Energiapoliitika: üldpõhimõtted

Energiavaldkonnas tuleb ELil lahendada sellised probleemid nagu järjest suurem sõltuvus impordist, vähene mitmekesistamine, kõrged ja volatiilsed energiahinnad, kasvav ülemaailmne energianõudlus, tootmis- ja transiidiriike mõjutavad julgeolekuohud, kliimamuutustega seotud ohtude suurenemine, süsinikuheite vähendamine, energiatõhususe aeglane edendamine, taastuvenergia järjest suuremast osakaalust tulenevad probleemid ning vajadus muuta energiaturud läbipaistvamaks ja ühtsemaks ning need omavahel paremini siduda. ELi energiapoliitika keskmes on mitmesugused energiaturu lõimimisele, energiavarustuskindlusele ja energiasektori säästvusele suunatud meetmed.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikkel 194.

Erisätted on järgmised:

  • energiavarustuskindlus: ELi toimimise lepingu artikkel 122;
  • energiavõrgud: ELi toimimise lepingu artiklid 170–172;
  • kivisüsi: protokollis nr 37 täpsustatakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu kehtivuse lõppemise (2002. aastal) finantstagajärgi;
  • tuumaenergia: enamiku Euroopa tuumaenergia valdkonna meetmete õiguslik alus on Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (Euratomi asutamisleping).

Teised energiapoliitikat mõjutavad sätted on järgmised:

  • energia siseturg: ELi toimimise lepingu artikkel 114;
  • energiaalane välispoliitika: ELi toimimise lepingu artiklid 216–218.

Eesmärgid

Energialiidu (2015) põhimõtete kohaselt on ELi energiapoliitika viis peamist eesmärki järgmised:

  • mitmekesistada Euroopa energiaallikaid, tagades energiajulgeoleku ELi riikide vahelise solidaarsuse ja koostöö kaudu;
  • tagada täielikult integreeritud energia siseturu toimimine, mis võimaldab energia vaba liikumist läbi ELi piisava taristu kaudu ja ilma tehniliste või regulatiivsete tõketeta;
  • parandada energiatõhusust ja vähendada sõltuvust energiaimpordist, vähendada heitkoguseid ning hoogustada töökohtade loomist ja majanduskasvu;
  • vähendada majanduse CO2 heidet ja liikuda kooskõlas Pariisi kokkuleppega vähese CO2 heitega majanduse suunas;
  • edendada vähese CO2 heitega ja puhta energia tehnoloogiate alaseid teadusuuringuid ning seada esikohale teadusuuringud ja innovatsioon, et hoogustada energiasüsteemi ümberkujundamist ja parandada konkurentsivõimet.

ELi toimimise lepingu artikliga 194 nähakse mõnes energiapoliitika valdkonnas ette jagatud pädevus, mis annab märku liikumisest ühise energiapoliitika suunas. Igale liikmesriigile jääb siiski õigus määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, oma valikud erinevate energiaallikate vahel ning oma energiavarustuse üldstruktuur (artikli 194 lõige 2).

Saavutused

A. Üldine poliitikaraamistik

Kehtivas poliitikakavas juhindutakse 24. oktoobril 2014 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud ja 2018. aasta detsembris läbi vaadatud kõikehõlmavast terviklikust kliima- ja energiapoliitikast, millega tahetakse saavutada aastaks 2030 järgmised eesmärgid:

  • vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 40%;
  • suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu energiatarbimises 32%-ni;
  • suurendada energiatõhusust 32,5%;
  • ühendada omavahel vähemalt 15% ELi elektrisüsteemidest.

Komisjon avaldas 25. veebruaril 2015 energialiidu strateegia (COM(2015)0080), mille eesmärk on luua energialiit, mis tagab ELi kodumajapidamistele ja ettevõtjatele turvalise, kestliku, konkurentsivõimelise ja taskukohase energiavarustuse. Komisjon esitas 30. novembril 2016 paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ (COM(2016)0860). See koosneb kaheksast seadusandlikust ettepanekust, mis hõlmavad juhtimist (energialiidu juhtimise määrus ((EL) 2018/1999)), elektrituru korraldust (elektridirektiiv ((EL) 2019/944, elektrimäärus ((EL) 2019/943) ja ohuvalmiduse määrust ((EL) 2019/941), energiatõhusust (energiatõhususe direktiiv (EL) 2018/2002), hoonete energiatõhususe direktiivi ((EL) 2018/844)), taastuvenergiat (taastuvenergia direktiiv ((EL) nr 2018/2001) ning eeskirju ELi Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti jaoks (määrus (EL) 2019/942, millega asutatakse ACER). Paketi viimane element – energialiidu juhtimist käsitlev määrus – võeti lõplikult vastu 4. detsembril 2019. Määruse kohaselt peavad ELi liikmesriigid koostama kümneaastased lõimitud riiklikud energia- ja kliimakavad ajavahemikuks 2021–2030, esitama iga kahe aasta tagant eduaruande ning töötama Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks välja järjepidevad pikaajalised riiklikud strateegiad.

Otsusega (EL) 2019/504 muudeti ELi energiatõhususe poliitikat ja energialiidu juhtimist, pidades silmas Ühendkuningriigi väljaastumist EList. Sellega kohandati tehniliselt 2030. aasta prognoositud energiatarbimise näitajaid, et need vastaksid 27 liikmesriigiga liidu vajadustele.

14. juulil 2021 võttis komisjon vastu ettepanekute paketi „Euroopa rohelise kokkuleppe elluviimine“, mille eesmärk on vähendada heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 55% võrreldes 1990. aasta tasemega ning muuta EL 2050. aastaks CO2-neutraalseks. See suur pakett koosneb kõigi kehtivate ELi kliima- ja energiaalaste õigusaktide, sealhulgas taastuvenergia direktiivi (COM(2021)0557), energiatõhususe direktiivi (COM(2021)0558) ja energia maksustamise direktiivi (COM(2021)0563) läbivaatamisest ning uutest ettepanekutest, nagu alternatiivkütuste taristu kasutuselevõttu käsitlev määrus (COM(2021)0559), algatus „ReFuelEU Aviation“ (COM(2021)0561) ja algatus „FuelEU Maritime“ (COM(2021)0562).

B. Energia siseturu väljakujundamine

Terviklik ja hästitoimiv energia siseturg tagab taskukohased energiahinnad, annab vajalikud hinnasignaalid taastuvenergiasse investeerimiseks, tagab energiavarustuse ja avab kõige vähem kuluka viisi kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Energia siseturgu käsitlevad õigusaktid lisati esimest korda kolmandasse energiapaketti (2009–2014), mis hõlmab viit valdkonda: eraldamine; riiklikud sõltumatud reguleerivad asutused; koostöö; ACER ning õiglased jaemüügiturud. Pakett hõlmas muu hulgas määrust (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta ning üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) poliitikat, mis põhineb määrusel (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta.

Neljas energiapakett (2015–2020) „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ keskendus peamiselt elektrituru korraldusele (elektridirektiiv, elektrimäärus, ohuvalmiduse määrus, ACERi määrus), uute elektrinormide kehtestamisele energia salvestamisel ning stiimulitele tarbijate jaoks eesmärgiga aidata kaasa energia siseturu paremale toimimisele ja Brexiti probleemi lahendamisele (vt teabelehte 2.1.9 energia siseturu kohta).

Viies energiapakett „Euroopa rohelise kokkuleppe elluviimine“ avaldati 14. juulil 2021 ja seda praegu arutatakse. Selle eesmärk on viia energiaeesmärgid kooskõlla Euroopa uue kliimaeesmärgiga saada 2050. aastaks CO2-neutraalseks. Selles keskendutakse peamiselt taastuvatele energiaallikatele, energiatõhususele, energia maksustamisele, lennu- ja meretranspordile ning hoonetele.

2020. aasta septembris teatas komisjon, et 2021. aasta neljandas kvartalis töötatakse välja uus õigusraamistik konkurentsivõimelistele vähese CO2 heitega gaasiturgudele. 2021. aasta veebruaris alustas komisjon konsultatsiooniprotsessi. See uus raamistik kujutab endast ELi gaasituru reeglite esimest ulatuslikku uuendamist alates kolmandast energiapaketist 2009. aastal. Selle tulemuseks on uus ELi õigusraamistik konkurentsivõimelistele vähese CO2 heitega gaasiturgudele, mis saavutatakse nii gaasidirektiivi (2009/73/EÜ) kui ka gaasimääruse ((EÜ) nr 715/2009) muutmisega.

C. Energiatõhusus

ELi energiatõhususe poliitika nurgakivi on energiatõhusust käsitlev direktiiv 2012/27/EL, millega kehtestatakse siduvad meetmed, et aidata ELil saavutada 2020. aastaks energiatõhususe eesmärk 20%. Direktiiviga kehtestati ka energiasäästu eesmärgid ja paljud energiatõhususe poliitikameetmed, sealhulgas energiatõhusa renoveerimise ja hoonetele kohustuslike energiamärgiste andmise, eri toodete energiatõhususe miinimumstandardite, energiatõhususmärgistuse ja nutiarvestite ning tarbijate õiguste sätestamise kohta. Detsembris 2018 suurendati muudetud energiatõhususe direktiiviga ELi 2030. aastaks seatud energiatõhususe üldeesmärki vähemalt 32,5%-ni (võrreldes 2007. aasta modelleerimisprognoosidega 2030. aastaks). 2021. aasta juulis esitatud muudetud energiatõhususe direktiivi ettepaneku eesmärk on tõsta 2030. aastaks seatud energiatõhususe eesmärki primaarenergia tarbimise puhul 39%-ni ja lõppenergia tarbimise puhul 36%-ni, mõõdetuna 2020. aastal tehtud ajakohastatud lähteprognooside alusel, ning seada liikmesriikidele iga-aastaseks energiasäästukohustuseks 1,5% nende lõppenergia tarbimisest aastatel 2024–2030.

Muudetud hoonete energiatõhususe direktiivis (direktiiv (EL) 2018/844) kehtestatakse tegevuskava, mis hõlmab soovituslikke vahe-eesmärke aastateks 2030, 2040 ja 2050 ning liikmesriikide pikaajalisi strateegiaid nii avaliku kui ka erasektori elamu- ja ärihoonete renoveerimise toetamiseks, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus ja vähese CO2 heitega hoonefond. Komisjon avaldas 2020. aasta oktoobris uue renoveerimislaine strateegia (COM(2020)0662), mille eesmärk on kahekordistada järgmise kümne aasta jooksul iga-aastast energiatõhusa renoveerimise määra. 

ELi ökodisaini direktiivis (direktiiv 2009/125/EÜ) ja energiamärgistuse raammääruses (määrus (EL) 2017/1369) on määratletud üksikute tooterühmade ökodisaini ja energiamärgistuse nõuded (vt teabelehte 2.4.8 energiatõhususe kohta).

D. Taastuvenergia

Päikeseenergia, maismaa ja avamere tuuleenergia, ookeani- ja hüdroenergia, biomass ja biokütused on kõik taastuvad energiaallikad. Energiaturgudel üksi ei ole võimalik saavutada taastuvenergia soovitud taset ELis, mis tähendab, et vaja võib minna riiklikke toetuskavasid ja ELi rahastamisskeeme. Üks 2013. aasta mais toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kokku lepitud prioriteete oli tõhustada ELi energiavarustuse mitmekesistamist ja arendada kohalikke energiaressursse, et tagada energiavarustuse kindlus ja vähendada sõltuvust liiduvälistest tarnijatest. Taastuvate energiaallikate osas kehtestati 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/28/EÜ 20% eesmärk, mis tuli saavutada 2020. aastaks. 2018. aasta detsembris kehtestati uue taastuvenergia direktiiviga (direktiiv (EL) 2018/2001) ELi siduv üldine taastuvenergia eesmärk 2030. aastaks – vähemalt 32%. 19. novembril 2020 avaldas komisjon Euroopa Liidu strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks (COM(2020)741), suurendades pingutusi, et muuta liit 2050. aastaks kliimaneutraalseks. Strateegias tehakse ettepanek suurendada Euroopa avamere tuuleenergia võimsust praeguselt 12 GW-lt 2030. aastaks vähemalt 60 GW-le ja 2050. aastaks 300 GW-le. Iga taastuva energiaallika kasutuselevõtu hoogustamiseks on olemas eri strateegia (vt teabelehte 2.4.9 taastuvenergia kohta). 2021. aasta juulis esitatud uues taastuvenergia direktiivi ettepanekus (COM(2021)0557) on seatud eesmärgiks suurendada 2030. aastaks taastuvenergia üldist osakaalu 40%-ni.

E. Energiaalaste välissuhete tugevdamine

EL lõi 2012. aastal teabevahetuse mehhanismi, et hõlbustada koordineerimist ELi riikide ja kolmandate riikide vahel ning tagada ELi õiguse järgimine (otsus 994/2012/EL). Selles nõutakse, et ELi liikmesriigid esitaksid kõik olemasolevad rahvusvahelised energiakokkulepped komisjonile hindamiseks ning teataval tasemel teabevahetust ELi liikmesriikide vahel.

F. Energiavarustuskindluse suurendamine

Osana paketist „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ nõutakse määruses (EL) 2019/941 ohuvalmiduse kohta elektrisektoris, et ELi liikmesriigid teeksid omavahel koostööd tagamaks, et elektrikriisi ajal läheb elekter sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse. Määrusega tagatakse, et liikmesriigid võtavad kasutusele asjakohased vahendid võimalike elektrikriiside ennetamiseks, nendeks valmistumiseks ja nende ohjamiseks solidaarsuse ja läbipaistvuse vaimus.

Võttes arvesse gaasi ja nafta keskset tähtsust ELi energiavarustuskindluse jaoks, on EL võtnud vastu mitu meedet, mille eesmärk on tagada riskide hindamine ning piisavate ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise plaanide koostamine. 2017. aastal kehtestati gaasivarustuskindluse määrusega (määrus (EL) 2017/1938) gaasivarustuskindluse tagatised ning tõhustatud ennetus-, solidaarsus- ja kriisidele reageerimise mehhanismid. ELi naftavarude direktiivi (direktiiv 2009/119/EÜ) kohaselt peavad liikmesriigid hoidma nafta miinimumvaru, mis vastab kas 90 päeva keskmisele päevasele puhasimpordile või 61 päeva keskmisele päevasele sisetarbimisele, olenevalt sellest, kumb kogus on suurem. Komisjon tegi ettepaneku laiendada gaasidirektiivi (direktiiv 2009/73/EÜ) kohaldamisala kolmandatesse riikidesse viivatele ja sealt tulevatele praegustele ja tulevastele torujuhtmetele (COM(2017)0660). Gaasidirektiivi muudeti 2019. aastal direktiiviga (EL) 2019/692, millega tagatakse, et ELi gaasi siseturgu reguleerivaid eeskirju kohaldatakse liikmesriigi ja kolmanda riigi vaheliste gaasitorustike suhtes koos eranditega olemasolevate torujuhtmete suhtes. Avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust käsitleva direktiiviga (direktiiv 2013/30/EL) on kehtestatud erisätted. Vastusena kriisile Ukrainas nähakse määrusega (EL) 2017/1938 gaasivarustuse kindluse tagamiseks ette tihedam piirkondlik koostöö, piirkondlikud ennetavad tegevuskavad ja hädaolukorra lahendamise kavad ning solidaarsusmehhanism.

Euroopa rohelise kokkuleppe raames toetatakse kavandatud õiglase ülemineku fondist (COM(2020)0022) söe- ja CO2-mahukaid piirkondi üleminekul vähese CO2 heitega energiaallikatele.

ELi riikide energiataristut reguleeritakse TEN-E poliitikaga, milles määratletakse üheksa esmatähtsat koridori (neli elektrikoridori, neli gaasikoridori ja üks naftakoridor) ning kolm prioriteetset valdkonda (arukad võrgud, elektrikiirteed, piiriülesed süsinikdioksiidi võrgud), et arendada paremini ühendatud ELi energiavõrke.

G. Teadus-, arendus- ja tutvustamistegevuse projektid

Raamprogrammi „Horisont 2020“ viidi ellu aastatel 2014–2020 ja see oli ELi peamine energiaalaste teadusuuringute edendamise vahend. Puhaste, turvaliste ja tõhusate energiaallikate väljatöötamise ning kestliku arengu toetuseks eraldati 5,9 miljardit eurot. Selle jätkuprogramm „Euroopa horisont“ kestab 2021.–2027. aastani ja selle eelarve on 95,5 miljardit eurot (2018. aasta hindades), sealhulgas 5,4 miljardit eurot programmist „NextGenerationEU“.

Komisjoni 22. novembril 2007 vastu võetud Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) eesmärk on kiirendada kliimaneutraalse energiasüsteemi turuleviimist ja kasutuselevõttu vähese CO2 heitega tehnoloogia kasutuselevõtu kaudu. Selles määratletakse 10 teadusuuringute ja innovatsiooni meedet (taastuvenergiatehnoloogiad, tehnoloogiakulude vähendamine, uued tehnoloogiad ja teenused tarbijatele, energiasüsteemide vastupidavus ja turvalisus, uued materjalid ja tehnoloogiad hoonete jaoks, tööstuse energiatõhusus, konkurentsivõime ülemaailmses patarei- ja akusektoris ja e-liikuvus, taastuvkütused ja bioenergia, süsiniku kogumine ja säilitamine ning tuumaohutus), mis hõlmavad kogu innovatsiooniahelat, sealhulgas rahastamist ja reguleerivat raamistikku, ning millel on üldine juhtimisstruktuur.

Kuna elektrienergial on CO2 heite vähendamisel oluline roll, on akud ja patareid kui elektrisalvestusseadmed tunnistatud vähese CO2 heitega majanduse peamisteks progressi võimaldavateks tehnoloogiateks. Patareijäätmeid käsitlev ELi õigusakt on patareisid ja akusid käsitlev direktiiv (direktiiv 2006/66/EÜ). Strateegiline tegevuskava akude kohta (COM(2018)0293) on koostatud selleks, et luua ülemaailmselt integreeritud, jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline akude tööstusbaas. Komisjon tegi 10. detsembril 2020 ettepaneku (COM(2020)0798) võtta vastu uus patareisid ja akusid käsitlev määrus, et tagada ELi turule sisenevate patareide ja akude kestlikkus ja ohutus kogu nende olelusringi jooksul.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlament on alati väljendanud kindlat toetust ühisele energiapoliitikale, mis käsitleb CO2 heite vähendamise, konkurentsivõime, julgeoleku ja säästvuse küsimusi. Parlament on korduvalt nõudnud liikmesriikidevahelist sidusust, otsustavust, koostööd ja solidaarsust praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisel siseturul ning kõigilt liikmesriikidelt poliitilist tahet ja Euroopa Komisjonilt tugevat algatusvõimet 2030. ja 2050. aasta eesmärkide suunas liikumisel.

Parlament on püüelnud energiaturu tihedama lõimimise ning ambitsioonikate ja õiguslikult siduvate taastuvenergia, energiatõhususe ja kasvuhoonegaaside heite vähendamisega seotud eesmärkide vastuvõtmise poole. Seoses sellega toetab Euroopa Parlament suuremate kohustuste võtmist ELi enda eesmärkide saavutamiseks, toonitades, et uus energiapoliitika peab toetama eesmärki vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

Parlamendi viimastes energiavaldkonna resolutsioonides on suurenenud kõigi ELi energiapoliitika aluseks olevate kliima- ja keskkonnaeesmärkide tähtsus: 28. novembril 2019 kuulutas[1] Euroopa Parlament Euroopas välja kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra; 15. jaanuaril 2020 kinnitas[2] parlament, et Euroopa roheline kokkulepe on energialiidu eesmärkide kliimakaalutluste alus; 10. juulil 2020 nõudis parlament tungivalt[3], et komisjon ajakohastaks üleeuroopalise energiataristu suuniseid ja viiks need ELi uue kliimapoliitikaga kooskõlla. Vastusena COVID-19 pandeemiale kinnitati, et keskkonnasäästlikud ja digistrateegiad on ELi integreerituma, töökindlama ja tõhusama energialiidu nurgakivi.

Parlament hääletas 8. oktoobril 2020 nõukoguga läbirääkimiste alustamise poolt[4], et saavutada üldine eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 60% ning kaotada hiljemalt 2025. aastaks järk-järgult kõik otsesed ja kaudsed fossiilkütuste toetused. Pärast nõukoguga peetud läbirääkimisi nõustus parlament 24. juunil 2021, et kasvuhoonegaaside heidet vähendatakse vähemalt 55%[5].

Praeguse paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ suhtes on parlament võtnud vastu järgmised seisukohad:

  • parlament toetas[6]17. jaanuaril 2018 eesmärki vähendada 2030. aastaks ELi primaar- ja lõppenergia tarbimist 40%, suurendada[7] ELi energiatõhususe siduvat eesmärki 35%-ni koos soovituslike riiklike energiatõhususe eesmärkidega ning suurendada[8] taastuvenergia osakaalu ELi energiaallikate jaotuses vähemalt 35%-ni;
  • 13. juunil 2017 võttis parlament esimesel lugemisel vastu oma seisukoha[9] majapidamisseadmete energiamärgistuse lihtsustamise kohta uue skaalaga A-st G-ni, et võimaldada tarbijatel valida tooted, mis vähendavad nende energiatarbimist ja energiaarveid.

Parlament toetab ka energiaallikate ja tarneteede mitmekesistamist ning toonitab Kesk- ja Kagu-Euroopa gaasi- ja elektrivõrkude põhja-lõunasuunalise ühendamise tähtsust, pidades silmas uute ühenduste loomist ning veeldatud maagaasi terminalide mitmekesistamist ja torustike arendamist ning seeläbi siseturu avamist.

Pidades silmas Euroopa kasvavat sõltuvust fossiilkütustest, väljendas Euroopa Parlament heameelt SET-kava üle, olles veendunud, et see annab väga olulise panuse kestlikkuse ja varustuskindluse parandamisse ning et see osutub ELi 2030. ja 2050. aasta energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisel vajalikuks.

Toonitades teadusuuringute olulist rolli kestliku energiavarustuse tagamisel, rõhutas Euroopa Parlament ühiste pingutuste vajadust uute energiatehnoloogiate valdkonnas nii taastuvate energiaallikate kui ka fossiilkütuseid kasutavate säästvate tehnoloogiate osas, samuti vajadust suurendada riikliku ja erasektori rahastamist kava eduka rakendamise tagamiseks.

 

[1]Euroopa Parlamendi 28. novembri 2019. aasta resolutsioon kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra kohta (ELT C 232, 16.6.2021, lk 28.).
[2]Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2020. aasta resolutsioon Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (ELT C 270, 7.7.2021, lk 2.).
[3]Euroopa Parlamendi 10. juuli 2020. aasta resolutsioon üleeuroopalise energiataristu suuniste muutmise kohta (ELT C 371, 15.9.2021, lk 68).
[4]Euroopa Parlamendi 8. oktoobril 2020. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimaseadus) (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0253).
[5]Euroopa Parlamendi 24. juuni 2021. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kliimaneutraalsuse saavutamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2018/1999 (Euroopa kliimaseadus) (Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0309).
[6]Euroopa Parlamendi 17. jaanuaril 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse energialiidu juhtimist (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0011).
[7]Euroopa Parlamendi 17. jaanuaril 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu direktiiv, millega muudetakse direktiivi energiatõhususe kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0010).
[8]Euroopa Parlamendi 17. jaanuaril 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0009).
[9]Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu määrus, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0251).

Matteo Ciucci