RAPORT Meediapädevus digitaalses maailmas
24.11.2008 - (2008/2129(INI))
Kultuuri- ja hariduskomisjon
Raportöör: Christa Prets
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
meediapädevuse kohta digitaalses maailmas
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse 2005. aasta UNESCO kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/65/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta,[1] eriti selle põhjendust 37 ja direktiivi 89/552/EMÜ (audiovisuaalsete meediateenuste direktiiv) artiklit 26;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta otsust nr 854/2005/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse mitmeaastane programm Interneti ja uute sidustehnoloogiate turvalisema kasutamise edendamiseks[2];
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsust nr 1718/2006/EÜ toetusprogrammi rakendamise kohta Euroopa audiovisuaalsektoris (MEDIA 2007)[3];
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega (2006/952/EÜ)[4];
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/962/EÜ võtmepädevuste kohta elukestvas õppes[5];
– võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2007. aasta teatist „Meediapädevus digitaalkeskkonnas – Euroopa lähenemisviis” (KOM(2007)0833);
– võttes arvesse komisjoni töödokumenti „Meediakanalite paljusus Euroopa Liidu liikmesriikides” (SEK(2007)0032);
– võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2005. aasta teatist „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest” (KOM(2005)0229);
– võttes arvesse oma 20. novembri 2002. aasta resolutsiooni meedia koondumise kohta[6];
– võttes arvesse oma 6. septembri 2005. aasta resolutsiooni piirideta televisiooni kohta[7];
– võttes arvesse oma 27. aprilli 2006. aasta resolutsiooni ülemineku kohta analoogringhäälingult digitaalringhäälingule: võimalus Euroopa audiovisuaalpoliitika ja kultuurilise mitmekesisuse jaoks?[8];
– võttes arvesse nõukogu 22. mai 2008. aasta järeldusi kultuuridevaheliste pädevuste kohta, eriti Euroopa lähenemisviisi meediapädevusele digitaalkeskkonnas[9];
– võttes arvesse UNESCO 1982. aasta Grünwaldi deklaratsiooni meediahariduse kohta;
– võttes arvesse UNESCO 2007. aasta Pariisi tegevuskava – kaksteist soovitust meediahariduse kohta;
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust Rec(2006)0012 liikmesriikidele laste oskuste parandamise kohta uues info- ja sidekeskkonnas;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A6‑0461/2008),
A. arvestades, et meedia mõjutab ühiskonna igapäevaelu ja poliitikat; arvestades, et tugev meedia koondumine võib ohustada meediakanalite paljusust; ning arvestades, et meediapädevus on seetõttu keskse tähtsusega poliitilise kultuuri ja liidu kodanike aktiivse osalemise seisukohalt;
B. arvestades, et kõik meediatüübid, nii audiovisuaalne kui ka trükimeedia ning klassikalised ja digitaalsed meediakanalid segunevad ning toimub eri meediavormide tehniline ja sisuline lähenemine ning arvestades, et tänu uuenduslikele tehnoloogiatele tungib uus massimeedia üha tugevamalt kõikidesse eluvaldkondadesse ning uus meedia eeldab meediakasutajalt aktiivsemat rolli ning ka sotsiaalsed võrgustikud, veebiblogid ja videomängud on meediavormid;
C. arvestades, et noorte meedikasutajate jaoks on internet esimene ja peamine teabeallikas; arvestades, et nende internetioskused on suunatud nende endi erilistele vajadustele, kuid süstemaatiliselt korrastamata; arvestades, et seevastu täiskasvanud hangivad teavet peamiselt raadiost, televisioonist, ajalehtedest ja ajakirjadest; ning arvestades, et seetõttu peab meediapädevus praegusel meediamaastikul vastama nii uue meedia väljakutsetele, eelkõige sellega seonduvatele võimalustele interaktsiooniks ja loominguliseks osalemiseks, kui ka teadmistele, mida eeldavad traditsioonilised meediakanalid, mis on endiselt kodanike peamine teabeallikas;
D. arvestades, et uued sidetehnoloogiad võivad kogenematuid kasutajaid üle ujutada eristamata, st olulisuse alusel liigitamata teabe rohkusega ning selline teabe üleküllus võib kujutada endast täpselt sama suurt probleemi kui teabe puudumine;
E. arvestades, et teiste inimeste õigusi ja vabadusi austava infotehnoloogia ja meedia kasutamise alane hea ettevalmistus tõstab selgelt inimese kutsekvalifikatsiooni ning aitab rahvamajanduse seisukohalt kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele;
F. arvestades, et ulatuslik juurdepääs sidetehnoloogiatele annab igale inimesele võimaluse niiviisi teavet edastada ja kogu maailmas levitada, mistõttu igast internetikasutajast saab võimalik ajakirjanik, ning et piisav meediapädevus ei ole seega vajalik mitte üksnes teabest arusaamiseks, vaid ka meediasisu tootmise ja levitamise oskuse seisukohast ning arvutialased teadmised üksi ei suurenda seetõttu automaatselt meediapädevust;
G. arvestades, et seoses telekommunikatsioonivõrkude arengu ning info- ja sidetehnoloogiate võidukäiguga esineb suuri erinevusi liikmesriikide, aga ka piirkondade vahel, eelkõige äärepoolsemate piirkondade ja maapiirkondade vahel, mis peidab endas digitaalse lõhe pideva suurenemise ohtu Euroopa Liidus;
H. arvestades, et koolidel on täita oluline roll suhtlus- ja otsustusvõimeliste inimeste kujundamisel ning liikmesriikide ja piirkondade vahel on meediahariduse valdkonnas ning info- ja sidetehnoloogia kaasamise ja õppetöös kasutamise ulatuse osas suured erinevused ning meediaharidust saavad anda eeskätt need õpetajad, kes on ise meediapädevad ja saanud selles valdkonnas vastava väljaõppe;
I. arvestades, et meediaharidus etendab olulist osa meediapädevuse kõrge taseme saavutamisel ja on poliitilise hariduse oluline osa, mis aitab inimestel tegutseda aktiivse kodanikuna ning tõsta nende teadlikkust nii oma õigustest kui ka kohustustest; arvestades, et lisaks on hästi informeeritud, poliitiliselt küpsed kodanikud pluralistliku ühiskonna alus; ning arvestades, et oma sisu ja meediatoodete loomisega omandatakse oskused, mis võimaldavad professionaalselt toodetud meediasisu põhimõtteid ja väärtusi sügavamalt mõista;
J. arvestades, et meediapedagoogiline töö on vanemate inimeste puhul vähem etableerunud kui noorte puhul ning vanemad inimesed suhtuvad uude meediasse sageli kartlikult ja tõrjuvalt;
K. arvestades, et isikuandmete turvalisusega seotud ohud muutuvad järjest keerukamaks ja arvukamaks ning see tähendab kogenematutele kasutajatele suuremat riski;
L. arvestades, et meediapädevus on info- ja kommunikatsiooniühiskonnas asendamatu võtmekvalifikatsioon;
M. arvestades, et meedia avab võimalused ülemaailmseks suhtluseks ja maailmale avatuseks, on demokraatlike ühiskondade tugisammas ning vahendab nii teadmisi kui ka teavet; ning arvestades, et uued digitaalsed meediakanalid pakuvad positiivseid osalemist soodustavaid ja loomingulisi võimalusi ning seeläbi paraneb kodanike osalus poliitilistes protsessides;
N. arvestades, et praegused andmed ei ole piisavad, et teha konkreetseid järeldusi meediapädevuse taseme kohta Euroopa Liidus;
O. arvestades, et meediapädevuse otsustavat tähtsust on rõhutanud ka UNESCO, näiteks Grünwaldi deklaratsioonis meediahariduse kohta (1982) ja Pariisi tegevuskavas – kaksteist soovitust meediahariduse kohta (2007);
Põhimõtted
1. tunneb heameelt komisjoni teatise üle, kuid arvab, et tuleb parandada meediapädevuse edendamise Euroopa kava väljatöötamist, eriti mis puudutab klassikaliste meediakanalite kaasamist ja meediahariduse tähtsuse tunnustamist;
2. tunneb heameelt hariduse, noorte ja kultuuri nõukogu 21. ja 22. mai 2008. aasta teemakohaste järelduste üle; ootab, et liikmesriigid võitleksid energiliselt meediapädevuse edendamise eest, ja teeb ettepaneku tugevdada liikmesriikide kontaktkomiteed, mis on ette nähtud audiovisuaalsete meediateenuste direktiivis, haridusekspertidega;
3. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu soovituse ja töötaks välja tegevuskava meediapädevuse kohta; nõuab tungivalt, et komisjon korraldaks 2009. aastal audiovisuaalsete meediateenuste kontaktkomitee istungi, et hõlbustada regulaarset teabevahetust ja tõhusat koostööd;
4. palub, et audiovisuaalse ja elektroonilise side reguleerimise eest vastutavad asutused teeksid eri tasanditel koostööd meediapädevuse parandamise nimel; tunnistab erilist vajadust töötada riiklikul tasandil välja nii käitumisjuhendid kui ka ühised reguleerimisalgatused; rõhutab vajadust kaasata kõik sidusrühmad meediapädevuse eri tahkude ja mõõtmete süstemaatilise uurimise ning korrapärase analüüsi edendamisse;
5. soovitab komisjonil kasutada ka meediapädevuse eksperdirühma meediahariduse küsimuste arutamiseks ja suurendada kohtumiste korrapärasust ning konsulteerida korrapäraselt kõikide liikmesriikide esindajatega;
6. märgib, et poliitikakujundajate, ajakirjanike, raadio- ja teleringhäälinguasutuste ning meediaettevõtete kõrval saavad eelkõige väikesed asutused kohapeal, nagu raamatukogud, rahvaülikoolid, kodanike kultuuri- ja meediakeskused, täiendõppe- ja koolitusasutused ning kodanikumeedia (nt avatud kanalid) aidata aktiivselt kaasa meediapädevuse edendamisele;
7. palub komisjonil audiovisuaalsete meediateenuste direktiivi artiklit 26 silmas pidades töötada välja meediapädevuse näitajad meediapädevuse pikaajaliseks edendamiseks Euroopa Liidus;
8. nendib, et meediapädevus tähendab oskust eri meediakanaleid iseseisvalt kasutada, mõista ja kriitiliselt hinnata meedia ja meediasisu erinevaid aspekte ning suhelda erinevates kontekstides ja luua ning levitada meediasisu; nendib lisaks, et kättesaadavate allikate suure arvu tõttu on oluline eelkõige oskus hankida sihipäraselt teavet uute meediakanalite andmete ja piltide üleküllusest ning osata seda liigitada;
9. rõhutab, et meediaharidus on tarbijateavituse poliitika, intellektuaalomandi õiguste küsimuse teadliku ja oskusliku käsitlemise, kodanike aktiivse demokraatliku osaluse ja kultuuridevahelise dialoogi edendamise oluline aspekt;
10. ergutab komisjoni arendama meediapädevuse edendamise poliitikat koostöös kõikide liigu organitega ning kohalike ja piirkondlike asutustega ning tugevdama koostööd UNESCO ja Euroopa Nõukoguga;
Sihtrühmad ja eesmärgid
11. rõhutab, et meediaharidustegevusse tuleb kaasata kõik kodanikud: lapsed, noored, täiskasvanud, vanemad inimesed ja puuetega inimesed;
12. juhib tähelepanu asjaolule, et meediapädevuse omandamine algab kodus õppimisega, kuidas valida kättesaadavate meediateenuste hulgast – rõhutades siinkohal vanemate meediahariduse tähtsust, kuna neil on otsustav roll lapse meediaharjumuste kujunemisel –, see jätkub koolis ja elukestva õppe käigus ning seda tugevdavad riigi ametiasutused, valitsus- ja reguleerivad asutused ning meediatöötajad ja -asutused oma töö kaudu;
13. nendib, et meediahariduse eesmärgid on asjatundlik ja loominguline ümberkäimine meedia ning selle sisuga, meediatoodete kriitiline analüüs, meediatööstuse toimimisviisi mõistmine ja meediasisu iseseisev tootmine;
14. soovitab, et meediahariduse raames tuleks teavitada ka meediakasutuse autoriõiguslikest vaatepunktidest ja intellektuaalomandi õiguste järgimise tähtsusest, eriti mis puudutab internetti, ning andmete turvalisusest ja eraelu puutumatusest ning õigusest informatsioonilisele enesemääramisele; rõhutab vajadust teadvustada uutele meediapädevatele kasutajatele võimalikke ohtusid seoses infotehnoloogia turvalisuse ja isikuandmete turvalisusega ning kübervägivallaga seotud ohtusid;
15. juhib tähelepanu asjaolule, et reklaam hõlmab suure osa meediakanalite pakutavatest teenustest; rõhutab, et meediapädevus peaks andma ka kriteeriumid reklaamides kasutatavate vahendite ja tavade hindamiseks;
Info- ja sidetehnoloogiale juurdepääsu tagamine
16. kutsub Euroopa poliitikat üles kahandama digitaalset lõhet liikmesriikide vahel ning linna ja maa vahel info- ja sideinfrastruktuuri väljaarendamise teel ning eelkõige lairibaühenduse pakkumise teel vähem hõlvatud piirkondades;
17. märgib, et üldhuviteenuste hulka kuulub ka lairiba-internetiühenduse pakkumine ning seda peaks iseloomustama lai ja kvaliteetne valik ning taskukohased hinnad, ning nõuab, et igal kodanikul oleks võimalus kasutada soodsat lairibaühendust;
Meediaharidus koolides ja õpetajakoolituse osana
18. rõhutab, et meediaharidus peaks olema formaalhariduse osa, mis peaks olema kättesaadav kõikidele lastele ja kõikide kooliastmete õppekava lahutamatu osa;
19. nõuab, et meediapädevus lülitataks üheksanda võtmepädevusena Euroopa elukestva õppe raamistikku soovituse 2006/962/EÜ alusel;
20. soovitab, et meediaharidus peaks olema võimalikult suures ulatuses praktilise suunitlusega ning seotud majanduslike, poliitiliste, kirjanduslike, sotsiaalsete, kunstiliste ja infotehnoloogiliste õppeainetega, ning teeb ettepaneku luua edasiliikumiseks eraldi õppeaine meediaharidus ja kasutada kooliväliste projektidega kombineeritud interdistsiplinaarset lähenemisviisi;
21. soovitab haridusasutustel meediapädevuse praktilise õpetamise meetmena edendada õpilaste ja õpetajate kaasamisel meediatoodete kujundamist (trükimeedia, audiovisuaalse meedia ja uue meedia valdkonnas);
22. palub komisjonil teatavaks tehtud meediapädevuse näitajate väljatöötamisel võtta arvesse nii kooliõpetuse kvaliteeti kui ka õpetajate koolitust selles valdkonnas;
23. nendib, et pedagoogiliste ja hariduspoliitiliste aspektide kõrval etendavad olulist osa ka tehniline varustus ja juurdepääs uutele tehnoloogiatele, ning rõhutab, et koolide infrastruktuuri tuleb oluliselt parandada, et tagada kõikidele koolilastele arvuti ja interneti kasutamise võimalus ning vastav õpetus;
24. rõhutab, et meediaharidusel on eriline tähtsus erikoolides, kuna paljude puuete puhul on meedial suhtlusbarjääride ületamisel oluline osa;
25. soovitab integreerida kõikide kooliastmete õpetajate koolitusse kohustuslikud meediapedagoogilised moodulid, et tagada intensiivne koolitus; kutsub seetõttu pädevaid riiklikke asutusi üles õpetama kõikide ainete ja koolitüüpide õpetajatele audiovisuaalsete õppevahendite kasutamist ning andma teavet meediahariduse probleemide kohta;
26. rõhutab, et liikmesriikide vahel on vaja korrapärast teabe ja heade tavade vahetust ning pedagoogiliste meetodite vahetust hariduse valdkonnas;
27. kutsub komisjoni üles lisama MEDIA programmile järgnevasse programmi eraldi osa meediapädevuse edendamiseks, sest praegusel kujul annab programm meediapädevuse edendamisse ainult väikese panuse; toetab lisaks komisjoni püüdlusi töötada välja uus programm Media Mundus, et toetada rahvusvahelist koostööd audiovisuaalsektoris; nõuab, et meediapädevusel oleks silmapaistvam roll teistes ELi abiprogrammides, eelkõige elukestev õpe, eTwinning, Safer Internet ja Euroopa Sotsiaalfond;
Vanemate inimeste meediaharidus
28. rõhutab, et meediatöö vanemate inimestega peab toimuma kohtades, kus nad viibivad, näiteks seltsid, vanade- ja hooldekodud, koduhooldusteenust pakkuvad asutused, vabaaja- ja hobirühmad, algatusrühmad või vanurite ringid;
29. märgib, et digitaalvõrgud pakuvad eelkõige vanematele inimestele võimalust osaleda kommunikatiivselt igapäevaelus ja jääda nii kaua kui võimalik iseseisvaks;
30. juhib tähelepanu asjaolule, et vanemate inimeste meediahariduse puhul võetaks arvesse nende elutingimusi, kogemusi ja meediakasutust;
o
o o
31. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ja liikmesriikide valitsustele ning parlamentidele.
SELETUSKIRI
1) SISSEJUHATUS
Meedia avab ühest küljest võimalused ülemaailmseks suhtluseks, maailmale avatuseks, teadmiste vahendamiseks ja demokraatia edasiarendamiseks. Teisest küljest peitub meedias ka suurema manipuleerimise oht. Seetõttu võib meedia olla nii probleem kui ka võimalus.
Globaliseerumise ning info- ja sidetehnoloogia ülikiire arengu ajastul levivad uuenduslikud tehnoloogiad ja massimeedia üha tugevamalt kõikidesse eluvaldkondadesse. Ühiskond peab varasemast enam nende kiirete tehnoloogiliste muutustega sammu pidama ja õppima infotulvaga toime tulema. Samal ajal esineb meedia oluliste teemade väljavalimisel valvurina ning mõjutab nõnda poliitilist päevakorda ja igapäevaelu. Kuid väljavalimine toimub individuaalse vaatlusviisi põhjal ja on seega üksnes ligilähedaselt objektiivne. Meediapädevus peaks inimesi nimetatud probleemide puhul aitama ja tegema neist enesekindlad meediakasutajad.
Meediapädevus tähendab oskust meediat kasutada, mõista ja kriitiliselt hinnata meedia ja meediasisu erinevaid aspekte ning suhelda erinevates kontekstides. Lisaks pedagoogilistele aspektidele on otsustav roll ka varustusel ja juurdepääsul uutele tehnoloogiatele. Seetõttu võib meediapädevust laiemas tähenduses mõista kui juurdepääsu uutele infotehnoloogiatele ja kriitiliselt asjatundlikku ümberkäimist nende sisuga.
Käesolev raport täiendab komisjoni teatist, mis on otseselt seotud uue audiovisuaalsete meediateenuste direktiiviga[1]. Direktiivis tehakse komisjonile ülesandeks anda aru meediapädevuse taseme kohta liikmesriikides.
Internetti kasutatakse esmajärjekorras teabe ja uudiste otsimiseks ja leidmiseks ning e-kirjade saatmiseks ja vastuvõtmiseks. Lisaks areneb see üha enam esmateabeallikaks konkreetset teemat puudutavate teabepäringute puhul. Kuid üldiselt usaldatakse sellist teavet vähem kui klassikalistest meediakanalistest pärit teavet. Kasutajatele on enamasti selge, et internetist pärit teavet tuleks kindluse mõttes teiste allikatega võrrelda.
Interneti kasutamiseks vajalikke teadmisi saadakse eelkõige sõpradelt ja vähemal määral ka vanematelt, kuid koolist peaaegu üldse mitte. Tagajärjeks on oma vajadustele suunatud, kuid süsteemitud teadmised interneti kasutamise kohta. Seevastu täiskasvanud hangivad teavet praegu peamiselt televisioonist, millele järgneb raadio. Keskne probleem on seega, kuidas kujundada suurema meediapädevuse suunas liikumise teed nii, et võetaks asjakohaselt arvesse erinevaid meediavorme. Käesoleva raporti eesmärgid on seetõttu seotud rea moodsate sidevahendite ja -vormidega, näiteks televisioon, kino, video, raadio, pildid, ajalehed, ajakirjad, muusika, arvutimängud, internet ja reklaam. Seejuures ei tohiks jätta tähele panemata, et klassikalised ja digitaalsed meediakanalid segunevad ning toimub eri meediavormide tehniline ja sisuline lähenemine. Seda tuleb arvestada ka komisjoni tellitud uuringus sobivate meediapädevuse hindamise kriteeriumide väljatöötamiseks, mis peaks valmima 2009. aasta algul. Kuid tähelepanu juhitakse sellele, et meediapädevuse mõõtmisel võib tekkida probleeme, sest loomingulisi ja kriitilisi teadmisi ning ka sisu liigitamist on raske hinnata kvantitatiivselt mõõdetavate kriteeriumide alusel. Tehniliste teadmiste hindamist on seevastu lihtsam kontrollida.
2) SIHTRÜHMAD
Noored inimesed on juba aktiivsed meediatarbijad, kuid käesolev raport hõlmab kõiki meediatarbijaid: lapsed, noored, täiskasvanud, vanemad inimesed ja puuetega inimesed.
3) Eesmärgid
Eesmärk on võimaldada inimestel meediatooteid kriitiliselt analüüsida, mõista meediatööstuse majanduslikke funktsioone ja meediasisu ka ise toota.
Sellega seoses määratletakse kolm eesmärki:
§ info- ja sidetehnoloogiale juurdepääsu tagamine;
§ meediasisu ja meediakultuuri analüüs ning nendesse kriitiline suhtumine ja iseseisev järelemõtlemine;
§ oma meediatekstide tootmine ja uute tehnoloogiate turvaline kasutamine.
Haridusel ja elukestval õppel on nende eesmärkide saavutamise seisukohalt otsustav roll. Meediaharidus on protsess meedia kohta ja meedia vahendusel õpetamiseks ning õppimiseks. Selle õppeprotsessi eesmärk on asjatundlik ümberkäimine meediaga.
a) Info- ja sidetehnoloogiale juurdepääsu tagamine
Arvutid ja internet on ELis erinevalt levinud. ELis on 54 protsendil majapidamistest personaalarvuti, 43 protsendil on internetiühendus (15 protsendil lairibaühendus). Piirkondadevahelised erinevused on suured: olenevalt ELi liikmesriigist on arvuti 21 kuni 85 protsendil majapidamistest.
Euroopa poliitika peab hoolitsema selle eest, et digitaalne lõhe liikmesriikide vahel ning linna ja maa vahel kahaneks. Kõik elanikkonnarühmad peavad infoühiskonna eelistest kasu saama. Tuleb vältida maapiirkondade elanikkonna eraldamist linnapiirkondade ühiskonnast, kus on lairibaühendus. Just eelkõige maapiirkondades takistavad vahemaad sageli kutsealast liikuvust ja igapäevaelu.
On Euroopa ühistes huvides, et igal kodanikul oleks lairibaühendus. Kohalikel ja piirkondlikel asutustel on selles valdkonnas tähtis roll, nagu ka avaliku sektori asutustel ja eraettevõtjatel, kes peavad tagama kõikidele elanikkonnarühmadele juurdepääsu info- ja sidetehnoloogiale.
b) Meediasisu ja meediakultuuri analüüs ning nendesse kriitiline suhtumine
Vahendatud info- ja meediapakkumiste sisuga tuleb püsivalt tegeleda. See hõlmab orienteerumise ja teadliku väljavalimise oskust, oskust lugeda ridade, piltide ja helide vahelt, teadmisi piltide ja väidete mõju kohta ning sisu hindamise oskust. Peale selle tuleb kriitiliselt tegeleda meediakultuuriga. Tänast meediamaastikku iseloomustab meediakanalite paljusus, aga samal ajal ka tugev meedia koondumine, mis tähendab, et meediasisu ja -teave on väheste rahvusvaheliste oligopolide käes. See tähendab, et teabe sõltumatus ja paljusus on suuremas ohus. Meediapädevus peaks võimaldama kodanikel kriitiliselt hinnata, kas ja millisel määral mõjutavad meediaprodutsentide huvid pakutava sisu ja esitusviisi.
Eesmärk on võimaldada vastuvõtjatel teha ise otsuseid, laskmata end kergeusklikult mõjutada välistest teguritest.
c) Oma meediatekstide tootmine ja uute tehnoloogiate turvaline kasutamine
Veel üks raskuspunkt on oma meedialooming. Oma sisu ja meediatoodete loomisega omandatakse oskused, mis võimaldavad professionaalselt toodetud meediasisu põhimõtteid ja väärtusi sügavamalt mõista. Meedia tootmine tuleb siduda kriitilise järelemõtlemisega tootmisprotsessi üle, kuna vastasel korral muutub see puhttehniliseks tegevuseks.
Tänapäeval pakub meediakanal internet kasutajale lugematuid võimalusi toota oma sisu ja teha see igaühele kättesaadavaks. Eelkõige noorematele inimestele on arvuti ja internet meediale juurdepääsu ja meedia kasutamise kesksed vahendid. Nende lihtsate suhtlemis- ja teabe leidmise võimaluste tõttu peab meediaharidus teavitama ka meedia kasutamisega seotud autoriõiguse vaatepunktidest ning andmete turvalisusest.
4) SIHIPÄRASED NÕUDMISED
a) Meediaharidus õpetajakoolituse osana
Meediaharidus koolides saab toimuda ainult õpetajate abil, kes on samuti meediapädevad ja saanud selles valdkonnas vastava väljaõppe. Seepärast tehakse ettepanek, et pädevad riiklikud asutused hoolitseksid selle eest, et kõikide ainete ja koolitüüpide õpetajad õpiksid täiendusõppe käigus audiovisuaalsete õppevahendite kasutamist ning saaksid teavet ka meediahariduse probleemide kohta. Peale selle soovitatakse integreerida kõikide kooliastmete õpetajate koolitusse kohustuslikud meediapedagoogilised moodulid, et tagada intensiivne koolitus.
b) Meediaharidus koolides
Meediahariduse valdkonnas on Lääne- ja Ida-Euroopa õppekavade vahel suured erinevused. Kui EU-15 liikmesriikides eksisteerib meediaharidus rohkem või vähem väljakujunenud vormis, siis Kesk- ja Ida-Euroopa riikides (välja arvatud Sloveenias ja Ungaris) meediaharidus puudub. Seejuures on just koolidel täita oluline roll suhtlus- ja otsustusvõimeliste inimeste kujunemisel. Meediaharidus ei tohi piirduda üksikute õppeteemade või kindlate kooliastmetega, vaid peab olema kõikide kooliastmete õppekavade lahutamatu osa. Seejuures tuleb võtta arvesse õpilaste arenguastet. Ka puuetega inimestel ja erikoolide õpilastel peaks olema võimalus nendel kursustel osaleda.
Meediaharidust on võimalik siduda eelkõige majanduslike, poliitiliste, kirjanduslike, sotsiaalsete ja kunstiliste õppeainetega. See eeldab multidistsiplinaarset lähenemisviisi, mida saab siduda kooliväliste projektidega.
c) Meediaharidus ülikoolides ja väljaspool koole
Meediaharidus ei saa toimuda ainult koolisüsteemis, vaid peab jätkuma ka elukestva õppe raames. Ülikoolides on võimalik kinnitada meediaharidus uutesse bakalaureuse- ja magistriõppe kavadesse, nt otsingumootorite kriitiline kasutamine. Selliste plaanide edendamiseks on tingimata vaja partnerlust. Oluline on, et kõik osalised koolisüsteemis ja sellest väljaspool teeksid koostööd, et edendada meediaharidust ka väljaõppes ja täiendusõppes ning vahetada riikide vahel parimaid tavasid.
d) Vanemate inimeste meediaharidus
Vanemate inimestega tehakse vähem meediapedagoogilist tööd kui noorte inimestega. Eelkõige vanemad jäävad oma lastele info- ja sidetehnoloogia kasutamisel sageli alla.
Oluline on, et meediatöö vanemate inimestega toimuks kohtades, kus nad viibivad, näiteks seltsid, vanade- ja hooldekodud, koduhooldusteenust pakkuvad asutused, vabaaja- ja hobirühmad, algatusrühmad või vanurite ringid, ning et võetaks arvesse osalejate erinevaid elutingimusi ja kogemusi.
Lisaks on eesmärk ületada selle sihtrühma hirmud ja tõrked uue meedia suhtes. Just vanematel piiratud liikumisvõimega inimestel on tänu digitaalvõrkudele võimalus osaleda aktiivsemalt ühiskondlikus elus ja tõsta nõnda oma elukvaliteeti.
- [1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiv 2007/65/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta.
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
|
Vastuvõtmise kuupäev |
6.11.2008 |
|
|
|
||
|
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
22 3 0 |
||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Maria Badia i Cutchet, Ivo Belet, Guy Bono, Nicodim Bulzesc, Marie-Hélène Descamps, Jolanta Dičkutė, Věra Flasarová, Milan Gaľa, Vasco Graça Moura, Luis Herrero-Tejedor, Ruth Hieronymi, Ramona Nicole Mănescu, Manolis Mavrommatis, Ljudmila Novak, Dumitru Oprea, Zdzisław Zbigniew Podkański, Christa Prets, Pál Schmitt, Helga Trüpel, Thomas Wise, Tomáš Zatloukal |
|||||
|
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Erna Hennicot-Schoepges, Ewa Tomaszewska, Cornelis Visser, Jaroslav Zvěřina |
|||||