Euroopa Liidu Kohtu pädevus
Käesolev teabeleht kirjeldab Euroopa Liidu kohtu pädevusi. Euroopa Liidu Kohus koosneb kahest kohtust – Euroopa Kohus ja Üldkohus –, mis pakuvad eri õiguskaitse võimalusi, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklis 19, Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklites 251–281, Euratomi asutamislepingu artiklis 136 ning aluslepingutele lisatud protokollis nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta).
Euroopa Kohus
A. Otsesed kohtumenetlused liikmesriikide või Euroopa Liidu institutsiooni, organi või asutuse suhtes
Kohus teeb otsuseid menetlustes, mis on algatatud liidu õigusest tulenevad kohustused täitmata jätnud riikide või institutsioonide suhtes.
1. Kohustuste täitmata jätmise tõttu liikmesriigi suhtes algatatud kohtumenetlus
Hagi võib esitada:
- komisjon pärast eelmenetlust (ELi toimimise lepingu artikkel 258): liikmesriigi võimalus esitada oma seisukohad ning komisjon esitab seejärel põhjendatud arvamuse (1.3.8);
- üks liikmesriik teise liikmesriigi vastu pärast seda, kui ta on esitanud kõigepealt asja arutamiseks komisjonile (ELi toimimise lepingu artikkel 259).
Euroopa Kohtu roll:
- kohus kinnitab, et riik ei ole täitnud oma kohustusi; sellisel juhul nõutakse riigilt rikkumise viivitamatut lõpetamist;
- kui pärast komisjoni poolt uue hagi esitamist leiab kohus, et asjassepuutuv liikmesriik ei ole kohtuotsust täitnud, võib ta sellele määrata rahalise karistuse (kindlaks määratud põhisumma ja/või sunniraha), mille suuruse määrab kohus komisjoni ettepaneku alusel (ELi toimimise lepingu artikkel 260).
2. ELi institutsioonide suhtes algatatud menetlused, milles käsitletakse tühistamishagi või ELi institutsiooni tegevusetust
Ese: kohtuasjad, millega taotleja soovib liidu õigusega väidetavalt vastuolus oleva meetme tühistamist (tühistamine: ELi toimimise lepingu artikkel 263), või mis algatatakse liidu õiguse rikkumise korral, kui institutsioon, organ või asutus on jätnud toimingu tegemata (ELi toimimise lepingu artikkel 265).
Hagi esitamine: hagi võivad esitada liikmesriigid, institutsioonid või füüsiline või juriidiline isik, kui hagi on seotud meetmega (eelkõige määruse, direktiivi või otsusega), mille on vastu võtnud ELi institutsioon, organ või asutus ning mis on adresseeritud neile.
Euroopa Kohtu roll: kohus tunnistab akti tühiseks või otsustab, et toiming on tegemata jäetud, misjärel peab rikkumise toime pannud institutsioon võtma vajalikud meetmed Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 266).
3. Muud otsesed kohtumenetlused
Kuna Üldkohtu pädevusse kuuluvad kõik esimese astme hagid, millele on osutatud ELi toimimise lepingu artiklites 263, 265, 268, 270 ja 272, tuleb Euroopa Kohtusse esitada ainult hagid komisjoni otsuste peale, millega määratakse ettevõtjatele karistusi (artikkel 261), ning hagid, mis on sätestatud Euroopa Kohtu põhikirjas (viimati muudetud 17. aprilli 2019. aasta määrusega (EL, Euratom) 2019/629). Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 51 sätestatakse, et erandina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 256 lõikest 1 jääb Euroopa Kohtule pädevus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 263 ja 265 osutatud hagide puhul, kui hagi esitajaks on liikmesriik ja hagi esitatakse:
- Euroopa Parlamendi või nõukogu tegevuse või tegevusetuse või nende mõlema ühistegevuse peale, välja arvatud:
- nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu alusel tehtud otsused;
- nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 207 nimetatud kaubanduse kaitsemeetmeid käsitleva nõukogu määruse alusel vastu võetud õigusaktid;
- nõukogu aktid, millega nõukogu teostab kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 lõikega 2 rakendamisvolitusi;
- komisjoni tegevuse või tegevusetuse peale Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 331 lõike 1 alusel.
Pädevus jääb Euroopa Kohtule ka eespool nimetatud artiklites osutatud hagide puhul, mille liidu institutsioon on esitanud Euroopa Parlamendi, nõukogu, nende mõlema ühise või komisjoni tegevuse või tegevusetuse suhtes või mille liidu institutsioon on esitanud Euroopa Keskpanga tegevuse või tegevusetuse suhtes.
B. Kaudsed kohtumenetlused: liikmesriigi kohtusse antud küsimus õigusakti kehtivuse kohta (ELi toimimise lepingu artikkel 267 - eelotsused)
- Tavaliselt kohaldavad liikmesriigi kohtud vajaduse korral ise liidu õigust. Kui aga liikmesriigi kohtusse antakse liidu õiguse tõlgendamisega seotud küsimus, võib liikmesriigi kohus taotleda Euroopa Kohtult eelotsust. Kui tegemist on viimase astme kohtuga, on kohustuslik saata asi Euroopa Kohtusse lahendamiseks. Liikmesriigi kohus esitab küsimuse(d) liidu õiguse sätte tõlgendamise või kehtivuse kohta üldiselt kohtuotsuse vormis vastavalt riigisisestele menetlusnormidele. Siiski tegi Euroopa Kohus 11. detsembril 2018 kohtuasjas C-493/17 (Weiss) otsuse, et ta peab „keelduma liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline“. Kohtu kantselei teeb taotluse teatavaks riigisisese menetluse osalistele, liikmesriikidele ja Euroopa Liidu institutsioonidele. Neil on kaks kuud aega, et esitada Euroopa Kohtule oma kirjalikud seisukohad.
C. Pädevus teise astme kohtuna
Euroopa Kohtu pädevuses on vaadata läbi Üldkohtu otsuste ja määruste õigusküsimusi puudutavad edasikaebused. Edasikaebamisel ei ole peatavat toimet.
Kui edasikaebus loetakse vastuvõetavaks ja põhjendatuks, tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse ja teeb asja kohta ise otsuse või siis saadab asja tagasi Üldkohtule, kellele see otsus on siduv.
Saavutused
Euroopa Kohtu roll Euroopa integratsioonis on osutunud väga tähtsaks, mõne arvamuse kohaselt on tal koguni juhtroll.
A. Üldiselt
Euroopa Kohtu 5. veebruari 1963. aasta otsusega kohtuasjas 26-62 (Van Gend ja Loos) kehtestati põhimõte, et ühenduse õigus on liikmesriikide kohtutes vahetult kohaldatav. Samuti oli otsustava tähtsusega Euroopa Kohtu 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6-64 (Costa vs. ENEL), milles sedastati, et ühenduse õigus on iseseisev õigussüsteem ja liikmesriikide õigusnormide suhtes esimuslik. Euroopa Kohus on alati võtnud endale lõpliku instantsi rolli liidu ja riigisisese õiguse vahelise suhte kindlaksmääramisel. Märgilise tähtsusega kohtuasjades Van Gend & Loos ning Costa vs. ENEL töötas Euroopa Kohus välja liidu õiguse esimuslikkuse alusdoktriinid. Nende doktriinide kohaselt on liidu õigus liikmesriigi õiguse suhtes alati esimuslik ning liikmesriikide kohtud peavad seda asjaolu oma otsustes arvesse võtma. Oma 17. detsembri 1970. aasta otsuses kohtuasjas 11/70 (Internationale Handelsgesellschaft) otsustas Euroopa Kohus, et liidu õigus on esimuslik ka liikmesriikide põhiseadustega tagatud põhiõiguste suhtes. Kohtuasjas tehtud otsuse põhjenduse punktis 3 märkis Euroopa Kohus järgmist: väide, et rikutud on ühe riigi põhiseaduses sätestatud kujul selle riigi põhiõigusi või riigi põhiseaduse struktuuripõhimõtteid, ei saa mõjutada ühenduse meetmete kehtivust ega nende toimet liikmesriigis. Euroopa Kohus on neid doktriine kinnitanud hilisemates kohtuasjades (vt kohtuasi 106/77, Simmenthal (1978), kohtuasi 149/79, komisjon vs. Belgia (1980), kohtuasjad C-46/93 ja C-48/93, Brasserie du Pêcheur ja Factortame II (1996), kohtuasi C-473/93, komisjon vs. Luksemburg (1996), kohtuasi C-213/07, Michaniki (2008)). Selles kohtupraktikas on Euroopa Kohus välja töötanud teatavad põhimõtted, et anda liikmesriikide kohtutele teatav kaalutlusõigus ja võtta nende huve tõsiselt. Samuti kohandab Euroopa Kohus mõnikord kaudselt oma kohtupraktikat, et võtta arvesse liikmesriikide kohtute mureküsimusi. Enim on tuntud see, et Euroopa Kohus arendas põhiõiguste valdkonna kohtupraktika välja liikmesriikide kohtute survel: pärast Euroopa ühenduste asutamist oli Euroopa Kohus alguses vastu põhiõiguste lisamisele ühenduse õiguskorda (kohtuasi 36/59, Ruhrkohlen-Verkaufsgesellschaft (1960)). Kui aga liikmesriikide konstitutsioonikohtud sellega nõus ei olnud, muutis kohus suunda. Ennetades Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohtu ja Itaalia konstitutsioonikohtu otsuseid otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Internationale Handelsgesellschaft, et põhiõigused on õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa.
B. Erivaldkonnad
- Inimõiguste kaitset käsitlevate otsuste hulka kuulub 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4-73 (Nold Kohlen- und Baustoffgroßhandlung vs. Euroopa Ühenduste Komisjon), milles Euroopa Kohus muu hulgas rõhutas, et põhilised inimõigused on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus (4.1.1).
- Kaupade vaba liikumine: 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78 (Cassis de Dijon), milles Euroopa Kohus otsustas, et ühes liikmesriigis seaduslikult toodetud ja turustatud kaup tuleb põhimõtteliselt turule lubada ka teistes liikmesriikides.
- Isikute vaba liikumine: 15. detsembri 1995. aasta otsuses kohtuasjas C-415/93 (Bosman) märgiti, et elukutseline sport on majandustegevus, millega tegelemist ei tohi takistada jalgpalliliitude eeskirjad, mis reguleerivad mängijate üleminekut või piiravad teistest liikmesriikidest pärit sportlaste arvu.
- Ühenduse välispädevus: 31. märtsi 1971. aasta otsus kohtuasjas 22-70 (komisjon vs. nõukogu), millega tunnustati ühenduse õigust sõlmida rahvusvahelisi lepinguid valdkondades, kus kehtivad ühenduse õigusaktid.
- Oma 19. novembri 1991. aasta otsuses kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90 (Francovich jt) töötas Euroopa Kohus välja veel ühe aluspõhimõtte: liikmesriik vastutab üksikisikute ees kahju eest, mille on põhjustanud asjaomase liikmesriigi rikkumine, mis on tingitud sellest, et direktiivi ei olnud võetud riigisisesesse õigusesse üle või seda ei olnud tehtud õigel ajal.
- Mitmed otsused on seotud sotsiaalkindlustusega (kohtuasi 43-75: Defrenne (1976) meeste ja naiste võrdse tasustamise kohta) ning töötajate tervise ja ohutusega (kohtuasi C-173/99, BECTU (2001)).
Proportsionaalsuse põhimõtte kohta otsustas Euroopa Kohus 16. juuni 2015. aasta otsuses (kohtuasi C-62/14, Gauweiler jt), et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik. ELi institutsioonid ja organid peavad seetõttu kaaluma asjassepuutuvaid eri huvisid selliselt, et välditakse negatiivse mõju tekkimist, mis oleks taotletava eesmärgiga ilmselgelt ebaproportsionaalne[1]. Euroopa Kohtu üheks suureks teeneks tuleb lugeda põhimõtte sõnastamist, et liidu aluslepinguid ei tohi tõlgendada jäigalt, vaid neid tuleb vaadelda saavutatud integratsioonitaset arvesse võttes ja aluslepingute eesmärkidest lähtuvalt. See põhimõte on võimaldanud vastu võtta õigusakte valdkondades, mida ei ole aluslepingutega reguleeritud, näiteks võitlus saaste vastu. 13. septembri 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-176/03 (komisjon vs. nõukogu) lubas Euroopa Kohus Euroopa Liidul võtta kriminaalõigusega seonduvaid meetmeid, kui need on vajalikud keskkonnakaitse eesmärgi saavutamiseks.
Euroopa Liidu kohtute võrgustik (JNEU) loodi 2017. aastal Euroopa Liidu Kohtu presidendi ning liikmesriikide konstitutsiooni- ja kõrgeimate kohtute presidentide algatusel, tähistamaks Rooma lepingute allkirjastamise 60. aastapäeva.
Selle eesmärk on edendada kohtupraktikat puudutava teabe vahetamist osalevate riigisiseste kohtute ja Euroopa Liidu Kohtu vahel. Osalevad riigisisesed kohtud ja Euroopa Liidu Kohus avaldavad piiratud juurdepääsuga veebisaidil teabe oma liidu õiguse kohtupraktika kohta, milles käsitletakse Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse saamiseks edastatud riigisiseste kohtute küsimusi, ning märkuste ja uuringute kohta.
Koostööplatvorm JNEU on kättesaadav kõigis ELi keeltes ning sinna koondatakse töö, mida teevad oma õigusalase tegevuse käigus Euroopa Liidu Kohtu kohtunikud ja liikmesriikide kohtunikud. Kohtunikud saavad kasutada vahendit, mis võimaldab neil avaldada kolleegidele oma kohtupraktikat ning uuringuid ja analüüse, et vahetada teadmisi ja parandada tõhusust.
JNEU koostööplatvormil on nüüdseks liikmesriikide konstitutsiooni- ja kõrgeimates kohtutes enam kui 2000 kasutajat.
Üldkohus
(1.3.9)
A. Üldkohtu pädevus (ELi toimimise lepingu artikkel 256)
Euroopa Liidu Kohus koosneb kahest kohtust – Euroopa Kohtust ja Üldkohtust. Kui Euroopa Kohtul on ainupädevus institutsioonidevaheliste hagide suhtes ning liikmesriigi poolt Euroopa Parlamendi ja/või nõukogu vastu esitatud hagide suhtes, kuuluvad Üldkohtu pädevusse esimese astme kohtuna kõik muud seda liiki hagid, eriti üksikisikute esitatud hagid ja liikmesriigi poolt komisjoni vastu esitatud hagid.
ELi toimimise lepingus on sätestatud, et Üldkohtul on pädevus lahendada esimese astmena ELi toimimise lepingu artiklites 263, 265, 268, 270 ja 272 osutatud hagisid, eelkõige allpool nimetatud valdkondades, välja arvatud juhul, kui hagi on esitanud liikmesriigid, ELi institutsioonid või Euroopa Keskpank; sellisel juhul kuulub hagi Euroopa Kohtu ainupädevusse (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 51):
- ELi institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide tühistamiseks või nende tegevusetuse suhtes esitatud hagid, mille on esitanud üksikisikud või juriidilised isikud (ELi toimimise lepingu artiklid 263 ja 265);
- liikmesriikide poolt komisjoni vastu esitatud hagid;
- hagid ELi institutsioonide, organite, asutuste või nende töötajate põhjustatud kahju hüvitamiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 268);
- vaidlused, mis käsitlevad liidu poolt või liidu nimel sõlmitud lepinguid, milles antakse selgesõnaliselt pädevus Üldkohtule (ELi toimimise lepingu artikkel 272);
- intellektuaalomandiga seotud hagid, mis on esitatud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) ja Ühenduse Sordiameti vastu;
- liidu ja tema teenistujate vahelised vaidlused, sealhulgas ühelt poolt kõikide institutsioonide, organite või asutuste ning teiselt poolt nende teenistujate vahelised vaidlused.
Põhikirjaga võib Üldkohtu pädevust laiendada ka teistele valdkondadele.
Üldiselt võib Üldkohtu esimese astme kohtuna tehtud otsuseid edasi kaevata Euroopa Kohtusse, kuid ainult õigusküsimustes.
B. Eelotsused
Üldkohus on pädev tegema eelotsuseid (ELi toimimise lepingu artikkel 267) põhikirjas sätestatud valdkondades (ELi toimimise lepingu artikli 256 lõige 3). Kuid kuna sellesisulisi sätteid ei ole põhikirja lisatud, on eelotsuste tegemise ainupädevus praegu Euroopa Kohtul.
C. Edasikaebused
Üldkohtu tehtud otsuseid võib kahe kuu jooksul edasi kaevata Euroopa Kohtusse, kuid ainult õigusküsimustes.
Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus
Liidu ja tema teenistujate vahelised kohtuvaidlused anti 1. septembrist 2016 üle Üldkohtule (1.3.9), mis tähendas ühtlasi 2004. aastal asutatud Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu tegevuse lõpetamist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määrusega (EL, Euratom) 2016/1192 (Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta) tunnistati seega kehtetuks nõukogu otsus 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutati Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus. Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olnud kohtuasjad anti üle Üldkohtule, kes jätkas nende menetlemist staadiumist, millesse need olid selleks kuupäevaks jõudnud, kusjuures endise Avaliku Teenistuse Kohtu poolt nendes asjades võetud menetluslikke meetmeid kohaldatakse edasi.
Pädevuse üleandmise, st 1. septembri 2016. aasta seisuga menetluses olnud või pärast seda kuupäeva Avaliku Teenistuse Kohtu otsuste kohta esitatud edasikaebuste lahendamiseks kehtestati üleminekukord. Selliste edasikaebuste lahendamise pädevus jääb Üldkohtule. Samuti peavad jääma kõnealuste kohtuasjade suhtes kohaldatavaks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artiklid 9−12.
Euroopa Parlamendi roll
Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 257 võivad parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse korras moodustada Üldkohtu juurde erikohtuid, mille ülesanne on lahendada esimese astmena erivaldkondades algatatud teatud liiki kohtuasju. Selleks peavad Euroopa Parlament ja nõukogu vastu võtma määrused kas komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast Euroopa Kohtuga konsulteerimist või Euroopa Kohtu taotlusel pärast komisjoniga konsulteerimist.
Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 281 sätestatakse Euroopa Liidu Kohtu põhikiriprotokolliga nr 3 ning Euroopa Parlament ja nõukogu võivad põhikirja seadusandliku tavamenetluse korras[2] muuta. Euroopa Parlament vaatab praegu läbiettepanekut muuta protokolli nr 3.
Parlament on üks ELi toimimise lepingu artiklis 263 nimetatud institutsioonidest, kes võib (kohtuasja ühe poolena) Euroopa Liidu Kohtusse hagi esitada.
Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikega 11 võib parlament taotleda Euroopa Kohtu arvamust selle kohta, kas kavandatav rahvusvaheline leping on aluslepingutega kooskõlas. Kui kohtu arvamus on negatiivne, saab kavandatav leping jõustuda üksnes juhul, kui seda muudetakse või kui aluslepingud läbi vaadatakse.
Käesoleva teabelehe on koostanud Euroopa Parlamendi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakond.
Udo Bux / Mariusz Maciejewski