Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Xinjiangis, sealhulgas Xinjiangi politseitoimikute kohta (2022/2700(RSP))

P9_TA(2022)0237 RC-B9-0310/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja raporteid olukorra kohta Hiinas, eriti 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni sunniviisilise töö ja uiguuride olukorra kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas(1) ning 19. detsembri 2019. aasta resolutsiooni uiguuride olukorra kohta Hiinas (China Cables)(2),

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse nõukogu määrust (EL) 2020/1998(3) ja nõukogu 7. detsembri 2020. aasta otsust (ÜVJP) 2020/1999(4), mis käsitlevad inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid,

–  võttes arvesse ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 36, millega tagatakse kõigile kodanikele õigus usuvabadusele, ning artiklit 4, millega kaitstakse etniliste vähemuste õigusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi edendamine ja järgimine peaksid olema ELi ja Hiina suhete keskmes, kooskõlas ELi võetud kohustusega toetada neid väärtusi oma välistegevuses ning Hiina võetud kohustusega järgida neid omaenda arengu- ja rahvusvahelises koostöös;

B.  arvestades, et uurivate ajakirjanike rahvusvaheline konsortsium ja mitmed rahvusvahelised meediaväljaanded, sealhulgas BBC, Hispaania El Pais, Prantsusmaa Le Monde ja Saksamaa Der Spiegel, said võimaluse Xinjiangi politseitoimikutega tutvuda;

C.  arvestades, et vastutavad Hiina ametivõimud on eitanud väidetavaid massilisi ja struktuurseid inimõiguste rikkumisi Xinjiangis;

D.  arvestades, et Xinjiangi politseitoimikutes on üksikasjalikult – ja esimest korda arvukate fotodega – dokumenteeritud Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas toimuva süstemaatilise, jõhkra ja meelevaldse represseerimise mõõtmed;

E.  arvestades, et see materjal näitab Pekingi keskvalitsuse, sealhulgas Xi Jinpingi ja Li Keqiangi, ning Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna juhtivate ametiisikute teadlikku rolli ja otsest osalemist Xinjiangi massilise kinnipidamise poliitika juhtimises ning nende aktiivset toetust sellele; arvestades, et dokumendid näitavad ka president Xi Jinpingi teadlikku ja aktiivset toetust Xinjiangi „ümberkasvatuse“, „karmi käe“ ja „äärmusluse kõrvaldamise“ kampaaniatele, samuti jätkuvaid kulutusi täiendavatele kinnipidamisasutustele ja töötajatele, et tulla toime kinnipeetavate sissevooluga;

F.  arvestades, et uiguuri asjade kohus ning teised usaldusväärsed ja sõltumatud uurimisorganid ja teadusasutused on jõudnud järeldusele, et uiguuride ja teiste etniliste turgi rahvaste inimõiguste rasked ja süsteemsed rikkumised Hiinas kujutavad endast piinamist, inimsusevastaseid kuritegusid ja genotsiidi(5); arvestades, et USA valitsus ja seadusandlikud organid USAs, Kanadas, Ühendkuningriigis, Madalmaades, Belgias, Prantsusmaal, Leedus, Tšehhis ja Iirimaal on jõudnud sarnastele järeldustele;

G.  arvestades, et alates 2017. aastast on mitmed valitsusvälised organisatsioonid korduvalt teatanud, et Hiina on jätkanud uiguuride, kasahhide ja muude peamiselt moslemitest etniliste rühmade massilist kinnipidamist Xinjiangis;

H.  arvestades, et uiguuride vastu suunatud hirmutegusid tuleb vaadelda Hiina laiema repressiivse ja agressiivse sise- ja välispoliitika kontekstis;

1.  mõistab kõige karmimalt hukka asjaolu, et uiguuri kogukonda Hiina Rahvavabariigis on süstemaatiliselt rõhutud jõhkrate meetmetega, nagu massiline väljasaatmine, poliitiline ajupesu, perekonna lahutamine, usuvabaduse piiramine, kultuuriline hävitamine ja ulatuslik järelevalve kasutamine;

2.  märgib, et usaldusväärselt tõendatud sünniennetusmeetmed ja uiguuri laste perekonnast eraldamine on inimsusevastased kuriteod ja kujutavad endast tõsist genotsiidi ohtu; kutsub Hiina ametivõime üles lõpetama kõik valitsuse toetatavad sunniviisilise töö ja massilise sunniviisilise steriliseerimise programmid ning lõpetama viivitamata kõik meetmed, mille eesmärk on ennetada sünde uiguuri elanikkonnas, sealhulgas sundabordid või sanktsioonid sündivuskontrolli meetmete rikkumiste eest;

3.  väljendab tõsist muret terrorismi või äärmusluse süüdistuste tõttu määratud ülemääraste ja meelevaldsete vanglakaristuste pärast, mis Xinjiangi politseitoimikute kohaselt tähendasid, et 2018. aastal peeti kinni 22 000 inimest, kes moodustavad 12 % Konasheheri maakonna täiskasvanud uiguuri elanikkonnast(6); väljendab muret väidetavate süüdistuste pärast naiste süstemaatilises vägistamises, seksuaalses kuritarvitamises ja piinamises Hiina ümberkasvatuslaagrites;

4.  nõuab tungivalt, et Hiina valitsus lõpetaks viivitamata uiguuride ja etniliste turgi rahvaste meelevaldse kinnipidamise ilma süüdistuse esitamise, kohtumõistmise või süüdimõistva otsuseta, sulgeks kõik laagrid ja kinnipidamiskeskused, vabastaks kinnipeetud isikud viivitamata ja tingimusteta ning taasühendaks vanematega uiguuri lapsed, kes on sunniviisiliselt paigutatud riigi hallatavatesse internaatidesse;

5.  tuletab meelde, et Hiina on ratifitseerinud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase ÜRO konventsiooni, millega nähakse ette piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise täielik ja eranditeta keelustamine;

6.  kutsub Hiina ametivõime üles viivitamata ja tingimusteta vabastama uiguuri teadlase ja 2019. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Ilham Tohti ning tagama talle vahepeal korrapärase ja piiramatu juurdepääsu oma perekonnale ja enda valitud advokaatidele;

7.  kordab oma üleskutset Hiina ametivõimudele võimaldada vaba, sisukas ja takistamatu juurdepääs Xinjiangi Uiguuri autonoomsele piirkonnale, samuti võimaldada sõltumatutele ajakirjanikele, rahvusvahelistele vaatlejatele ja uurimisorganitele, sealhulgas eelkõige ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste volitatud esindajatele ja ELi inimõiguste eriesindajale piiramatu juurdepääs kinnipidamislaagritele ning kinnipidamiskeskustele, et hinnata Hiina väiteid nende mittekasutamise kohta;

8.  tuletab meelde ettepanekuid korraldada ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriistung või kiireloomuline arutelu inimõiguste olukorra halvenemise üle Hiinas ning resolutsiooni vastuvõtmise üle, et luua järelevalve- ja aruandlusmehhanism kooskõlas sadade eri piirkondadest pärinevate kodanikuühiskonna organisatsioonide ülemaailmse üleskutsega;

9.  taunib asjaolu, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku visiidi ajal Hiinasse ja Xinjiangi Uiguuri autonoomsesse piirkonda ei võimaldanud Hiina ametivõimud talle täielikku juurdepääsu sõltumatutele kodanikuühiskonna organisatsioonidele, inimõiguste kaitsjatele ja kinnipidamiskeskustele, mis takistas tal saada tõepärast ettekujutust Xinjiangi poliitiliste ümberõppelaagrite täielikust ulatusest; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ÜRO inimõiguste volinik Michelle Bachelet ei võtnud oma visiidi ajal Hiina valitsust selgelt vastutusele uiguuride vastu suunatud inimõiguste rikkumiste eest;

10.  nõuab tungivalt, et ülemvolinik avaldaks inimõiguste rikkumiste kohta Xinjiangis viivitamata kauaoodatud aruande, mis põhineb kättesaadavatel, laiaulatuslikel ja üha suuremal hulgal tõenditel Hiina ametivõimude poolt toime pandud inimõiguste rikkumiste ulatuse ja raskusastme kohta;

11.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võtaksid kiiresti vastu täiendavad sanktsioonid, mis on suunatud Hiina kõrgete ametnike, nagu Chen Quanguo, Zhao Kezhi, Guo Shengkun ja Hu Lianhe, samuti teiste Xinjiangi politseitoimikutes nimetatud isikute ning muude isikute ja üksuste vastu, kes on seotud inimõiguste süstemaatilise rikkumisega Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas;

12.  palub, et nõukogu käsitleks inimõiguste rikkumisi Xinjiangis järgmisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning nõuaks, et G7 ja G20 liikmesriigid seda teemat samuti käsitleksid;

13.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid kooskõlas ÜRO genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooniga kõik vajalikud meetmed, et lõpetada need julmused ja tagada vastutus toimepandud kuritegude eest, sealhulgas rahvusvaheliste vastutusele võtmise mehhanismide kaudu;

14.  tunnistab, et ELi ja Hiina suhteid iseloomustab üha enam majanduslik konkurents ja süsteemne rivaalitsemine; tunnustab asjaolu, et hiljutisel ELi ja Hiina tippkohtumisel tõstatasid ELi juhid Xinjiangis toimuvate raskete rikkumiste küsimuse, ning rõhutab, kui oluline on jätkata selle küsimuse tõstatamist igal võimalusel ja kõige kõrgemal tasandil;

15.  kutsub ELi ja liikmesriike üles kiiresti tuvastama ja leevendama riske, mis on seotud Hiina välissekkumisega; mõistab teravalt hukka kõik piiriülesed repressioonid või katsed represseerida välismaal elavaid Hiina teisitimõtlejaid või uiguuride kogukonna esindajaid;

16.  nõuab, et EL ja liikmesriigid peataksid oma väljaandmislepingud Hiina ja Hongkongiga;

17.  kutsub Hiina ametivõime üles lubama kõigil uiguuridel, kes soovivad Hiina Rahvavabariigist lahkuda, seda teha;

18.  kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku kehtestada impordikeeld kõigile toodetele, mille puhul on kasutatud sunniviisilist tööd, samuti toodetele, mille on tootnud Hiina ettevõtted, mis on kantud sunniviisilist tööd kasutavate ettevõtete nimekirja; kordab oma seisukohta, et pooldab äriühingu kestlikkusalast hoolsuskohustust käsitlevat ambitsioonikat direktiivi;

19.  kordab oma nõudmist, et EL ja liikmesriigid kontrolliksid, kas ELi siseturul tegutsevad üksused on otseselt või kaudselt seotud Xinjiangis massijälgimissüsteemide loomisega, Xinjiangis vähemusrühmade kinnipidamisasutuste haldamise või ehitamisega või tehingute tegemisega isikutega, kelle suhtes kohaldatakse sanktsioone uiguuride ja teiste vähemusrühmade väärkohtlemise eest Xinjiangis; rõhutab, et nende asjaolude kindlaksmääramine peaks käivitama kaubandusega seotud meetmed, riigihangetest kõrvalejätmise ja sanktsioonid;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 445, 29.10.2021, lk 114. (2) ELT C 255, 29.6.2021, lk 60. (3) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1. (4) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 13. (5) https://uyghurtribunal.com/wp-content/uploads/2021/12/Uyghur-Tribunal-Summary-Judgment-9th-Dec-21.pdf;https://14ee1ae3-14ee-4012-91cf-a6a3b7dc3d8b.usrfiles.com/ugd/14ee1a_3f31c56ca64a461592ffc2690c9bb737.pdf;https://newlinesinstitute.org/uyghurs/the-uyghur-genocide-an-examination-of-chinas-breaches-of-the-1948-genocide-convention/;https://www.ushmm.org/genocide-prevention/reports-and-resources/the-chinese-governments-assault-on-the-uyghurs (6) https://www.washingtonpost.com/world/2022/05/24/xinjiang-michelle-bachelet-china-uyghur/

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon õigusemõistmise represseerimisvahendina kasutamise kohta Nicaraguas (2022/2701(RSP))

P9_TA(2022)0238 RC-B9-0293/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nicaragua kohta, eriti 16. detsembri 2021. aasta resolutsiooni(1), 8. juuli 2021. aasta resolutsiooni(2), 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni, 19. detsembri 2019. aasta resolutsiooni(3), 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni(4) ja 31. mai 2018. aasta resolutsiooni(5),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ELi nimel tehtud 15. augusti 2021. aasta, 8. novembri 2021. aasta ja 14. märtsi 2022. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku avaldusi Inimõiguste Nõukogu 48. ja 49. istungjärgul ning tema 7. märtsi 2022. aastal avaldatud aastaaruannet inimõiguste olukorra kohta Nicaraguas,

–  võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni 23. juuni 2021. aasta, 20. novembri 2021. aasta ja 11. veebruari 2022. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ELi 2004. aasta juuni suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta, mida ajakohastati 2008. aastal,

–  võttes arvesse lepingut, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel (ELi ja Kesk-Ameerika riikide assotsieerimisleping),

–  võttes arvesse nõukogu määrusi ja otsuseid, mis käsitlevad Nicaraguas aset leidvate inimõiguste raskete rikkumiste ja kuritarvituste vastu suunatud piiravaid meetmeid,

–  võttes arvesse 1969. aastal vastu võetud Ameerika inimõiguste konventsiooni (San José pakt),

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standardseid miinimumnõudeid (nn Nelson Mandela nõuded), ÜRO nõudeid, mis käsitlevad naisvangide kohtlemist ja naiskurjategijatele määratavaid vabadusekaotuseta karistusi (Bangkoki reeglid) ning Viini konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu poolt 31. märtsil 2022. aastal vastu võetud resolutsiooni A/HRC/49/L.20 inimõiguste edendamise ja kaitse kohta Nicaraguas,

–  võttes arvesse Nicaragua Vabariigi põhiseadust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et alates 2018. aasta aprillist on Ortega-Murillo režiim kehtestanud Nicaraguas riiklike repressioonide raamistiku, mida iseloomustab süstemaatiline karistamatus inimõiguste rikkumise eest, institutsioonide ja õigusriigi olukorra allakäik ning hästikorraldatud strateegia rakendamine, mille eesmärk on vaigistada kõik eriarvamusel olijate hääled ja millele kohtusüsteem vaatab ilmselgelt läbi sõrmede;

B.  arvestades, et alates 2018. aastast on Nicaragua ametivõimud süstemaatiliselt ja sihipäraselt vangistanud, ahistanud ja hirmutanud poliitilisi oponente, opositsiooni, üliõpilas- ja maapiirkondade juhte, ajakirjanikke, inimõiguste kaitsjaid, ettevõtjate esindajaid ja kunstnikke, kellele on korduvalt tehtud tapmisähvardusi, keda on hirmutatud, ahistatud, jälgitud, rünnatud, kohtulikult taga kiusatud, kelle kohta on internetis korraldatud laimukampaaniaid ning kellelt on meelevaldselt võetud vabadus; arvestades, et vaatamata neile arvukatele ohtudele täidavad ajakirjanikud ja teised inimõiguste kaitsjad jätkuvalt olulist rolli inimõiguste ja vabaduste olukorra jälgimisel Nicaraguas;

C.  arvestades, et viimastel aastatel on Ortega-Murillo režiim võtnud vastu ja kohaldanud üha repressiivsemat õigusraamistikku;

D.  arvestades, et Nicaragua erakorralise järelevalvemehhanismi (MESENI) teatel hoitakse tänaseni vähemalt 182 poliitilist oponenti vangis ebainimlikes tingimustes, mille puhul ei täideta rahvusvahelisi inimõigustega seotud kohustusi, nagu nn Nelson Mandela nõuded; arvestades, et seitse neist poliitvangidest olid 2021. aasta presidendivalimiste eelkandidaadid; arvestades, et Nicaragua režiimi kritiseerijaid on kinnipidamise ajal süstemaatiliselt väärkoheldud, sealhulgas koheldud ebainimlikul ja inimväärikust alandaval viisil, mis liigitub piinamiseks ning mis põhjustas teiste hulgas poliitvangi ja endise mässuliste juhi Hugo Torrese surma; arvestades, et Nicaragua ametivõimud on ahistanud ka poliitvangide perekondi ja sugulasi, keda on taga kiusatud ja ähvardatud;

E.  arvestades, et võimude lahususe puudumine ja Nicaragua režiimi täielik kontroll institutsioonide üle on toonud kaasa kohtusüsteemi ja prokuratuuri allutamise režiimi tahtele, millega on muudetud olematuks õigusriik, kohtusüsteemi sõltumatus ja kodanikuühiskonna organisatsioonid ning seega ka demokraatia, ning et režiimi siht on ehitada Nicaraguas üles diktatuur;

F.  arvestades, et Nicaragua kohtud on langetanud süüdimõistvaid otsuseid ja määranud karme karistusi kõigile eriarvamusel olijatele pärast kinniseid kohtuprotsesse, kus ei järgitud õiglase kohtumenetluse põhitagatisi;

G.  arvestades, et nendel kohtuprotsessidel on kohtunikud ja prokurörid pidevalt rikkunud nõuetekohast menetlust; arvestades, et prokuratuur rikkus avalikus teates süütuse presumptsiooni;

H.  arvestades, et jätkuvad repressioonid ja mahasurumine on sundinud tuhandeid Nicaragua elanikke riigist põgenema; arvestades, et sarnaseid repressioone täheldatakse ka sõnavabaduse vastu suunatud rünnakute ägenemise korral; arvestades, et prokuratuuri ähvardused mitme ajakirjaniku ja meediatöötaja vastu on sundinud paljusid neist kaitset otsides Nicaraguast lahkuma;

I.  arvestades, et 2022. aastal keelustas Ortega-Murillo režiim peaaegu 400 mittetulundusühingut, jättes nad ilma õiguslikust seisundist; arvestades, et Ortega-Murillo režiimi ohvriks on teiste hulgas langenud katoliku kirik, Nicaragua keeleakadeemia ning põliskogukondade ja muude vähemusrühmade liikmed;

J.  arvestades, et Ortega-Murillo režiim rikkus rahvusvahelist õigust, eelkõige Viini konventsiooni, korraldades tormijooksu Ameerika Riikide Organisatsiooni peakorterile ja okupeerides selle ruumid ning saates organisatsiooni 25. aprillil 2022 Nicaraguast välja;

K.  arvestades, et pärast kodanikuühiskonna korraldatud ja kindla toetuse pälvinud algatust moodustas ÜRO Inimõiguste Nõukogu inimõiguste eksperdirühma, et uurida põhjalikult ja sõltumatult kõiki alates 2018. aasta aprillist toime pandud väidetavaid inimõiguste rikkumisi ja kuritarvitusi, sealhulgas nende soolist mõõdet; arvestades, et nii EL kui ka USA on kehtestanud Nicaragua suhtes sanktsioonid;

1.  mõistab kõige karmimalt hukka opositsioonierakondade süstemaatilise mahasurumise, kodanikuühiskonna osalejate, inimõiguste kaitsjate ja meedia ning meediatöötajate, ajakirjanike ja nende pereliikmete, üliõpilaste ja katoliku kiriku liikmete represseerimise ning Nicaragua režiimi ametnike jätkuva korruptsiooni;

2.  mõistab karmilt hukka Hugo Torrese surma vangistuses;

3.  mõistab hukka isa Manuel Salvador García vahistamise 1. juunil 2022, kusjuures ta viibib endiselt eelvangistuses, ning nõuab tema viivitamatut vabastamist;

4.  kordab oma nõudmist, et Alessio Casimirri antaks viivitamata Itaaliale välja;

5.  mõistab hukka Nicaraguas toimunud kuritarvituslikud kinnipidamised, kohtumõistmise tagatiste puudumise ja poliitvangide ebaseaduslikud süüdimõistmised; nõuab tungivalt, et Nicaragua ametivõimud taastaksid tagatised kõigi Nicaragua elanike kodaniku- ja poliitiliste õiguste täielikuks kasutamiseks, lõpetaksid demokraatliku opositsiooni, ajakirjanduse ja kodanikuühiskonna tagakiusamise, vabastaksid viivitamata ja tingimusteta 2018. aasta aprillist saadik kinni peetud isikud, tühistaksid nende vastu algatatud kohtumenetlused ning võimaldaksid kõigil põgenikel ja pagulastel turvaliselt oma kodudesse tagasi pöörduda;

6.  nõuab õigusriigi põhimõtte, võimude lahususe ning kohtusüsteemi sõltumatuse ja erapooletuse taastamist ning seda, et riigiasutused järgiksid karistusseadustikku ja süütuse presumptsiooni ning lõpetaksid opositsiooni kriminaliseerimise;

7.  mõistab hukka ebaseaduslikud kohtuotsused, mis üksnes kinnitavad Nicaragua režiimi repressiivset suundumust ja näitavad, et kohtunikest on saanud repressiivse võimu käsilased, kes vastutavad inimõiguste rikkumise eest;

8.  nõuab tungivalt, et Euroopa Liit võtaks Nicaragua režiimi, eelkõige selle kohtunikud vastutusele riigis toimuvate repressioonide ning opositsioonitegelaste ja teiste võimu kritiseerijate vastu algatatud kohtumenetluste eest; kutsub nõukogu üles viivitamata alustama menetlust, et lisada isikute loetellu, kelle suhtes EL kohaldab sanktsioone, teiste seas järgmised kohtunikud: Nadia Camila Tardencilla, Angel Jeancarlos Fernández González, Ulisa Yaoska Tapia Silva, Rosa Velia Baca Cardoza, Veronica Fiallos Moncada, Luden Martin Quiroz García, Karen Vanesa Chavarría, Felix Ernesto Salmerón Moreno, Nancy Aguirre Gudiel, William Irving Howard López, Erick Ramón Laguna Averruz, Melvin Leopoldo Vargas García, Irma Oralia Laguna Cruz ja Rolando Sanarrusia, samuti Managua apellatsioonikohtu kohtunikud Octavio Rothschuh Andino, Ángela Dávila ja Argentina Solís, kes ka on osalenud ebaseaduslikult süüdi mõistetud isikute menetlus- ja materiaalsete õiguste äravõtmises;

9.  kutsub liikmesriike ja ÜRO Julgeolekunõukogu üles alustama Rooma statuudi artiklite 13 ja 14 kohaselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kaudu Nicaragua ja Daniel Ortega suhtes ametlikku uurimist Rooma statuudi artiklis 7 osutatud inimsusvastaste kuritegude asjus;

10.  väljendab toetust Nicaragua kodanikele, kes protesteerivad rahumeelselt Ortega-Murillo režiimi vastu; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et alates 2018. aasta repressioonidest ei ole võetud õiguslikke meetmeid, et tagada ränkade inimõiguste rikkumiste ohvritele õigusemõistmine ja kahju heastamine;

11.  nõuab tungivalt, et Nicaragua tunnistaks kehtetuks alates 2018. aastast vastu võetud õigusaktid, mis põhjendamatult piiravad kodanikuühiskonna ja demokraatlikku tegutsemisruumi, eelkõige küberkuritegevuse eriseaduse (seadus 1042), seaduse 1040 välisagentide reguleerimise kohta ning seaduse 1055 inimeste iseseisvuse, suveräänsuse ja enesemääramise õiguse kaitse kohta rahu nimel, samuti kriminaalmenetluse seadustiku reformi; tuletab meelde, et ELi ja Kesk-Ameerika riikide assotsieerimislepingu kohaselt peab Nicaragua järgima ja tugevdama õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste põhimõtteid; kordab oma nõudmist, et praegust olukorda arvesse võttes rakendataks assotsieerimislepingu demokraatiaklauslit;

12.  rõhutab, et rahvusvahelistel inimõigusorganisatsioonidel, nende seas ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürool ja Ameerika Inimõiguste Komisjonil tuleb võimaldada Nicaraguasse tagasi pöörduda; peab kahetsusväärseks, et Nicaragua ametivõimud ei tee koostööd piirkondlike ja rahvusvaheliste inimõiguste mehhanismidega; nõuab, et EL toetaks ÜRO Inimõiguste Nõukogu poolt hiljuti loodud Nicaragua inimõiguste eksperdirühma kolme sõltumatu liikme volitusi ning teeks nendega tihedat koostööd, et edendada vastutust inimõiguste rikkumiste ja kuritarvituste eest Nicaraguas;

13.  mõistab hukka asjaolu, et peaaegu 400 vabaühendust, sealhulgas Nicaragua keeleakadeemia, on olnud sunnitud Nicaraguas töö lõpetama; kutsub Nicaragua ametivõime üles lõpetama vabaühenduste põhjendamatu sulgemise, taastama kõigi meelevaldselt suletud organisatsioonide, erakondade, ülikoolide ja meediaväljaannete juriidilise isiku staatuse ning tagastama kõik ebaseaduslikult konfiskeeritud varad, dokumendid ja seadmed;

14.  väljendab sügavat muret vaba ja sõltumatu meedia represseerimise pärast riigis, mis on sundinud pagulusse rohkem kui 100 ajakirjanikku;

15.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jälgiksid oma kohalike esindajate ja saatkondade kaudu tähelepanelikult Nicaragua olukorda; kutsub ELi delegatsiooni ja Nicaraguas diplomaatilisi esindusi omavaid liikmesriike üles täielikult rakendama ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ja pakkuma kinnipeetavatele inimõiguste kaitsjatele kogu asjakohast toetust, kaasa arvatud vanglakülastused ja kohtuprotsesside jälgimine, mõistma avalikult hukka inimõiguste kaitsjate ja sõltumatu meedia väärkohtlemise ning toetama nende tööd; kutsub ELi delegatsiooni ja liikmesriike üles kasutama kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et suurendada toetust inimõiguste kaitsjate tööle, hõlbustada neile vajaduse korral erakorraliste viisade väljastamist ning pakkuda neile ELi liikmesriikides humanitaarkaalutlustel ajutist varjupaika;

16.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Nicaragua esindajad hääletasid selle vastu, et heita Venemaa ÜRO Inimõiguste Nõukogust välja julmuste eest, mida tema väed on Ukraina sõja ajal toime pannud, ning et Nicaragua hoidus hääletamast ÜRO Peaassamblee 2. märtsi 2022. aasta resolutsiooni ES-11/1 üle, milles tauniti Venemaa sissetungi Ukrainasse ja nõuti Venemaa vägede täielikku väljaviimist;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele, Kesk-Ameerika Parlamendile, Lima rühmale ning Nicaragua Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0513. (2) ELT C 99, 1.3.2022, lk 204. (3) ELT C 255, 29.6.2021, lk 65. (4) ELT C 23, 21.1.2021, lk 126. (5) ELT C 76, 9.3.2020, lk 164.

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon meediavabaduse rikkumiste ja ajakirjanike turvalisuse kohta Gruusias (2022/2702(RSP))

P9_TA(2022)0239 RC-B9-0300/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Gruusia kohta, eriti 16. septembri 2020. aasta resolutsiooni ELi ja Gruusia assotsieerimislepingu rakendamise kohta(1),

–  võttes arvesse OSCE meediavabaduse esindaja 28. ja 29. aprilli 2022. aasta visiiti Gruusiasse,

–  võttes arvesse, et Gruusia poliitilised jõud sõlmisid Euroopa Ülemkogu eesistuja vahendusel 19. aprillil 2021 kokkuleppe,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Gruusia vahelist assotsieerimislepingut(2), mis jõustus täielikult 1. juulil 2016,

–  võttes arvesse Piirideta Reporterite 2021. ja 2022. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksit,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et assotsieerimislepingus, mis on olnud jõus 1. juulist 2016, võtsid Gruusia ja EL kohustuse arendada poliitilist dialoogi, mille eesmärk on tugevdada demokraatlike põhimõtete, õigusriigi ja hea valitsemistava, inimõiguste ja põhivabaduste, sealhulgas meediavabaduse austamist;

B.  arvestades, et Gruusia esitas 3. märtsil 2022 ELi liikmeks saamise taotluse ja väljendas sellega Gruusia rahva Euroopa-püüdlusi, millel on suur toetus nii üldsuse kui ka eri vaateid esindavate poliitikute, sealhulgas opositsioonipoliitikute seas;

C.  arvestades, et väljendusvabadus, meediavabadus ja ajakirjanike turvalisus on elujõulise demokraatia olulised elemendid ning nende kaitsmine ametivõimude poolt on tähtis demokraatia tugevdamise näitaja; arvestades, et pluralistlik, vaba ja sõltumatu meedia on demokraatia nurgakivi ja desinformatsioonivastase võitluse üks peamisi tugisambaid;

D.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Micheli vahendatud 19. aprilli 2021. aasta kokkuleppes rõhutati, et tuleb leida lahendus sellele, et õigusemõistmist peetakse politiseerituks, ning muu hulgas tuleb selleks võtta vastu ja viia ellu ulatuslik kohtureform, millega suurendatakse kohtusüsteemi sõltumatust, läbipaistvust ja vastutust;

E.  arvestades, et 5. juulil 2021 ründasid peamiselt paremäärmuslikud aktivistid vägivaldselt rohkem kui 50 ajakirjanikku, meediaesindajat ja rahumeelset meeleavaldajat, kes kajastasid Tbilisi Pride’il toimunud üritust „Rongkäik inimväärikuse eest“, mis lõpuks tuli tühistada; arvestades, et TV Pirveli vigastada saanud kaameramees Alexander Laškarava suri varsti pärast seda rünnakut;

F.  arvestades, et Gruusia meediakeskkond, mis varem mitme aasta jooksul paranes, on mõne viimase aastaga kiiresti halvenenud, ning pärast 5. juulil 2021 toimunud Tbilisi Pride’i rongkäigu vastu toime pandud massivägivalda on Gruusias toimunud ajakirjanike vastu enneolematult palju vägivaldseid füüsilisi rünnakuid, mille tõttu on mitu rahvusvahelist organisatsiooni väljendanud meediavabaduse kaitsmisel muret ja Gruusia on maailma ajakirjandusvabaduse indeksis järsult langenud (180 riigi seas oli Gruusia 2021. aastal 71,36 punktiga 60. kohal ja 2022. aastal on ta 59,9 punktiga 89. kohal);

G.  arvestades, et ajakirjanike vastu toime pandud verbaalsete rünnakute arv on suurenenud ning rohkem on ka laimamissüüdistusel põhinevaid kohtuasju, mille on kriitiliste meediaesindajate ja ettevõtete vastu muu hulgas algatanud valitsusametnikud ja valitseva parteiga seotud üksikisikud; arvestades, et Transparency International Georgia on täheldanud, et kohtupraktika muutumise tõttu tekib ajakirjanikel tõendamiskohustus, kuigi Gruusia õiguses on ühemõtteline säte, mille kohaselt see nii ei tohi olla; arvestades, et ajakirjanikel, eriti valitsuse suhtes kriitilistel meediakanalitel, on raske pääseda ligi teabele, mis peaks olema avalikult kättesaadav;

H.  arvestades, et uurimised ei ole läbipaistvad ega tulemuslikud ning seetõttu on levinud mulje, et ajakirjanike vastu toime pandud kuritegudes süüdi olevad isikud jäävad karistuseta;

I.  arvestades, et 4. aprillil 2022 mõistis Tbilisi linnakohus kuuele isikule, kes ründasid 5. juulil 2021 Tbilisi Pride’i rongkäigu vastu toime pandud vägivaldsete rünnakute käigus kaht kaamerameest ja üht ajakirjanikku, viieaastase vanglakaristuse;

J.  arvestades, et 16. mail 2022. aastal mõisteti telekanali Mtavari direktorile Nika Gvaramiale kahtlaste süüdistuste alusel, mis puudutasid seoses tema varasema tegevusega Rustavi 2 TV direktorina rahapesu, altkäemaksu andmist ja dokumentide võltsimist, karistusseadustiku artikli 220 kohaselt 3,5‑aastane vanglakaristus, mille kohta arvab Gruusia üldsus, et selle karistusega püütakse vaigistada praeguse valitsuse suhtes kriitilist isikut; arvestades, et Gruusia ombudsman mõistis selle juba 2019. aastal hukka;

K.  arvestades, et praeguse valitsuse opositsiooni liikmete suhtes valikuliselt algatatud uurimiste ja neile süüdistuse esitamise tõttu väheneb üldsuse usaldus mitte ainult kohtuasutuste, vaid ka valitsuse enda vastu, ning opositsiooniga seotud meediaomanike vastu suunatud sarnaste juhtumite kordumine kahjustab pingutusi, mille eesmärk on suurendada kohtusüsteemi sõltumatust;

L.  arvestades, et endine president Mihheil Saakašvili, kelle tervis pidevalt halveneb, viidi pärast seda, kui sõltumatud arstid avaldasid arvamust, et tema seisund muidu paraneda ei saa, lõpuks tsiviilhaiglasse;

M.  arvestades, et elektroonilise side seaduse reformi tulemusel antakse Gruusia riiklikule sidekomisjonile (GNCC) õigus määrata telekommunikatsiooniettevõtetesse erijuhte, kes viivad GNCC otsuseid ellu;

N.  arvestades, et tähtsaimate kriitiliste meediakanalite omanike või nende lähedaste pereliikmete, s.o Formula TV omaniku David Kezerašvili ja sõltumatu telekanali Pirveli asutaja Vakhtang Tsereteli vastu on algatatud kohtuasjad; arvestades, et 2022. aasta jaanuaris mõistis Tbilisi linnakohus TBC panga ja Gruusia Lelo partei asutajad Mamuka Khazaradze ja Badri Japaridze ning Vakhtang Tsereteli isa Avtandil Tsereteli süüdi pettuses ning määras neile seitsmeaastase vanglakaristuse; arvestades, et nende karistust siiski muudeti, sest pettuse eest süüdimõistmise tähtaeg oli möödunud;

O.  arvestades, et viimastel aastatel ja eriti pärast seda, kui Venemaa tungis Ukrainale kallale, on Gruusias järsult suurenenud Venemaa desinformatsioon ja ELi‑vastane propaganda, mille sihtmärk on eelkõige naised, LGBTQI+ kogukond, inimõiguslased ja etnilised vähemused;

P.  arvestades, et on leidnud kinnitust, et teiste Gruusia ühiskonnaliikmete hulgas, kelle vestlusi salvestati, oli ka palju ajakirjanikke, nagu näitasid 2021. aasta septembris toimunud ulatusliku ebaseadusliku pealtkuulamise paljastused;

Q.  arvestades, et uurimises, mis puudutab Aserbaidžaani ajakirjanikku Afgan Mukhtarlit, kes rööviti Gruusias 2017. aasta mais ja veeti ebaseaduslikult üle Aserbaidžaani piiri – väidetavalt Gruusia julgeolekuametnike kokkumängu abil –, et anda ta Bakuus kohtu alla, ei ole veel konkreetsete tulemusteni jõutud;

1.  on mures, et meedia olukord ja ajakirjanike turvalisus on Gruusias viimastel aastatel märkimisväärselt halvenenud, kuigi Gruusial on väljendusvabaduse ja meediavabaduse tagamiseks tugev õigusraamistik;

2.  mõistab hukka asjaolu, et suurenenud on ajakirjanikevastaste hirmutamis-, ähvardamis-, vägivalla- ja tagakiusamisjuhtumite, kaasa arvatud meediatöötajate ja -omanike suhtes algatatud kriminaaluurimiste arv; kutsub Gruusia ametivõime üles kõiki vägivallajuhtumeid põhjalikult uurima ja võtma vastutusele isikud, kes vastutavad ajakirjanike- ja teiste meediatöötajate vastaste vägivaldsete rünnakute õhutamise ja toimepanemise eest, et kaoks mulje, et sellised kuriteod jäävad karistuseta; kutsub Gruusiat üles piirama üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide kasutamist, mis on suunatud inimõiguste kaitsjate ja meedia esindajate vastu ja mille eesmärk on nende väga olulist ja sõltumatut tööd takistada;

3.  palub Gruusial tagada meediavabadus, mis peaks hõlmama toimetuslikku sõltumatust, läbipaistvat meediaomandit ning poliitiliste vaadete pluralistlikku, erapooletut ja mittediskrimineerivat kajastamist era- ja eelkõige avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide saadetes, eriti valimiskampaania ajal; kutsub Gruusiat üles tagama takistusteta juurdepääsu teabele, mis peaks olema avalikult kättesaadav, ning ajakirjanike ja muude meediatöötajate turvalisuse, kaitse ja mõjuvõimu suurendamise;

4.  mõistab hukka peamise opositsioonimeelse telekanali Mtavari direktori Nika Gvaramia süüdimõistmise 16. mail 2022, mis suurendab veelgi usaldamatust Gruusia kohtusüsteemi vastu; toetab Piirideta Reporterite üleskutset Nika Gvaramia süüdimõistev otsus läbi vaadata; rõhutab veel kord, et valitsusel on vaja laiaulatusliku ja kaasava erakondadeülese protsessi kaudu minna kiiresti edasi tegeliku kohtureformiga, et suurendada kooskõlas ELi assotsieerunud partnerina võetud kohustustega kohtusüsteemi sõltumatust ja erapooletust;

5.  kutsub kõiki Gruusia valitsuse esindajaid üles, et nad hoiduksid kasutamast Gruusia meediaesindajate suhtes agressiivset retoorikat ja diskrimineerivat kohtlemist ning toetaksid üldsusele mõeldud avaldustes inimõigusi austavat sallivat lähenemisviisi;

6.  mõistab teravalt hukka asjaolu, et isikute suhtes, kes vastutavad 5. juulil 2021 toimunud Tbilisi Pride’i rongkäigul ajakirjanike- ja rahumeelsete meeleavaldajate vastase vägivalla eest, ei ole korraldatud nõuetekohast uurimist ja neid pole võetud vastutusele; rõhutab, et selliste tegude toimepanijate karistamatust ei tohi mingil juhul lubada, kuna nad rikuvad nii Gruusia õigusakte kui ka rahvusvahelisi ja Euroopa kohustusi, ning nõuab, et 5. juuli 2021. aasta intsidente põhjalikult uuritaks; mõistab hukka LGBTQI+ inimeste jätkuva diskrimineerimise; nõuab tungivalt, et Gruusia ametivõimud rakendaksid inimõigusi ja diskrimineerimisvastaseid õigusakte täielikult ka praktikas;

7.  kutsub Gruusia ametivõime üles uurima põhjalikult pealtkuulamise skandaali ning kehtestama riigiasutustele järelevalve ja andmete kogumise kohta nõuetekohased demokraatliku järelevalve mehhanismid;

8.  rõhutab vajadust tagada ajakirjanikele, meediatöötajatele ja meediaväljaannetele turvaline ja toetav töökeskkond nii õigusaktides kui ka praktikas, sealhulgas ajakirjanikele, kes otsivad varjupaika Venemaalt, Valgevenest ja teistest autoritaarsetest režiimidest; julgustab seetõttu Gruusiat kasutama rahvusvahelist koostööd, et parandada meediakeskkonda ja meediat käsitlevaid õigusakte vastavalt parimatele rahvusvahelistele tavadele;

9.  avaldab tunnustust Gruusia ombudsmanile Nino Lomjariale, kes hoolimata valitsuse pidevatest rünnakutest on tegelenud meediavabaduse kaitsmisega;

10.  tunnistab Gruusia mitmekesist ja pluralistlikku meediamaastikku, kuid peab kahetsusväärseks äärmiselt pingelisi suhteid valitseva erakonna ja kriitiliste meediaväljaannete vahel, samuti opositsioonierakondade ja valitsusmeelse meedia vahel; mõistab teravalt hukka meediamaastiku polariseerumise, mis kajastab poliitilise maastiku kasvavat ja kahjulikku polariseerumist;

11.  kordab oma üleskutset Gruusia ametivõimudele, et nad hoiduksid meediavabadusse sekkumast ega algataks meediaomanike ega -esindajate vastu poliitiliselt motiveeritud kohtuasju;

12.  palub Gruusia ametivõimudel vabastada endine president Mihheil Saakašvili humanitaarpõhjustel vanglast, et ta saaks välismaal vajalikku ravi;

13.  väljendab muret asjaolu pärast, et seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse kasvavad Gruusias pidevalt Venemaa desinformatsioon ja teabega manipuleerimine, ning nõuab tungivalt, et Gruusia valitsus töötaks oma kodanike jaoks välja meediapädevuse haridusprogrammid, toetaks kodanikuühiskonda faktikontrolli mehhanismide loomisel ja võtaks aktiivseid meetmeid, et vältida välisriikide või riigisiseste osalejate desinformatsioonikampaaniaid riigi, vähekaitstud rühmade või isikute, nt rahvusvähemuste kogukondades või konfliktipiirkondades elavate isikute suhtes, ning erakondade suhtes;

14.  nõuab tungivalt, et kõik Gruusia poliitilised osalejad hoiduksid kasutamast Venemaa desinformatsioonikatseid oma poliitiliste oponentide ründamiseks, kuna see üksnes aitab kaasa desinformatsiooni edasisele levikule ning ohustab sotsiaalset ühtekuuluvust ja demokraatiat;

15.  ergutab Gruusiat kasutama parimal võimalikul viisil ära kõiki idapartnerluse raames vastupanuvõime tugevdamisele ette nähtud vahendeid ja algatusi ning kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles andma Gruusia sõltumatule meediale ja kodanikuühiskonnale poliitilist, tehnilist ja rahalist tuge;

16.  väljendab muret selle pärast, et ühelainsal oligarhil, Bidzina Ivanišvilil, on Gruusia poliitikas ja majanduses hävitav roll ning tal on ulatuslik kontroll valitsuse ja selle otsuste üle, sealhulgas otsuste üle, mis puudutavad ajakirjanike ja poliitiliste oponentide tagakiusamist poliitilistel põhjustel; on väga mures, et on tulnud avalikuks, et Bidzina Ivanišvilil on Kremliga isiklikud ja ärisidemed, mis määravad Gruusia praeguse valitsuse seisukoha Venemaa‑vastaste sanktsioonide suhtes; kutsub nõukogu ja demokraatlikke partnereid üles kaaluma Bidzina Ivanišvilile tema rolli eest Gruusia poliitilise protsessi halvenemises isiklike sanktsioonide kehtestamist;

17.  väljendab heameelt Gruusia osalemise üle programmis „Loov Euroopa“ (2021–2027); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama meetmeid, millega jälgitakse ja hinnatakse ohtu meedia mitmekesisusele ja vabadusele, kaitstakse ohus olevaid ajakirjanikke ning hõlbustatakse Gruusia uudismeediasektori ümberkujundamist ja konkurentsivõimet;

18.  kutsub Gruusia ametivõime üles järgima vankumatult demokraatia, õigusriigi, kohtusüsteemi sõltumatuse, õiglase kohtumõistmise ja põhivabaduste kõrgeimaid standardeid, sealhulgas meediavabaduse valdkonnas, ning näitama seeläbi üheselt üles oma poliitilist tahet viia ellu Gruusia rahva ambitsioonikad Euroopa-püüdlused, mida väljendas 3. märtsil 2022 esitatud Gruusia taotlus saada ELi liikmeks; väljendab veendumust, et Gruusia rahva õiguspärased püüdlused väärivad täitmist, ning kutsub seetõttu ELi institutsioone üles töötama selle nimel, et anda Gruusiale vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 ning tema saavutuste alusel ja tingimusel, et Gruusia ametivõimud täidavad kõik kriteeriumid, ELi kandidaatriigi staatus;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Gruusia presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 385, 22.9.2021, lk 40. (2) ELT L 261, 30.8.2014, lk 4.

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon õigusriigi ja Poola riikliku taastekava võimaliku heakskiitmise kohta (2022/2703(RSP))

P9_TA(2022)0240 RC-B9-0317/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 1 ja 2, artikli 7 lõiget 1 ja artiklit 19,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrust (EL) 2021/241(1), millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu,

–  võttes arvesse ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohast komisjoni 20. detsembri 2017. aasta põhjendatud ettepanekut, mis käsitleb õigusriigi olukorda Poolas: ettepanek võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet (COM(2017)0835),

–  võttes arvesse oma 1. märtsi 2018. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse kohta kohaldada ELi lepingu artikli 7 lõiget 1 seoses olukorraga Poolas(2),

–  võttes arvesse komisjoni 23. mai 2022. aasta soovitust võtta vastu nõukogu soovitus, milles käsitletakse Poola 2022. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse nõukogu arvamus Poola 2022. aasta lähenemisprogrammi kohta (COM(2022)0622) (edaspidi „2022. aasta Euroopa poolaasta riigipõhised soovitused“),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega järeldatakse ilmset ohtu, et Poola Vabariik rikub oluliselt õigusriigi põhimõtet(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määrust (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks (edaspidi „õigusriigi tingimuslikkuse määrus“),

–  võttes arvesse oma 24. juuni 2021. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2020. aasta aruannet õigusriigi kohta(4),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2021. aasta resolutsiooni liidu eelarve kaitsmiseks kehtestatud üldise tingimuslikkuse korra kohaldamise suuniste koostamise kohta(5),

–  võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni meediavabaduse ja õigusriigi olukorra edasise halvenemise kohta Poolas(6),

–  võttes arvesse oma 21. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni Poola õigusriigi kriisi ja ELi õiguse ülimuslikkuse kohta(7),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2022. aasta resolutsiooni õigusriigi ja Euroopa Kohtu otsuse tagajärgede kohta(8),

–  võttes arvesse oma 5. mai 2022. aasta resolutsiooni ELi lepingu artikli 7 lõike 1 alusel toimuvate kuulamiste kohta Poola ja Ungari küsimuses(9),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat,

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2022. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu rakendusotsus Poola taaste- ja vastupidavuskavale antud hinnangu heakskiitmise kohta (COM(2022)0268),

–  võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 7. juuni 2022. aasta avaldust õigusriigi ja Poola riikliku taastekava võimaliku heakskiitmise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 2, kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja kinnistatud rahvusvahelistes inimõigustealastes lepingutes, rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine; arvestades, et need väärtused, mis on liikmesriikidele ühised ja mille kõik liikmesriigid on vabatahtlikult omaks võtnud, moodustavad liidus elavate inimeste õiguste aluse;

B.  arvestades, et ilmne oht, et mõni liikmesriik rikub oluliselt ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi, ei puuduta üksnes üksikut liikmesriiki, kus see oht tekib, vaid mõjutab ka teisi liikmesriike, nendevahelist usaldust, liidu olemust ja selle institutsioonide toimimist ning liidu kodanike põhiõigusi, mis tulenevad liidu õigusest;

C.  arvestades, et Poola valitsuse algatatud muudatused, eelkõige kohtusüsteemis, on demokraatiat ja õigusriiki tõsiselt kahjustanud;

D.  arvestades, et volinike kolleegiumi 1. juuni 2022. aasta otsus ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu rakendusotsus Poola taaste- ja vastupidavuskavale antud hinnangu heakskiitmise kohta ei olnud teadupärast ühehäälne;

E.  arvestades, et 2021. aasta oktoobri täiskogu istungil määras komisjoni president Ursula von der Leyen Poola taaste- ja vastupidavuskava heakskiitmiseks kindlaks kolm kriteeriumi: Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi laialisaatmine, kohtunike distsiplinaarmenetluste reformimine ning niisuguste kohtunike ametisse ennistamine, kelle ametikohustuste täitmise on distsiplinaarkolleegium peatanud;

F.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud, et komisjon ja nõukogu hoiduksid Poola taaste- ja vastupidavuskava projekti heakskiitmisest seniks, kuni Poola valitsus rakendab Euroopa Liidu Kohtu ja rahvusvaheliste kohtute otsuseid täielikult ja nõuetekohaselt, ning tagaksid, et kava hindamisega tagatakse vastavus asjakohastele riigipõhistele soovitustele, pidades eelkõige silmas kohtusüsteemi sõltumatuse kaitsmist;

G.  arvestades, et Poola õigusvaldkonna reformid on veel pooleli ning hiljuti esitatud hääletusele pandavates seaduseelnõudes ja arutlusel olevates ettepanekutes ei ole tulemuslikult käsitletud kõiki probleeme, mis on seotud kõnealuste kohtuorganite sõltumatuse ja distsiplinaarmenetlustega; arvestades, et Poola Senat püüab neid ettepanekuid muuta, et viia need kooskõlla kohtusüsteemi sõltumatuse põhimõttega; arvestades, et paljude kohtunike suhtes kohaldatakse ikka veel distsiplinaarmenetlusi ja/või nad ei ole veel ametisse ennistatud;

H.  arvestades, et Poola ametivõimud on võtnud hiljuti mitmeid komisjoni presidendi seatud kolme tingimusega otseses vastuolus olevaid meetmeid, sealhulgas 2022. aasta veebruaris ühe kohtuniku ametikohustuste täitmise peatamine Euroopa õiguse ja Euroopa kohtute otsuste kohaldamise tõttu; arvestades ühtlasi, et Poola president määras ametisse enam kui 200 uut (riikliku kohtute haldamise nõukoja – Krajowa Rada Sądownictwa (neo‑KRS) taotluse alusel) vääratel alustel nimetatud nn neokohtunikku, kellest neli määrati kõrgeimasse kohtusse; arvestades lisaks, et justiitsministri taotlusel õõnestas 10. märtsil 2022. aastal politiseerunud ja täielikult allutatud konstitutsioonikohus (nn asenduskohtunike osalusel) Poolas Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 kehtivust, seades kahtluse alla Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Poola kohtute suutlikkuse kohtunike ametisse nimetamise õigsust ja neo‑KRSi sõltumatust uurida;

I.  arvestades, et taaste- ja vastupidavusrahastu määruses on selgelt kindlaks määratud riikliku kava ettevalmistamiseks, heakskiitmiseks ja rakendamiseks vajalikud tingimused ning eelkõige artiklis 19 ja V lisas on sätestatud 11 kriteeriumi, mille alusel komisjon peab hindamisi tegema, eelkõige hindama, kas asjaomase liikmesriigi pakutud tegevuskord tagab eeldatavasti taaste- ja vastupidavusrahastust eraldatud vahendite kasutamisel korruptsiooni, pettuste ja huvide konfliktide ärahoidmise, avastamise ja kõrvaldamise; arvestades, et taaste- ja vastupidavusrahastu määruses nõutakse, et kontrolli ja järelevalvega tegelevatel asutustel oleksid oma ülesannete sõltumatuks täitmiseks õiguslikud volitused ja haldussuutlikkus, ning arvestades, et nõukogu rakendusotsuse eelnõus endas rõhutatakse, et tõhus kohtulik kaitse on sisekontrollisüsteemi toimimise eeltingimus;

J.  arvestades, et 2022. aasta Euroopa poolaasta riigipõhistes soovitustes märkis komisjon, et kohtusüsteemi sõltumatus, tõhusus ja kvaliteet on selle olulised osad ning et Poolas on õigusriigi olukord halvenenud ja kohtute sõltumatus endiselt väga problemaatiline, mida on märgitud ka mitmes Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses;

K.  arvestades, et 2022. aasta Euroopa poolaasta riigipõhistes soovitustes soovitas komisjon Poolal võtta 2022. ja 2023. aastal meetmeid ka oma investeerimiskliima parandamiseks, kindlustades eelkõige kohtusüsteemi sõltumatuse ning tagades tulemuslikud avalikud konsultatsioonid ning sotsiaalpartnerite kaasamise poliitika kujundamise protsessi;

L.  arvestades, et taaste- ja vastupidavusrahastu peaks eelduste kohaselt leevendama COVID‑19 pandeemia kõige teravamat mõju ELi majandusele ja kodanikele ning see peaks eeldatavasti toetama ELi taastumist ja vastupidavust ning kiirendama rohe- ja digiüleminekut, kui seda rakendatakse tulemuslikult, järgides samal ajal rangelt õigusriigi põhimõtet ja ELi vahendite usaldusväärset finantsjuhtimist;

M.  arvestades, et komisjoni hinnangul sisaldab Poola kava kohtusüsteemi sõltumatusega seotud vahe-eesmärke, et parandada investeerimiskliimat ning luua tingimusi taaste- ja vastupidavuskava mõjusaks rakendamiseks; arvestades, et taaste- ja vastupidavusrahastu raames ei saa väljamakseid teha enne, kui on tõendatud nende vahe-eesmärkide täitmine;

N.  arvestades, et taaste- ja vastupidavusrahastu määruse artikli 13 lõike 1 kohaselt ei ole ükski pärast 31. detsembrit 2021 vastu võetud kava eelmaksete tegemiseks kõlblik;

1.  väljendab sügavat muret komisjoni 1. juunil 2022 antud positiivse hinnangu pärast Poola poolt 3. mail 2021 esitatud riiklikule taaste- ja vastupidavuskavale, võttes arvesse ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste, sealhulgas õigusriigi põhimõtete ja kohtusüsteemi sõltumatuse praegust ja jätkuvat rikkumist riigis; kordab, et selliseid rikkumisi on nõuetekohaselt dokumenteeritud paljudes kohtuotsustes, ELi institutsioonide hinnangutes ja seisukohtades, sealhulgas parlamendi resolutsioonides ja käimasolevas ELi lepingu artikli 7 lõike 1 kohases menetluses, ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poolt; tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste täitmine ning ELi õiguse ülimuslikkuse järgimine ei ole vaidlustatavad ja neid ei saa käsitada vahetuskaubana;

2.  peab kahetsusväärseks, et taaste- ja vastupidavuskavas sätestatud tingimused ei näe ette kõigi ebaseaduslikult ameti täitmisest kõrvaldatud kohtunike viivitamatut ennistamist endistele ametikohtadele, ning nõuab tungivalt, et Poola valitsus kiirendaks tunduvalt nende endistele ametikohtadele ennistamise protsessi ning et komisjon jälgiks ja hõlbustaks seda protsessi; on seisukohal, et ametiülesannete täitmise peatamise otsuse kohtulik läbivaatamine võib toimuda kohtuniku ametis olles; taunib mõnede kohtunike vastu suunatud praeguseid tavasid – nad on viidud üle teise osakonda ja/või nad on olnud sunnitud naasmisel puhkusele minema või neid on mõjutanud sarnane taktika, millega rikutakse mitmesuguseid Poola ja Euroopa Kohtu otsuseid – ja mõistab need hukka;

3.  nõuab tungivalt, et nõukogu kiidaks taaste- ja vastupidavusrahastu raames Poola riikliku kava heaks ainult siis, kui Poola on täitnud täies ulatuses taaste- ja vastupidavusrahastu määruse, eriti selle artikli 22 nõudeid, eelkõige selleks, et kaitsta liidu finantshuve huvide konflikti ja pettuse eest, ning järginud kõiki Euroopa poolaasta riigipõhiseid soovitusi õigusriigi valdkonnas ja kui ta on rakendanud kõiki asjakohaseid Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid; tuletab meelde, et vastastikusel tunnustamisel ja vastastikusel usaldusel põhinev koostöö liikmesriikide, Euroopa Liidu ja nende ametiasutuste vahel ei saa toimida, kui õigusriigi põhimõtete järgimises esineb puudusi;

4.  tuletab meelde, et õigusriigi põhimõtete ja ELi lepingu artikli 2 järgimine on rahastu vahendite kasutamise eeltingimus, et õigusriigi tingimuslikkuse mehhanism on taaste- ja vastupidavusrahastu suhtes täielikult kohaldatav ning et taaste- ja vastupidavusrahastust ei tohiks rahastada meetmeid, mis on ELi lepingu artiklis 2 sätestatud ELi väärtustega vastuolus; tuletab meelde, et komisjon peab pidevalt väga hoolikalt jälgima taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamisega seotud riske, mis kahjustavad ELi finantshuvisid, ning õigusriigi põhimõtete mis tahes rikkumisi või võimalikke rikkumisi ning võtma kooskõlas õigusriigi tingimuslikkuse määruse ning taaste- ja vastupidavusrahastu määrusega viivitamata meetmeid juhtudel, kui ELi finantshuve võidakse kahjustada;

5.  on veendunud, et liidu finantshuvide kaitsmise, piisava kontrollisüsteemi loomise, kohtusüsteemi sõltumatuse ning pettuste, huvide konfliktide ja korruptsiooni ärahoidmise, avastamise ja kõrvaldamisega seotud vahe-eesmärgid ja sihid on eeltingimused ning need tuleb täita enne esimese maksetaotluse esitamist, ning tuletab meelde, et enne nende täitmist ei saa taaste- ja vastupidavusrahastu raames ühtegi makset teha;

6.  on arvamusel, et taaste- ja vastupidavusrahastu raames ei saa Poolale makseid teha enne, kui kõik asjakohased Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused on täielikult täidetud; rõhutab, et komisjon ja nõukogu on oma tegevuse eest Euroopa Parlamendi ees poliitiliselt vastutavad;

7.  võtab teadmiseks komisjoni otsuse seada taaste- ja vastupidavusrahastu vahendite vabastamise üheks peamiseks tingimuseks Poola kõrgeima kohtu ebaseadusliku distsiplinaarkolleegiumi sulgemise ja distsiplinaarülesannete üleandmise kõrgeima kohtu teisele kojale; nõuab tungivalt, et komisjon kohaldaks tugevat kontrollimehhanismi ja katseaega tagamaks, et uus koda vastaks enne mis tahes rahaliste vahendite eraldamist seaduse alusel moodustatud sõltumatu ja erapooletu kohtu kriteeriumidele, nagu nõutakse ELi lepingu artiklis 19; rõhutab vajadust pidada taaste- ja vastupidavuskavas ette nähtud ajakavast rangelt kinni;

8.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu Kohtu määrus on Poola jaoks siduv ja Poola peab ikka veel maksma ühe miljoni euro suurust igapäevast karistusmakset, kuni ta lahendab kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumiga seotud otsuste probleemi; kutsub seetõttu komisjoni üles distsiplinaarsüsteemi reformi kontrollima, et tagada selle range kooskõla Euroopa Liidu Kohtu otsustega;

9.  peab kahetsusväärseks, et vahe-eesmärkides ei käsitleta ebaseadusliku konstitutsioonikohtu ja ebaseadusliku riikliku kohtute haldamise nõukojaga seotud küsimusi, mis kahjustavad riikliku kohtute haldamise nõukoja erapooletust ja sõltumatust; kutsub komisjoni üles algatama selles küsimuses viivitamata rikkumismenetluse;

10.  peab kahetsusväärseks, et eelkõige Euroopa Parlamendile ei ole komisjoni ja Poola ametiasutuste vaheliste läbirääkimiste kohta antud piisavalt teavet; ootab, et komisjon teavitaks parlamenti kiiresti ja korrapäraselt mis tahes asjaomasest arengust;

11.  tuletab lisaks meelde, et õigusriigi põhimõtete järgimist ja ELi vahendite usaldusväärset finantsjuhtimist tuleb pidevalt hinnata kogu taaste- ja vastupidavusrahastu elutsükli jooksul ning et vahe-eesmärkide ja sihtide rahuldav täitmine ning nendega seotud maksed eeldavad, et vahe-eesmärkide ja sihtidega seotud meetmeid, mis on juba rahuldaval viisil täidetud, ei ole tagasi pööratud; rõhutab, et komisjon peab hoiduma rahaliste vahendite väljamaksmisest ja vajaduse korral need tagasi nõudma, kui sellised tingimused ei ole enam täidetud;

12.  tuletab meelde, et komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja peaks kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tagada ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste järgimine ja liidu õiguse ülimuslikkus;

13.  tuletab meelde, et taaste- ja vastupidavusrahastu eesmärk on suurendada ELi ja selle liikmesriikide, sealhulgas Poola taastumist ja vastupidavusvõimet; taunib asjaolu, et Poola valitsuse tegevuse tõttu ei ole taaste- ja vastupidavusrahastust rahastamine veel Poola inimeste ja piirkondadeni jõudnud;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 57, 18.2.2021, lk 17. (2) ELT C 129, 5.4.2019, lk 13. (3) ELT C 385, 22.9.2021, lk 317. (4) ELT C 81, 18.2.2022, lk 27. (5) ELT C 99, 1.3.2022, lk 146. (6) ELT C 117, 11.3.2022, lk 151. (7) ELT C 184, 5.5.2022, lk 154. (8) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0074. (9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0204.

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kolmandate riikide kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihangete siseturule ning selliste menetluste kohta, millega toetatakse läbirääkimisi liidu kaupade ja teenuste juurdepääsu üle kolmandate riikide riigihanketurgudele (COM(2016)0034 – C9‑0018/2016 – 2012/0060(COD))

P9_TA(2022)0241 A9-0337/2021

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2012)0124) ning muudetud ettepanekut (COM(2016)0034),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 207, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9‑0018/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. aprilli 2016. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 30. märtsi 2022. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 59 ja 60,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit (A7‑0454/2013),

–  võttes arvesse esimeeste konverentsi 16. oktoobri 2019. aasta otsust parlamendi kaheksandal ametiajal lõpetamata jäänud küsimuste kohta,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni kirja,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni teist raportit (A9‑0337/2021),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(2);

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavalduse, mis avaldatakse koos seadusandliku akti lõpliku tekstiga Euroopa Liidu Teataja L‑seerias;

3.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse rahvusvaheliste hangete instrumenti käsitleva määruse kohta, mis avaldatakse koos seadusandliku akti lõpliku tekstiga Euroopa Liidu Teataja L‑seerias, ja komisjoni avalduse ainupädevuse kohta, mis avaldatakse Euroopa Liidu Teataja C‑seerias;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 9. juunil 2022. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/… kolmandate riikide ettevõtjate, kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihanke- ja kontsessiooniturgudele ning selliste menetluste kohta, millega toetatakse läbirääkimisi liidu ettevõtjate, kaupade ja teenuste juurdepääsu üle kolmandate riikide riigihanke- ja kontsessiooniturgudele (rahvusvaheliste hangete instrument)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2022/1031) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus määruse (EL) 2022/1031(3) kohta

Euroopa Parlament ja nõukogu tunnistavad, et käesolevas õigusaktis kokku lepitud komiteemenetluse reeglid ei mõjuta muude käimasolevate või tulevaste seadusandlike läbirääkimiste tulemusi ning neid ei saa käsitada pretsedendina teiste seadusandlike ettepanekute puhul.

Komisjoni avaldus rahvusvaheliste hangete instrumenti käsitleva määruse (määrus (EL) 2022/1031) läbivaatamise kohta

Määruse (EL) 2022/xxx kohaldamisala, toimimise ja tõhususe läbivaatamisel kooskõlas selle artikliga 14 hindab komisjon ka vajadust jätta määruse kohaldamisalast välja kõik arengumaad, kelle suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 978/2012 artikli 1 lõike 2 punktis a osutatud üldist korda, ning eelkõige need soodustatud riigid, kelle suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 978/2012 artiklis 9 määratletud kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleerivat erikorda. Läbivaatamise käigus pöörab komisjon erilist tähelepanu ELi riigihangete seisukohast strateegilistele sektoritele.

Komisjoni avaldus ainupädevuse kohta määruse (EL) 2022/1031 osas

Nagu on kinnitatud Euroopa Kohtu arvamuses 2/15, kuulub kolmandate riikide ettevõtjate, kaupade ja teenuste osalemine liidu hankemenetlustes ühise kaubanduspoliitika kohaldamisalasse, mille puhul on liidul ainupädevus, nagu on sõnaselgelt sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punktis e. Seetõttu ei võta liikmesriigid ning nende avaliku sektori hankijad ja hankeüksused vastu ega säilita kolmanda riigi ettevõtjate, kaupade ja teenuste juurdepääsu reguleerivaid seadusandlikke või muid üldkohaldatavaid meetmeid, mis lähevad kaugemale neist, mida kohaldatakse käesoleva määruse ja muude liidu õigusaktide kohaselt.

(1) ELT C 264, 20.7.2016, lk 110. (2) Käesolev seisukoht asendab 14. detsembril 2021. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0497). (3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuni 2022. aasta määrus (EL) 2022/1031 kolmandate riikide ettevõtjate, kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihanke- ja kontsessiooniturgudele ning selliste menetluste kohta, millega toetatakse läbirääkimisi liidu ettevõtjate, kaupade ja teenuste juurdepääsu üle kolmandate riikide riigihanke- ja kontsessiooniturgudele (rahvusvaheliste hangete instrument) (ELT L 173, 30.6.2022, lk 1).

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon parlamendi algatusõiguse kohta (2020/2132(INI))

P9_TA(2022)0242 A9-0142/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahelisi suhteid käsitlevat 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkulepet(1) (edaspidi „2010. aasta raamkokkulepe“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet kuupäevaga 13. aprill 2016(2) (edaspidi „institutsioonidevaheline parema õigusloome kokkulepe“),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades(3),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(4),

–  võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni Euroopa tulevikku käsitleva arutelu seisu kohta(5),

–  võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa Parlamendi seisukohta Euroopa tuleviku konverentsi kohta(6),

–  võttes arvesse oma 18. juuni 2020. aasta resolutsiooni, mis käsitleb Euroopa Parlamendi seisukohta Euroopa tuleviku konverentsi kohta(7),

–  võttes arvesse president Ursula von der Leyeni 16. juulil 2019. aastal esitatud poliitilisi suuniseid järgmisele Euroopa Komisjonile aastateks 2019–2024 pealkirjaga „Liit, mis seab kõrgemad sihid: minu tegevuskava Euroopa jaoks“,

–  võttes arvesse parlamendi tellitud 2020. aasta juuli uuringut pealkirjaga „Euroopa Parlamendi algatusõigus“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A9‑0142/2022),

A.  arvestades, et ELi lepingu artiklis 15 on sätestatud, et Euroopa Ülemkogu ei tohi toimida seadusandjana;

B.  arvestades, et parlament on ainus ELi institutsioon, mille kodanikud on demokraatlikult ja otse valinud; arvestades, et erinevalt liikmesriikide põhiseaduslikust korrast ei ole parlamendil üldist otsest algatusõigust, mis ELi lepingu artikli 17 lõike 2 kohaselt on antud komisjonile, välja arvatud juhul, kui aluslepingutega on sätestatud teisiti;

C.  arvestades, et aluslepingutega antakse kaudne algatusõigus, kuna vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 225 „Euroopa Parlament võib oma liikmete häälteenamusega taotleda, et komisjon esitaks asjakohased ettepanekud küsimuste kohta, mille puhul ta peab aluslepingute rakendamisel vajalikuks liidu õigusakti vastuvõtmist“;

D.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 225 sätestatakse ka, et „kui komisjon ettepanekut ei esita, teatab ta Parlamendile selle põhjustest“;

E.  arvestades, et parlamendi algatusraportid ja resolutsioonid on oluline vahend ELi poliitilise tegevuskava koostamisel;

F.  arvestades, et komisjon on kohustatud 2010. aasta raamlepingu kohaselt andma aru kõikide ELi toimimise lepingu artikli 225 alusel ettepaneku esitamist käsitlevate Parlamendi taotluste konkreetsete järelmeetmete kohta kolme kuu jooksul alates asjaomase resolutsiooni vastuvõtmisest täiskogus; arvestades, et kui komisjon seda kohustust ei täida, võib see tähendada tegevusetust vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 265;

G.  arvestades, et ainult ühte kolmandikku parlamendi seadusandliku ja muu kui seadusandliku algatuse menetlustest kuni 2019. aastani saab pidada edukaks ning et enamiku alates 2011. aastast heaks kiidetud seadusandlike algatusraportite puhul ei võtnud komisjon järelmeetmeid ega esitanud asjakohaseid ettepanekuid kuni 2019. aastani(8);

H.  arvestades, et institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppega on sätestatud, et komisjon peab vastu võtma konkreetse teatise selliste taotluste vastuseks kavandatavate järelmeetmete kohta ja et „kui komisjon otsustab ettepanekut mitte esitada“, esitab ta „asjakohasel juhul analüüsi võimalike alternatiivide kohta ning vastab kaasseadusandjate tõstatatud küsimustele Euroopa lisaväärtusega ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kuludega seotud analüüside kohta“;

I.  arvestades, et aluslepingud annavad parlamendile otsesed algatusõigused enda koosseisu käsitleva otsuse tegemisel, liikmete valimisel, seoses parlamendi põhikirja, Euroopa Ombudsmani põhikirja ja parlamendi uurimisõigusega, mille suhtes kohaldatakse erimenetlust, ning õigusriigi järgimise ja aluslepingute läbivaatamisega seotud menetluste algatamisel;

J.  arvestades, et Euroopa Parlamendi otsesed algatusõigused ei ole kaugeltki piisavad selleks, et parlament saaks esindada kodanike, kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite häält Euroopa institutsioonides, jättes tegelikult komisjonile seadusandliku algatuse teostamise monopoli;

K.  arvestades, et parlamendi silmapaistvam roll liidu tegevuskava koostamisel, tugevdades parlamendi algatusõigust, nõuab ka seadusandliku tavamenetluse laiendamist teistele poliitikavaldkondadele ja institutsioonidevahelise koostöö tugevdamist;

L.  arvestades, et parlament esitas eriti ambitsioonika seadusandliku algatuse ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomiseks (mis võeti vastu 2016. aasta oktoobris(9) ja 2020. aasta oktoobris(10)), kutsudes komisjoni ja nõukogu üles alustama parlamendiga läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe üle vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 295; arvestades, et õigusriik on üks valdkondi, kus võiks arendada parlamendi algatusõigust;

M.  arvestades, et parlamendile otsese algatusõiguse andmine tasakaalustaks liidu õigusloomeprotsessi;

N.  arvestades, et empiirilistest tõenditest ilmneb, et parlamendi algatuste edukus sõltub suuresti nõukogu otsustusprotsessist (kvalifitseeritud häälteenamus või ühehäälne otsus)(11);

O.  arvestades, et parlament tuletas oma resolutsioonis Euroopa tulevikku käsitleva arutelu seisu kohta meelde, et „aluslepingute võimaliku tulevase läbivaatamise korral võiks anda seadusandliku algatuse tegemise õiguse ka Euroopa Parlamendile kui ELi kodanike otsesele esindusele“; arvestades, et Euroopa tuleviku konverents on olnud muu hulgas ajalooline võimalus edendada kodanike osalusel Euroopa demokraatia ja aluslepingute reformi;

P.  arvestades, et Euroopa demokraatia teema oli Euroopa tuleviku konverentsi digiplatvormil üks neist, millesse kodanikud kõige rohkem panustasid;

Q.  arvestades, et parlament tegi oma resolutsioonis võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses ettepaneku, et „vastavalt paljudes liikmesriikides levinud tavale tuleks ELi mõlemale seadusandlikule kojale – nõukogule ja eriti Euroopa Parlamendile kui ainsale kodanike poolt otse valitud institutsioonile – anda seadusandlik algatusõigus, ilma et see piiraks komisjoni põhilist seadusandlikku eelisõigust“;

R.  arvestades, et parlamendi kodukorras on kindlaks määratud ELi toimimise lepingu artikli 225 kohased resolutsioonide koostamise ja vastuvõtmise nõuded; arvestades, et praktikas tehakse vahet omaalgatusliku menetluse ja seadusandliku algatuse menetluse alastel raportitel; arvestades, et 2010. aasta raamkokkuleppes ja institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sellist vahet ei tehta;

Aluslepingutega sätestatud parlamendi otsene algatusõigus (otsesed algatusõigused)

1.  rõhutab ja peab kahetsusväärseks, et kuigi parlament on ainus otse valitav ELi institutsioon, ei ole tal üldist otsest algatusõigust;

2.  rõhutab, et Lissaboni lepinguga antakse parlamendile otsene algatusõigus, tunnustades tema kui ainsa otse valitava ELi institutsiooni pädevust organiseeruda, selle kontrollifunktsiooni ja demokraatlikku õiguspärasust;

3.  rõhutab, et institutsioonilises ülesehituses, kus parlamendil ei ole veel üldist otsest algatusõigust, on parlamendi algatatud erimenetlustel eriline põhiseaduslik väärikus ja ülimuslikkus seaduslike tavamenetluste suhtes;

4.  tuletab meelde, et parlament on viimase 20 aasta jooksul järjekindlalt selliseid eri seadusandlikke õigusi kasutanud, kuigi need ei ole piisavad; avaldab kahetsust, et neid eri seadusandlikke menetlusi on liiga harva edukalt kasutatud, kuna komisjoni ja nõukoguga ei suudeta jõuda kokkuleppele(12);

5.  rõhutab, et Euroopa Parlament kasutas oma algatusõigust, algatades ELi lepingu artikli 7 kohase õigusriigi tugevdamise menetluse; mõistab hukka asjaolu, et nõukogu ei ole võtnud järelmeetmeid seoses selle menetlusega ega parlamendi korduvate üleskutsetega tegutseda, ning juhib tähelepanu sellele, et nõukogu suutmatus kasutada tulemuslikult ELi lepingu artiklit 7 õõnestab jätkuvalt Euroopa ühiste väärtuste terviklikkust, vastastikust usaldust ja liidu kui terviku usaldusväärsust; peab oluliseks tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määruse (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks(13), täielik ja viivitamatu rakendamine, austades samal ajal Euroopa Parlamendi rolli kaasseadusandjana; on seisukohal, et liidul puudub endiselt struktuurne valmisolek, et võidelda demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste vastu suunatud tagasilöökidega ning nende rikkumistega liikmesriikides; usub, et vastavate probleemide halvenemine eri liikmesriikides on näidanud vajadust tõelise institutsioonidevahelise koostöö järele; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et ei reageeritud nõuetekohaselt parlamendi algatusele luua ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanism, ning kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule alustada parlamendiga viivitamata läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe üle;

6.  kordab oma põhjendatud ettepanekut ilmse ohu kohta, et Ungari rikub oluliselt liidu aluseks olevaid väärtusi; väljendab uuesti oma sügavat muret asjaolu pärast, et kuulamiste standardmenetlused ei taga ühelt poolt parlamendi ning teiselt poolt komisjoni ja ühe kolmandiku liikmesriikide võrdset kohtlemist, kui esitletakse põhjendatud ettepanekut, ja seoses teabele juurdepääsuga; väljendab kahetsust selle üle, et kuulamised ei ole seni kaasa toonud märkimisväärseid edusamme ELi väärtuste olulise rikkumise ilmse ohu käsitlemisel;

7.  avaldab kahetsust, et kolm liikmesriiki ei ole 2018. aastal vastu võetud Euroopa Liidu muudetud valimisseadust veel ratifitseerinud;

8.  avaldab ka kahetsust, et nõukogu on senini keeldunud parlamendiga viimase uurimisõiguse küsimuses läbirääkimisi pidamast, olgugi et see on vastuolus ELi toimimise lepingu artikliga 226, samuti lojaalse koostöö põhimõttega ja vaatamata asjaomasele kohustusele jätab aluslepingu sätte rakendamata;

9.  kiidab heaks parlamendi algatusel uue Euroopa Ombudsmani põhikirja vastuvõtmise, millega tagatakse selle põhikirja kooskõla Lissaboni lepinguga;

Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu aluslepingutega kehtestatud algatusõigused

10.  peab kahetsusväärseks, et majandus- ja rahapoliitika valdkonnas sätestatakse ELi toimimise lepingu artiklis 121 üksnes Euroopa Parlamendi teavitamine; märgib samuti, et nõukogu on kasutanud ELi toimimise lepingu artiklit 121 de facto algatusõigusena selles valdkonnas, ning nõuab, et parlamendile kui ainsale kodanike häält esindavale ELi institutsioonile antaks rohkem vastutust;

11.  tunnistab ka, et Euroopa Ülemkogu on kasutanud vabaduse, turvalisuse ja õiguse vallas ELi toimimise lepingu artiklit 68 de facto algatusõigusena; rõhutab asjaolu, et Euroopa Ülemkogu ei ole kaasseadusandja ning et Euroopa Ülemkogu poolt selle valdkonna mitmeaastaste rakenduskavade vastuvõtmine ilma Euroopa Parlamendi või komisjoniga konsulteerimise kohustuseta tuleks läbi vaadata ja võtta arvesse selle poliitika eriti tõsist mõju kodanike põhiõigustele; palub, et parlamendile ja nõukogule antaks tulevikus aluslepingute läbivaatamisel see pädevus võrdsetel alustel;

12.  märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 76 kohaselt on nõukogul ühe neljandiku liikmesriikide kaudu algatusõigus, mis langeb kokku komisjoni omaga halduskoostöö ning kriminaalasjades politsei- ja õigusalase koostöö valdkonnas;

13.  märgib, et need arengud on osa laiemast suundumusest, et nõukogu, Euroopa Ülemkogu ja komisjoni vaheline tasakaalustamatus kõigi poliitikavaldkondade otsustuspädevuse osas suureneb erineval määral; rõhutab, et see tava õõnestab aluslepingutega kehtestatud ELi institutsioonilist struktuuri; on veendunud, et tasakaal tuleb taastada demokraatliku legitiimsuse kasuks parlamendi samaväärsete õiguste kaudu;

14.  juhib ELi toimimise lepingu artikliga 241 sätestatud nõukogu kaudse algatusõiguse kasutamise osas murega tähelepanu vähesele läbipaistvusele; kutsub nõukogu üles avaldama kasutajasõbralikul viisil ja kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes kõik need taotlused, mis on esitatud seda õiguslikku alust kasutades, ning nõuab tungivalt, et nõukogu tagaks kõigis oma õigusaktides võimalikult suure läbipaistvuse(14) ja järgiks täielikult dokumentidele juurdepääsu käsitlevaid ELi norme;

Aluslepingutega sätestatud parlamendi kaudne algatusõigus

15.  tuletab meelde, et parlamendil on alates Maastrichti lepingu sõlmimisest selle ainulaadset demokraatlikku õiguspärasust silmas pidades õigus paluda komisjonil esitada seadusandlikke ettepanekuid;

16.  märgib, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 225 peavad taotlused jääma liidu pädevuse raamesse ja et praegu komisjon on ainult kohustatud parlamendile teatama, miks ettepanekut ei esitata;

17.  tuletab meelde, et parlament ja komisjon leppisid 2010. aasta raamkokkuleppega kokku selle õiguse laiendamises; märgib, et komisjon võttis endale kohustuse oma parlamendi nõudel võetud järelmeetmetest kolme kuu jooksul teatada ning esitada seadusandlik ettepanek, kui kolleegium nii otsustab;

18.  on veendunud, et on saabunud aeg näidata üles ambitsioonikamat poliitilist tahet ning nõuab seetõttu, et kaalutaks 2010. aasta raamkokkuleppe läbivaatamist eesmärgiga tagada parlamendile tugevamad algatusõigused;

19.  peab kahetsusväärseks, et kuni 2019. aastani oli komisjon ELi toimimise lepingu artikli 225 alusel vastu võetud parlamendi seadusandlike algatusraportite järelmeetmena esitanud seadusandlikke ettepanekuid ainult vähestel juhtudel, kui parlament on seda nõudnud(15); avaldab ka kahetsust, et komisjoni parlamendi taotlustele vastamiseks ja seadusandlike ettepanekute esitamiseks sätestatud tähtaegadest ei peetud enamikul juhtudest kinni;

20.  on seisukohal, et komisjoni ainus kohustus teavitada parlamenti põhjustest, miks ta ei võta parlamendi koosseisu häälteenamusega vastu võetud INLi järelmeetmeid, on liiga nõrk, ning väljendab seetõttu kõige karmimalt heameelt komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni toetuse üle parlamendi algatusõigusele ja võetud kohustuse üle vastata alati seadusandliku aktiga ELi toimimise lepingu artikli 225 kohastele parlamendi nõudmistele, järgides täielikult proportsionaalsuse, subsidiaarsuse ja parema õigusloome põhimõtteid; ootab, et komisjon täidaks seda õigusakti algatamise kohustust pärast seda, kui parlament on vastu võtnud taotluse, mille on vastu võtnud liikmete enamus INLis; on seisukohal, et seda kohustust tuleks suurendada ja Euroopa Parlamendi volitusi mõjutada ELi tegevuskava tuleks tugevdada;

21.  kiidab volinike kolleegiumi praegust koosseisu kõigile parlamendi taotlustele peale ühe(16) õigeaegselt(17) vastamise eest; toob ka esile, et ainult ühel juhul ei järgnenud taotlusele seadusandlik ettepanek; on arvamusel, et see näitab, et loodud on institutsiooniline pretsedent, ja ootab komisjonilt viimase kõigile taotlustele vastamise lubadusest kinnipidamise jätkamist;

22.  on veendunud, et parlamendi algatusõiguse üle peetav arutelu peab käima käsikäes ulatuslikuma aruteluga poliitilise algatuse üle ELi otsustusprotsessis;

23.  teeb ettepaneku parandada Euroopa kodanikualgatuste järelmeetmeid ja rõhutab, et kui komisjon ei ole oma kavatsusi ettenähtud tähtaja jooksul avaldanud või on teatises märkinud, et ta ei kavatse võtta meetmeid seoses Euroopa kodanikualgatusega, mis vastab menetlusnõuetele ja on kooskõlas aluslepingutega, eelkõige ELi lepingu artiklis 2 sätestatud liidu põhiväärtustega, võib Euroopa Parlament otsustada esitada kodanikualgatuse järelmeetmena seadusandliku algatuse menetlus;

Parlamendi algatusõigus(t)e tulevik

24.  on sügavalt veendunud, et üldine ja otsene algatusõigus tugevdaks veelgi liidu demokraatlikku legitiimsust, võimestaks liidu kodanikke ning kajastaks aja jooksul liidu ja selle institutsioonide pädevuste arengut tugevama Euroopa demokraatia suunas;

25.  on seisukohal, et parlamendile kui ainsale otse valitavale ELi institutsioonile tuleks anda õigus esitada õigusakti ettepanekuid;

26.  on kindlalt veendunud, et aluslepingud tuleks läbi vaadata nii, et Euroopa Parlamendile kui ainsale otse valitavale ELi institutsioonile ja seega institutsioonile, kes esindab kodanike häält ELi otsustusprotsessis, antakse üldine ja otsene õigus teha seadusandlikke algatusi; rõhutab, et Euroopa Parlament peaks sellise seadusandliku algatuse õiguse kehtestamiseks algatama ELi lepingu artikli 48 kohase menetluse; on seisukohal, et parlamendi selline algatusõigus peaks kehtima vähemalt nendes poliitikavaldkondades, kus parlament on kaasseadusandjana volitatud õigusakte vastu võtma;

27.  rõhutab, et Euroopa tuleviku konverents oli enneolematu võimalus tegeleda praeguste puudustega ja anda Euroopa demokraatiale uut hoogu, ning soovitab tungivalt järgida konverentsil osalejate soovitust kaaluda parlamendi tõelist algatusõigust;

28.  kordab nende küsimuste erilist ja tugevdatud põhiseaduslikku väärikust, mille suhtes parlamendil on praegu algatusõigus, ning on seetõttu seisukohal, et sellist ainuõigust tuleks laiendada küsimustele, mille puhul liidu demokraatlik õiguspärasus ja suveräänsus on eriti olulised;

29.  märgib, et parlamendi praegused algatusõigused hõlmavad erinevaid seadusandlikke erimenetlusi, nagu parlamendi koosseisu, parlamendiliikmete valimist ja põhimäärust käsitlevad määrused, Euroopa Ombudsmani põhikiri ja parlamendi uurimisõigus;

30.  on arvamusel, et need menetlused on aluslepingutega väga vähesel määral reguleeritud, ja nõuab kolme ainult sellele küsimusele pühendunud institutsiooni vahel uut institutsioonidevahelist kokkulepet, milles arvestataks täielikult selle erilise põhiseadusliku väärikusega ja mis suurendab Euroopa Liidu demokraatlikku legitiimsust; on seisukohal, et selles uues institutsioonidevahelises kokkuleppes võiks kaaluda meetmeid, et vältida toimikute institutsioonilist blokeerimist;

31.  on arvamusel, et parlamendi sisereeglid peaksid nende seadusandlike menetluste erilist iseloomu paremini kajastama; soovitab eelkõige, et juhul, kui õigusakti parlamendis vastu võtmiseks on vaja nõukogu heakskiitu või nõusolekut, peaks parlament õigusakti ettepaneku hääletamise järel alustama vastavate institutsioonidega konsulteerimismenetlust; on ka arvamusel, et parlament peaks neid menetlusi soodustama, et neid esitatud õigusaktide ettepanekuid pärast vastavat konsulteerimist muuta;

32.  on veendunud, et seadusandliku tavamenetluse laiendamist ja seadusandliku tavamenetluse määratlemist, mille puhul parlamendil on algatusõigus, tuleks käsitleda täiendavate protsessidena;

33.  on arvamusel, et parlamendi otsese algatusõiguse tunnustamine ei välistaks komisjoni võimalust säilitada näiteks eelarve osas samaaegne õigus või monopoolne algatusõigus; võib ka ette näha, et nõukogul oleks rangelt määratletud valdkondades otsene algatusõigus; kutsub kolme institutsiooni üles mõtlema sellele, kuidas samaaegsed algatusõigused saaks mõjusalt koos eksisteerida ja kuidas neid saaks praktikas rakendada;

34.  kohustub täielikult kasutama, arendama ja veelgi tugevdama parlamendi kaudse algatusõiguse potentsiaali, mis on sätestatud aluslepingutes ja mida on edasi arendatud institutsioonidevaheliste kokkulepete ning komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni lubaduse kaudu;

35.  on arvamusel, et institutsioonidevahelisel parema õigusloome kokkuleppel on oluline roll lojaalse ja läbipaistva koostöö tagamisel kogu õigusloometsükli jooksul ning see võimaldab eri institutsioonide seisukohtadest vastastikku paremini aru saada;

36.  nõuab 2010. aasta raamkokkuleppe toimimise ühist hindamist ja vajadust sihipärase läbivaatamise järele, et tagada Euroopa Parlamendi kaudse algatusõigusega seotud sätete ja tähtaegade tulemuslik järgimine; kutsub nõukogu ja komisjoni samuti üles hindama koos parlamendiga, millises ulatuses tuleks institutsioonidevaheline parema õigusloome kokkulepe läbi vaadata, et kõrvaldada võimalikud takistused, mis ei lase parlamendil kasutada oma seadusandlike algatuste tegemise volitusi;

37.  peab asjakohaseks vaadata läbi oma sisereeglid, korrad ja nõuded, kaasa arvatud ELi toimimise lepingu artikli 225 alusel seadusandlike algatuste alaste raportite koostamise kohta, et tagada ettepanekute fokusseeritus ning põhjendatus; soovitab lihtsustada Euroopa Parlamendi kodukorras sätestatud menetlusi resolutsioonide koostamiseks ja vastuvõtmiseks ELi toimimise lepingu artikli 225 alusel, tagamaks, et kõiki komisjonile esitatud seadusandliku algatuse taotlusi võetakse nõuetekohaselt arvesse ja alati järgitakse institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet, olenemata taotlust sisaldavast parlamendi resolutsioonist;

38.  kohustub eelistama neid instrumente kui peamist vahendit, mille abil taotleda komisjonilt seadusandlike ettepanekute esitamist; osutab selles küsimuses vajadusele vastata komisjoni taotlustele üksi ning tagada, et seadusandlike algatuste alaste raportite sisu kattub kokkulepitud aruande temaatikaga; rõhutab, et fokusseeritud ja hästi põhjendatud raportite vastuvõtmine ELi toimimise lepingu artikli 225 kohaselt parlamendis eeldab seda, et on tagatud vajalik tehniline ja haldussuutlikkus;

39.  rõhutab terve seadusandliku algatuse raporti elutsükli vältel komisjoniga tiheda koostöö tegemise tähtsust, et tagada võimalikult tulemuslik, läbipaistev ja kaasav protsess; rõhutab selles osas komisjonide esimeeste konverentsi ja Euroopa Parlamendi esimeeste konverentsi rolle;

40.  rõhutab, et Euroopa Parlament austab täielikult institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet, milles rõhutatakse vajadust eelneva Euroopa lisaväärtuse analüüsi ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude hindamise järele, ning et parlamendil on olemas struktuur mõjuhinnangute läbiviimiseks, niivõrd kui see on võimalik, enne kui ta esitab seadusandliku algatuse aruande, et tõhustada institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes ette nähtud Euroopa lisaväärtuse hindamist;

41.  usub, et komisjon peaks vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 225 parlamendi seadusandlike ettepanekute taotlustega seotud järelmeetmete raames subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja parema õigusloome põhimõtete hindamisel arvestama parlamendi koostatud Euroopa lisaväärtust ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid puudutavate analüüsidega; juhib tähelepanu asjaolule, et komisjon on juba institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe kohaselt kohustatud vastama kõigile kaasseadusandjate tõstatatud küsimustele selliste analüüside kohta;

42.  usub ka, et komisjon peaks selgelt siduma parlamendi ettepaneku alusel kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 225 vastu võetud ettepanekute projektid asjaomaste seadusandliku algatuse menetluse raportitega, tagades selge nn seadusandliku mõju jalajälje;

43.  kohustub edendama paremat koordineerimist Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega, võttes ELi toimimise lepingu artikli 225 raames nõuetekohaselt arvesse nende arvamusi;

44.  kordab, et juurdepääsetavus, eetika ja läbipaistvus on äärmiselt olulised ning peavad suunama kõigi ELi institutsioonide tegevusi; nõuab, et kogu asjakohane teave seadusandlike algatusraportite kohta, näiteks sisemised menetlusetapid või komisjoni järelmeetmed, tehtaks internetis hõlpsasti kättesaadavaks kõigis Euroopa Liidu ametlikes keeltes;

45.  kordab õigusaktide ettevalmistamise faasi tähtsust ja tuletab meelde parlamendi institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes ja 2010. aasta raamlepingus toodud parlamendi rolli; nõuab vastavalt institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatule ühise seadusandliku andmebaasi loomisel tehtava töö kiirendamist;

46.  tuletab meelde kodanike ja kodanikuühiskonna osalemise tähtsust seoses ELi demokraatliku legitiimsusega; kutsub kõiki ELi institutsioone üles neid sisuliselt kaasama otsustusprotsessi poliitikatsükli kõikides etappides;

o
o   o

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47. (2) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1. (3) ELT C 252, 18.7.2018, lk 215. (4) ELT C 252, 18.7.2018, lk 201. (5) ELT C 449, 23.12.2020, lk 90. (6) ELT C 270, 7.7.2021, lk 71. (7) ELT C 362, 8.9.2021, lk 6. (8) Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna uuring „The European Parliament’s right of initiative“ (Euroopa Parlamendi algatusõigus), Brüssel, 2020, lk 55 ja 57. (9) 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (ELT C 215, 19.6.2018, lk 162). (10) 7. oktoobri 2020. aasta resolutsioon ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta, (ELT C 395, 29.9.2021, lk 2). (11) Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna uuring „The European Parliament’s right of initiative“ (Euroopa Parlamendi algatusõigus), Brüssel, 2020, lk 12. (12) Sama, lk 34–35. (13) ELT L 433 I, 22.12.2020, lk 1. (14) 17. jaanuari 2019. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani strateegilise uurimise OI/2/2017 kohta, mis käsitleb õigusloomeprotsessi läbipaistvust nõukogu ettevalmistavates organites (ELT C 411, 27.11.2020, lk 149). (15) Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna uuring „The European Parliament’s right of initiative“ (Euroopa Parlamendi algatusõigus), Brüssel, 2020, lk 54. (16) Komisjoni vastus Euroopa Parlamendi 13. mai 2020. aasta resolutsioonile soovitustega komisjonile pealkirjaga „Mitmeaastase finantsraamistikuga seotud hädaolukorra kava kehtestamine, et luua turvavõrk ELi programmidest toetuse saajate kaitsmiseks“ (ELT C 323, 11.8.2021, lk 2). (17) ––––––– Komisjoni vastused Euroopa Parlamendi järgmistele resolutsioonidele:8. oktoobri 2020. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile pealkirjaga „Digitaalne rahandus: krüptovaradega seotud uued ohud ning õigusliku reguleerimise ja järelevalve alased ülesanded, mis puudutavad finantsteenuseid, finantseerimisasutusi ja finantsturge“ (ELT C 395, 29.9.2021, lk 72);22. oktoobri 2020. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile ELi õigusraamistiku kohta ELi põhjustatava ülemaailmse raadamise peatamiseks ja tagasipööramiseks (ELT C 404, 6.10.2021, lk 175);20. oktoobri 2020. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile pealkirjaga „Digiteenuste akt ning kaubandus- ja tsiviilõiguse normide kohandamine veebis tegutsevatele äriüksustele“ (ELT C 404, 6.10.2021, lk 31);20. oktoobri 2020. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile pealkirjaga „Digiteenuste õigusakt: siseturu toimimise täiustamine“ (ELT C 404, 6.10.2021, lk 2);20. oktoobri 2020. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile tehisintellekti, robootika ja seonduva tehnoloogia eetiliste aspektide raamistiku kohta (ELT C 404, 6.10.2021, lk 63);20. oktoobri 2020. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile tehisintellekti tsiviilvastutuse korra kohta (ELT C 404, 6.10.2021, lk 107);21. jaanuari 2021. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile õiguse kohta mitte olla kättesaadav (ELT C 456, 10.11.2021, lk 161).

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon ülemaailmse ohu kohta abordiõigusele ja abordiõiguste võimaliku tühistamise kohta USAs Ülemkohtu poolt (2022/2665(RSP))

P9_TA(2022)0243 B9-0299/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse 1965. aasta rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelist konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 2006. aasta puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse 2015. aastal kokku lepitud ÜRO kestliku arengu eesmärke ning eelkõige 1., 3. ja 5. eesmärki vaesuse kaotamise, hea tervise ja heaolu ning soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse 1995. aasta Pekingi tegevusprogrammi ja selle läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse 1994. aastal Kairos toimunud rahvastiku ja arengu rahvusvahelist konverentsi (ICPD) ning selle tegevusprogrammi ja läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse 2019. aasta Nairobi tippkohtumist ICPD+25 lubaduste kiirema täitmise kohta ning sidusrühmade kohustusi seoses seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õigustega,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 2020. aasta teabeseeriat seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kohta,

–  võttes arvesse 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2015. aasta suuniseid „Safe abortion: technical and policy guidance for health systems“ (Ohutu abort: tehnilised ja poliitilised suunised tervishoiusüsteemidele),

–  võttes arvesse WHO 8. märtsi 2022. aasta suuniseid „Abortion care guideline“ (Abordi suunised),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 14. septembri 2021. aasta avaldust „UN experts denounce further attacks against right to safe abortion and Supreme Court complicity“ (ÜRO eksperdid mõistavad hukka edasised rünnakud ohutu abordi õiguse vastu ja ülemkohtu kaasosaluse),

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi (UNFPA) 2022. aasta märtsi aruannet maailma rahvastiku olukorra kohta „Seeing the Unseen: The case for action in the neglected crisis of unintended pregnancy“,

–  võttes arvesse Pew Research Centeri 6. mai 2022. aasta aruannet „America’s Abortion Quandary“,

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide põhiseadust,

–  võttes arvesse kohtuasja Roe vs. Wade, 410 US. 113 (1973),

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu enamuse arvamuse eelnõu nr 19–1392(1), mille on koostanud kohtunik Samuel Alito: Thomas E. Dobbs, State Health Officer of the Mississippi Department of Health, et al. vs. Jackson Women’s Health Organization, et al. jt, veebruaris 2022 ja mis lekitati ajakirjandusele 2022. aasta mais,

–  võttes arvesse Texase osariigi senati 8. seadust (SB 8) ja sellega seotud 2021. aasta septembri seaduseelnõu 1515 (HB 1515) „Relating to abortion, including abortions after detection of an unborn child’s heartbeat; authorizing a private civil right of action“,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2014. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2,

–  võttes arvesse 2009. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“),

–  võttes arvesse oma 7. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni USA Texase osariigi aborti käsitleva seaduse kohta(2),

–  võttes arvesse oma 24. juuni 2021. aasta resolutsiooni seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste olukorra kohta ELis seoses naiste tervisega(3),

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2021. aasta resolutsiooni Poola de facto abordikeelu esimese aastapäeva kohta(4),

–  võttes arvesse oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni tagasilöökide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas ELis(5),

–  võttes arvesse ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses aastatel 2021–2025 (GAP III),

–  võttes arvesse oma 11. veebruari 2021. aasta resolutsiooni naiste õigustega seonduvate eelseisvate probleemide kohta Euroopas rohkem kui 25 aastat pärast Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi vastuvõtmist(6),

–  võttes arvesse oma 5. mai 2022. aasta resolutsiooni Ukraina vastase sõja mõju kohta naistele(7),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et WHO andmetel on abort terviklike tervishoiuteenuste oluline osa ja ligikaudu 45 % kõigist abortidest on ohtlikud ning 97 % neist toimub arengumaades(8); arvestades, et ÜRO Rahvastikufondi andmetel(9) esineb igal aastal hinnanguliselt 121 miljonit soovimatut rasedust, millest üle 60 % lõpeb abordiga; arvestades, et viimastel aastatel on seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja naiste iseseisvuse vastastel olnud siseriiklikule õigusele ja poliitikale märkimisväärne mõju ning ülemaailmsel tasandil, sealhulgas mitmes liikmesriigis, on tehtud tagurlikke algatusi; arvestades, et paremäärmusluse tõus aitab samuti kaasa naiste abordiõiguse vähenemisele, mis avaldub kogu maailmas;

B.  arvestades, et naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on täheldanud, et aborditeenuste kriminaliseerimisel ei ole hoiatavat mõju; arvestades, et nagu märkis ÜRO naiste ja tütarlaste diskrimineerimise vastane töörühm, kui abort on kriminaliseeritud ja selle kättesaadavus on seadusega piiratud, ei ole raseduse ohutu katkestamine kõigile naistele nende sotsiaal-majandusliku olukorra tõttu võimalik ning seega muutub see sotsiaal-majanduslike eelistega naiste privileegiks, samas kui piiratud ressurssidega naised on sunnitud tegema ohtlikke ja salajasi aborte, mis seavad ohtu nende elu ja tervise; arvestades, et WHO andmetel on ohtlike abortide osakaal väga piiravate abordiseadustega riikides märkimisväärselt suurem kui riikides, kus kehtivad vähem piiravad seadused(10);

C.  arvestades, et ohtlik abort on emade surma ja haigestumise peamine, kuid välditav põhjus; arvestades, et ohutu ja seadusliku abordi kättesaamatus on kriitilise tähtsusega rahvatervise ja inimõiguste küsimus; arvestades, et abordi keelustamine, mis sunnib naisi kasutama ohtlikke ja salajasi abordivõimalusi, toob kaasa emade suurema suremuse ja haigestumuse;

D.  arvestades, et Ameerika Ühendriikide Ülemkohus lõi pretsedendi pöördelise tähtsusega kohtuasjas Roe vs. Wade (1973), mida hiljem kinnitati kohtuotsuses Planned Parenthood vs. Casey (1992) ja Whole Woman’s Health vs. Hellerstedt (2016), tagades USAs põhiseadusliku õiguse varajases järgus raseduse seaduslikule katkestamisele; arvestades, et hiljuti lekkinud ülemkohtu enamuse arvamuse eelnõu, mille koostas kohtunik Samuel Alito kohtuasjas Thomas E. Dobbs, State Health Officer of the Mississippi Department of Health vs. Jackson Women’s Health Organization, tühistaks otsuse kohtuasjas Roe vs. Wade ja kahjustaks põhiseaduslikke õigusi USAs; arvestades, et ülemkohtult oodatakse lõpliku otsuse tegemist enne 2022. aasta juuni lõppu; arvestades, et lekkinud arvamuse eelnõu kujutab endast abordiõigustega seoses kõige kahjulikumat otsust, mille ülemkohus saaks teha, võimaldades osariikidel keelustada abordi raseduse mis tahes etapis ja avades võimaluse abordi täielikuks keelustamiseks, mis omakorda kaotaks USAs naistele ja tütarlastele nende praeguste õigustega tagatud kaitse;

E.  arvestades, et ülemkohtu otsus, mis võib tühistada otsuse kohtuasjas Roe vs. Wade, mõjutaks naiste ja tütarlaste elu kogu USAs ning selle kahjulikke tagajärgi kogeksid kõige teravamalt kaitsetus olukorras olevad isikud; arvestades, et kohtuasja Roe vs. Wade otsuse tühistamine võib negatiivselt mõjutada ka muid seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitlevaid ning seonduvaid õigusi; arvestades, et abordiõiguse piiramine või keelustamine USAs mõjutaks ebaproportsionaalselt vaesuses elavaid naisi, eelkõige rassistatud naisi, sealhulgas mustanahalisi, ladinaameerika päritolu ja põliselanike hulgast või maapiirkondadest pärit naisi, LGBTIQ-inimesi, puuetega naisi, noorukeid, rändajatest naisi, sealhulgas ebaseaduslikke rändajaid, ning üksikemaga leibkondi; arvestades, et riiklike aborditeenustega saab pakkuda kõigile naistele, sealhulgas nõrgemas sotsiaal-majanduslikus olukorras olevatele naistele üldist juurdepääsu ohutule ja seaduslikule abordile;

F.  arvestades, et kohtu lekkinud arvamuse eelnõu on jätkuks hiljutistele osariigi tasandi jõupingutustele abordiõiguste piiramiseks ja abordi keelustamiseks USAs, ning arvestades, et alates 2011. aastast on USA osariigid vastu võtnud ligi 500 abordiõigust piiravat seadust; arvestades, et abordile juurdepääsu piiramine sunnib inimesi, eriti neid, kellel puuduvad vahendid või teave, läbima pikki vahemaid, kandma raseduse oma tahte vastaselt lõpuni või tegema kodus omal vastutusel ohtlikke aborte, tuues neile kaasa ka kriminaaluurimise ja süüdistuse esitamise ohu;

G.  arvestades, et Texase osariik võttis hiljuti vastu nn senati 8. seaduse (SB 8), millega keelatakse abort pärast loote südamelöökide algust, st umbes kuus nädalat peale raseduse algust, ning erandeid ei tehta ka juhul, kui rasedus on tingitud vägistamisest või intsestist, samuti mitte loote sünnijärgset elulemust välistava tervisliku seisundi korral; arvestades, et USA Ülemkohus on lubanud seadusel jõustuda ning Texasel on õnnestunud hoida kõrvale selle põhiseadusele vastavuse kohtulikust kontrollist, vabastades valitsusametnikud seaduse jõustamisest ja luues kodanike jaoks seadusliku kanali, et 10 000 USA dollari suuruse tasu eest kaevata kohtusse igaüks, kes pakub aborditeenust või abistab kedagi keeldu rikkudes abordi saamisel, sest kui puudub üks seaduse jõustamise eest vastutav üksus, on seadust raskem vaidlustada; arvestades, et säte, mis võimaldab kodanikel kaevata kohtusse iga aborditeenust osutava isiku, avab ulatuslikud võimalused ahistamiseks;

H.  arvestades, et vähemalt 12 osariiki on vastu võtnud, kehtestanud või teatanud kavatsusest kehtestada Texase seadust SB 8 kopeerivad seadused; arvestades, et Idaho ja Oklahoma seadusandjad on hiljuti vastu võtnud seadused, millega keelatakse abort SB 8 mudelil põhinevate seadustega, sealhulgas Oklahomas alates viljastumise hetkest;

I.  arvestades, et kui ülemkohus otsustab otsuse kohtuasjas Roe vs. Wade tühistada, läheb abortide seaduslikkuse üle otsustamine tagasi osariikidele; arvestades, et 13 osariiki on juba kehtestanud aborti keelustavad nn käivitusseadused, mille eesmärk on keelata abort või piirata sellele juurdepääsu kohe, kui otsus kohtuasjas Roe vs. Wade tühistatakse; arvestades, et kokku 26 osariiki (sealhulgas juba mainitud 13 osariiki) kindlasti või tõenäoliselt piiravad abordile juurdepääsu või keelustavad abordi, kui põhiseadusest tulenev kaitse tühistatakse, ning arvestades, et teised osariigid võivad püüda taastada enne 1973. aastat vastu võetud seadused (nt Michigan, Wisconsin ja Lääne-Virginia) või kehtestada hiljuti vastu võetud abordipiirangud, mille kohtud blokeerisid (näiteks Alabama, Georgia, Iowa, Ohio ja Lõuna-Carolina);

J.  arvestades, et peaaegu kõik ohtlikest abortidest tulenevad surmajuhtumid leiavad aset riikides, kus abordile juurdepääs on väga piiratud; arvestades, et hinnangute kohaselt suureneb Ameerika Ühendriikides keelu jõustumisele järgneval aastal ohtlikest abortidest tingitud emade surmade arv 21 %(11); arvestades, et sellised surmajuhtumid on täiesti välditavad;

K.  arvestades, et 15–19-aastaste tütarlaste seas on kogu maailmas peamine surmapõhjus raseduse ja sünnituse tüsistused; arvestades, et ÜRO lapse õiguste komitee(12) on tungivalt nõudnud, et riigid dekriminaliseeriksid abordi ja tagaksid tütarlastele juurdepääsu seaduslikele ja ohututele aborditeenustele; arvestades, et abordi võimalik keelustamine võib pöörata USAs ümber teismeliste raseduse langustrendi; arvestades, et teismelised emad katkestavad märkimisväärselt suurema tõenäosusega õpingud ja seisavad silmitsi tööpuudusega, mis süvendab vaesustsüklit;

L.  arvestades, et seoses kohtuotsuse Roe vs. Wade võimaliku tühistamisega on tekkinud üha suurenev mure andmekaitse pärast; arvestades, et menstruatsiooni jälgimise rakenduste või asukohatuvastuse vahendite ja otsingumootorite kaudu saab koguda andmeid abordikliiniku poole pöördunud, raseduse katkestamise ravimi ostnud või teavet otsinud inimeste kohta; arvestades, et inimesi võidakse selle eest märgistada või kogutud teavet nende vastu kasutada(13);

M.  arvestades, et USA kristlike parempoolsete rühmituste hulka kuuluvad valitsusvälised organisatsioonid ja konservatiivsed mõttekojad on rahastanud valikuvastast liikumist kogu maailmas; arvestades, et see rahastamine on olnud märkimisväärne; arvestades, et kui kohtuotsus Roe vs. Wade tühistatakse, võib see põhjustada rahavoo hüppelise kasvu koos valikuvastaste rühmituste uue survega üle kogu maailma;

N.  arvestades, et kui ülemkohus tühistab otsuse kohtuasjas Roe vs. Wade, võib ta kannustada või ergutada valikuvastaseid liikumisi avaldama survet väljaspool USAd asuvatele valitsustele ja kohtutele, et nad kaotaksid abordiõigused, ja see seaks ohtu viimastel aastakümnetel saavutatud olulise edu, mis väljendub selles, et rohkem kui 60 riiki(14) on oma aborti käsitlevaid seadusi ja poliitikat reforminud, et kõrvaldada piirangud ja tõkked;

O.  arvestades, et kuigi seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kaitse on kogu maailmas, sealhulgas Euroopas, üldiselt edenenud, on tagasiminek ohutu ja seadusliku abordi õiguse osas väga murettekitav; arvestades, et kohtuotsuse Roe vs. Wade tühistamine võib tugevdada abordivastast liikumist Euroopa Liidus; arvestades, et Poola on ainus ELi liikmesriik, kes on oma seadustest kõrvaldanud abordi põhjuse, kuna ebaseaduslik konstitutsioonikohus otsustas 22. oktoobril 2020 Poola naiste pikaajalised õigused tühistada, mis tähendab sisuliselt abordikeeldu; arvestades, et Maltal on abort keelatud; arvestades, et meditsiiniline abort raseduse varajases etapis ei ole Slovakkias seaduslik ja Ungaris kättesaadav; arvestades, et juurdepääs abordile on vähenenud ka Itaalias(15); arvestades, et teistes ELi liikmesriikides, näiteks hiljuti Horvaatias, ei võimaldata juurdepääsu abordile(16); arvestades, et ELi ja selle liikmesriikide jaoks on tingimata vajalik kaitsta seksuaal- ja reproduktiivtervist ning seonduvaid õigusi ning rõhutada, et naiste õigused on võõrandamatud ning neid ei saa tühistada ega nõrgendada; arvestades, et ELi ja selle liikmesriikide jaoks on äärmiselt oluline jätkata edusamme ohutule, seaduslikule ja õigeaegsele abordile juurdepääsu tagamisel kooskõlas WHO soovituste ja tõenditega;

P.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivõiguste, sealhulgas ohutu ja seadusliku abordi näol on tegemist põhiõigusega; arvestades, et ohutule ja seaduslikule abordile juurdepääsu kriminaliseerimine, sellega viivitamine ja selle keelamine on naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivalla vorm; arvestades, et mitu inimõiguste organisatsiooni on kinnitanud, et ohutu ja seadusliku abordi keelamine võib endast kujutada piinamist või julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist; arvestades, et ohtlikke aborte, mis põhjustavad abordikeelu tõttu surma, tuleks mõista kui „meelevaldset tapmist, mille all kannatavad seaduses sätestatud diskrimineerimise tõttu ainult naised“(17);

Q.  arvestades, et rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on korduvalt ja järjekindlalt kinnitanud, et abordi kriminaliseerimine ja sellele juurdepääsu piiramine on vastuolus riikide rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustustega, mis on kaitstud rahvusvaheliste ja Euroopa inimõigustealaste õigusaktidega, nagu kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning Euroopa inimõiguste konventsioon; arvestades, et naiste sundimine otsima salajase abordi võimalusi, reisima selle protseduuri jaoks teistesse riikidesse või kandma rasedust oma tahte vastaselt lõpuni rikub naiste ja tütarlaste inimõigusi, sh õigust elule, füüsilisele ja vaimsele puutumatusele, võrdsusele, mittediskrimineerimisele ja tervishoiule; arvestades, et rahvusvahelise õiguse taandarengu ärahoidmise põhimõte keelab riikidel astuda samme, millega kahjustatakse, piiratakse või kõrvaldatakse kehtivaid õigusi soolise võrdõiguslikkuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas;

R.  arvestades, et ÜRO ekspertide 2021. aasta septembris tehtud avalduses(18) rõhutatakse, et „naiste inimõigused on põhiõigused, mida ei saa allutada kultuurilistele, usulistele ega poliitilistele kaalutlustele“, lisades, et „ideoloogilise ja usulise sekkumise mõju rahvatervise küsimustes on olnud eriti kahjulik naiste ja tütarlaste tervisele ja heaolule“;

S.  arvestades, et juurdepääsu tagamine terviklikele seksuaal- ja reproduktiivtervise alastele ning seonduvatele õigustele, eakohasele, põhjalikule seksuaal- ja suhteharidusele ja -teenustele, sealhulgas pereplaneerimisele, rasestumisvastastele vahenditele ning ohutule, seaduslikule ja tasuta abordile, samuti iga inimese autonoomia ning oma keha ja elu kohta vabade ja teadlike otsuste tegemise võime austamine on soolise, sotsiaalse ja majandusliku võrdõiguslikkuse saavutamise eeltingimused; arvestades, et võrdne juurdepääs abordile annab naistele oma keha üle suurema kontrolli ja suurendab nende võimet parandada oma majanduslikku heaolu;

T.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus, vaesuse ja ekspluateerimise kaotamine kõikjal ning tervisliku elu ja heaolu tagamine kõigile on vastavalt kestliku arengu eesmärkide nr 5, 1 ja 3 põhieesmärgid; arvestades, et konkreetsemalt on kestliku arengu eesmärkide nr 3 ja 5 sihiks seksuaal- ja reproduktiivtervise üldise kättesaadavuse tagamine ning naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kõigi vormide ja kahjulike tavade kaotamine; arvestades, et kõik ÜRO liikmesriigid, sealhulgas USA ja ELi liikmesriigid, on võtnud endale ülesanded ja kohustused neid kestliku arengu eesmärke ja nende sihte järgida ja edendada;

1.  mõistab teravalt hukka tagasikäigu naiste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste valdkonnas kogu maailmas, sealhulgas USAs ja mõnes ELi liikmesriigis; tuletab meelde, et seksuaal- ja reproduktiivtervis ja -õigused on põhilised inimõigused, mida tuleks kaitsta ja tugevdada ja mida ei tohi mingil juhul nõrgendada ega ära võtta; väljendab suurt muret eelkõige selle pärast, et sellised keelud süvendavad veelgi vägistamise ja intsesti ohvrite traumat;

2.  väljendab kindlat solidaarsust ja toetust USA naistele ja tütarlastele ning neile, kes sellistes keerulistes tingimustes on seotud seadusliku ja turvalise abordi õiguse ja juurdepääsetavuse tagamise ja kaitsmisega;

3.  tuletab Ameerika Ühendriikide Ülemkohtule meelde, kui oluline on säilitada pöördelise tähtsusega otsus kohtuasjas Roe vs. Wade (1973) ja sellest tulenev abordiõiguse põhiseaduslik kaitse USAs;

4.  mõistab teravalt hukka inimõiguste ja põhiseaduslike õiguste tagasipööramise; nõuab meetmete võtmist, et kaitsta õigust ohutule ja seaduslikule abordile USAs ning nõuab, et USA hoiduks mis tahes tagasiminekust; kutsub USA kõigi tasandite ametiasutusi üles kooskõlas WHO abordi suunistega täielikult dekriminaliseerima juurdepääsu aborditeenustele ja nende teenuste osutamist, tagama oma territooriumil ohutud, seaduslikud, tasuta ja kvaliteetsed seksuaal- ja reproduktiivtervise teenused ning tegema need kõigile naistele ja tütarlastele kergesti kättesaadavaks;

5.  kutsub Texase osariigi valitsust üles kiiresti tühistama senati 8. seadust; kutsub Idaho ja Oklahoma osariigi valitsusi üles tunnistama kehtetuks oma sarnased seadused, nende seas Oklahoma seaduse HB 4327; kutsub kõiki 26 USA osariiki, kus kehtivad nn käivitusseadused, seadused ja muud meetmed abordikeeldude ja -piirangute kohta, üles neid tühistama ja tagama, et nende õigusaktid oleksid kooskõlas rahvusvaheliselt kaitstud naiste inimõiguste ja rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

6.  on sügavalt mures asjaolu pärast, et abordi keelustamine ja muud piirangud mõjutavad ebaproportsionaalselt vaesuses elavaid naisi, eelkõige rassistatud naisi, sealhulgas mustanahalisi, ladinaameerika päritolu ja põliselanike hulgast või maapiirkondadest pärit naisi, LGBTIQ-inimesi, puuetega naisi, noorukeid, rändajatest naisi, sealhulgas ebaseaduslikke rändajaid, ning üksikemaga leibkondi; rõhutab, et naistel, kes ei saa rahaliste või logistiliste tõkete tõttu reisida naaberosariikide või -riikide reproduktiivtervise kliinikutesse, on suurem oht, et nad võtavad ette ebaturvalisi ja eluohtlikke protseduure või on sunnitud raseduse vastu tahtmist lõpuni kandma, mis kujutab endast inimõiguste rikkumist ja soolise vägivalla vormi(19);

7.  väljendab heameelt selle üle, et USA Esindajatekojas võeti vastu föderaalne naiste tervise ja kaitse seadus, mille eesmärk on kaitsta kogu riigis õigust abordile, kuid peab äärmiselt kahetsusväärseks asjaolu, et seda ei võetud vastu senatis; kutsub USA valitsust ja/või teisi asjaomaseid USA ametivõime üles austama, järgima ja kaitsma naiste ja tütarlaste inimõigusi, sealhulgas nende õigust elule, eraelu puutumatusele, tervisele ja võrdsusele ning mittediskrimineerimisele, samuti nende õigust kaitsele diskrimineerimise, vägivalla ja piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise eest, kehtestades föderaalse õiguskaitse ja tugevdades seda, et tagada kõigi naiste ja tütarlaste juurdepääs ohututele, seaduslikele ja kvaliteetsetele seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele, sealhulgas abordile;

8.  ergutab president Joe Bidenit ja tema administratsiooni suurendama oma pingutusi ja jätkama abordiõiguste toetamist, ning nõuab tungivalt, et ta tagaks juurdepääsu ohutule ja seaduslikule abordile; õhutab USA valitsust lisapingutustele, et tagada abordi ja rasestumisvastaste vahendite teema lõimimine eakohasesse ja põhjalikku seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste alasesse teabesse ja haridusse ning teenuste pakkumisse ning teha need kõigile kättesaadavaks; väljendab heameelt asjaolu üle, et USA on ennistanud oma rahastuse seksuaal- ja reproduktiivtervisega tegelevale ÜRO Rahvastikufondile (UNFPA), ning kutsub USA valitsust ja/või teisi asjaomaseid USA ametivõime üles jätkama seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste toetamist ning tegema seda ÜROs ja muudel mitmepoolsetel foorumitel;

9.  nõuab tungivalt, et USA valitsus ja/või muud asjaomased USA ametiasutused tagaksid raseduse lõpetamise õiguse piisava föderaalse, põhiseadusliku ja seadusjärgse kaitse, ning nõuab lisaks tungivalt, et USA valitsus dekriminaliseeriks täielikult abordi, mis eeldab mitte ainult naiste ja tütarlaste ning teiste rasedate, tervishoiuteenuste osutajate ja teiste aborditeenustega tegelevate isikute karistamise lõpetamist, vaid ka abordi kõrvaldamist riigi kriminaalõigusest ning kõigi muude seda karistavate seaduste, poliitika ja tavade kaotamist;

10.  soovitab tungivalt USA valitsusel ja/või muudel asjaomastel USA ametivõimudel kõrvaldada ka kõik aborditeenuseid takistavad tõkked, sealhulgas kolmandate isikute nõusoleku või teavitamise nõue, kohustuslikud ooteajad ja kohtunike või meditsiinikomisjonide luba, ning tagada abordi õigeaegne kättesaadavus kogu riigis; kutsub USA valitsust üles tagama, et teenust osutatakse ilma diskrimineerimise, ahistamise, sundimise või hirmutamiseta, austades nõuetekohaselt naiste eraelu puutumatust ja konfidentsiaalsust ning tagades tervishoiuteenuste osutajate nõuetekohase kaitse ja austamise;

11.  kutsub USA valitsust ja/või teisi asjaomaseid USA ametivõime üles reguleerima tervishoiuteenuste osutajate keeldumist seaduslike aborditeenuste osutamisest, sealhulgas nn südametunnistuse klausli alusel, nii et see ei takistaks naiste juurdepääsu abordile;

12.  tunneb muret aborditeenuseid taotlevate isikute kohta andmete kogumise ja nende andmete väärkasutamise pärast; kutsub USA valitsust üles tagama, et andmekaitset käsitlevad õigusaktid ja poliitika on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega, ning tagama, et tundlike isikuandmete, näiteks tervisega seotud andmete ja teabe töötlemisel austatakse üksikisikute õigusi ning see põhineb nende vabal, konkreetsel, teadlikul ja selgesõnalisel nõusolekul isikuandmete kogumise ja töötlemisega; kutsub digitaalse levitamise teenuste osutajaid üles tagama, et kõigis rakendustes austatakse andmete kasutamist ja kaitset käsitlevaid õigusakte;

13.  tunnustab vabaühenduste rolli teenuseosutajaina ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste toetajaina USAs ning julgustab neid oma tööd jätkama; tõdeb, et need vabaühendused vajavad tegutsemiseks piisavat rahastamist; rõhutab, et nende teenused vastavad naiste ja tütarlaste vajadustele ja inimõigustele; rõhutab, et nende töö ei saa asendada riigi kohustust tagada juurdepääs avalikele, seaduslikele ja ohututele aborditeenustele;

14.  kutsub USA valitsust üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada sotsiaalne toetus, eelkõige üksikemast perepeaga leibkondadele ja rasestunud teismelistele, sealhulgas üldise laste- ja tervishoiu kaudu;

15.  kutsub USA valitsust üles allkirjastama ja ratifitseerima kõik ülejäänud(20) ÜRO ja piirkondlikud inimõiguste konventsioonid ja protokollid, sealhulgas 1979. aasta konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

16.  on sügavalt mures võimalike tagajärgede pärast naiste õigustele kogu maailmas, kui USA ülemkohus peaks Roe vs. Wade’i kohtuotsuse tühistama; tunneb suurt muret võimaliku pidurdava mõju pärast seksuaal- ja reproduktiivtervise ning -õigustega seotud teenuste prioriseerimisele ja rahastamisele, mis on nii USAs kui ka kogu maailmas juba tohutult deprioriseeritud ja alarahastatud; rõhutab murega, et riikides, mis sõltuvad suurel määral USA abist rahvatervise programmidele, võib selle kohtuotsuse tühistamine mõjutada nende valitsuste pühendumust abordi võimaldamisele ja muudele reproduktiivõigustele;

17.  väljendab heameelt hiljutiste positiivsete muutuste üle abordiõiguste valdkonnas Argentinas, Mehhikos, Ecuadoris, Colombias ja Tšiilis, mis kujutavad endast olulisi edusamme naiste õiguste tagamisel Lõuna-Ameerikas, samuti muudes maailma riikides, nagu Angola, India, Keenia, Uus-Meremaa, Põhja-Iirimaa, Lõuna-Korea ja Tai;

18.  rõhutab, kui oluline on tagada naiste ja tütarlaste osalemine neid ja nende inimõigusi mõjutavate, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise ning -õiguste, eelkõige abordiga seotud õigusaktide ja poliitikameetmete koostamisel, ning tagada neile nende õiguste rikkumise korral õiglus ja õiguskaitse;

19.  rõhutab rasestumisvastaste vahendite kättesaamatust ja täitmata vajadusi(21); rõhutab, et naised kannavad rasestumise ärahoidmise eest ebaproportsionaalselt suurt vastutust ning et mehed peaksid seda jagama; rõhutab sellega seoses vajadust töötada välja ja propageerida meestele kasutamiseks mõeldud rasestumisvastaseid vahendeid, et vähendada soovimatute raseduste arvu; rõhutab, et esmatähtsaks tuleks pidada võitlust seksuaalse vägivalla vastu ning üldist igakülgset, eakohast ja tõenditel põhinevat seksuaal- ja suhteõpet, mitmesuguseid kvaliteetseid, kättesaadavaid, ohutuid, taskukohaseid ja vajaduse korral tasuta rasestumisvastaseid vahendeid ja varustust, pereplaneerimise nõustamist ning tervishoiuteenuseid;

20.  nõuab, et EL ja liikmesriigid väljendaksid oma üldist pühendumist seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste tagamisele, pakkudes kogu võimalikku toetust, sealhulgas rahalist toetust, USA kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes kaitsevad ja edendavad riigis seksuaal- ja reproduktiivtervist ning -õigusi ja osutavad sellega seotud teenuseid; kutsub lisaks liikmesriike üles pakkuma turvapaika kõigile meditsiinitöötajatele, keda võib nende õiguspärase töö tõttu aborditeenuse osutamisel ähvardada seaduslik tagakiusamine või muu ahistamine;

21.  kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja kõiki ELi liikmesriike üles kõigi nende käsutuses olevate vahenditega tugevdama meetmeid, et tõrjuda tagasilööke naiste õiguste ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste valdkonnas, sealhulgas kompenseerides USA senise seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste rahastamise võimaliku vähenemise kogu maailmas ning kindlalt toetades üldist juurdepääsu turvalisele ja seaduslikule abordile ning muudele seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õigustele ja seades selle oma välissuhetes esikohale;

22.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid nõuaksid tungivalt, et USA valitsus kehtestaks abordiõigusele föderaalse õiguskaitse, ning tõstataksid neid inimõigustega seotud küsimusi suhetes USAga kõigil tasanditel ja kõigil asjakohastel rahvusvahelistel foorumitel, juhtides tähelepanu sellele, et tegemist on naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vormiga; kutsub ühtlasi ELi delegatsiooni USAs üles tähtsustama seksuaal- ja reproduktiivtervist ja -õigusi suhtlemisel asjaomaste USA ametivõimudega ja GAP III rakendamisel kohalikul tasandil;

23.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid jõuliselt seksuaal- ja reproduktiivtervist ja -õigusi kõigi jaoks, sealhulgas edendades tugevamat õiguskaitset ELi piires ja nende õiguste kasutamise takistuste kõrvaldamist;

24.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid lisaksid abordiõiguse hartasse;

25.  kutsub Euroopa välisteenistust, ELi delegatsioone ja liikmesriikide saatkondi kogu maailmas üles ennetavalt suhtlema seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õigustega tegelevate inimõiguste kaitsjatega ja neid kaitsma, eriti riikides, kus abordiõigust ja juurdepääsu sellele piiratakse;

26.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, ELi inimõiguste eriesindajat ja soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavat volinikku üles juhul, kui kohtuotsus Roe vs. Wade tühistatakse, kaaluma USA ametnikega suhtlemisel hukkamõistu väljendamist naiste seksuaal- ja reproduktiivtervise ja -õiguste ja nende tervishoiuõiguse rikkumisele, samuti taunima sellest tulenevat õiguskindlusetust;

27.  rõhutab, et kooskõlas Pekingi tegevusprogrammi ning ICPD tegevusprogrammiga tuleb kaitsta iga inimese õigust kehalisele puutumatusele ja sõltumatusele ning tagada seda õigust toetavate oluliste teenuste kättesaadavus; rõhutab, et juurdepääs tervishoiule on põhiline inimõigus ning et riigi kohus on pakkuda tervishoiuteenuseid ja tagada nende üldine kättesaadavus; nõuab, et riiklikesse üldistesse tervisekindlustuse strateegiatesse, meetmetesse ja programmidesse integreeritaks terviklik lähenemisviis seksuaal- ja reproduktiivtervise põhipaketi näol, sealhulgas meetmed ohtlike ja salajaste abortide ennetamiseks ja ärahoidmiseks, samuti abordijärgse hoolduse pakkumine; taunib asjaolu, et USAs ei ole tervishoiuteenused kõigile kättesaadavad; tuletab meelde, et vaesus on tihedalt seotud raseduse sunnitud jätkamisega ning ohutu ja seadusliku abordi puudumisega;

28.  kinnitab veel kord, et abort peab alati olema vabatahtlik otsus, mis põhineb inimese soovil ja mis tehakse vabal tahtel, kooskõlas meditsiinistandardite ning WHO suunistel põhineva kättesaadavuse, juurdepääsetavuse, taskukohasuse ja ohutusega; kutsub liikmesriike üles tagama üldise juurdepääsu ohutule ja seaduslikule abordile ning austama õigust vabadusele, eraelu puutumatusele ja parimatele kättesaadavatele tervishoiuteenustele;

29.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid dekriminaliseeriksid abordi ning kõrvaldaksid ohutu ja seadusliku abordi ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu ja sellega seotud teenuste kättesaadavuse takistused ja võitleksid nende vastu; kutsub liikmesriike üles tagama diskrimineerimiseta juurdepääsu ohututele, seaduslikele ja tasuta aborditeenustele, sünnieelsetele ja emade tervishoiuteenustele ja -tarvikutele, vabatahtlikule pereplaneerimisele, raseduse ärahoidmisele, noortesõbralikele teenustele, samuti HIVi ennetamisele, ravile, hooldusele ja toetusele;

30.  peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis ei saa naised aborditeenuseid seetõttu, et arstide seas ja vahel tervetes meditsiiniasutustes on levinud tava keelduda tervishoiuteenuste osutamisest nn südametunnistuse klausli alusel, mis kujutab endast abordihooldusest keeldumist usu või veendumuste alusel ning seab ohtu naiste elu ja õigused; märgib, et seda klauslit kasutatakse sageli ka olukordades, kus iga viivitus võib ohustada patsiendi elu või tervist;

31.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks tervishoiupoliitikas täielikult oma pädevust ja toetaks liikmesriike üldise juurdepääsu tagamisel seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning -õigustele ajavahemikuks 2021–2027 loodud programmi „EL tervise heaks“ raames, edendades tervishoiuteemalist teavitustegevust ja haridust, tugevdades riiklikke tervishoiusüsteeme ja tagades tervishoiustandardite ühtlustamise kõrgema taseme suunas, et vähendada liikmesriikides ja nende vahel tervisealast ebavõrdsust, ning hõlbustades seksuaal- ja reproduktiivtervist ja -õigusi puudutavate parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel; kutsub liikmesriike üles liikuma üldise tervisekindlustuse suunas, milleks seksuaal- ja reproduktiivtervis ja -õigused on väga olulised;

32.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, Ameerika Ühendriikide presidendile ja tema administratsioonile, USA Kongressile ja USA Ülemkohtule.

(1) https://www.politico.com/news/2022/05/02/supreme-court-abortion-draft-opinion-00029473 (2) ELT C 132, 24.3.2022, lk 189. (3) ELT C 81, 18.2.2022, lk 43. (4) ELT C 205, 20.5.2022, lk 44. (5) ELT C 449, 23.12.2020, lk 102. (6) ELT C 465, 17.11.2021, lk 160. (7) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0206. (8) https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/abortion (9) ÜRO Rahvastikufondi aruanne maailma rahvastiku olukorra kohta, Seeing the Unseen: The case for action in the neglected crisis of unintended pregnancy, märts 2022. (10) https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/abortion (11) 1.https://ncpolicywatch.com/2022/05/05/study-shows-an-abortion-ban-may-lead-to-a-21-increase-in-pregnancy-related-deaths/ (12) ÜRO lapse õiguste komitee 6. detsembri 2016. aasta üldine märkus nr 20 lapse õiguste rakendamise kohta noorukieas, punkt 60. (13) https://www.vice.com/en/article/m7vzjb/location-data-abortion-clinics-safegraph-planned-parenthood (14) https://reproductiverights.org/maps/worlds-abortion-laws/ (15) https://search.coe.int/cm/Pages/result_details.aspx?ObjectId=0900001680687bdc; http://www.refreg.ep.parl.union.eu/RegData/etudes/BRIE/2018/608853/IPOL_BRI(2018)608853_EN.pdf (16) https://www.roda.hr/en/news/support-for-accessible-safe-and-legal-termination-of-pregnancy-in-croatia.html (17) https://view.officeapps.live.com/op/view.aspx?src=https%3A%2F%2Fwww.ohchr.org%2Fsites%2Fdefault%2Ffiles%2FHRBodies%2FHRC%2FRegularSessions%2FSession35%2FDocuments%2FA_HRC_35_23_AUV.docx&wdOrigin=BROWSELINK (18) https://www.ohchr.org/en/statements/2021/09/united-states-un-experts-denounce-further-attacks-against-right-safe-abortion (19) https://www.ohchr.org/Documents/Issues/Women/WRGS/SexualHealth/INFO_Abortion_WEB.pdf (20) Kaasa arvatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokoll (1999), Ameerika inimõiguste konventsioon (1969), Ameerika inimõiguste konventsiooni lisaprotokoll majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste valdkonnas (1988), Ameerika inimõiguste konventsiooni protokoll surmanuhtluse kaotamise kohta (1990), kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti esimene ja teine fakultatiivprotokoll (1966 ja 1989), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (1966), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokoll (2008), piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivprotokoll (2002), ÜRO lapse õiguste konventsioon (1989), lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokoll teavitusmenetluse kohta (2011), kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon (1990), pagulasseisundi konventsioon (1951), kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise rahvusvaheline konventsioon (2006), puuetega inimeste õiguste konventsioon (2006) ja puuetega inimeste õiguste konventsiooni vabatahtlik protokoll (2006). (21) ÜRO Rahvastikufondi aruanne maailma rahvastiku olukorra kohta „Seeing the Unseen: The case for action in the neglected crisis of unintended pregnancy“, 30 märts 2022.

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon konvendi kokkukutsumise kohta aluslepingute läbivaatamiseks (2022/2705(RSP))

P9_TA(2022)0244 B9-0307/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 48,

⎯  võttes arvesse 9. mai 2022. aasta aruannet Euroopa tuleviku konverentsi lõpptulemuste kohta,

⎯  võttes arvesse oma 4. mai 2022. aasta resolutsiooni Euroopa tuleviku konverentsi järelduste järelmeetmete kohta(1),

⎯  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(2) ning oma 13. veebruari 2019. aasta resolutsiooni Euroopa tulevikku käsitleva arutelu seisu kohta(3),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,

A.  arvestades, et aluslepingute kehtiv versioon jõustus 1. detsembril 2009. aastal, ning arvestades, et Euroopa Liit on pärast seda seisnud silmitsi mitme kriisi ja enneolematu väljakutsega;

B.  arvestades, et 9. mail 2022. aastal lõpetas Euroopa tuleviku konverents oma töö ning esitas oma järeldused, mis sisaldavad 49 ettepanekut ja 326 meedet;

C.  arvestades, et lisaks seadusandlikele ettepanekutele on kodanike osalusprotsessi soovituste rakendamiseks ja ootuste täitmiseks vajalik algatada institutsiooniliste reformide protsess;

D.  arvestades, et uued poliitikasuunad ja mõnel juhul aluslepingu muudatused on vajalikud mitte nende endi tõttu, vaid kõigi ELi kodanike huvides, sest nende eesmärk on kujundada EL ümber viisil, mis suurendaks ELi tegutsemisvõimet ning demokraatlikku legitiimsust ja vastutust;

1.  väljendab heameelt Euroopa tuleviku konverentsi 9. mai 2022. aasta järelduste üle;

2.  juhib tähelepanu asjaolule, et kooskõlas Euroopa tuleviku konverentsi alustekstiga on Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtnud kohustuse võtta Euroopa tuleviku konverentsi järelduste suhtes tulemuslikke järelmeetmeid oma pädevuse raames ja kooskõlas aluslepingutega;

3.  märgib, et mitmed Euroopa tuleviku konverentsi ettepanekud eeldavad aluslepingute muutmist ja et parlamendi põhiseaduskomisjon valmistab ette asjakohased ettepanekud aluslepingute muutmiseks;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et eelkõige pärast viimaseid kriise oleks vaja aluslepinguid kiiresti muuta tagamaks, et liidul oleks pädevus tulevastes kriisides tulemuslikumalt tegutseda;

5.  esitab sel põhjusel nõukogule ELi lepingu artiklis 48 sätestatud tavalise läbivaatamismenetluse kohaselt aluslepingute muutmiseks muu hulgas järgmised ettepanekud:

6.  teeb täpsema ettepaneku muuta järgmisi aluslepingu artikleid järgmiselt:

7.  kutsub nõukogu üles esitama kõnealused ettepanekud otse Euroopa Ülemkogule läbivaatamiseks, et kutsuda kokku riikide parlamentide, liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide ning Euroopa Parlamendi ja komisjoni esindajatest koosnev konvent;

8.  on veendunud, et ELi sotsiaalpartnerite, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Regioonide Komitee, ELi kodanikuühiskonna ja kandidaatriikide esindajad tuleks kutsuda konvendile vaatlejatena;

9.  teeb presidendile ülesandeks esitada käesolev resolutsioon nõukogule ja edastada see komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2022)0141. (2) ELT C 252, 18.7.2018, lk 201. (3) ELT C 449, 23.12.2020, lk 90.

Euroopa Parlamendi 9. juuni 2022. aasta resolutsioon uue kaubandusalase meetme kohta, mis käsitleb sunniviisilise töö abil valminud toodete keelustamist (2022/2611(RSP))

P9_TA(2022)0245 B9-0291/2022

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni 15. septembri 2021. aasta kõnet olukorrast Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2022. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust ja millega muudetakse direktiivi (EL) 2019/1937 (COM(2022)0071),

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2022. aasta teatist, milles käsitletakse inimväärset tööd kogu maailmas üleilmseks õiglaseks üleminekuks ja kestlikuks taastumiseks (COM(2022)0066),

–  võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 12. juuli 2021. aasta hoolsuskohustuse suuniseid ELi ettevõtjatele, et võtta arvesse sunniviisilise töö ohtu kogu äritegevuse käigus ja kõigis tarneahelates,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni sunniviisilise töö ja uiguuride olukorra kohta Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas(1),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2021. aasta resolutsiooni sunniviisilise töö kohta Linglongi tehases ja keskkonnateemaliste meeleavalduste kohta Serbias(2),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2021. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile äriühingu hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta(3),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1930. aasta sunniviisilise töö konventsiooni ja selle 2014. aasta protokolli,

–  võttes arvesse 1999. aasta ILO lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse OECD suuniseid hargmaistele ettevõtetele,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust uue kaubandusalase meetme kohta sunniviisilise töö abil valminud toodete keelustamiseks (O‑000018/2022 – B9‑0015/2022),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

A.  arvestades, et ILO 1930. aasta sunniviisilise töö konventsioonis (nr 29) määratletakse sunniviisilist tööd kui „igasugust tööd või teenistust, mida nõutakse mis tahes isikult ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks see isik ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud“; arvestades, et ILO kasutab sunniviisilise töö olemasolu kindlakstegemiseks 11 näitajat; arvestades, et need näitajad on järgmised: kaitsetuse ärakasutamine, pettus, liikumispiirangud, isoleeritus, füüsiline ja seksuaalne vägivald, hirmutamine ja ähvardused, isikut tõendavate dokumentide äravõtmine, palga kinnipidamine, võlaorjus, väga halvad töö- ja elamistingimused ning liigne ületunnitöö; arvestades, et mõnikord on sunniviisilise töö olemasolu kindlakstegemiseks vajalik rohkem kui ühe loetletud näitaja esinemine;

B.  arvestades, et ILO hinnangute kohaselt on kogu maailmas praegu 25 miljonit inimest sunnitud tegema sunniviisilist tööd ja neist 20,8 miljonit on eraisikute poolt kohustatud tegema sunniviisilist tööd ja 4,1 miljonit on selleks kohustatud riigi poolt; arvestades, et sunniviisilist tööd tegevatest inimestest moodustavad 61 % naised ja tütarlapsed; arvestades, et võõrtöötajad on sunniviisilise töö suhtes eriti kaitsetud; arvestades, et COVID‑19 pandeemia on olukorda süvendanud;

C.  arvestades, et ILO viimased ülemaailmsed hinnangud näitavad, et 2020. aasta alguses kasutati maailmas lapstööjõuna 160 miljonit last ehk peaaegu iga kümnendat last kogu maailmas; arvestades, et 79 miljonit last, st peaaegu pooled kõigist lapstööjõuna kasutatud lastest, on langenud lapsele sobimatu töö ohvriks, tehes ohtlikku tööd, mis otseselt ohustab nende tervist, ohutust ja kõlbelist arengut;

D.  arvestades, et uuringutest on ilmnenud, et sunniviisiline töö takistab kestlikku arengut ja avaldab negatiivset mõju põlvkonnalt põlvkonnale üle kanduvale vaesusele, ebavõrdsusele ja valitsemisele ning soodustab korruptsiooni ja ebaseaduslikke rahavooge;

E.  arvestades, et ELi majandus on ülemaailmsete tarneahelate tõttu seotud miljonite töötajatega kogu maailmas; arvestades, et ELi tarbijad tahavad olla kindlad, et nende ostetavad kaubad toodetakse kestlikul ja õiglasel viisil, mis tagab inimväärse töö neile, kes neid kaupu toodavad;

F.  arvestades, et sunniviisiline töö on kindlaks määramata hinnaga väline tegur, mis pärsib innovatsiooni ja tootlikkust ning annab ebaõiglase konkurentsieelise neile ettevõtjatele ja valitsustele, kes seda toetavad;

G.  arvestades, et komisjoni president Ursula von der Leyen kinnitas oma 2021. aasta kõnes olukorrast Euroopa liidus, et komisjon teeb ettepaneku keelata ELi turul sunniviisilise töö abil valminud tooted;

H.  arvestades, et ettepanekus võtta vastu direktiiv, mis käsitleb äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust, näeb komisjon ette hoolsuskohustused teatud künnist ületavatele suurtele äriühingutele ja teatud muudele äriühingutele, mis tegutsevad eelkõige tundlikes sektorites, et nende ülemaailmsetes tarneahelates tuvastataks, ennetataks, leevendataks ja arvestataks tegelikku ning võimalikku kahjulikku mõju inimõigustele (sh töötaja õigustele) ja keskkonnale;

I.  arvestades, et komisjoni 23. veebruari 2022. aasta teatises (milles käsitletakse inimväärset tööd kogu maailmas üleilmseks õiglaseks üleminekuks ja kestlikuks taastumiseks (COM(2022)0066)) nähakse ette komisjoni kavatsus koostada uus seadusandlik algatus, millega keelatakse sunniviisilise, sh laste sunniviisilise töö abil valminud toodete ELi turule laskmine; arvestades, et see algatus hõlmab nii kodumaiseid kui ka imporditud tooteid ning nende keelustamine ühendatakse selles tugeva ja riskipõhise jõustamisraamistikuga;

J.  arvestades, et sunniviisiline töö on keeruline nähtus ning sunniviisilise töö abil valmistatud toodete keelustamisest ei piisa sunniviisilise töö kaotamiseks ega selle algpõhjuste vastu võitlemiseks; arvestades, et selle ülemaailmse probleemiga tegelemiseks peaks EL keskenduma ka dialoogile kolmandate riikidega, tehnilisele abile ning suutlikkuse ja teadlikkuse suurendamisele; arvestades, et EL peaks tegema ka mitmepoolsel tasandil aktiivset tööd, et leida ühiseid lahendusi sunniviisilise töö kaotamiseks;

K.  arvestades, et paljud ELi äriühingud järgivad mitmeid vabatahtlikke ja kattuvaid suuniseid vastutustundliku ettevõtluse kohta, kuid nende kasutuselevõtt vajab veel parandamist; arvestades, et selle probleemi lahendamiseks on ELis juba ette nähtud kohustuslikud hoolsuskohustuste reeglid erisektorites, näiteks puidule ja konfliktipiirkonnast pärit mineraalide hankimisele;

L.  arvestades, et sunniviisilise töö abil valminud toodete väljajätmise tulemuslikkus sõltub mitmest tegurist, näiteks sellest, kui suur osa ülemaailmsest sektoripõhisest nõudlusest osaleb boikotis, kaubavahetuse ümbersuunamisest, ümberjaotamisest või toodete ümberkujundamisest eksportivatele ettevõtjatele tekkivatest kuludest ja selliste ettevõtjate elujõulisusest, tarnijate turuvõimust ning sellest, kuidas vastuvõtva riigi valitsus reageerib välisele survele;

M.  arvestades, et sunniviisilise tööga seotud eri probleemide lahendamiseks on vaja kombineerida mitmeid vahendeid;

N.  arvestades, et WTO nõuetele vastamiseks peab igasugune toodete väljajätmine olema struktureeritud nii, et ei rikutaks vabakaubanduse valdkonnas võetud kohustusi, mille kohaselt ei tohi kaupu nende geograafilise päritolu alusel diskrimineerida; arvestades, et üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe XX artiklis nähakse ette õiguslikud alused toote väljajätmisotsuste õigustamiseks; arvestades, et iga selline väljajätmine peab olema tõenduspõhine ja järgnema konsultatsioonile sellest tegevusest mõjutatud osalistega;

O.  arvestades, et sunniviisilise töö abil valminud toodete keelu kehtestamine on nii Euroopa Parlamendi kui ka ELi kui terviku poliitiline prioriteet;

1.  nõuab uut WTO nõuetele vastavat kaubandusalast meedet, mis täiendaks äriühingute kestlikkusalaseid hoolsuskohustuse reegleid, keelates sunniviisilise töö abil valminud või transporditud toodete impordi ja ekspordi, ning mida tuleks täiendada ELi‑sisese kaubanduse meetmetega; rõhutab, et mis tahes tulevane ELi raamistik peab olema proportsionaalne, mittediskrimineeriv ja mõjus, austades võetud kohustust tagada avatud ning reeglitel põhinev kaubandussüsteem; toonitab, et uus ettepanek võiks põhineda nende riikide parimatel tavadel, kus sarnased õigusaktid juba kehtivad, nt USA ja Kanada;

2.  rõhutab, et sunniviisilise töö kasutamise asjaolu kindlakstegemisel tuleks lähtuda ILO sunniviilise töö näitajatest, sealhulgas uuringute alusel koostatud suunistest täiskasvanute ja laste sunniviisilise töö hindamiseks „Raske näha ja veel raskem kindlaks teha“;

3.  on seisukohal, et uue õigusakti alusel peaks olema võimalik keelustada sunniviisilise töö abil valminud tooted, mis pärinevad teatud tootmiskohast, importijalt või äriühingult, piirkonnast, kui tegemist on riigi toetatud sunniviisilise tööga, ning transpordilaevalt või laevastikult;

4.  on arvamusel, et uue ELi õigusakti kohaselt peaksid ametiasutused nii omaalgatuslikult kui ka saadud teabe alusel tegutsedes pidama ELi piiril kinni kaubad, kui nad leiavad, et on piisavalt tõendeid selle kohta, et need kaubad on valmistatud või transporditud sunniviisilise töö abil; märgib, et kinnipeetud kauba importijale tuleks seejärel anda võimalus vastava süüdistuse ümberlükkamiseks seeläbi, et ta tõendab asjaolu, et kaupade valmistamiseks ja transportimiseks ei ole kasutatud sunniviisilist tööd, ning selle tulemusena võidakse kaubad vabastada; rõhutab, et tõendid sunniviisilise töö puudumise kohta peavad põhinema ILO standarditel;

5.  märgib, et tooted tuleks arestida pärast seda, kui ametiasutused on leidnud piisavalt tõendeid selle kohta, et kaupade tootmiseks või transpordiks on kasutatud sunniviisilist tööd, samuti kui kaubad on pärit teatud piirkonnast, kus on levinud riigi poolt kehtestatud sunniviisiline töö; rõhutab, et arestitud kaup tuleks vabastada, kui äriühing on võimeline tõendama, et sunniviisilist tööd ei kasutatud või kahju on hüvitatud ja sunniviisilise töö näitajaid enam ei esine;

6.  tunneb heameelt asjaolu üle, et mitmed ELi äriühingud juba teevad pingutusi tagamaks, et nende tarneahelas ei esineks tegutsemismustreid, millega rikutakse inimõiguseid ja tööõiguse norme; kutsub komisjoni üles pakkuma äriühingutele, eelkõige VKEdele, tehnilist ja muud asjakohast abi uute reeglite järgimisel, et vältida VKEdele tarbetu koormuse tekkimist; kutsub lisaks komisjoni üles hindama õigusakti rakendamist ja selle mõju ELi äriühingutele;

7.  on veendunud, et komisjonil, eelkõige kaubandusvaldkonna juhtival järelevalveametnikul, ja riiklikel ametiasutustel peab olema õigus algatada uurimisi; märgib, et avaliku sektori asutustel peab olema võimalik võtta meetmeid teabe alusel, mille on edastanud sidusrühmad, vabaühendused või mõjutatud töötajad, ning teabe alusel, mis on edastatud formaalse ja turvalise kaebuse esitamise korra alusel, näiteks ühtse kontaktpunkti kaudu;

8.  kutsub komisjoni üles tagama, et uue ELi õigusaktiga nähakse ette vastutavate äriühingute kohustus hüvitada mõjutatud töötajatele tekkinud kahju enne, kui impordipiirangud kaotataks; nõuab, et kahju hüvitamise ja parandusmeetmete üle tehtaks järelevalvet koostöös asjaomaste sidusrühmade, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ametiühingutega;

9.  on veendunud, et ELi tasandil tuleks luua koordineerimissüsteem, et toetada liikmesriikide tollide tegevust ja tagada kõigi algatatud menetluste läbipaistvus;

10.  rõhutab, et avaliku sektori asutused võivad nõuda äriühingutelt niisuguse asjakohase teabe avalikustamist, mis puudutab nende tarneahelas olevaid tütarettevõtjaid, tarnijaid, allhankijaid, töövõtjaid ja äripartnereid, võttes nõuetekohaselt arvesse ärisaladuse reegleid; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles koostama suunised, mis aitaksid äriühingutel sisse seada oma tarneahela kaardistamise protsessi, et tuvastada nõutav asjakohane teave; rõhutab, et avalik andmebaas, mis sisaldaks teavet tarnijate ja nende poolt kujutatava riski kohta või hoopis vastupidiselt tõendeid inimväärse töö kohta, võiks aidata vähendada äriühingute halduskoormust;

11.  nõuab sanktsioonidega hõlmatud üksuste, piirkondade ja toodete avaliku nimekirja koostamist ja haldamist;

12.  rõhutab sarnaselt meelestatud partneritega koostöö tegemise olulisust, et lõpetada sunniviisiline töö kogu maailmas ning tagada, et sunniviisilise töö abil valminud kaupadega ei kaubeldaks; märgib, et vaja on ühiseid pingutusi tagamaks, et keelust ei hoita kõrvale ja et ei muudetaks niisuguste kaupade marsruuti, mille tootmises kahtlustatakse sunniviisilise töö kasutamist;

13.  on veendunud asjaolus, et ülemaailmseks muutuseks peab EL tegema tihedat koostööd oma partneritega, võttes ühiseid meetmeid ja tehes ühiseid uurimisi; nõuab ELi delegatsioonidele aktiivset rolli kolmandate riikide ja sidusrühmadega suhtlemisel uue õigusaktiga seotud teemadel;

14.  märgib, et sunniviisilise töö abil valminud toodete keelustamise uus kaubandusalane meede peaks olema kooskõlas teiste hoolsuskohustusi käsitlevate algatuste, inimõiguste ja kehtivate kestlikkuse normidega ning neid täiendama; märgib, et seda tuleks arvestada nii kaubanduse ja kestliku arengu peatükke käsitleva 15‑punktilise tegevuskava läbivaatamisel kui ka seejärel ELi vabakaubanduslepingutesse lisatavates kaubanduse ja kestliku arengu peatükkides endis;

15.  nõuab avaliku ja erasektori investeeringute kasutamist, et luua täiendav sunniviisilise töö vaba tootmisvõimekus mõjutatud tarneahelates;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele.

(1) ELT C 445, 29.10.2021, lk 114. (2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0511. (3) ELT C 474, 24.11.2021, lk 11.