Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 3, 11, 38, 120 ja 191,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika (ÜKP) kohta , millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(2) (ÜKP määrus), eelkõige selle artiklit 17,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 28. aprillil 2021. aastal esimesel lugemisel vastu võetud seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/..., millega kehtestatakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude majandamise mitmeaastane kava, millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1936/2001, (EL) 2017/2107 ja (EL) 2019/833 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2016/1627(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2021. aasta määrust (EL) 2021/1139, millega luuakse Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond ja muudetakse määrust (EL) 2017/1004(4),

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020)0380),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2021. aasta resolutsiooni ELi elurikkuse strateegia kohta aastani 2030 – toome looduse oma ellu tagasi(5),

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM(2020)0381),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni strateegia „Talust taldrikule“ kohta õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks(6),

–  võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2020. aasta aruannet merestrateegia raamdirektiivi rakendamise kohta (direktiiv 2008/56/EÜ) (COM(2020)0259),

–  võttes arvesse komisjoni kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) 30. septembri 2019. aasta aruannet ELi kalandussektori sotsiaalandmete kohta,

–  võttes arvesse STECFi 17. detsembri 2020. aasta aruannet ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta,

–  võttes arvesse STECFi 8. detsembri 2021. aasta majandusaruannet ELi kalalaevastiku kohta,

–  võttes arvesse STECFi 28. aprilli 2021. aasta aruannet kriteeriumide ja näitajate kohta ühise turukorralduse turustamisstandarditesse mereandide kestlikkuse aspektide lisamiseks,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni tellitud 2015. aasta uuringut kalapüügile juurdepääsu andmise kriteeriumide kohta ELis,

–  võttes arvesse Montpellier’ halduskohtu 15. juuli 2021. aasta otsust kohtuasjas nr 1801790,

–  võttes arvesse mõttekoja New Economics Foundation (NEF) 2021. aasta septembri aruannet „Who gets to fish in the EU? A 2021 update of how EU Member States allocate fishing opportunities“ (Kes saavad Euroopa Liidus kalastada? 2021. aasta ajakohastatud teave selle kohta, kuidas ELi liikmesriigid eraldavad kalapüügivõimalusi),

–  võttes arvesse Maailma Looduse Fondi 2018. aasta aruannet „Evaluating Europe’s course to sustainable fisheries by 2020“ (Euroopa kursi hindamine säästva kalapüügi saavutamiseks 2020. aastaks),

–  võttes arvesse organisatsioonide Low Impact Fishers of Europe ja Our Fish 27. oktoobri 2021. aasta aruannet „How the EU can Transition to Low Environmental Impact, Low Carbon, Socially Just Fishing“ (ELi võimalused üleminekuks madala keskkonnamõju, vähese CO2-heitega ja sotsiaalselt õiglasele kalapüügile),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) elektriimpulsstraalimise töörühma 2020. aasta aruannet ja ICESi 20. mai 2020. aasta erinõuannet vastuseks Madalmaade taotlusele, mis käsitleb elektriimpulsstraalimise mõju ökosüsteemile ja keskkonnale merikeele (Solea solea) püügi tõttu Põhjameres,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendi artiklit 6.18, milles käsitletakse käsitöönduslike ja väikekalurite õiguste kaitset ja vajadusel nende eelisjuurdepääsu traditsioonilistele püügipiirkondadele ja kalavarudele,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A9-0152/2022),

A.  arvestades, et ÜKP määrus hõlmab eesmärki tagada, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega, kohaldatakse kalapüügi majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ning ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid, ning selles mainitakse eesmärke rakendada kalapüügi majandamise suhtes ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini, aidata saavutada rahuldav elatustase kalapüügist sõltuvatele inimestele, pidades silmas rannapüüki ja sotsiaalmajanduslikke aspekte ning edendada rannapüüki, võttes arvesse sotsiaal-majanduslikke aspekte;

B.  arvestades, et ÜRO kestliku arengu eesmärkide 14.b eesmärgi kohaselt peavad osalised tagama väikesemahulise käsitööndusliku kalapüügiga tegelevatele kaluritele juurdepääsu mereressurssidele ja -turgudele;

C.  arvestades, et nõukogu vastutab kalapüügivõimaluste (lubatud kogupüük või kogu püügikoormus) kehtestamise eest, mis seejärel eraldatakse liikmesriikidele, tagades suhtelise stabiilsuse põhimõtte; arvestades, et suhteline stabiilsus on ühise kalanduspoliitika oluline element, mis on pikas perspektiivis osutunud usaldusväärseks ja mis tagab kaluritele nähtavuse ning mida ei tohiks õõnestada; arvestades, et iga liikmesriik jaotab need kalapüügivõimalused oma kalurite ja tootjaorganisatsioonide vahel vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele;

D.  arvestades, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt vastutavad kalapüügivõimaluste jaotamise eest liikmesriigid; arvestades, et eri riikide sektorite vahel võib olla suuri erinevusi, mistõttu ei ole kõigile sobiv lähenemisviis soovitav;

E.  arvestades, et ÜKP määruse artikli 17 kohaselt peavad liikmesriigid neile kättesaadavate kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume, nagu on osutatud ühise kalanduspoliitika määruse artiklis 16; arvestades, et need kriteeriumid võivad hõlmata kalapüügi mõju keskkonnale, nõuete senist täitmist, panust kohalikku majandusse ja varasemaid püügimahte;

F.  arvestades, et artikli 17 reguleerimisalast ei ole välja jäetud harrastuskalapüüki ning jääb liikmesriikide otsustada, kuidas nad kalapüügivõimalusi riiklikul tasandil jaotavad;

G.  arvestades, et artiklis 17 on sätestatud, et liikmesriigid püüavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste raames pakkuda stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise, tarbides näiteks vähem energiat või kahjustades vähem looduslikke elupaiku;

H.  artikli 16 kohaselt peavad liikmesriigid otsustama, kuidas jaotada neile eraldatud kalapüügivõimalusi, mille suhtes ei kohaldata ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi, ning iga liikmesriik peab komisjoni oma jaotusmeetodist teavitama;

I.  andmeid püügikvootide eraldamise kohta tuleks avaldada kooskõlas vastavate andmekaitse-eeskirjadega;

J.  arvestades, et STECFi hinnangus ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta tõdeti, et kui komisjon küsis 2020. aastal rannikuäärsetelt liikmesriikidelt, millist meetodit nad kvootide eraldamiseks kasutavad, vastas sellele küsimusele 23st liikmesriigist ainult 16 riiki;

K.  arvestades, et EL ei saavutanud 2020. aastaks ELi mereala head keskkonnaseisundit, nagu nõuti merestrateegia raamdirektiivi artikli 1 lõikes 1; arvestades, et komisjon võttis 2020. aastal vastu aruande merestrateegia raamdirektiivi rakendamise esimese tsükli kohta, võttes arvesse selle terviklikku olemust, milles tõdeti, et ELi kaitsesüsteem on üks ambitsioonikamaid süsteeme kogu maailmas, ning jõuti järeldusele, et seda tuleb veelgi parandada, et lahendada selliseid probleeme nagu ülepüük mõnel merel ja jätkusuutmatud kalapüügitavad, plastijäätmed, liigsed toitained vees, veealune müra ja muud liiki saaste;

L.  arvestades, et EL ei saavutanud 2020. aasta tähtajaks kõigi kalavarude maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kasutamise määra; arvestades, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamisel on siiski tehtud märkimisväärseid edusamme, eelkõige Atlandi ookeani kirdeosas ja Läänemeres, kus 2020. aastal oli 99 % lossitud saagist, mida haldas eranditult EL ja mille kohta olid olemas teaduslikud nõuanded, säästvalt majandatud kalavarud;

M.  arvestades, et EL on võtnud endale kohustuse viia ellu ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mis hõlmab kestliku arengu eesmärki nr 14: kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mere elusressursse, et saavutada kestlik areng;

N.  arvestades, et oma resolutsioonis strateegia „Talust taldrikuni“ kohta kutsus parlament komisjoni ja liikmesriike üles piisavalt toetama üleminekut vähese mõjuga kalandusele, sealhulgas suurendades väikesemahulisele rannapüügile eraldatud riiklike kvootide osakaalu;

O.  arvestades, et väikesemahuline rannapüük on Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi määruses määratletud kui kalapüük, millega tegelevad merel ja sisevetel kasutatavad kalalaevad kogupikkusega alla 12 meetri, mis ei kasuta veetavaid püüniseid, või püük, millega tegelevad kaldakalurid, sealhulgas karpide korjajad;

P.  arvestades, et ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 sisaldab eesmärki vähendada kalanduse ning väljapüügi negatiivset mõju tundlikele mereelupaikadele ja -liikidele, sealhulgas merepõhjale, eesmärgiga saavutada hea keskkonnaseisund;

Q.  arvestades, et ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärgid hõlmavad liikide kaaspüügi vähendamist tasemeni, mis laseb liikidel taastuda ja säilida;

R.  arvestades, et ELi kalandus on liidu jaoks strateegiline sektor, pakkudes märkimisväärsel hulgal töökohti, mis on otseselt või kaudselt seotud kalapüügi ja rannikualadega, samuti aitab säilitada jätkusuutlikku majandust, sidudes tööhõive ja inimeste elatusvahendid territooriumiga ning kultuuritraditsioonide säilitamisega;

S.  arvestades, et EMKVFist antakse rahalist toetust noortele kaluritele, kes alustavad kalapüügitegevust, kuid ei ole hilisemat garantiid püügivõimaluste saamiseks;

T.  arvestades, et kalapüük annab asendamatu panuse liidu toiduga kindlustatusele;

U.  arvestades, et kalapüük loob töökohti nii merel kui ka maismaal; arvestades, et mõned piirkonnad sõltuvad kohapealsetest lossimisest, et tagada paljude ettevõtete elujõulisus ja säilitada elavaid rannikukogukondi;

V.  arvestades, et komisjon ei ole koostanud ammendavat aruannet ÜKP määruse artikli 17 kohaldamise kohta, mis tähendab, et esialgse kohaldamise kohta on ainsad kättesaadavad hinnangud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF), heategevusorganisatsioonide, kalandussektor enda, valitsusväliste organisatsioonide ja sidusrühmade hinnangud;

W.  arvestades, et STECFi viimase hinnangu kohaselt, mis anti ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta, oli komisjon 2020. aastal palunud, et liikmesriigid annaksid teavet nende jaotussüsteemi kohta ja esitanud ka küsimuse mõjuhinnangu kohta, ning et ainult kaks liikmesriiki (Rootsi ja Taani) on teatanud sellise hindamise läbiviimisest; arvestades, et samas aruandes tõdeti, et kui komisjon palus 2020. aastal liikmesriikidel teada anda, millist meetodit nad kvootide eraldamiseks kasutavad, siis vastas sellele küsimusele 23st rannikuäärsest liikmesriigist ainult 16; arvestades, et mitut vastust sai kasutada ainult osaliselt, kuna need kirjeldasid riiklikku kalalaevastikku vaid üldiselt, või lihtsalt rõhutasid eraldamise eesmärki, kuid läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume ei esitanud;

X.  arvestades, et 2020. aasta püügihooajal eraldati väikestele kalapüügilaevadele hariliku tuuni kvooti järgmiselt: Itaalia sai 3,03 %, Horvaatia 11,6 %, Prantsusmaa 11,89 %, Portugal 13,68 % ja Hispaania 36,93 %;

Y.  arvestades, et enamikku kalavarusid püüavad peamiselt erinevat tüüpi laevastikud, kuid mõnda neist püüavad nii väikesemahulised kui ka suuremahulised laevastikud;

Z.  arvestades, et kui EL rakendab ÜKP määruse artiklit 17 ning eraldab püügikvoote läbipaistvate ja objektiivsete keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja majanduslike kriteeriumide alusel, võib ta saavutada õiglase ülemineku vähese CO2 heite ja keskkonnamõjuga kalalaevastikule; arvestades, et see eesmärk peab käima käsikäes eesmärgiga saavutada majanduslik, sotsiaalne ja tööhõivealane kasu ning aidata kaasa toiduvarude kättesaadavusele;

AA.  arvestades, et komisjon töötab praegu välja tegevuskava kalavarude säilitamiseks ja mereökosüsteemide kaitsmiseks, mis peab aitama kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe ühe peamise eesmärgi saavutamisele, muutma kalanduse kestlikumaks ning piisavalt kaitsma mereökosüsteeme ja nende elurikkust;

AB.  arvestades, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon jõudsid 10. novembril 2020 kokkuleppele määruse suhtes, millega kehtestatakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni püügi mitmeaastane majandamiskava; arvestades, et nõukogu lükkas selle kokkuleppe hiljem tagasi, mis on vastuolus kahe ülejäänud institutsiooniga juba kokku lepitud otsusega;

AC.  arvestades, et Brexit on mõjutanud ka kalapüügiõiguste jaotamist ELis;

1.  tuletab meelde, et kalavarud on avalik loodusvara, et püügitegevus ja majandamine on sellel ressursil põhinev vara ja kuulub meie ühisesse pärandisse, ning et kalavarusid tuleks majandada viisil, mis tagab ühiskonnale suurima pikaajalise kasu, minimeerib mõju ökosüsteemidele ja tagab toiduga kindlustatuse, pakkudes tervislikku toitu; tuletab meelde, et Euroopa laevastiku majanduslik kasumlikkus tuleks tagada keskkonnaalaselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutliku kasutamisega, mis tugineb usaldusväärsetele teaduslikele nõuannetele ja lähtub ettevaatuspõhimõttest;

2.  rõhutab, et kvoodiosad ja kalapüügivõimalused kujutavad endast õigust avalikele ressurssidele; rõhutab sellega seoses, et liikmesriikidele antud kalapüügivõimaluste eraldamise pädevuse piires ning pidades silmas stabiilsuse ja prognoositavuse põhimõtteid, ei tohiks ühelegi osalejale anda tähtajatut õigust teatavale kvoodile või kalapüügivõimalusele;

3.  rõhutab, et kvootidega hõlmatud püügipiirkondades võib püüki piiravate liikide probleem teha püügile lõpu enne, kui hooaeg on läbi, mis võib kaluritele kaasa tuua märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi; rõhutab sellega seoses, et korralik kvoodisüsteem peaks olema piisavalt paindlik, see võimaldaks kaluritel, kes vajavad püüki piiravate liikide tõttu lisakvoote, ja kaluritel, kellel on kvoodid olemas, jõuda vastastikku kasuliku tulemuseni;

4.  rõhutab, et liikmesriikide ülesanne on määrata kindlaks kriteeriumid, mida nad kasutavad kalapüügivõimaluste eraldamisel;

5.  märgib, et komisjon ei ole ÜKP määruse artikli 17 järgimise osas algatanud ühegi liikmesriigi suhtes rikkumismenetlust;

Objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide kasutamine

6.  rõhutab, et komisjon ei ole koostanud uuringut, milles analüüsitaks ÜKP määruse artiklite 16 ja 17 kohaste kvootide eraldamise kriteeriumide kohaldamist; märgib, et puudub läbipaistvus ja et mitu liikmesriiki ei avalikusta kriteeriume, mida nad kalapüügivõimaluste jaotamisel kohaldavad, ning soovitab neil need kriteeriumid avalikustada ja kergesti kättesaadavaks teha, ning tuletab meelde, et objektiivne eraldamismeetod hõlmab selgelt ja ühemõtteliselt täpselt määratletud eraldamiskriteeriumide kirjeldust, sealhulgas kriteeriumide suhtelise osakaalu selget kirjeldust või mitme eraldamiskriteeriumi korral nende kasutamise tingimusi;

7.  ergutab komisjoni vajaduse korral koostama aruande ÜKP määruse artiklite 16 ja 17 kriteeriumide kohaldamise kohta igas liikmesriigis;

8.  kutsub komisjoni üles algatama rikkumismenetlusi liikmesriikide suhtes, kes ei täida oma kohustusi seoses kalapüügivõimaluste eraldamise läbipaistvusega;

9.  rõhutab, et läbipaistvad eraldamise kriteeriumid on üks parameetritest, mis tagavad ettevõtjatele stabiilsuse ja õiguskindluse; rõhutab, et kriteeriumide ja nende praktilise kohaldamise läbipaistvuse osas tuleks teha edusamme kogu liidus; rõhutab seetõttu, et teave kalapüügivõimaluste süsteemi toimimise kohta, sealhulgas nende eraldamise meetod, peaks olema kergesti kättesaadav ja arusaadav kõigile, eelkõige ettevõtjatele ja sidusrühmadele, et hõlbustada järjepidevat ja eeskirjadel põhinevat jaotusmeetodit, mis võimaldab paremat kontrolli, võrdseid võimalusi kõigile huvitatud isikutele ja suuremat prognoositavust kalurite jaoks;

10.  kutsub liikmesriike üles kooskõlas kohaldatavate andmekaitsealaste õigusaktidega avalikustama oma kalapüügivõimaluste jaotamise meetodid;

11.  on seisukohal, et komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal on kohustus tagada ÜKP määruse artiklis 17 sätestatud nõuete täielik järgimine; palub sellega seoses, et komisjoni tagaks aktiivse ja pideva järelevalvetegevusega, et kõik liikmesriigid nõuetekohaselt kohaldaksid riiklike kvootide eraldamisel artiklis 17 sätestatud siduvat läbipaistvussätet, ning vajadusel algataks rikkumismenetluse liikmesriikide suhtes, kes seda nõuet ei täida;

12.  on seisukohal, et tootjaorganisatsioonid, ühistud ja kvoodiomanikud võivad avalikustada oma kvoote vabatahtlikult, kuid andmekaitsealased õigusaktid ei luba neid mingil juhul selleks kohustada;

13.  tuletab meelde, et tootjaorganisatsioonidel ja kaluritel on oluline roll püügikvootide jaotamisel ja haldamisel eri laevade vahel; märgib, et paljudes liikmesriikides kuulub tootjaorganisatsioonidesse suhteliselt vähe väikekalureid ning veelgi vähem on asutatud spetsiaalseid väikekalurite tootjaorganisatsioone, mis piirab nende võimalusi pääseda seda kaudu ligi püügikvootidele; ergutab komisjoni ja liikmesriike aitama väikekaluritel asutada oma tootjaorganisatsioone;

14.  on seisukohal, et eraldamismeetodid tuleks välja töötada kalandusega tegelevate kogukondade, piirkondlike ametiasutuste ja muude asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides, tuginedes parimatele olemasolevatele teaduslikele nõuannetele, ning tagada, et kõik laevastiku osad, tootja-, kalandus- ja töötajate organisatsioonid oleksid õiglaselt esindatud, samuti tuleks meetoditesse lisada kaitsemeetmed, näiteks etteteatamisaja, mis laseb kaluritel olukorraga kohaneda, kui liikmesriigid peaks otsustama oma eraldamismeetodit muuta;

15.  kutsub liikmesriike üles kavandama jaotussüsteeme, et tagada lihtsus, vältida koormavaid bürokraatlikke protsesse ning võimaldada ettevõtjatel ja sidusrühmadel jaotamiskriteeriume ja -protsessi jälgida;

16.  kutsub liikmesriike üles tagama kõigile kaluritele võrdsed võimalused, et nad saaksid mereressurssidele õiglase juurdepääsu;

Keskkonnaalaste-, sotsiaalsete ja majanduslike kriteeriumide kasutamine

17.  märgib, et puuduvad komisjoni aruanded ja registreeritud juhtumid, kus liikmesriigid oleks pärast reformitud ÜKP ja ÜKP määruse artikli 17 jõustumist muutnud oma eraldamismeetodeid, mis viitab sellele, et ühise kalanduspoliitika 2013. aasta reform ei avaldanud jaotusmeetoditele suurt mõju; märgib, et STECF juhib oma aruandes ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta tähelepanu sellele, et kuigi liikmesriigid ei ole üldiselt teinud otsest vahet ÜKP määruse artikli 17 ja oma riiklike kvootide eraldamise süsteemide vahel, kasutavad nad praegu või on varasemalt kasutanud eraldamisel kriteeriume, mida võiks nimetada sotsiaalseteks kriteeriumideks;

18.  märgib, et kõige levinumad kriteeriumid, mida liikmesriigid praegu kalapüügivõimaluste jaotamisel kohaldavad, on varasemad püügitasemed; on seisukohal, et sellised kriteeriumid pakuvad stabiilsust, ning tõdeb, et laevastik ja kalapüügiga tegelevad kogukonnad on kalavarudest sõltuvad ning et nende jaoks on ülioluline stabiilne ja prognoositav juurdepääs kalavarudele;

19.  märgib, et olemasolevate andmete põhjal kasutavad ainult mõned liikmesriigid kalapüügivõimaluste jaotamisel keskkonnaalaseid-, sotsiaalseid või majanduslikke kriteeriume ning juhul, kui neid kasutatakse, ei ole need lõplikes jaotuses eriti olulised;

20.  tuletab meelde, et ÜKP määruse artiklis 17 on sätestatud, et artiklis 16 osutatud neile kättesaadavate kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutavad liikmesriigid läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume; märgib, et ingliskeelne versioon sisaldab sõna „shall“; märgib, et eri keeleversioonide vahel on lahknevusi, mistõttu on võimalik, et selle elemendi õiguslikult siduvat iseloomu tõlgendatakse erinevalt; märgib siiski, et Euroopa Liidu Kohus jõudis oma kohtuotsuses Spika jt (C-540/16)(7) järeldusele, et liikmesriigid peavad neile ÜKP määruse artikli 16 alusel kättesaadavate kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume; kutsub komisjoni üles käsitlema seda küsimust oma järgmises aruandes ühise kalanduspoliitika toimimise kohta;

21.  väljendab heameelt asjaolu üle, et praegused jaotamismeetodid, mis põhinevad suures osas ajaloolistel õigustel, võimaldavad kalandussektoris hoida teataval tasemel majanduslikku stabiilsust, mistõttu saavad ettevõtjad teha uuendusi ja võtta kasutusele säästvamaid tehnoloogiaid, kuid tunnistab, et vahel aitavad need meetodid kaasa selliste suundumuste tugevnemisele nagu kalandussektori majandustegevuse koondumine, mis moonutab konkurentsi, tekitab uutele turuletulijatele tõkkeid ja muudab sektori uute noorte kalurite jaoks ebaatraktiivseks; on lisaks seisukohal, et mõnel juhul ei paku need meetodid piisavaid stiimuleid kaluritele, kes kasutavad väiksema keskkonnamõjuga püügiviise ega taga kõigile kaluritele, sh väikekaluritele õiglasi võimalusi; ergutab sellega seoses liikmesriike tagama kvootide õiglast jaotamist laevastiku eri osade vahel, võttes arvesse kõigi kalurite vajadusi;

22.  märgib, et kalavarude puhul, mille lubatud kogupüük suureneb, näiteks kalavarude hea majandamise või eduka taastamiskava korral, võiksid liikmesriigid kooskõlas artikliga 17 kaaluda täiendavate kvootide jaotamist majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kriteeriumide alusel;

23.  rõhutab, et käsitööndusliku ja traditsioonilise kalapüügiga tegelevad ettevõtjad ning nende ühendused, näiteks Cofradias on paljudel ELi rannikualadel ja saartel kohaliku ühiskonna, majanduse, kultuuri ja traditsioonide põhiline osa, ning on seetõttu veendunud, et neile tuleks osutada erilist tähelepanu ja võimaldada erikohtlemist, sealhulgas ajutisi kvoote, eriti siis, kui koguvarud suurenevad tänu heale varude majandamisele või edukale taastamiskavale;

24.  on seisukohal, et artiklis 17 osutatud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kriteeriumide kasutamine kalapüügivõimaluste eraldamisel on oluline element, mis aitab täies ulatuses saavutada eesmärke, mis on sätestatud ÜKP määruses, merestrateegia raamdirektiivis ja ELi elurikkuse strateegias aastani 2030; tuletab meelde, et jaotamiskriteeriumide väljatöötamise ja rakendamise eest vastutavad liikmesriigid;

25.  tuletab meelde, et kvaliteetseid andmeid harrastuskalapüügi keskkonna-, sotsiaalse ja majandusliku mõju kohta tihti ei ole või nad on ebatäielikud, mis tähendab, et keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume ei saa välja töötada, nagu on nõutud artiklis 17;

26.  nõuab tungivalt, et komisjon parandaks ja tõhustaks selliste andmete kogumist harrastuskalapüügi kohta, võttes kasutusele parema andmekogumisraamistiku ja muid poliitikavahendeid;

27.  palub komisjonil tagada, et iga asjaomane liikmesriik eraldaks kalapüügivõimalusi kooskõlas ÜKP määruse ja eelkõige selle artikliga 17, kasutades läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume; on seisukohal, et iga liikmesriik peaks kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tagama, et kriteeriumid on jätkusuutlikud ja tasakaalustatud ja võtma arvesse kohalikke eripärasid ja probleeme, millega tuleb tegeleda;

28.  on seisukohal, et püügiliigid ja nende tegelik olukord on ELis väga erinev ning seetõttu ei ole kõigile sobivaid majanduslikke, keskkonnaalaseid või sotsiaalseid kriteeriume, mida saaks kogu ELis ühetaoliselt kohaldada;

29.  tuletab meelde, et liikmesriigid ja tootjaorganisatsioonid on mitmes riigis loonud kvoodireserve, mida saaks keskkonnaalaste, majanduslike ja sotsiaalsete kriteeriumide alusel kaluritele jagada;

30.  kutsub liikmesriike üles motiveerima kalureid kasutama kõige säästvamaid ja keskkonnasõbralikumaid kalapüügitavasid, -meetodeid ja -uuendusi; on veendunud, et selliseid stiimuleid tuleks kaaluda artikli 17 kohase eraldamismeetodi kavandamisel, ning julgustab liikmesriike võtma oma eraldamisprotsessides arvesse kliima- ja ökosüsteemiga seotud kaalutlusi, lähtudes läbipaistvatest kriteeriumidest; tuletab meelde, et artiklis 17 on sätestatud, et liikmesriigid püüavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste raames stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise, nt tarbivad vähem energiat või ei kahjusta nii palju looduslikke elupaiku;

31.  kutsub liikmesriike üles motiveerima ettevõtjaid oma jaotamisprotsessidega looma ja tugevdama sotsiaalset dialoogi ametiühingute ja töötajate organisatsioonidega, ning täies mahus kohaldama kollektiivlepinguid, et edendada kalandussektori sotsiaalset jätkusuutlikkust ja õiglasi töötingimusi;

32.  tuletab meelde, et liikmesriigid peavad püüdma pakkuda stiimuleid neile kalalaevadele, millel kasutatakse selektiivseid püügivahendeid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise; märgib, et mõned liikmesriigid pakuvad selliseid stiimuleid; palub, et ka muud liikmesriigid hakkaksid neid stiimuleid pakkuma;

33.  rõhutab, et kalapüügivõimaluste eraldamine selliste kriteeriumide alusel, nagu väiksem keskkonnamõju ja sellega arvestamine, kas ettevõte on minevikus täitnud eeskirju aitab viia kalapopulatsioonid uuesti jätkusuutlikule tasemele ja paremini kaitsta elurikkust;

34.  kutsub liikmesriike üles kooskõlas ühise kalanduspoliitika määruse artikliga 17 toetama noorte ja uute kalurite tegevuse alustamist et seeläbi vähendada turuletuleku tõkkeid, kõrvaldada turutõrked ja lõppkokkuvõttes hõlbustada hädavajalikku põlvkonnavahetust kalandussektoris; kutsub lisaks liikmesriike üles kasutama kõiki EMKVFi võimalusi, et tegeleda põlvkondade vahetuse küsimusega;

35.  palub komisjonil teha asjaomaste liikmesriikidega ühise kalanduspoliitika määruse artikli 17 sätete rakendamisel rohkem ennetavat koostööd; kutsub komisjoni üles jätkuvalt abistama liikmesriike, näiteks suuniste avaldamise kaudu, et nad oma kalapüügivõimaluste jaotamise metoodika kujundamisel kasutaksid täies ulatuses läbipaistvaid ja objektiivseid, sealhulgas majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kriteeriume; rõhutab, et tuleb kaaluda, kuidas saaks pakkuda kaluritele majanduslikku stabiilsust ja tulevikuväljavaateid;

36.  kutsub komisjoni üles oma tulevases ÜKP toimimist käsitlevas aruandes analüüsima ÜKP määruse artikli 17 rakendamist liikmesriikides ja tegema ettepanekuid selle parandamiseks;

37.  rõhutab, et ELil puudub Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni viimaste istungite ajal vastu võetud otsuste rakendamiseks endiselt seadusandlik vahend; rõhutab sügava murega, et selline normatiivne tühimik võib ohustada ELi kalandussektorile oluliste kvootide eraldamist; nõuab seetõttu tungivalt, et nõukogu eesistujariik esitaks poolte vahel juba saavutatud kokkuleppele alternatiivse ettepaneku, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga;

o
o   o

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19. (2) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22. (3) ELT C 506, 15.12.2021, lk 160 (4) ELT L 247, 13.7.2021, lk 1. (5) ELT C 67, 8.2.2022, lk 25. (6) ELT C 184, 5.5.2022, lk 2. (7) 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus „Spika“ UAB jt vs. Žuvininkystės tarnyba prie Lietuvos Respublikos žemės ūkio ministerijos (C-540/16, ECLI:EU:C:2018:565).