Teabelehes selgitatakse, kuidas ELi eelarvet rahastatakse. Iga-aastased tulud, mis suures osas laekuvad omavahenditest, kuid mille hulgas on ka muud tulud, peavad täielikult katma iga-aastased kulud, sest eelarvepuudujääk ei ole lubatud. Omavahendite süsteemi kohta teeb otsuse nõukogu. Otsus peab olema ühehäälne ja arvesse tuleb võtta ka Euroopa Parlamendi arvamust. Kõik liikmesriigid peavad otsuse ratifitseerima. Komisjon tegi 2025. aastal ettepaneku omavahendite süsteemi reformida.

Õiguslik alus

  • Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 311 ja artikli 322 lõige 2 ning Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklid 106a ja 171;
  • otsus, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi (otsus (EL, Euratom) 2020/2053);
  • määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed (määrus (EL, Euratom) 2021/768);
  • määrus meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised, käibemaksupõhised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta (määrus (EL, Euratom) nr 609/2014), mida on muudetud määrusega, et suurendada prognoositavust liikmesriikide jaoks ja täpsustada vaidluste lahendamise korda traditsiooniliste, käibemaksupõhiste ja kogurahvatulul põhinevate omavahendite kättesaadavaks tegemisel (määrus (EL, Euratom) 2022/615);
  • määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta (määrus (EL, Euratom) 2021/769);
  • määrus, mis käsitleb ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel põhinevate omavahendite arvutamist, nimetatud omavahendite kättesaadavaks tegemise meetodeid ja menetlusi, rahavajaduste rahuldamise meetmeid ning kogurahvatulul põhinevate omavahendite teatavaid aspekte (määrus (EL, Euratom) 2021/770).
  • Eesmärk

    Eesmärk on tagada ELile eelarvedistsipliini järgides majanduslik autonoomia.

    Taust

    Euroopa Majandusühendusele (EMÜ) tekkisid omavahendid 21. aprilli 1970. aasta omavahendite otsuse alusel. Vastavalt 14. detsembri 2020. aasta otsusele (EL, Euratom) 2020/2053 on määr, mille ulatuses saab omavahendeid igal aastal sisse nõuda, praegu 1,4% ELi kogurahvatulust. Kuna kogukulud ei tohi ületada kogutulusid, tähendab see, et kulude ülemmäär ka kehtib 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistiku (vt 1.4.3) puhul.

    Tulude struktuur

    A. Omavahendid

    Traditsioonilised omavahendid koosnevad peamiselt imporditavate toodete tollimaksudest, mida on kogutud alates 1970. aastast. Kogumiskulude katteks liikmesriikide käsutusse jääv määr on 25%. Traditsioonilised omavahendid moodustavad tavaliselt umbes 10–15% omavahenditulust[1].

    Käibemaksupõhised omavahendid laekuvad nii, et liikmesriigid kannavad liidule üle teatava protsendi nende kogutava käibemaksu hinnangulisest summast. Kuigi käibemaksupõhised omavahendid nähti ette 1970. aasta otsusega, ei hakatud seda vahendit kohaldama enne, kui liikmesriikide käibemaksusüsteemid 1979. aastal ühtlustati. Käibemaksupõhised omavahendid moodustavad praegu tavaliselt umbes 10% omavahenditulust.

    Plastpakendijäätmetel põhinevad omavahendid võeti kasutusele alates 1. jaanuarist 2021 omavahendeid käsitleva otsusega (mis võeti vastu 2020. aastal). Tegemist on riikide rahalise osalusega (raha kantakse üle otse liikmesriikide eelarvest), mis arvutatakse ringlusse võtmata plastpakendijäätmete koguse põhjal, kohaldades ühtset sissenõudmismäära 0,80 eurot kilogrammi kohta. Nende liikmesriikide rahalisi osalusi, kelle kogurahvatulu inimese kohta on alla ELi keskmise, vähendatakse igal aastal kindla määra alusel, mis vastab 3,8 kilogrammile plastijäätmetele inimese kohta. Sellest allikast saadav tulu moodustab omavahenditulust ligikaudu 3–4%.

    Kogurahvatulul põhinevad omavahendid kujutavad endast liikmesriikide kogurahvatulul põhinevat osamakset, mis kehtestati ühenduste omavahendite süsteemi käsiteleva otsusega (24. juuni 1988. aasta otsus 88/376/EMÜ, Euratom) ja mille ühtne protsendimäär määratakse eelarvemenetluse raames igal aastal eraldi kindlaks. Alguses oli osamakseid plaanis koguda vaid siis, kui teised omavahendid kulutusi täielikult ei kata, kuid nüüd rahastatakse sellest suuremat osa ELi eelarvest. Alates 1990. aastate lõpust on kogurahvatulul põhinevad vahendid kolmekordistunud ja moodustavad praegu umbes 60–70% omavahenditulust.

    B. Muud tulud ja eelmisest eelarveaastast üle kantud jääk

    Muude tulude hulka kuuluvad ELi töötajate poolt nende töötasude pealt makstavad maksud, ELi-väliste riikide maksed ELi programmidesse, intressimaksed ja trahvid, mis on määratud äriühingutele, kes on ELi õigusakte rikkunud. Eelarve ülejäägi korral kantakse eelmise eelarveaasta jääk tuluna järgmise aasta eelarvesse. Muud tulud, jäägid ja tehnilised kohandused moodustavad tavaliselt ligikaudu 2–8% kogutulust.

    Võetud laene kajastatakse samuti „muu tulu“ all ja see moodustab praegu 25–30 % eelarvest. ELi eelarves ei tohi tekkida puudujääki ja ELi kulutuste katmiseks laenu võtta ei ole lubatud. Komisjonile anti siiski erandkorras ja ajutiselt luba laenata kapitaliturgudelt kuni 750 miljardit eurot (2018. aasta hindades), et rahastada taasterahastu „NextGenerationEU“ (NGEU) raames antavaid toetusi ja laene. Uus netolaenuvõtmine peaks lõppema 2026. aasta lõpus, pärast mida on lubatud ainult refinantseerimistoimingud.

    C. Korrigeerimismehhanismid

    Omavahendite süsteemi on kasutatud ka liikmesriikide netomaksete vahelise eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimiseks. Kuigi 1984. aastal kokku lepitud Ühendkuningriigi korrigeerimismehhanismi enam ei kohaldata, peavad Taani, Saksamaa, Madalmaad, Austria ja Rootsi ajavahemikul 2021–2027 kohaldatava kindlasummalise korrigeerimise tõttu endiselt vähem sissemakseid tegema.

    ELi omavahendite reform

    Lissaboni lepingus korrati, et eelarvet tuleks rahastada täielikult omavahenditest. Nõukogule jäeti õigus võtta pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist ühehäälselt vastu otsus liidu omavahendite süsteemi kohta[2], kehtestada uusi omavahendikategooriaid ja tunnistada olemasolevaid kategooriaid kehtetuks. Samuti sätestati, et nõukogu võib nende otsuste rakendusmeetmed vastu võtta üksnes parlamendi nõusolekul, tugevdades seeläbi parlamendi positsiooni menetluses.

    Parlament on Lissaboni lepingu uutele sätetele tuginedes mitmetes viimaste aastate seisukohtades ja resolutsioonides korduvalt nõudnud omavahendite süsteemi põhjalikku reformimist[3]. Parlament on väljendanud seisukohta, et kasutusele tuleb võtta uus ulatuslik ja tasakaalustatud ELi omavahendite kogum, mis oleks kodanike jaoks õiglane, lihtne, läbipaistev ja eelarveliselt neutraalne. Nii oleks ELi eelarve stabiilsem ja toetaks ELi poliitikaeesmärke. Parlament on nõudnud ka reforme, mis teeks tulude kogumise lihtsamaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks, vähendaks kogurahvatulul põhinevate rahaliste osaluste osakaalu ning kaotaks järk-järgult kõik korrigeerimismehhanismid.

    Kõrgetasemeline Monti töörühm esitas 2017. aasta jaanuaris ELi tulevast rahastamist käsitleva lõpparuande, milles anti soovitusi, kuidas muuta ELi eelarve rahastamine läbipaistvamaks, lihtsamaks, õiglasemaks ja demokraatlikult vastutustundlikumaks. Aruandes jõuti järeldusele, et praeguste probleemide lahendamiseks ning ELi kodanike jaoks konkreetsete tulemuste saavutamiseks tuleb ELi eelarvet reformida nii kulude kui ka tulude osas.

    Selle aruande ja sellele järgnenud ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi põhjal esitas komisjon 2. mail 2018 eelarve ajakohastamiseks ettepaneku võtta kasutusele uued omavahendid[4]. Seda ettepanekut vastu ei võetud.

    Hiljutised katsed reformida ELi tulusid

    Riigipead ja valitsusjuhid leppisid 17.–21. juulil 2020 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kokku mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027, taasterahastus „Next Generation EU“ (NGEU) ning selles, et maksete ülemmäära tõstetakse ja alates 2021. aasta jaanuarist hakatakse kohaldama ringlusse võtmata plastpakendijäätmetel põhinevat uut omavahendit.

    NGEU kokkulepe põhines 28. mail 2020 komisjoni poolt omavahendite kohta esitatud ettepanekul, mille kohaselt oli ette nähtud võtta kuni 750 miljardit eurot laenu, emiteerides rahvusvahelistel turgudel ELi nimel 3 kuni 30aastase tähtajaga võlakirju, et leevendada COVID-19 pandeemia mõju. Tagamaks, et EL suudab täita kohustusi, st maksta finantsturgudelt võetud laen tagasi, tegi komisjon ettepaneku tõsta omavahendite ülemmäära uue majandusolukorra tõttu alaliselt 1,4%-le (1,2%-lt) ELi kogurahvatulust ning lisada sellele erandkorras ja ajutiselt veel 0,6% ELi kogurahvatulust.

    Euroopa Parlament rõhutas oma resolutsioonis Euroopa Ülemkogu 17.–21. juuli 2020. aasta erakorralise kohtumise järelduste kohta, et selleks, et NGEU jaoks võetud laenu tõttu tekkinud ELi võlg tagasi maksta, ELi eelarve päästa ning riikide ja ELi kodanike rahakotti rõhuvat maksusurvet leevendada, on vaja luua veel rohkem uusi omavahendeid. 16. septembril 2020 nõuandemenetluse raames esitatud seisukohas nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi, kordas parlament üleskutset võtta spetsiaalse tegevuskava alusel kasutusele uued omavahendid.

    10. novembril 2020 jõudsid parlamendi, nõukogu ja komisjoni läbirääkijad mitmeaastase finantsraamistiku, omavahendite ja taasterahastu teatavate juhtimisaspektide suhtes poliitilisele kokkuleppele. Selle tulemusel kehtestati Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahelise institutsioonidevahelise kokkuleppe (mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist) uue lisaga tegevuskava uute omavahendite kasutuselevõtmiseks ajavahemikul 2021–2027, et katta NGEU jaoks võetud laenu tagasimaksmise kulu.

    Uus omavahendite otsus võeti vastu 14. detsembril 2020. Kõik liikmesriigid ratifitseerisid selle 31. maiks 2021 ning seda hakati tagasiulatuvalt kohaldama 1. jaanuaril 2021.

    Pärast seda avaldas komisjon veel kaks ettepanekut: 22. detsembril 2021 ja 20. juunil 2023[5]. Neis pakuti välja omavahendid, mis põhinevad tulul, mis laekub enampakkumisel müüdud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) lubatud heitkoguse ühikutest, ja süsiniku piirimeetmega (SPIM) seotud tulul, ning mille hulgas on ka äriühingute kasumil põhinev statistiline omavahend (mis asendatakse tõelise äriühingute maksustamisel põhineva omavahendiga).

    Kuna nõukogu sellist kogumit heaks ei kiitnud, avaldas komisjon 16. juulil 2025 ELi omavahendite süsteemi kohta uue ettepaneku. See hõlmab varem kavandatud uusi omavahendeid, see tähendab 75% SPIMi tulust ja 30% HKS1 tulust (HKS2 jääb välja). Komisjoni ettepanekus pakutakse välja uued omavahendid, mis põhinevad kogumata elektroonikaromudel (2 eurot kg kohta), tubakatoodete ja seonduvate toodete aktsiisil (15% aktsiisi alammäära kohaldamisel laekuvast tulust) ning ELis tegutsevate suurettevõtjate iga-aastasel kindlamääralisel osamaksel (kuni 0,1% nende netokäibest). Ettepanek sisaldab ka olemasolevate omavahendite kohandamist, näiteks traditsioonilistest omavahenditest kogumiskulude katteks riigile jääva osa vähendamist (25 %-lt 10 %-le), ning plastpakendijäätmetel põhineva omavahendi muutmist (tõstes määra 1 euroni kg kohta, kohandades seda veel rohkem inflatsiooniga). Samuti täpsustatakse ettepanekus, et e-kaubandusega seotud summad kuuluvad traditsiooniliste omavahendite kategooriasse, ning kaotatakse väikese väärtusega postipakkide kohta kehtinud erandid. Ühtlasi tehakse ettepanek lõpetada kõik kohandused, sealhulgas kogurahvatulul põhineva omavahendi suhtes kohaldatav kindlasummaline vähendamine, käibemaksupõhiste omavahendite baasi piiristamine ja plastpakendijäätmetel põhineva omavahendi suhtes kohaldatav vähendamine.

    Arvestuste kohaselt kaetakse selle paketi abil praegusest aastaeelarvest 40%: umbes 6% pärineks HKSist, 1% SPIMist, 10% elektroonikaromudest, 7,5% tubakatoodetest, 4,5% ettevõtjate käibe põhisest omavahendist ja 10% olemasolevate omavahendite kohandamisest.

    Euroopa Parlamendi roll

    2021. aasta uue omavahendipaketiga seotud nõuandemenetluses tegi parlament mõned muudatusettepanekud, kuid kiitis omavahendite süsteemi muutmise ettepaneku üldjoontes heaks. Parlament võttis 10. mail 2023 vastu resolutsiooni „Omavahendid: uus algus ELi rahandusele, uus algus Euroopale“, milles nõuti kindlalt, et nõukogu võtaks omavahendipaketi vastu, ja soovitati võtta kasutusele täiendavad uued omavahendid. Oma 9. novembri 2023. aasta resolutsioonis omavahendite süsteemi muutmise kohta tehtud ettepanekute kohtakiitis teise paketi ettepaneku mõne muudatusega heaks.

    Oma 7. mai 2025. aasta resolutsioonis uuendatud pikaajalise eelarve kohta kutsus parlament nõukogu taas üles võtma uued omavahendid kiiremas korras vastu ja rõhutas, et lisaks nendele, mida on nimetatud institutsioonidevahelises kokkuleppes, on vaja uusi tõelisi omavahendeid.

    Parlament arutab praegu komisjoni 16. juuli 2025. aasta ettepanekut. Oma vaheraportis komisjoni 16. juuli 2025. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku kohta, mis võeti vastu 21. aprillil 2026, väljendas parlament komisjoni lähenemisviisile seoses uute omavahendite ja ühise laenuvõtmisega üldist toetust, kuid tegi ka ettepaneku kaaluda täiendavaid uusi omavahendeid: digiteenuste maks, interneti hasartmängu- ja kihlveoteenuste maks, piiril kohaldatava süsinikdioksiidi kohandusmehhanismi laiendamine ja krüptovaradest saadaval kapitali kasvutulul põhinev maks.

    Käesoleva teabelehe on koostanud Euroopa Parlamendi eelarve tugiüksus. Lisateabega on võimalik tutvuda eelarvekomisjoni veebisaidil.

     

    [2]Otsuse peavad ratifitseerima liikmesriigid.
    [3]17. detsembri 2014. aasta seisukoht Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta; 16. aprilli 2014. aasta seisukoht, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta; 6. juuli 2016. aasta resolutsioon mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist; 26. oktoobri 2016. aasta resolutsioon mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) muutmise kohta; 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta; 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimise kohta; 30. mai 2018. aasta resolutsioon 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite kohta; 14. novembri 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2021–2027; 10. oktoobri 2019. aasta resolutsioon 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja omavahendite kohta: aeg täita kodanike ootused.
    [4]Kontrollikoda esitas ettepanekute kohta arvamuse 29. novembril 2018 (arvamus nr 5/2018).

    Andras Schwarcz