Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2021/001 ES/País Vasco metal) (COM(2021)0618 – C9-0377/2021 – 2021/0316(BUD))

P9_TA(2021)0471 A9-0319/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2021)0618 – C9‑0377/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/691, millega luuakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF) koondatud töötajate toetuseks ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1309/2013(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027(2), eriti selle artiklit 8,

–  võttes arvesse 16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava(3), eriti selle punkti 9,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A9-0319/2021),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et anda lisaabi töötajatele, kes kannatavad globaliseerumise ning tehnoloogiliste ja keskkonnaalaste muutuste tagajärjel, näiteks maailmakaubanduses toimunud muutuste, kaubandusvaidluste, liidu kaubandussuhetes või siseturu koosseisus toimunud suurte muutuste tõttu ning finants- või majanduskriiside, samuti vähese CO2 heitega majandusele ülemineku või digiteerimise või automatiseerimise tagajärjel;

B.  arvestades, et Hispaania esitas taotluse EGF/2021/001 ES/País Vasco Metal, et saada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist (EGF) rahalist toetust seoses taotluse vaatlusperioodil 2. juunist 2020 kuni 2. detsembrini 2020 Hispaanias NUTSi 2. tasandi piirkonnas País Vasco (ES21) 491 töötaja koondamisega;

C.  arvestades, et taotlus puudutab kokku 491 koondatud töötajat, kelle tegevus on lõppenud ning kellest 192 vabastati töölt kollektiivsete koondamiste käigus, millest andsid ametiasutustele teada kuus ettevõtet(4);

D.  arvestades, et taotlus põhineb EGFi määruse artikli 4 lõike 2 punkti b kohastel sekkumiskriteeriumidel, mille alusel on toetuse saamise tingimuseks vähemalt 200 töötaja koondamine kuuekuulise vaatlusperioodi jooksul ettevõtjate juures, kes tegutsevad samas NACE Revision 2 osa tasemel määratletud majandussektoris ja asuvad liikmesriigi NUTSi 2. tasandi ühes piirkonnas või kahes külgnevas piirkonnas;

E.  arvestades, et COVID-19 pandeemia, Hispaanias 2020. aasta teises kvartalis rakendatud ranged liikumispiirangud ning sellest tulenenud tarne- ja toorainenappus on avaldanud riigi metallisektorile negatiivset mõju;

F.  arvestades, et Baskimaal moodustab metalltoodete sektor 27,4 % selle tootmisharu kogulisandväärtusest(5), samas kui EL 28 keskmine on 18,8 %(6);

G.  arvestades, et Hispaanias täheldati 2020. aastal (eelnenud aastaga võrreldes) rohkem kui 50 % suurust tootmise vähenemist 18 % metallisektori ettevõtetest, rohkem kui 50 % suurust käibe vähenemist 16 % ettevõtetest ning kolmandikus metallisektori ettevõtetest vähenes nii tootmine kui ka käive 30–50 %(7);

H.  arvestades, et COVID-19 pandeemia ning selle sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede tõttu otsustas komisjon EGFi kui erakorralise vahendi rolli tugevdada ja rõhutada(8) ning andis loa rahastada EGFist pandeemiaga otseselt seotud juhtumeid;

I.  arvestades, et Hispaania annab aru selle kohta, kuidas ta järgib muutusteks ja restruktureerimiseks valmisolekut käsitlevas ELi kvaliteediraamistikus esitatud soovitusi(9), ning toob esile Baskimaa kutseõppekava, Baskimaa tööhõivestrateegia ja keskkonnahoidlike töökohtade programmi põhimõtteid;

1.  nõustub komisjoniga, et EGFi määruse artikli 4 lõike 2 punktis b sätestatud tingimused on täidetud ja Hispaanial on õigus saada kõnealuse määruse alusel 1 214 607 euro suurust rahalist toetust, mis moodustab 85 % kogukuludest (1 428 950 eurot), mis sisaldab individuaalsete teenuste kulusid summas 1 384 950 eurot ja EGFi rakendamisega seotud kulusid(10) summas 44 000 eurot;

2.  märgib, et Hispaania ametiasutused esitasid taotluse 25. juunil 2021 ning komisjon viis taotluse hindamise lõpule 7. oktoobril 2021 ja andis sellest samal päeval Euroopa Parlamendile teada;

3.  märgib, et taotlus puudutab kokku 491 koondatud töötajat, kelle tegevus on lõppenud ning kellest 192 vabastati töölt kollektiivsete koondamiste käigus, millest andsid ametiasutustele teada kuus ettevõtet(11); märgib ühtlasi, et Hispaania eelduse kohaselt on kõigi abikõlblike toetusesaajate seast meetmetes osalejaid 300 (sihtrühma kuuluvad toetusesaajad);

4.  tuletab meelde, et koondamistel on töötajatele ja kogu Baskimaa piirkonnale tõenäoliselt suur sotsiaalne mõju, sest Baskimaa töötute arv suurenes 2020. aasta märtsist augustini 25 %(12), pikaajaline töötus moodustas 2021. aasta mais 55,6 % kogu töötusest (3,6 % võrra rohkem kui 2021. aasta jaanuaris) ning põhiharidusega või sellest madalama haridusega töötute osakaal oli 60,8 %; tuletab samuti meelde, et naiste ja meeste palgaerinevus on 22,6 % ja ajutise tööhõive määr on Baskimaa piirkonnas 25,8 %, mis on 11,6 % kõrgem kui liidu keskmine, mis on 14,2 %;

5.  juhib tähelepanu sellele, et enamik koondatud töötajaid on jõudnud oma karjääri teise poolde ja neil on madal kvalifikatsioonitase;

6.  märgib, et Hispaania alustas sihtrühma kuuluvatele toetusesaajatele individuaalsete teenuste osutamist 11. juunil 2021 ja et EGFist rahalise toetuse saamise tingimustele vastab seega ajavahemik alates 11. juunist 2021 kuni 24 kuu möödumiseni rahastamisotsuse jõustumise kuupäevast;

7.  tuletab meelde, et koondatud töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele otsuse alusel osutatavad individuaalsed teenused koosnevad järgmistest meetmetest: profileerimissessioonid, kutsenõustamine, tööotsingute toetamine, ettevõtte loomise toetamine ja/või sellele kaasaaitamine, ümberõpe, täiendusõpe ja töökohapõhine kutseõpe ning osalemistoetused; meetmed kavandati nii, et need oleksid kooskõlas Hispaania ringmajanduse strateegiaga, ja koolitus aitab selles tööstusharus kaasa digipöördele;

8.  märgib, et Hispaania hakkas EGFi rakendamisega seotud halduskulusid kandma 1. veebruaril 2021 ning ettevalmistus-, haldus-, teavitamis- ja reklaami- ning kontrolli- ja aruandluskulud on EGFi rahalise toetuse jaoks rahastamiskõlblikud seega alates 1. veebruarist 2021 kuni 31 kuu möödumiseni rahastamisotsuse jõustumise kuupäevast;

9.  väljendab heameelt selle üle, et Hispaania konsulteeris kooskõlastatud individuaalsete teenuste paketi koostamisel sotsiaalpartneritega(13); sotsiaalpartnerite kaasamine tagati nende esindatusega Lanbide juhatuses, mis koosneb piirkondliku valitsuse, ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide esindajatest;

10.  väljendab heameelt selle üle, et individuaalsete teenuste kooskõlastatud pakett aitab levitada digitööstuse ajastul ressursitõhusas majanduses nõutavaid horisontaalseid oskusi kooskõlas EGFi määruse artikli 7 lõikega 2;

11.  tuletab meelde, et kavandatud meetmed on aktiivsed tööturumeetmed, mis on EGFi määruse artikli 7 kohaselt rahastamiskõlblikud ega asenda passiivseid sotsiaalkaitsemeetmeid;

12.  rõhutab, et Hispaania ametiasutused on kinnitanud, et toetuskõlblikele meetmetele ei anta toetust liidu muudest fondidest ega rahastamisvahenditest;

13.  võtab teadmiseks Hispaania teate, et rahalist toetust haldavad ja kontrollivad samad asutused, kes haldavad ja kontrollivad Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavaid meetmeid;

14.  kordab, et selleks, et EGFi toetus oleks täissummas täiendav, ei tohi see asendada meetmeid, mida äriühingud peavad võtma riigisisese õiguse ja kollektiivlepingute kohaselt, ega EGFi toetuse saajatele mõeldud hüvitisi ega nende õigusi;

15.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

16.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2021/001 ES/País Vasco metal)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2021/2159).

(1) ELT L 153, 3.5.2021, lk 48. (2) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 11. (3) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 28. (4) Auxiliar Troquelería SL, Calderería del Oria, Matricería Deusto, Mecanizados de la Industria Vasca SLU, Taller Mecanizado Pablo López Lacalle SL, Tratamientos Superficiales Iontech SA. (5) https://es.statista.com/estadisticas/1220166/porcentaje-del-vab-total-en-espana-por-sector/ (6) https://www.eustat.eus/elementos/El-32-del-VAB-industrial-esta-generado-por-sectores-de-nivel-tecnologico-alto-o-medio-alto-en-2019/not0018911_c.html (7) Aruanne COVID-19 majandusliku mõju kohta metallisektorile. Oktoober 2020- https://atra.gal/files/noticias/Archivos_3680.pdf (8) COM(2020)0442. (9) COM(2013)0882. (10) Kooskõlas EGF määruse artikli 7 lõikega 5. (11) Auxiliar Troquelería SL, Calderería del Oria, Matricería Deusto, Mecanizados de la Industria Vasca SLU, Taller Mecanizado Pablo López Lacalle SL, Tratamientos Superficiales Iontech SA. (12) Avance de los datos del mercado laboral del año 2020 (2020. aasta tööturuandmed). (13) Taotluse kiitis 2. juulil 2021 heaks Baskimaa riiklik tööhõiveamet Lanbide (sotsiaalpartnerid kuuluvad juhatusse). Samuti toimusid 19. jaanuaril ja 2. veebruaril 2021 kohtumised äriühingutega Federación Vizcaína de Empresas del Metal (Biskaia metalliettevõtjate liit), Asociación de Empresas de Guipúzcoa - ADEGI (Gupúzcoa ettevõtjate ühendus) ja SEA-Empresas Alavesas (Alava ettevõtjate ühendused).

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile seadusliku rände poliitika ja õiguse kohta (2020/2255(INL))

P9_TA(2021)0472 A9-0314/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 79,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 45,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eelkõige selle 5., 10., 12. ja 16. põhimõtet,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eelkõige protokolli 4 artiklit 2,

–  võttes arvesse aastatel 2003–2021 välja töötatud seaduslikku rännet käsitlevat liidu acquis’d, mis reguleerib riiki sisenemise ja seal elamise tingimusi ning liidus töötavate kolmandate riikide kodanike õigusi, sealhulgas järgmisi õigusakte:

–  Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2021. aasta direktiiv (EL) 2021/1883, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemist ja seal elamise tingimusi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2009/50/EÜ(1),

–  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetusprogrammides või haridusprojektides osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta(2),

–  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/36/EL kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta(3),

–  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/66/EL kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral(4),

–  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/98/EL kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta(5),

–  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded(6),

–  nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta(7),

–  nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/589, milles käsitletakse Euroopa tööturuasutuste võrgustikku (EURESe võrgustik), töötajate juurdepääsu liikuvusteenustele ja tööturgude edasist integratsiooni ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 492/2011 ja (EL) nr 1296/2013(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1149, millega asutatakse Euroopa Tööjõuamet, muudetakse määrusi (EÜ) nr 883/2004, (EL) nr 492/2011 ja (EL) 2016/589 ning tunnistatakse kehtetuks otsus (EL) 2016/344(11),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2021. aasta järeldusi COVID‑19 ja rände kohta, eriti punkti 12,

–  võttes arvesse ELi hädaolukorra usaldusfondi Aafrika jaoks,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 29. märtsi 2019. aasta töödokumenti seaduslikku rännet käsitlevate ELi õigusaktide toimivuskontrolli kohta (edaspidi „toimivuskontroll“),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2015. aasta teatist „Euroopa rände tegevuskava“,

–  võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2020. aasta teatist „Integratsiooni ja kaasamise tegevuskava aastateks 2021–2027“,

–  võttes arvesse komisjoni 6. aprilli 2016. aasta teatist „Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformimine ja seaduslike võimaluste parandamine Euroopasse jõudmiseks“,

–  võttes arvesse komisjoni 12. septembri 2018. aasta teatist „Rohkem võimalusi seaduslikult Euroopasse sisenemiseks: tasakaalustatud ja tervikliku rändepoliitika lahutamatu osa“,

–  võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2020. aasta teatist „Uus rände- ja varjupaigalepe“,

–  võttes arvesse 11. ja 12. novembril 2015. aastal Vallettas toimunud ELi ja Aafrika rändeteemalisel tippkohtumisel vastu võetud tegevuskava ja poliitilist deklaratsiooni, eelkõige neid osi, mis käsitlevad seaduslikku rännet ja liikuvust,

–  võttes arvesse komisjoni 11. juuni 2021. aasta pressiteadet „Talent Partnerships: Commission launches new initiative to address EU skills shortages and improve migration cooperation with partner countries“ (Talendipartnerlus: komisjon käivitab uue algatuse, et tegeleda ELi oskuste nappusega ja parandada rändealast koostööd partnerriikidega),

–  võttes arvesse komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 23. aprilli 2020. aasta uuringut „Immigrant Key Workers: Their Contribution to Europe’s COVID-19 Response“ (Sisserändajatest olulise tähtsusega töötajad: nende panus Euroopa reageerimisel COVID‑19 pandeemiale) ja selle keskuse 19. mai 2020. aasta tehnilist aruannet „A vulnerable workforce: Migrant workers in the COVID‑19 pandemic“ (Kaitsetu tööjõud: sisserändajatest töötajad COVID‑19 pandeemia olukorras),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus(12),

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni piiriüleste ja hooajatöötajate kaitse kohta Euroopas seoses COVID‑19 kriisiga(13),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni seadusliku töörände uute viiside kohta, mis põhineb kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni algatusraportil(14),

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2015. aasta septembri uuringut „Exploring new avenues for legislation for labour migration to the European Union“ (Uute võimaluste otsimine Euroopa Liidu suunalise töörände reguleerimiseks),

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2015. aasta oktoobri uuringut „EU cooperation with third countries in the field of migration“ (ELi koostöö kolmandate riikidega rände valdkonnas),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2019. aasta märtsi uuringut „The cost of non‑Europe in the area of legal migration“ (Seadusliku rände valdkonnas Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad kulud),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2021. aasta uuringut „Legal migration policy and law – European added value assessment“ (Seadusliku rände poliitika ja õigus – Euroopa lisaväärtuse hinnang),

–  võttes arvesse Euroopa rändevõrgustiku uuringuid,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 13,

–  võttes arvesse 19. detsembril 2018. aastal sõlmitud ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Rahvusvahelisel Töökonverentsil vastu võetud rahvusvahelisi tööstandardeid töörände asjus,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 1990. aastal vastu võetud rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni uuringuid seadusliku rände kohta,

–  võttes arvesse rändajate inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri tööd ja aruandeid,

–  võttes arvesse ülemaailmse arengu keskuse 15. juuli 2019. aasta uuringut „Maximizing the Shared Benefits of Legal Migration Pathways: Lessons from Germany’s Skills Partnerships“ (Seadusliku rände võimaluste ühise kasu maksimeerimine: Saksamaa oskuste partnerluste õppetunnid),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2020. aasta oktoobri Aafrika aruannet „Africa Migration Report: Challenging the Narrative“ (Rändearuanne Aafrika kohta: narratiivi vaidlustamine),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2021. aasta augusti uuringut „The European Commission’s New Pact on Migration and Asylum - Horizontal substitute impact assessment“ (Euroopa Komisjoni uus rände- ja varjupaigalepe – horisontaalne asendav mõjuhinnang),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 47 ja 54,

–  võttes arvesse arengukomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9‑0314/2021),

A.  arvestades, et töörännet käsitlevate kehtivate õigusaktide nõuetekohane rakendamine on sama oluline kui uute õigusaktide ettepanekud;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 79 lõikes 1 on sätestatud, et „liit töötab välja ühise sisserändepoliitika, mille eesmärk on tagada kõigil etappidel sisserändevoogude tõhus juhtimine, liikmesriikides seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike õiglane kohtlemine ning tõhusamad meetmed ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks“;

C.  arvestades, et liit on naaberriikides inimkapitali arendamise üks peamisi investoreid;

D.  arvestades, et seadusliku sisserände lisavõimaluste loomine liidu tasandil võib aidata anda liikmesriikidele vahendi demograafiliste probleemidega nõuetekohaselt toimetulemiseks, samuti rahuldada tööturu nõudmisi, mida riigi tööjõud ei suuda täita, ning parandada oskuste vastavusse viimist tööturu vajadustega;

E.  arvestades, et liikmesriikides elas 2020. aastal seaduslikult 23 miljonit kolmandate riikide kodanikku, mis teeb umbes 5,1 % kogu liidu rahvaarvust(15),

F.  arvestades, et pikaajaliste elamislubade madal väljastamise määr osutab võimalikule vajadusele parandada nende atraktiivsust, mida võiks saavutada direktiivi 2003/109/EÜ läbivaatamisega, et selgitada ELi pikaajalise elamisloa omamise eeliseid ja ühtlustada riiklikke õigusnorme;

G.  arvestades, et vastavalt Euroopa Komisjoni 17. juunil 2020. aastal vastu võetud aruandele demograafiliste muutuste mõju kohta(16) on liidu rahvastiku mediaanvanus praegu 44 aastat, see on aastaid tõusnud ja tõuseb veel vähemalt kahe aastakümne jooksul;

H.  arvestades, et see tähendab, et liit seisab järgmistel kümnenditel silmitsi asjaoluga, et üha suurem osa rahvastikust koosneb 65‑aastastest ja vanematest, samas peaks tööealise elanikkonna osakaal prognooside kohaselt samal ajavahemikul vähenema;

I.  arvestades, et toimivuskontrollis märgitakse, et kehtivatel seaduslikku rännet käsitlevatel liidu õigusnormidel on olnud piiratud mõju liidu tööturu ja majanduse jaoks vajalike oskuste ja annetega inimeste ligimeelitamisel ning et praegune õigusraamistik on killustunud ja selles esineb mitmeid puudujääke ja rakendamisprobleeme;

J.  arvestades, et toimivuskontrolli peamistes järeldustes rõhutatakse, et tõhus seadusliku rände poliitika on rändevoogude haldamisel keskse tähtsusega;

K.  arvestades, et volinik Ylva Johansson märkis 11. juunil 2021 toimunud talendipartnerluse avaüritusel, et komisjoni strateegiline eesmärk on asendada ebaseaduslik ränne seaduslike sisserändevõimalustega(17);

L.  arvestades, et viisameetmed võivad olla positiivne ajend kolmandate riikide kaasamiseks; arvestades, et hiljuti läbi vaadatud viisaeeskirja täielik rakendamine(18) ja lisapingutused viisalihtsustuse nimel kolmandate riikidega on osa uues rände- ja varjupaigaleppes esitatud terviklikust lähenemisviisist rändepoliitikale; arvestades, et parem koostöö ja suurem teabevahetus aitaks tuvastada viisade kuritarvitamist;

M.  arvestades, et liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised partnerlusraamistikud võivad olla olulised vahendid seaduslike võõrtöötajate oskuste ja kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise kiirendamisel;

N.  arvestades, et mitu liikmesriiki on juba sõlminud edukaid partnerlusi kolmandate riikidega, et luua seaduslikud võimalused töörändeks ning viia tööturu vajadused oskustega vastavusse väiksemas ulatuses ja katseprojektide abil; arvestades, et talendipartnerlused peaksid tuginema nendest projektidest saadud positiivsetele kogemustele;

O.  arvestades, et uuendatud Euroopa integratsioonipartnerlus uurib koos sotsiaal- ja majanduspartneritega võimalusi laiendada tulevast koostööd töörände valdkonnale;

P.  arvestades, et oskuste mittevastavus liikmesriikide tööturgude vajadustele on osutunud liidu jaoks väga kulukaks, mistõttu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2018. aasta uuringu kohaselt kaotab liidu majandus aastas üle 2 % tootlikkusest(19); arvestades, et uuringus märgitakse, et mittevastavus esineb kõigil oskuste tasemetel, alates kokkadest ja veoautojuhtidest kuni arstide ja õpetajateni; arvestades, et selles uuringus kinnitatakse, et praegused õigusnormid ei ole piisavad, et tagada Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõime säilimine lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis ning vastata liikmesriikide tööturgude vajadustele;

Q.  arvestades, et 2017. aastal oli ligikaudu 3,1 miljonit kolmandate riikide kodanikku, kellel oli ELi pikaajalise elaniku luba, võrreldes ligikaudu 7,1 miljoniga, kellel oli riiklik pikaajaline elamisluba(20);

R.  arvestades, et direktiivi 2011/98/EL kaks peamist eesmärki on lihtsustada ühendatud töö- ja elamisloa taotlemise menetlusi ning pakkuda võrdset kohtlemist; arvestades, et selle direktiivi hindamisel, mis on toimivuskontrolli osa, ja direktiivi rakendamisaruandes tehti kindlaks mitu puudujääki nende eesmärkide saavutamisel; arvestades, et nende puudujääkide kõrvaldamiseks kuulutas komisjon uues rände- ja varjupaigaleppes välja mitu uut algatust, sealhulgas nimetatud direktiivi läbivaatamise;

S.  arvestades, et tehnoloogia areng on muutnud maailma toimimist ning tekitanud olukorra, kus paljud liidu töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad teevad kaugtööd, arvestades, et kaugtöötajad jäävad praegu juriidiliselt nn halli alasse, sest nad ei saa taotleda liikmesriigis traditsioonilist tööluba(21);

T.  arvestades, et mitu liikmesriiki on võtnud kasutusele nn digiränduri viisa, mille eesmärk on lihtsustada kaugtöötajate või kaugtööd tegevate füüsilisest isikust ettevõtjate elamist liikmesriigis ja lubada neil tööd teha(22);

U.  arvestades, et liidus toimub pandeemiajärgne majanduse taastumine; arvestades, et seaduslikku töörännet käsitlevad täiustatud õigusnormid on liidu majanduse taastamisel otsustava tähtsusega;

V.  arvestades, et komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 23. aprilli 2020. aasta uuringu „Immigrant Key Workers: Their Contribution to Europe’s COVID‑19 Response“ (Sisserändajatest olulise tähtsusega töötajad: nende panus Euroopa reageerimisel COVID‑19 puhangule) kohaselt on liidus keskmiselt 13 % ühiskonnale olulistest töötajatest sisserändajad, mis näitab, et neil oli ülioluline roll liidu suutlikkuses COVID‑19 pandeemiaga toime tulla;

W.  arvestades, et seaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike elamisõiguse ja nende tööandja vaheline otsene seos tekitab võimaluse selliste kodanike tööalaseks ärakasutamiseks; arvestades, et on kutsutud üles selliseid lube järk-järgult kaotama ja selle asemel lubama seaduslikult riigis viibivatel kolmandate riikide kodanikel vahetada tööandjat ilma tööluba kaotamata(23);

X.  arvestades, et direktiivis 2009/52/EÜ on sätestatud karistused ja meetmed, mida saab kasutada tööandjate suhtes, kes kasutavad ära ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandate riikide töötavaid kodanikke; arvestades, et liitu seaduslikult sisenenud kolmandate riikide kodanikke saab samuti ära kasutada ja neile peaks laienema samaväärne kaitse;

Y.  arvestades, et Euroopa Tööjõuamet on tugevdanud oma piiriülest tegevussuutlikkust, et toetada ja tugevdada riiklikke tööinspektsioone ja ametiasutusi ning sotsiaalpartnereid, et edendada õiglast tööjõu liikuvust ning võidelda piiriüleste pettuste ja kuritarvituste vastu;

1.  on seisukohal, et kuna andmete kohaselt on 2050. aastaks 65‑aastaste ja vanemate inimeste osakaal liidu rahvastikus hinnanguliselt ligikaudu üks kolmandik(24), mis põhjustab märkimisväärset tööjõupuudust kõigil oskuste tasemetel(25), siis selleks, et tulla toime liikmesriikide tulevaste demograafiliste probleemidega, peab liit pakkuma uusi võimalusi seaduslikuks töörändeks liitu, võttes samas arvesse asjaolu, et liikmesriikide tööturud on erinevad ning seisavad silmitsi erinevate tööjõupuuduse liikide ja probleemidega; on arvamusel, et sellised uued võimalused on hädavajalikud, et suurendada liidu majanduse konkurentsivõimet ja üleilmset mõju demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ning kaupade ja teenuste vabakaubanduse eestvedajana ning kliimamuutuste vastase võitluse juhina; märgib, et need uued võimalused peaksid tagama inimväärsed töötingimused ja vähendama kolmandatest riikidest pärit töötajate ärakasutamist; märgib lisaks, et juhul kui vähendatakse seadusliku töörände takistusi ja kolmandatest riikidest pärit töötajate diskrimineerimist tööturul, võib SKP pikaajaline kasv liidus olla hinnanguliselt 74 miljardit eurot aastas(26); tunneb muret selle pärast, et seadusliku töörände ees seisvad suured tõkked vähendavad liidu atraktiivsust ülemaailmses konkureerimises kõigi oskustasemete töötajate pärast; rõhutab, et uute seaduslike kanalite loomine, mis võimaldavad rändajatel tööle asumiseks liitu siseneda, võiks suurendada SKPd aastas kuni 37,6 miljardi euro võrra(27);

2.  nõuab, et komisjon esitaks 31. jaanuariks 2022 ELi toimimise lepingu artikli 79 lõike 2, eriti selle punktide a ja b alusel õigusakti ettepaneku, mis toimiks ettepanekute paketina, mille eesmärk oleks hõlbustada ja edendada tööle kandideerivate või juba tööluba omavate seaduslikult sisse rändavate kolmandate riikide kodanike liidu territooriumile sisenemist ja liikuvust liidus, ning mis ühtlustaks kehtivate seaduslikku rännet käsitlevate direktiivide sätteid, et seeläbi vähendada bürokraatiat, suurendada ühtlustamist, toetada põhiõiguseid, näiteks võrdset kohtlemist, ja takistada tööalast ärakasutamist, järgides käesoleva raporti lisas esitatud soovitusi; märgib, et selline uus õigusakt, millega toetatakse seaduslikku töörännet kolmandatest riikidest ja suuremat liikuvust, jääb praeguse tööjõu pakkumise ja nõudluse vahelise ebakõla üheks peamiseks lahenduseks;

3.  on seisukohal, et ELi talendireservi loomine, mis on mõeldud kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad kandideerida tööle, et seaduslikult liikmesriiki rännata, ning tööandjatele, kes soovivad leida võimalikke töötajaid kolmandatest riikidest, oleks kavandatud õigusakti eesmärgi saavutamise oluline vahend, ning kutsub komisjoni üles lisama sellise talendireservi loomise oma ettepanekusse; teeb ettepaneku, et komisjon liidaks talendireservile ELi talentide kaugtöövõrgustiku, mis võimaldaks kolmandate riikide kodanikel teha kaugtööd muus liikmesriigis kui nende elukohaliikmesriik, ning et komisjon ja liikmesriigid teeksid koostööd, et paremini mõista eeliseid ja probleeme, mida toob kolmandate riikide talentide kaugvärbamine, ning edendada rahvusvaheliste talentide õiglast kaugvärbamist; juhib tähelepanu sellele, et selline võrgustik oleks liikmesriikidele vabatahtlik;

4.  toetab komisjoni 23. septembri 2020. aasta teatises uue rände- ja varjupaigaleppe kohta esitatud avaldust heas usus aset leidva lühiajalise liikuvuse soodustamise kohta, mis täiendab muid ELi pääsemise seaduslikke viise, eelkõige teadustöö või õpingute eesmärgil, et parandada eelkoostööd kolmandate riikidega, ning palub komisjonil seda suunda edasi uurida;

5.  palub komisjonil võtta arvesse uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi kohta sõlmitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu osalise esialgse kokkuleppe artikli 15 lõiget 1, vähendades seeläbi varjupaigamenetluse lõpuleviimiseni kestva sunnitud tegevusetuse negatiivset mõju;

6.  kiidab heaks direktiivi (EL) 2021/1883 (läbivaadatud sinise kaardi direktiiv), kuid peab seda ebapiisavaks, kuna liidu tööturgudel on vaja ka madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajaid, isegi kui need vajadused on eri suurusega; märgib, et liit sõltub sellistest töötajatest juba niisugustes olulistes sektorites nagu põllumajandus ja tervishoid(28); kutsub seetõttu komisjoni üles seadma prioriteediks lisada oma ettepanekusse kolmandatest riikidest pärit madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate kaugeleulatuv riiki lubamise kava, konsulteerides sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga ning kajastades liikmesriikide vajadusi; kutsub komisjoni üles lisama sellise raamistiku loomist, millega valideeritakse ja tunnustatakse kolmandate riikide kodanike oskuseid ja kvalifikatsioone, muu hulgas kutseõppel saaduid, ning see raamistik peaks põhinema objektiivsetel ja ühtsetel kriteeriumidel, et hõlbustada nende inimeste varajast tööturule integreerimist; nõuab, et oskuste ja kvalifikatsioonide valideerimise ja tunnustamise raamistikuga tagatakse, et kolmandate riikide kodanikke koheldaks valideerimise ja tunnustamise käigus järjepidevalt õiglaselt, et raamistik võimaldaks tõhusate kavade ja menetluste kasutamist ning hõlbustaks teabe tõhusat ja lihtsat hankimist; ergutab komisjoni nõudma, et riiklikud ametiasutused jätkaksid üksteisega teabe ja parimate tavade jagamist; kutsub lisaks komisjoni üles edendama kõigi vahenditega, kaasa arvatud sihipäraste kampaaniate abil, läbivaadatud sinise kaardi direktiivi, sealhulgas idufirmades ja IT‑sektoris, kus oskusi tunnustatakse samaväärselt kvalifikatsioonidega, nagu on sätestatud kõnealuse direktiivi artiklis 26, mida tuleb tõlgendada koos direktiivi I lisaga; tuletab siiski meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 79 lõikes 5 sätestatakse, et see artikkel „ei mõjuta liikmesriikide õigust otsustada seda, kui palju lubada oma territooriumile kolmandate riikide kodanikke, kes saabuvad riiki töö otsimise eesmärgil kas palgatöötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana“;

7.  on arvamusel, et liit peab ligi tõmbama rohkem füüsilisest isikust ja muid ettevõtjaid ning edendama innovatsiooni, näiteks noorte liikuvuskavade ja digiränduritele mõeldud kavade kaudu; selleks et liit jääks maailmaturul asjakohaseks ja konkurentsivõimeliseks ning suurendaks oma majanduse paindlikkust, töökindlust, stabiilsust ja kasvu, luues samas uusi majandustegevuse ja tööhõive võimalusi, kutsub komisjoni üles lisama oma ettepanekusse objektiivsetel ja ühtsetel kriteeriumidel põhineva ja kogu liitu hõlmava riiki lubamise kava, mis on mõeldud füüsilisest isikust ja muudele ettevõtjatele, eelkõige neile, kes tegelevad väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja idufirmade asutamisega, ning väga liikuvatele füüsilisest isikust ettevõtjatest kolmandate riikide kodanikele, näiteks kunstnikud ja kultuuritöötajad; rõhutab, et ette pandud kavad peavad sisaldama meetmeid, mis tugevdavad põhiõigusi ja edendavad kolmandatest riikidest pärit töötajate võrdset kohtlemist; on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama viieaastase mitmekordse viisa, mis võimaldab selle kategooria kolmandate riikide kodanikel siseneda liitu kuni 90 päevaks aastas;

8.  nõuab, et komisjon lisaks oma ettepanekusse kolmandate riikidega sõlmitavate talendipartnerluste raamistiku, milles liikmesriigid võiksid vabatahtlikult osaleda, mis on kohandatud nii saatva kui vastuvõtva riigi olukorrale ja kasuks ning mis peaks hõlmama oskustel põhinevaid kutseõppeprogramme, eelkõige sobivusteste, töökoha vaatlusi ja simulatsioone; palub komisjonil tagada, et raamistik võimaldaks Euroopa Parlamendil täiel määral täita oma kontrolli- ja hindamisrolli ning et ettepanek sisaldaks nõuetekohaseid mehhanisme tööalase ärakasutamise takistamiseks ja võrdse kohtlemise tagamiseks; rõhutab, et talendipartnerluste jaoks saab inspiratsiooni kehtivatest oskuspõhistest lepingutest liikmesriikides ning et talendipartnerluste arendamisel tuleks konsulteerida asjaomaste organisatsioonidega nii liikmesriikides kui ka kolmandates riikides;

9.  on seisukohal, et rände valdkonnas on oluline järgida teistsugust ja tasakaalustatud lähenemisviisi liidu ja kolmandate riikide vahelistele suhetele; kutsub liitu üles püüdlema selle poole, et partnerriikidega sõlmitaks ametlikud kokkulepped rändealase liikuvuse kohta;

10.  väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle vaadata läbi direktiiv 2011/98/EL; märgib, et üks selle direktiivi eesmärke on lihtsustada ja ühtlustada liikmesriikides praegu lubade andmisele kehtivaid reegleid ning edendada võrdset kohtlemist, ning need eesmärgid ei ole täielikult saavutatud, kuna mõningaid selle direktiivi sätteid rakendatakse liidu piires erinevalt; on lisaks seisukohal, et komisjon peaks astuma vajalikud sammud, et tagada esmalt direktiivi nõuetekohane rakendamine liikmesriikide poolt, teiseks direktiivi muutmine nii, et ühtse loa taotluse saaks esitada nii liikmesriigis kui ka kolmandas riigis, ning kolmandaks, eesmärgiga reegleid veelgi lihtsustada ja ühtlustada, sissesõiduviisa saamise menetluse selge reguleerimine, et taotlejad ei peaks esitama ühtse loa saamiseks vajalikke dokumente kaks korda ning et vähendada töötajate sõltuvust ja nende ärakasutamise riski; juhib tähelepanu sellele, et taotluse esitamine liikmesriigis peaks olema võimalik ainult juhul, kui kolmanda riigi kodanikul on taotluse esitamise ajal elamisluba; palub komisjonil lisada sellised kõnealuse direktiivi muudatused oma ettepanekusse;

11.  palub, et komisjon lisaks oma ettepanekusse piiriülese nõustamisteenuste võrgustiku loomise, mida haldab komisjon ja mis on mõeldud kolmandatest riikidest pärit töötajate seaduslikuks rändeks, kusjuures iga liikmesriik määrab juhtiva asutuse, kes menetleb taotlusi ning koordineerib liidus töökohta taotlevatele või juba tööluba omavatele kolmandate riikide kodanikele nõu ja teabe andmist; rõhutab, et juhtivad ametiasutused peaksid vastutama kolmandatest riikidest pärit töötajaid käsitleva teabe jagamise eest liikmesriikide vahel, tegutsema talendireservi kontaktpunktidena nii töötajatele kui tööandjatele ning andma asjakohast teavet kolmandate riikide kodanikele, kes on huvitatud töö eesmärgil seaduslikult liitu sisse rändamisest; juhib tähelepanu sellele, et sellist teavet võiks edastada kas virtuaalselt või kolmandates riikides asuvate asjaomaste organite, näiteks liikmesriikide saatkondade või liidu delegatsioonide kaudu; palub, et juhtivad ametiasutused vastutaksid ka tiheda omavahelise koostöö eest seoses vastavalt direktiivile 2011/98/EL esitatud ühtse elamis- ja tööloa taotlustega, et vältida topeltesitamist ning julgustada tööandjaid kaaluma selle loa taotlemise võimalust ja toetada neid selle tegemisel; juhib tähelepanu asjaolule, et vaja on hõlbustada andmete, statistika ja tõendite kogumist ning tarvis on teabe jagamist liikmesriikide vahel, et parandada seadusliku rände acquis’ tõhusust ja tulemuslikkust;

12.  kutsub komisjoni üles lisama oma ettepanekusse direktiivi 2014/36/EL muudatuse, et anda selle direktiivi alusel väljastatud tööloa omanikele kolm kuud aega uue töö otsimiseks pärast oma eelmise tööandja juurest lahkumist, ilma et nende tööluba tühistataks, võimaldades neil kõnealuses liikmesriigis seaduslikult elada kuni selle aja lõpuni, mil neil on lubatud riigis viibida, kuid mitte kauem kui üheksa kuud, nagu on sätestatud nimetatud direktiivis, tingimusel et nad taotlevad kogu selle aja jooksul tööd mõne teise tööandja juures; et vältida tööalast ärakasutamist, kutsub lisaks komisjoni üles ergutama liikmesriike täielikult seda sätet kohaldama, ühendades sellega elamisload lahti tööandjast ja töökohast; kutsub komisjoni üles lisama oma ettepanekusse selle direktiivi muudatuse, mis võimaldaks liikmesriikidel pikendada hooajatöö eesmärgil väljastatud töölube kokku kuni viieks aastaks;

13.  palub komisjonil lisada oma ettepanekusse direktiivi 2009/52/EÜ muudatuse, et kohandada direktiivi kohaldamisala nii, et see hõlmaks liidus seaduslikult elavaid kolmandate riikide kodanikke, kes töötavad liidus ja keda kasutatakse ära, kes peavad töötama tingimustes, mis kahjustavad nende tervist ja ohutust ning rikuvad nende inimväärikust, ning parandada võrdse kohtlemise sätete jõustamist, nagu kättesaadavad ja tõhusad kaebuste esitamise mehhanismid ning õiguskaitse kättesaadavus kõigile töötajatele ärakasutamise ja muude süütegude puhul;

14.  on seisukohal, et direktiivi 2003/109/EÜ – mida kasutatakse liiga vähe ja mis ei sätesta tegelikku õigust liidusisesele liikuvusele – tuleks muuta, et võimaldada liikmesriigi pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanikel elada alaliselt teises liikmesriigis alates nende elamisloa väljastamise päevast tingimustel, mis on sarnased liidu kodanikele kohaldatavate tingimustega, ning vähendada liidu pikaajalise elaniku staatuse saamiseks vajalike aastate arvu viielt aastalt kolmele, ning palub, et komisjon lisaks need muudatused kõnealuse direktiivi peatsesse läbivaatamisse; tunnistab, et pidev ühes liikmesriigis elamine on üks aspekte, mis soodustab isiku nõuetekohast integreerumist kogukonda enne, kui see isik otsustab elada teises liikmesriigis; palub komisjonil lisada need muudatused oma ettepanekusse;

15.  on seisukohal, et käesolevas raportis esitatud ettepanekute jaoks on vaja piisavat rahastamist, ning leiab, et taotletava ettepaneku finantsmõju tuleks katta liidu asjaomasest eelarveeraldisest;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele.

RESOLUTSIOONI LISA:

SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

1. soovitus (ELi talendireservi loomine seaduslikult sisse rändavate kolmandate riikide kodanikele)

–  Euroopa Parlament on seisukohal, et vastuvõetav seadusandlik akt peaks looma ELi talendireservi ja sellega seotud platvormi kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad liikmesriigis tööle kandideerida ja seaduslikult liikmesriiki sisse rännata, ning liidus asuvatele tööandjatele, et otsida kolmandatest riikidest potentsiaalseid töötajaid, ning see peaks hõlbustama kolmandatest riikidest pärit töötajate riiki lubamist ja vaba liikumist. Töövahendus ELi talendireservi kaudu peaks toimuma vabatahtlikkuse alusel. Parlament on seisukohal, et selline ELi talendireserv peaks looma koostoimet olemasoleva raamistikuga ning seetõttu tuleks seadusandliku aktiga muuta määrust (EL) 2016/589, et laiendada selle määrusega loodud EURESe portaali praegust kohaldamisala.

–  Seadusandliku aktiga loodud ELi talendireserv peaks võimaldama kolmandate riikide kodanikel väljendada huvi töö vastu ja tööle kandideerida, võimaldades samal ajal tööandjatel otsida võimalikke töötajaid. Kolmandate riikide kodanikud peaksid saama pärast läbipaistva ja mittediskrimineeriva taotlemis- ja eelkontrolliprotsessi läbimist ning liidu toel kandideerida tööle tööjõupuuduses olevate liikmesriikide tööturgudel. ELi talendireserv oleks vabatahtlik vahend, mida liikmesriigid saaksid kasutada, et rahuldada liikmesriikide tööturgude nõudmisi ja tööjõupuudust, mida riigi tööjõud ei suuda rahuldada. ELi talendireservi tuleks täiendada osalevate riiklike ametiasutuste vahelise parema koordineerimisega, kaasates avalikke tööturuasutusi ja kohalikke omavalitsusi, ning see peaks võtma arvesse riikide eripärasid ja riikide tööturgude erinevaid nõudmisi. ELi talendireservi ja selle kasutamise edendamist saaks tõhustada, kui levitataks sihipärast teavet, mis reklaamiks seda reservi ja sellega seotud platvormi kolmandates riikides ja osalevates liikmesriikides. Seda silmas pidades peaks 6. soovituses osutatud üleeuroopaline piiriülene nõustamisteenuste võrgustik hõlbustama ELi talendireservi haldamist ja olema liikmesriikides talendireservi kontaktpunktiks. Selle taotluste ühtlustamisel põhineva võrgustiku kasutamine aitaks vähendada bürokraatiat liikmesriikide tasandil. ELi talendireservi raames tuleks luua ELi talentide kaugtöövõrgustik, et võimaldada kolmandate riikide kodanikel teha kaugtööd muus liikmesriigis kui nende elukohaliikmesriik, ning selliseid kaugtöötajaid tuleks kohelda võrdselt.

2. soovitus (kolmandatest riikidest pärit madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate riiki lubamise kava)

–  Arvestades demograafilisi probleeme ja ülemaailmset konkureerimist talentide pärast, on paljudel liikmesriikidel kiiresti vaja suurendada oma atraktiivsust ja luua riiki lubamise kavad kõikidele kolmandatest riikidest pärit oskustöölistele, mitte ainult kõrge kvalifikatsiooniga töötajatele. Nõukogu direktiivi 2009/50/EÜ asendamisel direktiiviga (EL) 2021/1883 (läbivaadatud sinise kaardi direktiiv) on liit astunud märkimisväärseid samme selle eesmärgi saavutamiseks kolmandatest riikidest pärit kõrge kvalifikatsiooniga töötajate puhul. Siiski on väga oluline, et liit saavutaks selle eesmärgi ka kolmandatest riikidest pärit töötajate puhul, kellel on madal või keskmine kvalifikatsioon, et täita vabu töökohti ja parandada oskuste vastavusse viimist liikmesriikide tööturgude erinevate vajadustega, mille üle otsustavad liikmesriigid ise, ning tugineda järjepidevalt liidu väärtustele. See suurendab veelgi liidu majanduslikku konkurentsivõimet.

–  Selle probleemi nõuetekohaseks lahendamiseks kutsub Euroopa Parlament komisjoni üles lisama vastuvõetavasse seadusandlikku akti sätted, millega kehtestatakse riiki lubamise kava, mis sisaldab kolmandatest riikidest pärit madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate riiki sisenemise ja seal elamise tingimusi. Kavaga tuleks tagada võrdne kohtlemine kooskõlas töörännet käsitleva kehtiva liidu acquis’ga ning see peaks sisaldama raamistiku loomist, milles kolmandatest riikidest pärit töötajatel oleks võimalik lasta oma oskusi ja kvalifikatsiooni nõuetekohaselt tunnustada ja kinnitada, et kasutada neid liikmesriikide tööturul. Selleks et vältida kolmandatest riikidest pärit töötajate väärkohtlemist ja tagada nende võrdne kohtlemine liidus töötamisel või tööle kandideerimisel, nõuab parlament direktiivi 2009/52/EÜ ja selle järelevalvemehhanismide nõuetekohast rakendamist ning kutsub samas üles direktiivi muutma nii, et selle kohaldamisalasse kuuluksid ka seaduslikult riigis elavad kolmandatest riikidest pärit töötajad, nagu on kirjas 8. soovituses. Lisaks kutsub Euroopa Parlament liikmesriike üles nõuetekohaselt rakendama seaduslikku töörännet käsitlevat kehtivat asjakohast õigusraamistikku.

3. soovitus (füüsilisest isikust ja muude ettevõtjate riiki lubamise kava)

–  Traditsiooniliselt antakse tööluba välja kohas, kus kolmanda riigi kodanikul on tööpakkumine. Euroopa Parlament on siiski seisukohal, et töölubade väljastamise alust tuleks parandada ja edasi arendada. Samamoodi on komisjon märkinud, et tema eesmärk on julgustada rohkemaid inimesi ettevõtjaks hakkama, parandades seeläbi liidu innovatsiooni, loovust ja majandustulemusi(29). Kolmandate riikide kodanikud, kes töötavad füüsilisest isikust või muu ettevõtjana, võivad tunda, et nende päritoluriigi keskkond ei soodusta ettevõtete asutamist ega nende jõupingutusi ettevõtjana. Kogu liitu hõlmava riiki lubamise kava kaudu võiks sellistele kolmandate riikide kodanikele anda võimaluse seaduslikult liitu sisse rännata ning siin end sisse seada ja oma ettevõtte asutada. Liidu tasandi meetmed peaksid püüdlema ettevõtlust soodustava keskkonna saavutamise poole, sealhulgas kolmandate riikide kodanike jaoks, ning püüdlema ettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate põhiõiguste alaste kõrgete ühiste standardite poole.

–  Selle saavutamiseks on parlament seisukohal, et vastuvõetav seadusandlik akt peaks sisaldama riiki lubamise kava, milles on füüsilisest isikust ja muude ettevõtjate riiki sisenemise ja seal elamise tingimused, mida kohaldatakse eelkõige neile kolmandate riikide kodanikele, kes asutavad väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ja idufirmasid, ning et see riiki lubamise kava peaks tagama ranged kaitsemeetmed, võrdse kohtlemise ja põhiõiguste kaitse. Mõistetel „füüsilisest isikust ettevõtja“ ja „ettevõtja“ on liidus mitu erinevat sisu ning iga liikmesriik peaks need jätkuvalt määratlema kooskõlas oma siseriiklike õigustraditsioonide ja kohtupraktikaga.

4. soovitus (liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste talendipartnerluste raamistiku ettevalmistamine)

–  Euroopa Parlament kutsub komisjoni üles valmistama ette kohandatud raamistikku talendipartnerluste jaoks, milles liikmesriigid saavad vabatahtlikult osaleda, ning lisama selle vastuvõetavasse seadusandlikku akti. Talendipartnerlused peaksid olema avatud kolmandatest riikidest pärit erineva kvalifikatsiooniga töötajatele ning samuti üliõpilastele ja kõrgkooli lõpetanutele ning need oleksid liikmesriikidele tõhusaks vahendiks, et viia kolmandate riikide töötajate oskused vastavusse liikmesriikide tööturgude vajadustega, mida liikmesriigi tööjõud ei suuda rahuldada. Talendipartnerluste eesmärk on lisada liikuvusvõimalusena veel üks seaduslik kanal kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad töö eesmärgil Euroopa Liitu sisse rännata, ning tegeleda tööjõupuuduse ja tööturu ebakõladega kogu liidus, tuues liidule, kolmandatele riikidele, tööandjatele ja võõrtöötajatele nn neljakordset kasu. Talendipartnerluste praktiline rakendamine põhineks tihedal koostööl riiklike ametiasutuste, tööturuasutuste, kodanikuühiskonna osalejate ja sotsiaalpartneritega. Komisjon peaks tagama, et parlament saab talendipartnerluste toimimist korrapäraselt kontrollida ja hinnata ning talendipartnerluste raamistiku üldise toimimise parandamiseks soovitusi esitada.

–  Tugevdatud ja terviklikum lähenemisviis võimaldaks teha koostööd partnerriikidega ja aitaks edendada mõlemale poolele kasulikku rahvusvahelist liikuvust. On oluline, et liikmesriikidel ja kolmandatel riikidel oleksid võrdsed võimalused talendipartnerlusi arendada ning nad saaksid välja töötada taotlejate jaoks läbipaistva ja ligipääsetava protsessi. Talendipartnerlused peaksid olema kaasavad ja looma tugeva koostöö asjaomaste institutsioonide, näiteks riikide töö- ja haridusministeeriumide, tööandjate, sotsiaalpartnerite ning haridus- ja koolitusasutuste vahel. On oluline, et liikmesriigid teeksid talendipartnerlustega tihedat koostööd, et kaasataks erasektor, eelkõige liidu ettevõtted, sotsiaalpartnerid ja asjaomased kodanikuühiskonna osalejad, ning et partnerriikidel oleks sisukas peremehetunne.

5. soovitus (direktiivi 2011/98/EL lihtsustamine ja parandamine)

–  Euroopa Parlament on seisukohal, et direktiiviga 2011/98/EL seotud menetlusi tuleks direktiivi ja eelkõige selle võrdse kohtlemise sätete täielikuks toimimiseks ja nõuetekohaseks rakendamiseks veelgi ühtlustada. Seetõttu leiab parlament, et vastuvõetava seadusandliku aktiga tuleks direktiivi muuta, et võimaldada ühtse loa taotlemist nii liikmesriigis kui ka kolmandas riigis, kaasates samal ajal nii liikmesriike kui ka kolmandaid riike teabevahetusse ja esitatud taotluste koordineerimisse täielikus kooskõlas liidu andmekaitsenormidega. Selleks et kolmanda riigi kodanik saaks esitada ühtse loa taotluse liikmesriigi territooriumilt, peab tal taotluse esitamise ajal siiski olema kehtiv elamisluba. Lisaks nõuab Euroopa Parlament sissesõiduviisa taotlemise menetluse selget reguleerimist ja ühtlustamist, et vältida olukorda, kus taotlejad peavad esitama ühtse loa saamiseks vajalikud dokumendid kaks korda. Ka palub parlament komisjonil analüüsida ja vähendada loamenetluste haldusnõudeid ja ebatõhusust, mis takistavad seaduslike sisserändevõimaluste abil rahuldada tööturu tegelikke vajadusi. Lõpuks leiab parlament, et vastuvõetav seadusandlik akt peaks sisaldama muudatusi, mis leevendaksid tööluba omavate kolmandate riikide kodanike raskusi töökoha vahetamisel, kuna nad sõltuvad praegu liigselt tööandjast ja võivad seetõttu sattuda tööalase ärakasutamise ohvriks.

6. soovitus (üleeuroopalise piiriülese nõustamisteenuste võrgustiku loomine seaduslikult rändavatele töötajatele)

–  Euroopa Parlament on seisukohal, et seaduslike töörände võimaluste parandamiseks on vaja süstemaatilist koostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide ametiasutuste vahel ning nendega suhtlemist. Parlament leiab, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks vastuvõetava seadusandliku aktiga luua komisjoni hallatav riikidevaheline nõustamisteenuste võrgustik kolmandatest riikidest pärit töötajatele, kusjuures iga liikmesriik määrab juhtiva asutuse, kes koordineerib liidus töökohta taotlevatele seaduslikult rändavatele kolmandate riikide kodanikele nõu ja teabe andmist. Piiriülene nõustamisteenuste võrgustik peaks tuginema olemasolevatele väljakujunenud võrgustikele ja teenustele ning vajaduse korral laiendama selliste väljakujunenud võrgustike ja teenuste ulatust. Iga liikmesriigi ametiasutused peaksid samuti vastutama omavahelise tiheda koostöö eest seoses vastavalt direktiivile 2011/98/EL esitatud ühtse elamis- ja tööloa taotlustega, et vältida topeltesitamist. Piiriüleses nõustamisteenuste võrgustikus tuleks arvesse võtta ka riikide eripärasid ja riikide tööturgude erinevaid nõudmisi.

–  Lisaks peaks iga liikmesriik olema kohustatud nõudma tööandjatelt teavet kolmandatest riikidest pärit töötajate kohta, järgides täielikult liidu andmekaitsealaseid õigusakte, et võimaldada kolmandatest riikidest pärit töötajatel olla ühenduses asjaomaste ametiasutuste ja tugiteenustega ning hõlbustada kolmandatest riikidest pärit töötajate kaitsmist ja nende võrdsete õiguste ja võrdse kohtlemise tugevdamist. Peale selle peaks vastuvõetav seadusandlik akt tagama, et tööandjad annavad kolmandatest riikidest pärit töötajatele täpset ja õigeaegset teavet nende õiguste, asjaomaste asutuste ning kättesaadavate teenuste kohta. Piiriülene nõustamisteenuste võrgustik peaks hõlbustama talendireservi haldamist, nagu on kirjeldatud 1. soovituses, ning piiriülese nõustamisteenuste võrgustiku arendamisel tuleks konsulteerida asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, sealhulgas diasporaakogukondadega.

7. soovitus (direktiivi 2014/36/EL muutmine, et võimaldada hooajatöötajatel tööandjat vahetada)

–  Liikmesriigis töötavate ja seal seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike tööalase liikuvuse edendamine tähendab ka nende kaitsmist ärakasutamise eest. Paljud kolmandatest riikidest pärit töötajad, eelkõige kolmandate riikide madala kvalifikatsiooniga töötajad, kõhklevad neid ära kasutava tööandja juurest lahkumast, sest nad kaotaksid seeläbi oma tööloa ja õiguse liidus viibida. See ilmneb praegu kogu Euroopas eri sektorite paljude töötajate meeleheitlikus olukorras, näiteks toitlustus-, majutus- ja meelelahutussektoris ning hooldustöötajate puhul(30). Direktiivi 2014/36/EL alusel välja antud tööloa omanikke ohustab ärakasutamine eelkõige, sest nad töötavad sageli sektorites, kus võetakse tööle peamiselt madala kvalifikatsiooniga töötajaid.

–  Seetõttu on Euroopa Parlament seisukohal, et vastuvõetava seadusandliku aktiga tuleks muuta direktiivi 2014/36/EL, et anda kõnealuse direktiivi alusel väljastatud tööloa omanikele kolm kuud aega uue töö otsimiseks pärast oma eelmise tööandja juurest lahkumist, ilma et nende luba tühistataks. Loaomanikel peaks olema lubatud elada liidus kuni selle ajavahemiku lõpuni, mil neil on lubatud liidus viibida, kuid mitte kauem kui üheksa kuud, nagu on sätestatud nimetatud direktiivis. Parlament soovitab komisjonil samal ajal kaaluda direktiivi muid asjakohaseid muudatusi, et seda ajakohastada ja viia see kooskõlla muude uuemate seaduslikku rännet käsitlevate liidu õigusaktidega, sealhulgas taotluse esitamise võimaldamine liikmesriigi territooriumil, ning käsitleda jätkuvalt hooajatöötajate tööalast püsivat ärakasutamist.

8. soovitus (direktiivi 2009/52/EÜ muutmine, et hõlmata sellega seaduslikult riigis elavad kolmandate riikide kodanikud ja käsitleda tööalast ärakasutamist)

–  Direktiiv 2009/52/EÜ sisaldab mitmeid vahendeid, mida saab kasutada liidus ebaseaduslikult viibivate ning seal töötavate kolmandate riikide kodanike toetamiseks. Asjaolu, et see hõlmab ainult ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandatest riikidest pärit töötajaid, on siiski oluline viga. Kuigi seaduslikult riigis viibivate kolmandatest riikidest pärit töötajate kaitse tase on kõrgem, peamiselt tulenevalt nende seaduslikust õigusest jääda liidu territooriumile, kuid ka muude võimaluste tõttu, saab siiski ka neid ära kasutada ja nad on jätkuvalt kaitsetumad kui liidu kodanikud. Sellest tulenevalt peab Euroopa Parlament vajalikuks direktiivi 2009/52/EÜ muuta, et jõustada horisontaalne säte, millega tugevdatakse töötajate õiguste tõhusat kasutamist ja nende juurdepääsu tõhusatele õiguskaitsevahenditele kaebuste esitamise mehhanismide ja õigusmenetluste kaudu, ning muuta see direktiiv kohaldatavaks kõigile liidus töötavatele kolmandate riikide kodanikele.

9. soovitus (direktiivi 2003/109/EÜ läbivaatamise vajadus)

–  ELi pikaajaliste elamislubade omanikud seisavad silmitsi mitmete takistustega, mis ei lase neil kasutada õigust asuda elama teise liikmesriiki ja seal elada töö, õppimise või muul eesmärgil. Selle põhjuseks on asjaolu, et liikuvuse tingimused, millele ELi pikaajalised elanikud peavad vastama, on sageli sarnased tingimustega, mida muud kolmandate riikide kodanikud peavad täitma pikaajalise elamisloa esmakordsel taotlemisel. Aastal 2017 oli 25 liikmesriigis, millele direktiiv 2003/109/EÜ on siduv, ligikaudu 3,1 miljonit kolmandate riikide kodanikku, kellel oli ELi pikaajalise elaniku luba, võrreldes ligikaudu 7,1 miljoniga, kellel oli riiklik pikaajaline elamisluba. Seega võib järeldada, et kolmandate riikide kodanikud kasutavad liidu pikaajalist elamisluba liiga vähe, mis tähendab, et paljud neist ei saa kasutada liidu staatusest tulenevat kasu, hoolimata asjaolust, et neil oleks sellele õigus. Direktiivi rakendamise aruandes juhitakse tähelepanu asjaolule, et enamik liikmesriike ei ole aktiivselt edendanud ELi pikaajaliste elamislubade kasutamist ning seetõttu puuduvad liidu õigusnormidel ja samaväärsetel riiklikel normidel võrdsed tingimused(31).

–  Euroopa Parlament on seetõttu seisukohal, et vastuvõetava seadusandliku aktiga tuleks muuta direktiivi 2003/109/EÜ, et võimaldada kolmandate riikide kodanikel, kes on liikmesriigi pikaajalised elanikud, elada alaliselt teises liikmesriigis alates nende elamisloa väljastamise päevast tingimustel, mis on sarnased liidu kodanikele kohaldatavate tingimustega. Parlament soovitab komisjonil samal ajal kaaluda kõnealuse direktiivi muid asjakohaseid muudatusi, et seda ajakohastada ja viia see kooskõlla muude uuemate liidu õigusaktidega, mis käsitlevad liidus seaduslikult viibivaid kolmandate riikide kodanikke. Euroopa Parlament palub komisjonil lisada oma ettepanekusse vähemalt liidu pikaajalise elamisloa saamiseks nõutavate aastate arvu vähendamine viielt aastalt kolmele, eesmärgiga eelkõige suurendada liikuvust ning lihtsustada ja ühtlustada menetlusi. Sellised direktiivi 2003/109/EÜ muudatused hõlbustaksid liidusisest liikuvust ning rahvusvahelist liikuvust liidu ja kolmandate riikide vahel. Lõpuks innustab Euroopa Parlament komisjoni viima läbi uuringut kolmandate riikide kodanike voolavuse kohta liidus, et paremini mõista põhjuseid, miks nad lahkuvad liikmesriigist kolme aasta jooksul pärast saabumist.

(1) ELT L 382, 28.10.2021, lk 1. (2) ELT L 132, 21.5.2016, lk 21. (3) ELT L 94, 28.3.2014, lk 375. (4) ELT L 157, 27.5.2014, lk 1. (5) ELT L 343, 23.12.2011, lk 1. (6) ELT L 168, 30.6.2009, lk 24. (7) ELT L 16, 23.1.2004, lk 44. (8) ELT L 251, 3.10.2003, lk 12. (9) ELT L 337, 20.12.2011, lk 9. (10) ELT L 107, 22.4.2016, lk 1. (11) ELT L 186, 11.7.2019, lk 21. (12) ELT C 58, 15.2.2018, lk 9. (13) ELT C 362, 8.9.2021, lk 82. (14) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0260. (15) https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/ddn-20210325-2#:~:text=On%201%20January%202020%2C%2023,5.1%25%20of%20the%20EU%20population (16) https://ec.europa.eu/info/sites/default/files/demography_report_2020_n.pdf (17) https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/ip_21_2921 (18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT L 243, 15.9.2009, lk 1). (19) https://www.eesc.europa.eu/en/news-media/press-releases/skills-mismatches-eu-businesses-are-losing-millions-and-will-be-losing-even-more (20) https://ec.europa.eu/migrant-integration/librarydoc/report-on-the-implementation-of-directive-2003/109/ec-on-the-status-of-long-term-foreign-residents (21) https://www.etiasvisa.com/etias-news/digital-nomad-visas-eu-countries#:~:text=The%20digital%20nomad%20visa%20allows,are%20reviewed%20within%2030%20days (22) Samas. (23) https://picum.org/wp-content/uploads/2021/03/Designing-labour-migration-policies-to-promote-decent-work-EN.pdf (24) „Ageing Europe – Looking at the lives of older people in the EU“ (Vananev Euroopa – vaade eakate elule ELis), 2020. aasta väljaanne. (25) https://www.eesc.europa.eu/en/news-media/press-releases/skills-mismatches-eu-businesses-are-losing-millions-and-will-be-losing-even-more (26) Navarra, C. ja Fernandes, M., Legal migration policy and law – European Added Value Assessment (Seadusliku rände poliitika ja õigus – Euroopa lisaväärtuse hinnang), EPRS, 2021, koos I ja II lisaga. (27) Samas. (28) https://knowledge4policy.ec.europa.eu/publication/immigrant-key-workers-their-contribution-europes-covid-19-response_en (29) https://ec.europa.eu/growth/smes/sme-strategy/start-up-procedures_en (30) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:52021DC0592 (31) https://ec.europa.eu/migrant-integration/librarydoc/report-on-the-implementation-of-directive-2003/109/ec-on-the-status-of-long-term-foreign-residents

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon Euroopa sotsiaalkindlustuspassi kasutuselevõtu kohta sotsiaalkindlustusõiguste digitaalse jõustamise ja õiglase liikuvuse parandamiseks (2021/2620(RSP))

P9_TA(2021)0473 B9-0551/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 153,

–  võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni tõhusa tööjärelevalve kui Euroopas töötingimuste parandamise strateegia kohta(1),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(2),

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni tugeva sotsiaalse Euroopa kohta õiglaste üleminekute jaoks(3),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika 2020 kohta(4),

–  võttes arvesse oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ühtse turu tugevdamise ja teenuste vaba liikumise tuleviku kohta(5),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni ELi õigusnormide mõju kohta töötajate ja teenuste vabale liikumisele ning ELi‑sisese tööjõu liikuvuse kui vahendi kohta, mis aitab tööjõuturu vajadusi ja oskusi vastavusse viia(6),

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni piiriüleste ja hooajatöötajate kaitse kohta Euroopas seoses COVID‑19 kriisiga(7),

–  võttes arvesse 25. veebruari 2021. aasta küsimust E‑001132/2021 ja sellele antud kirjalikku vastust, mille tööhõive ja sotsiaalõiguste volinik esitas komisjoni nimel 28. aprillil 2021(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1149, millega asutatakse Euroopa Tööjõuamet(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega(13),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/957, millega muudetakse direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd (IMI määrus)(15),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta direktiivi (EL) 2020/1057, millega kehtestatakse seoses direktiividega 96/71/EÜ ja 2014/67/EL sõidukijuhtide lähetamist autovedude sektoris reguleerivad erinormid ning muudetakse direktiivi 2006/22/EÜ seoses täitmise tagamise nõuetega ja määrust (EL) nr 1024/2012(16),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrust (EL) 2020/1054, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006 maksimaalse ööpäevase ja iganädalase sõiduaja, minimaalsete vaheaegade ning ööpäevaste ja iganädalaste puhkeperioodide miinimumnõuete osas ning määrust (EL) nr 165/2014 sõidumeerikute abil positsioneerimise osas(17),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrust (EL) 2020/1055, millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 1071/2009, (EÜ) nr 1072/2009 ja (EL) nr 1024/2012 eesmärgiga kohandada neid autovedude sektoris toimunud arenguga(18),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1152 läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus(19),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C‑55/18, mille kohaselt peavad liikmesriigid kohustama tööandjaid sisse viima süsteemi, mis võimaldab mõõta igapäevase tööaja kestust(20),

–  võttes arvesse 2017. aasta novembris Euroopa Ülemkogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast,

–  võttes arvesse komisjoni 3. juuni 2021. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 910/2014 seoses Euroopa digiidentiteedi raamistiku kehtestamisega (edaspidi „Usaldusväärne ja turvaline Euroopa e‑ID“) (COM(2021)0281),

–  võttes arvesse komisjoni 30. märtsi 2020. aasta teatist töötajate liikumisvabaduse kasutamise suuniste kohta COVID‑19 puhangu ajal,

–  võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2020. aasta teatist, milles käsitleti suuniseid hooajatöötajate kohta ELis COVID‑19 puhangu kontekstis,

–  võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2021. aasta teatist „Euroopa sotsiaalõiguste samba loomine“ (COM(2021)0102),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust Euroopa sotsiaalkindlustuspassi kasutuselevõtu kohta sotsiaalkindlustusõiguste digitaalse jõustamise ja õiglase liikuvuse parandamiseks (O‑000071/2021 – B9‑0041/2021),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.  arvestades, et ELi‑sisene tööjõu liikuvus on viimastel aastatel kasvanud; arvestades, et 2019. aastal kolis ELi 28 liikmesriigist teise ELi riiki 17,9 miljonit inimest; arvestades, et neist 13 miljonit olid tööealised ja 78 % töötasid; arvestades, et 2019. aastal oli liidus 1,5 miljonit piiriülest töötajat(21); arvestades, et liikuvad töötajad moodustasid 2019. aastal 4,3 % ELi 28 liikmesriigi kogu tööjõust; arvestades, et Euroopa Komisjoni 2017. aasta andmete kohaselt moodustab deklareerimata töö ligikaudu 11,6 % ELi erasektori kogu tööjõusisendist ja 16,4 % kogulisandväärtusest(22); arvestades, et 2019. aastal anti liidus välja 4,6 miljonit porditavat dokumenti A1, mis vastab hinnanguliselt 3,06 miljonile töötajale; arvestades, et lähetatud töötajatel peab teises liikmesriigis töötades olema A1‑vorm; arvestades, et A1‑vorm annab teavet töötaja sotsiaalkindlustussüsteemi kohta; arvestades, et A1‑vormid ei anna sotsiaalkindlustuse kohta reaalajas ajakohast teavet;

B.  arvestades, et Eurofoundi andmed näitavad, et ELi‑sisese liikuvuse perioodid lühenevad, sest 50 % liikuvatest inimestest jääb vastuvõtvasse riiki üheks kuni neljaks aastaks; arvestades, et suurenenud on ka tagasipöörduv liikuvus(23): 2017. aastal oli iga nelja liikmesriigist lahkuva isiku kohta kolm tagasipöördumist(24); arvestades, et liikuvuse lühemad ja korduvad perioodid muudavad liikuvate töötajate jaoks sotsiaalkindlustusmaksete ja pensioniõiguste jälgimise veelgi vajalikumaks;

C.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 48 antakse seadusandliku tavamenetluse kohaselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule pädevus võtta sotsiaalkindlustuse valdkonnas vastu meetmeid, mis on vajalikud töötajate liikumisvabaduse tagamiseks; selleks peavad nad kehtestama korra, millega tagatakse võõrtöötajatele ja teise liikmesriigi füüsilisest isikust ettevõtjatele ning nende ülalpeetavatele sotsiaalkindlustusõigused: arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikega 1 antakse liidu pädevusse liikmesriikide tegevuse toetamine ja täiendamine sotsiaalkindlustuse vallas; arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 153 lõikes 2 on sätestatud, et nõukogu teeb sotsiaalkindlustuse valdkonnas seadusandliku erimenetluse kohaselt otsuse ühehäälselt pärast Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega konsulteerimist;

D.  arvestades, et liikuvad töötajad ja kodanikud aitavad rikastada sotsiaal-majanduslikku struktuuri piirialadel, mis moodustavad 40 % ELi territooriumist; arvestades, et seetõttu on vaja tagada kodanikele võrdsed tingimused ja õiglased liikuvustingimused, andes neile asjakohased vahendid, et tagada neile õiguskindlus, nende õiguste kaitse ja sotsiaalkindlustus; arvestades, et on oluline vältida liigse halduskoormuse panemist ettevõtetele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd);

E.  arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba 12. põhimõttes on täpsemalt sätestatud, et töösuhte liigist ja kestusest olenemata on töötajatel ja võrreldavatel tingimustel füüsilisest isikust ettevõtjatel õigus piisavale sotsiaalkaitsele;

F.  arvestades, et tööjõu ekspluateerimisel põhineva ebaausa konkurentsiga seotud probleemid, lepingupõhisel tööl põhinevad pettused ja ebaausad tavad, nagu sotsiaalne dumping, põhjustavad endiselt muret kõigis liikmesriikides ning on Euroopa ettevõtete, töötajate ja ühiskonna jaoks väga problemaatilised; arvestades, et pettused näivad kõige enam mõjutavat lepingupõhise töö eri vorme; arvestades, et probleemi ulatuse kindlakstegemiseks puuduvad usaldusväärsed andmed, eriti seoses töötajate lähetamisega(25); arvestades, et üks selle põhjustest on kohaldatava liidu õiguse tõhusa järelevalve ja jõustamise puudumine, eelkõige seoses võrdse kohtlemise ja samal töökohal võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtetega, mida ei saa tagada, kui ei järgita õiguste jälgitavuse ja ülekantavuse põhimõtet, ning mida tuleb parandada;

G.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia on tõstnud esile ja süvendanud liikuvate ja piiriüleste töötajate ebakindlaid töö- ning elutingimusi ELis; arvestades, et kriis on toonud esile selle, kui tähtsad on tugevad ja stabiilsed sotsiaalkindlustussüsteemid, millega tagatakse, et kedagi ei jäeta kõrvale sellepärast, et ta on kasutanud oma liikumisvabadust; arvestades, et pandeemia puhkemisel tõid liikmesriikide võetud meetmed kaasa liikuvate töötajate õiguskindlusetuse seoses kohaldatavate sotsiaalkindlustusnormidega ning paljudel oli raskusi töötushüvitiste eemalt taotlemisega; arvestades, et pandeemia on heitnud valgust selliste deklareerimata ja hooajatöötajate erilisele haavatavusele, kellel puudub sotsiaalkindlustuskate, ning COVID‑19 põhjustatud lühiajaliste finantstoetuspakettide kuritarvitamine ja petturlik kasutamine on suurendanud deklareerimata töö ja tegelikkusest väiksemana deklareeritud tööaja, sealhulgas deklareerimata töö toetamise uute vormide osakaalu(26);

H.  arvestades, et digiteerimine annab enneolematu võimaluse hõlbustada tööjõu liikuvust, muutes samas tööjõu liikuvust käsitlevate ELi sätete järgimise kiiremaks ja hõlpsamini kontrollitavaks; arvestades, et puudub kogu ELi hõlmav süstemaatiline andmete kogumine, mille eesmärk on pakkuda piisavaid andmeid liikuvate töötajate kohta või hõlbustada sotsiaalkindlustusõiguste piiriülest ülekantavust töötajate sotsiaalkindlustuskatte ja -hüvitiste reaalajas kontrollimise kaudu pädevate osalejate ja institutsioonide poolt; arvestades, et juurdepääs kohaldatavaid reegleid käsitlevale teabele ning tõhus reeglitele vastavus ning nende järelevalve ja jõustamine on õiglase liikuvuse ja kuritarvitamise vastase võitluse eeltingimused; arvestades, et digitehnoloogiat, mis võib hõlbustada liikuvate töötajate õigusi kaitsvate õigusaktide järelevalvet ja täitmise tagamist ning vähendada ettevõtete ja riigiasutuste halduskulusid, tuleb seetõttu edendada ja kasutada andmekaitsenormide kohaselt;

I.  arvestades, et liikmesriikide tööturu osapooled on eri sektorites koostöös kohalike või riiklike ametiasutustega välja töötanud riiklike kaartide eri vormid või võrreldavad vahendid tööõiguse valdkonnas; arvestades, et nendel erinevatel algatustel on oluline ühine omadus: isikukood või isiklik kaart, mis annab töötajatele, ametiasutustele ja peamistele teenuseosutajatele tõhusa vahendi, et tagada sotsiaalkindlustuskaitse ning inimväärsed palgad ja töötingimused töökohal; arvestades, et need algatused suurendavad kõigi töötajate teadlikkust tööhõivest ja töötingimustest ning parandavad jõustamist;

J.  arvestades, et Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2014. aasta resolutsioonis tõhusa tööjärelevalve kohta kutsuti komisjoni üles uurima sellise Euroopa võltsimiskindla sotsiaalkindlustuskaardi või muu üleliidulise elektroonilise dokumendi kasutuselevõtu eeliseid Euroopa tasandil, millele saaks salvestada kõik töösuhete kontrollimiseks vajalikud andmed, näiteks andmed sotsiaalkindlustuse olemasolu ja tööaja kohta, ning mille suhtes kehtivad ranged andmekaitsenormid; arvestades, et parlament osutas oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsioonis Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta kättesaadavate e-riigi lahenduste potentsiaalile, mis võiks hõlmata ka tugevate andmekaitsetagatistega Euroopa sotsiaalkindlustuskaarti, mis võiks parandada ELi sotsiaalkindlustuse kooskõlastamist ja üksikisikute teadlikkust; arvestades, et oma 22. oktoobri 2020. aasta resolutsioonis euroala tööhõive- ja sotsiaalpoliitika 2020 kohta palus parlament komisjonil esitada pärast tegelikku olukorda arvesse võtva nõuetekohase mõjuhinnangu koostamist ettepaneku ELi digitaalse sotsiaalkindlustusnumbri kohta; arvestades, et Euroopa Parlamendi 17. detsembri 2020. aasta resolutsioonis tugeva sotsiaalse Euroopa kohta õiglaste üleminekute jaoks kutsus parlament komisjoni uuesti üles esitama ettepaneku ELi digitaalse sotsiaalkindlustusnumbri (ESSN) ja võimaliku kontrollimehhanismi, näiteks isikliku töökaardi kohta, ning kinnitas, et töötajatel ning nende esindajatel ja inspektsioonidel peab olema ajakohane juurdepääs teabele oma tööandjate ja nende palgaõiguste ning töö- ja sotsiaalsete õiguste kohta; arvestades, et parlament rõhutas oma 20. mai 2021. aasta resolutsioonis ELi‑sisese töötajate liikuvuse kohta, et liikmesriikidevahelise andmevahetuse digiteerimine võib hõlbustada töötajate vaba liikumist ausal ja õiglasel alusel, samuti tagada asjakohaste liidu õigusnormide täitmine;

K.  arvestades, et 24. oktoobril 2017. aastal avaldatud komisjoni tööprogrammis 2018. aastaks teatati kavatsusest võtta kasutusele ESSN, et aidata kaasa üldisele eesmärgile tagada liikuvatele töötajatele õiglased töötingimused, kaitsta kõigi liikuvate kodanike sotsiaalseid standardeid ja tagada nende nõuetekohane täitmine; arvestades, et 27. novembrist 2017 kuni 7. jaanuarini 2018 konsulteeris komisjon ESSNi kasutuselevõtu üle sidusrühmade ja kodanikega; arvestades, et komisjon nägi oma 2017. aasta esialgses mõjuhinnangus ESSNi kohta pikemas perspektiivis ette ka võimaluse laiendada ESSNi kasutamist muudele poliitikavaldkondadele peale sotsiaalkindlustuse koordineerimise; arvestades, et komisjon kinnitas oma 13. augustil 2020. aastal avaldatud iga-aastases koormusanalüüsis 2019. aasta kohta, et töötab ESSNi algatuse kallal; arvestades, et komisjoni president Ursula von der Leyen teatas Euroopa Liidu olukorda käsitlevas kõnes 16. septembril 2020, et komisjon teeb peagi ettepaneku usaldusväärse ja turvalise Euroopa e-identiteedi süsteemi kohta; arvestades, et Euroopa Komisjon teatas Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas, et alustab 2021. aastal katseprojekti, et uurida võimalust luua 2023. aastaks Euroopa sotsiaalkindlustuspass (ESSP), tuginedes Euroopa e‑ID algatusele;

L.  arvestades, et Euroopa Ametiühingute Keskliit peab ESSNi väärtuslikuks vahendiks pettuste ja sotsiaalkindlustussüsteemi kuritarvitamise vastu võitlemisel; arvestades, et Euroopa Tööandjate Keskliit avaldas 12. jaanuaril 2018. aastal märgukirja, milles rõhutati ESSNi potentsiaali parandada sotsiaalkindlustuse koordineerimist ELis, käsitledes samal ajal ka probleeme, mis on seotud riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide mitmekesisuse, võimalike andmekaitseküsimuste ja täiendava halduskoormusega; arvestades, et ehitussektori sotsiaalpartnerid on nõudnud mõjusaid digitaalseid vahendeid, et tagada kohaldatavate õigusaktide täitmine, sealhulgas Euroopa lähenemisviisi isiklikele töökaartidele(27);

M.  arvestades, et 2019. aasta juunis loodi Euroopa Tööjõuamet (ELA); arvestades, et ELA määrusesse ESSNi ei lisatud; arvestades, et ELA eesmärk on tagada tööjõu õiglane liikuvus, abistades liikmesriike ja komisjoni tööjõu liikuvust ja sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevate liidu õigusaktide tõhusal kohaldamisel ja täitmise tagamisel;

1.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on alates 2014. aastast kutsunud komisjoni mitmel korral üles uurima eeliseid, mida annaks ESSNi käsitleva seadusandliku ettepaneku esitamine, et luua kogu ELi hõlmav digivahend sotsiaalkindlustuse koordineerimiseks ja liikuvate töötajate õiglase liikuvuse tagamiseks; peab kahetsusväärseks, et vaatamata mitmetele lubadustele ei ole komisjon ESSNi kohta ettepanekut esitanud; kordab oma nõudmist, et komisjon selgitaks, miks ta ei ole seda teinud;

2.  kutsub komisjoni üles jagama Euroopa Parlamendiga ESSNi mõjuhinnangu projekti, mis esitati õiguskontrollikomiteele 2017.–2018. aastal, ning jagama parlamendiga õiguskontrollikomitee arvamust mõjuhinnangu projekti kohta; kutsub komisjoni üles jagama Euroopa Parlamendiga kõiki muid dokumente, mis on aidanud kaasa komisjoni otsusele mitte jätkata tööd ESSNi ettepanekuga;

3.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon võttis Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas endale kohustuse alustada katseprojekti, et uurida digitaalse ESSP käivitamist; väljendab heameelt digitaalseid lahendusi uurivate katseprojektide käivitamise üle ja kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti nõuetekohaselt nende tulemustest ja võimalikest raskustest rakendamisetapis; rõhutab, et ESSP katseprojektis tuleb pöörata suurt tähelepanu õiglase liikuvuse kaitsmisele; kutsub komisjoni üles võtma endale ambitsioonikamad eesmärgid nii sisu kui ka ajastuse osas, algatades paralleelselt katseprojektiga nõuetekohase hindamise, mis põhineb seni tehtud tööl, eesmärgiga esitada seadusandlik ettepanek ESSP kohta enne 2022. aasta lõppu, et tagada võimalikult kiiresti töötajate õiguste ülekantavus ja jälgitavus;

4.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku Euroopa digiidentiteedi raamistiku loomise kohta; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile uut teavet e‑identimise kasutuselevõtu edenemise kohta; on seisukohal, et ESSP algatus, mis peaks toetuma e‑identimise raamistikule, peaks olema kohustuslik kõigile liikmesriikidele;

5.  tuletab meelde liikuvate töötajate rolli COVID‑19 pandeemia ajal, eriti mõnes peamises sektoris, ning tungivat vajadust tagada neile töötajatele mitte ainult inimväärsed töötingimused, vaid ka võrdsed tingimused samas kohas tehtud ja võrdse väärtusega töö puhul;

6.  on seisukohal, et ESSP algatuse kasutuselevõtmise eesmärk peaks olema tagada sotsiaalkindlustusõiguste tulemuslik tuvastamine, jälgitavus, koondamine ja ülekantavus; parandada õiglasel ja tulemuslikul viisil selliste ELi normide täitmise tagamist, mis käsitlevad tööjõu liikuvust ja sotsiaalkindlustuse koordineerimist tööturul, et kindlustada ELis võrdsed tingimused; võimaldada asjaomastel riiklikel asutustel (nt töö- ja sotsiaalkindlustusinspektsioonidel) ning sotsiaalpartneritel, kui nad teevad töö- ja sotsiaalkindlustuskontrolle või on nendega seotud, reaalajas kontrollida liikuvate töötajate kindlustuse staatust ja sissemakseid; paremini ennetada ebaausaid tavasid, nagu kuritarvitamine ja sotsiaalkindlustuspettus, ning aidata seeläbi kaasa võitlusele deklareerimata töö ning vastuvõtvas riigis kehtivate palgakujundusmehhanismide ja sotsiaalkindlustusmaksetega seotud kohustuste mittetäitmise vastu; rõhutab, et ESSP lihtsustaks ka töötajate jaoks sotsiaalkindlustusmaksete ja hüvitiste, näiteks pensioniõiguste jälgimist ja taotlemist, hõlbustades nende ülekantavust; rõhutab, et Euroopa e-identimise süsteemil põhinev ESSP peaks hõlmama nii liikuvate kodanike ja töötajate tuvastamise kui ka nende sotsiaalkindlustushüvitiste reaalajas kontrollimise elementi;

7.  rõhutab, et ESSP algatuse eesmärk peaks olema tagada sotsiaalsed õigused, hõlbustades teabe saamist ning parandades sotsiaalkindlustuse koordineerimise ja tööjõu liikuvuse suhtes kohaldatavate õigusnormide täitmise tagamist piiriülestes olukordades; on seisukohal, et komisjoni ettepanek ESSP algatuse kohta peab tooma selget kasu kõigile liikuvuse protsessis osalevatele sidusrühmadele, nagu liikuvad kodanikud ja töötajad, ettevõtjad, sealhulgas VKEd, tööandjad ja ametiühingud, samuti riiklikud ametiasutused, nagu töö- ja sotsiaalkindlustusinspektsioonid; on arvamusel, et ESSP algatuse eesmärk peaks olema lihtsustada suhtlust ja tuua need sidusrühmad piiriülestes olukordades üksteisele lähemale, et liikuvaid kodanikke ja töötajaid ning nende õigusi paremini kaitsta ning anda kõigile asjaomastele sidusrühmadele selget teavet, et parandada prognoositavust ja muuta haldusmenetlused sujuvaks ja kiireks; tuletab meelde, et ESSP algatus peab järgima subsidiaarsuse põhimõtet ja ei tohi seega seada piiranguid riiklikele sotsiaalkindlustussüsteemidele ega nende mitmekesisusele, järgides iga liikmesriigi traditsioone, riiklikele tööturumudelitele ega sotsiaalpartnerite autonoomiale; rõhutab, et ESSP algatus ei tohi olla oma liikumisvabaduse kasutamise nõue, vaid selle eesmärk peab olema hõlbustada juurdepääsu teabele ning parandada sotsiaalkindlustuse koordineerimise ja tööjõu liikuvuse suhtes kohaldatavate õigusnormide täitmise tagamist piiriülestes olukordades;

8.  kutsub komisjoni üles esitama tihedas koostöös ELAga ja pärast nõuetekohast hindamist seadusandliku ettepaneku ESSP kohta, et anda riiklikele asutustele (nt töö- ja sotsiaalkindlustusinspektsioonidele) ning sotsiaalpartneritele, kui nad teevad töö- ja sotsiaalkindlustuskontrolle või on nendega seotud, reaalajas vahend riiklike ja ELi õigusaktide tõhusa täitmise tagamiseks; on veendunud, et ESSP peaks võimaldama reaalajas kontrollida töötajate töökohta, tööandja asukohta, töösuhet ja isikusamasust, samuti standardseid sotsiaalkindlustushüvitisi, sätteid ja tõendeid, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 883/2004; kutsub komisjoni üles hindama võimalust, et ESSP võimaldaks kontrollida muud asjakohast teavet, ilma et see piiraks andmekaitsenormide kohaldamist, tagades samas võrdse kohtlemise;

9.  on veendunud, et ESSP peab hõlmama kõiki liikuvaid ELi kodanikke ja töötajaid, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjaid, samuti kõiki liikuvaid kolmandate riikide kodanikke, kelle suhtes kohaldatakse ELi-sisest liikuvust käsitlevaid ELi õigusnorme;

10.  on seisukohal, et ESSP kasutuselevõtmine peaks hõlmama reaalajas kontrolli- ja järelevalvesüsteemi ning teabevahetussüsteemi riiklike andmebaaside ristviitamise teel, millega rangelt järgitakse isikuandmete kaitset käsitlevaid ELi õigusnorme, et olla täielikult toimiv ning säilitada andmete usaldusväärsuse ja identifitseerimistunnuste sertifitseerimise kõrge tase ning vältida vigu ja pettuse eesmärgil kasutamist; rõhutab, et sotsiaalkindlustus- ja isikuandmed tuleks teha kättesaadavaks üksnes asjaomasele isikule ja pädevatele riiklikele asutustele ning neid ei tohiks jagada ühelgi muul eesmärgil peale sotsiaalkindlustuse koordineerimist ja ELi‑sisest tööjõu liikuvust käsitlevate ELi õigusnormide täitmise tagamise, järgides rangelt andmekaitsenorme; on seisukohal, et liikmesriikides, kus tööjärelevalvet teostavad sotsiaalpartnerid või on nad sellega seotud, tuleb neile tagada juurdepääs teistest liikmesriikidest pärit töötajate sotsiaalkindlustusandmetele, seadmata ohtu andmekaitsesätete järgimist;

11.  väljendab heameelt mitme liikmesriigi algatuste üle, mille eesmärk on parandada liidu õiguse tõhusa täitmise tagamist, kasutades riiklikke kaarte või võrreldavaid vahendeid tööõiguse valdkonnas(28); rõhutab, et kuigi need riiklikud algatused suurendavad teadlikkust palga- ja töötingimustest kõigi töötajate jaoks ning parandavad täitmise tagamist, ei suuda need hõlbustada kehtiva ja täpse teabe, sealhulgas töösuhete ja õiguste piiriülest vahetamist; kutsub komisjoni üles tagama, et ESSP algatus annaks liikmesriikidele võimaluse tugineda teabele, mis on saadud tänu parematele identifitseerimis- ja kontrollivõimalustele, mida pakuvad riiklikud kaardid või võrreldavad tööõiguse valdkonna vahendid riikides, kus need algatused on olemas; rõhutab, et ESSP integreerimine riiklikesse kaartidesse või võrreldavatesse tööõiguse valdkonna vahenditesse ei tohiks neid riiklikke tavasid asendada, vaid peaks neid täiendama, ning peaks üksnes andma asjaomastele asutustele asjakohast teavet; on lisaks seisukohal, et see ei tohi piirata riiklike sotsiaalpartnerite sõltumatust ega töötingimusi, mis on sätestatud kohaldatavates kollektiivlepingutes kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavadega; on veendunud, et ESSP ja selle integreerimine riiklikesse kaartidesse või võrreldavatesse tööõiguse valdkonna vahenditesse, kui need on olemas, võivad olla aluseks tulevastele täitmise tagamise alastele jõupingutustele ELi tasandil;

12.  on veendunud, et kõigil töötajatel, sotsiaalpartneritel ning riiklikel töö- ja sotsiaalkindlustusinspektsioonidel peaks olema ajakohane juurdepääs teabele töösuhte, palgaõiguste ning tööalaste ja sotsiaalsete õiguste kohta kooskõlas kohaldatava kollektiivlepingu või riiklike õigusaktidega;

13.  märgib, et porditav dokument A1 on oluline, kuid praegu ainus vahend liikuvate töötajate sotsiaalkindlustuskatte kontrollimiseks; tunnistab piiranguid ja probleeme, mis on seotud porditava dokumendi A1 menetlusega, eelkõige seoses porditava dokumendi A1 vormide kasutamisega tööandjate poolt, sõltuvalt sotsiaalkindlustussüsteemide digiteerimise tasemest liikmesriikides, samuti nende kontrollimisega pädevate riiklike asutuste poolt seoses teenuste osutamisega teises liikmesriigis, aga ka täpse teabe saamisega lähetatud töötajate arvu ja omaduste kohta ELis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles veelgi parandama porditava dokumendi A1 vormide kontrolliprotsessi ning on veendunud, et liikmesriikide vahel tuleb välja töötada kiired menetlused, et tegeleda pettuse teel saadud või kasutatud porditava dokumendi A1 sertifikaatidega; märgib, et porditava dokumendiga A1 seotud piirangud ja probleemid takistavad täpse teabe saamist lähetatud töötajate arvu ja omaduste kohta ELis; juhib tähelepanu sellele, et ESSP algatus annaks vastuvõtvas liikmesriigis tehtava tööinspektsiooni päeval liikuvate töötajate sotsiaalkindlustuskatte kohta reaalajas teavet; palub komisjonil tagada, et ESSP katseprojektiga lihtsustataks sotsiaalkindlustuskaitset, lihtsustades porditava dokumendi A1 taotlemise, väljastamise ja kontrollimise korda, et võidelda pettuste vastu;

14.  on seisukohal, et ESSP peaks tuginema Euroopa e‑ID‑le, Euroopa ravikindlustuskaardile ja sotsiaalkindlustusteabe elektroonilisele vahetamisele (EESSI) ning neid täiendama, sealhulgas eesmärgiga laiendada seda sotsiaalkindlustuse koordineerimise ja ELi tööõiguse muudele valdkondadele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et sotsiaalkindlustusteabe elektrooniline vahetamine muutub võimalikult kiiresti täielikult toimivaks, ning kasutama ära olemasolevate ELi rahaliste vahendite pakutavaid võimalusi, et hõlbustada taaste- ja vastupidavusrahastu raames riiklike kavade rakendamist sotsiaalkindlustusteabe elektroonilise vahetamise täielikuks rakendamiseks ja avaliku halduse edasiseks digiteerimiseks, hõlbustada teabevahetust sotsiaalkindlustusasutuste vahel, kiirendada üksikjuhtumite käsitlemist ning parandada ELA ja asjaomaste riiklike pädevate asutuste suutlikkust tagada õigusnormide täitmine; kutsub komisjoni üles selgitama ELA rolli ESSP väljatöötamisel ja rakendamisel; rõhutab, et ulatuslikum digiteerimine ei tohi õõnestada sotsiaalpettuse vastu võitlemiseks juba kehtestatud riiklikke kaitsemeetmeid;

15.  kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd sotsiaalpartnerite ning asjaomaste riiklike sotsiaalkindlustusasutuste ja tööinspektsioonidega ESSP algatuse väljatöötamisel ja kasutuselevõtmisel, tagades sotsiaalpartnerite ja riiklike tööturumudelite autonoomia täieliku austamise; on seisukohal, et reaalajas andmetele juurdepääsuga ESSP võimaldaks riiklikel pädevatel asutustel ja sotsiaalpartneritel kontrollida töötajate sotsiaalkindlustuskatet mis tahes ajahetkel, tugevdades seeläbi tööinspektsioone ja toetades tõendite kogumist ühistes piiriülestes tööinspektsioonides(29);

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 482, 23.12.2016, lk 31. (2) ELT C 242, 10.7.2018, lk 24. (3) ELT C 445, 29.10.2021, lk 75. (4) ELT C 404, 6.10.2021, lk 159. (5) ELT C 456, 10.11.2021, lk 14. (6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0249. (7) ELT C 362, 8.9.2021, lk 82. (8) https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/E-9-2021-001132-ASW_EN.html (9) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9. (10) ELT L 186, 11.7.2019, lk 21. (11) ELT L 166, 30.4.2004, lk 1. (12) ELT L 284, 30.10.2009, lk 1. (13) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1. (14) ELT L 173, 9.7.2018, lk 16. (15) ELT L 159, 28.5.2014, lk 11. (16) ELT L 249, 31.7.2020, lk 49. (17) ELT L 249, 31.7.2020, lk 1. (18) ELT L 249, 31.7.2020, lk 17. (19) ELT L 186, 11.7.2019, lk 105. (20) Kohtuotsus, 14. mai 2019, Federación de Servicios de Comisiones Obreras (CCOO) vs. Deutsche Bank SAE, C‑55/18 – CCOO, EU:C:2019:402. (21) Euroopa Komisjon, „Annual Report on Intra‑EU Labour Mobility 2020“ (Aruanne ELi‑sisese töötajate liikuvuse kohta 2020. aastal), 8. jaanuar 2021. https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8369 (22) Euroopa Komisjon, „Evaluation of the scale of undeclared work in the European Union and its structural determinants“ (Hinnang deklareerimata töö ulatusele Euroopa Liidus ja selle struktuursetele teguritele), november 2017, https://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=19002&langId=en. (23) Eurofound „ELi liikmesriikides tööjõupuuduse probleemi leevendamine“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2021. (24) Euroopa Komisjon, „Annual Report on Intra‑EU Labour Mobility 2020“ (Aruanne ELi‑sisese töötajate liikuvuse kohta 2020. aastal), 8. jaanuar 2021. https://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=738&langId=en&pubId=8369 (25) Eurofound, „Exploring the fraudulent contracting of work in the European Union“ (Töölepingupettused Euroopa Liidus), Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 21. november 2016. (26) Deklareerimata töö tõkestamise Euroopa platvorm, „COVID 19: combating fraud in short-term financial support schemes“ (COVID‑19: pettusevastane võitlus lühiajaliste finantstoetusskeemide puhul), mai 2021, https://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=24072&langId=en (27) Euroopa Ehitus- ja Puidutööstuse Töötajate Liidu (EFBWW) ja Euroopa Ehitustööstuse Ühenduse (FIEC) avaldus, „EU construction social partners call for digital enforcement“ (ELi ehitusvaldkonna sotsiaalpartnerid nõuavad digitaalset täitmise tagamist), 24. juuni 2021 https://www.efbww.eu/news/eu-construction-social-partners-call-for-digital-enforcement/2657-a (28) EFBWW-FIEC aruanne „Social identity cards in the European construction industry“ (Sotsiaalkindlustuskaardid Euroopa ehitustööstuses), 2015. (29) Eurofound, „Joint cross-border labour inspections and evidence gathered in their course“ (Ühine piiriülene tööjärelevalve ja selle käigus kogutud tõendid), 2019.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon mitmepoolsete läbirääkimiste kohta seoses WTO ministrite 12. konverentsiga, mis toimub Genfis 30. novembrist 3. detsembrini 2021 (2021/2769(RSP))

P9_TA(2021)0474 B9-0550/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 15. aprilli 1994. aasta Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO),

–  võttes arvesse WTO ministrite konverentsi 14. novembri 2001. aasta Doha deklaratsiooni(1),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone WTO kohta, eelkõige 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni mitmepoolsete läbirääkimiste kohta enne WTO 11. ministrite konverentsi(2), 29. novembri 2018. aasta resolutsiooni WTO edasise tegevuse kohta(3) ja 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni WTO apellatsioonikogu kriisi kohta(4),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni edasimineku kiirendamise ja ebavõrdsuse vähendamise kohta, et AIDS lakkaks 2030. aastaks olemast oht rahvatervisele(5),

–  võttes arvesse oma 10. juuni 2021. aasta resolutsiooni ülemaailmse koroonakriisiga toimetuleku ja WTO TRIPS-lepingust erandi tegemise mõju kohta COVID‑19 vaktsiinidele, ravile, varustusele ja tootmisvõimsusele arengumaades(6);

–  võttes arvesse Genfis toimunud WTO parlamentaarse konverentsi iga-aastasel istungjärgul 7. detsembril 2018 konsensuse teel vastu võetud lõppdokumenti(7),

–  võttes arvesse 2017. aasta detsembris Buenos Aireses peetud 11. ministrite konverentsi tulemusi, sh mitut ministrite otsust, ja seda, et seal ei olnud ministrite deklaratsiooni võimalik vastu võtta,

–  võttes arvesse Buenos Airese 12. detsembri 2017. aasta deklaratsiooni kaubanduse ja naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise kohta ning 13. detsembril 2017. aastal Buenos Aireses vastu võetud ühisavaldusi elektroonilise kaubanduse, investeeringute soodustamise ning mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) kohta,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) alusel vastu võetud Pariisi kokkulepet, mis kehtib alates 2016. aasta novembrist,

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide, Jaapani ja Euroopa Liidu kaubandusministrite kolmepoolsel kohtumisel 14. jaanuaril 2020 vastu võetud ühisavaldust,

–  võttes arvesse 7. detsembril 2013 Balil vastu võetud ministrite otsust, mis käsitleb toiduga kindlustatuse tagamiseks avaliku sektori varude loomist ja hoidmist,

–  võttes arvesse komisjoni 18. septembri 2018. aasta kontseptsioonidokumenti WTO moderniseerimise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist kaubanduspoliitika läbivaatamise kohta ja selle lisa pealkirjaga „WTO reformimine: kestliku ja tõhusa mitmepoolse kaubandussüsteemi poole“,

–  võttes arvesse Ottawa rühma kaubandus- ja tervishoiualgatust(8),

–  võttes arvesse ELi 4. juuni 2021. aasta teatist WTO peanõukogule kiireloomuliste kaubanduspoliitiliste meetmete kohta COVID‑19 kriisile reageerimiseks,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kuuendat hindamisaruannet(9),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.  arvestades, et WTO loodi selleks, et kaupade ja teenustega kauplemist veel rohkem liberaliseerida, tugevdada mitmepoolsust ning edendada avatud, kaasavat, reeglitel põhinevat ja mittediskrimineerivat mitmepoolset kaubandussüsteemi; arvestades, et kaubandus on väga tähtis ja üks peamisi vahendeid, mille abil toetada ja täiendada pingutusi, mida tehakse kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga kestliku majanduskasvu edendamiseks ja elatustaseme parandamiseks, tagades täieliku tööhõive ning suure ja pidevalt kasvava reaalsissetuleku;

B.  arvestades, et reeglitel põhinev mitmepoolne kaubandussüsteem on praegu rängas kriisis, mis ohustab WTO põhifunktsioone, st rahvusvahelise kaubanduse põhireeglite ja süsteemi kehtestamist ning vaidluste lahendamist ja täitmise tagamist;

C.  arvestades, et 11. detsembril 2019 lõpetas WTO apellatsioonikogu tegevuse, mis tähendab, et toimivat, sõltumatut ja erapooletut apellatsiooniorganit praegu ei ole;

D.  arvestades, et WTO‑l on kestliku arengu eesmärgi 14.6 kohaselt selge volitus pidada kalavarude säästva majandamise edendamiseks kalandustoetuste üle läbirääkimisi, et sõlmida kokkulepe, millega keelatakse teatavat liiki kalandustoetused, mis soodustavad kalalaevade liigset püügivõimsust ja ülepüüki;

E.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia on tekitanud mitmepoolsele kaubandussüsteemile enneolematuid probleeme, kuid teinud kaubandusest ja tervishoiust samal ajal keskse tähtsusega päevakajalised teemad;

F.  arvestades, et hoolimata ilmsetest ja varjatud ekspordipiirangutest on kaubandusest ja mitmepoolsest süsteemist pandeemiaga võitlemisel üldiselt kasu olnud; arvestades, et pandeemia tõttu on eelkõige tähtsaimates tarneahelates esile tulnud puudused ja nõrgad kohad; arvestades, et selle probleemi lahendamiseks on olnud abi WTO järelevalvest, sest WTO nõuab, et liikmed esitaksid COVID‑19 tõttu võetud kaubandus- ja kaubandusega seotud meetmete kohta läbipaistva teabe;

G.  arvestades, et WTO ministrite 12. konverents toimub 30. novembrist 3. detsembrini 2021 Šveitsis Genfis;

1.  kinnitab, et kavatseb mitmepoolsust kui püsivat väärtust igati kaitsta, ning rõhutab, et kaubanduse juhtimiseks on mitmepoolset süsteemi väga vaja; nõuab, et võetaks vastu õiglasel ja reeglitest lähtuval kaubandusel põhinev kaubanduse tegevuskava, mis teenib kõigi hüve, aitab luua kestlikku majanduskasvu ja jõukust ning kindlustab niimoodi rahu ja julgeolekut; rõhutab, et kestliku arengu eesmärgid ning sotsiaalsed, keskkonnaalased ja inimõigused on väga tähtsad ning tuleb tagada, et kõik kohaldaksid mitmepoolselt kokkulepitud ja ühtlustatud reegleid;

2.  hoiatab, et kui kõik liikmed ei pinguta selle nimel, et 12. ministrite konverentsil jõutaks tulemusteni, ei pruugi WTO olla enam legitiimne; on seisukohal, et 12. ministrite konverentsil tuleks ametlikult alustada WTO täiustamist ja ajakohastamist, et see saaks 21. sajandi probleemide ja ülesannete, sealhulgas kliimamuutuste ja kestlikkusküsimuste lahendamisele kaasa aidata; nõuab COVID‑19 kriisist taastumisega seoses, et kõik liikmed teeksid suuremaid pingutusi teatavate põhiliste nähtavate tulemuste nimel, mis näitavad, et WTO suudab praeguste probleemidega toime tulla; palub liikmetel saavutada mitmepoolse kokkuleppe vähemalt jätkusuutmatute kalandustoetuste keelustamise, pandeemiavastaste meetmete ja piiratud põllumajandusmeetmete paketi ning selle kohta, et hakatakse ellu viima institutsioonilist reformi, sealhulgas protsessi, mille tulemusel oleks vaidluste lahendamise süsteem hiljemalt 13. ministrite konverentsiks täielikult toimiv; hoiatab kõiki liikmeid, et kui ministrite konverentsil kaalukaid tulemusi ei saavutata, võivad mõned liikmed kasutada reeglite kehtestamiseks alternatiivseid foorumeid, mis võib mitmepoolse kaubandussüsteemi tuleviku ohtu seada; tunneb heameelt, et WTO uueks peadirektoriks nimetati Ngozi Okonjo‑Iweala, ja tunnustab teda selle eest, et ta peab mitmepoolsust väga tähtsaks;

3.  rõhutab, et selleks, et WTOd peetaks usaldusväärseks mitmepoolseks institutsiooniks, tuleb kahjulike kalandustoetuste osas jõuda mereressursside säästva kasutamise huvides tingimata kokkuleppele, mille tulemusel vähendatakse kiiresti ja järsult teatavat liiki kalandustoetusi, mis soodustavad liigset püügivõimsust ja ülepüüki, ning kaotatakse toetused, mis aitavad kaasa ebaseaduslikule, teatamata ja reguleerimata kalapüügile (ETR‑kalapüük); rõhutab sellega seoses, et rakendada tuleb ühise, kuid kahjulike toetuste suurusest sõltuva diferentseeritud vastutuse põhimõtet, võttes samas arvesse, et kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 14.6 on vaja eri- ja diferentseeritud kohtlemist; juhib tähelepanu sellele, et otseselt kalapüügist sõltub üle 39 miljoni inimese ning selle järgtööstusest sõltub veel palju rohkem inimesi; on seisukohal, et kokkulepet ei ole vaja mitte ainult selleks, et tõestada, et WTO suudab mitmepoolseid kokkuleppeid sõlmida, vaid ka selleks, et näidata mitmepoolse kaubandussüsteemi ja kestliku arengu eesmärkide vahel tihedat seost; rõhutab, et EL peab usaldusväärsuse suurendamiseks oma seisukohti ja sisereegleid selgitama;

4.  tunnistab, et kaubanduspoliitikal on COVID‑19 pandeemia ajal olnud tähtis roll; tuletab meelde oma 10. juuni 2021. aasta resolutsiooni ülemaailmse koroonakriisiga toimetuleku ja WTO TRIPS‑lepingust erandi tegemise mõju kohta COVID‑19 vaktsiinidele, ravile, varustusele ja tootmisvõimsusele arengumaades; rõhutab sellega seoses, et ministrite deklaratsioonis tuleb kooskõlas kaubandus- ja tervishoiualgatusega esitada põhikokkulepe, mille eesmärk on kaotada ravimite ja meditsiinitoodete tollitariifid ja tühistada ekspordipiirangud ning milles sätestatakse läbipaistvuspõhimõtted ja kriisi ajal tehtav üleilmne koostöö; on veendunud, et sellist kokkulepet on WTO tähtsuse näitamiseks väga vaja; nõuab, et 12. ministrite konverentsil loodaks alaline kaubandus- ja tervishoiukomitee, kes aitaks valitsustel rakendada rahvusvahelises kaubandusõiguses kehtivaid erandeid ja paindlikkussätteid ning panna pandeemiale reageerimist käsitleva rahvusvahelise lepingu sõlmimist käsitlevateks läbirääkimisteks alus kaubandussambale; märgib, et paljudel riikidel, eelkõige arengumaadel, on TRIPS‑lepinguga ette nähtud paindlikkussätteid, eriti artiklit 31a, keeruline rakendada; tuletab meelde, et EL peaks aktiivselt osalema TRIPS‑lepingust ajutise erandi tegemist käsitleva teksti läbirääkimistel; nõuab sellega seoses, et EL toetaks teatavatest TRIPS‑lepingu sätetest COVID‑19 tõttu ajutise erandi tegemist, et parandada kogu maailmas taskukohaste COVID‑19 vaktsiinide, ravimeetodite ja diagnostika kiiret kättesaadavust, tegeledes üleilmsete tootmispiirangute ja tarnepuudusega;

5.  kutsub kõiki WTO liikmeid üles täitma kõikides põllumajandussammastes läbipaistvusega seotud kohustusi ning leppima kokku süstemaatilistes täiustustes, nagu on soovitatud dokumendis JOB/AG/213, s.o ELi kaastoetatud ettepanekus võtta põllumajandussektori läbipaistvuse suurendamise kohta vastu ministrite otsus; rõhutab, et kaubandust moonutava riikliku toetuse kohta tuleb vastu võtta töökava, mis sisaldab ministrite konverentsi Bali deklaratsiooniga ette nähtud avaliku sektori varude loomiseks ja hoidmiseks püsivat lahendust ja kohustusliku teavitamise süsteemi, mis põhineb tõhusal tehnilise abi ja suutlikkuse suurendamise mehhanismil, tagamaks, et varude loomise ja hoidmise programmid on toiduga kindlustatuse eesmärgiga proportsionaalsed ja kooskõlas, ning vähendamaks kaubandusmoonutusi ja halba mõju teiste liikmete toiduga kindlustatusele; rõhutab, et põllumajanduslepingut tuleb kohandada, et see vastaks praegustele probleemidele ja ülesannetele ning et tagada tootmisviise arvesse võttes õiglasemad konkurentsitingimused; toetab peadirektor Ngozi Okonjo‑Iweala nõudmist võtta vastu toiduga kindlustatuse WTO pakett;

6.  on seisukohal, et kuna WTO on sügavas kriisis ning Doha arengukava elluviimisel ei ole enam ammu edusamme tehtud, tuleb WTOd hakata kiiresti sisuliselt reformima, ja rõhutab, et Doha arengukava tähtsad teemad peavad endiselt arutusele jääma; kutsub WTO liikmeid üles vaatama põhjalikult läbi paljud WTO aspektid, eelkõige selle järelevalve-, läbirääkimis- ja vaidluste lahendamise ülesanded, et muuta organisatsioon tõhusamaks, kaasavamaks, läbipaistvamaks ja legitiimsemaks; nõuab, et kõik WTO liikmed keskenduksid 12. ministrite konverentsil konstruktiivsetele muudatustele, mille eesmärk on WTOd ajakohastada ja anda sellele vahendid, mis aitavad 21. sajandi kaubandusprobleeme tulemusikult lahendada, ning luua reformikava elluviimiseks institutsiooniline mehhanism ja selge ajakava, et hiljemalt 13. ministrite konverentsiks oleks võimalik jõuda konkreetsete tulemusteni;

7.  peab kiiduväärseks tähelepanekuid, mille USA suursaadik Katherine Tai esitas WTO kohta 14. oktoobril 2021, ja eelkõige selget kavatsust organisatsiooni kõiki kolme ülesandevaldkonda reformida; loodab, et USA esitab nüüd konkreetsed ettepanekud, kuidas edasi toimida; nõuab tungivalt, et USA võtaks 12. ministrite konverentsil kohustuse alustada vaidluste lahendamise süsteemi reformide üle konstruktiivseid läbirääkimisi, et hiljemalt 13. ministrite konverentsiks toimiks süsteem täielikult;

8.  peab väga kahetsusväärseks, et WTO apellatsioonikogus on tekkinud ummikseis, mille tõttu ei ole üleilmses kaubandussüsteemis võimalik õigusjõudu omavat vaidluste lahendamise süsteemi kasutada; hoiatab, et kui apellatsioonikogu ei toimi, on WTO võimetu ja kalduvus mitmepoolseid lepinguid rikkuda üksnes suureneb; märgib, et praeguseks on esitatud üle 15 apellatsioonkaebuse, mida ei ole võimalik läbi vaadata; nõuab tungivalt, et kõik WTO liikmed pingutaksid ja teeksid kõik selle nimel, et täielikult toimiv kahetasandiline vaidluste lahendamise süsteem, mille hulka kuulub täielikult toimiv ja sõltumatu apellatsioonikogu, võimalikult kiiresti taastada; toetab kindlalt algatusi, mille EL on hiljuti teinud sõlmimaks peamiste kaubanduspartneritega kokkulepped, millega säilitatakse toimiv vaidluste lahendamise menetlus, mida kokkuleppes osalevad WTO liikmed saavad ajutiselt kasutada; tuletab meelde, et ELi strateegia peamine eesmärk peaks endiselt olema siduv, kahetasandiline ja sõltumatu menetlus; rõhutab, et selleks, et reform oleks tulemuslik, tuleb kõigi osaliste põhjendatud muredele lahendusi otsida ja saavutada kompromiss; nõuab tungivalt, et asjaomased sidusrühmad lepiksid 12. ministrite konverentsi lõpuks kokku tegevuskavas, mille alusel tuleb jätkata tööd täitmaks keskmise pikkusega ja pikaks ajaks seatud reformieesmärgid, millest osa tuleks saavutada enne järgmist, s.o 13. ministrite konverentsi; toetab komisjoni hiljutist ettepanekut, mille kohaselt tuleb jõustamismäärust muuta, et tagada ELile kolmandate riikide kohustuste jõustamiseks õiged vahendid;

9.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema kõikide WTO liikmetega koostööd, et alustada uute reeglite kehtestamise üle arutelu, mille eesmärk on kõrvaldada reeglites praegu esinevad puudused, mis puudutavad ebaausaid kaubandustavasid, piraatkaubandust, turgu moonutavaid toetusi, riigi omanduses olevaid ettevõtteid ja sunniviisilist tehnosiiret;

10.  on veendunud, et praegune arenenud riikide ja arengumaade eristamine ei kajasta majanduslikku tegelikkust ning see võib takistada Doha voorul edusammude tegemist; nõuab, et rohkem arenenud arengumaad jagaksid vastutust ja annaksid oma arengutasemele vastava panuse; on seisukohal, et eri- ja diferentseeritud kohtlemise mehhanism tuleks kõigi WTO liikmete sisulisel kaasabil uuesti läbi arutada ja läbi vaadata, et inimarenguindeksit rohkem arvesse võtta, kuid kaitsta samal ajal ebaausa kaubanduse vastu võitlemiseks vajalikku poliitilist ruumi, ja nõuab seetõttu, et WTO liikmed vaataksid süsteemi läbi; rõhutab aga, et kui iseenda määratud arengutase on ainus kriteerium, võib tagajärg olla ebaõiglane kaubandus;

11.  loodab, et WTO reformiga luuakse lihtsam viis, kuidas lisada mitmepoolsete kokkulepete süsteemi avatud mõnepoolsed lepingud, et tagada edusammud valdkondades, mille käsitlemisse ei saa kõiki WTO liikmeid praegu veel kaasata; kutsub kõiki liikmeid üles arutama, kuidas töötada viljakamaks koostööks välja samasugune süsteem, mida kasutatakse näiteks Euroopa Liidus, ja kehtestada selged reeglid vähima arvu liikmete kohta, kes peaksid mõnepoolses algatuses osalema, ja looma selle alusel lihtsa mehhanismi, mille abil saab algatusest tulenevad lepingud integreerida WTO süsteemi;

12.  peab kiiduväärseks ja toetab suurt liikmeskonda, ammendavat läbirääkimiskava ja edusamme, mida e-kaubandusteemalistel WTO mõnepoolsetel läbirääkimistel on seni saavutatud; nõuab, et WTO reeglite järgimist käsitlevad läbirääkimised viidaks lõpule; tuletab meelde oma seisukohta, et võimaliku kokkuleppega tuleb tagada e-kaubandusega seotud kaupade ja teenuste pääs kolmandate riikide turule ning tarbijate ja töötajate õiguste kaitse; rõhutab, et ettevõtete uuendustegevust ja andmevooge tuleb hõlbustada, kuid see peab olema täielikult kooskõlas eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitleva ELi õigusega; mõistab, et isikuandmeid kasutavatel ettevõtetel ja teadlastel võib tekkida õiguskindlusetus, ning saab aru, millist mõju see võib uuendustegevusele avaldada; nõuab tungivalt, et andmete kasutamisest sõltuvate sidusrühmade abistamiseks võetaks meetmeid, millega suurendada õiguskindlust heakskiidetud andmekasutustoimingute ning pseudonüümimise ja anonüümimise puhul; rõhutab, et WTO liikmed peaksid väljendama läbirääkimistele jätkuvat toetust ja esitama järgmisteks sammudeks selge ajakava; toetab ideed muuta WTO elektroonilise edastuse moratoorium alaliseks;

13.  nõuab tungivalt, et uuritaks, kuidas saaks andmevahetust strateegiliselt oluliste kolmandate riikidega hõlbustada; märgib, et teatavates kolmandates riikides tegutsevatele Euroopa ettevõtetele tehakse järjest rohkem alusetuid takistusi ja seatakse digitaalseid piiranguid; rõhutab sellega seoses, et võimaluse korral tuleks vältida andmete lokaliseerimise nõudeid, et andmed peavad olema hõlmatud ELi vabakaubanduslepingutega ning et kolmandate riikide kohta kaitse piisavuse otsuse tegemisel tuleb tegutseda kiiremini;

14.  märgib, et õiguslike nõuete tõttu kasutatakse kaubanduses endiselt palju paberdokumente, mis on kulukas, ebatõhus ja üleilmsete kriiside ajal ka riskantne; rõhutab, et tuleb kaaluda digitaalsete kaubandusdokumentide kasutamist, mis suurendaks tõhusust ja turvalisust ning vähendaks keskkonnamõju; rõhutab, et rahvusvahelist õigust tuleb muuta, et kaubanduses oleks lubatud kasutada digitaalseid dokumente;

15.  nõuab tungivalt, et infotehnoloogia lepingu kohaldamisala laiendataks veel rohkem; tunnistab, et selle lepinguga edendatakse tootmissektori üleilmset digiüleminekut ja lepingu kohaldamisalasse tuleks lisada järjest enam tooteid; nõuab, et IKT toodete kaubanduselt tollitariifide kaotamiseks tehtaks suuremaid pingutusi; rõhutab, et geograafilise ulatuse laiendamine uusi riike kaasates mõjub kaubandusele soodsalt;

16.  on veendunud, et 12. ministrite konverentsi tulemus peaks olema meetmepõhine kaubanduspoliitika kava, millega toetatakse 2030. aasta kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppe täitmist; soovitab tungivalt WTO liikmetel kaaluda kõiki võimalikke meetmeid, millega aidata ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohaselt kasvuhoonegaaside heidet piirata, suurendada kliimaneutraalsust ja kooskõla Pariisi kokkuleppega, tihendada WTOs koostööd riigisiseste meetmete suhtes, sealhulgas sellise rohelise raamatupidamise standardite taksonoomia kasutuselevõtt, mille abil saavad era- ja avalik sektor kindlaks teha kestliku majandustegevuse ja väga kahjulikud tegevusvaldkonnad, ning kasvuhoonegaaside heite ülekandumise tõkestamise meetmed; peab komisjoni esitatud kaubandus- ja kliimaalgatust kiiduväärseks; kutsub komisjoni üles esitama konkreetsed ettepanekud; rõhutab peale selle, et tuleb edendada arutelu kaupade ja teenuste üle, mis aitavad lahendada keskkonna- ja kliimaprobleeme; rõhutab, et tuleb edendada läbirääkimisi keskkonnatoodete lepingu üle, mis toetab tööstussektorite keskkonnasäästlikumaks muutmist ja inimväärsel tööl põhinevat tegutsemisviisi kliimahoidlikule tehnoloogiale üleminekuks; soovitab WTO ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide, näiteks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni ja Rahvusvahelise Valuutafondi tegevust kasvuhoonegaaside heite ülekandumise vastu võitlemisel paremini koordineerida;

17.  kinnitab, et sooline võrdõiguslikkus ja kaasav areng on omavahel seotud, ning rõhutab, et vaesuse kaotamiseks on tähtsaim suurendada naiste mõjuvõimu ning majanduse arengu huvides tuleb tingimata kõrvaldada tõkked, mis takistavad naistel kaubanduses tegutseda, ning leevendada kahjulikku mõju, mida kehtivad kaubandusreeglid naistele nende paljudes rollides avaldavad; ergutab kõiki WTO liikmeid allkirjastama 2017. aasta Buenos Airese deklaratsiooni kaubanduse ja naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise kohta ning nõuab, et selle 123 allakirjutanut täidaksid oma kohustusi; nõuab, et komisjon tegutseks kaaluka ministrite deklaratsiooni nimel, mis võiks olla 2017. aasta Buenos Airese deklaratsiooni elluviimise tegevuskava;

18.  peab edusamme kiiduväärseks ja nõuab, et mõnepoolsed arutelud riigisiseste teenuste reguleerimise üle viidaks lõpule, sest see oleks suur edasiminek ja näitaks, et WTO raames on võimalik mõnepoolsete kokkulepete sõlmimisel edu saavutada;

19.  loodab, et ministrite avalduses antakse hinnang sellele, kuidas on investeeringute hõlbustamise üle peetavad mõnepoolsed läbirääkimised edenenud;

20.  tunneb heameelt ka selle üle, et Buenos Aireses tehtud VKEde ühisalgatuses on saavutatud tulemusi ja 2020. aasta detsembris kiideti heaks VKEdele mõeldud pakett; tunnistab, et COVID‑19 pandeemia on VKEdele mõjunud väga rängalt, ning väljendab toetust WTO VKEde tööprogrammile, millega kinnistatakse WTO reeglitesse põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele“; kutsub kõiki WTO liikmeid üles selle algatusega liituma;

21.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema teiste WTO liikmetega koostööd, tagamaks et WTO aitab aktiivselt kaasa, et kogu maailmas järgitaks rohkem eelkõige Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööstandarditel põhinevaid töötajate õigusi, ning esitama konkreetsed ettepanekud; tuletab meelde, et tuleb levitada hoolsuskohustuse täitmise parimaid tavasid; tunneb heameelt, et USA on esitanud sunniviisilist tööd käsitleva ettepaneku, mis on osa üldisemast püüdest hakata WTO raames kohaldama tööstandardeid ning luua seega rahvusvahelisel tasandil võrdsed tingimused, ning rõhutab, et tuleb sõlmida kokkulepe, millega kehtestatakse rahvusvahelisel tasandil võrdsed tingimused; soovitab moodustada selle kava elluviimiseks kõigepealt töötajate õiguste töörühma;

22.  rõhutab, et stabiilse kaubandus- ja investeerimiskeskkonna tagamiseks on väga tähtis läbipaistvus; on seisukohal, et järelevalvemenetlused tuleb läbipaistvamaks muuta sellega, et WTO liikmetele antakse teavitamisnõuete täitmiseks rohkem stiimuleid, vähendatakse teatamisnõuete keerukust ning aidatakse vajaduse korral suutlikkust suurendada, kuid reeglite tahtlikku eiramist tuleb taunida ja selle vastu võidelda; kutsub sellega seoses WTO liikmeid üles kaaluma WTO sekretariaadi rolli suurendamist;

23.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et Euroopa Parlament oleks ka edaspidi 12. ministrite konverentsi ettevalmistustesse tihedalt kaasatud ja et teda hoitaks 2021. aasta ministrite konverentsi ajal sündmustega pidevalt kursis ja temaga konsulteeritaks;

24.  kutsub WTO liikmeid üles tagama demokraatliku legitiimsuse ja läbipaistvuse, tugevdades WTO parlamentaarset mõõdet ja parlamentaarset konverentsi; rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja Parlamentidevahelise Liidu (IPU) WTOd käsitleva parlamentaarse ühiskonverentsi töö on väga vajalik; rõhutab vajadust tagada, et parlamendiliikmetel oleks kaubandusläbirääkimistele parem juurdepääs ning et nad oleksid kaasatud WTO otsuste koostamisse ja rakendamisse;

25.  kutsub WTO liikmeid üles tõhustama teabevahetust kõigi sidusrühmadega, sealhulgas kodanikuühiskonna ja ettevõtjate organisatsioonidega, ning tihendama koostööd teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ILO ja ÜRO süsteem üldisemalt; soovib, et juhid annaksid eri tasanditel reeglitel põhineva kaubanduse eeliste kohta rohkem teavet;

26.  toetab pingutusi, mida tehakse, et hakata vaatlejariikidega, eelkõige Serbia, Kosovo ning Bosnia ja Hertsegoviinaga uuesti ühinemisläbirääkimisi pidama; nõuab, et iga riigi kohta koostatud töörühma aruande projekti üle peetavad läbirääkimised viidaks kiiresti lõpule;

27.  nõuab tungivalt, et tehtaks suuremaid pingutusi, et WTO üldhankelepingu osaliste hulka suurendada ning lisada nende hulka eelkõige Hiina ja teised tärkava turumajandusega riigid;

28.  nõuab uusi pingutusi mittesooduspäritolu reeglite ühtlustamiseks, nagu on ette nähtud päritolureeglite lepingus;

29.  kutsub kõiki WTO liikmeid üles ratifitseerima tollibürokraatia vähendamiseks Maailma Tolliorganisatsiooni Kyoto konventsiooni K lisa;

30.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning WTO peadirektorile.

(1) WTO ministrite konverentsi 14. novembri 2001. aasta Doha deklaratsioon (WT/MIN(01)/DEC/1). (2) ELT C 356, 4.10.2018, lk 34. (3) ELT C 363, 28.10.2020, lk 113. (4) ELT C 232, 16.6.2021, lk 62. (5) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0250. (6) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0283. (7) https://www.europarl.europa.eu/cmsdata/158345/outcome_document-final-e.pdf (8) WTO WT/GC/223, 24. november 2020. (9) Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel, 2021. Poliitikakujundajatele mõeldud kokkuvõte. Avaldatud dokumendis „Kliimamuutused 2021. Reaalteaduslik alus. I töörühma panus valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kuuenda hindamisaruande koostamiseks).“

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse Euroopa Liidu liikmesriikidel anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Filipiinide ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga (COM(2021)0359 – C9‑0361/2021 – 2021/0178(NLE))

P9_TA(2021)0475 A9-0300/2021

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2021)0359),

–  võttes arvesse rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 neljandat lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti b, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0361/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu arvamust(1), mille kohaselt kuulub rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmine Euroopa Liidu ainupädevusse välisasjades,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 82 ja artikli 114 lõiget 8,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0300/2021),

1.  kiidab heaks loa andmise Euroopa Liidu liikmesriikidele anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Filipiinide ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi alalisele büroole.

(1) Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamus, 1/13, ECLI:EU:C:2014:2303.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse liikmesriikidel anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Jamaica ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga (COM(2021)0363 – C9‑0334/2021 – 2021/0179(NLE))

P9_TA(2021)0476 A9-0299/2021

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2021)0363),

–  võttes arvesse rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 neljandat lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti b, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0334/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu arvamust(1), mille kohaselt kuulub rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmine Euroopa Liidu ainupädevusse välisasjades,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 82 ja artikli 114 lõiget 8,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0299/2021),

1.  kiidab heaks loa andmise Euroopa Liidu liikmesriikidele anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Jamaica ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi alalisele büroole.

(1) Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamus, 1/13, ECLI:EU:C:2014:2303.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse Euroopa Liidu liikmesriikidel anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Boliivia ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga (COM(2021)0369 – C9‑0336/2021 – 2021/0183(NLE))

P9_TA(2021)0477 A9-0307/2021

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2021)0369),

–  võttes arvesse rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 neljandat lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti b, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0336/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu arvamust(1), mille kohaselt kuulub rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmine Euroopa Liidu ainupädevusse välisasjades,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 82 ja artikli 114 lõiget 8,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0307/2021),

1.  kiidab heaks loa andmise Euroopa Liidu liikmesriikidele anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Boliivia ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi alalisele büroole.

(1) Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamus, 1/13, ECLI:EU:C:2014:2303.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse Euroopa Liidu liikmesriikidel anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Pakistani ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga (COM(2021)0368 – C9‑0335/2021 – 2021/0182(NLE))

P9_TA(2021)0478 A9-0308/2021

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2021)0368),

–  võttes arvesse rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 neljandat lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti b, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0335/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu arvamust(1), mille kohaselt kuulub rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmine Euroopa Liidu ainupädevusse välisasjades,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 82 ja artikli 114 lõiget 8,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0308/2021),

1.  kiidab heaks loa andmise Euroopa Liidu liikmesriikidele anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Pakistani ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi alalisele büroole.

(1) Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamus, 1/13, ECLI:EU:C:2014:2303.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse liikmesriikidel anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Tuneesia ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga (COM(2021)0371 – C9‑0337/2021 – 2021/0198(NLE))

P9_TA(2021)0479 A9-0309/2021

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2021)0371),

–  võttes arvesse rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 38 neljandat lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti b, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C9‑0337/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Kohtu arvamust(1), mille kohaselt kuulub rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmine Euroopa Liidu ainupädevusse välisasjades,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 82 ja artikli 114 lõiget 8,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9‑0309/2021),

1.  kiidab heaks loa andmise Euroopa Liidu liikmesriikidele anda Euroopa Liidu huvides nõusolek Tuneesia ühinemiseks rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooniga;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi alalisele büroole.

(1) Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2014. aasta arvamus, 1/13, ECLI:EU:C:2014:2303.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon veoautode parklate turvalisuse kohta ELis (2021/2918(RSP))

P9_TA(2021)0480 B9-0552/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 26, 67, 73, 87, 88 ja 91,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/96/EÜ teetaristu ohutuse korraldamise kohta(1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/1936, millega muudetakse direktiivi 2008/96/EÜ teetaristu ohutuse korraldamise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/40/EL, mis käsitleb raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteetranspordis ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega(3),

–  võttes arvesse komisjoni 15. mai 2013. aasta delegeeritud määrust (EL) nr 885/2013, millega täiendatakse intelligentseid transpordisüsteeme käsitlevat Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/40/EL seoses veoautodele ja tarbesõidukitele ettenähtud turvalisi parkimiskohti käsitleva teabeteenuse osutamisega(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta otsust nr 585/2014/EL koostalitlusvõimelise ELi-ülese eCall-teenuse kasutuselevõtu kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2021. aasta määrust (EL) 2021/1153, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014, eriti selle artikli 9 lõike 2 punkti b alapunkti vii(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2020. aasta määrust (EL) 2020/1054, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006 maksimaalse ööpäevase ja iganädalase sõiduaja, minimaalsete vaheaegade ning ööpäevaste ja iganädalaste puhkeperioodide miinimumnõuete osas ning määrust (EL) nr 165/2014 sõidumeerikute abil positsioneerimise osas(8),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni 15. juuli 2021. aasta koosolekul toimunud arutelu petitsiooni nr 0549/2021 üle,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 227 lõiget 2,

A.  arvestades, et petitsioonikomisjon on saanud petitsiooni nr 0549/2021, millele on alla kirjutanud 22 735 inimest ning milles väljendatakse muret seoses veoautoparklatega ELi teedevõrgus ja nõutakse ennetavate meetmete võtmist, et vähendada turvalisusprobleemide riski ja ulatust veoautode parkimisaladel;

B.  arvestades, et veosevarguses osalevad tihti organiseeritud kuritegelikud rühmitused ja nad võtavad sageli sihikule väärtuslikud tooted, nagu elektroonika-, tubaka- ja farmaatsiatooted, põhjustades märkimisväärset majanduslikku kahju(9), mis ulatus aastatel 2017–2019 ligikaudu 52 miljoni euroni; arvestades, et need arvud ei ole kõikehõlmavad, kuna veosega seotud kuritegudest ei teatata piisavalt ja nende kohta ei jagata asjakohaseid andmeid;

C.  arvestades, et need kuritegelikud rühmitused on muutumas üha organiseeritumaks, kasutavad tipptasemel tehnoloogiat ja tegelevad paljudel juhtudel tellimustööga, ning arvestades, et vastavalt Europoli 2021. aasta hinnangule raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtudele näib, et ELis raske ja organiseeritud kuritegevusega seotud kurjategijad kasutavad üha rohkem vägivalda, kusjuures ohvreid võetakse sihikule valimatult, sõltumata nende osalemisest või staatusest, põhjustades sageli kahju süütutele kõrvalseisjatele;

D.  arvestades, et Euroopa Liit peaks võitlema kuritegevuse ja organiseeritud kuritegevuse vastu ELi teedevõrgus ning edendama kaupade tõhusat liikumist ohutul viisil ja ilma lisakuludeta, mis on seotud ülemäära suure kallaletungiohuga;

E.  arvestades, et rahvusvahelisi maanteevedusid tegevad autojuhid viibivad pikemat aega kodust ja perekonnast eemal, mis tähendab, et ohutu, turvaline ja hästi varustatud parkimistaristu kogu ELis on nende füüsilise ja vaimse tervise jaoks otsustava tähtsusega;

F.  arvestades, et rahvusvahelisi vedusid tegevate autojuhtide töö-, puhke- ja vaheaegade suhtes kohaldatakse rangeid eeskirju, mille eesmärk on luua Euroopa Liidus ohutu, tõhus ja sotsiaalselt vastutustundlik autoveosektor; arvestades, et nii ELi institutsioonide kui ka liikmesriikide ülesanne on tagada piisav ja kogu ELi hõlmav juurdepääsetav parkimistaristu, mis muudab töö- ja puhkeaja eeskirjad proportsionaalseks ja teostatavaks;

G.  arvestades, et halvad puhketingimused ning suur kuritegevuse ja kallaletungi oht on peamised tegurid, mis muudavad autojuhi elukutse nii väheatraktiivseks; arvestades, et autojuhtide puudus on üha suurenev probleem, mis tekitab probleeme ühtse turu, logistika- ja tarneahelate tulemusliku toimimise ning muude sektorite, näiteks tootmise ja jaemüügi jaoks;

1.  tuletab meelde, et komisjoni 2019. aasta uuringus juhitakse tähelepanu sellele, et ELis on hinnanguliselt puudu 100 000 öist parkimiskohta veoautodele ning sertifitseeritud turvaliste parkimisalade puhul on see puudujääk veelgi suurem(10);

2.  kinnitab, et turvalised ja ohutud veoautode parkimisalad on vajalikud, et tagada elukutselistele sõidukijuhtidele kohustuslike puhkeperioodide ajal sotsiaalselt õiglased tingimused; tuletab meelde, et maanteetranspordisektor kannatab akuutse autojuhtide puuduse all; kutsub komisjoni üles jälgima tähelepanelikult piisava arvu kvaliteetsete turvaliste ja ohutute veoautode parkimisalade kättesaadavust ja karistuste proportsionaalset kohaldamist liikmesriikides; rõhutab, et ELi veoautojuhtide ja transpordiettevõtete mis tahes ebaõiglase kohtlemise või diskrimineerimise korral tuleb võtta meetmeid;

3.  mõistab hukka vedajate vastu suunatud rünnakud veoautode parkimisaladel, sealhulgas surmaga lõppenud rünnakud, ning tuletab meelde, et neid rünnakuid panevad sageli toime hästi korraldatud ja hästi varustatud jõugud, kes mõnikord varastavad kaupu tellimuse alusel ja kasutavad sageli nendest kuritegudest saadud tulu muude raskete kuritegude rahastamiseks;

4.  taunib asjaolu, et sellisel juhtumil võib olla ksenofoobne või rassistlik aspekt;

5.  tunnistab, et veoautode vastu suunatud varavastased kuriteod on üha enam piiriülese iseloomuga ja kujutavad endast veoautojuhtide jaoks peamist turvaohtu; rõhutab, et sellise kuritegevusega nõuetekohaseks võitlemiseks on vaja tõhustatud koostööd, ning nõuab struktureeritumat teabevahetust ja operatiivset koordineerimist liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahel Europoli toetusel, sealhulgas tõhustatud koostööd eraõiguslike isikutega, nagu transporditava vara kaitse assotsiatsioon ja Euroopa turvalise parkimise organisatsioon;

6.  kutsub liikmesriike üles teavitama kuritegudest süstemaatiliselt Europoli, et tagada operatiiv- ja analüütilise toetuse kaudu ühtne reageerimine, ning kutsub komisjoni üles veelgi tugevdama Europoli suutlikkust selles valdkonnas, suurendades tema ressursse ja personali;

7.  kutsub komisjoni üles ergutama olemasolevate veoautoparklate arvu suurendamist ning parandama nende kvaliteeti, turvalisust ja ühenduvust seadusandlike algatuste, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide, liikmesriikide pädevate asutuste vahelise koostöö edendamise mehhanismide ja muude kättesaadavate vahendite, näiteks Euroopa ühendamise rahastu rahastamisprogrammi abil;

8.  nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu võtaksid vajalikke meetmeid kõigi liikmesriikide pädevaid asutusi hõlmava politseikoostöö loomiseks ja arendamiseks, et ennetada, avastada ja uurida kuritegusid teedel ja parkimisaladel;

9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lisama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevatesse lõplikesse partnerluslepingutesse ning nende fondide programmidesse eesmärgid ja lähenemisviisid turvaliste ja ohutute veoautode parkimisalade arvu suurendamiseks;

10.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon on loonud maanteetaristu ohutuse eksperdirühma, kes küsib liikmesriikidelt ja teistelt asjaomastelt sidusrühmadelt selles küsimuses nõu ja eksperditeadmisi, sealhulgas muude kui seadusandlike aktide ettevalmistamiseks, ning on loonud liiklusohutuse kõrgetasemelise töörühma, kes annab strateegilist nõu ja sagedast tagasisidet; nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks tööd selles valdkonnas ja kooskõlastaks oma tegevust liikmesriikidega, et ELi veoautojuhtide olukorda konkreetselt parandada;

11.  rõhutab, kui oluline on rakendada projekte, mille eesmärk on edendada riiklikku ja rahvusvahelist koostööd võitluses veosevarguse vastu, anda ülevaade käimasolevatest menetlustest ja optimeerida juhtumitega seotud tööd operatiivtasandil;

12.  tuletab meelde, kui oluline on tagada turvaliste ja ohutute veoautode parkimisalade loomise ja ajakohastamise prioriteetne rahastamine ELis, kasutades selleks kõiki olemasolevaid ELi ja liikmesriikide rahastamisprogramme;

13.  kutsub liikmesriike üles võtma endale esmavastutust veoautode parkimisalade turvalisuse parandamise eest, kasutades selleks hästi toimivaid riiklikke liiklusohutuse strateegiaid ning konkreetseid meetmeid, mis on sätestatud ELi tõelise liiklusohutuskultuuri aluseks olevates tegevuskavades ja rakenduskavades;

14.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühendama jõud, et parandada teenuste kvaliteeti veoautode parkimisaladel, sealhulgas pakkudes taskukohaseid põhifunktsioone, ja parandama nende turvalisust, tagades samal ajal, et kõigi süsteemi kuuluvate turvaliste veoautode parkimisalade puhul viiakse läbi ELi ühistel standarditel põhinevad sõltumatud välisauditid, et tagada taristu vastavus ELi ohutus- ja turvastandarditele, näiteks kooskõlas direktiiviga 2008/96/EÜ maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta;

15.  peab kahetsusväärseks, et parkimise turvalisus- ja ohutusstandardite ning sertifitseerimisnõuete osas esineb endiselt erinevaid tõlgendusi, ning rõhutab, kui oluline on luua ühtlustatud ELi standard, mis sisaldab selgeid ja ühemõttelisi eeskirju ohutus- ja mugavustasemete kohta;

16.  kutsub komisjoni üles täitma määruses (EL) 2020/1054 sätestatud kohustust kehtestada ELis ohutute ja turvaliste veoautoparklate standardid ja sertifitseerimismenetlused;

17.  rõhutab, et ELi standardid, mis täpsustavad turvaliste ja ohutute veoautode parkimisalade teenuste taset ja turvalisust, ning selliste parkimisalade sertifitseerimise kord tuleb muuta kohustuslikuks, et tagada ja luua turvaliste veoautode parkimisalade ühtne määratlus ning sidus õigusraamistik;

18.  nõuab, et parandataks hädaabi- ja kohese reageerimise teenuste ulatust ja tõhusust ning et kõnesüsteemid pädevatele asutustele teatamiseks võetaks kasutusele kõigis ametlikes keeltes; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid kohese reageerimise süsteemi, kui kuritegu sõidukijuhi või veoauto vastu on toime pandud nende jurisdiktsioonis, ning väldiksid juhtumeid, kus sõidukijuht ei saa kuriteo kergema olemuse või keelebarjääri tõttu või mis tahes muul põhjusel riiklikelt avaliku julgeoleku asutustelt õigeaegset abi;

19.  nõuab regulaarsete turva-/politseipatrullide kasutuselevõtmist parkimisaladel, kus turvateenuseid ei saa pidevalt osutada, kuid on teatatud vedajate vastu suunatud rünnakutest;

20.  rõhutab, kui oluline on tugevdada andmekogumismehhanisme, teabevahetust ja analüütilist tuge, ning kutsub liikmesriike üles rakendama tõhusaid andmete automatiseeritud kogumise, töötlemise ja jagamise mudeleid, et parandada politseijõudude operatiivset reageerimist piiriülesele kuritegevusele;

21.  juhib tähelepanu sellele, et teave turvaliste ja ohutute veoautode parkimisalade asukoha kohta tuleks digitaalsete vahendite kaudu edastada juhtidele ja kogu logistikaahelale kasutajasõbralikul viisil, ning palub komisjonil saavutada see eesmärk, luues aluse koostalitlusvõimelistele IKT-lahendustele, mis võimaldavad sõidukijuhtidel leida ja broneerida turvalisi parkimisalasid ja kavandada vastavalt oma reisid;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama olemasolevaid sõidukisiseseid turvasüsteeme ja igasuguseid arukaid hoiatusvahendeid ning nende ühendamist politsei ja hädaabiteenistustega;

23.  kutsub komisjoni üles esitama meetmeid komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 885/2013 ja määruse (EL) nr 1315/2013 läbivaatamiseks;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima ja soovitama konkreetseid meetmeid kaitsmata veoautode parkimisaladel toime pandud kuritegude ohvrite kaitsmiseks, nagu juurdepääs arstiabile, õigusabile, tõlgile jne;

25.  väljendab heameelt petitsioonikomisjoni otsuse üle luua teabekogumismissioon, et uurida lähemalt petitsioonis nr 0549/2021 kirjeldatud fakte, esitada uusi üksikasju veoautode parkimisalade turvalisuse kohta ja hinnata kohapealseid probleeme;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 319, 29.11.2008, lk 59. (2) ELT L 305, 26.11.2019, lk 1. (3) ELT L 207, 6.8.2010, lk 1. (4) ELT L 247, 18.9.2013, lk 1. (5) ELT L 348, 20.12.2013, lk 1. (6) ELT L 164, 3.6.2014, lk 6. (7) ELT L 249, 14.7.2021, lk 38. (8) ELT L 249, 31.7.2020, lk 1. (9) Europoli 2021. aasta hinnang raske ja organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtudele: „Veosega seotud kuritegevusest tulenev kahju kaheksas enim mõjutatud liikmesriigis ületas 2019. aastal 75 miljonit eurot ja sellel on märkimisväärne mõju tarneahelatele“. (10) Komisjoni 2019. aasta juhtumiuuring veoautode ohutu ja turvalise parkimise kohta, lk 24. Kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/transport/sites/default/files/2019-study-on-safe-and-secure-parking-places-for-trucks.pdf

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon olukorra kohta Somaalias (2021/2981(RSP))

P9_TA(2021)0481 RC-B9-0554/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Somaalia kohta,

–  võttes arvesse ELi‑Aafrika ühisstrateegiat,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Aafrikas riigisiseste põgenike kaitsmist ja abistamist käsitlevat Aafrika Liidu konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ELi‑Somaalia riiklikku soovituskava Somaalia Liitvabariigi jaoks aastateks 2014–2020,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu missiooni Somaalias (AMISOM) 8. novembri 2017. aasta avaldust, milles tehakse teatavaks kavatsus alustada alates 2017. aasta detsembrist vägede järkjärgulist väljaviimist Somaaliast ja viia väed täielikult välja 2020. aastaks,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli 18. septembri 2021. aasta avaldust poliitilise olukorra kohta Somaalias,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 12. märtsi 2021. aasta resolutsiooni 2568 olukorra kohta Somaalias,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et humanitaarolukord Somaalias halveneb jätkuvalt ning et mitmed kriisid, sealhulgas poliitiline ebastabiilsus, terroristlik tegevus, toiduga kindlustamatus, põud, kliimakriis ja COVID‑19 ohustavad stabiilsust, inimeste heaolu ja elatusvahendeid ning põhjustavad ulatuslikku sundrännet kogu riigis ja piirkonnas;

B.  arvestades, et rahvusvahelised abiorganisatsioonid on hoiatanud, et Somaalia on humanitaarkatastroofi äärel, kus hinnanguliselt 5,9 miljonit inimest vajab humanitaarabi ja rohkem kui 2,7 miljonit inimest kogeb hädaolukorra tasemel toiduga kindlustamatust kogu riigis, sealhulgas enam kui 800 000 alla viieaastast last, keda ohustab akuutne alatoitlus; arvestades, et 2 miljonit inimest peab tulema toime tõsise veepuudusega; arvestades, et ÜRO on teatanud, et Somaalia seisab silmitsi kuue aasta suurima rahastamispuudujäägiga; arvestades, et humanitaarpartnerite hinnangul vajab 2022. aastal humanitaarabi 7,7 miljonit somaallast ning 2022. aastal kannatab ligikaudu 1,2 miljonit alla viieaastast last tõenäoliselt akuutse alatoitumuse käes, kui kohe ravi ei osutata;

C.  arvestades, et Somaalia ei ole suutnud reageerida COVID‑19 pandeemiale toimiva tervishoiusüsteemi, hingamisaparaatide, ravimivarude ja personali puudumise tõttu; arvestades, et Somaalia, nii nagu paljud Aafrika riigid, ei ole suutnud vaktsineerida oma elanikkonda vaktsiinide puudumise tõttu ja ainult ligikaudu 3 % elanikkonnast on täielikult vaktsineeritud;

D.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia on rängalt mõjutanud haridussektorit, kuna paljud lapsed, sealhulgas eelkõige need, kes elavad riigisiseste põgenike laagrites, ei saa jätkata kooliharidust näiteks seetõttu, et vanemad kaotavad oma elatusvahendid ja tõhusad sissetulekuallikad;

E.  arvestades, et endiselt põhjustavad riigis suurimat ebakindlust mässulised rühmitused, kes korraldavad valimatuid rünnakuid somaallaste vastu ning on seotud inimröövide ja laste sunniviisilise värbamisega relvakonfliktidesse; arvestades, et 2021. aastal on relvakonfliktides seni tapetud või vigastatud ligikaudu 1 000 tsiviilisikut ning enamiku tsiviilohvrite eest on vastutav Al‑Shabaab; arvestades, et võitlejad on 2021.‑aasta valimisprotsessi häirimiseks hoogustanud oma rünnakuid ja sagenenud on valitsusametnike sihilikud tapmised;

F.  arvestades, et väärkohtlemise ja vägivalla ohvriks on endiselt peamiselt haavatavad rühmad, sealhulgas naised, lapsed, eakad, riigisisesed põgenikud, LGBTQ kogukonna liikmed ja muud vähemused; arvestades, et seksuaalne ja sooline vägivald ning konfliktidega seotud vägivald on jätkuvalt laialt levinud ja karistamata, eriti konfliktidest mõjutatud piirkondades;

G.  arvestades, et vastavalt ÜRO peasekretäri 2021. aasta aruandele laste ja relvastatud konfliktide kohta jätkus Somaalias tõsine laste väärkohtlemine, kusjuures 2020.a astal hukkus või sandistus vähemalt 1 087 last; arvestades, et Al‑Shabaab on peamine laste värbaja, kusjuures eelmisel aastal võtsid Al‑Shabaab, valitsuse julgeolekujõud, piirkondlikud julgeolekujõud ja klannide relvarühmitused tööle kokku 1 716 last;

H.  arvestades, et 2020. aasta augustis esitas Mogadishu parlament uue seksuaalkuritegusid käsitleva seaduseelnõu, mis võimaldab lastel abielluda, määratledes lapsed pigem füüsilise küpsuse kui vanuse alusel, ning millega nähakse ohvritele ette nõrgad menetluslikud kaitsemeetmed; arvestades, et uue seksuaalsuhtekuritegusid käsitleva seaduseelnõuga rikutakse rahvusvahelisi ja piirkondlikke inimõigustealaseid kohustusi;

I.  arvestades, et väljendusvabadus on jätkuvalt väga piiratud ning ajakirjanikke ja inimõiguste kaitsjaid ähvardatakse, peetakse meelevaldselt kinni ning keeldutakse nõuetekohasest menetlusest ja õiglase kohtumõistmisega seotud nõudmistest; arvestades, et piirkondliku ja föderaalse tasandi ametivõimud on meediaväljaanded sulgenud; arvestades, et ametivõimud uurivad harva ajakirjanike vastu suunatud tapmisi või rünnakuid või esitavad nende eest süüdistusi;

J.  arvestades, et enne valimisprotsessi on Somaalia föderaalvalitsuse julgeolekujõud ning eelkõige Puntlandi ja Al‑Shabaabi piirkondlikud ametivõimud suurendanud ajakirjanike vastu suunatud rünnakuid hirmutamise, ahistamise ja meelevaldsete vahistamiste kaudu; arvestades, et sõltumatu meedia on õiglase valimisprotsessi oluline osa; arvestades, et 2021. aastal on ebaseaduslikult tapetud arvukalt ajakirjanikke, sealhulgas raadio Mogadishu direktor, veteran-ajakirjanik Abdiaziz Mohamud Guled, kelle Al‑Shabaab mõrvas 20. novembril 2021 Mogadishus;

K.  arvestades, et hinnanguliselt 2,9 miljonit somaallast on riigisisesed põgenikud; arvestades, et 2021. aasta augustist oktoobrini oli 55 000 inimest sunnitud oma kodudest põgenema, kusjuures 80 % neist põgenes konflikti ja 20 % kliimanähtuste tõttu; arvestades, et Keenias on mitu pagulaslaagrit ning need on alates 1991. aasta kodusõjast Somaalias vastu võtnud Somaalia pagulasi ja varjupaigataotlejaid, sealhulgas Kakuma ja Dadaabi laagrid, kus on ligikaudu 520 000 registreeritud pagulast ja varjupaigataotlejat; arvestades, et elamistingimused laagrites on ebaturvalised ning et eelkõige naised, lapsed ja LGBTQ kogukonna liikmed kogevad korduvaid väärkohtlemisi ja vägivalda; arvestades, et 29. aprillil 2021. aastal leppisid ÜRO pagulaste ülemvolinik (UNHCR) ja Keenia valitsus kokku tegevuskavas, millega lükati Dadaabi ja Kukuma laagrite sulgemine edasi 30. juunile 2022;

L.  arvestades, et Somaalia on endiselt üks kõige ohtlikumaid Aafrika riike ametiühingutegelaste jaoks, kes kogevad süstemaatiliselt vägivalda ja hirmutamist; arvestades, et Somaalia töötajaid jäetakse pidevalt ilma põhilistest inim- ja tööõigustest, nende töötervishoid ja -ohutus seatakse regulaarselt ohtu ja neile makstakse vähe palka, sealhulgas kolmandate riikide töövõtjate poolt;

M.  arvestades, et valimisprotsess pidi algselt lõpule jõudma 2021. aasta oktoobris presidendivalimistega; arvestades, et valimisprotsess on tulenevalt föderaalliikmesriikide viivitustest Somaalia föderaalparlamendi – mis omakorda valib Somaalia presidendi – mõlema koja liikmete valimiste korraldamisel siiski pidevalt peatunud; arvestades, et mida kauem valimisprotsess edasi lükkub, seda rohkem ressursse juhitakse kõrvale olulistelt riiklikelt prioriteetidelt, nagu humanitaarhädaolukordadele reageerimine;

N.  arvestades, et klannide delegaadid peavad nimetama alamkotta kokku 275 parlamendiliiget, samas kui Somaalia viie osariigi seadusandlikud kogud on valinud ülemkotta juba kõik 54 senaatorit; arvestades, et ametivõimud on kohustunud viima alamkoja valimised lõpule 24. detsembriks 2021; arvestades, et valimisprotsesside usaldusväärne lõpuleviimine on Somaalia julgeoleku ja pikaajalise arengu tagamiseks otsustava tähtsusega;

O.  arvestades, et 26 % ülemkotta valitutest on naised, mis kujutab endast positiivset arengut Somaalia teel soolise võrdõiguslikkuse poole; arvestades, et tuleb teha täiendavaid jõupingutusi, et täita alamkoja kokkulepitud kvoot 30 % ja saavutada naiste täielik kaasamine Somaalia poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike otsuste tegemisse;

P.  arvestades, et välissekkumine sisepoliitilistesse protsessidesse ja valimiste korraldusse on takistanud valimiste õigeaegset lõpuleviimist; arvestades, et 15. novembril 2021 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 2607 (2021), millega uuendatakse relvaembargot Somaalia suhtes;

Q.  arvestades, et ÜRO poolt AMISOMile antud volitused lõpevad 31. detsembril 2021; arvestades, et Somaalia föderaalvalitsus ja Aafrika Liit ei ole suutnud kokku leppida Aafrika Liidu juhitava missiooni ümberkujundamises, nagu on sätestatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2568 (2021); arvestades, et EL on mitmesuguste vahendite kaudu olnud peamine AMISOMi ja Aafrika Liidu Somaalias toimuva tegevuse rahaline toetaja alates 2007. aastast;

R.  arvestades, et 2020. aasta detsembris pikendas nõukogu oma kolme Somaalias läbiviidava ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missiooni ja operatsiooni, ELi missiooni võimete tugevdamiseks Somaalias (EUCAP Somalia) ja ELi Somaalia väljaõppemissiooni (EUTM Somalia) – ja operatsiooni EUNAVFOR ATALANTA volitusi kuni 31. detsembrini 2022;

S.  arvestades, et 5. novembril 2021 kuulutas Somaalia Aafrika Liidu saadiku Simon Mulongo persona non grata’ks ja kohustas teda seitsme päeva jooksul riigist lahkuma, süüdistades teda tegevuses, mis ei ole AMISOMi volitustega kooskõlas;

T.  arvestades, et aastatel 2014–2020 eraldas EL Somaaliale riikliku soovituskava raames 286 miljonit eurot, keskendudes õigusriigi, julgeoleku, toiduga kindlustatuse ja hariduse toetamisele; arvestades, et 2021. aastal eraldas EL 45,3 miljonit eurot humanitaarprojektide rahastamiseks Somaalias, sealhulgas 2,8 miljonit eurot, et toetada riigis COVID‑19 vaktsiinide kasutuselevõttu; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid annavad kokku üle 35 % kogu Somaalia humanitaarabist;

1.  väljendab sügavat muret süveneva humanitaarkriisi pärast Somaalias; mõistab hukka kõik terrorirühmituste, eelkõige Al‑Shabaabi toime pandud inimõiguste rikkumised ja kuritarvitamised ning valimatud rünnakud tsiviilisikute, humanitaartöötajate, ajakirjanike, valimisametnike ja AMISOMi vastu; kutsub kõiki Somaalia eri konfliktides osalevaid pooli üles viivitamatult lõpetama inimõiguste rikkumised ning võtma konkreetseid meetmeid, et süüdlased õiglase kohtumõistmise teel kohtu alla anda; nõuab tungivalt vaenutegevuse lõpetamist ja võimaluse korral ulatusliku dialoogi pidamist, et käsitleda poliitilisi erimeelsusi;

2.  tuletab meelde, et kestev stabiilsus ja rahu on Somaalias võimalik saavutada ainult sotsiaalse kaasamise ja hea valitsemistava abil, mille aluseks on demokraatia ja õigusriigi põhimõtted; kutsub seetõttu Somaalia juhte üles suurendama jõupingutusi riigi valimisprotsessi lõpuleviimiseks ning viima enne 2021. aasta lõppu lõpule kaasavad ja usaldusväärsed alamkoja valimised, et seejärel saaks võimalikult kiiresti korraldada presidendivalimised; rõhutab, et valimisprotsess peab toimuma rahumeelselt kooskõlas eelnevalt kokku lepitud 27. mai 2021. aasta ajakavaga; kutsub Somaalia juhte lisaks üles ilmutama vaoshoitust ja hoiduma igasugusest tegevusest, mis võiks teravdada poliitilisi pingeid või vägivalda, et saavutada stabiilsus ja võtta Al‑Shabaabilt võimalus poliitilist mõju saavutada; nõuab, et kampaania ja valimiste ajal austataks täielikult põhiõigusi, sealhulgas rahumeelse kogunemise õigust, ning liikumis-, ühinemis- ja väljendusvabadust; mõistab hukka igasuguse ülemäärase jõu kasutamise valitsusjõudude poolt poliitilise opositsiooni või meeleavaldajate vastu; hoiatab edasiste algatuste eest, mis viivad eelnevate volituste pikendamiseni ilma Somaalia sidusrühmade ulatusliku toetuseta, ning on vastu mis tahes paralleelsetele protsessidele või osalistele valimistele;

3.  nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja rahvusvahelised partnerid suurendaksid kiiresti kooskõlas nõuetega humanitaarabi ja annaksid COVID‑19‑le reageerimiseks täiendavat abi, eelkõige vaktsiinide jagamise ning hädavajalike meditsiinitarvete ja farmaatsiatoodete pakkumise kaudu; rõhutab, et rahvusvaheline üldsus peab aitama teha kõik endast oleneva COVID‑19 pandeemia kontrolli alla saamiseks Somaalias ja piirkonnas, sealhulgas vaktsiinide suurema jaotamise ja vaktsiinide tootmise suutlikkuse suurendamise kaudu;

4.  kutsub Somaalia ametivõime üles lõpetama kõik meelevaldsed vahistamised ja vabastama kõik isikud, keda peetakse ebaseaduslikult ja põhjendamatult kinni, võitlema tsiviilisikute ahistamise ja hirmutamise vastu julgeolekujõudude, poliitikute ja kohalike ametivõimude poolt ning tagama, et süüdlased võetakse vastutusele; nõuab, et ametivõimud lõpetaksid sõjaväekohtute määratud hukkamised, kehtestaksid moratooriumi ja kaotaksid surmanuhtluse; nõuab tungivalt, et Somaalia valitsus tugevdaks õigusriiki, looks sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteemi ning tagaks kohtuvälise ja ülemäärase vägivalla ohvritele hüvitise maksmise; nõuab tungivalt, et Somaalia ametivõimud võtaksid kiiresti vastu tsiviilelanike kaitse poliitika ja riikliku terrorismivastase võitluse seaduse ning tagaksid nende täieliku vastavuse rahvusvahelistele inimõiguste normidele ja standarditele;

5.  on väga mures pagulaste ja riigisiseste põgenike arvu pärast Somaalias ning nende heaolu pärast; nõuab, et EL ja rahvusvahelised partnerid teeksid koostööd Somaalia föderaalvalitsusega, et pakkuda kaitset, abi ja püsivaid lahendusi kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega; väljendab heameelt selle üle, et Somaalia föderaalvalitsus on ratifitseerinud Aafrikas riigisiseste põgenike kaitsmist ja abistamist käsitleva Aafrika Liidu konventsiooni, ning kutsub komisjoni üles abistama Somaaliat riiklike õigusraamistike väljatöötamisel ning riigisiseste põgenike ja pagulaste turvalisuse tagamisel, pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele isikutele, nagu naised, lapsed ja vähemusrühmadesse kuuluvad isikud, keda ähvardab kõige suurem vägivalla, väärkohtlemise ja kuritarvitamiste oht;

6.  on väga mures kliimamuutuste, sealhulgas äärmuslike ilmastikunähtuste ja rändtirtsuparvede lainete põhjustatud sotsiaalse ja majandusliku kahju pärast; väljendab heameelt 2021. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsil (COP26) Somaalia võetud kohustuse üle õiglaseks üleminekuks, mis põhineb sotsiaalsel dialoogil ja taastuvenergia prioriseerimisel, et katta Somaalia energiavajadused; nõuab kliimaga seotud katastroofide ennetamiseks ja leevendamiseks kiireloomulisi meetmeid ja tegevuskavade, näiteks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) kõrbe- ja rändtirtsukriisi tegevuskava rakendamist;

7.  mõistab hukka terrorirühmituste rünnakud humanitaartöötajate vastu, taristu hävitamise ja abi kõrvalesuunamise; tuletab meelde, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb kogu Somaalias tagada takistamatu juurdepääs abivajavatele isikutele humanitaarabi õigeaegseks kohaletoimetamiseks;

8.  kinnitab taas, et toetab kindlalt kõiki inimõiguslasi ja keskkonnakaitsjaid Somaalias ja nende tegevust; kutsub ELi delegatsiooni ja liikmesriikide esindusi Somaalias üles suurendama oma toetust kodanikuühiskonnale Somaalia ametivõimudega suhtlemisel, kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, et suurendada oma toetust inimõiguslaste ja keskkonnakaitsjate tegevusele, ning vajaduse korral hõlbustama erakorraliste viisade väljastamist ja pakkuma ajutist varjupaika ELi liikmesriikides;

9.  tunnustab Aafrika Liidu missiooni Somaalias (AMISOM) rolli suurema julgeoleku tagamisel Al‑Shabaabi ja relvastatud mässuliste rühmituste põhjustatud ohu kontekstis, väljendab seoses AMISOMi operatsioonidega toetust Somaalia üleminekukavale ning nõuab selle õigeaegset rakendamist; kutsub Somaalia peamisi julgeolekuvaldkonna sidusrühmi üles jõudma kokkuleppele Somaalia julgeolekualase ülemineku toetamiseks kavandatud tulevase AMISOMi strateegilistes eesmärkides, suuruses ja koosseisus, et Somaalia üleminekukava edukalt rakendada; nõuab riigi julgeolekustruktuuri tugevdamist, et kaitsta elanikkonda; kutsub Somaalia föderaalvalitsust, AMISOMi ja liitlasvägesid üles tagama, et nende sõjalised kampaaniad Al‑Shabaabi vastu viiakse läbi rangelt kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õigusega;

10.  rõhutab, et Somaalia ametivõimudel peaks olema esmane vastutus julgeoleku tagamise eest oma riigis, kuid nad ei ole veel võimelised seda tegema võitluses Al-Shabaabi ja relvastatud mässuliste rühmituste vastu; tuletab kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2568 (2021) meelde, kui oluline on töötada kiiresti välja kava selle kohta, milline oleks Aafrika Liidu ümberkujundatud kohalolek pärast 2021. aastat; tuletab sellega seoses meelde ÜRO, Aafrika Liidu ja Somaalia föderaalvalitsuse esmavastutust sellise kava väljatöötamisel, rahvusvaheliste partnerite toel;

11.  nõuab kõigi välisosalejate puhul tungivalt, et nad ei ohustaks käimasolevaid jõupingutusi riigi ülesehitamisel ja rahuloomes, edendades stabiilsust ja säilitades samal ajal riigi ühtsuse; tuletab kõigile osapooltele meelde jätkuvat relvaembargot, mille ÜRO Julgeolekunõukogu Somaalia suhtes vastu võttis;

12.  väljendab heameelt naiste suurema esindatuse üle parlamendivalimistel, märkides, et endiselt on vaja veelgi suuremat esindatust; rõhutab naiste olulist rolli konfliktide lahendamisel ja rahuloomes; nõuab naiste täielikku, võrdset ja sisulist osalemist ja kaasamist kõigil tasanditel kooskõlas Somaalia naiste hartaga;

13.  mõistab hukka jätkuva seksuaalse ja soolise vägivalla naiste ja tütarlaste vastu Somaalias ning nõuab jätkuvaid ja kooskõlastatud riiklikke jõupingutusi seksuaalse ja soolise vägivalla vastu võitlemiseks, sealhulgas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni 190 (vägivald ja ahistamine töömaailmas), mille Somaalia on ratifitseerinud, tõhusat riigi õigusesse ülevõtmist ja kohaldamist, naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni ratifitseerimist ning naiste suguelundite moonutamist käsitlevate progressiivsete õigusaktide jõustamist nii riigi kui ka föderaaltasandil; nõuab tungivalt, et Somaalia valitsus võtaks konkreetseid meetmeid naiste ja laste vastu suunatud seksuaalse vägivalla ennetamiseks;

14.  kutsub Somaalia ametivõime üles tunnistama kehtetuks 2020. aasta muudetud meediaseaduse sätted, mis piiravad tõsiselt meedia- ja väljendusvabadust ning ei vasta väljendusvabaduse rahvusvahelistele standarditele;

15.  taunib hiljutisi rünnakuid ajakirjanike ja meediatöötajate vastu, kellel on õiguspärane roll riigi ülesehitamisel ja valimisprotsessis ning kellel peaks olema võimalik teha oma tööd ilma hirmu või hirmutamiseta; kutsub Somaalia ametivõime üles läbi viima ja lõpule viima kõigi 2021. aastal mõrvatud ajakirjanike mõrvade uurimised, sealhulgas Jamal Farah Adani mõrva uurimise, ning süüdlased vastutusele võtma;

16.  nõuab tungivalt, et Somaalia föderaalvalitsus ja selle föderaalliikmesriigid kuulutaksid viivitamata välja moratooriumi ajakirjanike vahistamisele ja vangistamisele nende ajakirjanduskohustuste täitmisel, nagu soovitasid Piirideta Reporterid ja Somaalia ajakirjanike riiklik liit, ning lõpetaksid Somaalia vana ja aegunud kriminaalseadustiku jätkuva kasutamise ajakirjanike karistamiseks ning meediavabaduse ja väljendusvabaduse piiramiseks;

17.  kutsub Somaalia föderaalvalitsust, selle föderaalliikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles tagama, et Somaalias tegutsevad välismaised või hargmaised ettevõtjad austaksid, järgiksid ja kohaldaksid täielikult rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid ja muid õigusakte, sealhulgas Somaalia esialgset põhiseadust ja seadusi, samuti ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning ILO põhikonventsioone; rõhutab vajadust võtta sihikule Al‑Shabaabi rahalised vahendid ja hoida ära ebaseadusliku tulu teenimine, sealhulgas toorainetest;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidule, Somaalia presidendile, peaministrile ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning AKV‑ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon inimõiguste rikkumise kohta eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate, eelkõige Wagneri rühmituse poolt (2021/2982(RSP))

P9_TA(2021)0482 RC-B9-0560/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja soovitusi, eelkõige 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni eraturvafirmade kohta(1), 16. septembri 2020. aasta resolutsiooni ELi ja Aafrika julgeolekukoostöö kohta Saheli piirkonnas, Lääne-Aafrikas ja Aafrika Sarvel(2), 16. septembri 2021. aasta soovitust ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suuna kohta(3) ning 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni Somaalia kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/1998, mis käsitleb inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid(5) (kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim),

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

–  võttes arvesse Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni 1977. aasta konventsiooni Aafrikas palgasõdurite kasutamise keelustamise kohta,

–   võttes arvesse 1989. aasta rahvusvahelist konventsiooni palgasõdurite värbamise, kasutamise, rahastamise ja väljaõpetamise keelustamise kohta,

–  võttes arvesse 17. septembri 2008. aasta Montreux’ dokumenti riikide asjaomaste rahvusvaheliste õiguslike kohustuste ja heade tavade kohta seoses eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate tegevusega relvakonfliktides (Montreux’ dokument),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu loodud Liibüa sõltumatu teabekogumismissiooni 1. oktoobri 2021. aasta aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu ekspertide 31. märtsi 2021. aasta avaldust Venemaa koolitajate kohta ja 27. oktoobri 2021. aasta avaldust Wagneri rühmituse kohta Kesk-Aafrika Vabariigis,

–  võttes arvesse Liibüa-teemalise Pariisi rahvusvahelise konverentsi 12. novembri 2021. aasta deklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO suuniseid eraõiguslikes turvafirmades relvastatud isikute poolt osutatavate turvateenuste kasutamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse aruandeid, pressiteateid ja süüdistuskirju, mille on koostanud ÜRO töörühm, kes käsitleb palgasõdurite kasutamist inimõiguste rikkumiseks ja rahvaste enesemääramisõiguse teostamise takistamiseks (ÜRO palgasõdurite kasutamist käsitlev töörühm), eelkõige neid, mis avaldati 24. märtsil 2021. aastal ja 27. oktoobril 2021. aastal,

–  võttes arvesse kirja, mille Kesk-Aafrika Vabariigi eksperdirühm (kelle volitusi pikendati resolutsiooni 2536 (2020) kohaselt) saatis 25. juunil 2021. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu eesistujale,

–  võttes arvesse valitsustevahelist avatud töörühma, kelle ülesanne on töötada välja eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate tegevust reguleeriva rahvusvahelise õigusraamistiku sisu, ilma raamistiku laadi piiramata,

–  võttes arvesse eraõiguslike turvateenuste osutajate rahvusvahelist toimimisjuhendit,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et eraõiguslikud sõjaliste ja turvateenuste osutajad on eraettevõtted, kes osutavad sõjalisi ja/või turvateenuseid, mis võivad muu hulgas hõlmata relvastatud valvet, relvasüsteemide hooldust ja käitamist, vangide kinnipidamist, kohalike vägede ja julgeolekutöötajate nõustamist ja väljaõpet; arvestades, et viimastel aastatel on riigiga seotud ja valitsusvälised osalejad hakanud selliseid teenuseosutajaid konfliktipiirkondades kasutama palju sagedamini; arvestades, et 21. sajandi konfliktide tõttu, mis algasid Afganistani ja Iraagi sõdadest, on eraõiguslikud sõjaliste ja turvateenuste osutajad osalenud kõigil tasanditel, s.o alates logistilisest toest kuni ressursimahukate operatsioonideni;

B.  arvestades, et selle valdkonna arvukad reeglid ei ole üksteisega kooskõlas ja on riigiti väga erinevad; arvestades, et karistuste puudumise tõttu pakuvad ühtlustamata riigisisesed õigusaktid ja mõningate eraõiguslik sõjaliste ja turvateenuste osutajate vastu võetud eneseregulatsiooni meetmed kuritarvituste eest vähe kaitset ning sellel võib olla suur mõju sellele, kuidas eraõiguslikud sõjaliste ja turvateenuste osutajad mitmepoolsetes operatsioonides ja konfliktipiirkondades käituvad;

C.  arvestades, et sõjategevuses osalemisel on eraõiguslikud sõjaliste ja turvateenuste osutajad kohustatud järgima rahvusvahelist õigust, eelkõige nagu on sätestatud kõigi ÜRO liikmesriikide poolt ratifitseeritud Genfi konventsioonides; arvestades, et Genfi konventsioonide sätteid tunnustatakse rahvusvahelise tavaõigusena; arvestades, et Genfi konventsioonide I lisaprotokolli artiklis 47 on sätestatud palgasõduri määratlus; arvestades, et selle kohaselt on palgasõdurid tsiviilisikud ja seetõttu ei ole neil lubatud konfliktis osaleda; arvestades, et rahvusvahelise konventsiooniga palgasõdurite värbamise, kasutamise, rahastamise ja väljaõpetamise keelustamise kohta on palgasõdurid keelatud;

D.  arvestades, et eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate reguleerimiseks tehakse pidevalt tööd, eelkõige ÜRO valitsustevahelises avatud töörühmas, kelle ülesanne on töötada välja eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate tegevust reguleeriva rahvusvahelise õigusraamistiku sisu, ilma raamistiku laadi piiramata; arvestades, et selle õigusraamistiku eelnõu on kavas esitada 2022. aasta aprillis; arvestades, et EL valiti Montreux’ dokumendi foorumi eesistuja toetajate rühma liikmeks;

E.  arvestades, et väga paljud palgasõduritena tegutsevad eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate liikmed on minevikus, aga ka hiljutistes ja käimasolevates konfliktides, pannud nii võitlejate kui ka tsiviilisikute vastu toime ränki inimõiguste rikkumisi, sealhulgas sõjakuritegusid; arvestades, et neist rikkumistest enamiku eest ei ole karistust määratud ning neid rikkumisi ei ole uuritud, kedagi ei ole vastutusele võetud ega süüdi mõistetud;

F.  arvestades, et mõned riigid, näiteks Venemaa, Türgi ja Araabia Ühendemiraadid, on eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate kaudu kohal paljudes praegustes või endistes konfliktipiirkondades kogu maailmas;

G.  arvestades, et Wagneri rühmitus on selliste paramilitaarjõudude ja ettevõtete võrgustik, mis on omavahel seotud omandi ja logistikavõrgustike kattuvuse tõttu; arvestades, et Wagneri rühmitus eristub teistest eraõiguslikest sõjaliste ja turvateenuste osutajatest mitmel põhjusel, näiteks selle poolest, et tal on tõendatud sidemed Vene riigi kõrgeimate võimuringkondadega, tema kohalolust on teateid paljudes riikides, tema ulatuslikes operatsioonides osaleb hinnanguliselt 10 000 töövõtjat ning on tõendeid rühmituse poolt toime pandud ränkadest inimõiguste rikkumistest, milles on teda on süüdistatud; arvestades, et Venemaa karistusseadustiku artikli 359 kohaselt on palgasõdurite kasutamine keelatud, mis tähendab, et Kremlil on võimalik selliste eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate nagu Wagneri rühmitus ebaseaduslikust tegevusest avalikult distantseeruda, kuid samal ajal on selles mitu lünka, mis võimaldavad kasutada neid teenuseosutajaid olulise poliitilise ja sõjalise vahendina konfliktides üle kogu maailma;

H.  arvestades, et sõltumatud organisatsioonid on tõendanud, et Wagneri rühmitusel on sidemed Venemaa ametivõimudega, nt Bellingcat on sellest teada andnud 2019. aasta jaanuarist 2021. aasta novembrini avaldatud aruannetes; arvestades, et Wagneri rühmitus kasutab väidetavalt Venemaa sõjalist taristut ja ühisbaasi, teda veetakse Venemaa sõjalennukitega ja ta kasutab sõjaväe tervishoiuteenuseid; arvestades, et seda rahastatakse osaliselt Venemaa relvajõudude varustamiseks mõeldud mitme miljoni dollari suuruste toitlustus- ja ehituslepingute kaudu, mis on sõlmitud Venemaa presidendi Vladimir Putini lähedase liitlase Jevgeni Prigožiniga seotud ettevõtetega; arvestades, et Venemaa sõjaväeluureagentuur GRU, Venemaa kaitseministeerium ja konsulaarteenistused on täielikult kaasatud Wagneri rühmituse töötajate rahastamisse, värbamisse, väljaõppesse ja kaitsesse;

I.  arvestades, et EL kehtestas hr Prigožini suhtes sanktsioonid selle eest, et ta osales Liibüa konfliktis; arvestades, et rühmituse kontrolli all on mitu ettevõtet, mille suhtes kohaldatakse USA rahandusministeeriumi andmetel Venemaa poolsõjaliste operatsioonide toetamise, autoritaarsete režiimide kaitsmise ja loodusvarade kasutamise eest USA sanktsioone;

J.  arvestades, et eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate kasutamisel tugineb Kreml Nõukogude Liidu pikaajalisele tavale saata paljudesse konfliktidesse kogu maailmas sõjaväe asemel „nõustajate“ nimetuse all tuhandeid sõjavaldkonna spetsialiste, kuid samal ajal Venemaa osalemist ametlikult eitada, arvestades, et president Putin ütles 11. aprillil 2012. aastal Venemaa Riigiduumas peetud kõnes, et eraõiguslike sõjaliste teenuste osutajate rühma abil oleks väga hea saavutada riiklikke eesmärke nii, et Venemaa ei peaks otseselt sekkuma; arvestades, et Wagneri rühmituse nimest on hakatud järk-järgult loobuma, et vältida avalikku kontrolli ning Prigožin ja president Putin sellest distantseerida, ning selle asemel kasutatakse muid eri nimega rühmitusi; arvestades, et Kreml püüab ära kasutada sellist asjade käiku ja asjaolu, et Wagneri rühmitusel ei ole õiguslikku staatust, mis annab võimaluse rühmituse tegevust ja toime pandud kuritegusid endiselt eitada, nii et see mõjuks usutavalt;

K.  arvestades, et Venemaa Ukraina vastase agressiooni kontekstis võib sellisteeraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate nagu Wagneri rühmitus E.N.O.T Corp ja the Cossacks, kasutamise eesmärk olla sõjalise sekkumise varjamine, ohvrite vältimine regulaarvägedes ja seeläbi sõjaliste agressioonide tagajärjel tekkivate inimkaotuste varjamine Venemaa üldsuse eest;

L.  arvestades, et Wagneri rühmitus tuvastati esmakordselt 2014. aastal, kui ta toetas venemeelseid separatiste ja aitas Venemaa sõjaväge Ukrainas Donbassis toimuvas sõjategevuses ning ebaseaduslikus sissetungis Ukraina Krimmi ja selle annekteerimises; arvestades, et rühmitus on sellest ajast alates osalenud konfliktides Süürias, Sudaanis, Mosambiigis, Liibüas, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Venezuelas;

M.  arvestades, et Kesk-Aafrika Vabariigis jõudsid palgasõdurite kasutamise, äritegevuse ja inimõiguste ning kadunuks jääma sundimise küsimustega tegelevate ÜRO töörühmade eksperdid ning piinamise ja kohtuväliste, kiir- ja omavoliliste hukkamiste ÜRO eriraportöörid ühiselt 2021. aasta oktoobris järeldusele, et Wagneri rühmitus oli pannud toime ränki ja pidevaid inimõiguste rikkumisi, sealhulgas massilised kiirhukkamised, meelevaldsed kinnipidamised, seksuaalvägivald, rüüstamine, kadunuks jääma sundimine ja piinamine ülekuulamiste ajal;

N.  arvestades, et Wagneri rühmitus on osalenud selliste oluliste ressursside nagu kaevandus- ja tollitulude ulatuslikus ülevõtmises, nõrgestades seeläbi arengumaid ja jättes nad ilma tähtsatest avalikest ressurssidest; arvestades, et näiteks pärast seda, kui Venemaa ja Kesk-Aafrika Vabariik kirjutasid 2018. aastal alla sõjalisele lepingule, anti Wagneri rühmituse alla kuuluvale ettevõttele Lobaye Invest mitmel kaevandusobjektil kulla ja teemantide kaevandamise õigused; arvestades, et CNNi 2021. aasta juuni teadaandest selgus, et Venemaa palgasõdurid hukkasid kaevanduspiirkondades tsiviilisikuid ja saatsid välja kohalikke elanikke;

O.  arvestades, et Liibüas on Wagneri rühmitus vähemalt alates 2018. aastast osalenud logistilise toe pakkumises ja sõjalistes operatsioonides, et toetada Liibüa mässuliste kindralit Khalifa Haftari; arvestades, et Liibüas 2021. aasta oktoobris toimunud ÜRO teabekogumismissiooni aruande kohaselt on Wagneri rühmitus osalenud sõjakuritegudes, sealhulgas tsiviilisikute ja kinnipeetavate kiirhukkamistes, orjastamises ja rahvusvaheliselt keelatud jalaväemiinide paigaldamises ning tsiviilisikute, sealhulgas laste tapmises ja sandistamises, näiteks Al Sbeaa külas Tripolist lõuna pool; arvestades, et aruandes on kirjeldatud ÜRO relvaembargo korduvat rikkumist ning Venemaa sõjaväe kaubalennukite kasutamist Wagneri rühmituse poolt; arvestades, et Venemaa palgasõdurite ja sõjaliste instruktorite toetus radikaalsetele relvastatud rühmitustele on ELi lõunanaabrust veelgi destabiliseerinud;

P.  arvestades, et 12. novembril 2021 Pariisis toimunud Liibüa-teemalisel konverentsil osalenud riigid väljendasid vastuseisu igasugusele välisekkumisele Liibüa asjadesse ja toetasid tegevuskava rakendamist, mis näeb ette palgasõdurite, välisvõitlejate ja välisjõudude viimise Liibüa territooriumilt välja; arvestades, et 2021. aasta novembri alguses saatis Türgi Liibüasse lisaks 7 000 palgasõdurile, kes olid riigis juba kohal ja Türgile lojaalsed, veel umbes 150 Süüria palgasõdurit, hoolimata kohalikest ja rahvusvahelistest nõudmistest viia kõik välisjõud enne 24. detsembriks 2021 kavandatud parlamendi- ja presidendivalimisi välja; arvestades, et ÜRO Liibüa-ekspertide rühma 2019. aasta septembris avaldatud lõpparuande kohaselt (mis põhineb 2011. aasta resolutsioonil 1973) värbas Araabia Ühendemiraatide ettevõte Black Shield Security Services Liibüa konfliktis osalemiseks Sudaani kodanikke;

Q.  arvestades, et Wagneri töötajaid on alates 2015. aasta lõpust saadetud Süüriasse toetama Venemaa sõjaväe sekkumist, et päästa Assadi režiim; arvestades, et palgasõdurid on toime pannud ja filminud Süüria elanikkonna vastu suunatud jõhkraid kuritegusid, nagu tsiviilelanike piinamine, tapmine ja pea maharaiumine Palmyra lähistel; arvestades, et Süüria eralennuettevõtja Cham Wings on vedanud palgasõdureid Venemaalt Liibüasse ja hiljuti rändajaid Minskisse;

R.  arvestades, et palgasõdurite kasutamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm on avaldanud teateid, milles väidetakse, et Aserbaidžaan on kasutanud Türgi abiga Süüria palgasõdureid, et toetada oma sõjalisi operatsioone Mägi-Karabahhi konfliktipiirkonnas;

S.  arvestades, et 30. juulil 2018 mõrvati kolm auhinnatud Venemaa ajakirjanikku, kes olid uurimas Wagneri rühmituse kaevandamistegevust Kesk-Aafrika Vabariigis; arvestades, et ajakirjanike kaitse komitee andmetel oli Venemaa ajakirjanik Maxim Borodin, kes Wagneri rühmituse tegevusest Süürias 2018. aasta märtsis teada andis, üks mitmest ajakirjanikust, kes surid Venemaal siis, kui olid parajasti uurimas tundlikke ja ametivõimudele ebameeldivaid tagajärgi põhjustada võivaid küsimusi;

T.  arvestades, et 15. novembril 2021 teatas komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell ELi välisministrite konsensusest võtta 2021. aasta detsembris toimuval ELi välisasjade nõukogu istungil Wagneri rühmituse suhtes piiravaid meetmeid; arvestades, et 20. septembril 2021 hoiatas ta Wagneri rühmituse võimaliku osalemise eest Malis;

U.  arvestades, et Wagneri rühmituse ja Mali ametivõimude vaheline kokkulepe, millest on teada antud, sisaldab kava lähetada riiki 1 000 töövõtjat; arvestades, et EL on saatnud Malisse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonid;

V.  arvestades, et nõukogu võttis 7. detsembril 2020 vastu määruse (EL) 2020/1998, millega kehtestatakse kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim, mis võimaldab ELil kehtestada piiravaid meetmeid konkreetsetele isikutele, üksustele ja asutustele, sealhulgas riikidele ja valitsusvälistele osalejatele, kes vastutavad ränkade inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste eest kogu maailmas või on nendega seotud; arvestades, et EL on kohustatud seda määrust inimõiguste rikkumise korral täielikult järgima;

1.  väljendab suurt muret inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse arvukate rikkumiste pärast, millest eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate üha suureneva tegevuse tõttu järjest rohkem teada antakse ning mille eest ei ole veel peaaegu kedagi vastutusele võetud;

2.  mõistab Wagneri rühmituse ja sellega seotud eraõiguslike sõjaliste üksuste poolt toime pandud kohutavad kuriteod kõige karmimalt hukka; rõhutab, et on kindlaid märke, et nende poolsõjaliste rühmituste rahastamise, väljaõppe, juhtimise ja operatiivjuhtimise eest vastutab Venemaa; rõhutab, et Wagneri rühmituse tegevus langeb kokku Venemaa mõju levikuga konfliktipiirkondades ja vastab sellele; on kindlalt veendunud, et Wagneri rühmitust ja teisi Venemaa juhitavaid turvavaldkonna töövõtjaid tuleks käsitleda Venemaa volitatud organisatsioonidena;

3.  kutsub Venemaa ametivõime üles tagama Venemaa kriminaalkoodeksi, eelkõige selle artikli 359 täitmist, millega keelatakse palgasõdurite värbamine, väljaõpe, rahastamine ja materiaalne varustamine ning nende kasutamine relvastatud konfliktis; kutsub sellega seoses Venemaa ametivõime üles keelama ka riigiettevõtetel kasutada eraõiguslikke sõjaliste teenuste osutajaid, kelle tegevusala on rahvusvahelise humanitaarõigusega vastuolus olev palgasõdurite kasutamine;

4.  rõhutab, kui oluline on seista vastu Wagneri rühmituse ja selle üksuste strateegiale, eelkõige selle identiteedi hägustamisele eri nimede kasutamisega, et vältida rahvusvahelist kontrolli;

5.  kutsub kõiki riike, kes Wagneri rühmituse ja selle üksuste teenuseid kasutavad, eelkõige Kesk-Aafrika Vabariiki, üles katkestama nimetatud rühmituse ja selle töötajatega kõik sidemed; kutsub kõiki riike üles täitma oma kohustusi rahvusvahelise õiguse järgimise tagamisel, uurima teadaantud inimõiguste rikkumisi ja võtma vastutusele oma territooriumil asutatud ettevõtjaid, kui nad rikuvad oma tegevusega rahvusvahelist õigust toetab sellega seoses inimõigustega tegelevate rühmade ja üksikisikute jõupingutusi võtta Wagneri rühma liikmed Ukrainas, Süürias, Liibüas ja Kesk-Aafrika Vabariigis toime pandud kuritegude eest vastutusele;

6.  on sügavalt mures märkide pärast, et Mali üleminekuvalitsus on kaalunud eraõiguslike sõjaliste teenuste osutajate, eelkõige Wagneri rühmituse kasutamist; nõuab tungivalt, et Mali ei liiguks selles suunas; on kindlalt veendunud, et Wagneri rühmituse kaasamine läheks vastuollu eesmärgiga taastada Malis rahu, julgeolek ja stabiilsus ning kaitsta Mali rahvast, mis on ELi põhieesmärgid ning mida viiakse ellu ÜJKP missioonide ja Mali võimude taotluse alusel tegutsevate ELi liikmesriikide kaudu;

7.  on veendunud, et ELi missioonid ja operatsioonid ei suuda tagada partnerriikides nõuetekohaselt rahu, julgeolekut ja stabiilsust, kui samas riigis tegutsevad samaaegselt eraõiguslikud turvateenuste osutajad, keda süüdistatakse inimõiguste rasketes rikkumistes; juhib tähelepanu Aafrikas toimuvate ELi missioonide ja operatsioonide vastu suunatud sihipärastele desinformatsioonikampaaniatele, mille eest võivad Venemaa kaasaegse hübriidsõja raames olla vastutavad Wagneri rühmitus ja sellega seotud üksused; kutsub Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni töörühma asjaomaseid üksusi üles nendest desinformatsioonikampaaniatest aru andma;

8.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kasutama kõiki võimalusi, et anda asjaomastele riikidele teavet ohtude kohta, mis seostuvad Wagneri rühmituse ja sellega seotud üksustega liitumise või nendega koostöö tegemisega, ning tooma välja selle rühmituse senised hirmuäratavad inimõiguste rikkumised; ergutab valitsusi tagama, et sõjalise abi ja turvateenuste osutamise lepingutes välismaiste eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajatega sisalduksid ranged rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise, demokraatliku järelevalve ja vastutuse sätted; ergutab riike tagama sõjaliste tugiteenuste lepingute sõlmimisel täielikku läbipaistvust, eelkõige mis puudutab nende territooriumil asuvate eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate arvu, ülesandeid ja käsuliine ning lepingute täitmiseks kasutatavat varustust;

9.  palub Euroopa välisteenistusel koostada Wagneri rühmituse tegevuse kohta aruanne, et saada rühmituse poolt toime pandud eri rikkumistest selge ülevaade, mis omakorda aitaks tagada vastutuse nende erinevate kuritegude eest ja sillutaks teed kuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks rahvusvahelistes kohtutes; märgib, et parlament jätkab selle küsimuse tähelepanelikku jälgimist raporti ja võimalike kuulamiste kaudu;

10.  kutsub ELi liikmesriike ja nende liitlasi üles suurendama Wagneri rühmitust ja temaga seotud üksusi puudutavate luureandmete jagamist;

11.  kutsub komisjoni üles tagama, et vahendeid saavad riigid ei saaks mingil juhul kasutada ELi rahalisi vahendeid selliste inimõigusi eiravate eraõiguslike sõjaliste teenuste osutajate rahastamiseks; palub, et komisjoni tõstataks selle teema kõigi asjaomaste riikidega peetavatel kahepoolsetel kõnelustel;

12.  nõuab, et riigid, kus viiakse läbi ELi ÜJKP missioone ja operatsioone riigi suutlikkuse suurendamise toetamiseks, lõpetaksid lepingud inimõigusi rikkuvate eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajatega; nõuab, et komisjon vaataks kriitiliselt läbi ELi toetuse Wagneri rühmitusega seotud valitsustele ja riigiasutustele; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles hoiduma uute koostööprojektide alustamisest, millega antakse eelarvetoetust Wagneri rühmitusega seotud valitsustele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon suunaksid selle eelarvetoetuse ümber kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja projektidele, mis toovad otsest kasu nende riikide elanikkonnale;

13.  tuletab meelde, et EL ja selle liikmesriigid peaksid kasutama eraõiguslikke turvateenuste osutajaid konfliktipiirkondades ainult oma hoonete kaitsmiseks või transpordi turvalisuse tagamiseks ning üksnes juhul, kui need ettevõtjad austavad täielikult inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust; rõhutab, et eraõiguslikelt sõjaliste ja turvateenuste osutajatelt ei tohiks tellida selliseid teenuseid, mis eeldavad jõu kasutamist ja/või aktiivset osalemist vaenutegevuses, kui see ei toimu enesekaitseks, ning eraõiguslikel sõjaliste ja turvateenuste osutajatel ei tohiks mingil juhul olla lubatud ülekuulamistest osa võtta või neid läbi viia; usub kindlalt, et julgeolekut ja kaitset peaksid pakkuma eelkõige ametivõimud;

14.  nõuab, et Wagneri rühmituse ja teiste Aafrikas tegutsevate eraõiguslike sõjaliste teenuste osutajate tegevust arutataks põhjalikult eelseisval ELi ja Aafrika tippkohtumisel;

15.  kordab Liibüale pühendatud Pariisi konverentsil 12. novembril 2021 kõlanud üleskutset, et kõik välisvõitlejad, sealhulgas palgasõdurid, lahkuksid Liibüa territooriumilt; nõuab tungivalt, et Venemaa, Türgi, Araabia Ühendemiraadid ja kõik teised riigid järgiksid seda üleskutset ning lõpetaksid viivitamata palgasõdurite saatmise Liibüasse ja viiksid riigist välja seal praegu viibivad palgasõdurid;

16.  nõuab tungivalt, et Venemaa võimud viiksid kõik palgasõdurid välja Ida-Ukrainast ja Krimmist; toetab Ukraina ametivõimude jõupingutusi tuua Krimmis ja Donbassis tegutsevad Wagneri rühmituse liikmed Ukraina kohtu ette ning kutsub Interpoli üles tegema nendes ja muudes sarnastes kohtuasjades tihedat koostööd;

17.  väljendab heameelt asepresidendi / kõrge esindaja avalduse üle, et välisasjade nõukogu võtab peatselt vastu sihipärased ELi sanktsioonid Wagneri rühmitusega seotud isikute ja üksuste ning nendega koostööd tegevate isikute ja üksuste vastu, kasutades selleks olemasolevaid ELi sanktsioonirežiime, näiteks kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi; nõuab, et need sanktsioonid sisaldaksid reisikeeldu Wagneri töötajatele ja nende varade külmutamist; kutsub partnerriike, sealhulgas Aafrika Liidu liikmesriike üles sarnaseid sanktsioone kehtestama; nõuab, et ELi valmistaks ette ja võtaks vastu piiravad meetmed muude inimõigusi rikkuvate eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate suhtes;

18.  kutsub kõiki ÜRO liikmesriike üles täielikult ratifitseerima ja rakendama Genfi konventsioonide lisaprotokolle ning tugevdama rahvusvahelist õigust palgasõdurite kasutamise tegelikuks keelustamiseks Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni 1977. aasta konventsiooni (Aafrikas palgasõdurite kasutamise kaotamise kohta), 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni (palgasõdurite värbamise, kasutamise, rahastamise ja väljaõpetamise keelustamise kohta) ning 2008. aasta Montreux’ dokumendi vaimus;

19.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid, et eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate jaoks oleks olemas selge ja siduv õigusraamistik, eelkõige ÜRO avatud valitsustevahelise avatud töörühma raames ja eriti seoses suurte projektidega ELi-välistes riikides, kus neid rahastavad ELis asuvad investorid või finantseerimisasutused, ning et selliste projektide üle teostataks läbipaistvat järelevalvet; ootab, et raamistiku kavand saadetakse laiali 2022. aasta aprillis; nõuab, et eraõigusliku sõjaliste ja turvateenuste osutajaga lepingu sõlmivad üksused kehtestaksid kohustuslikud hoolsuskohustuse nõuded;

20.  toetab ÜRO töörühma tööd; palub, et riigid, kus eraõiguslikud sõjaliste ja turvateenuste osutajad on teadete kohaselt pannud väidetavalt toime tõsiseid inimõiguste rikkumisi, kutsuksid palgasõdurite kasutamise küsimustega tegeleva ÜRO töörühma kiiremas korras ametlikule visiidile;

21.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid otsustavaid meetmeid eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate vastutuses esinevate puudujääkide kõrvaldamiseks, sealhulgas seoses läbipaistvuse järelevalve ja seirega; tuletab kõigile riikidele meelde kohustust tagada, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad või nende territooriumil tegutsevad eraõiguslikud sõjaliste ja turvateenuste osutajad austaksid inimõigusi; rõhutab vajadust tagada eraõiguslike sõjaliste ja turvateenuste osutajate tegevusest tulenevate inimõiguste rikkumise korral õiguskaitsevahendid, sealhulgas kriminaalkaristused; nõuab kõigile rikkumiste, sealhulgas Venemaa palgasõdurite toime pandud kuritarvituste ohvritele takistusteta juurdepääsu õigusemõistmisele ja õiguskaitset; nõuab, et EL ergutaks ja toetaks riiklike ja rahvusvaheliste jurisdiktsioonide pingutusi kriminaalmenetluste algatamiseks, et võtta eraõiguslikud sõjaliste ja turvateenuste osutajad inimõiguste rikkumiste eest vastutusele; kutsub Venemaad üles tegema sel eesmärgil täielikku koostööd ÜRO, ELi ja nende riikidega, kus Wagneri rühmitus on väidetavalt kuritegusid toime pannud;

22.   on arvamusel, et ELi väljaõppemissioonide tugevdamine aitaks mõjusamalt kaasa julgeolekusektori reformile partnerriikides; on arvamusel, et Euroopa rahutagamisrahastu kiire rakendamine täielikus kooskõlas relvaekspordi kontrolli käsitleva nõukogu ühise seisukohaga(6), rahvusvahelise inimõigustealase õigusega, rahvusvahelise humanitaarõigusega ning mõjusate läbipaistvussätetega (k.a rahastu raames pakutava varustuse üksikasjalik loetelu) suurendaks ELi mõju partnerriikide relvajõudude suutlikkuse suurendamisel ning tagaks selle, et nad ei kasuta selliseid eraõiguslikke sõjaliste ja turvateenuste osutajaid, kes ei jaga meie väärtusi;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Venemaa Föderatsiooni parlamendile.

(1) ELT C 334, 19.9.2018, lk 80. (2) ELT C 385, 22.9.2021, lk 24. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0383. (4) ELT C 118, 8.4.2020, lk 113. (5) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1. (6) Nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (ELT L 335, 13.12.2008, lk 99).

Euroopa Parlamendi 25. novembri 2021. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Kamerunis (2021/2983(RSP))

P9_TA(2021)0483 RC-B9-0553/2021

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kameruni kohta, eriti 18. aprilli 2019. aasta resolutsiooni(1),

–  võttes arvesse ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo 5. novembri 2021. aasta aruannet olukorra kohta Kamerunis ning riigiaruannet Kameruni kohta, mis avaldati 21. juunil 2021 ELi aastaaruande raames inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2020. aastal,

–  võttes arvesse AKV‑ELi partnerluslepingut (Cotonou leping),

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse lapse õiguste konventsiooni, mille Kamerun ratifitseeris 1993. aastal,

–  võttes arvesse 1981. aasta inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Kameruni Vabariigi põhiseadust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 2016. aastal Kameruni ingliskeelse kodanikuühiskonna konsortsiumi toetusel alanud algselt rahumeelsed meeleavaldused Kameruni ingliskeelsete piirkondade marginaliseerimise vastu föderaalvalitsuse poolt suruti riigivõimude äärmusliku vägivallaga maha, see aga suurendas toetust separatismile ja mitme separatistliku relvastatud rühmituse esilekerkimist, kes nõuavad uut Ambazonia riiki, ning põhjustas verise sõjalise konflikti;

B.  arvestades, et dialoog on rahu eeltingimus ning et president Paul Biya valitsus on järjekindlalt keeldunud otsestest kõnelustest ingliskeelsete piirkondade separatistlike juhtidega;

C.  arvestades, et Kamerun seisab üheaegselt silmitsi mitme poliitilise ja julgeolekuprobleemiga, sealhulgas Boko Harami ähvardustega oma Kaug‑Põhjapiirkonnas ja riigisisese relvastatud separatistliku mässuga, mis on ingliskeelses Loodepiirkonnas ja Edelapiirkonnas kestnud peaaegu viis aastat;

D.  arvestades, et ingliskeelsed õpetajad ja advokaadid korraldasid 2016. aastal Loode- ja Edelapiirkonnas rahumeelseid streike ja meeleavaldusi prantsuse õigussüsteemi kehtestamise ning prantsuse keele kohustusliku kasutuselevõtmise vastu kohtutes ja klassiruumides, ning meeleavaldused vallandasid kriisi; arvestades, et 2017. aastal puhkenud relvakonfliktis on tapetud tuhandeid inimesi ja see on toonud Kameruni ingliskeelsetes piirkondades kaasa täieliku humanitaarkriisi;

E.  arvestades, et praeguseks on elu kaotanud rohkem kui 3 000 tsiviilisikut ja sadu julgeolekujõudude liikmeid; arvestades, et Kamerunis käimasoleva konflikti tõttu on riigis üle miljoni sisepõgeniku; arvestades, et rohkem kui 2,2 miljonit inimest vajab humanitaarabi ja üle 66 000 inimese on otsinud varjupaika naaberriigis Nigeerias; arvestades, et Kamerunis viibib üle 447 000 pagulase ja varjupaigataotleja; arvestades, et kriisi ülekandumine mõjutab Kameruni Läänepiirkonda ja Rannikupiirkonda;

F.  arvestades, et Kameruni riik ei järgi õigusriigi põhimõtet, sest sõltumatud vaatlejad, sealhulgas Human Rights Watch ja Amnesty International, on varem dokumenteerinud sõjatribunali protsesse, mida iseloomustavad tõsised sisulised ja menetluslikud rikkumised ning kus on tõsiselt rikutud süütuse presumptsiooni, õigust piisavale kaitsele ning menetluste ja kohtusüsteemi üldist sõltumatust;

G.  arvestades, et ingliskeelsete separatistlike relvastatud rühmituste ja valitsuse julgeolekujõudude vahelised kokkupõrked sagenevad ja muutuvad üha vägivaldsemaks; arvestades, et humanitaarabi on kannatanud piirkondades tugevalt häiritud ka valitsusväliste relvarühmituste ja liikumispiirangute tõttu, mis on jätnud nende piirkondade inimesed tõsiselt toidunappusse ning kümned tuhanded inimesed ilma juurdepääsust elutähtsatele tervishoiuteenustele; arvestades, et humanitaarsetel põhjustel tehti liikumispiirangutest vaid mõned erandid ja seetõttu oli abi väljastamine oluliselt häiritud; arvestades, et ÜRO asutused on olnud sunnitud humanitaartegevuse peatama, hoolimata COVID‑19 pandeemia põhjustatud täiendavast haavatavusest;

H.  arvestades, et tsiviilisikud kannatavad valitsuse ja separatistlike jõudude vahelise vägivalla ja konflikti all ning moodustavad valdava enamiku ohvritest; arvestades, et nii valitsus kui ka separatistlikud jõud panevad üksteise vastu pidevalt toime kättemaksurünnakuid, mis on tahtlikult suunatud tsiviilisikute ja haavatavate elanikkonnarühmade vastu;

I.  arvestades, et inimõiguste jurist Felix Agbor Nkongho, väljapaistev ingliskeelse vähemuse õiguste kaitsja ja kriisi rahumeelse lahendamise pooldaja, on korduvalt saanud relvastatud separatistlikelt rühmitustelt surmaähvardusi; arvestades, et ta ei ole ainus isik, keda rünnatakse ja ahistatakse;

J.  arvestades, et pärast 2018. aasta valimisi on poliitilised pinged kasvanud üle vihakõneks etnilise päritolu või poliitiliste vaadete alusel ja sotsiaalmeediaplatvormid võimendavad seda veelgi;

K.  arvestades, et valitsusväed on pannud toime tsiviilelanike, sealhulgas naiste ja laste kohtuväliseid hukkamisi, piinamist ja väärkohtlemist, samuti seksuaalvägivalda, sealhulgas vägistamist, ja soolist vägivalda, hävitanud vara, sealhulgas külasid, kodusid, tervishoiuasutusi ja haiglaid, rüüstanud vara ning vahistanud kodanikke ja neid meelevaldselt kinni pidanud vaenutegevuse või arvatava koostöö pärast separatistidega;

L.  arvestades, et 2021. aasta esimese viie kuu jooksul korraldasid relvastatud separatistid 13 linnas isetehtud lõhkeseadmetega vähemalt 27 rünnakut, mis on rohkem kui kõigil eelnevatel kriisiaastatel kokku; arvestades, et nad on vägistanud, tapnud, piinanud, vägivaldselt rünnanud, ähvardanud ja röövinud sadu inimesi, sealhulgas naisi, humanitaartöötajaid, õpetajaid ja lapsi, keda arvati olevat sõjaväega koostööd teinud;

M.  arvestades, et konfliktil on olnud ebaproportsionaalne mõju lastele, seejuures on 700 000 õpilast ilma jäetud õigusest haridusele, kuna kogu ingliskeelses piirkonnas on koole sunniviisiliselt boikoteeritud; arvestades, et 2021. aasta augusti seisuga moodustavad lapsed Kamerunis 28 % kõigist soolise vägivalla ohvritest ning lapsi ähvardab senisest veelgi suurem värbamise, lapstööjõuna kasutamise ja väärkohtlemise oht, kusjuures väidetavalt on riigis väärkoheldud üle 50 % lastest; arvestades, et ÜRO Rahvastikufondi andmetel on 38 % 20–24‑aastastest Kameruni naistest abiellunud enne 18‑aastaseks saamist ja 13 % enne 15‑aastaseks saamist;

N.  arvestades, et rahvusvahelise surve tulemusel moodustas president Biya komisjoni Ngarbuhis toimunud tapmiste uurimiseks, misjärel valitsus tunnistas, et julgeolekujõud kannavad mõningast vastutust, ja teatas asjaomaste isikute vahistamisest; arvestades aga, et rohkem selle kohta teavet ei ole;

O.  arvestades, et liikumispiiranguid jõustati rangelt, sealhulgas suleti peaaegu kõik koolid ja õppekeskused; arvestades, et on toime pandud vägivalda isikute, sealhulgas laste ja õpetajate vastu, kes keeldusid liikumispiirangutest kinni pidamast; arvestades, et rünnati koole, ülikoole ja haiglaid, sellega rikuti haridusele juurdepääsu õigust veelgi tõsisemalt ja kauem ning takistati oluliste tervishoiuteenuste osutamist;

P.  arvestades, et pärast 2018. aasta presidendivalimisi on pinged riigis teravnenud; arvestades, et 2019. aasta septembris korraldas president Paul Biya üleriigilise dialoogi, soovides lahendada konflikti relvajõudude ja ingliskeelsete piirkondade separatistlike mässuliste vahel; arvestades, et kaks aastat hiljem on meetmete rakendamine andnud vähe tulemusi; arvestades, et mitu 2020. ja 2021. aastal tehtud katset Kameruni kriisi lahendada on ebaõnnestunud;

Q.  arvestades, et seni ei ole veel allkirjastatud presidendi dekreete, millega nähtaks ette volituste ning inimressursside ja rahaliste vahendite järkjärguline üleandmine detsentraliseeritud ametivõimudele, et detsentraliseerimine konkreetselt teoks teha;

R.  arvestades, et valitsus piirab jätkuvalt väljendus- ja ühinemisvabadust ning on muutunud poliitilise teisitimõtlemise suhtes üha sallimatumaks; arvestades, et sajad opositsioonierakondade liikmed ja toetajad vahistati pärast meeleavaldusi, milles nõuti ingliskeelsete piirkondade kriisile rahumeelset lahendust; arvestades, et poliitilistele oponentidele, meeleavaldajatele, ajakirjanikele ja kodanikuühiskonnale seatakse pidevalt piiranguid;

S.  arvestades, et Kameruni karistusseadustikuga karistatakse samasooliste isikute vahelisi seksuaalsuhteid kuni viieaastase vangistusega; arvestades, et viimastel aastatel ja kuudel on teatatud arvukatest LGBTQI kogukonna liikmete kinnipidamise ja ahistamise juhtumitest;

T.  arvestades, et Kameruni ähvardavad täiendavad ohud, mida põhjustavad Boko Haram ja Islamiriigi Lääne‑Aafrika Provints (ISWAP) Kaug‑Põhjapiirkonnas arvestades, et islamistliku relvastatud rühmituse Boko Haram rünnakute käigus toimub igapäevaselt tapmisi, inimrööve, röövimist ja vara hävitamist, mis kujutab endast ränka inimõiguste rikkumist ning rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist; arvestades, et sellistes rünnakutes on kasutatud ka lapsi enesetapupommirünnakute toimepanekuks ja lapssõdureid; arvestades, et alates 2020.‑aasta detsembrist on Boko Haram tapnud vähemalt 80 tsiviilisikut, kusjuures 2021.‑aasta augusti seisuga on riigisiseselt kodust põgenema sunnitud üle 340 000‑inimese; arvestades, et Boko Harami juhi Abubakar Shekau arvatav surm konfliktis Nigeerias ISWAP‑ist eraldunud rühmitusega aitas tugevdada ISWAPi võimu ja suurendas ebakindlust Kameruni Kaug-Põhjapiirkonnas; arvestades, et valitsusjõud ei suuda elanikkonda tõhusalt kaitsta;

1.  tunneb suurt muret inimõiguste olukorra pärast Kamerunis; rõhutab, et kodanikel on õigus sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadusele; nõuab inimõiguste austamist ja nõuab tungivalt, et Kameruni valitsus võtaks kõik vajalikud meetmed, et täita oma kohustusi nende õiguste kaitsmisel;

2.  nõuab tungivalt, et nii Kameruni valitsus kui ka separatistlike rühmituste poliitilised ja sõjalised juhid lepiksid kokku humanitaarrelvarahus, ning julgustab konfliktiosalisi kokku leppima usaldust suurendavates meetmetes, nagu mittevägivaldsete poliitvangide vabastamine ja kooliboikottide lõpetamine; nõuab tungivalt, et president Paul Biya valitsus ja inglise keele kõnelejatest separatistid algataksid viivitamata uuesti rahukõnelused; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus, eelkõige Aafrika Liit, Kesk‑Aafrika riigid ja EL aitaksid dialoogi hõlbustada, pakkudes end vahendajarolli; rõhutab piirkondliku koostöö tähtsust ja nõuab tungivalt, et valitsus teeks tihedat koostööd Aafrika Liidu ja Kesk‑Aafrika Riikide Majandusühendusega; taunib kummagi konfliktipoole suutmatust ja soovimatust pidada konflikti lahendamiseks tõeliselt sisulisi rahukõnelusi; on veendunud, et poliitiline dialoog, mida peetakse kompromissi, tulemusliku poliitilise osalemise ja kaasamise vaimus, sealhulgas kõiki asjaomaseid sidusrühmi kaasates, on ainus viis püsiva rahu saavutamiseks; kutsub nii Kameruni valitsust kui ka separatistlike rühmituste juhte üles kasutama kolmandate osaliste tehtud vahenduspakkumisi, et viivitamata alustada otseseid läbirääkimisi;

3.  mõistab hukka inimõiguste rikkumised ning rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida relvakonflikti osalised on toime pannud, ning rõhutab, kui tähtis on võidelda karistamatuse vastu; kutsub Kameruni ametivõime üles tagama sõltumatu, tulemusliku, läbipaistva ja erapooletu uurimise ning süüdistuste esitamise nii riiklike kui ka valitsusväliste osalejate toime pandud tõsiste rikkumiste ja kuritarvituste eest kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja standarditega, ning nõuab, et inimõiguste rikkumiste eest vastutavad isikud võetaks õiglase kohtumõistmise teel vastutusele, et teha lõpp karistamatusele ja tagada kohtusüsteemi sõltumatus, mis on õigusriigi põhikomponent ja toimiva demokraatliku riigi alus;

4.  palub Kameruni ametivõimudel ratifitseerida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut; nõuab tungivalt, et EL kasutaks kogu poliitilist mõjujõudu, mida annavad arenguabi ja muud kahepoolsed programmid, et tõhustada Kamerunis inimõiguste kaitset;

5.  väljendab vastuseisu sõjaväekohtute kasutamisele tsiviilelanike üle kohtumõistmiseks; tuletab meelde Kameruni rahvusvahelisi kohustusi seoses õiglase kohtumõistmisega, tuletab Kamerunile meelde tema kohustust austada kõigi kodanike õigust õiglasele kohtulikule arutamisele sõltumatutes kohtutes, ning tuletab meelde, et tsiviilelanikkond ei tohiks mingil juhul kuuluda sõjaväekohtute jurisdiktsiooni alla;

6.  kutsub Kameruni ametivõime üles lõpetama inimeste sõjaväekohtu alla andmine, kus kohtuprotsessi tulemused on eelnevalt kindlaks määratud ja kus kasutatakse surmanuhtlust, mis on rahvusvahelise inimõigustealase õiguse kohaselt ebaseaduslik; tuletab meelde, et Kamerunis ei ole alates 1997. aastast surmanuhtlust kasutatud ja see on riigi jaoks oluline samm surmanuhtluse täieliku kaotamise poole; väljendab uuesti ELi täielikku ja eranditeta vastuseisu surmanuhtlusele; kutsub Kameruni valitsust üles tagama surmanuhtluse kaotamise; kutsub Kameruni valitsust üles ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli, mille eesmärk on surmanuhtlus kaotada; nõuab tungivalt, et kohtud hoiduksid selliste karistuste määramisest ja kinnitaksid, et nad ei taotle surmanuhtlust;

7.  mõistab hukka vägivalla kasutamise, eelkõige laste vastu, ning on eriti mures kriisi mõju pärast lastele; kutsub konflikti mõlemaid pooli üles lõpetama sihilikud rünnakud tsiviilelanike vastu ning nõuab tungivalt, et separatistid viivitamata lõpetaksid koolide ründamise ja kõik sunniviisilised haridusboikotid, võimaldades kõigil õpilastel ja õpetajatel ohutult kooli naasta;

8.  kutsub Kameruni ametivõime üles kaitsma kõiki naisi riigis, eriti konfliktipiirkondades, ning edendama soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist, suurendades naiste ja naiste õigusi kaitsvate organisatsioonide osalemist avalikus ja poliitilises elus; nõuab konkreetsete ELi meetmete väljatöötamist, et tugevdada eri elanikkonnarühmadesse kuuluvate naiste õigusi, pöörates erilist tähelepanu noortele, rändajatele, HIViga nakatunud naistele, LGBTQI kogukonna liikmetele ja puuetega inimestele;

9.  on veendunud, et detsentraliseerimisprotsess kui majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise juhtimise süsteem on peamine vahend arvukatele arenguprobleemidele reageerimiseks, eelkõige suurendades kohalike poliitikute ja omavalitsuste vastutust aktiivsete kodanike ees; väljendab heameelt ELi toetuse üle sellele protsessile;

10.  mõistab hukka ülemäärase jõu kasutamise ja jõu kuritarvitamise poliitiliste vastaste ja rahumeelsete meeleavaldajate suhtes; mõistab hukka liikumispiirangute, näiteks liikumiskeelu ja avalike kogunemiste keelu kasutamise COVID‑19 pandeemia ettekäändel, et piirata sõnavabadust, ajakirjandusvabadust ja rahumeelse kogunemise õigust; väljendab muret sõna- ja ajakirjandusvabaduse olukorra pärast Kamerunis; mõistab hukka ajakirjanike ja opositsioonipoliitikute meelevaldse vahistamise ja ahistamise ning poliitilise teisitimõtlemise mahasurumise; kutsub Kameruni ametivõime üles viivitamata ja tingimusteta vabastama poliitilised vastased, meeleavaldajad ja kõik teised kodanikud, kes on meelevaldselt vahistatud ja keda peetakse kinni üksnes poliitilistel eesmärkidel; mõistab hukka põhivabaduste rikkumised;

11.  kutsub sotsiaalmeediaplatvorme üles valitsuse, opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga koostööd tegema, et tagada nende platvormide veebisaitide kontrollimine ja piirata vaenu õhutavat sisu, vaenukõnet ja väärinfot, mis veelgi lõhuvad kogukondadevahelisi suhteid;

12.  taunib asjaolu, et riigi Loode- ja Edelapiirkonnas valitseva ebakindluse ja teetõkete tõttu jäeti enam kui 40 000 inimest toiduabita, samuti taunib hiljutisi rünnakuid tervishoiuasutuste ja tervishoiutöötajate vastu ning humanitaartegevuse keelamist liikumispiirangute ajal; mõistab hukka humanitaarabi blokeerimise ja humanitaartöötajate vastu suunatud rünnakud, sealhulgas nende röövimise, ahistamise ja mõrvamise Kameruni Loode- ja Edelapiirkonnas, ning mõistab samuti hukka sõltumatute vaatlejate ja inimõiguste kaitsjate, eelkõige naiste õiguste kaitsjate kasvava hirmutamise ajal, mil nende töö on kõigi konfliktiosaliste toime pandud tõsiste inimõigusrikkumiste kontekstis olulisem kui kunagi varem; nõuab, et kõik konfliktiosalised tagaksid viivitamata humanitaarabi takistamatu kohaletoimetamise; kutsub Kameruni valitsust üles tagama, et humanitaarabi jõuaks kriisipiirkondadesse;

13.  nõuab, et ÜRO ja EL jätkaksid humanitaarolukorra jälgimist ja vajaduste hindamist; nõuab rahvusvaheliselt üldsuselt, sealhulgas ELilt ja selle liikmesriikidelt kiiret humanitaartuge, et tõhusalt reageerida ja täita elanikkonna pakilised vajadused; leiab, et asjakohane oleks saata Kameruni ÜRO Inimõiguste Nõukogu teabekogumismissioon, et teha kindlaks, kes ja mil määral on rikkunud rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja rahvusvahelist humanitaarõigust;

14.  mõistab hukka Boko Harami terroristliku tegevuse Kamerunis; tunnustab Kameruni ametivõimude jõupingutusi selle rühmituse vastu võitlemisel; kutsub rahvusvahelist üldsust üles toetama kõiki jõupingutusi selle islamistliku relvarühmituse vastu võitlemiseks; rõhutab, et terrorismi vastu saab tõhusalt võidelda ainult siis, kui tegeldakse ebavõrdsuse põhjuste ja sellega seotud konkreetsete probleemidega;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Kameruni valitsusele ja parlamendile ning AKV‑ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele.

(1) ELT C 158, 30.4.2021, lk 7.