Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kümme uut liikmesriiki
Parlamendi positsioon
ja liitumislepingute heakskiit
Järgmised sammud
Kodanike õigused
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE


Suurem ja tugevam liit

Euroopa Liidu laiaulatuslik laienemine leidis aset 1. mail 2004. 15-liikmelise Euroopa Liiduga ühines kümme uut liikmesriiki - Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariik ja Ungari. See ajalooline sündmus toimus vaid aasta pärast seda, kui Euroopa Parlament kiitis heaks nende riikide ühinemise, võimaldades liitumislepingute ratifitseerimise kõigi 25 riigi parlamentides.

Alates 1997. aastast on Euroopa Parlament tähelepanelikult jälginud liitumisläbirääkimisi EL kandidaatriikidega ja ka hoolikalt nende edusammudel silma peal hoidnud. Parlament on alati tähtsaks pidanud, et kõikide riikide arengut hinnataks vastavalt nende edusammudele ja et nende ühinemine ei oleks vaid heatahtlik žest. Seega oleks mõned riigid võinud teoreetiliselt Euroopa Liiduga ühineda varem kui teised. Parlament on teinud palju tööd, et tagada kandidaatide valmisolek liitumiseks. Ta on võimaldanud nii rahalist kui ka tehnilist abi ning vajadusel kritiseerinud ja julgustanud. 9. aprillil 2003. aastal oli parlamendil hea meel tõdeda, et kümme liitumisläbirääkimised lõpetanud kandidaatriiki olid liitumiseks piisavalt reforminud oma poliitilisi, õigus- ja majandusstruktuure.

Parlament eelistas seega üksikutele lainemisringidele ühte suurt. Tagamaks, et liituvad riigid jätkaks arengut õigel teel ja ei jääks pärast liitumislepingu ratifitseerimist loorberitele puhkama, lisas parlament lepingusse tagatisklauslid. Need võimaldavad kehtestada sanktsioone riikide vastu, kes ei vasta 2004. aasta maikuuks EL poolt kehtestatud tingimustele. Näiteks on võimalik kehtestada mõne riigi vastu liha ekspordikeeld, kui riik ei ole suutnud tagada oma tapamajades hügieeninõuete täitmist.

Pärast Berliini müüri kokkuvarisemist 1989

Pärast Berliini müüri kokkuvarisemist 1989. aastal sõlmis EL kiiresti diplomaatilised suhted Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. 1990ndatel aastatel sõlmis EL assotsiatsioonilepingud neist riikidest kümnega. 1993. aasta Kopenhaageni tippkohtumisel tegid EL liikmesriikide valitsus- ja riigijuhid otsustava sammu laienemise suunas, leppides kokku, et ""assotsieerunud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võivad soovi korral saada EL liikmeteks"". Sel kohtumisel määratleti liitumiseks vajalikud nõudmised, mida tuntakse nn Kopenhaageni kriteeriumitena. Nende kriteeriumite kohaselt peab olema kandidaariigis saavutatud demokraatiat, seaduste toimimist, inimõiguseid ja vähemuste kaitset tagavate institutsioonide stabiilsus; riigis peab toimima turumajandus ning ta peab olema konkurentsivõimeline Euroopa Liidu ühisturul; riik peab olema võimeline võtma endale liikmeks olemisega kaasnevaid kohustusi, s.t. võtma üle Euroopa Liidu õigusliku ja institutsioonilise raamistiku – acquis communautaire, samuti peab riik olema võimeline liituma poliitiliste eesmärkide ja rahaliiduga.

1998. aasta märtsis otsustati alustada liitumisläbirääkimisi kuue riigiga: Eesti, Küprose (kes oli samuti vahepeal liitumisavalduse esitanud), Poola, Sloveenia, Tšehhi Vabariigi ja Ungariga. Malta uuendas oma liitumisavaldust 1998. aasta oktoobris. Samast aastast alates hakkas Euroopa Komisjon avaldama iga-aastaseid aruandeid kandidaatriikide edusammude kohta. 1999. aasta detsembris toimunud Helsingi tippkohtumisel otsustasid EL liikmesriikde valitsusjuhid alustada liitumisläbirääkimisi ka Rumeenia, Slovakkia, Malta, Läti, Leedu ja Bulgaariaga ning tunnistada Türgit ametlikult kandidaatriigina. Viimaks, 2002. aasta detsembrikuus toimunud Kopenhaageni tippkohtumisel otsustati lõpetada läbirääkimised Eesti, Küprose, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariigi ja Ungariga. Läbirääkimisi otsustati jätkata Rumeenia ja Bulgaariaga, eesmärgiga valmistada neid ette liitumiseks aastal 2007. Otsus Türgiga võimalike liitumisläbirääkimiste alustamise kohta lükati edasi 2004. aasta detsembrisse.

Parlamentaarne kontroll

Euroopa Parlament jälgis laienemisprotsessi pingsalt. 1998. aastal määras ta igale kandidaatriigile raportööri. Parlamendisaadikud koostasid laienemisraporti Euroopa Komisjoni eduaruande ja omaendi avastuste põhjal. Nad külastasid regulaarselt kandidaatriike ja kohtusid seal poliitikute, mittetulundusühingute,ametiühingute esindajatega ja kodanikega. Alates 1999. aastast arutati raporteid Parlamendi täiskogu ees üks kord aastas. Vastavalt raportite sisule võttis Parlament vastu resolutsioonid, milles avaldas kiitust seal, kus see oli ära teenitud, ja juhtis tähelepanu vajakajäämistele seal, kus kandidaatriigid pidid rohkem pingutama. Läbi aastate kõlama jäänud põhiprobleemid on vähemuste kaitse (näiteks mustlased ja seksuaalvähemused), võitlus korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubandusega ning samuti keskkonnakaitse.

Enamus kandidaatriike vajas teatud julgustamist kas oma poliitilise või majandusliku süsteemi arendamisel. Parlament pidas tähtsaks avaldada riikidele pidevat survet, et nad teatud valdkondades tegutseksid. Näiteks nõudis parlament Maltalt Euroopa Liidu seadusandluse piisavat rakendamist keskkonna- ja looduskaitse alal. Parlamendisaadikutele tegid ka muret Malta valitsuse ja opositsiooni erinevad seisukohad Euroopa Liidu liikmelisuse suhtes. Lõpliku otsuse tegi referendumil Malta rahvas. Sloveenia pidi oma seadusandlust kohandama, et kindlustada EL siseturu toimimine tema ühinemisel Euroopa Liiduga. Küprose jagatus kreeka ja türgi keelt kõnelevateks osadeks oli eraldi probleemiks. Kuigi parlament rõhutas alati, et Küprose liitumine ei tohiks probleemi lahendamisest sõltuda, avaldas ta samas survet mõlematele kogukondadele ja nii Kreeka kui Türgi valitsustele, et lahendus leitaks. Viimasel ajal on kaks kogukonda teineteisesse mõnevõrra sallivamalt suhtunud.

Balti riikidel Eestil, Läti ja Leedul ei olnud EL poliitiliste ja majanduslike nõuetega küll suuri probleeme, aga nende riikide puhul rõhutas parlament jõulisemate korruptsioonivastaste meetmete rakendamise vajadust. Eestilt ja Lätilt nõudsid saadikud korduvalt, et and tõhustaksid oma vene rahvusest vähemuste integratsiooni ja kaitset, millega esmakorras Eesti ka kiiresti hakkama sai. Eesti vajas siiski mõningat taganttõukamist keskkonnakaitse küsimustes. Leedult nõuti seksuaalvähemuste vastase diskrimineerimise kaotamist ja naisi puudutava inimkaubanduse probleemi tõsisemalt võtmist.

Poola, Tšehhi Vabariigi ja Ungari puhul peeti oluliseks jõulisemat võitlust seksiturismi, lasteprostitutsiooni ja inimkaubandusega. Ungarilt jaTšehhi Vabariigilt nõuti mustlaste diskrimineerimise lõpetamist ja lõimeprogrammide algatamist. Tšehhi Vabariigi puhul mainiti ka Temelini tuumaelektrijaama ohutuse probleemi ja riigi soovimatust "Beneši dekreete" kehtetuks tunnistada. Need on aktid, mis seadustasid etnilise saksa vähemuse väljasaatmise Tšehhi Vabariigist pärast Teist Maailmasõda. Tšehhi Vabariigi valitsus tegi olulisi jõupingutusi nii tuumajaama ohtuse vastavusse viimiseks EL ohutusnõuetega kui ka Beneši dekreetide küsimuses.

Ungarile avaldati survet, et ta parandaks keskkonnakaitset. Samuti oli probleemiks naaberriikides elavaid ungari vähemusi puudutav seadus. Peale seda kui Euroopa Parlament oli seadust kritiseerinud, muutis Ungari valitsus seda.

Poolal olid tähelepanuväärsed majanduslikud probleemid. Parlament rõhutas suurte riigiettevõtete erastamise vajadust eriti terase-, energia-, keemia-, relvastuse-, suhkru- ja alkoholitööstuses. Samuti tõstis Parlament esile põllumajandussektori täieliku ümberstruktureerimise tähtsust. Põllumajandussektoris töötas Poolas 27% elanikkonnast, samas kui EL keskmine on vaid 5%. Keeruliseks küsimuseks osutus ka Kaliningradi oblasti küsimus. Siiski, pärast läbirääkimisi Venemaa valitsusega saavutati pooli rahuldav kokkulepe, mis võimaldab Vene kodanikel lihtsustatud korras läbi EL territooriumi sõita.

Slovakkial tundus esilagu olevat raskusi liidu poliitiliste nõuete täitmisega. Parlament leidis, et peaminister Meciari valitsus ei viinud piisavalt ellu demokraatlikke reforme. Peale 1998. aasta detsembris toimunud üldvalimisi tegi Slovakkia selles vallas kiireid edusamme. Slovakkia probleemidena on parlament nüüd esile tõstnud mustlasvähemuse kohtlemist, 2006. ja 2008. aastal lammutamisele kuuluvate Bohunice ja Mochovce tuumaelektrijaamade ohutusprobleeme ja samuti vajadust võidelda korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega.

Roheline tuli kümnele riigile

9. aprillil 2003 esitas parlament viimase raporti kandidaatriikide edusammude kohta. Parlamendil oli hea meel tõdeda, et kõik kandidaatriigid olid teinud suuri jõupingutusi lahendamaks viimaste aastate jooksul esile tõstetud probleeme. Kõigile kümnele kandidaatriigile, kellega läbirääkimised olid lõpetatud, otsustati näidata rohelist tuld. Euroopa Liidu lepingu artikli 49 kohaselt on uue EL liikmesriigi vastuvõtmiseks vaja Euroopa Parlamendi täiskogu häälte absoluutne enamus ( 314 häält 626st võimalikust). 14. aprillil kiitis üldasjade nõukogu, e. EL välisministrid, üksmeelselt heaks ühtse liitumislepingu. Pärast seda läks liitumisleping ratifitseerimisele viieteistkümnes EL liikmesriigis ja kümnes kandidaatriigis. Peale Küprose korraldasid kõik kandidaatriigid Euroopa Liiduga liitumise küsimuses referendumi.Hääletustulemused näitasid liitumist toetava elanikkonna selget ülekaalu.

Piisav rahaline toetus uutele liikmesriikidele

Andnud nõusoleku kümne uue riigi liitumisele, tagas parlament pärast teravat vaidlust Euroopa Liidu Nõukoguga neile piisavad rahalised vahendid EL eelarves. Konflikt puhkes pärast nõukogu otsust kehtestada ilma parlamendi nõusolekuta liitumislepingus kümnele uuele riigile eelarvepiirangud . Parlament nägi seda oma eelarvevolituste rikkumisena ja ebavõrdsuse tekitamisena praeguste ja uute liikmesriikide vahel.

Nädal enne 9. aprillil parlamendis toimunud hääletust saavutati kokkulepe. Nõukogu kinnitas, et respekteerib parlamendi õigusi eelarveküsimustes mitte ainult kolme eelseisva aasta eelarvete koostamisel, vaid ka pikaajalisel eelarveplaneerimisel peale 2007. aastal vastu võetavat uut finantsperspektiivi. Parlament avaldas soovi suurendada oma eelarvevolitusi koheselt ja suurendada sisepoliitika eelarvet 2007. aastani 600 miljoni euro võrra.

Saadikud leidsid, et summa on vajalik laienemise piisavaks rahastamiseks. Pärast raskeid läbirääkimisi õnnestus parlamendi delegatsioonil juurde saada 540 miljonit eurot, e. soovitud summast 90%.

Laienemise kasud

Hoolimata kõigist eesseisvatest raskustest on Euroopa Parlament olnud alati laienemise kindel pooldaja. Laienemisest saadav kasu on nii poliitiline, majanduslik kui ka kultuuriline. Rahu, stabiilsuse ja jõukuse levimine Euroopas kindlustab kõigi rahvaste turvalisuse. Rohkem kui 100 miljoni inimese lisandumine EL turule kiire majanduskasvuga riikidest hoogustab majanduskasvu ja loob töökohti nii uutes kui ka praegustes liikmesriikides. Elukvaliteeti tõusu on ette näha kogu Euroopas, kuna uued liikmesriigid võtavad üle euroopaliku keskkonnakaitsepoliitika ja EL põhimõtted kuritegevuse, narkootikumide ja illegaalse migratsiooni vastases võitluses. Uute liikmete saabumine rikastab liitu kultuuriliselt ja toob kaasa parema rahvastevahelise üksteisemõistmise. Laienemine tugevdab Euroopa Liidu rolli maailmas - liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, välisaubanduspoliitikas ja muudes ülemaailmsetes küsimustes.

Lainemise mõningaid kasusid on juba praegu näha. Kesk- ja Ida-Euroopas on tekkinud stabiilse demokraatiaga ja demokraatlike institutsioonidega riigid, kes pööravad järjest enam tähelepanu oma vähemuste olukorrale. Euroopa Komisjoni andmetel on edukad majandusreformid toonud neis riikides kaasa kiire majanduskasvu (kiirema kui Euroopa Liidus) ja samuti loonud paremad tööhõivetingimused. Sellele protsessile on kaasa aidanud nii Euroopa Liiduga ühinemise väljavaade kui liidupoolne rahaline toetus. Tulemuseks on olnud kasvav kaubavahetus EL ja kandidaatriikide vahel (2000. aastal oli kaubavahetussbilansi ülejääk 17 miljardit eurot) ja suurem tööhõive ning kiirem majanduskasv praegustes liikmesriikides.



  
Raportöörid:
  
Tšehhi Vabariik: Jürgen Schröder (EPP-ED, D)
Eesti: Michael Gahler (EPP-ED, D)
Küpros: Jacques Poos (PES, L)
Läti: Elisabeth Schroedter (Greens/EFA, D)
Leedu: Ioannis Souladakis (PES, GR)
Ungari: Luís Queiró (UEN, P)
Malta: Ursula Stenzel (EPP-ED, A)
Poola: Jas Gawronski (EPP-ED, I)
Sloveenia: Demetrio Volcic (PES, I)
Slovakkia: Jan Marinus Wiersma (PES, NL)
Bulgaaria: Geoffrey Van Orden (EPP-ED, UK)
Rumeenia: Baroness Nicholson of Winterbourne (ELDR, UK)
Türgi: Arie Oostlander (EPP-ED, NL)
Kopenhaageni Ülemkogu (juuni 1993)
Helsingi Ülemkogu (detsember 1999)
Kopenhaageni Ülemkogu(detsember 2002)
Liitumisleping
Eurooopa Komisjoni laienemisteemaline kodulehekülg
  
Euroopa Liidu Teataja - lõppaktid:
  
Tšehhi Vabariik - EP poolt vastu võetud tekst
Eesti - EP poolt vastu võetud tekst
Küpros - EP poolt vastu võetud tekst
Läti - EP poolt vastu võetud tekst
Leedu - EP poolt vastu võetud tekst
Ungari - EP poolt vastu võetud tekst
Malta - EP poolt vastu võetud tekst
Poola - EP poolt vastu võetud tekst
Sloveenia -EP poolt vastu võetud tekst
Slovakkia - EP poolt vastu võetud tekst
Bulgaaria
Rumeenia
Türgi -EP poolt vastu võetud tekst

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004