Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse, et 2007. aastal möödus 200 aastat orjakaubanduse kaotamisest;

–   võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni naiste ja lastega kauplemise vastu võitlemiseks (1921), millele Jaapan on alla kirjutanud;

–   võttes arvesse ILO konventsiooni nr 29 sunniviisilise töö kohta (1930), mille Jaapan on ratifitseerinud;

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 (2000) naiste, rahu ja julgeoleku kohta;

–   võttes arvesse ÜRO eriraportööri relvastatud konfliktide ajal süstemaatilise vägistamise, seksuaalse orjuse ja orjastamisesarnase tegevuse küsimuses Gay McDougalli 22. juuni 1998. aasta aruannet;

–   võttes arvesse ÜRO piinamisvastase komitee 38. istungjärgu (9.–10. mai 2007) järeldusi ja soovitusi;

–   võttes arvesse aruannet, mis käsitleb uuringut Madalmaade valitsuse dokumentide kohta, mis puudutavad hollandi naiste sundprostitutsiooni Hollandi Ida-Indias Jaapani okupatsiooni ajal (Haag, 2004);

–   võttes arvesse USA Kongressi 30. juulil 2007. aastal vastu võetud resolutsiooni ja Kanada parlamendi 29. novembril 2007. aastal vastu võetud resolutsiooni lohutusnaiste kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et Aasia ja Vaikse ookeani saarte koloniaalse ja sõjaaegse okupatsiooni ajal alates 1930. aastatest kuni Teise maailmasõja lõpuni tellis Jaapani valitsus ametlikult noori naisi, keda maailmas tunti ianfu või "lohutusnaiste" nime all, ainsa eesmärgiga kasutada neid seksuaalsel orjatööl keiserlike relvajõudude teenistuses;

B.   arvestades, et "lohutusnaiste" süsteem hõlmas grupiviisilist vägistamist, sunniviisilisi aborte, alandamist ja seksuaalset vägivalda, mis lõppes selles ühes 20. sajandi kõige laiaulatuslikumas inimkaubanduse juhtumis sandistamise, surma või koguni enesetapuga;

C.   arvestades, et Jaapani kohtutesse jõudnud kümned "lohutusnaiste" kohtuasjad on kõik lõppenud hagejate hüvitisnõuete tagasilükkamisega, hoolimata kohtuotsustest, milles tunnistatakse keiserlike relvajõudude otsest ja kaudset osalemist ning riigi vastutust;

D.   arvestades, et enamik "lohutusnaiste" süsteemi ohvreid on surnud ja veel elavad ohvrid on 80-aastased või vanemad;

E.   arvestades, et arvukad Jaapani valitsuse tähtsad liikmed ja kõrged ametnikud on teinud viimaste aastate jooksul vabandavaid avaldusi "lohutusnaiste" süsteemi kohta ning mõned Jaapani ametnikud on hiljuti väljendanud kahetsusväärset soovi neid avaldusi nõrgendada või tühistada;

F.   arvestades, et Jaapani valitsus ei ole kunagi avalikustanud seksuaalse orjuse süsteemi täielikku ulatust ning mõnedes Jaapani koolides kasutatavates uutes kohustuslikes lugemismaterjalides püütakse "lohutusnaiste" tragöödiat ja teisi Jaapani poolt Teise maailmasõja jooksul toime pandud kuritegusid minimeerida;

G.   arvestades, et Aasia naiste sihtasutuse volitused lõppesid 31. märtsil 2007. aastal, tegemist oli valitsuse algatatud erasihtasutusega, mille eesmärk oli viia ellu programme ja projekte, et heastada "lohutusnaiste" kuritarvitamine ja kannatused,

1.   väljendab heameelt Euroopa Liidu ja Jaapani suurepäraste suhete üle, mis põhinevad mitmeparteilise demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste austamise ühistel väärtustel;

2.   väljendab solidaarsust naistega, kes olid "lohutusnaiste" süsteemi ohvrid Teise maailmasõja ajal;

3.   tervitab Jaapani juhtiva valitsussekretäri Yohei Kono 1993. aastal tehtud avaldust ja tolleaegse peaministri Tomiichi Murayama 1995. aastal tehtud avaldust "lohutusnaiste" kohta ning Jaapani parlamendi (Diet) 1995. ja 2005. aasta resolutsioone, milles palutakse vabandust sõjaohvrite, sealhulgas "lohutusnaiste" süsteemi ohvrite ees;

4.   tervitab Jaapani valitsuse algatust luua 1995. aastal nüüdseks likvideeritud Aasia naiste sihtasutus, suures osas valitsuse rahastatud erasihtasutus, mis jagas teatavat nn heastamisraha mitmesajale "lohutusnaisele", kuid on seisukohal, et see humanitaaralgatus ei suuda rahuldada ohvreid, kes nõuavad õiguslikku tunnustamist ja heastamist rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt, nagu nentis ÜRO eriraportöör Gay McDougall oma eespool nimetatud 1998. aasta aruandes;

5.   kutsub Jaapani valitsust üles tunnistama ametlikult selgelt ja ühemõtteliselt, et Jaapani keiserlikud relvajõud sundisid Aasia ja Vaikse ookeani saarte koloniaalse ja sõjaaegse okupatsiooni ajal alates 1930. aastatest kuni Teise maailmasõja lõpuni noori naisi (keda maailm tunneb "lohutusnaiste" nime all) seksuaalsesse orjusesse, kutsub teda üles selle eest vabandust paluma ning võtma ajaloolist ja õiguslikku vastutust;

6.   kutsub Jaapani valitsust üles rakendama tõhusaid haldusmehhanisme kahjutasu maksmiseks kõikidele "lohutusnaiste" süsteemi veel elavatele ohvritele ja surnud ohvrite peredele;

7.   kutsub üles Jaapani parlamenti võtma õiguslikke meetmeid, et kõrvaldada olemasolevad takistused kahjutasu saamisel Jaapani kohtutes; eelkõige tuleks üksikisikute õigust nõuda valitsuselt kahjutasu selgesõnaliselt tunnustada siseriiklikus õiguses ja pidada prioriteetseks seksuaalse orjuse kui rahvusvahelise õiguse kohase kuriteo veel elavatele ohvritele kahjutasu maksmise juhtumeid, võttes arvesse nende ohvrite vanust;

8.   kutsub Jaapani valitsust üles lükkama avalikult ümber kõik väited, et "lohutusnaiste" orjastamist ei ole kunagi toimunud;

9.   ergutab Jaapani rahvast ja valitsust võtma edasisi meetmeid, et tunnistada, nagu on iga riigi moraalne kohustus, oma rahva täielikku ajalugu, et edendada Jaapanis teadlikkust Jaapani tegevusest 1930. ja 1940. aastatel, sealhulgas seoses "lohutusnaistega"; kutsub Jaapani valitsust üles harima praeguseid ja tulevasi põlvkondi kõnealuste sündmuste osas;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Jaapani valitsusele ja parlamendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, ASEANi riikide valitsustele, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi, Korea Vabariigi, Hiina Rahvavabariigi, Taiwani ja Timor-Leste valitsustele.