Veekaitse ja -majandus
Vesi on hädavajalik inimeste, loomade ja taimede elutegevuseks ning majanduse toimimiseks. Veekaitse ja -majandus ulatuvad üle riigipiiride. ELi veepoliitikal on keskne roll keskkonna säilitamisel ning seda toetavad veeallikate ning nii magevee kui ka mere ökosüsteemide kaitsmiseks koostatud õigusaktid. Nende õigusaktidega tagatakse ka joogi- ja suplusvee puhtus. ELi veepoliitika raamdirektiiviga on loodud õigusraamistik puhta vee kaitsmiseks ja taastamiseks ning selle pikaajalise kestliku kasutamise tagamiseks.
Õiguslik alus
Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 191–193.
Üldine taust
Vesi ei ole lihtsalt kaup, vaid ka ühine hüve ja piiratud ressurss, mida tuleb nii kvaliteeti kui ka kvantiteeti silmas pidades kaitsta ja kestlikult kasutada. Samas survestavad seda mitmed sektorid, nagu põllumajandus, tööstus, turism, transport ja energeetika.
1980. aastal võeti vastu esimene joogiveedirektiiv (direktiiv 80/778/EEC), et ühtlustada eri liikmesriikide veega seotud nõudeid ja võidelda ebavõrdsete majanduskonkurentsi tingimuste vastu.
1992. aastal võeti Helsingis vastu veekonventsioon, mille osaline on ka EL. Sellega tugevdatakse riiklikke meetmeid ja rahvusvahelist koostööd piiriülese pinna- ja põhjavee ökoloogilise majandamise ja kaitse valdkonnas.
1997. aastal kehtestati rahvusvaheliste vooluveekogude navigatsioonivälist kasutamist reguleeriva õiguse konventsiooniga põhistandardid ja -normid vooluveekogude riikide vaheliseks koostööks rahvusvaheliste vooluveekogude kasutamise, majandamise ja kaitse valdkonnas.
2012. aastal käivitas komisjon Euroopa veevarude kaitsmise kava ehk pikaajalise strateegia, mille eesmärk on tagada kvaliteetse vee kättesaadavus piisavates kogustes kõikideks õiguspärasteks kasutusviisideks, rakendades paremini ELi praegust veepoliitikat, integreerides veepoliitika eesmärgid muudesse poliitikavaldkondadesse ning kõrvaldades praeguse raamistiku lüngad.
Eesmärgid ja saavutused
ELi veepoliitika üldeesmärk on tagada kogu ELile, majandussektoritele ja keskkonnale juurdepääs piisavas koguses kvaliteetsele veele ning tagada kõigi veekogude hea seisund kogu Euroopas. Kliimamuutuste tõttu seisab EL aga üha enam silmitsi veega seotud äärmuslike ilmastikunähtustega, nagu üleujutused ja põuad, mistõttu on äärmiselt oluline võtta vastu poliitikameetmeid, mis aitaksid neid probleeme leevendada ja nendega kohaneda.
Seetõttu on ELis loodud magevee- ja mereressursside kaitsmiseks ja majandamiseks kaks peamist õigusraamistikku – veepoliitika raamdirektiiv ja merestrateegia raamdirektiiv.
A. Veepoliitika raamdirektiiv ja seda toetavad spetsiifilised veepoliitika direktiivid
ELi veepoliitika raamdirektiiviga (2000/60/EÜ) on kehtestatud maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik. Selle eesmärk on hoida ära ja vähendada reostust, edendada säästvat veekasutust, kaitsta ja parandada vesikeskkonda ning leevendada üleujutuste ja põudade mõju. Üldine eesmärk on saavutada kõigi vete hea keskkonnaseisund. Seetõttu palutakse liikmesriikidel koostada looduslike geograafiliste vesikondade alusel vesikonna majandamiskavad ning konkreetsed meetmeprogrammid püstitatud eesmärkide saavutamiseks.
Veepoliitika raamdirektiivi 2019. aasta hindamisel jõuti järeldusele, et see täidab üldiselt eesmärki, kuid selle rakendamist tuleb kiirendada. Selle tulemusena teatas komisjon 2020. aasta juunis, et veepoliitika raamdirektiivi ei tehta põhjalikke muudatusi ning selle asemel keskendutakse kehtiva direktiivi rakendamisele ja täitmise tagamisele.
Veepoliitika raamdirektiivi toetavad alljärgnevalt loetletud kitsama suunitlusega direktiivid.
- Põhjavee direktiiv (2006/118/EÜ) kaitseb reostuse ja seisundi halvenemise eest. Selles on sätestatud eraldi kriteeriumid hea keemilise seisundi hindamiseks, seiratavate ainete kasvutendentside kindlaks tegemiseks ja kasvutendentsi langusele pöördumise punktide kindlaksmääramiseks. Liikmesriigid kehtestavad kõik saasteainete läviväärtused ise. Erandiks on nitraadid (väetis) ja pestitsiidid, mille piirnormid on sätestatud vastavates ELi õigusaktides.
- Läbivaadatud joogiveedirektiivis((EL)2020/2184) määratakse kindlaks olmevee kvaliteedi põhistandardid. Selles nõutakse, et liikmesriigid kontrolliksid korrapäraselt oma vee kvaliteeti. Liikmesriigid võivad kehtestada oma territooriumil lisanõudeid, kuid üksnes tingimusel, et selle tulemusena järgitakse kõrgemaid standardeid. Direktiivis nõutakse ka tarbijate regulaarset teavitamist. Lisaks tuleb iga kolme aasta tagant anda joogivee kvaliteedi kohta aru komisjonile. Muudetud direktiiviga ajakohastatakse kehtivaid ohutusstandardeid ja parandatakse juurdepääsu puhtale joogiveele vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni viimastele soovitustele. 2022. aastal võeti vastu esimene olmevees muret tekitavate ainete ja ühendite jälgimisnimekiri.
- Suplusveedirektiivi (2006/7/EÜ) eesmärk on rahvatervise ja keskkonnakaitse parandamine ning sellega kehtestatakse sätted, mis käsitlevad suplusvee seiret ja klassifitseerimist ning üldsuse teavitamist suplusvee kvaliteedist. Suplushooajal peavad liikmesriigid võtma igas supluskohas kord kuus suplusvee proove ja hindama vähemalt kahe konkreetse bakteri kontsentratsiooni. Nad peavad teavitama üldsust suplusvee profiilide kaudu, mis sisaldavad näiteks teavet suplusvee kvaliteeti mõjutava reostuse liigi ja allikate kohta. Komisjon ja Euroopa Keskkonnaamet avaldavad igal aastal suplusvee kvaliteedi kohta kokkuvõtliku aruande.
- Keskkonnakvaliteedi standardite direktiiviga (2008/105/EÜ) kehtestati ELi tasandil kas veekeskkonnale või selle kaudu olulist ohtu põhjustava 33 prioriteetse aine ja kaheksa muu saasteaine piirkontsentratsioonid pinnavees. 2013. aasta läbivaatamise käigus lisati kehtivasse nimistusse 12 uut ainet. 2023. aastal lisati pinnavee jaoks prioriteetsete ainete nimistusse 23 kriitilise tähtsusega ainet, sealhulgas sellised pestitsiidid nagu glüfosaat, mõned ravimid (valuvaigistid, põletikuvastased ravimid ja antibiootikumid), bisfenool A ning 24 per- ja polüfluoritud alküülühendi rühm.
- 1991. aastal vastu võetud asulareovee puhastamise direktiivi (91/271/EMÜ) eesmärk oli kaitsta keskkonda asulareovee ja tööstusreovee ärajuhtimisest tuleneva kahju eest. Direktiivis määrati kindlaks miinimumstandardid ja tähtajad asulareovee kogumiseks, puhastamiseks ja ärajuhtimiseks, kehtestati reoveesetete kõrvaldamise kontrollid ning nõuti reoveesette merrelaskmise järkjärgulist lõpetamist. Läbivaadatud asulareovee puhastamise direktiiv (EL) 2024/3019, mis jõustus 1. jaanuaril 2025, käsitleb eelnenud direktiivile tuginedes asulareovee käitlemisel järelejäänud reostust ja uusi probleeme. Selle kohaselt peavad ELi liikmesriigid tagama, et linnad koguvad ja puhastavad reovett nõuetekohaselt ja kulutõhusalt. Direktiivi kohaldamisala laiendati, et hõlmata ka väiksemaid asulaid, ja põhimõtet „saastaja maksab“ laiendati tootjatele, näiteks ravimite ja kosmeetikatoodete tootjatele.
- Nitraadidirektiivi (91/676/EMÜ) eesmärk on kaitsta vett põllumajandusest lähtuva nitraadi eest, kuna see võib reostada joogiveeallikaid, sealhulgas põhjavett, ja põhjustada pinnavee eutrofeerumist. Direktiivi täiendavas määruses ((EÜ) nr 1137/2008) nõutakse kindlaks määratud nitraaditundlike alade loomist, veeseiret ja tegevuskavade kokkuvõtet. 2023. aastal algatas komisjon direktiivi hindamise ning kutsus sidusrühmi ja kodanikke üles oma seisukohti jagama. Konsultatsiooni tulemused avaldati 2024. aasta septembris.
- ELi üleujutuste direktiivi (2007/60/EÜ) eesmärk on vähendada ja ohjata riske, mida üleujutused põhjustavad inimtervisele, keskkonnale, taristule ja varale. Direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid viima kuueaastase tsükli järel läbi esialgsed hindamised, et määrata kindlaks ohustatud vesikonnad ja nendega seotud rannikualad, ning seejärel koostama üleujutusriski kaardid ja üleujutusriski maandamise kavad, milles keskendutakse ennetusele, kaitsele ja valmisolekule. Teist tsüklit (2015–2021) käsitlev hindamisaruanne avaldati 2021. aasta detsembris.
B. ELi ranniku- ja merepoliitika
Merestrateegia raamdirektiiv (2008/56/EC) on ELi integreeritud merenduspoliitika keskkonnasammas, mis loodi eesmärgiga edendada ELi meremajanduse kestlikku arengut ja pakkuda ühtlasi liidu merekeskkonnale paremat kaitset. Direktiivi eesmärk oli saavutada 2020. aastaks ELi mereala hea keskkonnaseisund, jätkata mereala kaitset ja säilitamist ning hoida ära selle seisundi edasine halvenemine. Direktiiviga määratakse piirkondlike merekonventsioonidega sätestatud geograafilistes piirides kindlaks Euroopa merepiirkonnad (Läänemeri, Atlandi ookeani kirdeosa, Vahemeri ja Must meri) ja allpiirkonnad. Hea keskkonnaseisundi saavutamiseks 2020. aastaks pidid liikmesriigid töötama oma mereala jaoks välja ökosüsteemipõhised strateegiad, mis tuleb iga kuue aasta järel läbi vaadata. Soovituses rannikuala tervikmajandamise kohta määratakse lisaks kindlaks rannikuala aruka planeerimise ja majandamise põhimõtted, mida liikmesriigid peavad arvesse võtma.
2020. aasta juunis võttis komisjon vastu merestrateegia raamdirektiivi esimest rakendamistsüklit käsitleva aruande. Uues ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 (mis võeti vastu 2020. aasta mais) on seatud eesmärgiks mereökosüsteemide kaitset veelgi tugevdada, sealhulgas kaitsealade laiendamise ning elupaikade ja kalavarude taastamiseks mõeldud rangelt kaitstud alade loomise kaudu.
Seoses laevade põhjustatud merereostusega ning rikkumiste eest ette nähtud karistustega on vastu võetud direktiiv, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste, sealhulgas kriminaalkaristuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest (direktiiv 2005/35/EÜ) ja selle 2009. aasta ajakohastatud versioon, mille eesmärk on tagada saasteainete merreheitmise eest vastutajatele mõjusate ja hoiatavate karistuste määramine.
Tanker Erika naftareostuse katastroof 1999. aastal ajendas ELi meresõiduohutuse ja merereostuse valdkonnas oma rolli tugevdama, mille tulemusel loodi 2002. aastal Euroopa Meresõiduohutuse Amet. Amet vastutab muu hulgas laevade põhjustatud reostuse ennetamise ja selle tõrje ning nafta- ja gaasirajatiste põhjustatud merereostustõrje eest.
C. Rahvusvahelised kokkulepped piirkondlike veekogude kohta
Merealade kaitset Euroopas reguleerivad neli rahvusvahelist koostööstruktuuri ehk piirkondlikku merekonventsiooni, mille liikmesriigid on sõlminud naaberriikidega, kellega neil on ühised veed: 1992. aasta Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon (Oslo ja Pariis); 1992. aasta Helsinki konventsioon Läänemere piirkonna kohta; 1995. aasta Barcelona konventsioon Vahemere kohta ning 1992. aasta Bukaresti konventsioon Musta mere kohta.
Lisaks on EL osaline muudes konventsioonides, nagu 1992. aasta piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon, 1994. aasta Doonau jõe kaitse konventsioon, 1999. aasta Reini saastekaitse konventsioon ja 1999. aasta konventsioon, mis käsitleb rahvusvahelist Oderi reostusevastase kaitse komisjoni.
Vesikondadele või merealadele keskenduva piirkondadevahelise keskkonnaalase koostöö tulemusel on ELis loodud mitmeid makropiirkondlikke strateegiaid, st strateegiaid määratletud geograafilise piirkonna ühiste probleemide lahendamiseks, nagu 2009. aasta Läänemere piirkonna strateegia, 2011. aasta Doonau piirkonna strateegia ning 2014. aasta Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia.
D. Veemajanduse kriisivalmiduse strateegia
Vesi ja veeökosüsteemid on tugeva surve all. Seepärast on komisjon oma praeguse ametiaja (2024–2029) poliitilistes suunistes rõhutanud vajadust tugevdada Euroopa veega kindlustatust.
2025. aasta juunis võeti vastu uus Euroopa veekerksuse strateegia, et käsitleda veetõhusust, veenappust ja -reostust ning veega seotud ohte tervikliku mitmeaastase valdkondadeülese kava kaudu, mille vahe-eesmärgid on seatud 2030. ja 2040. aastaks. Eesmärk on luua Euroopa veemajanduse kriisivalmidus, tagades, et veeallikaid majandatakse nõuetekohaselt ja et tegeletakse veenappuse probleemiga, tugevdada meie veetööstuse konkurentsivõimet ja innovatsioonieelist ning järgida ringmajandusel põhinevat lähenemisviisi. Samuti alustas komisjon 2025. aasta novembris liikmesriikidega peetavat dialoogi kestliku veemajanduse üle.
Euroopa Parlamendi roll
Kõigi aegade esimese Euroopa kodanikualgatusega „Right2Water“ (2013) kutsuti ELi institutsioone ja liikmesriike tungivalt üles tagama, et kõik kodanikud saaksid kasutada õigust veele ja kanalisatsioonile, et veevarustuse ja veevarude majandamise suhtes ei kohaldataks siseturu reegleid ning et veeteenused jäetaks liberaliseerimismeetmetest välja. Parlament nõudis 2015. aastal vastuseks eelnimetatud Euroopa kodanikualgatusele suure häälteenamusega, et komisjon esitaks seadusandliku ettepaneku, millega rakendatakse ÜRO poolt tunnustatud inimõigust veele ja kanalisatsioonile, ning muudaks asjakohasel juhul veepoliitika raamdirektiivi, et tunnustada üldist juurdepääsu ja inimõigust veele.
Rõhutades vajalikku üleminekut ringmajandusele, toetas parlament kavasid edendada vee taaskasutamist põllumajandusmaa niisutamiseks. Esimese sammuna võttis parlament koos nõukoguga vastu vee taaskasutust käsitleva määruse, mis jõustus 2023. aasta juunis. Ühtlasi toetas ta kraanivee kvaliteedi parandamise kavasid, et vähendada plastpudelite kasutamist.
Parlament rõhutas oma 2018. aasta resolutsioonis ookeanide rahvusvahelise majandamise kohta, et „säästva meremajanduse rajamine ning merekeskkonna koormuse vähendamine eeldab meetmeid kliimamuutuste, maismaal tekkiva prügi merre ja ookeani jõudmise ning merede saastamise ja eutrofeerumise piiramiseks, mereökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks, kaitsmiseks ja taastamiseks ning mereressursside säästvaks kasutamiseks“. Sellega seoses nõudis parlament, et „komisjon toetaks rahvusvahelisi meetmeid merede elurikkuse kaitseks, eriti käimasolevatel läbirääkimistel uue õiguslikult siduva akti üle, mille eesmärk on merede elurikkuse kaitse ja säästev kasutamine riikide jurisdiktsiooni alt välja jäävatel aladel“, ning kutsus „komisjoni üles kavandama rangemaid õigusakte, et säilitada ja tagada merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse säästev kasutamine liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvates piirkondades“.
Oma 2021. aasta märtsi resolutsioonis mereprügi kohta juhtis parlament tähelepanu sellele, kuidas mereprügi mõjutab mereökosüsteemi, kalandust ja tarbijaid, nõudis piirangute lisamist ühekordselt kasutatavale plastile ning spetsiaalselt kavandatud ja kestlikumate materjalide kasutamist kalapüügivahendite puhul.
2022. aasta oktoobris võttis parlament vastu resolutsiooni „Veele juurdepääs kui inimõigus – välismõõde“, milles ta kinnitas taas õigust puhtale joogiveele, nimetas sanitaartingimustele juurdepääsu inimõiguseks ning nõudis looduslike ökosüsteemide kaitsmist ja taastamist ning vee säilitamist energiakasutuseks.
2025. aasta mais võttis parlament vastu raporti, milles esitatakse parlamendi seisukoht tulevase Euroopa veemajanduse kriisivalmiduse strateegia kohta, käsitledes veemajanduse kriisivalmidust kuue peamise samba kaudu: veetõhusus, reostuse vähendamine, kliimamuutustega kohanemine, rahastamine, digiteerimine ja innovatsioon ning piiriülene koostöö.
Lisateavet selle teema kohta leiab keskkonna-, kliima- ja toiduohutuse komisjoni veebisaidilt.
Christian Kurrer