Euroopa Majanduspiirkond (EMP), Šveits ja põhjapoolsed riigid

Euroopa Majanduspiirkond (EMP) loodi 1994. aastal, et laiendada ELi siseturgu käsitlevaid sätteid Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikidele. EMP osalised on Norra, Island ja Liechtenstein. Šveits on EFTA liige, kuid ei osale EMPs. EL ja selle EMP EFTA Põhjamaade partnerid (Norra ja Island) on omavahel seotud ka mitmesuguste põhjamõõtme poliitika meetmete ja foorumite kaudu, mis keskenduvad Euroopa kiiresti arenevatele põhjapiirkondadele ja Arktika piirkonnale tervikuna.

Õiguslik alus

EMP: Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 217 (assotsieerimislepingud).

Šveits: 1989. aasta kindlustusleping, 1999. aasta kahepoolsed lepingud I, 2004. aasta kahepoolsed lepingud II.

Euroopa Majanduspiirkond

A. Eesmärgid

Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) eesmärk on laiendada ELi siseturgu Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikidele. Praegused EFTA riigid ei soovi ELiga ühineda. Siseturgu käsitlevad ELi õigusaktid saavad EMP EFTA riikide õigusaktide osaks, kui need riigid on nõustunud need üle võtma. EMP haldamine ja juhtimine on jagatud ELi ja EMP EFTA riikide vahel kahesambalise struktuurina. Otsuseid teevad EMP ühisorganid (EMP nõukogu, EMP ühiskomitee, EMP parlamentaarne ühiskomitee ja EMP nõuandekomitee).

B. Taust

1992. aastal pidasid tolleaegsed seitse EFTA liiget läbirääkimisi, et sõlmida leping, mis võimaldaks neil osaleda Euroopa Ühenduse siseturu ambitsioonikas projektis, mis käivitati 1985. aastal ja viidi lõpule 1992. aasta lõpus. EMP leping allkirjastati 2. mail 1992 ja see jõustus 1. jaanuaril 1994.

EMP EFTA liikmete arv vähenes aga peagi. Šveits otsustas pärast asjakohase rahvahääletuse negatiivset tulemust lepingut mitte ratifitseerida ning Austria, Soome ja Rootsi ühinesid 1995. aastal Euroopa Liiduga. Üksnes Island, Norra ja Liechtenstein jäid EMP liikmeteks. Kümme uut liikmesriiki, kes ühinesid ELiga 1. mail 2004, said automaatselt EMP liikmeks, nagu ka Bulgaaria ja Rumeenia, kui nad ühinesid liiduga 2007. aastal. Sama kehtis ka Horvaatia kohta 2013. aastal, kuigi tema puhul on EMPs osalemise lepingut kohaldatud alates 2014. aasta aprillist ajutiselt. See jõustub ametlikult pärast seda, kui kõik liikmesriigid on selle ratifitseerinud.

2009. aasta juunis esitas Island ELi liikmeks saamise taotluse, kuna nägi selles võimalust väljuda 2007.–2008. aasta ülemaailmsest finantskriisist. Nõukogu kiitis Islandi taotluse 17. juunil 2010. aastal heaks ja läbirääkimised algasid 2011. aasta juunis. 2015. aasta märtsis teatas aga Islandi valitsus Euroopa Liidu Nõukogule saadetud kirjas, et Islandit ei tuleks käsitada ELi kandidaatriigina. Kuigi valitsus ei võtnud taotlust ametlikult tagasi, ei käsita EL Islandit praegu kandidaatriigina.

C. EMP kohaldamisala

EMP läheb traditsioonilistest vabakaubanduslepingutest kaugemale, laiendades EMP EFTA riikidele (välja arvatud Šveitsile) kõiki ELi siseturu õigusi ja kohustusi. EMP hõlmab nelja siseturu vabadust (kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine) ning nendega seotud poliitikat (konkurents, transport, energeetika ning majandus- ja rahanduskoostöö). Leping hõlmab nelja vabadusega otseselt seotud horisontaalseid poliitikavaldkondi: sotsiaalpoliitika (sealhulgas töötervishoid ja -ohutus, tööõigus ning meeste ja naiste võrdne kohtlemine); poliitika, mis on seotud tarbijakaitse, keskkonna, statistika ja äriühinguõigusega; ning mitmesugused toetavad poliitikameetmed, näiteks teadusuuringute ja tehnoloogiaarendusega seotud meetmed, mille puhul ei tugineta liidu acquis’le või õiguslikult siduvatele aktidele, vaid mida rakendatakse koostöö raames.

D. EMP piirid

EMP lepingus ei ole siduvaid sätteid kõikide siseturu sektorite või muude ELi aluslepingute kohaste poliitikavaldkondade kohta. Lepingu siduvad sätted ei puuduta eelkõige järgmist:

  • ühine põllumajanduspoliitika ja ühine kalanduspoliitika (kuigi leping sisaldab sätteid põllumajandus- ja kalandustoodetega kauplemise kohta);
  • tolliliit;
  • ühine kaubanduspoliitika;
  • ühine välis- ja julgeolekupoliitika;
  • justiits- ja siseküsimuste valdkond (kuigi kõik EFTA riigid kuuluvad Schengeni alasse);
  • majandus- ja rahaliit.

E. EMP institutsioonid ja mehhanismid

1. ELi õigusaktide lisamine EMP lepingusse

Uued ELi siseturgu käsitlevad tekstid vaatab läbi EMP ühiskomitee, kuhu kuuluvad ELi ja kolme EMP EFTA riigi esindajad. Kord kuus kogunev ühiskomitee otsustab, millised ELi õigusaktid ja aktid (meetmed, programmid jne) EMP peaks üle võtma. Vormiliselt võetakse õigusaktid üle nii, et need lisatakse EMP lepingu protokollide ja lisade loeteludesse. Sel moel on EMP lepingusse lisatud mitu tuhat õigusakti. Ühiskomiteele annab poliitilisi suuniseid EMP nõukogu, mis koosneb Euroopa Liidu Nõukogu esindajatest ning EMP EFTA riikide välisministritest ja mis koguneb vähemalt kaks korda aastas. EMP leping sisaldab sätteid, mis võimaldavad EMP EFTA riikidel anda lihtsamalt oma panus ELi seadusandliku menetluse eri etappides enne uute õigusaktide vastuvõtmist (otsuste kujundamine).

2. Õigusaktide ülevõtmine

Kõik ELi õigusaktid, mis on lisatud EMP lepingule, tuleb EMP EFTA riikide õigusesse üle võtta (kui see on riigisiseste õigusaktide kohaselt nõutav). Selleks võib olla vaja kas üksnes valitsuse otsust või ka parlamendi heakskiitu. Ülevõtmine on vormiline menetlusetapp, kus õigusakte on võimalik üksnes tehniliselt kohandada.

3. Järelevalve

Pärast siseturu valdkonna õigusaktide kohaldamisala laiendamist EMP EFTA riikidele jälgivad nende ülevõtmist ja kohaldamist EFTA järelevalveamet ja EFTA kohus. EFTA järelevalveamet peab EMP riikides õigusaktide rakendamise kohta siseturu tulemustabelit.

4. Parlamentide roll

Nii Euroopa Parlament kui ka EMP EFTA riikide parlamendid on tihedalt kaasatud EMP lepingu järelevalvesse. Lepingu artikli 95 kohaselt on loodud EMP parlamentaarne ühiskomitee, mille kohtumised toimuvad kaks korda aastas. Euroopa Parlament ja EMP EFTA riikide parlamendid võõrustavad kõnealust komiteed kordamööda. Selle esimeheks on aasta kaupa kord Euroopa Parlamendi, kord ühe EMP EFTA riigi parlamendi liige. Iga delegatsioon koosneb 12 liikmest. Šveitsi Liidukogu liikmed osalevad kohtumistel vaatlejatena. EMP parlamentaarne ühiskomitee kontrollib kõiki EMP suhtes kohaldatavaid ELi õigusakte ning selle komitee liikmetel on õigus esitada EMP nõukogu ja EMP ühiskomitee esindajatele suuliselt ja kirjalikult küsimusi ning avaldada oma arvamust raportites või resolutsioonides. Sama kord kehtib ka õigusaktide rakendamise kontrollimisel. Igal aastal võtab parlamentaarne ühiskomitee vastu resolutsiooni, mis käsitleb ühiskomitee aastaaruannet EMP lepingu toimimise kohta. Selles esitatakse ühiskomitee seisukohad ELi õigusaktide ülevõtmisel tehtud edusammude ja mahajäämuse kohta ning antakse soovitusi siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

Šveits

EFTA liikmena pidas Šveits läbirääkimisi EMP lepingu sõlmimiseks ja allkirjastas lepingu 2. mail 1992. Kohe pärast seda, 22. mail 1992. aastal, esitas Šveitsi valitsus ELiga ühinemise taotluse. Pärast 6. detsembril 1992. aastal toimunud rahvahääletust, kus rahvas hääletas EMPs osalemise vastu, peatas aga Šveitsi Liidunõukogu riigi püüdlused ELi ja EMP liikmeks saamiseks. Pärast seda on Šveits arendanud ELiga suhteid kahepoolsete lepingute kaudu, et kindlustada majanduslik integreerumine ELiga. Kahepoolsed suhted muutusid pingeliseks pärast Šveitsis 2014. aastal toimunud immigratsioonivastast algatust, kuna selle tulemus seadis kahtluse alla nende suhete aluseks olevad vaba liikumise ja ühtse turu põhimõtted. 16. detsembril 2016 võttis Šveitsi parlament vastu 2014. aasta rahvahääletuse tulemust rakendava föderaalse välismaalaste ja integratsiooni seaduse viisil, mis piiras selle tulemuse mõju. See andis võimaluse alustada ELi ja Šveitsi suhete normaliseerimist.

EL ja Šveits on sõlminud üle 120 kahepoolse lepingu, sealhulgas vabakaubanduslepingu 1972. aastal, ja kaks olulist kahepoolsete valdkondlike lepingute paketti, millega viidi suur osa Šveitsi seadustest vastavusse nende allkirjastamise ajal kehtivate ELi õigusaktidega. Esimene valdkondlike lepingute pakett (kahepoolsed lepingud I) allkirjastati 1999. aastal ja see jõustus 2002. aastal. Need seitse lepingut (mis käsitlevad isikute vaba liikumist, lennutransporti, maismaatransporti, põllumajandustoodetega kauplemist, tehnilisi kaubandustõkkeid, riigihankeid ja teaduskoostööd) hõlmavad vaba liikumise ja turgude vastastikuse avamise küsimusi. Teine valdkondlike lepingute pakett (kahepoolsed lepingud II) allkirjastati 2004. aastal ja see jõustus järk-järgult aastatel 2005–2009. Need lepingud on peamiselt seotud majanduskoostöö tihendamisega ning koostöö laiendamisega varjupaiga ja vaba liikumise küsimustes Schengeni ala piirides. Need hõlmavad ka Šveitsi osalemist Dublini süsteemis, ELi MEDIA alaprogrammis ja Euroopa Keskkonnaametis, samuti hoiuste maksustamist, töödeldud põllumajandustooteid, statistikat, pettusevastast võitlust ning Šveitsi rahalist panust majanduslikku ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse uutes ELi liikmesriikides.

Lepingutega tihendati küll majandussuhteid, kuid nendega loodi ka keerukas ja kohati ebajärjepidev kohustuste võrgustik. Kahepoolseid lepinguid tuleb korrapäraselt ajakohastada ning neil ei ole EMP lepingu dünaamilist olemust. Neis puuduvad ka järelevalvekord ja tõhusad vaidluste lahendamise mehhanismid. Nende probleemide lahendamiseks alustasid EL ja Šveits 22. mail 2014 läbirääkimisi institutsioonilise raamistiku lepingu sõlmimiseks. Läbirääkimiste eesmärk oli lahendada mitu keerulist küsimust, sealhulgas ELi teenuseosutajate tingimused Šveitsis ja Euroopa Kohtu roll vaidluste lahendamisel. Läbirääkimised institutsioonilise raamistiku lepingu üle lõppesid poliitilisel tasandil 23. novembril 2018. Šveitsi Liidunõukogu ei suutnud siiski lõplikus tekstis kokku leppida, kuna Šveits oli mures, et kõrvalmeetmeid[1] ja isikute vaba liikumist käsitleva liidu acquis’ ülevõtmist ei olnud piisavalt kajastatud. Seejärel algatas ta asjaomaste Šveitsi Liidukogu komiteede, erakondade, kantonite, sotsiaalpartnerite ja teadusringkondadega ulatusliku sisekonsultatsiooni. Selle põhjal tehakse otsus, kas esitada leping Šveitsi Liidukogule heakskiitmiseks. 2019. aasta aprillis lõpule jõudnud konsultatsiooni käigus tõusid esile mitmed küsimused, mille kohta Šveits vajas veel selgitusi.

Konsultatsiooni käigus tõsteti esile mureküsimusi seoses isikute vaba liikumisega Šveitsi ja ELi vahel. 27. septembril 2020 toimus Šveitsis Šveitsi Rahvapartei (SVP) toetusel rahvahääletus ELiga sõlmitud isikute vaba liikumist käsitleva lepingu lõpetamise üle. Ligi 62% hääletanutest lükkas SVP algatuse tagasi.

Pärast rahvahääletust ja kohe, kui COVID-19ga seotud olud seda võimaldasid, jätkusid 2021. aasta jaanuaris arutelud institutsioonilise raamistiku lepingu täpsustuste üle. Šveitsi Liidunõukogu teavitas 26. mail 2021 siiski Euroopa Komisjoni oma otsusest läbirääkimised lõpetada. Komisjon tegi avalduse, milles väljendas kahetsust Šveitsi Liidunõukogu otsuse üle ja rõhutas, et ilma selle lepinguta ei ole kahepoolsete suhete ajakohastamine võimalik ja et olemasolevad kahepoolsed lepingud aja jooksul vähenevad.

23. veebruaril 2022 võttis Šveitsi Liidunõukogu vastu suunised ELiga peetavate läbirääkimiste paketi kohta. Euroopa Komisjoni ja Šveitsi Liidunõukogu pealäbirääkijad on alates 2022. aasta märtsist kohtunud mitu korda, et selgitada uute ettepanekute kohaldamisala. Alates sellest ajast on sellel eesmärgil peetud poliitilisel ja tehnilisel tasandil mitu kohtumist.

21. juunil 2023 kiitis Šveitsi Liidunõukogu heaks ELiga peetavate läbirääkimiste volituste tingimused. Nende alusel jätkuvad arutelud poliitilisel ja tehnilisel tasandil, et leida vastused lahendamata küsimustele.

Põhjamõõtme poliitika

EL osaleb aktiivselt paljudes poliitikameetmetes ja foorumitel, mis keskenduvad Euroopa kiiresti arenevatele põhjapiirkondadele ja Arktika piirkonnale tervikuna. Tuleb märkida, et pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 peatati kogu koostöö Venemaaga selles valdkonnas. EL tegutseb järgmistel foorumitel:

  • põhjamõõtme poliitika, mis on alates 2007. aastast olnud ELi, Venemaa, Norra ja Islandi ühine poliitika. Selle poliitika raames on loodud tulemuslikke valdkondlikke partnerlussuhteid koostöö tegemiseks Läänemere ja Barentsi mere piirkonnas. Põhjamõõtme poliitikal on oma parlamentaarne organ, põhjamõõtme parlamentaarne foorum, milles Euroopa Parlament on asutajaliige;
  • Läänemeremaade Nõukogu (LMN), mille EL ja Läänemere-äärsed riigid asutasid 1992. aastal pärast NSVLi lagunemist. Kõik LMNi liikmesriigid osalevad Läänemeremaade parlamentaarsel konverentsil, mille liige on ka Euroopa Parlament;
  • Barentsi mere piirkonna koostöö, mis ühendab Soome, Norra ja Rootsi põhjapiirkondi ning Venemaa loodepiirkondi. Koostööd juhivad riigi tasandist madalama valitsemistasandi Barentsi piirkondlik nõukogu, riikidevaheline Barentsi Euroarktiline Nõukogu (mille liige on EL) ja parlamentaarne konverents (mille liige on Euroopa Parlament);
  • Arktika polaaralade küsimused: ELi Arktika-poliitika aluseks on Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse teatised (2008, 2012, 2016 ja 2021), nõukogu järeldused (2009, 2014, 2016 ja 2019) ning Euroopa Parlamendi resolutsioonid (2011, 2014, 2017 ja 2021). Euroopa Parlament võttis 16. märtsil 2017. aastal vastu resolutsiooni Euroopa Liidu integreeritud Arktika-poliitika kohta ning selle valdkonna viimane resolutsioon „Arktikaga seotud võimalused, probleemid ja julgeolekuohud“ võeti vastu täiskogu 7. oktoobri 2021. aasta istungil;
  • 13. oktoobril 2021 avaldasid Euroopa Komisjon ja Euroopa välisteenistus ELi uue Arktika-poliitika. Alates 2013. aastast on EL osalenud Arktika Nõukogu kohtumistel, kuid see ei ole siiani teinud otsust ELi 2008. aasta taotluse kohta saada ametlik vaatlejastaatus. Euroopa Parlament on Arktika piirkonna parlamendiliikmete konverentsi liige;
  • Euroopa Parlamenti kutsutakse korrapäraselt osalema Põhjamaade Nõukogu iga-aastastel istungitel. Euroopa Parlamendi esimeeste konverents kiitis 6. oktoobril 2020 heaks Põhjamaade Nõukogu taotluse alustada kahe institutsiooni vahel ametlikumaid suhteid. ELi ja Põhjamaade Nõukogu parlamentidevahelisi kohtumisi peetakse igal aastal. Lisaks sellele kohtuvad Euroopa Parlamendi ja Lääne-Põhjamaade Nõukogu (koosneb Fääri saarte, Gröönimaa ja Islandi parlamendiliikmetest) delegatsioonid üks kord aastas.

 

[1]Kõrvalmeetmed“ – meetmed, mille Šveits kehtestas 2006. aastal ühepoolselt, et kaitsta oma tööturgu. Need on ELi teenuseosutajaid puudutavad teavitamisnõuded, ELi ettevõtjate panus Šveitsi kolmepoolsete komisjonide kulude katmisse, ELi ettevõtjate kohustus tagada hoiusekindlustus ja teatavad sanktsioonid. EL leiab, et need meetmed on vastuolus isikute vaba liikumisega ning kujutavad endast tõket kaubandusele ja teenustele.

María Álvarez López / Algirdas Razauskas