Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 2, 18 ja 26,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikleid 2, 4, 18, 24, 26 ja 27,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artikleid 2 ja 13,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 6 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 17,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 10, 14, 21 ja 22,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 9, selle esimese protokolli artiklit 2 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 12 artiklit 12,

–  võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. novembri 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 1992. aasta rahvus- või etnilistesse, usu- ja keelevähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni, mis käsitleb võitlust sallimatuse, negatiivsete stereotüüpide loomise ja häbimärgistamise, diskrimineerimise, vägivalla õhutamise ning usul ja veendumustel põhineva isikuvastase vägivalla vastu,

–  võttes arvesse 5. oktoobri 2012. aasta diskrimineerimise, vaenu ja vägivalla õhutamisena käsitatava rahvus-, rassi- ja usuvihale üleskutsumise keelustamise Rabati tegevuskava,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee otsust, millega määratakse 22. august ÜRO rahvusvaheliseks usutunnistusest või veendumustest tingitud vägivalla ohvrite mälestuspäevaks, mis võeti vastu 28. mail 2019. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni rahu ja sallivuse kultuuri edendamise kohta usupaikade kaitsmiseks,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogule esitatud ÜRO vähemuste küsimuste eriraportööri 15. juuli 2019. aasta ja 3. märtsi 2021. aasta aruandeid, milles käsitletakse eelkõige vähemuse mõistet ja sotsiaalmeedias levitatavat vähemuste vastu suunatud vaenukõnet,

–  võttes arvesse ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri 12. oktoobri 2020. aasta aruannet, milles käsitletakse kestliku arengu tegevuskava 2030 edukaks rakendamiseks kõigile usu- ja veendumusvabaduse tagamise tähtsust ja seda, kuidas usu- ja veendumusvähemuste hulka kuuluvatel inimestel on kõrvalejäämise oht,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 28. detsembri 2020. aasta aruannet rahvusvähemustesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta,

–  võttes arvesse 27. jaanuari 2016. aasta Marrakechi deklaratsiooni usuvähemuste õiguste kohta kogukondades, kus on valdavalt moslemite enamus,

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2009. aasta järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2011. aasta järeldusi usust või veendumustest tingitud sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 22. veebruari 2021. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel 2021. aastal,

–  võttes arvesse ELi 24. juuni 2013. aasta suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse ELi 18. märtsi 2019. aasta inimõigustealaseid suuniseid mittediskrimineerimise kohta välistegevuses,

–  võttes arvesse usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku aruandeid,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2020–2024, mida rahastatakse mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahend (COM(2018)0460), ning selle muudetud ettepanekut (COM(2020)0459),

–  võttes arvesse, et Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna said 2015. aastal Raif Badawi, 2016. aastal Nadia Murad ja Lamiya Aji Bashar ning 2019. aastal Ilham Tohti,

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(1), eriti selle punkti 6, mis käsitleb usutunnistust kui diskrimineerimise ja väärkohtlemise läbipõimunud tegurit,

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta(2),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt(3),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumistega tegelemise kohta sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kontekstis(4),

–  võttes arvesse oma 15. märtsi 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias(5),

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni uiguuride ja kasahhide massilise meelevaldse kinnipidamise kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas(6), oma 18. aprilli 2019. aasta resolutsiooni Hiina ning eelkõige usu- ja etniliste vähemuste olukorra kohta(7), oma 19. detsembri 2019. aasta resolutsiooni uiguuride olukorra kohta Hiinas (China Cables)(8) ja oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni sunniviisilise töö ja uiguuride olukorra kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas(9),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta(10) ja 15. detsembri 2016. aasta(11), 14. septembri 2017. aasta(12) ja 14. detsembri 2017. aasta(13) ning 19. septembri 2019. aasta(14) resolutsioone Myanmari ja rohingjade olukorra kohta,

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni vabaduste olukorra kohta Alžeerias(15) ja 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra halvenemise kohta Alžeerias, eelkõige ajakirjanik Khaled Drareni juhtumi kohta(16),

–  võttes arvesse oma 19. detsembri 2019. aasta resolutsiooni inimõiguste, sealhulgas usuvabaduse rikkumise kohta Burkina Fasos(17),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Nigeeria ja eelkõige hiljutiste terrorirünnakute kohta(18),

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2021. aasta resolutsiooni Pakistani pühaduseteotust käsitlevate seaduste, eelkõige Shagufta Kausari ja Shafqat Emmanueli juhtumi kohta(19), kus mainitakse ka Asia Bibi juhtumit, oma 14. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Pakistani ja eelkõige Lahore’is toimunud rünnaku kohta(20) ning oma 13. detsembri 2018. aasta resolutsiooni Iraani ja eelkõige Nasrin Sotoudehi juhtumi kohta(21),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni COVID‑19 puhangu välispoliitiliste tagajärgede kohta(22),

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2021. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ELi ja India suhete kohta(23),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2021. aasta soovitust nõukogule ÜRO Peaassamblee 75. ja 76. istungjärguks(24),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2018. aasta aruande kohta(25), eriti selle punkte 42, 43 ja 45,

–  võttes arvesse oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2019. aasta aruande kohta(26), eriti selle punkte 103, 104, 106 ja 107,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi usu- ja veendumusvabaduse ning ususallivuse küsimustega tegeleva laiendatud töörühma tegevust,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse arengukomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0071/2022),

A.  arvestades, et ÜRO inimõiguste lepingutes ning rahvusvahelistes ja ELi õigusaktides sätestatakse inimõiguste lahutamatu osana usu- ja veendumusvähemuste hulka kuuluvate inimeste õiguste kaitse standardid;

B.  arvestades, et õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele hõlmab vabadust valida, mida uskuda või mitte uskuda, vabadust oma usku või veendumusi ilma piiranguteta leida, järgida, muuta või neist loobuda ning vabadust üksi või kogukonnas teistega, eraviisiliselt või avalikult oma usku või veendumusi usutalitluste, õpetuse, praktiseerimise ja järgimise kaudu väljendada; arvestades, et see vabadus hõlmab ka usuliste, ilmalike ja mitteusuliste organisatsioonide õigust olla tunnustatud juriidilise isikuna; arvestades, et usu- ja veendumusvabadus hõlmab ka õigust avaldada õiguspäraselt mõttevabaduse osana või kunstiloomingu kaudu usu või usuorganite kohta kriitilist või satiirilist arvamust;

C.  arvestades, et ELi lepingu artikli 21 kohaselt edendab ja kaitseb EL oma välispoliitika juhtpõhimõtete raames inimväärikuse austamist ning inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust;

D.  arvestades, et märkimisväärselt paljudes maailma riikides rikutakse usu- ja veendumusvabadust; arvestades, et suur hulk inimesi elab riikides, kus surutakse peale või sallitakse mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse tõsiseid rikkumisi;

E.  arvestades, et vähemuste diskrimineerimise ja tagakiusamisega nende usu või veendumuste tõttu tegelevad mitmesugused osalejad – nii riigid kui ka valitsusvälised osalejad või kombinatsioon neist – ning see võib toimuda eri vormides, näiteks tapmised, piinamine, füüsilised rünnakud, massiline vangistamine, meelevaldsed arreteerimised, kadunuks jääma sundimised, kohtuvälised hukkamised, sundimine, sunniviisiline uskupööramine, inimröövid, varajased ja sundabielud, sooline vägivald, vägistamine, füüsiline ja vaimne väärkohtlemine, rasestumisvastaste vahendite sunniviisiline kasutamine ja abordid, sunniviisiline töö ja ümberasustamine, inimkaubandus, ähvardused, tõrjutus, diskrimineeriv ja ebaõiglane kohtlemine, ahistamine, sundvõõrandamine, juurdepääsu piiramine kodakondsusele, valitavatele ametikohtadele, tööhõivele, haridusele, tervishoiule ja haldusteenustele, pühakodade, kalmistute ja kultuuripärandi hävitamine ning internetis ja väljaspool seda leviv vaenukõne;

F.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia on mõnes riigis teravdanud usu- ja veendumusvähemuste tagakiusamist ja nende vastast vägivalda; arvestades, et lisaks on tervisekriisi kasutatud mõnes riigis ettekäändena tagakiusamismeetmete võtmiseks pandeemiaga mitteseotud eesmärkidel; arvestades, et usu- ja veendumusvähemused on muutunud eriti kaitsetuks COVID‑19 viirusesse nakatumise ja selle tõttu suremise suhtes, tingituna ebavõrdsest juurdepääsust sobivale arstiabile;

G.  arvestades, et usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate naiste suhtes esineb eriti suur diskrimineerimise ja vägivalla oht, mis on mõlemad seotud selliste läbipõimunud teguritega nagu sugu, usutunnistus, kast, etniline taust, võimu tasakaalustamatus ja patriarhaat, ning mõnel juhul õigustatakse neid usuliste või veendumuslike ajenditega; arvestades, et neil on sotsiaalse või majandusliku iseseisvuse puudumise, vägivallaähvarduste või laste hooldusõiguse kaotamise tõttu raskusi usu- ja veendumuskogukonnast lahkumise õiguse kasutamisel;

H.  arvestades, et usulistel õigustustel põhinev sooline vägivald ja diskrimineerimine on endiselt olemas; arvestades, et naised ja LGBTIQ+ kogukonna liikmed kogevad jätkuvalt diskrimineerimist ja vägivalda, mida usu nimel põhjustavad nii riiklikud kui ka valitsusvälised osalejad; arvestades, et nii riiklikud kui ka valitsusvälised osalejad keelavad usu nimel õigusi seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning muu hulgas abordile;

I.  arvestades, et igasugune usul või veendumustel põhinev tagakiusamine väärib riikide valitsuste ja rahvusvaheliste osalejate ülimat hukkamõistmist ja kiiret reageerimist;

J.  arvestades, et põlisrahvaste veendumuste või usunditega seotud tavad on osa inimeste kultuurilisest identiteedist; arvestades, et põlisrahvastel on õigus edendada, arendada ja säilitada oma institutsionaalseid struktuure ning oma eripäraseid kombeid, vaimsust, traditsioone, protseduure ja tavasid vastavalt rahvusvahelistele inimõiguste standarditele;

K.  arvestades, et peaaegu igas maailma piirkonnas näib usuvähemuste jaoks esinevat oht olla nimetatud terrorirühmituseks ja nende liikmetel saada arreteeritud süüdistatuna äärmusluses või ebaseaduslikus tegevuses; arvestades, et mõned valitsused kasutavad riiklikke julgeolekualgatusi ja terrorismivastaseid meetmeid, et kriminaalkorras karistada teatud usu- ja veendumusrühmadesse kuulumist või nende tegutsemist; arvestades, et selline lähenemine kahjustab tõsiselt usu- ja veendumusvabaduse õiguse kasutamist;

L.  arvestades, et usu- ja veendumusvähemustel puudub sageli piisav riiklik esindatus; arvestades, et õigusaktid välistavad sageli nende vähemuste vajadused ja huvid, kusjuures valitsused kasutavad mitmesuguseid õigusväliseid meetmeid, millega neid vähemusi taga kiusatakse, õigusvastaseks kuulutatakse või häbimärgistatakse;

M.  arvestades, et paljudes konfliktides ja kriisides kogu maailmas on kultuuripärandi vastu suunatud rünnakud olnud sümboolse vägivalla ja kultuuripärandi politiseerimise vahend; arvestades, et nende konfliktide religioossed aspektid on otseselt kaasa aidanud humanitaarkriisidele, ümberasustamisele, rändele ning usuliste ja kultuuriliste õiguste ja inimväärikuse rikkumisele; arvestades, et need konfliktid ja kriisid võivad polariseerida ühiskondi, riike, piirkondi, etnilisi rühmi ja kogukondi ning suurendada vägivaldsete konfliktide ohtu; arvestades, et seetõttu võib kultuuripärandi hävitamine ja rüüstamine olla sõjarelvaks ja hoiatusmärgiks tulevaste massiliste hirmutegude kohta; arvestades, et lisaks kujutavad selline hävitamine ja rüüstamine endast suuri takistusi dialoogile, rahule ja leppimisele;

N.  arvestades, et kultuuripärandi hävitamine muudab kogukonnad, eriti usukogukonnad kaitsetuks, kuna nad on ilma jäetud olulisest osast oma identiteedist; arvestades, et äärmusrühmitused ja teised konfliktiosalised saavad hõlpsasti levitada oma mõju piirkondades, kus identiteet ja sotsiaalne ühtekuuluvus on nõrgenenud ja tugevnenud on lõhed kogukondades;

O.  arvestades, et usul või veendumustel põhinevate rahvusvaheliste kuritegude puhul on kurjategijad karistamatust nautinud, välja arvatud mõnede väheste eranditega, seetõttu on julmused jätkuda saanud;

P.  arvestades, et ÜRO 1948. aasta genotsiidikonventsiooni kohaselt on riikidel ja riigiasutustel kohustus mitte ainult genotsiidi toimepanijaid karistada, vaid ka selliseid kuritegusid ennekõike ära hoida;

1.  kinnitab oma vankumatut pühendumust edendada ja kaitsta usu- ja veendumusvähemuste hulka kuuluvate inimeste õigusi kõikjal maailmas, sealhulgas nende õigust oma usku või veendumusi järgida, muuta, valida, väljendada, praktiseerida või nendest loobuda, pidades silmas võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid; mõistab karmilt hukka kõigi vähemuste veendumuste või usutunnistuse või nende puudumise alusel toime pandud igasuguse tagakiusamise, vägivalla, vägivallale õhutamise ja terroriaktid; rõhutab, et mõnel juhul võivad nende inimõiguste rikkumised kujutada endast genotsiidi või inimsusevastaseid kuritegusid; mõistab hukka selliste rikkumiste eitamise või nende minimeerimise püüdlused ning kinnitab veel kord oma pühendumust need likvideerida ja toetada ohvreid;

2.  rõhutab, et riikidel on esmane kohustus edendada ja kaitsta usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate isikute inimõigusi, sealhulgas nende õigust praktiseerida vabalt oma usku või veendumusi ja õigust mitte uskuda, ning kaitsta neid nende õiguste rikkumiste, eelkõige inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest;

3.  on seisukohal, et olenemata veendumustest, usutunnistusest, mõttest või südametunnistusest on oluline edendada ja tagada kõigi kodanike kaasamine nende ühiskonda ning poliitilisse ja kultuurilisse ellu ning tagada, et nende väärikust, kodakondsust, isiklikke õigusi ja vabadusi järgitakse;

4.  rõhutab, et mõtte-, südametunnistuse-, veendumus- ja usuvabadus, sealhulgas usutalituste pidamise, järgimise, praktiseerimise ja õpetamise vabadus, vabadus uskuda või mitte uskuda, vabadus soosida teistlikke, mitteteistlikke, agnostilisi või ateistilikke vaateid ja õigus usust taganemisele on rahvusvahelise õigusega kaitstud inimõigused; rõhutab, et nende õiguste edendamine ja kaitsmine on aidanud kaasa inimõiguste ja demokraatia edendamisele mitmetes oludes, sealhulgas repressiivsetes oludes; tunnistab, et nende õiguste rikkumine tekitab või süvendab sageli sallimatust, mis on sageli võimaliku vägivalla ja konflikti varajane indikaator;

5.  tuletab meelde, et kõigi vähemuste diskrimineerimisega võitlemine, olenemata nende traditsioonidest, veendumustest või usust, ning nende õiguste edendamine ja kaitsmine annavad olulise panuse sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse saavutamisse, vaesuse vähendamisse, demokraatliku valitsemistava kujundamisse ja konfliktide ennetamisse;

6.  rõhutab, et vähemuste tagakiusamise usulised või veendumustel põhinevad põhjused on sageli põimunud mõne muu erineva põhjusega, eelkõige rahvusliku või etnilise kuuluvuse, soo või kastiga seotud põhjustega; juhib tähelepanu juhtumitele, kus usu- ja veendumusrühmad kannatavad tagakiusamise all, sealhulgas siis, kui neil on tugev kohalolek riigi territooriumil või nad ei ole demograafiliselt vähemuses, kuid on kaitsetus olukorras, mis muudab nad vägivalla ja repressioonide jaoks kergeks sihtmärgiks; toonitab lisaks, et enamik usust taganenud usuvahetajaid võivad kogeda nende inimõiguste tõsiseid rikkumisi, sealhulgas vangistamist, sunnitud lahutust, inimröövi, füüsilist vägivalda ja mõrvu;

7.  on sügavalt mures usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate inimeste vastu suunatud sunni, diskrimineerimise, ahistamise, vägivalla ja repressioonide kõrge taseme pärast, mis on teatavates piirkondades süvenev üldine nähtus; märgib, et see mõjutab paljusid usukogukondi, näiteks muu hulgas budismi, kristluse, hinduismi, islami ja judaismiga seotud kogukondi, samuti inimrühmi, kes peavad end ateistideks, humanistideks, agnostikuteks või ei samastu ühegi veendumuse või usuga;

8.  mõistab sügavalt hukka asjaolu, et paljudes riikides suureneb mittereligioossete, ilmalike ja humanistlike organisatsioonide tagakiusamine, sealhulgas enneolematud vaenu õhutamise ja tapmiste lained; mõistab hukka selle, et lugematult paljusid isikuid ja kodanikuühiskonna organisatsioone rünnatakse, sest nad seavad usulisi veendumusi rahumeelselt kahtluse alla, kritiseerivad neid või kasutavad neid satiiri objektina; rõhutab, et selline mõtte- ja väljendusvabaduse jätkuv rikkumine ulatub üle geograafiliste ja kultuuriliste piiride, sealhulgas ELi liikmesriikides;

9.  rõhutab, et tagakiusamise toimepanijate hulka kuuluvad autoritaarsed režiimid, valitsused, kes kalduvad kehtestama domineeriva etnilise või religioosse elanikkonna ülemvõimu vähemuste üle, terroriorganisatsioonid, poliitilised ja religioossed äärmusparteid või -rühmad ning mõnikord ka ohvrite pereliikmed, sõbrad ja naabrid, näiteks juhtudel, kui ohvrid muudavad oma usulist kuuluvust või loobuvad sellest;

10.  tunneb heameelt mõnede usu- ja veendumuskogukondade ning usupõhiste valitsusväliste organisatsioonide positiivse rolli üle humanitaartegevuses konfliktipiirkondades, võitluses keskkonnaseisundi halvenemise vastu, rahu ja leppimise eest võitlemisel ning arengule kaasaaitamisel;

11.  tunnistab, et kirikutel, usupõhistel organisatsioonidel ning muudel usu- ja veendumusinstitutsioonidel ja -ühendustel on arengumaade sotsiaalses struktuuris oluline roll;

12.  rõhutab, et teatavatel usupõhistel organisatsioonidel on strateegiliselt oluline roll oma kogukondade liikmete mõjutamisel, et nad mõistaksid selliste oluliste teemade tähtsust nagu HIV, seksuaal- ja reproduktiivtervishoid ning tüdrukute ja naiste mõjuvõimu suurendamine ja panustaksid nende toetamisse;

13.  märgib, et kirikud, muud usu- ja veendumusinstitutsioonid, samuti usupõhised organisatsioonid on sageli osa arengumaade kaugemates piirkondades ja konfliktiohtlikes olukordades sageli ainsad tervishoiu- ja muude sotsiaalteenuste osutajad;

14.  on arvamusel, et humanitaarabi andjaid tuleks koolitada mõistma ümberasustatud usu- ja veendumusvähemuste probleeme kohtades, kus inimesed on ümber asustatud, et pakkuda erinevatele pagulasrühmadele kaasavamat abi ja kaitset;

Usuvähemuste tagakiusamisega seotud peamiste probleemide lahendamine

15.  rõhutab, et ülioluline on võtta vastutusele usu- ja veendumusvähemuste hulka kuuluvate inimeste inimõiguste rikkumiste eest vastutavad isikud; rõhutab, et äärmiselt oluline on viia läbi põhjalik inimõiguste rikkumiste uurimine, tagada ohvritele ja nende perekondadele tulemuslik juurdepääs õiguskaitsele ja õiguskaitsevahenditele ning pakkuda neile piisavat hüvitist; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema kiiresti koostööd asjaomaste ÜRO mehhanismide ja komiteedega, et tõhustada kogu maailmas usu- ja veendumusvähemuste vastu toimepandavate inimõiguste rikkumiste uurimisi; kinnitab sellega seoses oma toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja rõhutab selle rolli tähtsust kõige raskemate kuritegude eest vastutusele võtmisel; märgib, et Rooma statuut hõlmab nii inimsusevastaseid kuritegusid kui ka genotsiidi rühmade vastu usu või veendumuste alusel, ning kehtestab karistamatuse vastu võitlemise jaoks alust rajava rahvusvahelise õigusraamistiku; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama oma rahalist toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ning kutsub ÜRO liikmesriike Rooma statuudi ratifitseerimise kaudu üles pühenduma selles kontekstis karistamatuse vastu võitlemisele; rõhutab vajadust töötada selle nimel, et ennetada usul või veendumustel põhinevaid vägivallaakte, eelkõige rahvusvahelisi kuritegusid, nagu genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid; rõhutab vajadust, et EL ja selle liikmesriigid rakendaksid mehhanisme, mis võimaldavad neil jälgida, näiteks jõhkraid massikuritegusid käsitleva ÜRO analüüsiraamistiku alusel, varajasi hoiatavaid märke ja riskitegureid selle kohta, et pannakse toime rahvusvahelisi kuritegusid, neid tegusid analüüsida ning anda ulatuslikke vastuseid, sealhulgas kooskõlas kohustusega ennetada ja karistada genotsiidikuritegusid;

16.  märgib murega, et enamik veendumuslikel ja usulistel põhjustel toimepandud vaenukuritegusid on kogu maailmas alateatatud ja menetlemata; kutsub nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike üles tegema koostööd kolmandate riikidega vaenukuritegude ennetamisel ja nende vastu võitlemisel meetmete võtmiseks ning õigusaktide vastuvõtmiseks, mis on täielikult kooskõlas väljendus-, veendumus- ja usuvabaduse rahvusvaheliste standarditega; kutsub valitsusi üles looma terviklikke andmekogumissüsteeme vaenukuritegude ja muude usu- ja veendumuskogukondade vastu suunatud diskrimineerivate tegude kohta;

17.  kutsub nõukogu ja ELi liikmesriike üles kohaldama kogu maailmas rakendatavas inimõiguste rikkujate vastases ELi sanktsioonirežiimis sätestatud sanktsioone üksikisikute ja üksuste vastu, kes vastutavad usuvähemustesse kuuluvate isikute ärakasutamise või nende usu- ja veendumusvabaduse tõsise või süstemaatilise rikkumise eest või osalevad neis rikkumistes;

18.  on äärmiselt vapustatud usu- ja veendumusvähemuste vastu suunatud tagakiusamise süvenemise pärast COVID‑19 pandeemia ajal; mõistab hukka asjaolu, et usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvad isikud on tehtud patuoinasteks, neid on süüdistatud COVID‑19 levitamises ning neid on diskrimineeritud või neile ei ole nende veendumuste või usu tõttu lubatud ligipääsu riiklikule tervishoiule, toidule või humanitaarabile;

19.  rõhutab, et humanitaarabi kohaletoimetamisega ei tohi kaasneda mingit diskrimineerimist ja mõistab humanitaarabi jagamisel teravalt hukka igasuguse usulise kuuluvuse alusel diskrimineerimise;

20.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tunnustama põlisrahvaste õigusi, veendumusi ja väärtusi ning võtma endale kohustuse käsitleda eriti põlisrahvaste veendumuste alusel toimuvat diskrimineerimist ja teha seda terviklikult ELi välistegevuse kaudu;

21.  on mures pühaduseteotuse ja ususeaduste kohaldamise pärast, mis on mõnes riigis riiklike seaduste suhtes ülimuslikud; mõistab hukka, et eriti ja üha enam kiusatakse taga usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvaid naisi ja tüdrukuid, kusjuures kiusamise eesmärk on kahjustada nende kogukonda tervikuna; rõhutab, et nad puutuvad eriti kokku vägivaldsete rünnakute, inimröövide, vägistamise, seksuaal- ja soolise vägivalla, sunniviisilise uskupööramise, sunniviisilise steriliseerimise ja abortide, naiste suguelundite moonutamise, sund- ja varajase abielu ning koju lukustamisega; mõistab teravalt hukka kõik need inimõiguste rikkumised nende vastu ja rõhutab, et COVID‑19 pandeemia ajal kehtestatud liikumispiirangud on muutnud nende inimõiguste olukorra veelgi ebakindlamaks ja piiranud veelgi nende juurdepääsu teabele;

22.  mõistab hukka igasuguse vägivalla, tagakiusamise, sundimise ja diskrimineerimise soo või seksuaalse sättumuse alusel või nendele tegudele õhutamise, sealhulgas usujuhtide poolt või usulistel või veendumuslikel põhjustel; rõhutab, et traditsiooni või avaliku moraali kaitse ei saa mingil juhul olla vastuolus rahvusvaheliste inimõigusi puudutavate sätetega, mida riigid peavad järgima; rõhutab eelkõige diskrimineerimist tööhõive, hariduse, õiguskaitse kättesaadavuse ja tulemuslike õiguskaitsevahendite, elamumajanduse ning tervishoiu valdkonnas; väljendab sügavat muret usu või veendumuste väärkasutamise ja ärakasutamise pärast, et kehtestada diskrimineerivaid poliitikameetmeid, seadusi, sealhulgas kriminaalseadusi, või piiranguid, mis on vastuolus LGBTIQ kogukonna liikmete, naiste ja tütarlaste õigustega ja kahjustavad neid ning piiravad juurdepääsu põhiteenustele, nagu haridus ja tervishoid, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivõigused, millega kriminaliseeritakse abort kõikidel juhtudel, kriminaliseeritakse abieluvälised suhted või mis toetavad inimõigusi rikkuvaid usutavasid; nõuab, et tunnistataks kehtetuks asjaomased poliitikameetmed, seadused või piirangud, mis on sageli riiklikesse õigusaktidesse üle võetud ilmalike piirangutena;

23.  mõistab hukka ususektid, mille tegevus on suunatud arengumaadest pärit diasporaale ja mis kasutavad eri skeeme, et saada rahalist kasu Euroopasse sisserändajate kogukondade kaitsetusest ja toetada kallutatud maailmavaateid, mis hõlmavad sageli homofoobiat, transfoobiat ja misogüüniat;

24.  mõistab hukka inimõiguste rikkumised, seksuaalse kuritarvitamise, sektantluse ja finantsrikkumised, mida religioossed misjonid ja nende juhid on toime pannud mitmes arenguriigis;

25.  mõistab hukka julgeolekut, mässule õhutamist, avaliku korra häirimist, vägivallale õhutamist ning terrorismi ja äärmusluse vastast võitlust käsitlevate õigusaktide kasutamise vahendina usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate isikute tagakiusamiseks või kriminaliseerimiseks, nende veendumuste või usu praktiseerimise või väljendamise keelamiseks või piiramiseks, pühakodade sulgemiseks ning usu- või veendumusühenduste liikmesuse ja registreerimise takistamiseks; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jälgima hoolikalt selliste õigusaktide rakendamist ja tõstatama selle küsimuse järjekindlalt asjaomaste valitsustega peetavates kahepoolsetes dialoogides; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid lükkaksid tagasi välisriikide ametiasutuste taotlused õigusalaseks ja politseikoostööks üksikutes kohtuasjades, kui need põhinevad sellistel õigusaktidel;

26.  mõistab teravalt hukka igasuguse sunniviisilise kinnipidamise riiklikes ümberõppelaagrites, sunniviisilise töö või usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate isikute ekspluateerimise, mille eesmärk on sundida neid oma usust loobuma ja võtma omaks domineerivat kultuuri, keelt või mõtteviisi; mõistab lisaks hukka usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate isikute jälgimiseks, kontrollimiseks ja represseerimiseks digitaalse jälgimistehnoloogia laialdase kasutamise;

27.  mõistab hukka usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate organisatsioonide ning üksikisikute juurdepääsu piiramise õigusdokumentidele ja registreerimisele ning tuletab meelde, et juriidiline identiteet on õigus, mis tuleb võrdselt tagada kõigile inimestele;

28.  taunib asjaolu, et rohkem kui 70 maailma riigis jõustavad ametivõimud kriminaalseadusi või püüavad kehtestada uusi õigusakte, mis näevad pühaduseteotuse, ketserluse, usust taganemise, usu teotamise, usuliste solvangute ja usuvahetuse eest ette karistusi, sealhulgas surmanuhtlust; märgib, et juba kehtivaid seadusi kasutatakse ebaproportsionaalselt usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate inimeste vastu ning need õhutavad vägivalla, diskrimineerimise ja usulise sallimatuse õhkkonda, mis võib hõlmata massivägivalda vähemuskogukondade vastu ja pühakodade hävitamist; nõuab, et EL süvendaks oma poliitilist dialoogi kõigi asjaomaste riikidega, et need seadused kehtetuks tunnistada; rõhutab, et usu- ja veendumusvabaduse edendamist toetav ELi välistegevus saaks kasu ELi ja liikmesriikide pingutustest kaotada pühaduseteotust käsitlevad seadused kogu maailmas; nõuab, et EL näitaks sellega seoses eeskuju oma siseolukorra käsitlemisel;

29.  märgib vajadust kaitsta inimõiguste kaitsjaid, valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonna aktiviste, kes toetavad ja kaitsevad neid, keda veendumuste või usu tõttu taga kiusatakse; mõistab hukka pühaduseteotuse, usust taganemise ja teiste usul põhinevate süüdistuste denonsseerimisele tuginemise, et astuda vastu nendele inimestele ja organisatsioonidele seoses nende õiguspärase tegevusega, sealhulgas internetis ja sotsiaalmeedias;

30.  rõhutab, et kohustusliku sõjaväeteenistusega riigid peaksid lubama sõjaväeteenistusest keeldumist oma veendumuste tõttu, sealhulgas usu või veendumuste tõttu, ning nägema ette alternatiivse ajateenistuse võimaluse;

31.  on seisukohal, et teadmiste puudumine usutunnistuste ja veendumuste rollist üksikisikute ja kogukondade jaoks ning selle mittetunnistamine võib tekitada eelarvamusi ja stereotüüpe, mis suurendavad inimeste vahel pingeid, vääritimõistmist, diskrimineerivat suhtumist ja lugupidamatust; tuletab meelde, et nagu ÜRO inimõiguste komitee on öelnud, siis on avalik haridus, mis hõlmab konkreetse usundi või veendumuste õpetamist, vastuolus õigusega mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, välja arvatud juhul, kui on ette nähtud mittediskrimineerivad erandid või alternatiivid, millega on võimalik täita isikute ja eestkostjate soovid;

32.  rõhutab, kui olulised on strateegilised lähenemisviisid ja haridusalgatused, mis hõlmavad haridust ning kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi, sealhulgas usujuhtide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide dialoogi, et võidelda veendumuste või usutunnistuse alusel toimuva vähemuste tagakiusamise, nende vastu suunatud sallimatuse ja vaenukõne vastu; rõhutab, et kultuuride- ja religioonidevahelised dialoogid võivad aidata kaasa usalduse, austuse ja mõistmise tunde arendamisele ning vastastikuse austuse ja leppimise loomisele, et õppida rahumeelselt ja konstruktiivselt elama mitmekultuurilises kontekstis;

33.  märgib, et arengumaade noored on äärmuslike ideoloogiate suhtes eriti kaitsetud ning kvaliteetne haridus on üks radikaliseerumise vastu võitlemise peamisi võimalusi; märgib, et äärmuslikud liikumised kasutavad sageli ära riigi nõrka esindatust maapiirkondades;

34.  taunib asjaolu, et sotsiaalmeediaplatvorme ja võrgustikke kasutatakse üha enam hirmutamiseks ning vihkamise ja vägivalla õhutamiseks; rõhutab, et usu- ja veendumusvähemuste suhtes õhutavad jätkuvalt nii internetis kui ka väljaspool vaenu isikud ja organiseeritud rühmitused kogu poliitilise spektri ulatuses, ning kutsub valitsusi üles sellega tegelema ja selle vastu võitlema;

ELi inimõigustealase välispoliitika ja välistegevuse tugevdamine vähemusrühmadesse kuuluvate isikute usu- ja veendumusvabaduse kaitsmiseks

35.  märgib, et usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku ametikoht on olnud täitmata juba üle aasta; kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile viia läbi läbipaistev ja üksikasjalik erisaadiku ametikoha tulemuslikkuse ja lisaväärtuse hindamine, võimaldada erisaadikule piisavalt ressursse ja toetada asjakohaselt erisaadiku institutsioonilist mandaati, võimekust ja ülesandeid; kordab oma nõudmist, et komisjon tagaks erisaadiku ametisse nimetamise, volituste, tegevuse ja aruandluskohustuste läbipaistvuse; toonitab, et erisaadik peaks eelkõige edendama mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust ning õigust mitte uskuda, usust taganeda või järgida ateistlikke seisukohti, kuid samuti peaks ta pöörama tähelepanu mitteusklike olukorrale paigus, kus neid ähvardab oht; soovitab, et erisaadik teeks tihedat ja täiendavat koostööd ELi inimõiguste eriesindaja ja nõukogu inimõiguste töörühmaga;

36.  kutsub nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike üles kooskõlas ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavaga aastateks 2020–2024 tegelema usu või veendumuste alusel toimuva tagakiusamise probleemiga ELi inimõiguste välispoliitika ühe prioriteedina; rõhutab, et usu- ja veendumusvabaduse kaitsmiseks ja edendamiseks on vaja mitmekihilist ja mitut osalejat kaasavat lähenemisviisi, mis hõlmab inimõigusi, dialoogi, vahendamist ja konfliktide lahendamist ning ennetamist, mis hõlmavad mitut riiklikku ja valitsusvälist osalejat, näiteks usupõhiseid organisatsioone, usujuhte, mitteuskujate rühmasid, kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid; nõuab selles küsimuses tihedama koostöö tegemist ÜRO algatustega; kordab oma üleskutset vaadata korrapäraselt ja avalikult läbi usu- ja veendumusvabadust käsitlevad ELi suunised, et hinnata nende rakendamist ja teha ettepanekuid nende ajakohastamiseks; nendib, et ELi suunistes on ette nähtud, et nõukogu inimõiguste töörühm hindab nende suuniste rakendamist pärast kolme aasta möödumist, kuid sellist hindamist ei ole jagatud ega avalikustatud; on seisukohal, et sellises hindamises tuleks tõsta esile parimad tavad, teha kindlaks parandamist vajavad valdkonnad ja anda konkreetseid soovitusi suuniste rakendamise kohta vastavalt kindlaksmääratud ajakavale ja vahe-eesmärkidele; nõuab, et see hindamine lisataks ELi aastaaruannetesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas; nõuab ka, et suuniste rakendamise eduaruanded edastataks parlamendile korrapäraselt;

37.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tugevdama õiguslikke ja institutsionaalseid kaitsemehhanisme, et tagada inimõigused usu- ja veendumusvähemuste liikmetele ja kõigile kaitsetus olukorras olevate inimestele, sealhulgas naistele ja tüdrukutele, erinevast rahvusest või kastist pärit isikutele, eakatele ja puuetega inimestele, rändajatele, pagulastele ja riigisisestele põgenikele ning LGBTIQ kogukonna liikmetele, et nad oleksid põhiõiguste alusel täielikult kaitstud ja et neid ei diskrimineeritaks nende veendumuste või usutunnistuse tõttu;

38.  rõhutab, et usu ja veendumuste instrumentaliseerimine on kogu maailmas oluline tõukejõud konfliktide tekkeks; rõhutab, et usu ja veendumuste alusel tagakiusamine ja diskrimineerimine sunnib paljusid inimesi ja kogukondi rändama või riigisiseselt ümber asuma; kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles abistama kõiki ümberasustatud isikuid, sealhulgas usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvaid isikuid, kes soovivad vabatahtlikult naasta oma kodumaale, kui materiaalsed ja julgeolekutingimused seda võimaldavad ning nende lahkumiseni viinud asjaolusid enam ei eksisteeri, eelkõige aidates neil elatist teenida ning taastada nende eluase ja põhitaristu, nagu koolid ja haiglad;

39.  kutsub ELi ja selle partnereid üles kaaluma usu rolli kaardistamist konkreetsetes konfliktides, usujuhtide poolt võetud positiivsete meetmete tuvastamist ja rakendamist rahu kindlustamise püüdlustes, konfliktide analüüsimisel ja ennetamisel, ning paljude erinevate inimeste, nii enamus- kui ka vähemususuliste rühmade esindajate, kuulamist ja nende öeldu hindamist;

40.  juhib tähelepanu sellele, et religioossete vähemuste vastane vägivald konflikti ajal võib samuti muuta nad pagulastena kaitsetuks edasiste rünnakute ees, sest humanitaarabi neutraalsuse ja universaalsuse põhimõtteid on valesti tõlgendatud ning laialt on levinud eeldus, et religioon on kas ebaoluline või lahkarvamusi tekitav;

41.  nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja ELi delegatsioonid lisaksid 2021.–2024. aasta inimõiguste ja demokraatia alastesse riigistrateegiatesse konkreetselt usu- ja veendumusvabaduse alusel toimuva tagakiusamise probleemiga seotud eesmärgid kõigi asjakohaste olukordade jaoks; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone üles tõstatama partnerriikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides ja ÜRO inimõiguste foorumitel järjepidevalt üldisi küsimusi ja konkreetseid juhtumeid, mis on seotud usu- ja veendumusvähemuste tagakiusamise või diskrimineerimisega, järgides samal ajal tulemustele suunatud lähenemisviisi ja võttes arvesse soolist perspektiivi; kordab oma nõudmist, et Euroopa Parlamendi liikmetele antaks juurdepääs nende riigistrateegiate sisule; märgib, et ateism ja mittereligioossed rühmad on kiiresti kasvamas ja seda ei tohiks ELi poliitikaraamistikus tähelepanuta jätta;

42.  juhib tähelepanu sellele, et mõnes riigis on vähemuste diskrimineerimise peamised allikad valitsusvälised osalejad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles mitte keskenduma üksnes valitsuspõhisele diskrimineerimisele ja tegema partnerriikidega koostööd vähemuste sotsiaalse diskrimineerimise põhjustega tegelemisel, pöörates erilist tähelepanu vaenukõnele;

43.  kutsub ELi delegatsioone ja liikmesriikide esindusi üles toetama inimõiguste kaitsjaid ja ajakirjanikke, kes tegelevad aktiivselt usu- ja veendumusvähemustega, ning hõlbustama vajaduse korral erakorraliste viisade väljastamist ja pakkuma ajutist peavarju ELi liikmesriikides, kui need on isikud on ohus;

44.  kutsub komisjoni üles toetama kodanikuühiskonna organisatsioone ja sotsiaalkampaaniaid, mis edendavad mõistmist ja teadlikkust enamuse sekka mittekuuluvatest usu- ja veendumusrühmadest, eriti humanistidest ja ateistidest riikides, kus nad puutuvad kokku eriti tõsiste diskrimineerimise vormidega;

45.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles lähemalt uurima usu- ja veendumusvähemuste inimõiguste olukorda kolmandates riikides ja nende riikide ELiga sõlmitud kahepoolsete lepingute kohaste kohustuste täitmist; kutsub komisjoni üles sellega seoses eelkõige läbi vaatama kolmandate riikide abikõlblikkust üldise soodustuste süsteemi alusel; pooldab süsteemi, mis annab kolmandale riigile järk-järgult eeliseid, lähtudes tema inimõigustealaste kohustuste täitmisest, sealhulgas seoses usu- ja veendumusvabadusega;

46.  rõhutab, et EL peaks võtma arvesse konkreetseid probleeme, millega usulised, etnilised ja keelelised vähemused humanitaarabi saamisel sageli silmitsi seisavad, ja mis on seotud tõrjutuse, rõhumise või nõrga sotsiaal-majandusliku olukorraga; kutsub komisjoni üles hindama vähemustele osutatava humanitaarabi tegelikku kättesaadavust ja tagama, et humanitaarpoliitika ei jätaks vähemusi tähelepanuta;

47.  taunib kultuuripärandi lahutamatuks osaks olevate usupaikade hävitamist ja kahjustamist ning nõuab nende kaitsmist ja taastamist; soovitab ELil lisada kultuuripärandi kaitse oma välispoliitika välistegevusse, mille eesmärk on säilitada rahu, edendada leppimist ja ennetada konflikte; soovitab ELil kasutada kultuuripärandi alast koostööd osana usaldust suurendavatest meetmetest rahuprotsessides;

48.  kutsub komisjoni üles tagama naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ inimõiguste temaatilise programmi raames usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate isikute kaitsega seotud küsimuste piisava rahastamise; nõuab, et EL tagaks selleks vahendite eraldamisel pluralismi, neutraalsuse ja õigluse põhimõtete austamise ning hoiduks rangelt selliste poliitikameetmete või õigusaktide tugevdamisest, mis eelistavad ühte veendumust või usurühma teistele;

49.  soovitab tugevdada ELi mitmepoolset osalemist, et edendada ja süvalaiendada usu- ja veendumusvähemuste austamist inimõigustealases poliitikas kogu maailmas; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tõhustaksid koostööd ÜRO, Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooniga, intensiivistaksid avatud ja konstruktiivset dialoogi Aafrika Liidu, Ameerika Riikide Organisatsiooni, Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni, Islami Koostöö Organisatsiooni ning muude piirkondlike organisatsoonidega ning sõlmiksid liite kolmandate riikide või sarnaselt meelestatud riikide rühmadega, et pakkuda rahvusvahelisi vastuseid inimõiguste küsimustele, millega puutuvad kokku usu- ja veendumusvähemused, eriti need, kes on konfliktipiirkondades kõige kaitsetumad või keda neis piirkondades kõige enam taga kiusatakse; soovitab ELil edaspidi olla mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse resolutsioonide juhtiv esitaja ja toetaja ÜRO Peaassamblees ja ÜRO Inimõiguste Nõukogus; nõuab ELi ja ÜRO ühisalgatusi, et võidelda usu- ja veendumusvähemuste ja mitteusklike tagakiusamise ja diskrimineerimise vastu; nõuab, et EL tõhustaks koostööd ÜRO Inimõiguste Nõukoguga, eelkõige ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ning usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri kaudu; soovitab, et kõigi ELi liikmesriikide usu- ja veendumusvabadusega tegelevad eriesindajad jagaksid oma parimaid tavasid ja teeksid tihedat koostööd;

50.  rõhutab 22. augusti tähtsust rahvusvahelise usutunnistusest või veendumustest tingitud vägivalla ohvrite mälestuspäevana; kutsub nõukogu, komisjoni ja ELi liikmesriike üles pöörama oma kavandamisel erilist tähelepanu sellele päevale ja tegelema aktiivselt usu- ja veendumusvähemustega, et näidata üles pühendumust nende vabaduste edendamisele ja kaitsmisele ning teha tööd selle nimel, et ennetada tulevikus nende vastu suunatud vägivallaakte ja sallimatust;

o
o   o

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO‑le.

(1) ELT C 181, 19.5.2016, lk 69. (2) ELT C 411, 27.11.2020, lk 30. (3) ELT C 35, 31.01.2018, lk 77. (4) ELT C 334, 19.9.2018, lk 69. (5) ELT C 162, 10.5.2019, lk 119. (6) ELT C 11, 13.1.2020, lk 25. (7) ELT C 158, 30.4.2021, lk 2. (8) ELT C 255, 29.6.2021, lk 60. (9) ELT C 445, 29.10.2021, lk 114. (10) ELT C 101, 16.3.2018, lk 134. (11) ELT C 238, 6.7.2018, lk 112. (12) ELT C 337, 20.9.2018, lk 109. (13) ELT C 369, 11.10.2018, lk 91. (14) ELT C 171, 6.5.2021, lk 12. (15) ELT C 232, 16.6.2021, lk 12. (16) ELT C 425, 20.10.2021, lk 126. (17) ELT C 255, 29.6.2021, lk 45. (18) ELT C 270, 7.7.2021, lk 83. (19) ELT C 506, 15.12.2021, lk 77. (20) ELT C 58, 15.2.2018, lk 151. (21) ELT C 388, 13.11.2020, lk 127. (22) ELT C 425, 20.10.2021, lk 63. (23) ELT C 506, 15.12.2021, lk 109. (24) ELT C 67, 8.2.2022, lk 150. (25) ELT C 270, 7.7.2021, lk 25. (26) ELT C 456, 10.11.2021, lk 94.