Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu preambulit, eriti selle teist ja neljandat kuni seitsmendat taanet,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning artikleid 6 ja 7,

–  võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

–  võttes arvesse nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(1),

–  võttes arvesse komisjoni 2010. ja 2011. aasta aruandeid ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta (COM(2011)0160 ja COM(2012)0169) ja nende juurde kuuluvaid komisjoni talituste töödokumente,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta. ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine” (COM(2010)0603),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Liidu strateegia kohta põhiõiguste harta rakendamiseks (COM(2010)0573) ja tegevusjuhiseid põhiõiguste arvessevõtmiseks komisjoni mõjuhinnangute koostamisel (SEC(2011)0567),

–  võttes arvesse Stockholmi programmi – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel(2),

–  võttes arvesse üldasjade nõukogu 3092. kohtumisel Brüsselis 23. mail 2011 vastu võetud nõukogu järeldusi nõukogu meetmete ja algatuste kohta Euroopa Liidu põhiõiguste harta rakendamiseks ning suuniseid nõukogu ettevalmistavates organites põhiõigustele vastavuse kontrollimiseks kasutatavate metodoloogiliste etappide kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni teatisi „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (COM(2011)0173) ja „Romasid käsitlevad riiklikud integratsioonistrateegiate: ELi raamistiku rakendamise esimesed sammud” (COM(2012)0226),

–  võttes arvesse ÜRO inimõigusteteemalisi konventsioone, milles liikmesriigid on osalised, Euroopa Nõukogu konventsioone ja soovitusi, Euroopa Nõukogu organite aruandeid, eelkõige Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee ja inimõiguste voliniku aruandeid inimõiguste olukorra kohta ning ka spetsialiseerunud järelevalve- ja õigusasutuste otsuseid, juhiseid ning kohtuotsuseid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ning kohtupraktikat,

–  võttes arvesse riikide konstitutsioonikohtute praktikat, mille puhul kasutatakse hartat ka riigi seaduste tõlgendamise alusena,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tegevus- ja aastaaruandeid ning uuringuid,

–  võttes arvesse vabaühenduste aruandeid ja uuringuid inimõiguste kohta ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni tellimusel koostatud asjakohaseid uuringuid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi põhiõiguste ja inimõiguste alaseid resolutsioone, eelkõige 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2009) ja institutsiooniliste aspektide kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist(4),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas(5),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta(6),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A7-0383/2012),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 2 kohaselt rajaneb liit inimväärikuse austamise, vabaduse, demokraatia, soolise võrdõiguslikkuse, mittediskrimineerimise, solidaarsuse, õigusriigi, inimõiguste ja kodanikuvabaduste austamise ühistel jagamatutel ja universaalsetel väärtustel, mis kehtivad kõigi Euroopa Liidu territooriumil elavate ja viibivate isikute suhtes, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvad, kodakondsuseta ning ELi territooriumil ajutiselt või ebaseaduslikult viibivad isikud; arvestades, et need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus;

B.  arvestades, et nende väärtuste austamine ja edendamine on Euroopa Liidu identiteedi oluline element ning ELi liikmeks saamise ja liikme eeliste täieliku säilitamise tingimus;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted;

D.  arvestades, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest on põhiõiguste hartal Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt sama väärtus nagu aluslepingutel ning selle järgimine on ELi institutsioonidele, organitele ja ametitele ning ELi liikmesriikidele ELi õigusaktide rakendamisel kohustuslik; arvestades, et hartaga on väärtused ja põhimõtted muudetud konkreetseteks ja täitmisele pööratavateks õigusteks;

E.  arvestades, et tänu ELi ühinemisele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga – nagu Euroopa Liidu lepingus nõutud – on võimalik ELi aktid Euroopa Inimõiguste Kohtus läbi vaadata, millega suurendatakse ELi vastutust ja parandatakse inimeste juurdepääsu õigusemõistmisele,

F.  arvestades, et õiguste tõhus tagamine ja edendamine peab olema kõigi ELi poliitikavaldkondade, sealhulgas nende välispoliitilise mõõtme üldeesmärk, ning arvestades, et õiguste kaitsmise, edendamise ja austamise kohustuse täitmine ei nõua ELilt mitte uusi pädevusi, vaid institutsioonide ennetavat tegelemist inimõigustega, edendades ja tugevdades liidu institutsioonides ja liikmesriikides tõelist põhiõiguste austamise kultuuri; arvestades, et EL peab edendama järjepidevat ELi inimõiguste poliitikat ning mehhanismi, millesse on koondatud ELi struktuuris inimõigustega tegelevad eri isikud;

G.  arvestades, et kodanikud saavad oma õigusi täielikult kasutada üksnes juhul, kui põhiväärtusi ja aluspõhimõtteid, nagu õigusriik, kohtuvõimu sõltumatus, meediavabadus ja mittediskrimineerimine, austatakse;

H.  arvestades, et lünk põhiõiguste ja nende rakendamise vahel vähendab ELi ja ka selle liikmesriikide usaldusväärsust ning inimõiguste tõhusat austamist ja edendamist nii ELi territooriumil kui ka kogu maailmas;

I.  arvestades, et tulenevalt Euroopa Liidu lepingu artiklist 2 peavad uued liikmesriigid pärast Euroopa Liiduga ühinemist jätkuvalt täitma kandidaatriikidele kohaldatavaid Kopenhaageni kriteeriume, ning arvestades, et selles valguses tuleks kõikides liikmesriikides hinnata pidevalt nende vastavust ELi põhiväärtustele põhiõiguste, demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi seisukohalt;

J.  arvestades, et põhiõiguste tõhusaks kaitsmiseks ja edendamiseks tuleb liikmesriikidel solidaarsuse ja teiste liikmesriikidega siira koostöö vaimus aktsepteerida seda, et EL kontrollib liidu väärtuste austamist õigusaktides, poliitikas ja tavades;

K.  arvestades, et koos Euroopa Liidu lepingu artikliga 2 antakse artiklis 7 ELi institutsioonidele volitused hinnata, kas liikmesriikides rikutakse ühiseid väärtusi, näiteks ei austata inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, ning sekkuda asjaomaste riikide poliitikasse, et rikkumisi ennetada ja heastada;

L.  arvestades Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, ÜRO Arenguprogrammi ja Maailmapanga 2012. aasta mais läbi viidud ühisuuringut romade olukorra kohta, millest selgus, et romasid diskrimineeritakse kogu Euroopas ning et nad on halvemas olukorras kui kõik sarnases olukorras olevad mitteromad; arvestades, et romade diskrimineerimine ja nendevastase vägivalla suurenemine Euroopa Liidu liikmesriikides tulenevad varjatud romavaenulikkusest;

M. arvestades, et praegune majanduskriis seab ohtu solidaarsuse põhimõtte, mis on ELi ajaloo ja identiteedi oluline osa ning põhiline side, mis seob ELi kodanikke kui ühe ja sama poliitilise kogukonna liikmeid(7);
N. arvestades, et sotsiaalsed ja majanduslikud õigused on harta kesksed osad ja seetõttu tuleks neile pöörata suurt tähelepanu kõigis põhiõiguste olukorda liidus käsitlevates analüüsides;
Üldised soovitused

1.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles täitma täielikult oma kohustusi põhiõigustega seotud Euroopa Liidu volituste ja pädevuste nõuetekohasel ja täielikul rakendamisel, vastavalt nii põhiõiguste hartale kui ka põhiõiguste ja kodanike õiguste küsimusi käsitlevatele aluslepingute artiklitele, eeskätt Euroopa Liidu lepingu artiklitele 2, 6 ja 7; on arvamusel, et see on ainus viis, tagamaks ELi valmisolekut tegeleda demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kriisiga ning pingetega, mis mõjutavad ELi ja liikmesriike – nagu ta on tegelenud muude ühist huvi pakkuvate ja oluliste teemadega, nagu majandus- ja eelarveküsimused; nõuab Euroopa mehhanismide kiiret tugevdamist, et tagada demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste austamine ELis;

2.  märgib põhiõiguste harta järgimist komisjoni õigusaktide ettepanekutes tervitades, et sellel teel on veel arenguruumi, kuna jätkuvalt tehakse ettepanekuid, milles ei arvestata üldse või piisavalt kavandatud meetmete mõju põhiõigustele; kutsub komisjoni üles astuma konkreetseid samme, millega parandada kontrolli ettepanekute hartale vastavuse üle, seal hulgas tagada piisav asjatundlikkus kõigis komisjoni talitustes;

3.  palub komisjonil tagada, et komisjonipoolses ELi õigusaktide rakendamise hindamisaruandes ja ELi õiguse kohaldamise järelevalve aastaaruandes kajastuks alati ka Euroopa Liidu õigusaktide ning õigusaktide liikmesriikides rakendamise mõju põhiõigustele; soovitab komisjonil vaadata läbi kehtivad mõjuhinnangu suunised, et suurendada inimõigustega seotud kaalutluste olulisust ning laiendada standardeid, et need hõlmaksid ka ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõigustealaseid õigusakte;

4.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle, mis puudutab õigluse, õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste alalist tulemustabelit, mis hõlmab kõiki Euroopa poolaastas osalevaid liikmesriike; palub komisjonil tagada, et Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamendid võtaksid täielikult protsessist osa ning et tulemustabel esitaks korrapäraselt Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile, kes tabelit hindab ja selle üle järelevalvet peab;

5.  palub nõukogul tulemsulikult täita oma lubadust kontrollida nii komisjoni ettepanekute suhtes tehtud nõukogu muudatusettepanekuid kui ka omal algatusel esitatud ettepanekuid harta suhtes; tuletab meelde, et põhiõiguste tõhusa tagamise kindlustamiseks peavad ka liikmesriigid tagama ELi õigusaktide rakendamisel harta sätete täieliku kohaldamise;

6.  kutsub komisjoni – ja nõukogu, kui see algatab õigusakti – üles kasutama mõjuhinnangute ettevalmistamisel korrapäraselt väliseid sõltumatuid eksperte, eeskätt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti eksperte;

7.  suhtub positiivselt nendesse meetmetesse, mida komisjon, Euroopa Ombudsman ja muud organid on rakendanud kodanike teadlikkuse suurendamiseks põhiõiguste hartast tulenevate õiguste kasutamise suhtes; kutsub komisjoni üles jätkama kodanike teavitamist ning hindama teavitamise kaudu saadud tulemusi;

8.  rõhutab Euroopa Parlamendi olulist rolli ELi õigusaktide väljatöötamise ja rakendamise kontrollimisel ning rõhutab seetõttu, et Euroopa Parlament peaks tugevdama oma autonoomset hindamist õigusloome protsessis läbivaatamisel olevate õigusakti ettepanekute ja muudatusettepanekute mõju kohta põhiõigustele ja muutma selle senisest korrapärasemaks;

9.  kutsub komisjoni üles koostama aastaaruannet põhiõiguste olukorra kohta ELis, võttes muu hulgas aluseks Euroopa Liidu lepingu artiklid 2 ja 6 ning põhiõiguste harta; on arvamusel, et see aruanne peaks sisaldama ka liikmesriikides valitseva olukorra analüüsi, tuginedes muu hulgas ka rahvusvaheliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide, Euroopa Parlamendi ja kodanike tõstatatud probleemidele põhiõiguste, õigusriigi põhimõtte ja demokraatia põhimõtte rikkumise kohta; nõuab, et aruandes käsitletaks põhiõiguste rakendamist, kaitset ja edendamist ning nende austamist ELis ja liikmesriikides, nagu on sätestatud hartas, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning põhiõiguseid käsitlevates rahvusvahelistes lepingutes, ning esitataks konkreetseid soovitusi; tuletab meelde, et komisjonil on aluslepingute ja harta järelevalvajana ning Euroopa Liidu lepingu artiklite 2, 6 ja 7 kohaselt kohustus sellega tegeleda;

10.  kutsub komisjoni üles tagama, et aastaaruandes harta rakendamise kohta kasutatakse tasakaalustatumat ja enesekriitilisemat analüüsi, mis ei hõlmaks vaid positiivseid suundumusi, vaid ka neid kohti, kus ta saaks oma tegutsemisviisi edaspidi parandada;

11.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni 2010. ja 2011. aasta aruannetes ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta ei tooda esile sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, mis on praeguse majanduskriisi kontekstis äärmiselt asjakohased;

12.  palub komisjonil tagada, et aastaaruandes harta kohaldamise kohta käsitletakse sotsiaalsete ja majanduslike õiguste olukorda liidus ning eelkõige nende kohaldamist liikmesriikides;

13.  soovitab Euroopa Parlamendil, komisjonil ja nõukogul ühiselt ja ametlikult tunnustada selliste positiivsete kohustuste olemasolu nagu inimõiguste kaitsmine ja edendamine ELi õiguse osana; rõhutab, et põhiõiguste ja -vabaduste austamine nõuab tegutsemist mitmel (rahvusvahelisel, ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul) tasandil ning rõhutab piirkondlike ja kohalike ametiasutuste rolli selles valdkonnas koos inimõiguste organisatsioonidega; nõuab, et komisjon ja nõukogu parandaksid õigusloome-eelses ja õigusloomeprotsessis koostööd põhiõigustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga;

14.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus oleks põhiõiguste ja mittediskrimineerimise jaoks ette nähtud rahastamisprogrammidele kõigi tasandite kodanikuühiskonna organisatsiooni jaoks tagatud piisav rahastamise tase;

15.  kutsub nõukogu üles lisama oma aastaaruannetesse inimõiguste olukorra kohta maailmas ka analüüsi olukorra kohta liikmesriikides, võttes arvesse ka meetmeid, mida tuleb võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste rakendamiseks ning riigi tasandi õigusaktide ja tavade vastavaks kohandamiseks;

16.  kutsub komisjoni üles ELi õigustikku ELi hartas sätestatud õigusi arvesse võttes läbi vaatama; on seisukohal, et võimalike pingetega majandusvabaduste ja põhiõiguste vahel tuleks tegeleda juba õigusloome tasandil ja mitte üksnes ELi kohtuvõimude poolt;

17.  kutsub komisjoni üles endise kolmanda samba (politsei- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades) valdkonda harta seisukohast läbi vaatama; tuletab meelde Stockholmi programmi käsitlevas 25. novembri 2009. aasta resolutsioonis(8) kohta antud soovitust need õigusaktid järjekindlalt läbi vaadata, ning tuletab komisjonile meelde, et 1. detsembrist 2014. aastal kohaldatakse kõiki hoopis erinevas konstitutsioonilises raamistikus vastu võetud õigusakte sellistena kogu ELis ja need kahjustavad ebasoodsalt eraisiku õigusi ELi kohtualluvuses;

18.  avaldab kahetsust

19.  soovitab, et kui kaalul on Euroopa kodanike põhiõigused või huvid, peaks läbipaistvam olema nii komisjoni arutelu liikmesriikidega kui ka ELi ametite töö;

20.  nõuab, et alustataks Euroopa põhiõigustealase poliitika tsüklit, milles käsitletaks üksikasjalikult nii mitmeaastaseid kui ka aastaeesmärke ja lahendamist vajavaid probleeme; on seisukohal, et selles tsüklis tuleks ette näha raamistik institutsioonide ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ning ka liikmesriikide koostööks, vältides dubleerimist, tuginedes üksteise raportitele, võttes ühiseid meetmeid ja korraldades ühisüritusi, milles osaleksid valitsusvälised organisatsioonid, kodanikud, riikide parlamendid jne;

21.  teeb ettepaneku võtta meetmeid püsivate põhiõigusi puudutava teabe jagamise kanalite loomiseks ELi asjakohaste asutuste vahel ja ELi institutsioonide ja ELi ametite sees ning korraldada kord aastas institutsioonidevaheline foorum inimõiguste olukorra hindamiseks ELis; on arvamusel, et see foorum oleks ettevalmistav samm Euroopa Parlamendi iga-aastaseks aruteluks põhiõiguste üle ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva Euroopa ala arengu üle; on arvamusel, et see institutsioonidevaheline foorum peaks kokku tooma komisjoni, nõukogu põhiõiguste, kodanikuõiguste ja isikute vaba liikumise töörühma, Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ja petitsioonikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, regionaalarengukomisjoni ja ka Euroopa Ombudsmani, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Eurofoundi ning Euroopa Andmekaitseinspektori esindajad;

22.  nõuab tungivalt, et riikide parlamendid tugevdaksid oma rolli ELi tegevuse kontrollimisel inimõiguste aspektist ning ELi õigusaktide rakendamise kontrollimisel riikides, ja kutsub neid üles korraldama korrapäraseid kohtumisi, millel keskendutaks harta ja ELi kohtute praktika rakendamise strateegiate väljatöötamisele;

23.  taunib viivitusi Euroopa Liidu ühinemisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; kutsub nõukogu üles tegutsema vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 265, et ELi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise menetlused viidaks lõpule; kutsub komisjoni üles esimesel võimalusel menetlust lõpule viima ning liikmesriike võimalikult kiiresti algatama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise ratifitseerimismenetlust, kuna see pakub täiendava mehhanismi ELi kodanike inimõiguste kehtestamiseks;

24.  on arvamusel, et EL ja selle liikmesriigid peaksid isegi enne ELi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise läbirääkimiste lõpuleviimist kaaluma ühist huvi pakkuva küsimusena Strasbourgi kohtupraktika ülevõtmist;

25.  on arvamusel, et komisjon ja nõukogu peaksid looma mehhanismi tagamaks, et EL ja selle liikmesriigid austavad, rakendavad ja võtavad üle Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, kuna see on ELis põhiõiguste austamisega seotud ühist huvi pakkuv küsimus ja kohustus;

26.  tuletab kõikidele liikmesriikidele meelde, et nad järgiksid oma kohustusi seoses põhivabaduste ja -õiguste järgimisega; märgib, et rahvusvahelistes lepingutes osalemine inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks saab põhiõiguste kaitsmist ELis üksnes tugevdada, ning avaldab heameelt asjaolu üle, et EL on ühinenud puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ning kavatseb ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; kutsub nõukogu ja komisjoni üles astuma samme muude rahvusvaheliste inimõigustealaste lepingute, näiteks ÜRO lapse õiguste konventsiooni osaliseks saamise poole;

27.  on väga mures mõnes liikmesriigis demokraatia, õigusriigi, kontrolli- ja tasakaalustussüsteemide ning meedia ja põhiõigustega seoses valitseva olukorra pärast ning iseäranis nende tegevuse pärast, kelle pädevuses on valida ja nimetada isikuid sõltumatutele ametikohtadele, näiteks konstitutsioonikohtusse, kohtutesse, avalik-õigusliku ringhäälingu juhatusse ja massiteabevahendite tegevust reguleerivatesse ametitesse, ombudsmaniks või komisjoni liikmeteks, ning vabastada neid asjaomastelt ametikohtadelt pelgalt parteipoliitika, mitte pädevuse, kogemuste ja sõltumatuse põhjal;

28.  kahetseb komisjoni loidu reaktsiooni konkreetsetele põhiõiguste rikkumistele ning demokraatliku kontrolli ja tasakaalu ning õigusriigi toimimise nõrgenemisele liikmesriikides ja kutsub komisjoni üles tagama, et rikkumismenetlused tagaksid tõhusa inimõiguste kaitse, mitte vaid lahendite arutamise liikmesriikidega peetavatel läbirääkimistel;

29.  on arvamusel, et ühinemistingimuste usaldusväärsuse säilitamiseks peaks pidevalt hindama ka liikmesriikide poolset jätkuvat ELi põhiväärtuste järgimist ning demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi toimimist puudutavate kohustuste täitmist; kutsub komisjoni üles tagama, et rikkumismenetlused tagaksid tõhusa inimõiguste kaitse, ning seetõttu algatama nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel objektiivseid uurimisi ja alustama rikkumismenetlusi, vältides seega topeltstandardeid juhtudel, kui liikmesriik rikub ELi õigusaktide rakendamisel õigusi, mis on hartas sätestatud;

30.  tuletab meelde komisjoni lubadust pöörata kõige suuremat tähelepanu sellistele rikkumismenetlustele, mis on seotud põhimõtteliste küsimustega või millel on EL kodanike jaoks eriti kaugeleulatuv ebasoodne mõju(9);

31.  palub seetõttu komisjonil ajakohastada oma 2003. aasta teatist (COM(2003)0606) ning töötada enne 2012. aasta lõppu välja üksikasjaliku ettepaneku konkreetse järelevalvemehhanismi, varajase hoiatamise süsteemi ja parlamendi juba varem nõutud „külmutamismenetluse” kohta, millega tagataks, et liikmesriigid peatavad ELi institutsioonide taotluse korral õigusaktide vastuvõtmise, kui on kahtlus, et need lähevad vastuollu põhiõigustega või ELi õiguskorraga, ning mis ühendaks eeskätt Pariisi põhimõtete kohaselt loodud riigi tasandi põhiõiguste ameteid ning mis tugineb Euroopa Liidu lepingu artiklitele 2, 6 ja 7 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 258;

32.  rõhutab valmidust kasutada oma volitusi, et tegutseda inimõiguste eestkõnelejana, eeskätt tagamaks, et ELi tegevuses austatakse, kaitstakse, edendatakse ja teostatakse inimõigusi;

33.  nõuab, et vaadataks läbi Euroopa Liidu Kohtu ja üldkohtu menetluseeskirjad, et hõlbustada kolmandate poolte, eeskätt inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide osalemist;

34.  nõuab asjakohaste riiklike inimõigustealaste organite asutamist kõigis liikmesriikides ning selliste meetmete võtmist, millega hõlbustada selliste organite võrgustike teket kogu ELis Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti abil; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles suurendama võrdõiguslikkusega tegelevate organite ja andmekaitseorganite ning riiklike inimõigustealaste asutuste ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kui inimõiguste eestkõnelejate suutlikkust;

35.  nõuab tihedamat koostööd liidu institutsioonide ja teiste rahvusvaheliste organite vahel, eeskätt Euroopa Nõukogu ja selle Euroopa komisjoniga „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjon), ja nende asjatundlikkuse kasutamist demokraatia põhimõtete, inimõiguste ja õigusriigi edendamisel; julgustab komisjoni ja liikmesriike tegema tihedamat koostööd, sh Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentidega, et paremini rakendada ELi inimõigustega seotud õigusakte ning tagada kaebuste menetlemine ja rikkumiste kõrvaldamine;

36.  avaldab kahetsust ajakirjandusvabaduse olukorra halvenemise üle mitmes liikmesriigis; kutsub liikmesriike üles austama ajakirjandusvabadust ja komisjoni võtma asjakohaseid meetmeid massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse jälgimiseks ja kehtestamiseks; tunneb heameelt Euroopa Parlamendi algatuse üle koostada raport ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis;

37.  väljendab muret olukorra halvenemise pärast seoses massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisusega, eelkõige seoses kirjutava meedia vabaduse ja mitmekesisusega Euroopa Liidus, muu hulgas praeguse majanduskriisi tagajärjel; mõistab hukka teatavate ajakirjanike töötingimused ja takistused, millega nad eelkõige meeleavalduste kajastamisel kokku puutuvad; väljendab muret eelkõige teatud liikmesriikide kavatsuse pärast muuta võimatuks ajakirjanike allikate kaitse ja uurivate ajakirjanike võimalused uurida võimu siseringi; avaldab sügavat kahetsust komisjoni hoiaku üle, kuna komisjon keeldub tegemast seadusandlikke ettepanekuid selleks, et tagada massiteabevahendite vabadus ja mitmekesisus harta artikli 11 kohaselt;

38.  palub komisjonil teha Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile ülesandeks esitada igal aastal aruanne, milles kajastatakse massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse olukorda Euroopa Liidus;

39.  tervitab ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsiooni vastuvõtmist, milles tunnustatakse internetiga seotud õigusi, eelkõige seoses võrkudele juurdepääsu ja sõnavabadusega; rõhutab eelkõige nõudmist töötada „inimõiguste, sealhulgas sõnavabadusõiguse edendamise, kaitse ja kasutamise nimel interneti ja muude tehnoloogiate kaudu”, täpsustades, et neid õigusi tuleb austada riigipiiridest ja meediakanalitest sõltumata; palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel rakendada nimetatud resolutsiooni siseõiguses ja tagada selle edendamine rahvusvahelisel tasandil;

40.  kordab oma üleskutset komisjonile vaadata politsei- ja kriminaalasju puudutav ELi õigustik vastavalt Lissaboni lepingule ja põhiõiguste hartale lähemal ajal läbi ja seda juba enne 1. detsembrini 2014 antud tähtaega;

41.  nõuab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud poliitika parlamentaarset hindamist, luues asjakohaste ELi ja riigi tasandi õigusaktide hindamiseks püsiva ühenduse Euroopa Parlamendi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, nõukogu põhiõiguste, kodanikuõiguste ja isikute vaba liikumise töörühma ning põhiõigustega tegelevate liikmesriikide parlamendikomisjonide vahel;

42.  kutsub liikmesriike üles nõuetekohaselt täitma oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi tõsiste inimõiguste rikkumiste uurimisel Luure Keskagentuuri terrorismivastase võitluse programmi raames tehtava koostöö raames ning inimkaubanduse ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse tõhustamisel, mida seni ei ole suudetud teha, ning kindlustada ohvritele täielik heastamine;

43.  kutsub ELi institutsioone üles tagama, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga konsulteeritakse kõigi õigusakti ettepanekute korral, mis mõjutavad põhiõigusi, ning et austatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti sõltumatust ja pädevust;

44.  rõhutab, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti volitusi tuleb suurendada, et need hõlmaksid Euroopa Liidu lepingu artikli 2 liikmesriikidepoolse täitmise korrapärast jälgimist, aastaaruannete avaldamist sellealaste tähelepanekute kohta ning nende tutvustamist Euroopa Parlamendis;

45.  peab vastuvõetamatuks,

46.  rõhutab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti volituste praeguseid puudusi, eelkõige liikmesriikidevaheliste võrdlevate hindamiste piiratud arvu ning hinnangute puudumist liikmesriikide inimõigustele, õigusriigi toimimisele ning demokraatiamaastikule tervikuna;

47.  juhib tähelepanu sellele, et riiklikke inimõigustealaseid asutusi käsitlevaid Pariisi põhimõtteid tuleks kasutada nii riiklike asutuste kui ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti reformimise mudelina, ning kutsub komisjoni ja nõukogu üles koos Euroopa Parlamendiga Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti asutamismäärust seadusandliku tavamenetluse kohaselt kiiresti läbi vaatama, et laiendada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti volitusi selliselt, et need hõlmaksid Euroopa Liidu lepingu artiklite 2, 6 ja 7 kogu reguleerimisala ning eeskätt Euroopa harta rakendamist ELi institutsioonide, ametite, asutuste ja organite poolt ning ka liikmesriikide tegevust; on arvamusel, et tugevdada tuleks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti sõltumatust, aga ka selle volitusi ja pädevusi; on arvamusel, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti teaduskomitee ja võrgustik FRANET peaksid esitama Euroopa Parlamendile ja riikide parlamentidele ning avaldama igal aastal temaatilise ja sihipärasema aruande, milles hinnatakse olukorda ELi liikmesriikides, nagu endine põhiõiguste sõltumatute ekspertide võrk tegi 2006. aastani; kutsub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles täielikult järgima Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 15, muutes oma menetlused avatuks ja võimaldades juurdepääsu oma dokumentidele üldsusele juurdepääsetava registri kaudu, nagu määruses (EÜ) nr 1049/2001 ette nähtud;

48.  on mures mõne liikmesriigi niinimetatud loobumise pärast neile pakutud koostöövõimalustest, kuna see võib mõjutada nende riikide kodanike õigusi, kes võivad sel juhul diskrimineerimise tõttu kannatada rohkem kui teised ELi kodanikud, ning tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei ole nende loobumiste eesmärk vabastada liikmesriike kohustusest järgida harta sätteid või takistada mõne sellise liikmesriigi kohtul tagada nende sätete järgimist;

49.  rõhutab, et lisaks inimeste teavitamisele nende hartakohastest õigustest peab komisjon tagama nende teadlikkuse sellest, kuidas kasutada oma õigusi pääseda juurde õigusemõistmisele ning kehtestada oma õigusi asjakohastes foorumites; on arvamusel, et riiklikul ja piirkondlikul tasandil tuleks luua mitteametlikud võrgustikud – nagu on näiteks edukalt siseturu jaoks välja töötatud võrgustikud (SOLVIT) –, et aidata ja nõustada inimesi, kelle õigusi ähvardab rikkumine (näiteks sisserändajad, varjupaigataotlejad, haavatavad isikud); on arvamusel, et piirkondlike rahastamisvahendite puhul tuleks eelistada neid õiguste taastamise ning majandusliku ja sotsiaalse integratsiooni tugistruktuure;

50.  kutsub komisjoni üles teavitama kodanikke, kes on temaga põhiõiguste rikkumise asjus ühendust võtnud, üksikasjalikumalt nendest täiendavatest või asjakohasematest võimalustest, dokumenteerima neid teadaandmisi ning käsitlema seda üksikasjalikult oma aastaaruannetes põhiõiguste olukorra kohta ELis ning harta rakendamise kohta; rõhutab, et kirjavahetus kodanikega on äärmiselt oluline ELis ja selle liikmesriikides toimuvate võimalike struktuursete, süsteemsete, tõsiste põhiõiguste rikkumiste avastamisel ning seega ka selle tagamisel, et komisjon kohaldaks Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 6 ja 7 ka reaalselt;

Diskrimineerimine

51.  kutsub liikmesriike üles koguma eristatud andmeid kõigi diskrimineerimise aluste kohta ning töötama koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga välja põhiõiguste näitajad, tagamaks, et õigusloome ja poliitikavaldkonnad oleksid nõuetekohaselt teavitatud ja eesmärgipärased, eeskätt mittediskrimineerimise puhul ja seoses romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiatega;

52.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanek teatavate rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu kriminaalõiguse alusel võitlemist käsitleva nõukogu raamotsuse läbivaatamise kohta, et lisada ka muud vihakuritegude vormid, sealhulgas seksuaalsest sättumusest, soolisest identiteedist ja soolisest väljendusest ajendatud kuritegevus;

53.  taunib asjaolu, et kõik liikmesriigid ei ole nõuetekohaselt üle võtnud nõukogu raamotsust teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega; kutsub liikmesriike üles võtma vastutusele ksenofoobiat, rassismi, mustlastevastasust ning muid vägivalla ja vihkamise vorme mis tahes vähemusrühmade vastu, sealhulgas vihkamist õhutavaid sõnavõtte; kutsub liikmesriike üles tagama, et vihakuriteod, näiteks rassismist, ksenofoobiast, antisemitismist, islamofoobiast, homofoobiast või transfoobiast ajendatud kuriteod oleksid kriminaalõiguse vahenditega karistatavad ning et need kuriteod dokumenteeritaks nõuetekohaselt ja neid uuritaks tulemuslikult, et kurjategijad võetaks vastutusele ja neid karistataks, et ohvritele pakutaks asjakohast abi, kaitset ja kompensatsiooni; tuletab meelde, et see raamotsus jõustub täielikult 1. detsembril 2014;

54.  rõhutab, et inimväärikuse ja seaduse ees võrdsuse põhimõte on demokraatliku ühiskonna alus; peab kahetsusväärseks praegust ummikseisu nõukogu läbirääkimistel komisjoni ettepaneku üle horisontaalse direktiivi vastuvõtmiseks, millega laiendatakse igakülgset kaitset mis tahes diskrimineerimise eest; kutsub seetõttu nõukogu üles tegutsema vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 265 ning võtma direktiiv vastu;

55.  rõhutab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt tuleks Euroopa kodanikke kaitsta ka keele alusel toimuva diskrimineerimise eest;

56.  kutsub liikmesriike üles kehtestama kaebuste läbivaatamise menetlused, mis tagaksid mitmekordse diskrimineerimise – arvestades, et sellest on eelkõige mõjutatud naised – ohvrile võimaluse esitada oma kaebuse alusena rohkem kui üks diskrimineerimise fakt; peab vajalikuks toetada inimõiguste kaitsjate tegevust ja tõrjutud inimeste ja kogukondade ühistegevuse arendamist;

57.  kutsub liikmesriike üles kaitsma usu- ja mõttevabadust, sealhulgas nende vabadust, kes ei tunnista ühtegi religiooni, et neid ei diskrimineeritaks religioonide ülemäärase vabastamise tõttu võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist käsitlevatest õigusaktidest;

58.  rõhutab, et võitluses diskrimineerimise vastu on vaja täielikult arvesse võtta puude alusel diskrimineerimise eripärasid;

Vähemuste hulka kuuluvate inimeste kaitse

59.  rõhutab, et liikmesriikides alaliselt elavate kodakondsuseta isikute olukorrale tuleb vastavalt rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustele lahendus leida;

60.  rõhutab, kui oluline on austada rahvusvähemustesse kuuluvate inimeste õigusi; julgustab liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni ning Euroopa regionaal- või vähemuskeelte hartat, neid viivitamata ratifitseerima ning asjakohasel juhul loobuma lisatingimustest ja piiravatest deklaratsioonidest; palub liikmesriikidel võtta meetmeid võitluseks diskrimineerimise vastu, mille ohvriks on keelevähemustesse kuuluvad inimesed, ja dokumenteerida tulemusi, mida on andnud meetmed, mille eesmärk on kaitsta keeleliste vähemuste liikmete õigust kasutada oma emakeelt; kutsub liikmesriike üles mitte diskrimineerima rahvus- ja etnilistesse vähemustesse kuuluvaid inimesi ja tagama neile rahvusvahelisest ja Euroopa Liidu õigusest tulenevad õigused;

61.  kutsub liikmesriike üles tegelema rassilise ja etnilise diskrimineerimisega tööhõive, eluaseme, hariduse, tervishoiu ning juurdepääsu puhul kaupadele ja teenustele; väljendab erilist muret seoses selliste erakondade esilekerkimisega, kes on avalikult rassistlikud, ksenofoobsed, islamofoobsed ja antisemiitlikud, kes pooldavad majandus- ja sotsiaalkriisi, mis soodustab meeleheitlikku patuoinaste otsimist, ning kelle vägivaldne tegevus tuleb hukka mõista; väljendab muret seoses karmide meetmete võtmisega kodutute vastu praegust kriisi arvestades;

62.  rõhutab, et ELi õiguse rakendamise erinevuste ja haldusmenetluse keerukuse tõttu ei saa teatavatesse kategooriatesse kuuluvad inimesed diskrimineerivate takistuste tõttu kasutada oma õigust vabalt liikuda ja elada; kutsub komisjoni üles algatama direktiivi 2004/38/EÜ mittejärgivate liikmesriikide vastu rikkumismenetlusi;

63.  peab kahetsusväärseks roma päritolu kodanike sunniviisilist kollektiivset väljasaatmist liikmesriikide poolt ning taunib komisjoni loidu reageerimist teatud juhtumitele;

64.  kutsub komisjoni üles hindama romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku käegakatsutavaid tulemusi ja saavutatud edu igas liikmesriigis; märgib, et teatavad liikmesriigid on teinud jõupingutusi, kuid enamikus komisjonile esitatud strateegiates esineb arvukalt puudujääke; kutsub komisjoni üles tegema parandusettepanekuid, et täita tõhusamalt romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistikus sätestatud eesmärgid; nõuab, et Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavates aastaaruannetes analüüsiks komisjon nende strateegiate majanduslikku teostatavust ja jätkusuutlikust ning igas liikmesriigis saavutatud edu;

65.  rõhutab, et romasid käsitlevaid riiklikke integratsioonistrateegiaid tuleb nõuetekohaselt rakendada, kujundades ühtset poliitikat, mis tähendab ELi raamistikuga seotud õigusakte käsitlevasse käimasolevasse dialoogi kohalike ametiasutuste, valitsusväliste organisatsioonide ja romade kogukondade kaasamist; kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid romade tõrjutuse vastu, rakendades romasid käsitlevates riiklikes integratsioonistrateegiates esitatud meetmeid ja tegema romade esindajatega nende kogukondi mõjutavate projektide juhtimises, järelevalves ja hindamises koostööd, kasutades kõiki kättesaadavaid ELi rahalisi vahendeid;

66.  on seisukohal, et romade diskrimineerimise vastu võitlemiseks tuleks rohkem kaasata romade kogukonda, kelle esindajatel on töökoha, hariduse, elukoha ja tervishoiuga seotud õigustele ning hüvedele ja teenustele juurdepääsemise puudumisest kõige parem ülevaade ja kes saavad nende probleemide lahendamiseks parimaid lahendusi pakkuda;

67.  kutsub liikmesriike üles kõrvaldama tõhusa ja läbipaistva eluasemepoliitika abil ruumilist eraldatust, sunnitud väljatõstmist ja kodutust, millega romad kokku puutuvad, ning vältima kodutuse kriminaliseerimist;

68.  kutsub liikmesriikide üles tegelema romade seas valitseva kõrge tööpuudusega, kõrvaldades takistused tööhõivele juurdepääsult;

69.  kutsub liikmesriike üles reformima oma riiklikke haridussüsteeme, et võtta arvesse vähemuste, sealhulgas roma laste vajadusi, ning kaotada segregeeritud haridussüsteem, ilma et see piiraks hariduse andmist paljude liikmesriikide vähemuskeeltes;

70.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu vajalikud õigusaktide muudatused seoses steriliseerimisega ja maksaksid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvesse võttes rahalist hüvitist sundkorras steriliseeritud roma naistele ja vaimse puudega naistele;

71.  kordab oma nõudmist rakendada roma naiste sotsiaalse kaasamise küsimuses suunatud lähenemisviisi, et vältida mitmekordset diskrimineerimist ja etnilist eraldatust;

72.  kutsub liikmesriike üles eraldama piisavad eelarvevahendid romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate eesmärkide saavutamiseks; palub nõukogul toetada komisjoni ja Euroopa Parlamendi ettepanekuid järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta ja need vastu võtta, iseäranis ettepanekuid, mis võimaldavad Euroopa Sotsiaalfondil ja Euroopa Regionaalarengu Fondil paremini aidata kaasa romade sotsiaalsele kaasatusele, laiendades eeltingimusi selleks, et hõlmata ka riiklike strateegiate väljatöötamist ja vaesuse territoriaalse koondumise kaardistamist;

73.  märgib, et viimased ja tulevased laienemised on suurendanud ja suurendavad kultuuriliselt ja keeleliselt mitmekesiste liikmesriikide arvu veelgi; usub seepärast, et ELil on vähemuste õiguste kaitsmisega seoses eriline vastutus; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi selleks, et kaasata laienemisprotsessis osalevad riigid tegevusse, mille eesmärk on romade sotsiaalne kaasamine, samuti võtta kasutusele ühinemiseelse abi rahastamisvahend ning ergutada laienemisprotsessis osalevaid riike selleks stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi mehhanismi abil;

74.  tunneb muret üha sagenevate vihkamist õhutavate avalduste ja häbimärgistamiste pärast vähemuste ja muude inimrühmade suhtes, samuti nende avalduste üha suureneva mõju pärast meediakanalitele ning arvukatele poliitilistele liikumistele ja erakondadele, mis kajastub kõrgel poliitilisel tasandil ja piiravates õigusaktides; palub liikmesriikidel võtta piisavaid meetmeid, et edendada majandus-, sotsiaal-, poliitika- ja kultuurielus tõhusat võrdõiguslikkust inimeste vahel, võttes seejuures arvesse asjaomastesse vähemustesse kuuluvate inimestega seotud erilisi asjaolusid; juhib tähelepanu poliitika ebajärjekindlusele rahvusvähemuste suhtes ning märgib, et kuigi vähemuste kaitse on osa Kopenhaageni kriteeriumitest, puudub vastav standard ühenduse vähemuste poliitika jaoks; rõhutab asjaolu, et vähemuste õigused on põhiliste inimõiguste lahutamatu osa;

75.  on seisukohal, et vähemuste olukorra parandamiseks kõigis liikmesriikides ei ole olemas ühtainust lahendust, kuid et ELis tuleks avaliku sektori asustuste jaoks välja töötada teatavad ühised miinimumeesmärgid, võttes arvesse asjakohaseid rahvusvahelisi õigusnorme ja olemasolevaid häid tavasid; kutsub komisjoni üles looma poliitikastandardit rahvusvähemuste kaitseks;

76.  on seisukohal, et traditsioonilised rahvusvähemuste kogukonnad annavad Euroopa kultuuri erilise panuse, et avalik poliitika peaks rohkem keskenduma nende kaitsele ja liit ise peab käsitlema nende vajadusi asjakohasemal viisil;

77.  soovitab teha jõupingutusi, et edendada tavapäraselt kõrvuti elavate kogukondade vahelist usaldust ja toetada nende kooseksisteerimist, jagades teadmisi ja õppides üksteise ja piirkondliku identiteedi kohta, õppides üksteise keeli ja ajalugu, pärandit ja kultuuri, et paremini mõista ja austada mitmekesisust;

78.  on seisukohal, et aktiivne osalemine otsustusprotsessis vastavalt subsidiaarsuse ja omavalitsuse põhimõttele on üks tõhusamaid viise rahvusvähemuste probleemide lahendamiseks, järgides sealjuures liidus kehtivaid parimaid tavasid;

Võrdsed võimalused

79.  avaldab kahetsust ELi ja liikmesriikide algatuste piiratud mõju üle meeste ja naiste vahelise võrdõigusetuse valdkonnas, eriti seoses tööhõivega; kutsub liikmesriike üles püstitama oma soolise võrdõiguslikkuse riiklike reformi- ja tegevuskavade raames tööhõivealaseid erieesmärke ja -strateegiaid, et tagada naistele ja meestele tööturule sisenemiseks ja seal püsimiseks võrdsed võimalused; märgib, et väljakujunenud soolise palga- ja pensionilõhe kaotamiseks peavad need eesmärgid hõlmama püsivalt suurt naiste osakaalu osalise tööajaga, madalapalgalistel ja ebakindlatel töökohtadel; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, mis võimaldaksid kõikide põlvkondade naistel pere- ja tööelu paremini ühitada, sh tagama kvaliteetsed hooldusasutused lastele ja teistele sõltuvatele pereliikmetele;

80.  on seisukohal, et naiste alaesindatus poliitilises otsustusprotsessis tähendab puudujääki põhiõiguste ja demokraatia järgimises; tervitab Prantsusmaal, Hispaanias, Belgias, Sloveenias, Portugalis ja Poolas võetud positiivseid meetmeid, nagu seadusega kehtestatud pariteedisüsteemid ja sookvoodid, mis on olulised hea tava näited, ning kutsub üles liikmesriike, kus naised on poliitilises elus eriti alaesindatud, samuti kaaluma siduvate õiguslike meetmete kehtestamist;

81.  osutab tõsiasjale, et vaatamata diskrimineerimise vastu võitlemisele suunatud kehtivatele õigusaktidele kannatavad naised jätkuvalt igapäevaelu eri valdkondades diskrimineerimise all, ning märgib sügava pettumusega, et kuigi õigusaktid on kehtinud pea 40 aastat, ei ole meeste ja naiste palgalõhe peaaegu üldse vähenenud;

82.  on seisukohal, et naistevastane vägivald on kõige valdavam tütarlaste ja naiste inimõiguste rikkumine maailmas, sealhulgas ELis; kutsub komisjoni üles kuulutama 2015. aastat Euroopa naistevastase vägivalla lõpetamise aastaks ja esitama sellega seoses üleeuroopaline naistevastase vägivalla lõpetamise strateegia, nagu on märgitud nõukogu 2010. aasta märtsi järeldustes, milles käsitletakse õiguslikult siduvaid instrumente, teadlikkust tõstvaid meetmeid, andmete kogumist ja naiste valitsusväliste organisatsioonide rahastamist;

83.  kordab oma seisukohta seoses õigusega seksuaal- ja reproduktiivtervisele, mis on esitatud Euroopa Parlamendi 10. veebruari 2010. aasta(10), 8. märtsi 2011. aasta(11) ja 13. märtsi 2012. aasta(12) resolutsioonides soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2009, 2010 ja 2011; väljendab sellega seoses muret mõnes liikmesriigis kehtestatud hiljutiste piirangute pärast juurdepääsul seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, iseäranis turvalise ja seadusliku abordi, seksuaalhariduse ja pereplaneerimise rahastamise vähendamise pärast;

84.  kutsub ELi institutsioone üles uurima ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni rakendamist ELi õigusraamistikus;

85.  palub ELil lõpetada sellise poliitika rakendamine, kus pereliikmed sõltuvad perekonna taasühinemisel üksteisest, ning kutsub ELi ja liikmesriike üles andma rändajatest naistele autonoomse elaniku staatus, eelkõige koduvägivalla juhtumite korral;

86.  nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid hoogustaksid jõupingutusi, et saavutada Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) eesmärgid ja võtta meetmeid, et võidelda naiste ja meeste palgalõhe, tööturul toimuva segregatsiooni ja igasuguse naiste vastu suunatud vägivalla vastu;

87.  kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid rasedate töötajate ja lapsehoolduspuhkusel olevate naiste kaitsmiseks;

88.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tegeleksid naiste vastu suunatud igasuguse vägivalla, koduvägivalla ja seksuaalse ärakasutamise probleemidega ning võitleksid inimkaubanduse vastu;

89.  kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklikud tegevuskavad käsitleksid mitmekordse diskrimineerimise probleemi ning kaitseksid etnilistesse vähemustesse kuuluvaid ja sisserändajatest naisi;

Seksuaalne sättumus ja sooline identiteet

90.  kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku uuesti sõnastada teatavate rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu kriminaalõiguse alusel võitlemist käsitlev nõukogu raamotsus, mis hõlmaks ka muud vaenamist ja vihakuritegevust, sealhulgas seksuaalsest sättumusest, soolisest identiteedist ja soolisest väljendusest ajendatud kuritegevust;

91.  kutsub liikmesriike üles kehtestama riiklikud õiguslikud raamistikud, mille alusel käsitleda homo-, bi- ja transseksuaalidele ja samasoolistele paaridele seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu osaks saanud diskrimineerimist, ning nõuab tungivalt kehtiva ELi õigusliku raamistiku ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika tõhusat rakendamist;

92.  kutsub liikmesriike üles registreerima ja uurima homo-, bi- ja transseksuaalide vastu toime pandud vihakuritegusid ja võtma vastu seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi pinnalt vaenu õhutamist tõkestavad kriminaalõigusaktid;

93.  tervitab komisjoni ettepanekuid(13) abielu ja registreeritud kooselu varaliste tagajärgede suhtes kehtiva jurisdiktsiooni ja kohaldatava õiguse kohta; on siiski seisukohal, et kahe eri instrumendi valik ning registreeritud kooselu ja abielu erinevatena käsitlemine ei ole õigustatud; on arvamusel, et mõlemal juhul peaks kehtima sama jurisdiktsiooni valik ja kohaldatav õigus;

94.  palub liikmesriikidel, kes on vastu võtnud õigusaktid samast soost isikute partnerluse kohta, tunnustada teistes liikmesriikides vastuvõetud sarnase mõjuga sätteid; tuletab meelde liikmesriikide kohustust täielikult rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete, sealhulgas samasooliste paaride ja nende laste õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil; tervitab asjaolu, et üha enam liikmesriike on vastu võtnud ja/või kohandanud oma vabaabielu, tsiviilpartnerlust ja abielu käsitlevaid õigusakte, et ületada samasooliste paaride ja nende laste seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise probleemi, ning kutsub ülejäänud liikmesriike üles võtma vastu sarnaseid õigusakte,

95.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut kõigi perekonnaseisuaktide, sealhulgas soo- ja abielutunnistuste ning registreeritud partnerlust puudutavate dokumentide mõju täieliku vastastikuse tunnustamise kohta kogu ELis, et vähendada diskrimineerivaid õiguslikke ja haldustakistusi oma vaba liikumise õigust kasutavatele kodanikele;

96.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles aktiivsemalt võitlema homofoobia ning seksuaalsel sättumusel põhineva vägivalla ja diskrimineerimisega, sh nõudma, et liikmesriikide linnapead ja politsei kaitseksid homo-, bi- ja transseksuaalide rongkäikude ajal väljendusvabadust ja õigust meelt avaldada; kutsub komisjoni kasutama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti käimasoleva uuringu tulemusi, et lõpuks ometi reageerida Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonide korduvatele nõudmistele ning töötada kiiresti välja ELi seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi võrdõiguslikkuse juhised, mis tuleks vastu võtta hiljemalt 2014. aastal;

97.  kutsub liikmesriike üles tagama homo-, bi- ja transseksuaalide avalikel üritustel, sealhulgas rongkäikudel osalejate tõhusa kaitse, samuti tagama, et need üritused saaksid toimuda seaduslikult;

98.  peab kahetsusväärseks, et transseksuaale peetakse mitmes liikmesriigis endiselt vaimse puudega inimesteks; kutsub liikmesriike üles Argentina eeskujul kehtestama või läbi vaatama soo tunnustamise õiguslikud menetlused ning vaatama läbi õiguslikuks soo tunnustamiseks seatud tingimused (sealhulgas sundsteriliseerimine); kutsub komisjoni ja Maailma Terviseorganisatsiooni üles kustutama soolise identiteedi häired vaimsete ja käitumishäirete nimekirjast ning tagama, et rahvusvahelise haiguste klassifikaatori 11. versiooni läbirääkimistel klassifitseeritakse need ümber mittepatoloogilisteks;

99.  tervitab miinimumnõuete direktiivis kehtestatud uusi varjupaiga taotlemist käsitlevaid eeskirju, mis hõlmavad soolist identiteeti tagakiusamise põhjusena; märgib, et varjupaigapakett peab jääma ühtseks ning seksuaalne sättumus ja sooline identiteet peavad olema hõlmatud ka varjupaigamenetlust käsitlevas direktiivis;

100.  kutsub liikmesriike üles tagama kooskõlas ELi õigusega(14) juurdepääs tööhõivele ning kaupadele ja teenustele soolise identiteedi alusel diskrimineerimata;

101.  tervitab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringu käivitamist, mille käigus kogutakse võrreldavaid andmeid homo-, bi- ja transseksuaalide kogemuste kohta Euroopa Liidus ja Horvaatias;

102.  palub liikmesriikidel täielikult üle võtta nõukogu direktiiv 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta ilma diskrimineerimiseta soolise või seksuaalse sättumuse alusel; tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale hõlmab perekonnaelu reguleerimisala ka samasoolisi paare(15);

103.  on seisukohal, et homo-, bi- ja transseksuaalide põhiõigusi on võimalik palju paremini kaitsta, kui neil on juurdepääs sellistele õiguslikele institutsioonidele nagu vabaabielu, registreeritud partnerlus või abielu; tervitab asjaolu, et praegu pakuvad neid võimalusi 16 liikmesriiki, ning kutsub teisi liikmesriike üles kaaluma samade võimaluste andmist;

Noored, eakad ja puudega inimesed

104.  kutsub liikmesriike üles tegelema töötajate vanuselise diskrimineerimisega, arvestades Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat ja käsitledes eakate töötajate töölevõtmise ja töölt vabastamise juhtumeid;

105.  kutsub liikmesriike üles kindlustama nooremate töötajate kaasamist tööturul, eelkõige majanduskriisist mõjutatud riikides, sh noorte sotsiaalse toimetuleku parandamiseks mõeldud koolituste korraldamise ja pakkumise teel;

106.  avaldab kahetsust, et mõnes liikmesriigis mõistetakse noori inimesi endiselt süüdi ja karistatakse vangistusega seetõttu, et sõjaväeteenistusest keeldumise õigust ei tunnustata piisavalt, ning kutsub liikmesriike üles lõpetama sõjaväeteenistusest keeldujate süüdimõistmine ja diskrimineerimine;

107.  tervitab otsust kuulutada 2012. aasta Euroopa aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks; kutsub liikmesriike üles tunnustama ja austama eakate õigusi seoses inimväärika ja kvaliteetse eluga, pakkudes sobivaid sotsiaalteenuseid, elukestvat õpet ning muid eakate sotsiaalse ja kultuurilise kaasamise programme; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, millega võidelda kuritarvituse ja igasuguse eakatevastase vägivalla vastu ning edendada eakate inimeste sõltumatust, toetades nende eluasemete renoveerimist ja ligipääsetavust; tuletab meelde, et eakamad naised elavad soolise palgalõhe ja hilisema pensionilõhe tõttu sagedamini allpool vaesuse piiri; rõhutab, et üle 65-aastased aktiivsed ja vabatahtlikuna tegutsevad mehed ja naised võtavad ühiskonna igapäevaelust täiel määral osa ja aitavad sellele paljudel eri viisidel kaasa;

108.  nõuab, et austataks õigust väärikusele elu lõpul, tagades esmajoones eluajal tehtud tahteavalduste tunnustamise ja austamise;

109.  kutsub liikmesriike üles võitlema puudega inimeste diskrimineerimise vastu, iseäranis seoses nende integreerimisega tööturule;

110.  kutsub ELi ja liikmesriike üles olemasolevaid ELi rahastamisvahendeid kasutades parandama puudega inimeste, sealhulgas psühhosotsiaalse puudega inimeste juurdepääsu tööhõivele ja koolitusele;

111.  kutsub kõiki liikmesriike üles ratifitseerima ÜRO puudega inimeste õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli ning tagama, et kõik riiklikud tegevuskavad on kooskõlas puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegiaga aastateks 2010–2020 ja suunatud juurdepääsetavuse, tööhõive, kaasava hariduse ja koolituse ning puudega inimeste iseseisvalt elamise võimaluste parandamisele;

112.  palub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga viia läbi uuring ning esitada Euroopa ja liikmesriikide tasandil juhiseid puudega naiste ja tütarlaste eriolukorra kohta; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata sundsteriliseerimisele ja -abordile, mis võrdub piinamise ja ebaväärika või alandava kohtlemisega ning mille eest peaks seega järgnema süüdistuse esitamine ja karistus;

113.  kutsub üles leidma innovatiivset info- ja kommunikatsioonivahendite lahendust, mis annaks kurtidele ja kuulmispuudega kodanikele juurdepääsu ELi institutsioonidele ja konverentsidele, võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. juuni 1988. aasta resolutsiooni kurtide viipekeele kohta(16), 18. novembri 1998. aasta resolutsiooni viipekeelte kohta(17) ja 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta(18), ning seda kooskõlas puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklitega 2, 21, 24 ja 30;

114.  kutsub liikmesriike üles rahastama puudega inimesi iseseisva eluga toimetulemisel toetavaid organisatsioone ja deinstitutsionaliseerimise programme;

115.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ELi sise- ja välistegevuseks ette nähtud rahastamisvahendeid ei kasutataks puudega inimestele takistuste või neid diskrimineerivate tingimuste loomiseks, ning kehtestama selle ennetamiseks uute rahastamisprogrammide vastuvõtmisel asjakohased meetmed;

116.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ELi rahastamisvahendid ei oleks suunatud puudega inimestele mõeldud uute institutsioonide ehitamisele või olemasolevate renoveerimisele, vaid et neid kasutataks selle asemel kogukondliku elu hõlbustamiseks vastavalt puudega inimeste õiguste konventsiooni artiklitele 5 ja 19 ning põhiõiguste harta artiklitele 21 ja 26;

117.  rõhutab vajadust suurendada puudega inimeste poliitilist osalust valimistel, hoolitsedes nende erivajaduste eest;

Andmekaitse

118.  kinnitab veel kord, et isikuandmeid puudutav enesemääramisõigus ja eraelu puutumatusele on isiku isikupärasuse, inimväärikuse ja vabaduse põhielemendid;

119.  rõhutab, et ELi andmekaitse reform peaks suurendama andmekaitsealaste õiguste läbipaistvust ja sellealast teadlikkust, muutma õiguskaitsevahendid ja sanktsioonid tõhusamaks ning andma andmekaitse eest vastutavatele ametiasutustele pädevuse teha ELi andmekaitseõigusaktide rikkujatele trahve; nõuab tungivalt, et nõukogu pühenduks tervikliku andmekaitseraamistiku väljatöötamisele ning ühtsele ja kõrgetasemelisele ühtsustamisele, võttes aluseks direktiivi 95/46/EÜ; rõhutab, et isikuandmete kaitset hõlmavate põhimõtete, eelkõige eesmärgi suhtes kohaldatava piirangu ning kolmandatele riikidele edastavate andmete osas tehtavaid arvukaid erandeid tuleb vältida; rõhutab, et on tähtis, et õiguskaitse valdkonnas rakendatavad laiaulatuslikud andmekaitsestandardid hõlmaksid ühtlasi riigisisest andmetöötlust;

120.  väljendab muret praeguse suundumuse pärast õõnestada andmekaitse eest vastutavate ametiasutuste sõltumatust ning tunneb heameelt komisjoni valvsuse üle; kutsub liikmesriike üles järgima olemasolevaid sätteid ja väljakujunenud kohtupraktikat;

121.  väljendab muret komisjoni aruandes esile toodud andmete säilitamise direktiivi puuduste ning Euroopa andmekaitseinspektori, mitmete riikide parlamentide ja mitmete liikmesriikide konstitutsioonikohtute avalduste pärast, mille kohaselt on direktiiv vastuolus põhiseadusega; rõhutab vajadust vaadata andmete säilitamise direktiiv läbi või vähemalt uurida muid andmete säilitamise alternatiive, nt kiirendatud andmete säilitamine ja andmeliiklusandmete sihipärane kogumine;

122.  väljendab muret edu puudumise pärast Euroopa Liidu ja Kanada vahelise lepingu läbirääkimistes, milles käsitletakse broneeringuinfo edastamist ja kasutamist, et ennetada terrorismi ja muud tõsist rahvusvahelist kuritegevust ning nende vastu võidelda; märgib, et 2005. aastal allkirjastatud kokkulepe enam ei kehti, sest 2009. aasta septembris aegus piisava kaitse otsus ning pärast seda on Kanada edastanud broneeringuinfot liikmesriikidele ühepoolsete toimingute alusel;

123.  tunneb heameelt selle üle, et ELi ja Austraalia vahelise broneeringuinfo edastamist käsitleva lepingu raames kogutakse andmeid vaid terrorismi ja muu tõsise rahvusvahelise kuritegevuse ennetamise, avastamise, uurimise ja selle eest süüdistuse esitamise eesmärgil ning et seejuures on tagatud tõhus õiguskaitse ja tõhusad kaitsemeetmed;

124.  peab kahetsusväärseks, et ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelises broneeringuinfot käsitleva lepingus ei ole broneeringuinfo kogumise eesmärgid selgelt välja toodud ning lepingus esitatud andmekaitsemeetmed ei vasta täielikult ELi standarditele; rõhutab, et komisjon ei ole korralikult uurinud vähem sekkuvaid alternatiive broneeringuinfo analüüsimisele, näiteks reisijatega seotud eelteabe kasutamine või broneeringuinfo kasutamise piiramine juhtudele, kus peamine või esialgne kahtlus on juba olemas;

125.  väljendab muret selle pärast, et ELi ja Ameerika Ühendriikide vahelist terroristide rahastamise jälgimise programmi lepingut ei ole võib-olla rakendatud kooskõlas lepingus sätestatuga; rõhutab, et ühise järelevalveasutuse läbi viidud esimene ja teine kontroll annavad tõsiselt põhjust muretsemiseks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise terroristide rahastamise jälgimise programmi lepingu kooskõla pärast andmekaitsepõhimõtetega;

126.  märgib murega, et ühise järelevalveasutuse läbi viidud esimene kontroll annab tõsiselt põhjust muretsemiseks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise TFTP lepingu kooskõla pärast andmekaitsepõhimõtetega;

127.  palub komisjonil tegeleda Euroopa andmekaitseinspektori, artikli 29 töörühma, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja mitme riigi parlamendi esile toodud probleemidega seoses kavandatava Euroopa broneeringuinfo direktiiviga(19), piirates selle kohaldamisala kolmandatesse riikidesse suunduvatele ja kolmandatest riikidest saabuvatele lendudele, rahvusvahelise terrorismiga võitlemisele, andmete säilitamise tähtajale ja säilitatavate andmete loendile ning tagades süsteemi tõhusa hindamise;

128.  ei pea komisjoni teatist Euroopa terrorismi rahastamise jälgimissüsteemi kohta piisavaks läbirääkimiste aluseks; palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku ELi territooriumil andmetest väljavõtete tegemisele kehtiva õigusliku ja tehnilise raamistiku kohta, tagades täieliku kooskõla Euroopa andmekaitsestandarditega;

129.  rõhutab, et terrorismi rahastamise Euroopa jälgimissüsteem(20) peaks olema tõhus ja sihipärane ning selgete juurdepääsuõigustega andmetest väljavõtete tegemise süsteem, mis tagab praeguse andmete massedastuse lõpetamise Ameerika Ühendriikidele nii kiiresti kui võimalik;

130.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tühistada või läbi vaadata vedelikke ja turvaskannereid käsitlevad eeskirjad ning komisjonil algatada rikkumismenetlus nende liikmesriikide vastu, kes rikuvad antud küsimuses ELis kehtivaid kodanike põhiõigusi kaitsvaid määrusi;

Rändajad ja pagulased

131.  kutsub liikmesriike üles kehtestama paremini kooskõlastatud eeskirjad varjupaigataotlejate probleemide reguleerimiseks, arvestades Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat;

132.  tuletab liikmesriikidele meelde, et nad peavad täielikult järgima Genfi pagulasseisundi konventsiooni, eelkõige selle artiklit 33, millega sätestatakse välja- või tagasisaatmise lubamatus;

133.  mõistab karmilt hukka enamikus liikmesriikides sisserändajate, sealhulgas alaealiste väljasaatmise hõlbustamise eesmärgil laialdaselt aset leidvad kinnipidamised ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid sätestaksid riiklikes õigusaktides kinnipidamisele alternatiivid;

134.  kutsub liikmesriike üles reformima oma varjupaigamenetlusi, et need vastaksid Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikas sätestatud nõudele tagada tõhus õiguskaitsevahend, iseäranis seoses otsuse edasikaebamisele kohaldatavate tähtaegade, tagasilükkava otsuse ja sätetega, mis käsitlevad õigust jääda apellatsioonimenetluse ajaks vastuvõtvasse riiki;

135.  märgib, et ELi varjupaigamenetlused erinevad suurel määral soolise tagakiusamise tunnistamise poolest; palub liikmesriikidel esialgsete otsuste langetajate ja kohtunike jaoks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti soolist võrdõiguslikkust käsitlevatele suunistele tuginedes vastu võtta soolise võrdõiguslikkuse suunised ja neid rakendada, samuti palub Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil välja töötada vahendid, millega tagada Euroopa ühises varjupaigasüsteemis soolise võrdõiguslikkuse perspektiiv;

136.  kutsub liikmesriike üles keskenduma tõhusale seadusliku rände poliitikale ja ratifitseerima võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata naisrändajatele, kes on eriti haavatavad;

137.  tuletab meelde hooajatöötajaid käsitleva direktiivi(21) tähtsust, et vähendada tööalast eeskirjade eiramist ja ärakasutamise ohtu, ning nõuab tungivalt läbirääkimiste kiiret lõpuleviimist;

138.  tuletab meelde, et juurdepääs tervishoiuteenustele on põhiõigus ning palub eelkõige liikmesriikidel tagada juurdepääs sellele õigusele tegelikkuses, sh ebaseaduslike sisserändajate, eelkõige rasedate naiste ja alaealiste jaoks, korrates sellega põhiõiguste ameti 11. oktoobri 2011. aasta aruandes väljendatud muret;

139.  kiidab heaks inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia aastateks 2012–2016 ning inimkaubandusevastase võitluse ELi koordinaatori töö; tuletab meelde, et nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on massiliste vägistamiste, inimkaubanduse ning naiste ja laste muud liiki seksuaalse kuritarvitamise ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded, on kasulikud vahendid inimkaubanduse ohvrite kaitsmiseks ning neid tuleks täielikult rakendada;

140.  taunib Euroopa ühise varjupaigasüsteemi vastuvõtmise aeglast edenemist ja avaldab kahetsust, et liidu lähenemisviisi kohaselt pannakse migratsioonikontrollile rohkem rõhku kui rahvusvahelisele kaitsele juurdepääsu tagamisele inimeste vajadustele vastamiseks; palub nõukogul ja liikmesriikidel tagada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi lõplik väljakujundamine 2012. aasta lõpuks, nagu see oli kavandatud, vastavalt liikmesriikide varjupaigaga seotud rahvusvahelistele kohustustele;

141.  kiidab heaks läbivaadatud miinimumnõuete direktiivi(22) parandused, iseäranis soolise tagakiusamise vormide suurema tunnustamise, soolise identiteedi kui tagakiusamise sellise põhjuse arvestamise, mille korral tuleks tagada kaitse, ning kohustuse võtta arvesse asjaolusid, mis on lapse parimates huvides;

142.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid miinimumnõuete direktiivi nii, et oleks tagatud täielik kooskõla rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, ning palub liikmesriike, kes on selleks valmis, ära kasutada sätetes tagatud kasu ja õigusi rohkem kui minimaalsel tasemel;

143.  rõhutab, et pikaajaliste elanike staatust käsitleva direktiivi(23) kohaldamisala laiendamine pagulastele ja täiendava kaitse saajatele aitab kaasa nende tõhusale integreerimisele, mis on kasulik nii Euroopa Liidule kui ka liikmesriikidele;

144.  kiidab heaks komisjoni läbivaadatud ettepaneku vastuvõtutingimuste direktiivi(24) ümbersõnastamise kohta ning rõhutab, et põhilisi vastuvõtutingimusi tuleks pakkuda varjupaigataotleja saabumise hetkest alates ning varjupaigataotlejaid tuleks julgustada vastuvõtvas kogukonnas kaasa lööma nende riigis viibimise kestusest sõltumata;

145.  rõhutab, et rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise ühist menetlust käsitleva direktiivi(25) muudetud ettepaneku lünklikkuse ja mitmetähenduslikkuse probleem tuleks lahendada nii, et liikmesriikidel oleks võimalik vältida kulude suurenemise ja võimaliku kuritarvitamise ohtu ning neile, kes vajavad kaitset, oleks samal ajal tagatud juurdepääs õiglastele ja kvaliteetsetele varjupaika puudutavatele otsustele;

146.  soovitab luua varjupaigaekspertide töörühmad, kes abistaksid varjupaiga pakkumises ebapiisava infrastruktuuriga riike; on seisukohal, et miinimumstandardite ja kvaliteedi hindamise mehhanismide olemasolu võib parandada varjupaigaalase otsustusprotsessi kvaliteeti;

147.  rõhutab, et ELi õigusaktide ebapiisava ülevõtmise ja erineva suhtumise tõttu rakendamisse ei saa kõik varjupaigataotlejad kõikides liikmesriikides võrdset menetluslikku ja materiaalõiguslikku kaitset;

148.  väljendab muret selle pärast, et praegune Dublini süsteem mõjutab varjupaigataotlejate seadusega ette nähtud õigusi, kaasa arvatud nende õigust esitatud varjupaigataotluse õiglasele läbivaatamisele ning vastuvõtmise korral tõhusale kaitsele, aga ka varjupaigataotluste ebaühtlase jaotumise pärast liikmesriikide vahel;

149.  rõhutab, kui olulised on läbirääkimised eesmärgiga muuta II Dublini määrust, ning rõhutab, et tõhusamat menetluskorda ei tohiks kehtestada taotlejate õiguste arvelt;

150.  rõhutab nende liikmesriikide vajadust jõuda lõpule II Dublini määruse kohaste üleandmiste peatamise tõhusat mehhanismi käsitlevate läbirääkimistega, kus on asjaomaste isikute põhiõiguste rikkumise oht, võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat;

151.  nõuab põhiõigustega arvestavat piirikontrolli ning rõhutab vajadust parlamendi demokraatliku järelevalve järele Frontexi operatsioonide üle;

152.  rõhutab oma kohustust tagada täielik parlamentaarne kontroll Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste ametite, eelkõige Europoli, Frontexi, Cepoli, Eurojusti ja suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise ameti üle; kutsub neid ameteid suurendama põhiõiguste mõõdet oma tegevuses;

153.  rõhutab vajadust jälgida Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti mandaadi rakendamist praktikas ning rõhutab, et Europoli töö põhiõigustega seotud aspektidega tuleks tegeleda selle mandaadi läbirääkimistel 2013. aastal;

154.  nõuab seoses tulevaste Schengeni hindamistega Schengeni piirieeskirjade ja ühenduse viisaeeskirja põhiõigusi käsitlevate sätete tõhusat rakendamist;

155.  rõhutab, et kogutud ja säilitatud andmete vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele vastavuse nõuet peaks kohaldama ka uutele isikuandmete säilitamise ja piirivalve tehnoloogiatele;

156.  rõhutab, et vaba liikumine Schengeni piirkonnas on üks ELi kodanike konkreetsemaid õigusi; väljendab tugevat vastuseisu Schengeni piirikontrolli taastamist pooldavate ettepanekute uutele argumentidele, sest piirikontrolli taastamine kahjustaks oluliselt Euroopa Liidu sisest liikumisvabadust ja Schengeni ala toimimist;

157.  väljendab muret liikmesriikide üha sagedasema Schengeni õigustiku eiramise pärast, takistades vaba liikumist Euroopa Liidus, ning toonitab sellega seoses kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 77 ning põhiõiguste järgimise põhimõttega vastu võetud Schengeni õigustiku kohaldamise ELi-põhise hindamise ja järelevalve mehhanismi tähtsust;

158.  väljendab muret ühtlustatud menetluslike tagatiste puudumise pärast Schengeni infosüsteemis või sarnastes riiklikes andmebaasides hoiatuse andmise õiguspärasuse ja proportsionaalsuse vaidlustamisel;

159.  palub komisjonil keelduda – komisjoni hinnangu valguses ELi tagasivõtulepingutele(26) – toetamast selliste uute lepingute rutakat sõlmimist, millega kaasneb põhiõiguste rikkumine; palub nõukogul jälgida põhimõtete, mille kohaselt ei tohi lepinguid sõlmida mis tahes hinna eest;

160.  kutsub üles liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerima Euroopa Nõukogu välismaalaste kohalikul tasandil avalikus elus osalemise konventsiooni, ning neid, kes on selle ratifitseerinud, rakendama praktikasse nimetatud konventsiooni artiklit 6, milles sätestatakse kõikide nende kolmandate riikide kodanike õigus hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel, kes on vastuvõtvas riigis seaduslikult ja korrapäraselt elanud viis aastat enne valimiste toimumist;

Lapse õigused

161.  kutsub kõiki ELi institutsioone tõhusalt tegelema selliste probleemidega nagu ühe või mõlema vanema ilmajätmine lapse hooldusõigusest, kadunud lapsed, laste seksuaalne ärakasutamine ja lasteporno, saatjata alaealiste sisserändajate kaitse ja hoolekandeasutusse paigutatud puuetega laste olukord ning koduvägivalla all kannatanud ja tööga seoses ära kasutatud laste kaitse;

162.  tervitab komisjoni esitatud lapse õigusi käsitlevat ELi tegevuskava, komisjoni jõupingutusi laste õiguste austamise ja edendamise tagamisel kohtumenetlustes ning asjaolu, et kuriteoohvrite direktiiv tagab laste kui kaitsetute ohvrite kaitse kõige kõrgemal tasemel;

163.  kutsub ELi institutsioone ja kõiki liikmesriike üles välja töötama lapsesõbralikku poliitikat sellistes valdkondades nagu tööhõive, keskkond, julgeolek või ränne, samuti seoses juriidiliste küsimuste, hariduse ja andmekaitsega; rõhutab lastele suunatud tegevustesse investeerimise tähtsust olemasolevate eelarverubriikide ümbersuunamise ja uute investeeringute tegemise kaudu; palub kõiki liikmesriike keelata koolikohustuslikus vanuses laste töölevõtmine; rõhutab, et töötavaid noori tuleb kaitsta majandusliku ekspluateerimise eest, kõige eest, mis võib kahjustada nende ohutust, tervist, kehalist, vaimset, kõlbelist ja sotsiaalset arengut, ning selliste töötingimuste eest, mis võivad takistada hariduse omandamist;

164.  tuletab meelde, et Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad arvesse võtma vanemate, seaduslike eestkostjate või teiste lapse eest õiguslikult vastutavate isikute õigusi ja kohustusi;

165.  palub liikmesriike tagada laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust käsitleva direktiivi(27) ning inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust käsitleva direktiivi(28) asjakohane rakendamine;

166.  palub kõigil ELi liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseerida ÜRO lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lapsprostitutsiooni ja lapspornograafiat käsitlev fakultatiivprotokoll ning Euroopa Nõukogu 2007. aasta konventsioon, mis käsitleb laste kaitsmist seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse ärakasutamise eest;

167.  rõhutab, et saatjata alaealisi ei tohi kinni pidada ning et nad on haavatavad inimesed, kes vajavad erilist vastuvõttu;

168.  kiidab heaks saatjata alaealisi käsitleva komisjoni tegevuskava (2010–2014); palub komisjoni teavitada Euroopa Parlamenti saatjata alaealisi käsitleva eksperdirühma leidudest seoses migratsiooniprotsessiga;

169.  palub komisjonil lisada laste õiguste aspekt kõikidesse ELi tegevustesse ning hinnata lapse õiguste koordinaatori ja lapse õiguste Euroopa foorumi tööd;

170.  julgustab ELi meetmete läbivaatamisel kasutama Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti välja töötatud lapse õiguste näitajaid; nõuab praktiliste suuniste väljatöötamist selle kohta, kuidas neid näitajaid kõige paremini kasutada;

171.  väljendab muret hiljutiste pedofiiliaga seotud skandaalide pärast ja kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama, et pedofiiliajuhtumite uurimisel ei tolereerita karistamatust;

Ohvrite õigused ja õiguskaitse

172.  palub muudel sidusrühmadel, nagu ELi ametid – nt Europol –, ja liikmesriikidel kindlustada inimõiguste küsimuse esiplaanile seadmisel ELi tasandil terviklik, kooskõlastatud ja ühtse lähenemisviisiga koostöö; palub liikmesriikidel vastu võtta asjakohased õigusraamistikud ja inimkaubanduse asjakohane ja ühtne määratlus ning tagada riiklikul tasandil nende riiklike osalejate tegevuse kooskõlastamine, kes peavad tagama inimkaubanduse ohvrite inimõiguste kaitse ja edendamise; kutsub liikmesriike üles ergutama inimkaubanduse valdkonna teadusuuringuid, et kohandada valitsuse poliitikat sellistes valdkondades nagu ränne, tööturg, majandus;

173.  rõhutab vajadust hinnata inimkaubandusevastases võitluses saavutatud edu ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatori leidude valguses;

174.  avaldab kahetsust, et muus liikmesriigis kui kodumaal elavad ELi kodanikud ei ole tõhusalt teavitatud oma õigustest, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid oma infosüsteeme;

175.  toonitab, et nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka Euroopa Liidu Kohus pöörasid oma otsustes tähelepanu õigusele õiglasele kohtupidamisele ning õiguskaitsele juurdepääsu ees olevatele takistustele, nagu menetluse pikkusele, tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisele;

176.  kutsub liikmesriike üles lahendama järelejäänud tõkked, näiteks tähtajad, õiguslik seisund, menetluse pikkus, kohtukulud ja menetlusnõuded;

177.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid korraldaksid ümber oma kohtusüsteemi, vaataksid üle kohtutasude suuruse, reformiksid õigusabisüsteemi ja pakuksid alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, et hõlbustada võrdset juurdepääsu õigusemõistmisele nii suures ulatuses kui võimalik;

178.  nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid uuriksid, kuidas kollektiivse õiguskaitsega seotud ühised õiguspõhimõtted sobituksid ELi õigussüsteemi ning liikmesriikide õiguskorda;

179.  väljendab muret seoses õiglase kohtuliku arutamise põhimõtte järgimisega ELis ja selle liikmesriikides ning iseäranis seoses hiljutiste ettepanekutega nn salastatud tõendusmaterjali kohta, mis annab valitsusele võimaluse kasutada üksikisikute vastu tõendeid, mida nad ei saaks vaidlustada või isegi näha, mis oleks aga teravas vastuolus Euroopa põhiõiguste ja standarditega;

180.  palub komisjonil lõpule viia tegevuskava väljatöötamine, mille eesmärk on tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi kriminaalmenetluses, tagades, et õiglase kohtuliku arutamise õigusi on võimalik reaalselt tõhusalt teostada;

181.  kiidab heaks kriminaalmenetlusõigust käsitleva tegevuskava ning palub komisjonil ja liikmesriikidel rohkem pingutada selle nimel, et saavutada tugevad, kogu ELi katvad menetlusõiguse standardid nii süüdistatavate kui ka ohvrite jaoks;

182.  palub liikmesriikidel tagada, et kolmandatesse riikidesse väljaandmise korral ei rikuta põhiõigusi, ning läbi vaadata vastavasisulised rahvusvahelised lepingud, mille pooled nad on;

183.  nõuab tungivalt, et komisjon uuriks kohtusse pöördumise õiguse tõhusat rakendamist Euroopa Liidus seoses iga praegusesse ja tulevastesse põlvkondadesse kuuluva isiku õigusega elada keskkonnas, mis vastab tema tervise ja heaolu vajadustele;

184.  palub liikmesriikidel tegeleda soospetsiifiliste kuritegude probleemiga ning pakkuda välja tõhusad koduvägivallavastase võitluse vahendid, võttes vajaduse korral vastu kaitsemeetmeid käsitlevad õigusaktid;

185.  kiidab heaks nõukogu vastu võetud tegevuskava ohvrite õiguste tugevdamiseks ja kaitseks ning komisjoni ettepaneku ohvrite paketi kohta, milles käsitletakse esmajoones lapsohvrite ja terrorismiohvrite vajadusi;

186.  palub liikmesriikidel tagada ohvriabi teenustele rahalised vahendid, võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti tulevast võimaluste hinnangut ning liikmesriikide paljutõotavaid tavasid;

187.  juhib tähelepanu jätkuvatele puudujääkidele seoses kaitseõiguse miinimumtagatistega ning märgib, et Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik seadis kahtluse alla Euroopa vahistamismääruse kui tõhusa õiguskaitsevahendi ning selle kasutamise kergemate kuritegude korral;

188.  väljendab tõsist muret kinnipeetavate olukorra pärast Euroopa Liidus; palub, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid esitaksid koos Euroopa Nõukogu ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komiteega ettepanekud, mille eesmärk on tagada, et kinnipeetavate õigusi austatakse ja nende ühiskonda tagasipöördumist toetatakse; nõuab oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsioonis (kinnipidamistingimuste kohta ELis)(29) sisalduvate nõuete täitmist ning iseäranis seadusandlikku algatust ELi kinnipidamistingimuste ühiste miinimumstandardite ning asjakohaste järelevalvemehhanismide kohta;

189.  rõhutab, et rahvusvaheline koostöö terrorismivastases võitluses peaks põhinema täielikul kooskõlal rahvusvaheliste standardite ning inimõiguste kaitse valdkonnas võetud kohustustega;

190.  tunneb heameelt sellele üle, et Luure Keskagentuuri ebaseadusliku tegevuse kohta, mis on juba mõnes liikmesriigis aset leidnud, toimub uurimine, mida Euroopa Parlament nõudis oma 2007. aasta raportites ja 2012. aasta järelraportis; nõuab edasist uurimist ja palub liikmesriikidel rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi täielikult täita;

191.  nõuab salateenistuste üle peetava demokraatliku ja õigusliku järelevalve tugevdamist riigi tasandil, mis on äärmiselt kiireloomuline ja vajalik samm; nõuab, et Euroopa Liit tugevdaks järelevalvet nende ametitega ELi tasandil tehtava koostöö üle, sealhulgas ELi organite kaudu ja nende ning kolmandate riikidega tehtava koostöö üle;

192.  väljendab muret selle pärast, et politsei kasutab ELis ebaproportsionaalselt jõudu avalike ürituste ja meeleavalduste ajal; nõuab, et liikmesriigid tugevdaksid demokraatlikku ja õiguslikku järelevalvet õiguskaitseorganite ja nende personali üle, aruandekohuslust ja tagaksid, et karistamatusel ei ole Euroopas kohta, iseäranis ebaproportsionaalse jõukasutamise juhtudel või kui toime on pandud piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemisega seotud tegu; palub liikmesriikidel kindlustada, et politseitöötajad kannavad identifitseerimisnumbrit;

Kodakondsus

193.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingus (1992) võeti kasutusele liidu kodakondsuse mõiste, millega anti igale liidu kodanikule õigus vabalt liikuda ja elada liidu territooriumil, õigus valida ja olla valitud nii selle liikmesriigi kohalikel valimistel, kus ta elab, kui ka Euroopa Parlamendi valimistel, õigus saada kaitset iga liikmesriigi diplomaatilistelt ja konsulaarasutustelt, õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole, õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole ning palju muid õigusi eri valdkondades, nagu kaupade ja teenuste vaba liikumine, tarbijakaitse, rahvatervis, võrdsed võimalused ja võrdne kohtlemine, juurdepääs tööhõivele ja sotsiaalsele kaitsele; märgib, et Amsterdami leping (1997) ja Lissaboni leping (2009) tugevdasid liidu kodakondsusega seotud õigusi veelgi;

194.  kutsub komisjoni üles koostama valimisõiguse võrdlevaid uuringuid riigi ja ELi tasandil, et selgitada välja kõrvalekalded, mis panevad Euroopa Liidus teatud isikute kategooriad ebaõiglasesse olukorda, ja esitada koos uuringutulemustega kohaseid soovitusi diskrimineerimise lõpetamiseks; tuletab meelde eeliskäsitlemise ja erimeetmete tähtsust erineva taustaga ja ebasoodsas olukorras olevatesse elanikkonnarühmadesse kuuluvate inimeste esindatuse edendamisel otsustustasandi ametikohtadel;

195.  tuletab meelde Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid valimismenetluste kohta, mis põhinesid muu hulgas Veneetsia komisjoni valimiste käitumiskoodeksi suunistel, ning kutsub ELi ja liikmesriike üles neid järgima;

196.  palub komisjonil analüüsida kodakondsuseta isikute olukorda eeskätt kodakondsust käsitlevas aruandes ja aruandes ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta;

197.  kutsub liikmesriike üles algatama teabekampaaniaid ja teadlikkust tõstvaid kampaaniaid, et teavitada ELi kodanikke nende õigusest hääletada ja kandideerida, võttes seejuures arvesse kitsamate sihtrühmade ja haavatavate rühmade vajadusi; nõuab Euroopa valimistoimingutes vajalike reformide läbiviimist kõikides liikmesriikides, et edendada aktiivset Euroopa Liidu kodakondsust; on seisukohal, et aktiivset ja osalevat ELi kodakondsust tuleks samuti ergutada dokumentidele ja teabele juurdepääsu, läbipaistvuse, heade valitsemis- ja haldustavade, demokraatliku osaluse ja esinduse abil ühes otsustusprotsessiga, mis on liidu kodanikele nii lähedal kui võimalik;

198.  tervitab asjaolu, et 2013. aasta on kuulutatud Euroopa kodanike aastaks, muutes sellega liidu kodakondsuse ja selle konkreetsed eelised liidu kodanike jaoks nähtavaks, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada Euroopa kodakondsust ja sellega seotud õigusi käsitlevate teavituskampaaniate läbiviimine;

199.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jagada teavet diplomaatilise ja konsulaarkaitse õiguse kohta; kutsub liikmesriike üles tegema aktiivset koostööd, et kindlustada ELi kodanike kaitse väljaspool Euroopa Liitu, ka kriisi ja katastroofi olukorras;

200.  kutsub liikmesriike üles välja töötama teabekampaaniaid, mille eesmärk on tugevdada kodanike aktiivset osalemist petitsiooniõiguse ja Euroopa Ombudsmani poole pöördumise õiguse kasutamisel, et esitada kaebus mõne ELi institutsiooni või organi poolt toime pandud haldusomavoli juhtumi peale, ja kodanikualgatuste kaudu;

201.  palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel suurendada avalikkuse teadlikkust Euroopa kodanikualgatusest kui otsedemokraatia vahendist, mille eesmärk on tõhustada liidu demokraatlikku toimimist;

202.  osutab vajadusele algatada tõhusad teavituskampaaniad, mis edendavad noorte hulgas ELi kodakondsusega kaasnevaid õigusi, näiteks koolides ja ülikoolides aktiivse kodakondsuse programmi loomine;

203.  rõhutab vajadust Euroopa Parlamendi valimissüsteemi kiire reformi järele, mis tagaks ELi kodanike aktiivse osalemise ELi toimimises;

o
o   o

204.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja komisjonile, liikmes- ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, Euroopa Nõukogule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.

(1) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) ELT C 115, 4.5.2010, lk 1. (3) Nõukogu dokument 10140/2011, 18. mai 2011. (4) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 49. (5) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 405. (6) ELT C 199 E, 7.7.2012, kl 112. (7) Vt eeskätt harta artikleid sotsiaalsete õiguste kohta ning asjakohaseid konkreetseid aluslepingute artikleid solidaarsuse kohta: ELi toimimise lepingu artiklid 80 ja 122. (8) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 12. (9) COM(2010)0573. (10) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 35. (11) ELT C 199 E, 7.7.2012, kl 65. (12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0069. (13) COM(2011)0127 ja COM(2011)0126. (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes; nõukogu direktiiv 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega. (15) Schalk and Kopf v. Austria, haigavaldus nr 30141/04, Euroopa Inimõiguste Kohus. (16) EÜT C 187, 18.7.1988, lk 236. (17) EÜT C 379, 7.12.1998, lk 66. (18) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0453. (19) COM(2011)0032. (20) COM(2011)0429. (21) COM(2010)0379. (22) ELT L 337, 20.12.2011, lk 9. (23) ELT L 132, 19.5.2011, lk 1. (24) COM(2011)0320. (25) COM(2011)0319. (26) COM(2011)0076. (27) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1. (28) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1. (29) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0585.