Vilja Savisaar-Toomast (ALDE), kirjalikult. – Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Esimese raudteepaketi menetlemine ja rakendamine on kestnud tänaseks juba üle kümne aasta. Esimene raudteepaketi direktiiv võeti vastu 2001. aastal ja sisaldas kolme direktiivi ühenduse raudteede arendamise, raudtee-ettevõtjate litsentseerimise ning raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta – eesmärk oli teha raudteesektori taaselustamiseks esimene samm üleeuroopalise ühtse raudteevõrgu loomisel ning tagada selleks vajalik usaldusväärne finantsstruktuur. Esimese raudteepaketi direktiivid tuli liikmesriikide õigusesse üle võtta 15. märtsil 2003, kuid komisjon viivitas esimese raudteepaketi ebaõige või mittetäieliku rakendamise eest liikmesriikide vastu rikkumismenetluste algatamisega kuni 2008. aasta juunini. Rikkumisemenetlus alustati 22 liikmesriigi vastu, mis näitab, et ühtse Euroopa raudteepiirkonna loomiseni on veel pikk tee käia. Üks olulisemaid küsimusi, mis loodetavasti saab praeguse paketiga lahendatud on ligipääsu ja kasutustasude küsimus infrastruktuuri osas. Siinkohal on Eesti jaoks oluline nõukogu ja parlamendi ühisseisukohas välja toodud artikkel 32, mis lubab liikmesriikidel, kus on kasutusel erineva rööpmelaiusega taristu ja kus veetakse kolmandate riikide kaupu, kehtestada kõrgemaid infrastruktuuri kasutustasusid. See annab võimaluse liikmesriikidele vabaneda kohustusest doteerida kolmandate riikide kaubavedusid. Teine oluline punkt on turu avanemine selles osas, et erinevatele operaatorfirmadele antakse võimalus siseneda erinevates liikmesmaade turgudele ja neile peab olema tagatud võrdne kohtlemine nii taristu kasutustasude kui ka aegade suhtes ning samuti ligipääs soovitud teenustele. Aitäh!