Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta otsus Margreet Fröbergi nimetamise kohta nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel artikli 14 lõike 3 alusel loodud valikukomisjoni (2022/2043(INS))

P9_TA(2022)0220 B9-0290/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939. millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel artikli 14 lõiget 3(1),

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ettepanekut (B9-0290/2022),

–  võttes arvesse kodukorda,

A.  arvestades, et Margreet Fröberg vastab nõukogu määruse (EL) 2017/1939 artikli 14 lõikes 3 sätestatud tingimustele;

1.  teeb ettepaneku nimetada Margreet Fröberg valikukomisjoni;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 283, 31.10.2017, lk 1.

Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Ameerika Ühendriikide vahelise Galileo ja GPSi satelliidipõhiste navigatsioonisüsteemide ja nendega seotud rakenduste edendamist, pakkumist ja kasutamist käsitleva lepingu pikendamise kohta (06531/2022 – C9‑0147/2022 – 2022/0005(NLE))

P9_TA(2022)0221 A9-0153/2022

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06531/2022),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile  189 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C9‑0147/2022),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 105 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 114 lõiget 7,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni soovitust (A9-0153/2022),

1.  annab nõusoleku lepingu pikendamiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ameerika Ühendriikide valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta resolutsioon komisjoni Türgit käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2021/2250(INI))

P9_TA(2022)0222 A9-0149/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2021. aasta teatist ELi laienemispoliitika kohta (COM(2021)0644) ja sellele lisatud 2021. aasta aruannet Türgi kohta (SWD(2021)0290),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. septembri 2021. aasta määrust (EL) 2021/1529, millega luuakse ühinemiseelse abi instrument (IPA III)(1),

–  võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005. aastal, ning asjaolu, et Türgi ühinemine ELiga sõltub nagu kõigi kandidaatriikide puhul Kopenhaageni kriteeriumide täielikust täitmisest, ning vajadust normaliseerida suhteid kõigi ELi liikmesriikidega, sealhulgas Küprose Vabariigiga,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide 21. septembri 2005. aasta deklaratsiooni pärast avaldust, mille Türgi tegi 29. juulil 2005. aastal, kui allkirjastas Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsieerimislepingu lisaprotokolli, sealhulgas selle sätet, mille kohaselt on läbirääkimiste vajalik element kõikide liikmesriikide tunnustamine, ning vajadust, et Türgi normaliseeriks oma suhted kõigi liikmesriikidega ja rakendaks Ankara lepingu lisaprotokolli täielikult kõigi liikmesriikide suhtes, kaotades ilma eelarvamuste ja diskrimineerimiseta kõik kaupade vaba liikumise takistused,

–  võttes arvesse ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta ja 29. novembri 2015. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise riigis ebaseaduslikult elavate isikute tagasivõtulepingut(2) (ELi ja Türgi tagasivõtuleping),

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuni 2018. aasta, 18. juuni 2019. aasta ja 14. detsembri 2021. aasta järeldusi laienemise ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi kohta, nõukogu 15. juuli ja 14. oktoobri 2019. aasta järeldusi Türgi ebaseadusliku puurimistegevuse kohta Vahemere idaosas, Euroopa Ülemkogu 12. detsembri 2019. aasta, 1.–2. ja 15.–16. oktoobri 2020. aasta ning 24. juuni 2021. aasta järeldusi, kõiki muid asjaomaseid nõukogu ja Euroopa Ülemkogu järeldusi, ELi välisministrite 15. mai 2020. aasta avaldust ja nende 14. augusti 2020. aasta videokonverentsi peamisi tulemusi olukorra kohta Vahemere idaosas, 27.–28. augustil 2020 toimunud ELi välisministrite mitteametliku kohtumise tulemusi ja Euroopa Ülemkogu liikmete 25. märtsi 2021. aasta avaldust Vahemere idaosa kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2019. aasta otsust (ÜVJP) 2019/1894, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Türgi ebaseadusliku puurimistegevusega Vahemere idaosas(3), mida on pikendatud nõukogu 6. novembri 2020. aasta otsusega (ÜVJP) 2020/1657(4) ja nõukogu 11. novembri 2021. aasta otsusega (ÜVJP) 2021/1966(5),

–  võttes arvesse, et Türgi on Euroopa Nõukogu ja NATO liige,

–  võttes arvesse komisjoni 26. mai 2021. aasta teatist „Viies aastaaruanne Türgi pagulasrahastu kohta“ (COM(2021)0255),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 25. veebruari 2021. aasta kirja valitsusväliste organisatsioonide tegevuse ja ühinemisvabaduse piiramise kohta terrorismivastase võitluse nimel ning Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 17. juuni 2021. aasta kirja LGBTI kogukonna liikmete inimõiguste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee asjakohaseid resolutsioone, sealhulgas 2. detsembri 2021. aasta ja 2. veebruari 2022. aasta vaheresolutsiooni Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse täitmise kohta kohtuasjas Kavala vs. Türgi, 2. detsembri 2021. aasta vaheresolutsiooni Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse täitmise kohta kohtuasjas Selahattin Demirtaș vs. Türgi (nr 2) ja 16. septembri 2021. aasta vaheresolutsiooni Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse täitmise kohta kohtuasjas Küpros vs. Türgi, ning 17. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ja 9. märtsi 2009. aasta vaheresolutsiooni ning järgnenud üheksat otsust Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse täitmise kohta kohtuasjas Ülke vs. Türgi,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 46, milles on sätestatud, et konventsiooniosalised kohustuvad täitma Euroopa Inimõiguste Kohtu jõustunud sisulisi otsuseid igas asjas, mille pooleks nad on, ning sellest Türgile tulenevat kohustust rakendada kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaseid resolutsioone Küprose kohta, sealhulgas 4. märtsi 1964. aasta resolutsiooni 186(1964), milles kinnitatakse veel kord Küprose Vabariigi suveräänsust, 11. mai 1984. aasta resolutsiooni 550(1984) setsessionistliku tegevuse kohta Küprosel ja 25. novembri 1992. aasta resolutsiooni 789(1992), milles kutsutakse kõiki Küprose küsimusega seotud isikuid tungivalt üles pühenduma resolutsioonis sätestatud usaldust suurendavatele meetmetele, milles käsitletakse vastuvõetamatutena püüdeid asustada Varosha mis tahes osa inimestega, kes ei ole selle elanikud, ning nõutakse selle piirkonna üleandmist ÜRO administratsioonile,

–  võttes arvesse 2020. aasta detsembri seadust nr 7262 massihävitusrelvade leviku rahastamise tõkestamise kohta, millega suunatakse terrorismivastased meetmed kodanikuühiskonna vastu,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee õigusküsimuste ja inimõiguste komitee 6. jaanuari 2021. aasta aruannet valitsusväliste organisatsioonide tegevuse piirangute kohta Euroopa Nõukogu liikmesriikides,

–  võttes arvesse UNESCO 10. juuli 2020. aasta avaldust Istanbulis asuva Hagia Sophia kohta,

–  võttes arvesse Piirideta Reporterite avaldatud 2022. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksit, mille järjestuses asub Türgi 180 riigi seas 149. kohal, Amnesty Internationali 2020.–2021. aasta aruannet ja organisatsiooni Human Rights Watch 2022. aasta maailmaaruannet,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 19. mai 2021. aasta resolutsiooni komisjoni 2019. ja 2020. aasta Türgit käsitlevate aruannete kohta(6), 8. juuli 2021. aasta resolutsiooni opositsiooni, eelkõige Rahvaste Demokraatliku Partei (HDP) mahasurumise kohta Türgis(7), 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Türgis ning eelkõige Selahattin Demirtaşi ja teiste meelsusvangide juhtumi kohta(8), 26. novembri 2020. aasta resolutsiooni Türgi ebaseaduslikule tegevusele järgnenud pingete kasvu kohta Varoshas ja tungiva vajaduse kohta alustada uuesti läbirääkimisi(9), 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva kohta(10), 7. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni ELi usaldusfondide ja Türgi pagulasrahastu rakendamisraporti kohta(11) ning 24. novembri 2021. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2021. aasta paranduseelarve projekti nr 5/2021 kohta – Humanitaarabi andmine Türgis viibivatele pagulastele(12),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0149/2022),

A.  arvestades, et Türgi kui kandidaatriik on ELi peamine majanduspartner ning oluline naaber ja strateegiline partner olulistes ühist huvi pakkuvates valdkondades, nagu kaubandus, ränne, rahvatervis, kliima, rohepööre, julgeolek ja terrorismivastane võitlus;

B.  arvestades, et Türgi majanduslik integratsioon ELiga püsis 2020. aastal kõrgel tasemel ja et Türgi oli ELi suuruselt kuues kaubanduspartner, samas kui EL on endiselt ülekaalukalt Türgi suurim kaubanduspartner ja suurim välismaiste otseinvesteeringute allikas; arvestades, et Türgis valitsevad praegu majandus- ja finantsraskused, mis süvendavad pandeemia majanduslikku mõju;

C.  arvestades, et töö ELi julgeolekumõõtmega on viimasel ajal edenenud ning selle struktuur ja sisu hakanud selgemat kuju võtma, ning arvestades, et Türgi on NATO liitlasena ja strateegilise partnerina väga väärtuslik partner, kellel on Euroopa jaoks oluline asukoht ja kes etendab olulist geostrateegilist rolli Musta mere julgeolekustruktuuris ja eelkõige Venemaa agressiooniga silmitsi seisva Ukraina julgeolekus; arvestades, et Türgi on näidanud üles vastuseisu ja esitanud poliitilisi tingimusi Soome ja Rootsi NATOsse vastuvõtmiseks; arvestades, et praeguses tõsises olukorras on oluline, et kõik NATO liitlased tegutseksid ettenägelikult ning ratifitseeriksid kiiresti Soome ja Rootsi ühinemisprotokollid;

D.  arvestades, et Türgis on maailma suurim pagulaste arv ja peaaegu neli miljonit registreeritud pagulast Süüriast, Iraagist ja Afganistanist, ning arvestades, et ELi rahastamine nendele kogukondadele on osutunud kasulikuks, aidates Türgil kiiresti reageerida pagulaste ja neid vastuvõtvate kogukondade vahetutele humanitaar- ja arenguvajadustele;

E.  arvestades, et pärast ELi ja Türgi vaheliste pingete ning Türgi ja mõnede Vahemere idaosas asuvate ELi liikmesriikide vaheliste pingete leevendamiseks võetud samme tegi Euroopa Ülemkogu ettepaneku edendada ELi ja Türgi suhetes positiivsemat dünaamikat, tingimusel et sellele reageeritakse jätkuvalt konstruktiivsete jõupingutustega; arvestades eelkõige, et Euroopa Ülemkogu väljendas valmisolekut teha Türgiga mitmes ühist huvi pakkuvas valdkonnas järkjärgulist, proportsionaalset ja tagasipööratavat koostööd, tingimusel et ELi ja Türgi hiljutiste pingete leevendamine, eelkõige seoses olukorraga Vahemere idaosas, jätkub ning Türgi tegutseb konstruktiivselt ja vastavalt varasemates Euroopa Ülemkogu järeldustes sätestatud tingimustele, eelkõige heanaaberlike suhete ning inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse austamise osas;

F.  arvestades, et kandidaatriigiks olemine eeldab valmisolekut läheneda järk-järgult kõigis aspektides, sealhulgas väärtuste, huvide, standardite ja poliitika osas, ELi õigustikule ja ühtlustada oma poliitikat sellega ning järgida ja täita Kopenhaageni kriteeriume, viia oma tegevus kooskõlla ELi poliitika ja eesmärkidega ning jätkata ja säilitada heanaaberlikke suhteid ELi ja kõigi selle liikmesriikidega, nende vahel vahet tegemata; arvestades, et ELi viimaste aastate aruannete analüüs näitab, et Türgi on ELi väärtustest ja normatiivsest raamistikust endiselt väga kaugel ning lõhe sellistes põhivaldkondades, nagu rahvusvaheline õigus, õigusriik, inimõigused, üksikisiku vabadused, kodanikuõigused ja väljendusvabadus ning heanaaberlikud suhted ja piirkondlik koostöö, on isegi suurenemas; arvestades, et suhted Türgi kodanikuühiskonna ja demokraatiameelsete jõudude ning ELi vahel on endiselt tugevad, kuna EL on kindlalt võtnud kohustuse toetada Türgi kodanikke ja organisatsioone, kes edendavad Euroopa norme ja väärtusi;

G.  arvestades, et viimase aasta jooksul on ELi ja Türgi suhted püsinud keskeltläbi stabiilsetena, sest ehkki on püsinud regulaarsed konfliktid ja pinged, on mitmes valdkonnas tihenenud koostöö ja dialoog; arvestades, et käesolev resolutsioon kajastab seda olukorda, tunnustades positiivseid arengusuundumusi ja osutades suhete edasisele potentsiaalile, andes samas märku kestvatest probleemidest, eelkõige seoses õigusriigi ja põhiõigustega, millega rikutakse Kopenhaageni kriteeriumeid, rahvusvahelise õiguse rikkumiste või jätkuvate provokatsioonidega Küprose Vabariigi vastu; arvestades, et selleks, et käesolevas resolutsioonis nõuetekohaselt hinnata Türgi edusamme või nende puudumist inimõiguste ja õigusriigi osas, mis on ühinemisprotsessi keskmes, on oluline kirjeldada konkreetseid mehhanisme vabaduste õõnestamiseks, mis üheskoos viivad üldise tagasiminekuni euroopalike standardite osas; arvestades, et selline lähenemisviis tähendab enamat kui lihtsalt pika nimekirja koostamist kodanikest ja rühmadest, kes nende otsuste tõttu kannatavad, ning nende avaliku sektori asutuste ja organite kindlakstegemist, kes vastutavad selle murettekitava olukorra eest oma konkreetses tegevusvaldkonnas; arvestades, et kriitika peab olema pigem sihipärane kui üldine;

Üldine hinnang ja viimased arengusuundumused

1.  peab endiselt murettekitavaks asjaolu, et Türgi ja ELi vaheline väärtuste ja normide lõhe on püsinud, ning et Türgil puudub jätkuvalt poliitiline tahe viia ellu vajalikke reforme, et lahendada eelkõige õigusriigi ja põhiõigustega seotud tõsised mured, mis avaldavad ühinemisprotsessile jätkuvalt negatiivset mõju, vaatamata sellele, et Türgi on korduvalt teatanud soovist ELiga ühineda; rõhutab, et Türgi kohustuste täitmise määr ühinemisprotsessis on viimase kahe aasta jooksul pidevalt vähenenud; on seisukohal, et ilma selgete ja märkimisväärsete edusammudeta selles valdkonnas ei saa Euroopa Parlament näha ette ühinemisläbirääkimiste jätkamist Türgiga, mis on alates 2018. aastast tegelikult paigalseisus; tuletab meelde, et ühinemine on tulemuspõhine protsess ja jääb selleks ka edaspidi, sõltudes täielikult iga riigi objektiivsetest edusammudest;

2.  märgib, et hoolimata ELi ja Türgi suhete mõningasest paranemisest viimase aasta ja eelkõige viimaste kuude jooksul, kuna Türgi valitsus on olnud koostööaltim, on küll mitmes küsimuses tihenenud koostöö ja dialoog, samas aga püsinud korrapärased konfliktid ning suhted naabruses asuvate ELi liikmesriikidega, eelkõige Kreeka ja Küprose Vabariigiga, on endiselt problemaatilised; väljendab lootust, et hetkeprobleemid suudetakse ületada ning asendada kestlikuma ja tõeliselt positiivse dünaamikaga; väljendab heameelt ELi ja Türgi vahel 16. septembril 2021 toimunud kliimamuutuste teemalise kõrgetasemelise dialoogi ja selle üle, et Türgi koostas oma rohelise kokkuleppe, kehtestas ambitsioonika siseriikliku kliimapoliitika ning ratifitseeris 6. oktoobril 2021 Pariisi kokkuleppe; väljendab heameelt 12. oktoobril 2021 toimunud kõrgetasemelise rände- ja julgeolekudialoogi üle, milles keskenduti koostöö tugevdamisele rände haldamise, inimkaubanduse ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse ning terrorirünnakute ennetamise valdkonnas; väljendab heameelt 1. detsembri 2021. aasta kõrgetasemelise rahvatervisealase dialoogi üle, mille käigus arutati tõhustatud koostööd piiriüleste terviseohtude valdkonnas, sealhulgas lühiajalises perspektiivis COVID‑19 pandeemia vastases võitluses; tunneb sellega seoses heameelt COVID‑19 tõendite vastastikuse tunnustamise üle 2021. aasta augustis;

3.  märgib, et kuigi ühinemisläbirääkimised on seiskunud, ajakohastas Türgi oma riiklikku ELiga ühinemise tegevuskava, et see hõlmaks aastaid 2021–2023; võtab ka teadmiseks Türgi edusammud oma õiguse ELi õigustikuga vastavusse viimisel sellistes valdkondades nagu konkurentsialased õigusaktid, riiklik kvalifikatsioonisüsteem ja Euroopa teadusruum ning sellega seotud Türgi paremad tulemused programmi „Horisont 2020“ osas;

4.  kordab oma kindlat veendumust, et Türgi on poliitiliselt, majanduslikult ja välispoliitiliselt strateegiliselt oluline riik, partner, kes on laiema piirkonna stabiilsuse seisukohalt otsustava tähtsusega, ja väga oluline liitlane, sealhulgas NATOs, kellega EL soovib taastada suhted, mis põhinevad dialoogil, austusel ja vastastikusel usaldusel; peab sellega seoses kiiduväärseks Türgi ametivõimude hiljutisi kõrgeimal tasemel väljendatud avaldusi Türgi valitsuse taas väljendatud lubaduse kohta kulgeda ELi liikmesuse suunas, kuid nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud läheksid sõnadelt üle tegudele ja kinnitaksid lubadust konkreetsete faktide ja otsustega; on veendunud, et kui tingimused seda võimaldavad, tuleks veelgi tugevdada dialoogi Türgi ametiasutuste ja kolleegidega kõikidel tasanditel, et aidata taastada usaldus ja vähendada võimalust tulevaste vastasseisude tekkeks, kooskõlas Euroopa Ülemkogu seisukohaga teha Türgiga koostööd järk-järgult, proportsionaalselt ja tagasipöörataval viisil; kutsub sellega seoses nõukogu üles taastama peatatud kõrgetasemelise poliitilise dialoogi ning majanduse, energeetika ja transpordi valdkonna kõrgetasemelised valdkondlikud dialoogid ja ELi-Türgi assotsiatsiooninõukogu tegevuse, sidudes selle põhivabaduste ja õigusriigi olukorra paranemisega;

5.  väljendab sügavat muret praeguse majandusolukorra pärast Türgis, kus vääringu devalveerimise, hüppeliselt kasvava inflatsiooni ja pidevalt kasvava elukalliduse tõttu on raskustesse ja vaesusesse sattunud suur hulk inimesi, kelle arv muudkui kasvab; märgib, et kuigi praegune olukord on kujunenud aastate jooksul, kasvas sellest 2021. aasta detsembris valuutakriis, mis süvendas pandeemiaga seotud mõju majandusele; peab murettekitavaks presidendi sekkumist ja sellest tulenevat usalduse puudumist väidetavalt sõltumatute asutuste, nagu keskpank ja Türgi statistikainstituut (TÜIK) tegevuse vastu; märgib sellega seoses, et mõlema institutsiooni tegevuse sõltumatus on üks olulisi ELiga ühinemise kriteeriume; rõhutab lisaks, et Türgi nõrgad tulemused õigusriigi järgimisel avaldavad tugevat mõju ka riigi mainele ning õiguskindluse puudumine võib tugevalt mõjutada riigi suutlikkust tõmmata ligi välisinvesteeringud; on veendunud, et tugevamad ja lähedasemad suhted ELiga aitaksid leevendada mõningaid raskusi ja parandada Türgi elanikkonna elatustaset;

6.  märgib, et 2021. aasta oktoobris lisas rahapesuvastane töökond Türgi nende jurisdiktsioonide loetellu, mida ei peeta suuteliseks võitlema rahapesu, terrorismi rahastamise ja massihävitusrelvade leviku rahastamise vastu; väljendab lootust, et Türgi suudab viivitamata teha vajalikke edusamme rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse asjakohaste meetmete paremal rakendamisel;

7.  väljendab tahet tugevdada ja süvendada Türgi ja ELi liikmesriikide ühiskondade vastastikuseid teadmisi ja mõistmist ning soodustada sel eesmärgil kultuurilist arengut, sotsiaal-kultuurilisi vahetusi ja võidelda kõigi sotsiaalsete, usuliste, etniliste või kultuuriliste eelarvamuste ilmingutega; väljendab täielikku valmisolekut jätkuvalt toetada Türgi sõltumatut kodanikuühiskonda ka tulevikus mis tahes asjaoludel ja suhete mis tahes tulevases raamistikus;

Õigusriik ja põhiõigused

8.  mõistab hukka inimõiguste olukorra jätkuva halvenemise Türgis, sealhulgas tagasimineku põhivabaduste, demokraatia ja õigusriigi valdkonnas; on seisukohal, et praegune repressiivne valitsemisvorm, mille põhisambad on õigusraamistiku kuritarvitamine – eelkõige terrorismisüüdistuste esitamise ja väljendusvabaduse piiramise kaudu – ja kohtusüsteemi sõltumatuse puudumine, on valitsuse tahtlik, järeleandmatu ja süstemaatiline poliitika, mis on töötatud välja igasuguse kriitilise tegevuse mahasurumiseks kas otse või heidutava mõju kaudu; on jahmunud tõsiasjast, et selle poliitika elluviimiseks on Türgi ametivõimud valmis eirama jõhkralt ja järjekindlalt oma rahvusvahelisi ja riiklikke õiguslikke kohustusi, näiteks kohustusi, mis tulenevad Türgi kuulumisest Euroopa Nõukogusse;

9.  toonitab, et üliolulist põhiõiguste ja -vabaduste valdkonda, mis on ühinemisprotsessi keskmes, ei saa lahutada ja eraldada üldistest suhetest ELiga, ning rõhutab, et Euroopa Parlamendi jaoks on see endiselt tõsine takistus, mis ei luba edasi arendada positiivset tegevuskava, mida Türgile võidakse pakkuda ja mille tingimuseks peaks olema ka rahvusvahelise õiguse ning heanaaberlike suhete ja piirkondliku koostöö aluspõhimõtte täielik järgimine;

10.  kutsub Türgit üles täielikult rakendama kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 46, mis on tingimusteta kohustus, mis tuleneb Türgi kuulumisest Euroopa Nõukogusse ja on sätestatud Türgi põhiseaduses; mõistab resoluutselt hukka Istanbuli 13. kriminaalkohtu hiljutise otsuse, millega Osman Kavalale mõisteti pärast enam kui nelja ja poole aasta pikkust ebaõiglast, ebaseaduslikku ja õigusvastast kinnipidamist eluaegne vangistus raskendatud asjaoludel; on veendunud, et Osman Kavala mõisteti süüdi põhjendamatu süüdistuse alusel, eesmärgiga kriitilisi sõnavõtjaid Türgis vaikima sundida ja heidutada; kordab oma üleskutset Türgi ametivõimudele tegutseda kooskõlas oma rahvusvaheliste ja riiklike kohustustega ja järgida selles asjas Euroopa Inimõiguste Kohtu lõplikku otsust ning Osman Kavala viivitamata vabastada; mõistab hukka ja taunib jätkuvaid jõupingutusi ja katseid pikendada Osman Kavala vangistust keerukate õiguslike kõrvalehoidmise võtete abil, sealhulgas kohtuasjade toimikute liitmine ja lahutamine ning pidevad normide eiramised; on vapustatud, et kohus määras eluaegse vangistuse raskendatud asjaoludel Türgi karistusseadustiku artikli 312 alusel (katse kukutada valitsus jõu ja vägivallaga), kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on oma otsustes selle süüdistuse juba sõnaselgelt tagasi lükanud; võtab teadmiseks Euroopa Nõukogu ministrite komitee korduvad otsused, milles nõutakse tungivalt Osman Kavala vabastamist ja mis kulmineerusid enneolematu rikkumismenetluse algatamisega, milleks võeti 2021. aasta detsembris ja 2022. aasta veebruaris vastu vaheresolutsioonid pärast seda, kui Türgi keeldus täitmast Euroopa Inimõiguste Kohtu lõplikku otsust; märgib, et rikkumismenetluses rõhutatakse, et Türgi rikub rängalt kohustusi, mille ta on võtnud Euroopa Nõukogu liikme ja ELi kandidaatriigina;

11.  mõistab veel kord teravalt hukka ja peab kahetsusväärseks, et Türgi taganes presidendi dekreediga Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist (Istanbuli konventsioon), mis on eriti murettekitav, arvestades naiste tapmise ja muude vägivallavormide jätkuvalt suurt arvu riigis, ning kujutab endast suurt tagasilööki jõupingutustele edendada naiste õigusi riigis; kordab oma üleskutset Türgi valitsusele tühistada see arusaamatu otsus, millega rikutakse rängalt Euroopa põhiväärtusi ja mis on osa Türgi ühinemisprotsessi hindamisest; kutsub sellega seoses Türgi ametivõime üles järgima nulltolerantsi poliitikat ning ennetama igasugust naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalda ja võitlema selle vastu, toetama vägivallaohvreid ning võtma vägivallatsejad vastutusele, rakendades seniks täielikult Türgi seadust nr 6284 perekonna kaitse ja naistevastase vägivalla ennetamise kohta ning kõiki Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohases kohtupraktikas kindlaks määratud meetmeid; on sügavalt mures Istanbuli peaprokuratuuri intellektuaalomandi- ja tööstuskuritegude büroo süüdistuse pärast, mille eesmärk on sulgeda platvorm We Will Stop Femicides (KCDP), mis on Türgi üks suurimaid ja tähtsamaid naiste õiguste rühmitusi, mis võitleb soolise vägivalla vastu, süüdistades seda avaliku kõlbluse vastu eksimises;

12.  märgib, kui oluline on kaitsta Türgis kogunemis- ja meeleavaldamisvabadust, mis on sätestatud riigi põhiseaduses ning on positiivne kohustus, mis tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni osalisriigi staatusest; peab kahetsusväärseks tõsiseid tagasilööke kogunemis- ja meeleavaldamisvabaduses, mis on üha suurema surve all, arvestades protestide ja meeleavalduste keelamise rutiinset ja laienevat kasutamist provintside kuberneride poolt, ülemäärase jõu kasutamist rahumeelsete meeleavaldajate ja ajakirjanike vastu õiguskaitseametnike üldise karistamatuse tõttu ning meeleavaldajatele terrorismiga seotud tegevuse eest esitatud süüdistuste alusel haldustrahvide määramist ja nende kohtu alla andmist; on eriti mures Vani provintsi kuberneri kehtestatud keelu pärast, mis on kehtinud Vanis üle viie aasta; taunib asjaolu, et Türgi politseijõud on avalikel meeleavaldustel sihikule võtnud ajakirjanikud, kusjuures politseijõud tuginevad oma tegevuses muu hulgas Türgi julgeoleku peadirektoraadi (EGM) juhi 2021. aasta aprilli direktiivile, millega anti Türgi politseijõududele korraldus takistada protestide ja meeleavalduste jäädvustamist ajakirjanduses ja mille hiljem peatas riiginõukogu; kordab oma nõudmist ametivõimudele loobuda süüdistustest Boğaziçi ülikooli üliõpilaste vastu, kes on vastutusele võetud rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise eest, ning rõhutab akadeemilise vabaduse ja ülikoolide autonoomia tagamise tähtsust; on sellega seoses mures hiljutise otsuse pärast tagandada ametist kolm valitud dekaani Boğaziçi ülikoolist, mille praegune rektor nimetati ametisse presidendi dekreediga 2021. aasta augustis; peab tervitatavaks Euroopa välisteenistuse 4. veebruari 2021. aasta avaldust, milles tuletatakse meelde, et COVID‑19 pandeemiat ei tohi kasutada kriitiliste sõnavõtjate vaigistamiseks, ning mõistetakse hukka kõrgete ametnike vaenukõne LGBTI üliõpilaste vastu; mõistab teravalt hukka Boğaziçi ülikooli 9. geiparaadi hiljutise vägivaldse mahasurumise politsei poolt, mille käigus kasutati üliõpilaste vastu ebaseaduslikku ülemäärast jõudu ja peeti kinni paljud osalejad;

13.  kordab, et on tõsiselt mures väljendusvabadust piiravate ebaproportsionaalsete ja meelevaldsete meetmete pärast; võtab teadmiseks Türgis vangis viibivate ajakirjanike arvu jätkuva vähenemise ja ajakirjanike vastu suunatud kohtuasjades hiljuti täheldatud õigeksmõistvate kohtuotsuste arvu suurenemise üle; nõuab kõigi ajakirjanike, kirjanike, meediatöötajate ja sotsiaalmeedia kasutajate, keda peetakse ebaseaduslikult kinni üksnes oma kutsetegevuse ja kodanikuõiguste kasutamise tõttu, vabastamist ja õigeksmõistmist; väljendab rahulolu riiginõukogu hiljutiste otsuste üle, millega peatati pressikaartide eeskirja ja politsei ringkirja mõne artikli täitmine, millega keelati avalikel meeleavaldustel audiovisuaalsete salvestiste tegemine; tunneb samal ajal tõsist muret ajakirjanike, meediatöötajate ja sotsiaalmeedia kasutajate jätkuvate meelevaldsete vahistamiste pärast, ebamääraste terrorismisüüdistuste süstemaatilise kasutamise pärast, et neid vaikima sundida, sotsiaalmeedia platvormidele kehtestatud üha suuremate piirangute ja tsensuuri pärast ning tava pärast viia inimeste suhtes läbi uurimisi ja neid vastutusele võtta islami väärtuste väidetava eiramise eest; on eriti šokeeritud, kui suurel määral kuritarvitatakse Türgi karistusseadustiku artiklit 299 (presidendi solvamine), mille eest võib määrata ühe kuni nelja aasta pikkuse vanglakaristuse; peab täiesti ebaproportsionaalseks, et alates 2014. aastast, president Recep Tayyip Erdoğani ametiaja esimesest aastast, on presidendi solvamise pärast algatatud üle 160 000 juurdluse ja üle 35 500 kohtuasja ning tehtud üle 12 800 süüdimõistva otsuse; kutsub Türgi ametivõime üles muutma presidendi solvamist käsitlevat otsust kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustega ja järgima Veneetsia komisjoni soovitusi, et viia Türgi õigusaktid selles küsimuses kooskõlla Euroopa inimõiguste konventsiooniga; on eriti šokeeritud ajakirjaniku Sedef Kabaşi juhtumist, kellele Istanbuli 36. kriminaalkohus mõistis hiljuti kahe aasta ja nelja kuu pikkuse vangistuse presidendi väidetava solvamise eest telekanali TELE1 otsesaates 14. jaanuaril 2022; peab kahetsusväärseks Sedef Kabaşile, kes on kõrgete valitsusametnike avaliku jälgimise all olnud ja viibinud 49 päeva eelvangistuses, pärast 22. jaanuaril 2022. aastal südaöise haarangu käigus toimunud vahistamist osaks saanud kohtlemist, ning mõistab hukka asjaolu, et Istanbuli peaprokuratuuri koostatud süüdistusaktis nõuti tema karistamist erinevate kuritegude eest kuni 12 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega; leiab, et see juhtum on selge näide artikli 299 kuritarvitamisest eesmärgiga heidutada kõiki ajakirjanikke või kodanikke, kel võiks pähe tulla kritiseerida presidenti või valitsust; väljendab muret presidendi 28. jaanuari 2022. aasta ringkirja pärast, milles käsitletakse ajakirjandus- ja ringhäälingutegevust, kuna see võib tähendada põhiõiguste ja -vabaduste ebaseaduslikku piiramist; on mures, et kõigist Euroopa Nõukogu liikmetest tehti 2021. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtus väljendusvabaduse rikkumise küsimuses kõige rohkem otsuseid Türgi kohta, ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et Türgi on endiselt nende riikide hulgas, kus ajakirjandusvabadus on kõige suurema surve all;

14.  kinnitab, et ajakirjanike ja sõltumatu meedia jätkuv kohtu alla andmine, tsensuur ja ahistamine on Türgis endiselt murettekitav probleem, millega tuleb viivitamata tegeleda, kuna see halvendab Türgi ühiskonna demokraatlikku olemust; on lisaks mures ajakirjanike ja vastaste ründamise pärast Euroopa Liidus; kutsub Türgi raadio ja televisiooni ülemnõukogu (RTÜK) esimeest üles hoiduma ülemääraste trahvide ja ringhäälingukeeldude kehtestamisest, sest need piiravad Türgi ajakirjanike ja ringhäälinguorganisatsioonide õiguspärast väljendusvabadust; tunneb muret RTÜKi ähvarduse pärast blokeerida rahvusvahelised meediaväljaanded Deutsche Welle, Euronews ja Ameerika Hääl, kui nad ei taotle ringhäälingulitsentse, mis võimaldavad järelevalveasutusel kontrollida väljaannete sisu; nõuab, et RTÜK lõpetaks diskrimineerivate karistusmeetmete kohaldamise sõltumatute ringhäälinguorganisatsioonide vastu; peab kahetsusväärseks, et valitsus kasutab oma mõjuvõimu suurendamiseks üha rohkem majandust, sealhulgas avaliku sektori vahendite (reklaam, riigihanked) läbipaistmatu jaotamise kaudu, mis võimaldab peaaegu täielikku kontrolli massimeedia üle; tunneb muret riikliku propaganda pärast, mida levitatakse riikliku ja valitsusmeelse meedia kaudu; kutsub ajakirjandusreklaami ameti (BİK) juhti üles tagama, et avaliku reklaami keeldu ei kasutataks sõltumatu meediakajastuse summutamiseks, nagu juhtus päevalehega Evrensel, mis on Türgi ajakirjanduse ajaloo negatiivne rekord; kutsub Türgi presidendi kommunikatsioonidirektorit üles tagama pressikaarditaotluste õigeaegse menetlemise ning lõpetama ajakirjanike vastu kriminaalsüüdistuste esitamise ja vaenuliku retoorika kasutamise; kutsub Türgi Suurt Rahvuskogu üles võtma järelmeetmeid seoses Türgi konstitutsioonikohtu 2022. aasta jaanuari otsusega, milles paluti sõnastada ümber internetiseaduse artikkel 9, et kaitsta väljendus- ja ajakirjandusvabadust; on eriti mures Küprose türklasest ajakirjaniku Ali Kişmiri juhtumi pärast, kellel hiljuti keelati Türgisse sisenemine ja keda ähvardab Ankara kritiseerimise eest kohtu alla andmine;

15.  võtab teadmiseks, et Türgis võeti 2021. aastal vastu neljas ja viies õiguspakett, mis on küll samm õiges suunas, ent olemuselt on paketid tagasihoidlikud ega lahenda peamisi probleeme; kinnitab siiski, et praegused probleemid ei tulene mitte ainult probleemsetest õigusaktidest, vaid on sageli põhjustatud sellest, et puudub poliitiline tahe olemasolevaid asjakohaseid sätteid rakendada; on jätkuvalt mures õigusriigi ning kohtusüsteemi sõltumatuse ja erapooletuse jätkuva nõrgenemise pärast Türgis ühes valitsuse viimastel aastatel läbi viidud kollektiivsete koondamiste heidutava mõjuga ning täitevvõimude avalike avaldustega pooleliolevate kohtuasjade kohta, mis õõnestavad kohtusüsteemi sõltumatust, erapooletust ja üldist suutlikkust pakkuda tõhusat õiguskaitset inimõiguste rikkumiste korral; märgib kahetsusega, et selle taustal ei lahenda kohtureformid neid põhimõttelisi puudusi; rõhutab, et see on äärmiselt murettekitav valdkond, kuna see on toimiva demokraatliku süsteemi nurgakivi, mis on elanikkonna teenistuses ja teenib selle huve; märgib, et 2021. aasta jaanuaris nimetati Türgi konstitutsioonikohtus ametisse kohtunik, kes oli olnud vaid 20 päeva ametis kassatsioonikohtus ja varem tegutsenud Istanbuli peaprokurörina, kus osales muu hulgas Osman Kavala, Gezi pargi meeleavaldajate ning ajakirjanike Can Dündari ja Erdem Güli vastu algatatud vastuolulistes kohtuasjades; juhib tähelepanu, et kohtusüsteemi sõltumatuse puudumise osas on peamine mureküsimus kohtunike ja prokuröride nõukogu; kordab nõudmist, et kõrvaldataks vajakajäämised selle nõukogu liikmete struktuuris ja valikuprotsessis, eesmärgiga tagada nõukogu sõltumatus ja teha lõpp selle meelevaldsetele otsustele; mõistab teravalt hukka paljude Türgi kohtunike ja prokuröride ametist tagandamise ja sunniviisilise ametist vabastamise; tuletab meelde, et iga kohtuniku ametist tagandamine ja ametisse nimetamine peaks toimuma eriti range kontrolli all, et täitevorganil ei ole lubatud sekkuda kohtusüsteemi või püüda seda mõjutada, ning et kohtuniku ametisse nimetamisel tuleb järgida sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtteid; on šokeeritud terrorismis süüdistatavaid isikuid esindavate advokaatide puhul teatatud tagakiusamismustrist, kusjuures advokaatidele esitatakse süüdistus sama kuriteo eest kui nende klientidele või sellega seotud kuriteo eest olukorras, kus see kujutab endast selget takistust õiglase kohtuliku arutamise õiguse kasutamisele ja õiguskaitse kättesaadavusele; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus tagaks advokaatide sõltumatu töö ja vabastaks kõik isikud, kes on ebaseaduslikult kinni peetud lihtsalt oma õiguslike kohustuste täitmise pärast; märgib sügava murega, et sõltumata eriolukorra ametlikust lõpetamisest 2018. aasta juulis, on selle mõju demokraatiale ja põhiõigustele jätkuvalt tugevalt tunda ning mõjutab paljusid isikuid, sealhulgas rohkem kui 152 000 riigiteenistujat, sealhulgas õpetajaid, arste, (rahu‑uuringutega tegelevaid) teadlasi, juriste, kohtunikke ja prokuröre, kes vallandati meelevaldselt ja kellel keelati alaliselt kas avalikus sektoris või koguni oma ametikohal töötamine; rõhutab, et sellisel vallandamisel on vallandatavale ja tema perekonnale jätkuvalt laastav mõju, kaasa arvatud kestev sotsiaalne ja ametialane häbimärgistamine; väljendab sügavat kahtlust erioluolukorra meetmete uurimise komisjoni kui riigisisese õiguskaitsevahendi toimimise suhtes, kuna komisjon ei ole sõltumatu ega erapooletu; märgib, et meelevaldne passide tühistamine, hoolimata mõnest sellega seoses tehtud parandusest, on endiselt suur liikumisvabaduse piiramine;

16.  väljendab muret, et konstitutsioonikohtule esitatakse üha rohkem põhiseaduslike õiguste rikkumisega seotud kaebusi ning et selliste rikkumiste ilmnemisel ei võeta parandusmeetmeid; võtab teadmiseks konstitutsioonikohtu esimehe hiljutised avaldused, milles ta tunnistas, et üle 73 % enam kui 66 000 kaebusest, mis saadi 2021. aastal, olid seotud õigusega õiglasele kohtumenetlusele, ja nimetas olukorda katastrofaalseks; peab küsitavaks, kas kohtu menetlusnormide muudatused, mis võimaldavad otsuste tegemist aasta võrra edasi lükata, on õiguspärased;

17.  märgib, et Türgi ametivõimud võtsid 2021. aasta märtsis vastu uue inimõiguste tegevuskava, mis on põhimõtteliselt kiiduväärne; märgib siiski, et selles ei käsitleta mitut põhiküsimust ning et valitsuse pühendumust hinnatakse tegevuskava rakendamise ulatuse ja läbiviidud reformide järgi, et tagada selle ilma diskrimineerimiseta kohaldamine kõigi kodanike suhtes; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud suurendaksid jõupingutusi, et tõhusalt tegeleda raskes olukorras olevate kurdide, armeenlaste ja assüürlaste probleemiga ning eelkõige roma kogukonna, kes peab jätkuvalt toime tulema suhteliselt suurema vaesuse, töötuse, diskrimineerimise ja tõrjutusega, eluaseme- ja haridusprobleemidega;

18.  nõuab, et rakendataks täielikult Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee vaheresolutsioone sõjaväeteenistusest veendumuste tõttu keeldumise kohta; võtab sellega seoses teadmiseks tegevuskava, mille Türgi ametiasutused esitasid ministrite komiteele, ning ergutab neid töötama välja täiendavaid meetmeid, et tagada vajalike õigusaktide abil sõjaväeteenistusest veendumuste tõttu keeldumise õiguse õiglane ja hõlbus kasutamine; tunneb muret, et alates 2017. aastal konstitutsioonikohtule esitatud esimesest veendumuste tõttu sõjaväeteenistusest keeldumist käsitlevast hagiavaldusest saadik on laekunud üha rohkem avaldusi, mis on olnud menetluses, ilma et avalduse esitajaga toimuks olulist suhtlust; nõuab tungivalt vajalike õiguslike muudatuste tegemist, et lõpetada süüdistuse esitamise ja karistamise ahel ning kõik sõjaväeteenistusest keeldujaid mõjutavad piirangud;

19.  kutsub Türgi ametivõime üles tegema mõtte-, südametunnistus- ja usuvabaduse valdkonnas positiivseid ja mõjusaid reforme, võimaldades usukogukondadel saada juriidilise isiku staatus ja õigus haridusele ning kohaldades Veneetsia komisjoni soovitusi usukogukondade staatuse kohta, kõiki asjakohaseid Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ja Euroopa Nõukogu resolutsioone, sealhulgas kreeka õigeusku tunnistava elanikkonna kohta Gökçeada (Imbros) ja Bozcaada (Tenedos) saarel; kutsub Türgi valitsust üles suurendama tehtavaid jõupingutusi, mis on muu hulgas seotud aleviitide identiteedi avaliku tunnustamisega, cemevi’de õigusliku seisundi ja rahastamisega, kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomaste otsustega kohustuslike usu- ja eetikatundide ning aleviidi pühakodade kohta; palub Türgi ametiasutustel täielikult austada kultuuri- ja usumälestiste ja -sümbolite, eelkõige UNESCO maailmapärandi hulka arvatud objektide ajaloolist ja kultuurilist olemust; võtab murega teadmiseks hiljutised arengud seoses ajaloolise Panagia Soumela kloostriga, mis on kantud UNESCO maailmapärandi esialgsesse loetellu; rõhutab vajadust kaotada vaimulike koolitamise, ametisse nimetamise ja ametijärgluse piirangud, lubada uuesti avada Halki seminar, mis suleti 1971. aastal, ja kõrvaldada kõik selle korrapärast toimimist takistavad asjaolud; kordab oma üleskutset Türgile tunnistada kogu maailmas õigeusu kristlaste oikumeenilise patriarhaadi rolli, tunnustada selle juriidilise isiku staatust ja oikumeenilise patriarhi vaimulikutiitli avalikku kasutamist; peab kahetsusväärseks, et mittemoslemi sihtasutuste uus valimisseadus on pärast seaduse kehtetuks tunnistamist 2013. aastal seni avaldamata, mis on tekitanud tõsiseid probleeme nende sihtasutuste nõuetekohases haldamises, kuna valimised ei saa toimuda; märgib murega, et jätkuvalt teatatakse usuvähemuste, peamiselt aleviitide, kristlaste ja juutide vastu suunatud vaenukõnest ja vaenukuritegudest ning et uurimised ei ole andnud tulemusi; nõuab, et Türgi ametivõimud võtaksid süüdlased tulemuslikult vastutusele ja kaitseksid nõuetekohaselt kõiki usuvähemusi;

20.  peab kahetsusväärseks, et Türgi valitsus avaldab jätkuvalt haldus- ja õiguslikku survet kodanikuühiskonnale, inimõiguste kaitsjatele, advokaatidele, ajakirjanikele, akadeemilistele ringkondadele, ametiühinguliikmetele, etnilistele ja usuvähemustele ning paljudele Türgi kodanikele, ning vaba tegutsemisruumi pidevat ahenemist Türgis; mõistab hukka kodanikuühiskonna organisatsioonide, sealhulgas inimõigustega tegelevate silmapaistvate valitsusväliste organisatsioonide ja meediaväljaannete meelevaldse sulgemise; kutsub Türgit üles käsitama kriitilisi sõnavõtjaid või teisitimõtlejaid, sealhulgas inimõiguste kaitsjaid, juriste, akadeemikuid ja ajakirjanikke kui väärtuslikke sotsiaaldialoogi panustajaid, mitte kui destabiliseerivaid jõude, võimaldama neil toimida oma ülesannete kohaselt ning oma pädevus- ja tegevusulatuse piires ning tegutseda vabalt oma kutsealal, kuna see tagab üldise tervema demokraatia ja ühiskonna; kordab oma üleskutset Türgi valitsusele vaadata läbi 2020. aasta detsembris vastu võetud massihävitusrelvade leviku rahastamise tõkestamise seadus, millega antakse Türgi siseministeeriumile ja presidendile laialdased õigused piirata valitsusväliste organisatsioonide, äripartnerluste ning sõltumatute rühmade ja ühenduste tegevust ning mille eesmärk näib olevat kodanikuühiskonda veelgi enam raamistada, piirata ja kontrollida; tunneb muret Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku ja Parlamentaarse Assamblee tähelepanekute pärast, milles märgitakse, et inimõiguste organisatsioonid olid esimesed, keda selle seaduse kohaselt auditeeriti; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid avaldaksid Türgi valitsusele suuremat survet ning toetaksid tugevamalt inimõiguste kaitsjaid ja sõltumatut kodanikuühiskonda Türgis, sealhulgas asjakohaste rahastamisvahendite kaudu; kutsub komisjoni üles tagama ühinemiseelse abi rahastamisvahendist (IPA III) ning naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ asjakohastest programmidest kodanikuühiskonnale, valitsusvälistele osalejatele ja inimestevahelistele kontaktidele piisava rahastamise, et seada esikohale demokraatiat taotlevad jõupingutused, millest võiks olla abi, et panna alus poliitilisele tahtele, mida on vaja ELi ja Türgi vaheliste suhete tugevdamiseks; kutsub komisjoni üles uurima võimalust tagada kohalikele omavalitsustele rahalised vahendid vastastikust huvi pakkuvate projektide rahastamiseks; rõhutab, et IPA III raames antav rahaline abi põhineb tingimuslikkusel, mis on seotud põhimõttega „põhialused kõigepealt“, ning kordab sellega seoses oma nõudmist, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendist Türgis tehtavateks reformideks ette nähtud rahaliste vahendite väljamaksmine oleks täiesti läbipaistev ja IPA rahalisi vahendeid haldaks otse EL või tunnustatud rahvusvaheline institutsioon;

21.  tunneb sügavat muret riigi toetusel toimuva LGBTI kogukonna liikmete inimõiguste olukorra halvenemise pärast, eelkõige seoses füüsiliste rünnakute ja vaenukuritegudega – eriti transsooliste isikute vastu –, Pride’i festivali rongkäikude pikaajalise keelustamisega kogu riigis, kogunemis-, ühinemis- ja väljendusvabaduse piirangutega ning meedia ja veebikeskkonna tsensuuriga, samuti nõuab tungivalt, et Türgi valitsus kaitseks LGBTI kogukonna liikmetevõrdseid ja seaduspäraseid õigusi; tuletab meelde, et on vaja vastu võtta meetmed, et tagada kõigile inimestele nende vabaduste turvaline kasutamine; mõistab hukka Türgi valitsuse üha homofoobsema suhtumise ja kõrgete ametnike LGBTI kogukonna liikmete vastase vaenukõne, mille eesmärk on häbimärgistada ja kriminaliseerida LGBTI kogukonda ning mis võib anda alust vaenukuritegudele ning olla ahistamist, diskrimineerimist ja võimalikku vägivalda võimendav tegur; tuletab meelde Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevat Türgi kohustust võidelda LGBTI kogukonna liikmete vastase diskrimineerimise ja vägivallaga ning nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud täidaksid oma kohustusi; nõuab, et seksuaalne sättumus, sooidentiteet ja sootunnused lisataks tööõiguse diskrimineerimisvastasesse sättesse kaitstava aspektina; toob esile tava kasutada kohtumenetlusi selleks, et inimõiguste kaitsjaid, valitsusväliseid organisatsioone ja juriste vaikima sundida ning pärssida eelkõige LGBTI kogukonna liikmete õiguste kaitsjate aktiivsust; tunneb muret Istanbuli, Ankara ja Diyarbakıri advokatuuri suhtes algatatud kriminaaluurimise pärast ning 2019. aastal Lähis‑Ida Tehnikaülikoolis toimunud Pride’i festivali rongkäigul osalenute juhtumi pärast; peab kiiduväärseks, et viimati nimetatud õigeks mõisteti; jälgib suure murega Ankara advokatuuri juhatuse ja presidendi üle käimasolevat kohtumenetlust, milles Ankara peaprokuratuur taotleb kuni kahe aasta pikkuse vanglakaristuse määramist ametiisiku väidetava solvamise eest, mille all mõeldakse usuasjade direktoraadi (Diyanet) juhi kritiseerimist tema 14. aprilli 2020. aasta avalike homofoobsete avalduste pärast, milles väitis, et islamiusu kohaselt on homoseksuaalsus needus […], mis levitab haigusi ja väärastab põlvkondi; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud kehtestaksid kooskõlas ELi põhiõiguste harta artikliga 21 vajalikud õiguslikud meetmed, et teha lõpp igasugusele soolise sättumuse ja sooidentiteedi alusel diskrimineerimisele; kutsub ametivõime üles viima homofoobseid ja transfoobseid vaenukuritegusid käsitlevad karistusõigusnormid kooskõlla rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni üldise poliitilise soovitusega nr 7; nõuab tungivalt, et Türgi loobuks kõikidest LGBTI üritustel rahumeelse osalemise eest esitatud süüdistustest ning tühistaks Pride’i üritustele pikka aega kehtinud keelu;

22.  tunneb sügavat muret pidevate rünnakute pärast opositsiooniparteide, eriti Türgi Rahva Demokraatliku Partei (HDP) ja teiste, sealhulgas Vabariikliku Rahvapartei (CHP) vastu, näiteks surve avaldamine, partei tegevuse lõpetama sundimine ja parteiliikmete vangistamine, mis kõik kahjustavad demokraatliku süsteemi nõuetekohast toimimist; rõhutab, et demokraatia eelduseks on keskkond, kus erakonnad, kodanikuühiskond ja meedia saavad toimida ilma ähvarduste ja meelevaldsete piiranguteta;

23.  märgib suure murega, et HDP, selle valitud linnapead ja parteiorganisatsioonid, sealhulgas noorteorganisatsioonid, on olnud eriti ja pidevalt Türgi ametivõimude sihtmärgiks ja nad on kriminaliseeritud, mis on viinud olukorrani, kus rohkem kui 4 000 HDP liiget viibib praegu vanglas; mõistab jätkuvalt teravalt hukka HDP endiste kaasesimeeste Selahattin Demirtași ja Figen Yüksekdaği jätkuva kinnipidamise alates 2016. aasta novembrist ning nõuab nende viivitamatut vabastamist; peab šokeerivaks, et Türgi ametivõimud on jätnud pidevalt tähelepanuta ja kohaldamata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused, millega kohustatakse Türgit Selahattin Demirtaşt viivitamata vabastama; mõistab jõuliselt hukka tõsiasja, et Türgi kassatsioonikohtu peaprokuröri süüdistus, mille eesmärk oli lõpetada HDP tegevus ja keelustada 451 isiku, sealhulgas enamiku HDP praeguse juhtkonna liikme poliitikaelus osalemine ja mille Türgi konstitutsioonikohus kiitis 2021. aasta juunis ühehäälselt heaks, ei luba neil järgmisel viiel aastal mitte mingis poliitilises tegevuses osaleda; tuletab meelde, et konstitutsioonikohus on varem keelustanud kuus kurdimeelset erakonda; märgib tõsise murega, et HDP laialisaatmine on selle partei aastaid kestnud lammutamise viimane samm, ning kordab, et partei keelustamine on suur poliitiline viga, sest annab pöördumatu löögi pluralismi ja demokraatia põhimõtetele; rõhutab lisaks Ankara 22. kriminaalkohtu rolli Kobanî kohtuasjas 108 isiku, sealhulgas paljude HDP poliitikute vastu; juhib tähelepanu prokuröri erilisele rollile ja nõuab eelkõige selgust seoses toimikus dokumenteeritud väidetava poliitilise sekkumisega; peab ühtlasi küsitavaks seda, kuidas kohus suutis nädala jooksul ja kostjaid kuulamata läbi vaadata 3 530 leheküljelise dokumendi ja selle heaks kiita;

24.  väljendab muret käimasoleva kohtuasja pärast CHP aseesimehe Gökçe Gökçeni vastu kogu partei juhatuse vastu suunatud uurimise raames, mida alustati ühe brošüüri väljaandmise ja levitamise pärast; on šokeeritud, et Ankara peaprokuratuur süüdistab Gökçe Gökçeni tema vastu algatatud kolme kohtuasja käigus teda kõnesoleva brošüüri avaldamisega seoses presidendi füüsilises ründamises, mis on karistatav vähemalt viieaastase vangistusega; märgib, et kuigi Ankara 18. kriminaalkohus loobus sellest kohtuasjast, on endiselt käimas kaks kohtuasja solvamise, vaenu õhutamise ja presidendi laimamise eest; on endiselt suures mures CHP Istanbuli organisatsiooni juhi Canan Kaftancıoğlu pideva poliitilise ja kohtuliku ahistamise pärast tema vastu algatatud kasvava arvu kohtuasjade tõttu; mõistab hukka kassatsioonikohtu hiljutise otsuse jätta jõusse kolm talle määratud viiest karistusest, mille pikkus on kokku 4 aastat ja 11 kuud vangistust, ning määrata Canan Kaftancıoğlule poliitiline keeld; väljendab muret selle pärast, et Türgi Rohelise Erakonna registreerimisega on meelevaldselt venitatud, kuigi erakond esitas Türgi siseministeeriumile erakonna registreerimise taotluse selle moodustamise kuupäeval 2020. aasta septembris, kuid seni ei ole asjakohast dokumenti väljastatud;

25.  taunib opositsiooniliste parlamendiliikmete parlamentaarse staatuse korduvat tühistamist, mis kahjustab tõsiselt Türgi parlamendi kui demokraatliku institutsiooni mainet; tuletab sellega seoses meelde Euroopa Inimõiguste Kohtu hiljutist, 1. veebruari 2022. aasta otsust, mille kohaselt rikuti 40 HDP parlamendiliikme puutumatuse äravõtmisega 2016. aastal nende väljendus- ja kogunemisvabadust; jälgib murega HDP parlamendiliikme Diyarbakır Semra Güzeli juhtumit, keda süüdistatakse viis aastat tagasi tehtud piltide põhjal väidetavas „terroriorganisatsiooni kuulumises“ ja kelle seadusandja puutumatus võeti ära 1. märtsil 2022;

26.  mõistab taas hukka Türgi võimude otsuse tagandada kaheldavate tõendite alusel ametist üle 150 demokraatlikult valitud linnapea ja asendada nad keskvalitsuse poolt meelevaldselt valimisteta ametisse nimetatud usaldusisikutega; taunib asjaolu, et kohe pärast viimaseid kohalikke valimisi 31. märtsil 2019 tagandas valitsus Türgi kaguosas 65‑st demokraatlikult valitud HDP linnapeast ametist 48 ning asendas paljud neist oma usaldusisikutega; on kindlalt veendunud, et need ebaseaduslikud otsused õõnestavad demokraatiat kohalikul tasandil ja on otsene rünnak selle peamiste aluspõhimõtete vastu, jättes miljonid valijad ilma demokraatlikult valitud esindajatest; kutsub Türgit üles andma vallandatud linnapeadele tagasi nende ametikohad; kritiseerib teravalt Türgi valitsuse poliitilisi, seadusandlikke ja haldusmeetmeid opositsioonierakondade liikmetest linnapeade juhitud omavalitsuste tegevuse halvamiseks İstanbulis, Ankaras ja İzmiris;

27.  võtab teadmiseks hiljutised valimisreformid, mis võeti vastu ilma erakondadevahelise konsensuseta, ning valimiskünnise alandamise 10 %‑lt 7 %‑le, mis on endiselt liiga kõrge; võtab murega teadmiseks muudatused häältelugemise ja apellatsioonimenetluste eest vastutavate piirkondlike valimiskomisjonide valikumenetluses, kuhu seni kuulusid kõige kõrgemad kohtunikud, kuid kuhu nüüd valitakse loosiga; kordab oma üleskutset Türgile parandada valimiste laiemat keskkonda kogu riigis kõikidel tasanditel, tagades kõigile kandidaatidele ja erakondadele vabad ja õiglased tingimused ning järgides Veneetsia komisjoni ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni soovitusi;

28.  tunnistab, et Türgil on põhjendatud julgeolekuprobleemid ja õigus võidelda terrorismiga; rõhutab, et sellest hoolimata on see midagi, mida tehes tuleb austada täiel määral õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi; kordab, et mõistab kindlalt ja üheselt hukka 2002. aastal terroristlike organisatsioonide ELi nimekirja kantud Kurdistani Töölispartei (PKK) vägivaldsed terrorirünnakud; märgib, kui oluline on, et Türgi, EL ja selle liikmesriigid teeksid terrorismi, sealhulgas Daeshi vastases võitluses tihedat koostööd; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud jätkaksid pingutusi, et arendada ELiga terrorismi-, rahapesu- ja terrorismi rahastamise vastases võitluses tihedat koostööd ning viia oma terrorismi käsitlevad õigusaktid ja sellega seotud tavad kooskõlla Euroopa sätetega; võtab teadmiseks käimasolevad läbirääkimised isikuandmete vahetamist käsitleva rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks Europoli ning kuritegevuse ja terrorismi vastase võitluse eest vastutavate Türgi ametiasutuste vahel; väljendab lootust, et need läbirääkimised järgivad Euroopa andmekaitse ja põhiõiguste standardeid; kutsub veel kord Türgit üles viima oma andmekaitse õigusaktid vastavusse ELi standarditega, et oleks võimalik teha koostööd Europoliga ja tugevdada rahapesu, terrorismi rahastamise ja küberkuritegevuse vastases võitluses kasutatavaid õigusnorme;

29.  rõhutab, et terrorismivastased sätted on ikka veel liiga laialdased ja neid kasutatakse riigis meelevaldselt inimõiguste ja kriitiliste häälte, sealhulgas ajakirjanike, aktivistide ja poliitiliste oponentide mahasurumiseks, ning toonitab, et terrorismivastaste õigusaktide kuritarvitamisega vähendavad ametivõimud selle ähvardava ohu tõsidust; märgib, et sellega seoses esineb ikka veel kadunuks jääma sundimise juhtumeid; väljendab suurt muret siseministri otsuse pärast alustada eriuurimist İstanbuli linnavalitsuses rohkem kui 550 töötaja suhtes, kes on väidetavalt seotud terroristidega, samuti taasalustatud kohtuliku ahistamise pärast, mis on suunatud väljapaistva inimõiguste valdkonna advokaadi ja Inimõiguste Ühenduse (İHD) kaasesimehe Öztürk Türkdoğani vastu, kelle üle mõisteti Ankara peaprokuratuuri süüdistuse põhjal Ankara 19. kriminaalkohtus kohut ebaseaduslikku relvastatud organisatsiooni kuulumises, kuid kes mõisteti lõpuks õigeks;

30.  on endiselt sügavalt mures kurdide olukorra pärast riigis ning Türgi kaguosas inimõiguste, väljendusvabaduse ja poliitikas osalemise kaitse valdkonnas valitseva olukorra pärast; on eriti mures arvukate teadete pärast, mille kohaselt õiguskaitseametnikud, reageerides tegelikele ja väidetavatele julgeolekuohtudele Türgi kaguosas, piinavad ja väärkohtlevad kinnipeetavaid; mõistab hukka Türgi kaguosas silmapaistvate kodanikuühiskonna osalejate ja poliitiliste oponentide suhtes rakendatud politsei kinnipidamismeetmed ning kutsub Türgit üles tagama inimõiguste kaitsjate kaitse ja turvalisuse ning alustama viivitamatult antud juhtumite sõltumatut uurimist; mõistab hukka etniliste ja usuvähemuste rõhumise, sealhulgas asjaolu, et Türgi põhiseadusega on keelatud selliste rühmade nagu kurdi kogukond keelte kasutamine emakeelena hariduses ja kõigis avaliku elu valdkondades; kordab, et tegemist on rahvusvahelise õiguse rikkumisega, mis kaitseb üksikisikute õigust määratleda oma kuulumist mõnda rahvus- või usuvähemusse ja väljendada ennast selle vähemuse tavapärases keeles; rõhutab, et usaldatavat poliitilist protsessi kurdi probleemi rahumeelseks lahendamiseks on tingimata vaja jätkata, kaasates kõik asjaosalised ja demokraatlikud jõud;

31.  mõistab jõuliselt hukka väljaspool Türgit elavate Türgi kodanike sunniviisilised väljaandmised ja inimröövid, millega rikutakse õigusriigi põhimõtteid ja peamisi inimõigusi; nõuab tungivalt, et EL tegeleks selle murettekitava tavaga nii oma liikmesriikides kui ka kandidaatriikides ja assotsieerunud riikides; on mures Türgi valitsuse katsete pärast mõjutada Türgi diasporaa liikmeid ELis, eelkõige türklaste ja nendega seotud kogukondade eestseisuse (YTB) ja usuasjadega tegeleva Türgi-islami liidu (DITIB) kaudu, mis võivad häirida ELi demokraatlikke protsesse; mõistab sellega seoses hukka Türgi valitsusmeelse meedia hiljutised vastuvõetamatud rünnakud mitmete Rootsi poliitikute, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikme Evin Inciri vastu, mis sisaldavad väärinfot ja alusetuid süüdistusi, sealhulgas süüdistusi seotuse kohta terrorismiga; on endiselt mures selle pärast, et rassistlik paremäärmuslik liikumine Ülkü Ocakları, mida tuntakse rühmituse Hallid Hundid nime all ja mis on tihedalt seotud valitseva koalitsiooniparteiga Rahvusliku Liikumise Partei (MHP), levib mitte ainult Türgis endas, vaid ka ELi liikmesriikides; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid uuriksid võimalust keelustada selle rühmitusega seotud ühendused ELi riikides; kutsub liikmesriike üles jälgima tähelepanelikult selle organisatsiooni rassistlikku tegevust ja selle vastu võitlema, et vähendada tema mõju; kutsub Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni töörühmi üles dokumenteerima kahtlusi Türgi ELi vastu suunatud desinformatsiooni kohta, eelkõige Aafrikas, Lääne‑Balkani riikides, Lähis‑Idas ja Põhja‑Aafrikas, ning esitama oma järeldused Euroopa Parlamendile; väljendab muret selle pärast, et Türgis elavaid uiguure ähvardab endiselt kinnipidamise ja väljasaatmise oht teistesse riikidesse, kes võivad nad seejärel üle anda Hiinale, kus neid tõenäoliselt rängalt taga kiusatakse; kutsub Türgi ametiasutusi peatama väljaandmislepingu ratifitseerimise Hiinaga;

32.  väljendab muret selle pärast, et Türgi keeldub rakendamast Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise komitee soovitusi; kutsub Türgit üles järgima piinamise suhtes täisleppimatuse poliitikat ning uurima nõuetekohaselt pidevaid ja usaldusväärseid teateid piinamise, väärkohtlemise ja ebainimliku või alandava kohtlemise kohta kinnipidamise, ülekuulamise või vahistamise ajal, et teha lõpp karistamatusele ja võtta süüdlased vastutusele; tunneb heameelt vanglaid käsitleva õigusakti muutmise üle, millega asendati „alastiolekus läbiotsimine“ „põhjaliku läbiotsimisega“, ning kutsub Vanglate ja Kinnipidamiskohtade Peadirektoraadi direktorit tagama selle täieliku rakendamise, „austades inimväärikust ja au“, nagu on sätestatud muudetud õigusaktis, sest ikka veel on saadud usaldusväärseid vihjeid sellise tava jätkumisest, sealhulgas vanglaid külastavate alaealiste puhul; väljendab sügavat muret Türgi ülerahvastatud vanglates valitseva hügieeni- ja sanitaarolukorra pärast, mis suurendab vangidele COVID‑19 pandeemiaga seotud surmaohtu; on sügavalt mures ka vangide ravi saamise ja külastusõigusele kehtestatud meelevaldsete piirangute pärast; rõhutab, et Türgi inimõiguste ühenduse (IHD) andmetel on praegu 1 605 haiget vangi, kellest 604 on raskelt haiged; mõistab hukka endise parlamendiliikme Aysel Tuğluki jätkuva vangistuse, vaatamata tema raskele tervislikule seisundile, mida kinnitasid meditsiiniaruanded, mille riiklik kohtumeditsiini nõukogu (ATK) hiljem kõrvale heitis; nõuab tungivalt Aysel Tuğluki viivitamatut vabastamist; on šokeeritud rasedate ja äsja sünnitanud naiste vahistamise teadetest ning kutsub Türgit üles neid vabastama ja lõpetama naiste vahistamise vahetult enne või kohe pärast sünnitust; on mures HDPsse kuuluva parlamendiliikme Ömer Faruk Gergerlioğlu ahistamise pärast, sest teda takistati hiljuti välismaale reisida, samuti Kandıra peaprokuratuuri alustatud uurimise pärast – selle juhtumi uurimisest loobuti hiljuti – kus teda süüdistati pärast Aysel Tuğluki vabastamise nõudmist „riigi ja selle organite solvamises“, „eksperdi mõjutamises“ ning „kuritegevuse ja kurjategijate kiitmises“;

33.  on šokeeritud ombudsmani täielikust vaikimisest, vaatamata tõsisele põhiõiguste olukorrale riigis, mida on kirjeldatud eespool; kutsub Türgi peaombudsmani tagama, et tema institutsioon tooks kasu Türgi kodanikele ja tegutseks aktiivselt õiguskaitsevahendite leidmisel, nagu see on ette nähtud institutsiooni eesmärkides; peab kahetsusväärseks, et ei ombudsman ega Türgi Inimõiguste ja Võrdõiguslikkuse Instituut, mis on riigi kaks peamist inimõiguste institutsiooni, ole tegevuslikult, struktuuriliselt ega rahaliselt sõltumatud; nõuab tungivalt, et Türgi ametivõimud võtaksid asjakohaseid meetmeid, et tagada nimetatud institutsioonide vastavus Pariisi põhimõtetele ja komisjoni soovitusele võrdõiguslikkusega tegelevaid asutusi käsitlevate standardite kohta(13); peab kahetsusväärseks asjaolu, et Türgi Inimõiguste ja Võrdõiguslikkuse Instituudi mõned liikmed on näidanud oma negatiivset suhtumist peamistesse inimõigustesse, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus, naiste õigused, LGBTIQ kogukonna liikmete õigused, ning avaldanud toetust Türgi väljaastumisele Istanbuli konventsioonist; kutsub Türgi parlamendi inimõiguste uurimiskomisjoni kasutama täiel määral oma ulatuslikke volitusi riigis toimunud inimõiguste rikkumiste uurimiseks ja süüdlaste leidmiseks ning esitama õigusaktide muutmise ettepanekuid, et tagada riigisiseste õigusaktide vastavus rahvusvahelistele inimõigustealastele konventsioonidele, millega Türgi on ühinenud;

34.  tuletab meelde, et ametiühingute vabadus ja sotsiaaldialoog on pluralistliku ühiskonna arengu ja jõukuse jaoks üliolulised; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et töö- ja ametiühinguõiguste puhul esineb pidevalt seadusandlikke puudujääke, ning rõhutab, et organiseerumisõigus, kollektiivläbirääkimiste õigus ja streigiõigus on töötajate põhiõigused; on mures ka ametühingute suure diskrimineerimise pärast tööandjate poolt ning ametühingujuhtide ja -liikmete vallandamise, ahistamise ja vangistamise pärast, mida mõne ametiühingu puhul endiselt ette tuleb; on mures ka organiseeruda üritavate töötajate süstemaatilise vallandamise pärast; kutsub Türgi ametivõime üles viima end vastavusse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhistandarditega, mida riik on kohustunud järgima, kõrvaldama takistused, mis piiravad ametiühingute õiguste kasutamist, ning kasutama tõhusalt sotsiaaldialoogi, sealhulgas COVID‑19 sotsiaal‑majanduslike taastamismeetmete puhul;

ELi ja Türgi laiemad suhted ning Türgi välispoliitika

35.  hindab kõrgelt Türgi ametivõimude selget toetust Ukraina sõltumatusele, suveräänsusele ja territoriaalsele puutumatusele ning peab väga kiiduväärseks, et Türgi on Venemaa Ukraina-vastase õigustamatu invasiooni ja sõjalise agressiooni hukka mõistnud; rõhutab, et ELi ja Türgi vaheline välis- ja julgeolekupoliitiline koostöö on praegusel keerulisel ajal eluliselt oluline, ning väljendab sellega seoses heameelt Türgi selge NATOt ja ELi toetava hoiaku üle; rõhutab, et Türgi on NATO liige ja Euroopa strateegiline partner, kellega ELil on olulised ühised huvid; tunnustab Türgi otsust toetuda 1936. aasta Montreaux konventsioonile ja nõuda, et Musta mere ääres asuvate ja mitteasuvate riikide laevad ei tohi Türgi väinadest läbi sõita; tunneb lisaks heameelt Türgi jätkuva finants- ja humanitaarabi üle Ukrainale ning Türgi valitsuse avatud valmisoleku üle tegutseda konflikti osapoolte vahel vahendajana; kutsub Türgit üles ühinema ELi sanktsioonide ja piiravate meetmetega, mis on kehtestatud nende Venemaa ja Valgevene ametivõimude ja üksikisikute suhtes, kes vastutavad Ukraina‑vastase ebaseadusliku agressiooni ja korduvate rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest, mis sõja algusest saadik aset on leidnud; rõhutab sellega seoses oma ootust, et Türgi väldib vastavalt oma seisukohale Venemaa Ukraina vastase agressiooni kohta Venemaa kapitali ja investeeringute turvapaigaks saamist, mis tähendaks selget ELi sanktsioonidest kõrvalehoidmist; ärgitab Türgit sulgema Venemaa lennukitele oma õhuruumi;

36.  kiidab pingutusi, mida Türgi teeb, et jätkata maailma suurima pagulaste kogukonna vastuvõtmist; peab sellega seoses kiiduväärseks, et EL rahastab Türgis jätkuvalt pagulasi ja vastuvõtvaid kogukondi, ning väljendab oma kohustust säilitada see toetus ka tulevikus; palub komisjonil tagada täielik läbipaistvus ja täpsus Türgi pagulasrahastu õigusjärglaselt rahaliste vahendite eraldamisel, tagades, et need vahendid antakse eelkõige otse pagulastele ja vastuvõtvatele kogukondadele ning et neid haldavad organisatsioonid, mis tagavad aruandekohustuse täitmise ja läbipaistvuse; toetab ELi ja Türgi vahelise pagulaste ja rändealase koostöö objektiivset hindamist ning rõhutab, kui oluline on, et mõlemad pooled täidaksid oma kohustusi, mis tulenevad ELi‑Türgi 2016. aasta ühisavaldusest ning ELi‑Türgi tagasivõtulepingust kõigi liikmesriikide suhtes, sealhulgas Kreeka saartelt tagasipöördujate tagasivõtmise taasalustamine, mis katkes 2020. aasta märtsis, ning vabatahtliku humanitaarpõhjustel vastuvõtmise kava aktiveerimine; rõhutab, et ELi ja Türgi avalduse rakendamine peab rajanema põhivabaduste austamisel; kiidab väga Türgi kodanikuühiskonda ja kohalikke omavalitsusi pagulaste integreerimisel tehtud äärmiselt olulise töö eest; toetab teatavate vähekaitstud rühmade paremat ja suuremat juurdepääsu kaitseteenustele; kutsub Türgi valitsust üles parandama Süüria pagulaste juurdepääsu tööturule ja võtma meetmeid Türgis sündinud Süüria laste kodakondsusetuse ohu vältimiseks; tunnistab, et Türgi on rändealase surve all, kuid on kindlalt vastu Türgi valitsuse katsetele kasutada migrante poliitikavahendina; on mures jätkuvate teadete pärast afgaanide ja teiste piiriületamise katsel kinni peetud inimeste kiire tagasitõrjumise ja meelevaldse väljasaatmise pärast Süüriasse; mõistab hukka pagulaste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja pagulaste inimõiguste rikkumise Türgis; rõhutab, et pagulaste tagasisaatmine peaks toimuma üksnes vabatahtlikkuse alusel ja turvaliselt, ning nõuab tungivalt, et Türgi tagaks rahvusvahelistele ja riiklikele organisatsioonidele parema juurdepääsu väljasaatmiskeskustele, et toimuvat jälgida ja tagasi saadetavaid abistada; märgib murega märke kasvavatest rassistlikest ja ksenofoobsetest rünnakutest välismaalaste vastu, samuti pagulasvastase narratiivi kasutamisest ja kasvavast immigratsioonivastasest meeleolust Türgi poliitikas ja ühiskonnas; märgib, et 2021. aastal registreeriti Küprosel varjupaigataotluste arvu jätkuv suurenemine, ja tuletab meelde Türgi kohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et vältida Türgist ELi viivate uute ebaseaduslike mere- või maismaateede loomist;

37.  kordab oma toetust praegusele tolliliidule ja kutsub Türgit üles täitma oma kohustusi, sealhulgas kõrvaldama vaba liikumise mittetariifsed tõkked; usub, et kaubandussuhete tugevdamine tooks Türgi ja ELi kodanikele konkreetset kasu, ja toetab seetõttu komisjoni ettepanekut alustada läbirääkimisi vastastikku kasuliku tolliliidu ajakohastamise üle koos tõhusa ja mõjusa vaidluste lahendamise mehhanismiga; hoiatab siiski, et tolliliidu moderniseerimise tingimuseks peavad olema inimõiguste ja põhivabadustega seotud tingimuste kindel täitmine, rahvusvahelise õiguse austamine ja heanaaberlikud suhted, ning et tolliliidu muutmine on võimalik ainult juhul, kui Türgi rakendab Ankara lepingu lisaprotokolli täielikult, st kõikidele liikmesriikidele ning ilma piirangute ja diskrimineerimiseta; rõhutab, et mõlemad pooled peavad demokraatliku tingimuslikkuse nõuet läbirääkimiste algusest peale täielikult arvesse võtma, sest parlament ei anna ilma nendes küsimuses tehtud edusammudeta lõplikule kokkuleppele oma nõusolekut;

38.  märgib, et viisanõude kaotamine oleks oluline samm inimestevaheliste kontaktide hõlbustamise suunas ning see oleks Türgi kodanikele, eelkõige üliõpilastele, teadlastele, ettevõtjate esindajatele ja ELi liikmesriikides peresidemeid omavatele inimestele väga oluline; kordab oma toetust viisanõudest loobumisele, kui selle eelduseks olevad tingimused on täidetud, ning ärgitab Türgi valitsust ühtlustama oma viisapoliitikat ELi omaga ja täielikult täitma viisanõudest loobumise tegevuskavas osutatud 72 kriteeriumi kõikide liikmesriikide suhtes mittediskrimineerival viisil; rõhutab, et Türgi on teinud kuue seni täitmata tingimuse täitmisel väga vähe tegelikke edusamme; märgib, et uues inimõiguste tegevuskavas on ette nähtud, et ülejäänud tingimused täidetakse kiiremini; rõhutab, et põhiõiguste ja -vabaduste tagamise küsimuses on oluliseks tingimuseks Türgi terrorismivastaste õigusaktide ja andmekaitseseaduse läbivaatamine;

39.  peab kahetsusväärseks, et volinik Olivér Varhélyi tegi hiljuti komisjoni naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraadis (DG NEAR) ümberkorraldusi, mille järel Türgi eest vastutav üksus integreeriti lõunanaabruse eest vastutavate üksustega; on seisukohal, et see samm, mis on väidetavalt tehtud sisekorralduse tõhususe ja sidususe nimel, on tõsine poliitiline viga, mida on teravalt kritiseerinud mitte ainult Türgi valitsus, vaid ka kõik Türgi Euroopa-meelsed osalejad;

40.  väljendab heameelt Türgi valitsuse otsuse üle ratifitseerida Pariisi kliimakokkulepe, tema lubaduse üle saada 2053. aastaks CO2‑neutraalseks ning tema teate üle, et ta kavatseb kohanduda Euroopa rohelise kokkuleppega; on seisukohal, et Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamine on ELi ja Türgi jaoks oluline võimalus viia oma kaubandus- ja kliimapoliitika vastavusse, ning kutsub ELi sellega seoses üles Türgit kaugelevaatavate kliimakaitsemeetmete rakendamisel tihedalt koordineerima ja toetama; märgib, et ELi ametitel ja tööstusliitudel võib olla ELi ja Türgi rohepöörde alases koostöös toetav roll; kutsub Türgit üles jätkama edusamme oma õigusaktide keskkonda ja kliimameetmeid käsitlevate ELi direktiivide ja õigustikuga vastavusse viimisel; kutsub Türgi valitsust üles võtma seoses oma teadaandega järelmeetmeid ning töötama välja riikliku strateegia ja tegevuskava CO2 heite sisuliseks vähendamiseks; tunnustab keskkonnaga seotud õiguste kaitsjate tööd ja hoiatab suurte avaliku taristu projektide tõsise keskkonnamõju eest; võtab teadmiseks Istanbuli kanali ehitamise alguse eelmisel aastal ning rõhutab keskkonnakaitsjate ja keskkonnainseneride koja hoiatusi, et kanaliga ohustatakse Istanbuli habrast veevarustust ja kahjustatakse ümbritsevat ökosüsteemi, sealhulgas looduslikku tasakaalu Musta mere ja Marmara mere vahel; kutsub Türgi ametivõime üles võtma viivitamata meetmeid Marmara mere kaitsmiseks ja keelama kõik taristuprojektid, mis võiksid selle veekogu reostamist veelgi suurendada; väljendab sellega seoses heameelt Türgi valitsuse otsuse üle anda Marmara merele keskkonnakaitse eristaatus; kordab oma üleskutset, et Türgi valitsus peataks Akkuyu tuumaelektrijaama väljaehitamise plaanid ja konsulteeriks Akkuyu tuumajaama edasise arendamise üle naaberriikide valitsustega, kuna objekt asub piirkonnas, kus esineb tugevaid maavärinaid, ning kujutab endast seetõttu suurt ohtu mitte ainult Türgile, vaid kogu Vahemere piirkonnale;

41.  tunnistab, et Türgi saab viia ellu omaenda välispoliitikat kooskõlas oma huvide ja eesmärkidega, kuid eeldab, et seda poliitikat kaitstakse rahvusvahelisel õigusel põhineva diplomaatia ja dialoogi kaudu ning et kandidaatriigina ühtlustab Türgi selle üha enam ELi omaga; on seisukohal, et ELi ja Türgi vaheline välis- ja julgeolekupoliitika alane koostöö on äärmiselt oluline ning et ELi tõhusate tulevaste julgeolekustruktuuride jaoks on eriti naabruspiirkonnas vaja teha Türgiga strateegilist koostööd ja parandada kommunikatsiooni; on veendunud, et EL ja Türgi saavad teha suuremat koostööd mitmes välispoliitilises küsimuses, näiteks seoses Ukraina ja Afganistaniga; tuletab ühtlasi meelde, et EL ja NATO on rahvusvahelises julgeolekukoostöös endiselt Türgi kõige usaldusväärsemad pikaajalised partnerid, ning kutsub Türgit üles säilitama välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas poliitilist sidusust, võttes arvesse oma rolli NATO liikmena ja ELi kandidaatriigina; kutsub Türgi valitsust üles käsitlema Soome ja Rootsi NATO liikmeks astumise taotlust heauskselt, tegema konstruktiivseid jõupingutusi, et lahendada võimalikud lahendust vajavad probleemid kooskõlas ELi väärtuste ja õiguslike nõuetega ning hoiduma selles protsessis tarbetu surve avaldamisest; peab sellega seoses kahetsusväärseks asjaolu, et kõigist kandidaatriikidest on Türgi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga (ÜJKP) kõige vähem ühtlustatud (14 %), ning kordab oma üleskutset Türgile see suundumus prioriteetse ülesandena ümber pöörata, võttes arvesse ühismeetmete suurt potentsiaali seoses erinevate probleemidega piirkonnas ja kogu maailmas; märgib sellega seoses murelikult, et Türgi välispoliitika on viimastel aastatel olnud vastuolus ELi ÜVJP prioriteetidega, sealhulgas mis puudutab Kaukaasiat, Süüriat, Liibüat ja Iraaki;

42.  peab kiiduväärseks Türgi ja Armeenia hiljutist lähenemist ning otsust alustada kahepoolset suhtlemist, määrata ametisse eriesindajad ja taastada riikide vahel lennuühendus; peab seda püüet väga positiivseks arenguks, millel on positiivne mõju piirkonna jõukusele ja julgeolekule; julgustab kumbagi poolt neid pingutusi jätkama, et oma suhted täielikult normaliseerida, ning nõuab, et EL toetaks seda protsessi aktiivselt; ergutab Türgit sillutama teed Türgi ja Armeenia rahvaste tõelisele leppimisele, sealhulgas Armeenia genotsiidi puudutava vaidluse lahendamisele, ning täielikult täitma oma kohustust kaitsta Armeenia ja muud kultuuripärandit; loodab, et see toob kaasa suhete üldise normaliseerumise Lõuna-Kaukaasias; peab ka kiiduväärseks, et Türgi teeb diplomaatilisi pingutusi suhete normaliseerimiseks mitme Lähis‑Ida riigi ja eriti Iisraeliga; julgustab Türgit veel kord, et ta tunnistaks Armeenia genotsiidi;

43.  märgib, et vaatamata mõningatele olukorra deeskaleerumise märkidele Vahemere idaosas pärast viimast aruannet Türgi kohta, on hiljuti täheldatud uut järsku teravnemist; on täielikult teadlik asjaolust, et mis tahes positiivset dünaamikat on lihtne igal hetkel muuta, kui selle aluseks olevad probleemid jäävad lahendamata; taunib sellega seoses Türgi ametnike hiljutisi avaldusi, milles vaidlustatakse Kreeka suveräänsus mõne oma saare suhtes, kuna see on kahjulik ja kahjustab piirkonna julgeolekukeskkonda; nõuab taas tungivalt, et Türgi ja kõik sidusrühmad osaleksid heas usus vaidluste rahumeelses lahendamises ning hoiduksid mis tahes ühepoolsest tegevusest või ähvardustest; nõuab eelkõige jätkuvalt, et kõik asjaosalised osaleksid tõeliselt kollektiivselt, heas usus ning kooskõlas rahvusvaheliste reeglite ja põhimõtetega läbirääkimistes majandusvööndite ja mandrilava piiritlemise üle; mõistab sellega seoses hukka Küprose Vabariigi piiritletud majandusvööndis vaatlusi teostavate uurimislaevade ahistamise Türgi sõjalaevade poolt; mõistab ka hukka Kreeka riikliku õhuruumi rikkumise Türgi poolt, sealhulgas lennud üle asustatud alade ja territooriumi, kuna selline tegevus rikub nii ELi liikmesriikide suveräänsust kui ka suveräänseid õigusi ning on vastuolus rahvusvahelise õigusega; väljendab täielikku solidaarsust Kreekaga ja Küprose Vabariigiga; kinnitab veel kord Küprose Vabariigi õigust sõlmida oma majandusvööndi kohta kahepoolseid lepinguid ning uurida ja kasutada oma loodusvarasid täielikus kooskõlas rahvusvahelise õigusega; väljendab kahetsust, et Türgi Suure Rahvuskogu poolt 1995. aastal kuulutatud casus belli ähvardust Kreeka vastu ei ole siiani tühistatud; tunneb heameelt Kreeka ja Türgi ettevalmistavate kõneluste jätkumise üle, mille eesmärk on käsitleda mandrilava ja majandusvööndi piiritlemist kooskõlas rahvusvahelise õigusega; kordab oma üleskutset, et Türgi valitsus allkirjastaks ja ratifitseeriks ÜRO mereõiguse konventsiooni, mis on Euroopa Liidu õigustiku osa; toetab Küprose Vabariigi valitsuse kutset Türgile pidada heas usus läbirääkimisi mõlema riigi ranniku merepiiride üle või pöörduda Rahvusvahelise Kohtu poole, ning kutsub Türgit üles Küprose kutset vastu võtma; väljendab heameelt Türgi panuse üle gaasivarustuskindluse tagamisse, mille käigus ühendati Anatoolia torujuhe (TANAP) valminud Aadria mere torujuhtmega (TAP); kordab oma toetust Euroopa Ülemkogu ettepanekule korraldada Vahemere idaosa käsitlev mitmepoolne konverents ning rõhutab, et roheline kokkulepe ja energiasüsteemi ümberkujundamine võivad pakkuda olulisi võimalusi koostööl põhinevate, kestlike ja kaasavate energialahenduste saavutamiseks Vahemere idaosas; nõuab, et Vahemere idaosa muudetaks rohelise kokkuleppe välismõõtme tõeliseks katalüsaatoriks;

44.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et Küprose probleem on endiselt lahendamata, ning rõhutab, et ÜRO Julgeolekunõukogu asjaomaste resolutsioonidega kooskõlas oleval ja kokkulepitud ajakavas elluviidaval lahendusel saab olema positiivne mõju Türgi suhetele ELiga; kinnitab veel kord jõuliselt oma seisukohta, et ainus kestlik lahendus Küprose probleemile on ÜRO raamistikus leitav õiglane, terviklik ja elujõuline lahendus, sealhulgas selle välisaspektides, mis põhineb kahest kogukonnast ja kahest tsoonist koosneval föderatsioonil, millel on üks rahvusvaheline juriidiline isik, üks suveräänsus ja üks kodakondsus ja mida iseloomustab poliitiline võrdsus, nagu on ette nähtud ÜRO Julgeolekunõukogu asjaomastes resolutsioonides ning mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja järgib põhimõtteid, millel liit rajaneb; taunib asjaolu, et Türgi valitsus on loobunud lahenduse kokkulepitud alusest ja ÜRO raamistikust, et kaitsta omaette kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevat lahendust Küprosel; kutsub Türgit üles loobuma sellest vastuvõetamatust ettepanekust kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse kohta; kutsub lisaks Türgit üles viima oma väed Küproselt välja ja hoiduma mis tahes ühepoolsetest sammudest, mis süvendaksid saare püsivat jagunemist, ning meetmetest, mis muudaksid demograafilist tasakaalu; mõistab hukka nn majandus- ja finantsprotokolli allkirjastamise Türgi ja Küprose valitsuse kontrolli alt välja jäävate alade vahel; mõistab hukka asjaolu, et Türgi rikub endiselt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 550(1984) ja 789(1992), milles kutsutakse Türgit üles viima Varosha piirkond ÜRO ajutise juhtimise all üle selle seaduslikele elanikele, toetades Varosha linna avamist üldsusele; on seisukohal, et see samm õõnestab vastastikust usaldust ja seega väljavaadet jätkata otsekõnelusi Küprose probleemile tervikliku lahenduse leidmiseks; on tõsiselt mures hiljutise uue ebaseadusliku tegevuse pärast Varosha eraldatud alal seoses ranna uue osa avamisega ning eelnimetatud majandus- ja finantsprotokolli äsjase allkirjastamise pärast, mille kaudu Türgi rahastab Varosha ülesehitamise projekte; kutsub Türgi valitsust üles pöörduma tagasi ÜRO formaadil põhineva dialoogi juurde, mis on ainus elujõuline tee leppimise suunas; nõuab tungivalt, et läbirääkimisi Küprose taasühendamise üle alustataks ÜRO peasekretäri egiidi all võimalikult kiiresti uuesti sealt, kus need 2017. aastal Crans‑Montanas pooleli jäid; kordab oma üleskutset Türgile täita oma kohustus rakendada täielikult ja mittediskrimineerivalt Ankara lepingu lisaprotokoll kõikide liikmesriikide, kaasa arvatud Küprose Vabariigi suhtes; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Türgi ei ole oma suhete normaliseerimises Küprose Vabariigiga seni edu saavutanud; rõhutab asjaolu, et koostöö kõigi ELi liikmesriikidega, sealhulgas Küprose Vabariigiga, on sellistes valdkondades nagu justiits- ja siseküsimused ning lennundusõigus ja lennuliiklusside endiselt väga oluline;

45.  kutsub Türgit üles andma Küprose türgi kogukonnale vajaliku ruumi, et nad saaksid tegutseda vastavalt oma saare õiguspärase kogukonna rollile, mis on Küprose Vabariigi põhiseadusega tagatud õigus; kutsub komisjoni üles suurendama pingutusi Küprose türgi kogukonnaga suhtlemisel, tuletades meelde, et tema koht on Euroopa Liidus; nõuab, et kõik asjaosalised oleksid kogukondade ühendamisel julgemad; rõhutab, et pärast Küprose probleemi terviklikku lahendust on vaja rakendada ELi õigustikku kogu saarel, ning toonitab ühtlasi, et Küprose Vabariik peab tegema suuremaid pingutusi, et hõlbustada Küprose türklaste koostööd ELiga; tunnustab teadmata kadunud isikutega tegeleva kahe kogukonna komitee olulist tööd ja kordab oma tunnustust selle eest, et pärast pandeemia halvimat etappi tagab Türgi sellele komiteele järk-järgult taas juurdepääsu asjaomastele kohtadele, sealhulgas sõjaväealadele; kutsub Türgit üles suurendama pingutusi, et anda oma sõjaväearhiividest olulist teavet ja ligipääs tunnistajatele suletud piirkondades; kutsub Türgit üles tegema asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige Euroopa Nõukoguga koostööd kultuuripärandiga kaubitsemise ja kultuuripärandi tahtliku hävitamise ennetamisel ja sellega võitlemisel;

46.  kordab oma hukkamõistu Türgi sõjalisele sekkumisele Süürias, mis kujutab endast rahvusvahelise õiguse rikkumist ning õõnestab kogu piirkonna stabiilsust ja julgeolekut; kutsub Türgit üles lõpetama Põhja‑Süüria ja Afrini ebaseaduslikku okupatsiooni ning kordab, et välisriigis toimuvat ühepoolset sõjategevust ei saa õigustada julgeolekukaalutlustega; mõistab hukka asjaolu, et Türgi ja kohalikud Süüria rühmitused rikuvad Türgi okupeeritud aladel karistamatult tsiviilisikute õigusi ja piiravad nende vabadusi; mõistab hukka Süüria pagulaste ebaseadusliku viimise Põhja‑Süüriasse, et muuta Süürias peamiselt kurdi alade demograafilist profiili; mõistab hukka asjaolu, et Türgi viib jätkuvalt Süüria kodanikke ebaseaduslikult Türki, et anda nad terrorismisüüdistuste alusel kohtu alla, kusjuures see võib päädida eluaegse vanglakaristusega; mõistab hukka jätkuvad Türgi rünnakud ja jätkuva sõjalise kohaloleku Iraagi territooriumil, eelkõige rünnakud jeziidi enamusega Sinjari piirkonnas, mis takistavad 2014. aastal Daeshi eest põgenenud jeziidide ja kristlaste tagasipöördumist;

47.  kutsub Türgit üles pühenduma jätkuvalt Liibüa konflikti rahumeelsele lahendamisele ÜRO egiidi all; märgib, et jätkuv välissekkumine Liibüas takistab tõsiselt ÜRO juhitava Berliini protsessi rakendamist; kutsub Türgit üles täielikult järgima ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestatud relvaembargot, tegema täielikku koostööd ELi Vahemere mereväe operatsiooniga (EUNAVFOR MED) IRINI ning võimaldama tõhusat koostööd nimetatud operatsiooni ja NATO operatsiooni Sea Guardian vahel; kordab oma hukkamõistu kahe vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamisele Türgi ja Liibüa vahel, mis käsitlevad igakülgset julgeoleku- ja sõjalist koostööd ning merepiirkondade piiritlemist, mis on omavahel seotud ja millega rikutakse selgelt nii rahvusvahelist õigust kui ka asjaomaseid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ning ELi liikmesriikide suveräänseid õigusi; kutsub Türgit üles võtma konstruktiivsemat lähenemisviisi Somaalia stabiliseerimiseks ning suurendama sellealast poliitilist ja operatiivset koordineerimist ELiga;

ELi ja Türgi suhete tulevik

48.  rõhutab, et demokraatia, õigusriik ja põhiõigused peaksid jääma ELi ja Türgi suhete keskmesse mis tahes raamistikus, mis peaks rajanema kindlalt rahvusvahelise õiguse, mitmepoolsuse ja heanaaberlike suhete põhimõtetele; kinnitab veel kord, et ühinemisprotsess ja selle väärtuspõhine lähenemisviis on ELi ja Türgi suhete peamine raamistik, kuna see on endiselt kõige jõulisem vahend, mis võimaldab avaldada normatiivset survet, ning parim raamistik Türgi ühiskonna demokraatlike ja Euroopa-meelsete püüdluste säilitamiseks ning ELile lähenemise toetamiseks; märgib, et praeguses etapis ei leia Euroopa Parlament argumente, et muuta oma tingimuslikku seisukohta Türgiga peetavate ühinemisläbirääkimiste ametliku peatamise kohta; märgib, et otsusega eirata avalikult Osman Kavala ja teistes kohtuasjades tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu siduvaid otsuseid on praegune Türgi valitsus teadlikult lammutanud kõik püüdlused taasavada praegustel asjaoludel ühinemisprotsess ELiga; ergutab mõlemat poolt vaatama ulatusliku kõrgetasemelise dialoogi kaudu läbi oma suhete praegune seis ja uurima ühinemisprotsessiga paralleelseid lisavõimalusi, näiteks ajakohastatud assotsieerimislepingu kaudu, et luua taas uuendatud, tasakaalustatud ja vastastikune partnerlus, mis rajaneb tugevalt demokraatiale, õigusriigi põhimõttele ning põhiõigustele ja -vabadustele;

49.  märgib, et praegune ELi ja Türgi suhete olukord võib anda mitterahuldavaid tulemusi; nõuab suhete uut tasakaalustamist, tuginedes vastastikustest huvidest lähtuva koostöö kindlale alusele ning suurendades usaldust, et lahendada usalduse puudumise probleem, hoidudes samas ühepoolsetest meetmetest ja vaenu õhutavatest avaldustest;

50.  on veendunud, et EL peaks jätkama Türgiga kõigi dialoogi, ühise arusaamise ja seisukohtade lähendamise võimaluste kasutamist; kutsub Türgit üles alustama konstruktiivset ja heauskset dialoogi, sealhulgas välispoliitika küsimustes, kus Türgi ja EL on olnud vastandlikel seisukohtadel, et leida taas ühine alus ja ühine arusaam ELiga, taasalustada dialoogi ja koostööd heanaaberlike suhete valdkonnas ning taaskäivitada Türgi reformiprotsess; märgib, et ELi institutsioonide erisuguste prioriteetide tõttu, mis on sätestatud ELi ja Türgi suhteid reguleerivates kehtivates raamistikes, on väga keeruline leida tõhusat viisi edasi liikuda; mõistab hukka asjaolu, et ELis puudub Türgi suhtes pikaajaline strateegia, sidus poliitika ja järjekindel juhtimine; kutsub komisjoni presidenti, Euroopa Ülemkogu eesistujat ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat näitama üles tugevamat, strateegilist ja väärtustel põhinevat juhtimist koos asjakohase aruandekohustusega Euroopa Parlamendi ees; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid sõnastaksid selles küsimuses sidusa ja ühtlustatud lähenemisviisi, kuna see puudutab üht meie suurimat naabrit ja tähtsamat partnerit, sealhulgas tihedat koostööd kõigi ELi institutsioonide vahel; kutsub Euroopa välisteenistust üles intensiivistama suhetes Türgiga Atlandi‑ülest dialoogi ja koostööd Joe Bideni administratsiooniga;

51.  on seisukohal, et suhete üldise seisu parandamiseks peavad mõlemad pooled järgima lugupidavat keelekasutust, tegema pingutusi eelarvamuste ja väärarusaamade kõrvaldamiseks ning võimaldama, et teise poole maine muutuks üldsuse silmis objektiivsemaks ja terviklikumaks, parandades teineteise kohta tekkinud halvemat ettekujutust; kutsub sellega seoses komisjoni üles käivitama Türgi ühiskonna suhtes teavituspoliitikat, mille eesmärk on suurendada teadlikkust EList; rõhutab, et sõjakas, revisionistlik ja agressiivne retoorika ainult tugevdab mõlemal poolel äärmuslikke seisukohti ning vastanduv lähenemisviis on kasulik ainult neile, kes püüavad Türgit ja ELi üksteisest eemaldada;

52.  nõuab, et Türgi lõimitaks veelgi tihedamalt ELi tulevikku suunatud pikaajalistesse poliitilistesse tegevuskavadesse, mis käsitlevad olulist rohe- ja digipööret ning tervishoidu, ning kutsub komisjoni üles avatult kaaluma, milliseid muid poliitikavaldkondi võiks mõlemale poolele huvipakkuvaks pidada, et Türgit veelgi rohkem ELi väärtusahelatesse lõimida; tunneb heameelt Türgi ühiskonna jätkuva aktiivse osalemise üle ELi programmides, eelkõige hariduse, innovatsiooni, noorte ja spordi valdkonnas, mis tugevdavad inimestevahelisi partnerlusi ning aitavad rohe- ja digipööret ELi ja Türgi vahel sünkroniseerida; väljendab sellega seoses heameelt lepingute üle, millega Türgile antakse aastateks 2021–2027 programmidega „Euroopa horisont“ ja „Erasmus+“ ning Euroopa solidaarsuskorpusega assotsieerunud staatus; võtab teadmiseks, et komisjon on loonud Türgi investeerimisplatvormi; nõuab, et see platvorm oleks täielikult kooskõlas ELi poliitiliste prioriteetide ja tingimustega hiljuti loodud Euroopa Kestliku Arengu Fondi+ (EFSD+) raames, et teha kindlaks ja koordineerida Euroopa ja rahvusvaheliste finantsasutuste vahel asjakohaseid investeerimisvõimalusi nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, pidades silmas rohe- ja digipööret; rõhutab, et Euroopa Parlamendi tihe osalemine EFSD+ strateegianõukogus, mis vastutab investeeringute juhtimise ja EFSD+ investeerimissuundade loomise heakskiitmise eest, on äärmiselt oluline, et tagada selle protsessi demokraatlik järelevalve;

53.  väljendab heameelt selle üle, et Türgi Suur Rahvuskogu nõustus lõpuks korraldama ELi‑Türgi parlamentaarse ühiskomisjoni kohtumise, mis toimus 2022. aasta märtsis ja oli esimene selline kohtumine pärast 2018. aasta detsembrit; on endiselt seisukohal, et parlamentaarne dialoog on jätkuvalt ELi ja Türgi suhete oluline osa, ning väljendab lootust, et ELi-Türgi parlamentaarne ühiskomisjon jätkab uuesti nõuetekohast toimimist;

o
o   o

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, Türgi Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile, ning palub tõlkida käesolev resolutsioon türgi keelde.

(1) ELT L 330, 20.9.2021, lk 1. (2) ELT L 134, 7.5.2014, lk 3. (3) ELT L 291, 12.11.2019, lk 47. (4) ELT L 372 I, 9.11.2020, lk 16. (5) ELT L 400, 12.11.2021, lk 157. (6) ELT C 15, 12.1.2022, lk 81. (7) ELT C 99, 1.3.2022, lk 209. (8) ELT C 456, 10.11.2021, lk 247. (9) ELT C 425, 20.10.2021, lk 143. (10) ELT C 328, 6.9.2016, lk 2. (11) ELT C 132, 24.3.2022, lk 88. (12) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0466. (13) Komisjoni 22. juuni 2018. aasta soovitus (EL) 2018/951 võrdõiguslikkust edendavate asutuste suhtes kohaldatavate nõuete kohta (ELT L 167, 4.7.2018, lk 28).

Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta resolutsioon Euroopa välisteenistuse kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava kohta (2021/2102(INI))

P9_TA(2022)0223 A9-0084/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) V jaotist ning eriti selle artikleid 42 ja 43,

–  võttes arvesse liidu 2030. ja 2050. aasta CO2‑neutraalsuse eesmärke,

–  võttes arvesse 9. novembri 2020. aasta kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava,

–  võttes arvesse 5. oktoobri 2021. aasta kontseptsiooni kliimamuutuste ja julgeoleku integreeritud lähenemisviisi kohta,

–  võttes arvesse ELi keskkonnakaitse ja energia optimeerimise kontseptsiooni ELi juhitavate sõjaliste operatsioonide ja missioonide jaoks,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/697, millega luuakse Euroopa Kaitsefond(1), eelkõige selle põhjendust 60, milles sätestatakse 30 % suurune panus kliimameetmetesse, ja põhjendust 61, milles sätestatakse 7,5 % ja 10 % suurused iga-aastased kulutused bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastu kuni 2027. aastani,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“(2), eelkõige selle põhjendust 49, milles sätestatakse 30 % suurune panus kliimameetmetesse,

–  võttes arvesse komisjoni 8. juuli 2020. aasta teatist „Kliimaneutraalse Euroopa vesinikustrateegia“ (COM(2020)0301),

–  võttes arvesse NATO kliimamuutuste ja julgeoleku tegevuskava,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 2016. aasta juuni strateegiadokumenti „Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“ ja selle järelaruandeid,

–  võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi väliskonfliktide ja -kriiside puhul järgitava integreeritud lähenemisviisi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2018. aasta järeldusi naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 20. jaanuari 2020. aasta järeldusi kliimadiplomaatia kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 25. jaanuari 2021. aasta järeldusi kliima- ja energiadiplomaatia kohta – Euroopa rohelise kokkuleppe välismõõtme elluviimine,

–  võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2020. aasta ning 10. mai 2021. aasta järeldusi julgeoleku ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. juuni 2017. aasta ühisteatist „Vastupanuvõime strateegiline käsitlus ELi välistegevuses“ (JOIN(2017)0021),

–  võttes arvesse komisjoni 2020. aasta tegevusaruannet „Kaitsetööstus ja kosmos“,

–  võttes arvesse komisjoni 24. veebruari 2021. aasta teatist „Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise Euroopa kujundamine – ELi uus kliimamuutustega kohanemise strateegia“ (COM(2021)0082),

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 21. juuni 2021. aasta uuringuraportit kliimamuutuste kohta,

–  võttes arvesse NATO juhtide 2021. aasta juuni otsuseid kliima ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Sõjalise Nõukogu kliima- ja julgeolekunõukogu 2021. aasta juuni ülemaailmset kliima- ja julgeolekuaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Teadusnõukogu (ERC) ajavahemikuks 2016–2020 rahastatud projekti „BIOSEC“ 2021. aasta lõpparuannet „Biodiversity and Security“ (Elurikkus ja julgeolek),

–  võttes arvesse ADELPHI projekti „Weathering Risk: A Climate and Security Risk and Foresight Assessment“ (Riskide ületamine: kliima- ja julgeolekuriskide ja prognooside hindamine),

–  võttes arvesse ELi kaasrahastatud projekte, nagu „FREXUS: Improving security and climate resilience in a fragile context through the water-energy-food security Nexus’ in the Sahel region“ (FREXUS: julgeoleku ja kliimamuutustele vastupanuvõime parandamine ebakindlas kontekstis vee, energia ja toiduga kindlustatuse vastastikuse seotuse kaudu Saheli piirkonnas),

–  võttes arvesse ÜRO dokumente inimeste turvalisuse ja kaitsmise kohustuse kohta,

–  võttes arvesse 7. juuli 2021. aasta resolutsiooni ELi ja NATO koostöö kohta Atlandi‑üleste suhete valdkonnas(3),

–  võttes arvesse oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni kliimadiplomaatia kohta(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0084/2022),

A.  arvestades, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu seab Euroopa julgeolekukorrale pretsendenditu väljakutse ning avaldab liidu ja selle liikmesriikide kõikidele sektoritele survet muutuda tugevamaks, vastupidavamaks ja sõltumatumaks, eelkõige kaitse, julgeoleku, küberjulgeoleku ning elutähtsa taristu, aga ka energia, sealhulgas energiatõhususe valdkonnas;

B.  arvestades, et keskkonnategurid võivad mõjutada inimeste ja riigi julgeolekut erinevatel otsestel ja kaudsetel viisidel;

C.  arvestades, et kliimamuutused ja kliimaga seotud mõju, sealhulgas keskkonnaseisundi halvenemine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, metsade hävitamine, kõrbestumine, äärmuslikud ilmastikuolud, vee- ja toidunappus, õhusaaste ja loodusõnnetused soodustavad konfliktide ja kriiside teket ning ohustavad juba praegu kohalikku, piirkondlikku ja rahvusvahelist julgeolekut, stabiilsust ja rahu; arvestades, et kliimamuutused, mille tulemused on juba märgatavad ja mis prognooside kohaselt hakkavad keskpikas ja pikas perspektiivis kiirenema, on muutunud riskikordajaks, kuna need võivad kaasa aidata teatud olemasolevate kriisitegurite süvenemisele, mis on üha domineerivamad (nagu majandusliku ebavõrdsuse suurenemine või tugev poliitiline rõhumine), ning kujutavad endast uut julgeolekuprobleemi, mis koos hübriid- ja küberohtudega nõuab reageerimiseks piisavaid vahendeid;

D.  arvestades, et kliimamuutuste ja konfliktide vahelised seosed võivad olla keerulised ning kliimamuutuste konkreetne mõju konfliktidele on enamasti kontekstipõhine; arvestades, et on vaja toetada süstemaatilisemat ja ulatuslikumat teabevahetust ja vastastikust täiendavust kliimamuutuste ja julgeoleku vahelise seosega tegelevate teadusringkondade vahel;

E.  arvestades, et kliimamuutused on jätkuvalt rahu ja julgeoleku tegevuskava keskmes kui lõplik ohtu mitmekordistav tegur, mis süvendab olemasolevaid sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnariske, mis võivad rahutusi õhutada ja viia vägivaldsete konfliktideni; arvestades, et keskkonna- ja kliimamuutused ning nende tagajärjed koos muude teguritega pigem süvendavad juba olemasolevaid nõrku kohti, pingeid ja riske, mitte ei vallanda ega põhjusta ise riikidevahelisi või rahvusvahelisi konflikte; arvestades, et kliimamuutused võivad mõjutada inimeste julgeolekut erinevalt, sõltuvalt nende soost, sotsiaal-majanduslikust staatusest, vanusest, seksuaalsest sättumusest, etnilisest päritolust, usutunnistusest (või selle puudumisest), puudest jne; arvestades, et kliimamuutused avaldavad ebaproportsionaalselt suurt negatiivset mõju eelkõige tõrjutud rühmadele; arvestades, et kliimamuutustega seotud julgeolekuriskid mõjutavad eelkõige majanduslikult ebasoodsas olukorras olevaid elanikkonnarühmi ja neil on sotsiaal-majanduslik mõju; arvestades, et kliimamuutustel on negatiivne mõju kannatada saanud piirkondade kultuuri- ja looduspärandile;

F.  arvestades, et kliimakriis mõjutab nii inimeste kui ka riigi julgeolekut; arvestades, et kliimamuutused põimuvad mitmel viisil poliitilise, etnilise ja sotsiaal-majandusliku dünaamikaga ning on konfliktide otsene põhjus, kuna need suurendavad katastroofiohtu ja avaldavad täiendavat survet ökosüsteemidele, ohustades sellega inimeste elatusvahendeid, vee ja toiduga kindlustatust ning elutähtsaid taristuid, muu hulgas maakasutuse muutusele ja keskkonnaseisundi halvenemisele kaasaaitamise kaudu;

G.  arvestades, et merevee taseme tõus on juba põhjustanud üleujutusi ja sooldumist, mis kujutab endast suurt julgeolekuriski ja eksistentsiaalset ohtu madalatele rannikualadele ja saartele; arvestades, et Maailmapanga 2021. aasta ajakohastatud Groundswelli aruande kohaselt võivad kliimamuutused sundida 2050. aastaks 216 miljonit inimest oma riigi piires kolima; arvestades, et aruandes märgitakse ka, et kohesed ja konkreetsed meetmed võivad märkimisväärselt vähendada kliimaga seotud rände ulatust; arvestades, et veenappusel on mitmetahuline mõju inimeste turvalisusele ja sotsiaalpoliitilisele stabiilsusele; arvestades, et kliimamuutused mõjutavad veevarusid, eriti arenevates riikides, ning ülemaailmne nõudlus vee järele suureneb; arvestades, et kliimamuutused suurendavad põua ja üleujutuste ohtu; arvestades, et kliimamuutuste mõju toiduainete hinnale vähendab elatise hankimise võimalusi ning põhjustab ümberasumist, haigusi ja näljahäda, mille tulemuseks on enneolematu ulatusega ränne;

H.  arvestades, et Saheli piirkonnas on muutuvate kliimatingimuste mõju loodusvarade kättesaadavusele koos selliste teguritega nagu rahvastiku kasv, nõrk valitsemistava ja maaomandiga seotud probleemid suurendanud konkurentsi nappide loodusvarade – eelkõige viljaka maa ja vee – pärast ning põhjustanud pingeid ja konflikte kogukondade ja elatusallikate rühmade vahel;

I.  arvestades, et kliimamuutused on strateegilist keskkonda struktureeriv tegur, kuna see võimendab riske ja piiranguid; arvestades, et kliimakriis on avaldanud mõju rahvusvahelisele süsteemile, kus see võib süvendada geopoliitilisi pingeid ja nihutada tasakaalu suurjõudude vahel; arvestades, et pahatahtlikud osalejad kasutavad kliimamuutustega seotud küsimusi ära, et suurendada oma mõjuvõimu või soodustada vaenutegevust; arvestades, et polaarjääkatte sulamine suurendab geopoliitilisi pingeid, eelkõige põhjapooluse ümbruses;

J.  arvestades, et USA relvajõud on kaotanud loodusõnnetuste tõttu rohkem sõjatehnikat ja taristut, kui Afganistani ja Iraagi relvastatud konfliktide tõttu kokku; arvestades, et Joe Bideni administratsioon on teinud positiivseid jõupingutusi kliimamuutuste vastu võitlemiseks, sealhulgas liitunud uuesti Pariisi kokkuleppega ja lisanud kliimamuutuste küsimuse oma riikliku julgeoleku strateegilistesse vahesuunistesse;

K.  arvestades, et relvajõud on üks suurimaid fossiilkütuste tarbijaid maailmas;

L.  arvestades, et liidu sisemaine nafta- ja gaasitootmine väheneb pidevalt; arvestades, et liit on suurel määral ja üha enam energiast sõltuv, kuna kõik liikmesriigid on energia netoimportijad piiratud arvust kolmandatest riikidest ning energiasõltuvuse määr tõusis aastatel 2000–2019 56 %‑lt 61 %‑le; arvestades, et hiljutise uuringu kohaselt oli liikmesriikide sõjandussektori, sealhulgas nii riiklike relvajõudude kui ka ELis asuva sõjatehnoloogia tööstuse CO2 jalajälg 2019. aastal hinnanguliselt ligikaudu 24,8 miljonit tonni CO2 ekvivalenti; arvestades, et energiasüsteemi ümberkujundamine ja kõrgetasemelised relvasüsteemid nõuavad juurdepääsu kriitilise tähtsusega toorainetele, mille tarneahelad tekitavad mõnel juhul kaitsetust ka Euroopa kaitsesektori spetsialiseerunud VKEde jaoks, eelkõige juhul, kui neis domineerib piiratud arv kolmandaid riike;

M.  arvestades, et Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) andmetel moodustasid transpordikütused 2016. ja 2017. aasta kohta andmed esitanud 22 liikmesriigi energiatarbimisest 52 % (riigid, mis moodustasid 96,9 % EDA liikmesriikide üldistest kaitsekulutustest); arvestades, et sama EDA uuringu kohaselt on sõjaline taristu ja hooned veel üks suur energiatarbija, kusjuures ainuüksi kütmine moodustas 2017. aastal keskmiselt 32 % liikmesriikide relvajõudude energiatarbimisest, millest 75 % tulenes naftakütustest ja maagaasist;

N.  arvestades, et Venemaa Ukraina‑vastase agressioonisõja tõttu tahavad liit ja selle liikmesriigid lõpetada fossiilkütuste impordi Venemaalt; arvestades, et Venemaa rünnaku tõttu Euroopa julgeolekukorra vastu peavad ka Euroopa relvajõud muutuma fossiilkütuste impordist sõltumatumaks, kuid samal ajal tuleb suurendada nende sõjalist jõudu ja missioonide mõjusust;

O.  arvestades, et mõned ELi liikmesriigid kasutavad oma ulatuslikke sõjaliselt määratud alasid bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks, näiteks hoides ära helikopterilennud pesitsusalade kohal;

P.  arvestades, et keskkonnakuriteod on maailmas väga sage kuritegevus ja märkimisväärne julgeolekuprobleem; arvestades, et selles küsimuses on vaja tihedamat koostööd ELi ja partnerriikide vahel, toetades riike keskkonnakuritegude vastu võitlemise suutlikkuse arendamisel;

Q.  arvestades, et keskkonnakuriteod on muutunud maailma suuruselt neljandaks tulutoovaks kuritegevuse sektoriks, mis kasvab kolm korda kiiremini kui maailmamajandus; arvestades, et 2016. aasta Interpoli ja ÜRO Keskkonnaprogrammi aruandes hinnati keskkonnakuritegudest saadud tulu suuruseks 258 miljardit USA dollarit aastas, sealhulgas looduslike liikidega kaubitsemine, metsa- ja kalanduskuriteod, ebaseaduslik jäätmevedu ja ebaseaduslik kaevandamine;

R.  arvestades, et Interpoli, RHIPTO ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase ülemaailmse algatuse 2018. aasta aruandes leiti, et keskkonnakuriteod on enne traditsioonilist ebaseaduslikku tegevust, nagu inimröövid lunaraha ja uimastiäri eesmärgil, suurim konfliktide finantstegur ning suurim tuluallikas valitsusvälistele relvastatud rühmitustele ja terroriorganisatsioonidele;

S.  arvestades, et kaitsesektorit ei ole 2015. aasta Pariisi kokkuleppes mainitud, jättes riikide valitsuste otsustada, kas lisada kaitsesektori jõupingutused kliimamuutuste leevendamiseks oma riiklikesse kohustustesse seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga; arvestades, et kõik sektorid peavad panustama heitkoguste vähendamisse ja samal ajal kliimamuutustega kohanema, et saavutada liidu CO2‑neutraalsuse eesmärgid ja säilitada tegevuse tulemuslikkus; arvestades, et Prantsusmaa avaldas 2020. aasta septembris uue kaitsealase energiastrateegia koos 34 soovitusega vähendada ja optimeerida relvajõudude energiatarbimist ning suurendada energiajulgeolekut;

T.  arvestades, et isegi väikesemahulisel tuumarelvade kasutamisel oleksid dramaatilised humanitaartagajärjed ning see mõjutaks ka kliimat väga negatiivselt (näljahädade esilekutsumise ja mitme aasta pikkuste kasvuperioodide lühendamisega);

U.  arvestades, et julgeolek peab olema keskkonnaalase mõtlemise keskmes, et töötada välja kestlikud, realistlikud, kestvad ja tulemuslikud arengulahendused inimeste julgeoleku ja üleilmse stabiilsuse tagamiseks; arvestades, et seetõttu peab liidu välistegevus üha enam hõlmama kliimamuutusi ja keskkonnakaalutlusi kui suurt julgeolekuohtu ning vastavalt kohandama strateegiaid ja kontseptsioone, menetlusi, tsiviil- ja sõjalist varustust ja taristut, võimekuse arendamist, sealhulgas koolitust, ning vajaduse korral oma institutsioonilist raamistikku ja aruandlusmehhanisme; arvestades, et liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning selle vahendid peaksid otseselt aitama ennetada ja vähendada kliimakriisi negatiivset mõju julgeolekule; arvestades, et juhtimise ja rahuloome vahendite täiskoosseisus tuleb käsitleda kliima ja julgeoleku vahelist seost;

V.  arvestades, et kliimamuutuste ja nendega seotud mõjurite julgeolekumõju tõttu tuleb kliimakaitse meetmeid, st kliimamuutuste mõju prognoosimine ja nendega kohanemine strateegilises keskkonnas ning kaitseväe missioonides, ja nende rahastamist mõista kui panust kaitsesse ja julgeolekusse; arvestades, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ seitsme aasta eelarve 80 miljardi euro suurusest eelarvest kulutatakse 30 % kliimameetmete toetamiseks ning 7,5–10 % igal aastal keskkonnakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide täitmiseks;

Strateegia ja kontseptsioon

1.  märgib, et ELi lepingu artikkel 21 annab asjakohase õigusliku aluse liidu välistegevuse ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) kohandamisele 21. sajandi peamiste probleemidega, millest kliimamuutused ja kliimamuutustel põhinevad tegurid on peamised liikumapanevad jõud; tuletab meelde, et ELi lepingu artikkel 21 nõuab liidult järgmist: „c) säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut [...]; [...] f) töötada välja meetmeid keskkonna seisundi säilitamiseks ja parandamiseks ning maailma loodusvarade säästvaks majandamiseks; [ja] g) abistada rahvaid, riike ja piirkondi, mida tabavad loodusõnnetused või inimtegevusest tingitud õnnetused“; rõhutab tungivat vajadust kiirendada ja süvendada konfliktitundlike kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise integreerimist liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse, eelkõige ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse (ÜJKP); märgib, et ÜJKP missioonide ja operatsioonide peamised eesmärgid on kooskõlas ELi lepingu artikli 42 lõikega 1 ja artikli 43 lõikega 1 rahuvalve, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine operatsiooni toimumiskohtades, tagades samas nende täieliku operatiivse tõhususe;

2.  rõhutab, et Venemaa Ukraina‑vastasest agressioonisõjast tingitud muutunud Euroopa julgeolekuolukorrast on vaja teha oma järeldused ning kiirendada sõjalise võime arendamise protsesse, samuti projekte, mille eesmärk on muuta sõjatehnoloogia fossiilkütustest sõltumatumaks, suurendades samal ajal missioonide mõjusust ja võitlusjõudu;

3.  rõhutab, et arvestades Euroopas käimasolevat sõda, tuleb tagada pidev energiavarustus Euroopa relvajõududele, et tagada liidu territooriumi ja kodanike nõuetekohane kaitse; tunnistab, et varustuskindlus võib vajada paindlikke lühiajalisi meetmeid;

4.  usub kindlalt, et sõjaline tegevus ja tehnoloogia peavad aitama kaasa liidu CO2‑neutraalsuse eesmärkide täitmisele, et aidata kaasa kliimamuutuste vastu võitlemisele, ilma et see kahjustaks missioonide turvalisust ja ohustaks relvajõudude operatsioonivõimet; rõhutab sellega seoses, et liidu välistegevus ja liikmesriikide relvajõud peaksid tegema jõupingutusi, et viia miinimumini oma CO2‑jalajälje ja nende negatiivse mõju loodusvaradele ja bioloogilisele mitmekesisusele;

5.  rõhutab vajadust tugevdada ennetamist, et hoida ära ökosüsteemide muutuste ja kliimamuutuste tagajärgi, kuna need võivad suurendada survet relvajõududele või tekitada piirkondlikke pingeid;

6.  rõhutab, et on kiiresti vaja investeerida arukatesse, integreeritud, kogu ühiskonda hõlmavatesse lahendustesse, et saavutada heitkoguste märkimisväärne vähendamine, vältida kliimamuutuste halvimaid tagajärgi ning samuti investeerida tugevalt nende riikide vastupanuvõimesse kliimamuutustele, kes seda vajavad, et vältida ebastabiilsust, konflikte ja suuri humanitaarkatastroofe;

7.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et keskkonnakaitse, võitlus kliimamuutuste ja nendega seotud mõjudega integreeritakse ja süvalaiendatakse asjakohaselt liidu välistegevusse, võttes eeskujuks naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendi määruse; nõuab kliimaga seotud strateegiate, poliitikavaldkondade, menetluste, meetmete ja võimekuse väljatöötamist; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et liidu kliimajulgeoleku ja kaitsepoliitika väljatöötamine hõlmaks inimeste turvalisusele keskenduva lähenemisviisi rakendamist; väljendab heameelt Euroopa välisteenistuse kavatsuse üle, et ÜJKP tsiviil- ja sõjalised missioonid ning operatsioonid töötaksid välja ja lisaksid oma töösse rea meetmeid keskkonnaaspektide tulemuslikuks rakendamiseks; toetab liikmesriikide võimekuse tugevdamist, lisades keskkonnaaspektid tsiviil- ja sõjaliste missioonide koolitusprogrammidesse ning vahetades parimaid tavasid ja oskusteavet;

8.  nõuab konkreetsete võrdlusaluste väljatöötamist, et mõõta edusamme ühelt poolt kliimamuutuste ning teiselt poolt konfliktide vaheliste seoste käsitlemisel; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles Euroopa Parlamendile kord kahe aasta vältel nende võrdlusaluste ja näitajate kasutamisel ning täitmisel tehtud edusammudest aru andma; kutsub ELi liikmesriike üles lisama välismaistesse sõjalise abi programmidesse teadmisi kliimamuutuste mõju kohta julgeolekule;

9.  rõhutab, kui oluline on käsitleda strateegilises kompassis kliimamuutuste, julgeoleku ja kaitse vahelisi seoseid, et määrata liikmesriikide jaoks kindlaks selged eesmärgid ja konkreetsed meetmed, et tugevdada relvajõudude energiatõhusust ja kohaneda kliimamuutuste kõikehõlmava mõjuga julgeolekule keskpikas ja pikas perspektiivis, alates strateegilisest prognoosist, koolitusest ja innovatsioonist kuni võimearendamiseni ELi raamistikus;

10.  tuletab meelde, et kindlusetus tuleneb paljudest omavahel seotud algpõhjustest, nagu vaesus, ebakindlus, avaliku taristu ja teenuste puudumine, väga piiratud juurdepääs põhikaupadele, hariduse puudumine, korruptsioon jne, mille hulka kuuluvad kliimamuutused;

11.  tuletab meelde, et Aafrikas, eelkõige Sahelis, süvendab kliimamuutuste ja traditsiooniliste konfliktitegurite (muu hulgas riigi läbikukkumise, avalike teenuste puudumise, julgeolekuolukorra halvenemise) koostoime vägivalla ja terrorismi probleeme;

12.  nõuab suuremat toetust jõupingutustele, mille eesmärk on võidelda kliimamuutuste vastu ja edendada kliimaneutraalseid alternatiive ELi vahetus naabruses, nimelt Lääne‑Balkani riikides, idapartnerluse riikides ja lõunanaabruses, et vältida võimalikke julgeolekuprobleeme;

13.  rõhutab, et kliimamuutuste tõttu on Arktika viimase 50 aasta jooksul soojenenud kolm korda kiiremini kui planeet keskmiselt; rõhutab, et kliimamuutused on muutnud geopoliitilist olukorda Arktikas ning tekitab ELi jaoks geopoliitilisi probleeme; rõhutab, et Arktika on ELi jaoks strateegiliselt ja poliitiliselt oluline, ning rõhutab ELi võetud kohustust olla vastutustundlik osaleja, kes püüab saavutada piirkonna pikaajalist kestlikku ja rahumeelset arengut; rõhutab, et Arktika peab jääma rahumeelse koostöö alaks, ning nõuab meetmete võtmist, et vältida samme suurema militariseerimise suunas; tuletab meelde, et ELi riigid Soome, Rootsi ja Taani on Arktika Nõukogu liikmed;

Kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava

14.  tunneb kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava üle heameelt ja kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama vajaduse korral koos asjaomaste komisjoni talituste ja Euroopa Kaitseagentuuriga kolme töövaldkonna – tegevuslik mõõde, suutlikkuse arendamine ja partnerlused – terviklikku rakendamist; nõuab, et tegevuskava läbivaatamise ajakava vaadataks uuesti läbi ja eelkõige, et üldeesmärgid vaadataks läbi palju varem kui 2030. aastal; kutsub liikmesriike üles arendama eesmärke toetavaid riiklikke struktuure; nõuab tungivalt, et kõik osalejad käsitleksid seda protsessi ühena oma prioriteetidest ning töötaksid välja ja rakendaksid algatusi kooskõlas integreeritud lähenemisviisiga; rõhutab relvajõudude olulist rolli mitte ainult kliimamuutuste ja keskkonnale avalduva mõjuga kohanemisel, vaid ka nende leevendamisel, sealhulgas relvajõudude keskkonnajalajälje põhjaliku mõõtmise ja kaardistamise abil, nagu on kavandatud tegevuskavas; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teeks liikmesriikidele ettepaneku luua viivitamatute meetmete kava, mis koosneb tegevuskavas esitatud prioriteetsetest meetmetest, mida saab rakendada lühikese aja jooksul;

15.  tunneb eelkõige heameelt tegevuskava koheste ja lühiajaliste mõjumeetmete üle aastateks 2020–2021, eelkõige leebe aruandlusprotsessi üle, mis on seotud mõõtmissuutlikkuse arendamisega, mis põhineb ÜJKP missioonide ja operatsioonide keskkonnajalajäljega – sealhulgas energia, vesi, jäätmekäitlus jne – seotud edusammude näitajatel; rõhutab vajadust koostada 2024. aastaks üksikasjalikumad hinnangud, mis võtaks arvesse saadud kogemusi ja parimaid tavasid, ning lisada rangemad nõuded asjakohastele tehnilistele erimeetmetele hangete osana, et leevendada olelusringil põhinevat lähenemisviisi, mis sisaldub 2012. aasta ELi juhitavate sõjaliste operatsioonide keskkonnakaitse ja energiatõhususe sõjalises kontseptsioonis; rõhutab vajadust lisada kliima- ja keskkonnakaalutlused süstemaatiliselt sõjatehnoloogiasse, teadusuuringutesse, hangetesse ja taristusse;

16.  tunneb heameelt komisjoni, nõukogu ning Euroopa välisteenistuse hiljutiste algatuste üle kliimadiplomaatia, julgeoleku ja kaitse valdkonnas, eelkõige kliimadiplomaatia alase poliitika raamistiku, tegevuskava ning kliimamuutuste ja julgeoleku integreeritud lähenemisviisi kontseptsiooni üle; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et kõik eri kontseptsioonid oleksid omavahel nõuetekohaselt seotud ja ühtlustatud ühtses ja sidusas raamistikus; rõhutab vajadust seada see prioriteediks ning kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles edusammudest 2023. aasta juuniks aru andma;

17.  peab kahetsusväärseks, et tegevuskavas ei rõhutata liidu eeldatavat suurt nõudlust kulupõhise konkurentsivõimelise taastuvenergia ja alternatiivkütuste järele tulevikus, mis võib olla kasulik kõigile, kuna pakub uusi koostöö- ja dialoogifoorumeid, vastastikust majanduslikku kasu, suuremat varustuskindlust ja rahvusvahelist stabiilsust; rõhutab, et vesiniku omaduste tõttu on üks lahendusi fossiilkütuste asendamine ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine relvajõududes;

18.  selleks et panna alus kliimamuutuste leevendamisele, kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles esitama 2023. aasta keskpaigaks hinnang ELi välistegevuse CO2‑jalajälje ja keskkonnamõju kohta; võttes arvesse hinnatud teabe tundlikkust, mille on esitanud ÜJKP missioonid ja operatsioonid, rõhutab vajadust töötada 2023. aastaks välja asjakohane metoodika kogu ELi julgeoleku- ja kaitsetegevusest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste, sealhulgas tootmisest, valdusest ja demonteerimisest tulenevate heitkoguste kvantifitseerimiseks, samuti et tegeleda praegu puuduvate usaldusväärsete ja rahvusvaheliselt võrreldavate andmetega; on arvamusel, et tegevuskava tuleks kasutada selleks, et anda tõuge strateegia väljatöötamiseks ja selgete riiklike lubaduste tegemisele sõjalisest tegevusest tulenevate heitkoguste vähendamiseks, sealhulgas kohustuslik sõjalisest tegevusest tulenevate heitkoguste aruandlus ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile ja riikide parlamentidele, sest aruandluse ja läbipaistvuseta ei ole survet heitkoguste vähendamiseks ega vahendeid, et määrata kindlaks mis tahes lubaduste mõju;

19.  nõuab vabatahtlike eesmärkide seadmist, et vähendada sõjaliste missioonide ja operatsioonide kasvuhoonegaaside heitkoguste mahukust ning asuda liikuma 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamise suunas, et suurendada seeläbi veelgi tegevuse tulemuslikkust;

20.  teeb ettepaneku luua katseprojekt ÜJKP missioonide ja operatsioonide kasvuhoonegaaside heitkoguste mõõtmiseks ja kaardistamiseks; usub, et EUFOR Althea oleks selles suhtes hea valik;

Terviklik ja järjepidev lähenemisviis

21.  nõuab kooskõlastatud meetmeid, et vähendada kiiresti kliimamuutuste mahtu ja ulatust, vähendades märkimisväärselt heitkoguseid, et vältida tulevikus märkimisväärseid, raskeid või katastroofilisi ülemaailmseid julgeolekutagajärgi; rõhutab vajadust muuta kõik julgeoleku elemendid, sealhulgas taristu, institutsioonid ja poliitika, kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimeliseks ning kohaneda kiiresti selle mõjuga;

22.  väljendab suurt heameelt asjaolu üle, et liidu uus naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ kajastab hästi kiire, jõulise ja ulatusliku kliimaalase välistegevuse pakilisust ja tähtsust; väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ süvalaiendab kliimameetmeid ja tagab, et 30 % selle 80 miljardi euro suurusest seitsmeaastasest eelarvest toetab kliimameetmeid; kutsub komisjoni üles neid eesmärke täielikult järgima ja lisama oma arvutustesse üksnes meetmed, millel on selge kliimamõõde; väljendab heameelt asjaolu üle, et rahastamisest on välja jäetud investeeringud fossiilkütustesse ja meetmed, millel on kahjulik või märkimisväärne kahjulik mõju keskkonnale ja kliimale; tunneb suurt heameelt naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ kliimajulgeoleku poliitika üle (vt naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ määruse III lisa punkti 3.1 alapunkt d); kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks meetmed, millega püütakse saavutada terviklikke ja kaasavaid tulemusi, sidudes kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise konfliktide ennetamise ja rahuloomega; väljendab heameelt naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ keskkonna- ja kliimamuutuste programmi üle ning rõhutab samas vajadust kaasata keskkonnaalasesse juhtimisse, sealhulgas institutsioonide ülesehitamisse, suurem toetus ebakindlatele ja konfliktidest mõjutatud riikidele; nõuab, et kogu keskkonnaga seotud rahu tagamise potentsiaal kasutataks ära naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ rahu, stabiilsuse ja konfliktide ennetamise programmi raames; on veendunud, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ lähenemisviis kliimajulgeolekule peaks olema võrdlusaluseks kogu muule liidu välistegevusele, ja palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tagada, et eelkõige ÜJKP oleks selle lähenemisviisiga sünkroniseeritud; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kasutama ära olemasolevate teadusuuringute tulemusi, mis käsitlevad kliimajulgeoleku esilekerkivaid nõrku kohti, eelkõige Sahelis, Lähis‑Idas ja Ida‑Aafrikas;

23.  on veendunud, et kliimajulgeolek tuleks täielikult integreerida liidu konfliktide ennetamise ja kriisiohje vahenditesse, et tugevdada ebakindlate riikide ja mõjutatud elanikkonna vastupanuvõimet;

24.  rõhutab vajadust suurendada liidu strateegiliste prognooside, varajase hoiatamise, olukorrateadlikkuse ja konfliktianalüüsi võimekust, kasutades erinevatest allikatest pärit kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmeid ja uuenduslikke meetodeid; rõhutab, et lisaks süstemaatilisele koostööle kodanikuühiskonna organisatsioonidega peaksid liidu kosmoseprogrammid, Euroopa Liidu Satelliidikeskus (SatCen) ning ELi luure- ja situatsioonikeskus (INTCEN), Euroopa välisteenistuse konfliktide ennetamise üksus, riiklikud uurimiskeskused, mõttekojad, riiklikud luureteenistused ja Teadusuuringute Ühiskeskus andma oma panuse ka strateegilisse prognoosimisse, rahuloomesse ning kliima- ja konfliktiuuringutesse; on veendunud, et on äärmiselt oluline, et selliseid teadmisi kasutataks tulevaste missioonide, operatsioonide ja meetmete nõuetekohaseks kavandamiseks, ning et võetaks arvesse parameetreid, mis ulatuvad muutuvatest ilmastikutingimustest kohaliku poliitilise kontekstini; tunnustab Euroopa kosmoseprogrammide, näiteks Copernicuse programmi olulist rolli kliimamuutuste mõistmisel ja kasvuhoonegaaside heitkoguste seirel; tuletab meelde, et ELi detsentraliseeritud asutustel, eelkõige SatCen, on ainulaadne võimekus koguda andmeid kliimamuutuste ja nende julgeolekualaste aspektide kohta kogu maailmas; märgib, et ELi kosmoseprogramm on samuti otsustava tähtsusega kliimamuutuste julgeolekualaste aspektidega tegelemisel; tunneb heameelt SatCeni jätkuvate jõupingutuste üle selles valdkonnas;

25.  rõhutab, et kliimajulgeoleku programmides peab olema kesksel kohal andmetel põhineva poliitika ja programmide põhimõte; on samas teadlik suurandmete ja kvantitatiivsete keskkonnastressiindeksite piirangutest konfliktide prognoosimisel, kuna nende puhul võidakse pöörata liiga vähe tähelepanu kohalikule ühiskondlikule kontekstile; tuletab meelde, et mõnes ebakindlas riigis ei ole usaldusväärsed andmed kättesaadavad, mis on tingitud ka korruptsioonist ja nõrkadest juhtimisstruktuuridest, mis juhul võidakse kasutada asendusandmeid; on veendunud, et kohaliku elanikkonna ja kodanikuühiskonna teadmistel ning algatustel on keskne roll liidu jõupingutustes tegeleda kliimamuutuste mõjuga konfliktidele;

26.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tagama, et varajane hoiatamine ja konfliktianalüüs on piisavalt seotud varajase tegevuse ja reageerimisega ning et olemas on sisukas strateegilise prognoosimise suutlikkus; väljendab sellega seoses heameelt Euroopa välisteenistuse käimasoleva umbes 60 riigi konfliktianalüüsi üle; tuletab meelde, et kliimameetmed peavad olema konfliktitundlikud, et vältida tahtmatut kahju tekitamist ja aidata võimaluse korral kaasa rahu saavutamisele;

27.  rõhutab, et on vaja juhtumipõhist lähenemisviisi, mis hõlmaks piirkondlikke analüüse ja kohalikke algatusi, mis oleksid kohandatud konkreetse olukorraga kohapeal; rõhutab kogukondade vastupanuvõime tugevdamise tähtsust ning seda, et kohaliku omandiõiguse ja kaasavate kohalike juhtimisstruktuuride toetamine on oluline, et tagada jõupingutuste kestlikkus; rõhutab, et kaasav ja vastutustundlik lähenemisviis kohaliku elanikkonna suhtes ja tulemuslikumad keskkonnakaitse meetmed, näiteks juurdepääs elutähtsatele ressurssidele, suurendab samuti ELi vägede ja isikkoosseisu julgeolekut (missiooni julgeolekut); väljendab täielikku toetust keskkonnakaitsjatele, kes kogevad maailma mõnes osas üha suuremaid repressioone; rõhutab, et riigid, kes vähendavad keskkonnakaitsjate tegutsemisvõimet, kahjustavad paljusid inimesi, kelle oskusi oleks kõige rohkem vaja, ja selle käigus kahjustavad ELi huve;

28.  nõuab rahvusvahelist koostööd keskkonnarändega seotud probleemide lahendamiseks, et töötada välja ühised lahendused; kutsub üles pöörama erilist tähelepanu asjakohase abi pakkumisele lastele ja noortele;

29.  on veendunud, et keskkonnaga seotud rahuloomet tuleks tugevdada, kuna see on üks kestlikest ja õiglastest põhilahendustest kliimamuutuste tagajärgedega tegelemisel ning võib pakkuda võimalusi rahu loomiseks, edendades samal ajal dialoogi ja koostööd kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil (nt loodusvarade majandamise, maale ja veele juurdepääsu, keskkonnakaitse, katastroofiohu vähendamise, kliimapõgenike vastuvõtmise jne valdkonnas) ning pakkudes võimalusi võtta vastu ümberkujundav lähenemisviis, et tegeleda konfliktide algpõhjuste ja marginaliseerumise struktuuriliste teguritega; rõhutab vajadust suurendada konfliktieelset vahendustegevust, sealhulgas suurema rahastamise abil naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ kaudu; rõhutab vajadust tegeleda keskkonnaküsimustega kogu konfliktitsükli jooksul ning käsitleda konfliktijärgset olukorda asjakohasel viisil, kuna see võib muuta elanikkonna keskkonnaohu suhtes kaitsetumaks või põhjustada keskkonnakuritegude või laastavate nähtuste (nt metsade hävitamise) sagenemist valitsemata aladel;

30.  rõhutab, et liidu kliimameetmed peaksid olema kaasavad, suunatud võrdõiguslikkuse edendamisele, kohaldama ELi inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, edendama head valitsemistava ning rakendama noorte, rahu ja julgeoleku ning naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskavasid kooskõlas ELi soolise võrdõiguslikkuse III tegevuskavaga; nõuab eelkõige naiste, noorte ja põlisrahvaste organisatsioonide algatuste toetamist ning neist õppimist;

31.  rõhutab samuti vajadust lähetada ÜJKP missioonidesse ja operatsioonidesse kliimaturvalisuse eksperte, ning julgustab liikmesriike toetama neid jõupingutusi selliste ekspertide pakkumisega; teeb ettepaneku teha ELi delegatsioonidele konkreetselt ülesandeks tõhustada aruandlust maa ja loodusvarade haldamise ning sellega seotud sotsiaal-majanduslike ja poliitiliste arengute kohta; rõhutab, kui oluline on samuti teha asjaomastele ELi osalejatele ülesandeks jälgida tähelepanelikult olukorda piirkondades, mida kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine tugevalt mõjutavad, nagu Sahel, Aafrika Sarv ja Vaikse ookeani piirkond, ning töötada välja mehhanismid, mille abil jälgida, hinnata, dokumenteerida ja avalikult teavitada kliimamuutustega kohanemise ja rahuloome ühendamise kaudu tehtud jõupingutuste mõjust, saadud õppetundidest ja parimatest tavadest;

32.  tunneb heameelt suurema keskendumise üle kliima ja julgeoleku vahelisele seosele, NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi osalemise üle ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 26. istungjärgul Glasgow’s (COP26), ning nõuab sellega seoses ELi ja NATO konkreetset koostööd;

Tegevuse mõõtme käsitlemine

33.  tunnistab, et paljusid ÜJKP missioone viiakse läbi valdkondades, mida kliimamuutused tõsiselt mõjutavad, mis mitmekordistab nende missioonide probleeme;

34.  rõhutab, et kliimamuutused võivad põhjustada ka elanikkonna ümberasumist ja tekitada probleeme operatsiooni toimumiskohtadele; nõuab kliimamuutuste julgeolekuaspektide selget teadvustamist ja selle tunnistamist, et kliimamuutused on otsustava tähtsusega tegur, millega relvajõud peavad tegelema, mitte ainult selle mõju tõttu sõjalistele operatsioonidele, vaid ka ennetades kliimast tingitud suurenevat siserännet, mis on juba niigi suurem kui konfliktist tingitud ümberasustamine; märgib siiski, et relvajõud ei ole valmis maailma muutuva kliima julgeolekule avalduvaks mõjuks;

35.  Toetab kliimatundliku lähenemisviisi integreerimist ja usub kindlalt, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid ning Euroopa rahutagamisrahastu kõik meetmed peaksid paremini kaasa aitama integreeritud lähenemisviisile kliimaga seotud julgeolekuprobleemide käsitlemisel, eelkõige Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas, sel viisil liikudes ka operatsioonide maksumuse vähendamise (energiatarbimise vähendamine, uute energiaallikate kasutamine) suunas, parandades samal ajal tegevuse tulemuslikkust missioonidel;

36.  rõhutab, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid ning Euroopa rahutagamisrahastu meetmed võivad aidata kaasa vastuvõtvate riikide kliimamuutustele vastupanuvõime suurendamisele, ning rõhutab, et nende väljumisstrateegiatesse tuleks lisada nende kohaliku jalajäljega seotud positiivne pärand, ilma et see mõjutaks operatsioonide peamisi julgeoleku- ja kaitseülesandeid, missioonide elujõulisust ja tegevuse tulemuslikkust ning sõjaväelaste ja tsiviilpersonali julgeolekut; rõhutab, et operatiivse sõltuvuse vähendamine fossiilsetest kütustest toob kasu operatiivse tõhususe ja tulemuslikkuse suhtes, sealhulgas suurendab missioonipersonali ohutust, vähendades logistilisi tarneahelaid, ning tugevdab ÜJKP osaluse usaldusväärsust, pidades silmas ELi ülemaailmset juhtpositsiooni kliimaküsimustes;

37.  tuletab meelde, et kõik ÜJKP tsiviil- ja sõjalised missioonid ja operatsioonid ning Euroopa rahutagamisrahastu meetmed peaksid olema osa laiemast poliitilisest strateegiast, mille eesmärk on aidata kaasa inimeste julgeolekule ning püüda suurendada koha peal julgeoleku ja stabiilsuse taset; rõhutab vajadust integreerida kliimajulgeolek ja keskkonnaga seotud rahu kindlustamine julgeolekusektori reformi ning desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise ajakohastatud ELi kontseptsioonidesse, tugevdades asjaomaste kohalike juhtimisstruktuuride vastupanuvõimet, eelkõige seoses julgeolekuteenuste kvaliteedi, kaasavuse (eelkõige seoses naiste, noorte ja tõrjutud rühmade osalemise ja õigustega kogu nende mitmekesisuses), vastutuse ja läbipaistvusega;

38.  rõhutab, et praegu tuleb suurest osast kliimamuutuste mõjudest tingituna laiendada tsiviiljulgeolekumissioone, mis ei kuulu relvajõudude põhitegevuse hulka;

39.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et tsiviilmissioonid ja sõjalised operatsioonid oleksid oma olemuselt kliimatundlikud; rõhutab tungivat vajadust vältida olukorda, kus liidu tegevus ebakindlates kolmandates riikides aitab kaasa ressursside nappusele, elutähtsate ressursside hinnatõusule või keskkonnaseisundi halvenemisele ja reostusele; rõhutab vajadust kavandada missioonide taristu ja tarneahel, mis on kliima- ja keskkonnaoludele vastupidavad, energiaoptimeeritud ja võimalikult CO2‑neutraalsed; on veendunud, et on hädavajalik investeerida ulatuslikult CO2‑neutraalsete kütuste ja jõuseadmete uurimisse ja arendamisse sõjaväesõidukitele maismaal, merel ja õhus ning kasutada uut tehnoloogiat, näiteks mobiilsed päikeseenergiasüsteemid, eelkõige staatiliste funktsioonide puhul, eesmärgiga vähendada sõltuvust fossiilkütustest, tagades samal ajal parima võimaliku vastavuse tegevuse tulemuslikkuse ja keskkonnatõhususe vahel ning tekitamata uusi sõltuvusi välismaistest osalejatest;

40.  teeb ettepaneku koostada Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži koolitajate koolituse õppekava, et integreerida kliima- ja keskkonnaküsimused tavalisse sõjalise väljaõppe süsteemi taktikalisel ja strateegilisel tasandil; on veendunud, et sellised kursused peaksid olema kohustuslikud lähetamiseelsed koolitused ÜJKP missioonide ja operatsioonide ning ELi delegatsioonide kliimajulgeoleku nõustajatele;

41.  on seisukohal, et taristu CO2‑jalajälge saaks optimeerida, püüdes parandada energiatõhusust renoveerimise ja taastuvenergia kohandatud kasutamise suhtes;

42.  tunneb heameelt moderniseerimispüüdluste üle, mis on tehtud seadmete kohandamiseks kliimamuutustest põhjustatud äärmuslike temperatuurimuutustega, ja eelkõige ökodisaini üksuste üle, mille eesmärk on tagada seadmete vastupidavus;

43.  rõhutab vajadust tugevdada ELi keskkonnaga seotud rahuloomet ja kliimaturvalisust, kaasates vahendamise, dialoogi, tsiviilelanike kaitse, konfliktide lahendamise ja lepitamisega seotud ülesandeid ja toetusmeetmeid, et leevendada nappide ressursside, näiteks põllumaa või vee pärast konkureerivate eri kogukondade vahelisi kliimast tingitud pingeid, mis tugevdavad hõlpsasti vägivaldseid relvastatud ja äärmuslike rühmitusi või muutuvad relvastatud konfliktideks või isegi riikidevahelisteks sõdadeks; rõhutab sellega seoses, et kohandatud missioonid peaksid muu hulgas keskenduma integreeritud rahuloomele, keskkonnaga seotud rahuloomele ja kliimamuutustega kohanemise meetmetele ning tsiviilkonfliktide ennetamise suutlikkuse suurendamisele; teeb ettepaneku, et kohandatud missioonid võiksid keskenduda järgmisele:

Kliimamuutuste süvalaiendamine sõjalise võimekuse arendamisse

44.  märgib, et kogu liidu ja selle liikmesriikide kasutuses olev sõjaline võimekus ja kõik liidu kasutuses olevad sõjalised teenistused peaksid aitama kaasa ELi kliimaeesmärkide saavutamisele ja kohanema üha keerulisemate kliimatingimustega muu hulgas selleks, et tagada oma ülesannete täitmine nii kodus kui ka välismaal; on seoses kliimamuutustega kohanemisega veendunud, et liikmesriikide relvajõud peavad kiiresti kohandama oma võimeid üha keerulisemate kliimatingimustega;

45.  nõuab, et hinnataks kliimamuutustest tingitud muutuvate ilmastikuolude ja sagedasemate äärmuslike ilmastikunähtuste mõju relvajõudude toimimise tulemuslikkusele ja sellest tuleneda võivatele suutlikkusnõuetele;

46.  rõhutab, et pidades silmas vajadust säilitada meie armee ambitsioonitase, ei tohiks kaitsekulutuste suurendamine tuua kaasa heitkoguste suurenemist ja et osa kaitsekulutustest tuleks suunata investeeringuteks tehnoloogiatesse ja võimekusse, mis heitkoguseid märkimisväärselt vähendavad, näiteks elektrifitseerimisse ja CO2‑neutraalsete kütuste kasutamisse, rõhutades lisaks, et kliima- ja keskkonnakaalutlused on muutunud peamiseks liikumapanevaks jõuks; tuletab meelde, et ELi ja NATO sõjalised strateegid ja planeerijad on juba üle kümne aasta tegelenud küsimusega, kuidas vähendada relvajõudude CO2 jalajälge; nõuab, et EL ja NATO töötaks välja ühise metoodika, mis aitaks liitlastel mõõta sõjalisest tegevusest ja rajatistest tulenevaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning võtta vastu heitkoguste vähendamise eesmärgid; tuletab meelde, et väiksemal energeetilisel jalajäljel ja väiksemal kütusenõudlusel on samuti positiivne mõju missioonide turvalisusele ja tõhususele; tunneb sellega seoses heameelt Euroopa Kaitseagentuuri tegevuse üle, eelkõige poliitika „Go Green“, selle kontseptsiooni „Military Green“, selle energeetika ja keskkonna töörühma, selle keskkonnaalase töörühma üle, kaitse- ja julgeolekusektori säästva energia nõuandefoorumi ja selle Euroopa kaitsesektori ringmajanduse kaasamise foorumi üle; nõuab selliste projektide kiirendamist ja laiendamist ning nende sõltumatut välishindamist;

47.  märgib, et EDA on jõudnud järeldusele, et fossiilkütuste tarbimise hilisem vähendamine vähendab kulusid, heitkoguseid ja sõltuvust Euroopa‑välistest allikatest ning et ohvrite arvu saab oluliselt vähendada, kuna vastaste sihtmärgiks on palju vähem kütusekonvoisid, millega vabaneb konvoide kaitsmiseks kasutatavaid ressursse, ning et üldine võimekus muutub tulemuslikumaks tänu suuremale vastupidavusele, liikuvusele ja autonoomiale; tuletab meelde, et dekarboniseeritud kütuste osakaalu suurendamine sõjaväes võib lisaks kliimaneutraalsusele aidata suurendada varustuskindlust ja strateegilist sõltumatust; rõhutab, et suur nõudlus fossiilkütuste järele ja pikad tarneteed suurendavad missioonide ja operatsioonide kulusid ning julgeolekuriski missiooniga seotud töötajate ja töövõtjate jaoks;

48.  kutsub transpordi ja energeetika peadirektoraati, liikmesriike, Euroopa välisteenistust ja Euroopa Kaitseagentuuri üles võtma vastu lähenemisviisi, mis hõlmaks asjaomaste ELi vahendite kasutamisel kavandatud väikest energia-, CO2 ja keskkonnajälge, ning korrapäraselt edusammudest aru andma; rõhutab, et kooskõlastatud ELi tasandil lähenemisviisi järgimine on eriti oluline teadus-, arendus-, moderniseerimis- või panustamis- ja jagamisalgatuste loomisel, eelkõige seoses sõjalise ning kahesuguse kasutusega tehnoloogia ja võimetega; tuletab meelde, et on strateegiliselt oluline arendada kõiki tehnoloogilisi aspekte ja käsitleda kogu olelusringi kulusid koos ELi tasandil standardimise ja sertifitseerimisega, et tagada seadmete sobivus kliimakriisi tagajärgedega toimetulekuks; peab tervitatavaks asjaolu, et kaitsefond aitab kaasa kliimameetmete integreerimisele liidu poliitikavaldkondadesse ja üldise eesmärgi saavutamisele, mille kohaselt tuleks 30 % liidu eelarvest suunata kliimaeesmärkide saavutamisele, mis on ELi 2021–2027 aasta eelarves seatud eesmärk; tuletab meelde, et teadus- ja arendustegevust saab suunata lahendustele, mis parandavad tõhusust, vähendavad CO2 jalajälge ja toovad kaasa kestlikke parimaid tavasid; tunneb heameelt esimeses iga-aastases tööprogrammis ette nähtud 133 miljoni euro suuruse asjakohase investeeringu üle, kuid märgib, et see moodustab vaid 11 % EAFi aasta kogueelarvest; tuletab meelde taasterahastu „NextGenerationEU“ rolli kliimameetmetes ja kutsub liikmesriike üles kasutama riiklike majanduse elavdamise kavade vahendeid, et investeerida oma sõjalise taristu keskkonnahoidlikule majandusele üleminekusse;

49.  rõhutab vajadust suurendada investeeringuid keskkonnasäästlikkusse kaitsesse, eelkõige eraldades suurema osa ELi eelarvest rahastatavatest sõjalisest teadus- ja arendustegevusest ning kahekordsetest tehnoloogilistest uuendustest (materjalid, energia jne) CO2‑neutraalsetele kütustele ja sõjalennukite, laevade ja muude sõidukite käitussüsteemidele, eelkõige seoses tulevaste suurte relvasüsteemidega (nt tulevane õhuvõitlussüsteem ja Euroopa lahingutank) ja muud ELi raamistikus väljatöötatud süsteemid; rõhutab, et selliste investeeringute kahesuguse iseloomu tõttu on neil tugev positiivne ülekanduv mõju tsiviilsektorile, eelkõige raskustes olevale tsiviillennundussektorile, kes otsib vähem energiamahukaid ja kulutõhusamaid ärimudeleid ning tehnoloogiaid; on seisukohal, et selleks, et piirata sõjavarustuse keskkonnamõju kogu selle olelusringi vältel, võiks eelistada ökodisaini kasutamist, tagades samal ajal parima võimaliku kooskõla operatsioonivõime ja keskkonnatõhususe vahel; usub, et sõjalise tehnoloogia elektrifitseerimist tuleks veelgi edendada, sealhulgas Euroopa Kaitsefondi kaudu antud toetustega ulatuslikult rahastada, eelkõige relvasüsteemide, aga ka seoses eluasemete, kasarmute ja nendega seotud kütte- või jahutussüsteemidega, olgu need siis liikmesriikides või sõjaväelaagrites, kui neid lähetatakse; tuletab meelde, et kaitsevahendite ja nende kasutamise kohandamine kliimamuutustega on peamiselt liikmesriikide kohustus ning et ELil endal ei ole veel oma suutlikkust;

50.  rõhutab, et EL peab pidevalt jälgima ja leevendama mis tahes kaitsetust ja/või sõltuvust, mida Euroopa relvajõudude elektrifitseerimine võib tekitada, eelkõige seoses juurdepääsuga esmatähtsatele toorainetele; rõhutab, et Euroopa relvajõudude keskkonnasäästlikumaks muutmine ega digiteerimine ei tohi mingil juhul tekitada uusi nõrku kohti ega muuta olukorda Euroopa või Euroopa kodanike jaoks vähem turvaliseks;

51.  nõuab energiatõhususe kriteeriumide ja ringmajanduse põhimõtete integreerimist suutlikkuse arendamise programmidesse ja hankesuunistesse, tuginedes liikmesriikide kogemustele ja saadud õppetundidele ning Euroopa Kaitseagentuuri tegevuse raames; palub liikmesriikidel teha tööd protsesside optimeerimiseks, keskkonnasõbraliku süsteemi kavandamiseks, ehitamiseks ja kasutamiseks ringmajanduse põhimõtete alusel, eelkõige seoses operatsioonide peakorterite ja kohapealsete büroodega; nõuab Euroopa Kaitseagentuuri, Euroopa Kaitsefondi ja alalise struktureeritud koostöö rolli tugevdamist liikmesriikide toetamisel, riikide parimate tavade levitamisel ning korrapäraste vastastikuste teabevahetuste korraldamisel keskkonnahoidliku kaitse ja kliimamuutuste leevendamise teemal;

52.  usub, et on aeg töötada välja uued alalise struktureeritud koostöö projektid, mille eesmärk on kehtestada energiatõhususe standardid ja võrdlusalused, luua uusi võimekusi või ühendada ja ajakohastada olemasolevaid; kutsub liikmesriike üles kaaluma, kui teostatav on alalise struktureeritud koostöö kasutamine, et luua sõjaväeinseneride korpus, kes keskenduks kliima põhjustatud loodusõnnetuste ja taristu kaitsele ebakindlates riikides; rõhutab, kui oluline on lisada korrapärased läbivaatamised, et hinnata selliste projektide edenemist ja käsitleda puudujääke võimalikult varakult; tunnustab rolli, mida etendavad ühisoperatsioonid tsiviilisikute päästmiseks loodusõnnetuste korral, näiteks Prantsuse-Madalmaade katastroofide ohjamise koolitus „Hurricane Exercice“ (Hurex) Kariibi mere piirkonnas;

53.  rõhutab, et ÜJKP tsiviilkokkuleppe tulevasel läbivaatamisel tuleks käsitleda kliimamuutusi ja keskkonnaseisundi halvenemist, eelkõige seoses kliima- ja keskkonnaaspektide süvalaiendamisega operatiivülesannetesse ja koolituspoliitikasse;

Rahvusvahelise koostöö suurendamine ja mitmepoolsuse tugevdamine

54.  tuletab meelde koostöö kui ELi juhtiva rolli nurgakivi olulist rolli kliimamuutustega tegelemisel, nagu on sätestatud tegevuskavas; kiidab heaks käimasoleva töötajate vahetuse ÜRO ja NATOga ning rõhutab vajadust tihedama koostöö järele selles valdkonnas; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni vastavaid talitusi üles jätkama dialoogi teiste partneritega, näiteks Aafrika Liidu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Kanada ja Ameerika Ühendriikidega; rõhutab, et on vaja tegeleda ka sellega, et praegu puuduvad usaldusväärsed ja rahvusvaheliselt võrreldavad andmed energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta kaitsesektoris;

55.  rõhutab, et kliimajulgeoleku poliitika peab keskenduma mitte ainult turbulentsi, ressursipiirangute ja prognoosimatuse kõrgema tasemega kohanemisele, vaid ka sügavama muutuse soodustamisele, mis on vajalik ökoloogilise stabiilsuse ja tasakaalu taastamiseks ülemaailmsel tasandil;

56.  nõuab, et kliimajulgeoleku seos lisataks ÜRO ja ELi rahuoperatsioonide ja kriisiohjamise strateegilise partnerluse uue prioriteetse valdkonnana;

57.  märgib NATO väljendatud eesmärki saavutada 2050. aastaks süsinikdioksiidi netoheite nulltase; rõhutab asjaolu, et 22 liikmesriiki on NATO liikmed, ja kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tagama, et heitkoguste vähendamise eesmärgid, võrdlusalused ja metoodika oleksid liikmesriikide vahel sünkroonsed, kuna nende käsutuses on vaid ühtsed jõud; usub, et NATO ja EL peaksid otsustama käsitleda kliimajulgeolekut kui koostöö ja konkreetsete meetmete uut valdkonda; nõuab konkreetsemalt kliimamuutuste ja julgeoleku lisamist ELi ja NATO 3. ühisdeklaratsiooni uue ja väga konkreetse koostöövaldkonnana;

58.  rõhutab parlamentaarse diplomaatia olulist rolli rahvusvaheliste sidemete tugevdamisel kliimamuutuste vastu võitlemisel, sealhulgas Euroopa Parlamendi komisjonide ja delegatsioonide töö kaudu, ning nõuab suuremat keskendumist kliimamuutuste ja julgeoleku vahelisele seosele;

59.  rõhutab, et kliimamuutustega seotud rahastamise puudumine on oluline takistus kliimamuutustega sisulisel tegelemisel ja kliimajulgeoleku suurendamisel; peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2009. aastal lubas rahvusvaheline üldsus arengumaadele kliimameetmete rahastamiseks 100 miljardit USA dollarit, kuid seda lubadust ei olnud COP26 toimumise ajaks ikka veel täidetud;

o
o   o

60.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 170, 12.5.2021, lk 149. (2) ELT L 209, 14.6.2021, lk 1. (3) ELT C 99, 1.3.2022, lk 105. (4) ELT C 118, 8.4.2020, lk 32.

Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta resolutsioon ELi ning India ja Vaikse ookeani piirkonna julgeolekuprobleemide kohta (2021/2232(INI))

P9_TA(2022)0224 A9-0085/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni uue ELi-Hiina strateegia kohta(1),

–  võttes arvesse oma 1. märtsi 2022. aasta resolutsiooni Ukraina vastu suunatud Venemaa agressiooni kohta(2),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2. märtsi 2022. aasta resolutsiooni ES‑11/L.1, milles mõistetakse hukka Ukraina vastu suunatud Venemaa agressioon,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. märtsi 2022. aasta resolutsiooni ES‑11/L.2 Ukraina vastu suunatud agressiooni humanitaartagajärgede kohta,

–  võttes arvesse ELi strateegilist kompassi, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 24. märtsil 2022,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni ja Hiina Rahvavabariigi 4. veebruari 2022. aasta ühisavaldust uude ajastusse jõudvate rahvusvaheliste suhete ja ülemaailmse kestliku arengu kohta,

–  võttes arvesse India ja Vaikse ookeani piirkonnas tehtavat koostööd käsitlevat 22. veebruari 2022. aasta ministrite foorumit,

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2021. aasta resolutsiooni massihävitusrelvade mitmepoolsete relvastuskontrolli- ja desarmeerimissüsteemide probleemide ja väljavaadete kohta(3),

–  võttes arvesse oma 21. oktoobri 2021. aasta soovitust komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ELi ja Taiwani suhete ja koostöö kohta(4),

–  võttes arvesse oma 21. oktoobri 2020. aasta soovitust nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb tuumarelva leviku tõkestamise lepingu (NPT) 10. läbivaatamisprotsessi ettevalmistamist ning tuumarelvastuse kontrolli ja tuumadesarmeerimise võimalusi(5),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ühendatuse ning ELi ja Aasia suhete kohta(6),

–  võttes arvesse oma 18. aprilli 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Austraalia vahelise raamlepingu liidu nimel sõlmimise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi poliitiliste suhete kohta ASEANiga(8),

–  võttes arvesse oma 29. aprilli 2021. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ELi ja India suhete kohta(9),

–  võttes arvesse oma 12. detsembril 2018. aastal vastu võetud seisukohta nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Jaapani vahelise strateegilise partnerluse lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimist(10),

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni ELi küberkaitsevõime olukorra kohta(11),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 21. ja 22. oktoobri 2021. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. septembri 2021. aasta ühisteatist ELi strateegia kohta koostööks India ja Vaikse ookeani piirkonnas (JOIN(2021)0024),

–  võttes arvesse Prantsusmaa India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegia 2021. aasta juuli ajakohastatud versiooni „The Indo-Pacific region: a priority for France“ (India ja Vaikse ookeani piirkond: Prantsusmaa prioriteet),

–  võttes arvesse ELi ja USA 3. detsembril 2021. aastal peetud kõrgetasemelisi konsultatsioone India ja Vaikse ookeani piirkonna teemal,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 1. detsembri 2021. aasta ühisteatist „Global Gateway“ (JOIN(2021)0030),

–  võttes arvesse Aasia-Euroopa kohtumise (ASEM) 25. ja 26. novembri 2021. aasta 13. tippkohtumist,

–  võttes arvesse 5. oktoobri 2021. aasta kontseptsiooni kliimamuutuste ja julgeoleku integreeritud lähenemisviisi kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 16. aprilli 2021. aasta järeldusi India ja Vaikse ookeani piirkonnas tehtavat koostööd käsitleva ELi strateegia kohta,

–  võttes arvesse 15. septembril 2021. aastal Austraalia, Ühendkuningriigi ja USA vahel sõlmitud julgeolekulepingut (AUKUS),

–  võttes arvesse 14. juunil 2021. aastal Brüsselis toimunud NATO tippkohtumise kommünikeed,

–  võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2020. aasta ning 10. mai 2021. aasta järeldusi julgeoleku ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse 8. mail 2021 ELi ja India vahel sõlmitud ühendatuspartnerlust,

–  võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2020. aasta otsust (ÜVJP) 2020/2188, millega muudetakse ühismeedet 2008/851/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu sõjalist operatsiooni Somaalia ranniku lähedal aset leidvate piraatlusjuhtumite ja relvastatud röövimiste tõkestamiseks, ennetamiseks ja ohjamiseks(12),

–  võttes arvesse ELi ja ASEANi ministrite 1. detsembri 2020. aasta ühisavaldust ühendatuse kohta,

–  võttes arvesse 1. aprillil 2022 toimunud ELi‑Hiina tippkohtumist,

–  võttes arvesse komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni 24.–25. aprilli 2022. aasta visiiti Indiasse,

–  võttes arvesse 12. mail 2022 toimunud ELi‑Jaapani tippkohtumist,

–  võttes arvesse G7 välisministrite 14. mai 2022. aasta ühiskommünikeed,

–  võttes arvesse Madalmaade 13. novembri 2020. aasta India ja Vaikse ookeani strateegiat „Indo-Pacific: Guidelines for strengthening Dutch and EU cooperation with partners in Asia“ (India ja Vaikse ookeani piirkond: Suunised Madalmaade ja ELi koostöö tugevdamiseks Aasia partneritega),

–  võttes arvesse 9. novembri 2020. aasta kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava,

–  võttes arvesse Saksamaa föderaalvalitsuse 2020. aasta septembri poliitikasuuniseid India ja Vaikse ookeani piirkonna kohta,

–  võttes arvesse 27. septembril 2019. aastal loodud kestliku ühendatuse ja kvaliteetse taristu partnerlust ELi ja Jaapani vahel,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja panust 12. märtsi 2019. aasta Euroopa Ülemkogu kohtumisele „ELi ja Hiina suhete strateegilised väljavaated“,

–  võttes arvesse ELi 5. detsembri 2018. aasta desinformatsioonivastast tegevuskava,

–  võttes arvesse ELi‑ASEANi ministrite 21. jaanuari 2019. aasta kohtumisel vastu võetud otsust luua ELi ja ASEANi strateegiline partnerlus,

–  võttes arvesse ELi ja Singapuri partnerlus- ja koostöölepingut, mis allkirjastati Brüsselis 19. oktoobril 2018,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. septembri 2018. aasta ühisteatist „Euroopa ja Aasia ühendamine – ELi strateegia põhielemendid“ (JOIN(2018)0031)),

–  võttes arvesse nõukogu 28. mai 2018. aasta järeldusi ELi tõhusama julgeolekualase tegevuse kohta Aasias ja koos Aasia riikidega,

–  võttes arvesse ASEANi ja ELi tegevuskava aastateks 2018–2022,

–  võttes arvesse 5. oktoobril 2016 allkirjastatud ELi ja Uus‑Meremaa vahelisi suhteid ja koostööd käsitlevat partnerluslepingut,

–  võttes arvesse 14. aprilli 2016. aasta ühisettepanekut võtta vastu nõukogu otsus ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Austraalia vahelise raamlepingu Euroopa Liidu nimel allakirjutamise ja selle ajutise kohaldamise kohta (JOIN(2016)0008),

–  võttes arvesse 24. juuni 2014. aasta Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegiat,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahel 23. jaanuaril 2013. aastal sõlmitud raamlepingut,

–  võttes arvesse 14. juunil 2021. aastal Brüsselis Põhja‑Atlandi Nõukogu tippkohtumisel osalenud riigipeade ja valitsusjuhtide kommünikeed,

–  võttes arvesse Alalise Vahekohtu 12. juuli 2016. aasta otsust Lõuna‑Hiina mere vahekohtumenetluse kohta (Filipiini Vabariik vs. Hiina Rahvavabariik),

–  võttes arvesse 24. septembril 2021 toimunud Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Jaapani ja India poliitilistest liidritest koosneva neljapoolse julgeolekudialoogi esimest füüsilist tippkohtumist,

–  võttes arvesse ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9‑0085/2022),

A.  arvestades, et EL määratleb India ja Vaikse ookeani piirkonnana ala, mis ulatub Aafrika idarannikust Vaikse ookeani saareriikideni; arvestades, et India ja Vaikse ookeani piirkond on mitmekesine piirkond, kus elab 60 % maailma elanikkonnast, kus asub seitse G20 liikmesriiki ja mis on ülemaailmse rahvusvahelise korra oluline osaleja ning ELi üha olulisemate poliitiliste, kaubandus- ja julgeolekupartnerite asukoht;

B.  arvestades, et orienteeruvalt 90 % liidu väliskaubavahetusest toimub meritsi; arvestades, et India ja Vaikse ookeani piirkonnas on liidu kaubanduse jaoks olulised suured veeteed, nagu Malaka väin, Lõuna‑Hiina meri ja Bab el Mandebi väin;

C.  arvestades, et EL ning India ja Vaikse ookeani piirkonna riigid seisavad silmitsi üha sarnasemate julgeolekuprobleemide ja ka mittetraditsiooniliste probleemidega; arvestades, et ELi suhtumine sellesse piirkonda peegeldab poliitilist teadvustamist, et ülemaailmsete julgeolekuprobleemide lahendamisel on vaja võtta suurem vastutus;

D.  arvestades, et president Xi Jinpingi kutsel allkirjastati 4. veebruaril 2022 enne Pekingi taliolümpiamängude avatseremooniat Hiina ja Venemaa presidendi ühine tekst; arvestades, et ühisavalduses teatati muu hulgas, et kahe riigi vahelisel sõprusel ei ole piire, ja arvestades, et selle avalduse kaudu ühines Hiina esimest korda ametlikult Venemaa nõudega peatada NATO laienemine;

E.  arvestades, et meediakajastuse kohaselt palusid Hiina ametnikud 4. veebruari 2022 tippkohtumisel Venemaa kõrgetel ametnikel mitte tungida Ukrainasse enne Pekingi taliolümpiamängude lõppu; arvestades, et see tähendab, et Hiina kõrgematel ametnikel olid teataval tasemel otsesed teadmised Venemaa sõjaplaanidest või -kavatsustest enne agressiooni algust 24. veebruaril 2022;

F.  arvestades, et 1. aprillil 2022. aastal toimunud ELi ja Hiina tippkohtumisel, tuletades meelde Hiina kui ülemaailmse osaleja vastutust töötada rahu ja stabiilsuse nimel, kutsus EL Hiinat üles toetama pingutusi, et teha viivitamatult lõpp verevalamisele Ukrainas, kooskõlas Hiina rolliga maailmas ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ning Hiina ainulaadsete lähedaste suhete kontekstis Venemaaga;

G.  arvestades, et vastuseks Venemaa sõjale Ukraina vastu, mis algas sõjalise invasiooniga 24. veebruaril 2022, võttis ÜRO Peaassamblee 2. märtsil 2022 vastu resolutsiooni ES‑11/1, milles mõisteti hukka Venemaa agressioon Ukraina vastu, kusjuures resolutsiooni poolt hääletas 141 ja vastu 5 riiki, 35 riiki jäi erapooletuks ning hääletamata jättis 12 riiki; arvestades, et ükski India ja Vaikse ookeani piirkonna riik ei hääletanud resolutsiooni vastu ning ainult Hiina, India, Madagaskar, Mosambiik, Laos, Lõuna-Aafrika, Sri Lanka, Tansaania ja Vietnam jätsid lõpliku teksti üle hääletamata;

H.  arvestades, et hiljuti vastu võetud ühisteatis ELi India ja Vaikse ookeani piirkonna koostööstrateegia kohta, mis põhineb põhimõttelisel kaasatusel ja pikaajalisel perspektiivil, peegeldab põhjalikku ja vajalikku arengut selles, kuidas EL vaatleb oma huve, võimalusi ja probleeme India ja Vaikse ookeani piirkonnas, ning püüdlust täita suuremat rolli oma väärtuste ja huvide kaitsmisel selles kasvava geopoliitilise ja majandusliku tähtsusega piirkonnas; arvestades, et strateegia kesksel kohal on avatud, stabiilse ja reeglitepõhise piirkondliku julgeolekustruktuuri edendamine ning tugevate suhete, kestlike kaubandussidemete ning julgeolekualase koostöö loomine India ja Vaikse ookeani piirkondlike organisatsioonide ja riikidega; arvestades, et 22. veebruaril 2022 toimunud ministrite foorum, kus käsitleti India ja Vaikse ookeani piirkonnas tehtavat koostööd, tõi kokku ELi liikmesriikide ja ligikaudu 30 India ja Vaikse ookeani piirkonna riigi välisministrid ning arvestades, et EL ja selle liikmesriigid rõhutasid kohtumisel oma toetust suuremale ja pikaajalisele osalemisele India ja Vaikse ookeani piirkonnas konkreetse tegevuse kaudu ning tugevdades julgeoleku- ja kaitsedialoogi ning kahepoolseid suhteid piirkonna partneritega;

I.  arvestades, et ühisteatise „Global Gateway“ eesmärk on koondada kuni 300 miljardit eurot investeeringuid, et edendada arukaid, puhtaid ja turvalisi ühendusi digi-, energia- ja transpordivaldkonnas ning tugevdada kogu maailmas tervishoiu-, haridus- ja teadussüsteeme;

J.  arvestades, et viimastel aastatel on piirkonna sündmused, eelkõige Hiina Rahvavabariigist lähtuv dünaamika, põhjustanud intensiivseid geopoliitilisi pingeid ja konkurentsi, mis väljendub sõjaliste kulutuste suurenemises, sõjalise kohaloleku suurendamises ja agressiivsemas retoorikas, mis ohustab reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda; arvestades, et seetõttu on India ja Vaikse ookeani piirkonnas välja kujunenud uus piirkondliku ja ülemaailmse konkurentsi keskus; arvestades, et sellega seotud probleemide ja pingete leevendamiseks puuduvad nii üldine piirkondlik julgeolekukord kui ka usalduse suurendamise mehhanism; arvestades, et selline dünaamika kujutab endast tõsist ohtu piirkonna ja ülemaailmse kogukonna stabiilsusele ja julgeolekule, mõjutades otseselt ELi kui piirkonna riikide peamise poliitilise ja majandusliku partneri strateegilisi huve; arvestades, et piirkonnas toimuv ideoloogiline võitlus autoritaarsuse ja demokraatia vahel võib mõjutada sarnaste võitluste tulemusi kogu maailmas, sealhulgas Euroopa Liidu läheduses; arvestades, et stabiilne ja rahumeelne India ja Vaikse ookeani piirkond, mis põhineb rahvusvahelise õiguse järgimisel, on ELi julgeoleku ja huvide kaitsmisel äärmiselt tähtis; arvestades, et ebastabiilsuse algpõhjuste, nagu vaesuse, sotsiaalse ebaõigluse ja inimõiguste rikkumisega tegelemine on India ja Vaikse ookeani piirkonnas rahu ja julgeoleku tagamise eeltingimus; arvestades, et EL on pühendunud inimeste julgeolekule, rahule, rahvusvahelisele õigusele ja inimõigustele;

K.  arvestades, et EL on India ja Vaikse ookeani piirkonna põhiline välisinvestor ja arenguabi andja; arvestades, et EL on oluline kaubanduspartner ja on juba sõlminud selle piirkonna riikidega vabakaubanduslepingud või peab nende sõlmimiseks läbirääkimisi; arvestades, et EL saab juba toetuda laiale partnerluse ja lepingute võrgustikule mitme riigiga, nagu Jaapan, Korea Vabariik, Austraalia, India, Uus‑Meremaa, Vietnam ja Singapur, ning piirkondlike organisatsioonidega, nagu Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN) ja Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide organisatsioon (AKVRO); arvestades, et EL on piirkonnas esindatud oma liikmesriigi Prantsusmaa kaudu, eelkõige Prantsusmaa ülemeredepartemangude Réunioni ja Mayotte’i, samuti Prantsuse Antarktiliste ja Lõunaalade kaudu India ookeanis ning Vaikses ookeanis Uus‑Kaledoonia kaudu, samuti Prantsuse ülemereühenduste Prantsuse Polüneesia ning Wallise ja Futuna kaudu; arvestades, et nendes Prantsusmaa piirkondades elab ligikaudu 1,6 miljonit ELi kodanikku, sealhulgas üle 7 000 sõjaväelase; arvestades, et järelikult on EL India ja Vaikse ookeani piirkonnas kohalik osaleja;

L.  arvestades, et Lõuna‑Hiina merel tegutseb üle poole maailma kalalaevadest ning kalandustegevus sellel merel moodustab umbes 12 % maailma kalandusest; arvestades, et EL on sõlminud mitu kestliku kalanduse partnerluslepingut India ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega (Mikroneesia Liiduriigid, Cooki saared, Saalomoni Saared, Kiribati, Madagaskar, Mauritius, Mosambiik ja Seišellid) ning et liidu kalalaevastik on esindatud nii India ookeanis kui ka Vaikses ookeanis; arvestades, et EL on aktiivne liige mitmes India ja Vaikse ookeani piirkonna piirkondlikus kalandusorganisatsioonis (India ookeani tuunikomisjon, India ookeani lõunaosa kalanduskokkuleppe osalised, Vaikse ookeani lääne- ja keskosa kalanduskomisjon ja Vaikse ookeani lõunaosa piirkondlik kalandusorganisatsioon); arvestades, et ELi taotlus Vaikse ookeani põhjaosa kalanduskomisjoni liikmeks saamiseks kiideti heaks 25. veebruaril 2021 ning arvestades, et liit peab ookeanide ja kalanduse küsimustes kõrgetasemelist dialoogi Austraalia, Indoneesia, Jaapani ja Uus‑Meremaaga; arvestades, et EL on sõlminud Hiinaga ookeane puudutava koostöölepingu; arvestades, et ta peab ka dialooge ja tal on ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki käsitlevad töörühmad Korea Vabariigi, Tai ja Taiwaniga;

M.  arvestades, et stabiilsuse ja meresõiduvabaduse tagamine India ja Vaikse ookeani vetes on ülemaailmse ja piirkondliku kestlikkuse ja rahu ning ELi strateegiliste huvide tagamiseks ülioluline; arvestades, et EL osaleb ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜJKP) operatsiooni EUNAVFOR Atalanta kaudu piirkondliku merejulgeoleku toetamises; arvestades, et India ja Vaikse ookeani piirkonna partnerid on kiitnud heaks operatsiooni Atalanta ning selle keskendumise piraatluse ja relvastatud röövimise tõkestamisele, samuti relvade ja narkokaubanduse jälgimisele; arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud endale kohustuse suurendada oma mereväe alalist kohalolekut piirkonnas, muu hulgas koordineeritud merelise kohaloleku kontseptsiooni kaudu;

N.  arvestades, et Prantsusmaal on Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas alalised sõjalised jõud; arvestades, et oleks asjakohane kaaluda, kuidas neid Prantsusmaa alalisi positsioone, eelkõige Prantsuse Polüneesia relvajõudude ja Uus‑Kaledoonia relvajõudude kaudu, saaks vajaduse korral kasutada võimalike Euroopa lähetuste kontekstis;

O.  arvestades, et Hiina sõjalise kohaloleku kiire suurendamine, üha enesekindlam ja ekspansiivsem käitumine India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning sõjaline tegevus Taiwani väinas ning Ida- ja Lõuna‑Hiina merel, sealhulgas Hiina rannavalve ja meremiilitsa tegevus, mis takistab meresõiduvabadust, suurendavad India ja Vaikse ookeani piirkonnas pingeid, nagu ka Hiina tahtlikud ja korduvad Taiwani õhukaitse tuvastusvööndi rikkumised, tegevus Hongkongi iseseisvuse ja autonoomia lõpetamiseks, sõjalise kohaloleku suurendamine Hiina ja India piiril, üha agressiivsem retoorika ning manipuleerivad desinformatsiooni- ja meediakampaaniad; nõuab, et EL valmistaks ette tegelikel asjaoludel põhineva strateegia, mis võimaldaks tal vajadusel reageerida; hoiatab kiirendatud võidurelvastumise ohu eest piirkonnas,

P.  arvestades, et Hiina enesekehtestamine piirkonnas ei piirdu ainult sõjalise tasandiga, vaid on realiseerunud ka diplomaatilisel sunnil põhineva agressiivse kaubandustava ja sõjaka võladiplomaatia poliitika kaudu; arvestades, et Hiina majanduslik ja rahaline laienemine India ja Vaikse ookeani piirkonnas ja Euroopas hõlmab investeeringuid elutähtsasse taristusse; arvestades, et Hiina püüab oma majanduslike huvide kaudu saavutada poliitilist mõju; arvestades, et COVID‑19 kriis näitas, kui olulised on usaldusväärsed tarneahelad ja tasakaalustatumad majandussidemed Hiinaga;

Q.  arvestades, et 12. juulil 2016 otsustas Alaline Vahekohus märgilise tähtsusega kohtuasjas, et puuduvad tõendid selle kohta, et Hiinal oleks ajalooliselt olnud ainukontroll territooriumide üle, millele ta Lõuna‑Hiina merel pretendeerib; arvestades, et Hiina on seda otsust eiranud ja muude meetmete hulgas loonud sõjaväebaase inimtekkelistele saartele;

R.  arvestades, et Hiina ei ole tegutsenud läbipaistvalt ning on näidanud üles vastumeelsust pidada läbirääkimisi oma võimaliku osalemise üle mitmepoolsetes tuumarelvade kontrolli vahendites, mis on võimaldanud tal takistamatult luua suure arsenali sellistest tehnoloogiliselt arenenud ballistilistest keskmaarakettidest nagu Dong‑Feng 26;

S.  arvestades, et digipöördel on rahvusvahelise süsteemi struktuurile üha suurem mõju; arvestades, et rahvusvaheliste standardite kehtestamine ja läbimurdelised uuendused eesliinitehnoloogiates, nagu tehisintellekt, kvantandmetöötlus, 5G ja 6G, on ELi ja selle digitaalse tuleviku jaoks strateegilise tähtsusega, ning arvestades kasvavat ülemaailmset konkurentsi tehnoloogilise ülemvõimu pärast, millesse Hiina on oluliselt investeerinud;

T.  arvestades, et 24. mai 2022. aasta ühisavalduses tõstsid USA, Austraalia, India ja Jaapani juhid hiljutisel neljapoolse julgeolekudialoogi tippkohtumisel taas esile vaba ja avatud India ja Vaikse ookeani piirkonna põhimõtteid, s.o vabadus, õigusriik, demokraatlikud väärtused, suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus; arvestades, et juhid teatasid mitmest uuest algatusest, mille eesmärk on kogu piirkonnas koostööd tihendada, sealhulgas India ja Vaikse ookeani piirkonna merendusalase teadlikkuse partnerlus;

U.  arvestades, et 23. mail 2022 teatas USA president Joe Biden, et kui Hiina püüab Taiwani jõuga allutada, sekkub USA sõjaliselt;

V.  arvestades, et 24. mail 2022 tegid neli Hiina H‑6 pommitajat ja kaks Venemaa Tu‑95 pommitajat Jaapani ja Korea Vabariigi ümber ühislende, mille tõttu pidid mõlemad riigid saatma kiiresti hävitajad neid lende jälgima; arvestades, et ühislende tehti samal päeval, mil USA president Joe Biden kohtus Tōkyōs neljapoolse julgeolekudialoogi kolleegidega;

W.  arvestades, et 23. mail 2022 algatasid USA, Austraalia, Brunei, India, Indoneesia, Jaapan, Korea Vabariik, Malaisia, Uus‑Meremaa, Filipiinid, Singapur, Tai ja Vietnam protsessi, mille eesmärk on luua India ja Vaikse ookeani piirkonna heaolu tagav majandusraamistik, mille otstarve on toetada piirkonnas koostööd, stabiilsust, heaolu, arengut ja rahu; arvestades, et India ja Vaikse ookeani piirkonna heaolu tagav majandusraamistik on alternatiiv Hiina kasvavale kaubanduslikule kohalolekule kogu piirkonnas;

X.  arvestades, et 2022. aasta aprillis allkirjastasid Hiina ja Saalomoni Saared julgeolekukoostöö pakti, mis pälvis rahvusvahelist tähelepanu ning millega suurendati Vaikse ookeani saareriikides diplomaatilist esindatust ja tihendati nende riikidega koostööd; arvestades, et ajal, mil Hiina välisminister Wang Yi oli kümnes Vaikse ookeani saareriigis visiidil ja neis riikides oli tekkinud üha suurem mure, teatas Hiina 30. mail 2022, et ta peatab protsessi, mille eesmärk oli sõlmida Vaikse ookeani saareriikidega piirkondlik leping „Hiina ja Vaikse ookeani saareriikide ühine arengukäsitus“, mis pidi hõlmama vabakaubandust ja julgeolekualast koostööd, sealhulgas sellistes valdkondades nagu politseikoolitus, küberturvalisus, mere kaardistamine ja ressurssidele juurdepääs; arvestades, et Mikroneesia Liiduriikide presidendi David Panuelo sõnul oleks selle lepinguga kaasnenud suurim muutus, mis tema eluajal on Vaikse ookeani piirkonnas toimunud, ja et sellega võib parimal juhul alata uus külm sõda, kuid halvimal juhul võib see põhjustada maailmasõja; arvestades, et kuigi selle kaugeleulatuva lepingu sõlmimist ei õnnestunud kindlustada, allkirjastas Hiina välisminister Wangi piirkondlike visiitide ajal Vaikse ookeani piirkonna riikidega mitu väiksemat kahepoolset lepingut;

Y.  arvestades, et kliimakriis mõjutab rahvusvahelist süsteemi, kus see võib geopoliitilisi pingeid veelgi süvendada; arvestades, et liidu välistegevus peab üha enam hõlmama kliimamuutusi ja keskkonnaseisundi halvenemist kui riskikordajat ning vastavalt kohandama oma strateegiaid, kontseptsioone ja tegutsemisviise, sealhulgas India ja Vaikse ookeani piirkonnas;

Z.  arvestades et 15. detsembril 1995 kirjutasid ASEANi liikmesriigid alla Kagu‑Aasia tuumarelvavaba tsooni lepingule (SEANWFZ‑leping) kui kohustusele säilitada Kagu‑Aasia piirkond tuumarelvadest ja muudest massihävitusrelvadest vaba piirkonnana;

ELi vastus julgeolekuprobleemidele India ja Vaikse ookeani piirkonnas

1.  tunneb heameelt hiljuti vastu võetud ühisteatise üle ELi koostööstrateegia kohta India ja Vaikse ookeani piirkonnas; tunnistab strateegia lisaväärtust kui ELi ühtse piirkonna käsitluse esimest alustala ning kiidab strateegia kaasavat ja mitmetahulist olemust ning julgeoleku ja kaitse kaasamist ühena selle strateegia seitsmest prioriteetsest valdkonnast; nõuab, et EL kasutaks seda strateegiat vahendina oma kohaloleku ja mõju tulemuslikuks suurendamiseks piirkonnas, edendades strateegilisi sidemeid ning süvendades kõikehõlmavat dialoogi ja koostööd julgeoleku- ja kaitseküsimustes sarnaselt mõtlevate riikide ja organisatsioonidega piirkonnas; on veendunud, et ELi suurem väärtuspõhine osalus piirkonnas aitaks kaasa piirkondlikule julgeolekule ja õitsengule ning aitaks ületada piirkondlikud pinged ja luua tasakaalustatumad suhted piirkonna riikide vahel; tuletab meelde, et strateegia on Euroopa tiimi projekt ja kahepoolsed lepingud peaksid edendama ELi lähenemisviisi ning ELi suutlikkust pakkuda julgeolekuprobleemidele ühiseid vastuseid; rõhutab, et rahu, stabiilsuse ja meresõiduvabaduse säilitamine India ja Vaikse ookeani piirkonnas on ELi ja selle liikmesriikide jaoks äärmiselt oluline;

2.  rõhutab, et India ja Vaikse ookeani piirkond on väga mitmekesine ja ühtset lähenemisviisi, mis sobiks kõigile, ei saa kohaldada; hindab ELi strateegias esitatud terviklikku lähenemisviisi ja positiivset tegevuskava ning rõhutab, et strateegia peab pidevalt kohanema kiiresti muutuva võimutasakaaluga, tuginedes samal ajal kindlalt Euroopa väärtustele, põhimõtetele ja normidele, eelkõige Euroopa Liidu lepingu artiklile 21, mis peaks olema normatiivne raamistik ELi tegevusele India ja Vaikse ookeani piirkonnas; rõhutab julgeoleku, arengu ja humanitaarabi vahelise seose olulisust;

3.  rõhutab, et Venemaa ebaseaduslikul ja provotseerimata agressioonisõjal Ukraina vastu, mis algas 24. veebruaril 2022, on rahvusvahelistele suhetele sügav ja kestev mõju; rõhutab, et seepärast peab EL veelgi tugevdama oma rahvusvahelisi kohustusi, nagu on sätestatud strateegilises kompassis, sealhulgas eelkõige India ja Vaikse ookeani olulises strateegilises piirkonnas; tunnistades Venemaa ja Hiina tihedamaid suhteid, mida muu hulgas näitas nende 4. veebruari 2022. aasta ühisavaldus, väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et Hiina juhtkond ei mõista selgelt hukka seda ebaseaduslikku sõda, mis rikub kõiki rahvusvahelisi norme ja rahvusvahelist õigust ning mis on juba toonud kaasa tuhandete sõjaväelaste ja tuhandete süütute tsiviilelanike surma; kutsub Hiina juhtkonda tungivalt üles täitma oma kohustusi ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ja nii mõistma hukka selle Venemaa Föderatsiooni poolse jõhkra rikkumise kui ka kasutama tihedaid kontakte Venemaa presidendiga, et kutsuda teda tungivalt üles viivitamata lõpetama see vägivaldne agressioonisõda, viima kõik väed Ukraina territooriumilt välja ning täielikult austama Ukraina iseseisvust ja Ukraina rahva tahet elada rahus ja vabaduses;

4.  tunneb heameelt India ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ülekaaluka toetuse üle, mida väljendati ÜRO Peaassamblee 2. märtsi hääletusel resolutsiooni ES‑11/L.1 üle, milles mõistetakse hukka Venemaa agressioon Ukraina vastu, ning 24. märtsi hääletusel resolutsiooni ES‑11/L.2 üle, mis käsitleb Ukraina vastu suunatud agressiooni humanitaartagajärgi; tuletab meelde, et ükski piirkonna riik ei hääletanud resolutsiooni vastu; on veendunud, et see annab väga selgelt märku rahvusvahelise õiguse, rahu ja rahvusvahelise koostöö üldisest toetamisest piirkonnas; peab siiski kahetsusväärseks, et lisaks Hiinale otsustasid India, Madagaskar, Mosambiik, Laos, Lõuna‑Aafrika, Sri Lanka, Tansaania ja Vietnam hoiduda lõpliku teksti hääletamisest; julgustab neid riike mitte eirama Ukrainas toimuvat, rahvusvahelise õiguse jõhkrat rikkumist ja süütute tsiviilelanike kohutavaid kannatusi ja tapmist ning vaatama seepärast üle oma seisukohad ja ühinema rahvusvahelise üldsuse ülekaaluka enamusega, mõistes selgesõnaliselt hukka Venemaa agressioonisõja, ja ühinema rahvusvaheliste jõupingutustega, et töötada rahu nimel Ukrainas ja kaitsta süütuid tsiviilelanikke;

5.  rõhutab vajadust tagada ELi ühtsus kui eeltingimus, et saavutada ELi avatud strateegiline suveräänsus keset Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ning kasvavaid mitmetahulisi ohte ja konkurentsi jõudude, eelkõige Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja Hiina vahel; nõuab suuremat ühtsust Euroopa Liidu Nõukogus meetmete vastuvõtmisel Hiina demokraatiavastase poliitika ja agressiivse käitumise suhtes, mis seab ohtu tema naabrite suveräänsuse ning India ja Vaikse ookeani piirkonna stabiilsuse; tuletab meelde, et ELi ühtset lähenemisviisi peab toetama pragmaatiline, põhimõtteline ja väärtuspõhine välis- ja julgeolekupoliitika, mille eesmärk on teha võimalusel koostööd partneritega ja tegutseda vajaduse korral üksi, et järgida liidu strateegilist solidaarsust ja suveräänsust, ning sellega peavad kaasnema usaldusväärsed välispoliitilised vahendid, samuti oma otsustusprotsessi reform, eelkõige ülemineku kaudu kvalifitseeritud häälteenamusele, mis hõlbustaks kiiret reageerimist tõsistele julgeolekuprobleemidele ning aitaks saavutada rahu, inimeste julgeoleku, kestliku arengu ja demokraatia; juhib tähelepanu sellele, et USA kasvav pühendumine India ja Vaikse ookeani piirkonnale avaldab mõju Euroopa julgeolekule ja kordab seepärast vajadust võimeka Euroopa kaitsekoostöö liidu järele; rõhutab, et selleks, et teha koostööd partneritega India ja Vaikse ookeani piirkonnas, ning võttes arvesse Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, peab EL tugevdama oma strateegilist autonoomiat, et olla tulemuslik üleilmne partner; toetab seepärast kiirsiirmisvõime loomise eesmärki;

6.  rõhutab ELi otsustavust edendada avatud, stabiilset ja reeglitel põhinevat piirkondlikku julgeolekustruktuuri, mis põhineb demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimisel ning mis hõlmab turvalisi mere sideliine, suutlikkuse suurendamist ja mereväe tõhustatud kohalolekut vastavalt ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) kehtestatud õiguslikule raamistikule; kutsub ELi üles looma viljakaid kahepoolseid suhteid piirkonna partneritega, sealhulgas Aafrika India ja Vaikse ookeani riikidega, ning tegema tihedat koostööd ka teiste liberaalsete demokraatiate ja ajalooliste liitlastega, nagu NATO, USA ja Ühendkuningriik, eriti Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja ja Hiina üha suurema enesekindluse ja agressiivsuse tingimustes, et paremini lahendada ühiseid piirkondlikke ja ülemaailmseid julgeolekuprobleeme; rõhutab vajadust edendada ühist kestlikkuse ja heaolu eesmärki ning tugevdada mitmepoolsust ÜRO ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu; tuletab meelde, et nende väärtuste ja põhimõtete mittejärgimine või selgesõnaline rikkumine avaldaks negatiivset mõju ELi elutähtsatele majanduslikele ja julgeolekuhuvidele ning osalemisele kahepoolsetes ja piirkondlikes partnerlussuhetes ning et see võib viia sanktsioonide kehtestamiseni;

7.  nõuab tungivalt, et EL kasutaks täiel määral oma positsiooni ja mainet usaldusväärse, kindla ja autonoomse ülemaailmse rahu edendava osalejana keset kasvavat geopoliitilist konkurentsi India ja Vaikse ookeani piirkonna ülemaailmsete ja piirkondlike jõudude vahel; tuletab meelde, et ELi tegevuse lisaväärtus India ja Vaikse ookeani piirkonnas seisneb selle ulatuslikes tsiviil- ja sõjalise abi meetmetes, sealhulgas hästi arenenud mittesõjalises panuses; tuletab meelde, et ELil on suur diplomaatiliste vahendite võrgustik, et hõlbustada dialoogi, vahendamist, konfliktide ennetamist ja lahendamist, relvastuskontrolli, desarmeerimist, tuumarelvade leviku tõkestamist, piirkonna tuumarelvavabaks muutmist, samuti õiguslikud lahendused ja oskusteave mitmepoolsuse valdkonnas ja usaldust suurendavate meetmete ning korruptsioonivastaste meetmete kehtestamises, mida saab jagada ka heas usus tegutsevate partneritega; peab vajalikuks tugevdada piirkonnas liikmesriikide diplomaatilist ja konsulaarvõrgustikku ning kaitsta ELi ja selle liikmesriikide väärtusi ja huve; nõuab, et EL seoks oma panuse piirkonna riikidesse ja oma diplomaatilised jõupingutused tihedamalt oma väärtuste ja huvidega; nõuab, et EL suurendaks India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegiaga seotud teabevahetuspingutusi ja kaasaks rakendusprotsessi partnerriike, et tugevdada julgeolekusuhteid ja aidata kaasa strateegia eesmärkide saavutamisele;

8.  ergutab ELi tugevdama koos India ja Vaikse ookeani piirkonna partneritega oma pühendumust ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 (naiste, rahu ja julgeoleku kohta) rakendamisel, samuti ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 2250, 2419 ja 2535 (noorte, rahu ja julgeoleku kohta) rakendamisel koos asjakohaste eelarveeraldistega tulemusliku rakendamise tagamiseks; rõhutab naiste osalemise tähtsust ja positiivset lisaväärtust rahuvalves ja rahu tagamises, sealhulgas läbirääkimistel ja missioonidel;

Strateegiline suveräänsus, mis põhineb mitmepoolsusel ja reeglitel põhineval rahvusvahelisel korral

9.  on seisukohal, et Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, mis on rahvusvahelise õiguse jõhker rikkumine, ning Venemaa keeldumine vahendamisest ja ausate läbirääkimiste pidamisest kujutavad endast tõsist ohtu ülemaailmsele julgeolekule, rahule ja stabiilsusele ning vabale ja avatud teabevahetusele mere-, õhu-, kosmose- ja küberruumi valdkonnas, mis on rahu ning piirkondlike ja ülemaailmsete kaubateede säilitamiseks hädavajalikud; julgustab Euroopa välisteenistuse asjaomaseid talitusi analüüsima Ukraina vastu suunatud Venemaa agressioonisõja mõju ELi India ja Vaikse ookeani piirkonna poliitikale, samuti piirkondliku konflikti võimalikke tagajärgi ELi majandus- ja julgeolekuhuvidele, hinnates samal ajal, kuidas EL võiks reageerida julgeolekuolukorra halvenemisele India ja Vaikse ookeani piirkonnas; väljendab sügavat muret Ukraina sõja mõju pärast India ja Vaikse ookeani piirkonna riikide majandusele, eriti seoses teravilja, energia ja väetiste hinna tõusuga; rõhutab veel kord stabiliseerivat rolli, mida EL võiks selles piirkonnas täita;

10.  väljendab sügavat muret Hiina sõjalise kohaloleku kiire suurenemise, sealhulgas hiljuti ilmsiks tulnud ülehelikiirusega raketi katsetamise ja riigi üha enesekindlama käitumise pärast, mille eesmärk on muu hulgas edendada oma territoriaalseid nõudeid Ida- ja Lõuna‑Hiina merel; rõhutab, et julgeoleku valupunktid ja lahendamata probleemid, nagu Korea Rahvademokraatliku Vabariigi tuumaprogramm, hiljutine vastasseis Hiina ja India piiril, demokraatia mahasurumine Hongkongis ja Macaus, Hiina suutmatus täita riiklikust ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi austada inimõigusi, sealhulgas vähemuste õigusi Xinjiangis, Tiibetis ja Sise‑Mongoolias, ning Hiina‑poolne Taiwani territoriaalse terviklikkuse ohustamine, mis on realiseerunud sõjalise tegevuse kaudu, põhjustavad piirkondlikule julgeolekule ja stabiilsusele täiendavat pinget; mõistab hukka Hiina hirmutamisdiplomaatia ja manipuleerivad desinformatsioonikampaaniad; väljendab lisaks muret Hiina suurenenud kohaloleku pärast muudes strateegilistes piirkondades, nagu India ookean, Vaikse ookeani lõunaosa ja Okeaania piirkond ning Araabia meri;

11.  tuletab meelde, et varasemad lõhed nõrgendasid ELi võimet asuda Hiina suhtes ühisele seisukohale; rõhutab, et ELi Hiina-käsitlus peab olema ühtne, pragmaatiline, mitmetahuline ja põhimõtteline, hõlmates koostööd ühist huvi pakkuvates ülemaailmse mõjuga küsimustes, nagu võitlus kliimamuutuse vastu, põhinedes inimõigustel ja rahvusvahelisel õigusel, konkureerides Hiinaga kolmandatele riikidele majanduslike, poliitiliste ja strateegiliste alternatiivide pakkumisel, ning samuti hõlmates Hiinale vastu astumist ja vajaduse korral sanktsioonide kehtestamist küsimustes, milles meie vaated oluliselt lahknevad, näiteks selliste ELi väärtuste kaitsmisel, nagu demokraatia ja inimõiguste austamine, ning iseseisvate riikide vastaste vägivaldsete agressioonide vastu sõna võtmisel ning selliste rikkumiste toimepanijate hukkamõistmisel, sealhulgas need, kes vastutavad süütute tsiviilelanike tapmise eest sõjategevuses, mille tunnistajaks rahvusvaheline üldsus on praegu seoses Venemaa tegevusega Ukrainas;

12.  kiidab heaks väga õigeaegse uue ELi‑USA dialoogi Hiina teemal ning ELi‑USA konsultatsioonide alustamise India ja Vaikse ookeani piirkonna küsimustes ning nõuab kooskõlastatud lähenemisviisi, et süvendada koostööd julgeolekuküsimustes, sealhulgas Atlandi-ülese parlamentaarse dialoogi kaudu mitmepoolsete institutsioonide ja piirkondlike organisatsioonide tugevdamiseks, demokraatia edendamiseks ja demokraatliku vastupanuvõime suurendamiseks India ja Vaikse ookeani piirkonnas ja kaugemalgi; kiidab heaks USA kavatsuse tugevdada piirkondlikku stabiilsust, vastupanuvõimet ja julgeolekut; tunneb suurt heameelt Atlandi‑ülese kogukonna tugeva ühtsuse üle Venemaa agressioonisõjale reageerimisel Ukraina vastu ja peab seda väga tugevaks signaaliks kogu maailmale, et oleme pühendunud oma väärtustele ja valmis neid kaitsma, kui neid proovile pannakse;

13.  võtab teadmiseks Austraalia, Ühendkuningriigi ja USA vahelise kolmepoolse julgeolekulepingu (AUKUS) hiljutise sõlmimise; avaldab kahetsust eelneva konsultatsiooni puudumise pärast selles protsessis ja kinnitab oma solidaarsust Prantsusmaaga; on kindlal seisukohal, et tugevad, vastastikusel usaldusel ja konsultatsioonil põhinevad ELi-Austraalia suhted on piirkonna stabiilsuse jaoks olulised ning et neid tuleks veelgi edendada ja AUKUSe sõlmimine ei tohiks neid mõjutada; on seisukohal, et AUKUS ja neljapoolne julgeolekudialoog (QUAD) on piirkondliku julgeolekustruktuuri olulised osad ning rõhutab, et tulemuslik piirkondlik julgeolek nõuab avatud ja kaasavat dialoogi, mis hõlmab asjakohaseid piirkondlikke, asjaomaseid piirkonnaväliseid ja ka rahvusvahelisi osalejaid; kutsub seepärast komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles uurima koos asjaomaste partneritega võimalusi luua AUKUSega alaline dialoog ja esindatus QUADi liikmete kohtumistel ka mittesõjalistes valdkondades, nagu kliimamuutused, tehnoloogia, tervishoid ja kaubandus, et ühtlustada jõupingutusi ja tugevdada sünergiat meie vastavate India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegiate vahel; rõhutab vajadust arendada edasi ja tugevdada ELi ja Ühendkuningriigi koostööraamistikku, sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitika vallas; märgib Ühendkuningriigi senist huvipuudust selles küsimuses;

14.  rõhutab ühenduvuse põhirolli ELi ja selle liikmesriikide geopoliitilistes suhetes, ning tunneb heameelt komisjoni ning komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja 2021. aasta detsembris esitatud ühisteatise üle Global Gateway strateegia kohta, mille eesmärk on suurendada kestlikku koostööd sarnaselt mõtlevate riikidega ja kasutada pehmet jõudu Euroopa väärtuste edendamiseks ning tugeva ja kestva partnerluse tagamiseks; on veendunud, et see algatus võib olla atraktiivne alternatiiv meie Hiina ühenduvusstrateegiale ELi partnerite jaoks India ja Vaikse ookeani piirkonnas ja mujal; rõhutab ühenduvuskoostöö tähtsust ELi ning India ja Vaikse ookeani piirkonna jaoks, et tulla edukalt toime uute julgeolekuküsimustega, mis hõlmavad küberturvalisust, digitaalset ühenduvust ja elutähtsat taristut, ning on veendunud, et see peaks hõlmama ka jõupingutusi ülemaailmse internetitaristu, sealhulgas merealuste kaablite turvalisuse tagamiseks; rõhutab kliimajulgeoleku ja kestliku arengu tugevdamise tähtsust ühenduvusinvesteeringute kaudu; nõuab selle strateegia kiiret rakendamist India ja Vaikse ookeani piirkonnas, sealhulgas konkreetsete ja nähtavate projektide elluviimise kaudu;

15.  võtab teadmiseks, et ELi strateegilises kompassis määratletakse India ja Vaikse ookeani piirkond ELi jaoks üliolulise strateegiliste huvidega piirkonnana, määrates samas kindlaks ka konkreetsed eesmärgid, mida piirkonnas saavutada soovitakse, ja nende saavutamiseks vajalikud võimed, tuginedes ühisele ohuhinnangule; rõhutab, et selleks, et olla usaldusväärne julgeolekuosaleja nii piirkonnas kui ka rahvusvaheliselt, peab EL veelgi suurendama oma ühiseid jõupingutusi suutlikkuse arendamisel, eriti merenduse valdkonnas, keskendudes samal ajal strateegilise tähtsusega projektidele; soovitab edendada ELi ja NATO koostööd, et reageerida India ja Vaikse ookeani piirkonnaga seotud julgeolekuprobleemidele, nagu on kirjeldatud ELi strateegilises kompassis;

Partnerluse tugevdamine piirkondlike organisatsioonide ja demokraatlike riikidega

16.  kordab, et olemasolevate partnerluste tugevdamine piirkondlike osalejatega ja uute loomine on strateegia põhielement; rõhutab, et ELi ja selle traditsiooniliste liitlaste ühtne tegevus selles piirkonnas on stabiilsuse saavutamise peamine tegur; tunneb heameelt asjaolu üle, et EL kavatseb tugevdada partneritega peetavat dialoogi julgeoleku ja kaitse, sealhulgas terrorismivastase võitluse, küberturvalisuse, massihävitusrelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise, suutlikkuse suurendamise, hübriidohtude, meresõiduturvalisuse ning sekkumise ja desinformatsiooni vastu võitlemise teemadel, eelkõige parimate tavade jagamise, strateegilise teabevahetuse parandamise ja tõendite kogumise kaudu eesmärgiga parandada kollektiivset omistamist ja sanktsioone, tõhustada kliimajulgeolekut ja kriisidele reageerimist ning tagada tulemuslik mitmepoolne reageerimine COVID‑19 kriisile ja tulevastele ülemaailmsetele tervisekriisidele, lisaks kosmosevaldkonna- ja meresõiduturvalisuse dialoogidele; tunneb heameelt ka asjaolu üle, et EL lähetab piirkonnas asuvatesse ELi delegatsioonidesse sõjalisi nõunikke, nagu ta on teinud Hiinas ja Indoneesias;

17.  rõhutab ELi ja ASEANi pikaajalist koostööd julgeoleku- ja kaitseküsimustes ning tunneb heameelt kahepoolsete suhete hiljutise uuendamise üle strateegiliseks partnerluseks; kordab oma kindlat pühendumust ASEANi kesksuse ja kaasava mitmepoolse struktuuri toetamisele; nõuab, et EL kinnitaks ja laiendaks oma kohalolekut piirkonnas, süvendades koostööd ASEANi ja selle liikmetega; kutsub ASEANi üles kaasama ELi ASEANi kaitseministrite kohtumisele ja Ida-Aasia tippkohtumisele; rõhutab parlamentaarse diplomaatia põhirolli demokraatia tugevdamisel ja inimõiguste edendamisel piirkonnas ning julgustab seepärast ELi ja ASEANi parlamentaarse assamblee loomist ning tihedamat ja korrapärasemat parlamentaarset suhtlust piirkonnaga, sealhulgas seoses 45. aastapäeva tippkohtumisega Brüsselis 2022. aastal; rõhutab, et EL peaks uurima võimalust osaleda koos ASEANiga suutlikkuse suurendamise meetmete rakendamises sellistes valdkondades nagu tsiviilkonfliktide ennetamine, vahendamine, rahuloome ja lepitamine, tehes selles vallas koostööd ka teiste piirkondlike partneritega;

18.  tunneb heameelt tiheda koostöö üle Austraalia, Jaapani, Korea Vabariigi ja Uus‑Meremaaga seoses reageerimisega Venemaa sõjale Ukraina vastu ning tervitab ELi ja nende nelja riigi tugevat kooskõla Venemaale ja Valgevenele sanktsioonide kehtestamisel nende ebaseadusliku ja ebainimliku tegevuse tõttu; kiidab heaks tugevama dialoogi NATO ja selle nelja India ja Vaikse ookeani piirkonna partneri, nimelt Austraalia, Jaapani, Korea Vabariigi ja Uus‑Meremaa vahel, et käsitleda valdkonnaüleseid julgeolekuprobleeme ja ülemaailmseid väljakutseid ning suurendada vastastikust teadlikkust julgeolekuarengutest Euro-Atlandi ja India ja Vaikse ookeani piirkonnas, eelkõige suursaadikute kohtumised NATO Põhja‑Atlandi Nõukogu ja nende nelja Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riigi vahel, mida tavaliselt nimetatakse NAC+4 formaadiks; nõuab, et EL arendaks samasugust dialoogi nelja Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna partneriga; rõhutab, et partneritega tehtavas koostöös tuleks keskenduda suutlikkuse suurendamisele, hübriidohtudele, massihävitusrelvade leviku tõkestamisele ja kriisidele reageerimisele, küberkaitsele, tsiviilvalmidusele ning ÜRO naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskavale; kutsub NATOt üles kasutama oma 2030. aasta aruteluprotsessi, et tõhustada koostööd oma partneritega, et kaitsta ühiseid väärtusi, tugevdada piirkonnas demokraatiat, tugevdada vastupanuvõimet ja toetada rahvusvahelist reeglitel põhinevat korda, tagades samal ajal suurema järjepidevuse Hiinat puudutavas poliitikas, austades täielikult Euroopa Liidu otsuste ja tegutsemise autonoomiat;

19.  tunneb heameelt projekti „Julgeolekualase koostöö tõhustamine Aasias ja Aasia riikidega“ üle ning selle rakendamise toetamiseks julgustab sõjaväeohvitseride korrapäraseid vahetusi ja õppereise, et hõlbustada vastastikust mõistmist ja edendada ühist strateegilist lähenemisviisi;

20.  kordab ELi ja Jaapani hästi väljakujunenud strateegilise partnerluse olulisust ning rõhutab meie partnerlust julgeoleku, kaitse ja ühendatuse valdkonnas; märgib, et Jaapan on ainus India ja Vaikse ookeani piirkonna partner, mida on spetsiifiliselt nimetatud ELi strateegilises kompassis; väljendab heameelt 12. mail 2022 toimunud ELi‑Jaapani 28. tippkohtumise tulemuste üle, kus juhid kinnitasid taas oma pühendumust koostöö tõhustamisele vaba ja avatud India ja Vaikse ookeani piirkonna nimel, mis põhineb ühistel väärtustel ja piirkonna täiendavatel strateegiatel; märgib, et Jaapan on traditsiooniliselt koondanud oskusteavet ja teadmisi koostöö kohta India ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega; nõuab seetõttu, et EL tõhustaks koostööd Jaapaniga, et tõhusalt tugevdada meresõidu turvalisuse alast koostööd piirkonnas, eriti ASEANiga; tunneb igati heameelt Jaapani osalemise üle rahvusvahelistes piraatlusevastastes jõupingutustes Adeni lahel, korraldades ühiseid õppusi EUNAVFORi Atalanta operatsiooniga; nõuab, et mõlemad partnerid tugevdaksid koostööd meresõidu turvalisuse valdkonnas ja arendaksid edasi koostööd ÜJKP raames sellistes valdkondades nagu luureteave, suutlikkuse suurendamine ja küberturvalisus; peab kiiduväärseks ELi ja Jaapani võetud kohustust tõhustada konsultatsioone desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise valdkonnas ning edendada Ukraina sõja kontekstis veelgi tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tugevdamist; nõuab, et EL ja Jaapan laiendaksid veelgi konsultatsioone hübriidohtude valdkonnas, sealhulgas dialooge desinformatsiooni vastu võitlemise ning riiklike ja valitsusväliste osalejate sekkumise üle; tunneb suurt heameelt Jaapani tiheda koostöö ja kooskõla üle ELi ja USAga seoses reageerimisega Venemaa sõjale Ukraina vastu ja sanktsioonide kehtestamisega vastuseks sellele jõhkrale rahvusvahelise õiguse rikkumisele; väljendab heameelt ELi ja Jaapani vahelise koostöö ja koordineerimise kiire käivitamise üle, et säilitada ülemaailmsete energiaturgude stabiilsus, ning hindab kõrgelt Jaapani solidaarsust ELi varustamisel taskukohase veeldatud maagaasiga;

21.  nõuab, et EL tugevdaks veelgi strateegilist partnerlust Indiaga; tunneb seepärast heameelt ELi ja India võetud kohustuste üle julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning hiljutise meresõidu turvalisuse dialoogi alustamise üle; kutsub mõlemat poolt üles veelgi tugevdama oma operatiivkoostööd merel, sealhulgas ühiseid mereväeõppusi ja sadamakülastusi ning meetmeid mere sideliinide kaitsmiseks ja edendamiseks, sealhulgas hiljuti loodud ELi ja India ühendatuspartnerluse raames; lisaks nõuab, et EL ja India tõhustaks vastastikust kooskõlastamist ja teabevahetust, et suurendada teadlikkust merendusvaldkonnast India ja Vaikse ookeani piirkonnas; väljendab heameelt komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni 24. ja 25. aprilli visiidi üle Indiasse; rõhutab, et see on positiivne samm tulevaste partnerluste tugevdamise ja kahepoolse koostöö süvendamise suunas India ja Vaikse ookeani piirkonnas; märgib, et India on meresõidu turvalisuse keskkonna loomisel oluline partner; kordab, et Kesk- ja Lõuna‑Aasia stabiliseerimine peaks olema ELi ja India koostöö esmane eesmärk; peab kahetsusväärseks, et India valitsus ei mõista selgelt hukka Venemaa ebaseaduslikku sõda Ukraina vastu, ja kutsub India valitsust üles oma seisukohta läbi vaatama, pidades silmas selgelt tõendatud rahvusvahelise õiguse rikkumisi Venemaa poolt; kutsub Indiat kui maailma suurimat demokraatiat üles mitte tegevusetult pealt vaatama, kui Euroopa üht suurimat demokraatiat Ukrainat jõhkralt rünnatakse, ning kutsub India valitsust üles sõna võtma süütute tsiviilelanike tapmise ning Vladimir Putini revisionistlike ja jõhkrate tegude vastu;

22.  rõhutab, et Euroopa Liidu ja Austraalia suhetel on sügavad ajaloolised juured ja inimlikud sidemed ning need põhinevad ühistel väärtustel ja põhimõtetel, nagu rahu ja julgeolek ning demokraatia, inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja õigusriigi põhimõtete, sealhulgas rahvusvahelise õiguse austamine; tunneb heameelt positiivse arengu üle ELi ja Austraalia julgeoleku- ja kaitsekoostöös viimasel kümnendil ning Austraalia osalemise üle ELi kriisiohjeoperatsioonides; nõuab, et mõlemad partnerid suurendaksid veelgi kooskõlastamist ja sünergiat, et edendada julgeolekut ja stabiilsust India ja Vaikse ookeani piirkonnas, sealhulgas seoses meresõiduvabadusega, ning osaleksid aruteludes, et teha kindlaks ühiseid huvisid pakkuvad valdkonnad tulevaseks koostööks julgeoleku ja kaitsega seotud küsimustes; märgib siiski, et vastastikust usaldust on mõjutanud AUKUSe lepinguga seotud konsultatsiooni ja teabe puudumine; väljendab soovi teha tulevikus head vastastikust kaitsealast koostööd; tunneb suurt heameelt Austraalia tiheda koostöö ja kooskõla üle ELi ja USAga seoses reageerimisega Venemaa sõjale Ukraina vastu ja sanktsioonide kehtestamisega vastuseks sellele rahvusvahelise õiguse jõhkrale rikkumisele;

23.  väljendab muret Hiina hiljutise julgeolekukokkuleppe pärast Saalomoni Saartega, mis võib mõjutada India ja Vaikse ookeani piirkonna julgeolekut; rõhutab, et Hiina mereväe võimalik kohalolek Saalomoni Saartel võib takistada Austraalia juurdepääsu mereteedele nii kaubanduslikel kui ka sõjalistel eesmärkidel; rõhutab, et meresõiduvabadus India ja Vaikse ookeani vetes on ülemaailmse ja piirkondliku rahu jaoks hädavajalik, tagades ELi ja tema partnerite strateegilised huvid;

24.  tunneb heameelt hea koostöö üle ELi ja Korea Vabariigi vahel, sealhulgas julgeoleku ja kaitse valdkonnas, ning hoiatab, et Korea Rahvademokraatliku Vabariigi tuumategevus kujutab endast tõsist ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning ülemaailmsetele desarmeerimise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise jõupingutustele; mõistab igati hukka, et 2022. aasta algusest saadik on Korea Rahvademokraatlik Vabariik korraldanud ulatuslikumaid provokatsioone, sealhulgas tulistas ta 12. mail Pyongyangi Sunani piirkonnas välja kolm ballistilist lühimaaraketti ning 25. mail, s.o pärast seda, kui USA president Joe Biden Korea Vabariigist lahkus, tulistas ta välja kolm ballistilist raketti; märgib kahetsusega, et see on sel aastal 17. suur relvakatsetus; rõhutab Korea Vabariigi otsustavat rolli Korea Rahvademokraatliku Vabariigi tuuma- ja ballistiliste rakettide programmide täielikuks, kontrollitavaks ja pöördumatuks lõpetamiseks tehtavate jõupingutuste toetamisel; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles kasutama oma usaldusväärsust ja asjatundlikkust, et aidata neile jõupingutustele tulemuslikult kaasa, sealhulgas toetades liidu rahvusvaheliste partneritega tehtavas tihedas koostöös Korea Rahvademokraatliku Vabariigiga rahumeelse ja diplomaatilise lahenduse leidmist; mõistab Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ballistilised raketid ja tuumakatsetused ning muu tuumarelva levikuga seotud tegevuse teravalt hukka; nõuab tungivalt, et Korea Rahvademokraatlik Vabariik kirjutaks kiiresti alla tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingule ja ratifitseeriks selle ning jätkaks tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu ning Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) üldiste kaitsemeetmete lepingu järgimist ning jõustaks kaitsemeetmete lepingu lisaprotokolli; rõhutab, et ELi ja Korea Vabariigi küberturvalisuskoostöö on osutunud tulemuslikuks vahendiks Korea Rahvademokraatlikust Vabariigist ja muudest piirkondlikest riikidest pärinevate küberrünnete vastu võitlemisel; nõuab, et nii EL kui ka Korea Vabariik suurendaksid veelgi ühiseid jõupingutusi küberkuritegevuse vastu võitlemiseks ja vastupidava taristu ehitamiseks; kutsub ELi ja Korea Vabariigi valitsust üles süvendama koostööd kosmosepoliitika ja tehnoloogia küsimustes; tunneb suurt heameelt Korea Vabariigi tiheda koostöö ja kooskõla üle ELi ja USAga seoses reageerimisega Venemaa sõjale Ukraina vastu ja sanktsioonide kehtestamisega vastuseks sellele rahvusvahelise õiguse jõhkrale rikkumisele;

25.  peab Taiwani peamiseks partneriks ja demokraatlikuks liitlaseks India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning toetab jõuliselt selle demokraatlikku teed; rõhutab ELi tihedat toetust Taiwanile ning nendevahelist sõprust, ning pidades silmas ka Venemaa sõda Ukraina vastu lükkab kindlalt ümber kõik Hiina propaganda katsed tuua sarnasusi Venemaa Ukraina-vastase sõja ja Taiwani üldise julgeolekuolukorra vahel, kuna need olukorrad erinevad oluliselt nii ajalooliselt kui ka Taiwani rolli analüüsimisel piirkondlikus ja globaalses kontekstis; tunneb heameelt Taiwani positiivse rolli üle rahu ja julgeoleku edendamisel India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning eelkõige Taiwani väinas; rõhutab vajadust tihedama kooskõlastamise järele sarnaselt mõtlevate partneritega, et säilitada Taiwani väinas rahu ja stabiilsus; kordab, et Hiina ja Taiwani suhteid tuleks arendada konstruktiivselt dialoogide kaudu, ilma kummagi poole sunni või destabiliseeriva taktikata; rõhutab vastuseisu igasugusele ühepoolsele tegevusele, mis võib kahjustada Taiwani väina senist olukorda, ning kordab, et väinaüleste suhete muudatusi ei tohi teha Taiwani kodanike tahte vastaselt; kutsub ELi üles tõhustama olemasolevat partnerlust Taiwaniga, et edendada ühiseid väärtusi, nagu demokraatia, inimõigused, õigusriik ja hea valitsemistava India ja Vaikse ookeani piirkonnas, teha koostööd sellistel teemadel nagu turvalised mereteed ning avatud ja turvaline õhuruum, ning teha ühiseid jõupingutusi kliimamuutuste vastu võitlemiseks; toetab tihedamat koostööd asjaomaste Euroopa ja Taiwani ametite, valitsusväliste organisatsioonide ja mõttekodade vahel ning kordab oma toetust Taiwani osalemisele vaatlejaliikmena rahvusvahelistes organisatsioonides, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsioonis; tunneb suurt heameelt Taiwani tiheda koostöö ja kooskõla üle ELi ja USAga seoses reageerimisega Venemaa sõjale Ukraina vastu ja sanktsioonide kehtestamisega vastuseks sellele rahvusvahelise õiguse jõhkrale rikkumisele;

26.  tunneb heameelt Uus‑Meremaa positiivse rolli üle piirkondliku rahu ja julgeoleku tagamisel; kiidab heaks ELi ja Uus-Meremaa suhete ja koostöö partnerluslepingu tugeva keskendumise massihävitusrelvade leviku tõkestamisele ning väike- ja kergrelvade ebaseadusliku kaubanduse vastu võitlemisele, sealhulgas nõrgenenud majandusliku vastupanuvõimega tegelemisele, mis on peamine julgeoleku riskitegur; kiidab heaks Uus‑Meremaa panuse ELi missioonidesse, nagu EUNAVFORi operatsioon Atalanta; tunneb heameelt ühiskomitee hiljutise otsuse üle uurida edasisi võimalusi koostöö tõhustamiseks India ja Vaikse ookeani piirkonnas, eelkõige meresõidu turvalisuse valdkonnas, ning tõhustada teabevahetust terrorismivastase võitluse, vägivaldse äärmusluse ja terroristliku veebisisu ning välissekkumiste ja desinformatsiooni valdkonnas; jääb ootama koostööd rahvusvahelise õiguse kaitsmiseks piirkonnas; tunneb suurt heameelt Uus‑Meremaa tiheda koostöö ja kooskõla üle ELi ja USAga seoses reageerimisega Venemaa sõjale Ukraina vastu ja sanktsioonide kehtestamisega vastuseks sellele jõhkrale rahvusvahelise õiguse rikkumisele;

27.  nõuab, et EL tugevdaks koostööd Vaikse ookeani riikidega nii Vaikse ookeani saarte foorumi kui ka ELi ja AKVRO vahelise uue kokkuleppe kaudu; teeb ettepaneku kaasata uus AKVRO‑ELi parlamentaarne ühisassamblee ja eelkõige selle ELi‑Vaikse ookeani piirkondlik parlamentaarne assamblee ELi India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegiasse;

28.  rõhutab India ja Vaikse ookeani piirkonna partnerite olulist panust, mis on sõlmitud ELi ÜJKP missioonidel ja operatsioonidel osalemise raamlepingutega Austraalia, Uus‑Meremaa, Korea Vabariigi ja Vietnamiga, ja selle võimalikku tõhustamist, ning nõuab partnerriikidega täiendavate osalemise partnerluslepingute sõlmimist; toetab India ja Vaikse ookeani piirkonna partnerite jõupingutusi oma rahuvalvevõimekuse arendamisel;

29.  nõuab, et EL kutsuks sarnaselt mõtlevaid India ja Vaikse ookeani piirkonna partnereid osalema valitud alalise struktureeritud koostöö projektides, tingimusel et kolmandate riikide osalemine on erandlik ja otsustatakse iga juhtumi korral eraldi kokku lepitud poliitiliste, sisuliste ja õiguslike tingimuste alusel; rõhutab, et selline koostöö võiks olla ELi strateegilistes huvides, muu hulgas tehniliste teadmiste või lisavõimaluste pakkumisel, ning võiks parandada koostalitlusvõimet ja sidusust, eriti selliste strateegiliste partnerite puhul nagu India ja Vaikse ookeani piirkonna demokraatlikud riigid;

30.  väljendab heameelt G7 välisministrite 14. mai 2022. aasta kommünikee üle, milles rõhutatakse, kui oluline on säilitada vaba ja avatud India ja Vaikse ookeani piirkond, mis on kaasav ning juhindub põhivabaduste, õigusriigi, demokraatlike põhimõtete, territoriaalse terviklikkuse ning vaidluste rahumeelse ja kaasava lahendamise väärtustest; toetab kindlalt G7 riikide võetud kohustust töötada selle eesmärgi nimel, kaitstes ja edendades reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, parandades piirkondlikku ühenduvust ja suurendades riikide vastupanuvõimet;

Globaalsete ühisvarade vabadus: ELi ning India ja Vaikse ookeani piirkonna suhete põhialus

Meresõidu turvalisuse mõõde

31.  rõhutab, et meresõidu turvalisus ja meresõiduvabadus, mis tuleb tagada kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga (UNCLOS), on India ja Vaikse ookeani piirkonna peamiste probleemide hulgas; nõuab rohkem ELi välistegevust, eelkõige diplomaatilisi jõupingutusi, et tugevdada õigusriiki avamerel ning tugevdada India ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega ka merendusalast koostööd; kutsub kõiki riike, kes ei ole seda teinud, kiiresti UNCLOSi ratifitseerima; tunneks heameelt ka süstemaatiliste ja kooskõlastatud raamistike loomise üle, mille hulgas oleksid ühisõppused, sadamakülastused ja jõupingutused võidelda piraatlusega, mis edendaksid mereväediplomaatiat ja aitaksid kaasa piirkondlikule meresõidu turvalisusele;

32.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid kooskõlastatult ja autonoomselt oma merendusvõimekust piirkonnas, sealhulgas uurides võimalusi, kuidas tagada Euroopa alaline ja usaldusväärne mereväe kohalolek India ookeanil; rõhutab vajadust suurendada ELi suutlikkust tulemusliku meresõiduturvalisuse pakkujana ning rõhutab vajadust arutada ja otsustada kõige olulisemate ja pakilisemate väljakutsete üle, mida saab reaalselt lahendada ELi abiga tihedas koostöös piirkonna partneritega, sealhulgas laevade ja laevaperede kaitse; rõhutab, et Prantsusmaa on ainus liikmesriik, millel on alaline sõjaline kohalolek India ookeanis; tunneb heameelt asjaolu üle, et Madalmaad ja Saksamaa on saatnud piirkonda fregatte; rõhutab, et selliseid mereväemissioone, sealhulgas ELi tasandi missioone, võiks korraldada ning need on tulevikus vajalikud integreerituna piirkondliku julgeoleku koordineeritud ja kõikehõlmavasse lähenemisviisi; tunneb heameelt ühiste mereväeõppuste üle, mida EUNAVFOR Atalanta on seni läbi viinud Jaapani, Korea Vabariigi, India, Vietnami, Omaani ja Djiboutiga, ning julgustab selliseid ühisõppusi tõhustama; rõhutab, et EUNAVFOR Atalantal on mereväediplomaatias oluline roll; tunneb heameelt selle tugeva panuse üle India ookeani piirkondliku julgeoleku tagamisse, eelkõige Maailma Toiduprogrammi laevade eduka kaitsmise ja piraatluse ohjeldamise kaudu, ning kiidab EUCAP Somalia ja EUTM Somaliaga loodud sünergiat; kiidab ka koostööd Uus‑Meremaa ja USA mereväega ning ühist tööd NATO operatsiooni Ocean Shield ja operatsiooni AGENOR raames, mis on Euroopa juhitava Hormuzi väinas teostatava olukorrateadlikkust merel käsitleva algatuse (EMASOH) sõjaline komponent; kutsub rannikuäärseid liikmesriike üles suurendama oma mereväevõimeid, et suurendada ELi kohalolekut ja nähtavust ülemaailmses merendussektoris, ning nõuab, et EL laiendaks EUNAVFOR Atalanta geograafilist ulatust India ookeanil; kutsub liikmesriike, kes on juba suurendanud oma mereväe kohalolekut India ja Vaikse ookeani piirkonnas, kooskõlastama oma lähenemisviisi ELi foorumitel; tervitab sellega seoses välisasjade nõukogu hiljutist otsust käivitada koordineeritud merelise kohaloleku kontseptsiooni rakendamine India ookeani loodeosas, luues huvipakkuva mereala, mis hõlmab mereala Hormuzi väinast lõunapöörijooneni ning Punase mere põhjaosast India ookeani keskosani, tuginedes liikmesriikide individuaalsetele varadele; nõuab tugevat sünergiat EUNAVFOR Atalantaga; tunneb heameelt EUTM Mozambique’i kiire käivitamise üle;

33.  tuletab meelde, et tulemuslik meresõiduturvalisus nõuab merenduse stabiilsuse laiemat käsitust, võttes arvesse maismaaprobleeme, nagu korruptsioon, õigusriik, ebaseadusliku kalapüügi, ebaseadusliku uimastikaubanduse, ebaseadusliku relvakaubanduse ja inimkaubanduse ning piraatluse algpõhjused ning merendustegevuse, sealhulgas fossiilkütuste kaevandamisega seotud kaubandusliku ja tööstusliku tegevuse keskkonnamõju; nõuab, et ELi käsitleks neid probleeme paralleelselt traditsioonilisemate meresõidu turvalisuse meetmetega;

34.  kiidab heaks ühise mereväetegevuse ja nõuab, et EL ning India ja Vaikse ookeani piirkonna partnerid jätkaksid olemasolevate merenduskoostöö raamistike kasutamist; nõuab, et ELi hindaks koos oma partneritega vajadust luua seiresüsteem rahvusvahelise mereõiguse rikkumiste kohta India ja Vaikse ookeani piirkonnas; rõhutab piirkondlikel koostööfoorumitel, nagu ELi ja ASEANi meresõidu turvalisuse alase koostöö kõrgetasemeline dialoog, Aasia-Euroopa kohtumine ning ASEANi piirkondlik foorum, osalemise lisaväärtust ELi jaoks;

35.  nõuab, et EL täiendaks oma kohalolekut merenduses tõhustatud merendusalase võimekuse suurendamise programmidega, mis on mõeldud sarnaselt mõtlevatele partneritele, sealhulgas jätkates CRIMARIO I ja II projektide rakendamist ELi kriitilise tähtsusega mereteede programmi osana ning laiendades koostööd meetmete alal, mille eesmärk on tõhustada teadlikkust olukorrast merel ja teabe jagamist; kutsub ELi üles hindama võimalust laiendada CRIMARIO geograafilist ulatust Vaikse ookeani lõunaosale;

36.  juhib tähelepanu asjaolule, et kalavarude majandamine on merekeskkonna oluline aspekt; nõuab tungivalt, et EL jätkaks ookeani haldamise edendamist piirkonnas ja mereressursside kestlikku majandamist kestliku kalanduse partnerluslepingute rakendamise ja oma osalemise kaudu piirkondlikus kalavarude majandamises; nõuab, et EL tugevdaks koostööd sarnaselt mõtlevate rahvusvaheliste partneritega, et võidelda ülepüügi, liigse püügivõimsuse ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning võtta kalavarude majandamine süstemaatiliselt oma India ja Vaikse ookeani piirkonna partneritega peetavate meresõidu turvalisuse dialoogide päevakavasse; nõuab tungivalt, et EL jätkaks India ja Vaikse ookeani piirkonna kalurite elu- ja töötingimuste parandamist kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonide ja standarditega; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu julgeoleku- ja kaitseaspektidele järgmises 2022. aasta ajakohastatud teatises ookeanide rahvusvahelise haldamise kohta;

Tehnoloogia, küberruum, õhu- ja kosmosemõõde

37.  rõhutab teabe ja küberturvalisuse olulisust maailmamajanduse elutähtsa taristu osana ning demokraatia kaitsmisel desinformatsiooni ja pahatahtlike rünnakute eest; tunnustab ELi jõupingutusi tõhustada veelgi koostööd piirkonna partnerite küberkuritegevuse ja kübervastupidavusvõimega seotud suutlikkuse suurendamise vallas; kutsub ELi ning India ja Vaikse ookeani piirkonna partnereid üles tõhustama koostööd hübriidohtude, sealhulgas desinformatsioonikampaaniate vastases võitluses; rõhutab, et EL peab kooskõlastama sarnaselt mõtlevate India ja Vaikse ookeani piirkonna partneritega kollektiivse omistamise ning mehhanismid, mille eesmärk on jagada tõendeid ja luureteavet, mis oleks aluseks kübersanktsioonide kehtestamisel; kutsub ELi ja NATOt üles kooskõlastama oma vastavad strateegiad, mille eesmärk on anda piisavaid vastuseid piirkonnast lähtuvatele küberrünnakutele; kutsub nõukogu ja komisjoni üles käsitlema desinformatsiooni probleemi sarnaselt ELi idaservast pärinevale desinformatsioonile; teeb ettepaneku luua India ja Vaikse ookeani piirkonna jaoks ELi sõltumatu strateegiline teabevahetuskeskus, millel on asjaomases piirkonnas asuva ELi delegatsiooni raames spetsiaalsed töötajad ja ressursid;

38.  tunneb heameelt ELi ja mitme India ja Vaikse ookeani piirkonna partneri vahel algatatud koostöö üle küberturvalisuse ja -kaitse vallas; nõuab, et EL kiirendaks ELi küberdiplomaatia võrgustiku loomist, mille eesmärk on edendada küberturvalisuse norme ja õigusraamistikke piirkonnas; nõuab, et EL ja sarnaselt mõtlevad India ja Vaikse ookeani piirkonna riigid edendaksid reeglitel põhinevat, vaba, avatud ja turvalist küberruumi ning tugevdaksid kübervaldkonna rahvusvahelist reguleerimist, muu hulgas Budapesti konventsiooni kaudu, ning edendaksid algatusi ÜRO raames;

39.  nõuab tungivalt, et EL arendaks piirkondlikke ja ülemaailmseid partnerlusi piirkondlike demokraatlike elutähtsa tehnoloogia tootjatega, eesmärgiga töötada tehnoloogiliste demokraatiate ülemaailmse liidu loomise nimel, et kehtestada üksikkasutajate privaatsust austavad õiglased, avatud ja väärtuspõhised normid ja standardid tehnoloogia reeglipõhise, eetilise ja inimkeskse kasutamise kohta, eelkõige seoses tehisintellekti ja interneti haldamisega; nõuab tihedat koostööd ja kooskõlastamist ELi ning India ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel seoses reageerimisega ülemaailmsetes tarneahelates tekkida võivatele pingetele, mis tulenevad Venemaa ettevõtetele ja majandussektoritele kehtestatud rahvusvahelistest sanktsioonidest, ja nende pingete leevendamisega; nõuab tugevdatud koostööd demokraatlike India ja Vaikse ookeani piirkonna partneritega tehisintellekti sõjalise kasutamise ülemaailmsete normide väljatöötamisel ja täielikult autonoomsete relvasüsteemide ülemaailmsel keelustamisel; nõuab koordineeritud üleeuroopalist strateegilist lähenemisviisi piirkonnale, et tagada kriitilise tähtsusega tehnoloogia ja materjalide tarned ning tugevdada demokraatlike partnerite võimet neid toota; nõuab rangete poliitiliste ja tehniliste nõuete kehtestamist sellise tehnoloogia ostmiseks piirkonna mittedemokraatlikelt riikidelt, näiteks Hiinalt;

40.  nõuab rahvusvahelise õiguse täielikul järgimisel põhinevat võrdset ja takistamatut juurdepääsu õhuruumile; toetab kohustust tagada avatud ja vaba liikumine selliste algatuste kaudu nagu ELi ja ASEANi vaheline üldine lennutranspordileping;

41.  rõhutab rahvusvahelise koostöö ja julgeoleku kosmosemõõtme kasvavat tähtsust; väljendab muret kosmoserelvade suureneva arendamise ja leviku pärast, mis suurendab võidurelvastumise ohtu; rõhutab vajadust tõhustada piirkondlikku ja ülemaailmset koostööd ja dialoogi kosmoseküsimustes, sealhulgas ÜRO kosmoseasjade büroo kaudu, et leevendada pingeid ja takistada kosmose relvastamist; nõuab, et EL tugineks edukale kosmosepoliitika ja -tehnoloogia valdkonna koostööle Korea Vabariigi ja Jaapaniga ning alustaks kosmoseoskuste ja -tehnoloogia vallas koostööd muude piirkondlike partneritega;

Mittetraditsioonilised julgeolekuprobleemid

42.  rõhutab, et vägivaldse ekstremismi ja propaganda vastane võitlus on ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ning rahvusvahelise kogukonna ühine huvi; nõuab, et EL looks vägivaldse äärmusluse ennetamise ja selle vastu võitlemise projekti, sealhulgas meetmed, mille eesmärk on tugevdada vastupanuvõimet vägivaldsele ekstremismile, näiteks ühtne platvorm ekstremismi vastu võitlemiseks India ja Vaikse ookeani piirkonnas; kutsub ELi ja sarnaselt mõtlevaid Indo‑Vaikse ookeani piirkonna partnereid tugevdama koostööd terrorismivastase võitluse luureteenistuste vahel, sealhulgas tugevdades akadeemilist vahetust; rõhutab vajadust veelgi edendada koostööd Europoli ja Aseanapoli ning Europoli ja riiklike õiguskaitseasutuste vahel, et hõlbustada heade tavade ja teadmiste vahetust olulistes valdkondades, nagu terrorismivastane võitlus, võitlus rahvusvahelise kuritegevuse, inim- ja ebaseadusliku relvakaubanduse ning rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu; tuletab meelde, et inimkaubandus on endiselt probleem kogu India ja Vaikse ookeani piirkonnas; nõuab, et EL toetaks piirkondlikke partnereid ÜRO inimkaubandust käsitleva protokolli ja piirkondlike algatuste (nt ASEANi inimkaubanduse, eriti naiste ja lastega kaubitsemise vastane konventsioon) rakendamisel;

43.  nõuab tihedamat koostööd India ja Vaikse ookeani riikidega, et tegeleda julgeolekuprobleemidega, mis tulenevad Afganistanist pärast Talibani võimu haaramist, sealhulgas terrorismi ning uimasti- ja inimkaubandusega, samas ka humanitaarkriisi ja inimeste julgeolekut ähvardavate ohtude lahendamisel;

44.  rõhutab, et tuumarelvade leviku oht ning uue tehnoloogiliselt arenenud tuumavõimekuse ja raketitehnoloogia kiire ülesehitamine ja kasutuselevõtt India ja Vaikse ookeani piirkonnas on endiselt peamised piirkondlikud ja ülemaailmsed julgeolekuprobleemid; väljendab sügavat muret desarmeerimise ja relvastuskontrolli struktuuri jätkuva lõhkumise pärast; nõuab tungivalt, et EL ja sarnaselt mõtlevad partnerriigid tõhustaksid koostööd tuumaohutuse ning tuuma-, keemia- ja bioloogiliste relvade leviku tõkestamise alal ning toetaksid relvakaubanduslepingu rakendamist ja universaalseks muutmist India ja Vaikse ookeani piirkonnas; nõuab, et EL teeks koostööd sarnaselt mõtlevate partneritega, et osaleda intensiivses diplomaatias Hiinaga, võttes arvesse selle tuumaarsenali, sealhulgas hüperhelikiirusega tuumarakettide jätkuvat moderniseerimist, et jõuda universaalse uue relvastuskontrolli korrani, ning tulemuslikku desarmeerimis- ja tuumarelva leviku tõkestamise struktuuri, eelkõige seoses keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu ja 2026. aastal kehtivuse kaotava uue strateegilise relvastuse vähendamise lepingu võimaliku järglasega, et kaitsta ELi ja rahvusvahelisi julgeolekuhuve; nõuab olemasolevate rahvusvaheliste desarmeerimis- ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise lepingute ja instrumentide säilitamist ja järgimist; kutsub tuumarelvavõimekusega riike, kes ei kuulu tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu raamistikku, hoiduma igasuguse sõjalise tuumatehnoloogia levikust ja ühinema lepinguga; kiidab ELi keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaohtude alaste tippkeskuste algatust, mida rahastatakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendist, ning kutsub Euroopa välisteenistust üles jätkama meie India ja Vaikse ookeani piirkonna partnerite koolitamise ja suutlikkuse suurendamise tugevdamist; toetab Kagu-Aasia tuumarelvavaba tsooni (SEANWFZ‑leping) kui tuuma- ja muudest massihävitusrelvadest vaba piirkonda ning eelkõige eesmärki edendada tuumadesarmeerimist;

45.  tuletab meelde, et India ja Vaikse ookeani piirkond on kliimamuutustele väga avatud, millega kaasnevad tõsised julgeolekuriskid; ergutab ELi partnereid India ja Vaikse ookeani piirkonnas võimendama oma tegevust kliimamuutuse vastu võitlemiseks kooskõlas Pariisi kokkuleppes seatud eesmärkidega ning julgustab ELi toetama partnereid väiksema heite saavutamisel ning kliimamuutuse leevendamise meetmete rakendamisel, samuti suurendama nende suutlikkust kliimajulgeoleku riskide hindamisel, ennetamisel ja juhtimisel; nõuab, et EL seaks kliimaga seotud julgeolekuriskid ELi ning India ja Vaikse ookeani piirkonna strateegiakoostöö tegevuskavas olulisele kohale ning rakendaks selles piirkonnas tegutsedes täielikult ELi kaitse- ja kliimapoliitika tegevuskava;

46.  tunneb heameelt ELi plaani üle tugevdada oma koostööd India ja Vaikse ookeani piirkonnaga humanitaar- ja katastroofiabi võimete valdkonnas; kutsub ELi ning selle India ja Vaikse ookeani piirkonna partnereid üles seadma katastroofide ennetamine ja vastupanuvõime prioriteediks ning kiirendama Sendai katastroofiriski vähendamise raamistiku 2015–2030 rakendamist;

o
o   o

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

(1) ELT C 117, 11.3.2022, lk 40. (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0052. (3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0504. (4) ELT C 184, 5.5.2022, lk 170. (5) ELT C 404, 6.10.2021, lk 240. (6) ELT C 456, 10.11.2021, lk 117. (7) ELT C 390, 18.11.2019, lk 172. (8) ELT C 346, 27.9.2018, lk 44. (9) ELT C 506, 15.12.2021, lk 109. (10) ELT C 388, 13.11.2020, lk 341. (11) ELT C 132, 24.3.2022, lk 102. (12) ELT L 435, 23.12.2020, lk 74.

Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta resolutsioon ELi saarte ja ühtekuuluvuspoliitika kohta: praegune olukord ja tulevased väljakutsed (2021/2079(INI))

P9_TA(2022)0225 A9-0144/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 174, 175 ja 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1058, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1056, millega luuakse Õiglase Ülemineku Fond(2),

–  võttes arvesse Euroopa Mereliste Äärealade Konverentsi saarte komisjoni 40. iga-aastase üldkoosoleku 15. aprilli 2021. aasta lõppdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse seitsmendat keskkonnaalast tegevusprogrammi ja selles sätestatud kontseptsioone,

–  võttes arvesse nõukogu 16. oktoobri 2020. aasta järeldusi ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 kohta,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni jaoks tehtud uuringut „Euroopa Liidu saared: praegune olukord ja tulevased väljakutsed“ (avaldatud märtsis 2021),

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni jaoks tehtud uuringut „Ühtekuuluvuspoliitika ja kliimamuutused“ (avaldatud märtsis 2021),

–  võttes arvesse taasterahastut „NextGenerationEU“,

–  võttes arvesse Ponta Delgadas 18. novembril 2021. aastal alla kirjutatud äärepoolseimate piirkondade juhtide XXVI konverentsi lõppdeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 10. detsembri 2020. aasta arvamust teemal „Euroopa Komisjoni aruanne ELi äärepoolseimate piirkondade uuendatud strateegilise partnerluse rakendamise kohta“(3),

–  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2021. aasta kokkulepet käibemaksumäärasid käsitlevate ELi eeskirjade ajakohastamise kohta,

–  võttes arvesse oma 18. mai 2021. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Solidaarsusfondi läbivaatamise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Komisjoni seitsmenda aruande kohta(5),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks(6),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta(7),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2021. aasta resolutsiooni tulevase tugevama partnerluse kohta ELi äärepoolseimate piirkondadega(8),

–  võttes arvesse oma 28. novembri 2019. aasta resolutsiooni kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra kohta(9),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon arvamusi,

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 14. oktoobri 2020. aasta arvamust „Loodusvarade kestlik kasutamine Vahemere saarepiirkondades“,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A9-0144/2022),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu saarepiirkondades elab hinnanguliselt üle 20 000 000 elaniku (4,6 % liidu kogurahvastikust); arvestades, et Euroopa saarte elanikkond on jaotatud ligikaudu 2400 saarele, mis kuuluvad 13 liikmesriiki;

B.  arvestades, et Euroopa saared, kus esineb märkimisväärseid struktuuriprobleeme, on juba suures osas liigitatud NUTS 2 või NUTS 3 kategooriatesse;

C.  arvestades, et saartel on sageli kombineeritud mitmesugused ja püsivad looduslikud puudused, nagu väike suurus, enamikus madal asustustihedus, demograafilised probleemid, nagu hooajaline demograafiline surve, väike turg, juurdepääs saarele teise saare kaudu (saar ja saarestik), mägipiirkondadega väga sarnane keeruline topograafia, sõltuvus mere- ja õhutranspordist või sõltuvus mõnest üksikust tootest;

D.  arvestades, et demograafilised muutused mõjutavad riike ja piirkondi erinevalt, nende mõju on suurem juba niigi mahajäänud piirkondades, ning see süvendab senist territoriaalset ja sotsiaalset ebavõrdsust veelgi; arvestades, et maapiirkondi, kaugeid ja äärepoolseimaid piirkondi, sealhulgas saari, mõjutab rahvastikukadu kõige enam, kusjuures nendest piirkondadest lahkuvad peamiselt noored ja naised, mille tulemusena suureneb seal elavate eakate osakaal, ja see võib suurendada sotsiaalse eraldatuse ohtu;

E.  arvestades, et saarte eripära on tunnustatud ELi toimimise lepingu artiklis 174, ning arvestades, et seda artiklit ei kohaldata ikka veel konkreetselt ELi saareterritooriumide suhtes; arvestades, et neid eripärasid tuleks ELi poliitikas arvesse võtta, eelkõige tuleks koostada spetsiaalne strateegia, Euroopa tegevuskava ja saarepoliitika tegevuskava, milles on selgelt määratletud tegevusprioriteedid;

F.  arvestades, et kõik saarepiirkonnad on suhteliselt vähem arenenud kui liikmesriikide, mille alla saared kuuluvad, mandripiirkonnad ja nende SKP elaniku kohta on väiksem;

G.  arvestades, et kolm ELi liikmesriiki on saared;

H.  arvestades, et saarte füüsiline lahtiühendatus ja nende kaugus mandriosast tekitab lisapiiranguid, eelkõige tööturu, kestlike transpordiühenduste ja liikuvuse, tooraine ja tarbekaupade impordi jaoks, saaretoodete juurdepääsul naaberriikide välisturgudele, hariduses, tervishoius, majandustegevuses, juurdepääsul veele ja kanalisatsioonile, vee- ja energiavarustuses ning jäätmekäitlusseadmetes; arvestades, et selline geograafiline eraldatus raskendab oluliselt selliste piirkondade roheüleminekut kliimaneutraalsele majandusele;

I.  arvestades, et jätkusuutliku konkurentsivõime, sotsiaalse õigluse ja vastupanuvõime seisukohast on kõigi inimeste, sealhulgas maapiirkondades ja äärealadel ning saartel elavate inimeste võrdne juurdepääs kvaliteetsele ja kaasavale oskuste omandamisele, täiendamisele ja ümberõppele ning oskustega seotud vahendeid ja nende vajadust käsitlevale teabele, nõustamisele, haridusele ja kutseõppele äärmiselt oluline;

J.  arvestades, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 349 peab EL võtma äärepoolseimate piirkondade (enamasti saarte) jaoks erimeetmeid, mille eesmärk on sätestada nendes piirkondades ELi ühise poliitika kohaldamise tingimused, eelkõige sellistes valdkondades nagu tolli- ja kaubanduspoliitika, maksupoliitika, vabatsoonid, põllumajandus- ja kalanduspoliitika, toorainete ja hädavajalike tarbekaupadega varustamise tingimused, riigiabi ning struktuurifondidele ja liidu horisontaalprogrammidele ligipääsu tingimused; arvestades, et kõigis neis valdkondades võetavad erimeetmed aitavad tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ELis;

K.  arvestades, et COVID-19 pandeemia ajal puudus hooaja- ja lähetatud töötajatel sageli esmatasandi tervishoid, korralik majutus, isikukaitsevahendid ja piisav teave; arvestades, et sageli oli neil vastuvõtvate liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemidele (sealhulgas haigushüvitis ja lühiajalise töötuse skeemid) ainult ebapiisav juurdepääs või puudus see üldse; arvestades, et töötajate liikuvus sõltub suurel määral kättesaadavatest transpordivahenditest ning see mõjutab eriti saartelt ja liidu äärepoolseimatest piirkondadest pärit töötajaid;

L.  arvestades, et ELi saarepiirkondadele mõju avaldavad COVID-19 kriisi pikaajalised sotsiaalsed, majanduslikud, keskkonnaalased ja kultuurilised tagajärjed on eriti muret tekitavad ning et Euroopa taastumine peab toimuma saarte kaudu ja ei tohiks tekitada uusi piirkondlikke erinevusi; COVID-19 kriis on toonud esile saarte majanduse väga suure nõrkuse selliste sündmuste suhtes;

M.  arvestades, et COVID-19 kriis on saarte sageli kõrget töötuse määra, mis on enamasti kõrgem kui mandril, tõsiselt süvendanud, mõjutades eelkõige noori;

N.  arvestades, et saared ja äärepoolseimad piirkonnad on kliimamuutuste eesliinil, mida mõjutavad meretaseme tõus ja rannikualade erosioon, merede ja ookeanide soojenemine ja hapestumine ning selliste loodusõnnetuste sagenemine ja tugevnemine nagu tsüklonid, vulkaanipursked, metsatulekahjud ja tormid, üleujutused, põud ja kõrbestumine, millel võib olla negatiivne mõju põllumajandusele ja toiduainetega varustamisele ning mis võivad põhjustada mitmesuguseid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnakahjusid; arvestades, et saared võivad olla suurepärased laborid mitmesuguste roheülemineku protsesside jaoks ning paljud neist püüavad saavutada taastuvenergia abil energiasõltumatust;

O.  arvestades, et saartel on palju eeliseid, mida tuleks paremini hinnata;

P.  arvestades, et saared on bioloogiliselt mitmekesised ja nende ökosüsteemid on erakordselt rikkad; saarte ökosüsteeme ohustab eriti kliimamuutuste mõju ja neid tuleb kaitsta;

Q.  arvestades, et paljudel saartel jäävad sisemaa piirkonnad majandusarengu ja teenuste kättesaadavuse osas rannikupiirkondadest maha;

R.  arvestades, et saarte põllumajandusettevõtetele, millest enamik on väikepõllumajandusettevõtted, tekitavad probleeme nende kõrvaline ja saareline asukoht ning sõltuvus keskkonnatingimustest, sõltuvus mandri energiast, tootmise piiratud mitmekesisus kohalike ja kliimatingimuste tõttu, suur sõltuvus kohalikest turgudest, samuti kliimakriis, keskkonnaseisundi halvenemine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja põhitaristute puudumine nagu teed, veevarustus, jäätmekäitlus, digitaalne ja tervishoiu infrastruktuur; arvestades, et nendele struktuursetele probleemidele lisandub sageli täielikult väljaarendatud üldhuviteenuste puudumine;

S.  arvestades, et saared, eelkõige äärepoolseimad piirkonnad, on sotsiaal-majanduslike kriiside ja loodusõnnetuste, näiteks äärmuslike ilmastikunähtuste ja vulkaanilise tegevuse suhtes väga vähe kaitstud; arvestades, et saari mõjutavad isoleeritud asukoha ja mandril asuvatelt territooriumidelt põhitarbeainete, näiteks kütuse või vee tarnimise tõttu rängemini sellised nähtused nagu COVID-19 pandeemia, mis tekitavad põllumajandustootjatele erilisi raskusi; arvestades, et liidu saarepiirkonnad annavad 80% Euroopa bioloogilisest mitmekesisusest, on koduks paljudele Euroopa endeemilistele liikidele ning võivad olla isegi varjupaik liikidele, keda ähvardab oht või väljasuremisoht, samuti on saared eluliselt tähtsad talvitumispaigad, peatuspaigad või kogunemiskohad rändlindudele, imetajatele ja selgrootutele ning maastiku ja keskkonna väärtuslik osa, mis vajab erikaitset;

T.  arvestades, et oluline osa saarte sotsiaal-majanduslikust arengust tugineb hooajalise iseloomuga sektoritele, nagu põllumajandus ja turism; arvestades, et saarepiirkondade põllumajandustootjatel on konkreetsed raskused, eriti vähenenud konkurentsivõime, kuna nad peavad kandma suuri transpordikulusid ega saa kasutada mastaabisäästu, sest maa on paljudel saartel napp ressurss; arvestades, et ELi saared peavad järgima strateegiat „Talust taldrikule“, mis on Euroopa rohelise kokkuleppe oluline osa, et töötada välja õiglased, tervislikud ja keskkonnasõbralikud toiduainete tarnesüsteemid; arvestades, et need piirkonnad võivad olla märkimisväärselt ebasoodsamas olukorras konkurentsi tõttu, mida pakuvad kolmandad riigid, kes sageli ei järgi samu keskkonna- ja toiduohutuse standardeid ning kus tööjõukulud on palju väiksemad;

U.  arvestades, et strateegia „Talust taldrikule“ mõjul ELi põllumajandustoodangule võivad olla nendes piirkondades rasked tagajärjed, kuna nende konkurentsivõime on võrreldes väljastpoolt pärit impordiga väike ja nad seisavad silmitsi toodangu mitmekesistamisega seotud probleemidega;

V.  arvestades, et saarte mere- ja maismaapiirkonna bioloogiline mitmekesisus on suures osas endeemiline ja seetõttu vähe kaitstud ; arvestades, et mere- ja rannikualade reostus ning ülepüük ja ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük avaldavad saarte keskkonnale suurenenud mõju, millel on väga tõsised tagajärjed tööhõivele, väikesemahulise kalapüügi sektorile ja kohalikele kogukondadele ning mis tekitavad saartele probleeme;

W.  arvestades, et äärepoolseimatel piirkondadel ja saartel on võimalik aidata tagada Euroopa kestlik tulevik sellistes strateegilistes sektorites nagu puhas energeetika, bioloogiline mitmekesisus ja ökoturism;

Euroopa Liidu saarte tunnused ja eripärad

1.  tunnistab saarelist asendit püsiva struktuurilise puudusena; märgib, et seetõttu on vaja töötada välja integreerimisstrateegiad, et aidata saartel probleemidega toime tulla ja ületada saarelisest asendist tulenevad tõkked;

2.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 174 sätestatakse, et liit peab Euroopa saartele erilist tähelepanu pöörama;

3.  rõhutab, et Euroopa saartel, mis seisavad silmitsi ühiste probleemidega, on erinevad geograafilised tunnused ja institutsiooniline ülesehitus, mis tähendab, et väga oluline on leida neid eripärasid arvesse võtvad paindlikud lahendused;

4.  peab kahetsusväärseks, et ELil puudub nägemus Euroopa saartest, ning nõuab Euroopa nägemuse väljatöötamist saartest ja saarte tugevuste väärtustamist;

5.  juhib tähelepanu, et ka ELi toimimise lepingu artiklis 349 tunnustatakse saarelist asendit ühena tingimustest, mis piiravad üheksa äärepoolseima piirkonna arengut, ning et saarelist asendit nimetatakse seal ühena tingimustest, mis süvendavad nende struktuuriliselt ebakindlat sotsiaalset ja majanduslikku olukorda; tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 349 nähakse nende äärepoolseimate piirkondade jaoks ette erimeetmed; nõuab äärepoolseimatele piirkondadele eraldi määrust ühise turukorralduse kohta, et võtta arvesse ELi toimimise lepingu artiklis 349 käsitletud territooriumide keskkonnaalaseid, geograafilisi ja sotsiaalseid iseärasusi;

6.  rõhutab, et Euroopa saarte SKP ja arengutase on allpool liidu ja nende liikmesriikide keskmist, kuhu nad kuuluvad;

7.  rõhutab, et saarte üks peamisi puudusi seisneb nende geomorfoloogilistes ja looduslikes tingimustes; märgib, et saartele omased looduslikud tingimused on tavaliselt kahe- või kolmekordselt ebasoodsad, nimelt saareline asend, mägine maastik ja kuulumine saarestikku;

8.  tuletab meelde, et saareline asend tekitab struktuurseid probleeme, mis tulenevad sõltuvusest mere- ja lennutranspordist, mis on avalik teenus, millest sõltub saartel elavate Euroopa kodanike igapäevaelu ja millega kaasnevad lisakulud kaupade, tooraine, sealhulgas energiatoodete, ja tarbekaupade impordile ja ekspordile ning inimeste transpordile;

9.  rõhutab, et saarestike puhul suurendab neid raskusi olukord, kus saarele on võimalik juurde pääseda vaid teise või mõnikord kolmanda saare kaudu;

10.  toonitab saarte puudujääke rahvastiku, toorainete ja igat liiki ressursside osas ning märgib, et paljude saarte puhul on puhta joogivee ja kanalisatsiooni kättesaadavus, eriti kõigi kodumajapidamiste jaoks, inimeste elus ning põllumajanduse arengu, energiatootmise, saare kestlikkuse ja turistide vastuvõtmise võimaluste seisukohast kesksel kohal;

11.  rõhutab, et saarelisest asendist tingitud isoleeritus põhjustab sõltuvust mandriosa ja maismaapiirkondade turgudest ning suurendab teatavate teenuste, näiteks jäätmekäitluse, ja teatavate kaupade kulusid, eriti impordist väga sõltuvate väikeste või kaugete saarte jaoks;

12.  rõhutab, et saarte majandus on suunatud primaar- ja tertsiaarsektorile ning et väga kitsas spetsialiseerumine teatavatele sektoritele nõrgestab majandussüsteemi, muutes selle languste ja kriiside suhtes vastuvõtlikumaks; väljendab muret pikaajaliste suundumuste pärast, mis võivad paljudel ELi saartel tekitada üksnes turismil põhineva majanduse, tuues kaasa hooajalise nõrkuse, nagu rahaliste vahendite erinevus turismi kõrg- ja madalhooajal; rõhutab seetõttu vajadust mitmekesistada saarte majandust nende sekundaarsektorite tugevdamise kaudu, et saavutada hea tasakaal ja mitmekesine tööturg;

13.  võtab murega teadmiseks COVID-19 pandeemia kriisi praegused ja pikaajalised tagajärjed, mis süvendavad ELi saarte juba niigi ebakindlat olukorda paljudes valdkondades; märgib murega, et vaimsel tervise halvenemine on saarepiirkondade eraldatuse ja piiratud valikute tõttu oluline ebakindlust põhjustav tegur;

14.  rõhutab, et paljudel saartel ja äärepoolseimates piirkondades on COVID-19 kriisi tagajärjed veelgi teravamad kui mandripiirkondades, nagu kajastab meretranspordi hindade järsk tõus, ning et need suurendavad veelgi neid piirkondi iseloomustavaid struktuurseid sotsiaalseid ja majanduslikke raskusi; märgib, et praegune hinnatõus üksnes võimendab neid raskusi;

15.  tuletab liikmesriikidele meelde, et taaste- ja vastupidavusrahastu abil tuleks püüda vähendada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse arengu erinevusi saarte ja äärepoolseimate piirkondade ning arenenumate piirkondade vahel; palub komisjonil teavitada läbivaatamisaruande esitamisel Euroopa Parlamenti selle sätte täitmisest riiklikes taastekavades;

Euroopa saarte probleemid ja lahendust vajavad küsimused

Kliimamuutused ja bioloogiline mitmekesisus

16.  rõhutab, et saarte bioloogilist mitmekesisust iseloomustavad ainulaadsed biogeograafilised, fülogeneetilised ja funktsionaalsed tunnused, et saartel asub märkimisväärne osa maailma bioloogilisest mitmekesisusest ja seal asuvad oluliste liikide suured sigimiskolooniad, kuid et saartel on täheldatud ka ebaproportsionaalselt suurt bioloogilise mitmekesisuse vähenemist; rõhutab, et vaja on sihipärast regionaalpoliitikat ja -meetmeid, näiteks koordineeritumat tehnilist abi saarte ainulaadse bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ja taastamiseks ning nende nappide loodusvarade, näiteks mulla ja vee säilitamiseks, et kaitsta nende põllumajanduse tootlikkust, eelkõige kestlike traditsiooniliste toodete puhul, ja tagada elatusvahendid, aidates samal ajal saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärki; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama toetust bioloogilist mitmekesisust soodustavaid tavasid kasutavatele põllumajandustootjatele, muu hulgas suuremate rahastamis- ja kaasrahastamismäärade kaudu;

17.  rõhutab, et paljudel saartel on vähe kaitstud keskkond ning endeemiline mere ja maismaa bioloogiline mitmekesisus ning et turismi arendamine, eelkõige mõnel Vahemere saarel, suurendab veelgi inimtekkelist survet bioloogilisele mitmekesisusele;

18.  nõuab saarte jaoks sihipärast, kestlikku ning tõhusat regionaalpoliitikat ja -meetmeid, mille eesmärk on tugevdada nende suutlikkust kaitsta oma ainulaadset bioloogilist mitmekesisust ja seda taastada, edendades säästvale turismile ja kalapüügile suunatud sinist majandust ning toetades merepõhjauuringuid; kutsub komisjoni üles hindama kliimamuutuste mõju saartele;

19.  tuletab meelde, et kliimamuutused mõjutavad kõige enam just saari, eelkõige seoses meretaseme tõusuga ning merede ja ookeanide soojenemise ja hapestumisega, kõrbestumise kasvava mõjuga ning looduskatastroofide sagenemisega;

20.  kutsub komisjoni üles uurima vajadust parandada Euroopa Liidu Solidaarsusfondi tegevust ja kohandama seda uue tegelikkuse ja ohtudega, nagu looduskatastroofid või kliimamuutuste mõjud, et käsitleda nende nähtuste tagajärgi realistlikumalt;

21.  kutsub komisjoni üles kiiresti tegelema olulise ülesandega kohandada olemasolevaid hädaolukorra mehhanisme, et tulla toime üha tõsisemate looduskatastroofidega, nagu vulkaanipurse La Palma saarel (Hispaania), mis on enneolematu sotsiaalne ja majanduslik probleem, mis nõuab proportsionaalset reageerimist tekitatud kahjule;

22.  võtab murega teadmiseks ülepüügi ning mere- ja rannikureostusega seotud riskid; nõuab, et Pariisi kokkuleppe ja Euroopa rohelise kokkuleppe, sealhulgas kliimamääruse raames eraldataks saartele eritoetust, mis on oluline, et muuta nad kliimamuutustega võitlemiseks ning nendega kohanemiseks kohanemisvõimelisemaks, vastupidavamaks ja ettenägelikumaks; nõuab, et ELi saartel rakendataks vahendeid Euroopa rohelise kokkuleppe kahjulike sotsiaalsete mõjude hüvitamiseks;

23.  nõuab looduskatastroofide riski ennetamise strateegiate, kliimamuutustega kohanemise meetmete ja regionaalpoliitika analüüsimist, et vältida eluruumide ja taristute arvu suurenemist rannikulammidel või maalihkeohtlikes piirkondades;

Juurdepääs veele ja veemajandus

24.  on seisukohal, et saared võivad kujutada endast muljetavaldavat laborit kestlikkustavade jaoks sellistes sektorites nagu puhas energia, ringmajandus, arukas liikuvus, jäätmekäitlus ja sinine majandus; peab eelkõige vajalikuks lühendada turustusahelaid, et vähendada toorainete transportimisest tulenevaid heiteid ja edendada ringmajandust, mis on väga oluline, et muuta saared konkurentsivõimelisemaks ning isemajandavamaks;

25.  rõhutab, et peaaegu kõikidel saartel üha kasvab ebakindlus keskkonnavarade, eelkõige veevarude osas; kutsub sellega seoses komisjoni üles kasutama täiendavaid rahalisi vahendeid, et saarepiirkondi veele juurdepääsu ja veemajanduse valdkonnas tulemuslikumalt toetada, ning võtma saarte jaoks vastu ühise veemajanduspoliitika;

26.  rõhutab vajadust edendada vee ja eelkõige reovee puhastamist ning tagada säästev veeringlus; tuletab meelde, et magestamine on sageli kulukas ega ole tulemuslik viis saare kogu veevarustuse tagamiseks; tuletab samuti meelde jäätmekäitlusega seotud probleeme saarealadel, kus on piiratud ressursid jäätmete ladustamiseks ja töötlemiseks, eriti turismi kõrghooajal, mil jäätmete teke suureneb; rõhutab lisaks ringmajanduse strateegilist rolli, mida tuleb laiendada, et hõlmata merejäätmete kogumine ja majanduslik ringlussevõtt;

Energiapööre

27.  nõuab erieeskirjade ja rahalise toetuse kasutuselevõttu, et aidata saartel saavutada kliimaneutraalsuse eesmärke, võttes arvesse lisakulusid, mis on seotud selliste sektoritega nagu energeetika ja transport, ja mobiiltehnoloogiate mõju nende energiasüsteemidele; tunnistab, et muutliku taastuvenergia haldamiseks on vaja proportsionaalselt väga suuri investeeringuid; nõuab, et neid kulusid võetaks arvesse õigusaktide paketis „Eesmärk 55“;

28.  rõhutab vajadust õigusaktide paketi „Eesmärk 55“ järgi ja sellest tulenevaid võimalusi; on siiski arvamusel, et nende seadusandlike meetmete konkreetse rakendamisega peaks kaasnema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine, kuna saared sõltuvad üksnes lennu- ja meretranspordist;

29.  nõuab konkreetsete kompenseerivate meetmete võtmist, mis tasakaalustaksid puhtama majanduse ja ühiskonna poole liikumise protsessi negatiivsed tagajärjed saarte majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, mis võivad tuleneda nende sõltumisest lennundus- ja merendussektorist;

30.  on seisukohal, et hoolikas seire on oluline, et tagada saarte täielik kaasamine rohelise meretaristu arendamisse; nõuab, et saari peetaks lennu- ja meretranspordi CO2 heite vähendamiseks mõeldud taristu arendamisel esmatähtsaks; rõhutab, et saarte struktuuriliste puuduste tõttu puudutab hindade tõus nende kodanikke ja ettevõtjaid rohkem;

31.  juhib tähelepanu sellele, et oma väikese suuruse ja eraldatud energiasüsteemide tõttu on saartel oluline energiavarustuse probleem, kuna nad sõltuvad elektri tootmiseks, transpordi toimimiseks ja kütte tagamiseks üldjuhul fossiilkütuste impordist;

32.  on arvamusel, et taastuvenergia, sealhulgas tõusu-mõõnaenergia kasutamine peaks olema prioriteet, mis toob saartele suurt kasu, võttes samas arvesse kohalike kogukondade vajadusi, sealhulgas saarte traditsioonilise arhitektuuri ja kohalike elupaikade säilitamist; nõuab seepärast paljude eri taastuvate energiaallikate arendamise toetamist vastavalt saarte geograafilistele iseärasustele; väljendab heameelt saartel algatatud saastevaba vesiniku programmide üle;

33.  nõuab, et kõikidele Euroopa saartele kehtestataks taastuvenergial põhinev energiasõltumatuse eesmärk, mida tuleb toetada vajalike rahaliste vahenditega ja milleni jõutakse fossiilkütuste järk-järgult kaotamise ning säästva ja taastuvenergia potentsiaali suurendamise meetmete juurutamise kaudu; nõuab lisauuringuid, et muuta avamere taastuvenergia taskukohasemaks ja sobivamaks eri merepiirkondade geograafiliste eripäradega;

34.  rõhutab, et tulemusliku keskkonnaalase ülemineku saavutamiseks on keskse tähtsusega suurendada Euroopa saarte kohalike institutsioonide haldussuutlikkust ja arendada nende potentsiaali nii majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse konkurentsivõime edendajana kui ka kliimasõbraliku käitumise edendajana kodanike seas; tuletab meelde, et see üleminek sõltub ka jõulisest teadus- ja innovatsioonipoliitikast ning algatustest, mis edendavad koostööd kohalike sidusrühmade vahel, edendades samal ajal teadusrajatiste laialdasemat kasutuselevõttu saarepiirkondades;

35.  tuletab liikmesriikidele meelde, et nende riiklikud üleminekukavad, mis on ette nähtud õiglase ülemineku fondi raames, peavad sisaldama iga saare kohta eraldi uuringut ja analüüsi;

Majanduslik ja sotsiaalne areng

36.  rõhutab Euroopa saarte kohaliku majandusstruktuuri, eelkõige mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) toetamise tähtsust;

37.  kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendeid kvaliteetsete töökohtade loomise toetamiseks, töö- ja eraelu parema tasakaalu edendamiseks ning töövõimaluste pakkumiseks piirkondades, kus on rahvastikukao oht, pöörates erilist tähelepanu naiste tööturul osalemise parandamisele; rõhutab nõustamisteenuste, elukestva õppe ning igas vanuses töötajate ümber- ja täiendõppeprogrammide tähtsust;

38.  nõuab kiireloomuliste meetmete võtmist, et piirata saarte rahvaarvu vähenemist ning ajude ja oskuste äravoolu ja parandada kodanike elukvaliteeti, sealhulgas parandades juurdepääsetavust vähem kaitstud rühmade jaoks, toetada kohalikke äriühinguid ja kaitsta töökohti ning pöörata tähelepanu elanikkonna vananemisele; nõuab samuti haridus-, kutseõppe-, oskuste täiendamise, innovatiivse ja kestliku ettevõtluse ning tööhõiveasutuste arendamise edendamist saartel elavate inimeste jaoks, eelkõige naiste jaoks, kelle töötuse määr on peaaegu kõigil ELi saartel kõrgem kui meestel, ja noorte jaoks;

39.  rõhutab vajadust laiendada nõukogu 7. detsembri 2021. aasta kokkulepet ajakohastada käibemaksumäärasid käsitlevaid ELi norme asjakohasel juhul kõigile ELi saarepiirkondadele;

40.  tuletab meelde, et COVID-19 kriis on toonud esile paljude Euroopa saarte tervishoiuga seotud nõrkused; rõhutab seetõttu, kui oluline on arendada ja parandada tervishoiutaristut, ravi kättesaadavust ja toetada raviasutuste loomist, eriti kõige äärepoolseimates saarepiirkondades;

41.  rõhutab, et kohalikul tasandil on vaja ergutada tihedat koostööd, liikuvust ning teadmiste vahetamist haridus-, teadus- ja tehnoloogilise innovatsiooni institutsioonide, ettevõtete ja kodanike vahel; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et Euroopa saarte elanikud, eelkõige mandrist kõige kaugemal asuvad elanikud saaksid täielikult ja võrdsetel tingimustel osaleda Euroopa liikuvusprogrammides, nagu programm „Erasmus+“, Euroopa solidaarsuskorpus, algatus „DiscoverEU“ ja tulevane ALMA (Aim, Learn, Master, Achieve) programm;

42.  tuletab meelde selliste ELi programmide nagu noortegarantii tähtsust; kutsub liikmesriike üles rakendama seda programmi kiiresti tihedas kooskõlas selliste ELi fondidega nagu ESF+, et tegeleda nende noorte olukorraga, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolituses, pöörates erilist tähelepanu neile, kes elavad maapiirkondades ja piirkondades, mille tööturul valitsevad looduslikud või demograafilised piirangud, sealhulgas saared, tagamaks, et kõik alla 30-aastased noored saaksid kvaliteetse töö, haridustee jätkamise, kutsehariduse või -koolituse võimalusi, et nad saaksid arendada oskusi, mida on paljudes sektorites vaja töövõimaluste saamiseks, või et neile pakutaks tasustatud nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või formaalsest haridussüsteemist lahkumist õpipoisi- või praktikakohta;

43.  väljendab heameelt pingutuste üle muuta noortegarantii kaasavamaks ja vältida igasugust diskrimineerimist, sealhulgas äärealadel, maapiirkondades või ebasoodsas olukorras olevates linnapiirkondades või ülemereterritooriumidel ja saartel elavate noorte diskrimineerimist;

Kultuur

44.  leiab, et kultuur ja kultuurisektori arendamine saartel on ülioluline; on seisukohal, et saarte kultuurilist ja keelelist identiteeti tuleb kaitsta ja edendada, sealhulgas hariduskeskkonnas, kuna see aitab kõigil tasanditel kaasa saarte ja kogu ELi väärtustamisele;

45.  palub komisjonil kuulutada 2024. aasta Euroopa saarteaastaks;

Põllumajandus ja kalandus

46.  kutsub komisjoni üles hindama vajadust võtta vastu määrus, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed kõigi NUTS 2 ja NUTS 3 tasandi saarte jaoks, et saavutada toiduainetega varustamise sõltumatus ja suurendada kohalike toodete konkurentsivõimet, ilma et see piiraks selliste olemasolevate vahendite kohaldamist nagu konkreetselt kauguse ja saarelise asendiga seotud valikuvõimaluste programm (POSEI) ja määrus, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed Egeuse mere väikesaarte jaoks(10);

47.  nõuab meetmeid, mille eesmärk on ületada sisemaa ja rannikualade vaheline majanduslik erinevus, mis jääb saarepiirkondades väga sageli püsima;

48.  märgib, et saarte põllumajandustooted ja toiduained on tänu saarte spetsiifilistele mikroklimaatilistele ja topograafilistele tingimustele ainulaadse kvaliteediga; rõhutab vajadust edendada ühtekuuluvuspoliitika kaudu saartelt ja äärealadelt pärit põllumajandustoodete tarbimist; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid töötaksid välja kestlikud lahendused põllumajandustoodete veoks enamiku saarte ja mandri vahel; on seisukohal, et see suurendab eelkõige väiksemate saarte konkurentsivõimet ja annab väikepõllumajandustootjatele rohkem võimalusi;

49.  rõhutab vajadust suurendada ökoloogiliste võimaluste piires, pidades silmas ja maa- ja merekeskkonna tervist, toetust saarte kestlikule arengule, põllumajandusele, metsa majandamisele ja kaitsele, loomakasvatusele, vesiviljelusele, kestlikule kalapüügile, kohalikule tootmisele ja sinisele majandusele, sealhulgas Euroopa koostööprogrammide kaudu; peab vajalikuks tugevdada ELi toetust saarte põllumajandustegevuse ajakohastamiseks, sealhulgas täppispõllumajanduse edendamise kaudu, et aidata neil piirkondadel saavutada rohelise kokkuleppe eesmärgid;

50.  juhib tähelepanu sellele, et saarte maapiirkondade arengulõhet suurendab veelgi asjaolu, et kuna enamikul saartel ei ole elujõulisi linnu, ei saa nad kasu linna rahalisest ülekanduvast mõjust; märgib, et see vähendab konkurentsivõimet, eriti seoses VKEde suutlikkusega leida mastaabisäästu;

51.  rõhutab tõhusale ja tulemuslikule maakasutusele keskenduva ruumilise planeerimise tähtsust;

52.  rõhutab, kui oluline on jõuda maa- ja äärepoolseimates piirkondades inimesteni ning muuta oskuste täiendamise ja ümberõppe võimalused kättesaadavamaks ja nende piirkondade põllumajanduses, kalanduses, metsanduses ja muudel töökohtadel töötavate inimeste jaoks paremini kohandatuks ning anda neile rohe-, digi- ja kõik muud vajalikud oskused, et nad suudaksid kasutada paremini rohelise ja sinise majanduse pakutavaid praegusi ja tulevasi võimalusi ning saaksid anda olulise panuse keskkonna säilitamisse;

53.  rõhutab, et puuduvad kestlikud lahendused põllumajandustoodete enamiku saarte ja mandri vaheliseks veoks ning põllumajandustoodete eksportimiseks ja importimiseks saartelt ja saartele, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles, et nad toetaksid ELi saarte arengukavades keskkonnahoidlikumate ühenduste loomise uuenduslikke projekte;

54.  kutsub liikmesriike üles kasutama kõiki ühtekuuluvuspoliitika raames kättesaadavaid vahendeid ning tegema kindlaks ja edendama võimalusi ELi eri poliitikavaldkondade vastastikuseks täiendavuseks ja koostoimimiseks, et tugevdada toiduga kindlustatust ja saarte isemajandamist, sealhulgas edendades taastuvate energiaallikate kasutamist, ning muuta saared keskkonnasäästlikele, ringluspõhimõtet järgivatele toidusüsteemidele ja arukatele maapiirkondadele ülemineku lahutamatuks osaks, muutes nende geograafiliselt ebasoodsad hoopis võimalusteks; on seisukohal, et saarte rolli edendamine kestlikus toiduahelas ELi regionaalpoliitika vahendite abil võiks luua täiendavaid tööhõivevõimalusi ja vähendada saarepiirkondade rahvaarvu vähenemise suundumust;

55.  rõhutab vajadust toetada tasuvaid ja keskkonnasõbralikke lühikesi tarneahelaid ning sellise põllumajandussektori arendamist, mis on eelkõige suunatud traditsioonilisele kõrge lisaväärtusega tootmisele, kohalikule tarbimisele ja keskkonnahoidlikele lahendustele ning aitab kaasa toidusõltumatuse saavutamisele;

56.  rõhutab vajadust jätkata Cork II deklaratsiooni (parema elu kohta maapiirkondades) rakendamist, et arutada praegu Euroopa saarte ees seisvaid probleeme ja võimalusi; nõuab, et maapiirkondade arengu pikaajaline visioon hõlmaks konkreetselt äärepoolseimate piirkondade ja Egeuse mere saarte eripära; nõuab, et komisjon edendaks piirkondlikes planeerimisprotsessides saarepoliitikat, et toetada kestlikku põllumajandust, toidutootmist, maaturismi, sinist majandust ja ühenduvust, sealhulgas Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) vahendeid täiendava rahastamise kaudu, tegeledes kliimamuutustega, kaitstes elurikkust, juurutades ringmajandust ja üleminekut taastuvenergiale; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks ka saarelise asendi ja saarega teise saare kaudu ühenduvuse tegelikku maksumust, võttes arvesse saarepiirkondade, eriti äärepoolseimate piirkondade vähe kaitstust ja ressursse; on veendunud, et saarepiirkondade saarelisest asendist tulenevaid tegelikke kulusid tuleks ELi ühtekuuluvuspoliitikas arvesse võtta ning samal ajal tuleks läbi viia ajakohastatud ja ühtlustatud andmetel põhinev mõjuhinnang ELi algatuste ja meetmete kohta saartel; rõhutab, et maapiirkondade vaatluskeskus on ainulaadne võimalus saarepiirkondade kohta piisavate ja ajakohastatud kvaliteetsete andmete kogumiseks, mis keskenduvad muu hulgas juurdepääsule maale, luues aluse saarte terviklikuks põllumajanduslikuks ja majanduslikuks arenguks;

57.  usub, et elusloomade meretransport peaks jätkuma, arvestades mõnede saarte põllumajandussektori suurt sõltuvust ekspordist, peamiselt väikseimate saarte puhul, mis ei saa oma väiksuse ja sellest tuleneva taristu puudumise tõttu rümpasid transportida;

58.  peab vajalikuks tugevdada ELi toetust saarte põllumajandustegevuse ajakohastamiseks, sealhulgas täppispõllumajanduse edendamise kaudu, et aidata neil piirkondadel saavutada rohelise kokkuleppe eesmärgid;

59.  juhib siiski tähelepanu sellele, et kuna strateegia „Talust taldrikule“ piirab taimekaitsevahendite kasutamist liidus veelgi, peaks see võtma arvesse ka äärepoolseimate piirkondade troopiliste ja subtroopiliste põllukultuuride eripära ning piirama liidu standarditele mittevastavate toodete juurdepääsu liidu turgudele;

60.  on veendunud, et võttes eriti arvesse äärepoolseimaid piirkondi, tuleks ELi ühtekuuluvuse suunas püüelda eelkõige järgmise abil: tugevdades ELi toimimise lepingu artiklit 349, eelkõige nendes piirkondades kohaldatava liidu õigustiku konsolideerimise kaudu; säilitades ja tugevdades POSEI programmi ja selle eelarvet, võttes selle peale põllumajanduse üle ka muudesse sektoritesse, nagu kalandus, transport, turism jne; tagades äärepoolseimate piirkondade toodete diferentseeritud kohtlemise kõikidel majanduspartnerluslepingute ja vabakaubanduslepingute uutel läbirääkimistel ning kaitstes nendel läbirääkimistel täielikult tundlikke põllumajandustooteid, nagu banaan, tomatid, suhkur ja piim;

61.  nõuab, et ühise põllumajanduspoliitika raames tugevdataks POSEI programmi kaudu konkreetseid mehhanisme, et vähendada äärepoolseimate piirkondade sõltuvust põllumajandustoodete ja toiduainete impordist ning tugevdada toiduga kindlustatust ja nende piirkondade suutlikkust pääseda oma turgudele, olgu need siis oma piirkonna sisesed või liidusisesed turud; palub sellega seoses suurendada alates 2027. aastast POSEI eelarvet, et rahuldada äärepoolsete ja saarepiirkondade kasvavaid vajadusi ja arendada nende kohalikku tootmist, sest nende tootmiskulud on märkimisväärselt suuremad;

62.  kutsub komisjoni üles jätma äärepoolseimate piirkondade pikaajalise kaasfinantseerimise määra EAFRDi puhul 85 %-le, et tagada nende piirkondade sotsiaal-majanduslik areng ja leevendada sellega nende äärepoolsest asukohast tulenevaid probleeme;

63.  nõuab, et ELi mittekuuluvatest riikidest pärit troopiliste kaupadele kohaldataks keskkonnaalaste ja sotsiaalsete Euroopa standardite ranget järgimist ja et nendest riikidest pärit troopilistele toodetele kehtestataks olemasolevate kaubavoogude põhjal süstemaatiliselt impordikvoote; on seisukohal, et nendele tingimustele vastamise kontrollimiseks tuleb kasutusele võtta spetsiifilised järelevalve- ja sanktsioonimehhanismid; soovitab kehtestada ELi mittekuuluvatest riikidest pärit impordi ja eelkõige mahepõllumajanduslike toodete puhul nõuetele vastavuse põhimõtte;

64.  tunnistab, et ranniku- ja äärepoolseimad piirkonnad on sõltunud läbi aegade kalandusest ning peaksid saama rahalist toetust, et kindlustada kalandussektoris töökohti, arendada välja uusi sektoreid ning luua uusi töökohti, eriti mis puudutab väikesemahulist kalapüüki; kutsub liikmesriike üles kehtestama sihipäraseid poliitikameetmeid, et kaitsta olemasolevaid töökohti, luua mitmekesiseid uusi töökohti ja edendada digitaliseerimist; rõhutab, kui oluline on vältida tööturul igasugust diskrimineerimist ning kaitsta ja toetada vähem kaitstuid ja ebasoodsas olukorras olevaid rühmi; toetab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kombineeritud kasutamist koostoime loomiseks, vältides samas dubleerimist;

65.  väljendab suurt muret kalandussektori töötajate füüsilise ja vaimse tervise pärast, sest lisaks ohule, mida toob kaasa töö avamerel, ohustab kalureid ka asjaolu, et laevad ei vasta tihti kehtivatele ohutusnõuetele, mis omakorda suurendab tööga seotud vigastuste, sealhulgas raskete vigastuste tõenäosust; palub seetõttu pädevatel ametitel tagada sektori töötajatele ohutud ja inimväärsed töötingimused ning võrdsed võimalused ja aus konkurents maailma kalapüügiettevõtete seas, sealjuures madaldamata Euroopa standardeid; kutsub liikmesriike üles toetama piisavalt laevade ohutuse ja töötingimuste parandamist vastavalt keskkonnasäästlikkuse nõuetele, pöörates erilist tähelepanu väikesemahulisele kalapüügile, eelkõige saartel ja äärepoolseimates piirkondades, kus laevade keskmine vanus on oluliselt kõrgem kui tööstusliku kalapüügi puhul; väljendab heameelt komisjoni algatuse üle püüda saavutada kokkulepet kalalaevade ohutuse küsimuses;

Turism

66.  märgib, et turismisektor on sissetulekute ja töökohtade osas peamine saarepiirkondade majanduskasvu panustaja; kutsub seetõttu komisjoni üles andma säästvale turismile saartel sihtotstarbelist rahalist lisatoetust, lahendades hooajalise turismi probleemi ja toetades innovaatilisi katseprojekte, et edendada keskkonnasõbralikumaid ja digitaalsemaid lahendusi kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkidega, ning aitama turismist väga sõltuvatel saartel oma majandust mitmekesistada; kutsub lisaks komisjoni üles looma säästva turismi Euroopa märgist, mis võimaldaks kõnealuses valdkonnas edendada saarte ja saarepiirkondade tugevaid külgi ja tõhustada pingutusi;

67.  rõhutab, et eelkõige keskkonnahoidlikke tavasid järgiva kestliku põllumajanduse ja toiduainete tootmise ning säästva maaturismi toetamiseks on vaja saartel tugevdada nii integreeritud territoriaalset arengut – näiteks integreeritud territoriaalseid investeeringuid ja kogukonna juhitud kohalikku arengut – kui ka selliseid algatusi nagu arukad külad ja Euroopa digitaalse innovatsiooni keskused; rõhutab, kui oluline on edendada energia ja vee arukat kasutamist, et tagada saarte nappide ressursside maksimaalne ärakasutamine;

Avalike teenuste kättesaadavus

68.  nõuab saarte transporditaristu arendamist ja parandamist, et edendada kestlikku transporti, ning maanteede, lennuväljade ja sadamataristute moderniseerimise ja keskkonnasäästlikumaks muutmise toetamist, tagades samal ajal sotsiaalselt õiglase ülemineku; nõuab eelkõige, et toetataks keskkonnasõbralikku ühis- ja eratransporti;

69.  nõuab, et eelistataks suuremaid investeeringuid põhitaristusse, et parandada kõikide kodumajapidamiste juurdepääsu joogiveele ja sanitaarteenustele;

70.  rõhutab vajadust tagada kestliku mere- ja õhutranspordi kaudu kõigi saarte territoriaalne järjepidevus, vältides rangelt monopoolseid olukordi, välja arvatud juhul, kui vaba konkurentsi tingimustes on puudu regulaartransporditeenustest, mis nõuavad avaliku teenindamise lepingute sõlmimist; rõhutab, kui oluline on vähendada reisijate ja kaupade transpordikulusid, sealhulgas pakkudes elanikele madalamaid hindu, ning tagada maismaasildade ja maanteeühenduste ohutus ja piisavus;

71.  kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa ühendamise rahastu tööprogramm aastateks 2021–2023 ja Euroopa koostööprogrammid aitaksid kaasa saarte territoriaalsele ligipääsetavusele; märgib, et saarte ligipääsetavuse parandamine ja kestlike transpordiühenduste arendamine saartega ja nende vahel on äärmiselt olulised saarte arenguks ja selliste oluliste avalike teenuste osutamiseks nagu haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; on veendunud, et sedalaadi parandamine ei tohiks piirduda mandriga ega vajaduse korral ELi liikmesriikidega;

72.  rõhutab, et eriti seoses COVID-19 pandeemia kriisiga on oluline parandada tervishoiutaristut, tugevdada kaugmeditsiini ja -psühhiaatria teenuseid ning ajakohastada esmatasandi tervishoiuteenuste osutamist ja ravimite kättesaadavust ELi saartel;

73.  rõhutab, et kõigile võrdsete võimaluste loomine on keskse tähtsusega, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma prioriteediks digioskuste nappuse kaotamise, tagades haavatavatele piirkondadele, sealhulgas maa- ja äärepoolsetele piirkondadele ning puudust kannatavatele kodanikele juurdepääsu digiharidusele ja -koolitusele, minimaalse nõutava riistvara ja laialdase juurdepääsu internetile, digitaalsele toele ja muudele tehnoloogilistele õppevahenditele; rõhutab, et neid kategooriaid tuleb toetada, et suurendada nende arenguks vajalikke digioskusi ja vältida ebavõrdsuse süvenemist, tagades, et kedagi ei jäeta kõrvale;

74.  rõhutab, et saarte digitaliseerimine ja tõhus digitaalne ühenduvus on esmatähtis, eelkõige selleks, et aidata ületada nende geograafilisi puudusi ning tõhustada digitehnoloogia ja -taristu, haridus- ja koolitusteenuste ning e-tervise, sealhulgas kaugmeditsiini ja -psühhiaatria teenuste, ning muude kodanikele ja VKEdele mõeldud oluliste valitsusteenuste osutamist, millel on positiivne mõju äristrateegiatele ja -tegevusele;

75.  rõhutab, kui oluline on säilitada digitaristu, mis ühendab ELi saari muu maailmaga, määrates sihtotstarbelised ja piisavad Euroopa rahalised vahendid vananenud merekaablite asendamiseks;

76.  on seisukohal, et eriti väikesaartel on VKEdel raske hõlpsasti juurde pääseda kogu teabele, mis puudutab ettevõtluse edendamist, oskuste arendamist ja ELi rahastatavaid võimalusi; nõuab sellega seoses suuremat rahalist toetust, samuti tõhustatud teabetundide, nõustamisteenuste ja kohandatud koolituste pakkumist;

Ränne

77.  märgib, et mõned saared peavad toime tulema suure hulga rändajate saabumisega, kusjuures viimaseid on mõnikord tunduvalt rohkem kui kohalikku elanikkonda, ning et nad ei suuda rändajatele vajalikku eluaset ega abi pakkuda;

78.  juhib tähelepanu, et saartel, äärepoolsetel saartel ja äärepoolseimates piirkondades avaldatakse varjupaiga- ja vastuvõtusüsteemidele erilist ning ebaproportsionaalset survet; nõuab, et Euroopa saarte tegevuskavas tunnistataks eespool nimetatud varjupaiga- ja rändeolukorda, mis nõuab Euroopa tasandil kooskõlastatud lahendusi, milles austatakse üksikisiku heaolu ja väärikust, tegeledes samal ajal survega;

Riigiabikavade ümberhindamine ja meetmed arengupuudujäägi vähendamiseks

79.  palub komisjonil koostada analüüsi ELi saartel asuvatele äriühingutele eraldatud riigiabi mahu kohta; on seisukohal, et vaatamata ELi ja liikmesriikide pingutustele on väga vajalik kindlaks teha, kas ja millises ulatuses on saartel asuvad äriühingud sellistest meetmetest kasu saanud, ning hinnata riigiabi eeskirjad vastavalt ümber; rõhutab sellega seoses paindlikuma riigiabi tähtsust nende saarte lennu- ja meretranspordiettevõtjatele, kuna nad sõltuvad täielikult nendest transpordivahenditest;

80.  nõuab, et riigiabi käsitleva õigusraamistiku mis tahes tulevase läbivaatamise käigus tehtaks mõjuhinnangud, mis põhinevad konkreetsetel näitajatel, mis võimaldavad hinnata saarepiirkondade majanduse konkurentsivõime mahajäämust, seda ka seoses paketi „Eesmärk 55“ tagajärgedega neis piirkondades, ja töötataks saarepiirkondade jaoks välja kahanev maksuvabastuse erikord, kui pärast 31. detsembrit 2021 lõpetatakse riigiabi ajutises raamistikus ette nähtud erakorraliste meetmete rakendamine;

81.  nõuab saarte eripära arvesse võtva alamkategooria loomist seoses regionaalabi eeskirjade kohaldamisega ajavahemikul 2021–2027 ning Euroopa saarte ja äärepoolseimate piirkondade vähese tähtsusega abi ülemmäärade kaotamist, mille ületamiseks on vaja komisjoni luba;

82.  rõhutab vajadust paindlikuma lähenemisviisi järele, et tagada Euroopa rahaliste vahendite tõhusam kasutamine saare- ja äärepoolseimates piirkondades, ilma et see kahjustaks asjakohaseid kvaliteedistandardeid ja seiret;

83.  märgib, et praegune vähese tähtsusega abi eeskiri piirab konkurentsivõimet ja tekitab raskusi Euroopa saartel ja äärepoolseimates piirkondades; on arvamusel, et nende ebasoodsate asjaolude leevendamiseks tuleks kõik ELi saared vähese tähtsusega abi eeskirja kohaldamisest vabastada; kutsub lisaks komisjoni üles kohandama riigiabi eeskirju tagamaks, et saarelise asendi parandamiseks antavat abi ei käsitataks riigiabina, vaid hüvitisena, millega seatakse Euroopa saared ja äärepoolseimad piirkonnad mandripiirkondadega võrdsetele alustele;

84.  nõuab, et uuesti hinnataks vahemaa kriteeriumi (150 km), mida kasutatakse saarte liigitamisel piirialadeks, ms on abikõlblikud piiriülese koostöö programmide raames, mis kuuluvad ühtekuuluvuspoliitika territoriaalse koostöö eesmärgi või Euroopa naabruspoliitika alla, võttes arvesse saarte olukorda; on veendunud, et kui on vaja kehtestada teatav piir, oleks saarepiirkondade suhtes sobivam, kui piiriülese territooriumi tingimust kohaldataks merevesikonna tasandil;

Euroopa spetsiaalne saartele suunatud poliitika

85.  rõhutab, et statistiliste andmete puudumine saarte kohta takistab sihipärase poliitika väljatöötamist; kutsub komisjoni üles seoses ELi toimimise lepingu artikliga 174 looma ebasoodsas olukorras olevate piirkondade Euroopa instituuti, et koguda usaldusväärseid ja koondatud statistilisi andmeid, sealhulgas sooliselt eristatud andmeid, mida ajakohastatakse korrapäraselt, kasutades kõigil haldustasanditel ühtlustatud kriteeriume; kutsub komisjoni üles parandama statistiliste andmete kogumist Euroopa saarte kohta ja lisama oma ettepanekute mõjuhinnangutesse piirkondadele avalduva mõjuga arvestamise, et töötada välja sihipärane poliitika ja hinnata, kuidas kavandatavad õigusaktid mõjutaksid eri piirkondade kodanikke ja ettevõtjaid;

86.  juhib tähelepanu, et kõik saared ei ole praegu territoriaalset klassifitseerimist käsitlevate Euroopa õigusaktidega hõlmatud; kutsub komisjoni üles alustama selleteemalisi arutelusid, et kaasata saared ühisesse statistiliste territoriaalüksuste liigitusse, ning kaaluma Euroopa linnaarengu algatusega sarnase programmi loomist, et toetada Euroopa saarte vahelisi partnerlusi, et luua innovaatilisi lähenemisviise saartele omastele probleemidele, jagada parimaid tavasid ja rakendada lahendusi, mis on kasulikud kodanikele ja ettevõtjatele;

87.  kutsub komisjoni üles võtma teadmiseks Euroopa saarte poolt juba koostatud uuringuid saarelisest asendist tulenevate probleemide ja lisakulude kohta ning koostama valdkondadevahelisi analüüse, mis hõlmavad saarepiirkondade demograafilisi, geograafilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnalaseid iseärasusi, tagamaks, et need piirkonnad ei jääks oma geograafilisest seisundist tulenevalt ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

88.  nõuab lisavahendite eraldamist, et aidata Euroopa saartel oma probleemide ja erinevustega toime tulla ja et katta tulevase ühtekuuluvuspoliitika raames Euroopa saartega seotud lisakulud; teeb ettepaneku laiendada saarte kontaktpunkti, moodustades komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadis saarte rakkerühma;

89.  kutsub komisjoni üles kaaluma eelarve eraldamist SKP alusel elaniku kohta, et hõlmata kõiki saartevahelisi erinevusi;

Saarte pakt ja Euroopa saarte tegevuskava

90.  palub komisjonil teha ELi toimimise lepingu artikli 174 kohase dünaamilise hindamise ja pakkuda selle artikli alusel välja tõelise Euroopa saarte tegevuskava ja töötada käesoleva raporti põhjal välja Euroopa saarte strateegia, mis on kooskõlas kohalike vajaduste ja tegelikkusega ning milles võetakse arvesse iga ELi merevesikonna eripära; kutsub komisjoni üles korraldama uuringu saarepiirkondade eri olukordade kohta ja kavandama saarte strateegiat koos konkreetsete ettepanekutega;

91.  nõuab saarte pakti võimalikult kiiret koostamist ja rakendamist peamiste sidusrühmade, nimelt riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, ettevõtjate, ühiskondlike organisatsioonide, kodanikuühiskonna, akadeemiliste ringkondade ning valitsusväliste organisatsioonide osalusel linnade pakti ja tulevase maaelupakti eeskujul;

92.  rõhutab, et dialoog saarekogukondadega ja nende omavaheline dialoog on oluline, et edendada lähedust Euroopa projektile, ühendada kultuure, äratada huvi otsustusprotsesside vastu ja edendada Euroopa Liidu ülesehitamist;

o
o   o

93.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 231, 30.6.2021, lk 60. (2) ELT L 231, 30.6.2021, lk 1. (3) ELT C 37, 2.2.2021, lk 57. (4) ELT C 15, 12.1.2022, lk 2. (5) ELT C 390, 18.11.2019, lk 53. (6) ELT C 316, 6.8.2021, lk 2. (7) ELT C 270, 7.7.2021, lk 2. (8) ELT C 117, 11.3.2022, lk 18. (9) ELT C 232, 16.6.2021, lk 28. (10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. märtsi 2013. aasta määrus (EL) nr 229/2013, millega kehtestatakse põllumajanduse erimeetmed Egeuse mere väikesaarte jaoks, (ELT L 78, 20.3.2013, lk 41).

Euroopa Parlamendi 7. juuni 2022. aasta resolutsioon ühise kalanduspoliitika määruse artikli 17 rakendamise kohta (2021/2168(INI))

P9_TA(2022)0226 A9-0152/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 3, 11, 38, 120 ja 191,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika (ÜKP) kohta , millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(2) (ÜKP määrus), eelkõige selle artiklit 17,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 28. aprillil 2021. aastal esimesel lugemisel vastu võetud seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2021/..., millega kehtestatakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude majandamise mitmeaastane kava, millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1936/2001, (EL) 2017/2107 ja (EL) 2019/833 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2016/1627(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2021. aasta määrust (EL) 2021/1139, millega luuakse Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond ja muudetakse määrust (EL) 2017/1004(4),

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020)0380),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2021. aasta resolutsiooni ELi elurikkuse strateegia kohta aastani 2030 – toome looduse oma ellu tagasi(5),

–  võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM(2020)0381),

–  võttes arvesse oma 20. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni strateegia „Talust taldrikule“ kohta õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks(6),

–  võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2020. aasta aruannet merestrateegia raamdirektiivi rakendamise kohta (direktiiv 2008/56/EÜ) (COM(2020)0259),

–  võttes arvesse komisjoni kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) 30. septembri 2019. aasta aruannet ELi kalandussektori sotsiaalandmete kohta,

–  võttes arvesse STECFi 17. detsembri 2020. aasta aruannet ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta,

–  võttes arvesse STECFi 8. detsembri 2021. aasta majandusaruannet ELi kalalaevastiku kohta,

–  võttes arvesse STECFi 28. aprilli 2021. aasta aruannet kriteeriumide ja näitajate kohta ühise turukorralduse turustamisstandarditesse mereandide kestlikkuse aspektide lisamiseks,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni tellitud 2015. aasta uuringut kalapüügile juurdepääsu andmise kriteeriumide kohta ELis,

–  võttes arvesse Montpellier’ halduskohtu 15. juuli 2021. aasta otsust kohtuasjas nr 1801790,

–  võttes arvesse mõttekoja New Economics Foundation (NEF) 2021. aasta septembri aruannet „Who gets to fish in the EU? A 2021 update of how EU Member States allocate fishing opportunities“ (Kes saavad Euroopa Liidus kalastada? 2021. aasta ajakohastatud teave selle kohta, kuidas ELi liikmesriigid eraldavad kalapüügivõimalusi),

–  võttes arvesse Maailma Looduse Fondi 2018. aasta aruannet „Evaluating Europe’s course to sustainable fisheries by 2020“ (Euroopa kursi hindamine säästva kalapüügi saavutamiseks 2020. aastaks),

–  võttes arvesse organisatsioonide Low Impact Fishers of Europe ja Our Fish 27. oktoobri 2021. aasta aruannet „How the EU can Transition to Low Environmental Impact, Low Carbon, Socially Just Fishing“ (ELi võimalused üleminekuks madala keskkonnamõju, vähese CO2-heitega ja sotsiaalselt õiglasele kalapüügile),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) elektriimpulsstraalimise töörühma 2020. aasta aruannet ja ICESi 20. mai 2020. aasta erinõuannet vastuseks Madalmaade taotlusele, mis käsitleb elektriimpulsstraalimise mõju ökosüsteemile ja keskkonnale merikeele (Solea solea) püügi tõttu Põhjameres,

–  võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendi artiklit 6.18, milles käsitletakse käsitöönduslike ja väikekalurite õiguste kaitset ja vajadusel nende eelisjuurdepääsu traditsioonilistele püügipiirkondadele ja kalavarudele,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A9-0152/2022),

A.  arvestades, et ÜKP määrus hõlmab eesmärki tagada, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega, kohaldatakse kalapüügi majandamise suhtes ettevaatusprintsiibil põhinevat lähenemisviisi ning ühise kalanduspoliitika eesmärk on tagada, et mere bioloogiliste elusressursside kasutamise kaudu taastatakse ja hoitakse püütavate liikide populatsioonid tasemetel, mis ületavad maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikke tasemeid, ning selles mainitakse eesmärke rakendada kalapüügi majandamise suhtes ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et viia püügitegevuse negatiivne mõju mere ökosüsteemile miinimumini, aidata saavutada rahuldav elatustase kalapüügist sõltuvatele inimestele, pidades silmas rannapüüki ja sotsiaalmajanduslikke aspekte ning edendada rannapüüki, võttes arvesse sotsiaal-majanduslikke aspekte;

B.  arvestades, et ÜRO kestliku arengu eesmärkide 14.b eesmärgi kohaselt peavad osalised tagama väikesemahulise käsitööndusliku kalapüügiga tegelevatele kaluritele juurdepääsu mereressurssidele ja -turgudele;

C.  arvestades, et nõukogu vastutab kalapüügivõimaluste (lubatud kogupüük või kogu püügikoormus) kehtestamise eest, mis seejärel eraldatakse liikmesriikidele, tagades suhtelise stabiilsuse põhimõtte; arvestades, et suhteline stabiilsus on ühise kalanduspoliitika oluline element, mis on pikas perspektiivis osutunud usaldusväärseks ja mis tagab kaluritele nähtavuse ning mida ei tohiks õõnestada; arvestades, et iga liikmesriik jaotab need kalapüügivõimalused oma kalurite ja tootjaorganisatsioonide vahel vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele;

D.  arvestades, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt vastutavad kalapüügivõimaluste jaotamise eest liikmesriigid; arvestades, et eri riikide sektorite vahel võib olla suuri erinevusi, mistõttu ei ole kõigile sobiv lähenemisviis soovitav;

E.  arvestades, et ÜKP määruse artikli 17 kohaselt peavad liikmesriigid neile kättesaadavate kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume, nagu on osutatud ühise kalanduspoliitika määruse artiklis 16; arvestades, et need kriteeriumid võivad hõlmata kalapüügi mõju keskkonnale, nõuete senist täitmist, panust kohalikku majandusse ja varasemaid püügimahte;

F.  arvestades, et artikli 17 reguleerimisalast ei ole välja jäetud harrastuskalapüüki ning jääb liikmesriikide otsustada, kuidas nad kalapüügivõimalusi riiklikul tasandil jaotavad;

G.  arvestades, et artiklis 17 on sätestatud, et liikmesriigid püüavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste raames pakkuda stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise, tarbides näiteks vähem energiat või kahjustades vähem looduslikke elupaiku;

H.  artikli 16 kohaselt peavad liikmesriigid otsustama, kuidas jaotada neile eraldatud kalapüügivõimalusi, mille suhtes ei kohaldata ülekantavate püügikontsessioonide süsteemi, ning iga liikmesriik peab komisjoni oma jaotusmeetodist teavitama;

I.  andmeid püügikvootide eraldamise kohta tuleks avaldada kooskõlas vastavate andmekaitse-eeskirjadega;

J.  arvestades, et STECFi hinnangus ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta tõdeti, et kui komisjon küsis 2020. aastal rannikuäärsetelt liikmesriikidelt, millist meetodit nad kvootide eraldamiseks kasutavad, vastas sellele küsimusele 23st liikmesriigist ainult 16 riiki;

K.  arvestades, et EL ei saavutanud 2020. aastaks ELi mereala head keskkonnaseisundit, nagu nõuti merestrateegia raamdirektiivi artikli 1 lõikes 1; arvestades, et komisjon võttis 2020. aastal vastu aruande merestrateegia raamdirektiivi rakendamise esimese tsükli kohta, võttes arvesse selle terviklikku olemust, milles tõdeti, et ELi kaitsesüsteem on üks ambitsioonikamaid süsteeme kogu maailmas, ning jõuti järeldusele, et seda tuleb veelgi parandada, et lahendada selliseid probleeme nagu ülepüük mõnel merel ja jätkusuutmatud kalapüügitavad, plastijäätmed, liigsed toitained vees, veealune müra ja muud liiki saaste;

L.  arvestades, et EL ei saavutanud 2020. aasta tähtajaks kõigi kalavarude maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kasutamise määra; arvestades, et maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgi saavutamisel on siiski tehtud märkimisväärseid edusamme, eelkõige Atlandi ookeani kirdeosas ja Läänemeres, kus 2020. aastal oli 99 % lossitud saagist, mida haldas eranditult EL ja mille kohta olid olemas teaduslikud nõuanded, säästvalt majandatud kalavarud;

M.  arvestades, et EL on võtnud endale kohustuse viia ellu ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, mis hõlmab kestliku arengu eesmärki nr 14: kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mere elusressursse, et saavutada kestlik areng;

N.  arvestades, et oma resolutsioonis strateegia „Talust taldrikuni“ kohta kutsus parlament komisjoni ja liikmesriike üles piisavalt toetama üleminekut vähese mõjuga kalandusele, sealhulgas suurendades väikesemahulisele rannapüügile eraldatud riiklike kvootide osakaalu;

O.  arvestades, et väikesemahuline rannapüük on Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi määruses määratletud kui kalapüük, millega tegelevad merel ja sisevetel kasutatavad kalalaevad kogupikkusega alla 12 meetri, mis ei kasuta veetavaid püüniseid, või püük, millega tegelevad kaldakalurid, sealhulgas karpide korjajad;

P.  arvestades, et ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 sisaldab eesmärki vähendada kalanduse ning väljapüügi negatiivset mõju tundlikele mereelupaikadele ja -liikidele, sealhulgas merepõhjale, eesmärgiga saavutada hea keskkonnaseisund;

Q.  arvestades, et ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärgid hõlmavad liikide kaaspüügi vähendamist tasemeni, mis laseb liikidel taastuda ja säilida;

R.  arvestades, et ELi kalandus on liidu jaoks strateegiline sektor, pakkudes märkimisväärsel hulgal töökohti, mis on otseselt või kaudselt seotud kalapüügi ja rannikualadega, samuti aitab säilitada jätkusuutlikku majandust, sidudes tööhõive ja inimeste elatusvahendid territooriumiga ning kultuuritraditsioonide säilitamisega;

S.  arvestades, et EMKVFist antakse rahalist toetust noortele kaluritele, kes alustavad kalapüügitegevust, kuid ei ole hilisemat garantiid püügivõimaluste saamiseks;

T.  arvestades, et kalapüük annab asendamatu panuse liidu toiduga kindlustatusele;

U.  arvestades, et kalapüük loob töökohti nii merel kui ka maismaal; arvestades, et mõned piirkonnad sõltuvad kohapealsetest lossimisest, et tagada paljude ettevõtete elujõulisus ja säilitada elavaid rannikukogukondi;

V.  arvestades, et komisjon ei ole koostanud ammendavat aruannet ÜKP määruse artikli 17 kohaldamise kohta, mis tähendab, et esialgse kohaldamise kohta on ainsad kättesaadavad hinnangud kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF), heategevusorganisatsioonide, kalandussektor enda, valitsusväliste organisatsioonide ja sidusrühmade hinnangud;

W.  arvestades, et STECFi viimase hinnangu kohaselt, mis anti ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta, oli komisjon 2020. aastal palunud, et liikmesriigid annaksid teavet nende jaotussüsteemi kohta ja esitanud ka küsimuse mõjuhinnangu kohta, ning et ainult kaks liikmesriiki (Rootsi ja Taani) on teatanud sellise hindamise läbiviimisest; arvestades, et samas aruandes tõdeti, et kui komisjon palus 2020. aastal liikmesriikidel teada anda, millist meetodit nad kvootide eraldamiseks kasutavad, siis vastas sellele küsimusele 23st rannikuäärsest liikmesriigist ainult 16; arvestades, et mitut vastust sai kasutada ainult osaliselt, kuna need kirjeldasid riiklikku kalalaevastikku vaid üldiselt, või lihtsalt rõhutasid eraldamise eesmärki, kuid läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume ei esitanud;

X.  arvestades, et 2020. aasta püügihooajal eraldati väikestele kalapüügilaevadele hariliku tuuni kvooti järgmiselt: Itaalia sai 3,03 %, Horvaatia 11,6 %, Prantsusmaa 11,89 %, Portugal 13,68 % ja Hispaania 36,93 %;

Y.  arvestades, et enamikku kalavarusid püüavad peamiselt erinevat tüüpi laevastikud, kuid mõnda neist püüavad nii väikesemahulised kui ka suuremahulised laevastikud;

Z.  arvestades, et kui EL rakendab ÜKP määruse artiklit 17 ning eraldab püügikvoote läbipaistvate ja objektiivsete keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja majanduslike kriteeriumide alusel, võib ta saavutada õiglase ülemineku vähese CO2 heite ja keskkonnamõjuga kalalaevastikule; arvestades, et see eesmärk peab käima käsikäes eesmärgiga saavutada majanduslik, sotsiaalne ja tööhõivealane kasu ning aidata kaasa toiduvarude kättesaadavusele;

AA.  arvestades, et komisjon töötab praegu välja tegevuskava kalavarude säilitamiseks ja mereökosüsteemide kaitsmiseks, mis peab aitama kaasa Euroopa rohelise kokkuleppe ühe peamise eesmärgi saavutamisele, muutma kalanduse kestlikumaks ning piisavalt kaitsma mereökosüsteeme ja nende elurikkust;

AB.  arvestades, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon jõudsid 10. novembril 2020 kokkuleppele määruse suhtes, millega kehtestatakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni püügi mitmeaastane majandamiskava; arvestades, et nõukogu lükkas selle kokkuleppe hiljem tagasi, mis on vastuolus kahe ülejäänud institutsiooniga juba kokku lepitud otsusega;

AC.  arvestades, et Brexit on mõjutanud ka kalapüügiõiguste jaotamist ELis;

1.  tuletab meelde, et kalavarud on avalik loodusvara, et püügitegevus ja majandamine on sellel ressursil põhinev vara ja kuulub meie ühisesse pärandisse, ning et kalavarusid tuleks majandada viisil, mis tagab ühiskonnale suurima pikaajalise kasu, minimeerib mõju ökosüsteemidele ja tagab toiduga kindlustatuse, pakkudes tervislikku toitu; tuletab meelde, et Euroopa laevastiku majanduslik kasumlikkus tuleks tagada keskkonnaalaselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutliku kasutamisega, mis tugineb usaldusväärsetele teaduslikele nõuannetele ja lähtub ettevaatuspõhimõttest;

2.  rõhutab, et kvoodiosad ja kalapüügivõimalused kujutavad endast õigust avalikele ressurssidele; rõhutab sellega seoses, et liikmesriikidele antud kalapüügivõimaluste eraldamise pädevuse piires ning pidades silmas stabiilsuse ja prognoositavuse põhimõtteid, ei tohiks ühelegi osalejale anda tähtajatut õigust teatavale kvoodile või kalapüügivõimalusele;

3.  rõhutab, et kvootidega hõlmatud püügipiirkondades võib püüki piiravate liikide probleem teha püügile lõpu enne, kui hooaeg on läbi, mis võib kaluritele kaasa tuua märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi; rõhutab sellega seoses, et korralik kvoodisüsteem peaks olema piisavalt paindlik, see võimaldaks kaluritel, kes vajavad püüki piiravate liikide tõttu lisakvoote, ja kaluritel, kellel on kvoodid olemas, jõuda vastastikku kasuliku tulemuseni;

4.  rõhutab, et liikmesriikide ülesanne on määrata kindlaks kriteeriumid, mida nad kasutavad kalapüügivõimaluste eraldamisel;

5.  märgib, et komisjon ei ole ÜKP määruse artikli 17 järgimise osas algatanud ühegi liikmesriigi suhtes rikkumismenetlust;

Objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide kasutamine

6.  rõhutab, et komisjon ei ole koostanud uuringut, milles analüüsitaks ÜKP määruse artiklite 16 ja 17 kohaste kvootide eraldamise kriteeriumide kohaldamist; märgib, et puudub läbipaistvus ja et mitu liikmesriiki ei avalikusta kriteeriume, mida nad kalapüügivõimaluste jaotamisel kohaldavad, ning soovitab neil need kriteeriumid avalikustada ja kergesti kättesaadavaks teha, ning tuletab meelde, et objektiivne eraldamismeetod hõlmab selgelt ja ühemõtteliselt täpselt määratletud eraldamiskriteeriumide kirjeldust, sealhulgas kriteeriumide suhtelise osakaalu selget kirjeldust või mitme eraldamiskriteeriumi korral nende kasutamise tingimusi;

7.  ergutab komisjoni vajaduse korral koostama aruande ÜKP määruse artiklite 16 ja 17 kriteeriumide kohaldamise kohta igas liikmesriigis;

8.  kutsub komisjoni üles algatama rikkumismenetlusi liikmesriikide suhtes, kes ei täida oma kohustusi seoses kalapüügivõimaluste eraldamise läbipaistvusega;

9.  rõhutab, et läbipaistvad eraldamise kriteeriumid on üks parameetritest, mis tagavad ettevõtjatele stabiilsuse ja õiguskindluse; rõhutab, et kriteeriumide ja nende praktilise kohaldamise läbipaistvuse osas tuleks teha edusamme kogu liidus; rõhutab seetõttu, et teave kalapüügivõimaluste süsteemi toimimise kohta, sealhulgas nende eraldamise meetod, peaks olema kergesti kättesaadav ja arusaadav kõigile, eelkõige ettevõtjatele ja sidusrühmadele, et hõlbustada järjepidevat ja eeskirjadel põhinevat jaotusmeetodit, mis võimaldab paremat kontrolli, võrdseid võimalusi kõigile huvitatud isikutele ja suuremat prognoositavust kalurite jaoks;

10.  kutsub liikmesriike üles kooskõlas kohaldatavate andmekaitsealaste õigusaktidega avalikustama oma kalapüügivõimaluste jaotamise meetodid;

11.  on seisukohal, et komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal on kohustus tagada ÜKP määruse artiklis 17 sätestatud nõuete täielik järgimine; palub sellega seoses, et komisjoni tagaks aktiivse ja pideva järelevalvetegevusega, et kõik liikmesriigid nõuetekohaselt kohaldaksid riiklike kvootide eraldamisel artiklis 17 sätestatud siduvat läbipaistvussätet, ning vajadusel algataks rikkumismenetluse liikmesriikide suhtes, kes seda nõuet ei täida;

12.  on seisukohal, et tootjaorganisatsioonid, ühistud ja kvoodiomanikud võivad avalikustada oma kvoote vabatahtlikult, kuid andmekaitsealased õigusaktid ei luba neid mingil juhul selleks kohustada;

13.  tuletab meelde, et tootjaorganisatsioonidel ja kaluritel on oluline roll püügikvootide jaotamisel ja haldamisel eri laevade vahel; märgib, et paljudes liikmesriikides kuulub tootjaorganisatsioonidesse suhteliselt vähe väikekalureid ning veelgi vähem on asutatud spetsiaalseid väikekalurite tootjaorganisatsioone, mis piirab nende võimalusi pääseda seda kaudu ligi püügikvootidele; ergutab komisjoni ja liikmesriike aitama väikekaluritel asutada oma tootjaorganisatsioone;

14.  on seisukohal, et eraldamismeetodid tuleks välja töötada kalandusega tegelevate kogukondade, piirkondlike ametiasutuste ja muude asjaomaste sidusrühmadega konsulteerides, tuginedes parimatele olemasolevatele teaduslikele nõuannetele, ning tagada, et kõik laevastiku osad, tootja-, kalandus- ja töötajate organisatsioonid oleksid õiglaselt esindatud, samuti tuleks meetoditesse lisada kaitsemeetmed, näiteks etteteatamisaja, mis laseb kaluritel olukorraga kohaneda, kui liikmesriigid peaks otsustama oma eraldamismeetodit muuta;

15.  kutsub liikmesriike üles kavandama jaotussüsteeme, et tagada lihtsus, vältida koormavaid bürokraatlikke protsesse ning võimaldada ettevõtjatel ja sidusrühmadel jaotamiskriteeriume ja -protsessi jälgida;

16.  kutsub liikmesriike üles tagama kõigile kaluritele võrdsed võimalused, et nad saaksid mereressurssidele õiglase juurdepääsu;

Keskkonnaalaste-, sotsiaalsete ja majanduslike kriteeriumide kasutamine

17.  märgib, et puuduvad komisjoni aruanded ja registreeritud juhtumid, kus liikmesriigid oleks pärast reformitud ÜKP ja ÜKP määruse artikli 17 jõustumist muutnud oma eraldamismeetodeid, mis viitab sellele, et ühise kalanduspoliitika 2013. aasta reform ei avaldanud jaotusmeetoditele suurt mõju; märgib, et STECF juhib oma aruandes ühise kalanduspoliitika sotsiaalse mõõtme kohta tähelepanu sellele, et kuigi liikmesriigid ei ole üldiselt teinud otsest vahet ÜKP määruse artikli 17 ja oma riiklike kvootide eraldamise süsteemide vahel, kasutavad nad praegu või on varasemalt kasutanud eraldamisel kriteeriume, mida võiks nimetada sotsiaalseteks kriteeriumideks;

18.  märgib, et kõige levinumad kriteeriumid, mida liikmesriigid praegu kalapüügivõimaluste jaotamisel kohaldavad, on varasemad püügitasemed; on seisukohal, et sellised kriteeriumid pakuvad stabiilsust, ning tõdeb, et laevastik ja kalapüügiga tegelevad kogukonnad on kalavarudest sõltuvad ning et nende jaoks on ülioluline stabiilne ja prognoositav juurdepääs kalavarudele;

19.  märgib, et olemasolevate andmete põhjal kasutavad ainult mõned liikmesriigid kalapüügivõimaluste jaotamisel keskkonnaalaseid-, sotsiaalseid või majanduslikke kriteeriume ning juhul, kui neid kasutatakse, ei ole need lõplikes jaotuses eriti olulised;

20.  tuletab meelde, et ÜKP määruse artiklis 17 on sätestatud, et artiklis 16 osutatud neile kättesaadavate kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutavad liikmesriigid läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume; märgib, et ingliskeelne versioon sisaldab sõna „shall“; märgib, et eri keeleversioonide vahel on lahknevusi, mistõttu on võimalik, et selle elemendi õiguslikult siduvat iseloomu tõlgendatakse erinevalt; märgib siiski, et Euroopa Liidu Kohus jõudis oma kohtuotsuses Spika jt (C-540/16)(7) järeldusele, et liikmesriigid peavad neile ÜKP määruse artikli 16 alusel kättesaadavate kalapüügivõimaluste jaotamisel kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume; kutsub komisjoni üles käsitlema seda küsimust oma järgmises aruandes ühise kalanduspoliitika toimimise kohta;

21.  väljendab heameelt asjaolu üle, et praegused jaotamismeetodid, mis põhinevad suures osas ajaloolistel õigustel, võimaldavad kalandussektoris hoida teataval tasemel majanduslikku stabiilsust, mistõttu saavad ettevõtjad teha uuendusi ja võtta kasutusele säästvamaid tehnoloogiaid, kuid tunnistab, et vahel aitavad need meetodid kaasa selliste suundumuste tugevnemisele nagu kalandussektori majandustegevuse koondumine, mis moonutab konkurentsi, tekitab uutele turuletulijatele tõkkeid ja muudab sektori uute noorte kalurite jaoks ebaatraktiivseks; on lisaks seisukohal, et mõnel juhul ei paku need meetodid piisavaid stiimuleid kaluritele, kes kasutavad väiksema keskkonnamõjuga püügiviise ega taga kõigile kaluritele, sh väikekaluritele õiglasi võimalusi; ergutab sellega seoses liikmesriike tagama kvootide õiglast jaotamist laevastiku eri osade vahel, võttes arvesse kõigi kalurite vajadusi;

22.  märgib, et kalavarude puhul, mille lubatud kogupüük suureneb, näiteks kalavarude hea majandamise või eduka taastamiskava korral, võiksid liikmesriigid kooskõlas artikliga 17 kaaluda täiendavate kvootide jaotamist majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kriteeriumide alusel;

23.  rõhutab, et käsitööndusliku ja traditsioonilise kalapüügiga tegelevad ettevõtjad ning nende ühendused, näiteks Cofradias on paljudel ELi rannikualadel ja saartel kohaliku ühiskonna, majanduse, kultuuri ja traditsioonide põhiline osa, ning on seetõttu veendunud, et neile tuleks osutada erilist tähelepanu ja võimaldada erikohtlemist, sealhulgas ajutisi kvoote, eriti siis, kui koguvarud suurenevad tänu heale varude majandamisele või edukale taastamiskavale;

24.  on seisukohal, et artiklis 17 osutatud majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kriteeriumide kasutamine kalapüügivõimaluste eraldamisel on oluline element, mis aitab täies ulatuses saavutada eesmärke, mis on sätestatud ÜKP määruses, merestrateegia raamdirektiivis ja ELi elurikkuse strateegias aastani 2030; tuletab meelde, et jaotamiskriteeriumide väljatöötamise ja rakendamise eest vastutavad liikmesriigid;

25.  tuletab meelde, et kvaliteetseid andmeid harrastuskalapüügi keskkonna-, sotsiaalse ja majandusliku mõju kohta tihti ei ole või nad on ebatäielikud, mis tähendab, et keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume ei saa välja töötada, nagu on nõutud artiklis 17;

26.  nõuab tungivalt, et komisjon parandaks ja tõhustaks selliste andmete kogumist harrastuskalapüügi kohta, võttes kasutusele parema andmekogumisraamistiku ja muid poliitikavahendeid;

27.  palub komisjonil tagada, et iga asjaomane liikmesriik eraldaks kalapüügivõimalusi kooskõlas ÜKP määruse ja eelkõige selle artikliga 17, kasutades läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume; on seisukohal, et iga liikmesriik peaks kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tagama, et kriteeriumid on jätkusuutlikud ja tasakaalustatud ja võtma arvesse kohalikke eripärasid ja probleeme, millega tuleb tegeleda;

28.  on seisukohal, et püügiliigid ja nende tegelik olukord on ELis väga erinev ning seetõttu ei ole kõigile sobivaid majanduslikke, keskkonnaalaseid või sotsiaalseid kriteeriume, mida saaks kogu ELis ühetaoliselt kohaldada;

29.  tuletab meelde, et liikmesriigid ja tootjaorganisatsioonid on mitmes riigis loonud kvoodireserve, mida saaks keskkonnaalaste, majanduslike ja sotsiaalsete kriteeriumide alusel kaluritele jagada;

30.  kutsub liikmesriike üles motiveerima kalureid kasutama kõige säästvamaid ja keskkonnasõbralikumaid kalapüügitavasid, -meetodeid ja -uuendusi; on veendunud, et selliseid stiimuleid tuleks kaaluda artikli 17 kohase eraldamismeetodi kavandamisel, ning julgustab liikmesriike võtma oma eraldamisprotsessides arvesse kliima- ja ökosüsteemiga seotud kaalutlusi, lähtudes läbipaistvatest kriteeriumidest; tuletab meelde, et artiklis 17 on sätestatud, et liikmesriigid püüavad neile eraldatud kalapüügivõimaluste raames stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivseid püüniseid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise, nt tarbivad vähem energiat või ei kahjusta nii palju looduslikke elupaiku;

31.  kutsub liikmesriike üles motiveerima ettevõtjaid oma jaotamisprotsessidega looma ja tugevdama sotsiaalset dialoogi ametiühingute ja töötajate organisatsioonidega, ning täies mahus kohaldama kollektiivlepinguid, et edendada kalandussektori sotsiaalset jätkusuutlikkust ja õiglasi töötingimusi;

32.  tuletab meelde, et liikmesriigid peavad püüdma pakkuda stiimuleid neile kalalaevadele, millel kasutatakse selektiivseid püügivahendeid või keskkonda vähem mõjutavaid püügiviise; märgib, et mõned liikmesriigid pakuvad selliseid stiimuleid; palub, et ka muud liikmesriigid hakkaksid neid stiimuleid pakkuma;

33.  rõhutab, et kalapüügivõimaluste eraldamine selliste kriteeriumide alusel, nagu väiksem keskkonnamõju ja sellega arvestamine, kas ettevõte on minevikus täitnud eeskirju aitab viia kalapopulatsioonid uuesti jätkusuutlikule tasemele ja paremini kaitsta elurikkust;

34.  kutsub liikmesriike üles kooskõlas ühise kalanduspoliitika määruse artikliga 17 toetama noorte ja uute kalurite tegevuse alustamist et seeläbi vähendada turuletuleku tõkkeid, kõrvaldada turutõrked ja lõppkokkuvõttes hõlbustada hädavajalikku põlvkonnavahetust kalandussektoris; kutsub lisaks liikmesriike üles kasutama kõiki EMKVFi võimalusi, et tegeleda põlvkondade vahetuse küsimusega;

35.  palub komisjonil teha asjaomaste liikmesriikidega ühise kalanduspoliitika määruse artikli 17 sätete rakendamisel rohkem ennetavat koostööd; kutsub komisjoni üles jätkuvalt abistama liikmesriike, näiteks suuniste avaldamise kaudu, et nad oma kalapüügivõimaluste jaotamise metoodika kujundamisel kasutaksid täies ulatuses läbipaistvaid ja objektiivseid, sealhulgas majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kriteeriume; rõhutab, et tuleb kaaluda, kuidas saaks pakkuda kaluritele majanduslikku stabiilsust ja tulevikuväljavaateid;

36.  kutsub komisjoni üles oma tulevases ÜKP toimimist käsitlevas aruandes analüüsima ÜKP määruse artikli 17 rakendamist liikmesriikides ja tegema ettepanekuid selle parandamiseks;

37.  rõhutab, et ELil puudub Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni viimaste istungite ajal vastu võetud otsuste rakendamiseks endiselt seadusandlik vahend; rõhutab sügava murega, et selline normatiivne tühimik võib ohustada ELi kalandussektorile oluliste kvootide eraldamist; nõuab seetõttu tungivalt, et nõukogu eesistujariik esitaks poolte vahel juba saavutatud kokkuleppele alternatiivse ettepaneku, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi seisukohaga;

o
o   o

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19. (2) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22. (3) ELT C 506, 15.12.2021, lk 160 (4) ELT L 247, 13.7.2021, lk 1. (5) ELT C 67, 8.2.2022, lk 25. (6) ELT C 184, 5.5.2022, lk 2. (7) 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus „Spika“ UAB jt vs. Žuvininkystės tarnyba prie Lietuvos Respublikos žemės ūkio ministerijos (C-540/16, ECLI:EU:C:2018:565).