RAPORT Mõjuhinnangute sõltumatuse tagamine

18.4.2011 - (2010/2016(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Angelika Niebler


Menetlus : 2010/2016(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
A7-0159/2011

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta

(2010/2016(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepingut ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–   võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2010. aasta teatist ,,Arukas reguleerimine Euroopa Liidus”(KOM(2010)0543);

–   võttes arvesse oma 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni „Parem õigusloome – Euroopa Komisjoni 15. aruanne vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9”[1];

–   võttes arvesse oma 21. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2006“ kohta vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9[2];

–   võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2005” kohta: subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine – 13. aastaaruanne[3];

–   võttes arvesse oma 10. juuli 2007. aasta resolutsiooni õigusaktidega kehtestatud halduskulude minimeerimise kohta[4];

–   võttes arvesse oma 16. mai 2006. aasta resolutsiooni „Parema õigusloome 2004” kohta: subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine – 12. aastaaruanne[5];

–   võttes arvesse oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsiooni ühenduse õigusaktide ja nõuandemenetluste mõju hindamise kohta[6];

–   võttes arvesse 16. detsembri 2003. aasta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel novembris 2005 kokku lepitud institutsioonidevahelist ühist lähenemisviisi mõju hindamisele;

–   võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 3/2010;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellitud ELi liikmesriikides mõjuhindamist käsitleva uuringu tulemusi;

–   võttes arvesse komisjoni 15. jaanuaril 2009 avaldatud mõjuhindamise juhiseid koos lisadega (SEK(2009)0092);

–   võttes arvesse komisjoni 5. juuni 2002. aasta teatist mõjuhindamise kohta (KOM(2002)0276);

–   võttes arvesse 20. oktoobri 2010. aasta Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet;

–   võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2010 aasta teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika: jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (KOM(2010)614);

–   võttes arvesse mõjuhindamise komitee 24. jaanuaril 2011 avaldatud 2010. aasta aruannet (SEK(2011)0126);

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni esimehe 16. novembri 2010. aasta kirja raportöörile, milles on esitatud 20 nädalani pikendatud rasedus- ja sünnituspuhkuse mõjuhinnangust saadud kogemused;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0159/2010),

A. arvestades, et mõjuhindamised kujutavad endast õigusalase tegevuse eeldatavate mõjude korrapärast hindamist;

B.  arvestades, et läbipaistva, selge, tõhusa ja kõrge kvaliteediga regulatiivse keskkonna loomine peaks kuuluma Euroopa Liidu poliitika prioriteetsete eesmärkide hulka;

C. arvestades, et mõjuhinnangutel on parema õigusloome seisukohalt positiivne mõju ühenduse õigusaktide kvaliteedi üldisele parandamisele;

D. arvestades, et kehtiva Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel tekkivad probleemid tulenevad muu hulgas ka õigusaktide puudulikult koostatud tekstidest ja selle eest kannavad ühist vastutust kõik Euroopa õigusloomeorganid;

E.  arvestades, et Lissaboni leping sisaldab horisontaalseid sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud sätteid (ELi toimimise lepingu artiklid 9 ja 11), mida tuleb liidu poliitika ja tegevuse määratlemisel ja teostamisel arvesse võtta ning mis nõuavad iga õigusakti ettepaneku sotsiaalse ja keskkonnamõju süvaanalüüsi;

F.  arvestades, et uute õigusaktide vastuvõtmisel, kehtivate õigusaktide lihtsustamisel ja ümbersõnastamisel saab mõjuhinnangute abil parandada nende õigusaktide sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna- ja tervisemõjude hindamist ning vastavust põhiõigustele ning seega võivad mõjuhinnangud aidata vähendada bürokraatiat ja tagada Euroopa Ülemkogu seatud eesmärkide saavutamisel ELi poliitikate vahel kooskõla;

G. arvestades, et komisjoni arvamuse kohaselt on mõjuhindamise komitee sõltumatu, kuigi see kuulub komisjoni presidendi alluvusse ja koosneb eri peadirektoraatide kõrgetest ametnikest ning seda juhatab asepeasekretär; arvestades, et see moonutab teavet ja rikub seega vajalikku neutraalsust;

H. arvestades, et korduvalt on avaldatud toetust sõltumatute mõjuhinnangute kasutamisele Euroopa Liidus;

I.   arvestades, et komisjoni läbiviidavad mõjuhindamised ei ole ühesuguse kvaliteediga ja need on sageli pigem õigusakti ettepaneku põhjendused kui faktide objektiivne hindamine;

J.   arvestades, et mõjuhinnanguid võidakse kasutada ELi õigusaktide ja poliitika arengu või jõustamise asjatuks bürokraatlikuks tõkestamiseks;

K. arvestades, et parlament, nõukogu ja komisjon kohustusid 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta novembri institutsioonidevahelises ühises lähenemisviisis mõju hindamisele ning parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkuleppes sõnastama parema õigusloome tegevuskava, ja arvestades, et see resolutsioon sisaldab konkreetseid ettepanekuid mõjuhindamise parandamiseks;

L.  arvestades, et komisjon järgib tööstuspoliitikas uut lähenemisviisi, mille kohaselt tuleb kõiki majandusele olulist mõju avaldavaid poliitilisi ettepanekuid põhjalikult analüüsida, pidades silmas nende mõju konkurentsivõimele,

Üldised nõuded mõjuhindamisele Euroopa tasandil

1.  rõhutab, et mõjuhinnangud on oluline abivahend aruka ja parema õigusloome saavutamiseks kogu poliitilise tsükli vältel ja et Euroopa õigusloojad peaksid tulevikus seda rohkem kasutada, et paremini hinnata oma poliitiliste valikute majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonna- ja tervishoiualaseid tagajärgi ning nende mõju kodanike põhiõigustele, pidades meeles, et üks kriteeriumidest on kulude ja tulude analüüs;

2.  suhtub positiivselt teatisse aruka reguleerimise kohta ning rõhutab, et mõjuhinnangud peaksid täitma peamist rolli kogu poliitilises tsüklis alates õigusakti kavandamisest kuni selle rakendamise, jõustamise, hindamise ja läbivaatamiseni; rõhutab kaalutletud ja täielikult teabel põhinevate otsuste tegemise olulisust õigusaktide ettepanekute koostamise etapis, sest see võib parandada nii tulemuste kvaliteeti kui ka lühendada õigusloomeprotsessi kestust;

3.  rõhutab, et õigusaktide kõrge kvaliteedi tagamiseks ning samuti nende asjakohaseks ülevõtmiseks, kohaldamiseks ja jõustamiseks on vaja põhjalikku mõjuhindamist;

4.  rõhutab, et mõjuhindamine ei ole mingil juhul poliitilise arutelu ega seadusandja demokraatliku otsustusprotsessi aseaine, vaid aitab poliitilist otsust üksnes sisuliselt ette valmistada;

5.  rõhutab, et mõjuhindamised peavad toimuma poliitika arendamise varajastes etappides; rõhutab, et mõjuhindamised peaksid olema täiesti sõltumatud ja põhinema alati võimalike mõjude objektiivsel analüüsil;

6.  rõhutab, et paremat õigusloomet käsitlevale institutsioonidevahelisele kokkuleppe kohaselt peavad kaasseadusandjad enne iga sisulise muudatuse vastuvõtmist viima läbi mõjuhindamise, kui nad leiavad, et see on asjakohane ja õigusloomeprotsessi jaoks vajalik;

7.  peab vajalikuks kõigi mõjutatud poliitikavaldkondade välisekspertide ja sidusrühmade kaasamist mõjuhindamisprotsessi, et tagada sõltumatus ja objektiivsus; rõhutab seoses sellega põhimõttelist erinevust avaliku arutelu ja sõltumatu mõjuhinnangu vahel; märgib, et mõjuhindamise lõpptulemus ja kvaliteedikontroll peavad jääma Euroopa Liidu institutsioonide vastutusalasse, et tagada nende läbiviimine samade kõrgete standardite kohaselt;

8.  kutsub mõjuhinnangute koostamisel üles tagama maksimaalset läbipaistvust, kaasa arvatud õigusakti ettepaneku laiaulatuslike tegevuskavade varajane avaldamine, et tagada kõikidele sidusrühmadele samaväärne juurdepääs õiguslikule menetlusele; on seetõttu samuti seisukohal, et komisjoni praegust konsulteerimisperioodi tuleks pikendada 12 nädalani;

9.  on seisukohal, et riiklikud haldusasutused või nendest sõltuvad ettevõtjad ei tohi heaks kiita nende projektide mõjuhinnanguid, mille sponsorid nad ise on;

10. peab oluliseks, et liikmesriigid viiksid enne õigusakti vastuvõtmist läbi mõjuhinnangute kontrolli, et hinnata õigusakti ettepaneku mõju siseriiklikele õigusaktidele ja riiklikele poliitikavaldkondadele; nõuab suurema järelhindamise teostamist ja kohustuslike vastavustabelite kaasamise täiendavat kaalumist, et tagada ELi õigusaktide nõuetekohane rakendamine liikmesriikides ja nende eesmärkide täitmine;

11. arvab, et mõjuhinnang on sobiv vahend, et kontrollida komisjoni ettepanekute asjakohasust ja eelkõige subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist ning selgitada kaasseadusandjatele ja üldsusele üksikasjalikumalt põhjuseid, miks mingi meede välja valiti;

12. rõhutab, et hea mõjuhinnangu olulised osad on probleemi määratlemine, konsulteerimine asjaomaste pooltega, eesmärkide kindlaks määramine ja strateegiliste tegevusvõimaluste väljatöötamine;

13. peab oluliseks, et õigusakti ettepanekuga kaasneks alati mõjuhinnang; märgib, et see võib vajaduse korral kehtida ka Euroopa Liidu õiguse lihtsustamise ja uuesti sõnastamise kohta ning vastavalt ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 sätetele ka delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kohta;

14. peab mõjuhinnangut n-ö elavaks dokumendiks, mis on õigusloomeprotsessi osa; rõhutab vajadust tagada piisav paindlikkus, et ka tulevikus saaks õigusloomeprotsessi käigus teha mõjuhinnanguid;

15. nõuab mõjuhinnangute puhul arvestamist paljude kriteeriumidega vastavalt tervikliku lähenemisviisi põhimõttele ja mitte üksnes keskenduma kulude ja tulude analüüsile, et anda õigusloojale seeläbi võimalikult täiuslik ülevaade; juhib sellega seoses tähelepanu 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta ühises lähenemisviisis välja toodud majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaaspektidele, mida tuleks ühises hinnangus arvesse võtta; rõhutab seoses sellega, et tuleb tagada ELi poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki liidu eesmärke ja järgides pädevuse andmise põhimõtet, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 7;

16. nõuab, et mõjuhindamise raames tehtaks alati ka kulude ja tulude analüüs, s.t kontrollitaks kõikide kulusid sisaldavate programmide ja meetmete kulutasuvust, samuti nende võimalikku mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE); nõuab sellega seoses väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” 2008. aastal esitatud VKE-testi järjekindlat rakendamist; tuletab meelde, et iga seaduse korral, mis VKE-sid koormab, tuleb olemasolevaid eeskirju põhjalikult hinnata, eesmärgiga vähendada VKEde üldist reguleerimisega seotud koormust;

17. nõuab, et mõjuhindamise raames analüüsitaks põhjalikult kõiki uusi poliitilisi ettepanekuid, millel on oluline mõju tööstuslikule konkurentsivõimele; nõuab samuti, et ELi õigusaktide mõju kohta Euroopa majanduse konkurentsivõimele viidaks läbi järelhindamine; märgib, et ka komisjon teatas sellisest lähenemisviisist oma teatises üleilmastumise ajastu tervikliku tööstuspoliitika kohta;

18. rõhutab vajadust teha järeldused olemasolevate õigusaktide järelhindamisest ja Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika analüüsist, samuti rõhutab, et enne ettepaneku tegemist uue õigusakti vastuvõtmiseks on vaja kaaluda, millised strateegilised valikud on selles poliitikavaldkonnas võimalikud;

19. nõuab, et Euroopa tasandi mõjuhinnangutes tuleks tähelepanu pöörata Euroopa lisandväärtusele ka selles osas, milline kulude kokkuhoid kaasneb üleeuroopalise lahendusega ja/või millised täiendavad kulutused lisanduvad liikmesriikidele juhul, kui üleeuroopalist lahendust ei ole;

20. on seisukohal, et mõjuhinnangutes tuleks võtta arvesse mõju ELi majanduspartnerlustele, samuti mõju, mida avaldab teatud Euroopa standardi valimine rahvusvahelise standardi asemel;

21. rõhutab, et õiguslooja käsutuses olevaid alternatiive täielikult kaaluvate mõjuhinnangute juurde peab alati kuuluma ka meetmete mittevõtmise valiku põhjalik analüüs;

22. rõhutab, et mõju hindamine ei tohi kaasa tuua suuremat bürokraatiat ega mittevajalikke viivitusi õigusloomemenetluses; on siiski seisukohal, et usaldusväärse tulemuse saamiseks tuleb mõjuhinnangu koostamiseks anda piisavalt aega; rõhutab sellega seoses, et mõjuhinnangut ei tohi kuritarvitada soovimatute õigusaktide vastuvõtmist takistava vahendina; nõuab seetõttu tungivalt mõjuhinnangute ladusaks ja õigeaegseks koostamiseks tungivalt selliste tehniliste ja halduslike eelduste loomist nagu raamkokkulepped, kiirendatud pakkumismenetlused ja omavahendite optimaalne kasutamine;

23. kutsub kooskõlas parimatest tavadest lähtuva lähenemisviisiga üles järgima nende riikide kogemust, kus mõjuhinnanguid tehakse juba aastaid, et parandada sellega jätkuvalt mõju hindamist Euroopa Liidu tasandil;

24. nõuab mõjuhinnangute kaasajastamist kogu õigusloomeprotsessi vältel, et oleks võimalik võtta arvesse kõik protsessi ajal toimuvad muudatused;

25. rõhutab, et mõju ei tuleks hinnata üksnes enne õigusakti vastuvõtmist (ex ante), vaid ka õigusakti vastuvõtmise järel (ex post); tuletab meelde, et sel viisil on võimalik paremini hinnata, kas õigusaktid eesmärgid on tõepoolest saavutatud või mil määral tuleks õigusakti kohandada või ka säilitada; rõhutab sellest hoolimata, et õigusakti vastuvõtmise järgne hindamine ei tohiks kunagi asendada komisjoni kohustust aluslepingute täitmise järelvalvajana jälgida tulemuslikult ja õigeaegselt seda, kas liikmesriigid liidu õigust kohaldavad;

26. rõhutab komisjoni esmast kohustust viia aluslepingu kohase algatusõiguse kasutamisel läbi oma ettepanekute kvaliteetsed mõjuhinnangud;

Parandamisvõimalused komisjoni tasandil

27. tunnistab, et komisjon on viimastel aastatel mõjuhinnangute kvaliteeti parandanud, kuid rõhutab, et seda tuleb veelgi parandada;

28. juhib sellega seoses tähelepanu 2006. aastal loodud komisjoni mõjuhindamise komiteele (Impact Assessment Board – IAB), mis kannab olulisel määral vastutust komisjoni enda mõjuhinnangute arengu eest;

29. rõhutab, et mõjuhindamise komitee liikmed on vaid vormiliselt sõltumatud, kuna praegu nimetab komisjoni president nad ametisse ja annab juhised ning seetõttu ei ole võimalik rääkida täielikust sõltumatusest; nõuab seetõttu, et Euroopa Parlament ja nõukogu kontrolliksid mõjuhindamise komitee liikmeid enne ametisse nimetamist ja komitee liikmed ei oleks enam kohustatud toimima komisjoni presidendi juhiste järgi; nõuab, et mõjuhindamise komitee ja ekspertide töö kuuluks avaliku teenistuse alla ja olema võimalikult läbipaistev, et nende sõltumatust saaks praktikas tõendada;

30. nõuab veel, et mõjuhindamise komitee töösse kaasataks kõigi poliitikavaldkondade eksperte ja mõjuhindamise komitee tööst mõjutatud sidusrühmi; nõuab, et need eksperdid oleksid väljastpoolt komisjoni ja ei oleks kohustatud vastu võtma juhiseid;

31. nõuab teatiste ja vahearuannete vahendusel Euroopa Parlamendi ja eriti selle vastavate komisjonide varajast ja ulatuslikku kaasamist kogu mõjuhindamise protsessi ning mõjuhindamise komitee töösse; kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku esitamisel parlamendile ja nõukogule kahe- kuni neljaleheküljelisi kokkuvõtteid täieliku mõjuhinnangu kohta ja vajaduse korral selgitus, miks mõjuhinnangut ei ole tehtud, et tagada mõjuhinnangus kõikide asjakohaste küsimuste käsitlemine, ohustamata hindamise sõltumatust tegeliku hindamise mõjutamisega;

32. märgib, et komisjonil tuleks mõjuhinnanguid koostades konsulteerida ka liikmesriikidega, kes peavad direktiivid hiljem riiklikku õigussüsteemi üle võtma, samuti teavad liikmesriikide ametiasutused üldjuhul paremini, milliseid tagajärgi õigusaktid praktikas kaasa toovad;

33. rõhutab, et täielikul ja objektiivsel mõjuhinnangul põhinev arukas reguleerimine jääb Euroopa institutsioonide vastutusele ja komisjon peab seetõttu arvestama ka Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning liikmesriikide antud tagasisidega.

34. märgib, et enne mõjuhinnangu lõplikku vastuvõtmist tuleb selle esialgsed tulemused esitada läbivaatamiseks väliseksperdile; nõuab sellega seoses läbivaatamise tulemuste avalikustamist;

35. viitab Euroopa Kontrollikojast tulnud kriitikale, et mõnikord teeb komisjon õigusloomealgatuse veel enne mõjuhindamise protsessi lõppu; võtab lisaks sellele teadmiseks kriitika, mille kohaselt ei pruugi kõik poliitilised lahendused samaväärset tähelepanu saada; rõhutab, et mõjuhindamisprotsessis tuleb täielikult kaaluda kõiki poliitilisi lahendusi;

36. nõuab suurema läbipaistvuse huvides kõikide ekspertide ja mõjuhindamisprotsessis osalejate nimede ja nende huvide deklaratsioonide avaldamist;

37. nõuab seoses avalike konsultatsioonidega sidusrühmade varajast teavitamist kavandatud konsultatsioonidest; nõuab veel, et sidusrühmadel oleks avalike konsultatsioonide raames võimalik mõjuhinnanguid õigeaegselt kommenteerida enne komisjoni ettepaneku avaldamist;

38. nõuab, et komisjoni kasutatavad andmed oleksid usaldusväärsed ja võrreldavad;

39. kutsub komisjoni üles mõjuhindamise käigus korrapäraselt analüüsima õigusakti ettepanekute võimalikku mõju halduskoormusele ning alati selgelt esile tõstma, millised võimalused vähendavad halduskoormust kõige rohkem või toovad kaasa kõige vähem bürokraatiat;

40. märgib, et kasutu on tutvustada mõjuhinnangu tulemusi üheaegselt õigusakti ettepanekuga, kuna see tekitab mulje, nagu oleks mõjuhinnangu peamine eesmärk komisjoni ettepaneku põhjendamine; soovitab seetõttu dokumendid õigusloomeprotsessi igas etapis varakult avaldada, kaasa arvatud komisjoni lõpliku mõjuhinnangu avaldamine mõjuhindamise komitee heakskiidetud kujul, enne talitustevaheliste konsultatsioonide alustamist;

41. teeb ettepaneku, et komisjon avaldaks kõik oma lõplikud mõjuhinnangud eriväljaannetes, nii et neile oleks võimalikult kerge viidata ja et avalikkus neid selleks ette nähtud veebisaidi kaudu otsida saaks;

42. nõuab, et komisjon korraldaks vastuvõetud õigusaktide järelhindamisi; kordab siiski, et järelhindamine ei tohiks kunagi asendada komisjoni kohustust jälgida, kuidas liikmesriigid liidu õigust kohaldavad;

43. kutsub komisjoni üles avaldama üksikasjalikku arvamust parlamendi tehtud mõjuhinnangute kohta;

Parandamisvõimalused Euroopa Parlamendi tasandil

44. kutsub oma komisjone üles kasutama järjekindlamalt juba olemasolevaid ja kergesti kasutatavaid parlamendi mõjuhinnanguid; meenutab, et mõjuhinnangute tegemiseks on olemas eraldi eelarverida; peab parlamendi mõjuhinnangule tuginemist vajalikuks eelkõige juhul, kui algsesse ettepanekusse viiakse sisse olulised muudatused;

45. tuletab samuti meelde, et mõjuhinnanguid ei pea tingimata tegema ajamahuka uuringu raames, vaid pigem piiratud uuringute ja workshop'i kujul ja ekspertidega arutelusid läbi viies;

46. on seisukohal, et parlament peaks oma seadusandlikesse resolutsioonidesse korrapäraselt lisama standardse klausli, milles on viide sellele, et tuleb arvesse võtta kõik ELi institutsioonide tehtud mõjuhinnangud kõnealuse õigusaktiga seotud valdkondades;

47. märgib, et parlamendi ja tema komisjonide käsutuses on juba praegu mehhanismid komisjoni mõjuhinnangute kontrollimiseks; leiab, et mõjuhinnangu esitamine komisjoni poolt asjaomastele parlamendikomisjonidele oleks väärtuslik täiendus parlamendi kontrollile; märgib, et selliseks kontrollimiseks võib kasutada ka muid võimalusi, nagu täiendavad mõjuhinnangud, põhjalikumad analüüsid, välisekspertide hinnangud komisjoni mõjuhinnangutele ja sõltumatute spetsialistidega korraldatud erikohtumised; rõhutab sellega seoses, et parlamendi ekspertüksuste tööd tuleb järjepidevalt edasi arendada;

48. rõhutab, et parlamendi mõjuhinnanguid võiks vaadelda kui komisjoni mõjuhinnangute parandusi;

49. nõuab komisjoni mõjuhinnangute korrapärast ja võimalikult varajast kontrollimist parlamendi ja eeskätt parlamendikomisjonide tasandil;

50. rõhutab, et otsus parlamendi mõjuhinnangute kohta tuleb teha asjaomases komisjonis raportööri kaasamise teel; teeb ettepaneku muuta kodukorda selliselt, et komisjon võib mõjuhinnangu läbiviimise kohustuslikuks teha, kui kohal on üks neljandik komisjoni liikmetest;

51. soovitab kõikidel komisjonidel enne õigusakti ettepaneku tegemist korraldada komisjoniga mõjuhinnangu teemal põhjalik arvamuste vahetus;

52. rõhutab, et mõjuhinnangud on olulised ka parlamendi õigusloomeprotsessis; julgustab parlamenti oluliste muudatusettepanekute korral õigusloomeprotsessi igas etapis uurima mõjuhindamise võimalust; rõhutab, et see ei tohi tuua kaasa pikka viivitamist;

53. nõuab ühtlasi, et parlamendiliikmetel oleks õigus nõuda väikseid uuringuid, millest nad saaksid oma parlamenditööga seotud valdkondade kohta vajalikke andmeid või statistikat, ja teeb ettepaneku, et selliseid uuringuid võiks teha Euroopa Parlamendi raamatukogu lisaks oma praegustele ülesannetele;

54. nõuab seetõttu, et parlament võtaks vastu kavad, et parlamendi raamatukogu saaks liikmetele seda teenust pakkuda; rõhutab, et kõik meetmed peaksid põhinema parlamendi raamatukogude, kaasa arvatud liikmesriikide raamatukogude parimatel tavadel ja et need tuleks teostada rangete eeskirjade kohaselt ja täielikus koostöös teadusuuringutega tegelevate komisjonidega;

Euroopa Parlamendi mõjuhinnangute autonoomse struktuuri loomine ja tulevikuväljavaated

55. rõhutab mõjuhinnangute tervikliku mehhanismi tähtsust oma poliitika kvaliteedile ja järjepidevusele;

56. nõuab seetõttu tervikliku mõjuhindamisprotsessi loomist Euroopa Parlamendis; teeb sellega seoses ettepaneku ühise mõjuhindamismenetluse loomiseks ühtse süsteemi ja ühtsete meetodite alusel;

57. soovitab tungivalt anda see ülesandeks sõltumatule struktuurile, mis kasutab parlamendi enda vahendeid, kaasates näiteks raamatukogu, poliitikaosakonnad ja väliseksperdid, nagu riikide mõjuhindamise asutustest lähetatud ametnikud, mis teeks ad hoc üksikuid mõjuhinnanguid, ja see struktuur annaks aru Euroopa Parlamendile liikmetest koosneva järelevalvenõukogu vahendusel;

58. nõuab selle jaoks vajaliku haldusliku infrastruktuuri loomist ja kindlustamist, et iga sellise infrastruktuuri puhul ei kasutata eelarvevahendeid, vaid juba olemasolevaid ressursse;

59. rõhutab, et pikemas perspektiivis tuleks mõelda Euroopa institutsioonide ühisele lähenemisviisile mõjuhindamisel; tuletab meelde, et juba 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes ja 2005. aasta novembri institutsioonidevahelises ühises lähenemisviisis mõjuhindamisele nõuti Euroopa institutsioonide mõjuhindamise jaoks ühist metoodilist lähenemist;

60. märgib kahetsusega, et komisjon on Euroopa institutsioonide ühise lähenemisviisi idee vastu;

61. märgib, et nõukogu on siiani mõjuhinnangut kui vahendit väga vähe kasutanud; kutsub seetõttu nõukogu üles mõjuhindamist rohkem kasutama kooskõlas eespool nimetatud institutsioonidevahelise ühise lähenemisviisiga mõjuhindamisele, et tagada kvaliteetsem panus ELi õigusloomesse; rõhutab, et täielikul ja objektiivsel mõjuhinnangul põhineva aruka reguleerimise eest peavad ühiselt vastutama nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid;

o

o o

62. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

  • [1]  P7_TA(2010)0311.
  • [2]  ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 16.
  • [3]  ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 67.
  • [4]  ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 124.
  • [5]  ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 128.
  • [6]  ELT C 104 E, 30.4.2004, lk 146.

SELETUSKIRI

Mõjuhindamised on õigusloome oluline instrument, mida Euroopa õiguslooja peab rohkem kasutama. Mõjuhindamise eelised on ilmselged. Mõjuhindamised näitavad õigusloojale kätte tema valikute võimalikud tagajärjed ja on abiks otsustusprotsessi juures. Seeläbi aitavad nad oluliselt kaasa õigusloome parandamisele. Mõjuhindamine ei asenda mingil juhul poliitilist arutelu ega õiguslooja demokraatlikku õiguslikku otsustusprotsessi. Eeskätt aitab see poliitilist otsust sisuliselt ette valmistada.

Raport jaguneb neljaks osaks. Kõigepealt esitatakse mõjuhindamise üldised nõuded Euroopa tasandil. Teises lõigus käsitletakse komisjoni mõjuhindamist ja esitatakse parandamisvõimalused. Kolmandas lõigus käsitletakse Euroopa Parlamendi mõjuhindamist. Neljandas ja viimases lõigus esitatakse nõue luua Euroopa Parlamendis autonoomne mõjuhindamise struktuur, mida kõik parlamendikomisjonid peavad kasutama õigusloome jätkuvaks parandamiseks ja koosmõju loomiseks.

Üldised nõuded mõjuhindamisele Euroopa tasandil

Parlament on seisukohal, et parlamendi institutsioonides kasutatava mõjuhindamise korral tuleb kinni pidada kindlatest põhimõtetest. Mõjuhindamine peab toimuma sõltumatult ja olema läbipaistev. See peab hõlmama kõiki õigusakti ettepanekuid ja põhinema selgetel meetoditel. Poliitiliste valikute nimekirjas peab olema ka meetmete mittevõtmise võimalus. Vajadusel tuleb arvesse võtta eri tagajärjed väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Lõppkokkuvõttes tuleb mõjuhindamine alati kohandada praeguste arengutega õigusloomeprotsessis.

Parandamisvõimalused komisjoni tasandil

Parlament tunnistab, et komisjoni mõjuhinnangute kvaliteet on tõusnud eelkõige tänu komisjoni enda mõjuhindamise komitee (Impact Assessment Board – IAB) loomisele. Kogemused, parlamendiliikmete tagasiside ja ka Euroopa Kontrollikoja aruanne näitavad aga, et komisjoni praeguseid mõjuhinnanguid on võimalik paremaks muuta. See tähendab Euroopa Parlamendi komisjonide kaasamist ja põhjalikku selgitust, miks komisjon mõningate õigusaktide ettepanekute puhul mõjuhindamisest loobub. Samuti on komisjon kohustatud võtma seisukoha parlamendi poolt ülesandeks tehtud mõjuhindamise kohta.

Parandamisvõimalused Euroopa Parlamendi tasandil

Parlament saab juba täna kasutada oma ning kontrollida põhjalikult komisjoni mõjuhindamist. Praktika näitab aga, et parlamendis kasutatakse seda harva. Parlament kutsub seetõttu oma vastutavaid komisjone üles rakendama mõjuhindamist veelgi enam, et muuta oma õigusloome paremaks. Tuleks mõelda, kas poleks otstarbekas anda mõjuhindamise korralduse tegemise õigus neljandikule komisjoni liikmetest.

Euroopa Parlamendile autonoomse mõjuhindamise struktuuri loomine ja tulevikuväljavaated

Parlamendi peamine nõue on mõjuhindamise autonoomse struktuuri loomine parlamendis, et jätkuvalt parandada õigusloome kvaliteeti ja kasutada koosmõju. Pikemas perspektiivis võiks mõelda kõikide Euroopa institutsioonide ühise mõjuhindamise mehhanismi loomisele.

MAJANDUS- JA RAHANDUSKOMISJONI ARVAMUS (7.10.2010)

õiguskomisjonile

sõltumatute mõjuhinnangute tagamise kohta
(2010/2016(INI))

Arvamuse koostaja: Derk Jan Eppink

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A. arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt rõhutanud, et mõjuhinnangute sõltumatus tagab õigusaktide kvaliteedi, ning on korduvalt palunud teostada mõjuhinnangute üle sõltumatut väliskontrolli;

B.  arvestades, et komisjoni arvamuse kohaselt on mõjuhindamise komitee sõltumatu, kuigi see kuulub komisjoni presidendi alluvusse, koosneb eri peadirektoraatide kõrgetest ametnikest ja seda juhatab asepeasekretär; arvestades, et see moonutab teavet ja rikub seega vajalikku neutraalsust;

C. arvestades, et mõjuhinnanguid võidakse kasutada ELi õigusaktide ja poliitika arengu või jõustamise asjatuks bürokraatlikuks tõkestamiseks;

D. arvestades, et mõjuhinnangute kogumaksumuse kohta pole selget ülevaadet ega ole teada kulude jaotumine peadirektoraatide kaupa,

1.  on seisukohal, et mõjuhindamisprotsessi kvaliteedi kontroll peab olema sõltumatu ja väline;

2.  arvab, et mõjuhindamise komitee praegune koosseis ja asukoht on vastuolus sõltumatu mõjuhinnangu nõudega, sest puudub väliskontroll;

3.  on seisukohal, et sõltumatu kvaliteedikontroll koos kulude-tulude analüüsiga peaks muu hulgas hindama vajadust mõjuhinnangu järele, võttes arvesse mõjuhinnangu maksumust ja sellest tekkivaid viivitusi õigusaktide ja poliitika vallas;

4.  kutsub komisjoni üles võtma eeskujuks liikmesriikide sõltumatute mõjuhinnangute tagamise parimaid tavasid, ning rõhutab, et Euroopa Parlamendil on vaja kasutada kindla eesmärgiga mõjuhinnanguid üksnes juhtudel, kui kaasotsustamismenetluse käigus õigusakti oluliselt muudetakse.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

28.9.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

29

11

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Burkhard Balz, Udo Bullmann, Pascal Canfin, George Sabin Cutaş, Rachida Dati, Leonardo Domenici, Derk Jan Eppink, Diogo Feio, Markus Ferber, Elisa Ferreira, Vicky Ford, José Manuel García-Margallo y Marfil, Jean-Paul Gauzès, Sven Giegold, Sylvie Goulard, Liem Hoang Ngoc, Gunnar Hökmark, Othmar Karas, Wolf Klinz, Rodi Kratsa-Tsagaropoulou, Philippe Lamberts, Werner Langen, Íñigo Méndez de Vigo, Sławomir Witold Nitras, Ivari Padar, Antolín Sánchez Presedo, Edward Scicluna, Peter Simon, Peter Skinner, Theodor Dumitru Stolojan, Kay Swinburne, Marianne Thyssen, Ramon Tremosa i Balcells, Corien Wortmann-Kool

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Elena Băsescu, David Casa, Ashley Fox, Sophia in ‘t Veld, Olle Ludvigsson, Thomas Mann, Siiri Oviir, Gianni Pittella

KESKKONNA-, RAHVATERVISE JA TOIDUOHUTUSE KOMISJONI ARVAMUS (9.11.2010)

õiguskomisjonile

mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta
(2010/2016(INI))

Arvamuse koostaja: Martin Callanan

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.        kutsub komisjoni üles kõigi õigusakti ettepanekute puhul läbi viima kohustusliku mõjuhinnangu, mis on tarvilik, et teha kindlaks õigusakti vajalikkus ja ELi jaoks loodav lisandväärtus;

2.        teeb ettepaneku, et mõjuhinnangutega kaasnevaid kulusid arvestades tuleks hinnata eelisjärjekorras õigusakti ettepanekuid;

3.        rõhutab, et mõjuhinnangud on parema õigusloome tagamise juhendiks ning võivad poliitiliste otsuste tegemisel vaid abiks olla, ega tohiks mingil juhul asendada poliitilisi otsuseid demokraatliku otsustusprotsessi raames ega takistada otsustajaid, kes kannavad poliitilist vastutust;

4.        rõhutab lisaks, et mõjuhinnangud ei tohiks põhjustada viivitusi õigusloomemenetluses, samuti ei tohiks neist saada menetluse takistamise vahend, mille abil vältida soovimatute õigusaktide vastuvõtmist;

5.        rõhutab, et mõjuhinnangute koostamisel tuleks konsulteerida sidusrühmadega ja et mõjuhinnangu projekt tuleks kommenteerimiseks kättesaadavaks teha enne lõpliku versiooni avaldamist;

6.        teeb ettepaneku, et erialaseid teadmisi nõudvates valdkondades võivad Euroopa Parlament ja nõukogu tellida mõjuhinnangud väljastpoolt, vastava valdkonna ekspertidelt;

7.        nõuab, et iga mõjuhinnang peab hõlmama kohustuslikku kulude-tulude analüüsi, milles esitatakse täpselt kindlaks määratud tulud ja kulud, nii et eri variante oleks võimalik võrrelda;

8.        nõuab õigusakti ettepanekuid käsitlevates mõjuhinnangutes kulude-tulude mõiste laiendamist eesmärgiga hõlmata konkreetsed näitajad loodus- ja kultuurivarade kohta, et vältida varade võimalikku hävitamist, kuna nende puhul tuleb läbi viia eraldi ja teist laadi hindamine;

9.        nõuab, et iga mõjuhinnang peab tasakaalustatud viisil hõlmama keskpika/pikaajalise majandusliku, sotsiaalse, keskkonna- ja tervisemõju kohustuslikku analüüsi; on seisukohal, et selliste mõjude puudumise korral tuleks see mõjuhinnangus eraldi välja tuua;

10.      teeb ettepaneku, et õigusakti ettepanekuid käsitlevad mõjuhinnangud hõlmaksid majanduslikku hinnangut asenduspõhimõtte rakendamise kohta;

11.      rõhutab, kuivõrd oluline ja vajalik on see, et kooskõlas institutsioonidevahelise ühise lähenemisviisiga mõjuhindamisele vaataksid Euroopa Parlamendi komisjonid juba menetluse algetapis läbi mõjuhinnangud ja nendele lisatud mõjuhindamise komitee aruanded ning et parlamendikomisjonid koostaksid ise mõjuhinnanguid juhul, kui komisjoni ettepanekutele esitatakse olulisi muudatusettepanekuid;

12.      kutsub komisjoni üles looma täiesti sõltumatu mõjuhindamise komitee, mis teostaks mõjuhinnangute suhtes ranget välist järelevalvet; soovitab, et mõjuhindamise komitee võiks koosneda sõltumatutest, ELi institutsioonide välistest liikmetest, kelle Euroopa Parlament ja nõukogu heaks kiidavad ning keda toetab komisjoni töötajatest koosnev sekretariaat; soovitab, et mõjuhindamise komitee võiks anda Euroopa Parlamendile nõu õigusakti ettepanek tagasi lükata, kui selle mõjuhinnang ei vasta nõutavale tasemele;

13.      teeb ettepaneku, et Euroopa Kontrollikoda vastutaks uue mõjuhindamise komitee liikmete nimetamise järelevalve eest, vaataks läbi uue mõjuhindamise komitee koostatavad esialgsed aruanded ning tagaks selle, et Euroopa Parlament ja nõukogu järgivad eespool mainitud institutsioonidevahelises ühises lähenemisviisis sätestatud eeskirju;

14.      kutsub mõjuhindamise komitee esimeest üles ilmuma asjaomaste komisjonide ette ja pöörduma nende poole nende palvel igal aastal pärast mõjuhindamise komitee iga-aastase aruande avaldamist;

15.      on seisukohal, et mõjuhinnangute täielik sõltumatus peaks saama üldpõhimõtteks, mida kohaldatakse kõikide mõjuhinnangute ja eelkõige keskkonnamõju hinnangute suhtes; on lisaks seisukohal, et selle põhimõtte kohaldamine tuleks tagada keskkonnamõju hindamise direktiiviga[1];

16.      on veendunud, et Euroopa Parlament peaks paluma komisjonil esitada ÜRO piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni (Espoo konventsioon) muutmise ettepanekuid, millega tagataks keskkonnamõju hinnangute sõltumatus;

17.      on seisukohal, et komisjon peaks aktiivselt osalema ELi ja liikmesriikide huvide kaitsmises sellistel juhtudel, kui kolmandate riikide projektidel võib olla mõju Euroopa Liidule või ühele või enamale liikmesriigile.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

27.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

44

5

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

János Áder, Elena Oana Antonescu, Kriton Arsenis, Pilar Ayuso, Sergio Berlato, Milan Cabrnoch, Martin Callanan, Nessa Childers, Chris Davies, Edite Estrela, Jill Evans, Elisabetta Gardini, Julie Girling, Françoise Grossetête, Cristina Gutiérrez-Cortines, Satu Hassi, Jolanta Emilia Hibner, Christa Klaß, Corinne Lepage, Peter Liese, Linda McAvan, Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė, Antonyia Parvanova, Andres Perello Rodriguez, Sirpa Pietikäinen, Mario Pirillo, Pavel Poc, Frédérique Ries, Oreste Rossi, Dagmar Roth-Behrendt, Theodoros Skylakakis, Catherine Soullie, Salvatore Tatarella, Anja Weisgerber, Glenis Willmott, Sabine Wils, Marina Yannakoudakis

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Margrete Auken, Christofer Fjellner, Matthias Groote, Philippe Juvin, Jiří Maštálka, Bill Newton Dunn, Alojz Peterle, Marianne Thyssen, Vladimir Urutchev, Kathleen Van Brempt, Elżbieta Katarzyna Łukacijewska

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Jan Zahradil

  • [1]               Nõukogu 27. juuni 1985. a. direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (muudetud kujul), EÜT L 175, 5.7.1985, lk 40.

TÖÖSTUSE, TEADUSUURINGUTE JA ENERGEETIKAKOMISJONI ARVAMUS (3.11.2010)

õiguskomisjonile

mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta
(2010/2016(INI))

Arvamuse koostaja: Giles Chichester

ETTEPANEKUD

Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  rõhutab, et komisjoni mõjuhindamise komitee peaks tagama range kvaliteedikontrolli ja läbipaistvuse, sellesse tuleks kaasata mõistlik arv juhtkonna hulka mittekuuluvaid sõltumatuid eksperte, kelle on välja pakkunud komisjon ja heaks kiitnud Euroopa Parlament, ning see peaks andma aru asjaomasele komisjonile;

2.  arvab, et mõjuhinnang on sobiv vahend, et kontrollida komisjoni ettepanekute asjakohasust ja eelkõige subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist ning selgitada kaasseadusandjatele ja üldsusele üksikasjalikumalt põhjuseid, miks mingi meede välja valiti;

3.  on seisukohal, et mõjuhindamise komitee peaks kontrollima kõiki komisjoni mõjuhinnanguid ja esitama nende kohta oma arvamuse; on seisukohal, et kui komisjon otsustab pärast mõjuhindamise komiteelt kriitilise arvamuse saamist oma ettepanekut mitte muuta, tuleks ettepanekuga koos avaldada seda otsust selgitav komisjoni avaldus ja samuti tuleks avaldada mõjuhindamise komitee arvamus;

4.  rõhutab, et mõjuhinnangud ei tohi mingil juhul vähendada komisjoni sõltumatust institutsiooniliste õiguste kasutamisel, eelkõige õigusakti algatamise ainuõigust, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 17;

5.  on arvamusel, et mõjuhindamise komiteel peaks olema õigus kontrollida mõjuhinnangu kuluarvestust ning vajaduse korral sõltumatute ekspertide abiga viia läbi sõltumatu kuluarvestus;

6.  on seisukohal, et mõjuhinnangutes tuleks võtta arvesse mõju ELi majanduspartnerlustele, samuti mõju, mida avaldab teatud Euroopa standardi valimine rahvusvahelise standardi asemel;

7.  on arvamusel, et mõjuhinnanguid tuleks süstemaatiliselt läbi viia iga õigusakti ettepaneku kohta, ning kutsub komisjoni üles nendel erandjuhtumitel, kus mõjuhinnangut ei saa teha, alati esitama põhjenduse, miks seda ei korraldata;

8.  on seisukohal, et kulude ja tulude analüüs ei ole mõjuhinnangute puhul piisav, ja rõhutab seetõttu, et mõjuhinnangute suhtes on oluline kohaldada terviklikku lähenemist, milles võetakse arvesse majanduslike (pöörates erilist tähelepanu VKEdele), keskkonna-, sotsiaalsete, territoriaalsete ja tervisekaalutluste omavahelist mõju;

9.  soovitab, et igas mõjuhinnangus tuleks kaaluda poliitilisi alternatiive, ning nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks mehhanismi, mis tagaks tihedama koostöö institutsioonide vahel;

10. palub komisjonil konsulteerida sidusrühmade ja teiste ELi institutsioonide esindajatega, et analüüsida projekte enne lõpliku ettepaneku tegemist ning et neid varem ja tihedamini protsessi kaasata, mis võimaldaks komisjonil keskenduda rohkem mõjuhinnangute vajadusele ja nende sisule poliitikavalikute osas; on ühtlasi seisukohal, et mõjuhinnangute kohta tuleks esitada kokkuvõtted;

11. rõhutab, et poliitiliste otsuste kujundamise tsükli vältel tuleks mõjuhinnangut ajakohastada ja võtta sealjuures eriti arvesse komisjoni esitatud algsesse õigusakti ettepanekusse tehtud olulisi muudatusi ning et mõjuhindamise ajakohastatud variant peaks olema saadaval enne parlamendi lõpphääletust; ergutab mõjuhinnangute süstemaatilisemat ja sihipärasemat kasutamist Euroopa Parlamendis juhtudel, mil ettepanekuid parlamendikomisjonis oluliselt muudetakse, võttes aluseks institutsioonidevahelise ühise lähenemisviisi mõjuhindamisele ja parlamendi käsiraamatu mõju hindamise kohta;

12. kordab, et mõjuhinnangus hinnatakse olulise elemendina halduskoormust, mida uus õigusakt ettevõtlusele ja avalikule haldusele kaasa toob, ning samuti tuleks võimaluse korral haldus- ja täitmiskulud kvantifitseerida; nõuab, et tasakaalustatud lähenemisviisi tagamiseks võetaks arvesse nii halduskoormuse vähendamist kui ka õigusakti eesmärkide saavutamist, ning on kindlalt seisukohal, et uue määruse mõju tööstusele tuleb põhjalikult hinnata, pidades silmas Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ja praegusi arutelusid Euroopa uue tööstuspoliitika üle;

13. nõuab, et uue määruse mõju hindamiseks VKEdele kasutataks järjekindlalt nn VKE-testi ja avaldataks selle tulemused;

14. leiab, et mõjuhindamise komitee mõjuhindamise protsessi metoodikat peaks regulaarselt hindama mõni sõltumatu organ, nagu kontrollikoda; nõuab tungivalt, et poliitika mõjususe selgitamiseks ja mõjuhindamise metoodika optimeerimiseks korraldataks järelhindamine;

15. rõhutab, et projektide edendajad või nende rakendamisest otseselt või kaudselt kasu saavad osalised ei tohi teostada ega kiita heaks keskkonnahinnangu projekti, kuna vajalik on kohustuslik sõltumatu välishinnang;

16. on seisukohal, et ei tohiks olla võimalik, et riiklike haldusasutuste või nendest sõltuvate ettevõtjate toetatavate projektide või õigusaktide keskkonnamõju hinnanguid teostavad või kiidavad heaks samad asutused;

17. on seisukohal, et mõjuhinnangutega seotud kulusid arvestades tuleks neid eelisjärjekorras teha siduvaid eeskirju kehtestavate õigusakti ettepanekute kohta.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

26.10.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

44

4

2

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Jean-Pierre Audy, Ivo Belet, Bendt Bendtsen, Jan Březina, Maria Da Graça Carvalho, Giles Chichester, Pilar del Castillo Vera, Lena Ek, Ioan Enciu, Gaston Franco, Adam Gierek, Norbert Glante, Fiona Hall, Jacky Hénin, Edit Herczog, Romana Jordan Cizelj, Arturs Krišjānis Kariņš, Lena Kolarska-Bobińska, Bogdan Kazimierz Marcinkiewicz, Marisa Matias, Angelika Niebler, Jaroslav Paška, Anni Podimata, Miloslav Ransdorf, Herbert Reul, Teresa Riera Madurell, Jens Rohde, Paul Rübig, Amalia Sartori, Francisco Sosa Wagner, Konrad Szymański, Britta Thomsen, Patrizia Toia, Evžen Tošenovský, Claude Turmes, Niki Tzavela, Marita Ulvskog, Vladimir Urutchev, Adina-Ioana Vălean, Kathleen Van Brempt, Alejo Vidal-Quadras

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Antonio Cancian, Matthias Groote, Jolanta Emilia Hibner, Yannick Jadot, Oriol Junqueras Vies, Silvana Koch-Mehrin, Bernd Lange, Markus Pieper, Mario Pirillo

SISETURU- JA TARBIJAKAITSEKOMISJONI ARVAMUS (2.12.2010)

õiguskomisjonile

mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta
(2010/2016(INI))

Arvamuse koostaja: Barbara Weiler

ETTEPANEKUD

Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.   rõhutab vajadust teha järeldused olemasolevate õigusaktide järelhindamisest ja Euroopa Kohtu asjakohase kohtupraktika analüüsist, samuti rõhutab, et enne ettepaneku tegemist uue õigusakti vastuvõtmiseks on vaja kaaluda, millised strateegilised valikud on selles poliitikavaldkonnas võimalikud;

2.   rõhutab, et õigusaktide kõrge kvaliteedi tagamiseks ning samuti nende asjakohaseks ülevõtmiseks, kohaldamiseks ja jõustamiseks on vaja põhjalikku mõjuhindamist;

3.   kutsub komisjoni üles kõiki võimalusi sõltumatult ja neutraalselt analüüsima ning mitte siduma ennast enne mõjuhinnangu valmimist üheainsa kindla võimalusega;

4.   toetab komisjoni aruka reguleerimise teatises tunnustatud mõjuhindamise strateegiat, mida tuleb kohaldada õigusakti kogu poliitilise tsükli vältel alates selle kavandamisest kuni rakendamise, jõustamise, hindamise ning muutmiseni; rõhutab, et õigusakti ettepanekute kontseptsiooni väljatöötamise etapile tuleks pöörata rohkem tähelepanu ja suunata rohkem vahendeid, sest seeläbi võib paraneda tulemuste kvaliteet ning muutuda lihtsamaks õigusloome protsess;

5.   tuletab meelde, et komisjon peab mõjude objektiivseks hindamiseks konsulteerima süstemaatiliselt kõigi huvitatud pooltega, sealhulgas VKEde ja tarbijakaitse organisatsioonidega, et suurendada ELi kodanike osalemist konsultatsioonides;

6.   märgib, et komisjonil tuleks mõjuhinnanguid koostades konsulteerida ka liikmesriikidega, kes peavad direktiivid hiljem riiklikku õigussüsteemi üle võtma, samuti teavad liikmesriikide ametiasutused üldjuhul paremini, milliseid tagajärgi õigusaktid praktikas kaasa toovad;

7.   peab mõjuhindamist n-ö elavaks dokumendiks, mis on õigusloome protsessi osa; rõhutab vajadust tagada piisav paindlikkus, et õigusloome protsessi käigus saaks läbi viia edasisi mõjuhindamisi;

8.   rõhutab, et paremat õigusloomet käsitlevale institutsioonidevahelisele kokkuleppe kohaselt peavad kaasseadusandjad enne mis tahes sisulise muudatuse vastuvõtmist viima läbi mõjuhindamise, kui nad leiavad, et see on asjakohane ja õigusloomeprotsessi jaoks vajalik;

9.   kutsub komisjoni üles tagama tarbijakaitsenõuete arvesse võtmine sellega, et mõjuhindamiste käigus uuritakse ettepanekute võimalikku mõju nii siseturule kui ka tarbijale ning nende majanduslikku, ühiskondlikku ja keskkonnamõju;

10. kutsub komisjoni üles mõjuhindamise käigus süstemaatiliselt analüüsima õigusakti ettepanekute võimalikku mõju halduskoormusele ning alati selgelt esile tõstma, millised võimalused vähendavad halduskoormust kõige rohkem või toovad kaasa kõige vähem bürokraatiat;

11. kutsub komisjoni tungivalt üles tagama, et mõjuhindamiste käigus hinnatakse põhjendatult ettepanekute ühiskondlikku mõju;

12. peab tervitatavaks asjaolu, et komisjoni uued mõjuhindamise juhised sisaldavad kohustust uurida ettepanekute mõju VKEdele, ja kutsub komisjoni tungivalt üles seda kohustust ka järgima;

13. rõhutab vajadust parandada mõjuhindamise komitee tööd ja tagada, et sellest võtaksid osa komisjoni eksperdid kõikidest mõjutatud poliitikavaldkondadest ning esindatud oleksid ka sõltumatud spetsialistid väljastpoolt komisjoni; märgib, et mõjuhindamise komitee töö peaks olema ka edaspidi täiesti läbipaistev ning Euroopa Parlamendi komisjone tuleks sellest täies ulatuses teavitada;

14. soovitab kõikidel komisjonidel enne õigusakti ettepaneku tegemist korraldada komisjoniga mõjuhindamise teemal põhjalik arvamuste vahetus;

15. rõhutab, et täielikul ja objektiivsel mõjuhindamisel põhinev arukas reguleerimine jääb Euroopa institutsioonide vastutusele ja komisjon peab seetõttu arvestama ka Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning liikmesriikide antud tagasisidega.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

30.11.2010

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

33

0

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Pablo Arias Echeverría, Cristian Silviu Buşoi, Lara Comi, Jürgen Creutzmann, Christian Engström, Evelyne Gebhardt, Małgorzata Handzlik, Malcolm Harbour, Iliana Ivanova, Sandra Kalniete, Eija-Riitta Korhola, Edvard Kožušník, Kurt Lechner, Toine Manders, Gianni Pittella, Zuzana Roithová, Heide Rühle, Christel Schaldemose, Andreas Schwab, Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, Kyriacos Triantaphyllides, Bernadette Vergnaud, Barbara Weiler

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Frank Engel, Anna Hedh, María Irigoyen Pérez, Morten Løkkegaard, Pier Antonio Panzeri, Konstantinos Poupakis, Wim van de Camp, Anja Weisgerber

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)

Emma McClarkin, Jutta Steinruck

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

12.4.2011

 

 

 

Lõpphääletuse tulemus

+:

–:

0:

20

2

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Sebastian Valentin Bodu, Christian Engström, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Klaus-Heiner Lehne, Antonio López-Istúriz White, Antonio Masip Hidalgo, Alajos Mészáros, Bernhard Rapkay, Evelyn Regner, Alexandra Thein, Diana Wallis, Rainer Wieland, Cecilia Wikström, Zbigniew Ziobro, Tadeusz Zwiefka

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Piotr Borys, Sergio Gaetano Cofferati, Sajjad Karim, Kurt Lechner, Eva Lichtenberger, Arlene McCarthy, Angelika Niebler