Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 21. veebruar 2008 - Strasbourg
Ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2005)
 Akrediteerimine ja turujärelevalve seoses toodete turustamisega ***I
 Toodete turustamise ühine raamistik ***I
 Riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamine teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ***I
 Olukord Gazas
 ÜRO inimõiguste nõukogu seitsmes istungjärk
 Euroopa demograafiline tulevik
 Teadusalane koostöö Aafrikaga
 Neljas aruanne ühtekuuluvuse kohta
 Territoriaalne tegevuskava ja Leipzigi harta järelmeetmed – Euroopa ruumilise arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse tegevusprogramm
 Ida-Timor
 Valgevene
 Põhja-Kivu (Kongo Demokraatlik Vabariik)

Ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2005)
PDF 207kWORD 74k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon komisjoni 23. aastaaruande ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2005) kohta (2006/2271(INI))
P6_TA(2008)0060A6-0462/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 23. aastaaruannet ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (KOM(2006)0416);

–   võttes arvesse komisjoni talituste töödokumente (SEK(2006)0999 ja SEK(2006)1005);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Tulemuslik Euroopa Liit – ühenduse õiguse kohaldamine" (KOM(2007)0502);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45 ja artikli 112 lõiget 2;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja petitsioonikomisjoni arvamust (A6-0462/2007),

A.   arvestades, et ELi poliitika tõhususe määrab suuresti selle rakendamine liikmesriigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; arvestades, et ühenduse õigusaktide täitmist liikmesriikide poolt tuleb rangelt kontrollida ja jälgida, et see avaldaks soovitud positiivset mõju kodanike igapäevaelule;

B.   arvestades, et ühenduse õiguse rikkumisega seotud kaebuste arv näitab, et liidu kodanikud mängivad selle kohaldamisel väga tähtsat rolli, ning et ELi institutsioonide suutlikkus kodanike muresid nõuetekohaselt lahendada on Euroopa Liidu usaldusväärsuse jaoks oluline;

C.   arvestades, et komisjon võib kohandada vahendeid, mida ta kasutab oma ülesande tõhusaks täitmiseks, ning teha uuendusi, mis on välja töötatud ühenduse õiguse kohaldamise parandamiseks,

2005. aasta aruanne ja Euroopa Parlamendi resolutsiooni järelkontroll

1.   märgib, et menetluste arv, mida komisjon on rikkumiste puhul algatanud, on viimastel aastatel tõusnud ning jõudis 2003. aastal 2709 tuvastatud rikkumiseni (ELi 15 liikmesriigis); lisaks märgib, et avastatud rikkumiste arv vähenes järsult 2004. aastal (563 võrra) ja suurenes uuesti 2005. aastal, kuid siiski tasemeni, mis jääb alla 2003. aasta tasemele: 2653 registreeritud rikkumist (ELi 25 liikmesriigis);

2.   märgib, et kümne uue liikmesriigi liitumisel ei tundu olevat mingit mõju registreeritud rikkumiste arvule, ning palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile põhjalikke selgitusi ja kindlustunnet, et see ei ole nii mitte kaebuste registreerimata jätmise, rikkumistega tegelemiseks vajalike siseressursside puudumise tõttu komisjonis või poliitilise otsuse tõttu olla nende liikmesriikide suhtes leplikum;

3.   tervitab suurema osa asjassepuutuvate peadirektoraatide valmisolekut anda teavet rikkumistele eraldatud vahendite kohta oma valdkondades ning rikkumismenetluste käigu kohta; märgib, et iga peadirektoraat kohaldab ühenduse õigust ning eraldab vahendeid omal viisil ning et eri meetodite toimimise kohta ei ole ei täpset ülevaadet ega üldist avalikkuse hinnangut;

4.   kohustub toetama komisjoni, tehes ressursside suurendamiseks rohkem eelarveeraldisi, nii nagu on taotlenud enamik asjaomaseid peadirektoraate;

5.   tervitab asjaolu, et mõned peadirektoraadid on töötanud välja konkreetsed mehhanismid lisaks rikkumismenetluse kasutamisele, eesmärgiga tagada tõhus järelevalve ühenduse õiguse kohaldamise üle ning selle konsolideeritud kohaldamine; märgib, et 2002. aasta elektroonilise side reguleerivas raamistikus kehtestati kavandatavatest siseriiklikest õiguslikest meetmetest teatamise kord, mis võimaldab liikmesriikide reguleerivate asutuste ja komisjoni vahelist kiiremat koostööd; kutsub komisjoni üles kaaluma selle preventiivse mehhanismi süstemaatilist rakendamist teistes sektorites;

6.   on seisukohal, et tuleks ergutada parimate tavade tutvustamist liikmesriikide vahel, näiteks pakettkohtumiste ja ülevõtmist käsitlevate seminaridega, mida ühenduse õiguse kohaldamise hõlbustamiseks korraldab komisjon; kutsub komisjoni üles kaaluma viise, kuidas kaasata niisugustesse protsessidesse Euroopa Parlamenti;

7.   tervitab komisjoni mõnede peadirektoraatide – eelkõige keskkonna peadirektoraadi – pingutusi parandada asjaomaste direktiivide vastavuskontrolli, kuid ei ole rahul komisjoni vastusega vastavusuuringute konfidentsiaalsuse kohta; kutsub komisjoni veel kord üles avaldama oma veebisaidil uuringud, mida eri peadirektoraadid on taotlenud, hindamaks liikmesriikide rakendusmeetmete vastavust ühenduse õigusaktidega;

8.   tunneb heameelt, et esimest korda kaasati aastaaruandesse ja sellega seotud lisadesse üksikasjad petitsioonidega seotud rikkumiste konkreetse ja detailse käsitlemise kohta;

9.   julgustab tava saata erinevasse liikmesriikidesse andmete kogumise missioone, et uurida petitsioonide esitajate tõstatatud probleeme; peab seda probleemide otse liikmesriikidega lahendamise pragmaatiliseks viisiks kodanike huvides; usub, et sellised missioonid on seda vajalikumad, kuna komisjonil puuduvad "inspekteerimise" volitused, et kontrollida EÜ õiguse praktilist rakendamist, näiteks keskkonnavaldkonnas;

10.   tervitab komisjoni lubadust lisada üldjuhul tulevastesse õigusloomega seotud ettepanekutesse kodanikele mõeldud kokkuvõtted ja nõuab konkreetseid näiteid sellistest kokkuvõtetest ning selgitust, et need moodustavad vastava õigusakti lahutamatu osa, nagu nõutakse Euroopa Parlamendi 16. mai 2006. aasta resolutsiooni (komisjoni 21. ja 22. aastaaruande: ühenduse õiguse kohaldamise järelvalve (2003 ja 2004) kohta)(1) punktis 19;

11.   usub, et komisjon peaks olema ennetavam, jälgides liikmesriikide tegevust, mis võib nähtavale tuua ühenduse õiguse rikkumise; kutsub komisjoni seetõttu üles kasutama tõhusamalt oma esindusi, et hoida ära või heastada rikkumisi;

12.   kutsub liikmesriike üles minema kaugemale vaid ametlikust ühenduse õigusloome ülevõtmisest ja vältima, niipalju kui võimalik, direktiivide killustatud ülevõtmist, et muuta õigusloomet lihtsamaks ja läbipaistvamaks;

13.   tervitab asjaolu, et oma eespool nimetatud teatises "Tulemuslik Euroopa Liit – ühenduse õiguse kohaldamine", käsitleb komisjon mõningaid peamisi poliitikaküsimusi, mis tõstatati eespool nimetatud Euroopa Parlamendi 16. mai 2006. aasta resolutsioonis; märgib siiski, et mõned olulised küsimused on veel lahendamata ega saanud täielikku vastust, eriti selle osas, mis puudutab rikkumisjuhtumite lahendamisele eraldatavaid vahendeid, rikkumismenetluse kestust ja EÜ asutamislepingu artikli 228 väga piiratud kasutust ning prioriteetsete kriteeriumide kohaldamise hindamist; palub komisjonil nendele tähtsatele küsimustele vastata 2008. aasta maiks;

Komisjoni 2007. aasta teatis "Tulemuslik Euroopa Liit – ühenduse õiguse kohaldamine"

14.   tervitab asjaolu, et komisjon omistab oma eespool nimetatud teatises ühenduse õiguse kohaldamise küsimusele tähtsust ning võtab seda küsimust tõsiselt arvesse;

15.   märgib, et petitsioonide läbivaatamine on toonud esile struktuurilised kitsaskohad ühenduse õiguse erinevate normide rakendamisel liikmesriikide poolt; on arvamusel, et ühenduse õiguse järjekindluse ja sidususe tagamiseks tuleb kaevata ühenduse õiguse rikkumised järjekindlalt Euroopa Ühenduste Kohtusse, seda vähemalt siseriiklikult olulistes kohtuasjades, millega luuakse pretsedent siseriiklikus kohtupraktikas ja millest tulevikus lähtutakse; on seisukohal, et komisjonipoolne järjekindlus selles suhtes võiks tunduvalt vähendada kodanike hilisemat vajadust esitada komisjonile kaebusi ja Euroopa Parlamendile petitsioone analoogsetes küsimustes;

16.   märgib, et rikkumismenetluste tõhususe saavutamisel (EÜ asutamislepingu artiklid 226 ja 228) on veel ikka peamiseks takistuseks menetluste pikkus ja artikli 228 piiratud kasutamine; on kindlal seisukohal, et komisjoni pakutud tähtaegu ülevõtmismeetmete teatamata jätmise juhtudel (et ametliku kirja saatmisest kuni juhtumit käsitleva otsuseni või juhtumi Euroopa Kohtusse andmiseni ei mööduks rohkem kui 12 kuud) ning Euroopa Kohtu varasemast otsusest kinnipidamist tagava menetluse puhul (12 kuni 24 kuud) ei tohi ühelgi juhul ületada ja kutsub seetõttu komisjoni üles teostama nimetatud tähtaegade piires perioodilist järelevalvet rikkumismenetluste edenemise üle ning teavitama sellest asjaomaseid kodanikke;

17.   kutsub komisjoni üles rakendama asutamislepingu artiklit 228 kindlakäelisemalt, et tagada Euroopa Kohtu otsuste nõuetekohane järgimine;

18.   tervitab komisjoni kavatsust muuta kehtivaid töömeetodeid, eesmärgiga olemasolevate menetluste haldamist ja juhtimist kiirendada ning vastavad prioriteedid seada, ning liikmesriike kohustustega siduda ja formaalselt kaasata; märgib, et uue kavandatava töömeetodi alusel edastatakse komisjonile laekunud päringud ja kaebused otse asjaomasele liikmesriigile, "kui küsimus nõuab liikmesriigi selgitust asjaolude või õigusliku seisukoha kohta. (…) antakse liikmesriikidele lühike tähtaeg, mille jooksul nad saavad asjaomastele kodanikele või ettevõtjatele vahetult anda vajalikke selgitusi, teavet ja lahendusi ning teavitada komisjoni."(2)

19.   märgib, et komisjon on sageli viimane organ, kelle poole kodanikud saavad pöörduda, et esitada kaebus ühenduse õiguse mittekohaldamise peale; seetõttu tunneb muret, et kui päringud ja kaebused saadetakse tagasi asjaomasele liikmesriigile (kes on eelkõige vastutav ühenduse õiguse ebaõige kohaldamise eest), siis võib uus töömeetod kujutada endast ohtu, et väheneb komisjoni institutsiooniline kohustus tagada "asutamislepingu järelevalvajana" ühenduse õiguse kohaldamine vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 211;

20.   võtab teadmiseks komisjoni avalduse, mille kohaselt uus töömeetod ei ole rikkumismenetlust asendav mehhanism, ja kohustumise rakendada seda üksnes rikkumismenetluse eelses etapis vastavalt täpsele ajakavale ja rangetele tähtaegadele;

21.   palub komisjonil tagada, et uus meetod ei mõjutaks kaebuse esitaja suhtes kehtivaid menetluslikke tagatisi ja tuletab komisjonile meelde, et Euroopa ombudsmani otsuste kohaselt on kaebuse registreerimata jätmine halduslik omavoli; juhib selles osas tähelepanu asjaolule, et kaebust tuleb käsitada nagu mis tahes muud kirjavahetust, milles võidakse teatada ühenduse õiguse rikkumisest või mida liigitatakse kaebuseks teistel alustel;

22.   rõhutab, et oluline on komisjonipoolne kaebuse esitaja teavitamine kogu liikmesriikidega kaebuse osas peetava kirjavahetuse sisust terve menetluse vältel, eelkõige rikkumismenetluse eelses etapis, kui uut meetodit hakatakse rakendama;

23.   on seisukohal, et komisjoni sisemise menetluskorra käsiraamatu teatavate osade kehtivuse peatamine on küsitav, kuna katseprojekti ei ole kaasatud kõik liikmesriigid ja kõik valdkonnad ning uus meetod ei ole täiesti toimiv; on seisukohal, et see võib põhjustada segadust kohaldatavate menetluste osas nii siseselt kui kodanike seas, eriti erinevates liikmesriikides esinevate sarnaste rikkumiste puhul; nõuab juurdepääsu sisemise menetluskorra käsiraamatule;

24.   nõustub vahendite eraldamisega vastavushindamismenetluste jaoks, kuid rõhutab, et rikkumistega tegeleva personali arvu tuleb suurendada; tunneb eriliselt muret selle pärast, et rikkumiste arvu vähenemine pärast laienemist võib tõepoolest tuleneda ebapiisavatest vahenditest ELi õiguse kohaldamise nõuetekohaseks järelevalveks; palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile täpseid andmeid selle kohta, milline arv töökohti ja millises mahus vahendeid eraldatakse 2008. aasta eelarvest rikkumistega tegelemiseks;

25.   tervitab komisjoni ettepanekut katsetada uut töömeetodit katseprojekti raames; kuid väljendab muret, et tekkida võib ebajärjekindlus ja segadus seoses sellega, et osad liikmesriigid osalevad katseprojektis ja osad mitte, kuid uue töömeetodi kasutuselevõtust tulenev sisemenetluse peatamine kehtib kõigil juhtudel;

26.   palub komisjonil kavandatud katseprojekti jooksul keskenduda nendele liikmesriikidele, kus ühenduse õiguse kohaldamine tekitab ametivõimude poolse koostöö puudumise tõttu, eriti piirkondlikul ja kohalikul tasandil, veel ikka probleeme; palub komisjonil katseprojekti kaudu kindlaks teha, kas ja kus on komisjonis pärast uue töömeetodi juurutamist vaja kaebuste käsitlemiseks ja haldamiseks rohkem vahendeid;

27.   kuna kodanike ja ettevõtjate petitsioonid ja kaebused hõlbustavad väga suure hulga rikkumiste avastamist ja selleks, et ära hoida segadust mitmesuguste probleemide lahendamisega tegelevate asutustega, nõuab tungivalt, et komisjon uuriks selge tähistamise või keskse veebipõhise nõuandepunkti loomise võimalust kodanike abistamiseks;

28.   tervitab komisjoni otsust "teha enamiku menetlusetappide puhul otsuseid sagedamini, et menetluskäik oleks kiirem"; märgib, et komisjon korraldab neli ametlikku koosolekut aastas, et teha otsuseid rikkumismenetluste kohta, ja tervitab komisjoni otsust teha rikkumisi puudutavaid otsuseid sagedamini; avaldab kahetsust, et teatises ei määratleta uute kohustuste täitmiseks vajalikke tugevamaid poliitilisi ja korralduslikke meetmeid;

29.   avaldab kahetsust, et komisjon ei täitnud oma 2002. aasta teatises "Ühenduse õiguse kohaldamise parem järelevalve" võetud kohustust, et "prioriteetsete kriteeriumide kohaldamist hinnatakse kord aastas, kui arutatakse ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve aruannet"(3); tervitab komisjoni võetud uut kohustust "kirjeldada ja selgitada alates 2008. aastast iga-aastastes aruannetes oma tegevust kõnealuste prioriteetide raames"(4);

30.   märgib, et Euroopa Parlament on endiselt saanud petitsioone, milles väidetakse, et liikmesriigid rikuvad jätkuvalt petitsioonide esitajate inim- ja põhiõigusi ning avaldab sügavat kahetsust, et uuest prioriteetsete kriteeriumide loetelust on kadunud ühenduse materiaalõiguses sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste rikkumise kriteeriumid; tuletab meelde, et ELi lepinguga antakse Euroopa Parlamendile volitus algatada nimetatud lepingu artikli 7 lõikes 1 sätestatud menetlus;

31.   nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks laialdaselt põhimõtet, et kõik kirjad, milles tõenäoliselt esitatakse kaebus ühenduse õiguse tegeliku rikkumise kohta, tuleb registreerida kaebustena, välja arvatud teatise "Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega"(5) lisa punktis 3 nimetatud erandlike asjaolude korral; märgib, et Euroopa ombudsman leidis hiljuti, et komisjon on süüdi halduslikus omavolis, sest ei registreerinud kaebust vastavalt nimetatud teatisele; nõuab tungivalt, et komisjon teataks Euroopa Parlamendile mis tahes muudatustest erandlikes kriteeriumides, mis lubavad kaebuse registreerimata jätta, ning konsulteeriks Euroopa Parlamendiga nende suhtes;

32.   nõuab tungivalt, et kõik komisjoni teenistused teavitaksid kaebuste esitajaid igati kaebuste töötlemise kulgemisest iga varem määratud tähtaja möödumisel (ametlik kirjalik teade, põhjendatud arvamus, Euroopa Kohtule üleandmine), esitamaks oma otsuste põhjused ja edastamaks need üksikasjalikult kaebuse esitajale vastavalt oma 2002. aasta teatises esitatud põhimõtetele;

33.   kiidab heaks komisjoni kavatsuse tagada tasuta juurdepääs oma elektroonilisele andmebaasile ja julgustab komisjoni seda kohustust niipea kui võimalik täitma;

34.   tervitab komisjoni lubadust teha alates ametliku teadaande edastamise hetkest kõigis rikkumismenetluste etappides kättesaadavaks kokkuvõtlik teave; on seisukohal, et läbipaistvuse ja liikmesriikide kohtutes ühenduse õiguse parema kohaldamise huvides peaks komisjon avaldama siis, kui asjassepuutuvaid küsimusi enam ei uurita, liikmesriikidega suhtluse sisu ja ajakava;

35.   tervitab komisjoni kavandatavat selgitava dokumendi avaldamist Euroopa Kohtu kohtupraktika kohta, mis puudutab kahjunõudeid ühenduse õiguse rikkumise korral; lisaks sellele soovitab komisjonil uurida võimalust tegutseda vastavate kahjunõuete puhul liikmesriikide kohtutes kooskõlas liikmesriigi menetlusõigusega kui amicus curiae, nagu juba talitatakse siseriiklike kohtuvaidluste puhul, mis puudutavad EÜ konkurentsiõigust(6);

Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide roll ELi õiguse kohaldamisel

36.   on seisukohal, et Euroopa Parlamendi alalised komisjonid peaksid võtma palju aktiivsema rolli ühenduse õiguse kohaldamise järelevalves oma pädevusvaldkonnas ning selle teostamiseks peaksid nad saama abi ja regulaarset teavet komisjonilt; teeb ettepaneku, et võimaluse korral peaks asjaomase valdkonna eest vastutav Euroopa Parlamendi raportöör või tema määratud asendaja etendama ühenduse õigusaktide liikmesriikide poolse täitmise lakkamatul kontrollimisel keskset ja jätkuvat rolli; märgib, et keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni korrapärased rakendamisteemalised koosolekud on tava, mida tuleks laiendada kõigile parlamendikomisjonidele ning komisjon tuleks sellesse süsteemselt kaasata;

37.   märgib siiski, et komisjoni vastuseis anda täpset teavet küsimustes, mille puhul on juba alustatud rikkumismenetlust, vähendab märgatavalt üldsuse huvi nende koosolekute toimumise ja tõhususe suhtes; kutsub parlamendikomisjone üles kavandama ühenduse õiguse kohaldamise teemalisi koosolekuid, lisades kutsutute nimekirja vajadusel asjaomaste liikmesriikide või nõukogu esindajad

38.   usub, et parlamendikomisjonidele (ka petitsioonikomisjonile) tuleks anda piisavat halduslikku toetust, et võimaldada neil oma ülesannet tulemuslikult täita; palub parlamendireformi töörühmal, eelarvekomisjonil ja teistel asjaomastel Euroopa Parlamendi organitel esitada konkreetseid ettepanekuid muu hulgas eespoolnimetatud raportööride rolli kohta ja hinnata, kas oleks teostatav, kui ühenduse õiguse pideva ja tõhusa järelevalve tagamiseks luuakse iga komisjoni sekretariaadi juurde vastav töörühm;

39.   nõuab suuremat koostööd riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi ning nende vastavate liikmete vahel, et edendada ja suurendada Euroopa küsimuste tulemuslikku järelevalvet riiklikul tasandil; on seisukohal, et riikide parlamendid etendavad ühenduse õiguse kohaldamise järelevalves väärtuslikku rolli, aidates seega tugevdada Euroopa Liidu demokraatlikku õiguspärasust ja tuues seda kodanikele lähemale;

40.   tuletab meelde nõukogu lubadust ergutada liikmesriike koostama ja avaldama tabeleid, mis näitlikustavad seost direktiivide ja siseriiklike ülevõtmismeetmete vahel; rõhutab, et sellised tabelid on äärmiselt olulised, võimaldamaks komisjonil teostada tõhusat rakendusmeetmete kontrolli kõigis liikmesriikides; teeb kaasõigusloojana ettepaneku astuda kõiki vajalikke samme, et tagada nende tabelitega seonduvate sätete säilimine komisjoni ettepaneku tekstis kogu õigusloomemenetluse kestel;

41.   märgib, et liikmesriikide kohtud mängivad ühenduse õiguse kohaldamisel väga tähtsat rolli, ning toetab komisjoni pingutusi valdkondade kindlaksmääramisel, milles saaks kasulikult pakkuda täiendavat koolitust liikmesriikide kohtunikele, juristidele ja ametiasutuste töötajatele;

42.   kutsub komisjoni üles parandama liikmesriikide kohtuorganite poolt Euroopa Parlamendi otsuste parlamentaarse puutumatuse kohta järgimise järelevalvet ja, kui komisjon teeb kindlaks nende otsuste täitmata jätmise, teavitama Euroopa Parlamenti meetmetest, mida ta kavatseb võtta;

o
o   o

43.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, Euroopa ombudsmanile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 122.
(2) KOM(2007)0502, jaotis 2.2.
(3) KOM(2002)0725, jaotis 3.1.
(4) KOM(2007)0502, jaotis 3.
(5) KOM(2002)0141.
(6) Komisjoni teatis komisjoni ja ELi liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel (ELT C 101, 27.4.2004, lk. 54), punktid 17–20.


Akrediteerimine ja turujärelevalve seoses toodete turustamisega ***I
PDF 187kWORD 238k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega (KOM(2007)0037 – C6-0068/2007 – 2007/0029(COD))
P6_TA(2008)0061A6-0491/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2007)0037);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ning artikleid 95 ja 133, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6-0068/2007);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A6-0491/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepanek uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 21. veebruaril 2008. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93

P6_TC1-COD(2007)0029


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht lõplikule õigusaktile, määrusele (EÜ) nr ... /2008.)


Toodete turustamise ühine raamistik ***I
PDF 187kWORD 262k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega sätestatakse toodete turustamise ühine raamistik (KOM(2007)0053 – C6-0067/2007 – 2007/0030(COD))
P6_TA(2008)0062A6-0490/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2007)0053);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artiklit 95, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6-0067/2007);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A6-0490/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 21. veebruaril 2008. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr .../2008/EÜ, toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 93/465/EMÜ

P6_TC1-COD(2007)0030


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht lõplikule õigusaktile, otsusele nr .../2008/EÜ.


Riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamine teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ***I
PDF 188kWORD 235k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles sätestatakse menetlused seoses teatavate riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamisega teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ja tunnistatakse kehtetuks otsus 3052/95/EÜ (KOM(2007)0036 – C6–0065/2007 – 2007/0028(COD))
P6_TA(2008)0063A6-0489/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2007)0036);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ning artikleid 37 ja 95, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6–0065/2007);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ja õiguskomisjon arvamusi (A6–0489/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht vastu võetud esimesel lugemisel 21. veebruaril 2008. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr .../2008/EÜ, milles sätestatakse menetlused seoses teatavate riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamisega teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 3052/95/EÜ

P6_TC1-COD(2007)0028


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht lõplikule õigusaktile, määrusele (EÜ) nr ... /2008.)


Olukord Gazas
PDF 125kWORD 61k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon olukorra kohta Gaza sektoris
P6_TA(2008)0064RC-B6-0066/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis-Ida kohta, eelkõige 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Palestiina territooriumidel ja ELi rolli kohta(1), 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni olukorra kohta Gaza sektoris(2), 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni MEDA programmi ja rahalise toetuse kohta Palestiinale – hindamine, rakendamine ja järelevalve(3), 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lähis-Idas(4) ning 11. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni humanitaarolukorra kohta Gazas(5);

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 22. novembri 1967. aasta resolutsiooni 242 (S/RES/242) ja 22. oktoobri 1973. aasta resolutsiooni 338 (S/RES/338);

–   võttes arvesse neljandat Genfi konventsiooni (1949);

–   võttes arvesse 27. novembri 2007. aasta Annapolise deklaratsiooni;

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 28. jaanuari 2008. aasta järeldusi;

–   võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee poliitika-, julgeoleku- ja inimõiguste komisjoni 28. jaanuari 2008. aasta deklaratsiooni olukorra kohta Gazas;

–   võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 24. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumiste kohta Gaza sektoris (A/HRC/S-6/L.1);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et inimeste ja kaupade liikumise keelu tõttu, veele, toidule ja elektrile juurdepääsu osalise keelamise ning põhiliste kaupade ja teenuste puudumise tõttu on humanitaarolukord Gaza sektoris veelgi halvenenud;

B.   arvestades, et piiriületuspunktid Gaza sektorisse ja sealt välja on olnud mitu kuud suletud, ning arvestades, et inimeste ja kaupade liikumise keeld on majandustegevust Gaza sektoris veelgi takistanud;

C.   arvestades, et peamistes avalike teenuste valdkondades, sealhulgas tervishoiu- ja haridussüsteemis, on toimimiseks vajalike põhivahendite puudumise tõttu tõsised vajakajäämised, ning arvestades, et ravimite ja Gaza sektori haiglate generaatorite tööshoidmiseks vajaliku kütuse puudumine läheb maksma palestiinlaste elusid;

D.   arvestades, et pärast piirimüürist läbimurdmist ületasid sajad tuhanded palestiinlased hiljuti Gaza sektori ja Egiptuse vahelise piiri, et hankida põhilisi kaupu oma põhivajaduste rahuldamiseks; arvestades, et Egiptuse relvajõud taastasid järk-järgult kontrolli olukorra üle ning sulgesid vastavalt Iisraeli ametivõimude nõudmisele piiri uuesti 3. veebruaril 2008. aastal, tehes lõpu palestiinlaste vabale liikumisele;

E.   arvestades, et piirimüüri ja -tara osaline lõhkumine on Gaza sektoris valitseva tõsise humanitaarkriisi otsene tagajärg ning see kriis on põhjustanud palestiinlaste püüdluse nõuda oma olulist vajadust liikumisvabadusele;

F.   arvestades, et pärast pikka selliste tegudeta perioodi sai Dimonas hiljuti toimunud enesetapurünnakus Iisraeli tsiviilelanikke surma ja vigastada; arvestades, et Palestiina relvarühmitused jätkavad rakettide tulistamist Gaza sektorist Iisraeli territooriumile; arvestades, et Iisraeli armee on jätkanud Gaza sektoris sõjalisi operatsioone, milles hukkuvad või satuvad ohtu tsiviilelanikud, samuti kohtuväliseid sihipäraseid hukkamisi;

G.   arvestades, et selline olukord ja hiljutised arengud Gaza sektoris kahjustavad iisraellaste ja palestiinlaste vahel toimuvaid läbirääkimisi ning püüdlusi sõlmida kokkulepe 2008. aasta lõpuks, nagu osapooled 27. novembri 2007. aasta Annapolise rahvusvahelisel konverentsil teatasid;

H.   arvestades, et Euroopa Liit on viimaste aastate jooksul andnud palestiinlastele olulist rahalist toetust; arvestades, et ELi ajutine rahvusvaheline mehhanism ja projektide rahastamine on etendanud olulist rolli humanitaarkatastroofi vältimisel Gaza sektoris ja Jordani Läänekaldal; arvestades, et komisjon, ÜRO Arenguprogramm (UNDP), Palestiina pagulasi toetav ÜRO abiorganisatsioon (UNRWA) ja Maailmapank on peatanud mitu infrastruktuuriprojekti, kuna nad ei suuda piirkonda viia tooraineid; arvestades, et kõnealused humanitaarametid, -asutused ja -organisatsioonid jätkavad kõikidele takistustele vaatamata piiratud ulatuses oma tegevust; arvestades, et Euroopa Liit jätkab humanitaarabi andmist rahvale ja otsetoetuste andmist Palestiina omavalitsuse töötajatele Gaza sektoris; arvestades, et PEGASEst (Palestiina-Euroopa sotsiaalmajandusliku abi haldamise mehhanism) saab ELi ja muu rahvusvahelise abi uus rahastamismehhanism Palestiina alade jaoks;

I.   arvestades, et Annapolises toimunud konverentsil väljendasid kõik osapooled oma soovi alustada uuesti läbirääkimisi, et luua suveräänne ja elujõuline Palestiina riik turvalise Israeli riigi kõrval;

J.   arvestades, et 2007. aasta detsembris Pariisis toimunud rahvusvahelisel Palestiina doonorriikide konverentsil osalejad lubasid Palestiina institutsioonide ülesehitamise ja majanduse taastamise toetuseks anda järgmise kolme aasta jooksul kokku 7,4 miljardit USA dollarit;

K.   arvestades, et neliku eriesindaja on määratlenud neli kõige olulisemat projekti Palestiina alade majandusliku arengu ja institutsioonide ülesehitamise seisukohalt, millest üks on Beit Lahia reoveepuhasti taastamine Gaza sektori põhjaosas,

1.   väljendab sügavat muret Gaza sektori humanitaar- ja poliitilise kriisi ja selle võimalike täiendavate tõsiste tagajärgede üle; arvab, et hiljutised arengud Rafah's, sealhulgas rahumeelsed sündmused ja vägivallateod on Gaza sektori kriisi tagajärg;

2.   tunneb sügavalt kaasa tsiviilelanikele, kes kannatavad vägivalla all Gaza sektoris ja Lõuna-Iisraelis;

3.   kordab nõudmist lõpetada viivitamatult kõik vägivallateod;

4.  4 kutsub Iisraeli üles lõpetama sõjaline tegevus, milles hukkuvad või satuvad ohtu tsiviilelanikud, samuti kohtuvälised sihipärased hukkamised;

5.   kutsub Hamasi üles pärast Gaza sektori õigusvastast ülevõtmist takistama Palestiina relvarühmitustel tulistada rakette Gaza sektorist Iisraeli territooriumile;

6.   on veendunud, et Gaza sektori isoleerimise poliitika on läbi kukkunud nii poliitilisel kui humanitaarsel tasandil; kordab jällegi oma üleskutset kõikidele osapooltele austada täiel määral rahvusvahelist õigust, eelkõige rahvusvahelist humanitaarõigust;

7.   peab positiivseks Egiptuse reaktsiooni rahutustele Rafah's, mis võimaldas paljudele palestiina peredele juurdepääsu põhilistele kaupadele oma põhivajaduste rahuldamiseks; nõuab tungivalt, et Egiptuse valitsus etendaks jätkuvalt aktiivset rolli rahu ja stabiilsuse hoidmisel piirkonnas;

8.   kordab oma nõudmist lõpetada blokaad ning avada järelevalve all uuesti piiriületuspunktid Gaza sektorisse sisenemiseks ja sealt väljumiseks; kutsub Iisraeli üles tagama liikumist ja juurdepääsu käsitleva lepingu kohaselt inimeste ja kaupade liikumine Rafah's, Karnis ja muudes piiriületuspunktides; nõuab ELi piirihaldamise abimissiooni jätkamist Rafah's; toetab ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Solana avaldust, et kaaluda tuleks missiooniks uue nõukogu volituse andmist; nõuab sellega seoses suuremat rahvusvahelist esindatust selles piirkonnas;

9.   tervitab Palestiina omavalitsuse ettepanekut võtta piiriületuspunktid Egiptuse, Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel oma kontrolli alla ning toetab Araabia Liiga hiljutist resolutsiooni selles küsimuses; kutsub sellele vaatamata Palestiina omavalitsust üles aitama luua vajalikke tingimusi sellel eesmärgil kõikide asjaosaliste kaasamiseks Gaza sektorisse;

10.   on veendunud, et tsiviilelanikkond tuleks jätta kõrvale igasugusest sõjalisest tegevusest ja kollektiivsest karistamisest; nõuab, et Iisrael kui okupeeriv võim täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi Gaza sektori suhtes; kutsub Iisraeli üles tagama Gaza sektori pidev ja piisav varustamine humanitaarabi, põhiliste kaupade ja teenuste, sealhulgas kütuse ja elektriga; väljendab sügavat muret Iisraeli otsuse üle, et Gaza sektori elektriga varustamist vähendatakse järkjärgult 5 % võrra nädalas, mida ei saa lugeda kooskõlas olevaks minimaalsete humanitaarvajaduste rahuldamisega; tervitab kümne Iisraeli inimõigusteorganisatsiooni petitsiooni kütte- ja elektrikatkestuste vastu Gaza sektoris;

11.   on seisukohal, et hoolimata poliitilisest suluseisust nõuab põhiteenuseid pakkuvate avalike asutuste töö ning Gaza sektoris elavate palestiinlaste olukorda parandada püüdvate rahvusvaheliste humanitaarametite, -asutuste ja -organisatsioonide tegevus dialoogi Palestiina omavalitsuse ja Hamasi vahel;

12.   rõhutab, kui olulised on püsivad geograafilised ja kaubanduslikud sidemed Gaza sektori ja Jordani Läänekalda vahel ning selle kahe piirkonna rahumeelne ja püsiv poliitiline taasühendamine ning kutsub Hamasi üles muutma oma seisukohta vastavalt neliku põhimõtetele ja eelnevalt kokkulepitud rahvusvahelistele kohustustele ning toetama rahuprotsessi ja kestvaid läbirääkimisi;

13.   kordab nõudmist vabastada koheselt Iisraeli kapral Gilad Shalit, mida nähtaks Hamasi heatahteavaldusena, ja kõik vangistatud endised Palestiina ministrid, seadusandjad ning linnapead; tunnistab kinnipeetavate vabastamise olulisust usalduse loomiseks praeguste rahukõneluste raames;

14.   tuletab osapooltele meelde Annapolises antud lubadusi pidada läbirääkimisi heas usus eesmärgiga sõlmida 2008. aasta lõpuks rahuleping, mis lahendaks eranditeta kõik lahendamata probleemid, sealhulgas kõik kesksed küsimused, nagu on määratletud varasemates lepingutes; nõuab tungivalt, et mõlemad pooled täidaksid oma kohustusi rahuplaani (Road Map) kohaselt;

15.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama koos rahvusvahelise üldsusega ka edaspidi hädavajaliku humanitaarabi andmine Gaza sektoris elavatele palestiinlastele, pöörates erilist tähelepanu kõige enam ohustatud elanikerühmade vajadustele; rõhutab uue rahastamismehhanismi PEGASE tähtsust; väljendab siiski sügavat muret Euroopa Liidu humanitaarabi või projektide finantseerimise raames rahastatud rajatiste hävitamise üle, mis kahandab ELi abi tõhusust ja avaldab mõju liikmesriikide üldsuse solidaarsusele;

16.   tunneb heameelt 2007. aasta detsembris toimunud rahvusvahelise Palestiina riigi doonorriikide rahvusvahelise konverentsi tulemuste üle, eelkõige enam kui 7,4 miljardi USA dollari lubamise üle, ning palub kõikidel abiandjatel täita antud lubadused tulevase Palestiina riigi ülesehitamise toetuseks kooskõlas peaminister Dr. Salam Fayyadi esitatud reformi ja arengukavaga;

17.   väljendab sügavat muret ökoloogiliste ja inimeste tervist mõjutavate tagajärgede pärast, mis tulenevad suutmatusest reoveepuhasteid hooldada, ja kutsub kõiki osapooli eelkõige üles neliku eriesindaja poolt välja toodud Beit Lahia puhastusjaama remontimiseks ja taastamiseks vajalike kaupade kättesaadavust lihtsustama;

18.   nõuab koheselt näitlikku energiaprojekti Gazale, võimaluse korral Rafah" piirkonnas, et tagada elanikkonnale elektritootmise ja soolatustamise iseseisvus ja isemajandamisvõime;

19.   kutsub oma Lähis-Ida töörühma üles uurima koostöös komisjoni ja asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, millised on Gaza sektori infrastruktuuri, eelkõige Euroopa Liidu antava humanitaarabi ja projektide finantseerimise raames rahastatud rajatiste hävitamise tagajärjed;

20.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida neliku eriesindajale, Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee presidendile, Palestiina omavalitsuse presidendile, Palestiina Seadusandlikule Nõukogule, Iisraeli valitsusele, Knessetile ning Egiptuse valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 223.
(2) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 324.
(3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0277.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0350.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0430.


ÜRO inimõiguste nõukogu seitsmes istungjärk
PDF 132kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC) seitsmenda istungjärgu kohta
P6_TA(2008)0065RC-B6-0092/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone ÜRO inimõiguste komisjoni kohta alates 1996. aastast, eelkõige oma 7. juuni 2007. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 5. istungjärgu kohta(1), nagu ka oma 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste nõukogu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste ja ÜRO inimõiguste komisjoni 62. istungjärgu kohta(2), oma 29. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja ÜRO suhete kohta(3), oma 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni ÜRO reformi kohta(4), oma 29. septembri 2005. aasta resolutsiooni ÜRO tippkohtumise (14.–16. september 2005) tulemuste kohta(5) ning oma 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2006. aastal ja ELi poliitikat selles küsimuses(6);

–   võttes arvesse oma eriresolutsioone inimõiguste ja demokraatia kohta;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni A/RES/60/251, millega asutati ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC);

–   võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu eelnevaid korralisi ja eriistungjärke, eelkõige 6. korralist istungjärku ja 6. eriistungjärku, mis korraldati 23.–24. jaanuaril 2008 teemal "Inimõiguste rikkumised, mis tulenevad Iisraeli sõjalistest rünnakutest ja reididest Palestiina okupeeritud aladele, eelkõige okupeeritud Gaza sektorisse";

–   võttes arvesse eelseisvat ÜRO inimõiguste nõukogu 7. istungjärku 2008. aasta märtsis;

–   võttes arvesse universaalse perioodilise läbivaatamise esimest ja teist vooru, mis toimuvad vastavalt 7.–18. aprillil 2008 ja 5.–16. mail 2008;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et inimõiguste universaalsuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis'st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakividest;

B.   arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu pakub tõhusat platvormi inimõiguste kaitse tugevdamiseks ja edendamiseks ÜRO raamistikus;

C.   arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu 7. istungjärk on äärmiselt oluline, kuna seal käsitletakse esimest korda põhjalikult ja ulatuslikult olemuslikke küsimusi uutes töömeetodites, mis tulenevad 2006. ja 2007. aastal vastuvõetud institutsioonide ülesehitamise reformidest, ning viimistletakse universaalse perioodilise läbivaatamise korda;

D.   arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu usaldusväärsus põhineb nende reformide ja mehhanismide rakendamisel niisugusel kujul, mis tugevdab tema võimet käsitleda inimõiguste rikkumisi terves maailmas;

E.   arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu 7. istungjärguks moodustatakse Euroopa Parlamendi ajutine delegatsioon, nagu seda tehti ka kahel möödunud aastal ja enne seda ÜRO inimõiguste nõukogu eelkäija, ÜRO inimõiguste komisjoni jaoks,

ÜRO inimõiguste nõukogu tegevus

1.   rõhutab ÜRO inimõiguste nõukogu üliolulist rolli ÜRO üldstruktuuris; kordab oma seisukohta, et nõukogu peaks põhiliselt keskenduma inimõiguste rikkumiste käsitlemisele, sest üldine poliitiline olukord kuulub teiste ÜRO organite pädevusse; toonitab ÜRO inimõiguste nõukogu spetsiifilisi omadusi: nimelt olulist rolli, mida mängivad erimenetlused, eriistungjärgud, universaalne perioodiline läbivaatamine, interaktiivne dialoog ja selle suutlikkus käsitleda kiireloomulisi kriise;

2.   võtab teadmiseks ÜRO inimõiguste nõukogu tegevuse tulemused; väljendab heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu poolt endale koostatud ambitsioonika töökava täitmise üle, mis hõlmas tema töökorra ja -meetodite läbivaatamist, eelkõige universaalse perioodilise läbivaatamise väljatöötamist ja rakendamist ning erimenetluste läbivaatamist;

3.   avaldab kiitust ÜRO inimõiguste nõukogu eesistumisel saavutatud positiivsete tulemuste eest, eelkõige hea koostöö eest ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga (OHCHR); kutsub ELi üles esmajärjekorras toetama laitmatult ausaid kandidaate ÜRO inimõiguste nõukogu uue presidendi valimistel, mis toimuvad 23. juunil 2008;

4.   väljendab heameelt eriistungjärkude korraldamise üle, sest need on olulisteks lülideks inimõiguste tõsiste rikkumiste ja sõltumatu asjatundlikkuse vahel; väljendab siiski muret ÜRO inimõiguste nõukogu suutmatuse üle võtta meetmeid kõige kiireloomulisemate inimõiguste rikkumiste lahendamiseks maailmas;

5.   märgib, et eriistungjärkude eesmärk on lahendada erakorralisi kriise, kuid pidevaid inimõiguste rikkumisi tuleks käsitleda korralistel istungjärkudel, mis võimaldavad süvaanalüüsi ja pakuvad pikemaajalisi lahendusi;

6.   rõhutab, et positiivsete tulemuste saavutamiseks vajavad eriistungjärgud eeltööd ja korrapäraseid töömeetodeid; märgib sellega seoses ELi põhiliste algatuste edu;

7.   võtab teadmiseks otsese mõju, mida avaldas 2007. aasta oktoobris Genfis peetud eriistungjärk Birma küsimuses, mille tulemusel mõisteti hukka valitsuse repressioonid ja mida külastas eriraportöör eesmärgiga uurida inimõiguste olukorda Birmas; taunib asjaolu, et eriraportööri soovitusi ei järgita ega jälgita, kuna inimõiguste olukord Birmas üha halveneb;

ÜRO inimõiguste nõukogu uute liikmete valimine ÜRO Peaassambleel

8.   nõuab kõigis piirkondades võistlevate valimiste läbiviimist 2008. aasta mais, et pakkuda ÜRO liikmesriikide hulgas tõelist valikut; avaldab kahetsust, et tõendite puudumisel on seni valituks osutunud mõned riigid, kus inimõiguste olukord on problemaatiline;

9.   kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt nõudma ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks valimise kriteeriumide väljatöötamist, sealhulgas erimenetlustele püsikutsete esitamist, ja ka ÜRO liikmesriikide valimislubaduste tegeliku rakendamise järelevalvet; kuni sellise reformini nõuab, et kõnealust korda kohaldataks ÜRO inimõiguste nõukogusse kuuluvate ELi liikmesriikide toetuse kindlakstegemisel kandidaatriikidele;

Menetlused ja mehhanismid
Universaalne perioodiline läbivaatamine

10.   peab universaalset perioodilist läbivaatamismehhanismi potentsiaalseks vahendiks, mis suurendab inimõiguste järgimise kohustuse ja praktika ülemaailmse järelevalve universaalsust, allutades kõik ÜRO liikmesriigid võrdsele kohtlemisele ja kontrollile;

11.   juhib tähelepanu sellele, et universaalse perioodilise läbivaatamise eesmärk on vaadata riigi olukord objektiivselt läbi, et määrata kindlaks inimõiguste rikkumise valdkonnad, mida võiks parandada heade tavade vahetuse ja tõhustatud koostöö abil, millele järgnevad soovitused ja järeldused; kutsub sellega seoses ELi liikmesriike ja komisjoni üles võtma nimetatud soovitusi ja järeldusi arvesse ELi abiprogrammide eesmärkide ja prioriteetide määratlemisel;

12.   nõuab, et universaalne perioodiline läbivaatamine, mille esimene voor toimub 7.–18. aprillil 2008 ja teine voor 5.–16. mail 2008, vastaks seni väljendatud ootustele; kutsub ELi liikmesriike korraldama universaalset perioodilist läbivaatamist vastavalt eespool nimetatud resolutsioonile 60/251 läbipaistvalt ja objektiivselt; kutsub neid ELi liikmesriike, kes kuuluvad universaalsele perioodilisele läbivaatamisele, olema enesekriitilised ja mitte piirduma loeteluga oma riigi positiivsetest saavutustest;

13.   märgib, et käsitlemist vajavad paljud küsimused, sealhulgas nn universaalse perioodilise läbivaatamise troikade valimine, mis hõlbustab ÜRO liikmesriikide läbivaatamist inimõiguste valdkonnas; nõuab sellega seoses tungivalt, et ELi liikmesriigid ei annaks läbivaadatavatele riikidele võimalust konfidentsiaalselt keelduda läbivaatamise eest vastutavaks valitud riikidest;

14.   kutsub ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeid üles nimetama oma esindajatena ametisse sõltumatud asjatundjad universaalse perioodilise läbivaatamise elluviimise eest vastutavasse töörühma; kutsub ELi liikmesriike üles edendama sellist lähenemisviisi, võttes vastu universaalse perioodilise läbivaatamise korra üldsuunised;

15.   võtab teadmiseks kodanikuühiskonna, inimõiguste kaitsjate ning erimenetluste kaasamise olulisuse; kordab uuesti oma seisukohta, et nende järeldused ja soovitused peaksid olema sõltumatu ja usaldusväärse läbivaatamise aluseks;

Volituste läbivaatamine ning erimenetluste volitatud esindajate ülesseadmine

16.   rõhutab, et erimenetlused on ÜRO inimõiguste mehhanismi keskmes, mängides otsustavat rolli eelkõige ÜRO inimõiguste nõukogus; kordab uuesti, et ÜRO inimõiguste nõukogu liikmed peavad täitma oma kohustust teha erimenetlustega seoses täielikku koostööd;

17.   rõhutab, et ÜRO inimõiguste büroo usaldusväärsus sõltub erimenetluste volitatud esindajate uuest ülesseadmisest, mis toimub märtsis 2008;

18.   kutsub üles seadma volitatud esindajate kandidaatideks isikuid, kes on inimõiguste tunnustatud asjatundjad, asjakohase kogemusega, sõltumatud, erapooletud, laitmatult ausad ja objektiivsed ning kes tunnevad põhjalikult erimenetluste süsteemi;

19.   nõuab tungivalt, et valitsused, valitsusvälised organisatsioonid ja asjakohased erialaliidud saadaksid nõuetele vastavate kandidaatide nimed ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole, kes lisab need tema hallatavasse nõuetele vastavate kandidaatide avalikku nimekirja;

20.   kutsub üles nõuanderühma, kes vastutab erimenetluste volitatud esindajate kandidaatide läbivaatamise ja ÜRO inimõiguste nõukogu presidendile ametisse nimetamiseks soovituste andmise eest, täitma oma volitusi objektiivselt ja läbipaistvalt ning tegema oma valikud professionaalsuse ja laitmatu aususe kriteeriumide alusel;

21.   mõistab hukka ÜRO inimõiguste nõukogu otsuse jätta pikendamata Valgevene ja Kuuba eriraportööride volitused;

22.   väljendab rahulolu Sudaani eriraportööri ning Libeeria, Haiti ja Burundi sõltumatute asjatundjate riigipõhiste volituste pikendamisega;

23.   väljendab kahetsust ELi toetuse pärast ÜRO inimõiguste nõukogu otsusele lõpetada Darfuri ekspertrühma tegevus; võtab teadmiseks ekspertrühma töö järelevalve lisamise Sudaani eriraportööri volitustesse; tunneb seetõttu muret, et eriraportööri töökoormuse suurenemise tõttu võivad tema volitused nõrgeneda;

24.   ergutab ekspertrühmade volituste katkestamist edaspidi põhjalikumalt kaaluma, võttes arvesse nende olulist lisaväärtust;

25.   väljendab rahuolu seni läbivaadatud temaatiliste volituste pikendamisega;

26.   kutsub ELi liikmesriike üles tagama Birma ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi eriraportööride ning Somaalia ja Kongo Demokraatliku Vabariigi sõltumatute asjatundjate volituste pikendamist;

27.   väljendab heameelt viiest sõltumatust liikmest koosneva ekspertide rühma loomise üle põlisrahvaste inimõiguste alal;

28.   ergutab viivitamata ning kõigil 2008. aastal toimuvatel üritustel viima läbi arutelusid mis tahes vormis või kujul esineva naistevastase vägivalla teemal ning kehtestama kõnealuse probleemi käsitlemiseks prioriteete ÜRO inimõiguste nõukogu tulevases tegevuses ja tööprogrammides, nagu selles lepiti kokku ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2006. aasta resolutsioonis A/RES/61/143 naistevastase vägivalla kõigi vormide kaotamiseks tehtavate jõupingutuste tugevdamise kohta;

29.   võtab teadmiseks erimenetluste volitatud esindaja tegevusjuhendi vastuvõtmise 18. juunil 2007. aastal; kutsub ÜRO inimõiguste nõukogu üles rakendama nimetatud tegevusjuhendit vastavalt eespool nimetatud resolutsioonile 60/251 ning austama erimenetluste sõltumatust;

30.   toetab erimenetluste kooskõlastuskomitee jõupingutusi asjakohase menetluse väljatöötamisel, mille abil saab tegevusjuhendit ja muid vajalikke dokumente, kaasa arvatud erimenetluste juhendit, rakendada parimal viisil, et tugevdada nende võimet inimõigusi kaitsta ja edendada; kutsub erimenetluste kooskõlastuskomiteed üles töötama tõhusalt ja läbipaistvalt, et vältida tehnilisi arutelusid, mis võivad sisulisi arutelusid edasi lükata ja erimenetluste volitusi takistada;

Kaebuste menetluskord

31.   märgib, et ÜRO inimõiguste nõukogu institutsioonide ülesehitamise protsessi osana esitatud kaebuste menetluskord näib väga sarnane varasemale nn 1503 menetluskorrale; nõuab uut menetlust, mis annaks paremaid tulemusi inimõiguste tõsiste rikkumiste kindlakstegemisel, ennetamisel ja käsitlemisel;

ELi kaasamine

32.   tunnustab ELi ja liikmesriikide aktiivset osalust ÜRO inimõiguste nõukogus selle esimesel tööaastal;

33.   väljendab rahulolu ELi kaasamisega kuuenda korralise istungjärgu keerulistesse läbirääkimistesse positiivsete tulemuste saavutamiseks, mille eesmärk oli eelkõige erimenetluste volituste pikendamine;

34.   juhib tähelepanu asjaolule, et EL peab inimõiguste küsimuses võtma sõna ühel häälel, ja samuti sellele, kui oluline on, et iga liikmesriik väljendaks ELi seisukohta, sest nii saab seisukoht suurema kaalu;

35.   kutsub ELi üles toetama Euroopa Parlamendi resolutsiooni ja saavutama konsensuse inimõiguste praegu toimuvate rikkumiste küsimuses seoses Gaza sektori blokaadiga ja raketirünnakutega Iisraelile;

36.   nõuab tõhustatud koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga ning selle sõltumatuse säilitamist piisava rahastamise abil;

37.   nõuab erimenetluste jätkuvat toetamist rahastamise ja töötajate osas; avaldab toetust demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendile(7), kuna see on oluline erimenetluste finantseerimisallikas; väljendab heameelt inimõiguste töörühma (COHOM) eesistumisel tehtud algatuste üle, mis käsitlevad koostöö tõhustamist eriraportööridega, eelkõige süstemaatiliselt kutsete esitamise kaudu olulistele koosolekutele;

38.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma vastu ühise seisukoha, et tagada kõikide rahvusvaheliste inimõigusalaste dokumentide automaatne allkirjastamine ja ratifitseerimine ELi liikmesriikide poolt;

39.   võtab teadmiseks ELi töö, mis on tehtud resolutsioonide vastuvõtmiseks konsensuse alusel; kutsub ELi liikmesriike üles jätkama jõupingutusi muude piirkondade riikide kaasamisel, et tagada laialdane toetus inimõiguste kaitse ja edendamise tugevdamist käsitlevatele resolutsioonidele; kutsub ELi üles kasutama tõhusamalt kolmandatele riikidele määratud abi ja poliitilist toetust, ergutamaks neid koostööle ÜRO inimõiguste nõukoguga;

40.   volitab ÜRO inimõiguste nõukogu seitsmendaks istungjärguks moodustatud Euroopa Parlamendi delegatsiooni esitama käesolevas resolutsioonis välja toodud probleeme, palub delegatsioonil esitada oma visiidi kohta aruanne inimõiguste allkomisjonile, ja peab asjakohaseks jätkata Euroopa Parlamendi delegatsioonide saatmist ÜRO inimõiguste nõukogu asjaomastele istungjärkudele;

o
o   o

41.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 62. Peaassamblee presidendile, ÜRO inimõiguste nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja välisasjade komisjoni asutatud ELi ja ÜRO töörühmale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0235.
(2) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 409.
(3) ELT C 96 E, 21.4.2004, lk 79.
(4) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 549.
(5) ELT C 227 E, 21.9.2006, lk 582.
(6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0165.
(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) (ELT L 386, 29.12.2006, lk 1).


Euroopa demograafiline tulevik
PDF 179kWORD 119k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon Euroopa demograafilise tuleviku kohta (2007/2156(INI))
P6_TA(2008)0066A6-0024/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 14. märtsi 1997. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb demograafilist olukorda Euroopa Liidus 1995. aastal(1);

–   võttes arvesse oma 12. märtsi 1998. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta, mis käsitleb demograafilist olukorda 1997. aastal(2);

–   võttes arvesse oma 15. detsembri 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta "Euroopa igale vanusele – heaolu ja põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine"(3);

–   võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga "Euroopa vastus maailma rahvastiku vananemisele – majandusliku ja sotsiaalse progressi edendamine vananevas maailmas. Euroopa Komisjoni panus teisele maailmakonverentsile vananemise teemal" (KOM(2002)0143);

–   võttes arvesse Euroopa noortepakti, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 22.–23. märtsil 2005. aasta Brüsseli kohtumisel;

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut pealkirjaga "Silmitsi demograafiliste muutustega – uus põlvkondadevaheline solidaarsus" (KOM(2005)0094);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta;(4)

–   võttes arvesse oma 6. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase sotsiaalse mudeli kohta(5);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus" (KOM(2006)0571);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine" (KOM(2007)0244);

–   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. märtsi 2007. aasta arvamust "Perekond ja demograafiline areng"(6) ja selle põhiettepanekut, mille kohaselt peavad liikmesriigid allkirjastama Euroopa perepoliitika pakti;

–   võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti "Euroopa demograafiline tulevik: faktid ja arvandmed" (SEK(2007)0638);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A6-0024/2008),

A.   arvestades, et demograafia on omavahel seotud erinevate tegurite – sündimuse, eeldatava eluea ja rändevoogude – tulemus ning et praeguste näitajate põhjal iseloomustavad 2050. aasta perspektiivi liikmesriikides laiaulatuslikud demograafilised muutused, mis väljenduvad peamiselt Euroopa elanikkonna vananemises, kuna keskmine vanus suureneb 39 aastalt 2004. aastal 49 aastale 2050. aastal;

B.   arvestades, et nimetatud demograafilised muutused võivad komisjoni hinnangul muuta põhjalikult elanikkonna struktuuri ja vanusepüramiidi; arvestades, et samuti väheneb 0–14aastaste noorte arv 100 miljonilt (1975. aasta näitaja) 66 miljonile 2050. aastaks, tööealise elanikkonna arv kulmineerub 331 miljoni inimesega 2010. aastal ja väheneb seejärel järk-järgult (umbes 268 miljonit 2050. aastaks), samal ajal kui eeldatav eluiga tõuseb 2004. ja 2050. aasta vahel 6 aasta võrra meeste puhul ja 5 aasta võrra naiste puhul ning üle 80aastaste inimeste arv tõuseb 4,1%-lt 2005. aastal 11,4%-ni 2050. aastaks;

C.   arvestades, et Euroopa keskmine demograafiline hõivekoormus (üle 65aastaste inimeste arv, mis on jagatud 14–65aastaste inimeste arvuga) tõuseb 25%-lt 2004. aastal 53%-le 2050. aastaks;

D.   arvestades siiski, et hõivekoormus (majanduslikult mitteaktiivse elanikkonna, nagu pensionäride, laste ja koolinoorte arv, mis on jagatud majanduslikult aktiivse tööealise elanikkonna arvuga) on ühiskonnale mitteaktiivse elanikkonna tõttu tekkivate kulude arvutamiseks palju olulisem kui demograafiline hõivekoormus;

E.   arvestades, et demograafilised muutused mõjutavad tõsiselt riigi kulutusi, mis suurenevad 2004. ja 2050. aasta vahel tõenäoliselt 10%;

F.   arvestades, et demograafilised muutused ei tohiks mõjutada Euroopa elanikkonna koguarvu enne 2050. aastat, kuid need põhjustavad märkimisväärset piirkondlikku tasakaalutust ning ühenduse teatud piirkondades juba praegu noorte ja peamiselt noorte naiste suurt väljavoolu; arvestades sellegipoolest, et Euroopa elanikkonna osakaal maailma elanikkonnast väheneb sajanditaguselt 15%-lt 2050. aastaks 5%-le; arvestades, et kõnealused muutused mõjutavad ELi piirkondi väga erinevalt – samal ajal kui väljarände piirkondades elab juba praegu ebaproportsionaalselt suur hulk vanemaid inimesi, ei täheldata sisserände piirkondades noorte sisserände tõttu ühiskonna vananemist;

G.   arvestades, et viljatus on üks rahvastiku arvu vähenemise põhjustest; arvestades, et seda tuleb tunnistada rahvatervise ja sotsiaalse probleemina, mis mõjutab nii mehi kui ka naisi; tuletab komisjonile meelde Euroopa Parlamendi 2005. aasta üleskutset võtta viljatuse ja demograafiaga seotud meetmeid, milles kutsuti komisjoni üles esitama soovitusi kõnealuses valdkonnas;

H.   arvestades, et seaduslik sisseränne on Euroopa elanikkonna koostise seisukohast positiivne nähtus ning on vajalik demograafilise tasakaalu säilitamiseks; arvestades siiski, et ainult seaduslikust sisserändest ei piisa, et pidurdada elanikkonna järkjärgulist vananemist Euroopa Liidus, ning on vaja võtta meetmeid alalise elanikkonna sündimuse suurendamiseks;

I.   arvestades, et sisseränne on ainult osaline ja lühiajaline lahendus Euroopa demograafilistele muutustele, mis nõuavad liikmesriikide pühendumist soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte austamise tagamisele avalikus ja erasektoris, et kaitsta emadust, pakkuda peredele sotsiaalset ja majanduslikku tuge ning võtta meetmeid meeste ning naiste töö- ja pereelu ühitamise parandamiseks;

J.   arvestades, et töövõimetus on tihedalt seotud vanusega ja vanematel inimestel esineb suure tõenäosusega vaegusi või töövõimetust,

Üldised tähelepanekud

1.   võtab murelikult teadmiseks demograafilisi prognoose kuni 2050. aastani; rõhutab siiski, et 50 aastat käsitlevad prognoosid ei kujuta endast vankumatut ennustust, vaid on tõsiseks hoiatuseks, millele tuleb vastata praegu, kui soovime tulevikus säilitada Euroopa konkurentsivõime, majanduse elujõulisuse, sotsiaalse ühtekuuluvuse, põlvkondadevahelise solidaarsuse ja eripärase sotsiaalse mudeli; on seisukohal, et väljavaade elanikkonna arvukuse kahenemisele 2050. aastaks võib kaasa tuua surve vähenemise keskkonnale ja pakkuda võimalust säästvaks arenguks, mis omakorda vajab ennetavat poliitikat, et kohandada asjaomaselt ruumilist planeerimist, elamumajandust, transporti ja kogu muud infrastruktuuri; tunnustab liikmesriikide pädevust neis valdkondades;

2.   tuletab meelde, et demograafiliste muutuste kaks peamist põhjust – sündivuse määra vähenemine ja elanikkonna vananemine – on arengu tulemus; tuletab meelde, et eeldatava eluea pikenemine on teaduse arengu, tervise paranemise ja elatustaseme tõusu otsene tagajärg, et viljakuse reguleerimine naiste poolt on nende emantsipeerumise tulemus ning kooskõlas tüdrukute haridustaseme tõusu ja naiste aktiivses elus osalemise ja avaliku vastutusega; on arvamusel, et see on inimkonna tagasipöördumatu saavutus;

3.   tunnistab, et sündimuse suurendamise eeltingimuseks on suurema ühiskondliku tähelepanu pööramine laste heaolule; nõuab peresõbraliku keskkonna loomist ning perekondade ja laste olmetingimuste parandamist, mis peaks ühtlasi võimaldama pere loomise reaalse soovi täitmist;

4.   rõhutab, et keskmine sündimuse määr Euroopa Liidus on 1,5, mis on ebanormaalselt madal, kuid ei kajasta ei naiste tahet ega Euroopa kodanike tegelikke püüdlusi peret luua ning võib seetõttu hoopis tuleneda raskustest, mis on seotud töö- ja pereelu keerulise ühitamisega (väikelaste hoidmiseks vajaliku infrastruktuuri puudumine ning sotsiaalmajanduslike toetuste puudumine peredele ja naiste tööhõivele), rahutust põhjustava sotsiaalse kontekstiga (tööga seotud ebakindlus, eluaseme kallidus) ning kartusega tuleviku ees (noorte hiline tööle asumine ja töökohtade ebakindlus);

5.   tuletab meelde, et alkoholi ja narkootikumide tarvitamine noorte seas on riikliku tähtsusega ja suurte demograafiliste tagajärgedega oht, mis toob endaga kaasa töövõime, pereloomise oskuse jne vähenemise; soovitab seetõttu luua eesmärgipärased raamprogrammid alkoholi ja narkootikumide varajase kasutamise vältimiseks, samuti narkomaaniast ja alkoholismist jagusaamiseks noorte seas;

6.   on seisukohal, et eeldatava eluea pikenemine on positiivne nähtus ja seda tuleks sellisena ka käsitada, palub et liikmesriigid kindlustaksid, et pensionärid, kel puuduvad vahendid eluaseme, enda eest hoolitsemise ja väärika elu lõpu tagamiseks, ei langeks vaesusesse;

7.   julgustab võtma terviklikke diskrimineerimisvastaseid meetmeid, kuna Euroopa demograafilise tuleviku küsimust ei saa lahutada ühiskonna äärepoolsetes piirkondades elavate, haavatavate elanikerühmade probleemist, kuna viimased kannatavad tõsise vaesuse tõttu ja nende ebasoodsat olukorda peetakse sageli nende enda süüks, mis ei mõjuta mitte ainult lapsi, vaid ka tulevasi põlvkondi;

8.   juhib tähelepanu eakate halvale kohtlemisele ja hoolitsuse puudumisele nende perekonnas või asutustes, kuhu nad on paigutatud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon teeksid rohkem selleks, et paljastada vanemate inimeste halva kohtlemise ulatust Euroopa Liidus; märgib, et hinnanguliselt on tervelt 10 % vanematest inimestest kogenud enne oma surma kas füüsilist, majanduslikku või vaimset väärkohtlemist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama teavitamist, hoiatussüsteeme ja karistusi kõnealuse halva kohtlemise vastu; tervitab komisjoni kavatsust esitada 2008. aastal teatis vanemate inimeste väärkohtlemise kohta; kutsub üles töötama seoses selle teatisega välja globaalset strateegiat, milles nähakse ette laiaulatuslik erimeetmete ja teadlikkuse suurendamise kampaania selles valdkonnas (teenuseosutajate koolitamine, kvaliteedinormide kindlaksmääramine, karistused väärkohtlemise vastu);

9.   avaldab kahetsust, et praeguseni ei ole võetud piisavaid meetmeid liidu ettevalmistamiseks nimetatud väljakutseks, mida on juba aastaid prognoositud; avaldab eriti kahetsust, et enamikus liikmesriikides ei ole saavutatud Lissaboni strateegia eesmärke ega kinni peetud Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. märtsi 2002. aasta Barcelona kohtumisel võetud kohustustest lastehoiu, üle 55-aastaste isikute tööhõive, töö- ja pereelu parema ühitamise ning naiste tööelus osalemise suhtes ning Euroopa Liit tervikuna on endiselt kaugel nimetatud eesmärkide saavutamisest;

10.   palub liikmesriikidel võtta meetmeid, millega luua laste ja teistest sõltuvate inimeste hoidmise struktuurid, mis on kõrgetasemelised ja taskukohaste hindadega, kooskõlas Euroopa Ülemkogu 15.-16. märtsi 2002. aasta Barcelona kohtumisel püstitatud eesmärkidega, millega kutsutakse liikmesriike üles looma 2010. aastaks struktuurid, mis võimaldavad hoiu vähemalt 90 % kolmeaastastest lastest kuni kohustusliku kooliminekuni ja vähemalt 33 % alla 3-aastastest lastest; rõhutab, et need meetmed peavad võimaldama vanematel kohandada osalemist tööturul vastavalt elurütmile;

11.   on seisukohal, et ELi eesmärgid ei tohiks piirduda üksnes Barcelona lastehoiuteenuste eesmärkide täitmisega; usub, et kõnealuseid teenuseid tuleb vaadelda universaalsetena ning need peavad olema kättesaadavad kõigile, kes neid vajavad;

12.   rõhutab asjaolu, et paljud väikeettevõtjad on halvasti ette valmistatud vananeva tööjõuga seotud väljakutseteks ning võivad sellega seoses vajada liikmesriikide abi;

13.   tervitab komisjoni algatust jätkata nimetatud olulise väljakutse alast arutlustegevust; julgustab komisjoni toetama heade tavade kindlaksmääramist ja vahetamist piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning kasutama seda võimalust uuenduste tegemiseks ELis; toetab komisjoni integreeritud lähenemisviisi demograafiaküsimustes ning viit peamist tegevussuunda, mis peaks päädima põlvkondade-, sugude- ja piirkondadevahelise solidaarsuspakti koostamisega; juhib tähelepanu sellele, et demograafilistele probleemidele lahenduse leidmiseks tuleb liikmesriikides tõhusalt rakendada Lissaboni strateegiat ja kooskõlastada tihedalt oma makromajandusliku ja sotsiaalpoliitika, et ELi majandussüsteemi kasv, konkurentsivõime ja tootlikkus vastaksid vananeva ühiskonna tingimustele ning võimaldaksid liikmesriikidel täita neile pandud kohustusi ja kavandada uuenduslikku poliitikat riigirahanduse, tervishoiuteenuste, üldhuviteenuste, sisserände ja lõimimise vallas;

Sündimuse suurendamine

14.   märgib, et emadus on seotud meeste ja naiste kõige intiimsemate valikutega, millega tuleb arvestada; usub, arvestades liikmesriikide vahelisi erinevusi sündimuse määras, mis kõigub 1,25-lt kuni 2,0-ni, et asjakohase riikliku poliitikaga on võimalik sündimuse kõverat mõjutada, luues materiaalselt ja psühholoogiliselt soodsa keskkonna perekonna ja lapsepõlve jaoks; märgib, et kooskõlas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt kavandatud Euroopa perepoliitika pakti ettepanekus kaitstavate põhimõtetega tuleks neid meetmeid rakendada pikaajaliselt, et luua lapse saamise otsuse tegemiseks vajalik kaitset ja kindlustunnet pakkuv raamistik;

15.   kutsub liikmesriike üles kohandama häid tavasid seoses rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkusega, mis varieerub liikmesriigiti 14 kuni 28 nädalani, ning seoses vanemapuhkusega, sünnieelse hoolduse ja nõustamisega, sissetuleku tagamisega raseduse ajal ja samale töökohale naasmisega; soovib samuti, et liikmesriigid võtaksid meetmeid ja kavandaksid karistusi koduse vägivalla ja väärkohtlemise vastu;

16.   juhib tähelepanu naiste diskrimineerimisele töötingimuste ja palgataseme suhtes ning tööandjate umbusule naiste emakssaamise soovide suhtes; tuletab meelde, et naised ei tööta oma kvalifikatsioonile vastaval positsioonil ning nende sissetuleku tase on allpool keskmist võrdluspalka, mis kahjustab nende hädavajalikku majanduslikku iseseisvust; kutsub liikmesriike üles rakendama nõuetekohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes)(7) ning võtma üle nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ (rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta)(8); palub liikmesriikidel võtta direktiivi 92/85/EMÜ raames meetmeid tööandjate vastu, kes otseselt või kaudselt diskrimineerivad töötajaid, kes soovivad emaks saada;

17.   kutsub liikmesriike üles kaaluma meetmeid, et naistele, eelkõige noortele üksikemadele tuleb sünnitusjärgselt pakkuda erilist kaitset ja tuge, arvestades, et kasvab üksikvanemaga perekondade arv, kus perekonnapea on 85 % juhtudest naine, ning keda ohustab teistest enam vaesus;

18.   juhib tähelepanu sellele, kui vajalik on riiklik toetus väikelastele ja lasterohketele peredele, et eelkõige pakkuda lastehoiuteenuseid ning kaitsta üksikemasid ja ühe vanemaga perekondi, keda teistest rohkem ohustab sotsiaalne tõrjutus, eraldatus ja vaesus; rõhutab, et sellised teenused kuuluvad üldhuviteenuste hulka ning aitavad kaasa töökohtade loomisele ja kohaliku ja piirkondliku majanduse arengule; kutsub komisjoni üles tõstma esile paremaid tavasid, mida kasutatakse mõnede liikmesriikide teatavates piirkondades;

19.   soovitab seetõttu, et avalik ja erasektor rahastaks ühiselt lastehoiusektorit ja koolieelse hariduse süsteemi;

20.   rõhutab, et piisav juurdepääs laste, vanemate inimeste, puuetega inimeste ja teiste ülalpeetavate hoiuteenustele on oluline, et võimaldada meeste ja naiste täielikku ning võrdset osalemist tööturul, mõjutades mitteametliku hoolduse kättesaadavust peredes;

21.   tuletab meelde, et sotsiaalse dialoogi käigus jõuti kokkulepeteni vanemapuhkuse ja osalise tööaja kohta, mida käsitletakse nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivis 96/34/EÜ(9), mis käsitleb lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkulepet ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivis 97/81/EÜ(10) osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama nimetatud õigusaktide rakendamist kooskõlas lähimuspõhimõttega;

22.   kutsub liikmesriike üles hõlbustama väärkoheldud, vanemateta ja eriasutustes kasvanud laste adopteerimist hooldusperede poolt; kutsub üles vahetama Euroopa tasandil mõtteid liikmesriikidest või kolmandatest riikidest pärit laste adopteerimise menetluse üle ning tagama riiklike ja rahvusvaheliste eeskirjade järgimist ja vajaduse korral muutmist laste huvidest lähtuvalt; kutsub üles olema tähelepanelikum igat liiki väärkohtlemise ja inimkaubanduse suhtes;

23.   rõhutab, et peremudelid muutuvad; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel seda asjaolu tõsiselt arvesse võtta;

24.   rõhutab vajadust parandada ELi isaduse kaitsega seotud õigusakte; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid meetmeid isade suurema pereelus osalemise hõlbustamiseks isaduspuhkuse võtmise õiguse abil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama isade õigusi seoses laste kasvatamise ja hoidmisega (eriti lahuselu või lahutamise korral), eesmärgiga arendada soolist võrdõiguslikkust Euroopa ühiskonnas;

25.   kutsub komisjoni üles võtma arvesse viljatuse tundlikku teemat, mis mõjutab nii abielus kui ka vallalisi naisi ja paare;

26.   täheldab, et Maailma Terviseorganisatsioon peab viljatust võrdseks haigusega, millel võivad olla rasked tagajärjed, nagu depressioon; rõhutab, et viljatus suureneb, puudutades praegu 15 % paaridest; kutsub seetõttu liikmesriike üles kindlustama paaride üleüldist õigust saada viljatusravi;

27.   julgustab liikmesriike tuvastama ja vahetama paremaid tavasid perekondade, peretoetussüsteemide ning perede kaitse ja toetuse üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste edendamiseks; kutsub liikmesriike üles toetama sihipäraselt noori vanemaid, kes jätkavad kutse- või üldõpinguid;

28.   kutsub liikmesriike üles tunnustama mitteametliku, perega seotud töö – laste ja teiste sõltuvate isikute hooldamise näol – sotsiaalset, majanduslikku ja hariduslikku väärtust, uurides samal ajal võimalust tunnustada teenuse kestust, sotsiaalkaitset ja pensioniõigusi nende jaoks, kes teevad kõnealust mitteametlikku tööd;

29.   innustab liikmesriike rakendama positiivseid meetmeid lapsevanemate toetamiseks, nagu täiendavad pensioniõigused ja maksusoodustused sõimede loomiseks töökohtade juurde, ning vahetama sellealaseid häid tavasid;

Inimressursid

30.   märgib, et demograafilistest muutustest põhjustatud mitteaktiivse ja aktiivse elanikkonna vahelise tasakaalustamatuse tõttu peab liit tegema suuri jõupingutusi tööhõive suurendamiseks naiste, noorte, vanemate inimeste ja puuetega inimeste töölevõtmise abil; on seisukohal, et Lissaboni strateegia läbivaatamise raames 2008. aastal tuleb täielik tööhõive muuta lähituleviku eesmärgiks;

31.   kutsub üles viima läbi Euroopa inimressursside juhtimise reformi, kuna praegu on vähem kui 25 kuni 30aastaste noorte ja alates 55aastaste vanemate inimeste vaeghõive tõttu suurem osa elanikkonnast aktiivselt tööturul vaid ligikaudu 30 aastat; nõuab ennetavate ja eaga seotud küsimuste tervikliku lahendamise meetodite edendamist;

32.   nõuab kõikehõlmavat ja kvalitatiivset lähenemisviisi inimressurssidele ja teeb ettepaneku määratleda nn aktiivne elutsükkel, mis hõlmaks koolitust, elukestvat õpet ning ametlike ja mitteametlike teadmiste ja kutsekvalifikatsioonide ning karjääri optimeerimise väärtustamist alates aktiivse elu algusest kuni selle lõpuni;

33.   tunnistab, et tööturu killustumine ning ebakindlate tööhõivevormide levik on toonud kaasa suurema ebakindluse vanas eas; on seisukohal, et liikmesriikidel tuleb uurida parimaid tavasid seoses sotsiaalmaksu säilitamisega kogu elutsükli jooksul, et tugevdada kindlustunnet vanas eas, ja vahetada selle kohta mõtteid;

34.   on seisukohal, et võimalikud meetmed, mida võetaks demograafilisest arengust lähtuvalt, peavad võtma arvesse töötajate puhul täheldatavat tootlikkuse tõusu, mistõttu ei ole tähtis vaid töötavate ja mittetöötavate inimeste suhe, vaid ka tootlikkuse tõus;

35.   kutsub üles pidama süvendatud dialoogi tööturu osapoolte, ettevõtjate, akadeemiliste ringkondade, valitsusväliste organisatsioonide ja meediakanalitega, et valmistuda demograafilisteks muutusteks; rõhutab, et tööviljakuse kasv sõltub tulevikus peamiselt teadus- ja arendustegevusse ning tehnoloogiauuendustesse tehtavatest investeeringutest; rõhutab, et ettevõtete jaoks on oluline ennetada oma kvalifikatsioonivajadusi tulevikku suunatud tööhõive ja karjääri juhtimise ning elukestvasse õppesse tehtavate investeeringute abil, võttes eesmärgiks kutsealase kvalifikatsiooni parema ärakasutamise;

36.   nõuab praktilisi algatusi selleks, et võimaldada vanematel inimestel soovi korral kauem töötada, et nad saaksid oma konkreetsed töökogemused noortele, teistele töötajatele ja tööandjatele edasi anda;

37.   julgustab investeeringuid haridusse ja koolitusse, sealhulgas kaasaegsete tehnoloogiate kasutamisse, et tõsta kõigi töötajate algteadmiste taset ning tagada sel viisil nende kohanemisvõime tulevikus ja ümberõppimisvõime elukestva õppe käigus, ning toetusmeetmete võtmist noorte esmase tööleasumise ning vanemate inimeste ja haavatavamate rühmade esindajate tööturule naasmise edendamiseks, et tagada asjakohane tugi kogu aktiivse elu kestva tööalase karjääri jooksul;

38.   teeb ettepaneku vähendada kooskõlas liikmesriikide traditsioonidega ning kollektiivläbirääkimiste või töönõukogudega konsulteerimise alusel viivitamata ettevõtete poolt kasutatavat ennetähtaegselt pensionile saatmist ning kutsub liikmesriike üles edendama vanemate töötajate rolli ja julgustama nende töölevõtmist; möönab siiski, et minimaalsest pensionieast vanemate töötajate puhul, kes ei soovi enam täistööajaga töötada, võib uurida võimalust kasutada osalise tööajaga töötamist, paindlikku tööaega, kaugtööd või töö jagamist, millest on võimalik kujundada järk-järgulise pensionile jäämise uudne viis, mis aitab ära hoida kahjulikku pensionistressi;

39.   on seisukohal, et kätte on jõudnud aeg tegelda nn pensionäride stressi – rusutuse, kasutuse ja käegalöömise tundega, mis tabab töötajaid vaid mõned päevad pärast pensionile jäämist, kui nad avastavad, et on kasutud, hüljatud, üksi ja tulevikuta;

40.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema ettepanekut stiimulite kohta, mis muudaksid noorte jaoks tööturule sisenemise lihtsamaks, näiteks julgustades pensioniikka jõudnud töötajaid tegutsema noorte töötajate juhendajatena ning võttes kasutusele töö jagamise ja osalise tööajaga töötamise, et lihtsustada tööoskuste ühelt põlvkonnalt teisele edasiandmist;

41.   nõuab vanemate töötajate karjäärijuhtimise põhjalikku reformi, kuna alates viiekümnendast eluaastast karistatakse neid diskrimineerimisega töölevõtmisel, ebapiisava juurdepääsuga koolitusele, eelkõige uue tehnoloogia osas, saavutatud kogemuse vähese tunnustamisega ja ebapiisava tööalase edutamisega; tuletab meelde, et vanusega seotud piirangud erialases koolituses on diskrimineerivad, ja kutsub liikmesriike üles rõhutama seda tööandjatele ja koolituse pakkujatele; nõuab sellega seoses, et võetaks tõhusalt üle ja kohaldataks nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel)(11), milles kuulutatakse ebaseaduslikuks vanusel rajanev diskrimineerimine koolituse ja töölevõtu puhul; on seisukohal, et lisaks oskustele juurdepääsu tagamisele vajavad vanemad töötajad sageli abi palju isiklikemates tööga seotud küsimustes, näiteks seoses tööintervjuul esinemise, eneseusu saavutamise ja CV kirjutamisega; kutsub liikmesriike üles kavandama eraldi vanematele töötajatele mõeldud tööalase teabe levitamist ning looma rohkem riiklikke programme vanemate inimeste töölevõtmise julgustamiseks; kutsub komisjoni üles jälgima liikmesriikide poliitikat ja võtma meetmeid nende liikmesriikide vastu, kelle õigusaktides esineb ikka veel diskrimineerimist vanuse ja puude tõttu;

42.   kutsub komisjoni üles jälgima liikmesriikide poliitikat ja võtma meetmeid nende liikmesriikide vastu, kelle õigusaktides esineb ikka veel diskrimineerimist vanuse ja puude tõttu – mis on vastuolus lepingute ja põhiõiguste hartaga, mis jõustub kõige varem 1. jaanuaril 2009 õiguslikult siduvana kogu ELis –, nii et asjaomased liikmesriigid tühistaksid sellised õigusaktid viivitamata;

43.   kutsub komisjoni üles koguma liigendatud statistilisi andmeid erinevate vanuserühmade kohta vastavalt mitmesugustele esilekerkinud probleemidele ja laiaulatuslikule diskrimineerimisele vanuse alusel;

44.   tuletab meelde, et vanemad inimesed ei moodusta eraldi kategooriat, rõhutab eriti, et rahvusvähemustest vanemad naised ja vanemad inimesed võivad silmitsi seista mitmekordse diskrimineerimisega;

45.   rõhutab, et osaline tööaeg on kasulik samm tööturule naasmise suunas; julgustab liikmesriike osalise tööaja ja paindlike töötavade edendamisel toetama eelkõige väiksemaid ettevõtteid; rõhutab veel kord osalise tööaja positiivset väärtust vanemate töötajate jaoks, kes ei soovi enam täistööajaga töötada;

46.   kutsub liikmesriike üles edendama vanemate töötajate rolli tööturul, rõhutades vanemate inimeste töölevõtmise eeliseid ja julgustades tööandjaid kohandama paindlikke töötavasid, mis julgustavad vanemaid töötajaid tööturule sisenema;

47.   palub komisjonil viia läbi sooliselt eristatud andmetel põhinev uurimus tööhõivega seotud maksusoodustuste ja olemasolevate takistuste kohta, pidades eelkõige silmas rahvastiku vananemist;

48.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid juurdepääsu elukestvale õppele;

49.   tuletab meelde, et seadusega ettenähtud pensioniea põhimõte on üks Euroopa sotsiaalse mudeli saavutusi ja tagatis aktiivse elu kohustusliku pikendamise vastu üle mõistlikkuse piiride;

50.   tuletab meelde, et igal töötajal on õigus pärast vastavas liikmesriigis tööturu osapooltega kooskõlastatult ja vastavalt riiklikele tavadele kehtestatud seaduslikku pensioniikka jõudmist pensionile minna;

51.   rõhutab suuri erinevusi meeste ja naiste keskmise ametipensioni suuruse vahel tööstaaži katkestuste tõttu laste või eakate perekonnaliikmete hooldamisega seotud kohustuste ajal; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid selle tagamiseks, et töö katkestamine sünnitus- ja lapsehoolduspuhkuse jaoks lakkaks olemast karistus pensioniõiguste arvutamisel; julgustab liikmesriike nägema ette kindlasummalisi lisatasusid, mis lisatakse naiste pensionile vastavalt nende poolt üleskasvatatud laste arvule, ning tunnustama ühiskonnas hooldaja olulist rolli;

52.   kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et ajakohastada sotsiaalkindlustussüsteeme ja eelkõige pensioniskeeme, tagada nende rahaline jätkusuutlikkus ning võimaldada neil toime tulla elanikkonna vananemise tagajärgedega; rõhutab, et erilist rõhku tuleb panna eakate naiste olukorrale, kes on eraldatuse ja vaesuse suhtes kaitsetumad;

53.   kutsub komisjoni üles viima kõikides liikmesriikides läbi naiste pensioni- ja sotsiaalkindlustussüsteemide võrdlevat uuringut, et selgitada välja parimad tavad naiste töö edendamiseks ning võimaldada pere- ja tööelu tasakaalustatud ühitamist;

54.   nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid keskenduksid kiiresti vanemate inimeste tööhõive tugimeetmetele, arvestades pensioniea kavandatud tõstmist paljudes liikmesriikides;

55.   usub siiski, et seadusliku pensioniea ületanutel on tänapäeval pikem eeldatav eluiga ja et neil on varasemaga võrreldes parem elukvaliteet ja leiab sellega seoses, et liikmeriigid peaksid tööturu osapooltega kooskõlastatult ja vastavalt riiklikele tavadele edendama ühiste eeskirjade ja normide kehtestamist, et võimaldada neil vabatahtlikult pikendada oma tööelu pärast vastavas liikmesriigis kehtestatud seaduslikku iga; julgustab komisjoni jätkama võrdlevaid uuringuid liikmesriikide pensionisüsteemide erinevuste ning liikmesriikides kavandatavate reformide majandusliku ja sotsiaalse mõju kohta;

56.   kutsub liikmesriike üles töötama välja stiimuleid naiste tööhõive ja nende ametialase edutamise ühitamiseks perekondlike kohustustega ning võitlemiseks diskrimineerimise ja stereotüüpide vastu, mis mõjutavad neid tööturul ja hariduse valdkonnas; tuletab meelde meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtet ning Euroopa sotsiaalse mudeli olulist põhimõtet, et sama töö eest samal töökohal makstakse võrdset töötasu;

57.   nõuab seetõttu tööõigusealaseid meetmeid sellise diskrimineerimise ja eelkõige sugudevaheliste palgaerinevuste lõplikuks kõrvaldamiseks, ning soolise võrdõiguslikkuse arvestamist avaliku sektori eelarvete koostamisel;

58.   tuletab meelde, et hea töökeskkond on oluline tööviljakuse tegur; kutsub liikmesriike üles edendama töökohal algatusi, mis vähendavad vananevate töötajate kahjustamise ohtu, hõlmates eelkõige sekkumisi psühhosotsiaalse ja füüsilise töökeskkonna parandamiseks, muudatusi töö sisu ja korralduse osas, üldise tervise, heaolu ja töötajate töövõimekuse parandamist ning nende võimete ja kutsepädevuse suurendamist; kutsub ettevõtteid üles investeerima tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamisse, töötervishoidu ja -hügieeni ning sotsiaalsesse dialoogi;

59.   rõhutab, et töökoht tuleb muuta juurdepääsetavaks ja seega turvaliseks vanematele ja puuetega töötajatele nende individuaalsete vajadustega kohandatud infrastruktuuri ja erivarustuse pakkumise abil; rõhutab samuti, et juurdepääsetav keskkond võimaldab vanematel inimestel elada iseseisvat elu, seega säästa riigi kulutusi hooldusasutustele;

60.   nõuab, et liikmesriigid võtaksid kasutusele õiguse paluda paindlikku või osalist tööaega, mida ei kohaldataks mitte ainult lapsevanemate suhtes, vaid ka vanemate töötajate suhtes, kellel võivad omakorda olla hooldusega seotud kohustused;

61.   rõhutab väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate rolli töökohtade peamiste loojatena ELis;

62.   märgib, et teenuste sektor on kõige suurem tööandja naistele, sisserändajatele ja vanematele töötajatele; nõuab teenuste siseturu kiiret väljakujundamist;

Solidaarsus põlvkondade ja piirkondade vahel

63.   tuletab meelde, et põlvkondadevahelise solidaarsuse põhimõte, mis on Euroopa sotsiaalse mudeli lahutamatuks osaks, põhineb sellel, et töötavad inimesed katavad mittetöötavate inimeste (laste, noorte, ülalpeetavate ja eakate) asendussissetulekud, sotsiaalkindlustuse ja tervisekulud; nõuab solidaarsuse põhimõtte säilitamist hoolimata demograafilise tasakaalu prognoositud kadumisest;

64.   rõhutab, kui vajalik on riigivõimu aktiivne sekkumine, eriti üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tagamise näol nii perede ja väikeste laste jaoks kui ka eakate ja kõigi ülalpeetavate vastuvõtu ja hooldusteenuste tagamiseks; on seisukohal, et juurdepääs nendele teenustele on üks põhiõigusi; kutsub komisjoni üles tagama ühenduse õiguses üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste õiguskindlus, üldine juurdepääs ja solidaarsuspõhimõtte järgimine;

65.   rõhutab teabe ja heade tavade vahetamise tähtsust liikmesriikide vahel selle kohta, kuidas saavad tervishoiusüsteemid valmistuda suurenevaks nõudluseks seoses vananeva elanikkonnaga; võttes eelkõige arvesse asjaolu, et vananev elanikkond suurendab riigi kulutusi tervishoiule, kuna puuded ja haigused sagenevad vanemas eas järsult, eriti väga kõrges eas (üle 80 aasta vanused inimesed), mis on järgmistel aastakümnetel kõige kiiremini kasvav elanikkonna vanuserühm;

66.   kutsub liikmesriike üles võtma otsustavamaid meetmeid maksude ja sotsiaalkindlustusmaksude tasumatajätmise vastu võitlemiseks, et tagada pensionisüsteemide elujõulisus; on seisukohal, et liikmesriigid peavad kasutusele võtma aktiivse ja tõhusa tööhõivepoliitika, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid paindlikke süsteeme ja vaba valiku võimalust seoses pensionilejäämise ajaga (üle minimaalse vanuse) soodustussüsteemide abil, mis on mõeldud kauem töötada soovivatele töötajatele;

67.   juhib tähelepanu tohutule panusele, mille eakad on andnud sotsiaalsesse ühtekuuluvusse ja majandusse; tuletab meelde, et nende aktiivsel osalusel pere- ja põlvkondadevaheliste suhete tugevdamisel on oluline roll varude ümberjaotamisel perekonna liinis; on teisalt seisukohal, et nende panust heategevusse tuleb hõlbustada ja julgustada; tõdeb niisiis, et nende poolt tarbitavad hüved, teenused, meelelahutus, hooldus ja heaolu kujutavad endast kasvavat majandusharu, mis on uue varanduse allikaks ehk nn "halliks kullaks"; kutsub niisiis liikmesriike edendama ja arendama eakate inimeste osalust majanduses ja ühiskonnas, tagades nende füüsilise heaolu ning sotsiaalselt ja majanduslikult head elutingimused;

68.   kutsub liikmesriike üles edendama eakatega rolli põlvkondadevahelise solidaarsuse säilitamisel ning koos kohaliku tasandi partneritega lihtsustama nende osalemist vabatahtlikes tegevustes hariduse, kultuuri ja ettevõtluse valdkonnas;

69.   rõhutab vabatahtliku töö tähtsust paljude inimeste järkjärguliseks tööturule naasmiseks; julgustab valitsusi lihtsustama vanemate inimeste jaoks vabatahtliku töö tegemist teatud soodustuste eest;

70.   tuletab meelde, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused (mis hõlmavad eelkõige hoidmist, tervishoidu ja laste kasvatamist) muudavad lapsevanemate jaoks lihtsamaks tööturule sisenemise ja aitavad võidelda vaesuse vastu, eriti ühe vanemaga perekondade puhul; usub kindlalt, et sellised teenused on ELi jaoks demograafilistele arengutele reageerimiseks üliolulised; usub, et lisaks soodustavad üldhuvi pakkuvad sotsiaalteenused töökohtade loomise kaudu kohalikku ja piirkondlikku majandusarengut ning suurendavad ELi konkurentsivõimet; on kõnealusest vaatenurgast lähtudes seisukohal, et tuleb kindlaks määrata üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused ja hinnata nende sotsiaalset ja majanduslikku mõju; nõuab kvaliteedinäitajate kehtestamist, et võimaldada mõõta edusamme Barcelona eesmärkide täitmise suunas; juhib tähelepanu sellele, et eakatele ja ülalpeetavatele mõeldud üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused peavad saama sama tähelepanu ja kohtlemise osaliseks;

71.   rõhutab, et vabatahtlik sektor ja sotsiaalsed võrgustikud aitavad väheneva elanikkonnaga piirkondades elanikkonna vajadusi olulisel määral rahuldada, kuid ei suuda asendada olulist rolli, mida mängivad piirkondades üldhuviteenuseid osutavad ametivõimud; on arvamusel, et sellelaadset kodanikepoolset tegevust tuleb tunnustada ja selles osalejaid tuleb regionaalpoliitika raames toetada kui partnereid; rõhutab, et seeläbi käivituvad teadmiste suurendamise protsessid, mis võimaldavad piirkondadel demograafiliste muutustega kaasnevate väljakutsetega toime tulla;

72.   julgustab liikmesriike ja piirkondlikke ametiasutusi kasutama sel eesmärgil struktuurifonde; palub, et komisjon toetaks territoriaalse koostöö raames (nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse ((EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta)(12) artikli 7 lõige 3) kogemuste vahetamist piirkondade vahel, kus nn hõbedane majandus mängib juba suurt rolli või hakkab mängima suurt rolli tulevikus;

73.   nõuab laiaulatusliku arutelu korraldamist, et käsitleda kõikide õigust inimväärsele pensionilejäämisele, mis on seotud eakate maksevõime, väärikuse ja nende sotsiaalse kaasamisega; tuletab meelde vanemate inimeste tohutut panust sotsiaalsesse ühtekuuluvusse vabatahtliku töö ja perekondlike hooldusteenuste abil;

74.   kutsub liikmesriike üles koordineeritud arutelule võimalike reformide üle, mis tagaksid pensioni- ja sotsiaalkindlustussüsteemide järjepidevuse, nähes eelkõige ette sätted, mis tagaksid naistele ema- ja vanemapuhkuse arvessevõtmise pensioniõiguste arvestamisel;

75.   kutsub üles liikmesriike, kes veel ei ole uurinud seoseid pensioni maksmise ja töötamise stiimulite vahel, eriti seoses paindliku tööajaga, kaaluma uuringute läbiviimist töötamise negatiivsete stiimulite kõrvaldamiseks;

76.   märgib, et Euroopa ühiskonna vananemine ei ole piirkondlikult ühtlane; rõhutab, et, kuna riiklikud andmed demograafiliste muutuste kohta ei kajasta piirkondlikke ja kohalikke erinevusi, on mõnikord raske hinnata vajadust infrastruktuuri ja valitsuse rahalise toetuse järele; kutsub komisjoni üles aitama parandada demograafilisi tegureid käsitlevate andmete ja statistika kvaliteeti ja usaldusväärsust ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama kõikide töötajate liikumisvabadust laienenud Euroopa Liidus juba enne 2014. aastat;

77.   julgustab liikmesriike säilitama lähimuspõhimõtte kohaselt oma pensionisüsteemis eelarvetasakaalu sissetulekute ja väljaminekute vahel; avaldab kiitust liikmesriikidele, kes on pannud kõrvale eelarvevahendeid tulevaste pensionite maksmiseks;

78.   märgib, et demograafilistel muutustel on üksikutele piirkondadele tugev mõju ja seega on vajalikud erinevad kohanemisstrateegiad sõltuvalt sellest, kas tegemist on sisserände piirkonnaga või väheneva elanikkonnaga piirkonnaga; märgib, et elukvaliteet on väheneva elanikkonnaga piirkondades, mis on enamasti maapiirkonnad, määratletud teisiti kui kasvava rahvastikuarvuga piirkondades, ja on seetõttu seisukohal, et vajalikud on erinevad toetusstrateegiad;

79.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse põlvkondade mõõdet Euroopa piirkondade vahelises solidaarsuses ning võtma arvesse mõnede demograafiliste tendentside suurt mõju teatavatele piirkondadele ELis; rõhutab, et eriti suur on selline mõju elamumajandusele ja infrastruktuurile, eriti linnapiirkondades, kus on tulevikus tõenäoliselt rohkem inimesi ja suurem sisserändajate osakaal; rõhutab samuti vananevate piirkondade kohaliku tasandi erivajadusi investeeringute järele kodulähedastesse teenustesse, et võtta arvesse vanemate inimeste erivajadusi ja võimaldada neil elada iseseisvat elu võimalikult kaua; teeb ettepaneku arvestada nimetatud vajadust investeeringute järele struktuurifondide eraldamise juures ning Euroopa Sotsiaalfondi võimaluste juures teha kohalik sotsiaalne kapital selliste teenuste osutamiseks kättesaadavaks; nõuab nende säilitamist ka pärast 2013. aastat; juhib lisaks tähelepanu sellele, et väljarände piirkonnad peavad võtma meetmeid elanikkonna loomuliku koosseisu säilitamiseks investeeringute abil tööhõivesse, koolitusse ja avalikele teenustele juurdepääsu tagamiseks;

80.   teeb komisjonile ettepaneku toetada territoriaalse koostöö raames üleeuroopalisi võrgustikke, mille kaudu on piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel ning piirkondadel ja kodanikuühiskonna osalejatel võimalik demograafilistest muutustest tulenevate probleemide lahendamisel üksteiselt õppida;

81.   julgustab liikmesriike edendama põlvkondadevahelisi projekte, kus vanemad inimesed töötavad koos noortega, et jagada oskusi ja saada uusi kogemusi; kutsub komisjoni üles lihtsustama heade tavade vahetamist kõnealuses valdkonnas;

82.   kutsub liikmesriike üles aitama väheneva elanikkonnaga piirkondi, tagades üldhuviteenuste kõrge taseme (nt haridus, kaasa arvatud väikelaste hoidmine, hoolekande- ja tervishoiu- ning postiteenused), juurdepääsu (nt ühistransport, transpordi infrastruktuur ja telekommunikatsioonivõrgud), osalemise majandustegevuses ja oskused (nt koolituse abil, mis hõlmab elukestvat õpet ja uute tehnoloogiate kasutamist ning nendesse investeerimist); palub nende ülesannete täitmise eesmärgil kohandada raamtingimusi vastavalt kohalikele vajadustele ja kohalikele osalistele ning parandada nende kohanemisvõimet; juhib erilist tähelepanu saarte, piirialade, mägipiirkondade ja teiste asustuskeskustest kaugemal asuvate piirkondade olukorrale;

83.   tervitab ettepanekut luua Euroopa Integratsioonifond; kutsub pädevaid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, mis vastutavad ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengupoliitika koostamise ning haldamise eest, üles tegema tihedamat koostööd, et julgustada inimesi kolima tagasi väheneva elanikkonnaga maapiirkondadesse, parandades kõnealustes piirkondades elu- ja töötingimusi;

84.   tervitab asjaolu, et komisjon on neljandas aruandes sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse kohta nimetanud suurenevat demograafilist tasakaalutust üheks peamiseks probleemiks; ootab huviga ühiskonnaga konsulteerimise tulemusi ja regionaalpoliitika rolli kindlaksmääramist demograafiliste muutuste negatiivsete mõjude vastu võitlemisel järgmise programmiperioodi ajal;

85.   tuletab liikmesriikidele meelde paljusid ebasoodsaid olusid, millega hooldajad, eriti vanemaealised hooldajad kokku puutuvad; soovitab, et rohkem tuge tuleb pakkuda kõnealustele rühmadele, et võimaldada neil ületada arvukaid tööleasumisega seotud takistusi;

86.   mahajäänud linnapiirkondades, linnalähedastes piirkondades ja maapiirkondades põhjustavad demograafilised tegurid tõenäoliselt rahvastikukadu, millel on otsustav mõju elamumajandusele ja infrastruktuurile;

87.   kutsub liikmesriike üles muutma perekondadele sobivad elamispinnad kättesaadavamaks, eelkõige üksikvanemaga perekondadele ja vanematele inimestele, näiteks põlvkondadevaheliste projektide abil linnaarenduse ja linnaplaneerimise raames;

88.   rõhutab, et demograafiline tasakaalutus maailmatasandil võib tugevdada ebavõrdset arengut ja rändesurvet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima neid elemente ühise arengu eesmärgil oma sisserändepoliitikasse;

Sisseränne ja lõimimine

89.   märgib, et sisseränne on ja jääb Euroopa Liidu demograafilise olukorra üheks mõjutajaks ning majanduslikust, ühiskondlikust ja kultuurilisest vaatenurgast võib tegu olla positiivse teguriga; kutsub seetõttu komisjoni, liikmesriike ja tööturu osapooli üles töötama välja selget ja põhjendatud lähenemisviisi sisserändele, et võidelda ksenofoobsete ja rassistlike hoiakute ja arvamuste vastu ning edendada sisserändajate täielikku ja tõhusat lõimimist ühiskonda;

90.   tunnistab siiski, et sisseränne ja eriti selline, mis pärineb väljarände piirkondadest, annab võimaluse peatada demograafiliste muutuste negatiivset mõju, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles käsitama sisserändajate lõimimist strateegiliselt olulise poliitilise meetmena;

91.   on seisukohal, et ELi liikmesriikides tuleks tugevdada lõimimispoliitikat nii, et lihtsustada ümberasujatel end ELis sisse seada; tervitab seetõttu nõukogu 25. juuni 2007. aasta otsust 2007/435/EÜ, (millega asutatakse üldprogrammi Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine raames Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond aastateks 2007–2013)(13) ja loodab, et see aitab lihtsustada ümberasujate sotsiaalset ja majanduslikku lõimimist ELis;

92.   rõhutab, et liikmesriigid peavad määratlema ja kooskõlastama sisserändepoliitika, tagades sisserändajatele võrdsed elu- ja töötingimused; kutsub komisjoni üles arutama majandusliku sisserände strateegiat ja erimeetmeid ning esitama neid võimalikult kiiresti;

93.   rõhutab vajadust ühtlustada suuremal määral liikmesriikide sisserändepoliitikat, et tagada sisserändajate parem lõimimine ühiskonda ja ametlikku majandusse ning tagada sisserändajate õiguslik seisund ja sotsiaalkaitse, sealhulgas pensioniõigused; kutsub liikmesriike üles võitlema resoluutselt inimkaubanduse ja ebaseadusliku sisserände võrgustikega ning karistama ebaseaduslikus olukorras olevaid töötajaid kasutavaid ja/või ekspluateerivaid tööandjaid; avaldab toetust üleeuroopalisele algatusele ebaseadusliku töötamise ning ebaseaduslike sisserändajate ärakasutamise ja nende häbiväärsete elutingimuste vastu;

94.   tunnistab sellega seoses linnade spetsiifilist rolli, kuna enamik sisserändajatest jäävad elama linnadesse, ning rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad võtma arvesse sisserändepoliitika mõju linnadele ja kaasama neid tihedamalt sisserändega seotud poliitika kujundamisse ja rakendamisse; jälgib huviga 2006. aastal komisjoni ja EUROCITIES võrgustiku algatatud linnade lõimimise protsessi ning 6. novembril 2007. aastal allkirjastatud Milano deklaratsiooni integratsiooni kohta, et tagada dialoogi jätkumine lõimimispoliitika ühiste aluspõhimõtete rakendamise kohta linna tasandil;

95.   rõhutab, et Euroopa Liidu sisene seaduslik ränne peaks olema kasulik ümberasujatele ning ei tohiks olla koormav päritoluriigile; ergutab liikmesriike laiendama sisserändajate integratsioonimeetmeid;

96.   avaldab heameelt komisjoni ja liikmesriikide algatuse üle võtta arvesse sisserände üleilmalist mõõdet ning ELi suunduva majandusliku sisserände tagajärgi päritoluriigi arengule; rõhutab vajadust võtta arvesse nn ajude väljavoolu ohtu sisserändajate päritoluriigist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama koos asjaomaste kolmandate riikidega välja tõhusaid meetmeid nn ajude väljavoolu takistamiseks;

97.   nõuab, et sisserände inimmõõde ei kaoks rangelt majanduslike kaalutluste taha ja perekonna lõimimise valik jääks avatuks seda soovivatele sisserändajatele; nõuab tiheda koostöö tegemist Euroopa sisserände-, tööhõive-, sotsiaal-, haridus- ja regionaalpoliitika alal;

98.   tuletab meelde, et rahaülekanded Euroopa sisserändajatelt on väga märkimisväärne meetod vanemate inimeste elu rahastamiseks arenguriikides;

99.   juhib tähelepanu sellele, et sisserändepoliitika peab olema suunatud diskrimineerimise vastu ja selle eesmärgiks peab olema praeguste ja tulevaste Euroopasse sisserändajate suurem õigusalane, sotsiaalne ja ühiskondlik võrdsus;

100.   on seisukohal, et koos võõrtöölisega riiki saabuvad pereliikmed peavad saama elamisloa ning vajadusel tööloa;

101.   rõhutab sisserännanud naiste olulist rolli ning kutsub liikmesriike üles pöörama neile lõimimispoliitikas piisavalt tähelepanu ja tagama neile kõik nende õigused;

102.   kutsub liikmesriike üles lisama järgmise tippkohtumise päevakorda arvamuste vahetust demograafiliste muutuste ja heade tavade kohta sellistes valdkondades nagu vanaduspõlves töötamine, noorte tööhõive, perepoliitika ja sisserändajate lõimimine;

103.   tervitab komisjoni võetud kohustust esitada iga kahe aasta tagant Euroopa demograafilise foorumi raames olukorda käsitlev aruanne; loodab, et nimetatud aruandes hinnatakse samuti liikmesriikides asjaomastes valdkondades kehtestatud poliitika mõju; toetab komisjoni algatust pühendada iga kahe aasta tagant oma aruande üks peatükk viljatusele ning lisada aruandesse peatükk, milles käsitletakse ettevalmistusi Euroopa Liidus demograafilisteks muutusteks; julgustab komisjoni looma näitajate süsteemi demograafilise arengu saavutuste jälgimiseks ja analüüsimiseks erinevates liikmesriikides ja Euroopa Liidus;

104.   märgib, et Euroopa demograafiline tulevik toob kaasa uusi probleeme seoses demokraatlike mehhanismide ja kanalitega, mille kaudu Euroopa osade mitmekesisust esindav hääl võib end kuuldavaks teha ja mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist; märgib, et otsustava tähtsusega küsimus vananevas ühiskonnas on alaealiste poliitiline esindatus, kuna nemad kujutavad endast ühenduse ühist ja ühtlasi poliitilist tulevikku, kuid praegu ei saa oma häält kuuldavaks teha ega mõjuta otsuste vastuvõtmist; märgib, et erinevatel põhjustel ei ole sisserändajate, ei täiskasvanute ega nende laste hääl kuuldav; on seisukohal, et väljendusvõimaluste ja sotsiaalsete rühmade (eriti alaealiste) poliitilise esindatuse puudumine on otsustava tähtsusega küsimus, mis nõuab põhjalikku laiaulatuslikku arutelu;

105.   julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama ELi kodanike teadlikkust demograafiliste väljakutsete kohta Euroopas, nt viies läbi kampaaniaid ja katseprojekte kõnealusel teemal;

o
o   o

106.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) EÜT C 115, 14.4.1997, lk 238.
(2) EÜT C 104, 6.4.1998, lk 222.
(3) EÜT C 232, 17.8.2001, lk 381.
(4) ELT C 292 E, 1.12.2006, lk 131.
(5) ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 141.
(6) ELT C 161, 13.7.2007, lk 66.
(7) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
(8) EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1.
(9) EÜT L 145, 19.6.1996, lk 4.
(10) EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9.
(11) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(12) ELT L 210, 31.7.2006, lk 25.
(13) ELT L 168, 28.6.2007, lk 18.


Teadusalane koostöö Aafrikaga
PDF 107kWORD 38k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon Aafrikaga tehtava rahvusvahelise teaduskoostöö parandamisele suunatud tugimeetmete olulisuse kohta
P6_TA(2008)0067B6-0078/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 8.ja 9. detsembril 2007 toimunud ELi ja Aafrika tippkohtumist, ELi ja Aafrika strateegilist partnerlust ning ELi-Aafrika tegevuskava (2008–2010);

–   võttes arvesse oma 31. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa teadusruumi uute perspektiivide kohta(1);

–   võttes arvesse energiatehnoloogiate osa võitluses kliimamuutusega;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

1.   tunnustab Aafrika poliitikakujundajate kasvavat suundumust pidada arengu juures oluliseks teadust ja tehnoloogiat ning innovatsiooni;

2.   märgib Aafrika uue arengupartnerluse (NEPAD) olulist panust, selle teaduse ja tehnoloogia ühtset tegevuskava ning Aafrika Liidu teadus- ja tehnoloogiaalaseid programme ning nõuab nende paremat rakendamist ja põhjalikumat arendamist ning asjaomaste meetmete parandamist;

3.   rõhutab vajadust suurendada Aafrika teadlaste osalust rahvusvahelises teaduskoostöös ning uurimis- ja arendustegevuse projektides, et säilitada ning arendada uurimis- ja arendustegevust Aafrikas, eelkõige kindlates valdkondades, nagu toit, tervishoid ja energia;

4.   tuletab meelde, et teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendas raamprogrammis(2) on olulisel kohal tähelepanuta jäetud haigused, ja on seisukohal, et erilist rõhku tuleks panna HIV/AIDSi-uuringutele Aafrika riikides;

5.   nõuab olemasoleva teadustegevuse infrastruktuuri, sealhulgas Aafrika uue arengupartnerluse (NEPAD) teaduse ja tehnoloogia büroo, Aafrika Liidu programmide ning teadus- ja arendustegevuse projektide tugevdamist Aafrika Liidu ja Aafrika teadusringkondade suuniste alusel, eelkõige kindlates valdkondades, nagu toit, tervishoid ja energia;

6.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid teadus- ja tehnoloogiaalast koostööd Aafrikaga, mis tagab kiiresti tõelise ning ulatusliku teadmiste ja tehnoloogia arengu Aafrika riikides;

7.   märgib, et teaduse areng aitab kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, mida näevad ette aastatuhande arengueesmärgid; kutsub eelkõige Euroopa Liitu üles tähtsustama Aafrikaga tehtava teadus- ja tehnoloogiaalase koostöö raames kliimamuutuse küsimust, pannes peamist rõhku Aafrikas leiduvatele ülisuurtele taastuvatele energiaallikatele, eriti päikeseenergiale;

8.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid koos teadus- ja arendusprojektidega teadmiste ja tehnoloogia siiret ELi ja Aafrika vahel uue sidusa tegevusraamistiku kaudu, et saavutada säästva arengu vahetud ja pikaajalised eesmärgid, ning kujundaksid vastavalt sellele poliitikat ja ressursse;

9.   kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles tagama ELi teaduse ja tehnoloogiaga seotud rahvusvahelise poliitika ning Aafrika riikide põhivajaduste paremat sidusust, et töötada välja uus üldine raamistik teaduskoostööks ja diplomaatilisteks suheteks Aafrikaga;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0029.
(2) ELT L 412, 30.12.2006, lk 1.


Neljas aruanne ühtekuuluvuse kohta
PDF 359kWORD 78k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitleva neljanda aruande kohta (2007/2148(INI))
P6_TA(2008)0068A6-0023/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse neljandat aruannet majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta (KOM(2007)0273) ("neljas ühtekuuluvusaruanne");

−   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele "Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid" (KOM(2007)0507);

−   võttes arvesse Euroopa Ühenduste asutamislepingu artikleid 158 ja 159 ning artikli 299 lõiget 2;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu territoriaalset tegevuskava ja Euroopa linnade säästvat arengut käsitlevat Leipzigi hartat ning esimest tegevusprogrammi Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava rakendamiseks;

–   võttes arvesse Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) uuringut "Ruumilise arengu tulevikukontseptsioon – Euroopa territoriaalse arengu mudelid" ning Euroopa Parlamendi uuringut "Piirkondlik ebavõrdsus ja ühtekuuluvus – millised on tulevikustrateegiad?";

–   võttes arvesse Regioonide Komitee 28. novembri 2007. aasta arvamust (COTER-IV-011) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. detsembri 2007. aasta arvamust (CESE/1712/2007) neljanda ühtekuuluvusaruande kohta;

–   võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni struktuuripoliitika mõju ja tagajärgede kohta Euroopa Liidu ühtekuuluvusele(1);

–   võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika rolli ja tõhususe kohta erinevuste vähendamisel vaeseimates ELi piirkondades(2);

–   võttes arvesse parlamendi kodukorra artiklit 45 ja artikli 112 lõiget 2;

–   võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi(A6-0023/2008),

A.   arvestades, et paljudes Euroopa piirkondades endiselt püsiva suure ebavõrdsuse ja eriomaste struktuuriprobleemide tõttu, mis on liidu hiljutise laienemise tagajärjel veelgi süvenenud, püsib vajadus üldise Euroopa ühtekuuluvuspoliitika järele;

B.   arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on jätkuvalt Euroopa integratsiooni üks alussammas ja sellel on tähtis roll ebavõrdsuse ning arenguprobleemide vähendamisel;

C.   arvestades selget seost euroskeptilisuse ja regioonides territoriaalse ebavõrdsuse suurenemise vahel, mis tõestab vajadust majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse järele, et tugevdada Euroopa Liidu õiguspärasust, mis toetub kohapealsele nähtavale regionaalpoliitikale; arvestades, et ELi tegevuse kodanikele lähemale toomisel ja regionaalpoliitika rakendamisel etendavad keskset rolli piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning kohalikud osalised, kelle saavutusi tuleks tõhusamalt avalikustada;

D.   arvestades, et võttes arvesse tema lisaväärtust, annab ühtekuuluvuspoliitika igale piirkonnale võimaluse saada konkreetseid hüvesid kohalikule elanikkonnale pikaajalise tööhõive ja kõrgema elatustaseme kindlustamise kaudu, eriti piirkondades, mis on jäänud maha konkurentsivõime tugevdamise ja haldussuutlikkuse suurendamise ning detsentraliseeritud haldamise tagamise valdkonnas; arvestades, et seetõttu tuleb lükata tagasi kõik katsed paigutada kõnealune poliitikavaldkond uuesti riikide pädevusse;

E.   arvestades, et Lissaboni leping, mille kiitsid 18. oktoobril 2007. aastal heaks ja allkirjastasid 13. detsembril 2007. aastal liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid, asetab territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi koos majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega liidu peamiste eesmärkide hulka;

F.   arvestades, et tulevikus tuleb ühtekuuluvuspoliitika jaoks tagada rohkem rahalisi vahendeid, et tulla toime uute ette aimatavate väljakutsetega, millel on oluline territoriaalne mõju, nagu näiteks demograafilised muutused, linnastumine, segregatsioon, rändevood (mis on eriti suur probleem maapiirkondades ja äärealadel), globaliseerumisega kohanemine, kliimamuutus, energiavarustus ning maapiirkondade aeglane järelejõudmisprotsess; arvestades, et nendele väljakutsetele on võimalik leida vastus vaid juhul, kui tulevikus tunnistatakse ühtekuuluvuspoliitika olulist tähtsust kõnealuse eesmärgi saavutamiseks;

Euroopa Liidu 27 liikmesriigi ühtekuuluvuspoliitika olukorra hindamise vastandlikud tulemused

1.   toetab kõnealust aruannet, mis on eelmistest üksikasjalikum, põhineb erinevatel näitajatel ja milles leidub kasulikke andmeid võrdluseks muude riikidega, nagu Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Hiina või India, kajastades rahvusvahelist konteksti, milles ELi majandused toimivad;

2.   avaldab siiski kahetsust, et majanduskasvu ja lähenemise jätkusuutlikkuse paremaks hindamiseks ei ole esitatud küllaldaselt võrreldavat teavet ja võrreldavaid andmeid erinevate NUTSi tasandite kohta; nõuab seetõttu paremate statistiliste vahendite rakendamist, nagu näiteks neljanda ühtekuuluvusaruande koostamisel edukalt kasutatud uued näitajad (lisaks SKT-le inimese kohta), mis võimaldaksid mõõta täpsemalt majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohapealset taset, samuti kohalike meetmete konkreetset panust ühtekuuluvuspoliitikasse; on arvamusel, et selle saavutamiseks peab ESPONi suutlikkust suurendama;

3.   viitab probleemidele liikmesriikidele eraldatud struktuuriliste vahendite ärakasutamisel ja nõuab olukorra parandmiseks meetmete võtmist; märgib, et on veel liiga vara hinnata uute liikmesriikide ühtekuuluvuspoliitika tulemusi; toetab kõiki pingutusi ühtekuuluvupoliitika tõhususe suurendamiseks ja liigse bürokraatia vähendamiseks ning nõuab kõnealuse poliitikavaldkonna tulemuste süstemaatilist hindamist; kinnitab oma tugevat toetust komisjoni algatatud Euroopa läbipaistvuse algatusele, milles nimetatakse struktuuriliste vahendite saajad alates 2008. aastast;

4.   väljendab heameelt selle üle, et endised ühtekuuluvuspoliitika sihtriigid Kreeka, Hispaania, Portugal ja Iirimaa on jõudnud muudele riikidele märkimisväärselt järele ning nende majanduskasv on olnud ajavahemikus 2000–2006 silmapaistev, kuid tuletab meelde, et majanduskasvule vaatamata esineb nendes riikides endiselt olulisi piirkondadevahelisi erinevusi ja sügavaid struktuurilisi probleeme;

5.   väljendab heameelt uute liikmesriikide kõrge majanduskasvu üle, kuid märgib, et nende majanduslik lähenemine on võimalik vaid keskmises või pikas perspektiivis ning et see on pikk protsess, kuna SKT inimese kohta oli mõnes kõnealustest riikidest esialgu väga madal;

6.   väljendab heameelt selle üle, et komisjon kinnitas veel kord ühtekuuluvuspoliitika tähtsat rolli kõikide liikmesriikide suutlikkuse tugevdamisel arendada harmooniliselt tööhõivet ning luua uusi ja toimivaid töökohti, nagu sellest annavad tunnistust ühtekuuluvuspoliitika suurepärased tulemused paljudes eesmärgi 2 piirkondades;

7.   tunneb muret selle pärast, et riikidevaheline lähenemine väga tihti varjab piirkondadevaheliste ja piirkonnasiseste erinevuste süvenemist; märgib, et piirkondades ja kohalikes kogukondades täheldatakse paljudes valdkondades ebavõrdsuse teravnemist, nagu näiteks tööhõive, tootlikkus, sissetulek, haridustase ja uuendustegevuse suutlikkus; rõhutab ka territoriaalse koostöö tähtsust nende probleemide lahendamisele kaasa aitamisel;

8.   juhib tähelepanu näiteks sellele, et piirkondade konkurentsivõime sõltub paljuski tootlikkusest, turgudele juurdepääsust ja tööjõu kvalifikatsiooni tasemest, mis erineb märgatavalt rohkem piirkonniti kui liikmesriigiti; lisaks märgib, et institutsioonilistes tegurites nähakse järjest enam konkurentsivõime võtmeelemente, mis sisaldavad sotsiaalkapitali toetamist ettevõtluskultuuri ja jagatud käitumisnormide kujul, mis soodustavad koostööd ja ettevõtlust ning avaliku halduse tõhusust;

9.   märgib sellega seoses, et teatavates arenenud piirkondades ja isegi mõnes vähemarenenud piirkonnas on tuntavad mitmed probleemid, millel on arengupotentsiaali seisukohalt tugev territoriaalne mõju: madal majanduskasv, tootlikkuse ja tööhõive langus ning elanikkonna vananemine;

10.   märgib, et kuigi kõrge majanduskasv on võimaldanud teatud liikmesriikidel saavutada täieliku tööhõive ja suurendada enda SKT taset inimese kohta, on teistes liikmesriikides erinevused eri sotsiaalsete rühmade vahel suurenenud, mis tähendab, et endiselt on vajalik elanikkonna kõige haavatavamate rühmade sotsiaalne integratsioon;

11.   rõhutab haridustasemete ebapiisavat lähendamist ning Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelist tõelist lõhet hariduse valdkonnas, viimase kodanikest 29 % vanuses 25–64 on ülikoolidiplom võrreldes Euroopa Liidu vaevalt 16 %; märgib siiski, et kõrgharidusega naiste hulk suureneb kiiremini kui kõrgharidusega meeste hulk;

12.   rõhutab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise, võrdsete võimaluste ning puuetega inimeste ja eakate kodanike erivajaduste integreerimise tähtsust ühtekuuluvuspoliitika raames teostatavate projektide läbiviimise igas etapis;

13.   rõhutab majandustegevuse olulist koondumist pealinnapiirkondadesse – nähtus avaldub kõige suuremal määral uutes liikmesriikides – kus toodeti keskmiselt 32 % vastava riigi SKTst, samas kui seal elab vaid 22 % riigi elanikkonnast; märgib, et selline koondumine võib tuua kesklinna piirkonnas kaasa väga erinevad tööpuuduse määrad;

14.   märgib, et kontrollimatu linnastumine võib luua demograafilise, majandusliku, sotsiaalse, transpordi- ja keskkonnaalase tasakaalustamatuse kitsal alal ning tuua kaasa valglinnastumise ja linnadest kaugemal asuvate maapiirkondade elanikkonna vähenemise; palub seepärast komisjonil kõnealusele probleemile erilist tähelepanu pöörata ja esitada nende probleemide lahendamiseks konkreetseid ettepanekuid;

15.   rõhutab piirkondlikku ebavõrdsust seoses juurdepääsetavuse ning keskuste ja äärealade vahelise liiklusühendusega, mis tuleneb ebasoodsatest geograafilistest ja strukuurilistest oludest ning ebapiisavast investeerimisest transpordi infrastruktuuri ja potentsiaalsete ühendusvõimaluste puuduvast mitmekesistamisest; rõhutab eriti asjaolu, et juurdepääsetavus mägi- ja saarepiirkondadele, samuti äärealadele ja Euroopa mandriosast väga kaugel asuvatele äärepoolseimatele piirkondadele on oluliselt takistatud; rõhutab vajadust töötada välja meetmed, et edendada piirkondlikku potentsiaali, ligitõmbavust ja kõnealuste piirkondade säästvat arengut ergutavate meetmete kasutuselevõttu;

16.   väljendab suurt imestust komisjoni neljandas ühtekuuluvusaruandes esitatud väite üle, et eraldatus ei näi kujutavat endast suurt takistust arengule, ning märgib saarepiirkondade elanike suurt pettumust selle avalduse pärast, sest nad puutuvad iga päev kokku eraldatuse negatiivsete mõjude ja raskustega;

Regionaalpoliitika ja Lissaboni strateegia

17.   rõhutab riikidevahelisi suuri erinevusi teadus- ja arendustegevusse investeeritud summades ning täheldab tugevaid piirkondlikke erinevusi uuendustegevuse valdkonnas, mida on neljandas ühtekuuluvusaruandes mõõdetud uuendustegevuse valdkonna piirkondliku tulemusnäitaja alusel;

18.   jagab komisjoni arvamust ühtekuuluvuspoliitika võimendava mõju kohta Lissaboni strateegiale, suunates avaliku sektori investeeringud projektidesse, mis toetavad dünaamilise, majanduskasvu ja uuendustegevust soodustava majandusstruktuuri loomist, põhinedes poliitikate ja programmide tõhusama ühtlustamise tulemusel tekkinud sünergial;

19.   avaldab kahetsust, et ühtekuuluvuspoliitika eluviimisel ei ole vaatamata vahendite eraldamisele võetud piisavalt arvesse väike- ja mikroettevõtete ning käsitöönduse uuendustegevuse potentsiaali; nõuab seepärast aktiivse poliitika teostamist, et toetada kõnealustes ettevõtetes uuendustegevuse kõiki vorme, ning palub komisjonil luua võimalused vastastikuseks koostööks ettevõtete, avaliku sektori, koolide ja ülikoolide vahel, et rajada kooskõlas Lissaboni strateegiaga piirkondlikud uuendustegevuse klastrid;

20.   juhib tähelepanu sellele, et struktuuriabi võimendavat mõju saab erasektori kaasfinantseerimise abil suurendada; nõuab avaliku ja erasektori vahelise partnerluse jaoks läbipaistvate eeskirjade ja standardlahenduste kohest kasutuselevõttu, mis annaks piirkondadele võimaluse võtta riiklike eesmärkide saavutamisel appi erakapital;

21.   toob välja, et automaatne kohustustest vabastamise põhimõttest kinnipidamine on eriliselt oluline, et julgustada korraldusasutusi projekte rahastama ja kiiresti teostama; nõuab n + 2 reegli (uutes liikmesriikides finantsraamistiku 2007–2013 kolmel esimesel aastal n + 3) põhimõtte järgimist;

22.   toob välja, et viivitused struktuuripoliitika elluviimisel on osaliselt tingitud liiga rangest korrast, mistõttu tuleks kaaluda nende menetluste lihtsustamist ning kohustuste ja pädevuse selget jaotamist ELi ja liikmesriikide vahel;

23.   märgib, et programmitöö perioodil 2007–2013 suunatakse vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi kaudu 64 % eesmärgi 1 (lähenemine) vahenditest ja 80 % eesmärgi 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) vahenditest uuendustegevuse kuludesse, mis on 55 000 miljonit eurot rohkem kui eelmisel ajavahemikul; märgib, et nende vahendite kasutamise tase on seotud vähem arenenud piirkondade suutlikkusega uurimis- ja arendustegevuse ning uuendustegevusega seotud projekte kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt hallata, et rahalisi vahendeid täielikult ära kasutada ning mitte suunata väikese mahulistesse investeeringutesse;

24.   palub komisjonil hinnata vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi ja selle mõju piirkondlikule ebavõrdsusele ning teha kindlaks, kas prioriteetide määratlemisel ei soodusta kõnealune süsteem liiga tsentraliseeritud või "ülalt alla" lähenemisviisi ("top down approach"); loodab, et see hindamine algab 2008. aastal ilmuva komisjoni viienda aruandega ühtekuuluvuse kohta, milles eeldatavasti keskendutakse ühtekuuluvuspoliitika ning Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive eesmärkide vahelistele suhetele kõikides piirkondades;

25.   rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika raames ei saa eelistada juba dünaamilisi piirkondi, mis kaasneks vahendite eriotstarbeks määramise süsteemi range järgimisega; tuletab meelde, et Lissaboni lepingu jõustumisel on ühtekuuluvuspoliitikal kolm Lissaboni strateegia raamistikust kaugemale ulatuvat eesmärki: majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus;

26.   nõuab Lissaboni strateegia laiendamist, et lisada sellesse territoriaalne mõõde, mis võimaldab võtta arvesse piirkondadele iseloomulikke omadusi, julgustades samal ajal üleeuroopalist sünergiat ja koostööd, mille raames toetatakse eriti laiapõhjalise uuendustegevuse väljatöötamist ja elluviimist;

27.   rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika ulatust ei saa kahandada Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele; on arvamusel, et territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamine lähenemise eesmärgi meetmete abil on piirkondade pikaajalise konkurentsivõime eeltingimus; on seepärast seisukohal, et eesmärki 1 (lähenemine) ja eesmärki 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) tuleks tulevikus käsitleda nii teineteist kui ka eesmärki 3 (Euroopa territoriaalne koostöö) täiendavatena;

Territoriaalne ühtekuuluvus – integreeritud lähenemisviisi suunas

28.   palub komisjonil lisada "territoriaalse ühtekuuluvuse" mõiste peagi ilmuvasse territoriaalset ühtekuuluvuse teemat käsitlevasse rohelisse raamatusse (mis kavatsetakse avaldada 2008. aasta septembris), et saavutada kõnealuses ühenduse poliitikavaldkonnas edasist edu;

29.   rõhutab seoses sellega tõelise partnerluse ja asjakohase mitmetasandilise valitsemissüsteemi loomise olulisust erinevatel tasanditel, mille raames on regionaalarengu eesmärkide määratlemisse ja elluviimisse kaasatud arutelude kaudu majanduspartnerite ja tööturu osapooltega nii ühenduse, riigi, piirkondlik kui ka kohalik tasand, mis tagab, et Euroopa tasandil määratletud tegevusprioriteetide ulatust ei piirata nende rakendamisel kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil (altpoolt tulev algatus) ja et hoida ära mis tahes oht kohalikku arengusse ja ühtekuuluvust edendavasse tegevusse kaasatud tegutsejad välja jätta, nagu juhtub sageli linnapoliitika valdkonnaga;

30.   teeb ettepaneku käsitleda esmatähtsatena poliitikavaldkondi, mis toetavad territooriumide tõeliselt detsentraliseeritud arengut, leevendades pealinnadele avaldatavat survet ja soodustades hajutatud sõlmede esilekerkimist; on arvamusel, et sellega seoses ei tohiks kahe silma vahele jätta maapiirkondade toetamist ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tähtsat rolli maapiirkondades;

31.   nõuab samuti praktiliste sammude astumist, et vähendada erinevusi juurdepääsetava territooriumiga piirkondade ja struktuuriliselt ebasoodsate tingimustega piirkondade, täpsemalt mägi- ja saarepiirkondade, hõredalt asustatud alade, äärealade ning piirialade vahel, tunnistades samal ajal viimaste ebasoodsat olukorda ning võttes nende toetamiseks nii erimeetmeid kui ka alalisi meetmeid; kinnitab oma põhimõtet võtta arvesse äärepoolseimatele piirkondadele iseloomulikke ebavõrdseid tingimusi;

32.   soovitab käsitleda sidusamalt linna- ja maapiirkondade problemaatikat; rõhutab, et maapiirkondade arengut tuleks koordineerida regionaalpoliitika raamistikus rakendatavate meetemete kaudu; tunneb sellega seoses muret ühtekuuluvuse ja maaelu arengu eraldiseisva lähenemisviisi sobivuse kohta (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kaudu); nõuab kohustusliku ümbersuunamise teel maaelu arengu rahastamise suurendamise mõjude uurimuse läbiviimist;

33.   hoiatab poliitikavaldkondade sektoriteks jaotamise ohu eest ja pooldab integreeritud lähenemisviisi arendamist, mis aitab määratleda, milline sünergia on võimalik ühtekuuluvuspoliitika ja teiste olulisemate valdkondade vahel, nagu transport, põllumajandus, kalandus, maaelu areng, keskkond ja energiavaldkond, teadusuuringud ja tehnoloogia;

34.   kutsub komisjoni üles analüüsima järgmistes aruannetes, millises ulatuses on erinevad vahendid ja poliitikavaldkonnad, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, aidanud kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas saavutatud edusammudele; on arvamusel, et kõikide oluliste valdkondade edusamme ja probleeme on vaja analüüsida, eriti mis puudutab Lissaboni strateegiat;

35.   eeldab, et arutelude tulemusel ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat pööratakse erilist tähelepanu ühenduse välispiiril asuvatele piirkondadele, et tagada piirialade stabiilsus ja heaolu ning selle lõpptulemuseks ei oleks mitte üksnes ELi piirialade areng, vaid ka suurem ühtekuuluvus ja konkurentsivõime ühenduse jaoks tervikuna;

36.   juhib tähelepanu sellele, et ruumilise eraldatuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus eesmärgiga saavutada säästev ja tasakaalustatud areng vajab hoolika elamumajanduspoliitika tuge, mis kuulub laiema kohaliku arengu, linnaplaneerimise ja kohalike avalike teenuste haldamise strateegia valdkonda;

37.   väljendab seoses sellega heameelt territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta rakendamise tegevuskava vastuvõtmise üle, mille eesmärk on tagada, et territoriaalset mõõdet võetakse paremini arvesse kogu avaliku sektori poliitikas nii ühenduse, riigi kui ka kohalikul tasandil, ning ootab selle avaldumist tegelikkuses; pidades silmas Lissaboni lepingu alusel kavandatud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse laiendamist territoriaalse mõõtme võrra, on vaja välja töötada sobivad näitajad, et määratleda territoriaalse ühtekuuluvuse sisu;

38.   väljendab heameelt komisjoni teate üle avaldada roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, mis on kavas võtta vastu 2008. aasta septembris, ning nõuab, et see sisaldaks konkreetseid suundi integreeritud lähenemisviisi rakendamiseks;

39.   on teadlik Euroopa Parlamendi, keda esindab regionaalarengukomisjon, ja Regioonide Komitee koostöö jätkumise tähtsusest seoses regionaalpoliitika tulevikuga;

Uued väljakutsed ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ja Euroopa Liidu üldeelarve

40.   on arvamusel, et tulevikus on liit üha sagedamini vastamisi uute tugeva territoriaalse mõjuga väljakutsetega, mis suurendavad regionaalarengu valdkonna praeguseid takistusi, nagu näiteks demograafilised muutused, linnastumine, rändevood (mis kujutavad endast eriti suurt probleemi äärepoolsemate piirkondade ja maapiirkondade jaoks), energiavarustus- ja kliimaküsimused, kohanemine globaliseerumisega seotud muutustega ning samuti laienemine ja naabruspoliitikad; rõhutab katseprojektide tähtsust, mis on seotud piirkondade kohandamisega nendele uutele väljakutsetele;

41.   nõuab enne uute ühinemisläbirääkimiste alustamist eelseisva võimaliku laienemise kulude ja struktuuripoliitika regulaarset analüüsimist ning loodab, et Euroopa Parlamendi roll ühinemisläbirääkimiste ja naabruspoliitika raames võiks olla suurem ning tema osalemine ühinemiseelsete vahendite kavandamisel oleks siduv;

42.   rõhutab rahvaarvu vähenemise probleemi tõsidust mitmetes ELi piikondades, mis hõlmab elanikkonna vananemist, inimkapitali kaotust, kapitali väljavoolu, teenuste kallinemist jne;

43.   on arvamusel, et demograafilisel arengul võib olla suur territoriaalne mõju, näiteks teatavate piirkondade rahvaarvu vähenemine, mis puudutab eelkõige vähem arenenud maapiirkondi ning millega kaasneb linnastumine ja ühiskonna vananemine, või elamumajanduse areng muudes piirkondades, mis sunnib nende probleemide lahendamiseks töötama välja konkreetseid uuenduslikke strateegiaid, mis omakorda nõuab jõupingutust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste säilitamiseks ja kõrgetasemeliste universaalteenuste tagamiseks;

44.   märgib, et kliimamuutusel on erinevad tagajärjed, eriti mis puudutab üha sagedamini esinevaid ja tõsisemaid loodusõnnestusi, nagu näiteks metsatulekahjud, põuad ja üleujutused, millega toimetulekuks tuleb ELi erinevates piirkondades leida erinevaid võimalusi ja mille lahendamiseks peavad piirkonnad vaatama läbi ja kohandama oma ELi süsinikdioksiidi heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks koostatud säästva arengu strateegiaid; on veendunud, et ELi ühtekuluuvuspoliitika peaks olema kliimasõbralik, kuid tuletab ühtlasi meelde, et kõnealuses valdkonnas on ühtekuuluvuspoliitika jaoks avatud võimalused piiratud; on arvamusel, et kliimamuutuse vastu võitlemisega tuleks tegeleda ka muudes ühenduse poliitikavaldkondades;

45.   tuletab samuti meelde, et on oluline võtta tõhusate üldpõhimõtete sõnastamise raames vastu ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse Euroopa solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108), mis tagab õigeaegsema ja piisava abi piirkondlike loodusõnnetuste korral, mis on teatavates piirkondades nende geograafilise asukoha tõttu sageli laastavad;

46.   on arvamusel, et energiavarustuse ja energiahindade tõusu probleemidel võivad olla territooriumidele olulised ruumilised mõjud enamiku ELi liikmesriikide tugeva energiaalase sõltuvuse tõttu, eriti maa-, mägi- ja saarepiirkondades, väga kõrvalistes piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades nende sõltuvuse tõttu transpordist, mis on energiahinna suhtes tundlik; juhib siiski tähelepanu sellele, et taastuvate energiaallikate arendamine ning energiatõhususse ja detsentraliseeritud energiavarustusse investeerimine võivad tulevikus pakkuda suuri piirkondlikke ja kohalikke arenguvõimalusi;

47.   rõhutab taas, et kasutamata jäänud assigneeringud tuleks uuesti kasutusele võtta, rakendades n+2 või n+3 reeglit ühtekuuluvuspoliitika raames, et neid nappe vahendeid paremini ära kasutada;

48.   leiab, et ühtekuuluvuspoliitika püsima jäämine ka pärast 2013. aastat on sobiv vastus uutele väljakutsetele ning et seda tuleb kohaldada eri viisidel kogu liidu territooriumi suhtes; on arvamusel, et vastavalt asutamislepingule ja solidaaruse põhimõttele peaks ühtekuuluvuspoliitika jääma ühenduse poliitikavaldkonnaks ning lükkab seega tagasi kõik katsed paigutada ühtekuuluvuspoliitika uuesti liikmesriikide pädevusse;

49.   on arvamusel, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb tulevikus ka edaspidi tugevdada ning selle lisandväärtust tuleks rohkem esile tõsta; nõuab seetõttu piisavate rahaliste vahendite eraldamist ühtekuuluvuspoliitika valdkonna jaoks ühenduse tasandil; nõuab, et finantsperspektiivi läbivaatamine annaks võimaluse määratleda vajalikud eelarvevahendid liidu ühtekuuluvuspoliitika kõigi väljakutsetega toime tulemiseks;

o
o   o

50.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0202.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0356.


Territoriaalne tegevuskava ja Leipzigi harta järelmeetmed – Euroopa ruumilise arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse tegevusprogramm
PDF 291kWORD 81k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta järelmeetmete kohta – Euroopa ruumilise arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse tegevusprogramm (2007/2190(INI))
P6_TA(2008)0069A6-0028/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ELi territoriaalset tegevuskava ("territoriaalne tegevuskava") ja jätkusuutlike Euroopa linnade Leipzigi hartat ("Leipzigi harta"), mis mõlemad võeti vastu ruumilise planeerimise ja linnaarengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel Leipzigis 24.-25. mail 2007, ning Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava rakendamise esimest tegevusprogrammi, mis võeti vastu ruumilise planeerimise ja arengu eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel Ponta Delgadas (Assoorid) 23.-24. novembril 2007 ("esimene tegevuskava");

–   võttes arvesse neljandat aruannet majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta (KOM(2007)0273) ("neljas ühtekuuluvuse aruanne");

–   võttes arvesse Euroopa ruumi arenguplaani, mis võeti vastu ruumilise planeerimise eest vastutavate ministrite mitteametlikul kohtumisel Potsdamis 11. mail 1999;

–   võttes arvesse Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) 2006. aasta programmi tulemusi;

–   võttes arvesse kavandatavat programmi ESPON 2013;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 158 ja artiklit 159;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A6-0028/2008),

A.   arvestades, et territoriaalne mitmekesisus, mitmekeskuselised ja kompaktsed linnad on ELi territooriumi struktuuri olulised tunnused;

B.   arvestades, et käesoleval ajal elab suurem osa ELi kodanikest linnades;

C.   arvestades, et Euroopa Liidu ruumilise arengu praeguste väljakutsete hulka kuuluvad kliimamuutus, valglinnastumine ja maa-arendus, energiatarbimine, transpordiinfrastruktuurid, demograafilised muutused, sealhulgas elanike lahkumine maapiirkondadest ja teistest ELi piirkondadest, laienemise mõju sotsiaalsele, majanduslikule ja territoriaalsele ühtekuuluvusele ning globaliseerumise ebavõrdne mõju piirkondadele, mis hõlmab suurenevat lõhet jõukate ja vähem jõukate piirkondade vahel ning linna- ja maapiirkondade ebavõrdset arengut koostoimes struktuursete muutustega;

D.   arvestades, et territoriaalses tegevuskavas seatud eesmärkideks on tasakaalustatud ja mitmekeskuselise linnasüsteemi arendamine ning linna ja maapiirkondade vahelise uue partnerluse loomine, piirkondlike innovatsiooniklastrite rajamine, mis tagavad ühesuguse juurdepääsu infrastruktuurile ja teadmistele, üleeuroopalise riskijuhtimise edendamine, säästev areng, looduse ja kultuuripärandi tulevikule suunatud korraldus ja kaitse;

E.   arvestades, et Leipzigi hartas sätestatud eesmärgid on rohkem suunatud integreeritud linnaarengupoliitika paremale rakendamisele, nähes ette kvaliteetse avaliku ruumi loomise ja tagamise, infrastruktuurivõrgustike kaasajastamise ja energiatõhususe parandamise, ennetava innovatsiooni ja hariduse edendamise ning – eriti ebasoodsamas olukorras olevates linnaosades – keskkonnasõbraliku, tõhusa ja taskukohase linnatranspordi arendamise, füüsilise keskkonna parandamise strateegiate väljatöötamise, kohaliku majanduse ja tööturupoliitika tugevdamise ning aktiivse haridus- ja kutseõppepoliitika laste ja noorte jaoks;

F.   arvestades, et ruumiline planeerimine on sobiv vahend liikmesriikide, nende piirkondade ja linnade maakasutuse ja asustuse struktuuri reguleerimiseks ning asustatud punktide elutingimuste ja arenguvõimaluste määratlemiseks;

G.   arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika kui strateegilise juhtimisvahendi kõrval on vaja teisi meetmeid, et täita territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta eesmärke, eriti ruumilise mõju hindamise, integreeritud lähenemisviisi ja ruumilise planeerimise vaatluse osas;

H.   arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika kõrval avaldab ruumilisele arengule olulist mõju maaelu arengu poliitika; arvestades, et mõlema poliitika integreerimine on siiski veel puudulik ja seetõttu on vajalik parem sünergia, mis tooks esile tegeliku arengupotentsiaali ning suurendaks maapiirkondade külgetõmmet ja konkurentsivõimet, mis omakorda aitaks võidelda elanikkonna lahkumisega maapiirkondadest;

I.   arvestades, et avaliku ruumi, loodus- ja kultuurmaastiku ning arhitektuuri kvaliteet mängib linnas ja maapiirkondades elavate inimeste elutingimuste juures olulist rolli ning kujutab endast märkimisväärset mõjurit elukoha valikul;

J.   arvestades, et loovus ja innovatsioon on määrava tähtsusega ressursid globaliseeritud teadmuspõhisele ühiskonnale üleminekul; arvestades, et seetõttu sõltub jätkusuutliku ruumi- ja linnaarengu edu oluliselt kohaliku loomingulise potentsiaali arengust;

K.   arvestades, et ehituskultuur (kvaliteetse hoonestatud keskkonna kultuur), st kultuuriliste, majanduslike, tehnoloogiliste ja keskkonnategurite kogum, mis mõjutab planeerimise ja ehitamise kvaliteeti ning kulgu, kujutab endast integreeritud linnaarengu olulist osa;

L.   arvestades, et integreeritud lähenemisviis eeldab, et arendatavad projektid peaksid moodustama ühtse pikaajalise tegevuskava, milles on ühendatud majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnamõõde ning millesse on täielikult kaasatud linnaarengu programmide planeerimise, elluviimise ja hindamisega tegelevad peamised sidusrühmad;

M.   arvestades, et ühtekuuluvuse territoriaalset mõõdet puudutav integreeritud lähenemisviis ei hõlma üksnes maakasutuse planeerimist ja linnaarengu meetmeid ning poliitikat, sest lõppeesmärk on tagada tasakaal ELi kodanike vahel olenemata nende elukohast – eesmärk, mida ei saa saavutada ainuüksi maakasutuse planeerimise abil,

1.   on seisukohal, et territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta eesmärke on võimalik saavutada üksnes siis, kui järgitakse laiahaardelist, paljusid sektoreid hõlmavat ja terviklikku arengustrateegiat, millega viiakse ellu integreeritud lähenemisviisi põhimõtted;

2.   teeb ettepaneku – pidades silmas ühtekuuluvuspoliitika vahehindamist ning ühtekuuluvuspoliitikat pärast 2013. aastat – , et integreeritud lähenemisviisi rakendamine oleks siduvaks nõudeks struktuurifondide programmide planeerimisel ja projektide valikul; palub seetõttu otsuste tegijatel vabatahtlikult rakendada uusi koostöömeetodeid;

3.   tervitab linnaarengu eest vastutavate ELi ministrite mitteametlikul kohtumisel Leipzigis 24.–25. mail 2007. aastal vastu võetud otsust moodustada Saksamaa juhtimisel valitsustevaheline töörühm, et kindlaks teha ja selgitada mitmesuguseid küsimusi seoses algatuse JESSICA rakendamisega;

4.   tervitab komisjoni talituste vahelise rühma loomist, mis hakkab tegelema integreeritud lähenemisviisi rakendamise ettepanekutega, ning kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd kõigi sotsiaal-, keskkonna- ja majanduspartneritega ning tagama nende kaasamise kõikide territoriaalse ühtekuuluvusega seotud otsuse langetamisse; palub, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti rühma edasisest tegevusest;

5.   palub ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kujundamisel pärast 2013. aastat erilist tähelepanu pöörata ruumilistele erijoontele ja vajadustele ning nendest teguritest lähtuvale piirkondade eristamisele; soovitab kasutada rakendamisele suunatud ning teadusuuringutel ja pideval seirel põhinevaid planeerimisvahendeid, nagu on sätestatud Leipzigi hartas;

6.   palub komisjonil ja nõukogul ühtekuuluvuspoliitika vahehindamise raames kogu territooriumi arendamise huvides paremini ära kasutada sünergiat Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondiga (EAFRD); soovitab, pidades silmas ühtekuuluvuspoliitikat pärast 2013. aastat, tihedat kooskõlastatust ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu poliitika vahel, et edendada maapiirkondade elukvaliteedi parandamise võimalusi;

7.   märgib, et innovatsioonipotentsiaali ei ilmuta mitte üksnes suurlinnapiirkonnad, vaid Lissaboni strateegia eesmärkide edukate täitjate hulka kuuluvad ka mõned ääremaal asuvad ja maapiirkonnad; palub komisjoni tungivalt senisest rohkem tegelda kõnealuste piirkondade eduteguritega, et luua maapiirkondades asuvate väikeste ja keskmiste linnade arengumudel;

8.   rõhutab linna- ja maapiirkondade vahelise partnerluse ning ülesannete jagamise olulisust piirkonna kui terviku tasakaalustatud ja säästva arengu jaoks; kutsub linna- ja maapiirkondade valitsusi üles koostöös kõigi avaliku ja erasektori sidusrühmadega kindlaks tegema, millised on nende ühised väärtused, ning välja töötama ühiseid piirkondlikke ja allpiirkondlikke arengustrateegiaid, et tagada kõikidele Euroopa Liidu kodanikele paremad elutingimused ja elukvaliteet; palub tulevastel eesistujariikidel korraldada nende küsimustega tegelemiseks territoriaalse planeerimise ja linnaarengu eest vastutavate ministrite mitteametlikke kohtumisi;

9.   palub komisjonil ja nõukogul Euroopa Liidu üldeelarve läbivaatamise raames arvestada territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi hartaga ning teha kvalitatiivseid kohandusi, mis võimaldaksid territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide tulemuslikumat arvestamist ELi poliitikas; on seisukohal, et selle saavutamiseks tuleb võtta lähematel aastatel õigusloomega seotud meetmeid;

10.   palub nõukogul Lissaboni strateegia ja Göteborgi strateegia (jätkusuutliku arengu strateegia) läbivaatamise käigus 2008. aasta kevadisel ülemkogul määratleda territoriaalse ja linnapoliitika huvid eesmärkidena;

11.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kiiresti meetmeid territoriaalse tegevuskava eesmärkide saavutamiseks ja Leipzigi harta rakendamiseks;

12.   palub, et nõukogu ja liikmesriigid, lähtudes mitmetasandilisest valitsemise põhimõttest, milles võetakse arvesse Euroopa Liidu territoriaalset mitmekesisust ja austatakse subsidiaarsuse põhimõtet, kaasaksid territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta tegevusprogrammi elluviimisesse täielikult kohalikud ja piirkondlikud valitsused, sealhulgas piiriülesed riigiasutused, ning partnerluse põhimõtte alusel majandus- ja sotsiaalpartnerid, samuti asjaomased valitsusvälised organisatsioonid ja erasektori sidusrühmad, ning toetab selliseid püüdlusi aktiivselt; rõhutab, et vajadusse koostööd teha peaksid positiivselt suhtuma kõik asjaomased sidusrühmad, kuna on tõestatud, et järjekindel koostöö on tulemuslik;

13.   tuletab meelde info- ja sidetehnoloogiale juurdepääsu tähtsat rolli piirkondade tulevaste arenguvõimaluste jaoks ning soovitab seepärast – nagu on sätestatud territoriaalses tegevuskavas – lülitada infrastruktuur (näiteks lairibakaablid) uutesse transpordi- ja sideprogrammidesse;

14.   palub komisjonil läbi viia ELi asjaomase põhipoliitika süstemaatiline analüüs, nagu liikmesriigid on kokku leppinud esimese tegevuskava teise tegevusliini põhjal, ning viia läbi asjaomaste uute õigusaktide ruumilise mõju hindamine; tuletab siinkohal meelde ESPONi poolt välja töötatud hindamismeetodite potentsiaali;

15.   tunnistab, et kvaliteetne koolieelne ja kooliharidus, elukestev õpe, ülikoolid ja muud uurimisinstituudid on linnade ja piirkondade tulevase arengu jaoks üliolulised;

16.   tuletab meelde, et Natura 2000 on Euroopa ruumilise arengu oluline vahend; nõuab Natura 2000 nõuete täielikku rakendamist ning kaitsealasid ühendavate koridoride ja avatud alade võrgustike loomist, nii et taimestik saaks levida ja loomad vabalt liikuda, sellega kaitstakse bioloogilist mitmekesisust;

17.   nõuab loovate majandussektorite poliitika sidumist ruumi- ja linnaarenguga, et luua kättesaadavate vahenditega (ühtekuuluvuspoliitika, ruumi- ja linnaplaneerimine) raamistik ning, arvestades ruumi kvaliteeti, parandada loova ja uuendusliku tegevuse võimalusi;

18.   peab demograafilist arengut arvesse võttes vajalikuks tõsta linnade ja piirkondade kohanemisvõimet, asetades sealjuures raskuspunkti iseseisvale arengule ja vabatahtliku töö propageerimisele;

19.   rõhutab, et demograafiline areng toob kaasa uusi väljakutseid tööturul, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kättesaadavuses ning elamumajanduses ja planeerimises üldisemalt; märgib, et elanikkonna vananemist võib vaadelda võimalusena luua uusi töökohti üha suureneval turul ning uusi tooteid ja teenuseid, mis parandavad eakamate inimeste elukvaliteeti; rõhutab, et nn hõbedase majanduse arendamine on tähtis nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil;

20.   kutsub liikmesriike üles, et nad tagaksid põhimõtteliselt kogu oma territooriumil üldhuviteenuste osutamise, juurdepääsu ja kättesaadavuse, et võimaldada eri piirkondade elanikel oma piirkonna konkreetseid võimalusi ja potentsiaali ära kasutada; nõuab tungivalt, et eriti võetaks arvesse ebasoodsas olukorras olevate inimrühmade vajadusi, nagu puuetega inimesed, sisserändajad, etnilised vähemused, pikaajalised töötud ja vähekvalifitseeritud töötajad, ning naiste erivajadusi; kutsub komisjoni üles, et ta annaks oma suunistes üldhuviteenuste ja riigihangete korraldamise raameeskirjade kohaldamise kohta kohalikele asutustele rohkem võimalusi kohalike vajaduste ja kohalike sidusrühmade arvestamiseks, ning parandaks nende paindlikkust;

21.   palub komisjonil, pidades silmas Lissaboni lepinguga ühendusele uue pädevuse andmist ruumilise planeerimise valdkonnas, töötada välja teatis ELi raamistiku loomise kohta ruumilise mõju hindamiseks projekti tasandil, võttes arvesse ESPONi tehtud tööd;

22.   juhib tähelepanu asjaolule, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist tuleb esimese tegevusprogrammi rakendamiseks tugevdada koostööd ja koordineerimist parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel;

23.   väljendab heakskiitu eriti selle üle, et Lissaboni lepinguga kuulutatakse territoriaalne ühtekuuluvus majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrval lepingu eesmärgiks ning kõnealuses valdkonnas nähakse ette ELi ja liikmesriikide vahel jagatud õigusloomepädevus; juhib tähelepanu sellele, et Lissaboni lepinguga tunnistatakse asjaolu, et saari, mägi- ja piirialasid ning väga kõrvalisi ja hõredalt asustatud piirkondi mõjutavate territoriaalsete probleemidega tuleb tegelda, kuna nad mõjutavad negatiivselt ELi majanduse üldist konkurentsivõimet; kutsub komisjoni üles täiendama esimest tegevusprogrammi konkreetsete ettepanekutega ELi meetmete ja algatuste kohta;

24.   rõhutab asjaolu, et territoriaalse ühtekuuluvuse kohta puudub veel ühiselt kokkulepitud määratlus; ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon annaks territoriaalsele ühtekuuluvusele selge määratluse ning tooks oma tulevases territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas rohelises raamatus ära territoriaalse arengu eesmärgid Euroopa Liidus; eeldab, et suurimat tähtsust omistatakse eesmärgile, et kõikidele liidu kodanikele tagatakse olenemata nende elukohast ELis võrdsed arengu- ja juurdepääsuvõimalused;

25.   soovitab Euroopa ruumi arenguplaani edasi arendada ja rõhutab uute liikmesriikide täieliku kaasamise vajadust kõnealusesse plaani;

26.   peab oluliseks territoriaalse tegevuskava rakendamise edukuse järjepidevat hindamist; kutsub nõukogu, komisjoni ja kõiki teisi sidusrühmi üles hindama nii esimese tegevusprogrammi üksikute meetmete rakendamise edukust kui ka nende meetmete mõju ja osatähtsust ELi jätkusuutlikus ruumilises arengus;

27.   kutsub nõukogu üles nii kiiresti kui võimalik avaldama lihtsad kvantifitseeritavad näitajad ELi ruumilise arengu vaatluseks; soovitab maa-arendusega seotud aastanäitajad kasutusele võtta ruumilise arengu ühe näitajana;

28.   juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealuseid näitajaid on võimalik kasutada sihtmärkidena ruumilise arengu juhtimiseks; teeb ettepaneku, et nõukogu ja komisjon kasutaksid kindlaks määratud näitajaid tulemuste võrdlemiseks liikmesriikide vahel ning parimate tavade andmebaasi loomiseks;

29.   toetab nõukogu kavatsust esitada aruanne esimese tegevusprogrammi rakendamise kohta igal mitteametlikul ministrite kohtumisel; teeb nõukogule ettepaneku kaaluda Euroopa ruumilise arengu vastastikuse õppe programmi loomist liikmesriikide kogemuste ja heade tavade vahetamiseks;

30.   rõhutab territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta vahelise parema koordineerimise olulisust; avaldab seoses sellega kahetsust, et nõukogu pole veel vastu võtnud tegevuskava Leipzigi harta eesmärkide saavutamiseks, ja palub seda teha järgmistel eesistujariikidel, et sel viisil saavutada Leipzigi harta raames järjepidev jätkutegevus;

31.   tervitab Sloveenia kui eesistujariigi algatust välja töötada ruumilise ja linnaarengu koordineerimise parandamise meetmed ning neid edendada, et veelgi paremini ühitada territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta eesmärgid;

32.   viitab komisjoni neljandast ühtekuuluvusaruandest tulenevatele järeldustele, milles linnu ja maapiirkondi nähakse elanikkonna, majandusliku tugevuse ja innovatsiooni keskustena; tervitab piirkondlike ja linna innovatsiooniklastrite rajamise ettepanekuid nii ELi piires kui ka väljaspool ELi piire;

33.   palub komisjonil ja nõukogul, arvestades eriti linnakeskkonna auditi projekti tulemusi, kehtestada näitajad linnade jätkusuutlikkuse tulemuste võrdlemiseks Leipzigi harta mõistes, näiteks energiatarbimine inimese kohta, ühiskondliku transpordi kasutamise osakaal transpordi kogumahus ning kasvuhoonegaaside heitkogused inimese kohta;

34.   rõhutab linnade keskset rolli Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel ning nõuab seepärast tervikliku ja hästi koordineeritud linnaarengu strateegia loomist, mida toetaksid kõik valitsemistasandid ja erasektor;

35.   kutsub komisjoni üles tundma suuremat huvi valglinnastumise küsimuse vastu; kutsub liikmesriike üles – võttes arvesse maastiku killustamist ja linnade kasvust tulenevat maa kaotust liikmesriikides – rakendama tõhusaid meetmeid ja maa-arenduse piiramise strateegiaid;

36.   soovitab liikmesriikidel rõhutada linnade sisearengu eelistamist välisarengu ees, st olemasoleva hoonestuse tähtsustamist uus- või ümberehitistena uute maa-alade hõlvamise ees, seda eelkõige jätkusuutliku maakorralduse abil;

37.   tervitab rõhu asetamist transpordiliikide vastastikusele sidumisele Leipzigi hartas; rõhutab integreeritud ja säästva transpordisüsteemi tähtsust ning olulist rolli, mida jalgratturitele ja jalakäijatele mõeldud parandatud infrastruktuur võib etendada eelkõige suuremates linnades; palub komisjonil uurida tõhusamaid mehhanisme, et aidata kohalikke asutusi integreeritud transpordivõrkude väljatöötamisel, eriti vähem arenenud piirkondades;

38.   on arvamusel, et eesmärgiga vastata tõhusalt kõrgetele elukvaliteedi standarditele linnades, peavad asutused viima tingimata oma tehnilise varustuse vastavusse ELi standarditega; on seetõttu arvamusel, et joogiveega varustamine (näiteks varustamise parandamine või veekvaliteedi tõstmine), heitvee puhastamine (näiteks veevõrkude hävitamine või uute võrkude rajamine) ja kogu analoogne varustus tuleb viivitamata kohandada uute reguleerivate sätetega;

39.   täheldab kahetsusega, et sotsiaalsed ja majanduslikud erinevused eelkõige ELi suurlinnapiirkondades ja linnades, kuid ka maapiirkondades suurenevad jätkuvalt; kutsub liikmesriike üles selle probleemiga jõulisemalt tegelema ning seda struktuurifondide vahendite jaotamise programmide koostamisel rohkem arvestama;

40.   on seisukohal, et linnad kannavad erilist vastutust ELi kliimakaitse eesmärkide täitmise eest, kuna vaid nemad saavad pakkuda võimalikke lahendusi vähendamaks ülemaailmseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid seoksid kliimakaitse kui üldeesmärgi linnaarenguga;

41.   rõhutab asjaolu, et investeerimine keskkonnasõbralikku tehnoloogiasse, nagu uuenduslikud ennetus-, leevendus- ja kohandusmeetmed, pakub pikas perspektiivis olulisi ettevõtlusvõimalusi;

42.   märgib, et kui värske õhu koridoride puudumine põhjustab edasist kliima soojenemist ja saasteainete sisalduse suurenemist, hakkavad linnapiirkonnad kliimamuutuse mõju all veelgi tõsisemalt kannatama;

43.   nõuab pingutuste suurendamist integratsiooni ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks, eelkõige hoonestatud keskkonna puuduste kõrvaldamise ja keskkonnatingimuste parandamise abil, püüeldes samal ajal linnapiirkondade tasakaalustatud arengupoliitika suunas, nimelt probleemsete linnaosade stabiliseerimise ja atraktiivsete elamis-, töötamis- ja vaba aja veetmise võimaluste pakkumise kaudu;

44.   nõuab ebasoodsas olukorras olevate linnajagude paremat integreerimist; palub liikmesriikide pädevatel asutustel teha kindlaks hoiatavad taandarengu märgid konkreetsetes piirkondades ning suurendada pingutusi sotsiaalse integratsiooni poliitika rakendamiseks, et vähendada ebavõrdsust ja ennetada sotsiaalset tõrjutust; rõhutab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete olulist rolli majandusarengus ja territoriaalses konkurentsivõimes mitte ainult ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, vaid kõigis linnapiirkondades;

45.   kutsub komisjoni üles tulevaste rahastamisprogrammide raames, mille alla kuulub ka teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm, jõulisemalt toetama projekte, millega edendatakse kogemuste arendamist ja vahetamist jätkusuutliku linnahalduse, energiatõhusate tavade ja tehnoloogia edendamise, linnade keskkonnaprobleemide lahendamise ja linnade kliimamuutuse vastasesse võitlusse panustamise teemal;

46.   on seisukohal, et linnade identiteedi ja kodanike aktiivse osaluse tugevdamine võib kaasa aidata Leipzigi harta eesmärkide edukale täitmisele; palub komisjonil ja liikmesriikidel käivitada territoriaalne dialoog, et edendada üldsuse osalemist planeerimises eesmärgiga anda linnapiirkondadele uut elujõudu ja neid arendada;

47.   kutsub liikmesriike ning nende piirkondi ja linnu üles pöörama suuremat tähelepanu kõrgekvaliteedilise ehituskultuuri loomisele ning korraliku ja taskukohase eluaseme kättesaadavusele kui otsustavatele teguritele sotsiaalse kaasatuse tagamisel ning linna elukvaliteedi kujundamisel jätkusuutliku linnaarengu kontekstis, pöörates samal ajal erilist tähelepanu üldkasutatava ruumi kvaliteedile, eriti arhitektuuriprojektide kvaliteedi seisukohalt, kui vahendile parandada liidu kodanike heaolu;

48.   palub nõukogul ning eriti eesistujariikidel Sloveenial ja Prantsusmaal tugineda Saksamaa ja Portugali eesistumise ajal territoriaalse ühtekuuluvuse alal tehtud edusammudele ning jätkata selles suhtes ettepanekute vastuvõtmist; on seisukohal, et kuna senini on rõhuasetus olnud linnadel, linna ja maa vahelistel suhetel ning maakasutuse planeerimisel, peaks tulevastes algatustes rohkem arvesse võtma ebasoodsa asukohaga piirkondade vajadusi (näiteks saared, mägi- ja piirialad ning kõrvalised ja hõredalt asustatud piirkonnad);

49.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Regioonide Komiteele.


Ida-Timor
PDF 123kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon Ida-Timori kohta
P6_TA(2008)0070RC-B6-0079/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Ida-Timori kohta;

–   võttes arvesse Julgeolekunõukogus ÜRO peasekretäri eriesindaja esitatud lühikokkuvõtet (5432. istung);

–   võttes arvesse aruannet Euroopa Parlamendi seaduslike valimiste vaatlemise missiooni kohta Timor-Leste Demokraatlikus Vabariigis 27. juunist 2. juulini 2007, mida juhtis Ana Gomes;

–   võttes arvesse 5. juulil 2007. aastal eesistujariigi Portugali poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Ida-Timori seadusandlike valimiste kohta;

–   võttes arvesse 11. veebruari 2008. aasta avaldust, milles ÜRO Julgeolekunõukogu mõistis hukka rünnaku Ida-Timori presidendile José Ramos-Hortale;

–   võttes arvesse ELi välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana 11. veebruaril 2008. aastal esitatud avaldust, milles mõistetakse hukka atentaadikatsed Ida-Timoris;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et ligi 600 sõjaväelase vallandamine Ida-Timoris 2006. aasta aprillis nende rahulolematuse tõttu vallandas riigis väga tõsise kriisi, millega kaasnesid relvastatud kokkupõrked (relvajõudude ja politsei ning vallandatud sõjaväelaste vahel), politseijõudude lõhestumine, märatsemine ja ulatuslik jõukude vägivallatsemine, mille tulemusena hukkus kümneid inimesi, veelgi enam sai haavata ning 150 000 inimest põgenes kodudest, kusjuures pooled neist on siiani ümberasustatud laagritesse;

B.   arvestades, et julgeolekukriis tõi kaasa peaminister Mari Alkatiri valitsuse kukkumise 2006. aasta juunis ning üleminekuvalitsuse ametissemääramise José Ramos Horta juhtimisel;

C.   arvestades, et endine peaminister ja Nobeli preemia laureaat José Ramos Horta valiti 9. mail 2007. aastal Ida-Timori presidendiks ning 30. juuni 2007. aasta parlamendivalimiste järel sai endine president Kay Rala Xanana Gusmão 6. augustil 2007. aastal riigi peaministriks, mis andis lootusi riigi lõplikuks stabiliseerumiseks ning demokraatlike institutsioonide austamiseks;

D.   arvestades, et poliitiline ebastabiilsus Ida-Timoris jätkus vaatamata vabadele ja rahumeelsetele presidendi- ja parlamendivalimistele ning rahvusvahelise üldsuse tugevamale kaasatusele ÜRO egiidi all Ida-Timori ametivõimude palvel;

E.   arvestades, et ebastabiilsuses oli suuresti süüdi õigusriigi põhimõtete eiramine rahulolematute sõjaväelaste juhiks tõusnud põgenikust eksmajori Alfredo Reinado poolt, kes põgenes 2006. aastal vanglast ja oli pealinna vägivaldsetele noortekampadele innustuseks;

F.   arvestades, et 11. veebruaril 2008. aastal tulistasid need mässulised jõugud ja haavasid raskelt Ida-Timori presidenti Ramos-Hortat, kes on kriitilises seisundis Austraalias haiglas, ning avasid tule peaminister Xanana Gusmão pihta; need olid koordineeritud rünnakud riigi juhtkonnale ja institutsioonidele;

G.   arvestades, et Ida-Timori parlament kuulutas välja erakorralise seisukorra, mis on siiani jõus; arvestades, et valitsus on palunud täiendust Ida-Timoris juba tegutsevale 1600 rahvusvahelisele rahuvalvajale;

H.   arvestades, et need vägivaldsed rünnakud Ida-Timori kõrgeimate riiklike institutsioonide ja demokraatlikult valitud juhtide pihta on ikka veel 2006. aasta aprilli kriisi järg, mis annab tunnistust sellest, et vaatamata riigi ametivõimude, ÜRO Ida-Timori integreeritud missiooni (UNMIT) ja rahvusvaheliste jõudude jõupingutustele ei ole Ida-Timoris tõhus riiklik julgeolek ja õigusriigi põhimõtete toimimine veel tagatud;

I.   arvestades, et kvalifitseeritud vaatlejad on juhtinud tähelepanu ÜRO rahvusvahelise politsei (UNIPOLi) või teiste rahvusvaheliste jõudude kiire ja asjakohase reageeringu puudumisele 11. veebruari 2008. aasta rünnakutele, välja arvatud Portugali Riikliku Piirivalve tõhus sekkumine pärast palvet tegutseda;

J.   arvestades, et rünnakud toimusid pärast seda, kui president Ramos Horta oli isiklikult sekkunud püüdlustesse leida läbirääkimiste teel lahendus konfliktile mässulistega; arvestades, et sündmuste täpne kulg on siiani ebaselge ning riiklike ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude rolli kohta on veel palju vastamata küsimusi;

K.   arvestades, et Ida-Timori majanduse vilets olukord, kus vaatamata riigi naftatuludele elab 40% rahvastikust ja 60% alla 18aastastest allpool vaesuspiiri, tööpudus on massiline, ulatudes 80%ni ning kirjaoskamatuse määr on kõrge, loob väga ebastabiilse sotsiaalse olukorra ja suurendab kodanike rahutuste võimalust;

L.   arvestades, et nii EL kui ka ÜRO toetavad avalikult Ida-Timori sõltumatust, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtete valitsemist, mis nõuab riigi institutsioonide kindlustamist, head valitsemistava, riigi rahaliste vahendite õiget kasutamist võitluseks vaesuse ja tööpuudusega ning sotsiaalse õigluse arengu edendamiseks, samuti Ida-Timori naabrite eeskujulikku käitumist;

M.   arvestades, et Ida-Timor on AKV riikide täieõiguslik liige ning ELil on seetõttu eriline vastutus aidata tugevdada riigi demokraatlikku valitsemist, toetades institutsioonide pingutusi suutlikkuse suurendamisel;

N.   arvestades, et tuleks arvestada Ida-Timori rahva võõrandamatuid suveräänseid õigusi, eriti õigust loodusvaradele,

1.   mõistab karmilt hukka president Ramos-Horta atentaadikatse ning soovib talle kiiret paranemist ja peatset tagasipöördumist riigi juhtimise juurde;

2.   mõistab karmilt hukka samaaegse rünnaku peaminister Xanana Gusmãole, kes pääses õnneks vigastusteta, ning loodab, et Ida-Timori valitsus, president ja parlament suudavad ületada need tõsised ohud Ida-Timori stabiilsusele ning teha koostööd korra ja seaduslikkuse tagamiseks ning demokraatlike institutsioonide normaalse toimimise nimel vastavalt põhiseadusele;

3.   nõuab tungivalt, et kõik Ida-Timori pooled hoiduksid vägivallast, võtaksid osa dialoogist ja osaleksid demokraatlikus protsessis õiguslikus ja põhiseaduslikus raamistikus, aidates sellega kaasa sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse taastamisele;

4.   väljendab muret seoses karistamatuse ja õigusriigi põhimõtete eiramise sõnumiga, mille võib olla edastanud Ida-Timori ametivõimude UNMITi ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude ebaselge suhtumine (püüdes edendada rahvuslikku leppimist) inimestesse, kes peaksid kohtu ette toodama;

5.   mõistab hukka igaühe, kes püüab ära kasutada Ida-Timoris 11. veebruari 2008. aasta rünnakute järel tekkinud tundlikku olukorda, ning kutsub kõiki osapooli austama ja tegema igakülgset koostööd 2007. aasta presidendi- ja parlamendivalimiste järel ametisse nimetatud poliitiliste organitega;

6.   nõuab põhjalikku uurimist Ida-Timori põhiseaduse ja õiguse raames, vajaliku rahvusvahelise koostöö ja toetusega, et selgitada välja ilmse riigipöördekatse ning riigi julgeolekusüsteemi läbikukkumise iga üksikasi ja tuua rünnakute organiseerijad kohtu ette; tervitab rünnakute ühise uurimise alustamist ÜRO ja Ida-Timori politsei koostöös;

7.   nõuab tungivalt, et Ida-Timori peamised poliitilised jõud, nii võimul kui ka opositsioonis olevad, püüaksid kiiresti parteideüleselt saavutada rahvuslikku üksmeelt riigi toimimise põhiküsimustes, nagu relvajõudude ja politsei roll ning õigussüsteemi tugevdamine; pakub Ida-Timori parlamendi parteidele nendes püüdlustes oma toetust;

8.   tuletab meelde, et rahvusvahelisel üldsusel ja eriti ÜROl ja selle julgeolekunõukogul on väga oluline roll Ida-Timori riigi ning selle sõltumatuse ja suveräänsuse kindlustamisel, samuti selle noore riigi demokraatia tugevdamisel;

9.   rõhutab, kui oluline on Ida-Timori naaberriikide käitumine Ida-Timori ühiskonna stabiilsuse austamisel ja soodustamisel ning selle riigi demokraatlike institutsioonide tugevdamisel; tunnustab Indoneesia positiivset suhtumist alates Ida-Timori iseseisvuse väljakuulutamisest, samuti Austraalia ja teiste otsuseid abistada;

10.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõudma Ida-Timori ametivõimudelt ja UNMITilt poolsõjaväeliste rühmituste, relvastatud jõukude ja relvastatud tsiviilkodanike rühmade keelustamist, laialisaatmist ja desarmeerimist ning tõstatama küsimust Euroopa murest julgeolekuvõime ja õigusriigi põhimõtete järgimise pärast kõikidel ametlikel kohtumistel ÜROga ja Ida-Timori valitsusega ja seda kõige kõrgemal tasandil;

11.   kutsub rahvusvahelisi institutsioone üles osutama laialdasemat abi Ida-Timorile riigi hapra ja politiseeritud julgeolekusektori reformimisel, kuna see on demokraatliku ja turvalise riigi igakülgseks toimimiseks hädavajalik, toetades ulatuslike konsultatsioonide ja süstemaatilise ning kõikehõlmava lähenemisega, nagu soovitatakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1704(2006) ja järgnevates ÜRO aruannetes; kutsub Ida-Timori valitsust üles seadma seda ülesannet prioriteediks; kutsub Ida-Timori valitsust kasutama ära ÜRO julgeolekusektori tugiüksuse kogemusi ja teadmisi riiklike konsultatsioonide korraldamiseks julgeolekusektori reformi küsimuses; kutsub nõukogu, komisjoni ja teisi rahvusvahelisi abiandjaid üles looma süsteemi, mis aitaks kooskõlastada julgeolekusektorile antavat abi; kutsub UNMITi üles andma julgeolekusektori tugiüksusele konsultatsiooniprotsessi ja igakülgse ülevaate juures abistamiseks vajalikud ressursid ja personali;

12.   soovitab, et Ida-Timori ametivõimud austaksid ja jõustaksid viivitamata kohtute otsuseid ja korraldusi, vajaduse korral riigis viibivate rahvusvaheliste jõudude abiga;

13.   kutsub Ida-Timori riiklikke institutsioone ja UNMITi üles toetama õigusriigi põhimõtteid, võitlema kuritegude karistamata jätmise vastu ja tagama rahvusvaheliste inimõiguste normide järgimise kõikide poolt Ida-Timoris, eriti politsei ja relvajõudude poolt;

14.   tunnustab veel kord Ida-Timori vajadust poliitilise, tehnilise ja rahalise abi järele, et ehitada üles infrastruktuur ja haldusstruktuur, mis on väga olulised arengukava rakendamise jätkamiseks, samuti Ida-Timori majanduse tugevdamiseks ja tööhõive edendamiseks; nõuab, et rahvusvaheline üldsus toetaks jätkuvalt vaesuse leevendamist Ida-Timoris ning osutaks abi majanduse arenguks vajalike füüsiliste ja haldusstruktuuride uuesti ülesehitamisel;

15.   kutsub ELi ja rahvusvahelist üldusust, eriti naaberriike ja ASEANi riike üles jätkama ja suurendama toetust, mida Ida-Timor vajab demokraatia ja demokraatliku kultuuri kindlustamiseks, keskendudes mitmepartei kultuurile, sõnavabadusele ja institutsioonide – täpsemalt parlamendi, valitsuse, kohtusüsteemi, julgeoleku ja korrakaitseorganite – ülesehitamisele, ning aitama kaasa massiteabevahendite kajastamise kiirele laiendamisele kogu riigi territooriumile ning tugevdama hariduse ja tervishoiu võrgustikke hoonete, vee- ja sanitaarsüsteemide osas;

16.   kutsub komisjoni üles kiirustama ja viima lõpule igakülgselt toimiva delegatsiooni ametisse seadmist Dilis;

17.   soovitab saata Ida-Timorisse ajutise parlamendidelegatsiooni, et hinnata ümber poliitilist olukorda, väljendada solidaarsust demokraatlike jõudude ja institutsioonidega ning pakkuda uuesti Euroopa Parlamendi abi Ida-Timori parlamendi demokraatlikuks toimimiseks;

18.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Ida-Timori presidendile, valitsusele ja parlamendile, ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, AKV riikide valitsustele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Austraalia ja Indoneesia valitsusele, ASEANi sekretariaadile ja peasekretärile, ÜRO peasekretärile, ÜRO peasekretäri eriesindajale Ida-Timoris ja ÜRO Julgeolekunõukogule.


Valgevene
PDF 113kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon Valgevene kohta
P6_TA(2008)0071RC-B6-0081/2008

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Valgevenes, eelkõige 6. aprilli 2006. aasta resolutsiooni olukorra kohta Valgevenes pärast 19. märtsi 2006. aasta presidendivalimisi(1);

–   võttes arvesse komisjoni 2006. aasta 21. novembri avaldust Euroopa Liidu valmisoleku kohta uuendada Euroopa naabruspoliitika raames suhteid Valgevene ja selle inimestega;

–   võttes arvesse, et 2004. aasta 14. detsembril anti Sahharovi mõttevabaduse auhind Valgevene Ajakirjanike Liidule ja 2006. aasta 13. detsembril Aljaksandr Milinkevitšile;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt mõistnud hukka Valgevene ebaõnnestunud presidendi-, parlamendi- ja kohalikud valimised;

B.   arvestades, et Euroopa Parlament on palunud nõukogul ja komisjonil teha ettepanekud avaldada Lukašenka režiimile rahvusvahelistes organisatsioonides suuremat survet ning nõudnud, et esitataks konkreetsete ja otseste sanktsioonide tervikpakett, mis karistaks rõhujaid, kuid ei suurendaks Valgevene kodanike kannatusi;

C.   arvestades, et Euroopa Parlament taunis eelkõige asjaolu, et kohalik demokraatia, mis on demokraatliku juhtimise nurgakivi ja milles väljendub tavakodanike tahe täita oma siirad unistused ja ootused, on Valgevenes hüljatud ja unarusse jäetud;

D.   arvestades, et jätkuv poliitiline ja haldussurve, mida Valgevenes valitsusvälistele organisatsioonidele avaldatakse, seab ohtu nende olemasolu ja õõnestab nende sõltumatust;

E.   arvestades, et jaanuaris 2008 toimus Minskis rida ettevõtjate meeleavaldusi ning et nende meeleavalduste juhte vahistati ja peksti;

F.   arvestades, et viimasel ajal on komisjoni Minski esinduse rajamise küsimuses tehtud edusamme,

1.   peab äärmiselt kahetsusväärseks, et demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõte olukord Valgevenes ei parane; juhib tähelepanu sellele, et jätkuvad kodanikuühiskonna liikmete ja opositsiooniaktivistide meelevaldsed vahistamised, eelkõige Aljaksandr Milinkevitši ajutine vahistamine, ning sõltumatu ajakirjanduse mahasurumine on vastuolus Valgevene valitsuse hiljutise retoorikaga seoses sooviga parandada suhteid Euroopa Liiduga;

2.   peab kahetsusväärseks kolmeaastase vanglakaristuse määramist ajakirjanik Aljaksandr Zdvižkoule, olles seisukohal, et karistus on põhjendamatult karm, ning palub Valgevene valitsusel selle otsuse läbi vaadata;

3.   võtab teadmiseks mitme demokraatliku opositsiooni aktivisti, sh Valgevene rahvarinde noorte liikumise ja Noorte Rinde juhtide hiljutise vabastamise, kuid mõistab samal ajal hukka nende aktivistide vahistamise – millele järgnes 15 päeva vangistust ja ülikoolist väljaheitmise oht – 16. jaanuaril 2008 Minskis toimunud rahumeelse demonstratsiooni järel, millega näidati solidaarsust Valgevene vangistatud opositsiooniaktivistidega ja tuntud kadunud valgevenelaste perekondadega;

4.   nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud vabastaksid viivitamatult ja tingimusteta viimase poliitvangi, Aljaksandr Kazulini, ning lõpetaksid ähvarduste, tagakiusamise, suunatud vahistamiste ja poliitiliste kohtuprotsesside kasutamise Valgevene demokraatliku opositsiooni aktivistide ja kodanikuühiskonna vastu;

5.   tervitab hiljutisi kokkuleppeid asutada Minskisse komisjoni esindus kui sammu Euroopa Liiduga dialoogi uuendamise suunas; ergutab komisjoni esinduse avamise potentsiaali täielikult ära kasutama;

6.   tuletab meelde, et 2006. aasta 21. novembril avaldas Euroopa Liit valmisolekut uuendada Euroopa naabruspoliitika raames suhteid Valgevene ja selle inimestega, niipea kui Valgevene valitsus näitab üles austust demokraatlike väärtuste ja Valgevene inimeste põhiõiguste suhtes;

7.   rõhutab, et sisulise dialoogi alustamiseks ELiga peab Valgevene täitma ka ülejäänud tingimused, mis on sätestatud mitteametlikus dokumendis "Mida Euroopa Liit võiks Valgevenele pakkuda" ja mille hulka kuuluvad kõikide poliitvangide vabastamine, surmanuhtluse kaotamine, vaba meedia ja sõnavabaduse tagamine, kohtusüsteemi sõltumatus ning demokraatlike väärtuste ja Valgevene inimeste põhiõiguste austamine;

8.   taunib asjaolu, et Valgevene on ainuke riik Euroopas, kus siiani on euroopalike väärtustega vastuolus olev surmanuhtlus;

9.   nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud tühistaksid 8. veebruari 2008. aasta dekreedi nr 70, mille sätted rikuvad Valgevene kodanike õigust haridusele, luues takistusi kõrgemasse õppeasutusse sisseastumisele;

10.   nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud täidaksid 28. septembriks 2008. aastaks kavandatud parlamendivalimiste korraldamisel Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) standardeid; palub, et valitsus võimaldaks demokraatliku opositsiooni esindajatele juurdepääsu piirkondlikele valimiskomisjonidele, registreeriks kõik kandidaadid ja vaatlejad ega takistaks tervikliku ja täieliku rahvusvahelise vaatlusmissiooni korraldamist;

11.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles astuma täiendavaid samme Valgevene kodanike jaoks viisamenetluste lihtsustamiseks ja liberaliseerimiseks, kuna üksnes niisugune abinõu saab aidata täita ELi Valgevene poliitika peamist eesmärki, milleks on inimestevaheliste kontaktide lihtsustamine ja tihendamine ning riigi demokratiseerimine; palub neil seoses sellega kindlasti kaaluda võimalust loobuda Schengeni ruumi sisenevatelt Valgevene kodanikelt viisade eest tasu võtmast, mis on ainuke võimalus hoida ära Valgevene ja selle kodanike üha suuremat isoleerumist;

12.   palub Schengeni piirkonna liikmesriikidel kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid (nagu viisatasu), et hõlbustada Valgevene kodanike liikumist liikmesriikides;

13.   palub nõukogul, komisjonil ja rahvusvahelisel kogukonnal tervikuna pakkuda rohkem toetust Valgevene kodanikuühiskonnale ning eelkõige suurendada sõltumatule ajakirjandusele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja välismaal õppivatele Valgevene üliõpilastele antavat rahalist abi; väljendab heameelt komisjoni poolt Leedus Vilniuses asuvale Euroopa humanitaarteaduse ülikoolile antud rahalise toetuse üle; palub komisjonil ja nõukogul kaaluda rahalise toetuse andmist olemasolevale projektile, mille eesmärk on luua sõltumatu Valgevene telekanal Belsat;

14.   väljendab solidaarsust Valgevene ühendatud demokraatliku opositsiooni, selle liikumise juhi Aljaksandr Milinkevitšiga ja kõikide Valgevene kodanikega, kes soovivad õigusriigi põhimõtetele rajatud sõltumatut, avatud ja demokraatlikku Valgevene riiki; ergutab opositsioonijuhte tulevastel parlamendivalimistel üles näitama ühtsust ja otsustavust;

15.   peab kahetsusväärseks, et Valgevene ametivõimud on viimase paari aasta jooksul korduvalt keeldunud andmast riiki sisenemiseks viisat Euroopa Parlamendi liikmetele ja liikmesriikide parlamendiliikmetele; palub Valgevene ametivõimudel mitte teha täiendavaid takistusi Euroopa Parlamendi delegatsioonile suheteks Valgevenega Valgevenesse sisenemisel ja riigist vahetute kogemuste hankimisel;

16.   mõistab hukka Valgevene ametivõimude poolt kehtestatud piirangud, mis takistavad välismaa vaimulikke riiki sisenemast ja usuorganisatsioone teenimast, ning palub Valgevene ametivõimudel nimetatud piirangud kaotada;

17.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, OSCE ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarsetele Assambleedele ning Valgevene ametivõimudele.

(1) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 304.


Põhja-Kivu (Kongo Demokraatlik Vabariik)
PDF 125kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 21. veebruari 2008. aasta resolutsioon Põhja-Kivu kohta
P6_TA(2008)0072RC-B6-0080/2008

Euroopa Parlament,

−   võttes arvesse oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja vägistamise kui sõjakuriteo kohta(1) ning võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste rikkumiste kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis;

−   võttes arvesse AKV-EL parlamentaarse ühisassamblee 22. novembri 2007. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis, eelkõige riigi idaosas ja selle mõju kohta piirkonnale;

−   võttes arvesse oma 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni ELi meetmete kohta ebakindlates olukordades arengumaades(2);

−   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "ELi meetmed ebakindlates olukordades. Säästvat arengut, stabiilsust ja rahu edendavad meetmed keerulises keskkonnas" (KOM(2007)0643) ning komisjoni talituste töödokumenti ja selle lisasid (SEK(2007)1417);

−   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni 60/1 2005. aasta maailma tippkohtumise kohta ja eelkõige selle lõikeid 138 kuni 140, mis käsitlevad elanikkonna kaitsmise kohustust;

−   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et alates 1998. aastast Kongo Demokraatlikku Vabariiki laastav konflikt on tänaseks nõudnud 5 400 000 inimelu, põhjustades jätkuvalt – otseselt ja kaudselt – 1 500 inimese hukkumise päevas;

B.   arvestades, et võitlus Kongo sõjaväe, ametist tagandatud kindral Laurent Nkunda mässuliste ning Rwanda vabastamise demokraatlike jõudude (Forces démocratiques pour la libération du Rwanda – FDLR, tuntud ka kui Interhamwed) vahel on tõuganud Põhja-Kivu piirkonna tsiviilelanikkonna seninägematusesse kitsikusse;

C.   arvestades, et viimase 18 kuu jooksul on nii Laurent Nkunda mässulised kui ka FDLRi võitlejad ja isegi Kongo sõjavägi pannud Kongo Demokraatlikku Vabariigi idaosas toime tapatalguid ning noorte tüdrukute, emade ja vanaemade vägistamisi, tsiviilisikute ja lapssõdurite vägivaldset värbamist ning muid kuritarvitamisi ja inimõiguste raskeid rikkumisi;

D.   tuletades meelde, et ÜRO Kongo Demokraatliku Vabariigi missiooni (MONUC) suhtes kohaldub ÜRO harta VIII peatükk, mis võimaldab kasutada kõiki vajalikke vahendeid, et hoida ära igasuguste välismaiste ja kohalike relvarühmituste, teiste hulgas Rwanda relvajõudude (FAR) endiste liikmete ja Interhamwete poolsed jõukasutamise katsed, mis ähvardaksid poliitilist protsessi, ning kaitsta tsiviilelanikke füüsilise vägivalla vahetu ohu korral;

E.   arvestades, et tänavu 25. jaanuaril 2008 teatas ÜRO peasekretäri esindaja Kongo Demokraatlikus Vabariigis, et kõikidesse piirkondadesse, mida tolle ajani kontrollisid relvastatud rühmitused, saadetakse vaatlejad, kelle ülesandeks on jälgida relvarahu täitmist, ning MONUC'i Goma büroo sõjaväe- ja tsiviilpersonali suurendatakse;

F.   arvestades 23. jaanuaril 2008. aastal Goma rahu-, julgeoleku- ja arengukonverentsi tulemusel antud lubadusi viia läbi järkjärguline demobiliseerimine ning samas võetud kohustust järgida relvarahu, hõlmates relvarahu kõigi võitlevate poolte vahel, kõigi valitsusväliste jõudude relvitustamist, ümberasustatud inimeste tagasipöördumist Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosasse ja nende sisseseadmist ning ajutiste relvarahu seire mehhanismide rajamist;

G.   arvestades, et nimetatud demobilisatsiooni praktilisi üksikasju tuleb veel täpsustada rahu ja julgeoleku tehnilise ühiskomisjoni tegevuse raames, mida juhivad üheskoos Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus ja rahvusvahelised vahendajad;

H.   arvestades, et võitlusesse on kaasatud FDLRi võitlejad, kes selles piirkonnas varju on leidnud;

I.   arvestades, et Kongo sõjaväel ei ole piisavaid inim-, tehnilisi ja rahalisi ressursse, et Põhja-Kivus oma missioone läbi viia, ning just see on peamiseks põhjuseks, miks selle asemel, et olla rahva ja rahu teenistuses, kujutab Kongo sõjavägi endast elanikkonna jaoks ohtu;

J.   arvestades, et Põhja-Kivu kriisile on tarvis leida poliitiline lahendus, et tugevdada rahu ja demokraatiat ning edendada stabiilsust ja arengut kõigi Aafrika suurte järvede piirkonna elanike hüvanguks;

K.   arvestades 3. septembril 2007. aastal Põhja-Kivu konflikti lahendamise raames aset leidnud Kongo Demokraatliku Vabariigi välisminister Mbusa Nyamwisi ja Rwanda välisminister Charles Murigande kohtumist;

L.   arvestades, et 28.–30. jaanuarini 2008. aastal toimus Benis kohtumine, mida juhatasid ühiselt Kongo Demokraatliku Vabariigi kaitseminister Chikez Diemu ja Uganda kaitseminister Crispus Kiyonga;

M.   arvestades, et alates 2006. aasta lõpust on Kongo Demokraatlikku Vabariiki laastav konflikt toonud kaasa ligikaudu 400 000 inimese ümberasustamise ning Põhja-Kivu provintsis on praegu 800 000 ümberasustatut;

N.   arvestades, et juba kolm aastat kestnud kodusõda iseloomustab riigi rikkuste süstemaatiline laastamine nii Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsuse liitlaste kui vastaste poolt;

O.   arvestades, et tervishoiu olukorra märkimisväärne parandamine ja suremuse vähendamine Kongo Demokraatlikus Vabariigis üldiselt ja Põhja-Kivus kitsamalt nõuab aastatepikkust sihipärast tegevust ning kopsakaid investeeringuid nii Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsuse kui rahvusvahelise üldsuse poolt;

P.   arvestades, et käesoleva aasta 3. veebruaril 2008 tabas Aafrika suurte järvede piirkonda ja täpsemalt Bukavu ja Goma linna ning neid ümbritsevaid alasid, mis olid juba ennegi raskelt kannatanud hukkunute, haavatute ja suurte materiaalsete kahjudega konfliktide tõttu, Richteri skaala järgi 6-magnituudine maavärin;

Q.   arvestades, et 2007. aasta lõpu vaenutegevuse tagajärjel on paljud humanitaarorganisatsioonid pidanud peatama oma tegevuse ning katkestatud on mitmete tervishoiuasutuste varustamine ning mitmelt poolt on raviteenuseid osutavad töötajad lahkunud;

R.   arvestades, et organisatsioon Piirideta Arstid märgib, et Põhja-Kivu kohaliku ja ümberasustatud elanikkonna tervis nõrgeneb üha enam ning lahingutegevuse jätkumine takistab humanitaarabi jõudmist teatud piirkondadesse, mis ometigi vajavad kiiremas korras toidu- ja arstiabi;

S.   arvestades, et teine faktor, mis Põhja-Kivu elanikkonna äärmiselt haavatavaks muudab, on alatoitumine, ning Piirideta Arstide arstiabiprogrammide andmete järgi on alatoitumine Põhja-Kivus äärmiselt laialt levinud, tekitades muret perekondade pärast, kelleni abi ei jõua,

1.   on äärmiselt nördinud tapatalgute ja inimsusevastaste kuritegude pärast, mida Põhja-Kivus juba mitmete aastate jooksul on toime pandud, ning nõuab kõigilt pädevatelt riiklikelt ja rahvusvahelistelt ametivõimudelt selliste tegude toimepanijate kohtu alla andmist, hoolimata nende isikust, ning nõuab, et ÜRO Julgeolekunõukogu võtaks kiiremas korras meetmeid, mille abil hoida reaalselt ära Põhja-Kivu tsiviilelanike ründamist;

2.   märgib, et, hoolimata ulatuslikust mandaadist, pole MONUC'il piisavalt vahendeid, et takistada tapatalguid, vägistamisi, laastamisi, tsiviilelanike ja lapssõdurite sunniviisilist värbamist ega muid kuritarvitamisi ja inimõiguste rikkumisi, ning nõuab, et nõukogu ja komisjon veenduksid, et MONUC'i hiljutine tugevdamine viib Põhja-Kivu elanike julgeolekuolukorra märkimisväärse paranemiseni, ja kui see nii pole, veenaksid kiiremas korras ÜRO Julgeolekunõukogu, et see tagaks MONUC'ile vahendid, et olla oma ülesannete kõrgusel ja eelkõige valmis kaitsma tõhusalt ja püsivalt piirkonna tsiviilelanikke;

3.   kutsub üles nulltolerantsile tüdrukute ja naiste vastu toime pandud seksuaalvägivalla suhtes, mida kasutatakse sõjarelvana, ning nõuab raskeid kriminaalkaristusi nende kuritegude toimepanijatele; tuletab meelde, kui tähtis on juurdepääs naistearsti teenustele konfliktisituatsioonides ja põgenikelaagrites;

4.   tervitab, võttes arvesse vajadust leida poliitiline lahendus konfliktile, mis laastab Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosa, Goma rahukonverentsi toimumist; rõhutab siiski – hoolimata sellest, et Interhamwed (FDLR) sellelt konverentsilt rõhutatult puudusid – 23. jaanuaril 2008. aastal konverentsi lõpus antud demobilisatsiooni lubaduse ja võetud relvarahu kohustuse haprust ning jätkab kõigi konflikti osapoolte julgustamist tegema viivitust lubamata kõiki jõupingutusi rahu saavutamiseks ja lõpetama inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, peatama kõik rünnakud tsiviilelanike vastu ja võimaldama humanitaarorganisatsioonidele tsiviilelanikkonnale abi osutamist;

5.   tuletab meelde, et demobilisatsiooni praktilisi üksikasju tuleb veel täpsustada rahu ja julgeoleku tehnilise ühiskomisjoni raames, mida juhivad üheskoos valitsus ja rahvusvahelised vahendajad, ning nõuab selle komisjoni viivitamatut loomist, et demobilisatsiooniküsimustega lõpule jõuda;

6.   tervitab Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Rwanda välisministri kohtumist 2007. aasta septembris ja nõuab, et Rwanda võimud võtaksid konkreetsel viisil osa erinevatest algatustest Põhja-Kivu konflikti lahendamiseks, eelkõige süüdistuste esitamise, relvitustamise, demobilisatsiooni ja Põhja-Kivus viibivate Interhamwete kodumaale jõudmise võimaldamise näol;

7.   nõuab, et nõukogu ja komisjon teeksid selleks, et leevendada rasket humanitaarolukorda, millega Põhja-Kivu elanikel tuleb piirkonda laastavate konfliktide aga ka 3. veebruari 2008 maavärina tõttu kokku puutuda, kättesaadavaks kriisifondid, ning tagaks, et humanitaartöötajad saaksid täita oma ülesandeid võimalikult heades tingimustes;

8.   nõuab nõukogult ja komisjonilt juba praegu laiaulatuslike arstiabiprogrammide rakendamist Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosa elanikkonna esmaste vajaduste rahuldamiseks ning piirkonna aegsa ülesehituse võimaldamiseks;

9.   nõuab Kimberley protsessi eeskujul tõhusate kontrollimehhanismide loomist ELi turule tarnitavate loodusvarade päritolu kindlakstegemise vallas;

10.   nõuab nõukogult ja igalt liikmesriigilt konkreetse abi andmist Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosa elanikele;

11.   kutsub Euroopa Liidu Põhja-Kivu missiooni, mille loomine peaks eeldatavasti aset leidma 2008. aasta märtsis, üles esitama Euroopa Parlamendile aruande;

12.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Aafrika Liidu institutsioonidele, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO inimõiguste nõukogule, Kongo Demokraatliku Vabariigi presidendile, parlamendile ja valitsusele ning Rwanda presidendile, parlamendile ja valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0022.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0540.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika