Rahvusvahelised kalandussuhted
Euroopa Liidul (EL) on rahvusvahelises kalanduskoostöös oluline roll. Ühise kalanduspoliitika (ÜKP) välismõõde loob raamistiku liidu vetest väljaspool kala püüdvatele ELi laevadele. Selle raamistikuga toetatakse ELi osalemist avamerepüüki käsitlevates mitmepoolsetes kokkulepetes piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide raames ning kahepoolsetes kalanduskokkulepetes kolmandate riikidega nende vetes kalastamiseks.
Õiguslik alus
Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklid 3–4, 38–44, 218;
11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta (edaspidi „alusmäärus“).
Eesmärgid
ÜKP välismõõtmega kehtestatakse õigusraamistik Euroopa kalalaevade tegevusele ELi vetest väljaspool ning see on üles ehitatud mitmele eesmärgile, mis on konkreetselt kindlaks määratud ÜKP alusmääruses (artikkel 28). Nende eesmärkide kohaselt on ELil järgmised ülesanded:
- toetada aktiivselt teaduslike teadmiste ja nõuannete edasiarendamist ning aidata sellele kaasa;
- parandada liidu algatuste poliitilist sidusust, eelkõige keskkonna-, kaubandus- ja arengukoostööalase tegevuse osas, ning tugevdada arengukoostöö ning majandus-, teadus- ja tehnikaalase koostöö kontekstis võetud meetmete sidusust;
- soodustada säästvat püügitegevust, mis on majanduslikult elujõuline ja edendab liidus tööhõivet;
- tagada, et liidu püügitegevus liidu vetest väljaspool põhineb samadel põhimõtetel ja standarditel, mida kohaldatakse liidu õiguse alusel ÜKP valdkonnas, edendades liidu ettevõtjatele kolmandate riikide ettevõtjatega võrdseid võimalusi;
- edendada ja toetada rahvusvahelisel tasandil vajalikke meetmeid, et lõpetada ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük (ETR-kalapüük);
- edendada piirkondlike kalandusorganisatsioonide järelevalvekomiteede loomist ja tugevdamist, korrapäraseid sõltumatuid tulemuslikkuskontrolle ja asjakohaseid parandusmeetmeid, sealhulgas tõhusaid ja hoiatavaid karistusi, mida tuleb kohaldada läbipaistvalt ning mittediskrimineerivalt.
Taustteave
Kahe- ja mitmepoolsed kalanduskokkulepped muutusid vajalikuks pärast seda, kui 1970. aastate keskel kehtestati majandusvööndid. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) võttis 1982. aastal vastu mereõiguse konventsiooni (UNCLOS), mis jõustus 1994. aastal. Seda konventsiooni võib pidada ookeanide põhiseaduseks, millega tunnustatakse rannikuäärsete riikide õigust kontrollida kalavarusid külgnevates vetes. Majandusvööndid hõlmavad küll vaid 35% merede kogupindalast, kuid neis asub 90% maailma kalavarudest. ÜRO mereõiguse konventsiooniga ei reguleerita ainult majandusvööndeid, vaid ka avamerd. Selles ergutatakse riike tegema üksteisega piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide asutamise kaudu koostööd avamere elusressursside kaitsel ja majandamisel. See tähendab, et kaugpüügilaevastikega riigid peavad muude riikide majandusvööndites või piirkondlike kalandusorganisatsioonide hallatavas avameres asuvatele kalavarudele juurdepääsuks sõlmima rahvusvahelisi lepinguid ja/või muid kokkuleppeid. Alles 2013. aastal aga sai kalanduse välismõõtmest ÜKP alusmääruse vastuvõtmisega ELi kalanduspoliitika üks sammas. ÜKP 2013. aasta reform oli läbimurre, sest sellega seati esikohale säästva ja vastutustundliku kalanduse põhimõtted, samas kui varem oli eesmärk säilitada ELi laevastike kohalolek välisvetes ja tagada turu varustamine.
Kalapüük ELi vetest väljaspool moodustab märkimisväärse osa ELi kalandussektorist ja annab üle 20 % ELi kogupüügist. Lisaks on ELil maailma suurima mereandide turuna keskne roll kalanduse parema juhtimise edendamisel ja kalavarude majandamise poliitika väljatöötamisel koostöös oma partneritega kogu maailmas.
Saavutused
A. Kahepoolsed kalanduslepingud
1. Säästva kalapüügi partnerluslepingud
EL on sõlminud mitme riigiga säästva kalapüügi partnerluslepingud, et saada juurdepääs kalavarudele nende majandusvööndis. Need lepingud peaksid tooma ELile ja asjaomasele kolmandale riigile vastastikust kasu. Seetõttu annab EL vastutasuks kalapüügiõiguste eest oma säästva kalapüügi partnerluslepingu partneritele rahalist toetust, sealhulgas teeb makseid juurdepääsuõiguste eest ja annab valdkondlikku toetust. Lepingute alusel makstav rahaline toetus on ette nähtud selleks, et aidata kaasa kvaliteetse juhtimisraamistiku väljatöötamisele nendes riikides. Eesmärk on eelkõige tagada tõhus andmete kogumine ja kalanduskontroll. ELi valdkondliku toetuse eesmärk on samuti arendada partnerriikide teadus- ja uurimisasutusi, aidates kaasa suutlikkuse suurendamise algatustele seoses seire, kontrolli ja järelevalvega ning säästvama kalanduspoliitika väljatöötamisele.
Iga säästva kalapüügi partnerluslepinguga kehtestatakse õigusraamistik ELi laevade juurdepääsuks kalavarudele ning partnerluslepingu rakendusprotokollis sätestatakse kasutada olevad kalapüügivõimalused ja määratakse kindlaks ELi rahaline toetus. Kõik protokollid sisaldavad nüüd demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamist käsitlevat klauslit. Säästva kalapüügi partnerluslepinguid on kahte tüüpi: nn tuunikalalepingud, mis võimaldavad püüda pika rändega kalavarusid, nagu tuun ja sellega seotud liigid, ning nn segalepingud, mis võimaldavad juurdepääsu paljudele kalavarudele. Praegu kehtivad tuunipüügilepingud Cabo Verde, Côte d’Ivoire’i, Gaboni, Kiribati, Mauritiuse, Madagaskari, Seišellide ja Gambiaga. Segalepingud puudutavad Gröönimaad, Guinea-Bissaud ja Mauritaaniat. Teistel säästva kalapüügi partnerluslepingutel, nn soikunud lepingutel ei ole kehtivat protokolli. Sellised lepingud on tuunipüügilepingud Cooki saarte, Ekvatoriaal-Guinea, Libeeria, Mikroneesia, Maroko, Mosambiigi, São Tomé ja Príncipe’i, Senegali ja Saalomoni Saartega. Seepärast ei ole ELi laevadel lubatud nende riikide vetes kalastada.
Kalanduskokkulepetele eraldatud eelarve kasvas 1981. aasta 5 miljonilt eurolt ligikaudu 300 miljonile eurole 1997. aastal (st ligi 30% kalandussektorile eraldatavatest vahenditest). 2020. aastal eraldati säästva kalapüügi partnerluslepingutele 142,6 miljonit eurot, mis moodustab 12% ÜKP eelarvest. Rahalise toetuse ja juurdepääsuõiguste seisukohast on kõige olulisem kokkulepe sõlmitud Mauritaaniaga. EL toetab riiki igal aastal 60,80 miljoni euroga.
2. Põhjapoolsete riikide lepingud
Põhjapoolsete riikide lepingud hõlmavad Põhjamere ja Atlandi ookeani kirdeosa ühiseid kalavarusid ning kalapüügivõimaluste vahetamist ELi ja naaberriikide (Ühendkuningriik, Norra, Fääri saared ja Island) vahel.
Ühendkuningriik ja EL on sõlminud kaubandus- ja koostöölepingu, mis kehtib alates 1. jaanuarist 2021. Kaubandus- ja koostöölepingu raames tehtav koostöö hõlmab ka kalandust (lepingu viies rubriik: kalandus). Mõlemad lepinguosalised kasutavad rannikuäärse riigi õigusi oma vete elusressursside uurimiseks, kasutamiseks, säilitamiseks ja majandamiseks. Kaubandus- ja koostöölepingu osana ja üleminekuperioodil kuni 30. juunini 2026 on lepinguosalised kokku leppinud anda teise lepinguosalise laevadele täielik juurdepääs oma vetele, et püüda oma majandusvööndites (12–200 meremiili) kaubandus- ja koostöölepingus sätestatud liike ja kvoodiväliseid kalavarusid.
ELil on Norraga kolm kalanduskokkulepet: Põhjamerd ja Atlandi ookeani hõlmav kahepoolne leping, Taani, Rootsi ja Norraga Skagerraki ja Kattegati jaoks sõlmitud kolmepoolne leping ning naabruspiirkonna leping, millega antakse Rootsi laevadele juurdepääs Põhjameres asuvatele Norra vetele.
Islandi ja Fääri saartega sõlmitud lepingud on nn soikunud lepingud, kuna alates 2008. ja 2020. aastast ei ole sõlmitud ühtegi kahepoolset kalanduskokkulepet.
Lisaks majandatakse rannikuriikide vaheliste kokkulepete alusel mitmeid erivarusid (makrell, Atlandi-Skandinaavia heeringas ja põhjaputassuu).
B. Piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid
Piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid on rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu kuuluvad riigid, kellel on kalapüügihuvid avamerepiirkondades. EL osaleb aktiivselt paljudes piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides, kus ta edendab kaitse- ja majandamismeetmeid ning toetab rahaliselt teadusuuringuid ja muid toetusmeetmeid. Nende kokkulepete eesmärk on tugevdada piirkondlikku koostööd, et tagada avamere ja piirialade kalavarude kaitse ja säästev kasutamine. Lisaks on kokkulepete oluline eesmärk hoida ära ETR-kalapüük (3.3.3). Piirkondlikke kalavarude majandamise organisatsioone on mitmesuguseid: mõned neist on asutatud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) egiidi all, teised sõltumatult; mõned organisatsioonid haldavad teatava vööndi bioloogilisi ressursse, samas kui teised keskenduvad teatavatele kalavarudele või kalavarude rühmadele. Samuti kehtestavad piirkondlikud kalavarude majandamise organisatsioonid aktiivselt selliseid püügikontrolli ja seire meetmeid nagu näiteks ühisinspekteerimise kord Kirde-Atlandi Kalanduskomisjonis, Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioonis ning Antarktika vete elusressursside kaitse komisjonis.
EL täidab praegu aktiivset rolli viies tuunivarusid majandavas piirkondlikus kalandusorganisatsioonis ja 13 piirkondlikus kalavarude majandamise organisatsioonis, mis ei majanda tuunivarusid. Liit osaleb ka kahes piirkondlikus organisatsioonis, millel on nõuandev roll – Kesk-Atlandi lääneosa kalanduskomisjonis ja Kesk-Atlandi idaosa kalastuskomitees.
C. Rahvusvaheline kalanduse majandamine
Rahvusvaheliste konventsioonide eesmärk on kehtestada õiguskord meredel ja ookeanidel ning edendada nende rahumeelset kasutamist, varude õiglast ja tulemuslikku kasutamist, elusressursside kaitset ning merekeskkonna säilitamist ja kaitset.
EL ja selle liikmesriigid on ühinenud ÜRO mereõiguse konventsiooniga ja teinud ka koostööd muude vahendite väljatöötamisel säästva kalanduse jätkuvaks rakendamiseks. Oluline samm ühise rahvusvahelise kalanduse majandamise suunas oli ÜRO kalavarude kokkulepe (UNFSA). See sõlmiti rakenduslepinguna ÜRO mereõiguse konventsiooni alusel 1995. aastal ja see jõustus 2001. aastal. UNFSA eesmärk on tagada piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude pikaajaline kaitse ja säästev kasutamine. 4. märtsil 2023 sõlmiti ÜRO mereõiguse konventsiooni alusel uus rakendusleping, milles käsitletakse elurikkust väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel aladel. See on pöördelise tähtsusega avamereleping, mille eesmärk on kaitsta ookeane, võidelda keskkonnaseisundi halvenemise ja kliimamuutuste vastu ning hoida ära elurikkuse vähenemine. Uus leping võimaldab luua avamerel ulatuslikke merekaitsealasid ja kohustab hindama majandustegevuse mõju avamere elurikkusele.
EL on ka FAO koostööpartner. FAO egiidi all võeti vastu 1993. aasta kaitse- ja majandamismeetmete järgimise kokkulepe ning 1995. aasta vastutustundliku kalapüügi juhend. Viimastel aastatel on FAO koostanud rahvusvahelisi tegevuskavasid, et kõrvaldada olulised puudused rahvusvahelises ookeanide kaitses, eelkõige võitluses ETR-kalapüügi vastu, koostanud tegevuskava merelindude juhupüügi vastu õngejadapüügil ning tegelenud haide kaitse ja majandamisega.
Euroopa Parlamendi roll
ELil on ainupädevus mereressursside kaitsel, mis hõlmab kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelistest organisatsioonidest, mille osaline EL on, ning kahepoolsete kalanduskokkulepete haldamisel.
Piirkondlike kalandusorganisatsioonide lepinguosalisena peab EL võtma nende organisatsioonide vastu võetud siduvad kaitse- ja majandamismeetmed seadusandliku tavamenetluse korras üle ELi õigusesse, nii et neid saaks kohaldada liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade suhtes.
Rahvusvaheliste kalanduskokkulepete vastuvõtmiseks on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut. Lisaks tuleb parlamenti viivitamata teavitada igast otsusest, milles käsitletakse kokkulepete ajutist kohaldamist või nende kohaldamise peatamist. Euroopa Parlament on korduvalt püüdnud tagada kalanduskokkulepete kooskõla teiste ELi välispoliitika valdkondadega, peamiselt kaubanduse ja arengukoostöö osas. Parlament on ühise kalanduspoliitika välismõõtme kohta vastu võtnud mitmeid resolutsioone, eelkõige:
- 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ühiste eeskirjade kohta ühise kalanduspoliitika välismõõtme ja kalanduskokkulepete rakendamiseks;
- 12. veebruari 2019. aasta resolutsiooni, millega anti nõusolek nõukogu otsusele Põhja-Jäämere keskosas reguleerimata avamerekalapüügi vältimist käsitleva kokkuleppe Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta;
- 5. aprilli 2022. aasta resolutsiooni La Manche’i väina, Põhjamere, Iiri mere ja Atlandi ookeani kalanduse tuleviku kohta seoses Ühendkuningriigi EList väljaastumisega.
Kalanduskomisjoni hiljutised uuringud ELi kalandussuhete kohta on järgmised:
- „ELi ja Ühendkuningriigi kaubandus- ja koostöölepingu mõju kalandusele ja vesiviljelusele ELis“ seoses õiguslike aspektide, kaubandusaspektide ja kalapüügivõimaluste aspektidega;
- „ELi ookeanid ja kalanduspoliitika – viimased arengusuunad ja edasised väljakutsed“, milles antakse ülevaade ELi kalanduse, vesiviljeluse, sinise majanduse ja rahvusvahelise ookeanide majandamise poliitikast.
Lisateavet parlamendi tegevuse kohta selles valdkonnas leiate kalanduskomisjoni veebisaidilt.
Irina Popescu