Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika

Euroopa Liidu (EL) integreeritud merenduspoliitika on kõigi merega seotud ELi poliitikasuundade terviklik käsitlus. See tugineb arusaamale, et oma paljusid omavahel seotud ookeanide, merede ja rannikualadega seotud tegevusi koordineerides võib liit saada oma merealalt rohkem kasu, avaldades samal ajal keskkonnale vähem mõju. Seega on integreeritud merenduspoliitika eesmärk tugevdada nn sinist majandust, mis hõlmab kõiki merega seotud majandustegevusi.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 42, artikli 43 lõige 2, artikli 91 lõige 1, artikli 100 lõige 2, artikli 173 lõige 3, artikkel 175, artikkel 188, artikli 192 lõige 1, artikli 194 lõige 2 ja artikli 195 lõige 2.

Euroopa Liidu lepingus ei ole seadusandlikku pädevust merenduspoliitika valdkonnas selgesõnaliselt sätestatud. Samas on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määruses (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, mis põhineb eelnimetatud ELi toimimise lepingu artiklitel, sätestatud merenduspoliitika rakendamise õigusraamistik.

Taustteave

Kasvav teadlikkus sellest, et kõik merega seotud tegevused on omavahel seotud, samal ajal kui vastavad merenduspoliitika valdkonnad ja otsustusprotsessid olid endiselt sektorite kaupa üsna killustatud, ajendas tegema jõupingutusi tervikliku ja sidusama poliitikaraamistiku kasutuselevõtmiseks. Sellest tulenevalt nõudis komisjon oma strateegilistes eesmärkides aastateks 2005–2009 (COM(2005)0012) integreeritud poliitilist lähenemisviisi merendusküsimustele. 2007. aasta oktoobris algatas komisjon Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika (COM(2007)0575). Pärast seda on komisjon esitanud kaks eduaruannet – 2009. aasta oktoobris (COM(2009)0540) ja 2012. aasta septembris (COM(2012)0491) – milles kirjeldatakse ELi integreeritud merenduspoliitika peamisi saavutusi ja vastavaid valdkondlikke poliitikaid merendusvaldkonnas. Viimasena tunnistati määrusega (EL) nr 508/2014 kehtetuks määrus (EL) nr 1255/2011, millega oli kehtestatud integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav vaheprogramm.

Eesmärgid

ELi integreeritud merenduspoliitika on poliitikaraamistik, mille eesmärk on edendada kõigi merega seotud tegevuste ja rannikualade säästvat arengut, parandades ookeane, meresid, saari, ranniku- ja äärepoolseimaid piirkondi ning merendussektoreid mõjutavate poliitikavaldkondade koordineerimist ning töötades välja valdkonnaülesed vahendid. Integreeritud merenduspoliitika peamised eesmärgid ja vastavad tegevusvaldkonnad (COM(2007)0575) on järgmised:

  • viia maksimumini ookeanide ja merede säästev kasutamine, et võimaldada mere- ja rannikupiirkondade kasvu järgmistes valdkondades: laevandus, meresadamad, laevaehitus, merendusega seotud töökohad, keskkond ja kalavarude majandamine;
  • luua merenduspoliitika teadmus- ja innovatsioonibaas tervikliku Euroopa mere- ja merendusuuringute strateegia kaudu (nt merestrateegia raamdirektiiv (2008/56/EÜ) ja programm „Horisont 2020“) (2.4.5);
  • parandada elukvaliteeti rannikupiirkondades, edendades ranniku- ja mereturismi, luues ELi suurõnnetuste ärahoidmise strateegia ning arendades ELi äärepoolseimate piirkondade ja saarte merendusalast potentsiaali;
  • tugevdada ELi juhtpositsiooni rahvusvahelistes merendusküsimustes, kasutades selleks tõhustatud koostööd rahvusvahelise ookeanide majandamise tasandil ning Euroopa naabruspoliitikat (5.5.5) ja põhjamõõdet (5.5.3) Euroopa tasandil;
  • suurendada Euroopa merenduse nähtavust veebirakenduse „Euroopa mereatlas“ kaudu, et tõsta esile Euroopa ühist merepärandit, ja tähistada iga-aastast Euroopa merenduspäeva 20. mail.

Saavutused

Integreeritud merenduspoliitika hõlmab järgmisi ühtesulanduvaid poliitikavaldkondi:

1. Meremajanduse kasv

Meremajanduse kasv on pikaajaline strateegia, mille komisjon võttis vastu 2012. aastal (COM(2012)0494), et kasutada ära meremajanduse potentsiaali ning toetada säästva mere- ja merendusalase majandustegevuse arendamist. Selles keskendutakse vesiviljelusele, rannikuturismile, merebiotehnoloogiale, ookeanienergiale ja meremaardlate kaevandamisele. Järgnevalt avaldas komisjon teatise innovatsiooni rolli kohta meremajanduses (COM(2014)0254). Komisjon on etendanud juhtivat rolli ka mõne olulise algatusega, mis edendavad liidu meremajanduse kasvu:

  • Teatis avamere tuuleenergia kohta (COM(2008)0768), milles käsitletakse meetmeid, mida on vaja võtta energiapoliitika 2020. aasta ja edaspidiste eesmärkide saavutamiseks;
  • Strateegilised suunised ELi vesiviljeluse säästvaks arendamiseks (COM(2013)0229);
  • Sinist energiat käsitlev teatis (COM(2014)0008), milles esitatakse tegevuskava ookeanienergia potentsiaali ärakasutamiseks Euroopa meredes ja ookeanides 2020. aastaks ja pärast seda;
  • Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia (COM(2014)0086);
  • 2016. aastal esitas ookeanienergia foorum – avaliku ja erasektori sidusrühmade ja organisatsioonide rühm, kuhu kuulusid ookeanienergia tööstuse esindajad, liikmesriikide ja piirkondade esindajad, rahastajad ja valitsusvälised organisatsioonid – strateegilise tegevuskava „Euroopa ookeanienergia ehitamine“.

2. Merendusandmed ja -teadmised

Põhjalikud mereuuringud ning merendusandmete kogumine ja integreerimine on merega seotud tegevuste kestlikuks arenguks võtmetähtsusega. Selle vajaduse rahuldamiseks käivitas komisjon 2008. aastal Euroopa mere- ja merendusuuringute strateegia (COM(2008)0534). Selles soovitatakse konkreetseid meetmeid ja mehhanisme mere- ja merendusuuringute parandamiseks. 2010. aastal võttis komisjon vastu strateegia „Merealased teadmised 2020“ (COM(2010)0461), eesmärgiga parandada Euroopa mere- ja ookeanialaste teadusandmete kasutamist merega seotud andmete kogumise ja koondamise koordineeritud käsitluse abil. Ning lõpuks, pärast rohelise raamatu vormis konsulteerimist (COM(2012)0473), avaldas komisjon 2014. aastal strateegia „Merealased teadmised 2020“ tegevuskava (SWD(2014)0149).

3. Mereruumi planeerimine

Inimtegevuse suurenev mõju ookeanidele koos kiiresti kasvava nõudluse ja konkurentsiga mereruumi pärast erinevatel eesmärkidel, nagu kalapüük, avamere taastuvenergia rajatised ja ökosüsteemi kaitse, on toonud esile pakilise vajaduse ookeanide integreeritud majandamise järele. Seetõttu võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi 2014/89/EL[1], millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise raamistik. Selle eesmärk on edendada meremajanduse säästvat kasvu ja mereressursside kasutamist parema konfliktide ohjamise ja erinevate merendustegevuste vahelise suurema sünergia kaudu.

4. Integreeritud mereseire

Ohutu ja turvaline merekeskkond on oluline ka merega seotud majandustegevuse arendamiseks. Integreeritud mereseire eesmärk on pakkuda ühiseid võimalusi teabe ja andmete jagamiseks ametiasutuste vahel, kes tegelevad seire eri aspektidega, nt piirikontroll, merereostus ja merekeskkond, kalanduskontroll, üldine õiguskaitse ja riigikaitse. Komisjon kehtestas 2009. aastal juhtpõhimõtted ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna (CISE) väljaarendamiseks (COM(2009)0538) ja esitas 2010. aastal CISE loomist käsitleva tegevuskava (COM(2010)0584). Pärast seda avaldas komisjon 2014. aastal teatise järgmiste sammude kohta ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna arendamisel (COM(2014)0451), mida praegu töötavad ühiselt välja komisjon ja ELi/EMP liikmesriigid. Selle eesmärk on suurendada mereseire tulemuslikkust ja kulutõhusust, muutes võimalikuks nõuetekohase, seadusliku, turvalise ja tõhusa teabevahetuse sektorite ja riikide vahel kõikjal ELis. Kokkuvõttes on merendusvaldkonna ühine teabejagamiskeskkond CISE ELi merendusjulgeoleku strateegia (3.4.11) oluline nurgakivi, mis edendab teabevahetust mereseireasutuste vahel.

5. Merebasseinistrateegiad

Komisjon on integreeritud merenduspoliitika raames esitanud merebasseinistrateegiad kõigi liidu merede ja ookeanide jaoks, et paremini vastata oma merepiirkondade majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele iseärasustele. Merebasseinistrateegia on piirkonnapõhine lähenemisviis, mis põhineb sama merebasseini piiresse jäävate riikide vahelisel koostööl, eesmärgiga tegeleda ühiste probleemide ja võimalustega meremajanduse ja merekeskkonna kaitse arendamisel. Läänemere piirkonna strateegia (COM(2009)0248) oli esimene nn makropiirkondliku tasandi laiaulatuslik strateegia ja esimene samm integreeritud merenduspoliitika piirkondliku elluviimise suunas. Komisjon on vastu võtnud merebasseinistrateegiad Musta mere (COM(2007)0160), Atlandi ookeani (COM(2011)0782), Aadria ja Joonia mere piirkonna (COM(2014)0357), Arktika (JOIN(2016)0021) ja ELi äärepoolseimate piirkondade (COM(2017)0623) jaoks. Vahemere piirkonnas on käivitatud kaks algatust: (COM(2009)0466) ja (COM(2017)0183). Nende piirkondlike strateegiate kaudu seab EL sisse ka tihedama koostöö ELi mittekuuluvate riikidega ühistes merepiirkondades, andes integreeritud merenduspoliitikale rahvusvahelise mõõtme.

Arvestades mereökosüsteemide ja merendustegevuse piiriülest olemust, on eespool nimetatud integreeritud merenduspoliitika eesmärkide saavutamiseks vaja tugevat rahvusvahelist koostööd. Juba 2009. aastal avaldas komisjon teatise integreeritud merenduspoliitika rahvusvahelise mõõtme kohta (COM(2009)0536), et tugevdada ELi rolli rahvusvahelistel foorumitel. 2016. aastal avaldasid komisjon ja kõrge esindaja ühisteatise „Rahvusvaheline ookeanide majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava“ (JOIN(2016)0049). See kava hõlmab 50 meedet ohutute, turvaliste, puhaste ja säästvalt majandatud ookeanide tagamiseks, mida rakendatakse kogu maailmas. Jätkuvad jõupingutused rahvusvahelise ookeanide majandamise tugevdamiseks.

Komisjon on oma merenduspoliitika tegevuskava kohaselt algatanud mitmeid konkreetseid meetmeid:

  • Teatis strateegiliste eesmärkide ja soovituste kohta seoses ELi meretranspordipoliitikaga, millega edendatakse ohutut, turvalist ja tõhusat laevandust (COM(2009)0008);
  • Teatis ja tegevuskava, mille eesmärk on luua Euroopa piirideta meretranspordiruum (COM(2009)0010);
  • Ettepanek võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist väljuvate laevade teavitusformaalsusi (COM(2009)0011).

Euroopa Parlamendi roll

Parlament on algusest peale aktiivselt toetanud erinevaid algatusi liidu integreeritud merenduspoliitika loomiseks. Vastusena komisjoni rohelisele raamatule tulevase merenduspoliitika kohta võttis Euroopa Parlament 12. juulil 2007 vastu resolutsiooni, millega toetati integreeritud lähenemisviisi merenduspoliitikale[2]. Pärast liidu integreeritud merenduspoliitika ametlikku käivitamist võttis parlament vastuseks mitmele komisjoni sellekohasele teatisele vastu mitu resolutsiooni ELi integreeritud merenduspoliitika kohta[3]. 30. novembril 2011 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse (EL) nr 1255/2011, millega kehtestatakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist ja rakendamist toetav programm[4]. See määrus ei ole enam kehtiv ja tunnistati kehtetuks ühise kalanduspoliitika viimase reformi käigus määruse (EL) nr 508/2014 (Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta)[5] vastuvõtmisega (3.3.4).

2. juulil 2013 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni sinise majanduskasvu kohta[6]. Resolutsiooni eesmärk on elavdada ja toetada integreeritud merenduspoliitikat, rõhutades samas, et meremajanduse kasvu strateegia integreeritud merenduspoliitika raames edendab koostoimet ja kooskõlastatud poliitikat, luues seeläbi Euroopa lisaväärtust.

22. oktoobril 2013 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse (EL) nr 1052/2013, millega luuakse Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR)[7]. Määruse eesmärk on avastada, ennetada ja tõkestada piiriüleseid kuritegusid ning tagada rändajate elude kaitse.

16. jaanuaril 2018 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni ookeanide rahvusvahelise majandamise kohta: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava 2030. aastaks seatud kestliku arengu eesmärkide kontekstis[8]. Majandamine on seotud kõigi mere- ja merendustegevustega, nii traditsiooniliste kui ka uutega, sealhulgas kalandusega.

27. märtsil 2019 võttis Euroopa Parlament vastu seadusandliku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta[9]. Seoses ringmajanduse loomise raamistikuga mainitakse selles, et plasti sisaldavate kalapüügivahendite kasutajad peaksid kaaluma korduskasutatavaid alternatiive ja korduskasutamise süsteeme.

4. aprillil 2019 võttis Euroopa Parlament vastu seadusandliku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta[10]. Selle eesmärk on parandada meresõiduohutuse taset ja merereostuse vältimist, arendades mereharidust ja diplomeerimist vastavalt rahvusvahelistele eeskirjadele ja tehnoloogia arengule.

17. aprillil 2019 võttis Euroopa Parlament vastu seadusandliku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Euroopa horisont“ rakendamise eriprogramm[11]. Seitsmest ülemaailmsest probleemide klastrist üks hõlmab teadusuuringuid säästva ja majanduslikult eduka vesiviljeluse ja kalanduse ning sinise majanduskasvu ja sinise majanduse valdkonnas.

5. juunil 2019 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta[12].

20. juunil 2019 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi (EL) 2019/1159, millega muudetakse direktiivi 2008/106/EÜ meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2005/45/EÜ, mis käsitleb liikmesriikide poolt välja antud meremeeste tunnistuste vastastikust tunnustamist[13].

20. juunil 2019 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu määruse (EL) 2019/1239, millega luuakse Euroopa merenduse ühtsete kontaktpunktide keskkond ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/65/EL[14]. Määruse peamine eesmärk on kehtestada ühtlustatud normid sadamakülastuseks nõutava teabe esitamiseks, tagades eelkõige, et sama andmestut saab igale riiklikule merenduse ühtsele kontaktpunktile edastada samal viisil.

28. novembril 2019 võttis Euroopa Parlamendi vastu resolutsioon Hispaanias Madridis toimuva 2019. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP25) kohta[15]. Selles tuletatakse meelde, et kliimamuutus on üks kõige olulisemaid inimkonna ees seisvaid probleeme, ning nõutakse ülemaailmseid jõupingutusi selle vastu võitlemiseks. Resolutsioonis rõhutatakse, et õigeaegne rahvusvaheline koostöö, solidaarsus ning kindel pühendumine ühisele tegevusele on ainus lahendus, kuidas täita meie ühist kohustust kaitsta kogu planeeti.

15. jaanuaril 2020 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta[16]. Selles toetatakse komisjoni ettepanekut kehtestada 2020. aasta oktoobris toimuval ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konverentsil bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja taastamise ülemaailmne siduv eesmärk. Lisaks nõutakse tungivalt, et komisjon annaks rohelisele kokkuleppele nn sinise mõõtme ja kaasaks sellesse ühe põhielemendina ookeanimõõtme, töötades muude meetmete hulgas välja „Ookeanide ja vesiviljeluse tegevuskava“.

 

[9]Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0305.
[10]Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0354.
[11]Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0396.
[15]Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0079.
[16]Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0005.

Marcus Ernst Gerhard Breuer