Euroopa Parlamendi
töö
tähtsündmusi 1999-2004

 
Euroopa Parlament
Euroopa Liidu reform
Euroopa Liidu laienemine
Kodanike õigused
Euroopa kodakondsus
Põhiõiguste harta
Põhiõigused
Avatud juurdepääs institutsioonide dokumentidele
Noorte haridus ja mobiilsus
Justiits- ja siseasjad
Välissuhted
Keskkonnapoliitika / Tarbijakaitse
Transpordi- ja regionaalpoliitika
Põllumajandus-
ja kalanduspoliitika
Majandus- ja rahapoliitika
Tööhõive- ja sotsiaal-
poliitika / Naiste õigused
Siseturg / Tööstus-ja energeetikapoliitika /
Teadus- ja uurimistegevus
 

EPP-ED PSE Group ELDR GUE/NGL The Greens| European Free Alliance UEN EDD/PDE


Rohkem avatust, suurem vastutus

Avatud ja lihtne juurdepääs ametiasutuste käsutuses olevale teabele on iga toimiva demokraatia tuum. Ilma selleta ei ole valitsused ja riiklikud haldusorganid kodanike ees vastutavad. Seepärast sätestas Amsterdami leping 1999. aastal, et igal Euroopa Liidu kodanikul peab olema "õigus pääseda ligi" EL dokumentidele. Vaatamata sellele pidi Euroopa Parlament ületama kõik takistused, et põhimõttest saaks seadus.

Kui parlamendi liikmed nägid 2000. aasta jaanuaris Euroopa Komisjoni esitatud õigusakti eelnõu, mis käsitles üldsuse juurdepääsu EL dokumentidele, olid nad sügavalt pettunud. Kuni selle ajani olid kolmel asjaomasel institutsioonil (Euroopa Parlamendil, Euroopa Liidu Nõukogul ja Euroopa Komisjonil) vabatahtlikud üldsuse teavitamise süsteemid ja uus seadus tundus tegelikult olevat samm tagasi.

Liiga palju erandeid

Parlament otsustas, et komisjoni pakutud erandite (s.t juhtumite, mil dokumente võidakse üldsuse eest varjata) hulka tuleks tunduvalt vähendada. Parlament oli eriti vastu sellele, et erandeid tehakse põhjusel, et avalikustamine võiks kahjustada "institutsioonide tõhusat toimimist". Ta oli ka suure hulga institutsioonide sisedokumentide erandite hulka arvamise vastu . Parlamendisaadikud mõistsid, miks komisjon ei soovinud olla kohustatud avalikustama absoluutselt iga mõtte, olgu see hiilgav või hullumeelne, mille ametnik on poliitika loomise protsessis paberile pannud või e-maili kirjutanud. Seepärast leppisid nad kokku, et komisjonil peaks olema teatud "mõtlemisruum" (nii hakati seda põhimõtet nimetama), kuid nad lükkasid tagasi üldise nimekirja idee, mis oleks õigustanud peaaegu iga dokumendi salajas hoidmist.

2000. aasta novembris muutis parlament oluliselt komisjoni esialgset ettepanekut. Järgmine etapp oli õigusakti tutvustamine EL valitsustele, kes tulevad kokku Euroopa Liidu Nõukogus. Mõned liikmesriigid olid eriti mures selle pärast, kuidas säilitada välispoliitika ja justiitsasjade salastatuse kõrge tase. Valitsused jagunesid siiski kaheks. Osadel puudusid oma siseriiklikud õigusaktid üldsuse teavitamise kohta, teistel seevastu olid pikad avatuse ja avalikustamise alased traditsioonid. Lõpuks õnnestus parlamendil kasutada ära seda jagunemist, et suurendada avalikustamisele kuuluvate dokumentide hulka.

Oskuslikud läbirääkimised

Olles teadlik valitsuste erinevatest vaadetest, võttis parlament läbirääkimistel seisukoha, mis võimaldas võita nõukogus täpselt piisava arvu liikmesriike oma poolele. Protsessi käigus tegi parlament tihedat koostööd Rootsi valitsusega, kes oli EL Nõukogu eesistuja 2001. aasta esimese kuue kuu jooksul ja avaldas teistele valitsustele kokkuleppe saavutamiseks tugevat survet. Pärast seda, kui parlament oli taganud nõukoguga kokkuleppe, nõustus ka komisjon lõpuks tekstiga.

Nii kirjutatigi 2001. aasta mais alla määrusele "üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele" ja sellest sai õigusakt. See tähendab, et nüüd võib iga ühiskonnaliige näha Internetis, millised nende kolme institutsiooni dokumentidest on kättesaadavad. Tänu parlamendile kehtib see määrus ka EL agentuuride kohta (nt. Euroopa Keskkonnaagentuur, Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelvalvekeskus ja Euroopa Ravimihindamisamet). Mõiste "dokumendid" alla ei kuulu mitte ainult institutsioonide poolt loodu, vaid ka kolmandatelt isikutelt saadud teave. Nendeks võivad olla paberil esitatud tekst, elektrooniline teave või audio- või videosalvestised. Nimekirja võib "autori" nõusolekul kanda ka salajasi dokumente.

Keeldumise põhjused

Dokumente võib nõuda Interneti kaudu või kirja teel ning päringule tuleb vastata 15 tööpäeva jooksul. Kui juurdepääs dokumendile keelatakse, tuleb esitada keeldumise põhjused. Taotleja võib paluda keeldumise uuesti läbi vaadata. Kui palvet ikkagi ei rahuldata, võib taotleja pöörduda kohtusse või esitada kaebuse Euroopa ombudsmanile.

Juurdepääsu teabele võib keelata ainult siis, kui selle avalikustamine kahjustaks avalikke huve seoses avaliku julgeoleku, kaitsepoliitiliste ja sõjaliste küsimuste, rahvusvaheliste suhete või EL või liikmesriigi raha- ja majanduspoliitikaga või kui see rikuks õigust eraelu puutumatusele. Kui teabe avalikustamine kahjustaks üksikisiku või äriühingu ärihuve või kohtumenetlust ja uurimist või audiitorkontrolli, võib see samuti olla juurdepääsu keelamise põhjus, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

Esimesel aastal pärast uue õigusakti jõustumist suurenes taotluste arv rohkem kui kaks korda.



  
Raportöörid:
  
Avalik juurdepääs Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni dokumentidele: Michael Cashman (PES, UK)
Avalik juurdepääs Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni dokumentidele: Hanja Maij-Weggen (EPP-ED, NL) - ei ole enam parlamendisaadik
Avalik juurdepääs Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni dokumentidele
Euroopa Parlamendi dokumentide register
Euroopa Komisjoni dokumentide register
Euroopa Liidu Nõukogu dokumentide register
Avalik juurdepääs Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni dokumentidele

 

 

 
  Publishing deadline: 2 April 2004