Mis on süsiniku neutraalsus ja kuidas seda saavutada aastaks 2050? 

Ajakohastatud: 
 
Avaldamise kuupäev:   
 

Mis on CO2-neutraalsus ja kuidas seda 2050. aastaks saavutada? Euroopa kliimaseaduses kohustub EL saavutama 2050. aastaks CO2-neutraalsuse. Mida see praktikas tähendab?

Pildi autor Sebastian Pichler Unsplash  

Kliimamuutus mõjutab juba kogu maakera, Euroopaski muutuvad üha sagedasemaks äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu põud, kuumalained, tugevad vihmasajud, üleujutused ja maalihked. Kiiresti muutuva kliima tagajärgedeks on ka merevee taseme tõus, ookeanide hapestumine ja elurikkuse kadumine.

Selleks et üleilmne soojenemine ei ületaks 1,5 °C (valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) soovitatud ohutu lävi), on CO2-neutraalsuse saavutamine 21. sajandi keskpaigaks ülioluline. Vastav eesmärk on seatud ka Pariisi kliimakokkuleppega, mille on allkirjastanud 195 riiki, sealhulgas Euroopa Liit.

Euroopa Komisjon esitas 2019. aasta detsembris Euroopa rohelise kokkuleppe – oma juhtalgatuse, mille eesmärk on muuta Euroopa 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Sellele eesmärgile jõutakse Euroopa kliimaseaduse abil, millega sätestatakse kliimaneutraalsus ELi siduvates õigusaktides.

Mis on CO2-neutraalsus?

CO2-neutraalsus tähendab tasakaalu CO2 heite ja atmosfäärist süsinikdioksiidi sidumise vahel. Netonullheite saavutamiseks peavad kõik kasvuhoonegaaside heited üle maailma olema tasakaalustatud süsiniku sidumisega.

Süsiniku siduja on selline süsteem, mis seob rohkem süsinikdioksiidi kui ta seda eraldab. Põhilised looduslikud süsiniku sidujad on muld, metsad ja ookeanid. Hinnangute kohaselt seovad looduslikud sidujad 9,5–11 Gt CO2 aastas. Aastal 2019 oli ülemaailmne CO2 heitkogus 38 Gt.

Võitluses kliimasoojenemisega ei suuda praegu veel ükski tehislik CO2 siduja eemaldada atmosfäärist vajalikus koguses süsinikku.

Looduslikes süsiniku sidujates, näiteks metsas talletatud süsinik vabaneb atmosfääri metsatulekahjude, maakasutuse muutuste või metsaraie tagajärjel. Seepärast on kliimaneutraalsuse saavutamiseks hädavajalik vähendada CO2 heitkoguseid.

Süsinikdioksiidi kompenseerimine

Teine viis CO2 heitkoguste vähendamiseks ja CO2-neutraalsuse saavutamiseks on kompenseerida ühes valdkonnas tekkivad heited, vähendades mujal tekkivaid heiteid. Selleks võib investeerida taastuvenergiasse, energiatõhususse või teistesse puhastesse ja vähese CO2 heitega tehnoloogia vormidesse. ELi heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) on üks näide süsinikdioksiidi kompenseerimise süsteemist.

Euroopa Liidu eesmärgid

Euroopa Liit järgib kavakindlalt kaugelevaatavat kliimapoliitikat. Rohelise kokkuleppe raames on ELil kavas muuta Euroopa esimeseks maailmajaoks, mis 2050. aastaks kõrvaldab sama suures koguses CO2 heidet kui ta toodab. Kui Euroopa Parlament ja nõukogu uue kliimaseaduse vastu võtavad, muutub see kava õiguslikult siduvaks. Kliimaseadusega suurendatakse ka ELi heitkoguste vähendamise 2030. aasta vahe-eesmärki, milleks praegu on heidete vähendamine 40% võrra.

Selle aasta 7. oktoobril toetas Euroopa Parlament 2050. aastaks saavutatavat kliimaneutraalsust ja eesmärki vähendada 2030. aastaks heitkoguseid 60% võrreldes 1990. aasta tasemega. Parlament on siin ambitsioonikam komisjonist, kes pakkus välja 55%. Parlamendiliikmed kutsuvad komisjoni üles seadma 2040. aastaks täiendava vahe-eesmärgi, et tagada liikumine lõppsihi suunas.

Lisaks kutsusid parlamendiliikmed kõiki ELi liikmesriike eraldi saavutama kliimaneutraalsust ning väljendasid kindlat seisukohta, et pärast 2050. aastat tuleks atmosfäärist eemaldada rohkem süsinikdioksiidi kui seda eraldub. Hiljemalt aastaks 2025 tuleks järk-järgult kaotada nii otsesed kui ka kaudsed toetused fossiilkütustele.

Lisaks soovivad parlamendiliikmed, et moodustataks sõltumatu ja teaduspõhine ELi kliimamuutuste nõukogu (ECCC), mis jälgiks edusamme ning seda, kas poliitika on järjekindel.

Järgmise etapina alustab parlament läbirääkimisi nõukoguga.

Nüüdseks on kliimaneutraalsuse eesmärgi oma õigusaktidega kehtestanud viis ELi liikmesriiki: Rootsi soovib netoheite nullini viia aastaks 2045 ning Prantsusmaa, Saksamaa, Taani ja Ungari plaanivad seda teha aastaks 2050.