Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühendatud arutelu järgmiste raportite üle:

– Markus Pieperi poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport (A7-0222/2011) komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia kohta pärast 2013. aastat (2011/2035(INI));

– Miroslav Mikolášiki poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport (A7-0111/2011) 2010. aasta aruande kohta, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitika 2007.–2013. aasta programmide rakendamist (2010/2139(INI));

– Oldřich Vlasáki poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport (A7-0218/2011) Euroopa linnade arengukava ja selle tuleviku kohta ühtekuuluvuspoliitikas (2010/2158(INI));

– Marie-Thérèse Sanchez-Schmidi poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport (A7-0110/2011) teemal „Eesmärk nr 3: territoriaalse koostöö väljakutse ning piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö tulevane tegevuskava” (2010/2155(INI));

– Georgios Stavrakakise poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport (A7-0141/2011) ERFi ja teiste tõukefondide praeguse ja tulevase sünergia kohta tõhususe suurendamiseks (2010/2160(INI)).

  Markus Pieper, raportöör. – (DE) Austatud juhataja! Kõigepealt tahan öelda, et ma väga palun oma lõppsõnaks kahte minutit kõneaega. Lugupeetud daamid ja härrad! Euroopa Liit tähendab solidaarset Euroopat ja on ühtlasi Euroopa piirkondade eestkostja. Täna saadab Euroopa Parlament meie piirkondadele olulise sõnumi. Me tahame aidata kõige nõrgematel piirkondadel luua paremaid sidemeid. Me toetame piirialasid, et Euroopa saaks muutuda ühtsemaks, ja me tahame kasutada ära kõigi piirkondade võimalusi, et parandada Euroopa konkurentsivõimet.

Ehkki majandus- ja finantskriis on paljusid mainitud tegevusi varjutanud, on Euroopa struktuuripoliitika endiselt majanduskasvu ja tööhõive oluline tõukejõud. Pärast 2013. aastat tekib suur vajadus lisasammude järele. Selle põhjustavad demograafilistest muutustest tulenevad raskused, majanduse muutuv struktuur, meie transpordisüsteemide vajakajäämised, taastuvenergia ajajärgu algus ja sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine.

Et mainitud raskustega toime tulla, peab struktuuripoliitika võimaldama piirkondadel teha uuendusi ja aitama neil iseennast aidata. Samas on Euroopas piirkondlikke võimalusi vaja 2020. aasta strateegia elluviimiseks ja selle õnnestumise tagamiseks. Me peame kindlustama toodud ülesannete täitmiseks piisavate vahendite olemasolu. Seetõttu oleme vastu kõikidele püüetele hävitada meie edukas struktuuripoliitika taasriigistamise, uute kliima- või tööhõivefondide või mis tahes muude tsentraliseerimismeetmetega, mida Brüsselis võidakse kavandada. Me tahame tugevdada mitmetasandilise valitsemise põhimõtet. Tõsiasi, et vastutus Euroopa eesmärkide elluviimise eest lasub piirkondadel, loob juba iseenesest lisandväärtust.

Me oleme raportis teinud hulga ettepanekuid selle kohta, kuidas saaks seda lisandväärtust Euroopas veelgi suurendada. Me nõuame, et piirialade taristu parandamiseks ja üleeuroopaliste võrkude tugevdamiseks eraldataks rohkem vahendeid. Me tahame investeerida enam linnade ja maapiirkondade tulevikku ning palume vastavaid programme paremini kooskõlastada. Tõenäoliselt pooldab Euroopa Parlamendi enamus vahekategooriat, millega nähakse ette suured toetusmäärad mitte nii ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele. Mina seda ei soovitaks, sest sellega seisatakse toetuste järkjärguline kaotamine, mida nõukogu endale lubada ei saa.

Me teeme ka täiendatud ettepanekud tõhususe ja läbipaistvuse parandamiseks. Meile on väga oluline tagada, et vahendite eraldamisele kehtiksid rangemad tingimused. Enne ELi ressursside kättesaadavaks tegemist tuleb kohaldada ELi õigust. See kehtib riigihangete ja hinnakujunduse kohta. Me tahame ka oluliselt rangemat kontrolli toetuste eraldamise üle. Kui me ei hakka viimaks ometi korrapäraselt välja tooma ja häbistama liikmesriike, kus leiab aset suurem osa pettustest, kaotame oma usaldusväärsuse.

Me nõuame, et komisjon teeks rohkem ära vahendite kasutamise kontrollimiseks. Austatud härra Lewandowski, palun ärge usaldage liikmesriike liigselt. Asuge ise riiklikke järelevalveameteid akrediteerima ja Euroopa Parlament annab teile oma toetuse.

Lõpetuseks tahan juhtida komisjoni tähelepanu mõnele küsimusele, millele raportis ei viidata. Erinevalt raporti projektist ei nõua me enam kaasrahastamise vähendamist, kuid ma tahan märkida, et me ei palu ka selle suurendamist. Peale selle ei sisaldu raportis enam meie ettepanekut Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi liitmise kohta. Kuid, palun võtke arvesse, et me ei taha ka sõltumatut Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi. Palun võtke neid kahte näidet kui tõendit selle kohta, et Euroopa Parlament pooldab reformi palju rohkem kui raportist võiks järeldada. Meil on struktuuripoliitika reformi vaja selleks, et tagada ELi jätkuv tugevus.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et ma üldiselt nautisin raporti kallal töötamist. Kuid mulle valmistasid meelehärmi need sagedased enesekeskse natsionalismi juhtumid, mis kahjuks kajastuvad ka kõnealuses raportis. Jälgin huviga, kuidas sellesse hääletamisel suhtutakse. Tänan teid tähelepanu eest.

  Miroslav Mikolášik, raportöör. – Austatud juhataja! Esmalt tahan tänada kõiki asjassepuutuvaid lugupeetud parlamendiliikmeid nende huvitavate märkuste eest ning eriti variraportööre suurepärase koostöö eest. Muudatusettepanekutes ja arvamustes väljendati palju innustavaid ja asjakohaseid mõtteid. Seega pühendasin erilist tähelepanu sellele, et töötada välja hästi tasakaalus olev lahendus, mis hõlmaks võimalikult suurt osa toodud mõtete sisust ja erisustest.

Strateegiaaruanne on ühtekuuluvuspoliitikas uus vahend, mis võeti kasutusele praegusel programmiperioodil 2007–2013. 2010. aasta strateegiaaruanne annab Euroopa Parlamendile esimest korda võimaluse analüüsida ja hinnata ühtekuuluvuspoliitika rakendamise vilju ja tulemusi. Ühtlasi tähendab see Euroopa Parlamendile võimalust väljendada oma arvamust liikmesriikide kuluprioriteetide kohta ning tuua välja suuremat pingutust nõudvaid valdkondi, sealhulgas neid, mis seonduvad komisjoni poolt ühtekuuluvuspoliitika rakendamiseks ja strateegiaaruannete koostamiseks astutud sammudega.

2010. aasta strateegiaaruandes keskendutakse peamiselt programmide rakendamisele jooksval programmiperioodil ja strateegiaaruannete koostamisele. Kuid sellest saab ka hulga väärtuslikku teavet ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta.

Esiteks, mis puutub programmide rakendamisse, siis aruannetes kajastatud välja valitud programmide rahaline maht on 93,4 miljardit eurot, mis moodustab enam kui 27% kõnealusel ajavahemikul kättesaadavatest ELi vahenditest. Seda võib pidada üsna mõistlikuks, arvestades nii aastatel 2008–2009 üleilmse kriisi tõttu tõsiselt halvenenud sotsiaal-majanduslikku olukorda kui ka ühtekuuluvuspoliitika reformi ajavahemikul 2007–2013.

Sellegipoolest on rakendamine riikide ja teemade kaupa kulgenud väga erinevalt: üheksa liikmesriigi puhul oli projektivaliku kogumäär umbes 40% ja nelja liikmesriigi puhul jäi see alla 20%. On selge, et Euroopa piirkondade vahel valitseb jätkuvalt silmatorkav majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane ebavõrdsus. Teisalt oli projektide valiku keskmine määr kolme eesmärgi – lähenemis-, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalse koostöö – raames ühtlasem. Sama kehtib Lissaboni strateegia eesmärkidega seotud projektide kohta. Tõsiasi, et Euroopa territoriaalse koostöö raames rakendatavate keskkonnaprogrammide puhul on toetuste kasutusmäär suurem, näitab piiriülesest ja piirkondadevahelisest koostööst tulenevat lisandväärtust ning seetõttu tuleks seda tulevikus soodustada. Teisest küljest on teatud valdkondades vaja rohkem pingutada eelkõige selleks, et parandada rakendamist, vältida liigseid viivitusi, tagada rangem finantsdistsipliin ja suurendada koostoimet teiste ELi poliitikavaldkondadega.

Teiseks, mis puudutab strateegiaaruannete koostamist ennast, siis tegemist on vahendiga, mis võimaldab ühtekuuluvuspoliitika teemade strateegilist kajastamist ja arutamist, lähtudes liikmesriikide esitatud konkreetsetest tõenditest. Strateegiaaruannete koostamine tähendab ka poolelioleva tegevuse hindamist. Aruandeid koostatakse programmiperioodi ajal, et anda ülevaade liikmesriikide edusammudest ELi eesmärkide täitmisel ja luua kasulik alus, mille pinnalt tulemusi parandada. Seega tuuakse raportis välja palju häid tavasid, mille abil saab muuta aruandlust kvaliteetsemaks, suurendada sidusrühmade isevastutust liikmesriikides ja lõppkokkuvõttes parandada rakendamise tulemuslikkust.

Kokkuvõtteks mainin vaid üht paljudest headest tavadest, nimelt põhinäitajate kasutamist kõigis liikmesriikides.

  Oldřich Vlasák, raportöör. – (CS) Austatud juhataja! Tahan teiega jagada mitut mõtet, mis puudutavad minu koostatud raportit ehk raportit tulevase ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtme kohta.

Selles keskendutakse linnadele ja nende rollile ühtekuuluvuspoliitikas. Alustuseks tahan siiski rõhutada, et see ei tähenda, et me peaksime Euroopa vahendite jagamisel maapiirkonnad unustama. Vastupidi, nii suurlinnade kui ka väikeste maakogukondade areng peab kulgema vastastikuses kooskõlas. Muide, ma olen need teemad välja toonud ka oma muudatusettepaneku projektis, mille ma koostasin Czesław Adam Siekierski ühise põllumajanduspoliitika tulevikku käsitleva raporti kohta.

Oma sissejuhatavas kõnes tahan tõstatada mitu küsimust. Esiteks, me peame teadma, et linnadel on oluline roll Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel muu hulgas seetõttu, et nad on vaieldamatult väga tähtsad Euroopa piirkondade majanduse arengus. Seega on hädavajalik, et linnadele antaks selle Euroopa ühise strateegia eesmärkide elluviimiseks ulatuslikud volitused.

Teiseks tahan rõhutada, et paljudes linnades peame arendama põhilist infrastruktuuri. Minu arvates on hea lahendus mitte üksnes tavaline uuendamine, vaid ka infotehnoloogia kaudu toimuv ajakohastamine ja investeerimine tehnoloogiataristusse. Siis võiksime olla kindlad, et linnades leiab tõepoolest aset järsk majanduskasv ja elatustase paraneb. Me peaksime keskenduma just niisugustele majanduskasvu soodustavatele investeeringutele muu hulgas seetõttu, et järgida tuleb vahendite koondamise põhimõtet.

Kolmandaks tahan mainida partnerluse teemat. Partnerlus on sageli tühi mõiste. Seetõttu meeldiks mulle, kui me saaks tagada linnadele tegeliku toetuse ning sellest tulenevalt palun komisjonil kehtestada liikmesriikidele kohustus kaasata ühtekuuluvuspoliitika raames otsustuste langetamise kõikidesse etappidesse ka suuremate linnade ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude poliitilised esindajad. Kohalikel esindajatel peab olema võimalik osaleda kavandatavat strateegilist arengut käsitlevate riiklike kokkulepete üle peetavatel läbirääkimistel.

Neljanda ja viimase põhipunktina tahan täna raporti projektiga seoses peatuda finantskorraldusvahenditel. JESSICA teemal on juba palju räägitud. Tegelikult aga ei toimu suurt midagi. Seetõttu tahan, et kutsuksime komisjoni üles hindama nende vahendite kasutamise kogemust ja muutma neid käsitlevaid eeskirju eesmärgiga parandada nende konkurentsivõimet võrreldes teiste finantsturu instrumentidega. Samas leian ma, et me peaksime paluma liikmesriikidel rakendada JESSICAt linnade, mitte piirkondade või osariikide tasandil. Vaid nii on JESSICA tõesti linnade käsutuses, mis tagab mainitud instrumendile pikaajalise mõju.

  Marie-Thérèse Sanchez-Schmid, raportöör. – (FR) Lugupeetud juhataja ja volinik, kallid kolleegid! Esmajoones ühtekuuluvuspoliitikale pühendatud arutelud on harvad ja tänane on eriti oluline.

Oma pika ajaloo jooksul on regionaalpoliitikal olnud palju õnnestumisi ning 2009. aastal sai sellest 350 miljardi euroga, mis otsustati investeerida meie piirkondadesse aastatel 2007–2013, Euroopa Liidu peamine kuluartikkel. Täna hääletab Euroopa Parlament kõnealuse poliitika tuleviku üle ning määratleb enne eelseisvaid eelarve ja järgmise finantsraamistiku üle peetavaid läbirääkimisi selle prioriteedid.

Minul oli au tegeleda Euroopa territoriaalse koostöö – ühtekuuluvuspoliitika eesmärgi nr 3 – tuleviku teemaga ning ma tahan tänada variraportööri ja komisjoni viljaka koostöö eest.

Mis on territoriaalne koostöö? Mis on selle eesmärk? Mis on kaalul? Kui suur peaks olema selle osatähtsus regionaalpoliitika raames? Nendele küsimustele tuleb leida vastus.

Praegu elab 196 miljonit Euroopa kodanikku piirialadel. Mainitud piirkondade vahelise ebavõrdsuse kaudu tulevad esile need raskused, millega meie riigid peavad avatud piiride, Euroopa ühisturu lõpuleviimise ja üleilmastumisega kohanemisel toime tulema.

Euroopa jaguneb 27 liikmesriigiks ja 271 piirkonnaks. Selle tulemusena tükeldab ja lõikab Euroopa territooriumit tohutu hulk halduspiire, mis piiritlevad erinevaid poliitilisi ja õigussüsteeme. Parafraseerides üht Prantsuse sotsioloogi: piir on poliitiline objekt, mis viib lähedal asetseva kaugele. Euroopa Liit soovib vastupidi tuua lähedale selle, mis on ajalooliselt kaugel, vääriti mõistetud ja mõnikord vihatud.

Muide, 1957. aasta Rooma lepingu preambul on ühine juhend meile kui Euroopa valitud esindajatele. Euroopa Liidu eesmärk on rahvaste üha tihedam liit. Piire kaotamata või nende õiguspärasust kahtluse alla seadmata püütakse eesmärgiga nr 3, mille tarvis on eraldatud 8,5 miljardit eurot, vähendada piiride halba mõju meie kodanike igapäevaelule, et muuta eraldavad piirid ühendavateks piirideks.

Seetõttu on Euroopa territoriaalne koostöö Euroopa lõimimise väljendus ja erakordne konkurentsivõime allikas.

Milliseks tahame me kujundada selle tuleviku?

Kõnealune raport sisaldab konkreetseid ja kasulikke ettepanekuid, mille tegemisel on lähtutud kohapealsetest nõudmistest, arvukate sidusrühmade arvamustest ja kodanike ootustest.

Kõigepealt tuletatakse sõnaselgelt meelde Euroopa territoriaalsest koostööst tulenevat lisandväärtust ja võimalust parandada konkurentsivõimet. Esitatakse ettepanek suurendada territoriaalsele koostööle eraldatavaid vahendeid 7%ni järgmisest ühtekuuluvuspoliitika eelarvest. Soovitatakse säilitada piiriülese tegevussuuna praegune ülesehitus ja tähtsus, et vastata piirikogukondade kohapealsetele vajadustele. Soovitakse, et igale koostööprogrammile eraldataks vahendeid ühtlustatud kriteeriumide põhjal eesmärgiga takistada teatud liikmesriikidel finantstulu arvestamist. Nõutakse vahendite strateegilisemat kavandamist seoses Euroopa 2020. aasta territoriaalse strateegiaga.

Soovitatakse stiimuleid, mis soodustaks piirkondlike rakenduskavadega arvestamist selliste suurte piiriüleste või riikidevaheliste projektide puhul, nagu üleeuroopalised transpordivõrgud. Palutakse riikidevahelise mõõtme ja makroregionaalsete strateegiate paremat kooskõlastatust ning rakendamise lihtsustamist eraldi määruse kehtestamisega. Tehakse ettepanek kasutada paremini ära Euroopa territoriaalse koostöö rühmitust, mis on ainus kogu ühendust hõlmav mitmetasandilise valitsemise vahend. Lõpetuseks palutakse teha territoriaalne koostöö kohalike omavalitsusüksuste ja kodanike jaoks nähtavamaks ja mõistetavamaks.

Kokkuvõtteks märgin, et territoriaalne koostöö on üks neist vaid Euroopa tasandil ellu viidavatest poliitikavaldkondadest, millel on suur lisandväärtus. See on kõige lihtsam, kiirem ja odavam viis püsiva ja tegeliku Euroopa lõimimise saavutamiseks.

Austatud volinik, kallid kolleegid, täna on meil kohustus kindlustada ühtekuuluvuspoliitika kõige euroopalikum eesmärk.

  Georgios Stavrakakis, raportöör. – (EL) Lugupeetud juhataja ja volinik! Põhiline eeldus, millest raportis lähtutakse, on see, et Euroopa Regionaalarengu Fondi ja teiste ühtekuuluvuspoliitika fondide vahelise koostoime süvendamine aitab oluliselt suurendada nii ühtekuuluvuspoliitika tõhusust kui ka sellest tulenevat lisandväärtust. Samas tuleb suurendada koostoimet ka Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi arengumeetmetega. Suurem koostoime tähendab tegelikult, et erinevatest ühtekuuluvuspoliitika vahenditest rahastatavad meetmed valmistatakse ette ja töötatakse välja ning neid rahastatakse ühise integreeritud kava raames, nii et iga meetme puhul kasutatakse ära ja täiendatakse teiste meetmete kasulikke tulemusi.

Ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamisel saadud kogemus näitab nüüd selgelt, et enamiku piirkondlike arengumeetmete õnnestumine sõltub sisuliselt lisasammude astumisest. Näiteks taristu täiustamine ei too automaatselt kaasa suuremat majanduskasvu, kui samal ajal ei investeerita haridusse, ettevõtlusse ja uuendustesse. Seetõttu leiame me, et tulemuslik kooskõlastamine on tõhususe seisukohast tõeliselt kasulik ja parandab ka eelarve haldamist.

Mainitud eesmärgi saavutamiseks nõutakse raportis eeskätt seda, et ühised eeskirjad juhtimise ja rakendamise kohta kehtestataks ühtekuuluvuspoliitika üldraamistikus ning hõlmaks ka Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi. Lisaks ressursside säästmisele ja vastastikusest täiendamisest kasu lõikamisele oleks ka abisaajatel nii lihtsam vahendeid kasutada ja riigiasutustel neil hallata. Lõpetuseks, lihtsustamine, mis saavutatakse kõikidel kavandamise tasanditel eeskirjade ühtlustamisega, soodustaks väikeste asutuste osalemist ühtekuuluvuspoliitika programmides ning parandaks vahendite kasutamist.

Raportis kiidame me ühtlasi heaks komisjoni ettepaneku kehtestada ühtne strateegiline raamistik, millega hõlmataks rohkem fonde. Kuid meie regionaalarengukomisjonis nõuame, et ühtne raamistik ja kooskõlastamine ei piirduks mitte üksnes poliitika kavandamisega, vaid et seda laiendataks kõikidele poliitika kujundamise etappidele – kavandamisele, rakendamisele ja maksete tegemisele, auditeerimisele ning hindamisele.

Tahan ühtlasi väljendada oma rahulolu tõsiasjaga, et minu raportis sisalduvad põhilised märkused on lisatud nii Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanekusse Euroopa Liidu finantsperspektiivi tuleviku kohta, mis on ülimalt oluline, kui ka ühtekuuluvuspoliitika tulevikku käsitlevasse raportisse.

Kokkuvõtteks märgin, nagu ma alguseski rõhutasin, et minu raportis lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt parandab suurem koostoime fondide vahel ühtekuuluvuspoliitika tõhusust veelgi. Seetõttu tahan väljendada erilist muret viimasel ajal ilmnenud suundumuse üle jaotada ühtekuuluvuspoliitika vahendid ära erinevate eelarveridade vahel. Me oleme kindlalt vastu igasugustele vastavasisulistele ettepanekutele, sest sellega kahjustatakse otseselt ühtekuuluvuspoliitika enda alustalasid, eriti partnerlust ja regionaalarengu terviklikku käsitlust.

  Johannes Hahn, komisjoni liige. – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud parlamendiliikmed ja Euroopa Parlamendi külastajad! Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa lõimimise põhialus ning kokkuvõttes üks viimaste kümnendite edukamaid poliitikavaldkondi. Meil on sel ajal tõesti õnnestunud vähendada Euroopa erinevate piirkondade elatustasemete erisusi. Seda tõsiasja rõhutatakse ka järgmise perioodi eelarvekategooriates tehtavate muudatustega.

Pean veel kord toonitama, et samal ajal on regionaalpoliitikast kõikide Euroopa piirkondade jaoks saanud keskne ja jätkusuutlik investeerimispoliitika. Kui me tahame kindlustada Euroopa 2020. aasta strateegia õnnestumise ja muuta praegu vaid paberil väljendatud strateegia tegelikeks meetmeteks, sammudeks ja projektideks, tuleb kõikides meie piirkondades rakendada just niisugust ajakohastatud ja edasiarendatud regionaalpoliitikat, et saavutada linnades, kogukondades, ettevõtetes, teaduskeskustes ja koolides vajalikud tulemused.

Tahan tänada Euroopa Parlamenti ning eelkõige raportööre Markus Pieperit, Miroslav Mikolášikit, Oldřich Vlasákit, Marie-Thérèse Sanchez-Schmidi ja Georgios Stavrakakist suurepäraste raportite eest, mis aitavad meil oma tööga edasi minna. Suur hulk mitte üksnes parlamendikomisjonis, vaid ka mitmel pool mujal peetud kõnelusi on seda näidanud. Teen oma tööd, lähtudes eeldusest, et paljud neist olulistest ja vägagi asjalikest mõtetest hõlmatakse tulevase regionaalpoliitikaga. Euroopa Parlament ja komisjon on regionaalpoliitika edasise arengu põhipunktide osas ühel meelel ja ma tahan teid selle eest tänada. Soovin selgitada, et üleminekupiirkondasid käsitlevatel kõnelustel unustasime tegelikult, et meil on selles valdkonnas nii palju ühist, sealhulgas jagatud prioriteedid ja väga põhjalikud ettepanekud poliitika edasise suuna muutmiseks eesmärgiga kujundada see veelgi edukamaks ja jätkusuutlikumaks ning teha Euroopa kodanikele nähtavamaks, arusaadavamaks ja tajutavamaks. Me oleme mõlemad pühendunud sellele, et siduda omavahel tugevalt regionaalpoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia ning kehtestada ühiselt vajalikud tingimused selleks, et aidata ületada kõnealuse poliitika rakendamisel ettetulevaid raskusi. Meil on ka ühine soov tagada, et meie poliitika oleks suuresti tulemustele suunatud. See võimaldab meil kokkuvõttes teha kindlaks, mida võiks kõnealuse poliitika raames rahaliste vahendite sihipärase kasutamisega igas üksikus piirkonnas perioodi lõpuks saavutada, ning seetõttu saab see aidata kaasa ka Euroopa 2020. aasta strateegia kesksete eesmärkide täitmisele.

Kui lubate, siis teen mõne lühikese märkuse iga raporti kohta. Kõigepealt võtan vaatluse alla Markus Pieperi raporti. Tahan rõhutada tema sõnu reformiks valmisoleku ja paljudes valdkondades saavutatud kokkuleppe kohta. On oluline võtta endale eesmärgiks uuendustegevus, jätkusuutlikkus, energiatõhusus ja võimalike nutikate keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutamine Euroopa majanduse heaks ning selleks, et säilitada töökohti konkurentsitihedas maailmas. Seda on siin parlamendis arutatud ja ma tahan tänada Euroopa Parlamenti tugeva toetuse eest niinimetatud üleminekupiirkonna loomisele, mis järgmiseks perioodiks välja pakuti. Me oleme sellel teemal sageli kõnelusi pidanud. Seda on piisavalt käsitletud ja ma ei pea praegu üksikasjadesse laskuma. Kuid ma tahan veel kord rõhutada, et me oleme algusest peale võtnud oma südameasjaks sellise ettepaneku koostamise, millega aidatakse piirkondi, mis küll ei kuulu kõige vaesemate hulka, kuid mille jõukus jääb siiski märgatavalt alla keskmise taseme, ning toetada neid teistele piirkondadele järele jõudmisel. Sellegipoolest ma mõistan muret ja kartusi, mida mõned inimesed on väljendanud. Ma olen valmis ja astun siin isegi ennetavaid samme selleks, et kaaluda järgmise perioodi lõpupoole juba olemasolevaid võimalusi esialgse hinnangu andmiseks, et teha kindlaks, millises ulatuses on eesmärgid üksikutes piirkondades täidetud, hinnata, kas sihid jäid saavutamata riigisiseste või -väliste tegurite mõjul ning otsustada, milliseid järeldusi me saame teha vahendite eraldamise kohta ülejärgmisel perioodil. Need on mõistlikud ja vajalikud sammud, mis tagavad poliitilise tunnustuse ning ka kodanike heakskiidu Euroopa sedalaadi poliitikale.

Tahan tänada Miroslav Mikolášikit selle eest, et ta on oma raportis selgelt keskendunud tulemuste saavutamisele ning väljendanud üheselt, kui olulised on strateegiaaruanded ja nende edasine arendamine, milline on mainitud aruannete mõju ning kuidas neid saab kasutada.

Minu tänusõnu väärib ka Oldřich Vlasák, kes on alati olnud suur linnade eest seisja, samuti kogu tema meeskond. Euroopa peamiste eesmärkide täitmises on meie linnadel keskne roll, ehkki tähelepanuta ei saa jätta ka maapiirkondi. Ma ei väsi kordamast, et kui tahame parandada energiatõhusust, tuleb alustada linnadest. Kui tahame vähendada CO2-heidet, peame alustama linnadest. Vaesusevastane võitlus on heitlus kõikides Euroopa suuremates linnades leiduvate räämas naabruskondade olukorra parandamise nimel. Seega on palju põhjusi, miks tuleb alustada linnadest ja, nagu ma mainisin, unustada ei tohi ka maapiirkondi. Kuid – ja see puudutab Georgios Stavrakakist – parandada tuleb ka koostööd teiste selle valdkonna fondidega ning eelkõige maaelu arengu fondiga. Tuleb tagada, et kooskõlastamine teadusuuringute raamprogrammiga, eelkõige uuendustegevuse vallas, oleks tulemuslik, põhjalik ja läbipaistev. Seda seetõttu, et teadusuuringute puhul on peamiseks otsustuskriteeriumiks tipptase, mida ei määratleta geograafilisel alusel. Selle ilmekaks tõendiks on tõsiasi, et enam kui 30% teadusuuringutele mõeldud vahenditest eraldatakse kümnele Euroopa regioonile, kuhu on see tegevus koondunud. Sellepärast on see oluline. Jooksval perioodil hakkame investeerima tõukefondide vahendeid teadusuuringute taristusse kõikjal Euroopas, kus projektide sisu seda õigustab, ning järgmisel perioodil suurendame vastavaid kulutusi. See võimaldab meil järk-järgult rajada laiema aluse teadustegevuseks kogu Euroopas. Põhimõtteliselt tegelevad uuendustega ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtjad, näiteks tootearenduse, haldustegevuse, teeninduse ja turunduse valdkonnas, hõlmates tervet hulka erinevaid tasandeid. Meil on niisugust laiapõhjalisust vaja, sest lõppkokkuvõttes loovad töökohti ja tagavad nende pikaajalise säilimise just Euroopa väike- ja keskmise suurusega ettevõtjad.

Tahan kaastöö eest tänada ka Marie-Thérèse Sanchez-Schmidi. Me oleme territoriaalset koostööd juba mitmel korral arutanud. Kogu oma eripalgelisuses ja keerukuses on selle valdkonna näol tegemist meie ühe kõige euroopalikuma poliitikavaldkonnaga. See võimaldab meil lõhkuda piire, mida kodanikud ei tohiks üldse piiridena käsitada, ning teha tõelisi edusamme Euroopa ühendamise ja lõimimise vallas. Uued meetmed, näiteks makroregionaalsete strateegiatega seoses, näitavad piiriülese koostöö võimalusi.

Tänan teid veel kord tehtud töö eest. Ootan arutelu huviga. Kinnitan teile, et paljud toodud mõtetest ja ideedest lisatakse järgmiseks toetusperioodiks vajaliku õigusliku aluse kohta koostatavasse ettepanekusse, mille me esitame käesoleva aasta septembris. Suur tänu ka jätkuva toetuse eest Euroopa regionaalpoliitikale ja selle arendamisele.

  Derek Vaughan, eelarvekontrollikomisjoni arvamuse koostaja. – Austatud juhataja! Kindel ja hästi rahastatud ühtekuuluvuspoliitika on hädavajalik, kui EL tahab täita oma rolli töökohtade loomisel ja majanduskasvu kindlustamisel, eriti ajal, mil liikmesriigid kärbivad oma kulutusi.

Tõukefondidest on palju kasu näiteks Walesis, ning et see ka edaspidi nii oleks, peame tagama ühtekuuluvuspoliitikale piisavalt vahendeid ja õige suuna, raha nõuetekohase kasutamise ning süsteemi lihtsustamise. Kaks viimast punkti on eelarvekontrollikomisjoni jaoks mõistagi väga olulised. Me tahame muuta elu kergemaks ja lihtsamaks mitte üksnes liikmesriikidele, vaid ka abi taotlejatele. Meil tuleb tagada, et tasakaalus on raha nõuetekohane kasutamine ja vahendite lihtne kättesaadavus, iseäranis väiksemate organisatsioonide jaoks.

Lõpetuseks teen järgmise märkuse. Kaaludes suurema tähelepanu pööramist linnapiirkondadele ja linnadele, samuti uue infrastruktuurifondi loomist ja võimaliku tulemusreservi kehtestamist, peame kindlustama, et ükski neist ei ohusta ega kahjusta ELi vaesemaid piirkondi.

ISTUNGI JUHATAJA: ROBERTA ANGELILLI
asepresident

  Veronica Lope Fontagné, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse koostaja. – (ES) Austatud juhataja! Kõigepealt tahan juhtida tähelepanu sellele, kui palju on ühtekuuluvuspoliitika aidanud kaasa majanduskasvule ning ELi kodanike ja piirkondade lõimimisele.

Seetõttu on oluline, et Euroopa Parlamendil oleks võimalus avaldada arvamust pärast 2013. aastat aetava ühtekuuluvuspoliitika kohta, ja ebaõiglane oleks jätta siin mainimata tööd, mille Markus Pieper on kõikehõlmava raporti kallal ära teinud.

Ühtekuuluvuspoliitika raames on Euroopa Sotsiaalfond olnud ja on ka edaspidi väga tähtis vahend, millega aidatakse liikmesriikidel kohandada oma poliitikat Euroopa 2020. aasta strateegiale vastavaks ja võidelda finantskriisiga.

Fond peab keskenduma töökohtade loomisele ja pidevõppe edendamisele, aidates eeskätt väheste oskustega töötajaid ja tööturult väljatõrjutuid, samuti kõige halvemas olukorras olevaid elanikkonna rühmi, diskrimineeritavaid ning loomulikult VKEsid.

Fondi siht peaks ühtlasi olema sotsiaalse kaasatuse saavutamine ja vaesuse vähendamine.

Nende eesmärkide täitmiseks on hädavajalik, et sotsiaalfond kui üks tõukefond saaks olla kindel, et talle eraldatakse piisavalt vahendeid ning tema haldus- ja menetluskoormat kergendatakse ja vähendatakse nii palju kui võimalik.

  Antigoni Papadopoulou, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse koostaja. – Lugupeetud juhataja! Üleilmne majanduslangus muutis oluliselt ELi majanduslikku olukorda: suurendas töötust, vähendas majanduskasvu ja halvendas ettevõtluskeskkonda.

Ühtekuuluvuspoliitika peab olema tõhus vahend, et vastata finantskriisiga kaasnenud sotsiaalmajanduslikele raskustele ja ühtlustada Euroopa piirkondade arengutaset.

Hinnangus, mis antakse tõukefondidest aastatel 2007–2013 kaasrahastatud ühtekuuluvuspoliitika programmide rakendamise kohta, tuleks kajastada ühtekuuluvuspoliitika raames välja valitud projektide mõju Euroopa majanduse elavdamisele, eelkõige aga uute töökohtade loomisele, sotsiaalmajanduslike erisuste vähendamisele, sotsiaalse kaasatuse suurendamisele ja inimkapitali edendamisele.

Kuid ajal, mil majandus- ja finantskriis teravdab sotsiaalset ebavõrdsust, on liikmesriikidele tõukefondidest abi andmine vähenenud. Komisjon peaks muutma Euroopa Sotsiaalfondi tegevuse tõhusamaks ja kodanike jaoks nähtavamaks ning koostöös liikmesriikidega tagama tugeva koostoime tõukefondide ja asjaomaste Euroopa poliitikavaldkondade vahel, samuti edendama tänapäeva tööjõuturu muutuvatele vajadustele vastavat ühistegevust.

  Anna Rosbach, transpordi- ja turismikomisjoni arvamuse koostaja. – (DA) Austatud juhataja! Rääkides tulevikulinnadest, teame, et kasvab vajadus suurema liikuvuse järele. Transport muutub kodanike elus veelgi olulisemaks. Paljud kolivad kaugemale maapiirkondadesse ja sõidavad linnade lähistele tööle. Kuid saaste, liiklusummikute ja aeganõudvate teekondade vältimiseks peame leidma uusi võimalusi, milleks võiks olla tasuta „pargi ja reisi”-süsteemid koos mitmes erinevas transpordiliigis kehtivate paindlike kuukaartidega, samuti jalg- ja mootorrattad, autode ühine kasutamine, metrood, elektribussid, maa-alused raudteesüsteemid jne. Ilma paindlike transpordivõimalusteta surevad linnad välja. Seega peame kiiresti hakkama uutmoodi mõtlema. Autotööstuses teatakse, et mõelda tuleb kiiresti, vastasel juhul jõuavad väljaspool Euroopat asuvad ettevõtted meist ette. Nad valmistuvad nutikamaid autosid ja kombineeritud transpordiviise toovaks tulevikuks. Meie poliitikutena peaksime sama tegema.

See kõik on väga tore, aga ma ei mõista päris täpselt, miks peab selleks kasutama ELi vahendeid, sest piirkondade enda huvides on olla kodanikele ligitõmbav. Ma arvan, et kriisiajal peame me viimaks ometi lõpetama ära hellitatud teismeliste kombel lisaraha nuiamise.

  Tadeusz Cymański, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamuse koostaja. – (PL) Lugupeetud juhataja! Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama edendada majanduskasvu viisil, mis võitleb ka sotsiaalse tõrjutusega. Ühtekuuluvuspoliitika kui Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimise üks põhilisi vahendeid peaks eeloleval perioodil aitama enam kaasa vaesuse vähendamisele meie riikides. Euroopa Sotsiaalfondi töö peaks enam keskenduma neile inimestele, kes vajavad toetust töökoha leidmisel ja ühiskonda lõimumisel.

Seda peaks edendama lastele mõeldud tänapäevaste hoolekande- ja haridusvõimaluste loomine ning tööd otsivate inimeste kõrgetasemeline väljaõpe. Need on konkreetsed näited meetmetest, mis lihtsustavad töö- ja pereelu ühitamist. Just eelkõige need meetmed väärivad tõukefondide toetust ja kindlustavad vaesuse vähenemise inimeste hulgas, keda see kõige enam ähvardab.

Järgmisel rahastamisperioodil on ühtlasi oluline luua ja rakendada eeskätt inimestele suunatud struktuuriprogramme, et lihtsustada vahendite kasutamise korda. Abi tulemuslikku ja tõhusat kasutamist takistavad arvukad kontrollid ja auditid näitavad, et tähtsaimaks on muutunud programmide rakendamisega seotud formaalsed küsimused.

  Jaromír Kohlíček, transpordi- ja turismikomisjoni arvamuse koostaja. – (CS) Austatud juhataja! Piirkondadevahelise piiriülese koostöö programm INTERREG III on terviklik arengumeede. Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse artikliga 21 ette nähtud paindlikkus ehk teisisõnu võimalus eraldada vahendeid ka programmiga mitte hõlmatud kulude katmiseks, on minu meelest oluline.

Leian, et programmi rakendamist lihtsustab ühelt poolt eeskirjade ühtlustamine ja teiselt poolt just see paindlikkus. Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused kui juriidilised isikud saavad etendada tähtsat rolli. Usun, et nende põhimääruse koostamine lõpetatakse peagi ja see kindlustab oluliselt nende seisundit. Selle tulemusena võib suureneda ka eraettevõtete või toetavate organisatsioonide kaasatus ja seega vahendite kasutamise tõhusus. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon toetab täiendatud territoriaalse koostöö programmi.

  Erminia Mazzoni, fraktsiooni PPE nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Lissaboni lepingu jõustumisega lisandus ühtekuuluvuspoliitikale territoriaalne mõõde. Selline areng on teinud veelgi olulisemaks tegelikku osalust soodustavate meetmete edendamise. Et osalus oleks tulemuslik ja tõhus, tuleb kindlasti võimaldada olemasolevate vahendite kohasemat kasutamist.

Raport, mille on Euroopa linnade arengukava ja selle tuleviku kohta ühtekuuluvuspoliitikas koostanud Oldřich Vlasák, kellele edastan tänusõnad, sisaldab väga hästi tasakaalustatud nägemust ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtmest. Selles võetakse arvesse kõiki seisukohti, mida fraktsioonid regionaalarengukomisjonis peetud arutelu käigus väljendasid.

Ligikaudu 73% kogu Euroopa rahvast elab linnapiirkondades. Nad annavad 80% sisemajanduse koguproduktist (SKP) ja tarbivad kuni 70% Euroopas kuluvast energiast. Nende areng on seega otseselt seotud niisuguste valdkondadega nagu tööhõive, sotsiaalne kaasatus, keskkonnakaitse ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide üldine saavutamine. Oldřich Vlasáki ettepanek, mis puudutab keskset küsimust ehk linnapoliitikale Euroopa 2020. aasta strateegia lähtealusena uue hoo andmist, on igati vastuvõetav, kuigi oluline on mitte unustada ka linnalähedasi ja maapiirkondi.

Soovin juhtida voliniku tähelepanu kahele esmatähtsale teemale. Need on mitmetasandilise valitsemissüsteemi edendamine ja laiendamine ning erinevate fondide koostoime ehk teisisõnu terviklik käsitus ja arusaam rahastamisest.

Mis puudutab neist esimest, siis oleme esitatud ülevaates ja sellele järgnenud arutelus näidanud, et piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusüksusi, samuti kodanikuühiskonda ei ole piisavalt kaasatud piirkondlike plaanide väljatöötamisse, rakendamisse ja edasiarendamisse, s.t ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamisse. Teisalt oleme toonud esile ka raskused, mis tõusetuvad jäiga rahastamisega. Seetõttu oleme komisjonil palunud ja palume nüüdki kaaluda finantseerimise paindlikumaks muutmist ning täpsemalt Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Ühtekuuluvusfondi ulatuslikumat lõimimist.

  Constanze Angela Krehl, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa edukas poliitikavaldkond, millest lõikavad kasu kõik, nii mitte eriti kõrge arengutasemega piirkonnad kui ka juba tugeva majandusega piirkonnad. Seda on kinnitanud mitmed uuringud. Kuid kõige tähtsam on, et Euroopa kodanikud saavad sellest tulenevat kasu vahetult kogeda. Seetõttu on tulevikus ühtekuuluvuspoliitika vajalik kõikides Euroopa Liidu piirkondades. Siiski peame oma head poliitikat veelgi paremaks muutma. Selle poole Euroopa Parlament Markus Pieperi raportiga püüdlebki.

Tänapäeva ühtekuuluvuspoliitika tähendab, et rinda tuleb pista uute raskustega, rajada tuleb ajakohane taristu, võidelda tuleb kliimamuutusega, toetada tuleb energiajulgeolekut ja -tõhusust, edendada tuleb teadus- ja arendustegevust, abistada tuleb väike- ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEsid) ning luua tuleb töökohti. Mõistagi tuleb tagada ka vahendite tõhus kasutamine. Seetõttu selgitame, et ühtekuuluvuspoliitika peab olema läbipaistvam ja enam tulemustele suunatud ning sellega peab kaasnema vähem asjaajamist. Erinevad fondid ja programmid peavad olema paremini kooskõlastatud, nagu Georgios Stavrakakis eelnevalt juba mainis. Väga tähtis on viia partnerluspõhimõte uuele ja paremale tasemele. Me peame kaasama kõik, sealhulgas piirkondliku ja kohaliku tasandi, tööturu mõlemad osalised ning suurimad vabaühendused.

Uus vahekategooria jääb vaidlusi tekitavaks. Meie leiame, et sellega aidatakse piirkondi, mis vajavad enam toetust kui tavalised teise eesmärgi piirkonnad. Neid ei rahastata teiste piirkondade arvelt. Vastupidi, tulemuseks ei ole toetuste segapuder. Erinevaid toetuste järkjärgulise kaotamise ja kasutuselevõtu kordi hoopis ühtlustatakse ning ma leian, et see on midagi, mida me Euroopa Liidus tõesti vajame. Kõik, kes arvavad, et me kehtestame alalise toetuste kategooria, alahindavad Euroopa Parlamenti. Mõne viimase aasta jooksul oleme piisavalt sageli tõestanud oma suutlikkust teha vajaduse korral ühenduse algatusi. Kuid me oleme need ühiselt jälle lõpetanud kohe, kui eesmärk on saavutatud. Me oleme piisavalt pädevad, et osata toetusperioodi lõpus hinnata, kas tulemused on head ja kuidas me peaksime programmi muutma. Seetõttu kutsun kolleege üles pooldama hääletusel uut vahekategooriat.

  Ramona Nicole Mănescu, fraktsiooni ALDE nimel. – (RO) Austatud juhataja! Kõigepealt tahan kiita raportööre nende tubli töö eest. Mul on hea meel, et ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetava arutelu juures viibib ka volinik Johannes Hahn.

Meil on vaja tugevat ja hästi rahastatud ning tulevikus ka kõikidele Euroopa piirkondadele suunatud ELi regionaalpoliitikat, mis edendab majanduskasvu, uuendusi ja konkurentsivõimet. Arvan, et eelseisval programmiperioodil annab lisandväärtust ühtne strateegiline lahendus, mida toetavad nii Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi kui ka Ühtekuuluvusfondi hõlmavad ühised rakenduseeskirjad.

Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide edukas täitmises mängib olulist rolli ka territoriaalne koostöö. Just seetõttu leian, et see peab olema avatud ka võimalikele erasektorit esindavatele partneritele, kellele me tõesti peame andma võimaluse saada territoriaalse koostöö projektides täieõiguslikeks partneriteks.

Unustada ei tohi ka riikide valitsuste ja komisjoni tähtsat osa Euroopa poliitika kujundamises ja tulemuslikus rakendamises riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Mis puudutab 2013. aasta järgset ühtekuuluvuspoliitikat, siis toetan mõtet näha ette vahekategooriasse kuuluvad piirkonnad. See võimaldab piirkondadel, mille SKP moodustab ELi keskmisest 75–90%, saada tegelikku toetust, kuid selleks tuleb leida sobivad lahendused.

Lõpetuseks tahan toonitada, et piirkondlikul mõõtmel peab olema oma koht nii ELi ülevaadatud eelarves kui ka tulevases finantsraamistikus. Seega ma loodan, et komisjon esitab asjakohase ettepaneku, milles kajastatakse eeskätt regionaalarengukomisjoni ja Euroopa Parlamendi seisukohti.

  Philip Bradbourn, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Minu arvates ei pöörata täna täiskogule esitatud raportites tähelepanu põhilistele probleemidele, mis seonduvad praeguse tõukefondide süsteemiga.

Pärast finantskriisi ja ajal, mil kõikjal Euroopas on jätkuvalt vaja vähendada eelarvepuudujääki, peab Euroopa Parlament tunnistama, et ühtekuuluvuspoliitika eelarve ei saa kontrollimatult edasi kasvada. Tegemist ei ole tavalise olukorraga. Meil tuleb hoopis võidelda ebakorrektsete kulutuste vastuvõetamatu tasemega, mida on rõhutanud Euroopa Kontrollikoda.

Samamoodi ei aita piirkondlike kulutuste tõhusust parandada makroregionaalsed üksused. Nende väärtus on ülimalt küsitav ja nad kahjustavad liikmesriike, kes minu arvates peaks jääma ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate kulutuste haldamisel peamiseks otsustajaks. Nad ei aita ellu viia meie kujutlust väiksema ulatusega ja paremini suunatud ühtekuuluvuspoliitikast, millega tõesti toetataks Euroopa kõige halvemas olukorras olevaid piirkondi.

Kõnealuste raportitega liigutakse täiesti vales suunas ja mina hääletan nende vastu.

  Elisabeth Schroedter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud juhataja, volinik, kallid kolleegid! Mina ei saa eelkõnelejaga nõustuda. Markus Pieperi raporti keskne sõnum komisjonile on, et ühtekuuluvuspoliitikal on Euroopas oma lisaväärtus. Tegemist on vahendiga, mis hoiab ELi tugevasti koos. See on kõikide Euroopa piirkondade, iseäranis aga kõige halvemas olukorras ja kriisis olevate piirkondade kodanikele ilmselge. Ühtekuuluvuspoliitika detsentraliseeritud ja kaasav ülesehitus võimaldab sellel aidata otsustavalt kaasa ressursitõhusa, vähem CO2-heidet tekitava, uuendusliku ja sotsiaalse Euroopa loomisele. Erinevalt raportööri isiklikust arvamusest leian mina, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid koos tarkade investeeringutega võivad olla abiks ka kliimamuutuse ja vaesusega võitlemisel.

Seetõttu oleme pettunud, et hoolimata nii raportööri varasematest kui ka praegustest pingutustest jäeti need kaks tahku raportist välja. Tahan komisjonile öelda, et Euroopa Parlamendi enamus toetab neid kaht valdkonda. Vastupidi raportöörile – ja seda ütlen mina kui sakslanna – leian ma, et komisjoni ettepanek sätestada vahekategooria tasakaalustab tulevase ühtekuuluvuspoliitika ülesehitust ja muudab selle läbipaistvaks, arvestades mõne piirkonna tõsiseid probleeme.

Naeruväärne on arvata, et selles valdkonnas saab kokku hoida. Saksamaa jaoks on oluline ka Euroopa Liidu jätkuvalt ühtne areng, sest Saksamaal on sellest kasu. Seetõttu anname meie Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonis vahekategooriale poolthääle.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Miloslav Ransdorf (GUE/NGL). – (CS) (kõneleja alustas sõnavõttu väljalülitatud mikrofoniga) ... nõustub eelmisel ametiajal Ambroise Guelleci koostatud raportis väljendatud mõttega, et ühtekuuluvuspoliitika oma praegusel kujul ei aita üksteisele lähemale tuua mitte piirkondi, vaid üksnes riike, ning seetõttu aeglustub ELi kõige jõulisemaid edusamme teinud piirkondade areng.

  Elisabeth Schroedter (Verts/ALE). – (DE) Ma ei ole sellega nõus. Me oleme palju pingutanud selle nimel, et keskenduda kõikides raportites piirkondadele. Eelkõige just Markus Pieperi raport kindlustab nende seisundit. See on meile praegu eriti oluline. On selge, et tulevases ühtekuuluvuspoliitikas on tähtsaim roll piirkondadel ja mitte liikmesriikidel.

  Elie Hoarau, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! Väidan, et Euroopa Liidu kõige raskemas olukorras olevad piirkonnad on äärepoolseimad alad, kus lisaks mahajäämusele arengutasemes valitsevad alaliselt ebasoodsad tingimused, nagu kaugel asumine, väiksemad turud, äralõigatus ja kaitsetus keeruliste ilmaolude eest.

Õnneks nähakse viiendas ühtekuuluvusaruandes taas kord ette nende piirkondade erikohtlemine kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 349. Aruandes nõutakse ka, et pärast 2013. aastat tuleb mainitud piirkondadele eraldada vähemalt sama palju vahendeid, kui nad said jooksval programmiperioodil.

Ma nõustun vahekategooria loomisega piirkondadele, kelle SKP moodustab 75–90% Euroopa keskmisest, kui täidetakse kaks tingimust. Esiteks ei tohi vähendada lähenemispiirkondadele mõeldud eesmärgi nr 1 vahendeid – mulle isegi meeldiks, kui neid suurendataks – säästude võrra, mis tekivad seetõttu, et teatud piirkonnad ei kuulu enam eesmärgi nr 1 alla. Neist säästudest peavad kasu saama loomulikult nii uued vahekategooriasse kuuluvad kui ka muud piirkonnad. Teiseks peab vahekategooria loomine asjaomastele piirkondadele olema vähemalt sama kasulik kui toetuste järkjärguline kaotamine.

Lõpetuseks, ühtekuuluvuspoliitika on solidaarne ja vahendite ümberjagamisel põhinev poliitika, mis võimaldab piirkondade arengut kiirendada ja neil teistele järele jõuda. Sellega ei saa asendada teisi strateegiaid, näiteks Euroopa 2020. aasta strateegiat, millele tuleks eraldada ühtekuuluvuspoliitika omadest eraldiseisvad vahendid, olgugi, et neid kahte poliitikavaldkonda tuleb mõistagi kooskõlastada ja ühtlustada. Sel põhjusel on minu fraktsioon näiteks vastu Euroopa Sotsiaalfondi ühtekuuluvuspoliitikast eraldamisele.

  John Bufton, fraktsiooni EFD nimel. – Lugupeetud juhataja! Lääne-Wales ja sealsed orud peaks taas kord vastama regionaaltoetuste saamise nõuetele, hoolimata sellest, et ELi keskmine kogulisandväärtus on vähenenud, mis tekitab tõsiseid küsimusi selle kohta, kas ühtekuuluvuspoliitika üldse toimib.

Nagu ma aru saan, on avaliku sektori arendamiseks kulutatud märkimisväärne summa, ehkki seda tegevust on kahjustanud ulatuslikud riigisisesed kärped kogu Ühendkuningriigis. Aastatel 2008 ja 2009 vähendati Walesi programmidele eraldatud vahendeid ligikaudu 12 miljoni Suurbritannia naela võrra, kusjuures samal perioodil nõudis komisjon trahvidena tagasi kokku 35% vahenditest. Seda raha ei kasutata tõhusalt, kui see jääb Brüsseli varakambrisse. Kardan, et ettepanekutega kitsendada ühtekuuluvuspoliitikat veelgi ja keskenduda selle tulemustepõhisele rakendamisele, kaasneb uuesti ka eraldatavate summade korrigeerimine.

Regionaaltoetused ei ole Brüsseli kingitus, vaid tühine hüvitis nende miljardite eest, mida Ühendkuningriik ise maksab. Avalik arutelu viienda ühtekuuluvuspoliitika aruande üle näitab üldist soovi eemalduda Brüsseli juhtimisel aetavast poliitikast. Meile ütleb palju see, kas volinik võtab neid mureküsimusi kuulda.

See raha ei ole Brüsselist saadav tasuta abi. Tegemist on vaid väikese protsendiga maksumaksjatelt võetud ja seejärel komisjonile meelepäraselt kulutatud rahast, kusjuures sellega kaasneb kohustus reklaamida, et oleme selle või tolle saanud ELilt, või meid ähvardatakse trahviga. See on küüniline propaganda.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika osutub tulevikus edukaks vaid juhul, kui me teatud probleemide ees praegu tagasi ei põrku. Esiteks, mis juhtub pidevalt stabiilsuse ja kasvu pakti tingimusi rikkuvate liikmesriikidega? Neil juhtudel ei saa tõukefondide vahenditel olla soovitud tulemust. Selle asemel raha lihtsalt kaob ning EList saab kõigest üks ülekandeid tegev liit ja põhjatu auk. Kõik, kes regionaaltoetusi saavad, peavad ka eeskirju täitma.

Teiseks, tõukefonde ei tohi tuua komisjoni keskse juhtimise alla. See mitte ei vähenda, vaid suurendab halduskoormust, ning selle tulemusena luuakse uued, kallid ja detsentraliseeritud ametiasutused.

Kolmandaks, struktuurivahendeid tuleb kasutada tõhusamalt. Eesmärgid peavad olema selgemad ja hindamised toimuma sagedamini ning toetuste saajad ise peavad võtma suurema vastutuse. Kindlalt tuleb kehtestada kaasrahastamise põhimõte.

Neljandaks, lisaks kõikidele Türgi ühinemisega kaasnevatele kultuurilistele, sotsiaalsetele, usulistele ja välispoliitilistele muredele seaks see ka Ühtekuuluvusfondi tohutu surve alla. Tegelikult ajaks see eelarve lõhki. Me teame, et see on nii. See ei ole lihtsalt sõnakõlks. Türgile on aastaid eraldatud miljardeid eurosid struktuurivahendeid. Me peame sellele tegevusele kriitilise pilgu heitma.

Kokkuvõtteks, tahan tulevikus näha, et regionaaltoetused jõuavad sinna, kus neid tõesti vajatakse, ehk teisisõnu nähtavate tulemustega uuenduslikesse projektidesse, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatesse ning, mis kõige tähtsam, piirkondade ja linnade kodanikeni.

  Nuno Teixeira (PPE). – (PT) Lugupeetud juhataja! Kõigepealt tahan kiita raportööri ja kolleegi Georgios Stavrakakise tööd. Ta on erakordselt põhjalikult käsitlenud erinevate tõukefondide koostoimet eesmärgiga parandada fondide tõhusust. Ka tema raport on vaatluse all käimasolevas ühtekuuluvuspoliitikaalases ühendatud arutelus, mis on ülimalt oluline mitte üksnes küsimuse all oleva teema, vaid eelkõige arutelu kohase ajastatuse tõttu.

Praegu me n-ö maadleme komisjoni ettepanekuga, mis hõlmab nii uut finantsperspektiivi kui ka tulevast, s.o 2013. aasta järgset ühtekuuluvuspoliitikat. Ühtekuuluvuspoliitika on ELi jaoks väga tähtis. Tegemist on horisontaalse poliitikaga, mille vahendite, nimelt tõukefondide arvelt rahastatakse liikmesriikide projekte ja programme, et ühtlustada erinevate piirkondade arengutaset. Kogemused on kahjuks näidanud, et kõnealuse poliitika killustatuse ja keerukuse tõttu on raske tagada selle tõhusust ja tulemusi. Seetõttu peaks erinevate vahendite vahel tugevama ja parema koostoime saavutamiseks ning seeläbi nende tõhususe suurendamiseks võtma aluseks erinevaid fonde hõlmava ühtse strateegia koos tervikliku ja tulemustele suunatud lahendusega. See on oluline ka erinevate poliitikavaldkondade paremaks kooskõlastamiseks ja ressursside tõhusamaks kasutamiseks.

Me peame kriisist tulenevat ohtu kasutama uute võimaluste otsimiseks. Kõik täna esitatud raportid seavad meid kahtlemata väga raskete valikute ette ja me teame, et raskustega toimetulekuks vajame me head eelarvet, kuid meil tuleb teha selget vahet eelarveliste küsimuste ja poliitiliste eesmärkide vahel. Poliitilised eesmärgid on teada-tuntud. Vaid neid eesmärke kindlustades saame tagada piirkondadele tuleviku. Seetõttu peame andma eelarve piirkondade ja üldsuse tuleviku teenistusse, mitte sundima piirkondi ja üldsust eelarvet teenima.

  Pervenche Berès (S&D). – (FR) Lugupeetud juhataja! Mul on hea meel, et see arutelu toimub mõned päevad enne seda, kui volinike kolleegium langetab lõpliku otsuse järgmise finantsperspektiivi ja tõukefonde, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi hõlmavate määruste ülevaatamise kohta.

Tõukefondid on üheks peamiseks vahendiks, mille abil viiakse ellu liidu majandus- ja sotsiaalpoliitikat. Olukorras, kus ühenduse eelarve on meile kõigile teadaolevalt surve all ja kokkuhoiu tõttu vähendatakse riigieelarveid, tuleb tõukefonde kindlasti kasutada targalt ja tõhusalt.

Selleks annab Euroopa Sotsiaalfondi reguleeriva määruse ülevaatamine võimaluse tagada, et kõnealune fond aitab kaasa liidu strateegia, kuid selle raames mõistagi eelkõige tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse eesmärkide täitmisele. Selleks on vaja vahendeid eraldada lisaks SKPle veel teistegi näitajate alusel ning suurendada protsentuaalselt Euroopa Sotsiaalfondi ressursse.

Seoses Markus Pieperi raportiga, austatud juhataja, lubage mul öelda paar sõna punkti 55 kohta, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi. Ma ei nõustu punkti sisuga ja sellel ei tohiks meie arutelus kohta olla. Sellest fondist antakse abi töötajatele, kes kannatavad üleilmastumise ja kriisi tagajärgede tõttu. Nimetatud punkt jääb tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni vastutusalasse ning on teile esitatud regionaalarengukomisjoni algatusel. Hiljem toimuval eraldi hääletusel peaks olema võimalik see tagasi lükata. Loodan, et kolleegid käituvad targalt ja tublilt.

  Riikka Manner (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja ja volinik! Kõigepealt tahan kiita raportööre suurepäraste ja oluliste ühtekuuluvuspoliitikaalaste raportite eest. On hea, et me saame täna siin seda küsimust arutada.

Neist raportitest nähtub, et mõistetakse, kui oluline on regionaalpoliitika tervikliku Euroopa rajamisel ja ühtsuse loomisel. Mõlemat nähtust käsitletakse raportites põhjalikult. Regionaalpoliitika on kahtlemata olnud edukas, sest selle raames on suudetud vähendada liikmesriikidevahelist ebavõrdsust ja nii tagada üldine stabiilsus kõikjal Euroopas.

Tulevikus tekivad üha uued raskused ja regionaalpoliitika peab olema võimeline muutustega kohanema, nagu ilmneb siinsest arutelust. Me peame tunnistama ühtekuuluvuspoliitika vahenditega seoses aastate jooksul tõusetunud probleeme ning seetõttu tuleb regionaalpoliitika rakendamist eelseisval perioodil oluliselt tõhustada ja muuta see poliitikavaldkond palju enam tulemustele suunatuks. Nagu juba märgiti, peab järgmisel perioodil olema võimalik kergendada halduskoormust. Nii saame kindlasti paremini vastata ühtekuuluvuspoliitikaga kaasnevatele raskustele.

Mis puutub Euroopa 2020. aasta strateegiasse, siis me ei tohi unustada, et ühtekuuluvuspoliitika on üks tähtsamaid ja konkreetsemaid vahendeid selle elluviimisel. Seetõttu on hädavajalik, et Euroopa Parlament pooldaks vastavas raportis kindlalt praegustega sarnaseid eelarvemahte. Teisalt on oluline arvestada raportis ka olemasolevate eriprobleemidega, näiteks piirkondadega, kus on kahjuks vähe elanikke ja mis samuti vajavad eeloleval perioodil artikli 71 alusel eraldi abi.

Kõnealuste raportitega seoses on täna palju räägitud vahekategooriasse kuuluvatest piirkondadest. Mina aga soovin sellel teemal küsida volinikult järgmist: kas uue struktuuri loomine kõrvaldab alati probleemi enda või võiksime me antud juhul reageerida sarnastele raskustele, arendades edasi olemasolevat toetuste järkjärgulise kaotamise ja kasutuselevõtu süsteemi?

  Tomasz Piotr Poręba (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Vaieldamatult peaks ühtekuuluvuspoliitika pärast 2013. aastat jätkuvalt täitma oma praegust eesmärki ehk looma piirkondadele võrdsed arenguvõimalused, kaotama vaesuse ja edendama Euroopa arengut. Seetõttu peaks uues eelarves nägema ette märkimisväärselt rohkem vahendeid lihtsalt selleks, et kiirendada Euroopa ja piirkondade arengut, samuti Euroopa Liidu säästvat arengut.

Tõsiasi, et komisjoni kavad sisaldavad praegu kehtivast finantsperspektiivist pisut erinevaid eesmärke, on kindlasti häiriv. Pean silmas kliimamuutusega võitlemisele ja uuendustegevusele suunatud eesmärke. Need on loomulikult olulised teemad, kuid uued liikmesriigid, näiteks Poola, vajavad endiselt vahendeid taristu arendamiseks. Ilma taristuta on meil lihtsalt väga keeruline jõuda ülejäänud Euroopa Liiduga võrreldavale arengutasemele.

Lõpetuseks leian, et pärast 2013. aastat peaksime tulevastes eelarvekavades pöörama väga olulisel määral tähelepanu Karpaatia piirkonnale, mis on üks Euroopa Liidu kõige vaesematest ja tihedama asustusega piirkondadest. Mulle tundub, et Euroopa Liidu suurem sekkumine sellesse piirkonda on ühelt poolt kasulik liidule endale ja teisalt aitab tõsta arengutaset Karpaatia piirkonna riikides, mis lihtsalt vajavad Euroopa Liidu ulatuslikumaid ja jõulisemaid samme.

  Karima Delli (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika peab tagama ühtse ja eelkõige õiglase arengu kõikides piirkondades. Seetõttu toetame me vahendite eraldamiseks uue piirkondade vahekategooria kehtestamist, samuti uute arengu-, sotsiaalse õigluse, heaolu ja keskkonnaalase õiguskaitse näitajate kohaldamist. Kahjuks ei ole seda Markus Pieperi raportis kajastatud.

Õigluse huvides peab ühtekuuluvuspoliitika ühtlasi võitlema ebavõrdse arengutasemega alampiirkondades, et taastada sõna ühtekuuluvus tähendus ehk see solidaarsus, mis loob Euroopa Liidus lisaväärtust. Selleks tuleb keskenduda ebavõrdsusele linnapiirkondades, kus uute, nii sotsiaalsete kui ka keskkonnaalaste raskuste mõju on eriti tugev, ning see on keeruline ülesanne.

Nende diskrimineerimise all kannatavate piirkondade köitvuse ja keskkonna parandamine tähendab sealsete elanike eneseusu taastamist. Nii edendatakse ka kõikidele meeldivat säästlikku linnamudelit, mis tuleb toime keskkonna- ja energiaalaste ning sotsiaaldemograafiliste raskustega, kuid kus asetatakse esikohale elanike elukeskkond ja heaolu.

Lõpetan selge sõnumiga: pärast 2013. aastat tuleb ühtekuuluvuspoliitikale eraldada selle olemasoluks vajalikud ja püsivad vahendid.

  Cornelia Ernst (GUE/NGL). – (DE) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Mis puudutab vahekategooriat, siis, lugupeetud härra Pieper, mina oleks alguses kindlasti suutnud ette näha muid lahendusi, näiteks üleminekueeskirjad piirkondadele, kes on siiani saanud kõige enam toetusi, aga pärast 2013. aastat enam ei saa. Kuid arutelu käigus selgus, et meil on vaja arvestada ka teiste, eelkõige kriisi tõttu kannatavate piirkondadega. Me räägime praegu ligikaudu 51 piirkonnast. Kui kahju on saanud nii palju piirkondi, oleks vahekategooria kehtestamata jätmine hoolimatu. Vaid nii saame luua usaldusväärse raamistiku, et vastutustundlikult toetada piirkondi, mis peavad oma aeglase arenguga ise toime tulema.

Muudes küsimustes sisaldab Markus Pieperi raport rohkelt head ja halba. Muu hulgas suhtume kriitiliselt asjaolusse, et raportis ei võeta selget kohustust vaesusega palju otsustavamalt võidelda. Meie arvates on raporti sõnastus, mille järgi seotakse ühtekuuluvuspoliitika tingimustega, mis sunnivad liikmesriike viima ellu reforme, ähmane ja võimaldab vääriti mõistmist. Ütlematagi on selge, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma vahendiks, millega tagatakse sotsiaalne tasakaal ja solidaarsus kõikides piirkondades.

  Juozas Imbrasas (EFD). – (LT) Lugupeetud juhataja! Täna arutame üht kõige tähtsamat Euroopa Liidu poliitikavaldkonda, et kindlustada kodanike heaolu ning kogu liidu konkurentsivõime ja majanduskasv. Varem hõlmas ühtekuuluvuspoliitika mõningaid otsustavaid mõjureid, millega tagati Euroopa Liidu vaesemate piirkondade lõimimine ja sealne majanduskasv ning vähendati märkimisväärselt majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust.

Nüüd on meil Euroopa 2020. aasta strateegia, millega nähakse kriisist väljumiseks ja meie kodanike heaolu parandamiseks struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitikale ette veelgi suurem roll. On selge, et me peame seoses üleilmastumise, demograafiliste muutuste ja ressursside alalhoidmisega ületama palju takistusi. Kuid selleks peame kasutama ära eranditult kõigi Euroopa Liidu piirkondade võimalused.

Leian, et tulevane regionaalpoliitika peaks olema seotud Euroopa põhieesmärkidega uuendus- ja teadustegevuse ning keskkonna- ja energeetikaalaste katsumuste vallas ning peaks kindlasti aitama kaasa Euroopa lisaväärtuse loomisele, aga seda üksnes võimalikult läbipaistva ja tõhusa kontrolli kaudu.

  Lambert van Nistelrooij (PPE). – (NL) Lugupeetud juhataja, volinik Hahn, kallid kolleegid! Ühtekuuluvus on Euroopa poliitika ja aluslepingu kindel osa ning tänu Lissaboni lepingu territoriaalsele mõõtmele on see saanud veelgi kindlama aluse. Mul on väga hea meel, et oma viiendas ühtekuuluvusaruandes on komisjon näinud tulevikuks õigesti ette ühtse käsitlusviisi. Me säilitame solidaarsuse, kuid seome selle Euroopa 2020. aasta strateegia uute eesmärkidega, kasutades vahendeid, mis on tõestanud oma kasulikkust: detsentraliseeritud lahendusi, partnerlust, eri tasandite programmide ühendamist ja mitmetasandilist valitsemist. Siis võtame vaatluse alla uued raskused. See iseenesest on suurepärane. Väga hea on ka see, et kõnealused raportid on nüüdseks esitatud. Kõikidele elementidele, pannes erilist rõhku piiriülesele koostööle ehk eesmärgile nr 3 , antakse täielik toetus.

Kui olla aus, siis on arutelu käigus jäänud õhku rippuma üks küsimus. Meie Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonis oleme otsustanud anda oma hääletusnimekirjas vahekategooria üle hääletamisel vabad käed ja ma tahan teile selgitada selle põhjuseid. Tegelikult on põhjus selles, et ettepanek, mille komisjon peab veel esitama, võib ikkagi võtta väga erineva suuna. Volinik just märkis, et tahab kõnelda sedalaadi piirkondadega konkreetsetest ülesannetest. Kutsugem nad siis välja. On väga tore, et me seda teemat arutame, sest me ei ole seda varem teinud. Me ei tea veel, millised piirkonnad siia alla kuuluvad. Me ei tea, kuhu makseid tehakse. Me ei tea, milliseks kujunevad kaasrahastamise protsendid. Kõik see võib tulemusi ikkagi oluliselt mõjutada. Seetõttu leian, et me peaksime ootama ära komisjoni ettepaneku – ja ma arvan, et see esitatakse õige peatselt –, sest siis saame tegelikult teada, millest me räägime. Üleminekumeetmete ja -vahendite kasutamist me ei aruta. Me oleme seda juba teinud. Riikka Manner mainis ka, et meil on toetuste järkjärgulise kaotamise ja kasutuselevõtu süsteem ning me saame Euroopa 2020. aasta strateegia suhtes rakendada ühtset poliitikat. Me teemegi seda. See ongi siis põhjus, miks fraktsiooni PPE liikmetel on hääletamisel praegu vabad käed.

  Karin Kadenbach (S&D). – (DE) Austatud juhataja ja härra Hahn, kallid kolleegid! Täna on toodud välja regionaalpoliitika tähtsus. Meie ühtekuuluvus- ja ühinemispoliitika peab hõlmama kõiki Euroopa piirkondi. Piirkondade all pean silmas ka seal elavaid inimesi. See on väga oluline. Mõningate meie delegatsioonide väljasõitudel piirkondadesse oleme näinud, kui vajalikud on Euroopa vahendid regionaalarenguks, sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks ning ka naisküsimuste poliitika ja soolise võrdõiguslikkuse jaoks. Ma ei saa teha muud, kui õhutada Euroopa Liitu pakkuma tulevikus rohkem programme, mille – nagu me poliitika rakendamise kontrolli käigus oleme välja selgitanud – on inimesed väga hästi vastu võtnud ja mis on suunatud just nende eesmärkide saavutamisele. Meil on vaja, et Euroopa piirkondades elavatel inimestel oleks omanditunne. Praegu on kõne all vahekategooria piirkonnad. See on väga oluline, sest Euroopa on aidanud kaasa töökohtade loomisele nendes piirkondades. Minu arusaama kohaselt on majanduskasv jätkusuutlik üldjuhul siis, kui sellega kaasneb sotsiaalne õiglus. Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa keskne poliitika.

  Adam Bielan (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Kahtlemata aitab ühtekuuluvuspoliitika parandada sotsiaalset ja majanduskeskkonda ning soodustab arengut esmajoones abi saavates piirkondades. Kuid ärgem unustagem ka seda, et suurest hulgast investeerimisvõimalustest saavad jõukad liikmesriigid kasu lõigata. Hinnanguliselt võivad liidu n-ö vanad liikmesriigid teenida ühtekuuluvuspoliitika elluviimisest minu kodumaal, Poolas, 2015. aastaks kokku koguni 38 miljardit eurot. Loodetavasti aitab asjaolu, et ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle peetava arutelu otsustav etapp leiab aset minu kodumaa ehk Poola eesistumise ajal, tagada, et ei viida ellu ettepanekuid teha kõnealuse poliitika valdkonnas olulisi kärpeid.

Kahjuks ületab minu piirkonna, Masoovia, SKP pealinna Varssavi väga tugeva majandusliku seisundi tõttu ülemmäära ehk 75% ELi SKPst. Sellepärast ähvardab seda toetusest ilmajäämine. Euroopas on 35 sarnases olukorras olevat piirkonda. Tahan paluda, et võetaks vastu nende ettepanek kehtestada piirkondade vahekategooria, mis võimaldab aeglasemat abi kaotamist. Kui analüüsida Masoovia majanduslikku olukorda Varssavit arvestamata, siis näeme, et enamjaolt jääb selles piirkonnas sisemajanduse koguprodukt tugevalt alla ette nähtud 75% taset ning on suisa sama väike kui Euroopa Liidu kõige vaesemates piirkondades, mis näitab, et lisaabi on hädavajalik.

  François Alfonsi (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja ja volinik! Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa Liidu keskne poliitikavaldkond. Selles väljendub liikmesriikidevaheline solidaarsus, milleta ei oleks tegelikku liitu.

Ühtekuuluvuspoliitika saavutused viimase 30 aasta jooksul on olnud suurepärased. Tulevikuks aga on vaja seada prioriteedid. Esiteks, ühtekuuluvuspoliitika eelarvelisi kulukohustusi ei tohi vähendada. Programmi koostamisel perioodiks 2014–2020 peab Johannes Hahnil olema võimalik toetuda samasugustele eelarvelistele summadele, nagu varemgi.

Teiseks, meil on vaja kõnealusele poliitikale uut raamistikku, milles on võetud arvesse uusi olukordi ja raskusi. Selleks on ülimalt oluline näha ette vahekategooria piirkonnad. Neil peab olema õigus saada paremini suunatud ja rahastatud toetusi, et iga piirkond saaks jääda Euroopa keskmisele tasemele, sõltumata oma struktuursetest puudustest või sellest, kui kaugele maha ollakse minevikus toimunu tõttu arengus jäädud või millises ulatuses mõjutavad neid praegused või tulevased kriisid.

Vahekategooriasse kuuluvate piirkondadega püüdleme me pikaajalise territoriaalse tasakaalu poole, et ennetada liiga suure lõhe tekkimist ühelt poolt arenenud ja igati küllastatud piirkondade ning teisalt mahajäänud ja tuleviku Euroopas ehk isegi rahvastiku väljarändest ohustatud äärealade vahel.

Kolmandaks, Marie-Thérèse Sanchez-Schmidi algatusraportis näidatakse suurepäraselt, kui märkimisväärset Euroopa lisaväärtust saaks tõenäoliselt eesmärgi nr 3 abil luua. Uue ühtekuuluvuspoliitika raames peab eesmärki nr 3 makropiirkondadele toetudes oluliselt kindlustama, nagu nõutakse ka Marie-Thérèse Sanchez-Schmidi raportis.

  Danuta Maria Hübner (PPE). – Austatud juhataja! Viimastel aastatel on liikmesriigid, komisjon ja Euroopa Parlament teinud tihedat koostööd, et leida viise, kuidas ELi ühtekuuluvuspoliitikat veelgi tõhustada ning parandada selle tulemusi ja sekkumise kvaliteeti.

Me oleme jõudnud järeldusele, et tõhusad vahendid selle saavutamiseks on poliitika hästi läbimõeldud tingimused ja stiimulid. Ma olen veendunud, et praegu oleme me hästi ette valmistatud selleks, et sätestada kõnealuse poliitika raames meetmed, mis suurendavad tehtud investeeringutest saadavat kasu.

Ette nähtud kulukohustuste kaudu tuleks omavahel siduda poliitiline sekkumine ning institutsionaalse, haldus- ja struktuurse tõhususe parandamine. Eelseisvatel läbirääkimistel tuleks tagada piisav õigusraamistik, mis määratleb ühtekuuluvuspoliitika raames tõhusa majanduskasvu edendamiseks vajalikud edutegurid.

Eeldan, et kavandamise käigus hõlmatakse täielikult eelnevad tingimused. Ma loodan ka, et eelnevad tingimused on otseselt seotud poliitika ja programmi tõhususega, neid on piiratud arv ning need töötatakse välja konkreetset olukorda ja kokku lepitud kriteeriume arvestades.

Me peame kindlustama ka selle, et tingimuste seadmisega ei tekitata mitte lisakoormust, vaid pigem kergendatakse olemasolevat koormat, ning et nende tõttu ei viibiks poliitika, programmide või projektide elluviimine.

  Andrea Cozzolino (S&D). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Täna arutluse all oleva ühtekuuluvuspoliitika ülesehitus on vägagi kiiduväärt.

Tahan mõne märkusega juhtida tähelepanu kolmele küsimusele. Esiteks, ma leian, et ühtekuuluvuspoliitika on üks peamisi liikmesriikidevahelise ja -sisese ebavõrdsuse vähendamise vahendeid. Seega on see ka üks põhilisi poliitikavaldkondi, mille raames võideldakse meid juba mitu aastat vaevava pikaajalise majandus- ja finantskriisiga.

Teiseks, minu arvates on hea mõte hõlmata ühtekuuluvuspoliitikaga uusi piirkondi ja kodanikke. Kuid parem oleks arutada neid teemasid siis, kui meil on endal selgem, kui palju selline uus poliitika maksma läheb, milline on selle mõju kogu ühtekuuluvuspoliitikale ja kuidas me jaotame ressursse kuni 2020. aastani kehtiva reformitud finantsperspektiivi alusel.

Lõpetuseks, minu meelest on linnaküsimus ühtekuuluvuspoliitikas otsustava tähtsusega. Oluline on, et me oleme Oldřich Vlasáki raportiga – mida ma igati toetan – selles suunas edusamme teinud ning usun, et see raport võimaldab meil kujundada parema linnaküsimust hõlmava õigusraamistiku ja ühtlasi kehtestada niisugused meetmed nagu piirkondlikud rakenduskavad, millega saab anda ühtekuuluvuspoliitikale uue kvaliteedi.

  Michail Tremopoulos (Verts/ALE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Raporti eesmärk on teha kindlaks, kas liikmesriigid on Euroopa õigusaktid sisemaisesse õigusesse üle võtnud. Me soovime, et esimest korda analüüsitaks tõeliselt aastaid 2007–2013 hõlmavaid ühtekuuluvuspoliitika programme.

Keskendun läbipaistvusele, mille kohta mina raporti koostasin. Raportöör Miroslav Mikolášik mainis vahendite eraldamise läbipaistvust kui ühtekuuluvuspoliitika üldiste eesmärkide saavutamise esmast eeltingimust. Kuidas on meil võimalik saada Euroopa Liitu hõlmav tervikpilt, kui vaid 19 riiki on esitanud võrdluseks vajalikud alusnäitajad? Kuigi me oleme palunud komisjonil parandada laekuva teabe usaldusväärsust ja kvaliteeti, jääb läbipaistvusest vajaka ning andmed ei ole kättesaadavad.

Me peame edastama selge sõnumi. Assigneeringud valitud projektidele kokku ei saa moodustada keskmiselt 27% kõikidest olemasolevatest vahenditest. Üheksa riiki ei saa kasutada ära üle 40% ja neli riiki alla 20% ressurssidest. Meie ühtekuuluvuspoliitika ei saa liikuda kahel või kolmel kiirusel. Seega tuleb vajalikke andmeid edastada ja kasutada.

  Jan Olbrycht (PPE). – (PL) Austatud juhataja ja volinik! Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa kõige läbipaistvam poliitikavaldkond. See tähendab, et selle õnnestumised on väga hästi ja kohe näha, kuid samamoodi on kohe näha ka ebaõnnestumised ja raskused, mis on ühelt poolt Brüsseli, aga teisalt sageli ka liikmesriikide enda nõrga juhtimise tulemus. Sellest tulenevalt on väga lihtne teha järeldusi ja tuua erinevaid väliseid asjaolusid – näiteks kriisi – ettekäändeks, millega õigustada kõnealuse poliitika raames tehtavate kulutuste vähendamist teiste Euroopa poliitikavaldkondade kasuks, mis on ilmselge viga.

Meil tuleb mõista, et kui me peame ühtekuuluvuspoliitikat vaid vaeseimatele mõeldud poliitikaks, siis see peaks peagi hääbuma ehk kaduma järk-järgult üldse Euroopa poliitikavaldkondade hulgast. Kuid see poliitika, millest me täna räägime, ei ole ju selline? See on ebavõrdsuse vähendamise poliitika – ebavõrdsust leidub alati ja tekib ka uut ebavõrdsust, millest me praegu veel teadlikud ei ole. Veel on tegemist investeeringuid ja arengut soodustava poliitikaga. Seega on see poliitika, mis nõuab aluslepingutes ette nähtud meetmete võtmist, kuid ka nendele meetmetele uue kuju andmist.

Sellega seoses tahan väljendada oma heakskiitu komisjoni otsusele kujundada ümber kõnealuse poliitika ülesehitus ja kohandada see uute tingimustega. Samuti soovin kiita heaks komisjoni ettepanekud uute meetmete võtmiseks, sealhulgas ettepaneku luua piirkondade vahekategooria. Arvan, et uue struktuuri kallal tehtava tööga tõhustatakse kõnealust poliitikat ja tehakse võimalikuks selle elluviimine viisil, mis vastab praegu meie ees seisvatele raskustele.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D). – (RO) Lugupeetud juhataja! Piirideta Euroopas on piiriülene koostöö kohalikele ja piirkondlikele omavalitsusüksustele kasulik, sest see etendab tähtsat rolli Euroopa Liidu ühtse turu jätkuvas arendamises. Kuid piiriäärsete alade oluline tunnus on ühised mitmekultuurilised traditsioonid ja etniline mitmekesisus, mis loovad tavaliselt kindla aluse mitte üksnes erinevates piirkondades elavate inimeste, vaid ka erinevate kogukondade vahelisele suhtlusele.

Me kõik teame, et väga sageli on piiriäärsetel aladel keskmisest kõrgem töötuse tase, ehkki piirkonniti on siin märkimisväärseid erinevusi. Samuti on neis kohtades suur varjatud töötus, mille on põhjustanud asjaolu, et töötud ei võta end arvele.

Seega minu arvates võib piiriäärsete alade tööturu ühtsena käsitamine aidata leida lahenduse struktuursetele probleemidele ning see lähendaks ka nõudlust ja pakkumist. Seetõttu tuleb eesmärki nr 3 oluliselt kindlustada, nagu ka raportöör on märkinud.

  Iosif Matula (PPE). – (RO) Austatud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika on tõhus vahend, mis aitab tulla toime praegu Euroopa piirkondade ees seisvate raskete probleemidega, nagu üleilmastumine, kliimamuutus või demograafilised suundumused. ELi tasandil on tehtud suuri edusamme piirkondade tasakaalustatud arendamisel, kuid see ei ole piisav. Seetõttu on meil vaja kaugeleulatuvat ühtekuuluvuspoliitikat, mis hõlmab kõiki ELi piirkondi ja millega vähendatakse olemasolevat ebavõrdsust.

Leian, et eeloleval programmiperioodil peab esmatähtsaks jääma vähem arenenud piirkondade lähenemisvajaduste toetamine, et saaks tagada õiglase juurdepääsu ühtekuuluvuspoliitika vahenditele. See võimaldab meil kohaldada Lissaboni lepingu sätteid, milles rõhutatakse, et eesmärgi nr 1 (lähenemine) raames tuleb kõige raskemas olukorras olevatele piirkondadele nende arenguprobleemide tõsidust arvestades eraldada asjakohased ressursid.

Euroopa Liit suudab oma konkurentidega maailmas võistelda vaid juhul, kui ühtekuuluvuspoliitikaga kasutatakse täielikult ära mitte üksnes linnapiirkondade arenguvõimalused, vaid ka maapiirkondade olemuslik potentsiaal, ning kui selle kaudu reageeritakse piisavalt paindlikult Euroopa 2020. aasta strateegias määratletud probleemidele ja raskustele.

Seda silmas pidades moodustavad uuendustegevuse, hariduse ja koolituse, energeetika, keskkonna, tööhõive, konkurentsivõime, kutseoskuste ning vaesusega võitlemise valdkonnad praegu ja peavad moodustama ka edaspidi struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika lahutamatu osa. Uus ühtekuuluvuspoliitika peab olema selgelt tulemustele suunatud ja selle raames tuleb täpsustada vajalikud reformid. Samas tuleb vähendada bürokraatiast tulenevaid piiranguid ja lihtsustada vahendite haldamist.

Mina tulen riigist, mis sõltub just aastatel 2013–2020 sellest, kuidas me mõistame liidu ühtset arengut. Sisuliselt tähendab see, et praegu ja järgmise kümne aasta jooksul kujutavad Rumeeniale eraldatud vahendid endast pikaajalist investeeringut, mis on vajalik kogu Euroopa Liidu tasakaalustatud arenguks.

Kiidan kolleeg Markus Pieperit ja kõiki raportööre esitatud suurepäraste raportite eest.

ISTUNGI JUHATAJA: LIBOR ROUČEK
asepresident

  Mojca Kleva (S&D). – (SL) Austatud juhataja! Finants- ja majanduskriisi ajal on ühtekuuluvuspoliitika osutunud Euroopa Liidu piirkondade vaheliste majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamise olulisimaks vahendiks. See on üks meie põhilisemaid poliitikavaldkondi, mille positiivset mõju on näha tõesti kõikjal: igas Euroopa Liidu nurgas, kõigis liikmesriikides, peaaegu igas ELi linna- või kohalikus kogukonnas.

See on poliitika, mis võimaldab struktuurireforme ja edusamme. Tegelikult pakub see lahenduse praegusele keerulisele majandusolukorrale ja seda tasuta. Ka Euroopa 2020. aasta strateegia edukus sõltub suures osas ELi ühtekuuluvuspoliitika edukusest, mistõttu on äärmiselt oluline, et need rahalised vahendid jääksid järgmise seitsme aasta jooksul Euroopa eelarve jaoks prioriteediks.

Kuna oluline küsimus – see, mida üldiselt tuntakse kui piirkondade vahekategooriat, lõimimine – ootab lahendamist, tahan sellega seoses kutsuda volinikku ja Euroopa Komisjoni tervikuna üles esitama meile niipea kui võimalik selle piirkonnakategooria loomisega seotud üksikasjad, eriti finantsaspektid ja mõju, sest see küsimus puudutab piirkondade tulevast arengut kogu Euroopa Liidus.

  Alain Cadec (PPE). – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud daamid ja härrad! Garriga Polledo raporti vastuvõtmisega nõudis parlament meid ees ootavate eelarvealaste katsumustega võrdset 2014. aasta mitmeaastast finantsraamistikku. Sellega seoses peab regionaalpoliitika säilitama vähemalt praeguse perioodiga võrdsed rahalised vahendid. See on prioriteet.

Kõigil Euroopa piirkondadel peaks olema tõukefondidele jätkuvalt juurdepääs. Me peaksime loomulikult koondama jõupingutused selleks, et aidata kõige vähem arenenud piirkondadel eesmärgi nr 1 kaudu järele jõuda.

Me peaksime õigluse huvides andma asjakohast toetust ka piirkondadele, mis eesmärgi nr 1 kriteeriumidele ei vasta, kuid mis sellest hoolimata struktuuriliste raskustega silmitsi seisavad. Seepärast on mul hea meel, et Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku luua vahekategooria nende piirkondade jaoks, kus SKP elaniku kohta on 75–90% ELi keskmisest. Soovin kasutada võimalust ja tänada volinik Hahni tehtud töö eest.

See uus vahend võimaldab meil võtta paremini arvesse paljude piirkondade eripära, mis ei ole vaesed ega ka rikkad. See vahekategooria on samuti õiglasem, sest annab samasugust toetust võrreldava arengutasemega piirkondadele. Soovin siiski kinnitada piirkondadele, mis ei vasta järkjärgulise kaotamise mehhanismi kriteeriumidele: nende unarusse jätmine ei tule kõne allagi. Neil on täielik õigus kuuluda vahekategooriasse ja nad on kindlasti peamised abisaajad.

Lõpetuseks tahan juhtida tähelepanu sellele, et selle uue kategooria loomisega ei kaasne mingeid lisakulutusi tänu nende mitme piirkonna, kes enam eesmärgi nr 1 alla ei kuulu, oodatavatele säästudele. Samuti ei tule kõne alla eesmärgi nr 1 ja 2 abikõlblike piirkondade abi vähendamine.

Ent kui me seda vahekategooriat ei loo, võime olla kindlad, et ühtekuuluvuspoliitika eelarvet kärbitakse. Kategooria loomisega säilitame selle eelarve. Ma arvan, et mitte keegi siin ei taha näha selle eelarve vähendamist. Tahan kasutada võimalust ja tänada raportööri Markus Pieperit tehtud töö eest.

  Sergio Gaetano Cofferati, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse koostaja. − (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduslik ühtekuuluvus koos sotsiaalse ja ka territoriaalse ühtekuuluvusega on olnud Euroopa Liidu loomisest alates kõigi liidu poliitikavaldkondade kaitsmise aluspõhimõte.

Seepärast on väga oluline, et neid eesmärke rõhutatakse, kuna need sisalduvad tekstides, mida me arutame, ja on õige, et tõukefondid tuleks taaselustada ning neid tuleks muuta, et muuta nad tõhusamaks tulemuste saavutamisel, mille nad andma peavad. Nendest fondidest on minu meelest oluline Euroopa Sotsiaalfond ja seda väga lihtsalt põhjusel: me oleme majandus- ja sotsiaalkriisi akuutses etapis, mis ei ole veel läbi ja millel on kõige raskemad tagajärjed just tööle ja tööhõivele.

On väga oluline, et Euroopa toetaks oma sotsiaalmudelit ja kordaks samal ajal asjaolu, et tööl on vaieldamatu sotsiaalne väärtus ja et tööhõive on üks peamisi võrdluspunkte nende ressursside kasutamisel, mille majanduslik areng peaks kättesaadavaks tegema. Seepärast tuleb sotsiaalfondi tugevdada, selle sõltumatus säilitada ja olemasolevaid vahendeid suurendada. Teadmised on iga konkurentsimudeli keskne aspekt ja liikumapanev jõud. Seda ei saa juhtuda, kui töökohtade kvaliteeti oluliselt ei suurendata. Seepärast ongi Euroopa Sotsiaalfond sama väärtuslik nagu alati, kui mitte väärtuslikumgi.

  José Manuel Fernandes, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamuse koostaja. – (PT) Austatud juhataja! Euroopa vajab rohkem kui kunagi varem ühtekuuluvuspoliitikat, mis edendab tõelist lähenemist ning stimuleerib majanduskasvu ja tööhõivet, aidates kaasa ka keskkonnaeesmärkide täitmisele.

Võttes arvesse praegust finantsolukorda ja programmide elluviimist, peaks komisjon tegema kõik mis tema võimuses, et edendada programmide elluviimise eeskirjade lihtsust ja paindlikkust, ja ta peaks võimaldama pidada läbirääkimisi kaasrahastamise määrade üle kehtivates määrustes, kui see on vajalik ja kui liikmesriigid seda taotlevad.

Ühtekuuluvuspoliitikat tuleks suunata tulemuste poole, kehtestades selged ja mõõdetavad eesmärgid ja tulemuste näitajad. Ühtekuuluvuspoliitika peaks edendama ka läbipaistvust. Et seda jälgida ja et meil oleks läbipaistvus, väidan, et projektide vastuvõtmise ja elluviimisega seotud teave tuleks teha reaalajas kättesaadavaks territoriaalsete ja statistiliste üksuste kõige üksikasjalikuma klassifikatsiooni abil, et kogu üldsus sellele ligi pääseks.

  Jan Kozłowski (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Tahan alustuseks õnnitleda raportööre suurepärase töö puhul. Nagu raportöörid on rõhutanud, on ühtekuuluvuspoliitika ka kriisi ajal tõestanud, kui tähtis see on poliitikana arengu jaoks, mis toetab investeeringuid ja toob kõigile piirkondadele otseselt ja kaudselt kasu. Näiteks iga minu kodumaal Poolas investeeritud euro kohta läheb peaaegu pool – 46 senti – tagasi 15 vanasse liikmesriiki.

Arengu toetamine ja ka ühtekuuluvuspoliitika investeerimine ja olulisus ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel on põhjused, miks see poliitika peaks säilitama vähemalt oma praeguse tähtsuse, aga ka oma rahalise toetuse. Siiski on vaja parendada rahaliste vahendite integreerimist ja nendevahelise täieliku sünergia saavutamist. Arvestades noorte töötuse ja demograafiliste muutustega seotud ohtusid, on ülioluline saavutada Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) potentsiaali täielik ärakasutamine ja see nõuab tingimuste loomist ESFi paremaks kooskõlastamiseks teiste vahenditega piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

  María Irigoyen Pérez (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja, volinik, austatud kolleegid! Praegune majandus- ja finantskriis, mida me läbi elame, rõhutab vajadust regionaalpoliitika kui parima vahendi järele erinevuste vähendamiseks piirkondade ja liikmesriikide arengus. Samal ajal saame me taastada Euroopa positiivse kuvandi, mida kodanikud viimasel ajal vaid karmide kohanemisprogrammide ja kulutuste kärbetega seostavad.

Tulevane ühtekuuluvuspoliitika – Euroopa lõimimise ja sotsiaalse õigluse solidaarsuse alustala – peaks võtma arvesse järgmisi prioriteete: esiteks, sotsiaalse sidususe tugevdamine ja Euroopa 2020. aasta strateegiaga esitatud uute ülesannete inkorporeerimine; teiseks, piirkondade, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade vajaduste ja geograafiliste iseärasuste sätestamine; kolmandaks, järkjärgulise käsitlusviisi säilitamine rahaliste vahendite kogumisele, et piirkonnad ei loobuks lähenemise eesmärgist, vältides äkilisi muudatusi abi saamisel; ja neljandaks, õiglase süsteemi edendamine.

Lõpetuseks, head kolleegid, ametiasutused kohaldavad ranget eelarve kohandamise poliitikat. Sellest tulenevalt on vajalik ELi toetus. Ma loodan, et nõukogu võtab seda arvesse.

  Kristiina Ojuland (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Arengu ja koostöö peadirektoraat vastutab Euroopa naabruspoliitika vahendi piiriüleste koostööprogrammide juhtimise eest ja see on toonud kaasa küllaltki absurdse olukorra seoses piiriülese koostööga Venemaaga, mis pole Euroopa naabruspoliitika vahendi sihtriik ega ka ELi arenguabi saaja.

Ma nõustun raportööriga, et Euroopa naabruspoliitika vahendi üldine vastutus tuleks regionaalpoliitika peadirektoraadile tagasi anda ja et piiriülese koostöö programme tuleks viia ellu Interregi programmidega sarnases raamistikus. Hoolimata välismõõtmest, ei tohiks piiriüleseid programme viia ellu arenguabi määruste alusel. Nende iseloom nõuab ELi territoriaalse ühtekuuluvuse eeskirjade rakendamist.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika on parim vahend Euroopa Liidu piirkondade võrdsete arenguvõimaluste loomiseks ja majanduskasvu stimuleerimiseks.

Ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamiseks on oluline mitte ainult olemasolevaid vahendeid võimalikult täielikult ära kasutada, vaid neid ka tõhusalt kasutada, vähendada bürokraatiat ja saavutada fondide vaheline õige sünergia. Väga oluline on Euroopa Sotsiaalfondi tõhus kasutamine viisil, mis toob töötud tagasi tööle ega lihtsalt koolita neid, mis on väga levinud tava. Oluline on raha uuenduste, teadusuuringute ja arengu jaoks, sest see võimaldab ettevõtetel ja piirkondadel konkurentsivõimelisem olla.

Üks ühtekuuluvuspoliitika oluline eesmärk on Euroopa piiriülene koostöö. Seega on oluline koostöö ühtlane elluviimine ja edendamine piirialadel, arvestades nii piirialasid kui eelkõige ka kõiki alasid Euroopa Liidu välispiiridel.

Lõpetuseks, väga olulised on makropiirkonnad ja siin tahan soovitada volinikule, et me looksime teiste strateegiate eeskujul strateegia Karpaatidele – ühele Euroopa Liidu suurimale ja ühele loodusrikkuste poolest kõige paremini varustatud piirkonnale.

  Patrice Tirolien (S&D) . – (FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Ma tahan rõhutada parlamendi toetust vahepiirkondade kategooria loomisele ning juhtida tähelepanu sellele, et see ei ole ühelgi juhul – vastupidi sellele, mida mõni öelnud on – ühenduse eelarvele lisakoormus. See, mida me siin kavandame, on revolutsioon muutmata eelarvega ülemineku mõistes. Meie soov on liikuda õiglasema süsteemi poole, mis aitab neid piirkondi, millel on olulisi raskusi. See üleminekutsoon 75–90% Euroopa SKPst on tõeline kohustus tugevdatud ühtekuuluvuspoliitika suunas eelolevatel aastatel.

Peale selle on mul hea meel, et meie resolutsioon on kinnitanud parlamendi kohustust seoses äärepoolseimate piirkondadega. Viimati nimetatud piirkonnad on eriti ja pidevalt vähem soodsas olukorras, mis õigustab seda solidaarsusega seotud jõupingutust, et nad oleksid liidu tõhusad ühenduslülid maailmaga.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Regionaalpoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika on vajalikud arenguerinevuste ühtlustamiseks. See on inimeste heaolu ja ka Euroopa konkurentsivõime jaoks väga oluline. Regionaalpoliitika ELi tasandil vajab eelkõige lisaväärtuse ja uute ettevõtete loomist ning sellest tulenevalt inimestele tööhõivet.

Me peame küsima, kas on mõistlik kogu praegust regionaalabi Brüsseli kaudu ringlusse saata või saaks seda raha tõhusamalt kasutada, kui seda liikmesriikides otse piirkondadele jagataks. ELi regionaalpoliitika on bürokraatia kuritarvitamise kammitsais. Nii ELis kui ka liikmesriikides on palju bürokraatiat ja see on toonud kaasa olukorra, kus paljud uuendusmeelsed ettevõtted, uued või vanad, ei taotle raha ega toetust, sest taotlusega tegelemiseks tuleks palgata üks või kaks töötajat ja see võtaks liiga palju aega. Me peame mõtlema, kas Euroopa innovatsioonipoliitikalgi on tulevikku, kui regionaalpoliitika seda ei toeta.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika on üks Euroopa Liidu märgilisemaid poliitikavaldkondi ja üks neist, mis sümboliseerib kõige paremini Euroopa projekti ülesehitamise ideaali. Seepärast nõuab ja väärib see, et kõiki täna siin arutatavaid aspekte käsitletaks väga põhjalikult, ja nii paljude raportööride osavõttu, keda kõiki ma soovin õnnitleda.

Tahan rõhutada, et eelarvet on vaja vastavalt sellele poliitikale kohandada suurema paindlikkuse ja kontrolliga, et Euroopa fondid tõesti edendaksid arenguprojekte, mis on suutelised olema jätkusuutlikud. Seda arvesse võttes on oluline, et piirkonnad, mis on juba väljaspool eesmärki nr 1, oleksid suutelised läbima vaheetapi, mis tugevdab arengut, milleks suutelisust nad juba üles on näidanud, selle asemel, et nad järsult hüljata, seades niimoodi ohtu vahepeal tehtud edusammud.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). – (HU) Lugupeetud juhataja! Me arutame praegu uute liikmesriikide, sealhulgas Ungari jaoks olulist teemat. On murettegevat teavet, mis näitab, et mõned otsustajad komisjonis kavatsevad 2014. aastast alates järsult ühtekuuluvuspoliitika eelarvet kärpida. See oleks enesetapule viiv samm. Selline samm teeks võimatuks vaesemate piirkondade ühtlustamise ning ohustaks ka Euroopa 2020. aasta strateegiat. Ettepanek luua ülemineku toetuskategooria on tõepoolest õige ja sotsiaalselt õiglane. Ühtekuuluvustoetuse lisamine makromajanduslike tingimuste süsteemile on siiski vastuvõetamatu, sest me karistaksime piirkondi valitsuspoliitika pärast, millele neil mingit mõju ei ole. Lõpetuseks, ühtekuuluvuspoliitika tegevusmehhanism on edukas ja põhimõtteliselt kindel ning läbipaistvust tuleb suurendada ja bürokraatiat vähendada.

  Sabine Verheyen (PPE). – (DE) Austatud president, head kolleegid! Piirkondadevahelise koostöö olulisus suureneb tulevikus. Piiriülene koostöö ja makropiirkondlik koostöö on Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks üha sidusamaks muutuvas Euroopas tohutult oluline. Piirialad seisavad ikka veel silmitsi konkreetsete katsumustega. Piiriülesed mõisted ja projektid sellistes valdkondades nagu taristu, ettevõtluskoostöö, teadusuuringute alane koostöö, tööturu ja koolituse arendamine on Euroopa suurte osade mootoriks.

Vajame piirkondadevaheliste projektide jaoks selgeid, lihtsaid struktuure. Erinevad riigisisesed nõuded projektipartneritele muudavad sageli konkreetsete, jätkusuutlike projektide koostöö ja elluviimise raskemaks. Üleskutse Markus Pieperi raportis laiendada piirkondadevahelist koostööd, eesmärki nr 3, 7 protsendile on oluline samm edasi ja ma toetan seda jõuliselt.

  Luís Paulo Alves (S&D). – (PT) Austatud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa projekti tuleviku keskse tähtsusega poliitikavaldkond. Ühise ala loomine siseturu ja ühisrahaga nõuab toimimiseks teatavat lähenemise taset liikmesriikide ja nende piirkondade vahel. Praegused erinevused konkurentsivõimes ja asümmeetria arengus on toonud vältimatult kaasa Euroopa nõrgenemise ja euroala mõjutava kriisi. Seepärast nõuab see ülioluline vajadus lähenemise järele kindlasti tugevat ühtekuuluvuseelarvet, mida ei saa nõrgestada, et teisi poliitikavaldkondi rahastada. Et rohkem ära teha, vajab EL rohkemat, ja seda on võimalik saavutada pigem ELi eelarve suurendamise kui ühtekuuluvuseelarve isegi vähesel määral vähendamisega.

Ma tahan seepärast küsida teilt, volinik, kas see on võimalik, et liidu eelarve suurendamiseta saab infrastruktuurifondi ja uue innovatsioonipoliitika loomisest – mis ühendatakse ühtekuuluvuspoliitika ja regionaalpoliitikaga, mida ma toetan – Trooja hobune, mis ühtekuuluvuseelarvesse tuuakse?

  Czesław Adam Siekierski (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika mängib piirkondade – piirkondade, mis ühendavad linna- ja maapiirkondi ja tekitavad nendevahelise ühtsuse – arengu hõlbustamisel olulist rolli. Fakt on see, et linnapiirkondadel on regionaalarengu kiirendamisele oluline mõju. Neile piirkondadele tuleks selles rollis vajalikku toetust anda. Siiski peame me meeles pidama, et tuleb püüelda linna- ja maapiirkondade tasakaalustatud arengu poole.

Tahan märkida, et ühtekuuluvuspoliitika ei ole maapiirkondades hoolimata selles küsimuses tehtud avaldustest eriti nähtav. Vajalik on rahaliste vahendite eraldamine ühtekuuluvuspoliitika alusel maaelu arengusse, sest ühise põllumajanduspoliitika teine sammas suunab oma tegevuse keskkonnasäästlikuks, ökoloogiliseks muutmisesse, keskkonnaküsimustesse, põllumajanduse arengusse ja põllumajanduslikku töötlemisse. Siiski puuduvad vahendid arengu ja ettevõtluse ning tehnilise ja sotsiaalse taristu jaoks maapiirkondades ning see peaks olema ühtekuuluvuspoliitika roll. Tehnilise infrastruktuuri ülesehitamine on arengu jaoks väga oluline, kuid me ei tohi unustada arengut ettevõtluses või sotsiaalses taristus ning teadusuuringutes, mis mõjutavad oluliselt nüüdisaegset, arukat ja uuendusmeelset arengut.

  Victor Boştinaru (S&D). – (RO) Lugupeetud juhataja! Tänane arutelu annab parima argumendi vajaduse kindla, hästi rahastatud ühtekuuluvuspoliitika järele tulevases finantsraamistikus.

Mind inspireerib meie komisjoni esimehe Danuta Maria Hübneri suurepärane kõne ja Markus Pieperi raport vastuvõtusuutlikkusest saadud õppetundide kohta. Tahan seepärast küsida teilt, volinik, tulevase rahastamistsükli Euroopa perspektiivist, kuidas saab Rumeenia – kõige väiksema vastuvõtusuutlikkuse määraga riik – võtta kohustuseks nii-öelda haldusreform, millel ei ole mingit pistmist piirkondliku reformiga, ilma et tehtaks ühtegi mõju-uuringut, ilma et vaadataks läbi vähemalt ettepanekud, mis on tehtud konsulteerimisel regionaalpoliitika peadirektoraadiga, kes sellest projektist ajakirjanduse vahendusel teada sai, ja ilma et konsulteeritaks poliitiliste mõjutajate, kohalike osalejate ja kodanikuühiskonnaga, seades nõnda ohtu kogu projekti stabiilsuse ja prognoositavuse.

  Monika Hohlmeier (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Tahan tõstatada kaks küsimust seoses ühtekuuluvuspoliitika ja regionaalpoliitikaga. Esimene on vaidlus seoses nn vahekategooriaga, mis on suures osas riigisisese iseloomuga. Arvan, et on oluline, et me võtaksime selle aruteluga seoses arvesse järgmisi asjaolusid: regionaalpoliitika ja majandusliku arengu poliitika peavad pakkuma stiimulite süsteemi, et asjaomased piirkonnad areneda saaksid. Kui süsteem luuakse sellisel viisil, et sõltuvus pidevast toetusest areneb mitte mingi vajaduseta piirkondadevahelisteks jõupingutusteks asjaomaste vahendite saamiseks, siis ma arvan, et selline vahekategooria oleks ilmne katastroof, sest see jääb alati tüliõunaks ega paku mingit põhimõtet. Ma usun siiski, et eesmärgi nr 1 piirkondade puhul, kes oma eesmärgi nr 1 staatuse kaotavad, on loogiline jätkuvalt eritoetust saada. Usun ka seda, et on loogiline, et ka piirkond, kes elab eripõhjustel läbi finants- või majandusraskusi, peaks samuti toetust saama. Me ei taha alalist toetusmentaliteeti. Selle asemel peaksime pakkuma abi ja toetust piirkondadele, kes seda vajavad.

  Petru Constantin Luhan (PPE). – (RO) Lugupeetud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika on kahtlemata Euroopa Liidu arengu jaoks väga oluline. Usun, et selle struktuur toetab Euroopa konkurentsivõimet. Arvan, et piirkondi tuleb jätkuvalt toetada nende püüdlustes täita majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärki. Tuleb anda rahalist toetust, võttes arvesse eelkõige piirkondlikku SKPd.

Tavakodanikele tuleb tagada juurdepääs sotsiaalsele, hariduse, tervishoiu ja transpordi infrastruktuurile. See võimaldab meil toetada hea elukvaliteediga majanduse arendamisega seotud jõupingutusi, mis paneb meie kodanikud Euroopasse jääma.

Kolleegid! VKEd on kesksel kohal majanduse konkurentsivõime edendamisel. Neid tuleb rohkem julgustada, muutes rahalistele vahenditele juurdepääsu eeskirjad paindlikumaks ja edendades neid.

Seepärast toetan seda, et võrdne juurdepääs taristule ja kvaliteetsetele teenustele ning ka VKEde toetamine on regionaalarengu poliitika struktuuri juhtpõhimõtted ning et see on tee ülemaailmse konkurentsivõime saavutamisele.

  Rosa Estaràs Ferragut (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! Ühtekuuluvuspoliitika on aidanud kahtlemata kaasa tootlikkuse kasvule kõigis ELi piirkondades ja piirkondlike erinevuste vähenemisele ning pole kahtlustki, et see on osutunud kõigi kodanike jaoks väga oluliseks ning et see aitab – ja aitab ka edaspidi – võidelda majandus- ja finantskriisi vastu, mille käes Euroopa kannatab. Seepärast ongi viies ühtekuuluvusraport nii õigeaegne.

On kolm keskse tähtsusega mõtet. Esimene on see, et riigi- ja piirkondlikud asutused peaksid täiendama sisemajanduse koguprodukti teiste näitajatega. Teine mõte on see, et peaks olema vahekategooria, et kõiki piirkondi, kes lähenemise alla ei kuulu ega suuda konkurentsivõimet saavutada, koheldaks ühtemoodi, kui tekivad sarnased olukorrad, et need piirkonnad ei kannataks kunagi äkiliste muutuste pärast. Kolmas mõte on tugevdada eesmärki nr 3.

Soovin esitada kaks palvet. Maksimaalne vahemaa 150 kilomeetrit tuleks kaotada, et võimaldada paljudele piirkondadele, nagu Baleaari saared, juurdepääs piiriülesele koostööle. Minu teine mõte on, et raportis öeldakse, et ELi töökeeled on prantsuse, inglise ja saksa keel. See ei ole nii. 23 ELi keelt on need, mis meid rikastavad ja mitmekesistavad.

  Nadezhda Neynsky (PPE). – (BG) Lugupeetud juhataja! Tahan tunnustada raportööre selle eriti olulise teemaga tehtud töö puhul.

Bulgaaria poliitikuna jälgin erilise huviga arenguid seoses abisaajate piirkondade vahekategooriaga, mille loomist kavandatakse 2013.–2020. aasta eelarveraamistikus.

Nagu mitmel korral täna ja ka arutelu jooksul rõhutatud, arvan, et see teema nõuab täiendavat arutamist, sest praegu on loomisel eeltingimus uuteks jaotusteks ja eranditeks üksikute piirkondade kohtlemisel, mis läheb vastuollu Euroopa solidaarsuse põhimõttega. Vahekategooria on vastuolus nende Euroopa Liidu piirkondade lähendamise põhimõttega, kelle areng jääb alla Euroopa Liidu keskmisele. Pole piisavalt selge, millist alust on kasutatud isegi piirmäärade 75%ja 90% valimisel, või miks näiteks ei loodud kategooriat ennekõike vähem arenenud piirkondade jaoks.

Ma hääletan, tuginedes raportööri soovitusele lõikes 34, reservatsioonidega seoses nende piirkondade mainimisega, mis nimetatud piirmääradest allapoole jäävad. Hääletan ka muudatusettepaneku 5 poolt tänu selle selgetele, rangetele kriteeriumidele, mida me peame ülioluliseks, et vältida raskusi uue raamistiku rakendamisel.

  Johannes Hahn, komisjoni liige. – (DE) Lugupeetud juhataja austatud liikmed! Esiteks tahan väljendada tänu sellel kõikehõlmaval, arvukaid kõnesid sisaldaval arutelul üles näidatud pühendumuse eest. See on tõend vajaduse kohta tegelda siinses parlamendis üksikasjalikult regionaalpoliitika ja ühtekuuluvuspoliitikaga seotud probleemidega. Tahan alustada minu jaoks millegi väga olulisega. Ajastuse mõttes oli parlamendi jaoks väga tähtis ja ka mul oli väga hea meel, et parlamendil peaks olema võimalus koostada üksikasjalik, mitmekihiline arvamus enne meie määruste eelnõude avaldamist, ja et see arvamus peaks siis ka vastavates määrustes väljenduse leidma. Seepärast tahan paluda teilt mõistmist, et praegu ei ole ma suuteline pakkuma kirjalikult kõikehõlmavaid lahendusi, sest need põhinevad eelkõige praegu esitatavatel raportitel.

On väga oluline, et me paneksime rohkem rõhku piirkondadega koostöö kvaliteedile, eelkõige kui me vaatame mõningaid riike, kellel on tõelisi struktuurilisi probleeme. Sellisel juhul on vaja mitte ainult tegelda vahendite eraldamise ja eesmärkide kindlaksmääramise, vaid ka aidata määratleda programme eesmärkide kindlaksmääramiseks ning olla abiks klastrite moodustamisel üksikutes piirkondades ja piirkondade osades, et tekitada jätkusuutlikku majanduskasvu.

Riskides korrata seda, mida mõned sõnavõtjad on juba maininud, juhin tähelepanu sellele, et meie ettepanek sisaldab eraldi peatükki mitmetasandilise juhtimise kohta, milles esitatakse meie seisukoht ja kutsutakse kõiki sidusrühmi üles koostööle tegevusprogrammide koostamisel piirkondades. Praegu kutsun üles ka neid, kes on piirkondades vastutavatel kohtadel, tagama, et kaasatakse kohalikud haldusasutused. Seda seepärast, et nagu paljud teist, olen ka mina kuulnud piirkondadest kaebusi, et riiklikke haldusasutusi pole kaasatud, samal ajal kui kohalikud haldusasutused väljendavad kahetsust asjaolu üle, et piirkondlik tasand neid ei kaasa.

Kui me heidame pilgu mõttele seoses omandiõigusega, mida on juba mitu korda mainitud, siis on kindlasti vaja, et te kõik abikäe ulataksite. Lihtsustamine on palju kasutatud – kui mitte üle kasutatud – sõna, mis meile kõigile väljakutse esitab. Lihtsustamine ei saa tähendada ainult seda, et kontrolli lihtsalt nõrgendatakse. Et püüda oma tegevust lihtsustada, peame kasutama sobivaid vahendeid. Ma loodan väga Michel Barnier’ tööle seoses riigihangetega, lihtsustades protsessi menetluste edasise standardimise, veamäära vähendamise ja nõnda lihtsustamisele mõtteka kaasaaitamisega. Me peame mängima selles oma osa, esitades täiendavaid ettepanekuid seoses kindlate summadega jne. Ka siin on oluline, et liikmesriigid meie eeskuju järgiksid.

Üks sõnavõtja soovitas, et Euroopa Struktuurifond võiks ehk tõukefondide perekonnast lahku lüüa, kuid sellesuunalisi plaane meil ei ole. Suurt osa sellest, mis toimub maapiirkondades, peaks katma ka Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond, mille eesmärk on mitte üksnes toetada põllumajandustootjaid, vaid toetada ka maapiirkondi. Nagu me teame, on selles sektoris mitmeid mõjutajaid ja osalejaid. Ka siin on ülesanne saavutada eri fondide vahel kooskõlastatus, mis on strateegilise ühisraamistiku üldine eesmärk.

Tingimuslikkus aitab meil parandada oma töö kvaliteeti. Täna on olnud üleminekupiirkondadest palju juttu, millest suurem osa on õige ja oluline. Mõte on aidata kaasa arengule nendes piirkondades, mis veel Euroopa keskmist ei peegelda. See on kogu regionaalpoliitika mõte. Selle küsimuse tuum on järgmine: aidata kaasa majanduskasvule nii kvalitatiivses kui ka kvantitatiivses mõttes ja tagada, et saavutatakse Euroopa 2020. aasta eesmärgid näiteks sellistes valdkondades nagu energeetika, kliimamuutused, uuendused, teadusuuringud, haridus ja koolitus, tööhõive ja kampaania vaesuse vastu võitlemiseks. Tahan tänada kõiki selle väga kaasahaarava arutelu eest ning ka tohutu toetuse eest, mida parlament meie poliitikavaldkondade suhtes näidanud on.

  Miroslav Mikolášik , raportöör. − Lugupeetud juhataja! Programmide elluviimine on pidev ja dünaamiline protsess, mida on võimalik mõjutada sagedaste puuduste kindlakstegemisega kogu protsessis ja valdkondades, kus on vaja reforme.

Selles kontekstis suurendab strateegiline aruandlus uue vahendina vastutust poliitiliste eesmärkide täitmisel ning näitab, et ühtekuuluvuspoliitika peaks tegelema kõigi Euroopa piirkondade ja ühiskondlike katsumustega, et saavutada jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv kogu ELis.

Ühtekuuluvuspoliitika toetub heale valitsemistavale Euroopa, riigisisesel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Vägagi soovitatav on kogu protsessi lihtsustajana tõrgeteta koostöö kõigil neil tasandeil. Rahalisi vahendeid ei tohi muidugi ülemäärase bürokraatia või koormavate reeglite ja menetluste tõttu kasutamata jätta. Hästi rahastatud ühtekuuluvuspoliitika peaks Euroopa kodanikele lähemal olema ning tegelema jätkuvalt kõigi Euroopa Liidu piirkondade ja ühiskondlike katsumustega, et aidata vaesematel järele jõuda ja saavutada jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv kogu Euroopa Liidus.

2010. aasta strateegiline aruanne kujutab endast jõulist stiimulit ühtekuuluvuspoliitika programmide praeguse elluviimise parendamiseks. Samuti julgustab see liikmesriike tegema tasa viivitusi ELi rahaliste vahendite investeerimisel ja töötama välja tõhusamaid kavasid kooskõlastatud tulemuste saavutamiseks. Seepärast loodan, et tänase, 2010. aasta strateegilist raportit käsitleva arutelu tulemus saadab liikmesriikidele ja komisjonile selge sõnumi.