Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2022. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 138/2004 põllumajanduse regionaalse arvepidamise osas (COM(2021)0054 – C9‑0020/2021 – 2021/0031(COD))

P9_TA(2022)0053 A9-0282/2021

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2021)0054),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9‑0020/2021),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 10. detsembri 2021. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A9‑0282/2021),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 8. märtsil 2022. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/…, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 138/2004 põllumajanduse regionaalse arvepidamise osas

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2022/590) lõplikule kujule).

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2022. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2021/006 ES/Cataluña automotive) (COM(2022)0020 – C9-0015/2022 – 2022/0010(BUD))

P9_TA(2022)0054 A9-0038/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2022)0020 – C9‑0015/2022),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/691, millega luuakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF) koondatud töötajate toetuseks ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1309/2013(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027(2) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus), eriti selle artiklit 8,

–  võttes arvesse 16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava(3), eriti selle punkti 9,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A9‑0038/2022),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et anda lisaabi töötajatele, kes kannatavad globaliseerumise ning tehnoloogiliste ja keskkonnaalaste muutuste tagajärjel, näiteks maailmakaubanduses toimunud muutuste, kaubandusvaidluste ning liidu kaubandussuhetes või siseturu koosseisus toimunud suurte muutuste tõttu ja finants- või majanduskriiside, samuti vähese CO2 heitega majandusele ülemineku või digitaliseerimise või automatiseerimise tagajärjel;

B.  arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist (EGF) antavat rahalist toetust tuleks kasutada peamiselt aktiivseteks tööturumeetmeteks ja individuaalseteks teenusteks, mille eesmärk on aidata toetusesaajatel kiiresti inimväärsele ja kestlikule tööle naasta ning valmistada neid samal ajal ette keskkonnahoidlikuma ja digitaalsema Euroopa majanduse jaoks;

C.  arvestades, et Hispaania esitas taotluse EGF/2021/006 ES/Cataluña automotive, et saada EGFist rahalist toetust seoses 705 koondamisega NACE Revision 2 osa 29 (mootorsõidukite, haagiste ja poolhaagiste tootmine) alla kuuluvas majandussektoris(4) Hispaanias NUTS 2. tasandi piirkonnas Cataluñas (ES51) 1. jaanuarist 2021 1. juulini 2021 kestnud vaatlusperioodil;

D.  arvestades, et taotlus on seotud 346 koondatud töötajaga, kelle tegevus selles majandussektoris lõppes vaatlusperioodi jooksul, kusjuures 359 töötajat koondati enne või pärast vaatlusperioodi samade sündmuste tagajärjel, mis põhjustasid koondatud töötajate tegevuse lõpetamise vaatlusperioodil, ning seega käsitatakse ka neid rahastamise nõuetele vastavate toetusesaajatena;

E.  arvestades, et taotlus põhineb EGFi määruse artikli 4 lõike 2 punkti b kohastel sekkumiskriteeriumidel, mille alusel on toetuse saamise tingimuseks vähemalt 200 töötaja koondamine kuuekuulise vaatlusperioodi jooksul ettevõtjate juures, kes tegutsevad samas NACE Revision 2 osa tasemel määratletud majandussektoris ja asuvad liikmesriigi NUTSi 2. tasandi ühes piirkonnas või kahes külgnevas piirkonnas;

F.  arvestades, et 28. mail 2020 teatas Nissan Barcelona tehase sulgemisest, mis tõi kaasa üle 2 500 otsese koondamise ja 8 000 töökoha kadumise Nissani tarnijate hulgas; arvestades, et käesoleva taotlusega hõlmatud koondamised on keskendunud Barcelona provintsi nelja maakonda (Barcelonès, Alt Penedés, Baix Llobregat ja Vallés Oriental), kus asub palju autotööstusettevõtteid; arvestades, et Kataloonias 2021. aasta jaanuarist juunini kollektiivse koondamismenetluse käigus koondatud töötajate arv (7 993 inimest) ületab juba 2020. aastal koondatute arvu (7 936 inimest) ning et selles piirkonnas kadus aastatel 2018–2020 töökohti järjest rohkem;

G.  arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikli 8 kohaselt on fondi kasutamise ülemmäär 186 000 000 eurot aastas (2018. aasta hindades);

1.  nõustub komisjoniga, et EGFi määruse artikli 4 lõike 2 punktis b sätestatud tingimused on täidetud ja Hispaanial on õigus saada kõnealuse määruse alusel 2 795 156 euro suurust rahalist toetust, mis moodustab 85 % kogukuludest (3 288 419 eurot), mis sisaldab individuaalsete teenuste kulusid summas 3 138 300 eurot ja EGFi rakendamisega seotud kulusid summas 150 119 eurot(5);

2.  märgib, et Hispaania ametiasutused esitasid taotluse 23. septembril 2021 ning komisjon viis taotluse hindamise lõpule 20. jaanuaril 2022 ja andis sellest samal päeval Euroopa Parlamendile teada;

3.  märgib, et taotlus puudutab kokku 705 koondatud töötajat, kelle tegevus on lõppenud; märgib ühtlasi, et Hispaania eelduse kohaselt on kõigi abikõlblike toetusesaajate seast meetmetes osalejaid 450 (sihtrühma kuuluvad toetusesaajad); rõhutab, et kõik menetluse etapid peavad olema läbipaistvad, ning nõuab sotsiaalpartnerite kaasamist teenuste paketi rakendamisse ja hindamisse;

4.  tuletab meelde, et kuna autotööstus on Kataloonias nii käibe kui ka tööhõive poolest tähtsuselt kolmas sektor (keemia- ja toiduainetetööstuse järel), on koondamiste sotsiaalne mõju sellele piirkonnale tõenäoliselt suur;

5.  juhib tähelepanu sellele, et 34,9 % sihtrühma kuuluvatest toetusesaajatest on vanemad kui 54‑aastased, 44,4 % on naised ja 50,4 % neist on põhiharidus või sellest madalam haridus; on arvamusel, et sihtrühma kuuluvate toetusesaajate vanuseprofiil ja haridustase tekitavad tööturule naasmisel konkreetseid probleeme, ning rõhutab seetõttu, kui oluline on tagada, et individuaalsete teenuste paketi rakendamisel võetakse nõuetekohaselt arvesse vanuse, haridustaseme ja nende kombinatsiooni eripära;

6.  märgib, et Hispaania alustas sihtrühma kuuluvatele toetusesaajatele individuaalsete teenuste osutamist 17. jaanuaril 2022 ja EGFist rahalise toetuse saamise tingimustele vastab seega ajavahemik alates 17. jaanuarist 2022 kuni 24 kuu möödumiseni rahastamisotsuse jõustumise kuupäevast;

7.  tuletab meelde, et koondatud töötajatele osutatavad individuaalsed teenused (rahalisest toetusest kokku 37,8 %) koosnevad järgmistest meetmetest: seminarid tööotsimismeetodite teemal, kutsenõustamine, koolitus (horisontaalsed pädevused, ümberõpe, täiendusõpe ja praktika ning kutseõpe), ettevõtluse toetamine, ettevõtete loomise toetused, aktiivse tööotsimise toetamine, sealhulgas kohalike ja piirkondlike tööväljavaadete kindlakstegemine, tööle naasmise järgne juhendamine ja mitmesugused rahalised stiimulid;

8.  väljendab heameelt selle üle, et individuaalsete teenuste kooskõlastatud pakett pidi olema kooskõlas Hispaania ringmajanduse strateegiaga(6), mis peab põhinema mürgivabadel materjalitsüklitel, ja Kataloonia kestliku arengu strateegiaga(7) ning et EGFi kasutuselevõtmise taotlust toetasid SOCi(8), CIACi(9) ja Agència per la Competitivitat de l’Empresa (ACCIÓ)(10) esindajad ja protsessi kaasati sotsiaalpartnerid(11); märgib, et koolitusmeetmed peaksid vastama nõudele levitada kooskõlas EGFi määruse artikli 7 lõikega 2 digitaalajastul ning keskkonnahoidlikus ja ressursitõhusas majanduses vajalikke oskusi;

9.  peab kiiduväärseks, et stiimulite hulgas on hooldamisvastutusega koondatud töötajatele makstav toetus, mis on päevas kuni 20 eurot, või 350 eurot kuus (maksimaalselt kolm kuud) uuel töökohal alustajatele; toonitab, et stiimulid on mõeldud julgustama kiiret tööturule naasmist ja ergutama vanemaealisi töötajaid tööturule jääma;

10.  rõhutab, et Hispaania ametiasutused on kinnitanud, et toetuskõlblikeks meetmeteks ei anta toetust liidu muudest fondidest ega rahastamisvahenditest;

11.  kordab, et selleks, et EGFi toetus oleks täissummas täiendav, ei tohi see asendada meetmeid, mida äriühingud peavad võtma liikmesriigi õiguse ja kollektiivlepingute kohaselt, ega EGFi toetuse saajatele mõeldud hüvitisi ega nende õigusi;

12.  tuletab meelde, et peatselt on oodata transpordisektori CO2‑heite vähendamist; märgib, et digi- ja rohepööre mõjutab ka tööturgu ja eeldatavasti vormib märkimisväärselt autotööstust; kordab sellega seoses, et kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppega peaks liit tagama õiglaseks ümberkujundamiseks vajalike oskuste ja teadmiste andmise; toetab kindlalt seda, et ka 2021.–2027. aastal väljendatakse EGFi kaudu asjassepuutuvate inimestega solidaarsust ning pööratakse jätkuvalt põhitähelepanu mõjule, mida restruktureerimine avaldab töötajatele, ning nõuab, et edaspidiste taotluste puhul oleks tagatud maksimaalne poliitikasidusus; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kvalifitseeritud haridusele, sealhulgas kutseõppele ja nn duaalõppesüsteemi edendamisele, mis on osutunud mitmes liikmesriigis tõhusaks;

13.  märgib, et kõik menetlusnõuded on täidetud; rõhutab, et kõik menetluse etapid peavad olema läbipaistvad; väljendab heameelt sotsiaalpartnerite kaasamise üle töörühma, mis kutsuti kokku selleks, et koostada meetmete pakett, mille jaoks EGFi kaasrahastamist taotletakse, ning nõuab sotsiaalpartnerite kaasamist teenuste paketi rakendamisse ja hindamisse;

14.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

15.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus) (EGF/2021/006 ES/Cataluña automotive)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2022/458).

(1) ELT L 153, 3.5.2021, lk 48. (2) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 11. (3) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 28. (4) Asjaomaste ettevõtjate hulka kuuluvad Aludyne Automotive Spain SLU, Bosch Sistemas de Frenado SLU, Continental Automotive Spain SA, Faurencia Interior Systems España SAU, Fico Transpar SA, Gruau Ibérica SLU, Magna Seating Spain SLU, Nobel Plastiques Iberia SA, Robert Bosch España (Castelleti tehas), U‑Shin Spain SLU. (5) Kooskõlas EGF määruse artikli 7 lõikega 5. (6) https://www.miteco.gob.es/es/calidad-y-evaluacion-ambiental/temas/economia-circular/estrategia/ (7) Estrategia para el desarrollo sostenible de Cataluña (8) Servei Públic d'Ocupació de Catalunya (9) Kataloonia autotööstuse klaster (CIAC) (10) ACCIÓ on Kataloonia ettevõtete konkurentsivõime amet. (11) Comisiones Obreras, UGT, Fomento del Trabajo Nacional (FOMENT) ja PIMEC (Kataloonia VKEde ühendus).

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2022. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (EGF/2022/000 TA 2022 – Tehniline abi komisjoni algatusel) (COM(2022)0025 – C9‑0025/2022 – 2022/0015(BUD))

P9_TA(2022)0055 A9-0037/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2022)0025 – C9‑0025/2022),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/691, millega luuakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF) koondatud töötajate toetuseks ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1309/2013(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027(2), eriti selle artiklit 8,

–  võttes arvesse 16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava(3) (edaspidi „16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe“), eriti selle punkti 9,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A9–0037/2022),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et anda lisaabi töötajatele, kes kannatavad globaliseerumise ning tehnoloogiliste ja keskkonnaalaste muutuste tagajärjel, näiteks maailmakaubanduses toimunud muutuste, kaubandusvaidluste, liidu kaubandussuhetes või siseturu koosseisus toimunud suurte muutuste tõttu ning finants- või majanduskriiside, samuti vähese CO2 heitega majandusele ülemineku või digitaliseerimise või automatiseerimise tagajärjel;

B.  arvestades, et liidu abi koondatud töötajatele peaks olema dünaamiline ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, võttes nõuetekohaselt arvesse 16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet seoses otsustega võtta kasutusele koondatud töötajate toetuseks loodud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF);

C.  arvestades, et liit on kõigepealt laiendanud EGFi kohaldamisala, et anda rahalist toetust mis tahes suure restruktureerimise korral, hõlmates seega koroonaviiruse kriisi majanduslikke tagajärgi;

D.  arvestades, et uue EGFi määruse vastuvõtmisega 2021. aastal laiendati EGFi kohaldamisala veelgi suurematele restruktureerimistele, mis on tingitud vähese CO2 heitega majandusele üleminekust või digitaliseerimisest või automatiseerimisest, langetades samal ajal EGFi kasutuselevõtmiseks nõutavat künnist 500 koondatud töötajalt 200–le;

E.  arvestades, et nõukogu määruse (EL, Euratom) 2020/2093 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et EGFi aastane maksimumsumma on 186 miljonit eurot (2018. aasta hindades), ning arvestades, et EGFi määruse artikli 11 lõikes 1 on sätestatud, et komisjoni algatusel võib tehniliseks abiks kasutada kuni 0,5 % sellest summast;

F.  arvestades, et komisjon ei taotlenud 2021. aastal tehnilist abi ebakindluse tõttu seoses COVID–19 pandeemia põhjustatud üldise tegevusega, eelkõige sündmustega, mis nõuaksid füüsilist kohalolekut;

G.  arvestades, et tehniline abi võib hõlmata EGFi rakendamisega seotud tehnilisi ja halduskulusid, nagu ettevalmistus-, järelevalve-, kontrolli-, auditeerimis- ja hindamistegevused ning andmete kogumine, sealhulgas seoses ettevõtte infotehnoloogiasüsteemide, kommunikatsioonimeetmete ja EGFi kui fondi või konkreetsete projektide ja muude tehnilise abi meetmete nähtavuse suurendamisega;

H.  arvestades, et kavandatav 290 000 euro suurune summa vastab ligikaudu 0,14 %-le EGFi 2022. aasta maksimumeelarvest;

1.  nõustub, et komisjoni välja töötatud meetmeid tuleb kooskõlas EGFi määruse artikli 11 lõigetega 1 ja 4 ning artikli 12 lõigetega 2, 3 ja 4 rahastada tehnilise abina;

2.  väljendab heameelt EGFi jaoks spetsiaalse veebisaidi loomise üle ning kutsub komisjoni üles seda korrapäraselt ajakohastama ja laiendama, et suurendada fondi poolt üldsusele näidatava Euroopa solidaarsuse nähtavust ja suurendada liidu tegevuse läbipaistvust;

3.  peab kiiduväärseks tööd, mida EGFi taotluste esitamise ja haldamise standardkorra jaoks pidevalt tehakse, kasutades ühist fondihaldussüsteemi (Shared Fund Management Common System – SFC), tänu millele on võimalik taotluste töötlemist lihtsustada ja kiirendada ning aruandlust parandada;

4.  võtab teadmiseks, et komisjon kasutab haldustoe raames olemasolevat eelarvet EGFi kontaktisikute eksperdirühma (kus osaleb kaks liiget igast liikmesriigist) ja ühe seminari korraldamiseks, kus osalevad EGFi rakendusasutused ja sotsiaalpartnerid, et edendada liikmesriikide vahel kontaktide loomist;

5.  palub, et komisjon kutsuks ka edaspidi parlamenti süstemaatiliselt sellistele koosolekutele ja seminaridele vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe asjaomastele sätetele;

6.  kutsub komisjoni üles kohandama COVID–19 pandeemia ajal välja töötatud parimaid tavasid, kui see on asjakohane ja vajalik, ning mitte neid täielikult kõrvaldama, kui pandeemia asjaolud seda võimaldavad, vaid kasutama neid paremate töömeetodite ja vahetuste alusena;

7.  rõhutab vajadust veelgi suurendada üldist teadlikkust EGFist ja selle nähtavust; juhib tähelepanu asjaolule, et seda eesmärki on võimalik saavutada, kui EGFi muudetakse fondina nähtavamaks komisjoni erinevates väljaannetes ja audiovisuaaltegevuses, nagu on sätestatud EGFi määruse artikli 11 lõikes 1;

8.  tuletab taotluse esitanud liikmesriikidele meelde nende põhiülesannet anda sihtrühma kuuluvatele toetusesaajatele, kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele, sotsiaalpartneritele, meediale ja üldsusele ulatuslikku teavet EGFi rahastatavate meetmete kohta, nagu on sätestatud EGFi määruse artiklis 12;

9.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse;

10.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (EGF/2022/000 TA 2022 – Tehniline abi komisjoni algatusel)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2022/457).

(1) ELT L 153, 3.5.2021, lk 48. (2) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 11. (3) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 28.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2022. aasta resolutsioon kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise kohta Euroopas (2021/2103(INI))

P9_TA(2022)0056 A9-0032/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/692, millega luuakse kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programm ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1381/2013 ning nõukogu määrus (EL) nr 390/2014(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks (edaspidi „tingimuslikkuse määrus“)(2),

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2021. aasta teatist „2021. aasta aruanne õigusriigi kohta. Õigusriigi olukord Euroopa Liidus“ (COM(2021)0700),

–  võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2020. aasta suunised ebaseaduslikule piiriületusele, läbisõidule ja seadusliku aluseta riigis viibimisele kaasaaitamise määratlemist ja tõkestamist käsitlevate ELi normide rakendamise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee põhiõiguste ja õigusriigi töörühma 2020. aasta juuni aruannet „National developments from a civil society perspective, 2018–2019“ (Riiklikud arengud kodanikuühiskonna seisukohast aastatel 2018–2019),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 17. jaanuaril 2018. aastal avaldatud aruannet „Challenges facing civil society organisations working on human rights in the EU“ (ELis inimõiguste alal töötavate kodanikuühiskonna organisatsioonide probleemid), 2020. aastal avaldatud bülletääne COVID–19 pandeemia mõju kohta põhiõigustele ELis ning ameti muid aruandeid, andmeid ja vahendeid, eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste infosüsteemi (EFRIS),

–  võttes arvesse FRA 22. septembri 2021. aasta aruannet „Protecting civic space in the EU“ (Kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kaitsmine ELis),

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) ja Veneetsia komisjoni 1. jaanuari 2015. aasta ühissuuniseid ühinemisvabaduse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. veebruari 2019. aasta aruannet „Shrinking space for civil society: the impact on young people and their organisations“ (Kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemine: mõju noortele ja nende organisatsioonidele),

–  võttes arvesse OSCE/ODIHRi ja Veneetsia komisjoni 8. juuli 2019. aasta suuniseid rahumeelse kogunemise vabaduse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 23. septembri 2020. aasta juhist kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kaitse ja edendamise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 9. detsembri 1998. aasta deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike organite õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee 12. septembri 2011. aasta üldist märkust nr 34 arvamus- ja väljendusvabadust käsitleva artikli 19 kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee 17. septembri 2020. aasta üldist märkust nr 37 rahumeelse kogunemise õigust käsitleva artikli 21 kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 25. juuni 1998. aasta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) ning 21. oktoobri 2021. aasta otsust VII/9 kiirreageerimismehhanismi kohta Århusi konventsiooni artikli 3 lõikega 8 seotud juhtumite lahendamiseks,

–  võttes arvesse ÜRO resolutsioone 2250 (2015), 2419 (2018) ja 2535 (2020) noorte, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 1998. aasta deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 10. oktoobri 2007. aasta soovitust liikmesriikidele valitsusväliste organisatsioonide õigusliku seisundi kohta Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 16. mai 2019. aasta üleskutset kaitsta LGBTI-kogukonna liikmete õiguste kaitsjaid,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) 20. märtsi 2019. aasta arvamust „Vastupanuvõimeline demokraatia tänu tugevale ja mitmekesisele kodanikuühiskonnale“,

–  võttes arvesse EMSK 19. oktoobri 2017. aasta arvamust „Kodanikuühiskonna organisatsioonide ELi-poolne rahastamine“,

–  võttes arvesse partnerorganisatsioonide 2020. aasta aruannet Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse edendamise platvormile,

–  võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2020. aasta teatist „Strateegia põhiõiguste harta kohaldamise tugevdamiseks ELis“ (COM(2020)0711),

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2020. aasta teatist Euroopa demokraatia tegevuskava kohta (COM(2020)0790),

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise probleemiga tegelemise kohta arengumaades(4),

–  võttes arvesse oma 19. aprilli 2018. aasta resolutsiooni vajaduse kohta luua Euroopa väärtuste rahastamisvahend, millega toetatakse Euroopa Liidus kohalikul ja riigi tasandil põhiväärtusi edendavaid kodanikuühiskonna organisatsioone(5),

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2018. aasta resolutsiooni vajaduse kohta luua ELi terviklik demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kaitse mehhanism(6),

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 13. novembri 2020. aasta resolutsiooni COVID–19 leviku tõkestamise meetmete mõju kohta demokraatiale, õigusriigile ja põhiõigustele(8),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni meediavabaduse tugevdamise kohta: ajakirjanike kaitse Euroopas, vaenukõne, desinformatsioon ja platvormide roll(9),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni aruande kohta, mis käsitleb põhiõiguste olukorda Euroopa Liidus aastatel 2018–2019(10),

–  võttes arvesse oma 24. juuni 2021. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2020. aasta aruannet õigusriigi kohta(11),

–  võttes arvesse oma 17. veebruari 2022. aasta raportit soovitustega komisjonile Euroopa mittetulundusühingute ja mittetulunduslike organisatsioonide põhikirja kohta(12),

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2021. aasta resolutsiooni demokraatia ning massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse tugevdamise kohta ELis: tsiviil- ja kriminaalõiguse kohaste meetmete lubamatu kasutamine ajakirjanike, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna vaikima sundimiseks(13),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A9–0032/2022),

A.  arvestades, et liit on rajatud ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtustele ja need väärtused on kõigil liikmesriikidel ühised; arvestades, et ELi lepingu artikli 11 lõikes 2 ja ELi toimimise lepingu artikli 15 lõikes 1 rõhutatakse kodanikuühiskonna dialoogi tähtsust liidu eesmärkide elluviimisel;

B.  arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on kasumit mittetaotlevad organisatsioonid, mis ei sõltu avaliku sektori asutustest ega ärihuvidest ning mille tegevus aitab kaasa ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste ja põhiõiguste elluviimisele; arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel on eri vorme, näiteks ühendused ja sihtasutused; arvestades, et inimõiguste kaitsjad, aktivistid ja mitteametlikud rühmitused on samuti kodanikuühiskonna peamised osalejad;

C.  arvestades, et valdkonnaülene lähenemisviis on otsustava tähtsusega, et mõista ja käsitleda edukalt kaisetust, millega kodanikud kodanikuühiskonnas osalemisel kokku puutuvad;

D.  arvestades, et paljudel kodanikuühiskonna organisatsioonidel on raskusi tegevuse jätkamiseks rahastuse saamisega, mis võib tõsiselt takistada nende tulemuslikkust ja võimet täita oma ülesannet;

E.  arvestades, et kodanikuühiskonna tegutsemisruum tähendab õiguslikku ja poliitilist raamistikku, milles inimestel ja rühmitustel on võimalik tähendusrikkalt osaleda oma ühiskonna poliitika-, majandus-, sotsiaal- ja kultuurielus, kasutades õigust väljendada seisukohti, saada teavet, koguneda, ühineda ning pidada dialoogi omavahel ja ametiasutustega;

F.  arvestades, et mõtte- ja väljendusvabadus, sealhulgas internetis, on iga vaba ja demokraatliku ühiskonna nurgakivi; arvestades, et kodanikuaktiivsus on alus tõeliselt toimivale demokraatiale, milles vähemuste õigusi kaitstakse ja austatakse; arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel peaks olema õigus osaleda poliitilistes ja avalikes aruteludes olenemata sellest, kas võetud seisukoht on kooskõlas valitsuse poliitikaga või selles kutsutakse seadusi muutma;

G.  arvestades, et ühinemisvabadus on demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna üks põhialuseid, kuna see võimaldab kodanikel tegutseda ühiselt vastastikust huvi pakkuvates valdkondades ja aidata kaasa ühiskonnaelu nõuetekohasele toimimisele; arvestades, et ühinemisvabadus ei tähenda mitte ainult ühenduse loomise või lõpetamise võimalust, vaid ka võimalust tegutseda ilma riigi põhjendamatu sekkumiseta; arvestades, et vahendite otsimise, hankimise ja kasutamise võimalus on kõigi ühenduste toimimiseks hädavajalik; arvestades, et ühingu keelustamine või tegevuse lõpetamine peaks alati olema viimane abinõu ja selliste otsuste suhtes tuleks kohaldada õiguskaitset;

H.  arvestades, et rahumeelse kogunemise õigus on demokraatia nurgakivi ning on ülioluline salliva ja pluralistliku ühiskonna loomisel, kus mitmesuguste uskumuste, tavade või poliitikaga rühmad saavad rahumeelselt koos eksisteerida; arvestades, et rahumeelsetele kogunemistele rakendatavad piirangud ja nende kontrollimeetmed peavad olema õiguspärased, vajalikud, proportsionaalsed ja vabad diskrimineerimisest;

I.  arvestades, et õigus saada teavet on teadliku avaliku arutelu ning ametiasutuste ja avalike institutsioonide vastutuse tagamise eeltingimus;

J.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on väljendusvabadust ja teabele juurdepääsu sageli piiratud COVID–19–ga seotud desinformatsiooni vastu võitlemise ettekäändel; arvestades, et terrorismi ja vaenukõne ennetamise meetmed ei tohiks kaasa tuua väljendusvabaduse põhjendamatut piiramist; arvestades, et üldsuse osalemise vastaseid strateegilisi hagisid on kasutatud mitmes liikmesriigis ka kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate ja aktivistide vastu, kes töötavad keskkonna, õigusriigi, LGBTIQ+ kogukonna liikmete õiguste ja naiste õiguste valdkonnas; arvestades, et see avaldab tugevat heidutavat mõju väljendusvabadusele ja kodanikuaktiivsusele;

K.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on ühinemisvabadust piiratud reformidega, mis seavad kodanikuühiskonna organisatsioonid registrist kustutamise ohtu või millega kehtestatakse põhjendamatult koormavad haldusmenetlused, sealhulgas ka rahapesuvastaste meetmete või poliitika ebaõige kohaldamine, mis piirab õigust osaleda toetavas tegevuses;

L.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on kehtestatud piirangud sihiliku eesmärgiga piirata kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ning nendega kaasneb õiguslik ja halduslik ning maksualane ahistamine, kriminaliseerimine ja negatiivne retoorika, mille eesmärk on häbimärgistada kodanikuühiskonna organisatsioone, kuulutada need õigusvastasteks ja kahandada nende võimalusi teha oma õiguspärast tööd; arvestades, et nii internetis kui ka mujal esinev vaenukõne, verbaalne ja füüsiline ahistamine ja rünnakud lähtuvad ka valitsusvälistest osalejatest; arvestades, et eriti ohustatud on kodanikuühiskonna organisatsioonid ja inimõiguste kaitsjad, kes tegelevad õigusriigi küsimustega, läbipaistvuse ja korruptsiooniprobleemiga, naiste õigustega, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega, keskkonnaküsimuste ning vähemuste ja LGBTIQ+ kogukonna liikmete õiguste kaitsega, meediavabaduse ja väljendusvabadusega, samuti need, kes pakuvad abi rändajatele ja varjupaigataotlejatele ning on seotud otsingu- ja päästeoperatsioonidega;

M.  arvestades, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi piirangud naaberriikides avaldavad mõju ka kodanikuühiskonna olukorrale ELis;

N.  arvestades, et riikide kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes tegutsevad järelevalvajatena, osaledes eelkõige õiguste ja vabaduste rikkumise jälgimises ja neist teatamises, samuti toetavas tegevuses ja kohtuvaidlustes, on eriti ohustatud piirangutest, kättemaksumeetmetest ja jälgimisest;

O.  arvestades, et LGBTIQ+ kogukonna liikmete õiguste kaitsjate olukorda Euroopas kirjeldas Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik muret tekitavana, teatades mitmest nii internetis kui ka väljaspool internetti toimunud ahistamise, vägivaldse rünnaku, vaenukampaania ja tapmisähvarduse juhtumist liikmesriikides ja naaberriikides; arvestades, et see suundumus on seotud teiste vähemusrühmade süüdistamisega ja on vastuolus põhimõttega, et iga inimene sünnib oma väärikuse ja õiguste poolest võrdsena;

P.  arvestades, et hea suhe riigi ja selle kodanike vahel tähendab, et kõik kodanikud, sealhulgas lapsed ja noored, peaksid saama osaleda avaliku poliitika üle peetavates aruteludes ja selle mõjutamises; arvestades, et demokraatia on edukas ainult siis, kui kõik usuvad demokraatlikesse süsteemidesse ja kui institutsioonid on kodanike jaoks usaldusväärsed;

Q.  arvestades, et teatud liikmesriigid on kehtestanud piirangud kodanikuühiskonna organisatsioonide võimalustele osaleda poliitilises tegevuses; arvestades, et teistes riikides on kodanikuühiskonna organisatsioonide poliitilisuses süüdistamisest saanud vahend nende häbimärgistamiseks ja õigusvastaseks kuulutamiseks; arvestades, et teatud liikmesriikides võib õigusvastaseks kuulutamine olla seotud riigi või meedia juhitavate laimukampaaniatega; arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on andnud teada diskrimineerivatest ja piiravatest rahastamistavadest teatud liikmesriikides;

R.  arvestades, et mõned liikmesriigid on kasutusele võtnud poliitika ja tavad, mis avaldavad kodanikuühiskonna tegutsemisruumile heidutavat mõju ja mille eesmärk on tekitada enesetsensuuri ja takistada kodanikuühiskonna osalejatel oma õigusi kasutamast; arvestades, et sellisele poliitikale lisanduvad sageli ebamäärased õigusnormid, mis jätavad ametiasutustele suure kaalutlusõiguse ja õiguse kohaldada ebaproportsionaalselt suuri sanktsioone; arvestades, et üksnes nende meetmete rakendamise väljavaade võib olla piisav selleks, et tekitada enesetsensuuri, ilma et oleks tegelikult vaja neid kohaldada;

S.  arvestades, et rahumeelse kogunemise õigus on enamikus liikmesriikides vajalike sotsiaalse distantseerumise reeglite tõttu piiratud; arvestades, et mõned liikmesriigid on viimastel aastatel vastu võtnud seadusi, mis piiravad rahumeelse kogunemise õiguse kasutamist, ning on kehtestanud lubade ja teavitamise nõuded; arvestades, et mõnes liikmesriigis suurendatakse õiguskaitseorganite volitusi, mis tekitab muret selle vajalikkuse ja proportsionaalsuse pärast;

T.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on tervisekriisile reageerimiseks kasutatud erakorralisi õigusakte ettekäändena põhiõiguste ja -vabaduste meelevaldseks piiramiseks ning kodanikuühiskonna ja teiste eriarvamusel olijate mahasurumiseks; arvestades, et mõnel juhul on leitud, et need meetmed ei ole vastanud vajalikkuse, proportsionaalsuse, ajapiirangute ja mittediskrimineerimise nõuetele, mis tähendab, et nendest meetmetest tulenevat põhiõiguste ja -vabaduste piiramist ei saa pidada õiguspäraseks ega seaduslikuks; arvestades, et hoolimata kodanikuühiskonna organisatsioonide rollist kohapeal ei ole nendega erakorraliste meetmete väljatöötamisel konsulteeritud;

U.  arvestades, et COVID–19 pandeemia levik on näidanud kodanikuühiskonna organisatsioonide enneolematut tegutsemist pandeemiale lahenduste leidmisel ja kaitsetus olukorras inimeste toetamisel; tuletab meelde noorteorganisatsioonide positiivset mõju pandeemia ajal väärinformatsiooni vastu võitlemisel ja usalduse suurendamisel riigiasutuste vastu; arvestades, et kriisiajal on kodanikuühiskonna pikaajalisel piisaval rahastamisel ja institutsioonilisel toetusel lisaväärtus;

V.  arvestades, et riiklikult organiseeritud valitsusväliste organisatsioonide esilekerkimine, mis on alati kavandatud võimulolijate poliitilise õiguspärasuse ning avalikel aruteludel valitsuse ja tema poliitiliste eesmärkide toetamiseks, ehkki samal ajal väidavad nad end olevat sõltumatud, on üks tõsisemaid rünnakuid kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu, ohustades nende olemasolu kodanikuaktiivsuse õõnestamisega;

W.  arvestades, et samal ajal kui kodanikuühiskonna organisatsioonid tegelevad üha enam majandustegevusega ja aitavad kaasa sotsiaalmajandusele, ei ole nende tegevuse võimaldamiseks ELi tasandil võetud mingeid seadusandlikke meetmeid; arvestades, et vaatamata konkreetsele Euroopa Liidu Kohtu praktikale ei kohaldata veel kõigis liikmesriikides piiriüleste annetuste suhtes mittediskrimineerimise ja kapitali vaba liikumise põhimõtet;

X.  arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist seadusloomes ja poliitika väljatöötamises peaksid toetama poliitikaraamistikud, mis võimaldavad neil pidada dialoogi ametiasutustega; arvestades, et kuigi edusamme on tehtud nii riigi kui ka ELi tasandil, jääb kodanikuühiskonna dialoog sageli juhuslikuks protsessiks;

Y.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on välisrahastus olnud juriidiliste ja poliitiliste rünnakute sihtmärgiks; arvestades, et välisrahastust saavatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele kehtestatud piirangud on vastuolus liidu õigusega, nimelt ELi toimimise lepingu artikliga 63 kapitali vaba liikumise kohta ja hartaga; arvestades, et kohtuasjas C–78/18(14) otsustas Euroopa Liidu Kohus, et selles viidatud seadusega rikutakse kapitali vaba liikumist ja ühinemisvabadust;

Z.  arvestades, et liit on alustanud Euroopa rohelise kokkuleppe ja digiülemineku protsessi; arvestades, et see protsess eeldab toimivat kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, mis võimaldab kodanikel ja mõjutatud kogukondadel väljendada oma huve, arutada poliitikavalikuid ja sõlmida uusi ühiskondlikke kokkuleppeid;

1.  kinnitab kodanikuühiskonna organisatsioonide olulist rolli ELi lepingu artiklis 2 sätestatud liidu väärtuste elluviimisel ja kaitsmisel ning ELi õiguse, poliitikameetmete ja strateegiate sõnastamisel ja rakendamisel, sealhulgas võitluses kliimamuutustega, digiüleminekul ja COVID–19 pandeemiast taastumisel; rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide olulist panust informeeritud avaliku arutelu pidamisel, ühiskonna püüdluste väljendamisel, vähekaitstud ja tõrjutud inimeste arvamuse kuuldavaks tegemisel, põhiteenuste kättesaadavaks muutmisel, eksperditeadmiste pakkumisel poliitikakujundamise käigus, kodanikuaktiivsuse edendamisel, demokraatia propageerimisel ja asendamatul tegevusel järelevalvajatena, kes teevad demokraatlikku kontrolli riigiasutuste üle ja tagavad vastutuse avaliku sektori tegevuse ja avaliku sektori vahendite kasutamise eest; märgib seetõttu, et kodanikuühiskonna tegutsemisruum on demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste lahutamatu osa; rõhutab, et seepärast peaks liit pühenduma kodanikuühiskonna tegutsemisruumi säilitamisele ja edendamisele kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil;

2.  toonitab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide jõudsaks arenguks peab kodanikuühiskonna tegutsemisruum olema soodne ja turvaline keskkond, kus ei esine alusetut sekkumist, hirmutamist, ahistamist ega heidutavat mõju ei riigi ega valitsusväliste osalejate poolt; tuletab liikmesriikidele meelde nende positiivset kohustust tagada kodanikuühiskonna organisatsioonidele soodne keskkond, sealhulgas juurdepääs läbipaistvatele rahastamismehhanismidele ja kodanikuühiskonna dialoogi mehhanismidele kooskõlas ühinemis-, väljendus- ja kogunemisvabadust käsitlevate rahvusvaheliste inimõiguste standarditega, mida kõike on kinnitatud ka hartas; rõhutab meedia mitmekesisuse tähtsust selle tagamisel, et kodanikuühiskonna organisatsioonid saaksid anda panuse avaliku arvamuse kujunemisesse ja aidata sellega kaasa avalikule arutelule;

3.  hoiatab kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise eest kogu ELis, kui võetakse poliitikameetmeid, millega takistatakse kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust ja nende juurdepääsu kestlikule rahastamisele ning piiratakse nende võimalusi osaleda otsuste tegemises; mõistab hukka igasuguse kodanikuühiskonna organisatsioonide ahistamise, laimamise, häbimärgistamise, kriminaliseerimise ja süüdistamise; rõhutab, et selline tegevus ohustab kodanikuaktiivsust ja kriitika väljendamist, kahjustades sellega avalikku arutelu ja seega ka demokraatia põhialuseid;

4.  märgib, et COVID–19 pandeemia on veelgi teravdanud paljusid kodanikuühiskonna organisatsioonide ees seisvaid probleeme, nagu nähtub FRA 2021. aasta aruandest, milles leiti, et 57 % üleriigilistest ja kohalikest organisatsioonidest ütles, et olukord on eelmiste aastatega võrreldes halvenenud või oluliselt halvenenud; võtab murega teadmiseks, et mõned valitsused kasutasid pandeemiat ära selleks, et ahendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ning võtta vastu vastuolulisi seadusi ja diskrimineerivaid meetmeid, mis ei olnud alati pandeemiaga seotud, samas aga piirati ühiskonna tegutsemisvõimalusi, sealhulgas avalikus arutelus osalemist ning sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust;

5.  nõustub komisjoniga, et kui kodanikuühiskonna tegutsemisruum kahaneb, on see märk sellest, et õigusriik on ohus; tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon on võtnud oma iga-aastases õigusriigi olukorda käsitlevas aruandes vaatluse alla kodanikuühiskonna seisundi, mis näitab selgelt, et õigusriik ei saa toimida ilma elava kodanikuühiskonnata, mis toimib turvalises ja soodsas keskkonnas; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon tõhustaks ja struktureeriks oma järelevalvet kodanikuühiskonna tegutsemisruumi olukorra üle liikmesriikides ja võtaks kasutusele Euroopa kodanikuühiskonna tegutsemisruumi indeksi, mis põhineb olemasolevatel kodanikuühiskonna tegutsemisruumi mõõtmise raamistikel, ning pühendaks kodanikuühiskonna tegutsemisruumile oma iga-aastases õigusriigi olukorda käsitlevas aruandes terve peatüki, milles antakse riigipõhiseid soovitusi ja käsitletakse igakülgselt ka põhiõigusi; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks süstemaatiliselt FRA aruandeid ja küsiks temalt metoodikaalast nõu;

6.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon on tunnistanud kodanikuühiskonna tähtsust paljudes ELi poliitikameetmetes ja strateegiates ning rahastamisprogrammides; rõhutab siiski, et sellise lähenemisviisi killustatus ei too kaasa kodanikuühiskonna organisatsioonide olukorra tegelikku paranemist kohapeal;

7.  nõuab seepärast tungivalt, et komisjon võtaks liidu kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kaitseks ja arendamiseks vastu tervikliku kodanikuühiskonna strateegia, mis lõimib kõik olemasolevad vahendid, täidab järelevalve-, toetus- ja kaitsealased tühimikud ning annab tõelise poliitilise tunnustuse olulisele rollile, mida kodanikuühiskonna organisatsioonid täidavad ELi demokraatlike väärtuste ja poliitikameetmete elluviimisel, sidudes samas selgelt järelevalve- ja aruandlusvahendid ELi jõustamismehhanismidega, et tagada õigeaegsed ja tulemuslikud järelmeetmed; nõuab, et komisjon uuriks võimalusi kodanikuühiskonna organisatsioonide olemasolevate tugivõrgustike tugevdamiseks;

8.  on seisukohal, et kodanikuühiskonna strateegias tuleks kavandada konkreetsed meetmed, millega kaitsta ja tugevdada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, sealhulgas:

9.  kutsub nõukogu ja komisjoni tagama liidu sise- ja välispoliitika järjepidevuse seoses kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kaitsmise ja toetamisega, sealhulgas võtma vastu inimõiguste kaitsjaid käsitlevad liidusisesed suunised, mis vastaksid ELi välistegevuse suhtes kohaldatavatele suunistele;

Soodne regulatiivne ja poliitiline keskkond, kus ei esine heidutavat mõju, ohte ega rünnakuid

10.  rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide tegutsemissuutlikkus sõltub soodsa õigusliku ja poliitilise keskkonna olemasolust, eelkõige ühinemisvabaduse, rahumeelse kogunemise ja väljendusvabaduse kasutamisest ning üldsuse osalemise õigusest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid nende õiguste kasutamise kooskõlas Euroopa ja rahvusvahelise õiguse ja normidega, sealhulgas Euroopa inimõiguste konventsiooniga, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 28. novembri 2018. aasta soovitusega liikmesriikidele, mis käsitleb vajadust tugevdada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kaitset ja edendamist Euroopas, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, ÜRO deklaratsiooniga inimõiguste kaitsjate kohta ning ÜRO suunistega kodanikuühiskonna tegutsemisruumi kaitse ja edendamise kohta, ning kasutaksid võimalust taotleda Veneetsia komisjonilt arvamusi kavandatavate õigusaktide kohta;

11.  tuletab meelde sõltumatu, erapooletu, professionaalse ja vastutustundliku ajakirjanduse tähtsust kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevusest teavitamisel nii era- kui ka avalikus meedias ning avalikule teabele juurdepääsu tähtsust, mis on õigusriigil põhinevate demokraatiate alustalad;

12.  taunib meediaomandi üha suuremat koondumist mitmekesisuse, sõltumatuse ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ideede ja tegevuse õiglase avaliku esindatuse arvelt; tuletab meelde, et sõltumatu ja vastutustundlik ajakirjandus ning juurdepääs pluralistlikule teabele on demokraatia alustalad ning et kodanikuühiskonna tegevus ja panus on iga demokraatia õitsenguks hädavajalik; kutsub liikmesriike üles tagama ja säilitama meediaomandi sõltumatust poliitilisest ja majanduslikust survest ning tagama meedia mitmekesisuse ja läbipaistvuse; kutsub komisjoni üles esitama tulevases meediavabaduse õigusaktis miinimumnõuetena lisaks meediaomandi läbipaistvuse reeglitele kogu ELis kehtivad meediaomandi normid, et tugevdada meedia mitmekesisust;

13.  on seisukohal, et kodanikuühiskonna organisatsioonide panus ühtsesse turgu ja sotsiaalmajandusse ning nende roll ELi poliitika ja ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste elluviimisel on tugev argument takistuste kõrvaldamiseks nende ELi tasandil tegutsemise eest; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma selle eesmärgi saavutamiseks asjakohaseid meetmeid, sealhulgas esitama seadusandlikke ettepanekuid; rõhutab, et sellised õigusaktid ei pakuks kodanikuühiskonna organisatsioonidele mitte ainult elementaarset kaitset, vaid saaksid luua ka võrdsed võimalused, mis võimaldavad neil oma potentsiaali täielikult ära kasutada;

14.  kutsub komisjoni üles lisama mõjuhinnangutesse kodanikuühiskonna tegutsemisruumi süstemaatilist kontrolli, esitades sealjuures selged kriteeriumid selle kohta, mis on kodanikuühiskonna jaoks soodne tegutsemisruum, võttes aluseks rahvusvahelised inimõiguste alased standardid ühinemis-, väljendus- ja kogunemisvabaduse kohta ning leides kinnitust hartas, et vältida kavandatud õigusaktide negatiivset mõju kodanikuühiskonna tegutsemisruumile; kutsub komisjoni üles kehtestama koostöös kodanikuühiskonnaga vajalikud kaitsemeetmed ja koostama liikmesriikidele rakendamissuunised, kui riskid on kindlaks tehtud;

15.  kutsub komisjoni üles samuti läbi vaatama ja jälgima ELi õiguse rakendamist tagamaks, et see ei mõjuta negatiivselt kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, ja pakkuma negatiivse mõju korral vajalikke õiguskaitsevahendeid; kutsub liikmesriike üles võtma vastu sarnaseid õiguskaitsevahendeid riiklikul tasandil;

16.  kutsub komisjoni üles kasutama oma aluslepingutest tulenevaid volitusi, et teha ettepanekuid ELi õigusaktide kohta lünkade täitmiseks ja kodanikuühiskonna osalejate ees seisvate probleemide lahendamiseks kogu liidus, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide registreerimise, tegevuse ja rahastamise miinimumnõuded ning menetluslikud tagatised üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide vastu, ning pakkuda juhiseid selle kohta, kuidas kasutada ELi õigust kodanikuühiskonna paremaks kaitsmiseks;

17.  on arvamusel, et Euroopa piiriüleste mittetulundusühingute ja mittetulunduslike organisatsioonide põhikiri võiks pakkuda täiendavat kaitset kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes seisavad silmitsi põhjendamatute takistustega asutamisel ja tegutsemisel;

18.  kutsub liikmesriike üles austama ja hõlbustama rahumeelse kogunemise õiguse kasutamist, mida saab piirata ainult hädavajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid järgides ning kooskõlas kohaldatavate õigusaktidega; hoiatab mõnes liikmesriigis õiguskaitseasutuste politseitöö volituste laiendamise eest seoses kogunemistega; mõistab hukka mis tahes ebaproportsionaalse jõukasutuse meeleavaldajate vastu ning nende kriminaliseerimise, kohtu alla andmise ja jälgimise; kutsub liikmesriike üles viivitamatult kehtetuks tunnistama seadused ja määrused, mis suurendavad vägivalda meeleavaldajate vastu või piiravad vabadust meelt avaldada; kutsub komisjoni üles andma välja suunised rahumeelse kogunemise vabaduse kaitseks nii tervisekriisi ajal kui ka muul ajal;

19.  juhib tähelepanu sellele, et pandeemia puhkemisest saadik on märkimisväärne osa kodanikuühiskonna tegevustest liikunud internetti; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama väljendusvabadust, võitlema igasuguse vaenukõne vastu ning suurendama teadlikkust vaenukõnest ja selle ohtudest demokraatiale ja üksikisikutele, sealhulgas eelkõige veebipõhistes sotsiaalvõrgustikes;

20.  hoiatab sellise poliitika ja retoorika kahjuliku mõju eest, mis avaldab heidutavat mõju kodanikuühiskonna tegutsemisruumile; nõuab tungivalt, et komisjon teeks heidutava mõju analüüsist oma iga-aastase õigusriigi olukorda käsitleva aruande põhiaspekti, tugineks kohtuasjale C‑78/18, et vaidlustada meetmed, millel on heidutav mõju hartas sätestatud õiguste kasutamisele, kui sarnased lähenemisviisid on võimalikud, ning taotleks ajutiste meetmete kohaldamist korvamatu kahju vältimiseks kohtuliku kontrolli ajal;

21.  mõistab hukka asjaolu, et mõne liikmesriigi kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad puutuvad otseselt oma töö olemuse tõttu kokku füüsiliste ja verbaalsete rünnakute, ahistamise ja hirmutamisega nii internetis kui ka väljaspool seda; avaldab lisaks kahetsust, et vaimse tervise kahjustused, millega need esindajad silmitsi seisavad, võivad hõlmata läbipõlemist, depressiooni, aitamisest põhjustatud traumat ja kaastundeväsimust ning et liiga vähe on uuritud psühholoogilist mõju, mida kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajate töö võib neile avaldada; rõhutab, et lapsed ja noored on eriti vähekaitstud, kuna nad ei pruugi teatada vihkamisest ja ahistamisest, sest nad ei tea, mida ahistamiseks pidada ning kuidas ja kellega seda probleemi tõstatada;

22.  mõistab hukka kõik ähvardused ja rünnakud, mille on kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate suhtes toime pannud riigile kuuluvad ja riigiga seotud osalejad, sealhulgas negatiivne ja häbimärgistav retoorika, patuoinana kujutamine ning õiguslik, kohtulik, halduslik ja maksualane ahistamine, ning mõistab hukka riiklike osalejate suutmatuse kaitsta kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid selliste rünnakute ja ähvarduste eest; mõistab samaväärselt hukka kõik valitsusväliste osalejate toime pandud rünnakud ja ähvardused, sealhulgas, kuid mitte ainult, üldsuse osalemise vastased strateegilised hagid;

23.  tunneb muret kodanikuühiskonna organisatsioonidele suunatud rünnakutest ja ähvardustest vähese teatamise pärast riiklikul tasandil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid mõistaksid sellised teod ühehäälselt hukka, võtaksid ennetavaid ja tulemuslike meetmeid ja uuriksid süstemaatiliselt, viivitamata, põhjalikult, sõltumatult ja erapooletult kõiki seonduvaid väiteid ning investeeriksid ametiasutuste koolitusprogrammidesse, et olla valmis selliseid juhtumeid paremini käsitlema; kutsub komisjoni üles selliseid protsesse toetama, esitades soovitusi ja hõlbustades parimate tavade vahetamist;

24.  rõhutab, et nõrkade kohtadega tegelemiseks ja parimate tavade leidmiseks aktivistide, kodanikuühiskonna ja demokraatia enda kaitsmisel on esmase tähtsusega hea koostöö kodanikuühiskonna, politsei ja asjaomaste institutsioonide vahel;

25.  väljendab sügavat muret vägivalla ja vihkamise sagenemise pärast, mis on suunatud usuvähemustega ning rassismivastase võitlusega, feminismi ja LGBTIQ+ kogukonna õigustega tegelevate organisatsioonide ja aktivistide vastu;

26.  tuletab meelde, et naiste õigustega ning vähemustega ja vähekaitstud rühmadega, nagu LGBTIQ+ kogukonna liikmed, tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide patuoinaks tegemine ei ole üksikjuhtum, vaid see toimib ELi lepingu artikliga 2 kaitstavate põhiõiguste ettekavatsetud ja järkjärgulise lammutamisena ning moodustab osa soolise võrdõiguslikkuse vastase kampaania suuremast poliitilisest tegevuskavast; kutsub liikmesriike üles olema eriti ettevaatlikud algatuste suhtes, millega püütakse võtta tagasi selliseid omandatud õigusi, mille eesmärk on ennetada diskrimineerimist ja kaitsta inimesi diskrimineerimise eest ning edendada võrdsust;

27.  kutsub komisjoni üles lisama oma teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise raamotsuse alusel loodavatesse aruannetesse viited inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakutele, kui jälgitakse ja hinnatakse kuriteoohvrite õiguste kaitsmist käsitlevaid ELi norme ja vahendeid ning vaadatakse läbi vaenukõne ja ‑kuritegude vastu võitlemist käsitlevaid ELi sätteid;

28.  märgib, et liidul puuduvad praegu tõhusad menetlused piisavalt reageerimiseks, kui kodanikuühiskonna organisatsioonid teatavad, et liikmesriikide demokraatlikud standardid ja kodanikuühiskonna tegutsemisruum on ohus; nõuab, et luuakse ELi häiremehhanism, mis võimaldab kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja inimõiguste kaitsjatel anda teada rünnakutest, registreerida hoiatusi, kaardistada suundumusi ning pakkuda ohvritele õigeaegset ja sihtotstarbelist abi; on seisukohal, et selline mehhanism parandaks ka teatamist liidu tasandil, annaks panuse komisjoni iga-aastasesse õigusriigi hindamisse ja aitaks üldiselt parandada teabe jagamist Euroopa üldsusega;

29.  peab väga kahetsusväärseks, et ei komisjon ega nõukogu ei nõustunud Euroopa Parlamendi algatusega luua ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism, mida reguleeritaks parlamendi, komisjoni ja nõukogu institutsioonidevahelise kokkuleppega; tuletab meelde, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi jälgimine on tihedalt seotud demokraatia ja põhiõigustega ning et ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste jälgimise mehhanism on selles suhtes tervikliku lähenemisviisi jaoks parim vahend;

30.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks oma täidesaatvaid volitusi liikmesriikide vastu, kes piiravad põhjendamatult kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ja rikuvad sel viisil ELi õigusakte, sealhulgas peaks komisjon kasutama rikkumismenetlust, õigusriigi raamistikku, uut õigusriigi tingimuste täitmist käsitlevat määrust ja ELi lepingu artiklis 7 sätestatud menetluskorda; palub komisjonil tagada kodanikuühiskonna aktiivne osalemine ja sisuline panus neisse protsessidesse ning tagada, et lõplike vahendite saajate ja toetusesaajate õigustatud huvid oleksid nõuetekohaselt kaitstud;

31.  on seisukohal, et liikmesriigid ei tohiks kriminaliseerida ega muul moel negatiivselt mõjutada kodanikuühiskonna organisatsioonide registreerimist, tegevust, rahastamist ja piiriülest liikumist; tunneb sellega seoses muret, kuna mõnes liikmesriigis tõlgendatakse ELi sätteid viisil, mis võib viia kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tegevuse kriminaliseerimiseni, eelkõige rände valdkonnas, ja sageli vastuolus komisjoni suunistega; palub liikmesriikidel teha lõpp otsingu- ja päästetegevuse ebaseaduslikule kriminaliseerimisele ja sellise tegevuse eest vastutusele võtmisele ning nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks sellega seoses aktiivselt asjaga seotud liikmesriikide tegevust ja võtaks nende vastu meetmeid; kordab samuti, et kõik osalejad, kes tegelevad rändajatega humanitaarsetel põhjustel ning osalevad otsingu- ja päästetegevuses, peavad järgima rahvusvahelise ja inimõigustealase õiguse üldpõhimõtteid ning neid põhimõtteid järgivaid kohaldatavaid Euroopa ja riiklikke õigusakte;

Kestlik ja mittediskrimineeriv juurdepääs ressurssidele

32.  märgib, et rahastamisega seotud probleemide hulgas, millega kodanikuühiskonna organisatsioonid silmitsi seisavad, on piisavate rahastamisallikate puudumine, koormavad haldusmenetlused rahastamisele juurdepääsul, läbipaistvuse ja õigluse puudumine rahaliste vahendite eraldamisel ning piiravad rahastamiskõlblikkuse kriteeriumid;

33.  juhib tähelepanu ÜRO resolutsiooni nr 2535 (2020) järeldustele, mille kohaselt on noorte suurem osalemine rahumeelsete ühiskondade loomisel ja säilitamisel otsustava tähtsusega;

34.  rõhutab olulisi ja positiivseid jõupingutusi, mida noored saavad teha ja teevad demokraatlike ja rahumeelsete ühiskondade loomise nimel; kutsub seetõttu liikmesriike üles suurendama investeeringuid noortesse ja noorteorganisatsioonidesse; nõuab lisaks programmi „Erasmus+“ piisavat rahastamist, rõhutades selle rolli demokraatliku Euroopa loomisel;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon tuvastaks olemasolevad takistused ning teeks ettepaneku meetmete ja soovituste tervikliku kogumi kohta, et tagada kodanikuühiskonna organisatsioonide prognoositav, piisav ja tegevust soodustav rahastamine, sealhulgas nende toetava tegevuse ja järelevalvega seotud tegevuse rahastamine; rõhutab, et ELi poolt kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamisel tuleks vältida bürokraatiat;

36.  on seisukohal, et avatus ja läbipaistvus on määrava tähtsusega kodanikuühiskonna organisatsioonide aruandekohustuse ja üldsuse usalduse loomisel seni, kuni need täidavad eesmärki tagada õiguspärane avalik kontroll, ning et aruandlusnõuded on jätkuvalt vajalikud ja proportsionaalsed; mõistab hukka läbipaistvusmeetmete mis tahes viisil kuritarvitamise teatavate kodanikuühiskonna organisatsioonide häbimärgistamiseks;

37.  rõhutab, kui oluline on tagada täiendavad rahastamisallikad, sealhulgas kõigi tasandite avalik-õiguslikelt asutustelt, erarahastajatelt, heategevuslikelt ja üksikisikutest annetajatelt, liikmemaksudest ja majandustegevuse eest saadud tulust ning kohalikest, piirkondlikest ja riiklikest allikatest, kuna see võib aidata kodanikuühiskonna organisatsioonidel vastu pidada võimalikele valitsuse poolsetele välisrahastamise piirangutele; kutsub liikmesriike ja ELi üles parandama kodanikuühiskonna organisatsioonide õiguskeskkonda ja lihtsustama nende juurdepääsu eri rahastamisallikatele, sealhulgas erasektori ja välisrahastusele; rõhutab, et rahastamine riiklikest vahenditest peaks hõlmama kõiki kodanikuühiskonna tegevusi, sealhulgas toetav tegevus, kohtuvaidlused ja järelevalve, haridus ja teadlikkuse parandamine, teenuste pakkumine ning suutlikkuse suurendamine ja koalitsioonide moodustamine, mis edendavad ja kaitsevad ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi; nõuab, et liikmesriigid ja EL tagaksid lisaks projektide rahastamisele ka põhitaristu rahastuse ja mitmeaastased rahastamistsüklid, et kindlustada kodanikuühiskonna kestlikkus;

38.  mõistab hukka mis tahes vormis poliitilise või muul alusel diskrimineerimise riiklike vahendite eraldamisel ja sellest tuleneva heidutava mõju; kutsub liikmesriike üles tagama sellega seoses selged, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad menetlused; mõistab hukka igas vormis piirangud rahastamise juurdepääsule, eriti need, mis on suunatud kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja aktivistidele, kes töötavad naiste, LGBTIQ+ kogukonna, vähemuste, rändajate ja pagulaste õiguste kaitsmise nimel;

39.  rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide temaatilistele kampaaniatele ei tohiks kehtestada rahastamispiiranguid valimiste või muude poliitiliste kampaaniatega kattumise ettekäändel; märgib, et sageli nõuavad kodanikuühiskonna organisatsioonidele kättesaadavad vahendid kaasrahastamist, mis omakorda võib tähendada, et toetusesaaja peab hankima osa nõutavatest vahenditest muudest allikatest, mis võib projektile või organisatsiooni tegevusele kahjulikult mõjuda; on seetõttu veendunud, et nõutava kaasrahastamise osakaal peaks olema mõistlikult piiratud ja et arvesse tuleks võtta erinevaid rahaks ümberarvestatavaid vahendeid;

40.  taunib asjaolu, et riigiasutused delegeerivad avalike teenuste osutamise ülesanded kodanikuühiskonna organisatsioonidele sellistes valdkondades nagu eluase, tervishoid, haridus ja varjupaik, mis ületab riigiasutuste tasakaalustatud koostöö piirid mittetulundusühingutega, kellel on head kogemused asjassepuutuvate isikutega ja nende heaks töötamisel, ning mida ei toetata piisavate lisavahenditega; rõhutab, et sellised delegeerimistavad kasutavad kodanikuühiskonna ressursse riigi kohustuste täitmiseks ega jäta kodanikuühiskonna organisatsioonidele kuigi palju võimalust avalikuks osalemiseks toetava tegevuse, strateegiliste kohtuvaidluste ja üldsuse harimise kaudu;

41.  tunneb tõsist muret riiklikult organiseeritud valitsusväliste organisatsioonide esilekerkimise ning sellega seotud diskrimineerivate ja sageli läbipaistmatute riiklikest vahenditest rahastamise tavade pärast; hoiatab nende kahjuliku mõju eest demokraatiale ja kodanikuühiskonna pluralismile ja mitmekesisusele, kodanikuühiskonna organisatsioonide tajutavale õiguspärasusele ja seega kodanike valmisolekule näidata üles kodanikuaktiivsust; kutsub liikmesriike üles uurima kohaldatavaid õigusnorme rikkuvaid ja vihkamist õhutavaid rühmitusi ning võtma nende vastu meetmeid; rõhutab, et need võivad moonutada avalikku arutelu, mis võib õõnestada demokraatia struktuuri;

42.  nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks tingimused ja menetlused tagamaks, et kodanikuühiskonnale mõeldud ELi vahendeid antakse nii eelarve otsese kui ka jagatud täitmise puhul ainult organisatsioonidele, mis on valitsustest rangelt sõltumatud ja järgivad täielikult ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi; nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks väidetega, mis puudutavad ELi rahaliste vahendite diskrimineerivat jaotamist kodanikuühiskonna organisatsioonidele, ning võtaks asjakohaseid meetmeid tagamaks, et ELi rahastamine ei toeta riiklikult organiseeritud valitsusväliseid organisatsioone;

43.  kiidab heaks kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi vastuvõtmise suurema, 1,55 miljardi eurose eelarvega ajavahemikuks 2021–2027, ning tunnustab seda kui sisukat reaktsiooni ELi kodanikuühiskonna ees seisvatele väljakutsetele ja esimest sammu ELis kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamise süsteemsema raamistiku loomise suunas; kutsub komisjoni üles aktiivselt konsulteerima kodanikuühiskonna organisatsioonidega tööprogrammide ja rahastamismehhanismide määratlemisel, et tagada läbipaistvus, paindlikkus ja kasutajasõbralikkus; väljendab heameelt toetuste ümberjaotamise mehhanismide üle liidu väärtuste tegevussuuna raames; rõhutab, kui oluline on tagada piisav rahastamine järelevalvega, toetava tegevusega ja kohtuvaidlustega seotud tegevuseks ning suutlikkuse suurendamiseks, kuna need suurendavad kodanikuühiskonna organisatsioonide panust ELi väärtuste ja põhiõiguste kaitsmisse; kutsub komisjoni üles tagama rahaliste vahendite eraldamise, et toetada kodanikuühiskonna organisatsioone nende ülesannete ja rolli elluviimisel erinevates poliitikavaldkondades; nõuab konkreetset erakorralist rahastamist ja praktilist toetust kodanikuühiskonna osalejatele ja inimõiguste kaitsjatele, kelle põhiõiguseid võidakse rikkuda;

44.  kutsub komisjoni üles kahekordistama oma jõupingutusi suurendamaks kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmis ja muudes keskselt hallatavates fondides, sealhulgas täiendava lihtsustamise, paindlikumate rahastamiskõlblikkuse kriteeriumide ning sihipärase teabe ja koolitamise kaudu; kutsub komisjoni üles tõhustama liikmesriikide tavade järelevalvet ja andma soovitusi, kuidas suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist jagatud eelarve täitmise raames hallatavates programmides; kutsub komisjoni üles kodanikuühiskonna organisatsioone paremini kaasama ja koolitama ELi vahendite kasutamise järelevalves liikmesriikide tasandil;

45.  on seisukohal, et eelarvetoetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele ei tuleks mitte ainult kavandada, vaid ka edendada ja toetada kõigis ELi programmides; avaldab kahetsust, et Euroopa taastepakett ei olnud peale ettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suunatud ka konkreetselt kodanikuühiskonna organisatsioonidele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kodanikuühiskonna organisatsioonid oleksid pidevalt kaasatud riiklike taaste- ja vastupidavuskavade ning muude jagatud eelarve täitmise vahendite rakendamisse ja jälgimisse, ning kontrollima, kas riiklikud majanduse elavdamise kavad toetavad kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamisvajadusi; kutsub komisjoni üles tagama, et kodanikuühiskonna organisatsioonidele ei avalda negatiivset mõju rahastamise lõpetamine õigusriigi tingimuste täitmist käsitleva määruse alusel või mitmeaastase finantsraamistiku fondides ja programmides või taaste- ja vastupidavusrahastus sisalduvate tingimuste alusel, mis seavad rahastamise saamise eeltingimuseks õigusriigi ja mittediskrimineerimise põhimõtte austamise, nähes rahastamise suunamiseks kodanikuühiskonna organisatsioonidele ette konkreetsed viisid, mis on kohandatud nende tegutsemiskeskkonnale;

46.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et ELi vahendeid antakse ainult organisatsioonidele, mis on valitsustest rangelt sõltumatud ja järgivad täielikult ELi väärtusi;

47.  mõistab hukka teatavate liikmesriikide katsed kehtestada piiranguid välisrahastusele ja sellega seotud avaldatud poliitilised narratiivid, ning meetmed, mida nad on võtnud kodanikuühiskonna organisatsioonide häbimärgistamise või ahistamise eesmärgil; tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohus leidis, et need rikuvad kapitali vaba liikumist ja ühinemisvabadust; kutsub komisjoni üles jätkuvalt algatama sellega seoses rikkumismenetlusi ja taotlema süstemaatiliselt ajutiste meetmete kohaldamist; kutsub komisjoni üles kaardistama välismaise rahastamise piiranguid kogu liidus, et tagada Euroopa Liidu Kohtu poolt taaskinnitatud põhimõtete tulemuslik järgimine kõigis liikmesriikides;

48.  rõhutab maksusoodustuste tähtsust eraannetuste suurendamisel; ergutab liikmesriike selliseid skeeme edasi arendama; kutsub komisjoni üles kaardistama parimad tavad ja koostama soovitusi; tunnistab, et kodanikuühiskonna organisatsioonidele on oluline järgida liikmesriigi õigusnorme maksustamise ja rahapesuvastase võitluse valdkonnas, kuid rõhutab, et neid õigusnorme ja rahastamise läbipaistvust üldiselt ei tohi kuritarvitada kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuse takistamiseks või nende liikmete ja annetajate heidutamiseks;

49.  tuletab meelde, et ühinemisvabaduse rahvusvahelised standardid nõuavad, et ametiasutused kohaldaks eeldust, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel on vabadus taotleda ja saada rahastust mis tahes allikast, ning eeldust, et nende tegevus on seaduslik, kusjuures piirangud on võimalikud juhul, kui need on ette nähtud õigusaktidega, taotlevad õiguspäraseid eesmärke ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud kõnealuste eesmärkide saavutamiseks;

50.  kutsub komisjoni üles koostama suuniseid piiriüleste annetuste suhtes kohaldatava mittediskrimineerimise ja kapitali vaba liikumise põhimõtte kohta; rõhutab, et avalike huvide mõiste määratluse ühtlustamine võimaldaks vastastikust tunnustamist ja võrdset kohtlemist piiriüleste annetuste ja selle avalikes huvides tegutsemise staatusega seotud hüvitiste suhtes; nõuab ELi tasandil avalike huvide mõiste määratlemist, sest see suurendaks piiriüleseid annetusi, kuivõrd see võimaldaks vastastikku tunnustada avalikes huvides tegutsemise staatust ja võrdset kohtlemist sellega seotud eeliste puhul; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et kõrvaldada takistused piiriüleselt heategevuselt ja tagada annetuste piiriülene võrdne kohtlemine kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu otsustega;

Kodanikuühiskonna dialoog ja osalemine poliitikakujundamises

51.  rõhutab kodanikuühiskonna dialoogi tähtsust teadlikus poliitikakujundamises ning rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel on keskne roll kõigil tasanditel vahendajatena kodanike ja ametiasutuste vahel, kus nad tagavad struktureeritud dialoogi; rõhutab, kui oluline on kodanikuühiskonna organisatsioonide järjepidev kontakt kodanikega, sealhulgas tõrjutud või vähekaitstud rühmadega, ning tunnustab nende eksperditeadmisi, annab neile kodanikuühiskonna dialoogis määrava rolli ja rõhutab nende organisatsioonide tegevust kõige kaugemal asuvate inimeste võimestamisel, et need saaksid osaleda ja väljendada oma muresid, teostades samas demokraatlikku kontrolli avaliku sektori tegevuse üle ja tagades selle eest vastutuse võtmise;

52.  tunneb heameelt mõnede liikmesriikide positiivsete sammude üle, milleks on uued kodanikuühiskonna dialoogi strateegiad ja kodanikuühiskonna nõuandekomiteed; mõistab siiski hukka tavad, mis sihilikult takistavad kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist, nagu nende väljajätmine avalikest tegevustest, läbipaistmatute kõikehõlmavate seaduste kasutamine ja kiirendatud parlamentaarsed toimingud, mis eiravad konsulteerimis- ja arutelukohustusi;

53.  tuletab meelde, et COVID–19–ga seotud meetmete kiireloomulisus piiras sageli veelgi kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu otsuste tegemisele; märgib siiski mitmes liikmesriigis tehtud jõupingutusi selle vastu võitlemiseks;

54.  peab kahetsusväärseks, et kodanikuühiskonna dialoog jääb sageli ajutiseks protsessiks; kutsub liikmesriike üles töötama välja ühtsed poliitikaraamistikud, mis tagavad struktureeritud, prognoositavad ja pikaajalised protsessid, kaasava osalemise ja süstemaatilise läbivaatamise, ning eraldama asjakohased vahendid, sealhulgas ametnike koolitamiseks; kutsub komisjoni üles esitama soovitusi, mis on koostatud tihedas koostöös kodanikuühiskonnaga ja põhinevad olemasolevate tavade analüüsil;

55.  on seisukohal, et kõik ELi institutsioonid peaksid läbi vaatama kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö tingimused kooskõlas ELi lepingu artikliga 11, et tagada kodanikuühiskonna organisatsioonidega avatud, läbipaistev, sisukas ja korrapärane dialoog, mis tugineb võrdsetele alustele teiste sidusrühmadega; palub komisjonil kaaluda kõigi peamiste institutsioonide vahel institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimist kodanikuühiskonna dialoogi kohta, mis hõlmaks kõiki liidu poliitika valdkondi, aga ka valdkonnaüleseid tegevusi, nagu kõne olukorrast Euroopa Liidus või Euroopa tuleviku konverents;

56.  on sellega seoses seisukohal, et Euroopa Parlamendi president võiks määrata ühe oma asepresidendi pidama kodanikuühiskonna organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi; julgustab fraktsioone looma oma kodanikuühiskonna dialoogi struktuure;

57.  nõuab eelkõige, et Euroopa Komisjon taastaks oma konsultatsiooniprotsessides tasakaalu ettevõtete huvide esindajate ja teiste huvide, näiteks töötajate õiguste, sotsiaalsete õiguste ja keskkonnakaitse esindajate vahel, ning võtaks rangemad kaitsemeetmed lobitegevuse vastu, mis on vastuolus õiglase ja läbipaistva dialoogiga;

58.  kutsub liikmesriike, ELi institutsioone üldiselt ja eelkõige komisjoni üles tagama kodanikuühiskonnaga tiheda konsulteerimise kodanikuühiskonda potentsiaalselt mõjutavate õigusaktide ettevalmistamisel või läbivaatamisel;

59.  võtab teadmiseks, et ühele komisjoni asepresidendile pandi kohustus pidada kodanikuühiskonnaga avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi; rõhutab, et kodanikuühiskonna dialoogiga tuleks edasi liikuda; kutsub komisjoni eelkõige üles kaaluma igas peadirektoraadis spetsiaalsete kontaktpunktide loomist, et võimaldada kodanikuühiskonnal olla tihedas kontaktis komisjoni asepresidendiga; peab oluliseks, et paljudele kodanikuühiskonna organisatsioonidele antaks läbipaistva valikuprotsessi kaudu oluline roll eksperdirühmades ja komisjoni abistavates nõuandvates kogudes ning et tuuakse esile kodanikuühiskonna organisatsioone, mis esindavad vähekaitstuid ja alaesindatud rühmi;

60.  kutsub komisjoni üles tõhustama ELi vahendeid rakendavate riiklike programmide määratlust ning ELi strateegiate ja tegevuskavade rakendamist liikmesriikides, et ergutada liikmesriike kehtestama kodanikuühiskonna organisatsioonide tulemuslikku osalemist ja looma tulemuslikke kodanikuühiskonna dialoogi mehhanisme; nõuab suurendatud kodanikuühiskonna osalust Euroopa poolaasta protsessis ja Euroopa taastepaketi järelevalves;

61.  kiidab heaks Euroopa noorteaasta kui võimaluse veelgi edendada kodanike osalust ja dialoogi demokraatlikus ühiskonnas;

62.  kohustub tagama selle raporti tõelised järelmeetmed ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma sama kohustust;

o
o   o

63.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 156, 5.5.2021, lk 1. (2) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 1. (3) ELT C 323, 1.10.2020, lk 1. (4) ELT C 346, 27.9.2018, lk 20. (5) ELT C 390, 18.11.2019, lk 117. (6) ELT C 363, 28.10.2020, lk 45. (7) ELT C 395, 29.9.2021, lk 2. (8) ELT C 415, 13.10.2021, lk 36. (9) ELT C 425, 20.10.2021, lk 28. (10) ELT C 425, 20.10.2021, lk 107. (11) ELT C 81, 18.2.2022, lk 27. (12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0044. (13) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0451. (14) Kohtuotsus, Euroopa Liidu Kohus, 18. juuni 2020, Euroopa Komisjon vs. Ungari, ECLI:EU:C:2020:476.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2022. aasta resolutsioon kultuuri, hariduse, meedia ja spordi rolli kohta rassismivastases võitluses (2021/2057(INI))

P9_TA(2022)0057 A9-0027/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle preambuli teist, neljandat, viiendat, kuuendat ja seitsmendat taanet, samuti selle lepingu artiklit 2, artikli 3 lõike 3 teist lõiku ja artiklit 6,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 10 ja 19,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 2, 3, 4, 5 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, sealhulgas võrdseid võimalusi ja vastavat tegevuskava käsitlevat kolmandat põhimõtet,

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1) (rassilise võrdõiguslikkuse direktiiv),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(2),

–  võttes arvesse rassismi, ksenofoobia ja muus vormis sallimatusega võitlemise ELi kõrgetasemelise töörühma moodustamist 2016. aasta juunis,

–  võttes arvesse komisjoni 22. mai 2018. aasta teatist „Tugevama Euroopa väljakujundamine: noorte-, haridus- ja kultuuripoliitika roll“ (COM(2018)0268),

–  võttes arvesse komisjoni 18. septembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslik liit: ELi rassismivastane tegevuskava 2020–2025“ (COM(2020)0565),

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2020. aasta teatist „Euroopa meedia digikümnendil: tegevuskava taastumise ja ümberkujundamise toetamiseks“ (COM(2020)0784),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv)(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrust (EL) 2021/817, millega luuakse liidu haridus- ja koolitus-, noorte- ning spordiprogramm „Erasmus+“(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrust (EL) 2021/818, millega luuakse programm „Loov Euroopa“ (2021–2027)(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrust (EL) 2021/888, millega luuakse Euroopa solidaarsuskorpuse programm(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/692, millega luuakse kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programm(7),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse nõukogu 12. märtsi 2021. aasta soovitust romade võrdõiguslikkuse, kaasamise ja osalemise kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(9),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 9. juuni 2020. aasta aruannet põhiõiguste kohta ning selle 5. detsembri 2017. aasta ELi vähemuste ja diskrimineerimise teist uuringut ning sellega seotud 23. novembri 2018. aasta aruannet ja 15. novembri 2019. aasta kokkuvõtet „Being Black in the EU“ (Mustanahalisena ELis), milles kirjeldatakse Aafrika päritolu inimeste rassilise diskrimineerimise ja rassistliku vägivalla kogemusi ELis,

–  võttes arvesse komisjoni 12. novembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0698),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2021. aasta teatist „Võrdõiguslik liit. Puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030“ (COM(2021)0101),

–  võttes arvesse nõukogu 15. novembri 2018. aasta järeldusi kultuurivaldkonna töökava (2019–2022) kohta(10),

–  võttes arvesse 7. oktoobri 2020. aasta romade võrdõiguslikkust, kaasamist ja osalemist käsitlevat ELi strateegilist raamistikku aastateks 2020–2030,

–  võttes arvesse komisjoni 5. oktoobri 2021. aasta teatist „ELi strateegia antisemitismi vastu võitlemiseks ja juudi eluviisi edendamiseks (2021–2030)“ (COM(2021)0615),

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni George Floydi surmale järgnenud rassismivastaste meeleavalduste kohta(11),

–  võttes arvesse nõukogu 22. mai 2018. aasta soovitust, milles käsitletakse ühiste väärtuste, kaasava hariduse ja õpetamise Euroopa mõõtme edendamist(12),

–  võttes arvesse oma 26. märts 2019. aasta resolutsiooni Aafrika päritolu inimeste põhiõiguste kohta Euroopas(13),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate rakendamise ja roma päritolu inimeste suhtes Euroopas levinud negatiivsete hoiakute vastu võitlemise kohta(14),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2021. aasta resolutsiooni laste õiguste kohta seoses ELi lapse õiguste strateegiaga(15),

–  võttes arvesse rikkumismenetlusi „Rassilist võrdõiguslikkust käsitleva direktiivi nõuete täitmata jätmise kohta – roma laste diskrimineerimine hariduses“ (rikkumised nr 20142174, 20152025 ja 20152206),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1057, millega luuakse Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+)(16),

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2021. aasta resolutsiooni ELi spordipoliitika kohta – hinnang ja võimalikud tulevikusuundumused(17),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid (tehisintellekti käsitlev õigusakt) ja muudetakse teatavaid liidu õigusakte (COM(2021)0206),

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2021. aasta resolutsiooni Euroopa haridusruumi kohta: ühine terviklik käsitus(18),

–  võttes arvesse liidu sisepoliitika peadirektoraadi struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna 2021. aasta oktoobris koostatud uuringut kultuuri, hariduse, meedia ja spordi rolli kohta rassismivastases võitluses,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni üldisi poliitilisi soovitusi rassismi ja sallimatuse vastu, eelkõige 15. detsembri 2006. aasta soovitust nr 10 rassismi ja diskrimineerimise vastu võitlemise kohta koolihariduses ja koolihariduse kaudu,

–  võttes arvesse rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni (ECRI) 27. septembri 2019. aasta tegevuskava tulemusliku võrdõiguslikkuse saavutamiseks,

–  võttes arvesse komisjoni kuuendat hinnangut internetis leviva vihakõne vastase võitluse tegevusjuhendi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärkide kümnendat eesmärki, mis on ebavõrdsuse vähendamine riikides ja nende vahel,

–  võttes arvesse Euroopa tuleviku konverentsi,

–  võttes arvesse audiovisuaalmeedia teenuste Euroopa regulaatorasutuste rühma 2021. aasta oktoobris esitatud soovitusi uue desinformatsiooni käsitleva tegevusjuhendi kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A9‑0027/2022),

A.  arvestades, et diskrimineerimine ja rassism kahjustavad inimväärikust, eluvõimalusi, jõukust, heaolu ja sageli ohutust; arvestades, et rassistlikud stereotüübid kalduvad ühelt põlvkonnalt teisele edasi minema; arvestades, et diskrimineerimine rassilise või etnilise päritolu alusel on ELis keelatud; arvestades, et rändajad, pagulased ja varjupaigataotlejad kannatavad muu hulgas rassismi ja diskrimineeriva käitumise all;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti(19) andmetel on rassiline diskrimineerimine ja ahistamine endiselt kogu Euroopa Liidus levinud; arvestades, et eriti rassilisi, usulisi ja etnilisi vähemusi kiusatakse liiga sageli taga, nende suhtes rakendatakse vägivalda, rassilist ja etnilist profiilianalüüsi, sealhulgas õiguskaitseasutuste poolt, ning vaenukõnet nii internetis kui ka väljaspool seda; arvestades, et ohvrid ei teata enamikust vihast ajendatud rassistlikest ja ksenofoobsetest juhtumitest(20); arvestades, et rassilised ja etnilised vähemused kogevad ELis struktuurset diskrimineerimist ja mõnel juhul segregatsiooni teatud igapäevaelu valdkondades, nagu eluase, tervishoid, tööhõive, haridus ja kohtusüsteemid;

C.  arvestades, et ELi rassismivastases tegevuskavas (2020–2025) viidatakse struktuursele rassismile kui diskrimineerivale käitumisele, mida võib kasutada sotsiaalsetes, finants- ja poliitilistes institutsioonides, mõjutades seeläbi võimu ja poliitikakujundamise hoobasid;

D.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo määratleb struktuurse diskrimineerimise kui reeglid, normid, rutiinid ning hoiakute ja käitumise mustrid institutsioonides ja muudes ühiskondlikes struktuurides, mis takistavad rühmadel või üksikisikutel saavutada samu õigusi ja võimalusi, mis on enamikule elanikkonnale kättesaadavad;

E.  arvestades, et rändajatel, pagulastel, poliitilistel varjupaigataotlejatel ning rassiliste, usuliste ja etniliste vähemuste liikmetel on piiratud juurdepääs tööturule ja neid kasutatakse sageli tööalaselt ära;

F.  arvestades, et on tõendatavalt selge, et kvaliteetsete andmete kogumine on üks tulemuslikumaid viise sotsiaalsete probleemide kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks analüüsimiseks ning et see on oluline selleks, et kavandada, kohandada, jälgida ja töötada välja tõenditel põhinevaid avaliku poliitika lahendusi nendele probleemidele;

G.  arvestades, et teatavad arvamusliidrid ja poliitikud kogu ELis võtavad omaks rassistlikke ja ksenofoobseid hoiakuid, edendades sotsiaalset kliimat, mis soodustab rassismi, diskrimineerimise ja vaenukuritegude levikut; arvestades, et seda keskkonda soodustavad veelgi äärmuslikud liikumised, nagu fašistlikud ja paremäärmuslikud liikumised, mille eesmärk on meie ühiskondi lõhestada; arvestades, et need teod on vastuolus Euroopa ühiste väärtuste ning demokraatia ja võrdsuse ideaalidega, mida kõik liikmesriigid on kohustunud järgima;

H.  arvestades, et paljud vähemusrühmad peavad taluma politseivägivalda, sealhulgas kollektiivset karistamist ja rassilist profileerimist; arvestades, et selle nähtusega võitlemiseks on vaja erimeetmeid; arvestades, et õigusriigi ja kriminaalõiguse puuduste tõttu on politseivägivalla ohvritel ebapiisav kaitse ja juurdepääs õiguskaitsele ning nad seisavad sageli silmitsi riigiasutuste tagakiusamisega; arvestades, et etniliste ja rassiliste vähemuste vastu suunatud rassism on viinud vägivalla ja tapmiseni;

I.  arvestades, et viis, kuidas inimesi meedias kujutatakse, olenemata nende rassilisest või etnilisest taustast, võib tugevdada rassilise tähendusega negatiivseid stereotüüpe; arvestades, et kultuurisektoril ja meedial on võimalus edendada kaasatust, võidelda rassismiga ja astuda selliste stereotüüpide vastu;

J.  arvestades, et meie ühiskonnas tuleb tugevdada võitlust nii otsese kui ka varjatud rassismi ja diskrimineerimise vastu internetis ja väljaspool seda ning see on jagatud vastutus; arvestades, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peavad täiendavalt kaaluma, pühenduma ja jätkama tööd, et võidelda struktuurse rassismi ja diskrimineerimise vastu, millega seisavad silmitsi paljud vähemusrühmad;

K.  arvestades, et desinformatsioon on sageli suunatud vähemuste vastu ja õhutab sotsiaalseid rahutusi; arvestades, et tasakaalustatud narratiive edendav sõltumatu ja pluralistlik meedia aitab edendada kaasavat ühiskonda;

L.  arvestades, et solidaarsus ning inimelude ja teiste inimeste austamine on põlvest põlve edasiantavad väärtused; arvestades, et kooliharidusel on selles protsessis oluline roll;

M.  arvestades, et juurdepääs haridusele ja haridustaseme saavutamine on kogu Euroopas teisest rassist kogukondade jaoks probleem; arvestades, et segregatsioon hariduses on Euroopas endiselt ulatuslik probleem; arvestades, et mõnes liikmesriigis jätkub laste paigutamine segregeeritud koolidesse ning diskrimineeriv tava paigutada etniliste ja rassiliste vähemuste lapsed vaimupuudega laste koolidesse;

N.  arvestades, et koolidel on oluline roll kogemuste andmisel mitmekesisuse väärtuse kohta, kaasatuse edendamisel, rassismi vastu võitlemisel ning rassiliste stereotüüpide ja eelarvamuste vähendamisel;

O.  arvestades, et laste ja noorte jaoks on oluline näha, et nad on esindatud kogu ühiskonnas, sealhulgas neile antavas hariduses, kultuuri- ja spordiklubides ning tegevuses, milles nad osalevad, ning internetis ja meedias, mida nad tarbivad;

P.  arvestades, et kuigi spordil on ühiskonna-, kultuuri- ja hariduselus keskne roll ning spordil on võime ühendada mitmesugustest rassidest, rahvustest ja religioonidest pärit inimesi ning kuigi seda saab kasutada kogukondade kokkuviimiseks ning võrdsuse, juurdepääsetavuse ja austuse väärtuste loomiseks, on spordiüritustel ja spordis üldiselt kogu Euroopas korduvalt esinenud rassistlikke vahejuhtumeid ning palju rassismiga seotud probleeme; arvestades, et spordiga seotud rühmades esinev radikaliseerumine tuleb kindlaks teha ja selle vastu võidelda;

Q.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia negatiivsed tagajärjed on ebaproportsionaalselt mõjutanud rassiliste ja etniliste vähemuste kogukondi, tekitades, tõstes esile ja süvendades ebavõrdsust, sealhulgas kultuuris, meedias, hariduses ja spordis; arvestades, et vihast ajendatud ahistamine ja vaenukuriteod sagenesid COVID‑19 pandeemia puhkemisel märkimisväärselt;

Üldine taust

1.  rõhutab, et rassism eksisteerib kõigis meie igapäevaelu valdkondades ja võib esineda mitmel kujul; nõuab selles küsimuses nulltolerantsi; tunnistab, et erinevad rühmad, kogukonnad ja üksikisikud kannatavad rassismi, ksenofoobia ja diskrimineerimise all; tunnistab, et igal rassismi erivormil on erisusi, kusjuures teatud rassismivormid on mõnes liikmesriigis ajalooliste või poliitiliste tegurite tõttu silmapaistvamad kui teised;

2.  tunnustab ELi rassismivastast tegevuskava; väljendab heameelt selle üle, et lisatud on eraldi jaotis hariduse kohta ning konkreetsed viited meediale, spordile ja kultuurile; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu tervikliku lähenemisviisi ning tagama piisavad rahalised vahendid ja vahendid, et täita kavas võetud kohustused, ilma et see piiraks olemasolevate programmide ja meetmete rahastamist, kaitstes samal ajal Euroopa väärtusi;

3.  kutsub komisjoni üles tagama, et rassismivastasele koordinaatorile eraldataks piisavad ressursid ja et rassilise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ELi poliitikas jagataks kõigi peadirektoraatide vahel;

4.  ootab ELi kehtiva õigusraamistiku hindamist diskrimineerimise, rassismi, ksenofoobia ja muud liiki sallimatuse vastu võitlemiseks; kutsub komisjoni üles hindama selle raamistiku rakendamist, tegema kindlaks, kuidas seda vajaduse korral parandada, ning osalema korrapärases dialoogis ja parimate tavade vahetamises liikmesriikide ja sidusrühmadega, eelkõige nendega, kes esindavad rassismist ja rassilisest diskrimineerimisest mõjutatud inimeste muresid;

5.  tuletab meelde, et riiklikud tegevuskavad on tulemuslik vahend rassismile, rassilisele ja etnilisele diskrimineerimisele ning nendega seotud sallimatusele reageerimiseks liikmesriikides, kuna need võimaldavad võtta konkreetseid meetmeid konkreetsete olukordade lahendamiseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et sellised kavad on olemas ainult 15 liikmesriigis(21); nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks rassismi ja rassilise diskrimineerimise vastaste riiklike tegevuskavade rakendamiseks kavandatud ühised juhtpõhimõtted ning muud vahendid, mis aitavad kaasa riiklikul tasandil tehtavatele jõupingutustele; nõuab, et nende kavade väljatöötamisse lisataks konkreetsed eesmärgid, mis kajastavad ühiskonna täielikku mitmekesisust kultuuris, hariduses, meedias ja spordis; peab sellega seoses vajalikuks koguda ja vahetada parimaid tavasid liikmesriikide vahel, et hõlbustada nende riiklike tegevuskavade väljatöötamist ja edendada kogemuste vahetamist riiklike ametite vahel;

6.  väljendab heameelt konkreetsete ELi suuniste avaldamise ja rakendamise üle rassilisel või etnilisel päritolul põhinevate võrdõiguslikkuse andmete kogumise kohta, nagu need on määratletud rassilise võrdõiguslikkuse direktiivis kui vabatahtlikud ja anonüümsed andmed, mis tagavad isikuandmete kaitse, enesemääramise ja konsulteerimise asjaomaste kogukondadega; kutsub liikmesriike üles kohandama riiklikku statistikat ja kõrvaldama takistused, hõlbustama ja parandama vajaduse korral võrdõiguslikkust käsitlevate kvaliteetsete usaldusväärsete, liigendatud ja riigipõhiste andmete süstemaatilist kogumist, et teha kindlaks rassismi ja diskrimineerimise algpõhjused ja teha tööd selle vastu võitlemiseks ning toetada tõenduspõhist poliitikat nii riiklikul kui ka ELi tasandil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama neid andmeid rassilise õigluse saavutamise poliitika väljatöötamiseks ja selleks, et need andmed oleksid üldsusele kättesaadavad, austades samal ajal täielikult põhiõigust eraelu puutumatusele, isikuandmete kaitset ja asjaomaseid ELi õigusakte, sealhulgas rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi, isikuandmete kaitse üldmäärust(22) ja kavandatavat e-privaatsuse määrust(23) ning asjakohaseid riiklikke õigusraamistikke;

7.  väljendab heameelt pühendumise üle mitmekesisusele ja kaasamisele programmides „Erasmus+“, „Loov Euroopa“, Euroopa solidaarsuskorpuses, kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmis, algatuses „Uus Euroopa Bauhaus“, ESF+is ja Euroopa noortegarantiis; rõhutab vajadust süstemaatiliselt jälgida ja analüüsida iga programmi panust rassismivastasesse võitlusse ning koostada ülevaade headest tavadest; kutsub komisjoni üles tagama, et hiljuti avaldatud kaasamisstrateegiad integreeritakse kõikidesse asjaomastesse ELi programmidesse ning haridus-, kultuuri-, meedia- ja spordialgatustesse, ning jälgima nende rakendamist ja mõju;

8.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon tunnistab vajadust valdkondadevahelise lähenemisviisi järele poliitika kujundamisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama asjakohaste rassismivastaste eesmärkide elluviimist kõigis poliitikavaldkondades;

9.  märgib murega, et nõukogus puudub kokkulepe komisjoni 2. juuli 2008. aasta ettepaneku suhtes võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puuetest, vanusest või seksuaalsest sättumusest(24); nõuab tungivalt, et liikmesriigid jõuaksid selles küsimuses võimalikult kiiresti ühisele seisukohale; toetab komisjoni nõukogus kõnealuse ettepaneku vastuvõtmiseks vajaliku ühehäälsuse saavutamiseks vajalike edusammude soodustamisel;

10.  ergutab jätkama koostööd rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa Komisjoni, liikmesriikide võrdõiguslikkust edendavate asutuste, valitsusväliste organisatsioonide ning valitsuste ja sidusrühmade vahel, eelkõige nende vahel, kes esindavad rassismist ja rassilisest diskrimineerimisest mõjutatud üksikisikute ja rühmade muresid; kutsub eelkõige liikmesriike üles täielikult rakendama rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni soovitusi;

11.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama oma toetust ÜRO Tsivilisatsioonide Liidule, et tugevdada rahvusvahelist, kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi ja koostööd;

12.  rõhutab, et piiratud juurdepääs tehnoloogiale ja digitaalsele taristule hariduses, kultuuris, meedias ja spordis võib tekitada uut diskrimineerimise ja ebavõrdsuse vormi, millega komisjon ja liikmesriigid peavad nõuetekohaselt ja kiiresti tegelema;

13.  kutsub liikmesriike üles seadma sisse abitelefone, vahendusasutusi ja personalikoolitust, et tegeleda nõuetekohaselt vägivalla või muude rassilist või etnilist laadi vahejuhtumitega hariduses, kultuuris, meedias ja spordis ning nendest teatada;

14.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja tõhustatud strateegia, et edendada maa-, mägi- ja eraldatud piirkondadest pärit inimeste, eelkõige noorte ja naiste integreerimist haridusse, kultuuri, meediasse ja spordisse, arendades samal ajal kohalikku ja kohandatud taristut ja investeerides sellesse;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja sidusa tegevuskava, et tegeleda nõuetekohaselt diskrimineerimise ohuga, millega puutuvad kokku liikuvad töötajad ja eelkõige nende lapsed, sealhulgas piiratud juurdepääs kvaliteetsele haridusele, kultuurile, meediale ja spordile;

Kultuur

16.  rõhutab, et Euroopa ühiskonnad on koduks kasvavale kultuurilisele mitmekesisusele ning üha suuremale osale välismaal sündinutest ja nende järeltulijatest; on veendunud, et kultuur, haridus ja sport on üliolulised, et edendada avatud ja kõigile vastuvõetavat ühiskonda; peab oluliseks tunnustada nende inimeste panust ja pärandit Euroopa kultuuris ja teadmistes kogu ajaloo jooksul;

17.  tunnistab, et rassism on ühiskonnas sügavalt juurdunud ja tihedalt seotud selle kultuuriliste juurte, pärandi ja sotsiaalsete normidega; rõhutab seetõttu olulist rolli, mida kultuur võib ja peab täitma diskrimineerimise ja rassismi vastu võitlemisel ning sotsiaalse kaasatuse, mitmekesisuse, võrdsuse ja sallivuse edendamisel; rõhutab kultuuridevahelise õppe edendamise tähtsust;

18.  märgib eri kogukondade tohutut panust Euroopa kultuurilisesse ja keelelisesse mitmekesisusse;

19.  peab kahetsusväärseks, et vähemuste kultuurielus osalemisel on takistusi, nimelt stereotüübid, eelarvamused, segregatsioon ja getostumine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama algatusi, mille eesmärk on rassiliste kogukondade ja üksikisikute mitmekesisem osalemine kultuurisektoris, eelkõige kasutades selliste tõkete kõrvaldamiseks kõigi asjaomaste programmide rahalisi vahendeid; nõuab suuremat toetust olemasolevatele kanalitele ning toetusvõrgustike ja teavitustegevuse loomist, sealhulgas linnalähi-, maa-, äärepoolseimate ja muude ebasoodsas olukorras olevate piirkondade jaoks;

20.  kutsub liikmesriike üles käivitama algatusi, mille eesmärk on julgustada erineva rassilise ja etnilise taustaga inimesi osalema kultuuriüritustel, näiteks vautšerite süsteemid või sarnased püüdlused;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama järelevalvet ja hindamist, sealhulgas katsetades, jagades ja vahetades osalusvahendeid ja parimaid tavasid, mis võivad näidata kaasamise ja mittediskrimineerimise edendamise ning rassismivastase võitluse mõju kultuuri kaudu ning aidata luua kaasavamat poliitikat;

22.  kutsub liikmesriike ja asjaomaseid sidusrühmi üles edendama kultuuriasutuste mitmekesisust nii töötajate kui ka juhtkonna seas, võttes avaliku sektori vahendeid saavates organisatsioonides kasutusele abikõlblikkuse ja toetuse andmise kriteeriumid ning tagades, et kõigile töötajatele makstakse töötasu alates nende karjääri algusest;

23.  tunneb heameelt avatud koostöömeetodi liikmesriikide ekspertide töörühma töö üle soolise võrdõiguslikkuse kohta kultuuri- ja loomesektoris; kutsub liikmesriike üles lisama järgmisesse kultuurivaldkonna töökavasse avatud koostöömeetodi töörühma, mis koosneb liikmesriikide ekspertidest, kes tegelevad rassismi vastu võitlemisega kunsti ja kultuuri kaudu; kutsub avatud koostöömeetodi töörühma üles koostama uuringut rolli kohta, mida kultuur ja loomesektor mängib rassilise võrdõiguslikkuse edendamisel oma sektorites;

24.  väljendab heameelt selle üle, et algatuse „Uus Euroopa Bauhaus“ üheks strateegiliseks teljeks on kaasatud inimesed ja kõige enam abi vajavad inimesed; nõuab, et selles algatuses võetaks arvesse rändajate sotsiaalset kaasatust, et anda neile võrdne juurdepääs võimalustele;

25.  toetab kindlalt asjaolu, et teatavad liikmesriigid tunnistavad vajadust taastada kultuuriteosed ja -esemed oma päritolukohta, kuna see aitaks edendada üksteise kultuuripärandi austamist ja vastastikust mõistmist ning suurendada selle väärtust, muu hulgas üldsuse juurdepääsu kaudu nendele teostele ja kunstiteostele; nõuab vajalike teadusuuringute, uuringute ja vahetuste korraldamist sidusate programmide loomiseks, et tagastada kultuuriteosed ja -esemed kas nende päritoluriikidesse või muudesse päritoluriigi määratud asjakohastesse kultuuriasutustesse kooskõlas asjaomaste rahvusvaheliste kultuuripärandi kaitse konventsioonidega; julgustab komisjoni hõlbustama dialoogi, et edendada parimate tavade jagamist liikmesriikide, kolmandate riikide, muuseumide ja muude kultuuriasutuste vahel;

Haridus

26.  tunnistab hariduse ja koolituse otsustavat rolli struktuurse rassismi ja diskrimineerimise vastu võitlemisel, kaasava ühiskonna ülesehitamisel, eelarvamuste ja stereotüüpide kaotamisel ning sallivuse, mõistmise ja mitmekesisuse edendamisel; rõhutab uue Euroopa haridusruumi rolli võitluses diskrimineerimise kõigi vormide vastu nii klassiruumis kui ka väljaspool seda, rõhutab eelkõige selle rolli kvaliteetsete ja kaasavate haridusruumide arendamisel;

27.  rõhutab asjaolu, et Euroopa ajaloo teatud elementidel, sealhulgas kolonialismil, orjapidamisel ja genotsiidil, eelkõige holokaustil koos muude rassismi ilmingutega, on jätkuvalt püsiv mõju tänapäeva ühiskonnale, sealhulgas haridussüsteemides ja õppekavade väljatöötamisel; teeb ettepaneku vaadata läbi õppekavad, et selgitada meie ühiskondade ajalugu sihipärase ja kontekstipõhise lähenemisviisi kaudu, et paremini mõista ajaloo seoseid praegusega ja teha tööd, et kaotada stereotüübid, mis on tänapäeval diskrimineerimise peamine põhjus;

28.  rõhutab vajadust jätta ajaloo õppekavades rohkem ruumi objektiivsele ja faktide alusel õppimisele erinevate rassiliste või etniliste ideoloogiate, nende vormide ja päritolu, sealhulgas orjuse, kolonialismi ja fašismi kohta (ka selleks, et selgitada teaduse väärkasutamist nende õigustamiseks), samuti jätta ruumi nende tagajärgede ja võimalikele mõjude üle arutlemiseks kaasaegse ajaloo õppekavades;

29.  kutsub liikmesriike üles soodustama mitmekesiste õppekavade väljatöötamist, tagamaks, et õppematerjalide koostamisse kaasataks muu hulgas ka erineva rassilise ja etnilise taustaga autorid, ajaloolased, teadlased, kunstnikud ja teiste erialade esindajad;

30.  rõhutab hariduse rolli kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamisel; rõhutab, kui oluline on luua koostoime Euroopa kodanikuhariduse ning ELi rassismi ja diskrimineerimise vastu võitlemise meetmete vahel; ergutab liikmesriike pöörama ühtekuuluvuse edendamise eesmärgil suuremat tähelepanu ELi ajalugu käsitlevale õppele; on veendunud, et need valdkonnad peaksid olema kodanikuhariduse õppekava lahutamatu osa;

31.  kutsub liikmesriike üles edendama koolide õppekavades, muuseumides ning muudes kultuurilise ja ajaloolise väljenduse vormides vähemuste keeli, kultuuri ja ajalugu ning tunnustama nende kultuuri panust Euroopa kultuuripärandisse; kutsub liikmesriike üles töötama välja sidusaid ja järjepidevaid meetmeid, koos asjakohase rahastamisega, et stimuleerida, toetada ja edendada rassiliste ja etniliste rühmade kunsti ja kultuuri ning uurida ja säilitada traditsiooniliste kogukondade kultuuri materiaalset ja vaimset pärandit;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama mitmekeelsust kui olulist inimesi ühendavat vahendit;

33.  rõhutab, kui oluline on pakkuda nõuetekohast toetust liikuvate töötajate lastele kõigis liikmesriikides, et võimaldada neil õppida oma emakeelt ning parema integratsiooni tagamiseks õppida tundma nii oma riigi kui ka uue elukohariigi kultuuri;

34.  nõuab, et põhjalikumalt uuritaks üldiseid humanitaarteadusi, ajalugu, filosoofiat, keeli ja kirjandust, mis võib aidata kaasa Euroopa ühtekuuluvuse vaimu edendamisele; nõuab, et ajaloo õppekavades kasutataks Euroopas elavate rassiliste ja etniliste kogukondade ajaloole suunatud lähenemisviisi, et soodustada laiemat ja faktilisemat vaatenurka Euroopa ja maailma ajaloole ning paremini mõista eri maailmajagude vahelisi vastasmõjusid enne Euroopa koloniseerimist, selle ajal ja pärast seda; nõuab, et ajalooraamatutes rõhutataks rassiliste kogukondade panust tänapäeva Euroopa arengusse ja kujundamisse;

35.  kutsub liikmesriike üles võitlema aktiivselt eelarvamuste vastu kooliraamatutes, õppevahendites, lastele ja noortele mõeldud filmides ja uudisprogrammides ning spordis; kutsub liikmesriike üles lisama need eesmärgid Euroopa noorteaasta 2022 rakendamisse;

36.  mõistab teravalt hukka koolide rassilise ja etnilise segregatsiooni tava, mida Euroopas ikka veel esineb; hoiatab, et sellised tavad põhjustavad marginaliseerumist, varajast väljalangemist, madalat osalemismäära ja paralleelsete sotsiaalsete ruumide loomist, põlistavad struktuurset diskrimineerimist ja takistavad võrdset juurdepääsu elukvaliteedile; kutsub kõiki liikmesriike üles kehtestama või tugevdama kaasavat poliitikat, et vältida tõrjutud õppijarühmade (algkoolist kõrgkoolini) tahtlikku või tahtmatut paigutamist eraldi koolidesse, haridusasutustesse või klassidesse, tagades kõigile võrdsed võimalused, ning tagada, et kõigil lastel oleks võrdne juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja õppekavavälisele tegevusele, sealhulgas kultuurile ja spordile; julgustab liikmesriike aktiivselt edendama vähemusrühmadesse kuuluvate laste kaasatust koolides ja kohalikes kogukondades, ning kaitsma riikliku hariduse ilmalikku olemust, austades samal ajal kultuurilist ja usulist identiteeti;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et toetada rassilisest ja etnilisest vähemusest pärit või ebakindla sotsiaal-majandusliku taustaga lapsi nende teel tipptasemele jõudmisel, aidates neil osaleda õppekavavälises tegevuses (nt kunst ja sport) kõrgel tasemel, et võimaldada neil pääseda kooli, mis vastab nende konkreetsetele vajadustele, pakkuda kvaliteetseid haridusvõimalusi ja teha kättesaadavaks vajalikud rahalised vahendid;

38.  kutsub liikmesriike üles tagama igale lapsele õiguse haridusele ja kehtestama meetmed haridussüsteemist varakult lahkumise vastu võitlemiseks ning selle ennetamiseks, samuti tagama alates varasest lapsepõlvest kuni noorukieani sooliselt võrdse juurdepääsu kvaliteetsele ja kaasavale haridusele; kutsub komisjoni üles kavandama uusi rahastamisvahendeid või alaprogramme, mis peaksid täiendama liikmesriikide võetud meetmeid, et pakkuda kvaliteetses hariduses sihipärast ja kohandatud toetust kolmeaastastele ja vanematele lastele, kes on pärit äärmiselt vaestest oludest, ning kelle kulud ei ole kõlblikud rahastamiseks olemasolevate või tulevaste ELi haridus- ja sotsiaalse kaasamise rahastamisalgatuste, näiteks programmi „Erasmus+“, lastegarantii või ESF+ poolt;

39.  tunnistab, kui oluline on õpetada lastele ja noortele arusaamist sallimatuse negatiivsest mõjust ja arendada nendes kriitilise mõtlemise võimet; rõhutab vajadust tagada, et inimõigustealane haridus algab väga varases eas ning sellekohane õppematerjal kajastab ühiskonna mitmekesisust ja pluralismi ega sisalda rassistlikku sisu;

40.  kutsub komisjoni üles edendama teadusuuringuid varajase hoiatamise süsteemide ja tulemuslike õpetamismeetodite kohta, et võidelda rassismi ja diskrimineerimise vastu koolides, arvestades Euroopa parimaid tavasid, ning edendama rassilise kiusamise kaotamiseks ka nende teadusuuringute tulemuste laialdast levitamist;

41.  kutsub liikmesriike üles tagama, et rassilistesse ja etnilistesse vähemusrühmadesse kuuluvatel õpetajatel oleks võrdne ja õiglane juurdepääs õpetamise ja haridusega seotud ametikohtadele kõigil haridustasemetel ning et võetaks meetmeid tagamaks, et nii haridustöötajad kui ka õppijad oleksid koolisüsteemis rassilise diskrimineerimise eest kaitstud;

42.  mõistab hukka struktuurse diskrimineerimise, mida kogevad tuhanded pagulaslapsed Euroopas, kellel on olnud vähene või olematu juurdepääs haridusele; kinnitab, et eraldatud, sageli vabatahtlike juhatatud klassid vastuvõtulaagrites ei saa asendada kooli; nõuab, et kohustus anda pagulaslastele haridus vastu võtva riigi koolisüsteemis tehtaks ELi rändevaldkonna rahaliste vahendite saamise eeltingimuseks;

43.  kutsub liikmesriike üles pakkuma õpetajatele asjakohast koolitust, olenemata nende ainest, spetsialiseerumisest, õpilaste vanusest või õppeasutuse liigist, et anda neile oskused ja kultuurilised võimed, mida nad vajavad kaasatuse ja sallivuse edendamiseks ning diskrimineerimise vastu võitlemiseks haridussüsteemis; nõuab, et kõigile haridustöötajatele ja noorsootöötajatele antaks aega osaleda õpetaja alushariduses ja pidevas kutsealases arengus, mis keskendub õpetamisele mitmekultuurilises ja mitmeetnilises kontekstis, sealhulgas teadvustamata eelarvamust käsitlevale koolitusele; palub liikmesriikidel eelkõige rassistliku ja ksenofoobse käitumise kaotamiseks luua riigiteenistujatele ja riigi julgeolekujõududele elukestva õppe programme;

44.  tuletab meelde, et hariduses ja kutseõppes ning haridustöötajate töölevõtmise protsessides kasutatamiseks mõeldud tehisintellekti süsteeme peetakse mõnel juhul nö „suure riskiga“ süsteemideks; nõuab, et enne selliste vahendite kasutamist viidaks läbi nõuetekohane riskihindamine;

45.  rõhutab ajaloolise mälu tähtsust kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmis, samuti vajadust piisava rahastamise ja nähtavuse järele projektidele, mille eesmärk on mäletada, uurida ja süvenenumalt teadvustada Euroopa lähiajaloo sündmusi ning suurendada Euroopa kodanike teadlikkust oma ühisest ajaloost, kultuurist, kultuuripärandist ja väärtustest, parandades seeläbi inimeste arusaamist EList ja selle päritolust, eesmärkidest ja mitmekesisusest;

46.  tunnistab, et liikuvusprogrammidest, nagu programm „Erasmus+“, on kasu hariduslikule, sotsiaalsele, isiklikule ja kutsealasele arengule ning see on aidanud kaasa teiste inimeste mõistmisele; ergutab selliste programmide jätkuvat heakskiitmist;

47.  rõhutab ELi kodanikuhariduse väärtust vastastikuse mõistmise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse protsessis, mida jagavad kodanikud, kes on andnud oma panuse Euroopa tulevikku käsitlevasse konverentsi, mille tulemusi võetakse arvesse ka sel aastal avaldatavates konverentsi järeldustes;

48.  rõhutab mitteformaalse ja informaalse hariduse tunnustamise ning diplomite ja kvalifikatsioonide automaatse tunnustamise tähtsust peamiste vahenditena, mis avavad rassilistesse ja etnilistesse rühmadesse kuuluvatele inimestele võimalused võitluseks struktuurse rassismi ja diskrimineerimise vastu ning mitmekesisuse edendamiseks;

49.  tunnistab eeskujude tähtsust haridustaseme saavutamisel; julgustab looma üleeuroopalist platvormi rassilise ja etnilise vähemuse taustaga inimestest ja kollektiividest, kes saavad jagada õppijatega oma kogemusi;

50.  rõhutab, kui oluline on tõsta üldsuse kui terviku teadlikkust meie ühiskondade mitmekesisusest õpetamise ja muude asjakohaste materjalide kaudu;

51.  kutsub liikmesriike üles hoiduma haridusprogrammide eelarvekärbetest, kuna see võib jätta vähem ruumi aruteludeks kultuuridevahelise teadlikkuse ja rassismivastase võitluse üle(25);

52.  rõhutab ELi rahastatavate sotsiaalprogrammide, eelkõige koolitoidukavade tähtsust sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate laste ja noorte integreerimisel;

Meedia

53.  rõhutab esindatuse ja mitmekesisuse tähtsust kaasava ühiskonna arengus; tuletab meelde, et meedial on kohustus kajastada ühiskonda kogu selle mitmekesisuses, ning peab kahetsusväärseks rassilise ja etnilise mitmekesisuse puudumist paljudes meediaväljaannetes; kutsub kultuuri- ja meediasektorit üles vältima tavasid, mis põlistavad või tugevdavad negatiivseid stereotüüpe etniliste ja rassiliste vähemuste kohta, ning ergutab neid näitama, et nende kogukondade liikmed täidavad positiivset rolli; kutsub asjaomaseid sidusrühmi üles tegelema mitmekesisuse ja esindatusega oma organisatsioonides, sealhulgas võtma ametisse mitmekesisuse eest vastutava isiku ja rakendama algatusi, mille eesmärk on parandada meediatöötajate teadmisi mitmekesisuse ja kaasatuse küsimustes, et nad oleksid oma ülesandeid täites sõltumatumad ning tunnustaksid huvirühmade ja väärtushinnangute paljust;

54.  väljendab heameelt komisjoni teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaania üle, mille eesmärk on edendada mitmekesisust audiovisuaalsektoris nii ekraanil kui ka väljaspool seda; nõuab, et see kampaania keskenduks rassiliste ja teiste tõrjutud kogukondade mitmekesisusele ja ajaloole ning rõhutaks, kuidas rassilise õigluse saavutamine võib aidata kaasa kõigi jaoks ühtekuuluvama, rahumeelsema ja demokraatlikuma Euroopa saavutamisele;

55.  väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa digitaalmeedia vaatluskeskusele on tehtud ülesandeks võidelda vähemuskogukondade vastu suunatud desinformatsiooni ja meetmete vastu; rõhutab tungivat vajadust panna haridusprogrammides suuremat rõhku kriitilise mõtlemise, meediapädevuse ja digioskuste arendamisele; rõhutab olulist mõju, mida meediapädevuse kampaaniad ja algatused võivad avaldada väärinfo kaudu levitatavate rassilise diskrimineerimise narratiivide leevendamisele; rõhutab vajadust anda noortele analüütilised ja operatiivsed vahendid internetis leviva vihakõne tuvastamiseks ja selle vastu võitlemiseks;

56.  nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et vihakõne määratlus internetis või väljaspool seda ja vihakuritegude kriminaliseerimine võetakse täielikult ja nõuetekohaselt üle liikmesriikide õigusaktidesse, ning vajaduse korral algataks rikkumismenetlused;

57.  väljendab heameelt internetis leviva vihakõne vastase võitluse tegevusjuhendi kuuenda hindamise ja internetis leviva vihakõne kõrvaldamisel tehtud edusammude üle; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et kuigi 24 tunni jooksul läbivaadatud teadete keskmine määr on endiselt kõrge (81 %), on see alates 2020. aastast (90,4 %) vähenenud ning alates 2019. ja 2020. aastast on keskmine eemaldamismäär langenud 62,5 %‑le; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks koostööd platvormidega, et kaotada internetis vihakõne ning parandada eemaldamismäära, läbipaistvust ja kasutajatele antavat tagasisidet;

58.  väljendab muret tehisintellektil ja algoritmidel põhineva vihakõne ja väärinfo leviku pärast, mis hõlmab rassilist ja diskrimineerivat sisu; märgib, et vihakõne ja desinformatsioon põhjustavad meie ühiskonnale otseseid häireid; nõuab jõupingutusi sellise tegevuse vastu võitlemiseks, eelkõige töötades välja sihtotstarbelise tehisintellekti ja algoritmid, mille lõppeesmärk on tõkestada vihakõne ja väärinfo levikut ning leevendada selle tagajärgi;

59.  märgib, et tehisintellekti, sealhulgas sisufiltrite arendamisel, kasutuselevõtmisel ja kasutamisel kasutatakse valdavalt inglise keelt; hoiatab, et internetis levivat vihakõne kasutatakse ka teistes keeltes, mille sisufiltrid on vähem tulemuslikud; nõuab meetmeid vihakõne vastu võitlemiseks kõigis keeltes;

60.  tunneb heameelt teatavate rahvusvaheliste audiovisuaalteenuste pakkujate kehtestatud tava üle lisada meediasaadetele hoiatused kahjuliku ja rassistliku sisu kohta; julgustab selliste tavade arendamist Euroopa audiovisuaalvaldkonnas;

61.  märgib, et mõnes liikmesriigis on audiovisuaalvaldkonda reguleerivaid asutusi, kellel on õigus kehtestada diskrimineerivat või rassistlikku sisu reklaamivate saadete puhul sanktsioone; julgustab liikmesriike andma oma reguleerivatele asutustele vastavaid volitusi; nõuab, et audiovisuaalmeedia teenuste Euroopa regulaatorasutuste rühmale antaks juurdepääs ressurssidele, et nõuetekohaselt koordineerida riiklike asutuste tegevust kvaliteetsete andmete kogumisel ja jagamisel ning selliste ülesannete täitmise jälgimisel;‑ kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lõpetama ELi ja riikliku rahastamise meediaväljaannetele, mis on pädevate reguleerivate asutuste hinnangul vastuolus vihakõne ja ksenofoobia edendamise õigusstandarditega;

62.  mõistab hukka rassistliku retoorika teatud meediaväljaannetes, mis häbimärgistavad teisest rassist kogukondi, näiteks võttes sihikule rändajad kui mitmesuguste majanduslike ja sotsiaalsete probleemide allikad ning andes ebaproportsionaalse ulatuse rändajate toime pandud kuritegudele; kutsub liikmesriike üles võtma tulemuslike meetmeid, et meedia ei levitaks teatavate etniliste või rassiliste rühmade suhtes häbimärgistavat retoorikat, vihakõnet, valepropagandat ja negatiivset kujutamist, mille eesmärk on üksnes asjaomaste isikute dehumaniseerimine;

63.  rõhutab vajadust suurendada digiplatvormide ja sotsiaalvõrgustike vastutust, et võidelda rassilisele vihkamisele õhutamise ning sisserändajate- ja vähemusevastaste hoiakute leviku vastu;

Sport

64.  rõhutab, et spordiklubidel ja -liitudel on rassismivastases võitluses oluline roll, sealhulgas teadlikkuse tõstmise kaudu; tuletab meelde, et sport ja eriti meeskondlik sport on sotsiaalse kaasatuse, võrdõiguslikkuse ja ELi väärtuste edendamise tõukejõud, nii nagu on osutatud programmi Erasmus+ määruses; tunneb heameelt ELi ja riikliku rahastamise üle, et võimaldada sporditegevuses osaleda vaesuses elavatel inimestel, eriti vähemustel ja lastel;

65.  märgib, et rassismi mainitakse programmi „Erasmus+“ 2022. aasta tööprogrammi 2. põhimeetmes spordivaldkonna partnerluste valdkondliku prioriteedi all ning et kaasamisele ja rassismivastasele võitlusele keskenduvaid rohujuure tasandi spordialgatusi saab rahastada uue väikesemahuliste partnerluste kava raames; kutsub komisjoni üles hindama neid algatusi ja süstemaatiliselt jälgima rassismivastasele võitlusele keskenduvate spordiprojektide arvu ja tüüpi ning neile eraldatud rahalisi vahendeid; kutsub komisjoni üles edendama rändajate ning rassilise ja etnilise vähemuse taustaga inimeste kaasamist rohujuure tasandi spordiklubidesse;

66.  tunneb heameelt jõupingutuste üle, mida eri liikmesriikide valitsusvälised ja rohujuuretasandi organisatsioonid on teinud selleks, et kasutada sporti inimeste kokkutoomiseks ja kollektiivse mälu edendamiseks, eesmärgiga edendada austust ja kaasatust; kutsub komisjoni üles töötama välja parimate tavade andmebaasi spordihariduse ja meedia valdkonnas, et edendada nende arengut kogu ELis;

67.  tunnistab, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata erinevate rühmade esindatusele spordis üldiselt ja spordiorganisatsioonide juhtivatel ametikohtadel, sealhulgas naistele ja vähemate võimalustega inimestele, nagu pagulased, etnilised ja rassilised vähemused ning LGBTIQ‑kogukonnad; nõuab tungivalt, et rahvusvahelised, Euroopa ja riiklikud spordi juhtorganid ning sidusrühmad rakendaksid mitmekesisuse ja kaasamise meetmeid, eelkõige selleks, et tegeleda naiste ja etniliste vähemuste väikese arvuga juhtivatel ametikohtadel ja juhatustes; kutsub liikmesriike üles töötama asjakohase rahastusega välja kaasavat spordipoliitikat, et tagada spordi kättesaadavus kõigile, sõltumata rahvusest, rassist, puuetest või sotsiaal-majanduslikust taustast;

68.  nõuab nulltolerantsi lähenemisviisi rassismile, vihakõnele, vägivallale ja muule rassistlikule käitumisele spordis ning nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja spordiliidud töötaksid välja meetmed selliste vahejuhtumite ennetamiseks ning võtaksid vastu tulemuslikud karistused ja meetmed ohvrite toetamiseks ning kaitseksid vastumeetmete eest sportlasi, kes mõistavad hukka rassismi või räägivad mitmekesisusest;

69.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja soovitused või suunised spordi valdkonnas, et võidelda rassismi vastu spordis kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil ning edendada kaasatust ja austust, sealhulgas nende puhul, kes vajavad konkreetset spordiala kõikidel sporditasanditel; kutsub kõikide tasandite spordiorganisatsioone ja sidusrühmi aktiivselt sellisele tegevusjuhendile kaasa aitama, seda allkirjastama ja seda oma põhikirja lisama; julgustab organisatsioone suurendama oma liikmete ja nende perekondade ning laiema avalikkuse teadlikkust sellisest tegevusjuhendist ja selle sisust;

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (3) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1. (4) ELT L 189, 28.5.2021, lk 1. (5) ELT L 189, 28.5.2021, lk 34. (6) ELT L 202, 8.6.2021, lk 32. (7) ELT L 156, 5.5.2021, lk 1. (8) ELT C 93, 19.3.2021, lk 1. (9) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55. (10) ELT C 460, 21.12.2018, lk 12. (11) ELT C 362, 8.9.2021, lk 63. (12) ELT C 195, 7.6.2018, lk 1. (13) ELT C 108, 26.3.2021, lk 2. (14) ELT C 385, 22.9.2021, lk 104. (15) ELT C 474, 24.11.2021, lk 146. (16) ELT L 231, 30.6.2021, lk 21. (17) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0463. (18) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0452. (19) ELi Põhiõiguste Ameti uuring „Second European Union minorities and discrimination survey – main results“ (Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring: peamised tulemused“, 6. detsember 2017; „Second European Union minorities and discrimination survey: Muslims – selected findings“ (Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring: moslemid – valitud tulemused), 21. september 2017; „Experiences and perceptions of antisemitism – second survey on discrimination and hate crime against Jews in the EU“ (Kogemused ja arusaamad antisemitismist – teine uuring juutide vastu suunatud diskrimineerimise ja vihakuritegude kohta ELis), 10. detsember 2018; „Second European Union minorities and discrimination survey: Roma – selected findings“(Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring: romad – valitud tulemused), 29. november 2016; „Second European Union minorities and discrimination survey: being Black in the EU“ (Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring: mustanahalisena ELis), 23. november 2018; (20) Samas. (21) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 9. juuni 2020. aasta aruande kohaselt alates 2019. aastast. (22) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1. (23) Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse eraelu austamist ja isikuandmete kaitset elektroonilise side puhul (COM(2017)0010). (24) COM(2008)0426. (25) Kultuuri, hariduse, meedia ja spordi roll rassismivastases võitluses, Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi struktuuri‑ ja ühtekuuluvuspoliitika osakond, oktoober 2021, lk 13.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2022. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika kui tervishoiualase ebavõrdsuse vähendamise ning piiriülese tervishoiukoostöö tõhustamise vahendi kohta (2021/2100(INI))

P9_TA(2022)0058 A9-0026/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 168, milles nõutakse kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel inimeste tervise kõrgetasemelist kaitset ning mille eesmärk on ergutada liikmesriikidevahelist koostööd, et parandada nende tervishoiuteenuste vastastikust täiendavust piirialadel,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 174 majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta liidus,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius(2) (edaspidi „piiriülese tervishoiu direktiiv“) ja eelkõige selle artiklit 168,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse komisjoni 2018. aasta märtsis avaldatud uuringut piiriülese koostöö kohta „Capitalising on existing initiatives for cooperation in cross-border regions“ (Olemasolevate piiriülese koostöö algatuste kasutamine)(4),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 14. oktoobri 2020. aasta arvamust piiriülese tervishoiu rakendamise ja tulevikuväljavaadete kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 11. november 2020. aasta teatist „Euroopa terviseliidu loomine: ELi vastupanuvõime suurendamine piiriüleste terviseohtude suhtes“(COM(2020)0724),

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni 19. novembri 2020. aasta aruannet „Health at a Glance: Europe 2020“ (Euroopa tervishoiu ülevaade 2020. aastal),

–  võttes arvesse oma esimesel lugemisel 9. märtsil 2021 vastu võetud seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm ajavahemikuks 2021–2027 (programm „EL tervise heaks“) ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 282/2014(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta määrust (EL) 2021/522, millega luuakse liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm ajavahemikuks 2021–2027 (programm „EL tervise heaks“) ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 282/2014(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/695, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Euroopa horisont“ ning kehtestatakse selle osalemis- ja levitamisreeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1290/2013 ja (EL) nr 1291/2013(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1058, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1059, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondist ja välistegevuse rahastutest toetatava Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi (Interreg) erisätteid(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatavad finantsreeglid(11),

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni tellitud 2021. aasta uuringut piiriülese koostöö kohta tervishoiu valdkonnas(12),

–  võttes arvesse komisjoni suuniseid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kohta aastatel 2014–2020,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A9‑0026/2022),

A.  arvestades, et põhitaristu, hästi koolitatud personali ja kvaliteetsete teenuste puudumine NUTS 2. tasandi piirkondades (piirkonnad, kus on 800 000 kuni 3 miljonit elanikku), mille SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 27 keskmisest, ning üleminekupiirkonnad, mille SKP elaniku kohta on 75–90 % EL 27 keskmisest, takistab tõsiselt võrdset juurdepääsu tervishoiule ning on peamine põhjus, miks kvaliteetne tervishoiutaristu ning piisav arv hea väljaõppega tervishoiutöötajaid peaksid olema kõigi riikide ja piirkondlike valitsuste prioriteet;

B.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia puhang tõi esile tervishoiusektori otsustava tähtsuse, pani tervishoiusüsteemid ja tervishoiutöötajad suure surve alla ning paljastas tervishoiusüsteemide nõrkused ja puudused ning tervishoiu erinevused ja ebavõrdsuse ELis ja selle liikmesriikides, eelkõige piirialadel, äärepoolseimates piirkondades, äärealadel, maapiirkondades ja väikese rahvastikutihedusega piirkondades;

C.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika oli koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse (CRII) ja koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus+ (CRII+) kaudu esimene kaitseliin COVID‑19 pandeemia vastu, mis tõendas, et see poliitika võib aidata märkimisväärselt vähendada tervisealast ebavõrdsust, toetades edusamme e-tervises, e-meditsiinis ja muudes digitaliseerimise vormides, mis on küll uute võimaluste allikas, kuid nõuab ka asjakohast varustust iga konkreetse olukorraga toimetulekuks, samuti meditsiinitöötajate koolitamist, et tulla toime iga konkreetse olukorraga;

D.  arvestades, et tervishoiuteenuste osutamise standard ELis on endiselt liikmesriikide eesõigus ja piirkondade vahel esineb märkimisväärseid erinevusi, mis põhjustab ebavõrdsust; arvestades, et NUTS 2 tasandipiirkonnad, mille SKP elaniku kohta on väiksem kui 75 % EL 27 keskmisest, ei suuda eraldada ligilähedaseltki sel määral ressursse, mida eraldavad elaniku kohta tervishoiule enam arenenud piirkonnad;

E.  arvestades, et ELi vahendid, mille eesmärk on leevendada mõningaid neist probleemidest, piirduvad enamasti nn pehme õigusega, mille tulemuseks on üldised puudused; arvestades, et vaja on struktureeritumat lähenemisviisi liidu tasandil, mida täiendavad tugevam ja terviklikum õigusraamistik ja õiguslikult siduvad meetmed, et parandada koostööd ja kooskõlastamist liikmesriikide vahel, kaitsta paremini inimeste tervist ja tegeleda tõhusalt olemasolevate erinevustega tervishoius;

F.  arvestades, et komisjon toetab tervishoiualast piiriülest koostööd arvukate uuringute ja algatuste kaudu, sealhulgas programmi Interreg kaudu, mida rahastatakse struktuurifondidest;

G.  arvestades, et piiriülene tervishoiualane koostöö nõuab paljude partnerite, sotsiaal- ja meditsiiniasutuste, tervisekindlustusasutuste ja avaliku sektori asutuste toetust ja kaasamist, et kõrvaldada piiriületusega seotud takistused sellistes valdkondades nagu vaba liikumine, teave, erinevad maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemid, samuti tervishoiutöötajate kvalifikatsioonide tunnustamine ja tervishoiuasutuste ees seisvad tõkked;

H.  arvestades, et õigus kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, sealhulgas ennetavatele meditsiiniteenustele, on osa Euroopa sotsiaalõiguste sambast ja peaks olema kättesaadav inimestele piirialadel, mis moodustavad 40 % ELi territooriumist, kus elab peaaegu kolmandik ELi elanikkonnast ning kus majanduslik olukord on liikmesriikide teiste piirkondadega võrreldes üldiselt halvem, eelkõige piirialadel, kus rahvastikutihedus on väiksem ja kus majandus on habras, nagu maapiirkonnad, äärealad, äärepoolseimad piirkonnad ja saared;

I.  arvestades, ühtekuuluvuspoliitikat on vaja tugevdada, et vähendada erinevusi tervishoiuteenuste osutamise standardite vahel ELis;

J.  arvestades, et tervishoiukulud moodustavad peaaegu 10 % ELi SKPst ning tervisega seotud valdkondades töötavad inimesed moodustavad 15 % ELi tööjõust; arvestades, et liikmesriikide ja nende piirkondade vahel püsivad endiselt märkimisväärsed erinevused tervishoiukulude tasemes ning arstide ja tervishoiutöötajate kättesaadavuses;

K.  arvestades, et ulatuslik lahkumine piirialadelt, eelkõige noorte ja kvalifitseeritud tööjõu lahkumine, näitab majanduslike võimaluste puudumist nendes piirkondades ning muudab need tervishoiusektori töökohtade mõttes veelgi vähem atraktiivseteks; arvestades, et õiglaste tervishoiuteenuste arendamiseks vajalike inimressursside nappus, mis on tingitud kas üliõpilaste arvu piiramisest või karjäärivõimaluste puudumisest, on Euroopa tervishoiusüsteemide kestlikkuse üks põhiküsimusi;

L.  arvestades, et kahes viimases mitmeaastases finantsraamistikus olid Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) tervishoiuinvesteeringud koondunud pigem vähem arenenud liikmesriikidesse ja NUTS 2 tasandi piirkondadesse, mille SKP elaniku kohta on madalam kui 75 % ELi 27 liikmesriigi keskmisest, keskendudes tavaliselt tervishoiuteenuste ajakohastamisele, samas kui Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) investeeringud olid suunatud tervishoiuteenuste kättesaadavusele ning koondunud riikidesse, kus esinesid erilised probleemid seoses juurdepääsuga taskukohastele, kestlikele ja kvaliteetsetele teenustele;

M.  arvestades, et praegu lasub esmane vastutus tervishoiu eest liikmesriikidel, kuna nad kontrollivad tervishoiuteenuste ja meditsiinitavade korraldamist ja rahastamist;

N.  arvestades, et taasterahastu NextGenerationEU prioriteetide hulka kuuluvad digiteerimine ja tervishoiusüsteemi vastupanuvõime;

O.  arvestades, et piiriülene tervishoid on üks poliitikavaldkondi ja tegevusvaldkondi, mida õiguslikud ja muud takistused kõige enam mõjutavad, kuna riikide süsteemide vahel on suured erinevused;

P.  arvestades, et Euroopa tervishoiuliit peaks aitama kaasa tihedamale koostööle, koordineerimisele ja tervisealaste teadmiste jagamisele liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmade vahel ning edendama seda ning suurendama ELi suutlikkust tegelda piiriüleste terviseohtudega;

Tervishoiualaste erinevuste vähendamine ühtekuuluvuspoliitika abil

1.  rõhutab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika raames investeeritakse tervishoidu kui piirkondliku arengu, sotsiaalse lähenemise ja piirkondliku konkurentsivõime põhivahendisse, et vähendada majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust;

2.  juhib tähelepanu sellele, et juurdepääs avalikele teenustele on hädavajalik 150 miljonile sisepiirialadel elavale inimesele ning seda takistavad sageli arvukad õiguslikud ja halduslikud tõkked; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi nende tõkete kõrvaldamiseks, eriti kui need on seotud tervishoiuteenuste, transpordi, hariduse, tööjõu liikuvuse ja keskkonnaga;

3.  on seisukohal, et EL peaks töötama välja strateegilise ja integreeritud lähenemisviisi raskete haiguste ravimisele, koondades eri vahendeid mitmest fondist, sealhulgas ühtekuuluvusfondidest; rõhutab vajadust kanda Euroopa vähktõvevastase võitluse kava mudel üle ka teistesse valdkondadesse, et tegeleda muude terviseprobleemidega, nagu vaimne tervis ja südame-veresoonkonna haigused;

4.  rõhutab, et vaimse tervise probleemid ja psüühikahäired sagenevad, seda eriti COVID‑19 pandeemia kontekstis; kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepaneku uue Euroopa vaimse tervise tegevuskava kohta, mis põhineb Euroopa vähktõvevastase võitluse kava mudelil, kasutades kõiki olemasolevaid vahendeid, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitikat, tervikliku kava vormis, mis sisaldab meetmeid ja eesmärke, jätmata kedagi kõrvale;

5.  on seisukohal, et COVID‑19 pandeemiast taastumine on võimalus luua ühtekuuluvuspoliitika vahendite abil tugevamad ja vastupidavamad tervishoiusüsteemid; toetab komisjoni hästi toimiva Euroopa tervishoiuliidu loomisel, et kasutada ära tervishoiualase koostöö tohutut potentsiaali;

6.  rõhutab, et paljud NUTS 2. tasandi piirkonnad, mille SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 27 keskmisest, ja üleminekupiirkonnad, mille SKP elaniku kohta jääb vahemikku 75–90 % EL 27 keskmisest, ning maapiirkonnad ja väikese rahvastikutihedusega piirkonnad ei vasta ühetaoliselt tervishoiuteenuste osutamise standarditele võrreldes ELi enam arenenud piirkondades kättesaadavate teenustega; rõhutab, et vajalik on edasine lähenemine ja koostöö liikmesriikide vahel ja ELi tasandil, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika investeeringute kaudu; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd miinimumstandardite kehtestamisel tervishoiu infrastruktuuri ja -teenuste valdkonnas ning kasutama ELi vahendeid kvaliteedi miinimumstandardite võrdse kättesaadavuse tagamiseks kõigis piirkondades ning eelkõige piirialade pakiliste probleemide puhul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma selle eesmärgi saavutamiseks ühised kohustused ja ühendama oma ressursid;

7.  tuletab meelde ühtekuuluvuspoliitika olulist panust tervishoiusektori kavandatud investeeringutesse viimasel programmitöö perioodil (2014–2020) ESFi ja ERFi kaudu siiani ligikaudu 24 miljardi euro ulatuses, mille eesmärk on parandada juurdepääsu teenustele ning arendada spetsiaalset tervishoiutaristut ja suutlikkust, et vähendada tervisealast ebavõrdsust;

8.  on veendunud, et investeeringud tervishoiu innovatsiooni, tervishoiusüsteemidesse ja piisavasse hulka kvalifitseeritud tervishoiutöötajatesse vähendavad tervisealast ebavõrdsust ning parandavad märkimisväärselt kodanike igapäevaelu, mis omakorda pikendab oodatavat eluiga; rõhutab ELi, riiklike ja piirkondlike ametiasutuste tähtsust arvukate tervishoiuasutuste tõhusamal kaasamisel; rõhutab lisaks vajadust otsese koostöö, meetmete ja projektide järele, kasutades ühtekuuluvuspoliitika vahendeid liikmesriikide ja nende piirkondade vahel ja sees, et võtta kasutusele menetlused, mis keskenduvad patsientide bürokraatliku koormuse vähendamisele ja võimalikult paljude probleemide lahendamisele piiriüleste piirkondade tervisekindlustusteenuste vahel;

9.  kutsub liikmesriike üles võtma nõuetekohaselt arvesse erasektori tervishoiusektori positiivset panust ja tagama järgmiste ühtekuuluvusprogrammide kavandamisel tervishoiu infrastruktuuri ja teenuste valdkonnas eraprojektidele piisavalt rahalisi vahendeid;

10.  soovitab, et tervishoiupoliitika kindlaksmääramisel piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil tuleks kasutada kohandatud ja kohandatavaid lähenemisviise tervishoiu-, sotsiaal- ja majanduspoliitika vallas, et suurendada dialoogi, koostoimet ja kavandatud investeeringuid struktuurifondidest ja muudest asjakohastest ELi programmidest, nagu Interreg, kus on juba loodud teatavat liiki piiriülene solidaarsus meditsiiniseadmete esmase tarnimise, meditsiinitöötajate vahetuse, patsientide haiglaasutuste vahel, et täita inimeste rahuldamata tervisealaseid ja sotsiaalseid vajadusi;

11.  rõhutab, et Euroopa tugivõrgustikud võiksid parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust harvikhaiguste ja keerukate haiguste korral; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama Euroopa tugivõrgustikele ning harvikhaiguste ja keerukate haiguste riiklikele ekspertkeskustele pideva toetuse ja suuremad vahendid ning laiendama Euroopa tugivõrgustike tegevust muudesse valdkondadesse, nagu rasked põletushaavad ja elundite siirdamise kavad; kutsub komisjoni üles uurima võimalust luua ühtekuuluvuspoliitika raames sihtotstarbeline fond, et tagada võrdne juurdepääs harvikhaiguste heakskiidetud ravile;

12.  kutsub liikmesriike üles võtma tervishoiupoliitika määratlemisel arvesse piiriüleste piirkondade eripära ja patsiendi õigust valida piiriülest teenust, samuti kasutama ühtekuuluvusvahendeid, et arendada piirkondlikku tervishoiutaristut ja menetlusi, mis võimaldavad patsiendil valida piirkonnas olemasolevaid meditsiiniteenuseid mõlemal pool piiri, sõltumata elukohariigist;

13.  soovitab komisjonil luua Euroopa tervisealase nõuandekogu, mis hõlmaks riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke valitsusasutusi ning muid sidusrühmi, et edendada ELi rahaliste vahendite paremat kasutamist ning töötada välja tõhusad ja ühtlustatud lahendused ühistele rahvatervisealastele probleemidele;

14.  nõuab parema koostoime ja vastastikuse täiendavuse tagamist ühtekuuluvuspoliitika programmide vahel, et vähendada piirkondlikke erinevusi, eelkõige programmi „Euroopa horisont“, mis peaks looma uusi teadmisi, ja programmi „EL tervise heaks“ puhul, kasutades neid uusi teadmisi parimal võimalikul viisil kodanike ja tervishoiusüsteemide hüvanguks;

15.  kutsub komisjoni üles kasutama täiel määral oma pädevust tervishoiupoliitika valdkonnas ning toetama riiklikke ja piirkondlikke ametiasutusi tervishoiusüsteemide tugevdamisel, tervishoiustandardite ülespoole suunatud lähenemise edendamisel, et vähendada tervisealast ebavõrdsust liikmesriikides ja nende vahel, ning parimate tavade vahetamise hõlbustamisel liikmesriikide vahel, eelkõige seoses seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega, kasutades muu hulgas vajaduse korral programmi „EL tervise heaks“ ja Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) vahendeid;

16.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika tähtsust soolise ebavõrdsuse vastu võitlemisel tervishoius ning ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025 soolise võrdõiguslikkuse prioriteetide, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste edendamisel;

17.  kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama tervishoiu ja raviteenuste integreerimist tervishoiu- ja ravistrateegiate kaudu, et fookus oleks patsientidel ja välditaks topelttööd, lünki ja hoolduse puudumist, eelkõige krooniliste haigustega patsientide või eakate hoolduses, ning õppima eelkõige piiriüleste programmide kogemustest;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et rahastatud struktuuriprojektide ja võrdlusnäitajate hindamisel tervishoiu kontekstis on ühtlasi vaja läbi vaadata üksikute projektide edasised tervisetulemused, et oleks võimalik jälgida nende tulemusi, jätkata nende tõhususe analüüsi ja teha õiged järeldused nende projektide edasise kavandamise parandamise ja rakendamise kohta, muu hulgas eesmärgiga töötada välja komisjonipoolne heade tavade juhend;

19.  rõhutab, kui oluline on jätkata kõikehõlmava tervishoiutaristu ehitamist ja vähendada olemasolevaid erinevusi nii palju kui võimalik; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika võib anda olulise panuse tervishoiutaristu ehitamisse igas ELi osas, eelkõige NUTS 2. tasandi piirkondades, mille SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 27 keskmisest, ja üleminekupiirkondades, mille SKP elaniku kohta jääb 75 % ja 90 % vahele EL 27 keskmisest, et luua kogu ELis kvaliteetsed, täielikult varustatud ja vastupidavad tervishoiusüsteemid, mis kaitsevad paremini inimeste tervist; rõhutab vajadust luua liikmesriikide ja nende piirkondade vahel toimiv piiriülese koostöö võrgustik, mis suudaks tõhusalt reageerida praegustele ja tulevastele tervisekriisidele;

20.  nõuab ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamist konkreetsetele haigustele spetsialiseerunud tippkeskuste arendamiseks kogu ELis, mis hõlmaks ka naaberriike ja aitaks piiriülesele tervishoiualasele koostööle kaasa; kordab sellega seoses vajadust kasutada koostoimes kõiki olemasolevaid ELi vahendeid, nagu programmid „EL tervise heaks“ ja „Euroopa horisont“, et toetada võrgustiku arendamist sellistest keskustest, mis oleks jaotunud võrdselt kogu ELi territooriumile;

21.  rõhutab, et piirialade, maapiirkondade ja äärepoolseimate piirkondade kodanikud puutuvad võrdsel juurdepääsul tervishoiuteenustele sageli kokku takistustega, mis piiravad nende suutlikkust saada vajalikku ravi, eelkõige pidades silmas tervishoiu alustaristut, piisavat arvu kvalifitseeritud meditsiinitöötajaid ja elutähtsate ravimite kättesaadavust; rõhutab, et selleks, et need kodanikud saaksid piisava juurdepääsu tervishoiutaristule ja neile vajalikele asjakohastele tervishoiuteenustele, peaksid kvaliteetsed teenused olema kättesaadavad ja kasutatavad õigeaegselt; rõhutab erilist olukorda seoses tervishoiuteenuste kättesaadavusega ELi välispiiridel ja äärealadel asuvatel piirialadel, kus ELi kodanikud seisavad juba praegu silmitsi arvukate probleemidega;

22.  märgib, et transpordikulud on üks põhjustest, miks ravimite ja kliiniliste seadmete hinnad tõusevad äärepoolseimate piirkondade, äärealade ja väikese rahvastikutihedusega piirkondade haiglates ja tervisekeskustes, kes peavad samal ajal toime tulema ka pikkade tarneaegadega, mis tähendab, et piirkondlikel tervishoiuteenistustel peab olema suurem suutlikkus ladustada suuri varusid ja vältida nappust; on seetõttu seisukohal, et EL peaks välja töötama lahendused nendele probleemidele;

23.  rõhutab, et võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele suurendab ka inimeste, sealhulgas puudega või muul viisil ebasoodsas olukorras olevate inimeste kaasatust ning suurendab nende sotsiaalkaitse taset; märgib, et vaimse tervisega seotud teenuste kättesaadavuse edendamine võib samuti aidata suurendada tööhõivet ja kaotada vaesust vähem arenenud piirkondades;

24.  rõhutab, kui oluline on mobiliseerida ELi fondid, et investeerida rohkem haiguste ennetamisse, tervislike eluviiside edendamisse ja aktiivsena vananemisse, et hoida ära varajane surve tervishoiusüsteemidele; rõhutab, kui oluline on toetada kampaaniaid, mille eesmärk on suurendada üldsuse, eelkõige noorte teadlikkust tervislike eluviiside omaksvõtu kasulikkusest, ning toetada sõeluuringuprogrammide väljatöötamist raskete haiguste varajaseks avastamiseks;

25.  on veendunud, et maapiirkondades tervishoiuteenuste võrdse kättesaadavuse peamiste takistuste ületamiseks tuleks laialdaselt kasutada kõrgtehnoloogiat – näiteks e‑tervishoidu, robotlõikust või 3D‑printimist – arukate külade kontseptsiooni lahutamatu osana, et parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust ning suurendada tõhusust ja kvaliteeti; rõhutab, kui oluline on kasutada ELi ühtekuuluvusprogramme, et parandada digilahenduste kasutuselevõttu ja pakkuda tehnilist abi haldusasutustele, kindlustusseltsidele ja muudele tervishoiuettevõtjatele, kes tegelevad piiriülese koostöö küsimustega; rõhutab sellega seoses vajadust tagada maapiirkondades ja äärepoolsetes piirkondades kiire internetiühendus, edendada nende piirkondade kõigi vanuserühmade digikirjaoskust ning anda nende piirkondade tervishoiuteenuste jaoks vajalikud vahendid, et tagada tõhus veebipõhine tervishoid, nagu e-meditsiin, ning säilitada kliinilisi andmeid turvalisel ja ühtlustatud viisil; soovitab välja töötada kestliku ja võrreldava piiriülese andmebaasi ning kaardistada piirialade ja piiriülesed tervishoiuteenuste osutajad, et muuta piiriala ja piiriülene olukord nähtavaks ja luua uusi võimalusi;

26.  rõhutab ELi tasandi lähenemisviisi eeliseid COVID‑19 pandeemiaga võitlemisel ühise hankimise, varude haldamise ja muude meetmete kaudu; nõuab selle lähenemisviisi jätkamist ja arendamist, kasutades ühtekuuluvuspoliitika vahendeid muude meditsiiniseadmete ja ravivahendite hankimiseks ELi poolse ühise hankimise teel, nagu vähiennetuse vaktsiinid, näiteks inimese papilloomiviiruse vaktsiinid, B‑hepatiidi vaktsiinid, ning hädaabivahendid, et parandada ravi taskukohasust ja kättesaadavust;

27.  nõuab julgeid ühtekuuluvuspoliitika meetmeid kooskõlas ELis kehtivate õigusnormidega, et püüda leevendada piisava arvu kvalifitseeritud tervishoiutöötajate märkimisväärset nappust piirialadel ja maapiirkondades, eelkõige aitades tervishoiutöötajatel ja nende perekondadel end neis piirkondades sisse seada, pakkudes järjepideva täiendõppe ja spetsialiseerumise võimalusi ja tagades head töötingimused, eesmärgiga motiveerida inimesi nendes piirkondades tegevust alustama või jätkama;

28.  juhib tähelepanu sellele, et kestlikku pikaajalist investeerimist tervishoiutöötajatesse on vaja kiireloomulisemalt kui kunagi varem, arvestades COVID‑19 kriisi ränka majanduslikku, sotsiaalset ja tervisealast mõju; rõhutab erilist vajadust investeerida tervishoiutöötajate piisavasse arvu, haridusse ESF+ kaudu ning rahastada tervishoiutöötajate spetsialiseerumist ja allspetsialistide kutsealasid liikmesriikides ja piirkondades, kus esineb ajude äravool; kutsub üles neid liikmesriike, kes seisavad silmitsi ajude äravooluga tervishoiusektoris, seadma prioriteediks investeeringud, mida tehakse ühtekuuluvuspoliitika raames meditsiinitöötajate töötingimuste parandamiseks;

29.  nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendeid kasutataks selleks, et parandada tervishoiusektori töökeskkonda ja atraktiivsust tervishoiutöötajate jaoks, et hõlbustada strateegiaid, mille eesmärk on tekitada huvi ja tagada tervishoiutöötajate püsimine NUTS 2. tasandi piirkondades, mille SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 27 keskmisest, ja üleminekupiirkondades, mille SKP elaniku kohta on 75–90 % EL 27 keskmisest, ning väikese rahvastikutihedusega ja väiksema majandusliku jõukusega maapiirkondades, täiendades riiklikku ja piirkondlikku poliitikat, mille eesmärk on tagada piisav tervishoiutöötajate arv kogu ELis; nõuab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, eriti piirialadel, oleks suurem roll selliste ühtekuuluvuspoliitika programmide ja projektide koostamisel ja rakendamisel, millel on oluline mõju tervisealase ebavõrdsuse vähendamisele;

30.  kutsub liikmesriike üles tagama tõelise koostöö piiriülese tervishoiu valdkonnas, et kindlustada patsientide õiguste austamine, nagu on sätestatud piiriülese tervishoiu direktiivis, ning tagada teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi suurendamine;

31.  juhib tähelepanu asjaolule, et COVID‑19 kriis on näidanud vajadust suurendada investeeringuid, et tugevdada tervishoiusüsteemide valmisolekut, reageerimisvõimet ja vastupanuvõimet, tagades samal ajal piiriülese koostöö kogu ELis, ning et seetõttu on solidaarsus, kestlikkus ja võrdsus kriisist ja selle laastavatest sotsiaal-majanduslikest tagajärgedest ülesaamiseks äärmiselt olulised;

32.  juhib tähelepanu sellele, et COVID‑19 kriis on näidanud, kui oluline on avaliku ja erasektori partnerlus patsientide ravi, ravimite ja vaktsiinide uuringute ning vaktsiinide levitamise valdkonnas; on veendunud, et avaliku ja erasektori partnerluse kaudu elluviidavate tervishoiualaste teadus- ja arendusprojektide jaoks ELi fondide kasutamise kulude ja tulude suhet tuleks arvesse võtta;

33.  rõhutab, et vaja on veebiplatvormi asjaomaste sidusrühmadega, et ergutada parimate tavade vahetamist ja arutelusid piiriüleste tervishoiuteenuste üle;

34.  on veendunud, et COVID‑19 pandeemia on ajalooline murranguline hetk tervishoiusüsteemidesse ja tulevasse tööjõusuutlikkusse investeerimiseks; nõuab tugeva ja piisavalt rahastatud Euroopa terviseliidu loomist, et tõhustada koostööd ja koordineerimist liikmesriikide vahel, tugevdada riiklikke tervishoiusüsteeme, kaitsta paremini inimeste tervist ja tegeleda tõhusalt pikaajalise tervishoiualase ebavõrdsusega;

Piiriülene tervisealane koostöö – Interregi programmide panus ja muud võimalused

35.  ergutab kasutama taasterahastu „NextGenerationEU“ ja Ühtekuuluvusfondi vahendeid, et radikaalselt parandada tervishoiusüsteemide digitaalset suutlikkust; rõhutab vajadust IT‑süsteemide suurema koostalitlusvõime järele, kuna see on e‑tervise teenuste ja eriti telemeditsiini teenuste piiriülese pakkumise hõlbustamise peamine tugisammas;

36.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama ühtekuuluvuspoliitika vahendeid, et edendada raviteenuste digiteerimist Euroopa haiglates, sealhulgas jälgimissüsteeme, et vähendada ravivigu, parandada teabevahetust raviüksuste vahel ja lihtsustada bürokraatiat; nõuab e‑tervise digiteenuste taristu (eHDSI) rakendamist ja arendamist, sealhulgas ELi ühtset digitaalset patsienditoimikut, mis tagab kodanikele kiire juurdepääsu asjakohastele meditsiiniteenustele kõikjal Euroopa Liidus;

37.  kutsub komisjoni üles koostama põhiravimite ELi loetelud ning tagama nende kättesaadavuse ja taskukohasuse alaliste varude, ühiste hinnaläbirääkimiste ja ühishangete kaudu, kasutades ELi vahendeid, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika vahendeid;

38.  rõhutab, et paljudel piirialadel on juba olemas nii tervishoiualase koostöö kogemus kui ka struktuurid, mida nad peaksid Euroopa solidaarsuse vaimus täielikult ära kasutama;

39.  rõhutab, kui oluline on patsientide liikuvus ning piiriülene juurdepääs ohututele ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele ELis; rõhutab, et patsiendid ei saa sageli kasu naaberriikide tervishoiuteenustest, kuna kulude hüvitamise süsteemid on erinevad, samal ajal kui piiriülesed töötajad seisavad silmitsi segadust tekitavate maksude ja sotsiaaltoetustega, sest liikmesriikides on erinevad sotsiaalkindlustussüsteemid; soovitab seetõttu tungivalt edendada konkreetseid vahendajaid, nagu piiriülesele tervishoiule organiseeritud juurdepääsu alasid (ZOAST), Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusi (EGTC), tervisevaatluskeskusi või muud võrgustikke, et aidata koordineerida tervishoiualast piiriülest koostööd koos kohalike, piirkondlike ja riigi tasandi ametiasutustega; rõhutab, et piiriüleste tervishoiuteenuste täiustamine saab tuua patsientidele kasu, võimaldades võrdset juurdepääsu tervishoiuteenustele ja -taristule teistes liikmesriikides või nendega piirnevates piirkondades, sealhulgas juurdepääsu diagnoosimisele ja kliinilistele uuringutele, tuginedes lihtsaima, lähima, parima ja kiireima juurdepääsu põhimõttele; nõuab tõhusamat patsientide transporti lähimatesse piiriülestesse rajatistesse, samal ajal tõdedes, et kõigi õiguslike ja haldustakistuste ületamine on endiselt koormav ja seda tuleks käsitleda tulevases Euroopa piiriülese mehhanismi (mehhanism õiguslike ja haldustakistuste kõrvaldamiseks) määruses;

40.  rõhutab, kui olulised on hiljutised ühtekuuluvuspoliitika meetmed COVID‑19 pandeemiaga võitlemiseks, nimelt koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus (CRII), koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus+ (CRII+) ning ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetav taasteabi (REACT‑EU); toonitab samuti, et sarnased meetmed lisati määrusesse (EL) 2021/1060;

41.  soovitab tungivalt parandada ja levitada piiriüleste patsientide ja tervishoiutöötajate jaoks lihtsustatud teavet patsientidele mõeldud käsiraamatu abil või piiriüleste piirkondlike kontaktpunktide kaudu;

42.  tõdeb, et kogu Euroopas on ellu viidud arvukaid edukaid piiriüleseid tervishoiuprojekte ning et nende käigus saadud kogemusi tuleks ära kasutada, et olemasolevaid ühtekuuluvuspoliitika projekte arukalt täiendada, veelgi tõhustades ja hõlbustades piiriülest koostööd kõnealuses valdkonnas kõigi ELi inimeste hüvanguks; rõhutab samuti seda, kui oluline on mõne piiriala edulugudest õppimine ja nende kogemuste veelgi suuremal määral ärakasutamine;

43.  tunnistab, kui oluline on investeerida piiriülese koostöö programmidesse, mille abil reageerida piirialadel kindlaks tehtud tervishoiuvajadustele ja probleemidele, käsitades seda piiriülese juhtimisena, mis on oluline hädaolukordades, sealhulgas tervishoiu- ja hädaabiteenustesse, mis hõlmavad mõlemal pool piiri asuvaid piirkondi; rõhutab, et investeeringutel kvaliteetsetesse avalikesse teenustesse on otsustavalt tähtis roll sotsiaalse vastupanuvõime tugevdamisel ning inimeste abistamisel majandus-, tervishoiu- ja sotsiaalkriisidega toimetulekul; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma prioriteediks investeeringud piirialade tervishoiusektorisse, kombineerides tõhusalt investeeringuid taristusse, innovatsiooni, inimkapitali, heasse valitsemistavasse ja institutsioonilisse suutlikkusse;

44.  rõhutab piiriülese tervishoiualase koostöö tähtsust kõigi Euroopa piirkondade jaoks ning vajadust leida lahendusi piiriüleste tervishoiuteenuste jaoks, eelkõige piirialadel, kus kodanikud ületavad piiri iga päev; juhib tähelepanu sellele, et vajalike teenuste osutamiseks on vaja piirialade vahelist kõrgetasemelist koostööd;

45.  nõuab, et uues programmitöö perioodis Interregi programmide kaudu rahastatavates projektides pöörataks suuremat tähelepanu patsientidele ning projektidele, mis keskenduvad konkreetselt vähekaitstud ja tõrjutud rühmadele ning ELi soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025 sooga seotud terviseprioriteetidele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning seonduvatele õigustele;

46.  on veendunud, et Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames kättesaadavaid rahalisi vahendeid tuleks kasutada toimivate piiriüleste tervishoiuteenuste loomiseks ning neid ei peaks kasutama üksnes eraldiseisvate tervishoiuasutuste loomise vahendina; rõhutab lisaks, et Interregi projektidel peaks olema selge piiriülese funktsionaalsuse osis; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles soodustama piirialade tervikliku ühise territoriaalse planeerimise loomist tervishoiuteenuste valdkonnas;

47.  tuletab meelde, et Interregi programmidest on saanud oluline vahend piirialadele tüüpiliste probleemide lahendamiseks, piiriüleste partnerite koostöö edendamiseks ja Euroopa piirialade potentsiaali arendamiseks;

48.  rõhutab, et viimasel Interreg V‑A perioodil oli tervishoiu valdkonnas tehtava piiriülese koostöö eesmärk muu hulgas hõlbustada tervishoiutöötajate ja patsientide piiriülest liikuvust, suurendada innovatsiooni ja arendada juurdepääsu kvaliteetsetele tervishoiuteenustele ühiste seadmete, jagatud teenuste ja ühisrajatiste kasutamise abil piiriülestel aladel ning projektid hõlmasid selliseid meetmeid nagu koolitus (38 %), ravi ja diagnoosimine (22 %) ning seadmed (17 %);

49.  nõuab, et rahastataks piiriüleseid tervishoiulepinguid hõlbustavaid projekte, mille puhul patsiendid reisivad ja neid ravitakse lepinguliste kokkulepete raames ning neil on vabadus oma tervishoiutöötajat valida;

50.  juhib tähelepanu sellele, et edukate piiriüleste avaliku sektori tervishoiuteenuste saavutamiseks peaksid komisjon ja liikmesriigid koguma märkimisväärsel hulgal andmeid õiguslike ja mitteõiguslike takistuste olemuse kohta igal piirialal ning toetama poliitikapõhist analüüsi selle kohta, kuidas neid takistusi ületada;

51.  kutsub komisjoni üles tagama, et olemasolevad koordineerivad asutused hõlbustaksid uudsetel ravimitel põhinevat piiriülest ravi, ning tagama patsientidele kogu Euroopas võrdse juurdepääsu uuenduslikele ravimeetoditele; kutsub liikmesriike üles lubama neid uuenduslikke raviteenuseid välismaal tõhusalt ja õigeaegselt kasutada ning kiirendama patsientide jaoks hüvitamismenetlusi;

52.  usub, et tippkeskused võiksid ergutada ja suurendada piiriüleste lepingute sõlmimist veelgi suuremal määral ning et seetõttu võiksid sellised keskused olla väga olulised ja kasulikud üldiste tervishoiualaste tingimuste parandamisel, pikendades seeläbi ELi kodanike oodatavat eluiga;

53.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja piirkondi üles ergutama piiriüleste tervishoiuteenuste paremat haldamist, kuna ELi patsientidel on endiselt suuri probleeme ja takistusi seoses juurdepääsuga tervishoiuteenustele teistes liikmesriikides ja ainult vähesed potentsiaalsed patsiendid on teadlikud oma õigusest taotleda juurdepääsu piiriülestele tervishoiuteenustele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles teavet paremini levitama ja kaaluma asjakohast kogu ELi hõlmavat kampaaniat, et teavitada üldsust nende õigustest ja piiriülestele tervishoiuteenustele juurdepääsu võimalustest; kordab, kui oluline on rahastada digiteerimist ja investeerimist avalikku teabesse ning teabe- ja andmesüsteemide integreerimisse, et hõlbustada juurdepääsu ja kasutamist;

54.  kutsub komisjoni üles viima läbi põhjaliku uuringu ELi kindlustussüsteemide koostööraamistiku kohta, vaadeldes võimalikke kitsaskohti ja puudusi, millega teise liikmesriigi territooriumil meditsiiniteenuseid otsivad patsiendid kokku puutuvad, samuti haldustõkkeid, mis ei lase kodanikel piiriülestest tervishoiuteenustest kasu saada, ning tooma esile, kuidas saaks ühtekuuluvuspoliitika vahendeid kasutada nende võimalike probleemide lahendamiseks;

55.  rõhutab, et kooskõlastatud piiriülese tervisekindlustussüsteemi puudumine heidutab patsiente piiriülest ravi otsimast, kui nad ei saa endale lubada ravikulude ettemaksmist enne, kui nende kindlustus selle neile hüvitab;

56.  on veendunud, et teadmiste vahetamine ja tavade laiendamine Interregi kaudu aitab tugevdada piiriüleseid valmisoleku- ja reageerimisrajatisi, millest on pandeemia põhjustatud kriisi ajal saanud oluline tegur;

57.  on veendunud, et Interregi programmid võivad pakkuda ühiseid avalikke tervishoiuteenuseid ja algatada muid piiriüleseid algatusi, sest sellise läheduse edendamine on väga hästi kooskõlas keskkonnahoidliku kestlikkuse eesmärgiga;

58.  toonitab, et mitu Interregi projekti on aidanud kaasa piiriüleste piirkondade võitlusele COVID‑19 vastu kogu ELis, näiteks intensiivravi patsientide ja tervishoiutöötajate liikuvuse, meditsiini- ja isikukaitsevahendite ning PCR testide piiriülese pakkumise, teabevahetuse ja õigusnõustamise kaudu; toonitab seetõttu väikesemahuliste ja piiriüleste projektide tähtsust inimeste kokkuviimisel ja seeläbi uute võimaluste avamisel kestlikuks kohalikuks arenguks ja piiriüleseks tervishoiualaseks koostööks; märgib siiski, et ELi sisepiiride sulgemine pandeemia ajal mõjutas patsientide ja tervishoiutöötajate liikuvust, samas kui teave nakkusandmete, vaktsineerimise või patsientide üleviimise tingimuste kohta ei olnud liikmesriikide vahel piisavalt ühtlustatud ning aeglustas seetõttu ühist epidemioloogilist reageerimist COVID‑19‑le, tekitas segadust ja takistas piirkondlikku koostööd puhangust kõige enam mõjutatud piirkondade vahel;

59.  on kindlalt veendunud, et piirialade mitmekesisuse tõttu on vaja kohandatud lahendusi ja kohalikku lähenemisviisi, mis on kestliku kohaliku arengu eeltingimus;

60.  kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles kasutama täiel määral ära määruses (EL) 2021/1060 kindlaksmääratud ühtekuuluvuspoliitika programmide ning Interregi programmide paindlikkust praeguse COVID‑19 kriisiga toimetulekuks;

61.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama COVID‑19 pandeemiat silmas pidades ühtekuuluvuspoliitika ja programmi „EL tervise heaks“ kaudu reageerimisstrateegiate, protokollide ja menetluste ühist väljatöötamist riiklikul ja ELi tasandil, et saavutada tulevaste rahvatervisealaste hädaolukordade korral parema koostöö;

62.  on seisukohal, et piiriülene tervishoiualane koostöö ühtekuuluvuspoliitika raames ei ole täielikult võimalik ilma meditsiiniteenuste valdkonna diplomite ja kvalifikatsioonide tunnustamiseta kõigis liikmesriikides; kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku raamistiku kohta, mis võimaldaks automaatselt tunnustada kõrgharidusdiplomite taset ELi tasandil, tuginedes Beneluxi riikide 2015. aastal allkirjastatud otsusele;

63.  kutsub liikmesriike üles kasutama paremini ära kahepoolseid lepinguid ja looma koostöökorrad, et kõrvaldada piiriülese tervishoiu tõkked;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 166, 30.4.2004, lk 1. (2) ELT L 88, 4.4.2011, lk 45. (3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470. (4) Röhrling, I., Habimana, K., Groot, W., et al., „Capitalising on existing initiatives for cooperation in cross-border regions“, tervise ja toiduohutuse peadirektoraat, Euroopa Komisjon, 2018. (5) ELT C 440, 18.12.2020, lk 10. (6) ELT C 474, 24.11.2021, lk 179. (7) ELT L 107, 26.3.2021, lk 1. (8) ELT L 170, 12.5.2021, lk 1. (9) ELT L 231, 30.6.2021, lk 60. (10) ELT L 231, 30.6.2021, lk 94. (11) ELT L 231, 30.6.2021, lk 159. (12) Struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakond, „Cross-border cooperation in healthcare“, liidu sisepoliitika peadirektoraat, Euroopa Parlament, 2021.

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2022. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta uuendusliku ja aruka ülemineku soodustamisel ja piirkondliku IKT‑ühenduvuse edendamisel (2021/2101(INI))

P9_TA(2022)0059 A9-0010/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 174 liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi+, Ühtekuuluvusfondi, õiglase ülemineku fondi ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga- ja Rändefondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisade instrumendi suhtes kohaldatavad finantsreeglid(1) (ühissätete määrus), ja eriti selle esimest poliitikaeesmärki, nagu on sätestatud artiklis 5,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1058, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1059, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondist ja välistegevuse rahastutest toetatava Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi (Interreg) erisätteid(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1057, millega luuakse Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1296/2013(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/2221, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses lisavahendite ja rakenduskorraga, et toetada COVID‑19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (REACT‑EU)(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1056, millega luuakse Õiglase Ülemineku Fond(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta määrust (EL) 2021/523, millega luuakse programm „InvestEU“ ja millega muudetakse määrust (EL) 2015/1017(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/694, millega luuakse programm „Digitaalne Euroopa“ (programmi „Digitaalne Euroopa“ määrus)(8), mille eesmärk on toetada digiüleminekut ELis,

–  võttes arvesse taasterahastut „NextGenerationEU“,

–  võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2020. aasta teatist „Euroopa digituleviku kujundamine“ (COM(2020)0067),

–  võttes arvesse komisjoni 9. märtsi 2021. aasta teatist „Digikompass 2030: Euroopa tee digikümnendil“ (COM(2021)0118),

–  võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „VKEde strateegia kestliku ja digitaalse Euroopa kujundamiseks“ (COM(2020)0103),

–  võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuli 2020. aasta teatist jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (COM(2020)0274),

–  võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist „Digiõppe tegevuskava (2021–2027) – Hariduse ja koolituse ümberkujundamine digiajastu jaoks“ (COM(2020)0624),

–  võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2021. aasta teatist „Maapiirkondade arengu pikaajaline visioon – Tugevamad, ühendatud, vastupanuvõimelised ja jõukad ELi maapiirkonnad 2040. aastaks“ (COM(2021)0345),

–  võttes arvesse komisjoni digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksit käsitlevaid aruandeid 2020. aasta kohta,

–  võttes arvesse oma struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna 15. juuni 2018. aasta uuringut „Digital Agenda and Cohesion Policy“ (Digitaalarengu tegevuskava ja ühtekuuluvuspoliitika),

–  võttes arvesse ELi ministrite ja liikmesriikide esindajate ning Norra ja Ühendkuningriigi poolt allkirjastatud 9. aprilli 2019. aasta kohustuste deklaratsiooni naiste osalemise kohta digitaalvaldkonnas,

–  võttes arvesse 8. detsembri 2020. aasta Berliini deklaratsiooni digitaalühiskonna ja väärtuspõhise digivalitsuse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 16. oktoobri 2020. aasta aruannet „Gender Equality Index 2020: Digitalisation and the future of work“ (Soolise võrdõiguslikkuse indeks 2020: digiüleminek ja töö tulevik),

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõukogu soovitust lairibaühenduse kohta, muudetud 24. veebruaril 2021,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2. oktoobri 2020. aasta järeldusi COVID‑19, ühtse turu, tööstuspoliitika, digitaalpoliitika ja välissuhete ning eriti digiülemineku kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 11. detsembri 2020. aasta järelduste projekti keskkonnakasuliku digitaliseerimise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 7. aprilli 2021. aasta järelduste projekti kaugtöö kohta,

–  võttes arvesse Brüsseli ühendkava kaugtöö ja kliima kohta,

–  võttes arvesse oma majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakonna 30. aprilli 2021. aasta uuringut „The impact of teleworking and digital work on workers and society: Special focus on surveillance and monitoring, as well as on mental health of workers“ (Kaugtöö ja digitaalse töö mõju töötajatele ja ühiskonnale: pöörates erilist tähelepanu järelevalvele ja seirele, samuti töötajate vaimsele tervisele),

–  võttes arvesse komisjoni algatust ELi arukate külade tegevuskava kohta,

–   võttes arvesse oma struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika osakonna 30. septembri 2020. aasta uuringut „EU Lagging Regions: state of play and future challenges“ (ELi mahajäänud piirkonnad: praegune olukord ja tulevased probleemid),

–  võttes arvesse 5. ja 6. septembri 2016. aasta teist Corki deklaratsiooni „Parem elu maapiirkondades“,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee ja komisjoni 18. jaanuari 2018. aasta ühisuuringut „Innovation camp methodology handbook: realising the potential of the entrepreneurial discovery process for territorial innovation and development“ (Innovatsioonilaagri metoodika käsiraamat: territoriaalse innovatsiooni ja arenduse jaoks ettevõtlusvaimus toimuva avastamisprotsessi potentsiaali realiseerimine)(9),

–  võttes arvesse Iirimaa maaelu arengu poliitikat aastateks 2021–2025 „Our Rural Future“ (Meie maapiirkondade tulevik) ja selle tähelepanu kaugtööle maapiirkondades,

–  võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 28. septembri 2020. aasta aruannet „Living, working and COVID‑19“ (Elamine, töötamine ja COVID‑19),

–  võttes arvesse komisjoni 2019. aasta augusti uuringut „The changing nature of work and skills in the digital age“ (Töö ja oskuste muutuv olemus digitaalajastul)(10),

–  võttes arvesse komisjoni 2018. aasta detsembri töödokumenti „The Geography of EU Discontent“ (ELi rahulolematuse geograafia)(11),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni Euroopa digituleviku kujundamise kohta: digitaalse ühtse turu toimimise tõkete kõrvaldamine ning tehisintellekti parem kasutamine Euroopa tarbijate huvides(12),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta(13),

–  võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja piirkondlike keskkonnastrateegiate kohta kliimamuutuste vastases võitluses(14),

–  võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni ELi piirkondade demograafiliste trendide muutmise kohta ühtekuuluvuspoliitika vahendite abil(15)

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni saadetud kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A9‑0010/2022),

A.  arvestades, et ELi eesmärk on jätkata tulemuslikku digitaalpoliitikat, mis võimaldaks inimestel ja ettevõtetel kõigis piirkondades saavutada kestlik ja jõukas digitaalne tulevik;

B.  arvestades, et digiüleminek peab olema õiglane ja kaasav, looma võimalusi ning edendama võrdõiguslikkust, elukvaliteeti, piirkondlikku konkurentsivõimet ja majanduse kaasajastamist;

C.  arvestades, et digiüleminek peab toimuma samaaegselt käimasoleva roheüleminekuga (mille ühisnimetus on kaksiküleminek); arvestades, et selle sotsiaalset mõõdet ei tohi tähelepanuta jätta;

D.  arvestades, et kaasaegne majandus hõlmab seda, et ettevõtted võtavad kasutusele uued ärimudelid kooskõlas neljandat tööstusrevolutsiooni esindavate suundumustega, mis vastavad digiülemineku ja rohepöörde kaasaegsetele väljakutsetele;

E.  arvestades, et nendes Euroopa piirkondades, kus vajadus kestliku ülemineku järele on kõige suurem, on üldjuhul kõrge vaesuse ja tõrjutuse määr; arvestades, et kiireks taastumiseks on vajalikud otsustavad meetmed ja investeeringud, mis peaksid keskenduma pandeemia majandusliku ja sotsiaalse mõju leevendamisele, käivitama uuesti majandustegevuse, soodustama kestlikku arengut, rohe- ja digiüleminekut ning rakendama Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid, et suurendada Euroopa konkurentsivõimet;

F.  arvestades, et mitmeaastane finantsraamistik koos taasterahastuga „NextGenerationEU“ on ELi senine suurim stiimulite pakett, mis aitab ehitada üles keskkonnahoidlikumat, digitaalsemat ja vastupanuvõimelisemat COVID‑19‑järgset ELi; arvestades, et samal ajal pakub uus ühtekuuluvuspoliitika liikmesriikidele enneolematut võimalust edendada digitaliseerimist, kuna see nõuab, et nad eraldaksid miinimumsumma digiüleminekuks ja tagaksid sellise rahastamise saamiseks teatavate tingimuste kehtimise, nagu on kirjeldatud 2021.‑2027. aasta ühtekuuluvuspoliitika investeerimisraamistikus;

G.  arvestades, et geograafia, vanuse, soo, haridustaseme, sotsiaal-majandusliku staatuse ja sissetuleku mõistes valitseb ELis endiselt digilõhe, mis takistab mõnedel üksikisikutel ja ettevõtetel digiüleminekust kasu saamist; arvestades, et see digilõhe võib veelgi võõrandada rahvastiku vähenemise all kannatavaid piirkondi, suurendades ELi territoriaalset tasakaalustamatust;

H.  arvestades, et lairibaühenduse katvuse tase Euroopas näitab, et endiselt on vaja märkimisväärseid investeeringuid, eriti maapiirkondades, kus 10 % majapidamistest ei ole ühegi püsivõrguga kaetud ja 41 %‑l puudub igasugune kiire lairibatehnoloogia ning ainult 59 %‑l on juurdepääs järgmise põlvkonna lairibaühendusele (vähemalt 30 Mbit/s), võrreldes 87 % majapidamistega ülejäänud ELis(16); arvestades, et lisaks kehvale IKT‑ühendusele seisavad maapiirkonnad ja äärepoolsed piirkonnad sageli silmitsi muude struktuuriliste probleemidega, nagu taristu ja teenuste puudumine, väikesed sissetulekud või hariduse ja kultuuriväärtuste puudumine, mis sunnib kõrge kvalifikatsiooniga inimesi liikuma perspektiivikamatesse piirkondadesse (ajude äravool)(17); arvestades, et ELi rahastamine peaks hõlbustama hädavajaliku taristu loomist, et lahendada demograafilisi probleeme;

I.  arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) on Euroopa majanduse selgroog, moodustades 99 % kõigist ELi ettevõtetest ja andes tööd umbes 100 miljonile inimesele; arvestades, et need moodustavad rohkem kui poole Euroopa SKPst ning on kesksel kohal mitte ainult ELi kahekordse ülemineku saavutamisel kestlikule ja digitaalmajandusele, vaid ka lisandväärtuse loomisel igas majandussektoris; arvestades, et võrreldes 54 %‑ga suurettevõtetest on oma ettevõtetesse edukalt digitaaltehnoloogiaid integreerinud vaid 17 % VKEdest; arvestades, et mõned tööstusharud ja traditsioonilised sektorid, nagu ehitus, põllumajandus- ja toiduainetetööstus, tekstiilitööstus ja terasetööstus, on digiüleminekus maha jäänud(18);

J.  arvestades, et kuigi COVID‑19 pandeemia on kaasa toonud kaugtöö ja IKT‑põhise liikuva töö (TICTM)(19) ulatusliku laienemise, mis pakub suurt potentsiaali töökohtade edasiseks ühendamiseks linnakeskustest väiksemate linnade, eeslinnade ja maapiirkondadega, on kõrge ja madala palgaga töötajate, spetsialistide ja lihttööliste ning sugude vahel kaugtöö võimes märkimisväärseid erinevusi(20); arvestades, et kaugtöö ja IKT‑põhine liikuv töö ning teenuste digitaliseerimine võib teatud tingimustel hõlbustada geograafiliselt tasakaalustatuma tööhõive ja rahvastiku jaotuvust;

K.  arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisele kaasaaitamiseks peaks ESF+ toetama investeeringuid inimestesse ja süsteemidesse tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas, pakkudes samal ajal toetust, et parandada haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti, kaasavust, tulemuslikkust ja asjakohasust tööturu jaoks, sealhulgas edendada digiõpet ja haridustöötajate kutsealast arengut; arvestades, et see toetaks majanduslikku, territoriaalset ja sotsiaalset ühtekuuluvust kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174;

L.  arvestades, et COVID‑19 pandeemia kogemused on näidanud, kui oluline on majanduse ja ühiskonna toimimiseks digitaalse taristu arendamine, seda muu hulgas tervishoiuteenuste, hariduse ja avaliku halduse jaoks; arvestades, et COVID‑19 pandeemia on suurendanud paljusid juba olemasolevaid probleeme maapiirkondades ja rõhutanud nende piirkondade nõrku kohti, eelkõige seoses digivõimekuse, tervishoiuteenuste kvaliteedi ja nende osutamise, hariduse, lairibaühendusele juurdepääsu, väärtusahelate vastupanuvõime ja digioskustega;

M.  arvestades, et kuigi Euroopa oskuste tegevuskavaga seati eesmärgiks, et 2025. aastaks oleks 70 %‑l ELi täiskasvanud elanikkonnast vähemalt põhilised digioskused, ei ole komisjoni andmetel 42 %‑l ELi elanikkonnast endiselt põhilisi digioskusi ja 37 %‑l töötajatest puuduvad endiselt piisavad digioskused; arvestades, et IKT oskustes esineb endiselt suuri geograafilisi erinevusi; arvestades, et naised on ELi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris ebaproportsionaalselt alaesindatud, kuna nad täidavad vaid 17 %(21) spetsialiseerunud IKTga seotud ülesannetest ning neil on väiksema tõenäosusega spetsiaalsed digioskused ja nad töötavad IKTga seotud valdkondades; arvestades, et vähem kui 25 % ELi 27 liikmesriigi ettevõtetest pakkus 2019. aastal oma töötajatele IKT-koolitust, kusjuures liikmesriikide vahel oli märkimisväärseid erinevusi(22); arvestades, et sooline lõhe on endiselt püsiv eelkõige idufirmade puhul, sest 2020. aastal läks 91 % kogu Euroopa tehnoloogiavaldkonda investeeritud kapitalist endiselt ainult meestest koosnevatele asutajameeskondadele(23);

N.  arvestades, et IKT‑sektori arendamine ja innovatsiooni edendamise meetmed on samuti vajalikud, et toetada majandus- ja sotsiaalvaldkonna digiüleminekut üldiselt ning eriti digiüleminekut tööstussektorites;

O.  arvestades, et avalike teenuste digitaliseerimine peab käima käsikäes õigusega eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse(24) sätetega;

Ühtekuuluvuspoliitika aastateks 2021–2027 ja kaksiküleminekuga kaasnevad probleemid

1.  väljendab heameelt ühtekuuluvuspoliitika paketi üle aastateks 2021–-2027 ja selle esimese poliitikaeesmärgi üle, millega töötatakse välja „konkurentsivõimelisem ja arukam Euroopa majanduse uuendusliku ja aruka ümberkujundamise ja piirkondliku IKT‑ühenduvuse edendamise kaudu“(25);

2.  rõhutab rolli, mida uus ühtekuuluvuspoliitika võib digi- ja roheülemineku kaksikülemineku täiustamises mängida; rõhutab, et uue ühtekuuluvuspoliitika digitaalsed ja innovatsioonikomponendid on keskse tähtsusega, et võimaldada ühiskonna kestlikku ja kaasavat ümberkujundamist sotsiaalsema ja konkurentsivõimelisema majanduse suunas ning saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe ja Euroopa 2030. aasta digikümnendi eesmärgid; rõhutab, et vajadus hea ja taskukohase digitaalse taristu olemasolu järele ning kõigi kasutajarühmade digioskuste arendamise meetmed peavad käima käsikäes, mida tuleks edendada ka erinevate toetusmeetmete ja rahastamise paindliku ja täiendava kasutamise kaudu;

3.  tuletab meelde, et esimese poliitikaeesmärgi raames antav Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi toetus on liikmesriikidele kättesaadav, et kooskõlas aruka spetsialiseerumise kontseptsiooniga teha investeeringuid innovatsiooni; kutsub riiklikke ja piirkondlikke ametiasutusi üles ajakohastama oma lähenemisviisi arukale spetsialiseerumisele, keskendudes innovatsioonivõimaluste ja kestliku arengu seisukohast kõige paljulubavamatele valdkondadele ja projektidele;

4.  rõhutab arukate külade kontseptsiooni tähtsust ELi kliimaga seotud probleemide lahendamisel ning väljendab heameelt selle integreerimise üle tulevasse ühisesse põllumajanduspoliitikasse ning ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitikasse; nõuab, et liikmesriigid kaasaksid arukate külade lähenemisviisi oma ühtekuuluvuspoliitika programmidesse riiklikul ja piirkondlikul tasandil;

5.  tuletab meelde, et Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi määruse kohaselt peavad liikmesriigid eraldama vähemalt 8 % oma vahenditest investeeringuteks töökohtade loomiseks ja kasvuks, et saavutada linnade kestlik areng; taunib asjaolu, et maapiirkondade jaoks ei ole veel suudetud sarnast eraldist seni kehtestada; märgib sellega seoses, et määruses on sätestatud, et erilist tähelepanu pööratakse keskkonna- ja kliimamuutustega tegelemisele ning digitehnoloogia potentsiaali ärakasutamisele innovatsiooni eesmärgil, mis võimaldab piirkondlikel omavalitsustel keskenduda rahastamisele linnade kestliku arengu valdkonnas;

6.  tuletab meelde, et programmi „Digitaalne Euroopa“ määrus sätestab, et selle vahendi ning Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi vaheline ühistegevus peab aitama kaasa piirkondlike ja kohalike innovatsiooni ökosüsteemide, tööstuse ülemineku ning ühiskonna ja avaliku halduse digiülemineku arengule ja tugevdamisele;

7.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon seaksid kõigi ELi piirkondade digitaalse arengu jaoks ambitsioonikamad eesmärgid, ning nõuab Euroopa digitaalset tegevuskava kõigi piirkondade jaoks koos vahe-eesmärkide ja meetmetega 2025. aastaks ning konkreetseid soovitusi ELile ja liikmesriikidele, et saavutada 2030. aastaks käegakatsutavaid tulemusi;

8.  rõhutab vajadust tagada, et digitaliseerimisprotsessides võetakse nõuetekohaselt arvesse piirkondlikke eripärasid ja erivajadusi; tuletab meelde, et universaalne lähenemisviis võib süvendada olemasolevat lõhet erineva arengutasemega piirkondade ja territooriumide vahel;

9.  rõhutab, kui oluline on tagada sidusus paljude digitaliseerimist edendavate ELi algatuste ja programmide vahel ning luua sellele vastav koostoime ühtekuuluvuspoliitika vahenditega, et maksimeerida võimalusi selles valdkonnas; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid arvesse vajadust, et digitaliseerimisinvesteeringud hõlmaksid majanduskasvu eesmärki, mis on kooskõlas kestliku majandusarengu strateegiatega, vältides samal ajal dubleerimist;

10.  märgib, et tõhus liikuvussüsteem on piirkondliku majandusarengu, territoriaalse ühtekuuluvuse ja piirkondliku potentsiaali arendamise üks tingimusi; juhib seetõttu tähelepanu vajadusele tagada vajalikud rahalised vahendid keskkonnasäästlike ja taskukohaste transpordiühenduste arendamiseks ja hooldamiseks, mis võiks julgustada vanemat põlvkonda jääma põllumajandusse kauemaks ja meelitada noori piirkondlikest keskustest töötama maapiirkondades;

11.  rõhutab, et ELi vähem arenenud piirkonnad seisavad silmitsi konkreetsete probleemidega; kutsub komisjoni üles andma nendele piirkondadele kohandatud abi, mille eesmärk on tugevdada haldussuutlikkust, teadmisi ja tehnoloogiapõhiseid eksperditeadmisi, et tagada nende majanduse ja ühiskonna edukas üleminek üha digitaalsemaks muutuvale tulevikule;

12.  väljendab heameelt nõukogu seisukoha üle, millega toetatakse seda, et komisjon tunnistab rohe- ja digipöörde „kaksikväljakutset“; rõhutab kaksikülemineku potentsiaali luua uusi keskkonnasäästlikke ja digitaalseid töökohti, mis on vajalikud majanduse taastumiseks pärast COVID‑19 pandeemiat, ning on veendunud, et digitaalne komponent on Euroopa rohelise kokkuleppe ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisel keskse tähtsusega, nagu on sätestatud ELi digitaalstrateegias „Euroopa digitaalse tuleviku kujundamine“;

13.  rõhutab vajadust toetada digilahenduste väljatöötamist mitte ainult kliimamuutuste ennetamiseks, näiteks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks digitaalse ressursitõhususe ja aruka innovatsiooni kaudu, vaid ka kliimamuutustega kohanemiseks; rõhutab vajadust töötada välja digitaalsed hoiatusvahendid ja rakendused, et vähendada loodusõnnetuste, näiteks üleujutuste, mudavoolude, kuumalainete ja metsatulekahjude negatiivset mõju;

Digilõhede ületamine

14.  kutsub komisjoni üles tagama, et tulevane maapiirkondade vaatluskeskus kogub digilõhe kohta põhjalikke ja ajakohaseid andmeid, et toetada liikmesriike oma piirkondade ja linnade vajaduste kindlakstegemisel; peab väga oluliseks saada ajakohastatud teavet digitaliseerimise edusammude kohta kõigis Euroopa piirkondades ning kutsub komisjoni üles esitama digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi (DESI) andmeid NUTSi 2. tasandil;

15.  rõhutab, et digilõhel on kaks poolt: taristu ja võimsus, et nende allikad on erinevad ning et nende suhtes tuleb kohaldada erinevaid poliitikaid ja kujundada neid vastavalt nende omadustele;

16.  märgib murega, et liikmesriikides ja liikmesriikide vahel valitseb endiselt digilõhe; on eriti mures lairibavõrkude kvaliteedi ja taskukohasusega seotud linna- ja maapiirkondade vahelise digilõhe pärast(26); tuletab meelde, et eelkõige peaksid tulevased investeeringud Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi raames aitama veelgi kaasa kiire digitaalsete taristuvõrkude arendamisele; rõhutab vajadust seada sellega seoses prioriteediks maapiirkonnad;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid ja aitaksid kaasava ja õiglase digitaliseerimise valdkonnas olemasolevaid platvorme ja projekte kui vahendeid, mille abil tuua kõik liidu piirkonnad, sealhulgas äärepoolsed piirkonnad ja maapiirkonnad, 21. sajandisse;

18.  märgib, et maapiirkondades elavate ja linnades elavate täiskasvanute vahel on kriitiline digioskuste lahknevus, mis mõjutab eriti madala sissetulekuga inimesi, naisi ja eakaid; märgib, et see lahknevus on teatud liikmesriikides eriti märkimisväärne ja süvendab maapiirkondades töö leidmisel juba praegu eksisteerivaid raskusi; kutsub liikmesriike üles investeerima sihipärastesse täienduskoolitus- ja haridusmeetmetesse, et kõrvaldada digilõhed, ning rõhutab, et need lõhed on muude põhjuste hulgas seotud juurdepääsu puudumisega suure läbilaskevõimega võrkudele;

19.  võtab suure huviga teadmiseks komisjoni dokumendi „Digikompass“, mille eesmärk on muuta ELi digitaalsed eesmärgid aastaks 2030 konkreetseteks eesmärkideks neljas peamises sektoris: oskused, turvaline ja kestlik digitaalne taristu, ettevõtete digiüleminek ja avalike teenuste digiüleminek palub komisjonil neis neljas valdkonnas tehtud edusammudest korrapäraselt aru anda;

20.  on veendunud, et digitaliseerimine annab võimaluse parandada elukvaliteeti ning edendada haridusvõimalusi, töökohtade loomist, innovatsiooni ja avalike teenuste paremat kättesaadavust maapiirkondades ja mahajäänud piirkondades, aidates sellega kaasa rahvastiku vähenemise ja ajude äravoolu ümberpööramisele;

21.  väljendab heameelt 2030. aasta digipoliitika programmi eesmärgi üle tagada, et kõik ELi asustatud piirkonnad oleksid kümne aasta lõpuks hõlmatud 5G‑ga; kutsub komisjoni üles edendama tulevastes õigusaktides meetmeid, et hõlbustada 5G-võrkude kasutuselevõttu maapiirkondades, eelkõige vähendades või kõrvaldades koormavaid haldusmenetlusi;

22.  rõhutab vajadust ületada maapiirkondade ja linnapiirkondade vahel püsiv digilõhe ning arendada horisontaalse strateegia väljatöötamise kaudu maapiirkondade ühenduvuse ja digitaliseerimise potentsiaali; kutsub liikmesriike üles kasutama ühtekuuluvuspoliitika, ühise põllumajanduspoliitika ja taasterahastu „NextGenerationEU“ vahendeid, et võtta kasutusele ja töötada välja 2020. aasta järgsete arukate külade kontseptsioon, mis aitab kaasa digiüleminekule, majandusliku potentsiaali tugevdamisele, innovatsioonile ja sotsiaalsele kaasatusele maapiirkondades ning maakogukondade mõjuvõimu suurendamisele kohandatud projektide kaudu, mille eesmärk on parandada lairibaühendust ja -taristut; tuletab siiski meelde, et digitaliseerimisstrateegiaid tuleks kohandada maapiirkondade kontekstiga ning neid tuleks rakendada maakogukondade endi osalusel ja aktiivsel osalusel ning digi- ja robootikatehnoloogia rakendamisel põllumajanduses; rõhutab, et kestlikule põllumajandusele ülemineku 2030. aasta eesmärki on võimalik saavutada uute tehnoloogiate, teadusuuringute ja innovatsiooni edendamise ning jätkuva teadmussiirde kaudu maapiirkondadesse;

23.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid neile nii Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kui ka taasterahastu „NextGenerationEU“ kaudu kättesaadavaid rahalisi vahendeid võimalikult suures ulatuses, et pakkuda piirkondadele sihipärast toetust, mida nad vajavad järelejõudmiseks ja maapiirkondade ja põlvkondade vahelise digilõhe ületamiseks; kutsub lisaks liikmesriike üles toetama ülisuure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu asjakohaste avaliku sektori rahastamiskavade kaudu piirkondades, mida turg ei teeninda, ning pakkuma valdkondadevahelisi ja terviklikke lahendusi, nagu arukad külad ja maapiirkondade innovatsioonikeskused; toetab jõupingutusi digiülemineku edendamiseks, tugevdades ühtekuuluvuspoliitikas temaatilist keskendumist, edendades samal ajal koostööd Euroopa Investeerimispanga või muude arengupankadega; juhib tähelepanu ebavõrdsuse suurendamise ohule, kui ei toetata nõuetekohaselt kõige ebasoodsamas olukorras piirkondi, mille suutlikkus vahendeid tulemuslikult kavandada ja kulutada on sageli nõrgem, kuigi neil on kõige suuremad vajadused;

24.  nõuab lisaks, et täielikult rakendataks Euroopa ühendamise rahastut, mille uus digitaalne rahastamisvahend mängib olulist rolli koos suurema piiriülese digitaalse ühenduvusega majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete lõhede kaotamisel, pakkudes Euroopa piirkondadele ja maapiirkondadele uusi ja arvukaid võimalusi;

Kaasav ja õiglane digitaliseerimine

25.  rõhutab vajadust sotsiaalselt õiglase ja kaasava digitaliseerimise järele, mis on sotsiaalselt ja majanduslikult õiglane ega jäta kedagi kõrvale; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest antav toetus peaks aitama kaasa digitaalse potentsiaali ja innovatsiooni arendamisele VKEde sektoris, et suurendada elanikkonna digisuutlikkust ja -oskusi, ning peaks toetama kaasamist digitaalühiskonda ja edendama majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust kõigis ELi piirkondades, keskendudes vähem arenenud piirkondadele;

26.  kutsub liikmesriike üles tagama, et avalike teenuste digitaliseerimine käiks käsikäes meetmetega, mis hõlbustavad kodanike juurdepääsu internetiteenustele ilma diskrimineerimise, piirangute või sekkumiseta; tuletab meelde, et eduka digiülemineku eeldus on stabiilne ja taskukohane suure läbilaskevõimega internetiühendus;

27.  rõhutab Euroopa äärealade, sealhulgas saarte ees seisvaid probleeme seoses digitaalse ühenduvusega; on seisukohal, et digitaalne ühenduvus on Euroopa saarte strateegia üks peamisi tugisambaid; nõuab, et võetaks täiendavaid meetmeid, et muuta digiüleminek kõiki kohalikke kogukondi kaasavaks;

28.  märgib murega, et COVID‑19 pandeemia tagajärjel digilahenduste ning kaugtöö ja IKT‑põhise liikuva töö laialdasem kasutamine on süvendanud elanikkonnarühmade vaheliste digilõhede põhjustatud ebavõrdsust; rõhutab siiski, et digitaliseerimine võib teatavatel tingimustel tuua kasu ka sotsiaalselt ja majanduslikult vähekindlustatud ja tõrjutud rühmadele; juhib tähelepanu asjaolule, et digitaalselt tõrjutud inimesed seisavad silmitsi kahekordse tõrjutusega, kuna neil võib tekkida raskusi ka juurdepääsul haridusele, tööturule või esmatähtsatele avalikele teenustele; rõhutab, et eelkõige arukad külad võiksid olla praktiliseks lahenduseks maapiirkondades pakutavate teenuste suurendamisel, vähendades seeläbi olemasolevat ebavõrdsust;

29.  rõhutab, et COVID‑19 pandeemia on esile toonud digilahenduste, eriti kaugtöö tähtsuse; nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku võtta vastu direktiiv õiglase kaugtöö miinimumstandardite ja -tingimuste kohta, et kaitsta töötajate tervist ja ohutust ning tagada inimväärsed töötingimused, sealhulgas sellise töö vabatahtlikkus, tööaja austamine, puhkus, töö- ja eraelu tasakaal ning muud digitaalsed õigused töökohal, nagu õigus mitte olla kättesaadav ja töötajate eraelu puutumatuse kaitse, sealhulgas kaugseire või mis tahes muu digitaalse jälgimise keelustamise ning tehisintellekti kasutamise kaudu värbamisprotsessis, võttes samal ajal arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite raamkokkulepet digitaliseerimise kohta;

30.  palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja üldine strateegia, mis integreeriks tervikliku perspektiivi kõigil tasanditel, et võidelda sotsiaalse ebavõrdsuse ja diskrimineerimisega, mis on seotud digitaliseerimise ja kaug- või hübriidtööga, et suurendada selle positiivset mõju;

31.  on seisukohal, et kodanike mõjuvõimu suurendamine, asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimine ja kohalike omavalitsuste kaasamine on nii piirkondlike digistrateegiate nõuetekohasel kavandamisel kui ka edukal rakendamisel keskse tähtsusega;

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja avalike teenuste digitaliseerimine

32.  nõuab e-valitsuse tegevuskava järelmeetmeid, millel on kaks peamist üldeesmärki: tõhusa digiülemineku tagamine ja bürokraatia vähendamine, parandades seeläbi kodanike elukvaliteeti meetmete abil, mis parandavad üldsuse juurdepääsu ja teenuseid kõigis liikmesriikides ning suurendavad läbipaistvust, ning meetmete kehtestamine avaliku sektori töötajate digioskuste suurendamiseks; rõhutab, et nende järelmeetmete puhul tuleks arvesse võtta COVID‑19 pandeemiast saadud arvukaid õppetunde, mille kohaselt avaliku halduse teenuste osutamine toimub peaaegu eranditult internetis;

33.  märgib, et COVID‑19 pandeemia on näidanud, et IKT‑põhise töö mahu suurenemine nii era- kui ka avalikus sektoris on muutnud meie ühiskonna küberrünnakute suhtes kaitsetumaks; tuletab meelde, et kaugjuurdepääs era- või avaliku sektori võrkudele nõuab uusi küberturvalisuse alaseid lahendusi;

34.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kiiremaid edusamme avalike teenuste, sealhulgas koolide, ülikoolide, uurimisinstituutide, ühistranspordi, e-valitsuse ja tõhusa halduse digitaliseerimisel;

35.  märgib, et COVID‑19 pandeemia on kiirendanud avalike ja tervisealaste e-teenuste kasutuselevõttu; rõhutab vajadust tegeleda tervishoiutöötajate e‑oskuste lõhega ning võimestada patsiente, eelkõige eakaid ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevaid kodanikke kasutama digitervist; hoiatab, et kõrvale võivad jääda mõned inimesed, kes võivad vähem kasutada või endale lubada vajalikke tehnoloogiaid, näiteks eakad või sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevad inimesed; tuletab meelde vajadust avaliku sektori investeeringute järele muu hulgas inimressurssidesse, avalikesse digiteenustesse ja ennetavatesse toetustesse, et tagada kõigile elanikkonnarühmadele mittediskrimineeriv, kiire ja kvaliteetne juurdepääs digitaalsetele avalikele teenustele, sealhulgas tervishoiuteenustele; rõhutab sellega seoses vajadust rõhutada hariduse ja digioskuste arendamisega seotud meetmete edendamise ja tugevdamise tähtsust, eriti maapiirkondades; rõhutab vajadust kasutada uute digitaalsete vahendite, tehnoloogiate ja lahenduste täielikku potentsiaali terve ühiskonna jaoks;

36.  tunnistab, et varasemast olulisem on tagada õiglane ja sotsiaalselt jätkusuutlik töö ning töötajate tegelik osalemine töötingimuste kujundamises digitaalsetes platvormides, nagu kõigis muudes sektorites, ning et töötajatel peab olema demokraatlik mõju töö juhtimisele; rõhutab, et digitaliseerimisest saadavat kasu tuleb jagada laialdaselt ja võrdselt ning digisektori töötajatel peavad olema samasugused õigused ja töötingimused nagu teistes sektorites; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut direktiivi kohta, milles käsitletakse inimväärseid töötingimusi ja -õigusi digimajanduses;

37.  rõhutab ettevõtjate, mikroettevõtjate ja VKEde otsustavat rolli inimväärsete töökohtade ja kestliku majanduskasvu loomisel ja maaelu arengus ning usub, et ühtekuuluvuspoliitika ja muude vahendite kaudu tehtavad avalikud investeeringud aitavad kaasa paremale sotsiaalsele, majanduslikule ja territoriaalsele ühtekuuluvusele kõigis ELi piirkondades; rõhutab, et juurdepääs rahastamisele on paljude mikro- ja väikeettevõtete jaoks üks kõige pakilisemaid probleeme ning et eri liiki VKEd vajavad ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil individualiseeritud liiki tuge ja stiimuleid, sõltuvalt nende olukorrast ja tehnoloogia kasutuselevõtu tasemest; nõuab tungivalt, et piirkonnad koostaksid VKEdele suunatud innovatsioonistrateegiad, mis on kooskõlas nende teadusuuringute ja innovatsiooni aruka spetsialiseerumise strateegiatega;

38.  peab kahetsusväärseks, et valdav enamik ELi VKEdest ei ole veel digiüleminekut täielikult omaks võtnud; nõuab, et komisjon tagaks, et liikmesriigid keskenduvad oma rakenduskavades VKEdele, kes asuvad digitaalselt vähem arenenud piirkondades;

39.  märgib, et e‑kaubandusel on maapiirkondade VKEde ja kohalike tootjate jaoks suur potentsiaal, kuna see suurendab nende teavitustegevust ja vähendab tõkkeid, mis on seotud piirkondadega, mis seisavad silmitsi tõsiste ja püsivate geograafiliste või demograafiliste probleemidega; kutsub ELi piirkondi ja liikmesriike üles looma katseprojekte ja digitaliseerimisstrateegiaid, et integreerida e‑kaubandus maapiirkondade VKEde ärimudelitesse;

40.  tunnistab digitaliseerimise potentsiaali ettevõtete, eelkõige VKEde ühendamisel ning rõhutab digitaliseerimise positiivset mõju sotsiaalteenuste, näiteks arukate transpordilahenduste, e‑tervise, internetipanga teenuste ja ebasoodsas olukorras õppuritele kohandatud õppelahenduste pakkumisel; tuletab meelde, kui oluline on pakkuda samal ajal digioskuste alast haridust, tagamaks, et kedagi ei jäeta kõrvale;

41.  tuletab meelde, et programmi „Digitaalne Euroopa“ määrus sätestab, et selle programmi ning Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi vaheline koostoime peab aitama kaasa piirkondlike ja kohalike innovatsiooni ökosüsteemide, tööstuse ülemineku ning ühiskonna ja avaliku halduse digiülemineku arengule ja tugevdamisele;

42.  rõhutab kontrollikoja(27) seisukohta Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, et VKEd pakuvad uuenduslikke lahendusi sellistele probleemidele nagu kliimamuutused, ressursitõhusus ja sotsiaalne ühtekuuluvus ning aitavad levitada seda innovatsiooni kõigis Euroopa piirkondades, mistõttu on nad olulised ELi üleminekul kestlikule ja digitaalmajandusele;

43.  märgib murega, et nii iduettevõtted kui ka väljakujunenud VKEd vaevlevad kvalifitseeritud töötajate puuduses ning rõhutab, et oskuste puudus on eriti tõsine digitaliseerimise ja uute tehnoloogiatega seotud oskuste puhul, kuna 35 %‑l tööjõust(28) on halvad või puuduvad digioskused; on veendunud, et tuleks käivitada algatused, et toetada konkreetsete probleemidega silmitsi seisvaid VKEsid ning arendada tööjõu pädevusi ja oskusi, mis on tänapäeva majanduse jaoks üliolulised, sealhulgas seoses digitalendi ligimeelitamise ja hoidmisega, edendades samal ajal paindlikke digioskusi ning oskuste täiendamise ja ümberõppe võimalusi kõigile, olenemata nende tööalasest staatusest, vanusest, haridusest või elukutsest;

44.  rõhutab, kui oluline on suurendada uuenduslike ettevõtete arvu, tagades juurdepääsu uutele tehnoloogiatele, viies need vastavusse „Tööstus 4.0“ ja kestliku majanduse standarditega, koondades erakapitali, arendades inimressursse ja toetades aruka linna algatusi;

Digiajastul vajaminevate oskuste edendamine

45.  rõhutab vajadust täita digioskuste lüngad kogu ELis, et kõik üksikisikud ja ettevõtted saaksid digiüleminekust maksimaalselt kasu; nõuab komisjoni digiõppe tegevuskava aastateks 2021–2027 järkjärgulist rakendamist, et edendada paremaid digitaliseerimisoskusi, mis tagaks kõigile asjakohase hariduse, koolituse ja töövõimalused, sealhulgas ettevõtluse jaoks; rõhutab liikmesriikide ja piirkondlike omavalitsuste otsustavat rolli maapiirkondade asutuste toetamisel nende jõupingutustes e‑kaasatuse kujundamisel ja tagamisel, kaitstes kodanike andmeid ning tagades inimestele ja kohalikele ettevõtetele andmetele juurdepääsu; rõhutab vajadust edendada digitaalset ja meediapädevust kogu elu jooksul ja juba noores eas; kutsub komisjoni üles pakkuma stiimuleid digi- ja meediapädevuse haridusprogrammidele ja algatustele koolides, kutsekoolides ja ülikoolides; tuletab meelde Euroopa Sotsiaalfond+ tähtsust selliste projektide rahastamisel, mis aitavad töötajatel või töötutel omandada uusi oskusi, kuna fondi eesmärkideks on anda neile uusi oskusi, et nad saaksid oma töökohal oma oskusi täiendada (upskilling) või omandada uusi oskusi teiste töökohtade tarvis (reskilling); peab oluliseks luua hübriidõppemudeleid, et muuta täienduskoolitus kättesaadavaks ka neile, kellel on baasdigioskused või kellel need üldse puuduvad;

46.  tunneb heameelt tugevdatud noortegarantiis sisalduva soovituse üle, et inimesed, kes ei osale hariduses, tööhõives või koolituses, läbivad digitaalsete oskuste hindamise ja kui tuvastatakse puudujääke, koolitatakse neid, et nende digioskusi parandada;

47.  märgib kriitilist digioskuste lahknevust maapiirkondades elavate ja linnades elavate inimeste, samuti põlvkondade vahel; märgib lisaks, et kaugtöö ja IKT‑põhine liikuv töö on ebaproportsionaalselt levinud linnas asuvate, kõrgelt haritud ja heade digioskustega teenindussektori töötajate hulgas; täheldab, et maapiirkondades puuduvad võimalused digioskuste omandamiseks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon kasutaksid ESF+i ja Euroopa Regionaalarengu Fondi, et võtta meetmeid selle tasakaalustamatuse korvamiseks ja pakkuda töövõimalusi piirkondades, kus on rahvastikukao oht; märgib, et arukad külad võiksid olla praktiline lahendus, sest nad kaasavad digitaalsed õppevahendid digitaalses alt-üles lähenemisviisis, mida nad rakendavad;

48.  rõhutab, et e‑oskuste edendamisel ja arendamisel on oluline roll tööturu suutlikkuse suurendamisel, sotsiaalse kaasatuse edendamisel, tehnoloogilise mitmekesistamise toetamisel ja tööhõivevõimaluste loomisel, eriti maapiirkondades ja vähem arenenud piirkondades; julgustab komisjoni tugevdama jõupingutusi digioskuste lõhe kõrvaldamiseks, võttes digioskuste ja töökohtade koalitsiooni kaudu ühendust kõigi sidusrühmadega;

49.  märgib, et ühissätete määruse neljanda poliitikaeesmärgi (poliitikaeesmärk nr 4) all osutatud ESF+ hõlmab erieesmärki, mis hõlmab digioskusi, kaasavust ja koolitussüsteeme, sealhulgas mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kaudu;

50.  rõhutab, et Euroopa oskuste tegevuskava nõuab Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi ning programmi „InvestEU“ kaudu investeeringuid suure sotsiaalse mõjuga taristusse, sealhulgas digitaalsesse taristusse; rõhutab vajadust investeerida Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi ning programmi „InvestEU“ kaudu digitaalsesse taristusse, mis põhineb digioskuste edendamise algatustel, nagu digiõppe tegevuskava aastateks 2021–2027;

51.  kordab, et demograafiliste muutustega tegelemine on ELi jaoks oluline väljakutse, mis tuleks programmide kavandamisel ja rakendamisel esikohale seada; tuletab sellega seoses meelde, et üks ERFi ja Ühtekuuluvusfondi põhieesmärke on toetada ebasoodsate geograafiliste või demograafiliste tingimustega linna- ja maapiirkondi, kusjuures liikmesriigid peavad eraldama ELi rahalist toetust projektidele, mis edendavad digivaldkonna arengut asjaomastes piirkondades ja IKT-ühenduvust; tuletab sellega seoses meelde, et erilist toetust tuleks anda NUTSi 3. tasandi piirkondadele või kohalike haldusüksuste klastritele, mille rahvastikutihedus on alla 12,5 elaniku ruutkilomeetri kohta või mille elanikkonna keskmine aastane vähenemine ajavahemikul 2007–2017 oli üle 1 %, mille kohta tuleks korraldada konkreetne piirkondlik ja riiklik hindamine;

52.  väljendab heameelt Õiglase Ülemineku Fondi käivitamise ning selle keskendumise üle koolitusele ja oskustele; tunnustab asjaolu, et see võimaldab investeerida sotsiaalsesse taristusse, näiteks koolituskeskustesse, et tagada kõigile piirkondadele paremad töövõimalused ja kvaliteetne tööhõive hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalsusele üleminekul, rõhutades samas vajadust pöörata erilist tähelepanu digioskustele; kutsub komisjoni üles hindama vajadust läbivaadatud Õiglase Ülemineku Fondi järele ja selle teostatavust, et lahendada praegused probleemid;

53.  kutsub liikmesriike ja nende korraldusasutusi üles hõlbustama ja lihtsustama maapiirkondade juurdepääsu taasterahastule „NextGenerationEU“ ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele; peab vajalikuks tagada, et kõiki asjaomaseid institutsioonilisi osalejaid jälgitakse hoolikalt taasterahastu „NextGenerationEU“ rahaliste vahendite ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel territoriaalsel tasandil, et tagada vahendite õiglane jaotamine piirkondade vahel;

54.  tunneb muret, et paljud digiprogrammide avalikud pakkumused eraldatakse konkursikutse kaudu, mis võib kahjustada maapiirkondade suutlikkust pääseda juurde taasterahastu „NextGenerationEU“ rahalistele vahenditele ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele, kuna nende suutlikkuse suurendamine ja tehniline toetus ELi vahendite kavandamisel ja kulutamisel on traditsiooniliselt nõrgem;

55.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles kiiresti rakendama nõukogu järeldusi eakate inimõiguste, osaluse ja heaolu kohta digiajastul, sealhulgas looma tööelujärgse osalemise ja vabatahtliku töö digitaalse platvormi ning edendama põlvkondadevahelist suhtlust ja sidemeid;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ja liikmesriikidele.

(1) ELT L 231, 30.6.2021, lk 159. (2) ELT L 231, 30.6.2021, lk 60. (3) ELT L 231, 30.6.2021, lk 94. (4) ELT L 231, 30.6.2021, lk 21. (5) ELT L 437, 28.12.2020, lk 30. (6) ELT L 231, 30.6.2021, lk 1. (7) ELT L 107, 26.3.2021, lk 30. (8) ELT L 166, 11.5.2021, lk 1. (9) Rissola, G., Kune, H., Martinez, P., „Innovatsioonilaagri metoodika käsiraamat: territoriaalse innovatsiooni ja arenduse jaoks ettevõtlusvaimus toimuva avastamisprotsessi potentsiaali realiseerimine“, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg. (10) Arregui Pabollet, E. jt, „The Changing nature of work and skills in the digital age“ (Töö ja oskuste muutuv olemus digitaalajastul) Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, (11) Dijkstra, L., Poelman, H., Rodríguez-Pose, A., The Geography of EU Discontent, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg. (12) ELT C 15, 12.1.2022, lk 204. (13) ELT C 270, 7.7.2021, lk 2. (14) ELT C 494, 8.12.2021, lk 26. (15) ELT C 15, 12.1.2022, lk 125. (16) Komisjoni talituste 11. juuni 2020. aasta töödokument „Digital Economy and Society Index“ (Digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks) (DESI) 2020, (SWD(2020)0111). (17) SWD(2020)0111. (18) Negreiro, M., Madiega, T., Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, „Digiüleminek“, juuni 2019. (19) Nõukogu järelduste projekt kaugtöö kohta, punkt 17. (20) Komisjoni 2020. aasta mai töödokument „Teleworkability and the COVID‑19 crisis: a new digital divide?“ (Kaugtöövõime ja COVID‑19 kriis: kas tegemist on uue digilõhega?). (21) Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, „Work‑life balance in the ICT sector – Women in the ICT sector“ (Töö- ja eraelu tasakaal IKT sektoris – naised IKT sektoris). (22) Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse poliitikaülevaade „Telework in the EU before and after the COVID‑19: where we were, where we head to“ (Kaugtöö ELis enne ja pärast COVID‑19: kus me oleme, kuhu me liigume), 2020. (23) Euroopa tehnoloogia olukorra 2020. aasta aruanne. (24) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1. (25) Määruse (EL) 2021/1060 artikli 5 lõike 1 punkt a. (26) Negreiro, M., Euroopa Parlamendi uuringuteenistus, „The rise of digital health technologies during the pandemic“ (Digitaalsete tervisetehnoloogiate esilekerkimine pandeemia ajal), aprill 2021. (27) Euroopa Kontrollikoja pressiteade „ELi audiitorid uurivad, kas VKEde rahastamine ELi vahenditest aitab muuta neid konkurentsivõimelisemaks“, 14. oktoober 2020. (28) Euroopa Kontrollikoda, „ELi meetmed väheste digioskuste käsitlemiseks“, veebruar 2021.