| "Euroopa rahvad on üha tihedamat omavahelist liitu luues otsustanud jagada rahulikku, ühistel väärtustel rajanevat tulevikku." Nii algab 2000. aasta detsembris Nizza Euroopa Ülemkogul vastu võetud põhiõiguste harta. See dokument, mis peaks moodustama osa Euroopa Liidu tulevasest põhiseadusest, näitab Euroopa Ühenduse olemuse muutumist - esialgsest majanduslikust ühendusest on tänaseks saanud poliitiline ühendus ühiste vabaduste ning julgeoleku- ja õigusruumiga.
"Et kõik ühenduse kodanikud teaksid - harta saab nüüdsest meile seaduseks. Siitpeale toetuvad sellele kõik Euroopa Parlamendi õigusaktid, mis puudutavad otseselt või kaudselt kogu ühenduse kodanikke." Nende sõnadega rõhutas Nicole Fontaine (Euroopa Parlamendi president aastatel 1999-2001) Nizza tippkohtumisel harta vastuvõtmise pidulikkust, sest kujutas ju harta endast saadikute aastatepikkuse võitluse tulemust.
Juba 1989. aastal oli Euroopa Parlament tähistanud "Põhiõiguste ja -vabaduste deklaratsiooni" vastu võttes kahesaja aasta möödumist Prantsuse revolutsioonist. Euroopa Nõukogu liikmesriikide ja kodanike jaoks oli juba olemas dokument, millest lähtuda: Euroopa inimõiguste konventsioon, mis pärines 1950. aastast. Konventsioon ei kuulu aga Euroopa Ühenduse lepete hulka ja ei arvesta Euroopa ühiskonna poole sajandi pikkust arengut. Tehnoloogiline ja sotsiaalne areng tõstatasid samuti vajaduse täiendada kodanike kaitset, ennekõike infotehnoloogia, biotehnoloogia, mittediskrimineerimise, meedia pluralismi ja "heade haldustavade" vallas. Lisaks kuulub Euroopa Nõukogu konventsiooni juurde tosinkond lisaprotokolli, mida kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole ratifitseerinud.
Euroopa Ühenduse järk-järgult poliitiliseks ühenduseks muutnud lepingud loetlevad küll erinevaid õigusi ja väärtusi, kuid korrapäratult. Seetõttu oli vaja kõik need allikad kokku koguda, neid lihtsustada ja täiendada ning koostada nendest ühtne ja seostatud tekst. Harta loomine oli eriti oluline seetõttu, et Euroopa Liiduga oli ühinemas kümme endist kommunistliku režiimi all elanud riiki, kes nüüd saavad osa ühistest väärtustest, millest nad aastakümneid ilma olid jäetud. Samuti oli oluline anda Luxembourg'is asuvale Euroopa Kohtule alusdokument, mis oleks võrdväärne Euroopa Nõukogu konventsiooniga, millele toetub Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus.
Esimene Tulevikukonvent
1999. aasta juunis Kölnis toimunud Euroopa Ülemkogul leiti, et liidul on aeg koostada põhiõiguste harta, mis ühendaks Euroopa kodanike tsiviil-, poliitilised, majandus- ja sotsiaalõigused: "Põhiõiguste austamine on üks Euroopa Liidu alusepõhimõtetest ning ühtlasi liidu õiguspärasuse vältimatu tingimus." Selleks moodustati "konvent", mille liikmeteks olid 15 riigipeade ja valitsuste esindajat, 30 rahvusparlamentide esindajat, 16 Euroopa Parlamendi saadikut ja üks Euroopa Komisjoni esindaja. Konventi juhatas Saksamaa Liitvabariigi endine president Roman Herzog, Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhtis Íñigo Méndez de Vigo.
17. detsembril 1999. aastal avas hr Herzog konvendi töö sõnadega: "Me koostame dokumendi, millel ei saa kohe olema siduvat jõudu Euroopa ja ühenduse õigusloomele. Kõigele vaatamata peame alati silmas pidama, et harta saab ühel päeval siduva jõu. (...) Tuleb moodustada loend, mida selle siduvaks muutumise hetkel ei pea enam lühendama ega muutma."
Vähem kui 10 kuud hiljem, pärast kuutteist avalikku istungit, mille jooksul võisid kodanikuühiskonna esindajad (ametiühingud, valitsusvälised organisatsioonid jne) tutvustada oma seisukohti, võttis konvent 2. oktoobril 2000. aastal vastu harta lõpliku teksti. Biarritzi mitteametlikul tippkohtumisel 13. oktoobril kiideti see heaks ning 7. detsembril 2000. aastal kuulutas Euroopa Ülemkogu selle Nizzas pidulikult välja.
Euroopa Parlamendi nõudmised
Paljude vaatlejate arvates oli Euroopa Parlamendi roll konvendis konstruktiivne ja otsustava tähtsusega. Saadikute jaoks tähendas harta Euroopa integratsiooniprotsessile juriidilise ja eetilise aluse andmist. Konvendi avatud ja läbipaistev töömeetod oli üks Euroopa Parlamendi tähtsamatest soovidest ning töö kiirus ja edukas lõpp olid saadikute jaoks edu märgiks. Sama meetodit otsustati kasutada ka 2002.-2003. aastal Euroopa põhiseadusliku lepingu eelnõu väljatöötamisel.
Saadikutele valmistas aga vähem rõõmu see osa dokumendist, mis puudutas liikmesriikide riigipeade ja valitsuste pädevust. Nad soovisid, et harta kaasataks Nizza lepingusse ning et see oleks liikmesriikide jaoks juriidiliselt siduv. "Igasugune teine lahendus oleks vaid deklaratiivne ning nõrgendaks ühenduse mainet," väitis Euroopa Parlamendi president Nicole Fontaine. Nizza Euroopa Ülemkogu ei saavutanud aga enamat harta "pidulikust väljakuulutamisest" ja harta lisati lepingule ilma siduva jõuta. Sõltuvalt vaatenurgast oli see kas poolik õnnestumine või poolik läbikukkumine. Ent see polnud õnneks veel lõpp.
Euroopa riigijuhid märkasid peagi Nizza lepingu puudusi ning käestlastud võimalusi - mitte ainult seoses hartaga, vaid ka institutsioonide reformiga. Harta kaasamine lepingutesse ning selle juriidiline staatus lükati edasi järgmise valitsustevahelise konverentsini, millega otsustati mitte viivitada ning mida pidi ette valmistama uus, avatud konvent, mitte enam suletud uste taga peetav diplomaatiline konverents. Vastavalt Euroopa Parlamendi soovile võttis konvent 2003. juulis vastu põhiseadusliku lepingu täieliku eelnõu, milles ratsionaliseeritakse eelnevate lepingute kogum ja tehakse ettepanek veidi parandatud harta põhiseaduslikule lepingule lisamiseks.
Euroopa vaimus
Kuue allpool loetletud peatüki ja viiekümne artikliga loob harta väärtuste ja õiguste kogumiku, mis annab Euroopa kodanikele aluse oma õiguste kaitseks. Hartat võib ka nimetada omamoodi Euroopa ülesehituse "kodanikuvaimuks".
Väärikus. "Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta". Nii algab harta esimene artikkel, mis seejärel tunnustab õigust elule ning keelab surmanuhtluse, piinamise, orjuse ja inimkaubanduse. Meditsiini ja bioloogia arengu tulemusena on muutunud vajalikuks kehalist ja vaimset puutumatust käsitlevad nõuded, ennekõike eugeeniliste toimingute ning inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.
Vabadused. Klassikalistele vabadustele (mõtte-, usu-, sõna-, ühinemisvabadus jne) ning eraelu austamisele lisab harta isikuandmete kaitse, massiteabevahendite mitmekesisuse ja õiguse tööle (mis ei tähenda siiski õigust töökohale). Sotsiaalsed õigused on samuti oluliseks uuenduseks.
Võrdsus. "Kõik on seaduse ees võrdsed". Nii algab võrdsust käsitlev peatükk, mis esmakordselt hõlmab põhiõigusi käsitlevas terviktekstis tervet rida sotsiaalseid õigusi ning kehtestab üldise mittediskrimineerimise põhimõtte. Antud peatükk nõuab ennekõike meeste ja naiste võrdõiguslikkust kõikides valdkondades. Samuti pööratakse selles palju tähelepanu laste, vanurite ja puuetega inimeste õigustele.
Solidaarsus. Hartas kasutatakse solidaarsust esmakordselt juriidilise terminina. Vastav peatükk tunnustab õigust saada ettevõttesiseselt informatsiooni ning õigust konsulteerimisele, kollektiivläbirääkimistele ja kollektiivse tegutsemise õigust (sealhulgas streikida), õigust tööhõiveteenustele ja kaitsele vallandamise puhul, õigust headele ja õiglastele töötingimustele, õigust ligipääsuks sotsiaalkindlustusele, avalikele teenustele, keskkonna- ja tarbijakaitsele. Paljude selle peatüki aspektide üle peeti ägedaid vaidlusi, kuna paljud liikmesriigid ei soovinud, et Euroopa sekkuks nende riiklikesse sotsiaalsüsteemidesse. Seetõttu on ka mõningate artiklite sõnastus mitmemõtteline ning harta lõppu on lisatud sätted, mille kohaselt piirduvad liikmesriikide kohustused juhtudega, mille puhul on tegemist ühenduse tasandil vastu võetud sätete kohaldamisega. Nende puhul on sageli tegemist ministrite nõukogus ühehäälsust nõudvate valdkondadega.
Kodanike õigused. Paljud selles peatükis toodud sätted olid sõnastatud juba Maastrichti lepingus, näiteks õigus valida ja olla valitud kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel või õigus diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele. Sellele lisanduvad eelkõige õigus "heale haldusele" ning õigus tutvuda dokumentidega.
Õigusemõistmine. Selles peatükis on olulisimateks mõisteteks õigus erapooletule kohtumõistmisele ja süütuse presumptsioon.
Rakendusala. Harta lõppeb üldiste sätetega, mis täpsustavad tema ulatuse ja rakendusala. Need sätted vaatas Euroopa Tulevikukonvent uuesti läbi, et võimaldada harta põhiseaduslikku lepingusse kaasamine. Hartas välja toodud õigused ja põhimõtted rakenduvad ühenduse institutsioonidele ja organitele kogu õigusloome ulatuses, samuti liikmesriikidele ühenduse õiguse rakendamisel.
Harta eesmärgiks ei ole ei ühenduse võimu suurendamine ega liikmesriikide põhiseadusliku korra muutmine. Tema eesmärgiks on kindustada, et nii liit kui ka liikmesriigid lähtuvad ühispoliitikate rakendamisel põhiõigustest ja -väärtustest. Nüüdsest jagavad neid väärtusi enam kui pool miljardit Euroopa kodanikku.
|
