Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eelkõige 19. mai 2021. aasta resolutsiooni komisjoni 2019. ja 2020. aasta Türgit käsitlevate aruannete kohta(1) ja 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Türgis ning eelkõige Selahattin Demirtaşi ja teiste meelsusvangide juhtumi kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi Türgi alalise raportööri ja ELi–Türgi parlamentaarses ühiskomisjonis osaleva delegatsiooni juhi 21. aprilli 2022. aasta avaldust Gezi kohtuprotsessi viimase istungi kohta ja 18. detsembri 2020. aasta avaldust Osman Kavala kohta tehtud kohtuotsuse kohta ning ELi–Türgi parlamentaarses ühiskomisjonis osaleva delegatsiooni juhi 20. veebruari 2020. aasta avaldust Osman Kavala kinnipidamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2021. aasta teatist ELi laienemispoliitika kohta (COM(2021)0644) ja sellele lisatud 2021. aasta aruannet Türgi kohta (SWD(2021)0290),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2021. aasta järeldusi ning kõiki varasemaid asjakohaseid nõukogu ja Euroopa Ülemkogu järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2021. aasta järeldusi laienemise ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi kohta,

–  võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 26. aprilli 2022. aasta avaldust Osman Kavala süüdimõistmise kohta ning Euroopa välisteenistuse varasemaid avaldusi tema juhtumi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. detsembri 2019. aasta otsust kohtuasjas Kavala vs. Türgi (28749/18), mis jõustus 11. mail 2020,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee asjakohaseid resolutsioone, sealhulgas 2. detsembri 2021. aasta vaheresolutsiooni Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse täitmise kohta kohtuasjas Kavala vs. Türgi ning 2. veebruari 2022. aasta vaheresolutsiooni samal teemal, mille tulemusel algatati Türgi suhtes rikkumismenetlus, kuna Türgi keeldus Euroopa Inimõiguste Kohtu 2019. aasta otsust täitmast ja Osman Kavalat vabastamast,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu peasekretäri 18. veebruari 2020. aasta avaldust seoses Türgis Osman Kavala suhtes langetatud otsusega ning Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 19. veebruari 2020. aasta avaldust seoses Osman Kavala taasvahistamisega,

–  võttes arvesse 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, mille osalisriik Türgi on,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 46, milles on sätestatud, et „[k]onventsiooniosalised kohustuvad täitma [Euroopa Inimõiguste Kohtu] jõustunud sisulisi otsuseid igas asjas, mille pooleks nad on“, ning võttes seetõttu arvesse Türgi kohustust täita kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid,

–  võttes arvesse 19. detsembril 1966. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille osalisriik Türgi on, ning eriti selle artiklit 9 meelevaldse vahistamise ja kinnipidamise kohta,

–  võttes arvesse Istanbuli 13. kõrgema kriminaalkohtu 25. aprilli 2022. aasta otsust Gezi kohtuasjas,

–  võttes arvesse Istanbuli 30. kõrgema kriminaalkohtu 18. veebruari 2020. aasta otsust Gezi kohtuasjas,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et 25. aprillil 2022. aastal mõistis Istanbuli 13. kõrgem kriminaalkohus, mille eesistujaks oli kohtunik Mesut Özdemir, filantroobile ja silmapaistvale inimõiguste kaitsjale Osman Kavalale eluaegse vangistuse ilma ennetähtaegse vabanemise võimaluseta, mõistes ta süüdi valitsuse kukutamise katses, kuid mõistis ta spionaažis õigeks; arvestades, et ülejäänud seitse kohtualust, nende hulgas arhitekt Mücella Yapıcı, advokaat Can Atalay, linnaplaneerija Tayfun Kahraman, Boğaziçi Euroopa Poliitikakooli direktor Ali Hakan Altınay, Istanbuli Bilgi Ülikooli asutaja Yiğit Ali Ekmekçi, filmiprodutsent Çiğdem Mater Utku ja dokumentaalfilmide tegija Mine Özerden mõisteti samade süüdistuste alusel 18 aastaks vangi; arvestades, et kohus andis korralduse nad kohtusaalis viivitamatult vahistada; arvestades, et need süüdistused on poliitiliselt motiveeritud ja neid ei ole kunagi põhjendatud, isegi mitte 25. aprilli 2022. aasta otsuses;

B.  arvestades, et Osman Kavala vahistati ja vangistati esimest korda 1. novembril 2017 süüdistuste alusel, mis olid seotud 2013. aastal Gezi pargis toimunud meeleavaldustega ja 2016. aastal toimunud riigipöördekatsega; arvestades, et Gezi pargi kohtuprotsess algas 2019. aasta juunis; arvestades, et Osman Kavalat süüdistati Gezi pargi meeleavalduste rahastamises ja korraldamises; arvestades, et 18. veebruaril 2020 mõistis Istanbuli 30. kõrgem kriminaalkohus Osman Kavala Gezi kohtuasjas õigeks ja andis korralduse ta viivitamata vabastada, viidates konkreetsete ja materiaalsete tõendite täielikule puudumisele väidetavate kuritegude toimepanemise kohta; arvestades, et kohus mõistis õigeks ka Mücella Yapıcı, Can Atalay, Tayfun Kahramani, Ali Hakan Altınay, Yiğit Aksakoğlu, Yiğit Ali Ekmekçi, Çiğdem Mater Utku ja Mine Özerdeni; arvestades, et Osman Kavala oli ainus kohtualune, kes oli õigeksmõistmise ajal endiselt vahi all, kuna teda oli peetud alates 18. oktoobrist 2017 põhjendamatute süüdistuste alusel ebaseaduslikult eelvangistuses;

C.  arvestades, et 22. jaanuaril 2021 tühistas Istanbuli piirkonnakohtu kolmas kriminaalkolleegium (apellatsioonikohus) otsuse, millega Osman Kavala ja veel kaheksa kohtualust õigeks mõisteti;

D.  arvestades, et kõnealuses kohtuasjas kohtualuste vastu esitatud süüdistustele viidates põhjendas kohus otsuse tühistamist väitega, et selliseid tõendeid nagu süüdistatavate sotsiaalmeediapostitusi, pressiavaldusi ja nende hüütud loosungeid ei olnud varasema otsuse tegemisel arvesse võetud;

E.  arvestades, et seitse süüdistatavat, sealhulgas ajakirjanik Can Dündar ja näitleja Mehmet Ali Alabora, jäid kohtuprotsessi ajaks välismaale; arvestades, et kohus eraldas nende kohtuasja üheksa endiselt riigis viibiva süüdistatava kohtuasjast ja väljastas nende suhtes vahistamismääruse; arvestades, et 18. veebruari 2020. aasta otsusega tühistas kohus vahistamismäärused;

F.  arvestades, et vaid paar tundi pärast õigeksmõistmist ja enne tema vabastamiskorralduse täitmist vahistati Osman Kavala taas ja võeti Istanbuli peaprokuröri İrfan Fidani korraldusel Türgi kriminaalkoodeksi artikli 309 alusel politsei valve alla, süüdistatuna katses õõnestada põhiseaduslikku korda käimasoleva paralleelse uurimise raames, mis käsitles tema väidetavat osalemist 15. juuli 2016. aasta riigipöördekatses;

G.  arvestades, et 19. veebruaril 2020 mõistis Türgi president Recep Tayyip Erdoğan Istanbuli 30. kõrgema kriminaalkohtu otsuse hukka, väites, et Osman Kavala õigeksmõistmine on osa plaanist, mille on haudunud isikud, „kes soovivad vallandada teatud riikides ülestõuse ja tekitada rahutusi“, ning viitas neile isikutele kui „riigi ja selle rahva tahtlikele vaenlastele“; arvestades, et president Erdoğani ja teiste kõrgete ametiisikute avaldused õõnestavad aktiivselt Türgi kohtusüsteemi sõltumatust;

H.  arvestades, et prokuratuur kaebas õigeksmõistvad otsused edasi ning prokurör Edip Şahiner nõudis õigeksmõistvate otsuste tühistamist, et kohtumenetlust kunstlikult pikendada;

I.  arvestades, et pärast president Erdoğani avaldusi algatas kohtunike ja prokuröride nõukogu (HSK), kes vastutab kohtunike ja prokuröride ametisse nimetamise ja haldusküsimuste eest, uurimise kolme kohtuniku suhtes, kes mõistsid Osman Kavala ja tema kaheksa kaaskohtualust õigeks, viidates nende otsuses esinevatele vigadele; arvestades, et kohtunike suhtes algatatud distsiplinaarmenetlused tunduvad kujutavat endast otsest sekkumist nende otsustuspädevusse ja võisid avaldada heidutavat mõju kõigi kohtusüsteemi liikmete sõltumatusele;

J.  arvestades, et vastavalt Türgi seadusele nr 7188, millega muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku ja teatavaid seadusi, võib terrorismis või riigivastastes kuritegudes kahtlustatavat isikut hoida eelvangistuses maksimaalselt kaks aastat enne kohtuprotsessi algust; arvestades, et Osman Kavala uurimistoimik avati 25. veebruaril 2018 Türgi kriminaalkoodeksi artikli 309 alusel; arvestades, et kuna Türgi ametivõimud ei vabastanud Osman Kavalat 25. veebruaril 2020, kujutab see endast Türgi kriminaalkoodeksi rikkumist;

K.  arvestades, et Istanbuli peaprokuratuuri suutmatus viia pärast Osman Kavala taasvahistamist läbi uut ülekuulamist näitab, et pärast 11. oktoobri 2019. aasta ex officio vabastamiskorraldust ei ole leitud uusi tõendeid, mis kinnitaksid talle Türgi kriminaalkoodeksi artikli 309 alusel esitatud süüdistusi; arvestades, et uute tõendite puudumine tähendab seda, et Osman Kavala taasvahistamiseks samade süüdistuste alusel puudus usaldusväärne alus;

L.  arvestades, et Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Dunja Mijatovići sõnul kujutab Osman Kavala taasvahistamine endast näidet väärkohtlemisest; arvestades, et karistusliku iseloomuga otsus Osman Kavala uuesti vahistada kujutab endast nii riikliku kui ka rahvusvahelise õiguse avalikku rikkumist; arvestades, et kogu protsess Osman Kavala vastu on endast kujutanud järjestikuseid poliitilise varjundiga kohtulikke manöövreid ja eeskirjade eiramisi, mille peamine eesmärk on olnud pikendada Osman Kavala kinnipidamist;

M.  arvestades, et lisaks muudele absurdsetele otsustele liideti ajavahemikul 2021. aasta augustist kuni 2022. aasta veebruarini Gezi kohtuasi nn Çarşı protsessiga, mille kohtualused pidid samuti tunnistama oma õigeksmõistvate otsuste tühistamist; arvestades, et Istanbuli 30. kõrgema kriminaalkohtu eesistuja, kohtunik Mahmut Başbuğ, kes taotles kohtuasjade liitmist, oli sama kohtunik, kes tegi nende liitmise otsuse 13. kõrgemas kriminaalkohtus pärast seda, kui ta oli ajutiselt sinna ametisse määratud; arvestades, et seejärel, 2022. aasta veebruaris, otsustas 13. kõrgem kriminaalkohus need kohtuasjad ilma mingi selge põhjuseta uuesti lahku lüüa; arvestades, et üks 13. kõrgema kriminaalkohtu kohtukoosseisu kohtunikest 25. aprilli 2022. aasta kohtuprotsessil, Murat Bircan, esitas 2018. aastal taotluse kandideerida valitseva partei nimekirjas Türgi parlamenti;

N.  arvestades, et 10. detsembril 2019 otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et Osman Kavala kinnipidamine rikub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõiget 1, kuna puudub põhjendatud kahtlustus, artikli 5 lõiget 4, kuna konstitutsioonikohus ei ole läbi viinud kiiret kohtulikku läbivaatamist, ning artiklit 18 koostoimes artikli 5 lõikega 1, kuna tema kinnipidamine oli poliitiliselt motiveeritud ja selle eesmärk oli avaldada inimõiguste kaitsjatele heidutavat mõju;

O.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus puudutab nii süüdistusi, mis esitati Osman Kavalale Türgi kriminaalkoodeksi artikli 312 alusel seoses tema väidetava osalemisega Gezi pargi meeleavaldustel, kui ka süüdistusi, mis talle esitati kriminaalkoodeksi artikli 309 alusel seoses tema väidetava osalemisega 15. juuli 2016. aasta ebaõnnestunud riigipöördes;

P.  arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses nõuti, et Türgi ametivõimud tagaksid Osman Kavala viivitamatu vabastamise; arvestades, et hoolimata Euroopa Inimõiguste Kohtu 2019. aasta siduvast otsusest ning Euroopa Nõukogu ministrite komitee 2. detsembri 2021. aasta ja 2. veebruari 2022. aasta vaheresolutsioonidest, millega algatati Türgi vastu rikkumismenetlus seoses keeldumisega täita Euroopa Inimõiguste Kohtu õiguslikult siduvat otsust ja Osman Kavala viivitamata vabastada, ei ole tema vabastamisel edu saavutatud, mis suurendab ELi muret seoses sellega, kuidas Türgi kohtusüsteem järgib rahvusvahelisi ja ELi norme;

Q.  arvestades, et Türgi valitsev erakond on korduvalt õõnestanud õigusriiki ning demokraatlikke ja inimõiguste norme olukorras, kus tihti on maha surutud poliitilisi oponente ja inimõiguste kaitsjaid, kelle vastu sageli kasutatakse üldsõnaliselt määratletud terrorismisüüdistusi;

R.  arvestades, et pärast seda, kui mitmed ELi liikmesriigid tegid avaldusi, milles mõistsid hukka Osman Kavala jätkuva kinnipidamise, ähvardas Türgi kuulutada kümme nende riikide suursaadikut Türgis persona non grataks;

S.  arvestades, et Türgi kui ELi kandidaatriik peab järgima demokraatia kõrgeimaid standardeid, sealhulgas austama inimõigusi, õigusriiki , põhivabadusi ja universaalset õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ning järgima rangelt süütuse presumptsiooni põhimõtet ja õigust nõuetekohasele menetlusele;

T.  arvestades, et Türgi on olnud Euroopa Nõukogu liige alates 9. augustist 1949, mistõttu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused on tema jaoks siduvad;

1.  mõistab resoluutselt hukka Istanbuli 13. kõrgema kriminaalkohtu hiljutise otsuse, millega mõisteti Osman Kavalale eluaegne vangistus raskendatud asjaoludel pärast enam kui nelja ja poole aasta pikkust ebaõiglast, ebaseaduslikku ja õigusvastast kinnipidamist ning vähem kui kolm kuud pärast seda, kui Euroopa Nõukogu ministrite komitee oli algatanud Türgi vastu rikkumismenetluse, kuna riik keeldus rakendamast Euroopa Inimõiguste Kohtu õiguslikult siduvat otsust; on veendunud, et Osman Kavala on süüdi mõistetud põhjendamatute süüdistuste alusel, eesmärgiga vaigistada teda kui inimõiguste kaitsjat ja heidutada kriitilisi hääli Türgis; mõistab samuti hukka tema kaaskohtualuste Mücella Yapıcı, Can Atalay, Tayfun Kahramani, Ali Hakan Altınay, Yiğit Ali Ekmekçi, Çiğdem Mater Utku ja Mine Özerdeni süüdimõistmise;

2.  nõuab Osman Kavala viivitamatut ja tingimusteta vabastamist kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu 2019. aasta otsusega, kõigi tema vastu esitatud süüdistuste viivitamatut tühistamist ning tema õiguste ja vabaduste täielikku tagamist, samuti sama kohtuasja ülejäänud seitsme kohtualuse viivitamatut vabastamist; mõistab hukka asjaolu, et Osman Kavalalt on võetud vabadus juba alates 2017. aasta oktoobrist, ning kutsub Türgit üles tegutsema kooskõlas oma rahvusvaheliste ja riigisiseseste kohustustega;

3.  väljendab täielikku solidaarsust Osman Kavalaga, ülejäänud kohtualustega Gezi kohtuprotsessis ja nende peredega;

4.  on sügavalt mures põhiõiguste ja -vabaduste ning õigusriigi olukorra jätkuva halvenemise pärast Türgis, eriti pärast ebaõnnestunud riigipööret; kutsub Türgi ametivõime üles lõpetama inimõiguste kaitsjate, haritlaste, ajakirjanike, vaimsete juhtide ja juristide kohtuliku ahistamise;

5.  kutsub Türgit kui Euroopa Nõukogu liiget üles täielikult rakendama kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 46, mis on absoluutne kohustus ja tuleneb Türgi kuulumisest Euroopa Nõukogusse ja mis on sätestatud Türgi põhiseaduses; rõhutab, et Türgi keeldumine Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse rakendamisest Osman Kavala kohtuasjas suurendab veelgi ELi muret seoses sellega, kuidas Türgi kohtusüsteem järgib rahvusvahelisi ja Euroopa norme;

6.  mõistab hukka järjepidevad püüdlused ja katsed pikendada Osman Kavala vangistust, hoolimata usaldusväärsete või konkreetsete tõendite puudumisest, tehes seda mitmete keerukate õiguslike kõrvalehoidmise taktika võtete abil, sealhulgas kohtuasjade toimikute liitmine ja lahutamine, ning pideva eeskirjade rikkumisega, eirates täielikult õiglase kohtumenetluse norme ja teenides poliitilist eesmärki;

7.  on šokeeritud asjaolust, et Istanbuli 13. kõrgem kriminaalkohus määras Osman Kavalale eluaegse vangistuse raskendatud asjaoludel väidetava jõu ja vägivallaga valitsuse kukutamise katse eest, eirates jämedalt asjaolu, et Euroopa Inimõiguste Kohus oli oma otsustes selle süüdistuse juba konkreetselt rahuldamata jätnud;

8.  väljendab heameelt Euroopa Nõukogu ministrite komitee korduvate otsuste üle, milles nõutakse Osman Kavala vabastamist ja mis kulmineerusid enneolematu rikkumismenetluse algatamisega Türgi vastu 2021. aasta detsembris ja 2022. aasta veebruaris vastu võetud vaheresolutsioonides riigi keeldumise kohta järgida Euroopa Inimõiguste Kohtu lõplikku otsust; märgib, et rikkumismenetlustes rõhutatakse, et Türgi rikub rängalt kohustusi, mille ta on võtnud Euroopa Nõukogu liikmena ja ELi kandidaatriigina; kutsub Euroopa Nõukogu ministrite komiteed üles võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et Türgi valitsus rakendab Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust viivitamata;

9.  mõistab hukka Osman Kavala alandava ja ebainimliku kohtlemise Türgi ametivõimude poolt, millega rikutakse tema õigusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist ja Türgi siseriiklikust õigusest, samuti tema inimväärikust vastavalt Türgi Vabariigi põhiseaduse artiklile 17; kutsub Türgit üles hoiduma edasistest temavastastest hirmutamismeetmetest ja tagama talle Türgi põhiseaduses ning ELi ja rahvusvahelises õiguses sätestatud inimõigused;

10.  mõistab hukka Türgi kohtunike ja prokuröride nõukogu otsuse algatada uurimine kolme kohtuniku suhtes, kes Osman Kavala kategooriliselt ja ühemõtteliselt õigeks mõistsid; on šokeeritud, et teisalt nimetati hiljuti justiitsministri asetäitjaks ning kohtunike ja prokuröride nõukogu ex officio liikmeks endine Istanbuli riigiprokuröri asetäitja Hasan Yılmaz, kes vastutas teise Kavala vastase süüdistusakti esitamise eest;

11.  väljendab sügavat muret vahejuhtumite pärast, mis viitavad valitsuse selgele sekkumisele kohtuasjadesse, mis on seotud Osman Kavalale süüdistuse esitamisega; on sügavalt mures selle pärast, et Türgi kohtusüsteem ja ametivõimud on eiranud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ning Türgi kohtusüsteemi teatavad osad ei järgi üha sagedamini Türgi konstitutsioonikohtu otsuseid; nõuab, et Türgi ametivõimud võtaksid kõik võimalikud meetmed, et tegeleda kohtusüsteemi praeguse halva olukorraga ja taastada selle sõltumatus kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6, tagades kõigi Türgi kohtuorganite erapooletuse ja kaitstes neid poliitilise sekkumise eest;

12.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, komisjon ja liikmesriigid võtaksid Osman Kavala juhtumi ning kõigi teiste meelevaldselt kinnipeetavate, muu hulgas inimõiguste kaitsjate, advokaatide, ajakirjanike, poliitikute ja haritlaste juhtumid Türgi kolleegidega jätkuvalt teemaks ning annaksid neile diplomaatilist ja poliitilist tuge, sh kohtumenetluse ja juhtumite jälgimise kaudu; nõuab, et Euroopa Parlamendi delegatsioon osaleks Osman Kavala ja tema kaaskohtualuste kohtuprotsessil, kui see jätkub; võtab teadmiseks võimaluse kaevata viimane kohtuotsus edasi Türgi kassatsioonikohtusse ja konstitutsioonikohtusse;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama inimõiguste kaitsjatega seotud erakorraliste toetuste kasutamist ja tagama inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste täieliku rakendamise;

14.  rõhutab, et Osman Kavalale ja teistele sarnases olukorras olevatele Türgi kodanikele võib vajaduse korral anda poliitilise varjupaiga ELis;

15.  märgib, et otsusega eirata avalikult Euroopa Inimõiguste Kohtu siduvaid otsuseid Osman Kavala ja teiste kohtuasjades, on praegune Türgi valitsus tahtlikult hävitanud kõik lootused praeguses olukorras ELiga ühinemisprotsessi taasavamiseks või uute peatükkide avamiseks või avatud peatükkide sulgemiseks; tuletab Euroopa Ülemkogule meelde, et ELi ja Türgi ametlike suhete parandamine ning Euroopa Ülemkogu 2021. aasta juuni, 2021. aasta märtsi ja 2020. aasta detsembri järeldustes pakutud positiivse tegevuskavaga seotud edusammud peaksid sõltuma kodaniku- ja inimõiguste ning õigusriigi olukorra tegelikust paranemisest Türgis;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Türgi presidendile, valitsusele ja parlamendile ning palub tõlkida käesoleva resolutsiooni türgi keelde.

(1) ELT C 15, 12.1.2022, lk 81. (2) ELT C 456, 10.11.2021, lk 247.