Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2013/2074(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0250/2013

Esitatud tekstid :

A7-0250/2013

Arutelud :

PV 07/10/2013 - 20
CRE 07/10/2013 - 20

Hääletused :

PV 08/10/2013 - 9.4

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2013)0394

Vastuvõetud tekstid
PDF 181kWORD 96k
Teisipäev, 8. oktoober 2013 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Korruptsioon avalikus ja erasektoris ning selle mõju inimõigustele kolmandates riikides
P7_TA(2013)0394A7-0250/2013

Euroopa Parlamendi 8. oktoobri 2013. aasta resolutsioon avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides (2013/2074(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastast konventsiooni (UNCAC), mis avati allkirjastamiseks Meridas 9. detsembril 2003,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) konventsiooni, milles käsitletakse võitlust välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu rahvusvahelistes äritehingutes ning mis avati allkirjastamiseks Pariisis 17. detsembril 1997. aastal, ja võttes arvesse konventsiooni täiendavaid soovitusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3179. istungil 25. juunil 2012. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 8. mai 2001. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liidu roll inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides” (COM(2001)0252),

–  võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681),

–  võttes arvesse nõukogu dokumentide kogumikku, milles käsitletakse inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikas („Mainstreaming Human Rights and Gender into European Security and Defence Policy”)(1) , ning eelkõige nõukogu dokumenti üldiste käitumisnormide kohta EJKP operatsioonides (dok 08373/3/2005),

–  võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni,

–  võttes arvesse ülemaailmset tegevuskava „Lubaduse täitmine: ühisel jõul saavutame aastatuhande arengueesmärgid”, mis võeti ÜRO Peaassamblees vastu 10. oktoobril 2010,

–  võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2013. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine” (COM(2013)0092),

–  võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2008. aastal vastu võetud aruannet „Euroopa Investeerimispanga (EIP) poliitikameetmed, millega välditakse ja takistatakse korruptsiooni, pettust, salakokkuleppeid, sundi, rahapesu ja terrorismi rahastamist Euroopa Investeerimispanga tegevuses” (EIP pettustevastased poliitikameetmed),

–  võttes arvesse Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) täitepoliitikat ja -menetlusi, mis jõustusid märtsis 2009,

–  võttes arvesse dokumenti „Ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada” elluviimine” (HR/PUB/11/04),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta(2) ,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni digitaalse vabaduse strateegia kohta ELi välispoliitikas(3) ,

–  võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu üldasjade nõukogu 2914. istungil 8. detsembril 2008. aastal,

–  võttes arvesse 17. septembril 2008. aastal Montreux’s vastu võetud Montreux dokumenti riikide asjaomaste rahvusvaheliste õiguslike kohustuste ja heade tavade kohta seoses sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete tegevusega relvastatud konfliktis,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise kohta, mis avati allkirjastamiseks 27. jaanuaril 1999. aastal, ning Euroopa Nõukogu konventsiooni korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide kohta, mis avati allkirjastamiseks 4. novembril 1999. aastal, samuti resolutsioone (98) 7 ja (99) 5, mis võeti Euroopa Nõukogu ministrite komitees vastu vastavalt 5. mail 1998. aastal ja 1. mail 1999. aastal ning millega loodi korruptsioonivastaste riikide ühendus (GRECO),

–  võttes arvesse 26.–27. novembril 2012. aastal vastu võetud nn Jakarta deklaratsiooni korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste põhimõtete kohta,

–  võttes arvesse nn Pariisi põhimõtteid inimõigustega tegelevate riiklike asutuste jaoks(4) ,

–  võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele(5) ,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta(6) ,

–  võttes arvesse ÜRO algatust Global Compact(7) ,

–  võttes arvesse eraturvateenuste pakkujate rahvusvahelist toimimisjuhendit,

–  võttes arvesse relvakaubanduslepingut, mis võeti vastu 18.–28. märtsil 2013 New Yorgis toimunud relvakaubanduslepingu alasel ÜRO lõppkonverentsil(8) ,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0250/2013),

A.  arvestades, et korruptsiooni võib määratleda isikule antud võimu kuritarvitamisena isikliku või kollektiivse otsese või kaudse kasu eesmärgil, ning arvestades, et ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni määratluse kohaselt hõlmab korruptsioon altkäemaksu andmist, omastamist, mõjuvõimuga kauplemist, ametiseisundi kuritarvitamist ja ebaseaduslikku rikastumist; arvestades, et pettus, šantaaž ja väljapressimine, kaalutlusõiguse kuritarvitamine, erapoolikus, onupojapoliitika ja klientelism ning ebaseaduslikud poliitilised annetused on korruptsiooniga lähedalt seotud; arvestades, et korruptsioon võib olla seotud kollektiivselt juhitud organiseeritud kuritegevusega, mis tegutseb ametlike struktuuridega paralleelselt, eriti juhul kui ametivõimud ei suuda end kehtestada või tagada õigusaktide jõustamist;

B.  arvestades, et korruptsioon taastoodab ja süvendab inimõiguste, sh nii tsiviilvaldkonna kui ka poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste võrdse järgimise küsimuses ebavõrdsust, ebaõiglust ja diskrimineerimist; arvestades, et korruptsioonil võib olla negatiivne keskkonnamõju ning see mõjutab ebaproportsionaalselt kõige ebasoodsamas olukorras olevaid ja marginaliseerunud ühiskonnarühmi, kuna ei võimalda neile võrdset juurdepääsu poliitilistes protsessides osalemisele, avalikele teenustele, õiguskaitsele, julgeolekule, maale, töökohtadele, haridusele, tervishoiule ja elamispinnale; arvestades, et korruptsioon mõjutab eelkõige püüdeid teha lõpp diskrimineerimisele ning saavutada sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine, kuna sellega piiratakse naiste võimalust oma õigusi kasutada;

C.  arvestades, et korruptsioon võib kahjustada majandusarengut, takistades kohati ettevõtlust ja investeerimist;

D.  arvestades, et korruptsioonivastane võitlus kuulub Cotonou lepingu artikli 9 lõikes 3 ja artiklis 97 sätestatud ja määratletud hea valitsemistava juurde;

E.  arvestades, et korruptsioon ja inimõiguste rikkumised seonduvad tavapäraselt võimu kuritarvitamise ja vastutustunde puudumisega ning diskrimineerimise eri vormide institutsionaliseerimisega; arvestades, et korruptsiooni esineb reeglipäraselt sagedamini seal, kus inimõiguste jõustamine on puudulik või olematu, ning arvestades, et korruptsiooni vähendab sageli nende asutuste ja üksuste tõhusust, mille ülesanne on tagada kontroll ja tasakaal ning demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamine (parlament, õiguskaitseasutused, kohtu- ja õigussüsteem ning kodanikuühiskond);

F.  arvestades, et korruptsioon on tavaliselt sügavalt juurdunud nende ühiskondade mõttelaadis, kus see on levinud nähtus, ning mistahes jõupingutused sellega võitlemisel peavad eelkõige keskenduma haridussüsteemile, olles suunatud inimestele juba võimalikult varases eas;

G.  arvestades, et riigid alati ei enneta ega karista avaliku ja erasektori korrumpeerumist, jättes seega täitmata kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti ning muude asjaomaste inimõigusalaste rahvusvaheliste ja piirkondlike õigusaktide raames võetud rahvusvahelised kohustused;

H.  arvestades, et korruptsioon moonutab valitsemissektori kulude mahtu ja jaotumist ning kahjustab seeläbi tõsiselt riigi võimet kasutada olemasolevaid ressursse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täielikuks realiseerimiseks võimalikult tõhusalt, ning arvestades, et korruptsiooni tõttu jääb olulisel hulgal rahalisi vahendeid majandusse investeerimata ning see takistab riikide, sh ELi liikmesriikide taastumist majandusraskustest;

I.  arvestades, et kõrgel tasemel esinev korruptsioon võib kahjustada ja destabiliseerida asjaomaseid riike ning kahjustada üldiselt riigi kui sellise toimimist;

J.  arvestades, et Maailmapanga andmetel moodustab korruptsioon 5% kogu maailma SKPst (2,6 triljonit USA dollarit) ja igal aastal makstakse altkäemaksuna üle 1 triljoni USA dollari; arvestades, et korruptsioon suurendab 10% võrra ettevõtluse kogukulusid maailmas ja 25% võrra hankelepingute kulusid arenguriikides(9) ;

K.  arvestades, et Maailmapanga hinnangul kõrvaldatakse kõrgel tasandil esineva korruptsiooniga igal aastal 20–40 miljardit USA dollarit (s.o 20–40% ametlikust arenguabist) arengumaade riigieelarvest ja peidetakse välisriikidesse(10) ;

L.  arvestades, et aastatel 2000–2009 kaotasid arengumaad 8,44 triljonit USA dollarit ebaseaduslike rahavoogude tõttu, mis on 10 korda suurem summa kui see, mis nad said arenguabina; arvestades, et möödunud aastakümnel kaotasid arengumaad ebaseaduslike rahavoogude tõttu igal aastal 585,9 miljardit USA dollarit; arvestades, et igal aastal korruptsiooni abil kõrvaldatud summadest piisaks kogu maailma nälgivate inimeste 80-kordseks toitmiseks, samas kui vargused ja altkäemaksud suurendavad puhta joogivee ja kanalisatsiooniteenuste projektide maksumust kogu maailmas isegi kuni 40%(11) ;

M.  arvestades, et korruptsioon on arenguriikides konfliktide, rahvusvahelise humanitaarõiguse laialdase rikkumise ja rikkumiste karistamata jäämise peamine põhjus ja katalüsaator, kuna ohustab demokraatia kindlustamist ja inimõiguste jõustamist; arvestades, et valitsussektori ametikohtadega seonduva korruptsiooni ja ebaseadusliku rikastumise küsimuses valitsev status quo on toonud kaasa võimuvõitluse ja võimu põlistamise, aga ka uute relvarühmituste loomise ja laialdase vägivalla;

N.  arvestades, et kohtusüsteemis rikub korruptsioon diskrimineerimise keelu ja õiguskaitse kättesaadavuse põhimõtteid ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, kuid need põhimõtted on kõikide muude inimõiguste jõustamiseks äärmiselt olulised, ning arvestades, et korruptsioon moonutab oluliselt kohtusüsteemi ja riigi haldusstruktuuri sõltumatust, pädevust ja erapooletust, kuna soodustab umbusaldust riigiasutuste vastu, õõnestab õigusriigi põhimõtteid ja põhjustab vägivalda;

O.  arvestades, et avalike teenuste osutamine võimaldab riikidel täita inimõiguste vallas võetud rahvusvahelist kohustust tagada inimarenguks vajalikud tegurid, nagu veevarustus, toit, tervishoid, haridus, eluase, julgeolek ja avalik kord; arvestades, et korruptsioon muutub riigihangete puhul massiliseks, kui puuduvad avatus, läbipaistvus, teave, konkurents, stiimulid, rangelt jõustatavad selged eeskirjad ja õigusaktid ning sõltumatud järelevalve- ja karistusmehhanismid;

P.  arvestades, et ulatuslik korruptsioon ning läbipaistvuse, teabe kättesaadavuse ja kaasava osalemise puudumine otsustamisprotsessides võtab kodanikelt võimaluse kontrollida valitsuse ja poliitiliste esindajate tegevust ning kindlustada seeläbi ressursside kasutamisest ja turu toimimisest saadava sissetuleku kasutamine inimõiguste järgimise tagamiseks; arvestades, et valitsuste kohus on teha kõik neist olenev, et võidelda korruptsiooniga avaliku sektori ja eraettevõtetes;

Q.  arvestades, et inimõiguste kaitsjad, ajakirjandus, kodanikuühiskonna organisatsioonid, ametiühingud ja uurivad ajakirjanikud on korruptsioonivastases võitluses äärmiselt olulised, kuna hoiavad silma peal riigieelarvel, jälgivad valitsuste ja suurte, eelkõige rahvusvaheliste ettevõtete tegevust ning erakondade rahastamist, omavad suutlikkust suurendavaid oskusi ja oskusteavet ning nõuavad läbipaistvuse ja aruandekohustuse tagamist; arvestades, et organiseeritud kuritegelikud rühmitused, mitteametlikud niiditõmbajad ja riigiasutused võtavad eriti arenguriikides järjest sagedamini sihikule ja ahistavad korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevust kajastavaid ajakirjanikke;

R.  arvestades, et vaba ja sõltumatu ajakirjandus ja meedia, nii võrgus kui ka väljaspool seda, on vajalikud selleks, et tagada läbipaistvus ja kontroll võitluseks korruptsiooni vastu, pakkudes platvormi korruptsiooni paljastamiseks ning tagades inimestele ja ühiskonnale juurdepääsu teabele;

S.  arvestades, et avatud andmed ja avatud valitsus annavad kodanikele õiguse saada juurdepääs teabele valitsussektori eelarvete ja kulude kohta;

T.  arvestades, et rikkumistest teatamine on korruptsiooni, pettuste, halva juhtimise ja inimõiguste rikkumiste paljastamiseks äärmiselt oluline, kuigi kujutab endast rikkumisest teatanud isiku jaoks suurt ohtu, ning arvestades, et inimesi võib rikkumistest teatamast takistada nii kaitse puudumine kättemaksu eest kui ka teabekontroll, laimu ja valesüüdistusi käsitlevate õigusaktide olemasolu ning rikkumistest teatajate väidete ebapiisav uurimine, ning sageli võib olla ohus nii nende endi kui ka nende perede turvalisus; arvestades, et ELil on kohustus neid kaitsta, kasutades eelkõige kõige tõhusamalt ära selliseid koostöövahendeid nagu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend;

U.  arvestades, et hädaolukordade ja abi andmisega seotud tegevus loob oma olemuse, asjaomaste meetmete mitmetahulisuse ja meetmeid läbiviivate osalejate mitmekesisuse tõttu korruptsioonivõimalusi, ning arvestades, et nimetatud „võimalused” hõlmavad altkäemaksu, väljapressimist abiorganisatsioonide personalilt ja nende takistamist, aga ka abiorganisatsioonide personali enda rikkumisi, pettust, raamatupidamisdokumentide võltsimist, saadud abi kõrvalesuunamist ning abi vajavate inimeste ärakasutamist, ning suurendavad meeleheidet seoses mistahes riigiasutustega; arvestades, et humanitaarabi seadusevastase omastamise puhul on tegemist rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsise rikkumisega;

V.  arvestades, et 25% kõikidest Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) alustatud juurdlustest puudutasid kolmandatele riikidele antavat Euroopa välisabi ning nende juurdluste tulemusel saadi tagasi 17,5 miljonit eurot(12) ;

W.  arvestades, et arenguriikidele antav ELi abi võib olla kasutu, kui seejuures ei rakendata süsteemi, mis hõlmaks nõuetekohast kontrolli abi saavates riikides, ega teostata täielikku ja sõltumatut järelevalvet vahendite kasutamist juhtiva usaldusväärsuse tagamise süsteemi üle;

X.  arvestades, et Euroopa riiklikud pangad (kas ELi asutused, nagu Euroopa Investeerimispank, või kelle osanikest enamus on ELi liikmesriigid, nagu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank) on olnud väidetavalt seotud korruptsiooniskandaalidega väljapool Euroopa Liitu toimunud tegevuse tõttu;

Y.  arvestades, et abi rahastajad ja rahvusvahelised finantseerimisasutused, nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, peaksid laenu võtnud riikides edendama tõelisi valitsusreforme ning andma panuse tõhusasse korruptsioonivastasesse võitlusse, samuti kriitiliselt hindama tõendatud korruptsiooniohtu ja inimõiguste halvenemise võimalust seoses struktuurilise kohandamise programmide raames kehtestatud paljude meetmetega (näiteks riigiettevõtete erastamine), ning tegelema selle küsimusega;

Z.  arvestades, et inimkaubandus sõltub suurel määral ohvrite päritolu-, transiidi- ja sihtriikide valitsuste, haldusaparaatide, õiguskaitseasutuste ning erasektori kõiki tasandeid läbivatest keerukatest korruptsioonivõrgustikest, ning arvestades, et korruptsioon nõrgendab inimkaubanduse vastu võitlejate tegevuse mõju, kuna puudutab ka politseid ja kohtusüsteemi, inimkaubitsejate vahistamise ja vastutuselevõtmise menetlusi ning õigus- ja tunnistajakaitse võimaldamist inimkaubanduse ohvritele;

AA.  arvestades, et relvajõudude, kaitsesektori, õiguskaitseasutuste ja rahuvalvejõudude korrumpeerumine ning nendepoolne võimu kuritarvitamine ohustab tõsiselt arenguriikide kodanike elu, füüsilist puutumatust, kaitset, vabadust ning õigusi, ning arvestades, et kaitsesektorit ja kaitsevaldkonna riigihankeid iseloomustab jätkuvalt lubamatult suur korruptsioonitase, kusjuures kõnealused valdkonnad pakuvad riikliku julgeolekuga seonduva salastatuse tõttu eriliselt häid korruptsioonivõimalusi; arvestades, et eriti tähelepanelikult tuleks jälgida turvaseadmete riigihankeid;

AB.  arvestades, et viimase kahekümne aasta jooksul on nii avaliku kui ka erasektori toimijad hakanud järjest rohkem kasutama sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete teenuseid, ning arvestades, et nimetatud ettevõtted on oma tegevuse iseloomu tõttu eriti korruptsioonialtid, samuti on neid süüdistatud inimõiguste tõsistes rikkumistes, kusjuures valdavalt tegutsevad nad sellistes valdkondades, kus puuduvad ranged eeskirjad ja relvajõududele kehtestatud tavapärane aruandluskohustus üldsuse ees;

AC.  arvestades, et ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni IV ja V peatükis käsitletud vastastikuse õigusabi ja vara tagasivõitmise mehhanismide rakendamine, kasutamine ja tulemuslikkus on konventsiooni osalisriikide seas endiselt madal, ning arvestades, et asjaomased osalisriigid ei ole veel täielikult täitnud konventsiooni nimetatud peatükkides (vastavalt „Rahvusvaheline koostöö” ja „Vara tagasivõitmine”) sisalduvaid rahvusvahelise koostöö kohustusi, täpsemalt vastastikuse õigusabi kohustust, mida käsitletakse ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklis 46;

AD.  arvestades, et ülemaailmse tavarelvade ja laskemoonaga kauplemise vähene reguleerimine ja läbipaistmatus põhjustab konflikte, korruptsiooni, vaesust, inimõiguste rikkumisi ja karistamatust;

AE.  arvestades, et arenenud riikide, sh ELi liikmesriikide teatavad ettevõtjad, juristid, finantseerimisasutused ja riigiametnikud on arenguriikides levinud massilises korruptsioonis enamasti kaassüüdlased ja isegi -abilised, ning arvestades, et asjaomased asutused ja suurettevõtted on töötanud rahapesu tõkestamist käsitlevaid ELi ja rahvusvahelisi eeskirju jultunult eirates välja võimalused arenenud ja arenguriikide korruptsioonist saadud raha pesemiseks, läbipaistmatute struktuuride loomiseks ja varade peitmiseks pangasaladusega kaitstud jurisdiktsioonidesse;

AF.  arvestades, et korruptsiooni vastu võitlemise poliitika inimõigustepõhine käsitus aitab suurendada üldsuse teadlikkust sellest, et korruptsioon ei mõjuta ainult riiklikke vahendeid, vaid ka kodanike individuaalseid õigusi ja võimalusi; arvestades, et rahvusvaheliste korruptsioonivastase võitluse ja inimõigusliikumiste tihe seotus tõstab üldsuse teadlikkust ja soovi avatuse, aruandluse ja õigluse järele, ning arvestades, et korruptsioonijuhtumite ja inimõiguste rikkumiste seostamine loob uusi tegevusvõimalusi, eriti juhul, kus korruptsiooni tõkestamiseks saab kasutada inimõiguste austamise jälgimiseks kasutatavaid olemasolevaid riiklikke, piirkondlikke ja rahvusvahelisi mehhanisme;

Sise- ja välispoliitika sidusus

1.  on veendunud, et EList saab korruptsioonivastase võitluse usutav ja mõjukas juht ainult siis, kui ta suudab pädevalt tegeleda organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu probleemidega oma territooriumil; peab sellega seoses kiiduväärseks komisjoni avaldatavat ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet; avaldab lootust, et kui komisjon teeb liikmesriikides kindlaks need valdkonnad, kus korruptsioonioht on kõige suurem, aitab see tõhustada korruptsioonivastase võitluse vallas tehtavaid jõupingutusi, hõlbustada parimate tavade vahetamist, määrata kindlaks ELis valitsevad suundumused ning soodustada vastastikust õppimist ning ELi ja rahvusvaheliste kohustuste järjest paremat täitmist; kutsub komisjoni üles esitama korruptsioonivastase võitluse vallas ELi poliitilisi algatusi, nagu ELi korruptsioonivastase võitluse tegevuskava;

2.  väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et toimuvad uued läbirääkimised hoiuste intresside maksustamise direktiivi üle, mille eesmärk on lõpetada tulemuslikult pangasaladuse hoidmine; on seisukohal, et korruptsioonivastase võitluse eeltingimus nii ELis kui ka kolmandates riikides on äriühingute ja usaldusfondide registreid käsitleva reguleerimise ja sellealase läbipaistvuse parandamine kõikides ELi liikmesriikides; on veendunud, et ELi eeskirjadega tuleks kehtestada kohustus registreerida kõik õiguslikud struktuurid ja nende tegelike tulusaajate andmed, kusjuures need andmed tuleks avaldada internetis, elektrooniliselt märgistatud ja otsinguid võimaldaval kujul, et nendele oleks võimalik tasuta juurde pääseda;

3.  on seisukohal, et EL peaks võtma eeskujuks USA, kus kiideti 2012. aastal heaks Sergei Magnitski juhtumi eest vastutavaid isikuid käsitlev seadus (Sergei Magnitsky Rule of Law Accountability Act), ning võtma ELi tasandil vastu sarnase õigusakti, millega luua sümboolne ja koordineeriv tegevusraamistik, mille abil luuakse seosed korruptsiooni ja inimõiguste rikkumiste vahel; palub seetõttu, et nõukogu võtaks vastu otsuse koostada ELi ühisnimekiri ametnikest, kes on seotud Sergei Magnitski surma, sellele järgnenud kohtuliku kinnimätsimise ning tema perekonna jätkuva ja pideva tagakiusamisega; lisab, et nõukogu kõnealuse otsusega tuleks nendele ametnikele kehtestada sihipärased sanktsioonid (näiteks kogu ELi hõlmav viisakeeld ning kõikide nende või nende lähimate perekonnaliikmete poolt Euroopa Liidus hoiustatava finantsvara külmutamine); kutsub komisjoni üles töötama välja tegevuskava, et luua mehhanism, mille abil koostada nimekirjad kolmandate riikide ametnikest (sh politseinikud, prokurörid ja kohtunikud), kes on seotud inimõiguste tõsiste rikkumistega ning rikkumistest teatajate, korruptsiooni kajastavate ajakirjanike või inimõiguste aktivistide vastu suunatud kohtulike manipulatsioonidega kolmandates riikides, ning kehtestada neile sarnased sihipärased sanktsioonid; rõhutab, et kõnealusesse nimekirja kandmise kriteeriumid peaksid põhinema hästi dokumenteeritud, kattuvatel ja sõltumatutel allikatel ning veenvatel asitõenditel, kusjuures asjaomastele isikutele tuleb võimaldada ka õiguskaitse võimalus;

Välisabi ning riigieelarvete alane aruandlus ja läbipaistvus

4.  toetab täielikult ELi võetud kohustust järgida arengupoliitikas ja igakülgselt arvesse võtta demokraatliku omavastutuse kontseptsiooni, st kodanike tulemuslikku ja täielikku kaasamist arengustrateegiate ning rahastajate ja partnerriikide valitsuste poliitika kujundamisse, rakendamisse ja jälgimisse; on arvamusel, et sellise poliitikaga toetatakse programmi abisaajate kaasamist ja aidatakse korruptsioonivastase võitluse raames kaasa paremale järelevalvele ja aruandlusele; ergutab komisjoni ja liikmesriike kohaldama põhimõtet seada arenguabi programmide tingimuseks rahvusvaheliste korruptsioonivastaste eeskirjade järgimise ning lisama korruptsioonivastase klausli riigihankelepingutesse, nagu on soovitanud OECD; nõuab, et komisjon aitaks jätkuvalt kaasa abi suurele läbipaistvusele digitaalsel, masinloetaval kujul, ning kasutaks ühiseid norme, et tagada võrreldavus nii teiste rahastajate tegevusega kui ka konkreetselt abi saavate riikide valitsuste vajadustega;

5.  rõhutab, et selleks, et kombineeritud vahendite kasutamine tagaks arenguabi rahastamise suurema tõhususe, tuleb nende vahendite haldamine läbi vaadata eesmärgiga kindlustada projektide valikukriteeriumide suurem läbipaistvus ning aruandlus ühiskonna ees tervikuna; tuletab meelde, et kui kehtestatakse piisav arv projektide valiku, järelevalve ja hindamise miinimumnõudeid, võib see parandada võrreldavust ja anda ühtse aluse toimingute tõhusust käsitleva teabe kogumisele; märgib, et selleks et õigustada kombineeritud vahendite kasutamist abiressursina tuleks projektide edenemisest ja arengule avaldatavast mõjust süstemaatiliselt aru anda mitte ainult rahastajatele ja asjaomastele Euroopa finantseerimisasutustele, vaid ka üldsusele;

6.  on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama ELi rahastatud projektide rakendamisel kasutatavatele hankeprotsessidele võimalikult kõrged usaldusväärsuse nõuded, tagades eelkõige kohaliku tasandi organisatsioonide parema juurdepääsu hankemenetlustele; rõhutab, et laiem osalejate ring, mis koosneb nendest, keda pakkumismenetlus mõjutab (näiteks maaomanike ühendused või ebasoodsas olukorras olevad rühmad), tuleb hankemenetluste inimõigustepõhisele käsitusele ainult kasuks; on arvamusel, et inimõigustepõhise lähenemisviisi järgimine hangetes ergutab ühtlasi ametiasutusi aitama ebasoodsas olukorras olevatel rühmadel hankeprotsessides osaleda ning laiendama hankemenetlustes kasutatavaid ettevõtete hindamise kriteeriume; tuletab meelde, et ELi vahendite nõuetekohase kasutamise kontrollimise seisukohast on äärmiselt oluline teostada koostöös kodanikuühiskonnaga järelevalvet projektide tulemuste üle ning võtta kohalikud ametiasutused vastutusele; nõuab tungivalt, et komisjon ei sõlmiks projektilepinguid selliste ettevõtetega, mille tegelikud tulusaajad ei ole teada või mille struktuur võimaldab siirdehindade lihtsat kasutamist;

7.  nõuab tungivalt, et EL suurendaks läbipaistvust, toetades võetud abikohustuste jälgimise ülemaailmse süsteemi loomist selleks, et doonorriigid peaksid kinni abilubadustest ning annaksid aru toetatavatest projektidest, asutustest ja rühmadest;

8.  tuletab sellele lisaks meelde, et ELi rahastatavate projektide rakendamisel tuleb ennetada ebaausaid võtteid, nagu projektikulude ülepaisutamine, maksete tegemine fiktiivsetele projektidele ja töötajatele, majandus- ja/või tööstuskompensatsioonide ebakohane ja korruptiivne kasutamine, riiklike vahendite selge varastamine, reisikulude ülepaisutamine ja altkäemaksud; kordab seetõttu vajadust jälgida kogu ELi poolse rahastamise protsessi, sh poliitikakujundamist ja reguleerimist, planeerimist ja eelarvestamist, rahastamist, rahaülekandeid, juhtimist ja programmide arendamist, pakkumis- ja hankemenetlusi, ehitust, käitamist ja hooldust ning teenuste eest maksmist;

9.  teeb komisjonile ettepaneku avalikustada OLAFi aruandlussüsteemi seoses riigihangetes osalejate ja ELi abi saajate poolse ELi vahendite väärkasutamisest teatamisega, ning koostada poliitilised suunised selle kohta, kuidas menetleda rikkumistest teatajate käest saadud teavet selliste rikkumiste kohta kolmandates riikides, et võimaldada nõuetekohaste järelmeetmete võtmist, tagasisidet ja rikkumistest teatajate kaitsmist kättemaksu eest, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige kaitsetumate elanikerühmade, eriti naiste olukorrale paljudes arenguriikides, kuna sageli on korruptsiooni ohvrid just naised, kes teevad selle paljastamise nimel koostööd, kuid satuvad siis sellise abi tõttu haavatavamasse olukorda ja muutuvad tagakiusamise objektiks;

10.  rõhutab, et EL peab toonitama osalemisõiguse ja teabesaamisõiguse rakendamise ning avaliku sektori aruandlusmehhanismide, näiteks avatud andmete olulisust demokraatia aluspõhimõtetena – seda tuleb teha kõikidel kolmandate riikidega peetavatel aruteluplatvormidel, sh kahepoolsete suhete raames ja kõige kõrgemal tasandil; rõhutab, et sellega seoses on äärmiselt oluline ajakirjandus- ja meediavabadus nii internetis kui ka muudes kanalites; teeb ELile ettepaneku rahastada kolmandates riikides ja eriti demokratiseerimisjärgus olevates riikides projekte, mille eesmärk on toetada nimetatud põhimõtete jõustamist, et tagada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ning kodanikuühiskonna, eriti inimõiguste kaitsjate, ametiühingute, naiste ja eeskätt haavatavate rühmade kaasamine nendesse protsessidesse, ning aidata töötada välja sellised seadused, mis võimaldavad rikkumistest teatajaid tulemuslikult kaitsta;

11.  märgib sellega seoses, et EL peab näitama oma tegevusega eeskuju; kordab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid osalema aktiivselt rahvusvahelistes suurema eelarvealase läbipaistvuse algatustes (näiteks avatud valitsuse partnerlus, avatud eelarve algatus ja rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatus), et ergutada ka partnerriike end samaväärsel moel siduma, kuna see on rahvusvaheliste inimõigustealaste standardite seisukohast hädavajalik;

12.  palub komisjonil teha ettepanek laiendada inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes inimõiguste kaitsjate määratlust, et hõlmata ka korruptsioonivastase võitluse aktivistid, uurivad ajakirjanikud ja eriti rikkumistest teadaandjad;

13.  juhib tähelepanu sellele, et kuna EL on maailmas juhtiv rahastaja, peaks ta järjest enam lähtuma hiljutistest suundumustest, mille puhul ELi välisabi andmine seoti eelarvereformidega, et saavutada suurem läbipaistvus, andmete parem kättesaadavus ja osalemisprotsesside kaasavus, kusjuures selles valdkonnas järgitavaid põhimõtteid tuleks ühtlustada teiste rahastajatega; on arvamusel, et EL peaks abi saavate riikide valitsustele kehtestama stiimulipõhise lähenemisviisiga selged ja avalikud võrdlusalused ja kriteeriumid, pakkudes koolitust või tehnilist abi, et nad avaksid oma eelarvemenetlused ja teeksid jõupingutusi läbipaistvuse, üldsuse osalemise ja järelevalve aspektides; nõuab tungivalt, et EL edendaks ja toetaks arenguriikides järelevalveorganite, sh parlamentide, kontrollikodade, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja meedia jaoks soodsa keskkonna loomist, et nad saaksid täita oma põhiülesandeid ja võidelda seeläbi korruptsiooni vastu;

14.  juhib teisest küljest tähelepanu asjaolule, et EL peaks kasutama süvendatud partnerlussuhete raamistikku selleks, et avaldada survet ulatuslikust korruptsioonist mõjutatud riikidele, et nad teostaksid reforme eelmainitud põhimõtete rakendamiseks; on arvamusel, et EL peaks reformide vajalikkust esile tõstma nähtava ja läbipaistva poliitilise dialoogi, surve ja koostöö abil ning rakendama piisavaid ja laialdasi seiremehhanisme; on seisukohal, et EL peaks mõistma avalikult hukka selliste seaduste jõustamise, millega piiratakse meediavabadust ja kodanikuühiskonna tegevust, mis on aruandluse nurgakivi, samuti peaks EL koostama strateegia asjaomaste riikidega suhete korrigeerimiseks, et toetada reforme nähtaval viisil; rõhutab, et kolmandate riikidega sõlmitavates lepingutes on vaja selgelt määratletud ja järgitavaid inimõigusklausleid, mis võimaldaksid inimõiguste jämeda rikkumise korral partnerluslepingu peatada;

15.  toetab läbipaistvuse suurendamist Euroopa avaliku sektori rahaliste vahendite investeerimist puudutavate otsuste tegemisel, nimelt Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) projektides, millel võib olla kahjulik mõju inimõigustele; nõuab tungivalt, et EIP ja EBRD tugevdaksid oma pettuse- ja korruptsioonivastaseid meetmeid, et tagada väljapoole Euroopa Liitu tehtavate investeeringute täielik läbipaistvus; rõhutab, et EIP ja EBRD peavad kinnitama oma tahet vältida riskantseid, eelkõige finantsvahendajate kaudu tehtavaid investeeringuid ning lisaks hoolsuskohustuse täitmisele kõigi oma klientide tegevuse jälgimisel inimõiguste ja aususe seisukohast võtma omaks riskipõhise lähenemisviisi ja parandama toetatavate projektide mõju hindamist inimõiguste valdkonnas; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata üldsuse osaluse tagamisele, samuti tasuta ja teavitatud eelnevale konsulteerimisele asjaomaste kogukondadega kõigis rahastatavate projektide kavandamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise etappides; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid ja komisjon kasutaksid EIP ainukeste liikmete ja EBRD juhtivate aktsionäridena oma mõjuvõimu, et aidata kaasa nende institutsioonide ulatuslikule reformimisele, eesmärgiga tagada suurem demokraatlik järelevalve nende otsuste ja aruandekohustuse üle;

16.  on arvamusel, et rahvusvahelised finantseerimisasutused, nagu Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapanga Grupp, peaksid laenu võtvatele riikidele struktuurilise kohandamise programmide raames pakutavate meetmete puhul läbi viima korruptsiooniohu hinnangu ja hindama meetmete mõju inimõigustele; on seisukohal, et struktuurilise kohandamise programmidega peaks alati kaasnema reformid parema valitsemistava ja suurema läbipaistvuse saavutamiseks; kordab, et programmide rakendamise jälgimiseks tuleks kasutada asjakohaseid, piisavalt rahastatud ja sõltumatuid järelevalvesüsteeme, ning viia läbi korrapäraseid auditeid ja uurimisi; lisab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata maa hõivamisele, sundväljatõstmistele, kaitsealastele riigihangetele, eraldi kaitse-eelarvetele ning sõjalise ja poolsõjalise tegevuse rahastamisele laenu võtvates riikides; kutsub ELi liikmesriike üles kasutama Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga liikmetena oma mõjuvõimu, et saavutada struktuurilise kohandamise programmide ja muude rahastamisprogrammide üle peetavatel läbirääkimistel suurem läbipaistvus ja ulatuslikumate kaasamismehhanismide kasutamine ning tagada parem demokraatlik järelevalve nimetatud organisatsioonide otsuste ja aruandekohustuse üle;

17.  palub, et kahe- ja mitmepoolsed finantseerimisasutused, nagu Maailmapanga Grupp, Rahvusvaheline Valuutafond, piirkondlikud arengupangad, ekspordikrediidi agentuurid ja erasektori pangad, nõuaksid, et mäetööstusega tegelevad ettevõtted ja valitsused täidaksid maksete avalikustamise nõudeid ja/või mäetööstuse läbipaistvuse algatuses maksete läbipaistvuse kohta kehtestatud norme, kusjuures see peaks olema mistahes projektide toetamise eeltingimus;

18.  väljendab heameelt rühmituse G20 poolt Soulis vastu võetud korruptsioonivastase tegevuskava üle ja on veendunud, et võetud suund tuleks säilitada, et tagada kooskõlastatud rahvusvahelised jõupingutused peamistes valdkondades korruptsiooni vastu võitlemiseks;

Korruptsioon ja arengupoliitika

19.  rõhutab, et kuna arenguriikide vaeseimad inimesed sõltuvad suurel määral avalikest teenustest, kannatavad nad teistest rohkem ka pisikorruptsiooni, sealhulgas nn vaikiva korruptsiooni all, mille korral riigiteenistujad ei osuta teenuseid või ei paku vahendeid, mille eest valitsus on maksnud (näiteks õpetajate puudumine riigikoolides või arstide puudumine esmatasandi raviasutustes);

20.  rõhutab, et korruptsioon takistab välismaiste otseinvesteeringute tegemist ja vähendab välisosalejate soovi arenguriikidega majanduskoostööd teha;

21.  on arvamusel, et korruptsiooni, sealhulgas maksuparadiiside, maksudest kõrvalehoidumise ja kapitali ebaseadusliku väljaviimise vastu võitlemine moodustab osa laiematest püüdlustest edendada head valitsemistava, mis on esitatud 2011. aasta muutuste kavas (COM(2011)0637) ELi arengupoliitika mõju suurendamise ühe põhiprioriteedina; rõhutab vajadust jõustada täielikult ja viivitamata ÜRO korruptsioonivastane konventsioon;

22.  rõhutab, et kõigi korruptsioonivastase võitluse meetmetega peaks kaasnema toetus programmidele, mille eesmärk on korruptsiooni ära hoida harimisega ja teadlikkuse tõstmise kampaaniatega;

23.  tuletab meelde tõhusat arengukoostööd käsitlevas Busani partnerluskokkuleppes võetud kohustusi ning kutsub ELi ja tema liikmesriike üles neid täitma, et tõhustada ühiseid jõupingutusi korruptsiooni ja ebaseaduslike rahavoogude vastu võitlemisel;

24.  on seisukohal, et korruptsiooni vastu võitlemiseks ja selle kaotamiseks on oluline tagada arengupoliitika sidusus; rõhutab ka vajadust suurendada arengukoostöö rahastamisvahendist ja Euroopa Arengufondist eelarve haldamiseks ja maksupettuste vastu võitlemiseks antavat ELi abi;

Liikmesriikide pädevuse suurendamine

25.  nõuab, et liikmesriigid muudaksid vajaduse korral oma kriminaalõigust, et nende jurisdiktsioon hõlmaks kõiki nende territooriumil viibivaid isikuid, kes on andnud altkäemaksu või omastanud riigi vara, olenemata isiku kodakondsusest ja sõltumata sellest, kus kuritegu aset leidis, kui kuriteo abil omandatud vara asub asjaomases liikmesriigis, kui see on seal pestud või kui kõnealusel isikul on liikmesriigiga tihedad sidemed (kodakondsuse või elukoha kaudu või kui ta on sellise ettevõtte tegelik tulusaaja, mille peakorter või tütarettevõte asub asjaomases liikmesriigis);

26.  juhib siiski tähelepanu sellele, et liikmesriigid peaksid olema ettevaatlikud kolmandatele riikidele teabe andmisel isikute kohta, keda süüdistatakse korruptsioonis, riigi vara omastamises või maksudest kõrvalehoidumises, et mitte levitada ebaõiglasi kahtlustusi inimõiguste kaitsjate kohta, nagu juhtus Ales Bjaljatskiga;

27.  on seisukohal, et laimu ja valesüüdistusi käsitlevad õigusaktid võivad takistada inimesi kolmandates riikides esinevatest korruptsioonijuhtumitest teatamast; nõuab seetõttu tungivalt, et kõik liikmesriigid näitaksid eeskuju ning lõpetaksid oma õigussüsteemis laimu ja valesüüdistusi käsitlevate õigusaktide alusel karistamise vähemalt selliste juhtumite puhul, kus tegemist on liikmesriikides või mujal toimuvat organiseeritud kuritegevust, korruptsiooni ja rahapesu käsitlevate süüdistustega;

28.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni soovituste kohaselt õiguslikud ja muud meetmed, et määratleda kuriteona sihiliku ebaseadusliku rikastumise juhtumid, st riigiametniku varade märkimisväärse suurenemise, mida ta ei suuda mõistlikult selgitada seoses oma seadusliku sissetulekuga;

Korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste suutlikkuse suurendamine

29.  peab kiiduväärseks 2012. aasta novembris vastu võetud Jakarta deklaratsiooni korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste põhimõtete kohta; ergutab ELi ja selle liikmesriike tegema veelgi suuremaid jõupingutusi ning koondama rahvusvahelisel tasandil jõud, et suurendada paljudes arenguriikides loodud korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste nappi suutlikkust korruptsiooni ohjeldamisel – enamasti on see vähene suutlikkus tingitud institutsioonilisest korrast, asjaolust, et asutuste tegevus sõltub täitevvõimust, poliitilise toetuse puudumisest, rahaallikatest, ametnike valimise ja nimetamise eeskirjadest ja täidesaatvatest volitustest;

30.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles alustama korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste sõltumatuse ja tulemuslikkuse rahvusvaheliste normide väljatöötamist – need tuleks koostada valitsuste tasandil ning võtta lõpuks vastu ÜRO Peaassamblees, kusjuures need peaksid olema samaväärsed inimõigustega tegelevate riiklike asutuste jaoks koostatud Pariisi põhimõtetega ning olema sama laia reguleerimisalaga; toonitab, et kõnealuseid põhimõtteid tuleks tulemuslikkuse vastastikuse hindamise raames kasutada aruandluse võrdlusalustena;

31.  kutsub komisjoni üles süvendama koostööd teiste rahastajatega ning Kõrgeimate Kontrolliasutuste Rahvusvahelise Organisatsiooniga, et suurendada kõrgeimate kontrolliasutuste suutlikkust abi saavates riikides ja rakendada arenguriikides kõrgeimate kontrolliasutuste rahvusvahelisi standardeid;

32.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid ja toetaksid korruptsioonivastase võitluse rahvusvahelise komisjoni loomist kas rahvusvahelise lepingu või ÜRO korruptsioonivastasele konventsioonile lisatava protokolliga, kusjuures nimetatud komisjon oleks kriminaaluurijate rahvusvaheline organ, millele on antud riiklike õiguskaitseasutuste ja prokuratuuriga samaväärsed volitused osalisriikide territooriumil toimunud korruptsioonijuhtumite uurimiseks, nende toimepanijatele süüdistuste esitamiseks ja üksikisikute riiklikus kriminaalkohtus vastutusele võtmiseks;

33.  kutsub ELi liikmesriike üles toetama ÜRO finantskuritegude, korruptsioonivastase võitluse ja inimõiguste eriraportööri määramist, kellel oleksid laialdased volitused, mis hõlmaksid eesmärgipärast kava ja riikide korruptsioonivastaste meetmete korrapärast hindamist; palub neid liikmesriike, kes on alla kirjutanud 27. jaanuaril 1999. aastal allkirjastamiseks avatud Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsioonile, kuid kes ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud, see võimalikult kiiresti ratifitseerida;

Ettevõtja sotsiaalne vastutus

34.  juhib tähelepanu rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametnikele antava altkäemaksu vastu võitlemist käsitleval OECD konventsioonil põhinevale käsiraamatule, mis võimaldab ettevõtetel rakendada tõhusaid sisekontrolli-, eetika- ja vastavusmeetmeid piiriülese korruptsiooni ärahoidmiseks ja tuvastamiseks;

35.  nõuab, et kõik ELi ettevõtjad täidaksid ettevõtja sotsiaalse vastutuse põhimõtteid, mis hõlmavad ka inimõiguste austamist kooskõlas ÜRO juhtpõhimõtetega; tunneb heameelt komisjoni valmisoleku üle töötada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks välja inimõiguste suunised; kutsub ELi liikmesriike üles töötama välja ÜRO juhtpõhimõtete riiklikud rakenduskavad ja nõudma, et ka partnerriigid järgiksid ettevõtja sotsiaalse vastutuse rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid, näiteks OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta;

36.  nõuab tõhusamate läbipaistvus- ja aruandlusnormide väljatöötamist ELi tehnoloogiaettevõtete jaoks seoses sellise tehnoloogia eksportimisega, mida saab kasutada inimõiguste rikkumiseks, korruptsiooni soodustamiseks või ELi julgeolekuhuvide vastaseks tegevuseks;

37.  märgib, et kolmandates riikides ja eelkõige konfliktipiirkondades järgitavate ettevõtlustavade parandamiseks esitatud algatustes (näiteks ÜRO algatus Global Compact ning ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtted) ei määratleta enamasti ühiseid seisukohti ega suuniste nõuetekohase jõustamise tingimusi, kuna nende täitmisel loodetakse ettevõtete enda vabatahtlikule algatusele; palub, et EL aitaks juhtida rahvusvahelisi jõupingutusi kõnealuste normatiivsete standardite kehtestamiseks (vähemalt ELi jurisdiktsioonis), keskendudes rahvusvaheliste korporatsioonide direktorite vastutusele ja ohvrite õiguskaitsemehhanismidele;

38.  nõuab komisjonilt tungivalt sellise õigusakti ettepaneku esitamist, milles nõutakse ELi ettevõtetelt selle tagamist, et nad ei toetaks oma ostudega korruptante, konfliktide õhutajaid ja inimõiguste raskete rikkumiste toimepanijaid, ning kohustatakse neid teostama oma tooraine tarneahelate kontrolle ja auditeid ning avalikustama nende tulemusi; on seisukohal, et ELi ettevõtete hoolsuskohustus kooskõlas OECD suunistega edendaks Euroopa ettevõtete arengut ja muudaks ELi inimõigustealase ja arengupoliitika sidusamaks, eelkõige konfliktipiirkondades;

39.  rõhutab uuesti, et EL ja liikmesriigid peavad võtma asjakohaseid meetmeid, sealhulgas kriminaalseaduse alusel, et jälgida ja vajaduse korral karistada oma territooriumil asuvaid ettevõtteid, kes on seotud korruptsiooniga kolmandates riikides; kutsub komisjoni üles koostama avalikku nimekirja ettevõtetest, kes on korruptsiooni eest süüdi mõistetud või kelle töötajatele on esitatud süüdistus korruptsioonijuhtumite eest liikmesriikides või kolmandates riikides; on seisukohal, et sellise nimekirja eesmärk peaks olema keelata süüdimõistetud ettevõtjatel osaleda riigihankemenetlustes või kasutada ELi vahendeid ELi liikmesriikides või kolmandates riikides (pooleliolevate kohtumenetluste puhul kohtu õigeksmõistva otsuseni); toonitab, et nn musta nimekirja koostamine võib olla ettevõtete jaoks tõhus stiimul korruptsiooni vältimiseks ning ettevõtte usaldusväärsust käsitlevate sisemenetluste parandamiseks ja karmistamiseks;

40.  peab kiiduväärseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel sõlmitud kokkulepet, milles nõutakse, et mäetööstuses tegutsevad ja põlismetsade raiega tegelevad ettevõtted avalikustaksid valitsustele tehtavad maksed riikide ja projektide kaupa; nõuab tungivalt, et kõikide partnerriikide valitsused nõuaksid nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatel finantsturgudel registreeritud või noteeritud rahvusvaheliste ettevõtete maksete samasugust avalikustamist; nõuab tungivalt, et EL edendaks partnerriikidega suheldes sellise aruandluse normiks muutmist; on arvamusel, et komisjon peaks kõnealuste õigusaktide järgmise läbivaatamise raames kaaluma riikide kaupa koostatavate aruannete reguleerimisala laiendamist, et aruanded hõlmaksid ka kõigi sektorite rahvusvahelisi ettevõtteid ja rohkem andmeid, nagu palgad, varad, töötajad, kasum ja maksud;

Rahu- ja stabiilsusoperatsioonid

41.  rõhutab, et korruptsioon soodustab sageli kuritegevust ning õhutab konflikte ja ebakindlust; on seisukohal, et korruptsioonivastasele võitlusele tuleks ELi konfliktiennetusmeetmetes ja ebastabiilsete olukordade lahendamisel rohkem tähelepanu pühendada;

42.  rõhutab, kui oluline on, et ÜRO ja Aafrika Liidu rahuvalvejõududes järgitaks kõrgeid usaldusväärsuse norme, eriti Aafrika rahutagamisrahastu kontekstis; toetab nõuet reformida ÜRO süsteemi usaldusväärsuse hindamiseks, täpsemalt ettepanekut luua ametnike kõikide üleastumiste uurimiseks (ka kohapeal) üks organisatsioonisisene kontrolliüksus; kutsub seetõttu ÜROd üles võtma meetmeid, et tagada rahuvalvajate rikkumiste ohvriks langenud isikutele õigus õiguskaitsevahendile ning parandada aruandlusmehhanisme ja rikkumistest teatajate kaitse poliitikat;

43.  rõhutab vajadust töötada välja üldised käitumisnormid ja ELi ÜJKP operatsioonide tegevusjuhend ning ajakohastada neid, et käsitleda asjakohaselt korruptsioonivastase võitluse vallas tehtavaid jõupingutusi nii missioonidel kui ka missioonide läbiviimise piirkonnas; kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et tagada Euroopa rahu- ja õigusriigimissioonide töötajate rikkumiste ohvriks langenud isikutele õigus tõhusale õiguskaitsevahendile; nõuab tungivalt, et nõukogu looks rikkumistest teatamiseks ohutu ja asjakohase mehhanismi ning töötaks välja rikkumistest teatajate tõhusa kaitse poliitika; toonitab, et kõnealune mehhanism peab olema sootundlik;

44.  peab kiiduväärseks selliseid algatusi nagu Montreux dokument ning eraturvateenuste pakkujate rahvusvaheline toimimisjuhend; peab kiiduväärseks Euroopa Liidu hiljutist toetusavaldust Montreux dokumendile ning selle kinnitamist paljudes ja üha lisanduvates ELi liikmesriikides; toonitab sellegipoolest, et kokkulepitud põhimõtteid tuleb paremini jõustada; kutsub kõiki ELi liikmesriike üles täiustama oma siseriiklikku õigust ja eeskirju vastavalt Montreux dokumendis sisalduvatele normidele ning teeb ettepaneku, et liikmesriigid ja EL sõlmiksid lepinguid ainult selliste sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtetega, kes järgivad asjaomaste algatuste põhimõtteid; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete rahvusvahelise tegevusjuhendi järelevalvemehhanismi loomist – selleks peaks olema järelevalveorgan, mis suudab menetleda kaebusi ja kehtestada hoiatavaid karistusi (sh vajalike lisapiirangute lisamine lepingutesse, aga ka ametlike hoiatuste ja rahaliste karistuste määramine ning sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtte ajutine või alaline eemaldamine tegevusjuhendi süsteemist), et tagada tegevusjuhendist kinnipidamine ning sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete vastutus tegevusjuhendiga võetud kohustuste täitmise eest;

45.  nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid sellise rahvusvahelise raamistiku loomist, millega reguleerida sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete tegevust ja kehtestada võrdsed tingimused, et vastuvõtvatel riikidel oleks õigus reguleerida sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtete tegevust ning osalisriigid saaksid kasutada oma mõjuvõimu inimõiguste kaitseks ja korruptsiooni vältimiseks; toonitab, et selline raamistik peab hõlmama hoiatavaid karistusi rikkumiste eest, rikkujate vastutusele võtmist ja õiguskaitse tõhusat kättesaadavust ohvrite jaoks, samuti litsentsimis- ja järelevalvesüsteemi, mille abil kohustada kõiki sõja- ja julgeolekuvaldkonna eraettevõtteid teostama sõltumatuid auditeid ning korraldama kogu personali jaoks inimõigusalaseid kohustuslikke koolitusi;

Rahvusvaheline koostöö ja abi

46.  teeb ettepaneku, et liikmesriigid rakendaksid paremini ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni IV ja V peatükki (vastavalt „Rahvusvaheline koostöö” ja „Vara tagasivõitmine”), et tagada kolmandate riikide taotletud vastastikuse õigusabi suurem tõhusus, selleks tuleks siseriiklikku õigust tõlgendada viisil, mis lihtsustaks taotletud abi andmist, ning taotlejariigis tuleks vastastikuse õigusabi andmise eesmärgil käsitleda konfiskeerimist süüdimõistvast otsusest eraldi, samuti tuleks kolmandate riikide õigussüsteemidele eraldada vajalikud inim- ja finantsressursid, et juhtumeid saaks nõuetekohaselt ja kiiresti käsitleda; nõuab tungivalt, et EL tähtsustaks seda küsimust, kuna see on demokratiseerimisjärgus olevate kolmandate riikide jaoks äärmiselt oluline, ning tegeleks õiguslike takistuste ja ELis asuvate finantskeskuste koostöövalmiduse puudumisega, mis väljendub sageli vastastikuse õigusabi passiivses ja vähetõhusas korras;

47.  on arvamusel, et kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse lisatav standardne inimõiguste klausel peaks hõlmama ka kohustust kaitsta ja edendada head valitsemistava;

48.  ärgitab komisjoni tegema Cotonou lepingu järgmise läbivaatamise käigus ettepaneku, et hea valitsemistava järgmine saaks lepingu oluliseks koostisosaks ning laiendataks korruptsiooni määratlust, mis võimaldaks hea valitsemistava klausli rikkumist karistada kõigil raskendavatel asjaoludel ja mitte üksnes siis, kui see on seotud majanduslike ja valdkondlike poliitikameetmete ja programmidega, kus Euroopa Liit on finantsabi andjana oluline partner;

49.  väljendab heameelt ELi-Egiptuse ja ELi-Tuneesia rakkerühma otsuse üle töötada välja tegevuskava, et tagastada seadusevastaselt omandatud vara, mis on siiani mitmetes kolmandates riikides külmutatud; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid täielikult üle kehtivad rahvusvahelised vara tagasivõitmist käsitlevad eeskirjad, nagu ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni V peatükk, üleminekuetapis olevate araabia riikidega sõlmitud G8 Deauville’i partnerluse varade tagasivõitmise tegevuskava ja nõukogu poolt 26. novembril 2012. aastal välja töötatud uus seadusandlik raamistik; on seisukohal, et varade tagasivõitmist käsitlevad sätted toetavad riikide pingutusi heastada korruptsiooni halvimaid tagajärgi, ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid teeksid tõsiseid jõupingutusi, mille eesmärk on lihtsustada seadusvastaselt omastatud ja endiste režiimide poolt kõrvaldatud varade tagastamist araabia kevade riikide rahvastele; rõhutab, et ulatuslikust korruptsioonist mõjutatud režiimidest välja arenenud riigid peavad varade tagasivõitmise ja riigivõla suhtes kasutama inimõigustepõhist käsitusviisi; toetab algatusi riigi välis- ja sisevõla auditeerimiseks, et avastada korruptsioon ja selle tagajärjed inimõigustele; kutsub liikmesriike üles toetama võla auditeerimise algatusi;

50.  kutsub ELi ja liikmesriike üles andma õiguslikku ja tehnilist abi arenguriikidele, kes soovivad saada tagasi Euroopa Liidu territooriumil hoitava õigusvastaselt omandatud vara (või diktaatorite ebaseaduslikult kogutud vara);

51.   juhib tähelepanu tõigale, et korruptsioon relvakaubanduses moodustab suure osa ülemaailmsetes tehingutes esinevast korruptsioonist; väljendab heameelt ÜRO Peaassamblee poolt 2. aprillil 2013. aastal vastu võetud relvakaubanduslepingu üle, millega kehtestatakse rahvusvaheliste relvatarnete hindamiseks ühised siduvad normid ja kriteeriumid; peab kiiduväärseks liikmesriikide lubadust allkirjastada relvakaubandusleping võimalikult kiiresti ning kutsub liikmesriike üles asuma juhtpositsioonile ÜRO pingutustes, mis on suunatud sellele, et kõik ÜRO liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid viivituseta rahvusvahelise relvakaubanduslepingu; ergutab ELi jälgima valvsamalt Euroopa relvatootjate eksporti ja võitlema relvakaubandussektori puuduliku läbipaistvusega, eelkõige seoses vahendajate ning majandus- või tööstuskompensatsioonide kasutamisega, kooskõlas nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, ELi liikmesriikide, kandidaatriikide ja assotsieerunud riikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Aafrika Liidule, Rahvusvahelisele Valuutafondile, Maailmapangale, Euroopa Investeerimispangale, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale ning ÜRO-le.

(1) Euroopa Liidu Nõukogu, 2008.
(2) ELT C 33 E, 5.2.2013, lk 165.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0470.
(4) ÜRO Peaassamblee resolutsioon A/RES/48/134.
(5) OECD (2011), OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele, OECD Publishing.
(6) Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, 2006 ISBN 92-2-119010-2 ja 978-92-2-119010-3.
(7) New York, ÜRO peakorter, 26. juuli 2000.
(8) ÜRO Peaassamblee, A/CONF.217/2013/L.3.
(9) CleanGovBiz Initiative, OECD 2013.
(10) CleanGovBiz Initiative, OECD 2013.
(11) Illicit Financial Flows from Developing Countries Over the Decade Ending 2009, Global Financial Integrity.
(12) OLAFi 2011. aasta aruanne.

Viimane päevakajastamine: 29. jaanuar 2016Õigusalane teave