Põhjalik ülevaade
 

1989 - Annus Mirabilis

Institutsioonid - 06-11-2009 - 13:09
Jaga
Sotsiaalvõrgustikud
Lemmikud
 
Sajad inimesed 1. mail 1989 Varssavis Solidaarsuse meeleavaldusel

Sajad inimesed 1. mail 1989 Varssavis Solidaarsuse meeleavaldusel ©BELGA_AFP_DRUSZCZ WOJTEIC

Aasta 1989 oli just nagu eile. Ometigi näitab ajatelg, et möödunud on 20 aastat. Kaks kümnendit tähistab tervet põlvkonda inimesi, kes nüüd on täiskasvanud. Kas 20 aastat kommunismi kokkuvarisemisest ja lõhestatud Euroopa ühendamisest on kinni kasvatanud vanad haavad?

Berliini müüri langemise aastapäeva puhul oleme viimaste kuude jooksul intervjueerinud mitmeid inimesi, kes omal ajal olid sündmustega seotud. Nende jutust on jäänud kõlama, et vabaduse ja demokraatia tähendus võib olla väga erinev, kui selle kohta küsida ühelt poolt ida-, teiselt poolt lääne-eurooplaselt.
 
Allolevas Fookuses on viis kommunismi kokkuvarisemisele ja Berliini müüri langemisele pühendatud lugu. Külastage ka Euroopa Parlamendi spetsiaalset aastatele 1989-2009 pühendatud veebilehte.
 
 
Viide: 20091030FCS63488

1989: tagasivaade suurte revolutsioonide aastale

Lehekülje algusesseJärgnev
 
Lääneberliinlased vaatavad müüri langemist 11. novembri varahommikul 1989. aastal

Lääneberliinlased vaatavad müüri langemist 11. novembri varahommikul 1989. aastal ©BELGA_AFP_GERARD MALIE

Kakskümmend aastat tagasi lagunes Nõukogude Liidu impeerium - inimesed tulid tänavale ning liidujuht Mihhail Gorbatšov ei kasutanud nende laialiajamiseks sõjalist jõudu. Berliini müüri tagused riigid on tänaseks ELi liikmed olnud juba viis aastat. Allolevas artiklis vaatame tagasi 1989. aasta otsustavatele sündmustele Euroopas.
 
1989. aasta sündmuste ajatelg:
 
Veebruar - aprill: läbirääkimised Poola kommunistliku partei ja Solidaarsuse vahel
 
märts: 80 000 inimest koguneb Budapesti, nõudes demokraatiat
 
4. - 18. juuni: Poola poolvabadel valimistel saavad Solidaarsuse toetajad Senatis 100st kohast 99 ning kõik Seimi 161 kohta
 
27. juuni: Austria ja Ungari välisministrid lõikavad läbi riikidevahelise piirdeaia
 
23. august: läbi Balti riikide moodustatakse 600kilomeetrine inimkett, milles Baltimaade elanikud märkisid Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva ja nõudsid iseseisvust
 
24. august: pärast seda, kui Poola kandidaat ei suuda valitsust moodustada, saab Poola peaministriks Solidaarsuse esindaja Tadeusz Mazowiecki. Tegu on Ida-Euroopa esimese mittekommunistliku valitsusega
 
11. september: Ungari valitsus teatab, et Ida-Saksamaa põgenikke ei saadeta tagasi, vaid lubatakse edasi minna läände. 13 000 põgenikku läheb kohe
 
7. oktoober: Ungari kommunistlik partei laguneb, olles esimene selline kommunistlikus blokis
 
9. oktoober: demonstratsioonid Leipzigis muutuvad suureks - osaleb 70 000 inimest
 
18. oktoober: Ida-Saksamaa juht Erich Honecker astub tagasi
 
4. november: üle miljoni inimese koguneb Ida-Berliini Alexandri väljakule demonstratsioonideks
 
9. november: pärast laialdasi proteste kaotab Ida-Saksamaa reisipiirangud - langeb Berliini müür
 
17. november: Sametrevolutsiooni algus Prahas, mis kiiresti viib laialdaste demonstratsioonideni kogu Tšehhoslovakkias
 
16. detsember: vastuseks valitsuse plaanile saata välja dissidendist pastor László Tőkés (praegune EP liige), vallanduvad protestid Rumeenias, mis viivad revolutsioonini
 
25. detsember: hukatakse Rumeenia president Nicolae Ceausescu
 
Nõukogude Liit vaakus hinge veel kaks aastat. 1991. aastal hõisati Kremlis Vene Föderatsiooni lipp ning Balti riigid kuulutasid välja iseseisvuse. 1990. aastal ühendati kaks Saksamaad. Solidaaruse juht Lech Walesa sai Poola presidendiks.
 
Lehekülje algusesseJärgnev

Róża Thun: me ei lootnud, et Poolast saab demokraatlik vaba riik

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Róża Thun: "Isegi kui mind arreteeriti, olin ma vaba inimene"

Róża Thun: "Isegi kui mind arreteeriti, olin ma vaba inimene"

Poola parlamendisaadik Roža Thun, endine dissident ja Solidaarsuse aktivist, on kriitiline termini "Berliini müüri langemine" kasutamisel kirjeldamaks demokraatlikke arenguid Kesk- ja Ida-Euroopas 20 aastat tagasi. Intervjuus parlamendi veebilehele räägib Thun tänapäeva Poolast, oma panusest 1989. aasta sündmustesse, ootustest ja pettumustest.
 
Miks olete kriitiline kirjeldamaks 20 aastat tagasi toimunud demokraatlikke muutusi Kesk-ja Ida-Euroopas "Berliini müüri langemise" sildi all?

"Berliini müüri langemine" on väga sümboolne ja tähtis kahe Saksamaa vaheline sündmus. Mis on aga tõeliselt tähtis Euroopas, on see, et me üheskoos lammutasime raudse eesriide, selle kohutava lõhestatuse Euroopas. Minu on verbid "langemine" ja "kokkuvarisemine" passiivsed, samas kui lammutasime müüri märkimisväärsete jõupingutuste, suure töö, julguse ja visiooniga mõlemal pool raudset eesriiet.

Endise Solidaarsuse aktivistina aitasite te isiklikult kaasa 1989. aastal toimunud muutustele.

Osalesin nn demokraatlikus liikumises dissidendina juba 1970ndatel enne Solidaarsust. Ühel hetkel ülikooli ajal mõistsime sõpradega, et vastutame selle eest, mis toimub meie ümber ja et me ei ole objektid, vaid subjektid ja et me tahame otsustada selle üle, mis toimub. Mõistsime, et saame asju mõjutada - loomulikult ei lootnud me, et Euroopa muutub nii palju ja et Poolast saab vaba demokraatlik riik, kes on Euroopa Liidu liige.
 
Inimesed nendes gruppides, kes vastandusid kommunistlikule diktatuurile, olid vabad inimesed täiesti ebanormaalses poliitilises süsteemis. See oli luksus, isegi kui me maksime selle eest kõrget hinda.
 
Pean ütlema, et kuigi see oli keeruline aeg - meid jälgis pidevalt salapolitsei ja meid vahistati pidevalt - on mul sellest vaid head mälestused. Isegi kui mind arreteeriti, olin ma vaba inimene, ma õppisin palju, mul olid suurepärased sõbrad ja ma elan täna Euroopas, mis on palju enam kui minu parimates unenägudes. Lisaks saan öelda - see on luksus -, et olen veidi saanud sellesse arengusse panustada.
 
Hinnates viimast 20 aastat, millised teie ootused on täitunud ja mis on valmistanud teile pettumust?
 
Alati on pettumusi ja inimeste gruppe, kes pole saanud hakkama. Oli suur väljakutse tulla suletud maailmast täielikult avatud vabasse turumajandusse. Poolas toimuvad pidevad muutused. Viimase 20 aasta jooksul on kõik muutunud, mitte vaid riigisiseselt, vaid ka välispoliitikas - näiteks kaardile vaadates on kõik Poola naabrid vahetunud - idas oli meil Nõukogude Liit, mis ei eksisteeri enam, lõunas oli meil Tšehhoslovakkia, mis samuti ei eksisteeri enam ning läänes oli Saksamaa Demokraatlik Vabariik, mis samuti lakkas olemast.
 
Suured muutused tegime läbi ka igapäevaelus. Poola sotsiaalsüsteem pole piisavalt arenenud ja rikas, et aidata neid, kes ei saanud muutustega hakkama. On masenduses inimesi. Üldiselt on poolakad kõike muud kui pettunud inimesed. Arvamusküsitlustes on nad oma elu osas õnnelikud, samuti poliitiliste otsuste üle nagu ELiga liitumine, majanduses on häid uudiseid, praegu Euroopa parimaid, samuti on poolakad väga teotahtelised ja näevad seega ka häid tulemusi.
 
Mis on teie sõnum järgnevalt põlvkonnale?  
 
Elage aktiivselt ja võtke asjadest osa, sest kui te saate vanemaks, on oluline vaadata tagasi ja näha neid positiivseid märke, mida te Euroopasse maha jätsite. Vanem generatsioon ütleb alati, et nende ajal oli noorsugu parem. Ma vihkan selle kuulmist - kui me olime paremad, siis me poleks nendel süsteemidel nii pikalt lubanud elada.
 
Järgmine põlvkond pole ainult hea, vaid nad elavad ka õnnistatud ajal. Ma loodan, et nad ärkavad hommikul üles ja naudivad seda aega, mil nad elavad ning samas tunnevad vastutust. Arengud saavad panustada ainult paremasse homsesse tulevikku nende kommuunis, koolis, koguduses, ülikoolis, piirkonnas, riiklikus või Euroopa poliitikas. Loodan, et nad abielluvad, saavad lapsi, elavad tavalist õnnelikku elu ja annavad optimismi ja vastutuse üle järgmisele põlvkonnale.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Kas Euroopa mõistab, mis toimus teisel pool Berliini müüri?

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Joachim Von Ribbentrop ja Jossif Stalin kahe riigi vahelise pakti allkirjastamisel 1939. aastal

Joachim Von Ribbentrop ja Jossif Stalin kahe riigi vahelise pakti allkirjastamisel 1939. aastal © Belga/Farabola/Leemage

14. oktoobril Euroopa Parlamendis toimunud konverentsi "Euroopa 70 aastat pärast Molotovi-Ribbentropi pakti" peaküsimus oli, kas lääs mõistab ikka, mis toimus teisel pool Berliini müüri olnud riikides 50 okupatsiooni aasta jooksul. Balti riikide parlamentide poolt korraldanud üritusel avaldasid arvamust mitmed tunnustatud kõnelejad Euroopast, sealhulgas Mart Laar Riigikogust.
 
"Elame täna teistsuguses Euroopas, mille tuum peitub solidaarsuses," ütles konverentsi avanud Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek. Buzek on esimene Euroopa Parlamendi president, kes on pärit Ida-Euroopast.
 
Läti ülikooli ajaloolane Aivars Strange ütles, et ühismälu puudumine põhjustab üksteise mittemõistmist ning võib saada isegi takistuseks ühise tuleviku loomisel. "Euroopa Liidul peaks olema ühine ajalooline narratiiv."
 
Kõnelejad kutsusid üles looma rahvusvahelist koostööd inimeste ajalooteadmiste suurendamiseks. Riigikogu liige Mart Laar, endine peaminister, pani ette, et koolid võiksid saada uued ajalooõpikud.
 
Berliini müür langes 20 aastat tagasi, aga kas lääs mõistab ikka, mis toimus teisel pool müüri olnud riikides 50 aasta jooksul? Leedu parlamendiliige Vytautas Landsbergis ütles, et kahe Euroopa - demokraatliku ja nõukogude poole - ülesehitamine lõpetati siis, kui kerkis sünge ja verine Berliini müür.
 
Landsbergise hinnanul elasid viis aastat tagasi ELiga liitunud riigid varem "tohutus vanglas", milles oli sadu miljoneid vange. "Müüri lammutamine oli samuti vangla lammutamine ning avalik hukkamõist Euroopa kultuurilisele-poliitilisele jagunemisele."
 
Paljud kõnelejad Lääne-Euroopast ütlesid, et nad ei mõista kommunistliku režiimi pimeda perioodi tagajärgi miljonitele inimestele ning seal sooritatud kuritegusid.
 
Kazimierz Woycicki Varssavi ülikoolist arvas, et probleem tekib siis, kui püütakse kaht totalitaarset režiimi võrrelda. "Me ei saa lubada võrdlust holokausti ja Stalini režiimi vahel."
 
Camilla Andersson Rootsi Kommunismikuritegude Instituudist ütles, et lääne inimeste teadmistes on lünki - paljud neist arvavad näiteks, et Berliini müüri ehitasid natsid.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Werner Schulz: vabadust ja demokraatiat võib mõista erinevalt

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Werner Schulz: "Sellised režiimid ei kuku iseenesest kokku"

Werner Schulz ©BELGA_AFP PHOTO DDP_MICHAEL KAPPELER

Mis toimus Saksamaal 9. novembril 1989? Saksa rohelisest parlamendisaadik Werner Schulz räägib intervjuus detailselt ära Berliini müüri langemise loo ning meenutab, kuidas ta 39aastase teadlasena osales opositsiooniliikumises. "Arvan, et inimesed mõistavad vabaduse ja demokraatia tähendust väga erinevalt, kui on selle poole aastaid püüelnud," ütles Schulz.
 
Mida mäletate 9. novembrist 1989, kui enam kui miljon inimest tulid Berliini tänavatele?
 
See oli esimene tähtis vaba üritus, mida Berliinis mäletan. Inimest tulid igalt poolt, võttes kaasa plakatid ja karikatuurid loominguliste ja provokatiivsete hüüdlausetega.
 
Kuulujutud käisid, et Stasi (Ida-Saksa salapolitseid) korraldab Branderburgi värava ees väikese intsidendi, et põhjendada vägivaldse meeleavalduse mahasurumist. See oli põhjus, miks paljud opositsiooniliikmed kandsid õlavöösid kirjaga "Ei vägivallale". Neid jagati igal pool, et ennetada igasuguseid provokatsioone.
 
9. novembril 1989, kui "müür langes" - kas see ka tõepoolest lammutati?
 
Piir murti 9. novembril ja veidi hiljem langes müür. Augud raudsesse eesriidesse tekkisid samal päeval tänu tänavatel toimunule. Pärast seda, kui televisioonis teatati piiri avamisest tulid inimesed tulid välja ja nad kogunesid piirile. Varem oleks nad sama asja eest maha lastud, aga nüüd olid sõjaväelased segaduses ja pinge kasvas ja kasvas. Inimesed karjusid: "Avage, avage!" Nii nad avasid piiri ja inimesed tormasid Lääne-Berliini.
 
Kui müür kõrvale jätta, siis kuidas kukkus kokku süsteem?
 
Süsteem kukutati. Sellised režiimid ei kuku iseenesest kokku. Kõik need, kes ütlevad, et Saksa DV lõppes ise, ei räägi tõtt. Põhja-Korea ja Kuuba režiimid püsivad, kuigi asjad on halvasti ja liiguvad veelgi halvema poole. Võrreldes näiteks Rumeeniaga elasid inimesed Saksa DVs suhteliselt hästi.
 
Probleem seisnes selles, et inimesi ei saanud enam peatada tänavatele minemast. Esimene loata meeleavaldus Leipzigis muutis võimud impotentseks. Esimest korda ei suutnud nad protestimeeleavaldust ära hoida. See andis inimestele julgust asja korrata ning peagi nägime meeleavaldusi igal pool. Surve tugevnes ja võimul olev kommunistlik Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (SED) oli sunnitud võtma vastu uued reisimisõigust puudutavad reeglid.
 
Erich Honecker kuulutas veel 1989. aasta alguses, et müür püsib veel järgmised 50 või 100 aastat, sest on argumendid müüri püsimiseks. Samas olid ainsad müüri argumendid SED ja inimeste läände põgenemise vältimine.
 
Mis tähendust omavad 1989. aasta sündmused teile kui parlamendiliikmele?
 
Loomulikult puudutab see mind sügavalt, sest võitsime vabaduse ja demokraatia. Erinevalt Lääne-Saksamaast ei tulnud see meile lihtsalt. Arvan, et inimesed mõistavad vabaduse ja demokraatia tähendust väga erinevalt, kui on selle poole aastaid püüelnud.
 
Olen väga tundlik Ida-Euroopa olukorra suhtes ning olen palju Venemaa probleemi kallal töötanud - paljud inimesed elavad ikka nii nagu kord elati Saksa DVs. Olukord võib isegi palju hullem olla, mitte lihtsalt türanniseeriv, vaid vägivaldne ja rohkete mõrvadega. See on põhjus, miks toetasin selleaastase Sahharovi mõttevabaduse auhinna andmist inimõiguste organisatsioonile Memorial.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Jacques Santer meenutab 1989. aasta sündmusi

Lehekülje algusesseEelnev
 
Santer EList: "Tegu on olnud edulooga"

Santer EList: "Tegu on olnud edulooga" © Belga/PHOTOPQR/LE REPUBLICAIN LORRAIN/HECKLER Pierre

"Päev pärast müüri langemist oli Luksemburgi piiril palju Trabante," meenutab Jacques Santer, endine Euroopa Komisjoni president, Euroopa Parlamendi liige ja Luksemburgi peaminister 1989. aasta sündmusi. Santer ütleb intervjuus, et on uhke kahe otsuse üle Euroopa Komisjoni presidendina: euro kasutuselevõtu üle 1999. aastal ja esimese laienemise strateegia üle, mis viis 2004. ja 2007. aasta liitumisteni.
 
Kuidas te mäletate sündmusi aastal 1989? Kas olite nendega kuidagi seotud?

Olin tol ajal Luksemburgi peaminister ja 1990. aastal olime Euroopa Liidu eesistujariik. Olime üllatunud ja põnevil nagu kõik teisedki tol ajal idasakslaste välja murdmise üle, mille tulemusena langes Berliini müür. Aga teadsime juba enne seda, et on ka teisi selliseid üritusi, näiteks Ungaris, Poolas ja Tšehhoslovakkias.

Päev pärast müüri langemist oli Luksemburgi piiril palju Trabante - inimesed soovisid näha Radio Luxembourgi - ja Luksemburgi tolliametnikud küsisid minult, mida peaksid nad tegema nende autodega, millel ei olnud viisat. Lasime nad sisse, ja siis tuli neil minna, sest nad ei tohtinud riiki jääda.

Seejärel toimus elav arutelu kristlike demokraatide seas, oli ka lahkarvamusi. Euroopa Rahvapartei esimehena kutsusin kokku kristlike demokraatide tippkohtumise Pisas -  see oli algatus, mida laiemalt väga ei teata - et toetada Saksamaa kantslerit Helmut Kohl loomaks Saksamaa ühinemise strateegia.

Millisena näete olukorda nüüd, kakskümmend aastat pärast müüri langemist? Kas reformid on õnnestunud?

Ma arvan, et tegu on olnud edulooga. Loomulikult on tekkinud ka uusi probleeme, sest on vaja teha märkimisväärseid jõupingutusi. Olen endiselt uhke kahe otsuse üle, kui olin Euroopa Komisjoni president: esiteks euro kasutuselevõtu üle 1. jaanuaril 1999 - me ei tea, mis oleks EL ilma eurota - ja teiseks esimese laienemise strateegia üle, mis viis ELi laienemiseni aastatel 2004 ja 2007. Olen väga õnnelik, et see panus on aidanud ühtlustada rahu ja vabadust meie kontinendil.
 
Lehekülje algusesseEelnev