RAPORT Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030

27.1.2014 - (2013/2135(INI))

Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon
Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon 
Raportöörid: Anne Delvaux, Konrad Szymański
(Komisjonide ühised koosolekud – kodukorra artikkel 51)

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030

(2013/2135(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Kliima- ja energiapoliitika raamistik aastani 2030” (COM(2013)0169),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 191, 192 ja 194,

–   võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta[1],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ[2],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta[3],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 994/2010, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 2004/67/EÜ[4],

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrust (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009[5], ning komisjoni 14. oktoobri 2013. aasta teatist „Euroopa ja laiema piirkonna pikaajaline taristunägemus”, milles esitatakse ELi esimene energiataristu ühishuviprojektide loend,

–   võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2008. aasta teatist „Teine strateegiline energiaülevaade. ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas” (COM(2008)0781),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta[6],

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse Euroopa Ühendamise Rahastu (COM(2011)0665),

–   võttes arvesse komisjoni 28. märtsi 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” (COM(2011)0144) ning Euroopa Parlamendi 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava ning konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kohta[7],

–   võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO₂-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (COM(2011)0112) ning parlamendi 15. märtsi 2012. aasta resolutsiooni konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava kohta[8],

–   võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava” (COM(2011)0571) ning parlamendi 24. mai 2012. aasta resolutsiooni ressursitõhusa Euroopa kohta[9],

–   võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2011. aasta teatist „Energia tegevuskava aastani 2050” (COM(2011)0885) ning parlamendi 14. märtsi 2013. aasta resolutsiooni energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja tuleviku kohta koos energiaga[10],

–   võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatist „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks” (COM(2012)0582),

–   võttes arvesse parlamendi 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta[11],

–   võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2013. aasta teatist „Taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu käsitlev arenguaruanne” (COM(2013) 0175),

–   võttes arvesse oma 21. novembri 2012. aasta resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli ammutamise keskkonnamõju kohta[12],

–   võttes arvesse oma 21. novembri 2012. aasta resolutsiooni kildagaasi ja põlevkiviõli tööstuslike, energeetiliste ja muude aspektide kohta[13],

–   võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni Kataris Dohas toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 18) kohta[14],

–   võttes arvesse oma 12. septembri 2013. aasta resolutsiooni mikrotootmise – väikesemahulise elektri- ja soojatootmise kohta[15],

–   võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2012. aasta teatist „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline” (COM(2012)0271) ning oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni taastuvenergiaga seonduvate tänaste ülesannete ja võimaluste kohta Euroopa energia siseturul[16],

–   võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2012. aasta teatist „Toimiv energiaturg” (COM(2012)0663) ning oma 10. septembri 2013. aasta resolutsiooni toimiva energiaturu kohta[17],

–   võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2012. aasta aruannet „CO₂-turu olukord 2012. aastal” (COM(2012)0652),

–   võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia” (COM(2013)0216),

–   võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2011. aasta järeldusi, milles nõukogu kinnitas uuesti, et ELi eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95% võrra 1990. aasta tasemega võrreldes,

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Poolas Varssavis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 19) kohta[18],

–   võttes arvesse oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia aktiveerimise kohta, et hõlbustada üleminekut energiatõhusale ja vähem süsinikdioksiidiheidet tekitavale majandusele[19],

–   võttes arvesse 10. juuni 2013. aasta aruannet „Assessment of cumulative cost impact for the steel industry” (terasetööstuse kumulatiivsete kulude mõjuhindamine), mille komisjon tellis Euroopa Poliitikauuringute Keskuselt[20],

–   võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Rohelise majanduskasvu tööhõivepotentsiaali rakendamine” (SWD(2012)0092),

–   võttes arvesse oma 12. juuni 2012. aasta resolutsiooni energiapoliitika alase koostöö kohta ELi välispartneritega: strateegiline lähenemisviis kindla, jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise energiavarustuse tagamisele[21],

–   võttes arvesse komisjoni ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ühist aruannet „Towards a greener economy: the social dimensions” („Üleminek rohelisele majandusele: sotsiaalsed mõõtmed”),

–   võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni Euroopa sinise majanduskasvu – jätkusuutliku majanduskasvu soodustamise kohta ELi merendussektoris, meretranspordis ja turismisektoris[22],

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ühisarutelu vastavalt kodukorra artiklile 51,

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni vastavaid arvamusi (A7-0047/2014),

A. arvestades, et kliimaeesmärgid, jätkusuutlik kasv, energia varustuskindlus, majandus- ja tehnoloogiaalane konkurentsivõime ning ühtse energiaturu lõpuleviimine on äärmiselt olulised ELi jaoks, need on lahutamatult seotud ning neid tuleb käsitleda ja hinnata võrdsetel alustel;

B.  arvestades, et seda tunnustatakse Euroopa Liidu toimimise lepingus (edaspidi „ELi toimimise leping”), milles sätestatakse, et Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärgid hõlmavad energiaturu toimimist, energiavarustuse kindlust, energiatõhusust, energia säästmist, uusi ja taastuvenergia allikaid ja energiavõrkude sidumist, ja et ELi keskkonnapoliitika peab aitama kaasa keskkonna säilitamisele, kaitsmisele ja selle kvaliteedi parandamisele, inimese tervise kaitsmisele, loodusressursside kaalutletud ja mõistlikule kasutamisele ning meetmete edendamisele rahvusvahelisel tasandil, et tegeleda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega ja eelkõige võidelda kliimamuutuste vastu;

C. arvestades, et vaid siduvad eesmärgid pakuvad liikmesriikidele vajalikku paindlikkust majanduse CO₂-heite vähendamiseks kõige tõhusamal ja tasuvamal viisil, võttes arvesse liikmesriigi olusid ja eripära;

D. arvestades, et nõukogu on seadnud eesmärgiks vähendada 2050. aastaks ELi majanduse CO₂-heidet;

E.  arvestades, et 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikus tuleks kliimakohustuste (nii pika- kui ka lühiajaliste) hoolikas arvestamine ühendada vajadusega lahendada kiireloomulised majandus- ja sotsiaalküsimused, nagu energiajulgeolek, tööstuse ja majapidamiste suured energiakulud ning vajadus töökohtade loomise ja majanduse taastumise järele ja üleminek kestliku majanduskasvu mudelile;

F.  arvestades, et erinevad poliitikaeesmärgid, näiteks kasvuhoonegaaside heite vähendamine, energiatarnete tagamine ning majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive toetamine, peavad põhinema eesrindlikul tehnoloogial, mis kasutab ressursse kulutõhusal viisil;

G. arvestades, et praeguse kliima- ja energiapaketi õigusraamistik koos siduvate eesmärkidega taastuvate energiaallikate osakaalu, energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise osas lõpeb 2020. aastal; arvestades, et taastuvate energiaallikate arendamise riiklike kohustuste lõpuga võib kahjustada selles sektoris vajalikku kasvu;

H. arvestades, et komisjon tõdes oma eelmainitud teatises „Energia tegevuskava aastani 2050”, et elanikkonna heaolu, tööstuse konkurentsivõime ja ühiskonna üldine toimimine sõltuvad sellest, kas energia on ohutu, turvaline, säästev ja taskukohane;

I.   arvestades, et energiasüsteemi ajakohastamiseks kas CO₂-heite vähendamisega või ilma selleta on vaja märkimisväärseid investeeringuid, mis mõjutab energiahindu ajavahemikus kuni 2030. aastani;

J.   arvestades, et energia säästmine ja energiatõhusus on kõige kiirem ja odavam viis lahendada niisuguseid küsimusi nagu energiajulgeolek, välissõltuvus, kõrge hind ja keskkonnaprobleemid;

K. arvestades, et hinnangute kohaselt on energia säästupotentsiaal ehitussektoris 2020. aastaks 65 miljonit tonni naftaekvivalenti;

L.  arvestades, et kliima- ja energiapoliitika tulevast suunda praegu ümbritsevate ebakindlate olude tõttu hoidutakse väga vajalikest investeeringutest puhtasse tehnoloogiasse;

M. arvestades, et aastani 2050 ette nähtud energia tegevuskava kohaselt on energiasektori CO₂-heite vähendamine ja taastuvenergia suurt osakaalu käsitlev stsenaarium odavam kui praeguse poliitika jätkamine ning et tuumaenergia ja fossiilkütustest toodetud energia hinnad jätkavad aja jooksul tõusu, kuid taastuvenergia hind langeb;

N. arvestades, et komisjoni ette nähtud edenemiskava „konkurentsivõimeline vähese CO₂-heitega majandus tegevuskava aastaks 2050” kohaselt aitaks kohaliku õhu kvaliteedi parandamine hoida tervishoiukulusid kokku kuni 2030. aastani 17 miljardit eurot aastas, ja arvestades, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognooside kohaselt saaks 2°C eesmärki täitva poliitikaga 2035. aastaks vähendada ELi iga-aastaseid fossiilkütuste importimise kulusid 46% ehk 275 miljardi euro (1% ELi SKPst) võrra aastas;

O. arvestades, et energia lõpphinnad on viimasel kümnendil pidevalt kasvanud, mis tekitab ELi kodanikele järjest enam muret ning ettevõtjatele ja tööstusele märkimisväärseid kulusid;

P.  arvestades, et kliima- ja energiapoliitika puhul tuleb pöörata tähelepanu nii selle mõjule kõige haavatavamatele rühmadele kui ka madala ja keskmise sissetulekuga majapidamistele, mille elatustase on viimastel aastatel langenud;

Q. arvestades, et transpordisektor tekitab ELis märkimisväärse osa kasvuhoonegaaside heitest ning tarbib ka olulise osa energiast; arvestades, et ajavahemikus 1996–2007 suurenes transpordisektori kasvuhoonegaaside heide 36%;

R.  arvestades, et kliimamuutus on suureks ja tõenäoliselt pöördumatuks ohuks inimkonna arengule, bioloogilisele mitmekesisusele ja riikide julgeolekule, millega peab tegelema rahvusvaheline üldsus;

S.  arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma I töörühma 2013. aasta hindamine näitab, et meil on küll võimalus kujundada oma tulevikku, kuid see võimalus väheneb kiiresti, sest oleme kasutanud ära juba poole nn CO₂ eelarvest, mis annaks tõenäolise võimaluse piirata soojenemist 2°C-ni, ja et seda tegurit on väga oluline arvesse võtta praeguste suurte, ettevõtteid ja taristuid käsitlevate investeeringute planeerimise tsüklite alastes otsustes;

T.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus kohustus 2009. aasta Kopenhaageni tippkohtumisel piirama ülemaailmset kliimasoojenemist XXI sajandil 2°C-ga võrreldes tööstusajastueelse tasemega, ja arvestades, et praegu ollakse selle kohustuse täitmisel ajakavast maas;

U. arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viiendas hindamisaruandes kinnitati hiljuti, et me oleme eelmainitud kliimakohustuse täitmise ajakavast maas, sest kolme triljoni tonni suuruse süsinikdioksiidi koguheite tekitamine põhjustab temperatuuri tõusu rohkem kui 2°C, ja arvestades, et me oleme juba tekitanud poole sellest kogusest; arvestades, et praegused tavad põhjustavad seega rohkem kui 2°C soojenemise vähem kui 30 aastaga; arvestades, et me peame seadma kaugeleulatuvad eesmärgid ja hakkama neid kohe täitma;

V. arvestades, et Maailmapanga aruande „Turn down the heat” (keera küte maha) kohaselt põhjustavad praegused heitega seotud suundumused 20–30 aasta jooksul temperatuuri soojenemist 2°C võrra ning aastaks 2100 tõuseb temperatuur 4°C;

W. arvestades, et selleks, et temperatuuri tõus jääks alla 2 °C, kinnitas nõukogu 2011. aastal uuesti ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaase 2050. aastaks 80–95% võrreldes 1990. aasta tasemega;

X. arvestades, et ÜRO peasekretär Ban Ki-moon kutsus riigipead 2014. aasta septembris toimuvale kliimatippkohtumisele, et nad võtaksid konkreetsed kohustused seoses edasiste meetmetega kliimamuutuse valdkonnas;

Y. arvestades, et ÜRO Keskkonnaprogrammi heitkoguste lõhet käsitleva 2013. aasta aruande kohaselt ei piisa praegustest 2020. aastaks antud lubadustest selleks, et vältida ohtlikku kliimamuutust, ja arvestades, et seega on 2020. aasta järgseks perioodiks vaja ambitsioonikamat kasvuhoonegaaside vähendamise alast tegevust;

Z.  arvestades, et Eurostati andmetel vähendas EL oma CO₂ heitkoguseid 16,97% ajavahemikus 1990–2011 ja püsib selles osas 2020. aasta eesmärkide saavutamise ajakavas, ja arvestades, et 2050. aasta kliimaeesmärkide kavakohaseks saavutamiseks peab EL vähendama CO₂ heidet veelgi sihiteadlikumalt;

AA.     arvestades, et ÜRO statistikaosakonna arvud näitavad, et ülemaailmsed CO₂ heitkogused on ajavahemikus 1990–2010 kasvanud enam kui 50% võrra;

AB.     arvestades, et ajavahemikul 2005–2012 vähenesid EL kontrollitud heitkogused saastekvootidega kauplemise süsteemiga hõlmatud sektorites 16% ja selle süsteemiga hõlmamata sektorites 10%, mis osutab sellele, et 2020. aasta vähendamiseesmärgid (vastavalt -21% ja -10%) saavutatakse tõenäoliselt mitu aastat varem;

AC.     arvestades, et 2050. aastaks vähese CO₂-heitega majandusele ülemineku edenemiskava näitab, et sisemaiste heitkoguste vähendamine 40–44% võrra on kulutõhusal trajektooril, et jõuda ELi 2050. aasta 80–95% eesmärgi kõige alumisse otsa, nii et 2030. aasta eesmärk rohkem kui 44% peab olema kulutõhususe trajektooril selle vahemiku keskel kuni ülemises otsas;

AD.     arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti hinnangul küünib kliimamuutustega kohanemise meetmete võtmata jätmise korral kogu ELi miinimumkulu aastas 100 miljardist eurost 2020. aastal kuni 250 miljardi euroni 2050. aastal;

AE. arvestades, et kui EL vastutab Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul 11% globaalse kasvuhoonegaaside heite eest ning ELi CO₂ heitkogused mõõdetuna tonnina inimese kohta on ikka veel suuremad kui maailma keskmine ning tärkava turumajandusega riikide ja arengumaade keskmine, on Euroopa ühtsel turul kõigist maailma majandustest suurim SKP ja märkimisväärne diplomaatiline võimekus; arvestades, et kuigi ELil on piiratud globaalse heite vähendamise võimalused ühepoolsete meetmete abil, on tal siiski etendada juhtroll teiste riikide kliimameetmete võimendamisel, eriti seoses siduva rahvusvahelise lepingu sõlmimisega 2015. aastal Pariisis; arvestades, et EL peab seetõttu kindlaks määrama oma selge ja ambitsioonika seisukoha ning tagama, et tulevane kokkulepe on ratifitseeritav kõigis liikmesriikides;

AF. arvestades, et globaalse kliimamuutuse probleemiga saab tegeleda ainult siis, kui ambitsioonikas ELi poliitika ühendatakse kolmandate riikide kohustustega;

AG. arvestades, et selleks, et ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk ja muud ELi kliimameetmed saaksid olla edukad, peaksid need olema osa ülemaailmsetest jõupingutustest; arvestades, et 2030. aasta raamistik peaks määrama kindlaks ELi läbirääkimiste seisukoha 2015. aasta ülemaailmse kliimamuutuste kokkuleppe suhtes; arvestades, et kuni ei ole jõutud võrdväärse ülemaailmse kokkuleppeni, tuleks kohaselt käsitleda ELi majanduse konkurentsivõimet;

AH. arvestades, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel on ühtlasi positiivne mõju rahvatervisele, sest vähendatakse õhureostust eriti suurtes rahvastikukeskustes ja nende ümber;

AI.  arvestades, et tuule- ja päikeseenergia tootmine tipnes 16. juunil 2013. aastal 61%-ga Saksamaal toodetud energia koguhulgast, mis näitab, et kliima- ja energiapoliitika on edukas ja seda tuleks vaadelda eeskujuna, mis suurendab piirkondlikku kooskõlastamist ja koostööd;

AJ. arvestades, et Eurostati andmete kohaselt oli ELi taastuvenergia osakaal 2011. aastal 13% ja EL püsib oma 2020. aasta eesmärgi saavutamise ajakavas;

AK. arvestades, et EL püsib küll ajakavas oma 2020. aasta siduvate eesmärkide saavutamise (kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine ja taastuvenergia osakaalu suurendamine) osas, kuid mitte oma soovitusliku 20% energiatõhususe eesmärgi saavutamise puhul;

AL. arvestades, et vastavalt International Energy Outlooki 2013. aasta ülevaatele kasvab globaalne energiatarbimine ajavahemikus 2010–2040 56% võrra (ja OECDsse mittekuuluvad Aasia riigid annavad 60% kasvust) ning fossiilsed kütused (sh söe suur osakaal) katavad jätkuvalt peaaegu 80% maailma energiakasutusest kuni 2040. aastani;

AM.    arvestades, et investeeringud energiatõhususse, taastuvenergiasse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse toetavad üksteist ning on üliolulised ELi energia- ja kliimaeesmärkide saavutamise seisukohast; arvestades, et seepärast on ülimalt tähtis, et neid käsitletaks võrdsetel alustel ja et kõigi kolme eesmärgi puhul seataks ambitsioonikad ja siduvad sihtmärgid;

AN. arvestades, et investorid ja tööstusharud vajavad kiiresti selget, pikaajalist ELi kliima- ja energiapoliitika raamistikku, mis on kindlam ja seoses sellega selgete hinnasignaalidega, et soodustada keskmise tähtajaga ja pikaajalisi jätkusuutlikke investeeringuid, vähendada sellega seotud riske ning kasutada ära ülemaailmse turu võimalusi säästvate tehnoloogiate vallas; arvestades, et selge kliima- ja energiastrateegia on kriitilise tähtsusega ELi tööstuse konkurentsivõime, majanduskasvu stimuleerimise ja töökohtade loomise jaoks;

AO. arvestades, et 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikus tuleb ühendada kliimakohustustega (nii pikaajalised ELi eesmärgid kui ka lühiajalised rahvusvahelised läbirääkimised) arvestamine vajadusega tegeleda kaalukate majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, nagu energiajulgeolek, kõrged energiakulud tööstusharude ja majapidamiste jaoks, vajadus töökohtade loomise ja majanduse taastumise järele;

AP. arvestades, et sisemaiste ressursside piiratud kättesaadavuse tõttu on ambitsioonikas ELi üleminek taastuvenergiale ainus tee, kuidas garanteerida tulevikus kindel energiatarnimine taskukohaste hindadega;

AQ. arvestades, et parlamendi heakskiidetud komisjoni energia tegevuskavas aastani 2050 märgitakse, et majanduse CO₂-heite vähendamisel on energiatõhusus, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ja energiainfrastruktuur saavutamist väärivad eesmärgid ning et kasutusele tuleks võtta asjakohane poliitika ja vahendid;

AR. arvestades, et Rahvusvaheline Energiaagentuur on oma 2013. aasta energiatõhususe turuaruandes viidanud energiatõhususele kui maailma esimesele kütusele, ja arvestades, et energiatõhusus on odavaim ja kiireim tee vähendada ELi energiasõltuvust, tõhustada energiajulgeolekut, vähendada energiaarveid ja võidelda kliimamuutusega;

AS. arvestades, et taastuvenergia potentsiaali ei ole veel täielikult ära kasutatud; arvestades, et vastavalt komisjoni energia tegevuskavale aastani 2050 annavad taastuvenergiaallikad 2050. aastal energiavarustusse suurima panuse ning et seepärast on vaja sõnastada konkreetsed vahe-eesmärgid, et tagada ELis taastuvate energiaallikate usaldusväärne ja kindel tulevik ning energiavarustuse mitmekesistamine Euroopa energia siseturul, mis aitab kaasa ELi konkurentsivõime ja energiavarustuse kindluse suurendamisele ning uute tööstusharude ja ekspordivõimaluste tekkele;

AT. arvestades, et taastuvate energiaallikate arendamine ja energiatõhususe suurendamine avaldavad positiivset mõju kliima- ja energiaeesmärkide täitmisele, suurendavad ELi energiavarustuse kindlust, tema tehnoloogiaalast juhtrolli, tööstuse konkurentsivõimet ning edendavad majanduskasvu ja tööhõivet ja loovad ELi jaoks ka tulevikus suurt lisandväärtust;

AU. arvestades, et energiatõhususe parandamine on kõige kulutõhusam ja kiirem tee ELi energiasõltuvuse vähendamiseks, vabastades samas lõpptarbijad kõrgetest energiaarvetest ja luues töökohti ning majanduskasvu kohalikele majandustele;

AV. arvestades, et ELi fossiilkütuste impordiarve ulatus 2011. aastal 406 miljardi euroni (mis võrdub üle 1000 euroga elaniku kohta) ning arvestades, et ELi sõltuvus energia impordist eeldatavasti kasvab; arvestades, et kõnealune sõltuvus muudab liidu maailma energiahindade ja poliitiliste šokkide poolt haavatavaks ning ohustab liidu ja liikmesriikide välispoliitika sõltumatust; arvestades, et seepärast on üha olulisem muuta lõppkasutajatele energiahinnad võimalikult läbipaistvaks; arvestades, et EL peab keskenduma pingsamalt saavutamist väärivatele võimalustele energiatõhususe, taastuvenergia ja energia infrastruktuuri vallas;

AW.    arvestades, et raha, mida kulutatakse fossiilkütuste impordiks, annab vähe investeerimisse, töökohtade loomisse või majanduskasvu liidus, ja arvestades, et kõnealuse raha suunamine sisemaistesse investeeringutesse, taastuvenergiasse ja arukasse infrastruktuuri stimuleeriks seega ehitust, autotööstust ja kõrgtehnoloogilist tööstust ning nende järgmise etapi tarnijaid, luues kõrgekvaliteedilisi, kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti, mida ei saa eksportida/mujale üle viia;

AX. arvestades, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel jääb aastaks 2035 kaks kolmandikku ülemaailmse energiatõhususe potentsiaalist kasutamata, kuna sellel valdkonnal puudub tõeline poliitiline prioriteet;

AY. arvestades, et Fraunhoferi instituudi uurimused on näidanud, et EL saab kulutõhusalt jõuda 40%-lise energiasäästu eesmärgini 2030. aastal;

AZ. arvestades, et uuringute kohaselt on ELil lõppkasutajate kulutõhususe saavutamise potentsiaali rohkem kui 40%-liseks energiasäästuks kõigis majandussektorites (elamusektoris 61%; transpordis 41%; tertsiaarsektoris 38%; tööstuses 21%); arvestades, et selle potentsiaali realiseerimine tooks aastas kaasa 239 miljardit eurot netosäästu energiaarvetelt;

BA. arvestades, et rohkem kui 40% lõppenergiast ELis kasutatakse kütmise ja jahutamise eesmärgil, millest (Euroopa taastuvate energiaallikate kütmise ja jahutamise valdkonnas kasutamise tehnoloogiaplatvormi andmetel) läheb 43% majapidamistele, 44% tööstusharudele ja ülejäänut (13%) teenustele;

BB. arvestades, et on tõestatud, et suurim potentsiaal kulutõhusaks energiasäästuks asub ehitussektoris, kus kulutatakse hetkel 40% ELi energia lõppkasutamisest ja 36% CO₂-heitest;

BC. arvestades, et uuringute kohaselt vähendab energiatõhususe parandamine kulusid, mis toob kasu nii tööstusele kui ka eraisikutele;

BD. arvestades, et praeguste suundumuste alusel eeldatakse, et maailma rahvastik ületab 2050. aastaks 9 miljardit ja globaalne energianõudlus kasvab 2030. aastaks rohkem kui 40% võrra;

BE. arvestades, et aina kasvavad energiahinnad on viinud suuremate kütteostuvõimetuse määradeni ELis;

BF. arvestades, et 2012. aasta mais tunnistas Euroopa Ülemkogu, et energiatõhusus võib anda märkimisväärse panuse praeguse peamiselt ühiskonna kõige kaitsetumaid liikmeid mõjutava energiahindade ja -kulude tõusu tagasipööramisse;

BG. arvestades, et ambitsioonikas energiasäästu eesmärk suurendab netotööhõivet 2020. aastaks 400 000 töökoha võrra, luues eelkõige hädasti vajalikke töökohti ehitussektoris, ja parandab avaliku sektori eelarvet töötuskulude vähendamise abil;

BH. arvestades, et energia siseturg on ELi üldise energiajulgeoleku, konkurentsivõimeliste energiahindade ja kliimapoliitika eesmärkide kulutõhusa täideviimise eeltingimus;

BI.  arvestades, et ilma kooskõlastamise ja kulutõhusa rakendamiseta moonutavad erinevad toetused erinevatele energiaallikatele ja tehnoloogiatele konkurentsi ning takistavad energia siseturu lõpuleviimist, suurendamata investeerimiskindlust;

BJ.  arvestades, et 2011. aastal ulatusid fossiilkütuste toetused ainuüksi elektrile ELis 26 miljardi euroni ja selles arvus ei võeta arvesse maagaasi- ja naftatoetusi;

BK. arvestades, et Euroopa Ülemkogu 22. mai 2013. aasta kohtumise järeldustes kutsuti üles seadma esikohale keskkonnavaenulike või majanduslikult kahjulike toetuste, sealhulgas fossiilkütuste toetuste järk-järgulise kaotamise;

BL. arvestades, et uuringud osutavad sellele, et võrkude ajakohastamine ja arendamine ning omavaheline ühendamine on olulised viisid siseturu toimimise parandamiseks, energiakulude vähendamiseks ja tööstuse konkurentsivõime suurendamiseks, seni kuni tulude-kulude analüüsi kasutatakse asjaomaste investeeringute suunamiseks;

BM. arvestades, et uuringud osutavad sellele, et süsteemide üldkulud ja mõjud erinevad märkimisväärselt eri tootmisallikate vahel; arvestades, et selliseid tahke tuleks samuti arvesse võtta ELi kliima- ja energiapoliitika kujundamisel;

BN. arvestades, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul nihkub energiatarnete kasvava detsentraliseerimisega investeerimisvajadus ülekandetasandilt jaotustasandile, kusjuures jaotusvõrgud vajavad 2030. aastal kolme neljandikku sellistest investeeringutest;

BO. arvestades, et Eurostati andmete kohaselt elab juba 40% ELi elanikest linnapiirkondades ja et linnastumine üha suureneb, ning arvestades, et taastuvenergia allikad leevendavad atmosfääris leiduvate osakeste reostust; arvestades, et transport tekitab olulise osa heitkogustest ja seda mõjutavad positiivselt jõupingutused tõhususe alal;

BP. arvestades, et komisjon märkis oma energia tegevuskavas aastani 2050, et võrgu ajakohastamine on vältimatu ja et – mis on veelgi olulisem – kulu tuleb sama, sõltumata sellest, milline tuleviku energiastsenaarium valitakse, isegi kui otsustatakse järgida tavapärase tegevuse stsenaariumi; arvestades, et seetõttu on oluline arendada arukat ja ühendatud võrku ning valida stsenaarium, mis põhineb taastuvenergial ja energiatõhususel, sest see on ainus viis saavutada jätkusuutlikkuse, konkurentsivõime, energiasõltumatuse, energiajulgeoleku ja taskukohaste energiahindade eesmärgid;

BQ. arvestades, et vastavalt 2012. aasta Euroopa konkurentsivõime aruandele pakub jätkusuutliku energia ja keskkonnatehnoloogia sektor märkimisväärseid äri- ja töökohtade loomise võimalusi;

BR. arvestades, et 2012. aasta Euroopa konkurentsivõime aruandes soovitatakse, et konkurentsivõime säilitamiseks keskenduksid ELi ettevõtted „ärivõimaluste kasutamisele, mida pakuvad ülemaailmsed keskkonnaalased ja ühiskondlikud eesmärgid ning väljakutsed”;

BS. arvestades, et komisjoni energia tegevuskavas aastani 2050 esitatud hinnangute kohaselt on kõigi hinnatud CO₂-heite vähendamise stsenaariumide puhul tingimuseks, et 2050. aastaks vajalik taastuvenergia osakaal peab olema 55–75% energia lõpptarbimisest; arvestades, et samade hinnangute kohaselt langeb taastuvenergia osakaal pärast 2020. aastat järsult, kui ei võeta lisameetmeid;

BT. arvestades, et EL on hetkel ülemaailmne liider taastuvenergia tehnoloogia vallas, kusjuures selles sektoris on juba loodud ligi pool miljonit töökohta; arvestades, et taastuvenergia kõrgem osakaal viib pikemas perspektiivis jätkusuutliku majanduskasvu ja suurema energiajulgeolekuni;

BU. arvestades, et taastuvenergia sektor annab 1% ELi SKPst ning annab otseselt ja kaudselt tööd umbes 1,2 miljonile inimesele, mis on 30% rohkem kui sama näitaja 2009. aastal; arvestades, et 2020. aastal töötab ELi taastuvenergia sektoris 2,7 miljonit inimest;

BV. arvestades, et taastuvenergia sektor ja energiatõhususe sektor on kasvanud, hoolimata kriisist, ja eeldatakse, et need suurendavad ELi SKPd tulevikus veelgi;

BW.    arvestades, et uuringute kohaselt on Hiina kõige atraktiivsem riik taastuvenergiasse tehtavateks investeeringuteks, sellal kui USA, India, Jaapan, Kanada ja Austraalia kuuluvad samuti kõige atraktiivsemate sekka;

BX. arvestades, et vaja on tagada ELi konkurentsivõime ülemaailmsel turul;

BY. arvestades, et rohkemad teadusuuringud erinevate uute ja jätkusuutlike energialiikide valdkonnas ja parimate tavade vahetamine pakuvad parimaid võimalusi probleemile pikaajalise lahenduse leidmiseks;

BZ. arvestades, et jätkusuutlik areng põhineb keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse arengu sammaste vahelisel tasakaalul;

CA. arvestades, et kohalikud ja piirkondlikud tasandid etendavad olulist rolli vähese CO₂-heitega majandusele üleminekuks vajalike meetmete edendamisel ja rakendamisel;

Eesmärgid

1.  tunneb heameelt komisjoni rohelise raamatu üle kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030 ning loodab, et Euroopa Ülemkogu annab neile küsimustele ambitsioonikad, realistlikud, kulutõhusad ja paindlikud vastused, mis hoiavad alal ELi jätkusuutlikkuse eelist energiaalase teadlikkuse ja kogemustega ning toimivad nii lühi- kui ka pikaajaliselt;

2.  tunneb heameelt komisjoni teadaande üle, mille kohaselt esitab ta käesoleva aasta lõpuks lisaandmeid näiteks liikmesriikide energiahindade struktuuri kohta; palub kõnealused andmed teha lõpptarbijatele kättesaadavaks ja nendega arvestada kõikides tulevastes poliitika ettepanekutes;

3.  võtab teadmiseks, et hiljuti avaldati valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viienda hindamisaruande esimene osa, mis võeti vastu 27. septembril 2013 ja milles kinnitatakse, et 95% ülemaailmsest soojenemisest on põhjustatud inimtegevusest (võrreldes 2007. aasta neljandas hindamisaruandes toodud 90%-ga) ning hoiatatakse tegevusetuse võimalike tagajärgede eest meie ökosüsteemi stabiilsusele;

4.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma ELi 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikus vastu mitmetahulise lähenemisviisi, mis põhineb poliitikavaldkondade vastastikusel tugevdamisel, koordineerimisel ja sidumisel ning ambitsioonikatel ja siduvatel kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, taastuvenergia allikate ja energiatõhususe eesmärkidel, ja seda rakendama; palub, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid paremini ära nende kolme eesmärgi vahelist vastasmõju, sest need on kõige asjakohasemad vahendid ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks kulutõhusal viisil 2030. aastaks, mis pakuvad investeerimiskindlust ning suurendavad ja tugevdavad konkurentsivõimet ja energiajulgeolekut ELis;

5.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kehtestada siduv ELi 2030. aasta eesmärk sisemaiste kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks vähemalt 40% võrra 1990. aasta tasemega võrreldes; on arvamusel, et ambitsioonide tase peab olema kooskõlas 2°C eesmärgi saavutamise kulutõhusa viisiga; toonitab, et sellist eesmärki tuleks rakendada individuaalsete riiklike eesmärkidega, milles arvestataks iga liikmesriigi konkreetset olukorda ja potentsiaali;

6.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kehtestada siduv ELi 2030. aasta 40% energiatõhususe eesmärk, mis on kooskõlas kulutõhusa energiasäästu potentsiaali käsitlevate uuringutega; toonitab, et sellist eesmärki tuleks rakendada individuaalsete riiklike eesmärkidega, milles arvestataks iga liikmesriigi konkreetset olukorda ja potentsiaali;

7.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kehtestada siduv ELi 2030. aasta eesmärk, mille kohaselt tuleks vähemalt 30% lõplikust energia kogutarbimisest toota taastuvenergia allikatest; toonitab, et sellist eesmärki tuleks rakendada individuaalsete riiklike eesmärkidega, milles arvestataks iga liikmesriigi konkreetset olukorda ja potentsiaali;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et kõik majandussektorid peavad panustama kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse, kui EL täidab oma osa ülemaailmsetest heitkoguste vähendamise alastest jõupingutustest; usub, et varajane kokkulepe kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030 on vajalik, et EL oleks valmis uue õiguslikult siduva rahvusvahelise kokkuleppe üle peetavateks rahvusvahelisteks läbirääkimisteks, ja selleks, et anda liikmesriikidele, tööstus- ja muudele sektoritele selge õiguslikult siduv raamistik ja eesmärgid vajalike keskmiste ja pikaajaliste investeeringute tegemiseks, heitkoguste vähendamiseks, energiatõhususeks ja taastuvateks energiaallikateks;

9.  märgib, et CO₂ vähendamise moodused toetuvad säästvate tehnoloogiate eri osakaalule liikmesriikides: taastuvenergia, tuumaenergia ning süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, kui need on õigel ajal saadaval; märgib, et suurem taastuvenergia osakaal nõuab märkimisväärset ülekande- ja jaotusvõrgu laiendamist, täiendavat reguleeritavat varusuutlikkust ja/või säilitussuutlikkust;

10. tuletab meelde, et kõik lisakulud kanduvad otseselt või kaudselt edasi lõppkasutajatele ning on seetõttu seisukohal, et ELi energiasüsteemi CO₂ vähendamisega kaasneva lisakulu vähendamine on Euroopa konkurentsivõime säilitamise eeltingimus;

11. tuletab meelde, et liikmesriikidele jääb pädevus valida oma energiastruktuur ja neil tuleks seega otsustada, milline on optimaalne struktuur energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks, eelkõige CO₂ vähendamise osas;

12. leiab, et tugev siduv energiatõhususe eesmärk on esmatähtis liidusiseseks tõhusaimaks energiakasutuseks, ning et selline eesmärk mõjutab kaudselt ka asjaolu, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ja taastuvenergiaallikate eesmärgid saavutatakse vähesemate jõupingutustega;

13. usub, et siduvad üldised eesmärgid koos jagatud riiklike jõupingutustega on kõige kulutõhusam ja paindlikum vahend liikmesriikidele vajaliku paindlikkuse andmiseks ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimiseks;

14. kutsub Euroopa Ülemkogu üles kehtestama 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistiku jaoks ambitsioonikad ja realistlikud eesmärgid, et säilitada ELi tasandil tehtud edusammude järjepidevust ja pakkuda pikaajalist kindlust, võttes arvesse kõige kulutõhusamaid mooduseid, mis võimaldaksid ELil täita parlamendi ja nõukogu võetud pikaajalist kohustust vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95% võrra 1990. aasta tasemega võrreldes;

15. kutsub komisjoni üles lihtsustama oma kliima- ja energiapoliitikat, et saavutada ELi poliitikavaldkondades suurem järjepidevus, paindlikkus ja kulutõhusus;

16. toonitab, et ELi 2050. aasta süsinikdioksiidi vähendamise eesmärki on võimalik saavutada ainult juhul, kui toimub fossiilkütustelt üleminek ja neid kinnistavat poliitikat tuleb seetõttu vältida; tuletab meelde, et ambitsioonikas ja pikaajaline energiatõhususe ja taastuvenergia poliitika aitab sellist kinnistamist vältida; rõhutab sellega seoses Rahvusvahelise Energiaagentuuri hiljutisi leide, mille kohaselt on taastuvenergia poliitika jälgimine pikaajaliselt odavam, kui toetuda ainult CO₂ hindadele, kuna need ergutavad ajakohast suurt taastuvenergia tehnoloogiate hulka, mis on energiasektori täielikuks eraldamiseks süsinikdioksiidist pika aja jooksul vajalik;

17. on veendunud, et parim viis ELi energiavajaduse kindlustamiseks praegu ja tulevikus on tasakaalustatud ja eristatud energiastruktuur, milles vähendatakse sõltuvust üksikust energiaallikast, loomata uusi sõltuvusi, pidades silmas, et komisjon soovitab vähendada meie sõltuvust fossiilenergiast; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid asjaomaseid tegureid arvesse;

18. palub komisjonil koos mõjutatud tööstussektoritega ja osana 2030. kliima- ja energiapoliitika raamistikust töötada välja sektoripõhised tegevuskavad, mis võimaldavad tööstuses osalejatele piisavat paindlikkust;

19. on arvamusel, et kuigi energiapoliitikas võib paljusid eesmärke saavutada energia hindu tõstes ja seoses sellega majanduslikku aktiivsust vähendades, on väljakutse siiski saavutada need eesmärgid, suurendades samal ajal majanduslikku aktiivsust;

20. nõuab, et tehtaks kättesaadavaks taastuvenergiaallikate ja energiasäästmistehnoloogiate alaseks teadus- ja arendustegevuseks vajalikud vahendid;

21. näeb ulatuslikku üksmeelt uues CO₂ vähendamise siduva eesmärgi seadmise osas, mis põhineb läbivaadatud ja hästitoimival heitkogustega kauplemise süsteemil;

22. on seisukohal, et nii ELi pikaajalised poliitika eesmärgid kui eriomased poliitikavahendid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks peavad jätkuvalt põhinema 1990. aasta viitel;

23. on seisukohal, et EL võiks CO₂ vähendamise ambitsiooni suurendada, kui muud peamised heitgaase tootvad arenenud ja arenguriigid võtavad neile kuuluva vastutuse ülemaailmse heitkoguste vähendamise eest;

24. juhib tähelepanu asjaolule, et siduv 2020. aasta taastuvenergiaallikate alane eesmärk on muutnud ELi taastuvenergiaallikate tehnoloogiate innovatsiooni liidriks; rõhutab, et asjaomase poliitika jätkamine siduvate taastuvenergiaallikate eesmärkidega tugevdab ELi positsiooni kõnealuses valdkonnas veelgi; on seisukohal, et taastuvenergiaallikate arendamine aitab samuti kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi saavutamisele, fossiilkütuste importimise vajaduse vähendamisele ja meie energiaallikate mitmekülgsemaks muutmisele; leiab seepärast, et EL peaks 2030. aasta raamistikus seadma siduva eesmärgi taastuvenergiaallikate osas; usub, et tulevikku silmas pidavat energia- ja kliimapoliitikat tuleb konkurentsivõime kaalutlustel rakendada kooskõlas ELi tööstuspoliitika tegevuskavaga;

25. on arvamusel, et taastuvenergiaallikate suutlikkuse maksimaalse kasutamise võimaldamiseks peaksid 2030. aasta raamistik ja eesmärgid keskenduma üldise energiasüsteemi arendamisele ja optimeerimisele;

26. on seisukohal, et EL edeneb tublilt eesmärgi suunas, milleks on toota 2020. aastaks 20% energiast taastuvenergiaallikatest; rõhutab, et osaliselt koordineerimata ja äärmiselt kiire riiklik arendamine avaldab ELi energia siseturule tõsist mõju (muuhulgas ringvoogudega); on seisukohal, et energiavarustussüsteemid peavad tulevikus toetuma rohkem taastuvenergiaallikatele; nõuab energiavarustussüsteemide kõikide oluliste aspektide arvessevõtmist, kui tehakse otsuseid taastuvenergiaallikate edasise arendamise kohta;

27. on seisukohal, et toetuskavad on asjakohane vahend taastuvenergiaallikate ja energiatõhususe kulutõhusa arendamise ja kasutuselevõtu ergutamiseks, kui need on hästi kavandatud, paindlikud ja prognoositavad; toonitab, et kõik riiklikud taastuvenergiaallikate toetuskavad peaksid järk-järgult üle minema integreeritumale toetussüsteemile ELi tasandil või alltasandil, mille puhul võetaks arvesse tehnoloogia küpsuse taset ning piirkondlikke ja geograafilisi erinevusi, millest tulenevalt võiks raamistik olla turule lähemal, investeerimiskindel ja võrdsete võimalustega; näeb komisjoni jaoks olulist rolli vastavasisuliste suuniste andmises, sealhulgas toetuskavade vastavus siseturu ja riigiabi eeskirjadele, pidades meeles, kui oluline on teadusuuringute ja innovatsiooni programm Horisont 2020;

28. on seisukohal, et poliitikaraamistik aastaks 2030 tuleks integreerida pikaajalisema nägemusega, eelkõige 2050. aasta perspektiivis, kooskõlas Euroopa Komisjoni mitmesuguste edenemiskavadega; on sellega seoses arvamusel, et ELi poliitikat 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heite vähendamise, taastuvenergia ja energiatõhususe raames tuleks käsitleda verstapostina teel pikemaajaliste eesmärkide saavutamisele, osana terviklikust lähenemisviisist, mis tagab selle kulutõhususe, prognoositavuse ja jätkusuutlikkuse;

29. on seisukohal, et ELi regionaalpoliitikal on võtmeroll taastuvenergia tootmise ja energiatõhususe edendamisel Euroopa mastaabis; märgib, et erinevate geograafiliste tingimuste tõttu ei ole võimalik kohaldada „üks suurus sobib kõigile”-energiapoliitikat kõikidele piirkondadele;

30. tunnistab, et kõikide energiaallikate (sh fossiilkütuste ja tuumaenergia) toetustel võib olla oluline mõju energiahindadele; märgib, et mõned taastuvenergiaallikad (näiteks tuuleenergia kaldaaladel ja päikeseenergia) on hinna osas muutumas konkurentsivõimeliseks tavapäraste energiaallikatega, ja on arvamusel, et nendega seotud toetuskavu tuleks seepärast kohandada ning toetuse aja jooksul järk-järgult kaotada, et see toetus ümber jaotada teadus- ja arendustegevuse programmidele energiatehnoloogiate (näiteks järgmise põlvkonna taastuvenergiaallikate ja salvestustehnoloogia) valdkonnas; toonitab siiski, et sellest tuleks teada anda varakult, et vältida kahjulikku mõju sektorile, ja et selleks on vaja reformitud energiaturu korraldust, efektiivsemat haldus- ja elektrivõrku ühendamise korda ning energiaturgude suuremat läbipaistvust; taunib mõnes liikmesriigis tehtud tagasiulatuvaid muudatusi toetuskavades, mis on õõnestanud investorite usaldust ja taastuvenergiaallikatesse investeerimise tasemeid; palub komisjonil uurida, kuidas võiks energiaturge ümber kavandada nii, et oleks tagatud kasum investeeringutelt erinevatesse taastuvenergiaallikatesse, mille mõjul langevad hulgihinnad, kuid mis mõjutab samuti investeeringute kasumit; toonitab, et selge taastuvenergiaallikate poliitika koos teadus- ja arendusprogrammide on vajalik, et alandada kõikide taastuvenergiatehnoloogiate kulusid ning tõhustada uuemate ja vähem täiustatud tehnoloogiate alast innovatsiooni, nende arendamist ja kasutuselevõttu; palub komisjonil uurida eelistatud võrgujärjekorra üldist mõju, sealhulgas üldistele energiakuludele;

31. toonitab samaaegselt, et EL peab vähendama oma sõltuvust imporditud fossiilkütustest; märgib, et mitmed fossiilkütuste, tuumaenergia ja mõnede täiustatud taastuvenergiaallikate tehnoloogiate toetused loovad struktuurilisi turumoonutusi mitmes liikmesriigis; kutsub liikmesriike üles võimalikult kiiresti selliseid toetusi järk-järgult kaotama, pidades eelkõige silmas keskkonda kahjustavaid otseseid ja kaudseid toetusi fossiilkütustele;

32. palub komisjonil koostada koos liikmesriikidega iga riigi jaoks tegevuskavad koos toetuste järk-järguliseks kaotamise selgete kohustustega;

33. palub komisjonil koostada loetelu kõikidest taastuvenergiaallikate riiklikest ja Euroopa toetustest ja toetuskavadest ning palub liikmesriikidel komisjoniga koostöös juurutada sidusust ja läbipaistvust ELi tasandil;

34. tunnistab, et investeeringud taastuvenergiasse on muutunud oluliselt keerulisemaks eelkõige teatavate liikmesriikide tehtud tagasiulatuvate muudatuste tõttu; nõuab stabiilset ja prognoositavat 2030. aasta õiguspoliitika ja meetmete raamistikku, mis põhineb ambitsioonikal siduval taastuvenergiaallikate eesmärgil, mis aitavad oluliselt kaasa töökohtade loomisele ja ebakindluse vähendamisele miinimumini, alandavad investeerimisriski ning vähendavad kapitalikulu ja seega vajamineva toetuse taset;

35. märgib, et pikaajalised eesmärgid tagavad poliitilise stabiilsuse ja tugevdavad investeerimiskindlust, vähendades seega miinimumini investorite riskipreemiume, mis on taastuvenergiaallikate arendamises väga oluline tegur, sest nende puhul on tehnoloogia kapitalimahukas; märgib, et eesmärkide puudumine põhjustaks taastuvenergiaallikate maksumuse märkimisväärset tõusu, samas kui tänu pikaajalisele eesmärgile võimaldatud investeeringud vähendaksid tehnoloogia kulusid ja vajadust eritoetuste järele;

36. juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni 2050. aasta vähese CO₂-heitega majanduse edenemiskava näitab, et taastuvenergiaallikad ja parem energiatõhusus võivad tuua kaasa liidu jaoks iga aasta 175–320 miljardi euro eest kokkuhoidu;

37. toonitab olulist tööhõivepotentsiaali taastuvenergia (3 miljonit töökohta 2020. aastaks) ja energiatõhususe (2 miljonit töökohta 2020. aastaks) valdkondades[23];

38. usub, et tõhusaks taastuvate energiaallikate tootmiseks on vaja elektrivõrgu paindlikkuse, infrastruktuuri ja energia transpordisuutlikkuse parendamist;

39. palub taastuvenergiaallikate kiiret integreerimist silmas pidades, et komisjon esitaks ettepanekuid seoses tuumiksiseturuga, mis hõlmab integreeruda soovivaid liikmesriike, kes tahavad kiiresti alustada koostööd elektri ühise tootmise, jaotamise ja kasutamise valdkonnas;

40. usub, et erinevate energiaallikate mõju keskkonnale ja kliimale tuleks põhjalikult jälgida;

41. juhib tähelepanu asjaolule, et odavaim energia on energia, mida kunagi ei kasutata; toonitab sellega seoses, et suuremat energiatõhusust tuleks pidada ELi kliima- ja energiapoliitika nurgakiviks; on veendunud, et energiatõhusus aitab kaitsta ressursse, vähendada energiaarveid, energiasõltuvust imporditus kütustest, kaubandusdefitsiiti ja mõju tervisele, ning parandada pikemas perspektiivis ELi majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet, hõlbustades samuti ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et uuringutest nähtub, et ELi kulutõhusa energiasäästu potentsiaali (40%) saavutamine tagab 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heite vähenemise vähemalt 50% võrra ja taastuvenergiaallikate osakaalu suurenemise energiaallikate jaotuses 35 %ni; kutsub liikmesriike üles rakendama energiatõhususe direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiivi viivitamata ja täielikult; toonitab, et iga majandussektori potentsiaali ja iga majanduslikku olukorda on vaja arvestada uue energiatõhusust käsitleva poliitika kujundamisel, ja et üleminek paremale energiatõhususele peaks keskenduma kogu energia nõudluse ja pakkumise ahelale (sh energia muundamisele, edastamisele, turustamisele ja tarnimisele) ning energiatarbimisele tööstuses, hoonetes, kodumajapidamistes ja transpordis; tunnistab energiatõhususe alase teadlikkuse suurendamise kampaaniate kasulikkust;

42. tunnistab, et praegune poliitika ei suuda viia kooskõlla ELi 2020. aasta energiatõhususe eesmärgi täitmisega; tuletab meelde komisjoni lubadust kehtestada liikmesriikidele 2020. aasta siduvad energiatõhususe eesmärgid ja leppida kokku täiendavates meetmetes, kui nende individuaalsete eesmärkide kogusumma ei vasta ELi 20% eesmärgile; tuletab meelde, et 2030. aasta eesmärgid peavad pikkade investeerimistsüklite arvesse võtmiseks põhinema pikaajalisemal, 2050. aasta nägemusel; palub Euroopa Nõukogul kehtestada 2020. ja 2030. aasta siduvad energiatõhususe eesmärgid jätkusuutliku energia- ja kliimapoliitika nurgakividena;

43. rõhutab, et üksainus kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärk, mida täidetakse peamiselt heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu, ei suuda hõlmata tohutut energiatõhususe potentsiaali heitkogustega kauplemise süsteemi välistes sektorites, samas kui suur osa 2030. aastaks seatud CO₂-heite vähendamise jõupingutustest tehakse heitkogustega kauplemise süsteemi sektorite kaudu suuremate kuludega, kui see oleks vajalik; märgib, et paljud energiatõhususe parandamist takistavad tegurid ei ole oma olemuselt rahalised ning neid ei saa käsitleda heitkogustega kauplemise süsteemiga üheainsa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi lähenemisviisi raames;

44. rõhutab, et hoonetes energiakasutuse vähendamine peaks olema kesksel kohal ELi pikaajalises energiatõhususpoliitikas, arvestades, et olemasolevate hoonete renoveerimisel on tohutu kulutõhusa energiasäästu potentsiaal; rõhutab, et praegust hoonete renoveerimise tempot ja kvaliteeti tuleb oluliselt suurendada, et EL saaks vähendada olemasolevate hoonete energiatarbimist 2050. aastaks 80% võrra 2010. aasta tasemega võrreldes;

45. märgib, et valdkondliku energiatõhususe eesmärgi seadmisega hoonete jaoks kaasneks vajalik olemasolevate hoonete ümberehitamine, mille lõplik eesmärk on tagada, et nende poolt kujutatav energiaressurss on ära kasutatud; tunnistab, et suurem osa takistustest selles valdkonnas on õiguslikud, haldus- ja finantsalased, mitte tehnoloogilised, ja et turu ümberkorraldamiseks kulub aega ja see sõltub suures osas pikaajalistest eesmärkidest, millega kaasnevad vahe-eesmärgid aastateks 2020, 2030 ja 2040, et viia kõik olemasolevad hooned 2050. aastaks peaaegu nullenergia tarbimise tasemele;

46. palub komisjonil välja töötada paremad meetodid ja vahendid nende edusammude arvutamiseks ja jälgimiseks, mis aitaksid kujundada ühtsema ja läbipaistvama ELi lähenemisviisi energiatõhususele, ja teha koostööd liikmesriikidega poliitiliste takistuste kõrvaldamiseks; võtab teadmiseks, et energiamahukus on võrreldes majandustulemusega aastakümnete jooksul paranenud, peamiselt majanduslikel põhjustel; usub, et energiatõhusus võib samuti olla oluline mootor materjaliteadustes ning et tuleks teha rohkem ära, et aidata ELi tööstusharudel veelgi parandada oma energiamahukust konkurentsivõimet (eelkõige soojus- ja elektrienergia isetootmise abil), mis aitaks vähendada kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu; palub, et komisjon hindaks energiatõhususe alaseid edusamme ja arengut ELis võrreldes ELi peamiste ülemaailmsete konkurentidega, parandaks energiaprognoose seoses energiatõhususe parenduse konkreetsete mittemajanduslike mootorite ja energiasäästu kasudega ning täpsustaks energiatõhususse investeerimist soodustavaid tingimusi seoses riigiabi eeskirjade läbivaatamisega; palub, et komisjon jätkaks õigeaegselt energiasäästu arengu hindamist ELis seoses energiatõhususe direktiivi rakendamisega ja selle eesseisva läbivaatamisega;

47. märgib, et heitkogustega kauplemise süsteem on hetkel peamine vahend tööstusest ja energiasektorist pärit kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, mis samaaegselt edendab investeerimist jätkusuutlikusse tehnoloogiasse kulutõhusal ja majanduslikult tulemuslikul viisil; märgib seetõttu, et heitkogustega kauplemise süsteemi struktuuri parandamine on vajalik selleks, et suurendada selle suutlikust tõhusalt reageerida majanduse kõikumistele, mis vähendab vajaduse juhtumipõhiste turusekkumiste järele ning taastab investorite kindlustunde tänu pikaajalises perspektiivis prognoositavale ja usaldusväärsele süsteemile; kutsub üles reformima kiiresti heitkogustega kauplemise süsteemi struktuuri, mida kavandatakse 2014. aastaks, et käsitleda praegust saastekvootide ülepakkumist ja nimetatud mehhanismi jäikust; toonitab, et heitkogustega kauplemise süsteemi reform peaks tagama, et süsteem on jätkuvalt täielikult turupõhine;

48. tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Parlament on juba kutsunud üles esitama seadusandliku akti ettepanekut niipea kui võimalik, et kohandada 1,74%-list iga-aastast lineaarse vähendamise nõuet nii, et sellega täidetaks 2050. aasta CO₂-heite vähendamise eesmärgi nõuded;

49. on seisukohal, et lisaks peaks komisjon tegema ettepaneku, et enampakkumise tulud eraldataks kohustuslikus korras uuenduslike keskkonnahoidlike tehnoloogiate heaks; on arvamusel, et kasvuhoonegaaside heite ülekandumisest ohustatud sektorite ja allsektorite alased sätted tuleks säilitada ja vaadata läbi üksnes siduvat rahvusvahelist kliimamuutuse vastast võitlemist käsitlevat kokkulepet silmas pidades, et tagada tööstuse suurim võimalik kindlustunne;

50. märgib, et EL vajab terviklikku poliitikaraamistikku 2030. aastaks, mis soodustaks investeeringute tegemist ja pikaajalist CO₂-heite vähendamist heitkogustega kauplemise süsteemi välistes sektorites, mis vastutavad 60% ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste eest; toonitab, et konkreetsetes sektorites, näiteks hoonete- ja transpordisektoris on märkimisväärne kasutamata energiatõhususe potentsiaal (hinnanguliselt vastavalt 61% ja 41%); rõhutab, et heitkogustega kauplemise süsteemi välised sektorid võivad oluliselt lihtsustada ELi CO₂-heite vähendamise alaseid jõupingutusi; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel jätkata 2030. aasta ambitsioonika raamistikuga heitkogustega kauplemise süsteemi väliste sektorite jaoks, säilitades samal ajal liikmesriikide paindlikkust, kes võivad kindlaks määrata oma viisi, kuidas täita jõupingutuste jagamise kohta seatud eesmärgid; kinnitab, et heitkogustega kauplemise süsteemi välistele sektoritele seatavad eesmärgid peaksid põhinema iga sektori potentsiaali alt-üles hindamisel;

51. rõhutab, et heitkogustega kauplemise süsteemi väliste sektorite taotlused (jõupingutuste jagamine) on heitkogustega kauplemise süsteemi sektoriga võrreldes üsna piiratud, ning et murettekitavad kvoodid, näiteks tööstusgaaside jaoks, on jõupingutuste jagamise raames endiselt lubatud, kuigi need ei ole lubatud heitkogustega kauplemise süsteemis;

52. palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepaneku, mille kohaselt tuleks need kvoodid, mida ei saa enam heitkogustega kauplemise süsteemis, jätta välja ka jõupingutuste jagamisest, ning palub liikmesriikidel võtta endale viivitamatult kohustus järgida sama eeskuju, milleks nad on kohustanud tööstust;

53. palub komisjonil teha ettepaneku julgema raamistiku kohta heitkogustega kauplemise süsteemi väliste sektorite jaoks (jõupingutuste jagamine);

54. rõhutab, et metaani (CH₄) mõju ülemaailmsele soojenemisele ei ole piisavalt arvesse võetud, arvestades, et selle ülemaailmse soojenemise potentsiaal (GWP) on 15-aastase ajavahemiku kohta 80 korda ja 40-aastase ajavahemiku kohta 49 korda kõrgem kui CO₂-l; kutsub komisjoni üles täielikumalt analüüsima metaani mõju seoses kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise poliitikaga, et hinnata võimalusi ja teha ettepanek CH₄-heite vähendamise kava vastuvõtmiseks, mis on kohandatud teatavate sektorite ja liikmesriikide konkreetsele olukorrale;

55. kutsub komisjoni üles esitama konkreetset raamistikku transpordisektori jaoks, kuna transpordisektor moodustab ligikaudu neljandiku ELi kasvuhoonegaaside heitest ja energiatarbimisest, mistõttu on see energiatootmise järel suuruselt teine kasvuhoonegaaside heidet tekitav sektor;

56. näeb täiustatud biokütuste tähtsust transpordisektoris kasvuhoonegaaside heite vähendamisel, kusjuures need suurendavad samal ajal energiajulgeolekut ja aitavad kaasa majanduskasvule ja töökohtade loomisele;

57. märgib, kui oluline on pidada süsinikdioksiidi üle täielikult arvet kütuse kvaliteedi direktiivi raames, et vähendada transpordikütuste olelusringi jooksul tekkivate kasvuhoonegaaside heitkogust; rõhutab, et kütuse kvaliteedi direktiivil võib 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikus olla säästvate biokütuste edendamisel oluline roll;

58. kutsub komisjoni üles kindlaks määrama näitajate kogumit, millega saaks hinnata konkreetsetes heitkogustega kauplemise süsteemi välistes sektorites tehtud edusamme, eelkõige seoses hoonete jätkusuutlikkusega;

59. näeb koostootmisel ja kaugküttel ja -jahutusel olulist rolli energiatõhususe suurendamise, taastuvenergiaallikate kasutamise optimeerimisel sooja- või elektritootmise eesmärgil ning kohaliku õhukvaliteedi parandamisel nii praegu kui ka tulevikus; kutsub ELi üles kaaluma kütte- ja jahutussektori täielikku lõimimist, et jõuda säästva energiasüsteemini; märgib, et kõnealusele sektorile kulub praegu ligi 45% EL energia lõpptarbimisest; palub seepärast komisjonil koguda vajalikud andmed kütte ja jahutuse energiaallikate ja kasutuse kohta ning soojusenergia jaotumise kohta erinevate lõpp-tarbijate rühmade (nt elanikud, tööstus, teenused) vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike lisaks üles toetama hõlpsasti kättesaadavaid tõhusaid kütte- ja jahutuslahendusi;

60. rõhutab kaugkütte ja -jahutuse märkimisväärset potentsiaali energiatõhususe suurendamisel soojus- ja elektrienergia koostootmisjaamades elektrienergia tootmisest saadava soojuse ringlussevõtu, jäätmete põletustehaste ning tööstuslike energiaprotsesside kaudu, mis muul juhul läheksid kaotsi; märgib lisaks, et see annab integreeritud lahenduse linnapiirkondades, mis võimaldab ELil vähendada sõltuvust energia impordist ning hoida kütte ja jahutuse hinnad kodanikele taskukohased;

61. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima ülejäänud taastuvate energiaallikate potentsiaali seoses kütte ja jahutusega ning uurima taastuvate energiaallikate suurenenud tarbimise ning energiatõhususe direktiivi ja ehitiste energiatõhususe direktiivi rakendamise vahelist koostoimet;

62. märgib, et IKT-sektoril, mis on iseenesest oluline elektritarbija, mille ELis asuvate andmekeskuste elektritarbimine moodustab kuni 1,5% elektri kogutarbimisest ning mille tarbijad on üha rohkem teadlikud nende poolt kasutatava IT- ja pilvandmeteenuste CO₂-jalajäljest, on tohutu energiasäästu potentsiaal ning sellest võib saada energiatõhususe ja taastuvenergiaallikate edendamise eeskuju;

Poliitikavahendite sidusus

63. kordab, et 2030. aasta energia- ja kliimapoliitika raamistik peab oma eesmärke täitma kõige kulutõhusamalt; usub, et seda oleks võimalik saavutada selgete investeerimissignaalide saatmisega ning tööstuse puhul ülekompenseerimise ja ülemäärase keerukuse ja halduskoormuse vältimisega; on arvamusel, et raamistik peaks seega kehtestatavates piirides võimaldama liikmesriikidele paindlikkust ja vabadust ning sellega tuleks näha ette investeerimisotsuste jaoks vajalik stabiilsus ja selgus; kutsub liikmesriike üles ELi raamistikku täielikult järgima;

64. toonitab, kui oluline on tõhustatud koostöö paljude kliima- ja energiavaldkonna üleskutsetega tegelemisel, läbipaistva ELi energiaturu loomisel ning energiaküsimusi käsitlevate parimate tavade vahetuse kehtestamisel ELi tasandil, et muuta riiklikud meetmed tõhusamaks ja sidusamaks; usub, et 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistik peaks hõlmama sätteid, millega nõutakse liikmesriikidelt, et nad arutaksid naaberriikidega kõiki plaane, mis puudutavad nende energiavarustuse olulisi muudatusi;

65. tuletab meelde, et selge, sidus ja järjepidev poliitika ning terviklikul lähenemisviisil põhinev reguleeriv raamistik on võti, mis aitab turgutada majandust, luua kasvu, tagada stabiilsed ja taskukohased energiahinnad ning ergutada vajalikke investeeringuid komisjoni energia tegevuskavas aastani 2050 kindlaksmääratud saavutamist väärivatesse valikutesse (taastuvenergiaallikad, energiatõhusus ja arukas infrastruktuur) kulutõhusal ja jätkusuutlikul viisil; märgib, et 2020. aasta eesmärkide lahknevus on osaliselt põhjustanud praeguse madala CO₂-hinna;

66. rõhutab, et pikaajalist keskkonnasäästlikku investeerimist silmas pidades on äärmiselt oluline, et tööstusele tagatakse keskpikas ja pikas perspektiivis õiguskindlus ning nõuab kaugeleulatuvaid ja siduvaid eesmärke kasvuhoonegaaside heite, taastuvenergia ja energiatõhususe jaoks;

67. rõhutab, et kõige sidusam lähenemisviis 2020. aasta järgselt on seada kogu ELi hõlmav kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk 2030. aastaks, mille puhul võetakse samal ajal arvesse ELi 2030. aasta energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärkidest tulenev heitkoguste vähendamine; märgib, et nn paketi lähenemisviis, mis hõlmab energiatõhususe, taastuvenergia ja kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärke ja mis on kindlaks määratud kooskõlas olemasoleva kulutõhusa energiasäästu potentsiaaliga, võimaldaks ELil täita oma konkurentsivõime, energiajulgeoleku ja CO₂-heite vähendamise eesmärke madalama CO₂ hinna ja väiksema koormusega tööstusele, kui see oleks võimalik üksnes kasvuhoonegaaside heite eesmärgi puhul;

68. märgib, et liit on teinud ettepaneku viia enne 2015. aasta kliimakokkuleppe sõlmimist läbi rahvusvaheline läbivaatamisprotsess esialgsete lubaduste hindamiseks; nõuab seetõttu, et nõukogu lepiks kokku selge ajakavaga läbivaatamisprotsessi, et tagada liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi ja teiste seotud eesmärkide läbivaatamine ja vajaduse korral nende parandamine;

69. rõhutab vajadust vahendite ja eesmärkide ning nende sidususe ulatusliku analüüsi järele, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine; rõhutab, et kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärk peab olema piisavalt kaugeleulatuv, et pakkuda täiendavaid stiimuleid lisaks nendele, mida saavutatakse energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärkide kaudu, ning et see peaks olema kooskõlas heite vähendamise tasemetega, mida peetakse teaduslikult vajalikuks ohtlike kliimamuutuste vältimiseks;

70. palub komisjonil uurida kliima- ja energiapoliitika eesmärkide vahelist vastasmõju, et saavutada kõige tõhusam poliitika ELi tasandil ning vältida probleeme, mis on siiamaani tekkinud, kui eesmärgid ja meetmed ei ole kehtestatud sidusalt, arvestades seejuures mitte ainult riiklikku SKPd, vaid ka iga liikmesriigi suutlikust ja potentsiaali heitkoguste kulutõhusa vähendamise saavutamisel; tuletab meelde, et energiatõhususe parandamine heitkogustega kauplemise süsteemi mitte kuuluvates sektorites, näiteks hoonete- ja transpordisektoris, viib kasvuhoonegaaside heitkoguste märkimisväärse vähendamiseni, mis võimaldab vähendada teistes sektorites tehtavaid jõupingutusi CO₂-heite vähendamiseks

71. palub komisjonil parandada nimetatud kolme eesmärgi lähenemisviisi tõhusust ja kulutõhusust kooskõlastatud ja sidusa poliitika abil, mis suudab tõeliselt ära kasutada nende eesmärkide vahelist vastasmõju;

72. märgib, et 2030. aasta eesmärkide arutamisel tuleks toetuda kindlale majandusanalüüsile nende võimaliku mõju kohta riikide ja sektorite kaupa; palub komisjonil avaldada kõik kättesaadavad asjaomased andmed ja analüüsid, et teha kindlaks, kas need võiksid põhjustada liikmesriikidele ebavõrdset koormust;

73. usub, et liikmesriike ja piirkondi tuleks julgustada koostööd parandama, et optimeerida taastuvenergiaallikate, sealhulgas avamere tuuleenergia alast teadus- ja arendustegevust, innovatsioonialaseid jõupingutusi ja tõhusust; peab kahetsusväärseks asjaolu, et siiani ei ole 2009. aasta taastuvenergia direktiiviga kasutuselevõetud koostöömehhanisme eriti kasutatud, ja nõuab, et neid mehhanisme kasutataks sagedamini; võtab teadmiseks komisjoni järeldused, mille kohaselt võib koostöö olemasoleva ulatuse parem kasutamine tuua märkimisväärset kasu, näiteks suurendada kaubavahetust; rõhutab, et piirkondlikul integratsioonil on taastuvate energiaallikate kulutõhusas rakendamises tohutu roll; on sellega seoses arvamusel, et komisjonil on oluline roll koordineerimise vahendajana, kes toetab rahaliselt ja koostab vajalikke analüüse taastuvate energiaallikate ja nende potentsiaali kohta iga liikmesriigi jaoks, ja riiklike taastuvenergiat käsitlevate poliitikasuundade järkjärgulise lähenemise mootorina;

74. märgib, et EL on peab täitma oma kasvuhoonegaaside heite vähendamise kohustuse poliitika abil, millega välditakse suure CO₂-heite mahukate ebatraditsiooniliste fossiilkütuste, nagu näiteks õliliiva arendamist;

75. palub komisjonil esitada analüüs selle kohta, kuidas erinevaid energiaallikaid, sealhulgas taastuvaid energiaallikaid, on võimalik arendada jätkusuutlikumalt ja kulutõhusamalt, võttes arvesse keskkonnamõju, süsteemi kogukulusid, toormesõltuvusega (eriti haruldaste muldmetallidega, mida Euroopas leidub vähe), ressursitõhususe ja olelusringiga seotud aspekte;

76. kutsub komisjoni üles koostama analüüsi selle kohta, kuidas stabiilsed taastuvad energiaallikad, näiteks hüdroenergia (eelkõige pumphüdrojaamad), jätkusuutlik biomass ja maasoojusenergia võivad koos fossiilkütuseallikatega täiendada mitmesuguseid taastuvaid energiaallikaid; palub, et komisjon teeks ettepaneku tahke ja gaasilise biomassi jätkusuutlikkuse kriteeriumide kohta, võttes arvesse kasvuhoonegaaside heite olelusringi, et piirata biomassi ressursside ebatõhusat kasutust;

77. rõhutab ressursitõhususe olulist rolli ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisel; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid integreeriksid ressursitõhususe eesmärgid tulemuslikult teistesse poliitikavaldkondadesse ning lõpetaksid järk-järgult toetuste maksmise, mis põhjustavad ressursside ebatõhusat kasutamist;

78. kutsub komisjoni üles looma hõlpsasti juurdepääsetava veebipõhise parimate tavade andmebaasi ressursitõhususe kohta;

79. tuletab meelde, et ELi õigusaktide õigeaegne ülevõtmine ja rakendamine, eelkõige keskkonna- ja energeetikasektoris, on kohustuslik ja vajalik turu killustumise vältimiseks;

80. palub komisjonil hinnata energiasäästu arengut ELis;

81. märgib, et 2013. aastal ELi 2012. aasta energiatõhususe direktiivi raames avaldatud riiklikud energiatõhususe soovituslikud eesmärgid ei ole selgelt kokkulepitud ELi 20%-lise ambitsiooni taseme väärilised; nõuab, et komisjon ei lükkaks enam edasi ettepaneku tegemist uue poliitika ja meetmete kohta, sealhulgas siduva energiatõhususe eesmärgi kohta 2020. aastaks, ning kaasaks eesmärkide vahelise sidususe tagamiseks siduva energiatõhususe eesmärgi oma peatsesse teatisesse 2030. aasta raamistiku kohta;

82. rõhutab kohalike ja piirkondlike kliima- ja energiaalgatuste tähtsust, kuna need võivad aidata märkimisväärselt kaasa riiklikele leevendamise jõupingutustele ning detsentraliseeritud elektritootmise edasisele arengule; soovitab komisjonil selliseid algatusi toetada, eriti olemasolevate kliima- ja energiavaldkonna rahastamisprogrammide sihipärase arendamise abil; ergutab komisjoni ja liikmesriike kõrvaldama kõik tõkked, mis takistavad kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel ELi kliima- ja energiaeesmärkide täitmist;

83. märgib, et praegune ELi energia- ja kliimaraamistik ei kajasta erinevusi linnade ja võrguväliste maapiirkondade energiakasutuses; märgib, et teatavad energiaprobleemid on palju teravamad maapiirkondades (madal energiatõhusus, energia taskukohasus, soojusenergia tootmiseks kasutatavate tahke- ja vedelkütuste suur CO₂-jalajälg);

84. kutsub komisjoni üles koostama maapiirkondade energiastrateegia osana energia- ja kliimaraamistikust aastaks 2030, et analüüsida osasid konkreetseid probleeme, millega puutuvad kokku võrguvälise energia tarbijad, ning esitada liikmesriikidele mitmeid poliitika soovitusi;

85. on arvamusel, et 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistik peaks hõlmama ELi regionaalpoliitikas kättesaadavaid vahendeid, et saavutada 2030. aasta eesmärgid, ja et see peaks hõlmama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide paremat kasutamist detsentraliseeritud taastuvenergia projektide, linnades ja maapiirkondades puhta kütuse projektide ja energiatõhususe projektide väljatöötamiseks;

Energiajulgeolek

86. rõhutab, et energiavarustuse kindlus on Euroopa kodanike ja ettevõtete jaoks eluliselt oluline; toonitab, kui oluline on, et 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistik käsitleks vajadust suurema energiajulgeoleku, keskkonna jätkusuutlikkuse, majanduse ja tööstuse konkurentsivõime järele ELis, taskukohast energiahinda kõigi eurooplaste jaoks, suuremat vastupanuvõimet globaalsetele energia hinnahüpetele ja töökohtade loomisele koos sotsiaalsete aspektidega, kasutades selleks niisuguseid meetmeid nagu energia tarnekanalite, tarnijate ja allikate mitmekesistamist;

87. rõhutab vajadust tagada energiajulgeolek ja lõpptulemusena ELi sõltumatus, mis saavutatakse peamiselt energiatõhususe ja -säästu ning taastuvenergia edendamise kaudu, mis koos muude alternatiivsete energiaallikatega vähendavad sõltuvust imporditavast energiast; märgib suurenevat huvi uurida Vahemere ja Musta mere nafta ja gaasi leiukohti; on veendunud, et ELi nafta ja gaasi merepuurimise poliitika kontekstis tuleks asjaomaste liikmesriikide ja kolmandate riikide puhul toonitada võimalike ohtude ennetamist ja majandusvööndite piiritlemist kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga (UNCLOS), mille lepingupooled on kõik liikmesriigid ja EL kui selline;

88. toonitab, et varustuskindluse saavutamiseks võivad liikmesriigid valida riikliku energiakasutuse struktuuri ja kasutada ära kõik oma energiaressursid, tingimusel et need vastavad liidu pikaajalistele energia- ja kliimaeesmärkidele ning tagavad ohutud, keskkonna seisukohast jätkusuutlikud ja sotsiaalselt aktsepteeritavad tavad, sealhulgas uurimise ja kaevandamise käigus, võttes samuti arvesse võimalikku kahjulikku piiriülest mõju;

89. rõhutab, et kuna EL püüdleb oma energiajulgeoleku eesmärkide poole, on üks prioriteete töötada välja liikmesriikide vahelise koostöö mudel, et tagada ELi energia siseturu kiire väljakujundamine, sealhulgas eriti võrkude omavahelise ühendatuse ehitamine ja piiriüleste tõkete kõrvaldamine; on ühtlasi veendunud, et ELi põhja-, lõuna-, ida- ja lääneosa ühendav infrastruktuuri väljakujundamine ja ajakohastamine võimaldab ELil paremini ära kasutada iga liikmesriigi suhtelisi eeliseid, ning nõuab täiendavat tõhusat ja jätkusuutlikku toetust detsentraliseeritud energia tootmisele ja energia mikro- ja ühendusesisesele tootmisele ning arukatele energia infrastruktuuridele jaotusvõrgu tasandil, samuti hoiustamise ja nõudluse rakendusprogrammidele, et võimaldada kohalikku tarne ja nõudluse tasakaalustamist kõigis liikmesriikides; toonitab vajadust edasise makropiirkondlike energiaturgude arendamise järel ELis, näiteks Nord Pooli ja Central West turud; rõhutab seepärast, et liikmesriikide meetmeid tuleb tugevalt kooskõlastada ning vaja on ühismeetmeid, solidaarsust ja läbipaistvust, kuna siseriiklikku energiapoliitika käsitlevad otsused võivad mõjutada teisi liikmesriike; soovitab kindlaks teha, kas ja kuidas oleks võimalik eeltoodud ülesannete täitmiseks kasutada Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti kogemusi ja vahendeid, ja kuidas oleks võimalik tagada parem koostöö ülekandesüsteemi haldurite vahel;

90. nõuab, et komisjoni lisaks hüdrofrakkimisega seotud õigusaktide esitamisel neile kohustusliku keskkonnamõju hindamise nii kildagaasi uurimise kui kaevandamise puhul; rõhutab samuti, et ei ole piisavalt andmeid kemikaalide kohta, mida kasutatakse hüdrofrakkimisprotsessis; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama selliste õigusaktide esitamisel nende kemikaalide andmete läbipaistvuse, et tagada rahvatervise ja keskkonnakaitse kõrgeim võimalik tase;

91. on seisukohal, et süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võiks etendada olulist osa kasvuhoonegaaside heite vähendamisel (mida tunnistatakse komisjoni 2050. aasta vähese CO2-heitega majanduse edenemiskavas ja energia tegevuskavas aastani 2050), vähemalt üleminekuperioodil ja eelkõige energiamahukate tööstuste puhul; märgib siiski väheseid avaliku ja erasektori investeeringuid selles valdkonnas; palub, et komisjon analüüsiks parimat viisi edenemiseks süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia arendamisega ELis ning teeks ettepaneku nõuetekohaste meetmete võtmiseks 2030. aasta raamistikus, et kaasata sidusrühmi ja vajalikku rahastamist; toonitab, et nii taastuvenergial kui ka süsinikdioksiidi kogumisel ja säilitamisel on oma roll ELi tulevases energiakasutuse struktuuris ning seepärast ei tohiks neid käsitada omavahel konkureerivatena; palub lisaks komisjonil tõhustada parimate tavade ja teabe vahetamist USA ja Kanadaga süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise osas;

92. juhib tähelepanu asjaolule, et gaasil on oluline roll ELi energiasüsteemi ümberkujundamisel ning tunnistab maagaasi potentsiaali paindlikkuse tagamiseks energiavarustuse süteemis lühikese kuni keskmise aja jooksul; usub, et sidus poliitika ja reguleeriv raamistik ei tohiks mõjuda negatiivse stiimulina suure CO₂-heitega küttel põhineva elektritootmise vahetamisele maagaasi vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike seoses gaasi siseturuga üles läbi vaatama kõik vananenud hinnakujundusmehhanismil põhinevad gaasilepingud (eriti toorõli indekseerimise), ning nõuab tungivalt komisjoni abi nende lepingute üle uute läbirääkimiste pidamise võimaluste uurimisel ja lühiajalise gaasikaubanduse suutlikkuse tugevdamisel; toonitab hiljuti arenguid ülemaailmsel energiaturul ja tuletab meelde panust, mille veeldatud maagaasi võib anda ELi energiavarustusse tänu selle mõjule ELi energia siseturule, ELi naabruse energia valdkonna geopoliitikale ja suhetele tavapäraste tarneriikidega;

93. rõhutab Põhjamere suurt avamere tuuleenergia potentsiaali; toonitab Põhjamere avamerevõrgu olulisust taastuvate energiaallikate kulutõhusa kasutamise tagamise jaoks Põhjamerel; tunnustab sellega seoses Põhjamere maade avamerevõrgu algatuse olulisust ning kutsub asjaomaseid liikmesriike ja komisjoni üles omistama sellele suuremat tähtsust ja andma rohkem toetust;

94. rõhutab, et suurema kasvu ja seega süsinikdioksiidi sidumisega aktiivne metsamajandamine on tähtis ja kulutõhus viis aidata kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele; märgib, et iga aktiivse majandamisega rajatud tihumeetri metsa kohta absorbeerib mets ligi 1,3 tonni CO₂; palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada metsaomanike jaoks välja stiimulid, mis ajendaksid neid suuremate kliimaeesmärkide saavutamisele aktiivselt kaasa aitama, näiteks keskendudes piirkondlikul tasandil pidevat metsa rajamist ja süsinikdioksiidi sidumist edendavatele meetmetele;

95. on komisjoniga ühel nõul, et Euroopa tasand võib aidata vähendada riigi sekkumist kõikidel tasanditel, mis vähendab turu killustatuse ohtu; palub komisjonil seepärast jätkata eraldamisprotsessi ning optimaalse energiasüsteemi loomist; kutsub liikmesriike üles rakendama õigeaegselt ja täielikult energia siseturgu käsitlevat kolmandat seadusandlike aktide paketti ja seda kohaldama, et kõrvaldada kõik allesjäänud takistused ühtse turu väljakujundamisel; rõhutab, kui tähtis on kaotada infrastruktuuri allesolevad kitsaskohad, turutõrke juhud ning juhtiva positsiooni moonutamist või väärkasutamist, tegeleda puuduliku läbipaistvusega ning tagada, et elektri- ja gaasituru integreerimisele ei looda uusi takistusi, nagu halvasti kavandatud võimsusturud, mis diskrimineerivad teatud tüüpi tasakaalustamise vahendite vastu; kutsub komisjoni üles arvestama turukorraldust selle 2030. aastat käsitlevates ettepanekutes, et parandada elektrikaubandust ning kujundada läbipaistvad tasakaalustamise ja võrgu tugiteenuste turud; toonitab, et kogu ELis lõppkasutaja jaoks reguleeritud hindade (mis on väiksemad kui tekkinud kulud) järk-järgulisel kaotamisel tuleks võtta arvesse selliste kaitsetute tarbijate õiguspäraseid huvisid, kes ei saa alati kasu reaalsest konkurentsist energiaturul;

96. toonitab, et energia ja tarbijad – üksikisikud, VKEd ja tööstused – on energia siseturu tuumaks ning peaksid saama kasu võimalikult madalatest energiakuludest ja -hindadest, mis peaksid olema läbipaistvad, neid tuleks täpselt teavitada ja neile nõu anda, võimaldades hõlpsat ligipääsu teabele, et edendada vastutustundlikku energiatarbimist, ja nende kokkupuutega kerkivate ja järjest kõikuvamate energiahindadega tuleks tegeleda; märgib, kui oluline on hõlbustada kodanike algatuste loomist ja haldamist, sealhulgas kooperatiivide abil;

97. rõhutab, et uues raamistikus on vaja tegeleda kasvavate energiahindade ja majanduskriisi tagajärgedega, pidades silmas energia taskukohasust ning finantskoormuse õiglast jaotust lõpptarbijate (kodumajapidamiste ja ettevõtete) jaoks; nõuab eelkõige meetmeid, mis hoiaksid ära töökohtade kadu suure energiatarbimisega negatiivselt mõjutatud ELi tööstuses, mis on oma sektorites maailma puhtaimate seas; tunnistab, et kulutõhus energiasääst võib vähendada nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete energiaarveid; toonitab, et hoonete energiatõhususe direktiivi rakendamine võib luua uusi töökohti olemasolevate hoonete ajakohastamise kaudu, et tagada jätkuv kasu; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid nendeks eesmärkideks kättesaadavaid ELi rahalisi vahendeid;

98. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu energia taskukohasusele ning kütuse/energia ostujõuetusele; on arvamusel, et nende küsimustega tegelemiseks on vaja sidusat poliitikaraamistikku, sealhulgas piisavaid sotsiaalpoliitika meetmeid, ja palub, et komisjon edendaks selle valdkonna parimate tavade vahetust ning teeks liikmesriikide koostööd, et töötada välja näitajad ja võrdlusalused praeguse ja võimaliku energia ostujõuetuse kindlakstegemiseks ja võrdlemiseks; tunnistab, et energia ostujõuetusega tegeletakse struktuuriliselt energiatõhususe meetmete abil; märgib, et energia on hädavajalik teenus, mida reguleeritakse Lissaboni lepingule lisatud protokolliga (nr 26) üldhuviteenuste kohta; toonitab, et energiapoliitika kulud tuleks teha tasa võimalikult õiglaselt, pannes erilist rõhku madala sissetuleku ja ebasoodsas olukorras olevatele kodumajapidamistele, mida kõrged energiahinnad kõige enam mõjutavad; on seisukohal, et rohkem on vaja kaasata tarbijaid; toonitab, et turgude ja infrastruktuuri kaasajastamine peaks vastama kodanike vajadustele, ja et tehtud investeeringute puhul tuleks tagada läbipaistvus ja aruandekohustus;

99. märgib, et energiavarustuse kindluse tagamiseks on vaja piisavalt paindlikke ja usaldusväärseid ressursse, mis annaksid kõrgnõudluse perioodidel ning poliitiliselt, majanduslikult või tehnoloogiliselt keerulistel aegadel vajalikku võimsust, ja et sellist võimsust on võimalik pakkuda paindlike varudega, nõudluse juhtimisega, piiriülese vahetuse ja võrkude omavahelise ühendamisega ning olemasoleva ülemäärase võimsuse tõhusama kasutusega; juhib tähelepanu asjaolule, et on vaja energia salvestamist ning paindlikumaid ja dünaamilisemaid võrke, arvestades erinevatest taastuvatest energiaallikatest pärit energia kasvavat pakkumist; kutsub komisjoni üles valmistama ette suunised kõigi paindlike ressursside kasutamise ja kasutuselevõtu kohta;

100.    märgib, et mõned liikmesriigid (ning teatavad saared ja äärepoolseimad piirkonnad), kes on energiasaared või Euroopa energia siseturuga suhteliselt nõrgalt integreeritud, on Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudest suures jaos ikka eraldatud, sõltuvad sageli ühestainsast ELi mittekuuluvast tarnijast (mis on eriti ohtlik poliitiliselt ebastabiilsete või ebademokraatlike režiimide puhul) ning maksavad energia eest kõrget hinda, mis avaldab negatiivset mõju nende konkurentsivõimele ning majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning muudab nad haavatavaks välise poliitilise ja majandusliku surve ees; juhib tähelepanu sellele, et ilma oluliste infrastruktuuri investeeringuteta ei saa Euroopa Ülemkogu kohustust, et ükski liikmesriik ei jääks pärast 2015. aastat eraldatuks ELi võrkudest, sellised liikmesriigid täita; eelistab sellega seoses 2013. aasta oktoobris avaldatud ühishuviprojektide loendi kiiret rakendamist;

101.    märgib, et liikmesriikide vaheline energia infrastruktuuride füüsiline integreerimine on energiaturgude nõuetekohase toimimise ning elektri piiriülese jagamise eeltingimuseks; tuletab sellega seoses meelde Barcelonas kohtunud Euroopa Ülemkogu 2002. aasta otsust kehtestada mittesiduv elektrivõrkude 10% omavahelise ühendatuse eesmärk riigi tootmisvõimusest aastaks 2005; rõhutab, et suurem osa liikmesriikidest ei ole seda eesmärki saavutanud; palub seepärast, et komisjon teeks ettepaneku võimaliku uue mudeli ja uute kohustuste kohta, mis puudutavad elektri infrastruktuuri füüsilist integreerimist liikmesriikide vahel ning hõlmaks selget kasutuselevõtu ajakava; usub, et see hõlbustaks piiriülest kaubandust;

102.    tunnistab, et energia siseturu eeskirjade laiendamine Kagu-Euroopa ja Ida-Euroopa turgudele on ELi energiajulgeoleku jaoks vältimatu ning seetõttu palub liikmesriikidel ja komisjonil säilitada energiaühenduse poliitilist ja rahalist toetust;

103.    palub komisjonil uurida erinevaid võimalikke energia salvestamise võimalusi ja tehnoloogilisi lahendusi ELis, eriti seoses soojuse ja elektrienergiaga, eesmärgiga toetada integreeritumat lähenemisviisi energiavarustusele ja nõudlusele; märgib, et teadus- ja arendustegevus ja innovatsioon salvestustehnoloogiate ja rakenduste (nt elektrisõidukite) valdkonnas võib etendada olulist rolli ülemäärase taastuvenergiaallikatest toodetud elektri salvestamisel ja energiavõrkude tasakaalustamisel; palub seepärast, et komisjon kasutaks täielikult ära olemasolevad rahastamisvõimalused niisuguste teadusuuringute toetamiseks;

104.    märgib, et on oluline viia energia infrastruktuuri investeerimise kiirus kooskõlla energiaallikatesse investeerimisega; rõhutab, et olemasoleva energiainfrastruktuuri ajakohastamine ning uue, aruka ja paindliku infrastruktuuri ehitamine võrgu kõikidel tasanditel energia tootmiseks, ülekandmiseks (eelkõige piiriülene gaasi ja elektrienergia omavaheline ühendatus), jaotamiseks ja salvestamiseks on nii kütte kui ka elektri puhul hädavajalik stabiilse, hästi integreeritud ja ühendatud ning mitmekesistatud tarneallikatega energiaturu jaoks, kus välditakse mis tahes negatiivseid mõjusid, nagu planeerimata energiavood; rõhutab, et suuremahulisi investeeringuid tuleks teha paralleelselt investeeringutega piirkondlikesse või isegi kohalikesse võrkudesse; rõhutab, et selliste eesmärkidega infrastruktuuri investeeringutele tuleks anda ELi toetust nende rakendamise igas etapis, kooskõlas üleeuroopaliste energiavõrkude infrastruktuuri uute suunistega, ja neid tuleks toetada Euroopa ühendamise rahastust, mille eesmärk on kiirendada investeeringuid üleeuroopalise tähtsusega üleeuroopaliste võrkude valdkonnas ning võimendada rahastamist nii avaliku kui ka erasektori vahenditest; rõhutab infrastruktuuri investeeringute ühtse, tõhusa ja paremini koordineeritud lubade andmise korra toetamist kogu ELis; märgib, et seoses arukate tehnoloogiate kasutamisega tuleb samuti arvestada andmekaitse küsimusi;

105.    rõhutab, et mikrotootmise ergutamine on taastuvenergia allikate suurendamise ülioluline detail; toonitab kogukonna algatuste, sealhulgas kooperatiivide rolli energiaahela igas etapis: tootmine, tarbimine ja jaemüük; märgib sellega seoses, et detsentraliseeritud taastuvenergia varustus võib aidata leevendada elektrivõrkude ees seisvaid probleeme ja vähendada vajadust uute ülekandeliinide ehitamise ja seega ka nendega seotud kulude järele, sest detsentraliseeritud tehnoloogia on lõpptarbijatele palju lähemal; märgib seepärast kasvavat vajadust investeeringute järele jaotuse tasandil;

ELi majanduse konkurentsivõime edendamine

106.    usub, et väljakujundatud, avatud ja läbipaistev siseturg, kus kõik ELi ja kolmandate riikide ettevõtted järgivad ühenduse õigustikku eelkõige energia ja keskkonna valdkonnas, aitab tagada ELi energiapakkujatele kolmandate riikide energiatootjatega võrdseid võimalusi ja tugevdada nende positsiooni läbirääkimistel; rõhutab vajadust paremini koordineeritud energiaalase välispoliitika järele;

107.    märgib, et parim viis konkurentsivõimeliste hindade tagamiseks energiasektoris on turupõhine hinnakujundus, sealhulgas väliskulude arvessevõtmine, kuid sidumata seda hinnakujundusega kolmandatel turgudel;

108.    rõhutab vajadust pidada ELi mittekuuluvate riikidega dialoogi ELis kehtestatud keskkonnakaitse, keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutamise ja rahuldava kaitsetaseme säilitamisega seotud põhimõtete rakendamise üle;

109.    on veendunud, et selge ja usaldusväärne 2030. aasta raamistik, milles kehtestatakse siduvad taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärgid, ergutab investeerimist innovaatilistesse tehnoloogiatesse, loob stiimuleid teadus- ja arendustegevuse jaoks ja soodustab erainvesteeringuid, andes koos avaliku sektori toetusega hädavajaliku majandusliku tõuke majanduse ergutamiseks laiemalt ning tuues kaasa suurema konkurentsivõime, majanduskasvu ja selliste kvaliteetsete töökohtade loomise, mida ei saa EList välja viia; on seisukohal, et investeeringute kasv toob Euroopa tööstuse jaoks kaasa madalamad tootmiskulud (tänu suuremale energia- ja ressursitõhususele) ning vähendama tundlikkust maailma energiahindade kõikumise suhtes, aidates seeläbi luua stabiilsema investeerimiskeskkonna; kutsub komisjoni üles toonitama Euroopa poolaasta raames paremini tööhõive võimalusi jätkusuutliku energia sektorites igas liikmesriigis ja liidus tervikuna;

110.    rõhutab, et kasvuhoonegaasidele, taastuvenergiale ja energiatõhususele siduvate eesmärkide seadmise teel ergutatakse varajasi investeeringuid jätkusuutlikesse tehnoloogiatesse, luues seeläbi töökohti ja majanduskasvu ning andes samal ajal Euroopa tööstusele rahvusvahelise konkurentsieelise;

111.    palub komisjonil rakendada oma vähese CO₂-heitega majanduse tööhõivemeetmed, et soodustada liikmesriikidele, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ja erasektori jaoks kättesaadavate ELi finantsinstrumentide ulatuslikumat kasutamist arukate investeeringute tegemiseks jätkusuutlikesse tehnoloogiatesse, kaasates näiteks Euroopa Investeerimispanga, et veelgi võimendada selle suutlikkust anda laene ressursitõhususe ja taastuvenergia valdkonnas;

112.    rõhutab, et järgmisel kümnendil on energiasektori investeerimisvajadused olemasolevate elektrijaamade eeldatava asendamise ja võrkude ajakohastamise tõttu oluliselt suuremad; rõhutab, et energiasääst ja tõhususmeetmed on olulised kulude vähendamisel ning tarbijatele võimalikult madalate elektrihindade tagamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et ehitussektor moodustab 40 % ELi energia kogutarbimisest ning et Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel on ehitussektoris 80% ja tööstussektoris rohkem kui 50% energiatõhususe potentsiaalist veel kasutamata; näeb selles valdkonnas märkimisväärseid võimalusi energiaarvete vähendamiseks;

113.    nõuab tungivalt, et komisjon ja eelkõige konkurentsi peadirektoraat lisaksid oma keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate suuniste läbivaatamisse energiatõhususse investeeringuid soodustavad tingimused, sealhulgas tööstussektoris;

114.    kutsub komisjoni üles algatama uuringu, milles analüüsitakse kavandatavat uut ja kulutõhusat turgu, et tagada tööstusele ja tarbijatele võimalikult madalad elektrihinnad ja parim investeeringute tasuvus, integreerides enam erinevaid taastuvenergiaallikaid, ning hoida ära süsinikdioksiidi leke; palub seetõttu komisjonil esitada võimalikult kiiresti lisahindamine ning soovitused lisameetmete kohta kliima-, keskkonna- ja tööstuspoliitika paremaks koordineerimiseks ja süsinikdioksiidi ohu ärahoidmiseks, eelkõige energiamahukate sektorite puhul, mis tuleneb tootmise ja investeeringute üleviimisest väljapoole ELi, võttes seejuures arvesse rahvusvahelist konteksti;

115.    toonitab, et energiahinnad on tarbijate jaoks väga oluline osa majapidamise eelarvest ja tööstuse jaoks väga oluline osa tootmiskuludest; on seisukohal, et ELi kliimaeesmärgid peaksid edendama liidu konkurentsivõimet ja energiavarustuse kindlust; nõuab seetõttu, et kõik uued kliimaeesmärkidega seotud poliitikavahendid läbiksid kohustusliku põhjaliku mõjuhindamise nende mõju kohta ELi ja liikmesriikide konkurentsivõimele; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid integreeriksid ELi tööstuse konkurentsivõime võimalikult terviklikult kõikidesse muudesse poliitikavaldkondadesse, ja toetab komisjoni ettepanekut suurendada tööstuse osakaalu ELi SKPs 20%-ni;

116.    tunnistab, et Euroopa taastuvenergiasektor on oluline majanduskasvu jaoks ning kvaliteetsete ja kõrgtehnoloogiliste töökohtade säilitamiseks, ja et see toetab teisi majandussektoreid, näiteks metallurgia-, elektri- ja elektroonikaseadmete, IT-, ehitus-, transpordi- ja finantsteenuste sektorit; kutsub komisjoni üles esitama taastuvenergia tehnoloogiate jaoks tööstusstrateegia, mis hõlmab kogu tsüklit teadusuuringutest ja arendustegevusest kuni rahastamiseni;

117.    toonitab investeerimise ohtu Euroopast lahkuvatesse jätkusuutlikesse tehnoloogiatesse, mis tuleneb muu hulgas ebakindlusest ELi ambitsioonide osas edasise CO₂-heite vähendamisega; tuletab meelde, et hiljutised tõendid näitavad, et kuigi EL on ülemaailmses keskkonnahoidliku tehnoloogia võidujooksus veel marginaalsel juhtpositsioonil, vähendavad USA ja Hiina seda vahet väga kiiresti; märgib sellega seoses, et ELi praegune osakaal ülemaailmsete jätkusuutlike tehnoloogiate registreeritud patentide osas on langenud kolmandikuni, olles 1999. aastal moodustanud peaaegu poole; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma toetust jätkusuutlikele tehnoloogiatele ja teenustele; on seisukohal, et saastekvootidega kauplemise süsteemi sertifikaatide müügist saadav tulu tuleks edaspidi kasutada sihtotstarbeliselt, et võimaldada investeeringuid innovatsiooni jätkusuutlike tehnoloogiate vallas;

118.    märgib, et ELi peamised konkurendid maailmaturul pööravad suurt tähelepanu tehnoloogia arendamisele, innovatsioonile ning tööstuslike protsesside parandamisele; märgib samuti, et nende mõned majandused kasvavad palju kiiremini kui ELi majandus; järeldab, et EL peab seadma esmatähtsaks teadus- ja arendustegevuse (sh teadus- ja tehnoloogiliste partnerluste loomise oma rahvusvaheliste partneritega), innovatsiooni (eriti Euroopa lisandväärtuse loomise jätkusuutlike tehnoloogiate väljatöötamises ja sisemaises tootmises) ning tööstusprotsesside tootlikkuse parandamise;

119.    märgib, et tasuta kvootide eraldamisel ei käsitleta toodete hinnale süsinikdioksiidiheite tasu lisamise majanduslikku põhjendatust; märgib, et komisjoni tellimusel läbiviidud hiljutises uuringus ei leitud mingeid tõendeid süsinikdioksiidi lekke kohta heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) viimase kahe kauplemisperioodi jooksul; rõhutab, et võimaliku tulevase süsinikdioksiidi lekke ohu leevendamiseks tuleks osa heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumise tuludest eraldada energiamahukates sektorites läbimurdelistesse tehnoloogiatesse kapitalimahukate investeeringute tegemiseks või muude töökohtade loomist soodustavate vahendite edendamiseks, näiteks tööjõumaksude vähendamiseks;

120.    nõuab, et võetaks meetmeid, et ennetada, missuguseid oskusi nõuavad uued töökohad ning vastata nendele nõudmistele, teha vastavaid kohandusi haridus- ja koolitussüsteemis ning vastata uutele üleskutsetele nendes olemasolevates ametites, mille profiil muutub keskkonnahoidlikumaks; rõhutab, et aktiivsed tööturumeetmed peavad olema sihipärased ning vastama töötajate ja töö nõudlusele, et vältida kvalifitseeritud tööjõu puudust kujunemisjärgus olevate säästvate tehnoloogiate puhul ning anda noortele, naistele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele juurdepääs keskkonnahoidliku majanduse jätkusuutlikele kvaliteetsetele töökohtadele;

121.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus edendaksid energiasektori jaoks loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna hariduse andmist ning hoiaksid alles haridusasutusi, mis suudavad koolitada oskustööjõudu, ning teadlaste ja innovaatorite järgmist põlvkonda, kes aitavad saavutada energiasõltumatu ja jätkusuutliku Euroopa eesmärki; tuletab sellega seoses meelde raamprogrammi Horisont 2020 ning Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi olulist rolli energiasektoris teadustegevuse, hariduse ja rakendusliku innovatsiooni vahelise lõhe ületamisel;

122.    juhib tähelepanu VKEde tähtsale rollile majanduskasvu loojatena ELis ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma soodsat keskkonda VKEde jaoks investeerimiseks energiasäästlikesse tehnoloogiatesse ning seda aktiivselt soodustama;

123.    ergutab komisjoni toetama täiustatud biokütuste arendamist transpordisektori jaoks, et parandada kütuste kvaliteeti, suurendades seeläbi Euroopa majanduse üldist konkurentsivõimet ilma vajaduseta teha täiendavaid investeeringuid uude infrastruktuuri;

124.    palub komisjonil selgitada ELi ja selle peamiste konkurentide konkurentsivõime mõõtmise viise, mis võivad põhineda näiteks eelarvepoliitikal, teadus- ja arendustegevusel, innovatsioonil, tehnoloogia ekspordil, teadustöötajate ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajate arvul, innovatsioonil, energiahindadel tööstuses, keskkonna- ja energiapoliitikal, palkade ja tootlikkuse tasemel, infrastruktuuril, tarbetul regulatiivsel koormusel ja muudel asjakohastel teguritel; toonitab vajadust võtta sellises uues metoodikas arvesse kliimamuutuse väliskulud; sealhulgas kulutuste võimalik suurenemine, mis on seotud kliimamuutusest tulenevate riskide kindlustamisega;

125.    rõhutab kindlalt, et tulevases ELi poliitikas peab käsitlema majanduse tugevaid ja nõrku külgi, eelkõige iga ELiga sõlmitava vabakaubanduslepingu puhul, võttes samuti arvesse kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks võetud meetmeid ja nende majanduslikku kasu;

126.    juhib tähelepanu asjaolule, et energiahinnad erinevad piirkonniti vastavalt nende geoloogilistele, poliitilistele ja maksualastele erinevustele ning et parim viis madalate energiahindade tagamiseks on täielikult ära kasutada ELi omamaiseid jätkusuutlikke energiaallikaid; palub komisjonil töötada välja kõikehõlmav analüüs, milles käsitletakse üldiseid süsteemikulusid ja erinevate energiaallikate mõjusid ning nende mõju tootmise piisavusele pikas perspektiivis;

127.    märgib, et EL on piiratud ressurssidega kontinent ning impordib ligikaudu 60% tarbitavast gaasist, üle 80% tarbitavast naftast ja peaaegu 50% energia tootmiseks kasutatavast kivisöest; rõhutab sellega seoses, et raamistik aastani 2030 peaks peamiselt keskenduma ELis leiduvatele jätkusuutlikele ja taastuvatele energiaallikatele;

128.    rõhutab, et sotsiaaldialoog ja töötajate osalus on põhiväärtused ja -vahendid, mis toetavad ja tugevdavad ühelt poolt sotsiaalse ühtekuuluvuse, kvaliteetse tööhõive ja töökohtade loomise edendamist ning teiselt poolt Euroopa majanduse innovatsiooni ja konkurentsivõime kasvu;

129.    nõuab meetmete võtmist, et hoida ära töökohtade kaotust enimmõjutatud rohke CO₂-heitega sektorites, mis on üldiselt maailmas kõige keskkonnahoidlikumad ning energiatõhusamad, näiteks elektritootmine, transport, ehitustööstus ja energiamahukad tööstusharud; nõuab, et kui enimmõjutatud rohke CO₂-heitega sektorites töökohad kaovad, siis lihtsustataks töötajate üleviimist teistesse sektoritesse;

130.    rõhutab, et on vaja sissetulekutoetuste meetmeid, millega kaasneksid teised meetmed, näiteks koolitus, et parandada ja säilitada tööhõivet, hoida töötajaid tööturul ja vältida kutseoskuste vähenemist kriisi ja ümberkorralduste ajal;

Liikmesriikide erineva suutlikkuse tunnistamine

131.    peab tervitatavaks komisjoni märkusi selle kohta, et ELi kliima- ja energiapoliitika eesmärgid võivad avaldada igale liikmesriigile ja nende kodanikele erinevat mõju ning et see õigustab võrdsemal alusel jõupingutuste jagamist, mille puhul arvestatakse iga riigi eripära (nt SKPd), pöörates erilist tähelepanu tõsistes finantsraskustes liikmesriikidele, saavutusi heitkoguste vähendamisel alates 1990. aastast, heitkoguseid elaniku kohta, majanduslikku potentsiaali ning heitkoguste vähendamise, taastuvate energiaallikate, tehnoloogiale ligipääsu ja energiasäästu potentsiaali;

132.    toonitab, et ELi toimimise lepingu artikli 194 kohaselt vastutab EL energia siseturu väljakujundamise ning taastuvate energiaallikate ja energiatõhususe edendamise eest, samas kui liikmesriigid võtavad otsuseid oma energiastruktuuri kohta ning peaksid saama kasutada ja töötada välja erinevaid lähenemisviisi, mis põhinevad tehnoloogiatel ja energiaallikatel, mis on keskkonnahoidlikud, sotsiaalselt ja majanduslikult vastuvõetavad ning kooskõlas liidu kliima- ja energiapoliitika eesmärkidega sihitud keskkonna kaitsmisele ja parandamisele; on arvamusel, et kõikides tulevastes raamistikes tuleks austada liikmesriikide sõltumatust;

133.    tunnistab, et taastuvenergia tehnoloogiad hõlmavad paljusid erinevaid tehnilisi võimalusi, mida on võimalik kasutada elektrienergia, kütte- ja jahutus- ning transpordisektoris; rõhutab, et 2030. aasta siduv taastuvenergia üldeesmärk jätab liikmesriikidele laiaulatusliku ja paindliku valiku otsustada, kus ja millal teha investeeringuid energiasektoritesse ja iga sellise sektori arengut toetavatesse tehnoloogiatesse;

134.    tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Parlament nõudis seadusandlikke akte, millega nõutakse igalt liikmesriigilt 2050. aasta vähese CO₂-heite strateegia koostamist; usub, et kuigi sellised riigi tasandil kindlaks määratud tegevuskavad ei tohiks olla õiguslikult siduvad, on need äärmiselt olulised investoritele ja ametnikule selguse tagamiseks seoses poliitika pikaajalise suuna ja eesmärkide täitmiseks vajalike meetmetega; ootab komisjonilt ettepaneku tegemist selle kohta, kuidas jagatakse koormus liikmesriikide vahel, ja tähtaja kehtestamist selliste tegevuskavade esitamiseks läbivaatamise eesmärgil; kutsub komisjoni üles tegema juhuks, kui mis tahes tegevuskavad tunduvad ebareaalsed ja kui asjaomane liikmesriik ei soovi anda asjakohaseid selgitusi, ettepaneku selliste täiendavate meetmete kohta, mis võivad osutuda vajalikuks, et tagada liidu CO₂-heite vähendamise eesmärkide usaldusväärsus;

135.    juhib tähelepanu sellele, et kavandatavad meetmed peaksid keskenduma eelkõige selliste tegevuskavade rakendamisele, milles arvestatakse liikmesriikides olemasolevat potentsiaali, uute kulutõhusate ja jätkusuutlike tehnoloogiate arenguväljavaateid ja kavandatava poliitika elluviimise globaalset mõju, et oleks võimalik teha ettepanekuid vähendamise eesmärkide kohta järgnevateks aastateks;

136.    palub komisjonil parandada olemasolevate rahastamisvahendite (näiteks NER300), millest investeeritakse jätkusuutlikesse tehnoloogiatesse, edendamist ja tõhusust, kogudes selleks kogu vajaliku teabe rahaliste võimaluste kohta riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ühtsesse, selgesse ja lihtsasti kättesaadavasse andmebaasi;

137.    märgib, et kapitalile juurdepääs ja kapitalikulu on eelkõige VKEde ja isegi rasketööstuse sektorite jaoks sageli takistuseks investeeringute tegemisele kapitalimahukatesse keskkonnahoidlikumatesse tehnoloogiatesse ja energiatõhususse; palub seepärast, et komisjon uuriks võimalust fondi loomiseks, mis edendaks innovaatiliste jätkusuutlike tehnoloogiate väljatöötamist ning toetaks algatusi energiamahukate tööstuste tõhususe parandamiseks, ja mis võiks ühendada olemasolevaid ja uusi rahastamisvooge ning aidata investeeringute võimendamisel, ja mida võiks muu hulgas rahastada osast heitkoguste kauplemise süsteemi tuludest või struktuurifondidest või Ühtekuuluvusfondist; palub komisjonil töötada välja innovatiivsed rahastamisvahendid ning suurendada Euroopa Investeerimispanga ja liikmesriikide avaliku sektori finantseerimisasutuste rolli ning kaasata rahastamist pensionifondidest ja kindlustusettevõtjatelt;

138.    võttes arvesse asjaolu, et mõned tööstussektorid vajavad läbimurdelisi tehnoloogiaid oma CO₂-heite edasiseks vähendamiseks ja energiatõhususe parandamiseks praegusest tehnika tasemest kõrgemale, palub nõukogul kaasata poliitikameetmetesse selged teadus- ja arendustegevuse, katseelektrijaamade ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu rahastamisega seotud kohustused, mis on kooskõlas 2030. aasta eesmärkidega nõutud jõupingutuste tasemega;

139.    nõuab, et EL võtaks jätkusuutlike energialahenduste uute turumudelite, reguleerimis- ja rahastamismudelite suhtes omaks pragmaatilise lähenemisviisi;

EL rahvusvahelisel tasandil

140.    märgib, et mitmed tärkava turumajandusega riigid ning arenguriigid arendavad mitmesugust kliimapoliitikat ja investeeringuid, sealhulgas oma heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamist, mille aluseks on ELi heitkoguste kauplemise süsteem; tervitab väljavaadet, et tulevikus ühendatakse ELi heitkogustega kauplemise süsteem ülemaailmse süsinikdioksiidi turu loomiseks teiste maailmas kasutatavate süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise mehhanismidega; rõhutab, et sellise ülemaailmse lähenemisviisi tulemuseks võivad olla võrdsed tingimused Euroopa tööstussektori jaoks, kuna see oleks terviklik ja kulutõhus lähenemisviis tööstusliku kasvuhoonegaaside heitega tegelemiseks ülemaailmselt; on sellega seoses arvamusel, et rahvusvaheline heitkoguste piiramise ja nendega kauplemise süsteem oleks märkimisäärseks abiks uue õiguslikult siduva ülemaailmse kliimakokkuleppe rakendamisel;

141.    rõhutab, et tugevama energiapoliitika alase koostöö eesmärk peab kajastuma ka energiaalases välispoliitikas, ning nõuab seepärast, et ELi tasandil sõlmitaks energiaalased kokkulepped kolmandate riikidega ja et kehtestataks kindlad ELi energiapoliitika eesmärgid;

142.    märgib, et ELi juhtpositsioon taastuvate energiaallikate tehnoloogia valdkonnas tuleneb tootmise innovatsioonist ja sellistest valdkondadest nagu süsteemiintegratsioon; tunnistab, et 2030. aastaks siduvate eesmärkide vastuvõtmise tulemusel on ELi rolliks olla teadmusklaster, mis võimaldab arendada kõrge kvaliteediga hinna poolest konkurentsivõimelisi tooteid; on arvamusel, et sellest saab kasu siseturg, kuid see võimaldab ka Euroopa ettevõtetel siseneda tänu ELi konkurentsivõimele kasvavatele kolmandate riikide turgudele; märgib, et ambitsioonika 2030. aasta paketi puudumise korral võib EL kaotada oma turu ja tehnoloogiaalase juhtpositsiooni;

143.    tunnistab 2020. aasta taastuvenergia siduvate eesmärkide ja poliitika olulisust, sest need aitavad ELil saavutada tehnoloogiaalast juhtpositsiooni maailma turgudel ja favoriidi seisu taastuvenergia tehnoloogia innovatsiooni valdkonnas; rõhutab, et selle poliitika jätkamine 2030. aastaks siduva taastuvenergia eesmärgi vastuvõtmise kaudu võimaldaks ELil konkureerida Hiina, USA, Lõuna-Korea, Jaapani ja Indiaga tehnoloogia valdkonna juhtpositsiooni pärast homsetel turgudel ning seda isegi majanduslike piirangute ajal;

144.    juhib tähelepanu asjaolule, et 138 riiki kogu maailmas on kohandanud taastuvate energiaallikate eesmärke ja poliitikat; tunnistab, et keskkonnahoidlikesse tehnoloogiatesse tehtavate investeeringute maht kasvab Indias, Hiinas ja USAs palju kiiremini kui ELis; rõhutab sellega seoses, et EL on „üksi tegutsemisest” üsna kaugel ning võib praegu toimuva energiasiirde pakutud majanduslikest võimalustest sootuks ilma jääda;

145.    rõhutab, et esmajärjekorras tuleb tagada, et arenenud riigid vähendaksid kõigepealt kiiresti oma heitkoguseid ning suunaksid arenguriikidesse kohandamiseks ja leevendamiseks vajalikud rahavood; hoiatab samas selliste kompensatsioonimehhanismide nagu puhta arengu mehhanismi kasutamise eest, kuna need mehhanismid ei ole osutunud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel tõhusaks vahendiks, vaid hoopis pidurdavad arenenud majandusruumides olulist struktuurilist muutust;

146.    rõhutab vajadust kooskõlastada arengu- ja kliimamuutuste alased eesmärgid; rõhutab, et kliimamuutused ohustavad tervete piirkondade suutlikkust end toita, näidates selgelt aastatuhande arengueesmärkide aluseks oleva ülemaailmse vaesuse kaotamise eesmärgi seotust ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsil seatud säästva arengu eesmärkidega; nõuab, et need kaks protsessi integreeritaks ühtsesse 2015. aasta järgsesse üldisesse raamistikku;

147.    märgib, et ELile on oluline säilitada kliimaläbirääkimistel oma juhtiv ja teedrajav roll ning et liikmesriigid peavad säilitama üksmeele, et kaitsta tugevad ühist porisitsiooni kliimaläbirääkimistel ning tagada uue ülemaailmse siduva kliimakokkuleppe sõlmimine Pariisis 2015. aastal; toonitab, et EL peab olema eeskujuks ning võtma kasutusele ambitsioonika siduva poliitikaraamistiku Ban Ki-mooni kokku kutsutud juhtide tippkohtumiseks, sest see avaldab positiivset mõju läbirääkimistele; palub, et komisjon uuriks võimalust kasutada osa süsinikdioksiidi kvootide enampakkumiste tulust, et täita ELi võetud rahvusvahelist kliimamuutuste vastase võitluse rahastamise kohustust arengumaade ees vastavalt nende kohandamis- ja leevendamisvajadustele;

148.    rõhutab rahastamise suurt tähtsust, et arenguriigid saaksid võtta suuremate eesmärkidega kliimameetmeid; nõuab seega ühtse kliimamuutuste finantsarhitektuuri loomist; nõuab liikmesriikidelt suuremate jõupingutuste tegemist, et aidata täita tööstusriikide kohustust eraldada igal aastal vähemalt 100 miljardit USA dollarit kliimamuutustega seotud rahastamiseks lisaks kohustusele eraldada 2020. aastaks kogurahvatulust 0,7% ametlikuks arenguabiks;

149.    tervitab Ban Ki-mooni algatust „Jätkusuutlik energia kõigile”, millega edendatakse energiatõhusust ja taastuvenergiat kui kõige asjakohasemaid kliimamuutuste leevendamise lahendusi; palub ELil seda programmi toetada;

150.    kutsub liikmesriike ja teisi eesseisvate rahvusvaheliste läbirääkimiste osalisi üles käsitlema potentsiaalselt siduva kokkuleppe ootuses süsinikdioksiidi lekke probleemi ülemaailmsel tasandil;

151.    nõuab seetõttu paremat kooskõlastamist nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel, et tagada ELi üksmeel rahvusvahelistes organisatsioonides ning täita aktiivsemat rolli ja avaldada suuremat mõju jätkusuutlikkuse poliitika edendamises;

152.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

• [1]  ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 42.
• [2]  ELT L 315, 14.11.2012, lk 1.
• [3]  ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.
• [4]  ELT L 295, 12.11.2010, lk 1.
• [5]  ELT L 115, 25.4.2013, lk 39.
• [6]  ELT L 1, 4.1.2003, lk 65.
• [7]  ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 72.
• [8]  ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 75.
• [9]  ELT C 264 E, 13.9.2013, lk 59.
• [10]  Vastuvõetud tekstid, 14.3.2013, P7_TA(2013)0088.
• [11]  ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 66.
• [12]  Vastuvõetud tekstid, 21.11.2012, P7_TA(2012)0443.
• [13]  Vastuvõetud tekstid, 21.11.2012, P7_TA(2012)0444.
• [14]  Vastuvõetud tekstid, 22.11.2012, P7_TA(2012)0452.
• [15]  Vastuvõetud tekstid, 12.9.2013, P7_TA(2013)0374.
• [16]  Vastuvõetud tekstid, 21.5.2013, P7_TA(2013)0201.
• [17]  Vastuvõetud tekstid, 10.9.2013, P7_TA(2013)0344.
• [18]  Vastuvõetud tekstid, 23.10.2013, P7_TA(2013)0443.
• [19]  ELT C 81 E, 15.3.2011, lk. 107.
• [20]  http://ec.europa.eu/enterprise/sectors/metals-minerals/files/steel-cum-cost-imp_en.pdf
• [21]  ELT C 332 E, 15.11.2013, lk. 28.
• [22]  Vastuvõetud tekstid, 2.7.2013, P7_TA(2013)0300.
• [23]  Komisjoni talituste18. aprilli 2012. aasta töödokument „Keskkonnahoidliku majanduskasvu tööhõivepotentsiaali kasutamine” (SWD(2012)0092).

ARENGUKOMISJONI ARVAMUS (11.11.2013)

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonile

kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030
(2013/2135(INI))

Arvamuse koostaja: Norbert Neuser

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutavatel keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tunnistab ELi ja teiste suurte kasvuhoonegaaside tekitajate ajaloolist vastutust arengumaade ja ebasoodsas olukorras olevate inimeste, eeskätt naiste ees, kes on kliimamuutuse peamised ohvrid; juhib tähelepanu asjaolule, et EL peab uuendama oma liidripositsiooni rahvusvahelistes kliimaalastes läbirääkimistes, et saavutada 2015. aastal Pariisis toimuval ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsil suuremate eesmärkidega siduv kokkulepe, mille aluseks on liikumine õiglase jõupingutuste jagamise suunas; rõhutab, et selle liidripositsiooni tõestamiseks ning ergutamaks kõiki teisi riike andma heidete vähendamise lubadust, peab EL kõigepealt andma uue hoo heite vähendamiseks tehtavatele jõupingutustele, seades sihiks saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heite vähendamise 80–95% eesmärk võimalikult täielikult;

2.  tunnistab, et viimaste teaduslike aruannete kohaselt hakkab ülemaailmsete pingutuste tegemise aeg otsa lõppema, ning et tegevusetus läheb mitu korda rohkem maksma kui kliimameetmete võtmine varajases etapis; hoiatab, et kliimamõju võib rikkuda ära hiljuti aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks tehtud edusammud ja põhjustada 2050. aastaks toidunappuse suurenemist 10–20%, ning et kliimamõju on juba praegu toonud kaasa inim- ja sissetulekute kaotusi kõige vaesemates ja ebasoodsamas olukorras olevates riikides;

3.  rõhutab, et esmajärjekorras tuleb tagada, et arenenud riigid vähendaksid kõigepealt kiiresti oma heitkoguseid ning suunaksid arenguriikidesse kohandamiseks ja leevendamiseks vajalikud rahavood; hoiatab samas selliste kompensatsioonimehhanismide nagu puhta arengu mehhanism kasutamise eest, kuna need mehhanismid ei ole osutunud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel tõhusaks vahendiks, vaid hoopis pidurdavad arenenud majandusruumides olulist struktuurilist muutust;

4.  tunnustab rahvusvaheliselt kokkulepitud kliimaeesmärki hoida keskmise globaalse soojenemise tõus alla 2° C üle industrialiseerimiseelse taseme;

5.  kutsub liikmesriike üles võtma 2030. aastaks vastu kolm siduvat eesmärki, st vähendada kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 50% alla 1990. aastate taseme, saavutada taastuvenergia vähemalt 40% osakaal ja suurendada energiatõhusust vähemalt 30%; tuletab meelde, et nii energiatõhusus kui ka taastuvate energiaallikate kasutamine vähendavad kasvuhoonegaaside heidet ja hõlbustavad seega saavutada ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärki vähemalt 50%;

6.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid lõpetaksid järk-järgult kõigi toetuste ja riigiabi andmise fossiilkütustele ja tuumaenergiale ning viiksid elektrienergia siseturu moodustamise lõpule viisil, millest oleks kasu taastuvenergial;

7.  rõhutab vajadust vähendada transpordisektori CO₂-jalajälge; märgib sellega seoses, et biokütused ei täida kasvuhoonegaaside heite vähendamisega seotud ootusi, et nad võivad toiduhinnad hoopis üles viia, tekitades konkurentsi maa pärast, ning võivad seavad ohtu arenguriikide kohalike ja põliskogukondade juurdepääsu elutähtsatele loodusvaradele, sealhulgas maale ja veele; on seisukohal, et selleks, et mitte rikkuda õigust toidule, tuleb vähendada teraviljal põhinevate biokütuste tootmisega seotud riiklikke stiimuleid (näiteks siduv ELi transpordisektori 10% taastuvenergia eesmärk või toetused), mis tuleb kaotada hiljemalt 2020. aastaks; nõuab eeskätt tõhusate meetmete võtmist, millega ennetada energiasaamise eesmärgil biomassi tootmisest tulenevat kahjulikku sotsiaalset ja keskkonnamõju Euroopa turgudele;

8.  rõhutab vajadust vähendada energia tarbimist transpordisektoris, kuna taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kohustusliku protsendi eesmärki on säästval moel tõenäoliselt järjest raskem saavutada, kui transpordi üldine energianõudlus jätkuvalt kasvab;

9.  rõhutab vajadust kooskõlastada arengu- ja kliimamuutuste alased eesmärgid; rõhutab, et kliimamuutused ohustavad tervete piirkondade suutlikkust end toita, näidates selgelt aastatuhande arengueesmärkide aluseks oleva ülemaailmse vaesuse kaotamise eesmärgi seotust ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsil seatud säästva arengu eesmärkidega; nõuab, et need kaks protsessi integreeritaks ühtsesse 2015. aasta järgsesse üldisesse raamistikku;

10. tuletab meelde ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames võetud ELi kohustust toetada arengumaade ja eelkõige vähim arenenud maade jõupingutusi kliimamuutuste leevendamisel ja kohandamisel ning vastupanuvõime tõhustamisel suutlikkuse suurendamise, teadustegevusse investeerimise, tehnoloogiasiirde ja Rohelisse Kliimafondi tehtavate osamaksude abil, mis tuleb viivitamatult teoks teha;

11. rõhutab rahastamise suurt tähtsust, et arenguriigid saaksid võtta suuremate eesmärkidega kliimameetmeid; nõuab seega ühtse kliimamuutuste finantsarhitektuuri loomist; nõuab liikmesriikidelt suuremate jõupingutuste tegemist, et aidata täita tööstusriikide kohustust eraldada igal aastal vähemalt 100 miljardit USA dollarit kliimamuutustega seotud rahastamiseks lisaks kohustusele eraldada 2020. aastaks kogurahvatulust 0,7% ametlikuks arenguabiks;

12. rõhutab tõsiasja, et vähim arenenud riikides kannavad just naised kliimamuutustest ohustatud sektorites suurimat vastutust; rõhutab soolise võrdõiguslikkuse analüüsi tähtsust ja vajalikkust kõikides ELi ja liikmesriikide rahastatavates kliimamuutuste leevendamist, kliimamuutustega kohanemist ja katastroofide ohu vähendamist käsitlevates tegevuskavades;

13. rõhutab vajadust tegeleda lennutranspordi heite üha suureneva mõjuga kliimamuutustele; väljendab sellega seoses kahetsust asjaolu üle, et EL on pidanud ajutiselt peatama ELi heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamise ELi-välistele lendudele; rõhutab vajadust laiendatud ja paremini toimiva heitkogustega kauplemise süsteemi järele, mis tagaks mõistliku hinna CO₂ eest ning vastaks fossiilkütuste tegelikule hinnale; rõhutab, et CO₂ arvestusühikud peavad järk-järgult vähenema, et saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus; peab väga oluliseks suurendada kliimamuutustega seotud täiendavat rahastamist ning eraldama osa enampakkumistest saadavatest tuludest kliimamuutustega seotud rahastamise eesmärgil täielikult toimivale Rohelisele Kliimafondile;

14. märgib, et Environmental Energy Agency hiljutises aruandes nenditi, et aastatel 1990 kuni 2012 vähendas EL oma heidet 18% võrra, mis on lähedal 2020. aastaks seatud 20% heite vähendamise eesmärgile; palub seega Euroopa juhte suurendada praegust 2020. aasta kliimaeesmärki 30%-ni, et vältida tegevusetust 2020. aastale eelneval perioodil.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	5.11.2013
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	14 12 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Thijs Berman, Corina Creţu, Véronique De Keyser, Nirj Deva, Leonidas Donskis, Charles Goerens, Catherine Grèze, Mikael Gustafsson, Eva Joly, Miguel Angel Martínez Martínez, Gay Mitchell, Bill Newton Dunn, Andreas Pitsillides, Jean Roatta, Birgit Schnieber-Jastram, Alf Svensson, Ivo Vajgl, Daniël van der Stoep, Anna Záborská, Iva Zanicchi
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Eduard Kukan, Isabella Lövin, Cristian Dan Preda
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Iratxe García Pérez, María Muñiz De Urquiza, Bogusław Sonik

TÖÖHÕIVE- JA SOTSIAALKOMISJONI ARVAMUS (18.12.2013)

keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonile ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonile

kliima- ja energiapoliitika raamistiku kohta aastani 2030
(2013/2135(INI))

Arvamuse koostaja: David Casa

ETTEPANEKUD

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon palub vastutavatel keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonil ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonil lisada resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toetab komisjoni algatust leppida aegsasti kokku ambitsioonikas kliima- ja energiapoliitika raamistikus aastani 2030, eriti selle eesmärke liikuda konkurentsivõimelise ning vähem ressursimahuka majanduse poole, mis võib tekitada uusi võimalusi kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja jätkusuutliku majanduskasvu soodustamiseks ning hoida ära edasist kliimamuutust;

2.  märgib, et uute töökohtade loomine ökotööstuses oli võrreldes paljude teiste valdkondadega majanduslanguse ajal positiivne[1];

3.  märgib, et palkade osakaal vähese CO₂-heitega sektoris on võrreldes 15 kõige suurema CO₂-heitega tööstusharuga langenud, eelkõige viimastel aastatel[2];

4.  nõuab, et võetaks meetmeid, mille eesmärk on eraldada majanduse taastamise kava vahendeid keskkonnahoidlikele kvaliteetsetele töökohtadele ja jätkusuutlikuks kasvuks; rõhutab vajadust toetada eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid keskkonnahoidlike kvaliteetsete töökohtade loomisel kõrge ja madala kvalifikatsiooniga töötajate jaoks;

5.  rõhutab vajadust luua liikmesriikide jaoks platvorm, et kooskõlastada nende jõupingutusi kvaliteetsete keskkonnahoidlike töökohtade loomise ja jätkusuutliku majanduskasvu valdkonnas; rõhutab vajadust toetada valitsuste ja sotsiaalpartnerite vahelist tihedat koostööd, et tagada sujuv üleminek rohelisemale majandusele;

6.  nõuab tasakaalustatud lähenemisviisi võimalikele uutele kliima- ja energiaeesmärkidele, võttes arvesse negatiivset mõju tööstusbaasile ja tööhõivele liidus;

7.  rõhutab vajadust kaotada keskpikas perspektiivis kõik keskkonnaalaselt mitte-säästvatele tegevustele eraldatavad otse- ja kaudsed toetused, maksusoodustused ja rahalised toetused;

8.  rõhutab, et sotsiaaldialoog ja töötajate osalus on põhiväärtused ja -vahendid, mis toetavad ja tugevdavad ühelt poolt sotsiaalse ühtekuuluvuse, kvaliteetse tööhõive ja töökohtade loomise edendamist ning teiselt poolt Euroopa majanduse innovatsiooni ja konkurentsivõime kasvu;

9.  tuletab meelde, et komisjoni hinnangul võivad energiatõhususe ja taastuvenergia sektorid luua 2020. aastaks arvestatavalt hulgal uusi töökohti; juhib tähelepanu asjaolule, et vähem ressursimahukale majandusele üleminekul on eeldatavalt väga mitmesugune mõju nõutavate oskuste üldisele tasemele; tuletab meelde, et keskkonnahoidlike töökohtade loomise võimalus ei peitu mitte ainult uutes häid kutseoskusi nõudvates sektorites, vaid kogu majanduses ja kõikidel kutseoskuste tasanditel;

10. märgib, et 2011. aastal fossiilkütuste impordiks kulutatud 573 miljardi euro näol^[3]1 on tegemist kasutamata kasvu- ja töökohtade loomise potentsiaaliga ELi keskkonnasäästlikus sektoris;

11. nõuab, et võetaks meetmeid, et ennustada, missuguseid oskusi nõuavad uued töökohad ning vastata nendele nõudmistele, teha vastavaid kohandusi haridus- ja koolitussüsteemis, samuti nendes olemasolevates ametites, mille profiil muutub keskkonnahoidlikumaks; rõhutab, et aktiivsed tööturumeetmed peavad olema sihipärased ja vastama töötaja ning töö vajadustele, et vältida kvalifitseeritud tööjõu puudust kujunemisjärgus olevate säästvate tehnoloogiate puhul ning anda noortele, naistele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele juurdepääs keskkonnahoidliku majanduse jätkusuutlikele kvaliteetsetele töökohtadele;

12. tuletab meelde, et komisjon kavatseb Euroopa tööstuse rolli vähenemise 21. sajandil peatada ja tagasi pöörata^[4]2; nõuab kliima- ja energiapoliitika valdkonnas ühtset lähenemisviisi, mis ei kahjusta tööstuspoliitika eesmärke ning mis võiks seega takistada töökohtade loomist;

13. nõuab meetmete võtmist, et hoida ära töökohtade kaotust enimmõjutatud rohke CO₂-heitega sektorites, mis on üldiselt maailmas kõige keskkonnahoidlikumad ning energiatõhusamad, näiteks elektritootmine, transport, ehitustööstus ja energiamahukad tööstusharud; nõuab, et kui enimmõjutatud rohke CO₂-heitega sektorites töökohad kaovad, siis lihtsustataks töötajate üleviimist teistesse sektoritesse;

14. rõhutab, et on vaja sissetulekutoetuste meetmeid, millega kaasneksid teised meetmed, näiteks koolitus, et parandada ja säilitada tööhõivet, hoida töötajaid tööturul ja vältida kutseoskuste vähenemist kriisi ja ümberkorralduste ajal;

15. rõhutab, et uues raamistikus on vaja tegeleda kasvavate energiahindade ja majanduskriisi tagajärgedega, pidades silmas energia taskukohasust ning finantskoormuse õiglast jaotust lõpptarbijate, s.o kodumajapidamiste ja ettevõtete jaoks; nõuab eelkõige meetmeid, mis hoiaksid ära töökohtade kadu suure energiatarbimisega negatiivselt mõjutatud Euroopa tööstusettevõtetes, mis on oma sektoris maailma puhtaimate seas; tunnistab, et ambitsioonikas kulutõhus energiasäästu eesmärk võib vähendada nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete energiaarveid; juhib tähelepanu asjaolule, et 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL (ehitiste energiatõhususe kohta) rakendamine võib luua uusi töökohti olemasolevate ehitiste moderniseerimise valdkonnas, et tagada jätkuv kasu; soovitab tungivalt liikmesriikidel kasutada nendeks eesmärkideks ELi rahalisi vahendeid;

16. toetab ideed tõhustada juurdepääsu investeerimiseks vajalikule rahastamisele majanduslikult vähemsuutlikes liikmesriikides, et toetada piisavalt tööstusprotsesside ja energiakasutuse muutmist, mis võib suurendada töökohtade arvu.

17. rõhutab, et on vaja edendada teadusuuringuid maavarade säästvama kaevandamise ja uuenduslike tehnoloogiate vallas, et paremini keskkonda kaitsta ja parandada sektori töötajate töötingimusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama säästvamaid lahendusi maavarade kaevandamiseks.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	17.12.2013
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	39 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Regina Bastos, Edit Bauer, Heinz K. Becker, Jean-Luc Bennahmias, Phil Bennion, Pervenche Berès, Milan Cabrnoch, David Casa, Alejandro Cercas, Ole Christensen, Minodora Cliveti, Andrea Cozzolino, Frédéric Daerden, Karima Delli, Sari Essayah, Marian Harkin, Stephen Hughes, Danuta Jazłowiecka, Ádám Kósa, Jean Lambert, Verónica Lope Fontagné, Olle Ludvigsson, Csaba Őry, Siiri Oviir, Konstantinos Poupakis, Elisabeth Schroedter, Traian Ungureanu, Inês Cristina Zuber
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Claudette Abela Baldacchino, Jürgen Creutzmann, Philippe De Backer, Edite Estrela, Richard Howitt, Martin Kastler, Anthea McIntyre, Evelyn Regner, Csaba Sógor, Tatjana Ždanoka
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Vojtěch Mynář

• [1]  Komisjoni talituste töödokument „Keskkonnahoidliku majanduskasvu tööhõivepotentsiaali kasutamine” (SWD(2012)0092).
• [2]  Komisjoni ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ühine dokument „Keskkonnahoidlikuma majanduse suunas: sotsiaalne mõõde”, lk 48.
• [3] ¹ http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/hedegaard/headlines/news/2012-06-14_01_en.htm
• [4] ² Komisjoni 10. oktoobri 2012. aasta teatis „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks” COM(2012) 0582).

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev	9.1.2014
Lõpphääletuse tulemus	+: –: 0:	66 42 3
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Amelia Andersdotter, Josefa Andrés Barea, Sophie Auconie, Jean-Pierre Audy, Ivo Belet, Sandrine Bélier, Bendt Bendtsen, Fabrizio Bertot, Jan Březina, Maria Da Graça Carvalho, Giles Chichester, Yves Cochet, Jürgen Creutzmann, Tadeusz Cymański, Chris Davies, Pilar del Castillo Vera, Anne Delvaux, Christian Ehler, Elisabetta Gardini, Gerben-Jan Gerbrandy, Adam Gierek, Norbert Glante, Matthias Groote, Françoise Grossetête, Cristina Gutiérrez-Cortines, Fiona Hall, Satu Hassi, Jacky Hénin, Edit Herczog, Jolanta Emilia Hibner, Kent Johansson, Romana Jordan, Karin Kadenbach, Eija-Riitta Korhola, Holger Krahmer, Claus Larsen-Jensen, Jo Leinen, Corinne Lepage, Peter Liese, Bogdan Kazimierz Marcinkiewicz, Marisa Matias, Zofija Mazej Kukovič, Linda McAvan, Judith A. Merkies, Vladko Todorov Panayotov, Jaroslav Paška, Andrés Perelló Rodríguez, Pavel Poc, Miloslav Ransdorf, Herbert Reul, Teresa Riera Madurell, Jens Rohde, Dagmar Roth-Behrendt, Paul Rübig, Kārlis Šadurskis, Amalia Sartori, Carl Schlyter, Salvador Sedó i Alabart, Richard Seeber, Bogusław Sonik, Dubravka Šuica, Konrad Szymański, Claudiu Ciprian Tănăsescu, Britta Thomsen, Patrizia Toia, Evžen Tošenovský, Claude Turmes, Niki Tzavela, Marita Ulvskog, Vladimir Urutchev, Kathleen Van Brempt, Alejo Vidal-Quadras, Glenis Willmott, Sabine Wils, Zbigniew Zaleski
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed	Kriton Arsenis, Jerzy Buzek, António Fernando Correia de Campos, Francesco De Angelis, José Manuel Fernandes, Andrzej Grzyb, Jutta Haug, Seán Kelly, Bernd Lange, Marusya Lyubcheva, Alajos Mészáros, James Nicholson, Marit Paulsen, Alojz Peterle, Peter Skinner, Alda Sousa, Lambert van Nistelrooij
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 187 lg 2)	Richard Ashworth, Catherine Bearder, Hiltrud Breyer, Marije Cornelissen, Andrew Duff, Franco Frigo, Peter Jahr, Jean Lambert, Eva Lichtenberger, Baroness Sarah Ludford, Olle Ludvigsson, Jens Nilsson, Jan Olbrycht, Tomasz Piotr Poręba, Patrice Tirolien, Helga Trüpel, Paweł Zalewski, Tadeusz Zwiefka, Sophia in ‘t Veld