Resolutsiooni ettepanek - B6-0395/2008Resolutsiooni ettepanek
B6-0395/2008

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

1.9.2008

komisjoni avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2
Esitaja(d): Pasqualina Napoletano, Alain Hutchinson, Glenys Kinnock, Neena Gill ja Anne Van Lancker
fraktsiooni PSE nimel
Emade suremus 25. septembril toimuva ÜRO kõrgetasemelise kohtumise eel – aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamine

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B6-0377/2008

Menetlus : 2008/2621(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
B6-0395/2008
Esitatud tekstid :
B6-0395/2008
Vastuvõetud tekstid :

B6‑0395/2008

Euroopa Parlamendi resolutsioon emade suremuse kohta 25. septembril toimuva ÜRO kõrgetasemelist kohtumise eel – aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamine

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO aastatuhande tippkohtumisel 2000. aasta septembris vastuvõetud aastatuhande arengueesmärke;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu juuni tippkohtumisel vastuvõetud tegevuskava ja selle 2010. aasta teetähiseid;

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Aastatuhande arengueesmärgid 2000–2004” (SEK(2004)1379);

–  võttes arvesse Brüsselis 16. ja 17. detsembril 2004. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi, milles kinnitati Euroopa Liidu täielikku pühendumist aastatuhande arengueesmärkidele ja poliitika sidususele;

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine arengukoostöös” (SEK(2007)332);

–  võttes arvesse ELi–Aafrika ühisstrateegiat;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2007/2182(INI));

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu rolli kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel ja 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide kohta – vahekokkuvõte;

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni Aafrika arengustrateegia kohta ja 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Aafrika vaheliste suhete olukorra kohta;

–  võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris peetud neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastuvõetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5 ja Peking +10 edasiste meetmete ja algatuste teemal, et rakendada Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi, mis võeti vastu vastavalt 9. juunil 2000 ja 11. märtsil 2005;

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus” („Arengut käsitlev Euroopa konsensus”), mis allkirjastati 20. detsembril 2005. aastal, ja 2007. aasta detsembri Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas;

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 2005. ja 2006. aasta aruandeid maailma rahvastiku olukorra kohta ”Võrdõiguslikkuse lubadus – sooline võrdõiguslikkus, reproduktiivtervis ja aastatuhande arengueesmärgid” ja “„Lootuse täitumise suunas – naised ja rahvusvaheline ränne”;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend;

–  võttes arvesse 26. oktoobril 2005. aastal jõustunud protokolli Aafrika naiste õiguste kohta, mida tuntakse ka Maputo protokolli nime all, ja Aafrika Liidu eriistungil 2006. aasta septembris vastu võetud Maputo tegevuskava kogu kontinenti hõlmava poliitilise raamistiku käivitamiseks seksuaal- ja reproduktiivtervise ning -õiguste kohta aastateks 2007–2010;

–  võttes arvesse 1994. aasta septembris Kairos toimunud ÜRO rahvusvahelist rahvastiku ja arengu konverentsi (ICPD), Kairos vastu võetud tegevuskava ja sellest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO Kairo+5 erakorralisel istungjärgul edasise tegevuse kohta, et rakendada 1999. aastal vastu võetud tegevuskava;

–  võttes arvesse Brüsseli tegevusraamistikku ja soovitusi jätkusuutliku tervishoiu kohta, mis võeti vastu Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) tervishoiuministrite kohtumisel Brüsselis 2007. aasta oktoobris;

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis jõustus 3. jaanuaril 1976, eriti selle artiklit 12;

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldist märkust nr 14 „Õigus parimale võimalikule tervisele”, ÜRO dok nr E/C 12/2000/4 (2000);

–  võttes arvesse 3. septembri 1981. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.  arvestades, et emade suremuse vastu võitlemine on aastatuhande arengueesmärk, mille saavutamine on kõige enam maha jäänud: aastatuhande arengueesmärgis nr 5 nõutakse aastaks 2015 emade suremuse vähenemist 75 % võrra, mille on endale eesmärgiks võtnud 186 riiki;

B.  arvestades, et igal aastal sureb raseduse või sünnituse ajal üle poole miljoni naise ning 99 % neist sureb arengumaades; arvestades, et 20 aasta jooksul on emade suremus Sahara-taguses Aafrikas vähenenud vaid 0,1 % võrra ning ühel kuueteistkümnest naisest selles piirkonnas on eluaegne risk surra raseduse või sünnituse ajal; arvestades, et emade suremus on kõige dramaatilisem tervishoiu ebavõrdsuse näitaja maailmas;

C.  arvestades, et lisaks geograafilisele ebavõrdsusele nähtub emade suremuse alastest kogemustest ja uurimustest, et emade suremuse määras valitseb suur ebavõrdsus sõltuvalt jõukusest, rassist ja etnilisest kuuluvusest, elukohast linnas või maal, kirjaoskuse tasemest ning isegi keelelisest ja usulisest jaotumusest riigisiseselt, sealhulgas tööstusriikides, seega on tegemist suurima ebavõrdsusega kogu rahvatervise statistikas;

D.  arvestades, et G8 riigid on leppinud kokku tervishoiupaketis, millega koolitatakse ja värvatakse 1,5 miljonit tervishoiutöötajat Aafrikas ning tagatakse, et 80 % emadest on sünnituse ajal juures koolitatud tervishoiutöötaja; arvestades, et paketi juurde kuulub ka kohustus suurendada 36 Aafrika riigis, kus tervishoiutöötajate nappus on kõige teravam, nende arvu 2,3ni tuhande elaniku kohta; arvestades, et sellegipoolest ei mainita vajadust kindlustada nende 10 miljoni USA dollari hankimine, mille varal ühiskonnaaktivistide väitel oleks võimalik igal aastal päästa kuue miljoni ema ja lapse elu;

E.  arvestades, et emade suremus ja haigestumus kujutab endast üleilmset tervishoiukriisi: igal aastal sureb sünnitusel hinnanguliselt 536 000 naist ning ühel kahekümnest naisest on tõsised tüsistused alates kroonilistest põletikest kuni invaliidsust põhjustavate vigastusteni, näiteks sünnitusejärgne fistul, ning eluaegse invaliidsuseni;

F.  arvestades, et ei ole mingi saladus, miks naised raseduse ja sünnituse ajal surevad – emade suremuse põhjused on selged ja teada, nii nagu on teada ka selle ennetamise vahendid;

G.  arvestades, et emade suremust võiks vältida pereplaneerimise meetodite parema kättesaadavuse ja kasutuselevõtuga, ohutute ja kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja pakkumisega naistele eeskätt raseduse ajal, günekoloogilise esmaabi andmisega sünnituse ajal ja pärast sünnitust ning naiste tervise ja toitumuse ning seisundi parandamisega ühiskonnas;

H.  arvestades, et kuna see ennetuslik lähenemisviis hõlmab naiste ja tervishoiutöötajate koolitamist, et nad oleksid võimelised ära tundma rasedus- ja sünnitusaegseid tüsistusi ja otsima vastavat abi, on vaja kohast tervishoiuasutuste võrgustikku, milleni võiks olemasolevat infrastruktuuri ja transporti arvestades jõuda mõistliku aja jooksul, ning piisavate tervishoiuteenuste pakkumist koolitatud personali poolt lähedalasuvates tervishoiuasutustes, mille korraldus on tõhus ja mis on varustatud elektri, vee ja meditsiinitarvetega;

I.  arvestades, et ennetatav emade suremus rikub naiste ja teismeliste tüdrukute õigust elule, mis on sätestatud paljudes rahvusvahelistes inimõigustega seotud kohustustes, näiteks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, ning et emade suremuse ja haigestumuse põhjused võivad endast kujutada ka muude inimõiguste rikkumist, kaasa arvatud naiste ja tüdrukute õigus kõrgeimale võimalikule füüsilise ja vaimse tervise tasemele ja diskrimineerimatu juurdepääs põhilistele tervishoiuteenustele;

J.  arvestades, et riikidel on kohustus osutada tervishoiuteenuseid kui õigust kas ise või teiste kaudu, ning arvestades, et isegi piiratud vahenditega riikidel on võimalik võtta koheseid meetmeid, millel oleks mõju emade tervisele;

K.  arvestades, et emade suremuse ja sünnitusega seotud vigastuste põhjused ei ole niivõrd praktilist või struktuurset laadi, vaid on pigem tingitud naiste madalama väärtuse ja staatusega ühiskonnas, kus naised on üldiselt ebasoodsamas olukorras, ning tõdedes, et riikides, kus majanduslik areng on sarnane, on naiste kõrgemal staatusel ja emade väiksemal suremusel otsene seos;

L.  arvestades, et mitmete diskrimineerimise vormide tõttu, kaasa arvatud meeste ja naiste ebavõrdsus majapidamises, naistele kahjulikud traditsioonid, naistevastane vägivald, mõjuvõimu puudumine oma reproduktiivsete õiguste üle, tüdrukutest imikute hülgamine ja naise stereotüüp, mis näeb naist peamiselt ema ja hoolitsejana, on naised eriti ohustatud just raseduse ja sünnituse ajal; arvestades, et naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid;

M.  arvestades, et ÜRO peaassamblee on lisanud aastatuhande arengueesmärkide loetelusse emade tervist puudutava aastatuhande arengueesmärgi nr 5 alla alaeesmärgina üldise juurdepääsu reproduktiivtervishoiule 2015. aastaks;

N.  arvestades, et rahvusvahelisel rahvastiku ja arengu konverentsil (ICPD) lubas rahvusvaheline üldsus, nimetades reproduktiivtervishoidu (kaasa arvatud pereplaneerimine ja emadusega seotud tervishoiuteenused) rahvusvaheliste arengupüüete keskseks eesmärgiks, anda selle jaoks uusi vahendeid;

O.  arvestades, et pereplaneerimise toetamine ei ole suurenenud, vaid vähenenud, ja rahastamise kogumaht on nüüd palju väiksem kui 1994. aastal, olles langenud absoluutarvestuses 723 miljonilt USA dollarilt 1995. aastal 442 miljoni USA dollarini 2004. aastal;

P.  arvestades, et EL on võtnud regulaarseid ja järjepidevaid kohustusi täita aastatuhande arengueesmärk nr 5 – hiliseim neist oli juunis 2008 vastuvõetud tegevusprogramm;

Q.  arvestades, et vaatamata kõnealuse probleemi tõsidusele ja inimõiguste rikkumisele on emadele mõeldud tervishoiuteenused jäänud rahvusvaheliste foorumite päevakorras vähetähtsale kohale, konkreetsetele haigustele osutatud tähelepanu varju, mistõttu emade suremus on muutunud kõrvaliseks küsimuseks, samal ajal kui kõrge HIV nakatumismäär on soodustanud emade suremuse ja haigestumise vähendamisel tehtavate edusammude peatumist või aeglustumist,

1.  tunneb sügavat muret asjaolu pärast, et emade suremuse vähendamine (aastatuhande arengueesmärk nr 5) on ainus aastatuhande arengueesmärk, mille suhtes alates 2000. aastast mitte ainult puudub edasiminek, eeskätt Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Aasias, vaid mille näitajad olid 20 aasta eest samad mis praegu;

2.   märgib, et lisaks haridusele aitab naistele suuremate õiguste andmine oluliselt kaasa emade tervishoiu parandamisega seotud aastatuhande arengueesmärgi nr. 5 saavutamise edendamisele;

3.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles tähtsustama aastatuhande arengueesmärke käsitleva ÜRO kõrgetasemelise kohtumise eel esmajärjekorras aastatuhande arengueesmärgi nr 5 (emade tervishoiu parandamine) saavutamiseks võetavaid meetmeid;

4.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles vähendama erinevusi tööstusriikide ja arenguriikide emade suremuse määra vahel, suurendades investeeringuid ja meetmeid tervishoiu valdkonna inimressursi parandamiseks ning pakkudes rohkem ressursse ja võttes kohustusi tervishoiusüsteemide ja esmatasandi tervishoiu infrastruktuuri tugevdamiseks, eraldades muu hulgas vahendeid seireks, järelevalveks, peamiseks rahvatervisega seotud tegevuseks, tegevuseks kohalikul tasandil ja muudeks vajalikeks tugifunktsioonideks;

5.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles suurendama pingutusi, et kaotada emade ennetatav suremus ja haigestumus, arendades, rakendades ja korrapäraselt hinnates emade suremuse ja haigestumuse üleilmseks vähendamiseks koostatud tegevuskavasid, milles kasutatakse õigluspärast, süsteemset ja jätkusuutlikku inimõigustel põhinevat lähenemist, mida toetavad ja lihtsustavad tugevad institutsioonilised mehhanismid ja rahalised vahendid;

6.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles õppima emade suremuse vastu võitlemise kavade edukusest sellistes kohtades nagu Methani Chhattisgarhis (India) ja laiendama emadele mõeldud tervishoiuteenuste osutamist esmatasandi arstiabi raames, tuginedes teadliku valiku mõistele, turvalise emaduse alasele koolitusele, sihipärasele ja tõhusale sünnituseelsele hooldusele, emade toitumisprogrammidele, asjakohasele sünnitusabile, mis aitab vältida keisrilõigete ülemäärast kasutamist ning näeb ette vältimatu sünnitusabi, suunamisteenustele raseduse, sünnituse ja abordiga seotud tüsistuste korral, sünnitusjärgsele hoolekandele ja pereplaneerimisele;

7.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles edendama kõikide naiste juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitlevale igakülgsele teabele ja teenustele;

8.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma kasutusele ja arendama edasi juba hästi sissetöötatud näitajaid ja võrdlusaluseid emade suremuse vähendamiseks (sealhulgas ametliku arenguabi eraldamine) ning looma järelevalve- ja aruandlusmehhanisme, mis viiksid kehtiva poliitika ja programmide pideva parandamiseni;

9.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama reproduktiivterviseteenuste kättesaadavust, juurdepääsetavust ja kvaliteeti ning suunama maksimaalsed olemasolevad vahendid emade suremust käsitlevasse poliitikasse ja programmidesse;

10.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles, et nad tagaksid usaldusväärsete ja ajakohaste andmete kogumise, mis aitaksid rakendada emade suremuse ja haigestumise vähendamisega seotud tegevusi;

11.   

kutsub komisjoni ja nõukogu üles võimaldama piisava hulga oskuslike sünnitusabiliste tagamiseks koolitust, suutlikkuse suurendamist ja infrastruktuuri, et tagada kõigile rasedate naistele ja tüdrukutele juurdepääs sellistele abilistele (ning tagada, et programmid ja riiklikud tegevuskavad kajastavad seda eesmärki);

12.  nõuab tungivalt, et EL oleks ka edaspidi seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õiguste toetamise püüdlustes esirinnas, säilitades rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi (ICPD) tegevuskava rakendamiseks vajaliku rahastamise taseme, ning tunneb kahetsust, et samal ajal kui Sahara-taguses Aafrikas on suurim emade suremus, on seal ka maailma madalaim rasestumisvastaste vahendite kasutamise määr (19%), samas kui 30% emade suremusest selles piirkonnas on tingitud ebaturvalistest abortidest;

13.  usub, et reproduktiivtervishoiule üldise juurdepääsu tagamise aastatuhande arengueesmärgi saavutamiseks aastaks 2015 tuleb suurendada rahastamist ELi vahenditest, sest vastasel juhul jätkub naiste elude kaotus raseduse ja sellega seonduvate põhjuste tõttu;

15.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles töötama välja programme ja poliitikat, mis on suunatud emade suremuse ennetamise jaoks olulistele terviseteguritele, nagu osalemine tervist puudutavate otsuste tegemise protsessis, teave seksuaal- ja reproduktiivtervise kohta, kirjaoskus, toitumine, mitte-diskrimineerimine ja soolise võrdõiguslikkusega seotud sotsiaalsed normid;

16.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles, arvestades emade suremuse vähendamises tehtud edusamme, osalema aktiivselt üleilmsetes foorumites, näiteks „Countdown to 2015”, jagama parimaid tavasid asjakohaste programmide ja poliitika kohta ning soodustama hoo jätkumist;

17.  nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid hoiduksid rikkumast oma aastatuhande arengueesmärkidega (sealhulgas aastatuhande arengueesmärk nr 5) seotud rahastamiskohustusi, ning kutsub nõukogu eesistujat üles võtma juhtpositsiooni ja näitama eeskuju, tagades piisava ja prognoositava rahastamise olemasolu ning pingutuste suurendamise, et päästa elusid;

18.  palub komisjonil tagada, et aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingutes keskendutaks peamiselt tervishoiu- ja haridussektorile;

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Parlamentidevahelisele Liidule ja OECD arenguabikomiteele.