Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid on 2014. aastast alates pingestanud Krimmi ebaseaduslik annekteerimine ja Ida-Ukraina mässuliste toetamine Venemaa poolt, Venemaa poliitika oma naaberriikide suhtes, desinformatsiooni- ja sekkumiskampaaniad ning riigisisesed inimõiguste rikkumised Venemaal. Pingeid on teravdanud ka Venemaa sõjaline sekkumine Süürias, Liibüas ja Sahara-taguses Aafrikas. EL on alates 2014. aastast Venemaa-vastaseid sanktsioone korrapäraselt uuendanud. EL ja Venemaa on endiselt tihedas vastastikuses sõltuvuses ning EL rakendab Venemaa suhtes nn valikulise koostöö poliitikat.

Õiguslik alus

  • Euroopa Liidu lepingu V jaotis: välistegevus;
  • Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 206–207 (kaubandus) ja 216–219 (rahvusvahelised lepingud),
  • partnerlus- ja koostöölepingud (kahepoolsed suhted).

ELi ja Venemaa suhted

Kuni Ukraina kriisi puhkemiseni arendasid EL ja Venemaa strateegilist partnerlust, mis hõlmas muu hulgas kaubanduse, majanduse, energeetika, kliimamuutuste, teaduse, hariduse, kultuuri ning julgeoleku valdkonda (viimase alla kuulusid ka terrorismivastane võitlus, tuumarelva leviku tõkestamine ja Lähis-Ida konflikti lahendamine). EL toetas kindlalt Venemaa ühinemist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), mis sai teoks 2012. aastal. Viimastel aastatel on aga kujunenud suurimaks erimeelsuste põhjustajaks ühise naabruse teema. Krimmi ebaseaduslik annekteerimine Venemaa poolt 2014. aasta märtsis ja tõendid selle kohta, et Venemaa toetab mässulisi Ida-Ukrainas, ning Venemaa püüded takistada pääsu Aasovi merele vallandasid rahvusvahelise kriisi. EL revideeris kahepoolseid suhteid Venemaaga, katkestas korrapärased tippkohtumised ning peatas kahepoolsed viisateemalised kõnelused ja läbirääkimised uue, partnerlus- ja koostöölepingut asendava kahepoolse lepingu küsimuses. Praegu rakendab EL kahetasandilist lähenemisviisi, mis tähendab ühelt poolt järkjärguliste sanktsioonide poliitikat ja teiselt poolt püüdlusi leida Ida-Ukraina konfliktile diplomaatilised lahendused. Venemaa osalemine E3+3 riikide rühmas, mille tulemusel saavutati 2015. aastal Iraaniga tuumakokkulepe, andis lootust laiemaks ülemaailmse tasandi koostööks. Venemaa 2015. aasta septembris alanud sekkumine Süüria kodusõtta ja hiljem veel Liibüasse ja mitmesse Sahara-taguse Aafrika konflikti ning Venemaa desinformatsioonikampaaniad ja püüdlused mõjutada valimisi ELi riikides ja teistes lääneriikides on aga samuti tekitanud suuri pingeid.

2018. aastal valiti Vladimir Putin neljandat korda Venemaa presidendiks. Putini algatusel 2020. aastal vastu võetud põhiseaduse muudatused võimaldavad tal jääda võimule ka pärast oma praeguse ametiaja lõppu 2024. aastal. Murettekitavad on ka põhiseaduslikud muudatused, mis hõlmavad Venemaa õiguse ülimuslikkust Venemaa poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute ja rahvusvaheliste kohtute otsuste suhtes.

Venemaal on alates 2012. aastast vastu võetud opositsiooni ja kodanikuühiskonda piiravaid õigusakte. Sadu vabaühendusi on sildistatud välisagentideks ja/või mittesoovitavateks organisatsioonideks ning ametivõimud kontrollivad aina enam meediat ja interneti kasutamist. EL on mures õigusriigi põhimõtete rikkumise, sealhulgas korruptsiooni pärast. Ülemkohus keelas opositsiooniaktivistil Aleksei Navalnõil kandideerimast, tuues põhjuseks talle varem määratud ja vaidlustatud kohtuliku karistuse. Nii 2016. aasta kui ka 2021. aasta parlamendivalimised toimusid piiravas poliitilises ja meediakeskkonnas, mille tulemusena sai Putini partei Ühtne Venemaa märkimisväärse võidu.

Kuigi Venemaa majandus taastus 2008. aasta rahvusvahelisest majanduslangusest ja 2014. aasta pangandussektori turbulentsist tänu süsivesinike ekspordist saadavate tulude suurenemisele, jäi riigi investeerimiskliima ebakindlaks ning majandustulemused sõltuvad nafta- ja gaasihindadest. Majandussüsteem keskendub vähestele sektoritele, puuduvad ümberkujundavad investeeringud ning turul domineerivad riigivõimule lähedased suurettevõtted. Kuigi näiliselt sai Venemaa COVID-19 pandeemia esimeste lainetega suhteliselt hästi hakkama, võivad kauakestva tervishoiualase hädaolukorra tõttu tekkinud tõsisel tervishoiu- ja majanduskriisil olla pikaajalised sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed.

Alates 2014. aasta märtsist on EL, nagu ka USA, Kanada, Austraalia ja teised lääneriigid, vastusena Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele ja Ukraina destabiliseerimisele järk-järgult kehtestanud Venemaa suhtes piiravaid meetmeid. EL laiendas enda sanktsioone tuntavalt pärast 2014. aasta juulit, kui Venemaa poolt toetatavate mässuliste kontrolli all oleva Ida-Ukraina territooriumi kohal tulistati alla reisilennuk (lend MH17). Sanktsioone pikendatakse ja uuendatakse regulaarselt.

EL rakendab piiravaid meetmeid mitmel moel. Diplomaatiliste meetmete seas on Venemaa väljaheitmine G8 ühendusest, Venemaa Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Rahvusvahelise Energiaagentuuriga ühinemise protsessi ning ELi ja Venemaa korrapäraste tippkohtumiste peatamine.

Majandussanktsioonidega keskendutakse kaubavahetusele konkreetsetes sektorites. Nendega piiratakse teatavate Venemaa pankade ja ettevõtete juurdepääsu ELi esmastele ja teisestele kapitaliturgudele. Kehtestatud on ekspordi- ja impordikeeld relvakaubandusele ning ekspordikeeld sõjaliseks kasutuseks sobivatele kahesuguse kasutusega kaupadele. Piiratakse ka Venemaa juurdepääsu teatavatele tundlikele tehnoloogiatele, mida saab kasutada naftauuringute ja -tootmise eesmärgil. Eripiirangud kehtivad majandussuhetes Krimmi ja Sevastoopoliga, sh Krimmi kaupade impordikeeld, teatud kaupade ja tehnoloogiate ekspordikeeld, investeerimispiirangud ning turismiteenuste pakkumise keeld. Majanduskoostöö meetmete osas on peatatud Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga uued finantstehingud Venemaal. Vaatamata sanktsioonipoliitikale on EL Venemaa esimene ja Venemaa ELi neljas kaubanduspartner. Kaubandus- ja majandussuhteid häirivad aga mitmed tegurid, näiteks Venemaa embargo mitmetele ELi põllumajanduslikele toidukaupadele, vaidlused WTOs ja ELi ettevõtete osaluspiirangud Venemaa avalikes hangetes.

2020. aasta oktoobris lisati reisikeelu ja varade külmutamise loetellu kuus Venemaa üksikisikut ja üks üksus, tuginedes konkreetsele ELi õiguslikule alusele – keemiarelvade sanktsioonide korrale – seoses 2020. aasta augustis toimunud Aleksei Navalnõi mõrvakatsega, mille käigus kasutati sõjalise kvaliteediga närvimürki. Sama õigusakti kasutati 2018. aasta märtsis Salisburys (Ühendkuningriik) Skripali juhtumi eest vastutavate isikute karistamiseks.

2021. aasta märtsis kasutas nõukogu hiljuti vastu võetud kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi, et karistada nelja Venemaa kodanikku nende rolli eest Navalnõi meelevaldsel vahistamisel, vastutusele võtmisel ja süüdimõistmisel, samuti Navalnõi ebaseadusliku kohtlemise vastaste rahumeelsete meeleavalduste mahasurumise eest. Märtsi lõpus lisati LGBTI-inimeste ja poliitiliste vastaste piinamise ja represseerimise eest loetellu kaks Tšetšeenia kõrget ametnikku.

Alates 2021. aasta oktoobrist kohaldatakse Ukraina territoriaalset terviklikkust käsitlevaid ELi piiravaid meetmeid (varade külmutamist ja reisikeeldu) kokku 185 isiku ja 48 üksuse suhtes, kes on aktiivselt toetanud Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavat või ohustavat tegevust ja ellu viinud sellise eesmärgiga poliitikat.

ELi 2016. aasta üldises julgeolekustrateegias nimetatakse suhteid Venemaaga võtmetähtsusega strateegiliseks küsimuseks. Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas 2016. aasta märtsis ELi suhtluseks Venemaaga viis juhtpõhimõtet: 1) Ida-Ukraina konflikti käsitlevate Minski kokkulepete rakendamine kui põhitingimus Venemaa suhtes võetud ELi seisukoha mis tahes oluliseks muutuseks; 2) suhete tugevdamine ELi idapoolsete partnerite ja muude naabermaadega, sealhulgas Kesk-Aasia riikidega; 3) ELi vastupanuvõime tugevdamine (nt energiajulgeoleku, hübriidohtude ja strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas); 4) valikuline koostöö Venemaaga ELile huvipakkuvates valdkondades; 5) vajadus osaleda inimestevahelistes kontaktides ja toetada Venemaa kodanikuühiskonda.

Venemaa on alates 2014. aasta augustist vastanud ELi sanktsioonidele vastusanktsioonidega põllumajandustoodetele, toormele ja toiduainetele, tuues ettekäändeks toiduohutusnormide rikkumise. See on tugevdanud Venemaa põllumajandussektoris impordi asendamise poliitikat. Venemaa on samuti kehtestanud nn vastuvõetamatute isikute nimekirja, kuhu kuuluvad Venemaa tegevust kritiseerinud ELi ja USA kodanikud, kellel on keelatud Venemaale siseneda. Erinevalt ELi reisikeelust ei ole seda nimekirja ametlikult avaldatud ning seega puudub igasugune seadusliku edasikaebamise võimalus. Sellesse nimekirja on aga kantud mitu Euroopa Parlamendi liiget ning alates 30. aprillist 2021 on nimekirjas ka Euroopa Parlamendi president David Sassoli, Euroopa Komisjoni väärtuste ja läbipaistvuse valdkonna asepresident Věra Jourová ja kuus ELi liikmesriikide riigiametnikku.

Kehtivad kokkulepped

ELi ja Venemaa suhete õiguslik alus on 1994. aasta juunis sõlmitud partnerlus- ja koostööleping. Leping kehtis esialgu 10 aastat, kuid seda on hiljem igal aastal automaatselt pikendatud. Lepinguga sätestatakse peamised ühised eesmärgid ning kahepoolsete kontaktide institutsiooniline raamistik – sealhulgas praeguseks külmutatud regulaarsed konsultatsioonid inimõiguste küsimustes ja kaks korda aastas toimunud tippkohtumised presidentide tasandil.

EL ja Venemaa tugevdasid oma koostööd Peterburi tippkohtumisel 2003. aasta mais, luues neli ühisruumi: majandusruum, vabaduse, turvalisuse ja õiguse ruum, välisjulgeoleku ruum ning teadus-, haridus- ja kultuuriruum. Piirkondlikul tasandil lõid EL ja Venemaa 2007. aastal koos Norra ja Islandiga uue põhjamõõtme poliitika, mis keskendub piiriülesele koostööle Läänemere ja Barentsi mere piirkonnas. 2008. aasta juulis alustati läbirääkimisi ELi ja Venemaa uue lepingu sõlmimiseks, mis hõlmaks õiguslikult siduvaid kohustusi sellistes valdkondades nagu poliitiline dialoog, õigus, vabadus, julgeolek, majanduskoostöö, teadus, haridus, kultuur, kaubandus, investeeringud ja energeetika. 2010. aastal algatati moderniseerimispartnerlus. 2011. aastal viidi lõpule viisalihtsustuslepingu läbirääkimised. Ent Venemaa sekkumise tõttu Krimmis on kõik need läbirääkimised ja protsessid peatatud. Euroopa Ülemkogu külmutas 2014. aastal koostöö Venemaaga (välja arvatud piiriülene koostöö ja inimestevahelised kontaktid) ning rahvusvaheliste finantsasutuste kaudu Venemaale antavad ELi uued rahalised toetused.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlament kiitis 1997. aastal partnerlus- ja koostöölepingu heaks nõusolekumenetluse alusel.

Euroopa Parlament on vastu võtnud mitu resolutsiooni Ukraina kohta, milles mõistab hukka Krimmi ebaseadusliku annekteerimise Venemaa poolt ning Venemaa rolli Ida-Ukraina destabiliseerimisel. Parlament võttis 2015. aasta juunis ja 2019. aasta märtsis vastu ELi ja Venemaa suhete seisu käsitlevad resolutsioonid, milles toetatakse ELi sanktsioone ning rõhutatakse vajadust anda Venemaa kodanikuühiskonnale rohkem rahalist abi ja edendada keerulistele suhetele vaatamata inimestevahelisi kontakte. 2019. aasta resolutsioonis väljendatakse suurt muret Venemaa rahvusvahelise käitumise pärast, eelkõige idapartnerluse riikides. Resolutsioonis kritiseeritakse ka inimõiguste ja põhivabaduste olukorra halvenemist Venemaal ning tehakse ettepanek mitte pidada Venemaad enam ELi strateegiliseks partneriks. 2021. aasta septembris võttis Euroopa Parlament vastu soovituse, mis käsitleb ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suunda. Soovituses esitatakse ettepanekuid selle kohta, kuidas teha koostööd sarnaselt meelestatud partneritega, et tugevdada Venemaal demokraatiat, stabiliseerida ja toetada ELi idanaabrust, vähendada ELi energiasõltuvust Venemaast ning tuua päevavalgele ja peatada riigist välja suunatud ebaseaduslikud rahavood.

Euroopa Parlament andis 2021. aasta Sahharovi auhinna opositsioonipoliitikule ja korruptsioonivastasele aktivistile Aleksei Navalnõile.

Enne 2014. aastat toetas Euroopa Parlament uue ühistel väärtustel ja huvidel põhineva ulatusliku lepingu sõlmimist Venemaaga. Euroopa Parlament on aga korduvalt väljendanud tõsist muret inimõiguste austamise, õigusriigi ja demokraatia olukorra pärast Venemaal, pidades silmas näiteks LGBTI n-ö propaganda vastaseid seadusi, raskendavate asjaoludeta koduvägivalla dekriminaliseerimist, sõltumatute valitsusväliste organisatsioonide ja väljastpoolt Venemaad rahalisi vahendeid saavate organisatsioonide mahasurumist jne. Euroopa Parlament on eraldi hukka mõistnud enneolematult arvukad inimõiguste rikkumise juhtumid Krimmi elanike, eelkõige tatarlaste vastu. 2018. aastal nõudis Euroopa Parlament Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele vastuseisu avaldanud Ukraina filmirežissööri Oleg Sentsovi vabastamist ning andis talle Sahharovi auhinna. Sentsov vabastati 2019. aastal Venemaa ja Ukraina vangide vahetuse käigus. Euroopa Parlament mõistis teravalt hukka Aleksei Navalnõi mõrvakatse 2020. aastal.

Venemaa seadusandjatega arendati suhteid peamiselt parlamentaarse koostöökomisjoni kaudu, mis on ELi ja Venemaa partnerlus- ja koostöölepinguga asutatud parlamentidevaheline foorum. 1997. aastast kuni 2014. aastani toimis parlamentaarne koostöökomisjon Euroopa Parlamendi ja Venemaa Föderaalkogu delegatsioonide stabiilse koostöö- ja dialoogiplatvormina. Alates 2014. aasta märtsist on aga Euroopa Parlament need parlamentidevahelised kohtumised Ukraina kriisi tõttu võetud ELi piiravaid meetmeid järgides peatanud. Euroopa Parlamendi delegatsioon ELi ja Venemaa parlamentaarses koostöökomisjonis peab siiski jätkuvalt koosolekuid ning arutab ELi ja Venemaa suhetega seotud küsimusi ühepoolselt. Delegatsiooni kaudu toimub ka arvamuste vahetus Venemaa kodanikuühiskonna, vabaühenduste ja meedia esindajatega.

Venemaa ei ole kutsunud Euroopa Parlamenti valimisi vaatlema alates 1999. aastast.

 

Levente Csaszi