RAPORT Aastaaruanne, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas
23.11.2010 - (2010/2202(INI))
Väliskomisjon
Raportöör: Laima Liucija Andrikienė
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Liidu 11. aruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas, mis hõlmab ajavahemikku 2008. aasta juulist 2009. aasta detsembrini;
– võttes arvesse Lissaboni lepingu artikleid 6 ja 21;
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte;
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja;
– võttes arvesse kõiki ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle[1];
– võttes arvesse piirkondlikke inimõigustealaseid õigusakte, sealhulgas eelkõige inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, selle fakultatiivprotokolli naiste õiguste kohta Aafrikas, inimõiguste Ameerika konventsiooni, inimõiguste Araabia hartat ning ASEANi valitsustevahelist inimõiguste komisjoni;
– võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002. aastal ning oma resolutsioone seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga[2];
– võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta ja ühisest seisukohast lähtuvat nõukogu tegevuskava; tuletades meelde, et ICC-l on oluline roll tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate raskete kuritegude ennetamisel;
– võttes arvesse Euroopa Liidu kohustust toetada ICC tulemuslikku toimimist;
– võttes arvesse, et iga riigi kohus on teostada oma kriminaaljurisdiktsiooni rahvusvaheliste kuritegude eest vastutavate isikute üle;
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ning jätkuvaid läbirääkimisi ELi konventsiooniga ühinemise üle;
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat[3];
– võttes arvesse AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma) ja ELi partnerluslepingut ja selle muudatusi[4];
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas[5] (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend);
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste kohta maailmas;
– võttes arvesse oma 14. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu arengu, sealhulgas ELi rolli kohta[6] ja oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 13. istungjärgu kohta[7];
– võttes arvesse oma 1. veebruari 2007. aasta[8] ja 26. aprilli 2007. aasta[9] resolutsioone surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta, samuti oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta;
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta;
– võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta, ÜRO peasekretäri inimõiguste kaitsjate olukorra eriesindajate tegevust, inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid ja Euroopa Parlamendi 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta[10];
– võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni usutunnistusest või veendumustest tingitud sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta; võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks[11], surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamise kohta ning inimõiguste kaitsjate kohta, samuti inimõiguste alaste dialoogide kohta kolmandate riikidega, lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta ning naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kohta ning nende diskrimineerimise kõigi vormide vastase võitluse kohta;
– võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu vahendit, millega edendada ja kaitsta lesbide, geide ning bi- ja transseksuaalide kõiki inimõigusi[12];
– võttes arvesse oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni demokraatia tugevdamise kohta ELi välissuhetes[13];
– võttes arvesse kõiki oma kiireloomulisi resolutsioone, mis on vastu võetud seoses inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumisega;
– võttes arvesse oma 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumiste kohta Hiinas, eriti seoses Liu Xiaobo kohtuasjaga[14];
– võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2;
– võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0339/2010),
A. arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioon on endiselt kogu maailma jaoks viitedokument, milles tegevuse keskmes on kõik inimolendid;
B. arvestades, et Euroopa Liidu 11. aastaaruandes inimõiguste kohta (2008/2009) antakse ülevaade ELi tegevusest inimõiguste ja demokraatia valdkonnas kogu maailmas;
C. arvestades, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on ELi tegevust inimõiguste ja demokraatia valdkonnas lähemalt uurida, hinnata ning konkreetsetel juhtudel seda konstruktiivselt kritiseerida;
D. arvestades, et ELi inimõiguste olukord mõjutab otseselt liidu usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tulemuslikku inimõigustealast välispoliitikat;
E. arvestades, et liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud usu- või veendumuste vabaduse ning vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine;
F. arvestades, et õiglus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted on püsiva rahu tugisambad, kuna need tagavad põhivabadused ja põhilised inimõigused, ning arvestades, et püsivat rahu ei ole võimalik saavutada, kaitstes neid, kes on süüdi süstemaatilises inimõiguste või rahvusvahelise kriminaalõiguse rikkumises;
G. arvestades, et Lissaboni lepinguga tugevdati ELi volitusi välispoliitika küsimustes viisil, mis tugevdab liidu väärtusi ja eesmärke; arvestades, et sellised ELi välistegevusega seotud peamised uuendused nagu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresident ja Euroopa välisteenistus peaksid aitama ELi inimõigustealast välistegevust veelgi konsolideerida ning looma paremaid võimalusi inimõiguste süvalaiendamiseks kõigis asjaomastes poliitikavaldkondades;
H. arvestades, et leping teeb EList ühtse õigussubjekti, mis võimaldab tal ühineda Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning Strasbourgis asuval Euroopa Inimõiguste Kohtul kontrollida ELi õigusaktide vastavust konventsioonile;
I. arvestades, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest muutus ELi põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks, mis tugevdab inimõiguste kaitset Euroopas;
J. arvestades, et EL toetab jõuliselt Rahvusvahelist Kriminaalkohut (ICC) ning kohtu sõltumatuse kaitsmiseks ja suurendamiseks edendab Rooma statuudi universaalsust ja kaitseb selle terviklikkust;
K. arvestades, et rahvusvahelises kriminaalõiguses pärast 2004. aastat toimunud arengute tõttu vajavad 16. juuni 2003. aasta nõukogu ühine seisukoht ja 2004. aasta tegevuskava ajakohastamist; arvestades, et vahistamismääruste ja ICCs toimuvate kohtuprotsesside arvu kasvades tuleb tugevdada ja täiustada ELi-poolset tulemuslikku abi ja koostööd;
L. arvestades, et jõupingutused maailmas terrorismiga võitlemisel on suurendanud vajadust ühitada julgeolekut inimõiguste austamisega;
M. arvestades, et ülemaailmne majandus- ja finantskriis on avaldanud negatiivset mõju majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele; arvestades, et kõige enam on mõjutatud kõige vaesemate inimeste õigused; arvestades, et tõusvate ja kõikuvate hindade ning kaupadega spekuleerimise tõttu on miljonid inimesed paljudes Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikides hädas oma põhivajaduste rahuldamisega; arvestades, et miljoneid inimesi ähvardab kindlusetus ja väärikuse kaotus ning et mõnes riigis on meeleavaldustele vastatud repressioonide ja vägivallaga;
N. arvestades, et majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele tuleb pöörata sama palju tähelepanu kui kodaniku- ja poliitilistele õigustele ning pidada neid sama tähtsaks; arvestades, et ELi ja kolmandate riikide vaheliste lepingute inimõiguste klausleid peab austama ja täitma;
O. arvestades, et kliimamuutus avaldab kestvat ja pikaajalist mõju inimõigustele; arvestades, et selle negatiivsed tagajärjed on eriti tõenäolised sotsiaalselt kaitsetute inimrühmade, näiteks nii arengumaade kui ka Kaug-Põhja põlisrahvaste puhul, kuid järelmõjud võivad olla ka palju laialdasemad;
P. arvestades, et võitlus karistamatuse vastu on äärmiselt tähtis, sest see on suunatud kõige raskemate kuritegude takistamisele ja nende toimepanijate karistamisele; arvestades, et karistamatus on valdkondadeülene probleem, mis on seotud paljude inimõiguste küsimustega, näiteks piinamise, surmanuhtluse, naistevastase vägivalla, inimõiguslaste tagakiusamise ja terrorismivastase võitlusega;
Q. arvestades, et ÜRO andmetel ei ole vana inimõiguste probleemi – dekoloniseerimist – veel täielikult lahendatud ELi kogu lähinaabruses, eelkõige Lääne-Saharas;
R. arvestades, et Euroopa institutsioonide toimimise seisukohast on ülioluline Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud aluspõhimõtete rakendamine ja jõustamine;
S. arvestades, et maailmas esineb inimõiguste rikkumise uusi vorme, eelkõige uue infotehnoloogia valdkonnas, millest üks on interneti väärkasutamine ja tsenseerimine ning eraelu puutumatuse põhimõtte rikkumine isikuandmete ärakasutamise teel;
T. arvestades, et usu- ja veendumuste vabadus on üha enam ohus, kusjuures eelkõige ohustavad seda usuvähemusi survestavad autoritaarsed valitsused või valitsuste suutmatus takistada teatavate isikute või usurühmituste vastaseid rünnakuid, ahistamist või neile muul moel kahju tekitamist;
U. arvestades, et inimõigusi rikutakse nii riikides, kes on tunnustanud inimõigustealastest rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevaid jurisdiktsioone kui ka riikides, kes neid ajalooliselt saavutatud õigusi ei tunnusta,
1. kinnitab Euroopa Parlamendi otsustavust ja tuletab meelde tema pikaajalisi pingutusi demokraatia ja inimõiguste kaitsmisel maailmas tugeva ja tulemusliku ELi inimõiguste poliitika väljatöötamise abil, mis tagab kõigi poliitikavaldkondade suurema ühtsuse ja järjepidevuse, samuti kolmandate riikidega kahepoolsete suhete arendamisega, aktiivse osalemisega rahvusvahelistel foorumitel ning rahvusvaheliste ja kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamisega;
2. on seisukohal, et Lissaboni lepingu jõustumine on ajalooline võimalus tegelda ELi inimõiguste ja demokraatia poliitikas veel säilinud puudujääkidega; nõuab sellega seoses Euroopa välisteenistuse täielikku vastavust Lissaboni lepingu eesmärgile ja mõttele, millise lepinguga tahetakse tagada, et inimõiguste austamine ja edendamine oleksid liidu välispoliitika eri valdkondade keskmes, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 2, 3 ja 21;
3. tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 1. peatükile peab liidu rahvusvaheline tegevus põhinema demokraatia, õigusriigi ning inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse, võõrandamatuse ja jagamatuse põhimõtetel; rõhutab, et need põhimõtted on ühine põhialus liidu suhetes kolmandate riikidega;
4. on seetõttu arvamusel, et otsus, kuhu Euroopa välisteenistuse ülesehituses paigutada inimõigused, on väga tähtis; nõuab seetõttu inimõiguste ja demokraatia direktoraadi loomist, mille ülesanne oleks jõulise ELi inimõiguste ja demokraatia strateegia väljatöötamine ning tegevuse üldine kooskõlastamine kõigi mitmepoolsete foorumitega; rõhutades vajadust arvestada, et asjatundlikkus inimõiguste ja demokraatia küsimustes tuleb muuta välisteenistuse iga piirkondliku või poliitikaosakonna üheks keskseks kohustuseks, on kindlalt veendunud, et sellise lähenemise korral ei jää inimõiguste küsimused isoleerituks ning ainult nii saab tagada Lissaboni lepingu sätete täieliku järgimise;
5. tunnustab kõrge esindaja ja asepresidendi kohustust suurendada ELi aktiivset rolli maailmas eesmärgiga täiustada kogu maailmas inimõigusi ja demokraatiat; nõuab sellega seoses tungivalt, et kõrge esindaja ja asepresident võtaks vajalikud meetmed Brüsselis asuva inimõiguste töörühma loomiseks, et tulemuslikult edendada ja tagada ELi institutsioonide ja poliitika teistele valdkondadele õigeaegse teabe andmist; kutsub samas vaimus kõrget esindajat ja asepresidenti arvestama, kui tähtis on ELi töötajate, sh delegatsioonide juhtide ja Euroopa välisteenistuse direktorite kohustuslik koolitus inimõiguste alal;
6. nõuab inimõiguste eriesindaja ametisse nimetamist; rõhutab, et ELi inimõiguste eriesindajate ametisse nimetamine, eriti inimõiguslaste, rahvusvahelise humanitaarõiguse, rahvusvahelise õigusemõistmise ning naiste ja laste õiguste alal võib aidata muuta kõnealuses valdkonnas ELi välistegevust nähtavamaks ja sidusamaks; rõhutab, et nimetatud ELi eriesindajad peaksid olema eksperdi tasemel isikud, kellel on tõendatud saavutusi inimõiguste valdkonnas;
7. arvab, et selleks et muuta ELi toetus demokraatia tugevdamisele maailmas mõjusamaks, on kindlasti väga vaja sidusamat raamistikku; arvestades, et inimõiguste tagamine põhineb demokraatlikul ühiskonnal, õigusriigi põhimõtetel ja põhivabaduste tagamisel, on seisukohal, et järjepidevas ELi välispoliitikas tuleb seada kindlalt esikohale demokraatia ja inimõiguste edendamine, mis peab sisalduma kõigis ELi ja kolmandate riikide vahelistes koostöö- ja strateegilise partnerluse lepingutes; on arvamusel, et ELi uus institutsiooniline ülesehitus ja eelkõige Euroopa välisteenistus pakuvad võimalust suurendada ELi sidusust ja mõjusust kõnealuses valdkonnas;
8. kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles pidama kinni ELi välistegevuses inimõiguste süvalaiendamise kohustusest, nii et see kajastuks Euroopa välisteenistuse ülesehituses ja siseressurssides, mis aitab uuel teenistusel tagada, et inimõiguste küsimused kajastuksid kõigis välistegevuse valdkondades, sh ÜJKPs ning arengu- ja kaubanduspoliitikas;
9. on seisukohal, et ELi eriesindajate järk-järgulise kaotamise asemel tuleks nende arvu pigem suurendada, eriti selleks, et hõlmata riike ja piirkondi, kus ELil ei ole diplomaatilisi esindusi; peab hädavajalikuks, võttes arvesse inimõiguste küsimuste tähtsust konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades, et kõigil ELi eriesindajatel oleksid volitused, mis hõlmavad poliitilisi ja kodanikuõigusi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, naiste ja laste õigusi, rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelist õigusemõistmist ning milles konkreetselt nimetatakse inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete edendamist ja tagamist; toonitab, et ELi eriesindajad on kolmandate riikide ja ELi mittekuuluvate osapoolte jaoks sisesuuniseid, ekspertiisi ja huvide kaitsmist koondavad teabekeskused ning loomulikud partnerid; tunneb heameelt, et igasse ELi esindusse määratakse vähemalt üks kontaktisik, kes juhib inimõiguste poliitika kooskõlastamist, süvalaiendamist ja järelevalvet;
10. väljendab rahulolu kõrge esindaja ja asepresidendi valmisolekuga võtta ette ELi kõigi kõnealuse valdkonna vahendite mõjususe põhjalik läbivaatamine alates inimõigustealastest dialoogidest kuni ELi suunisteni, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist kuni ELi kahepoolse abini ja tegevuseni mitmepoolsetel foorumitel, ning algatada konsultatsioonid riiklike inimõiguste strateegiate väljatöötamiseks, mis hõlmavad kõiki rahvusvahelistes paktides ja ÜRO konventsioonides kodifitseeritud inimõigusi, sealhulgas ka majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi; toonitab, et parlament on otsustanud kõnealustel konsultatsioonidel täielikult osaleda, ning rõhutab selle tähtsust; toonitab, et on vaja, et konsultatsioonidel osaleksid kodanikuühiskonna organisatsioonid;
11. jagab arvamust, et sellised riiklikud inimõiguste strateegiad, mida parlament on korduvalt nõudnud, võivad oluliselt suurendada ELi välistegevuse järjepidevust ja mõjusust, kui neist saavad viitedokumendid, millega seatakse iga riigi osas prioriteedid ja eesmärgid, mis lisatakse kõigisse asjakohastesse ELi välispoliitika valdkondadesse ja vahenditesse;
12. rõhutab seoses läbivaatamisega eriti seda, et oluline on hinnata põhjalikult Euroopa naabruspoliitika (ENP) inimõigustega seotud aspekte, käsitledes eelkõige olemasolevate mehhanismide (tegevuskavad, eduaruanded, inimõigustealased dialoogid) sidusust ja tõhusust ning otsustamisprotsessi seoses kolmandate riikidega suhete parandamisega;
13. peab Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete muudetud raamkokkulepet parlamendi seisukohast läbimurdeks tema koostöös komisjoniga, kuid kahetseb, et nõukogu ei osale kokkuleppes; rõhutab vajadust suurendada läbipaistvust ja dokumentide piiranguteta kättesaadavust kõigi ELi institutsioonide vahel, et arendada mõjusamat institutsioonidevahelist koostööd;
14. tuletab meelde, et sidusa ELi välispoliitika väljatöötamine on hädavajalik, kui liit tahab omada olulist konstruktiivset rolli inimõiguste edendamisel maailmas; kutsub liikmesriike üles ilmutama kõnealuse eesmärgi taotlemisel kõikumatut pühendumust ja poliitilist tahet;
15. toonitab, et rohkem tuleb tähtsustada seda, et parandada ELi suutlikkust tegutseda kiiresti inimõiguste rikkumise korral kolmandates riikides ja eelkõige seal, kus on vaja toetada ohtu sattunud inimõiguslasi, samuti reageerida inimõiguste rikkumistele kolmandates riikides tegutsevate ELi ettevõtete poolt, milleks on vaja koostada strateegilised tegevusprogrammid;
16. tunnistab, et valitsusvälised organisatsioonid on hädavajalikud demokraatlike ühiskondade arengu ja edukuse seisukohalt, vastastikuse mõistmise ja sallivuse edendamiseks ning et algatada ja toetada teostatavaid poliitilisi prioriteete ja ühiseid lahendusi demokraatlikku arengut ohustavatele probleemidele;
ELi aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas
17. toonitab ELi inimõiguste aastaaruande tähtsust ELi inimõigustepoliitika analüüsimisel ja hindamisel, pidades silmas inimõigusküsimuste üldist nähtavamaks muutmist; rõhutab Euroopa Parlamendi õigust uurida komisjoni ja nõukogu poolt inimõiguste valdkonnas tehtut; nõuab, et Euroopa Parlament osaleks täiel määral järgmiste aastaaruannete selliste osade koostamisel, mis on seotud parlamendi enda tegevusega inimõiguste valdkonnas, korrates sellega mõne varasema eesistumisaja tava;
18. väljendab heameelt asjaolu üle, et kõrge esindaja ja asepresident esitas parlamendile ELi aastaaruande ja et uus aruandeperiood põhineb kalendriaastal, mis võimaldab parlamendil pühendada detsembrikuine täiskogu istung inimõigustele, anda sel ajal välja iga-aastane Sahharovi auhind mõttevabaduse eest ning arutada parlamendi aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas ja ELi poliitikat selles valdkonnas;
19. kutsub Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et levitada ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta ning tagada selle jõudmine võimalikult laia lugejaskonna ja eelkõige nendeni, kes tegelevad inimõiguste ja demokraatia edendamisega maailmas; nõuab samuti avalike teabekampaaniate korraldamist, mille eesmärk on parandada ELi mainet kõnealuses valdkonnas; tunnistab, et praeguse väljaande esitusviis on selgem kui enne; kordab oma nõuet, et nõukogu, komisjon ning ELi kohapealsed delegatsioonid ja saatkonnad annaksid poliitika hindamiseks rohkem ja paremat teavet ning et tuleks koostada ja esitada konkreetsed suunised üldise lähenemisviisi parandamiseks, vastuolude vähendamiseks ning poliitiliste prioriteetide riigipõhiseks kohandamiseks, et vastavalt Euroopa välisteenistuse programmile võtta vastu eri riikide inimõiguste strateegiad; on seisukohal, et läbipaistvuse küsimus tuleb seada ELi tegevuses esiplaanile ning muuta kättesaadavamaks kavad ja dokumendid, milles kolmandate riikidega arutatakse konkreetselt inimõigusi;
21. kordab oma nõuet, et kolmandates riikides Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika, sellekohaste vahendite, algatuste ja dialoogide kasutamist ja tulemusi tuleb regulaarselt hinnata ja hindamistulemusi jagada täies ulatuses parlamendiga; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja konkreetsed mõõdetavad näitajad ja võrdlusalused, et mõõta kõnealuste poliitikavaldkondade meetmete tõhusust;
ELi inimõigustealane tegevus rahvusvahelistel foorumitel
22. toonitab, et ELi tulevane ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga on võimalus tõestada pühendumist inimõiguste kaitsmisele liidu piirides ja neist väljaspool; kutsub ELi liikmesriike üles seda toetama ja ärgitama ELi kodanikke sellele pühenduma;
23. nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tutvustaksid Euroopa inimõiguste konventsiooni laialdaselt nii liidus kui ka väljaspool muu hulgas ka selleks, et tutvustada üldsusele Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni inimõiguste alal, mille põhjal saab tegeleda Euroopa Nõukogu liikmesriikide või nende kodanike suhtes toime pandud inimõiguste rikkumistega ja rikkumiste heastamisega;
24. nõuab tungivalt, et kõrge esindaja tagaks Euroopa välisteenistuse hea integreerituse ja kooskõlastamise teiste rahvusvaheliste organite ja piirkondlike organisatsioonidega ning nende tööga inimõiguste edendamisel; palub kõrgel esindajal tagada, et soovitused, mured ja prioriteedid, mida on väljendatud ÜRO süsteemi, Euroopa Nõukogu, OSCE ning teiste rahvusvaheliste institutsioonide sees ja nende poolt, integreeritakse täielikult ja süstemaatiliselt kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse ning eriti inimõiguste valdkonda;
25. märgib kahetsusega Euroopa Inimõiguste Kohtu kaebuste käsitlemise aeglust, kus mõnel juhul on kohtuasja käsitlemine kestnud kuni seitse aastat; märgib, et nimetatud kohtu menetluses on umbes 100 000 kohtuasja; rõhutab, et nimetatud kohus kui institutsioon peab eeskujulikult kaitsma õigust kohtumõistmisele ja õiglasele kohtupidamisele; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja ELi liikmesriigid kohut igati abistaksid; tunneb heameelt asjaolu üle, et Venemaa, kes oli viimase riigina 47st Euroopa Nõukogu liikmesriigist keeldunud ratifitseerimast Euroopa inimõiguste konventsiooni 14. protokolli, ratifitseeris 14. protokolli, mis käsitleb kohtu tõhusust ning millega tahetakse lihtsustada kohtumenetlust ja aidata tulla toime juhtumite lahendamise venimisega ning mis saab jõustuda alles siis, kui kõik Euroopa Nõukogu liikmed on selle ratifitseerinud;
26. nõuab tihedamat koostööd Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel inimõiguste, sealhulgas majanduslike ja sotsiaalsete õiguste ning vähemusrühmade liikmete õiguste edendamisel ja tagamisel, lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide õiguste ja nende õiguste kaitsjate õiguste edendamisel, selle tagamisel, et diskrimineerimise ohvrid oleksid teadlikud riiklike ametiasutuste mõjusatest õiguskaitsevahenditest ja nimetatud vahendid oleksid neile kättesaadavad, samuti piirkondlike ja vähemuskeelte kaitsmisel, kasutades diskrimineerimisvastaseid õiguslikke vahendeid ja tegutsevaid sotsiaalõiguste organisatsioone mitmekesisuse ja sallivuse kaitsmiseks;
27. kutsub ELi liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioonid ning nende fakultatiivprotokollid, eelkõige 1990. aasta rahvusvahelise konventsiooni sisserändajatest töötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta, rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta, ÜRO 13. septembri 2007. aasta põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööalaste põhiõiguste ja aluspõhimõtete 1998. aasta deklaratsiooni, Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni, Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolli, lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; nõuab kindlalt, et konventsiooni fakultatiivprotokolli vaadeldaks selle lahutamatu osana, ning nõuab, et konventsiooni ja protokolliga ühinemine toimuks üheaegselt[15];
28. rõhutab asjaolu, et inimõiguste määratlused, mille rahvusvaheline üldsus võttis vastu pärast Teise maailmasõja lõppu, on osutunud piisavalt paindlikuks, et hõlmata uusi muutusi inimarengus, kuid toonitab vajadust sätestada uued õigused, et vastata ohtudele, mis ähvardavad vabadust, näiteks seoses teaduse vabaduse, südametunnistuse ja teadmiste vabaduse, soolise identiteedi või seksuaalse sättumuse vabadusega ning kõigi digitaalvaldkonnaga seotud õigustega alates üldisest juurdepääsust internetile;
29. toonitab, et oluline on suurendada inimõiguste üle jurisdiktsiooni omavate rahvusvaheliste organite ja nende menetluste ratsionaliseerimist ning võimaluse korral ka kooskõlastamist, selleks et alati anda võimalus mõjusamalt edendada ja kaitsta asjakohastes rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud põhiõigusi;
30. rõhutab vajadust pöörata rohkem tähelepanu mitmele Euroopa Nõukogu ja ÜRO seiremehhanismile ning tihedamale koostööle nende mitmesuguste lepinguliste organitega, et paremini suunata nende uurimistulemusi ja kasutada nende valdkondlikke eriteadmisi;
31. väljendab rahulolu ELi püüdluste üle ÜRO Peaassamblee kolmandas (sotsiaal-, humanitaar- ja kultuuriküsimuste) komitees seoses arvukate resolutsioonidega, mis käsitlesid eelkõige nõuet kuulutada moratoorium surmanuhtluse kasutamisele, mida toetas rohkem riike, lapse õigusi, usulist sallimatust ning inimõiguste olukorda Birmas/Myanmaris ja Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis;
32. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku esimese Euroopa piirkondliku büroo avamise üle Brüsselis 2009. aasta oktoobris; soovitab panna aluse tõhusale koostööle ülemvolinikuga, et paremini edendada ja täiendada inimõiguste standardite ja poliitika kujundamist ja rakendamist ELis ja mujal Euroopas;
33. kutsub nõukogu ja komisjoni üles määratlema strateegiat riikide suhtes, kes keelduvad tegemast täielikku koostööd ÜRO mehhanismidega ja ei võimalda juurdepääsu ÜRO sõltumatutele ekspertidele ja eriraportööridele, et nad lubaksid neid vabalt oma territooriumile ja ei takistaks nende tööd;
34. avaldab kahetsust ELi poliitika nõrgenemise pärast ja käitumise pärast Birma hunta suhtes ning rõhutab, et praegune suhtumine ei soodusta võitlust traagilise poliitilise, sotsiaalse ja humanitaarolukorraga, milles Birma rahvas on sunnitud elama sõjaväevalitsuse algusest saadik, ning et sellist suhtumist võidakse pidada diktatuuri lepitamise poliitikaks;
35. tunneb heameelt toetuse üle, mida Euroopa Liit avaldab ÜROs ja muudel rahvusvahelisel foorumitel homoseksuaalsuse kuriteona käsitamise lõpetamist soodustavatele algatustele; nõuab, et koostöös samasuguste vaadetega riikidega toetaks Euroopa Liit jätkuvalt kõigil rahvusvahelistel foorumitel algatusi, millega mõistetakse hukka inimõiguste rikkumine seoses seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga;
36. kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama mõiste „kliimapõgenik” (kirjeldab inimesi, kes on kliimamuutuse tõttu sunnitud kodunt põgenema ja otsima varjupaika välismaal) – mida ei ole veel tunnustatud rahvusvahelises õiguses ega üheski õiguslikult siduvas rahvusvahelises lepingus – ametlikku ja õiguslikku seadustamist;
37. nõuab tõhustatud koostööd ÜRO, selle alalise põlisrahvaste foorumi ja Euroopa Liidu vahel põlisrahvaste õiguste kaitsmisel, sest põlisrahvad on kogu maailmas üks sotsiaalselt kõige kaitsetumaid inimrühmi;
ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC)
38. rõhutab ÜRO inimõiguste nõukogu rolli ÜRO üldstruktuuris ning selle potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks Euroopa Liidu mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste valdkonnas; märgib, et suurema usaldusväärsuse saavutamiseks peab kõnealune uus organ jätkuvalt püüdma tegutseda kõrgeimate standardite kohaselt ning võimalikult tõhusalt;
39. rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivne osalus on ÜRO inimõiguste nõukogu tõhususe seisukohalt oluline;
40. väljendab suurt heameelt asjaolu üle, et Ameerika Ühendriikide praegune valitsus püüab rohkem osaleda ÜRO töös ning on UNHCR liige ajavahemikus 2009–2012; tunnistab, et Ameerika Ühendriikide liikmelisus suurendab UNHRC usaldusväärsust ja suutlikkust; nõuab, et EL tugevdaks koostööd Ameerika Ühendriikidega, eelkõige kogemuste vahetamisel inimõigustealaste dialoogide osas;
41. tuletab meelde, et 2011. aastal vaatab UNHRC põhjalikult läbi oma menetlused, ja kutsub seepärast ELi üles läbivaatamiseks valmistuma ja selles aktiivselt osalema;
42. toonitab üldiste korrapäraste läbivaatamiste tähtsust ning kutsub nõukogu, komisjoni ja eelkõige uut Euroopa välisteenistust üldisi korrapäraseid läbivaatamisi hoolikalt jälgima ning seoses UNCHRiga muutma selle üldist korrapärast läbivaatamist tulemuslikumaks ja andma suuremat kaalu sõltumatutele ekspertarvamustele;
43. toetab veendunult ELi jõupingutusi üldise korrapärase läbivaatamise puhul mis tahes erapoolikuse ja manipuleerimise ärahoidmisel; mõistab sellega seoses sügavalt hukka 2009. aasta veebruari istungjärgu tulemused, mis said tõsiselt kannatada tänu menetluslike takistuste tekitamisele ja püüetele läbivaatamise protsessi manipuleerida;
44. kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles külastama ÜRO inimõiguste nõukogu regulaarselt ning isiklikult tagama UNHRC ja Euroopa välisteenistuse vahel võimalikult tihedad sidemed igal tasandil; soovitab Euroopa välisteenistuse tulevasel inimõiguste üksusel luua UNHRCga tihedad tööalased sidemed; nõuab kooskõlastatud dialoogi kolmandate riikidega ÜRO inimõiguste nõukogus võetavate seisukohtade asjus ning seda mitte üksnes Genfis ning konkreetsetes inimõigustealastes dialoogides, vaid ELi kõnealuste riikidega peetavate kõigi kahepoolsete poliitiliste, kaubanduslike ja arengukoostöö alaste arutelude lahutamatu osana;
45. märgib, et ELi liikmesriigid on ÜRO inimõiguste nõukogus vähemuses; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastatud tegevusele, et luua sobivaid liite selliste riikide ja mitteriiklike osapooltega, kes kaitsevad jätkuvalt inimõiguste universaalset ja jagamatut olemust;
46. kutsub kõrget esindajat ja ELi välisministreid üles kõigi ÜRO inimõiguste nõukogu ja ÜRO Peaassamblee istungjärkude eel võtma vastu välisasjade nõukogu järeldused, milles sätestatakse ELi prioriteedid ja strateegiad;
47. kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama UNHRCs sidemeid muude piirkondlike rühmituste demokraatlike või demokratiseerimisprotsessi arendavate valitsustega, et suurendada selliste algatuste eduvõimalusi, mille eesmärk on inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtete järgimine; selleks kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oma tegevust tulemuslikumalt kooskõlastama ja palub komisjonil esitada aastaaruanne ÜROs inimõiguste küsimustes toimuvate hääletuste kohta, milles analüüsitaks, kuidas neid on mõjutanud ELi ja selle liikmesriikide ning muude blokkide poliitika; kordab, et ELi delegatsioon ja ELi liikmesriigid peaksid Genfis rohkem tähtsustama kolmandate riikidega suhtlemist arutelude varasemas etapis ning vältima selliste sisearutelude ületähtsustamist, millel püütakse saavutada ELi ühtsust nn väikseima ühisnimetaja põhimõttel;
48. kinnitab veel kord erimenetluste ja riigipõhiste volituste äärmist olulisust ÜRO inimõiguste nõukogus; tunneb heameelt äsja kehtestatud temaatiliste volituste üle kultuuriliste õiguste valdkonnas ning temaatiliste volituste pikendamise üle valdkondades, mis puudutavad õigust toidule, usu- või veendumuste vabadust ning riigi sees ümberasustatud isikuid; tunneb samuti heameelt riigipõhiste volituste pikendamise üle Burundi, Haiti, Kambodža, Somaalia, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi, Birma ja Sudaani puhul; kahetseb, et Libeeria ja Kongo Demokraatliku Vabariigi osas volitusi ei pikendatud;
49. tunneb siirast heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu 2008. aasta otsuse üle pikendada ÜRO peasekretäri ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja volitusi ja nõukogu 2009. aasta detsembris Rootsi eesistumise ajal vastu võetud järeldusi, milles väljendatakse heameelt eriesindaja tehtud töö üle; kutsub ELi liikmesriike üles töötama jätkuvalt volitusi käsitlevate lõplike soovituste elluviimise suunas ning raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada“ („protect, respect, remedy“) nimel, mis tuleb ÜRO inimõiguste nõukogule esitada 2011. aastal;
50. väljendab rahulolu UNHRC eriistungjärkudega, mis käsitlevad inimõiguste olukorda Kongo DV idaosas, ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõju inimõiguste üleüldisele teostamisele ja tulemuslikule kasutamisele, inimõiguste olukorda Sri Lankal ning inimõiguste olukorda Palestiina okupeeritud aladel ja Ida-Jeruusalemmas; kahetseb, et UNHRC 12. istungjärgu ajal 16. oktoobril 2009 ei suutnud ELi liikmesriigid tulla Goldstone’i aruande hääletusel välja ühise seisukohaga – 4 liikmesriiki hääletasid vastu, 2 jäid erapooletuks ja 2 ei olnud hääletamise ajal kohal; kutsub liikmesriike ja kõiki asjaomaseid ELi institutsioone üles jõudma UNHRCs ja teistes ÜRO organites poliitika tihedama kooskõlastamiseni; rõhutab, et rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimine kõigi osaliste poolt ja igasugustes tingimustes on oluline eeltingimus õiglase ja kestva rahu saavutamiseks Lähis-Idas; seepärast nõuab tungivalt, et kõik osapooled täidaksid 5. novembril 2009 ja 26. veebruaril 2010 vastu võetud ÜRO Peaassamblee resolutsioone, korraldades selleks rahvusvahelistele standarditele vastavad uurimised; kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles tagama rahvusvahelist õigust rikkunud isikute vastutuselevõtmise kooskõlas Genfi konventsioonist tuleneva ELi kohustusega ning karistamatuse vastu võitlemise kui ELi prioriteediga;
51. toetab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatust; kahetseb, et 2009. aasta märtsis toimunud 10. korralisel istungjärgul võeti ELi vastuseisust hoolimata vastu resolutsioon, mille eesmärk on piirata ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatust; kutsub ELi institutsioone üles osutama täiendavat finantsabi ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo erimenetluste süsteemile tervikuna, mis tagaks selle, et kõigil erimenetluse volituste valdajatel on piisavalt vahendeid, et täita asjakohaselt oma ülesandeid;
ELi koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga
52. kinnitab oma tugevat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule (ICC) ja selle peaeesmärgile võidelda genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude karistamatuse vastu; väljendab heameelt asjaolu üle, et kuna Bangladesh, Seišellid, Saint Lucia ja Moldova ratifitseerisid 2010. aasta märtsis, augustis ja oktoobris Rooma statuudi, on sellega nüüd ühinenud ühtekokku 114 riiki; toonitab, et ICC Rooma statuudi kui liidu demokraatlike põhimõtete ja väärtuste olulise osa on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid, ja sellega seoses kutsub liikmesriike üles järgima täielikult statuuti kui ELi õigustiku osa; rõhutab universaalsuse põhimõtte tähtsust ja kutsub Euroopa välisteenistust, ELi liikmesriike ja komisjoni jätkama energilisi pingutusi ICC Rooma statuudi ning ICC privileege ja immuniteete käsitleva kokkuleppe ratifitseerimise ja siseriiklike rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks kogu maailmas, ning vaatama läbi nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühise seisukoha 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta ja ühisest seisukohast lähtuva 2004. aasta tegevuskava; nõuab, et niisuguseid jõupingutusi laiendataks ICC privileege ja immuniteete käsitlevale kokkuleppele, mis on kohtu tähtis töövahend; lisaks kutsub kohtu praeguste arengute, väljakutsete ja vajaduste kontekstis (kohtu vahistamismääruste ja kohtuprotsesside arv kasvab jätkuvalt) liikmesriike üles vaatama läbi ja ajakohastama ühist seisukohta ja tegevuskava ICC kohta ning alustama arutelu rahvusvahelist õigusemõistmist / ICCd käsitlevate ELi suuniste võimaliku vastuvõtmise kohta;
53. soovitab tungivalt Euroopa välisteenistusel, komisjonil ja ELi liikmesriikidel toetada ICC otsuste rakendamist ning koostööd kohtuga laienemisläbirääkimiste ja ühinemisprotsesside käigus, samuti kõigil ELi tippkohtumistel ja dialoogides kolmandate riikidega, sealhulgas Ameerika Ühendriikide, Hiina, Venemaa, Aafrika Liidu ja Iisraeliga; eelkõige nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon tagaksid, et õiglus on kõigi rahuläbirääkimiste lahutamatu osa; kutsub Euroopa välisteenistust üles püüdma süstemaatiliselt lisada ICC klauslit asjakohastesse lepingutesse kolmandate riikidega; kutsub kõrget esindajat üles tagama ICC kinnistamist ELi välispoliitika prioriteetide hulka ja selle lisamist vastavalt vajadusele ELi eriesindajate volitustele, samuti tagama Euroopa välisteenistuse töötajate korrapärast koolitamist ICC küsimustes, seda nii peakorteris kui ka ELi delegatsioonides; kutsub liidu kõrget esindajat üles ametisse nimetama rahvusvahelise õiguse eriesindajat, kes oleks volitatud edendama, kinnistama ja esindama kogu ELi välispoliitikas ICCd ning ELi võetud kohustust võidelda karistamatusega;
54. tunneb heameelt selle üle, et 3. juulil 2008 viis Belgia täide Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kolmanda kohtueelse koja väljastatud vahistamismääruse Jean Pierre Bemba suhtes; märgib siiski suure murega, et kaheksat ICC väljastatud vahistamismäärust, muu hulgas vahistamismäärusi Issanda Vastupanuarmee (LRA) nelja kõrgema juhi suhtes Ugandas, Bosco Ntaganda suhtes Kongo Demokraatlikus Vabariigis ning Ahmad Haruni, Ali Kushaybi ja Sudaani presidendi Omar Hassan Ahmad Al-Bashiri suhtes ei ole veel täide viidud; taunib seda, et Sudaan ei ole ikka veel kahtlusaluseid vahistanud, keeldub vahistamisest ja nende üleandmisest Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, eirates sellega jätkuvalt oma kohustusi, mis tulenevad ÜRO Julgeolekunõukogu 2005. aasta resolutsioonist 1593; märgib, et 26. mail 2010 teavitas ICC esimene kohtueelne koda ÜRO Julgeolekunõukogu Sudaani Vabariigi poolse koostöö puudumisest seoses Haruni ja Kushaybi juhtumitega; väljendab suurt muret selle pärast, et vaatamata oma Rooma statuudist tulenevale kohustusele Omar al-Bashir vahistada, kutsusid kaks sellega ühinenud riiki, Tšaad ja Kenya, president Omar al-Bashiri hiljuti oma territooriumile, võõrustasid teda seal ega viinud täide olulist vahistamismäärust; nõuab oluliste süüdistatavate otsimise jätkamist Horvaatias, ning märgib ELi ja ICC võimalikku osa selle tagamisel, et Sri Lankal ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis viidaks läbi uurimine toime pandud võimalike sõjakuritegude asjus;
55. tunneb heameelt USA sidemete üle ICCga ning sellega seotud uuendatud kohustusi, mida oluliselt väljendab osalemine vaatlejana osalisriikide assamblee kaheksandal istungjärgul Haagis 2009. aasta novembris ning esimesel Rooma statuudi läbivaatamiskonverentsil 2010. aasta juunis; märgib rahulolevalt ära läbivaatamiskonverentsi ajal tehtud USA administratsiooni esimesed paljutõotavad avaldused ICC kohta ja lubadused teha kohtuga koostööd; kutsub USAd üles ennistama oma osalemist ja siduma end edaspidi ICCga, tehes eelkõige täielikku koostööd olukordades, kus ICC teostab uurimist või esialgset analüüsi, ning kujundades välja tervikliku poliitika ICC suhtes;
56. soovitab järgmisel AKV-ELi parlamentaarsel ühisassambleel võtta arutluse alla võitlus karistamatuse vastu rahvusvahelise arengukoostöö ja asjakohase poliitilise dialoogi kaudu, nagu soovitatakse mitmes resolutsioonis ning muudetud Cotonou lepingu artikli 11 lõikes 6, eesmärgiga kinnistada võitlus karistamatuse vastu ja õigusriigi põhimõtete tugevdamine olemasolevatesse arengukoostöö programmidesse ja tegevuskavadesse; kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama nendes küsimustes dialoogi Aafrika Liiduga ning toetama Aafrika osalisriike nende Rooma statuudist tulenevate kohustuste jätkuval täitmisel; avaldab toetust kohtu taotlusele avada Addis Abebas Aafrika Liidu jaoks kontaktbüroo;
57. märgib, et koostöö osalisriikide, allakirjutanud riikide ja kohtu vahel vastavalt Rooma statuudi artiklile 86 on rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi edukuse ja tulemuslikkuse jaoks jätkuvalt oluline, eriti seoses õiguskaitsealase suutlikkusega ning kohtu sõltumatu ja mõjusa õigusalase tegevusega; tunnustab ICC ja Euroopa Liidu vahelist koostöö- ja abistamislepingut ning seda lepingut silmas pidades kutsub Euroopa Liitu ja tema liikmesriike üles andma kohtule kogu vajalikku abi, muu hulgas kohapealset abi pooleliolevates kohtuasjades ning eriti menetluses olevate vahistamismääruste täitmisel; nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, kehtestaksid siseriiklikud õigusaktid koostöö kohta kooskõlas Rooma statuudi IX osaga, ning sõlmiksid kohtuga ajutised lepingud kohtuotsuste jõustamiseks ning kannatanute ja tunnistajate kaitsmiseks ja ümberpaigutamiseks; kutsub ELi liikmesriike üles lisama koostöö püsiva teemana ICC osalisriikide assamblee päevakorda, et tagada parimate tavade jagamine ning see, et osalisriikide assamblee arutab koostööst hoidumise juhtumeid ja võtab asjakohaseid meetmeid;
58. toonitab vajadust tugevdada rahvusvahelist kriminaalkohtusüsteemi üldiselt ja märgib sellega seoses murelikult, et Ratko Mladić ja Goran Hadžić on tabamata ja neid ei ole veel toodud endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ette; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles tagama täielikku koostööd Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mis peaks viima kõikide järelejäänud süüdistatavate vahistamise ja üleandmiseni, et avada tee stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimiseks; märgib vajadust jätkuvalt toetada, ka rahaliselt, Sierra Leone erikohut, et viia lõpule käimasolevad kohtuprotsessid, sh kõik apellatsioonimenetlused; märgib ka edusamme mitmepoolses koostöös seoses teadmiste jagamise ja abi osutamisega seal, kus teabe kindlaksmääramine, kogumine ja säilitamine toetaks mitmesuguseid rahvusvahelise ja üleminekuõiguse võimalusi, eriti justiitsasjade kiirreageerimismehhanismi (Justice Rapid Response) kaudu, milles osalevad enam kui pooled ELi liikmesriigid, ning julgustab seda mehhanismi jätkuvalt ja rohkem toetama;
ELi inimõiguste suunised
Surmanuhtlus
59. tuletab meelde ÜRO Peaassamblee poolt 18. detsembril 2008 vastu võetud resolutsiooni, milles nõutakse ülemaailmse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kasutamisele (resolutsioon 63/168); toonitab, et praegu on resolutsiooni poolt hääletanud 106 riiki, mis tõendab maailmas surmanuhtluse vastase meelsuse järkjärgulist tugevnemist;
60. tunneb heameelt Burundi ja Togo ning Ameerika Ühendriikide New Mexico osariigi otsuste üle kaotada 2009. aastal surmanuhtlus; nõuab USAlt tungivalt surmanuhtluse kaotamist ja kahetseb asjaolu, et surmanuhtlust rakendatakse ikka veel 35 USA osariigis 50st;
61. kutsub nõukogu ja komisjoni üles julgustama neid riike, kes ei ole veel kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist fakultatiivprotokolli või mõnd sarnast piirkondlikku dokumenti allkirjastanud, ratifitseerinud või rakendanud, seda tegema;
62. kordab, et EL on surmanuhtluse kasutamise vastu mis tahes olukorras, muu hulgas kohtuväliste hukkamiste vastu; tuletab meelde, et EL on surmanuhtluse vastu võitlevate kodanikuühiskonna organisatsioonide peamine rahastaja; palub komisjonil seada jätkuvalt esmatähtsaks võitlust selle julma ja ebainimliku karistuse vastu ning jätta see Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse ja geograafiliste vahendite raames temaatiliseks prioriteediks; on seisukohal, et eluaegne vangistus tingimisi vabastamise võimaluseta ei ole vastuvõetav alternatiiv surmanuhtlusele;
63. nõuab tungivalt, et riigid, kes kasutavad veel kividega surnuks loopimist, kaotaksid selle ebainimliku karistusviisi oma seadustest; nõuab Iraani juhtidelt tungivalt seaduse kehtestamist, millega ühemõtteliselt kaotataks surmanuhtluse barbaarseim vorm – kividega surnuks loopimine kui seaduslik karistus; mõistab hukka asjaolu, et paljud riigid mõistavad endiselt surma ja hukkavad alaealisi seaduserikkujaid; mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise Iraani režiimi poolt, mis asetab Iraani Hiina järel teisele kohale nende riikide seas, kus toimub kõige rohkem hukkamisi; mõistab sügavalt hukka Iraanis 2009. aasta juunis toimunud presidendivalimiste järgsetele rahumeelsetele meeleavaldustele järgnenud hukkamiste sagenemise; tunneb muret selle üle, et Hiinas pannakse toime kõige rohkem hukkamisi kogu maailmas ning kutsub Hiinat üles avalikustama hukkamiste arvu riigis, nii et surmanuhtluse kohta oleks võimalik koostada läbipaistev analüüs ning pidada arutelu; tunneb heameelt Valgevene ametivõimude positiivse tegevuse üle seoses töörühma loomisega surmanuhtluse suhtes moratooriumi kehtestamist käsitlevate ettepanekute väljatöötamiseks; on endiselt mures selle pärast, et Valgevenes toimuvad jätkuvalt hukkamised ja et see on ainus Euroopa riik, kus on kasutusel surmanuhtlus ning kus jäetakse hukatute perekonnad ilma teabest hukkamise kuupäeva ja surnukeha matmispaiga kohta;
64. märgib, et maailmas on 32 jurisdiktsiooni, kus seadus võimaldab kasutada surmanuhtlust uimastitega seotud õigusrikkumiste puhul; märgib, et ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastase võitluse büroo (UNODC), Euroopa Komisjon ja mitmed Euroopa riikide valitsused osalevad aktiivselt sellise tehnilise abi, õigusliku toe ja finantsabi rahastamises ja/või selle osutamises, mille eesmärk on tugevdada uimastite vastast võitlust riikides, kus sellega seotud õigusrikkumiste puhul kehtib endiselt surmanuhtlus; tunneb muret, et selline abi võib põhjustada rohkem surmamõistmisi ja hukkamisi; palub komisjonil töötada välja rahvusvahelise rahastamise suunised, mis käsitlevad riikide ja piirkonna tasandil toimuvat uimastite vastast võitlust, tagamaks et sellised programmid ei põhjusta inimõiguste rikkumisi, sealhulgas surmanuhtluse kasutamist; toonitab, et surmanuhtluse kaotamine uimastitega seotud õigusrikkumiste puhul peaks olema finantsabi, tehnilise abi, suutlikkuse suurendamise ja muu uimastitevastase võitluse tugevdamise eeltingimus;
65. on mures selle pärast, et Valgevenes toimuvad jätkuvalt hukkamised ja et see on ainus Euroopa riik, kus on kasutusel surmanuhtlus; toetab ametiasutusi töörühma loomisel, et töötada välja surmanuhtluse suhtes moratooriumi kehtestamist käsitlevad ettepanekud;
66. väljendab sügavat muret praegu Uganda parlamendis arutluse all oleva 2009. aasta homoseksuaalsuse vastase seaduse eelnõu pärast, mille kohaselt karistatakse lesbide, geide või biseksuaalsete inimeste toetamist trahvide ja vangistusega ning üksmeelseid homoseksuaalseid akte trahvide, vangistuse ja surmanuhtlusega; kutsub Uganda parlamenti üles lükkama tagasi nimetatud eelnõu ja kõik samasugused õigusaktid; mõistab hukka homoseksuaalsuse kriminaliseerimise kogu maailmas;
Naistevastane vägivald
67. märgib, et Prantsusmaa, Tšehhi Vabariigi ja Rootsi eesistujariikide kolmiku (juuli 2008 – detsember 2009) programmis peeti naiste- ja tütarlastevastase vägivalla küsimust esmatähtsaks, ning palub tagada põhimõtete ja poliitika sidususe nii ELis kui ka väljaspool, muu hulgas toetades naiste suguelundite moonutamise kui inimõiguste rikkumise keelustamist; võtab teadmiseks uute vastavasisuliste suuniste hiljutise vastuvõtmise ja ootab, et komisjon esitaks nende rakendamise tulemused Euroopa Parlamendile;
68. võtab teadmiseks, et komisjoni uues soolise võrdõiguslikkuse strateegias viidatakse eraldi naiste suguelundite moonutamise küsimusele; kinnitab selle küsimusega seoses vajadust sidususe järele ELi sise- ja välispoliitikas; nõuab tungivalt, et komisjon ja ELi liikmesriigid tegeleksid naiste suguelundite moonutamise probleemiga poliitiliste dialoogide raames, mida peetakse partnerriikide ja selle tundliku teemaga seoses siseriiklikus kontekstis oluliste sidusrühmadega, kasutades seejuures kaasavat lähenemisviisi ja kaasates asjaomaseid kogukondi; kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kasutama kõiki poliitilisi ja institutsioonilisi vahendeid, et toetada algatusi eesmärgiga võtta võimalikult kiiresti vastu ÜRO Peaassamblee resolutsioon, milles kutsutakse üles kehtestama naiste suguelundite moonutamise suhtes ülemaailmne moratoorium;
69. on seisukohal, et naistevastane vägivald avaldub ka psühholoogiliselt; märgib, et naised on tööl endiselt alamakstud võrreldes meestega ning et juhutöödel või osalise tööajaga töötab rohkem naisi; rõhutab seega, et komisjoni ja liikmesriikide roll selles valdkonnas nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool ei saa piirduda võitlusega vägivalla vastu kitsamas tähenduses, arvestades et tuleb võidelda mis tahes kujul esineva – füüsilise, psühholoogilise, sotsiaalse ja majandusliku – naistevastase vägivalla vastu, ning et esmatähtsaks tuleb pidada poiste ja tüdrukute mitteseksistlikku kasvatust juba varasest east, samuti võitlust soostereotüüpide vastu;
70. rõhutab, kui oluline on täita igakülgselt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325, 1820, 888 ja 1889, mis nõuavad naiste osalemist konfliktide lahendamise kõigil etappidel ja kõigil tasanditel ning naiste ja tütarlaste kaitset seksuaalse vägivalla ja diskrimineerimise eest; kutsub liikmesriike, kel ei ole veel riiklikku tegevuskava ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamiseks, seda kiiresti vastu võtma; mõistab sügavalt hukka vägistamise kui sõjapidamise vahendi ning Kongo Demokraatlikus Vabariigis toimuvad korduvad massilised vägistamised; nõuab, et täielikult avalikustataks MONUSCO rahuvalvejõudude suutmatus massivägistamistele lõppu teha, ning nõuab tungivalt, et ELi kõrge esindaja ja asepresident viiks Kongo DVs oleva nõustamis- ja abimissiooni (EUSEC) ja Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL) kaudu läbi uurimise ja esitaks Euroopa Parlamendile aruande kõigi Kongo DV mäetööstusega seotud Kongo ja rahvusvaheliste ettevõtete või üksuste kohta, kes maksavad relvarühmadele ja turvatöötajatele, kes on seotud selliste massiliste vägistamiste ja muude tsiviilisikute vastaste süstemaatiliste kuritegudega;
71. kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti üles suurendama välistegevuse raames soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevate töötajate arvu ja looma vastavad struktuurid; tunnustab nii missioonide kui ka töötajate koolituse osas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) raames tehtud edusamme;
72. väljendab sügavat muret sissejuurdunud soopõhise diskrimineerimise ja koduvägivalla pärast mitmes riigis ning juhib tähelepanu sellele, et maapiirkondades elavad naised on eriti haavatav rühm; samuti on sügavalt mures Lõuna-Aafrikas toimunud seksuaalse vägivalla juhtumite ning naiste ja tütarlaste arvukate vägistamise pärast, mille puhul on uurimine sageli ebapiisav ja takistatud soolistest eelarvamustest, mille puhul ohvrite juurdepääs arstiabile on takistatud ja meditsiiniline ravi viibib; mõistab teravalt hukka naiste ja tütarlaste vastase vägivalla, mis on pidev probleem Guatemalas ja Mehhikos;
73. on sügavalt mures naiste ja tütarlaste olukorra pärast Iraanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Afganistanis; mõistab hukka naiste õiguste jõhkrad rikkumised Kongo DVs, nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus suurendaks märkimisväärselt rahalisi vahendeid, mis on suunatud püüetele kaitsta naisi vägistamise eest, ning rõhutab, et rahvusvaheline tähelepanu tuleb kiiresti koondada naiste ja tütarlaste olukorrale Kongo DVs; mõistab hukka šiiitide isikustaatust käsitleva seaduse, mis võeti vastu 2009. aasta märtsis ning millega rikutakse rängalt Afganistani naiste õigusi ja mis on vastuolus Afganistani põhiseaduse ja rahvusvaheliste inimõigustealaste normidega; tunneb heameelt šiiidi usuvoolu õigusõpetust järgivate isikute personaalseid küsimusi käsitlevas seaduses tehtud muudatuste üle, kuid on jätkuvalt sügavalt mures seaduse teatavate artiklite pärast, mis on vastuolus Afganistani kohustustega, mis tulenevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist, konventsioonist naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning lapse õiguste konventsioonist; nõuab tungivalt, et Afganistani ametivõimud võtaksid viivitamata meetmeid naiste õiguste olukorra parandamiseks riigis
74. nõuab, et inimõigustealastes dialoogides käsitletaks selgesõnaliselt naiste õigusi, eelkõige naiste ja tütarlaste diskrimineerimise ja igasuguse nende vastu suunatud vägivalla kaotamist (mille kõige silmatorkavamad avaldused on näiteks soolisel valikul põhinevad abordid, kõik kahjustavad tavad ja kombed, nagu naiste suguelundite moonutamine ja varased või sundabielud, kõik inimkaubanduse vormid, koduvägivald ja naisetapp ning ekspluateerimine tööl ja majanduslik ekspluateerimine), ning nõuab samuti, et riikidel ei lubataks viidata mis tahes kombele, tavale või usulisele kaalutlusele selleks, et pääseda kohustusest selline julmus kaotada; rõhutab, et pingutusi lõpu tegemiseks igasugusele naiste suguelundite moonutamisele tuleks suurendada nii rohujuure tasandil kui ka poliitika kujundamisel, juhtimaks tähelepanu asjaolule, et niisugune moonutamine on nii soolise võrdõiguslikkuse küsimus kui ka füüsilise puutumatusega seotud inimõiguste rikkumine; rõhutab olukorda, milles on sisserändajatest noored naised, kes teatavate kogukondlike põhimõtete, religiooni või perekonna au tõttu peavad seisma silmitsi väärkohtlemise, aumõrvade või suguelundite moonutamisega ning kes on jäetud ilma vabadusest;
75. tuletab meelde aastatuhande arengueesmärke ning rõhutab, et haridus ja tervis on põhilised inimõigused; usub, et tervishoiuprogrammid, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervis, soolise võrdõiguslikkuse edendamine, naiste olukorra ja laste õiguste tugevdamine peaksid olema ELi arengu- ja inimõiguste poliitikas esikohal, eelkõige seal, kus esineb palju soolist vägivalda ning naiste ja laste hulgas on suur HIVi/AIDSi nakatumise oht või kus neile keelatakse juurdepääs teabele, ennetusele ja/või ravile; palub komisjonil integreerida põhilised tööõigused ja inimväärse töö küsimused oma arengupoliitikasse, eelkõige kaubavahetusega seotud abiprogrammidesse;
76. kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles aitama kaasa eelkõige sellele, et Aafrika Liidu liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid Aafrika Liidu protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas;
Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine
77. nõuab, et tervishoiu valdkonnas toimuv patsientide ja muude isikute, eriti nende, kes ei suuda end kaitsta, kuritarvitamine tunnistataks julmaks, ebainimlikuks ja inimäärikust alandavaks kohtlemiseks, kuid tunnistab samas, et teatavaid tegusid on raske tõestada, ja nõuab seetõttu ülimat valvsust;
78. nõuab selliste vähemuste nagu põlisrahvaste rühmade ja kastikuuluvuse alusel diskrimineeritud isikute erilise kaitsetuse ja nende piinamise tunnistamist;
79. palub kõigil riikidel, kes seda veel ei ole teinud, ühineda piinamise ning julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolliga (OPCAT); nõuab tungivalt, et riigid loobuksid kõnealuste õigusaktide suhtes tehtud reservatsioonidest; julgustab OPCATi allkirjastanud riike paremini ja kiiremini rakendama riiklikku ennetusmehhanismi;
80. julgustab kõiki maailma riike võtma vastu ja rakendama tulemuslikult piinamise ja muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise tõhusa uurimise ja dokumenteerimise juhendit, mis on üldtuntud kui Istanbuli protokoll (IP); peab protokolli oluliseks vahendiks tõendite kogumisel ja karistamatusega võitlemisel; on veendunud, et piinajate karistamatus on jäänud suureks takistuseks piinamise tulemuslikul peatamisel, sest kaudselt julgustab see neid oma põlastusväärset tegevust jätkama;
81. rõhutab, kui oluline on piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vastaste ELi suuniste tulemuslik rakendamine; kutsub nõukogu ja komisjoni üles esitama selliste suuniste rakendamise tulemusi ning pöörama seejuures erilist tähelepanu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames saavutatud tulemustele piinamise ohvrite rehabiliteerimisel;
82. kutsub liikmesriike üles järgima nõudeid, mis esitati Euroopa Parlamendi resolutsioonis, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks[16]; kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepanekut nõukogu 27. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1236/2005 mitmete sätete muutmiseks;
83. on eriti mures Venezuela kõrge korruptsiooni- ja kuritegevuse taseme, poliitiliste tagakiusamiste, karistamatuse ning opositsiooniliikmete piinamiste ja vangistamiste pärast, mida põhjustab politseijõudude politiseerumine, strateegiate puudumine ja valitsuse suutmatus võidelda inimõigusi tõsiselt ähvardavate ohtude vastu;
84. väljendab sügavat muret taastekkinud inimõiguste rikkumiste pärast inimeste seksuaalse sättumuse alusel ja mõistab hukka igasuguse vägivalla nende vastu; märgib, et transseksuaalsete inimeste mõrvade arv on suurenenud kogu maailmas; kahetseb sügavalt, et paljudes riikides peetakse homoseksuaalsust endiselt kuriteoks, mille eest karistatakse vangistuse ja mõnel juhul isegi surmanuhtlusega; tervitab seetõttu Delhi riigikohtu 2. juuli 2009. aasta otsust, millega lõpetatakse homoseksuaalsuse käsitamine Indias kuriteona, ja kutsub teisi riike üles India eeskuju järgima;
Laste õigused
85. taunib sügavalt asjaolu, et laste töö ohvriks on langenud hinnanguliselt umbes 215 miljonit last, kellest kolm neljandikku on seotud laste töö kõige halvemate vormidega (ILO 2009. aasta näitajad); tervitab Euroopa Liidu Nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi laste töö kohta ja sellega seotud komisjoni uuringut (SEK(2010) 37 lõplik), milles nõutakse Euroopa Liidult terviklikku poliitilist, arengule ja vaesuse kaotamisele keskenduvat lähenemisviisi; kutsub komisjoni üles tagama selles valdkonnas tulemuslik järelevalve edusammude üle ja julgustama koos ELi liikmesriikidega selle rakendamist dialoogides kolmandate riikidega;
86. tuletab meelde edukat üheteistkümnendat ELi ja valitsusväliste organisatsioonide vahelist inimõiguste foorumit, mis oli pühendatud võitlusele lastevastase vägivalla vastu, ning Rootsi eesistumisaega (Stockholm, juuli 2009) ja eesistujariigi Rootsi palveid jätkata õigusalast tööd kehalise karistamise kõigi vormide keelustamiseks kõikjal, sealhulgas kodus, määrata kindlaks parimad tavad ja omandatud kogemused lastevastase vägivalla vastu võitlemisel konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades ning suurendada sidusust ELi välistegevuse ja ELi/liikmesriikide sisepoliitika vahel laste õiguste alal;
87. väljendab sügavat muret selle pärast, et jätkuvalt langevad miljonid lapsed vägistamise, koduvägivalla ning füüsilise, emotsionaalse ja seksuaalse väärkohtlemise, kaasa arvatud seksuaalse ja majandusliku ärakasutamise ohvriks; rõhutab, et kõik lapse õiguste konventsioonis ja selle fakultatiivprotokollides toodud õigused on võrdse tähtsusega, ning nõuab kohustuste täielikku ratifitseerimist ja rakendamist ning erilise tähelepanu pööramist kaubanduslikul eesmärgil laste seksuaalse ärakasutamise uutele vormidele;
88. nõuab tungivalt täiendavaid laste töö vastaseid ELi meetmeid ning nõuab, et EL kohaldaks tõhusamalt tema käsutuses olevaid vahendeid nende kaasamise abil inimõigustealastesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse; nõuab, et EL rakendaks tulemuslikult lapse õiguste alaseid suuniseid ja uuriks võimalust võtta vastu laste töö vastu võitlemist käsitlevad suunised; tuletab meelde, et ka ELi kaubanduspoliitika võib mängida rolli võitluses laste töö vastu, eelkõige GSP+ stiimulite kaudu; soovib, et tulevikus hinnataks seda vahendit paremini ja selle iga-aastane hinnang esitataks Euroopa Parlamendile iga-aastasel inimõigustealasel arutelul;
89. märgib, et 2009. aastal tähistati lapse õiguste konventsiooni 20. aastapäeva; märgib rahuloluga, et nüüdseks on konventsiooniga liitunud peaaegu kõik riigid, ning nõuab tungivalt, et riigid, kes konventsiooniga veel ühinenud ei ole, teeksid seda viivitamata; on endiselt sügavalt mures asjaolu pärast, et selles sisalduvate õiguste täielikku teostamist rikutakse endiselt ulatuslikult; nõuab suuremat tähelepanu erilisele kaitsele ja hoolitsusele, mida laps vajab, sealhulgas korralik õiguskaitse nii sünnieelselt kui ka -järgselt, nagu on ette nähtud lapse õiguste konventsioonis ja lapse õiguste deklaratsioonis; tunneb heameelt laste vastu suunatud vägivalla küsimustega tegeleva peasekretäri eriesindaja ametisse nimetamise üle ning toonitab tema volituste tähtsust;
90. väljendab sügavat muret relvakonfliktidesse segatud, nendest muul viisil mõjutatud või nendest isegi aktiivselt osa võtma sunnitud laste pärast; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tugevdaksid lapsi ja relvakonflikte käsitlevate ELi suuniste rakendamist; tunneb heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1882 (2009) üle, millega tugevdatakse veelgi relvakonfliktides osalevate ja neist mõjutatud laste kaitset;
91. väljendab sügavat muret selle pärast, et lapsi kasutatakse sõduritena; nõuab, et EL ja ÜRO võtaksid kohe meetmeid nende relvitustamiseks, rehabiliteerimiseks ja ühiskonda naasmiseks;
Inimõiguste kaitsjad
92. väljendab heameelt võetud meetmete üle inimõiguste kaitsjaid käsitlevate 2008. aastal uuendatud ELi suuniste läbivaatamiseks ja uuendamiseks; võtab teadmiseks enam kui 60 kohaliku rakendusstrateegia väljatöötamise ja asjaomaste kontaktametnike määramise; on siiski eriti mures asjaolu pärast, et ELi delegatsioonid pole neid suuniseid rakendanud; kutsub Euroopa välisteenistust üles arendama välja selgete näitajate ja tähtaegadega rakenduskava, et suuniste rakendamine muutuks tulemuslikumaks, ning nõuab olemasolevate kohalike strateegiate nimekirja; kutsub Euroopa välisteenistust, nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et suurendada kolmandates riikides töötavate inimõiguste kaitsjate ja ELi diplomaatide teadlikkust suunistest; kutsub ELi missioone üles hoidma inimõiguste kaitsjatega korrapärast sidet, enne kui nende nimel meetmeid võetakse, ja neile tagasisidet andma; rõhutab, et kohalikke rakendusstrateegiaid koostades tuleks konsulteerida suure hulga inimõiguste kaitsjatega, kes töötavad nii linna- kui maakeskkonnas majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ning ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste valdkonnas; märgib, et konkreetne tegevuskava meetmete kohta, mida tuleb võtta inimõiguste kaitsjate julgeoleku tagamiseks, peaks kuuluma kohalike rakendusstrateegiate hulka ja et nende strateegiate mõju tuleks hinnata mõistliku ajavahemiku möödudes; nõuab sellega seoses kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt inimõiguste kaitsjate toetuseks EIDHRi raames antud abi ja võetud meetmete rakendamise hindamist;
93. kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles seadma olemasolevate vahendite ja mehhanismide tulemuslikum rakendamine prioriteediks inimõiguste kaitsjate kooskõlastatud ja süsteemse kaitsmise nimel; palub kõrgel esindajal ning kõigil komisjoni liikmetel, kelle vastutusalaks on välissuhete valdkond, kohtuda ametlikel välisvisiitidel kolmandates riikides korrapäraselt inimõiguste kaitsjatega, ning rõhutab, et toetus inimõiguste kaitsjatele tuleks lisada kohustuslikus korras ELi eriesindajate volituste hulka; rõhutab, et Euroopa Parlament peab nii kõrget esindajat kui ka eriesindajaid selle valdkonnaga seotud tegevuse eest vastutavaks;
94. nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid rakendaksid meetmeid, mis Euroopa Parlament esitas oma resolutsioonis inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta, mis võeti vastu 2010. aasta juunis, rõhutades meetmeid, mille eesmärk on kiire abi tagamine ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele, näiteks erakorralised viisad ja varjupaiga andmine, ning meetmeid, mis viitavad avalikule toetusele ja inimõiguste kaitsjate töö nähtavale tunnustamisele, asetades suuniste rakendamisel soolisest aspektist tulenevalt esikohale inimõiguste naissoost kaitsjad ja teised eriti kaitsetud rühmad, nagu majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste edendamise nimel töötavad kaitsjad ja need, kes töötavad vähemuste õigustega ja põlisrahvastega; kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles avaldama survet, et rakendataks varjupaigalinnade kava, millega pakutakse Euroopa linnades varjupaika inimõiguste kaitsjatele;
95. kutsub ELi institutsioone üles tegema Lissaboni lepingu rakendamise ja Euroopa välisteenistuse asutamise kontekstis erilisi jõupingutusi inimõiguste kaitsjaid käsitleva institutsioonidevahelise koostöömehhanismi loomiseks; mõistab, et sellise mehhanismi loomist oleks võimalik lihtsustada teabekeskuste asutamisega ja selgesõnaliste suuniste loomisega inimõiguste kaitsjate jaoks kõigis ELi institutsioonides ning tihedama koostöö arendamisega, luues teabekeskusi inimõiguste kaitsjate ning inimõiguste ja demokraatia eest vastutavate isikute jaoks ELi missioonidel ja delegatsioonides; kutsub Euroopa välisteenistust üles looma statistilist andmebaasi juhtude kohta, kus inimõiguste kaitsjad on saanud abi ELi delegatsioonidelt, selleks et hinnata suuniste tulemuslikkust, ning andma nende hindamiste tulemuste kohta Euroopa Parlamendile aru;
96. võtab teadmiseks paljude inimõigustealaste aruannete järeldused, mille kohaselt inimõiguste kaitsjad, andes oma isiku turvalisuse arvelt hindamatu panuse inimõiguste kaitsmisse ja edendamisse, kannatavad üha tugevamate erinevate rünnakute all, näiteks rünnakud südametunnistuse-, usu-, sõna- või ühinemisvabaduse vastu, kallaletungid asjaomastele isikutele ja nende mõrvamine, meelevaldsed vahistamised, ebaõiglased kohtuprotsessid ja kodanikuühiskonna organisatsioonide büroode sulgemine; palub ELi delegatsioonidel tegutseda aktiivsemalt selle nimel, et ennetada selliseid rünnakuid koostöös asjaomaste riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega, jälgides hoolikalt, et nad ei avalikustaks nende organisatsioonide töötajaid ja aktiviste;
97. on endiselt valvas kolmandate riikide valitsuste suhtes, kes kasutavad valitsusväliseid organisatsioone käsitlevate vastuoluliste seaduste vastuvõtmist inimõigusliikumise vaigistamiseks – näiteks Etioopia parlamendi 2009. aasta jaanuari heategevust ja ühinguid käsitlev üleskutse, mis tegelikult keelustab kogu inimõigustealase tegevuse;
98. mõistab hukka asjaolu, et mitmes riigis on inimõiguste kaitsjate vastu suunatud rünnakud ja anonüümsed ähvardused tavapärased ning eeskätt ähvardatakse ja rünnatakse neid ajakirjanikke, kes kirjutavad uimastikaubandusest ja korruptsioonist;
99. peab väga kahetsusväärseks teiste seas Stanislav Markelovi, Anastasia Baburova ja Natalya Estemirova mõrvamist Venemaal, André Rwisereka ja Jean Leonard Rugambage mõrvamist Rwandas, Roxana Saberi ja Abdolfattah Soltani omavolilist kinnipidamist Iraanis ning 2009. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Hu Jia jätkuvat kinnipidamist ja talle piisava juurdepääsu keelamist tervishoiuteenustele Hiinas, mis kõik leidis aset aruandlusperioodi jooksul; nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud selgitaksid viivitamata, mis olukorras on silmapaistev inimõiguste jurist Gao Zhisheng, kes kadus 4. veebruaril 2009. aastal, ja alustaksid täiesti sõltumatut ja läbipaistvat uurimist tema kadumise kohta;
100. mõistab hukka Sahara inimõiguste kaitsjate kinnipidamise ja ahistamise Maroko kontrolli all oleval Lääne-Sahara territooriumil ning nõuab tungivalt, et ÜRO Lääne-Sahara referendumi missiooni (MINURSO) volituste hulka kuuluks ka järelevalve inimõigustealase olukorra üle;
101. võtab teadmiseks, et Kuubas on kohalikud inimõiguste kaitsjad vabastatud; taunib sügavalt asjaolu, et Kuuba valitsus keeldub tunnustamast inimõigustealast järelevalvet seadusliku tegevusena, keelates kohalike inimõiguste rühmade registreerimist juriidilise isikuna; märgib murega, et Kuubas toimuv inimõiguste kaitsjate kinnipidamine on samuti inimõiguste raske rikkumine; kutsub Kuuba valitsust üles poliitvange mitte pagendama ning lubama neil Kuubast lahkuda ja sinna naasta ilma neid vahistamata;
102. tunneb heameelt Nobeli rahupreemia komitee otsuse üle anda 2010. aasta Nobeli rahupreemia Liu Xiaobole tema kauaaegse ja rahumeelse võitluse eest põhiliste inimõiguste ja põhivabaduste nimel Hiinas; nõuab tungivalt, et Peking vabastaks kohe ja tingimusteta kinnipeetava Liu Xiaobo ning vabastaks piirangutest tema naise Liu Xia;
103. on sügavalt mures, et Iraan jätkas aastatel 2008 ja 2009 sõltumatute inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete takistamist ning et tõsised inimõiguste rikkumised jätkuvad ja on isegi sagenenud; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate meelevaldse arreteerimise, piinamise ja vangistamise nende tegevuse eest, süüdistatuna „riigi julgeoleku vastases tegevuses”; väljendab kahetsust, et praegune valitsuse poliitika on suunatud õpetajate ja õppejõudude vastu, tõkestades õpilaste juurdepääsu kõrgharidusele, ning mõistab hukka õpilasaktivistide tagakiusamise ja vangistamise; peab kahetsusväärseks 12. juuni 2009. aasta presidendivalimistele järgnenud segadust ja vägivalla kasutamist Iraani ametivõimude poolt, mis tõi kaasa vähemalt 400 inimese meelevaldse vahistamise, väidetavalt vähemalt 40 inimese tapmise ning kollektiivse kohtumõistmise riikliku julgeoleku vastastes kuritegudes süüdistatud isikute üle, aset leidnud väärkohtlemist ja piinamist ning surmamõistmisi;
Inimõiguste klauslid
104. rõhutab inimõiguste ja demokraatiaklauslite ning tulemuslike vaidluste lahendamise mehhanismide tähtsust ja hädavajalikkust ELi ja kolmandate riikide vahelistes kaubanduskokkulepetes, sh kalanduskokkulepetes; nõuab siiski veel kord, et sellele klauslile lisatakse jõustamismehhanism, mis tagaks klausli tegeliku rakendamise; rõhutab, et oluline on hoolikalt jälgida inimõiguste olukorda kolmandates riikides, kes on ELiga kaubandussuhetes; rõhutab, et seoses kõnealuste lepingute mõjuga tuleks vaatluse ja hindamise käigus ametlikult konsulteerida kodanikuühiskonnaga; nõuab selgete inimõigustealaste võrdlusaluste koostamist kaubanduslepingute sõlmimise käigus, et mõlemal poolel oleks selge standard ja arusaam, millised olukorrad ja teod võivad olla inimõiguste klauslite kasutuselevõtu põhjuseks;
105. kinnitab veel kord inimõiguste jagamatuse põhimõtet ja mõistab hukka katsed pidada mis tahes õigust või diskrimineerimise alust teistest vähem tähtsaks; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kolmandate riikidega inimõiguste klauslite üle läbirääkimisi pidades austama jagamatuse põhimõtet;
106. rõhutab, et selleks et täita oma rahvusvahelisi inimõiguste valdkonnas võetud kohustusi, peaks EL lepingute laadi ja iga partnerriigi olukorda arvestades lisama lepingutesse süstemaatilised klauslid demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste ning sotsiaal- ja keskkonnanormide kohta; on seisukohal, et need klauslid peaksid võimaldama komisjonil kaubanduseelised, sealhulgas vabakaubanduslepingutest tulenevad eelised omal algatusel või liikmesriigi või Euroopa Parlamendi palvel vähemalt ajutiselt peatada, kui on piisavalt tõendeid inimõiguste, sealhulgas tööõiguse rikkumise kohta; on seisukohal, et EL peaks igal juhul selgelt märkima asjakohased karistused, mida võidakse kohaldada kolmandate riikide suhtes, kes panevad toime raskeid inimõiguste rikkumisi, ja neid rakendama; kordab veel kord oma palvet komisjonile ja nõukogule ning eelkõige kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile jõustada inimõiguste klausel kehtivates rahvusvahelistes lepingutes ja seega kehtestada selle klausli rakendamise kord Cotonou lepingu artiklite 8, 9 ja 96 alusel;
107. väljendab heameelt säästva arengu mõjuhinnangute kasutamise üle, kuid leiab, et neid tuleks teha ka siis, kui leping on sõlmitud, mitte ainult enne lepingu sõlmimist, et tagada pidev hindamine;
108. võtab teadmiseks üldise soodustuste süsteemi (GSP+) toimimise; on siiski seisukohal, et süsteemi, mis premeerib riike märkimisväärsete kaubandussoodustustega rahvusvaheliste inimõiguste ja tööõiguste konventsioonide ja standardite järgimise eest, tuleb tähelepanelikumalt ja suurema läbipaistvusega jälgida ning kasutada selleks soodustuste andmisel ka üksikasjalikku inimõiguste mõju hindamist, ühtsemat ning õiglasemat võrdlussüsteemi ja avalikke konsultatsioone, ning et kaubandussoodustusi võib anda ainult riikidele, kes on ratifitseerinud peamised säästvat arengut, inimõigusi – eriti laste tööd – ja head valitsemistava käsitlevad rahvusvahelised konventsioonid ja on neid tulemuslikult rakendanud; nõuab rakendamise tõhustatud järelevalvet koos kodanikuühiskonna, ametiühingute ja ühendustega, võttes arvesse inimõiguste, sealhulgas sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja keskkonnaõiguste arengus saavutatud edusamme ja täheldatud puudusi; rõhutab kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti rakendamise põhjaliku järelevalve olulisust Pakistanis, kes on kutsutud osalema GSP+ süsteemis;
109. nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku võtta vastu määrus, millega keelatakse nende kaupade importimine ELi, mis on toodetud, rikkudes põhilisi inimõiguste standardeid ning kasutades sunniviisilist tööd ja eriti lapstööjõudu; rõhutab, et kõnealune määrus peaks võimaldama ELil uurida konkreetseid kaebusi;
110. tunneb heameelt inimõiguste klausli lisamise üle ELi ja Indoneesia vahel allkirjastatud partnerluslepingusse ning Albaaniaga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingusse, mis on jõustunud aruandlusperioodil, mis tähendab, et nende riikide arv, kes on nõustunud kõnealuse klausli lisamisega ELiga sõlmitavatesse lepingutesse, on kasvanud enam kui 120ni;
111. taunib Cotonou lepingusse lisatud inimõiguste klauslite puudulikke järelmeetmeid ja nõuab tungivalt, et kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, komisjon, nõukogu ja liikmesriigid võtaksid nimetatud klauslid täielikult kasutusse, et võtta täieulatuslikult käsile inimõiguste probleemid ja inimõiguste edendamine kahepoolsetes ja piirkondlikes dialoogides AKV partnerriikidega;
Demokraatia ja õigusriigi põhimõtete edendamine välissuhetes
112. tervitab nõukogu järeldusi demokraatia toetamise kohta ELi välissuhetes[17] ning ELi tegevuskava vastuvõtmist demokraatia toetamiseks ELi välissuhetes vahendina ELi demokraatia toetamise sidususe ja tulemuslikkuse parandamiseks;
113. kutsub komisjoni üles käsitlema süsteemselt demokraatia toetamise küsimust riigi strateegiadokumentides, võttes alati arvesse riigi konkreetset olukorda ja ELi piirkondlikku strateegiat;
114. võtab teadmiseks Amnesty Internationali 2010. aasta aruande, milles tõstetakse esile kütuseettevõtte Jukos endise juhi Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi üle käimasolevat teist kohtuprotsessi kui näidet ebaõiglaste kohtuprotsesside kohta Venemaal; kutsub Venemaa Föderatsiooni üles tagama, et nimetatud ja kõigi teiste kostjate süüdimõistmisel riigi õigussüsteemis peetaks kinni põhilistest nõuetekohase menetluse, õigusriigi ja inimõiguste normidest;
115. nõuab, et Venemaa kohtuorganid jätkaksid Sergei Magnitski surma uurimist; kutsub üles kehtestama ELi sisenemise keeld 60 Venemaa ametnikule, kes olid kõnealuse juhtumiga seotud, ning nõudma ELi õiguskaitseorganite koostööd, et külmutada kõnealuste Venemaa ametnike pangakontod ja vara kõikides ELi liikmesriikides;
116. kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles tagama inimõiguste ja demokraatia edendamise tulemuslik süvalaiendamine kõikides poliitikavaldkondades; jääb ootama Belgia eesistumisajal nõukogu ajakohastatud järeldusi, milles vaadatakse läbi tehtud edusammud ja võetakse arvesse vastuvõetud tegevuskava;
Rahvusvaheline humanitaarõigus (IHL)
117. tervitab järeldusi rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise kohta, mis nõukogu võttis vastu 2009. aasta detsembris, st samal aastal, mil tähistati Genfi konventsioonide kuuekümnendat aastapäeva;
118. märgib, et 2009. aastal võeti vastu ajakohastatud ELi suunised rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamiseks; kutsub nõukogu üles integreerima rahvusvahelise humanitaarõiguse suuniste rakendamise tulemuslikumalt muude ELi inimõiguste suunistega ja parandama rahvusvahelise humanitaarõiguse süvalaiendamist kogu ELi välistegevuses;
119. tunneb heameelt Gruusia konflikti käsitleva sõltumatu rahvusvahelise teabekogumismissiooni (IIFFMC – CEIIG) aruande üle (nn Tagliavini aruanne), mis esitati 30. septembril 2009, ning toetab selle peamisi rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja inimõigustest tulenevaid märkusi ja järeldusi, eriti vajadust tagada vastutus ja hüvitis kõikide õigusrikkumiste eest, mis pandi toime 2008. aasta augustis, ning ootab, et raportis avaldatud ulatuslikku taustteavet saab kasutada kohtumenetluses riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, et tagada lõpuks vastutus kuritegude eest, mis pandi toime Venemaa ja Gruusia vahelise konflikti käigus 2008. aasta augustis;
120. kahetseb sügavalt, et 2008. aasta augustis Venemaa ja Gruusia vahelise relvakonflikti ajal Lõuna-Osseetia ja Abhaasia pärast olid rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste tulemuseks sajad inimohvrid ja kümnete tuhandete isikute ümberasustamine; tuletab meelde, et tänaseks on Venemaa täitnud ainult esimese punkti oma kuuepunktisest relvarahukokkuleppest Gruusiaga; taunib Lõuna-Osseetias ja Abhaasias asunud Gruusia etniliste külade sihilikku hävitamist konflikti ajal ja selle järel; rõhutab, et karistamatus nende rikkumiste eest jätkub praegugi;
Usu- ja veendumusvabadus
121. rõhutab, et usu- ja veendumusvabadus on lisaks kõikidele inimõigustele olulised põhiõigused, millest tuleb kinni pidada, ning et inimõigustest kinnipidamisega seotud tingimused, mis on osa kahepoolsetest lepingutest kolmandate riikidega, tuleb jõulisemalt ja tulemuslikumalt täitmisele pöörata;
122. tervitab nõukogu järeldusi usu- ja veendumusvabaduse kohta, mis võeti vastu 2009. aasta novembris; võtab teadmiseks, et usu- või veendumusvabadus on oluline nii usklike kui mitteusklike inimeste identiteedi jaoks, arvestades, et usk, ükskõik mis vormis, on isikliku ja sotsiaalse kuuluvuse oluline osa; kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma vastu ja rakendama praktilised meetmed usulise sallimatuse ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning usu- ja veendumusvabaduse edendamiseks kogu maailmas, nagu on eespool nimetatud järeldustes öeldud; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama protsessi Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja teised asjaosalised;
123. kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles süvalaiendama usu- ja veendumusvabadust ELi inimõiguste poliitikas ning andma põhjalikku hinnangut usuvabaduse olukorra kohta ELi inimõiguste aastaaruandes;
124. kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles suurendama töötajate arvu, kes töötavad usuvabadusest kinnipidamise küsimusega välistegevuses, ja looma eriotstarbelised struktuurid eeskätt Euroopa välisteenistuse asutamise kontekstis; toetab seda, et Euroopa välisteenistus peab usuvabadusest kinnipidamise küsimust üheks oma prioriteetidest, arvestades maailmas toimuvaid usuvabaduse raskeid rikkumisi ja ilmselget vajadust abistada usuvähemusi, keda kiusatakse taga paljudes piirkondades üle maailma;
125. kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma konfliktide ennetamisel, lahendamisel ja lepitamisel arvesse religiooni ning dialoogi usuorganite ja religioonidevahelist dialoogi pidavate organitega;
126. on endiselt sügavalt mures asjaolu pärast, et maailma kõigis piirkondades esineb ikka veel usul või veendumusel põhinevat diskrimineerimist ning et teatud usukogukondadesse, sealhulgas usuvähemuste hulka kuuluvatel isikutel ei lubata jätkuvalt paljudes riikides kasutada oma inimõigusi, näiteks Põhja-Koreas, Iraanis, Saudi Araabias, Somaalias, Maldiividel, Afganistanis, Jeemenis, Mauritaanias, Laoses, Usbekistanis, Eritreas, Iraagis, Pakistanis ja Egiptuses; mõistab hukka Hiina ametivõimud selle eest, et nad kiusavad taga isikuid, kes viljelevad oma usku väljaspool ametlikult lubatud raamistikku, sealhulgas kristlasi, moslemeid, budiste ja Falun Gongi järgijaid; nõuab tungivalt, et Hiina ratifitseeriks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, nagu lubatud; nõuab tungivalt, et Hiina ametivõimud loobuksid Tiibetis oma rõhuvast poliitikast, mis võib lõpuks tuua kaasa Tiibeti usu ja kultuuri hävimise; mõistab hukka Iraani ametivõimud usuvähemustesse kuuluvate isikute – sh kristlaste, bahá’íde ja usku vahetanud või usust lahti öelnud moslemite – tagakiusamise eest; nõuab tungivalt, et vastavalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti järgsetele kohustustele kaitseksid Iraani ametivõimud usuvähemusi; nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsiooni ametivõimud kehtestaksid moratooriumi 2002. aasta äärmuslaste tegevuse vastu võitlemise seaduse rakendamise suhtes, sest seadust väärkasutatakse ulatuslikult rahumeelsete usuvähemuste rühmade tagakiusamiseks; väljendab muret Vietnami keskmäestikus elava montanjaaride kristliku vähemuse olukorra pärast; tuletab Vietnami ametivõimudele meelde, et vähemuste õiguste hulka kuuluvad vabadus teostada oma usulisi veendumusi piiranguteta, ühinemis- ja sõnavabadus, õigus rahumeelsele kogunemisele, võrdne õigus omada ja kasutada maaomandit ning õigus osaleda täielikult ja tulemuslikult neid puudutavate küsimuste otsustamisprotsessis, sealhulgas majandusarengu projekte ja ümberasustamist käsitlevad küsimused;
127. nõuab tungivalt, et EL arendaks välispoliitika raames välja usu- ja veendumusvabaduse õiguse edendamise vahendi, käsitleks usu- ja veendumusvabadust põhivabadusena, lisaks kontrollnimekirja vajalikest vabadustest seoses usu- või veendumusvabaduse õigusega, et hinnata, kas neist peetakse kinni, ning lisaks mehhanisme usuvabaduse rikkumiste kindlakstegemiseks, selleks et riigiteenistujad, eeskätt Euroopa välisteenistus oma töös rohkem usu- ja veendumusvabadust edendaksid, ning kaasaks vahendi ettevalmistustöösse kodanikuühiskonna organisatsioonid;
128. tervitab ELi järjekindlat põhimõttelist seisukohta ÜRO Peaassamblee (ja ÜRO inimõiguste nõukogu) usutunnistuse teotamise vastu võitlemist käsitlevate resolutsioonide suhtes; tervitab ELi esitatud resolutsiooni kõikide usu- ja veendumuspõhiste sallimatuse ja diskrimineerimise vormide kaotamise kohta; julgustab ELi jätkama püüdlusi leida tasakaal sõnavabaduse ja usulise vaenu õhutamise keelustamise vahel; julgustab ELi pidama konstruktiivset dialoogi Islami Konverentsi Organisatsiooni ja teiste usutunnistuse teotamist käsitleva põhimõtte toetajatega;
129. rõhutab, et inimõigusi käsitlev rahvusvaheline õigus tunnustab usu- ja veendumusvabadust olenemata registristaatusest, seega ei tohiks registreerimine olla üksikisiku jaoks kohustuslik eeltingimus oma usuliste veendumuste teostamiseks; märgib lisaks murega, et Aserbaidžaanis, Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis, Türkmenistanis, Usbekistanis ja Vietnamis tuleb usurühmitustel end riigiasutuses registreerida ja tegutseda valitsuse kontrollitavate haldusnõukogude alluvuses, mis pärsivad nende usulist autonoomiat ja tegevust;
130. kutsub Venemaad üles kehtestama moratooriumi 2002. aasta äärmuslaste tegevuse vastu võitlemise seaduse rakendamise suhtes, sest seadust kasutatakse ja kuritarvitatakse usuvabaduse piiramiseks, rahumeelsete usuvähemuste rühmade represseerimiseks ja katseteks neid ära keelata; märgib lisaks suure murega, et 265 usuorganisatsiooni on kantud niinimetatud äärmuslike organisatsioonide musta nimekirja;
131. nõuab lisaks tungivalt, et järgmised riigid kaotaksid piirangud usurühmade ühinemis- ja kogunemisvabadusele ning peaksid kinni usu- ja veendumusvabadusest: Saudi Araabia, Egiptus, Eritrea, Iraan, Somaalia, Jeemen, Valgevene, Põhja-Korea ja Laos;
132. toonitab, et tänaseni eksisteerivad erinevates maailma paikades, nagu Saudi Araabia, Indoneesia, Pakistan, Iraak, Somaalia ja Sudaan, takistused usu segamatuks tunnistamiseks nii üksikisiku kui ka kollektiivsel tasandil ning samuti suureneb sallimatus usuvähemuste suhtes juurdunud demokraatlike traditsioonidega riikides nagu India, ning kutsub komisjoni üles neid probleeme rõhutama asjakohaste poliitiliste dialoogide raames;
133. mõistab kindlalt hukka usu- või usulahu (allrühma) vahetamise kuritegelikuks tunnistamise või karistamise, mida tehakse tänaseni enamikus Lähi-Ida ja Põhja-Aafrika riikides; kutsub ELi institutsioone üles avaldama survet nimetatud riikidele, et nad sellise tegevuse hülgaksid, eriti siis, kui ettenähtud karistuseks on surmanuhtlus; on sügavalt mures sunniviisiliste usuvahetuste pärast, mida viiakse tänaseni läbi näiteks Saudi Araabias ja Egiptuses, ning palub ELi institutsioonidel võtta endale selge kohustus võidelda selliste inimõiguste rikkumiste vastu;
134. tuletab meelde, et endiselt on mitmes maailma riigis tavaks keelustada, konfiskeerida ja hävitada pühapaiku ja religioosseid väljaandeid ning keelustada vaimulikkonna koolitamine; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid võitleksid kokkupuudetes asjaomaste valitsustega selliste rikkumiste vastu ning julgustaksid neid riike, kus pühaduseteotuse seadusi kasutatakse eesmärgiga kiusata taga usuvähemuste liikmeid, selliseid sätteid muutma või tühistama;
135. rõhutab, et süümevabadus on üks ELi põhiväärtusi, sest see kätkeb vabadust uskuda või mitte uskuda, nagu ka vabadust teostada usulisi veendumusi omal valikul;
Sõnavabadus
136. tunneb muret asjaolu pärast, et sõnavabadust on hakatud ründama mitmel uuel viisil, eelkõige nüüdisaegse tehnoloogia, näiteks interneti kasutamise abil; kordab, et sõnavabadus hõlmab õigust otsida, saada ja edastada teavet ja ideid kõigi vahendite abil;
137. tunnustab, et uued tehnoloogiad pakuvad enneolematuid võimalusi avalikus elus osalemiseks, arvamuste avaldamiseks, inimõigustealasele teabele juurdepääsuks ning ülejäänud maailma teavitamiseks inimõiguste rikkumistest; on mures asjaolu pärast, et riigid kasutavad üha keerukamaid meetodeid, nagu kahesuguse kasutusega tehnoloogiad, teabe tsenseerimiseks ja internetis tegevuse jälgimiseks ning et mitmes riigis on esinenud niisuguste inimeste ahistamist, tagakiusamist ja isegi kinnipidamist ja vangistamist, kes kasutavad internetti oma arvamus- ja sõnavabaduse õiguse teostamiseks;
138. julgustab kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti võtma esimesena seisukoht ja arendama välja konkreetne poliitika, et EList saaks internetiõiguste alal ülemaailmne partner, kes tegeleb nii uute tehnoloogiate kasutamisega tekkinud ohtudega inimõigustele kui ka inimõiguste kaitsmise ja toetamise võimaluste täiendamisega;
139. nõuab tungivalt, et riigid, kes piiravad juurdepääsu internetile, kaotaksid teabe vaba liikumise piirangud; märgib, et Piirideta Ajakirjanike andmetel hõlmab „internetivaenlaste” nimekiri järgmisi ulatuslikku interneti tsensuuri praktiseerivaid riike: Valgevene, Hiina, Kuuba, Egiptus, Iraan, Myanmar/Birma, Põhja-Korea, Saudi Araabia, Süüria, Tuneesia, Türkmenistan, Usbekistan ja Vietnam;
140. toetab õigust sõnavabadusele ja rahumeelsele kogunemisele Venemaal, nagu on tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 31 vormiliselt, kuid mitte tegelikult; väljendab solidaarsust niisuguse strateegia 31 korraldajate ja osalistega, mis seisneb reas kodanike meeleavaldustes kõnealuse õiguse toetuseks, mis algasid 31. juulil 2009. aastal ja toimuvad Moskva Võidu väljakul kõikide 31 päevaga kuude 31. päeval; peab kahetsusväärseks asjaolu, et siiani on ametivõimud keeldunud kõikidele strateegia 31 meeleavaldustele loa andmisest põhjusel, et Võidu väljakul on olnud kavandatud muude ürituste toimumine samal ajal; on ülimalt mures asjaolu pärast, et 31. detsembril 2009. aastal pidas Venemaa politsei teiste kümnete rahumeelsete meeleavaldajate seas kinni Moskva Helsingi grupi juhi Ljudmilla Aleksejeva, kellele oli üksnes mõni nädal enne tema kinnipidamist antud Euroopa Parlamendi Sahharovi auhind; toetab Venemaa inimõiguste voliniku Vladimir Lukini üleskutset alustada 31. mai meeleavaldustega seotud jõuliste politseiaktsioonide uurimist;
141. on sügavalt mures sõnavabaduse puudumise pärast Venezuelas ja Kuubal, uudistemeediale osutatava surve, internetikasutuse piiramise ja kontrollimise pärast ning katse pärast sel viisil teisitimõtlemist lämmatada;
Inimõigused ja terrorismivastane võitlus
142. mõistab hukka kõik terrorismi vormid; tuletab meelde, et üle maailma on terrorismi tulemusena surnud tuhanded süütud tsiviilisikud ja hävinud paljud perekonnad; on seisukohal, et terrorirünnakute puhul on esmajärjekorras vaja keskenduda ohvrite õigustele, mitte kurjategijate õigustele; rõhutab vajadust kanda hoolt selle eest, et terroristide üle mõistetakse kohut;
143. märgib, et paljudes riikides kõikjal maailmas terrorismi vastu võitlemise meetmed viinud välja põhiliste inimõiguste rikkumiseni ebaproportsionaalsete järelevalvemeetmete, ebaseadusliku kinnipidamise ja piinamise kasutamise kujul vahendina terrorismis kahtlustatavatelt teabe kättesaamiseks; väljendab muret selle pärast, et teatavad riigid kasutavad terrorismivastast võitlust ettekäändena vähemuste ja kohalike inimõiguste kaitsjate mahasurumiseks, ning nõuab tungivalt, et terrorismivastast võitlust ei kasutataks inimõiguste eest võitlejate seadusliku ja õiguspärase tegevuse piiramiseks või keelamiseks; mõistab kõnealused inimõiguste rikkumised hukka; toonitab ELi seisukohta, et terrorismivastases võitluses tuleb pidada täielikult kinni põhiõigustest ja õigusriigi põhimõtetest, ning on veendunud, et terrorismivastases võitluses ei tohiks seada ohtu kodanikuvabadusi;
144. kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama ära kahepoolseid poliitilisi ja inimõigustealaseid dialooge kolmandate riikidega kui võimalust tuletada meelde, et inimõigustest tuleb terrorismivastases võitluses kinni pidada ja et mitte mingil juhul ei tohi terrorismivastase poliitikaga manipuleerida ja seda inimõiguste kaitsjate või poliitiliste vastaste vastu kasutada; kutsub eeskätt kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles mõistma avalikult hukka inimõiguste rikkumised terrorismivastases poliitikas ja operatsioonides;
145. nõuab COTERi ja COHOMi vahelist paremat kooskõlastatust ja koostööd kõnealuses küsimuses, et hukka mõista terrorismivastase poliitika kuritarvitamine inimõiguste kaitsjate vastu, algatades süstemaatiliselt ELi inimõiguste kaitsjate alaste suuniste raames demarše, ning et käsitleda samamoodi ELi piinamise alaste suuniste kohaselt terrorismivastase võitlusega seotud piinamisi ja väärkohtlemist;
146. tuletab meelde USA presidendi Barack Obama 2009. aasta jaanuari otsust sulgeda Guantanamo Bay kinnipidamislaager; peab kahetsusväärseks, et kõnealust otsust ei ole veel suudetud täies ulatuses rakendada; tuletab meelde oma 13. juuni 2006. aasta resolutsiooni vangide olukorra kohta Guantanamos, millega nõutakse, et iga vangi tuleb kohelda rahvusvahelise humanitaarõigusega kooskõlas, ning kui vangile süüdistus esitatakse, tuleb tema üle viivitamata kohut mõista õiglasel ja avalikul kohtuistungil; tuletab meelde ELi ja USA 15. juuni 2009. aasta ühisavaldust Guantanamo Bay kinnipidamislaagri sulgemise ja tulevase terrorismivastase koostöö kohta, millega tervitati USA otsusekindlust salajaste kinnipidamisasutuste kaotamisel; palub, et USA valitsus täidaks oma kohustused täies ulatuses; kutsub ELi liikmesriike üles kokku leppima kooskõlastatud tegevuskavas, et aidata USAd Guantanamo kinnipidamisasutuste sulgemisel, andes pagulasseisundi endistele kinnipeetutele, keda ei ole kuritegudes süüdi tunnistatud, keda ei saa kodumaale tagasi saata ega USAs ümber asustada; tunneb heameelt mitmete ELi liikmesriikide konstruktiivse osalemise üle jõupingutuses teatavate endiste Guantanamo kinnipeetavate vastuvõtmisel ja majutuse otsimisel inimestele, kelle suhtes on langetatud kinnipidamislaagrist vabastamise otsus; märgib siiski, et tänaseks on ainult üksteist ELi liikmesriiki – Saksamaa, Iirimaa, Slovakkia, Taani, Ühendkuningriik, Hispaania, Portugal, Belgia, Prantsusmaa, Ungari ja Itaalia – nõustunud kinnipeetuid vastu võtma; tunneb muret, et USA peab jätkuvalt inimesi kinni ilma kohtumõistmiseta, näiteks Afganistanis Bagrami õhuväebaasis;
147. võtab teadmiseks, et 16. septembril 2008. aastal kutsuti Prantsusmaa eesistumise ajal kokku esimene romade teemaline tippkohtumine ja et teine selleteemaline tippkohtumine toimus Hispaania eesistumise ajal 9.–10. aprillil 2010; märgib väga suure murega, et romade kogukondi on Euroopast sunniviisiliselt välja saadetud ning et vähemuste ja sisserändajate kogukondade vastu suunatud ksenofoobiat ja vihkamist väljendavat keelekasutust esineb üha rohkem; kordab Euroopa Parlamendi nõuet, et liikmesriigid peavad täielikult kinni pidama ELi õigusaktide järgsetest kohustustest, ning kui liikmesriigid kohustusi ei täida, palub Euroopa Komisjonil läbi viima vormikohased ja jõulised rikkumismenetlused;
148. märgib, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist kohaldatakse terrorismivastast võitlust ja organiseeritud kuritegevust käsitlevate direktiivide ja muude õigusaktide suhtes kaasotsustamismenetlust ning kõnealuse teemaga seotud rahvusvahelised lepingud vajavad Euroopa Parlamendi nõusolekut; märgib, et need muudatused annavad Euroopa Parlamendile täiendava mõju õiglase tasakaalu leidmiseks julgeoleku ja inimõiguste vahel; kohustub seega tegutsema vastavalt oma uutele eesõigustele inimõiguste, kodaniku- ja poliitiliste vabaduste ning demokraatia austamise nimel ühtemoodi kõikides liidu suhetes kolmandate riikide või piirkondlike organisatsioonidega;
149. kordab, et kõigil liikmesriikidel lasub kohustus kaitsta tuvastatavaid võimalikke ohvreid, keda ähvardab tõeline ja otsene terrorirünnakute oht, ning lisab, et iga liikmesriik on kohustatud võtma kõik mõistlikud meetmed, et kehtestada kord, millega takistada terrorismi ja vähendada terrorismivastase tegevuse kaasmõju;
150. tuletab meelde Euroopa Liidu Nõukogu 2001. aasta märtsi raamotsust terrorismi ohvrite kohta: hädaabi, jätkuv abi, juurdlus ja vastutuselevõtmine, õiguskaitse tõhus kättesaadavus, õigusemõistmine, hüvitised, ohvrite isikliku ja perekonnaelu kaitsmine, ohvrite väärikuse ja turvalisuse kaitsmine, teave ohvritele ning erikoolitus ohvrite abistajatele;
Inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid kolmandate riikidega
151. väljendab oma pettumust asjaolu üle, et hulga inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide osas ei ole tehtud edusamme; võtab teadmiseks, et kodanikuühiskonna kaasatus kõnealustesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse ei ole süsteemselt tagatud ning et vahel kohaldatakse selle suhtes ELi mittekuuluvate osaliste poolseid piiranguid; on mures, et isegi kui dialoogi käigus tõstatatakse konkreetseid ja struktuurseid küsimusi, ei täida valitsused oma lubadust anda ELile neist juhtudest aru;
152. nõuab Euroopa Parlamendilt tegelikku osalemist inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide käimasolevates hindamistes; taotleb täielikku juurdepääsu lõppdokumentidele ja muudele asjaomastele allikatele; ootab (hindamiste tulemusena) riigiti erineval lähenemisel põhinevat selgete näitajate väljatöötamist dialoogide ja selgelt määratletud ettepanekute mõju hindamiseks, et tulemusi täiustada ning et vältida kõigi ELi inimõigustealaste arutelude korduvat läbikukkumist;
153. palub Euroopa institutsioonidel tagada läbipaistvus ja sidusus institutsioonidevahelises tegevuses seoses eesmärkide, väärtuste ja hoiakutega kõnealuses valdkonnas;
154. juhib tähelepanu vajadusele kasutada inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide järeldusi ELi ja tema partnerite vahelistel tippkohtumistel;
155. on seisukohal, et inimõigustealaseid dialooge ja konsultatsioone tuleb üldiselt kavandada ja korraldada läbipaistval viisil ja enne dialoogi seatud eesmärke tuleb pärast hinnata; kutsub nõukogu ja komisjoni üles survestama ELi mittekuuluvate riikide ametivõime osalema dialoogides ja konsultatsioonides kõrgel ja ulatuslikul ministrite tasandil;
156. kutsub ELi kandidaatriike üles parandama inimõiguste kaitse taset oma territooriumil, arvestades ELi põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatut;
157. kutsub komisjoni ja nõukogu üles inimõigustealastes aruteludes ja dialoogides kolmandate riikidega pöörama suurt tähelepanu etniliste ja usuvähemuste olukorrale ning nende õiguste sagedasele rikkumisele;
158. tunneb heameelt Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu tiheda koostöö ja kooskõlastatuse üle inimõiguste valdkonnas;
159. tunneb heameelt inimõigustealaste dialoogide alustamise üle Kesk-Aasia riikidega (Tadžikistan, Kasahstan, Kõrgõzstan, Türkmenistan ja Usbekistan) ja teise dialoogi läbiviimise üle 2009. aasta novembriks; tunneb lisaks heameelt ELi ja Usbekistani esimese inimõigustealase dialoogi teemalise kodanikuühiskonna seminari toimumise üle 2008. aasta oktoobris; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi ja Hiina inimõigustealased dialoogid ei ole endiselt suutnud kuidagi parandada olukorda inimõiguste rikkumiste osas Hiinas; juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata Hiina ametivõimude õiges suunas astutud sammudele (tööõiguse reform, surmaotsuste läbivaatamine kõrgema rahvakohtu poolt) halveneb üha inimõiguste olukord, mida märgivad laienevad sotsiaalsed rahutused, inimõiguste kaitsjate, juristide, veebipäevikute pidajate ja ühiskonna aktivistide karmistuv kontrollimine ja mahasurumine ning samuti sihipärane poliitika, mille eesmärk on muuta marginaalseks tiibetlased ja nende kultuuriline identiteet; on sügavalt mures sino-tiibeti dialoogi edutuse pärast; on sügavalt mures uiguuri rahva inimõiguste olukorra halvenemise pärast Hiinas; mõistab hukka nende pikaajalise rõhumise Ida-Turkestanis ning taunib asjaolu, et Hiina ametivõimud ei pea kinni vabaduste, sealhulgas sõna-, meeleavaldus-, kogunemis-, usu- ja isikuvabaduse kaitsemeetmetest, mis on kirjas Hiina Rahvavabariigi põhiseaduses, ning peab samuti kahetsusväärseks Hiina Rahvavabariigi elanikkonna ümberasustamise poliitikat, millega kavatsetakse nõrgestada uiguuri elanikkonna kultuuri ja killustada nende ühtsust; väljendab oma pettumust selle üle, et ELi ja Venemaa inimõigustealased konsultatsioonid ei ole andnud mingeid olulisi tulemusi; tervitab inimõiguste teemalise dialoogi käivitamist Indoneesiaga 2009. aastal ning esimesi dialoogi raames toimunud kohtumisi Gruusia ja Armeeniaga; arvab, et kuigi inimõigustealased dialoogid juhivad soovitud tähelepanu inimõigustealastele küsimustele ELi välissuhetes, ei tohi neist saada eesmärk omaette, vaid need peavad keskenduma selle tagamisele, et dialoogide käigus tõstatatud ja arutatud küsimuste suhtes võetaks meetmeid; kahetseb Indiaga peetud inimõigustealaste dialoogide tulemusetust ja on pettunud selles, et kastipõhise diskrimineerimise küsimust ei arutatud viimase inimõigustealase dialoogi käigus;
160. nõuab tihedat koostööd ELi liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ning kõiki ELi ja kolmandate riikide vahelisi inimõigustealaseid dialooge juhtiva ELi Põhiõiguste Ameti vahel; juhib tähelepanu sellele, et EL peab suutma võidelda liidusiseste inimõiguste rikkumistega, kui tahetakse olla inimõiguste lipulaev kogu maailmas;
161. tunneb heameelt esimese ELi ja Valgevene inimõigustealase dialoogi üle, mis toimus 2009. aasta juunis, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et selle riigi inimõiguste olukord on endiselt keeruline, jätkuvalt piiratakse ühinemis-, kogunemis- ja sõnavabadust ning represseeritakse inimõiguste kaitsjaid ja ajakirjanikke;
162. tervitab Mehhiko valitsuse jõupingutusi uimastikaubanduse ja organiseeritud kuritegevusega võitlemisel ning asjaolu, et Kongressile on esitatud sõjaväelise õigusemõistmise reformi seaduseelnõu; rõhutab, et ELi ja Mehhiko strateegilist partnerlust tuleb näha kui inimõiguste ja demokraatia tugevdamise võimalust;
163. märgib, et 2009. aasta aprillis vaatas Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (Põhja-Korea) parlament läbi riigi põhiseaduse, et lisada sellesse muu hulgas säte, mille kohaselt Põhja-Korea „austab ja kaitseb inimõigusi”; nõuab tungivalt, et Põhja-Korea ametivõimud astuksid konkreetseid ja reaalseid samme inimõiguste tingimuste parandamise suunas; kutsub sellega seoses ametivõime üles lubama rahvusvahelistel sõltumatutel ekspertidel kontrollida iga tüüpi kinnipidamisasutusi ning lubama ÜRO eriraportööril riiki külastada; rõhutab, et riigi inimõiguste olukorra hindamisel tuleb lisaks põhiseaduslikele sätetele võtta arvesse eelkõige konstruktiivsete meetmete rakendamist; kutsub samuti Põhja-Korea ametivõime üles vabastama piirangutest rahvusvaheliste töötajate suutlikkuse jälgida abi jagamist, ning tagama, et rahvusvaheline abi jõuab abivajajateni; nõuab tungivalt, et Põhja-Korea juhtkond osaleks konstruktiivselt ELiga peetavates inimõigustealastes dialoogides;
164. on jätkuvalt mures, et inimõigustealane dialoog Iraaniga on alates 2004. aastast katkenud Iraani koostöövalmiduse puudumise tõttu, ning on seisukohal, et rahvusvahelisel üldsusel on aeg tegutseda Iraani kodanikuühiskonna toetuseks praeguses riigi demokraatliku liikumise ajaloo olulises pöördepunktis; kutsub Iraani ametivõime üles jätkama kõnealust dialoogi kõikide demokraatiale pühendunud kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamiseks ning tugevdama rahumeelsete ja mittevägivaldsete vahenditega käimasolevaid protsesse, mis võivad kindlustada demokraatlikke, institutsioonilisi ja põhiseaduse reforme, tagada nende reformide jätkusuutlikkuse ning koondada kõik Iraani inimõiguste kaitsjad ja kodanikuühiskonna esindajad, kes on kaasatud poliitika kujundamise protsessidesse, tugevdades nende rolli üldises poliitilises diskursuses; palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel neid protsesse toetada ja tugevdada; on sügavalt mures, et 2008. ja 2009. aastal muutus inimõiguste olukord Iraanis halvemaks ning piirangud sõna- ja kogunemisvabadusele püsivad; sellega seoses on sügavalt mures ajakirjanike, kirjanike, teadlaste, naiste õiguste kaitsjate ja inimõiguste aktivistide takistamise pärast; on jätkuvalt mures etniliste ja usuliste vähemuste represseerimise pärast Iraanis;
165. võtab teadmiseks Kambodža murettegeva autoritaarse suundumuse, mida rõhutab pikaaegne karistamatus inimõiguste rikkumisel, poliitilise ruumi ja opositsioonierakondadesse kuuluvate isikute ja muude poliitikaaktivistide sõnavabaduse piiramine; kutsub komisjoni üles astuma samme 1991. aastal Kambodža kohta sõlmitud Pariisi lepingu taasjõustamiseks;
Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused
166. tunnistab, et majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele tuleks omistada sama suur tähtsus kui kodaniku- ja poliitilistele õigustele, pidades silmas kõigi inimõiguste üldkehtivust, jagamatust, omavahelist sõltuvust ja seotust, mida kinnitati 1993. aastal Viinis toimunud ülemaailmsel inimõiguste konverentsil; nõuab tungivalt, et kogu maailma riigid allkirjastaksid majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivprotokolli (OP-ICESCR), mis avati allkirjastamiseks 24. septembril 2009;
167. rõhutab, et inimõigused hõlmavad muu hulgas õigust toidule, veele ja sanitaartingimustele, haridusele, sobivale eluasemele, maale, inimväärsele tööle ja sotsiaalkindlustusele; kõnealused õigused kui õiglane juurdepääs loodusvaradele jätkusuutlikkuse alusel tuleks tagada ka tulevastele põlvkondadele; tunnistab, et sageli on niisuguste õiguste järgimata jätmise põhjuseks vaesus ja hea valitsemistava puudumine; nõuab, et EL teeks suuremaid jõupingutusi aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, kuna on selge, et maailm on 2015. aastaks seatud eesmärkidest kaugel; kordab selles kontekstis inimõigustel põhineva poliitika rakendamise olulisust aastatuhande arengueesmärkide elluviimisel;
168. tunnustab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni järelevalvesüsteemi tähtsust õiguste kaitsmisel kaubanduse ja tööhõive, statistikasüsteemide, sotsiaalkaitse- ja tööhõivepoliitika, samuti töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas;
169. palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida, et riikliku või Euroopa õiguse alusel tegutsevad ettevõtted ei eiraks inimõiguste austamise ja tervishoiu- või keskkonnanormide järgimise nõudeid, mida ettevõtted peavad täitma, kui nad asuvad kolmandasse riiki või tegutsevad kolmandas riigis, eriti arenguriigis;
170. palub komisjonil ja liikmesriikidel täita oma ametliku arenguabiga seotud kohustusi arenguriikide suhtes, et võidelda ülemaailmse majandus- ja finantskriisi vastu ning vähendada sel viisil negatiivseid tagajärgi, mida kõnealune kriis on põhjustanud inimõiguste olukorrale maailmas; tunneb heameelt inimõiguste nõukogu kümnenda eriistungi üle, mis kandis nime „Ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõju inimõiguste üldisele tagamisele ja tõhusale teostamisele” ja toimus 20. veebruaril 2009. aastal; nõuab, et ELi liikmesriigid jätkaksid kriisile vaatamata inimõigustealast koostööd kolmandate riikidega, ja rõhutab, et vahendite puudumisega ei tohi kunagi õigustada inimõiguste rikkumist;
Komisjoni välisabiprogrammid ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)
171. tervitab asjaolu, et Euroopa Parlamendi prioriteete on EIDHRi 2008. ja 2009. aasta programmitööd käsitlevates dokumentides arvesse võetud;
172. toetab EIDHRi panust, eelkõige kohalike ja rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide kodanikuühiskonna projektide kaudu (90% panusest), samuti kõnealuse valdkonna piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Euroopa Nõukogu, OSCE ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo kaudu (10 % panusest);
173. märgib rahuloluga, et aastatel 2008–2009 oli inimõiguste ja demokraatia edendamiseks ette nähtud üle 235 miljoni euro, mille abil oli võimalik rahastada 900 projekti ligikaudu sajas riigis, ning et eriti suur arv projekte rahastati Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides, kuid kogusummas said suurima toetuse AKV riigid; arvab, et EIDHRi rahastamist tuleks oluliselt suurendada, et see sisaldaks Euroopa demokraatia sihtkapitali asjakohast rahastamist inimõiguste suutlikkuse arendamise ja demokraatia edendamise toetuseks kõige rohkem abi vajavates ühiskondades;
174. rõhutab EIDHRi keskse tugevusena asjaolu, et see ei sõltu vastuvõtva riigi valitsuse nõusolekust ja on seega võimeline keskenduma tundlikele poliitilistele küsimustele ja innovaatilistele lähenemisviisidele ning tegema otsest koostööd kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega, mis peavad säilitama oma sõltumatuse riigiasutustest;
175. rõhutab, et oluline on kasutada EIDHRi vahendina inimõigusi ähvardavatele ohtudele reageerimiseks ning üha suurema toetuse pakkumiseks inimõiguste kaitsjatele ja inimõiguste rikkumise ohvritele; toetab üheteistkümnest EIDHRi rahastatud organisatsioonist koosnevat võrgustikku, mis keskendub inimõiguste kaitsjate kaitsmisele ja kiirele reageerimisele hädaolukordades; julgustab arendama välja konkreetseid strateegiaid erinevatesse kategooriatesse kuuluvate inimõiguste kaitsjate (kaasa arvatud lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide õiguste kaitsjad ning inimesed, kes on seotud inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumiste uurimisega) vajadustele vastamiseks;
176. kutsub komisjoni üles tagama liidu poliitiliste prioriteetide, tema partnerluste ja koostöökokkulepete ning tema poolt toetatavate projektide ja programmide vahelise sidususe, eelkõige seoses kahepoolse programmitööga, mida ta teostab kolmandate riikidega;
177. on teadlik endiselt murettekitavast inimõiguste olukorrast Aafrika mandril ning on veendunud, et Aafrika riigid on astunud olulisi samme õigusriigi edendamiseks kogu mandril inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta vastuvõtmisega (tuntud ka kui Banjuli harta), ning kaalub seetõttu võimalust luua sihtotstarbeline eelarverida Inimõiguste ja Rahvaste Õiguste Aafrika Kohtu töö toetuseks;
178. kutsub komisjoni töötajaid üles kohtuma korrapäraselt kodanikuühiskonna esindajatega Brüsselis, et edendada dialoogi partneritega, kes tegelikult kohapeal projekte ellu viivad;
179. tunneb heameelt inimõiguste jaoks ettenähtud rahaliste vahendite jagamise üle geograafiliste programmide kaudu, kusjuures poliitika rakendamist riigi ja piirkondlikul tasandil toetatakse Euroopa Arengufondist (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikides), arengukoostöö rahastamisvahendist (Ladina-Ameerika, Aasia ja Lõuna-Aafrika riikides) ning Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendist (naaberpiirkondades), samuti temaatiliste rahastamisvahendite kaudu, näiteks EIDHR, stabiliseerimisvahend, arengukoostöö rahastamisvahend ja tööstusriikide rahastamisvahend ICI Plus;
Valimisabi ja valimiste vaatlemine
180. märgib rahuloluga, et EL kasutab demokraatia edendamiseks kolmandates riikides üha rohkem ära valimisabi ja valimiste vaatlemist, edendades sellega inimõiguste, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtete järgimist, ja et kõnealuste missioonide kvaliteet ja sõltumatus pälvib laialdast tunnustust;
181. kutsub kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles jälgima valimiste ELi vaatlusmissioonide lõpparuannetes esitatud ettepanekute rakendamist, tagama vajaduse korral järelabi ja andma Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru;
182. nõuab veel kord, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelsed ja -järgsed etapid, kaasataks asjaomaste kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi eri tasanditesse ning et neid toetataks vajaduse korral konkreetse tegevusega, et tagada ELi poliitikavaldkondade sidusus ja kinnitada veel kord inimõiguste ja demokraatia üliolulist rolli;
183. nõuab suuremat valvsust kriteeriumide osas, mille alusel valitakse riigid, kes saavad valimisabi ja kus hakatakse valimisi vaatlema, ning eeskätt nende rahvusvahelisel tasandil kehtestatud meetodite ja eeskirjade järgimist, mis puudutavad vaatlusmissiooni sõltumatust ja tulemuslikkust;
184. tunneb heameelt rahastamise mahu üle, mille kogusumma oli käesoleva raporti 18-kuulise perioodi jooksul 50 miljonit eurot;
Euroopa Parlamendi inimõigusi käsitleva tegevuse kasutamine
185. kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama täielikult ära Euroopa Parlamendi resolutsioone ja muid teatisi ning reageerima seejuures sisuliselt nendes väljendatud soovidele ja muredele, eelkõige kiireloomuliste resolutsioonide puhul;
186. kordab, et Euroopa Parlamendi poolt igal aastal välja antav Sahharovi auhind mõttevabaduse edendamise eest tuleb muuta nähtavamaks; kahetseb, et ei võeta nõuetekohaseid järelmeetmeid kandidaatide ja laureaatide heaolu ning nende riikide olukorra heaks; kutsub nõukogu ja komisjoni üles muutma auhind silmapaistvamaks, muu hulgas lisades selle iga-aastasesse inimõigustealasesse aruandesse; kutsub lisaks nõukogu ja komisjoni üles Sahharovi auhinna kandidaatide ja laureaatidega ühendust hoidma, et tagada pidev dialoog ja asjaomaste riikide inimõiguste olukorra üle järelevalve ning et pakkuda kaitset tagakiusatud inimestele;
187. tuletab Euroopa Parlamendi delegatsioonidele meelde, et nad lisaksid inimõiguste üle peetavad arutelud korrapäraselt parlamentidevaheliste kohtumiste päevakorda, külastaksid delegatsioonide visiitide ajal inimõiguste austamise suurendamisega tegelevaid projekte ja asutusi ning kohtuksid inimõiguste kaitsjatega ja pakuksid neile vajaduse korral rahvusvahelist nähtavust ja kaitset;
188. tunneb heameelt Sahharovi auhinna laureaatide võrgustiku loomise üle; nõuab tungivalt, et viivitamata leitaks vajalikud vahendid võrgustiku eesmärkide saavutamiseks ning Sahharovi auhinna võitjate ja Euroopa Parlamendi vahelise teabevahetuse hõlbustamiseks, andes auhinna võitjatele eristaatuse, mis võimaldab neil siseneda Euroopa Parlamendi hoonetesse lihtsustatud sisenemiskorra alusel;
*
* *
189. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.
- [1] ÜRO piinamisvastane konventsioon; ÜRO lapse õiguste konventsioon; ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta; ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon; Rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta.
- [2] EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265; EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262; EÜT C 293 E, 28.11.2002, lk 88; ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 576; Vastuvõetud tekstid, 22. mai 2008, P6_TA(2008)0238; Vastuvõetud tekstid, 21. oktoober 2008, P6_TA(2008)0496; Vastuvõetud tekstid, 23. oktoober 2008, P6_TA(2008)0526; Vastuvõetud tekstid, 21. oktoober 2008; Vastuvõetud tekstid, 12. märts 2009, P6_TA(2009)0145; Vastuvõetud tekstid, 26. märts 2009, P6_TA(2009)0193; Vastuvõetud tekstid, 7. mai 2009, P6_TA-PROV(2009)0385; Vastuvõetud tekstid, 22. oktoober 2009, P7_TA(2009)0058; Vastuvõetud tekstid, 17. detsember 2009, P7_TA(2009)0119.
- [3] ELT C 303, 14.12.2007, lk 1.
- [4] EÜT C 317, 15.12.2000, lk 3; ELT C 303, 14.12.2007, lk 1; ELT L 209, 11.8.2005, lk 27.
- [5] ELT L 386, 29.12.2006, lk 1.
- [6] ELT C 46E, 24.2.2010, lk 71.
- [7] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0036.
- [8] ELT C 250 E, 25.10.2007, lk 91.
- [9] ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.
- [10] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0226.
- [11] ELT C 327, 23.12.2005, lk 4.
- [12] Nõukogu dokument 11179/10.
- [13] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0056.
- [14] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0006.
- [15] Alates detsembrist 2009 on nii konventsiooni kui ka selle fakultatiivprotokolli ratifitseerinud Austria, Belgia, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik; kõik liikmesriigid on konventsiooni allkirjastanud, kuid 15 liikmesriiki ei ole seda veel ratifitseerinud (Bulgaaria, Küpros, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Iirimaa, Läti, Leedu, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Slovakkia); protokolli on allkirjastanud 19 liikmesriiki, kuid 10 ei ole seda veel ratifitseerinud (Bulgaaria, Küpros, Tšehhi Vabariik, Soome, Prantsusmaa, Leedu, Luksemburg, Malta, Rumeenia, Slovakkia).
- [16] P7_TA-PROV(2010)0236.
- [17] Nõukogu (üldasjad ja välissuhted), 17. november 2009.
ANNEX I
INDIVIDUAL CASES RAISED BY THE EUROPEAN PARLIAMENT BETWEEN JULY 2008 AND DECEMBER 2009
THE SAKHAROV PRIZE 2009
|
The winner of the Sakharov Prize 2009
|
MEMORIAL (Oleg Orlov, Sergei Kovalev and Lyudmila Alexeyeva on behalf of MEMORIAL and all other human rights defenders in russia) |
|
|
SHORTLISTED NOMINEES
|
BACKGROUND |
|
|
MEMORIAL
Oleg ORLOV Sergei KOVALEV Lyudmila ALEXEYEVA
and all other Human Rights Defenders in Russia |
Russian civil rights defence organization
Oleg ORLOV - head of the Council of the Human Rights Center Memorial was fined and ordered to retract public statements following a civil defamation lawsuit brought against him by the President of the Republic of Chechnya, Ramzan Kadyrov, whom Orlov had claimed to having been responsible for the abduction and death of Natalya Estemirova, MEMORIAL representative in Grozny investigating murders and abductions in Chechnya. In 2007 Orlov himself was abducted in Ingushetia, together with three journalists, before being beaten, threatened with execution and later released. On 31 January 2010, Orlov and some 100 others were arrested in Moscow during a peaceful demonstration on Triumphalnaya Square, and in September 2010 Orlov was ongoing trial for criminal charges of libel.
Sergei KOVALEV - human rights defender, former political prisoner in the Soviet Union, first federal Ombudsman for Human Rights in Russia and chair of the Memorial Russian Historical, Educational and Human Rights Society is a founder of the first Soviet human rights association in 1969, the Initiative Group for the Defence of Human Rights. Kovalev, recipient of more than a dozen international awards, was one of the authors of the Russian Declaration of Human and Civil Rights. Kovalev, author of Putin's War, has been an outspoken critic of authoritarian tendencies in the administrations of Boris Yeltsin and Vladimir Putin. In 1996 he resigned in protest as head of Yeltsin's presidential human rights commission. In 2002 he organized a public commission to investigate the 1999 Moscow apartment bombings, which was effectively paralyzed after the persecution and assassination of its members. Lyudmila ALEXEYEVA - together with Andrei Sakharov and others founded the Moscow Helsinki Group to monitor Soviet compliance with the Helsinki Final Act in 1976. Since the 1960s Alexeyeva has been campaigning for fair trials of arrested dissidents and objective coverage in the media. She was excluded from the Communist Party, deprived of her job as editor of a scientific magazine and was forced to emigrate from the USSR. Having returned after the collapse of the Soviet Union, Alexeyeva co-founded the All-Russian Civic Congress and later the All-Russian Civic Network. She has been critical of the Kremlin’s human rights record and has accused the government of encouraging extremists with its nationalistic policies, such as the mass deportations of Georgians in 2006 and police raids against foreigners working in street markets, as well as Russian conduct in Ingushetia. Recently Alexeyeva has been an active participant in Strategy-31 demonstrations on the Moscow's Triumphalnaya Square in defense of freedom of assembly in Russia.
|
|
|
Dr Izzeldin ABUELAISH |
Palestinian obstetrician, treating both Israelis and Palestinians, and a senior researcher at the Gertner Institute in the Sheba Hospital in Israel has dedicated his entire life for peace and for medicine. In January 2009, during an Israeli raid on Gaza, a shell hit his apartment killing his three daughters. In memory of his daughters, Dr Abuelaish has set up Daughters for Life, an international foundation to provide education and health access to women and girls in Gaza and in the Middle East and to support their leadership development. In spite of this personal family tragedy, Dr Abuelaish continues to fight for peace between the Israeli and Palestinian peoples and to build bridges between the two war-torn, violence-ridden communities.
|
|
|
Dawit ISAAK |
Swedish journalist, writer and playwright of Eritrean origin who has been a political prisoner since 2001. While demanding democratic reforms and objective evaluation of the events leading to Eritrea's war with Ethiopia, Isaak was arrested as traitor. He has also been accused of receiving financial aid from abroad – a crime according to Eritrean press laws. He has been in jail since his arrest in September 2001, without having been tried by a court of law.
|
|
|
COUNTRY Individual
|
BACKGROUND |
ACTION TAKEN BY PARLIAMENT |
||
|
AFGHANISTAN Sitara Achikzai
Perwiz Kambakhsh |
Achikzai was a leading Afghan women's rights activist and a member of the regional parliament in Kandahar. She was assassinated by the Taliban on 12 April 2009.
Afghan journalist who was sentenced to death by a provincial court for distributing "blasphemous" material in 2008, having published a translation of the Qur’an without the accompanying Arabic script. He had been arrested in 2007 after downloading material from the internet relating to the role of women in Islamic societies. He was released following a presidential pardon in September 2009. |
In its resolution adopted on 24 April 2009, the European Parliament: - condemned the murders of activists working to promote human rights and the emancipation of Afghan women, in particular the recent assassination of the regional parliamentarian Sitara Achikzai.
- was appalled to learn that the Afghan Supreme Court has upheld the 20-year prison sentence which Perwiz Kambakhsh received on a blasphemy charge and called on President Karzai to pardon Mr Kambakhsh and authorise his release from prison. |
||
|
Angola José Fernando Lelo
|
A journalist who was arrested on 15 November 2007, along with six soldiers, and later charged with assisting the soldiers in planning a rebellion. On 16 September 2008, Lelo was convicted to twelve years imprisonment by Cabinda Military Court for crimes against the security of the state and instigating a rebellion. Concerns were raised over the quality of the evidence upon which Lelo’s conviction was based, notably that it may have been obtained through torture. On Friday 21 August 2009, Lelo was released after being acquitted on appeal by the Supreme Military Court of Angola, which ruled that there was insufficient evidence to maintain the conviction. |
A letter of concern was sent on 18 November 2008.
|
||
|
azerbaijan Emin Abdullayev (Milli) Adnan Hajizade
Eynulla Fatullayev
Farhad and Rafiq Aliyevs
|
They had used online networking tools, including YouTube, Facebook and Twitter, to disseminate information about the political situation in Azerbaijan, criticising the country's government. On 11 November 2009, Milli was sentenced to two-and-a-half years and Adnan Hajizade to two years imprisonment on charges of hooliganism and inflicting minor bodily harm, charges which appear to be politically motivated. Emin Milli, also an outspoken critic of changes to the Azerbaijani Constitution in March 2009, following which the presidential term limit was abolished and thereby allowing current President Ilham Aliyev to stand for re-election on a continuous basis, is also a cofounder of a youth group named Alumni Network. Adnan Hajizada, is a coordinator of the youth movement known as OL!, which advocates non-violence and tolerance. The two bloggers were sentenced to harsh prison terms on the basis of highly unlikely charges and faced an unfair trial lacking due process. Fatullayev is an Azerbaijani journalist and editor-in-chief who was persecuted and imprisoned in Azerbaijan for his criticism of government's policies and for his alleged publications. He is an outspoken criticizer of the government for violating press freedom and its violation of human rights in Azerbaijan.
Farhad Aliyevs is an Azerbaijani politician who was removed from office in 2005 and accused of plotting a coup d'etat. Farhad Aliyevs and his son Rafiq were sent to prison in August 2008. They appealed to the Supreme Court in 2009 and have filed a complaint to the European Court of Human Rights. |
A letter of concern was sent on 27 July 2009.
In its resolution adopted on 17 December 2009, the European Parliament: - called for the immediate release of the two bloggers and for a new, fully open and fair trial on the basis of an unbiased police investigation and in accordance with all relevant international standards. - was concerned about the deterioration of media freedom in Azerbaijan, deplored the practice of arresting, prosecuting and convicting opposition journalists on various criminal charges and called on the Azerbaijani authorities to release the imprisoned journalists immediately, including Eynulla Fatullayev. - called on the Azerbaijani authorities to address the lack of police investigation into cases of violence and harassment against journalists and the fact that many crimes have so far gone unpunished; - stressed that the safety of media workers must be improved and welcomed the proposed amendments to the criminal-law provisions on defamation and libel.
A letter of concern was sent on 8 October 2009.
|
||
|
BANGLADESH Sheikh Hasina |
Bangladeshi politician, the President of the Awami League since 1981 and current Prime Minister of Bangladesh who was arrested in June 2007 and indicted on extortion charges. On June 11, 2008 Hasina was released on parole for medical reasons. |
In its resolution adopted on 10 July 2008, the European Parliament: - welcomed the release of former Prime Minister Sheikh Hasina on humanitarian grounds. |
||
|
BElarus Marijus Ivanilovas
Alyaksandr Kazulin, Sergei Parsyukevich and Andrei Kim
Mikalai Autukhovich, Yury Liavonau and Uladzimir Asipenka
Artsiom Dubski Franak Viačorka, Ivan Šyla and Zmiter Fedaruk
Angelika Borys
Tatsyana Shaputska |
Lithuanian national and director of the printing house of the daily newspaper ‘Respublika’ was detained in Belarus on the allegation of possession of amphetamine pills. He was been held for two months without trial or proof of his guilt in a prison in the Belarusian city of Zhodin. His arbitrary detention was later extended with additional two months, while the regime’s authorities were unable to find any proof of his guilt.
Activists of an entrepreneurship movement who were detained in February 2009 and received criminal charges of intentional destruction or damage to property of citizens. Autukhovich announced to having been on hunger strike. Dubski is a youth opposition activist imprisoned for two months. Young activists forced into army conscription. Viačorka was denied from enrolling to any university in Belarus. Chair at the Congress of the Union of Poles. She was arrested on 15 March 2009.
Shaputska, a prominent young opposition activist, was expelled from her university in September 2009 for participation in an Eastern Partnership Civil Society Forum in Brussels. |
Letter of concern sent on 8 December 2009. In its resolution adopted on 9 October 2008, the European Parliament: - expressed its satisfaction that the three political prisoners had been released. - expected that they will enjoy all the civic rights guaranteed to all Belarusian citizens by the Constitution of the Republic of Belarus.
In its resolution adopted on 2 April 2009, the European Parliament: - called for the immediate release of the three entrepreneurs and the youth opposition activist as well as a review of the "restricted freedom" sentences imposed on 11 persons who participated in a demonstration which took place in January 2008. - called to review the cases of forcible army conscription of several young activists. In its resolution adopted on 17 December 2009, the European Parliament: - insisted that Belarus should guarantee political rights and freedoms by discontinuing the practice of politically motivated acts of intimidation, in particular dismissals from jobs and universities. |
||
|
BURMA Aung San Suu Kyi |
As a pro-democracy campaigner and leader of the opposition National League for Democracy party (NLD) she is winner of the 1991 Nobel Peace prize and a laureate of Sakharov Prize in 1990. She has spent more than 11 of the past 19 years in some form of detention under Burma's military regime, and has become an international symbol of heroic and peaceful resistance in the face of oppression. |
In its resolution adopted on 23 October 2008, the European Parliament: - condemned the continued detention of Aung San Suu Kyi, who has been under intermittent house arrest since her victory at the last democratic elections in 1990, and insisted upon her immediate release. On 12 August 2009 the President of the European Parliament, Jerzy Buzek, "condemned the extended house arrest of Aung San Suu Kyi as unacceptable, unjustified and cruel." |
||
|
canada Robert Dziekanski |
Dziekanski was a Polish immigrant who died at the Vancouver International Airport shortly after being tasered several times by the Royal Canadian Mounted Police. The Criminal Justice Branch decided that no criminal charges would be laid against the RCMP officers. The incident came to light as it was filmed by a member of the public. The video, which was initially taken into police possession, was released to the press after a court order. The final inquiry report concluded that the RCMP was not justified in using a taser against Dziekanski and that the officers had later deliberately misrepresented their actions to investigators. |
A letter of concern was sent on 6 March 2009. |
||
|
china Liu Xiaobo
Ji Sizun
Akmal Shaikh
Lobsang Gyaltsen, Loyak, Tenzin Phuntsok, Kangtsuk and Dawa Sangpo
Gao Zhisheng
Dalai Lama
Hu Jia |
Liu Xiaobo is an intellectual and human rights activist in China. On 2008, Xiaobo was detained in response to his participation with Charter 08 (published on 10 December 2008 to coincide with the 60th Anniversary of the Universal Declaration of Human Rights, Charter 08 calls for political reform in China). He was formally arrested on 2009, on suspicion of inciting subversion of state power and was tried on the same charges and sentenced to eleven years' imprisonment and two years' deprivation of political rights on 25 December 2009. He was granted the Nobel Peace Prize for 2010 for his long and non-violent struggle for fundamental human rights in China, and his work on the close connection between human rights and peace. Ji Sizun is a grassroots legal defender, who was imprisoned on 2009 for "forging official seals and documents". Concerns have been raised that Ji Sizun's conviction is based on his application for a permit to hold a protest in one of Beijing's designated 'protest zones' during the 2008 Olympic Games. Akmal Shaikh, a British citizen, was sentenced to death for smuggling drugs to China. He was executed by lethal injection on 29 December 2009 in Urumqi, China. He was alleged to have been carrying around 4 kg of heroin in a suitcase which he denied belonging to him. He suffered from severe mental illness and vulnerability and is said to having fallen victim of professional drug smugglers, being used and manipulated.
Tibetans who were sentenced to death in April 2009 on charges relating to "starting fatal fires" and for their alleged roles in the protests and rioting in Lhasa on March 14, 2008. The execution of Gyaltsen and Loyak was confirmed on October 23, 2009, whereas Sangpo was given life imprisonment.
Chinese human rights lawyer who has been disbarred, detained, lived under house arrest and tortured by the Chinese secret police after taking on human rights cases. He was taken away for interrogation by Chinese security agents in February 2009 and has not been seen since.
Current Dalai Lama, Tenzin Gyatso, is the head of state and the spiritual leader of Tibet while describing himself as a simple Buddhist monk. In 1989 he was awarded the Nobel Peace Prize for his non-violent struggle for the liberation of Tibet.
Prominent Chinese human rights activist and dissident is the laureate of the 2008 Sakharov Prize. Hu Jia has often been persecuted for his actions in China and he remains imprisoned until today. |
Letters of concern were sent on 5 February 2009 and on 21 December 2009.
A letter of concern was sent on 5 February 2009.
A letter of concern was sent on 20 November 2009.
Press Releases by the President of the European Parliament on 29 December 2009: - strongly condemned the execution - recalled that the European Union strongly condemns the death penalty and will continue its appeals to stop the use of the death penalty in all circumstances, and called upon all states to abolish the death penalty for all crimes.
In its resolution adopted on 26 November 2009, the European Parliament: - strongly condemned the execution of the two Tibetans and of the nine persons of Uighur ethnicity following the events in March 2008 in Lhasa and the riots of 5-7 July 2009 in Urumqi. - called on the Chinese authorities to suspend all the other death sentences and to commute those sentences to terms of imprisonment.
Letter of concern was sent on 12 May 2009.
In its resolution adopted on 12 March 2009, the European Parliament: - called on the Council Presidency to adopt a declaration calling on the Chinese Government to open a constructive dialogue with a view to reaching a comprehensive political agreement and to include a reference to the Memorandum for Genuine Autonomy for the Tibetan People.
Letter of concern sent on 17 November 2008. |
||
|
CUBA Ariel Sigler Amaya, Antonio Diaz, Jose Daniel Ferrer and Alfredo Dominguez |
Political prisoners who were detained and sentenced in 2003 they all remain in prison in Cuba. Claims have been made as to humiliating treatment and unacceptable prison conditions. Sigler Amaya, who was one of the 75 dissidents arrested during the Primavera Negra, has been reported to being under serious health condition, requiring medical treatment. |
Letter of concern sent on 22 September 2009. |
||
|
eritrea Dawit Isaak
|
Swedish-Eritrean playwright, journalist and writer, who has been held in Eritrean prison since 2001 without trial. Isaak has allegedly been a victim of torture during his detention.
|
A letter of concern was sent on 20 February 2009. In its resolution adopted on 15 January 2009, the European Parliament: - expressed its deep concern at the continuing imprisonment in Eritrea of the Swedish-Eritrean journalist, held in jail since his arrest in September 2001, without having been tried by a court of law, and demanded the immediate release of him and other imprisoned journalists.
|
||
|
ETHIOPIA Birtukan Midekssa
|
Ethiopian politician, former judge and the leader of the opposition party Unity for Democracy and Justice (UDJ), which aims to bringing about change in Ethiopia by peaceful means. She was imprisoned, among more than 100 others, for offences after controversial polls in 2005, and was re-arrested and imprisoned to serve a life sentence in December 2008. |
In its resolution adopted on 15 January 2009, the European Parliament: - was outraged at the imprisonment of Birtukan Midekssa, leader of the opposition party Unity for Democracy and Justice (UDJ), and demanded her immediate and unconditional release. |
||
|
GUINEA-BISSAU João Bernardo Vieira and Tagmé Na Waié
Ansumane Mané and Veríssimo Correia Seabra |
Vieira was the President of Guinea-Bissau from 1980 to 1999 and again from 2005 to 2009. On 2 March 2009 he was assassinated by soldiers. Tagmé Na Waié was chief of staff of the army of Guinea-Bissau until his assassination in 2009. Guinea-Bissau military generals: Mané was killed during a shootout with government forces in November 2000 and Seabra detained and beaten to death by revolting soldiers in October 2004.
|
In its resolution adopted on 12 March 2009, the European Parliament: - strongly condemned the assassinations of the President and the army's chief of staff.
- urged the Guinea-Bissau authorities to thoroughly investigate these crimes and to bring those responsible to justice.
- pointed out that the cases involving the assassinations of Mané (2000) and Seabra (2004) had not yet been cleared up, nor had the respective killers been located, indicted and tried, and stressed that impunity is not an answer. |
||
|
Iran Shirin Ebadi
Roxana Saberi
Maryam Malek
Mansour Osanloo, Ebrahim Maddadi, Farzad Kamangar and Ghaleb Hosseini
Mohammad Sadiq Kaboudvand
Vali Azad, Mohammad Ali Navid Khamami and Ashraf Kalhori Fariba Kamalabadi, Jamaloddin Khanjani, Afif Naeimi, Saeid Rasaie, Mahvash Sabet, Behrouz Tavakkoli, Vahid Tizfahm
Kobra Babaei
Hassan Mozafari, Rahman Shahidi andReza Hejazi
Amir Amrollahi, Behnood Shojaee, Mohammed Fadaei and Bahman Soleimanian
Emadeddin Baghi,
Yaghoub Mehrnehad
Farzad Kamangar
Soghra Najafpour
Neda Agha-Soltan
Safar Angooti and Abbas Hosseini
Abdolfattah Soltani
Shadi Sadr
Fariba Pajooh
|
An Iranian lawyer, human rights activist and founder of Centre for the Defence of Human Rights in Iran who was awarded the Nobel Peace Prize in 2003. Reportedly the Iranian authorities' persecution of Shirin Ebadi has intensified due to her contact with UN human rights officials and their use of information provided by her NGO in a UN report of 2 October 2008 on the situation of human rights in Iran. A statement was issued by the UN Secretary-General on 3 January 2009 on her harassment and persecution and on her safety and security. Saberi is an American journalist who was arrested in Iran in January 2009. On April 8, 2009, the Iranian government charged Saberi with espionage, which she denied. She was subsequently sentenced to an eight-year prison term. An appeals court reduced the charge against her from espionage to possessing classified information - a charge which she also denied - and reduced her eight-year prison term to a two-year suspended sentence. She was released on May 11, 2009.
Labour rights activists who remain incarcerated solely on the grounds of their commitment to fair labour practices.
An Iranian Kurdish activist and journalist and the editor of Payam-e Mardom. He is also the founder of Kurdistan Human Rights Organization, founded in 2005. He has been in custody since June 2007, and is serving an 11- year prison term. Kaboudavand documented and reported on human rights violations in Iran’s Kurdish areas.
Babaei is accused of “adultery while being married”, and condemned to capital punishment by stoning. Her husband was reportedly hanged for “sodomy” on 5 October 2009.
On 22 July 2008 juvenile offenders Hassan Mozafari and Rahman Shahidi were executed, and on 19 August 2008 19-year-old Reza Hejazi was hanged for an alleged murder which he committed when he was 15 years old. Neither Hejazi’s family nor their lawyer was notified of the time and place of the scheduled executions, in violation of Iranian law.
Juvenile offenders Amir Amrollahi, Behnood Shojaee, Mohammed Fadaei and Bahman Soleimanian were reportedly facing imminent execution in Iran in October 2009 for crimes committed when they were minors.
Baghi, a prisoners' rights advocate and an investigative journalist, has been constantly harassed by the authorities and imprisoned in connection with his writings on Iran.
Yaghoub Mehrnehad, an ethnic Baluchi and executive director of the Voice of Justice Youth Association, was executed on 4 August 2008, after having publicly confronted local officials demanding accountability for their poor performance.
Minority rights activist, Kurdish teacher Farzad Kamangar, has been condemned to death on charges, without evidence, of taking up arms against the state.
Najafpour spent almost the entire past 19 years of her life on death row for a murder which took place when she was 13 years old.
Agha-Soltan became the symbol of the violent repression in Iran after being killed by security forces in presidential election protest in June 2009 in Tehran, when her death was captured on video by bystanders and broadcast over the Internet.
Angooti and Hosseini, two child offenders who were sentenced to death and executed in October 2009 for murders they committed at the age of 16 and 17.
Soltani is a human rights activist who was prevented from travelling from Tehran to Nuremberg, Germany in order to receive that city's Human Rights Prize.
Sadr is a lawyer, journalist and a woman's rights activist who was arrested on 15 July 2009 for speaking publicly about human rights violations carried out in prisons on detainees following Iran's disputed presidential elections in 2009.
Pajooh is a young Iranian-Canadian journalist and well-known blogger, who was arrested at her home in Tehran on 24 August 2009. |
In its resolution adopted on 15 January 2009, the European Parliament: - strongly condemned the repression, persecution and threats against Shirin Ebadi and the closure of the CDHR in Tehran and expressed grave concern at the intensified persecution of human rights defenders in Iran.
In its resolution adopted on 7 May 2009, the European Parliament: - urged the Appeals Court to release Roxana Saberi immediately and unconditionally on the grounds that the trial was held in camera without due legal process, in accordance with international norms, and to drop all charges against her. - condemned in the strongest possible terms the three stonings which took place in the city of Mashhad in late December 2008. - expressed serious concern at the deteriorating health of Mr Kaboudvand since his imprisonment, considered him a prisoner of conscience and called for his immediate and unconditional release and for him to be given medical care. - appealed to the Iranian authorities to respect religious minorities and promptly release the seven Bahia' leaders, who have been imprisoned solely on the basis of their belief. - reiterated its call for the labour rights activists immediate release.
- condemned strongly the recent execution by stoning of Vali Azad, and expressed great concern over the pending execution of Mohammad Ali Navid Khamami and Ashraf Kalhori.
A letter of concern was sent on the 17 December 2009.
In its resolution adopted on 4 September 2008, the European Parliament: - reiterated its call on the members of the Majlis to urgently amend legislation in order to ensure that no-one is executed for a crime committed when less than 18 years of age and to raise the age of legal responsibility to international standards. - strongly condemned the persecution and imprisonment of citizens in Iran who engage in the defence of human rights and campaign against the death penalty, and are frequently charged with ‘activities against national security’. - called for the unconditional release of Emadeddin Baghi and Mohammad Sadegh Kabovand and the commutation of the death sentence on Farzad Kamangar, as well as a reinvestigation into his case.
In its resolution adopted on 22 October 2009, the European Parliament: - urged the Iranian authorities to eliminate, in law and in practice, all forms of torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment, and to uphold due process of law and end impunity for human rights violations. - reiterated its appeal to the Iranian authorities to live up to the government's obligation to respect religious minorities and promptly release the seven Baha'i leaders. - reiterated its call on the Iranian authorities to abolish the death penalty completely. |
||
|
iraq Tareq Aziz |
Tareq Aziz, the former Iraqi deputy Prime Minister was put on trial for his responsibility in relation to deaths of a group of 42 merchants who were summarily executed in 1992. On 11 March 2009 Aziz was found guilty of crimes against humanity and sentenced to 15 years in prison, and on 2 August 2009, he was further convicted of helping to plan the forced displacement of Kurds from north-eastern Iraq and sentenced to seven years in jail. |
A letter of concern was sent on 17 July 2008. |
||
|
kashmir Parvez Imroz |
An award-winning human rights lawyer, president of the Jammu and Kashmir Coalition of Civil Society and founder of the Association of the Parents of Disappeared Persons (APDP), he survived an armed attack on 30 June 2008 in Srinagar by alleged security forces members |
In its resolution adopted on 10 July 2008, the European Parliament: - expressed its concern for the safety of Parvez Imroz and other human rights activists who are investigating the unmarked graves and other allegations of human rights abuses in Jammu and Kashmir, - called on the Indian authorities to ensure their protection and allow them to operate without fear of harassment and violence - urged the authorities to conduct a prompt and impartial investigation into the attack on Parvez Imroz, to make the results public and to bring those responsible to justice |
||
|
Kazakhstan Yevgeny Zhovtis |
Zhovtis is a human rights defender and director of the Kazakhstan International Bureau for Human Rights and the Rule of Law. During OSCE meetings in the past, he detailed human rights abuses in his country. He was convicted of manslaughter for hitting and killing a pedestrian with his car on 26 July 2009 and was sentenced to four years in a penal community. OSCE Office for Democratic Institutions and Human Rights has stated that 'questionable procedures may have violated Zhovtis's right to a fair trial as guaranteed by the constitution of Kazakhstan, the country's OSCE commitments and fundamental international standards'. While in prison, Zhovtis has continued his human rights advocacy by reporting regularly through a blog.
|
In its resolution adopted on 17 September 2009, the European Parliament: - expressed great concern about the conduct of the investigation into the unfortunate traffic accident and of Yevgeny Zhovtis's subsequent trial, and drew attention to allegation that evidence in his defence was not allowed during the trial. - called on the Kazakh authorities to carry out immediately and with full respect for transparency and the rule of law a second full and fair investigation into the circumstances surrounding the accident, and to review Yevgeny Zhovtis's conviction and sentence accordingly. |
||
|
mauritania Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi Yahya Ould Ahmed el-Waghef |
President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi, Prime Minister Yahya Ould Ahmed el-Waghef, and other members of the government, were placed under house arrest following a military coup on 6 August 2008, when President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi was ousted by a group of high-ranking generals whom he had dismissed from office earlier that day. The coup marked the second one in the country in three years, and it violated both constitutional legality and the results of democratic and internationally validated elections. On 12 August 2008, it was reported that Prime Minister Yahya Ould Ahmed el-Waghef, and other members of the government were released from house arrest. On 21 December 2008, it was reported that President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi was released from house arrest following intense international pressure. |
In its resolution adopted on 4 September 2008, the European Parliament: - expressed regret that the coup had taken place, as it marked a setback given the notable developments made in advancing democracy in the country - called for the immediate release of President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi, Prime Minister Yahya Ould Ahmed el-Waghef, and other members of the government still under house arrest in various locations. |
||
|
occupied palestinian territories The al-Kurd family
Gilad Shalit, Marwan Barghouti |
On the night of Sunday, 9 November 2008, members of the Israeli police and armed forces evicted the al-Kurd family from their home in the Sheikh Jarrah neighbourhood of East Jerusalem where they had lived for more than 50 years. They allowed settlers to enter the family’s house and then sealed off the area. This eviction was carried out on the basis of an order issued by the Israeli Supreme Court on 16 July 2008 following long and controversial legal proceedings on disputed ownership before Israeli courts and authorities.
Israeli soldier abducted by Hamas in June 2006 and held as a prisoner in Gaza Strip by Hamas ever since. Barghouti, a member of the Palestinian Legislative Council, was arrested by Israel Defense Forces in 2002 in Ramallah, tried and convicted on charges of murder, and sentenced to five life sentences. |
In its resolution adopted on 20 November 2008, the European Parliament: - expressed its deep concern at the eviction of the al-Kurd family, the recent destruction of the houses of Palestinian families by the Israeli authorities in several areas of East Jerusalem and the possible serious consequences of these measures. - pointed out that these operations, which seriously affect the lives of the residents of these areas, contravene international law. - called to the Israeli authorities immediately to halt any expansion of settlements and the building of the security fence beyond Israel's 1967 borders, actions which are contrary to international law and are undermining peace efforts.
In its resolution adopted on 4 September 2008, the European Parliament: - called for steps to be taken by Hamas and Israel with a view to the immediate release of Gilad Shalit and the imprisoned members of the Palestinian Legislative Council including Marwan Barghouti. |
||
|
pakistan Muhammad Irfan Tahir Imran Tahir Mahmud Naseer Ahmad |
Young people who belong to the Ahmadiyya religious minority in Pakistan. They have been held in Dera Ghazi Khan prison since January 2009 on blasphemy charges. Serious concerns were raised in regard to fairness of the trial, detention conditions and the right to family life. Pakistani Criminal Code provides death penalty for blasphemy. |
A letter of concern was sent on 10 July 2009. |
||
|
RUssia Magomed Evloïev
Miloslav Bitokov
Abdullah Alishaev
Otto Messmer Victor Betancourt
Karinna Moskalenko
Akhmed Kotiev Zurab Tsechoev Dmitrii Kraiukhin Stanislav Dmitrievski
Anna Politkovskaya
Alexander Litvinenko
Stanislav Markelov
Anastasia Baburova
Zarema Sadulayeva Alik Lechayevich Dzabrailov
Adrei Kulagin
Natalia Estemirova
Mikhail Khodorkovsky
Maksharip Aushev
SAUDI ARABIA Matrouk al-Faleh
|
Magomed Evloïev, a journalist opposed to the Russia Republic of Ingushetia was shot in the head on 31 August 2008 shortly after being released from police custody.
Miloslav Bitokov, editor of the newspaper Gazeta Yuga suffered an armed attack from unknown assailants on 2 September 2008 in the town of Nalchik.
Abdullah Alishaev, a reporter from the television channel TV-Chirkei died on 3 September 2008 as a result of gunshot wounds from unknown assailants.
On 28 October 2008 Otto Messmer, leader of the Russian Jesuit order, and Victor Betancourt, an Ecuadorean priest, were brutally murdered in their Moscow apartment.
In mid-October 2008 a leading Russian human rights lawyer, Karinna Moskalenko, who has successfully represented 30 Russian citizens in the European Court of Human Rights, was the victim of an attempt to poison her by placing mercury in her car in Strasbourg.
Attempts on the lives of human rights defenders, including the Ingush opposition leader Akhmed Kotiev, the human rights defender Zurab Tsechoev from Ingushetia, the human rights activist Dmitrii Kraiukhin from Orel and the human rights activist Stanislav Dmitrievski from Nizhni Novgorod, were recorded between July and October 2008.
A special correspondent to a Russian magazine Novaya Gazeta, author and human rights activist who carried out investigations into corruption and human rights abuses, especially in Chechnya and the North Caucasus. She won international recognition for her reporting work on the conflict in Chechnya in which she sought to expose human rights abuses. On 7 October 2006 she was shot dead in the elevator of her apartment building, an assassination still unsolved. Alexander Litvinenko, a former Russian security officer died in a London hospital in late 2006 after being poisoned by radioactive polonium-210. He was investigating the murder of journalist Anna Politkovskaya. Litvinenko, who had fled to the UK and granted asylum there first came to prominence by exposing an alleged plot to assassinate the then powerful tycoon Boris Berezovsky. He later became an outspoken criticiser of Putin's Russia.
Markelov was a lawyer who represented terrorism suspects, muckraking journalists, and Chechen civilians who accused the Russian military of abuse. He was shot dead in broad daylight in downtown Moscow on January 2009.
Baburova was a journalist for the liberal opposition weekly "Novaya gazeta." She was killed on the same attack as Stanislav Markelov.
Human rights defender Sadulayeva, the head of Chechen aid group was abducted in Grozny with her husband Dzabrailov and brutally killed in August 2009.
Kulagin was involved with the human rights organisation 'Justice' (Spraviedlivost), which he led in the north-western part of Russia in Karelia. He was known for his active engagement in the field of better treatment for inmates in Russian prisons. Kulagin, who had been missing since May 2009, was found dead in a quarry in July 2009.
Russian human rights campaigner who documented hundreds of cases of abuse in Chechnya. She was abducted and shot dead in the North Caucasus on 15 July 2009. Her work for the Russian human rights group Memorial focused on alleged human rights violations by government-backed militias.
Former Yukos Oil chief who is in trial for embezzlement and money laundering since March 2009. Once the richest man in Russia, Khodorkovsky was arrested in October 2003 and found guilty of fraud in May 2005. He was sentenced to nine years in prison. The sentence was later reduced to 8 years. Claims have been made to the fairness of his trial.
Popular human rights activist and opposition figure who was shot dead in Ingushetia.
A human rights defender who was held in solitary confinement Alhayer prison since his arrest on 19 May 2008 at King Sa’ud University in Riyad, where he is professor of Political Science. He was released in January 2009. |
A letter of concern was sent to the French Foreign Minister, Bernard Kouchner, on 26 September 2008 regarding the three journalists.
In its resolution adopted on 18 December 2008, the European Parliament: - drew attention to the growing trends of violence which, according to the Moscow Bureau for Human Rights, have resulted in more than 100 people being killed in 2008 on the basis of their race, nationality, religion or sexual orientation, and to the absence of effective condemnation of such hate crimes by Russian authorities. - expressed alarm at the attempt made in October 2008 on the life of human rights lawyer Karinna Moskalenko and her family, and appeals to both the French and Russian authorities to identify the perpetrators and their motives. - asserted that the activities of human rights lawyers acting in cases involving alleged human rights abuses, who have to take great personal risks in continuing their work, should be afforded the highest respect, protected by the state and supported by the international community. - reminded that the Russian authorities remain uncooperative in the investigations into his murder in London by poisoning with radioactive polonium. - condemned the search of the offices of the Memorial organisation, winner of the 2009 Sakharaov Prize, in St Petersburg on 4 December 2008. - expressed its dismay at the trial of Anna Politkovskaya being open only to a limited number of journalists, and closed to television journalists; expects the court to establish not only who committed and assisted in the murder of Anna Politkovskaya but also who ordered it.
Letters of concern were sent on 5 February 2009 and on 25 November 2009.
A letter of concern was sent on 5 February 2009 and on 25 November 2009.
Letter of concern was sent on 11 September 2009.
Letter of concern sent on 11 September 2009. On 24 July 2009, President of the European Parliament, Jerzy Buzek, called on Russian authorities to investigate the murder. In its resolution adopted on 17 September 2009, the European Parliament: - took note of the July telegram from Russian President Dmitry Medvedev to the human rights organisation Memorial pledging his commitment to investigate fully the murder of Natalia Estemirova On 15 July 2009, President of the European Parliament, Jerzy Buzek, called on Russian authorities to investigate the murder. In its resolution adopted on 18 November 2009, the European Parliament: - reiterated its call to ensure that the murderers of Natalia Estemirova, Andrei Kulagin, Zarema Sadulayeva, Alik Dzhabrailov, Maksharip Aushev, Stanislav Markelov, Anastasiya Baburova and Anna Politkovskaya are found and brought to justice and to pay close attention to the second trial of Mr Khodorkovsky. - condemned the brutal assassination of Maksharip Aushev.
A letter of concern was sent on 6 January 2009.
|
||
|
somalia Aisha Ibrahim Duhulow
Two Italian Roman Catholic nuns (Maria Teresa Olivero and Caterina Giraudo)
|
Aisha Ibrahim Duhulow, a 13-year-old girl, was stoned to death in Somalia after being accused and convicted of adultery in breach of Islamic law while she was in fact a victim of rape by three men. The stoning was carried out by a group of 50 men in a stadium in the southern port of Kismayo, in front of around 1000 spectators. The al-Shabab militia, who control Kismayo, detained and ordered the execution by stoning of Aisha Ibrahim Duhulow, but did not arrest or detain those accused of her rape. Inside the stadium, militia members opened fire when some of the people at the stadium attempted to save the life of Aisha Ibrahim Duholow, and shot dead a boy who was a bystander.
Maria Teresa Olivero and Caterina Giraudo; two Italian Roman Catholic nuns from Kenya who were kidnapped, then taken to Somalia.
|
In its resolution adopted on 20 November 2008, the European Parliament: - strongly condemned the stoning and execution of Aisha Ibrahim Duhulow and expressed its horror at such a barbaric act perpetrated against a 13-year-old rape victim; - called on the Somali Government to condemn this execution and to take action to prevent such brutal executions in the future; - called on the Somali Government to issue documents and make statements to restore the honour of Aisha Ibrahim Duhulow posthumously; - called for those accused of raping Aisha Ibrahim Duhulow to be brought to trial in accordance with due process, - called on both the Somali and Kenyan authorities to make all possible efforts and take all possible political and diplomatic initiatives to secure the release of the two Italian Roman Catholic nuns. |
||
|
sri lanka Paikiasothy Saravanamuttu
Jayaprakash Sittampalam Tissainayagam
|
Human Rights defender and Executive Director of the Centre for Policy Alternatives, a Colombo based organization focused on constructive policy alternatives aimed at strengthening and safeguarding democracy, pluralism, the rule of law, human rights and social justice. He received an anonymous death threat letter. A Sri Lankan editor and journalist, who was arrested in 2008 and charged with inciting violence in articles for his magazine. On August 31, 2009 he was sentenced to 20 years in hard labour in prison for inciting communal violence through his writings and receiving money from the Liberation Tigers of Tamil Eelam, a banned terrorist group in Sri Lanka. On 15 September 2009 Tissainayagam launched an appeal against his conviction. He has received awards for his courageous journalism. |
A letter of concern was sent on 10 September 2009.
Letters of concern were sent on 12 May 2009 and on 10 September 2009.
|
||
|
SyriA Muhannad al-Hassani
Haitham Maleh
Anwar al-Bunni Kamal Labwani
|
A leading human rights lawyer and President of the Syrian Human Rights Organisation (Swasiah), was arrested by the Syrian authorities on 28 July 2009. He was involved in the monitoring of detention conditions in Syria and notably of legal practices of the Supreme State Security Court, where trials fall short of international standards according to Human Rights Watch's report of February 2009. He had been interrogated on several occasions before the arrest, these interrogations focusing mainly on his actions in the field of human rights and the defence of political prisoners. He was formally charged with "weakening national sentiments" and "spreading false news that could debilitate the morale of the nation" in a closed session to which his lawyer was not allowed access. Lawyers assisting his defense were reportedly denied access to him in prison and he was allowed only brief consultations with them in the courtroom itself. Al-Hassani, head of the Syrian Organisation for Human Rights (Swasiya), was sentenced to three years in prison for "weakening national morale".
A lawyer and human rights activist, who campaigned for decades for an end to emergency law. Maleh, at the time 79 years old, was sentenced to three years in prison for "weakening national morale".
Al-Bunni, a prominent advocate for democratic reform in Syria, has been in detention since May 2006. He, like the others are prisoners of conscience and human rights defenders. Labwani had three years added to his 12 year sentence for allegedly “broadcasting false or exaggerated news which could affect the morale of the country”, on account of remarks he was alleged to have made in his prison cell. |
In its resolution adopted on 17 September 2009, the European Parliament: - called on the Syrian authorities to release Mr Muhannad al-Hassani immediately and to guarantee in all circumstances his physical and psychological integrity. - called on the Syrian authorities to put an end to its policy of persecution and harassment of human rights defenders and their families and to release immediately all prisoners of conscience, human rights defenders, including Anwar al-Bunni and Kamal Labwani, and peace activists.
A letter of concern was sent on 2 December 2009 regarding these four individual cases. |
||
|
TANZANIA
Vicky NtetemaBahtior Hamrayev |
Tanzanian investigative journalist who went into hiding after receiving death threats for exposing witch-doctors and police involvement in these killings. She was awarded with "Courage in Journalism Award" for her reports on the murder of albinos. |
In its resolution adopted on 4 September 2008, the European Parliament: - urged the Tanzanian authorities to initiate an in-depth and independent investigation of the accusations made by Vicky Ntetema. |
||
|
Uganda Joseph Kony |
Joseph Kony was the Chairman and Commander-in-Chief of the Lord's Resistance Army (LRA) in Uganda. In 2005 the ICC issued 33 counts of alleged crimes against humanity and war crimes: 12 counts of war crimes and crimes against humanity, including murder, rape, enslavement, sexual enslavement, and inhumane acts of inflicting serious bodily injuries and suffering, and 21 counts of war crimes, including murder, cruel treatment of civilians, intentionally directing an attack against a civilian population, pillaging, inducing rape and forced enlistment of children. Joseph Kony is still evading capture. |
In its resolution adopted on 21 October 2008, the European Parliament: -demanded the unconditional and immediate release of all persons abducted by the LRA, particularly children, who risk ending up as sex slaves or being forced to fight for the LRA. - urged the Ugandan Government to refrain from concluding any agreements with the LRA that would circumventing international law. - urged the Member States of the EU, the African Union (AU) and particularly Uganda's neighbouring countries to address the implementation of the warrants of arrest in a consistent way. |
||
|
UNITED STATES OF AMERICA Troy Davis
Binyam Mohamed
|
He was sentenced to death by the Georgia State Court in 1991 for the murder of a policeman and scheduled to be executed at the end of July 2008. Mr Davis has been on death row in the U.S. state of Georgia since 1991. According to Troy Davis’ lawyers, there is abundant proof of his innocence, material evidence against him has never been produced and seven witnesses for the prosecution have retracted their testimony. US Supreme Court ordered mandating a new evidentiary hearing in June 2010, where the burden is on him to prove his innocence, beyond reasonable doubt, of a crime that happened over 20 years ago. Ethiopian national who has spent just under seven years in custody, four of which in Guantanamo. He was among those captured and transported under the US extraordinary rendition program. Mr Mohamed has insisted the only evidence against him was obtained using torture. In August 2007, Britain asked the US to return Mr Mohamed and others to the UK, and in 2009 the U.S. dropped all charges against him. |
In its resolution adopted on 10 July 2008, the European Parliament: - asked that Troy Davis’ death sentence be commuted and, in view of the abundant evidence which might lead to such commutation, for the relevant courts to grant him a retrial, - urgently appealed urgently to the Georgia State Board of Pardons and Paroles to commute Troy Davis’ death sentence.
A letter of concern was sent on 8 December 2008.
|
||
|
uzbekistan Mamir Azimov Bahtior Hamrayev
|
Respectively head of the region and district branches of the Human Rights Society of Uzbekistan were physically assaulted by police officers on 11 November 2009. Azimov was arrested, detained for several hours and reportedly beaten in the police station. |
A letter of concern was sent on 21 December 2009. |
||
|
venezuela Julio Soto
José Miguel Vivanco and Daniel Wilkinson
Manuel Rosales
|
On 1 October 2008, Julio Soto, a local opposition leader in Margarita Island, Nueva Esparta State, Venezuela. He was killed after receiving twenty shots at Maracibo, Western Venezuela – a crime that was committed under strange circumstances and that has yet to be resolved. Investigations are under way to determine the responsible behind the killing. As Soto was an active member of the opposition, it has been argued his killing was politically motivated.
Director and deputy director for the Americas of the NGO Human Rights Watch who were arbitrarily expelled by the Venezuelan authorities from the country for having presented a critical report on the civil liberties and human rights situation during President Hugo Chávez's 10 years in office.
An educator, politician and the most prominent leader in Venezuela's opposition, frequently attracting the anger and disdain of President Hugo Chavez. He is currently in Peru where he has been granted political asylum as hiding from politically motivated corruption charges brought against him in Venezuela.
|
In its resolution adopted on 23 October 2008, the European Parliament: - vigorously condemned the murder of the student leader, Julio Soto. - conveyed its condolences to the victim’s family and friends and called on the Venezuelan authorities to make every possible effort to investigate this crime as soon as possible, so that the perpetrators and those responsible are brought to justice and the crime does not go unpunished.
In its resolution adopted on 7 May 2009, the European Parliament: - while welcomed the decision taken by the Peruvian Government to grant Manuel Rosales political asylum, strongly condemned the use of threats and violence, the abuse of power, defamation and the exploitation of the legal system as a political weapon designed to intimidate and eliminate opponents. |
||
|
VIETNAM Thich Quang Do
Nguyen Gia Thieu |
Vietnamese Buddhist monk, religious leader, and critic of the Vietnamese government, and has been involved with its leadership since the 1960s. He is the current Patriarch of the Unified Buddhist Church of Vietnam, a currently banned religious body in Vietnam. Having returned from exile in early 90s he has been jailed several times in the 1990´s and was formally placed under house arrest by the authorities in June 2001.
A French citizen, importer of Swiss watches to Vietnam, who was detained without a trial for more than three years and later sentenced to 20 years imprisonment and a fine of $25 million. |
In its resolution adopted on 26 November 2009, the European Parliament: - demanded the unconditional release of Thich Quang Do and re-establishment of the legal status of the Unified Buddhist Church of Vietnam and of its dignitaries.
Letter of concern was sent on 1 October 2008. |
||
|
zimbabwe Jestina Mukoko
Zacharia Nkomo Broderick Takawira Pascal Gonzo |
Jestina Mukoko, a journalist and the director of the Zimbabwe Peace Project (ZPP), an NGO that monitors human rights abuses throughout the country, was abducted from her home in December 2008 by state security agents. She was beaten, tortured, forced to confess to an alleged plot to mount a terrorist incursion from neighbouring Botswana, and subsequently imprisoned. Mukoko appealed her arrest through the court. Zimbabwean Supreme Court finally ruled on 28 September 2009 that state security forces had violated her human rights. A concurrent civil suit is still pending.
Zacharia Nkomo is the brother of the leading human rights lawyer Harrison Nkomo. Broderick Takawira is a provincial coordinator of the ZPP, and Pascal Gonzo, a driver staff member at ZPP. They were all kidnapped by the Mugabe regime in December 2008. |
In its resolution adopted on 18 December 2008, the European Parliament: - firmly condemned the continuing violence perpetrated by the Mugabe regime against members and supporters of the MDC. - was outraged by the spate of recent abductions of human rights defenders and called for their immediate release. - called for the perpetrators of these abductions to be held to account. |
||
ANNEX II
LIST OF RESOLUTIONS
List of resolutions adopted by the European Parliament between July 2008 and December 2009, and relating directly or indirectly to human rights violations in the world
(http://www.europarl.europa.eu/DROI)
|
Country |
Date of adoption of resolution
|
|
|
AFRICA
|
|
|
|
DEMOCRATIC REPUBLIC OF CONGO |
23.10.08 (Clashes in the eastern border areas), 20.11.08 (Response of the European Union to the deteriorating situation in the east), 17.12.09 |
|
|
GUINEA |
15.01.09, 22.10.09 |
|
|
GUINEA-BISSAU |
12.03.09 |
|
|
KENIA |
15.01.09 (Press freedom) |
|
|
MAURITANIA |
04.09.08 |
|
|
NIGERIA |
20.11.08 (Death penalty) |
|
|
SIERRA LEONE |
24.04.09 (Support for the Special Court for Sierra Leone) |
|
|
SOMALIA |
20.11.08 |
|
|
SUDAN |
12.03.09 (Expulsions of NGOs from Darfur) |
|
|
TANZANIA |
04.09.08 (Albino killings) |
|
|
UGANDA |
21.10.08 (Joseph Kony), 17.12.09 (Anti-homosexual draft legislation) |
|
|
ZIMBABWE |
10.07.08, 18.12.08 |
|
|
AMERICA
|
|
|
|
NICARAGUA |
18.12.08 (Attacks on human rights defenders, civil liberties and democracy), 26.11.09 |
|
|
UNITED STATES OF AMERICA |
03.10.08 (Death penalty: the case of Troy Davis) |
|
|
VENEZUELA |
23.10.08, 7.05.09 (Case of Manuel Rosales) |
|
|
|
|
|
|
ASIA
|
|
|
|
AZERBAIJAN |
17.12.09 (Freedom of expression) |
|
|
AFGHANISTAN |
08.07.08 (Stabilisation of Afghanistan: challenges for the EU and the international community), 24.05.09 (Women's rights) |
|
|
BANGLADESH |
10.07.08 |
|
|
BURMA (MYANMAR) |
23.10.08 |
|
|
CHINA |
10.07.08 (Situation after the earthquake and before the Olympic Games), 26.11.09 (Minority rights and application of the death penalty) |
|
|
KASHMIR |
10.07.08 |
|
|
KAZAKHSTAN |
17.10.09 (the case of Yevgeny Zhovtis) |
|
|
LAOS |
26.11.09 |
|
|
MADAGASCAR |
07.05.09 |
|
|
PHILIPINES |
12.03.09 |
|
|
SRI LANKA |
05.02.09, 12.03.09, 17.09.09, 22.10.09 |
|
|
THAILAND |
05.02.09 (Situation of Burmese refugees) |
|
|
VIETNAM |
22.10.08 (Democracy, human rights and the new EU-Vietnam Partnership and Cooperation Agreement), 26.11.09 |
|
|
EUROPE
|
|
|
|
ARMENIA |
|
|
|
BELARUS |
09.10.08 (elections), 15.01.09 (EU strategy), 02.04.09 (Bi-annual evaluation of the EU Belarus dialogue), 17.12.09 |
|
|
BOASNIA AND HERZEGOVINA |
24.04.09 |
|
|
GEORGIA |
03.10.08 |
|
|
ITALY |
10.07.08 (Census of the Roma on the basis of ethnicity) |
|
|
KOSOVO |
05.02.09 |
|
|
RUSSIA |
18.12.08 (Attacks on human rights defenders in Russia and the Anna Politkovskaya murder trial), 17.09.09 (Murder of human rights activists) |
|
|
UKRAINE |
23.19.08 (Commemoration of the Holodomor, the artificial famine 1932-1933) |
|
|
|
|
|
|
MIDDLE EAST
|
|
|
|
IRAN |
04.09.08 (Executions), 15.01.09 (the case of Shirin Ebadi), 07.05.09 (the case of Roxana Saberi), 22.10.09 |
|
|
IRAQ |
24.04.09 (Humanitarian situation of Camp Ashraf residents) |
|
|
ISRAEL |
04.09.08 (Palestinian prisioners) |
|
|
LEBANON |
22.05.08 |
|
|
PALESTINE |
04.09.08 (Palestinian prisoners in Israeli jails), 20.11.08 (al-Kurd family), 15.01.09 (Gaza) |
|
|
SYRIA |
17.09.09 (the case of Muhannad al-Hassani) |
|
|
THEMATIC
|
|
|
|
Death Penalty |
10.07.08 (particularly the case of Troy Davis) |
|
|
The evaluation of EU sanctions as part of the EU’s actions and policies in the area of human rights |
04.09.08 |
|
|
Promoting social inclusion and combating poverty: Promoting social inclusion and combating poverty (promoting social inclusion and combating poverty, including child poverty, in the EU) |
09.10.08 |
|
|
The case of the Al-Kurd family |
20.11.08 |
|
|
Development perspectives for peace-building and nation building in post-conflict situations |
18.12.08 |
|
|
The situation of women in the Balkans |
04.12.08 |
|
|
Srebrenica |
15.01.09 |
|
|
Situation in the Gaza Strip |
15.01.09 |
|
|
Situation in the Horn of Africa |
15.01.09 |
|
|
50th anniversary of the Tibetan uprising and dialogue between His Holiness the Dalai Lama and the Chinese Government |
12.03.09 |
|
|
Democracy building in external relations |
22.10.09 |
|
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
|
Vastuvõtmise kuupäev |
9.11.2010 |
|
|
|
||
|
Lõpphääletuse tulemus |
+: –: 0: |
50 0 2 |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Gabriele Albertini, Pino Arlacchi, Bastiaan Belder, Frieda Brepoels, Elmar Brok, Mário David, Marietta Giannakou, Ana Gomes, Andrzej Grzyb, Heidi Hautala, Richard Howitt, Anneli Jäätteenmäki, Ioannis Kasoulides, Tunne Kelam, Nicole Kiil-Nielsen, Maria Eleni Koppa, Andrey Kovatchev, Paweł Robert Kowal, Wolfgang Kreissl-Dörfler, Eduard Kukan, Alexander Graf Lambsdorff, Vytautas Landsbergis, Ulrike Lunacek, Barry Madlener, Mario Mauro, Kyriakos Mavronikolas, Francisco José Millán Mon, María Muñiz De Urquiza, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Raimon Obiols, Pier Antonio Panzeri, Alojz Peterle, Bernd Posselt, Cristian Dan Preda, Libor Rouček, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Jacek Saryusz-Wolski, Werner Schulz, Charles Tannock, Zoran Thaler, Inese Vaidere, Kristian Vigenin |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Laima Liucija Andrikienė, Elisabeth Jeggle, Norbert Neuser, Vittorio Prodi, Helmut Scholz, Konrad Szymański, László Tőkés, Renate Weber |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2) |
Leonidas Donskis, Filip Kaczmarek |
|||||