Meretranspordi strateegilised lähtekohad

Meretransporti käsitlevates ELi õigusaktides on kesksel kohal teenuste vaba liikumise põhimõtte kohaldamine ja konkurentsireeglite nõuetekohane kohaldamine, ent samal ajal on tähtis ka tagada kõrgel tasemel ohutus, head töötingimused ja keskkonnanormide järgimine.

Õiguslik alus ja eesmärgid

Õigusliku aluse annab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõige 2, mida täiendavad aluslepingu üldsätted konkurentsi ja teenuste osutamise vabaduse kohta (vt teabelehte 2.1.4). Eesmärk on kohaldada ELi meretranspordis teenuste osutamise vabaduse põhimõtet ja tagada konkurentsireeglite järgimine. Meretransport on ka integreeritud merenduspoliitika (IMP, vt teabelehte 3.3.8) keskne osa. ELi meresõiduohutuse poliitikat käsitletakse eraldi peatükis (vt teabelehte 3.4.11).

Saavutused

A. Üldsuunised

Meretransporti on käsitletud komisjoni 1985. aasta memorandumis „Edusammud ühtse transpordipoliitika suunas – meretransport“ ja 1996. aasta teatises pealkirjaga „Uue merestrateegia suunas“. Komisjoni rohelises raamatus meresadamate ja meretranspordiinfrastruktuuri kohta (COM(1997)0678) esitati selle valdkonna analüüs ning käsitleti põhjalikult sadamatasude ja turukorralduse küsimusi, sealhulgas sadamate integreerimist üleeuroopalisse transpordivõrku (TEN-T).

2009. aasta jaanuaris avaldas komisjon teatise strateegiliste eesmärkide ja soovituste kohta seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani (COM(2009)0008), milles toodi välja mitmesugused ülemaailmse konkurentsi, inimressursside, jäätmete ja heite, lähimereveo, teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud probleemid.

B. Turulepääs

Esimene seadusandlik pakett võeti vastu 22. detsembril 1986 ja see koosnes järgmistest määrustest: määrus (EMÜ) nr 4055/86, mille eesmärk oli kaotada piirangud ELi laevaomanike suhtes, määrus (EMÜ) nr 4057/86, milles käsitleti ebaausaid hinnakujundustavasid meretranspordis, ning määrus (EMÜ) nr 4056/86, millega lubati ühendusel kehtestada kolmandate riikide protektsionistlike meetmete suhtes vastumeetmeid.

1992. aastal võttis nõukogu vastu teise merenduspaketi meetmetega liikmesriikide merekabotaaži järkjärguliseks liberaliseerimiseks (selliste veoettevõtjate juurdepääs asjaomase liikmesriigi sadamate vahelise meretranspordi turule, kelle alaline asukoht ei ole selles liikmesriigis). Nende hulgas on eriti oluline 7. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3577/92.

C. Konkurentsireeglid

Määrus (EMÜ) nr 4056/86 tunnistati kehtetuks määrusega (EÜ) nr 1419/2006, millega laiendati kohaldamisala ka kabotaažile ja rahvusvahelistele trampteenustele.

1. juulil 2008 võttis komisjon vastu suunised Euroopa Liidu lepingu artikli 81 (mis asendati ELi toimimise lepingu artikliga 101) kohaldamise kohta meretransporditeenuste suhtes. Riigiabi valdkonnas oli komisjon juba 1997. aastal võtnud vastu õigusraamistiku, millega anti liikmesriikidele luba rakendada merendusvaldkonnas riigiabi vahendeid. 2004. aastal kinnitas komisjon seda raamistikku läbivaadatud suunistena (komisjoni teatis C(2004)0043), milles selgitati, milline abi on kokkusobiv Euroopa Ühenduse asutamislepinguga.

Küll aga ei ole sadamateenused praegu veel konkurentsile avatud. 2001. aasta veebruaris esitas komisjon teatise meresadamateenuste kvaliteedi parandamise kohta (COM(2001)0035) koos ettepanekuga võtta vastu direktiiv turulepääsu kohta sadamateenuste valdkonnas (nn esimene sadamateenuste pakett). Parlament lükkas ettepaneku 20. novembril 2003 siiski tagasi. Komisjoni 13. oktoobri 2004. aasta muudetud ettepanek (COM(2004)0654) lükati samuti tagasi. 23. mail 2013 esitas komisjon uue sadamateenuste liberaliseerimise meetmete paketi, nimelt teatise „Sadamad kui kasvumootor“ (COM(2013) 0295), ja ettepaneku võtta vastu määrus, millega luuakse sadamateenuste valdkonnas turulepääsu ja sadamate finantsläbipaistvuse raamistik (COM(2013) 0296). See uus ELi strateegia on läbivaadatud üleeuroopalise transpordivõrgu suuniste (vt teabelehte 3.5.1) osa ja hõlmab 319 suuremat meresadamat.

15. veebruaril 2017 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/352. Määruses selgitatakse, millistel tingimustel sadamateenuste osutamise vabadus kehtib, näiteks millised ohutuse või keskkonnakaitse miinimumnõuded võib kehtestada ja millistel tingimustel võib käitajate arvu piirata. Kehtestatakse ühtsed reeglid riikliku rahastamise läbipaistvuse ning sadamataristu ja -teenuste eest tasu võtmise kohta, eeskätt seeläbi, et tagatakse sadama kasutajatega konsulteerimine. Kõigis liikmesriikides nähakse ette uued kaebuste käsitlemise ja sadama sidusrühmade vaheliste erimeelsuste lahendamise mehhanismid. Nõutakse ka, et kõik sadamateenuste pakkujad annaksid oma töötajatele piisava väljaõppe.

D. Töötingimused

Töötingimuste seisukohast on asjakohased mitmed direktiivid. 21. juuni 1999. aasta direktiivis 1999/63/EÜ käsitleti meremeeste tööaja kestust liidu liikmesriigi lipu all sõitvatel laevadel ning 13. detsembri 1999. aasta direktiiviga 1999/95/EÜ kohaldati seda ka ühenduse sadamates peatuvatele kolmanda riigi lipu all sõitvatele laevadele. 23. veebruaril 2006. aastal võttis Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) vastu meretöönormide konventsiooni, luues sellega ühe ühtse õigusakti, mis hõlmab kõiki meretöö suhtes praegu kohaldatavaid norme: meremeeste õigust turvalisele ja ohutule töökohale vastavalt kehtivatele ohutusnõuetele, asjakohaseid töö- ja elutingimusi, tervisekaitset, arstiabi ja sotsiaalkaitset. Meretöönormide konventsiooni kokkuleppe rakendamine toimub direktiiviga 2009/13/EÜ, millega muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ.

21. novembri 2012. aasta direktiivis 2012/35/EL, millega muudetakse direktiivi 2008/106/EÜ meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta, on sätestatud, et meremeeste väljaõpet ja diplomeerimist reguleeritakse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste konventsiooniga (STCW konventsioon). Nimetatud konventsioon võeti vastu 1978. aastal ja see jõustus 1984. aastal, kuid 1995. ja 2010. aastal tehti selles olulisi muudatusi. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/1159, millega muudetakse direktiivi 2008/106/EÜ meremeeste väljaõppe miinimumtaseme kohta ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2005/45/EÜ, mis käsitleb liikmesriikide poolt välja antud meremeeste tunnistuste vastastikust tunnustamist, viidi ELi õigusnormid ajakohastatud STCW konventsiooniga vastavusse. Lisaks selgitati, milliseid tunnistusi tuleb vastastikku tunnustada, et ühe ELi liikmesriigi sertifitseeritud meremehed saaksid töötada teise ELi liikmesriigi lipu all sõitvatel laevadel. Direktiiv jõustus 2. augustil 2019 ja liikmesriigid pidid kohandama oma riigisiseseid reegleid sellele vastavalt 2. augustiks 2021.

12. augusti 2013. aasta direktiiviga 2013/38/EL muudeti direktiivi 2009/16/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli, ning viidi see õigusakt eelnimetatud 2006. aasta meretöönormide konventsiooniga paremini kooskõlla. Muudetud direktiivis viidatakse ka järgmistele õigusaktidele: i) 2001. aasta laevade kahjulike kattumisvastaste süsteemide kontrolli rahvusvaheline konventsioon (AFS-konventsioon) ning ii) 2001. aasta rahvusvaheline konventsioon laeva punkrist pärineva kütuseõlireostuse kahjuga seotud tsiviilvastutuse kohta. 1. juunil 2023 võttis komisjon vastu ettepaneku võtta vastu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli. See on osa paketist, mille eesmärk on ajakohastada ELi meresõiduohutuse reegleid ja ELi õigusakte ning viia need kooskõlla IMO, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ning sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumi rahvusvaheliste reeglite ja korraga. Sellega ajakohastatakse ka seda, kuidas laevu kontrollimisele suunatakse, ning omistatakse suuremat tähtsust sellele, et laevade riskiprofiili kindlaksmääramisel võetaks arvesse nende keskkonnatoimet ja puudusi. Direktiivi reguleerimisala muudetakse ka nii, et üle 24 meetri pikkusi kalalaevu saaks inspekteerida sadamariigi kontrolli raames liikmesriikides, kes soovivad neid inspekteerimisi läbi viia. Transpordi- ja turismikomisjoni raporti projekt ootab parlamendikomisjoni otsust.

2006. aasta meretöönormide konventsiooni suhtes Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu vahel saavutatud kokkuleppe rakendamine toimus 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/54/EL meretöönormide konventsiooni järgimise ja täitmise tagamisega seotud lipuriigi kohustuste kohta.

6. oktoobri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/1794 muudeti viit direktiivi (2008/94/EÜ, 2009/38/EÜ, 2002/14/EÜ, 98/59/EÜ ja 2001/23/EÜ), mis käsitlevad töötajate teavitamist ja nendega konsulteerimist, töönõukogusid, kollektiivseid koondamisi, ettevõtete (teistele omanikele) üleminekut ja tööandja maksejõuetust nii, et kõik need direktiivid oleksid kohaldatavad kõigi meremeeste suhtes kõigis liikmesriikides.

E. Meretranspordi keskkonnanõuded

Merekeskkonna kaitseks on võetud viimastel aastatel arvukalt meetmeid. Eelkõige on tegemist järgmiste meetmetega:

  • 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/59/EÜ laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise seadmete kohta sadamates, millega kehtestatakse kohustuslik õli, õlisegude, laevaheitmete ja lastijäätmete kõrvaldamine Euroopa Liidu sadamates ja selle jõustamiseks vajalik kontrollimehhanism. Neid norme ajakohastati 17. aprilli 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/883, milles käsitletakse sadama vastuvõtuseadmeid laevajäätmete üleandmiseks, et paremini kaitsta merekeskkonda, vähendades jäätmete merre heitmist;
  • 14. aprilli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 782/2003 tinaorgaaniliste ühendite keelamise kohta laevadel. Enne nimetatud määruse jõustumist kasutati neid ühendeid peamiselt laevakerel veeorganismide tõrje vahenditena, kuid need kahjustavad tõsiselt keskkonda. Määrusega rakendatakse laevade kahjulike kattumisvastaste süsteemide kontrolli rahvusvaheline konventsioon, mille Rahvusvaheline Mereorganisatsioon võttis vastu 5. oktoobril 2001;
  • 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. Direktiiv sisaldab rikkumiste täpseid määratlusi ja selles on sätestatud, et õigusnormide rikkumise korral kohaldatakse mõjusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaal- või halduskaristusi. Direktiivi muudeti 21. oktoobri 2009. aasta direktiiviga 2009/123/EÜ, millega sätestatakse saasteainete merreheitmise eest vastutavatele isikutele asjakohaste karistuste määramine, sealhulgas kriminaalkaristused ka väiksemate rikkumiste korral; 2022. aasta jaanuaris võttis komisjon vastu rakendusmääruse, milles nõutakse, et ELi liikmesriigid jälgiksid tahtmatult kalalaevadele ja võrkudesse sattunud ja sadamatesse veetavate jäätmete kogust ning esitaksid need andmed komisjonile.
  • 21. novembri 2012. aasta direktiivis 2012/33/EL (nn väävlisisalduse direktiiv, nüüd direktiiv (EL) 2016/802) sätestatakse, et La Manche'i väinas, Põhjamerel ja Läänemerel liiklevad kaubalaevad ei tohi alates 1. jaanuarist 2015 kasutada kütust, mille väävlisisaldus on üle 0,1 massiprotsendi. Nimetatud merealad liigitatakse kooskõlas rahvusvaheline laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOLi konventsioon) VI lisaga väävliheite kontrolli piirkondadeks. Vt ka 11. mai 2016. aasta direktiivi 2016/802/EL, mis käsitleb väävlisisalduse vähendamist teatavates vedelkütustes.

14. juulil 2021 võttis komisjon Euroopa rohelise kokkuleppe raames vastu ettepanekute paketi (pakett „Eesmärk 55“), mille eesmärk on muuta ELi kliima-, energia-, maakasutus-, transpordi- ja maksupoliitikat nii, et kasvuhoonegaaside netoheidet oleks võimalik 2030. aastaks vähendada vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Mõned ettepanekud hõlmavad meretransporti kas täielikult või osaliselt, sealhulgas:

  • ettepanek lisada laevanduse heitkogused esmakordselt ELi heitkogustega kauplemise süsteemi. Parlamendi täiskogu kiitis uued normid ja lõplikud õigusaktid (direktiiv (EL) 2023/959 ja määrus (EL) 2023/957) heaks ning need võeti vastu 2023. aasta mais;
  • ettepanek vaadata läbi alternatiivkütuste taristu määrus, milles nõutakse eelkõige, et laevadel oleks suuremates sadamates juurdepääs puhtale elektrile. Parlamendi täiskogu kiitis uued normid ja lõppakt (määrus (EL) 2023/1804) võeti vastu 13. septembril 2023; 
  • ettepanek taastuvkütuste ja vähese CO2 heitega kütuste kasutamise kohta meretranspordis (algatus „FuelEU Maritime“) ning millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ. Parlamendi täiskogu kiitis uued normid heaks 2023. aasta juulis. Lõppakt (määrus (EL) 2023/1805) võeti vastu 13. septembril 2023. Muudatused hõlmavad meetmeid, millega tagatakse, et laevandussektoris kasutatavate kütuste kasvuhoonegaaside heitemahukus väheneb aja jooksul järk-järgult alates 2% 2025. aastal kuni 80% 2050. aastaks.

F. COVID-19 kriisi tagajärgede leevendamine

Pärast COVID-19 puhangut võeti merendussektoris ilmnenud raskustele reageerimiseks mitmeid meetmeid:

  • komisjoni 8. aprilli 2020. aasta suunised laevadel viibivate meremeeste, reisijate ja muude isikute tervise kaitse, repatrieerimise ja reisikorralduste kohta, milles kutsuti liikmesriike üles looma sadamate võrgustikku meeskonna kiireks vahetamiseks;
  • 25. mai 2020. aasta määrus (EL) 2020/698, milles sätestatakse seoses COVID‐19 puhanguga ajutised erimeetmed teatavate tunnistuste, litsentside ja lubade uuendamise või pikendamise ning korraliste kontrollide ja jätkuõppe edasilükkamise kohta teatavates transpordialaste õigusaktide valdkondades. Võttes arvesse sanitaarolukorda, muudeti seda määrust 2021. aasta veebruaris (määrus (EL) 2021/267).
  • 25. mai 2020. aasta määrus (EL) 2020/697, millega muudetakse määrust (EL) 2017/352, et võimaldada sadama pidajal või pädeval asutusel olla paindlik sadamataristu kasutustasude nõudmisel seoses COVID-19 puhanguga;

Selleks et võidelda ränga majanduslanguse ohuga, avaldas komisjon riigiabi meetmete ajutise raamistiku, mis võimaldab ELi riikidel anda ettevõtetele abi lisaks võimalustele, mis on sätestatud praegustes riigiabi reeglites.

G. Meresõiduohutuse pakett

1. juunil 2023 avaldas komisjon teatise „Mereohutus: puhta ja kaasaegse laevanduse keskmes“. Sellega kaasnesid ettepanekud vaadata läbi viis asjakohast õigusakti, et ajakohastada ELi meresõiduohutuse reegleid ja vältida laevade põhjustatud veereostust:

  • Direktiiv 2009/21/EÜ lipuriigi nõuete täitmise kohta. Ettepanekuga nähakse ette rida meetmeid, millesse on kaasatud Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) ja riiklikud ametiasutused, kes tõhustavad koostööd ja standardeid ohutuse ja keskkonnakontrolli valdkonnas.
  • Direktiiv 2009/16/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli. Ettepaneku eesmärk on ajakohastada kehtivaid õigusakte, et need hõlmaksid täiendavaid rahvusvahelisi norme, ning vaadata läbi laevade kontrollimise viis, et kajastada uusi nõudeid.
  • Direktiiv 2009/18/EÜ meretranspordis toimunud õnnetuste uurimise kohta. Sellega tehakse ettepanek laiendada kohaldamisala väiksematele kalalaevadele ja edendada laevaõnnetuste uurimise digitaliseerimist, sealhulgas elektrooniliste sertifikaatide kasutuselevõttu.
  • Direktiiv 2005/35/EÜ laevade põhjustatud merereostuse ja karistuste kehtestamise kohta. Komisjoni ettepaneku eesmärk on vältida igasugust ebaseaduslikku Euroopa vetes merreheitmist, viies ELi normid kooskõlla rahvusvaheliste normidega ja laiendades kohaldamisala suuremale hulgale saasteainetele ning luues karistuste ja nende kohaldamise jaoks tugevdatud õigusraamistiku. Ettepaneku eesmärk on ka optimeerida CleanSeaNeti (EMSA andmebaas), mis toob kaasa õigeaegse täitmise tagamise ja liikmesriikidevahelise koostöö. Transpordi- ja turismikomisjoni raporti projekt on praegu selle komisjoni otsuse ootel.
  • Määrus (EÜ) nr 1406/2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet. Ettepanekuga ajakohastatakse Euroopa Meresõiduohutuse Ameti volitusi, et kajastada paremini ameti kasvavat rolli paljudes meretranspordi valdkondades, sealhulgas ohutuse, reostuse vältimise ja keskkonnakaitse, kliimameetmete, julgeoleku, järelevalve ja kriisiohjamise vallas, kaasa arvatud kõnealusest õigusloome paketist tulenevad uued ohutus- ja kestlikkusülesanded.

Euroopa Parlamendi roll

Oma 5. mai 2010. aasta resolutsioonis strateegiliste eesmärkide ja soovituste kohta seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani toetas Euroopa Parlament põhimõtteliselt komisjoni käsitlust. Samuti nõudis parlament lisameetmete võtmist mugavuslippude kuritarvitamise vastu; uusi riigiabi reegleid ja suuniseid sadamatele; TEN-T siseste mereteede suuremat arvestamist (eelkõige meremagistraalide kaudu); meretranspordi kestlikkuse parandamist laevade heitkoguste vähendamise kaudu ning ELi meretranspordipoliitika arendamist ühise merepiirkonna jaoks.

15. detsembril 2011 võttis Euroopa Parlament vastusena komisjoni 2011. aasta valgele raamatule „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava. Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ vastu sama pealkirjaga resolutsiooni. Meretranspordiga seoses nõudis parlament järgmist:

  • nn sinist vööndit käsitleva ettepaneku esitamist 2013. aastaks (vt COM(2013)0510, 8. juuli 2013);
  • ELi lühimaa ja keskpika vahemaa meretranspordi poliitika väljatöötamist ning
  • vähemalt 15% TEN-T vahendite eraldamist projektidele, millega parandatakse meresadamate, siseveesadamate ja mitmeliigilise transpordi platvormide säästlikke ja mitut transpordiliiki hõlmavaid ühendusi.

Sellele järgnes 2. juulil 2013 Euroopa Parlamendi resolutsioon sinise majanduskasvu – jätkusuutliku majanduskasvu soodustamise kohta ELi merendussektoris, meretranspordis ja turismisektoris, mis sisaldab parlamendi edasist tegevuskava koos integreeritud merenduspoliitika taaselustamise meetmetega. Euroopa Parlament soovitas luua merealade ruumilise planeerimise süsteemid, ajakohastada taristuid ning tagada kutseoskuste kättesaadavuse. Üliolulise punktina rõhutas parlament taas, kuivõrd tähtsad on merendusala oskused ja töökohad, teadus- ja uuendustegevus ning ELi osakaal laevanduse ja laevaehituse valdkonnas.

28. aprillil 2015 võttis Euroopa Parlament vastu seadusandliku resolutsiooni, millega kiideti muutmata kujul heaks nõukogu esimese lugemise seisukoht eesmärgiga võtta vastu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/757, mis käsitleb meretranspordist pärit süsinikdioksiidi heitkoguste seiret, aruandlust ja kontrolli ning millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ.

22. novembril 2016 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni veeteedel toimuva reisijateveo võimaluste ärakasutamise kohta. Selle eesmärk oli soodustada nii taristu kui ka laevadega seotud olemasoleva ülemäärase mahu kasutamist rannikulaevanduse (lähimerevedu), siseveetee- ja mereparvlaevade, linna- ja äärealade liikuvuse, ristluse ja turismi valdkonnas.

2020. aastal võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta. Ta kutsus komisjoni üles eemalduma laevanduses raskest kütteõlist, investeerima teadusuuringutesse laevandussektori CO2 heite vähendamiseks vajalikesse uutesse tehnoloogiatesse ning sillutama teed heitevabade laevade arendamiseks.

27. aprillil 2021 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni tehniliste ja operatiivmeetmete kohta meretranspordi tõhusamaks ja puhtamaks muutmiseks. Resolutsioonis tuletas parlament eelkõige meelde, et merendussektor peaks aitama kaasa liidu pingutustele vähendada kasvuhoonegaaside heidet, tagades samal ajal sektori konkurentsivõime. Samuti rõhutati selles vajadust tegeleda tõhusalt laevade kütuseheitega ja lõpetada järk-järgult raske kütteõli kasutamine laevanduses ning kutsuti komisjoni üles töötama välja projekte, mille eesmärk on vähendada meretranspordi CO2 heidet ja heitkoguseid.

Hiljuti vastu võetud alternatiivkütuste määruse ja algatuse „FuelEU Maritime" määruse osas õnnestus parlamendil nõudeid märkimisväärselt karmistada ja ambitsioonikust suurendada, nimelt seoses alternatiivkütuste taristu pakkumisega, pardal kasutatava energia kasvuhoonegaaside heitemahukuse piirmääradega, muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud kütuste kasutamisega ja kohustusega kasutada kaldaäärset elektritoidet.

 

Ariane Debyser