870 (32) Tørsløv, T., Wier, L. ja Zucman, G., „The Missing Profits of Nations“ (Riikide saamata jääv tulu), töödokument, aprill 2020, kättesaadav aadressil https://missingprofits.world/. (33) IMF, op.cit. 2021. (34) Ameerika Samoa, Anguilla, Dominica Ühendus, Fidži, Guam, Belau, Panama, Samoa, Trinidad ja Tobago, Ühendriikide Neitsisaared, Vanuatu, Seišellid. (35) Euroopa Komisjoni 2021. aasta maksustamisaruanne. (36) https://www.oecd.org/tax/beps/ (37) Drover, R., Ferrett, B., Gravino, D., Jones, E. ja Merler, S., „Bringing transparency, coordination and convergence to corporate tax policies in the European Union“ (Euroopa Liidus äriühingu tulumaksu poliitika läbipaistvaks muutmine, koordineermine ja lähendamine), Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi Euroopa lisandväärtuse üksus, 24. november 2015. Kättesaadav aadressil: https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/558773/EPRS_STU(2015)558773_EN.pdf (38) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL, teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19). (39) COM(2020)0313. (40) OECD/G20 maksubaasi vähendamise ja kasumi ümberpaigutamise projekt „Tax Challenges Arising from Digitalisation – Report on Pillar One Blueprint: Inclusive Framework on BEPS“ (Digiüleminekust tulenevad maksuprobleemid – aruanne esimese samba ettepaneku kohta: maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise kaasav raamistik), OECD Publishing, Pariis, 2020, lk 12. Kättesaadav aadressil: https://www.oecd.org/tax/beps/tax-challenges-arising-from-digitalisation-report-on-pillar-two-blueprint.pdf (41) Baert, P., Lange. F., Watson, J., „The Role of Taxes on Investment to Increase Jobs in the EU – An Assessment of Recent Policy Developments in the Field of Corporate Taxes“ (Investeeringute maksustamise osatähtsus tööhõive suurendamisel ELis. Äriühingu tulumaksu käsitlevate hiljutiste poliitikasuundumuste hinnang), mai 2019. (42) COM(2020)0313. (43) https://www.elibrary.imf.org/view/journals/087/2021/012/article-A001-en.xml (44) Maksuküsimuste allkomisjoni (FISC) arvamuste vahetus 19. aprillil 2021 käitumisjuhendi töörühma esimehe Lyudmila Petkovaga. (45) https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9639-2018-REV-4/en/pdf

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Myanmaris, sealhulgas usuliste ja etniliste rühmade olukord (2021/2905(RSP))

P9_TA(2021)0417 RC-B9-0502/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Myanmari ja rohingjade olukorra kohta, eriti 22. novembri 2012. aasta(1), 20. aprilli 2012. aasta(2), 20. mai 2010. aasta(3), 25. novembri 2010. aasta(4), 7. juuli 2016. aasta(5), 15. detsembri 2016. aasta(6), 14. septembri 2017. aasta(7), 14. juuni 2018. aasta(8), 13. septembri 2018. aasta(9), 19. septembri 2019. aasta(10) ja 11. veebruari 2021. aasta(11) resolutsiooni,

–  võttes arvesse nõukogu 22. veebruari 2021. aasta järeldusi Myanmari kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 23. märtsi 2021. aasta avaldust vägivalla hiljutise eskaleerumise kohta Myanmaris ning 19. aprilli 2021. aasta, 30. aprilli 2021. aasta, 12. mai 2021. aasta ja 27. juuli 2021. aasta avaldusi olukorra kohta Myanmaris,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 30. aprillil 2021. aastal ELi nimel tehtud avaldust seoses ASEANi juhtide kohtumise tulemustega,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 3. märtsi 2021. aasta avaldust inimõiguste jätkuvate rikkumiste kohta sõjaväe poolt ja 23. mai 2021. aasta avaldust viimaste sündmuste kohta Myanmaris,

–  võttes arvesse nõukogu 21. juuni 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/1000, millega muudetakse otsust 2013/184/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Myanmaris/Birmas(12),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/711, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Myanmaris/Birmas(13),

–  võttes arvesse ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse Myanmari 2008. aasta põhiseaduse artiklit 34, millega tunnustatakse usu- ja veendumusvabadust ning tagatakse kodanikele õigus usutunnistust vabalt avaldada ja praktiseerida,

–  võttes arvesse Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni 24. aprilli 2021. aasta viie punkti konsensust,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 31. augusti 2021. aasta aruannet rohingja moslemite ja teiste Myanmari vähemuste inimõiguste olukorra kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. juuni 2021. aasta resolutsiooni 75/287 olukorra kohta Myanmaris,

–  võttes arvesse ÜRO Myanmari sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni 22. augusti 2019. aasta aruannet seksuaalse ja soolise vägivalla kohta Myanmaris ning selle etniliste konfliktide soolise mõju kohta,

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri aruandeid inimõiguste olukorra kohta Myanmaris, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruandeid ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni järelevalvemehhanismi aruandeid,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 16. septembri 2021. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Myanmaris,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 23. septembri 2021. aasta avaldusi Myanmari kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Myanmari inimõiguste olukorra eriraportööri Thomas H. Andrewsi 22. septembri 2021. aasta avaldust inimõiguste olukorra kohta Myanmaris,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu aruandeid Myanmari ning rohingja moslemite ja teiste vähemuste inimõiguste olukorra kohta,

–  võttes arvesse Myanmari käsitleva sõltumatu uurimismehhanismi 1. juuli 2021. aasta aruannet,

–  võttes arvesse Arakani osariigi küsimustega tegeleva nõuandekomisjoni lõpparuannet (Annani aruanne) ja soovitusi,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 23. jaanuari 2020. aasta määrust Gambia Vabariigi taotluse kohta ajutiste meetmete võtmiseks seoses kohtuasjaga, mis käsitleb genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni kohaldamist (Gambia vs. Myanmar),

–  võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

–  võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et Myanmari sõjavägi (Tatmadaw) vahistas 1. veebruaril 2021. aastal selges vastuolus Myanmari põhiseadusega president Win Myinti, riiginõunik Aung San Suu Kyi ja valitsuse juhtivad liikmed, haaras riigipöörde abil kontrolli seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu üle ning kuulutas aastaks välja erakorralise seisukorra; arvestades, et 2021. aasta augustis teatas relvajõudude ülemjuhataja Min Aung Hlaing, et ta nimetab end ise peaministriks ja et erakorralist seisukorda pikendatakse 2023. aasta augustini;

B.  arvestades, et ÜRO Myanmari inimõiguste olukorra eriraportöör märkis oma ametlikus avalduses, et sõjaväehunta poolt Myanmari rahva vastu toime pandud ulatuslike ja süstemaatiliste rünnakute puhul on rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt tõenäoliselt tegemist inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegudega; arvestades, et ÜRO eriraportöör on sõnaselgelt märkinud, et riigipöörde ja rikkumiste korraldajad ja toimepanijad tuleks vastutusele võtta;

C.  arvestades, et 2021. aasta mais võttis sõjaväehunta esimesi meetmeid selleks, et saata laiali Aung San Suu Kyi erakond, mis kuulus kuni 2021. aasta veebruaris toimunud riigipöördeni valitsuse koosseisu;

D.  arvestades, et Pyidaungsu Hluttaw esinduskogu ja rahvusliku ühtsuse valitsus moodustati selleks, et esindada Myanmari rahva demokraatlikke soove;

E.  arvestades, et pärast riigipööret korraldati selle vastu Myanmari mitmes linnas rahumeelseid proteste ja meeleavaldusi; arvestades, et alates 1. veebruarist 2021. aastal on ebaseaduslikult vahistatud või koduaresti pandud poliitikuid, valitsusametnikke, kodanikuühiskonna esindajaid, usutegelasi, rahumeelseid protestijaid ja kirjanikke; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo viimases aruandes on märgitud, et alates riigipöördest on tapetud rohkem kui 1 120 inimest ja sõjaväevõimud on vahistanud rohkem kui 8 000 inimest, sealhulgas sadu poliitikuid, aktiviste ja ametnikke; arvestades, et kohtud on mõistnud süüdi 312 inimest, kellest 26‑le on määratud surmanuhtlus, sealhulgas kahele lapsele; arvestades, et teadete kohaselt on vahi all surnud vähemalt 120 inimest; arvestades, et 2021. aasta juuli seisuga oli hunta tapnud vähemalt 75 last;

F.  arvestades, et samal ajal on sõjavägi tegelenud Myanmaris üha ulatuslikumalt meedia allasurumisega, kusjuures meelevaldselt on vahistatud, kinni peetud või süüdistuse saanud üha rohkem ajakirjanikke, et vaigistada meediat ja teha lõpp väljendusvabadusele; arvestades, et hunta kasutab telekommunikatsiooni ja interneti piirangute abil üha enam jälgimis- ja tsensuurivahendeid;

G.  arvestades, et sagedane on demokraatiameelsetel meeleavaldustel osalemise eest vahi alla võetud inimeste piinamine; arvestades, et piinamismeetodid hõlmavad peksmist, mahalaskmise simuleerimist, sigarettidega kõrvetamist ja vägistamist või vägistamisega ähvardamist; arvestades, et politseipoolne piinamine oli Myanmaris probleemiks juba varem, kuid Tatmadaw kasutab piinamisega ähvardamist nüüd opositsiooni mahasurumise püüdluste raames süstemaatiliselt;

H.  arvestades, et hunta toetub üha enam kollektiivse karistamise kasutamisele, sealhulgas niisuguste isikute pereliikmete röövimisele, kelle suhtes on väljastatud vahistamismäärus, kuid kelle asukohta ei ole politsei ega sõjavägi suutnud välja selgitada; arvestades, et tapetud ja röövitud on ka lapsi, sealhulgas ka maimikuid, oletatavasti selleks, et sundida nende vanemaid end võimudele üles andma;

I.  arvestades, et etnilised vähemused praktiseerivad kristlust (6,3 %, eelkõige tšinid, katšinid ja karenid), islamit (2,1 %, eelkõige rohingjad, malaid ning Yangonist pärit inimesed ja muud vähemused) ning hinduismi (0,5 %, eelkõige Birma indialased);

J.  arvestades, et Myanmaris rikutakse usu- ja etniliste vähemuste usu- ja veendumusvabadust ning muid inimõigusi;

K.  arvestades, et pommitatud ja rüüstatud on kirikuid ning vahistatud on preestreid ja pastoreid; arvestades, et sõjavägi on püstitanud laagreid ka kiriku valdustesse, õõnestades seega veelgi nende rolli pühamutena, mis pakuvad abi vajavatele inimestele kaitset;

L.  arvestades, et Myanmaris on palju rahvusrühmi; arvestades, et sisekonfliktide tõttu on viimastel aastakümnetel traagiliselt hukkunud tuhandeid inimesi;

M.  arvestades, et Myanmari kodakondsusseaduses on sätestatud, et rohingjad on „mittekodanikud“ või „välismaalastest elanikud“ ning seetõttu jäetud ilma kodakondsusest, mis halvendab veelgi nende ebakindlat olukorda; arvestades, et rohingja vähemuse tagakiusamine ei ole lõppenud, hoolimata rahvusvahelise üldsuse arvukatest üleskutsetest;

N.  arvestades, et ligikaudu 600 000 rohingjat, kes on Arakani osariiki veel alles jäänud, kannatavad pideva diskrimineeriva poliitika ja diskrimineerivate tavade, põhiõiguste pideva rikkumise, meelevaldsete vahistamiste, ülerahvastatud laagritesse sulgemise ning väga piiratud haridus- ja tervishoiuvõimaluste tõttu; arvestades, et rohingjadele kehtestatud rõhuvad tingimused kujutavad endast inimsusevastaseid kuritegusid;

O.  arvestades, et rohingjasid ja teisi etnilisi vähemusi, eelkõige naisi ja tütarlapsi, ähvardab tõsine seksuaalvägivalla oht, eelkõige Myanmari sõjaväe ja Arakani armee vahelise pikaleveninud konflikti kontekstis;

P.  arvestades, et humanitaarkriis Myanmaris süveneb, kuna ainuüksi käesoleval aastal on üle 210 000 riigisisese põgeniku olnud sunnitud oma kodudest lahkuma, kolm miljonit inimest vajavad humanitaarabi, kusjuures nende arv on viimase kaheksa kuu jooksul kolmekordistunud, ning pool kogu elanikkonnast, ligikaudu 20 miljonit inimest, elab allpool vaesuspiiri;

Q.  arvestades, et ÜRO peasekretär on hoiatanud, et „suure relvakonflikti oht nõuab kollektiivset lähenemisviisi, vältimaks mitmemõõtmelist katastroofi Kagu‑Aasia südames ja kaugemalgi“;

R.  arvestades, et Maailma Toiduprogrammi hinnangul ohustab 6,2 miljonit inimest kogu Myanmaris toiduga kindlustamatus ja nälg, võrreldes 2,8 miljoniga enne sõjaväelist riigipööret;

S.  arvestades, et humanitaarolukorda Myanmaris on halvendanud ka COVID‑19 kriis; arvestades, et meeleavaldajate massiline meelevaldne kinnipidamine, ülerahvastatud vanglad ning vangide tervise üldine hooletusse jätmine on aidanud kaasa ka COVID‑19 nakatumiste arvu suurenemisele;

T.  arvestades, et sõjavägi on kasutanud COVID‑19 meetmeid demokraatiat pooldavate aktivistide, inimõiguste kaitsjate ja ajakirjanike mahasurumiseks; arvestades, et rikutakse õigust tervisele; arvestades, et hunta on sulgenud haiglaid ja võtnud sihikule meditsiinitöötajad, mis on COVID‑19 puhangu tõttu viinud kogu riigis tervishoiusüsteemi kokkuvarisemiseni; arvestades, et sõjaväelased on hävitanud meditsiinitarbeid ja -varustust ning hõivanud kümneid meditsiinirajatisi, mis on sundinud Myanmari elanikke meditsiiniasutustest eemale hoidma kartuses, et nad peetakse kinni või lastakse maha;

U.  arvestades, et Myanmari sõjavägi Tatmadaw ja selle kindralid hangivad rahalisi vahendeid puidu, vääriskivide, gaasi ja nafta ebaseadusliku müügiga ning neid süüdistatakse laialdaselt korruptsioonis;

V.  arvestades, et ÜRO andmetel on ÜRO Myanmari 2021. aasta humanitaarabi kava saanud seni vaid 46 % taotletud vahenditest ja humanitaaroperatsioonid kannatavad rahaliste vahendite suure puudujäägi tõttu;

1.  mõistab resoluutselt hukka 1. veebruari 2021. aasta riigipöörde, mille viis läbi Tatmadaw oma ülemjuhataja Min Aung Hlaingi juhtimisel; kutsub Tatmadaw’d üles täielikult austama 2020. aasta novembri demokraatlike valimiste tulemusi ja viivitamata ennistama tsiviilvalitsuse, lõpetama erakorralise seisukorra, tegema lõpu vägivalla kasutamisele rahumeelsete meeleavaldajate vastu, austama sõna- ja ühinemisvabadust ning lubama kõigil valitud parlamendiliikmetel täita oma mandaati; kutsub Myanmari sõjaväge üles vabastama kõik poliitvangid, tühistama sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse piirangud ning austama usu- ja veendumusvabadust;

2.  nõuab president Win Myinti, riiginõuniku Aung San Suu Kyi ja kõigi teiste, põhjendamatute süüdistuste alusel vahistatud isikute viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; on seisukohal, et kõigi poliitiliste liidrite ja vangide vabastamine kujutaks esimest olulist sammu kriisi rahumeelse lahenduse ja seaduslike ametivõimude taastamise suunas;

3.  väljendab toetust Myanmari rahvale tema võitluses demokraatia, vabaduse ja inimõiguste eest;

4.  mõistab hukka Tatmadaw’ ulatusliku vägivaldse reaktsiooni mis tahes meeleavaldustele ning Myanmari rahva, sealhulgas etniliste ja usuvähemuste vastu toime pandud ja jätkuvad inimõiguste rängad rikkumised, mis kujutavad endast inimsusevastaseid kuritegusid; väljendab sügavat muret kirikute, mošeede, koolide ja meditsiiniasutuste vastu suunatud sagedaste rünnakute ning usujuhtide vahistamiste pärast;

5.  toetab Pyidaungsu Hluttaw’ esinduskogu ja rahvusliku ühtsuse valitsust kui Myanmari rahva demokraatlike soovide ainsaid õiguspäraseid esindajaid ning kutsub Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) ja rahvusvahelist üldsust üles kaasama neid tõelisesse ja kaasavasse poliitilisse dialoogi ja jõupingutustesse, mille eesmärk on kriisi rahumeelne lahendamine õigusriigi austamise alusel;

6.  nõuab Rahvusvahelise Punase Risti Komitee viivitamatut ja regulaarset juurdepääsu kinnipeetavatele ja vanglatele, nagu on sätestatud Genfi konventsioonides; palub sõjaväe- ja politseijõududel anda kõigi Myanmaris julgeolekujõudude operatsioonide käigus enne ja pärast 1. veebruari 2021 kinni peetud isikute perekondadele täielikku teavet nende saatuse ja asukoha kohta;

7.  tuletab meelde Myanmari mitmerahvuselisust; nõuab tungivalt, et Tatmadaw austaks täielikult iga rahvuse võõrandamatuid õigusi; nõuab sõjaväe poolt riigis toime pandud kuritegude viivitamatut, ranget, sõltumatut ja läbipaistvat uurimist ning nende toimepanijate vastutusele võtmist;

8.  on šokeeritud Tatmadaw’ kuritegudest etniliste ja usuliste rühmituste vastu Myanmaris; mõistab teravalt hukka Tatmadaw’ rünnakud Kareni, Kaja, Katšini, Šani ja Tšini osariikides, mis on toonud kaasa ulatusliku ümberasustamise, tsiviilisikute, sealhulgas laste surma, usuhoonete hävitamise ning muud inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumised;

9.  mõistab hukka kristlaste tagakiusamise riigis; nõuab tungivalt, et Tatmadaw lõpetaks kristlaste tapmise ja vahistamise ning loobuks mürsurünnakute korraldamisest kirikutele ja nende rüüstamisest; rõhutab, et rahvusvaheline üldsus on väljendanud sügavat muret kristlaste kogukondade vastu suunatud vägivaldsete rünnakute pärast Myanmaris;

10.  mõistab veel kord hukka inimõiguste rikkumised ning süstemaatilised ja laiaulatuslikud rünnakud rohingja elanikkonna vastu; rõhutab, et EL jälgib ka edaspidi tähelepanelikult sõjaväelise juhtkonna tegevust riigi vähemuste, eelkõige rohingjade suhtes; kordab oma üleskutset Myanmari ametivõimudele luua tingimused ja tagatised, et rohingjad, kes seda soovivad, saaksid ÜRO järelevalve all ohutult, vabatahtlikult, väärikalt ja püsivalt oma põlistele aladele tagasi pöörduda;

11.  mõistab teravalt hukka etniliste vähemuste jätkuva diskrimineerimise, kuna nende liikumisvabadus on tõsiselt piiratud ja nad on Myanmaris põhiteenustest ilma jäetud;

12.  mõistab hukka hunta mis tahes vägivalla oma kodanike vastu ja muud ahistamise vormid, eelkõige inimõiguste kaitsjate, kodanikuühiskonna aktivistide ja ajakirjanike vastu; nõuab tungivalt, et hunta kaotaks kõik piirangud telekommunikatsioonile ja internetile, sealhulgas sõltumatu meedia veebisaitidele ja sotsiaalmeedia platvormidele;

13.  nõuab, et viivitamata lõpetataks vägivald töötajate ja ametiühingute vastu ning kaitstaks ametiühingute ja nende liikmete õigusi, sealhulgas õigust vabalt tegutseda;

14.  nõuab kohest humanitaarabi kättesaadavust vähekaitstud kogukondadele, sealhulgas naistele, lastele ja etnilistele vähemustele, ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja etnilistel kogukondadel põhinevate organisatsioonide mõjuvõimu suurendamist, et tagada humanitaarabi tõhus jõudmine abivajajateni; palub komisjonilt humanitaarabi, sealhulgas tervishoiuteenuste ümbersuunamist ja suurendamist piiriüleste kanalite, kohalike humanitaarabi võrgustike, etniliste teenuseosutajate ning kogukonnapõhiste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu; palub komisjonil analüüsida, kuidas koostöös nende rühmadega arenguprojekte kõige paremini ellu viia ja sellele vastavalt arenguabi suunata;

15.  märgib sügava murega, et humanitaarkriisi on süvendanud kolmas COVID‑19 laine Myanmaris, kusjuures eriti murettekitav on haiguse levik kõige tõrjutumate elanikkonnarühmade seas, sealhulgas riigi ülerahvastatud ja mittesanitaarsetes vanglates; nõuab tungivalt, et hunta taastaks viiruse ohjeldamisstrateegia ja kontaktide jälgimise süsteemi ning tagaks inimestele juurdepääsu tervishoiuteenustele ja vaktsiinidele; palub komisjonil suurendada sellega seoses antavat toetust ja tagada, et toetus jõuaks kodanikeni, sealhulgas COVID‑19 vaktsiinidooside pakkumise kaudu;

16.  on šokeeritud tervishoiutöötajate ründamisest, ahistamisest, kinnipidamisest ja piinamisest, eriti praeguse COVID‑19 tervishoiukriisi ajal; kutsub huntat üles tagama kõigi tervishoiutöötajate julgeoleku ja turvalisuse ning lõpetama viivitamata nende mis tahes ahistamise ja ründamise; rõhutab Myanmari ametivõimude vastutust tervishoiuteenuste täieliku kättesaadavuse tagamisel;

17.  mõistab hukka sõjaväevõimude rünnakud meditsiinitöötajate ja -rajatiste vastu ning nende ametivõimude reageerimise COVID‑19 pandeemiale; toonitab, et tervishoid ning juurdepääs tervishoiule ja vaktsineerimisele on universaalsed inimõigused;

18.  kutsub Tatmadaw’d üles lõpetama elanikkonna ilmajätmine õigusest COVID‑19 vastasele kaitsele ja nõuetekohasele ravile, mis võib Myanmaris põhjustada märkimisväärse arvu inimelude kaotuse;

19.  nõuab tungivalt, et naaberriikide valitsused tagaksid, et nende ametiasutused ei takistaks kedagi varjupaika otsides piiri ületamast; kutsub neid valitsusi üles tagama, et abiorganisatsioonidel ja kohalikel kodanikuühiskonna organisatsioonidel oleks juurdepääs riigisiseste põgenikega aladele nende piiridel Myanmariga;

20.  kinnitab oma toetust kodanikuühiskonna ja demokraatia toetajatele Myanmaris ning nõuab, et EL ja selle institutsioonid jätkaksid vaatamata praeguse sõjaväelise valitsuse kehtestatud olemasolevatele ja võimalikele jätkuvatele piirangutele püüdlusi kodanikuühiskonna edendamiseks;

21.  kutsub ASEANi, selle liikmeid ja eelkõige selle Myanmari erisaadikut üles kasutama ennetavamalt oma erilist rolli Myanmaris, tegema koostööd ÜRO erisaadikuga ja töötama koos kõigi asjaomaste osapooltega, eelkõige rahvusliku ühtsuse valitsuse ja kodanikuühiskonna esindajatega, eelkõige naiste ja etniliste rühmadega, et vähemalt edendada viie punkti konsensuse tõhusat ja sisulist rakendamist eesmärgiga saavutada lähitulevikus praeguse kriisi jätkusuutlik ja demokraatlik lahendamine;

22.  kutsub ka Hiinat ja Venemaad üles osalema aktiivselt rahvusvahelises diplomaatias ja täitma oma kohustusi ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmetena; loodab, et nad võtavad endale Myanmari olukorra jälgimisel konstruktiivse rolli;

23.  nõuab tungivalt, et Myanmar teeks koostööd rahvusvaheliste pingutustega tagada vastutus, sealhulgas andes Myanmari käsitlevale sõltumatule uurimismehhanismile (IIMM) lõpuks täieliku pääsu riiki; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus tagaksid, et IIMMil oleks oma volituste täitmiseks vajalik toetus; tuletab meelde, et Myanmaril on kohustus järgida Rahvusvahelise Kohtu ajutiste meetmete määrust;

24.  tunneb heameelt nõukogu poolt hiljuti Tatmadaw’ liikmete ja nende ettevõtete vastu kehtestatud sanktsioonide üle ning kutsub nõukogu üles jätkama sihipäraste ja jõuliste sanktsioonide kehtestamist, et lõigata ära hunta varustusliinid, tagades samal ajal, et Myanmari rahvas ei kannataks kahju; on seisukohal, et rahvusvaheline üldsus peab jätkama sõjaväe ja selle juhtide vastu lisameetmete võtmist ning kehtestama neile kulukaid sanktsioone, kuni nad pöörduvad tagasi kursile ja näevad ette tagasipöördumise demokraatia juurde; rõhutab, et kõik ELi liikmesriigid peavad tugevdama ja jõustama sanktsioone, mis on kehtestatud kõigi Myanmari riiklike ettevõtete suhtes, eelkõige puidu- ja vääriskivitööstuses; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks liikmesriikidele ja assotsieerunud riikidele ELi sanktsioonide rikkumise eest määratud riiklike karistuste mõjususe; rõhutab, et see nõuab konkreetseid varade külmutamisi ja rahvusvaheliste finantsülekannete tegemise keelu seadmist kahele riigi omandis olevale pangale – Myanmar Foreign Trade Bank ja Myanmar Investment and Commercial Bank, mille kaudu kogutakse kogu välisvaluuta, ning riigile kuuluva Myanmar Oil and Gas Enterprise’i (mis tagab hunta suurima välisvaluuta sissevoolu) sanktsioonide loetellu lisamist;

25.  kutsub nõukogu üles jätkama sihipäraste sanktsioonide kehtestamist nende suhtes, kes vastutavad 2021. aasta veebruari riigipöörde eest, ning kaaluma muid võimalikke meetmeid; nõuab tungivalt, et nõukogu lisaks riigi haldusnõukogu selle üksikute liikmete asemel tervikliku üksusena nende füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid;

26.  kordab oma üleskutset ELi ettevõtjatele, kellel on Myanmaris äritegevus või tarneahelad, järgida rangemat inimõigustealast hoolsuskohustust ja tagada, et neil ei oleks sidemeid Myanmari julgeolekujõudude, nende üksikute liikmete või nende omanduses või kontrolli all olevate üksustega ning et nad ei aitaks otseselt ega kaudselt kaasa huntapoolsele demokraatia ja inimõiguste mahasurumisele; kutsub ELis asuvaid ettevõtteid üles oma järeldused avalikustama ning tegutsema oma Myanmaris asuvates ettevõtetes töötingimuste ja keskkonnastandardite pideva parandamise nimel;

27.  kordab oma üleskutset jätkata sihipäraste sanktsioonide rakendamist nende suhtes, kes vastutavad rohingjade vastu suunatud hirmutegude eest;

28.  kordab oma üleskutset komisjonile alustada kiiresti uurimist Myanmarile kehtivate kaubandussoodustuste kohta, eelkõige seoses Myanmari sõjaväelastele kuuluvate äriühingutega konkreetsetes sektorites, ning teavitada Euroopa Parlamenti nõuetekohaselt võetavatest meetmetest; tunnistab, et pärast seda, kui Myanmari suhtes kehtestati 2013. aastal uuesti erikord „Kõik peale relvade“ (EBA), on tehtud edusamme, näiteks on loodud töökohti rõivasektoris, millest on saanud kasu eelkõige naised; rõhutab siiski, et tõhustatud koostöö protsess loodi juba 2018. aastal, keskendudes rahvusvaheliste inimõigustealaste konventsioonide ja töötajate õiguste järgimisele, ning et riigipööre pööras demokratiseerimisprotsessi käigus tehtud edusammud tagasi, seades sellega ohtu EBA soodustuste andmise tingimused;

29.  kutsub ELi delegatsiooni Myanmaris ja liikmesriikide saatkondi üles jälgima tähelepanelikult inimõiguste ja tervishoiu olukorda Myanmaris ning praegu kinni peetud ja vangistatud poliitiliste liidrite ja teiste isikute juhtumeid;

30.  kutsub liikmesriike ja assotsieerunud riike üles säilitama embargo kõikide relvade, laskemoona ja muude sõjaliste, julgeoleku- ja seireseadmete ja -süsteemide otsese ja kaudse tarnimise, müügi ja üleandmise, sealhulgas transiidi, veo ja vahendamise suhtes, samuti väljaõppe, hoolduse ning muu sõjalise ja julgeolekualase abi osutamise suhtes; rõhutab, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus peab olukorda täiendavalt uurima;

31.  hoiatab vägivalla eskaleerumisest ja riigi tõsisest majanduskriisist, vaesusest ja ümberasustatud isikute suurest arvust tuleneva veelgi suurema humanitaarhädaolukorra ohu eest; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus täidaksid kiiresti oma rahalised kohustused seoses ÜRO 2021. aasta Myanmari humanitaarabi kavaga;

32.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja liikmesriikidel tegeleda jõuliselt olukorraga Myanmaris ja palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal anda Euroopa Parlamendile ja eelkõige selle väliskomisjonile korrapäraselt aru, muu hulgas usu- ja etniliste rühmade olukorra kohta, et tagada selles olulises ja murettekitavas olukorras piisav parlamentaarne dialoog;

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Myanmari seaduslikule presidendile ja rahvusliku ühtsuse valitsusele, Pyidaungsu Hluttaw’ esinduskogule, Myanmari riiginõunikule, Tatmadaw’le, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Ühendriikide, Bangladeshi, Ühendkuningriigi, Jaapani, India, Austraalia ja Kanada ning ASEANi liikmesriikide, Venemaa ja Hiina valitsustele ja parlamentidelele, ÜRO peasekretärile, ASEANi peasekretärile, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile, Myanmari inimõiguste olukorraga tegelevale ÜRO eriraportöörile, ÜRO pagulaste ülemvolinikule ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

(1) ELT C 419, 16.12.2015, lk 189. (2) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 79. (3) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 154. (4) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 120. (5) ELT C 101, 16.3.2018, lk 134. (6) ELT C 238, 6.7.2018, lk 112. (7) ELT C 337, 20.9.2018, lk 109. (8) ELT C 28, 27.1.2020, lk 80. (9) ELT C 433, 23.12.2019, lk 124. (10) ELT C 171, 6.5.2021, lk 12. (11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0054. (12) ELT L 219 I, 21.6.2021, lk 57. (13) ELT L 147, 30.4.2021, lk 17.

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon Paul Rusesabagina juhtumi kohta Rwandas (2021/2906(RSP))

P9_TA(2021)0418 RC-B9-0500/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Rwanda kohta, eelkõige 11. veebruari 2021. aasta resolutsiooni Rwanda ja Paul Rusesabagina juhtumi kohta(1),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Rwanda ratifitseeris 1975. aastal,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse põhimõtteid ja suuniseid õiglase kohtumenetluse ja õigusabi õiguse kohta Aafrikas,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 2015. aastal läbi vaadatud kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid (nn Nelson Mandela nõuded),

–  võttes arvesse Kampala deklaratsiooni vanglatingimuste kohta Aafrikas,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 25. märtsi 2021. aasta aruannet Rwanda kohta,

–  võttes arvesse rahvusvahelise üldsuse avaldusi, milles mõistetakse hukka õigusnormide rikkumised ja taunitakse õiglase kohtumõistmise puudumist Rwandas, sealhulgas Belgia valitsuse, USA välisministeeriumi ja Ühendkuningriigi valitsuse avaldused,

–  võttes arvesse Euroopa Advokatuuride Föderatsiooni, Ameerika Ühendriikide Advokatuuri inimõiguste keskuse ja arvukate inimõiguste organisatsioonide avaldusi,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse Rwanda põhiseadust,

–  võttes arvesse ÜRO ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni vahendeid,

–  võttes arvesse 1963. aasta konsulaarsuhete Viini konventsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et pärast inimõiguste kaitsja, Belgia kodaniku ja USA elaniku Paul Rusesabagina vahistamist Kigalis 31. augustil 2020. aastal mõistis Rwanda ülemkohtu rahvusvaheliste ja piiriüleste kuritegude osakond ta 29. septembril 2021 süüdi ja määras talle 25‑aastase vanglakaristuse; arvestades, et Paul Rusesabaginale esitati süüdistus üheksa terrorismiga seotud juhtumi eest ja ta võeti kriminaalvastutusele tegevuse eest, mida pandi süüks Rwanda Demokraatlike Muutuste Liikumisele (Movement for Democratic Change (MRCD)/Rahva Vabastusrindele (National Liberation Front (MRCD‑FLN)), opositsioonierakondade koalitsioonile ja selle sõjalisele tiivale;

B.  arvestades, et Paul Rusesabagina vahistamine 2020. aasta augustis oli meelevaldne, toimus valesüüdistuste alusel ning sellega kaasnes tema ebaseaduslik üleandmine Rwandale, kadunuks jääma sundimine ja suhtlemisvõimaluseta kinnipidamine; arvestades, et tema kinnipidamiseks ei tehtud Rwanda 2019. aasta kriminaalmenetluse seadustiku artikli 37 nõuete kohast vahistamismäärust ja enne süüdimõistmist ei esitatud talle süüdistust, mis on vastuolus Rwanda kriminaalmenetluse seadustiku artikliga 68; arvestades, et Paul Rusesabagina oli mitmel korral avalikult teatanud, et kättemaksu kartuses ei saa ta oma kodumaale tagasi pöörduda;

C.  arvestades, et Rwanda justiitsminister Johnston Busingye tunnistas valitsuse rolli Paul Rusesabagina kadunuks jääma sundimisel ja tema ebaseaduslikul üleandmisel 2020. aasta augustis, kuna valitsus maksis lennu eest, millega üleandmine toimus, ja rikkus Rusesabagina õigust õiglasele kohtumõistmisele; arvestades, et 10. märtsil 2021 otsustas kohus, et Paul Rusesabagina üleviimine oli seaduslik ja et teda ei röövitud;

D.  arvestades, et kohtuotsuse tegemise ajal teatati täiendavatest tõenditest, mida kohus ei olnud varem ära kuulanud ega esitanud kohtumenetluse käigus seoses väitega, et Paul Rusesabagina oli hankinud rahalisi vahendeid Rahva Vabastusrinde (FLN) relvastatud rühmitusele; arvestades, et mõned viidatud tõendid pärinevad avaldustest, mille kohaselt Paul Rusesabagina esitas oma väited surve all ja ilma nõustajata;

E.  arvestades, et Paul Rusesabaginat algselt esindanud advokaatide meeskond ei olnud tema valitud, ning arvestades, et valitud advokaatidel, kellega ta sai ühenduse 2021. aasta aprillis, ei olnud võimalik temaga kohtuda, mis on vastuolus Rwanda kriminaalmenetluse seadustiku artikliga 68;

F.  arvestades, et teadete kohaselt on Paul Rusesabagina tervislik seisund olnud kinnipidamise ajal väga murettekitav, kuna tal on varem olnud vähk ja tal on südame‑veresoonkonna häired; arvestades, et tema advokaatide sõnul on tal vahele jäänud kaks vähiuuringut ja vanglatöötajad ei ole lubanud tal saada kätte tema Belgia arsti poolt väljakirjutatud retseptiravimeid, mis põhjustab vaimseid ja füüsilisi kannatusi ning on vastuolus Rwanda põhiseaduse artiklitega 12 ja 14, mis käsitlevad õigust elule, õigust kehalisele puutumatusele ning kaitset ebainimliku või alandava kohtlemise eest;

G.  arvestades, et pärast Paul Rusesabagina vahistamist 2020. aasta septembris ei teavitanud Rwanda ametivõimud Belgia ametiasutusi vahistamisest, mida näeb ette rahvusvahelises õiguses sätestatud konsulaarabi põhimõte; arvestades, et Rwanda vanglateenistus võimaldas juurdepääsu Paul Rusesabagina ja tema advokaatide vahelisele suhtlusele ning vahetatud menetlusdokumentidele; arvestades, et Belgia välisminister saatis Rwanda kolleegile mitu verbaalnooti, paludes tal austada Paul Rusesabagina õigusi, kuid Rwanda valitsus lükkas iga taotluse tagasi;

H.  arvestades, et 2021. aasta juulis avaldatud teadete kohaselt kasutasid Rwanda ametivõimud ettevõtte NSO Group nuhkvara Pegasus, et jälgida rohkem kui 3 500 aktivisti, ajakirjanikku ja poliitikut; arvestades, et Paul Rusesabagina tütre Carine Kanimba telefoni kriminaaltehniline analüüs näitas, et nuhkvara kasutati ka tema telefoni spioneerimiseks; arvestades, et Rwanda ametivõimud eitasid seda;

I.  arvestades, et Rwanda on allkirjastanud Cotonou lepingu, milles on sätestatud, et inimõiguste austamine on ELi ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide organisatsiooni koostöö oluline osa; arvestades, et õigusriigi ja inimõiguste tugevdamine on Rwandat käsitlevate ELi programmide peamised prioriteetsed valdkonnad;

J.  arvestades, et Aafrika Liidu ja ELi ministrite teine kohtumine toimub 25.–26. oktoobril 2021 Kigalis;

1.  tuletab Rwanda valitsusele meelde tema kohustust tagada riigis põhiõigused, sh juurdepääs kohtumõistmisele ja õigus õiglasele kohtumenetlusele, mis on sätestatud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas ning teistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigusi käsitlevates õigusaktides, sh Cotonou lepingus, eelkõige selle artiklites 8 ja 96;

2.  rõhutab, et Rwanda peab tagama oma kohtusüsteemi sõltumatuse ja austama seda kooskõlas oma põhiseaduse ja seadustega, sest kõik valitsusasutused ja muud institutsioonid on kohustatud austama ja toetama kohtusüsteemi sõltumatust;

3.  juhib tähelepanu sellele, et kahtlustatava väljaandmine teisele riigile peaks aset leidma üksnes sõltumatu väljaandmismenetluse kaudu, et tagada väljaandmistaotluse seaduslikkus ja kahtlustatava õigus õiglasele kohtulikule arutamisele taotluse esitanud riigis;

4.  mõistab seetõttu teravalt hukka Paul Rusesabagina ebaseadusliku vahistamise, kinnipidamise ja süüdimõistmise, mis on vastuolus rahvusvahelise ja Rwanda õigusega; on seisukohal, et Paul Rusesabagina juhtum on näide inimõiguste rikkumistest Rwandas ja seab kahtluse alla kohtuotsuse õigluse, mis ei taga õiglast kohtumõistmist ning on vastuolus rahvusvaheliste parimate esindamise tavadega, õigusega olla ära kuulatud ning süütuse presumptsiooniga;

5.  nõuab Paul Rusesabagina viivitamatut vabastamist humanitaarsetel põhjustel ja tema repatrieerimist, olenemata sellest, kas ta on süüdi või süütu; nõuab, et ELi delegatsioon Rwandas ja liikmesriikide diplomaatilised esindused edastaksid jõuliselt selle taotluse, kui nad suhtlevad Rwanda ametivõimudega;

6.  palub Rwanda valitsusel tagada igal juhul Paul Rusesabagina füüsiline puutumatus ja psüühiline heaolu ning võimalus võtta tal oma tavapäraseid ravimeid; nõuab, et Rwanda ametivõimud austaksid Belgia valitsuse õigust osutada Paul Rusesabaginale konsulaarabi, et tagada tema tervis ja nõuetekohane juurdepääs kaitsjale;

7.  taunib üldist inimõiguste olukorda Rwandas ja eelkõige teisitimõtlejate sihipärast tagakiusamist; mõistab hukka poliitiliselt motiveeritud kohtuprotsessid ja poliitiliste vastaste tagakiusamise; nõuab tungivalt, et Rwanda ametivõimud tagaksid võimude lahususe, eelkõige kohtusüsteemi sõltumatuse;

8.  kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja ELi inimõiguste eriesindajat üles tugevdama Cotonou lepingu artikli 8 raames Rwandaga peetavat inimõigustealast dialoogi kõrgeimal tasandil, tagamaks, et riik täidab oma kahepoolseid ja rahvusvahelisi kohustusi; rõhutab, et seoses Rwandas toimuva rahvusvahelise arengualase tööga tuleks üha enam tähtsustada inimõigusi, õigusriiki ning läbipaistvat ja reageerimisvõimelist valitsemissüsteemi;

9.  palub, et komisjon vaataks kriitiliselt läbi ELi toetuse Rwanda valitsusele ja riigiasutustele, tagamaks, et see edendab täiel määral inimõigusi ega mõju kahjulikult sõna- ja ühinemisvabadusele, poliitilisele pluralismile, õigusriigi austamisele ega sõltumatule kodanikuühiskonnale;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale, Rwanda Vabariigi presidendile, Rwanda parlamendi esimehele ning Aafrika Liidule ja selle institutsioonidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0055.

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon USA Texase osariigi aborti käsitleva seaduse kohta (2021/2910(RSP))

P9_TA(2021)0419 RC-B9-0490/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. novembri 2020. aasta ühisteatist „ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmas tegevuskava (GAP III) – ambitsioonikas tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses“ (JOIN(2020)0017),

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) suuniseid „Safe abortion: technical and policy guidance for health systems“ (Ohutu abort: tehnilised ja poliitilised suunised tervishoiusüsteemidele),

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 14. septembri 2021. aasta avaldust „UN experts denounce further attacks against right to safe abortion and Supreme Court complicity“ (ÜRO eksperdid mõistavad hukka jätkuvad rünnakud seoses õigusega ohutule abordile ja ülemkohtu kaasosaluse),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse 2015. aastal kokku lepitud ÜRO kestliku arengu eesmärke ning eelkõige eesmärke 3 ja 5, mis käsitlevad vastavalt tervishoiu edendamist ja soolist võrdõiguslikkust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse 1994. aastal Kairos toimunud rahvastiku ja arengu rahvusvahelist konverentsi (ICPD) ning selle tegevusprogrammi ja selle läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse rahvastiku ja arengu rahvusvahelise konverentsi 25. aastapäeval (ICPD25) 1. novembril 2019 Nairobis toimunud tippkohtumisel tehtud avaldust lubaduste kiirema täitmise kohta ning Nairobi tippkohtumisel välja kuulutatud riikide ja partnerite võetud kohustusi ja koostöömeetmeid,

–  võttes eelkõige arvesse oma 24. juuni 2021. aasta resolutsiooni seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste olukorra kohta ELis seoses naiste tervisega(1), mille kohaselt on reproduktiivtervishoiu teenuste kättesaadavus naiste inimõiguste tugisammas ning nende andmisest keeldumine on üks soolise vägivalla vorme,

–  võttes arvesse Pekingi tegevusprogrammi ja selle läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide põhiseadust,

–  võttes arvesse 1973. aasta otsust kohtuasjas Roe vs. mida kinnitati otsusega kohtuasjas Planned Parenthood vs. Casey ning otsusega kohtuasjas Whole Woman’s Health vs. Hellerstedt, millega kehtestatakse rasedatele naistele USA põhiseadusega ette nähtud õigus otsustada, kas rasedust jätkata,

–  võttes arvesse Texase senati 2021. aasta seadust 8 (SB8), milles käsitletakse aborti, sealhulgas aborte pärast loote südamelöökide tuvastamist, ja mis annab eraõigusliku tsiviilõigusliku hagemisõiguse,

–  võttes arvesse USA ülemkohtu 1. septembri 2021. aasta määrust, millega keelduti blokeerimast Texase seadust SB8,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 1. septembril 2021 jõustas Texase osariik seaduse SB8, millega keelatakse naistel teha aborti pärast loote südamelöökide algust, de facto juba kõigest kuus nädalat pärast viimast menstruatsioonitsüklit, nõutakse, et enne protseduuri lubamist on vaja teha kaks eraldi ultraheliuuringut ning erandeid ei tehta ka juhul, kui rasedus on tingitud vägistamisest või intsestist, samuti mitte loote sünnijärgset elulemust välistava tervisliku seisundi korral; arvestades, et SB8 kujutab endast peaaegu täielikku abordikeeldu;

B.  arvestades, et nii USA kui ka EL peavad järgima põhimõtet, et inimõigused on võõrandamatud ja omased kõigile inimestele;

C.  arvestades, et Atlandi-ülese partnerluse põhiolemus tähendab, et see põhineb meie ühistel väärtustel, sealhulgas inimõiguste austamisel;

D.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus, kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamine, hea tervise tagamine, vaesuse kaotamine kõikjal ning kõikide inimeste ja kõigi vanuserühmade heaolu edendamine on põhieesmärgid, mis on sätestatud kestliku arengu eesmärkides 1, 3 ja5; arvestades, et kõik ÜRO liikmesriigid on võtnud endale ülesanded ja kohustused järgida ja edendada neid kestliku arengu eesmärkides seatud sihte, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi käsitlevaid eesmärke 3.7 ja 5.6;

E.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused kuuluvad põhiliste inimõiguste hulka, neid kaitstakse rahvusvahelises ja Euroopa inimõigustealases õiguses, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ning need kuuluvad lahutamatu osana tervikliku tervishoiuteenuste osutamise juurde;

F.  arvestades, et naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee ja ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee tegid 2018. aasta augustis ühisavalduse, milles rõhutati, et juurdepääs ohutule ja seaduslikule abordile ning sellega seotud teenustele ja teabele on naiste reproduktiivtervise oluline aspekt, ning nõuti tungivalt, et riigid lõpetaksid naiste ja tütarlaste seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste piiramise, kuna see ohustab nende tervist ja elu; arvestades, et juurdepääs abordile on inimõigus, samas kui selle edasilükkamine või sellele juurdepääsu keelamine on soolise vägivalla vorm, mille puhul võib tegu olla piinamise ja/või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemisega; arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on ÜRO kestliku arengu eesmärkide 3 ja 5 sihid, ning arvestades, et soolise vägivalla ja kõigi naistevastaste kahjulike tavade kaotamine on kestliku arengu eesmärgi 5 siht;

G.  arvestades, et juurdepääs põhjalikule seksuaal- ja suhteharidusele ning seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele, sealhulgas pereplaneerimisele, rasestumisvastastele meetoditele ning ohutule ja seaduslikule abordile, samuti iga inimese autonoomia ja võime teha oma keha ja elu kohta vabasid ja sõltumatuid otsuseid, on inimeste sõltumatuse eeltingimus ning seega oluline soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks kõigis era- ja avaliku elu valdkondades, sealhulgas tööturul ja poliitikas osalemiseks ning soolise vägivalla kaotamiseks; arvestades, et lähtuda tuleb põhimõttest, et igaüks peab saama otsustada oma keha üle;

H.  arvestades, et meeste ja poiste kaasamine seksuaal- ja reproduktiivtervisesse ning seonduvatesse õigustesse on nii eesmärk kui ka kestliku võrdõiguslikkuse saavutamise eeltingimus;

I.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste teostamine on inimväärikuse oluline element ning lahutamatult seotud soolise võrdõiguslikkuse saavutamise ja soolise vägivalla vastu võitlemisega; arvestades, et naiste ja tütarlaste osalemine neid mõjutavate ja nende inimõigusi, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi ja aborti puudutavate seaduste ja poliitikameetmete väljatöötamises ning õiguskaitse ja õiguskaitsevahendite kättesaadavuse tagamine nende õiguste rikkumise korral on soolise võrdõiguslikkuse saavutamise võti;

J.  arvestades, et õigus isiku füüsilise ja vaimse puutumatuse austamisele on Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kesksel kohal;

K.  arvestades, et pöördelise tähtsusega kohtuasjas Roe vs. Wade legaliseeris ülemkohus abordi kogu USAs, millega anti USAs rasedatele põhiseaduslik õigus otsustada, kas jätkata varajases järgus rasedust; arvestades, et seda kinnitati ka kohtuasjades Planned Parenthood vs. Casey ja Whole Woman’s Health vs Hellerstedt;

L.  arvestades, et veel 12 USA osariiki on kehtestanud varases järgus raseduse katkestamise keelu, kuid selle jõustumine on seal blokeeritud, sest föderaalkohtud on tunnistanud keelu põhiseadusevastaseks;

M.  arvestades, et seadusega SB8 keelustatakse abort alates umbes kuuendast rasedusnädalast, ning arvestades, et seaduse SB8 eelsel ajal oli Texases abordi teinud naistest umbes 85–90 % vähemalt kuuendal rasedusnädalal, mis tähendab, et seadusega lõpetatakse de facto abortide tegemine selles osariigis;

N.  arvestades, et SB8 eesmärk on vabastada valitsusametnikud seaduse jõustamisest, kuid selle asemel motiveerib see eraisikuid otsima rahalist hüvitist, esitades hagi igaühe vastu, kes osutab aborditeenust või abistab kedagi selle teenuse saamisel osariigis, mis toob tõenäoliselt kaasa tervishoiuteenuste osutajate, aborti vajavate naiste ja neid abistavate isikute, sealhulgas nende lähedaste seadustatud ahistamise; arvestades, et SB8 avaldab igal juhul tervishoiuteenuste osutajatele pärssivat mõju;

O.  arvestades, et naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on täheldanud, et abordi kriminaliseerimisel ei ole hoiatavat mõju; arvestades, et nagu märkis naiste ja tütarlaste diskrimineerimise vastane töörühm, muutub raseduse ohutu katkestamine juhul, kui abordi suhtes kehtivad õiguslikud piirangud, sotsiaal-majanduslikult soodsamas olukorras naiste privileegiks, samas kui piiratud ressurssidega naised on sunnitud otsima võimalusi ohtlikeks ja salajasteks abortideks, seades sellega ohtu oma elu ja tervise; arvestades, et nagu on juba näha muude abordipiirangute puhul, mõjutab SB8 ebaproportsionaalselt inimesi, keda juba niigi diskrimineeritakse või kellel on takistusi juurdepääsul tervishoiuteenustele, sealhulgas rassismi tõttu ebasoodsas olukorras inimesed, rahvusvähemused, dokumentideta naised ja madala sissetulekuga naised või maapiirkondades elavad inimesed, kellel puuduvad vahendid reisimiseks nende teenuste saamise eesmärgil;

P.  arvestades, et abordi keelustamine ja seega naiste sundimine otsima ohtlikke abordivõimalusi toob kaasa emade suremuse suurenemise ja täielikult välditavaid surmajuhtumeid;

Q.  arvestades, et Texases on viimase kümne aasta jooksul juba kehtestatud 26 abordipiirangut, sealhulgas selle aasta abordikeeld pärast kuuendat nädalat ja abordikeelu, mis jõustuks kohtuotsuse Roe vs. Wade tühistamise korral; arvestades, et selle aja jooksul on abordikliinikute arv riigis vähenenud 46-lt 2011. aastal vaid 21-le 2017. aastal; arvestades, et see tähendab, et naised ei saa vajalikku teenust;

R.  arvestades, et abordid oli Texases ja teistes Ameerika Ühendriikide piirkondades juba niigi raskesti kättesaadavad ning neid, kellel on raskusi tervishoiuteenuste saamisel, sealhulgas tõrjutud ja haavatavad rühmad, eelkõige inimesi, kelle sissetulek on väiksem, mõjutab SB8 kehtestatav keeld kõige rohkem;

S.  arvestades, et Texases keelustatakse igasugune abort ning patsiendid suunduvad naaberosariikide reproduktiivtervisega tegelevatesse kliinikutesse ja koormavad piirkonna habrast aborditaristut; arvestades, et Texase osariigis tehakse igal aastal üle 56 000 abordi; arvestades, et ei ole tõenäoline, et naaberosariigid suudaksid vastu võtta kõiki patsiente, kes sooviksid teha aborti pärast SB8 jõustumist;

T.  arvestades, et 15–19-aastaste tütarlaste seas on kogu maailmas peamine surmapõhjus raseduse ja sünnituse tüsistused; arvestades, et lapse õiguste komitee nõuab tungivalt, et riigid dekriminaliseeriksid abordi ja tagaksid tütarlastele juurdepääsu turvalistele aborditeenustele; arvestades, et teismeliste rasedus põlistab vaesustsükli; arvestades, et Texas on teismeliste sünnitajate arvu poolest USA osariikidest seitsmendal kohal ning see on osariik, kus teismelisi korduvsünnitajaid on kõige rohkem; arvestades, et eriti kõrge on teismeliste raseduse määr ladinaameerika ja afroameerika päritolu tütarlastel, samuti madala haridustasemega tüdrukutel, kes elavad maapiirkondades, kasuperes ja vaesuses; arvestades, et teismelised emad katkestavad märkimisväärselt suurema tõenäosusega õpingud ja jäävad töötuks; arvestades, et 65 % Texase noortel vanematel sündinud lastest elab vaesuses ning on suurema tõenäosusega halva tervise ja madala haridustasemega;

U.  arvestades, et SB8 on üks rangeimaid abordimeetmeid USAs, sest sellega keelustatakse abort pärast seda, kui loote südametegevus on tuvastatav, välja arvatud üksnes erakorralises meditsiinilises olukorras, kuid mitte vägistamise, intsesti või loote sünnijärgset elulemust välistava tervisliku seisundi korral; arvestades, et see on soolise vägivalla vorm, mida võib võrdsustada piinamise või julma, ebainimlikku või alandavat kohtlemisega;

V.  arvestades, et reproduktiivõiguste keskus ja selle partnerid esitasid 30. augustil 2021 USA ülemkohtule erakorralise taotluse blokeerida Texases seaduse jõustumine;

W.  arvestades, et seaduseelnõule oli vastu üle 300 Texase juristi, kes ütlesid, et see õõnestab kauaaegseid õigusnorme ja õigussüsteemi aluspõhimõtteid; arvestades, et üle 200 Texase arsti väljendas sügavat muret oma võimaluste pärast tervishoiuteenuseid osutada, hoiatades, et seaduseelnõu avaldab pärssivat mõju, mis takistab arstidel üle 30 erialal, sealhulgas esmatasandi arstiabis, erakorralises meditsiinis, sünnitusabis ja günekoloogias ning sisehaiguste vallas, anda patsientidele põhjendamatute kohtuasjade hirmus teavet kõigi raseduse väljavaadete kohta;

X.  arvestades, et ÜRO inimõiguste eksperdid on mõistnud hukka muret tekitava seaduseelnõu SB8 vastuvõtmise, samuti kahju, mida see keeld põhjustab Texases rasedatele, eelkõige tõrjutud kogukondadesse kuuluvatele, madala sissetulekuga, maapiirkondades elavatele ning rassilistesse ja etnilistesse vähemustesse kuuluvatele naistele, samuti sisserännanutele, keda see keeld ebaproportsionaalselt mõjutab, ning on kutsunud USA valitsust üles hoiduma abordi kättesaadavuse vähendamisest ja võtma selle asemel toetavaid meetmeid, et tagada juurdepääs seaduslikule abordile;

Y.  arvestades, et USA ülemkohus tegi viie häälega nelja vastu otsuse mitte blokeerida Texase seadust, väites, et kaebaja ei suutnud põhjendada selle kohtuasja „keerukaid ja uudseid eelduslikke menetlusaspekte“;

Z.  arvestades, et 9. septembril 2021. aastal esitas USA justiitsministeerium Texase vastu hagi, väites, et keeluga rikutakse üksikisiku põhiseaduslikku õigust abordile varajases järgus, ning arvestades, et föderaalne ringkonnakohus on määranud eelmääruse tegemise istungi ajaks 1. oktoobri 2021;

AA.  arvestades, et president Biden on teatanud, et seaduseelnõu kujutab endast „enneolematut rünnakut naiste põhiseaduslikele õigustele“, ja on lubanud teha „kogu valitsusega jõupingutusi“, et võidelda seaduse vastu, samuti nõudis ta „Texase naiste juurdepääsu turvalisele ja seaduslikule abordile“ ning kinnitas oma avalduses, et Bideni ja Harrise administratsioon võitleb alati selle eest, et kaitsta arstiabi kättesaadavust ja naiste õigust teha oma keha puudutavaid otsuseid ja määrata oma tulevikku;

AB.  arvestades, et Guttmacheri Instituudi 2019. aasta septembri aruandes „Abortion Incidence and Service Availability in the United States, 2017“ (Abortide arv ja teenuse kättesaadavus USAs 2017. aastal) toodi esile, et piiratud reproduktiivtervishoiu kättesaadavusega USA osariikides on muret tekitavalt sagenenud potentsiaalselt ohtlikud mittemeditsiinilised katsed teha ise aborti;

1.  ühineb kogu USA valjuhäälse hukkamõistuga seepärast, et Texase parlament võttis vastu seaduseelnõu SB8, mis tähendab de facto abordi täielikku keelustamist, välja arvatud vägistamise, intsesti või loote sünnijärgset elulemust välistava tervisliku seisundi korral, ning peab seda rängaks rünnakuks naiste vabadusele, seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele, mis on põhilised inimõigused, samuti naiste põhiseaduslike õiguste rikkumiseks USAs; väljendab suurt muret selle pärast, et see keeld süvendab veelgi vägistamise ja intsesti ohvrite traumat;

2.  kutsub Texase osariigi valitsust tunnistama kiiresti SB8 kehtetuks, tagama riigis turvalised, seaduslikud, tasuta ja kvaliteetsed aborditeenused ning tegema need kõigile naistele ja tütarlastele kergesti kättesaadavaks;

3.  väljendab kindlat solidaarsust Texase naistega ja nendega, kes on seotud nii aborditeenuste osutamise kui ka nende toetamisega sellistel rasketel asjaoludel, ning avaldab neile toetust;

4.  väljendab heameelt president Joe Bideni jõupingutuste üle suunata nõukogu ja Valge Maja nõuniku bürood tegema otsusele reageerimiseks kogu valitsust hõlmavaid jõupingutusi, et tagada Texase naiste juurdepääs turvalistele ja seaduslikele abortidele, mida kaitseb kohtuotsus Roe vs. Wade; väljendab heameelt asjaolu üle, et reedel, 1. oktoobril 2021 nõudis president Joe Bideni administratsioon tungivalt, et kohtunik blokeeriks Texase kehtestatud abordikeelu;

5.  väljendab täielikku toetust meditsiinitöötajatele ja neile, kes on seotud SB8 vastu esitatud õiguslike kaebustega, ning väljendab solidaarsust nendega, lootuses, et nende töö tulemusel taastatakse Texase naiste õigus reproduktiivtervishoiule; tunnustab valitsusväliste organisatsioonide rolli teenuseosutajatena ja ka seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kaitsjatena USAs ning julgustab neid jätkama oma tööd nende põhiõiguste kaitsjatena; kinnitab, et need valitsusvälised organisatsioonid vajavad tegutsemiseks piisavat rahastamist;

6.  toonitab, et 14. septembril 2021 rõhutasid ÜRO eksperdid, et „naiste inimõigused on põhiõigused, mida ei saa allutada kultuurilistele, usulistele ega poliitilistele kaalutlustele“, lisades, et „ideoloogilise ja usulise sekkumise mõju rahvatervise küsimustes on olnud eriti kahjulik naiste ja tütarlaste tervisele ja heaolule“;

7.  peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et USA ülemkohus keeldus äärmiselt napi jagatud otsusega (neli viie vastu) tegemast otsust pretsedenditu SB8 kasutuselevõtu blokeerimise kohta; tuletab meelde, et see otsus ei tähenda, et seadust peetakse põhiseadusega kooskõlas olevaks;

8.  kutsub president Joe Bidenit üles jätkama jõupingutusi, et tagada juurdepääs turvalistele ja seaduslikele abortidele; julgustab tegema täiendavaid jõupingutusi selle tagamiseks, et abort ja rasestumisvastased vahendid oleksid integreeritud seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi käsitleva põhjaliku teabe ja sellealaste teenuste pakkumisse, et need oleksid kõigile kättesaadavad, ning selleks, et tagada neile pidev juurdepääs hädaolukordades, näiteks COVID-19 pandeemia ajal;

9.  kutsub Ameerika Ühendriikide valitsust üles aborti täielikult dekriminaliseerima, mis nõuab mitte ainult rasedate naiste ja tütarlaste, tervishoiuteenuste osutajate ja teiste isikute karistamise lõpetamist aborditeenuste kasutamise, osutamise või pakkumise eest, vaid ka abordi eemaldamist kriminaalõigusest ning kõigi muude karistavate seaduste, poliitika ja tavade kaotamist;

10.  kutsub Ameerika Ühendriikide valitsust üles kehtestama abordi üldisele kättesaadavusele föderaalse õiguskaitse; rõhutab, et tervis on inimõigus ja et riigi kohustus on pakkuda kõigile kättesaadavaid tervishoiuteenuseid;

11.  kutsub USA Kongressi üles andma abordile juurdepääsuks föderaalset õiguskaitset naiste tervise kaitse seaduse (WHPA) kaudu, mille võttis hiljuti ajaloolisel hääletusel vastu USA Esindajatekoda ja mis kaitseb aborti osariigi tasandi keeldude ja piirangute kehtestamise eest;

12.  rõhutab, et aborti keelustavad väga piiravad seadused ei vähenda abordi vajadust, vaid toovad kaasa olukorra, kus naised peavad püüdma teha aborti salaja, reisima abordi tegemiseks mujale või kandma raseduse oma soovi vastaselt lõpuni, mis kujutab endast inimõiguste rikkumist ja soolise vägivalla vormi, mis mõjutab naiste ja tütarlaste õigust elule, füüsilisele ja vaimsele puutumatusele, võrdsusele, mittediskrimineerimisele ja tervisele;

13.  rõhutab, et soovimatute raseduste arvu saab vähendada üksnes hariduse, teabe ja üldise juurdepääsuga rasestumisvastastele vahenditele, seksuaalvägivalla kaotamisega ja jagatud vastutusega rasestumisvastaste vahendite eest; rõhutab, et esikohale tuleks seada üldine juurdepääs eakohasele ja tõenditel põhinevale seksuaal- ja suhteharidusele, kvaliteetsetele ja kõigile kättesaadavatele kaasaegsetele rasestumisvastastele meetoditele ja vahenditele, pereplaneerimise alasele nõustamisele ja teabele rasestumisvastaste vahendite kohta ning ohutu ja seadusliku abordi tagamine;

14.  väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et see seadus mõjutab ebaproportsionaalselt inimesi, kellel on sotsiaal-majanduslikke raskusi, maapiirkondades elavaid inimesi, rassistatud inimesi, LGBTIQ+-inimesi ja neid, keda diskrimineeritakse mitmekordselt ja läbipõimunult, peamiselt haavatavaid naisterühmi, kes rahaliste või logistiliste takistuste tõttu ei saa endale lubada reisimist naaberosariikide reproduktiivtervise kliinikutesse, tekitades suurema riski, et nad võtavad ette ebaturvalised ja eluohtlikud protseduurid, ning suurema riski, et nad on sunnitud raseduse oma soovi vastaselt lõpuni kandma;

15.  peab äärmiselt küsitavaks moraalset konteksti ja on lisaks mures selle seaduse ülesehituse pärast, kuna see annab eraisikutele volitused ja rahalised stiimulid, et kaevata kohtusse kõik, kes võisid aidata naistel aborti saada, näiteks abordipakkujad või abordipooldajad, avades niiviisi ukse abordivastaste isehakanud korravalvurite poolsele ahistamisele ja põhjendamatutele kohtuasjadele ning pannes aluse 21. sajandi nõiajahtidele;

16.  kutsub Ameerika Ühendriikide valitsust üles lõpetama igasuguse preemiatel põhineva abordikeeldude osariikliku või individuaalse jõustamise süsteemi, mis loob hirmu ja hirmutamise õhkkonna;

17.  on sügavalt mures Texase seaduse mõju pärast teistele USA osariikidele, keda innustab USA ülemkohtu tegevusetus ning kes püüavad abordikeelde üle kogu riigi vastu võtta, nagu on juba näha Floridas;

18.  märgib, et see seadus, mis on üks 26st viimase kümne aasta jooksul Texases juba kehtestatud abordipiirangust, kujutab endast järjekordset katset kahjustada naiste õigusi ja reproduktiivvabadust ning nende õigust tervishoiule ning selles ei võeta arvesse naiste põhiseaduslikke õigusi ega inimeste tahet;

19.  on mures selle pärast, et see seadus mitte ainult ei too kaasa abordi de facto keelustamist, vaid rikub ka jämedalt naiste inimõigusi, eirates täielikult rahvusvahelisi inimõiguste standardeid, sealhulgas taandarengu ärahoidmise põhimõtet, ning piirab juurdepääsu tervishoiule, vähendades naisi ravivate hooldusasutuste arvu, tuues naiste jaoks kaasa ebavõrdsuse hoolduse valdkonnas ja ohustades veelgi naiste elu;

20.  mõistab teravalt hukka naiste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste tagasilanguse USAs ja kogu maailmas ning kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja kõiki ELi liikmesriike üles kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et tugevdada oma meetmeid selle vastu võitlemiseks; tuletab meelde, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ning seonduvad õigused on põhilised inimõigused, mida tuleks tugevdada ja mida ei tohi mingil juhul nõrgendada ega tagasi võtta;

21.  rõhutab, et kooskõlas Pekingi tegevusprogrammi ning ICPD tegevusprogrammiga tuleb kaitsta iga inimese õigust kehalisele puutumatusele ja sõltumatusele ning tagada seda õigust toetavate oluliste teenuste kättesaadavus; nõuab, et riiklikesse üldistesse tervisekindlustusstrateegiatesse, -poliitikameetmetesse ja -programmidesse integreeritaks terviklik lähenemisviis seksuaal- ja reproduktiivtervise põhipaketis, sealhulgas meetmed ebaturvaliste abortide ennetamiseks ja ärahoidmiseks, samuti abordijärgse hoolduse pakkumine;

22.  tunneb muret kohtuotsuse Roe vs. Wade peatse läbivaatamise pärast ülemkohtus ja selle pärast, et see murranguline kohtuotsus, mis tagab naiste õigused, võidakse lähitulevikus tühistada; kardab, et sellel oleks ränk ja ulatuslik mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele ja naiste vabale valikule teistes osariikides, arvestades asjaolu, et veel 11 osariigis on nn käivitusseadused, millega keelustatakse praegu kehtiv abordiõigus ja mis jõustuksid automaatselt juhul, kui kohtuotsus Roe vs. Wade tühistatakse;

23.  väljendab heameelt selle üle, et Bideni administratsioon on tühistanud abordivastase nn üldise vaikimisseaduse ning tema kavatsuse üle taastada USA rahastamine ÜRO Rahvastikufondile (UNFPA), mis on ÜRO seksuaal- ja reproduktiivtervise amet; nõuab tungivalt, et rahastamise taastamine toimuks viivitamata;

24.  tuletab meelde, et üks Euroopa välisteenistuse GAP III viiest sambast edendab seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid inimõiguste klauslite, sealhulgas vaba ja turvalise abordi õiguse austamise ja edendamise kõigis rahvusvahelistes suhetes USAga;

25.  palub ELi delegatsioonil USAs jälgida seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste olukorda Texases ja teistes osariikides ning seada seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvad õigused prioriteediks oma suhetes asjaomaste USA ametivõimudega ning GAP III rakendamisel kohalikul tasandil;

26.  nõuab, et EL ja liikmesriigid pakuksid kogu võimalikku toetust, sealhulgas rahalist toetust, USAs asuvatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes kaitsevad ja edendavad seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi riigis, väljendades oma üldist pühendumist nendele õigustele; kutsub lisaks liikmesriike üles pakkuma turvapaika kõigile meditsiinitöötajatele, keda võib nende seadusliku töö tõttu ähvardada õiguslik või muu ahistamine; tuletab meelde, et aborditeenuste täielik keelustamine või aborditeenuste osutamisest keeldumine on üks soolise vägivalla vorme;

27.  kutsub ELi inimõiguste eriesindajat üles taunima oma suhtluses USA ametnikega naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste sellist rikkumist;

28.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles taunima oma suhtluses USA ametnikega naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste ning nende õiguse tervishoiule sellist rikkumist ja mõistma selle hukka;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, Ameerika Ühendriikide presidendile ja tema administratsioonile, USA Kongressile ning Texase osariigi kubernerile ja seadusandlikule kogule.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0314.

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon olukorra kohta Valgevenes pärast aasta kestnud proteste ja nende vägivaldset mahasurumist (2021/2881(RSP))

P9_TA(2021)0420 RC-B9-0482/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Valgevene kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. mai ja 25. juuni 2021. aasta järeldusi Valgevene kohta,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 21. juuni 2021. aasta järeldusi Valgevene kohta,

–  võttes arvesse president Ursula von der Leyeni 2021. aasta kõnet olukorrast Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 26. märtsi 2021. aasta avaldust ELi toetuse kohta rahvusvahelisele platvormile Valgevene vastutuse kohta, 15. juuli 2021. aasta avaldust kodanikuühiskonna vastu suunatud repressioonide kohta Valgevenes, 30. juulil 2021. aastal ELi nimel tehtud avaldust režiimi poolse rändajate ja pagulaste ärakasutamise kohta ning 8. augusti 2021. aasta avaldust Valgevenes 9. augustil 2020 toimunud võltsitud tulemustega presidendivalimiste esimese aastapäeva kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 6. juuli 2021. aasta avaldust Viktar Babarõka süüdimõistmise ja muude poliitiliste kohtuprotsesside kohta, 7. juuli 2021. aasta avaldust Leedu diplomaatilise kohaloleku piiramise kohta, 30. augusti 2021. aasta avaldust ajakirjanike ja meedia represseerimise kohta ning 6. septembri 2021. aasta avaldust Marõja Kalesnikava ja Maksim Znaki süüdimõistmise kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki inimõiguste konventsioone, millega Valgevene on ühinenud,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Pariisi uue Euroopa hartat,

–  võttes arvesse Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri Anaïs Marini 5. juuli 2021. aasta aruannet ÜRO Inimõiguste Nõukogule,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 13. juuli 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Valgevenes,

–  võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suunda(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2020. aasta Sahharovi auhinna (mõttevabaduse eest) andmist Valgevene demokraatlikule opositsioonile,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et rohkem kui aasta pärast 9. augusti 2020. aasta nn valimisi jätkavad Valgevene ametivõimud repressioone Valgevene rahva vastu, kusjuures paljusid kodanikke ahistatakse, vahistatakse, piinatakse ja mõistetakse süüdi selle eest, et nad väljendavad vastuseisu režiimile või Valgevenes toimuvatele ulatuslikele inimõiguste rikkumistele; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid ei tunnustanud presidendivalimiste tulemusi;

B.  arvestades, et hinnanguliselt on režiimi vastu protestimise eest eri aegadel kinni peetud üle 40 000 Valgevene kodaniku; arvestades, et inimõiguste kaitsjad on dokumenteerinud sadu piinamise ja väärkohtlemise juhtumeid ning hulk inimesi on endiselt kadunud ja mõni on leitud surnuna; arvestades, et Valgevene kinnipidamiskeskustes ja vanglates jätkub ebainimlik kohtlemine, piinamine ja tahtlik arstiabi andmisest keeldumine ning mitu meeleavaldajat on seal surnud; arvestades, et on dokumenteeritud mitu kohtus või vanglas toimunud enesetapukatset; arvestades, et kogu riigi kohtusüsteem näib olevat muudetud režiimi käepikenduseks ja seda kasutatakse režiimi püsimajäämise tagamiseks; arvestades, et Valgevenes on üle 720 poliitvangi ja Valgevene kodanike vastu on algatatud üle 4 600 kriminaalasja, kuid vägivalla ja repressioonide eest vastutavate või neis osalenud isikute vastu ei ole neid algatatud ühtegi; arvestades, et inimõiguste kaitsjate, opositsioonipoliitikute, kodanikuühiskonna, sõltumatute ajakirjanike ja teiste aktivistide suhtes rakendatakse süstemaatiliselt vägivaldseid repressioone; arvestades, et tuhanded Valgevene elanikud on olnud sunnitud või on neid muul viisil survestatud kodumaalt lahkuma ja otsima kaitset välismaal;

C.  arvestades, et liikmesriigid, eelkõige Poola ja Leedu, on andnud varjupaika, ravi ja stipendiume tuhandetele varjupaigataotlejatele, kes on Valgevenest põgenenud, kuna Aljaksandr Lukašenka jälitab neid nende demokraatlike püüete pärast;

D.  arvestades, et Valgevene režiim viib kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate vastu läbi repressioonikampaaniat, mille eesmärk on vaigistada Valgevenes kõik allesjäänud sõltumatud hääled; arvestades, et peaaegu 250 kodanikuühiskonna organisatsiooni on likvideeritud või likvideerimisel, nende hulgas inimõiguste keskus Viasna, mille tegevus enneolematul viisil maha suruti, kui vahistati ja seati süüpinki keskuse juhtkond, töötajad ja vabatahtlikud, nende hulgas Viasna juht Ales Bjaljatski, Viasna juhatuse liige ja Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni asepresident Valjantsin Stefanovitš, Viasna vabatahtlike võrgustiku koordinaator Marfa Rabkova, Andrei Tšepjuk, Leanid Sudalenka, Tatsjana Lasitsa, Marõja Tarasenka, Uladzimir Labkovitš ning teised Viasna töötajad ja vabatahtlikud;

E.  arvestades, et Valgevene kohtud on langetanud üle 120 ebaõiglase ja meelevaldse kohtuotsuse poliitiliselt motiveeritud kohtuprotsessides, mida sageli peetakse kinniste uste taga ja ilma nõuetekohase kohtumenetluseta; arvestades, et Valgevene opositsioonipoliitik Viktar Babarõka mõisteti 14 aastaks vangi ning Valgevene opositsiooniliidrid ja poliitvangid, Sahharovi auhinna laureaat ja rahvusvahelise auhinna „Women of Courage“ saaja Marõja Kalesnikava ning väljapaistev advokaat Maksim Znak mõisteti väidetava riigipöörde kavandamise eest vastavalt 11 ja 10 aastaks vangi; arvestades, et vahistatud on ligikaudu 500 ajakirjanikku ning Valgevene ametivõimud jätkavad Valgevene sõltumatute ajakirjanike mahasurumist ja ahistamist ning osalevad sihilikes katsetes takistada sündmuste objektiivset kajastamist; arvestades, et 27. augustil 2021. aastal andis Valgevene režiim korralduse sulgeda Valgevene Ajakirjanike Liit, mis on riigi suurim sõltumatu ajakirjanike organisatsioon ja millele anti 2004. aastal Sahharovi auhind mõttevabaduse eest; arvestades, et kaks Belsati ajakirjanikku, Katsjarõna Andrejeva ja Darja Tšultsova jätkavad oma karistuse kandmist Valgevene karistuslaagris;

F.  arvestades, et surve Valgevene ametiühingutele on viimastel nädalatel järsult kasvanud ning Valgevene sõltumatu ametiühingu ja Valgevene demokraatlike ametiühingute kongressi juhte ja liikmeid on vahistatud, neile on määratud trahve ja KGB on korraldanud läbiotsimisi; arvestades, et Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (ITUC) 2021. aasta ülemaailmses õiguste indeksis on Valgevene töötavate inimeste jaoks üks halvemate tingimustega riike;

G.  arvestades, et Aljaksandr Lukašenka jätkab rünnakuid Poola vähemuse vastu, on lasknud vangistada kaks Poola kogukonna juhti – Andżelika Borysi ja Andrzej Poczobuti –, rünnanud poolakeelseid koole ja korraldanud propagandakampaania, mis põhineb valedel ajaloolistel narratiividel;

H.  arvestades, et ei ole mingeid märke sellest, et Valgevene ametivõimud uuriksid alates 2020. aasta augustist esitatud tuhandeid teateid politsei jõhkrutsemise ja meeleavaldajate tapmise juhtumite kohta; arvestades, et laialt levinud karistamatus inimõiguste rikkumiste eest põlistab Valgevene rahva lootusetut olukorda; arvestades, et õigusriigi puudumine takistab inimeste õigust õiglasele kohtumõistmisele; arvestades, et Valgevene on ainuke Euroopa riik, kus ikka veel viiakse täide surmanuhtlust;

I.  arvestades, et 23. mail 2021. aastal suunati Ryanairi lend  R4978 – rahvusvaheline reisilend kahe ELi pealinna (Ateena ja Vilniuse) vahel – Aljaksandr Lukašenka korraldusel pommiähvardust ettekäändeks tuues jõuga ümber Minskisse, rikkudes rahvusvahelisi konventsioone ning seades ohtu pardal viibinud enam kui 170 reisija ja meeskonnaliikme turvalisuse; arvestades, et Valgevene ametivõimud pidasid Minskis kinni pardal viibinud Valgevene ajakirjaniku ja aktivisti Raman Pratasevitši ning tema kaaslase Sofia Sapega;

J.  arvestades, et vastumeetmetena ELi sanktsioonidele, mis kehtestati vastuseks Ryanairi lennu FR4978 sunniviisilisele ümbersuunamisele, ähvardas Aljaksandr Lukašenka avalikult, et ujutab ELi, eelkõige naaberriigid Leedu ja Poola, üle rändajate ja uimastitega; arvestades, et selle ähvarduse täideviimiseks kasutati rändajaid poliitilistel eesmärkidel; arvestades, et Aljaksandr Lukašenka režiim töötas välja kava, mille kohaselt toodi rändajad Iraagist, Türgist ja teistest riikidest Minskisse ning nad ületasid Valgevene piirivalvurite abiga ebaseaduslikult piiri ja sisenesid Euroopa Liitu; arvestades, et selle tulemusel sisenes Leetu ebaseaduslikult ligikaudu 4 000 rändajat, Poolasse üle 1 400 ja Lätti umbes 400 rändajat; arvestades, et Leedu, Läti ja Poola kuulutasid oma piiridel Valgevenega välja erakorralise seisukorra; arvestades, et ELi ebaseadusliku sisenemise juhtumeid on endiselt palju ja ebaseaduslikud piiriületuskatsed jätkuvad; arvestades, et Valgevene režiim suunab rändajaid jõuga ELi territooriumile ning levitab propagandat ja desinformatsiooni, süüdistades ELi liikmesriike Valgevene‑suunalise ebaseadusliku rände hõlbustamises; arvestades, et Aljaksandr Lukašenka tegi ettepaneku lõpetada Valgevene kohustus võtta vastu tagasipöörduvad rändajad ja esitas selle kohustuse peatamise kohta Valgevene parlamendile seaduse eelnõu; arvestades, et vähemalt viis rändajat on alajahtumise ja kurnatuse tõttu surnud ning mitu rändajat on jäänud ELi välispiirile Valgevenega nädalateks lõksu; arvestades, et Poola on piiranud kodanikuühiskonna organisatsioonide ja meedia juurdepääsu piirialale, kus on välja kuulutatud erakorraline seisukord; arvestades, et olukord ELi ja Valgevene piiril on endiselt pingeline ning Valgevene ohvitserid ja sõdurid korraldavad sageli mitmesuguseid provokatsioone;

K.  arvestades, et oma 15. septembri 2021. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus nimetas komisjoni president rändajate ärakasutamist Valgevene hübriidrünnakuks, mille eesmärk on ELi destabiliseerida;

L.  arvestades, et 3. augustil 2021. aastal leiti ühes Kiievi pargis pooduna Ukrainas tegutseva Valgevene Maja (rühm, mis aitab Valgevenest lahkunud inimesi) asutaja Vitali Šišov;

M.  arvestades, et 17. septembril 2021 peatas Valgevene peaprokuratuur Raman Bandarenka surma uurimise;

N.  arvestades, et pärast hiljuti Minskis toimunud traagilist tulistamist, mis nõudis Andrei Zeltseri ja ühe KGB agendi elu, vahistas režiim üle saja inimese, kes olid kommenteerinud seda sündmust sotsiaalmeedias, ning neid sunniti andma ülestunnistusi;

O.  arvestades, et Valgevene sportlane Krõstsina Tsimanovskaja sunniti treenerite kritiseerimise pärast Tōkyō olümpiamängudelt varem lahkuma ning kuna ta kartis oma turvalisuse pärast, palus ta Tōkyō lennujaamas politseilt kaitset ja võttis vastu Poola humanitaarviisa; arvestades, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) saatis Valgevene treenerid Artur Šimaki ja Juri Maisevitši Tōkyō olümpiamängudelt ära ning algatas uurimise;

P.  arvestades, et juba niigi pingelises õhkkonnas korraldasid Venemaa ja Valgevene 2021. aasta septembris ulatusliku ühise sõjalise õppuse Zapad 2021, milles osales 200 000 inimest ja mis avaldas ELi piiridele täiendavat survet; arvestades, et Venemaa ja Valgevene rajasid vähem kui 15 kilomeetri kaugusel Poola piirist asuvasse Grodnasse ühise õhujõudude ja õhukaitse koolituskeskuse; arvestades, et 9. septembril 2021 kohtusid Aljaksandr Lukašenka ja Vladimir Putin Moskvas ning teatasid 28 täiendava majandus- ja fiskaalse integratsiooni programmi heakskiitmisest, samuti nn ühise kaitsepiirkonna loomisest, mis on järjekordne samm Valgevene ja Venemaa relvajõudude ühendamise ning Vene vägede võimaliku püsiva Valgevenesse paigutamise suunas; arvestades, et Aljaksandr Lukašenka on teatanud plaanist osta 2025. aastaks Venemaalt 1 miljardi USA dollari väärtuses relvi, sealhulgas S‑400 raketisüsteeme; arvestades, et 9. septembril 2021 leppisid Aljaksandr Lukašenka ja Vladimir Putin kokku ka ühise nafta- ja gaasituru loomises ning majandusintegratsiooni süvendamises, mis suurendab ohtu, et Aljaksandr Lukašenka jätkab Venemaalt suurema toetuse saamiseks Valgevene suveräänsusega kauplemist;

Q.  arvestades, et 28. juunil 2021 peatas Valgevene režiim oma osalemise idapartnerluse algatuses;

R.  arvestades, et Aljaksandr Lukašenka režiim on viimase aasta jooksul andnud mitmetele ELi ja selle liikmesriikide diplomaatidele ja saatkondade töötajatele korralduse riigist lahkuda, sulgedes veelgi rohkem diplomaatilisi suhtluskanaleid;

S.  arvestades, et kõigile IMFi liikmetele mõeldud üldise, 650 miljardi USA dollari suuruse eraldise raames otsustas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) anda Valgevenele ligi 1 miljardi USA dollari väärtuses uusi eriarveldusühikuid;

T.  arvestades, et Valgevene võttis Valgevenes Astravetsis asuva tuumaelektrijaama ärieesmärgil kasutusse, kuigi ta ei olnud kõiki ELi 2018. aasta vastupidavustesti aruandes esitatud ohutussoovitusi täitnud; arvestades, et Valgevene ei käitu läbipaistvalt ega anna tuumaelektrijaamas toimuva kohta usaldusväärset teavet, mis kinnitab veel kord, et Valgevene tuumaelektrijaam on ohtlik ja tuumaohutuse seisukohast suur probleem;

U.  arvestades, et pärast seda, kui Ryanairi lennuk sunniti lennul FR4978 ebaseaduslikult Minskis maanduma, võttis nõukogu 21. juunil 2021 vastu Valgevene üksikisikute ja üksuste suhtes kohaldatavate piiravate meetmete neljanda paketi; arvestades, et 4. juunil 2021 otsustas nõukogu keelata kõikide Valgevene lennuettevõtjate lennukitel ELi õhuruumi siseneda ja ELi lennujaamades maanduda; arvestades, et Euroopa Liit on seni kehtestanud sanktsioonid 166 isiku ja 15 üksuse, sealhulgas Aljaksandr Lukašenka suhtes ning sihipärased majandussanktsioonid mitme Valgevene majandussektori suhtes; arvestades, et 2020. aastal vähenes Valgevene reaalne SKP 0,9 %, ning arvestades, et 2021. aastat puudutavate prognooside kohaselt väheneb SKP veel 2,7 %; arvestades, et Hiina jätkab Valgevenega koostööd ning Valgevenesse ja eelkõige Hiina-Valgevene tööstusparki „Great Stone“ investeerimist;

1.  väljendab endiselt kindlat solidaarsust Valgevene rahva ja rahumeelsete meeleavaldajatega, kes jätkavad vaba ja demokraatliku Valgevene nimel protestimist; tuletab meelde, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid 2020. aasta presidendivalimiste tulemusi ulatusliku võltsimise ja pettuse tõttu ei tunnustanud ning ka Aljaksandr Lukašenkat nad Valgevene presidendina ei tunnusta;

2.  mõistab endiselt hukka rahumeelse Valgevene rahva represseerimise, piinamise ja väärkohtlemise, Valgevenes toimuva meedia ja interneti mahasurumise ning ajakirjanike, blogipidajate ja muude sõltumatute sõnavõtjate peksmise, vahistamise ja hirmutamise; nõuab endiselt, et kõik poliitvangid ja meelevaldselt kinnipeetavad isikud viivitamata ja tingimusteta vabastataks, neile esitatud süüdistustest loobutaks ning vägivald ja repressioonid viivitamata lõpetataks;

3.  rõhutab, et Valgevenes tuleb tagada põhivabadused ja inimõigused, õigusriik ja toimiv sõltumatu kohtusüsteem ning lõpetada kõik repressioonid ja igasugune tagakiusamine, väärkohtlemine, seksuaalne ja sooline vägivald, kadunuks jääma sundimine ja piinamine, ning et surmanuhtlus tuleb viivitamata alatiseks kaotada; nõuab, et naiste ja vähekaitstud rühmade, sealhulgas puuetega inimeste ja LGBTIQ kogukonna liikmete diskrimineerimine lõpetataks;

4.  mõistab hukka poliitilised kohtuprotsessid ning hiljuti opositsiooniliidrite Marõja Kalesnikava ja Maksim Znaki ning teiste poliitvangide ja kinnipeetavate kohta tehtud karmid ja ebaõiglased kohtuotsused; taunib asjaolu, et kohtuistungid korraldati suletud uste taga ja ilma nõuetekohase kohtumenetluseta ning ELi ega liikmesriikide diplomaatidel ei lubatud istungeil osaleda;

5.  mõistab veel kord hukka ametivõimude kättemaksu inimõiguste keskusele Viasna ning nõuab, et Ales Bjaljatski, Valjantsin Stefanovitš, Marfa Rabkova, Andrei Tšepjuk, Leanid Sudalenka, Tatsjana Lasitsa, Marõja Tarasenka, Uladzimir Labkovitš ning teised Viasna töötajad ja vabatahtlikud viivitamata ja tingimusteta vabastaks ning kõigist neile esitatud süüdistustest loobutaks;

6.  mõistab hukka repressioonid ja vaenuliku tegevuse, mille ametivõimud on toime pannud Valgevenes elavate poola vähemuse esindajate ja Valgevene poolakeelsete koolide vastu; nõuab sellega seoses, et Andżelika Borys, ajakirjanik Andrzej Poczobut ja teised poliitvangid viivitamata ja tingimusteta vabastataks;

7.  mõistab hukka Valgevene treenerite Artur Šimaki ja Juri Maisevitši käitumise Tōkyō olümpiamängudel; tuletab meelde, et Valgevene sportlastele on rahumeelsetel meeleavaldustel osalemise eest esitatud süüdistusi ning Valgevene Jäähokiföderatsioon on väidetavalt seotud Raman Bandarenka mõrvaga; kutsub ROKi ning teisi rahvusvahelisi spordikomisjone ja -liite üles järgima Valgevene esindajatega suheldes oma eetika- ja käitumiskoodekseid;

8.  kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja Valgevenes asuvaid ELi liikmesriikide diplomaatilisi esindusi veel kord üles iga üksiku Valgevene poliitvangi olukorda tähelepanelikult jälgima ja andma tulemustest Euroopa Parlamendile aru, pakkuma neile toetust ja pingutama nende vabastamise nimel;

9.  nõuab, et Valgevene demokraatlikule opositsioonile avaldataks selget toetust korraldada OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) rahvusvahelise vaatluse all ning sõltumatu ja vaba meedia ning tugeva kodanikuühiskonna toel vabad ja õiglased valimised;

10.  on seisukohal, et lennul FR4978 olnud Ryanairi lennuki kaaperdamine ja Minskis maanduma sundimine on riigi toime pandud terroriakt, ning nõuab seetõttu, et EL kohaldaks nende isikute ja üksuste suhtes, kes Valgevenes ja Venemaal nende tegude eest vastutavad, terrorismivastase võitluse eesmärgil piiravaid meetmeid;

11.  nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu lepiks 21. ja 22. oktoobril 2021 toimuval järgmisel kohtumisel kokku Valgevene režiimi suhtes kohaldatavate sanktsioonide terviklikus strateegilises käsituses, mis peaks hõlmama üleminekut järkjärguliselt tegutsemisviisilt otsustavamale, sanktsioonipõhisele tegutsemisviisile ning milles võetakse arvesse repressioonide ja inimõiguste ränga rikkumise järjepidevust;

12.  tunneb heameelt, et nõukogu otsustas vastu võtta neljanda piiravate meetmete paketi, ning nõuab tungivalt, et nõukogu jätkaks viivitamata viienda sanktsioonide paketiga, keskendudes selles Valgevenes toime pandud mahasurumise ja repressioonide ning inimkaubandusega seotud isikutele ja üksustele, ning võtaks meetmeid juba ilmnenud kõrvalehoidmise takistamiseks;

13.  peab kahetsusväärseks, et kehtestatud majandussanktsioonidel on olnud Aljaksandr Lukašenka režiimile vaid osaline mõju ning need ei ole tähtsaid sektoreid, nt kaaliumkarbonaadi ja naftatoodete sektorit, eriti mõjutanud; kutsub nõukogu üles ELi sihipäraseid majandussanktsioone karmistama, keskenduma Valgevene peamistele majandussektoritele ning Aljaksandr Lukašenka režiimi toetavatele ja rahastavatele avaliku ja erasektori ja ettevõtetele, lisama majandussanktsioonide paketti veel sektoreid, nagu terase-, puidu- ja keemiasektor, ning kõik ülejäänud riigiosalusega pangad ja tähtsaimad ettevõtted, näiteks Belaruskali ja Beltelecom, ning keelustama selliste toodete impordi, mida sageli valmistavad karistuskolooniates kinni peetavad; tunneb heameelt selle üle, et USA, Ühendkuningriik ja Kanada on võltsitud tulemustega Valgevene presidendivalimiste esimese aastapäeva tõttu kehtestanud lisasanktsioone; nõuab seetõttu, et EL kooskõlastaks oma meetmed Ameerika Ühendriikide, G7 partnerite ja teiste sarnaselt meelestatud demokraatlike riikidega;

14.  kutsub liikmesriike üles ühiselt kuulutama Valgevene KGB ametnikud Euroopa Liidu territooriumil ebasoovitavateks isikuteks; kordab, et EL peaks jälgima Valgevenest pärit rahavooge eriti tähelepanelikult, ning kutsub ELi institutsioone üles andma Euroopa Parlamendile aru Aljaksandr Lukašenka lähikondsete ja tema korrumpeerunud oligarhidega seotud varast; kordab oma nõudmist, et EL kooskõlastaks need meetmed Ameerika Ühendriikide, G7 partnerite ja teiste sarnaselt meelestatud riikidega;

15.  taunib ELi ja liikmesriikide diplomaatide väljasaatmist Valgevenest, eelkõige Euroopa Liidu Valgevene delegatsiooni juhi ning Leedu, Läti ja Poola suursaadiku ja diplomaatide väljasaatmist; kutsub liikmesriike üles kutsuma suursaadikud Minskist konsulteerimiseks tagasi, et edastada sellega Aljaksandr Lukašenka režiimile poliitiline sõnum, ja keelduma Valgevene diplomaatide akrediteerimisest ELis; rõhutab, et Valgevene parlamendiliikmeid ega ametnikke ei tohiks kutsuda ühelegi rahvusvahelisele ega kahepoolsele üritusele; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus vaataks oma töömeetodid läbi ja tagaks, et Euroopa Liidu Valgevene delegatsiooni juhil, kes on praegu Brüsselisse tagasi kutsutud, oleks aktiivne roll, ning võtaks lisameetmeid, et tagada ELi diplomaatidele ja ELi delegatsiooni töötajatele Minskis turvaline töökeskkond, eelkõige kaitse Aljaksandr Lukašenka režiimi propagandarünnakute eest;

16.  mõistab igati hukka, et Aljaksandr Lukašenka režiim kasutab inimesi poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ning rikub sellega rahvusvahelisi õigusnorme ja kahepoolseid lepinguid, mille Valgevene on oma ELi naabritega sõlminud; rõhutab, et Valgevene riigi toetus ELi välispiiril toimuvale ebaseaduslikule piiriületusele ning desinformatsiooni levitamine on hübriidsõda, mille eesmärk on ELi hirmutada ja destabiliseerida; väljendab suurt solidaarsust Leedu, Poola ja Läti ning teiste ELi liikmesriikidega, kelle Valgevene režiim on sihtmärgiks võtnud; kordab, et ELi välispiiri tuleb kõige enam mõjutatud riikides kindlalt kaitsta kooskõlas asjakohase rahvusvahelise õigusega, eelkõige Genfi konventsiooniga ja samuti ELi varjupaigaõigusega, sealhulgas põhiõiguste hartaga;

17.  peab kiiduväärseks toetust, mida liikmesriigid, Norra ning ELi institutsioonid ja ametid, eelkõige Europol, Frontex ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet, on Valgevene režiimi tekitatud rändekriisist mõjutatud liikmesriikidele andnud, ergutab neid seda toetust jätkama ja eraldama selleks muu hulgas veel rohkem ELi hädaabi, ning kutsub neid, kes ei ole seda võimalust veel kasutanud, seda tegema; palub liikmesriikidel ja ELi institutsioonidel Valgevene piiril mitmemõõtmelist kriisi kohe lahendama asuda, aidata ELi ja Valgevene piirile kinni jäänud rändajaid ja pakkuda neile vajalikku tuge; väljendab muret, et Poola-Valgevene piiril toimuv ei ole läbipaistev, ja nõuab tungivalt, et Poola ametivõimud tagaksid läbipaistval viisil Poola‑Valgevene piiril kehtivate õigusaktide, poliitika ja tavade kooskõla ELi õigusega ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja meedia pääsu piirialale ja teeksid koostööd Frontexiga, et praegune kriis ühiselt lahendada; nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvahelised organisatsioonid pingutaksid rohkem, et riigi korraldatud inimkaubanduse voog peatada, ning muu hulgas avaldaksid selleks rändajate päritoluriikidele diplomaatilist survet ning kehtestaksid sanktsioonid asjaomaste Valgevene ametnike, üksikisikute ja üksuste ning ELi territooriumil tegutsevate rahvusvaheliste kuritegelike võrgustike suhtes, kes toimetavad rändajaid lõppsihtkohtadesse; rõhutab, et Valgevene peatas hiljuti Pakistani, Jordaania, Egiptuse ja Lõuna‑Aafrikaga viisarežiimi, mis tähendab, et nendest riikidest võib Valgevenesse reisida viisata;

18.  palub, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid võtaksid selle olukorra suhtes vastu ühise tegutsemisviisi, mis põhineb asjakohasel ELi ja rahvusvahelisel õigusel ning solidaarsuse, läbipaistvuse, vastutuse, inimõiguste ja põhivabaduste austamise põhimõttel; kutsub komisjoni üles esitama kiiresti spetsiaalsed seadusandlikud ettepanekud, millega anda liikmesriikidele vajalikud tagatised selleks, et võtta kiiresti midagi ette kolmandate riikide püüdega rännet oma huvides ära kasutada, eelkõige tagades ELi välispiiril tugeva ja tõhusa kaitse, kehtestades ebaseaduslike piiriületuste vältimiseks tõhusad meetmed ning leides võimalused, kuidas varjupaigasüsteemi kuritarvitamine vaenulike kolmandate riikide ja kuritegelike võrgustike poolt peatada;

19.  väljendab muret, et Valgevene ja ELi piiril on inimesi surma saanud, ning avaldab hukkunute perekondadele ja sugulastele kaastunnet; kutsub Poola, Läti ja Leedu ning teiste olukorrast puudutatud liikmesriikide ametivõime üles tagama, et ELi varjupaiga- ja tagasisaatmisõigust ning rahvusvahelist inimõigustealast õigust – kaasa arvatud õigus taotleda varjupaika ning meedia, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja õigusabiandjate õigus pääseda võimalikult suures ulatuses piirialale – järgitaks ka hädaolukorras, ning kutsub üles võtma arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Nõukogu organite suuniseid; palub komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal tagada, et järgitaks asjaomaseid ELi õigusakte;

20.  kutsub liikmesriike üles parandama koostööd piirihalduse, inimkaubandusvastase võitluse, sigarettide salakaubaveo ja muude julgeolekuprobleemide valdkonnas, mida Valgevene režiim on tekitanud või süvendanud; toetab komisjoni ettepanekut peatada Valgevene Vabariigiga sõlmitud ELi viisalihtsustuslepingu teatavate selliste artiklite kohaldamine, mis käsitlevad konkreetseid Aljaksandr Lukašenka režiimiga seotud ametnike kategooriaid, ilma et see mõjutaks Valgevene tavakodanikke; nõuab, et asjaomaste isikute nimekirja laiendataks ja et juba kaalutaks ka selliste isikute kategooriate lisamist, kelle suhtes võidakse tulevaste sanktsioonide raames kohaldada individuaalseid piiravaid meetmeid;

21.  peab kahetsusväärseks, et IMF eraldas tingimusteta 910 miljoni USA dollari eest eriarveldusühikuid, mis ei teeni Valgevene rahva huve, vaid pigem riigi ebaseadusliku juhi omi; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama oma tegevust rahvusvaheliste partneritega mitmepoolsetes organisatsioonides, nagu IMF, et rahaliste vahendite väljamaksmist Aljaksandr Lukašenka režiimile piirata ja igasugune koostöö selle režiimiga külmutada; võtab teadmiseks mittedemokraatlike riikide, eelkõige Venemaa ja Hiina jätkuvad investeeringud Valgevenesse;

22.  kordab, et võimalikult kiiresti tuleks paljastada Venemaa toetus Valgevene rahva julmale mahasurumisele Aljaksandr Lukašenka poolt, samuti tema osalus Aljaksandr Lukašenka režiimi ELi-vastases hübriidtegevuses, sealhulgas rändajate kasutamises poliitilistel eesmärkidel, ning peab Kremlit sellise tegevuse eest vastutavaks;

23.  võtab murega teadmiseks sõjalise õppuse Zapad 2021 agressiivse stsenaariumi ja piiratud võimalused õppusi jälgida; kordab, et nii see õppus kui ka muud sarnased ulatuslikud õppused rõhutavad Venemaa ründavat suhtumist ja otsustavust kasutada oma võimeid vaenulikul viisil; kordab oma nõudmist ELi strateegilise autonoomia ja tõelise Euroopa kaitsekoostöö liidu järele tugevama NATO raames;

24.  mõistab hukka Aljaksandr Lukašenka ja Vladimir Putini vahelised pidevad sobingud, mille eesmärk on valmistada ette tegevuskava Valgevene ja Venemaa sügavamaks integratsiooniks, sealhulgas Valgevene järkjärguliseks militariseerimiseks, ning peab seda Valgevene suveräänsuse rikkumiseks, kuna Valgevene rahvalt on võetud õigus otsustada oma riigi tuleviku üle; rõhutab Aljaksandr Lukašenka võimu ebaseaduslikkust ja lükkab tagasi kõik lepingud, mille Aljaksandr Lukašenka on Valgevene riigi nimel sõlminud, eriti pärast tema presidendi ametiaja lõppemist 5. novembril 2020; kordab, et EL peab tegema selgeks, et kui Venemaa oma praegust poliitikat Valgevene suhtes jätkab, peab EL kehtestama Venemaa suhtes uued tõkestus- ja heidutusmeetmed; palub, et ELi institutsioonid annaksid Euroopa Parlamendile Kremli sekkumisest Valgevenes korrapäraselt aru, sealhulgas olukorra ärakasutamisest, et tugevdada Valgevene üle poliitilist, sõjalist ja majanduslikku kontrolli;

25.  väljendab pettumust asjaolu üle, et EL ei ole seni suutnud Valgevene režiimi suhtes välja töötada terviklikku strateegiat, ning nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja töötaksid välja sidusa ja tervikliku Valgevenet käsitleva strateegia, mis põhineb repressioonide ohvrite praegusel erakorralisel toetusel, strateegilisel ja pikaajalisel poliitilisel, tehnilisel ja rahalisel toetusel Valgevene kodanikuühiskonnale, inimõiguste kaitsjatele, sõltumatule meediale, ametiühingutele ja demokraatlikele jõududele riigis ja välismaal, samuti koostööl naaberriikidega kiireloomulistes humanitaarküsimustes, tihedal koostööl rahvusvaheliste partneritega ja asjaomaste mitmepoolsete organisatsioonidega (nt ÜRO, OSCE) ning rahvusvaheliste abiandjatega, samuti rahvusvahelistel karistamatuse vastastel meetmetel; nõuab, et Euroopa välisteenistus võtaks nimetatud sidusa poliitika koordineerimisel liikmesriikide ja teiste ELi institutsioonidega juhtrolli;

26.  nõuab tungivalt, et komisjon, nõukogu, komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja liikmesriigid jätkaksid Valgevene olukorrale tähelepanu juhtimist kõigis asjaomastes Euroopa ja rahvusvahelistes organisatsioonides, eelkõige OSCEs ja ÜROs ning selle eriorganites, et tagada Valgevene olukorra lahendamiseks kiire rahvusvaheline tegutsemine ning murda Venemaa ja teiste riikide vastuseis sellisele tegevusele;

27.  toetab endiselt Valgevene rahva õigustatud nõudmisi ja püüdeid, mis on seotud vabade ja õiglaste valimiste, põhivabaduste ja inimõiguste, demokraatliku esindatuse ning poliitikas osalemisega vabas ja suveräänses Valgevenes;

28.  tunnustab Valgevene demokraatlike jõudude, eelkõige demokraatliku opositsiooni juhi Svjatlana Tsihhanovskaja, koordineerimisnõukogu ja rahva kriisivastase juhtimiskogu süstemaatilist ja järjepidevat tööd Valgevenes ja eksiilis; kordab tungivat vajadust säilitada ja laiendada nende jõududega kontakte ja koostööd; väljendab sellega seoses heameelt Leedu otsuse üle anda Valgevene demokraatlikule esindusele Vilniuses ametlik akrediteering ja kutsub ülejäänud liikmesriike üles seda eeskuju järgima; nõuab, et EL teeks kõik, et toetada Brüsselis Valgevene demokraatliku esinduse loomist;

29.  nõuab, et EL teeks operatiivtasandil koostööd Valgevene demokraatlike jõudude esindajatega, et viia lõpule töö tegevuskava vastuvõtmiseks, mille eesmärk on rakendada 3 miljardi euro suurust ulatuslikku kava tulevase demokraatliku Valgevene majanduslikuks toetamiseks sellistes valdkondades nagu toetava tegevuse alase suutlikkuse suurendamine, reformisuutlikkuse suurendamine, investeeringute haldamise suutlikkuse suurendamine ja Valgevene demokraatlike jõudude riikliku juhtimise suutlikkuse suurendamine; kutsub ELi üles alustama vajalikke ettevalmistusi dialoogiks Valgevene demokraatlike jõududega ning andma parlamendile korrapäraselt aru tehtud edusammudest, sealhulgas ELi strateegia vastuvõtmise kohta, mis käsitleb ELi tulevasi suhteid demokraatliku Valgevenega, ning tervikliku meetmepaketi kohta, mille eesmärk on valmistada Valgevene demokraatlikke jõude ette kõnealuse kava rakendamiseks;

30.  kordab oma nõudmist kutsuda demokraatliku Valgevene esindajad ametlikult eelseisvale idapartnerluse tippkohtumisele ja kaasata nad ELi ja riikliku tasandi kõrgetasemelistesse kahepoolsetesse ja ettevalmistavatesse kohtumistesse, samuti parlamentaarsetesse istungjärkudesse ja parlamentidevahelistesse kohtumistesse Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentidega; kordab, kui oluline on luua kõigis ELi liikmesriikide, idanaabruse riikide ja G7 riikide parlamentides ametlikud Valgevenega tegelevad rühmad; nõuab Valgevene kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni esindajate suuremat kaasamist idapartnerluse mitmepoolsetesse organitesse, eelkõige idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumisse ja Euronesti parlamentaarsesse assambleesse;

31.  tuletab meelde oma varasemat algatust luua kõrgetasemeline missioon, kuhu oleksid kaasatud endised kõrged Euroopa ametnikud, et uurida kõiki vägivalla peatamise ja poliitvangide vabastamise võimalusi, ning mis võiks aidata luua Valgevenes soodsat keskkonda riigisisese kaasava poliitilise dialoogi pidamiseks; kordab oma üleskutset komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale korraldada koos rahvusvaheliste partneritega kõrgetasemeline rahvusvaheline konverents „Demokraatliku Valgevene tulevik“, kus käsitletakse Valgevene kriisi lahendamist ja lubadust võtta kasutusele mitme miljardi euro suurune rahastamispakett, et toetada tulevasi reformipüüdlusi ja Valgevene majanduse ümberkorraldamist; palub, et komisjon teavitaks parlamenti selles vallas tehtud edusammudest;

32.  rõhutab vajadust uurida põhjalikult Aljaksandr Lukašenka režiimi poolt Valgevene rahva vastu toime pandud kuritegusid, sealhulgas Raman Bandarenka ja teiste Valgevene kodanike mõrvamist; ootab Ukraina ametivõimude uurimise tulemusi Vitali Šišovi surma kohta; palub kõigil liikmesriikidel kohaldada aktiivselt üldise kohtualluvuse põhimõtet ja valmistada ette kohtuasju Valgevene ametnike vastu, kes vastutavad vägivalla ja repressioonide eest või on neis kaasosalised, kaasa arvatud Aljaksandr Lukašenka;

33.  võtab kohustuse tagada Euroopa Parlamendi loodud Valgevenes karistamatuse vastu võitlemise platvormi tulemuslik toimimine ning koordineerida seda, et rahvusvaheline reageerimine Valgevenes toimuvatele sündmustele oleks õigeaegne; kutsub nimetatud platvormi üles visandama oma eelseisval kohtumisel edasisi samme, kuidas EL saaks anda oma panuse kohtustrateegiasse ja osaleda koos partneritega rahvusvahelises kohtumenetluses, kaasa arvatud üldine kohtualluvus, et Aljaksandr Lukašenka ja tema režiimi liikmed mõistetaks Valgevene rahva vastu massiliselt toime pandud kuritegude eest isiklikult süüdi; nõuab eelkõige, et platvorm kaaluks võimalust anda Valgevene juhtum Chicago konventsiooni, Montreali konventsiooni ja ÜRO piinamisvastase konventsiooni rikkumiste alusel, mida Aljaksandr Lukašenka režiim on toime pannud, Rahvusvahelisse Kohtusse;

34.  tuletab kõigile Valgevenes tegutsevatele ELi ettevõtjatele meelde oma varasemat üleskutset ilmutada vastavalt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele erilist hoolikust ja täita inimõiguste austamise kohustust; palub neil ettevõtjatel hoiduda uutest investeeringutest ja avaldada Valgevene ametivõimudele töötajate ja kodanike jätkuva represseerimise pärast avalikult protesti;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja ELi liikmesriigid suurendaksid oma otsest toetust Valgevene opositsioonile, kodanikuühiskonnale, inimõiguste kaitsjatele ja sõltumatutele meediaorganisatsioonidele nii Valgevenes kui ka väljaspool Valgevenet; rõhutab, kui oluline on suhete säilitamine nende isikute ja organisatsioonidega, kuigi Valgevene režiim on teatanud, et lahkub idapartnerlusest; võtab kohustuse tõhustada omaenda tegevust demokraatia toetamisel; kordab oma nõudmist sihtotstarbelise ELi abiprogrammi järele, et aidata kodanikuühiskonda, sõltumatut meediat, teadusringkondi ja Valgevene opositsiooni eksiilis, samuti poliitiliste repressioonide ja politseivägivalla ohvreid ning rõhuva režiimi eest põgenejaid;

36.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles tegema koostööd rahvusvaheliste partneritega, nagu OSCE Moskva mehhanism ja ÜRO Inimõiguste Nõukogu, samuti kohapealsete inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonnaga, et tagada inimõiguste rikkumiste jälgimine, dokumenteerimine ja nendest teatamine ning süüdlaste vastutusele võtmine ja õigluse jaluleseadmine; peab tervitatavaks ja toetab rahvusvahelist platvormi Valgevene vastutuse kohta ning kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles toetama selle, aga ka ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja muude rahvusvaheliste algatuste toimimist, et kuritegude toimepanijad vastutusele võtta; toetab edasisi arutelusid Valgevene inimõiguste rikkumisi käsitleva rahvusvahelise kohtu võimaliku loomise üle Haagis;

37.  rõhutab, et äärmiselt oluline on luua kogu maailmas Valgevene rahva esindused, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pakuksid täiendavat tuge, et kaitsta välismaal Valgevene kodanike õigusi ja huve ning demokraatliku Valgevene huve, näiteks uurides võimalusi Valgevene rahva esinduste rahastamiseks;

38.  ergutab liikmesriike veelgi lihtsustama viisade ja elamislubade saamise korda inimestele, kes põgenevad Valgevenest poliitilistel põhjustel või vajavad nende vastu toime pandud vägivalla tõttu ravi, ning pakkuma neile ja nende peredele vajalikku tuge ja abi; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pakkuma stipendiume Valgevene üliõpilastele ja teadlastele, kes on ülikoolidest välja heidetud ja demokraatiameelsete vaadete tõttu vangistatud;

39.  rõhutab, kui oluline on tegeleda Astravetsis asuva Valgevene tuumaelektrijaama põhjustatud tuumaohuga; nõuab, et Valgevene tegeleks oma tuumaelektrijaama ohutusega täielikult läbipaistval viisil ja võtaks endale kohustuse rakendada täielikult tuumaohutust reguleerivate asutuste Euroopa töörühma vastastikuses eksperdihinnangus jaama kohta esitatud soovitusi; kuni see nii ei ole, toetab Valgevene tuumaelektrijaamast pärit energia ELi turule importimise keelustamist ja selle seisukoha arvessevõtmist ELi piiril kohaldatavas süsinikdioksiidi kohandusmehhanismis;

40.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, Valgevene Vabariigi ning Venemaa Föderatsiooni ametivõimudele ja Valgevene demokraatliku opositsiooni esindajatele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0383.

Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2021. aasta resolutsioon humanitaarolukorra kohta Tigrays (2021/2902(RSP))

P9_TA(2021)0421 RC-B9-0484/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni olukorra kohta Etioopias(1),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli ja kriisiohjevolinik Janez Lenarčiči 25. juuni 2021. aasta avaldust kolme humanitaartöötaja tapmise kohta Tigrays,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli ja volinik Janez Lenarčiči 24. juuni 2021. aasta ühisavaldust Tigray piirkonnas toimunud õhurünnaku kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 4. oktoobril 2021. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust otsuse kohta saata välja seitse ÜRO ametnikku,

–  võttes arvesse ELi ja USA 10. juuni 2021. aasta ühisavaldust pärast Tigray humanitaarhädaolukorra teemalist ümarlauda,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade nõukogu 12. juuli 2021. aasta istungi järeldusi Etioopia kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 13. juuli 2021. aasta resolutsiooni 47/13 inimõiguste olukorra kohta Etioopias Tigray piirkonnas,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 24. mai 2018. aasta resolutsiooni 2417, milles mõistetakse hukka tsiviilisikute näljutamine sõjapidamise vahendina ning tsiviilelanikkonna ebaseaduslik humanitaarabita jätmine,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri António Guterrese 26. augusti 2021. aasta sõnavõttu ÜRO Julgeolekunõukogu Etioopia teemalisel kohtumisel,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 13. septembri 2021. aasta avaldust,

–  võttes arvesse USA presidendi Joe Bideni 17. septembri 2021. aasta avaldust Etioopia kriisi käsitleva korralduse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri António Guterresi 30. septembri 2021. aasta avaldust pärast seitsme ÜRO ametniku Etioopiast väljasaatmist,

–  võttes arvesse Etioopia Demokraatliku Liitvabariigi 8. detsembril 1994. aastal vastu võetud põhiseadust, eriti selle III peatüki sätteid põhiõiguste ja -vabaduste, inimõiguste ja demokraatlike õiguste kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta ning selle 1977. aasta ja 2005. aasta lisaprotokolle,

–  võttes arvesse 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 3. mai 2016. aasta resolutsiooni 2286 haavatute ja haigete ning meditsiini- ja humanitaartöötajate kaitse kohta relvastatud konfliktides,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 13. juuli 2021. aasta resolutsiooni 47/13 inimõiguste olukorra kohta Etioopia Tigray piirkonnas,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni 12. mai 2021. aasta resolutsiooni teabekogumismissiooni kohta Etioopia Demokraatlikus Liitvabariigis, täpsemalt Tigray piirkonnas,

–  võttes arvesse Cotonou lepingu teist muutmist,

–  võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 11. märtsi 2021. aasta resolutsiooni demokraatia ja põhiseaduse austamise kohta ELi ja AKV riikides,

–  võttes arvesse Amnesty Internationali 10. augusti 2021. aasta aruannet „„I don’t know if they realised I was a person“: Rape and other sexual violence in the conflict in Tigray, Ethiopia“ („Ma ei tea, kas nad said aru, et ma olen inimene“. Vägistamine ja muu seksuaalvägivald Etioopias Tigray konflikti ajal),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Etioopia valitsus kuulutas 28. juunil 2021. aastal välja ühepoolse relvarahu, kuid võitlus ei lõppenud ning konfliktiosalised on alustanud üha uusi rünnakuid; arvestades, et konflikt on levinud naaberpiirkondade Afari ja Amhara aladele ja võib ohustada kogu Aafrika Sarve piirkonda; arvestades, et 11 kuud kestnud konflikt on põhjustanud inimtekkelise kriisi ja et nii paljude inimeste kannatused oleks saanud täielikult ära hoida;

B.  arvestades, et juba enne lahingute algust vajas Etioopias humanitaarabi 15,2 miljonit inimest, neist kaks miljonit Tigray piirkonnas; arvestades, et peaaegu miljon inimest elab sisuliselt näljahäda tingimustes ja 5,2 miljonit Tigray kuuest miljonist elanikust on vägivalla otsesel tagajärjel ohtlikult toiduga kindlustamata; arvestades, et 91 % elanikkonnast vajab hädasti humanitaarabi ja järgmise 12 kuu jooksul jõuab eluohtliku akuutse alatoitumuse staadiumisse 100 000 last; arvestades, et juba 2021. aasta juunis hoiatas ÜRO, et 5,5 miljonit inimest Tigrays ning naaberpiirkondades Amharas ja Afaris vajavad toiduabi ja et 350 000 inimest kannatavad nälga; arvestades, et Tigray piirkonnas elab 100 000 riigisisest põgenikku ja 96 000 Eritrea pagulast; arvestades, et seal asub mitu suurt põgenikelaagrit, mille elanikest 44 % on valitsusväliste organisatsioonide andmetel lapsed; arvestades, et 2021. aasta juulikuu seisuga on konflikti tõttu Tigrays ümber asuma sunnitud umbes 1,9 miljonit inimest;

C.  arvestades, et arvukate ja tõsiste teadete kohaselt on kõik konflikti osalised pannud toime inimõiguste, humanitaarõiguse ja varjupaigaõiguse ränki rikkumisi; arvestades, et teada on antud tsiviilelanike ründamisest, kohtuvälistest hukkamistest, piinamisest, kadunuks jääma sundimisest, massilistest kinnipidamistest, süstemaatilistest rüüstamistest ning süsteemsest ja sihipärasest põhitaristu, veesüsteemide, põllumajandussaagi ja elatusallikate hävitamisest;

D.  arvestades, et kuigi Etioopia valitsus on kinnitanud, et võtab seksuaalvägivalla toimepanijad vastutusele(2), jätkavad Etioopia, Eritrea ja Amhara piirkondlikud väed laiaulatuslikku naiste ja tütarlaste vägistamist ning kasutavad nende kallal muud seksuaalset vägivalda, millele lisanduvad surmaähvardused, rahvuspõhised solvangud ja seksuaalorjuses pidamine; arvestades, et valitsusväed ja -ametnikud on taga kiusanud ja ähvardanud humanitaarabiorganisatsioone ja riiklikke tervishoiuasutusi, mis toetavad seksuaalvägivalla ohvriks langenuid;

E.  arvestades, et alates Tigray konflikti algusest on korduvalt teatatud kohtuvälistest hukkamistest, sealhulgas väidetavatest tapatalgutest 9. novembri 2020. aasta öösel Mai‑Kadras, 28. novembril 2020 Axumis ja 2021. aasta jaanuaris Mahbere Degos; arvestades, et Sudaani ametivõimud teatasid 2021. aasta augustis, et Setiti jõest Lääne-Tigray ja Sudaani piiril leiti umbes 50 inimese surnukehad; arvestades, et alates kodusõja algusest 2020. aasta novembris on leitud tõendeid rohkem kui 250 massitapmise kohta Tigrays; arvestades, et teadete kohaselt pani Tigray Rahva Vabastusrinne augustis 2021 toime kohtuväliseid tapmisi ka Tigray naaberpiirkondades, näiteks Chennas ja Kobos;

F.  arvestades, et usaldusväärsete allikate kohaselt on nii Tigray Rahva Vabastusrinne kui ka Etioopia riiklikud kaitsejõud Tigrays toime pannud inimõiguste rikkumisi; arvestades, et Eritrea relvajõud on tunginud Tigraysse ja teistesse Etioopia piirkondadesse ning samuti pannud toime tõsiseid inimõiguste rikkumisi; arvestades, et enamik süüdistusi on seotud Etioopia riiklike kaitsejõudude ja Eritrea relvajõudude toime pandud rikkumistega;

G.  arvestades, et 13. septembril 2021 rääkis ÜRO inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet kõigi osaliste rikkumistest; arvestades, et EL on ülemvolinik Bachelet’ tööd pidevalt toetanud;

H.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ametnik ja Etioopia inimõiguste komisjon on ühiselt uurinud inimõiguste ning humanitaar- ja varjupaigaõiguse väidetavaid rikkumisi kõikide Tigray konflikti osaliste poolt ning uurimise lõpparuanne avaldatakse 1. novembril 2021. aastal;

I.  arvestades, et lisaks rüüstamistele ja hävitatud saagile kimbutasid Tigrayd Mek’elest edelas ka kõrbetirtsuparved; arvestades, et konflikt ja humanitaarolukord on muutnud COVID-19 vastase ennetustöö ja vaktsineerimise paljudes piirkondades võimatuks;

J.  arvestades, et viimase kuu aja jooksul on lubatud kohale toimetada ainult 10 % Tigray konfliktipiirkonnale mõeldud humanitaarabist; arvestades, et Tigray vajab humanitaarabi keskmiselt sada veokitäit päevas; arvestades, et alates 12. juulist 2021 on Tigraysse jõudnud ainult 525 veokitäit abi, sest piirid on suletud ja liikumine relvajõudude kontrolli all, taristu (näiteks sillad) on hävitatud, olukord on veokijuhtide jaoks ohtlik, veokitega varustuskeskusesse tagasi jõudmiseks ei jätku kütust ega raha ning humanitaarsaadetiste kokkupanekul ja neile lubade andmisel on suuri viivitusi;

K.  arvestades, et humanitaartöötajate ründamine kvalifitseerub sõjakuriteoks ja inimsusvastaseks kuriteoks; arvestades, et 25. juunil 2021 tapeti kolm organisatsiooni Piirideta Arstid töötajat, kes toimetasid suurimas hädas olijatele humanitaarabi; arvestades, et piirkonnas on alates 2020. aasta novembrist tapetud 23 humanitaartöötajat; arvestades, et Etioopia valitsusväed takistasid 22. juunil 2021. aastal kiirabi juurdepääsu Togoga turuväljakule, kus oli toimunud õhurünnak; arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) teadete kohaselt pidasid Eritrea valitsusväed 17. juunil 2021. aastal kinni Asgede piirkonnas tegutsenud vaktsineerimisrühma ja ründasid seda; arvestades, et teadete kohaselt rüüstatakse Tigrays pidevalt tervishoiuasutusi; arvestades, et valitsusväed ja -ametnikud on taga kiusanud ja ähvardanud humanitaarabiorganisatsioone ja riiklikke tervishoiuasutusi, mis toetavad seksuaalvägivalla ohvriks langenuid;

L.  arvestades, et enam kui kaks miljonit inimest on pidanud kodust põgenema; arvestades, et pärast Tigray vägede tungimist Afari ja Amharasse on nendes piirkondades kodust põgenema pidanud vastavalt umbes 76 500 ja 200 000 inimest; arvestades, et teadete kohaselt on 55 000 Etioopia põgenikku ja pagulast otsinud varjupaika Sudaanis;

M.  arvestades, et Tigrays on hävitatud mitu põgenikelaagrit; arvestades, et Tigrays elavaid Eritrea pagulasi ähvardab inimröövi ohvriks langemine ja sunniviisiline tagasisaatmine; arvestades, et Tigray põgenikelaagrites ei ole võimalik saada arstiabi ja ka puhas joogivesi on otsakorral;

N.  arvestades, et teateid on ka sellest, et konfliktiosalised, sh Tigray väed värbavad lapssõdureid; arvestades, et lapssõdurite kasutamine on sõjakuritegu;

O.  arvestades, et Etioopia võimud on Etioopia pealinnas Tigray päritolu kodanikke meelevaldselt kinni pidanud ja kadunuks jääma sundinud ning pannud nende vastu toime muid rikkumisi, näiteks sulgenud nende ettevõtteid; arvestades, et kogu Etioopias on märgata vihkamisele ja diskrimineerimisele kutsuvate avalduste ning vaenu õhutava retoorika sagenevat kasutamist muu hulgas kõrgete valitsusametnike poolt;

P.  arvestades, et Etioopia välisministeerium kuulutas 30. septembril 2021. aastal seitse ÜRO töötajat (ÜRO Lastefondist, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroost ja ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroost) Etioopias persona non grataks;

Q.  arvestades, et Tigrays ja naaberpiirkondades on interneti- ja telekommunikatsiooniühendust pidevalt piiratud ja katkestatud; arvestades, et ajakirjanikke on rünnatud ja mitme meediaväljaande litsentsid on peatatud, mis takistab kohapealse olukorra jälgimist; arvestades, et põhiteenuste, sh elektriühenduse ja pangateenuste kasutamine on jätkuvalt piiratud;

R.  arvestades, et Etioopia praegune ebastabiilsus tuleneb pikaaegsest etnilisest lõhestatusest ja etnilistest pingetest;

S.  arvestades, et Etioopia kui paljurahvuselise riigi ühtsus on piirkonna ja kogu Aafrika mandri stabiilsuse jaoks väga oluline;

T.  arvestades, et Etioopia, kus elab üle 110 miljoni inimese ja mis asub strateegiliselt Aafrika Sarve lähedal, on Aafrika mandri oluline riik ning ELi ja selle liikmesriikide jaoks võimalik strateegilise tähtsusega partner;

U.  arvestades, et EL kui maailma juhtivaid humanitaarabi andjaid näitab humanitaarabi rahastamise kaudu üles jätkuvat solidaarsust abivajajatega; arvestades, et EL on konflikti algusest saadik pidevalt, järjekindlalt ja kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega toetanud täielikku ja takistamatut juurdepääsu humanitaarabile;

V.  arvestades, et hiljuti vastu võetud teatises ELi humanitaarmeetmete kohta nähakse ette selliste protsesside tugevdamine, millega seatakse rahvusvahelise humanitaarõiguse edendamine ja kohaldamine järjekindlalt ELi välistegevuse keskmesse;

W.  arvestades, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendis „Globaalne Euroopa“ peetakse inimarengut, valitsemist ja rahu tagamist Etioopias prioriteetseks tegevusvaldkonnaks, kusjuures 65 % mitmeaastasest sihtprogrammist on pühendatud nendele valdkondadele;

X.  arvestades, et kriisi hiljutiste sündmustega tegelemiseks on komisjon lisanud 5 miljoni euro ulatuses humanitaarabimeetmeid Amhara ja Afari jaoks osana humanitaarabi rahastamise kogusummast, mis on juba kasutusele võetud ja mille kohta on sõlmitud 2021. aastal lepingud, mille maht on 53,7 miljonit eurot, et toetada abi vajavaid inimesi Etioopias; arvestades, et Sudaanis viibivatele Tigray ja Etioopia pagulastele abi andmiseks on eraldatud 118 miljonit eurot; arvestades, et jätkuva konflikti tõttu on EL lükanud edasi eelarvetoetuse väljamaksed Etioopiale;

Y.  arvestades, et EL püüdis 2021. aasta septembris korraldada komisjoni Euroopa elanikkonnakaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraadi (DG ECHO) kaudu humanitaarabi õhusilda hädavajalike humanitaarkaupade saatmiseks Tigray piirkonda, kuid Etioopia valitsus seadis sellele olulisi takistusi; arvestades, et seetõttu toimus vaid üks ELi humanitaarabi õhusilla lend ning toimetati kohale vaid väike osa humanitaarlastist;

Z.  arvestades, et 21. juunil 2021 nimetas Euroopa Liit oma uueks eriesindajaks Aafrika Sarve piirkonnas Annette Weberi; arvestades, et selle aasta alguses külastas kõnealust piirkonda liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja volitusel kahel korral Soome välisminister Pekka Haavisto, et arutada Etioopias jätkuvat kriisi ja selle piirkondlikku mõju;

AA.  arvestades, et 26. augustil 2021. aastal nimetas Aafrika Liit konflikti vahendajaks Nigeeria endise presidendi Olusegun Obasanjo;

AB.  arvestades, et äsja ametisse asunud Etioopia valitsus moodustas 2018. aasta detsembris Etioopia lepituskomisjoni ja rahuministeeriumi; arvestades, et kumbki institutsioon ei ole seni suutnud täita oma algset ülesannet edendada rahu ning ennetada ja lahendada relvastatud konflikte keerulises keskkonnas, mis pärast nende loomist Etioopias jätkuvalt valitseb;

AC.   arvestades, et käimasoleva konflikti ajal kuulutas Abiy Ahmedi juhitud Etioopia heaolupartei end võitjaks üldvalimistel, mida mõned opositsiooniparteid boikoteerisid ja mille tulemusi nad ei tunnistanud; arvestades, et Tigrays valimisi ei toimunud; arvestades, et EL ei saatnud valimisvaatlusmissiooni;

AD.   arvestades, et Etioopia on kirjutanud alla Cotonou lepingule, mille artiklis 96 on sätestatud, et inimõiguste ja põhivabaduste austamine on AKV riikide ja ELi koostöö oluline osa;

1.  nõuab, et kõik konfliktiosalised vaenutegevuse viivitamata lõpetaksid, kuna see on vajalik eeltingimus humanitaarolukorra hädavajalikuks parandamiseks Tigrays ja teistes piirkondades, eelkõige Afaris ja Amharas; nõuab põhiseadusliku korra viivitamatut taastamist ja relvarahu järelevalvemehhanismi loomist;

2.  kutsub kõiki riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi toimijaid üles viivitamata tagama humanitaarabi ja abisaadetiste takistamatu jõudmise Tigray kannatava elanikkonnani, lõpetama humanitaarabi ja esmatähtsate saadetiste (sh toit, ravimid ja kütus) de facto blokaadi ning hõlbustama Amhara ja Afari piirkonnas abi vajavate elanike toetamist;

3.  mõistab kindlalt hukka tsiviilisikute sihipärase ründamise kõigi konfliktiosaliste poolt, väidetava laste värbamise konfliktiosaliste, sh Tigray vägedesse ning jätkuvad vägistamised ja seksuaalvägivalla; tuletab meelde, et tsiviilisikute sihipärane ründamine ning lapssõdurite värbamine ja kasutamine on sõjakuriteod;

4.  mõistab hukka tsiviilisikute, pagulaste ning humanitaar- ja meditsiinitöötajate tapmise; kutsub kõiki osalisi üles austama rahvusvahelisi inimõigusi ning rahvusvahelist humanitaar- ja pagulasõigust ning tagama konfliktist mõjutatud piirkondades inimeste kaitse; nõuab, et käimasoleva konflikti ajal toime pandud kuritegude eest kehtestataks vastutus ning nende tegude toimepanijad leitaks ja antaks kohtu alla; nõuab, et vägistamises või seksuaalorjuses pidamises kahtlustatavate suhtes korraldataks uurimine selliste sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude asjus nagu vägistamine, seksuaalorjus, piinamine ja tagakiusamine;

5.  nõuab tungivalt, et Tigray Rahva Vabastusrinne lõpetaks pealetungi ja viiks väed viivitamata Amhara ja Afari piirkondadest välja; kutsub Amhara piirkondlikku valitsust üles oma vägesid Tigray lääneosast välja viima; nõuab, et Eritrea valitsus viiks oma väed viivitamata ja lõplikult kogu Etioopiast välja; kutsub naaberriike üles hoiduma mis tahes poliitilisest või sõjalisest sekkumisest, mis võiks konflikti veelgi õhutada;

6.  nõuab sõltumatu ja erapooletu uurimiskomisjoni loomist, et uurida rünnakuid, mis on suunatud konkreetsete etniliste ja usuliste rühmade vastu ning mille eesmärk on õhutada kogukondadevahelist vägivalda ja seada ohtu Etioopia rahva rahu ja julgeolek; palub Etioopia valitsusel tagada süüdlaste vastutuselevõtmine;

7.  tuletab meelde, et Etioopia valitsus vastutab pagulaste ja riigisiseste põgenike ohutuse ja julgeoleku eest oma territooriumil; kutsub Etioopia ametivõime üles andma kohest ja piisavat kaitset ja abi tuhandetele Eritrea pagulastele ja varjupaigataotlejatele, kes on olnud sunnitud Tigray laagritest põgenema, ning tegema kindlaks tuhandete registreerimata Eritrea pagulaste saatuse ja asukoha; mõistab hukka kõrgete ametnike vaenuliku ja viha õhutava kõnepruugi ning palub tungivalt kõiki asjaosalisi oma sõnu hoolikalt kaaluda, et vältida konflikti edasist teravnemist ja hoida ära uued inimkannatused; nõuab, et rahvusvahelised ja piirkondlikud piirid jääksid avatuks, et võimaldada tsiviilisikute turvalist ja vaba liikumist; tuletab meelde, et Etioopia on oluline rändajate päritolu-, transiidi- ja sihtriik; nõuab, et Etioopia föderaalvalitsus ja piirkondlikud ametiasutused kaitseksid elanikkonda ja tagaksid nende põhiõigused;

8.  kutsub Etioopia ametivõime üles viivitamata aru andma kõigi kadunuks jääma sunnitud tsiviilisikute saatusest, vabastama inimesed, keda peetakse kinni usaldusväärsete süütõenditeta, ning lõpetama igasuguse diskrimineerimise; mõistab hukka avaliku elu tegelaste vaenuõhutavad sõnavõtud, mis võivad viia Tigray või muud päritolu inimeste ründamise, hirmutamise ja diskrimineerimiseni, tekitades sellega umbusaldust ja õhutades etnilisi konflikte, ning nõuab tungivalt, et riigi, piirkondade ja kohaliku tasandi ametivõimud oleksid kaasavamad ja hoiduksid vägivalda õhutamast;

9.  ergutab ametivõime looma kohtulaadse taastava õiguse organi, mille ülesanne oleks uurida konflikti käigus aset leidnud inimõiguste rikkumisi, sealhulgas nende asjaolusid, tegureid ja konteksti, andes seeläbi ohvritele võimaluse anda tunnistusi ja võimaldades luua erapooletu ajalooregistri, ning nõuab, et see organ töötaks välja heastamispoliitika koos soovitustega meetmete kohta, millega hoida ära tulevasi inimõiguste rikkumisi;

10.  mõistab teravalt hukka kõik rünnakud humanitaartöötajate ja elutähtsa taristu, sealhulgas haiglate ja meditsiiniasutuste vastu, ning massilise rüüstamise ja humanitaarabi hävitamise; mõistab karmilt hukka asjaolu, et on takistatud kiirabiautode liikumist, kes püüavad pärast pommitamist haavatutele arstiabi osutada;

11.  mõistab hukka asjaolu, et Etioopia välisministeerium kuulutas Etioopias persona non grataks seitse inimõiguslast ja humanitaarabitöötajat ÜRO Lastefondist, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroost ja ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroost; väljendab muret sõltumatute humanitaar- ja inimõigustöötajate turvalisuse ja heaolu pärast piirkonnas ning kahtlust, kas humanitaarabi jaotamine Tigrays on neutraalne või mitte; väljendab heameelt ELi ja selle 27 liikmesriigi 30. septembri 2021. aasta jõulise avalduse üle, milles mõistetakse kindlalt hukka nende töötajate väljasaatmine ja kutsutakse valitsust üles oma otsust muutma;

12.  kutsub Etioopia ametivõime üles ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ja selle ratifitseerima; kutsub kõiki konfliktiosalisi üles tagama sõltumatute uurijate ja inimõiguste vaatlejate, sh ÜRO ja Aafrika Liidu uurijate takistamatu juurdepääsu;

13.  rõhutab ajakirjanike olulist tööd piirkonnas ja kutsub kõiki osalisi üles tagama ajakirjanduse vaba juurdepääsu ja võimaldama ajakirjanikel turvaliselt oma tööd jätkata;

14.  nõuab elementaarsete avalike teenuste, näiteks elektriühenduse ja pangandusteenuste täielikku taastamist ning telekommunikatsiooni- ja internetiühenduse piiramise lõpetamist Tigrays; rõhutab, kui oluline on tagada, et lapsed nii Tigrays kui ka ja mujal saaksid õppida ja pääseksid kooli;

15.  tuletab meelde Etioopia tähtsust Aafrika Sarve ja kogu kontinendi stabiilsuse jaoks; tuletab meelde, et EL ja teised rahvusvahelised partnerid on pakkunud end Etioopia konfliktis vahendajaks, kuid Etioopia ei ole neid pakkumisi vastu võtnud; kutsub kõiki konfliktiosalisi üles eeltingimusteta läbirääkimistele; nõuab kriisi lahendamist Etioopia enda juhitud üleriigilise kaasava poliitilise dialoogi abil, milles osaleksid kõigi asjaomaste piirkondade esindajad (Tigray, Amhara, Benishangul-Gumuz, Afar, Oromia, Sidama, Somali, Lõunarahvuste, rahvusrühmade ja rahvaste osariik ja Gambella);

16.  tuletab meelde, et olukorda on võimalik lahendada ainult rahumeelselt ning kõigi konfliktiosaliste kaasava dialoogi, toimiva relvarahu ja inimõiguste kaitse abil;

17.  kordab, et EL on tihedas koostöös teistega valmis dialoogi toetama ja korraldama ning selles osalema, et võimalus dialoogiks säiliks, ning püüdma luua kahe peamise sõdiva poole vahel aluse läbirääkimisteks;

18.  väljendab toetust piirkondlikule vahendustegevusele, näiteks Aafrika Liidu vahendaja, president Obasanjo jõupingutustele; väljendab lisaks heameelt selle üle, et hiljuti nimetati ametisse ELi uus eriesindaja Aafrika Sarve piirkonnas;

19.  peab kahetsusväärseks, et ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole siiani Tigray olukorda käsitlenud; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid avaldaksid ÜRO Julgeolekunõukogule survet korraldada Tigray teemal korrapäraseid avalikke kohtumisi ning võtta otsustavaid meetmeid, et tagada humanitaarabi takistamatu juurdepääs ja tsiviilisikute kaitse, teha lõpp rahvusvahelise õiguse ränkadele rikkumistele ja tagada hirmutegude toimepanijate vastutuselevõtmine; palub, et ÜRO Julgeolekunõukogu kaaluks ÜRO rahuvalvajate lähetamist piirkonda;

20.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid õhutaksid komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat pidama enne aasta lõppu ÜRO Inimõiguste Nõukogus Tigray teemal istungitevahelise teabetunni, et tutvustada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja Etioopia inimõiguste komisjoni ühise uurimise järel koostatud aruande järeldusi; rõhutab, et ühine uurimine peaks aitama luua aluse tugevale rahvusvahelisele uurimismehhanismile, mille ÜRO Inimõiguste Nõukogu peaks kiiremas korras looma;

21.  palub, et ELi välisasjade nõukogu tegutseks kiirelt, resoluutselt ja ühtselt ning otsustaks, milliste meetmete abil Tigrays valitsevat tõsist ja pakilist olukorda lahendada;

22.  peab kiiduväärseks ja toetab Euroopa Komisjoni 2020. aasta detsembri otsust lükata edasi eelarvetoetuse väljamaksmine Etioopia valitsusele; peab kiiduväärseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni diplomaatilisi pingutusi ja korduvaid avaldusi, milles nõutakse süüdlaste vastutuselevõtmist ja humanitaarabi takistamatut võimaldamist ning mõistetakse hukka kõigi konfliktiosaliste toime pandud rikkumised; kordab kindlalt, et EL toetab Michelle Bachelet’ olulist tööd ÜRO inimõiguste ülemvolinikuna;

23.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kaaluma inimõiguste kaitseks meetmete võtmist ning tagama, et inimõiguste rikkujad võetakse vastutusele, näiteks ELi ülemaailmse inimõiguste rikkujate vastase sanktsioonirežiimi kaudu;

24.  rõhutab, et EL on Etioopia rahva poolel; rõhutab valmisolekut leida konfliktile rahumeelne lahendus; soovitab siiski, et kui 2021. aasta oktoobri lõpuks ja eelkõige pärast Etioopia uue valitsuse moodustamist ei ole humanitaarolukord oluliselt paranenud, kehtestaks Euroopa Komisjon sanktsioonid Etioopia valitsuse, Eritrea valitsuse ja Tigray Rahva Vabastusrinde liikmete ning teiste vastu, kes vastutavad konflikti pikendamise ja miljonite etiooplaste humanitaarolukorra halvenemise eest;

25.  palub liikmesriikidel peatada relvade ja jälgimistehnoloogia eksport Etioopiasse, sest neid kasutatakse tsiviilelanike vastu suunatud rünnakuteks ja inimõiguste rikkumiseks;

26.  peab kiiduväärseks, et USA andis 17. septembril 2021. aastal välja Etioopia kriisi käsitleva korralduse, mis on suunatud Etioopia konflikti põhjustajate ja õhutajate vastu, kes takistavad humanitaarabi andmist ja relvarahu ning panevad toime inimõiguste rikkumisi; peab aga kahetsusväärseks, et USA on jätkanud eelarvetoetuse andmist ja et seetõttu on USA meetmed olnud vähem tõhusad ja resoluutsed kui ELi meetmed;

27.  väljendab suurt heameelt komisjoni elupäästva toetuse üle piirkonnas ja toetab selle edasist laiendamist; nõuab, et ELi solidaarsus- ja hädaabireservist eraldataks vähemalt 30 miljonit eurot lisaraha, et rahuldada konfliktist mõjutatud inimeste kõige teravamaid vajadusi Tigrays ja muudes piirkondades, mida Etioopia põhjaosa konflikti levik otseselt mõjutab, pöörates erilist tähelepanu naaberpiirkondadele Afarile ja Amharale;

28.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriikide juhid seaksid eelseisval Aafrika Liidu ja ELi tippkohtumisel ja juhtide kohtumisel prioriteediks inimõigused ja humanitaarolukorra Tigrays ja Etioopia põhjaosas ning määraksid kindlaks konkreetsed meetmed, koordineerides ühtlasi paremini oma strateegiat ja kommunikatsiooni;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa välisteenistusele, Etioopia föderaalvalitsusele ja föderatsioonikojale, Tigray ametivõimudele, Sudaani Vabariigi valitsusele, Eritrea Riigi valitsusele, Ida-Aafrika Arenguühenduse, Aafrika Liidu ja selle liikmesriikide valitsustele, Üleaafrikalisele Parlamendile ning AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0330. (2) 12. augusti 2021. aasta avaldus seoses Amnesty Internationali viimase aruandega väidetava vägistamise ja muu seksuaalse vägivalla kohta Etioopia Demokraatliku Liitvabariigi Tigray osariigis.