Parlament tahab kaotada ELis kodutuse

Euroopa Parlament tahab 2030 aastaks kaotada ELis kodutuse. Selleks soovitab ta järgmist.

24. novembril vastu võetud resolutsioonis kutsub parlament ELi ja liikmesriike üles 2030. aastaks kodutusele lõppu tegema. Parlament toetab kogu liitu hõlmava riiklike strateegiate raamistiku koostamist ning kutsub liikmesriike üles kodutust dekriminaliseerima ja jätkama rahaliste vahendite mobiliseerimist probleemi lahendamiseks.


Miks on kodutus tõsine probleem?


Eluase on põhiline inimõigus, märgib parlament. Sellegipoolest magab Euroopas igal ööl rohkem kui 700 000 inimest lageda taeva all. Kodutute arv on viimase kümne aastaga 70% kasvanud.


COVID-19 kriis seab kodutud veelgi suuremasse ohtu, kuna nad kannatavad keskmisest sagedamini halva tervise all ning neil puudub juurdepääs hügieenile ja tervishoiule. Praeguses majanduslanguse ja töökohtade kadumise olukorras võib kodutuse määr veelgi suureneda.

Kodutus on üks kõige tõsisemaid vaesuse ja puuduse vorme, mis tuleb kaotada täpselt suunatud ja integreeritud poliitika abil
Euroopa Parlamendi resolutsioon kodutuse määra vähendamise kohta Euroopa Liidus

Kodutud on sageli vihakuritegude ja vägivalla, sealhulgas sotsiaalse häbimärgistamise märklauaks. Euroopa kodutute profiil on muutumas. Peavarjuta on üha rohkem lapsi, sisserändajaid, vähemustesse kuulujaid, naisi ja perekondi.


Euroopa Parlamendi lahendused kodutuse probleemile


Parlament palub ELi liikmesriikidel teha järgmist:

  • tagada võrdne juurdepääs avalikele teenustele, nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalteenused;
  • toetada kodutute lõimimist tööturule tööhõiveprogrammide, koolituste ja kohandatud kavade kaudu;
  • viimase abinõuna (lisaks ennetus- ja tugimeetmetele) tagada pidev juurdepääs varjupaikadele;
  • koostada ühine määratlus ning parandada andmekogumist ja näitajate sidusust, et probleemi ulatust paremini mõista ja hinnata.

Peale selle palub parlament ELi liikmesriikidel omaks võtta põhimõte „kõigepealt eluase“, mida mitmed riigid juba edukalt rakendavad. See tähendab, et vastupidiselt traditsioonilisemale lähenemisele püütakse leida kodututele võimalikult kiiresti alaline eluase, enne kui hakatakse tegelema muude küsimustega.


Vastuvõetava hinnaga eluasemeid jääb üha vähemaks


Kuigi liikmesriikide vahel on suured erinevused, kasvab vastuvõetava hinnaga eluasemete puudus pidevalt. EL 27 liikmesriigis tõusid eluasemehinnad 2020. aasta teises kvartalis 2019. aasta sama kvartaliga võrreldes 5,2%.


See on tõsine probleem väikese sissetulekuga koduomanike või üüriliste jaoks. 2018. aastal kulutas peaaegu 38% vaesuse ohus olevatest leibkondadest üle 40% oma netosissetulekust eluasemele. Üldiselt kulutas ELi elanikkond selleks 10,2% netosissetulekust.


Parlament töötab samuti välja ettepanekuid inimväärsete ja taskukohaste eluasemete ning kaasava eluasemeturu kohta.