Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 7. mai 2009 - Strasbourg
Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ELi välissuhetes
 Parlamendi uus roll ja uued kohustused Lissaboni lepingu rakendamisel
 Lissaboni lepingu finantsaspektid
 Euroopa Pagulasfond aastateks 2008-2013 (otsuse nr 573/2007/EÜ muutmine) ***I
 Varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (uuesti sõnastamine) ***I
 Kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku poolt mõnes liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus (uuesti sõnastamine) ***I
 Sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamine (uuesti sõnastamine) ***I
 Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine ***I
 Liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kahepoolsed valdkondlikud lepingud, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust ***I
 MEDIA Mundus: kolmandate riikide valdkondlike asjatundjatega tehtav audiovisuaalvaldkonna koostööprogramm ***I
 Ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühised eeskirjad ***I
 Liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kahepoolsed lepingud, mis käsitlevad kohtu- ja muid otsuseid seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega *
 Olukord Moldova Vabariigis
 Aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas 2008. aastal ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas
 ELi kriminaalõiguse ala loomine
 Euroopa Liidu institutsiooniline tasakaal
 Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamine vastavalt Lissaboni lepingule
 Kodanikualgatuse rakendamine
 Komisjoni määruse eelnõu, millega muudetakse XVII lisa REACH määruses
 Iraan: Roxana Saberi juhtum
 Olukord Madagaskaril
 Manuel Rosalese juhtum Venezuelas

Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ELi välissuhetes
PDF 129kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ELi välissuhetes ning rahu tagamisel ja riigi ülesehitamisel (2008/2198(INI))
P6_TA(2009)0372A6-0225/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklis 2, artikli 3 lõikes 2, artiklis 13, artikli 137 lõike 1 punktis i ja artiklis 141 sätestatud põhimõtteid;

–   võttes arvesse 7. detsembril 2000. aastal välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

–   võttes arvesse 13. detsembril 2007. aastal Lissabonis allkirjastatud Lissaboni lepingut;

–   võttes arvesse 18. detsembril 1979. vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

–   võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris toimunud neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning lõppdokumente, mis võeti vastu järgnevatel ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5 ja Peking +10, mis käsitlesid Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamise edasisi meetmeid ja algatusi, vastavalt 9. juunil 2000. aastal ja 11. märtsil 2005. aastal;

–   võttes arvesse nõukogus 18. juunil 2008. aastal vastu võetud aastatuhande arengueesmärke käsitlevat ELi tegevuskava;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni S/RES/1325 (2000) ning 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni S/RES/1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta;

–   võttes arvesse 23. ja 24. mail 2005. aastal toimunud üldasjade ja välissuhete nõukogu järeldusi Euroopa julgeoleku kohta;

–   võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta dokumenti "ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325, mida on tugevdatud resolutsiooniga 1820, rakendamine Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames";

–   võttes arvesse üldasjade nõukogu 13. novembri 2006. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise edendamise kohta kriisiohjamisel;

–   võttes arvesse üldasjade nõukogu 8. detsembri 2008. aasta järeldusi, mis käsitlevad võitlust naistevastase vägivallaga, eelkõige Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames, ja igasuguse naiste vastu suunatud diskrimineerimisega;

–   võttes arvesse 8. detsembril 2008. aastal üldasjade nõukogus heaks kiidetud dokumenti "Naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamine ELi poolt – laiaulatuslik lähenemisviis";

–   võttes arvesse tööd. mida praegu tehakse komisjoni talituste töödokumendiga "ELi tegevuskava väljatöötamine soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ELi välistegevuses";

–   võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika arengut alates 2004. aastast ja eriti komisjoni arenguaruandeid selle rakendamise kohta ning tegevuskavasid, mis on vastu võetud ühiselt Armeenia, Aserbaidžaani, Egiptuse, Gruusia, Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Moldova, Maroko, Palestiina omavalitsuse, Tuneesia ja Ukrainaga;

–   võttes arvesse laienemist ja komisjoni eduaruandeid;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone naiste mõjuvõimu suurendamise kohta rahvusvahelises ja arengupoliitikas ning nende rolli kohta julgeoleku ja rahu tagamisel, eriti 1. juuni 2006. aasta(1), 16. novembri 2006. aasta(2) ja 13. märtsi 2008. aasta(3) resolutsioone;

–   võttes arvesse oma resolutsioone Euroopa naabruspoliitika, ELi laienemisstrateegia ning ELi naaberriikide ja -piirkondade kohta;

–   võttes arvesse oma resolutsioone välisabivahendite kohta;

–   võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni rahu saavutamise ja riigi ülesehitamise arenguperspektiivide kohta konfliktijärgses olukorras(4),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0225/2009),

A.   arvestades, et naiste inimõiguste järgimine ning naiste mõjuvõimu ja toimejõu suurendamine ei ole oluline ainult soolise ebavõrdsusega tegelemise ja tõelise soolise mõõtme lisamise seisukohast ELi välissuhetesse, vaid need teemad on olulised ELi välispoliitika eduka elluviimise seisukohast, sealhulgas abi, arengu, laienemise, naabruspoliitika, konfliktide lahendamise, julgeoleku ja rahu tagamise ning rahvusvahelise kaubanduse valdkondades;

B.   arvestades, et ehkki liikmesriigid osalevad kõigis peamistes soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi käsitlevates rahvusvahelistes raamistikes ning ELi tasandil on olemas mitmed poliitilised dokumendid, on tegelik pühendumine soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise edendamisele välispoliitikas endiselt nõrk, olemasolevate poliitiliste dokumentide rakendamine tagasihoidlik ning soolise võrdõiguslikkuse küsimustele eraldatud eelarvevahendid ebapiisavad;

C.   arvestades, et hoolimata soolise võrdõiguslikkuse edendamise olulisest paranemisest viimastel aastatel, ei ole ELi institutsioonidel – s.t Euroopa Parlamendil, nõukogul ja komisjonil – piisavalt töötajaid konkreetselt soolise võrdõiguslikkusega seotud eesmärkide saavutamiseks välispoliitika ja laienemise valdkonnas ning enamik olemasolevatest soolise võrdõiguslikkusega tegelevatest töötajatest täidab lisaks sellele ühte või isegi kahte muud ülesannet;

D.   arvestades, et EL vajab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele terviklikku ja sidusat lähenemist,

Üldised tähelepanekud

1.   tunnistab, et ELi institutsioonid omistavad soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele üha suuremat tähtsust, kuid rõhutab, et poliitiliste kohustuste reaalseks täitmiseks tuleb veel palju ära teha, ning toonitab vajadust eraldada selleks piisavad rahalised vahendid ja soolise võrdõiguslikkusega seotud eesmärkide täitmise eest vastutav piisav personal;

2.   tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks on vaja mitte üksnes kõrgetasemelisi poliitilisi avaldusi, vaid ka ELi ja liikmesriikide juhtide poliitilist tahet, eesmärkide tähtsuse järjekorda seadmist ning edusammude jälgimist;

3.   tunneb heameelt eespool nimetatud dokumendi "Naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamine ELi poolt – laiaulatuslik lähenemisviis" üle ning üldasjade nõukogus 8. detsembril 2008 vastu võetud suuniste üle, mis käsitlevad naistevastast vägivalda ja võitlust kõikide naiste diskrimineerimise vormide vastu; kutsub liikmesriike, kes ei ole veel võtnud seoses Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1325 vastu riiklikke tegevuskavasid, seda kiiresti tegema, nagu nõudis Julgeolekunõukogu; kutsub komisjoni andma tehnilist abi ja toetust kolmandatele riikidele, kes soovivad töötada välja riiklikke strateegiaid eespool nimetatud Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamiseks;

4.   tunneb heameelt selle üle, et Euroopa julgeolekustrateegia läbivaadatud tekst sisaldab viidet eespool nimetatud Julgeolekunõukogu resolutsioonidele S/RES/1325 (2000) ja S/RES/1820 (2008), samuti resolutsioonile S/RES/1612 (2005);

5.   kutsub komisjoni üles kiirendama oma tööd ja esitama 2009. aasta juuliks tihedas koostöös liikmesriikide ja nõukogu sekretariaadiga ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta ELi välistegevuses, mida kohaldataks 27 liikmesriigis ja läbirääkimistel kolmandate riikidega ning mille juurde kuuluksid tõhusad järelevalvevahendid;

6.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles lülitama soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist süsteemselt ELi poliitilisse dialoogi ja poliitilistesse aruteludesse partnerriikidega;

7.   palub, et Euroopa Parlamendi delegatsioonid käsitleksid suhetes kolmandate riikide parlamentidega soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise küsimusi; rõhutab kolmandate riikide parlamentidele toetuse ja abi pakkumise tähtsust, et tugevdada nende suutlikkust arvestada õigusloomealases töös soolise võrdõiguslikkuse aspekti;

8.   rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsust naiste mõjuvõimu suurendamisel; kutsub komisjoni üles suunama neile piisavat rahalist toetust ja edendama naiste valitsusväliste organisatsioonide osalemist poliitilises dialoogis partnerriikidega ning rahuläbirääkimistel kogu maailmas;

9.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise poliitilise käsitluse sidusust; palub, et erinevad selle valdkonna poliitikaraamistikud koondataks üheks soolist võrdõiguslikkust käsitlevaks ELi konsensuseks, mis hõlmab nii sise- kui välispoliitikat;

10.   ergutab naiste ja meeste võrdsete võimaluste küsimuste arutamiseks pidama korrapäraselt konverentse, millest võtaksid osa nii naistest kui ka meestest koosnevad delegatsioonid riigi parlamendi tasandil ning kus kehtestataks ka ühised strateegiad kõnealust teemat käsitlevate projektide rakendamiseks;

11.   palub komisjonil järjekindlamalt ja süsteemsemalt käsitleda ja tähtsustada soolist ebavõrdsust välisabivahendite kavandamisel ja rakendamisel, eriti seoses julgeolekusektori reformiks ettenähtud abiga; nõuab tungivalt soolise võrdõiguslikkusega seotud eesmärkide, meetmete ja rahastamise lisamist riiklikesse strateegidokumentidesse ning soolise võrdõiguslikkuse suuremat süvalaiendamist nende dokumentide abil; rõhutab vajadust tervikliku lähenemisviisi järele selliste välisabivahendite kasutamisel nagu ühinemiseelse abi rahastamisvahend, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend, stabiliseerimisvahend ning temaatilised programmid, nagu "Investeerimine inimestesse", et saavutada paremini soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise eesmärgid;

12.   on seisukohal, et tervishoiusektorile ja seega tüdrukute ja naiste tervise jaoks eraldatud vahendid on ELi arengupoliitika tõttu võetud kohustusi silmas pidades ebapiisavad; rõhutab vajadust eraldada välisabivahendite raames naiste tervishoiuprogrammidele lisavahendeid; juhib tähelepanu sellele, et vastavalt kontrollikoja eriaruandele, mis käsitleb EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Sahara-taguses Aafrikas ning mis avaldati 2009. aasta jaanuaris, ei ole selle piirkonna tervishoiusektori jaoks eraldatud summade osa EÜ kogu tervishoiuteenusteks antavast abist alates 2000. aastast suurenenud, kuigi aastatuhande arengueesmärkide 2007. aasta tulemuste tabel osutab jätkuvalt sellele, et kõnealuses piirkonnas on emade suremuse tase väga kõrge;

13.   juhib tähelepanu asjaolule, et tõhus soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine nõuab tugevdatud koostööd rahastajate ja osalejate vahel, aruandlusmehhanisme ja riikide valitsuste suuremat vastutust arenguprotsessi eest; rõhutab seoses sellega lisandväärtust, mida annavad EÜ/ÜRO partnerlus soolise võrdõiguslikkuse edendamise valdkonnas arengu ja rahu saavutamiseks ning sooküsimusi arvesse võtvad eelarvealgatused; väljendab heameelt naiste, rahu ja julgeoleku rakkerühma loomise üle, mis on ette nähtud Julgeolekunõukogu resolutsioonide S/RES/1325 (2000) ja S/RES/1820 (2008) ELi-poolse rakendamise terviklikus käsitluses, millele viidati eespool;

14.   rõhutab vajadust keskenduda mitte üksnes naistele, vaid ka meeste ja naiste vahelistele suhetele, mis tekitavad ja põlistavad soolist ebavõrdsust; on arvamusel, et seetõttu peaksid projektid võtma arvesse nii naisi kui ka mehi;

15.   rõhutab, et EL peaks pöörama erilist tähelepanu kõige ebasoodsamas olukorras ja sotsiaalselt tõrjutud naistele, eriti puudega naistele, pagulastele ja vähemusrühmadesse kuuluvatele naistele;

16.   kutsub komisjoni üles jätkama menetluste, võrdlusaluste ja näitajate väljatöötamist, et tagada oma kohustuste täitmine seoses soolise võrdõiguslikkusega välispoliitikas;

17.   on seisukohal, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, mis asutati 2006. aastal, peaks alustama tööd niipea kui võimalik ning selle volitusi tuleks suurendada nii, et need hõlmaksid välispoliitikat;

18.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima ellu Brüsseli üleskutset tegeleda konflikti ajal ja konfliktijärgselt ilmnenud seksuaalse vägivalla probleemidega;

19.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et ennetada ja tõkestada inimkaubandust;

20.   rõhutab, et vägistamist ja seksuaalset vägivalda kasutatakse sõjarelvana; rõhutab, et nende eest tuleks karistada nagu sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest; nõuab, et toetataks rohkem nende kuritegude ohvritele mõeldud programme;

21.   rõhutab vajadust kasutada ELi partnerlust ÜROga, rakendades viimase ülemaailmseid ekspertteadmisi soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise edendamisel eesmärgiga suurendada ELi poliitika ja abi tulemuslikkust ja mõju, ning vajadust tagada partnerriikidele nende asjaomaste kohustuste täitmiseks antava välisabi sidusus;

Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ELi otsuste tegemisel

22.   on seisukohal, et praegu nõukogus ja komisjonis soolise võrdõiguslikkuse küsimusega tegelevate töötajate arv ei ole piisav; kutsub nimetatud institutsioone üles määrama ELi välistegevuse eest vastutavatesse struktuuridesse rohkem töötajaid, kelle konkreetne ülesanne oleks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ja naiste mõjuvõimu suurendamine;

23.   märgib, et nõukogus ja komisjonis kõrgetel ametikohtadel töötavate naiste arv on endiselt väike, ning nõuab eelkõige suuremaid jõupingutusi naiste arvu suurendamiseks ELi delegatsioonide juhtide ja ELi eriesindajate hulgas; rõhutab, et tulevases välisteenistuses tuleks tagada meeste ja naiste vaheline parem tasakaal, eriti kõrgetel ametikohtadel, ning selle teenistusse tuleks võtta rohkem soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevaid töötajaid;

24.   kutsub liikmesriike üles saatma EJKP missioonidele ja operatsioonidele rohkem naisi ning soovib naiste suuremat kaasamist kavandamise ja rakendamise kõikidel tasanditel ja kõikides etappides; rõhutab vajadust kaasata soolise võrdõiguslikkuse alaseid ekspertteadmisi missiooni või operatsiooni kavandamise väga varajases järgus ning töötajate süstemaatilise koolitamise tähtust soolise võrdõiguslikkuse alastes olulistes küsimustes enne nende lähetamist missioonidele või operatsioonidele;

25.   märgib, et praegu tehakse suuri jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks EJKP kultuuri, muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kvantitatiivse mõõtme arendamise teel EJKPs (näiteks küsimustike, kontrollnimekirjade koostamise, EJKP operatsioonides osalevate meeste ja naiste arvu loendamise abil jne); rõhutab siiski vajadust töötada välja kvalitatiivne mõisteline raamistik, et mõista sotsiaal-majanduslikku konteksti, kus toimuvad EJKP missioonid (näiteks konfliktipiirkonnad), ja sooküsimustega seotud probleeme operatsioonide ja programmide rakendamisel;

26.   tervitab sooküsimuste nõuniku määramist peaaegu kõikide Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide jaoks kooskõlas eespool nimetatud nõukogu 2006. aasta novembri järeldustega; rõhutab siiski, et sooküsimuste nõunikke võib takistada ELi kindlakujulise soolise võrdõiguslikkuse poliitika, eriti sooküsimuste alase teadlikkuse puudumine ja/või tahtmatus võtta arvesse nende olulisust ning sooküsimustega tegelemiseks mõeldud eelarveridade puudumine EJKP missioonide rahastamises;

27.   avaldab kiitust algatustele, mille eesmärk on pakkuda EJKP missioonide ja staabi töötajatele soolise võrdõiguslikkuse alast koolitust, ning komisjoni olulistele püüdlustele koolitada eriti delegatsioonidesse kuuluvaid töötajaid; kordab, et kõik ELi välispoliitika kavandamise, planeerimise ja rakendamisega tegelevad töötajad peaksid saama piisavalt koolitust; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et kohustusliku koolituse läbivad kõik missioonide ja delegatsioonide töötajad, sealhulgas juhtkond, ning neile antakse suunised soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise küsimustes;

28.   on veendunud, et EJKP missioonide kavandamisel tuleks rahuprotsessi kaasata kohalikke naisorganisatsioone, et toetuda konkreetsele panusele, mida nad on võimelised andma, ja tunnistada konfliktide eriomast mõju naistele;

29.   rõhutab, et kvootide kehtestamine on praegu hädavajalik vahend soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks rahu- ja julgeolekumissioonidel, riiklike ja rahvusvaheliste ülesehitusprotsessidega seotud otsuste tegemisel ning naiste poliitilise kohaloleku tagamiseks läbirääkimistel;

30.   rõhutab soolise võrdõiguslikkuse arvestamise tähtsust eelarvestamisel; juhib tähelepanu sellele, et soolist võrdõiguslikkust tuleks peamistes välisabivahendites arendada temaatilise küsimusena, sooküsimustele tuleks eraldada eraldi eelarvevahendid ning tuleks kindlaks määrata näitajad, millega mõõdetakse, kui tõhusalt eraldatud vahendeid kasutatakse;

o
o   o

31.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 298 E, 8.12.2006, lk 287.
(2) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 347.
(3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0103.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0639.


Parlamendi uus roll ja uued kohustused Lissaboni lepingu rakendamisel
PDF 178kWORD 74k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (2008/2063(INI))
P6_TA(2009)0373A6-0145/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 13. detsembril 2007 alla kirjutatud Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, mida on muudetud ühtse Euroopa aktiga ning Maastrichti, Amsterdami ja Nice'i lepinguga;

–   võttes arvesse 12. detsembri 2007. aasta põhiõiguste hartat;

–   võttes arvesse 15. detsembri 2001. aasta Laekeni deklaratsiooni Euroopa Liidu tuleviku kohta;

–   võttes arvesse Roomas 29. oktoobril 2004 alla kirjutatud Euroopa põhiseaduse lepingut;

–   võttes arvesse oma 7. juuni 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu põhiseadusliku protsessi tegevuskava kohta(1);

–   võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valitsustevahelise konverentsi kokkukutsumise kohta: Euroopa Parlamendi arvamus (EL lepingu artikkel 48)(2);

–   võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu kohta(3);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A6-0145/2009),

Uued poliitikavaldkonnad
Uued eesmärgid ja horisontaalsed klauslid

1.   tunneb heameelt selle üle, et Lissaboni leping muudab põhiõiguste harta siduvaks, ning selle üle, et tunnustatakse kõikidele ELi kodanikele ja elanikele sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid; rõhutab, et parlament võtab kohustuse tagada harta täielik järgimine;

2.   tunneb heameelt esindus- ja osalusdemokraatia tugevdamise üle, mis tuleneb muu hulgas niinimetatud kodanikualgatuse (ELi lepingu artikkel 11 Lissaboni lepingu versioonis) sissetoomisest, mis võimaldab vähemalt miljonil kodanikul mitmest liikmesriigist paluda komisjonil esitada õigusakti ettepaneku;

3.   tunneb heameelt asjaolu üle, et keskkonnakaitset peetakse tähtsaks kõikides ELi poliitikavaldkondades ning Lissaboni lepingu versioonis Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191 viidatakse selgesõnaliselt võitlusele kliimamuutuste vastu rahvusvahelisel tasandil; rõhutab, et parlament peaks jätkuvalt avaldama Euroopa Liidule survet, et liit võtaks juhtrolli kõikides poliitikavaldkondades, mis on seotud võitlusega kliimamuutuste ja globaalse soojenemise vastu;

4.   tunneb heameelt asjaolu üle, et ELi toimimise leping ühendab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise põhiõiguste ning Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide õiguskorra kaitsega (ELi toimimise lepingu artikkel 67);

5.   võtab eriti teadmiseks eesmärgi luua kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine (ELi lepingu artikli 3 lõige 3), millega ühendatakse seega siseturu väljakujundamise eesmärk muude eesmärkidega;

6.   võtab rahuloluga teadmiseks, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus lisati liidu väärtuste (ELi lepingu artikkel 2) ja eesmärkide (ELi lepingu artikli 3 lõige 3) hulka;

7.   tunneb heameelt asjaolu üle, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 208 lõikele 1 täiendavad ja tugevdavad liidu ja liikmesriikide arengukoostöö poliitikad teineteist, samas kui Euroopa Ühenduse asutamislepingu praegu kehtiva artikli 177 lõike 1 kohaselt "[ü]henduse poliitika arengukoostöö alal [...] täiendab liikmesriikide poliitikat"; rõhutab parlamendi suurenenud vastutust, arvestades et liidul on tulevikus poliitika kujundamisel suurem algataja roll, mis peaks tooma kaasa abiandjate tegevuse parema koordineerimise ja tööjaotuse ning tõhustama abiandmist vaesuse vähendamiseks ja pikemas perspektiivis selle kaotamiseks aastatuhande arengueesmärkide raames;

8.   on arvamusel, et territoriaalse ühtekuuluvuse lisamine liidu eesmärkide hulka (ELi lepingu artikkel 3) täiendab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärke ning et õiguslike aluste sissetoomine nendes valdkondades suurendab parlamendi pädevust liidu peamiste poliitikavaldkondade territoriaalse mõju hindamisel; märgib rahulolevalt, et äärepoolseimate piirkondade eristaatust kinnitatakse ELi toimimise lepingu artiklites 349 ja 355;

9.   tunneb heameelt horisontaalsete sätete sissetoomise üle, mis käsitlevad kõrget tööhõive taset, sotsiaalset kaitset, sotsiaalse tõrjutuse vastast võitlust, hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrget taset, võitlust diskrimineerimisega ning keskkonnakaitset, mis on Euroopa Liidu poliitika kujundamise aluseks olevad üldpõhimõtted (ELi toimimise lepingu artiklid 9, 10 ja 11);

10.   tunneb lisaks heameelt selle üle, et tugevdatakse tarbijakaitset kui valdkondadevahelist ülesannet, mida tuleb arvestada teiste liidu poliitikate kujundamisel ja elluviimisel, ning et see valdkondadevaheline ülesanne asub nüüd ELi toimimise lepingu artiklis 12 ja seega märksa silmapaistvamal kohal;

11.   tunneb heameelt ELi toimimise lepingu artiklis 122 selgesõnaliselt väljendatud solidaarsussätte üle, mille kohaselt nõukogu võib kehtestada asjakohased meetmed, kui tekib tõsiseid raskusi teatud toodetega varustamisel, eelkõige energeetika valdkonnas;

12.   tunneb heameelt asjaolu üle, et ELi toimimise lepingu artiklis 214 tunnustatakse humanitaarabi liidu iseseisva poliitikavaldkonnana; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu viienda osa III jaotise 1. peatükk (arengukoostöö) ja 3. peatükk (humanitaarabi) loovad selge õigusliku aluse arengu- ja humanitaarabile, mille suhtes kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust;

13.   tunneb lisaks heameelt Euroopa Liidu volituste tugevdamise üle kodanikukaitse valdkonnas, mis võimaldavad anda sündmusekohast abi ja teha õnnetusejärgseid päästetöid kolmandates riikides (ELi toimimise lepingu artikkel 214);

Uued õiguslikud alused

14.   rõhutab, et liidu välistegevuse laiendamine Lissaboni lepingu kohaselt, sealhulgas välispoliitikaga seotud valdkondi (välistegevus ning ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) / Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika) puudutavad uued õiguslikud alused ja vahendid, loob vajaduse uue institutsioonidevahelise tasakaalu järele, mis tagaks parlamendipoolse piisava demokraatliku kontrolli;

15.   tunneb heameelt asjaolu üle, et energeetikaküsimusi käsitletakse nüüd eraldi ELi toimimise lepingu kolmanda osa XXI jaotises ja selle valdkonna meetmetel on seega õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 194); märgib siiski, et kui üldreeglina järgitakse seadusandlikku tavamenetlust, jäävad energiaallikate valikut puudutavad otsused liikmesriikide pädevusse ning kõnealuse valdkonna fiskaalmeetmete puhul on endiselt vaja Euroopa Parlamendiga ainult konsulteerida;

16.   võtab rahulolevalt teadmiseks liidu ühised väärtused üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osas ja tunneb heameelt õigusliku aluse üle, mis võimaldab määratleda üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamist reguleerivad põhimõtted ja tingimused seadusandliku tavamenetluse kohaselt (ELi toimimise lepingu artikkel 14 ja protokoll nr 26 üldhuviteenuste kohta);

17.   on seisukohal, et Lissaboni lepinguga ühise kaubanduspoliitika valdkonnas tehtud muudatused (ELi toimimise lepingu artiklid 206 ja 207) aitavad üldiselt parandada selle poliitika demokraatlikku legitiimsust ja tõhusust, tuues eelkõige sisse seadusandliku tavamenetluse ja nõude saada nõusolek kõikide lepingute puhul; märgib, et kõik ühise kaubanduspoliitika alla kuuluvad küsimused kuuluvad tulevikus liidu ainupädevusse, mis tähendab, et enam ei ole sega-kaubanduskokkuleppeid, mille sõlmivad nii liit kui ka liikmesriigid;

18.   on rahul Euroopa kosmosepoliitika sätte lisamisega (ELi toimimise lepingu artikkel 189) ning tunneb heameelt parlamendile ja nõukogule antud võimaluse üle võtta seadusandliku tavamenetluse kohaselt vajalikud meetmed Euroopa kosmoseprogrammi loomiseks; on siiski seisukohal, et selles artiklis sisalduvad sõnad "ilma et see kohustaks liikmesriike oma õigus- ja haldusnorme ühtlustama" võivad takistada ühtse Euroopa kosmosepoliitika rakendamist;

19.   juhib tähelepanu sellele, et Lissaboni leping sisaldab uut õiguslikku alust, millega nähakse ette kaasotsustamine intellektuaalomandi õiguste puhul (ELi toimimise lepingu artikkel 118);

20.   tunneb heameelt ELi meetmete ulatuse laiendamise üle noorsoopoliitika valdkonnas, millega ergutatakse noori osalema Euroopa demokraatias (ELi toimimise lepingu artikkel 165);

21.   tunneb heameelt ELi toimimise lepingu artiklis 298 sätestatud uue õigusliku aluse üle, vastavalt millele "[l]iidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus", kuna see annab aluse liidu haldusmenetlust reguleerivatele eeskirjadele;

22.   tunneb heameelt õigusliku aluse tugevdamise üle Euroopa Liidu meetmete võtmiseks liidu finantshuve kahjustavate kelmuste ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 325); rõhutab asjaolu, et Lissaboni lepinguga eemaldatakse EÜ asutamislepingu praeguses artiklis 280 sisalduv piirang, mille kohaselt sellised meetmed "ei käsitle siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist või siseriiklikku õigusemõistmist";

23.   juhib tähelepanu sellele, et lepingu uued sätted, mis käsitlevad õigusalast koostööd tsiviil- ja kriminaalasjades, sisaldavad õiguslikku alust meetmete vastuvõtmiseks kohtunike ja kohtutöötajate koolituse toetamiseks (ELi toimimise lepingu artiklid 81 ja 82);

24.   rõhutab, et Lissaboni lepinguga nähakse ette ka võimalus asutada Euroopa Prokuratuur liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu võitlemiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 86);

25.   tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni lepinguga tuuakse siduvad sätted lapse õiguste kaitseks Euroopa Liidu sise- ja väliseesmärkidesse (ELi lepingu artikli 3 lõike 3 teine lõik ja lõige 5);

26.   tunneb heameelt turismi lisamise üle Lissaboni lepingu uue jaotisena (ELi toimimise lepingu artikkel 195), milles sätestatakse, et liit täiendab liikmesriikide tegevust; tunneb heameelt ka sätte üle, mille kohaselt nimetatud jaotise alla kuuluvate seadusandlike aktide eelnõude vastuvõtmise suhtes kehtib seadusandlik tavamenetlus;

27.   tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni lepinguga lisatakse sport nende valdkondade hulka, mille puhul on ette nähtud õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 165); rõhutab eriti, et liit saab lõpuks võtta meetmeid spordi ja selle Euroopa mõõtme arendamiseks ning saab võtta muu Euroopa poliitika rakendamisel nõuetekohaselt arvesse spordi eripära;

Euroopa Parlamendi uued volitused
Uued kaasotsustamisvolitused

28.   tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping tugevdab märkimisväärselt Euroopa Liidu demokraatlikku legitiimsust tänu parlamendi kaasotsustamisvolituste laiendamisele;

29.   tunneb heameelt asjaolu üle, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala integreeritakse täielikult ELi toimimise lepingusse (artiklid 67–89) ning kaotatakse ametlikult kolmas sammas; tunneb heameelt asjaolu üle, et enamik otsuseid tsiviilõiguse, varjupaiga-, sisserände- ja viisapoliitika valdkonnas, samuti õigusalases ja politseikoostöös kriminaalasjades tehakse tulevikus seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

30.   usub, et seadusandliku tavamenetluse kasutuselevõtmine ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas suurendab Euroopa Liidu demokraatlikku vastutust, kuna Euroopa Parlament hakkab õigusloomega tegelema nõukoguga võrdsetel alustel; rõhutab, et kaasotsustamist kohaldatakse tulevikus ELi toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 kohaselt kõikide põllumajanduse valdkonna õigusaktide suhtes, mis puudutab eriti põllumajanduse valdkonna nelja peamist horisontaalset teksti (ühtne ühine turukorraldus, otsetoetuste määrus, maaelu arengu määrus ja ühise põllumajanduspoliitika rahastamine); juhib lisaks tähelepanu sellele, et õigusaktid kvaliteedi, mahepõllumajanduse ja müügiedendamise kohta kuuluvad samuti ELi toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 reguleerimisalasse;

31.   rõhutab, et selleks, et nõukogu saaks volitused võtta vastu meetmeid vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 3, on vaja enne võtta seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 vastu õigusakt, milles määratakse kindlaks nõukogule volituste andmisega kaasnevad tingimused ja piirangud; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikes 3 ei nähta ette õiguslikku alust ega autonoomseid volitusi, mis võimaldaks võtta vastu või muuta mõnd ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas praegu kehtivat nõukogu akti; kutsub nõukogu üles loobuma ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikes 3 osutatud meetmete vastuvõtmisest ilma parlamendiga eelnevalt konsulteerimata;

32.   märgib, et Lissaboni lepinguga muudetakse ulatuslikult ühise kalanduspoliitika otsustamissüsteemi ja suurendatakse ka selle demokraatlikku vastutust; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Parlament ja nõukogu kehtestavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalikud eeskirjad (ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2); on sellega seoses seisukohal, et kõikide teemade suhtes, mis on ametlikult lisatud iga-aastasesse määrusesse (välja arvatud kalapüügivõimaluste kindlaksmääramine ja kvootide jaotus), näiteks tehnilisi meetmeid või püügikoormust käsitlevad teemad või piirkondlikes kalandusorganisatsioonides vastuvõetud otsuste hõlmamine, millel on eraldi õiguslik alus, tuleks kohaldada seadusandlikku tavamenetlust;

33.   tunneb heameelt seadusandliku tavamenetluse kasutuselevõtmise üle üksikasjaliku eeskirja vastuvõtmiseks mitmepoolse järelevalve menetluse kohta (ELi toimimise lepingu artikli 121 lõige 6), mis peaks tugevdama majanduslikku koordineerimist;

34.   usub, et Euroopa Keskpanga (EKP) kohustus anda aru panga rahapoliitika kohta on nüüd suurem, kuna EKP tunnistatakse Euroopa Liidu institutsiooniks; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) ja EKP põhikirja mitmeid sätteid saab muuta pärast konsulteerimist parlamendiga vastavalt selle põhikirja artiklile 40.2; kinnitab, et see ei kujuta endast EKP sõltumatuse piiramist rahapoliitika või asutamislepingus sätestatud prioriteetide valdkonnas;

35.   on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikkel 182 on edusamm, sest selles osutatud mitmeaastase raamprogrammi ja Euroopa teadusruumi rajamise suhtes kohaldatakse tulevikus seadusandlikku tavamenetlust; märgib siiski, et kõnealuses artiklis mainitud eriprogrammid võetakse vastu seadusandliku erimenetluse kohaselt ja Euroopa Parlamendiga üksnes konsulteeritakse (ELi toimimise lepingu artikli 182 lõige 4);

36.   tunneb heameelt asjaolu üle, et struktuurifondide rakendamise osas asetab Lissaboni leping Euroopa Parlamendi nõukoguga võrdsele alusele, asendades praeguse nõusolekumenetluse seadusandliku tavamenetlusega; on seisukohal, et see on eriti tähtis struktuurifondide puhul pärast 2013. aastat, kuna see suurendab läbipaistvust ja nende fondide aruandekohustust kodanike ees;

37.   märgib, et õigusakte, millega keelatakse diskrimineerimine soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel, võetakse tulevikus vastu seadusandliku erimenetluse kohaselt ja nende puhul on vaja parlamendi nõusolekut (ELi toimimise lepingu artikkel 19);

38.   tunneb heameelt asjaolu üle, et seadusandlik tavamenetlus hõlmab meetmeid võitluseks inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kauplemise vastu ning seksuaalse ärakasutamise vastu (ELi toimimise lepingu artikli 79 lõige 2 ja artikli 83 lõige 1);

39.   tunneb heameelt kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise laiendamise üle haridus-, kaasa arvatud spordivaldkonnale (ELi toimimise lepingu artikli 165 lõige 4);

40.   tunneb heameelt asjaolu üle, et edaspidi kohaldatakse kaasotsustamist Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade suhtes (ELi toimimise lepingu artikkel 336), kuna see võimaldab parlamendil osaleda nõukoguga võrdsetel alustel nende eeskirjade kohandamisel;

Uued eelarvevolitused

41.   märgib, et Lissaboni lepinguga muudetakse põhjalikult liidu rahandusvaldkonda, eriti mis puudutab institutsioonidevahelisi suhteid ja otsustamismenetlusi;

42.   juhib tähelepanu sellele, et nõukogu ja parlament peavad omavahendite piires kokku leppima kulude kavandamises, mis muutub õiguslikult siduvaks (ELi toimimise lepingu artikkel 312); tunneb heameelt asjaolu üle, et eelarve peavad tervikuna võtma ühiselt vastu parlament ja nõukogu vastavalt mitmeaastasele finantsraamistikule; tunneb heameelt selle üle, et kaotati vahetegemine kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahel (ELi toimimise lepingu artikkel 314); tunneb heameelt asjaolu üle, et finantseeskirjad võetakse tulevikus vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt (ELi toimimise lepingu artikkel 322);

43.   viitab oma 7. mai 2009. aasta resolutsioonile Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta(4);

Uus nõusolekumenetlus

44.   tunneb heameelt asjaolu üle, et lihtsustatud läbivaatamismenetlus seoses kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise ja seadusandliku tavamenetluse kasutuselevõtmisega ELi toimimise lepingu või ELi lepingu V jaotise kohases valdkonnas eeldab parlamendi nõusolekut;

45.   võtab teadmiseks liikmesriikidele ette nähtud nn väljaastumisklausli (ELi lepingu artikkel 50); rõhutab, et lepingut, milles sätestatakse liikmesriigi liidust välja astumise kord, ei tohi sõlmida enne, kui parlament on andnud selleks nõusoleku;

46.   tunneb heameelt asjaolu üle, et parlamendi nõusolek on vajalik paljude rahvusvaheliste lepingute puhul, millele liit alla kirjutab; rõhutab kavatsust taotleda vajaduse korral, et nõukogu ei alustaks läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks enne, kui parlament on esitanud oma seisukoha, ja lubaks parlamendil mistahes hetkel läbirääkimiste jooksul võtta vastutava komisjoni raporti alusel vastu soovitusi ning taotleda nende arvessevõtmist enne läbirääkimiste lõpetamist;

47.   nõuab tungivalt, et mis tahes tulevast segalepingut, milles esineb ÜVJP ja muid kui ÜVJP elemente, tuleb üldiselt käsitleda vastavalt ühtsele õiguslikule alusele, mis peaks olema otseselt seotud lepingu põhiteemaga; märgib, et parlament saab õiguse, et temaga konsulteeritakse, välja arvatud juhul, kui leping on seotud ainult ÜVJPga;

Uued kontrollivolitused

48.   tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni presidendi valib tulevikus Euroopa Parlament Euroopa Ülemkogu ettepaneku alusel, võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi; viitab oma 7. mai 2009. aasta resolutsioonile Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonilise tasakaalu kujunemisele(5);

49.   tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni asepresident/liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning teised komisjoni liikmed kiidetakse Euroopa Parlamendis heaks ühtse nimekirjana ja seal toimub ka umbusaldushääletus ning seetõttu on nad parlamendi ees aruandekohustuslikud;

50.   tervitab uut Euroopa Kohtu ja üldkohtu kohtunike ja kohtujuristide nimetamise korda, mis on ette nähtud ELi toimimise lepingu artiklis 255 ning mille alusel peab liikmesriikide valitsuste otsusele eelnema arvamus kandidaatide ametikohale sobivuse kohta, mille esitab seitsmest eksperdist koosnev komitee, kusjuures ühe liikme kandidatuuri esitab Euroopa Parlament;

51.   rõhutab vajadust läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli järele seoses Euroopa välisteenistuse asutamisega vastavalt ELi lepingu artikli 27 lõikele 3 ning tuletab meelde parlamendi õigust, et temaga konsulteeritaks teenistuse asutamise küsimuses; on arvamusel, et Euroopa välisteenistus peaks halduslikult kuuluma komisjoni juurde;

52.   loodab selgust ELi eriesindajate kriteeriumide, nende ametisse nimetamise ja hindamise osas, sealhulgas nende ülesannete määratluse ja eesmärgi, nende volituste kestuse ning liidu tulevaste delegatsioonidega kooskõlastamise ja täiendavuse osas;

53.   rõhutab vajadust läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli järele seoses Euroopa Kaitseagentuuriga ning selle tegevusega, nimelt regulaarse teabevahetuse tagamise teel Euroopa Kaitseagentuuri tegevjuhi ja Euroopa Parlamendi vastutava komisjoni vahel;

54.   tunneb heameelt uue konsulteerimisrolli üle, mis parlamendil on tulevikus EKPSi ja EKP põhikirja artikli 40.2 alusel seoses EKP nõukogu koosseisu muutmisega;

55.   tunneb heameelt asjaolu üle, et ametid, eriti Europol ja Eurojust, on tulevikus tugevama parlamentaarse kontrolli all (ELi toimimise lepingu artiklid 85 ja 88); on seepärast arvamusel, et nõuandemenetluse säilitamine ühisettevõtete asutamisel teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise valdkonnas (ELi toimimise lepingu artiklid 187 ja 188) võib olla vastuolus liidu õigusaktide vaimuga ametite asutamisel;

Uued õigused saada teavet

56.   palub Euroopa Ülemkogu eesistujal hoida parlamenti täielikult kursis Euroopa Ülemkogu kohtumiste ettevalmistustega ja anda aru kohtumiste tulemustest, võimaluse korral kahe tööpäeva jooksul (vajaduse korral parlamendi eriistungil);

57.   palub rotatsiooni alusel vahetuval nõukogu eesistujal teavitada parlamenti eesistujariigi tööprogrammidest ja saavutatud tulemustest;

58.   nõuab tungivalt, et tulevane komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja lepiks parlamendiga kokku asjakohased meetodid, kuidas parlamenti liidu välistegevusega täielikult kursis hoida ja temaga selles valdkonnas konsulteerida, kaasates nõuetekohaselt kõik parlamendikomisjonid, kes vastutavad kõrge esindaja volituste hulka kuuluvate valdkondade eest;

59.   rõhutab, et rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamisel ja selliste lepingute sõlmimisel on komisjonil juriidiline kohustus teavitada parlamenti läbirääkimiste edenemisest võrdselt nõukogu moodustatud erikomiteega, nagu on viidatud ELi toimimise lepingu artiklis 218; nõuab, et seda teavet edastataks samas mahus ja samal ajal kui nõukogu asjaomasele komiteele nimetatud artikli kohaselt;

Uued algatusõigused

60.   tunneb heameelt parlamendi uue rolli üle aluslepingute muudatuste algatamisel; kavatseb seda õigust kasutada ja esitada uusi ideid Euroopa tuleviku kohta, kui uued väljakutsed seda nõuavad;

61.   tunneb heameelt asjaolu üle, et parlamendil on tulevikus algatusõigus tema enda koosseisu puudutavate ettepanekute osas, austades aluslepingutes sätestatud põhimõtteid (ELi lepingu artikkel 14);

62.   märgib, et Lissaboni lepinguga tuuakse sisse seadusandlik erimenetlus sätete vastuvõtmiseks, millega määratakse kindlaks ajutiste uurimiskomisjonide üksikasjalikud tingimused ja volitused (ELi toimimise lepingu artikkel 226);

Uued menetlused
Riikide parlamentide poolne kontroll

63.   tunneb heameelt riikide parlamentidele antud uute õiguste üle seoses subsidiaarsuse põhimõtte järgimise eelkontrolliga kõikide liidu õigusaktide puhul; on seisukohal, et Euroopa poliitika tugevam riikide parlamentide poolne kontroll aitab tõsta ka üldsuse teadlikkust liidu tegevusest;

64.   rõhutab, et riikide parlamentide uusi õigusi tuleb Lissaboni lepingu jõustumisest alates täiel määral austada;

65.   tunneb heameelt kohalike ja piirkondlike asutuste võetud kohustuse üle austada subsidiaarsuse põhimõtet; võtab teadmiseks Regioonide Komitee õiguse esitada hagisid Euroopa Kohtule, kui ta on arvamusel, et subsidiaarsuse põhimõtet on rikutud (protokolli nr 2 artikli 8 teine lõik);

Delegeeritud aktid

66.   kiidab heaks parandused, mis tulenevad õigusakte ja õigusnormide hierarhiat käsitlevatest uutest sätetest, eriti delegeeritud õigusaktide loomist (ELi toimimise lepingu artikkel 290), mis annab võimaluse delegeerida komisjonile õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad, või muuta seadusandliku akti mitteolemuslikke osi; juhib tähelepanu sellele, et delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatuse ja kestuse peavad parlament ja nõukogu selgelt määratlema seadusandlikus aktis;

67.   tunneb heameelt eriti ELi toimimise lepingu artikli 290 lõike 2 sätte üle, millega nähakse ette, et parlamendil (ja nõukogul) on õigus nii volituste delegeerimine tagasi võtta kui ka esitada konkreetsetele delegeeritud õigusaktidele vastuväiteid;

68.   märgib, et ELi toimimise lepinguga ei nähta ette õiguslikku alust delegeeritud õigusaktide raammeetmeks; kuid teeb ettepaneku, et institutsioonid võiksid leppida kokku sellise delegeerimise standardsõnastuses, mille komisjon lisaks regulaarselt seadusandliku akti eelnõusse endasse; rõhutab, et nii säilitataks seadusandja vabadus;

69.   palub komisjonil selgitada, kuidas ta kavatseb tõlgendada Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsiooni 39 asjatundjatega konsulteerimise kohta finantsteenuste alal ja kasutada seda tõlgendust ELi toimimise lepingus sisalduvate delegeeritud õigusakte käsitlevate sätete raamest väljaspool;

Rakendusaktid

70.   märgib, et Lissaboni lepinguga tühistatakse EÜ asutamislepingu praegune rakendamisvolitusi käsitlev artikkel 202, ja tuuakse ELi toimimise lepingu artiklis 291 sisse uus menetlus "rakendusaktid", millega nähakse ette võimalus anda rakendamisvolitused komisjonile, kui "õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi";

71.   märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 291 lõike 3 kohaselt peavad parlament ja nõukogu võtma eelnevalt vastu määrused, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse rakendamisvolituste komisjonipoolse teostamise suhtes;

72.   märgib, et Lissaboni leping ei sisalda enam alust praegusele komiteemenetlusele ja et menetluses olevaid seadusandlike aktide eelnõusid, mida ei võeta vastu enne lepingu jõustumist, tuleb muuta, et täita ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 nõudeid;

73.   on arvamusel, et nõukoguga võiks pidada läbirääkimisi ajutise lahenduse leidmiseks algusperioodiks, nii et võimaliku õigusliku tühimiku tulemusel ei tekiks takistusi ja seadusandja saaks uue määruse vastu võtta pärast komisjoni ettepanekute nõuetekohast kaalumist;

Üleminekuaja prioriteedid

74.   palub komisjonil edastada kaasõigusloojatele kõik menetluses olevad ettepanekud, mille kohta kehtivad uued õiguslikud alused ja muudatused õigusloomemenetlustes;

75.   juhib tähelepanu sellele, et parlament otsustab, millise seisukoha ta võtab arvamuste suhtes, mis on nõusolekumenetluse raames juba vastu võetud küsimustes, mille käsitlemine viiakse seadusandliku tavamenetluse alla, ükskõik kas selle puhul on tegemist varasema seisukoha kinnitamise või uue vastuvõtmisega; rõhutab, et parlamendi esimese lugemise seisukohal põhinevate arvamuste kinnitamise üle saab parlament hääletada alles pärast Lissaboni lepingu jõustumist;

76.   nõuab kindlalt, et sõlmitaks institutsioonidevaheline kokkulepe, millega välistataks põhiõiguste mõõdet sisaldavate menetluses olevate kolmanda samba seadusandlike aktide eelnõude vastuvõtmine enne Lissaboni lepingu jõustumist, nii et selliste küsimuste puhul oleks võimalik täielik kohtulik kontroll, samas kui meetmeid, millel puudub või on ainult piiratud mõju põhiõigustele, võib vastu võtta ka enne lepingu jõustumist;

Ettepanekud

77.   kutsub teisi institutsioone üles alustama läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, mis hõlmab

   a) peamisi eesmärke, mille Euroopa Liit peab saavutama pärast 2009. aastat, näiteks kolme poliitilise institutsiooni vahelise raamkokkuleppe kujul, mis käsitleb parlamendi ja komisjoni 2009. aastal algava ametiaja tööprogrammi;
   b) rakendusmeetmeid, mis tuleb vastu võtta, et uus leping kujuneks institutsioonide ja liidu kodanike jaoks edukaks;

78.   palub ajakohastada parlamendi ja nõukogu vaheline institutsioonidevaheline kokkulepe, milles määratletakse nende töösuhted välispoliitikas, sealhulgas konfidentsiaalse teabe jagamine ELi lepingu artiklite 14 ja 36 ning ELi toimimise lepingu artikli 295 põhjal;

79.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma läbirääkimiste pidamist parlamendiga uue institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, milles määratletakse sisuliselt parlamendi kaasamine kõigil rahvusvahelise lepingu sõlmimisele eelnevatel etappidel;

80.   nõuab, et mitmeaastast finantsraamistikku (ELi toimimise lepingu artikkel 312) ja finantseeskirju (ELi toimimise lepingu artikkel 322) käsitlevatest uutest sätetest tulenevalt vaadataks läbi institutsioonidevaheline kokkulepe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta;

81.   on seisukohal, et tuleks võtta kõik vajalikud meetmed Euroopa informatsiooni- ja kommunikatsioonipoliitika loomiseks, ning peab kolme institutsiooni ühist poliitilist deklaratsiooni kommunikatsiooni kohta esimeseks kasulikuks sammuks selle eesmärgi saavutamise suunas;

82.   palub komisjonil esitada kiiresti algatuse kodanikualgatuse rakendamiseks, millega sätestatakse kõnealuse kodanike õiguse kasutamiseks selged, lihtsad ja kasutajasõbralikud tingimused; viitab oma 7. mai 2009. aasta resolutsioonile, millega palutakse komisjonil esitada ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse rakendamise kohta(6);

83.   palub komisjonil võtta vastu eeskirjad head haldust käsitleva ELi toimimise lepingu artikli 298 rakendamiseks, et vastata parlamendi ja Euroopa Ombudsmani pikka aega väljendatud nõudmisele luua Euroopa halduskorraldust reguleeriva haldusõiguse ühine süsteem;

84.   märgib, et Lissaboni leping võimaldab lisada Euroopa Arengufondi liidu eelarvesse ja see suurendab ELi arengupoliitika ühe olulise osa demokraatlikku legitiimsust; palub nõukogul ja komisjonil võtta vajalikud meetmed seoses Euroopa Liidu eelarvega 2008./2009. aasta vahekokkuvõtte tegemisel;

85.   soovitab kiiresti vaadata läbi Euroopa Liidu staatuse rahvusvahelistes organisatsioonides pärast seda, kui Lissaboni leping on jõustunud ja liit on saanud Euroopa ühenduste järglaseks, ning seda staatust tugevdada;

86.   palub nõukogul ja komisjonil leppida parlamendiga kokku strateegias, mille eesmärk on tagada sidusus vastuvõetud õigusaktide ning põhiõiguste harta ja aluslepingutes sisalduvate sätete vahel, mis käsitlevad selliseid poliitikavaldkondi nagu diskrimineerimise vältimine, varjupaigataotlejate kaitse, läbipaistvuse suurendamine, andmekaitse, vähemuste õigused, ohvrite ja kahtlusaluste õigused;

87.   palub nõukogul ja komisjonil aidata parandada Euroopa ja riiklike asutuste vahelisi suhteid, eriti õigusloome ja kohtuvaldkonnas;

88.   palub nõukogul ja komisjonil tagada tõhusa ühise energiapoliitika loomine eesmärgiga tõhusalt kooskõlastada ELi liikmesriikide energiaturge ja nende turgude arengut ning integreerida seejuures välisaspektid, milles keskendutakse energiavarustuse allikatele ja energiatarnete marsruutidele;

89.   palub nõukogul kaaluda koos parlamendiga, kuidas tuleks kasutada ELi toimimise lepingu artikli 127 lõike 6 sätteid, mis lubavad nõukogul anda Euroopa Keskpangale "krediidiasutuste ja muude rahaasutuste, välja arvatud kindlustusseltsid, usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvega seotud" eriülesandeid;

90.   kohustub kohandama oma sisemist korraldust, et optimeerida ja ratsionaliseerida talle lepinguga antud uute volituste teostamist;

o
o   o

91.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 125 E, 22.5.2008, lk 215.
(2) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 347.
(3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0055.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0374.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0387.
(6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0389.


Lissaboni lepingu finantsaspektid
PDF 143kWORD 67k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta (2008/2054(INI))
P6_TA(2009)0374A6-0183/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 13. detsembril 2007 allkirjastatud Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut muutvat Lissaboni lepingut ("Lissaboni leping");

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, mida muudeti ühtse Euroopa aktiga ning Maastrichti, Amsterdami ja Nice'i lepinguga;

–   võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(1);

–   võttes arvesse oma 11. märtsi 2003. aasta resolutsiooni eelarvemenetluse reformi kohta: võimalikud valikud seoses lepingute läbivaatamisega(2);

–   võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta(3);

–   võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni laienenud liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite kohta (2007–2013)(4);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumise järeldusi Lissaboni lepingu osas tehtava töö taasalgatamise viisi kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A6-0183/2009),

A.   arvestades, et Lissaboni lepinguga tehakse Euroopa Liidu rahandusvaldkonnas põhjalikke muudatusi, eriti institutsioonidevahelistes suhetes ja otsustusmenetlustes;

B.   arvestades, et Lissaboni leping kehtestab Euroopa Liidu rahanduse ja eelarve valdkonna põhidokumentide vahel selge hierarhia, aidates seega kaasa otsustamissüsteemi vajalikule täpsustamisele;

C.   arvestades, et mitmeaastane finantsraamistik, kus planeeritakse kulutused mitmeks aastaks, kehtestatakse Euroopa Liidu rahalised prioriteedid ja sätestatakse kindlaksmääratud ajavahemikuks kulukohustuste ülemmäärad, muutub Lissaboni lepinguga õiguslikult siduvaks dokumendiks, mis põhineb finantsraamistikku sisaldava määruse vastuvõtmiseks ettenähtud konkreetsel uuel õiguslikul alusel;

D.   arvestades, et samaaegsuse puudumine finantsraamistike ja Euroopa Parlamendi ja komisjoni mandaatide vahel on senini tinginud asjaolu, et Euroopa Parlament ei ole saanud oma eelarvevaldkonna volitusi osaliselt kasutada, sest parlament on sageli olnud seotud eelmisel ametiajal läbi räägitud ja vastu võetud finantsraamistikuga;

E.   arvestades, et kui kõnealuses ajakavas muudatusi ei tehta, ei ole Euroopa Parlament teatud ametiaegadel kunagi suuteline vastu võtma parlamendi jaoks siduvaid eelarvealaseid otsuseid, sest eelnenud ametiaja jooksul vastu võetud finantsraamistik hõlmab kogu parlamendi ametiaega;

F.   arvestades, et iga eelarverubriigi praegused väikesed varud ja paindlikkusmehhanismide vähendatud eelarveeraldised muudavad väga raskeks Euroopa Liidu asjakohase reageerimise ettenägematutele poliitilistele sündmustele ja võivad jätta iga-aastase eelarvemenetluse ilma sisuta;

G.   arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine nõuab, et Euroopa Liidu rahandus- ja eelarvevaldkonna otsuste eest vastutavad institutsioonid jõuaksid kokkuleppele, kuidas tagada optimaalne üleminek uutele õigusaktidele ja otsustamismenetlustele;

H.   arvestades, et majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimise huvides tuleb ELi eelarvet võtta arvesse liikmesriikide eelarvestrateegiate kooskõlastamisel;

I.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumisel kinnitati, et Lissaboni leping on vajalik selleks, et aidata laienenud liidul toimida tõhusamalt, demokraatlikumalt ja tulemuslikumalt, sealhulgas rahvusvahelistes küsimustes, ning arvestades, et määrati kindlaks ka lähenemisviis ja õiguslikud tagatised seoses Iiri valijate väljendatud muredega, et leping saaks jõustuda enne 2009. aasta lõppu, järgides samal ajal asutamislepingute eesmärke ja sihte,

Üldhinnang

1.   väljendab heameelt Lissaboni lepinguga Euroopa Liidu rahanduse demokraatliku kontrolli ja läbipaistvuse osas tehtud edusammude üle; osutab vajadusele parandada ja kohandada institutsioonidevahelise kooskõlastamise mehhanisme ja sisemise koostöö korda, et Euroopa Parlament saaks oma uusi volitusi täies ulatuses kasutada;

Omavahendid

2.   avaldab Euroopa Liidu omavahendite puhul kahetsust asjaolu pärast, et liikmesriigid ei ole kasutanud võimalust luua tõeliste Euroopa Liidu omavahendite süsteem, mis oleks õiglasem, läbipaistvam, kodaniku jaoks mõistetavam ja mille suhtes kohaldataks demokraatlikumat otsustamismenetlust;

3.   avaldab eelkõige kahetsust asjaolu pärast, et pole tehtud edusamme Euroopa Parlamendi kaasamiseks Euroopa Liidu käsutada olevate omavahendite piiride ja liigi määratlemisse; tuletab meelde, et säilitatud on sissetulekuid ja kulutusi käsitlevate otsuste teineteisest eraldatus;

4.   tunneb seevastu heameelt jõupingutuste üle võimaluse osas võtta omavahendeid käsitleva otsuse rakendusmeetmed vastu õigusloomega seotud erimenetluse abil, mille kohaselt nõukogu otsustab kvalifitseeritud häälteenamusega ainult pärast parlamendi heakskiitu;

5.   palub nõukogul kõnealust võimalust maksimaalselt kasutada, et muuta otsustamismenetlus paindlikumaks;

Mitmeaastane finantsraamistik

6.   väljendab heameelt mitmeaastasele finantsraamistikule ametliku staatuse andmise üle Lissaboni lepingus, mille alusel muutub mitmeaastane finantsraamistik õiguslikult siduvaks dokumendiks; tuletab meelde, et mitmeaastane finantsraamistik kehtestab Euroopa Liidu kulukohustuste kava ja kulude ülemmäärad kindlaksmääratud ajavahemikul, aidates seega kaasa eelarvedistsipliini tugevdamisele;

7.   tunneb heameelt asjaolu üle, et mitmeaastase finantsraamistiku kehtestamise määruse peavad Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt spetsiaalse menetluse abil heaks kiitma;

8.   avaldab seevastu kahetsust asjaolu pärast, et Lissaboni lepingus säilitati nõue, mille kohaselt peab nõukogu mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise otsuse ühehäälselt heaks kiitma, mis muudab otsustamismenetluse väga raskeks ja soosib läbirääkimisi "väikseima ühise nimetaja" alusel; julgustab seetõttu Euroopa Ülemkogu kasutama võimalikult kiiresti klauslit, mis võimaldab nõukogul ühehäälselt otsustamise asemel võtta mitmeaastane finantsraamistik vastu kvalifitseeritud häälteenamusega;

9.   avaldab kahetsust ka asjaolu pärast, et uue menetluse puhul on Euroopa Parlamendil üksnes heakskiitmise, mitte tõelise kaasotsustamise õigus; rõhutab sellele vaatamata asjaolu, et Lissaboni leping näeb ette, et institutsioonid peavad menetluse algusest peale tegema kõik, et menetlus õnnestuks; kutsub seetõttu nõukogu üles olema kättesaadav menetluse algusest peale, et pidada Euroopa Parlamendiga struktureeritud poliitilist dialoogi ja võtta täies ulatuses arvesse parlamendi prioriteete;

10.   märgib, et Lissaboni leping osutab, et mitmeaastases finantsraamistikus ei määrata mitte üksnes kindlaks "kulukohustuste assigneeringute iga-aastased piirmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastane piirmäär", vaid ka "kõik muud sätted, mida on vaja iga-aastase eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks"(5);

Mitmeaastase finantsraamistiku kestus

11.   väljendab heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping annab võimaluse korraldada finantsplaneerimist viie aasta kaupa, et vajalike kohanduste tegemise korral saaks mitmeaastase finantsraamistiku viia võimaluste piires kooskõlla Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajaga, nagu demokraatia loogika eeldab; rõhutab, et konkreetsete pikema rahastamisperioodiga poliitikavaldkondade puhul võib olla vajalik kasutada teistsugust korda;

12.   toetab seega üleminekut viieaastasele mitmeaastasele finantsraamistikule, kuid saab aru, et mitmeaastase finantsraamistiku täielikku kokkulangevust Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajaga võib olla raske saavutada, sest vähemalt üheaastane läbirääkimisperiood tundub olevat vajalik, et võimaldada igal uuel parlamendi ja komisjoni koosseisul teha oma ametiaja jooksul olulisi finantspoliitilisi otsuseid;

13.   peab väga positiivseks mitmeaastase finantsraamistiku integreerimist institutsioonidevahelise strateegilise kavandamise – mõiste, mida Lissaboni leping muu hulgas tugevdas – üldisesse loogikasse nii, nagu soovitati põhiseaduskomisjoni raportis institutsioonidevahelise tasakaalu kohta(6);

14.   toetab kõnealuses raportis sõnastatud ettepanekut, mille kohaselt peab uus komisjoni koosseis oma "ametiaja kava" tutvustamisel esitama ettepanekud oma ametiaja poliitiliste prioriteetide järgimiseks vajalikuks peetavate finantsraamistiku suuniste kohta, ning pärast seda, kui ametiaja kava on institutsioonide vahel heaks kiidetud, arendatakse kõnealused prioriteedid mitmeaastases finantsraamistikus ettepanekute kohaselt välja;

15.   on lisaks seisukohal, et täiskogu istungi aruteludel ja kuulamistel parlamendikomisjonides peaks komisjoni presidendi kandidaat olema juba suuteline esitama üksikasju komisjoni uue koosseisu kavandatava poliitika eesmärkide eeldatavate finantstagajärgede kohta;

16.   rõhutab, et eespool osutatud üleminek viieaastasele finantsplaneerimise süsteemile võib eeldada praeguse mitmeaastase finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist kuni 2016. aastani (kaasa arvatud), et järgmine viieaastane finantsraamistik saaks jõustuda hiljemalt 2017. aasta alguses(7); soovitab igal juhul lõpetada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimised 2016. aasta esimese kvartali lõpuks, et 2017. aasta eelarvemenetlus saaks toimuda juba 2017. aastal jõustuva raamistiku tingimuste kohaselt;

17.   rõhutab, et läbirääkimised tuleks läbi viia nii, et institutsioonid saaksid ette näha uue mitmeaastase finantsraamistiku jõustumise juba 2016. aastal;

18.   on seisukohal, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist tuleks kaaluda järgmise, 2010. aastal toimuva vahehindamise käigus;

Paindlikkus

19.   rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku õiguslikult siduv olemus nõuab rohkem kui kunagi varem paindlikkuse suurendamist, mis võimaldaks Euroopa Liidul ettenägematutele väljakutsetele nii liidus kui ka väljaspool seda piisavalt paindlikult ja tulemuslikult reageerida;

20.   juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepingus nähakse ette mitmeaastase finantsraamistiku viimase aasta piirmäärade ja muude sätete kehtivuse pikendamine, juhul kui uut finantsraamistikku ei ole õnnestunud enne eelmise lõppemist vastu võtta; on arvamusel, et kõnealune asjaolu on täiendavaks argumendiks paindlikkuse suurendamisele;

21.   rõhutab sellega seoses, et suurem paindlikkus tuleks saavutada ühelt poolt kõigi eelarverubriikide siseste ja nende vaheliste paindlikkusmehhanismide ja teisalt konkreetsete paindlikkusvahendite abil, mida on võimalik kasutusele võtta väljaspool eelarverubriikide varusid;

22.   tuletab meelde, et eelarvekomisjon peab kõnealustes küsimustes oma seisukohad esitama finantsraamistiku (2007–2013) vahehindamise raporti vastuvõtmisel;

Üleminek institutsioonidevaheliselt kokkuleppelt mitmeaastasele finantsraamistikule

23.   tuletab meelde vajadust saavutada mõistliku aja jooksul enne Lissaboni lepingu jõustumist institutsioonidevaheline kokkulepe viisi kohta, kuidas minna üle olemasolevalt institutsioonidevaheliselt kokkuleppelt Lissaboni lepingu kohaselt ette nähtud õigusaktis sisalduvale mitmeaastasele finantsraamistikule; tuletab meelde, et liikmesriikide parlamentidele tuleb jätta õigusakti projektide läbivaatamiseks kaheksa nädalat;

24.   on kõnealuses küsimuses seisukohal, et tuleb saavutada kokkulepe selle kohta, kuidas jaotada olemasolevas institutsioonidevahelises kokkuleppes sisalduvad sätted, mis peaksid "libisema" mitmeaastasesse finantsraamistikku, sätete osas, mis kuuluvad tulevasse finantsmäärusesse või vajaduse korral nende sätete osas, mis õigustaksid eelarvealases koostöös institutsioonidevahelise kokkuleppe säilitamist, kuhu võidakse siiski lisada uusi sätteid; tuletab meelde, et olemasoleva institutsioonidevahelise kokkuleppe sätete jaotus peaks toimuma Lissaboni lepingus esitatud kriteeriume arvestades;

Iga-aastane eelarvemenetlus

25.   väljendab suurt heameelt kohustuslike kulude ja mittekohustuslike kulude eristamise kaotamise üle, mille tulemusel on Euroopa Parlamendil nõukoguga võrdsetel tingimustel õigus otsustada Euroopa Liidu kõigi kulude üle;

26.   rõhutab, et kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahelise eristuse kaotamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu kohustusega täita oma finantskohustusi ning väljendab heameelt asjaolu üle, et Lissaboni lepingu alusel tagavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon "rahaliste vahendite olemasolu liidu seaduslike kohustuste täitmiseks kolmandate isikute suhtes"(8);

27.   märgib, et iga-aastase eelarvemenetluse muudatuste eesmärk peaks olema menetluse lihtsustamine, nähes igale institutsioonile ette ühe lugemise ja kehtestades mitmeid sätteid, mis peaksid hõlbustama kokkuleppe saavutamist kahe eelarvepädeva institutsiooni vahel; rõhutab, et need muudatused peaksid vähendama bürokraatiat;

Komisjoni roll

28.   rõhutab komisjoni rolli tugevdamist, mille tulemusena saab komisjon eelarveküsimustes algatusõiguse ja võib oma eelarveprojekti muuta kuni lepituskomitee kokkukutsumiseni;

29.   väljendab heameelt asjaolu üle, et lepingu alusel on komisjoni ülesandeks teha kõik vajalikud algatused, et lepituskomitees Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti lähendada, ning kutsub seega komisjoni üles täitma täiel määral oma vahendajarolli Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahelise kokkuleppe saavutamisel;

Täiesti uus loogika

30.   juhib tähelepanu asjaolule, et uus menetlus sisaldab kummagi institutsiooni jaoks ainult ühte eelarveprojekti lugemist; rõhutab, et uus menetlus ja üks lugemine ei võimalda de facto institutsioonidel enam oma seisukohta teise lugemise ajal muuta, nagu seda varem võis juhtuda; on seepärast veendunud, et kõnealuse menetluse puhul tuleb Euroopa Parlamendil poliitilised prioriteedid täpselt paika panna varasemas järgus ning kujundada sellele vastavalt oma operatiivne lähenemine ja töökorraldus nii, et oleks võimalik saavutada kõik seatud eesmärgid;

31.   tuletab meelde, et kõnealune lugemine peab kinnitama Euroopa Parlamendi poliitilisi prioriteete, aga peab ühtlasi võimaldama tal leida lepituskomitees kokkuleppe nõukoguga (või parlamendi muudatusettepanekute osas parlamenti esindavate liikmete suure enamusega uuesti hääletada, juhul kui parlament lepituskomitee teksti heaks kiidab ja nõukogu selle tagasi lükkab);

32.   rõhutab kõnealuses kontekstis olemasolevale sarnase pragmaatilise ajakava säilitamise olulisust, nõudes samal ajal kooskõlastamismehhanismide õigeaegset kasutusele võtmist; tuletab lisaks meelde, et institutsioonidevaheliste mitteametlike dialoogide mehhanismide juurutamine on äärmiselt oluline kokkuleppe saavutamise hõlbustamiseks enne menetluse algust ja selle käigus;

33.   on veendunud, et Lissaboni leping suurendab Euroopa Parlamendi volitusi tingimusel, et parlament saab endale vahendid, et tulla tõhusalt toime uue menetluse kasutuselevõtust tuleneva tihedama ajakava ja eelneva põhjalikuma planeerimise vajadusega;

34.   on seisukohal, et tulevikus on enne esimest lepituskoosolekut koostataval Euroopa Parlamendi resolutsioonil suurem tähtsus, sest see võimaldab parlamendil esitada ametlikult oma prioriteedid tulevase eelarveaasta osas, ilma et need oleksid tingitud nõukogu eelarveprojekti käsitleva seisukohaga seotud taktikalistest kaalutlustest; leiab, et kõnealune resolutsioon võimaldab seega teistel institutsioonidel saada enne institutsioonidevaheliste läbirääkimiste algust selge ülevaate parlamendi prioriteetidest; lisab, et see annab ühtlasi parlamendile võimaluse esitada esialgsed suunised katseprojektide ja ettevalmistustegevuste kohta;

35.   tuletab meelde, et kõnealused prioriteedid on parlamendile väga kasulikud ka suunistena eelarveprojekti lugemisel, kuid samuti mandaadina lepituskomitee läbirääkimistel osalevale delegatsioonile;

36.   rõhutab, et oluline on korraldada iga aasta juulis kolmepoolsed läbirääkimised, et iga institutsioon saaks selge ülevaate teiste poolte prioriteetidest ja Euroopa Parlament saaks teistele institutsioonidele anda teada juulikuus vastuvõetava eelarveprojekti käsitleva resolutsiooni sisu;

37.   rõhutab, et oluline on kõigi pädevusvaldkondi arvestades viia eelarveprojekti ja Euroopa Parlamendi iga-aastase eelarvemenetluse prioriteetide osas sisse ulatuslik dialoog liikmesriikide parlamentide vastavate komisjonidega;

Lepituskomitee

38.   rõhutab lepituskomitee kui kahe eelarvepädeva institutsiooni vahelisi poliitilisi lahkarvamusi lahendava instantsi tähtsust tulevikus; tuletab meelde, et lepituskomitee ülesandeks on jõuda 21 päeva jooksul kokkuleppele kompromissteksti suhtes, mis jõustub, kui eelarvepädevad institutsioonid seda tagasi ei lükka; on seisukohal, et lepituskomitee peab koosnema kõrgeimatest poliitikaesindajatest;

39.   väljendab heameelt, et Lissaboni leping annab Euroopa Parlamendile lepitusmenetluse lõpus otsustava rolli; rõhutab eriti järgmist:

   lepituskomitee teksti ("ühisprojekt") ei loeta vastu võetuks, kui Euroopa Parlament (parlamenti esindavate liikmete enamus) on selle vastu;
   kui nõukogu lükkab tagasi ühisprojekti, mille Euroopa Parlament on heaks kiitnud, siis projekt kas jõustub olemasoleval kujul või siis võib parlament kvalifitseeritud häälteenamusega (parlamenti esindavate liikmete enamus, millele lisandub kolm viiendikku antud häältest) oma muudatusettepanekud kehtestada;

40.   rõhutab, et oleks soovitav, et Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhiks lepituskomitees oleks eelarvekomisjoni esimees ning et vajaduse korral ja ilma et see piiraks fraktsioonide poolt parlamenti esindavate liikmete nimetamise poliitilist olemust, kuuluksid delegatsiooni lisaks eelarvekomisjoni liikmetele nende parlamendikomisjonide liikmed, kelle poliitikavaldkonda kuulub antud juhul arutatav konkreetne küsimus;

41.   kutsub nõukogu üles saavutama parlamendiga kiiresti kokkulepet lepituskomitee toimimisviisi osas;

42.   on omalt poolt seisukohal, et lepituskomitee peaks tulema kõrgeimal poliitilisel tasandil kokku vähemalt kaks korda, kui see on kokkuleppe saavutamiseks vajalik ning komitee koosolekutele peab eelnema traditsioonilises vormis ettevalmistav poliitiline triloog; tuletab meelde, et nõukogu esindavatel liikmetel peab olema kõnealusteks kohtumisteks poliitiline läbirääkimiste mandaat;

43.   teeb ettepaneku, et kõnealuse töö valmistaks ette institutsioonidevaheline ettevalmistav töörühm, kuhu kuuluvad pearaportöör, parlamendi poliitiliste fraktsioonide esindajad ja Euroopa Liidu eesistujariigi alaline esindaja, jättes avatuks võimaluse lisada nn troika puhul kahe teise eesistujariigi esindajad;

44.   tuletab meelde, et institutsioonid peavad jõudma kokkuleppele ka lepituskomitee sekretariaadi koosseisu osas, kuhu peaksid tõenäoliselt kuuluma kummagi eelarvepädeva institutsiooni ametnikud, keda abistab komisjon;

Põllumajandusküsimused

45.   juhib tähelepanu asjaolule, et eeskiri, mille kohaselt ei tohi komisjon oma projekti pärast lepituskomitee kokkukutsumist enam muuta, ei võimalda enam kasutada tavapärast sügisest muutmisettepanekut, et võtta arvesse põllumajanduspoliitika ajakohastatud prognoose ja nende eelarvemõju; on seisukohal, et kõnealusel juhul oleks kõige asjakohasemaks lahenduseks see, kui komisjon esitaks vajadusel konkreetse paranduseelarve projekti ("põllumajanduse paranduseelarve"), kui kõik põllumajanduslikud andmed on lõplikult kindlaks määratud;

Suhted seadusandjaga

46.   rõhutab, et parlamendi eelarvepädevuse laiendamine kõigile ELi kuludele ning kaasotsustamismenetluse peaaegu üleüldiseks muutmine õigusloomealases tegevuses tingib eelarvemõõtme suurema arvessevõtmise vajaduse õigusloomealases tegevuses; peab kõnealusel eesmärgil vajalikuks suurendada koostööd eelarvekomisjoni ja teiste parlamendikomisjonide vahel, et parlamendi õigusloomealase tegevuse mõju finantsvaldkonnas asjakohaselt arvesse võtta, eriti arvestades mõju mitmeaastasele finantsraamistikule ja aasta eelarvele; teeb kõnealusel eesmärgil ettepaneku, et finantsmõju omavate valdkondade õigusloome lepituskomiteedesse kuuluks üks eelarvekomisjoni liige; tuletab siinjuures meelde parlamendireformi töörühma tegevuse tulemusi, eriti kolmandas vahearuandes käsitletud parlamendikomisjonide koostöö eri vorme;

47.   tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga laieneb kõigile ELi institutsioonidele kohustus järgida eelarvedistsipliini; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi kodukord näeb juba ette konkreetse menetluse kõnealuse põhimõtte järgimise tagamiseks; on seisukohal, et kõnealune menetlus tuleb muuta operatiivsemaks ja tõhusamaks;

Finantsmäärus

48.   väljendab heameelt asjaolu üle, et finantsmäärus muutub õigusloomealase tavamenetluse (kaasotsustamismenetlus) teel Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt pärast kontrollikojaga konsulteerimist vastu võetavaks määruseks;

49.   tuletab meelde, et Lissaboni leping sisaldab peamisi sätteid kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe nende sätete eristamiseks, mis peaksid kuuluma tulevasse institutsioonidevahelisse kokkuleppesse ja mis tuleks pigem lisada mitmeaastasesse finantsraamistikku;

50.   märgib siiski, et finantsmäärus peaks sisaldama kõiki sätteid, mida on vaja menetluse määratlemiseks vastavalt lepingu sätetele(9); on seisukohal, et kõnealune sõnastus hõlmab lepituskomitee toimimist, käivituskorda ja muidugi nende finantsmääruse sätete ajakohastamist, mida Lissaboni lepingu muudatused otseselt puudutavad (täpsemalt kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahelise eristuse kaotamine, uus kaasotsustamismenetlus ülekannete osas jne);

51.   peab äärmiselt oluliseks, et institutsioonid saavutaksid kõnealustes küsimustes aegsasti poliitilise kokkuleppe, et finantsmääruse vajalikud muudatused saaks pärast Lissaboni lepingu jõustumist uue menetluse teel kiiresti sisse viia ning näha vajaduse korral ette ajutised kokkulepped, mis võimaldavad eelarvemenetluse tõrgeteta jätkamist;

52.   kutsub komisjoni üles esitama aegsasti ettepaneku, mis võimaldaks Euroopa Parlamendil ja nõukogul saavutada kokkuleppe lõikes 49 ettenähtud eristuse kohaldamise kohta olemasoleva institutsioonidevahelise kokkuleppe suhtes;

53.   on seisukohal, et kõnealust finantsmääruse kohandamist ei tohi mingil juhul segi ajada 2010. aastaks ette nähtud iga kolme aasta järel toimuva finantsmääruse läbivaatamisega;

Institutsiooniliste muutuste ja Euroopa Liidu uute pädevuste eelarvemõju

54.   märgib, et Lissaboni lepingu jõustumisel on institutsioonide tasandil toimuvate uuenduste tõttu mõju ka Euroopa Liidu eelarvele – Euroopa Ülemkogu muutub institutsiooniks, luuakse presidendi ametikoht ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht, kelle tegevust toetab Euroopa välisteenistus;

55.   kinnitab uuesti oma kavatsust kasutada täies ulatuses oma eelarvealaseid volitusi seoses institutsiooniliste uuendustega ja rõhutab, et oluline on saavutada aegsasti nõukoguga kokkulepe Euroopa Ülemkogu ja eriti püsiva eesistumise ning tulevase Euroopa Liidu välisteenistuse rahastamise osas; rõhutab, et kõnealuse teenistuse rahastamine peab jääma täielikult eelarvepädeva institutsiooni kontrolli alla;

56.   juhib tähelepanu asjaolule, et ÜVJP ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika osas näeb Lissaboni leping ette uued menetlused, et tagada kiire juurdepääs liidu eelarvele ning luua liikmesriikide sissemaksetest rahastatav käivitusfond; rõhutab siiski, et kogu ELi välistegevust tuleks reeglina rahastada ühenduse assigneeringutest ja ainult hädaolukorras erandlikult väljaspool liidu eelarvet tehtud osamaksetest;

57.   märgib, et Lissaboni lepingul on ka piiratud ulatuses finantsmõju, mis on tingitud ELi uutest spetsiifilistest pädevustest; teatab, et on sobival ajal valmis analüüsima uute pädevuste kasutamise konkreetseid tagajärgi; on seisukohal, et uute pädevuste rakendamine tervikuna ei toimu kindlasti vahetult pärast Lissaboni lepingu jõustumist, vaid järk-järgult, vastavalt asjaomaste õigusaktide väljatöötamise tempole; on sellele vaatamata seisukohal, et uute pädevuste rakendamise rahastamine ei tohi toimuda ELi praeguste tegevuste rahastamise arvelt;

Liikmesriikide eelarvetega kooskõlastamine

58.   soovib kutsuda enne asjaomaste eelarveprojektide läbivaatamist liikmesriikide parlamente osalema igal aastal liikmesriikide ja ühenduse eelarvepoliitika suuniste teemal toimuvas ühises avalikus arutelus, et määrata juba algjärgus kindlaks raamistik ühiste mõttevahetuste pidamiseks liikmesriikide riikliku poliitika kooskõlastamise teemal, võttes sealjuures samuti arvesse ühenduse panust;

59.   juhib tähelepanu asjaolule, et liidu peamiste eesmärkidega seotud kuludeks ELi eelarvest vahendite eraldamise otsustamise seisukohast oleks kasulik, kui liikmesriigid avaldaksid igal aastal teabe riigi või vajaduse korral piirkonna eelarvest mainitud eesmärkide saavutamisele kaasa aitavate assigneeringute eraldamise kohta;

o
o   o

60.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(2) ELT C 61 E, 10.3.2004, lk 143.
(3) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 214.
(4) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 373.
(5) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõige 3.
(6) 18. märtsi 2009. aasta raport Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonidevahelise tasakaalu arengule (A6-0142/2009).
(7) Vastavalt allpool esitatud tabelile, mis esitati eelarvekomisjoni 26. veebruari 2009. aasta raportis mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) vahehindamise kohta (A6-0110/2009):___________________________________________________________________________________Aasta 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019Eelarve ettevalm. 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020ametiaeg 2004 / 2009 2009 / 2014 2014 / 2019Mitmeaastanefinantsraamistik Läbivaatamine 2007 / 2013 2013 / 2016 2017 / 2021
(8) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 323.
(9) Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 322 lõike 1 punktile a peab see sisaldama " finantseeskirju, millega määratakse kindlaks eelkõige eelarve koostamise ja täitmise […] kord ".


Euroopa Pagulasfond aastateks 2008-2013 (otsuse nr 573/2007/EÜ muutmine) ***I
PDF 186kWORD 30k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse aastateks 2008–2013 loodavat Euroopa Pagulasfondi käsitlevat otsust nr 573/2007/EÜ seoses teatavate ühenduse meetmete rahastamise lõpetamise ja kõnealuste meetmete rahastamise ülemmäära muutmisega (KOM(2009)0067 – C6-0070/2009 – 2009/0026(COD))
P6_TA(2009)0375A6-0280/2009

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0067);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 63 esimese lõigu punkti 2 alapunkti b, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0070/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A6-0280/2009),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.


Varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (uuesti sõnastamine) ***I
PDF 316kWORD 292k
Resolutsioon
Terviktekst
Lisa
Lisa
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (uuesti sõnastamine) (KOM(2008)0815 – C6-0477/2008 – 2008/0244(COD))
P6_TA(2009)0376A6-0285/2009

(Kaasotsustamismenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0815);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 63 esimese lõigu esimese punkti alapunkti b, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0477/2008);

–   võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(1);

–   võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 80 a lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 4. aprilli 2009. aasta kirja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 80 a ja 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit(A6-0285/2009),

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ning nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate tekstide kodifitseerimisega ega hõlma sisulisi muudatusi,

1.   kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mida on kohandatud vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitustele ning muudetud vastavalt alltoodud muudatusettepanekutele;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. mail 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv2009/.../EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded(uuesti sõnastatud)

P6_TC1-COD(2008)0244


(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunkti b,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(3),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(4),

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded,(5) tuleb teha hulk sisulisi muudatusi. Selguse huvides tuleks kõnealune direktiiv uuesti sõnastada.

(2)  Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset ühenduses.

(3)  Oma erakorralisel istungil Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni (täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga) täielikul kohaldamisel, säilitades seega välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise.

(4)  Tampere järeldustes on sätestatud, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühikeses perspektiivis hõlmama ühiseid miinimumtingimusi varjupaigataotlejate vastuvõtmisele.

(5)  Miinimumnõuete kehtestamine varjupaigataotlejate vastuvõtmisele on sammuks Euroopa varjupaigapoliitika suunas.

(6)  Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp, mis peaks pikas perspektiivis viima kogu Euroopa Liidus kehtiva ühise menetluse ja varjupaiga saanud isikute ühetaolise seisundini, on praeguseks lõpule viidud. Euroopa Ülemkogu võttis 4. novembri 2004. aasta kohtumisel vastu Haagi programmi, millega püstitati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seoses saavutatavad eesmärgid aastateks 2005-2010. Seepärast kutsuti Haagi programmis komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama teise etapi õigusaktid ja meetmed nõukogule ja Euroopa Parlamendile eesmärgiga need enne 2010. aastat vastu võtta.

(7)  Pidades silmas tehtud hindamiste tulemusi, on praeguses etapis asjakohane kinnitada direktiivi 2003/9/EÜ aluspõhimõtteid, et tagada varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste parandamine.

(8)  Varjupaigataotlejate võrdse kohtlemise tagamiseks kogu Euroopa Liidus peaks direktiivi kohaldama rahvusvahelise kaitse taotluste menetluste kõikide etappide ja liikide suhtes ning kõikides varjupaigataotlejaid vastuvõtvates kohtades ja asutustes.

(9)  Liikmesriigid peaksid käesolevat direktiivi rakendades püüdma täielikult tagada lapse huvide ja perekonna ühtsuse olulisuse põhimõtete täitmise kooskõlas ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

(10)  Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud.

(11)  Varjupaigataotlejate vastuvõtmisele tuleks sätestada miinimumnõuded, mis oleksid tavalistes tingimustes piisavad, et tagada varjupaigataotlejatele kõikides liikmesriikides väärikas elatustase ning võrreldavad elutingimused ▌.

(12)  Varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimuste ühtlustamine peaks aitama piirata varjupaigataotlejate edasist liikumist ühest liikmesriigist teise, mida mõjutavad mitmesugused nende vastuvõtmisega seotud tingimused.

(13)  Eesmärgiga tagada nii kõikide rahvusvahelise kaitse taotlejate võrdne kohtlemine kui ka kooskõla ELi varjupaigaalaste õigusaktidega, eelkõige nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta(6), on asjakohane laiendada direktiivi reguleerimisala, nii et see hõlmaks ka täiendava kaitse taotlejaid.

(14)  Varjupaigataotlejate toimetuleku soodustamiseks ja suurte erinevuste vähendamiseks liikmesriikide vahel on hädavajalik sätestada selged eeskirjad varjupaigataotlejate tööturule juurdepääsu kohta.

(15)  Erivajadustega isikute kohene väljaselgitamine ja nende piisav jälgimine peaks olema siseriiklike asutuste esmane eesmärk tagamaks, et selliste isikute vastuvõtmistingimused kujundatakse eraldi nende erivajaduste rahuldamiseks.

(16)  Varjupaigataotlejate kinnipidamist tuleks kohaldada kooskõlas aluspõhimõttega, et ühtegi isikut ei või kinni pidada üksnes põhjendusega, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset, eelkõige kooskõlas liikmesriikidele rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste ja eriti pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni artikliga 31. Eelkõige ei tohiks liikmesriigid määrata karistusi varjupaigataotlejatele ebaseadusliku riiki sisenemise või riigis viibimise eest ning kõik liikumispiirangud tuleks kehtestada üksnes vajaduse korral. Seepärast peaks varjupaigataotlejate kinnipidamine olema võimalik ainult direktiiviga ette nähtud väga selgelt kindlaksmääratud erandolukorras ning lähtuma nii sellise kinnipidamise viisi kui ka eesmärgi puhul vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõttest. Kui varjupaigataotlejat peetakse kinni, peaks tal olema õigus pöörduda oma õiguste kaitseks siseriikliku kohtu poole.

(17)  Kinnipeetud taotlejaid tuleks kohelda täielikult inimväärikust austades ja nende vastuvõtmistingimused tuleks nende vajaduste rahuldamiseks eraldi kujundada. Eelkõige peaksid liikmesriigid tagama ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni artikli 37 kohaldamise.

(18)  Selliste minimaalsete menetlustagatiste järgimise kindlustamiseks, mis seisnevad võimaluses võtta ühendust õigusabi andvate organisatsioonide või isikurühmadega, tuleks jagada teavet selliste organisatsioonide ja isikurühmade kohta.

(19)  Vastuvõtusüsteemi kuritarvitamise võimalikkust tuleks piirata, täpsustades olukorrad, kus võib varjupaigataotlejate vastuvõtutingimusi kitsendada või kõnealuse vastuvõtu tühistada, tagades samal ajal kõikidele varjupaigataotlejatele väärika elatustaseme.

(20)  Tagada tuleks siseriiklike vastuvõtusüsteemide ja liikmesriikide vahel varjupaigataotlejate vastuvõtmise vallas tehtava koostöö tõhusus.

(21)  Pädevaid asutusi tuleks julgustada kasutama varjupaigataotlejate vastuvõtmisel rohkem omavahelist kooskõlastamist ning seepärast tuleks edendada kohalike omavalitsuste ja majutuskeskuste vahel harmoonilisi suhteid.

(22)  Miinimumnõuete olemusest tulenevalt on liikmesriikidel õigus kehtestada või säilitada kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes paluvad liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset, soodsamad sätted.

(23)  Samas vaimus on liikmesriigid kutsutud üles kohaldama käesoleva direktiivi sätteid seoses menetlustega, mille raames otsustatakse muus kui direktiivist 2004/83/EÜ tulenevas vormis antava kaitse taotluste rahuldamine.

(24)  Selleks et varjupaigataotlejate vastuvõtmise miinimumnõuded sisaldaksid kõiki täiustusi, tuleks proportsionaalselt suurendada Euroopa Liidu eraldatud rahalisi vahendeid, et katta nimetatud täiustamiste kulud, eriti liikmesriikides, kelle riiklik varjupaigasüsteem on eelkõige riigi geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu sattunud erilise ja ebaproportsionaalse surve alla.

(25)  Käesoleva direktiivi täitmist tuleks hinnata korrapäraste ajavahemike tagant.

(26)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuete kehtestamist liikmesriikides, ║ ei ole võimalik täielikult saavutada liikmesriikidel endil ning see oleks meetmete ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(27)  Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (harta) tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püüab käesolev direktiiv tagada inimväärikuse täielikku austamist ning edendada kõnealuse harta artiklite 1, 4, 6, 7, 18, 24 ja 47 kohaldamist ning sellest tuleks lähtuda ka direktiivi rakendamisel.

(28)  Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasema direktiiviga muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb varasemast direktiivist.

(29)  Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajaga,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

EESMÄRK, MÕISTED JA KOHALDAMISALA

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada liikmesriikides varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

   a) "rahvusvahelise kaitse taotlus" – rahvusvahelise kaitse taotlus direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punkti g tähenduses;
   b) "taotleja" või "varjupaigataotleja" – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;
  c) "pereliikmed" – järgmised taotleja perekonnaliikmed, kes viibivad rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal samas liikmesriigis eeldusel, et perekond oli olemas juba päritoluriigis:
   i) varjupaigataotleja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare välismaalasi käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega,
   ii) alapunktis i osutatud paaride või taotleja alaealised lapsed tingimusel, et nad ei ole abielus, sõltumata sellest, kas siseriikliku õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud;
   iii) alapunktis i osutatud paaride või taotleja abielus alaealised lapsed, sõltumata sellest, kas siseriikliku õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud, kui neid ei saada abikaasad ja kui nende huvides on elada koos taotlejaga;
   iv) taotleja ema, isa või eestkostja, kui taotleja on alaealine ega ole abielus või kui ta on alaealine ja abielus, kuid teda ei saada abikaasa, ja tema huvides on elada koos oma isa/ema või eestkostjaga;
   v) taotleja alaealised õed ja vennad, kes ei ole abielus, kui taotleja on alaealine ega ole abielus või kui tema või tema õed ja vennad on alaealised ja abielus, kuid neid ei saada abikaasad, ja nendest ühe või enama huvides on elada koos;
   vi) ülalpeetavad erivajadustega täiskasvanud;
   d) "menetlused" ja "edasikaebamine" – liikmesriikide poolt oma siseriiklikus õiguses kehtestatud menetlused ja edasikaebeõigus;
   e) "alaealine" – alla 18aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik;
   f) "saatjata alaealine" – alaealine, kes saabub liikmesriigi territooriumile tema eest seadusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanuta, niikaua kui selline täiskasvanu ei ole teda tegelikult oma hoole alla võtnud; see mõiste hõlmab ka alaealist, kes on jäänud saatjata pärast sisenemist liikmesriikide territooriumile;
   g) "vastuvõtutingimused" – nende meetmete kogum, mida liikmesriigid tagavad kooskõlas käesoleva direktiiviga varjupaigataotlejatele;
   h) "materiaalsed vastuvõtutingimused" – vastuvõtutingimused, mis hõlmavad majutust, toitu ja rõivaid, mida antakse loonusena või rahaliste toetuste või maksedokumentidena või nende kolme kombinatsioonina, ning päevarahana;
   i) "kinnipidamine" – liikmesriigi korraldusel varjupaigataotleja hoidmine teatavas kohas, kus varjupaigataotlejalt on võetud liikumisvabadus;
   j) "majutuskeskus" – mis tahes koht, mida kasutatakse varjupaigataotlejate kollektiivseks majutamiseks.

Artikkel 3

Kohaldamisala

1.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes esitavad liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiiditsoonis, rahvusvahelise kaitse taotluse, niikaua kuni neil on lubatud viibida sellel territooriumil, ning samuti tema pereliikmete suhtes, kui nad on vastavalt siseriiklikule õigusele selle rahvusvahelise kaitse taotlusega hõlmatud.

2.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikide välisesindustele esitatud diplomaatilise või territoriaalse varjupaiga taotluste korral.

3.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata, kui kohaldatakse nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel(7).

4.  Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesolevat direktiivi seoses menetlustega, mille raames otsustatakse muus kui direktiivist 2004/83/EÜ tulenevas vormis antava kaitse taotluste rahuldamine.

Artikkel 4

Soodsamad sätted

Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamad sätted varjupaigataotlejate ja nende lähisugulaste vastuvõtutingimuste kohta olukorras, kus lähisugulased viibivad samas liikmesriigis ja on varjupaigataotleja ülalpidamisel, või humanitaarsetel põhjustel, kui need sätted on käesoleva direktiiviga ühildatavad.

II PEATÜKK

ÜLDSÄTTED VASTUVÕTUTINGIMUSTE KOHTA

Artikkel 5

Teave

1.  Liikmesriigid teatavad varjupaigataotlejatele mõistliku aja jooksul, mis ei ületa 15 päeva alates rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest pädevale asutusele, vähemalt mis tahes kehtestatud hüvistest ning vastuvõtutingimustega seotud kohustustest, mida nad peavad täitma.

Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejatele antakse teavet organisatsioonide või isikurühmade kohta, mis annavad konkreetset õigusabi, ning organisatsioonide kohta, mis võivad anda neile abi või teavet seoses olemasolevate vastuvõtutingimustega, kaasa arvatud tervishoiuga.

2.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud teavet antakse kirjalikult ning varjupaigataotlejale arusaadavas keeles või keeles, mille puhul on põhjust eeldada, et varjupaigataotleja seda mõistab. Vajaduse korral võib seda teavet anda ka suuliselt.

Artikkel 6

Dokumentatsioon

1.  Liikmesriigid tagavad, et kolme päeva jooksul pärast varjupaigataotluse esitamist pädevale asutusele antakse taotlejale tema nimeline dokument, mis tõendab tema pagulasseisundit või tunnistab, et tal on tema taotluse läbivaatamise ajal lubatud viibida liikmesriigi territooriumil.

Käesoleva direktiivi alusel varjupaigataotlejatele ettenähtud õigustele ja hüvitistele juurdepääsu andmiseks ei nõuta täiendavaid dokumente.

Kui esimeses lõigus osutatud dokumendi omanikul ei ole lubatud liikmesriigi territooriumil või osal sellest vabalt liikuda, peab ka see dokumendis ära näidatud olema.

2.  Liikmesriigid võivad käesoleva artikli kohaldamise välistada, kui varjupaigataotleja on kinni peetud, ja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajal, kui see esitati piiril, või kui toimub menetlus otsustamaks, kas taotluse esitajal on õigus siseneda seaduslikult liikmesriigi territooriumile. Erijuhtudel võivad liikmesriigid anda taotlejatele nende rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ajal muid dokumente, mis on samaväärsed lõikes 1 osutatuga.

3.  Lõikes 1 osutatud dokument ei pruugi tõendada varjupaigataotleja isikut.

4.  Liikmesriigid võtavad vastu meetmed, mida on vaja selleks, et tagada varjupaigataotlejatele lõikes 1 osutatud dokument, mis peab kehtima seni, kuni varjupaigataotlejal on lubatud viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil või piiril.

5.  Liikmesriigid võivad anda varjupaigataotlejatele reisidokumendi tõsistel humanitaarsetel põhjustel, mis nõuavad varjupaigataotleja viibimist mõnes teises riigis.

Artikkel 7

Elukoht ja liikumisvabadus

1.  Varjupaigataotlejad võivad liikuda vabalt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil või selle poolt kindlaksmääratud alal. See kindlaksmääratud ala ei mõjuta eraelu puutumatust ning lubab tagada piisava juurdepääsu kõikidele käesolevast direktiivist tulenevatele hüvitistele.

2.  Liikmesriigid võivad üldsuse, avaliku korra või vastava vajaduse korral määrata varjupaigataotluste kiire ja tõhusa läbivaatamise huvides kindlaks varjupaigataotlejate elukoha.

3.  Liikmesriigid võivad ette näha, et materiaalsete vastuvõtutingimuste kohaldamiseks peab taotleja tegelikult elama teatavas kohas, mille määravad kindlaks liikmesriigid ise. Vastav otsus, mis võib olla üldist laadi, tuleb teha iga juhtumi puhul eraldi ning see peab olema ette nähtud siseriiklike õigusaktidega.

4.  Vajaduse korral, näiteks õiguslikel põhjustel või avaliku korra huvides, võivad liikmesriigid paigutada taotleja teatavasse kohta vastavalt oma siseriiklikule õigusele.

5.  Liikmesriigid näevad ette võimaluse anda varjupaigataotlejatele ajutine luba lahkuda lõigetes 2 ja 3 osutatud elukohast ja/või lõikes 1 osutatud kindlaksmääratult alalt. Vastav otsus tehakse iga juhtumi puhul eraldi, objektiivsetel alustel ning erapooletult ja eitava otsuse korral põhjendatakse.

Varjupaigataotlejalt ei nõuta luba kohtumiseks ameti- ja kohtuasutustega, kui tema kohaleilmumine neisse on vajalik.

6.  Liikmesriigid nõuavad varjupaigataotlejatelt, et nad teataksid pädevatele asutustele võimalikult kiiresti oma hetkel kehtiva aadressi ning selle mis tahes muutumise.

Artikkel 8

Kinnipidamine

1.  Liikmesriigid ei pea isikut kinni üksnes põhjendusega, et ta on rahvusvahelise kaitse taotleja kooskõlas nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiviga 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta(8).

2.  Liikmesriigid võivad vajaduse korral ja iga juhtumi individuaalsel hindamise alusel pidada taotlejat kinni asjaomases asutuses kooskõlas siseriikliku õigusega, kui muid, leebemaid sunnimeetmeid ei saa tõhusalt kasutada. Taotlejat võib pidada kinni ainult asjaomases asutuses:

   a) selleks, et määrata kindlaks või tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida;
   b) selleks, et määrata kindlaks tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud, mis muus olukorras võiksid kaduda;
   c) selleks, et otsustada menetluse raames tema õiguse üle siseneda riigi territooriumile;
   d) siis, kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avalik korra kaitsmine.

Käesolev lõige ei piira artikli 11 kohaldamist.

3.  Liikmesriigid tagavad, et siseriiklike õigusaktidega oleksid ette nähtud eeskirjad, mis käsitlevad kinnipidamise alternatiive, nagu korrapärane ilmumine ametiasutustesse, tagatismakse tasumine või keeld lahkuda kindlaksmääratud kohast.

Artikkel 9

Tagatised kinnipeetud varjupaigataotlejatele

1.  Kinnipidamine määratakse lühimaks võimalikuks ajavahemikuks. Eelkõige ei või artikli 8 lõike 2 punktide a, b või c kohane kinnipidamine ületada aega, mida on mõistlikult vaja varjupaigataotleja kodakondsuse või isiku või tema avalduse aluseks olevate asjaolude kohta teabe saamiseks vajaliku menetluse lõpule viimiseks või asjakohase menetluse toimetamiseks, et otsustada taotleja õiguse üle siseneda riigi territooriumile.

Sellised menetlused tuleks läbi viia nõuetekohase hoolikusega. Menetluse viivitused, mida ei ole põhjustanud varjupaigataotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist.

2.  Kinnipidamise määrab kohtuasutus. Kiireloomulistel juhtudel võib selle määrata haldusasutus, kuid sellisel juhul peab kohtuasutus kinnitama kinnipidamismääruse 72 tunni jooksul alates kinnipidamise algusest. Kui kohtuasutus peab kinnipidamist ebaseaduslikuks või kui otsust ei ole 72 tunni jooksul tehtud, vabastatakse asjaomane varjupaigataotleja kohe.

3.  Kinnipidamismäärus on kirjalik. Kinnipidamismääruses esitatakse selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud põhjendused ning määratakse kindlaks kinnipidamise maksimaalne ajavahemik.

4.  Kinnipeetud varjupaigataotlejatele teatatakse kohe kinnipidamise põhjused, kinnipidamise maksimaalne kestus ja siseriiklikes õigusaktides kinnipidamismääruse vaidlustamiseks sätestatud menetlused varjupaigataotlejale arusaadavas keeles võ keeles, mille puhul on põhjust eeldada, et varjupaigataotleja seda mõistab.

5.  Jätkuva kinnipidamise vaatab kohtuasutus mõistliku ajavahemiku järel läbi kas asjaomase varjupaigataotleja taotlusel või ametiülesande korras.

Kinnipidamist ei või põhjendamatult pikendada.

6.  Liikmesriigid tagavad, et soovi korral antakse tasuta vajalikku õigusabi ja/või esindatakse taotlejat seadusjärgselt vastavalt direktiivi 2005/85/EÜ artikli 15 lõigetele 3 kuni 6.

Sellistel juhtudel nähakse õigusabi ja/või seadusjärgse esindamise võimaldamise kord ette siseriiklikus õiguses.

Artikkel 10

Kinnipidamistingimused

1.  Liikmesriigid ei või kinnipeetud varjupaigataotlejaid hoida tavalises kinnipidamisasutuses. Kinnipidamine võib toimuda ainult spetsiaalsetes kinnipidamiskohtades.

Kinnipeetud varjupaigataotlejaid hoitakse lahus muudest kolmandate riikide kodanikest, kes ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust, välja arvatud siis, kui see on vajalik perekonna ühtsuse tagamiseks ja taotleja on sellega nõus.

2.  Liikmesriigid tagavad kinnipeetud varjupaigataotlejatele võimaluse võtta ühendust seadusliku esindaja, pereliikmete, sotsiaal- ja usutöötajatega, sealhulgas saada neile külastusõigus. ÜRO pagulaste ülemvolinikul (UNHCR) ning muudel asjakohastel ja pädevatel riiklikel, rahvusvahelistel ja valitsusvälistel organisatsioonidel ja organitel on samuti võimalus suhelda taotlejatega kinnipidamiskohtades ja neid külastada.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kinnipeetud varjupaigataotlejatel on vajaduse korral kättesaadav asjakohane ravi ja psühholoogiline nõustamine.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kinnipeetud varjupaigataotlejatele esitatakse kohe ajakohastatud teavet nende kinnipidamiskohas kehtivate eeskirjade kohta ning nende õiguste ja kohustuste kohta varjupaigataotlejale arusaadavas keeles või keeles, mille puhul on põhjust eeldada, et varjupaigataotleja seda mõistab.

Artikkel 11

Haavatavate rühmade ja erivajadustega isikute kinnipidamine

1.  Alaealisi peetakse kinni ainult siis, kui see on nende huvides vastavalt artikli 23 lõikes 2 sätestatule, ja alles pärast seda, kui on võetud arvesse nende olukorra käesoleva artikli ║ lõike 5 kohase individuaalse uurimise põhjal tehtud järeldusi.

Saatjata alaealisi ei või kinni pidada.

2.  Kinnipeetud alaealistel peab olema õigus puhkusele, sealhulgas õigus tegelda nende eale kohaste mängude ja huvitegevusega ning tegevusega vabas õhus.

3.  Kinnipeetud perekondadele võimaldatakse eraldi majutus, mis tagab piisava privaatsuse.

4.  Naissoost varjupaigataotlejate kinnipidamisel tagavad liikmesriigid, et neid majutatakse meessoost varjupaigataotlejatest eraldi, välja arvatud siis, kui nad on pereliikmed ja igaüks neist on sellega nõus.

5.  Erivajadustega inimesi kinni ei peeta, välja arvatud siis, kui kvalifitseeritud ja sõltumatu töötaja tunnistab nende olukorra individuaalsel uurimisel, et selline kinnipidamine ei kahjusta nende tervist, sealhulgas vaimset tervist ja heaolu.

Erivajadustega isikute kinnipidamisel tagavad liikmesriigid pideva järelevalve ja piisava toetuse.

Artikkel 12

Pered

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et säilitada võimalikult suurel määral nende territooriumil viibiva perekonna ühtsus, kui asjaomane liikmesriik annab varjupaigataotlejatele majutuse. Selliseid meetmeid rakendatakse varjupaigataotleja nõusolekul.

Artikkel 13

Arstlik läbivaatus

Liikmesriigid võivad rahva tervisega seotud põhjustel nõuda varjupaigataotlejatel arstliku läbivaatuse läbimist.

Artikkel 14

Alaealiste koolitamine ja õpetamine

1.  Liikmesriigid võivad anda varjupaigataotlejate alaealistele lastele ja alaealistest varjupaigataotlejatele juurdepääsu oma haridussüsteemile sarnastel tingimustel oma kodanikega seniks, kuni väljasaatmismeedet nende või nende vanemate suhtes ei pöörata tegelikult täitmisele. Sellist õpet võib anda majutuskeskustes.

Liikmesriigid ei keela juurdepääsu keskharidusele üksnes põhjendusega, et alaealine on jõudnud täisikka.

2.  Juurdepääs haridussüsteemile tuleb tagada nii kiiresti kui võimalik pärast seda, kui alaealise poolt või tema nimel on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, ning mingil juhul ei lükata seda edasi rohkem kui kolm kuud kuupäevast, mil ║ rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

Vajaduse korral võimaldatakse ajutist ettevalmistavat koolitust, sealhulgas keelekoolitust, et hõlbustada alaealiste juurdepääsu liikmesriigi haridussüsteemile, ja /või erikoolitust, et integreerida neid kõnealusesse süsteemi.

3.  Kui lõikes 1 osutatud juurdepääs haridussüsteemile ei ole alaealise eriolukorra tõttu võimalik, peab liikmesriik pakkuma muid haridusvõimalusi kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja tavaga.

Artikkel 15

Tööhõive

1.  Liikmesriigid tagavad taotlejale juurdepääsu tööturule hiljemalt kuus kuud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise kuupäeva.

2.  Liikmesriigid määravad kindlaks tingimused, mille järgi anda taotlejale juurdepääs oma tööturule kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, ilma et nad piiraksid põhjendamatult varjupaigataotleja juurdepääsu tööturule.

3.  Kui tavapärases menetluses tehtud eitava otsuse vastu esitatud edasikaebusel on edasilükkav toime, ei tühistata edasikaebemenetluste ajal juurdepääsu tööturule nii kaua, kuni edasikaebuse kohta avaldatakse eitav otsus.

Artikkel 16

Kutseõpe

Liikmesriigid võivad anda varjupaigataotlejatele juurdepääsu kutseõppele olenemata sellest, kas neil on või ei ole juurdepääs tööturule.

Juurdepääs töölepinguga seotud kutseharidusele sõltub sellest, mil määral on varjupaigataotlejal kooskõlas artikliga 15 juurdepääs tööturule.

Artikkel 17

Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldised eeskirjad

1.  Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused on taotlejatele nende rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal olemas.

2.  Liikmesriigid tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused võimaldavad ║ taotlejale piisava elatustaseme, mis tagab neile toimetuleku ja kaitseb nende füüsilist ja vaimset tervist.

Liikmesriigid tagavad, et kõnealune elatustase vastab kooskõlas artikliga 22 erivajadustega isikute eriolukorrale ning kinnipeetud isikute olukorrale.

3.  Liikmesriigid võivad seada kõikide või mõnede materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise eelduseks selle, et taotlejal ei ole küllaldaselt vahendeid oma tervisele vastava ja toimetulekuks vajaliku elatustaseme tagamiseks.

4.  Liikmesriigid võivad taotlejatelt nõuda, et nad kataksid vastuvõtutingimuste ja käesolevas direktiivis ettenähtud tervishoiukulud või osaleksid nende katmisel kooskõlas lõikega 3, kui neil on küllaldaselt vahendeid, näiteks kui nad on mõistliku aja jooksul teinud tööd.

Kui selgub, et varjupaigataotlejal oli ajal, mil tema eest kaeti tema vastuvõtutingimuste ja tervishoiukulusid, küllaldaselt vahendeid, et katta nende põhivajaduste kulusid ise, võivad liikmesriigid nõuda varjupaigataotlejalt nende kulude hüvitamist.

5.  Materiaalsed vastuvõtutingimused tagatakse loonusena, rahalise toetuse või maksedokumentidena või nende kombinatsioonina.

Kui liikmesriigid tagavad materiaalsed vastuvõtutingimused rahalise toetuse või maksedokumentidena, määratakse makstavad summad kindlaks selles artiklis sätestatud põhimõtete kohaselt.

Artikkel 18

Materiaalsete vastuvõtutingimuste üksikasjalikud eeskirjad

1.  Kui majutust pakutakse loonusena, toimub see ühes järgmistest vormidest või nende kombinatsioonina:

   a) ruumid, mida kasutatakse taotlejate majutamiseks ajal, mil vaadatakse läbi nende piiril esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusi;
   b) majutuskeskused, mis tagavad küllaldase elatustaseme;
   c) eramud, korterid, hotellid või muud taotlejate majutamiseks kohandatud ruumid.

2.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejatele, kellele on antud lõike 1 punktides a-c osutatud majutus, tagatakse:

   a) kaitse nende pereelule;
   b) võimalus suhelda sugulaste, õigusnõustajate ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku ║ ning liikmesriikide tunnustatud valitsusväliste organisatsioonide ║ esindajatega.

Liikmesriigid arvestavad taotlejate puhul lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes sooliste ja vanuseliste küsimustega ning erivajadustega isikute olukorraga.

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid inimeste kuritarvitamise ja soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalse väärkohtlemise ärahoidmiseks lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes.

3.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejate alaealised lapsed või alaealised taotlejad paigutatakse kokku oma vanematega või nende eest seadusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanud pereliikmega, juhul kui see on asjaomaste alaealiste huvides.

4.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejad viiakse üle ühest majutuskohast teise üksnes vajaduse korral. Liikmesriigid näevad taotlejatele ette võimaluse teavitada oma õigusnõustajaid oma üleviimisest ja uuest aadressist.

5.  Majutuskeskustes töötavad isikud on saanud asjakohast koolitust ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse põhimõtet.

6.  Liikmesriigid võivad kaasata taotlejaid keskuse elanike nõuandekogu või nõukoguna materiaalsete vahendite haldamisse ja mittemateriaalsete eluaspektide korraldamisse keskuses.

7.  Varjupaigataotlejate õigusnõustajatele ning ÜRO pagulaste ülemvoliniku või tema poolt määratud ja asjaomase liikmesriigi tunnustatud valitsusväliste organisatsioonide esindajatele antakse juurdepääs majutuskeskustesse ning muudele majutuskohtadele, et nad saaksid varjupaigataotlejaid abistada. Seda juurdepääsu võib piirata üksnes seoses kõnealuste keskuste ja kohtade ning varjupaigataotlejate turvalisusega.

8.  Liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel mõistlikuks ja võimalikult lühikeseks ajaks määrata kindlaks materiaalsete vastuvõtutingimuste üksikasjalikud eeskirjad, mis erinevad käesolevas artiklis ettenähtutest, kui:

   a) on vaja viia läbi taotleja erivajaduste esmane hindamine,
   b) tavaliselt olemasolevad majutusvõimalused on ajutiselt ammendatud,
   c) varjupaigataotleja on vahi all või teda hoitakse piiriületuspunktis.

Kõnealused erinevad tingimused peavad igal juhul katma põhivajadused.

Artikkel 19

Tervishoid

1.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejad saavad vajalikku meditsiinilist abi, mis hõlmab vähemalt esmaabi ja haiguste või vaimsete häirete põhiravi.

2.  Liikmesriigid tagavad erivajadustega taotlejatele vajaliku arsti- või muu abi, sealhulgas vajaduse korral asjakohase vaimse tervise abi ▌.

Artikkel 20

Piinamise ohvrid

Liikmesriigid tagavad, et piinamise ohvrid suunatakse kiiresti nende olukorrale vastavasse tervishoiuasutusse.

III PEATÜKK

 MATERIAALSETE VASTUVÕTUTINGIMUSTE KITSENDAMINE VÕI TÜHISTAMINE

Artikkel 21

Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine

1.  Liikmesriigid võivad materiaalseid vastuvõtutingimusi kitsendada ║ kui varjupaigataotleja:

   a) lahkub pädeva asutuse määratud elukohast sellele teatamata või ilma pädeva asutuse loata, kui on nõutav sellise loa taotlemine, või
   b) ei täida aruandekohustusi või teabe andmise nõuet või nõuet ilmuda siseriiklikus õiguses sätestatud mõistliku aja jooksul varjupaigamenetlusega seoses isiklikele vestlustele või
   c) on selles liikmesriigis juba esitanud varjupaigataotluse.

Kui varjupaigataotleja leitakse või ta teatab endast vabatahtlikult pädevale asutusele, võetakse kadumise põhjuste põhjal vastu nõuetekohaselt põhjendatud otsus kõikide või mõnede kitsendatud materiaalsete vastuvõtutingimuste tagamise ennistamise kohta;

2.  Liikmesriigid võivad kitsendada või tühistada materiaalseid vastuvõtutingimusi, kui taotleja on varjanud rahaliste vahendite olemasolu ning on seetõttu materiaalsete vastuvõtutingimuste arvel aluselt rikastunud.

3.  Liikmesriigid võivad määrata kindlaks karistused, mida kohaldatakse majutuskeskuste sisekorraeeskirjade tõsise rikkumise või tõsiselt vägivaldse käitumise korral.

4.  Otsused materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamise või tühistamise kohta või lõigetes 1-3 osutatud karistuste kohta tehakse igal juhtumi puhul eraldi, objektiivselt ja erapooletult ning põhjendatakse. Neid tehakse asjaomase isiku eriolukorda arvesse võttes, eriti artikliga 22 hõlmatud isikute puhul, pidades kinni proportsionaalsuse põhimõttest. Liikmesriigid tagavad igal juhul toimetulekuks vajaliku elatustaseme, juurdepääsu esmaabile ja haiguste või vaimsete häirete põhiravi.

5.  Liikmesriigid tagavad, et materiaalseid vastuvõtutingimusi ei kitsendata ega tühistata enne, kui eitav otsus on vastu võetud.

IV PEATÜKK

SÄTTED ERIVAJADUSTEGA ISIKUTE KOHTA

Artikkel 22

Üldpõhimõte

1.  Liikmesriigid võtavad siseriiklikes õigusaktides, millega rakendatakse käesolevat direktiivi, arvesse erivajadustega isikute eriolukorda. Haavatavaid isikuid, nagu alaealisi, saatjata alaealisi, puudega inimesi, vanureid, rasedaid, alaealiste lastega üksikvanemaid, inimkaubanduse ohvreid, naiste suguelundite moonutamise ohvreid, vaimsete häiretega isikuid ning piinatud või vägistatud isikuid või isikuid, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, peetakse alati erivajadustega isikuteks.

2.  Liikmesriigid kehtestavad siseriiklikus õiguses menetlused, et selgitada kohe pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist välja, kas taotlejal on erivajadusi ja näidata ära selliste vajaduste laad. Kehtestatavate menetlustega tagatakse piisav toetus erivajadustega isikutele kogu varjupaigamenetluse jooksul ja nähakse ette nende olukorra asjakohane järelevalve.

Artikkel 23

Alaealised

1.  Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi alaealistega seotud sätteid täites silmas eelkõige lapse huvisid. Liikmesriigid tagavad lapse füüsiliseks, vaimseks, hingeliseks, kõlbeliseks ja sotsiaalseks arenguks piisava elatustaseme.

2.  Lapse huve hinnates arvestavad liikmesriigid piisavalt järgmiste teguritega:

   a) perekonna taasühinemise võimalused;
   b) alaealise heaolu ja sotsiaalne areng, arvestades eelkõige alaealise etnilist, religioosset, kultuurilist ja keelelist tausta;
   c) ohutus- ja turvalisuskaalutlused, eelkõige siis, kui on oht, et laps on inimkaubanduse ohver;
   d) alaealise seisukoht vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

3.  Liikmesriigid tagavad. et alaealistel on võimalus artikli 18 lõike 1 punktides a ja b osutatud ruumides ja majutuskeskustes puhkusele, sealhulgas võimalus tegelda nende eale kohaste mängude ja huvitegevusega.

4.  Liikmesriigid tagavad juurdepääsu raviteenustele nendele alaealistele, kes on langenud mis tahes kuritarvitamise, hooletusse jätmise, ekspluateerimise, piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise ohvriks või kes on saanud relvastatud konfliktides kannatada, ning tagavad, et välja töötatakse asjakohane vaimse tervise abi ja vajaduse korral on tagatud kvalifitseeritud nõustamine.

Artikkel 24

Saatjata alaealised

1.  Liikmesriigid võtavad ▌meetmeid, et tagada saatjata alaealistele vajalik esindus seadusliku eestkostja kaudu. Eeskostja määratakse selleks, et nõustada ja kaitsta last ning tagada, et kõik otsused tehakse lapse parimates huvides. Eestkostjal peavad olema vajalikud teadmised lastehoiu valdkonnas, selleks et tagada lapse huvide kaitsmine ning lapse õigusalaste, sotsiaalsete, tervishoiualaste, psühholoogiliste, materiaalsete ja haridusalaste vajadustega nõuetekohane arvestamine. Asutused ja üksikisikud, kelle huvid võivad sattuda lapse huvidega vastuollu, ei saa eestkostjaks olla. Asjaomased ametiasutused viivad korrapäraselt läbi hindamisi.

2.  Rahvusvahelise kaitse taotluse esitavad saatjata alaealised paigutatakse alates hetkest, mil nad territooriumile lubatakse, kuni hetkeni, mil nad on kohustatud ║ liikmesriigist, millele nad rahvusvahelise kaitse taotluse esitasid või kus seda läbi vaadatakse, lahkuma:

   a) täisealiste sugulaste juurde;
   b) kasuperekonda;
   c) majutuskeskustesse, kus on erivõimalused alaealiste jaoks;
   d) muudesse alaealistele sobivatesse majutuskohtadesse.

Liikmesriigid võivad paigutada alaealisi alates 16. eluaastast täiskasvanud varjupaigataotlejate majutuskeskustesse.

Võimaluse korral hoitakse õdesid-vendi koos, võttes arvesse asjaomase alaealise huvisid ning eriti tema vanust ja küpsust. Alaealiste elukohta muudetakse võimalikult vähe.

3.  Liikmesriigid kehtestavad õigusaktidega menetlused saatjata alaealiste pereliikmete leidmiseks. Nad alustavad võimalikult kiiresti saatjata alaealise perekonna otsimist pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, kaitstes samas tema huvisid. Kui alaealise või tema lähisugulaste elu või puutumatus on ohus, eriti kui viimased on jäänud oma päritolumaale, tuleb tagada, et teavet nende isikute kohta kogutakse, töödeldakse ja levitatakse konfidentsiaalselt, et vältida nende julgeoleku ohustamist.

4.  Saatjata alaealistega töötavad isikud on saanud ja saavad jätkuvalt asjakohast koolitust selliste alaealiste vajaduste kohta ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse põhimõtet.

Artikkel 25

Piinamise või vägivalla ohvrid

1.  Liikmesriigid tagavad, et isikud, keda on piinatud või vägistatud või kelle suhtes on kasutatud muud tõsist vägivalda, saavad sellise vägivalla põhjustatud kahjude likvideerimiseks vajalikku abi, eelkõige juurdepääsu taastusraviteenustele, mis peaksid võimaldama meditsiinilise ja psühholoogilise ravi saamist.

2.  Piinamise, vägistamise või muu tõsise vägivalla ohvritega töötavad isikud on saanud ja saavad jätkuvalt asjakohast koolitust piinamise ohvrite vajaduste kohta ning nad on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse eeskirju.

V PEATÜKK

EDASIKAEBUSED

Artikkel 26

Edasikaebused

1.  Liikmesriigid tagavad, et käesolevast direktiivist tulenevate hüvitiste andmise, tühistamise või kitsendamisega seotud eitavate otsuste või artikli 7 järgsete otsuste vastu, mis mõjutavad varjupaigataotlejaid isiklikult, võib esitada edasikaebuse siseriiklikus õiguses ettenähtud korra kohaselt. Vähemalt viimases astmes tagatakse võimalus esitada kohtule edasikaebus või taotleda kohtu kaudu asja uut läbivaatamist nii faktilistes kui ka õigusküsimustes.

2.  Liikmesriigid tagavad, et soovi korral antakse tasuta vajalikku õigusabi ja/või esindatakse taotlejat seadusjärgselt vastavalt direktiivi 2005/85/EÜ artikli 15 lõigetele 3 kuni 6.

Sellistel juhtudel nähakse õigusabi ja/või seadusjärgse esindamise võimaldamise kord ette siseriiklikus õiguses.

VI PEATÜKK

MEETMED VASTUVÕTUSÜSTEEMI TÕHUSUSE PARANDAMISEKS

Artikkel 27

Pädevad asutused

Liikmesriigid teatavad komisjonile direktiivist tulenevate kohustuste täitmise eest vastutavate asutuste andmed. Liikmesriigid teavitavad komisjoni selliste asutuste andmete muutumisest.

Artikkel 28

Juhtimine, järelevalve ja kontroll

1.  Liikmesriigid kehtestavad mehhanismid, mis tagavad nõuetekohaselt riigi põhiseaduslikku korda järgides vastuvõtutingimuste asjakohase taseme juhtimise, järelevalve ja kontrolli korraldamise.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile asjakohase teabe vastavalt I lisas ettenähtud vormile igal aastal alates […].

Artikkel 29

Töötajad ja vahendid

1.  Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et käesolevat direktiivi rakendavad ametiasutused ja muud organisatsioonid on saanud vajalikku põhikoolitust nii mees- kui ka naissoost taotlejate vajaduste kohta.

2.  Liikmesriigid eraldavad vajalikke vahendeid seoses käesoleva direktiivi rakendamiseks jõustatud siseriiklike õigusnormidega.

VII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 30

Aruanded

Komisjon annab hiljemalt [...] Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru käesoleva direktiivi kohaldamisest ning teeb vajaduse korral ettepanekuid selle muutmiseks.

Liikmesriigid saadavad komisjonile [...] kogu aruande koostamiseks asjakohase teabe, sealhulgas artikli 28 lõikega 2 ettenähtud statistilised andmed.

Pärast aruannet annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamisest aru vähemalt iga viie aasta järel.

Artikkel 31

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad artiklite […] [artiklid, mida on sisuliselt muudetud võrreldes varasema direktiiviga] ja I lisa täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt [kuupäev]. Liikmesriigid edastavad viivitamata komisjonile kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli.

Kui liikmesriigid kõnealused normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Samuti lisavad nad märkuse, et kehtivates õigusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitletakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas nende poolt vastuvõetavate peamiste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 32

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2003/9/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates [käesoleva direktiivi artikli 31 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast ], ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses käesoleva direktiivi siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmise tähtajaga, mis on sätestatud II lisa B osas.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt III lisa vastavustabelile.

Artikkel 33

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikleid […] [artiklid, mida ei muudetud võrreldes varasema direktiiviga] ja I lisa kohaldatakse alates [käesoleva direktiivi artikli 31 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kuupäevale järgnevast päevast].

Artikkel 34

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

[…]

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Iga-aastane aruandlusvorm teabe esitamiseks, mida liikmesriikidelt nõutakse direktiivi […/.../EÜ] artikli 28 lõikega 2.

1.  Esitage oma liikmesriigis praegu direktiivi [.../…/EÜ] artikli 3 lõikes 1 sätestatud vastuvõtutingimustega hõlmatud isikute koguarv, lisades nende soolise ja vanuselise jaotuse. Iga sellise isiku puhul märkige, kas ta on varjupaigataotleja või direktiivi […/…/EÜ] artikli 2 punktis c määratletud pereliige.

2.  Direktiivi [.../.../EÜ] artikli 22 põhjal palun esitage statistilised andmed väljaselgitatud erivajadustega varjupaigataotlejate arvu kohta, jagades kõnealused isikud järgmistesse rühmadesse:

   saatjata alaealised
   puudega inimesed
   vanurid
   rasedad
   alaealiste lastega üksikvanemad
   piinatud või vägistatud isikud või isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda
   inimkaubanduse ohvrid
   vaimse tervise probleemidega inimesed
   muu (täpsustada)

3.  Esitage üksikasjalik teave direktiivi [.../.../EÜ] artiklis 6 sätestatud dokumentide kohta, sealhulgas nende dokumentide liigi, nimetuse ja vormi kohta.

4.  Märkige seoses direktiivi [.../.../EÜ] artikliga 15 selliste varjupaigataotlejate koguarv, kellel on Teie liikmesriigis juurdepääs tööturule, lisades praegu töötavate isikute koguarvu, liigitatuna majandusvaldkondade kaupa. Kui tööturule juurdepääsuga seonduvad konkreetsed tingimused, kirjeldage neid üksikasjalikult.

5.  Kirjeldage seoses direktiivi [.../.../EÜ] artikli 17 lõikega 5 üksikasjalikult materiaalsete vastuvõtutingimuste laadi, sealhulgas nende väärtust rahas ja nende pakkumise viisi (st milliseid vastuvõtutingimusi tagatakse loonusena või maksedokumentidena või nende kombinatsioonina), ja märkige varjupaigataotlejatele makstava päevaraha suurus.

II LISA

A osa

Kehtetuks tunnistatud direktiiv

(osutatud artiklis 32)

Nõukogu direktiiv 2003/9/EÜ

(ELT L 31, 6.2.2003, lk 18)

B osa

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg

(osutatud artiklis 31)

Direktiiv

Ülevõtmise tähtaeg

2003/9/EÜ

6. veebruar 2005

III LISA

Vastavustabel

Direktiiv 2003/9/EÜ

Käesolev direktiiv

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikkel 2, sissejuhatavad sõnad

Artikkel 2, sissejuhatavad sõnad

Artikli 2 punkt a

-

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punkti d sissejuhatav sõna ning alapunktid i ja ii

Artikli 2 punkti c sissejuhatav sõna ning alapunktid i ja ii

-

Artikli 2 punkti c alapunktid iii, iv, v ja vi

Artikli 2 punktid e ja f

-

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 punkt d

-

Artikli 2 punkt e

Artikli 2 punkt h

Artikli 2 punkt f

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 punkt j

Artikli 2 punkt h

Artikli 2 punkt k

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 punkt l

Artikli 2 punkt j

Artikkel 3

Artikkel 3

Artikkel 4

Artikkel 4

Artikkel 5

Artikkel 5

Artikli 6 lõike 1 esimene lõik

Artikli 6 lõike 1 esimene lõik

Artikli 6 lõike 1 teine lõik

Artikli 6 lõike 1 kolmas lõik

Artikli 6 lõiked 2–5

Artikli 6 lõiked 2–5

Artikli 7 lõiked 1 ja 2

Artikli 7 lõiked 1 ja 2

Artikli 7 lõige 3

-

Artikli 7 lõige 4║

Artikli 7 lõige 3║

-

Artikli 7 lõige 4

Artikli 7 lõiked 5 ja 6

Artikli 7 lõiked 5 ja 6

-

Artikkel 8

-

Artikkel 9

-

Artikkel 10

-

Artikkel 11

Artikkel 8

Artikkel 12

Artikkel 9

Artikkel 13

Artikli 10 lõike 1 esimene lõik

Artikli 14 lõike 1 esimene lõik

Artikli 10 lõike 1 teine lõik

-

Artikli 10 lõike 1 kolmas lõik

Artikli 14 lõike 1 teine lõik

Artikli 10 lõige 2

Artikli 14 lõike 2 esimene lõik

-

Artikli 14 lõike 2 teine lõik

Artikli 10 lõige 3

Artikli 14 lõige 3

Artikli 11 lõige 1

-

-

Artikli 15 lõige 1

Artikli 11 lõiked 2 ja 3

Artikli 15 lõiked 2 ja 3

Artikli 11 lõige 4

-

Artikkel 12

Artikkel 16

Artikkel 13 ▌

Artikkel 17 ▌

Artikli 14 lõige 1

Artikli 18 lõige 1

Artikli 14 lõike 2 sissejuhatavad sõnad ja esimene lõik

Artikli 18 lõike 2 sissejuhatavad sõnad ja esimene lõik

-

Artikli 18 lõike 2 teine lõik

Artikli 14 lõike 2 teine lõik

Artikli 18 lõike 2 kolmas lõik

Artikli 14 lõiked 3–7

Artikli 18 lõiked 3–7

Artikli 14 lõike 8 sissejuhatavad sõnad

Artikli 18 lõike 8 sissejuhatavad sõnad

Artikli 14 lõike 8 esimese lõigu esimene taane

Artikli 18 lõike 8 esimese lõigu punkt a

Artikli 14 lõike 8 esimese lõigu teine taane

-

Artikli 14 lõike 8 esimese lõigu kolmas ja neljas taane

Artikli 18 lõike 8 esimese lõigu punktid b ja c

Artikli 14 lõike 8 teine lõik

Artikli 18 lõike 8 teine lõik

Artikkel 15

Artikkel 19

Artikkel 20

Artikli 16 lõike 1 sissejuhatavad sõnad

Artikli 21 lõike 1 sissejuhatav osa

Artikli 16 lõike 1 punkt a

-

Artikli 16 lõike 1 punkti a esimene, teine ja kolmas taane

Artikli 21 lõike 1 punktid a, b ja c

Artikli 16 lõike 1 punkt b ║

-

-

Artikli 21 lõige 2 ║

Artikli 16 lõige 2

-

Artikli 16 lõiked 3–5

Artikli 21 lõiked 3–5

Artikli 17 lõige 1

Artikli 22 lõike 1 esimene lõik

Artikli 22 lõike 1 teine lõik

Artikli 17 lõige 2

-

-

Artikli 22 lõige 2

Artikli 18 lõige 1

Artikli 23 lõige 1

-

Artikli 23 lõiked 2 ja 3

Artikli 18 lõige 2

Artikli 23 lõige 4

Artikkel 19

Artikkel 24

Artikkel 20

Artikli 25 lõige 1

-

Artikli 25 lõige 2

Artikli 21 lõige 1

Artikli 26 lõige 1

-

Artikli 26 lõike 2 esimene lõik

Artikli 21 lõige 2

Artikli 26 lõike 2 teine lõik

Artikkel 22

-

-

Artikkel 27

Artikkel 23

Artikli 28 lõige 1

-

Artikli 28 lõige 2

Artikkel 24

Artikkel 29

Artikkel 25

Artikkel 30

Artikkel 26

Artikkel 31

-

Artikkel 32

Artikkel 27

Artikli 33 esimene lõik

-

Artikli 33 teine lõik

Artikkel 28

Artikkel 34

I lisa

II lisa

-

III lisa

(1) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.
(2) ELT C ...
(3) ELT C ...
(4) Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta seisukoht.
(5) ELT L 31, 6.2.2003, lk 18.
(6) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.
(7) EÜT L 212, 7.8.2001, lk 12.
(8) ELT L 326, 13.12.2005, lk 13.


Kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku poolt mõnes liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus (uuesti sõnastamine) ***I
PDF 560kWORD 387k
Resolutsioon
Terviktekst
Lisa
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastamine) (KOM(2008)0820 – C6-0474/2008 – 2008/0243(COD))
P6_TA(2009)0377A6-0284/2009

(Kaasotsustamismenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0820);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 63 punkti 1 alapunkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0474/2008);

–   võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(1);

–   võttes arvesse õiguskomisjoni 3.aprilli 2009. aasta kirja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile vastavalt kodukorra artikli 80 a lõikele 3;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 80a ja 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0284/2009),

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate tekstide kodifitseerimisega ega hõlma sisulisi muudatusi,

1.   kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mida on kohandatud vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitustele ning muudetud vastavalt alltoodud muudatusettepanekutele;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. mail 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2009, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse  läbivaatamise eest(uuesti sõnastatud)

P6_TC1-COD(2008)0243


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eelkõige selle artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunkti a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(3),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(4),

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrusesse (EÜ) nr 343/2003 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest)(5) tuleb teha olulisi muudatusi. Selguse huvides tuleks kõnealune määrus uuesti sõnastada.

(2)  Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset ühenduses.

(3)  Oma erakorralisel kohtumisel Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni (mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga) täielikul kohaldamisel, millega tagatakse, et kedagi ei sunnita naasma riiki, kus teda ohustab tagakiusamine, st kohaldatakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. Selles suhtes peetakse liikmesriike, kes kõik järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks, ilma et see mõjutaks käesolevas määruses sätestatud vastutuskriteeriume.

(4)  Tampere kohtumise järeldustes tõdetakse ka, et see süsteem peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.

(5)  Selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel kriteeriumidel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse seisundi kindlakstegemise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki.

(6)  Kuna Euroopa ühise varjupaigasüsteemi järkjärgulise juurutamise lõpptulemuseks peaks olema ühine menetlus ja pagulaste ühesugune õiguslik seisund kogu liidus, on praeguses järgus asjakohane kogemuste põhjal vajalikke täiustusi tehes kinnitada põhimõtteid, mis on aluseks Dublinis 15. juunil 1990 allkirjastatud konventsioonile mõnes Euroopa ühenduste liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise kohta (Dublini konventsioon), mille rakendamine on edendanud varjupaigapoliitika ühtlustamist.

(7)  Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp on nüüd lõpule viidud ║. 4. novembri 2004. aasta istungil võttis Euroopa Ülemkogu vastu Haagi programmi, milles sätestatakse eesmärgid, mida tuleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal ajavahemikul 2005–2010 saavutada. Sellega seoses kutsuti Haagi programmis komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama teise etapi õigusaktid ja meetmed nõukogule ja Euroopa Parlamendile, et need saaks vastu võtta enne 2010. aastat.

(8)  Varjupaigaküsimustega tegelevatele liikmesriikide ametkondadele tuleks igapäevaste otseste vajadustega toimetulekuks anda konkreetset abi. Selles valdkonnas on põhjapaneva tähtsusega ... määrusega (EÜ) nr .../...(6)loodav varjupaigaküsimuste Euroopa tugiamet.

(9)  Hindamiste tulemusi arvestades on praeguses etapis asjakohane kinnitada määruse (EÜ) nr 343/2003 põhimõtteid, tehes samal ajal kogemuste põhjal vajalikke parandusi, et tõhustada süsteemi ja kõnealuse menetluse alusel rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutavat kaitset.

(10)  Selleks et tagada kõigi rahvusvahelise kaitse taotlejate ja sellise kaitse alla võetud isikute võrdne kohtlemine ning kooskõla ELi kehtiva varjupaigaõigustikuga, eelkõige nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/83/EÜ (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta)(7), on asjakohane laiendada käesoleva määruse kohaldamisala, et see hõlmaks ka täiendava kaitse taotlejad ja sellise kaitse alla võetud isikuid.

(11)  Selleks et tagada kõigi varjupaigataotlejate võrdne kohtlemine, tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu … direktiivi ║…/…/EÜ║ [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded](8) kohaldada vastutava liikmesriigi määramise menetluse suhtes, mida reguleeritakse käesoleva määrusega.

(12)  Vastavalt 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonile ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale peaksid liikmesriigid käesoleva määruse kohaldamisel esmatähtsaks pidama lapse huvisid. Lisaks tuleks saatjata alaealiste jaoks sätestada konkreetsed menetluslikud tagatised nende eriti kaitsetu olukorra tõttu.

(13)  Vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartale peaksid liikmesriigid käesoleva määruse kohaldamisel esmatähtsaks pidama austust perekonna ühtsuse vastu.

(14)  Ühe pere liikmete rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine koos ühes liikmesriigis võimaldab tagada taotluste põhjaliku läbivaatamise, nende suhtes tehtavate otsuste omavahelise kooskõla ja selle, et pereliikmeid üksteisest ei lahutata.

(15)  Selleks et tagada perekonna ühtsuse ning lapse huvide esikohale seadmise põhimõtte täielik austamine, peaks sõltuvussuhe taotleja ja tema laiendatud perekonna vahel raseduse, emaduse, tervisliku seisundi või kõrge vanaduse tõttu olema siduv vastutava liikmesriigi määramise kriteerium. Kui taotleja on saatjata alaealine, peaks mõnes muus liikmesriigis viibiva ja sellise taotleja eest hoolitseda võiva sugulase olemasolu olema samuti siduv vastutava liikmesriigi määramise kriteerium.

(16)  Liikmesriikidel peaks olema võimalus teha vastutuskriteeriumidest erandeid, eelkõige humaansetel ja inimliku kaastundega seotud põhjustel, ning vaadata läbi selles või mõnes muus liikmesriigis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, isegi kui see liikmesriik ei vastuta määruses sätestatud siduvate kriteeriumide alusel sellise taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomane liikmesriik ja taotleja on sellega nõus.

(17)  Selleks et hõlbustada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramist, tuleks korraldada taotlejaga vestlus ja ▌ suuliselt teavitada taotlejat käesoleva määruse kohaldamisest.

(18)  Arvestades eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, tuleks vastutavale liikmesriigile üleandmise otsustega seoses ette näha õiguslikud tagatised ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et tagada asjaomaste isikute õiguste tõhus kaitse.

(19)  Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga peaks tõhus õiguskaitsevahend hõlmama nii käesoleva määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi õigusliku ja tegeliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse, et oleks tagatud rahvusvahelise õiguse järgimine.

(20)  Käesolevas määruses ei tohiks mõistel "kinnipidamine" olla karistuslikku kaastähendust, vaid selle all tuleks mõista üksnes ajutist haldusmeedet isiku kinnipidamiseks.

(21)  Varjupaigataotlejate kinnipidamist tuleks kohaldada kooskõlas põhimõttega, et isikut ei tohiks pidada kinni ainult sel põhjusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset. Eelkõige tuleb varjupaigataotlejate kinnipidamisel kohaldada Genfi konventsiooni artiklit 31, hoida neid haldusasutuse vastuvõtukeskustes ja mitte karistusasutustes ning järgida selgelt määratletud erandjuhte ja tagatisi, mis on ette nähtud direktiiviga ║…/…/EÜ║, [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded]. Lisaks tuleks piirata kinnipidamise kasutamist vastutavale liikmesriigile üleandmise eesmärgil ning võetud meetmete ja taotletavate eesmärkide suhtes kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet.

(22)  Kooskõlas komisjoni 2. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1560/2003 (millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele (EÜ) nr 343/2003)(9) tohib üleandmist vastutavale liikmesriigile teostada kas vabatahtlikkuse alusel, järelevalve all toimuva lahkumisena või saatjaga. Liikmesriigid peaksid soodustama vabatahtlikkuse alusel toimuvaid üleandmisi ning tagama, et järelevalve all toimuvad või saatjaga üleandmised toimuksid inimlikult, austades täielikult põhiõigusi ja inimväärikust.

(23)  Sellise sisepiirideta ala järkjärguline rajamine, kus isikute vaba liikumine on tagatud ║ asutamislepingu kohaselt, ja kolmandate riikide kodanike sisenemise ja viibimise tingimusi käsitlevate ühenduse põhimõtete väljatöötamine, kaasa arvatud ühised jõupingutused välispiiride haldamisel, eeldavad tasakaalu loomist vastutuskriteeriumide vahel solidaarse vastutuse vaimus.

(24)  Käesoleva määruse kohaldamine võib teatavatel asjaoludel põhjustada lisakoormust liikmesriikide jaoks, kes on eriti kiiret tegutsemist nõudvas olukorras, millega kaasneb eriti suur koormus nende vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile. Selliste juhtude jaoks on vaja kehtestada tõhus menetlus, mille kohaselt saaks üleandmised asjaomasele liikmesriigile ajutiselt peatada ja pakkuda rahalist abi olemasolevate ELi rahastamisvahendite kaudu. Dublini süsteemi raames toimuvate üleandmiste ajutise peatamisega saab seega kaasa aidata suurema solidaarsuse saavutamisele liikmesriikidega, kelle varjupaigasüsteemile langeb eelkõige nende geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu osaks eriti suur koormus.

(25)  Et tagada kõigi rahvusvahelise kaitse taotlejate piisav kaitse kõigis liikmesriikides, tuleks üleandmiste peatamise menetlust kohaldada ka juhul, kui komisjon on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse taotlejate kaitse tase teatavas liikmesriigis ei vasta ühenduse varjupaigaõiguses sätestatule, eelkõige seoses vastuvõtutingimustega, kvalifitseerumisega rahvusvahelist kaitset vajava isikuna ja juurdepääsuga varjupaigamenetlusele.

(26)  Üleandmiste peatamise menetlus on erandlik abinõu, et lahendada eriti pakilisi olukordi, või kui on tegemist püsivate kaitsealaste probleemidega.

(27)  Komisjon peaks korrapäraselt kontrollima Euroopa ühise varjupaigasüsteemi pikaajalise arengu ja ühtlustamise täiustamise suunas tehtavaid edusamme ja seda, mil määral solidaarsusmeetmed ja üleandmiste peatamise menetluse kättesaadavus hõlbustavad neid edusamme, ning teavitama sellest.

Kuna Dublini süsteemi eesmärk ei olnud vastutuse võrdne jaotamine rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest ning kuna mitmed liikmesriigid puutuvad eelkõige oma geograafilise asendi tõttu rändevoogudega rohkem kokku, on oluline kaaluda ja pakkuda siduvaid vahendeid nii liikmesriikidevahelise solidaarsuse kui ka kaitse kõrgema taseme tagamiseks. Kõnealuste vahenditega tuleks eelkõige soodustada varjupaigaküsimustega tegelevate ekspertide lähetamist teistest liikmesriikidest liikmesriikidesse, kellel lasub eriline koormus ning kus taotlejatel puudub piisav kaitse, ning juhul, kui liikmesriigi vastuvõtuvõime ei ole piisav, soodustada rahvusvahelise kaitse saajate ümberpaigutamist teistesse liikmesriikidesse, tingimusel et huvitatud isikud on sellega nõus ja see toimub nende põhiõigusi austades.

(28)  Käesoleva määruse kohaldamisel kohaldavad liikmesriigid isikuandmete töötlemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(10).

(29)  Taotlejate isikuandmete, sealhulgas delikaatsete tervisealaste andmete vahetamisel enne üleandmist tagatakse, et pädevad varjupaigaasutused pakuvad taotlejatele piisavat abi ning tagavad taotlejatele pakutava kaitse ja õiguste järjepidevuse. Selleks et tagada kõnealuses olukorras olevate taotlejate andmete kaitse, tuleks kehtestada erisäte kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ.

(30)  Käesoleva määruse kohaldamist saab hõlbustada ja tõhustada liikmesriikide vaheliste kahepoolsete kokkulepete abil, millega parandatakse suhtlust pädevate ametkondade vahel, lühendatakse menetlustähtaegu, lihtsustatakse vastuvõtmis- või tagasivõtmispalvete menetlemist või kehtestatakse menetlused üleandmise teostamiseks.

(31)  Tuleks tagada määrusega (EÜ) nr 343/2003  loodud vastutava liikmesriigi määramise süsteemi ja käesoleva määrusega loodud süsteemi vaheline järjepidevus. Samamoodi tuleks tagada käesoleva määruse ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... määruse (EÜ) nr ║.../...║ [mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../... (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusa kohaldamise eesmärgil](11) omavaheline kooskõla.

(32)  Määrusega (EÜ) nr ║…/…║ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../..., millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, tõhusa kohaldamise eesmärgil)] kehtestatud Eurodac-süsteemi toimimine ja eelkõige nimetatud määruse artiklite 6 ja 10 rakendamine peaks hõlbustama käesoleva määruse kohaldamist.

(33)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 767/2008 (mis käsitleb viisainfosüsteemi (VIS) ja liikmesriikidevahelist teabevahetust lühiajaliste viisade kohta)(12) loodud viisainfosüsteemi toimimine ja eelkõige nimetatud määruse artiklite 21 ja 22 rakendamine peaks hõlbustama käesoleva määruse kohaldamist.

(34)  Käesoleva määrusega hõlmatud isikute kohtlemisel on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud.

(35)  Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused(13).

(36)  Eelkõige tuleks komisjonile anda volitused võtta vastu saatjata alaealisi ja ülalpeetavate sugulaste taasühinemist käsitlevate sätete rakendamise tingimused ja kord ning üleandmise teostamise kriteeriumid. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(37)  Määruse (EÜ) nr 343/2003 rakendamiseks vajalikud meetmed on vastu võetud määrusega (EÜ) nr 1560/2003. Määruse (EÜ) nr 1560/2003 teatavad sätted tuleks inkorporeerida käesolevasse määrusesse selguse huvides või seepärast, et need võivad kaasa aidata üldeesmärgi saavutamisele. Eelkõige on nii liikmesriikide kui ka asjaomase varjupaigataotleja seisukohast oluline kehtestada üldine kord lahenduse leidmiseks juhul, kui liikmesriigid kohaldavad käesolevat määrust erinevalt. Seepärast on õigustatud määruses (EÜ) nr 1560/2003 sätestatud humanitaarklausli kohaldamisega seotud vaidluste lahendamise menetluse inkorporeerimine käesolevasse määrusesse ja selle kohaldamisala laiendamine kogu käesolevale määrusele.

(38)  Et järelevalve käesoleva määruse kohaldamise üle oleks tõhus, tuleks seda hinnata korrapäraste ajavahemike tagant.

(39)  Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ning järgitakse eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas║ tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse käesoleva määrusega tagada harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõiguse täielik järgimine ja edendada nimetatud harta artiklite 1, 4, 7, 24 ja 47 kohaldamist, ning käesolevat määrust tuleks rakendada sellele vastavalt.

(40)  Kuna kavandatud meetme eesmärki, milleks on mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide ja mehhanismide kehtestamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt hästi saavutada ja kuna meetme ulatust ja mõju silmas pidades saab seda paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas samas artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuse eesmärgi saavutamiseks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

SISU JA MÕISTED

Artikkel 1

Sisu

Käesolevas määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

   a) "kolmanda riigi kodanik" - isik, kes ei ole liidu kodanik ║ asutamislepingu artikli 17 lõike 1 tähenduses ning kellel ei ole ühenduse vaba liikumise õigust, nagu see on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 562/2006(14) artikli 2 punktis 5;
   b) "rahvusvahelise kaitse taotlus" - direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punktis g määratletud rahvusvahelise kaitse taotlus;
   c) "taotleja" või "varjupaigataotleja" - kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;
   d) "rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine" - rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine või taotluse üle otsustamine pädevate asutuste poolt kooskõlas nõukogu direktiiviga 2005/85/EÜ(15), välja arvatud menetlused vastutava liikmesriigi määramiseks käesoleva määruse ja direktiivi 2004/83/EÜ kohaselt;
   e) "rahvusvahelise kaitse taotluse tagasivõtmine" - toimingud, millega taotleja lõpetab rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega algatatud menetluse kooskõlas direktiiviga 2005/85/EÜ kas selgesti väljendatult või vaikimisi;
   f) "rahvusvahelise kaitse alla võetud isik" - kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on tunnistatud direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punktis a määratletud rahvusvahelist kaitset vajavaks isikuks;
   g) "alaealine" - alla 18aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik;
   h) "saatjata alaealine" - alaealine, kes saabub liikmesriigi territooriumile tema eest õigusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanuta, niikaua kui selline täiskasvanu ei ole teda tegelikult oma hoole alla võtnud; see mõiste hõlmab ka alaealist, kes on pärast liikmesriikide territooriumile sisenemist jäänud saatjata;
  i) "pereliikmed" - järgmised taotleja perekonna liikmed, kes viibivad liikmesriikide territooriumil, eeldusel et perekond oli juba olemas päritoluriigis:
   varjupaigataotleja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare välismaalasi käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega;
   esimeses taandes osutatud paaride või taotleja alaealised lapsed, tingimusel et nad ei ole abielus ja sõltumata sellest, kas riikliku õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud;
   esimeses taandes osutatud paaride või taotleja alaealised abielus olevad lapsed, sõltumata sellest, kas riikliku õiguse tähenduses on nad sündinud abielust või väljaspool abielu või on nad lapsendatud ja tingimusel, et nende abikaasa ei ole nendega kaasas, kui nende huvides on elada koos taotlejaga;
   taotleja isa, ema või eestkostja, kui taotleja on alaealine ja vallaline või kui ta on alaealine ja abielus ja tema abikaasa ei ole temaga kaasas, kuid tema huvides on elada koos oma isa, ema või eestkostjaga;
   taotleja alaealine vallaline õde või vend, kui taotleja on alaealine ja vallaline või kui taotleja või tema õde või vend on alaealine ja abielus ja tema abikaasa ei ole temaga kaasas, kuid nendest ühe või enama huvides on elada koos;
   j) "elamisluba" - liikmesriigi asutuste väljaantud luba, millega lubatakse kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul  viibida liikmesriigi territooriumil, sealhulgas dokumendid, mille põhjal lubatakse territooriumil viibida ajutise kaitse korra raames või seni, kuni väljasaatmiskorralduse täitmist takistavad asjaolud lõppevad, välja arvatud viisad ja elamisload, mis on välja antud tähtaja vältel, mis on vajalik vastutava liikmesriigi määramiseks käesoleva määruse kohaselt, või rahvusvahelise kaitse  või elamisloataotluse läbivaatamise tähtaja vältel;
  k) "viisa" - liikmesriigi luba või otsus, mida nõutakse selles või mitmes liikmesriigis läbisõiduks või viibimise eesmärgil sisenemiseks. Viisa liik määratakse kindlaks järgmiste määratluste kohaselt:
   i) "pikaajaline viisa" - liikmesriigi luba või otsus, mida on vaja, et siseneda sellesse liikmesriiki eesmärgiga viibida seal rohkem kui kolm kuud;
   ii) "lühiajaline viisa" - liikmesriigi luba või otsus, mida on vaja, et siseneda sellesse või mitmesse liikmesriiki eesmärgiga viibida seal kuni kolm kuud;
   iii) "transiidiviisa" - liikmesriigi luba või otsus, mida on vaja, et sõita läbi selle või mitme liikmesriigi territooriumi, välja arvatud lennujaamatransiit;
   iv) "lennujaama transiidiviisa" - luba või otsus, millega võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul, kellelt nõutakse just sellist viisat, viibida rahvusvahelise lennu kahe osa vahelise vahemaandumise või ümberistumise ajal lennujaama transiidialal, pääsemata asjaomase liikmesriigi territooriumile;
   l) "põgenemisoht" – üksikjuhul esinevad põhjused, mis tuginevad õigusaktiga kehtestatud objektiivsetele kriteeriumidele ning annavad alust arvata, et taotleja või kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kelle suhtes kohaldatakse üleandmisotsust, võib põgeneda.

II PEATÜKK

ÜLDPÕHIMÕTTED JA TAGATISED

Artikkel 3

Juurdepääs rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlusele

1.  Liikmesriigid vaatavad läbi selliste kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse taotlused, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset mõne liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril või transiidialal. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on käesoleva määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.  Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab taotluse läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus esitati.

3.  Iga liikmesriik säilitab õiguse saata varjupaigataotleja turvalisse kolmandasse riiki vastavalt direktiivis 2005/85/EÜ sätestatud eeskirjadele ja tagatistele.

Artikkel 4

Õigus saada teavet

1.  Rahvusvahelise kaitse taotluse saamise korral teavitavad liikmesriigi pädevad asutused varjupaigataotlejat käesoleva määruse kohaldamisest ning eelkõige järgmisest:

   a) käesoleva määruse eesmärgid ja mõnes muus liikmesriigis uue taotluse esitamisega kaasnevad tagajärjed;
   b) vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumid ja nende tähtsusjärjestus;
   c) üldine menetlus ja tähtajad, mida liikmesriigid peavad järgima;
   d) menetluse võimalikud tulemused ja nendega kaasnevad tagajärjed;
   e) üleandmisotsuse vaidlustamise võimalus;
   f) asjaolu, et pädevad asutused võivad vahetada isikuga seotud andmeid üksnes selleks, et täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi;

g)   õigus tutvuda temaga seotud andmetega ning õigus taotleda temaga seotud ebakorrektsete andmete parandamist või temaga seotud ebaseaduslikult töödeldud andmete kustutamist ja nimetatud õiguste kasutamise kord, sealhulgas artiklis 34 osutatud asutuste ja ▌ nende riiklike andmekaitseasutuste kontaktandmed, kes vaatavad läbi isikuandmete kaitset käsitlevaid kaebusi.

2.  Lõikes 1 osutatud teave esitatakse kirjalikult keeles, millest taotleja saab aru või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama. Sel eesmärgil kasutavad liikmesriigid ühist teabelehte, mis on koostatud lõike 3 kohaselt.

Et taotleja teavet täielikult mõistaks, esitatakse see ▌ ka suuliselt vestlusel, mis korraldatakse artikli 5 kohaselt.

Liikmesriigid esitavad teabe sobival viisil, võttes arvesse taotleja vanust.

3.  Ühine teabeleht, mis sisaldab vähemalt lõikes 1 osutatud teavet, koostatakse vastavalt artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

Artikkel 5

Vestlus taotlejaga

1.  Käesoleva määruse kohaselt vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostav liikmesriik kutsub taotleja vestlusele, mida juhib isik, kes on selleks riiklike õigusaktide kohaselt pädev.

2.  Taotlejaga peetava vestluse eesmärk on hõlbustada vastutava liikmesriigi määramist, eelkõige võimaldada taotlejal esitada asjakohast teavet, mida on vaja vastutava liikmesriigi õigeks määramiseks, ning teavitada suuliselt taotlejat käesoleva määruse kohaldamisest.

3.  Vestlus taotlejaga toimub aegsasti pärast rahvusvahelise kaitse taotluse saamist ja igal juhul enne sellise otsuse tegemist, milles käsitletakse taotleja artikli 25 lõike 1 kohast üleandmist vastutavale liikmesriigile.

4.  Vestlus taotlejaga toimub keeles, millest taotleja saab aru või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama ja milles ta on võimeline suhtlema. Vajaduse korral valivad liikmesriigid tõlgi, kes on võimeline tagama taotleja ja vestlust juhtiva isiku asjakohase suhtlemise.

5.  Vestlus taotlejaga toimub tingimustes, millega on tagatud nõuetekohane konfidentsiaalsus.

6.  Taotlejaga vestlust korraldav liikmesriik koostab lühikese kirjaliku aruande, mis sisaldab taotleja vestlusel esitatud peamist teavet, ning teeb selle aruande koopia taotlejale kättesaadavaks. Aruanne lisatakse artikli 25 lõike 1 kohaselt üleandmisotsusele.

Artikkel 6

Alaealiste suhtes kehtivad tagatised

1.  Liikmesriigid peavad kõigi käesolevas määruses sätestatud menetluste puhul esmatähtsaks eelkõige lapse huvisid.

2.  Liikmesriigid tagavad, et esindaja direktiivi 2005/85/EÜ artikli 2 punkti i tähenduses esindab ja/või abistab saatjata alaealist kõigis käesolevas määruses sätestatud menetlustes. Nimetatud esindaja võib olla ka direktiivi ║…/…/EÜ║ [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artiklis 24 osutatud esindaja.

3.  Lapse huvisid hinnates teevad liikmesriigid omavahel tihedat koostööd ja võtavad nõuetekohaselt arvesse eelkõige järgmisi tegureid:

   a) perekonna taasühinemise võimalused;
   b) alaealise heaolu ja sotsiaalne areng, võttes eelkõige arvesse alaealise etnilist päritolu ning usulist, kultuurilist ja keelelist tausta;
   c) ohutus- ja julgeolekukaalutlused, eelkõige juhul, kui last ähvardab oht langeda inimkaubanduse ohvriks;
   d) alaealise seisukohad vastavalt tema vanusele ja küpsusele.

4.  Liikmesriigid kehtestavad ▌ menetluse saatjata alaealise liikmesriikides viibivate pereliikmete või muude sugulaste leidmiseks, kasutades vajaduse korral rahvusvaheliste või muude asjaomaste organisatsioonide abi. Liikmesriigid hakkavad saatjata alaealise pereliikmeid või teisi sugulasi otsima võimalikult kiiresti pärast rahvusvahelise kaitse taotluse saamist, kaitstes samal ajal saatjata alaealise huvisid.

5.  Artiklis 34 osutatud pädevad asutused, kes menetlevad saatjata alaealistega seotud taotlusi, saavad asjakohast koolitust alaealiste erivajaduste kohta.

6.  Käesoleva määruse kohaldamisel ja direktiivi 2005/85/EÜ artiklis 17 sätestatud tingimustel võivad liikmesriigid saatjata alaealiste vanuse kindlakstegemiseks teha arstlikke läbivaatusi.

Arstlike läbivaatuste tegemisel tagavad liikmesriigid, et neid teostatakse asjakohaselt ja põhjalikult, nagu näevad ette teaduse ja eetika standardid.

III PEATÜKK

VASTUTAVA LIIKMESRIIGI MÄÄRAMISE KRITEERIUMID

Artikkel 7

Kriteeriumide tähtsusjärjestus 

1.  Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse käesolevas peatükis esitatud järjestuses.

2.  Käesolevas peatükis esitatud kriteeriumide kohaselt määratakse vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil varjupaigataotleja esitas esimest korda rahvusvahelise kaitse taotluse mõnele liikmesriigile.

Artikkel 8

Saatjata alaealised

1.  Kui taotleja on saatjata alaealine, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus viibib seaduslikult mõni tema pereliige, tingimusel et see on alaealise huvides.

2.  Kui taotleja on saatjata alaealine, kelle ükski pereliige artikli 2 punkti i tähenduses ei viibi seaduslikult mõnes muus liikmesriigis, kuid kelle mõni muu sugulane , kes saab tema eest hoolitseda, viibib seaduslikult mõnes muus liikmesriigis, vastutab see liikmesriik taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et see on alaealise huvides.

3.  Kui taotleja pereliikmed või muud sugulased viibivad seaduslikult mitmes liikmesriigis, määratakse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik alaealise huvidest lähtudes.

4.  Pereliikme või muu sugulase puudumise korral vastutab taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus alaealine esitas oma ▌ rahvusvahelise kaitse taotluse, tingimusel et see on alaealise huvides.

5.  Lõigete 2 ja 3 rakendamise tingimused ja korra võtab vastu komisjon. Kõnealused meetmed käesoleva määruse vähemoluliste sätete muutmiseks määruse täiendamise teel võetakse vastu artikli 41 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Artikkel 9

 Pereliikmed, kes on võetud rahvusvahelise kaitse alla 

Kui varjupaigataotlejal on pereliige, kellel on lubatud elada rahvusvahelise kaitse alla võetud isikuna mõnes liikmesriigis, sõltumata sellest, kas perekond oli päritoluriigis juba olemas, vastutab see liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult.

Artikkel 10

Rahvusvahelist kaitset taotlevad pereliikmed

Kui varjupaigataotlejal on mõnes liikmesriigis pereliige, kelle rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes ei ole selles liikmesriigis veel esimest sisulist otsust tehtud, vastutab see liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, tingimusel et asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult.

Artikkel 11

Ülalpeetavad sugulased

1.  Kui varjupaigataotleja sõltub sugulase abist kas raseduse, vastsündinud lapse, raske haiguse, raske puude või vanaduse tõttu või kui sugulane sõltub samadel põhjustel taotleja abist, vastutab see liikmesriik taotluse läbivaatamise eest, keda peetakse kõige asjakohasemaks neid koos hoidma või taasühendama, tingimusel et päritoluriigis olid perekondlikud sidemed olemas ja asjaomased isikud on väljendanud sellist soovi kirjalikult. Kõige asjakohasema liikmesriigi määramisel võetakse arvesse asjaomaste isikute huvisid, näiteks asjaolu, kas ülalpeetav isik on võimeline reisima.

2.  Lõike 1 rakendamise tingimused ja korra võtab vastu komisjon. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid määruse täiendamise teel, võetakse vastu vastavalt artikli 41 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 12

Pereliikmete taotluste menetlemine

Kui ühe perekonna mitu liiget esitavad rahvusvahelise kaitse taotlused samas liikmesriigis ühel ajal või piisavalt väikese ajavahega, et vastutava liikmesriigi määramise menetlusi saaks teostada üheskoos, ja kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaldamise tagajärjel oleksid nad üksteisest eraldatud, määratakse vastutav liikmesriik järgmiste sätete alusel:

   a) ühe perekonna kõigi liikmete rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutab liikmesriik, kes kriteeriumide kohaselt vastutab suurima arvu pereliikmete taotluste läbivaatamise eest;
   b) muul juhul vastutab taotluste läbivaatamise eest liikmesriik, kes kriteeriumide kohaselt vastutab vanima pereliikme taotluse läbivaatamise eest.

Artikkel 13

Elamisloa või viisa väljaandmine

1.  Kui varjupaigataotlejal on kehtiv elamisluba, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest elamisloa väljaandnud liikmesriik.

2.  Kui varjupaigataotlejal on kehtiv viisa, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa väljaandnud liikmesriik, välja arvatud juhul, kui viisa anti välja mõne muu liikmesriigi nimel või kirjalikul loal. Sel juhul vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest kõnealune muu liikmesriik. Kui liikmesriik küsib esmalt nõu mõne muu liikmesriigi keskasutuselt, eeskätt julgeolekuga seotud põhjustel, ei käsitleta keskasutuse vastust kirjaliku loana käesoleva sätte tähenduses.

3.  Kui varjupaigataotlejal on mitu kehtivat elamisluba või viisat, mille on välja andnud erinevad liikmesriigid, vastutavad liikmesriigid rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest järgmises järjestuses:

   a) liikmesriik, kes andis välja pikima kehtivusajaga elamisloa, või kehtivusaegade samasuse korral liikmesriik, kes andis välja elamisloa, mille kehtivusaeg lõpeb kõige hiljem;
   b) sama liiki viisade puhul liikmesriik, kes andis välja viisa, mille kehtivusaeg lõpeb kõige hiljem;
   c) eri liiki viisade puhul liikmesriik, kes andis välja pikima kehtivusajaga viisa, või kehtivusaegade samasuse korral liikmesriik, kes andis välja viisa, mille kehtivusaeg lõpeb kõige hiljem.

4.  Kui varjupaigataotlejal on vaid üks või mitu elamisluba, mille kehtivusaeg on lõppenud vähem kui kaks aastat tagasi, või üks viisa või mitu viisat, mille kehtivusaeg on lõppenud vähem kui kuus kuud tagasi, ja mõni nimetatud dokumentidest on tal võimaldanud siseneda mõne liikmesriigi territooriumile, kehtivad lõiked 1-3 seni, kuni taotleja ei ole liikmesriikide territooriumilt lahkunud.

Kui varjupaigataotlejal on üks või mitu elamisluba, mille kehtivusaeg on lõppenud rohkem kui kaks aastat tagasi, või üks viisa või mitu viisat, mille kehtivusaeg on lõppenud rohkem kui kuus kuud tagasi, ja mõni nimetatud dokumentidest on tal võimaldanud siseneda mõne liikmesriigi territooriumile ja ta ei ole liikmesriikide territooriumilt lahkunud, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

5.  Asjaolu, et elamisluba või viisa anti välja väljamõeldud või vale identiteedi või valede, võltsitud või kehtetute dokumentide alusel, ei välista vastutust liikmesriigi jaoks, kes elamisloa või viisa välja andis. Elamisloa või viisa väljaandnud liikmesriik ei ole siiski vastutav, kui ta suudab tõendada, et pärast elamisloa või viisa väljaandmist pandi toime pettus.

Artikkel 14

Liikmesriiki sisenemine ja/või seal viibimine

1.  Kui käesoleva määruse artikli 22 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite, sealhulgas määruse (EÜ) nr ║…/…║ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../... (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusa kohaldamise eesmärgil)] III peatükis osutatud andmete põhjal tehakse kindlaks, et varjupaigataotleja on kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kuhu sel viisil siseneti. Vastutus lõpeb 12 kuu möödumisel ebaseadusliku piiriületuse päevast.

2.  Kui liikmesriiki ei saa või enam ei saa käsitleda lõike 1 kohaselt vastutavana ja kui artikli 22 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite põhjal tehakse kindlaks, et varjupaigataotleja, kes on sisenenud liikmesriikide territooriumile ebaseaduslikult või kelle sisenemise asjaolusid ei saa kindlaks teha, on enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist elanud vähemalt viis kuud järjest mõnes liikmesriigis, vastutab see liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

Kui liikmesriike, kus taotleja on elanud vähemalt viis kuud järjest, on mitu, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus ta viimati on elanud.

Artikkel 15

Viisavaba sisenemine liikmesriiki

1.  Kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik siseneb mõne liikmesriigi territooriumile, kus temalt viisat ei nõuta, vastutab see liikmesriik tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

2.  Lõikes 1 sätestatud põhimõte ei kehti, kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik esitab oma rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes muus liikmesriigis, kus temalt samuti ei nõuta territooriumile sisenemiseks viisat. Sel juhul vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest kõnealune muu liikmesriik.

Artikkel 16

Avalduse esitamine lennuvälja rahvusvahelisel transiidialal 

Kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse mõne liikmesriigi lennujaama rahvusvahelisel transiidialal, vastutab taotluse läbivaatamise eest nimetatud liikmesriik.

IV PEATÜKK

KAALUTLUSÕIGUST KÄSITLEVAD SÄTTED

Artikkel 17

Kaalutlusõigust käsitlevad sätted

1.  Erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik eelkõige humaansetel ja inimliku kaastundega seotud põhjustel otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest, tingimusel et taotleja on sellega nõus.

Sel juhul muutub see liikmesriik vastutavaks liikmesriigiks käesoleva määruse tähenduses ja võtab endale sellise vastutusega seotud kohustused. Vajaduse korral teatab ta sellest varem vastutanud liikmesriigile, vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostavale liikmesriigile või liikmesriigile, kellel on palutud taotleja vastu või tagasi võtta, kasutades selleks määruse (EÜ) nr 1560/2003 artikliga 18 loodud elektroonilist sidevõrku "Dublinet".

Käesoleva lõike kohaselt vastutuse võtnud liikmesriik edastab määruse (EÜ) nr ║.../...║ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../... (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusa kohaldamise eesmärgil)] artikli 6 lõike 3 kohaselt viivitamata Eurodac-i kaudu teate vastutuse võtmise kohta.

2.  Liikmesriik, kus rahvusvahelise kaitse taotlus esitati ja kes teostab vastutava liikmesriigi määramise menetlust, või vastutav liikmesriik võib igal ajal mõnelt muult liikmesriigilt paluda taotleja vastuvõtmist, et pereliikmeid ja muid sugulasi kokku viia humaansetel põhjustel, lähtudes eeskätt perekondlikest või kultuurilistest kaalutlustest, isegi kui selline liikmesriik ei ole ║ artiklites 8 kuni 12 sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik. See eeldab asjaomaste isikute kirjalikku nõusolekut.

Vastuvõtmispalve sisaldab kogu materjali, mis on palve esitajaks oleva liikmesriigi valduses ning mis on vajalik selleks, et palve saajaks olev liikmesriik saaks olukorda hinnata.

Palve saajaks olev liikmesriik kontrollib, esitatud humaanseid põhjusi ja teeb palve suhtes otsuse kahe kuu jooksul pärast selle saamist. Palve tagasilükkamise otsuses esitatakse otsuse aluseks olevad põhjused.

Kui palve saajaks olev liikmesriik palve rahuldab, läheb vastutus taotluse läbivaatamise eest talle üle.

V PEATÜKK

VASTUTAVA LIIKMESRIIGI KOHUSTUSED 

Artikkel 18

Vastutava liikmesriigi kohustused

1.  Käesoleva määruse kohaselt rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on kohustatud:

   a) võtma artiklites 21, 22 ja 28 sätestatud tingimustel vastu varjupaigataotleja, kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis;
   b) võtma artiklites 23, 24 ja 28 sätestatud tingimustel tagasi taotleja, kelle taotlus on läbivaatamisel ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil;
   c) võtma artiklites 23, 24 ja 28 sätestatud tingimustel tagasi taotleja, kes on läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis;
   d) võtma artiklites 23, 24 ja 28 sätestatud tingimustel tagasi kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil.

2.  Vastutav liikmesriik vaatab kõikidel lõike 1 punktides a–d osutatud juhtudel taotleja esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi või viib selle läbivaatamise artikli 2 punkti d tähenduses lõpule. Kui vastutav liikmesriik on katkestanud taotluse läbivaatamise pärast seda, kui taotleja on oma taotluse tagasi võtnud, tunnistab ta taotluse läbivaatamise katkestamise otsuse kehtetuks ja viib taotluse läbivaatamise artikli 2 punkti d tähenduses lõpule.

Artikkel 19

Kohustuste äralangemine 

1.  Kui liikmesriik annab taotlejale välja elamisloa, lähevad artikli 18 lõikes 1 täpsustatud kohustused üle sellele liikmesriigile.

2.  Artikli 18 lõikes 1 täpsustatud kohustused langevad ära, kui taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku vastuvõtmise või tagasivõtmise palve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks, välja arvatud juhul, kui asjaomasel isikul on vastutava liikmesriigi väljaantud kehtiv elamisluba.

Sellise eemalviibimise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

3.  Artikli 18 lõike 1 punktides c ja d täpsustatud kohustused langevad ära , kui taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku tagasivõtmise palve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud pärast taotluse tagasivõtmist või tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse või antud väljasaatmiskorralduse kohaselt.

Tegeliku väljasaatmise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

VI PEATÜKK

VASTUVÕTMISE JA TAGASIVÕTMISE MENETLUS

I jagu

Menetluse alustamine

Artikkel 20

Menetluse alustamine

1.  Käesoleva määruse kohaselt algab vastutava liikmesriigi määramine niipea, kui rahvusvahelise kaitse taotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.

2.  Rahvusvahelise kaitse taotlus loetakse esitatuks, kui taotleja esitatud vorm või asutuste koostatud protokoll on laekunud asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele. Kui taotlus ei ole tehtud kirjalikult, peaks tahteavalduse ja protokolli koostamise vaheline aeg olema võimalikult lühike.

3.  Käesoleva määruse kohaldamisel ei või varjupaigataotlejaga kaasasoleva ja artikli 2 punktis i esitatud pereliikme määratlusele vastava alaealise olukorda käsitleda tema vanema või eestkostja omast eraldi ning seda käsitleb liikmesriik, kes vastutab kõnealuse vanema või eestkostja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, isegi kui alaealine ise ei ole varjupaigataotleja, tingimusel et see on alaealise huvides. Samamoodi koheldakse lapsi, kes on sündinud pärast varjupaigataotleja saabumist liikmesriikide territooriumile, ilma et oleks vaja algatada uut menetlust nende vastuvõtmiseks.

4.  Kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitab liikmesriigi pädevatele asutustele taotleja, kes viibib mõne muu liikmesriigi territooriumil, määrab vastutava liikmesriigi see liikmesriik, kelle territooriumil taotleja viibib. Taotluse saanud liikmesriik teatab sellest viivitamata liikmesriigile, kus taotleja viibib, misjärel käsitletakse taotleja viibimiskohaks olevat liikmesriiki käesoleva määruse kohaldamisel liikmesriigina, kellele rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud.

Taotlejale teatatakse kirjalikult sellisest vastutuse üleandmisest ja selle toimumise kuupäevast.

5.  Kui varjupaigataotleja on mõnes muus liikmesriigis ja esitab seal rahvusvahelise kaitse taotluse pärast oma esimese, teises liikmesriigis esitatud taotluse tagasivõtmist vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus, võtab liikmesriik, kellele esitati esimene rahvusvahelise kaitse taotlus, taotleja tagasi artiklites 23, 24 ja 28 sätestatud tingimustel, et viia rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule.

See kohustus langeb ära, kui liikmesriik, kellel palutakse vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule viia, suudab tõendada, et varjupaigataotleja on vahepeal lahkunud liikmesriikide territooriumilt vähemalt kolmeks kuuks või on saanud mõnelt muult liikmesriigilt elamisloa.

Sellise eemalviibimise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

II jagu

Vastuvõtmispalve menetlemine

Artikkel 21

Vastuvõtmispalve esitamine

1.  Kui liikmesriik, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta.

Kui palvet taotleja vastuvõtmiseks ei esitata kolme kuu jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

2.  Palve esitajaks olev liikmesriik võib paluda kiirelt vastata juhul, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitati pärast sisenemis- või viibimisloa andmisest keeldumist, pärast ebaseadusliku viibimise eest vahistamist või pärast väljasaatmiskorralduse kättetoimetamist või täideviimist ja/või kui varjupaigataotlejat peetakse kinni.

Palves põhjendatakse kiire vastamise vajalikkust ja esitatakse tähtaeg, mille jooksul vastust oodatakse. See tähtaeg on vähemalt üks nädal.

3.  Mõlemal juhul esitatakse muule liikmesriigile saadetav vastuvõtmispalve tüüpvormil ja lisatakse artikli 22 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad varjupaigataotleja avaldustest, mis võimaldavad palve saajaks oleval liikmesriigil kindlaks teha, kas ta on käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav.

Palvete koostamise ja edastamise kord võetakse vastu vastavalt artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

Artikkel 22

Vastuvõtmispalvele vastamine 

1.  Palve saajaks olev liikmesriik kontrollib kõiki asjaolusid vastavalt vajadusele ja teeb taotleja vastuvõtmiseks esitatud palve suhtes otsuse kahe kuu jooksul palve saamisest.

2.  Käesolevas määruses sätestatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetluses kasutatakse otseseid ja kaudseid tõendeid.

3.  Vastavalt artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele koostatakse ja vaadatakse korrapäraselt läbi kaks loendit, milles esitatakse otsesed ja kaudsed tõendid, järgmistel alustel:

a)   otsesed tõendid:

i)   need hõlmavad vormilisi tõendeid, mille põhjal määratakse kindlaks käesoleva määruse kohane vastutus, kui vastupidised tõendid neid ümber ei lükka;

ii)   liikmesriigid esitavad artiklis 41 osutatud komiteele eri liiki haldusdokumentide näidised kooskõlas vormiliste tõendite loendis esitatud liigitusega;

b)   kaudsed tõendid:

i)   need hõlmavad kaudseid tõendeid, mis, olgugi et need on ümberlükatavad, võivad teatavatel juhtudel olla oma tõendusjõu poolest piisavad;

ii)   nende tõendusjõudu seoses vastutusega rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest hinnatakse iga juhtumi puhul eraldi.

4.  Tõendeid ei tohiks nõuda rohkem, kui on vaja käesoleva määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks.

5.  Vormiliste tõendite puudumise korral tunnistab palve saajaks olev liikmesriik end vastutavaks, kui kaudsed tõendid on omavahel kooskõlas, kontrollitavad ja vastutuse kindlakstegemiseks piisavalt üksikasjalikud.

6.  Kui palve esitajaks olev liikmesriik on palunud kiiret vastust kooskõlas artikli 21 lõikega 2, annab palve saajaks olev liikmesriik endast parima, et soovitud tähtajast kinni pidada. Erandjuhtudel, mil on võimalik tõendada, et taotleja vastuvõtmise palve läbivaatamine on eriti keeruline, võib palve saajaks olev liikmesriik vastata pärast soovitud tähtaja möödumist, kuid peab seda igal juhul tegema ühe kuu jooksul. Sel juhul teatab palve saajaks olev liikmesriik palve esitajaks olevale liikmesriigile algselt soovitud tähtaja jooksul oma otsusest vastamine edasi lükata.

7.  Kui vastust ei anta lõikes 1 osutatud kahe kuu jooksul või lõikes 6 osutatud ühe kuu jooksul, loetakse palve rahuldatuks, millega kaasneb kohustus isik vastu võtta, sealhulgas kohustus võtta vajalikud meetmed tema vastuvõtmiseks.

III jagu

Tagasivõtmispalve menetlemine

Artikkel 23

Tagasivõtmispalve esitamine

1.  Kui liikmesriik, kus on esitatud hilisem rahvusvahelise kaitse taotlus või mille territooriumil taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isik viibib ilma elamisloata, leiab, et artikli 20 lõike 5 ja artikli 18 lõike 1 punktide b, c ja d kohaselt on vastutav mõni muu liikmesriik, võib ta paluda sellisel liikmesriigil taotleja tagasi võtta:

2.  Hilisema rahvusvahelise kaitse taotluse korral esitatakse asjaomase isiku tagasivõtmise palve võimalikult kiiresti ja igal juhul ühe kuu jooksul määruse (EÜ) nr ║.../...║ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../... (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusa kohaldamise eesmärgil)] artikli 6 lõike 6 kohase Eurodac-i kokkulangevuse teate saamisest.

Kui hilisema rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud isiku tagasivõtmise palve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist artikli 20 lõikes 2 määratletud tähenduses.

3.  Kui hilisem rahvusvahelise kaitse taotlus puudub ja palve esitajaks olev liikmesriik otsustab vastavalt määruse (EÜ) nr ║.../...║ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../... (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusa kohaldamise eesmärgil)] artiklile 13 teha otsingu Eurodac-süsteemis, esitatakse asjaomase isiku tagasivõtmise palve võimalikult kiiresti ja igal juhul ühe kuu jooksul nimetatud määruse artikli 13 lõike 4 kohase Eurodac-i kokkulangevuse teate saamisest.

Kui asjaomase isiku tagasivõtmise palve tugineb muudele tõenditele kui Eurodac-süsteemist saadud andmed, tuleb need saata palve saajaks olevale liikmesriigile kolme kuu jooksul pärast seda, kui palve esitajaks olev liikmesriik on saanud teada, et asjaomase isiku eest võib vastutada mõni muu liikmesriik.

4.  Kui palvet taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku tagasivõtmiseks ei esitata käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud ajavahemiku jooksul, vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse eest liikmesriik, kus esitati hilisem taotlus esitati või mille territooriumil asjaomane isik ilma elamisloata viibib.

5.  Palve taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku tagasivõtmiseks esitatakse tüüpvormil ja sellele lisatakse otsesed või kaudsed tõendid ja/või asjakohased osad isiku avaldustest, mis võimaldavad palve saajaks oleva liikmesriigi asutustel kindlaks teha, kas ta on vastutav.

Otseseid ja kaudseid tõendeid ja nende tõlgendamist käsitlevad eeskirjad ning palvete koostamise ja edastamise kord võetakse vastu vastavalt artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

Artikkel 24

Tagasivõtmispalvele vastamine

1.  Palve saajaks olev liikmesriik kontrollib asjaolusid vastavalt vajadusele ja teeb asjaomase isiku tagasivõtmise palve suhtes otsuse võimalikult kiiresti ja igal juhul ühe kuu jooksul palve saamisest. Kui palve põhineb Eurodac-süsteemist saadud teabel, lüheneb see tähtaeg kahele nädalale.

2.  Kui vastust ei anta lõikes 1 osutatud ühe kuu või kahe nädala jooksul, loetakse palve rahuldatuks, millega kaasneb kohustus asjaomane isik tagasi võtta, sealhulgas kohustus võtta vajalikud meetmed tema vastuvõtmiseks.

IV jagu

Menetluslikud tagatised

Artikkel 25

Üleandmisotsusest teatamine

1.  Kui palve saajaks olev liikmesriik nõustub taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku vastu võtma või tagasi võtma, teatab palve esitajaks olev liikmesriik asjaomasele isikule otsusest anda ta üle vastutavale liikmesriigile ning vajaduse korral ka otsusest jätta ta rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. Selline teade esitatakse kirjalikult keeles, millest taotleja saab aru või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama, ja hiljemalt viieteistkümne tööpäeva jooksul palve saajaks oleva liikmesriigi vastuse saamisest.

2.  Lõikes 1 osutatud otsus sisaldab põhjendust, sealhulgas otsuse tegemise menetluse peamiste etappide kirjeldust. Otsus sisaldab teavet nii olemasolevate õiguskaitsevahendite ja nende kasutamise tähtaegade kohta kui ka teavet füüsiliste või juriidiliste isikute kohta, kes võivad asjaomasele isikule pakkuda konkreetset õigusabi ja/või teda seaduslikult esindada. See sisaldab üleandmise teostamistähtaega ja vajaduse korral teavet selle kohta, kuhu ja millal asjaomane isik peaks ilmuma, kui ta reisib vastutavasse liikmesriiki omal käel. Üleandmise tähtaeg määratakse kindlaks selliselt, et isik saaks mõistliku aja jooksul kasutada kooskõlas artikliga 26 õiguskaitsevahendeid.

Artikkel 26

Õiguskaitsevahendid

1.  Taotlejal või muul artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isikul on õigus tõhusale õiguskaitsele artiklis 25 osutatud üleandmisotsuse faktiliste või õiguslike asjaolude vaidlustamise või läbivaatamise kaudu kohtus.

2.  Liikmesriigid näevad ette mõistliku tähtaja, mille jooksul asjaomane isik võib kasutada oma lõike 1 kohast õigust tõhusale õiguskaitsele.

Kõnealune tähtaeg on vähemalt 10 tööpäeva alates artikli 25 lõikes 1 osutatud otsusest teatamise kuupäevast.

3.  Artiklis 25 osutatud üleandmisotsuse vaidlustamise või läbivaatamise korral otsustab käesoleva artikli lõikes 1 osutatud asutus kas asjaomase isiku taotlusel või selle puudumise korral ametiülesande korras võimalikult kiiresti ja igal juhul viie tööpäeva jooksul vaidlustamise või läbivaatamise taotluse esitamisest, kas asjaomane isik võib jääda kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni asjaomase liikmesriigi territooriumile.

4.  Isikut ei tohi üle anda enne lõikes 3 osutatud otsuse tegemist. Otsuses, mille kohaselt asjaomasel isikul ei lubata jääda vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni asjaomase liikmesriigi territooriumile, esitatakse selle otsuse aluseks olevad põhjused.

5.  Liikmesriigid tagavad, et asjaomasel isikul on oleks võimalus saada õigusabi ja/või kasutada seaduslikku esindajat ning saada vajaduse korral keelelist abi.

6.  Liikmesriigid tagavad, et vajalikku õigusabi ja/või ║ esindaja teenuseid pakutakse taotluse korral tasuta vastavalt direktiivi 2005/85/EÜ artikli 15 lõigetele 3 kuni 6.

Õigusabi ja/või seadusliku esindaja kasutamise kord sätestatakse liikmesriigi õigusaktidega.

V jagu

Kinnipidamine üleandmise eesmärgil

Artikkel 27

Kinnipidamine

1.  Liikmesriigid ei tohi isikut kinni pidada ainult sel põhjusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset kooskõlas direktiiviga 2005/85/EÜ.

2.  Ilma et see piiraks direktiivi ║…/…/EÜ║ [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artikli 8 lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid vajaduse korral ja igat juhtumit eraldi hinnates varjupaigataotlejat või muud käesoleva määruse artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isikut, kelle suhtes kohaldatakse vastutavale liikmesriigile üleandmise otsust, pidada kinni asutuses, mis ei ole kinnipidamisasutus, ainult juhul, kui muud, leebemad sunnimeetmed ei ole osutunud tõhusaks ja ainult juhul, kui esineb põgenemisoht.

3.  Muude, leebemate sunnimeetmete kasutamise võimaluste hindamisel lõike 2 kohaldamise eesmärgil kaaluvad liikmesriigid selliseid kinnipidamise asendamise võimalusi nagu korrapärane ilmumine asutustesse, rahalise tagatise andmine, kohustus viibida kindlaksmääratud kohas või muud meetmed, millega välditakse põgenemise ohtu.

4.  Lõike 2 kohast kinnipidamist võib kohaldada üksnes hetkest, mil vastutavale liikmesriigile üleandmise otsus on vastavalt artiklile 25 asjaomasele isikule teatavaks tehtud, kuni isiku üleandmiseni vastutavale liikmesriigile.

5.  Lõike 2 kohane kinnipidamine nähakse ette võimalikult lühikeseks ajaks. See ei tohi ületada ajavahemikku, mida on põhjendatult vaja üleandmise teostamiseks vajalike haldusmenetluste täitmiseks.

6.  Määruse lõike 2 kohase kinnipidamise kohta teeb kohus. Kiireloomulistel juhtudel võib otsuse kinnipidamise kohta teha haldusasutus, kuid sellisel juhul peab kohus kinnipidamiskorralduse kinnitama 72 tunni jooksul pärast kinnipidamist. Kui kohus leiab, et kinnipidamine on ebaseaduslik, vabastatakse asjaomane isik viivitamata.

7.  Määrus lõike 2 kohase kinnipidamise kohta tehakse kirjalikult ning selles esitatakse faktilised ja õiguslikud asjaolud, eelkõige põhjused, mille alusel leitakse, et ║ on oht, et asjaomane isik põgeneb, ning kinnipidamise kestus.

Kinnipeetavale isikule teatatakse viivitamatult keeles, millest ta saab aru või on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama, kinnipidamise põhjused, kinnipidamise kavandatud kestus ning riiklikes õigusaktides sätestatud menetlused kinnipidamiskorralduse vaidlustamiseks.

8.  Lõike 2 kohase║ kinnipidamise jätkamise vaatab kohus mõistliku aja järel läbi kas asjaomase isiku taotlusel või oma algatusel. Kinnipidamist ei tohi ühelgi juhul alusetult pikendada.

9.  Lõike 2 kohase kinnipidamise korral tagavad liikmesriigid asjaomasele isikule võimaluse kasutada õigusabi ja/või seadusliku esindaja teenuseid, mida pakutakse tasuta juhul, kui isik ei suuda tasuda sellega kaasnevaid kulusid.

Sellistel juhtudel nähakse õigusabi ja/või seadusliku esindaja kasutamise kord ette riiklike õigusaktidega.

10.  Alaealisi ei tohi kinni pidada, välja arvatud juhul, kui see on nende huvides käesoleva määruse artikli 6 lõike 3 kohaselt ja kooskõlas nende olukorra individuaalse hindamisega vastavalt direktiivi ║…/…/EÜ║ [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artikli 11 lõikele 5.

11.  Saatjata alaealisi ei tohi ühelgi juhul kinni pidada.

12.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli kohaselt kinnipeetud varjupaigataotleja vastuvõtutingimused on samaväärsed nendega, mis on kinnipeetud taotleja jaoks ette nähtud eelkõige direktiivi ║…/…/EÜ║ [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] artiklites 10 ja 11.

VI jagu

Üleandmine

Artikkel 28

Menetlused ja tähtajad

1.  Palve esitanud liikmesriik annab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma riigi õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve või tehti lõplik otsus vaidlustamise või uuesti läbi vaatamise suhtes, kui sellel oli peatav toime vastavalt artikli 26 lõikele 3.

Vajaduse korral annab palve esitanud liikmesriik varjupaigataotlejale artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetluses vastuvõetud näidisele vastava reisiloa.

Vastutav liikmesriik teatab palve esitanud liikmesriigile sõltuvalt asjaoludest kas asjaomase isiku kohalejõudmisest või sellest, et isik ei ole ettenähtud tähtaja jooksul kohale ilmunud.

2.  Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, vabaneb vastutav liikmesriik kohustusest asjaomane isik vastu või tagasi võtta ning vastutus läheb üle palve esitanud liikmesriigile. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada asjaomase isiku vangistuse tõttu, või kõige rohkem 18 kuuni, kui isik on põgenenud.

3.  Kui isik antakse üle ekslikult või kui üleandmisotsus lükatakse pärast üleandmist ümber otsuse vaidlustamise tulemusel, peab üleandmise teostanud liikmesriik isiku viivitamata tagasi võtma.

4.  Komisjon võib vastu võtta üleandmise teostamist käsitlevaid täiendavaid eeskirju. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta määruse vähem olulisi sätteid määruse täiendamise teel, võetakse vastu vastavalt artikli 41 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 29

Üleandmiskulud

1.  Kulud, mis tekivad taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis d osutatud isiku üleandmisega vastutavale liikmesriigile, katab isikut üle andev liikmesriik.

2.  Kui isik on vaja saata mõnda liikmesriiki tagasi sellepärast, et tema üleandmine oli ekslik või üleandmisotsus lükati pärast üleandmist ümber otsuse vaidlustamise tulemusel, katab isiku tagasitoomisega oma territooriumile tekkivad kulud liikmesriik, kes algselt teostas isiku üleandmise.

3.  Käesoleva määruse kohaselt üleantavatelt isikutelt ei nõuta sellise üleandmisega seotud kulude katmist.

4.  Täiendavaid eeskirju, milles käsitletakse lähteliikmesriigi kohustust katta üleandmiskulud, võib vastu võtta vastavalt artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

Artikkel 30

Asjakohase teabe vahetamine enne üleandmist

1.  Iga üleandmise puhul teatab üleandev liikmesriik vastuvõtvale liikmesriigile, kas isiku tervislik seisund võimaldab teda üle anda. Üle antakse ainult isikuid, kelle tervislik seisund seda võimaldab.

2.  Üleandev liikmesriik edastab vastutavale liikmesriigile üleantava taotleja ainult sellised isikuandmed, mis on nõuetekohased, asjakohased ja hädavajalikud selleks, et tagada, et vastutava liikmesriigi pädevad varjupaigaasutused saaksid taotlejale pakkuda piisavat abi, sealhulgas vajalikku arstiabi, ning tagada käesoleva määruse ja direktiiviga ║…/…/EÜ║ [(millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded)] ette nähtud kaitse ja õiguste järjepidevus. Nimetatud andmed edastatakse varakult ja hiljemalt seitse tööpäeva enne üleandmist, välja arvatud juhul, kui liikmesriigile saavad need teatavaks hiljem.

3.  Liikmesriigid vahetavad eelkõige järgmist teavet:

   a) võimalike vastuvõtvas liikmesriigis viibivate pereliikmete või muude sugulaste kontaktandmed;
   b) alaealiste puhul teave nende haridustaseme kohta;
   c) taotleja vanus;
   d) muu teave, mida lähteliikmesriik peab oluliseks, et kaitsta taotleja õigusi ja erivajadusi.

4.  Üleandev liikmesriik edastab teabe üleantava taotleja erivajaduste kohta, mis võib erijuhtudel sisaldada teavet üleantava taotleja füüsilise ja vaimse tervise kohta, üksnes arstiabi või ravi eesmärgil, eelkõige puudega isikute, eakate, rasedate, alaealiste ning piinamise, vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute puhul. Vastutav liikmesriik tagab, et sellistele erivajadustele pööratakse piisavat tähelepanu, eelkõige juhul, kui taotleja vajab vältimatut arstiabi.

5.  Üleandev liikmesriik edastab lõikes 4 osutatud teabe vastutavale liikmesriigile üksnes siis, kui on saadud taotleja ja/või tema esindaja selgesõnaline nõusolek, või kui see on vajalik asjaomase või muu isiku eluliste huvide kaitsmiseks, kui ta ei ole füüsiliselt või õiguslikult võimeline oma nõusolekut andma. Kui üleandmine on lõpule viidud, kustutab üleandev liikmesriik kõnealuse teabe viivitamatult.

6.  Isiku tervisega seotud andmeid tohib töödelda ainult tervishoiutöötaja, kellel on riiklike õigusaktide või pädevate asutuste kehtestatud eeskirjade alusel ametisaladuse hoidmise kohustus, või muu isik, kellel on samaväärne saladuse hoidmise kohustus. Sellised tervishoiutöötajad ja muud isikud, kes saavad ja töötlevad kõnealust teavet, saavad nii asjakohast meditsiinialast koolitust kui ka delikaatsete tervisealaste isikuandmete nõuetekohast töötlemist käsitlevat koolitust.

7.  Käesolevas artiklis reguleeritud teabevahetus toimub ainult asutuste vahel, kellest on komisjonile käesoleva määruse artikli 34 kohaselt teatatud ║ elektroonilise sidevõrgu "DubliNet" kaudu. Asutused, kellest on teatatud käesoleva määruse artikli 34 kohaselt, peavad samuti täpsustama tervishoiutöötajad, kellel on luba töödelda käesoleva artikli lõikes 4 osutatud teavet. Vahetatud teavet kasutatakse üksnes käesoleva artikli lõigetes 2 ja 4 sätestatud eesmärkidel.

8.  Selleks et hõlbustada liikmesriikide teabevahetust, võetakse vastavalt artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele vastu tüüpvorm käesolevas artiklis sätestatud andmete edastamiseks.

9.  Käesoleva artikli alusel toimuva teabevahetuse suhtes kohaldatakse artikli 33 lõigetes 8 kuni 12 sätestatud korda.

Artikkel 31

Üleandmise teostamine

1.  Üleandmist teostav liikmesriik soodustab vabatahtlikkuse alusel toimuvaid üleandmisi, andes taotlejale asjakohast teavet.

2.  Kui üleandmine vastutavale liikmesriigile toimub järelevalve all lahkumisena või saatja juuresolekul, tagavad liikmesriigid, et üleandmine toimub inimlikult, austades täielikult põhiõigusi ja inimväärikust.

VII jagu

Üleandmise ajutine peatamine

Artikkel 32

Üleandmise ajutine peatamine

1.  Kui liikmesriik on eriti kiiret tegutsemist nõudvas olukorras, millega kaasneb eriti suur koormus tema vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile ning rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmine sellele liikmesriigile kooskõlas käesoleva määrusega võib seda koormust veelgi suurendada, võib ta paluda kõnealune üleandmine peatada.

Palve esitatakse komisjonile. Palves esitatakse selle aluseks olevad põhjused ja eelkõige järgmine teave:

   a) sellise eriti kiiret tegutsemist nõudva olukorra üksikasjalik kirjeldus, millega kaasneb eriti suur koormus palve esitajaks oleva liikmesriigi vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile, sealhulgas asjakohane statistika ja tõendusmaterjal;
   b) olukorra tõenäolise lühiajalise arengu põhjendatud prognoos;
   c) põhjendatud selgitus täiendava koormuse kohta, mida rahvusvahelise kaitse taotlejate üleandmine käesoleva määruse kohaselt võiks palve esitajaks oleva liikmesriigi vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile põhjustada, sealhulgas asjakohane statistika ja muu tõendusmaterjal.

2.  Kui komisjon on seisukohal, et mõnes liikmesriigis valitsev olukord võib kaasa tuua selle, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutava kaitse tase ei vasta ühenduse õigusaktides sätestatule, eelkõige direktiivile ║…/…/EÜ║ [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded] ning direktiivile 2005/85/EÜ ja direktiivile 2004/83/EÜ, võib ta lõikes 4 sätestatud korras otsustada peatada taotlejate üleandmise sellele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt.

3.  Kui liikmesriik tunneb muret, et mõnes liikmesriigis valitsev olukord võib kaasa tuua selle, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele pakutava kaitse tase ei vasta ühenduse õigusaktides sätestatule, eelkõige direktiivile ║…/…/EÜ║ [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded] ning direktiivile 2005/85/EÜ ja direktiivile 2004/83/EÜ, võib ta esitada palve peatada taotlejate üleandmine sellele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt.

Palve esitatakse komisjonile. Palves esitatakse selle aluseks olevad põhjused ning eelkõige üksikasjalik teave kõnealuses liikmesriigis valitseva olukorra kohta, mis osutab võimalikule mittevastavusele ühenduse õigusaktidega, eelkõige direktiiviga ║…/…/EÜ║ [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded]ning direktiiviga 2005/85/EÜ ja direktiivile 2004/83/EÜ.

4.  Pärast lõike 1 või 3 kohase palve saamist või omal algatusel vastavalt lõikele 2 võib komisjon otsustada peatada taotlejate üleandmise sellele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt. Selline otsus tuleb teha võimalikult kiiresti ja hiljemalt ühe kuu jooksul pärast palve saamist. Üleandmiste peatamise otsuses esitatakse selle aluseks olevad põhjused ja eelkõige järgmine teave:

   a) hinnang asjakohastele asjaoludele liikmesriigis, kelle suhtes võidakse üleandmised peatada;
   b) hinnang selle kohta, kuidas üleandmiste peatamine võib mõjutada teisi liikmesriike;
   c) üleandmiste peatamise jõustumise kavandatav kuupäev;
   d) peatamisega seotud eritingimused;
   e) andmed meetmete, võrdlusnäitajate ja tähtaegade kohta, mis kehtestatakse punkti a kohaselt tuvastatud asjaolude lahendamise suunas tehtud edusammude hindamiseks.

5.  Komisjon teatab nõukogule ja liikmesriikidele otsusest peatada taotlejate üleandmine asjaomasele liikmesriigile käesoleva määruse kohaselt. Iga liikmesriik võib ühe kuu jooksul teatise saamisest suunata komisjoni otsuse arutamiseks nõukogule. Nõukogu võib ühe kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriik suunas otsuse nõukogule arutamiseks, teha kvalifitseeritud häälteenamusega teistsuguse otsuse.

6.  Pärast komisjoni otsust peatada üleandmised teatavale liikmesriigile vastutavad teised liikmesriigid, kus viibivad taotlejad, kelle üleandmine on peatatud, selliste isikute rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.

Otsuses peatada üleandmised teatavale liikmesriigile võetakse asjakohaselt arvesse vajadust tagada alaealiste ja perekonna ühtsuse kaitse.

7.  Lõike 1 kohases otsuses peatada üleandmised teatavale liikmesriigile põhjendatakse abi, mida selle liikmesriigi abitaotluse alusel antakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse 573/2007/EÜ(16) artiklis 5 sätestatud erakorraliste meetmete jaoks.

8.  Lõigetes 1–3 osutatud liikmesriik võtab tõhusaid ja õigeaegseid meetmeid, et heastada olukord, mis tõi kaasa üleandmise ajutise peatamise.

9.  Üleandmised võib peatada kuni kuueks kuuks. Kui meetmete võtmise põhjused on kuue kuu pärast endiselt alles, võib komisjon ║ lõikes 1 osutatud liikmesriigi taotluse alusel või omal algatusel otsustada pikendada nende kohaldamist veel kuue kuu võrra. Samuti kohaldatakse lõike 5 sätteid.

10.  Käesolevas artiklis sätestatut ei või tõlgendada selliselt, et see võimaldaks liikmesriikidel kalduda kõrvale nende üldisest kohustusest võtta kõik vajalikud üldised ja konkreetsed meetmed, mille abil tagatakse ühenduse varjupaigaõigusest, eelkõige käesolevast määrusest, direktiivist ║…/…/EÜ║, [millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded], ja direktiivist 2005/85/EÜ tulenevate kohustuste täitmine.

11.  Ettepaneku alusel, mille komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule, ning toimides asutamislepingu artiklis 251 osutatud korras, sätestatakse abinõud, mis on kõikidele liikmesriikidele siduv, et anda tõhusat abi nendele liikmesriikidele, kelle riiklikel süsteemidel lasub eelkõige seoses geograafilise või demograafilise olukorraga eriline ja ebaproportsionaalne koormus. Kõnealused abinõud jõustuvad hiljemalt 31. detsembril 2011 ja hõlmavad igal juhul järgmist:

   a) ametnike lähetamine teistest liikmesriikidest varjupaigaküsimuste Euroopa tugiameti egiidi all, et aidata neid liikmesriike, kellel lasub eriline koormus ning kus taotlejatel puudub piisav kaitse;
   b) kava, mille alusel rahvusvahelise kaitse saajad paigutatakse erilise ja ebaproportsionaalse koormusega liikmesriikidest ümber teistesse liikmesriikidesse, pidades nõu ÜRO pagulaste ülemvoliniku bürooga ning tagades samas, et ümberpaigutamine toimub mittediskrimineerivalt, läbipaistvalt ja selgelt.

12.  Käesoleva artikli kohaldamine lõpetatakse niipea, kui on jõustunud lõikes 11 osutatud meetmed ning igal juhul hiljemalt 31. detsembril 2011.

13.  Artiklis 42 osutatud järelevalve ja hindamise osana vaatab komisjon läbi käesoleva artikli kohaldamise ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande hiljemalt 30. juunil 2011. aastal. Aruandes hindab komisjon, kas on põhjendatud vajadus pikendada käesoleva artikli kohaldamist pärast 31. detsembrit 2011. Kui komisjon peab seda asjakohaseks, esitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule pikendamise ettepaneku kooskõlas asutamislepingu artiklis 251 osutatud korraga.

VII PEATÜKK

HALDUSKOOSTÖÖ

Artikkel 33

Teabe jagamine

1.  Iga liikmesriik edastab igale seda soovivale liikmesriigile sellised varjupaigataotleja isikuandmed, mis on nõuetekohased, asjakohased ja hädavajalikud:

   a) rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks;
   b) rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks;
   c) käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

2.  Lõikes 1 osutatud andmed võivad hõlmata üksnes:

   a) taotleja ja vajaduse korral tema pereliikmete isikuandmeid (täielik nimi ja vajaduse korral endine nimi; hüüd- või varjunimed; praegune ja varasem kodakondsus; sünniaeg ja -koht);
   b) isikutunnistusi ja reisidokumente (number, kehtivusaeg, väljaandmise kuupäev, väljaandnud asutus, väljaandmise koht jne);
   c) muud taotleja isikusamasuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet, sealhulgas vastavalt määrusele (EÜ) nr ║.../...║, [mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../... (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusa kohaldamise eesmärgil] töödeldud sõrmejälgi;
   d) elukohti ja reisiteekondi;
   e) liikmesriigi väljaantud elamislube või viisasid;
   f) kohta, kus taotlus on esitatud;
   g) võimalike varasemate rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise kuupäevi, praeguse taotluse esitamise kuupäeva, taotluse menetlemisjärku ja otsuse sisu, kui selline otsus on tehtud.

3.  Lisaks sellele võib vastutav liikmesriik paluda teisel liikmesriigil talle teatada sellest, millega varjupaigataotleja oma taotlust põhjendab, ja võimalike taotleja suhtes tehtud otsuste põhjendustest, kui see on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks vajalik. Liikmesriik võib keelduda talle esitatud palvele vastamast, kui sellise teabe edastamine võib kahjustada tema olulisi huve või asjaomaste või muude isikute vabaduste ja põhiõiguste kaitsmist. Igal juhul peab palve saajaks olev liikmesriik soovitud teabe edastamiseks saama rahvusvahelise kaitse taotleja kirjaliku nõusoleku. Sellisel juhul peab taotleja teadma, millise teabe edastamiseks ta nõusoleku annab.

4.  Iga teabe saamiseks esitatud palve esitatakse ainult konkreetse rahvusvahelise kaitse taotluse kontekstis. Palve sisaldab põhjendust ja, kui selle eesmärk on kindlaks teha sellise tingimuse olemasolu, mis tõenäoliselt muudab vastutavaks palve saajaks oleva liikmesriigi, märgitakse selles, millistel tõenditel, kaasa arvatud usaldusväärsetest allikatest pärinev asjakohane teave viiside kohta, kuidas varjupaigataotlejad liikmesriikide territooriumile sisenesid, või millisel taotleja avalduste üksikasjalikul ja tõendataval osal see põhineb. Selline usaldusväärsetest allikatest pärinev teave ei ole iseenesest piisav selleks, et määrata liikmesriigi vastutus ja pädevus käesoleva määruse alusel, kuid see võib aidata hinnata muid teatava varjupaigataotlejaga seotud asjaolusid.

5.  Palve saajaks olev liikmesriik on kohustatud vastama nelja nädala jooksul. Vastusega viivitamist tuleb nõuetekohaselt põhjendada. Kui uurimisel, mida teostab palve saajaks olev liikmesriik, kes ei pidanud tähtajast kinni, selguvad asjaolud, mille kohaselt on tema vastutav liikmesriik, ei tohi see liikmesriik artiklites 21 ja 23 sätestatud tähtaja möödumist tuua vastuvõtmis- või tagasivõtmispalve rahuldamata jätmise põhjenduseks.

6.  Teabe andmine toimub liikmesriigi palvel ja üksnes asutuste vahel, kelle määramisest on asjaomane liikmesriik teatanud komisjonile vastavalt artikli 34 lõikele 1.

7.  Saadud teavet võib kasutada üksnes lõikes 1 sätestatud eesmärkidel. Igas liikmesriigis võib sellist teavet selle laadist ja vastuvõtva asutuse volitustest sõltuvalt edastada üksnes asutustele ja kohtutele, kelle ülesandeks on:

   a) rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramine;
   b) rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine;
   c) käesolevast määrusest tulenevate kohustuste täitmine.

8.  Teavet andev liikmesriik tagab selle õigsuse ja ajakohasuse. Kui ilmneb, et liikmesriik on andnud ebatäpset teavet või teavet, mida ei oleks tohtinud anda, teatatakse sellest viivitamata teavet saanud liikmesriikidele. Liikmesriigid peavad kõnealuse teabe parandama või kustutama.

9.  Varjupaigataotlejal on õigus saada taotluse korral teavet kõikide teda käsitlevate andmete kohta, mida on töödeldud.

Kui ta leiab, et nende andmete töötlemisel on rikutud käesolevat määrust või direktiivi 95/46/EÜ eeskätt nende puudulikkuse või ebatäpsuse tõttu, on tal õigus lasta need parandada või kustutada .

Andmeid parandav või kustutav asutus teatab sellest sõltuvalt asjaoludest kas teavet andnud või saanud liikmesriigile.

Varjupaigataotlejal on õigus esitada hagi või kaebus pädevale asutusele või kohtule liikmesriigis, kes ei võimaldanud tutvuda temaga seotud andmetega või keeldus nende andmete parandamisest või kustutamisest.

10.  Igas asjaomases liikmesriigis märgitakse edastatud teabe andmine ja vastuvõtmine asjaomase isiku toimikusse, ja/või registrisse.

11.  Vahetatud andmeid säilitatakse üksnes nii kaua, kui see on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, milleks neid vahetati.

12.  Kui andmeid ei töödelda automaatselt või kui need ei sisaldu toimikus ega ole mõeldud sinna sisestamiseks, peab iga liikmesriik võtma sobivad meetmed käesoleva artikli järgimise tagamiseks tõhusa kontrolli abil.

Artikkel 34

Pädevad asutused ja nende vahendid

1.  Iga liikmesriik teatab komisjonile viivitamata konkreetsetest asutustest, kes vastutavad käesolevast määrusest tulenevate kohustuste ja määruse muudatuste täitmise eest. Liikmesriigid tagavad, et nendel asutustel on vajalikud vahendid oma ülesannete täitmiseks, eelkõige selleks, et ettenähtud tähtaegade jooksul vastata teabe saamiseks esitatud palvetele ja palvetele võtta varjupaigataotlejaid vastu või tagasi.

2.  Komisjon avaldab lõikes 1 osutatud asutuste koondnimekirja Euroopa Liidu Teatajas. Nimekirja muutumise korral avaldab komisjon üks kord aastas ajakohastatud koondnimekirja.

3.  Lõikes 1 osutatud asutused saavad vajalikku koolitust seoses käesoleva määruse kohaldamisega.

4.  Vastavalt artikli 41 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele kehtestatakse eeskirjad, mis käsitlevad lõikes 1 osutatud asutuste vaheliste turvaliste elektrooniliste teabeedastuskanalite loomist palvete, vastuste ja muu kirjavahetuse saatmiseks ja tagamiseks, et saatjad saavad automaatselt elektroonilise kättesaamisteatise.

Artikkel 35

Halduskokkulepped

1.  Liikmesriigid võivad omavahel sõlmida kahepoolseid halduskokkuleppeid, mis käsitlevad käesoleva määruse rakendamise praktilisi üksikasju, et hõlbustada ja tõhustada selle kohaldamist. Sellised kokkulepped võivad käsitleda:

   a) kontaktametnike vahetust;
   b) varjupaigataotlejate vastuvõtmise ja tagasivõtmise palvete edastamise ja läbivaatamisega seotud menetluste lihtsustamist ja asjaomaste tähtaegade lühendamist.

2.  Lõikes 1 osutatud kokkulepetest teatatakse komisjonile. Komisjon kiidab lõike 1 punktis b osutatud kokkulepped heaks pärast seda, kui ta on kontrollinud, et nendega ei rikuta käesolevat määrust.

VIII PEATÜKK

Lepitamine

Artikkel 36

Lepitamine

1.  Kui liikmesriigid ei suuda lahendada vaidlust mis tahes küsimuses, mis on seotud käesoleva määruse kohaldamisega, võivad nad rakendada lõikes 2 sätestatud lepitusmenetlust.

2.  Lepitusmenetlus algatatakse taotusega, mille mõni vaidluses osalev liikmesriik esitab artikliga 41 asutatud komitee esimehele. Lepitusmenetluse rakendamisega nõustumisel võtavad asjaomased liikmesriigid kohustuse võtta väljapakutavat lahendust võimalikult suurel määral arvesse.

Komitee esimees määrab kolm komitee liiget, kes esindavad kolme asjaga mitteseotud liikmesriiki. Vaidlusosaliste väited esitatakse neile kirjalikult või suuliselt ja pärast asja arutamist pakuvad nad ühe kuu jooksul välja lahenduse, mis on vajaduse korral läbinud hääletuse.

Asja arutamist juhib komitee eesistuja või tema asetäitja. Ta võib esitada oma seisukoha, kuid ei tohi hääletada.

Väljapakutud lahendus on lõplik ja pöördumatu, sõltumata sellest, kas vaidlusosalised kiidavad selle heaks või lükkavad selle tagasi.

IX PEATÜKK

ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 37

Karistused

Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et käesoleva määruse kohaselt töödeldud andmete väärkasutamise suhtes kohaldatakse riiklike õigusaktide kohaseid tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, sealhulgas haldus- ja/või kriminaalkaristusi.

Artikkel 38

Üleminekumeetmed 

Kui taotlus on esitatud pärast artikli 45 teises lõigus osutatud kuupäeva, võetakse arvesse asjaolusid, millest tõenäoliselt tuleneb liikmesriigile käesoleva määruse kohane vastutus, isegi kui need on ilmnenud enne seda kuupäeva, välja arvatud artikli 14 lõikes 2 kirjeldatud asjaolud.

Artikkel 39

Tähtaegade arvutamine

Kõiki käesolevas määruses sätestatud tähtaegu arvestatakse järgmiselt:

   a) kui päevades, nädalates või kuudes väljendatavat tähtaega arvestatakse sündmuse toimumise või toimingu sooritamise hetkest, ei loeta sündmuse toimumise või toimingu sooritamise päeva kõnealuse tähtaja osaks;
   b) nädalates või kuudes väljendatav tähtaeg lõpeb tähtaja viimase nädala või kuu selle päevaga, mis oli sama nädalapäev või mille kuupäev vastab päevale, mil toimus sündmus või sooritati toiming, millest alates tähtaega arvestatakse. Kui kuudes väljendatava tähtaja puhul ei ole tähtaja viimases kuus seda päeva, millal tähtaeg peaks lõppema, lõpeb tähtaeg kõnealuse kuu viimase päevaga;
   c) tähtaegades sisalduvad laupäevad, pühapäevad ja kõikide asjaomaste liikmesriikide riigipühad.

Artikkel 40

Territoriaalne kohaldamisala

Prantsuse Vabariigi puhul kohaldatakse käesolevat määrust üksnes tema Euroopas paikneva territooriumi suhtes.

Artikkel 41

Komitee

1.  Komisjoni abistab komitee.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

3.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 42

Järelevalve ja hindamine 

Hiljemalt kolm aastat pärast artikli 45 esimeses lõigus osutatud kuupäeva ning ilma et see piiraks artikli 32 lõike 13 kohaldamist, esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamist käsitleva aruande ja vajaduse korral muudatusettepanekud. Liikmesriigid edastavad komisjonile kõik aruande koostamiseks vajalikud andmed hiljemalt kuus kuud enne nimetatud tähtaja lõppu.

Pärast kõnealuse aruande esitamist annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise kohta aru samal ajal, kui ta esitab määruse (EÜ) nr ║.../...║ [(mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist ║ määruse (EÜ) nr .../..., ( millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusa kohaldamise eesmärgil)] artikliga 28 ettenähtud aruanded Eurodac-süsteemi rakendamise kohta.

Artikkel 43

Statistika

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 862/2007 mis käsitleb ühenduse rände- ja rahvusvahelise kaitse statistikat(17) artikli 4 lõikega 4 esitavad liikmesriigid komisjonile (Eurostat) statistikat käesoleva määruse ja määruse (EÜ) nr 1560/2003 kohaldamise kohta.

Artikkel 44

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 343/2003 tunnistatakse kehtetuks.

║ Määruse (EÜ) nr 1560/2003 artikli 11 lõige 1 ning artiklid 13, 14 ja 17 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele või selle artiklitele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid tuleb lugeda II lisas esitatud vastavustabeli kohaselt.

Artikkel 45

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Määrust kohaldatakse rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis on esitatud selle jõustumisele järgneva kuuenda kuu esimesest päevast alates, ja sellest kuupäevast alates kohaldatakse seda kõikide varjupaigataotlejate vastuvõtmise või tagasivõtmise palvete suhtes, sõltumata taotluse esitamise kuupäevast. Enne seda kuupäeva esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik määratakse määruses (EÜ) nr 343/2003 sätestatud kriteeriumide kohaselt.

Käesolev määrus on ║ asutamislepingu kohaselt tervikuna siduv ja liikmesriikides vahetult kohaldatav.

║,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Kehtetuks tunnistatud määrus (millele on osutatud artiklis 44)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 343/2003

(ELT L 50, 25.2.2003)

Komisjoni määrus (EÜ) nr 1560/2003, ainult artikli 11 lõige 1 ning artiklid 13, 14 ja 17

(ELT L 222, 5.9.2003)

II LISA

Vastavustabel

Määrus (EÜ) nr 343/2003

Käesolev määrus

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 punkt b

Välja jäetud

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punkt d

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 punkt e

Artikli 2 punkt d

Artikli 2 punkt f

Artikli 2 punkt e

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 punkt f

-

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 punktid h–k

Artikli 2 punktid h–k

-

Artikli 2 punkt l

Artikli 3 lõige 1

Artikli 3 lõige 1

Artikli 3 lõige 2

Artikli 17 lõige 1

Artikli 3 lõige 3

Artikli 3 lõige 3

Artikli 3 lõige 4

Artikli 4 lõike 1 sissejuhatav lause

-

Artikli 4 lõike 1 punktid a–g

-

Artikli 4 lõiked 2 ja 3

Artikli 4 lõiked 1–5

Artikli 20 lõiked 1–5

-

Artikli 20 lõike 5 kolmas lõik

-

Artikkel 5

-

Artikkel 6

Artikli 5 lõige 1

Artikli 7 lõige 1

Artikli 5 lõige 2

Artikli 7 lõige 2

-

Artikli 7 lõige 3

Artikli 6 esimene lõik

Artikli 8 lõige 1

-

Artikli 8 lõige 3

Artikli 6 teine lõik

Artikli 8 lõige 4

Artikkel 7

Artikkel 9

Artikkel 8

Artikkel 10

Artikkel 9

Artikkel 13

Artikkel 10

Artikkel 14

Artikkel 11

Artikkel 15

Artikkel 12

Artikkel 16

Artikkel 13

Artikli 3 lõige 2

Artikkel 14

Artikel 12

Artikli 15 lõige 1

Artikli 17 lõike 2 esimene lõik

Artikli 15 lõige 2

Artikli 11 lõige 1

Artikli 15 lõige 3

Artikli 8 lõige 2

Artikli 15 lõige 4

Artikli 17 lõike 2 neljas lõik

Artikli 15 lõige 5

Artikli 8 lõige 5 ja artikli 11 lõige 2

Artikli 16 lõike 1 punkt a

Artikli 18 lõike 1 punkt a

Artikli 16 lõike 1 punkt b

Artikli 18 lõige 2

Artikli 16 lõike 1 punkt c

Artikli 18 lõike 1 punkt b

Artikli 16 lõike 1 punkt d

Artikli 18 lõike 1 punkt c

Artikli 16 lõike 1 punkt e

Artikli 18 lõike 1 punkt d

Artikli 16 lõige 2

Artikli 19 lõige 1

Artikli 16 lõige 3

Artikli 19 lõike 2 esimene lõik

-

Artikli 19 lõike 2 teine lõik

Artikli 16 lõige 4

Artikli 19 lõige 3

Artikli 19 lõike 3 teine lõik

Artikkel 17

Artikkel 21

Artikkel 18

Artikkel 22

Artikli 19 lõige 1

Artikli 25 lõige 1

Artikli 19 lõige 2

Artikli 25 lõige 2 ja artikli 26 lõige 1

-

Artikli 26 lõiked 2–6

Artikli 19 lõige 3

Artikli 28 lõige 1

Artikli 19 lõige 4

Artikli 28 lõige 2

-

Artikli 28 lõige 3

Artikli 19 lõige 5

Artikli 28 lõige 4

Artikli 20 lõike 1 sissejuhatav lause

Artikli 23 lõige 1

-

Artikli 23 lõige 2

-

Artikli 23 lõige 3

-

Artikli 23 lõige 4

Artikli 20 lõike 1 punkt a

Artikli 23 lõike 5 esimene lõik

Artikli 20 lõike 1 punkt b

Artikli 24 lõige 1

Artikli 20 lõike 1 punkt c

Artikli 24 lõige 2

Artikli 20 lõike 1 punkt d

Artikli 28 lõike 1 esimene lõik

Artikli 20 lõike 1 punkt e

Artikli 25 lõiked 1 ja 2, artikli 26 lõige 1 ning artikli 28 lõike 1 teine ja kolmas lõik

Artikli 20 lõige 2

Artikli 28 lõige 2

Artikli 20 lõige 3

Artikli 23 lõike 5 teine lõik

Artikli 20 lõige 4

Artikli 28 lõige 4

-

Artikkel 27

-

Artikkel 29

-

Artikkel 30

-

Artikkel 32

Artikli 21 lõiked 1–9

Artikli 33 lõiked 1–8 ning lõike 9 esimene, teine ja kolmas lõik

Artikli 33 lõike 9 neljas lõik

Artikli 21 lõiked 10–12

Artikli 33 lõiked 10–12

Artikli 22 lõige 1

Artikli 34 lõige 1

-

Artikli 34 lõige 2

-

Artikli 34 lõige 3

Artikli 22 lõige 2

Artikli 34 lõige 4

Artikkel 23

Artikkel 35

Artikli 24 lõige 1

Välja jäetud

Artikli 24 lõige 2

Artikkel 38

Artikli 24 lõige 3

Välja jäetud

Artikli 25 lõige 1

Artikkel 39

Artikli 25 lõige 2

Välja jäetud

Artikkel 26

Artikkel 40

Artikli 27 lõiked 1 ja 2

Artikli 41 lõiked 1 ja 2

Artikli 27 lõige 3

Välja jäetud

Artikkel 28

Artikkel 42

Artikkel 29

Artikkel 45

-

Artikkel 36

-

Artikkel 37

-

Artikkel 43

-

Artikkel 44

Määrus (EÜ) nr 1560/2003

Käesolev määrus

Artikli 11 lõige 1

Artikli 11 lõige 1

Artikli 13 lõige 1

Artikli 17 lõike 2 esimene lõik

Artikli 13 lõige 2

Artikli 17 lõike 2 teine lõik

Artikli 13 lõige 3

Artikli 17 lõike 2 kolmas lõik

Artikli 13 lõige 4

Artikli 17 lõike 2 esimene lõik

Artikkel 14

Artikkel 36

Artikli 17 lõige 1

Artiklid 9 ja 10 ning artikli 17 lõike 2 esimene lõik

Artikli 17 lõige 2

Artikli 33 lõige 3

(1) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.
(2) ELT C ...
(3) ELT C ...
(4) Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta seisukoht.
(5) ELT L 50, 25.2.2003, lk 1.
(6) ELT L ...
(7) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.
(8) ELT C […], […], lk […].
(9) ELT L 222, 5.9.2003, lk 3.
(10) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
(11) ELT L ...
(12) ELT L 218, 13.8.2008, lk 60.
(13) ELT L 184, 17.7.1999, lk 23.
(14) ELT L 105, 13.4.2006, lk 1.
(15) ELT L 326, 13.12.2005, lk 13.
(16) ELT L 144, 6.6.2007, lk 1.
(17) ELT L 199, 31.7.2007, lk 23.


Sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamine (uuesti sõnastamine) ***I
PDF 544kWORD 262k
Resolutsioon
Terviktekst
Lisa
Lisa
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise EURODAC-süsteemi kehtestamist määruse (EÜ) nr […/…] [, millega sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest,] tõhusa kohaldamise eesmärgil (uuesti sõnastamine) (KOM(2008)0825 – C6-0475/2008 – 2008/0242(COD))
P6_TA(2009)0378A6-0283/2009

(Kaasotsustamismenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0825);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 63 punkti 1 alapunkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0475/2008);

–   võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilisema kasutamise kohta(1);

–   võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 80a lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 3. aprilli 2009. aasta kirja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 80a ja 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0283/2009),

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ning nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate tekstide kodifitseerimisega ega hõlma sisulisi muudatusi,

1.   kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mida on kohandatud vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitustele ning muudetud vastavalt alltoodud muudatusettepanekutele;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. mail 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2009, mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist määruse (EÜ) nr […/…] [, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest] tõhusa kohaldamise eesmärgil(uuesti sõnastatud)

P6_TC1-COD(2008)0242


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 63 esimese lõigu punkti 1 alapunkti a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,║

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(2)

ning arvestades järgmist:

(1)  Nõukogu 11. detsembri 2000. aasta määrusesse (EÜ) nr 2725/2000 (mis käsitleb sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil)(3) ja nõukogu 28. veebruari 2002. aasta määrusesse (EÜ) nr 407/2002 (millega nähakse ette sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil käsitleva määruse (EÜ) nr 2725/2000 teatavad rakenduseeskirjad)(4) tuleb teha mitmeid olulisi muudatusi. Kõnealused määrused tuleks selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)  Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem, on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes ▌ taotlevad õiguspäraselt rahvusvahelist kaitset ühenduses.

(3)  Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp, mis peaks pikemas perspektiivis viima varjupaiga saanud isikute suhtes kogu Euroopa Liidus kohaldatava ühise menetluse ja ühtse staatuseni, on nüüd läbitud. Euroopa Ülemkogu võttis oma 4. novembri 2004. aasta kohtumisel vastu Haagi programmi, milles seatakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal rakendatavad eesmärgid aastateks 2005−2010. Sellega seoses kutsuti Haagi programmis komisjoni üles teostama esimese etapi õigusaktide hindamist ja esitama nõukogule ja Euroopa Parlamendile teise etapi õigusaktid ja meetmed, et need saaks vastu võtta enne 2010. aastat.

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr […/…] [millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest](5) kohaldamiseks on vaja kindlaks teha rahvusvahelise kaitse taotlejate ja ühenduse välispiiride ebaseaduslikul ületamisel kinnipeetute isikud. Samuti on ║ määruse (EÜ) nr […/…] [millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest] ja eelkõige selle artikli 18 lõike 1 punktide b ja d tõhusaks kohaldamiseks soovitatav anda igale liikmesriigile õigus kontrollida, kas tema territooriumil ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on taotlenud rahvusvahelist kaitset teises liikmesriigis.

(5)  Sõrmejäljed on kõnealuste isikute kindalakstegemisel tähtsaks teguriks. On vaja luua nende sõrmejälgede andmete võrdlemise süsteem.

(6)  Sel eesmärgil on vaja luua Eurodac-süsteem, mis koosneb kesksüsteemist, mis haldab sõrmejälgede andmete infotehnoloogilist keskandmebaasi, samuti liikmesriikide ja kesksüsteemi vahelistest elektroonilistest edastusvahenditest.

(7)  Selleks, et tagada kõigi rahvusvahelise kaitse taotlejate ja rahvusvahelise kaitse alla võetud isikute võrdne kohtlemine ning kooskõla kehtivate ELi varjupaigaalaste õigusaktidega, eelkõige nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/83/EÜ (miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta)(6) ja määrusega (EÜ) nr […/…] [millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest], on asjakohane laiendada käesoleva määruse reguleerimisala selliselt, et see hõlmaks ka täiendava kaitse taotlejaid ja täiendava kaitse saanud isikuid.

(8)  Samuti on vaja nõuda, et liikmesriigid võtaksid kohe sõrmejälgede andmed kõigilt rahvusvahelise kaitse taotlejatelt ja liikmesriigi välispiiri ebaseaduslikul ületamisel kinni peetud kolmanda riigi kodanikelt ja kodakondsuseta isikutelt, kes on vähemalt 14-aastased, ning edastaksid need.

(9)  On vaja kehtestada selliste sõrmejälgede andmete kesksüsteemi edastamise, kõnealuste andmete ja muude asjaomaste andmete kesksüsteemis salvestamise, säilitamise, teiste sõrmejälgede andmetega võrdlemise, võrdlustulemuste edastamise ning salvestatud andmete märkimise ja kustutamise täpsed eeskirjad. Need eeskirjad võivad erinevate kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute kategooriate osas erineda ning neid tuleb kohandada vastavalt olukorrale.

(10)  Ühes liikmesriigis rahvusvahelist kaitset taotlenud kolmandate riikide kodanikel või kodakondsuseta isikutel võib hiljem mitme aasta jooksul olla võimalus taotleda rahvusvahelist kaitset teises liikmesriigis. Seetõttu peaks maksimaalne aeg, mille jooksul sõrmejälgede andmeid kesksüsteemis säilitatakse, olema küllalt pikk. Et enamik mitmeks aastaks ühendusse jäänud kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid on selle aja lõpuks saanud püsielaniku staatuse või koguni liikmesriigi kodakondsuse, peaks kümme aastat olema mõistlik aeg sõrmejälgede andmete säilitamiseks.

(11)  Säilitusaega tuleks lühendada teatavate eriolukordade puhul, kui ei ole vajadust sõrmejälgede andmeid nii kaua säilitada. Sõrmejälgede andmed tuleks kustutada kohe, kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik saab liikmesriigi kodakondsuse või pikaajalise elamisloa liikmesriigis vastavalt nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivile 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta(7).

(12)  Selliste andmesubjektidega seonduvaid andmeid, kelle sõrmejäljed salvestati algselt Eurodac-süsteemi nende rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel ja kellele on liikmesriigis antud rahvusvaheline kaitse, on asjakohane säilitada, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel salvestatud andmeid saaks nendega võrrelda.

(13)  Üleminekuperioodil peaks komisjon jääma vastutavaks kesksüsteemi haldamise ja sideinfrastruktuuri eest. Pikemas perspektiivis ning pärast seda, kui on teostatud finants-, tegevus- ja korralduslike alternatiivide sisulist analüüsi sisaldav mõjuhindamine, tuleks luua nende ülesannete täitmise eest vastutav korraldusasutus.

(14)  On vaja selgesti sätestada komisjoni ja korraldusasutuse kohustused kesksüsteemi ning sideinfrastruktuuri suhtes ja liikmesriikide kohustused andmete kasutamise, andmete turvalisuse ning salvestatud andmetele juurdepääsu ja nende andmete parandamise suhtes.

(15)  Kuigi ühenduse lepinguvälist vastutust seoses Eurodac-süsteemi toimimisega reguleeritakse asutamislepingu asjaomaste sätetega, on vaja kehtestada erieeskirjad, millega reguleeritakse liikmesriikide lepinguvälist vastutust seoses kõnealuse süsteemi toimimisega.

(16)  Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt sõrmejälgede andmete võrdlemise süsteemi loomist, mis toetab ühenduse varjupaigapoliitika rakendamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva määruse ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(17)  Liikmesriikides käesoleva määruse kohaldamisel töödeldavate isikuandmete suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(8).

(18)  Direktiivis 95/46/EÜ sätestatud põhimõtteid, mis käsitlevad üksikisikute õiguste ja vabaduste, eelkõige nende eraelu puutumatuse kaitset isikuandmete töötlemisel, tuleks eriti teatavates sektorites täiendada või täpsustada.

(19)  Käesoleva määruse kohaselt läbi viidud isikuandmete töötlemise suhtes ühenduse institutsioonides ja asutustes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta(9). Siiski tuleks selgitada teatavaid andmete töötlemise ja andmekaitse üle teostatava järelevalvega seonduva vastutuse aspekte.

(20)  On asjakohane, et siseriiklikud järelevalveasutused kontrollivad, kas liikmesriigid töötlevad isikuandmeid õiguspäraselt, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu ║ otsusega 2004/55/EÜ ║(10) määratud Euroopa andmekaitseinspektor peaks kontrollima ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevust seoses isikuandmete töötlemisega, arvestades ühenduse institutsioonide ja asutuste piiratud ülesandeid seoses andmete endiga.

(21)  Eurodac-süsteemi toimimist on vaja korrapäraste ajavahemike järel jälgida ja hinnata.

(22)  Liikmesriigid peaksid ette nägema tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava sanktsioonide süsteemi juhuks, kui kesksüsteemi sisestatud andmeid kasutatakse Eurodac-süsteemi eesmärgi vastaselt.

(23)  Selleks et võimaldada määruse (EÜ) nr […/…] [millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest] asjakohast kohaldamist, on vaja liikmesriike teavitada konkreetsete varjupaigamenetluste staatusest.

(24)  Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtteid ning seda tuleb kohaldada kõnealuste põhiõiguste ja põhimõtete kohaselt. Eelkõige on käesoleva määruse eesmärk tagada isikuandmete ja varjupaigaõiguse täielik kaitse ning edendada põhiõiguste harta artiklite 8 ja 18 kohaldamist.

(25)  Käesoleva määruse territoriaalset kohaldamisala on vaja piirata nii, et see ühtiks määruse (EÜ) nr […/…] [millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest] territoriaalse kohaldamisalaga,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Eurodac-süsteemi eesmärk

1.  Käesolevaga luuakse Eurodac-süsteem, mille eesmärk on aidata määrata, milline liikmesriik on määruse (EÜ) nr […/…][millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest] kohaselt kohustatud läbi vaatama liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse, ja hõlbustama muul viisil ülalnimetatud määruse kohaldamist käesolevas määruses sätestatud tingimuste alusel.

2.  Sõrmejälgede andmeid ja muid isikuandmeid võib Eurodac-süsteemis töödelda üksnes ║ määruse (EÜ) nr […/…][millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest] artikli 33 lõikes 1 sätestatud eesmärkidel, ilma et see piiraks päritoluliikmesriigi õigust kasutada Eurodac-süsteemi jaoks mõeldud andmeid oma siseriiklike õigusnormide alusel koostatud andmebaasides.

Artikkel 2

Mõisted

1.  Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

   a) ║'Dublini määrus" - määrus (EÜ) nr […/…][millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest];
   b) "rahvusvahelise kaitse taotleja" - kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;

c)   "päritoluliikmesriik" -:

   i) artikliga 6 hõlmatud isiku suhtes see liikmesriik, kes edastab tema isikuandmed kesksüsteemi ja võtab vastu võrdlustulemused;
   ii) artikliga 10 hõlmatud isiku suhtes see liikmesriik, kes edastab tema isikuandmed kesksüsteemi;
   iii) artikliga 13 hõlmatud isiku suhtes see liikmesriik, kes edastab sellised andmed kesksüsteemi ja võtab vastu võrdlustulemused;
   d) "rahvusvahelise kaitse alla võetud isik" - kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on tunnistatud ║ direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punktis a määratletud rahvusvahelist kaitset vajavaks isikuks;
   e) "kokkulangevus" - kesksüsteemis võrdlemisel kindlaks tehtud vastavus või vastavused andmebaasis salvestatud sõrmejälgede andmete ja liikmesriigi edastatud teatava isiku sõrmejälgede andmete vahel, ilma et see piiraks liikmesriigi kohustust kohe kontrollida võrdlustulemusi vastavalt artikli 17 lõikele 4.

2.  Direktiivi 95/46/EÜ artiklis 2 määratletud mõistetel on käesolevas määruses sama tähendus.

3.  Kui ei ole sätestatud teisiti, on Dublini määruse artiklis 2 määratletud mõistetel käesolevas määruses sama tähendus.

Artikkel 3

Süsteemi ülesehitus ja peamised põhimõtted

1.  Eurodac-süsteem koosneb:

  a) sõrmejälgede andmete infotehnoloogilisest keskandmebaasist (kesksüsteem), mis jaguneb:
   kesküksuseks;
   varuserveriks;
   b) kesksüsteemi ja liikmesriikide vahelisest sideinfrastruktuurist, mis on Eurodac-süsteemi andmetele ette nähtud krüpteeritud virtuaalne võrk (sideinfrastruktuur).

2.  Igal liikmesriigil on üks määratud riiklik andmesüsteem (riiklik juurdepääsupunkt), mis peab sidet kesksüsteemiga.

3.  Artiklitega 6, 10 ja 13 hõlmatud isikute andmeid, mida töödeldakse kesksüsteemis, töötleb päritoluliikmesriik vastavalt käesolevas määruses sätestatud tingimustele ja üksteisest asjakohaste tehniliste vahenditega eraldatult.

4.  Eurodac-süsteemi reguleerivaid eeskirju kohaldatakse ka liikmesriikide toimingute suhtes alates andmete edastamisest kesksüsteemi kuni võrdlustulemuste kasutamiseni.

5.  Sõrmejälgede võtmise menetlus määratakse kindlaks ja seda kohaldatakse vastavalt asjaomase liikmesriigi siseriiklikule tavale ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsioonis sätestatud kaitsemeetmetele.

Artikkel 4

Korraldusasutuse teostatav operatiivjuhtimine

1.  Pärast üleminekuperioodi lõppu vastutab Eurodac-süsteemi operatiivjuhtimise eest Euroopa Liidu üldeelarvest rahastatav korraldusasutus. Korraldusasutus tagab koostöös liikmesriikidega, et kesksüsteemi jaoks kasutatakse alati parimat kättesaadavat tehnoloogiat, mille suhtes viiakse läbi tasuvusanalüüs.

2.  Korraldusasutus vastutab samuti järgmiste sideinfrastruktuuriga seonduvate ülesannete eest:

   a) järelevalve;
   b) turvalisus;
   c) liikmesriikide ja teenuseosutaja vaheliste suhete koordineerimine.

3.  Komisjon vastutab kõigi muude sideinfrastruktuuriga seonduvate ülesannete, eelkõige järgmiste ülesannete täitmise eest:

   a) eelarve täitmisega seotud ülesanded;
   b) soetamine ja uuendamine;
   c) lepinguküsimused.

4.  Üleminekuperioodil, enne kui korraldusasutus asub oma ülesandeid täitma, vastutab Eurodac-süsteemi operatiivjuhtimise eest komisjon.

5.  Eurodac-süsteemi operatiivjuhtimine hõlmab kõiki ülesandeid, mis on vajalikud Eurodac-süsteemi ööpäevaringseks toimimiseks kõigil nädalapäevadel kooskõlas käesoleva määrusega, eelkõige hooldust ja tehnilist arendustööd, mis on vajalik tagamaks, et süsteem töötab operatiivse kvaliteedi seisukohalt rahuldaval tasemel, eelkõige seoses kesksüsteemist päringu teostamiseks kuluva ajaga.

6.  Ilma et see piiraks Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 17 kohaldamist, kohaldab korraldusasutus asjakohaseid ametisaladuse hoidmise eeskirju või muid samaväärseid konfidentsiaalsuskohustusi kõigi oma töötajate suhtes, kes töötavad Eurodac-süsteemi andmetega. Nimetatud konfidentsiaalsuskohustust kohaldatakse ka pärast seda, kui kõnealused töötajad on oma ameti- või töökohalt lahkunud või kui nad on oma tegevuse lõpetanud.

7.  Käesolevas määruses osutatud korraldusasutus on pädev toimima Eurodac-süsteemi, SIS II ja VISi korraldusasutusena.

8.  Korraldusasutuse asutamise ning mitme andmebaasi koostalitlusvõimega, mille suhtes on esimesel volitused, ei piirata nende andmebaaside teistest eraldatud toimimist.

Artikkel 5

Statistika

Korraldusasutus koostab igas kuus kesksüsteemi töö kohta statistilise aruande, kus eelkõige esitatakse:

   a) rahvusvahelise kaitse taotlejaid ning artiklites 10 ja 13 nimetatud isikuid käsitlevate edastatud andmekogumite arv;
   b) kokkulangevuste arv teises liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud rahvusvahelise kaitse taotlejate osas;
   c) kokkulangevuste arv artiklis 10 nimetatud isikute osas, kes on hiljem esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse;
   d) kokkulangevuste arv artiklis 13 nimetatud isikute osas, kes olid enne esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis;
   e) niisuguste sõrmejälgede andmete arv, mida kesksüsteem pidi päritoluliikmesriikidelt korduvalt taotlema, sest algselt edastatud sõrmejälgede andmeid ei olnud võimalik sõrmejälgede tuvastamise elektroonilise süsteemi abil võrrelda;
   f) andmekogumite arv, mille kohta on kooskõlas artikli 14 lõikega 1 tehtud märge;
   g) kokkulangevuste arv artikli 14 lõikes 1 nimetatud isikute osas.

Iga aasta lõpus koostatakse statistiline aruanne, mis võtab kokku kõnealuse aasta statistilised kuuaruanded ja kus esitatakse isikute arv, kelle osas tuvastati kokkulangevusi vastavalt punktidele b, c, d ja g.

Statistikas esitatakse andmed iga liikmesriigi kohta eraldi.

II PEATÜKK

 RAHVUSVAHELISE KAITSE TAOTLEJAD

Artikkel 6

Sõrmejälgede andmete kogumine, edastamine ja võrdlemine

1.  Iga liikmesriik võtab hiljemalt 48 tunni jooksul pärast Dublini määruse artikli 20 lõikes 2 määratletud taotluse esitamist kõikidelt vähemalt 14-aastastelt rahvusvahelise kaitse taotlejatelt kõikide sõrmede sõrmejäljed ja hiljemalt 24 tunni jooksul pärast sõrmejälgede võtmist edastab sõrmejälgede andmed koos käesoleva määruse artikli 7 punktides b–g nimetatud andmetega kesksüsteemi.

Erandina võib käesolevas lõigus rahvusvahelise kaitse taotlejate sõrmejälgede võtmiseks ette nähtud 48-tunnist ajavahemikku pikendada kuni kolme nädalani, kui sõrmejäljed on tõsiselt, kuid ainult ajutiselt kahjustunud ega sobi sõrmejälgede andmete kogumiseks või kui tõsiste nakkushaiguste tõttu tuleb kehtestada karantiin. Liikmesriik võib 48-tunnist aega pikendada ka hästi põhjendatud ja tõestatud force majeure'i juhtudel nii kauaks, kuni pikendamist põhjustanud olukord püsib. Nõutavate andmete edastamiseks kohaldatakse vastavalt 24-tunnist ajavahemikku.

2.  Kui rahvusvahelise kaitse taotleja saabub vastutavasse liikmesriiki, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, pärast Dublini määruse artikli 23 kohast üleandmist, osutab vastutav liikmesriik kooskõlas nõuetega, mille korraldusasutus on kesksüsteemiga toimuva elektroonilise teabevahetuse jaoks kehtestanud, käesoleva määruse artikli 7 kohaselt kesksüsteemis salvestatud asjaomast teavet käsitleva teate erandina lõikest 1 ainult sellele, et üleandmine on edukalt toimunud. Kõnealune teave salvestatakse kooskõlas artikliga 8, et võimaldada käesoleva artikli lõikega 6 ettenähtud edastamist.

3.  Liikmesriik, kes vastavalt Dublini määruse artiklile 17 võtab vastutuse, viitab kooskõlas nõuetega, mille korraldusasutus on kesksüsteemiga toimuva elektroonilise teabevahetuse jaoks kehtestanud, käesoleva määruse artikli 7 kohaselt kesksüsteemis salvestatud asjaomase teabega seotud asjaolule, et tema võtab kõnealuse vastutuse. Kõnealune teave salvestatakse kooskõlas artikliga 8, et võimaldada käesoleva artikli lõikega 6 ettenähtud edastamist.

4.  Liikmesriigi edastatud artikli 7 ║punktis a kirjeldatud sõrmejälgede andmeid võrreldakse automaatselt teiste liikmesriikide edastatud ja kesksüsteemis juba talletatud sõrmejälgede andmetega.

5.  Liikmesriigi nõudmisel tagab kesksüsteem, et lõikes 4 nimetatud võrdlemine hõlmaks lisaks teistest liikmesriikidest saadud andmetele ka selle liikmesriigi varem edastatud sõrmejälgede andmeid.

6.  Kesksüsteem edastab automaatselt päritoluliikmesriigile teate kokkulangevuse või negatiivsete võrdlustulemuste kohta. Kokkulangevuse korral edastab kesksüsteem kõikide kokkulangevate andmekogumite kohta artikli 7 punktides a–g nimetatud andmed koos artikli 14 lõikes 1 osutatud märkega.

Artikkel 7

Andmete salvestamine

Kesksüsteemis salvestatakse üksnes järgmised andmed:

   a) sõrmejälgede andmed;

b)   päritoluliikmesriik, rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise koht ja kuupäev;

   c) sugu;
   d) viitenumber, mida kasutab päritoluliikmesriik;
   e) sõrmejälgede võtmise kuupäev;
   f) andmete kesksüsteemi edastamise kuupäev;
   g) operaatori kasutajatunnus.

Artikkel 8

Andmete säilitamine

Kõiki artiklis 7 nimetatud andmekogumeid säilitatakse kesksüsteemis kümne aasta jooksul pärast sõrmejälgede võtmist.

Selle aja möödudes kustutab kesksüsteem automaatselt kesksüsteemis olevad andmed.

Artikkel 9

Andmete varasem kustutamine

1.  Andmed isiku kohta, kes on saanud liikmesriigi kodakondsuse või kellele liikmesriik on andnud pikaajalise elamisloa vastavalt direktiivile 2003/109/EÜ enne käesoleva määruse artiklis 8 nimetatud tähtaja lõppu, kustutatakse kesksüsteemist vastavalt artikli 20 lõikele 3 niipea, kui päritoluliikmesriik saab teada, et kõnealune isik on saanud kodakondsuse või et talle on antud pikaajaline elamisluba.

2.  Kesksüsteem teavitab kõiki päritoluliikmesriike sellest, et mõni teine päritoluliikmesriik, kelle otsing on leidnud kokkulangevuse päritoluliikmesriikide poolt artiklites 6 või 10 osutatud isikute kohta esitatud andmetega, on andmed lõikes 1 esitatud põhjustel kustutanud.

III PEATÜKK

VÄLISPIIRI EBASEADUSLIKUL ÜLETAMISEL KINNI PEETUD KOLMANDATE RIIKIDE KODANIKUD VÕI KODAKONDSUSETA ISIKUD

Artikkel 10

Sõrmejälgede andmete kogumine ja edastamine

1.  Iga liikmesriik võtab vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni lapse õiguste konventsioonis sätestatud kaitsemeetmetele ▌ kõikidelt vähemalt 14-aastastelt kolmandatest riikidest pärit kolmandate riikide kodanikelt või kodakondsuseta isikutelt, kelle pädevad kontrolliasutused on kinni pidanud seoses kõnealuse liikmesriigi maismaa-, mere- või õhupiiri ebaseadusliku ületamisega ja keda ei ole tagasi saadetud, kõikide sõrmede sõrmejäljed hiljemalt 48 tunni jooksul pärast kinnipidamise kuupäeva.

2.  Asjaomane liikmesriik edastab hiljemalt 24 tunni jooksul pärast ▌ lõikes 1 osutatud kolmandate riikide kodaniku või kodakondsuseta isiku sõrmejälgede võtmist kesksüsteemi selle isiku kohta ▌ järgmised andmed:

   a) sõrmejälgede andmed;

b)   päritoluliikmesriik, kinnipidamise koht ja kuupäev;

   c) sugu;
   d) viitenumber, mida kasutab päritoluliikmesriik;
   e) sõrmejälgede võtmise kuupäev;
   f) andmete kesksüsteemi edastamise kuupäev;
   g) operaatori kasutajatunnus.

Erandina võib lõikes 1 osutatud kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku sõrmejälgede võtmiseks ette nähtud 48-tunnist ajavahemikku pikendada kuni kolme nädalani, kui sõrmejäljed on tõsiselt, kuid ainult ajutiselt kahjustunud ega sobi sõrmejälgede andmete kogumiseks või kui tõsiste nakkushaiguste tõttu tuleb kehtestada karantiin. Liikmesriik võib 48-tunnist ajavahemikku pikendada ka hästi põhjendatud ja tõestatud force majeure'i juhtudel nii kauaks, kuni pikendamist põhjustanud olukord püsib. Nõutavate andmete edastamiseks kohaldatakse vastavalt 24-tunnist ajavahemikku.

Artikkel 11

Andmete salvestamine

1.  Artikli 10 lõikes 2 osutatud andmed salvestatakse kesksüsteemis.

Ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist, salvestatakse artikli 10 lõike 2 kohaselt kesksüsteemi edastatud andmed üksnes selleks, et neid võrrelda edaspidi kesksüsteemi edastatavate rahvusvahelise kaitse taotlejate andmetega.

Kesksüsteem ei võrdle artikli 10 lõike 2 kohaselt edastatud andmeid kesksüsteemis eelnevalt salvestatud andmetega ega artikli 10 lõike 2 kohaselt edaspidi kesksüsteemi edastatavate andmetega.

2.  Edaspidi kesksüsteemi edastatavate rahvusvahelise kaitse taotlejaid käsitlevate andmete ja lõikes 1 nimetatud andmete võrdlemisel kohaldatakse artikli 6 lõigetes 4 ja 6 sätestatud korda.

Artikkel 12

Andmete säilitamine

1.  Kõiki artikli 10 lõikes 1 nimetatud kolmandate riikide kodanikke või kodakondsuseta isikuid käsitlevaid andmekogumeid säilitatakse kesksüsteemis ühe aasta jooksul pärast kolmandate riikide kodanikult või kodakondsuseta isikult sõrmejälgede võtmise kuupäeva. Selle aja möödudes kustutab kesksüsteem automaatselt kesksüsteemis olevad andmed.

2.  Artikli 10 lõikes 1 osutatud andmed kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku kohta kustutatakse kesksüsteemist vastavalt artikli 20 lõikele 3 niipea, kui päritoluliikmesriik saab enne käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist teada ühe järgmistest asjaoludest:

   a) kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule on välja antud elamisluba;
   b) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud;
   c) kolmandate riikide kodanik või kodakondsuseta isik on saanud ühe liikmesriigi kodakondsuse.

3.  Kesksüsteem teavitab kõiki päritoluliikmesriike sellest, et mõni teine päritoluliikmesriik, kelle otsing on leidnud kokkulangevuse päritoluliikmesriikide poolt artiklis 10 osutatud isikutega seoses edastatud andmetega, on kustutanud andmed lõike 2 alapunktides a või b esitatud põhjustel.

4.  Kesksüsteem teavitab kõiki päritoluliikmesriike sellest, et mõni teine päritoluliikmesriik, kelle otsing on leidnud kokkulangevuse päritoluliikmesriikide poolt artiklites 6 või 10 osutatud isikutega seoses edastatud andmetega, on kustutanud andmed lõike 2 punktis c esitatud põhjustel.

IV PEATÜKK

LIIKMESRIIGIS EBASEADUSLIKULT VIIBIVAD KOLMANDATE RIIKIDE KODANIKUD VÕI KODAKONDSUSETA ISIKUD

Artikkel 13

Sõrmejälgede andmete võrdlemine

1.  Iga liikmesriik võib edastada kesksüsteemi oma viitenumbriga varustatud andmed sõrmejälgede kohta, mida liikmesriik võib olla võtnud ebaseaduslikult liikmesriigis viibimiselt tabatud vähemalt 14-aastastelt kolmandate riikide kodanikelt või kodakondsuseta isikutelt, et kontrollida, kas nad on varem esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis.

Üldjuhul on põhjust kontrollida, kas kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on esitanud varem teises liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse varjupaigataotluse, kui:

   a) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik kinnitab, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid ei nimeta, millises liikmesriigis ta selle esitas;
   b) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei taotle rahvusvahelist kaitset, kuid on päritoluriiki tagasisaatmise vastu, väites et ta on seal hädaohus, või
   c) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik püüab muul viisil takistada enda väljasaatmist, keeldudes koostööst oma isiku tuvastamisel, eelkõige nii, et ei esita isikut tõendavaid dokumente või esitab võltsitud dokumendid.

2.  Kui liikmesriigid osalevad lõikes 1 nimetatud menetluses, edastavad nad kesksüsteemi lõikes 1 osutatud kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute sõrmejälgede andmed kõikide või vähemalt nimetissõrmede kohta, ja kui need puuduvad, siis kõikide teiste sõrmede kohta.

3.  Lõikes 1 osutatud kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku sõrmejälgede andmed edastatakse kesksüsteemi üksnes selleks, et neid võrrelda teiste liikmesriikide edastatud ja kesksüsteemis juba salvestatud rahvusvahelise kaitse taotlejate sõrmejälgede andmetega.

Sellise kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku sõrmejälgede andmeid ei salvestata kesksüsteemis ega võrrelda artikli 10 lõike 2 kohaselt kesksüsteemi edastatavate andmetega.

4.  Käesoleva artikli kohaselt edastatavate sõrmejälgede andmete ja kesksüsteemis juba salvestatud teiste liikmesriikide edastatud rahvusvahelise kaitse taotlejate sõrmejälgede andmete võrdlemisel kohaldatakse artikli 6 lõigetes 4 ja 6 sätestatud korda.

V PEATÜKK

RAHVUSVAHELISE KAITSE ALLA VÕETUD ISIKUD

Artikkel 14

Andmete märkimine

1.  Päritoluliikmesriik, kes on võtnud rahvusvahelise kaitse alla rahvusvahelise kaitse taotleja, kelle andmed olid artikli 7 kohaselt eelnevalt kesksüsteemi salvestatud, teeb asjaomaste andmete kohta märke kooskõlas nõuetega, mille korraldusasutus on kesksüsteemiga toimuva elektroonilise teabevahetuse jaoks kehtestanud. Kõnealust märget säilitatakse kesksüsteemis vastavalt artiklile 8, et võimaldada artikli 6 lõikega 6 ettenähtud edastamist.

2.  Päritoluliikmesriik eemaldab kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku andmete kohta eelnevalt kooskõlas lõikega 1 tehtud märke, kui tema staatus on ║ direktiivi 2004/83/EÜ artikli 14 või 19 alusel tühistatud, lõpetatud või selle uuendamisest on keeldutud, või kui kõnealune isik ei ole enam pagulane või kui isikule ei ole enam ette nähtud täiendavat kaitset vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 11 ja 16.

VI PEATÜKK

ANDMETE KASUTAMINE, ANDMEKAITSE JA VASTUTUS

Artikkel 15

Vastutus andmete kasutamise eest

1.  Päritoluliikmesriik kannab hoolt, et:

   a) sõrmejälgi võetakse seaduslikul viisil;
   b) sõrmejälgede andmed ja muud artiklis 7, artikli 10 lõikes 2 ja artikli 13 lõikes 2 nimetatud andmed edastatakse kesksüsteemi seaduslikul viisil;
   c) kesksüsteemi edastamise ajal on andmed täpsed ja ajakohased;
   d) andmeid salvestatakse, säilitatakse ja parandatakse kesksüsteemis ning kustutatakse sealt seaduslikul viisil, ilma et see piiraks komisjoni vastutust;
   e) kesksüsteemi poolt edastatud sõrmejälgede andmete võrdlustulemusi kasutatakse seaduslikul viisil.

2.  Päritoluliikmesriik tagab vastavalt artiklile 19 lõikes 1 nimetatud andmete turvalisuse enne kesksüsteemi edastamist ja edastamise ajal, samuti nende andmete turvalisuse, mille ta saab kesksüsteemist.

3.  Päritoluliikmesriik vastutab andmete lõpliku identifitseerimise eest vastavalt artikli 17 lõikele 4.

4.  Komisjon tagab, et kesksüsteem tegutseb käesoleva määruse sätete kohaselt. Komisjon teeb eelkõige järgmist:

   a) võtab vastu meetmed, mis tagavad, et kesksüsteemiga töötavad isikud kasutaksid selles salvestatud andmeid üksnes Eurodac-süsteemi eesmärgi kohaselt, mis on sätestatud artikli 1 lõikes 1;
   b) võtab kõik vajalikud meetmed, et tagada kesksüsteemi turvalisus vastavalt artiklile 19;
   c) tagab, et kesksüsteemile oleks juurdepääs ainult kesksüsteemiga töötama volitatud isikutel, ilma et see piiraks Euroopa andmekaitseinspektori pädevust.

Komisjon teatab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kõikidest esimese lõigu kohaselt võetavatest meetmetest.

Artikkel 16

Andmete edastamine

1.  Sõrmejälgi töödeldakse digitaalselt ning need edastatakse I lisas osutatud vormingus. Kui see on kesksüsteemi tõhusaks toimimiseks vajalik, kehtestab korraldusasutus tehnilised nõuded kõnealuses vormingus andmete edastamiseks liikmesriikide ja kesksüsteemi vahel. Korraldusasutus tagab, et liikmesriikide edastatud sõrmejälgede andmeid on võimalik võrrelda sõrmejälgede tuvastamise elektroonilise süsteemi abil.

2.  Liikmesriigid esitavad artiklis 7, artikli 10 lõikes 2 ja artikli 13 lõikes 2 nimetatud andmed ▌ elektrooniliselt. Artiklis 7 ja artikli 10 lõikes 2 osutatud andmed salvestatakse automaatselt kesksüsteemi. Kui see on kesksüsteemi tõhusaks toimimiseks vajalik, kehtestab korraldusasutus tehnilised nõuded tagamaks, et andmeid on võimalik nõuetekohaselt liikmesriikide ja kesksüsteemi vahel elektrooniliselt edastada.

3.  Artikli 7 punktis d, artikli 10 lõike 2 punktis d ja artikli 13 lõikes 1 osutatud viitenumbri abil on võimalik andmed üheselt siduda konkreetse isiku ning andmeid edastanud liikmesriigiga. Lisaks võimaldab see tuvastada, kas nimetatud andmed seonduvad artiklis 6, 10 või 13 nimetatud isikuga.

4.  Viitenumber algab identifitseerimistähe või -tähtedega, mille alusel tehakse vastavalt I lisas viidatud normile kindlaks andmed edastanud liikmesriik. Identifitseerimistähele või -tähtedele järgneb isiku kategooria tähis. "1" tähistab artiklis 6 osutatud isikute andmeid, "2" artiklis 10 osutatud isikute andmeid ning "3" artiklis 13 osutatud isikute andmeid.

5.  Korraldusasutus kehtestab tehnilised protseduurid, mille abil liikmesriigid tagavad üheste andmete jõudmise kesksüsteemi.

6.  Kesksüsteem kinnitab nii kiiresti kui võimalik andmete kättesaamist. Selleks kehtestab korraldusasutus vajalikud tehnilised nõuded tagamaks, et liikmesriik saab taotluse korral kättesaamistõendi.

Artikkel 17

Võrdlemine ja tulemuste edastamine

1.  Liikmesriigid tagavad sõrmejälgede andmete edastamise nõuetekohase kvaliteediga, mis võimaldab nende võrdlemist sõrmejälgede tuvastamise elektroonilise süsteemi abil. Kui see on kesksüsteemi võrdlustulemuste ülima täpsuse tagamiseks vajalik, määratleb korraldusasutus edastatavate sõrmejälgede andmete kvaliteedinõuded. Kesksüsteem kontrollib edastatud sõrmejälgede andmete kvaliteeti niipea kui võimalik. Kui sõrmejälgede andmeid ei ole võimalik sõrmejälgede tuvastamise elektroonilise süsteemi abil võrrelda, taotleb kesksüsteem liikmesriigilt nõuetekohase kvaliteediga sõrmejälgede andmete edastamist.

2.  Kesksüsteem teostab võrdlusi taotluste saabumise järjekorras. Igale taotlusele tuleb vastata 24 tunni jooksul. Liikmesriigid võivad siseriiklikest õigusaktidest tulenevatel põhjustel nõuda eriti kiireloomulisi võrdlusi, mis tehakse ühe tunni jooksul. Kui nimetatud tähtaegu ei ole võimalik korraldusasutusest sõltumatutel põhjustel järgida, töötleb kesksüsteem taotlust eelisjärjekorras niipea, kui eespool nimetatud põhjusi enam ei ole. Sellistel juhtudel kehtestab korraldusasutus taotluste eelisjärjekorras käsitlemise tagamise kriteeriumid, kui see on vajalik kesksüsteemi tõhusaks toimimiseks.

3.  Kui see on vajalik kesksüsteemi tõhusaks toimimiseks, kehtestab korraldusasutus saadud andmete töötlemise ning võrdlustulemuse edastamise menetluskorra.

4.  Päritoluliikmeriik kontrollib võrdlustulemusi viivitamata. Päritoluliikmesriik teostab lõpliku identifitseerimise koostöös asjaomaste liikmesriikidega vastavalt Dublini määruse artiklile 33.

Kesksüsteemilt saadud andmed, mis on seotud muude ebausaldatavaks osutunud andmetega, tuleb kustutada ▌ niipea, kui kõnealuste andmete ebausaldatavus on kindlaks tehtud.

5.  Kui lõike 4 kohane lõplik identifitseerimine näitab, et kesksüsteemilt saadud võrdlustulemus on ebatäpne, teatavad liikmesriigid sellest asjaolust komisjonile, korraldusasutusele ja Euroopa andmekaitseinspektorile.

Artikkel 18

Liikmesriikide ja kesksüsteemi vaheline teabevahetus

Liikmesriikide poolt kesksüsteemi ja vastupidi edastatavate andmete edastamiseks kasutatakse korraldusasutuse pakutavat sideinfrastruktuuri. Kui see on kesksüsteemi tõhusaks toimimiseks vajalik, kehtestab korraldusasutus sideinfrastruktuuri kasutamiseks vajalikud tehnilised protseduurid.

Artikkel 19

Andmete turvalisus

1.  Päritoluliikmesriik tagab andmete turvalisuse enne nende edastamist kesksüsteemi ning edastamise ajal. Iga liikmesriik tagab kesksüsteemist saadud andmete turvalisuse.

2.  Iga liikmesriik võtab seoses oma riikliku süsteemiga vastu vajalikud meetmed, sealhulgas turvakava, et:

   a) füüsiliselt kaitsta andmeid, sealhulgas koostades situatsiooniplaanid elutähtsa infrastruktuuri kaitseks;
   b) hoida ära loata isikute juurdepääs riiklikele rajatistele, kus liikmesriik teostab Eurodac-süsteemi eesmärkidega seotud toiminguid (kontroll rajatisse sisenemisel);
   c) hoida ära andmekandjate loata lugemine, kopeerimine, muutmine või eemaldamine (andmekandjate turvamine);
   d) hoida ära andmete sisestamine ja säilitatavate isikuandmetega tutvumine, nende muutmine või kustutamine ilma vastava loata (säilitamise kontroll);
   e) hoida ära andmete volitamata töötlemine Eurodac-süsteemis ja Eurodac-süsteemis töödeldavate andmete mis tahes volitamata muutmine või kustutamine (andmesisestuse kontroll);
   f) tagada, et Eurodac-süsteemi kasutamiseks volitatud isikutel oleks juurdepääs üksnes nende pädevusse kuuluvatele andmetele, kasutades eranditult individuaalseid ja kordumatuid kasutajatunnuseid ning konfidentsiaalseid juurdepääsuviise (andmetele juurdepääsu kontroll);
   g) tagada, et kõik Eurodac-süsteemile juurdepääsu õigusega asutused loovad isikute jaoks, kellel on õigus andmetele juurde pääseda, andmeid sisestada, ajakohastada, kustutada ja neis otsingut teha, vastavad profiilid, mis kirjeldavad nende isikute ülesandeid ja vastutust, ning teevad need profiilid artiklis 24 osutatud riiklikele järelevalveasutustele nende nõudmisel viivitamata kättesaadavaks (töötajate profiilid);
   h) tagada võimalus kontrollida ja kindlaks määrata, millistele asutustele võib isikuandmeid edastada andmesidevahendite abil (andmeside kontroll);
   i) tagada võimalus kontrollida ja kindlaks teha, missuguseid andmeid on Eurodac-süsteemis töödeldud, ning millal, kes ja millisel eesmärgil seda on teinud (andmesalvestuse kontroll);
   j) hoida eelkõige asjakohaste krüpteerimistehnikate abil ära isikuandmete loata lugemine, kopeerimine, muutmine või kustutamine isikuandmete Eurodac-süsteemi või Eurodac-süsteemist edastamise ajal või andmekandjate transportimise ajal (transpordikontroll);
   k) teostada järelevalvet käesolevas lõikes osutatud turvameetmete tõhususe üle ja võtta sisese järelevalvega seoses vajalikke korralduslikke meetmeid kooskõla tagamiseks käesoleva määrusega (sisemine audit).

3.  Kõik Eurodac-süsteemis osalevad asutused takistavad kolmandate riikide, eelkõige käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute päritoluriikide, loata ligipääsu Eurodac-süsteemis salvestatud andmetele ja nende andmete edastamist kolmandatele riikidele.

4.  Korraldusasutus võtab vajalikke meetmeid, et saavutada lõikes 2 esitatud eesmärgid seoses Eurodac-süsteemi toimimisega, kaasa arvatud turvakava vastuvõtmine.

5.  Korraldusasutus kehtestab ühtsed nõuded, millele Eurodac-süsteemi kasutamiseks volitatavad isikud peavad vastama.

Artikkel 20

Juurdepääs Eurodac-süsteemi salvestatud andmetele, nende parandamine ja kustutamine

1.  Päritoluliikmesriigil on juurdepääs enda edastatud ja käesoleva määruse sätete kohaselt kesksüsteemi salvestatud andmetele.

Liikmesriikidel ei ole õigust teha otsinguid teiste liikmesriikide edastatud andmete kohta ega saada selliseid andmeid, välja arvatud artikli 6 lõikes 6 nimetatud võrdlemise tulemusena saadud andmed.

2.  Iga liikmesriik määrab artikli 1 lõike 1 kohaldamise eesmärgil kindlaks asutused, kellel on lõike 1 kohaselt juurdepääs kesksüsteemi salvestatud andmetele. Kindlaksmääramisel täpsustataks konkreetne üksus, kes vastutab käesoleva määruse kohaldamisega seotud ülesannete täitmise eest. Iga liikmesriik edastab komisjonile ja korraldusasutusele viivitamatult selliste asutuste loendi ning sellesse tehtavad võimalikud muudatused, kusjuures muudatuste puhul edastatakse loend hiljemalt 30 päeva jooksul pärast loendi muutmist. Korraldusasutus avaldab konsolideeritud loendi Euroopa Liidu Teatajas. Loendi muutmise korral avaldab korraldusasutus kord aastas ajakohastatud konsolideeritud loendi.

3.  Ainult päritoluliikmesriigil on õigus muuta tema poolt kesksüsteemi edastatud andmeid parandamise või täiendamise teel või neid andmeid kustutada, ilma et see piiraks artiklis 8 või artikli 12 lõikes 1 sätestatud kustutamise kohaldamist.

4.  Kui liikmesriigil või korraldusasutusel on tõendeid, et kesksüsteemis salvestatud andmed on faktiliselt ebatäpsed, teatab ta sellest võimalikult kiiresti päritoluliikmesriigile.

Kui liikmesriigil on tõendeid, et andmed on kesksüsteemi salvestatud käesoleva määruse vastaselt, teatab ta sellest võimalikult kiiresti komisjonile ja päritoluliikmesriigile. Viimane kontrollib kõnealuseid andmeid ja vajaduse korral parandab või kustutab need viivitamata.

5.  Korraldusasutus ei edasta ega tee kolmandate riikide asutustele kättesaadavaks kesksüsteemis salvestatud andmeid, välja arvatud juhul, kui teda on selleks spetsiaalselt volitatud vastavalt ühenduse lepingule, mis käsitleb rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest vastutava riigi määramise kriteeriume ja mehhanisme.

Artikkel 21

Toimingute registreerimine

1.  Korraldusasutus registreerib kõik kesksüsteemi andmetöötlustoimingud. Registreerimisel näidatakse juurdepääsu eesmärk, kuupäev ja kellaaeg, edastatud andmed, otsingus kasutatud andmed ja andmed sisestanud või need saanud üksuse nimi ja vastutavad isikud.

2.  Selliselt registreeritud andmeid võib kasutada ainult andmekaitsega seotud andmetöötluse lubatavuse järelevalve eesmärgil ja andmete turvalisuse tagamiseks vastavalt artiklile 19. Registreeritud andmeid tuleb asjakohaste meetmetega kaitsta kõrvaliste isikute eest ja ühe aasta möödumisel alates artiklis 8 ja artikli 12 lõikes 1 osutatud säilitusperioodi lõpust tuleb need kustutada, kui neid ei vajata juba alanud järelevalvemenetluses.

3.  Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid, et saavutada lõigetes 1 ja 2 esitatud eesmärgid seoses oma riikliku süsteemiga. Lisaks registreerib iga liikmesriik isikud, kes on nõuetekohaselt volitatud andmeid sisestama või saama.

Artikkel 22

Vastutus

1.  Kõikidel isikutel või liikmesriikidel, kes on kandnud kahju keelatud andmetöötlustoimingu või mis tahes käesoleva määruse sätetega vastuolus oleva toimingu tagajärjel, on õigus saada hüvitist kahju tekitamise eest vastutavalt liikmesriigilt. Kõnealune liikmesriik vabastatakse täielikult või osaliselt vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole vastutav kahju põhjustanud sündmuse eest.

2.  Kui kesksüsteemile tekitatakse kahju seetõttu, et mõni liikmesriik ei täida käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, loetakse see liikmesriik kõnealuse kahju eest vastutavaks, välja arvatud juhul, kui korraldusasutus või mõni teine liikmesriik ei ole võtnud mõistlikke meetmeid kahju vältimiseks või selle mõju minimeerimiseks.

3.  Lõigetes 1 ja 2 osutatud kahju eest esitatavaid hüvitisenõudeid käsitletakse vastustava liikmesriigi siseriiklike õigusnormide kohaselt.

Artikkel 23

Andmesubjekti õigused

1.  Päritoluliikmesriik teatab käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvale isikule kirjalikult ja võimalusel suuliselt keeles, millest ta aru saab või millest arusaamist võib temalt mõistlikult eeldada, järgmised andmed:

   a) volitatud töötleja ja tema võimaliku esindaja isik;
   b) tema andmete Eurodac-süsteemis töötlemise eesmärk, sealhulgas Dublini määruse eesmärkide kirjeldus vastavalt kõnealuse määruse artiklile 4;
   c) andmete vastuvõtjad;
   d) artiklis 6 või║ 10 käsitletud isiku puhul tema kohustus lasta endalt võtta sõrmejäljed;
   e) ▌õigus tutvuda temaga seotud andmetega ning õigus taotleda temaga seotud ebakorrektsete andmete parandamist või temaga seotud ebaseaduslikult töödeldud andmete kustutamist ning õigus tutvuda õiguste kasutamise korraga, sh volitatud töötleja ja nende artiklis 24 osutatud riiklike järelevalveasutuste kontaktandmetega, kes tegelevad isikuandmete kaitset käsitlevate kaebuste läbivaatamisega.

Artiklis 6 või║10 käsitletud isiku puhul esitatakse esimeses lõigus osutatud teave sõrmejälgede võtmise ajal.

Artiklis 13 käsitletud isiku puhul esitatakse esimeses lõigus nimetatud teave hiljemalt siis, kui kõnealuse isiku andmed edastatakse kesksüsteemi. See kohustus ei kehti, kui nimetatud teabe esitamine osutub võimatuks või nõuaks ebaproportsionaalselt suuri jõupingutusi.

Kui käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluv isik on alaealine, annavad liikmesriigid teavet eakohasel viisil.

2.  Andmesubjekt võib igas liikmesriigis selle siseriiklike õigusnormide kohaselt kasutada direktiivi 95/46/EÜ artikliga 12 ettenähtud õigusi.

Andmesubjektil on õigus teada saada, missugused andmed on tema kohta kesksüsteemis salvestatud ja milline liikmesriik need kesksüsteemi edastas, ilma et see piiraks kohustust esitada muud teavet vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artikli 12 punktile a. Ainult liikmesriik võib anda loa andmetega tutvumiseks.

3.  Igas liikmesriigis võib iga isik nõuda faktiliselt ebatäpsete andmete parandamist või ebaseaduslikult salvestatud andmete kustutamist. Parandamise ja kustutamise korraldab andmed edastanud liikmesriik ülemäärase viivituseta ja vastavalt oma õigusnormidele.

4.  Kui parandamise ja kustutamise õigust kasutatakse muus liikmesriigis, kui see või need, kes andmed edastasid, võtavad selle liikmesriigi ametiasutused ühendust kõnealuse liikmesriigi või kõnealuste liikmesriikide ametiasutustega, et viimased võiksid kontrollida andmete täpsust ja nende kesksüsteemi edastamise ja seal salvestamise seaduslikkust.

5.  Kui selgub, et kesksüsteemis salvestatud andmed on faktiliselt ebatäpsed või salvestatud ebaseaduslikult, parandab või kustutab need edastanud liikmesriik kõnealused andmed vastavalt artikli 20 lõikele 3. See liikmesriik teatab kirjalikult ja ülemäärase viivituseta andmesubjektile tema kohta käivate andmete parandamiseks või kustutamiseks võetud meetmetest.

6.  Kui andmed edastanud liikmesriik ei nõustu sellega, et kesksüsteemis salvestatud andmed on faktiliselt ebatäpsed või salvestatud ebaseaduslikult, teatab ta kirjalikult ja ülemäärase viivituseta andmesubjektile, miks ta ei kavatse kõnealuseid andmeid parandada või kustutada.

Liikmesriik teatab andmesubjektile ka seda, milliseid abinõusid viimane võib kasutada, kui esitatud selgitus ei ole talle vastuvõetav. Teade peab sisaldama teavet, kuidas algatada hagi või kuidas vajaduse korral esitada kaebus selle liikmesriigi pädevatele asutustele või kohtutele ning missugust rahalist või muud abi ta asjaomase liikmesriigi õigusnormide kohaselt võib saada.

7.  Lõigete 2 ja 3 alusel esitatud taotlused peavad sisaldama kõiki andmesubjekti identifitseerimiseks vajalikke üksikasju, kaasa arvatud sõrmejäljed. Niisuguseid andmeid kasutatakse eranditult selleks, et oleks võimalik kasutada lõigetes 2 ja 3 nimetatud õigusi, ja need hävitatakse otsekohe pärast seda.

8.  Liikmesriikide pädevad asutused teevad omavahel aktiivselt koostööd, et lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud õigusi viivitamata jõustada.

9.  Kui isik taotleb teda käsitlevaid andmeid vastavalt lõikele 2, säilitab pädev asutus selle taotluse kohta kirjaliku dokumendi vormis märke ning teeb kõnealuse dokumendi viivitamatult kättesaadavaks artiklis 24 osutatud riiklikele järelevalveasutustele, kui viimased seda taotlevad.

10.  Iga liikmesriigi riiklik järelevalveasutus peab andmesubjekti tema õiguste kasutamisel abistama vastavalt direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõikele 4.

11.  Andmed edastanud liikmesriigi riiklik järelevalveasutus ja selle liikmesriigi riiklik järelevalveasutus, kus andmesubjekt viibib, abistavad ja taotluse korral nõustavad andmesubjekti tema andmete parandamist või kustutamist käsitleva õiguse kasutamisel. Mõlemad riiklikud järelevalveasutused teevad sel eesmärgil koostööd. Abistamistaotlused võib esitada selle liikmesriigi riiklikule järelevalveasutusele, kus andmesubjekt viibib, ja see edastab need taotlused andmed edastanud liikmesriigi asutusele.

12.  Igas liikmesriigis võib iga isik selle riigi õigus- ja haldusnormide kohaselt algatada hagi või vajaduse korral esitada kaebuse selle riigi pädevatele asutustele või kohtutele, kui talle ei võimaldata lõikega 2 ettenähtud juurdepääsu oma andmetele.

13.  Oma õiguste kasutamiseks vastavalt lõikele 3 võib iga isik andmed edastanud liikmesriigi õigus- ja haldusnormide kohaselt algatada hagi või vajaduse korral esitada kaebuse selle riigi pädevatele asutustele või kohtutele kesksüsteemis salvestatud teda käsitlevate andmete kohta. Riiklike järelevalveasutuste kohustus abistada ja taotluse korral nõustada andmesubjekti vastavalt artiklile 11 kehtib kogu menetluse jooksul.

Artikkel 24

Riikliku järelevalveasutuse teostatav järelevalve

1.  Iga liikmesriik näeb ette, et direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 1 alusel loodud riiklik järelevalveasutus või -asutused jälgivad iseseisvalt ja asjaomaseid siseriiklikke õigusnorme järgides isikuandmete töötlemise seaduslikkust kõnealuses liikmesriigis vastavalt käesolevale määrusele, kaasa arvatud andmete edastamist kesksüsteemi.

2.  Iga liikmesriik kannab hoolt, et tema riiklikul järelevalveasutusel või -asutustel oleks võimalik saada nõuandeid isikutelt, kellel on sõrmejälgede andmete kohta piisavalt teadmisi.

Artikkel 25

Euroopa andmekaitseinspektori teostatav järelevalve

1.  Euroopa andmekaitseinspektor teostab järelevalvet selle üle, et korraldusasutuse tehtav isikuandmete töötlemine toimuks kooskõlas käesoleva määrusega. Seoses sellega kohaldatakse määruse (EÜ) nr 45/2001 artiklites 46 ja 47 osutatud kohustusi ja pädevusi. Euroopa andmekaitseinspektor võib korraldusasutuselt nõuda kogu teavet, mida peetakse vajalikuks käesolevas määruses sätestatud ülesannete täitmiseks.

2.  Euroopa andmekaitseinspektor tagab, et vähemalt kord nelja aasta jooksul viiakse kooskõlas rahvusvaheliste auditeerimisstandarditega läbi korraldusasutuse teostatavate isikuandmete töötlemise toimingute audit. Auditi tulemusel koostatud aruanne saadetakse Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile, korraldusasutusele ║ ja riiklikele järelevalveasutustele. Korraldusasutusele antakse võimalus teha enne aruande vastuvõtmist selle kohta märkusi.

Artikkel 26

Riiklike järelevalveasutuste ja Euroopa andmekaitseinspektori vaheline koostöö

1.  Riiklikud järelevalveasutused ja Euroopa andmekaitseinspektor, tegutsedes mõlemad oma pädevuse piirides, teevad üksteisega oma kohustuste raames aktiivselt koostööd ja tagavad Eurodac-süsteemi koordineeritud järelevalve.

2.  Tegutsedes mõlemad oma pädevuse piirides, vahetavad nad asjakohast teavet, abistavad üksteist auditite ja kontrollide läbiviimisel, analüüsivad käesoleva määruse tõlgendamisel või kohaldamisel tekkivaid raskusi, uurivad sõltumatu järelevalve või andmesubjekti õiguste teostamisega seotud probleeme, koostavad ühtlustatud ettepanekuid probleemide ühiseks lahendamiseks ning edendavad vajadusel teadlikkust andmekaitsealastest õigustest.

3.  Riiklikud järelevalveasutused ja Euroopa andmekaitseinspektor kohtuvad sel eesmärgil vähemalt kaks korda aastas. Nende koosolekute kulud kannab ja nende korraldamise eest vastutab Euroopa andmekaitseinspektor. Esimesel koosolekul võetakse vastu töökord. Vastavalt vajadusele töötatakse ühiselt välja edasised töömeetodid. Iga kahe aasta tagant saadetakse Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja korraldusasutusele ühine tegevusaruanne.

VII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 27

Kulud

1.  Kesksüsteemi ja sideinfrastruktuuri loomise ja toimimisega seotud kulud kaetakse Euroopa Liidu üldeelarvest.

2.  Iga liikmesriik kannab oma riikliku üksuse ning selle ja kesksüsteemi vahelise sidega seotud kulud.

Artikkel 28

Aastaaruanne: järelevalve ja hindamine

1.  Korraldusasutus esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kesksüsteemi tegevuse aastaaruande. Aastaaruanne sisaldab teavet Eurodac-süsteemi haldamise ja toimimise kohta, võrreldes seda lõikes 2 nimetatud eesmärkide jaoks eelnevalt määratletud kvantitatiivsete näitajatega.

2.  Korraldusasutus kannab hoolt, et oleks olemas menetlused, mille abil jälgida kesksüsteemi toimimist võrreldes tulemusi, kulutasuvust ja teenuste kvaliteeti käsitlevate eesmärkidega.

3.  Tehnilise hoolduse, aruandluse ja statistika eesmärkidel on korraldusasutusel juurdepääs vajalikule teabele, mis on seotud kesksüsteemis läbiviidud andmetöötlustoimingutega.

4.  Korraldusasutus esitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande kesksüsteemi tehnilise toimimise, sealhulgas turvalisuse kohta.

5.  Kolm aastat pärast seda, kui käesolevat määrust on hakatud vastavalt artikli 33 lõikele 2 kohaldama, ning seejärel iga nelja aasta möödudes esitab komisjon üldhinnangu Eurodac-süsteemi kohta, võrreldes saavutatud tulemusi seatud eesmärkidega ning hinnates tegevuse aluspõhimõtete kehtivust, käesoleva määruse kohaldamist kesksüsteemi suhtes, kesksüsteemi turvalisust ja võimalikke mõjusid tulevastele toimingutele. Komisjon edastab hinnangu Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.  Liikmesriigid annavad korraldusasutusele ja komisjonile lõigetes 4 ja 5 osutatud aruannete koostamiseks vajalikku teavet.

7.  Korraldusasutus annab komisjonile lõikes 5 osutatud üldhinnangu koostamiseks vajalikku teavet.

Artikkel 29

Karistused

Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et kesksüsteemi sisestatud andmete mis tahes kasutamine artikli 1 lõikes 1 sätestatud Eurodac-süsteemi eesmärkide vastaselt on karistatav║, sealhulgas siseriikliku õiguse kohaste haldus- ja/või kriminaalkaristustega, mis on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 30

Territoriaalne kohaldamisala

Käesoleva määruse sätteid ei kohaldata territooriumidel, mille suhtes ei kohaldata Dublini määrust.

Artikkel 31

Üleminekusäte

Andmed, mis on kesksüsteemis blokeeritud vastavalt ║ määruse (EÜ) nr 2725/2000 artiklile 12, vabastatakse blokeeringust ja nende kohta tehakse märge käesoleva määruse artikli 14 lõike 1 kohaselt artikli 33 lõikes 2 sätestatud kuupäeval.

Artikkel 32

Kehtetuks tunnistamine

Määrused (EÜ) nr 2725/2000 ja (EÜ) nr 407/2002 ║ tunnistatakse alates käesoleva määruse artikli 33 lõikes 2 sätestatud kuupäevast kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitletakse viidetena käesolevale määrusele ja loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 33

Jõustumine ja kohaldatavus

1.  Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.  Käesolevat määrust kohaldatakse alates kuupäevast, mille komisjon avaldab Euroopa Liidu Teatajas, kui on täidetud järgmised tingimused:

   a) iga liikmesriik on teatanud komisjonile, et ta on võtnud vajalikud tehnilised meetmed andmete edastamiseks kesksüsteemi vastavalt käesolevale määrusele; ja
   b) komisjon on võtnud kesksüsteemi tegevuse alustamiseks vajalikud tehnilised meetmed vastavalt käesolevale määrusele.

3.  Liikmesriigid teavitavad komisjoni kohe, kui lõike 2 punktis a nimetatud meetmed on võetud, ja igal juhul hiljemalt 12 kuu möödudes alates käesoleva määruse jõustumisest.

4.  Artikli 4 lõikes 4 osutatud üleminekuperioodi jooksul käsitatakse käesolevas määruses sisalduvaid viiteid korraldusasutusele viidetena komisjonile.

║ Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga.

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Sõrmejälgede andmete vahetamiseks kasutatav andmete vorming

Sõrmejälgede andmete vahetamiseks nähakse ette järgmine vorming:

ANSI/NIST-ITL 1a-1997, Ver.3, juuni 2001 (INT-1) ja kõik selle standardi võimalikud tulevased edasiarendused.

Liikmesriikide identifitseerimistähtede standard

Kohaldatakse järgmist ISO standardit: ISO 3166 - kahetäheline kood.

II LISA

Kehtetuks tunnistatud määrused

(║osutatud artiklis 32)

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2725/2000

Nõukogu määrus (EÜ) nr 407/2002

(EÜT L 316, 15.12.2000, lk 1)

(EÜT L 62, 5.3.2002, lk 1)

III LISA

Vastavustabel

Määrus (EÜ) nr 2725/2000

Käesolev määrus

Artikli 1 lõige 1

Artikli 1 lõige 1

Artikli 1 lõike 2 esimene lõik

Artikli 3 lõige 1

Artikli 1 lõike 2 teine lõik

Artikli 3 lõige 4

Artikli 1 lõige 3

Artikli 1 lõige 2

Artikkel 2

Artikkel 2

Artikli 3 lõige 1

Artikli 3 lõige 1

Artikli 3 lõige 2

Artikli 3 lõige 3

Artikli 3 lõige 3

Artikkel 5

Artikli 3 lõige 4

Artikli 4 lõige 1

Artikli 6 lõige 1

Artikli 4 lõige 2

Artikli 4 lõige 3

Artikli 6 lõige 4

Artikli 4 lõige 4

Artikli 6 lõige 5

Artikli 4 lõige 5

Artikli 6 lõige 6

Artikli 4 lõige 6

Artikli 17 lõige 4

Artikli 4 lõige 7

Artikkel 5

Artikkel 7

Artikkel 6

Artikkel 8

Artikkel 7

Artikkel 9

Artikkel 8

Artikkel 10

Artikkel 9

Artikkel 11

Artikkel 10

Artikkel 12

Artikli 11 lõiked 1–4

Artikli 13 lõiked 1–4

Artikli 11 lõige 5

Artikkel 12

Artikkel 14

Artikkel 13

Artikkel 15

Artikkel 14

Artikkel 19

Artikkel 15

Artikkel 20

Artikkel 16

Artikkel 21

Artikkel 17

Artikkel 22

Artikkel 18

Artikkel 23

Artikkel 19

Artikkel 24

Artikkel 20

Artikkel 25

Artikkel 21

Artikkel 27

Artikkel 22

Artikkel 23

Artikkel 24

Artikkel 28

Artikkel 25

Artikkel 29

Artikkel 26

Artikkel 30

Artikkel 27

Artikkel 33

II lisa

Määrus (EÜ) nr 407/2002

Käesolev määrus

Artikkel 1

Artikkel 2

Artikkel 16

Artikkel 3

Artikkel 17

Artikkel 4

Artikkel 18

Artikli 5 lõige 1

Artikli 3 lõige 3

I lisa

I lisa

II lisa

(1) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.
(2) Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta seisukoht.
(3) EÜT L 316, 15.12.2000, lk 1.
(4) EÜT L 62, 5.3.2002, lk 1.
(5) ELT L ...
(6) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.
(7) ELT L 16, 23.1.2004, lk 44.
(8) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
(9) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.
(10) ELT L 12, 17.1.2004, lk 47.


Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine ***I
PDF 326kWORD 214k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta (KOM(2009)0066 – C6-0071/2009 – 2009/0027(COD))
P6_TA(2009)0379A6-0279/2009

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0066);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, artikli 63 lõikeid 1 ja 2 ning artiklit 66, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0071/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A6-0279/2009),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   rõhutab, et 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 47 sätteid, mis käsitlevad eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist(1) kohaldatakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti asutamise suhtes; rõhutab, et kui seadusandja otsustab niisuguse ameti loomise kasuks, alustab Euroopa Parlament läbirääkimisi teiste eelarvepädevate institutsioonidega, et saavutada selle ameti rahastamise osas kooskõlas institutsioonidevahelise kokkuleppe asjakohaste sätetega õigeaegne kokkulepe;

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seiuskoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. mail 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2009Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta

P6_TC1-COD(2009)0027


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 63 punkte 1 ja 2 ning artiklit 66,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut║,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(3),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(4),

ning arvestades järgmist:

(1)  Kooskõlas Haagi programmiga näeb Euroopa ühist varjupaigasüsteemi käsitlev ühenduse poliitika ette tõhusal ja ühtsel korral põhineva ning Euroopa Liidu väärtusi ja humanitaartavasid arvestava ühise varjupaigaala loomist.

(2)  Viimastel aastatel on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomisel tehtud suuri edusamme tänu ühiste miinimumnõuete rakendamisele. Siiski esinevad liikmesriikide vahel suured erinevused selles, kellele ja mis vormis kaitset võimaldatakse.

(3)   2008. aasta juunis vastu võetud varjupaigapoliitika kavas║ teatas komisjon oma kavatsusest tegutseda Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamiseks järgmiselt: esiteks teha ettepanek muuta olemasolevaid õigusakte, et paremini ühtlustada kehtivaid sätteid, ning teiseks suurendada toetust liikmesriikide praktilisele koostööle, esitades muu hulgas õigusloomeettepaneku Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta, eesmärgiga paremini kooskõlastada liikmesriikidevahelist operatiivkoostööd ühiseeskirjade tõhusamaks rakendamiseks.

(4)   2008. aasta septembris Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti║ vastu võttes kinnitas Euroopa Ülemkogu taas kord, et kõikidel tagakiusatud välismaalastel on õigus abile ja kaitsele Euroopa Liidu territooriumil vastavalt 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonile, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, ning muudele asjaomastele lepingutele. Samuti leppis Euroopa Ülemkogu konkreetselt kokku kavatsuses "luua 2009. aastal Euroopa tugibüroo, mille eesmärgiks oleks hõlbustada teabe, analüüside ja kogemuste vahetamist liikmesriikide vahel ning arendada praktilist koostööd varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutavate asutuste vahel".

(5)  Varjupaigaküsimustes tehtava praktilise koostöö eesmärk on lähendada liikmesriikide varjupaigaalaseid otsustusmenetlusi ELi õigusraamistiku kohaselt ja parandada nende kvaliteeti. Praktiline koostöö on viimaste aastate jooksul oluliselt laienenud: näiteks on kujundatud ühine lähenemisviis päritoluriiki käsitlevale teabele ja koostatud Euroopa ühine varjupaigaalane koolituskava.

(6)  Liikmesriikidele, kelle riiklik varjupaigasüsteem on eelkõige riigi geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu sattunud erilise ja ebaproportsionaalse surve alla, peaks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet abi osutama, rakendades siduvaid solidaarsusmehhanisme, mille eesmärk on mittediskretsionaarseid, läbipaistvaid ja ühemõttelisi eeskirju järgides paremini suunata rahvusvahelise kaitse alla võetavate isikute jaotumist liikmesriikide vahel, jälgides samal ajal, et varjupaigasüsteemi ei kuritarvitataks.

(7)  Selleks et nimetatud meetmeid tõhustada ja edasi arendada, tuleks nende toetamiseks ja kooskõlastamiseks luua eristruktuur, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (edaspidi "amet").

(8)  Oma kohustuste optimaalseks täitmiseks peaks amet olema tehnilistes valdkondades sõltumatu ning õigus-, haldus- ja finantsküsimustes iseseisev. Selleks peaks amet olema juriidilise isiku staatusega ühenduse asutus, kes kasutab talle käesoleva määrusega antud rakendusvolitusi.

(9)  Amet peaks tegutsema tihedas koostöös ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja valitsusväliste organisatsioonidega, et nad ametiga jagada oma erialateadmisi ja pakkuda abi. Selleks tuleks ÜRO pagulaste ülemvolinikule ja valitsusvälistele organisatsioonidele anda ameti tegevuses ametlik roll ning nad tuleks täiel määral kaasata ameti töösse. Samuti peaks amet tegutsema tihedas koostöös liikmesriikide pädevate asutustega, kes täidavad varjupaigaküsimustega seotud ülesandeid, riiklike sisserände- ja varjupaigateenistuste ning muude teenistustega, kasutades nende võimalusi ning erialateadmisi; samuti peaks ta tegutsema tihedas koostöös komisjoniga. Liikmesriigid peaksid tegema ametiga koostööd, et tagada selle eesmärkide saavutamine.

(10)  Amet peaks olema Euroopa varjupaigavaldkonna ekspertkeskus, kelle ülesandeks on igakülgselt hõlbustada, kooskõlastada ja tihendada liikmesriikide praktilist koostööd varjupaigaküsimustes. Amet peaks oma tegevuses keskenduma põhiliselt kolmele ülesandele: varjupaigaküsimustes tehtava praktilise koostöö toetamine, abi osutamine erilise surve all olevatele liikmesriikidele ning osalemine Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamises.

(11)  Ametil ei tohiks olla otsest ega kaudset õigust osaleda konkreetseid rahvusvahelise kaitse taotlusi käsitlevate otsuste tegemisel liikmesriikide ametiasutustes.

(12)  Kiire ja tõhusa operatiivabi andmiseks liikmesriikidele, kelle varjupaigasüsteem on sattunud suure surve alla, peaks amet kooskõlastama asjaomase valdkonna ekspertidest moodustatud varjupaigatugirühmade kasutamist seda taotlenud liikmesriikide territooriumil. Nimetatud tugirühmadel peaks olema erialateadmised eelkõige suulise tõlke korraldamise, päritoluriikide ning varjupaigataotluste menetlemise ja haldamise kohta. Varjupaigatugirühmade süsteemi toimimist peaks reguleerima käesoleva määrusega, et tagada nende kasutamise tõhusus.

(13)  Amet peaks täitma oma eesmärke tingimustes, mis võimaldavad tal toimida teabekeskusena, mida iseloomustavad sõltumatus, antava abi ja teabe teaduslik ja tehniline kvaliteet, menetluste ja töömeetodite läbipaistvus ning talle antud ülesannete hoolikas täitmine.

(14)  Ameti haldusnõukogus peaksid olema esindatud komisjon ja liikmesriigid, et tõhusalt kontrollida ameti toimimist. Võimaluse korral peaks haldusnõukogu koosnema varjupaigapoliitika eest vastutavate riiklike asutuste operatiivjuhtidest või nende esindajatest. Haldusnõukogule tuleks anda asjakohased volitused, et koostada eelarvet, kontrollida selle täitmist, võtta vastu asjakohaseid finantseeskirju, kehtestada läbipaistev töökord ameti otsuste tegemiseks ning nimetada ametisse tegevdirektor. Selleks et ÜRO pagulaste ülemvolinik saaks täiel määral osaleda ameti töös, ning arvestades tema erialateadmisi varjupaigavaldkonnas, peaks ülemvolinik olema haldusnõukogu hääleõiguseta liige. Arvestades ameti ülesannete iseloomu ja tegevdirektori rolli, tuleks Euroopa Parlament kaasata kõnealusele ametikohale esitatavate kandidaatide valimisse.

(15)  Ameti kiire ja tõhusa juhtimise tagamiseks peaks ametit abistama liikmesriikide esindajatest koosnev täitevkomitee, kelle ülesanne oleks nõustada ameti tegevdirektorit ning esitada haldusnõukogule arvamusi.

(16)  Ameti täieliku iseseisvuse ja sõltumatuse tagamiseks peaks sellel olema oma eelarve, mille peamise tulu moodustab ühenduse toetus. Ametit tuleks rahastada vastavalt eelarvepädevate institutsioonide kokkuleppele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(5) punktis 47. Ühenduse eelarvemenetlust tuleks kohaldada ühenduse toetuse ja võimalike muude toetuste suhtes, mida makstakse Euroopa Liidu üldeelarvest. Raamatupidamisarvestust peaks auditeerima ║ Kontrollikoda.

(17)  Oma eesmärgi saavutamiseks ja niivõrd, kuivõrd see on vajalik ameti ülesannete täitmiseks, peaks amet tegema koostööd muude ühenduse asutuste, eelkõige nõukogu määrusega (EÜ) nr 2007/2004(6) asutatud Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (FRONTEX) ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 168/2007(7) asutatud Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga. Samuti peaks amet asutamislepingu asjakohaste sätete alusel, pidades silmas varjupaika käsitlevate rahvusvaheliste ja ühenduse õigusnormide järgimist, sõlmitud töökorra alusel tegema koostööd kolmandate riikide pädevate ametiasutuste, käesoleva määruse kohaldamisalas pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide ning kolmandate riikidega.

(18)  Ameti eesmärgi saavutamiseks peaksid saama tema töös osaleda riigid, kes on sõlminud ühendusega lepingu, mille alusel nad on vastu võtnud ning kohaldavad käesoleva määrusega reguleeritavas valdkonnas kehtivaid ühenduse õigusakte (näiteks ║Norra, Island ja Šveits). Kokkuleppel komisjoniga võib amet varjupaika käsitlevate rahvusvaheliste ja ühenduse õigusnormide järgimise eesmärgil sõlmida töökorra ka muude riikidega kui need, kes on sõlminud ühendusega lepingu, mille alusel nad on vastu võtnud ja kohaldavad ühenduse õigust. Sellegipoolest ei tohiks amet ühelgi juhul välja töötada iseseisvat välispoliitikat.

(19)  Ameti suhtes tuleks kohaldada nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust(8) (finantsmäärus), eelkõige selle artiklit 185.

(20)  Ameti suhtes tuleks piiranguteta kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta(9) ning ta peaks ühinema Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdlust(10).

(21)  Ameti suhtes tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(11).

(22)  Isikuandmete töötlemisel peaks amet kohaldama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta(12).

(23)  Vajalikud sätted ameti tegutsemistingimuste kohta tema asukohaliikmesriigis ning ameti personali ja töötajate pereliikmete suhtes kohaldatavad erieeskirjad tuleks kindlaks määrata asukohalepingus. Lisaks peaks asukohaliikmesriik tagama ametile parimad võimalikud tegutsemistingimused, sealhulgas võimalikult hea koolihariduse lastele ning piisava transpordiühenduse, et ametil oleks võimalik valida personali võimalikult erinevatest geograafilistest piirkondadest pärit erialaspetsialistide hulgast.

(24)  Arvestades, et käesoleva määruse eesmärke, milleks on liikmesriikide praktilise koostöö hõlbustamine ja tugevdamine varjupaigavaldkonnas ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamise edendamine, ei suuda liikmesriigid üksi piisavalt hästi saavutada ning seepärast saab neid paremini saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

(25)  Kooskõlas Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklitega 1 ja 2 ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(26)  Käesolevas määruses järgitakse põhiõigusi ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid ning seda tuleb kohaldada kooskõlas harta artikliga 18 varjupaigaõiguse kohta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

1.PEATÜKK

EUROOPA VARJUPAIGAKÜSIMUSTE TUGIAMETI LOOMINE JA EESMÄRK

Artikkel 1

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine

Käesolevaga asutatakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (edaspidi "amet"), eesmärgiga edendada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamist ja tihendada liikmesriikide praktilist koostööd varjupaigavaldkonnas.

Artikkel 2

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti eesmärgid

1.  Amet hõlbustab, kooskõlastab ja tihendab igakülgselt liikmesriikidevahelist praktilist koostööd varjupaigavaldkonnas, eesmärgiga edendada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamist, sealhulgas selle välismõõdet.

2.  Liikmesriikidele, kelle varjupaigasüsteem on sattunud suure surve alla, osutab amet operatiivabi, eelkõige kooskõlastades asjaomase valdkonna ekspertidest moodustatud varjupaigatugirühmade tööd.

3.  Selleks et igati toetada varjupaigavaldkonnas tehtavat praktilist koostööd ning täita oma ülesandeid optimaalsel viisil, osutab amet teaduslikku ja tehnilist abi ühenduse poliitika ja õigusaktide väljatöötamisel kõikides valdkondades, mis otseselt või kaudselt mõjutavad varjupaigaküsimusi. Amet annab sõltumatut teavet kõikide kõnealuste valdkondadega seotud küsimuste kohta.

4.  Oma eesmärke täidab amet tingimustes, mis võimaldavad tal toimida teabekeskusena, mida iseloomustavad sõltumatus, antava abi ja teabe teaduslik ja tehniline kvaliteet, menetluste ja töömeetodite läbipaistvus, talle antud ülesannete hoolikas täitmine ning infotehnoloogiline tugi, mis on vajalik tema kohustuste täitmiseks.

5.  Amet täidab oma ülesandeid, ilma et see piiraks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile antud ülesannete täitmist, ning teeb tihedat koostööd nimetatud ameti ja ÜRO pagulaste ülemvolinikuga.

6.  Seoses liikmesriikide ametiasutuste tehtavate otsustega rahvusvahelise kaitse alla võtmiseks esitatud üksikute taotluste kohta ei ole ametil otseseid ega kaudseid volitusi.

2.PEATÜKK

EUROOPA VARJUPAIGAKÜSIMUSTE TUGIAMETI ÜLESANDED

1. jagu

Varjupaigaküsimustes tehtava praktilise koostöö toetamine

Artikkel 3

Teabe ja heade tavade vahetamine

Amet korraldab, soodustab ja kooskõlastab igasugust tegevust, mille eesmärk on liikmesriikidevaheline teabevahetus ning heade tavade kindlaksmääramine ja vahetamine varjupaigaküsimustes.

Artikkel 4

Päritoluriiki käsitlev teave

Amet korraldab, soodustab ja kooskõlastab päritoluriike käsitleva teabega seotud meetmeid ning eelkõige:

   a) varjupaiga või rahvusvahelise kaitse taotlejate päritoluriiki käsitleva asjakohase, usaldusväärse, täpse ja ajakohastatud teabe kogumist läbipaistval ja erapooletul viisil, kasutades kõiki asjakohaseid teabeallikaid nii valitsuste kui ka valitsusvälisel, rahvusvaheliste organisatsioonide ja ELi institutsioonide tasandil;
   b) päritoluriike käsitlevat teavet koondava Interneti-portaali haldamist, arendamist ja hooldamist, samuti sellele juurdepääsu ja selle läbipaistvuse tagamist;
   c) päritoluriike käsitleva teabe esitamise, kontrollimise ja kasutamise ühise vormi ja metodoloogia väljatöötamist;
   d) päritoluriike käsitleva teabe erapooletut analüüsimist ning nende kohta aruannete koostamist vastavalt punktile a, liikudes ühiste hindamiskriteeriumide suunas.

Artikkel 5

Toetus rahvusvahelise kaitse alla võetud isikute üleviimiseks ühest liikmesriigist teise

Kui liikmesriigi riiklik varjupaigasüsteem on eelkõige riigi geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu sattunud erilise ja ebaproportsionaalne surve alla, kooskõlastab amet teabevahetust ja kõiki muid meetmeid seoses õigusaktide ja mehhanismide rakendamisega, mis käsitlevad Euroopa Liidus rahvusvahelise kaitse alla võetud isikute üleandmist ühest liikmesriigist teise ▌.

Artikkel 6

Koolituse toetamine

1.  Amet määrab kindlaks ja koostab tihedas koostöös ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega koolitusprogramme riiklike haldus- ja kohtuasutuste töötajatele ning kõikidele liikmesriikide varjupaigamenetlusse ametlikult kaasatud riigiasutustele või teistele üksustele.

2.  Amet koostab ja haldab Euroopa õppekava varjupaigaküsimustes, mis sisaldab vähemalt koolitust rahvusvahelise pagulasõiguse ja inimõiguste alaste õigusaktide ning standardite ning ühenduse varjupaigaküsimusi käsitleva õigustiku alal.

3.  Amet võib pakkuda üld-, eri- ja temaatilist koolitust.

4.  Erikoolitus või temaatiline koolitus käsitleb eelkõige:

   a) alaealiste, kaitsetus olukorras olevate või erivajadustega isikute varjupaigataotluste menetlemisega seotud küsimusi;
   b) piinamise tundemärkide ja -sümptomite tuvastamist;
   c) küsitlustehnikaid;
   d) arstliku ekspertiisi või juriidiliste aruannete kasutamist varjupaigamenetluses;
   e) päritoluriike käsitleva teabe koostamise ja kasutamisega seotud küsimusi;
   f) juriidilisi ja kohtupraktikaga seotud eriküsimusi.

5.  Pakutava koolituse eesmärk on anda sihtrühmadele kvaliteetset väljaõpet ning määrata kindlaks peamised põhimõtted ja head tavad, mille abil lähendada tavasid, haldusmeetodeid ja riikide kohtupraktikat.

6.  Artiklis 15 nimetatud varjupaigaekspertide reservnimekirjas olevate isikute jaoks korraldab amet erikoolitusi nende ülesannete ja volituste kohta ning korrapäraseid õppuseid vastavalt ameti iga-aastases töökavas sisalduvale erikoolituste ja õppuste ajakavale.

7.  Koostöös liikmesriikide ja valitsusväliste organisatsioonidega liikmesriikidega võib amet korraldada koolitusüritusi liikmesriikide territooriumil.

Artikkel 7

Varjupaigapoliitika välismõõtmega seotud toetus

Välisküsimustes kooskõlastab amet kokkuleppel komisjoniga teabevahetust ja kõiki muid meetmeid, mis on seotud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi välismõõdet käsitlevate õigusaktide ja mehhanismide rakendamisega.

Amet kooskõlastab teabevahetust ja kõiki muid meetmeid, mis on seotud pagulaste ümberasumisega Euroopa Liitu, võttes arvese solidaarsuse ja koormuse jagamise põhimõtet.

Oma pädevuse piires ja kooskõlas artikliga 49 võib amet edendada kolmandate ▌riikide suutlikkuse suurendamist piirkondliku kaitse programmide raames.

2. jagu

Abi osutamine erilise surve all olevatele liikmesriikidele

Artikkel 8

Eriline surve

Amet korraldab ja toetab kõiki ühismeetmeid, millega abistatakse liikmesriike, kes on sattunud erilise surve alla eelkõige nende geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu või seoses sellega, et liikmesriigi piirile saabub korraga palju kolmandate riikide kodanikke, kes võivad vajada rahvusvahelist kaitset.

Artikkel 9

Teabe kogumine ja analüüsimine

1.  Erilise surve all olevate liikmesriikide vajaduste adekvaatseks hindamiseks kogub amet eelkõige liikmesriikide, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja teiste asjaomaste organisatsioonide esitatud andmete põhjal vajalikku teavet, mille alusel määrata kindlaks, valmistada ette ja kehtestada erakorralised meetmed erilise survega toimetulemiseks eelkõige vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... määrusele (EÜ) nr .../2009, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest(13).

2.  Amet registreerib ja analüüsib liikmesriikide esitatud teabe alusel süstemaatiliselt andmeid selle kohta, millised struktuurid ja personal on liikmesriikide käsutuses eelkõige kirjaliku ja suulise tõlke korraldamiseks ning abistamiseks esialgse teabe kogumisel, et toetada liikmesriike staatuse määramisel ning milline on liikmesriikide vastuvõtusuutlikkus, eesmärgiga anda kiiret ja usaldusväärset vastastikust teavet varjupaigaküsimuste eest vastutavatele riigiasutustele.

Artikkel 10

Liikmesriikide toetamine

Amet kooskõlastab meetmeid, mida võetakse erilise surve all olevate liikmesriikide toetamiseks ning eelkõige:

   a) võtab kasutusele varajase hoiatamise süsteemi, mille kaudu teatada liikmesriikidele ja komisjonile suure hulga rahvusvahelise kaitse taotlejate võimalikust saabumisest;
   b) rakendab komisjoni ettepaneku alusel siduva solidaarsusmehhanismi, et ümber jaotada sellistes liikmesriikides rahvusvahelise kaitse alla võetud isikuid, kelle varjupaigasüsteem on sattunud erilise või ebaproportsionaalse surve alla, konsulteerides selleks ÜRO pagulaste ülemvolinikuga ning järgides mittediskretsionaarseid, läbipaistvaid ja ühemõttelisi eeskirju;
   c) kooskõlastab meetmeid surve all olevate liikmesriikide pädevates asutustes läbivaatamisel olevate varjupaigataotluste esialgse analüüsi hõlbustamiseks;
   d) kooskõlastab meetmeid, mis võimaldavad surve all olevatel liikmesriikidel kiiresti luua asjakohased vastuvõtutingimused, eelkõige tagada erakorraline majutus, transport ja arstiabi;
   e) kooskõlastab tegevust varjupaigatugirühmades, mille töökorraldus on sätestatud 3. peatükis.

3. jagu

Osalemine Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamises

Artikkel 11

Teabe kogumine ja vahetamine

1.  Amet korraldab, kooskõlastab ja soodustab kogu varjupaigaküsimusi käsitleva acquis communautaire'i rakendamisega seotud teabevahetust varjupaigaküsimustega tegelevate riiklike ametiasutuste vahel ning komisjoni ja nimetatud asutuste vahel. Sel eesmärgil võib amet koostada andmebaase, mis sisaldavad faktilist, juriidilist või kohtupraktikat käsitlevat teavet riiklike, ELi või rahvusvaheliste varjupaigaalaste õigusaktide kohta.

2.  Eelkõige kogub amet järgmist teavet:

   a) ║ rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise kohta riiklikes haldus- ja ametiasutustes;
   b) ║ riikide varjupaigaalaste õigusaktide ning kohtupraktika hetkeseisu ja suundumuste kohta.

Artikkel 12

Ameti aruanded ja muud dokumendid

1.  Amet koostab iga-aastase aruande varjupaigavaldkonna olukorra kohta Euroopa Liidus. Aruande koostamisel hindab amet, milliseid tulemusi on andnud käesoleva määruse alusel võetud meetmed ning esitab nimetatud tulemuste kohta üldise võrdlusanalüüsi, et anda liikmesriikidele parem ülevaade kasutusel olevatest headest tavadest ning parandada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kvaliteeti, ühtsust ja tõhusust. Aruanne esitatakse Euroopa Parlamendile ja komisjonile.

2.  Tihedas koostöös töörühmade ja komisjoniga võib amet koostada komisjoni taotlusel ning artiklis 32 sätestatud täitevkomitee arvamuse alusel tehnilisi dokumente, eelkõige suuniseid ja käsiraamatuid varjupaigaalaste ühenduse aktide rakendamise kohta. ÜRO pagulaste ülemvolinikul peaks ELi suuniste väljatöötamisel olema juhtiv roll, et tagada suuniste vastavus rahvusvahelistele standarditele. Valdkondades, mille kohta on juba olemas ÜRO pagulaste ülemvoliniku suunised, tuleks praktilises koostöös lähtuda nendest, et erinevusi praktikas vähendada.

3.  Euroopa Parlamendi taotlusel võib amet koostada aruandeid varjupaigaküsimusi käsitleva ühenduse õigustiku rahvusvahelise kaitsega seotud konkreetsete aspektide rakendamise kohta.

3.PEATÜKK

Varjupaigatugirühmad

Artikkel 13

Kooskõlastamine

1.  Erilise surve all olev liikmesriik või liikmesriigid võivad esitada ametile taotluse varjupaigatugirühma saatmiseks. Taotlev liikmesriik või taotlevad liikmesriigid täpsustavad eelkõige vastavalt artikli 18 lõikele 1 olukorra kirjeldust ning rühma kasutamise eesmärke ja eeldatavaid vajadusi.

2.   Nimetatud taotluse vastusena võib amet koordineerida liikmesriigile või liikmesriikidele antavat operatiiv- ja tehnilist abi ning piiratud aja jooksul varjupaigatugirühma kasutamist taotluse esitanud liikmesriigi territooriumil vastavalt artiklis 18 viidatud tegevuskavale.

Artikkel 14

Tehniline abi

Liikmesriikide toetamisel artikli 10 kohaste meetmete raames pakuvad varjupaigatugirühmad oma erialateadmisi, nagu lepiti kokku artiklis 18 osutatud tegevuskavas, eelkõige suulise tõlke korraldamise, päritoluriikide ning varjupaigataotluste menetlemise ja haldamise kohta.

Artikkel 15

Varjupaigaekspertide reservnimekiri

1.  Ameti täitevkomitee teeb ameti tegevdirektori ettepanekul oma liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega otsuse varjupaigatugirühmade moodustamiseks ameti käsutusse antavatelt ekspertidelt oodatavate erialaste oskuste ja nende koguarvu kohta (edaspidi "varjupaigaekspertide reservnimekiri"). Sama menetlust kohaldatakse juhul, kui varjupaigaekspertide reservnimekirja kantavatelt ekspertidelt oodatavaid erialaseid oskusi või nende koguarvu edaspidi muudetakse.

2.  Liikmesriigid osalevad varjupaigaekspertide reservnimekirjas, määrates sellesse vajalike erialaste oskustega eksperte oma riigi reservnimekirjast, mis on moodustatud ekspertidelt oodatavaid erialaseid oskusi arvestades.

Artikkel 16

Varjupaigatugirühma kasutamine

1.  Ameti taotluse korral teatavad liikmesriigid viivitamata, millised oma riigi reservnimekirjas olevatest ekspertidest saavad nad anda viie päeva jooksul ameti käsutusse varjupaigatugirühma liikmetena, täpsustades nimetatud ekspertide arvu, nimed ja erialased oskused. Ameti taotluse korral lähetavad liikmesriigid oma eksperdid varjupaigatugirühma koosseisu, välja arvatud juhul, kui liikmesriigis on riiklike ülesannete täitmist oluliselt mõjutav erakorraline olukord. Lähetav liikmesriik säilitab oma sõltumatuse personali valimisel ja selle kasutamise kestuse üle otsustamisel.

2.  Kui liikmesriikidel ei ole võimalik pakkuda ameti tegevuse jaoks vajalikke erialateadmisi, võib amet nõuandva kogu erialateadmistele tuginedes astuda vajalikke samme selliste erialateadmiste hankimiseks asjaomase valdkonna ekspertidelt ja organisatsioonidelt.

3.  Moodustamisel oleva varjupaigatugirühma koosseisu määramisel võtab ameti tegevdirektor arvesse konkreetset olukorda taotluse esitanud liikmesriigis. Varjupaigatugirühm moodustatakse artikli 18 kohaselt koostatud tegevuskava alusel.

Artikkel 17

Varjupaigatugirühma kasutamise üle otsustamine

1.  Taotlus varjupaigatugirühma kasutamiseks vastavalt artikli 16 lõikele 1 sisaldab olukorra kirjeldust ning rühma kasutamise eesmärke ja eeldatavaid vajadusi. Vajaduse korral võib tegevdirektor lähetada ameti eksperte hindama taotluse esitanud liikmesriigi olukorda.

2.  Tegevdirektor teatab varjupaigatugirühma kasutamisest viivitamata täitevkomiteele.

3.  Tegevdirektor teeb otsuse varjupaigatugirühma kasutamise kohta võimalikult kiiresti ja hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest. Tegevdirektor teatab oma otsusest kirjalikult taotluse esitanud liikmesriigile ja täitevkomiteele üheaegselt, esitades selle peapõhjused.

4.  Kui tegevdirektor otsustab kasutada ühte või mitut varjupaigatugirühma, koostavad amet ja taotluse esitanud liikmesriik viivitamata tegevuskava kooskõlas artikliga 18.

5.  Niipea kui tegevuskava on kokku lepitud, teatab tegevdirektor liikmesriikidele, kelle eksperte kasutatakse varjupaigatugirühmade koosseisus, ekspertide nõutava arvu ja neilt oodatavad erialased oskused. Nimetatud teave esitatakse kirjalikult artiklis 19 osutatud riiklikele kontaktisikutele ning selles täpsustatakse tugirühma kavandatava kasutamise alguskuupäev. Lisatakse ka tegevuskava koopia.

6.  Kui tegevdirektor puudub või ei saa oma kohustusi täita, teeb otsuse varjupaigatugirühma kasutamise kohta tegevdirektorit asendav üksuse juht.

Artikkel 18

Tegevuskava

1.  Tegevdirektor ja taotluse esitanud liikmesriik lepivad kokku tegevuskava, milles määratakse kindlaks varjupaigatugirühmade kasutamise täpsed tingimused. Tegevuskava koosneb järgmistest osadest:

   a) olukorra kirjeldus ning tugirühma töömeetodid ja kasutamise eesmärgid, sealhulgas tegevuseesmärk;
   b) varjupaigatugirühmade kasutamise eeldatav kestus;
   c) varjupaigatugirühma geograafiline vastutusala taotluse esitanud liikmesriigis, kus rühma kasutatakse;
   d) varjupaigatugirühma liikmete ülesannete ja neile antavate erijuhiste kirjeldus, sealhulgas korraldused andmebaaside ning varustuse kohta, mida rühma liikmetel on lubatud kasutada vastuvõtvas liikmesriigis;
   e) varjupaigatugirühma koosseis.

2.  Tegevuskava muutmiseks või kohandamiseks on vaja nii tegevdirektori kui ka taotluse esitanud liikmesriigi nõusolekut. Amet saadab muudetud või kohandatud tegevuskava koopia viivitamata osalevatele liikmesriikidele.

Artikkel 19

Riiklik kontaktisik

Iga liikmesriik määrab riikliku kontaktisiku, kes suhtleb ametiga kõigis varjupaigatugirühmi käsitlevates küsimustes. Riikliku kontaktisikuga peab olema võimalik igal ajal ühendust võtta.

Artikkel 20

Ühenduse kontaktisik

1.  Tegevdirektor määrab ühe või mitu ameti eksperti ühenduse kontaktisikuteks kooskõlastusküsimustes. Tegevdirektor teatab kontaktisiku määramisest vastuvõtvale liikmesriigile.

2.  Ühenduse kontaktisik tegeleb ameti nimel kõikide varjupaigatugirühmade kasutamisega seotud küsimustega. Kontaktisiku ülesanded on eelkõige järgmised:

   a) pidada ühendust ameti ja vastuvõtva liikmesriigi vahel;
   b) pidada ühendust ameti ja varjupaigatugirühma liikmete vahel, pakkudes ameti nimel abi kõikides rühma kasutamise tingimusi käsitlevates küsimustes;
   c) kontrollida tegevuskava nõuetekohast rakendamist;
   d) anda ametile aru kõikide varjupaigatugirühma kasutamisega seotud asjaolude kohta.

3.  Ameti tegevdirektor võib volitada kontaktisikut kaasa aitama tegevuskava täitmise ja varjupaigatugirühma kasutamisega seotud erimeelsuste lahendamisele.

4.  Oma ülesannete täitmisel järgib kontaktisik ainult ameti korraldusi.

Artikkel 21

Tsiviilvastutus

1.   Kui varjupaigatugirühma liikmed tegutsevad vastuvõtvas liikmesriigis, vastutab see liikmesriik vastavalt oma õigusaktidele nende poolt ametiülesannete täitmisel põhjustatud kahju eest.

2.  Kui selline kahju on põhjustatud raskest hooletusest või tahtlikust kuritarvitusest, võib vastuvõttev liikmesriik pöörduda päritoluliikmesriigi poole, et lasta päritoluliikmesriigil hüvitada summad, mis ta on maksnud ohvritele või nende asjaomastele õigustatud isikutele.

3.  Ilma et see piiraks liikmesriikide õiguste kasutamist kolmandate isikute suhtes, loobub iga liikmesriik kõigist nõuetest vastuvõtva liikmesriigi või muu liikmesriigi suhtes tema poolt kantud kahju eest, välja arvatud juhtudel, kui kahju põhjustati kas raske hooletuse või tahtliku kuritarvituse tulemusel.

4.  Iga liikmesriikide vaheline käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaldamisega seotud vaidlus, mida ei ole võimalik lahendada läbirääkimistega, esitatakse lahendamiseks Euroopa Ühenduste Kohtule vastavalt asutamislepingu artiklile 239.

5.  Ilma et see piiraks liikmesriikide õiguste kasutamist kolmandate isikute suhtes, kannab amet selle seadmetele lähetuse ajal põhjustatud kahjuga seotud kulud, välja arvatud juhtudel, kui kahju põhjustati kas raske hooletuse või tahtliku kuritarvituse tulemusel.

Artikkel 22

Kriminaalvastutus

Varjupaigatugirühma lähetuse ajal käsitatakse rühma liikmeid samaväärselt vastuvõtva liikmesriigi ametnikega seoses kuritegudega, mis nad võivad sooritada või mis võidakse sooritada nende vastu.

Artikkel 23

Kulud

Amet katab täielikult kõik järgmised kulud, mida kannavad liikmesriigid, kes annavad oma eksperdid ameti käsutusse varjupaigatugirühma liikmetena:

   a) lähetavast liikmesriigist vastuvõtvasse liikmesriiki ning vastuvõtvast liikmesriigist lähetavasse liikmesriiki reisimisega seotud kulud;
   b) vaktsineerimiskulud;
   c) nõutava erikindlustusega seotud kulud;
   d) tervishoiuga seotud kulud;
   e) päevaraha, sealhulgas majutuskulud;
   f) ameti tehnilise varustusega seotud kulud.

4.PEATÜKK

AMETI ÜLESEHITUS

Artikkel 24

Ameti organid

Ameti juhtimis- ja haldusstruktuur koosneb järgmistest osadest:

   a) haldusnõukogu;
   b) tegevdirektor koos personaliga;
   c) täitevkomitee;
   d) nõuandev kogu.

Artikkel 25

Haldusnõukogu koosseis

1.  Haldusnõukogusse kuulub üks liige igast liikmesriigist ja kaks liiget komisjonist.

2.  Haldusnõukogu iga liiget võib esindada või saata asendusliige. Asendusliikmel on hääleõigus ainult esindamise korral.

3.  Haldusnõukogu liikmed nimetatakse ametisse, arvestades nende kogemust ja laialdasi erialateadmisi varjupaigaküsimustes.

4.  ÜRO pagulaste ülemvolinik on haldusnõukogu hääleõiguseta liige.

5.  Haldusnõukogu liikmete ametiaeg on kolm aastat. Ametiaega võib pikendada. Ametiaja lõppemise või ametist lahkumise korral jäävad liikmed ametisse kuni ametiaja pikendamiseni või nende asendamiseni.

Artikkel 26

Haldusnõukogu esimees

1.  Haldusnõukogu valib oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe. Aseesimees asendab esimeest automaatselt juhul, kui esimehel ei ole võimalik oma kohustusi täita.

2.  Esimehe ja aseesimehe ametiaeg on kolm aastat ning seda võib pikendada ainult ühe korra. Kui esimees või aseesimees lakkab olemast haldusnõukogu liige mis tahes ajal oma ametiaja jooksul, lõpeb samal kuupäeval automaatselt ka tema ametiaeg esimehe või aseesimehena.

Artikkel 27

Haldusnõukogu koosolekud

1.  Haldusnõukogu koosolekud kutsub kokku esimees. Aruteludes osaleb ameti tegevdirektor.

2.  Haldusnõukogu tuleb korraliseks koosolekuks kokku vähemalt kaks korda aastas. Lisaks tuleb haldusnõukogu kokku esimehe algatusel või vähemalt ühe kolmandiku liikmete taotlusel. Esimees kutsub haldusnõukogu täiendavaid koosolekuid kokku vähemalt ühe kolmandiku liikmete taotlusel.

3.  Haldusnõukogu võib kutsuda oma koosolekutele vaatlejatena isikuid, kelle seisukoht tundub talle oluline.

4.  Haldusnõukogu liikmed võivad kasutada nõustajate või ekspertide abi oma töökorra sätete kohaselt.

5.  Amet tagab haldusnõukogule sekretariaaditeenused.

Artikkel 28

Hääletamine

1.  Haldusnõukogu teeb otsuseid kõikide hääleõiguslike liikmete absoluutse häälteenamusega. Igal hääleõiguslikul liikmel on üks hääl. Liikme puudumise korral võib tema hääleõigust kasutada tema asendaja.

2.  Ameti tegevdirektor ei hääleta.

3.  Esimees osaleb hääletamisel.

4.  Liikmesriigid, kes ei osale täielikult varjupaigaküsimusi käsitleva ühenduse acquis║ kohaldamises, ei osale hääletamisel juhul, kui haldusnõukogu teeb ameti artiklis 29 sätestatud juhtimisvolituste raames otsuseid selliste ühenduse aktide alusel, mille kohaldamises nimetatud liikmesriigid ei osale.

5.  Haldusnõukogu töökorraga kehtestatakse üksikasjalikum hääletamiskord, eelkõige tingimused, mille korral üks liige võib tegutseda teise liikme nimel, ning vajaduse korral nõuded otsustusvõimelisuse kohta.

Artikkel 29

Haldusnõukogu ülesanded

Haldusnõukogu tagab, et amet täidab talle antud ülesandeid. Haldusnõukogu on ameti planeerimis- ja järelevalveorgan. Haldusnõukogu:

   a) võtab vastu oma töökorra;
   b) nimetab artiklis 30 sätestatud tingimuste kohaselt ametisse tegevdirektori; teostab tegevdirektori suhtes distsiplinaarjärelevalvet ning vajaduse korral peatab tema volitused või vabastab ta ametist;
   c) võtab vastu aasta üldaruande ameti tegevuse kohta ja edastab selle ║järgmise aasta 15. juuniks Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale; üldaruanne avalikustatakse;
   d) võtab igal aastal hiljemalt 30. septembriks hääleõiguslike liikmete kolmeneljandikulise häälteenamusega vastu ameti järgmise aasta töökava, mis on koostatud ║ tegevdirektori esitatud kavandi alusel ning komisjoni arvamust arvestades, ning edastab selle Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile; töökava võetakse vastu kooskõlas ühenduse iga-aastase eelarvemenetlusega ning ühenduse õigusloome- ja tööprogrammiga varjupaigavaldkonnas;
   e) täidab ameti eelarvega seotud ülesandeid 5. peatüki kohaselt;
   f) võtab vastu määruse (EÜ) nr 1049/2001 üksikasjalikud kohaldamiseeskirjad vastavalt käesoleva määruse artiklile 43;
   g) võtab vastu eeskirjad ameti töökeelte kohta vastavalt artiklile 42;
   h) kehtestab ameti organisatsioonilise struktuuri ning ameti personalipoliitika kooskõlas artikliga 39;
   i) võtab vastu mitmeaastase personalipoliitika kava, olles küsinud komisjoni arvamust;
   j) võtab vastu kõik otsused, mis on vajalikud ameti käesolevas määruses sätestatud volituste teostamiseks;
   k) võtab vastu kõik otsused käesolevas määruses sätestatud infosüsteemide ning eelkõige artikli 4 punktis b nimetatud Interneti-portaali loomise ning vajaduse korral edasiarendamise kohta;
   l) võtab vastu kõik otsused ameti sisemiste tööstruktuuride loomise ja vajaduse korral edasiarendamise kohta;
   m) teostab tegevdirektori suhtes distsiplinaarjärelevalvet;
   n) võtab vastu oma töökorra tegevdirektori esitatud kavandi alusel ja komisjoni arvamust arvestades.

Artikkel 30

Tegevdirektori ametissenimetamine

1.  Haldusnõukogu valib käesolevas artiklis sätestatud koostöömenetluse kohaselt ameti tegevdirektori ning nimetab ta ametisse viieks aastaks. Tegevdirektor nimetatakse ametisse tema isiklike teenete, varjupaigaküsimustes omandatud kogemuste ning haldus- ja juhtimisoskuste põhjal. Koostöömenetlus on järgmine:

   a) pärast avalikku kandideerimiskutset ja läbipaistva valikumenetluse järel komisjoni koostatud nimekirja alusel palutakse kandidaatidel enne ametisse nimetamist esineda nõukogu ja Euroopa Parlamendi pädeva(te) komisjoni(de) ees ning vastata küsimustele;
   b) Euroopa Parlament ja nõukogu esitavad seejärel oma arvamused kandidaatide kohta ning teevad teatavaks oma eelistusjärjekorra;
   c) neid seisukohti arvesse võttes määrab haldusnõukogutegevdirektori ametisse.

   tegevdirektori saavutatud tulemusi;
   ameti eesmärke ja vajadusi järgmisteks aastateks.

2.  Haldusnõukogu võib komisjoni ettepanekul ja hindamisaruannet arvesse võttes pikendada direktori ametiaega üks kord kuni kolmeks aastaks üksnes juhul, kui see on vajalik ameti eesmärke ja vajadusi arvestades.

3.  Haldusnõukogu teatab oma kavatsusest direktori ametiaega pikendada Euroopa Parlamendile. Ametiaja pikendamisele eelneva kuu jooksul kutsutakse tegevdirektor ║esinema Euroopa Parlamendi pädeva(te) komisjoni(de) ees ning vastama komisjoniliikmete küsimustele.

Artikkel 31

Tegevdirektori ülesanded

1.  Ametit juhib tegevdirektor, kes on oma ülesannete täitmisel sõltumatu. Tegevdirektor annab oma tegevuse kohta aru haldusnõukogule.

2.  Tegevdirektor ei taotle ega võta vastu juhiseid üheltki valitsus- ega muult organilt, välja arvatud juhul, kui need tulenevad komisjoni või haldusnõukogu pädevusest.

3.  Euroopa Parlament või nõukogu võivad paluda tegevdirektoril esitada aruande oma ülesannete täitmise kohta.

4.  Tegevdirektor on ameti seaduslik esindaja.

5.  Tegevdirektorit võib abistada üks või mitu üksuse juhti. Kui tegevdirektor puudub või ei saa oma kohustusi täita, asendab teda üks üksuse juhtidest.

6.  Tegevdirektor:

   a) juhib ameti igapäevast tegevust;
   b) koostab komisjoni arvamust arvestades ettepaneku ameti töökava kohta;
   c) rakendab ameti töökava ja haldusnõukogu otsuseid;
   d) koostab artikli 4 punktis d sätestatud aruandeid päritoluriikide kohta;
   e) koostab ameti finantseeskirjade eelnõu, mille haldusnõukogu võtab vastu artikli 38 kohaselt, ning nende rakenduseeskirjad;
   f) koostab ameti tulude ja kulude esialgse eelarvestuse eelprojekti ning täidab ameti eelarvet;
   g) täidab artiklis 39 sätestatud ülesandeid ameti personali suhtes;
   h) tegeleb kõikide personaliküsimustega; võtab vastu kõik otsused käesolevas määruses sätestatud infosüsteemide ning eelkõige artikli 4 punktis b nimetatud Interneti-portaali loomise kohta;
   i) võtab vastu kõik otsused ameti sisemiste haldusstruktuuride juhtimise kohta.

Artikkel 32

Täitevkomitee

1.  Ameti töö tõhustamiseks ja kiirendamiseks nimetab amet haldusnõukogu liikmete hulgast kaheksaliikmelise täitevkomitee.

2.  Komisjon on täitevkomitee liige automaatselt. Täitevkomitee ülejäänud liikmete ametisse nimetamise eeskirjad sätestab ameti haldusnõukogu.

3.  Täitevkomitee tuleb vähemalt neli korda aastas korrapäraselt kokku tegevdirektori kutsel või vähemalt ühe kolmandiku liikmete taotlusel. Täitevkomitee töökorraldus määratakse kindlaks ameti töökorras ning avalikustatakse.

4.  Täitevkomitee liikmete ametiaja pikkus on võrdne haldusnõukogu liikmete ametiaja pikkusega.

5.  Vajaduse korral tuleb täitevkomitee kokku eriküsimuste arutamiseks.

6.  Täitevkomitee ülesanne on nõustada ameti tegevdirektorit ning esitada haldusnõukogule kas selle taotlusel või omal algatusel arvamusi ameti töökava ning kõikide ameti tegevusalade kohta, samuti olukordades, kus amet peab kiiresti vastu võtma otsuseid eelkõige vastavalt 3. peatükile, mis käsitleb varjupaigatugirühmade saatmist erilise surve all olevatesse liikmesriikidesse.

7.  Amet pakub täitevkomiteele vajalikku tehnilist ja logistilist tuge ning tagab koosolekuteks sekretariaaditeenused.

8.  Täitevkomitee taotlusel võivad selle töös ilma hääleõiguseta osaleda ÜRO pagulaste ülemvoliniku esindajad.

9.  Täitevkomitee võib kutsuda oma koosolekutele isikuid, kelle seisukoht tundub talle oluline.

Artikkel 33

Töörühmad

1.  Käesolevas määruses sätestatud volituste piires võib amet moodustada töörühmi, kuhu kuuluvad liikmesriikide varjupaigavaldkonnas tegutsevate pädevate asutuste eksperdid, sealhulgas asjaomast valdkonda tundvad kohtunikud. Eksperti võib asendada asendaja, kes nimetatakse ametisse samal ajal.

2.  Komisjon osaleb töörühmades automaatselt. ÜRO pagulaste ülemvoliniku esindajad võivad osaleda ameti töörühmade kõikidel koosolekutel või osadel neist, olenevalt arutlusel olevate küsimuste iseloomust.

3.  Töörühmad võivad oma koosolekutele kutsuda isikuid, kelle seisukoht võib olla huvipakkuv, eelkõige varjupaigavaldkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide esindajaid.

5.PEATÜKK

FINANTSSÄTTED

Artikkel 34

Eelarve

1.  Igaks eelarveaastaks koostatakse ameti tulude ja kulude eelarvestus ja kantakse ameti eelarvesse, kusjuures eelarveaasta vastab kalendriaastale.

2.  Ameti eelarve tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

3.  Lisaks muudest allikatest saadavatele tuludele koosnevad ameti tulud järgmistest vahenditest:

   a) Euroopa Liidu üldeelarvesse kantud ühenduse toetus;
   b) liikmesriikide vabatahtlik rahaline toetus;
   c) tasu, mida amet saab väljaannete, koolituse ja muude teenuste osutamise eest.

4.  Ameti kulud koosnevad eelkõige personali töötasudest, haldus- ja infrastruktuurikuludest, talituskuludest ning ameti sõlmitud lepingutest ja kokkulepetest tulenevatest kuludest.

Artikkel 35

Eelarve koostamine

1.  Igal aastal koostab tegevdirektor ameti järgmise aasta tulude ja kulude esialgse eelarvestuse eelprojekti, mis sisaldab ametikohtade loetelu projekti, ning esitab selle haldusnõukogule.

2.  Eelprojekti põhjal koostab haldusnõukogu ameti järgmise eelarveaasta tulude ja kulude esialgse eelarvestuse projekti.

3.  Ameti tulude ja kulude esialgse eelarvestuse eelprojekt esitatakse komisjonile ║10. veebruariks. Esialgse eelarvestuse lõpliku projekti, mis sisaldab ka ametikohtade loetelu projekti, edastab haldusnõukogu komisjonile ║31. märtsiks.

4.  Komisjon edastab esialgse eelarvestuse projekti Euroopa Parlamendile ja nõukogule (edaspidi "eelarvepädevad institutsioonid") koos Euroopa Liidu üldeelarve esialgse projektiga.

5.  Esialgse eelarvestuse projekti alusel kannab komisjon Euroopa Liidu üldeelarve esialgsesse projekti eelarvestuse, mida ta peab ametikohtade loetelu ja üldeelarvest makstava toetuse suuruse põhjal vajalikuks, ning esitab projekti kooskõlas asutamislepingu artikliga 272 eelarvepädevatele institutsioonidele.

6.  Eelarvepädevad institutsioonid kinnitavad ameti toetuseks ettenähtud assigneeringud.

7.  Eelarvepädevad institutsioonid võtavad vastu ameti ametikohtade loetelu.

8.  Haldusnõukogu võtab vastu ameti eelarve. Eelarve on lõplik pärast Euroopa Liidu üldeelarve vastuvõtmist. Vajaduse korral kohandatakse seda vastavalt.

9.  Haldusnõukogu teatab eelarvepädevatele institutsioonidele võimalikult vara oma kavatsusest viia ellu projekte, millel võivad olla olulised rahalised tagajärjed eelarve rahastamisele, eriti projektide puhul, mis seonduvad kinnisvaraga, nagu hoonete üürimine või ostmine. Haldusnõukogu teatab projektidest ka komisjonile.

10.  Kui üks eelarvepädevatest institutsioonidest on teatanud oma kavatsusest esitada arvamus, edastab ta selle haldusnõukogule kuue nädala jooksul pärast projektist teatamist.

Artikkel 36

Eelarve täitmine

1.  Ameti eelarve täitmise eest vastutab tegevdirektor.

2.  Tegevdirektor edastab igal aastal eelarvepädevatele institutsioonidele asjakohase teabe hindamismenetluse tulemuste kohta.

Artikkel 37

Raamatupidamisaruanded ja eelarve täitmise kinnitamine

1.  Lõppenud eelarveaastale järgneva aasta 1. märtsiks edastab ameti peaarvepidaja komisjoni peaarvepidajale esialgse raamatupidamisaruande koos kõnealuse eelarveaasta eelarvehalduse ja finantsjuhtimise aruandega. Komisjoni peaarvepidaja konsolideerib institutsioonide ja detsentraliseeritud asutuste esialgsed raamatupidamisarvestused kooskõlas finantsmääruseartikliga 128.

2.  Lõppenud eelarveaastale järgneva aasta 31. märtsiks edastab komisjoni peaarvepidaja ameti esialgse raamatupidamisaruande koos kõnealuse eelarveaasta eelarvehalduse ja finantsjuhtimise aruandega kontrollikojale. Eelarvehalduse ja finantsjuhtimise aruanne kõnealuse eelarveaasta kohta saadetakse ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3.  Kui kontrollikoda on finantsmääruse artikli 129 kohaselt esitanud oma tähelepanekud ameti esialgse raamatupidamisaruande kohta, koostab tegevdirektor omal vastutusel ameti lõpliku raamatupidamisaruande ning esitab selle haldusnõukogule arvamuse saamiseks.

4.  Haldusnõukogu esitab ameti lõpliku raamatupidamisaruande kohta arvamuse.

5.  Tegevdirektor esitab lõpliku raamatupidamisaruande koos haldusnõukogu arvamusega Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale ║ lõppenud eelarveaastale järgneva aasta 1. juulil.

6.  Lõplik raamatupidamisaruanne avaldatakse.

7.  Tegevdirektor saadab kontrollikojale vastuse kontrollikoja tähelepanekute kohta ║ 30. septembriks. Tegevdirektor saadab kõnealuse vastuse ka haldusnõukogule.

8.  Euroopa Parlamendi taotluse korral esitab tegevdirektor parlamendile finantsmääruse artikli 146 lõike 3 kohaselt kogu teabe, mida on vaja kõnealust eelarveaastat käsitleva eelarve täitmise kinnitamise menetluse tõrgeteta sujumiseks.

9.  Kvalifitseeritud häälteenamusega otsustava nõukogu soovituse põhjal annab Euroopa Parlament enne 15. maid aastal n+2 kinnituse tegevdirektori tegevusele aasta n eelarve täitmisel.

Artikkel 38

Finantseeskirjad

Ameti suhtes kohaldatavad finantseeskirjad võtab vastu haldusnõukogu, olles eelnevalt pidanud nõu komisjoniga. Need ei või kõrvale kalduda komisjoni 19. novembri 2002. aasta määrusest (EÜ, Euratom) nr 2343/2002║ raamfinantsmääruse kohta asutustele, millele viidatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklis 185(14), välja arvatud juhul, kui selline kõrvalekaldumine on vajalik ameti tööks ja komisjon on selleks eelneva nõusoleku andnud.

6.PEATÜKK

PERSONALI KÄSITLEVAD SÄTTED

Artikkel 39

Personal

1.  Ameti personali ja tegevdirektori suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi ning eeskirju, mille institutsioonid on ühiselt vastu võtnud kõnealuste personalieeskirjade ja teenistustingimuste rakendamiseks.

2.  Haldusnõukogu võtab kokkuleppel komisjoniga vastu vajalikud rakenduseeskirjad vastavalt Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 110.

3.  Amet kasutab oma personali suhtes volitusi, mis on antud ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjadega ja lepinguid sõlmivale asutusele või ametiisikule Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimustega.

4.  Haldusnõukogu võib võtta vastu sätted, mis lubavad liikmesriikide ekspertidel töötada ameti juures lähetuses.

Artikkel 40

Privileegid ja immuniteedid

Ameti suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli.

7.PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 41

Õiguslik seisund

1.  Amet on ühenduse asutus, mis on loodud vastavalt finantsmääruse artiklile 185. Ta on juriidiline isik.

2.  Ametil on igas liikmesriigis kõige ulatuslikum õigus- ja teovõime, mida selle riigi õigusaktid juriidilistele isikutele võimaldavad. Eelkõige võib ta omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtus menetlusosaliseks.

3.  Ametit esindab tegevdirektor.

4.  Ameti asukoht on […]. ║

Artikkel 42

Töökeeled

1.  Ameti suhtes kohaldatakse 15. aprilli 1958. aasta määrust nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled(15).

2.  Ilma et see piiraks asutamislepingu artikli 290 kohaselt vastu võetud otsuste kohaldamist, koostatakse artikli 29 punktis c osutatud iga-aastane üldaruanne ameti tegevuse kohta ja artikli 27 punktis d osutatud ameti iga-aastane töökava kõikides ühenduse ametlikes keeltes.

3.  Ameti tööks vajalikke tõlketeenuseid osutab Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskus.

4.  Praktilised eeskirjad töökeelte kasutamise kohta võtab vastu haldusnõukogu.

Artikkel 43

Juurdepääs dokumentidele

1.  Oma tegevuse võimalikult suure läbipaistvuse tagamiseks töötab amet välja head haldustavad. Ameti valduses olevate dokumentide suhtes kohaldatakse ║määrust (EÜ) nr 1049/2001║.

2.  Haldusnõukogu võtab määruse (EÜ) nr 1049/2001 rakenduseeskirjad vastu kuue kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist.

3.  Otsuste suhtes, mille amet võtab vastu määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 8 kohaselt, võib esitada kaebuse ombudsmanile või algatada menetluse Euroopa Ühenduste Kohtus vastavalt asutamislepingu artiklites 195 ja 230 sätestatud tingimustele.

4.  Isikuandmete töötlemisel kohaldab amet ║määrust (EÜ) nr 45/2001║.

Artikkel 44

Turvaeeskirjad salastatud teabe ja salastamata delikaatse teabe kaitse kohta

1.  Amet kohaldab turvalisuspõhimõtteid, mis on sätestatud komisjoni 29. novembri 2001. aasta otsuses 2001/844/EÜ, ESTÜ, Euratom, millega muudetakse komisjoni kodukorda(16). Kohaldamisele kuuluvad eelkõige sätted salastatud teabe vahetamise, töötlemise ja säilitamise kohta.

2.  Amet kohaldab ka salastamata delikaatse teabe töötlemist käsitlevaid turvapõhimõtteid, mille komisjon on vastu võtnud või rakendanud.

Artikkel 45

Pettusevastane võitlus

1.  Pettuse, korruptsiooni ja muu õigusvastase tegevuse vastu võitlemisel kohaldatakse piiranguteta määruse (EÜ) nr 1073/1999 sätteid.

2.  Amet ühineb 25. mai 1999. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega ning kehtestab viivitamata asjakohased sätted, mida kohaldatakse ameti kogu personali suhtes.

3.  Rahastamist käsitlevates otsustes ning nendest tulenevates rakenduskokkulepetes ja dokumentides sätestatakse sõnaselgelt, et kontrollikoda ja OLAF võivad vajaduse korral teostada kohapealset kontrolli ameti rahastatavate isikute ning rahastamise eest vastutavate töötajate suhtes.

Artikkel 46

Vastutuskord

1.  Ameti lepingulist vastutust reguleerib kõnealuse lepingu suhtes kohaldatav õigus.

2.  Otsuste tegemine ameti sõlmitud lepingus sisalduva vahekohtuklausli kohaselt kuulub Euroopa Ühenduste Kohtu pädevusse.

3.  Lepinguvälise vastutuse korral hüvitab amet liikmesriikide õiguse ühiste üldpõhimõtete kohaselt mis tahes kahju, mida ameti talitused või personal on tekitanud oma kohustuste täitmisel.

4.  Lõikes 3 osutatud kahju hüvitamisega seotud vaidluste lahendamine kuulub Euroopa Ühenduste Kohtu pädevusse.

5.  Teenistujate isiklikku vastutust ameti ees reguleerivad nende suhtes kohaldatavate personalieeskirjade või teenistustingimuste sätted.

Artikkel 47

Hindamine ja läbivaatamine

1.  Hiljemalt kolm aastat pärast artiklis 54 osutatud ameti tegevuse alustamist tellib amet oma tegevuse tulemuste sõltumatu välishindamise vastavalt volitustele, mille talle on andnud haldusnõukogu kokkuleppel komisjoniga. Hinnatakse ameti tegevuse mõju varjupaigaküsimustes tehtavale praktilise koostööle ning Euroopa ühisele varjupaigasüsteemile. Eelkõige kaalutakse vajadust muuta või laiendada ameti ülesandeid, sealhulgas ka ülesannete sellise muutmise või laiendamise finantstagajärgi. Samuti antakse hinnang selle kohta, kas ameti haldusstruktuur on sobiv ameti ülesannete täitmiseks. Hindamisel võetakse arvesse nii ühenduse kui ka riikliku tasandi sidusrühmade seisukohti.

2.  Haldusnõukogu teeb kokkuleppel komisjoniga otsuse edasiste hindamiste ajakava kohta, võttes arvesse lõikes 1 nimetatud hindamisaruande tulemusi.

Artikkel 48

Halduskontroll

Ameti tegevuse üle teostab järelevalvet ombudsman asutamislepingu artikli 195 sätete kohaselt.

Artikkel 49

Koostöö kolmandate ja assotsieerunud riikidega

1.  Ameti töös võivad osaleda riigid, kes on sõlminud ühendusega lepingu, mille alusel nad on vastu võtnud ja kohaldavad käesoleva määrusega reguleeritavas valdkonnas kehtivaid ühenduse õigusakte. Kõnealuste lepingute asjaomaste sätete alusel kehtestatakse kord, millega määratakse kindlaks eelkõige nende riikide ameti töös osalemise iseloom, ulatus ja viis. Nimetatud kord sisaldab sätteid eelkõige ameti algatustes osalemise, osamaksude ja personali kohta. Personaliküsimustes peavad sõlmitud lepingud olema igal juhul kooskõlas ║ ametnike personalieeskirjadega ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimustega.

2.  Kokkuleppel komisjoniga ning oma volituste raames ja niivõrd, kuivõrd see on vajalik ameti ülesannete täitmiseks, hõlbustab amet Euroopa Liidu välispoliitika raames oma tegevusega seotud küsimustes operatiivkoostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel raames ning võib teha käesoleva määrusega reguleeritavates valdkondades tehnilistes küsimustes koostööd ka kolmandate riikide pädevate asutustega vastavalt töökorrale, mis on nimetatud asutustega sõlmitud kooskõlas asutamislepingu asjaomaste sätetega.

Artikkel 50

Ameti koostöö ÜRO pagulaste ülemvolinikuga

Amet teeb käesoleva määrusega reguleeritud valdkondades koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga vastavalt temaga sõlmitud töökordadele.

Amet võib anda ÜRO pagulaste ülemvolinikule toetusi. Nimetatud toetuste eesmärk on rahastada meetmeid, mille kaudu amet saaks püsivalt ja pidevalt osa ÜRO pagulaste ülemvoliniku varjupaigaalastest erialateadmistest. Toetusi antakse ameti ja ülemvoliniku eriliste koostöösuhete raames, mis on sätestatud käesolevas artiklis ning artikli 2 lõikes 5, artikli 9 lõikes 1, artikli 25 lõikes 4, artikli 32 lõikes 8, artikli 33 lõikes 2 ja artikli 51 lõikes 4. Finantsmääruse ja selle rakenduseeskirjade asjakohaseid sätteid kohaldatakse kooskõlas määruse (EÜ, Euratom) nr 2343/2002 artikliga 75.

Artikkel 51

Nõuandev kogu

1.   Amet teeb tihedat koostööd varjupaigapoliitikas kohalikul, piirkondlikul, riiklikul, ELi või rahvusvahelisel tasandil tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja asjaomaste pädevate organitega ning moodustab sellise koostöö jaoks nõuandva kogu.

2.   Kohalikud ametiasutused, kellel on oluline roll ja teadmised varjupaigapoliitika valdkonnas, tuleb kaasata nõuandvasse kogusse.

3.   Nõuandev kogu on vahend teabevahetuseks ja teadmiste jagamiseks. Sellega tagatakse tihe koostöö ameti ja ajaomaste sidusrühmade vahel.

4.   Nõuandev kogu on avatud kõikidele pädevatele sidusrühmadele kooskõlas lõikega 1. Amet pöördub nõuandva kogu liikmete poole seoses selliste erivajadustega, mis on seotud ameti töö prioriteetsete valdkondadega.

ÜRO pagulaste ülemvolinik on automaatselt nõuandva kogu liige.

5.   Amet palub nõuandval kogul eelkõige:

   a) anda haldusnõukogule soovitusi artikli 29 punkti d kohaselt vastu võetava iga-aastase töökava kohta;
   b) anda haldusnõukogule tagasisidet ning teha ettepanekuid järelmeetmete kohta seoses artikli 29 punktis c sätestatud aastaaruandega ning artikli 12 lõikes 1 sätestatud aastaaruandega varjupaigavaldkonna olukorra kohta Euroopa Liidus; ning
   c) edastada tegevdirektorile ja haldusnõukogule teavet ameti töö seisukohalt oluliste konverentside, seminaride ja kohtumiste tulemuste ja soovituste kohta.

6.  Nõuandva kogu tegevuse juhtimine on tegevdirektori pädevuses.

7.   Nõuandev kogu tuleb kokku vähemalt kaks korda aastas.

Artikkel 52

Koostöö Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, muude ühenduse asutuste ning rahvusvaheliste organisatsioonidega

Amet teeb koostööd tema tegevusalaga seotud valdkondades tegutsevate ühenduste asutustega, eelkõige Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga, ning käesoleva määruse reguleerimisalas tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonidega vastavalt töökordadele, mis on nendega sõlmitud ║ asutamislepingu ning nende pädevust reguleerivate sätete kohaselt.

Koostöö võimaldab kõnealuste asutuste koostoimet ning vältida tarbetut kattumist töös, mida asutused teevad oma volituste alusel.

Artikkel 53

Asukohaleping ja tegutsemistingimused

Vajalikud sätted tegutsemistingimuste ja vahendite kohta, mida asukohaliikmesriik peab ametile võimaldama, ning kõnealuses liikmesriigis ameti tegevdirektori, haldusnõukogu liikmete, personali ja nende pereliikmete suhtes kohaldatavad erieeskirjad nähakse ette asukohalepingus, mille amet ja asukohaliikmesriik sõlmivad pärast haldusnõukogult saadud heakskiitu. Ameti asukohaliikmesriik tagab ametile parimad võimalikud tegutsemistingimused, sealhulgas mitmekeelse ja Euroopale orienteeritud koolihariduse ning asjakohase transpordiühenduse.

Artikkel 54

Ameti tegevuse alustamine

Amet alustab tegevust hiljemalt üks aasta pärast käesoleva määruse jõustumist.

Komisjon vastutab ameti töö alustamise ja esialgse tegevuse eest nii kaua, kuni amet on omandanud piisava toimevõime oma eelarve täitmiseks.

Sel eesmärgil:

   võib komisjoni ametnik ajutise direktorina täita ameti tegevdirektori kohustusi, kuni selle ülesande võtab üle tegevdirektor pärast seda, kui haldusnõukogu on ta artiklis 30 sätestatud tingimuste kohaselt ametisse nimetanud;
   võivad komisjoni ametnikud täita ameti ülesandeid ajutise direktori või tegevdirektori vastutusel.

Ajutine direktor võib anda loa kõikide ameti eelarvesse kantud assigneeringutega kaetud maksete tegemiseks pärast nende kinnitamist haldusnõukogus ning võib sõlmida lepinguid, sealhulgas töölepinguid pärast ameti ametikohtade loetelu vastuvõtmist.

Artikkel 55

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub […] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

║, …

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(2) ELT C …
(3) ELT C …
(4) Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta seisukoht.
(5) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.
(6) ELT L 349, 25.11.2004, lk 1.
(7) ELT L 53, 22.2.2007, lk 1.
(8) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.
(9) EÜT L 136, 31.5.1999, lk 1.
(10) EÜT L 136, 31.5.1999, lk 15.
(11) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
(12) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.
(13) ELT L ...
(14) EÜT L 357, 31.12.2002, lk 72.
(15) EÜT 17, 6.10.1958, lk 385.
(16) EÜT L 317, 3.12.2001, lk 1.


Liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kahepoolsed valdkondlikud lepingud, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust ***I
PDF 187kWORD 85k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kord, mille alusel liikmesriigid peavad kolmandate riikidega läbirääkimisi ja sõlmivad kahepoolseid valdkondlikke lepinguid, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust (KOM(2008)0893 – C6-0001/2009 – 2008/0259(COD))
P6_TA(2009)0380A6-0270/2009

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0893);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, artikli 61 punkti c, artiklit 65 ja artikli 67 lõiget 5, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0001/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A6-0270/2009),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. mail 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2009, millega kehtestatakse liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel läbirääkimiste pidamise ja lepingute sõlmimise kord küsimustes, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust

P6_TC1-COD(2008)0259


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht määruse (EÜ) 662/2009 lõplikule kujule.)


MEDIA Mundus: kolmandate riikide valdkondlike asjatundjatega tehtav audiovisuaalvaldkonna koostööprogramm ***I
PDF 186kWORD 25k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse kolmandate riikide valdkondlike asjatundjatega audiovisuaalvaldkonna koostööprogramm MEDIA Mundus (KOM(2008)0892 – C6-0011/2009 – 2008/0258(COD))
P6_TA(2009)0381A6-0260/2009

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2008)0892);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, artikli 150 lõiget 4 ja artikli 157 lõiget 3, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0011/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A6-0260/2009),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. mail 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr .../2009/EÜ, millega kehtestatakse kolmandate riikide valdkondlike asjatundjatega audiovisuaalvaldkonna koostööprogramm MEDIA Mundus

P6_TC1-COD(2008)0258


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht õigusakti, otsuse nr 1041/2009/EÜ lõplikule kujule.)


Ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühised eeskirjad ***I
PDF 186kWORD 23k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 95/93 ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühiste eeskirjade kohta (KOM(2009)0121 – C6-0097/2009 – 2009/0042(COD))
P6_TA(2009)0382A6-0274/2009

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0121);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 80 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C6-0097/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51 ning artikli 43 lõikeid 2 ja 3;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A6-0274/2009),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. mail 2009. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr.../2009, millega muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 95/93 ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühiste eeskirjade kohta

P6_TC1-COD(2009)0042


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht õigusakti, määruse (EÜ) nr 545/2009 lõplikule kujule.)


Liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kahepoolsed lepingud, mis käsitlevad kohtu- ja muid otsuseid seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega *
PDF 584kWORD 245k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega kehtestatakse kord, mille alusel liikmesriigid peavad kolmandate riikidega läbirääkimisi ja sõlmivad kahepoolseid valdkondlikke lepinguid, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega, ning ülalpidamiskohustustega seotud küsimuste suhtes kohaldatavat õigust (KOM(2008)0894 – C6-0035/2009 – 2008/0266(CNS))
P6_TA(2009)0383A6-0265/2009

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2008)0894);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 61 punkti c, artiklit 65, artikli 67 lõiget 2 ja artikli 67 lõiget 5, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0035/2009);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A6-0265/2009),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 54
Ettepanek võtta vastu määrus
Pealkiri
Ettepanek: nõukogu määrus, […], millega kehtestatakse kord, mille alusel liikmesriigid peavad kolmandate riikidega läbirääkimisi ja sõlmivad kahepoolseid valdkondlikke lepinguid, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega, ning ülalpidamiskohustustega seotud küsimuste suhtes kohaldatavat õigust
Ettepanek: nõukogu määrus, […], millega kehtestatakse kord, mille alusel peetakse läbirääkimisi ja sõlmitakse lepinguid, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega seotud küsimustes ning ülalpidamiskohustustega seotud küsimuste suhtes kohaldatavat õigust
Muudatusettepanek 55
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 1
(1)  Euroopa Ühenduse asutamislepingu (edaspidi "EÜ asutamisleping") IV jaotises on sätestatud õiguslik alus ühenduse õigusaktide vastuvõtmiseks tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas.
(1)  Euroopa Ühenduse asutamislepingu (edaspidi "EÜ asutamisleping") kolmanda osa IV jaotises on sätestatud õiguslik alus ühenduse õigusaktide vastuvõtmiseks tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas.
Muudatusettepanek 56
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 2
(2)  Tsiviilasjades tehtavat õigusalast koostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel on traditsiooniliselt reguleeritud liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste lepingutega.
(2)  Tsiviilasjades tehtavat õigusalast koostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel on traditsiooniliselt reguleeritud liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste lepingutega. Sellised lepingud, mida on suur hulk, kajastavad tihti erilisi sidemeid liikmesriigi ja konkreetse kolmanda riigi vahel ning nende eesmärk on luua asjakohane õiguslik raamistik asjaomaste poolte erivajaduste rahuldamiseks.
Muudatusettepanek 57
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 3
(3)  EÜ asutamislepingu artiklis 307 on sätestatud nõue kõrvaldada kõik vastuolud ühenduse acquis ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste rahvusvaheliste lepingute vahel. Sellega võib kaasneda vajadus pidada uusi läbirääkimisi nimetatud lepingute üle.
(3)  EÜ asutamislepingu artikliga 307 nõutakse, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et kõrvaldada kõik vastuolud ühenduse acquis ning rahvusvaheliste lepingute vahel, mis liikmesriigid on kolmandate riikidega sõlminud. Sellega võib kaasneda vajadus pidada uusi läbirääkimisi selliste lepingute üle.
Muudatusettepanek 58
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 4
(4)  Samuti võib ilmneda vajadus sõlmida kolmandate riikidega uusi lepinguid, mis käsitlevad EÜ asutamislepingu IV jaotise kohaldamisalasse kuuluvaid tsiviilõiguse valdkondi.
(4)  Et oleks võimalik luua sobiv õiguslik raamistik, mis vastaks konkreetse liikmesriigi erivajadustele suhetes kolmanda riigiga, võib samuti ilmneda selge vajadus sõlmida kolmandate riikidega uusi lepinguid, mis käsitlevad EÜ asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise kohaldamisalasse kuuluvaid tsiviilõiguse valdkondi.
Muudatusettepanek 59
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 5
(5)  Euroopa Kohus kinnitas oma 7. veebruari 2006. aasta arvamuses 1/03 uue Lugano konventsiooni sõlmimise kohta, et ühendus on omandanud ainuvälispädevuse pidada kolmandate riikidega läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute üle ja sõlmida neid paljudes olulistes valdkondades, millele on viidatud EÜ asutamislepingu IV jaotises. Eelkõige kinnitas kohus, et ühendus on omandanud ainupädevuse sõlmida kolmandate riikidega rahvusvahelisi lepinguid küsimustes, mis mõjutavad muu hulgas määruses (EÜ) nr 44/2001 (Brüssel I) sätestatud eeskirju eelkõigekohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.
(5)  Euroopa Kohus kinnitas oma 7. veebruari 2006. aasta arvamuses 1/03 uue Lugano konventsiooni sõlmimise kohta, et ühendus on omandanud ainupädevuse rahvusvahelise lepingu, näiteks Lugano konventsiooni sõlmimiseks kolmandate riikidega küsimustes, mis mõjutavad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades)1 ("Brüssel I") sätestatud eeskirju.
______________________
EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.
Muudatusettepanek 60
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 6
(6)  EÜ asutamislepingu artikli 300 kohaselt peab nimetatud lepingud ühenduse ja kolmanda riigi vahel seega sõlmima ühendus oma pädevuse piires.
(6)  EÜ asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmib ühendus lepinguid ühenduse ja kolmanda riigi vahel ühenduse ainupädevusse kuuluvates küsimustes.
Muudatusettepanek 61
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 7
(7)  EÜ asutamislepingu artiklis 10 on sätestatud nõue, et liikmesriigid peavad kaasa aitama ühenduse eesmärkide saavutamisele ning hoiduma kõikidest meetmetest, mis võiksid kahjustada asutamislepingu eesmärkide saavutamist. Nimetatud lojaalse koostöö kohustus on üldiselt kohaldatav ega sõltu sellest, kas ühenduse asjaomane pädevus on ainupädevus või mitte.
(Ei puuduta eestikeelset versiooni.)
Muudatusettepanek 62
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 8
(8)  Tuleks anda hinnang selle kohta, kas ühendus on praegu piisavalt huvitatud võimalusest asendada kõik liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud või sõlmitavad kahepoolsed lepingud ühenduse lepingutega. Seepärast tuleks kehtestada kord, millel on korraga kaks eesmärki. Esiteks, võimaldada ühendusel hinnata, kas ta oleks piisavalt huvitatud teatava kahepoolse lepingu sõlmimisest. Teiseks, volitada liikmesriike sõlmima kõnealune leping ise, kui ühendus ei ole parajasti huvitatud selle lepingu sõlmimisest.
välja jäetud
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 9
(9)  Tuleks kehtestada ühtne ja läbipaistev kord, mille alusel saaks liikmesriike erandjuhtudel volitada muutma kolmandate riikidega sõlmitud lepinguid või pidada läbirääkimisi uute lepingute üle või sõlmida neid eelkõige juhul, kui ühendus ei ole teatanud oma kavatsusest kasutada oma välispädevust asjaomase lepingu sõlmimiseks. Nimetatud kord ei piira ühenduse ainupädevust ega EÜ asutamislepingu artiklite 300 ja 307 sätteid. Kuna kavandatav kord kaldub kõrvale reeglist, mille kohaselt ühendus on ainupädev sõlmima kõnealuse valdkonna rahvusvahelisi lepinguid, tuleb kõnealust korda vaadelda kui erimeedet ning selle kohaldamisala ja -aeg peavad olema piiratud.
(9)  Seoses lepingutega, mis on sõlmitud kolmandate riikidega ühenduse ainupädevusse kuuluvates konkreetsetes tsiviilõiguslikes küsimustes, tuleks kehtestada ühtne ja läbipaistev kord, mille alusel saaks liikmesriiki erandjuhtudel volitada muutma kolmandate riikidega sõlmitud lepingut või pidada läbirääkimisi uue lepingu üle või sõlmida seda eelkõige juhul, kui ühendus ei ole teatanud oma kavatsusest kasutada oma välispädevust lepingu sõlmimiseks, kasutades juba kehtivaid läbirääkimisvolitusi või läbirääkimisvolituste pakkumist. Nimetatud kord ei piira ühenduse ainupädevust ega EÜ asutamislepingu artiklite 300 ja 307 sätteid. Seda tuleb vaadelda kui erimeedet ning selle kohaldamisala ja -aeg peavad olema piiratud.
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 9 a (uus)
(9 a)  Käesolevat määrust ei tuleks kohaldada, kui ühendus on samas valdkonnas asjaomas(t)e kolmanda(te) riigiga (riikidega) juba lepingu sõlminud. Kahte lepingut tuleks pidada samasisuliseks ainult juhul ja ulatuses, kui nendega reguleeritakse põhiolemuselt sama, konkreetset õigusküsimust. Sätteid, millega lihtsalt väljendatakse üldist kavatsust nendes küsimustes koostööd teha, ei tuleks pidada sama teemat käsitlevateks säteteks.
Muudatusettepanek 65
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 9 b (uus)
(9 b)  Kehtivates ühenduse õigusaktides viidatud teatud piirkondlike lepingute suhtes võib kohaldada käesolevat määrust.
Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 9 c (uus)
(9 c)  Komisjon peaks määrama kindlaks põhieesmärgid ühenduse välissuhete kujundamiseks tsiviil- ja kaubandusküsimustes tehtava õiguskoostöö valdkonnas vastavalt suunistele, mille nõukogu võib tulevikus vastu võtta.
Muudatusettepanek 66
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 10
(10)  Käesolevat määrust tuleks kohaldada ainult valdkondlike lepingute suhtes, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega, ning ülalpidamiskohustustega seotud küsimuste suhtes kohaldatavat õigust.
välja jäetud
Muudatusettepanek 67
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11
(11)  Selleks et tagada, et liikmesriigi kavandatav leping ei muuda ühenduse õigust ebatõhusaks ega takista selle eeskirjadega kehtestatud süsteemi häireteta toimimist, tuleks nõuda loa taotlemist nii läbirääkimiste alustamiseks või jätkamiseks kui ka lepingu sõlmimiseks. See võimaldab komisjonil hinnata läbirääkimiste (võimalike) tulemuste oodatavat mõju ühenduse õigusele. Vajaduse korral võib komisjon anda läbirääkimissuuniseid või nõuda teatavate sätete lisamist kavandatavasse lepingusse.
(11)  Selleks et tagada, et liikmesriigi kavandatav leping ei muuda ühenduse õigust ebatõhusaks ega takista selle eeskirjadega kehtestatud süsteemi häireteta toimimist, ning tagada, et see ei kahjusta ühenduse vastu võetud ühenduse välispoliitikat, tuleks asjaomastelt liikmesriikidelt nõuda, et nad teataksid komisjonile oma kavatsustest eesmärgiga taotleda luba nii lepingu sõlmimise üle peetavate ametlike läbirääkimiste alustamiseks või jätkamiseks kui ka lepingu sõlmimiseks. Teade tuleb saata kirja või elektroonilisel teel. Teade peaks sisaldama kogu asjakohast teavet ja kõiki asjakohaseid dokumente, mis võimaldavad komisjonil hinnata läbirääkimiste tulemuste oodatavat mõju ühenduse õigusele.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 a (uus)
(11 a)  Tuleks anda hinnang sellele, kas ühendus on huvitatud kahepoolse lepingu sõlmimisest ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel või vajaduse korral, kas ühendus on huvitatud liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse lepingu asendamisest ühenduse lepinguga.
Sel eesmärgil tuleks kõiki liikmesriike teavitada igast komisjonile edastatud teatest, mis käsitleb ühe liikmesriigi ettepanekut lepingu sõlmimiseks, et võimaldada neil näidata üles huvi ühineda teate edastanud liikmesriigi algatusega. Kui sellise teabevahetuse tulemusel tekib ühenduse huvi, peaks komisjon kaaluma läbirääkimisvolituste pakkumist lepingu sõlmimiseks ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel.
Muudatusettepanek 69
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 b (uus)
(11 b)  Kui komisjon nõuab liikmesriigilt täiendavat teavet seoses hinnangu andmisega sellele, kas kõnealusele liikmesriigile tuleks anda luba alustada läbirääkimisi kolmanda riigi või kolmandate riikidega, ei tohiks selline nõue mõjutada ajavahemiku pikkust, mille jooksul komisjon peab tegema põhjendatud otsuse liikmesriigi taotluse kohta läbirääkimiste alustamiseks.
Muudatusettepanek 70
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 c (uus)
(11c)  Komisjon peaks ametlike läbirääkimiste alustamiseks loa andmisel suutma vajaduse korral anda läbirääkimissuuniseid või nõuda teatavate sätete lisamist kavandatavasse lepingusse. Komisjoni peaks läbirääkimiste erinevate etappide jooksul täiel määral teavitama küsimustest, mis kuuluvad käesoleva määruse kohaldamisalasse, ning ta võib osaleda vaatlejana selliste küsimuste käsitlemisel.
Muudatusettepanek 48
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 d (uus)
(11 d)  Kui liikmesriik teatab komisjonile oma kavatsusest alustada kolmanda riigiga läbirääkimisi, peab ta teavitama komisjoni neist asjaoludest, mis on komisjonile vajalikud hinnangu andmiseks. Komisjoni antav luba ja mis tahes võimalikud läbirääkimissuunised, või vastasel korral komisjoni loa andmisest keeldumine peaks hõlmama ainult käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvaid küsimusi.
Muudatusettepanek 49
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 e (uus)
(11 e)  Euroopa Parlamenti, nõukogu ja liikmesriike tuleks teavitada igast komisjonile edastatud teatest, mis käsitleb kavandatavaid või sõlmitud lepinguid, ning igast komisjoni vastu võetud põhjendatud otsusest käesoleva määruse kohaldamisalas. Selline teave peab täielikult vastama kõikidele kohaldatavatele konfidentsiaalsusnõuetele.
Muudatusettepanek 73
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 f (uus)
(11 f)  Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon peaksid tagama, et kogu konfidentsiaalseks tunnistatud teavet käsitletakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele1.
___________________________
1EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
Muudatusettepanek 74
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 11 g (uus)
(11 g)  Juhul kui komisjon oma hinnangu alusel ei kavatse anda luba ametlike läbirääkimiste alustamiseks või läbirääkimiste tulemusel koostatud lepingu sõlmimiseks, peaks komisjon enne põhjendatud otsuse vastu võtmist esitama asjaomasele liikmesriigile arvamuse. Kui asi puudutab läbirääkimiste tulemusel koostatud lepingu sõlmimist, peaks arvamus olema saadetud Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
Muudatusettepanek 75
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 12
(12)  Selleks et tagada, et leping ei takista ühenduse välispoliitika elluviimist tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, tuleks lepingus sätestada selle denonsseerimine juhul, kui ühendus sõlmib asjaomase kolmanda riigiga samasisulise lepingu.
(12)  Selleks et tagada, et läbirääkimiste tulemusel koostatud leping ei takista ühenduse välispoliitika elluviimist tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, tuleks lepingus sätestada kas selle osaline või täielik denonsseerimine juhul, kui ühendus või ühendus ja selle liikmesriigid sõlmivad asjaomase kolmanda riigiga edaspidi samasisulise lepingu, või asjaomaste sätete otsene asendamine edaspidi sõlmitud lepingu sätetega.
Muudatusettepanek 76
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13
(13)  Tuleks sätestada üleminekumeetmed, mida kohaldatakse juhul, kui käesoleva määruse jõustumise ajaks on liikmesriik juba alustanud läbirääkimisi kolmanda riigiga või lõpetanud need, kuid ei ole veel andnud oma nõusolekut lugeda lepingut enda suhtes siduvaks.
(13)  Tuleks sätestada üleminekumeetmed, mida kohaldatakse juhul, kui käesoleva määruse jõustumise ajaks on liikmesriik juba alustanud läbirääkimiste pidamist kolmanda riigiga või lõpetanud need, kuid ei ole veel andnud oma nõusolekut lugeda lepingut enda suhtes siduvaks.
Muudatusettepanek 77
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 a (uus)
(13 a)  Tagamaks, et käesoleva määruse kohaldamise osas on kogutud piisavalt kogemusi, peaks komisjon esitama oma aruande mitte varem kui kaheksa aastat pärast selle vastuvõtmist. Kõnealuses aruandes peaks komisjon oma volituste raames kinnitama käesoleva määruse ajutist iseloomu või uurima, kas käesolev määrus tuleks asendada muu määrusega, mis hõlmab samu küsimusi või sisaldab ka muid küsimusi, mis kuuluvad ühenduse ainupädevusse ja mida reguleerivad muud ühenduse õigusaktid.
Muudatusettepanek 78
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13 b (uus)
(13 b)  Kui komisjoni esitatav aruanne kinnitab käesoleva määruse ajutist iseloomu, peaks liikmesriigil olema pärast aruande esitamist endiselt võimalik teavitada komisjoni kestvatest või juba teatavaks tehtud läbirääkimistest loa saamiseks ametlike läbirääkimiste alustamiseks.
Muudatusettepanek 79
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 14
(14)  Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused.
välja jäetud
Muudatusettepanek 80
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 15
(15)  Kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik määruse eesmärgi saavutamiseks.
(Ei puuduta eestikeelset versiooni.)
Muudatusettepanek 81
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 16
(16)   Ühendkuningriik ja Iirimaa osalevad käesoleva määruse vastuvõtmises ja kohaldamises Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt niivõrd, kuivõrd nad osalesid käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate määruste vastuvõtmises ja kohaldamises või on nimetatud määrused heaks kiitnud pärast nende vastuvõtmist.
(16)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmises ja kohaldamises.
Muudatusettepanek 82
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 1
1.  Käesoleva määrusega kehtestatakse kord, mille alusel volitatakse liikmesriiki muutma tema ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolset lepingut või pidama läbirääkimisi uue kahepoolse lepingu üle ning sõlmima seda järgmistes sätetes ettenähtud tingimustel.
1.  Käesoleva määrusega kehtestatakse kord, mille alusel volitatakse liikmesriiki muutma sõlmitud lepingut või pidama läbirääkimisi uue lepingu üle ning sõlmima seda järgmistes sätetes ettenähtud tingimustel.
Nimetatud kord ei piira ühenduse ja selle liikmesriikide vastavaid pädevusi.
Muudatusettepanek 83
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 2
2.  Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete valdkondlike lepingute suhtes, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega, ning ülalpidamiskohustustega seotud küsimuste suhtes kohaldatavat õigust.
2.  Käesolevat määrust kohaldatakse lepingute suhtes, mis käsitlevad täielikult või osaliselt määruse (EÜ) nr 2201/20031 ja määruse (EÜ) nr 4/20092 kohaldamisalasse kuuluvaid küsimusi, kui kõnealused küsimused kuuluvad ühenduse ainupädevusse.
____________________________
1Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1).
____________________________
2Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 7, 10.1.2009, lk 1).
Muudatusettepanek 84
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõige 2 a (uus)
2 a.  Käesolevat määrust ei kohaldata, kui ühendus on samas küsimuses asjaomas(t)e kolmanda(te) riigiga (riikidega) juba lepingu sõlminud.
Muudatusettepanek 85
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 1
1.  Käesoleva määruse tähenduses on "leping" liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheline kahepoolne leping.
1.  Käesolevas määruses tähendabmõiste "leping" järgmist:
a) liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheline kahepoolne leping,
b) piirkondlikud lepingud, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikli 59 lõike 2 punktis a, piiramata kõnealuse määruse artikli 59 lõike 2 punkti c ja artikli 59 lõike 3 kohaldamist, ning määruse (EÜ) nr 4/2009 artikli 69 lõikes 3.
Muudatusettepanek 86
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 2 – lõige 2
2.  Käesoleva määruse tähenduses on "liikmesriik" iga liikmesriik, välja arvatud Taani.
2.  Käesolevas määruses tähendab "liikmesriik" liikmesriike, välja arvatud Taani.
Muudatusettepanek 87
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 3 – lõige 1
1.  Kui liikmesriik kavatseb alustada läbirääkimisi kolmanda riigiga sõlmitud lepingu muutmiseks või käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluva uue lepingu sõlmimiseks, teatab ta oma kavatsusest kirjalikult komisjonile.
1.  Kui liikmesriik kavatseb alustada läbirääkimisi, et muuta sõlmitud lepingut või sõlmida käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluv uus leping, teatab ta kirjalikult oma kavatsusest komisjonile võimalikult varakult enne kavandatud ametlike läbirääkimiste alustamist.
Muudatusettepanek 88
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 3 – lõige 2
2.  Teade sisaldab koopiat sõlmitud lepingust, lepingu projektist või asjaomase kolmanda riigi esitatud ettepaneku projektist, kui see on kättesaadav, ning kõiki muid asjakohaseid dokumente. Liimesriik kirjeldab läbirääkimiste eesmärke ning täpsustab nende käigus käsitletavaid küsimusi või sõlmitud lepingu muuta kavatsetavaid sätteid ning annab muud asjakohast teavet.
2.  Teade sisaldab vajaduse korral sõlmitud lepingu koopiat, lepingu eelnõu või ettepaneku eelnõu ning mis tahes muid asjakohaseid dokumente. Liikmesriik kirjeldab läbirääkimiste sisu ning täpsustab kavandatavas lepingus käsitletavaid küsimusi või sõlmitud lepingu muutmisele kuuluvaid sätteid. Liikmesriik võib andamis tahes muud täiendavat teavet.
Muudatusettepanek 89
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 3 – lõige 3
3.  Teade esitatakse vähemalt kolm kuud enne kuupäeva, mil kavatsetakse alustada ametlikke läbirääkimisi asjaomase kolmanda riigiga.
välja jäetud
Muudatusettepanek 90
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 – lõige 1
1.  Teate saamise korral annab komisjon hinnangu selle kohta, kas liikmesriik võib pidada läbirääkimisi asjaomase kolmanda riigiga. Kui ühendus on juba sõlminud samasisulise lepingu asjaomase kolmanda riigiga, lükkab komisjon liikmesriigi taotluse automaatselt tagasi.
1.  Kui komisjon on teate kätte saanud, hindab ta, kas liikmesriik võib ametlikke läbirääkimisi alustada.
Muudatusettepanek 91
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 – lõige 2 – sissejuhatav osa
2.  Kui ühendus ei ole veel sõlminud lepingut asjaomase kolmanda riigiga, kontrollib komisjon hinnangu andmisel kõigepealt, kas vastavasisulise ühenduse lepingu sõlmimine asjaomase kolmanda riigiga on tõenäoline lähitulevikus. Kui nimetatud lepingut tõenäoliselt lähitulevikus ei sõlmita, võib komisjon anda loa, kui täidetud on järgmised kaks tingimust:
2.  Komisjon kontrollib kõnealuse hinnangu andmisel kõigepealt, kas vastavasisuliste läbirääkimisvolituste andmine ühenduse lepingu sõlmimiseks asjaomas(t)e kolmanda(te) riigiga (riikidega) on konkreetselt kavas järgmise 24 kuu jooksul. Kui see nii ei ole, hindab komisjon, kas kõik järgmised tingimused on täidetud:
Muudatusettepanek 92
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 – lõige 2 – punkt a
(a) asjaomane liikmesriik on näidanud, et tal on eriline huvi kahepoolse valdkondliku lepingu sõlmimiseks kõnealuse kolmanda riigiga, eelkõige arvestades liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelisi majanduslikke, geograafilisi, kultuurilisi või ajaloolisi sidemeid; ja
a) asjaomane liikmesriik on esitanud teavet selle kohta, et tal on eriline huvi lepingu sõlmimiseks liikmesriigi ja asjaomase kolmanda riigi majanduslikest, geograafilistest, kultuurilistest, ajaloolistest, sotsiaalsetest või poliitilistest sidemetest tulenevalt;
Muudatusettepanek 93
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 – lõige 2 – punkt b
(b) komisjon teeb kindlaks, et kavandatav leping ei mõjuta liigselt ühenduse eeskirjade ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist ning nende eeskirjadega kehtestatud süsteemi häireteta toimimist.
b) liikmesriikide edastatud teabe kohaselt ei muuda kavandatav leping ühenduse õigust ebatõhusaks ega takista selle eeskirjadega kehtestatud süsteemi häireteta toimimist;ja
Muudatusettepanek 94
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 – lõige 2 – punkt b a (uus)
b a) kavandatav leping ei kahjusta ühenduse vastu võetud ühenduse välispoliitika eesmärki ja otstarvet.
Muudatusettepanek 95
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 4 – lõige 2 a (uus)
2 a.  Kui liikmesriigi edastatud teave ei ole hinnangu andmiseks piisav, võib komisjon taotleda lisateavet.
Muudatusettepanek 96
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5 – lõige 1 – esimene lõik
1.  Kui komisjon artiklis 4 osutatud tingimusi arvesse võttes järeldab, et miski lepingu sõlmimist või muutmist ei takista, võib ta lubada liikmesriigil alustada läbirääkimisi tema ja kolmanda riigi vahelise lepingu üle. Vajaduse korral võib komisjon anda läbirääkimissuuniseid ning nõuda teatavate sätete lisamist kavandatavasse lepingusse.
1.  Kui kavandatav leping vastab artikli 4 lõikes 2 osutatud tingimustele, annab komisjon liikmesriigile loa alustada ametlikke läbirääkimisi lepingu üle. Vajaduse korral võib komisjon anda läbirääkimissuuniseid ning nõuda teatavate sätete lisamist kavandatavasse lepingusse.
Muudatusettepanek 97
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5 – lõige 1 – teine lõik
2.  Lepingus nähakse ette säte, mille kohaselt see denonsseeritakse juhul, kui ühendus sõlmib asjaomase kolmanda riigiga samasisulise lepingu.
2.  Leping sisaldab sätet, millega nähakse ette kas:
a) lepingu täielik või osaline denonsseerimine juhul, kui ühendus või ühendus ja selle liikmesriigid ning asjaomane kolmas riik või asjaomased kolmandad riigid sõlmivad sellele järgnevalt samasisulise lepingu, või
b) lepingu asjaomaste sätete otsene asendamine sellele järgneva Euroopa Ühenduse või ühenduse ja selle liikmesriikide ning kolmanda riigi või kolmandate riikide vahelise samasisulise lepingu sätetega.
Leping sisaldab järgmist sätet: "(Liikmesriigi nimi) denonsseerib käesoleva lepingu juhul, kui Euroopa Ühendus sõlmib (kolmanda riigi nimi [kaasaütlevas käändes]) lepingu, mis käsitleb samu tsiviilõigusega seotud küsimusi, mida reguleeritakse käesoleva lepinguga".
Punktis a osutatud säte tuleks sõnastada järgmiselt: "(Liikmesriigi nimi) denonsseerib käesoleva lepingu osaliselt või täielikult juhul, kui Euroopa Ühendus sõlmib või Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid sõlmivad (kolmanda riigi nimi või kolmandate riikide nimed [kaasaütlevas käändes]) lepingu, mis käsitleb samu tsiviilõigusega seotud küsimusi nagu need, mida reguleeritakse käesoleva lepinguga".
Punktis b osutatud säte tuleks sõnastada järgmiselt: "Lepingu/sätete (täpsustada) kohaldamine lõpeb päeval, mil jõustub Euroopa Ühenduse või Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning (kolmanda riigi nimi või kolmandate riikide nimed [omastavas käändes]) vaheline leping, mis käsitleb lepinguga/sätetega reguleeritavaid küsimusi".
Komisjon teeb põhjendatud otsuse liikmesriigi taotluse kohta 90 päeva jooksul pärast artiklis 3 osutatud teate saamist.
Muudatusettepanek 98
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5 – lõige 3
3.  Komisjon teeb lõigetes 1 ja 2 osutatud otsuse loa andmise kohta artikli 8 lõikes 2 osutatud menetluse kohaselt.
välja jäetud
Komisjon teeb otsuse liikmesriigi taotluse kohta kuue kuu jooksul pärast artiklis 3 osutatud teate saamist.
Muudatusettepanek 50
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 5 a (uus)
Artikkel 5 a
Ametlike läbirääkimiste alustamiseks loa andmisest keeldumine
1.  Kui komisjon ei kavatse artiklis 4 nimetatud hinnangu alusel kavandatava lepingu ametlike läbirääkimiste avamist lubada, esitab ta asjaomasele liikmesriigile arvamuse 90 päeva jooksul artiklis 3 nimetatud teate saamisest.
2.  Liikmesriik võib 30 päeva jooksul komisjoni arvamuse esitamisest paluda, et komisjon alustaks liikmesriigiga arutelusid lahenduse leidmiseks.
3.  Kui asjaomane liikmesriik ei palu komisjonil liikmesriigiga arutelusid alustada lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, esitab komisjon põhjendatud otsuse liikmesriigi taotluse kohta 130 päeva jooksul alates artiklis 3 nimetatud teate saamisest.
4.  Kui arutelud toimuvad lõike 2 tähenduses, esitab komisjon põhjendatud otsuse liikmesriigi taotluse kohta 30 päeva jooksul pärast arutelude lõppemist.
Muudatusettepanek 100
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 6
Komisjon võib osaleda liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelistel läbirääkimistel vaatlejana. Kui komisjon vaatlejana ei osale, hoitakse teda kursis läbirääkimiste eri etappide kulgemise ja tulemustega.
Komisjon võib osaleda liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelistel läbirääkimistel vaatlejana, kui käsitletakse selle määruse reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi. Kui komisjon vaatlejana ei osale, hoitakse teda kursis läbirääkimiste eri etappide kulgemise ja tulemustega.
Muudatusettepanek 101
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 1
1.  Enne lepingu parafeerimist teatab asjaomane liikmesriik komisjonile läbirääkimiste tulemustest ning edastab talle lepingu teksti.
1.  Enne läbirääkimiste tulemusena koostatud lepingu allkirjastamist teatab asjaomane liikmesriik komisjonile läbirääkimiste tulemustest ning edastab talle lepingu teksti.
Muudatusettepanek 102
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 2
2.  Teate saamise korral annab komisjon hinnangu selle kohta, kas läbirääkimiste tulemusel koostatud leping vastab komisoni esialgsele hinnangule. Sellise täiendava hinnangu andmisel uurib komisjon, kas kavandatav leping sisaldab komisjoni esitatud nõudeid, eelkõige artikli 5 lõikes 1 osutatud sätteid, ning kas kavandatava lepingu sõlmimine muudaks ühenduse õiguse ebatõhusaks või takistaks selle eeskirjadega kehtestatud süsteemi häireteta toimimist.
2.  Selle teate saamise korral hindab komisjon, kas läbirääkimiste tulemusel koostatud leping:
a) vastab artikli 4 lõike 2 punktis b nimetatud tingimustele;
b) vastab artikli 4 lõike 2 punktis b a nimetatud tingimusele, kui selle tingimusega kaasnevad uued ja erandlikud asjaolud; ning
c) täidab artikli 5 lõike 2 kohase nõude.
Muudatusettepanek 103
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 3
3.  Kui komisjon leiab, et läbirääkimiste tulemusel koostatud leping ei vasta lõikes 2 osutatud nõuetele, ei lubata liikmesriigil lepingut sõlmida.
välja jäetud
Muudatusettepanek 104
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 4
4.  Kui komisjon leiab, et läbirääkimiste tulemusel koostatud leping vastab lõikes 2 osutatud nõuetele, võib liikmesriigile anda loa see leping sõlmida.
4.  Kui läbirääkimiste tulemusel koostatud leping vastab lõikes 2 osutatud nõuetele, annab komisjon liikmesriigile loa see leping sõlmida.
Muudatusettepanek 105
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 5 – esimene lõik
5.  Komisjon teeb lõigetes 3 ja 4 osutatud otsuse loa andmise kohta artikli 8 lõikes 3 osutatud menetluse kohaselt.
välja jäetud
Muudatusettepanek 106
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 – lõige 5 – teine lõik
Komisjon teeb otsuse liikmesriigi taotluse kohta kuue kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud teate saamist.
5.  Komisjon teeb põhjendatud otsuse liikmesriigi taotluse kohta 90 päeva jooksul pärast lõikes 1 osutatud teate saamist.
Muudatusettepanek 51
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 7 a (uus)
Artikkel 7 a
Lepingu sõlmimiseks loa andmisest keeldumine
1.  Kui komisjon ei kavatse artikli 7 lõikes 2 nimetatud hinnangu alusel kavandatava lepingu ametlike läbirääkimiste avamist lubada, esitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule arvamuse 90 päeva jooksul artikli 7 lõikes 1 nimetatud teate saamisest.
2.  Liikmesriik võib 30 päeva jooksul komisjoni arvamuse esitamisest paluda, et komisjon alustaks liikmesriigiga arutelusid lahenduse leidmiseks.
3.  Kui asjaomane liikmesriik ei palu komisjonil liikmesriigiga arutelusid alustada lõikes 2 nimetatud tähtaja jooksul, esitab komisjon põhjendatud otsuse liikmesriigi taotluse kohta 130 päeva jooksul alates artikli 7 lõikes 1 nimetatud teate saamisest.
4.  Kui arutelud toimuvad lõike 2 tähenduses, esitab komisjon põhjendatud otsuse liikmesriigi taotluse kohta 30 päeva jooksul pärast arutelude lõppemist.
5.  Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu oma otsusest 30 päeva jooksul pärast otsuse tegemist.
Muudatusettepanek 108
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 8
Artikkel 8
välja jäetud
Komiteemenetlus
1.  Komisjoni abistab komitee.
2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artiklis 3 sätestatud nõuandemenetlust kooskõlas kõnealuse otsuse artikliga 7.
3.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artiklis 4 sätestatud korralduskomitee menetlust kooskõlas kõnealuse otsuse artikliga 7.
4.  Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.
Muudatusettepanek 52
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 8 a (uus)
Artikkel 8 a
Teave Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikidele
Komisjon teeb Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikidele artiklite 3 ja 7 kohaselt saadud teated kättesaadavaks ja vajadusel saatedokumendid ning kõik artiklite 5, 5 a, 7 ja 7 a kohased põhjendatud otsused, võttes arvesse konfidentsiaalsusnõudeid.
Muudatusettepanek 53
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 8 b (uus)
Artikkel 8 b
Konfidentsiaalsus
1.  Komisjonile artikli 3, artikli 4 lõike 2 a ja artikli 7 kohaselt teabe edastamisel võib asjaomane liikmesriik näidata, kas edastatud teavet tuleb pidada konfidentsiaalseks ja kas seda võib teistele liikmesriikidele anda.
2.  Komisjon ja liikmesriigid tagavad, et kogu konfidentsiaalseks tunnistatud teavet käsitletakse kooskõlas määruse (EÜ) nr 1049/2001 1 artikli 4 lõike 1 punktiga a.
Muudatusettepanek 111
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 9 – lõige 1
1.  Kui liikmesriik on käesoleva määruse jõustumise ajaks juba alustanud lepingut käsitlevaid läbirääkimisi kolmanda riigiga, kohaldatakse artikli 3 lõikeid 1 ja 2 ning artikleid 4–7.
1.  Kui liikmesriik on käesoleva määruse jõustumise ajaks juba alustanud lepingut käsitlevaid läbirääkimisi, kohaldatakse artikleid 3–7 a.
Komisjon võib anda läbirääkimissuuniseid või teha ettepaneku teatavate sätete lisamiseks vastavalt artikli 5 lõikele 1, kui läbirääkimised on veel sellises etapis, mis seda võimaldab.
Komisjon võib anda läbirääkimissuuniseid või nõuda teatavate sätete lisamist vastavalt artikli 5 lõikele 1 ja lõikele 2, kui läbirääkimised on veel sellises etapis, mis seda võimaldab.
Muudatusettepanek 112
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 9 – lõige 2
2.  Kui liikmesriik on käesoleva määruse jõustumise ajaks läbirääkimised juba lõpetanud, kuid ei ole lepingut veel sõlminud, kohaldatakse artikli 3 lõikeid 1 ja 2 ning artikli 7 lõikeid 2–5.
2.  Kui liikmesriik on käesoleva määruse jõustumise ajaks läbirääkimised juba lõpetanud, kuid ei ole lepingut veel sõlminud, kohaldatakse artiklit 3, artikli 7 lõikeid 2–5 ja artiklit 7 a.
Lepingu sõlmimise lubamise üle otsustamisel hindab komisjon ka seda, kas selle sõlmimisele on takistusi artiklis 4 osutatud tingimusi arvesse võttes.
Muudatusettepanek 113
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 10
Komisjon esitab hiljemalt 2014. aasta 1. jaanuariks Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta ning võib sellele lisada asjakohase õigusloomeettepaneku.
1.  Komisjon esitab kõige varem kaheksa aastat pärast käesoleva määruse vastuvõtmist Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta.
2.  Selles aruandes kas
a) kinnitatakse, et on asjakohane, et see määrus aegub kuupäeval, mis määratakse kindlaks kooskõlas artikli 10 a lõikega 1, või
b) soovitatakse see määrus sellel kuupäeval uue määrusega asendada.
3.  Kui aruandes soovitatakse see määrus vastavalt lõike 2 punktile b asendada, lisatakse sellele asjakohane õigusakti ettepanek.
Muudatusettepanek 114
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 10 a (uus)
Artikkel 10 a
Aegumine
1.  Käesolev määrus aegub kolm aastat pärast artiklis 10 nimetatud aruande esitamist komisjoni poolt.
Kolmeaastane ajavahemik algab Euroopa Parlamendile või nõukogule aruande viimase esitamise kuule järgneva kuu esimesel päeval.
2.  Olenemata käesoleva määruse aegumisest lõike 1 kohaselt määratud kuupäeval, lubatakse kõiki sel kuupäeval käimasolevaid läbirääkimisi, mida liikmesriik on käesoleva määruse kohaselt alustanud kehtiva lepingu muutmiseks või uue lepingu koostamiseks ja sõlmimiseks, edasi pidada ja lõpetada käesolevas määruses sätestatud tingimustel.
Muudatusettepanek 115
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 11
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seda kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2014.

Olukord Moldova Vabariigis
PDF 132kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon olukorra kohta Moldova Vabariigis
P6_TA(2009)0384RC-B6-0262/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Moldova Vabariigi kohta, eelkõige 24. veebruari 2005. aasta resolutsiooni Moldova parlamendivalimiste kohta(1), samuti Euroopa naabruspoliitikat ja piirkondlikku koostööd Musta mere piirkonnas käsitlevaid resolutsioone;

–   võttes arvesse ELi ja Moldova Vabariigi parlamentaarse koostöökomisjoni 22.–23. oktoobri 2008. aasta kohtumise lõppavaldust ning soovitusi;

–   võttes arvesse komisjoni 2004. aasta strateegiadokumenti, sealhulgas Moldova Vabariiki käsitlevat aruannet;

–   võttes arvesse Moldova Vabariigi ja ELi vahel 28. novembril 1994. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. juulil 1998;

–   võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2008. aasta teatist idapartnerluse kohta (KOM(2008)0823);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu poolt Moldova Vabariigile Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi (ENPI) raames antud abi, sealhulgas projekti "Valimisabi Moldova Vabariigile", mille kaudu eraldati rahalist abi vabade ja õiglaste valimiste korraldamiseks Moldova Vabariigis;

–   võttes arvesse ELi ja Moldova koostöönõukogu seitsmendal kohtumisel 22. veebruaril 2005. aastal vastu võetud ELi ja Moldova Vabariigi vahelist Euroopa naabruspoliitika tegevuskava, samuti iga-aastaseid eduaruandeid Moldova Vabariigi kohta;

–   võttes arvesse ELi ja Moldova Vabariigi vahel 2007. aastal alla kirjutatud lihtsustatud viisamenetluse kokkulepet;

–   võttes arvesse rahvusvahelise valimiste vaatlusmissiooni avaldust esialgsete tulemuste ja järeldustega Moldova Vabariigis 5. aprillil 2009. aastal toimunud parlamendivalimiste kohta ning OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) poolt pärast valimisi koostatud aruannet ajavahemiku 6.–17. aprill 2009 kohta;

–   võttes arvesse Prantsusmaa, Tšehhi ja Rootsi välisministrite 9. aprilli 2009. aasta ühisavaldust olukorra kohta Moldova Vabariigis;

–   võttes arvesse ELi eesistujariigi 7. ja 8. aprilli 2009. aasta avaldusi olukorra kohta Moldova Vabariigis;

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 27.–28. aprilli 2009. aasta järeldusi ja Euroopa Parlamendi väliskomisjoni istungil 28. aprillil 2009. aastal toimunud samateemalist arvamuste vahetust ELi eesistujaga;

–   võttes arvesse ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana 7. ja 11. aprillil 2009 tehtud avaldusi olukorra kohta Moldova Vabariigis;

–   võttes arvesse komisjoni välissuhete voliniku Benita Ferrero-Waldneri 6., 7. ja 11. aprillil 2009 tehtud avaldusi olukorra kohta Moldova Vabariigis;

–   võttes arvesse Moldova Vabariigis oleva ÜRO meeskonna 12. aprilli 2009. aasta avaldust;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu 24. aprilli 2002. aasta resolutsiooni nr 1280;

–   võttes arvesse Amnesty Internationali 17. aprilli 2009. aasta Moldova memorandumit olukorra kohta Moldova Vabariigis 7. aprilli 2009. aasta sündmuste ajal ja pärast neid;

–   võttes arvesse 26.–29. aprillil 2009. aastal Moldova Vabariiki külastanud Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni raportit;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et Euroopa naabruspoliitikas ja lähiajal käivitatavas idapartnerluse programmis tunnustatakse Moldova Vabariigi püüdlusi seoses Euroopa Liiduga ning Moldova tähtsust riigina, millel on Euroopa Liidu liikmesriikidega sügavad ajaloolised, kultuurilised ja majanduslikud sidemed;

B.   arvestades, et ELi ja Moldova Vabariigi vahelise tegevuskava eesmärk on ergutada poliitilisi ning institutsioonilisi reforme Moldova Vabariigis, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste, õigusriigi, kohtusüsteemi sõltumatuse, ajakirjandusvabaduse ning heanaaberlike suhete valdkonnas;

C.   arvestades, et 2009. aasta juuniks on seatud eesmärk alustada ELi ja Moldova koostöönõukogus kõnelusi uue lepingu sõlmimiseks Moldova Vabariigi ja ELi vahel;

D.   arvestades, et Moldova Vabariik on Euroopa Nõukogu ning OSCE liige ja on seeläbi võtnud endale kohustuse edendada tõeliselt demokraatiat ja inimõiguste austamist, muu hulgas ennetades ja võideldes piinamise, väärkohtlemise ja muu ebainimliku ning väärikust alandava kohtlemise vastu;

E.   arvestades, et Moldova Vabariigis toimusid 5. aprillil 2009. aastal parlamendivalimised, ning arvestades, et neid jälgis rahvusvaheline valimiste vaatlusmissioon, mis koosnes OSCE/ODIHRi ning Euroopa Parlamendi, OSCE Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee esindajatest;

F.   arvestades, et valimiste eel väljendati tõsist muret seoses valitsuse kontrolliga riiklike meediakanalite üle, opositsioonijuhtide ja eraõigusliku meedia hirmutamise ning ahistamise pärast ja haldusressursside väärkasutamise üle valitsuspartei kasuks;

G.   arvestades, et 500 000 kuni miljon moldovlast elab välismaal, ja arvestades paljude valitsusväliste organisatsioonide ning Moldova diasporaa liitude poolt alla kirjutatud ja Moldova võimudele enne 5. aprilli 2009. aasta valimisi saadetud ning ignoreeritud pöördumisi, milles käsitletakse välismaal elavate moldovlaste ilmajätmist hääletamisõigusest, sealhulgas Moldova Vabariigi presidendile, parlamendi esimehele ja peaministrile 2009. aasta veebruaris edastatud pöördumist; arvestades väljaspool Moldova Vabariiki elavate hääletanute väga väikest arvu (22 000);

H.   arvestades, et Transnistria separatistliku piirkonna de facto ametivõimud takistasid suurt hulka Moldova kodanikke valimistel osalemast;

I.   arvestades, et rahvusvahelise valimiste vaatlusmissiooni esialgsetes tulemustes on jõutud järeldusele, et valimised vastasid paljudele rahvusvahelistele standarditele ja kohustustele, kuid on vaja edasisi täiustusi, et tagada valimisprotsess, mis on vaba liigsest administratiivsest sekkumisest, ning suurendada üldsuse usaldust;

J.   arvestades, et opositsioonierakonnad ja kodanikuühendus Koalitsioon 2009 kaebasid arvukate rikkumiste üle 5. aprillil 2009 toimunud valimistel seoses valijate nimekirjade ja lisanimekirjade koostamise ning häälte lugemise ja tabelisse kandmisega;

K.   arvestades, et pärast häälte teistkordset ülelugemist avaldas keskvalimiskomisjon 21. aprillil 2009 valimiste lõplikud tulemused ja konstitutsioonikohus kinnitas need 22. aprillil 2009;

L.   arvestades, et valimistele järgnevaid sündmusi iseloomustasid vägivald ja Moldova valitsuse teostatud ulatuslik hirmutamise ja vägivalla kampaania, mis seab kahtluse alla Moldova ametivõimude pühendumise demokraatlikele väärtustele ja inimõigustele ning kodanike usalduse nende võimude vastu;

M.   arvestades, et rahumeelseid meeleavaldusi õhutasid kahtlused valimiste õigluse suhtes ja usaldamatus riigiasutuste, sealhulgas valimisprotsessi hallanud asutuste suhtes, ning arvestades, et ametivõimud kasutasid kahetsusväärseid vägivallaakte ja vandalismi ära kodanikuühiskonna hirmutamiseks, reageerides vägivaldselt ja ülemääraselt ning piirates veelgi Moldova kodanike niigi nõrku põhiõigusi ja vabadusi;

N.   arvestades, et tunnistatakse vähemalt 310 inimese vahistamist ja kinnipidamist ning osa vahistatutest on endiselt vanglas, ja arvestades, et kinnipeetud kannatasid vahistamisel politseijaoskondades süstemaatilise väärkohtlemise all sellisel määral, et seda kohtlemist võib pidada piinamiseks;

O.   arvestades, et tsiviilisikute peksmine ja alusetu vahistamine kindlakstegemata politseiüksuste poolt ei tundunud olevat suunatud olukorra rahulikumaks muutmisele, vaid pigem viisid tahtlike survemeetmete kasutamiseni;

P.   arvestades, et tõsised inimõiguste rikkumised Moldova ametivõimude poolt, kodanikuühiskonna esindajate ja meeleavaldajate põhjendamatu ahistamine ning õigusriigi põhimõtte ja Moldova Vabariigi poolt alla kirjutatud asjakohaste Euroopa konventsioonide eiramine jätkuvad endiselt selles riigis;

Q.   arvestades, et Moldova valitsus süüdistas Rumeeniat seotuses valimisjärgsete meeleavaldustega ja saatis Rumeenia suursaadiku riigist välja; arvestades, et ühtlasi kehtestas Moldova valitsus kõnealuse ELi liikmesriigi kodanikele uuesti viisakohustuse;

R.   arvestades, et tuleb rõhutada, et ei ole ilmnenud mingeid tõsiseid viiteid ega tõendeid, mille alusel võiks mis tahes ELi liikmesriiki viimaste nädalate vägivaldsete sündmuste eest vastutavaks pidada;

S.   arvestades, et tõeline ja tasakaalustatud partnerlus võib areneda vaid siis, kui see põhineb jagatud ühistel väärtustel, eriti mis puudutab demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste austamist;

T.   arvestades, et Euroopa Liidu eesmärgiks on saavutada idapartnerluse programmi abil Moldova Vabariigis ning teistes ELi idapoolsetes naaberriikides suurem stabiilsus, parem valitsemine ja majanduslik areng,

1.   rõhutab ELi ja Moldova Vabariigi tihedamate suhete tähtsust ning kinnitab vajadust teha koostööd, et suurendada Euroopas stabiilsust, julgeolekut ja jõukust ning vältida uute eraldusjoonte tekkimist;

2.   kinnitab veel kord oma pühendumust jätkata mõttekat ja eesmärgile suunatud dialoogi Moldova Vabariigiga, kuid peab väga oluliseks rakendada õigusriiki ja inimõiguste austamist käsitlevaid tõhusaid sätteid, rõhutades samas, et suhete edasine tugevdamine, sealhulgas uue laiendatud lepingu sõlmimise kaudu, tuleks seada sõltuvusse Moldova ametivõimude tegelikust ja ilmsest pühendumusest seoses demokraatia ja inimõigustega;

3.   rõhutab, et Moldova Vabariigi ja Euroopa Liidu suhete edasiseks arenguks on ülimalt tähtis rahvusvaheliste demokraatlike standardite täielik järgimine valimiste eel, ajal ja järel;

4.   mõistab teravalt hukka ulatusliku ahistamise, tõsised inimõiguste rikkumised ja kõik muud Moldova valitsuse poolt parlamendivalimiste järel võetud ebaseaduslikud meetmed;

5.   nõuab Moldova ametivõimudelt, et nad lõpetaksid viivitamatult kõik ebaseaduslikud vahistamised ja arendaksid valitsuse tegevust demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste osas riigi poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste kohaselt;

6.   on eriti mures ebaseaduslike ja omavoliliste vahistamiste ning kinnipeetute inimõiguste ulatusliku rikkumise pärast, eriti mis puudutab õigust elule, õigust mitte olla füüsiliselt väärkoheldud, piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud või karistatud, õigust vabadusele ja julgeolekule, õigust õiglasele kohtumõistmisele ning kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadusele, samuti tõsiasja üle, et selline väärkohtlemine jätkub endiselt;

7.   rõhutab, et tuleb algatada üldrahvalik dialoog, kus osaleksid valitsus ja opositsiooniparteid, et teha tõsiseid jõupingutusi demokraatlike menetluste ning Moldova Vabariigi demokraatlike institutsioonide toimimise põhjalikuks parandamiseks ning kõnealuses dialoogis tuleb viivitamatult käsitleda rahvusvahelise valimiste vaatlusmissiooni järeldustes märgitud puudusi;

8.   rõhutab samas, et sisemised pinged Moldova Vabariigis on väga suured ning on seetõttu kindlalt veendunud vajaduses luua kiiresti sõltumatu uurimiskomisjon, kus on esindatud EL, Euroopa Nõukogu juures tegutsev piinamise tõkestamise komitee ning sõltumatud eksperdid, et tagada uurimise erapooletus ja läbipaistvus;

9.   nõuab, et kõik isikud, keda peetakse vastutavaks kinnipeetute vastu tarvitatud jõhkra vägivalla eest, antaks kohtu alla; nõuab lisaks, et uurimiskomisjoni tulemused viiksid Moldova Vabariigi õigussüsteemi ja politseijõudude tõelise reformimiseni;

10.   nõuab eriuurimist seoses juhtumitega, kus inimesed said valimistele järgnenud sündmuste käigus surma, samuti seoses kinnipidamiste ajal toimunud väidetavate vägistamiste ja väärkohtlemisega ning poliitilistel põhjustel toimunud vahistamistega, nt Anatol Mătăsaru ja Gabriel Stati vahistamisega;

11.   mõistab hukka Moldova ametivõimude poolt ajakirjanike, kodanikuühiskonna esindajate ja opositsioonierakondade vastu suunatud ahistamiskampaania, eriti ajakirjanike vahistamised ja väljasaatmised, veebilehtedele ja telejaamadele juurdepääsu tõkestamise, propaganda edastamise avalik-õiguslikel kanalitel ning opositsiooni esindajatele riiklikele meediakanalitele juurdepääsu keelamise; on seisukohal, et kõnealused meetmed on mõeldud Moldova Vabariigi isoleerimiseks kodumaisest ja rahvusvahelisest meediast ning avalikkuse kontrollist hoidumiseks; taunib sellise tsensuuri jätkumist siseministri ja justiitsministri poolt valitsusvälistele organisatsioonidele, erakondadele ning massimeediale saadetud kirjade kaudu ning mõistab selle hukka;

12.   mõistab järsult hukka Moldova ametivõimude otsuse saata riigist välja Rumeenia suursaadik ja kehtestada selle Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes viisanõue; rõhutab, et ELi kodanike diskrimineerimine nende kodakondsuse alusel on lubamatu ning kutsub Moldova ametivõime Rumeenia kodanike suhtes viisavabadust taastama;

13.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon vaataksid ühtlasi läbi ELi viisasüsteemi Moldova Vabariigi suhtes, et kergendada Moldova kodanikele viisade andmise tingimusi, eelkõige rahalisi tingimusi ja võimaldada paremini reguleeritud reisikorraldust; loodab samas, et Moldova kodanikud ei kasuta paremat viisa- ja reisimissüsteemi selleks, et massiliselt oma maalt lahkuda, vaid et see julgustab neid oma kodumaa arengule aktiivselt kaasa aitama;

14.   märgib, et väited ühe ELi liikmesriigi sündmustes osalemise kohta tunduvad olevat põhjendamatud ja neid ei arutatud ega korratud ajutise delegatsiooni kohtumistel Moldova Vabariigis;

15.   nõuab koheseid ja kindlaid tõendeid Moldova valitsuse väidete kinnituseks, mis puudutavad meeleavaldajate oletatavat kriminaalset tegevust ja välisriikide valitsuste kaasatust;

16.   võtab teadmiseks Moldova ametivõimude avaldused seoses kriminaalmenetluse algatamisega "võimuhaaramiskatse kohta 7. aprillil 2009" ja nõuab, et uurimine viidaks läbi läbipaistvalt ning selle käigus selgitataks kõiki Moldova ametivõimude väiteid, mis puudutavad ühe või mitme kolmanda riigi võimalikku osalemist nendes sündmustes;

17.   mõistab hukka kõik vägivallateod ja vandalismi, kuid peab lubamatuks näidata kõiki proteste kriminaalkuritegudena ja väidetava "põhiseaduse vastase vandenõuna"; on seisukohal, et rahumeelsed meeleavaldused olid suures osas tingitud sellest, et kaheldi valimiste õigluses, tunti usaldamatust riigiasutuste vastu ning oldi rahulolematud Moldova Vabariigi sotsiaalse ja majandusliku olukorraga;

18.   on seisukohal, et konstruktiivne dialoog opositsioonierakondade, kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatega on ainus võimalus praeguse olukorra lahendamiseks Moldova Vabariigis;

19.   rõhutab, et mis tahes uued valimised nõuavad, et opositsioon ja valitsus jõuaksid valimiskorra konkreetse parandamise osas üksmeelele;

20.   kordab taas kohtusüsteemi sõltumatuse tähtsust ning nõuab täiendavate meetmete võtmist, et tagada kogu meedia, sealhulgas Radio Television Moldova toimetuslik sõltumatus ning ProTV kanali vastu suunatud hirmutamise ja selle tegevusloa pikendamisega seotud ähvarduste lõpetamine, samuti nõuab Moldova valimisseaduse märkimisväärset parandamist, sest see on mis tahes tulevaste valimiste ja demokraatia kindlustamise oluline osa Moldova Vabariigis;

21.   taunib asjaolu, et Moldova valitsus ei püüdnud vastavalt Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni soovitustele muuta hääletamist lihtsamaks välismaal elavatele Moldova kodanikele; kutsub Moldova ametivõime üles võtma õigeaegselt selleks vajalikke meetmeid;

22.   rõhutab, et OSCE/ODIHRi esialgne aruanne valimiste läbiviimise kohta erineb oluliselt märkimisväärse arvu Moldova valitsusväliste organisatsioonide väidetest, mille kohaselt esines valimistel ulatuslikke rikkumisi; juhib tähelepanu, et selliseid erinevusi tuleb arvesse võtta, kui tulevikus uuritakse OSCE/ODIHRi valimiste vaatlemisega seotud tegevust ja ELi osalemist rahvusvahelistel valimiste vaatlusmissioonidel;

23.   on seisukohal, et usaldusväärsuse säilitamiseks Moldova Vabariigi kodanike silmis peaks EL osalema praeguse olukorra lahendamises ennetavalt, põhjalikult ja igakülgselt; nõuab tungivalt, et nõukogu kaaluks õigusriigimissiooni saatmist Moldova Vabariiki, et aidata õiguskaitseorganeid, eriti politseid ja kohtusüsteemi, nende reformimise protsessis;

24.   rõhutab, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid peavad Euroopa naabruspoliitikat ja eelkõige uut idapartnerluse programmi täielikult ära kasutama, et saavutada Moldova Vabariigis ja teistes ELi idapoolsetes naaberriikides suurem stabiilsus, parem valitsemine ning tasakaalustatud majandusareng;

25.   palub komisjonil tagada, et ELi poolt Moldova Vabariigile antaval rahalisel abil inimõiguste ja põhivabaduste valdkonnas oleks laiem mõjuala, kasutades eelkõige täielikult ära demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning ENPI sätete pakutavaid võimalusi; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile üksikasjalik aruanne ELi vahendite kasutamise kohta Moldova Vabariigis, keskendudes eriti hea valitsemistava ja demokraatliku arengu toetamiseks eraldatud vahenditele;

26.   kutsub nõukogu ja komisjoni nii volituste kui vahendite osas tugevdama ELi eriesindaja missiooni Moldova Vabariigis;

27.   kordab oma toetust Moldova Vabariigi territoriaalsele terviklikkusele ja rõhutab, et EL peab omama Transnistria küsimuse lahendamises jõulisemat rolli;

28.   rõhutab veel kord, et Euroopa Liit peab tegema kõik temast oleneva, et pakkuda Moldova Vabariigi kodanikele tõeliselt euroopalikku tulevikku; kutsub kõiki Moldova Vabariigi poliitilisi jõude ja Moldova partnereid tungivalt üles mitte kuritarvitama praegust ebakindlust, et Moldovat Euroopa kursilt kõrvale kallutada;

29.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogu ja OSCE parlamentaarsetele assambleedele ning Moldova Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 398.


Aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas 2008. aastal ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas
PDF 270kWORD 147k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon aastaaruande kohta inimõiguste kohta maailmas 2008. aastal ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas (2008/2336(INI))
P6_TA(2009)0385A6-0264/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kümnendat Euroopa Liidu aastaaruannet inimõiguste kohta (2008) (nõukogu dokument 14146/1/2008);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 13 ja 19 ning EÜ asutamislepingu artikleid 177 ja 300;

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte(1);

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja;

–   võttes arvesse kõiki ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle;

–   võttes arvesse piirkondlikke inimõigustealaseid õigusakte, sealhulgas eelkõige inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, selle fakultatiivprotokolli naiste õiguste kohta Aafrikas ja Ameerika inimõiguste konventsiooni ning Araabia inimõiguste hartat;

–   võttes arvesse oma 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Gaza sektoris(2) ning üldasjade ja välissuhete nõukogu 27. jaanuari 2009. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta;

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002 ning oma resolutsioone, mis on seotud Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga(3);

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastaste meetmete konventsiooni ning 2005. aasta ELi kava inimkaubanduse tõkestamise ja selle vastase võitluse heade tavade, standardite ning korra kohta(4);

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta;

–   võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside vastast ÜRO konventsiooni (piinamisvastast konventsiooni);

–   võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni;

–   võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivprotokolli;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat(5);

–   võttes arvesse AKV-EÜ partnerluslepingut ja selle muudatusi(6);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas(7) (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend);

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste kohta maailmas;

–   võttes arvesse oma resolutsioone ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC) viienda ja seitsmenda istungjärgu kohta, mis võeti vastu vastavalt 7. juunil 2007. aastal(8) ja 21. veebruaril 2008. aastal(9), ning ÜRO inimõiguste nõukogu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta;

–   võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(10);

–   võttes arvesse oma 1. veebruari 2007. aasta(11) ja 26. aprilli 2007. aasta(12) resolutsioone surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta;

–   võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise kohta(13), mis kinnitab, et niisugune moonutamine mis tahes kujul ja määral on naistevastane vägivallategu ning kujutab endast naiste põhiõiguste rikkumist;

–   võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta(14), mis hõlmab ka naiste õigusi, mida tuleb inimõigustealastes dialoogides selgesõnaliselt käsitleda;

–   võttes arvesse oma 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni hinnangu andmise kohta ELi sanktsioonidele osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas(15);

–   võttes arvesse oma 16. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamise kohta(16);

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni sõnavabaduse kohta Internetis(17);

–   võttes arvesse kõiki oma kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtumite kohta;

–   võttes arvesse 2007. aasta detsembris Lissabonis peetud Euroopa Liidu valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste foorumit;

–   võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille allkirjastasid 30. märtsil 2007 Euroopa Ühendus ja enamik selle liikmesriike ning millega on ette nähtud kohustus hõlmata puudega inimeste huvid ja mured inimõigustegevusse kolmandate riikide suhtes;

–   võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta ning ÜRO peasekretäri inimõiguste kaitsjate eriesindaja tegevust;

–   võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta, mis võeti vastu 2006. aasta detsembris;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks(18), laste ja relvastatud konfliktide ning inimõiguste kaitsjate kohta ning samuti surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise kohta, inimõiguste alaste dialoogide kohta kolmandate riikidega ning lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta ning naistevastase vägivalla kohta ja naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastase võitluse kohta;

–   võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi valimisvaatlusmissioonide kohta: eesmärgid, tavad ja tulevased väljakutsed(19);

–   võttes arvesse oma 14. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu arengu, sealhulgas ELi rolli kohta(20);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45 ja artikli 112 lõiget 2;

–   võttes arvesse väliskomisjoni arvamust (A6-0264/2009),

A.   arvestades, et inimõigused ja nende õiguste kaitse tuginevad inimväärikuse tunnustamisele; arvestades, et sellega seoses tuleb meelde tuletada, et inimõiguste ülddeklaratsioon algab sõnadega: "inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus";

B.   arvestades, et õiglus, vabadus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted tulenevad inimväärikuse tõelisest tunnustamisest ja arvestades, et selline tunnustamine on kõigi inimõiguste alus;

C.   arvestades, et nõukogu ja komisjoni kümnes ELi aastaaruanne inimõiguste kohta (2008) annab üldise ülevaate ELi institutsioonide tegevusest seoses inimõigustega Euroopa Liidus ja väljaspool Euroopa Liitu;

D.   arvestades, et selle resolutsiooni eesmärk on uurida, hinnata ja vajaduse korral konstruktiivselt kritiseerida komisjoni, nõukogu ning Euroopa Parlamendi inimõigustealast tegevust;

E.   arvestades, et inimõiguste olukord Euroopa Liidus mõjutab otseselt ELi usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tulemuslikku inimõigustealast välispoliitikat;

F.   arvestades, et tuleb püüelda selle poole, et kahepoolsete või piirkondlike kaubanduslepingute läbirääkimistel ja rakendamisel pöörataks rohkem tähelepanu põhiliste inimõiguste austamisele, eelkõige poliitiliste õiguste austamisele, isegi kui on tegemist oluliste kaubanduspartneritega sõlmitud kaubanduslepingutega;

G.   arvestades, et ELi ja selle kolmandatest riikidest partneritega sõlmitud lepingutes tuleb järgida inimõigusi puudutavaid klausleid;

H.   arvestades, et inimõiguste edendamine on maailma eri piirkondades endiselt ohus, kuna inimõiguste rikkumine käib vältimatult käsikäes inimõiguste rikkujate jõupingutustega vähendada inimõigusi edendava mis tahes poliitika mõju, eelkõige riikides, kus inimõiguste rikkumised on ebademokraatliku valitsuse võimul püsimiseks olulise tähtsusega,

1.   on seisukohal, et ELil tuleb liikuda ühtse ja järjekindla poliitika suunas, et toetada ja edendada inimõigusi kogu maailmas, ja rõhutab vajadust sellise poliitika tõhusama elluviimise järele;

2.   kinnitab oma veendumust, et inimõiguste edendamise parandamiseks tuleb tugevdada ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP) ning tuleb tagada, et inimõiguste edendamine kui ÜVJP peamine eesmärk, nagu on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 11, viidaks rangelt ellu ELi dialoogides ja institutsionaalsetes suhetes kõikide maailma riikidega;

3.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et suurendada ELi võimet reageerida kiiresti inimõiguste rikkumistele kolmandate riikide poolt; rõhutab ELi võtmerolli inimõiguste valdkonnas tänapäeva maailmas ning vastavaid suurenenud ootusi; nõuab ELi ühist lähenemisviisi inimõigustele nii välispoliitikas kui ka liidu sees;

4.   nõuab jätkuvat maksimaalset valvsust seoses inimõigusi puudutavate klauslite järgimisega ELi ja selle kolmandatest riikidest partneritega sõlmitud lepingutes ning selliste klauslite süsteemset lisamist tulevastesse lepingutesse; juhib tähelepanu asjaolule, et inimõigusi puudutav klausel kui oluline element peaks kehtima lepingu kõikide sätete suhtes; kordab oma nõuet, et sellele klauslile tuleks süsteemselt lisada klausli järgimist tõeliselt tagav mehhanism;

Euroopa Liidu aastaaruanne inimõiguste kohta 2008

5.   rõhutab Euroopa Liidu inimõiguste aastaaruande olulisust Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika analüüsimisel ja hindamisel ning tunnustab ELi institutsioonide selle valdkonna tegevuse positiivset rolli;

6.   kordab oma nõuet, et poliitika hindamiseks tuleks anda rohkem ja paremat teavet ning et tuleks esitada elemente ja suuniseid üldise lähenemisviisi parandamiseks, vastuolude vähendamiseks ning poliitiliste prioriteetide riigipõhiseks kohandamiseks eesmärgiga võtta vastu inimõigustealane riiklik strateegia või vähemalt inimõigusi käsitlev peatükk riigi strateegiadokumentides; kordab oma nõuet hinnata regulaarselt teatud ajavahemike järel ELi inimõigustealase poliitika, inimõigustealaste vahendite ja algatuste kasutamist ning tulemusi kolmandates riikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja konkreetsed mõõdetavad näitajad ja võrdlusalused, et mõõta kõnealuste poliitikavaldkondade tõhusust;

7.   tervitab 2008. aasta aruande avalikku esitlemist nõukogu ja komisjoni poolt Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni 4. novembril 2008. aastal peetud koosolekul, mis langes kokku 10. detsembril 1948. aastal vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäevaga, ning selle esitlemist täiskogu istungjärgul samal päeval, kui Hu Jiale anti Euroopa Parlamendi iga-aastane Sahharovi auhind mõttevabaduse eest;

8.   kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles tuvastama "erilist muret tekitavad riigid", kus inimõiguste edendamine on eriti raske, samuti riigid, kus rikutakse inimõigusi, ning töötama välja niisugused kriteeriumid, mille abil saaks mõõta riike nende inimõiguste olukorra alusel ja seeläbi luua konkreetseid poliitilisi prioriteete;

9.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et levitada inimõigusi käsitlevat aastaaruannet ja tagada selle jõudmine võimalikult laia üldsuseni; nõuab ka avalike teabekampaaniate korraldamist, mis on suunatud ELi maine tõstmisele selles valdkonnas;

10.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles teostama korrapäraselt sotsiaalset mõju ja ühiskondlikku teadlikkust käsitlevaid uuringuid liidu tegevuse kohta inimõiguste valdkonnas;

11.   on seisukohal, et aruanne näitab, et hoolimata mõnes liikmesriigis läbiviidud uuringutest ei ole EL hinnanud liikmesriikide tegevust seoses USA terrorismivastase poliitikaga Bushi administratsiooni ajal;

12.   kutsub nõukogu kooskõlas 2008. aasta aprillis Peruu Kongressil ühehäälselt vastu võetud resolutsiooniga üles kavandama Movimiento Revolucionario Túpac Amaru (MRTA) lisamist terroristlike organisatsioonide Euroopa nimekirja;

13.   rõhutab, et sisserändepoliitika kujutab endast väljakutset seoses ELi inimõigustealase välistegevuse usaldusväärsusega suurte arvamusrühmade silmis kogu maailmas;

Nõukogu ja komisjoni inimõigustealane tegevus rahvusvahelistel foorumitel

14.   on seisukohal, et nõukogu inimõiguste sekretariaadi kvantitatiivne ja kvalitatiivne täiustamine võimaldaks ELil veelgi tõsta oma mainet inimõiguste edendamisel ning inimõiguste austamise tagamisel oma välispoliitikas; loodab, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tulevane määramine, kellest saaks ka komisjoni asepresident, edendaks Lissaboni leping jõustumisel märkimisväärselt ELi sidusust;

15.   peab hädavajalikuks, võttes arvesse inimõigustealaste küsimuste olulisust konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades, et kõigil ELi eriesindajatel oleks tulevikus volitused, milles on konkreetselt ära märgitud inimõiguste austamise edendamine ja tagamine;

16.   kordab oma nõuet, et komisjon julgustaks Euroopa Liidu liikmesriike ja kolmandaid riike, kellega on käimas läbirääkimised nende tulevase ühinemise või suhete tihendamise üle, allkirjastama ja ratifitseerima kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioonid ja nende fakultatiivprotokollid ning tegema koostööd rahvusvaheliste inimõiguste menetluste ja mehhanismide raames; nõuab raamkokkuleppe sõlmimist Euroopa Liidu ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku vahel, et edendada ÜRO konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist kõikides liikmesriikides;

17.   kutsub nõukogu ja komisjoni jätkama aktiivseid jõupingutusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimise ja rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks kogu maailmas vastavalt nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühisele seisukohale 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(21) ja ühisest seisukohast lähtuvale 2004. aasta tegevuskavale; nõuab niisuguste jõupingutuste laiendamist ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppe ratifitseerimisele ja rakendamisele, mis on kohtu tähtis töövahend; tervitab asjaolu, et Rooma statuudi ratifitseerimine Madagaskari, Cooki saarte ja Suriname poolt 2008. aastal suurendas osalisriikide arvu 2008. aasta juulis 108ni; nõuab, et Tšehhi Vabariik kui ainuke ELi liikmesriik, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifitseerinud, teeks seda lõpuks viivitamatult(22); nõuab tungivalt, et Rumeenia tühistaks oma kahepoolse immuniteedilepingu Ameerika Ühendriikidega;

18.   palub kõikidel eesistujariikidel tõsta Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga tehtava koostöö tähtsust kõikidel ELi tippkohtumistel ja dialoogides kolmandate riikidega, sh ELi–Venemaa tippkohtumisel ja ELi–Hiina dialoogides, ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid tihendaksid koostööd kohtuga ning sõlmiksid kahepoolsed kokkulepped otsuste täitmise ning tunnistajate ja ohvrite kaitsmise kohta; tunnustab ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelist koostöö- ja abikokkulepet ning kutsub selle põhjal Euroopa Liitu ja tema liikmesriike üles andma kohtule pooleliolevates kohtuasjades kogu vajalikku abi, muu hulgas kohapealset abi; seoses sellega väljendab heameelt Belgia ja Portugali abi üle Jean-Pierre Bemba vahistamisel ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule üleandmisel 2008. aasta mais;

19.   nõuab, et Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ratifitseeriksid kiiresti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; nõuab kindlalt, et konventsiooni fakultatiivprotokolli vaadeldaks selle lahutamatu osana, ning nõuab, et konventsiooni ja protokolliga ühinemine toimuks üheaegselt(23);

20.   rõhutab vajadust tugevdada veelgi Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide aktiivset osalemist inimõiguste ja demokraatia küsimustes mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel 2009. aastal, sealhulgas ÜRO inimõiguste nõukogu, ÜRO Peaassamblee, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ministrite nõukogu ning Euroopa Nõukogu töös;

21.   tervitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil rahastatud inimõiguste kaitsjate konverentsi toimumist Euroopa Parlamendis Brüsselis 7.–8. oktoobril 2008. aastal kui olulist Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vahelist algatust, mis märkis inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva;

22.   tunneb heameelt Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu vahelise koostöö üle, mis toimub 2007. aasta mais allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi raames; tervitab asjaolu, et neljapoolsed kohtumised toimusid 23. oktoobril 2007. aastal ja 10. märtsil 2008. aastal ELi eesistujariigi, komisjoni, Euroopa Nõukogu peasekretäri ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistuja vahel; kinnitab veel kord koostöö edasise edendamise tähtsust inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja pluralistliku demokraatia valdkonnas, mis on mõlema organisatsiooni ja kõikide ELi liikmesriikide ühised väärtused;

23.   tervitab komisjoni ja Euroopa Nõukogu vahel 18. juunil 2008. aastal sõlmitud kokkulepet koostöö kohta ELi Põhiõiguste Ametis; juhib tähelepanu, et kokkulepe hõlmab sätteid regulaarsete kohtumiste korraldamise, teabevahetuse ja tegevuse kooskõlastamise kohta;

24.   tunneb heameelt asjaolu üle, et kassettlahingumoona konventsioon võeti vastu 19.–30. mail 2008. aastal Dublinis toimunud diplomaatilisel konverentsil; väljendab muret seoses asjaoluga, et mitte kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei kirjutanud 3. detsembril 2008. aastal Oslos toimunud allkirjastamiskonverentsil lepingule alla, ning palub neil seda võimalikult kiiresti teha(24); märgib, et konventsiooniga kehtestatakse igasuguse tsiviilisikutele vastuvõetamatut kahju tekitava kassettlahingumoona viivitamatu ja tingimusteta keelustamine;

25.   väljendab heameelt Serbia koostöö üle Radovan Karadžići vahistamisel ja üleandmisel endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule; märgib murelikult, et Ratko Mladić ja Goran Hadžić on jätkuvalt tabamata ja neid ei ole veel viidud endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ette; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles tagama täielik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mis peaks viima kõikide järelejäänud süüdistatavate vahistamise ja üleandmiseni, et avada tee stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu ratifitseerimiseks;

26.   nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid teeksid täies ulatuses koostööd rahvusvaheliste kriminaalõigusmehhanismidega, eelkõige tagaotsitavate vastutusele võtmisel; märgib väga murelikult, et Sudaan pole ikka veel vahistanud ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule üle andnud Ahmad Muhammad Haruni (Ahmad Haruni) ja Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani (Ali Kushaybi), eirates sellega oma kohustusi, mis tulenevad ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonist 1593 (2005); mõistab kindlalt hukka Sudaani kättemaksu, mis järgnes Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusele president al-Bashiri vahistamiseks, ning väljendab sügavat muret hiljutise rünnaku pärast inimõiguste kaitsjate vastu, mille tagajärjel vahistati 2008. a. juunis Mohammed el-Sari, kes mõisteti koostöö eest Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga 17 aastaks vangi; tunneb heameelt peamise opositsioonipartei, Rahvakongressi Partei juhi Hassan al-Turabi vabastamise üle pärast seda, kui teda oli kaks kuud kinni peetud sõnavõtu eest, milles ta kutsus president al-Bashiri üles võtma Dārfūris toime pandud kuritegude eest poliitilist vastutust; lõpuks tuletab meelde oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni Sudaani ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(25) ning kutsub ELi eesistujaid ja liikmesriike taas kord üles tegutsema oma sõnade kohaselt, mida on väljendatud ELi 2008. aasta märtsi deklaratsioonis ja nõukogu 2008. aasta juuni järeldustes Sudaani kohta, milles väideti, et EL "on valmis kaaluma meetmeid isikute vastu, kes vastutavad selle eest, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ei tehta koostööd, juhul kui ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1593 koostöö kohta Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga jätkuvalt ei järgita";

27.   tervitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esimese kohtuprotsessi algust 26. jaanuaril 2009. aastal Kongo Demokraatliku Vabariigi Thomas Lubanga üle ning märgib, et see on rahvusvahelise kriminaalõiguse ajaloos esimene kohtuprotsess, kus ohvrid aktiivselt osalevad; seoses sellega nõuab tungivalt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus tugevdaks teavitusalaseid jõupingutusi, et kaasata kriisiolukorras riikide kogukondi niisugusesse edasiviiva interaktsiooni protsessi Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, mis on loodud selle mandaadi mõistmise ja toetuse edendamiseks, ootuste ohjamiseks ning võimaldamaks kõnealustel kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades; väljendab heameelt Kongo Demokraatliku Vabariigi koostöö üle Thomas Lubanga, Germain Katanga ja Mathieu Ngudjolo üleandmisel Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; taunib siiski asjaolu, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldust Bosco Ntaganda vahistamiseks ei ole veel täidetud, ning palub üldasjade ja välissuhete nõukogu tulevastel koosolekutel nõuda Bosco Ntaganda kohest vahistamist ja üleandmist Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; märgib murelikult, et Kongo Demokraatliku Vabariigi niigi rahutut olukorda on veelgi destabiliseerinud 24. detsembrist 2008 13. jaanuarini 2009 Kongo Demokraatliku Vabariigi põhjaosas toimunud Issanda vastupanuarmee (Lord's Resistance Army) uued rünnakud, mille käigus tapeti jõhkralt vähemalt 620 tsiviilisikut ja rööviti rohkem kui 160 last; seetõttu rõhutab vajadust vahistada kiiresti Issanda vastupanuarmee komandörid, nagu on nõutud Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2008. aasta resolutsioonis Joseph Konyle süüdistuse esitamise ja tema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette toomise kohta(26); märgib murelikult, et veel ei ole täidetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusi Issanda vastupanuarmee nelja liikme vahistamiseks Ugandas;

28.   võtab rahulolevalt teadmiseks Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni esimesed paljulubavad avaldused Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, milles öeldakse, et "Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust paistab saavat oluline ja usaldusväärne vahend Kongos, Ugandas ja Darfuris toime pandud kohutavate tegude eest vastutavate kõrgete juhtide vastutusele võtmiseks"(27), ning palub Ühendriikidel ennistada oma allkiri ja teha tihedamat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige olukordades, mis on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu juurdluse või esialgse analüüsi teemaks;

29.   märgib veel kord rahuloluga asjaolu, et ÜRO Peaassamblee võttis vastu deklaratsiooni põlisrahvaste õiguste kohta, mis loob raamistiku, kus riigid saavad tõrjutuse ja diskrimineerimiseta kaitsta ja edendada põlisrahvaste õigusi; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon jätkaks eespool mainitud ÜRO deklaratsiooni rakendamist, eriti demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) abil, kohustades eelkõige samal ajal kõiki liikmesriike ratifitseerima kiiresti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni 169, mis toetab kõnealuses deklaratsioonis esitatud põhimõtteid õiguslikult siduva vahendiga; tunneb siiski heameelt komisjoni põlisrahvastele suunatud tegevuse üle ning tervitab komisjoni ja ILO ühisel juhtimisel algatatud projekti "Põlis- ja hõimurahvaste õiguste edendamine õigusabi andmise, suutlikkuse suurendamise ja dialoogi kaudu"; märgib, et peaaegu kakskümmend aastat pärast ILO konventsiooni jõustumist on ainult kolm liikmesriiki – Hispaania, Madalmaad ja Taani – selle ratifitseerinud; toetab seepärast algatusi teadlikkuse tõstmiseks selle olulise õigusakti kohta ja selle mõju suurendamiseks kogu maailmas, tagades, et selle ratifitseerivad kõik liikmesriigid;

30.   kordab oma nõuet töötada välja romisid käsitlev Euroopa raamstrateegia, arvestades romi kogukondade erilist sotsiaalset olukorda Euroopa Liidus, kandidaatriikides ja stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevates riikides; märgib rahuloluga komisjoni esimest ELi tippkohtumist romide küsimuses, mis leidis aset 2008. aasta septembris komisjoni presidendi ja eesistujariigi Prantsusmaa ühisel juhtimisel ning mille eesmärk oli edendada kindlat kohustust lahendada konkreetseid probleeme ja luua mehhanismid, mille kaudu tagada parem arusaamine romide olukorrast kogu Euroopas;

31.   tervitab lõppdokumendi suhtes konsensusele jõudmist Durbani läbivaatamiskonverentsil 21. aprillil 2009. aastal rassismivastase maailmakonverentsi järelmeetmena, millega muu hulgas kaitstakse täielikult rahvusvahelises õiguses sätestatud sõnavabadust, kinnitatakse ja tugevdatakse nõuet kaitsta rändajate õigusi ning teadvustatakse diskrimineerimise rohkeid ja raskeid vorme; mõistab hukka president Mahmoud Ahmadinejadi kõne, mis oli vastuolus konverentsi vaimu ja eesmärgiga, nimelt rassismi kaotamisega; tunneb heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu kui Durbani läbivaatamiskonverentsi ettevalmistuskomitee oluliste istungite üle, mis toimusid 21. aprillist 2. maini 2008. aastal ja 6.–17. oktoobril 2008. aastal;

32.   on pettunud selles, et 20.–24. aprillil 2009 Genfis toimunud rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja nendega seonduva sallimatuse vastasel Durbani järelkonverentsil (Durban II) ei võtnud nõukogu juhirolli ja liikmesriigid ei suutnud jõuda kokkuleppele ühisstrateegias; taunib tõsiselt ühtsuse ja koostöö puudumist, eriti arvestades ELi välispoliitika eeldatavat tõhustamist uue ELi lepingu alusel; palub komisjonil ja eelkõige nõukogul Euroopa Parlamendile selgitada, kas ELi strateegiat kavandati ja milliseid jõupingutusi tehti ühisele seisukohale jõudmiseks, ning anda teada, mis juhtus ja millised on Durban II tulemuste mõjud;

33.   tunneb heameelt komisjoni 2008. märtsis korraldatud Euroopa lapse õiguste foorumi üle, milles keskenduti kadunud laste leidmiseks vajalike hoiatusmehhanismide teemale ning laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud küsimustele, pöörates erilist tähelepanu romi lastele;

34.   tunneb heameelt Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta 2008 üle, mille algatas komisjon ning mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuste põhjal; kordab, et kultuuridevahelisel dialoogil on Euroopa identiteedi ja kodakondsuse edendamisel oluline roll; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon esitaksid strateegiad kultuuridevahelise dialoogi tugevdamiseks, edendaksid oma pädevusvaldkondades tsivilisatsioonide liidu eesmärke ning jätkaksid nimetatud liidu poliitilist toetamist;

ÜRO inimõiguste nõukogu

35.   tunneb heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu töö üle ning rõhutab selle üliolulist rolli ÜRO üldstruktuuris ning selle potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks ELi mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste valdkonnas; märgib, et kõnealune uus organ peab oma tööd jätkama, et muutuda usaldusväärsemaks;

36.   rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide roll on ÜRO inimõiguste nõukogu tõhususe seisukohalt hädavajalik;

37.   tervitab üldise korrapärase läbivaatamise algust ning esimest läbivaatamisvooru, mis toimus 2008. aasta aprillis ja mais ning mille tulemusel võeti ÜRO inimõiguste nõukogu täiskogu istungil juunis 2008 vastu läbivaatamise tulemusi kajastavad aruanded; märgib, et uue mehhanismi kahe esimese tsükli rakendamine kinnitas üldise korrapärase läbivaatamise potentsiaali ning usub, et üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi rakendamisega saavutatakse edasised konkreetsed tulemused ja parendused; kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima ja kontrollima põhjalikult üldise korrapärase läbivaatamise tegevust ning palub nõukogul selles küsimuses parlamendiga konsulteerida;

38.   märgib, et vastavalt aastaaruandele on EL liikmesriigid ÜRO inimõiguste nõukogus vähemuses; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastatud tegevusele, et seda olukorda parandada, arendades sobivaid liite selliste riikide ja valitsusväliste osalejatega, kes kaitsevad jätkuvalt inimõiguste universaalset ja jagamatut olemust;

39.   kutsub sellega seoses nõukogu ja komisjoni üles tugevdama sidemeid ÜRO inimõiguste nõukogu muude piirkondlike rühmade demokraatlike valitsustega, et parandada niisuguste algatuste edu, mille eesmärk on inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtete austamine; palub komisjonil esitada inimõiguste küsimuste hääletamist ÜROs käsitleva aastaaruande, milles analüüsitakse, kuidas seda on mõjutanud ELi ja selle liikmesriikide ning muude blokkide poliitika;

40.   nõuab tõhustatud koostööd Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel vähemuste õiguste edendamise ning piirkondlike ja vähemuskeelte kaitse valdkonnas, kasutades õiguslikke diskrimineerimisevastaseid vahendeid mitmekesisuse ja tolerantsuse kaitsmiseks;

41.   kinnitab veel kord erimenetluste ja riigipõhiste volituste äärmist olulisust ÜRO inimõiguste nõukogus; on seisukohal, et volituste pikendamise protsess peab olema läbipaistev; väljendab heameelt ÜRO erimenetlusi käsitleva uue juhise üle ning nõuab kindlalt, et tuleks jätkata jõupingutusi sõltumatute ja kogenud kandidaatide nimetamiseks, kes on nõuetekohaselt esindavad, seda nii geograafilises plaanis kui ka soolisest seisukohast; märgib hiljutisi arenguid temaatilistes ja riigipõhistes volitustes; tunneb heameelt äsja loodud temaatiliste volituste üle, mille abil tegeletakse orjuse kaasaegsete vormide ning puhtale joogiveele juurdepääsu ja sanitaartingimuste tagamisega; tervitab asjaolu, et inimõiguste olukorda Sudaanis käsitleva eriraportööri volitusi pikendati 2009. aasta juunini;

42.   tunneb heameelt asjaolu üle, et EL algatas Birmat käsitleva ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungjärgu korraldamise 2007. aasta oktoobris, mille tulemusel võeti 2008. aasta juunis vastu resolutsioon, kus mõisteti hukka jätkuvad süstemaatilised inimõiguste rikkumised ja lapssõdurite värbamine Birmas ning nõuti tungivalt, et Birma valitsus vabastaks viivitamatult kõik poliitvangid;

ELi inimõigustealaste suuniste tulemuslikkus

43.   on seisukohal, et Lissaboni lepingu lõpliku ratifitseerimise viibimisest hoolimata tuleks Euroopa Liidu uue välisteenistuse loomise ettevalmistusi ennetavalt kasutada liikmesriikide ja komisjoni välismissioonide lähenemisviiside ühtlustamiseks inimõiguste valdkonnas struktuuride ja töötajate jagamise teel, et luua tõelised nn Euroopa Liidu saatkonnad;

44.   võtab teadmiseks Sloveenia ja Prantsusmaa nõukogu eesistumisperioodi püüdlused viia lõpule Euroopa Liidu inimõigustealaste suuniste väljatöötamine lapse õiguste kohta; ootab järgmise aasta jooksul niisuguste konkreetsete rakendusmeetmete projektide saamist, mis keskenduvad tervikliku ja igakülgse lähenemisviisi rakendamisele, mille töötavad välja põhisuunised;

45.   peab vajalikuks võtta meetmeid tagamaks, et ELi missioonid võtaksid inimõiguste küsimusi süsteemsemalt arvesse, nt luues inimõiguste teabekeskused ning lisades inimõigusi ja nende rakendamist käsitlevad suunised ELi missioonidel osalejate koolituskavadesse;

Naiste olukord, naistevastane vägivald ja naistetapp

46.   tunneb heameelt asjaolu üle, et 2008. aasta teisel poolel on eesistujariik Prantsusmaa andnud naisküsimustele ELi inimõigustealase tegevuse raames uue prioriteetse tähtsuse; rõhutab eriti vajadust tegeleda selliste traagiliste nähtustega nagu naistevastane vägivald (sh naiste ümberlõikamise tava) ja naistetapp (sh soost lähtuvad abordid);

47.   arvestades, et rahvusvaheline kogukond pole suutnud tuua Zimbabwe inimõiguste katastroofis pööret paremuse poole, palub nõukogul ja liikmesriikidel uurida selle põhjuseid, kujundada välja tulemuslikum poliitika ning teavitada Euroopa Parlamenti, milliseid samme kavatsetakse astuda, arvestades ühelt poolt ELi ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt paljude Aafrika, eriti Lõuna-Aafrika riikide vaheliste suhete ulatust;

48.   tunneb heameelt 8. detsembril 2008 vastu võetud uute suuniste üle, millega on loodud laiaulatuslik strateegia ELi tegevuse tugevdamiseks, millega edendatakse naiste turvalisust, eelkõige konfliktidest mõjutatud riikides, nagu ka teistes riikides; taunib siiski asjaolu, et Euroopa Parlament ei olnud uute suuniste koostamisse paremini kaasatud, ning nõuab sellega seoses tulevikus mehhanismi loomist Euroopa Parlamendiga konsulteerimiseks nii uute suuniste koostamisel kui ka suuniste hindamisel ja läbivaatamisel;

49.   juhib siiski tähelepanu olemasolevatele lünkadele naiste inimõigustele suunatud Euroopa Liidu poliitika ja tegevuste väljatöötamisel; leiab, et need lüngad kajastuvad nõukogu aruandes, kus mitmeid konkreetseid valdkondi ei hinnata põhjalikult;

Surmanuhtlus

50.   tervitab resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (resolutsioon 62/149), mille ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007. aastal heaks kiitis, nõudes ülemaailmse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kasutamisele; rõhutab, et resolutsiooni lõpus kutsutakse kõiki ÜRO liikmesriike kehtestama hukkamistele moratooriumi, et seejärel surmanuhtlus kaotada;

51.   tervitab surmanuhtluse vastast ühisdeklaratsiooni, mis allkirjastati 10. oktoobril 2008 Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni presidentide poolt ELi nimel ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistuja ja Euroopa Nõukogu peasekretäri poolt surmanuhtluse vastasel Euroopa päeval, mida tähistatakse iga aasta 10. oktoobril; kinnitab, et surmanuhtluse keelustamine on üks tähtsamaid sätteid Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mille artiklis 2 öeldakse selgesõnaliselt, et "kedagi ei tohi surma mõista ega hukata";

52.   väljendab heameelt surmanuhtlust käsitlevate ELi suuniste muudetud ja ajakohastatud versiooni üle; kinnitab, et EL on surmanuhtluse vastu kõikidel asjaoludel ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse keelustamine aitab kaasa inimväärikuse tõstmisele ja inimõiguste järkjärgulisele arendamisele;

53.   kutsub nõukogu eesistujariiki üles julgustama Hispaaniat, Itaaliat, Lätit ja Poolat, kes on allkirjastanud, kuid ei ole veel ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta, seda tegema; tunnistab sellega seoses, et suuniseid surmanuhtluse kohta saaks rakendada sidusamalt, kui liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid niisugused protokollid ja konventsioonid;

54.   tervitab asjaolu, et surmanuhtlus on taandumas, kuna 2008. aastal kaotati see Rwandas ja Usbekistanis kõikide kuritegude puhul; tunneb heameelt Iraani karistusseadustiku eelnõu üle, milles keelustatakse kividega surnuks loopimise otsused, ning nõuab tungivalt, et Iraani parlament viiks lõpule karistusseadustiku valmimise, et kividega surnuks loopimine täielikult keelustada; taunib asjaolu, et Iraani režiim mõistab endiselt surma ja hukkab alla 18 aasta vanuseid süüdistatavaid (eekõige neid, kelle ainsaks "kuriteoks" šariaadi kohaselt on homoseksuaalsete aktide toimepanek); rõhutab, et Iraan on ainus riik, kes hukkas 2008. aastal alaealisi õigusrikkujaid; on sügavalt mures asjaolu pärast, et veel vähemalt 130 alaealist õigusrikkujat ootab Iraanis surmanuhtluse täideviimist; mõistab veel kord hukka surmanuhtluse üha sagedasema kasutamise Iraani režiimi poolt, mis asetab Iraani kohe pärast Hiinat teisele kohale riikide pingereas, kus toimub terve maailma kohta kõige rohkem hukkamisi; märgib, et Guatemalas ei ole langetatud ühtegi surmamõistvat kohtuotsust; väljendab siiski rahutust seoses võimalusega, et surmanuhtlust võidakse hakata taas täide viima; nõuab tungivalt, et Guatemala valitsus võtaks endale tõepoolest kohustuse saavutada surmanuhtluse üldine moratoorium; tervitab siiski president Colomi 2008. aasta märtsis vastu võetud otsuseid, mis võib kaasa tuua surmanuhtluse kaotamise Guatemalas; väljendab muret surmanuhtluse jätkuva kasutamise pärast Peruu siseriiklikus õiguses; märgib, et alates 2007. aastast on kõik surmanuhtlusega seotud kohtuasjad Hiinas vaadanud läbi ülemkohus; on siiski jätkuvalt mures, et Hiina viib endiselt läbi kõige rohkem hukkamisi maailmas; mõistab hukka surmanuhtluse praktika Valgevenes, mis on ainuke riik Euroopas, mis jätkab surmanuhtluse kasutamist, olles vastuolus Euroopa väärtustega;

Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine

55.   nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes ei ole piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli (OPCAT) siiani allkirjastanud ja/või ratifitseerinud, teeksid seda nii kiiresti kui võimalik;

56.   tunneb jätkuvalt muret Euroopa Liidu nende liikmesriikide tõelise pühendumuse pärast inimõiguste kaitsele, kes keelduvad allkirjastamast eespool mainitud konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; väljendab heameelt asjaolu üle, et Argentiina ratifitseeris kõnealuse konventsiooni 2008. aasta mais, ning palub kõigil ELi liikmesriikidel, kes ei ole veel seda allkirjastanud ega ratifitseerinud, seda kiiresti teha(28);

57.   väljendab heameelt nõukogu poolt 2001. aasta aprillis vastu võetud ja 2008. aastal ajakohastatud piinamist käsitlevate ELi suuniste muudetud versiooni üle, mille eesmärk on anda ELi käsutusse tegevusvahend, mida see saaks kasutada kõigil tasanditel toimuvates kontaktides kolmandate riikidega ning samuti mitmepoolsetel inimõiguste foorumitel, toetamaks ja tugevdamaks tehtavaid jõupingutusi piinamise ja väärkohtlemise tõkestamiseks ja kaotamiseks kõikjal maailmas; kinnitab, et EL on võtnud endale kindla kohustuse toetada piinamise ning julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise täielikku keelustamist;

58.   loodab, et nõukogu ja komisjon tugevdavad koostööd Euroopa Nõukoguga eesmärgiga luua üleeuroopaline ala, kus ei ole piinamist ega teisi väärkohtlemise vorme, mis oleks selge märguanne sellest, et Euroopa riigid on võtnud kindla kohustuse kaotada kõnealused tavad esmajoones oma riigi piirides, olles sellega eeskujuks maailma teistele riikidele, kus sellised tavad kahjuks veel eksisteerivad;

59.   väljendab heameelt seoses piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste hindamisega, mis sisaldab uusi soovitusi ja rakendusmeetmeid, mille eesmärk on tegevust selles valdkonnas veelgi tugevdada; märgib rahuloluga soovituste kaasamist, mis toodi välja uurimuses piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste rakendamise kohta, mis esitati parlamendi inimõiguste allkomisjonile 28. juunil 2007. aastal ning nõukogu inimõiguste töörühmale 2007. aasta detsembris; märgib rahuloluga suuniste rakendamise kontrollimisel tehtud järeldusi; tervitab rakendusmeetmeid, mille eesmärk on anda sellega seoses suuniseid ELi missioonidele ja komisjoni delegatsioonidele; tunneb sellega seoses heameelt konkreetsete kriteeriumide üle üksikjuhtumitega tegelemiseks ning väljendab kahetsust meetmete puudumise pärast, mis hoiaksid ära isikute üleandmise riikidele, kus neid võib ohustada piinamine või muu ebainimlik või alandav karistus; nõuab sellega seoses veel kord tungivalt, et EL järgiks piinamist ja väärkohtlemist käsitlevates rahvusvahelistes ja piirkondlikes õigusaktides sätestatud norme ja standardeid;

60.   tervitab resolutsiooni 62/148 piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise vastu, mida toetas EL ja mille ÜRO Peaassamblee 4. märtsil 2008. aastal vastu võttis, tuletades meelde, et vabadus mitte langeda piinamise või muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ohvriks on põhiõigus, mida tuleb kaitsta mis tahes tingimustes; märgib, et Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide inimõiguste komisjonide võrgustik pidas 25. juunil 2008. aastal Euroopa Parlamendis oma teise istungi, keskendudes eriti võitlusele piinamise vastu, ning sellel osales ka piinamise küsimusi käsitlev ÜRO eriraportöör Manfred Nowak;

61.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid demarše kõikide Euroopa Liidu rahvusvaheliste partnerite suhtes seoses piinamist ja väärkohtlemist keelustavate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimise või rakendamisega, samuti seoses piinamisohvritele rehabilitatsiooniabi osutamisega; kutsub nõukogu ja komisjoni üles käsitlema piinamise ja väärkohtlemise vastu võitlemist ELi inimõiguspoliitika põhiprioriteedina eelkõige Euroopa Liidu suuniste ja muude ELi vahendite, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tõhustatud rakendamise kaudu ning tagades, et liikmesriigid hoiduksid niisuguste kolmandate riikide diplomaatiliste tagatiste aktsepteerimisest, kus on reaalne oht, et inimesi piinatakse või väärkoheldakse;

62.   märgib, kui oluline on nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks(29), mis jõustus 30. juulil 2006. aastal ning millega keelustatakse selliste kaupade eksport ja import, mida ei kasutata millekski muuks kui ainult surmanuhtluseks, julmaks, ebainimlikuks ja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks või karistamiseks; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon hindaksid selle määruse rakendamist liikmesriikides ning uuriksid võimalusi laiendada selle reguleerimisala;

63.   taunib tõsiasja, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis on 1,35 miljonit ümberasustatud isikut, sealhulgas 850 000 ümberasustatut Põhja-Kivus; rõhutab veel kord vajadust kiirete meetmete järele täieliku uurimise kujul, mille eesmärk on võtta vastutusele täideviijad, kes on vastutavad hinnanguliselt 150 inimese tapmises Rahvakaitse Rahvusliku Kongressi (CNDP) ja mai-mai võitlejate poolt 2008. aasta novembris Kiwanjas; kutsub Kongo DV ja Rwanda valitsusi üles tagama oma täielikku toetust MONUCile (ÜRO missioon Kongo DVs) piirkonnas oma rahuvalvemandaadi täitmisel ning tegema tööd tsiviilelanike kaitsmiseks piirkonnas tänini aset leidva vägivalla ja raskete hirmutegude eest; palub lisaks, et nõukogu ja komisjon toetaksid igapäevaselt toimuvate tõsiste rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste, sealhulgas vägistamiste, kohtuväliste hukkamiste ja piinamise uurimist ning vajadust rakendada tugev ELi strateegia, mis aitaks lihtsustada muutusi piirkonnas;

64.   on endiselt sügavalt mures laastava humanitaarkriisi pärast Zimbabwes, kooleraepideemia pärast ning Mugabe režiimi jätkuva keeldumise pärast kriisile tulemuslikult reageerida; kutsub nõukogu ja komisjoni lisaks üles Mugabe režiimi tegevust selgesõnaliselt hukka mõistma ning kinnitama Zimbabwe elanike ees võetud kohustust pikaajalise humanitaarabi programmi näol; mõistab lisaks hukka inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete, nagu Jestina Mukoko hirmutamise ja vahistamise Mugabe režiimi poolt ning nõuab nende tegude täideviijate vastutusele võtmist;

Laste õigused

65.   rõhutab veel kord tungivat vajadust rakendada Euroopa Liidu suuniseid laste ja relvakonfliktide kohta; kutsub kõiki riike tungivalt üles võtma vastu Pariisis 2007. aastal võetud kohustusi kaitsta lapsi relvajõududesse või relvastatud rühmitustesse ebaseadusliku värbamise ja seal rakendamise eest;

66.   kiidab heaks nende suuniste uuendatud versiooni, mis võeti vastu 16. juunil 2008. aastal, ning märgib rahuloluga, et EL on teinud suursaadikutele ülesandeks koostada eraldi strateegiad suunistes väljatoodud kuue uue temaatilise küsimuse käsitlemiseks kolmeteistkümnes prioriteetses riigis; nimetatud temaatilised küsimused on värbamine, tapmine ja sandistamine, koolide ja haiglate vastased rünnakud, humanitaarabi blokeerimine, seksuaalne ja sooline vägivald ning õigusrikkumised ja kuritarvitamine;

67.   tervitab Euroopa Ülemkogu 2008. aasta juuni järeldusi lapse õiguste kohta, eriti laste kohta, keda on mõjutanud relvakonfliktid; märgib, et ülemkogu kutsus komisjoni ja liikmesriike üles tagama jätkuvalt inimõiguste, julgeoleku- ja arengupoliitika sidusus, täiendavus ja kooskõla, et lahendada tõhusalt, jätkusuutlikult ja igakülgselt relvakonfliktide lühiajalise, keskpika ning pikaajalise mõju probleem lastele;

68.   tervitab asjaolu, et EL võttis 2008. aasta juunis vastu läbivaadatud kontrollnimekirja eesmärgiga integreerida relvakonfliktidest mõjutatud laste kaitse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; märgib, et seda parandati oluliselt, eelkõige lastekaitse mõiste täpsustamise osas, erikoolituse vajaduse osas seoses relvakonfliktidest mõjutatud lastega, järelevalve ja aruandluse, nähtavuse ja teadlikkuse osas, eriteadmiste kasutamise võimaluse osas kohapeal ning ekspertteabe levitamise osas missioonide/operatsioonide ja Brüsseli vahel;

69.   tervitab eesistuja algatusi seoses relvakonfliktidest mõjutatud lastega; märgib ära konverentsi "Mõju suurendamine kohapeal – valitsusväliste organisatsioonide ja ELi koostöö relvakonfliktidest mõjutatud laste teemavaldkonnas", mille eesistujariik Sloveenia korraldas 2008. aasta aprillis;

70.   märgib ära lapsi ja relvastatud konflikte käsitleva resolutsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 22. veebruaril 2008. aastal, ning ÜRO peasekretäri eriesindaja raporti; mõistab karmilt hukka laste värbamise ja relvakonfliktidesse kaasamise Tšaadis ja Iraagis;

71.   tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu laste ja relvakonfliktide töörühma aastaaruannet ja järeldusi; mõistab karmilt hukka laste õiguste jõhkra rikkumise ja laste jätkuva kaasamise relvakonfliktidesse Sri Lankal, Birmas, Filipiinidel, Somaalias, Kongos ja Burundis;

72.   tunneb heameelt asjaolu üle, et 16 ELi liikmesriiki(30) on kirjutanud alla Genfi deklaratsioonile relvastatud vägivalla ja arengu kohta, mille tulemusel suurenes osalisriikide arv 97ni; nõuab tungivalt, et ülejäänud 11 ELi liikmesriiki, kes ei ole Genfi deklaratsioonile veel alla kirjutanud, teeksid seda nii kiiresti kui võimalik;

73.   kutsub neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, üles viivitamata allkirjastama ja ratifitseerima lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid(31);

74.   tervitab asjaolu, et 2008. aastal algatas komisjon teemaprogrammi "Investeerimine inimestesse" raames pakkumiskutse valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud projektidele relvakonfliktidest mõjutatud laste ja lastega kaubitsemise valdkonnas; kutsub komisjoni üles pöörama jätkuvalt erilist tähelepanu laste olukorrale relvakonfliktides;

Inimõiguste kaitsjad

75.   tervitab inimõiguste kaitsjate konverentsi toimumist 7.–8. oktoobril 2008. aastal; kinnitab veelkord ELi lubadust kaitsta paremini inimõiguste kaitsjaid nende võitluses viia ellu inimõiguste ülddeklaratsioonis esitatud visioon;

76.   juhib tähelepanu miljonite laste kuritarvitamisele ja seksuaalsele ekspluateerimisele üle maailma; palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik võimalik, et vältida laste seksuaalset ekspluateerimist ja seksuaalset kuritarvitamist ning võidelda nende nähtuste vastu, kaitsta sellise ekspluateerimise ja kuritarvitamise ohvrite õigusi ning edendada siseriiklikku ja rahvusvahelist koostööd võitluses laste seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu;

77.   tervitab ministrite komitee 6. veebruaril 2008. aastal vastu võetud deklaratsiooni Euroopa Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate paremal kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel;

78.   väljendab heameelt asjaolu üle, et 2006. aastal asutas OSCE Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo (ODIHR) inimõiguste kaitsjate teabekeskuse eesmärgiga jälgida inimõiguste olukorda kõikides OSCE riikides; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid tugevdaksid oma toetust inimõiguste kaitsjatele, luues teabekeskuse Euroopa Parlamendis, nõukogus ja komisjonis, et parandada üksikjuhtumite hilisemat jälgimist ning tegevuste kooskõlastamist teiste rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonidega;

79.   väljendab heameelt inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste 2008. aasta muudetud versiooni üle; tõstab esile sätete lisamist, mille eesmärk on parandada inimõiguste kaitsjate toetamist ja kaitsmist ELi missioonide poolt, nagu suuniste rakendamise kohalikud strateegiad, kohalikud inimõiguste töörühmad ning kohtumiste korraldamine inimõiguste kaitsjate ja diplomaatide vahel vähemalt kord aastas; tervitab samal ajal eriviisade väljastamise võimaluse lisamist ja ELi liikmesriikides ajutise peavarju andmise lihtsustamist kui meetmeid kiire abi ja kaitse pakkumiseks ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele kolmandates riikides;

80.   palub järjekordselt nõukogul ja liikmesriikidel kaaluda konkreetselt inimõiguste kaitsjate eriviisade väljastamise küsimust, nii et ühenduse viisaseadustikku lisataks selge viide inimõiguste kaitsjate konkreetsele olukorrale ning loodaks nõnda eriomase ja kiirendatud viisade väljastamise kord, mis võiks toetuda Iiri ja Hispaania valitsuse kogemusele kõnealuses küsimuses; juhib tähelepanu diskussioonile viisade väljastamise üle inimõiguste kaitsjate ajutiseks ümberasustamiseks, kui nad on otseses ohus või vajavad kaitset, ning kutsub nõukogu inimõiguste töörühma astuma edasisi samme; on seisukohal, et inimõiguste kaitsjaid toetavate Euroopa Liidu demaršide konfidentsiaalsus on vahel kasulik, kuid palub, et hoolimata konfidentsiaalsusest esitaksid Euroopa Liidu kohalikud esindused kogu nimetatud demarše puudutava vajaliku teabe süstemaatiliselt kohapealsetele valitsusvälistele organisatsioonidele, inimõiguste kaitsjatele ja nende perekondadele;

81.   viitab nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldustele Valgevene kohta ja eesistuja 30. septembri 2008. aasta avaldusele samal kuul Valgevenes toimunud parlamendivalimiste kohta; väljendab kahetsust, et need valimised ei vastanud rahvusvahelistele normidele ega OSCE demokraatiakriteeriumidele; tunneb heameelt viimase rahvusvaheliselt tunnustatud poliitvangi, Aljaksandr Kazulini vabastamise üle enne valimisi; on siiski mures tõsiasja pärast, et vähemalt 10 aktivisti kannavad endiselt vabadust piiravat karistust, millega neil lubatakse viibida üksnes kodus või tööl; on sügavalt mures inimõiguste olukorra pärast Valgevenes;

82.   mõistab hukka Hiina valitsuse poolt inimõiguste kaitsjatele kehtestatud piirangute olümpiamängude-eelse karmistamise, millega neil keelati pidada telefoni- ja internetisidet, jälgiti nende liikumist ja kohaldati nende suhtes erineva rangusega koduareste ning enneolematut järelevalvet ja jälgimist, mille tulemusel paljud aktivistid lükkasid oma töö edasi või peatasid selle kuni olümpiamängude lõppemiseni;

83.   juhib erilist tähelepanu olulisele mõjule, mis sõnavabadusel Internetis võib olla suletud kogukondadele, ning kutsub ELi üles toetama küberdissidente üle maailma; palub nõukogul ja komisjonil seetõttu käsitleda kõiki piiranguid Interneti ja infoühiskonna teenuste osutamisele Euroopa ettevõtete poolt kolmandates riikides osana ELi väliskaubanduspoliitikast ning pidada kõiki ebavajalikke piiranguid kõnealuste teenuste osutamisele kaubandustõketeks;

84.   on sügavalt mures, et Iraan jätkas 2008. aastal sõltumatute inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete takistamist, ning et tõsised inimõiguste rikkumised ei ole lakanud; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate meelevaldse arreteerimise, piinamise ja vangistamise nende tegevuse eest, süüdistatuna "riigi julgeoleku vastases tegevuses"; väljendab kahetsust, et praegune valitsuse poliitika on suunatud õpetajate ja õppejõudude vastu, tõkestades õpilaste juurdepääsu kõrgharidusele, ning mõistab hukka õpilasaktivistide jälitamise ja vangistamise;

85.   väljendab muret inimõiguste olukorra üle Nicaraguas ja Venezuelas ning mitmete inimõigusorganisatsioonide ründamise ja ahistamise üle neis riikides; kutsub Nicaragua ja Venezuela valitsusi ja ametivõime üles tegutsema demokraatlike õiguste ja vabaduste ning õigusriigi kaitseks;

86.   kinnitab oma seisukohta Sahharovi auhinna laureaatide Oswaldo Payá Sardiñase ja "Damas de Blanco" ("Daamid Valges") nime all tuntud Kuuba rühmituse suhtes; peab vastuvõtmatuks tõsiasja, et riik, kellega EL on taasalustanud poliitilist dialoogi kõikidel teemadel, sealhulgas inimõigused, keeldub lubamast nii Oswaldo Payád kui "Daame Valges" osaleda tseremoonial, millega tähistatakse auhinna 20. aastapäeva; on kindlalt vastu süstemaatilisele vägivallale ja korduvale tagakiusamisele, mida Sahharovi auhinna laureaadid on pidanud üle elama; kutsub seoses sellega üles Kuuba valitsust vabastama viivitamatult kõik poliitvangid ja meelsusvangid ning tunnustama kõikide kuubalaste õigust vabalt riiki siseneda ja sealt väljuda;

Suunised inimõigustealaste dialoogide ja tunnustatud konsultatsioonide kohta kolmandate riikidega

87.   võtab teadmiseks Prantsusmaa eesistumisajal vastu võetud kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide suuniste muudetud versiooni; kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles algatama nimetatud suuniste üleüldist hindamist, mille aluseks oleks iga dialoogi ja saavutatud tulemuste üksikasjalik hindamine, ning töötama selleks välja selged näitajad iga dialoogi mõju kohta, samuti dialoogide algatamise, peatamise ja jätkamise kriteeriumid; rõhutab vajadust jätkata mitteametlikke institutsioonidevahelisi kohtumisi enne ja pärast iga dialoogi, et suurendada teabevahetust institutsioonide vahel ja vajadusel parandada koostööd; juhib sellega seoses tähelepanu tõsiasjale, et inimõiguste strateegiate vastuvõtmine riikide kaupa aitab parandada ELi inimõigustealase poliitika sidusust;

88.   rõhutab selles kontekstis veel kord Euroopa Parlamendi eelnimetatud 6. septembri 2007. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekuid inimõigustealaste dialoogide toimimise ja kolmandate riikidega inimõiguste küsimuses konsulteerimise kohta;

89.   väljendab kahetsust seoses asjaoluga, et Hiina lükkas edasi üheteistkümnenda Hiina–ELi tippkohtumise dalai-laama Euroopa-visiidi tõttu; rõhutab vajadust tõhustada radikaalselt Euroopa Liidu ja Hiina dialoogi inimõiguste teemal ning hinnata see ümber; väljendab rahutust tõsiste inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas ning rõhutab, et hoolimata Hiina valitsuse lubadustest enne olümpiamänge, mis toimusid 2008. aasta augustis, ei ole inimõiguste olukord seal paranenud; juhib lisaks tähelepanu sellele, et ühinemis-, sõna- ja usuvabaduse piiranguid on veelgi karmistatud; mõistab karmilt hukka ranged meetmed tiibetlaste vastu 10. märtsil 2008 alanud üle Tiibeti levinud protestilaine järel ja Hiina valitsuse repressioonid, mis on Tiibetis sellest ajast alates suurenenud, ning nõuab, et mõlemad osapooled taasalustaksid avameelset ja tulemustele orienteeritud dialoogi "Tiibeti rahva tõelise autonoomia memorandumi" alusel; märgib, et vaatamata Hiina valitsuse korduvatele kinnitustele kavatsuse kohta ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, ei ole seda siiski siiani tehtud; viitab oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsioonile seoses Hiina dissidendi Hu Jia arreteerimisega(32), kellele anti 2008. aastal Sahharovi auhind mõttevabaduse eest; kutsub Hiina valitsust üle Hu Jiad viivitamata vabastama ning tühistama tema naise Zeng Jinyani ja tema tütre koduarest; mõistab hukka repressioonidelaine isikute vastu, kes kirjutasid alla dokumendile "Harta 08", milles nõutakse Hiinas demokraatlikke reforme ning alates 9. detsembrist 2008 kinnipeetava dissidendi Liu Xiaobo vabastamist; väljendab muret, et õigussüsteem on jätkuvalt aldis omavolilistele ja tihti poliitiliselt motiveeritud sekkumistele, kaasa arvatud riigisaladuste süsteem, mis ei ole piisavalt läbipaistev, võimaldamaks arendada head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtetele tuginevat süsteemi; sellega seoses mõistab hukka asjaolu, et süstemaatiliselt karistatakse juriste, kes püüavad panna Hiina õigussüsteemi toimima Hiina enda seaduste ja kodanike õiguste kohaselt; võtab teadmiseks Interneti-vabaduse jätkuva nõrkuse Hiinas ning sellega seoses palub Interneti sisu hosting-teenust pakkuvatel Euroopa ettevõtjatel keelduda avalikustamast mis tahes välismaisele ametiisikule mis tahes teavet, mille alusel on võimalik personaalselt tuvastada kõnealuse teenuse konkreetne kasutaja, välja arvatud välisriigi õiguspärastel õiguskaitse eesmärkidel kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooniga;

90.   on jätkuvalt mures, et inimõigustealane dialoog Iraaniga on alates 2004. aastast katkenud positiivsete edusammude puudumise tõttu inimõiguste olukorra parandamisel ja Iraani koostöövalmiduse puudumise tõttu; kutsub Iraani ametivõime üles jätkama kõnealust dialoogi kõikide demokraatiale pühendunud kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamiseks ning tugevdama rahumeelsete ja mittevägivaldsete vahenditega käimasolevaid protsesse, mis võivad kindlustada demokraatiat, institutsioonilisi ja konstitutsioonilisi reforme, tagada nende reformide jätkusuutlikkuse ning koondada kõiki Iraani inimõiguste kaitsjaid ja kodanikuühiskonna esindajaid, kes on kaasatud poliitika kujundamise protsessidesse, tugevdades nende rolli üldises poliitilises diskursuses; on sügavalt mures, et 2008. aastal muutus inimõiguste olukord Iraanis halvemaks ning piirangud sõna- ja kogunemisvabadusele püsivad; sellega seoses on sügavalt mures ajakirjanike, kirjanike, teadlaste, naiste õiguste kaitsjate ja inimõiguste aktivistide takistamise pärast; on jätkuvalt mures etniliste ja usuliste vähemuste represseerimise pärast Iraanis; mõistab hukka surmanuhtluse üha sageneva kasutamise Iraanis, sealhulgas ka alaealiste suhtes;

91.   väljendab kahetsust, et Euroopa Liidu – Venemaa konsultatsioonid inimõiguste küsimuses ei ole tulemusi andnud; väljendab kahetsust, et Venemaa ametivõimud keeldusid osalemast ümarlauakohtumistel konsultatsioonide ettevalmistamiseks riigisiseste ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide osavõtul; märgib, et Euroopa Liit tõstatas konsultatsioonidel inimõiguste teema, keskendudes eriti sõna- ja kogunemisvabadusele, kodanikuühiskonna toimimisele, vähemuste õigustele, rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemisele, naiste ja laste õigustele, samuti nii ELi kui ka Venemaa rahvusvahelistele kohustustele inimõiguste valdkonnas; väljendab kahetsust, et hoolimata sellest ei ole Euroopa Liit saavutanud vähimatki edu poliitiliste muudatuste osas Venemaal eelkõige sellistes küsimustes nagu kohtunike sõltumatus ja puutumatus, inimõiguste kaitsjate ja poliitvangide, sealhulgas Mihhail Hodorkovski kohtlemine, meedia sõltumatus ja sõnavabadus, etniliste ja usuliste vähemuste kohtlemine, õigusriigi põhimõtete järgimine ja inimõiguste kaitsmine relvajõududes, diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel ning teised teemad; viitab oma 19. juuni 2008. aasta resolutsioonile ELi–Venemaa 26.–27. juuni 2008. aasta tippkohtumise kohta Hantõ-Mansiiskis(33); väljendab taas muret seoses inimõiguste kaitsjate halveneva olukorraga ja valitsusväliste organisatsioonide raskustega registreerimisel ning tegutsemisel; väljendab veelkord muret ekstremismivastase seaduse üle, mis võib takistada teabe vaba liikumist ja võimaldada Venemaa ametivõimudel veelgi piirata sõltumatute ajakirjanike ning poliitiliste vastaste sõnavabadust; väljendab kooskõlas Amnesty Internationali 2008. aasta aruandega lisaks muret seoses sellega, et prokuratuur ei austa jätkuvalt Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi õigust õiglasele kohtupidamisele kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega, ja avaldab sügavat kahetsust Jukose endise aseesimehe Vassili Aleksanjani kohtlemise pärast, kelle keeldumise tõttu anda valetunnistus Mihhail Hodorkovski vastu lasid Venemaa ametivõimud tema tervislikul seisundil halveneda surmaeelse staadiumini; kutsub koos Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleega Venemaa ametivõime üles "kasutama kõiki olemasolevaid seaduslikke vahendeid", et saavutada Igor Sutjagini ja Valentin Danilovi vabastamine; tervitab Mihhail Trepaškini vabastamist; väljendab sügavat kahetsust, et ODIHRi valimisvaatluse missioon Venemaa presidendivalimistele 2008. aasta märtsis tuli tühistada Venemaa ametivõimude poolt valimisvaatluse missioonile kehtestatud piirangute tõttu;

92.   võtab teadmiseks Vahemere lõunakaldal asuvaid riike (Maroko, Tuneesia, Liibanon, Jordaania, Egiptus, Iisrael ja Palestiina omavalitsus) kaasavate inimõiguste allkomisjonide olemasolu, mis on sätestatud Euroopa naabruspoliitika raames, ja palub, et nõukogu ja komisjon asutaksid inimõiguste allkomisjonid kõikide naaberriikidega; kordab oma üleskutset parlamendiliikmetele ühineda ettevalmistustega selliste allkomisjonide koosolekuteks ning olla informeeritud nende tulemustest; tervitab komisjoni kõnealuses riigis asuva delegatsiooni ja komisjoni Brüsselis asuvate asjaomaste talituste konsultatsioone kodanikuühiskonnaga nii enne kui pärast seda; peab siiski küsitavaks kasutatavate meetodite ja eriti nendes allkomisjonides peetud arutelude hindamise kriteeriumide tulemuslikkust ja sidusust; usub, et need allkomisjonid peaksid võimaldama konkreetseid järelmeetmeid tegevuskavas sisalduvatele inimõiguste küsimustele, kuid rõhutab, et inimõigustealased arutelud ei tohiks kindlasti piirduda kõnealuste allkomisjonidega, ning rõhutab, et on oluline kooskõlastada tegevust teiste allkomisjonidega, mis tegelevad inimõiguste küsimustega, näiteks migratsiooniga; rõhutab vajadust lisada nimetatud teemad kõige kõrgemal tasemel poliitilisse dialoogi, et suurendada selles valdkonnas ELi poliitika sidusust; on veendunud, et Euroopa naabruspoliitika, nagu see on kavandatud ja struktureeritud (tegevuskava, järelmeetmete aruanne ja allkomisjonid), võiks tõeliselt võimendada inimõiguste edendamist, kui Euroopa Liit näitaks sidusalt, süstemaatiliselt ja laiaulatuslikult üles tõelist poliitilist tahet tagada inimõiguste ülimuslikkuse austamine; usub seetõttu, et inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamine peab olema eeltingimus suhete tihendamiseks liidu ja kolmanda riigi vahel; Liibüaga raamlepingu sõlmimise kontekstis kutsub nõukogu ning komisjoni üles pöörama vajalikku tähelepanu dialoogile ja koostööle inimõiguste valdkonnas;

93.   avaldab tõsist kahetsust hiljutise sõjategevuse eskaleerumise ja humanitaarolukorra edasise halvenemise pärast Gazas, väljendades samal ajal oma tingimusteta kaastunnet Lõuna-Iisraeli tsiviilelanikkonnale; nõuab tungivalt, et kõik osalised rakendaksid täielikult ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1860(2009), et tagada püsiv relvarahu; rõhutab tungivat vajadust tõhusa aruandluse järele rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste juhtumite kohta; tervitab seoses sellega ÜRO inimõiguste nõukogu otsust lähetada sõltumatu andmete kogumise missioon uurima kõikide poolte sõjakuritegusid ja tõsiseid inimõiguste rikkumisi hiljutise konflikti ajal Gaza sektoris; nõuab tungivalt, et kõik pooled teeksid koostööd ÜRO inimõiguste uurijatega; märgib 27. jaanuari 2009. aasta välissuhete nõukogu kohustust jälgida lähedalt nimetatud uuringuid ja nõuab, et komisjon otsustaks koostöös liikmesriikidega uurimistulemustele järgneva tegevuse üle;

94.   tunnustab ELi-Usbekistani inimõigustealase dialoogi teist vooru, mis toimus 5. juunil 2008. aastal; märgib ära Taškendis 2. ja 3. oktoobril 2008. aastal toimunud meediavabaduse seminari; on siiski seisukohal, et seminar ei saavutanud oma eesmärki pakkuda avatud arutelu inimõiguste rikkumise ja meediavabaduse kohta Usbekistanis, nagu algselt kavandati; märgib, et Andidžoni massimõrva küsimuses ei ole sõltumatut rahvusvahelist uurimist toimunud ja inimõiguste olukord Usbekistanis ei ole sugugi paranenud; tervitab kahe inimõiguste kaitsja – Dilmurod Mukhiddinovi ja Mamarajab Nazarovi vabastamist; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja sõltumatute ajakirjanike vangistuse poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel ning nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud vabastaksid kõik inimõiguste kaitsjad ja muud poliitvangid; väljendab taas sügavat muret sõltumatu ajakirjaniku Salijon Abdurahmanovi ja inimõiguste aktivisti Agzam Turgunovi vangistamise üle; märgib ära nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta otsuse Usbekistani kohta; nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud nõustuksid riigi Human Rights Watchi uue direktori akrediteerimisega ja võimaldaksid sel organisatsioonil ning teistel rahvusvahelistel organisatsioonidel ja valitsusvälistel organisatsioonidel takistusteta tegutseda; palub Usbekistanil teha täiemahuliselt ja tulemuslikult koostööd ÜRO piinamise ja sõnavabaduse küsimuste eriraportööriga ning tühistada piirangud valitsusväliste organisatsioonide registreerimisele ja tegevusele Usbekistanis; märgib, et nõukogu otsustas mitte uuendada reisipiiranguid teatud inimestele, kellele on viidatud ühises seisukohas 2007/734/ÜVJP(34), mis peatati vastavalt nõukogu 15.–16. oktoobri 2007. aasta ja 29. aprilli 2008. aasta otsustele; tervitab asjaolu, et nõukogu on siiski otsustanud 12 kuuks pikendada nimetatud ühises seisukohas kehtestatud relvaembargot; kutsub nõukogu ja komisjoni üles Usbekistani üldist inimõigustealast olukorda üle vaatama; kordab oma üleskutset vabastada viivitamata poliitilised vangid; võtab teadmiseks ELi eesistujariigi 17. detsembri 2008. aasta deklaratsiooni üksikjuhtumite kohta;

95.   tervitab asjaolu, et Euroopa Liit ja Türkmenistan pidasid 2008. aasta juulis inimõigustealase dialoogi esimese vooru; tunneb heameelt Türkmenistani inimõiguste olukorra probleemide tõstatamise üle, eriti arvamus- ja kogunemisvabaduse, kohtusüsteemi sõltumatuse ja kodanikeühiskonna toimimise osas; tuletab meelde oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi Kesk-Aasia strateegia kohta(35) ning kordab, et Türkmenistan peab olulisimates valdkondades edu saavutama, et ELiga vaheleping sõlmida, muu hulgas peab ta lubama Rahvusvahelise Punase Risti komiteele vaba ja piiranguteta juurdepääsu, reformima oma haridussüsteemi vastavalt rahvusvahelistele standarditele, vabastama tingimusteta kõik poliitvangid ja meelsusvangid, tühistama valitsuse seatud takistused reisimisele ning võimaldama valitsusvälistel organisatsioonidel ja inimõiguste ühendustel riigis vabalt tegutseda; kutsub nõukogu ja komisjoni üles enne vahelepingu sõlmimist sõnastama selgelt konkreetsed edusammud inimõiguste valdkonnas ning võtma sel eesmärgil vastu kava vastavusse viimise selgete tähtaegadega;

96.   toetab nõukogu soovi alustada inimõigustealaseid dialooge ka kõikide ülejäänud Kesk-Aasia riikidega; nõuab, et need dialoogid oleksid orienteeritud tulemustele ning oleksid kooskõlas Euroopa Liidu suunistega kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide kohta, tagades kodanikuühiskonna ja Euroopa Parlamendi kaasamise; nõuab, et dialoogide alustamiseks oleks olemas vajalikud ressursid nõukogu ja komisjoni sekretariaadis;

97.   märgib, kui tähtsad on nii Türgi kui ka ELi poolt Türgi ELiga ühinemisprotsessiga seoses võetud kohustused käimasolevate Türgi inimõigustealaste reformide jaoks; peab valitsuse otsust lubada kurdi televisiooni saadete edastamist positiivseks sammuks sõnavabaduse suunas Türgis; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et parlamendis ja poliitilistes kampaaniates on kurdi keele kasutamine endiselt keelatud; kordab, et vaja on edasisi õigusloomereforme, selleks et tagada vähemuste austamine ja kaitse ning täielik sõnavabadus nii õigusaktides kui ka praktikas, kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga; märgib murega, et mingit edu ei ole saavutatud inimõigustealaste õigusaktide, eelkõige OPCATi, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokollide nr 4, 7 ja 12 ratifitseerimise osas;

98.   nõuab tungivalt, et Pakistani valitsus astuks asjakohaseid samme inimõiguste olukorra parandamiseks Pakistanis; tuletab meelde Amnesty Internationali taotlust, milles nõuti endise presidendi Pervez Musharrafi poolt 2007. aastal ebaseaduslikult ametist kõrvaldatud kohtunike ametisse ennistamist; tervitab asjaolu, et EL saatis 2008. aasta veebruaris toimunud parlamendivalimistele sõltumatu valimisvaatluse missiooni; märgib rahuloluga, et valimised põhinesid konkurentsil ja nende tulemusena kasvas üldsuse usaldus demokraatiaprotsessi suhtes; märgib, et EL on pühendunud demokraatlike institutsioonide tugevdamisele, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama liikumist demokraatia nimel, mille algatas kohtunikkond ja advokatuur, eelkõige kutsete laiendamisega mõnele nende esindajale, sealhulgas hr Choudhryle; rõhutab, et Pakistaniga dialoogi jätkamise raamistikus peavad inimõigused olema ELi üks peamistest prioriteetidest;

99.   tervitab nõukogu ettepanekut algatada inimõigustealane dialoog mitme Ladina-Ameerika riigiga; rõhutab, et nimetatud dialoogid peaksid vastama kindlakäelistele, konkreetsetele ja saavutatavatele nõudmistele inimõiguste valdkonnas, millega kaasnevad samuti ELi institutsioonide kohustused suhetes asjaomaste riikidega; rõhutab, et soovitatav on kaasata Kesk-Ameerika riigid; võtab teadmiseks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti allkirjastamise Kuuba valitsuse poolt 2008. aasta veebruaris; nõuab nimetatud paktide ratifitseerimist ilma reservatsioonideta; palub Kuuba valitsusel vabastada kõik poliitvangid ning austada allkirjastatud lepingutega kaitstud õigusi; võtab teadmiseks nõukogu 20. juuni 2008. aasta otsuse tühistada mitteametlikud sanktsioonid Kuuba vastu; märgib, et nõukogu otsustab 2009. aastal, kas jätkata poliitilist dialoogi Kuubaga, sõltuvalt sellest, kas inimõiguste osas on olukord oluliselt paranenud või mitte;

100.   kutsub Venemaad kui okupatsioonivõimu Gruusias üles järgima Abhaasias ja Lõuna-Osseetias inimõigusi, kaasa arvatud kodanike õigust oma koju naasta; kutsub kõiki osapooli üles jätkama oma kohustuste täitmist vastavalt 12. augusti ja 8. septembri 2008. aasta kokkulepetele; palub kõikidel asjaomastel valitsustel jätkata üksikasjalike kaartide ja teabe esitamist kõikide konfliktist haaratud alade kohta, kuhu visati kobarpomme, et lihtsustada kobarlaskemoona kõrvaldamist ja muuta need alad kodanikele ohutuks; on seisukohal, et mõlemad valitsused peaksid tagama, et avalike infokampaaniatega teavitataks üldsust lõhkemata laskemoona ohtudest; kutsub vastutavaid valitsusi üles nõustuma rahvusvaheliste inimõiguste vaatlejate saatmisega Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse;

101.   väljendab muret edusammude puudumise pärast inimõiguste olukorras Birmas, eriti pidades silmas 2010. aastasse kavandatud eelseisvaid valimisi; mõistab hukka üle saja Birma opositsiooni liikme hiljutise vahistamise ja süüdimõistvad kohtuotsused pärast näidisprotsesse ning neile määratud karmid karistused; nõuab tungivalt, et Birma valitsus vabastaks koheselt kõik poliitvangid; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks saatma Birmasse kaaluka missiooni, kuivõrd kõikidest sanktsioonidest hoolimata ei ole praegu olukord inimõiguste alal endiselt paranemas, ja et rahvusvahelist survet Birma režiimile tuleb tugevdada;

Nõukogu ja komisjoni tegevuse, kaasa arvatud kahe eesistujariigi tulemuslikkuse üldine analüüs

102.   kutsub nõukogu eesistujariiki üles keskenduma inimõiguste küsimustes erilist muret tekitavatele riikidele;

103.   tunneb heameelt Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta 2008 raames toimunud sündmuste ja diskussioonide üle ning märgib rahuloluga ära kahe eesistujariigi algatused;

104.   tervitab kümnendat Euroopa Liidu valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste foorumit, mille korraldasid eesistujariik Prantsusmaa ja komisjon, mis toimus 10. detsembril 2008. aastal, mille teemaks oli inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäev ning millel keskenduti eeskätt naiste diskrimineerimisele;

105.   nõuab Euroopa Liidult suuremaid jõupingutusi ja otsustavamat tegutsemist, et saavutada Darfuri konfliktile poliitiline lahendus ja lihtsustada üldise rahuleppe rakendamist; rõhutab, et on vaja teha lõpp karistamatusele ja kehtestada ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid; tervitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt Darfuriga seoses väljastatud vangistuskäske, mis tuleb täita võimalikult kiiresti;

106.   tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu 24. septembri 2008. aasta resolutsiooni 1834, millega pikendati ÜRO missiooni mandaati Kesk-Aafrika Vabariigis ja Tšaadis kuni märtsini 2009, samuti ÜRO kavatsust anda luba ÜRO sõjalise üksuse paigutamiseks, mis jätkaks EUFOR Chad/CARi tegevust nii Tšaadis kui ka Kesk-Aafrika Vabariigis;

107.   tervitab asjaolu, et nõukogu koostab ja uuendab pidevalt nimekirju tähelepanu keskpunktis olevatest riikidest, lähtudes sellest, missuguseid täiendavaid ühiseid jõupingutusi on tehtud, rakendamaks Euroopa Liidu suuniseid laste, relvastatud konfliktide, surmanuhtluse (nn üleminekumaades, inglise keeles countries on the cusp) ja inimõiguste kaitsjate kohta;

108.   kordab oma nõudmist, et kõigis inimõigusi ja demokraatiat käsitlevates diskussioonides kolmandate riikidega, vahendites, dokumentides ja raportites, sealhulgas inimõigusi käsitlevates aastaaruannetes, käsitletaks otseselt diskrimineerimist puudutavaid küsimusi, kaasa arvatud rahvus- ja keelelisi vähemusi, usuvabadust, sealhulgas sallimatust mis tahes usu suhtes, ning vähemususku kuuluvate isikute diskrimineerimist, kastipõhist diskrimineerimist, põliselanike õiguste kaitsmist ja edendamist, naiste inimõigusi, laste õigusi, puuetega inimesi ja ka vaimse puudega inimesi ning kõiki seksuaalseid sättumusi ja soolisi identiteete esindavaid inimesi puudutavaid küsimusi, ja kaasataks täies mahus nende organisatsioone nii Euroopa Liidus kui vajaduse korral ka kolmandates riikides;

109.   märgib ära eesistujariigi Prantsusmaa initsiatiivi luua uue väljakutsena Vahemere Liit, eesmärgiga edendada demokraatia ja inimõiguste järgimist Vahemere piirkonnas; rõhutab, et kui Euroopa Liit töötab Vahemere piirkonna jaoks välja uusi algatusi, ei tohi sellega väheneda tähelepanu vajalike reformide edendamisele demokraatia ja inimõiguste vaimus selles piirkonnas ega nende reformide prioriteetsus;

Komisjoni välisabiprogrammid ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)

110.   tervitab asjaolu, et parlamendi prioriteete on EIDHRi 2007. ja 2008. aasta programmitööd käsitlevates dokumentides arvesse võetud;

111.   nõuab, et uuendataks elektroonilisi kogumikke, mis peaksid katma kõiki EIDHRi organiseeritud projekte geograafiliselt ja temaatiliselt;

112.   märgib rahuloluga ära huvi, mida näidati üles projektide esitamise vastu seoses uue eesmärgiga toetada inimõiguste kaitsjaid ja võimaldada kiiret tegutsemist nende kaitseks; märgib, et komisjon on nende projektide elluviimiseks valinud välja 11 abisaajat ja loodab, et reaalset tegevust alustatakse 2009. aasta alguses;

113.   kutsub taas komisjoni üles kohandama nii peakontorites kui ka delegatsioonides EIDHRi rakendamiseks eraldatud töötajate arvu, nii et võetaks arvesse selle uue rahastamisvahendi eripärasid ja probleeme;

114.   kutsub komisjoni üles tagama Euroopa Liidu poliitiliste prioriteetide ja tema poolt toetatavate projektide ja programmide vaheline sidusus, eelkõige seoses kahepoolse programmitööga, mida ta teostab kolmandate riikidega;

Valimisabi ja valimisvaatlused

115.   märgib rahuloluga, et EL kasutab demokraatia edendamiseks kolmandates riikides üha rohkem ära valimisabi ja valimisvaatlusi, edendades sellega inimõiguste, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtete järgimist, ja et kõnealuste missioonide kvaliteet ja sõltumatus pälvib laialdast tunnustust;

116.   rõhutab, et ELi terviklik metoodika, mis hõlmab kogu valimistsüklit ja nii valimisabi kui ka valimisvaatlusi, on ELi jaoks väga edukaks osutunud, mistõttu liidust on saanud juhtiv rahvusvaheline valimisvaatlusorganisatsioon;

117.   tunneb heameelt esimese ELi valimisvaatluse käsiraamatu üle, mis ilmus 2008. aasta aprillis; märgib rahuloluga, et sooküsimustele on selles pühendatud eraldi osa; märgib, et uues käsiraamatus antakse terviklik ülevaade ELi valimisvaatlusmissiooni metoodikast ning kirjeldatakse, kuidas missioone kavandatakse ja läbi viiakse, samuti seda, kuidas kasutatakse rahvusvahelisi standardeid hindamises ja aruandluses;

118.   nõuab suuremat valvsust seoses nende riikide valiku kriteeriumidega, kus valimisabi andmine/ valimisvaatlused toimuvad, ning seoses rahvusvahelisel tasandil kehtestatud meetodite ja eeskirjade järgimisega, eelkõige selles osas, mis puudutab missiooni sõltumatut iseloomu;

119.   nõuab veel kord, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelsed ja -järgsed etapid, kaasataks asjaomaste kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi eri tasanditesse eesmärgiga tagada ELi poliitikavaldkondade sidusus ja kinnitada veel kord inimõiguste ja demokraatia üliolulist rolli;

Inimõiguste süvalaiendamine

120.   kutsub komisjoni üles jälgima ka edaspidi tähelepanelikult üldise soodustuste süsteemi (GSP+) eeliste võimaldamist riikidele, kus on tõsiseid puudujääke ILO kaheksa konventsiooni rakendamisega põhiliste töönormide, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumise või vangide töö kasutamise osas; palub komisjonil töötada välja kriteeriumid, mille alusel otsustada, millal tuleks riik GSP soodustustest inimõiguste rikkumiste tõttu ilma jätta;

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused

121.   rõhutab, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on sama tähtsad kui kodaniku- ja poliitilised õigused; juhib tähelepanu ELi lubadusele toetada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, nagu on kinnitatud Euroopa Ülemkogu 2007. aasta detsembri ja 2008. aasta juuni järeldustes;

122.   kutsub Euroopa Liitu üles süvalaiendama välissuhetes kolmandate riikidega majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kaitset, lisades seda teemat regulaarselt kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide päevakorda ning nõudes majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti vabatahtliku protokolli rakendamist, eriti eesmärgiga tagada selle kaebuste menetluskorra toimimine;

123.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste sidusus ELi arengu-, väliskaubandus- ja inimõigustealase poliitikaga ning luua sellega seoses teenistustevaheline töörühm nimetatud õiguste küsimuses;

124.   rõhutab, et inimõigused tähendavad ka õigust toidule, normaalsele eluasemele, haridusele, veele, maale, inimväärsele tööle, sotsiaalkindlustusele ja õigust moodustada ametiühinguid, ning et on eriti oluline tagada need õigused äärmiselt haavatavatele rühmadele, nagu vähimarenenud riikide elanikud, konfliktijärgsete riikide või kiiresti areneva majandusega riikide elanikud, põlisrahvad, kliimamuutuse põgenikud, ümberasujad jne;

125.   kutsub komisjoni üles tegema erilisi pingutusi, et tagada õigus toidule praeguse toidukriisi ja üldise majanduskriisi tingimustes;

126.   rõhutab vajadust edendada ettevõtjate sotsiaalset vastutust ja kohustada rahvusvahelisi äriühinguid, mille peakontor asub ELi liikmesriigis, järgima oma tegevuses kolmandates riikides ILO asjakohaseid reegleid;

127.   märgib rahuloluga, et GSP+ kord, sidudes inimõigused rahvusvahelise kaubandusega, edendab nii säästvat arengut kui ka head valitsemistava, ning nõuab tõhusat järelevalvet olulise osa klausli järgimise üle;

128.   kutsub veel kord nõukogu ja komisjoni üles esitama rahvusvahelisel tasandil Euroopa Liidu poolt algatusi võitluseks tagakiusamise ja diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel, näiteks edendades resolutsiooni vastuvõtmist selles küsimuses ÜRO tasandil ja eraldades toetusi valitsusvälistele organisatsioonidele ja osalistele, kes edendavad võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist;

Euroopa Parlamendi sekkumiste tõhusus inimõiguste küsimuses

129.   loodab, et inimõiguste teemalised resolutsioonid ja muud olulised dokumendid tõlgitakse keeltesse, mida räägitakse piirkondades, mida vastav dokument käsitleb;

130.   tunneb heameelt 18. detsembril 2008. aastal ÜRO Peaassamblee istungil tehtud murrangulise avalduse üle, mida toetas 66 riiki, sealhulgas kõik ELi liikmesriigid, ja milles kinnitati, et rahvusvaheline inimõiguste kaitse hõlmab seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti, ning rõhutati veel kord mittediskrimineerimise põhimõtet, mille kohaselt tuleb inimõigusi kohaldada võrdselt kõigi inimeste suhtes, olenemata seksuaalsest sättumusest ja soolisest identiteedist;

131.   kutsub nõukogu üles reageerima sisuliselt Euroopa Parlamendi ametlikes teatistes väljendatud soovidele ja muredele, eelkõige mis puudutab kiireloomulisi resolutsioone;

132.   tuletab kolmandaid riike külastavatele Euroopa Parlamendi delegatsioonidele meelde, et nad peaksid süstemaatiliselt lülitama päevakorda ka parlamentidevahelise arutelu inimõiguste olukorra teemal ning kohtumised inimõiguste kaitsjatega, et saada otsestest allikatest teavet inimõiguste olukorra kohta asjaomases riigis ning pakkuda neile vajaduse korral rahvusvahelist nähtavust ja kaitset;

133.   on veendunud, et üksainus, tugevdatud "inimõiguste" organ Euroopa Parlamendis oleks võimeline edendama sidusat, tulemuslikku, süstemaatilist ja laiahaardelist inimõiguste poliitikat parlamendis ning nõukogu ja komisjoni suhtes, eelkõige pidades silmas Lissaboni lepingu välispoliitilisi aspekte;

134.   tervitab Sahharovi võrgustiku loomist, mis kuulutati välja Sahharovi auhinna 20. aastapäeval; usub, et see peaks kiiresti leppima kokku oma töökorras ja võtma kasutusele vajalikud vahendid, millega saavutada oma eesmärgid; kordab oma nõuet, et kõikidele Sahharovi auhinna laureaatidele ja eriti Aung San Suu Kyile, Oswaldo José Payá Sardiñasele, "Daamidele Valges" ja Hu Jiale tagataks juurdepääs Euroopa institutsioonidele; kahetseb mis tahes märkimisväärse vastuse puudumist ELi pöördumistele Hiina, Birma ja Kuuba võimude poole seoses põhivabaduste, eriti sõnavabaduse ja poliitilise ühinemise vabaduse austamisega;

o
o   o

135.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle, Euroopa Nõukogule ja Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsioonile ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.

(1) Kõigi asjakohaste põhitekstide osas vt. väliskomisjoni raporti A6-0128/2007 III lisa tabelit.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0025.
(3) EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265; EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262; EÜT C 293 E, 28.11.2002, lk 88; ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 576; Vastuvõetud tekstid, 22. mai 2008, P6_TA(2008)0238; Vastuvõetud tekstid, 21. oktoober 2008, P6_TA(2008)0496.
(4) ELT C 311, 9.12.2005, lk 1.
(5) ELT C 303, 14.12.2007, lk 1.
(6) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3; ELT L 209, 11.8.2005, lk 27.
(7) ELT L 386, 29.12.2006, lk 1.
(8) ELT C 125 E, 22.5.2008, lk 220.
(9) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0065.
(10) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.
(11) ELT C 250 E, 25.10.2007, lk 91.
(12) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.
(13) EÜT C 77 E, 28.3.2002, lk 126.
(14) ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 214.
(15) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0405.
(16) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 24.
(17) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 879.
(18) ELT C 327, 23.12.2005, lk 4.
(19) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0194.
(20) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0021.
(21) ELT L 150, 18.6.2003, lk 67.
(22) 18. juuli 2008. aasta seisuga ei olnud Rooma statuuti veel ratifitseerinud 85 riiki: Alžeeria, Angola, Araabia Ühendemiraadid, Armeenia, Aserbaidžaan, Bahama, Bahrein, Bangladesh, Belau, Bhutan, Brunei, Cabo Verde, Cōte d'Ivoire, Egiptus, Ekvatoriaal-Guinea, Eritrea, Etioopia, Filipiinid, Grenada, Guatemala, Guinea-Bissau, Haiti, Hiina, India, Indoneesia, Iraan, Iraak, Iisrael, Jamaica, Jeemen, Kamerun, Kasahstan, Katar, Kiribati, Korea Rahvademokraatlik Vabariik, Kuuba, Kuveit, Kõrgõzstan, Laos, Liibanon, Liibüa, Malaisia, Maldiivid, Maroko, Mauritaania, Mikroneesia Liiduriigid, Moldova, Monaco, Mosambiik, Myanmar/Birma, Nepal, Nicaragua, Oman, Pakistan, Paapua Uus-Guinea, Rwanda, Saint Lucia, Sćo Tomé ja Prķncipe, Saudi Araabia, Seišellid, Singapur, Saalomoni Saared, Salvador, Somaalia, Sri Lanka, Sudaan, Svaasimaa, Süüria, Tai, Togo, Tonga, Tšiili, Tšehhi Vabariik, Tuneesia, Tuvalu, Türgi, Türkmenistan, Ukraina, USA, Usbekistan, Valgevene, Vanuatu, Venemaa Föderatsioon, Vietnam, Zimbabwe.
(23) 2008. aasta novembri seisuga on konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli ratifitseerinud Austria, Hispaania, Sloveenia ja Ungari.
(24) ELi liikmesriikidest ei ole konventsiooni veel allkirjastanud Küpros, Eesti, Soome, Kreeka, , Läti, Leedu, Poola, Rumeenia ja Slovakkia.
(25) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0238.
(26) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0496.
(27) USA alalise esindaja julgeolekunõukogus rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise valdkonnas, suursaadik Susan E. Rice'i 29. jaanuari 2009. aasta avaldus.
(28) Allakirjutanud (2008. aasta novembri seisuga):, Belgia, Taani, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, ,Küpros, Leedu, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Austria Portugal, ,Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Soome (ainult viis riiki – Albaania, Argentiina, Honduuras, Mehhiko ja Prantsusmaa – on ratifitseerinud konventsiooni, mis vajab jõustumiseks 20 riigi ratifitseerimist).
(29) ELT L 200, 30.7.2005, lk 1.
(30) Bulgaaria, Saksamaa, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, ,Prantsusmaa, Itaalia, Ungari, Madalmaad, Austria Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Rootsi, Soome ja Ühendkuningriik.
(31) Lapse õiguste konventsiooni vabatahtlik protokoll, mis käsitleb laste müüki, lapsprostitutsiooni ja -pornograafiat (seisuga november 2008): ei ole ratifitseerinud Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Iirimaa, Luksemburg, Ungari, Malta, Soome ja Ühendkuningriik.Lapse õiguste konventsiooni vabatahtlik protokoll, mis käsitleb laste osalemist relvastatud konfliktides (seisuga november 2008): ei ole ratifitseerinud Eesti, Madalmaad, Ungari.
(32) ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 82.
(33) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0309.
(34) Nõukogu ühine seisukoht 2007/734/ÜVJP, 13. november 2007, Usbekistani vastu suunatud piiravate meetmete kohta, (ELT L 295, 14.11.2007, lk 34).
(35) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0059.


ELi kriminaalõiguse ala loomine
PDF 300kWORD 71k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta soovitus nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta (2009/2012(INI))
P6_TA(2009)0386A6-0262/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta (B6-0335/2008), mille esitas Panayiotis Demetriou fraktsiooni PPE-DE nimel;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 29, artikli 31 lõike 1 punkti c ja artikli 34 lõike 2 punkte a ja b, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 47, 48, 49 ja 50 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eriti selle artikleid 5, 6, 7 ja 13;

–   võttes arvesse komisjoni 19. veebruari 2003. aasta rohelist raamatut kahtlusaluste ja kostjate kriminaalmenetluses kasutatavate menetluslike tagatiste kohta kõikjal Euroopa Liidus (KOM(2003)0075) ning 26. aprilli 2006. aasta rohelist raamatut süütuse presumptsiooni kohta (KOM(2006)0174), komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta kriminaalmenetlustes kõikjal Euroopa Liidus (KOM(2004)0328) ning Euroopa Parlamendi 12. aprilli 2005. aasta seisukohta selles küsimuses(1);

–   võttes arvesse oma 9. märtsi 2004. aasta soovitust nõukogule vangide õiguste kohta Euroopa Liidus(2);

–   võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil(3), ja Euroopa Parlamendi 2. septembri 2008. aasta seisukohta antud küsimuses(4);

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindava komisjoni (CEPEJ) 2008. aasta aruannet "Euroopa kohtud: õigusemõistmise tõhusus";

–   võttes arvesse komisjoni 4. veebruari 2008. aasta teatist ELi õiguspoliitika ja -tava arutamise foorumi loomise kohta (KOM(2008)0038);

–   võttes arvesse 27.–28. novembril 2008 toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungi järeldusi Euroopa Liidu liikmesriikide justiitsministrite vahelise õigusloome koostöövõrgustiku loomise kohta;

–   võttes arvesse Prantsuse Vabariigi algatust eesmärgiga võtta vastu nõukogu otsus, millega luuakse Euroopa õigusalase koolituse võrgustik(5), Euroopa Parlamendi 24. septembri 2002. aasta seisukohta selles küsimuses(6), komisjoni 29. juuni 2006. aasta teatist õigusalase koolituse kohta Euroopa Liidus (KOM(2006)0356) ning nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate resolutsiooni kohtunike, prokuröride ja kohtutöötajate koolituse kohta Euroopa Liidus(7);

   võttes arvesse oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni liikmesriikide kohtunike rolli kohta Euroopa kohtusüsteemis(8), et luua tõeline ELi õiguskultuur;

–   võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2007. aasta teatist Eurojusti ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku rolli kohta võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastu Euroopa Liidus (KOM(2007)0644), konsolideeritud versiooni nõukogu otsusest 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu (5347/2009), nõukogu 16. detsembri 2008. aasta otsust 2008/976/JSK Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kohta(9) ning Euroopa Parlamendi 2. septembri 2008. aasta seisukohti nendes küsimustes(10);

–   võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 2008. aasta raamotsust 2008/978/JSK, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil(11) ja Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2008. aasta seisukohta selles küsimuses(12);

–   võttes arvesse hiljuti avaldatud ULB (Université Libre de Bruxelles) uuringut pealkirjaga "Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise tulevik Euroopa Liidus: analüüs"(13);

   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu raamotsus Euroopa Liidu liikmesriikides järelevalvemeetmete kui kohtueelse kinnipidamise suhtes alternatiivsete võimaluste rakendamist käsitlevate otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (17506/2008);

–   võttes arvesse hindamisaruandeid Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmiskorda käsitleva nõukogu raamotsuse 2002/584/JSK kohaldamise kohta(14);

–   võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2008. aasta teatist "Organiseeritud kuritegevuse tulud - tagamine, et kuritegevus ei tasu ära" (KOM(2008)0766);

–   võttes arvesse komisjoni 30. mai 2008. aasta teatist pealkirjaga "E-õiguskeskkonna Euroopa strateegia väljatöötamine" (KOM(2008)0329), nõukogu järeldusi e-õiguskeskkonna strateegia kohta, Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile e-kohtu keskkonna küsimuses(15) ja Euroopa Parlamendi 9. oktoobri 2008. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) loomise kohta raamotsuse 2008/XX/JSK artikli 11 kohaldamiseks(16), ning nõukogu järeldusi Prantsusmaa eesistumisajal e-õiguskeskkonna valdkonnas saavutatud edu kohta, mis võeti vastu 27.–28. novembril 2008 toimunud justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungil;

–   võttes arvesse oma varasemaid soovitusi nõukogule(17);

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut ja eriti Euroopa Liidu toimimise lepingu 4. peatüki artikleid 82–86 (kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö);

–   võttes arvesse vajadust leida parim viis ELi kriminaalõiguse ala loomiseks;

–   võttes arvesse tulevase Stockholmi programmi koostamist;

–   võttes arvesse vajadust hoogustada neil teemadel peetavat dialoogi riikide parlamentide, kodanikuühiskonna ja õigusasutustega;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 114 lõiget 3 ja artiklit 94;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0262/2009);

A.   arvestades, et õigusemõistmine kuulub liikmesriikide pädevusse;

B.   arvestades, et Lissaboni lepinguga seoses tuleb rõhutada, et jõustumisel laiendaks see ELi pädevust kriminaalasjades tehtavas õigusalases koostöös, viiks nimetatud valdkonna õigusloomes sisse kaasotsustamismenetluse ja teeks lõpu kolme samba süsteemile;

C.   arvestades, et Haagi programmis, samuti ka Tampere programmis peetakse esmatähtsaks Euroopa õigusel rajaneva ala loomist ning rõhutatakse, et õiguse tugevdamine peaks toimuma usalduslikkuse ja vastastikuse usalduse loomise, vastastikuse tunnustamise programmi rakendamise, kriminaalmenetluste menetlusõiguste kohta samaväärsete standardite väljatöötamise ning õigusaktide ühtlustamise kaudu (et tagada mis tahes Euroopa osas asuvate kodanike kaitse ning et takistada kurjategijatel kohtusüsteemide erinevusi ära kasutada), samuti Eurojusti arendamise kaudu;

D.   arvestades, et komisjoni 2. juuli 2008. aasta aruande Haagi programmi 2007. aasta rakendamise kohta (KOM(2008)0373) kohaselt on kriminaalasjades tehtavas õiguslikus koostöös saavutuste tase olnud üsnagi madal, et poliitilised takistused ja viivitused kajastuvad vastuvõetud õigusaktide arvu vähenemises, samas kui edasiminek on olnud rahuldav muudes valdkondades, näiteks tsiviilasjades, piirikontrolli, seadusliku ja ebaseadusliku sisserände ning varjupaigapoliitika küsimustes tehtavas koostöös;

E.   arvestades, et kriminaalmenetlused seonduvad sageli ja olulisel määral nii kuriteo ohvrite kui ka kahtlusaluste ja kostjate põhiliste inimõiguste küsimustega;

F.   arvestades, et kriminaalmenetluses on esmatähtis selliste õiguste kaitse nagu õigus õiglasele kohtumõistmisele, süütuse presumptsioon, õigus kaitsele, kuriteoohvrite õigused, ne bis in idem (mitte kaks korda samas asjas) põhimõte ning minimaalsed menetluslikud tagatised kohtueelse kinnipidamise puhul;

G.   arvestades, et igapäevane õigusalane koostöö kriminaalasjades põhineb jätkuvalt vastastikust abistamist käsitlevatel juriidilistel dokumentidel nagu 2000. aasta konventsioon vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades ja Euroopa Nõukogu 1959. aasta konventsioon vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades;

H.   arvestades, et Euroopa õiguse eesmärkide ja põhimõtete raames eeldab vastastikuse tunnustamise põhimõte, et kui otsuse langetab ühe liikmesriigi pädev õigusasutus, jõustub otsus tervikuna ja vahetult kogu Euroopa Liidus, ning nende liikmesriikide õigusasutused, kelle territooriumil võidakse otsus ellu viia, abistavad otsuse elluviimisel, nagu selle oleks teinud kõnealuse liikmesriigi pädev asutus, välja arvatud juhul, kui õigusakt, mille raames otsust rakendatakse, seab piirangud selle täitmisele;

I.   arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis on Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumisest saadik olnud õigusalase koostöö nurgakivi, ei ole siiani kaugeltki rahuldavalt rakendatud ja seda tuleb täiendada ühtsete menetluslike tagatistega;

J.   arvestades, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisel, nagu näiteks Euroopa vahistamismääruse puhul, on see andnud õigusalasele koostööle Euroopa Liidus suurt lisandväärtust;

K.   arvestades, et selleks, et olla täiel määral tulemuslik, sõltub vastastikuse tunnustamise põhimõte suuresti ühise üleeuroopalise õiguskultuuri loomisest, mis põhineb vastastikusel usaldusel, ühistel põhimõtetel, koostööl ning teataval ühtlustamise tasemel (näiteks teatavate kuritegude määratlemise ja karistuste osas), samuti põhiõiguste tõelisel kaitsel, eriti menetlusõiguste, kinnipidamistingimuste ja miinimumnõuete osas kinnipidamise, vangide õiguste ning üksikisikute jaoks kättesaadavate hüvitamismehhanismide tingimuste ja läbivaatamise puhul;

L.   arvestades, et kohtunike, prokuröride, kaitseadvokaatide ja teiste õigusemõistmisega seotud isikute koolitamisel on ülimalt tähtis osa vastastikuse usalduse ja Euroopa ühise õiguskultuuri loomisel, ning ühtlasi edendatakse õiget tasakaalu süüdistuse ja kaitse huvide vahel ning püütakse tagada kaitse järjepidevus ja tõhusus piiriülestes kohtuasjades;

M.   arvestades, et õigusalase koolituse valdkonnas on saavutatud olulist edu, eelkõige tänu Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku (EJTN) panusele ja tegevusele;

N.   arvestades, et olulistele tulemustele vaatamata on EJTNi tegevust takistanud tema organisatsioonilisest ülesehitusest tingitud piirangud ja vahendite piiratus;

O.   arvestades, et eelpool mainitut arvesse võttes ei saa õigusasutused praegu ELi õigusaktide nõuetekohaseks rakendamiseks vajalikke koolitusvahendeid ja vaid väga väike osa kohtunikest pääseb ELi-kesksele õigusalasele koolitusele;

P.   arvestades, et ELi kriminaalõiguse valdkonna edasiarendamisele suunatud tegevuse aluseks saab olla vaid ELi poliitika ja õigusaktide rakendamise, aga ka liikmesriikide õigusemõistmise tõhususe ja kvaliteedi objektiivne, erapooletu, läbipaistev, täpne ja pidev järelevalve;

Q.   arvestades, et Euroopa Liidus ei ole praegu tagatud ei ELi kriminaalõiguse valdkonna poliitiliste meetmete ega ka õigusemõistmise tõhususe ja kvaliteedi pidevat, põhjalikku ja selget järelevalvet;

R.   arvestades, et selline järelevalve oleks ELi otsusetegijatele põhilise tähtsusega kõige asjakohasemate õiguslike meetmete algatamiseks ja suurendaks samal ajal vastastikust usaldust üksteise kohtusüsteemide suhtes;

S.   arvestades, et nimetatud hindamissüsteemi juures tuleks arvesse võtta juba olemasolevate hindamissüsteemide kogemusi ilma nende tegevusi või tulemusi dubleerimata, ning anda aktiivne roll Euroopa Parlamendile;

T.   arvestades, et hiljaaegu loodud õigusfoorum võib anda olulise panuse ELi õigusloomega seotud algatuste eelhindamisse;

U.   arvestades, et ELi tegevuse sidususe ja kooskõlalisuse tagamiseks ning samal ajal põhiõiguste kindlustamiseks peaks avaliku arutelu protsess, mis hõlmaks ka mõju hindamist, toimuma veel enne seda, kui komisjon või liikmesriigid esitavad ettepanekud ja algatused ELi õigusaktide vastuvõtmiseks;

V.   arvestades, et pidev teabe, tavade ja kogemuste vahetamine liikmesriikide õigusasutuste vahel aitab olulisel määral kujundada vastastikusele usaldusele rajatud keskkonda – seda näitavad õigusasutuste vahetusprogrammi märkimisväärsed tulemused;

W.   arvestades, et jätkuvalt puudub asjakohane üldine andmekaitserežiim kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ning et selle puudumisel tuleb andmesubjektide õigusi igas üksikus õigusaktis hoolikalt reguleerida;

X.   arvestades, et tulemuslikkuse huvides peab ELi kriminaalõiguse ala kasutama ära uute tehnoloogiavahendite ja interneti pakutavaid võimalusi nii ELi poliitikate rakendamisel kui ka teabe ja ettepanekute levitamisel ja arutamisel, austades samas põhiõigusi;

Y.   arvestades, et liikmesriikide kohtunike roll võitluses rahvusvahelise kuritegevusega ning samal ajal põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmisel muutub üha olulisemaks;

Z.   arvestades, et sellised koordineerivad institutsioonid nagu Eurojust on näidanud võimet anda suurt lisandväärtust ning on tunduvalt laiendanud võitlust rahvusvahelise kuritegevuse vastu, olgugi et nende pädevus on ikka veel liiga piiratud ja mõned liikmesriigid on olnud tõrksad asjaomast teavet jagama;

AA.   arvestades, et kaitseadvokaatide koordineeritus on puudulik ning seetõttu tuleks seda ELi tasemel toetada ja tunnustada;

AB.   arvestades, et maffia ja organiseeritud kuritegevus üldiselt on muutunud rahvusvaheliseks nähtuseks, mis avaldab liikmesriikidele ja nende naaberriikidele sotsiaalset, kultuurilist, majanduslikku ja poliitilist mõju, mille vastu tuleb võidelda ka sotsiaalsel tasandil koostöös kodanikuühiskonna ja demokraatlike institutsioonidega;

1.   edastab nõukogule järgmised soovitused:

  a) arvestades tõsiasja, et Euroopa kriminaalõiguse ala peab tuginema põhiõiguste austamisele, alustada uuesti tööd põhiõiguste tagamiseks ja eelkõige võtta vastu:
   ambitsioonikas õigusakt selliste süütuse presumptsioonil põhinevate menetluslike tagatiste kohta kriminaalmenetluses nagu õigus saada ülevaade oma õigustest, õigus saada õigusabi, õigus saada vajaduse korral tasuta õigusabi nii enne kohtumenetlust kui ka selle ajal, õigus esitada tõendeid, õigus saada teavet süüdistuste iseloomu ja/või põhjuste ja/või kahtlustuste põhjuste kohta kahtlusalusele/kostjale mõistetavas keeles, õigus kasutada kõiki asjakohased dokumente kahtlusalusele/kostjale mõistetavas keeles, õigus kasutada tõlki, õigus olla ära kuulatud ja õigus kaitsele, kaitse sellistele kahtlusalustele/kostjatele, kes ei saa menetlusest aru või ei suuda seda jälgida, miinimumstandardid alaealiste kahtlusaluste/kostjate kinnipidamise, nende suhtes kohaldatavate tingimuste ja kaitse kohta ning tõhusad ja kättesaadavad edasikaebamise mehhanismid üksikisikutele;
   põhjalik õiguslik raamistik, mis pakub kuriteo ohvritele võimalikult laialdast kaitset, sealhulgas piisavat hüvitamist ja tunnistajate kaitset eelkõige organiseeritud kuritegevuse juhtumitel;
   õigusakt, mis käsitleb tõendite lubatavust kriminaalmenetluses;
   meetmed vangistuse ja kinnipidamise tingimuste miinimumnõuete kindlaksmääramiseks ning vangide õiguste ühtne loetelu ELis – muu hulgas õigus teabevahetusele ja konsulaarabile;
   meetmed, mis võimaldaksid tegutseda kodanikuühiskonna ja institutsioonide peamise liikumapaneva jõuna ja toetada nende jõupingutusi võitluses maffia vastu, ning meetmed, et võtta vastu õigusakt rahvusvaheliste kuritegelike ühenduste finants- ja muude varade konfiskeerimise ning nende sotsiaalsetel eesmärkidel taaskasutamise kohta;
   b) kuivõrd vastastikuse tunnustamise põhimõte on kriminaalasjades tehtava koostöö nurgakivi, tuleb võimalikult kiiresti vastu võtta selle rakendamiseks veel puudu olevad ELi õigusaktid, samuti tagada samaväärsete standardite väljatöötamine menetlusõiguste kohta ning ühtlustada kriminaalmenetluse aspekte käsitlevad miinimumnõuded;
   c) rakendada koostöös liikmesriikidega tulemuslikult vastastikuse tunnustamise põhimõtet kriminaalõiguse valdkonnas, pöörates kohast tähelepanu Euroopa vahistamismääruse rakendamisel ja igapäevasel kohaldamisel saavutatule ja ilmnenud raskustele, ning veenduda, et kõnealuse põhimõtte rakendamisel austavad liikmesriigid põhiõigusi ja EÜ asutamislepingu artiklis 6 sätestatud üldisi õiguspõhimõtteid;
   d) paluda liikmesriikidel järgida Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse kohaldamisel proportsionaalsuse põhimõtet ning pöörata tähelepanu muudele õiguslikele vahenditele (näiteks kohtulik arutamine videokonverentsi vormis), mis teatud juhtudel ja vajalikke turvameetmeid rakendades võivad osutuda asjakohaseks;
   e) koostada koostöös Euroopa Parlamendiga ülevaade kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö hetkeseisust Euroopa Liidus, pöörates tähelepanu nii saavutustele kui ka puudustele;
   f) moodustada koostöös Euroopa Parlamendiga ekspertide (juristide) komisjon, et see koostaks uurimuse kõigi liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide sarnasuste ja erinevuste kohta ning esitaks ettepanekud tõelise ELi kriminaalõiguse ala loomiseks, milles oleksid tasakaalus kriminaalmenetluse tõhusus ja üksikisiku õiguste tagamine;
  g) juurutada koos komisjoni ja Euroopa Parlamendiga ning koostöös asjassepuutuvate Euroopa Nõukogu komisjonidega (nagu näiteks CEPEJ) ja praeguste Euroopa kriminaalõiguse alaste koostöövõrgustikega objektiivne, erapooletu, läbipaistev, põhjalik, horisontaalne ja pidev ELi vastava valdkonna poliitika ja õigusaktide rakendamise, aga ka õigusemõistmise kvaliteedi ja tõhususe ning terviklikkuse ja õigluse järelevalve- ja hindamissüsteem, mille puhul võetaks arvesse ka Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse rakendamise taset liikmesriikides ning mille eeskujuks oleks vastastikuse eksperthindamise süsteem ja mille põhjal saaks vähemalt kord aastas koostada usaldusväärseid aruandeid. Sellise süsteemi raames tuleks eelkõige:
   luua poliitilisest ja tehnilisest tasandist koosnev hindamisvõrgustik;
   määratleda seniste hindamissüsteemide läbivaatamise alusel selle süsteemi prioriteedid, kohaldamisala, kriteeriumid ja meetodid, arvestades, et vaja ei oleks mitte niivõrd teoreetilist hindamist, kuivõrd ELi poliitika kohapealse ja igapäevases õigusemõistmises ilmneva mõju väljaselgitamist ning õigusemõistmise tõhususe ja kvaliteedi, terviklikkuse ja õigluse hindamist; arvesse võtta tuleks ka Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse rakendamise taset liikmesriikides;
   edendada sünergiat olemasolevate hindamissüsteemidega ja vältida nende dubleerimist;
   kasutada mitmekülgset lähenemisviisi, mis koosneb nii statistilisest kui ka õigusloometeabest ning ELi õigusaktide rakendamise hindamisest kohtadel;
   koguda võrreldavaid andmeid ning saada võimalikult hea ülevaade juba olemasolevatest andmetest;
   kaasata Euroopa Parlament sügavuti nii hindamissüsteemi poliitilisel kui ka tehnilisel tasandil;
  h) koostada koos komisjoni ja Euroopa Parlamendiga ülevaade õigusalase koolituse hetkeseisust Euroopa Liidus, selle puudustest ja vajadustest ning alustada tarbetut topelttööd vältides viivitamatult tegevust tõelise Euroopa õiguskultuuri loomise edendamiseks; luua sel eesmärgil kohtunike, prokuröride, kaitseadvokaatide ja teiste õigusemõistmises osalejate tarbeks Euroopa õiguskool, mis peaks:
   lähtuma olemasolevast Euroopa õigusalase koolituse võrgustikust ja edaspidi kujunema olemasolevate ELi ametitega seotud ELi asutuseks, olema kindla ja asjakohase struktuuriga, milles peaksid olulise koha saama liikmesriikide õiguskoolid,õigusalase koostöö võrgustikud ja muud organisatsioonid, nagu Euroopa Õigusakadeemia ja kaitseõiguste organisatsioonid ning mille tegevuses osaleks ka komisjon;
   juhtima ja edasi arendama õigusasutuste vahetusprogrammi;
   kehtestama õigusalase koolituse ühtsed õppekavad, tagades Euroopa komponendi asjakohase olemasolu vastavalt erinevatele õigusvaldkondadele;
   pakkuma Euroopa kohtunikele, prokuröridele ja kaitseadvokaatidele vabatahtlikkuse alusel nii sissejuhatavat kui ka jätkukoolitust;
   tugevdama õigusasutuste, advokaatide ja muude asjaosaliste lingvistilisi oskusi;
   pakkuma sellist koolitust ka kandidaatriikidele ja teistele riikidele, kellega EL on sõlminud koostöö- ja partnerluslepingud;
   i) nõuda tungivalt, et liikmesriigid võimalikult kiiresti viiksid täielikult ellu nõukogu otsuse Eurojusti tugevdamise ja nõukogu otsuse 2002/187/JSK (5613/2008)(18) muutmise kohta, julgustaksid oma asutusi kaasama Eurojusti koostöömenetluse varastes etappides, ja saaksid üle vastumeelsusest jagada teavet ja teha täiel määral koostööd liikmesriikide tasandil, ning kaasaks Euroopa Parlamenti koos komisjoni ja Eurojustiga täiel määral edasistesse meetmetesse, mille eesmärk on Eurojusti rakendusotsuse korrektne rakendamine;
  j) kehtestada eelpool nimetatud otsuse rakenduskava, eriti seoses Eurojusti pädevusega:
   kohtualluvuse küsimuses tekkivate konfliktide lahendamisel;
   juurdluse teostamisel või süüdistuse esitamisel;
   k) võtta meetmeid, eesmärgiga avaldada igal aastal põhjalik aruanne kuritegevuse kohta ELis, milles võetakse kokku konkreetsete valdkondade aruanded (nt organiseeritud kuritegevuse ohtude hinnang (OCTA), Eurojusti aastaaruanne jt);
   l) kutsuda liikmesriike üles jätkama tööd Tšehhi Vabariigi, Poola Vabariigi, Slovaki Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatusega võtta vastu nõukogu raamotsus kriminaalmenetluste kohtualluvuse küsimuses tekkivate konfliktide ärahoidmise ja lahendamise kohta (5208/2009), arvestades kahtlusaluse või kostja õigusi kõigis kohtualluvuse valiku protsessi etappides; konsulteerima uuesti Euroopa Parlamendiga, lähtudes nõukogus läbirääkimiste käigus saavutatud edust;
   m) pöörata kohast tähelepanu võimalustele, mida uued tehnoloogiad pakuvad suurema avaliku turvalisuse tagamiseks, ja kasutada täiel määral ära interneti võimalused teabe levitamiseks, tugevdada hiljuti loodud õigusfoorumi rolli, edendada uute õppemeetodite (e-õpe) arendamist ning koguda ja jagada andmeid, ajakohastades ja tugevdades olemasolevaid andmebaase, näiteks tolli andmebaasi, mis on olulised võitluses salakaubaveo ja inimkaubanduse vastu, tagades samal ajal põhiõiguste austamise ning iseäranis üksikisikute eraelu puutumatuse kõrgetasemelise kaitse, juhul kui kriminaalasjades tehtava politseikoostöö ja õigusalase koostöö raames toimub isikuandmete töötlemine;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.

(1) ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 159.
(2) ELT C 102 E, 28.4.2004, lk 154.
(3) ELT L 327, 5.12.2008, lk 27.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0381.
(5) EÜT C 18, 19.1.2001, lk 9.
(6) ELT C 273 E, 14.11.2003, lk 99.
(7) ELT C 299, 22.11.2008, lk 1.
(8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0352.
(9) ELT L 348, 24.12.2008, lk 130.
(10) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0384 ja P6_TA(2008)0380.
(11) ELT L 350, 30.12.2008, lk 72.
(12) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0486.
(13) Gisčle Vernimmen-Van Tiggelen ja Laura Surano, Euroopa-uuringute Instituut, Université Libre de Bruxelles, Euroopa Kriminaalõiguse Akadeemiline Võrgustik (ECLAN).
(14) KOM(2006)0008 ning nõukogu dokumendid 8409/2008, 10330/1/2008, 7024/1/2008, 7301/2/2008, 9617/2/2008, 9927/2/2008, 13416/2/2008, 15691/2/2008 ja 17220/1/2008.
(15) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0637.
(16) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0465.
(17) Euroopa Parlamendi 14. oktoobri 2004. aasta soovitus nõukogule ja Euroopa Ülemkogule vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tuleviku ning selle õiguspärasuse ja tõhususe suurendamiseks vajalike meetmete kohta (ELT C 166 E, 7.7.2005, lk 58) ja Euroopa Parlamendi 22. veebruari 2005. aasta soovitus nõukogule õigusemõistmise kvaliteedi kohta kriminaalasjades ja kriminaalõiguse ühtlustamise kohta liikmesriikides (ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 109).
(18) ELTs seni avaldamata.


Euroopa Liidu institutsiooniline tasakaal
PDF 162kWORD 94k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonilise tasakaalu kujunemisele (2008/2073(INI))
P6_TA(2009)0387A6-0142/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse esimeeste konverentsi 6. märtsi 2008. aasta otsust;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut ning mis allkirjastati 13. detsembril 2007. aastal;

–   võtted arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumise järeldusi;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A6-0142/2009),

A.   arvestades, et Lissaboni lepinguga suurendatakse liidu institutsioonilist tasakaalu, kinnistades kõikide poliitilise institutsiooni peamisi ülesandeid ja tugevdades seeläbi nende vastavaid rolle institutsioonilises raamistikus, milles institutsioonidevaheline koostöö on liidu integratsiooni edukuse seisukohalt keskse tähtsusega;

B.   arvestades, et Lissaboni lepinguga muudetakse endine ühenduse meetod selle kohandamise ja tugevdamise teel liidu meetodiks, millega sisuliselt:

   Euroopa Ülemkogu määratleb üldised poliitilised suunad ja prioriteedid,
   komisjon edendab liidu üldisi huve ja teeb selleks vajalikud algatusi,
   Euroopa Parlament ja nõukogu täidavad üheskoos komisjoni ettepanekute alusel õigusloome- ja eelarvealaseid ülesandeid;

C.   arvestades, et Lissaboni lepinguga laiendatakse nimetatud konkreetset liidu otsustusmeetodit uutele õigusloome- ja eelarvealastele valdkondadele;

D.   arvestades, et Lissaboni lepinguga sätestatakse, et Euroopa Ülemkogu võib ühehäälse otsuse alusel ja Euroopa Parlamendi nõusolekul laiendada kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise korda ja seadusandlikku tavamenetlust, tugevdades seeläbi liidu meetodit;

E.   arvestades, et kuigi Lissaboni lepingu eesmärk on lihtsustada ja suurendada Euroopa Ülemkogu ja nõukogu eesistumise sidusust, võib – vähemalt esialgu –eraldiseisvate Euroopa Ülemkogu eesistumise ja välisasjade nõukogu eesistumise (ja Eurorühma) kooseksisteerimine koos muude nõukogu koosseisude eesistujate rotatsiooni jätkumisega muuta liidu toimimise tõenäoliselt keerulisemaks;

F.   arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte kohaselt tuleb naiste ja meeste võrdset esindatust ühiskondlikus elus pidada silmas ka liidu kõige olulisematele poliitilistele ametikohtadele isikute ametisse nimetamisel;

G.   arvestades, et komisjoni presidendi valimise uus kord muudab vajalikuks valimistulemuste arvesse võtmise ja asjaomase konsulteerimise Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi esindajate vahel, enne kui Euroopa Ülemkogu oma kandidaadi esitab;

H.   arvestades, et institutsioonidevahelise koostöö korraldamine otsustusprotsessis on liidu meetmete edukuse võtmeks;

I.   arvestades, et Lissaboni leping tunnustab mitmeaastase strateegilise kavandamise ja iga-aastaste tegevuskavade koostamise kasvavat tähtsust sujuva institutsioonidevahelise suhtlemise ja otsustamismenetluste tõhusa rakendamise tagamisel, ning rõhutab komisjoni rolli peamiste programmide koostamise algatajana;

J.   arvestades, et praegune seitsmeaastane finantsplaneerimise periood tähendab seda, et aeg-ajalt ei tule Euroopa Parlamendil ja komisjonil oma ametiajal ühtki põhilist finantspoliitilist otsust vastu võtta ja nad leiavad end oma eelkäijate loodud raamistikku surutuna, mis kestab kuni nende volituste lõpuni, kuid mida on siiski võimalik lahendada, kasutades Lissaboni lepingus pakutud viieaastase finantsplaneerimise perioodi võimalust, mis võiks langeda kokku Euroopa Parlamendi ja komisjoni volitustega;

K.   arvestades, et Lissaboni lepinguga lisatakse uus ja laiahaardeline lähenemisviis liidu välispoliitikale – ehkki konkreetsete otsustusmehhanismidega ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP) seotud küsimustes – ning luuakse lisaks kaht kohustust täitva komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) amet, mida toetab eraldi välisteenistus ja millel on keskne osa selle uue ja integreeritud lähenemisviisi toimivaks muutmisel;

L.   arvestades, et Lissaboni lepinguga lisatakse uus liidu esindamise süsteem välissuhete küsimustes, mis usaldatakse sisuliselt erinevatel tasanditel Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni presidendile ja komisjoni asepresidendile (kõrgele esindajale) ning mis nõuab hoolikat liigendatust ja tugevat kooskõlastust kõnealuse esindamise eest vastutavate erinevate osapoolt vahel, vältimaks kahjustavaid pädevuste konflikte ja üleliigset dubleerimist;

M.   arvestades, et 11. ja 12. detsembril 2008. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu leppis kokku, et kui Lissaboni leping peaks jõustuma 2009. aasta lõpuks, võtaks ta vajalikud õiguslikud meetmed, et komisjoni praeguse koosseisu suurus säiliks, s.t üks liige igast liikmesriigist,

Üldine hindamine

1.   tervitab Lissaboni lepingus esitatud institutsioonilisi uuendusi, mis loovad tingimused uuendatud ja tugevdatud institutsioonilisele tasakaalule liidus, lubades liidu institutsioonidel tegutseda tõhusamalt, avatumalt ja demokraatlikumalt ning võimaldades liidul saavutada paremaid tulemusi, mis vastavad rohkem tema kodanike ootustele, ning täita täies ulatuses globaalsel tasandil tegutseja rolli rahvusvahelises sfääris;

2.   rõhutab, et iga institutsiooni peamisi ülesandeid tugevdatakse, võimaldades neil kõigil oma funktsiooni tõhusamal viisil arendada, kuid hoiatab, et uus institutsiooniline raamistik nõuab, et iga institutsioon täidaks oma ülesanded kogu liidu jaoks positiivsete tulemuste saavutamiseks püsivas koostöös muude institutsioonidega;

Liidu eriomase otsustamismeetodi tugevdamine institutsioonilise tasakaalu alusena

3.   tervitab tõsiasja, et ühenduse meetodi kesksed koostisosad – komisjoni algatusõigus ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühine otsustamisõigus – on Lissaboni lepingus säilinud ja neid on tugevamaks muudetud seeläbi, et:

   Euroopa Ülemkogu muutub institutsiooniks, mille konkreetset rolli liidule tõuke ja sihi andjana tugevdatakse, määratledes seeläbi liidu strateegilised eesmärgid ja prioriteedid, ilma et häiritaks liidu õigusloome- ja eelarvealase pädevuse tavapärast rakendamist;
   komisjoni rolli Euroopa tegevust edasiviiva "mootorina" kinnitatakse, tagades sellega, et tema monopoolne seisund õigusloome algatajana jääb puutumatuks (ja isegi tugevneb), seda eriti seoses eelarvemenetlusega;
   Euroopa Parlamendi kui seadusandja pädevust suurendatakse, kuna seadusandlik tavamenetlus (nagu praegust kaasotsustamismenetlust nimetama hakatakse) muutub üldiseks nõudeks (juhul kui lepingutega ei sätestata konkreetse õigusloomega seotud menetluse kohaldamist) ning seda laiendatakse peaaegu kõigile Euroopa õiguse valdkondadele, kaasa arvatud justiits- ja siseküsimused;
   nõukogu rolli teise seadusandjana tugevdatakse ja see säilitatakse – ehkki teatud domineerimisega mõnedes tähtsates valdkondades – eriti Lissaboni lepingus tehtava täpsustuse tõttu, mille kohaselt Euroopa Ülemkogu ei täida seadusandlikke ülesandeid;
   uus eelarvemenetlus põhineb samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu samaväärsel ühisel otsustusprotsessil, hõlmates kõiki kululiike, ning Euroopa Parlament ja nõukogu otsustavad samuti ühiselt mitmeaastase finantsraamistiku üle, tehes seda mõlemal juhul komisjoni algatusel;
   seadusandlike ja delegeeritud õigusaktide eristamine ning komisjoni konkreetse täidesaatva rolli tunnustamine mõlema seadusandja võrdse kontrolli all parandab Euroopa õiguse kvaliteeti; Euroopa Parlament täidab uut rolli delegeeritud volituste andmisel komisjonile ja uut järelevalverolli seoses delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega;
   seoses liidu pädevusega lepinguid sõlmida tunnustatakse komisjoni rolli (tihedas koostöös komisjoni asepresidendi (kõrge esindajaga)) läbirääkijana ning peaaegu kõikide nõukogu poolt sõlmitavate uute rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks on vajalik Euroopa Parlamendi nõusolek;

4.   tervitab tõsiasja, et Lissaboni lepingus sätestatakse, et Euroopa Ülemkogu võib ühehäälselt ja Euroopa Parlamendi nõusolekul laiendada kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist ja seadusandlikku tavamenetlust valdkondadele, mille puhul neid veel ei kohaldata, kui sellele ei ole vastu ühegi liikmesriigi parlament;

5.   rõhutab, et need ühendavad sätted tervikuna näitavad tegelikku tendentsi liidu meetodi võimalikult laia kohaldamise poole, ning seetõttu palub Euroopa Ülemkogul neid lepingus pakutud võimalusi täiel määral ära kasutada;

6.   jääb arvamusele, et kõigi Lissaboni lepinguga lisatud institutsiooniliste ja menetluslike uuenduste täielik kasutamine nõuab sügavuti minevat püsivat koostööd eri menetlustes osalevate institutsioonide vahel, kasutades täiel määral ära lepingus sätestatud uusi mehhanisme, eriti institutsioonidevahelisi kokkuleppeid;

Euroopa Parlament

7.   väljendab tugevat poolehoidu asjaolule, et Lissaboni lepingus tunnustatakse täielikult Euroopa Parlamenti ühena liidu kahest seadusandlikust ja eelarvepädevast institutsioonist, samuti tunnustatakse tema rolli paljude liidu kodanike elu mõjutavate oluliste poliitiliste otsuste vastuvõtmisel, ning tema poliitilise kontrolli ülesandeid tugevdatakse ja isegi laiendatakse, ehkki väiksema ulatusega ÜVJP valdkonnas;

8.   rõhutab, et selline Euroopa Parlamendi rolli tunnustamine nõuab muude institutsioonide täieulatuslikku koostööd, eriti mis puudutab parlamendile kõikide nende dokumentide õigeaegset edastamist, mis on vajalikud ülesannete täitmiseks nõukoguga samaväärsena, ning juurdepääsu asjaomastele töörühmadele ja teistes institutsioonides toimuvatele kohtumistele ning nendes osalemisega samaväärsena teiste otsustamisprotsessis osalejatega; palub kolmel institutsioonil kavandada institutsioonidevaheliste kokkulepete sõlmimine, millega struktureeritakse head tavad nimetatud valdkondades, et optimeerida nende vastastikust koostööd;

9.   jääb arvamuse juurde, et Euroopa Parlament peab ise viima läbi vajalikud sisemised uuendused, et kohandada struktuure, menetlusi ja töömeetodeid Lissaboni lepingust tulenevate uute pädevustega ning tugevdatud kavandamise ja institutsioonidevahelise koostöö nõuetega(2); ootab huviga parlamendireformi töörühma tulemusi ja tuletab meelde, et pädev parlamendikomisjon töötab praegu välja kodukorra reformi, mille eesmärgiks on kohandada see Lissaboni lepinguga(3);

10.   tervitab tõsiasja, et Lissaboni lepinguga laiendatakse lepingute läbivaatamise valdkonnas algatusõigus ka Euroopa Parlamendile, tunnistab, et parlamendil on õigus osaleda konvendil ning et tema nõusolek on vajalik juhul, kui Euroopa Ülemkogu on seisukohal, et konventi ei ole vaja kokku kutsuda; on arvamusel, et kõnealune tunnustamine räägib selle kasuks, et tunnistada Euroopa Parlamendi õigust osaleda täies ulatuses komisjoniga sarnastel tingimustel valitsustevahelisel konverentsil; on arvamusel, et lähtudes kahe varasema valitsustevahelise konverentsi kogemusest, võib institutsioonidevahelises kokkuleppes edaspidi määratleda valitsustevahelise konverentsi korraldamise juhendid, eriti seoses Euroopa Parlamendi osalemisega ja läbipaistvust käsitlevate küsimustega;

11.   võtab teadmiseks üleminekumeetmed, mis puudutavad Euroopa Parlamendi koosseisu; on arvamusel, et niisuguse korra rakendamiseks tuleb muuta esmaseid ühenduse õigusakte; kutsub liikmesriike üles võtma vastu kõik vajalikud siseriiklikud õigussätted, mis võimaldaksid 2009. aasta juunis Euroopa Parlamendi 18 täiendava liikme eelvalimise, et nad saaksid alates Lissaboni lepingu jõustumise kuupäevast osaleda vaatlejatena parlamendi töös; tuletab meelde, et täiendavad liikmed hakkavad oma volitusi täitma täies mahus alates kokkulepitud kuupäevast ja üheaegselt pärast seda, kui esmaste ühenduse õigusaktide muutmise ratifitseerimise menetlus on lõpetatud; tuletab nõukogule meelde, et Euroopa Parlament säilitab parlamendi koosseisu osas enda olulised algatus- ja nõusolekuõigused vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõikele 2, mida on muudetud Lissaboni lepinguga, ja kavatseb neid õigusi täies ulatuses kasutada;

Euroopa Ülemkogu roll

12.   on arvamusel, et Euroopa Ülemkogu ametlik tunnustamine eraldiseisva autonoomse institutsioonina, kellel on lepingutega selgelt määratletud konkreetsed pädevused, hõlmab Euroopa Ülemkogu rolli ümbersuunamist põhiülesandele anda Euroopa Liidu tegevusele vajalik poliitiline tõuge ning määratleda selle üldine siht ja eesmärgid;

13.   tervitab samuti Lissaboni lepingus Euroopa Ülemkogu keskse rolli määratlemist seoses lepingute läbivaatamisega ning teatavate liidu poliitilisele elule äärmiselt oluliste otsustega – nt kõige olulisematele poliitilistele ametikohtadele nimetamine, poliitilistele blokaadidele lahenduse leidmine erinevates otsustamismenetlustes ning paindlikkusmehhanismide kasutamine –, mille võtab vastu Euroopa Ülemkogu või mis võetakse vastu tema osalusel;

14.   on samuti seisukohal, et kuna Euroopa Ülemkogu on nüüd liidetud ELi institutsioonilise raamistikuga, on vaja selgemalt ja konkreetsemalt määratleda tema kohustused, sealhulgas tema tegevuse võimalik kohtulik kontroll, võttes eelkõige arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 265;

15.   rõhutab Euroopa Ülemkogu erilist juhtrolli välispoliitika valdkonnas, eriti ÜVJP küsimustes, mille puhul tema ülesanded seoses strateegiliste huvide tuvastamise, eesmärkide seadmise ja nimetatud poliitika üldiste juhiste määratlemisega on määrava tähtsusega; rõhutab sellega seoses nõukogu, komisjoni presidendi ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) aktiivse kaasamise vajadust Euroopa Ülemkogu töö ettevalmistamisse kõnealuses valdkonnas;

16.   jääb arvamuse juurde, et vajadus parandada Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu institutsioonidevahelist koostööd toetab tingimuste optimeerimist, mille alusel osaleb Euroopa Parlamendi president Euroopa Ülemkogu aruteludes, seejuures võiks võimalusel selle küsimuse reguleerida kahe institutsiooni vahelisi suhteid käsitleva poliitilise kokkuleppe raames; on arvamusel, et oleks kasulik, kui ka Euroopa Ülemkogu sätestaks kõnealused tingimused ametlikult oma kodukorras;

Euroopa Ülemkogu püsiv eesistumine

17.   tervitab Euroopa Ülemkogu eesistumise püsivat kinnitamist pikaks ajaks, mis aitab tagada selle institutsiooni töö ning seega ka liidu tegevuse suurema järjepidevuse, tõhususe ja sidususe; rõhutab, et Euroopa Ülemkogu eesistuja ametisse nimetamine peab toimuma võimalikult kiiresti pärast Lissaboni lepingu jõustumist, et säilitada seos uuesti valitud Euroopa Parlamendi ametiaja ja uue komisjoni volituste kehtivusaja vahel;

18.   rõhutab Euroopa Ülemkogu eesistuja olulist rolli liidu institutsioonide tegevuses mitte Euroopa Liidu eesistujana – mida ta ei ole – vaid Euroopa Ülemkogu juhina, kes viib selle tööd edasi, tagades kogu tegevuse ettevalmistamise ja järjepidevuse, edendades konsensuse saavutamist selle liikmete vahel, andes aru Euroopa Parlamendile ning esindades oma tasandil liitu välissuhete valdkonnas ÜVJPd puudutavates küsimustes, ilma et see piiraks komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesannete täitmist;

19.   tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu eesistuja peab tagama Euroopa Ülemkogu kohtumiste ettevalmistamise ja töö järjepidevuse koostöös komisjoni presidendiga ning üldasjade nõukogu töö põhjal, mis nõuab vastastikust sidet ja tihedat koostööd Euroopa Ülemkogu eesistuja ja üldasjade nõukogu eesistuja vahel;

20.   on sellega seoses arvamusel, et keskse tähtsusega on tasakaalustatud ja koostööl põhineva suhte olemasolu Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendi, roteeruva eesistumise ja – mis puudutab liidu esindamist välissuhete valdkonnas ÜVJP küsimustes – komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) vahel;

21.   tuletab meelde, et kuigi Lissaboni lepingus nähakse ette, et Euroopa Ülemkogu abistab nõukogu peasekretariaat, tuleb Euroopa Ülemkogu erikulud esitada eelarve eraldi osas ning need peavad sisaldama konkreetseid eraldisi Euroopa Ülemkogu eesistujale, keda peab abistama tema enda kabinet, mis tuleks luua mõistlikel tingimustel;

Nõukogu

22.   tervitab Lissaboni lepingus astutud samme nõukogu rolli arvesse võtmise suunas liidu kaasseadusandja ja eelarve kinnitajana, kes jagab – kuigi veel teatud domineerimisega mõnedes valdkondades – suurema osa otsuste tegemist Euroopa Parlamendiga institutsioonilise süsteemi raames, mis on arenenud järk-järgult vastavalt kahekojalise parlamendi loogikale;

23.   rõhutab Lissaboni lepinguga üldasjade nõukogule – ja seega tema eesistujale – antud keskset rolli, pidades silmas erinevate nõukogu koosseisude töö ühtsuse ja järjepidevuse tagamist ning samuti Euroopa Ülemkogu töö ettevalmistamist ja järjepidevust (koostöös Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendiga);

24.   rõhutab, et nõukogu eriline roll ÜVJP ettevalmistamisel, määratlemisel ja rakendamisel nõuab tihedamat koordineerimist üldasjade nõukogu eesistuja ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) kui välisasjade nõukogu eesistuja vahel, ning nende ja Euroopa Ülemkogu eesistuja vahel;

25.   on veendunud, et Lissaboni lepingus sätestatud üldasjade nõukogu ja välisasjade nõukogu rollide eristamiseks on vajalik, et mõlema kõnealuse nõukogu koosseis oleks erinev, eriti kuna liidu välissuhete laiem mõiste vastavalt Lissaboni lepinguga muudetud asutamislepingutele muudab kumulatiivse pädevuse mõlemas nõukogu koosseisus järjest keerukamaks; on seetõttu arvamusel, et välisministrid peaksid soovitavalt keskenduma esmajärjekorras välisasjade nõukogu tegevusele;

26.   on sellega seoses seisukohal, et võib-olla on vajalik, et nende liikmesriikide valitsusjuhid/riigipead, kes täidavad nõukogu eesistuja rolli, juhiksid isiklikult üldasjade nõukogu tööd ja tagaksid selle organi tõhusa toimimise, mis tegutseb nõukogu erinevate koosseisude koordineerijana ja prioriteetide ning konfliktide lahendamise, mis praegu liiga kergekäeliselt Euroopa Ülemkogule suunatakse, vahendajana;

27.   tunnistab uuest eesistumise süsteemist tulenevaid suuri probleeme nõukogu erinevate koosseisude vahelise tegevuse koordineerimisel ning rõhutab nende ohtude vältimist silmas pidades uute 18kuuliste püsivate eesistujakolmikute (kolme eesistujariigi rühmad) tähtsust, kes jagavad nõukogu erinevate koosseisude eesistujate rolle (välja arvatud välisasjade nõukogu ja Eurorühm) ja COREPERi juhtimist, et tagada nõukogu kui terviku töö sidusus, kooskõlastatus ja järjepidevus, ning tagada institutsioonidevaheline koostöö, mis on vajalik õigusloome- ja eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks Euroopa Parlamendiga ühiselt tehtavate otsuste puhul;

28.   on arvamusel, et on määrava tähtsusega, et eesistujakolmikud arendaksid kogu oma ühise mandaadi vältel tihedat ja püsivat koostööd; rõhutab iga 18kuulise eesistujakolmiku ühise tegevuskava tähtsust liidu toimimisele, nagu on selgitatud selle resolutsiooni lõikes 51; kutsub eesistujakolmikuid esitama ühismandaadi alguses parlamendi täiskogule oma ühise tegevuskava, mis sisaldab ettepanekuid õigusloomega seotud arutelude ajakavade koostamise kohta;

29.   on arvamusel, et selle liikmesriigi valitsusjuhil/riigipeal, kes asub täitma nõukogu eesistuja ülesandeid, on põhiroll kogu eesistujate rühma ühtsuse ja nõukogu erinevate koosseisude töö sidususe tagamisel ning samuti vajaliku koordineerimise kindlustamisel Euroopa Ülemkoguga, eriti seoses selle töö ettevalmistamise ja järjepidevusega;

30.   rõhutab samuti, et nõukogu roteeruva eesistuja rolli üle võttev valitsusjuht/riigipea peab olema Euroopa Parlamendi eelistatud arutelupartner eesistumisega seotud tegevuse küsimustes; on arvamusel, et ta tuleks kutsuda kõnelema parlamendi täiskogul, et esitleda iga eesistumise algul tegevuskava ja esitada hiljem aruanne kuuekuulise ametiaja jooksul toimunud arengute ja tulemuste kohta, ning samuti esitada arutluseks muid asjakohaseid poliitilisi küsimusi, mis tema eesistujamandaadi jooksul on üles kerkinud;

31.   rõhutab, et julgeoleku- ja kaitseküsimused moodustavad liidu praeguses arenguetapis endiselt ÜVJP lahutamatu osa, ning on arvamusel, et sellisel kujul peaksid need jääma välisasjade nõukogu pädevusse, mida juhib komisjoni asepresident (kõrge esindaja) kaitseministrite osalusel, kui see vajalik peaks olema;

Komisjon

32.   tervitab asjaolu, et taaskinnitatakse komisjoni keskset rolli Euroopa Liidu tegevust edasiviiva "mootorina":

   selle peaaegu monopoolse seisundi tunnustamise kaudu seadusandlike algatuste esitamise valdkonnas, seda laiendatakse kõigile liidu tegevusvaldkondadele peale ÜVJP ja tugevdatakse eriti rahandusküsimustes;
   komisjoni rolli tugevdamise kaudu, et muuta kahe seadusandliku ja eelarvepädeva institutsiooni vahelise üksmeele saavutamine lihtsamaks;
   komisjoni kui liidu täitevorgani rolli tugevdamise kaudu olukordades, kus Euroopa Liidu õigusaktide sätete kohaldamine nõuab ühist lähenemisviisi, kusjuures nõukogu võtab selle rolli üle ainult ÜVJP küsimustes ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on määratletud õigusaktides;

33.   tervitab samuti presidendi positsiooni tugevdamist volinike kolleegiumis, eelkõige seoses volinike institutsioonilise vastutusega tema ees ja komisjoni sisemise korraldusega, mis loob vajalikud tingimused tema kui komisjoni juhi positsiooni kindlustamiseks ja selle ühtsuse tugevdamiseks; on seisukohal, et sellise positsiooni tugevnemine võib isegi jätkuda, pidades silmas riigipeade ja valitsusjuhtide vahelist kokkulepet säilitada suhet üks volinik iga liikmesriigi kohta;

Komisjoni presidendi valimine

34.   rõhutab, et komisjoni presidendi valimine Euroopa Parlamendis Euroopa Ülemkogu ettepaneku alusel annab tema määramisele rõhutatult poliitilise olemuse;

35.   rõhutab, et selline valimine suurendab komisjoni presidendi demokraatlikku õiguspärasust ja tugevdab tema positsiooni nii komisjoni siseselt (seoses tema volitustega teiste volinike suhtes) kui ka institutsioonidevahelistes suhetes üldiselt;

36.   on arvamusel, et komisjoni presidendi kõnealune suurenenud õiguspärasus on samuti kasulik komisjonile tervikuna, tugevdades tema võimalusi tegutseda sõltumatu Euroopa üldiste huvide edendajana ja Euroopa pürgimusi edasiviiva jõuna;

37.   tuletab sellega seoses meelde, et tõsiasi, et Euroopa Ülemkogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega esitada kandidaadi komisjoni presidendi ametikohale, ja et selle kandidaadi valituks osutumine Euroopa Parlamendis nõuab parlamendi liikmete enamuse hääli, on edasiseks stiimuliks, mis innustab kõiki selles protsessis osalejaid arendama vajalikku dialoogi eesmärgiga tagada protsessi edukas tulemus;

38.   tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga tehakse Euroopa Ülemkogule kohustuseks võtta arvesse Euroopa Parlamendi valimisi ja viima enne kandidaadi nimetamist läbi asjakohaseid konsultatsioone, mis ei ole ametlikud institutsioonilised kontaktid kahe institutsiooni vahel; tuletab meelde, et 11. deklaratsioonis, mis on lisatud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile, millega võeti vastu Lissaboni leping,(4) nõutakse sellega seoses Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu esindajate vaheliste konsultatsioonide läbiviimist kõige sobivamaks peetavas raamistikus;

39.   teeb ettepaneku, et Euroopa Ülemkogu volitaks oma eesistujat (üksi või koos delegatsiooniga) nimetatud konsultatsioone pidama, et eesistuja konsulteeriks Euroopa Parlamendi presidendiga, pidades silmas vajalike kohtumiste korraldamist iga Euroopa Parlamendi fraktsiooni juhiga, keda võimalusel saadaksid Euroopa poliitiliste parteide juhid (või delegatsioonid), ning et pärast seda peaks Euroopa Ülemkogu eesistuja Euroopa Ülemkogule aru andma;

Ametisse nimetamine

40.   on arvamusel, et nende isikute valimisel, kellel palutakse asuda Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale, tuleks eelkõige võtta arvesse kandidaatide asjaomaseid pädevusi; tunnistab lisaks, et vastavalt ülalmainitud lõppakti 6. deklaratsioonis sätestatule(5), tuleb arvesse võtta vajadust tunnustada liidu ja tema liikmesriikide geograafilist ja demograafilist mitmekesisust;

41.   on lisaks arvamusel, et Euroopa Liidu kõige tähtsamatele poliitilistele ametikohtadele nimetamisel peaksid liikmesriigid ja Euroopa poliitilised parteid võtma arvesse mitte ainult geograafilise ja demograafilise tasakaalu kriteeriumi, vaid ka poliitilisel ja soolisel tasakaalul põhinevat kriteeriumi;

42.   on sellega seoses arvamusel, et ametisse nimetamine peaks toimuma pärast Euroopa Parlamendi valimisi, et võtta arvesse valimistulemusi, mis mängivad komisjoni presidendi valikul põhilist rolli; juhib tähelepanu sellele, et alles pärast tema valimist on võimalik tagada nõutav tasakaal;

43.   pakub võimaliku eeskujuna järgmist ametisse nimetamise menetlust ja ajakava, mille suhtes võivad Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu kokku leppida:

   1. ja 2. nädal pärast Euroopa valimisi: fraktsioonide moodustamine Euroopa Parlamendis;
   3. nädal pärast valimisi: Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa Parlamendi presidendi vahelised konsultatsioonid, millele järgnevad Euroopa Ülemkogu eesistuja ja fraktsioonide esimeeste vahelised eraldi kohtumised (võimalik et ka Euroopa poliitiliste parteide juhtide või piiratud delegatsioonidega);
   4. nädal pärast valimisi: Euroopa Ülemkogu teeb teatavaks komisjoni presidendi kandidaadi, võttes arvesse eelmises lõigus nimetatud konsultatsiooni tulemusi;
   5. ja 6. nädal pärast valimisi: komisjoni presidendi kandidaadi ja fraktsioonide vahelised kontaktid; kandidaadi avalduste ja tema poliitiliste suuniste esitlemine Euroopa Parlamendile; komisjoni presidendi kandidaadi hääletamine Euroopa Parlamendis;
   juuli/august/september: valitud komisjoni president lepib Euroopa Ülemkoguga kokku komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) nimetamises ja esitab volinikukandidaatide nimekirja (sealhulgas komisjoni asepresident (kõrge esindaja));
   september: nõukogu kiidab volinikukandidaatide nimekirja heaks (sealhulgas komisjoni asepresident (kõrge esindaja));
   september/oktoober: volinikukandidaatide ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) kuulamine Euroopa Parlamendis;
   oktoober: volinike kolleegiumi ja nende tegevuskava esitlemine Euroopa Parlamendile; kogu kolleegiumi koosseisu hääletamine (sealhulgas komisjoni asepresident (kõrge esindaja)); Euroopa Ülemkogu kiidab uue komisjoni heaks; uus komisjon asub ametisse;
   november: Euroopa Ülemkogu nimetab Euroopa Ülemkogu eesistuja;

44.   rõhutab, et pakutud tegevuskava tuleks igal juhul rakendada alates 2014. aastast;

45.   on seisukohal, et Lissaboni lepingu võimalik jõustumine 2009. aasta lõpuks nõuab poliitilist kokkulepet Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi vahel tagamaks, et järgmise komisjoni presidendi valiku ja tulevase komisjoni liikmete nimetamise menetlused oleksid igal juhul vastavuses Lissaboni lepingus Euroopa Parlamendile selles küsimuses antavate uute volituste sisuga;

46.   on seisukohal, et juhul kui Euroopa Ülemkogu peaks uue komisjoni presidendi ametisse nimetamise menetluse algatama viivitamata pärast 2009. aasta juunis toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi(6), peaks ta nõuetekohaselt arvesse võtma vajalikku ajalist raamistikku, mis võimaldaks Lissaboni lepingus sätestatud poliitilise konsultatsioonimenetluse fraktsioonide uuesti valitud esindajatega mitteametlikult lõpule viia; on arvamusel, et nendel tingimustel tunnustatakse täielikult tema uusi pädevusi ja Euroopa Parlament võib jätkata komisjoni presidendi ametisse nimetamise heakskiitmise menetlust;

47.   rõhutab, et igal juhul tuleks uue volinike kolleegiumi liikmete nimetamise menetlust alustada alles pärast Iirimaa teise rahvahääletuse tulemuste selgumist; juhib tähelepanu asjaolule, et sellisel juhul oleksid institutsioonid täiel määral teadlikud tulevasest õiguslikust kontekstist, milles uus komisjon oma volitusi täitma asuks, ja saaksid nõuetekohaselt arvestada asjakohaseid volitusi selle menetluse raames, nagu ka uue komisjoni koosseisu, ülesehitust ja pädevusi; juhul, kui rahvahääletuse tulemus on positiivne, peaks Euroopa Parlament andma ametliku heakskiidu uuele volinike kolleegiumile, sealhulgas presidendile ja komisjoni asepresidendile (kõrgele esindajale) alles pärast Lissaboni lepingu jõustumist;

48.   tuletab meelde, et juhul, kui Iirimaa teise rahvahääletuse tulemus ei ole positiivne, kohaldatakse igal juhul Nice'i lepingut täies ulatuses ning et järgmine komisjon tuleb moodustada vastavalt sätetele, mille alusel selle liikmete arv peab olema liikmesriikide arvust väiksem; rõhutab, et sellisel juhul peab nõukogu võtma vastu otsuse vähendatud komisjoni liikmete konkreetse arvu kohta; rõhutab Euroopa Parlamendi poliitilist tahet tagada nimetatud sätete range järgimine;

Programmide koostamine

49.   on arvamusel, et programmide koostamine nii strateegilisel kui tegevuskavade tasandil on keskse tähtsusega tagamaks liidu tegevuse tõhusus ja sidusus;

50.   tervitab tõsiasja, et Lissaboni lepingus nõutakse konkreetselt programmide koostamist kui vahendit institutsioonide tegutsemisvõime parandamiseks, ja teeb ettepaneku mitmete programmide koostamiseks samaaegselt järgmistel alustel:

   Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon peaksid kokku leppima õigusloomet käsitleva leppe või programmi osas, mis põhineb komisjoni poolt tema mandaadi alguses esitatud laiahaardelistel strateegilistel eesmärkidel ja prioriteetidel, mis oleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühise arutelu teemaks eesmärgiga jõuda kolme institutsiooni vahelisele kokkuleppele (võimalik, et konkreetse institutsioonidevahelise kokkuleppe kujul, isegi kui see ei ole õiguslikult siduv) ühiste eesmärkide ja prioriteetide osas viieaastaseks ametiajaks;
   kõnealuse leppe või programmi alusel peaks komisjon seejärel finantsplaneeringut puudutavaid ideid edasi arendama ja esitama ettepanekud viie aasta pikkuse mitmeaastase finantsraamistiku kohta valimistele järgneva aasta juunikuu lõpuks – koos õigusaktide ettepanekute loendiga, mis on vajalikud vastavate programmide rakendamiseks –, mida nõukogu ja Euroopa Parlament lepingutes ettenähtud menetluse alusel seejärel arutaksid ja sama aasta lõpuks (või hiljemalt järgneva aasta esimese kvartali lõpuks) vastu võtaksid;
   see võimaldaks saada liidul enda käsutusse viie aasta pikkune mitmeaastane finantsraamistik, mis võib jõustuda aasta N+2 (või N+3)(7) algul, andes seega igale Euroopa Parlamendi ja komisjoni koosseisule võimaluse ise oma programmide koostamise üle otsustada;

51.   on arvamusel, et viie aasta pikkuste finants- ja poliitiliste programmide koostamise süsteemile üleminek nõuab institutsioonidevahelises kokkuleppes eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(8) sisalduva kehtiva finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist 2015. või 2016. aasta lõpuni, ning järgmine jõustuks 2016. või 2017. aasta alguses(9);

52.   teeb ettepaneku, et õigusloomet käsitleva leppe/programmi alusel ja võttes arvesse mitmeaastat finantsraamistikku:

   peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule oma iga-aastase töö- ja õigusloome kava, pidades silmas ühist arutelu, mis võimaldab komisjonil vajalikke kohandusi teha;
   üldasjade nõukogu, pidades kahepoolseid läbirääkimisi Euroopa Parlamendiga, peaks võtma vastu kõigi kolme eesistujariigi koostatud ühised tegevuskavad kogu nende 18 kuu pikkuse mandaadi ajaks, mis oleks iga eesistujariigi individuaalse tegevuskava raamistikuks tema kuus kuud kestva eesistumise ajal;

Välissuhted

53.   rõhutab uue mõõtme tähtsust, mille Lissaboni leping liidu välistegevusele tervikuna lisab, sealhulgas ÜVJP, mis koos liidu õigussubjektsusega ja sellele valdkonnale asjaomaste institutsiooniliste uuendustega (eriti kahe valdkonna eest vastutava komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ameti ning välisteenistuse loomine) võib olla otsustavaks teguriks liidu tegevuse sidususe ja tõhususe tagamisel nimetatud valdkonnas ning parandada märkimisväärselt tema globaalse rolli nähtavust;

54.   tuletab meelde, et kõigi välistegevust puudutavate otsuste puhul tuleb määratleda õiguslik alus, mille põhjal need vastu on võetud, et hõlbustada vastuvõtmise menetluse ja rakendamisel kohaldatava menetluse kindlaksmääramist;

Komisjoni asepresident (kõrge esindaja)

55.   peab kahe valdkonna eest vastutava komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ameti loomist kõige olulisemaks sammuks liidu kogu välistegevuse sidususe, tõhususe ja silmapaistvuse tagamisel;

56.   rõhutab, et komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) peab nimetama Euroopa Ülemkogu kvalifitseeritud häälteenamusega ja komisjoni presidendi nõusolekul ning ta peab saama ka koos volinike kolleegiumiga Euroopa Parlamendi heakskiidu kui komisjoni asepresident; palub komisjoni presidendil tagada, et komisjon täidab sellega seoses oma ülesandeid täielikult, pidades meeles, et kõrge esindaja mängib komisjoni asepresidendina keskset osa kolleegiumi ühtsuse ja heade tulemuste tagamisel, ning et komisjoni presidendil on poliitiline ja institutsiooniline vastutus tagada, et tal on kolleegiumi integreerimiseks vajalik suutlikkus; rõhutab samuti, et Euroopa Ülemkogu peab olema teadlik komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) rolli nimetatud aspektist ja peab menetluse algusest alates komisjoni presidendiga vajalikke konsultatsioone pidama, et tagada menetluse edukus; tuletab meelde, et ta kasutab täielikult talle antud õigust nimetatud komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) poliitilise ja institutsioonilise suutlikkuse üle otsustamisel uue komisjoni nimetamisega seotud volituste raames;

57.   rõhutab, et välisteenistusel on keskne roll komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) tegevuse toetamisel ja ta on liidu välistegevuse uue integreeritud lähenemisviisi edukuse põhiliseks teguriks; rõhutab, et uue teenistuse loomiseks on vajalik komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ametlikku ettepanekut, mis on võimalik alles siis, kui ta on ametisse asunud, ja mille nõukogu saab alles pärast komisjoni nõusolekut ja Euroopa Parlamendi arvamust vastu võtta; teatab oma kavatsusest rakendada täies ulatuses oma eelarvepädevust seoses välisteenistuse loomisega;

58.   rõhutab, et komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesanded on äärmiselt ulatuslikud ja nõuavad laiapinnalist koordineerimist teiste institutsioonidega, eriti komisjoni presidendiga, kelle ees ta on poliitiliselt vastutav komisjoni pädevusse kuuluvate välissuhete valdkonnas, nõukogu roteeruva eesistujariigi esindajaga ja Euroopa Ülemkogu eesistujaga;

59.   rõhutab, et eesmärkide saavutamine, mis viis komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ameti loomiseni, oleneb suuresti komisjoni presidendi ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) vahelistest poliitiliselt usalduslikest suhetest ja komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) võimest teha viljakat koostööd Euroopa Ülemkogu eesistujaga, nõukogu roteeruva eesistujariigi esindajatega ja teiste tema koordineerimisel tegutsevate volinikega, kes täidavad liidu välistegevusega seotud konkreetseid volitusi;

60.   palub komisjonil ja komisjoni asepresidendil (kõrgel esindajal) kasutada täielikult ära võimalust esitada ühiseid algatusi välissuhete valdkonnas, et parandada liidu tegevuse erinevate valdkondade sidusust välisasjade valdkonnas ja suurendada nende algatuste vastuvõtmise võimalust nõukogus eelkõige seoses ÜVJP-ga; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele parlamentaarse kontrolli järele välis- ja kaitsepoliitika meetmete üle;

61.   jääb arvamusele, et on oluline, et võetakse teatud praktilisi meetmeid komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesannete kergendamiseks:

   komisjoni asepresident (kõrge esindaja) peaks tegema ettepaneku konkreetsete esindajate nimetamiseks, kellel on vastavalt Lissaboni lepingule (Euroopa Liidu lepingu artikkel 33) selgelt määratletud mandaat aidata teda tema pädevusse kuuluvates ÜVJP konkreetsetes valdkondades (neid nõukogu nimetatud konkreetseid esindajaid tuleks samuti Euroopa Parlamendis kuulata ja nad peaksid Euroopa Parlamenti oma tegevusest regulaarselt teavitama);
   ta peaks koordineerima oma ÜVJP valdkonnast välja jäävat tegevust volinikega, kes vastutavad nende valdkondade eest, ning delegeerima neile vajadusel alati oma ülesandeid seoses Euroopa Liidu rahvusvahelise esindamisega nendes valdkondades;
   eemalviibimise korral peaks komisjoni asepresident (kõrge esindaja) iga üksiku juhtumi puhul eraldi otsustama, kes teda esindab, lähtudes sellest, milliseid ülesandeid tuleb sellel ajal täita;

Esindatus

62.   on arvamusel, et Lissaboni lepinguga luuakse tõhus, kuigi keerukas operatiivne süsteem liidu esindamiseks välissuhete valdkonnas ning teeb ettepaneku, et koordineeritaks vastavalt järgmistele suunistele:

   Euroopa Ülemkogu eesistuja esindab liitu riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil ÜVJP küsimustes, kuid tal ei ole liidu nimel poliitiliste läbirääkimiste pidamise volitusi, mis on komisjoni asepresidendi (kõrge esindaja) ülesanne; samuti võib temalt nõuda Euroopa Ülemkogu esindaja eriomase rolli täitmist teatud rahvusvahelistel sündmustel;
   komisjoni president esindab liitu kõrgeimal tasandil liidu kõigis välissuhtlusega seotud küsimustes, v. a ÜVJPga seonduv, või mistahes konkreetse valdkondliku poliitika küsimustes, mis kuulub liidu välistegevuse valdkonda (väliskaubandus jne); komisjoni asepresident (kõrge esindaja) või pädev/mandaati omav volinik võivad samuti seda rolli komisjoni loal täita;
   komisjoni asepresident (kõrge esindaja) esindab liitu ministrite tasandil või rahvusvahelistes organisatsioonides kõikides liidu välistegevuse küsimustes; samuti täidab ta välisasjade nõukogu eesistujana välisesindaja ülesandeid;

63.   on arvamusel, et ei ole enam soovitatav, et üldasjade nõukogu eesistuja (nimelt eesistujariigi valitsusjuht) või mõne konkreetse valdkonna nõukogu koosseisu eesistuja kutsutakse täitma oma ülesandeid liidu välisesindajana;

64.   rõhutab koordineerimise ja koostöö tähtsust kõigi nende liidu välissuhetes esindamise erinevate ülesannete täitmise eest vastutavate osapoolte vahel, et vältida pädevustega seotud konflikte ja tagada liidu välistegevuse ühtsus ja nähtavus;

o
o   o

65.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja põhiseaduskomisjoni raport nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0055.
(2) Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (Leineni raport), P6_TA(2009)0373.
(3) Euroopa Parlamendi 6. mai 2009. aasta otsus kodukorra üldise läbivaatamise kohta P6_TA(2009)0359 ja raport kodukorra kohandamise kohta Lissaboni lepinguga (A6-0277/2009)(Corbetti raportid).
(4) 11. deklaratsioon Euroopa Liidu lepingu artikli 17 lõigete 6 ja 7 kohta.
(5) 6. deklaratsioon Euroopa Liidu lepingu artikli 15 lõigete 5 ja 6, artikli 17 lõigete 6 ja 7 ning artikli 18 kohta.
(6) Nagu on nenditud deklaratsioonis tulevase komisjoni ametisse nimetamise kohta; Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta järeldused.
(7) Tähega N tähistatakse Euroopa Parlamendi valimiste aastat.
(8) 17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT C 139, 14.6.2006, lk 1).
(9) Vastavalt Euroopa Parlamendi 25. märtsi 2009. aasta resolutsioonile finantsraamistiku 2007–2013 vaheläbivaatuse kohta, Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0174 ja Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta (Guy Quinti raport), P6_TA(2009)0374.


Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamine vastavalt Lissaboni lepingule
PDF 201kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamise kohta vastavalt Lissaboni lepingule (2008/2120(INI))
P6_TA(2009)0388A6-0133/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Amsterdami lepingule lisatud protokolli riikide parlamentide funktsiooni kohta Euroopa Liidus;

–   võttes arvesse Amsterdami lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut, eriti Euroopa Liidu lepingu artiklit 12;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingule lisatud protokolli riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus, eriti selle artiklit 9;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta;

–   võttes arvesse oma 7. veebruari 2002. aasta resolutsiooni suhete kohta Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel Euroopa integratsioonis(1);

–   võttes arvesse 27. jaanuari 2003. aasta suuniseid suhete kohta valitsuste ja parlamentide vahel ühenduse küsimustes (soovituslikud miinimumstandardid) (Kopenhaageni parlamentaarsed suunised) (2), mis võeti vastu Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide Euroopa ja ühenduse asjade komisjonide (COSAC) XXVIII konverentsil;

–   võttes arvesse 21. juunil 2008 heaks kiidetud suuniseid parlamentidevahelise koostöö kohta Euroopa Liidus(3);

–   võttes arvesse Pariisis 4. novembril 2008. aastal toimunud COSACi XL kohtumise järeldusi, eriti nende punkti 1;

–   võttes arvesse Iirimaa parlamendi alamkomisjoni 2008. aasta novembris valminud raportit "Iirimaa tulevik Euroopa Liidus", eriti raporti kokkuvõtte paragrahve 29–37, milles laialdaselt nõutakse riikide valitsuste kui nõukogu liikmete parlamentaarse kontrolli tugevdamist;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning arengukomisjoni arvamusi (A6-0133/2009),

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi viimane resolutsioon suhete kohta riikide parlamentidega on pärit 2002. aastast ja seetõttu on aeg see läbi vaadata;

B.   arvestades, et Euroopa Liidu kodanikke esindab liidu tasandil otseselt Euroopa Parlament ja liikmesriike esindavad nõukogus nende valitsused, kes peavad omakorda oma riikide parlamentidele aru andma (vt Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõiget 2 Lissaboni lepingu sõnastuses); Euroopa Liidu vajalik parlamentariseerimine peab seepärast tuginema kahele sambale: ühelt poolt Euroopa Parlamendi pädevuse laiendamine kõikidele liidu otsustele ja teiselt poolt riikide parlamentide pädevuse tugevdamine oma riigi valitsuse suhtes;

C.   arvestades, et Euroopa Konvendis oli liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi esindajatel omavahel, kuid ka kandidaatriikide parlamentide esindajatega väga hea koostöö;

D.   arvestades, et refleksioonifaasis teatud teemadel parlamentide konverentside pidamine on end õigustanud, ning seetõttu võiks seda praktikat rakendada ka uue konvendi kokkukutsumisel või sellesarnastel juhtudel;

E.   arvestades, et suhted Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel on viimastel aastatel paranenud ja muutunud mitmekesisemaks ning tegevuse laienemine on täheldatav nii parlamentide tasandil tervikuna kui ka parlamendikomisjonide tasandil;

F.   arvestades, et suhete edasisel arendamisel tuleks võtta arvesse praegu praktiseeritavate erinevate tegevuste eeliseid ja puudusi;

G.   arvestades, et uute pädevustega, mis on riikide parlamentidele omistatud Lissaboni lepingu alusel, eriti seoses subsidiaarsuse põhimõttega, julgustatakse neid aktiivselt osalema ELi tasandil poliitika kujundamise protsessis juba selle varajases etapis;

H.   arvestades, et kõik parlamentidevahelise koostöö vormid peaksid rajanema kahel põhimõttel: suurem tõhusus ja parlamentaarne demokratiseerimine;

I.   arvestades, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide peamine ülesanne ja funktsioon seisneb õigusloomega seotud otsustusprotsessis osalemises ja poliitiliste valikute kontrollimises vastavalt riigi või Euroopa tasandil; arvestades, et see ei muuda liigseks tihedat koostööd üldise heaolu nimel, eriti Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel riikide õigusaktidesse;

J.   arvestades, et soovitav on välja töötada poliitilised suunised, mille alusel Euroopa Parlamendi esindajad ja asutused saaksid kindlaks määrata edaspidised sammud oma suhete kujundamisel riikide parlamentidega ning Lissaboni lepingu sätete rakendamisel riikide parlamentide suhtes,

Lissaboni lepingu osa suhete arendamisel

1.   tervitab riikide parlamentidele Lissaboni lepinguga – mis kujutab endast "parlamentide lepingut" – antud uusi ülesandeid ja õigusi, millega suurendatakse nende rolli Euroopa Liidu poliitilistes protsessides; on seisukohal, et need õigused saab jagada kolme kategooriasse:

   Teave:
   vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala poliitika hindamise kohta;
   sisejulgeoleku alalise komitee tegevuse kohta;
   aluslepingute muutmise ettepanekute kohta;
   Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduste kohta;
   asutamislepingu lihtsustatud läbivaatamise kohta (kuus kuud ette);
   asutamislepingut täiendavate meetmete ettepanekute kohta;
   Aktiivne osalemine:
   liidu nõuetekohases toimimises (üldsäte);
   Europoli ja Eurojusti kontrollimises koos Euroopa Parlamendiga;
   asutamislepingu muutmist käsitlevates kokkulepetes;
   Vastuväide:
   õigusaktidele, mis ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele ("kollase kaardi" ja "oranži kaardi" menetlust kasutades);
   asutamislepingu muutmisele lihtsustatud menetlusega;
   õigusalase koostöö meetmetele tsiviilasjades (perekonnaõigus);
   subsidiaarsuse põhimõtte rikkumisele, esitades kaebuse Euroopa Kohtule (kui see on siseriiklike õigusaktidega lubatud);

Praegused suhted

2.   märgib rahuloluga, et suhted riikide parlamentide ja parlamendiliikmetega on viimastel aastatel üpris positiivselt arenenud (kuigi arenguruumi veel on), eriti järgmiste ühistegevuste kaudu:

   parlamentaarsed ühiskohtumised horisontaalsetes küsimustes, mis väljuvad ühe komisjoni pädevusest;
   komisjonide korrapärased ühiskoosolekud (vähemalt kaks korda poolaastas);
   parlamentidevahelised ad hoc kohtumised komisjonide tasandil Euroopa Parlamendi või nõukogu eesistujaks oleva liikmesriigi parlamendi algatusel;
   parlamentidevahelised kohtumised komisjonide esimeeste tasandil;
   koostöö parlamentide juhatuste tasandil Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsi raames;
   liikmesriikide parlamendisaadikute külaskäigud Euroopa Parlamenti, kus nad osalevad vastavate valdkonnakomisjonide koosolekutel;
   fraktsioonide ja parteide kohtumised üleeuroopalisel tasandil, kus kõigist liikmesriikidest pärit poliitikud kohtuvad Euroopa Parlamendi liikmetega;

Tulevased suhted

3.   on seisukohal, et õigusaktide vastuvõtmisele eelnevat ja järgnevat dialoogi Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel tuleks edasi arendada uutes vormides;

4.   nõuab tungivalt, et riikide parlamendid suurendaksid oma jõupingutusi selle nimel, et riikide valitsused hakkaksid vastutama ELi vahendite jagamise eest; kutsub riikide parlamente üles teostama kontrolli siseriiklike mõjuhindamiste kvaliteedi üle ja viisi üle, kuidas riikide parlamendid võtavad ELi õigusaktid üle siseriiklikesse õigusnormidesse ja rakendavad ELi poliitikat ja rahastamisprogramme riigi, piirkonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil; nõuab, et riikide parlamendid teostaksid ranget järelevalvet Lissaboni tegevuskava raames koostatavate riiklike tegevuskavade aruandluse üle;

5.   peab kohaseks pakkuda riikide parlamentidele toetust õigusaktide eelnõude läbivaatamisel, enne kui liidu seadusandja neid arutama hakkab, ja nende valitsuste kontrollimisel nõukogus tegutsemise ajal;

6.   märgib, et parlamentide vastavate valdkonnakomisjonide korrapärased kahepoolsed ühiskoosolekud ja parlamentidevahelised komisjonide tasandil ad hoc kohtumised, mis toimuvad Euroopa Parlamendi kutsel, võimaldavad pidada dialoogi juba praeguste või kavandatavate õigusaktide või poliitiliste algatuste varajases etapis ja seetõttu peavad need kohtumised jääma ning tuleks hakata süstemaatiliselt looma omavahel vastavate komisjonide alalist võrgustikku; usub, et niisugustele kohtumistele võivad eelneda või järgneda komisjonide kahepoolsed ad hoc koosolekud, et käsitleda riikide eriprobleeme; ning et komisjonide esimeeste konverentsile võiks teha ülesandeks koostada ja koordineerida valdkonnakomisjonide tegevuskava riikide parlamentiga suhtlemiseks;

7.   märgib, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide valdkonnakomisjonide esimeeste kohtumised, näiteks väliskomisjoni, põhiseaduskomisjoni ning kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni esimeeste kohtumised, on osalejate piiratud arvu tõttu samuti üks mooduseid teabe ja arvamuste vahetamiseks;

8.   on seisukohal, et eespool nimetatust erinevad koostöövormid võivad tõhusalt kaasa aidata Euroopa poliitilise ruumi loomisele ning neid tuleks edasi arendada ja mitmekesistada;

9.   peab sellega seoses soovitavaks uuendusi riikide parlamentide tasandil, näiteks et Euroopa Parlamendi liikmetele antaks õigus esineda kord aastas riikide parlamentide täiskogu istungitel, osaleda Euroopa asjade komisjonide koosolekutel nõuandvas rollis, osaleda valdkonnakomisjonide koosolekutel, kui seal arutatakse Euroopa Liidu õigusaktide asjakohaseid aspekte, või osaleda asjaomaste poliitiliste fraktsioonide koosolekutel nõuandvas rollis;

10.   soovitab eraldada piisavalt raha valdkonnakomisjonide kohtumiste korraldamiseks riikide parlamentide vastavate komisjonidega ja Euroopa Parlamendi raportööride kohtumisteks oma partneritega riikide parlamentide juures ning soovitab uurida võimalust, kas oleks võimalik luua tehnilised tingimused videokonverentside korraldamiseks riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi valdkonnakomisjonide raportööride vahel;

11.   on veendunud, et andes riikide parlamentidele subsidiaarsuse põhimõtte järgimiseks suuremad volitused, nagu on ette nähtud Lissaboni lepingus, on võimalik mõjutada ja hinnata Euroopa õigusakte nende varajases staadiumis ning sellega parandada õigusloomet ja suurendada õigusaktide sidusust ELi tasandil;

12.   märgib, et esimest korda antakse riikide parlamentidele Euroopa Liidu küsimustes kindlaksmääratud roll, mis erineb riikide valitsuste rollist, aitab kaasa suuremale demokraatlikule kontrollile ning toob liidu kodanikele lähemale;

13.   tuletab meelde, et oma riigi valitsust kontrollides peavad riikide parlamendid esmajoones järgima kehtivaid põhiseaduse norme ja õigusakte;

14.   rõhutab asjaolu, et ELi õiguse rakendamisel etendavad riikide parlamendid väga tähtsat rolli ning selles valdkonnas oleks väga oluline luua heade tavade vahetamise mehhanism;

15.   märgib sellega seoses, et parlamentide vahelise teabevahetuse elektroonilise platvormi – IPEXi veebisaidi(4) loomine on suur saavutus, kuivõrd see võimaldab ELi dokumente läbi vaadata nii riikide parlamentide kui ka Euroopa Parlamendi tasandil ning vajaduse korral reaalajas jälgida, kuidas riikide parlamendid neid dokumente siseriiklikku õigusse üle võtavad; peab seepärast vajalikuks Euroopa Parlamendi poolt tehniliselt välja arendatud ja käitatava IPEXi süsteemi asjakohast rahastamist;

16.   kavandab riikide parlamentide ja komisjoni vahelise, õigusaktide vastuvõtmisele eelneva dialoogi süstemaatilisemat jälgimist (nn Barroso algatus), et saada teavet riikide parlamentide seisukoha kohta juba õigusloomeprotsessi varajases etapis; palub riikide parlamentidel teha oma sellekohased seisukohavõtud samaaegselt kättesaadavaks Euroopa Parlamendile;

17.   väljendab rõõmu edu üle, mida viimastel aastatel on saavutatud Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahelise koostöö arendamisel välisküsimuste, julgeoleku ja kaitse valdkonnas;

18.   tunnistab, et liikmesriikide parlamentidel on riigisisestel aruteludel oluline roll teabe andmisel ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) kohta;

19.   avaldab taas muret, et ÜVJP ja EJKPga seotud rahaliste meetmete osas on aruandekohustus parlamentide ees ebapiisav ning et seetõttu tuleb parandada koostööd Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel, et saavutada demokraatlik kontroll nende kahe poliitika kõikide aspektide üle(5);

20.   kutsub sidususe ja tõhususe huvides ning topelttöö vältimiseks üles Lääne-Euroopa Liidu (WEU) parlamentaarse assamblee likvideerimisele, niipea kui Lääne-Euroopa Liit on seoses Lissaboni lepingu jõustumisega Euroopa Liitu sulandatud;

COSACi roll

21.   on seisukohal, et COSACi tulevane poliitiline roll tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide tihedas koostöös, ning et COSAC peaks vastavalt Amsterdami lepingule lisatud protokollile riikide parlamentide funktsiooni kohta Euroopa Liidus jääma eeskätt teabevahetuse ja arutelude foorumiks üldpoliitiliste küsimuste ja riikide valitsuste kontrollimise heade tavade üle(6); on seisukohal, et lisaks tuleks teabevahetus ja arutelu keskendada õigusloome meetmetele, mis puudutavad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, ning subsidiaarsuse põhimõtte järgimisele Euroopa Liidu tasandil;

22.   väljendab kindlameelsust täita täiel määral oma rolli, täita oma kohustusi COSACi toimivuse tagamiseks ning jätkata COSACi sekretariaadile ja riikide parlamentide esindajatele tehnilise toe andmist;

23.   tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide tegevus COSACis peab olema vastastikku täiendav ning seda ei tohi väljastpoolt killustada ega kuritarvitada;

24.   on seisukohal, et Euroopa Parlamendi komisjonid peaksid olema tugevamini kaasatud COSACi istungite ettevalmistamisse ja olema nendel istungitel tugevamini esindatud; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi delegatsiooni peaks juhtima põhiseaduskomisjoni esimees ning delegatsiooni koosseisus peaksid olema nende komisjonide esimehed ja raportöörid, kelle valdkonda COSACi parasjagu toimuva istungi päevakorrapunktid kuuluvad; peab vajalikuks, et COSACi istungite käigust ja tulemustest teavitataks esimeeste konverentsi ja saadikuid pärast iga kohtumist;

o
o   o

25.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) Vastu võetud vastavalt põhiseaduskomisjoni raportile A5-0023/2002 (Napolitano raport) (EÜT C 284 E, 21.11.2002, lk 322).
(2) ELT C 154, 2.7.2003, lk 1.
(3) Muudetud redaktsioon, vastu võetud Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsil 20.–21. juunil 2008 Lissabonis.
(4) IPEX – Interparliamentary EU Information Exchange, võeti ametlikult kasutusele 2006. aasta juulis.
(5) Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT C 139, 14.6.2006, lk 1) ja Euroopa Liidu lepingu artikli 28 lõige 3.
(6) Vt suunised suhete kohta valitsuste ja parlamentide vahel ühenduse küsimustes (soovituslikud miinimumstandardid), millele on viidatud eespool.


Kodanikualgatuse rakendamine
PDF 153kWORD 68k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon, millega palutakse komisjonil esitada ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse rakendamise kohta (2008/2169(INI))
P6_TA(2009)0389A6-0043/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 192 teist lõiku;

–   võttes arvesse 13. detsembril 2007. aastal allkirjastatud Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

–   võttes arvesse Euroopa põhiseaduse lepingut(1);

–   võttes arvesse oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Lissaboni lepingu kohta(2);

–   võttes arvesse oma 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni järelemõtlemisaja kohta: Euroopa Liitu käsitleva arutelu hindamise struktuur, teemad ja kontekst(3);

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 39 ja 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja petitsioonikomisjoni arvamust (A6-0043/2009);

A.   arvestades, et Lissaboni lepinguga viiakse sisse kodanikualgatus, mille puhul võivad vähemalt miljon kodanikku märkimisväärsest arvust liikmesriikidest kutsuda komisjoni üles esitama talle antud volituste piires asjakohase ettepaneku küsimustes, mille suhtes kodanike arvates on vaja aluslepingute rakendamiseks vastu võtta liidu õigusakt (ELi lepingu artikli 11 lõige 4 Lissaboni lepinguga muudetud versioonis);

B.   arvestades, et miljonile liidu kodanikule antakse sellega samasugune õigus kutsuda komisjoni üles esitama õigusakti ettepanekut, nagu on nõukogul alates Euroopa Ühenduste asutamisest 1957. aastal (algselt EMÜ asutamislepingu artikkel 152, praegu EÜ asutamislepingu artikkel 208, tulevase ELi toimimise lepingu artikkel 241) ja Euroopa Parlamendil alates Maastrichti lepingu jõustumisest 1993. aastal (praegu EÜ asutamislepingu artikkel 192, tulevikus ELi toimimise lepingu artikkel 225);

C.   arvestades, et kodanikud võtavad seega otseselt osa Euroopa Liidu õiguspädevuse teostamisest, olles esimest korda vahetult kaasatud ELi õigusloomega seotud ettepanekute algatamisse;

D.   arvestades, et muudetud ELi lepingu artikli 11 lõike 4 eesmärk on kehtestada üksikisiku õigus osaleda kodanikualgatuses, mis tuleneb otseselt õigusest osaleda liidu demokraatlikus protsessis vastavalt muudetud ELi lepingu artikli 10 lõikele 3;

E.   arvestades, et algatusõigust aetakse sagedasti segi petitsioonide esitamise õigusega; arvestades vajadust tagada, et kodanikud on sellest erisusest täiel määral teadlikud, eelkõige põhjusel, et petitsiooniga pöördutakse Euroopa Parlamendi poole, kodanikualgatuse adressaadiks on aga komisjon;

F.   arvestades, et liidu institutsioonid ja liikmesriigid peavad looma tingimused liidu kodanike osalemisõiguse sujuvaks, läbipaistvaks ja tõhusaks teostamiseks;

G.   arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu määravad seadusandliku tavamenetluse kohaselt määruste abil kindlaks kodanikualgatuse esitamise korra ja tingimused, kaasa arvatud minimaalse liikmesriikide arvu, millest need kodanikualgatused peavad pärinema (ELi toimimise lepingu artikli 24 esimene lõik);

H.   arvestades, et kõnealuse määruse vastuvõtmisel ja rakendamisel tuleb tagada eelkõige põhiõigused võrdsele kohtlemisele, heale haldusele ja tõhusale õiguskaitsele;

Liikmesriikide minimaalne arv

I.   arvestades, et minimaalse liikmesriikide arvu puhul, millest need kodanikualgatused peavad pärinema (ELi toimimise lepingu artikli 24 esimene lõik), peab olema tegemist liikmesriikide märkimisväärse arvuga (muudetud ELi lepingu artikli 11 lõige 4);

J.   arvestades, et liikmesriikide minimaalset arvu ei tohi meelevaldselt kindlaks määrata, vaid tuleb lähtuda määruse eesmärgist ning seda tuleb tõlgendada koostoimes aluslepingute muude sätetega, et vältida vastuolulisi tõlgendusi;

K.   arvestades, et kõnealuse määruse eesmärk on tagada, et ELi õigusloomeprotsessi algatamine ei lähtuks liikmesriikide erahuvidest, vaid Euroopa ühisest huvist;

L.   arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 76 osutatakse, et ühe neljandiku liikmesriikide algatusel esitatud õigusakti ettepanek võtab eeldatavasti piisavalt arvesse Euroopa ühiseid huve; arvestades, et seetõttu ei tekita selline liikmesriikide minimaalne arv vastuolusid;

M.   arvestades, et kõnealuse määruse eesmärk täidetakse üksnes siis, kui see seotakse toetusavalduste minimaalse arvuga kõikidest kõnealustest liikmesriikidest;

N.   arvestades, et muudetud ELi lepingu artikli 11 lõike 4 põhjal, kus on sätestatud miljoni kodaniku nõue, saab järeldada, et liidu ligikaudse 500-miljonilise elanikearvu puhul saab pidada representatiivseks 1/500 elanikkonnast;

Osalejate minimaalne vanus

O.   arvestades, et muudetud ELi lepingu artikli 11 lõikes 4 pöördutakse kõikide liidu kodanike poole;

P.   arvestades, et kõik demokraatliku osaluse õiguse piirangud ja mistahes ebavõrdne kohtlemine vanuse tõttu peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega;

Q.   arvestades samuti, et soovitav on vältida vastuolulisi tõlgendusi, mis võiksid tekkida näiteks siis, kui Euroopa Parlamendi valimistel osalemise minimaalne vanus on liikmesriigis madalam kui Euroopa kodanikualgatuses osalemist lubav minimaalne vanus;

Menetlus

R.   arvestades, et eduka kodanikualgatusega kohustatakse komisjoni kodanike taotlust käsitlema ja otsustama, kas ja millisel määral ta asjakohase õigusakti ettepaneku esitab;

S.   arvestades, et algatustes oleks soovitav viidata ühele või mitmele asjakohasele õiguslikule alusele, et komisjon saaks kavandatud õigusakti esitada;

T.   arvestades, et kodanikualgatust saab käsitleda üksnes siis, kui see on vastuvõetav, nimelt seetõttu, et:

   algatuses sisaldub taotlus komisjonile esitada liidu õigusakti ettepanek,
   liidul on õigusloome pädevus ja komisjonil on õigus esitada asjaomase küsimuse kohta ettepanek,
   taotletav õigusakt ei ole selgelt vastuolus ühegi liidus kohaldatava õiguse üldpõhimõttega;

U.   arvestades, et kodanikualgatus on edukas, kui see on eespool mainitud mõttes vastuvõetav ja representatiivne selles mõttes, et seda toetab vähemalt miljon kodanikku, kelle puhul on tegemist kodanikega märkimisväärsest arvust liikmesriikidest;

V.   arvestades, et komisjoni ülesanne on kontrollida, kas eduka kodanikualgatuse eeldused on täidetud;

W.   arvestades, et kodanikualgatuse läbiviimiseks on väga soovitav enne toetusavalduste kogumise alustamist veenduda õiguslikult kodanikualgatuse vastuvõetavuses;

X.   arvestades, et komisjonil ei ole võimalik toetusavalduste ehtsust kontrollida ja seega peaksid seda tegema liikmesriigid; arvestades, et liikmesriikide asjaomased kohustused laienevad siiski vaid muudetud ELi lepingu artikli 11 lõikes 4 osutatud algatustele ja mitte mingil juhul algatustele, mis ei ole eespool mainitud põhjustel vastuvõetavad; arvestades, et seetõttu peavad liikmesriigid juba enne toetusavalduste kogumist olema veendunud, et kodanikualgatus on õiguslikult vastuvõetav;

Y.   arvestades, et kui komisjon kontrollib kodanikualgatuse vastuvõetavust, peab ta piirduma üksnes eespool mainitud õiguslike alustega ja ei või mingil juhul võtta aluseks poliitilisi kaalutlusi; arvestades, et sellega tagatakse, et komisjon ei või vabalt otsustada oma poliitiliste kaalutluste alusel, kas kuulutada kodanikualgatus vastuvõetavaks või mitte;

Z.   arvestades, et näib olevat otstarbekas jaotada kodanikualgatuse menetlus järgmisesse viide etappi:

   algatuse registreerimine,
   toetusavalduste kogumine,
   algatuse esitamine,
   komisjoni seisukoha avaldamine,
   kontrollimine, kas taotletav õigusakt vastab aluslepingutele.

Läbipaistvuse põhimõte

AA.   arvestades, et kodanikualgatus on õiguspädevuse teostamise vahend õigusloome valdkonnas ja seetõttu tuleb selle suhtes kohaldada läbipaistvuse põhimõtet; arvestades, et see tähendab, et kodanikualgatuse korraldajad peavad võtma avalikult vastutuse selle rahastamise, sealhulgas selle rahastamise allikate eest;

Protsessi poliitiline järelevalve

AB.   arvestades, et Euroopa Parlamendi poliitiline ülesanne on teostada järelevalvet kodanikualgatuse protsessi üle;

AC.   arvestades, et see kohustus puudutab eelkõige kodanikualgatust käsitleva määruse rakendamist ja komisjoni poliitilist seisukohta kodanikualgatuses esitatud taotluse suhtes;

AD.   arvestades, et on oluline tagada kodanikualgatuse raames komisjonile esitatud taotluste ning Euroopa Parlamendi poolt demokraatlikult vastu võetud prioriteetide ja ettepanekute kokkusobivus;

1.   palub komisjonil vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 24 esitada viivitamata pärast Lissaboni lepingu jõustumist Euroopa Parlamendile ettepaneku võtta vastu määrus kodanikualgatuse kohta;

2.   kutsub komisjoni üles järgima seejuures nõuetekohaselt käesoleva resolutsiooni lisas toodud soovitusi;

3.   nõuab, et määrus oleks selge, lihtne ja kasutajasõbralik, sisaldades kodanikualgatuse määratlusega seotud praktilisi aspekte, et seda mitte segi ajada petitsioonide esitamise õigusega;

4.   otsustab analüüsida koheselt pärast kõnealuse määruse vastuvõtmist võimalust luua kodanikualgatuse protsessi üle järelevalveks tõhus süsteem;

o
o   o

5.   teha presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

LISA

SOOVITUSED KOMISJONI ETTEPANEKU SISU KOHTA VÕTTA VASTU EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS SEOSES KODANIKUALGATUSE RAKENDAMISEGA

Liikmesriikide minimaalse arvu kindlaksmääramine

1.  Minimaalne liikmesriikide arv, millest algatuses osalevad kodanikud peavad pärinema, on üks neljandik liikmesriikidest.

2.  See nõue täidetakse üksnes juhul, kui igast asjaomasest liikmesriigist toetab algatust vähemalt 1/500 elanikkonnast.

Osalejate minimaalse vanuse kindlaksmääramine

3.  Iga liidu kodanik, kellel on oma liikmesriigi õiguse kohaselt õigus hääletada, võib kodanikualgatuses osaleda.

Menetluse väljatöötamine

4.  Kodanikualgatuse menetlus hõlmab viit järgmist etappi:

   algatuse registreerimine,
   toetusavalduste kogumine,
   algatuse esitamine,
   komisjoni seisukoha avaldamine,
   kontrollimine, kas taotletav õigusakt vastab aluslepingutele.

5.  Kodanikualgatuse esimene etapp algab sellega, kui korraldajad registreerivad kodanikualgatuse komisjoni juures, ning lõpeb komisjoni ametliku otsusega kodanikualgatuse eduka registreerimise kohta. Seda iseloomustavad järgmised toimingud:

   a) Korraldajad peavad kodanikualgatuse komisjoni juures nõuetekohaselt registreerima. Registreerimisel esitab iga korraldaja ühes Euroopa Liidu ametlikus keeles oma nime, sünnikuupäeva, kodakondsuse, elukoha ja kodanikualgatuse täpse sõnastuse.
  b) Komisjon kontrollib registreeritava kodanikualgatuse vormilist vastuvõetavust. Kodanikualgatus on vormiliselt vastuvõetav, kui on täidetud järgmised neli tingimust:
   selles sisaldub taotlus komisjonile esitada ettepanek liidu õigusakti vastuvõtmiseks,
   liidule on aluslepingutega, millel liit põhineb, antud pädevus selleteemalist õigusakti vastu võtta,
   komisjonil on vastavalt aluslepingutele, millel liit põhineb, pädevus esitada ettepanek selleteemalise õigusakti vastuvõtmiseks,
   taotletav õigusakt ei ole selgelt vastuolus liidus kohaldatavate õiguse üldpõhimõtetega.

Komisjon toetab korraldajaid vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 41, et tagada registreeritud algatuste vastuvõetavus. Lisaks teavitab komisjon kodanikualgatuse korraldajaid ka juba menetletavatest või kavandatavatest õigusakti ettepanekutest, mis käsitlevad vastava kodanikualgatusega tõstatatud küsimusi, ja edukalt registreeritud kodanikualgatustest, mille sisu kattub osaliselt või täielikult samade küsimustega.

   c) Kahe kuu jooksul pärast kodanikualgatuse registreerimist peab komisjon tegema otsuse algatuse vastuvõetavuse ja registreerimiseks sobivuse kohta. Registreerimisest võib keelduda üksnes õiguslikel põhjustel, kuid mitte mingil juhul poliitilistel kaalutlustel.
   d) Otsus adresseeritakse nii korraldajatele isiklikult kui ka üldsusele. Korraldajaid teavitatakse otsusest ja see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Euroopa Parlamenti, nõukogu ja liikmesriike teavitatakse otsusest viivitamata.
   e) Otsuse vaatavad läbi Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Ombudsman liidu asjakohaste õigusaktide alusel. Seda kohaldatakse mutatis mutandis ka juhul, kui komisjon on vastava otsuse tegemata jätnud.
   f) Komisjoni veebilehel on üldsusele kättesaadav register, kuhu on kantud kõik edukalt registreeritud kodanikualgatused.
   g) Kodanikualgatuse korraldajatel on võimalik algatus igal ajal tühistada. Sellisel juhul loetakse algatus mitteregistreerituks ja see kustutatakse komisjoni eespool nimetatud registrist.

6.  Kodanikualgatuse teise etapi käigus kogutakse üksikisikute toetusavaldusi edukalt registreeritud kodanikualgatusele ning liikmesriigid kinnitatavad ametlikult toetusavalduste kogumistulemused. Seda iseloomustavad järgmised toimingud:

   a) Liikmesriigid kehtestavad Euroopa kodanikualgatuse nõuetele vastavate toetusavalduste kogumise ja kogumistulemuste ametliku kinnitamise tõhusa korra.
   b) Toetusavaldus on nõuetekohane, kui see on tehtud toetusavalduste kogumiseks ettenähtud tähtaja jooksul, järgides asjaomase liikmesriigi ja Euroopa Liidu asjakohaseid õigusakte. Toetusavalduste kogumise tähtaeg on üks aasta. Tähtaeg algab kolmanda kuu esimesel päeval pärast otsuse vastuvõtmist kodanikualgatuse registreerimise kohta.
   c) Iga toetusavaldust tuleb isiklikult kinnitada, reeglina isikliku allkirjaga (käsitsi või kui see on asjakohane, elektrooniliselt). Toetusavaldus peab sisaldama vähemalt isiku nime, sünnikuupäeva, elukohta ja kodakondsust. Kui isik omab mitut kodakondsust, siis märgib ta neist omal valikul ära ainult ühe.

Isikuandmete suhtes kohaldatakse andmekaitsenõudeid, mille eest vastutavad kodanikualgatuse korraldajad.

   d) Toetusavalduse saab esitada ainult ühe korra. Iga toetusavaldus sisaldab isiku eraldi vandetõotust, et ta ei ole juba eelnevalt samale kodanikualgatusele toetust avaldanud.
   e) Iga toetusavalduse saab enne toetusavalduste kogumistähtaja lõppu tühistada. Algselt antud toetus muutub seeläbi kehtetuks. Korraldajad peavad iga toetust avaldavat isikut sellest teavitama. Iga toetusavaldus peab sisaldama isiku eraldi deklaratsiooni, et teda on sellest võimalusest teavitatud.
   f) Iga toetust avaldav isik saab korraldajatelt oma toetusavalduse koopia, sealhulgas oma vandetõotuse ja tühistamisvõimalusest informeerituse deklaratsiooni koopia.
   g) Pärast toetusavalduste üksikasjade kontrollimist väljastavad liikmesriigid kahe kuu jooksul kodanikualgatuse korraldajatele ametliku kinnituse nõuetekohaste toetusavalduste arvu kohta, kusjuures loend koostatakse toetust avaldanud isikute kodakondsuse järgi. Liikmesriigid tagavad asjaomaste meetmetega, et iga toetusavaldust kinnitab vaid üks liikmesriik ning tõhusalt välditakse mitmekordset kinnitamist eri liikmesriikide või sama liikmesriigi erinevate ametite poolt.

Isikuandmete suhtes kohaldatakse andmekaitsenõudeid, mille eest vastutavad liikmesriikide asjaomased ametiasutused.

7.  Kodanikualgatuse kolmas etapp algab siis, kui korraldajad esitavad kodanikualgatuse komisjonile, ning lõpeb komisjoni ametliku otsusega kodanikualgatuse eduka esitamise kohta. Seda iseloomustavad järgmised toimingud:

   a) Korraldajad peavad kodanikualgatuse komisjonile nõuetekohaselt esitama. Esitamisel tuleb lisada liikmesriigi kinnitus toetusavalduste arvu kohta.
   b) Komisjon kontrollib esitatud kodanikualgatuse representatiivsust. Kodanikualgatus on representatiivne, kui:
   seda toetab vähemalt miljon liidu kodanikku,
   kelle puhul on tegemist kodanikega vähemalt ühest neljandikust liikmesriikidest,
   iga asjaomase liikmesriigi kodanike arv kujutab vähemalt 1/500 selle liikmesriigi elanikkonnast.
   c) Kahe kuu jooksul pärast kodanikualgatuse esitamist langetab komisjon otsuse kodanikualgatuse esitamise edukuse kohta. See otsus hõlmab avaldust kodanikualgatuse representatiivsuse kohta. Algatuse esitamisest võib keelduda üksnes õiguslikel põhjustel, kuid mitte mingil juhul poliitilistel kaalutlustel.
   d) Otsus suunatakse nii korraldajatele isiklikult kui ka üldsusele. Korraldajaid teavitatakse otsusest ja see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Euroopa Parlamenti, nõukogu ja liikmesriike teavitatakse otsusest viivitamata.
   e) Otsuse vaatavad läbi Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Ombudsman liidu asjakohaste õigusaktide alusel. Seda kohaldatakse mutatis mutandis ka juhul, kui komisjon on vastava otsuse tegemata jätnud.
   f) Komisjoni veebilehel on üldsusele kättesaadav register, kuhu on kantud kõik edukalt esitatud kodanikualgatused.

8.  Kodanikualgatuse neljandas etapis käsitleb komisjon üksikasjalikult algatuses tõstatatud küsimusi ning etapp lõpeb komisjoni ametliku seisukoha avaldamisega algatuses sisalduva taotluse kohta komisjonile esitada õigusakti ettepanek. Seda iseloomustavad järgmised toimingud:

   a) Edukalt esitatud kodanikualgatus kohustab komisjoni käsitlema sisuliselt algatuses tõstatatud küsimusi.
   b) Sel eesmärgil kutsub komisjon kodanikualgatuse korraldajad kuulamisele ja annab neile võimaluse algatuses tõstatatud küsimusi põhjalikult selgitada.
   c) Komisjon peab langetama otsuse algatuses sisalduva taotluse kohta kolme kuu jooksul. Kui komisjon ei kavatse ettepanekut esitada, selgitab ta Euroopa Parlamendile ja algatuse korraldajatele selle otsuse põhjuseid.
   d) Otsus suunatakse nii korraldajatele isiklikult kui ka üldsusele. Korraldajaid teavitatakse otsusest ja see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Euroopa Parlamenti, nõukogu ja liikmesriike teavitatakse otsusest viivitamata.
   e) Kui komisjon jätab otsuse kodanikualgatuses esitatud taotluse kohta tegemata, vaatavad selle läbi Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Ombudsman liidu asjakohaste õigusaktide alusel.

Läbipaistvuse põhimõte

9.  Edukalt registreeritud kodanikualgatuse korraldajad peavad sobiva ajavahemiku jooksul pärast menetluse lõpetamist esitama komisjonile aruande algatuse rahastamise kohta, sealhulgas rahastamise allikad (läbipaistvusaruanne). Komisjon vaatab aruande läbi ja avaldab selle koos arvamusega.

10.  Reeglina peaks komisjon kodanikualgatuse sisuga tegelema alles siis, kui läbipaistvusaruanne on nõuetekohases vormis esitatud.

(1) ELT C 310, 16.12.2004, lk 1.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0055.
(3) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 306.


Komisjoni määruse eelnõu, millega muudetakse XVII lisa REACH määruses
PDF 132kWORD 43k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon komisjoni määruse ettepaneku kohta, millega muudetakse XVII lisa Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)
P6_TA(2009)0390B6-0258/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur(1), eriti selle artiklit 131;

–   võttes arvesse nõukogu 19. septembri 1983. aasta direktiivi 83/477/EMÜ töötajate kaitsmise kohta asbestiga kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl (teine üksikdirektiiv direktiivi 80/1107/EMÜ artikli 8 tähenduses)(2);

–   võttes arvesse nõukogu 16. septembri 1996. aasta direktiivi 96/59/EÜ polüklooritud bifenüülide ja polüklooritud terfenüülide (PCB/PCT) kõrvaldamise kohta(3);

–   võttes arvesse komisjoni … määruse (EÜ) nr … eelnõu, millega muudetakse XVII lisa Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (komisjoni määruse eelnõu);

–   võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklis 133 osutatud komitee arvamust;

–   võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ(4) (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) artikli 5a lõike 3 punkti b;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et määrusega (EÜ) nr 1907/2006 tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse alates 1. juunist 2009 nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/769/EMÜ liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangutega;

B.   arvestades, et komisjoni määruse eelnõu lisaga muudetav määruse (EÜ) nr 1907/2006 XVII lisa peaks asendama direktiivi 76/769/EMÜ teatavate ohtlike ainete ja valmististe suhtes piirangute kehtestamise kohta I lisa;

C.   arvestades, et määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklis 67 on sätestatud, et ainet või valmististe või toote koostises esinevat ainet ei toodeta, viida turule ega kasutata juhul, kui aine ei vasta XVII lisas kehtestatud piirangute tingimustele;

D.   arvestades, et komisjoni määruse eelnõu lisa punkti 2 tabeli punkti 6 eesmärk on asbestikiudude ja neid sisaldavate toodete turuleviimise ja kasutamise suhtes praegu kehtivat keeldu laiendada asbestikiudude ja neid sisaldavate toodete tootmisele;

E.   arvestades, et komisjoni määruse eelnõu lisa punkti 2 tabeli punktis 6 säilitatakse erandid asbestikiudude suhtes kehtestatud keelust järgmistel juhtudel:

   toodete puhul, mis sisaldavad enne 1. jaanuari 2005 vastavalt inimeste tervise kõrgetasemelist kaitset tagavatele eritingimustele paigaldatud või kasutusele võetud asbestikiude, ja
   olemasolevate elektrolüüsipaigaldiste krüsotiili sisaldavate diafragmade puhul;

F.   arvestades, et ühenduse turule ei või enam viia uut asbesti, välja arvatud elektrolüüsi diafragmad, ja arvestades, et on olemas ühenduse erisätted, mis käsitlevad töötajate kaitset asbestiga kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl, kui asbesti eemaldatakse, ning kahjuks puuduvad ühenduse sätted asbesti sisaldavate toodete saastest vabastamise kohta – see küsimus on jäetud liikmesriikide pädevusse;

G.   arvestades, et asbest põhjustab asbestikiududega kokkupuutest tulenevalt endiselt mitmeid haigusi;

H.   arvestades, et direktiiviga 96/59/EÜ on liikmesriikidele kehtestatud kohustus PCBsid sisaldavate seadmete saastest vabastamiseks või kõrvaldamiseks ja/või kasutatud PCBde kõrvaldamiseks, et need lõplikult kasutusest eemaldada; arvestades, et ühendus peaks võtma sarnased meetmed asbestikiudude kohta;

I.   arvestades, et ühenduse õigusaktid hõlmavad kuut asbestide hulka kuuluvat mineraali (kroküdoliit, amosiit, antofülliit, aktinoliit, tremoliit ja krüsotiil), kuid ei hõlma veel selliseid asbesti struktuuriga mineraale nagu rihteriit ja vintšiit, kuigi neid võiks pidada sama kahjulikuks kui tremoliiti, amosiiti või kroküdoliiti ning neid võidakse samamoodi isolatsioonimaterjalides kasutada;

J.   arvestades, et kui komisjon on saanud kätte aruanded liikmesriikidelt, kes kasutavad diafragma suhtes kehtivat erandit, vaatab ta erandi läbi ja palub agentuuril koostada toimiku kooskõlas määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikliga 69, et keelata krüsotiili sisaldavate diafragmade turuleviimine ja kasutamine;

K.   arvestades, et mõnede sidusrühmade arvates tuleb erand lõpetada juba praegu, kuna asendustehnoloogiad (asbestivabad membraanid) on juba olemas ja neid kasutatakse enamikus Euroopa keemiatööstustes;

L.   arvestades, et tõhusaim viis kaitsta inimeste tervist oleks keelata krüsotiilasbestikiudude ja neid sisaldavate toodete kasutamine ilma igasuguste eranditeta;

M.   arvestades, et krüsotiilasbesti enamiku alles jäänud kasutusalade jaoks on praeguseks olemas aseained või alternatiivid, mis ei ole liigitatud kantserogeenseks ja mida peetakse vähem ohtlikuks;

N.   arvestades, et krüsotiilasbesti sisaldavate diafragmade suhtes kehtestatud erandi läbivaatamisel vastavalt direktiivile 76/769/EMÜ(5) uuriti nii tervise- kui ka majanduslikku mõju ja võeti arvesse komisjoni diferentseeritud lähenemisviisis komisjoni määruse eelnõus, mida toetab liikmesriikide valdav enamus,

1.   pidades silmas

   komisjoni määruse eelnõus võetud seisukohta asbestikiudude järkjärgulise kõrvaldamise kohta keskpika ajavahemiku jooksul,
   krüsotiilasbesti sisaldavate diafragmade suhtes kehtestatud erandi läbivaatamist vastavalt komisjoni direktiivile 1999/77/EÜ ja
   avaldust, mille komisjon tegi komisjoni määruse eelnõu vastuvõtmisel määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklis 133 osutatud komitees 20. veebruaril 2008,
  

loobub vastuseisust komisjoni määruse eelnõu vastuvõtmisele;

2.   võtab teadmiseks krüsotiilasbesti sisaldavate diafragmade suhtes kehtestatud erandi läbivaatamise ja rõhutab, et kõrgepingepaigaldised võivad edukalt töötada asendusmaterjalidega ja mõningaid selliseid ELis asuvaid paigaldisi on juba muudetud;

3.   rõhutab, et neli liikmesriiki kasutavad veel praegu asbesti sisaldavaid diafragmasid madalpingelistes paigaldistes, mille jaoks ei ole olemas diafragma asendusmaterjale, kuigi asjaomased ettevõtted on läbi viinud ulatusliku teadusuuringute programmi;

4.   rõhutab, et krüsotiilasbesti sisaldavate diafragmade suhtes kehtestatud erandi läbivaatamisel märgiti, et töötajate asbestiga kokkupuute võimalus on olemas üksnes siis, kui diafragmasid on vaja vahetada (nende kestus on kuni 10 aastat), sest operatsiooni käigus suletakse gaasilist kloori sisaldavad elektrolüüsikambrid hermeetiliselt ning tööstus on teada andnud, et töötajate krüsotiiliga kokkupuute piirnormidest peetakse täiel määral kinni;

5.   kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rakendama rangelt direktiivi 83/477/EMÜ;

6.   peab kahetsusväärseks, et senini ei ole olnud võimalik koostada Euroopa loetelu toodetest, mis on keelust vabastatud vastavalt komisjoni määruse eelnõu (millega muudetakse määruse (EÜ) nr 1907/2006 XVII lisa) lisa punkti 2 tabeli punktile 6;

7.   kutsub komisjoni üles koostama sellise loetelu kohe pärast asjakohaste siseriiklike meetmete edastamist ning hiljemalt 1. jaanuariks 2012;

8.   kutsub komisjoni tungivalt üles esitama 2009. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku, mis käsitleks järelevalve all toimuvat asbestikiudude kõrvaldamist ja asbestikiudusid sisaldavate seadmete saastest vabastamist või kõrvaldamist, et need lõplikult kasutusest eemaldada;

9.   kutsub lisaks komisjoni tungivalt üles koostama strateegia, millega 2015. aastaks keelustatakse kõik asbesti liigid ja asbestikiudude igasugune kasutamine ning mis hõlmaks asjakohaseid ekspordinõudeid kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta ja võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivis 2008/98/EÜ (mis käsitleb jäätmeid) sätestatud läheduse põhimõtet, kuna asbest põhjustab endiselt asbestikiududega kokkupuutest tulenevalt mitmeid haigusi;

10.   kutsub komisjoni üles esitama parlamendile korrapäraselt aruandeid komisjoni määruse eelnõu rakendamise kohta;

11.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.
(2) EÜT L 263, 24.9.1983, lk 25.
(3) EÜT L 243, 24.9.1996, lk 31.
(4) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.
(5) http://ec.europa.eu/enterprise/chemicals/legislation/markrestr/index_en.htm


Iraan: Roxana Saberi juhtum
PDF 114kWORD 37k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Iraani kohta: Roxana Saberi juhtum
P6_TA(2009)0391RC-B6-0270/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, mis puudutavad inimõigusi;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/191 inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri 1. oktoobri 2008. aasta raportit inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;

–   võttes arvesse ELi eesistujariigi 10. aprilli 2009. aasta avaldust Roxana Saberi juhtumiga seotud arengute kohta ja eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel 20. aprillil 2009. aastal tehtud avaldust Roxana Saberi suhtes langetatud kohtuotsuse kohta;

–   võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, inimõiguste ülddeklaratsiooni ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, milles kõigis Iraan on osaline;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et 18. aprillil 2009. aastal mõistis Iraani revolutsioonikohus USA-Iraani ajakirjaniku Roxana Saberi, kes töötas mitmete organisatsioonide, sealhulgas ABC Radio, BBC, South African Broadcasting Corporationi ja NPRi heaks, kaheksaks aastaks vangi süüdistatuna spionaažis;

B.   arvestades, et Roxana Saberi ei saanud viis nädalat kasutada advokaadi abi ja tema üle ei ole õiglaselt ja läbipaistvalt kohut mõistetud;

C.   arvestades, et Roxana Saberi advokaat kaebas kohtuotsuse edasi, kuna süüdistatav eitab oma süüd kõigis süüdistustes;

D.   arvestades, et Roxana Saberi alustas näljastreiki ja ta toimetati 1. mail 2009. aastal Evini vangla haiglasse, teadete kohaselt väga nõrgana;

E.   arvestades, et 25. aprillil 2009. aastal vahistati võrdõiguslikkuse kampaania "Miljon allkirja" liige ajakirjanik Maryam Malek nagu paljud nimetatud kampaania teised liikmed enne teda, ja arvestades, et tema perekond ei ole võimeline maksma tema vabastamiseks 200 miljoni riaali (üle 10 000 euro) suurust kautsjoni;

F.   arvestades, et rahvusvahelisel tööpühal 1. mail 2009. aastal surusid julgeoleku- ja politseijõud mitmel pool Iraanis vägivaldselt maha rahumeelsed demonstratsioonid, mille olid korraldanud kümme sõltumatut ametiühingut, ja arvestades, et teadete kohaselt vahistati üle 100 inimese;

G.   arvestades, et 1. mail 2009. aastal hukkasid Iraani ametivõimud Rashti keskvanglas Delara Darabi hoolimata ülemkohtuniku 19. aprilli 2009. aasta korraldusest peatada surmanuhtluse täideviimine kaheks kuuks, ja arvestades, et ta ei olnud esimene inimene, kes hukati käesoleval aastal pärast süüdimõistmist kuriteos, mille ta väidetavalt toime pani alla 18-aastasena;

H.   arvestades, et inimõiguste üldine olukord Iraanis on 2005. aastast alates jätkuvalt halvenenud kõikides valdkondades ja igas mõttes, eelkõige mis puudutab kodanikuõiguste ja poliitiliste vabaduste teostamist, hoolimata asjaolust, et Iraan on võtnud endale mitmete asjakohaste rahvusvaheliste dokumentidega kohustuse inimõigusi ja põhivabadusi edendada ja kaitsta,

1.   mõistab hukka Iraani revolutsioonikohtu 18. aprillil 2009. aastal langetatud alusetu otsuse Roxana Saberi suhtes;

2.   väljendab sügavat muret Roxana Saberi halveneva tervisliku seisundi pärast;

3.   nõuab tungivalt, et apellatsioonikohus vabastaks oma 12. mai 2009. aasta istungil Roxana Saberi koheselt ja tingimusteta, põhjusel et kohtupidamine toimus kinniselt ilma rahvusvahelistele normidele vastava nõuetekohase kohtuprotsessita, ja tühistaks kõik tema suhtes esitatud süüdistused;

4.   on šokeeritud Delara Darabi üle peetud ebaõiglase kohtupidamise ja tema hukkamise pärast ning on šokeeritud alaealiste õigusrikkujate hukkamiste jätkamise pärast, millega ignoreeritakse rahvusvahelist õigust, hoolimata Iraani ametivõimude kinnitustest, et Iraan on peatanud selle ebainimliku tegevuse; kutsub Iraani ametivõime üles pidama kinni oma kohustusest peatada alaealiste õigusrikkujate hukkamised;

5.   mõistab hukka kautsjonisüsteemi, mida Iraani ametivõimud kasutavad, püüdes summutada kõiki kriitiliste kodanike või rahumeelsete reformiliikumiste avaldusi, ja nõuab Maryam Maleki kohest vabastamist;

6.   tuletab meelde, et paljusid töötajate õiguste eest võitlejaid, nende hulgas Mansour Osanloo, Ebrahim Maddadi, Farzad Kamangar ja Ghaleb Hosseini, hoitakse vangistuses üksnes seetõttu, et nad on pühendunud õiglaste töötingimuste eest võitlemisele, ning kordab oma nõuet nad koheselt vabastada;

7.   nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud järgiksid kõiki Iraani poolt ratifitseeritud rahvusvahelisi inimõigustealaseid dokumente, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning inimõiguste ülddeklaratsiooni, mis mõlemad tagavad õiguse õiglasele kohtumõistmisele; nõuab selles kontekstis, et Iraani Islamivabariigi ametivõimud keelustaksid viivitamatult kividega surnuksloopimise läbiviimise; mõistab sügavalt hukka hiljutise Vali Azadi hukkamise kividega surnuksloopimise teel ning väljendab suurt muret Mohammad Ali Navid Khamami ja Ashraf Kalhori eesseisva hukkamise pärast;

8.   kutsub nõukogu eesistujat ja liikmesriikide diplomaatilisi esindusi Iraanis üles võtma viivitamatult kooskõlastatud meetmeid kõigi nimetatud juhtumitega seoses;

9.   kordab oma taotlust nõukogule ja komisjonile jätkata Iraani inimõiguste olukorra uurimist ning esitada Euroopa Parlamendile 2009. aasta esimeses pooles selles küsimuses ülevaatlik aruanne;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Iraani ülemkohtunikule ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.


Olukord Madagaskaril
PDF 114kWORD 37k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon olukorra kohta Madagaskaril
P6_TA(2009)0392RC-B6-0271/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse eesistujariigi poolt 17. ja 20. märtsil 2009 Euroopa Liidu nimel tehtud avaldusi;

–   võttes arvesse viimastel kuudel toimunud sõjalisi riigipöördeid Mauritaanias ja Guineas Conakrys ning selle järgnenud rahvusvahelise üldsuse kehtestatud sanktsioone;

–   võttes arvesse Madagaskari rahvusvahelise kontaktrühma sissejuhatavat konsultatiivset kohtumist, mis toimus Addis Abebas 30. aprillil 2009;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et pärast kaht kuud ägedaid kokkupõrkeid toimus 17. märtsil 2009. aastal Madagaskaril sõjaväe toetusel riigipööre, mida juhtis Andry Rajoelina, kes on Madagaskari pealinna Antananarivo endine linnapea;

B.   arvestades, et isehakanud üleminekuvõim, mida juhib Andry Rajoelina, peatas rahvusassamblee ja senati töö ning mässajate surve tõttu oli demokraatlikult valitud president Marc Ravalomanana sunnitud Madagaskarilt lahkuma;

C.   arvestades, et eelmine valitsus eemaldas 2009. aasta veebruaris jõuga ametikohaltAndry Rajoelina, kes oli 2007. aasta detsembris valitud pealinna Antananarivo linnapeaks;

D.   arvestades, et rahva viha võimendas endise valitsuse kava anda Korea ettevõttele riigi lõunaosas rendile üks miljon aakrit maad intensiivpõllumajanduseks;

E.   arvestades, et kõnealune põhiseadusega vastuolus olev valitsusevahetus on järjekordne tõsine tagasilöök Aafrika mandri demokratiseerimisprotsessile, suurendades muret Aafrikas taas esilekerkivate riigipöörete pärast, mida väljendati Addis Abebas 1.–4. veebruaril 2009. aastal korraldatud Aafrika Liidu 12. korralisel istungjärgul;

F.   arvestades, et omavoliliselt on vahistatud valitud presidendi poolt ametisse määratud peaminister Manandafy Rakotonirina ja üks teine tema valitsuse liige;

G.   arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu ja rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu Madagaskar kuulub, ei tunnista kõnealust de facto riigikorda ning nõuavad põhiseadusliku valitsuse taastamist;

H.   arvestades, et Madagaskari osalemine piirkondlikes ühendustes – Aafrika Liidus, Lõuna-Aafrika Arenguühenduses (SADC) –, samuti prantsuse keelt kõnelevate riikide rahvusvahelises organisatsioonis ja Parlamentidevahelises Liidus, on peatatud; arvestades, et Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Norra ja Prantsusmaa mõistsid õigusriigi põhimõtete ja põhiseadusliku korra rikkumise riigipöörde näol hukka ning peatasid oma abi;

I.   arvestades, et Aafrika-ELi dialoogi raames toimunud Aafrika ja ELi 12. ministrite kolmikkohtumisel, mis leidis aset 28. aprillil 2009. aastal Luxembourgis, nõuti kiiret parlamendivalimiste korraldamist ning põhiseadusliku korra taastamist;

J.   arvestades, et alates päevast, mil Andry Rajoelina nimetati de facto riigipea ametisse, on pealinnas jätkunud kümnete tuhandete inimeste osavõtul rahumeelsed meeleavaldused, kuid Madagaskari sõjavägi on need vägivalda kasutades maha surunud;

K.   arvestades, et põhiseadusliku korra taastamine peaks põhinema järgmistel eesmärkidel ja põhimõtetel: selge ajakava vabade, õiglaste ja läbipaistvate valimiste korraldamiseks; riigi kõikide poliitiliste ja sotsiaalsete sidusrühmade, kaasa arvatud president Marc Ravalomanana ning teiste väljapaistvate isikute kaasamine; üksmeele toetamine Madagaskari parteide vahel; Madagaskari põhiseaduse austamine; ning asjakohaste Aafrika Liidu dokumentide ja Madagaskari rahvusvaheliste kohustuste järgimine;

L.   arvestades, et eespool nimetatud Madagaskari rahvusvahelise kontaktrühma sissejuhataval konsultatiivsel kohtumisel osalesid ÜRO, Aafrika Liidu ja ELi esindajad ning mitmed piirkondlikud organisatsioonid ja piirkonna riigid, et kooskõlastada rahvusvahelise üldsuse pingutusi, millega toetatakse Madagaskari põhiseadusliku korra kiiret taastamist;

M.   arvestades, et ÜRO on esitanud taotluse anda riigile 35,7 miljoni USA dollarit eest humanitaarabi, eeldades, et riiki ootab poliitilise patiseisu põhjustatud segaduste tulemusel aasta lõpus ees toidupuudus;

N.   arvestades asjaolu, et elanikkonna enamus peab läbi saama päevas vähemaga kui 1 USD ning piiratud sissetuleku tõttu on enamikel majapidamistel piiratud võimalused saada toitu, vett ja sanitaarteenuseid, tervishoiuteenuseid ning haridust;

O.   arvestades, et riiki on tabanud kolmel järjestikusel aastal põud ja kasin saak, kiirelt tõusnud toiduhinnad, krooniline alakindlustatus toiduga ning samuti tsüklonid;

1.   mõistab sügavalt hukka riigipöörde ning kõik katsed haarata võimu ebademokraatlike vahenditega;

2.   nõuab viivitamatut seadusliku ja põhiseadusliku võimu taastamist riigis ning nõuab tungivalt, et Madagaskari parteid järgiksid kriisi lahendamisel täiel määral Madagaskari põhiseaduse sätteid;

3.   mõistab hukka rahvusassamblee ja senati töö peatamise ja nõuab nende tegevuse kohest jätkamist, ning nõuab tungivalt, et parlamendiliikmete volitusi ja puutumatust austatakse, kuni on korraldatud uued demokraatlikud parlamendivalimised;

4.   kutsub rahvusvahelist üldsust üles suurendama pingutusi poliitilise vägivalla lõpetamiseks Madagaskaril;

5.   usub, et stabiilsust, jõukust ja demokraatlikke vabadusi saab tagada üksnes üksmeelse ja kõiki hõlmava dialoogiga, milles keskendutakse riigi mitmesuguste majanduslike, sotsiaalsete, poliitiliste ja keskkonnaprobleemide algpõhjustele, ja mida aktsepteerivad kõik parteid ning mille tulemuseks on malagassidega otse konsulteerimine;

6.   kutsub kõiki poliitilise elu tegelasi seadma prioriteediks head haldustava ja võitlust vaesuse vastu, et parandada elanikkonna seas rikkuse jaotumist ning elustandardit, kehtestades tugeva ja jätkusuutliku arengupoliitika, mis hõlmab põhilisi tervishoiuteenuseid, haridust, töökohtade loomist jne;

7.   toetab piirkondlike organisatsioonide algatust ning Aafrika Liidu otsust luua Madagaskari rahvusvahelise kontaktrühma operatiivharu Antananarivos, mille eesistujaks on Aafrika Liidu komisjoni presidendi erisaadik Ablassé Ouedraogo;

8.   kutsub Aafrika Liidu erisaadikut Madagaskaris koostöös rahvusvahelise üldsuse esindajatega Antananarivos ning nende arutelude taustal, mis on juba Aafrika Liidu ja ÜRO egiidi all alanud, võtma ühendust kõigi Madagaskari parteidega, et leppida nendega kokku viisides ja vahendites põhiseadusliku korra taastamiseks;

9.   juhib tähelepanu humanitaarolukorra halvenemisele riigis, mida on veelgi süvendanud praegused poliitilised arengud, ning nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus, eelkõige EL, pakuks rohkem humanitaarabi, et leevendada Madagaskari rahva kannatusi;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Madagaskari Vabariigi õigusjärgsetele võimudele, üleminekuvõimule, ÜRO peasekretärile, Aafrika Liidule, Lõuna-Aafrika Arenguühendusele, Euroopa Komisjoni Humanitaarametile, ÜRO hädaabi keskfondile ja ÜRO humanitaarabi koordineerimise büroole.


Manuel Rosalese juhtum Venezuelas
PDF 116kWORD 38k
Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon Manuel Rosalese juhtumi kohta Venezuelas
P6_TA(2009)0393RC-B6-0273/2009

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Venezuelas, eelkõige 24. mai 2007. aasta resolutsiooni telekanali Radio Caracas TV juhtumi kohta Venezuelas(1) ja 23. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni valimisõiguse äravõtmise juhtumite kohta Venezuelas(2);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades pingelist poliitilist olukorda Venezuelas, mis viimasel ajal on muret tekitavalt kaldunud autoritarismi suunas, mis väljendub opositsioonijõudude, demokraatlikult valitud linnapeade ja kuberneride, üliõpilasliikumiste ja ajakirjanike ahistamises, ähvardamises, hirmutamises ja tagakiusamises poliitiliste jõudude ja kohtuvõimu poolt, demokraatlike reeglite muutmises, riigivõimu eri harude sõltumatuse täielikus puudumises ning Venezuela Bolívari Vabariigi seaduste ja põhiseaduse väheses järgimises;

B.   arvestades, et juhtum, mis on seotud endise presidendikandidaadi, Zulia osariigi endise kuberneri ja praeguse demokraatlikult valitud Maracaibo linnapea Manuel Rosalesega, opositsioonijuhiga, keda president Chávez on korduvalt ja avalikult ähvardanud vangistusega ning kelle suhtes on algatatud kohtuasi 2004. aastal esitatud kaebuse põhjal, mille kohaselt on Rosales väidetavalt esitanud puuduliku tuludeklaratsiooni ajal, kui ta oli Zulia osariigi kuberner, mistõttu kohtuprotsess sarnaneb igas mõttes poliitilise tagakiusamisega, mille puhul ei järgita kehtivaid menetlusnorme ega anta asjakohaseid õiguslikke tagatisi ning mille puhul on juba ette langetatud süüdimõistev kohtuotsus, millel on selgelt poliitilised põhjused;

C.   arvestades, et poliitilise tagakiusamise tõttu on Manuel Rosales palunud poliitilist varjupaika Peruu Vabariigis, kus seda talle ka võimaldati, arvestades juhtumi poliitilisi ja humanitaarseid aspekti, mispeale Venezuela kutsus viivitamata tagasi oma suursaadiku Peruus;

D.   arvestades, et opositsioonijuhi vastu esitatud süüdistused on selgelt poliitilist laadi ning et kohtuvõim on suures osas täitevvõimule allutatud; arvestades, et Venezuela valitsus töötab välja uusi meetmeid, mis veelgi vähendavad kohtuvõimu sõltumatust, ning seetõttu ei ole Venezueas eriti tõenäoline jääda lootma õiglasele kohtumõistmisele;

E.   arvestades, et sõjaväe luureteenistuse agendid vahistasid relvaähvardusel 2. aprillil 2009. aastal erukindral Raúl Isaías Badueli, kes veel hiljaaegu oli president Chávezi valitsuse kaitseminister, kuid on nüüd liitunud opositsioonijõududega; arvestades, et erukindralit süüdistatakse kaitsejõudude rahaliste vahendite väidetavas omastamises kaitseministrina töötamise ajal;

F.   arvestades, et opositsioonijuht ja 23. novembril 2008. aastal demokraatlikult valitud Caracase linnapea Antonio Ledezma ei ole saanud asuda täitma oma ametiülesandeid linnavalitsuses, sest Bolívari rühmitused on hoone ebaseaduslikult hõivanud ning Venezuela siseministeerium ei ole teinud katsetki neid kõrvaldada; arvestades, et president Chávez kuulutas hiljuti välja seaduse, mis mõjutab otseselt linnapea volitusi, ning nimetas ametisse kõrgeima võimukandjana Caracase linnavalitsuse juhi, kelle valib oma äranägemisel vabariigi president ja kellele Caracase linnapea allub, ning arvestades, et see jätab linnapea praktiliselt igasuguste volitusteta, sealhulgas õiguseta juhtida rahandust, koostada ja rakendada arengukavasid ning kontrollida detsentreeritud haldusasutusi pealinna piirkonnas;

G.   arvestades, et lisaks sellele, et Caracase linnapealt on võetud praktiliselt kõik volitused, on temast saanud riigi presidendi vahetul juhtimisel korraldatavate jõuliste ahistamis-, solvangute ja ähvarduste kampaaniate ohver;

H.   arvestades, et alates 2009. aasta märtsist on vabariigi presidendi korraldusel sõjavägi hõivanud paljud sadamad ja lennujaamad, mis asuvad enamasti piirkondades, kus on võimul opositsioon, ning seda võimaldas seadus, mis andis nende rajatiste haldamise õiguse Venezuela valitsusele; arvestades, et selle meetme eesmärk on piirata poliitiliste vastaste rahalisi vahendeid ja avaldada neile majanduslikku survet; arvestades, et Venezuela Bolívari Vabariigi põhiseaduse artikli 164 lõike 10 kohaselt on sadamate, lennuväljade, maanteede ja kiirteede haldamine üksnes osariigi valitsuse pädevuses ning neid hallatakse koostöös keskasutustega, kuid mitte mingil juhul ei tee seda ainult keskasutused;

I.   arvestades, et hiljutise ennekuulmatu poliitilise kohtuprotsessi tulemusena, mis toimus Venezuela Sotsialistliku Partei (PSUV) kõrge juhi abikaasa, kohtunik Marjori Calderón eesistumisel, mõisteti politseikomissarid Ivan Simonovis, Lázaro Forero ja Henry Vivas ning kaheksa Caracase politseiametnikku igasuguste süütõenditeta 30 aastaks vangi, mis on Venezuela karistusseadustiku kohaselt kõrgeim karistusmäär; arvestades, et nimetatud isikuid hoiti üle viie aasta eelvangistuses politseijaoskondade ruumides, kus puudus päevavalgus; arvestades, et see karistus pani punkti Venezuela ajaloo pikimale kohtuprotsessile, mida iseloomustas pidev eeskirjade rikkumine ning mille käigus eirati täielikult süüdistatavate kõige elementaarseimaid menetlusõigusi; arvestades samuti asjaolu, et suur osa 11. aprillil 2002. aastal toimepandud 19 süüteost, kusjuures neist kolme eest on süüdistatavad igasuguste tõenditeta süüdi mõistetud, on seni karistamata, vaatamata arvukatele tunnistustele, telesalvestustele ja dokumenteeritud tõenditele, mis täiesti selgelt kinnitavad identifitseeritavate Bolívari relvakandjate süüd;

J.   arvestades, et Venezuela president on korduvalt esinenud solvavate ja halvustavate avaldustega paljude välisriikide kõrgete ametikandjate aadressil, kuid kui teda ennast on kritiseeritud oma riigis, on ta viivitamata andnud korralduse maalt välja saata need välisriigi kodanikud, kes teda on julgenud kritiseerida, sealhulgas sunniti jõuga lahkuma ka Euroopa Parlamendi liikmed;

K.   arvestades, et veebruaris 2009 sundis president Chávez läbi viima rahvahääletust, mille tulemusena kiideti heaks presidendi ja kõigi teiste valitud ametiisikute tagasivalimine määramata tähtajaks, ning see toimus pärast sama ettepanekut sisaldava põhiseaduse reformimise rahvahääletuse läbikukkumust detsembris 2007, mis on vastuolus Venezuela põhiseadusega, mille kohaselt on keelatud esitada sama reformiettepanekut parlamendi sama koosseisu ametiaja jooksul;

L.   arvestades, et Venezuela ametivõimud peavad ebasoovitavaks Euroopa Parlamendi ametliku delegatsiooni külaskäiku, mis pidi toimuma 2009. aasta märtsi esimesel nädalal ning millest on Venezuela ametivõimud igasuguste põhjendusteta korduvalt keeldunud,

1.   väljendab sügavat muret demokraatliku korra nõrgenemise ja demokraatia kvaliteedi pärast Venezuelas, mida võimu koondumine ja riigi presidendi kasvav autoritaarsus ähvardab hävitada;

2.   väljendab solidaarsust kõigi poliitilise tagakiusamise all kannatavate isikutega Venezuelas, kelle võrdkujuks on saanud Manuel Rosales; tervitab Peruu valitsuse otsust pakkuda Manuel Rosalesele poliitilist varjupaika; mõistab karmilt hukka ähvardused ja vägivalla, võimu kuritarvitamise, laimu ja õigusorganite kasutamise poliitilise vahendina, mille eesmärk on hirmutada oma vastaseid ja need kõrvaldada;

3.   juhib tähelepanu asjaolule, et Ameerika Riikide Organisatsiooni Ameerika riikide demokraatiaharta kohaselt peab demokraatliku võimu teostamisel olema selge õiguspärane alus, mis saadakse valimistel, ning teostamine ise peab olema õiguspärane, mis tähendab, et see peab rajanema kehtestatud normide, põhiseaduse, seaduste ja õigusriigi põhimõtete järgimisel, mis tagavad täielikult toimiva demokraatia, ning sealjuures tuleb suhtuda austusega rahumeelsesse ja demokraatlikku poliitilisse opositsiooni, eriti kui see on valitud üldistel valimistel;

4.   kutsub Venezuela ametivõime, eriti riigi presidenti lähtuma poliitilises tegevuses dialoogi, õigusriigi põhimõtete ja põhiseaduslikkuse ning poliitiliste vastaste austamise vajalikkusest, et kõikidel poliitilistel valikutel, mille on teinud ja mida toetab Venezuela rahvas, oleks asjakohane mõju ning need kajastuksid poliitilises elus;

5.   nõuab tungivalt, et Venezuela valitsus täidaks samuti Venezuela poolt allakirjutatud ja ratifitseeritud rahvusvahelisi kokkuleppeid, sealhulgas Ameerika riikide inimõiguste konventsiooni, pöörates erilist tähelepanu poliitiliste õiguste tagamisele vastavalt nimetatud konventsiooni artikli 23 lõikele 1 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklitele 2 ja 25;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele, Mercosuri parlamendile ning Venezuela Bolívari Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 484.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0525.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika