(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2022)0304),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 192 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C9‑0208/2022),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Rootsi Riksdagi poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. jaanuari 2023. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 9. veebruari 2023. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 74 lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 22. novembri 2023. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kalanduskomisjoni arvamusi,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A9‑0220/2023),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(3);

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 140, 21.4.2023, lk 46. (2) ELT C 157, 3.5.2023, lk 38. (3) Käesolev seisukoht asendab 12. juulil 2023. aastal vastu võetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2023)0277).

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Ökosüsteemide taastamise kohta on liidu tasandil vaja kehtestada õigusnormid, et tagada elurikka ja vastupanuvõimelise looduse taastumine kogu liidu territooriumil. Ökosüsteemide taastamine aitab kaasa ka liidu kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärkide täitmisele.

(2)  Komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ (edaspidi „Euroopa roheline kokkulepe“) on esitatud ulatuslik tegevuskava, et muuta liit õiglaseks ja jõukaks nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, mille eesmärk on kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali ning kaitsta kodanike tervist ja heaolu keskkonnaga seotud riskide ja mõju eest. Komisjoni 20. mai 2020. aasta teatises „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ esitatakse osana Euroopa rohelisest kokkuleppest ELi elurikkuse strateegia aastani 2030.

(3)  Liit ja selle liikmesriigid on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalised(4). Seega on nad võtnud enda kohustuseks pikaajalise strateegilise visiooni elluviimise, mis võeti vastu kõnealuse konventsiooni osaliste konverentsi kümnendal istungjärgul 18.–29. oktoobril 2010 otsusega X/2 („Bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kava kohta ajavahemikuks 2011–2020“), mille kohaselt saavutatakse 2050. aastaks bioloogilise mitmekesisuse väärtustamine, kaitsmine, taastamine ja arukas kasutamine, säilitades ökosüsteemiteenused, hoides planeedi head seisundit ja pakkudes kõigile inimestele vajalikke hüvesid.

(4)  Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 15. istungjärgul 7.–19. detsembril 2022 vastu võetud üleilmses elurikkuse raamistikus on esitatud tegevusele suunatud ülemaailmsed eesmärgid kiireloomuliste meetmete võtmiseks 2030. aastale eelneva kümnendi jooksul. Eesmärk nr 1 on tagada, et kõik piirkonnad on hõlmatud kaasava, integreeritud ja elurikkust arvesse võtva ruumilise planeerimise ja/või maa- ja merekasutuse muutusi käsitlevate tõhusate majandamisprotsessidega; viia suure elurikkusega alade, sealhulgas suure ökoloogilise terviklikkusega ökosüsteemide kadumine 2030. aastaks nulli lähedale, austades samal ajal põlisrahvaste ja kohalike kogukondade õigusi, nagu on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis. Eesmärk nr 2 on tagada, et 2030. aastaks taastatakse tulemuslikult vähemalt 30 % kahjustatud maismaa-, sisevee- ning mere- ja rannikuökosüsteemide aladest, parandamaks elurikkust ning ökosüsteemi funktsioone ja teenuseid, ökoloogilist terviklikkust ja sidusust. Eesmärk nr 11 on taastada looduse antav panus inimestele ning seda säilitada ja suurendada, sealhulgas sellised ökosüsteemi funktsioonid ja teenused nagu õhu, vee ja kliima reguleerimine, mulla seisund, tolmeldamine ja haigusriski vähendamine, samuti kaitse loodusõnnetuste ja -katastroofide eest looduspõhiste lahenduste ja/või ökosüsteemipõhiste lähenemisviiside abil, mis toovad kasu kõigile inimestele ja loodusele. Üleilmne elurikkuse raamistik võimaldab teha edusamme 2050. aastaks seatud tulemustele suunatud eesmärkide saavutamisel.

(5)  ÜRO kestliku arengu eesmärkides (eelkõige eesmärkides 14.2, 15.1, 15.2 ja 15.3) osutatakse vajadusele tagada maismaa-ökosüsteemide ja sisemaa mageveeökosüsteemide ning nende teenuste, eelkõige metsade, märgalade, mägede ja kuivade maastike kaitse, taastamine ja kestlik kasutamine.

(6)  ÜRO Peaassamblee kuulutas oma 1. märtsi 2019. aasta resolutsioonis aastateks 2021–2030 välja ÜRO ökosüsteemide taastamise aastakümne, et toetada ja suurendada jõupingutusi ökosüsteemide seisundi halvenemise ärahoidmiseks, peatamiseks ja suundumuse ümberpööramiseks kogu maailmas ning suurendada teadlikkust ökosüsteemi taastamise olulisusest.

(7)  ELi elurikkuse strateegiaga aastani 2030 soovitakse 2030. aastaks tagada, et inimeste, planeedi, kliima ja majanduse hüvanguks on Euroopa elurikkus suunatud taastumisele. Selles on esitatud ELi looduse taastamise põhjalik kava, mis sisaldab mitut põhikohustust, sealhulgas kohustus esitada ettepanek ELi looduse taastamise õiguslikult siduvate eesmärkide kohta, et taastada kahjustatud ökosüsteemid, eelkõige need, mis kõige paremini sobivad süsiniku sidumiseks ja säilitamiseks, ning ära hoida ja vähendada looduskatastroofide mõju.

(8)  Euroopa Parlament väljendas oma 9. juuni 2021. aasta resolutsioonis ELi elurikkuse strateegia kohta aastani 2030 suurt heameelt, et seadusandliku ettepaneku koostamine koos looduse taastamise siduvate eesmärkidega on kohustuslik, samuti leidis parlament, et lisaks üldisele taastamiseesmärgile tuleks kindlaks määrata ka ökosüsteemi-, elupaiga- ja liigikohased taastamiseesmärgid, mis hõlmavad metsi, rohumaid, märg- ja turbaalasid, tolmeldajaid, vaba vooluga jõgesid, rannikualasid ja mereökosüsteeme.

(9)  Nõukogu tunnistas oma 23. oktoobri 2020. aasta järeldustes, et elurikkuse vähenemise ja looduse praeguse seisundi edasise halvenemise ärahoidmine on väga oluline, kuid sellest ei piisa looduse tagasitoomiseks meie ellu. Nõukogu kinnitas veel kord, et looduse taastamisel on vaja seada suuremaid eesmärke, nagu on ette pandud ELi uues looduse taastamise kavas, mis sisaldab meetmeid elurikkuse kaitsmiseks ja taastamiseks väljaspool kaitsealasid. Nõukogu märkis ka seda, et ootab ettepanekut selliste looduse taastamise õiguslikult siduvate, mõjuhinnangul põhinevate eesmärkide leidmiseks.

(10)  ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 on kindlaks määratud kohustus kaitsta õiguslikult vähemalt 30 % liidu maast (sealhulgas siseveed) ja 30 % merest, millest vähemalt kolmandik peaks olema range kaitse all, sealhulgas kõik allesjäänud loodus-ja põlismetsad. Täiendavate kaitsealade määramise kohta liikmesriikide poolt on komisjon koostöös liikmesriikide ja sidusrühmadega 2022. aastal välja töötanud kriteeriumid ja suunised (edaspidi „kriteeriumid ja suunised“), milles tuuakse esile, et ka taastatud alad peaksid aitama saavutada kaitsealade puhul kehtestatud liidu eesmärke, kui need alad pärast taastamise täielikku mõju vastavad või eeldatavasti vastavad kaitsealade kriteeriumidele. Kriteeriumides ja suunistes tuuakse esile ka seda, et kaitsealad võivad aidata suuresti kaasa ELi elurikkuse strateegia 2030 taastamiseesmärkide saavutamisele, luues tingimused taastamispüüdluste eduks. See kehtib eelkõige nende alade kohta, mis võivad looduslikult taastuda, kui kaotatakse mõned inimtegevusest tulenevad survetegurid või piiratakse neid. Mõnel juhul piisab selliste alade (sealhulgas merekeskkonna) range kaitse alla võtmisest, et seal asuvad loodusväärtused taastuksid. Peale selle toonitatakse kriteeriumides ja suunistes, et kõigilt liikmesriikidelt oodatakse, et nad aitavad kaasa ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 seatud liidu eesmärkide täitmisele proportsionaalselt kaitsealadel asuvate loodusväärtustega ja nende potentsiaaliga looduse taastamisel.

(11)  ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 on seatud eesmärk tagada, et kaitsesuundumused või kaitsealuste elupaikade ja liikide seisund ei halvene ning et vähemalt 30 % liikidest ja elupaikadest, mille kaitsestaatus ei ole praegu soodne, kuuluvad 2030. aastaks soodsa kaitsestaatuse kategooriasse või näitavad selget positiivset suundumust sinna kuuluda. Suunistes, mille komisjon nende eesmärkide saavutamise toetamiseks koostöös liikmesriikide ja sidusrühmadega välja töötas, tuuakse esile, et tõenäoliselt on vaja võtta meetmeid enamiku kõnealuste elupaikade ja liikide säilitamiseks ja taastamiseks, et 2030. aastaks praegused negatiivsed suundumused peatada või hoida praegust stabiilset või paranemisele suunduvat seisundit või hoida ära soodsa kaitsestaatusega elupaikade ja liikide vähenemine. Nendes suunistes tuuakse esile ka seda, et taastamispüüdlusi tuleb kavandada, rakendada ja koordineerida eelkõige riigi või piirkondade tasandil ning et nende liikide ja elupaikade valimisel, mille seisundit 2030. aastaks tahetakse parandada ja mida prioriteediks seada, tuleb püüda saavutada koostoime muude liidu ja rahvusvaheliste eesmärkidega, eelkõige keskkonna- või kliimapoliitika eesmärkidega.

(12)  Komisjoni 15. oktoobri 2020. aasta aruandes looduse seisundi kohta Euroopa Liidus märgiti, et liit ei ole veel suutnud peatada selliste kaitsealuste elupaigatüüpide ja liikide vähenemist, mille kaitsmine on liidu jaoks oluline. Vähenemise põhjuseks on eelkõige ekstensiivsest põllumajandusest loobumine, intensiivsemad viljelustavad, veerežiimi muutmine, linnastumine ja saaste ning mittekestlik metsandustegevus ja liikide kasutamine. Peale selle kujutavad invasiivsed võõrliigid ja kliimamuutused endast suurt ja kasvavat ohtu liidu kohalikule loomastikule ja taimestikule.

(13)   Euroopa roheline kokkulepe toob kaasa liidu ja selle liikmesriikide majanduse järkjärgulise ja põhjaliku ümberkujundamise, mis omakorda mõjutab tugevalt liidu välistegevust. On oluline, et liit kasutaks oma kaubanduspoliitikat ja ulatuslikku kaubanduslepingute võrgustikku, et teha partneritega koostööd keskkonna ja elurikkuse kaitse valdkonnas ka kogu maailmas, edendades samal ajal võrdseid võimalusi.

(14)  On asjakohane määrata kindlaks ökosüsteemide taastamise üldeesmärk, et edendada majanduse ja ühiskonna ümberkujundamist, kvaliteetsete töökohtade loomist ja kestlikku majanduskasvu. Hea seisundi korral pakuvad nii elurikkad ökosüsteemid (nagu märgalad, mageveekogud, mets) kui ka agroökosüsteemid ning hõreda taimestikuga, mere-, ranniku- ja linnaökosüsteemid mitmesuguseid olulisi ökosüsteemiteenuseid ning kahjustatud ökosüsteemide hea seisundi taastamisest saadav kasu kõigil maismaa- ja merealadel kaalub selgelt üles taastamiskulud. Need teenused aitavad tuua mitmesugust sotsiaal-majanduslikku kasu, olenevalt majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, piirkondlikest ja kohalikest eripäradest.

(15)  ÜRO statistikakomisjon võttis 2021. aasta märtsis oma 52. istungjärgul vastu integreeritud keskkonnamajandusliku arvepidamise süsteemi ökosüsteemide jaoks (SEEA EA). SEEA EA on lõimitud ja terviklik statistikaraamistik elupaikade ja maastike andmete korrastamiseks, ökosüsteemide ulatuse, seisundi ja teenuste hindamiseks, muutuste jälgimiseks ökosüsteemi varades ning selle teabe seostamiseks majandusliku ja muu inimtegevusega.

(16)  Ökosüsteemide elurikkuse tagamine ja kliimamuutuste vastu võitlemine on omavahel lahutamatult seotud. Kliimakriisiga võitlemisel on olulisel kohal loodus ja looduspõhised lahendused, sealhulgas looduslikud süsinikuvarud ja sidujad. Samal ajal põhjustab kliimakriis juba maismaa- ja mereökosüsteemi muutusi, milleks liit peab valmistuma, sest selle mõjud on järjest tugevamad, sagedasemad ja ulatuslikumad. Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) eriaruandes ülemaailmse 1,5 °C võrra soojenemise mõju kohta juhiti tähelepanu sellele, et mõni mõju võib olla pikaajaline või pöördumatu. Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kuuendas hindamisaruandes on märgitud, et ökosüsteemide taastamine on äärmiselt oluline, sest see aitab võidelda kliimamuutuste vastu ja vähendada ohte toiduga kindlustatusele. Valitsustevaheline bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid käsitlev teaduslik-poliitiline foorum (IPBES) leidis oma 2019. aasta elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste ülemaailmses hindamisaruandes, et kliimamuutused on looduses peamine muutuste põhjus, ning arvas, et kliimamuutuste mõju järgmistel aastakümnetel suureneb, ületades mõnel juhul mõju, mida avaldavad muud ökosüsteemi muutuste tegurid, näiteks muutused maismaa ja mere kasutamises.

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/1119(5) on esitatud siduv eesmärk saavutada liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja pärast seda negatiivsed heitkogused, prioriteediks on seatud vähendada kiiresti ja prognoositavalt heidet ning samal ajal suurendada sidumist looduslikes sidujates. Ökosüsteemide taastamisega saab suuresti kaasa aidata looduslike sidujate säilitamisele, haldamisele ja sidumise soodustamisele ning elurikkuse suurendamisele ning samal ajal võidelda kliimamuutuste vastu. Määrusega (EL) 2021/1119 kohustatakse asjaomaseid liidu institutsioone ja liikmesriike tegema järjepidevaid edusamme, et suurendada kohanemisvõimet, tugevdada vastupanuvõimet ja vähendada vastuvõtlikkust kliimamuutustele. Samuti kohustatakse sellega liikmesriike lõimima kliimamuutustega kohanemise kõikidesse poliitikavaldkondadesse ning edendama ökosüsteemipõhist kohanemist ja looduspõhiseid lahendusi. Looduspõhised lahendused on loodusest inspireeritud ja looduse toetatavad lahendused, mis on kulutõhusad ning samal ajal keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult kasulikud ning aitavad suurendada vastupanuvõimet. Tänu kohalikele oludele kohandatud, ressursitõhusatele ja süsteemsetele meetmetele toovad sellised lahendused linnadesse ning maismaa- ja merealadele rohkem ja mitmekesisemat loodust, samuti looduslikke elemente ja protsesse. Seepärast peavad looduspõhised lahendused suurendama elurikkust ja toetama mitmesuguste ökosüsteemiteenuste osutamist.

(18)  Komisjoni 24. veebruari 2021. aasta teatises „Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise Euroopa kujundamine – ELi uus kliimamuutustega kohanemise strateegia“ on toonitatud vajadust edendada looduspõhiseid lahendusi ja tõdetud, et kulutõhusat kliimamuutustega kohanemist on võimalik saavutada, kaitstes ja taastades märg- ja turbaalasid ning ranniku- ja mereökosüsteeme, arendades linnade haljasalasid ning paigaldades haljaskatuseid ja -seinu ning edendades ja kestlikult majandades metsi ja põllumajandusmaid. Kui elurikkaid ökosüsteeme on rohkem, siis suureneb vastupanuvõime kliimamuutuste suhtes ning katastroofiohu vähendamise ja selle mõju ärahoidmise vormid on tulemuslikumad.

(19)  Liidu kliimapoliitikat vaadatakse läbi, et järgida määruses (EL) 2021/1119 ette nähtud suunda vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet (heide pärast sidumise mahaarvamist) vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2023/839(6) tahetakse eelkõige suurendada maasektori panust 2030. aasta üldise kliimaeesmärgi saavutamisse ning viia maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektori heite ja sidumise arvestuse eesmärgid vastavusse seotud poliitikaalgatustega elurikkuse valdkonnas. Kõnealuses ettepanekus tõstetakse esile vajadust kaitsta ja tõhustada süsinikdioksiidi looduspõhist sidumist, suurendada ökosüsteemide vastupanuvõimet kliimamuutustele, taastada kahjustatud maad ja ökosüsteeme ning märjutada turbaalasid. Peale selle on ettepaneku eesmärk parandada kaitset ja taastamist vajava maa kasvuhoonegaaside heite ja nende sidumise seiret ja aruandlust. Seepärast on oluline, et kõigi maakategooriate, sealhulgas metsade, rohu- ja põllumaade ning märgalade ökosüsteemid oleksid heas seisundis, et nad saaksid süsinikku tulemuslikult siduda ja säilitada.

(20)  Nagu on märgitud komisjoni 23. märtsi 2022. aasta teatises „Toiduga kindlustatuse tagamine ja toidusüsteemide toimekindlamaks muutmine“, on geopoliitilised arengud veelgi rõhutanud vajadust kaitsta toidusüsteemide toimekindlust. Tõendid näitavad, et agroökosüsteemide taastamisel on pikas perspektiivis positiivne mõju toidutootlikkusele ning et looduse taastamine kindlustab liidu pikaajalise kestlikkuse ja vastupanuvõime.

(21)  Euroopa tuleviku konverentsi 2022. aasta mai lõpparuandes kutsuvad kodanikud liitu üles kaitsma ja taastama elurikkust, maastikku ja ookeane, kõrvaldama reostust ning edendama keskkonna, kliimamuutuste, energiakasutuse ja kestlikkusega seotud teadmisi, teadlikkust, õpet ja dialooge.

(22)  Ökosüsteemide taastamine koos jõupingutustega vähendada looduslike liikidega kauplemist ja nende tarbimist aitab samuti ennetada võimalikke tulevasi zoonootilise potentsiaaliga nakkushaigusi ja suurendada neile vastupanu võimet, mis vähendab seega haiguspuhangute ja pandeemiate ohtu, ning aitab toetada liidu ja üleilmseid jõupingutusi kohaldada terviseühtsuse põhimõtet, milles tunnistatakse olemuslikku seost inimeste tervise, loomatervise ning heas seisundis ja vastupanuvõimelise looduse vahel.

(23)  Mullad on maismaa-ökosüsteemide lahutamatu osa. Komisjoni 17. novembri 2021. aasta teatises „ELi mullastrateegia 2030. aastaks. Heas seisundis muld inimeste, toidu, looduse ja kliima hüvanguks“ rõhutatakse vajadust taastada degradeerunud muld ja suurendada mulla elurikkust. Ülemaailmne mehhanism, organ, mis on loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooniga, mis käsitleb kõrbestumise tõkestamist tõsise põua ja/või kõrbestumise all kannatavates riikides, eelkõige Aafrikas(7), ning selle konventsiooni sekretariaat on loonud maa degradeerumise neutraalsuse saavutamise sihtprogrammi, et aidata riikidel saavutada 2030. aastaks maa degradeerumise neutraalsus.

(24)  Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ(8) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ(9) eesmärk on tagada Euroopa kõige väärtuslikumate ja ohustatumate liikide ja elupaikade ning nende ökosüsteemide pikaajaline kaitsmine, säilitamine ja püsimajäämine. Nende kahe direktiivi eesmärkide saavutamise peamine vahend on 1992. aastal loodud Natura 2000, mis on maailma suurim kaitsealade koordineeritud võrgustik. Seda määrust tuleks kohaldada nende liikmesriikide Euroopa territooriumi suhtes, mille suhtes kohaldatakse aluslepinguid, seega kooskõlas direktiividega 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ ning samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/56/EÜ(10).

(25)  Direktiivi 92/43/EMÜ alusel kaitstavate elupaigatüüpide hea seisundi kindlaksmääramiseks ning selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate liikide elupaikade piisava kvaliteedi ja kvantiteedi kindlaksmääramiseks on komisjon töötanud välja raamistiku ja suunised. Selle raamistiku ja nende suuniste alusel saab kehtestada nende elupaigatüüpide ja liikide elupaikade taastamise eesmärgid. Kuid sellisest taastamisest ei piisa, et pöörata elurikkuse vähenemine kasvule ja võimaldada kõigil ökosüsteemidel taastuda. Seepärast tuleks kehtestada konkreetsetel näitajatel põhinevad lisakohustused, et suurendada elurikkust laiemates ökosüsteemides.

(26)  Tuginedes direktiividele 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ ning neis direktiivides kindlaks määratud eesmärkide saavutamise toetamiseks peaksid liikmesriigid kasutusele võtma taastamismeetmed, et tagada kaitsealuste elupaikade ja liikide, sealhulgas loodusliku linnustiku taastumine liidu aladel, muu hulgas ka sellistel aladel, mis ei kuulu Natura 2000 alade alla.

(27)  Direktiivi 92/43/EMÜ eesmärk on säilitada ja taastada liidu tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodne kaitsestaatus. Kuid seal ei ole määratud selle eesmärgi saavutamise tähtaega. Samuti ei ole direktiiviga 2009/147/EÜ määratud kindlaks liidu linnupopulatsioonide taastumise tähtaega.

(28)  ▌Taastamismeetmete kehtestamiseks Natura 2000 aladel ja neist väljaspool tuleks kindlaks määrata tähtajad, et kogu liidus kaitsealuste elupaigatüüpide seisundit järk-järgult parandada ja neid taasluua, kuni on saavutatud soodsat seisundit tähistav võrdluspindala, mis on vajalik liidus kõnealuste elupaigatüüpide soodsa kaitsestaatuse saavutamiseks. Liikmesriigid peaksid taastamismeetmete kehtestamisel asjakohasel juhul seadma esikohale selliste elupaigatüüpide esinemiskohad, mis ei ole heas seisundis ja asuvad Natura 2000 aladel, võttes arvesse nende alade olulist rolli looduskaitses ja asjaolu, et kehtiva liidu õiguse kohaselt on juba ette nähtud kohustus kehtestada tõhusad süsteemid, et tagada taastamismeetmete pikaajaline tulemuslikkus Natura 2000 aladel. Selleks et anda liikmesriikidele vajalik paindlikkus ulatuslike taastamispüüdluste tegemiseks, peaks liikmesriikidele jääma võimalus kehtestada taastamismeetmeid selliste elupaigatüüpidega kaetud aladel, kus elupaigatüübid ei ole heas seisundis ja mis on väljaspool Natura 2000 alasid, kui seda õigustavad konkreetsed kohalikud olud ja tingimused. Peale selle on asjakohane rühmitada elupaigatüübid vastavalt ökosüsteemile, kuhu need kuuluvad, ning kehtestada elupaigatüüpide rühmadele tähtajalised ja mõõdetavad pindalapõhised eesmärgid. See võimaldaks liikmesriikidel rühma piires valida, millised elupaigad kõigepealt taastada.

(29)  Sarnased nõuded tuleks kehtestada direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamisalasse kuuluvate liikide elupaikadele ja direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluva loodusliku linnustiku elupaikadele, pöörates eriti suurt tähelepanu neist mõlema elupaiga omavahelisele ökoloogilisele ühendatusele, et liikide populatsioonid saaksid jõudsalt areneda.

(30)  Elupaigatüüpide taastamise meetmed peavad olema piisavad ning konkreetsetele elupaigatüüpidele sobivad, et jõuda võimalikult kiiresti hea seisundini ja kehtestada soodsat seisundit tähistavad võrdluspindalad, et saavutada nende soodne kaitsestaatus. Oluline on kasutusele võtta sellised taastamismeetmed, mida vajatakse tähtajaliste ja mõõdetavate pindalapõhiste eesmärkide saavutamiseks. Samuti on liigi soodsa kaitsestaatuse saavutamiseks vaja, et liigi elupaikade taastamise meetmed oleksid piisavad ja sobiksid piisava kvaliteedi ja kvantiteedi võimalikult kiireks saavutamiseks.

(31)   Käesoleva määruse kohaselt kehtestatud taastamismeetmed teatavate I lisas loetletud elupaigatüüpide, näiteks rohumaade, nõmmede või märgalade elupaigatüüpide taastamiseks või säilitamiseks võivad teatavatel juhtudel nõuda metsa eemaldamist, et taastada kaitsel põhinev majandamine, mis võib hõlmata selliseid tegevusi nagu niitmine või karjatamine. Looduse taastamine ja raadamise peatamine on nii olulised kui ka vastastikku tugevdavad keskkonnaeesmärgid. Nagu on märgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/1115(11) põhjenduses 36, töötab komisjon välja suunised, et selgitada kõnealuses määruses sätestatud mõiste „põllumajanduslik kasutamine“ tõlgendamist, eelkõige seoses metsa muutmisega maaks, mille eesmärk ei ole põllumajanduslik kasutamine.

(32)  Oluline on tagada, et käesoleva määruse alusel kehtestatavad taastamismeetmed parandaksid ökosüsteemide seisundit konkreetselt ja mõõdetavalt nii üksikute taastamist vajavate alade tasandil kui ka riigi ja liidu tasandil.

(33)  Selleks et tagada taastamismeetmete tõhusus ja tulemuste mõõdetavus aja jooksul, on elupaikade taasloomisel ja nende sidususe parandamisel oluline, et kuni hea seisundi saavutamiseni pidevalt paraneks nende alade seisund, kus rakendatakse taastamismeetmeid direktiivi 92/43/EMÜ I lisa kohaldamisalasse kuuluvate elupaikade hea seisundi saavutamiseks.

(34)  Samuti on oluline, et pidevalt paraneks nende alade seisund, kus rakendatakse taastamismeetmeid, et parandada direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamisalasse kuuluvate liikide elupaikade ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluva loodusliku linnustiku elupaikade kvaliteeti ja kvantiteeti – pidev paranemine aitab kaasa nende liikide elupaikade piisava kvantiteedi ja kvaliteedi saavutamisele.

(35)  Oluline on tagada, et direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamisalasse kuuluvaid heas seisundis elupaigatüüpide esinemiskohtasid suurendatakse järkjärgult liikmesriikide kogu Euroopa territooriumil ja kogu liidu territooriumil, kuni on saavutatud iga elupaigatüübi soodsat seisundit tähistav võrdluspindala ja liikmesriikides on vähemalt 90 % nendest aladest heas seisundis, mis on vajalik liidus kõnealuste elupaigatüüpide soodsa kaitsestaatuse saavutamiseks. Igakülgselt põhjendatud juhtudel ja selliste elupaigatüüpide puhul, mis on liidus väga tavalised ja laialt levinud ning mis hõlmavad rohkem kui 3 % asjaomase liikmesriigi Euroopa territooriumist, peaks liikmesriikidel olema lubatud kohaldada käesoleva määruse I lisas loetletud üksikute heas seisundis elupaigatüüpide puhul madalamat protsendimäära kui 90 %, kui see ei takista direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti e kohaselt kindlaks määratud elupaigatüüpide soodsa kaitsestaatuse saavutamist või säilitamist riiklikul biogeograafilisel tasandil. Kui liikmesriik seda erandit kohaldab, peaks ta seda oma riiklikus taastamiskavas põhjendama.

(36)  Oluline on tagada, et direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamisalasse kuuluvate liikide elupaikade ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluva loodusliku linnustiku elupaikade kvaliteeti ja kvantiteeti suurendatakse järk-järgult liikmesriikide kogu Euroopa territooriumil ja kogu liidu territooriumil, kuni nendest piisab nende liikide pikaajalise püsimajäämise tagamiseks.

(37)  On oluline, et liikmesriigid kehtestaksid meetmed, mille eesmärk on tagada, et käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate elupaigatüüpide esinemiskohtade, mille suhtes kohaldatakse taastamismeetmeid, seisund paraneks pidevalt kuni hea seisundi saavutamiseni, ning et liikmesriigid kehtestaksid meetmed, mille eesmärk on tagada, et pärast hea seisundi saavutamist nende elupaigatüüpide olek märkimisväärselt ei halveneks, et mitte seada ohtu hea seisundi pikaajalist säilimist või saavutamist. Nende tulemuste mitte saavutamine ei tähenda, et kohustust kehtestada nende tulemuste saavutamiseks sobivad meetmed ei täideta. Samuti on oluline, et liikmesriigid püüaksid teha jõupingutusi, et hoida ära selliste alade seisundi olulist halvenemist, mis on hõlmatud selliste elupaigatüüpidega, mis kas juba on heas seisundis või ei ole heas seisundis, kuid mille suhtes veel ei kohaldata taastamismeetmeid. Sellised meetmed on olulised, et vältida taastamisvajaduste suurenemist tulevikus, ning need peaksid keskenduma liikmesriikide poolt oma riiklikes taastamiskavades kindlaks määratud elupaigatüüpide esinemiskohtadele, mis tuleb taastamiseesmärkide saavutamiseks taastada.

On asjakohane võtta arvesse vääramatu jõu esinemise võimalust, näiteks looduskatastroofe, mis võivad kaasa tuua kõnealuste elupaigatüüpidega hõlmatud alade seisundi halvenemise, samuti elupaikade vältimatuid muutusi, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest. Väljaspool Natura 2000 alasid on asjakohane arvesse võtta ka sellise kava või projekti tulemusi, mis pakuvad ülekaalukat avalikku huvi ja mille jaoks ei ole vähem kahjulikke alternatiivseid lahendusi. Taastamismeetmete võtmist vajavate alade puhul tuleks see kindlaks määrata iga juhtumi puhul eraldi. Natura 2000 alade puhul antakse kavadele ja projektidele luba vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 4. On asjakohane tagada, et alternatiivide puudumisel jääks liikmesriikidele võimalus kohaldada olukorra halvenemise vältimise nõuet oma territooriumi iga biogeograafilise piirkonna tasandil iga elupaigatüübi ja liigi elupaiga kohta. Selline võimalus peaks olema lubatud teatavatel tingimustel, sealhulgas tingimusel, et iga olulise halvenemise ilmnemise korral võetakse hüvitusmeetmeid. Kui taastamismeetme tulemusel muudetakse ala ühest käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvast elupaigatüübist teiseks käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvaks elupaigatüübiks, ei tuleks selle ala seisundit pidada halvenenuks.

(38)   Käesolevas määruses sätestatud erandite tegemiseks seisundi pideva parandamise ja halvenemise ärahoidmise kohustusest väljaspool Natura 2000 alasid, peaksid liikmesriigid eeldama, et taastuvatest energiaallikatest energiat tootvad jaamad, nende võrguühendused, sellega seotud võrk ise ja salvestusvahendid pakuvad ülekaalukat avalikku huvi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada selle eelduse kohaldamist igakülgselt põhjendatud ja konkreetsetel asjaoludel piirata, näiteks riigikaitsega seotud põhjustel. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik vabastada sellised taastuvenergia projektid nõudest, et kõnealuste erandite kohaldamiseks ei ole kättesaadavad vähem kahjulikud alternatiivsed lahendused, tingimusel et nende projektide puhul on tehtud keskkonnamõju strateegiline hindamine või keskkonnamõju hindamine. Selliste jaamade käsitamine ülekaaluka avaliku huvina ja asjakohasel juhul vähem kahjulike alternatiivsete lahenduste hindamise nõude piiramine võimaldaks selliste projektide lihtsustatud hindamist seoses käesoleva määruse kohaste eranditega ülekaaluka avaliku huvi hindamisel.

(39)   Kõige tähtsamaks tuleks pidada tegevusi, mille ainus eesmärk on kaitse või riigi julgeolek. Seetõttu võivad liikmesriigid taastamismeetmete kehtestamisel teha sellisel eesmärgil kasutatavatele aladele erandi, kui neid meetmeid peetakse kokkusobimatuks kõnealuste alade jätkuva sõjalise kasutamisega. Käesoleva määruse nende sätete kohaldamisel, mis käsitlevad erandeid seisundi pideva parandamise ja halvenemise ärahoidmise kohustusest väljaspool Natura 2000 alasid, peaks liikmesriikidel olema lubatud lisaks eeldada, et sellist tegevust käsitlevad kavad ja projektid pakuvad ülekaalukat avalikku huvi. Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik vabastada sellised kavad ja projektid nõudest, et puuduvad vähem kahjulikud alternatiivsed lahendused. Kui seda erandit kohaldatakse, peaks liikmesriik siiski kehtestama meetmed, niivõrd kui see on mõistlik ja teostatav, et leevendada nende kavade ja projektide mõju elupaigatüüpidele.

(40)  ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 on toodud esile vajadus võtta jõulisemaid meetmeid kahjustatud mereökosüsteemide, sealhulgas süsinikurikaste ökosüsteemide ning kalade oluliste kudemis- ja kasvualade taastamiseks. Strateegias nähakse samuti ette, et komisjon esitab kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmise kohta uue tegevuskava ettepaneku.

(41)  Direktiivi 92/43/EMÜ I lisas loetletud mereelupaigatüübid on määratletud laialt ja hõlmavad paljusid ökoloogiliselt erinevaid alatüüpe, millel on erinev taastumispotentsiaal, mistõttu on liikmesriikidel nende elupaigatüüpide tasandil raske kehtestada sobivaid taastamismeetmeid. Kõnealuse direktiivi II lisas loetletud mereelupaikade tüüpe tuleks seetõttu veelgi täpsustada, kasutades Euroopa Liidu loodusteabe süsteemi (EUNIS) mereelupaikade klassifikatsiooni asjakohaseid tasemeid. Iga sellise elupaigatüübi soodsa kaitsestaatuse saavutamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama soodsat seisundit tähistavad võrdluspindalad, kui neid võrdluspindalasid ei ole muudes liidu õigusaktides juba käsitletud. Merepõhja pehmete setete elupaigatüüpide rühm, mis vastab direktiivis 2008/56/EÜ määratletud teatavatele merepõhja elupaiga põhitüüpidele, mis levib laialt mitmete liikmesriikide merealadel. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema lubatud piirata järk-järgult kehtestatavaid taastamismeetmeid väiksemale osale nende elupaigatüüpide esinemiskohast, mis ei ole heas seisundis, tingimusel et see ei takista direktiivi 2008/56/EÜ kohaselt kindlaks määratud hea keskkonnaseisundi saavutamist või säilimist, võttes eelkõige arvesse kõnealuse direktiivi artikli 9 lõike 3 kohaselt kehtestatud hea keskkonnaseisundi piiritlemise läviväärtusi tunnustele, millele osutatakse kõnealuse direktiivi I lisa punktides 1 ja 6, nende elupaigatüüpide kao ulatuse, nende elupaigatüüpide seisundile avalduva kahjuliku mõju ja sellise kahjuliku mõju maksimaalse lubatud ulatuse kohta.

(42)  Kui ranniku- ja mereelupaikade kaitsmiseks on vaja reguleerida püügitegevust või vesiviljelust, siis kohaldatakse ühist kalanduspoliitikat (ÜKP). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1380/2013(12) on ÜKP eesmärgina ette nähtud rakendada kalavarude majandamisel eelkõige ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, et viia püügitegevuse negatiivne mõju mereökosüsteemile miinimumini. Samuti on selles määruses osutatud, et ÜKPga püütakse tagada, et vesiviljeluses ja püügitegevuses välditakse merekeskkonna seisundi halvenemist.

(43)  Elurikka ja vastupanuvõimelise looduse pideva, pikaajalise ja kestliku taastumise eesmärgi saavutamiseks peaksid liikmesriigid täielikult ära kasutama ÜKP pakutavaid võimalusi. Liidu ainupädevuse raames on liikmesriikidel mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas võimalik kasutusele võtta mittediskrimineerivaid meetmeid kalavarude kaitsmiseks ja majandamiseks ning mereökosüsteemide kaitsestaatuse säilitamiseks või parandamiseks 12 meremiili piires. Lisaks on otsese majandamishuviga liikmesriikidel, nagu on määratletud määruses (EL) nr 1380/2013, võimalik kokku leppida ühiste soovituste esitamises selliste kaitsemeetmete kohta, mida on vaja liidu keskkonnaõigusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kui liikmesriik lisab oma riiklikku taastamiskavasse kaitsemeetmed, mis on vajalikud käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks, ja need kaitsemeetmed nõuavad ühiste soovituste esitamist, peaks asjaomane liikmesriik konsulteerima teistega ja esitama need ühised soovitused tähtaja jooksul, mis võimaldab need õigeaegselt vastu võtta enne vastavaid tähtaegu, et edendada mereökosüsteemide kaitse eri poliitikavaldkondade sidusust. Neid meetmeid hinnatakse ja need võetakse kasutusele vastavalt ÜKP raames kehtestatud nõuetele ja menetlustele.

(44)  Direktiiviga 2008/56/EÜ kohustatakse liikmesriike tegema koostööd kahepoolselt ning piirkonna ja allpiirkonna koostöömehhanismide raames, sealhulgas piirkondlike merekonventsioonide, nimelt Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooni,(13) Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni,(14) Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsiooni(15) ning 21. aprillil 1992 Bukarestis allkirjastatud Musta mere kaitse konventsiooni raames, ning kalandusmeetmete puhul ÜKPst lähtudes moodustatud piirkondlike rühmade raames.

(45)  Oluline on kehtestada taastamismeetmed ka selliste mereliikide elupaikade jaoks nagu haid ja raid, mis kuuluvad näiteks 23. juunil 1979 Bonnis allkirjastatud metsloomade rändliikide kaitse konventsiooni kohaldamisalasse või Euroopa piirkondlike merekonventsioonide ohustatud ja väljasuremisohus liikide loetelude kohaldamisalasse, sest neil on ökosüsteemis oluline funktsioon, kuid nad ei kuulu direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamisalasse.

(46)  Selleks et toetada maismaa-, magevee-, ranniku- ja mereelupaikade taastamist ja nende seisundi halvenemise ärahoidmist, on liikmesriikidel võimalus määrata täiendavad alad „kaitsealadeks“ või „rangelt kaitstud aladeks“, rakendada muid tulemuslikke pindalapõhiseid kaitsemeetmeid ning edendada eramaa kaitse meetmeid.

(47)  Linnaökosüsteemid moodustavad ligikaudu 22 % liidu maismaapinnast ja sellel alal elab enamik liidu kodanikest. Linna rohealad hõlmavad muu hulgas linna metsatukki, parke ja aedu, linnafarme, puiesteid, linna niite ja hekke. Nagu teisedki käesolevas määruses käsitletavad ökosüsteemid, on linnade ökosüsteemid elurikkuse seisukohast olulised elupaigad, eelkõige taimede, lindude ja putukate, sealhulgas tolmeldajate jaoks. Samuti tagavad need mitmeid teisi väga olulisi ökosüsteemiteenuseid, sealhulgas selliseid, mis on seotud looduskatastroofide riski vähendamise ja kontrolli (näiteks üleujutuste, soojussaarte korral), jahutamise, vaba aja veetmise võimaluste, vee ja õhu filtreerimise ning kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemisega. Linna rohealade suurendamine on oluline parameeter, et mõõta seda, kuidas suureneb linnade ökosüsteemide suutlikkus neid olulisi teenuseid osutada. Taimkatte suurendamine konkreetses linnapiirkonnas aeglustab vee äravoolu, vähendades nii jõgede sademevee ülevoolust tulenevat reostuse ohtu, ja aitab hoida suvist temperatuuri madalal, suurendades vastupanuvõimet kliimamuutustele, ning annab loodusele arenguks lisaruumi. Linna rohealade suurendamine parandab paljudel juhtudel linna ökosüsteemi tervist. Heas seisundis linna ökosüsteemid on omakorda hädavajalikud, et toetada teiste oluliste Euroopa ökosüsteemide tervist – näiteks ühendada ümbritseva maapiirkonna looduslikke alasid, parandada jõgede tervist linnast eemal, luua linnu- ja tolmeldajaliikidele turvapaigad ja pesitsemisalad, mis on seotud põllumajanduslike ja metsaelupaikadega, ning pakkuda olulisi elupaiku rändlindudele.

(48)  Jõuliselt tuleb tugevdada meetmeid, millega tagatakse, et linnade kaetus rohealadega, eriti puudega, ei ole enam vähenemise ohus. Tagamaks, et linnade rohealad võimaldaksid ka edaspidi vajalikke ökosüsteemiteenuseid, tuleks nende kadu peatada, need taastada ja neid suurendada, muu hulgas rohelise taristu ja looduspõhiste lahenduste, näiteks haljaskatuste ja -seinte lõimimisega hoonete kavandamisse. Selline lõimimine võib aidata kaasa mitte ainult linnade rohealade, vaid ka – kui puud on hõlmatud – linnapuude võrastiku liituse säilitamisele ja suurendamisele.

(49)   Teaduslikud tõendid näitavad, et kunstlik valgus avaldab elurikkusele negatiivset mõju. Kunstlik valgus võib mõjutada ka inimeste tervist. Käesoleva määruse kohaste riiklike taastamiskavade koostamisel peaks liikmesriikidel olema võimalik kaaluda valgusreostuse takistamist, vähendamist või heastamist kõigis ökosüsteemides.

(50)  ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 nõutakse suuremate jõupingutuste tegemist mageveeökosüsteemide ja jõgede looduslike funktsioonide taastamiseks. Mageveeökosüsteemide taastamine peaks hõlmama jõupingutusi jõgede ning nende kaldavööndite ja lammide loodusliku ▌ sidususe taastamiseks, sealhulgas kõrvaldades kunstlikke tõkkeid, et toetada soodsa kaitsestaatuse saavutamist jõgedele, järvedele ja lammielupaikadele ning neis elupaikades elavatele liikidele, mis on kaitstud direktiividega 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ, ning täites ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 seatud üht peamist eesmärki, nimelt taastada vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool, seda võrreldes 2020. aastaga, mil ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 vastu võeti. Tõkete kõrvaldamisel peaksid liikmesriigid eelkõige võtma ette iganenud tõkked, mis ei ole enam vajalikud taastuvenergia tootmiseks, siseveelaevasõiduks, veevarustuseks ega muuks otstarbeks.

(51)  Liidus on tolmeldajate arvukus viimastel aastakümnetel märgatavalt vähenenud, kusjuures iga kolmas mesilase- ja liblikaliik väheneb ning iga kümnes selline liik on väljasuremisohus. Tolmeldajad on maismaaökosüsteemide toimimiseks, inimeste heaoluks ja toiduga kindlustatuseks väga olulised, sest nad tolmeldavad looduslikke ja kultuurtaimi. Komisjoni talituste ja Euroopa Keskkonnaameti (EEA) ühiselt algatatud looduskapitali arvestamise integreeritud süsteemi (INCA) projekti tulemustel põhinev 2021. aasta aruanne näitab, et peaaegu 5 000 000 000 eurot liidu iga-aastasest põllumajandustoodangust on otseselt seotud putuktolmeldajatega.

(52)  Vastuseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu üleskutsetele tegeleda tolmeldajate arvukuse vähenemisega käivitas komisjon oma 1. juuni 2018. aasta teatisega tolmeldajaid käsitleva ELi algatuse. Algatuse rakendamist käsitleva 27. mai 2021. aasta eduaruande kohaselt on tolmeldajate arvukuse vähenemise põhjuste, sealhulgas pestitsiidide kasutamise probleemiga tegelemisel endiselt märkimisväärseid probleeme. Mõlemad, nii Euroopa Parlament oma 9. juuni resolutsioonis kui ka nõukogu oma 17. detsembri 2020. aasta järeldustes, mis käsitlevad Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 15/2020, kutsusid üles võtma jõulisemaid meetmeid tolmeldajate arvukuse vähenemise vastu võitlemiseks ja kehtestama kogu liitu hõlmava tolmeldajate seire raamistiku ning selged eesmärgid ja näitajad kohustuse kohta pöörata tolmeldajate arvukuse vähenemine kasvule. Oma 2020. aastal välja antud eriaruandes soovitas Euroopa Kontrollikoda komisjonil luua tolmeldajaid ähvardavate riskidega tegelemiseks asjakohased juhtimis- ja järelevalvemehhanismid. Komisjon esitas oma 24. jaanuari 2023. aasta teatises tolmeldajaid käsitleva läbivaadatud ELi algatuse „Tolmeldajaid käsitleva ELi algatuse läbivaatamine. Uus tolmeldajaid käsitlev kokkulepe“, milles sätestatakse meetmed, mida liit ja selle liikmesriigid peavad võtma, et pöörata tolmeldajate arvukuse vähenemine 2030. aastaks kasvule.

(53)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekuga taimekaitsevahendite säästva kasutamise kohta tahetakse reguleerida üht tolmeldajate arvukuse vähenemise põhjustajat, keelates pestitsiidide kasutamise ökoloogiliselt tundlikel aladel, millest paljud on käesoleva määrusega hõlmatud, näiteks aladel, kus säilitatakse tolmeldajate liike, keda Euroopa punases raamatus loetakse väljasuremisohuks olevaks.

(54)  Ohutu, kestliku, täisväärtusliku ja taskukohase toidu pakkumiseks on vaja kestlikke, vastupanuvõimelisi ja elurikkaid agroökosüsteeme. Elurikkad agroökosüsteemid suurendavad ka põllumajanduse vastupanuvõimet kliimamuutuste ja keskkonnariskide suhtes ning tagavad samal ajal toiduohutuse ja toiduga kindlustatuse ja aitavad luua maapiirkondades uusi töökohti, eelkõige selliseid, mis on seotud mahepõllumajanduse ning maaturismi ja vaba aja veetmisega. Seetõttu peab liit parandama oma põllumajandusmaa elurikkust mitmesuguste olemasolevate tavade abil, mis on kasulikud elurikkuse suurendamise jaoks või sellega kokku sobivad, sealhulgas ekstensiivse põllumajanduse kasutamine. Ekstensiivne põllumajandus on eluliselt tähtis paljude liikide ja elupaikade säilimiseks elurikastel aladel. Paljud ekstensiivsed põllumajandustavad toovad elurikkuse, ökosüsteemiteenuste ja maastikuelementide kaitse seisukohast mitmekülgset ja märkimisväärset kasu, näiteks täppis- ja mahepõllumajandus, agroökoloogia, agrometsandus ja vähese intensiivsusega püsirohumaad. Selliste tavade eesmärk ei ole põllumajandusmaa kasutamise peatamine, vaid pigem seda liiki kasutuse kohandamine nii, et see tooks kasu põllumajanduslike ökosüsteemide pikaajalisele toimimisele ja tootlikkusele. Taastamises pikaajalise kasu saavutamiseks on olulised omanikele, põllumajandustootjatele ja teistele maahaldajatele mõeldud rahaliselt atraktiivsed rahastamiskavad, et nad selliseid tavasid vabatahtlikult kasutaksid.

(55)  Tuleb kehtestada taastamismeetmed, et suurendada agroökosüsteemide elurikkust kogu liidus, sealhulgas aladel, kus puuduvad direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamisalasse kuuluvad elupaigatüübid. Kuna puudub ühine meetod agroökosüsteemide seisundi hindamiseks, mis võimaldaks kehtestada konkreetsed agroökosüsteemide taastamise eesmärgid, on asjakohane kehtestada üldine kohustus parandada agroökosüsteemide elurikkust ja mõõta selle kohustuse täitmist, võttes aluseks valitud näitajad, nagu rohumaaliblikate indeks, orgaanilise süsiniku varu mineraalsetes põllumuldades või suure mitmekesisusega maastikuelementidega põllumajandusmaa osakaal.

(56)  Kuna põllumajandusmaastike linnud on agroökosüsteemide seisundi üldtuntud ja laialdaselt tunnustatud põhinäitajad, on asjakohane seada eesmärgid nende taastumiseks. Selliste eesmärkide saavutamise kohustus peaks kehtima liikmesriikide, mitte üksikute põllumajandustootjate suhtes. Liikmesriigid peaksid saavutama need eesmärgid, kehtestades tulemuslikud põllumajandusmaa taastamise meetmed ning tehes koostööd põllumajandustootjate ja muude sidusrühmadega ja toetades neid meetmete kavandamisel ja rakendamisel kohapeal.

(57)  Põllumajandusmaa mitmekesised maastikuelemendid, sealhulgas puhverribad, külvikorraga või külvikorraväline kesa, hekid, üksikud puud või puuderühmad, puude read, põlluservad, rohelaigud, kraavid, ojad, väikesed märgalad, terrassid, kivikalmed ja -aiad, väikesed tiigid ja kultuurilised elemendid, moodustavad koha looduslikele taimedele ja loomadele, sealhulgas tolmeldajatele, hoiavad ära mulla erosiooni ja vähenemise, filtreerivad õhku ja vett ning toetavad kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist ja tolmeldamisest sõltuvate põllumajanduskultuuride tootlikkust. Tootlikke omadusi võib teatavatel tingimustel samuti käsitada suure mitmekesisusega maastikuelementidena.

(58)  Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eesmärk on toetada ja tugevdada keskkonnakaitset, sealhulgas elurikkust. Poliitika konkreetsete eesmärkide hulka kuulub panustamine elurikkuse vähenemise peatamisse ja selle suundumuse ümberpööramisse, ökosüsteemiteenuste parandamine ning elupaikade ja maastike säilitamine. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/2115(16) kehtestatud uues ÜPP tingimuste standardis nr 8 „Maa hea põllumajandus- ja keskkonnaseisund“ (HPK 8) nõutakse, et pindalatoetuste saajatel peab vähemalt 4 % põllumaast põllumajandusettevõtte tasandil olema tootmisega mitteseotud maa-alade või objektide, näiteks kesa all, ning nad peavad säilitama olemasolevad maastikule iseloomulikud vormid. Kõnealuse hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundi standardi nr 8 järgimisega seotud 4 % osakaalu võib vähendada 3 %‑ni, kui teatavad eeltingimused on täidetud. See kohustus aitab liikmesriikidel saavutada põllumajandusmaa mitmekesiste maastikuelementide osas positiivset suundumust. Peale selle on liikmesriikidel ÜPP raames võimalus koostada põllumajandustootjate põllumajandustavade jaoks põllumajandusmaal ökokavad, mis võivad hõlmata maastikuelementide või tootmisega mitteseotud alade säilitamist ja loomist. Liikmesriigid võivad oma ÜPP strateegiakavadesse lisada ka põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustusi, sealhulgas maastikuelementide paremat majandamist, mis läheb kaugemale HPK standardist nr 8 ja/või ökokavadest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/783(17) loodud programmi LIFE looduse ja bioloogilise mitmekesisuse allprogrammi projektid aitavad samuti suunata Euroopa elurikkust põllumajandusmaal 2030. aastaks taastumisele, toetades direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ ning ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 rakendamist.

(59)  Põllumajanduses (st rohu- ja põllumaadena) kasutatava, riiklikke kasvuhoonegaaside inventuure käsitlevates IPCC 2006. aasta suunistes määratletud turvasmulla ehk kuivendatud turbaalade taastamine ja märjutamine aitab saavutada olulist elurikkusega kaasnevat kasu, vähendada oluliselt kasvuhoonegaaside heidet ja saada muud keskkonnaalast kasu ning aitab samal ajal muuta põllumajandusmaastikku mitmekesisemaks. Liikmesriigid saavad valida mitmesuguseid põllumajanduses kasutatavate kuivendatud turbaalade taastamise meetmeid, nagu põllumaa muutmine püsirohumaaks, ekstensiivistamismeetmed, millega koos vähendatakse kuivendamist, aga ka täielik märjutamine koos märgalaviljeluse võimalusega või turvast moodustava taimestiku rajamine. Kõige suurem kliimaalane kasu tuleneb põllumaa taastamisest ja märjutamisest, millele järgneb intensiivselt kasutatavate rohumaade taastamine. Et võimaldada põllumajanduses kasutatavate kuivendatud turbaalade taastamise eesmärki paindlikult rakendada, peaksid liikmesriigid saama põllumajanduses kasutatavate kuivendatud turbaalade eesmärkide täitmisel arvesse võtta kuivendatud turbaalade taastamist ja märjutamist turbakaevandamisaladel ning teataval määral ka kuivendatud turbaalade taastamist ja märjutamist muul otstarbel kasutataval (nt metsa all oleval) maa-alal. Kui see on igakülgselt põhjendatud ja kui põllumajanduslikul otstarbel kasutatavate kuivendatud turbaalade märjutamist ei ole võimalik rakendada märkimisväärse negatiivse mõju tõttu hoonetele, taristule, kliimamuutustega kohanemisele või muudele avalikele huvidele ning kui turbaalade märjutamine ei ole teostatav muu maakasutuse alusel, peaks liikmesriikidel olema võimalik vähendada turbaalade märjutamise määra.

(60)  Et elurikkuse eeliseid täielikult ära kasutada, peaks kuivendatud turbaalade taastamine ja märjutamine ulatuma kaugemale direktiivi 92/43/EMÜ I lisas loetletud märgalade elupaigatüüpidest, mis tuleb taastada ja taasluua. Andmeid turvasmulla ulatuse ning selle kasvuhoonegaaside heite ja nende sidumise kohta seiratakse ja need tehakse kättesaadavaks LULUCFi sektori aruandluse kaudu riiklikes kasvuhoonegaaside inventuurides, mille liikmesriigid esitavad ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel. Taastatud ja märjutatud turbaalade tootlikku kasutamist saab jätkata alternatiivsetel viisidel. Näiteks märgalaviljelus ehk sootaimede kasvatamine soostunud turbaaladel võib hõlmata mitut liiki pilliroo, teatavat liiki puidu, mustika ja jõhvika ning turbasambla kasvatamist ning vesipühvlite karjatamist. Sellised tavad peaksid tuginema kestliku majandamise põhimõtetele ja olema suunatud elurikkuse suurendamisele, et neil oleks nii rahaliselt kui ka ökoloogiliselt suur väärtus. Märgalaviljelus võib olla kasulik ka mitmele liidus ohustatud liigile ning võib samuti hõlbustada märgalade ja nendega seotud liikide populatsioonide sidusust liidus. Kuivendatud turbaalade taastamise ja märjutamise meetmeid ning võimaliku saamata jäänud tulu kompenseerimist saab rahastada mitmesugustest allikatest, sealhulgas liidu eelarvest ja liidu rahastamisprogrammide alusel tehtavatest kulutustest.

(61)  Komisjoni 16. juuli 2021. aasta teatises esitatud uues ELi metsastrateegias aastani 2030 rõhutati vajadust taastada metsade elurikkus. Metsad ja muu metsamaa katavad rohkem kui 43,5 % liidu maismaast. Elurikkad metsaökosüsteemid on kliimamuutuste suhtes haavatavad, kuid need on ka looduslikud liitlased kliimamuutuste ja kliimaga seotud riskidega kohanemisel ja nende vastu võitlemisel, sealhulgas tänu oma süsinikuvarule ja süsiniku sidumise funktsioonile, ning tagavad paljud muud elutähtsad ökosüsteemiteenused ja hüved, nagu puit, toit ja mittepuidulised metsasaadused, kliima reguleerimine, mulla stabiliseerimine ja erosiooni takistamine ning õhu ja vee puhastamine.

(62)  Tuleb kehtestada taastamismeetmed, et suurendada metsaökosüsteemide elurikkust kogu liidus, sealhulgas aladel, kus puuduvad direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamisalasse kuuluvad elupaigatüübid. Kuna metsaökosüsteemide seisundi hindamiseks puudub ühine meetod, mis võimaldaks kehtestada konkreetsed metsaökosüsteemide taastamise eesmärgid, on asjakohane kehtestada üldine kohustus parandada metsaökosüsteemide elurikkust ja mõõta selle kohustuse täitmist, võttes aluseks levinud metsalinnustiku indeksi ja muud valitud näitajad, näiteks seisev surnud puit, lamapuit, ebaühtlase vanuselise struktuuriga metsade osakaal, metsade sidusus, süsinikuvaru, pärismaiste puuliikidega metsade osakaal ja puuliikide mitmekesisus.

(63)   Metsaökosüsteemide elurikkuse suurendamiseks vajalike taastamismeetmete kavandamisel ja kehtestamisel ning metsade elurikkuse näitajate jaoks rahuldavate tasemete kehtestamisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse metsatulekahjude riske, lähtudes kohalikest oludest. Liikmesriigid peaksid selliste riskide vähendamiseks kasutama parimaid tavasid, eelkõige neid, mida on kirjeldatud komisjoni 2021. aastal avaldatud suunistes maismaal toimuvate metsa- ja maastikupõlengute ennetamise kohta.

(64)   ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 on võetud kohustus istutada 2030. aastaks vähemalt kolm miljardit puud, järgides täielikult ökoloogilisi põhimõtteid. Komisjoni 16. juuli 2021. aasta teatises esitatud uus ELi metsastrateegia aastani 2030 sisaldab tegevuskava kõnealuse lubaduse täitmiseks, lähtudes üldpõhimõttest istutada ja kasvatada sobivaid puid sobivas kohas ja sobival otstarbel. Veebipõhine puuloendur on kättesaadav vahend kohustustega seotud panuste ja edusammude registreerimiseks ning liikmesriigid peaksid istutatud puud selles vahendis dokumenteerima. Nagu on sätestatud ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 ja ELi uues metsastrateegias aastani 2030, avaldas komisjon 17. märtsil 2023 suunised elurikkust soodustava metsastamise, taasmetsastamise ja puude istutamise kohta. Nende suunistega, milles esitatakse arvesse võetavate ökoloogiliste põhimõtete raamistik, püütakse aidata kaasa kohustuste täitmisele ja toetada selle kaudu käesoleva määruse rakendamist.

(65)  Direktiivide 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ alusel kaitstud elupaikade ja liikide, tolmeldajate ning magevee-, linna-, põllumajandus- ja metsaökosüsteemide taastamise eesmärgid ja kohustused peaksid üksteist täiendama ja toimima koostoimes, et saavutada üldeesmärk taastada ökosüsteemid liikmesriikide maismaa- ja merealadel. Ühe konkreetse eesmärgi täitmiseks vajalikud taastamismeetmed aitavad paljudel juhtudel täita ka muid eesmärke või kohustusi. Seepärast peaksid liikmesriigid kavandama taastamismeetmeid strateegiliselt, et need aitaksid võimalikult tulemuslikult kaasa looduse taastumisele kogu liidus. Taastamismeetmeid tuleks kavandada ka nii, et need aitaksid leevendada kliimamuutusi ja nendega kohaneda ning ära hoida ja ohjata looduskatastroofide mõju, samuti maa degradeerumist. Nende eesmärk peaks olema optimeerida ökosüsteemide ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid funktsioone, sealhulgas nende tootlikkuse potentsiaali, võttes arvesse nende panust asjaomaste piirkondade ja kogukondade kestlikku arengusse. Soovimatute tagajärgede vältimiseks peaksid liikmesriigid arvesse võtma ka taastamismeetmete rakendamise prognoositavat sotsiaal-majanduslikku mõju ja hinnangulist kasu. Oluline on, et liikmesriigid koostaksid oma üksikasjalikud riiklikud taastamiskavad parimate kättesaadavate teaduslike tõendite põhjal. Dokumenteeritud andmed ajaloolise leviku ja pindala ning kliimamuutustest tulenevate keskkonnatingimuste prognoositavate muutuste kohta peaksid andma teavet elupaigatüüpide soodsat seisundit tähistavate võrdluspindalade kindlaksmääramiseks. Lisaks on oluline, et üldsusele antaks varajased ja tõhusad võimalused nende kavade väljatöötamises osaleda. Liikmesriigid peaksid võtma arvesse oma territooriumil valitsevaid eritingimusi ja -vajadusi, et kavades saaks reageerida asjakohastele surveteguritele, ohtudele ja elurikkuse vähenemise põhjustajatele, ning nad peaksid tegema koostööd piiriülese taastamise ja sidususe tagamiseks.

(66)  Selleks et tagada koostoime looduse kaitsmiseks, säilitamiseks ja taastamiseks liidus võetud ja võetavate meetmete vahel, peaksid liikmesriigid oma riiklike taastamiskavade koostamisel võtma arvesse järgmist: Natura 2000 alade jaoks kehtestatud kaitsemeetmed ning tähtsuse järjekorda pandud tegevusraamistikud, mis on koostatud kooskõlas direktiividega 92/43/EMÜ ja 2009/147/EÜ; meetmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ(18) kohaselt koostatud vesikondade majandamiskavades sisalduvate veekogude hea ökoloogilise ja keemilise seisundi saavutamiseks; kõigis liidu merepiirkondades hea keskkonnaseisundi saavutamist toetavad merestrateegiad, mis on koostatud kooskõlas direktiiviga 2008/56/EÜ; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/2284(19) alusel koostatud riiklikud õhusaaste kontrolli programmid; bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 6 kohaselt välja töötatud riiklikud elurikkuse strateegiad ja tegevuskavad, samuti määruse (EL) nr 1380/2013 kohaselt vastu võetud kaitsemeetmed ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1241(20) kohaselt vastu võetud tehnilised meetmed.

(67)  Selleks et tagada sidusus käesoleva määruse ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001(21), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1999(22) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/70/EÜ(23) eesmärkide vahel seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edendamisega, eelkõige riiklike taastamiskavade ettevalmistamise käigus, peaksid liikmesriigid võtma arvesse taastuvenergiaprojektide potentsiaali aidata saavutada looduse taastamise eesmärke.

(68)  Arvestades, kui oluline on tegeleda järjepidevalt elurikkuse vähenemise ja kliimamuutustega seotud probleemidega, tuleks elurikkuse taastamisel võtta arvesse taastuvenergia kasutuselevõtmist ning vastupidi. Peaks olema võimalik ühendada taastamistegevus ja taastuvenergiaprojektide kasutuselevõtt, sealhulgas taastuvenergia eelisarendusaladel ja sihtotstarbelistes võrgupiirkondades. Direktiivis (EL) 2018/2001 nähakse ette, et liikmesriigid korraldavad koordineeritud kaardistamise taastuvenergia kasutuselevõtuks oma territooriumil, et teha kindlaks oma riigisisene potentsiaal ning olemasolevad maismaa-alad, pinnad, pinnaosad, mere- ja siseveealad, mis on vajalikud taastuvallikatest energiat tootvate jaamade rajamiseks ning nendega seotud taristu jaoks, näiteks võrgu- ja salvestusrajatised, sealhulgas soojuse salvestamiseks, mis on vajalikud, et anda vähemalt oma riiklik panus 2030. aasta taastuvenergia eesmärgi saavutamisse. Sellised vajalikud alad, sealhulgas olemasolevad jaamad ja koostöömehhanismid, peavad olema vastavuses riiklikes energia- ja kliimakavades taastuvenergiatehnoloogiate kaupa esitatud eeldatavate trajektooride ja kavandatud ülesseatud koguvõimsusega. Liikmesriigid peaksid määrama selliste alade alarühma nagu taastuvenergia eelisarendusalad.

Taastuvenergia eelisarendusalad on konkreetsed maal või merel asuvad kohad, mis sobivad eriti hästi selleks, et rajada sinna taastuvenergia tootmise jaamad, ▌ kus teatavat liiki taastuvenergia kasutuselevõtul ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju, võttes arvesse valitud territooriumi eripära. Liikmesriigid peaksid eelistama tehis- ja ehitatud pindu, nagu hoonete katused ja fassaadid, transporditaristu ja selle vahetu ümbrus, parkimisalad, põllumajandusettevõtted, prügilad, tööstuspiirkonnad, kaevandused, tehissiseveekogud, -järved või -veehoidlad ning asjakohasel juhul asulareoveepuhastid, samuti degradeerunud maa, mis ei ole põllumajanduses kasutatav. Direktiivis (EL) 2018/2001 on samuti sätestatud, et liikmesriikidel lubatakse vastu võtta kava või kavad sihtotstarbeliste taristupiirkondade määramiseks võrgu- ja salvestusprojektide arendamiseks, mis on vajalikud taastuvenergia integreerimiseks elektrisüsteemi, kui sellisel arendamisel ei ole eeldatavasti olulist keskkonnamõju, kui sellist mõju on võimalik igakülgselt leevendada, või kui see ei ole võimalik, siis kompenseerida.

Selliste piirkondade eesmärk on toetada ja täiendada taastuvenergia eelisarendusalasid. Taastuvenergia eelisarendusalade ja sihtotstarbeliste taristupiirkondade määramisel peaksid liikmesriigid vältima kaitsealasid ja võtma arvesse riiklikke taastamiskavasid. Liikmesriigid peaksid koordineerima riiklike taastamiskavade väljatöötamist, kaardistades alad, mis on vajalikud, et saavutada vähemalt nende riiklik panus 2030. aasta taastuvenergia eesmärgi saavutamisse, ning asjakohasel juhul määrama kindlaks taastuvenergia eelisarendusalad ja sihtotstarbelised võrgupiirkonnad. Riiklike taastamiskavade koostamisel peaksid liikmesriigid tagama koostoime taastuvenergia ja energiataristu ülesehitusega ning juba määratud taastuvenergia eelisarendusaladega ja sihtotstarbeliste võrgupiirkondadega ja tagama, et nende alade toimimine, sealhulgas direktiiviga (EL) 2018/2001 ette nähtud loamenetlused, mida neil aladel kohaldatakse, ei muutu.

(69)  Selleks et tagada koostoime liikmesriikides juba kavandatud või kehtestatud taastamismeetmetega, peaks riiklikes taastamiskavades neid taastamismeetmeid tunnustama ja neid arvesse võtma. Võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kuuendas hindamisaruandes osutatud kiireloomulist vajadust võtta meetmeid kahjustatud ökosüsteemide taastamiseks, peaksid liikmesriigid rakendama neid meetmeid taastamiskavade koostamisega samal ajal.

(70)  Riiklikes taastamiskavades ja elupaikade taastamise meetmetes ning elupaikade halvenemise vältimise meetmetes tuleks arvesse võtta ka selliste teadusprojektide tulemusi, mis on olulised ökosüsteemide seisundi hindamiseks, taastamismeetmete kindlakstegemiseks ja kehtestamiseks ning seire eesmärkideks. Asjakohasel juhul tuleks nendes kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 191 lõikega 2 arvesse võtta ka liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust, näiteks sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi nõudeid ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi, sealhulgas rahvastikutihedust.

(71)  Asjakohane on võtta arvesse konkreetset olukorda liidu äärepoolseimates piirkondades, mis on loetletud ELi toimimise lepingu artiklis 349, milles on sätestatud erimeetmed nende piirkondade toetamiseks. Nagu on ette nähtud ELi elurikkuse strateegias aastani 2030, tuleks äärepoolseimate piirkondade ökosüsteemide kaitsmisele ja taastamisele pöörata erilist tähelepanu, arvestades nende erakordse elurikkuse väärtuslikkust. Samal ajal tuleks eelkõige riiklike taastamiskavade ettevalmistamisel arvesse võtta nende ökosüsteemide kaitsmise ja taastamisega seotud kulusid ning äärepoolseimate piirkondade kaugust, saarelist asendit, väiksust, keerulist topograafiat ja kliimat. Liikmesriike julgustatakse lisama vabatahtlikkuse alusel konkreetseid taastamismeetmeid nendes äärepoolseimates piirkondades, mis ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse.

(72)  EEA peaks toetama liikmesriike nende riiklike taastamiskavade ettevalmistamisel ning taastamiseesmärkide ja -kohustuste täitmisel tehtud edusammude seiramisel. Komisjon peaks hindama, kas riiklikud taastamiskavad on nende eesmärkide ja kohustuste täitmiseks piisavad, et täita liidu üldeesmärgid, et hõlmata liidu eesmärgina ühiselt kogu käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvates piirkondades ja ökosüsteemides 2030. aastaks vähemalt 20 % maismaa-aladest ja vähemalt 20 % merealadest, ning 2050. aastaks kõik taastamist vajavad ökosüsteemid, täita eesmärk taastada liidus 2030. aastaks vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool ning aidata kaasa kohustusele istutada liidus 2030. aastaks vähemalt 3 miljardit puud.

(73)  2020. aasta looduse seisundi aruandest ilmneb, et oluline osa teabest, mille liikmesriigid on esitanud kooskõlas direktiivi 92/43/EMÜ artikliga 17 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikliga 12, eelkõige teave kaitstavate elupaikade ja liikide kaitsestaatuse ja -suundumuste kohta, pärineb osalistest uuringutest või põhineb üksnes eksperdihinnangutel. Samuti on aruande kohaselt veel teadmata mitme direktiivi 92/43/EMÜ alusel kaitstava elupaigatüübi ja liigi seisund. Nende puuduvate teadmiste hankimine ning seiresse ja järelevalvesse investeerimine on vajalikud selleks, et toetada tugevaid ja teaduspõhiseid riiklikke taastamiskavasid. Selleks et eri seiremeetodid oleksid õigeaegsemad, tulemuslikumad ja sidusamad, peaks seires ja järelevalves kasutama parimal võimalikul viisil ära liidu rahastatavate teadus- ja innovatsiooniprojektide tulemusi ning uut tehnoloogiat, näiteks kohapealset ja kaugseiret, kasutades satelliidiandmeid ja -teenuseid, mida osutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/696(24) loodud liidu kosmoseprogrammi komponentide EGNOS, Galileo ja Copernicus raames. Komisjoni 29. septembri 2021. aasta teatisega Euroopa missioonide kohta ette nähtud ELi missioonid „Meie ookeanide ja veekogude taastamine“, „Kliimamuutustega kohanemine“ ja „Euroopa mullakokkulepe“ toetavad taastamiseesmärkide rakendamist.

(74)   Arvestades konkreetseid tehnilisi ja rahalisi probleeme, mis on seotud merekeskkonna kaardistamise ja seirega, peaksid liikmesriigid käesoleva määruse II lisas loetletud mereelupaikade seisundi hindamisel lisaks direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17 ja direktiivi 2008/56/EÜ artikli 17 kohaselt esitatud teabele saama kasutada ekstrapoleerimise alusena teavet survetegurite ja ohtude kohta või muud asjakohast teavet. Samuti peaks saama kooskõlas käesoleva määrusega kasutada sellist lähenemisviisi ka mereelupaikade taastamismeetmete kavandamise alusena. Käesoleva määruse II lisas loetletud mereelupaikade seisundi üldhinnang peaks põhinema parimatel kättesaadavatel teadmistel ning tehnika ja teaduse viimastel arengutel.

(75)  Selleks et kindlasti seirata edusamme riiklike taastamiskavade rakendamisel, kehtestatud taastamismeetmeid, alasid, mille suhtes kohaldatakse taastamismeetmeid, ja andmeid jõetõkete inventuuri kohta, tuleks kehtestada süsteem, millega nõutakse liikmesriikidelt sellise seire tulemuste kohta asjakohaste andmete loomist, ajakohastamist ja kättesaadavaks tegemist. Andmete elektrooniliseks esitamiseks komisjonile tuleks kasutada Euroopa Keskkonnaameti süsteemi Reportnet ja püüda hoida kõigi üksuste halduskoormus võimalikult piiratuna. Selleks et tagada asjakohane taristu üldsuse juurdepääsuks, aruandluseks ja andmete jagamiseks ametiasutuste vahel, peaksid liikmesriigid asjakohasel juhul andmekirjeldustes tuginema Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2003/4/EÜ(25), 2007/2/EÜ(26) ning (EL) 2019/1024(27) osutatud kirjeldustele.

(76)  Selleks et tagada käesoleva määruse tulemuslik rakendamine, peaks komisjon liikmesriike taotluse korral toetama Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/240 loodud tehnilise toe instrumendi(28) kaudu, mis pakub kohandatud tehnilist tuge reformide kavandamisel ja rakendamisel. Kõnealuse instrumendiga antav tehniline tugi hõlmab näiteks haldussuutlikkuse suurendamist, õigusraamistike ühtlustamist ja asjakohaste parimate tavade jagamist.

(77)  Komisjon peaks andma aru edusammudest, mida liikmesriigid on teinud käesoleva määruse kohaste taastamiseesmärkide ja -kohustuste täitmisel, tuginedes Euroopa Keskkonnaameti koostatud kogu liitu hõlmavatele eduaruannetele ning muudele analüüsidele ja aruannetele, mille liikmesriigid on teinud kättesaadavaks sellistes asjakohastes poliitikavaldkondades nagu loodus ning mere- ja veepoliitika.

(78)  Selleks et tagada käesolevas määruses sätestatud eesmärkide ja kohustuste täitmine, on äärmiselt oluline teha looduse taastamisse piisavaid era- ja avaliku sektori investeeringuid. Selleks peaksid liikmesriigid lõimima oma riigieelarvesse kulutused, mida tehakse elurikkuse-eesmärkide täitmiseks, sealhulgas seoses riiklike taastamiskavade rakendamisest tulenevate võimaluste ja üleminekukuludega, ning kajastama seda, kuidas liidu rahalisi vahendeid kasutatakse.

Liidu rahastamise puhul aitavad elurikkuse eesmärkide saavutamisele kaasa kulutused liidu eelarvest ja sellistest liidu rahastamisprogrammidest nagu programm LIFE, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1139(29) loodud Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/2220(30) loodud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1058(31) loodud Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) ja Ühtekuuluvusfond ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/1056(32) loodud Õiglase Ülemineku Fond, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/695(33) loodud liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Euroopa horisont“, kavatsusega eraldada 2024. aastal 7,5 % ning 2026. ja 2027. aastal 10 % mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 iga-aastastest kulutustest elurikkuse-eesmärkidele, nagu on sätestatud nõukogu määruses (EL, Euratom) 2020/2093(34) (finantsraamistik (2021–2027)).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/241(35) loodud taaste- ja vastupidavusrahastu on täiendav rahastamisallikas elurikkuse ja ökosüsteemide kaitsmiseks ja taastamiseks. Programmi LIFE puhul tuleks erilist tähelepanu pöörata strateegiliste loodusprojektide asjakohasele kasutamisele konkreetse vahendina, mis võiks toetada käesoleva määruse rakendamist, lõimides olemasolevaid rahalisi vahendeid tulemuslikul ja tõhusal viisil.

(79)   Riiklike taastamiskavade ettevalmistamine ei peaks kohustama liikmesriike käesoleva määruse rakendamiseks kavandama ümber rahastamist, mis toimub ÜPP, ÜKP või muude põllumajanduse ja kalanduse rahastamisprogrammide ja -vahendite raames mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames.

(80)  Erasektori rahastamise soodustamiseks on olemas mitmesugused liidu, riiklikud ja eraalgatused, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/523 loodud programm „InvestEU“(36), mis pakub võimalusi kaasata avaliku ja erasektori rahalisi vahendeid, et toetada muu hulgas looduse ja elurikkuse seisukorra parandamist rohelise ja sinise taristu projektide kaudu, ning süsinikku siduvat põllumajandust kui keskkonnahoidlikku ettevõtlusmudelit. Edendada võiks looduse taastamise meetmete rahastamist kohapeal era- või avaliku sektori rahastamise kaudu, sealhulgas tulemuspõhiseid toetusi ja uuenduslikke kavasid, nagu süsiniku sidumise sertifitseerimiskavad. Avaliku sektori investeerimiskavade, sealhulgas rahastamisvahendite, toetuste ja muude vahendite abil võiks stimuleerida ka erainvesteeringuid, kui see on kooskõlas riigiabi reeglitega.

(81)   Käesoleva määruse rakendamise tagamiseks on olulised piisavad era- ja avaliku sektori investeeringud looduse taastamise meetmetesse. Seepärast peaks komisjon 12 kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ja liikmesriikidega konsulteerides esitama aruande koos analüüsiga, milles tehakse kindlaks lüngad käesoleva määruse rakendamisel. Aruandele tuleks asjakohasel juhul lisada ettepanekud vastavate meetmete, sealhulgas finantsmeetmete kohta, millega kõrvalda tuvastatud puudused, näiteks näha ette sihtotstarbeline rahastamine, ilma et see piiraks kaasseadusandjate õigusi võtta vastu 2027. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik.

(82)   Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt liikmesriikide kohtute ülesanne tagada isikule liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse. Peale selle kohustab ELi lepingu artikli 19 lõige 1 liikmesriike nägema ette tõhusa õiguskaitse tagamise liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Liit ja selle liikmesriigid on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni(37) (Århusi konventsioon) osalised. Århusi konventsiooni kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kooskõlas asjaomase riigisisese õigussüsteemiga on asjaomase üldsuse esindajatel õigus pöörduda kohtu poole.

(83)  Liikmesriigid peaksid oma riiklike taastamiskavade ettevalmistamisel ja rakendamisel edendama õiglast ja kogu ühiskonda hõlmavat lähenemisviisi. Nad peaksid kehtestama vajalikud meetmed, et kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, maaomanikud ja maakasutajad ning nende ühendused, kodanikuühiskonna organisatsioonid, äriringkonnad, teadus- ja hariduskogukonnad, põllumajandustootjad, kalurid, metsamajandajad, investorid ja muud sidusrühmad ning üldsus riiklike taastamiskavade ettevalmistamise, läbivaatamise ja rakendamise kõikidesse etappidesse ning edendada dialoogi ja teaduspõhise teabe levitamist elurikkuse ja taastamise eeliste kohta.

(84)  Määruse (EL) 2021/2115 kohaselt peavad ÜPP strateegiakavad aitama saavutada pikaajalisi riiklikke eesmärke, mis on esitatud kõnealuse määruse XIII lisas loetletud seadusandlikes aktides või tulenevad nendest, ja olema nendega kooskõlas. Käesolevat määrust tuleks arvesse võtta, kui komisjon vaatab määruse (EL) 2021/2115 artikli 159 kohaselt 31. detsembriks 2025 läbi kõnealuse määruse XIII lisas esitatud loetelu.

(85)  Kooskõlas kohustusega, mis on võetud kaheksandas keskkonnaalases tegevusprogrammis aastani 2022, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses (EL) 2022/591(38), peavad liikmesriigid järk-järgult kaotama riiklikud keskkonnakahjulikud toetused, kasutades võimalikult hästi ära turupõhiseid vahendeid ning rohelise eelarvestamise ja rahastamise vahendeid, sealhulgas neid, mida on vaja sotsiaalselt õiglase ülemineku tagamiseks, ning toetades ettevõtjaid ja muid sidusrühmi looduskapitali arvestamiseks mõeldud standarditud tavade väljatöötamisel.

(86)  Selleks et tagada käesoleva määruse vajalik kohandamine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust, kehtestades teaduspõhise meetodi tolmeldajate mitmekesisuse ja tolmeldajate populatsioonide seireks ning seda meetodit ajakohastades, ja muuta käesoleva määruse I–VII lisa, kohandades vastavalt tehnika ja teaduse arengule elupaikade rühmad ja loetelud, mereliikide loetelu, liikide loetelu, mida kasutatakse levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksi jaoks, agroökosüsteemide ja metsaökosüsteemide näitajate kirjeldust, ühikut ja metoodikat ning taastamismeetmete näidete loetelu, et võtta arvesse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi või tagada kooskõla EUNISes esitatud elupaigatüüpidega. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi mõju hindamisi ja asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ▌ ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega(39). Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(87)  Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et määrata kindlaks käesoleva määruse IV lisas loetletud agroökosüsteemide näitajate seire meetodid ja käesoleva määruse VI lisas loetletud metsaökosüsteemide näitajad, kehtestada suunavad raamistikud, et määrata kindlaks linna roheala pindala, linnade ökosüsteemide puude võrastiku liituse ja tolmeldajate, käesoleva määruse IV lisas loetletud agroökosüsteemide elurikkuse näitajate ja käesoleva määruse VI lisas loetletud metsaökosüsteemide näitajate rahuldav tase, kehtestada riiklike taastamiskavade ühtne vorm ning määrata kindlaks komisjonile andmete ja teabe elektroonilise esitamise vorm, struktuur ja üksikasjalik kord. Nende volituste kasutamisel tuleks järgida Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 182/2011(40).

(88)   Selleks et võimaldada kiiret ja tõhusat reageerimist liidu kontrolli alt väljas oleva ettenägematu, erakorralise ja provotseerimata sündmuse korral, millel on kogu liitu hõlmavad tõsised tagajärjed maa kättesaadavusele, mis on vajalik piisava põllumajandusliku tootmise tagamiseks liidu toidutarbimiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused käesoleva määruse asjaomaste sätete kohaldamise ajutiseks peatamiseks rangelt vajalikus ulatuses ja maksimaalselt kuni 12 kuuks, säilitades samal ajal käesoleva määruse eesmärgid. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011.

(89)  Komisjon peaks käesolevat määrust hindama. Vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelisele parema õigusloome kokkuleppele peaks selline hindamine põhinema tõhususe, mõjususe, asjakohasuse, ühtsuse ja lisaväärtuse kriteeriumidel, ning olema võimalike edasiste meetmete mõju hindamise aluseks. Peale selle peaks komisjon hindama vajadust kehtestada täiendavad taastamiseesmärgid, mis põhinevad käesoleva määruse artiklitega 4 ja 5 hõlmamata ökosüsteemide seisundi hindamise ühistel meetoditel, võttes arvesse kõige uuemaid teaduslikke tõendeid.

(90)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2022/869(41) tuleks vastavalt muuta,

(91)  Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt tagada elurikkuse poolest mitmekesiste ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide pikaajaline ja kestlik taastamine liikmesriikide kogu Euroopa territooriumil taastamismeetmete kaudu, mille liikmesriigid kehtestavad, et ühiselt saavutada liidu eesmärk taastada 2030. aastaks maismaa- ja merealad ning 2050. aastaks kõik taastamist vajavad alad, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

1.  Käesoleva määrusega kehtestatakse õigusnormid, et aidata kaasa järgmisele:

a)  elurikaste ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide ▌pikaajaline ja püsiv taastumine kõigil liikmesriikide maismaa- ja merealadel kahjustatud ökosüsteemide taastamise kaudu;

b)  kliimamuutuste leevendamist, kliimamuutustega kohanemist ja maa degradeerumise neutraalsust puudutavate liidu üldeesmärkide saavutamine;

c)   toiduga kindlustatuse suurendamine;

d)  liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmine.

2.  Käesoleva määrusega nähakse ette raamistik, mille alusel kehtestavad liikmesriigid ▌tulemuslikud ja alapõhised taastamismeetmed, mille eesmärgiks on 2030. aastaks ühiselt hõlmata liidu eesmärgina käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvatel aladel ja ökosüsteemides vähemalt 20 % ▌maismaa-aladest ja vähemalt 20 % merealadest ning 2050. aastaks kõik taastamist vajavad ökosüsteemid.

Artikkel 2

Geograafiline kohaldamisala

Käesolevat määrust kohaldatakse artiklites 4–12 osutatud ökosüsteemide suhtes:

a)  liikmesriikide territooriumil;

b)   liikmesriikide rannikuvetes, nagu on määratletud direktiivi 2000/60/EÜ artikli 2 punktis 7, nende merepõhjal või nende aluspinnasel;

c)  vetes, merepõhjal või selle aluspinnasel, mis jäävad liikmesriigi territoriaalvete ulatuse mõõtmiseks kasutatavast lähtejoonest mere poole ja ulatuvad selle ala kaugeimasse otsa, mis 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni(42) kohaselt kuulub liikmeriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla.

Käesolevat määrust kohaldatakse ainult nende ökosüsteemide suhtes, mis asuvad liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse aluslepinguid.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „ökosüsteem“ – taime-, looma-, seene- ja mikroorganismikooslustest ning nende eluta keskkonnast koosnev dünaamiline kompleks, mis moodustab nende vastastiktoimel põhineva funktsionaalse üksuse ning hõlmab elupaigatüüpe ning liikide elupaiku ja populatsioone;

2)  „liigi elupaik“ – direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punktis f määratletud liigi elupaik;

3)  „taastamine“ – protsess, mille käigus aidatakse aktiivselt või passiivselt kaasa ökosüsteemi taastumisele, et parandada selle struktuuri ja funktsioone, et säilitada või suurendada selle elurikkust ja ökosüsteemi vastupanuvõimet, parandades elupaiga tüübi esinemiskohta nii, et see saavutab hea seisundi ▌, taasluues soodsat seisundit tähistava võrdluspindala ning parandades liigi elupaika nii, et see saavutab piisava kvaliteedi ja kvantiteedi vastavalt artikli 4 lõigetele 1, 2 ja 3 ning artikli 5 lõigetele 1, 2 ja 3, ning täites artiklites 8–12 sätestatud eesmärke ja kohustusi, sealhulgas saavutades artiklites 8–12 osutatud näitajate rahuldava taseme elurikkuse ja ökosüsteemi vastupanuvõime säilitamiseks või suurendamiseks;

4)  „hea seisund“ – elupaigatüübi esinemiskoha puhul seisund, milles elupaigatüübi põhinäitajad, eelkõige selle struktuur, funktsioonid ning selle tüüpilised liigid või tüüpiline liigiline koosseis kajastavad väga head ökoloogilist terviklikkust, stabiilsust ja vastupanuvõimet, mis on vajalik selle pikaajaliseks säilitamiseks, ning aitavad seega kaasa elupaiga soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele, kui asjaomane elupaigatüüp on loetletud direktiivi 92/43/EMÜ I lisas, ning mereökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele;

5)  „hea keskkonnaseisund“ –direktiivi 2008/56/EÜ artikli 3 punktis 5 määratletud hea keskkonnaseisund;

6)  „elupaiga soodne kaitsestaatus“ – soodne kaitsestaatus direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti e tähenduses;

7)  „liigi soodne kaitsestaatus“ – soodne kaitsestaatus direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti i tähenduses;

8)  „soodsat seisundit tähistav võrdluspindala“ – riigi tasandil konkreetses biogeograafilises või merepiirkonnas olev elupaigatüübi kogupindala, mida loetakse vähimaks, mis on vajalik selleks, et tagada elupaigatüübi ja selle tüüpiliste liikide või tüüpilise liigilise koosseisu pikaajaline elujõulisus ning kogu selle elupaigatüübi oluline ökoloogiline varieerumine selle looduslikus levilas, ning mis koosneb praegusest elupaigatüübiga kaetud alast, ja kui see ala ei ole elupaigatüübi ja selle tüüpiliste liikide või tüüpilise liigilise koosseisu pikaajaliseks elujõulisuseks piisav, elupaigatüübi taasloomiseks vajalikust täiendavast alast; kui asjaomane elupaigatüüp on loetletud direktiivi 92/43/EMÜ I lisas, aitab selline taasloomine kaasa elupaiga soodsa kaitsestaatuse saavutamisele ning mereökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele;

9)  „elupaiga piisav kvaliteet“ – liigi elupaiga kvaliteet, mis võimaldab täita liigi ökoloogilisi vajadusi selle bioloogilise tsükli igas etapis nii, et see liik säilib pikaajaliselt elujõulise osana oma elupaigas oma looduslikul levilal, ning see aitab kaasa liigi soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele direktiivi 92/43/EMÜ II, IV või V lisas loetletud liikide puhul ning direktiiviga 2009/147/EÜ hõlmatud looduslike linnuliikide populatsioonide kindlustamisele ning lisaks mere ökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele;

10)  „elupaiga piisav kvantiteet“ – liigi elupaiga kogus, mis võimaldab liigi ökoloogiliste vajaduste rahuldamist selle bioloogilise tsükli igas etapis nii, et see liik säilib pikaajaliselt oma elupaiga elujõulise osana oma looduslikul levilal, ning see aitab kaasa liigi soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele direktiivi 92/43/EMÜ II, IV või V lisas loetletud liikide puhul ning direktiiviga 2009/147/EÜ hõlmatud looduslike linnuliikide populatsioonide kindlustamisele ning lisaks mere ökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele;

11)   „väga tavaline ja laialt levinud elupaigatüüp“ – elupaigatüüp, mis esineb mitmes liidu biogeograafilises piirkonnas ning mille levila ületab 10 000 km²;

12)  „tolmeldaja“ – looduslik putukas, kes kannab õietolmu taime tolmukapeast taime emakasuudmesse, mis võimaldab õit viljastada ja seemneid toota;

13)  „tolmeldajapopulatsioonide vähenemine“ – tolmeldajate arvukuse või mitmekesisuse või mõlema vähenemine;

14)   „pärismaine puuliik“ – puuliik, mis esineb selle looduslikus levilas (endises või olemasolevas) ja potentsiaalses levilas, st loodusliku levila piires või levilas, kus ta võib levida ilma inimesepoolse otsese või kaudse sissetoomise või hoolitsuseta;

15)  „kohalik haldusüksus“ – provintsi, piirkonna või liidumaa tasandist allapoole jääv liikmesriigi madalama tasandi haldusüksus, mis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1059/2003(43) artikliga 4;

16)   „linnakeskused“ ja „linnaklastrid“ – territoriaalsed üksused, mis on liigitatud linnadesse, väiksematesse linnasesse ja eeslinnadesse, kasutades määruse (EÜ) nr 1059/2003 artikli 4b lõike 2 kohaselt kehtestatud võrgupõhist tüpoloogiat;

17)  „linnad“ – kohalikud haldusüksused, kus vähemalt 50 % elanikest elab ühes või mitmes linnakeskuses, mõõdetuna kasutades linnastumise määra vastavalt määruse (EÜ) nr 1059/2003 artikli 4b lõike 3 punktile a;

18)  „väiksemad linnad ja eeslinnad“ – kohalikud haldusüksused, kus vähem kui 50 % elanikest elab linnakeskuses, kuid vähemalt 50 % elab linnaklastris, mõõdetuna kasutades linnastumise määra, mis on kehtestatud kooskõlas määruse (EÜ) nr 1059/2003 artikli 4b lõike 3 punktiga a;

19)   „linnalähedased piirkonnad“ – linnakeskuste või -klastritega külgnevad alad, sealhulgas vähemalt kõik alad, mis jäävad kuni ühe kilomeetri kaugusele nende linnakeskuste või -klastrite välispiiridest, ning mis asuvad samas suur- või väikelinnas ja eeslinnas kui need linnakeskused või -klastrid;

20)  „linna roheala“ – linnades, väiksemates linnades ja eeslinnades asuvate puude, põõsaste, põõsastike, püsiva rohttaimestiku, samblike ja sammalde, tiikide ja vooluveekogude kogupindala, arvutatuna andmete põhjal, mis on saadud määrusega (EL) 2021/696 loodud liidu kosmoseprogrammi Copernicuse komponendi raames Copernicuse maismaaseire teenuse kaudu, ning kui see on asjaomase liikmesriigi kohta kättesaadav, siis selle liikmesriigi esitatud muude asjakohaste täiendavate andmete põhjal;

21)  „linnapuude võrastiku liitus“ – linnades, väiksemates linnades ja eeslinnades puudega kaetud koguala, arvutatuna puukatte tiheduse andmete põhjal, mis on saadud määrusega (EL) 2021/696 loodud liidu kosmoseprogrammi Copernicuse komponendi raames Copernicuse maismaaseire teenuse kaudu, ning kui see on asjaomase liikmesriigi kohta kättesaadav, siis selle liikmesriigi esitatud muude asjakohaste täiendavate andmete põhjal;

22)   „vaba vooluga jõgi“ – jõgi või jõelõik, mille piki-, külg- ja püstsuunalist sidusust ei takista tõket moodustavad tehisstruktuurid ja mille looduslikud funktsioonid on suures osas mõjutamata;

23)   „turbaala märjutamine“ – kuivendatud turbamulla muutmine märjaks turbamullaks;

24)  „taastuvenergia eelisarendusala“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 punktis 9a määratletud taastuvenergia eelisarendusala.

II PEATÜKK

TAASTAMISEESMÄRGID JA -KOHUSTUSED

Artikkel 4

Maismaa-, ranniku- ja mageveeökosüsteemide taastamine

1.  Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et parandada heasse seisundisse I lisas loetletud elupaigatüüpide esinemiskohad, mis ei ole heas seisundis. Sellised taastamismeetmed kehtestatakse:

a)   2030. aastaks vähemalt 30 % kõigi I lisas loetletud selliste elupaigatüüpide kogupindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas;

b)   2040. aastaks vähemalt 60 % ja 2050. aastaks vähemalt 90 % iga sellise I lisas loetletud elupaigatüüpide rühma pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas.

Käesoleva lõike kohaldamisel peavad liikmesriigid vastavalt vajadusele kuni 2030. aastani esmatähtsaks taastamismeetmeid aladel, mis asuvad Natura 2000 aladel.

2.  Erandina lõike 1 esimese lõigu punktidest a ja b võivad liikmesriigid kõnealuse lõike kohaldamisel ja igakülgselt põhjendatud juhtudel, jätta asjaomasest elupaigatüüpide rühmast välja väga tavalised ja laialt levinud elupaigatüübid, mis hõlmavad üle 3 % nende Euroopa territooriumist.

Kui liikmesriik kohaldab esimeses lõigus osutatud erandit, kehtestab ta taastamismeetmed:

a)  2050. aastaks pindalal, mis moodustab iga kõnealuse elupaigatüübi puhul vähemalt 80 % esinemiskohast, mis ei ole heas seisundis;

b)  2030. aastaks vähemalt kolmandiku ulatuses punktis a osutatud protsendimäärast ning

c)  2040. aastaks vähemalt kahe kolmandiku ulatuses punktis a osutatud protsendimäärast.

Esimeses lõigus osutatud erandit kohaldatakse üksnes juhul, kui on tagatud, et teise lõigu punktis a osutatud protsendimäär ei takista iga kõnealuse elupaigatüübi soodsa kaitsestaatuse saavutamist või säilitamist riiklikul biogeograafilisel tasandil.

3.   Kui liikmesriik kohaldab lõike 2 kohast erandit, kohaldatakse lõike 1 esimese lõigu punktis a sätestatud kohustust kõigi ülejäänud I lisas loetletud elupaigatüüpide kogupindalale, mis ei ole heas seisundis, ning lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud kohustust kohaldatakse I lisas loetletud asjaomaste elupaigatüüpide rühmade ülejäänud aladele, mis ei ole heas seisundis.

4.  Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et taasluua I lisas loetletud elupaigatüübid aladel, kus neid elupaigatüüpe ei esine, eesmärgiga saavutada nende elupaigatüüpide soodsat seisundit tähistav võrdluspindala. Sellised meetmed on 2030. aastaks kehtestatud vähemalt 30 %‑l, 2040. aastaks vähemalt 60 %‑l ja 2050. aastaks 100 %‑l täiendavast pindalast, mis on vajalik, et saavutada iga I lisas loetletud elupaigatüüpide rühma puhul kogu soodsat seisundit tähistav võrdluspindala, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas.

5.  Kui liikmesriik leiab, et 2050. aastaks ei ole võimalik kehtestada taastamismeetmeid, mis on vajalikud konkreetse elupaigatüübi soodsat seisundit tähistava võrdluspindala saavutamiseks 100 %‑l pindalast, võib asjaomane liikmesriik erandina käesoleva artikli lõikest 4 kehtestada artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas madalama protsendimäära, mis jääb vahemikku 90–100 %, ja esitada piisavad põhjendused. Sellisel juhul kehtestab liikmesriik järk-järgult taastamismeetmed, mis on vajalikud selle väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks. Aastaks 2030 hõlmavad need taastamismeetmed vähemalt 30 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks, ja 2040. aastaks vähemalt 60 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks.

6.   Kui liikmesriik kohaldab lõike 5 kohast erandit konkreetsete elupaigatüüpide suhtes, kohaldatakse lõikes 4 sätestatud kohustust ülejäänud elupaigatüüpide suhtes, mis kuuluvad I lisas loetletud elupaigatüüpide rühmadesse, millesse need konkreetsed elupaigatüübid kuuluvad.

7.  Liikmesriigid kehtestavad direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas loetletud liikide maismaa‑, ranniku- ja magevee-elupaikade ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluva loodusliku linnustiku maismaa-, ranniku- ja magevee-elupaikade jaoks taastamismeetmed, mis on lisaks käesoleva artikli lõigetes 1 ja 4 osutatud taastamismeetmetele vajalikud, et parandada nende elupaikade kvaliteeti ja kvantiteeti muu hulgas nende taasloomise kaudu ning suurendada sidusust, kuni on saavutatud nende elupaikade piisav kvaliteet ja kvantiteet.

8.  Käesoleva artikli lõigete 1, 4 ja 7 kohaste taastamismeetmete jaoks kõige sobivamate alade kindlaksmääramisel tuginetakse parimatele olemasolevatele teadmistele ja uusimatele teaduslikele tõenditele käesoleva määruse I lisas loetletud elupaigatüüpide seisundi kohta, mille mõõtmisel võetakse aluseks struktuur ja funktsioonid, mis on vajalikud nende elupaigatüüpide, sealhulgas neis leiduvate tüüpiliste liikide pikaajaliseks säilimiseks, nagu on osutatud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punktis e, ning käesoleva artikli lõikes 7 osutatud liikide elupaikade kvaliteedi ja kvantiteedi kohta, kasutades direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 12 alusel esitatud teavet ning võttes asjakohasel juhul arvesse liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust, nagu on osutatud käesoleva määruse artikli 14 lõike 16 punktis c.

9.   Liikmesriigid tagavad hiljemalt 2030. aastaks, et I lisas loetletud kõigist elupaigatüüpide esinemiskohtadest vähemalt 90 % puhul on nende elupaigatüüpide seisund teada ning et 2040. aastaks on kõigi I lisas loetletud elupaiga tüüpide esinemiskohtade seisund teada.

10.  Lõigetes 1 ja 4 osutatud taastamismeetmetes arvestatakse vajadust parandada sidusust I lisas loetletud elupaigatüüpide vahel ning võetakse arvesse neis elupaigatüüpides leiduvate lõikes 7 osutatud liikide ökoloogilisi vajadusi.

11.  Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on tagada, et aladel, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid kooskõlas lõigetega 1, 4 ja 7, paraneb I lisas loetletud elupaigatüüpide seisund pidevalt kuni hea seisundi saavutamiseni ning lõikes 7 osutatud liikide elupaikade kvaliteet paraneb pidevalt kuni nende piisava kvaliteedi saavutamiseni.

Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid meetmed, mille eesmärk on tagada, et nende alade seisund, kus on saavutatud hea seisund ja liikide elupaikade piisav kvaliteet, ei halvene märkimisväärselt.

12.  Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, püüavad liikmesriigid kehtestada hiljemalt oma riiklike taastamiskavade käesoleva määruse artikli 17 lõike 6 kohaselt avaldamise kuupäevaks vajalikud meetmed, mille eesmärk on hoida ära käesoleva määruse I lisas loetletud elupaigatüüpide kaetud heas seisundis esinemiskohtade seisundi märkimisväärset halvenemist või mis on vajalikud, et saavutada käesoleva artikli lõikes 17 sätestatud taastamise eesmärgid.

13.   Seoses käesoleva artikli lõigetega 11 ja 12 võivad liikmesriigid alternatiivide puudumisel väljaspool Natura 2000 alasid kohaldada kõnealustes lõigetes sätestatud olukorra halvenemise vältimise nõudeid oma territooriumi iga biogeograafilise piirkonna tasandil iga elupaigatüübi ja liigi elupaiga suhtes, tingimusel et asjaomane liikmesriik teatab komisjonile oma kavatsusest kohaldada käesolevat lõiget hiljemalt … [kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] ning täidab artikli 15 lõike 3 punktis g, artikli 20 lõike 1 punktis j, artikli 21 lõikes 1 ja artikli 21 lõike 2 punktis b sätestatud kohustused.

14.  Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõikes 11 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud:

a)  vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused;

b)  vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest; ▌

c)  ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi ning mis määratakse kindlaks üksikjuhtumite kaupa, või

d)   kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta.

15.   Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõike 11 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud:

a)   vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused;

b)   vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest;

c)   ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi, või

d)   kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta.

16.  Natura 2000 aladel on lõigetes 11 ja 12 sätestatud kohustuste täitmata jätmine põhjendatud, kui see on tingitud järgmisest:

a)  vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused;

b)  vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest, või

c)  direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 kohaselt loa saanud kava või projekt.

17.  Liikmesriigid tagavad:

a)  I lisas loetletud elupaigatüüpide puhul heas seisundis oleva pindala suurenemise, kuni vähemalt 90 % pindalast on heas seisundis ja kuni asjaomases liikmesriigis asuvas igas biogeograafilises piirkonnas on iga elupaigatüübi puhul saavutatud soodsat seisundit tähistav võrdluspindala;

b)  kasvusuundumuse direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas loetletud liikide ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate liikide maismaa-, ranniku- ja magevee-elupaikade piisava kvaliteedi ja kvantiteedi poole.

Artikkel 5

Mereökosüsteemide taastamine

1.  Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et parandada heasse seisundisse II lisas loetletud elupaigatüüpide esinemiskohad, mis ei ole heas seisundis. Sellised taastamismeetmed kehtestatakse:

a)   2030. aastaks vähemalt 30 % II lisas loetletud 1.–6. rühma elupaigatüüpide kogupindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas;

b)   2040. aastaks vähemalt 60 % ja 2050. aastaks vähemalt 90 % iga sellise II lisas loetletud elupaigatüüpide 1.–6. rühma pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas;

c)   2040. aastaks käesoleva lõike punktis d osutatud protsendimäärast vähemalt kahe kolmandiku II lisas loetletud elupaigatüüpide 7. rühma pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas, ning

d)   2050. aastaks artikli 14 lõike 3 kohaselt määratud protsendimäära II lisas loetletud 7. rühma elupaigatüüpide pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas.

Käesoleva artikli esimese lõigu punktis d osutatud protsendimäär kehtestatakse nii, et see ei takistaks direktiivi 2008/56/EÜ artikli 9 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud hea keskkonnaseisundi saavutamist või säilitamist.

2.  Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et taasluua II lisas loetletud 1.–6. rühma elupaigatüübid aladel, kus neid elupaigatüüpe ei esine, eesmärgiga saavutada nende elupaigatüüpide soodsat seisundit tähistav võrdluspindala. Sellised meetmed on 2030. aastaks kehtestatud vähemalt 30 %‑l, 2040. aastaks vähemalt 60 %‑l ja 2050. aastaks 100 %‑l täiendavast pindalast, mis on vajalik, et saavutada iga elupaigatüüpide rühma puhul soodsat seisundit tähistav võrdluspindala, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas.

3.   Kui liikmesriik leiab, et 2050. aastaks ei ole võimalik kehtestada taastamismeetmeid, mis on vajalikud konkreetse elupaigatüübi soodsat seisundit tähistava võrdlusala saavutamiseks 100 %-l pindalast, võib asjaomane liikmesriik erandina käesoleva artikli lõikest 2 kehtestada artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas madalama protsendimäära, mis jääb vahemikku 90–100 %, ja esitada piisavad põhjendused. Sellisel juhul kehtestab liikmesriik järk-järgult taastamismeetmed, mis on vajalikud selle väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks. Aastaks 2030 hõlmavad need taastamismeetmed vähemalt 30 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks, ja 2040. aastaks vähemalt 60 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks.

4.   Kui liikmesriik kohaldab lõike 3 kohast erandit konkreetsete elupaigatüüpide suhtes, kohaldatakse lõikes 2 sätestatud kohustust ülejäänud täiendava pindala suhtes, mis on vajalik, et saavutada soodsat seisundit tähistav võrdluspindala II lisas loetletud elupaigatüüpide iga rühma puhul, millesse need konkreetsed elupaigatüübid kuuluvad.

5.  Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse III lisas ning direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas loetletud liikide mereelupaikade ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluva loodusliku linnustiku mereelupaikade jaoks taastamismeetmed, mis on lisaks käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud taastamismeetmetele vajalikud, et parandada nende elupaikade kvaliteeti ja kvantiteeti muu hulgas nende taasloomise kaudu ning suurendada sidusust, kuni on saavutatud nende elupaikade piisav kvaliteet ja kvantiteet.

6.  Käesoleva artikli lõigete 1, 2 ja 5 kohaste taastamismeetmete jaoks kõige sobivamate alade kindlaksmääramisel tuginetakse parimatele olemasolevatele teadmistele ning tehnika ja teaduse viimastele arengutele, et määrata kindlaks käesoleva määruse II lisas loetletud elupaigatüüpide seisund ▌ning käesoleva artikli lõikes 5 osutatud liikide elupaikade kvaliteet ja kvantiteet, kasutades direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17, direktiivi 2009/147/EÜ artikli 12 ja direktiivi 2008/56/EÜ artikli 17 alusel esitatud teavet.

7.   Liikmesriigid tagavad, et teada on järgmiste alade seisund:

a)  2030. aastaks vähemalt 50 % II lisas loetletud 1.–6. rühma kõigi elupaigatüüpide esinemiskohtadest;

b)  2040. aastaks II lisas loetletud 1.–6. rühma elupaigatüüpide kõik esinemiskohad;

c)  2040. aastaks vähemalt 50 % II lisas loetletud 7. rühma kõigi elupaigatüüpide esinemiskohtadest;

d)  2050. aastaks II lisas loetletud 7. rühma kõik esinemiskohad.

8.  Lõigetes 1 ja 2 osutatud taastamismeetmetes arvestatakse vajadust parandada ökoloogilist terviklikkust ja sidusust II lisas loetletud elupaigatüüpide vahel ning võetakse arvesse neis elupaigatüüpides leiduvate lõikes 5 osutatud liikide ökoloogilisi vajadusi.

9.  Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on tagada, et aladel, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid kooskõlas lõigetega 1, 2 ja 5, paraneb II lisas loetletud elupaigatüüpide seisund pidevalt kuni hea seisundi saavutamiseni ning lõikes 5 osutatud liikide elupaikade kvaliteet paraneb pidevalt kuni nende piisava kvaliteedi saavutamiseni.

Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid meetmed, mille eesmärk on tagada, et nende alade seisund, kus on saavutatud hea seisund ja liikide elupaikade piisav kvaliteet, ei halvene märkimisväärselt.

10.  Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, püüavad liikmesriigid kehtestada hiljemalt oma riiklike taastamiskavade käesoleva määruse artikli 17 lõike 6 kohaselt avaldamise kuupäevaks vajalikud meetmed, mille eesmärk on hoida ära käesoleva määruse II lisas loetletud elupaigatüüpide heas seisundis esinemiskohtade seisundi märkimisväärset halvenemist või mis on vajalikud, et saavutada käesoleva artikli lõikes 14 sätestatud taastamise eesmärgid.

11.  Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõikes 9 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud:

a)  vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused;

b)  vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest; ▌

c)  ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi ning mis määratakse kindlaks üksikjuhtumite kaupa, või

d)   kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta.

12.   Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõikes 10 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud:

a)   vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused;

b)   vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest;

c)   ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi, või

d)   kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta.

13.  Natura 2000 aladel on lõigetes 9 ja 10 sätestatud kohustuste täitmata jätmine põhjendatud, kui see on tingitud järgmisest:

a)  vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused;

b)  vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest, või

c)  direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 kohaselt loa saanud kava või projekt.

14.  Liikmesriigid tagavad:

a)  II lisas loetletud elupaigatüüpide 1.–6. rühma elupaigatüüpide puhul heas seisundis oleva pindala suurenemise, kuni vähemalt 90 % pindalast on heas seisundis ja kuni asjaomases liikmesriigis asuvas igas biogeograafilises piirkonnas on iga elupaigatüübi puhul saavutatud soodsat seisundit tähistav võrdluspindala;

b)   II lisas loetletud elupaigatüüpide 7. rühma elupaigatüüpide puhul heas seisundis oleva pindala suurenemise, kuni vähemalt lõike 1 esimese lõigu punktis d osutatud protsendimäär pindalast on heas seisundis ja kuni asjaomases liikmesriigis asuvas igas biogeograafilises piirkonnas on iga elupaigatüübi puhul saavutatud soodsat seisundit tähistav võrdluspindala;

c)  kasvusuundumuse käesoleva määruse III lisas ning direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas osutatud liikide ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate liikide mereelupaikade piisava kvaliteedi ja kvantiteedi poole.

Artikkel 6

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia

1.  Artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaldamisel eeldatakse, et taastuvenergiajaamade planeerimine, ehitamine ja käitamine, nende võrguühendused, seotud võrk ise ning salvestusvahendid pakuvad ülekaalukat avalikku huvi. Liikmesriigid võivad vabastada nad nõudest tõendada, et artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaselt ei ole kättesaadavad vähem kahjulikud alternatiivsed lahendused, tingimusel et:

a)  keskkonnamõju on strateegiliselt hinnatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/42/EÜ(44) sätestatud tingimustele või

b)  nende keskkonnamõju on hinnatud vastavalt tingimustele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/92/EL(45).

2.  Liikmesriigid võivad igakülgselt põhjendatud ja erandlikel asjaoludel kooskõlas nende lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades, mis on vastu võetud määruse (EL) 2018/1999 kohaselt, sätestatud prioriteetidega piirata lõike 1 kohaldamist oma territooriumi teatavate osadega ning teatavat liiki tehnoloogiate või teatavate tehniliste omadustega projektidega.

Kui liikmesriigid kohaldavad piiranguid vastavalt esimesele lõigule, teavitavad nad nendest piirangutest komisjoni ja põhjendavad neid.

Artikkel 7

Riigikaitse

1.   Taastamismeetmete kehtestamisel artikli 4 lõigete 1, 4 või 7 või artikli 5 lõigete 1, 2 või 5 kohaldamiseks võivad liikmesriigid teha erandi aladele, mida kasutatakse üksnes riigikaitse eesmärkidel, kui neid meetmeid peetakse kokkusobimatuks kõnealuste alade jätkuva sõjalise kasutamisega.

2.   Artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaldamisel võivad liikmesriigid sätestada, et kavad ja projektid, mille ainus eesmärk on riigikaitse, on eeldatavalt seotud ülekaaluka avaliku huvi.

Artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaldamisel võivad liikmesriigid teha kavade ja projektide puhul, mille ainus eesmärk on riigikaitse, erandi nõudest tõendada, et puuduvad vähem kahjulikud alternatiivsed lahendused. Kui liikmesriik seda erandit kohaldab, peab ta siiski kehtestama meetmed, niivõrd kui see on mõistlik ja teostatav, et leevendada nende kavade ja projektide mõju elupaigatüüpidele.

Artikkel 8

Linnaökosüsteemide taastamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et linna roheala ja linnapuude võrastiku liitus artikli 14 lõike 4 kohaselt kindlaks määratud linnaökosüsteemi aladel ei ole 31. detsembriks 2030 võrreldes ... [käesoleva määruse jõustumise aastaga] riigi kogupindalas summaarselt vähenenud. Käesoleva lõike kohaldamisel võivad liikmesriigid jätta riigi kogupindalast välja linnaökosüsteemi alad, kus linna rohealade osakaal linnakeskustes ja -klastrites ületab 45 % ning linnapuude võrastiku liituse osakaal ületab 10 %.

2.  Liikmesriigid saavutavad selle, et alates 1. jaanuarist 2031 on linna roheala riigi kogupindalas kasvusuundumuses, sealhulgas lõimides linna roheala hoonetesse ja taristusse ning artikli 14 lõike 4 kohaselt kindlaks määratud linnaökosüsteemi aladesse, mida mõõdetakse iga kuue aasta järel alates 1. jaanuarist 2031 seni kuni saavutatakse rahuldav tase, mis on kindlaks määratud artikli 14 lõike 5 kohaselt.

3.   Liikmesriigid saavutavad selle, et kõikidel artikli 14 lõike 4 kohaselt kindlaks määratud linnaökosüsteemi aladel on linnapuude võrastiku liitus kasvusuundumuses, mida mõõdetakse iga kuue aasta järel alates 1. jaanuarist 2031 seni kuni saavutatakse rahuldav tase, mis on kindlaks määratud artikli 14 lõike 5 kohaselt.

Artikkel 9

Jõgede loodusliku sidususe ning seonduvate lammide looduslike funktsioonide taastamine

1.  Liikmesriigid koostavad pinnavete sidusust takistavate kunstlike tõkete loendi ning teevad kunstlike tõkete sotsiaal-majanduslikke funktsioone arvesse võttes kindlaks tõkked, mis tuleb eemaldada, et aidata saavutada käesoleva määruse artiklis 4 sätestatud taastamiseesmärgid ning eesmärk taastada liidus 2030. aastaks vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool, ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ, eelkõige selle artikli 4 lõigete 3, 5 ja 7, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1315/2013(46), eelkõige selle artikli 15 kohaldamist.

2.  Liikmesriigid kõrvaldavad pinnavete sidusust takistavad kunstlikud tõkked, mis on kindlaks määratud käesoleva artikli lõike 1 kohaselt koostatud loendi alusel, kooskõlas nende kõrvaldamise kavaga, millele on osutatud artikli 15 lõike 3 punktides i ja n. Kunstlike tõkete kõrvaldamisel alustavad liikmesriigid peamiselt iganenud tõketest, nimelt sellistest, mis ei ole enam vajalikud taastuvenergia tootmiseks, siseveelaevasõiduks, veevarustuseks, kaitseks üleujutuste vastu ega muuks otstarbeks.

3.  Liikmesriigid täiendavad lõike 2 kohast kunstlike tõkete kõrvaldamist meetmetega, mis on vajalikud seonduvate lammide looduslike funktsioonide parandamiseks.

4.   Liikmesriigid tagavad lõigete 2 ja 3 kohaselt taastatud jõgede loodusliku sidususe ning seonduvate lammide looduslike funktsioonide säilimise.

Artikkel 10

Tolmeldajapopulatsioonide taastamine

1.  Liikmesriigid kehtestavad aegsasti asjakohased ja mõjusad meetmed tolmeldajate mitmekesisuse parandamiseks ja pööravad hiljemalt 2030. aastaks tolmeldajapopulatsioonide vähenemissuundumuse ümber ja saavutavad seejärel nende populatsioonide kasvusuundumuse, mida mõõdetakse alates 2030. aastast vähemalt iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed.

2.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust, kehtestades teaduspõhise meetodi tolmeldajate mitmekesisuse ja tolmeldajate populatsioonide seireks ning ajakohastades seda meetodit. Komisjon võtab esimese delegeeritud õigusakti, millega selline meetod kehtestatakse, vastu hiljemalt ... [12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

3.  Lõikes 2 osutatud meetod hõlmab standardlähenemisviisi iga-aastaste andmete kogumiseks tolmeldajaliikide arvukuse ja mitmekesisuse kohta kõigis ökosüsteemides ning tolmeldajapopulatsioonide suundumuste ja liikmesriikide poolt lõike 1 kohaselt võetud taastamismeetmete tulemuslikkuse hindamiseks.

4.   Lõikes 2 osutatud meetodi kasutamisel tagavad liikmesriigid, et seireandmed pärinevad piisavast arvust aladest, et tagada representatiivsus kogu nende territooriumil. Liikmesriigid edendavad kodanikuteadust seireandmete kogumisel, kui see on asjakohane, ja eraldavad nende ülesannete täitmiseks piisavad vahendid.

5.   Komisjon ja asjaomased liidu ametid, eelkõige Euroopa Keskkonnaamet, Euroopa Toiduohutusamet ja Euroopa Kemikaaliamet koordineerivad vastavalt oma volitustele tolmeldajaid käsitlevat tegevust ja annavad teavet, et toetada liikmesriike nende taotluse korral nende käesolevast artiklist tulenevate kohustuste täitmisel. Selleks loob komisjon muu hulgas spetsiaalse rakkerühma ning levitab liikmesriikidele kooskõlastatud viisil asjakohast teavet ja eksperditeadmisi.

Artikkel 11

Agroökosüsteemide taastamine

1.  Lisaks aladele, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid vastavalt artikli 4 lõigetele 1, 4 ja 7, kehtestavad liikmesriigid taastamismeetmed, mis on vajalikud, et suurendada agroökosüsteemide elurikkust, võttes arvesse kliimamuutusi, maapiirkondade sotsiaalseid ja majanduslikke vajadusi ning vajadust tagada liidus kestlik põllumajanduslik tootmine.

2.  Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on saavutada riigi tasandil vähemalt kahe alltoodud kolme agroökosüsteemide näitaja (mida on täpsemalt kirjeldatud IV lisas) kasvusuundumus, mida mõõdetakse alates … [käesoleva määruse jõustumise kuupäevast] kuni 31. detsembrini 2030 ja seejärel iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed:

a)  rohumaaliblikate indeks;

b)  orgaanilise süsiniku varu mineraalsetes põllumuldades;

c)  mitmekesiste maastikuelementidega põllumajandusmaa osakaal.

3.  Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mille eesmärk on tagada, et V lisas loetletud liikidel põhinev levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeks riigi tasandil, mis on indekseeritud ... [kuupäev: selle kuu esimene päev, mis saabub 12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] = 100, saavutab järgmised tasemed:

a)  V lisas loetletud liikmesriikides, kus põllumajandusmaastike lindude populatsioonid on ajalooliselt rohkem kahanenud: 110 aastaks 2030, 120 aastaks 2040 ja 130 aastaks 2050;

b)  V lisas loetletud liikmesriikides, kus põllumajandusmaastike lindude populatsioonid on ajalooliselt vähem kahanenud: 105 aastaks 2030, 110 aastaks 2040 ja 115 aastaks 2050.

4.   Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on taastada kuivendatud turbaaladel asuvad põllumajanduses kasutatavad turvasmullad. Need meetmed kehtestatakse vähemalt järgmises ulatuses:

a)  30 %‑l sellistest aladest 2030. aastaks, kusjuures vähemalt veerand sellest märjutatakse;

b)  40 %‑l sellistest aladest 2040. aastaks, kusjuures vähemalt kolmandik sellest märjutatakse;

c)  50 %‑l sellistest aladest 2050. aastaks, kusjuures vähemalt kolmandik sellest märjutatakse.

Liikmesriigid võivad kehtestada taastamismeetmeid, sealhulgas näha ette märjutatakse turbakaevandamisaladel ning lugeda, et need alad aitavad kaasa esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud vastavate eesmärkide täitmisele.

Lisaks võivad liikmesriigid kehtestada taastamismeetmed, et märjutada turvasmullad aladel, mis on kuivendatud turbaalad ning mida kasutatakse muuks kui põllumajanduslikuks otstarbeks või turba kaevandamiseks, ning lugeda, et need märjutatud alad aitavad kaasa esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud eesmärkide täitmisele kuni 40 % ulatuses.

Taastamismeetmed, mis hõlmavad turbaalademärjutamist, sealhulgas saavutatavat veetaset, aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja suurendada elurikkust, võttes samal ajal arvesse riiklikke ja kohalikke olusid.

Kui see on igakülgselt põhjendatud, võib liikmesriik märjutatada turbaalasid põllumajanduslikul otstarbel vähem, kui on nõutud käesoleva lõike esimese lõigu punktide a, b ja c alusel, kui selline märjutamine võib tõenäoliselt avaldada märkimisväärset negatiivset mõju taristule, hoonetele, kliimamuutustega kohanemisele või muudele avalikele huvidele ning kui selline märjutaminee ei saa toimuda muul maal kui põllumajandusmaa. Selline vähendamine määratakse kindlaks artikli 14 lõike 8 kohaselt.

Liikmesriikide kohustus täita esimese lõigu punktides a, b ja c sätestatud märjutamise eesmärgid ei tähenda põllumajandustootjatele ja eramaaomanikele kohustust märjutada oma maad, ning nende jaoks on märjutamine põllumajandusmaal vabatahtlik, ilma et see piiraks riigisisesest õigusest tulenevaid kohustusi.

Liikmesriigid toetavad asjakohasel juhul märjutamist, et muuta see põllumajandustootjatele ja eramaaomanikele atraktiivseks võimaluseks, ning soodustavad põllumajandustootjate ja muude sidusrühmade juurdepääsu koolitusele ja nõustamisele turbaalade märjutamise eeliste ning järgneva maa kasutamise valikute ja sellega seotud võimaluste kohta.

Artikkel 12

Metsaökosüsteemide taastamine

1.  Lisaks aladele, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid vastavalt artikli 4 lõigetele 1, 4 ja 7, kehtestavad liikmesriigid taastamismeetmed, mis on vajalikud, et suurendada metsaökosüsteemide elurikkust, võttes samas arvesse metsatulekahjude riski.

2.  Liikmesriigid saavutavad riigi tasandil iga järgmise ja täpsemalt VI lisas kirjeldatud levinud metsalinnustiku indeksi kasvusuundumuse, mida mõõdetakse alates ... [käesoleva määruse jõustumise kuupäevast] kuni 31. detsembrini 2030 ja seejärel iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed.

3.   Liikmesriigid saavutavad riigi tasandil vähemalt kuue seitsme metsaökosüsteemide näitaja, mida on täpsemalt kirjeldatud VI lisas ja mis valitakse välja vastavalt nende võimekusele näidata asjaomase liikmesriigi metsaökosüsteemide elurikkuse suurenemist, kasvusuundumuse. Kasvusuundumust mõõdetakse alates … [käesoleva määruse jõustumise kuupäevast] kuni 31. detsembrini 2030 ja seejärel iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed:

a)   seisev surnud puit;

b)   lamapuit;

c)   ebaühtlase vanuselise struktuuriga metsade osakaal;

d)   metsade sidusus;

e)   orgaanilise süsiniku varu;

f)   valdavalt pärismaiste puuliikidega metsade osakaal;

g)   puuliikide mitmekesisus.

4.   Lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste täitmata jätmine on põhjendatud, kui see on tingitud järgmisest:

a)   ulatuslik vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused, eelkõige ettenägematud ja kontrollimatud metsa- ja maastikupõlengud, või

b)   vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest.

Artikkel 13

Kolme miljardi uue puu istutamine

1.   Kui liikmesriigid määravad kindlaks ja rakendavad taastamismeetmeid, mis on vajalikud, et täita artiklites 4 ja 8–12 sätestatud eesmärke ja kohustusi, seavad nad eesmärgiks aidata täita liidu tasandil võetud kohustust istutada 2030. aastaks vähemalt kolm miljardit uut puud.

2.   Liikmesriigid tagavad, et nende panus lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks täidetakse täielikus kooskõlas ökoloogiliste põhimõtetega, sealhulgas tagades liikide mitmekesisuse ja vanuselise struktuuri mitmekesisuse, seades esikohale pärismaised puuliigid, välja arvatud väga konkreetsetel juhtudel ja tingimustel kohalikule mullale, kliimale ja ökoloogilisele kontekstile kohandatud võõrliigid ning elupaigatingimused, mis aitavad suurendada kliimamuutustele vastupanu võimet. Selle kohustuse täitmiseks võetavate meetmete eesmärk on suurendada ökoloogilist sidusust ning need peavad põhinema kestlikul metsastamisel, taasmetsastamisel ja puude istutamisel ning linna roheala suurendamisel.

III PEATÜKK

RIIKLIKUD TAASTAMISKAVAD

Artikkel 14

Riiklike taastamiskavade koostamine

1.  Kõik liikmesriigid koostavad riikliku taastamiskava ning teevad ettevalmistava seire ja uuringud, mis on vajalikud, et teha kindlaks artiklites 4–13 sätestatud taastamiseesmärkide ja kohustuste täitmiseks vajalikud taastamismeetmed ning toetada artiklis 1 sätestatud liidu üldeesmärkide ja sihtide täitmist, võttes arvesse uusimaid teaduslikke tõendeid.

2.  Liikmesriigid määravad alade mahu, mis tuleb taastada, et saavutada artiklites 4 ja 5 sätestatud taastamiseesmärgid, ning võtavad seejuures arvesse artikli 4 lõigetes 1 ja 4 ning artikli 5 lõigetes 1 ja 2 osutatud elupaigatüüpide seisundit ning artikli 4 lõikes 7 ja artikli 5 lõikes 5 osutatud liikide elupaikade, mis esinevad artikliga 2 hõlmatud ökosüsteemides, kvaliteeti ja kvantiteeti. Mahu määramisel lähtutakse muu hulgas järgmisest teabest:

a)  iga elupaigatüübi puhul:

i)  elupaiga kogupindala ja selle praeguse jaotuse kaart;

ii)  sellise elupaiga pindala, mis ei ole heas seisundis;

iii)  soodsat seisundit tähistav võrdluspindala, võttes arvesse ajaloolise jaotuse andmeid ja kliimamuutuste tõttu prognoositavaid keskkonnatingimuste muutusi;

iv)  alad, mis on elupaigatüüpide taasloomiseks kõige sobivamad, võttes arvesse kliimamuutuste tõttu juba toimuvaid ja prognoositavaid keskkonnatingimuste muutusi;

b)  liikide elupaikade piisav kvaliteet ja kvantiteet, mis on vajalik, et saavutada nende soodne kaitsestaatus, võttes arvesse nende elupaigatüüpide taasloomiseks kõige sobivamaid alasid ja liikide populatsioonide jõudsaks arenguks vajalikku elupaikade sidusust, samuti kliimamuutuste tõttu juba toimuvaid ja prognoositavaid keskkonnatingimuste muutusi, elupaikade ja liikide konkureerivaid vajadusi ning kõrge loodusliku väärtusega põllumajandusmaa olemasolu.

Selleks et määrata iga elupaigatüübi pindala, mis tuleb taastada, et saavutada artikli 4 lõike 1 punktis a ja artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatud taastamiseesmärgid, hõlmab käesoleva lõike esimese lõigu punkti a alapunktis ii osutatud elupaiga pindala, mis ei ole heas seisundis, üksnes neid esinemiskohti, mille puhul on elupaigatüübi seisund teada.

Selleks et määrata iga elupaigatüübi pindala, mis tuleb taastada, et saavutada artikli 4 lõike 1 punktis b ja artikli 5 lõike 1 punktides b, c ja d sätestatud taastamiseesmärgid, hõlmab käesoleva lõike esimese lõigu punkti a alapunktis ii osutatud elupaiga pindala, mis ei ole heas seisundis, üksnes neid esinemiskohti, mille puhul on elupaigatüübi seisund teada või mille puhul see saadakse teada artikli 4 lõike 9 ja artikli 5 lõike 7 alusel.

Kui liikmesriik kavatseb kohaldada artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandit, siis kõnealune liikmesriik määrab kindlaks kõnealuses artiklis osutatud protsendimäärad.

Kui liikmesriik kavatseb kohaldada artikli 4 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 3 sätestatud erandit, siis kõnealune liikmesriik määrab kindlaks kõnealuste artiklite kohaselt valitud madalamad protsendimäärad.

3.   II lisas loetletud 7. rühma elupaigatüüpide puhul kehtestavad liikmesriigid artikli 5 lõike 1 punktis d osutatud protsendimäära.

4.   Liikmesriigid määravad kindlaks ja kaardistavad artiklis 8 osutatud linnaökosüsteemi alad kõigi oma linnade, väiksemate linnade ja eeslinnade jaoks.

Linna, väiksema linna ja eeslinna linnaökosüsteemi ala hõlmab järgmist:

a)   kogu linn, väiksem linn ja eeslinn või

b)   linna või väiksema linna ja eeslinna osad, sealhulgas vähemalt linnakeskused, linnaklastrid ja kui asjaomane liikmesriik peab seda asjakohaseks, linnalähedased piirkonnad.

Liikmesriigid võivad koondada kahe või enama külgneva linna või kahe või enama külgneva väiksema linna ja eeslinna või mõlema linnaökosüsteemi alad vastavalt üheks nende linnade või väiksemate linnade ja eeslinnade ühiseks linnaökosüsteemi alaks.

5.  Liikmesriigid kehtestavad 2030. aastaks avatud ja tõhusa protsessi ja uusimatel teaduslikel tõenditel põhineva hindamise kaudu artikli 20 lõikes 10 osutatud suunava raamistiku, ja kui see on kättesaadav, artikli 20 lõikes 11 osutatud suunava raamistiku rahuldavad tasemed:

a)  artikli 10 lõikes 1 osutatud tolmeldajate populatsioonide ja artikli 12 lõikes 2 osutatud iga näitaja jaoks;

b)  artikli 11 lõikes 2 osutatud iga valitud näitaja jaoks;

c)  artikli 12 lõikes 3 osutatud iga valitud näitaja jaoks;

d)  artikli 8 lõikes 2 osutatud linna roheala jaoks ning

e)  artikli 8 lõikes 3 osutatud linnapuude võrastiku liituse jaoks.

6.  Liikmesriigid teevad kindlaks ja kaardistavad taastamist vajavad põllumajandus- ja metsaalad, eelkõige alad, kus tegevuse intensiivistumise või muude majandamistegurite tõttu on vaja suuremat sidusust ja maastiku mitmekesisust.

7.   Iga liikmesriik võib hiljemalt ... [üks aasta pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] välja töötada metoodika, mis täiendab IV lisas osutatud metoodikat, et seirata mitmekesiseid maastikuelemente, mis ei ole hõlmatud ühise meetodiga, millele on osutatud kõnealuses lisas esitatud mitmekesiste maastikuelementide kirjelduses. Komisjon esitab suunised sellise metoodika väljatöötamise raamistiku kohta hiljemalt ... [üks kuu pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

8.   Kui see on kohaldatav, määravad liikmesriigid kindlaks põllumajanduslikul otstarbel toimuva turbaalade märjutamise ulatuse vähendamise, nagu on osutatud artikli 11 lõike 4 viiendas lõigus.

9.  Liikmesriigid teevad kindlaks koostoime kliimamuutuste leevendamise, nendega kohanemise, maa degradeerumise neutraalsuse ja katastroofide ennetamisega ning prioriseerivad vastavalt taastamismeetmeid. Liikmesriigid võtavad samuti arvesse:

a)  oma lõimitud riiklikke energia- ja kliimakavasid, millele on osutatud määruse (EL) 2018/1999 artiklis 3;

b)  oma pikaajalist strateegiat, millele on osutatud määruse (EL) 2018/1999 artiklis 15;

c)  liidu siduvat üldeesmärki 2030. aastaks, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/2001 artiklis 3.

10.   Liikmesriigid teevad kindlaks koostoime põllumajanduse ja metsandusega. Samuti teevad nad kindlaks olemasolevad põllumajandus- ja metsandustavad, sealhulgas ÜPP sekkumised, mis aitavad kaasa käesoleva määruse eesmärkide saavutamisele.

11.   Käesoleva määruse rakendamine ei kohusta liikmesriike ümber kavandama mis tahes rahastamist, mis toimub ÜPP, ÜKP või muude põllumajanduse ja kalanduse rahastamisprogrammide ja -vahendite mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames.

12.   Liikmesriigid võivad edendada era- või avaliku sektori toetusmeetmete kasutuselevõttu, et tuua kasu sidusrühmadele, kes rakendavad artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmeid, kelle hulka kuuluvad maahaldajad ja -omanikud, põllumajandustootjad, metsandusettevõtjad ja kalurid.

13.  Liikmesriigid peavad koordineerima riiklike taastamiskavade väljatöötamist, kaardistades alad, mis on vajalikud, et saavutada vähemalt nende riiklik panus 2030. aasta taastuvenergia eesmärgi saavutamisse, ning asjakohasel juhul määrama kindlaks taastuvenergia eelisarendusalad ja sihtotstarbelised taristupiirkonnad. Riiklike taastamiskavade koostamisel peavad liikmesriigid tagama koostoime taastuvenergia ja energiataristu ülesehitamisega ning kõigi juba määratud taastuvenergia eelisarendusaladega ja sihtotstarbeliste taristupiirkondadega ning tagama, et nende alade toimimine, sealhulgas direktiiviga (EL) 2018/2001 sätestatud loamenetlused, mida neil aladel kohaldatakse, ning selliste võrguprojektide toimimine, mis on vajalikud taastuvenergia integreerimiseks elektrisüsteemi, ja vastavad loamenetlused, ei muutu.

14.  Riiklike taastamiskavade koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse eelkõige järgmist:

a)  kaitsemeetmed, mis on kehtestatud Natura 2000 alade jaoks kooskõlas direktiiviga 92/43/EMÜ;

b)  tähtsuse järjekorda pandud tegevuskavad, mis on koostatud kooskõlas direktiiviga 92/43/EMÜ;

c)  veekogude hea kvantitatiivse, ökoloogilise ja keemilise seisundi saavutamise meetmed direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt koostatud meetmeprogrammides ja vesikonna majandamiskavades ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/60/EÜ(47) kohaselt koostatud üleujutusriski maandamise kavades;

d)  kui see on kohaldatav, direktiivi 2008/56/EÜ kohaselt koostatud merestrateegiad liidu kõigis merepiirkondades hea keskkonnaseisundi saavutamiseks.;

e)  riiklikud õhusaaste kontrolli programmid, mis on koostatud direktiivi (EL) 2016/2284 alusel;

f)  riiklikud elurikkuse strateegiad ja tegevuskavad, mis on koostatud kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikliga 6;

g)  kui see on kohaldatav, ÜKP alusel vastu võetud kaitse- ja majandamismeetmed;

h)   määruse (EL) 2021/2115 kohaselt koostatud ÜPP strateegiakavad.

15.   Riiklike taastamiskavade koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse ka kriitilise tähtsusega toorainetega seotud projekte, kui neid tunnustatakse liidu õiguse alusel.

16.  Oma riiklike taastamiskavade koostamisel liikmesriigid:

a)  võivad vastavalt oma riigisisestele ja piirkondlikele tingimustele kasutada taastamismeetmete erinevaid näiteid, mis on loetletud VII lisas, ning uusimaid teaduslikke tõendeid;

b)  seavad eesmärgiks ökosüsteemide ökoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete funktsioonide optimeerimise ning nende panuse asjaomaste piirkondade ja kogukondade kestlikku arengusse;

c)  võivad võtta arvesse olukorra mitmekesisust eri piirkondades, mis on seotud sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste nõuetega, piirkondlike ja kohalike iseärasustega ning rahvastikutihedusega; asjakohasel juhul tuleks arvesse võtta liidu äärepoolseimate piirkondade eriolukorda, näiteks nende kaugust, saarelist asendit, väiksust, keerulist topograafiat ja kliimat, samuti nende rikkalikku bioloogilist mitmekesisust ning nende ökosüsteemide kaitsmise ja taastamisega seotud kulusid.

17.  Liikmesriigid edendavad võimaluse korral koostoimet teiste liikmesriikide riiklike taastamiskavadega, eelkõige üle riigipiiride ulatuvate ökosüsteemide puhul või kui liikmesriikidel on ühine merepiirkond või allpiirkond direktiivi 2008/56/EÜ tähenduses.

18.   Kui see on otstarbekas ja asjakohane, võivad liikmesriigid mereökosüsteemide taastamise ja taasloomisega seoses riiklike taastamiskavade koostamiseks ja rakendamiseks kasutada olemasolevaid piirkondlikke institutsioonilisi koostööstruktuure.

19.   Kui liikmesriigid teevad kindlaks probleemi, mis tõenäoliselt takistab mereökosüsteemide taastamise ja taasloomise kohustuste täitmist ning nõuab meetmeid, mille osas nad ei ole pädevad, pöörduvad nad eraldi või ühiselt vastavalt vajadusele liikmesriikide, komisjoni või rahvusvaheliste organisatsioonide poole, kirjeldades neile tuvastatud probleemi ja võimalikke meetmeid, et neid kaaluda ja need võimaluse korral vastu võtta.

20.  Liikmesriigid tagavad, et taastamiskava koostatakse avatud, läbipaistval, kaasaval ja tulemuslikul viisil ning et üldsusele, sealhulgas kõigile asjakohastele sidusrühmadele, antakse varajased ja tõhusad võimalused selle väljatöötamises osaleda. Konsultatsioonid peavad vastama direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud nõuetele.

Artikkel 15

Riikliku taastamiskava sisu

1.  Riiklik taastamiskava hõlmab ajavahemikku kuni 2050. aastani ning sisaldab artiklites 4–13 sätestatud eesmärkidele ja kohustustele vastavaid vahetähtaegu.

2.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võib artikli 16 ja artikli 17 lõike 6 kohaselt esitatav riiklik taastamiskava alates 1. juulist 2032 algava perioodi puhul ja kuni artikli 19 lõike 1 kohase läbivaatamiseni piirduda strateegilise ülevaatega järgmise kohta:

a)   lõikes 3 osutatud elemendid ning

b)   lõigetes 4 ja 5 osutatud sisu.

Muudetud riiklik taastamiskava, mis on koostatud artikli 19 lõike 1 kohaselt hiljemalt 30. juuniks 2032 tehtud läbivaatamise tulemusel, võib seoses ajavahemikuga alates 1. juulist 2042 ja kuni muutmiseni hiljemalt 30. juuniks 2042 kooskõlas artikli 19 lõikega 1 piirduda käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud elementide ja sisu strateegilise ülevaatega.

3.  Iga liikmesriik lisab riiklikku taastamiskavasse järgmised elemendid, kasutades käesoleva artikli lõike 7 kohaselt kehtestatud ühtset vormi:

a)  nende alade mahu määramine, mis tuleb artiklites 4–12 sätestatud taastamiseesmärkide täitmiseks taastada, tuginedes artikli 14 kohaselt tehtud ettevalmistavale tööle ja esialgsetele kaartidele võimalike taastatavate alade kohta;

b)   kui liikmesriik kohaldab artikli 4 lõikes 5 või artikli 5 lõikes 3 sätestatud erandit, siis põhjendus selle kohta, miks ei ole võimalik kehtestada 2050. aastaks taastamismeetmeid, mis on vajalikud konkreetse elupaigatüübi soodsat seisundit tähistava võrdluspindala saavutamiseks, ning põhjendus nende artiklite kohaselt kehtestatud madalama protsendimäära kohta, mille kõnealune liikmesriik on kindlaks määranud;

c)  käesoleva määruse artiklites 4–13 sätestatud taastamiseesmärkide ja kohustuste täitmiseks kavandatud või kehtestatud taastamismeetmete kirjeldus ning märge selle kohta, millised neist taastamismeetmetest on kavandatud või kehtestatud direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt loodud Natura 2000 võrgustikus;

d)   eraldi jagu, milles esitatakse meetmed artikli 4 lõikes 9 ja artikli 5 lõikes 7 sätestatud kohustuste täitmiseks;

e)   kui liikmesriik kohaldab käesoleva määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandit, siis põhjendus selle kohta, kuidas kõnealuse artikli kohaselt kehtestatud protsendimäärad ei takista direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti e kohaselt kindlaks määratud asjaomaste elupaigatüüpide soodsa kaitsestaatuse saavutamist või säilitamist riiklikul biogeograafilisel tasandil;

f)  teave meetmete kohta, mille eesmärk on tagada kooskõlas artikli 4 lõikega 11 ja artikli 5 lõikega 9, et I ja II lisas loetletud elupaigatüüpidega kaetud alade seisund ei halvene aladel, kus on saavutatud hea seisund, ning et artikli 4 lõikes 7 ja artikli 5 lõikes 5 osutatud liikide elupaikade seisund ei halvene märkimisväärselt aladel, kus on saavutatud nende liikide elupaikade piisav kvaliteet;

g)   kui see on kohaldatav, kirjeldus selle kohta, kuidas kohaldatakse tema territooriumil artikli 4 lõiget 13, sealhulgas:

i)  iga olulise halvenemise korral võetavate hüvitusmeetmete süsteemi selgitus, samuti elupaigatüüpide ja liikide elupaikade märkimisväärse halvenemise seire ja aruandluse ning võetud hüvitusmeetmete kirjeldus;

ii)  selgitus selle kohta, kuidas tagatakse, et artikli 4 lõike 13 rakendamine ei mõjuta artiklites 1, 4 ja 5 sätestatud eesmärkide saavutamist ja eesmärkide täitmist;

h)  teave meetmete kohta, mille eesmärk on kooskõlas artikli 4 lõikega 12 ja artikli 5 lõikega 10 säilitada I ja II lisas loetletud elupaigatüüpide hea seisund aladel, kus neid esineb, ning hoida ära I ja II lisas loetletud elupaigatüüpidega kaetud muude alade seisundi märkimisväärset halvenemist;

i)  tõkete loend ja eemaldamiseks kindlaks tehtud tõkked kooskõlas artikli 9 lõikega 1, nende eemaldamise kava kooskõlas artikli 9 lõikega 2 ning vaba vooluga jõgede pikkus, mis on kavas nende tõkete eemaldamisega saavutada hinnanguliselt alates 2020. aastast kuni 2030. ja 2050. aastani, samuti muud lammide looduslike funktsioonide taastamise meetmed kooskõlas artikli 9 lõikega 3;

j)   ülevaade artikli 11 lõike 2 kohaselt valitud agroökosüsteemide näitajatest ja nende sobivusest tõendama asjaomase liikmesriigi agroökosüsteemide elurikkuse suurenemist;

k)   kohaldataval juhul põhjendus turbaalade märjutamiseks väiksemal määral, kui on sätestatud artikli 11 lõike 4 esimese lõigu punktides a, b ja c;

l)   ülevaade artikli 12 lõike 3 kohaselt valitud metsaökosüsteemide näitajatest ja nende sobivusest tõendama asjaomase liikmesriigi metsaökosüsteemide elurikkuse suurenemist;

m)   artiklis 13 osutatud kohustuse täitmise panuse kirjeldus;

n)  taastamismeetmete kehtestamise ajakava kooskõlas artiklitega 4–12;

o)  kohaldataval juhul eraldi osa, milles on esitatud kohandatud taastamismeetmed liikmesriigi äärepoolseimates piirkondades;

p)  selliste alade seire, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid kooskõlas artiklitega 4 ja 5, ning protsess artiklite 4–12 kohaselt kehtestatud taastamismeetmete tulemuslikkuse hindamiseks ja nende läbivaatamiseks, kui see on vajalik, et tagada artiklites 4–13 sätestatud eesmärkide saavutamine ja kohustuste täitmine;

q)  viide sätetele, millega tagatakse artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmete pidev, pikaajaline ja püsiv mõju;

r)  taastamismeetmetega aja jooksul seotud hinnanguline positiivne kaasmõju kliimamuutuste leevendamise ja maa degradeerumise neutraalsuse seisukohast;

s)   artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmete rakendamise prognoositav sotsiaal-majanduslik mõju ja hinnanguline kasu;

t)  eraldi osa, milles kirjeldatakse, kuidas riiklikus taastamiskavas võetakse arvesse järgmist:

i)  kliimamuutuste stsenaariumide asjakohasus taastamismeetmete tüübi ja asukoha kavandamisel;

ii)  taastamismeetmete potentsiaal minimeerida kliimamuutustest loodusele tulenevat mõju, ennetada looduskatastroofe või leevendada nende mõju ja toetada kohanemist;

iii)  koostoime riiklike kohanemisstrateegiate või -kavadega ja riiklike katastroofiohu hindamise aruannetega;

iv)  ülevaade riiklikus taastamiskavas ning riiklikus energia- ja kliimakavas sisalduvate meetmete vastastikmõjust;

u)  taastamismeetmete rakendamisega seotud hinnanguline rahastamisvajadus, sealhulgas toetus sidusrühmadele, keda taastamismeetmed või muud käesolevast määrusest tulenevad uued kohustused mõjutavad, ning kavandatud rahastamine avaliku või erasektori vahenditest, sealhulgas rahastamine või kaasrahastamine liidu rahastamisvahenditest;

v)  teave toetuste kohta, mis mõjutavad negatiivselt käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamist ja kohustuste täitmist;

w)  riikliku taastamiskava koostamise ja kehtestamise protsessi kokkuvõte, sealhulgas teave üldsuse osalemise kohta ning selle kohta, kuidas on võetud arvesse kohalike kogukondade ja sidusrühmade vajadusi;

x)  eraldi osa, milles kirjeldatakse, kuidas on kooskõlas artikli 17 lõikega 5 võetud arvesse artikli 17 lõike 4 kohaseid komisjoni tähelepanekuid riikliku taastamiskava kavandi kohta; kui asjaomane liikmesriik komisjoni tähelepanekut või olulist osa sellest ei järgi, põhjendab ta seda.

4.  Kohaldataval juhul sisaldab riiklik taastamiskava kaitse- ja majandamismeetmeid, mille liikmesriik kavatseb vastu võtta ÜKP alusel, sealhulgas ühistes soovitustes esitatud kaitsemeetmed, mille liikmesriik kavatseb algatada määruses (EL) nr 1380/2013 sätestatud ja käesoleva määruse artiklis 18 osutatud korras, ning kogu asjakohast teavet nende meetmete kohta.

5.   Riiklik taastamiskava sisaldab ülevaadet selles kavas sisalduvate meetmete ja ühise põllumajanduspoliitika kohase riikliku strateegiakava meetmete vastastikmõjust.

6.   Asjakohasel juhul sisaldab riiklik taastamiskava ülevaadet kaalutlustest, mis on seotud olukordade mitmekesisusega eri piirkondades, nagu on osutatud artikli 14 lõike 16 punktis c.

7.  Komisjon kehtestab rakendusaktidega riikliku taastamiskava ühtse vormi. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Komisjoni abistab ühtse vormi väljatöötamisel Euroopa Keskkonnaamet. Komisjon esitab rakendusaktide eelnõud artikli 24 lõikes 1 osutatud komiteele hiljemalt ... [kuupäev: selle kuu esimene päev, mis järgneb kolmekuulisele perioodile pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

Artikkel 16

Riikliku taastamiskava kavandi esitamine

Iga liikmesriik esitab komisjonile artiklites 14 ja 15 osutatud riikliku taastamiskava kavandihiljemalt ... [selle kuu esimene päev, mis saabub 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva].

Artikkel 17

Riikliku taastamiskava hindamine

1.  Komisjon hindab riikliku taastamiskava kavandit kuue kuu jooksul alates selle kättesaamise kuupäevast. Hindamisel teeb komisjon liikmesriigiga tihedat koostööd.

2.  Riikliku taastamiskava kavandi hindamisel hindab komisjon:

a)   kas see vastab artiklile 15;

b)   kas see on piisav, et täita artiklites 4–13 sätestatud eesmärke ja kohustusi;

c)   kuidas see aitab saavutada artiklis 1 osutatud liidu üldeesmärke ja kohustusi, artikli 9 lõikes 1 osutatud erieesmärki taastada liidus 2030. aastaks vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool ning artiklis 13 seatud eesmärki istutada liidus 2030. aastaks vähemalt kolm miljardit puud.

3.  Komisjoni abistavad riikliku taastamiskava kavandi hindamisel eksperdid või Euroopa Keskkonnaamet.

4.  Komisjon võib kuue kuu jooksul alates riikliku taastamiskava kavandi kättesaamise kuupäevast esitada liikmesriigile oma tähelepanekuid riikliku taastamiskava kavandi kohta.

5.  Liikmesriik võtab kõiki komisjoni tähelepanekuid arvesse lõplikus riiklikus taastamiskavas.

6.  Kuue kuu jooksul alates komisjoni tähelepanekute saamisest viimistleb ja avaldab liikmesriik riikliku taastamiskava ning esitab selle komisjonile.

Artikkel 18

Mereökosüsteemide taastamismeetmete koordineerimine

1.   Liikmesriigid, kelle riiklikud taastamiskavad sisaldavad ÜKP raames võetavaid kaitsemeetmeid, kasutavad täielikult selles poliitikas ette nähtud vahendeid.

2.   Kui riiklikud taastamiskavad sisaldavad meetmeid, mille puhul tuleb esitada ühine soovitus määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 kohase piirkondadeks jaotamise menetluse kaudu, alustavad kõnealuseid riiklikke taastamiskavasid koostavad liikmesriigid, võttes arvesse käesoleva määruse artiklis 5 sätestatud tähtaegu, õigeaegseid konsultatsioone teiste liikmesriikidega, kellel on otsene majandamisalane huvi, mida need meetmed mõjutavad, ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 2 kohaste asjaomaste nõuandekomisjonidega, et oleks võimalik mis tahes ühiste soovituste suhtes õigeaegselt kokku leppida ja need esitada. Selleks lisavad nad riiklikku taastamiskavasse ka konsulteerimise ja ühiste soovituste esitamise hinnangulise aja.

3.   Komisjon hõlbustab ja seirab ÜKP raames ühiste soovituste esitamist. Liikmesriigid esitavad ühised soovitused kaitsemeetmete kohta, mis on vajalikud artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks, hiljemalt 18 kuud enne vastavat tähtaega.

4.   Kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud ühiseid soovitusi ei esitata enne käesoleva artikli lõikes 3 osutatud tähtaega seoses kaitsemeetmetega, mis on vajalikud määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 11 osutatud liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks, võib komisjon asjakohasel juhul täielikult kasutada kõnealuse määruse artikli 11 lõikes 4 sätestatud vahendeid selles sätestatud tingimustel.

Artikkel 19

Riikliku taastamiskava läbivaatamine

1.  Iga liikmesriik vaatab oma riikliku taastamiskava läbi, muudab seda ja lisab täiendavaid meetmeid, tehes seda 30. juuniks 2032 ja seejärel 30. juuniks 2042. Seejärel vähemalt kord kümne aasta jooksul vaatab iga liikmesriik oma riikliku taastamiskava läbi ja vajaduse korral muudab seda ning lisab täiendavaid meetmeid.

Läbivaatamine toimub kooskõlas artiklitega 14 ja 15, võttes seejuures arvesse kavade rakendamisel tehtud edusamme, parimaid kättesaadavaid teaduslikke tõendeid ning olemasolevaid teadmisi selle kohta, kuidas on keskkonnatingimused kliimamuutuste tõttu muutunud või eeldatavasti muutuvad. 30. juuniks 2032 ja 30. juuniks 2042 toimuvatel läbivaatamistel võtavad liikmesriigid arvesse teadmisi I ja II lisas loetletud elupaigatüüpide seisundi kohta, mis on saadud kooskõlas artikli 4 lõikega 9 ja artikli 5 lõikega 7. Iga liikmesriik avaldab oma muudetud riikliku taastamiskava ja edastab selle komisjonile.

2.  Kui artikli 20 kohase seire põhjal selgub, et riiklikus taastamiskavas sisalduvad meetmed ei ole artiklites 4–13 sätestatud taastamiseesmärkide saavutamiseks ja kohustuste täitmiseks piisavad, vaatab liikmesriik oma riikliku taastamiskava läbi ning vajaduse korral muudab seda ja lisab täiendavaid meetmeid. Liikmesriigid avaldavad oma muudetud riikliku taastamiskava ja edastavad selle komisjonile.

3.  Kui komisjon leiab artikli 21 lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe ning artikli 21 lõigetes 4 ja 5 osutatud hindamise põhjal, et liikmesriigi edusammud ei ole artiklites 4–13 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ja kohustuste täitmiseks piisavad, võib ta pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist nõuda, et see liikmesriik esitaks muudetud riikliku taastamiskava kavandi koos täiendavate meetmetega. Liikmesriik avaldab muudetud riikliku taastamiskava koos täiendavate meetmetega ja esitab selle komisjonile, tehes seda kuue kuu jooksul alates komisjonilt vastava taotluse saamise kuupäevast. Asjaomase liikmesriigi taotlusel ja igakülgselt põhjendatud juhtudel võib komisjon kõnealust tähtaega pikendada veel kuue kuu võrra.

IV PEATÜKK

SEIRE JA ARUANDLUS

Artikkel 20

Seire

1.  Liikmesriigid seiravad järgmist:

a)  elupaigatüüpide seisund ja seisundi suundumus ning artiklites 4 ja 5 osutatud liikide elupaikade kvaliteet ja kvaliteedi suundumus aladel, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid, vastavalt artikli 15 lõike 3 punktis p osutatud seirele;

b)  linna roheala pindala ja linnapuude võrastiku liitus linnaökosüsteemi aladel, nagu on osutatud artiklis 8 ja mis on kindlaks määratud kooskõlas artikli 14 lõikega 4;

c)  vähemalt kaks agroökosüsteemide elurikkuse näitajat, mille liikmesriik on valinud vastavalt artikli 11 lõikele 2;

d)  V lisas loetletud levinud põllumajandusmaastike linnuliikide populatsioonid;

e)  metsökosüsteemide elurikkuse näitaja, millele on osutatud artikli 12 lõikes 2;

f)   vähemalt kuus metsaökosüsteemide elurikkuse näitajat, mille liikmesriik on valinud vastavalt artikli 12 lõikele 3;

g)  tolmeldajaliikide arvukus ja mitmekesisus vastavalt artikli 10 lõike 2 kohaselt kehtestatud meetodile;

h)  I ja II lisas loetletud elupaigatüüpidega kaetud alade pindala ja seisund;

i)  artikli 4 lõikes 7 ja artikli 5 lõikes 5 osutatud liikide elupaiga pindala ja kvaliteet;

j)   nende alade ulatus ja asukoht, kus elupaigatüübid ja liikide elupaigad on märkimisväärselt halvenenud, ning nende alade ulatus ja asukoht, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmeid, samuti hüvitusmeetmete tulemuslikkus selle tagamisel, et elupaigatüüpide ja liikide elupaikade mis tahes halvenemine ei ole nende territooriumi iga biogeograafilise piirkonna tasandil märkimisväärne, ning selle tagamisel, et ei seata ohtu artiklites 1, 4 ja 5 sätestatud sihtide saavutamist ja eesmärkide täitmist.

2.  Lõike 1 punkti a kohast seiret alustatakse kohe, kui taastamismeetmed on kehtestatud.

3.  Lõike 1 punktide b, c, d, e ja f kohast seiret alustatakse ... [käesoleva määruse jõustumise kuupäeval].

4.  Käesoleva artikli lõike 1 punkti g kohast seiret alustatakse üks aasta pärast artikli 10 lõikes 2 osutatud delegeeritud õigusakti jõustumist.

5.   Käesoleva artikli lõike 1 punkti j kohast seiret alustatakse niipea, kui komisjonile on esitatud artikli 4 lõikes 13 osutatud teade.

6.  Lõike 1 punktide a ja b kohast seiret tehakse vähemalt iga kuue aasta järel. Lõike 1 punkti c kohast seiret seoses orgaanilise süsiniku varuga mineraalsetes põllumuldades ja mitmekesiste maastikuelementidega põllumajandusmaa osakaaluga ning lõike 1 punkti f kohast seiret seoses seisva lagupuidu ja lamava lagupuidu ning ebaühtlase vanuselise struktuuriga metsade osakaalu, metsade sidususe, orgaanilise süsiniku varuga, valdavalt pärismaiste puuliikidega metsade osakaalu ja puuliikide mitmekesisusega tehakse kohaldataval juhul vähemalt iga kuue aasta järel või lühema ajavahemiku järel, kui on vaja hinnata kasvusuundumuste saavutamist 2030. aastani. Lõike 1 punkti c kohast seiret seoses rohumaaliblikate indeksiga, lõike 1 punkti d kohast seiret seoses levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksiga, lõike 1 punkti e kohast seiret seoses levinud metsalinnustiku indeksiga ning lõike 1 punkti g kohast seiret seoses tolmeldajaliikidega tehakse kohaldataval juhul igal aastal. Lõike punktide h ja i kohast seiret tehakse vähemalt iga kuue aasta järel ja seda koordineeritakse direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17 kohase aruandlustsükliga ning direktiivi 2008/56/EÜ artikli 17 kohase esialgse hindamisega. Lõike 1 punkti j kohast seiret tehakse vähemalt iga kolme aasta järel.

7.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva määruse artikli 11 lõike 2 punktis b osutatud agroökosüsteemide näitajaid ning artikli 12 lõike 3 punktides a, b ja e osutatud metsaökosüsteemide näitajaid seiratakse viisil, mis on kooskõlas määruste (EL) 2018/841 ja (EL) 2018/1999 kohaselt nõutava seirega.

8.  Liikmesriigid avalikustavad käesoleva artikli alusel tehtud seire tulemusel saadud andmed kooskõlas direktiiviga 2007/2/EÜ ja käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud seiresagedusega.

9.  Liikmesriikide seiresüsteemid põhinevad elektroonilistel andmebaasidel ja geoinfosüsteemidel ning nad maksimeerivad juurdepääsu kaugseiretehnoloogia, Maa seire (Copernicuse programmi teenused), kohapealsete andurite ja seadmete või ka kodanikuteaduse pakutavatele andmetele ja teenustele ning nende andmete ja teenuste kasutamist, rakendades tehisintellekti ning täiustatud andmeanalüüsi ja -töötluse võimalusi.

10.   Komisjon kehtestab 31. detsembriks 2028 rakendusaktidega suunava raamistiku artikli 8 lõigetes 2 ja 3, artikli 10 lõikes 1 ja artikli 11 lõikes 2 osutatud rahuldavate tasemete kehtestamiseks.

11.   Komisjon võib rakendusaktidega teha järgmist:

a)  määrata kindlaks IV lisas loetletud agroökosüsteemide elurikkuse näitajate seire meetodid;

b)  määrata kindlaks VI lisas loetletud metsökosüsteemide elurikkuse näitajate seire meetodid;

c)  kehtestada artikli 12 lõigetes 2 ja 3 osutatud rahuldavate tasemete jaoks suunava raamistiku. ▌

12.   Käesoleva artikli lõigetes 10 ja 11 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 21

Aruandlus

1.  30. juuniks 2028 ja seejärel vähemalt iga kolme aasta järel esitavad liikmesriigid komisjonile elektrooniliselt järgmised andmed:

a)  ala, mille suhtes võetakse artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmeid;

b)  nende alade ulatus, kus elupaigatüübid ja liikide elupaigad on märkimisväärselt halvenenud, ning nende alade ulatus, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmeid;

c)  artiklis 9 osutatud tõkked, mis on eemaldatud, ning

d)  nende panus artiklis 13 osutatud kohustuse täitmiseks.

2.   Liikmesriigid esitavad 30. juuniks 2031 komisjonile, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, ajavahemiku kohta kuni aastani 2030 ja seejärel vähemalt iga kuue aasta järel elektrooniliselt järgmised andmed ja teabe:

a)  edusammud riikliku taastamiskava rakendamisel, taastamismeetmete kehtestamisel ning artiklites 4–13 sätestatud eesmärkide saavutamisel ja kohustuste täitmisel;

b)   teave järgmise kohta:

i)  nende alade asukoht, kus elupaigatüübid ja liikide elupaigad on märkimisväärselt halvenenud, ning nende alade ulatus, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmeid;

ii)  kirjeldus artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmete tulemuslikkuse kohta selle tagamisel, et elupaigatüüpide ja liikide elupaikade mis tahes halvenemine ei ole nende territooriumi iga biogeograafilise piirkonna tasandil märkimisväärne;

iii)  kirjeldus artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmete tulemuslikkuse kohta selle tagamisel, et ei seata ohtu artiklites 1, 4 ja 5 sätestatud sihtide ja eesmärkide saavutamist;

c)  artikli 20 kohaselt tehtud seire tulemused, sealhulgas artikli 20 lõike 1 punktide h ja i kohaselt tehtud seire puhul georefereeritud kaardid;

d)  selliste alade asukoht ja ulatus, mille suhtes võetakse artiklites 4 ja 5 ja artikli 11 lõikes 4 osutatud taastamismeetmeid, sealhulgas nende alade georefereeritud kaart;

e)  artikli 9 lõikes 1 osutatud tõkete ajakohastatud loend;

f)  teave edusammude kohta, mis on tehtud rahastamisvajaduste täitmisel kooskõlas artikli 15 lõike 3 punktiga u, sealhulgas ülevaade tegelikest investeeringutest võrreldes algselt eeldatud investeeringutega.

3.  Komisjon kehtestab rakendusaktidega käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe esitamise vormi, struktuuri ja üksikasjaliku korra. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Elektroonilise aruandluse vormi, struktuuri ja üksikasjaliku korra koostamisel abistab komisjoni Euroopa Keskkonnaamet.

4.  Euroopa Keskkonnaamet esitab komisjonile 31. detsembriks 2028 ja seejärel iga kolme aasta järel tehnilise ülevaate käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamisel ja kohustuste täitmisel tehtud edusammude kohta, võttes aluseks andmed, mille liikmesriigid on kättesaadavaks teinud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 ja artikli 20 lõikega 8.

5.  Euroopa Keskkonnaamet esitab komisjonile 30. juuniks 2032 ja seejärel iga kuue aasta järel kogu liitu hõlmava tehnilise ülevaate käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamisel ja kohustuste täitmisel tehtud edusammude kohta, võttes aluseks andmed, mille liikmesriigid on kättesaadavaks teinud kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1, 2 ja 3. Lisaks võib Euroopa Keskkonnaamet kasutada teavet, mis on esitatud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17, direktiivi 2000/60/EÜ artikli 15, direktiivi 2009/147/EÜ artikli 12 ja direktiivi 2008/56/EÜ artikli 17 alusel.

6.  Komisjon esitab alates ... [viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] ja seejärel iga kuue aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta.

7.   Hiljemalt ... [12 kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] esitab komisjon liikmesriikidega konsulteerides Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab järgmist:

a)   ülevaade käesoleva määruse rakendamiseks liidu tasandil kättesaadavatest rahalistest vahenditest;

b)   hinnang artiklite 4–13 rakendamiseks ja artikli 1 lõikes 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks vajalike rahaliste vahendite kohta;

c)   analüüs, et teha kindlaks rahastamispuudujäägid käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmisel;

d)   asjakohasel juhul ettepanekud piisavate meetmete, sealhulgas finantsmeetmete kohta, millega kõrvalda tuvastatud puudused, näiteks näha ette sihtotstarbeline rahastamine, ilma et see piiraks kaasseadusandjate õigusi võtta vastu 2027. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik.

8.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud teave on piisav ja ajakohane ning et see on üldsusele kättesaadav kooskõlas direktiividega 2003/4/EÜ, 2007/2/EÜ ja (EL) 2019/1024.

V PEATÜKK

DELEGEERITUD ÕIGUSAKTID JA RAKENDUSAKTID

Artikkel 22

Lisade muutmine

1.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte I lisa muutmiseks, kohandades elupaigatüüpide rühmitamist vastavalt tehnika ja teaduse arengule ning võttes arvesse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi.

2.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte II lisa muutmiseks, kohandades järgmist:

a)   elupaigatüüpide loetelu, tagamaks kooskõla Euroopa Liidu loodusteabe süsteemi (EUNIS) elupaikade klassifikatsiooni ajakohastustega ning

b)   elupaigatüüpide rühmitamist vastavalt tehnika ja teaduse arengule ning võttes arvesse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi.

3.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte III lisa muutmiseks, kohandades artiklis 5 osutatud mereliikide loetelu vastavalt tehnika ja teaduse arengule.

4.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte IV lisa muutmiseks, kohandades agroökosüsteemide elurikkuse näitajate kirjeldust, ühikut ja metoodikat vastavalt tehnika ja teaduse arengule.

5.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte V lisa muutmiseks, kohandades vastavalt tehnika ja teaduse arengule liikide loetelu, mida liikmesriikides kasutatakse levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksi jaoks.

6.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte VI lisa muutmiseks, kohandades metsaökosüsteemide elurikkuse näitajate kirjeldust, ühikut ja metoodikat vastavalt tehnika ja teaduse arengule.

7.  Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte VII lisa muutmiseks, kohandades taastamismeetmete näidete loetelu vastavalt tehnika ja teaduse arengule ning võttes arvesse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi.

Artikkel 23

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artikli 10 lõikes 2 ja artikli 22 lõigetes 1–7 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates ... [käesoleva määruse jõustumise kuupäevast]. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 10 lõikes 2 ja artikli 22 lõigetes 1–7 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.  Artikli 10 lõike 2 ja artikli 22 lõigete 1–7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 24

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Määruse (EL) 2022/869 muutmine

Määruse (EL) 2022/869 artikli 7 lõike 8 esimene lõik asendatakse järgmisega:"

„Seoses keskkonnamõjuga, mida käsitletakse direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 4, direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõikes 7 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) …/…*(48) artikli 4 lõigetes 14 ja 15 ning artikli 5 lõigetes 11 ja 12, ning tingimusel et kõik kõnealustes direktiivides ja kõnealuses määruses sätestatud tingimused on täidetud, loetakse liidu loendisse kantud projektid energiapoliitika seisukohast avalikku huvi pakkuvateks ja neid võib käsitada ülekaaluka avaliku huviga seotud projektidena.“

_____________

* Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EL) …/… looduse taastamise kohta, ja millega muudetakse määrust (EL) 2022/869 (ELT L , , lk ).“

Artikkel 26

Läbivaatamine

1.  Komisjon hindab käesoleva määruse kohaldamist 31. detsembriks 2033.

Hindamine hõlmab hinnangut käesoleva määruse mõju kohta põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, võttes arvesse asjakohaseid seoseid toiduainete tootmise ja toiduga kindlustatusega liidus, ning käesoleva määruse laiemat sotsiaal-majanduslikku mõju.

2.  Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele hindamise peamisi järeldusi sisaldava aruande. Kui komisjon peab seda asjakohaseks, lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek käesoleva määruse asjakohaste sätete muutmiseks, võttes arvesse vajadust kehtestada täiendavad taastamiseesmärgid, sealhulgas 2040. ja 2050. aastaks ajakohastatud eesmärgid, tuginedes artiklitega 4 ja 5 hõlmamata ökosüsteemide seisundi hindamise ühistele meetoditele, käesoleva artikli lõikes 1 osutatud hindamise tulemustele ning uusimatele teaduslikele tõenditele.

Artikkel 27

Ajutine peatamine

1.   Kui on toimunud liidu kontrolli alt väljas olev ettenägematu, erakorraline ja provotseerimata sündmus, millel on kogu liitu hõlmavad tõsised tagajärjed sellise maa kättesaadavusele, mis on vajalik liidu toidutarbimiseks piisava põllumajandusliku tootmise tagamiseks, võtab komisjon vastu rakendusaktid, mis on hädaolukorras vajalikud ja põhjendatud. Selliste rakendusaktidega võib ajutiselt peatada artikli 11 asjakohaste sätete kohaldamise sellises ulatuses ja ajavahemikuks, mis on hädavajalik. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.   Lõike 1 kohaselt vastu võetud rakendusaktid kehtivad kuni 12 kuud. Kui pärast seda ajavahemikku lõikes 1 osutatud konkreetsed probleemid püsivad, võib komisjon esitada asjakohase seadusandliku ettepaneku kõnealuse ajavahemiku pikendamiseks.

3.   Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu igast lõike 1 kohaselt vastu võetud aktist kahe tööpäeva jooksul alates selle vastuvõtmisest.

Artikkel 28

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

MAISMAA-, RANNIKU- JA MAGEVEEÖKOSÜSTEEMID – ARTIKLI 4 LÕIGETES 1 JA 4 OSUTATUD ELUPAIGATÜÜBID JA ELUPAIGATÜÜPIDE RÜHMAD

Alljärgnev loetelu hõlmab kõiki direktiivi 92/43/EMÜ I lisas loetletud maismaa-, ranniku- ja magevee-elupaigatüüpe, millele on osutatud artikli 4 lõigetes 1 ja 4, samuti kuut nende elupaigatüüpide rühma, nimelt 1) märgalasid (rannikul ja sisemaal), 2) rohumaid ja muid karjatatavaid elupaiku, 3) jõe-, järve-, lammi- ja kaldaelupaiku, 4) metsi, 5) stepi-, nõmme- ja võserikuelupaiku ning 6) paljandi- ja luiteelupaiku.

1.  1. RÜHM: märgalad (rannikul ja sisemaal)

2.  2. RÜHM: rohumaad ja muud karjatatavad elupaigad

3.  3. RÜHM: jõe-, järve-, lammi- ja kaldaelupaigad

4.  4. RÜHM: metsad

5.  5. RÜHM: stepi-, nõmme- ja võserikuelupaigad

6.  6. RÜHM: paljandi- ja luiteelupaigad

II LISA

MEREÖKOSÜSTEEMID – ARTIKLI 5 LÕIGETES 1 JA 2 OSUTATUD ELUPAIGATÜÜBID JA ELUPAIGATÜÜPIDE RÜHMAD

Alljärgnev loetelu hõlmab artikli 5 lõigetes 1 ja 2 osutatud mereelupaigatüüpe ning seitset nende elupaigatüüpide rühma, nimelt 1) meriheinakooslusi, 2) makrovetikakooslusi, 3) karpide ja vähkide kooslusi, 4) maerlikooslusi, 5) käsna-, koralli- ja korallilisi kooslusi, 6) kuumi ja külmi lõõre ning 7) pehmeid setteid (mitte sügavamal kui 1000 meetrit). Samuti on esitatud seos direktiivi 92/43/EMÜ I lisas loetletud elupaigatüüpidega.

Kasutatav mereelupaigatüüpide klassifikatsioon, milles eristatakse biogeograafilisi merepiirkondi, põhineb Euroopa loodusteabe süsteemil (EUNIS), mille mereelupaikade tüpoloogia vaatas EEA läbi 2022. aastal. Teave direktiivi 92/43/EMÜ I lisas loetletud seotud elupaikade kohta põhineb Euroopa Keskkonnaameti 2021. aastal avaldatud ristviidetel(49).

1.  1. rühm: meriheinakooslused

2.  2. rühm: makrovetikakooslused

3.  3. rühm: karpide ja vähkide kooslused

4.  4. rühm: maerlikooslused

5.  5. rühm: käsna-, koralli- ja korallilised kooslused

6.  6. rühm: kuumad ja külmad lõõrid

7.  7. rühm: pehmed setted (mitte sügavamal kui 1 000 meetrit)

III LISA

ARTIKLI 5 LÕIKES 5 OSUTATUD MERELIIGID

1)  väike saagrai (Pristis clavata)

2)  väikehammas-saagrai (Pristis pectinata)

3)  harilik saagrai (Pristis pristis)

4)  hiidhai (Cetorhinus maximus) ja mõrtsukhai (Carcharodon carcharias)

5)  ühtlane tumehai (Etmopterus pusillus)

6)  Alfredi sarvikrai (Mobula alfredi)

7)  hiid-sarvikrai (Mobula birostris)

8)  vahemere merisarvik (Mobula mobular)

9)  guinea merisarvik (Mobula rochebrunei)

10)  astelsaba-merisarvik (Mobula japanica)

11)  silesaba-merisarvik (Mobula thurstoni)

12)  väike merisarvik (Mobula eregoodootenkee)

13)  sirpuim-merisarvik (Mobula tarapacana)

14)  lühiuim-merisarvik (Mobula kuhlii)

15)  atlandi merisarvik (Mobula hypostoma)

16)  mustkõht-tiibrai (Dipturus nidarosiensis)

17)  valgerai (Rostroraja alba)

18)  logardrailased (Rhinobatidae)

19)  euroopa ingelhai (Squatina squatina)

20)  lõhe (Salmo salar)

21)  meriforell (Salmo trutta)

22)  põhjamere siig (Coregonus oxyrhynchus)

IV LISA

ARTIKLI 11 LÕIKES 2 OSUTATUD AGROÖKOSÜSTEEMIDE ELURIKKUSE NÄITAJAD

V LISA

LEVINUD PÕLLUMAJANDUSMAASTIKE LINNUSTIKU INDEKS RIIGI TASANDIL

Kirjeldus

Levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksannab ülevaate harilike ja laialt levinud põllumajandusmaastike lindude populatsioonide suundumustest ning on mõeldud Euroopa agroökosüsteemide elurikkuse olukorra hindamiseks. Riiklik levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeks on mitut liiki hõlmav liitindeks, millega mõõdetakse riigis valitud vaatluskohtades põllumajandusmaastike linnuliikide suhtelise arvukuse muutumise määra. Kõnealune indeks põhineb spetsiaalselt valitud liikidel, mis vajavad põllumajandusmaa-elupaiku toitumiseks või pesitsuseks või mõlemaks. Riiklikud levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksid põhinevad iga liikmesriigi jaoks olulistel liikidel. Riiklik levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeks arvutatakse võrdlusaasta suhtes, mille indeksi väärtuseks määratakse tavaliselt 100. Suundumuste väärtused väljendavad vastavate põllumajandusmaastike lindude populatsiooni suuruse üldist muutust teatava arvu aastate jooksul.

Metoodika: Metoodika: (2021): „Long-term and large-scale multispecies dataset tracking population changes of common European breeding birds“, Sci Data 8, 21. https://doi.org/10.1038/s41597-021-00804-2

„Liikmesriigid, kus põllumajandusmaastike lindude populatsioonid on ajalooliselt rohkem kahanenud“, on liikmesriigid, kus poolte või rohkem kui poolte riiklikus levinud põllu põllumajandusmaastike linnustiku indeksis arvesse võetavate liikide populatsioonid on pikaajalise vähenemissuundumusega. Liikmesriikides, kus teave populatsiooni pikaajaliste suundumuste kohta ei ole mõne liigi kohta kättesaadav, kasutatakse teavet liigi seisundi kohta Euroopa tasandil.

Need liikmesriigid on:

Tšehhi

Taani

Saksamaa

Eesti

Hispaania

Prantsusmaa

Itaalia

Luksemburg

Ungari

Madalmaad

Soome

„Liikmesriigid, kus põllumajandusmaastike lindude populatsioonid on ajalooliselt vähem kahanenud“, on liikmesriigid, kus vähem kui poolte riiklikus levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksis arvesse võetavate liikide populatsioonid on pikaajalise vähenemissuundumusega. Liikmesriikides, kus teave populatsiooni pikaajaliste suundumuste kohta ei ole mõne liigi kohta kättesaadav, kasutatakse teavet liigi seisundi kohta Euroopa tasandil.

Need liikmesriigid on:

Belgia

Bulgaaria

Iirimaa

Kreeka

Horvaatia

Küpros

Läti

Leedu

Malta

Austria

Poola

Portugal

Rumeenia

Sloveenia

Slovakkia

Rootsi

Levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksi arvutamiseks liikmesriikides kasutatavate liikide loetelu