Euroopa Sotsiaalfond+

Euroopa Sotsiaalfond (ESF) loodi Rooma lepinguga, et soodustada töötajate liikuvust ja tööhõivevõimalusi. Sotsiaalfondi ülesandeid ja toimimisreegleid on hiljem muudetud, et võtta arvesse muutusi liikmesriikide majanduses ja tööhõives ning ELi tasandil määratud poliitiliste prioriteetide muutumist.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 46 punkt d, artikkel 149, artikli 153 lõike 2 punkt a, artikkel 164, artikli 175 lõige 3 ja artikkel 349.

Eesmärgid

Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) eesmärk on toetada liikmesriike COVID-19 pandeemia põhjustatud kriisi lahendamisel, saavutada suur tööhõive, õiglane sotsiaalkaitse ning oskustega ja vastupidav tööjõud, kes on valmis üleminekuks rohe- ja digimajandusele. ESF+ on ELi peamine vahend, mis on mõeldud inimestesse investeerimiseks.

Saavutused

A. Eelmised programmitöö perioodid

Euroopa Sotsiaalfond (ESF) loodi struktuurifondidest esimesena. Algusaastatel, kuni aastani 1970, hüvitas fond liikmesriikidele 50% ulatuses nende töötajate kutseõppe ja ümberasumistoetuste kulud, keda mõjutas majanduse ümberstruktureerimine. Kokku abistati sel perioodil rohkem kui kaht miljonit inimest. 1971. aastal suurendati nõukogu otsusega oluliselt fondi vahendeid ja 1983. aastal viidi nõukogu otsuse 83/516/EMÜ kohaselt läbi uus reform, millega seati fondi tegevuse keskmesse võitlus noorte töötusega ja kõige enam abi vajavate piirkondade abistamine. Ühtse Euroopa aktiga (1986) lisati Euroopa Ühenduse asutamislepingusse ühenduse majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärk ja sellega loodi alus põhjalikuks reformiks, mille põhieesmärk oli koordineeritud lähenemisviisi rakendamine struktuurifondide programmide koostamise ja tegevuse suhtes. Maastrichti lepinguga laiendati ESFi kaudu antava toetuse ulatust, et hõlmata „kohanemist tööstuse muudatuste ja tootmissüsteemide muutumisega“. Järgneval programmitöö perioodil (1994–1999) majanduslikuks ja sotsiaalseks ühtekuuluvuseks eraldatavaid vahendeid kahekordistati.

Agenda 2000 raames lihtsustati struktuurifondide üldist raamistikku programmitöö perioodiks 2000–2006. Euroopa Sotsiaalfondil oli 60 miljardi euro suurune eelarve ja talle pandi kahekordne vastutus – nii ühtekuuluvuspoliitikale kui ka Euroopa tööhõivestrateegia (2.3.3) rakendamisele kaasaaitamise eest. Sellest kaasrahastati ka ühenduse algatust „EQUAL“, mille keskmes oli selliste uuenduslike riikidevaheliste projektide toetamine, mille eesmärk oli võidelda diskrimineerimise ja ebasoodsa olukorra vastu tööturul.

Programmitöö perioodil 2007–2013 jäid alles ainult kolm struktuurifondi: ESF, Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) ja Ühtekuuluvusfond. Nende fondide ühine ülesanne oli saavutada lähenemise eesmärk (millele eraldati 81,5% vahenditest), piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärk (millele eraldati 16% vahenditest) ning territoriaalse koostöö eesmärk (2,5% vahenditest).

Need struktuurivahendid eraldatakse liikmesriikidele valemi järgi, milles võetakse arvesse elanikkonda ja rahvastikutihedust, piirkonna jõukust, töötuse määra ja haridustaset. Liikmesriikide vahel räägitakse see läbi samal ajal kui antud perioodi mitmeaastane finantsraamistik. Struktuurifondide üks peamine tunnus on täiendavuse põhimõte, mille kohaselt ei saa liikmesriigid struktuurivahendeid kasutada selliste kulutuste korvamiseks, mida nad oleksid niikuinii kavandanud.

ESFil oli ajavahemikul 2007–2013 koos teiste ELi ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahenditega keskne osa Euroopa Ülemkogu poolt 2008. aasta detsembris vastu võetud Euroopa majanduse elavdamise kavas.

B. Programmitöö periood 2014–2020

1. Viis ühiste reeglite alusel tegutsevat struktuurifondi

Programmitöö perioodil 2014–2020 tegutsenud viit Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi, nimelt ERFi, ESFi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi reguleeriti ühiste eeskirjadega, mis kehtestati 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1303/2013. Lisaks määrati fondispetsiifilistes määrustes kindlaks sekkumise valdkonnad ja muud üksikasjad. 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1304/2013 sätestati ESFi ülesanded, sh fondist antava toetuse ulatus, erinõuded ja abikõlblike kulude liigid.

ESFile eraldati 74 miljardit eurot (perioodiks 2007–2013 oli kavandatud 75 miljardit eurot) ning fond kaasrahastas riiklikke või piirkondlikke tegevusprogramme, mis olid jõus mitmeaastase finantsraamistiku seitsmeaastase kehtivusaja (2014–2020) jooksul ning mille esitasid liikmesriigid ja mis kiideti heaks komisjoni otsusega.

Selles keskenduti neljale temaatilisele eesmärgile:

  • kestva ja kvaliteetse tööhõive edendamine ja tööjõu liikuvuse toetamine;
  • sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse ja diskrimineerimise vastu võitlemine;
  • investeerimine haridusse, koolitusse ja oskuste omandamiseks kutsekoolitusse ja pidevõppesse;
  • riigiasutuste ja sidusrühmade institutsioonilise suutlikkuse parandamine ja avaliku halduse tõhustamine.

ESFi rolli tugevdamiseks kehtestati programmitöö perioodiks 2014–2020 õiguslikult siduv 23,1% miinimummäär kõigist ühtekuuluvuspoliitika vahenditest. Igal aastal aitas fond ligikaudu 10 miljonil inimesel leida tööd või parandada oma oskusi, et nad leiaksid töökoha tulevikus.

2. Euroopa Sotsiaalfond ja noorte tööhõive algatus

ESFi määrus hõlmab noorte tööhõive algatust, mille kogueelarve aastateks 2014–2020 oli 8,8 miljardit eurot (6,4 miljardit eurot, mida suurendati 2016. aastal 2,4 miljardi euro võrra). Algatust rahastatakse kolmest allikast: ESFi riiklikud eraldised, spetsiaalne ELi eelarve ja ESFi osa riiklik kaasrahastamine. Sellest toetatakse mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori (NEET-noori) piirkondades, kus noorte töötuse määr on üle 25%.

3. COVID-19 ja sissetung Ukrainasse

2020. aasta aprillis käivitas komisjon kaks meetmepaketti: koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus ja koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatus+, et võtta kriisile reageerimiseks kasutusele ELi struktuurifondid. Parlament ja nõukogu võtsid need kaks ettepanekut kiiresti vastu. Uusi ELi rahalisi vahendeid ei eraldatud, kuid olemasolevate kasutamata vahendite puhul on lubatud maksimaalne paindlikkus, mis võimaldab neid kasutada seal, kus neid kõige rohkem vajatakse. Liikmesriigid võivad vahendeid fondide, piirkondade ja teemade vahel ümber paigutada ning ajavahemikul 2020–2021 on erandkorras lubatud kaasrahastamine 100% ulatuses. 2020. aasta mais täiendas komisjon neid meetmeid ettepanekuga REACT-EU (ühtekuuluvust ja Euroopa territooriume toetava taasteabi) kohta, millega nähakse ERFi, ESFi ja Euroopa abifondi enim puudust kannatavate isikute jaoks (FEAD) kaudu ette 55 miljardi euro ulatuses lisainvesteeringuid. ESF on täitnud COVID-19 kriisile vahetul reageerimisel esmast rolli, kuna selle kaudu võeti kasutusele 1,4 miljardi euro ulatuses otsetoetusi ning toetuste kogusumma on tõenäoliselt veelgi suurem. ESFi on kasutatud sotsiaalteenuste toetamiseks, tööhõive säilitamiseks mõjutatud sektorites, sealhulgas lühendatud tööaja kaudu, haavatavate rühmade kaitsmiseks ning tervishoiutöötajate palkade, IT-seadmete ja isikukaitsevahendite rahastamiseks.

Paketid „Ühtekuuluvusmeetmed pagulaste toetamiseks Euroopas“ (CARE, aprill 2022) ja CARE+ (aprill 2022), millega muudetakse ühiseid eeskirju ja FEAD määrust, lisavad 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitikale paindlikkust, võttes arvesse Venemaa sõjalisest sissetungist tulenevate rändeküsimuste lahendamise kiireloomulisust.

C. Programmitöö periood 2021–2027

1. 2021.–2027. aasta ühissätete määrus

Komisjon võttis 29. mail 2018 vastu ühissätete määruse ettepaneku ajavahemikuks 2021–2027. Ühissätete määrust muudeti komisjoni 14. jaanuari 2020. aasta ettepanekuga, millega lisati sellesse õiglase ülemineku fond (JTF), ning 28. mail 2020 esitati COVID-19 puhangu tõttu täiendavad muudatusettepanekud. Parlament võttis ühissätete määruse vastu teisel lugemisel 23. juunil 2021. Lõplik õigusakt allkirjastati 24. juunil (määrus (EL) 2021/1060).

Ühissätete määruses on sätestatud finantseeskirjad kaheksa fondi jaoks, mille eelarvet täidetakse jagatult, st ESF+, ERF, Ühtekuuluvusfond, õiglase ülemineku fond, Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF), Varjupaiga- ja Rändefond, Sisejulgeolekufond ning piirihalduse ja viisade instrument. Samuti kehtestatakse selles üldsätted, mida kohaldatakse viie esimesena nimetatud fondi, sealhulgas ESF+ suhtes. Ühissätete määrust ei kohaldata siiski ESF+ tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni haru suhtes, sest selle puhul kohaldatakse otsest või kaudset eelarve täitmist.

2. Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+)

Komisjon esitas 2. mail 2018 ettepaneku 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku kohta. Ettepanekus sisaldus uuendatud ESF+, mille eelarve on 101 miljardit eurot. ESF+ pidi ühendama ESFi, noorte tööhõive algatuse, Euroopa abifondi enim puudust kannatavate isikute jaoks, ELi tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi ning ELi tervisevaldkonna tegevusprogrammi. COVID-19 kriisi tõttu teatas komisjon, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus käivitatakse eraldi terviseprogramm: programm „EL tervise heaks“. 28. mail 2020 avaldas komisjon osana 2021.–2027. aasta muudetud mitmeaastasest finantsraamistikust ja taastepaketist ESF+ määruse muudetud ettepaneku, mille kohaldamisalas ei sisaldunud terviseprogrammi. Parlament võttis oma esimese lugemise seisukoha vastu 4. aprillil 2019 ja oma teise lugemise seisukoha 8. juunil 2021. Lõplik õigusakt allkirjastati 24. juunil (määrus (EL) 2021/1057). ESF+ kogueelarve on peaaegu 99,3 miljardit eurot.

ESF+ konkreetsed eesmärgid on:

  • tööhõive ja tööjõu liikuvuse, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse poliitikavaldkondade toetamine, aidates kaotada vaesust ja aidates seeläbi kaasa Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisele;
  • digiülemineku ja rohelisele majandusele ülemineku toetamine, töökohtade loomine aruka spetsialiseerumise oskuste abil ning haridus- ja koolitussüsteemide täiustamine;
  • erakorralistes või ebatavalistes olukordades ajutiste meetmete toetamine (nt lühendatud tööaja kavade rahastamine, nõudmata nende kombineerimist aktiivsete meetmetega, või tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine, sealhulgas inimestele, kes ei ole tingimata sotsiaal-majanduslikult haavatavad).

ESF+ sätted sisaldavad järgmist:

  • kõik liikmesriigid peavad oma kuluprogrammides tegelema noorte töötuse probleemiga. Liikmesriikides, kus NEET-noorte arv on suurem ELi keskmisest, tuleb 12,5% fondi vahenditest kulutada noorte töötuse vastu võitlemisele;
  • vähemalt 25% eelarvest tuleb kulutada sotsiaalse kaasatuse edendamiseks, sealhulgas kolmandate riikide kodanike integreerimiseks;
  • vähemalt 3% eelarvest tuleb kulutada enim puudust kannatavatele isikutele mõeldud toiduabile ja esmasele materiaalsele abile;
  • kõik liikmesriigid peavad eraldama oma ESF+ vahenditest asjakohase summa sihtotstarbelistele meetmetele võitluseks laste vaesuse vastu, et seeläbi rakendada lastegarantiid. Liikmesriigid, kus laste vaesuse tase on üle ELi keskmise, peavad selle probleemi lahendamiseks kasutama vähemalt 5% oma ESF+ vahenditest;
  • liikmesriikides asuvate sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamiseks tuleb eraldada piisavalt rahalisi vahendeid ning fondi vahenditest tuleks eraldada vähemalt 0,25%, kui seda nõutakse riigipõhistes soovitustes;
  • artikkel põhiõiguste austamise kohta rõhutamaks, et kõik tegevused tuleks valida ja ellu viia kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

Selleks et saada osa ühtekuuluvuspoliitika vahenditest, peab iga liikmesriik valmistama ette partnerluslepingu. Tegu on investeeringute kavandamise strateegiadokumendiga, milles on esitatud riiklike ametiasutuste kavad ERFi, ESF+, Ühtekuuluvusfondi, JTFi ja EMKVFi kasutamiseks. Dokument sisaldab soovituslikku iga-aastast rahaeraldist igale programmile. Seisuga 12. september 2022 on komisjon heaks kiitnud 20 liikmesriigi partnerluslepingud programmitöö perioodiks 2021–2027.

3. Tööturule lõimimise vahendid, mis täiendavad ESF+

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF) loodi konkurentsipoliitika ja mitte ühtekuuluvuspoliitika vahendina 2007.–2013. aasta mitmeaastase finantsraamistiku jaoks, et toetada töötajaid, kes on koondatud üleilmastumisest tingitud oluliste struktuurimuutuste tõttu maailmakaubanduses. Kui ESF+ toetab kavu, mille eesmärk on saavutada pikaajalised struktuurilised eesmärgid, nagu inimeste tööturul hoidmine või nende tööturule naasmine, siis EGF reageerib piiratud aja jooksul konkreetsetele eriolukordadele, nagu üleilmastumisest tingitud massilised koondamised.

EGFi määrust (määrus (EÜ) nr 1927/2006) muudeti majandus- ja finantskriisi tõttu ajutiselt 2011. aasta lõpus, et see hõlmaks ka kriisist tingitud koondamisi, võimaldades kaasrahastamist 50–65% ulatuses. See muudatus kanti üle EGFi määrusesse ajavahemikuks 2014–2020 (määrus (EL) nr 1309/2013) ning EGF kattis lisaks üleilmastumisest tulenevatele koondamistele ka ülemaailmsest finants- ja majanduskriisist tingitud koondamisi. Ajavahemikuks 2014–2020 laiendati kohaldamisala ka uutele toetusesaajate kategooriatele, nagu füüsilisest isikust ettevõtjad, ajutised töötajad ja tähtajalise lepinguga töötajad. Selleks et olla valmis võimaliku karmi Brexiti puhuks, muudeti EGFi määrust 2019. aastal, et aidata EL 27 riikide töötajaid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes kaotaksid töö, kui Ühendkuningriik lahkuks lepinguta (määrus (EL) 2019/1796).

Komisjon tegi 30. mail 2018 ettepaneku uue, muudetud EGFi kohta 2020. aasta järgseks ajaks, milles on kehtestatud iga-aastane maksimumsumma 200 miljonit eurot (2018. aasta hindades) väljaspool 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid. Ettepanekuga laiendatakse kohaldamisala töötajatele, kes kaotavad töö vähese CO2 heitega majandusele ülemineku, automatiseerimise või digiülemineku tõttu, ning alandatakse EGFi aktiveerimise künnist 500-lt koondamiselt 250-le.

27. mail 2020 tegi komisjon Euroopa taastekava raames ettepaneku suurendada iga-aastast maksimumsummat 386 miljoni euroni. 27. jaanuaril 2021 kiitis parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjon heaks institutsioonidevahelistel läbirääkimistel varasel teisel lugemisel kokku lepitud teksti ning palus eelkõige langetada koondatud töötajate künnist 250-lt 200-le. Parlament kiitis teksti heaks teisel lugemisel 27. aprillil ja lõplik õigusakt allkirjastati 28. aprillil (määrus (EL) 2021/691). EGFi aastaeelarve vahemikus 2021–2027 on 210 miljonit eurot.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlament on saanud ESFi aastate jooksul üha enam mõjutada. Maastrichti lepingu kohaselt pidi ta andma fonde reguleerivatele üldsätetele oma nõusoleku. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest kohaldatakse üldeeskirjade vastuvõtmisel seadusandlikku tavamenetlust. Parlament peab ESFi Euroopa Liidu tähtsaimaks tööpuudusega võitlemise vahendiks. Parlament on seetõttu alati seisnud fondi tõhusama toimimise eest ning nõudnud lihtsamat seadusandlust ja korda, et parandada ESFi abi tulemuslikkust ja kvaliteeti.

Parlament on ESFi kohaldamisala aastate jooksul laiendanud, et see hõlmaks ka jõupingutusi, mida tehakse soolise ebavõrdsuse, diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel, soodustades haavatavate rühmade juurdepääsu tööhõivele. Euroopa Parlament toetas komisjoni ettepanekut ESFi panuse kohta majanduskriisi lahendamisse ning nõudis oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsioonis ESFi kui strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamise peamise mootori tugevdamist.

Tänu parlamendile kuulus ESFile programmitöö perioodil 2014–2020 ELi ühtekuuluvuseesmärgi kogurahastamisest 23,1% ning 20% iga liikmesriigi ESFi eraldisest tuli kulutada sotsiaalsele kaasamisele.

Seoses 2014. aastal alanud pagulaste sissevooluga märkis Euroopa Parlament oma 5. juuli 2016. aasta resolutsioonis, et ametialane lõimumine on samm sotsiaalse kaasatuse suunas, ning rõhutas ESFi kasutatavust meetmeteks, mis hõlbustaksid pagulaste ELi tööturgudele lõimimist. Komisjon võttis neid probleeme arvesse oma ettepanekus ESF+ kohta aastateks 2021–2027, tuues rändajad ja nende tööturule lõimimise ESF+ prioriteetide seas eraldi välja.

Lisaks esitas parlament ajavahemiku 2021–2027 ESF+ puudutavad muudatusettepanekud toidu- ja materiaalse abi jaoks mõeldud vahendite sihtotstarbelise kasutamise tagamise kohta, sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamise piisava rahastamise kohta ning kaitsemeetmete kohta, millega tagatakse, et ELi vahenditest rahastatavates projektides järgitakse täielikult põhiõigusi.

 

Monika Makay